Tere, Taavi!

100 päeva sai täis ja nüüd, pärast Laulu- ja Tantsupidu tuleb arvestada, et elu läheb edasi mitte just uutmoodi, aga siiski teisiti. Rahu, sõpruse ja koostöö asemel võtab maailmas üha enam maad hoolimatus, rumalus, vaen ja jõhker vägivald… Võib pidada ooperi-, folkloori-, hansa- jm päevi,  arvamus- jm festivale, aga küllap näed ka ilma kõrvalise abita, et rahval on põhjust muretsemiseks. Ärevust on rõõmust rohkem… mitte ainult Ukrainas ja Lähis-Idas puhkenud lahingute pärast.

Sellest, et ma ei ole Sulle Sinu valitsuse esimese 100 päeva ajal kirjutanud, ei maksa teha  järeldust, et ma pole jõudumööda jälginud, kuidas Sa mõtled, mida räägid, mida oled öelnud, eelistanud ja vältinud, kuidas oled rõhke asetanud ja tegutsenud ning mis on eri ametkondades tegelikult alanud. Vara on rääkida sellest, mis on juba välja tulnud. Tean, et kõik ei saa ühtviisi hästi õnnestuda. Oluline on anda endast parim ja olla aus. Seda Sa oled püüdnud. Oluline on uskuda oma rahvasse, hinnata rahva andekust, tarkust, töökust ja visadust. Oluline on uskuda meie ühisesse edusse. Tantsupeo avakõne oli väga hea! See, kas Sa teenid (kas valitsus teenib) raha ja kannuseid või rahvast ja oma riiki, paistab välja. Tõsi, see ei paista otsekohe ja ei pruugi paista kõigile ühtmoodi…

Küllap mäletad, mida ütles Vene peaminister Tšernomõrdin oma lahkumiskõnes:  “Tahtsime teha aina paremini, aga välja tuli… nagu alati.“. Toona naeris terve maailm.

Ma ei tee Sulle ühtki etteheidet. Kirjutan selleks, et saaksid teada, kuidas ma näen Eestis kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni ning teaksid, kuidas mõtlevad Eesti oleviku, mineviku ja tuleviku üle mõned nende hulgast, kellega Sa igapäevaselt ei suhtle.

Halb oleks see, kui Eesti vaenlased („sõbrad“- libekeeled) Sind kiitma hakkavad ja kui Sulle hakkab selline kiitus meeldima. Loodan, et seda ei juhtu. Mõistlik on olla teel ja jääda teele ning käsitada iga saavutust vaid edasi liikumise eeldusena ja pidada meeles, et ühest (ükskõik, millisest) vaatepunktist paistab vaid üks pilt. Usaldatava teadmise saamiseks peab leidma küllalt palju vaatepunkte.

******************************************

Ma ei tea, millal (kas?), koos kellega ja kuidas Sa korraldasid arutluse selleks, et sõnaselgelt endale ja üksteisele teadvustada, mida õnnestus esimese 100 päeva  jooksul teha ja saavutada, mis oli kavas küll, aga jäi tegelikult tegemata, mis õnnestus koguni üle ootuste hästi  ja mis läks nässu. Pilt ja hinnang sõltub suurel määral sellest, kas Sa kutsusid ja kutsud edaspidigi arutlema diletandid, spetsialistid või generalistid, milline oli ja on edaspidi lähtekoht ja taotlus, kas kõik arutlejad said tunda end küllalt vabalt ja iseseisvalt, kas valitses heasoovlikult nõudlik vaim, mis soosib süsteemseid tagasivaateid koos ettenägelikkusega, hinnanguid koos kriteeriumidega, ettepanekuid koos argumentidega, soovitusi koos prognoosidega jne. Nõunikud, kelle soovituste kohaselt on seni asju aetud, võiksid nendel arutlustel olla pigem kuulaja ja küsija rollis kui õigustaja, seletaja ja vaidleja rollis. Võid uskuda, et vaja on analüüse nii spetsialistide kui generalistide, nii positsioonis kui ka opositsioonis olevate isikute osalusel. Vältida oleks vaja tigedaid omakasupüüdlikke demagooge…

Otsingujutud ja muud arutlused, mida peetakse ühiskonna tasandil (NB! mitte ainult Toompeal või Kadriorus), sõltuvad suurel määral sellest, kas

a)      arutlema on kutsutud isikud, kes on oma varasema tegevusega näidanud, et on EKSPERDID, so asjatundlikud, adekvaatsed ja ausad inimesed; (Söandan soovitada leida vähemalt üks grupp eksperte DELPHI– meetodil.)

b)      käsituste lähtekohaks on AVALIK HUVI (mitte erakondlik, valdkondlik, või piirkondlik huvi);

c)      käsituste õiguslikuks aluseks on PÕHISEADUS (mitte koalitsioonilepe või mõni muu selline tekst);

d)      võtmesõnade tähendus on selgeks mõeldud ja sõnaselgelt kõigile teada antud;

e)      arutluste teaduslik-teoreetiliseks aluseks on MUDELITENA vormistatud, kollegiaalselt varem läbi arutatud, heaks kiidetud ja kõigile soovijatele laiali jagatud üld-, keskastme- ja konkreet-teooriad;

f)       arutluse metodoloogilised lähtekohad (printsiipide süsteem, mille järgimine võimaldab jõuda  rahuldavaks peetava selguseni) on SÜSTEEMIKS seotud ja kõigile teatavaks tehtud;

g)      arutluse objektid on sõnastatud PROBLEEMIDENA nii staatikas kui ka dünaamikas;

h)      riiki (ja kõiki alasüsteeme) on käsitatud (esmalt kirjeldatud)

1. nii staatikas (n-mõõtmelise ruumina) kui ka dünaamikas (protsesside süsteemina),
2. nii rahuldavaks peetava (küllaldase) süsteemsuse kui ka komplekssusega,
3. nii riiklikul kui ka kõigil teistel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel,
4. nii kirjutatud kui ka kirjutamata reeglite kontekstis;
5. nii oleviku kui ka mineviku- ja tulevikuseostes;
6. nii funktsioneerivana kui ka muutuva ja arenevana;
7. nii edasi- kui ka tagasisidestatud süsteemina;

i)        käsituse otstarve (kes, kus, kuidas, millal ja milleks…vajab selle käsituse tulemusi)  on eelnevalt sõnastatud, avalikustatud ja heaks kiidetud nii ekspertide kui ka üldsuse poolt;

j)        hinnangute andmise alused (kriteeriumid) on eelnevalt sõnastatud, avalikustatud ja heaks kiidetud;

k)      sihid ja eesmärgid on enne arutlust avalikult läbi analüüsitud ja heaks kiidetud;

l)        arutlus on avalik, st

1. ajakirjanikud ja
2. kodanike huvigruppide esindajad on teretulnud.

Rahvas hakkab tegema järeldusi Valitsuse ja ametkondade, nagu ka peaministri ja ministrite kohta, mitte juttude ega üksikute tegevuste, vaid tegevussüsteemiga kaasnevate tulemuste ning tagajärgede alusel. Jutt ilma tegudeta on äärmiselt halb; tegevus ilma jututa on ka halb. Rahuldav on tegevus, mille otstarbekus on süsteemina läbi mõeldud, hästi (vähemalt mõttelise eksperimendi abil) kontrollitud ja põhjendatud ning logistiliselt nii hästi korraldatud, et võimalikult suur osa elanikkonnast saab sisuliselt kaasa mõelda ja osaleda. Selliselt toimimise korral avaneks Valitsusel võialus anda arutluste tulemuste (otsuste, hinnangute, järelduste, ettepanekute jms) kohta selline ülevaade, mis on koostatud MEIE-vormis. Menetlemispraktika selline muutmine eeldab uut mõtemisviisi, mille kohaselt valitsus ei tee rahvale rõõmsaks täitmiseks mõeldud otsuseid, vaid otsustab koos rahvaga saavutada, loobuda, keskenduda,  … ja analüüsib, mida õnnestus tegelikult saavutada tänu sellele, et nii riiklikul kui ka kõigil teistel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel loodi järgmistel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel tegutsemiseks vajalikud eeldused ja kogu tegevus oli tõepoolest avalikult edasi- ja tagasisidestatud.

