Üksteist kuusebeebit üksteist kartvalt puudepolügoonilt

Istutasin üksteist poolemeetrilist kuuseistikut – ja siinkohal võiks minu lugu lõppeda. Ei miskit Valdur Mikita „Lingvistilise metsa“ väärilist ega ammugi mitte Jaan Rannapi Agu Sihvka lugudega sarnanevat.
Et kõik ära rääkida nii, nagu oli – Sihvka siiski! – alustagem kolleeg Peeter Ernitsa avastusest eelmise nädala lõpus: seoses raiemahtude vähenemisega osutus miljon kuuseistikut RMK taimlates ülearu kasvatatuteks.
Esiteks on lagedaks laastatud Maarjamaal, kus polügoonidele ja feilbaltikale on lisaks halbperemehelikule raharaiele põrgulikult metsa ohverdatud, jutt ülearustest istikutest hülgemöla.
Teiseks põrkasid ametnikud ERR intervjuudes rahva peale: saite nüüd, tahtsite väiksemaid mahtusid, nüüd ei ole meil puubeebisid kuhugi panna – teie olete süüdi!
Kolmandaks selgus, et istikuid, mida riigivarana seadus justkui ei luba jagada rahvale kui maksumaksjale, kelle vara see samas ju ongi, oli kolm miljonit.
Neljandaks tõstis rahvas häält – koolipreili-taluperenaine teiste seas: Avalik kiri: Eesti Vabariigi President Alar Karis, saadik Brüsselis Marina Kaljurand, Peapiiskop Urmas Viilma, Teeme ära! talgute juht Henrik Raave, keskkonnaminister Andres Sutt, põllumajandusminister Hendrik Johannes Terras – ning sotsiaal-sise-kaitse-jt ministrid! Ka need, kes kinnitavad, et ei tea millestki midagi.
Austatud Riigikogu – nii koalitsioon kui opositsioon!
Palume tungivalt sekkuda RMK „olude sunnil otsusesse“ hävitada miljon kuuseistikut.
Tõenäoliselt on selliseid massimõrvu sooritatud ennegi – seekordsele kuriteole sattus Peeter Ernits õnneks peale.
Olen kahel pandeemiakevadel olnud RMK Purila taimlas hooajatööline, kui kultuurikeskust pidada ega vaba ajakirjanikuna töötada enam ei saanud ning kooliõpetajaks asunud veel ei olnud. Seega tean süvitsi selle töö olemust. Nii puubeebisid taimlas kottidesse pakkides kui metsas neid istutades omandasin veerand miljoni uue puu kätest ja südamest läbi laskmisel teadmised ja oskused.
Nii reilbaltika kui polügoonide tõttu, nii era- kui riigimetsahalduse jäetud lõputute lageraielankide kõrval kõlab väide, et miljonit kuuske ei ole kuhugi istutada, ülima perversiteedina.
Igale puule on Eestimaal koht!
Argument, et riigivara ei tohi rahvale kätte jaotada, näitab meie riigi olematust.
Paindlikkus, loovus ja humaanne eetika – mis hõlmab kogu elu Eestimaal – on eluvõimelise riigi tunnus.
Oleme mõniteist aastat ühendanud vanal heal eht-eestilikul kombel väed talgutel Teeme ära! Kui läheneda kuusebeebide saatusele loogiliselt ning hetkeks maha astuda sõjaks valmistumise ja kõigi teiste eluvaldkondade kinnikeeramise inertsselt rongilt – millega meil Maarjamaal on praegu üldse nii ja naa – siis on võimalik:
keskkonnaministeeriumi andmebaasi järgi istikud sobivatesse kohtadesse jagada
põllumajandusministeeriumi poolt leida täiendavad põlluservad-teeääred
sotsiaalministeeriumi toel tuua eriolukorralistele istutustöödele ühiskonna nõrgim lüli – suurpered-lasterikkad-pagulased
peapiiskopi koordineerituna istutada puud pandeemia ajal sisseõnnistatud Jakobi palverännuraja veertesse otsekui Maarjamaad läbiv 21. sajandi balti kett – selle aktsiooniga ühinevad kindlasti lätlased ka…
President ja parlament, Brüsseli saadikud ja kohalik ametnikearmee on INIMESED, kes oskavad ja tahavad elu eest seista… vist?
