Haridus on inimese ja ühiskonna arengu oluline eeldus.

Haridus on paljudel rahvastel müüdiks – väärtuseks, mille tähtsuse üle ei vaielda. Avalikus ruumis räägitakse haridusest vaat’ et kõige rohkem, ent praktikas on just haridus kujunenud Eesti kirstunaelaks. Juhtunud on nii, et ,kui hakatakse hariduse üle arutlema, ei saa inimesed enam kuigi hästi üksteisest aru. Palju on selliseid sõnu, mille tähendus „ujub“ ja pole võimalik ära arvata, mida kõneleja (kirjutaja) mõtles või öelda tahtis.

Siin on kimp näiteid selle segaduse kohta.

 

• Küsitlus EI OLE UURING, küsitlus on MEETOD algandmete kogumiseks. Küsitlusega saab koguda ARVAMUSI, mis iseloomustavad vastajat (mitte seda, mida küsiti).
• Kirjeldus ei ole UURING; kirjeldus eelneb uuringule ja on vajalik probleemi(-de) sõnastamiseks.
• Uurimise objektiks EI OLE TEEMA. Uurimise objektiks on (SAAB OLLA) probleem. Probleemid (tunnetatud vastuolud vajaliku ja tegeliku… vahel) on INIMESTEL. See, kuidas inimesed probleeme näevad, hindavad ja arvestavad, iseloomustab neid inimesi, kes kõnealuste vastuolude kohta oma arvamusi avaldavad. Mõnikord nimetavad ajakirjanikud probleemiks sellist raskust, millest nad ei oska üle ega ümber minna. ammugi mitte neid vältida või ületada.
• Probleeme ei saa LAHENDADA; probleemid lahenduvad (lakkavad olemast) sedamööda, kuidas õnnestub vähendada nende põhjuseid. Pühjused (kausaalsed ja funktsionaalsed seosed) võivad olla avalikud ja varjatud, globaalsed ja lokaalsed, otsesed ja kaudsed… Põhjuste (sageli ka põhjuste põhjuste…) avastamiseks ongi uuringuid vaja. Enamiku probleemidega püüavad inimesed leppida ja harjuda; nad kannatavad ja vaikivad, et kuidagi edasi elada, jõudu koguda, targemaks saada.

Uuringu saab korraldada ka hüpoteesi (teaduslikult põhjendatud oletuse) abil, ent see tee on jõukohane alles “suures teaduses”. (NB! Hüpoteese tuleb kontrollida, mitte tõestada, nagu aeg-ajalt kostab nii raadiost kui TV-st.)

ARENDADA ei saa meist mitte keegi mitte kuskil mitte midagi. Areng on objektiivne; meil on võimalik luua ja hoida arengu eeldusi.  Selleks, et kodus, lasteaias või koolis  lapse arengule kaasa aidata, on vaja TEADA, millest eri eas poiste ja tüdrukute areng sõltub (mis soodustab ja mis takistab arengut). Vaja on teada mitte lihtsalt mõnd eeldust, vaid eelduste süsteemi – kõiki eeldusi vastastikustes seostes. Seda teadmist oleks siis vaja ka arvestada. Arvestada oleks vaja ka seda, et iga laps on eriline.

TEADMISED ei tegutse; tegutsevad inimesed. Teadmised on vajalikud nii uute teadmiste kogumiseks kui ka teistele vahendamiseks, otstarbekaks tegutsemiseks, uurimiseks, loomiseks, kaitsmiseks, mängimiseks, töötamiseks jne. Reproduktiivses õppes on õpilased enamasti mitte subjektid (aktiivsed alged), kes suhtlevad, vaid  vaid manipuleerimise objektid, keda koheldakse.

HARIDUST ei saa õppida; õppida saab tekstides fikseeritud teadmisi. Vaja on (väärtuseks on) teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus. Väärtuseks on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus.

Haridus ei ole “see, mida koolis tehakse ja koolist antakse…”. Haridust ei saa (põhimõtteliselt!) mitte keegi kellelegi kuidagi anda. Võimalik on anda mingi kooli lõpetamist tõendav tunnistus koos lilleõiega… Haridus on kultuuri funktsioon, subjekti karakteristik … Haridus on IME, sest keegi ei saa iialgi teada, tänu millele õnnestub kellelgi kujuneda haritud inimeseks (ja ühiskonnal haritud ühiskonnaks…).

