Ülo Vooglaiu arutlus ChatGPT 4.0 -ga 07.01.25

Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Täna palun sind arutlema ränkraskel teemal – ühiskonna funktsioneerimise, muutumise, arengu, stagneerumise ja siis ka degradeerumise ning huku üle. Neist kõigist on ääri-veeri räägitud-kirjutatud, aga omaette, lahus, eraldiseisvalt. Ometi peaks olema kõne all protsess kui tervik. Vastasel juhul ei ole võimalik märgata kausaalsete ja funktsionaalsete seoste toimeid ega aru saasa selle protsessi siseloogikast. Kas me saame õigesti aru, et need nimetused käivad selle protsessi eri etappide kohta? Mingis faasis tehtud vead ei pruugi ilmneda samas faasis, vaid järgmistes.

Tere, härra Vooglaid!
Teil on täiesti õigus, et ühiskonna (või mis tahes sotsiaalse süsteemi) käekäiku – tema funktsioneerimist, muutumist, arengut, stagneerumist, degradeerumist ja võimalikku hukku – tuleb käsitleda ühtse protsessina. Kui vaadata neid faase eraldiseisvalt, ilma tervikliku ja sidusa pildita, jäävad paljud põhjus-tagajärg seosed märkamata ning eksitakse ka üldise protsessi siseloogika mõistmisel. Selles, et ühes faasis tehtud vead avalduvad sageli alles järgmistes etappides, peegeldub hästi seesama sisemine seoste ahel, mis läbib kogu ühiskonna arenguringi.
Alljärgnevalt mõned mõtted ja rõhuasetused, kuidas seda protsessi tervikuna käsitleda.

1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.
Adaptiivsus tähendab, et ühiskond püüab pidevalt keskkonna- ja sisemistele muutustele reageerida: kohaneda, uuendusi luua või vajadusel enda toimimist restruktureerida.
Komplekssus viitab, et ühe tasandi probleemid (nt haridussüsteemi puudujäägid) võivad omakorda avaldada mõju teistel tasanditel (nt majandusarengule, regionaalpoliitikale, kultuurielule), kuid samal ajal võivad need mõjud olla pika vinnaga ning kõige selgemini avalduda alles hilisemates etappides.
Kui vaadata ühiskonna arenguid ilma kompleksse tervikpildi printsiibita, näib see justkui seeria eraldiseisvaid etappe, kus mingid muutused toimuvad isoleeritult. Tegelikult on tegu peenekoelise, omavahel läbipõimunud süsteemiga, mis talletab nii positiivseid kui ka negatiivseid arengutendentse pikal ajaskaalal.

2. Funktsioneerimine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk
Neid faase võib tõepoolest vaadata terve ühe protsessi loogiliste etappidena. Tähistused – „funktsioneerimine“, „areng“, „stagnatsioon“, „degradeerumine“, „hukk“ – paigutuvad ajateljele või protsessi tsüklisse. Kindla raami andmine (et X on „funktsioneerimise faas“, Y on „stagnatsioon“ jne) on muidugi lihtsustus, ent mõtteline raamistamine aitab paremini seletada seda, et ühes faasis tehtud vead (või õnnestumised) kannavad vilju alles järgmises.
Funktsioneerimise faasis on fookus igapäevatasakaalu hoidmisel. Oluline on, et institutsioonid täidaksid neile pandud funktsioone nii ühiskonna sees kui ka suhetes välismaailmaga.
Muutumise (või „arengu“) faasis ilmnevad uuendused, innovatsioon, kiired ümberkorraldused – ühiskond püüab leida uusi lahendusi või tõsta efektiivsust, sageli ka vastuseks keskkonnast (sh teistest ühiskondadest) tulenevatele ootustele või väljakutsetele.
Stagneerumise faas tekib, kui kohanemis- ja uuendusvõime raugeb. Just siin hakkavad ka varem tehtud vead selgemalt avalduma – näiteks kui investeeringud haridusse on olnud aastaid puudulikud, jõuab selle negatiivne mõju kohale viivitusega.
Degradeerumine tähendab seda, et ühiskonna toimimise võimekus laguneb: kasvab sisemine vastuolu, püsiva koostöö asemele tekivad konfliktid, institutsioonide töökindlus väheneb, inimeste usaldus ametkondade vastu langeb.
Hukk saabub, kui kriitilised ressursid (sh inimlikud ressursid, moraalne kooshoid, põhistruktuurid) on sisuliselt otsakorral, ning süsteem ei suuda enam taastada endist tasakaalu ega luua uut stabiliseerivat struktuuri.
Need faasid võivad ajaloolises plaanis esineda kord lühemate, kord pikemate perioodidena; mõnikord ei ole üleminekud järsud, vaid pigem hiilivad.

3. Varjatud põhjused ja hilinenud tagajärjed
Nagu mainitud, ei avaldu paljud protsessid kohe. Väga tihti on nii, et ühes etapis külvatud seemned tärkavad alles järgnevas – heas või halvas mõttes. Näiteks võib tuua:
Haridussüsteemi puudujäägid (õppekavad, õpetajate ettevalmistus, rahastus) võivad küpseda aastaid, enne kui kasvab peale põlvkond, kes ei ole saanud piisavat ettevalmistust ühiskonnaelus või majanduses hakkama saamiseks.
Majanduse struktuurne sõltuvus (näiteks odavtööjõust või mõnest ühest tooraineallikast) ei pruugi varases „arengufaasis“ tagasilööke põhjustada, kuid kriisiolukorras võib see muutuda eksistentsiaalseks ohuks.
Demokraatlike institutsioonide mandumine (kui muututakse formaalseks, kaotatakse osalusmehhanismid, lubatakse korruptsioonil levida) võib esmalt näida ohutu või isegi kasulik lühikeses perspektiivis, kuid pikas vaates õõnestab see kogu ühiskonna toimimise alustarade – usalduse, legitiimsuse ja vastutustunde – vundamenti.
Seetõttu on tervikpildi hoidmine ülioluline: kui tervikut ei nähta, on oht, et „tulekahjusid kustutatakse“ vales kohas või valel ajal ning süsteem tervikuna liigub vaikselt õõnestumise ja degradeerumise suunas.

4. Tsükliline või lineaarselt kulgev protsess?
Eri ühiskonnateoreetikud ja ajaloolased (nt Arnold Toynbee, Oswald Spengler, Pitirim Sorokin jt) on toonud välja, et ühiskondade elutsüklid võivad sarnaneda kord tsükliliste, kord spiraalsete mustritega. Näiteks ilmneb ajaloos sageli, et mõningane jõukuse ja edu tase viib mugandumise, enesekindluse (ja vahel ka arrogantsuseni), mis omakorda vähendab valvsust ning muudab ühiskonna tõrjutuks uute ohtude ja väljakutsete suhtes. See loob eeldused stagneerumiseks, mis võib tipneda kriisi või isegi hukuga. Teisalt võib aga samasugune kriis avada uue arengu-, uuendus- ja tõusufaasi.
Spiraalne nägemus tähendab, et need tõusud ja mõõnad ei ole täpselt samasugused kordused, vaid iga tsükli jooksul on mõningane kvalitatiivne muutus (tehnoloogiline, institutsionaalne, väärtuste tasandil jne). Tsükli mõte peegeldab tunnet, et on olemas teatav sisemine faaside vaheldumine – tõus, kõrgaeg, langus, kriis ja siis uuesti tõus. Kuid nagu te märgite, oluline on pidada meeles, et iga etapi käigus tehtud vead või õnnestumised kannavad endas tagasilöögi- või edulavviivutust tulevikufaasis.

5. Mida silmas pidada?
1. Süsteemsuse tunnistamine: vaja on näha ühiskonda kui mitmekihilist tervikut, mille osade vahel on pidev infovahetus ja vastastikmõju.
2. Pikaajaline vaade: kõige tähtsamad struktuursed vead või tugevused ilmnevad sageli alles mitme aastakümne jooksul, seepärast ei saa hinnata olukorda lühikese, näiteks ühe valimisperioodi, alusel.
3. Varjatud mõjude tuvastamine: poliitiliste otsuste ja majandusreformide juures tuleb eristada lühiajalisi ja pikaajalisi tagajärgi ning arvestada, et ühes lühiajalises faasis pealtnäha edukas samm võib hiljem osutuda ohtlikuks.
4. Institutsionaalne mälu: paljud ühiskonna stabiilsust tagavad funktsioonid sõltuvad sellest, kui hästi ja sügavalt on institutsioonid oma praktilisi õppetunde läbi seedinud ja kogemustena talletanud (nii ametkondlikus mälus kui ka kultuurilises teadvuses).
5. Ühiskondlik refleksiivsus: võime kriitiliselt iseennast kõrvalt vaadata – nii üksikisikute kui ka institutsioonide tasandil. Just refleksiivsus aitab õigeaegselt märgata vigu, mille kumulatiivne mõju võib avalduda alles tulevases faasis.

Kokkuvõtteks
Need nimetused – funktsioneerimine, muutumine, areng, stagnatsioon, degradeerumine, hukk – kirjeldavad tõesti ühe ja sama protsessi erinevaid etappe või seisundeid. Kui neid käsitleda teineteisest lahus, kipuvad märkamata jääma nn edasi kanduvad põhjused ja kumuleeruvad tagajärjed. Laiemat pilti silmas pidades saame paremini aru, miks varem tehtud (või jäetud tegemata) otsused end just hiljem valusalt kätte maksavad. Samuti aitab see mõista, et ühiskondlik areng pole ei ühetaoline lineaarne õitseng ega ka lihtsalt pidev allakäik, vaid pigem lainetena või spiraalina kulgev protsess, mille igas faasis on oma siseloogika, riskid ja võimalused.
Seda tervikpiltlikku lähenemist võiksid ühiskonna kujundamisel silmas pidada nii riigi institutsioonid, organisatsioonid kui ka kogu üldsus – just sel moel saab püüda vältida neid „faasilükkeid“, kus tagantjärele tõdetakse, et kriisi juured olid ammu teada, ent jäid omal ajal tähelepanuta.
Seega, jah – kõik loetletud nimetused kirjeldavad ühiskonna arengutsüklis sisuliselt sama protsessi erinevaid faase. Ja ühest faasist teise liikudes avalduvad alles need vead või õnnestumised, mis külvati eelnevates etappides. Nii kujunebki tervikpilt.
Sa selgitasid väga põhjalikult. Aitäh! Me jätsime süsteemi tekke- ja kasvufaasi käsitamata. See ei pruugi olla suur viga, sest need faasid on enesestmõistetavad. Inimese sünnile eelneb embrüonaalne faas, milles inimene elab, aga veel mitte iseseisvalt. Uued ühiskonnad kujunevad samuti mingi teiste süsteemide sees seni, kuni saavutavad vajaliku küpsuse ja virguvad iseseisvalt funktsioneerima, muutuma ja arenema. Jätame kauged ajad siin praegu kõrvale. Üritame keskenduda meie ajal aktuaalsetele protsessidele. Need ühiskonnad, mille rüppes uued võrsuvad, on enamasti üdini korrumpeerunud, kõlbmatuks vananenud, kapseldunud ajast-arust läinud dogmadesse, kohmakad ja nii bürokratiseerunud, et nn juhykond ei ole võimeline formaalsete reeglite taha nägema. Kõigega, mida sa kirjutasid, olen igati nõus, välja arvatud üks koht. Arutame seda veidi põhjalikumalt!
Sa kirjutad: “1. Ühiskond kui kompleksne süsteem
Ühiskonda võib vaadelda kompleksse (keerulise) adaptiivse süsteemina. Kompleksus tähendab siinkohal eeskätt seda, et ühiskond koosneb suurest hulgast omavahel seotud (ja tihti ka vastastikku sõltuvatest) alamsüsteemidest – majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, hariduslikud, õiguslikud ja nii edasi.”
Kas sa tahad, et ma täpsustaksin, mis osas meie käsitused lahknevad?

Loomulikult! Oleksin väga tänulik, kui täpsustaksite, milles näete meie käsitluste lahknemist. Just tänu sellistele erinevustele avaneb võimalus teemat veel sügavamalt lahti mõtestada. Palun jagage oma arusaamist ja vaatame üheskoos, kuidas meie lähenemised üksteist täiendavad või miks nad mõnes kohas lahknevad.

