Eestimaa lendab tulevikku tuuletiivul…

… või lakkab olemast

Akadeemik Ülo Vooglaid, kes on sekkunud nii Eesti perekonna kui piirivalve taastamisse enne kui hilja, väidab ka praeguse fossiilpoliitilise energeetika-kursi kohta, et oleme kindlal katastroofiteel. Rahvas on järjestikusest ja üheaegsest ulmelisest õõvauudiste tulvast nii väsinud ja tüdinud, et on juba immuunne igasuguste Fail Baltikute, praamisaaga, rongiralli, kaevurite kisa ja isegi sellise lastekaitseseaduse suhtes, mis lapsed armastavatest kodudest iks-põhjustel igrek-kolooniatesse võib tassida. Kuni meeli segab poliitiline krossijooks ja valimisnimekirjadesse platseerumine, on taastuva energia põhised energeetikud otsustanud luua lauslolluse, korruptsiooni ja ülbe fossiilpoliitika vastase pretsedendi.

Novembri alguses asutas veerandsada tuuletehnoloogia arendajat Tuuletehnoloogia liidu, kuhu kuulub üle kolmveerandi praegu töötavatest ja-või elektrivõrgu liitumisega tuuleenergia tootjatest.

Mehed on veendunud, et tuuletehnoloogia innovatsioon suudab muuta tuule 10 aasta pärast majanduslikult konkurentsivõimeliseks fossiilsete kütustega. Tuuleenergia kui täna ikka veel teenimatult ning kunstlikult alternatiivne, saab olema homne baasenergia.

Kunstliku pidurdamise ning 21.sajandi uude heasse ilma jõudmise torpedeerimise nimi on ENMAK 2030 – mitmeteistkümnest võimalikust valitakse korruptsioonihõngulise fossiilvõrgustiku tahtel selline elektrimajanduse arengukava, mis näeb ette tuuleenergeetika poole võrra… vähenemise! Samal ajal, kui Euroopa Liidu teistes riikides tõuseb tuuleenergia soojuseks-valguseks muundamine pooleni. Meil on see vaid 5%.

Tuuleenergiasse – ja paralleelselt ka päikesepaneelidesse panustajad juhivad meie tähelepanu sellele, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium ilmutab sellise valiku puhul pehmelt öeldes teatavat turueelistust. Senise monopoli kiiluvees on meie tänasesse majandusse triivinud nõuka-natsionaliseerimist meenutav suhtumine: tore on, ehitage oma tuuleveskid valmis, võtame ära!

Sellest hoolimata on Eestis üks põlvkond insenere end nullist üles töötanud ning söandab nüüd noortele kutsevalikul nõu anda – kujunemas on rahvusvahelisel tasemel tuuletehnolooga tööstus, mis suudab toota ka multimegavatt-klassi tuulikuid.

Üks selline seisab Saaremaal Tehumardi-kandi seitsmetuulikulises pargis, nagu Emalaev – multimegavatt-klassi kuuluv tuulik  Eleon 3M 116 võimsusega 3 MW, rootori diameetriga 116.

Samal ajal, kui populistliku ja kahjuliku telereklaami kaevurid nõuavad, et Jumal tekitaks põlevkivi ja naftat maapõue imeväel juurde, meenutab Tuuleliidu eestkõneleja Hans Teiv: „Keskkonda säästvad tehnoloogiad on maailmas infotehnoloogia kõrval teine megatrend ja tuuletehnoloogia on sektor, mis annab tööd hulgale kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele.  Tuul on väikseima kulukusega ja samas piiramatu energiaallikas, mida aga käesoleval ajal ei ole võimalik Eestis veel baasenergiana kasutada, sest tuuletootmise väljund on ajas ebaühtlane. Võrgustik ei kanna välja. Seniste tuulikute  efektiivsus- ja töökindlusnäitajad pole uusimatega samuti võrreldavad olnud – siin peitubki tuuletehnoloogia  edasiarendajate peamine väljakutse. Stabiilsel ja odaval ning fossiilsete kütustega  konkurentsivõimelisel tuuleenergial on koos teiste taastuvate allikatega suur tulevik.“

Mida meie märtsivalimiste – või loojangu – poole looklevas riigis samal ajal tehakse?