Oskamatus-tahtmatus-suutmatus ühendada rahvajuhtide pädevus kogu rahva töökätega näitab, et… Ei taha seda katastroofilist seisu sõnastada, et sellele mitte väge juurde anda.
Olen valmis kodu pakkuma – ja kuusepojad oma jõududega metsaks istutama – 5000 kuuseistikule.
Tänan kiiresti ja konstruktiivselt sekkumast – iga tapmine hävitab meie rabeda riigi renomeed ja elujõudu veel ja veel.
Viiendaks selgusid valitsuse ja metsatöösturite sobingud, üksikasjad alles ilmnevad ja maskid langevad koos puudega ja maarahva töökohtade kadumisega. Jääge meiega! Nii uudiste jälgimise mõttes kui Eestisse elama jäämise ja naasmise mõttes, millele praegu Riigikogu eriti ebaõnnestunu ajastusega üles kutsub.
Kuuendaks lasti vaatamata seaduste puudumisele nood 3 miljonit kuuseistikut siiski rivitult – noh, tulge võtke siis ebastandardsed endale…
Seitsmendaks ei olnud mitte miski nii, nagu pärast kooli Purila taimlasse istikuid päästma minnes eeldasin-oletasin-arvasin. Kahel aastal, kui seal hooajatöölisena pandeemiakevadeid sisustasin, olid väravad valla, rohkesti usinat heatujulist rahvast nii puupoegi pakkimas kui metsa viimas. Kolmandaks sesooniks sokutasin sõbratari enda asemele, sest olin juba õpetajaemand ning käisin Südamesallu avakaski toomas.
20. mail 2025 oli kontorist avatav liugvärav kinni, inimesed liikvel, aga püüdlikult seljaga tanuma poole. Ingliste ja Saue talumehed, kes kuuski nõutama saabusid, vaidlesid end telefoniteel väravast sisse, sest nad olid kokku leppinud, et hommikul ei jõua, lõunaajal tulevad. Lipsasin koos mehepoegadega sisse ega rõõmustanud sellega taimlajuhatajannat mitte sugugi. Ta keelas pildistamise ja selfid, videod – ja töölistega vestlemise.
Ühtlasi keelati vagude lahti ajamise traktorist paremalt istikuid võtta. Vasakul olid tuhanded istikud ei-mäleta-millal e reedel Emakese Maa pinnale laiali tõmmatud. Perenaine ütles, et oleme oma istikupäästmisaktsiooniga ausatele tööinimestele kohutavalt tööd juurde teinud, istikute järel on 500 inimest käinud, otsas on, müüa ei tohi ja üldse…
Talunikud korjasid ämbrisse neid põldupidi laiali rapitud puid, mille tundus elulootust olevat.
Uuetalu peremees Inglistelt ütles: „See tüdruk räägib tõtt, kui valetamine valesti läheb.“
„Vigursaetud puitskulptuuride“ raamatust pärit „maffia“ noorem põlvkond omakorda võrdles RMK taimla õhkkonda tuumapolügooniga – keelatud, ei tea, ei tohi, seadused… Mina võtsin oma istikud siiski mitte ei-tea-mis-päeval, vaid hommikul lahti aetud vao otsast, kus neist istikukottide varjus veel eluloomakesi oli.
Kaheksandaks helistasid mulle teised puupäästjad, kes väravast sisse ei saanudki – loodetavasti on meeleolud ja suhtumised Iisakul väga teistmoodi.
Üheksandaks kinkisid talumehed mulle šokolaadi, mis oli mõeldud tundmatuseni teisenenud juhatajannale – maksumaksja palgal teine nagu mina isegi, nii et vahet pole, kumb neljakordistunud hinnaga dopingu sai ja kodus istutustöö ajal mõnnatades ära sõi.
Kümnendaks palun ärgem muutugem immuunseks iga päev kokku kukkuvate kaardimajakeste varjust välja tulevate vassimiste suhtes. Feilbaltika ja RMK, prokuratuur ja vallaametnikud, kes sabakarvadega toolist kinni hoiavad ja oma olemasolu õigustavad, pideva pseudoga vett sogavad hipilipulehvitajad, sundvaktsineerijad ja triibulise taeva õigustajad…
Üheteistkümnendaks viin oma raamatuid Ingliste automeistri Kristeni juurde – talumehed olid lugenud, edasi kinkinud ja tahtsid mu raamatuid – me veel loeme ja istutame, mehed!