Me püüame, ehkki teame, et alati ei pruugi see laitmatult õnnestuda, käsitada SÜSTEEME süsteemselt ja kompleksselt. Käsituse süsteemsusaste algab osadest (süsteemi tükkidest). Teiseks alasüsteemid. siis elemendid (mis teatavasti kannavad infot kogu selle süsteemi kohta, mille element see element on. Seejärel leiame metasüsteemid, sest teame, et iga süsteemi töhendus kujuneb kontekstis (metasüsteemis). Rahuldavaks saame pidada käsituse süsteemsusastet sel juhul kui suudame süsteemi vaadelda metasüsteemide süsteemis, ehk supersüsteemis. Kõik süsteemid me jaotame esmalt isereguleeruvateks, reguleeritavateks ja sellisteks, mis on isereguleeruvad, ent mingil määral ka reguleeritavad. Elanikud on ühiskonna (reguleeritava, formaalse süsteem) liikmed ja kultuuri (isereguleeruva, mitteformaalse sstemi) esindajad. Ühiskonna esindamiseks on vaja vastavaid volitusi. Ühiskonna esindamine on presidendi, peaministri ja välisministri prerogatiiv. Teiseks näiteks võtame inimese organismi, mis on isereguleeruv süsteem, aga inimesed on loonud sadu võimalusi mõjutada selle süsteemi funktsioneerimist, muutumist ja arengut. Kriitilisele teele ja siis ka kriisi saab meie meelest sattuda vaid isereguleeruv süsteem, kui selle energeetiline potentsiaal on ammendunud ja ei ole enam võimalik endisena funktsioneerida. Kriisis süsteem kas hukkub, või saab allakäigu põhjustest jagu ja tärkab uuesti senisest täiuslikumana, fööniksina uuenenuna. See oleks areng. Seega võib öelda, et ka areneda saavad vaid isereguleeruvad süsteemid ja kriis on arengu üks eeldus. Meil oleks vaja teada, milliseid eeldusi on eri süsteemide arenguks, lisaks kriisile, veel vaja. Mis puutub komplekssusse, siis meie meelest on käsitus kompleksne sel määral, mil suudetakse süsteemi vaadelda eri (küllalt paljudest) aspektidest ja aduda dialektiliste, trialektiliste, või n-mõõtmeliste seoste tähendust (näiteks; informatiivne ei ole ei majanduse ega sootsiumi kohta kogutud andmed, vaid majandusliku ja sotsiaalse ühtsus (tasakaal). Samamoodi oleks vajalik õigusliku (stabiliseeriva jõu) ja poliitika (labiliseeriva jõu) ühtsus (tasakaal), tehnoloogia ja ökoloogia ühtsus (tasakaal), tehnika (millega) ja energeetika (potentsiaali) ühtsus, aja, ruumi (loe: aegruumi) ja valguse (valgustatuse) ühtsus jne. Meie käsituses on ühiskonnas sihi- ja eesmärgipäraste protsesside kulgemiseks vaja silmas pidada 24 aspekti (12+12, sh x ja y, mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks…). Jah, igal juhul ja alati on veel midagi, mida me tegelikult ehk loodame ja usume, või kardame, aga ei tea.

Te kirjeldate väga põhjalikult ning näidete varal täpsustate seda, kuidas käsitada süsteeme (sh ühiskonda) sügavalt süsteemselt ja kompleksselt. Toon allpool välja mõned aspektid, mis teie käsitluses eriti silma paistavad, ning püüan siduda neid üldiste süsteemiteooria põhiprintsiipidega. Samuti viitan võimalikele erinevustele levinud (simplifitseeritud) käsitluste ja teie esitatud (märksa nõudlikuma) lähenemise vahel.

1. Mitmetasandiline vaade: elemendid, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid
Te rõhutate, et rahuldavaks süsteemsuse astmeks saab käsitlust pidada alles siis, kui suudetakse eristada:
1. Osad (süsteemi tükid, komponendid).
2. Alasüsteemid (ka nt funktsionaalsed üksused).
3. Elemendid, mis kannavad infot terve süsteemi kohta.
4. Metasüsteemid, mis moodustavad süsteemi konteksti (n-ö raamistik, milles süsteem toimib).
5. Supersüsteem ehk mitme metasüsteemi „võrk“, mille osaks käsitletav süsteem on.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Levinud arusaam „ühiskonnast kui kompleksest süsteemist“ piirdub tihti vaid sellega, et ühiskond on paljudest alasüsteemidest koosnev – majandus, poliitika, kultuur, haridus jms. Vähem pööratakse aga tähelepanu sellele, kuidas need alasüsteemid ise metatasandil kontekstualiseeruvad (nt regionaalse kultuuri, rahvusvahelise õiguskeskkonna, globaalsete ideoloogiliste suundumuste jms kaudu) ja kuidas üksik element (nt inimene, organisatsioon, institutsioon) kannab endas infot kogu süsteemi kohta. Teie käsituses on seega sügavam sissevaade, mis nõuab teadlikult meta- ja supersüsteemide rolli arvestamist.

2. Isereguleeruvad, reguleeritavad ja „segatüüpi“ süsteemid
Teie vaates on eriti oluline, kas süsteem:
1. on põhiliselt isereguleeruv (nagu elusorganism, ökosüsteem, kultuuriline kooslus),
2. on pigem väljastpoolt reguleeritav (nt formaalne, tehniline, administratiivne süsteem),
3. või kuulub „segatüüpi“ – üldraamilt isereguleeruv, kuid teatud määral ka välise mõjutusega (nt inimorganismi on võimalik meditsiiniliselt mõjutada, ühiskonda saab institutsionaalselt juhtida jne).
Kuidas see erineb tavapärasest?
Sageli aetakse segi ühiskond „kui kultuuriline kooslus“ ja riik „kui ametkondlik, formaalne reguleeriv süsteem“. Teie rõhutate, et elanikud on ühiskonna (kui isereguleeruva süsteemi) esindajad ning samal ajal ka riigi (formaalse, õiguslikult reguleeritava süsteemi) liikmed. Selline „topeltstaatus“ loob pidevaid pingeid ja nõuab mõistmist, et ühiskonna sisemine eneseregulatsioon (sh tavade, väärtuste, eetika kaudu) ja riiklik regulatsioon (seaduste, täidesaatva võimu kaudu) ei ole üks ja sama asi. Just see eristus jääb avalikus arutelus sageli poolikuks.

3. Kriis ja areng – miks ainult isereguleeruv süsteem saab päriselt areneda?
Te osutate, et:
Kriisi satub eeskätt isereguleeruv süsteem, sest see ammendab oma senise energeetilise potentsiaali ja ei suuda end vanal kujul elus hoida.
Kriis on arengu eeldus: süsteem kas hukkub või kohaneb ja sünnib „fööniksina“ senisest täiustatumal moel.
Ka areneda (laiemas, kvalitatiivses mõttes) saavad ainult isereguleeruvad süsteemid, sest areng eeldab sisemist (autonoomset) ümberkujundamisvõimet.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Paljud lähenemised nimetavad „arenguks“ igasugust muutust, kaasa arvatud riiklikult peale surutud reforme. Teie rõhutate, et tõeline areng (n-ö sisuline, olemuslik) saab toimuda siis, kui süsteem on suuteline omaenda sisemiste mehhanismide abil uuesti tasakaalu leidma ja uuel tasemel funktsioneerima. Üksnes väliste käskude-keeldude läbiviimine võib küll tuua formaalse muutuse, ent mitte tingimata arengulist kvaliteedihüpet.

4. Kriis kui vajalik „raputus“ versus juhitamatu lagunemine
Sageli kardetakse kriise ja püütakse igal juhul neid vältida. Teie käsitluses on kriisil nii hävitav kui ka potentsiaalselt uuendav mõju:
1. Kui põhjused, mis kriisi tekitasid, suudetakse läbi töötada ja ületada, toimub areng (fööniksina tõus).
2. Kui neid põhjusi ei suudeta kõrvaldada, läheb süsteem allakäiku ja hukkub – või degradeerub mõneks teiseks tasandilt madalamaks isereguleerivaks süsteemiks.
See haakub nii bioloogilise evolutsiooni kui ka paljude sotsiaalteoreetiliste (nt Toynbee, Spengler) vaadetega, kus kriis on uut loov murdepunkt, samas ka ohustav ja riske täis üleminekuhetk.

5. „Komplekssus“ kui võime eristada mitut mõõdet ja nende koostoimet
Teie sõnul on käsitlus kompleksne sel määral, mil suudetakse:
1. Süsteemi vaadata erinevatest (piisavalt paljudest) aspektidest.
2. Mõista eri komponentide vahelisi n-mõõtmelisi seoseid (mitte pelgalt lineaarselt „A mõjutab B-d“, vaid nt dialektiliselt, trialektiliselt, ringmõjuste ja tagasisideahelate kaudu).
Te toote näiteid tasakaalu- või ühtsuspaaridest:
majandus ja sootsium,
õigus (stabiliseeriv jõud) ja poliitika (labiliseeriv, uuendust toov jõud),
tehnoloogia ja ökoloogia,
tehnika ja energeetika,
aeg, ruum ja „valgus“ (valgustus ehk teadvustatud, mõtestatud tegutsemine),
ning kokku lausa 24 aspekti (12+12).
Ühtlasi meenutate, et alati jääb veel midagi tundmatut (ehk x ja y), mida mõned nimetavad juhuseks, teised Jumalaks, kolmandad kuradiks jne.
Kuidas see erineb tavapärasest?
Tavapärane „komplekssuse“ rõhutamine piirdub tihti väitega, et ühiskond on mitmekesine või keerukas. Teie käsitlus aga nõuab detailset lahtikirjutamist, kuidas (ja millistest) konkreetsetest aspektidest see keerukus koosneb, kuidas need omavahel tasakaalustuvad ning milline on teadlikkuse (valgustuse) roll nende seoste märkamisel.

6. Mida veel esile tuua?
Süsteemne tervikmõtlemine nõuab nii analüütilist lahtiharutamist (osad, seosed, kontekst) kui ka sünteetilist (kuidas need kõik kokku toimivad). Teie lähenemine näib olevat selgelt mõlemat hõlmav.
Areng vs reform: areng eeldab sisemist eneseregulatsiooni ja kriisisituatsioonist väljakasvamist, reform võib olla ka väliselt kehtestatud muutus, mis ei pruugi süsteemi olemust täiustada.
Elav diskussioon: ühiskonna ja riigi eristamine on paljudes kohtades (sh poliitikas) endiselt hägune, mistõttu on oluline teie rõhutatud nüanss, et kodanikud on üheaegselt nii formaalse (riik) kui ka mitteformaalse (kultuuriline, sotsiaalne kooslus) süsteemi subjektid (või manipuleerimise objektid).

Kokkuvõtteks
Teie käsitlus toob välja, et ühiskonna kui süsteemi nägemine „lihtsalt keerulise“ kooslusena ei ole piisav. Vaja on:
1. Mitmetasandilist (osad, alasüsteemid, meta- ja supersüsteemid) käsitlust,
2. Eristada selgelt isereguleeruvad, reguleeritavad ja segatüüpi süsteemid,
3. Mõista, et tõeline areng (ning seega ka kriisi ületamine) on võimalik vaid isereguleeruval süsteemil,
4. Pidada silmas mitut (vähemalt 24) aspekti, mis peavad omavahel tasakaalus olema,
5. Teadvustada, et süsteemis on alati midagi tundmatut (x või y), mida ei saa täielikult kontrollida ega ette näha.
Nii saab selgemaks, et kriis kui „raputus“ võib vabastada energiat ja tuua kaasa uuenemise, kuid seejuures peab süsteem ise olema suuteline ennast uuesti üles ehitama. Seepärast on oluline hoida silmas nii kultuuri (isereguleeruvat põhikomponenti) kui ka riiklikku (formaalse, reguleeritava) tasandit – ilma sisemise elu- ja arenguvõimeta ei teki ka tegelikku kvaliteedihüpet.
Teie rõhuasetus on märksa rangem ja sügavam kui lihtsustatud väide „ühiskond on lihtsalt kompleksne süsteem“. Just tänu sellistele nüanssidele (alasüsteemide, meta- ja supersüsteemide arvestamine, isereguleeruvuse esiletõstmine, mitme aspekti tasakaal) lähenete te sellele, mida võiks nimetada tõeliselt „kompleksselt süsteemseks“ käsitluseks.

Aitäh nende täpsustuste eest! Ootan huviga, kuidas see jutt edasi läheb ja kuhu süvenemine meid veel viib. Palun jätkake, kui teil on lisaküsimusi või uusi nüansse, mida koos läbi arutada.
Tänan, et süvenesid ja nii põhjalikult analüüsisid. Kui me nüüd võtame arvesse, et ühiskond on “kihiline” ja igal tasandil, alates indiviidist, perkonnast, sõpruskonnast ja kogukonnast ning lõpetades riikliku, riikidevahelise ja ülemaailmse regulatsiooniga, peaksime märkama ja arvestama, et igal tasandil on ome eripära, oma võimalused ja piirangud, oma tähtsus ja tähendus.