Majandusministress rõõmustas 135 miljoni euro eest püstitatud gaasipõhise reserv-elektrijaama avamisel – justkui ei mõistaks, et imporditavast gaasist sõltudes on meie iseseisvus ja julgeolek ohus. Narva ehitatakse 300miljonilist Auvere elektrijaama ilmselgel kaalutlusel, et kõigepealt kütame maapõue tugevama õigusega tühjaks ning siis püstitavad ülbe omavoliga harjunud monopolistid kas oma tuulikud või võtavad ära nende omad, keda loodetakse põhiseaduslike riivete jadaühendustega põhja lasta.

Üldsus vaikib, sest rahval on valede ja rumaluste harjumus. Hulk ametnikke näib selle eest palka saavat, et hoiab teatud pabereid laudadel kinni seni, kuni hetkel pumba juures olijatele sobib. Kuna kõikvõimalikke riiveid ja rabistamisi tehakse pidevalt ümber, näivad kenad kodanikud arvavat – las teevad, segavad ja lõhuvad, laamendavad ja sulgevad – eks me alustame uuesti otsast, kui aprillikuuks jälle rahu maa peal ja selgub, mida kõike kaotanud ja hävitanud oleme.

Lausvalede rubriiki kuulub rohelise energia nimetuse all hakkepuidu ahju ajamine. Lisaks valelikkusele tähendab see metsa hävitamist ning lihtrahvale küttehinna lakke kruttimist. Genotsiidi vallast on rapsiõli lokkamine kenal kollasel Eestimaal. Mujal Euroopas juba ei lubata algselt toiduks mõeldud õlitaime väljade lõputuid mürgitamisi ja rohkem-rohkem-rohkem maast ja keskkonnast välja pressitava õli nimel kõigepealt mesilaste, seejärel inimeste ja teiste loomade tapmist.

Tuuleliit pürib praegu 2000 megavati kokku saamise poole – Saksamaal püstitas aga üks eraettevõtja üksinda 4000megavatise tuulepargi…

Tundub, et maksumaksja raha eest peetakse palgal ametnikke, kelle tööülesannete hulka kuulubki paberite paigalhoidmine. Minister võib 18 tundi ööpäevas rügada, tema asjalikud nõunikud samas rütmis rabada. Ent kui kantsler laseb kellegi huvides või huvitusest mõnel paberil laual tolmuda ning teine tippametnik ei liiguta teatud lille sellepärast, et tahtis toda lille aastate eest endale, kuna ei saanud, siis nüüd torpedeerib – mis see siis on kui mitte rahvavaenulik korruptsioon ja küündimatus?

Ja niimoodi igal alal ja valdkonnas.

Kui majandusmees Imre Sams näiteks aastate eest Tori hobusekasvanduse alalhoidmise ja ülesehitamise oma era- ja südameasjaks võttis ja sinna kujuteldamatuid summasid investeeris, lubas ka riik igal aastal pool miljonit krooni panustada. Selle asemel keelas järgmine minister ka hobusekasvanduse juurde kuuluva metsa majandamise – renti aga küsis endiselt. Selge, et kohtus käiakse nüüd. Nii, nagu ka mitmed elektritootjad käivad riigiga kohut.

Imre Sams peab aga kidurate katuste ning kilega asendatud aknaklaaside kohta möödujatele ja näpuganäitajatele ütlema – sorry, mina hoolitsen hobuste hea käekäigu eest – hoonete lagunemine ja metsa mädanemine on riigi valelikkuse ja lepingupidamatuse tagajärg.  Erinevalt taastuva energia eest seisvast rahvast on hobuinimesed lisaks veel omavahelistest tülidest nõrgestatud.