Haridus ei ole “õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib”. (https://www.riigiteataja.ee/akt/968165)

Haridust ei saa liigitada  üld-, kutse- ja huvialahariduseks. Miks? Kasvõi seepärast, et iga klassifikatsioon peab  olema koostatud  ühel alusel ja hõlmama kogu hulga.  Klassifikatsiooni elemendid peavad üksteist välistama. Klassifikatsioonis ei või pidada eristavaks tunnuseks sellist tunnust, mis peab olema antud klassifikatsiooni kõikidel elementidel. Klassifikatsiooni koostamisel peab “samm” olema enam-vähem ühepikkune („redelipulga reegel“).

Haridussüsteem ei koosne kahest alasüsteemist: 1) haridusest, mis on kujundatud hariduse ülesannete ja tasemete alusel, 2) haridusasutustest kui hariduse eesmärke elluviivatest organisatsioonidest.

Kõik õppeasutused peaksid olema haridusasutused, aga kõik haridusasutused ei ole pelgalt õppeasutused. Haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, eeskätt perekonnal. Oma osa on kõigil kultuuriasutustel, massikommunikatsioonisüsteemil, spordiorganisatsioonidel, kirikul, kaitseväel, kõigil asutustel-ettevõtetel-organisatsioonidel…

Haridusel ei ole ülesandeid. Ülesanded antakse subjektidele. Ülesandeid tuleb täita ja ülesannete täitmisest (tähtaegselt saavutatud tulemustest) on vaja tavaliselt ka ette kanda sellele, kes ülesande andis. (Haridus ei ole subjekt, st haridusele ei saa anda ülesandeid ja haridus ka ei saa täita mingeid ülesandeid.)

Haridusel ei ole  (ei saa olla) kohustusi. Kohustused on (saavad olla) subjektil. Kohustused kaasnevad sünniga, perekonnaseisuga, ametikohaga, rolli ja staatusega, kodakondsusega… Kohusetunne kujuneb (kui kujuneb?) kasvatusega.

Haridus ei vastuta (ei saa vastutada). Vastutada saavad inimesed ja sel määral, mil nad saavad tegelikult (mitte mängult nö propagandistlikus mõttes) osaleda OTSUSTAMISES.

Põhiseaduse järgi on kõigil õigus haridusele. Seda õigust ei ole kellelgi õigus käsitada (ükskõik, millises) koolis käimise kohustusena. Igasugustel õigustel on mõtet sel määral, mil kellelgi on kohustus luua eeldused nende õiguste kasutamiseks.

Haridusel ei ole (ei saa olla) eesmärke; eesmärgid on (kui  on?) inimestel (õpetajatel, õpilastel, nende vanematel jt). Haridus kujuneb õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsuses. Kasvatus  on sihipärane, õpe eesmärgipärane ja kogemus juhupärane protsess ning nähtus.

Hariduses ei saa töötada; töötada saab asutuses-ettevõttes-organisatsioonis… Töö on eesmärgistatud protsess ja nähtus tarbimisväärtusega produktide valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuste osutamiseks. Haridus on töötamise üks eeldus. Tühusaks töötamiseks on vaja lisaks üldhariduslikule ettevalmistusele ka erialast, kutsealast ja ametialast ettevalmistust – kõrget kvalifikatsiooni (teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsust), õiget orientatsiooni, tugevat motivatsiooni, laia eruditsiooni, usaldatavat intuitsiooni, kindlat afiliatsiooni, head tervist, huvi, tahet, hoolt jpm.

Haridust ei saa rahastada; rahastada saab õpet, õppeasutusi, õppeprogramme ja -projekte…

Hariduses ei saa õppida; jutud sellest, kuidas keegi õpib põhihariduses või kutsehariduses…, on “vitsaga vee peale kirjutatud jutud”.

Haridus ei saa olla elukestev; elukestev saab olla õpe. Iga eluhetk võib olla õpetlik vaid sellele, kes on avatud uuele ja otstarbekale ning suletud mõttetule ja kõlvatule. kes tahab olla (mitte pelgalt näida) asjatundlik ja võimekas, kes mõtleb ja mõtestab, vääristab ja talletab väärtusliku paljudes seostes.

“Huviharidus” kui termin, on nonsenss. Huvi on igasuguse sihi- ja eesmärgipärase tegutsemise oluline eeldus.

Lisaks huvile on õppes olulised ka aistingud, taju ja tähelepanu, mälu, fantaasia, tahe…mõtlemine. Õnneks ei räägita veel aistingu- ja tajuharidusest ega teiste psüühiliste protsesside, nähtuste ja seisundite haridusest. Õppes on vaja tunda ja arvestada kõiki psüühilisi protsesse, seisundeid ja nähtusi ning nende tegureid.