Absoluutselt – ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku.
Alljärgnevalt mõni märgiline nüanss, mida kihilisuse juures tähele panna:

1. Igal kihil on iseregulatsiooni potentsiaal… aga ka välised mõjutajad
Indiviid on paljuski isereguleeruv, ent sõltub ümbritsevast keskkonnast (perekonna väärtused, sõpruskonna normid, töökoht jms).
Perekond, sõpruskond, kogukond – need on ühtaegu isereguleeruvad (tekitavad oma sisemised normid, kokkulepped, väärtused), aga ka reguleeritavad, sest riiklikud seadused ja poliitilised otsused seavad nendele mingid raamid (nt abieluseadused, kohalikud maksud, reeglid ühisruumis).
Riik on suuresti reguleeriv ja reguleeritav süsteem, millel on selged õiguslikud ja ametkondlikud mehhanismid (seadused, eelarved, institutsioonid). Samas sõltub riik omakorda rahvusvahelisest õigusest, lepetest, julgeolekukokkulepetest jms.
Riikidevahelised ühendused (EL, WTO, NATO, regionaalsed blokid) kujutavad endast kokkuleppelisi formaalseid süsteeme, mille alus on lepingud, reeglid, regulatsioonid – aga neilgi on sisemine dünaamika, väärtusruum, „kultuur“, mis kujuneb liikmesriikide omavahelistes suhetes.
Ülemaailmne tasand (globaalne majandus, kliimaprobleemid, rahvusvaheline õigus) eeldab kõigil eelnevatel tasanditel toimuva kooskõlastamist. Samas on sellel tasandil reguleerimisvõime piiratum, sest pole ühtset keskset maailmavalitsust, vaid on pigem lepped, konventsioonid, vabatahtlik kokkulepe ning suur hulk mõjutajaid (sh suurriigid, rahvusvahelised korporatsioonid jm).
Igal tasandil tekib sisemine eneseregulatsioon (kasvõi perekondlikud kokkulepped, kogukonna traditsioonid, professionaalsed standardid vmt) ning väline reguleerimine (seadused, reeglid, rahvusvahelised standardid). Tõeline areng või kriisi ületamine eeldab, et need kaks – sisemine eneseregulatsioon ja väline regulatsioon – suudavad omavahel mingil määral tasakaalus olla.

2. Erinevad võimalused ja piirangud
Indiviidi tasand: siit saavad alguse loovus, vaba tahe, isiklik vastutus, moraalne otsus. Samas piirab indiviidi valikuid perekondlik, majanduslik ja sotsiaalne raamistik (nt töökeskkond, sissetulekud, perekondlik toetus või piirangud jne).
Kogukonna tasand: kogukond võib olla väga elastne sotsiaalne kooslus, kus kujuneb autonoomne kultuur, väärtusruum, traditsioonid. Samas on kogukond sageli haavatav (nt kui regionaalpoliitika ei toeta maapiirkondi või kui ettevõtted lahkuvad).
Riigi tasand: eeliseks on formaalne autoriteet (seadused, riigiasutused), võime teha suuri investeeringuid (taristu, haridus, tervishoid) ning ametlik esindus rahvusvahelisel areenil. Piiranguks võivad olla bürokraatia, korruptsioon, politiseeritus või majanduslik kitsikus.
Rahvusvaheline / Ülemaailmne tasand: võib pakkuda suurt võrgustiku potentsiaali (koostöö teaduses, kaubanduses, julgeolekugarantiid), ent samas jäävad valitsemise mehhanismid sageli hajusaks ja puudub üksmeel (näide: kliimaleppeid pole piisavalt jõuliselt rakendatud, sest riikide huvid on väga erinevad).
Seega on igal tasandil nii teatud ainulaadne tegutsemisvabadus kui ka kokkupuude teiste tasandite regulatsioonide ja mõjutustega.

3. Iga tasandi tähtsus ja tähendus on erinev, kuid omavahel seotud
Kui perekonna tasand ei toimi (nt katkised inimsuhted, vähe hoolt laste kasvatamise eest), tekivad probleemid indiviidi tasandil (nt väärtushinnangute segadus, sotsiaalsed riskid).
Kui kogukonna tasand on nõrk, ei pääse mõjule kohalik innovatsioon, kohalikud traditsioonid ja sidusus. See mõjub omakorda riigi tasandil: regionaalne tasakaal on ohus, ääremaastumine süveneb.
Kui riigi tasand ei tegutse adekvaatselt (seadused on mannetud, korruptsioon laialdane, haridussüsteem kidub), mõjuvad need suured negatiivsed lained nii kohalikele kogukondadele kui ka indiviididele. Samuti ei saa riik esineda usaldusväärse partnerina rahvusvahelisel areenil.
Kui rahvusvaheline tasand jätab suured probleemid (kliima, julgeolek, inimõigused) lahendamata, saavad kannatada nii riigid, kogukonnad kui ka indiviidid.
Seega moodustub vertikaalne telg, kus kihid on hierarhiliselt üksteise peal, ja horisontaalne telg, kus igal tasandil toimub sisemine eneseregulatsioon. Tõeliselt süsteemne vaade nõuab nende omavaheliste seoste terviklikku märkamist.

4. Kriisid, areng ja kihilisus
Nagu varasemates aruteludes mainitud, võib kriis tabada nii indiviidi (isiklik kriis), perekonda, kogukonda kui ka riiki või isegi rahvusvahelist tasandit (globaalne kriis). Põhjused võivad kumuleeruda eri tasanditel:
Isiklik kriis (nt vaimse tervise mured) võib viia pere lagunemiseni, mis kandub omakorda üle kogukonna toetusvõrgustikku.
Poliitiline või majanduslik kriis riigi tasandil võib lõhkuda kohaliku kogukonna majanduse, põhjustada töötust, rännet jms.
Globaalne kriis (nt finantskriis, kliimakriis, pandeemia) omab tagajärgi kõikidele madalamatele tasanditele.
Areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse.

5. Praktiline järeldus: vajadus sidususe, koostöö ja teadliku juhtimise järele
Sidusus tähendab, et kõik kihid (indiviid, perekond, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) on omavahel toimivas suhtluses. Näiteks kui riik näeb ette suurprojekti, tuleb küsida kohalike kogukondade arvamust.
Koostöö tähendab, et igal tasandil tunnustatakse teiste tasandite unikaalset rolli. Indiviidil on see eneseteostus ja isiklik vastutus, kogukonnal elujõuline kultuur, riigil stabiilsust ja turvalisust tagav õiguskord, rahvusvahelisel tasandil üleilmne koordinatsioon ja reeglid.
Teadlik juhtimine eeldab, et otsuste tegijad tunneksid tasandite omavahelisi seoseid. Nt otsus „kärpida“ haridusvaldkonna rahastust ei ole pelgalt riigi rahaline küsimus, vaid mõjutab indiviidi maailmapilti, kogukonna sidusust, riigi tulevikupotentsiaali, ja laiemalt ka riigi mainet rahvusvahelises konkurentsis.

Kokkuvõte
Kihiline lähenemine ühiskonnale aitab märkida ja arvestada, et:
1. Igal tasandil on omad võimalused, piirangud ja eripära.
2. Kõik tasandid on vastastikuses mõjus: ühe tasandi muutused kanduvad järgmistele.
3. Suurem tervikpilt (supersüsteem) avaneb alles siis, kui jälgitakse kõiki kihte, mõistetakse nende omavahelist dünaamikat ning tunnistatakse, et igas kihis on nii isereguleerumist kui ka väliseid mõjusid.
4. Kriisid võivad alguse saada ja avalduda eri tasanditel, ent mõjutavad alati tervet vertikaali. Areng (reaalne kvaliteedihüpe) nõuab sisemist valmisolekut ja koostööd tasandite vahel.
Seega on ühiskonda väga keerukas üksnes „riikliku tasandi“ vaatepunktist juhtida. Samamoodi on liiga lihtsustav vaadata ühiskonda pelgalt indiviididevaheliste suhete kogumina. Tõhusaim ja elutervem lahendus eeldab, et märkame nii ülemisi kui ka alumisi kihte ja oskame hinnata iga tasandi reaalset rolli, tähtsust ja haavatavust.
Väga hea, et sa tõid rõhutatult esile, et ühiskonda saab vaadelda kui mitmekihilist süsteemi, mille igal tasandil (alates indiviidist kuni ülemaailmse tasandini) on oma eripära, võimalused, piirangud ning tähtsus ja tähendus. Just see mitmekihilisus on ühiskonna tegeliku keerukuse üks põhilisi põhjuseid ning ka alus, miks ühiskonnast kõneldes tuleb hoida laia, süsteemset ja kontekstitundlikku pilku. Mul on väga hea meel, et kinnitad, et areng (või degradeerumine) võib samuti alguse saada mistahes tasandilt, kuid mõjutab alati teisi kihte. Süsteemi terviklikkus sõltub sellest, kas uus lahendus (nt uus idee, uuenduslik praktika, tõhusam korraldus) suudab levida kogu vertikaali ulatuses või jääb kinni kitsaskohtadesse. Nüüd aga võiksime proovida, kas meil õnnestub leida küllalt palju meetmeid, et a) vähedada kultuur mandumise tõenäosus ja b)tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi mitte siit-sealt, nagu enamasti kombeks, vaid “läbivalt”, st kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel piisava süsteemsuse ja komplekssusega. Mäletad, detsembris me vaatasime üsna sügavalt, mis iseloomustab ühiskonna jaotumist straatidesse. Tead, see kukkus meil väga hästi välja! Pole veel näha olnud, et keegi oleks kuskil teinud selle paremini. Nimetan nüüd kolm sõna, mille tähtsust ühiskondlikus ja riiklikus regulatsioonid ei ole võimalik ülehinnata. Need kolm sõna on side, edasiside ja tagasiside. Eestis (kardan, et ka mõnel teisel maal) on nende sõnade tähendus häbemata sassis. Juba seetõttu ei saa inimesed üksteisest kuigi palju aru ei juhtimise, valitsemise, haldamise, hõivamise ja sidustamise kontekstis. Seetõttu ei ole enamasti võimalik ei juhtimine ega iseregulatsioon ja süsteemid on sattunud kriitilisele teele.

Te toote välja kolm väga olulist sõna: side, edasiside ja tagasiside, mis on tõesti ühiskonna- ja riigihalduses tihtipeale sassis või vähese tähelepanu all. Täpsed definitsioonid ning nende mõistete tegelik rakendamine on üks tähtsamaid võtmeid, et ühtlasi:
1. Vähendada kultuuri mandumise tõenäosust (s.t vältida väärtusliku vaimse, eetilise, kultuurilise „sisu“ lagunemist ja asendumist formaalse, dogmaatilise, sisutühja kestaga),
2. Tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi kõigil regulatsiooni- ja juhtimistasanditel (perekond, kogukond, kohalik omavalitsus, riik, rahvusvaheline tasand) nii, et need toimetaksid piisava süsteemsuse ja komplekssusega.
Allpool püüan seletada, miks need kolm mõistet on niivõrd olulised, kuidas need omavahel suhestuvad ja mida tähendab nende rakendamine ühiskonna eri tasanditel.

1. Side (ehk toimiv ühendus või kommunikatsioon)
1.1. Miks on side nii tähtis?
Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.
Side on alus kahele teisele protsessile (edasisidele ja tagasisidele). Kui side ei tööta (või puudub täielikult), ei ole võimalik edasisidet ega tagasisidet rakendada.
1.2. Mis juhtub, kui side puudub või on ebapiisav?
Ühiskonna eri kihid (nt indiviidid, kogukonnad, institutsioonid) ei tea üksteise vajadusi ega kitsaskohti. Poliitilised otsused võivad sündida infovaeguses või – mis veel hullem – valede eelduste pinnalt.
Kriisiolukordades ei jõua oluline teave õigeaegselt otsustajateni. Samamoodi ei jõua otsustest tekkinud muudatused või juhised adressaatideni.
1.3. Millisel tasandil ja kuidas side toimib?
Perekondlik tasand: usalduslikud, avatud vestlused, tunnetus, et pereliikmed toetavad üksteist ja jagavad tegelikke tundeid/soove.
Kogukond tasand: sotsiaalsed võrgustikud, kogukondlikud koosolekud, naabrivalve, ühistegevused, infokanalid.
Omavalitsuse ja riigi tasand: avalik teabevahetus (sh e-lahendused, teabepunktid, veebilehed, kohalikud ajalehed, rahvakohtumised).
Rahvusvaheline tasand: diplomaatiline ja institutsionaalne side, rahvusvahelised konverentsid, koostööorganisatsioonid.
Kõige alus on usaldusväärne, õigeaegne, täpne ja sisukas kommunikatsioon.