Olen korduvalt kuulnud nurinat, et kaugeltki mitte kõik haritlased ei osale aktiivselt ühiskonna- ja kultuurielus. Ma ei ole kuulnud, et Sa oleksid korraldanud (et Valitsuse mõni liige oleks korraldanud) mõne AJURÜNNAKU, avaliku DISKUSIOONI, DISPUUDI, DEBATI või mingi muu metoodiliselt põhjendatud OTSINGU. Hästi ette valmistatud ja metoodiliselt õigesti korraldatud arutlustes võib vallanduda SÜNERGIA, tänu millele on suur tõenäosus avastada uusi võimalusi ja ohte  ning genereerida ideid, mida mingil muul teel poleks võimalik saada. Avalikke arutlusi kardavad peamiselt need, kes on sattunud kõrgetele kohtadele põhjendamatult ja kes loodavad ametis püsida saladuse ning kõrkuse abil.

Suhted ÜLDSUSEGA väärivad täit tähelepanu.

Küllap oled juba küllalt palju kogenud, et suhteid ajakirjandusega võivad olla hoolivad ja toetavad, aga ka hoolimatud ja õelad. Muidugi tuleb nõustuda, et suur osa tulevikust sõltub Sinu ja Su meeskonna professionaalsusest, töökusest, vastastikusest täiendamisest ja nõudlikkusest, ent suurt osa etendab ka avalik arvamus, mida kujundab lisaks meediale ka arvutu hulk blogijaid – igaliiki arvajaid ning arvustajaid. Sa ei saa arvamusliidritele prille valida ega ka vaatenurka soovitada.  Võid süstemaatiliselt õelutsejaid korrale kutsuda, aga nad ei pruugi sellest välja teha. Sa saad korraldada nii, et arvustajad saaksid olla hästi informeeritud (saaksid andmed ja faktid kätte operatiivselt ja enne teisi, võiksid suuremate raskusteta leida küllalt süsteemse ja kompleksse argumentatsiooni). Sa ei saa tekitada usku ja usaldust, aga Sa saad vältida kõike, mis õõnestab usku ja lõhub usaldust. Sa saad hoolitseda selle eest, et rahvas (lugejaskond-vaatajaskond-kuulajaskond) saaks olla (oleks) küllalt haritud selleks, et aru saada ühiskonnas ja kultuuris toimuvast ning ei võtaks valet vastu.

 

Sul on võimalik aidata ajakirjanikke aru saama,

a)      milline on see süsteem, mis on võetud tähelepanu keskmesse (milline on selle süsteemi koosseis, struktuur, genees, dünaamika, funktsioonid, omadused…);

b)      millistes metasüsteemides kujunenud tähendust järgnevas analüüsis arvestatakse ja miks (praegu) jäetakse muu kõrvale;

c)      mis on (kelle meelest) oluline;

d)      mida on Valitsus otsustanud saavutada ja vältida;

e)      mis on mille eeldus, tulemus ja tagajärg,

f)       millisel sihil on otsustatud olla ja milliseid eesmärke loodetakse saavutada;

g)      kuidas (miks, tänu millele?) jõudis Valitsus järeldusele, et nüüd ja praegu peab tegelema just selle problemaatikaga (st, kuidas ja miks valitsuse liikmed fikseerisid prioriteedid),

h)      kuidas Sa kujundasid otsustamiseks vajaliku süsteemse selguse,

1. sihist ja eesmärkidest,
2. keskkonnast,
3. ressurssidest ja nende kasutamiseks vajalikest tingimustsest,
4. alternatiividest,
5. ohtudest ja meetmetest tagajärgede (ootustega vastuolus olevate seoste) vältimiseks ja/või kompenseerimiseks,
6. tegutsemise printsiipidest,
7. inimeste, nende koostatud strateegilise programmi, tegevuste, tulemuste ja keskkonna (kogu edasiseks tegutsemiseks vajaliku potentsiaali) hindamise alustest (kriteeriumide süsteemist),

i)        kuidas on mõeldud korraldada kõnesoleva otsuse (programmi, projekti vms) täitmine;

j)        kes (nimi ja ametikoht) kannab täit vastutust kõnesolevate programmide loomise ja täitmise eest;

k)      millal, kus ja kuidas on kavas teha kokkuvõtteid, st anda aru ja saada hinnang nii endale kui teistele, tegevusele ja tulemustele ning tuletada järeldused.

Oluline ei pruugi kõrvaltvaatajale üldse paista. Oluline on süsteem ja selle hoomamise võime. Oluline on saavutada side, edasiside ja tagasiside. Olulised vead ei ole mitte tegevusvead, vaid süsteemis olevad vead või süsteemi(-tuse) tõttu tekkinud vead. Sul on võimalik kutsuda ajakirjanikke endale (Valitsusele) appi ja siis näidata (aidata jõuda aduma), et põhimõtteliselt on teie sihid ja eesmärgid samad. Lahknevusi ja arusaamatusi põhjustavad erahuvid, ahnus, kadedus, soov edeneda teiste arvel ja varjata küündimatust, seni tehtut kui ka kavatsusi. Kohtumised võivad kujuneda imeväärselt viljakaks, kui kannad hoolt, et uks oleks ühtviisi avatud kõigile,  eriti nendele, kes on kohtumisteks hoolikalt valmistunud ja avaldavad eriarvamusi, lisavad alternatiive ja argumente.

Kõik võiksid üksteisele aeg-ajalt tuletada meelde vanasõna: „Õige hõlma ei hakka keegi!“?

Ajakirjanikud, kellel pole ettevalmistust ühiskonnas orienteerumiseks, kes ei tunne praktikat ega valda analüüsiks vajalikke teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat, ei ole saanud, ei saa praegu ega tulevikus hakkama Valitsuse tegevuse ega seda kandva mõtte vahendamisega, tee rajamisest rääkimata. Seetõttu ei jää enamikul neist muud üle kui üritada kajastada tegevust… See, mis on ühiskonna tasandil tõeliselt oluline, on ajakirjanike jaoks enamasti liiga keeruline. Pealegi pole võimalik olla kindel, et Toompeal on tehtud kõik võimalik selleks, et abistada ajakirjanikke sisusse süüvimisel. Oluline on seegi, et ajakirjanikel on süvenemiseks aega harva. Pealiskaudsust ja primitiivsust õigustavad ajkirjanikud (toimetajad) väidetega, et ajakirjanduses peabki olema kõik nii lihtne, et keegi ei peaks aru saamiseks põrmugi pingutama, et kõik aina kuulaksid-vaataksid ja loeksid ning et ka tädi Maali saaks aru. Tegelikult tähendab orientatsioon algtasemega auditooriumile riikliku kommunikatsioonisüsteemi lõhkumist. Haritlaskonna (keskmise ja kõrgema haridustasemega auditooriumi) kõrvale jätmist ei saa mõistlikuks pidada.

Küllap oleks vaja ajakirjanikele aeg-ajalt meelde tuletada, et elanikkond on heterogeenne ja “keskmist” lugejat-vaatajat-kuulajat ei saa üldse olemas olla. Öelda võiks sedagi, et algeline, süsteemitu ajakirjandus on mitmes mõttes kahjulik:

a)      muudab auditooriumit (loe: elanikkonda) samasuguseks – primitiivselt arutlevaks ja hoolimatuks,

b)      peidab või õigustab nii harimatust , informeerimatust kui infantiilsust,

c)      võõrutab elanikkonda ühiskonna- ja kultuurielus kaasa mõtlemisest,

d)      välistab elanikkonna sisulise osalemise riigile ja rahvale olulistes arutlustes,

e)      soodustab ükskõiksuse ja minnalaskmise levikut.

Küsimus „Milleks avalikult rääkida või kirjutada, kui pole midagi öelda ja kodanikupositsioon puudub?“ võib tunduda kellelegi retooriline. Retooriline võib tunduda ka teine nii ajakirjanike kui muu rahva hulgast aeg-ajalt kostev lause: „Milleks kirjutada või rääkida, kui keegi nagunii ei loe, ei kuula ega arvesta, sest juhtkonnas pole kellelgi vaja millegi eest vastutada ja järelikult pole otsustamises osalemiseks vaja olla ei hästi informeeritud, haritud ega kogenud!“ Tegelikult on nende küsimuste taga massikommunikatsiooni tuum ja ka üks avalikus teenistuses püsimise ning edu saavutamise võti. (Kas Sa mäletad, kus Saatan asub? Meenutan: detailide taga.)

Kommunikatsiooniruumis on eriline koht ajakirjanikel.

Eesti ajakirjandusel ei ole kohustusi ei riigi ega rahva ees. Sinul on. Ajakirjandus ei pea tagama kellelegi midagi; ammugi mitte  kodanikele võimalust saada aru, et inimesel on võimalik käituda ühiskonnas kodanikuna, so kasutada oma põhiseaduslikke õigusi ja täita oma põhiseaduslikke kohustusi ainult siis kui ta on (kui ta saab olla) haritud, informeeritud ja kogenud.