Tori riikliku hobusekasvanduse säilitamine – igal teisel Euroopa maal on riiklik kasvandus, mille üle ollakse über-uhked -, seisakust välja viimine ja edasi arendamine on põlluministri praeguse võimuaja ülioluline sooritus. Padar teab, et arenenud riikides ollakse oma riiklike kasvanduste üle uhked, riiklik kuuluvus annab garantii, et 160 aastat alal hoitud ja püsti peetud kasvandus areneb üleüldiseks jõudluskeskuseks, mitte ei müüda hoone-lapp-jupphaaval maha. Ökonoomne oleks ühendada hobused ja pullid – ka hobuste puhul on just täkkude pidamine-arendamine-väärindamine ülioluline  – seda enam, et Toris on pullide pidamise-kõnnitamise infra ammustest aegadest olemas. Pullijaama peaks püsti panema biogaasipõhise elektrijaama – parandatud katustele päikesepaneelid ja Tori põrgu kui inimväärsuse oaasi kohale tuulegeneka. Nii lihtne ju!

Samal ajal, kui amentikud munevad kuid ja aastaid paari paberi otsas, on Sams ja Padar üksmeelel: stagnatsioonist välja on vaja aidata ka riiklik-avalik suhtumine hobuse väärindamisse ning õpetamata-käsitlemata-arendamata hobuste nagu lihakarja toetamine pria rahade eest. Toetuste jagamine motiveerib. Motiveerida tuleb aretust, traditsioone ja hobusega töötamist, sporti, hobust kui lastekasvatuse tuge, hipoteraapiat – ning hobuse viimist militaariasse ja politseitöhe. Kõigil meie naabritel on ratsapolitsei. Ameerika tõi Baltikumi esimesena… ratsarügemendi! Eestis saaks see Toriga koostööd teha.

Hobuse väärindamisse panustamine kujundaks Torist Särevere hobusekasvatajate õppebaasi, mis õpetaks välja tõelised hobuinimesed. Ning oleks praktikabaas põlluülikooli vettidele-zottidele-majandajatele. Kuivõrd hobuse kasvatamine-õpetamine on viieaastane tootmistsükkel, on selleks suuteline vaid riiklik projekt. Samal ajal, kui eesti aborigeenne klepper-hobune enam hävimisohus pole, näitab torika katastroofiline miinus-iive vaikides, aga kindlalt väljasuremist. Ebakindla ja määramatu olukorra lahenemisest tuleb üks ülipidulik sündmus. Tori märade paaritamine kasvanduses üle kolme aasta, paarkümmend mära reas… Lõbus, liigutav ja eriline sündmus. Ministri osavõtul. Kui.

Rahvas ei võta ei piirivalvetut kaevanduseriiklust, praamipressingut, Tori kasvanduse kidutamist ega koolide sulgemist tõsiselt. Erivajadusega laste koolid suletakse nii rahapuudusest kui sellepärast, et pole ametnikku ega instantsi, kes söandaks öelda, kes sinna läheb – ja et neid koole on vaja.

Kui erilised lapsed puistatakse tavakoolidesse, lähevad nad sügisest sulguva Kaelase kooli direktrissi Diana Tarandi sõnul normlaste seas kiiresti katki. Õpilased ei saa õppida ega õpetajad õpetada – koolidest saavad dramaatilised taltsutusasutused, kuni eriliste laste koolid avatakse taas. Inglismaal on see totter kinni-lahti-tee juba läbi käidud.

Pullis…t – aga mitte biogaasiks!

Tuuleliidu mehed teavad, et kogu selle soga juures on igasugused arengukavad – ENMAK 2030 kaasa arvatud – rahvale täiega ükskõik. Pankadele mitte – kui taastuva energia põhise energeetikul pole riiklikku arengukava pangas ette näidata, siis raha ei saa. Aga väsinud ja tülgastunud inimesed ei viitsi enam süvenedagi. Mis Fail Baltik?! Ah, Igor Mang ütles, et seda ei tule nagunii, sest Brüssel sellesse ogarusse üldse pappi ei pritsigi… No kuulge, keegi ei võta tegelikult uue lastekaitseseaduse järgi lapsi peredelt ära ega kasvata lastekodudes uusi kaevureid ja kinnipeetavaid. Jälle mingi…

See pidev jälle-mingi tingib aga tõsiasja, et praeguse kursiga galopeerime kuristikku. Aastal 2030 iseseisvat ja toimivat Eesti riiki enam pole. Tuleks jälle otsast alata. Meid teiega aga pole. Põldude mürgitamise ja saastemajanduse kätte oleme ära surnud. Ongi nii. Kas taastuva energiaga – või pole üldse. Aamen.

Kati Saara Vatmann