2. Edasiside (ingl feedforward) ehk „ettevaatav“ side
2.1. Mis on edasiside?
Edasiside on info või teabevoog, mis liigub otsustajale või tegutsejale enne, kui midagi reaalselt (suures plaanis) toimub. Ehk see on ennetuslik, prognoosiv info.
Edasiside eesmärk on anda märguanded, mis aitavad paremini ette valmistuda tulevikusündmusteks või -olukordadeks, et vältida vigu ja kriise.
2.2. Miks on edasiside oluline?
Vältimaks hilinenud tegutsemist ja järskude kriiside puhkemist (nt majanduskriis, ökoloogiline kriis, sotsiaalne rahulolematus).
Võimaldamaks strateegilist planeerimist: hariduspoliitikas, tervishoius, infrastruktuuris jms. Näiteks demograafilised trendid on edasiside – need näitavad aegsasti, kuhu võib olla vaja rajada koole või hooldekodusid.
2.3. Kuidas rakendada edasisidet eri tasanditel?
Perekonna tasand: teadlik planeerimine (sh laste haridustee, pensionivara kogumine), võimalike riskide (töökoha kadumine, terviseprobleemid) läbikaalumine.
Kogukonna tasand: kogukond võib luua ühiseid visioone ja -plaane, ennustades majanduslikke suundumusi, analüüsides keskkonnaolusid.
Riigi tasand: strateegilised arengukavad, riskianalüüsid, teadus- ja innovatsioonipoliitika; ametkondlik kaardistamine (demograafia, regionaalareng, kliimamuutused).
Rahvusvaheline tasand: globaalsed organisatsioonid (nt ÜRO) ja koostööprogrammid (nt OECD, EL), mis püüavad ette näha kriise (pagulaskriis, ülemaailmsed finantsšokid, keskkonnakriis).
Edasiside olemus on: “Mõtleme ette, hoiame kokku kõik signaalid, et ennetada suuri vapustusi.”

3. Tagasiside (ingl feedback) ehk „peegeldav“ side
3.1. Miks on tagasiside hädavajalik?
Tagasiside on info, mis liigub pärast mingi toimingu, sündmuse või otsuse toimumist tagasi otsustaja(te) või teostaja(te) juurde. Selle eesmärk on analüüsida, kas tegevus/otsus/tulemus vastas ootustele või mitte.
Tagasiside korrigeerib käitumist ja suunab parandusi, uuendusi, ümberkujundamisi.
Ilma tagasisideta pole võimalik tõelist iseregulatsiooni ega ka juhtimist, sest puudub arusaam, mis tegelikult toimus ja miks.
3.2. Kuidas tagasiside võib moonduda?
Võlts-tagasiside: ülemusele antakse „ilusamad“ andmed, et jätta muljet, nagu kõik kulgeks laitmatult.
Negatiivsete tulemuste varjamine: poliitilised või bürokraatlikud struktuurid manipuleerivad näitajatega, rahustavad avalikkust, kuid tegelikke probleeme ei lahendata.
Kommunikatsioonibarjäärid: madalamad tasandid (nt õpetajad, perearstid, sotsiaaltöötajad) annavad signaale, et probleem on süvenemas, kuid ülemine tasand ei kuula.
3.3. Eri tasandite näited
Perekond: kas lapsevanem küsib lapselt, kuidas ta päriselt end tunneb? Kas abikaasad julgevad anda teineteisele ausat tagasisidet?
Kogukond: kas omavalitsus küsib kodanikelt, kuidas rahule jäädakse uute teeremonditöödega, ja kas vastuseid võetakse arvesse järgnevates projektides?
Riik: kas valitsusasutustel on sisulised analüüsid oma tegevuse tõhususe kohta? Kas kodanike kriitilised hääled jõuavad otsuste tegemise lauale?
Rahvusvaheline tasand: kas rahvusvahelised konverentsid (nt kliima-, tervishoiu- vms) toovad endaga tegeliku muutuse või jäävad raportid lihtsalt riiulitele?

4. Side, edasiside, tagasiside – kokkuvõtlikult
1. Side: me oleme ühenduses ja vahetame infot – see on baaseeldus.
2. Edasiside: me püüame aru saada lähenevatest ohtudest või võimalikest arengutest, et jõuaksime reageerida enne kriisi puhkemist.
3. Tagasiside: me analüüsime juba tehtut, et õppida vigadest, kinnitada õnnestumisi ja kohaneda reaalse olukorraga.
Kui need kolm on korralikult toimimas kõigis ühiskonna kihtides, hakkavad toimuma iseregulatiivsed protsessid, mis on palju efektiivsemad kui mistahes direktiivid ülalt alla või formaalsed käskkirjad:
Iseregulatsioon + juhtimine = tegelik (mitte üksnes näiline) areng.
Kui side, edasiside ja tagasiside on katkendlikud või moonutatud, rammestuvad ka juhtimine ja iseregulatsioon ning ühiskond võib liikuda kriisi (või kinnistunud mandumise) suunas.

5. Meetmed kultuuri mandumise vähendamiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kõigil tasanditel
Alljärgnevalt mõned üldised läbivad meetmed, mis võiksid anda impulsi nii paremale koostööle, loovusele kui ka ennetavale tegutsemisele:
1. Haridus ja teavitus
Õpetada (juba koolides) kommunikatsioonipädevust, kriitilist mõtlemist, empaatiavõimet – s.t külvata arusaama, miks side, edasiside, tagasiside on üliolulised.
Arendada inimeste võimet andmeid/infot mõtestada, mitte ainult fakte pähe õppida.
2. Ametkondade ja poliitiliste institutsioonide avatuse suurendamine
Selged protseduurid, kuidas kogukonna ettepanekud jõuavad poliitilisele tasandile ja kuidas nendega tegeletakse.
Osalusdemokraatia mehhanismid (avalik kaasamine, rahvaküsitlused, eelarvamus, kaasav eelarve jms) – kuid mitte pelgalt formaalselt, vaid sisuliselt läbimõelduna.
3. Strateegiline planeerimine (edasiside-fookusega)
Regulaarne riskianalüüs: majandus, demograafia, keskkond, regionaalareng.
Teadusnõukogud ja ekspertkogud, kes analüüsivad trendsignaale ja pakuvad varakult lahendusi.
Resilientsuse (vastupanuvõime) tõstmine, nt luues nn puhvrisüsteeme (varud, võimekus kiiresti reageerida kriisidele).
4. Tõhus tagasiside mehhanism
Sõltumatud auditid ja analüüsid: nii avalik sektor (riigikontroll), eraettevõtted, VVO-d, meedia.
Kaitstud kanalid kriitilise info edastamiseks (nt vilepuhujate kaitse).
Reaalne huvi vigadest õppida, mitte kedagi lihtsalt süüdistada.
5. Digivahendid ja platvormid side parandamiseks
E-riigi lahenduste rakendamine mitte üksnes formaalsete teenuste, vaid ka sisulise osaluse tarvis (näiteks e-keskkonnad, kus kodanikud saavad struktureeritult ettepanekuid teha ja neile vastuseid saada).
Läbipaistvusportaalid, mis näitavad otsuste tagajärgi mõõdikutena (nt reaalajas statistika kohalike projektide edenemisest, keskkonnaandmed jms).
6. Kultuuriline dimension (väärtused, eetika, traditsioonid)
Hoida elus kohalikku kultuuri, keelt, pärimust, kogukondlikke sündmusi – see loob identiteedi ja turvatunde, mis soodustab avatud ja usaldusväärset suhtlust.
Samal ajal toetada uuenduslikku lähenemist, et kultuur ei muutuks stagnatsiooni soodustavaks dogmade kogumiks. See tähendab, et kultuuri uuendamine on osa iseregulatsioonist.

Kokkuvõte
  Side+Edasiside+Tagasiside=Võtmefaktorid ühiskonna elujõus
Side loob baasi, et üldse midagi jagada, ühiselt tajuda ja kooskõlastada.
Edasiside võimaldab ennetada kriise, arvestada trendidega ja teha suurema pildiga otsuseid.
Tagasiside tagab, et toimunud sündmusi analüüsitakse, õpitakse tehtud vigadest ja tunnistatakse õnnestumisi.
Kui need kolm protsessi on läbivalt (st kõigil tasanditel) tugevad, tekib võimalus vältida kultuuri mandumist ja tugevdada ühiskonna funktsioneerimise eeldusi. Just see loob tõelise iseregulatsiooni võimaluse – nii indiviidil, kogukonnal kui ka riigil (ja miks mitte ka rahvusvahelistes organisatsioonides). Ühesõnaga, ainult nendest mehhanismidest piisava teadlikkuse ja rakendamise korral võib ühiskond tervikuna (mitte ainult paberil) toimida nii, et ta ei lasku stagnatsiooni või kriitilisele teele, vaid suudab ennetada, kohaneda ja areneda.
Sa avasid jälle kõik koos väga mõjusa argumentatsiooniga. Sa kirjutasid: ” Side kui toimiv ühendus tähendab, et süsteemi komponendid on omavahel kontaktis – neil on võimalik informatsiooni vahendada, üksteiselt andmeid saada ja edastada.” Kahtlemata on see õige. Lisaksin siia vaid paar nüanssi. Rahuldav side on subjektil siis kui ta on küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt informeeritud talle oluliste subjektide (aktiivse algena tegutsevate inimeste ja koosluste) ning objektide (asjade, nähtuste, protsesside, seoste-sõltuvuste, ohtude-võimaluste jms) kohta ning saavutab, et talle olulised subjektid on tema kohta samuti õigeaegselt ja õigsti informeeritud. Eestis on üsna tavaline, et igasuguseid andmeid nimetatakse infoks. Olen aeg-ajalt püüdnud selgitada, et koguda saab andmeid. Võib juhtuda, et kogutakse ja vahendatakse müra… Andmed saavad muutuda infoks, kui nad on usaldusväärsed ning küllalt süsttemsed ja komplekssed, kui subjekt neid andmeid interpreteerib, paigutab küllalt paljudesse kontekstidesse, avastab nii reema kui ka allteksti ja ehk isegi ülateksti, kommunikaatori taotluse ja pealisülesande ning mõtestab need. Edasisidestust Eestis enamasti ei taotleta. Pole veel kombeks hinnata tegutsejaid ega tegevust selle tulemuste ja tagajärgede sobivuse (vastavuse) alusel järgmistesse protsessidesse (st neile, kellele oli tulemus mõeldud). Alati ei panda veel tähele ka seda, et kui tegevus on edasisidestamata, ei saa seda tagasisidestada. (Tagasiside on meie käsituses PROTSESSI karakteristik. Protsess on tagasisidestatud juhul, kui selle subjekt kogub küllat palju usaldusväärseid andmeid protsessi kulgemise, tulemuste-tagajärgede kohta ja tulemuse tegeliku sobivuse (ootustle ja nõuetele vastavuse) kohta, annab hinnangud, teeb järeldused ning arvestab seda kõike edasises tegevuses.

Te toote väga olulisi täpsustusi, mis laiendavad „side, edasiside ja tagasiside“ käsitlust veelgi sisukamaks. Toon siin mõned peamised tähelepanekud ja kommentaarid nende täpsustuste valguses:

1. Andmed vs teave (informatsioon)
1.1. Andmete kogumine ≠ info kogumine
Andmed (nt arvulised väärtused, tekstilõigud, tajumiskirjeldused jm) muutuvad teabeks (informatsiooniks) alles siis, kui subjekt (inimene, organisatsioon) need
1. usaldusväärsel viisil töötleb,
2. seostab teiste juba olemasolevate andmete/kogemustega,
3. mõtestab (avastab neis sisu, mustreid, tähendusi),
4. võtab arvesse suhtestumises konteksti, subteksti („allteksti“), ülateksti, kommunikaatori taotlust jms.
Kui neid samme ei toimu, võib olla tegu pelga müra või toore andmestikuga, millest keegi midagi sisuliselt ei õpi. See tähendab, et ühelt poolt on oluline, milliseid andmeid kogutakse, teisalt, kuidas neid interpreteeritakse ja edasi rakendatakse.
1.2. Milleks see vahe on oluline?
Otsuste tegemine: valitsus, omavalitsus või ükskõik milline organisatsioon, kes tugineb vaid juhuslikult korjatud andmetele (mida pole konteksti asetatud), teeb suure tõenäosusega vildakaid järeldusi.
Kommunikatsioon: kui keegi edastab paljude arvudega graafikuid, aga ei seleta lahti nende konteksti, võib kuulaja või lugeja tõlgendada seda sootuks teisiti kui algselt mõeldud.
Seepärast on väga tähtis teha vahet, kas meil on pelgalt andmemassiiv või tegelik, interpreteeritud, mõtestatud info. Kvaliteetne side tugineb alati pigem usaldusväärsel ja kontekstualiseeritud infol kui toorestatud andmetel.