Arvatavasti oled juba kogenud, et ajakirjanike, aga ka nn meediajuhide ja –nõunike ettevalmistus on (väga pehmelt öeldes) väga nõrk. Neid õpetatakse kirjutama ja rääkima, aga mitte  iseseisvalt mõtlema, õppima, töötama, looma…ja vastutama oma tegevuse tagajärgede eest.  Suur osa neist ei orienteeru ühiskonnas kui institutsionaalses süsteemis, ei näe probleeme ega nende põhjuseid, ei kujuta ette, milline on (peaks olema) ajakirjaniku kui haritlase, kui ühiskonna- ja kultuuritegelase osa riigi ja  rahva hoidmisel, kaitsmisel ja edendamisel.

Paraku sõltub ajakirjandusest väga palju. Keskmist ajakirjanikku pole. Ka ajakirjanik võib olla enam või vähem leplik või nõudlik, kuulekas või iseseisev, hooliv või lahmiv… Arvestada tuleb, et tänapäeval  on ajakirjandusel nn kasuvend, „sotsiaalmeedia“, mis on kasvanud nii võimsaks, et keegi  “ei saa enam põrssaid kotis müüa” aga ei saa ka koostööks vajalikku üksmeelt kujundada. Seetõttu Sa kas korraldad kommunikatsiooni- ja teabesüsteemi kardinaalselt ringi, või jääd ise ka jõuetuna askeldama (mitte panni, vaid haavu lakkuma).

Väidan, et ajakirjanike ja meedianõunike väljaõpe ning täiendusõppe kontseptsioon oleks vaja võtta kiiremas korras erilise tähelepanu alla (NB! nii Tartus kui Tallinnas).

Rahvusringhääling (ERR) Eestis on, aga rahvuslehte ega -ajakirja pole. Kui kommertshuvist kantud meedia senisest veel enam vohama (sotsiaalse kontrolli alt välja) läheb, pole varsti enam võimalik meedia tekitatud kahju kokku lugeda.

Praegu on peaministril iga kuu viimase nädala lõpus üks tund eetriaaega. Arvan, et selle eest võiksid tänada ERR juhtkonda ja paluda iga kuu vähemalt kahetunnist kohtumist rahvaesindajatega ETV-s + aeg vastamiseks vahepeal saabunud küsimustele.

Ajakirjanike hulgas on igasuguseid. On neid, kes tahavad teenida oma rahvast, aga on ka  saamatuid pealtvaatajaid-kajastajaid, on „nuputreialeid“,  süsteemituid kiibitsejaid, on neid, kes ootavad, rusikas taskus… On neid, kes otsivad ja avastavad imetlus- ja taunimisväärset, ning neid, kes  innustavad ja julgustavad raskusi trotsima, looma, uurima, õppima…  Ajakirjanduse üldhoiak sõltub valitsuse hoiakust. Kui valitsus toetab (pole tähtis, kui avalikult ja kui jõuliselt) rahast või võimuihast juhmistunud, kultuurist irdunud vastutusvõimetuid jõude, võib ajkirjanduse tekitatud kahju kasvada kohutavaks. Võid olla täiesti kindel, et rahva silmis kõlvatuks mandunud ajakirjanduse toetamise tõttu võib kogu valitsus muutuda naeruväärseks, nagu ühe jalaga jooksja.

Kui raha teenimiseks mõeldud ajalehed-ajakirjad, raadio ja TV on orienteeritud meelelahutusele ja elupõletamisele, siis ei saa valitsuse vastupidises suunas tehtavad pingutused kuigi viljakaks kujuneda. Kui valdav osa kogu kommunikatsioonisüsteemist propageerib päev-päeva kõrval läbutamist, pole imestada, et suur osa rahvast on pidevalt purjus. Politsei püüab oma (väga piiratud) ressurssidega iga päev autorooli tagant kinni mitukümmend alkoholi või narkootikumide tõttu ohlikku isikut. Kas nad peavad  jääma niiviisi purjutajaid püüdma ja enda ülalpidamiseks vajalikku raha korjama?

Päris huvitav, millal Siseministeeriumi ametnikud märkavad, et meetmed, mida on võetud „roolijoodiklusele“ lõpu tegemiseks, ei toimi? NB! Administratiivsete vahenditega EI OLE VÕIMALIK saavutada, et inimesed tunneksid, mõtleksid ja käituksid (tahaksid mõelda ja  käituda) kõlbeliselt.

Võiksid kutsuda Eesti karskusseltsi esimehe Lauri Beekmani (lbeekmann@hotmail.com) ja küsida,

• milline osa Eesti elanikest ei tea, et alkohol on kahjulik ja alkoholi sagedase tarbimisega võib kaasneda sõltuvus, mis võib ruineerida kogu elu;
• miks nii suur osa igas vanuses lastest, meestest ja naistst regulaarselt oma elu põletavad;
• millist kahju on toonud ning toob alkohol ja narkootikumid;
• mil määral on alkoholi ja muude meelemürkide tarvitamine tingitud ängist, mida põhjustab ülekoormus, üksindus, ahastus;
• mil määral juuakse-süstitakse vajadusest põgeneda surrogaatmaailma, leida unustust ja kompenseerida nurjunud lootusi;
• mil määral on alkoholism nö riikliku „majanduspoiitika“, „tervishoiupoliitika“, „hariduspoliitika“, „töö- ja palgapoliitika“, „kultuuripoliitika“, „perepoliitika“ jt poliitikate tagajärg;
• mil määral on alkoholismi reklaam ja levik alkoholi tootjate ja maaletoojate (kelle hulgas on arvestatav hulk Riigikogu liikmeid) ning toitlustuskettide, sh kaubandusorganisatsioonide lobbitöö tagajärg;
• mil määral on alkoholismi ja narkomaania süvenemine seltskondlikus suhtlemises „normiks“ peetavate kommete (stereotüüpide järgimise) tagajärg?

Kas Sa tead, mida rahvas arvab alkoholi avalikes kohtades tarvitamise lubamise kohta?

Innimeste käitumine sõltub üsna vähe (ca 10%) administratiivsest kontrollist. Tõhusalt toimib moraal (ca 60%) ja sotsiaalne kontroll (ca 30%), mida inimesed teosatavad üksteise suhtes. Selle vahel, kas sõbrad-tuttavad ei lase purjus inimest rooli taha või kõrvaldab politsei purjus inimese roolist, on mäekõrgune erinevus. ERR koos KuKu -raadioga ei suuda ilma muuta! Tuleb tunnistada, et kommunikatsioonisüsteem tervikuna kujundab ja kütab nii laste kui noorte ja täiskasvanute sellist elustiili, mis on vägivaldne, kõlbeliselt lodev, hoolimatu ja mitmes muuski mõttes kahjustav. Küllap pead võtma hoiaku kas selle „süsteemi“ toetamiseks, vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Kohatu on teha nägu, et te ei näe ega kuule midagi… Tõsi, päevapealt ei saa teha ei seda, teist ega kolmandat, aga kui Sina ütled ja veel paar-kolm valitsuse liiget ütlevad selgelt ja kindlat oma seisukoha välja, on esimene samm sellel pikal ja kivisel teel astutud. (Sinu eelkäijad pole seda söandanud.)

Siseriiklikus regulatsioonis on Sul ja mistahes ametkonnal võimalik saavutada reaalset edu sel määral, mil rahvas soostub osalema nii mõtlemises kui täitmises, st leiab, et valitsus (loe: EV Valitsus) ajab õiget asja ja õigesti. Vajalik oleks rahva vaimustus! Selleks, et Valitsuse sihipärane tegevus oleks produktiivne, tuleb kõigi kommunikatsioonivahenditega selgitada elanikkonna kõigile kategooriatele, milline seis (olud, olukord ja situatsioon) on, miks on olukord (olud ja situatsioon) selliseks muutunud, mida Valitsus tahab saavutada, mida ja kuidas tuleb selleks teha, et tagasimineku või paigalseisu põhjustest jagu saada. Vaja on põhjendada, miks on vaja edu saavutamiseks luua nii palju eeldusi, st järjekindlalt selgitada, et efektiivsus on süsteemsuse (tarkuse) ja visaduse funktsioon. (Aidata võimalikult paljusid taas aru saama, et rumalus ja laiskus, räpakus, laisjus ja kõrkus meile teejuhtideks ei kõlba.)

