Ülemõtlemine tapab

Liigse mõtlemise tulemus on tagajärg: mürgitame oma elu sellega, mis toimub ainult kõrvadevahelise pärdiku kujutlustes, ei pruugi tõele vastata ega mitte kunagi juhtuda. Selle asemel, et nautida siin-ja-praegu hetke, kühveldame minevikus – mida enam ei ole – heljume tulevikus ning päev jääb püüdmata. Tegelikult on igaühes meist universaalne arukus fookusse tagasi tulemiseks ja täiel rinnal elamiseks, ei ole vaja selleks gurusid nuumata, et päris iseenesena õnnelik ja paigas olla.
Kes piinas Raskolnikovi nii kaua, et vaene agulimõrtsukas ei pidanud vastu ja andis ennast vanaeide tapjana üsna ise üles? Tema südametunnistus ajas ta üle mõtlema – analoogselt Virginia Woolfiga, naisõigusluse lipulaevaga, kes ei suutnud oma sundmõtetega enam elada, vaid suutis ennast täitsa ise jõkke ära uputada. Meie igapäevane kuritöö iseenda ees on juba piisavalt suur karistus: elukvaliteet on miinustes.
„Olla või mitte olla – selles on küsimus!” ohkab Shakespeare’i jäädvustatud Taani prints Hamlet, käes omaenese venna tapetud isa kolp. „Miski on mäda Taani riigis.”
Muidu ju absoluutselt kena noormees tappis ülemteenri nuhkimise eest, võttis tema tütre süütuse ja jättis neiu murtud südame tõttu hulluma ja hukkuma ning lõpuks pälvis klassikaline ülemõtleja loomulikult surma.
Näidetena kujutavas kunstis rokkinud kunstnikest on Dali ühendanud erinevate põlvkondade eesti muusikuid: Aleksander Müller kirjutas tema maalidest inspireerituna bluusid „Kuhtumine iseendaga” ja „Somnambuul” – Lea Liitmaa võttis endale siinpoolsuse viimasel perioodil lausa nimeks Lea Dali Lion. Seevastu skulptor August Rodin viis tapva ülemõtlemiseni pigem kõik, kes teda armastasid. Tema obsessioon oli loovus, kirg – savi ja pühendumine – eneseteostus. Üliandekas modelleerija Camille Claudel mõtles ennast üle Parnassi asemel hullarisse.
Kui lähedal oleme meie ise nii mõnigi kord enesehävituslikule ülemõtlemisele ilma, et seda ise tähelegi paneksime? Närvitsedes oma elektriarve ja diislihinna pärast kuuleme raadiost uudist kahest järjekordsest riigikogulasest, kes saavad mõlemad ametist lahkudes poole aasta hüvitise e umbes 40 tuhat… Ülemõtlemise maailmameistritena arutleme: kaks rahapesuministrit läksid tagasi parlamenti pärast sadade miljonite „kadumist” – senised kolleegid pidid neile ruumi tegema, niisiis ka need summad maksame meie.
Seesugune arvutamine on ühest küljest loomulik talupojamõistuse ilming, teisalt rikub see ära sinu enese päeva ning imeb endasse elujõu, mida on vaja üha suuremate maksude maksmiseks nii, et ka oma perele vorst leivale jääks. Kõigil on siiski omad meetodid, mismoodi keskmes püsida ja toksilist ülemõtlemist vältida.
Enamus meist harrastab mehaanilist füüsilist tööd, mille puhul on võimalik liigutusi loendada – olgu see lehmalüps või pesulappamine – energeetilise lüpsi ja mõtete lappamise vastu ülihea.
Võibolla sa ise ei ole piisav motiiv elus püsimiseks, siiski peatu hetkel, mil ülemõtlemine tapab ning vaata enda ümber: kuidas elaks ilma sinuta sinu potilill ja seinakell. Jah, ka sinu kella ei oska keegi nii õigesti üles keerata kui sina – sinu koer ja kass tiksuvad sinuga ühes hingatud aega – sul ei ole õigust öelda liigvara „head aega”.
Palun tahtkem koos teada, kuidas lugu lõpeb!