2. Side – et „mind ja teisi“ informeeritaks õigeaegselt ja õigesti
Te viitate, et rahuldav side on subjektil (nt inimesel, organisatsioonil, ametkonnal) alles siis, kui:
1. Teda ennast informeeritakse küllalt operatiivselt, süsteemselt ja usaldusväärselt temale oluliste subjektide ja objektide kohta.
2. Ta ise saavutab, et tema kohta on „temale olulised subjektid“ (nt partnerid, koostöövõrgustik, kliendid, kodanikkond) samuti piisavalt, õigeaegselt ja õigesti informeeritud.
See tähendab, et side ei ole ühepoolne, vaid kahepoolselt (või mitmepoolselt) toimiv nähtus. Paljud tõrked side loomisel tekivad just sellest, et üks pool tahab küll infot saada, aga ei hoolitse selle eest, et teine pool oleks ka vastavas informatsiooniväljas.

3. Edasiside (feedforward) kui tegevuse „ettevalmistav“ faas
3.1. Seos andmete ja edasiside vahel
Te rõhutate, et kui tegevus on jäetud edasisidestamata, siis ei ole võimalik ka tagasiside.
Edasiside on ju see osa, kus me enne tegutsemist kogume piisavalt infot, analüüsime konteksti (sisulist, õiguslikku, majanduslikku, väärtuslist), tajume võimalikke riske, kõrvalmõjusid jms.
Kui seda faasi ei toimu või see on vahele jäetud (soovist „kiiresti“ teha, ilma ettevalmistuseta), ei pruugi meil hiljem olla selget alusjoont, mille vastu tagantjärele hinnata, kuidas tegelik tegu õnnestus või ebaõnnestus.
3.2. Näide
Kui kohalik omavalitsus teeb otsuse rajada uue tee, uurimata ette (edasiside) kohalikku liikluskoormust, sotsiaalmajanduslikke mõjusid, looduskeskkonda jm, siis on hiljem tagasisidet („Kas see tee lahendas liiklusmured? Millised sotsiaalsed efektid see andis?“) keeruline siduda esialgsete eesmärkidega, sest eesmärgid polnud selgelt paika pandud või polnud piisa(va)lt andmeid analüüsitud.

4. Tagasiside kui protsessi olemuslik osa
4.1. Tagasiside eeldab, et:
1. Protsessi kulgemist jälgitakse samal ajal, kui protsess toimub (või hiljem, ent detailselt).
2. Kogutakse küllalt palju usaldusväärseid andmeid protsessi tulemuslikkuse, tagajärgede ja reaalsete mõjude kohta.
3. Antakse hinnang, kas tulemus (ning selle tagajärjed) vastab ootustele või kokkulepitud kriteeriumidele (nt kvaliteedistandardid, seadusandlikud nõuded, moraalsed ja eetilised põhimõtted jne).
4. Selle hinnangu tulemust kasutatakse edaspidises tegevuses. Ehk siis tagasiside loop on alati suunatud parendusse ja õppimisse, mitte pelgalt tõdemisse „nii juhtus“.
4.2. Ilma tagasisideta…
…ei toimu iseregulatsiooni, sest süsteem (olgu see perekond, ametkond, kogukond, riik) ei saa aru, kuidas konkreetsed tegevused päriselt välja kukkusid.
…ei sünni areng, sest õppimise eelduseks on see, et me tunneme ära, mis toimis, mis mitte. Ilma selleta jätkatakse vanal moel või reageeritakse juhuslikult.

5. Miks need nüansid on kultuurimandumise vältimiseks ja ühiskonna tugevdamiseks kriitilised?
1. Kultuurile (laiemas, mitte ainult kunstilises, vaid ka väärtuste ja sotsiaalsete normide mõttes) on oluline, et me:
eristaksime teadlikult tõest infot eksitavast või pinnapealsest.
looksime harjumuse analüüsida (kuidas, miks, millises kontekstis andmeid tõlgendame).
peegeldaksime (tagasiside) oma ühiskondlikke käitumismudeleid, hoiakuid, traditsioone, et märgata, mis on ajale jalgu jäänud, mis vajab uuendamist.
2. Ühiskonna funktsioneerimise mõttes on oluline, et:
edasiside toimiks: enne suurt ühiskondlikku reformi või seadusemuudatust kogutaks korralikult andmeid, hinnanguid, tehtaks katseprojekte (pilootprojekte), uuritaks riske.
tagasisidet rakendataks nii, et poliitikud, ametnikud, kodanikuühiskond õpiksid reaalselt tehtud sammude tulemustest, mitte ei mataks kriitikat.
inimesed/organisatsioonid teaksid teineteise vajadusi ning annaksid üksteisele õigel ajal märku, kas ja kuidas miski töötab või ei tööta.
3. Mandumisoht tekib, kui ühiskonnas kogunevad segased, analüüsimata andmemassiivid; kui inimesi ujutatakse üle teabelõikudega, mida keegi pole süvitsi mõtestanud; kui puudub soov (või oskus) teavitada teisi õigeaegselt; kui otsustajad elavad „kõlakambrites“ ja tegelikku elu kajastav tagasiside neile ei jõua.

Kokkuvõtteks
Teie täpsustused andmete ja informatsiooni eristuse kohta, samuti edasiside ja tagasiside olemuse ning omavahelise loogilise seose kohta, on võtmetähtsusega, et side (kommunikatsioon) ei taanduks pelgalt faktide/andmete edastamisele, vaid muutuks tõeliselt sisukaks infovahetuseks.
Edasiside (planeeriv, ennetav mõtlemine) ja tagasiside (käimasoleva või lõpule viidud tegevuse analüüs ja järeldused) on omavahel seotud – kui edasisidet pole, ei saa hiljem olla mõtestatud tagasisidet. Kui tagasisidet pole, ei saa saa süsteem funktsioneerida iseregulatiivselt ja ei saa ka juhtida.
Selline terviklik ring – side, edasiside, tagasiside – loob iseregulatsiooni, mis on ühiskondlikul tasandil kriitiline nii vältimaks kultuuri mandumist kui ka edendamaks tervet, arenevat elukorraldust.
Nagu öeldud: kui need protsessid (andmed → info → side → edasiside → tagasiside) töötavad süsteemselt, on ühiskonnal palju parem võimalus säilitada elujõulisust ja kasvada üha uute väljakutsetega toimetulemisel.
Suur-suur tänu! Kell on juba pikalt üle kesköö. Homme jätkame!

Mõistan täiesti! Soovin head puhkust ning ootan huviga homset jätku meie vestlusele. Head ööd!
————————————–

08. jaanuar 2025
Jätkame arutlust ühiskonna ja riigi üle.
Tere! Siin Ülo Vooglaid Eestist. Eile keskööl, sai mul jõud otsa ja meie arutlus jäi pooleli. Palun sind nüüd seda arutlust jätkama.
Tere taas! Loodan, et jõud on nüüd taastunud ja oleme valmis arutelu jätkama. Viimane suurem teema, mille juures pooleli jäime, oli „side, edasiside, tagasiside“ kui ühiskonna iseregulatsiooni, õppimise ja arengu olulised mehhanismid. Sa tõid sisse ka andmete ja info eristuse ning selle, kuidas „müra“ võib õige ja õigeaegse teabe ülekanda või moonutada.
Mulle tundub, et viimasena jäi meil õhku küsimus: kuidas need mehhanismid (side, edasiside, tagasiside) rakenduvad ühiskonna eri tasanditel ning mis tingimustel kujuneb nendest „iseregulatsiooni ring“, mis hoiab ühiskonda mandumast ja soodustab arenemist?
Kokkuvõte senisest
Andmed muutuvad infoks alles siis, kui neid on kontekstualiseeritud, mõtestatud ning kriitiliselt hinnatud.
Side kui toimiv ühendus eeldab, et nii „mina“ kui ka teised meie omavahelises suhtes on õigeaegselt ja usaldusväärselt kursis teineteise seisundite, vajaduste, võimaluste ja eesmärkidega. See on kahe- (või mitme-) pooleline protsess, mitte ühepoolne teavitamine.
Edasiside (feedforward) on laias laastus „ette vaatav“ side, s.t enne tegutsemist saadakse kätte vajalik sisend, mis kujundab tegu või otsust.
Tagasiside (feedback) tähendab, et pärast tehtud tegevust tuvastatakse tulemused ja tagajärjed, hinnatakse, kas tegu vastas eesmärkidele ja kas see sobitub järgmiste protsessidega.
Just edasiside ja tagasiside koos tagavad õppimise ja arengu võimaluse. Pahatihti jäävad need sisulised protsessid kas vahele või on moonutatud, mis viib kergesti ühiskonna– või organisatsioonitasandil tupikusse, kus mandumine (vormitäitmine ilma tuumaka sisuta) on lihtne tekkima.
Edasiside ja tagasiside tasandite lõimimine
Ühiskonnal on mitmeid kihte – indiviid, pere, kogukond, omavalitsus, riik, rahvusvahelised ühendused, globaalsed institutsioonid. Küsimus: kuidas saaks side, edasiside, tagasiside vertikaalselt ja horisontaalselt lõimida?
1. Vertikaalsel tasandil (nt kogukonnast omavalitsuse, sealt riigi ja rahvusvahelise tasandini):
Kuidas tagada, et kohalik tarkus (teave tegelikust olukorrast) jõuaks õigesti kõrgemale tasandile (riiki, rahvusvahelisse otsuselangetamisse)?
Kuidas koguda ettepoole vaatavaid signaale, et suured otsused põhineksid realistlikel andmetel (sealhulgas kohalikul teadmisel)?
Kuidas saada järgnevalt tagasisidet, kas „ülevalt“ tulnud seadus või poliitika on kohapeal andnud soovitud tulemusi või tekitas see hoopis uusi probleeme?
2. Horisontaalsel tasandil (nt ühe tasandi sees, olgu see siis kogukonnas või eri ministeeriumite vahel riigi tasandil):
Millised on mehhanismid, et naaberkogukonnad, -organisatsioonid, -ministeeriumid vahetaksid omavahel usaldusväärset infot?
Kuidas ühiselt planeerida, et vältida vastuolulisi otsuseid (mille üks asutus heaks kiidab, teine aga blokeerib, vt klassikaline „vasak käsi ei tea, mida parem teeb“)?
Kõik see eeldab, et side ei ole pelgalt „välja kuulutamine“, vaid teadlikult korraldatud protsess, kus on paigas kes, mida, millal, kellele, mis eesmärgil ja kuidas edastab ning samuti kuidas vastu võetakse.
Iseregulatsioon, juhtimine ja enesejuhtimine
Meie arutluse kontekstis on sageli jutuks tulnud, et tõeline areng saab tulla vaid sealt, kus leidub iseregulatsiooni võimekust. Samas, komplekssetes süsteemides, nagu ühiskond (ja eriti riigi ja rahvusvaheliste suhete tasandil), on ka väliseid reegleid, institutsionaalseid raame ja otsuseid. Seega on alati dialektika:
1. Iseregulatsioon (kultuur, väärtused, eetiline „selgroog“, tavad, sisemine motivatsioon)
2. Formaalne regulatsioon (seadused, ametkondlik kord, ülemaailmsed kokkulepped)
Kui vaadata side, edasiside ja tagasiside protsesse, on oluline, et:
iseregulatsioon toimiks suhetes (nt perekond, kogukond, organisatsioon) siseselt: inimesed annavad teineteisele õigeaegset märku, kuidas asjad kulgevad; nad on valmis aktsepteerima kriitilist hinnangut või ise kriitikat andma; nad kuulavad võimalikku ohusignaali; nad valmistuvad potentsiaalsete muutuste puhuks jne.
formaalne regulatsioon toetaks seda iseregulatsiooni, mitte ei suruks seda alla: hea bürokraatia (mitte halduslik ülereguleerimine) loob stabiilse raamistiku, mis aitab side- ja õppimisprotsessidel sujuvalt kulgeda.
Kui üks nendest (nt iseregulatsioon) on liiga nõrk, ei pruugi sotsiaalse süsteemi sisemine vastutus üldse avalduda. Kui aga formaalne regulatsioon on liiga jäik või killustatud, takistab see iseregulatsiooni loomulikku arengut. Side, edasiside ja tagasiside peaksid siduma need kaks poolust tasakaalukalt tervikuks.
Avatud küsimused
Kuidas praktikas saavutada, et side sünnitaks ausat edasisidet ja tagasisidet, mitte manipuleeritud või formaalset „kinnitust“?
Kuidas ühiskonnas (ja selle eri kihil) kujundada hoiakud, et kriitiline info (nt varajased hoiatavad signaalid – „punane tuluke“) jõuaks kindlasti otsustajate või tegutsejate lauale?
Kuidas vältida „kõlakambri“ efekti, kus side küll on, aga vaid omasuguste vahel, jättes kõrvale tegeliku ühiskonna mitmekesisuse?
Mõned ideed nende küsimuste edasiarenduseks
1. Formaalsete protseduuride läbipaistvus: et otsuseid saaks kriitiliselt hinnata reaalsete näitajate alusel. Näiteks iga suurema seaduseelnõu juures peaks olema mõjuanalüüs, mis on piisavalt kättesaadav ja arusaadav, ja hiljem järelhindamine.
2. Kaitstud kanalid ja „demokraatlikud“ ruumid: kus kriitilise info toojad (nt vilepuhujad, aktivistid, teadlased) ei tunne, et neid häälestatakse maha. Mida suurem avatuse- ja turvatundega ruum, seda tõenäolisemalt julgevad inimesed õigeaegselt negatiivsetest suundumustest teada anda.
3. Kohalik tarkus: kogukondade tasandile tuleb luua võimalus ja oskused andmete kogumiseks ning analüüsiks (nt osalusmeetodid, rahvaküsitlused, külakoosolekud, e-platvormid). Kohapeal teatakse sageli paremini, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob.
4. Kultuuriliste hoiakute toetamine: lastele ja täiskasvanutele on vaja (ka formaalhariduse, koolituste, õppekavade kaudu) sisendada kriitilist ja eetilist vastutust. Õppimine, aus dialoog, valmisolek nii edasisidet anda kui ka tagasisidet kuulda peaks kujunema normaalseks käitumiseks.
Mis võiks olla järgmine samm meie arutelus?
Võime minna detailsemaks, kuidas siduda formaalne ja mitteformaalne haridussüsteem, et algusest peale kujundada välja põlvkond, kes mõistab side–edasiside–tagasiside protsessi põhialuseid ja reaalseid rakendusi.
Võime arutada, kuidas kehtestada ühiskonnas (riigihalduses, omavalitsuste töös, kogukondade tasandil) kindlaid hindamismudeleid, mis mõõdavad mitte ainult tegevusi endid, vaid ka nende tegelikku mõju, laiemalt – sobivust või kahjulikkust järgmistele protsessidele.
Võime rääkida konkreetsetest riskidest, mis on seotud info moonutamise, poliitiliste manipulatsioonide või bürokraatlike barjääridega, mis lõhuvad terviklikku sideahelat.
Jään ootama, millise fookuse võtame järgmisena luubi alla, või millised konkreetsed küsimused Sul on seoses sellega, kuidas need (side, edasiside, tagasiside) võiksid leevendada ühiskonna mandumisohtu ja tugevdada iseregulatsiooni ning arengut.
Sõna on Sinu, härra Vooglaid! Kuidas tundub, millist suunda me võiksime nüüd lähemalt uurida?
Jah, nende mõistetega saime täiendavat selgust ja võime astuda järgmised sammud ühisokonnas ja riigis orienteerumiseks. Asjaolu, et normaalseks peetaval juhul peaksid elanikud käituma kodanikena, tähendab seda, et võimalikult kõigil oleks vaja aduda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja; kuidas ja tänu millele kujuneb formaalne (ametlik) ja mitteformaalne (moraane) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises (igaliiki protsesside edasi- ja tagasisidestamises).
Suur tänu, härra Vooglaid, et tõstate esile just kodanikuks olemise tähenduse – see aitab täpsustada, kuidas ühiskonna liige (kodanik) ja kultuuri esindaja (moraalse, tavapärase õigusruumi kandja) võiks tegutseda nii formaalses kui ka mitteformaalses raamis.
Alljärgnevalt mõned olulised rõhuasetused, kuidas formaalne ja mitteformaalne (ehk ametlik ja moraalne) õigus osaleda otsustamises, otsuste täitmises ning tulemuste ja tagajärgede hindamises kujuneb ja avaldub.