Saaremaal öeldi vanasti sellistel puhkudel, mil mõte oli sassi läinud ja oli hakatud vahendeid eesmärgiks pidama, et „titel tuleb keerata teine ots“. NB! Rahvas ei ole valitsuse jaoks; valitsus on rahva jaoks! Valitsus ei mängi rahva jaoks suurt ülemust, vaid on partner, kes teeb professionaalselt ning kohuse- ja vastutustundlikult seda, mida rahvas vajalikuks peab, mis on Eestile vajalik. Paraku ilmnevad iga tegevuse (tegematajätmise) tulemused ja tagajärjed kas kohe või/ja hiljem, avalikult või/ja varjatult, lokaalselt või/ja globaalselt…

Eesti ärkab uuesti looma ja maailma teiste rahvastega väärikalt suhtlema  mitte hoolimata valitsusest, vaid valitsuse aktiivsel osalusel ja toetusel. Väärtuseks ei ole efektiivsus; väärtuseks on otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse ühtsus.

Eesti visiitkaartideks on muusika, kunst, keel ja teised kultuuriväärtused, looduskeskne mõtlemisviis, vabadusiha, kindlameelsus, õiglustunne… Seda kõike saab ja peab hoidma, nagu silmatera!  Eestlus jääb kesma nii siin, Läänemere ääres, kui ka mujal maailmas, kui

• tahame ja suudame olla väärikad, arukad, töökad…, kui
• tahame ja suudame luua, õppida ja hoida oma vaimu virge, kui
• tahame ja suudame olla teiste rahvastega küllalt sarnased,
  • et oleks võimalik suhelda ja
  • küllalt erilised, et teistel oleks meiega mõtet suhelda.

Eesti elujõudu ei suutnud murda mingid –ismid, ega suuda murda ka mingid –astiad!

****************************************

Kõik teavad, et igal Eesti kodanikul on õigus haridusele, aga vähesed teavad, et kellelgi pole õigust olla informeeritud. Kui Sa süvenenult vaatad, siis märkad, et tegelikult pole rahval kumbagi õigust, sest kellelgi pole kohustust luua ja hoida haritud ning informeeritud inimeseks ja ühiskonnaks kujunemise  ja sellisena püsimise eeldusi. Maailm muutub üha kiiremini. Ühiskonnad, kus ei suudeta korraldada nii, et kogu rahvas oleks pidevõppes, käivad alla ja muutuvad teistele teenriks (odavaks tööjõuks allettevõtluses).

Haritud olek kujuneb õppe ja kasvatuse ühtsuses. Igaks juhuks mainin ka siin, et haridus kui fenomen on mitte õppe, vaid kultuuri funktsioon ja haridus kui protsess on valmisolekute kujunemise elukestev jada (NB! mitte RÕK-i täitmine). Ma ei tea, kas Eestis on kujunenud kogemata nii, nagu on, või on nii kujunenud sihiteadliku tegutsemise tõttu. Tean, et manööver on olnud üpris lihtne: sõna „haridus“ on pandud tähendama koolis käimist ja seda, mida koolist antakse. See ministeerium, mida nimetatakse Haridus- ja Teadusministeeriumiks, on tegelikult kooliministeerium. Veneaegne (60-date aastate teisel poolel loodud) reproduktiivne, sundusele rajatud „subjekt-objekt“-paradigma elab Eestis edasi.

Kui Sa vähegi aega saad, siis võiksid vaadata, milline peaks olema ja milline on tegelikult arusaam pesaharidusest, alusharidusest, algharidusest, põhiharidusest, keskharidusest, kõrgharidusest ja haritlasest. Seejärel saad vaadata, milline on vastav praktika ja selle tulemused-tagajärjed. Süveneda oleks vaja ka täiskasvanute elukestva õppe, sh erialase, kutsealase ja ametialase väljaõppe, täiendusõppe ja ümberõppe sisusse ja korraldusse. See kõik on uskumatult laostunud olekus. Nähtavasti peaksid Sa aeg-ajalt meenutama oma kabineti liikmetele ja teistele ametnikelele, nende nõunikele ja ajakirjanikele, rääkimata nö tavalistest inimestest ja saadikutest, et

1)      arutlustes ja otsustamises osalemiseks ning hinnangute andmiseks on vaja olla asjatundlik

1. sellel alal, mida parajasti kästatakse ja
2. nendes süsteemides, milles kõnealune inimene või inimeste kogum tegutseb, milles tegevus või tegevuste kogum (protsess) toimub, milles kõnealune asi, nähtus või nähtuste kogum ilmneb (NB! tähendused kujunevad kontekstis);

2)      mistahes rollis vajaliku kompetentsuse näitajaks EI OLE mingite koolide läbimise puhul välja antud paberid (diplomid ja muud tunnistused). Diplomi või tunnistusega tõendatakse, et inimene on läbinud mingi õppekava kohase õppe ja täitnud kõik seal ette nähtud õppeülesanded;

3)      haridusotstarve on ühiskonna kõigil instititsioonidel (mitte ainult koolil ja lasteaial!);

4)      koolil ja teistel õppeasutuste on haridussüsteemis oluline, sageli süsteemikujundav osa, aga Põhiseaduse järgi on lapsele haridustee valikul otsustav sõna mitte koolil, vaid lapse vanematel (vanemate puudumise korral, lapse seaduslikel hooldajatel);

5)      haridus on kultuuri funktsioonina isiksuse üks karakteristik, mille kujunemises on oma osa õppel, kasvatusel ja kogemusel;

6)      väärtuseks ei ole pelgalt teadmiste olemasolu, vaid teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise-mõistmise ühtsus – kvalifikatsioon;

7)      rakendub mitte eriala või kvalifikatsioon, vaid isiksus kui subjekt (teadlikult iseseisvalt ja koostöös tegutsev aktiivne alge) või manipuleerimise objekt;

8)      rakendumiseks on vaja küllalt kõrget kvalifikatsiooni, õigeks peetavat orientatsiooni, kindlat motivatsiooni, avarat eruditsiooni, sügavat huvi, tugevat tahet, head tervist jpm;

9)      haridust ega ühtki selle komponenti ei saa mitte keegi mitte kellelegi mitte kuidagi kuskil anda; võimalik on korraldada nii, et inimene kujuneb haritud inimeseks – teotahteliseks, õppe-, loome-, töö- ja koostöövõimeliseks, kohuse- ja vastutustundlikuks isiksuseks, patrioodiks, kes pühendub oma maa ja rahva edendamisele ja kaitsmisele;

10)  elukestvas õppes olekuks on inimesel vaja üldharidust, ent rakendumiseks on vaja OMANDADA erialane, kutsealane ja ametialane ettevalmistus ning OLLA adekvaatne, koostööaltis ISIKSUS, kes tahab ja suudab kasutada iga hetke nii produktiivseks tegutsemiseks kui ka õppeks – enesetäiendamiseks;

11)  elamiseks-olemiseks ning tegutsemiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esindajana on igaühel vaja töö- ja elualast, loome-, ja tunnetusalast, kaitse- ja hügieenialast, mängu- ja meditatsioonialast ettevalmistust;

12)  enesetäiendamine on permanentne protsess, mille keskmes on vajadus olla otsustus- ja vastutusvõimeline ning jääda vastutusvõimeliseks, st püsida tasemel, mis võimaldab sisuliselt osaleda analüüsis-sünteesis ning otsustus-, teostus- ja hindamis- ning korrigeerimisprotsessides;

Küllap mäletad seda häbiväärset juhtumit, mil suur osa maailmast naeris eestlaste üle, sest nad… „jätsid kasutamata võimaluse vait olla“.

Oluline on aeg-ajalt meelde tuletada, et igasugune õpe võib olla kahjulik, kui

• organisatsioonikultuur ei eelda asjatundlikkust ega personaalset vastutamist;
• õpe on kõlvatul või kõlbmatuks vananenud alusel;
• õppe lähtekohad on meelevaldsed;
• õpe on dogmaatiline, fragmentaarne (süsteemita ja madala komplekssusastmega) , formaalne…, so mõeldud “linnukese“ kirja saamiseks;
• üks käib õppes siin, teine seal; üks ühes, teine teises kultuuriruumis…;
• ülemused ei käi üldse mingis õppes;
• õppe filosoofiline alus jääb käsitamata ja ei kujune iseseisvalt mõtlemise – seoste ja sõltuvuste märkamise, seisukohtade argumenteerimise ning hinnangute ja järelduste tuletamise võimet,
• teadmised, nende kasutamise oskused ja seostest-sõltuvustest aru saamine ei käi kokku,
• õpe jääb pooleli nii, et vanaviisi jätkamine pole enam mõistlik, ent uutmoodi veel ei oska,
• jms

Mõni aasta tagasi tegi Riigikontroll riigiametnike täiendusõppe-alase  auditi. See oli üpris kohutav… Vaata, kas võib olla kindel, et tänaseks on selles valdkonnas midagi olulisel määral paremuse poole muutunud.

