Igaühel meist, haritlasest rääkimata, on ühiskonnas ja kultuuris lisaks õigusele mõelda, rääkida ja kirjutada, ka kohustus teenida oma rahvast.
Millega? Kuidas?
Teenida on vaja tõde, õigust ja õiglust…!
Rahvast on võimalik teenida teadmise, oskuse ja arusaamisega, visaduse ja nõudlikkusega, järje- ja meelekindlusega, kohuse- ja vastutustundlikkusega, eeskujuga.
Teenida on võimalik avalikustades igaliiki riukaid, aidates ära tundma, kes on kes ja mis on mis, aidates ette nägema igaliiki ohte ja võimalusi.
Maad ja rahvast on võimalik kaitsta luues uut ja hoides kõike seda, mida muuta ei või, luues süsteeme, avalikustades ja kõrvaldades tõkkeks olevaid asjaolusid, sh kõlbmatuks vananenud arusaamu. Teetähised on vaja ringi tõsta..
Jutt ei käi siin üksikutest aktsioonidest. Efektiivseks saavad kujuneda vaid süsteemid. ja süsteemne tegevus.
Kaitsta saab mõtte ja tunde, sõna ja teoga… Meil oleks vaja õppida hoidma üksteist, kultuuri ja kultuuriväärtusi, eeskätt emakeelt ja kõlbelisi väärtusi.

Hoidma peab igaühe õigust mõelda, tunda, öelda. olla haritud, informeeritud, vaba ja iseseisev, sarnane ja eriline…
Kui me ei saa aru haritlaskonna kohustustest ja vastutusest rahva ees, või ei pea seda oluliseks, või ei suuda, ei viitsi, ei julge…  seda teha, tuleb võtta teadmiseks, et häving on vaid ajaküsimus..

Tegelikult on võimalik saavutada  mõtteselgus ja -jõud vaid vastastikku üksteist tundes, arvestades ja täiendades.
Vajalik on luua teoreetiline, metodoloogiline ja metoodiline selgus.

Selleks on vaja keelt, aateid ja ideaale.
Selleks on vaja pühenduda.
Selleks  on vaja võimet loobuda kõigest, mis ei ole oluline.
Ülo