1. Kodanik vs elanik – mis on vahe?
Elanik (ingl resident) on inimene, kes faktiliselt elab mingis territooriumil või ühiskonnas, ent ei tarvitse võtta endale ühiskonnaelus kaasarääkimise kohustust või vastutust (enamasti sellepärast, et talle pole antud kodanikuõigusi või ta pole ise neid rakendanud).
Kodanik (ingl citizen) on inimene, kes:
1. Omab formaal-juriidilist sidet (kodakondsus või muu õiguslik staatus) riigiga ning
2. Kasutab või on valmis kasutama oma poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi ja vabadusi ühiskonnaelu kujundamisel,
3. Täidab ühtlasi kodaniku kohustusi ja tunneb end moraalses mõttes vastutavana ühiskonna edenemise või taandarengu eest.
Teisisõnu, elanikust saab (ehk vähemalt peaks saama) kodanik siis, kui ta mõistab ja rakendab seda, mida tähendab olla ühiskonna liige ja kultuuri esindaja.

2. Formaalne õigus vs mitteformaalne (moraalne) õigus
2.1. Formaalne õigus
Formaalne õigus osaleda otsustamises (ja ka teiste ühiskondlike funktsioonide täitmises) on sätestatud seadustes, määrustes, põhiseaduses, rahvusvahelistes lepingutes jms.
Näiteks valimisõigus, kandideerimisõigus, petitsioonide esitamise õigus, osalus eelarvekomisjonides, rahvahääletustel jne.
Formaalne õigus seab raamid: kes, millises ulatuses, millistel tingimustel võib seadusandlikult, täidesaatvalt või kohtuvõimult midagi nõuda või ette võtta.
Need õigused on „üheselt kirja pandud“ ja tavaliselt kehtivad neile ka seaduslikud garantiid (näiteks kohtulik kaitse, kui kodanikuõigusi rikutakse).
2.2. Mitteformaalne (moraalne) õigus
Mitteformaalne õigus on laiem ja sügavam, ulatudes ühiskonna moraalikoodeksi, tavade, väärtuste, eetiliste normide ja vastastikuse lugupidamise vundamendini.
Siia kuulub kodanike moraalne kohustus jälgida, et riigi- või omavalitsusasutused ei tõlgendaks seadusi kitsalt oma kasuks, et ei tekiks dogmastumist, korruptsiooni või võimude omavoli.
Samuti hõlmab see kodaniku volitust ja vastutust sekkuda avalikku debatti, pöörata tähelepanu kuritarvitustele, esitada kriitikat, algatada arutelusid – ka siis, kui formaalset juriidilist kohustust selleks ei ole.
Moraalne õigus võib põhineda lihtsalt faktil, et inimene on ühiskonna väärtuste kandja: tal on kogemus, teadmine, tahe ühiskonda paremaks kujundada. Ühiskond (ja teised kodanikud) tunnustavad talle sotsiaalse legitiimsuse tegutseda, isegi kui „ametlik mandaat“ (nt riikliku ameti või valitud positsiooni kaudu) puudub.
Tulemus: kui formaalne ja mitteformaalne õigus on tasakaalus ning teineteist toetavad, muutub ühiskonnaelu terviklikumaks. Kui üks neist domineerib liialt (nt ainult seadustes sätestatud, kuid moraalne dimension puudub või vastupidi), võivad tekkida pinged, ebamoraalne käitumine, usaldamatus institutsioonide suhtes jne.

3. Osalemine otsustamises, täitmises ning tulemuste-tagajärgede hindamises
3.1. Otsustamine
Formaalne otsustusprotsess: parlament, volikogud, valitsusasutused, avalik teenistus. Kodanikud saavad osaleda valimistel, referendumitel, osaluskogudes, avalikel aruteludel, petitsioonidega jms.
Mitteformaalne otsustusprotsess: kogukondlikud ühisarutelud, vabatahtlikud ühendused, kodanikualgatused, sotsiaalmeedias toimuvaid arutelud, ühisavaldused, mis küll pole riiklikult „kohustuslikud“, kuid omavad mõjukust ühiskonna arvamuskliima kujundamisel.
3.2. Otsuste täitmine
Formaalne pool: see, kuidas riigi- või omavalitsusasutused rakendavad vastu võetud seadusi/määrusi; kuidas ametnikud korraldavad järelevalvet.
Mitteformaalne pool: kultuuriline alus, mis soodustab või pärsib seaduste täitmist (nt kui kultuurist on kadumas ausus, võib seaduslikkus muutuda formaalseks ettekirjutuseks, mida püütakse eirata või ümber mängida).
Samuti kodanike vabatahtlik koostöö poliisina (naabrivalve, kogukonna abistamine kriisiolukordades, heakorratööde korraldamine), mis pole otseselt nõutud, ent aitab hoida korda ja turvalisust.
3.3. Tulemuste ja tagajärgede hindamine
Formaalne hindamine: valitsuse auditid, riigikontroll, kohtusüsteemi otsused, parlamendi järelevalvekomisjonid, sõltumatud ametid (nt konkurentsiamet, õiguskantsler, riigikontrolör), statistikaamet, teadusuuringud jms.
Mitteformaalne hindamine: vabakonna (kodanikuühiskonna) arutelud, meedia, ühiskondlik arvamus, huvirühmade kohtumised, rahvaküsitlused, kohtumised kogukondade esindajatega, rahvaalgatused, mis toovad esile tulemuste moraalse, eetilise sobivuse või sobimatuse.
Oluline on, et mõlemad – nii formaalne kui ka mitteformaalne hindamine – oleksid sidusas suhtes. Kui näiteks seaduse formaalne täitmine on arvude poolest „korras“, ent rahva üldine moraalne tunnetus ütleb, et „see pole õige“ (ebaeetiline, ebaõiglane, jätkusuutmatu), peaks toimuma sisukas dialoog ja vajaduse korral seaduse ümbervaatamine.

4. Kuidas kujuneb otsustusõigus ja vastutus?
4.1. Formaalne otsustusõigus
Tuleneb õiguslikest aktidest, mis määravad, kes (millise ametikoha või mandaadiga) otsustab, millised on tema volitused ja millises ulatuses.
Valituks osutumine (nt valimistel) on konkreetne näide formaalse otsustusõiguse saamisest.
4.2. Moraalne õigus ja moraalne vastutus
Kujuneb sotsiaalses praktikas – kui inimene on ennast pädevana, eetilisena, usaldusväärsena tõestanud, kuulatakse teda ka ilma ametliku volituseta.
Võib juhtuda, et moraalne õigus „kaob“ (nt inimene langeb korruptsiooniskandaali, ilmneb petmine vms), kuigi tal võib veel ametlikult juriidiline õigus edasi tegutseda.
Kodaniku moraalne õigus tuleneb ka sellest, et ühiskond on midagi enamat kui riik – st me kõik kanname ühiskonna toimimise aluseid läbi väärtuste, harjumuste, uskumuste, mille kohaselt me kollektiivselt hindame üksteise käitumist.

5. Kuidas hoida elanikke kodanike tasandil – praktilised sammud
1. Haridus
Koolis rõhutada, miks on oluline mõista demokraatliku ühiskonna toimimise mehhanisme (valimised, osalus, vastutus), aga ka moraali ja eetiliste põhimõtete tähendust.
Julgustada iseseisvat mõtlemist, arutlemist, vastutuse võtmist – nii kasvab peale põlvkond, kes tahab ja oskab osaleda ühiskonna asjades.
2. Avatud valitsemiskultuur
Seadustada ja reaalselt rakendada osaluse vorme (kodanikuühiskonna kaasamine, rahvaküsitlused, petitsioonid, kaasav eelarve, e-demokraatia).
Viia sisse mehhanismid, mis tagavad tagasiside – et inimesed näeksid, kuidas nende ettepanekuid arvestati ja miks mõni ettepanek hääletati maha.
3. Vabakonna tugevdamine
Toetada MTÜ-sid, sotsiaalseid ettevõtteid, kohalikke algatusrühmi, kes on just need, kes ühendavad formaalsed ja mitteformaalsed dimentsioonid.
Luua ressursikeskused, nõustamissüsteemid, et head ideed ei jääks raha, info või toe puudumise taha.
4. Kultuuriline eneseteadvus
Soosida kohalike traditsioonide, keele, kogukondade eneseväljendust – see annab moraalse toe, et „kõik ongi meie ühine asi“, mitte kellegi teise oma.
Julgustada kriitilise meele ja kogukondliku solidaarsuse paralleelset arengut: nii ei muututa liigseteks individualistideks, kes ignoreerivad ühiskonna huve, ega ka ükskõikseks grupimõtlemise ohvriks.
5. Toimiv kontroll ja järelevalve
Et korruptsioon ei saaks hoogu, peab olema sõltumatuid auditiorganeid, läbipaistvuse nõudeid, avalikustamist.
Mida vähem salastatust (välja arvatud turvalisuse kontekstis), seda suurem on usaldus ja kodanike arusaam, mis tegelikult ühiskondlikul tasandil toimub.