Igasugune õpe saab olla vajalik sedamööda, mil kõik PEAVAD…

1)      olema kompetentsed ja tõestama seda avalikul konkursil nii enne ametikohale määramist (oma kandidatuuri esitamist) kui ka vähemalt iga nelja aasta järel,

2)      mistahes ametikohal REAALSELT (MITTE MÄNGULT)  vastutama (andma avalikult aru)…

1. oma tegevuse eest;
2. oma tegevuse tulemuste-tagajärgede eest,
3. tema hoolde usaldatud süsteemi ootustele vastava funktsioneerimise eest;
4. ajaga (ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ja tõenäoliselt kujunevate vajadustega) kooskõlas tegutsemise suuna otstarbekuse ning tegutsemise intensiivsuse ja efektiivsuse eest;
5. arengupotentsiaali loomise ja hoidmise eest kogu selles valdkonnas, ametkonnas või piirkonnas, mis on tema hoolde usaldatud;
6. elukeskkonna, vajaduste, sihtide-eesmärkide otstarbeka ning õigeaegse muutmise eest;
7. muutumise ja arengu eelduste järjekindlaks uuenemiseks vajaliku süsteemi loomise ja hoidmise eest.

Avaliku elu tegelased rõhutavad, et Põhiseaduse järgi kehtib Eestis sõnavabadus, aga vähesed soostuvad, et iga õigusega kaasneb hulk kohustusi nii neile,

a)      kes tahaksid (kellel on õigus) oma õigusi kasutada kui ka neile,

b)      kes peaksid tagama võimaluse neid õigusi kasutada.

Ühtedel on kohustus olla enda suhtes nõudlik

• saavutada enne eelistusotsuste tegemist võimekus
  • aru saada süsteemist, milles otsitakse parimat lahendust;
  • tunda tegelikku olukorda, tegelikke olusid ja situatsioone;
  • kujutada ette milliste olude ning millise olukorra ja situatsiooni poole püüelda;
  • tunda kõiki (võimalikult palju) alternatiive;
  • ette näha eri alternatiivide eelistamisega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi;
  • avastada ja sõnastada sihid ja eesmärgid, mida eri subjektid oma propagandakampaaniate kaudu  tõenäoliselt taotlevad;
  • hinnata eri alternatiivide kultuurilisi, poliitilisi, õiguslikke, majanduslikke, sotsiaalseid jm toimeid eri metasüsteemides;
  • arvestada nii avalikke kui ka varjatud, kohe ja hiljem, lokaalselt ja globaalselt… ilmnevaid plusse ja miinuseid.

Teistel on kohustus tagada kõigile ühetaoline

• võimalus olla arutluseks ja otsustamiseks küllalt informeeritud, haritud ja kogenud;
• keskkond kus inimesed saavad end tunda valikusituatsioonis (kus on võimalus vabalt ja iseseisvalt kaaluda kõiki alternatiive ning vajaduse korral ka lisada alternatiive ja langetada eelistusotsus oma parima äratundmise järgi),
• turvalisus (sh saladus) nii enne kui pärast otsustamist.

*****************************************

Otsustamine suurtes süsteemides

Võimalik, et ma ei peaks siin alla kriipsutama, et rahvuse elujõu allikaks on moraal, aga muud ei jää üle. Toompea haridusseminari initsiatiivil loodi Tartu Ülikooli Eetikakeskus, aga seal seletatakse igal aastal mitme miljoni eest, kui olulised on VÄÄRTUSED ja millist osa etendavad väärtusorientatsioonid, aga dispositsioonide süsteemi kohta pole ikka veel kuulda ühtki sõna. Käsitlemist ootavad aated ja ideaalid, müüdid ja tabud, nagu ka normide, vooruste, hoiakute ja suhtumiste kujunemise ning koostoime eeldused. Ajaloost võib leida hulgaliselt näiteid, et ühiskondadest, kus voorusi ei austatud, on jäänud vaid mälestus, kui sedagi…

Ma ei ole kindel, et Toompeal on küllalt palju mudeleid, mille abil oleks võimalik

• avastada juba eos vastuolud, mis võivad paisuda arengutõketeks,
• sõnastada avastatud vastuolud probleemidena,
• avastada, sõnastada ja avalikustada nende probleemide põhjused,
• tuvastada probleemide prioriteetsus (pingerida) riiklikul, ametkondlikul, piirkondlikul ja omavalitsuslikul tasandil,
• koostada pikaajalisi strateegilisi plaane;
• luua diferentseeritud kommunikatsioonistrateegia;
• sõnastada alternatiivsed strateegiad probleemide põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks),
• kooskõlastada (ühitada) arusaamad meetmete sellise süsteemi loomiseks, mis võimaldaks ennetada vastuolude paisumist konfliktideks;
• koostada ideekavandeid innovaatiliste programmide loomiseks,

Nn „erakondlik esindusdemokraatia“ on põhjustanud rahvusliku koostöö asemel mõttetuid nääklemisi. „Ärategemisele“ orienteeritud tegevuse tõttu on sattunud riik täbarasse olukorda. Kui Sa eelistad mööda vaadata faktist, et ilma mingi ettevalmistuseta omakasupüüdlike ja kuulekate nupuvajutajate tõttu on sõna “poliitik“ muutunud üle kogu riigi sõimusõnaks, pole Sul kuigi palju väljavaateid muutuda tähelepanu- ja auväärseks.

Igal valimisõigusega kodanikul, st nii neil, kes peaksid VALIMA (fikseerima oma eelistusotsuse) kui ka neil, kes esinevad saadikukandidaadina valimiskampaanias, on selles protseduuris vaja lisaks administratiivsele õigusele ka

• moraalset õigust,
• moraalset kohustust olla enda ja teiste suhtes küllalt nõudlik,
• aduda, et valimisõigusega kaasneb kõigil, igal kodanikul, ametikohast, rahvusest, vanusest vm olenemata, nii administratiivne kui ka moraalne vastutus, mis ei luba uisa-päisa käituda.
• ausust, st käituda kohuse- ja vastutustundlikult: enne otsustamist süveneda, prognoosida võimalike otsuste võimalikke tulemusi ja tagajärgi, kaaluda võimalikult palju (kõiki!) poolt- ja vastuargumente…
• julgust kasutada kõiki oma põhiseaduslikke õigusi ja kaitsta ka teiste kodanike samasuguseid õigusi,
• arukust, et olla mõõdukas ja hooliv, ent kindlameelne ja ustav.

Selle kohta, kuidas peaksid olema valimised korraldatud ja kuidas peaks (saaks) toimuda hääletamisprotseduur, on räägitud (selgitatud ja vaieldud) sadu tunde, aga selle kohta,

• millistel eeldustel oleks üleüldse võimalik kasutada õigust valida ja olla valitud;
• milles seisneb, millest sõltub ja kuidas kujuneb kodaniku kompetentsus ning kultuuri- ja ühiskonnaseos;
• kuidas  rahvas ning mõni rahvaesindaja saaks kujuneda nii asjatundlikuks, et suudab, tahab ja julgeb minna hoidma oma rahvast, loodust ja loodusvarasid, kultuuri ja kultuuriväärtusi, vabadust ja iseseisvust ning kaitsma kõike, mida lörtsida ei või;
• kuidas kujuneda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektis ning tegutseda subjektina (NB! mitte manipuleerimise objektina),

ei ole ilmunud peaaegu mitte midagi. Raske uskuda, et nii on lihtsalt juhtunud, kõigile üllatuseks, kogemata.

Kas Sa oled mõelnud, mida oleks vaja teha selleks, et rahvas lakkaks olemast enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt? Selleks on vaja

a)      ajada keel ja keelekasutus nii sassi, et inimesed ei saaks enam üksteisest aru;

b)      naeru- ja häbivääristada liidreid;

c)      muuta usk, vaimsus, aated ja ideaalid anakronismideks;

d)      panna haridussüsteem ette valmistama odavat tööjõudu (jätta kasvav põlvkond ilma ametialase ettevalmistuseta);

e)      teha kõik võimalik selleks, et välisagendid saaksid kõik helged pead üles leida ja Eestist välja meelitada;

f)       vältida iseseisvalt mõtlevate, peremeheundega generalistide kujunemist;

g)      korraldada kogu juhtimine selliseks, et koostöö asemel oleks kõikjal konkurents;

h)      lõhkuda iseregulatsiooni alused;

i)        teha, mis võimalik, põlvkondade järjepidevuse katkestamiseks;

j)        asendada kindlusetunde aluseks olev perekond mistahes “kooselu” vormidega;

k)      mahitada “sallivuse” sildi all igaliiki kõlvatut käitumist;

l)        likvideerida ühiskonnateadus ning välistada edasi- ja tagasisidestus nii ühiskonna- kui kultuurielus;

m)   vältida täiskavanute elukestva õppe süsteemi teket;

n)      muuta valimissüsteem absurdseks mänguks.