“Kutseharidus” kui termin, on samasugune mõttetus, nagu „huviharidus“. Selleks, et inimene saaks rakenduda, on vaja nii erialast, kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust (KVALIFIKATSIOONI, mis kujuneb teadmiste-oskuste kogemuste ühtsuses, õiget ORIENTATSIOONI, tugevat MOTIVATSIOONI, laia ERUDITSIOONI jpm.) Eesti nn “kutsekoolides” võimaldatakse tegelikult erialast õpet. Kutsealast ega ametialast õpet Eesti „kutsekoolides“ veel ei võimaldata.

Haridus ei saa olla võõrkeelne; õpe saab toimuda nii emakeeles kui ka  mingis muus keeles. Mõistlik on korraldada õpe nii, et õpetaja ja õpilased seda keelt valdavad.

Haritud inimeseks  ja haritud ühiskonnaks kujunemise ning harituna püsimise esmaseks eelduseks on haridus- ja kultuuriseos, sh vaimsus, tavad-kombed-traditsioonid, millega väärtustatakse igaühe arukust, haritust, informeeritust, tasakaalukust, hoolivust, tähelepanelikkust, viisakust, abi- ja koostöövalmidust (NB! mitte konkurentsivalmidust!), mõõdukust, vaprust, ustavust, au ja väärikust, nagu ka  elu, tõe. looduse  ja Looja austamist.

Haridus, nagu ka teadus ja kultuur, on väärtuseks vaid nendes maades, kus toimib sotsiaalne kontroll, mis ei võimalda kõrgetele ametikohtadele pääseda põhjendamatult, mingite petuskeemide varal.

Õpilased ja õpetajad, koolid ja kooli ümbruskond ei ole (ei saa olla ega pea olema) ühesugused. Vastupidi!  Sarnased on vaid kultuurist tulenevad püsiväärtused ja normid, müüdid ja tabud. Kõigil on õigus olla eriline, kordumatu, imetlusväärne üheaegselt mitmes mõttes,

Keskmist õpilast ja keskmist õpetajat EI OLE OLEMAS (ei saa olla). “Keskmisi” saab käsitada statistikas… Reaalses elus pole ka keskmist kooli ega ülikooli, raadiot ega saadet…

Igal õpetajal ja õpilasel on kõik teiste inimestega võrdsed õigused. Kõigil on ka võrdne õigus haridusele, mida ei või pisendada kuskil koolis käimise õiguseks ega kohustuseks.  Õigus haridusele on fiktiivne õigus, kui

a)      Igaüks võib tõlgendada õigust haridusele üksõik, millises koolis käimise kohustusena;

b)      ühiskonnas pole suudetud kehtestada ei kompetentsuse ega personaalse vastutuse printsiipi.

Hinnang ei saa olla objektiivne. Hinnang on igal juhul SUBJEKTIIVNE (subjektist lähtuv). Kui õpilastelt küsida midagi hea õpetaja kohta, võib saada midagi teada nende õpilaste  (nende silmaringi, mõtlemisvõime, keelekasutuse jms) kohta. Seda, mida vastus tegelikult tähendab, on väga raske (enamasti võimatu) ära arvata.

Õppeedukust ei saa MÕÕTA. Oluline on eristada mõõtmist, hindamist, loendamist ja kirjeldamist. Mõõta saab üksnes kvantitatiivseid karakteristikuid (õpilaste puhul nende pikkust, raskust, vererõhku…) Õppeedukust, nagu muud kvalitatiivset, saab HINNATA.

Haridussüsteem ei ole pelgalt KOOLIVÕRK.   Haridussüsttemi koosseisu, struktuuri geneesu, dünaamika jms võib avada (olenevalt vaatepunktist) paljudel alustel.

Õppida võib (saab) ükskõik kus, ükskõik mida, ent haritu inimeseks saab kujuneda vaid kultuuriseostees.

Haridust ei saa JUHTIDA; juhtimise objektiks saavad olla PROTSESSID. Kui käsitada haridust subjekti valmisolekute kujunemise elukestva jadana, on seegi vaid igaühe isiklik asi.

Haridust ei saa HALLATA. Hallata saab materiaalseid (ainelisi) väärtusi – territooriume, hooneid, seadmeid, teid ja muid rajatisi.