Kokkuvõte
Kodanikuks olemine tähendab olla korraga nii ühiskonna liige kui ka kultuuri esindaja, kes tajub oma rolli riigi (formaalse regulatsiooni) raamistikus ja ühiskonna (mitteformaalse regulatsiooni) sisemistes kokkulepetes.
Formaalne õigus (seadustes sätestatud) annab ametliku mandaadi osaleda.
Mitteformaalne (moraalne) õigus tuleneb eetilistest väärtustest, ühiskonna kultuurinormidest, kogukonna tunnustusest ning üksikisiku valmidusest võtta vastutus enda ja teiste eluolu kujundamise eest.
Õiguste ja võimaluste kõrval on alati ka kohustused: kodaniku panus avalikku arutellu, kohustus järgida ühiskonna toimimiseks vajalikke reegleid, tahe teha koostööd üldise hüve nimel.
Kui tahame, et elanikud tõepoolest tegutseksid kodanikena, tuleb neile anda nii formaalsed vahendid (seadus, osalusmehhanismid) kui ka soodustada moraalsel tasandil vastutust, solidaarsust ja kaasatust.
Nii on lootust, et ühiskond ei piirdu pelgalt passi omavate „elanikega“, vaid kujuneb teadlikest kodanikest koosnevaks tervikuks, kus otsuseid ei tehta kuskil kaugel ja suletult, vaid ühises kultuurilises, eetilises ja juriidilises ruumis. Just see kaitsebki ühiskonda mandumise eest ja laseb tal kasvada ning areneda.
Avasid väga hästi selle mõtte, et rääkida-kirjutada võib ju nii formaalsetest kui moraalsetest õigustest, aga elus (praktikas) on olune formaalse ja moraalse õiguse ühtsus (vastandite ühtsus). Sa põhjendasid veenvalt, miks on enamasti vaja mõlemat. Dramaatilise ilme võib võtta õiguste käsimtus siis kui ühtäkki selgub, et õigusega millegi üle otsustada, kaasneb kohustus vastutada selle (kõige) eest, mis kaasneb nii otsuste ja nende täitmisega kui ka selle õiguse kasutamata jätmisega, st hoolimatuse või ükskõiksusega, katsetega vastutusest kõrvale hiilida. Toon ühe näite riikliku regulatsiooni tasandilt. Põhiseadusega on kõigil täiskasvanud kodanikel, kes ei ole kohtulikult karistatud, õigus osaleda parlamendi valimisel. Inimesel, kes ei saa mitte midagi aru erakondade programmidest, ei oska analüüsida ei kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni, ei adu protsesside suunda ega taipa, mis võib kuhu välja viia ei ole moraalset õigust kasutada oma seda põhiseaduslikku õigust. Sama seos on ka Riigikogus. Sinna sattunud (valitud?) isikul on formaalne õigus vajutada hääletamisel igasuguseid nuppe, olla mingite eelnõude poolt või vastu, aga kui ta ei saa aru õigusakti kui regulatsioonimehhanismi toimemehhanismidest ja võimalikest toimetest, siis tal ei ole moraalset õigust kasutada oma formaalst õigust osaleda otsustamisel.
Te toote väga teravalt esile olulise paradoksi: iga formaalne õigus kätkeb endas ka moraalset vastutust. Demokraatia kontekstis on klassikaline näide valimisõigus: formaalselt on iga täiskasvanud kodanik (teatud eranditega) hääletamiseks volitatud, kuid moraalset õigust valida ja otsustada omab vaid see, kes teeb seda teadlikult ja vastutustundlikult. Sama kehtib ka rahvaesindajate (parlamendiliikmete) puhul, kelle formaalne õigus hääletada eelnõude poolt või vastu kätkeb moraalset kohustust teada, mida nad otsustavad.
Alljärgnevalt viis peamist tähelepanekut, miks ja kuidas see formaalse ning moraalse õiguse pinge tekib ja miks teema nii eluliselt tähtis on.

1. Formaalne õigus vs moraalne õigus – mis neil vahet on?
Formaalne õigus tuleneb seadusest (nt põhiseadusest, valimisseadusest), mis sätestab, et igal täiskasvanud kodanikul on õigus osaleda valimistel, kandideerida parlamenti vms. Sama kehtib ka parlamendiliikme mandaadi kohta: kui ta on ametivande andnud, on tal juriidiliselt õigus igal hääletusel oma seisukoht väljendada.
Moraalne õigus (või moraalne legitimatsioon) tähendab, et inimene on eetiliselt õigustatud kasutama seda formaalset õigust. Ta on tutvunud otsuse taustaga, adub otsuse tagajärgi (endale, ühiskonnale, tulevastele põlvedele), uurib alternatiive ega lähtu pelgalt emotsioonidest või manipulatsioonist.
Kui inimene ei ole vaevunud ennast vajalikul määral kurssi viima, siis on tal küll juriidiliselt kõik eeldused „nuppu vajutada“ (parlamendis) või valimissedelit kasti lasta (valijal), ent moraalseks õigustuseks jääb vajaka teadlikkusest, vastutustundest ja sisulisest pädevusest.

2. Vastutus: mida see tähendab praktilises elus?
2.1. Vastutus oma otsuste võimalike tagajärgede eest
Valija: kui valija valib erakonna või kandidaadi, kelle programmi ta tegelikult ei tunne, või kellest ta küll tunnetab ohte, aga tema valiku määrab nt ajutine meeleolu või emotsionaalne reklaam, võib see kaasa tuua ühiskonnas hoopis soovimatuid muutusi. Valija ei saa hiljem öelda „mina ei teadnud“ – juriidiliselt keegi teda muidugi karistama ei hakka, aga moraalselt kannab ta vastutust.
Rahvaesindaja: kui riigikogu liige hääletab seaduseelnõu poolt pelgalt fraktsioonidistsipliini või isikliku kasu tõttu, ent ise seadusest ega selle toimemehhanismidest aru ei saa, põhjustab see tihti õiguslikke segadusi, sotsiaalset ebaõiglust või muid negatiivseid tagajärgi. Taoline tegu on formaalselt „seaduslik“, kuid moraalselt küsitav.
2.2. Vastutus tegevusetuse eest
Määrav on ka mitteosalemise või teadliku passiivsuse (hääletamata jätmise, arutelust kõrvalehoidmise) tagajärg. Ka see on tegelikult otsus, mis mõjutab ühiskonna arengut. Moraalne vastutus tekib ka siis, kui inimene teab, et peaks sekkuma, aga jätab seda tegemata.

3. Kas demokraatia pole siis kõigi õigus valida, olenemata teadlikkuse tasemest?
3.1. Jah, formaalne võrdõiguslikkus on demokraatia tuum
Demokraatiale ongi aluspõhimõtteks, et igaühel on võimalus osaleda ühiskonna asjade otsustamises (valijana, kandiadina). Seda õigust ei saa piirata testide või eksamitega, mis mõõdaks inimese tarkust või pädevust, sest nii tekiks eliitdemokraatia või lausa valgustatud autokraatia oht.
3.2. Moraalne mõõde: vabaduse ja vastutuse ühtsus
Samas ei tähenda universaalne valimisõigus, et „iga hääletamine on moraalselt samaväärne“. Vabadus alati eeldab vastutust:
Kodanikul on vabadus hääletada (või parlamendis nuppe vajutada) suvaliselt, aga moraalse kõrguse saavutab see tegu ainult siis, kui seda saadab püüe aru saada, harida end otsuse tagajärgede osas ja võtta arvesse laiemat hüve, mitte kitsaid egoistlikke huvisid.

4. Kuidas vähendada lõhet formaalse ja moraalse õiguse vahel?
1. Haridussüsteem: õpetada juba noortele, mida tähendab vastutustundlik hääletamine, kuidas analüüsida poliitilisi programme, millised on seadusloomelised protsessid.
2. Avalik debatt: julgustada erakondi ja kandidaate selgitama oma seisukohti arusaadavalt ja ausalt, vältida populismi ja desinformatsiooni. Arutelud peaksid olema sisulised, mitte pelgalt reklaamikampaania.
3. Meediakirjaoskus: inimestele selgeks teha, kuidas eristada fakte ja manipuleerivaid võtteid, kuidas leida usaldusväärset infot.
4. Parlamendiliikmete koolitamine: tihti ei pruugi noor parlamendisaadik olla jurist, majandusteadlane ega tehnoloog, ent teda saab toetada ametkondlike ekspertidega, temaatiliste koolitustega, et otsustamise kvaliteet tõuseks.
5. Isiklik vastutuseetika: igaüks (nii valija kui ka valitud) peaks endalt küsima: „Kas mul on piisav teadmine ja arusaam, et teha see otsus? Kui mitte, kuidas ma seda täiendada saan?“

5. Näide praktikast: hääletamine ja seadusloomine
Valija: kui inimene ütleb, et „ma ei viitsigi vaadata, mis erakonnad räägivad, aga ma panen oma hääle X-le, sest mulle meeldib tema soeng/tweet/kuulsus“, siis on tal juriidiliselt õigus hääletada, kuid moraalset õigust ei saa selline valik kuidagi kõrgeks pidada.
Parlamendiliige: kui ta teatab, et „ma vajutan lihtsalt nuppe vastavalt fraktsiooni korraldusele ega ole eelnõu üldse lugenud“, siis on tal formaalne õigus hääl anda, ent tema tegu on moraalselt küsitav, sest ta ei täida sisulist esindusfunktsiooni ega võta vastutust otsuse tagajärgede eest.

Kokkuvõte
Formaalne õigus on demokraatia alus: kõik täiskasvanud kodanikud saavad hääletada ja valida, valitud esindajad saavad otsuseid langetada.
Moraalne õigus tähendab, et kodanik tunneb eetilist kohustust õppida, kaaluda, uurida ja alles siis otsustada – olgu valijal või rahvaesindajal.
Kui inimene kasutab oma seaduslikku õigust ilma vähemalt miinimumtasemel pingutuseta asja sisust aru saada, on see moraalses plaanis küsitav. Küsimus pole demokraatia kitsendamises, vaid kodaniku eneseteadvuses ja vastutustundes.
Vabadus ja vastutus on lahutamatud, nii valijate kui ka valitute puhul. Ainult nii saame tagada, et demokraatia ei muutuks näiliseks või manipuleeritavaks, vaid et see kannaks ühiskonna tegelikke huve ja toetaks ühiseid väärtusi.
Nüüd jõudsime tegelikult “lõhkise küna” juurde. Seesama protseduur, mida nimetatakse VALIMISEKS, vähemalt mõnel maal ei toimi. Oleme lähenenud stagneerumise teguritele. Nn nõukogude liidus oli üks partei ja ka “valimistel” oli üks kandidaat… Oma “kosanikukohust” käis ametliku statistika järgi täimas 99,92%. Enam-vähem kõik said aru, et absurdisituatsioonis tuli teha nägu, et ei saa aru, mis toimub ning mängida kaasa. Esimesed ja ka viimased valimised toimusid NSV Liidus 1989.aastal. Olukorras, kus mistahes kamp võib ühtäkki kokku astuda ja kuulutada end erakonnaks, kõlab (formaalselt võttes) väga demokraatlikult, aga sisuliselt sillutab teed demokraatia kui ülla printsiibi õõnestamiseks. Need, kelle on sotsiaalpsühholoogiast veidi aimu, peaksid saama kõrvalise abita aru, et inimesed, keda ähvardatakse, keelitatakse ja sunnitakse enam-vähem “pehmete” meetoditega oma häält andma, kas võõrduvad riigist, või leiab aset metamorfoos; inimene, kes tunneb, et sooritas häbiväärse teo, elab seda läbi ja valutab südant, kuni hakkab sisendama algul endale ja teistele, et mis tal üle jäi… Seejärel hakkab seletama, et teised tegid sedasama, ja ega sellega seoses tegelikult midagi väga halba ei kaasnenud… Natukese aja pärast räägib juba, et see tegu oli õige ning vajalik tegu. Kognitiivse dissonantsi efekti tõttu muutub inimene vääritute tegude tõttu aina vääritumaks… kuni ühel hetkel pole enam võimalik varjata, et ühiskond on täis igaliiki saasta – valetajaid, varstajaid, petjaid, teesklejaid, ahnitsejaid… Kui moraal lakkab toimimast ühiskonna kõlbelise alusena, algab degradeerumine, mille peatamine pole enamasti õnnestunud ühelgi regulatsiooni- ja juhtimistasandil.