Igaüks võib ise vaadata, mil määral see kõik on juba õnnetunud, mis on alles pooleli, kes millist poliitikat ajab ja milliseid vahendeid kasutab.
***************************************************************************

On aeg sõnaselgelt rõhutada, et rahva õigusega osaleda kõrgema võimu kandjana valimistel kaasneb nii juhtkonna kui ka rahva enda KOHUSTUS luua kõik vajalikud tingimused selleks, et seesama rahvas saaks oma seisukohti kujundada ja saaks ka uskuda, et temast midagi sõltub, et on üldse mõtet oma tahet avaldada.

Just selles punktis on huvide tegelik konflikt. Võimul olevad erakonnad tahavad iga hinna eest ise võimul edasi olla ja ei taha kuuldagi vajadusest võimu jagada (võimul olles kedagi veel arvestada). Küünikud, kelle nime ma ei taha mainida, on öelnud: „Rahvas ei otsuste midagi! Rahva eest otsustavad juhid!“. Tänaseks on need ülbitsejad ajaloo prügikastis.

Selleks, et segamatult võimul olla, on seni peetud vajalikuks seletada, et

• see, mis Eestis on, ongi demokraatia, et Eesti on demokraatlik riik juba seetõttu, et siin toimuvad regulaarselt vabad ja ühetaolised valimised;
• Reformierakonna juhtimisel rajatakse siin kodanikuühiskonda, mis on muutunud ja muutub päev-päevalt aina täiuslikumaks;
• elanikkonna vaesumine, sündivuse langus, rahva massiline väljaränne ning suurte alade tühjenemine on paratamatu ja… tähtsusetu;
• siin, nagu kõikjal Euroopa Liidus, on meelevaldse plaanimajanduse asemel nüüd turumajandus, ent kogu elu, sh  majanduslik ja kultuuri-alane regulatsioon, on korraldatud nn toetuste, abiprogrammide ja –projektide alusel. Turg ei toimi!

Võib karta, et kui valitsusel (loe: mõnel võimueliiti kuuluval isikul) õnnestub muuta ka kohalik omavalitsus veel enam oma atribuudiks, ripatsiks, milles  võivad kohalikud “tegijad” küll palka saada, üksteisele kohta kätte näidata ja kraagelda, aga kindlalt meeles pidada, et KOV-s on ettevõtluseks vajaliku infrastruktuuri loomine enam-vähem kindlalt keelatud, siis on Eesti maaelul kriips peal. Küllap mäletad, kuidas me laulsime 70-ndatel ja 80-ndatel ja veel ka 90-ndatel: „Oo Eestimaa, oo sünnimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka!“. Nüüd enam ei laula. Kas see olukord kedagi enam ei puuduta? Puudutab! Ja kuidas veel! Võid olla kindel, et kui Sa eelistad vaadata läbi sõrmede, kuidas omavalitsusreformi asemel üritatakse ikka läbi suruda formaalset haldusreformi, saad rahvalt väga pika miinuse. RE on suutnud uisa-päisa reformi edasi lükata, aga mõistlikuks peetavas suunas pole suudetud veel ühtki sammu astuda. Arvatavasti oled juba ammu aru saanud, et  ühel mingil regulatsioonitasandil EI SAA ühiskonnas mingit reformi teha ja et reformi lähtekohaks ei ole haldusüksuste piirid, vaid inimeste elu ja elukeskkond. Vaja on saavutada, et horisontaalne ja vertikaalne regulatsioon ühilduksid ja kokku kujuneks regulatsioonisüsteem, milles valitsusasutused loovad tulemuslikuks tegutsemiseks vajalikke eeldusi omavalitsusele ja vastupidi. Vaja on täpsustada, kes peab mille eest kelle ees tegelikult vastutama ja millised on valitsuse ja omavalitsuse õigused ning kohustused.

Kas Sa tead, et praegu ei ole lubatud aru saada, et praeguses elu- ja maksukorralduse tingimustes ei saa maaelu edenema hakata.  Neid, kes end majandusteadlaseks ja õigusteadlaseks nimetavad, on Eestis sadade viisi, aga rahva elu ja elamise eelduste kaitsjaid napib. Kui vaatad, siis peaksid kohe märkama, et KOV-l on kohustusi tunduvalt rohkem kui nende täitmiseks vajalikke ressursse. Seetõttu pole ühelgi KOV-l võimalik edukas olla. Kui võimu usurpeerinud seltskonnad saavad “haldusreformi” nime all valdade piire ringi tõsta ja veel mõne aja rahulikult (?) edasi nuriseda, näpuotsaga raha jagada ning veel veidi valitseda, võib olukord ohtlikul määral kriitiliseks muutuda.

Vaata, mida on toonud kaasa asjaolu, et Euroopa Liidus, kus peaks valitsema õiglus, on Eesti ettevõtted (eriti põllumajandusettevõtted) seatud ebavõrdsetesse oludesse. Vaata, mida tähendab, kui niisuguses olukorras aastast aastasse seletatakse, kui pingeliselt on kõik “Eesti esindajad”  Brüsselis jm võidelnud ja võitlevad aina edasi Eestis elamise eelduste hoidmise eest. (Siiani on jäänud arusaamatuks, kellega nad võitlevad, st kes (millised jõud) pingutavad sama agaralt Eesti elujõu hävitamiseks.). Muidugi pingutavad salaorganisatsioonid selleks, et vältida ka edaspidi sotsiaalse problemaatika käsitamist nii Riigikogus, Valitsuses, ülikoolides, ajakirjanduses kui ka  nn “kolmandas sektoris” jm. Siiani on toimitud nii, et sõna “sotsiaalne” on pandud tähendama hoolitsust nende eest, kes mingil põhjusel ei saa ise veel või enam endaga hakkama. Vastavalt on ette nähtud “sotsiaalabi“, “sotsiaalhooldus“, “sotsiaalkindlustus“… Kuskil pole leida poolt sõnagi selle kohta, milline osa elanikkonnast ja miks on Eestis võõrdunud riigist, kultuurist, tööst, perekonnast, kogukonnast, ühiskonnast… ning millisele osale elanikkonnast ja miks on riik võõrandunud, so pöördunud oma looja (kõrgema võimu kandja) vastu, muutunud talle vaenulikuks jõuks. Isegi üliõpilastel pole kuskilt võtta teadmist rollikooskõla ega rollikonfliktsuse kohta, marginaalsuse, indolentsuse, deprivaatsuse, konformsuse, eskapismi, dissidentsuse, anoomia ega muude ühiskonnas kujunenud pingete ja nende põhjuste kohta.

Keegi ei tea, ja tundub, et ei tahagi teada, milline osa eestlastest ja teistest Eestis elavatest inimestest tunneb end tõeses probleemses valikusituatsioonis ja milline osa (miks?) mängulises absurdses sundsituatsioonis.

Maailm on muutunud. Mõned vist mõtlevad, et milleks sõda, kui maid ja rahvaid (piirkondi ja valdkondi…) saab kätte palju lihtsamalt?

*****************************************

Ühiskonnas, mida saab nimetada demokraatlikuks KODANIKUÜHISKONNAKS, kehtivad kodanikuõigused, mida saab TEGELIKULT KASUTADA  ja kehtivad kodanikukohustused, mida elanikkond aktsepteerib (TAHAB TÄITA).

Vaatame põgusalt, mida on vaja otsustamises osalemiseks. (NB! Kõne all ei ole osalemine otsustamismängudes või (teiste tehtud!) otsuste „vastu võtmises“.)