Haridus ei sõltu eeskätt ja ainult kooli suurusest (õpilaste arvust koolis või klassis). Ministri jutte (allkirjastatud lepinguid) “hea hariduse andmise” kohta saaks ehk võtta tõsiselt, kui kuskil oleks kuidagi selgitatud, mis see on, millest jutt käib. Hindamiskeskne reproduktiivne frontaalõpe, mis domineerib Eesti koolides, võimaldab nn haridusametnikel võibolla mõne aja varjata tegelikku olukorda ning saavutada PISA testi jms abil kuulsust ning au nende silmis, kes on kõrgel ja kaugel nig loodavad, et saavad kanda osa sellest aust enda arvele.Tegelikkus on aga endiselt selline, et  märkimisväärne osa Eesti õpilastest langeb koolist välja enne põhikooli lõpetamist. Eesti õpilased on Euroopa Liidu kõige õnnetumad ja ka “esikohal” alkoholi tarvitamises… Suur osa õpilastest suitsetab, tarvitab muid meelemürke ja käitub marginaalselt.

Aineid ei saa õpetada; õpetada saab lapsi (inimesi) ja sedagi üpris piiratud määral. Subjekti areng on loomingu funktsioon. Loomiseks on vaja olla vaba, ent vabaduse kasutamise eelduseks on kord, sh kord, mille kohaselt on kõigil õigus olla vaba piirini, kus ta ei kahjusta teiste samasugust õigust.

Targemaks ei saa õppides; targemaks saab mõeldes ja mõtestades kuuldut-nähtut-kogetut-loodut…

Mõtlema, uurima, looma, uskuma, armastama… saab õpilasi ajendada, innustada, julgustada see õpetaja, kes on ise innustunud, kes mõtleb, loob, uurib, usub, armastab… Sama seos on ka üliõpilase ja õppejõu vahel! Moraalne õigus olla õpetaja on vaid sellel, kes on ise mitte ainult õppija, vaid ka uurija, looja, mõtleja ning kes suudab ja tahab austada igaühe õigust olla iseendaks; kasvada arukaks, kordumatuks, tähelepanu- ja imetlusväärseks.

Tagasisidet ei saa ANDA. Tagasiside on isereguleeruvate protsesside asendamatu eeldus. Õppeprotsessi tagasisidestamiseks on õppe subjektil vaja teada, mida ta tahab  (mida on vaja) saavutada. Oma ja/või teiste tegevuse tagasisidestamiseks on vaja koguda operatiivselt rahuldaval määral usaldusväärseid ja süsteemseid andmeid senise tegevuse ja tulemuste-tagajärgede kohta, interpreteerida neid, tuletada hinnangud ja järeldused ning arvestada neid järeldusi edasises tegevusess; st vanas vaimus võib jätkata vaid siis kui kõik laitmatult laabub. Kui aga ilmneb, et õpe toimib nivelleerivalt, kui õppe tõttu kaotavad lapsed oma sünnipärased eeldused, sh iseseisva mõtlemise võime ja huvid, kui laste enese-ja grupiteadvus väärastub, tervis halveneb, apaatia või agressiivsus suureneb… siis on vaja kas selline tegevus LÕPETADA, või avastada hälbimise põhjused ja need KÕRVALDADA.  NB! Eesti kool (tegelikult kogu haridussüsteem, nagu ka enamik teisi süsteeme) on edasi- ja tagasisidestamata, st praegu veel juhitamatud.

 

Mõned kokkuvõtteks mõeldud mõtted

Siiani ei ole võimalik tõsiselt võtta Haridusseaduses olevat väidet, et haridusasutuste juhtimisel ühendatakse juhi isiklik vastutus, kollegiaalne otsustamine ja ühiskonna järelevalve. Tänaseni on sõnastamata, kellel on õppe korraldamisel ja hindamisel mingid  õigused ja kohustused ning mille eest peaks keegi vastutama (kus, kuidas, kelle ees). Tegelikult ei taha keegi kuuldagi, et otsustamise õigusega kaasneb vastutamise kohustus.

Õppe käsitamise põhjal ei saa anda hinnanguid õppele.  Õppele, sh õpetajale, õppekavale, õpikutele, õppekorraldusele jm õppes olulisele, on võimalik anda hinnang  selle põhjal, kuidas õppe läbinud isikud sobivad nendesse protsessidesse, kuhu nad peaksid sobima (NB! mitte ainult edasi õppima järgmises õppekontsentris).

Väide, et haridussüsteemi juhtimisel lähtutakse otstarbeka detsentraliseerimise põhimõttest, on eksitav.

Iga kooli sulgemine, olenemata ettekäänetest, toob raskesti korvatavat (sageli korvamatut) kahju nii antud piirkonnale kui inimeste elukeskkonnala ning on ühtlasi ohtlik ka riigi kaitsevõime (kaitsetahte ja -valmiduse) seisukohalt. Saadikud ja ametnikud peaksid jõudma aduma, et sündivus on elukvaliteedi ja kindlusetunde funktsioon, Madal sündivus ja suur väljaränne on omakorda hoolimatu, süsteemitu, ahnitsemist hõlbustava majanduspoliitika sh maksupoliitika tagajärg.