Te toote esile väga olulise ja paraku ajalooliselt korduvalt ilmnenud nähtuse: kuidas formaalne valimisprotseduur võib muutuda farsiks ning kuidas see viib ühiskonna moraalse vundamendi murenemisele, mis omakorda kasvatab stagneerumist ja degradeerumist. Allpool mõned mõtted selle kohta, miks see juhtub, millised on sotsiaalpsühholoogilised mehhanismid ning kas ja kuidas oleks võimalik sellist protsessi peatada.

1. Valimiste formaalne (näiline) külg vs tegelik sisu
Nõukogude Liidu „valimised“ olid klassikaline näide farsist, kus rahvas pidi formaalselt osalema, kuid tegelikult puudus valikuvabadus. „Valimistel“ oli üks kandidaat, hääletusprotsent näidati ametliku statistika järgi 99,9%.
Moodne variant võib olla see, kui igasugused „kampad“ kuulutavad end erakonnaks, manipuleeritakse avaliku arvamusega (kas või „pehmete“ meetoditega) ning valimisprotsess on väliselt olemas, kuid sisuliselt on see demokraatia karikatuur.
Kumbki olukord õigupoolest ei toeta ei teadlikku valikut ega moraalset vastutust. Formaalne raam on justkui olemas – hääletamine, parteid, valimisreklaamid jms –, kuid otsustusõigust kasutatakse sotsiaalpsühholoogiliste mõjutusvahendite, hirmutamise, võltslubaduste või ka populistlike narratiividega. Inimesed annavad näiliselt oma hääle, ent tegelikku osalust, usaldust ja vabadust ei teki.

2. Kognitiivse dissonantsi laastav mõju ühiskondlikule moraalile
Te osutate õieti kognitiivse dissonantsi mehhanismile. Mis see on?
Kognitiivne dissonants tekib, kui inimene on teinud midagi, mis vastuolus tema enda väärtuste, teadmiste või varasemate põhimõtetega, kuid ei taha emotsionaalselt tunnistada, et ta käitus valesti.
Selle asemel püüab ta oma tegu tagantjärele õigustada või sellele isegi positiivse tähenduse anda.
2.1. Miks see ohtlik on?
Inimene, kes tunneb, et „pidi“ andma hääle kellelegi, keda tegelikult ei usalda või tunneb, et tal polnud tegelikult valikut (hirm, surve, manipulatsioon) – kogeb sisemist konflikti: „Ma teen (või tegin) midagi, mis on minu enda moraaliga vastuolus.“
Dissonantsi vähendamiseks hakatakse otsima põhjendusi: „Kõik tegid niimoodi“, „Nagunii pole midagi teha“, „Poliitika on alati räpane“, „Mulle maksti selle eest – miks ma peaksin kannatama?“, „Eks ta tegelikult olegi õige tegu…“ jne.
Pikapeale kujuneb tsükkel, kus inimene loob endale mugavusmullis positiivse enesekirjelduse: „Minu käitumine on normaalne“ või „Ega see väga hull ka polnud“. Ja kui niimoodi mõtlejaid saab palju, kasvab üldine leppimine valede ja vääritute tegudega. Niimoodi nihkub ühiskonna moraalilatt – asjad, mis enne tundusid ebamoraalsed, näivad järsku „tegelikult üsna tavapärased“ või „paratamatud“.

3. Moraali hääbumine kui degradeerumise katalüsaator
3.1. Moraali toimimise lakkamine
Kui kriitiline hulk inimesi ühiskonnas hakkab teadlikult või enesepettuse kaudu „kaasa mängima“, ent vabandab end välja või õigustab vildakat korda, kaob moraalne filter.
Ametnikest, poliitikutest, ärimeestest, ajakirjanikest, valijatest – igaühest võib saada omakasu püüdev, valest läbipõimunud, väärituid tegusid heaks kiitev tegelane, kes laseb asjadel minna aina madalamale.
Sarnased protsessid leidsid aset lugematutes autoritaarsetes režiimides (sh NSV Liidus), kus nii valitsejad kui ka alamad simuleerisid osalust, teesklesid rahulolu või püüdsid * „omadele“ toimetada*, samal ajal kui üldine moraalitase varises.
3.2. Kriitiline mass vildakaid kodanikke
Kui palju on tarvis, et mingi ühiskondlik moraalineeldus kokku kukuks? Ühiskonnas on alati mingi osa inimesi, kes püüdlevad aususe, õigluse, tõe poole – aga kui nad satuvad ülekaalu surve alla (kas hirm, turvalisuse puudumine, korruptiivsed suhted, manipulatsioonid), ei pruugi nad enam suuta kollektiivset moraali kõrgel hoida.
Degradeerumine algab koos ühiskondliku omapoolse nõusoleku (ka vaikiva nõusoleku) tekkega: kui enam ei suudeta vastu seista valedele, vargustele, petmistele. Hiljem on seda mustrit väga keeruline tagasi pöörata, sest moraalineeldus on õõnestatud.

4. Kas seda protsessi on võimalik peatada?
4.1. Lõhestav dilemma
Tõesti, ajalugu näitab, et kui moraal on juba kolektiivselt lagunenud ja stagneerumine/degradeerumine on saanud kriitilise massi jagu hoogu, on väga keeruline tõusta uuesti eetiliste printsiipide lainele.
Tavaliselt toob muutuse alles kriis, mis võib olla majanduslik, sõjaline, sotsiaalne või vaimne šokk. Sageli on tegu traumaatilise sündmusega, mis paljastab valelikud kokkulepped ja käivitab uue „puhastustule“ – ent see on ka äärmiselt valus teekond.
4.2. Mida oleks tarvis?
1. Aus teadlikkus: inimesed, kes tunnetavad, et „me elame vales“, peavad kogunema, organiseeruma, julgustama teisi. Tihti teeb seda vaba ajakirjandus, kodanikuühiskond, haritlased, kirikud jne.
2. Kriitiline haridus ja valgustus: kui ühiskonnas suudetakse tagada kanalid (koolid, ülikoolid, sõltumatu meedia, avalikud diskussioonid), kus teadlik valik ja moraal on endiselt väärtustatud, võivad need kanalid takistada täielikku allakäiku.
3. Institutsioonid, mis tõrjuvad korruptsiooni ja manipuleerimist: sõltumatu kohtuvõim, valimiste läbipaistvus, rahvusvaheline surve jms.
4. Iseregulatiivne kultuur: tugev, ajalooliselt juurdunud eetika, mis julgustab inimesi mitte alluma valele.
4.3. Väike lootuskiir?
Ajalugu tunneb näiteid, kus rohujuure tasandil on alguse saanud vastupanuliikumine, mis ühe valusa kriisi raames suudab kanda välja uue väärtustepõhise ühiskonnakorralduse.
Kuid jah, kui degradeerumine on saavutanud suured mõõtmed, on tagurpidikäik raske ning ühiskond võib vajada kogu põlvkonna või lausa pikemat aega, et moraalsete põhimõtete tugev aluspind taastuks.

5. Mida see tähendab meie päevapoliitika ja valimiste kontekstis?
1. Võlts-demokraatia risk: kui valimised ainult näivad demokraatlikud, ent tegelikult manipuleerib meedia, parteid on suletud ringid, ostetakse hääli või survestatakse inimesi, on suur tõenäosus, et moraal laguneb.
2. Vastutus valijana ja kandidaadina: valija, kes tunneb, et manipuleeritakse, seisab valiku ees – kas mängida kaasa (ja sisendada endale põhjendusi) või püüda vastu seista, isegi kui see tähendab suuremaid ebamugavusi. Sama kehtib ka valitud saadikute kohta.
3. Sotsiaalpsühholoogiline surve: hirmutamine, naeruvääristamine, populistlikud loosungid jne tekitavad inimestes soovi leida rahu igapäevaelus, ent see võib lõppeda sellega, et aktsepteeritakse järjest madalamat moraali.
4. Üldine ühiskondlik narratiiv: kui kord juba „vaikiv enamus“ leiab, et valetamine või vääritu käitumine ongi „uus normaalsus“, toimub see, mida kirjeldate kui ühiskonna täitumine igat sorti „saastast“ – petjad, teesklejad, manipuleerijad.

Kokkuvõte
Formaalne valimissüsteem või parteide registreerimise kord ei taga iseenesest demokraatiat ega moraalset tulemuslikkust.
Kui moraalne selgroog ühiskonnas nõrgeneb, võib hääletamine muutuda pelgaks vormitäitmiseks, hääli ostetakse või manipuleeritakse, valijad mängivad kaasa, et „saada rahu“ või isiklikku kasu.
Kognitiivne dissonants paneb inimesi õigustama oma käitumist, mis kiirendab laiemat moraali degradeerumist.
Tagajärg on stagneerumine või koguni sügav allakäik, mida on hiljem äärmiselt raske ümber pöörata.
Ainus viis seda ennetada (või vähemalt leevendada) on järjekindel eetiliste väärtuste, aususe ja teadlikkuse hoidmine. See võib toimida ainult siis, kui leidub kriitiline mass inimesi ja institutsioone, kes tõesti praktiseerivad neid väärtusi – riskides ka isiklike ebamugavuste või repressioonidega.
Kõige nukram tõdemus on, et kui ühiskond jõuab massiliselt sinnamaani, et teeskleb, nagu valimised ja muu näiline „demokraatia“ on kõik, mida vaja, ja vaikib moraali kollapsi, siis on degradeerumise peatamine tavaliselt raske. Tihti läheb vaja raputavat šokki, enne kui koguneb suur tahe uuel alusel alustamiseks.
See ongi „lõhki läinud küna“: õõnestatud moraali ja päris-demokraatia puudumise tingimustes käib küll demokraatlikku laadi rituaal, ent sisu on lagunemas. Jääb üle loota, et ühiskonna eneseimmuunsus – see tähendab, eetilised kogukonnad, vaba ajakirjandus, haridus, sõltumatu õigussüsteem – suudavad säilitada allikat, millest võimalikus kriisihetkes võib idaneda uus elujõuline väärtussüsteem.
Tänan! Sinu kokkuvõte oli nii sügav ja põhjalik, et võime nüüd mõttesse jääda ja loota, et õnnestub kiis üle elada ning kestma jäämiseks õigel ajal taas tärgata.

Aitäh selle mõtiskluse eest! Just seesama „õigel ajal tärgata“ tähendabki, et ühiskonna sees peaks olema piisavalt *säilenõtkust*, et vaatamata kriisidele suudaks vähemalt mingis kogukonnas või institutsioonis püsima jääda aususe, hoolivuse ja kriitilise mõtlemise tuumik. See võib esmapilgul tunduda habras lootus, ent ajalugu on korduvalt näidanud, et tegelikku väärtusbaasi ei saa päriselt välja juurida, kui alati leidub kas või väike hulk inimesi, kes sellest kinni hoiavad.
Mida tugevam on kriis, seda suurem on ka võimalus, et ühel hetkel leitakse nii-öelda *puhastav* energialaeng, mis loob eeldused uueks (ja ehk ehedamaks) tõusuks. Selles mõttes sisaldub igas tõsises kriisis ka potentsiaalset uuestisündi. Selle käivitajad on tihtipeale just need, kes näiliselt – või ka tegelikult – on ühiskonna äärealadel, kuid säilitavad väärtused ja otsustavad õigel hetkel astuda esile.
Nii jääbki alati lootus, et kui stagneerumise ja degradeerumisega kaasneb piisavalt kriitilist ebamugavust või kannatusi, tõuseb ühiskonnast esile see „tervem tuum“, mis suudab uut narratiivi luua ja väärikusel, aususel, loovusel taas jalad alla aidata. Ent see eelneb harva valutult – reeglina on see seotud konflikti, julguse ja sageli ka kannatustega.
Nii et ehk jah – jääb loota, et suudame siin ja praegu mõelda ettepoole ja kanda edasi moraali ja eetika vundamenti, et järgmist väga valusat murrangut äkki siiski vältida või seda vähemalt pehmendada. Sellised sügavad arutelud nagu meil siin on juba üks samm õiges suunas: nimelt hoida teadlikkus kõrgel, tunnistada probleeme ausalt ja küsida, kuidas väärtusi elus hoida.