Otsustamises osalemiseks on vaja olla küllalt

1) informeeritud, et

1. a. süsteemselt, operatiivselt, esinduslikult, täpselt, ammendavalt… nii võimalustest kui ohtudest,

2)      haritud, et

1. hoomata süsteeme üheaegselt mitme metasüsteemi kontekstis,
2. leida käsitluse objekti nägemiseks küllalt palju vaatepunkte,
3. arvestada regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära,
4. tunnetada ühiskonna- ja kultuuriseoste (kirjutatud ja kirjutamata seaduste) koosmõju;
5. pidada rahuldavaks vaid küllalt süsteemseid ja kompleksseid käsitusi;

3)      kogenud, et

1. ette näha ja ära tunda võimalike otsustega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi,
2. eristada eesmärke ja vahendeid, põhjuseid ja tagajärgi, olemist näimiseks mõeldud tegevusest,
3. olla õiglane,
4. pidada väärtuseks vaid teadmiste oskuste ja kogemuste sellist ühtsust, mis on mõtestatud kõlbeliselt korrektsel alusel;

4)       tark, et

1. hinnata, hoida ja arvestada asjatundjaid;
2. märgata ja arvestada nii huve kui vajadusi;
3. rahulduda kompromissidega, milles keegi ei saa hüvesid teiste arvel, teiste kannatuste ega alandamise hinnaga, ent ei soostuta ka ignoreerima tõde ja õigust;

5)      julge, et

1. avaldada vajaduse korral eriarvamust ja nõuda selle arvestamist,
2. toetada igaühe ṍigust argumenteeritud seisukohtade avaldamiseks,
3. juhtida avalikult tähelepanu katsetele tegutseda meelevaldselt, kõlvatute vahenditega;

6)        aus, et

1. mitte sekkuda arutlustesse, milles orienteerumiseks veel eeldusi ei ole,
2. vältida demagoogiavõtteid,
3. püsida usaldusväärne.

Otsustamises osalemiseks on vaja tunda end valikusituatsioonis.

Valikusituatsioonis saab tunda end isik,

1)      kes tunneb, et ta on küllalt vaba ja iseseisev selleks, et toimida oma arusaamade kohaselt, parimal võimalikul viisil nii füüsilises kui vaimses, nii intellektuaalses kui emotsionaalses, nii sotsiaalses kui kõlbelises mõttes;

2)      kellel on vähemalt üks alternatiiv (st, kellel on vähemalt kaks enam-vähem võrdset (võrreldavat) võimalust, igal oma plussid ja miinused);

3)      kes saab soovi korral lisada alternatiive, sest nende hulgas, mis on juba sõnastatud, sobivat veel ei ole;

4)      adub, kui oluline on olla tasakaalukas, nõudlik ja õiglane ning käituda väga hoolivalt ja tähelepanelikult, et teha igati põhjendatult parim valik.

Otsustamises osalemiseks on vaja

1)      tunda lähtekohta (olusid, olukorda ja/või situatsiooni kui n-mõõtmelist ruumi),

2)      sõnastada siht (otstarbekaks peetav suund, millel on vaja püsida kogu aeg) ja eesmärgid (olekud, mis on vaja saavutada mingiks ajaks).

3)      sõnastada probleem ( tegeliku ja vajaliku oleku vastulu, mis tuleb ületada);

4)      kujutada ette, millistel eeldustel on võimalik otsustada ja otsuseid täita;

5)      sõnastada meetmed ühiskonna- ja kultuuriseose tagamiseks;

6)      modelleerida organisatsioon ja keskkond selle funktsioneerimiseks, muutumiseks ja arenguks;

7)      modellerida juhtimise objektid: põhiprotsess ja selle “teenistuses” olevad abi-, kõrval-, täiend- jm protsessid;

8)      modelleerida valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise ja korraldamise objektid;

9)      sõnastada organisatsioonis tegutsemise, sh edasisidestamise printsiibid;

10)  sõnastada kriteeriumid inimeste, tegevuse ja tulemuste hindamiseks;

11)  korraldada side ja tagasisidestuse eeldused;

12)  luua kujutlus rahuldavaks peetava otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse saavutamiseks vajalikust infrastruktuurist.

13)  luua meetmete süsteem elanikkonna sisuliseks osalemiseks (mitte „kaasamiseks“ pealtvaataja ja kuulaja rolli).

Ammu on teada, et sellel regulatsiooni-ja juhtimistasandil, kus mingi probleemina tunnetatav vastuolu on tekkinud, ei saa midagi „lahendada“. Rahuldavaks peetava tulemuse saavutamiseks on vaja enam-vähem üheaegselt võtta meetmeid vähemalt viiel regulatsioonitasandil – st ka kaks tasandit „kõrgemal“ ja kaks tasandit „madalamal“. Ühiskonna- ja kultuuriseostes kasvanud ja oma peaga mõtlevatel inimestel ei tohiks olla liiga raske aru saada, et ülalesitatud käsituses pole midagi sellist, mida saaks tähtsusetuks pidada (eirata ja siis ikka veel loota, et on võimalik olla usaldusväärne ja edukas?).

Kui jutt käib valimistest Riigikokku, siis küllap oleks vaja teada kõigil, nii neil kes kandideerivad (kes on lasknud end panna mingisse valimisnimekirja) kui ka neil, kes peaksid minema valima,

• millised on Riigikogu ja Riigikogu iga liikme õigused ja kohustused ning mille eest (kus, kuidas) oleks vaja igal saadikul ning Riigikogul tervikuna vastutada;
• mida oleks vaja Riigikogu saadikul ja Riigikogul saavutada ja
• mida oleks vaja selleks teha, et midagi saavutada;
• milliseid printsiipe oleks vaja järgida, et hiljem ei oleks  rahva ees piinlik;
• mida oleks vaja teada ja osata ning millest oleks vaja aru saada, et
  • osaleda seadusloomes,
  • kõrgema kontrolli teostamises Valitsuse ja teiste põhiseaduslike institutsioonide üle
  • rahvusvahelises suhtluses,
  • riigi funktsioneerimise, muutumise ja arengu jälgimises,
  • rahva elujõu, elujärje, elatustaseme, tööhõive, sündivuse jt rahvastikuprotsesside edendamises,
  • kommunikatsioonisüsteemi, haridussüsteemi, kaubandussüsteemi, haldussüsteemi, õigussüsteemi jt riiklike süsteemide funktsioneerimise, muutumise ning arengu ja elanikkonna vajadustele vastavuse kontrollimises,
  • sotsiaalse, majandusliku, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni täiustamises, et viia need vastavusse kultuuris ja ühiskonnas kujunenud ootuste ning eri rahvakihtide  huvide ja vajadustega.

Riigikogu iga liige, kõik ametnikud ja nõunikud peaksid teadma ka seda, milliste kriteeriumide alusel hinnata ennast, oma tegevust  ja oma tegevuse tulemusi. Vaja on olla adekvaatne ning rahvale aeg-ajalt aru anda.

Riigikogus ja ametkondades oleks vaja teadmist ühiskonna ja kultuuri ning inimese kui ühiskonna liikme ja kultuuri esindaja kohta. Vaja on arusaama seaduse ja teiste õigusaktide kui regulatsioonimehhanismide toimemehhanismidest ning tegelikest toimetest eri piirkondades ja valdkondades. Normaalne oleks, et Riigikogu ja kõigi teiste põhiseaduslike institutsioonide tegevus oleks läbipaistev, edasisidestatud ja tagasisidestatud.

Kui Sa suudad kehtestada kompetentsuse printsiibi, siis see oleks kangelastegu. Midagi sellist pole üksi erakond veel söandanud oma „platvormi“ kirjutada.

**************************************

Ülalpool juba kirjas olevast peaks paistma, et väga paljude kodanike meelest on valimiste asemel siiani tegelikult toimunud valimistemäng. Vähe sellest, et valimistemängus osalemisega ei kaasne rahva vastutustunnet ega aktiivsust!

 

 

Valimismängude tõttu on

• sattunud rahvast esindama isikuid, kellel ei ole vajalikku ettevalmistust ega (enamasti) isegi mitte kujutlust sellest, millistel eeldustel oleks võimalik Riigikogus tegutseda nii, et õigustada rahva ootusi;
• riigi juhtkond kaotanud usalduse ja autoriteedi.

Professionaalse ettevalmistusega PR-firmadelt ostetud „valimiskampaania“ abil on võimalik suurelt osalt elanikelt hääl kätte saada, aga nendelt firmadelt pole võimalik osta rahva elujärje parandamiseks vajalikku kompetentsust, isamaa edenemiseks vajalikku süsteemset mõtlemist, ammugi mitte vastutuvõimet, ausust, ustavust või meelekindlust.

Sa oskad hästi arve lugeda ja küllap ka arvude taha vaadata. Küllap aimad, mida see tähendab, kui umbes pooltel valimisõiguslikel isikutel on ükskõik, kes mingites nimekirjades on, sest  „valima“ nad ei lähe, olenemata peibutustest, ajast ja kohast.

Kultuuris fikseerunud stereotüüpe on vaja tunda, austada ja järgida. Tean, et üheski erakonnas pole kõik puhtad, nagu vastsündinud elevandipojad. Kõikjal on niisuguseid ja naasuguseid. Tean ka seda, et avalikus teenistuse olevad isikud on rahva erilise („teravdatud“) tähelepanu all ja . Seetõttu nad peavad olema ausad ja asjatundlikud, peavad käituma professionaalselt ja õiglaselt ning nende käitumine peab ka näima professionaalne ja õiglane.  Kui Sa vaatad, mida päev-päeva kõrval kirjutavad nn meedianõunikud, siis peaksid saama kohe aru, miks selles valdkonnas on väga palju „kasvuruumi“. Tõsi, ka meedianõunike hulgas on mõned erandid.