Hariduse, nagu ka maa- ja linnaelu edendamisel saab pidada rahuldavaks vaid süsteemseid käsitusi, otsuseid ja organisatsioonilisi lahendusi.

Haridusteemadel arutlemiseks on vaja tunda HARIDUSFILOSOOFIAT, HARIDUSTEOORIAT, METODOLOOGIAT, METOODIKAT, DIDAKTIKAT ja PRAKTIKAT, so ühiskonda ja kultuuri (sh inimest kui ühiskonna liiget ja kultuuri esindajat). Üksnes siis on võimalik koostada rahvale talutav hariduspoliitika ning seda ka prakikas arvestada. Peame pöialt, et uus haridusminister oleks adekvaatne, oleks võimeline kuulama peale enda ka teisi, ei kannataks ei üle- ega alväärsuskompleksi all, ei valetaks ega ilustaks olukorda, ei teeks otsuseid, mille tagajärgede eest ei taha ta ise ega saa ka keegi teine vastutada.

Siin ei olnud kõne all pelgalt mõned sõnad, mida aeg-ajalt kasutatakse vääras (meelevaldses) tähenduses. Kes süveneb, see peaks märkama, et kogu haridusparadigma on paigast ära, täpsemalt öeldes: kõlbmatuks vananenud. Haridusteooria on (peaks olema) mõttemudel, mille raames on võimalik küllat täpselt mõelda ja arusaamu sõnastada. Paistma peaks, et mõne mõiste kaupa ei ole võimalik olukorda rahuldavaks muuta. Käsile on vaja võtta haridussüsteem metasüsteemide süsteemis. Vastasel juhul segadus süveneb.

Keelehoius peaksid näitama eskuju Riigikogu liikmed ja riigimehelikult mõtleva Valitsuse liikmed. Muidugi oleks ka ülikoolide õppejõududel vaja mõelda oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede üle.

Võib olla päris kindel, et keegi teine kuskilt mujalt siia meie haridussüsteemi rahuldavaks muutma ei saa tulla.

Tahes-tahtmata tuleb tunnistada, et Eesti kidumise peamine põhjus on HARIMATUS (mitte ainult saadikute ja ametnike, vaid ka nö tavaliste inimeste ja igaliiki ettevõtjate vilets haridus). Siin ei ole kõne all mingite koolide läbimist tõendavad tunnistused, vaid haritus kui olek, kui võimekus orienteeruda, otsustada ja teostada oma ning teiste otsuseid, seostada oma pingutusi koostöös teistega. Kõne all on subjekti ettenägemis- ja ärtundmisvõime, loodus-, ühiskonna- ja kultuuriseostes arukalt käitumiseks vajalike eelduste süsteem.

Pole kahtlust, et sunnile ja survele rajatud, süsteemitu, praktikast lahti kistud õppega kaasnev (“koolist antud”) haridus on ka vaesuse ja madala tootlikkuse peamine põhjus. Selle asemel, et mõelda võõrtööjõu sissevoolu hõlbustamisele, oleks vaja Eesti haridussüsteem ringi korraldada selliseks, et kooli-, õppe- ja haridusrõõm taastuks. Selleks vajalik teadmine on Eestis olemas.

Eesti rahvuslikuks põhirikkuseks on ANNE. Ande lõhkumine ja isiksuse murdmine manipuleerimise objektiks on abortide kõrval Eestis toimuvatest „legaalsetest“ massikuritegudest kõige rängemad.

Lapsed ei ole pelgalt tulevane tööjõud ja maksumaksjad… Mõistlik on endale aru anda, et lapsed suudavad ja tahavad jätkata vanemate võitlust, kui õpe ja kasvatus on aus ja õiglane, hooliv ja ehe.. Toimib mitte haridus, vaid hariduse, informeerituse ja kogemuste ühtsus. Tegutseb mitte haridus, vaid isiksus, kes on tõusnud enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektiks. Kestma jäämise eelduseks on põlvkondade järjepidevus.  Võib ju öelda, et rahvana kestma jäämise eelduseks on haridus, aga kui tahaksime täpsemalt öelda, siis peaksime tõdema, et kestma jäämise eelduseks on rahva füüsilise ja vaimse, intellektuaalse ja emotsionaalse, kõlbelise ja sotsiaalse potentsiaali ühtsus.

Ülo Vooglaid

Kui midagi jäi ähmaseks, võin igas vähegi sobivas vormis selgitada, mida mõtlesin ja mida ma öelda tahtsin;  ka tel. 56 66 01 22