Riigikogu maine on madal.

Ammu oleks olnud vaja täie tõsidusega analüüsida, miks nii on juhtunud, et saadikute austamise asemel nende üle ironiseeritakse? Üks oleks pidanud olema juba ammu selge: meie ajal on võimatu panna rahvast austama isikuid, kes seda ei vääri, kes on sattunud võimule põhjendamatult. Meediamanipulatsioonidega saab kampaaniaid korraldada, aga ei saa luua püsivalt end seepoolt täiustavat ja arenevat süsteemi. Olukorda, milles rahvas võõrdub riigist ja riik võõrandub, tuleb käsitada kriisina ja käituda adekvaatselt.

***************************************************************************

Ma ei saa jätta mainimata, et KOV valimistel ja ka Euroopa Parlamenti valimistel ei käsitanud ükski erakond oma valimispropaganda raames ühtki PROBLEEMI.

Kuidas sai selline asi juhtuda? Ma ei tea. Pakun siin välja mõne oletuse.

1) Erakonnad ei korralda üldse ise oma valimiskampaaniaid; nad palkavad selleks mõne kuskil “läänes” väljaõppe saanud PR-firma ja usaldavad end selliste “professionaalide” kätte.

2) Erakondadel ei ole ei teoreetilisi käsitusi, mis võimaldaksid rahuldava süsteemsusega sõnastada ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vastuolusid kui probleeme;

3) Erakondadel ei ole empiirilisi uuringuid ja neis ei eristata teadmisi arvamustest, soovitavat tegelikkusest, eesmärke vahenditest…;

4) Erakondades peetakse vajalikuks ja õigeks üksnes seda, mis soodustab valimistel senisest veel suurema hulga häälte saamist. Võimuerakonnad loodavad niiviisi võimul edasi püsida ja opositsioonierakonnad loodavad niiviisi ise võimule tulla.

Nii paistab jälle, et riigi kidumise peamiseks põhjuseks on harimatus.

Küllap oleks vaja võtta kardinaalselt käsile rahvaharidussüsteem ning  luua kaasajal sobivaks peetav arusaam riigist ja riigimehelikkusest ning selle kohta,

• mida oleks vaja igal kodanikul, sh saadikul ja ametnikul TEADA inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna, kultuuri, organisatsiooni-institutsiooni, iseregulatsiooni ja juhtimise, valitsemise, haldamise, valdamise, sidustamise, korraldamise jm sihi- või eesmärgipärase tegevuse kohta;
• mida oleks vaja OSATA;
• millest oleks vaja ARU SAADA;
• milline oleks vaja olla ISIKSUSENA;
• kuidas saaks igaüks teenida oma maad ja rahvast, selle asemel, et nõuda riigilt enda teenindamist ning toetamist.

Selleks, et inimesed saaksid osaleda valimistes, peaks igaühel olema võimalus

• uskuda, et kandidaadid ei ole omakasupüüdlikud „parteisõdurid“, võimu haaramiseks ja hoidmiseks;
• saada tundma neid, kes kandideerivad, st kõigil peaks olema võimalik teada,

a)      kuidas ja milliseks saadikukandidaadid hindavad praeguseks kujunenud olusid, olukorda ja situatsiooni  (mis on nende meelest hästi, kehvasti, puudu ja ülearu),

b)      kuidas saadikukandidaadid tunnevad kultuuri- ja ühiskonnaseoseid,

c)      milline on kandidaatide maailmavaade ja maailmapilt,

d)      kuidas saadikukandidaadid mõtlevad, millest lähtuvad tegevuskavade koostamisel ja hinnangute andmisel,

e)      kuidas nad mõtestavad lähemas ja kaugemas minevikus toimunud sündmusi nii siin kui mujal,

f)       milline on nende kujutluses meie ja teiste rahvaste lähem ja kaugem tulevik,

g)      mida nad taotlevad,

h)      milliseid sihte nad õigeks peavad ja

i)        milliseid eesmärke eelistavad,

j)        milliste põhimõtteid nad õigeks peavad,

k)      milliseid vahendeid nad sobivaks hindavad ning põlastavad,

l)        milline on nende arusaam kohuse- ja vastutustundest,

m)   kas saadikukandidaadid teavad, oskavad, suudavad ja julgevad aktiivselt tegutseda tõkete kõrvaldamiseks ja oma eesmärkide saavutamiseks;

n)      kes saadikukandidaatidest tahab tegelikult pühenduda oma maale ja rahvale, teda teenima, hoidma, kaitsma ja edendama (mitte neid, kes loodavad edaspidi, saadikutena, teenida rohkem raha ja valimiskampaania rahastajaid),

• o)      millised on olnud ja võivad edaspidi olla majandusliku, kultuurilise, sotsiaalse, õigusliku, administratiivse jm regulatsiooni sisu ja vorm, tegurid ja toimed (nii avalikud kui varjatud, otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed…), tulemused ja tagajärjed;

p)      et kõrgema võimu kandjana on rahval põhimõtteliselt õigus osaleda otsustamises, mitte pelgalt käia aeg-ajalt oma häält ära andmas… ja loota ning oodata, et ehk keegi kunagi kuidagi kaasab neid ka millegi üle arutlema (mingit arutlust pealt kuulama).

Ajalugu näitab, et mingit osa rahvast saab mingi aja eksitada; võimatu on eksitada kõiki kogu aeg! Rahva võib jätta talle elamiseks vajaliku hariduseta, aga lootus püsib, arukus kompenseerib puudva, usk hoiab ja kaitseb inimesi ka siis kui „süsteem“ surub alistuma ja kiratsema…

Kui saad, siis aita taastuda eestluse elujõul, mis on omajagu räsitud nii ahnitsemisest, kadestamisest, pettumisest jpm.

Millest alustada? Mida nüüd teha?

Ühes kirjas ei saa nii keerukatele küsimustele piisava põhjalikkusega vastata.  Siin on praegu vaid arutluse ots üles võetud. Ei muud. Süvenemiseks on vaja leida rohkem aega ja paluda osalema isikuid,

• kes on asjatundlikud,
• kellel on avalikkuse ees õigeks  (sobivaks) hinnatud orientatsioon,
• kes usuvad meie võimekusse ja on
• võimelised süsteemiloovas tegevuses konstruktiivselt osalema.

Lähtealuseks on INIMENE! Ka eesmärgiks on INIMESTE HEAOLU, mitte  „eelarve tasakaal“, „majanduskasv“, vms. Ühiskond ei ole pelgalt majandus!

Edu saavutamise eelduseks on KOOSTÖÖ, mitte konkurents!

Peaminister võib vajaduse korral luua mistahes komisjone. Tavaliselt pole neist mingit kasu, aga Sina ju ei pea

• kutsuma kokku profaane niisama lobisema selleks, et otsustamist edasi lükata, olukorda hägustada ja vastutus endalt ära tõsta…,
• jätma istungid ette valmistamata,
• ignoreerima häid ettepanekuid pelgalt seetõttu, et need ei ole esitatud võimuerakonna poolt!

Suuri strateegilisi otsuseid ei sobi tegema igaüks. Sobida võivad need, kes tunnevad inimest nii ühiskonna kui kultuuri, nii kogukonna kui perekonna kontekstis, tunnevad ühiskonda kui institutsionaalset süsteemi ja kultuuri kui holograafilist süsteemi… tunnevad praktikat ja selle mõtestamiseks vajalikke teooriaid, metodoloogiat ja metoodikat. Ka Toompeal on vaja pidevalt õppida, uurida, luua, katsetada, et veenduda ideede ja programmde õigsuses ning, kui vaja, ka kiiresti muuta nii kurssi kui tempot, nii inimesi kui struktuure, strateegiat ja taktikat.

Raske uskuda, et Riigikogu mõni liige, mõni minister või nõunik hakkab süstemaatiliselt õppima, kui Sina ise eeskuju ei näita. Veel raskem on loota, et mõni erakond võtab ühtäkki nõuks alustada oma liikmeskonna programmilise enesetäiendamisega, kui Reformierakond ei taha süstemaatilise enesetäiendamise programmist kuuldagi. Tunnista, et praegu pole olnud vajadust midagi SELGEKS ÕPPIDA ja avalikult tõestada oma vastavust ideaalile. Tegelikult pole praegu kompetentsuse nõuet ega midagi muud, ei ole programme, õpikuid ega õppejõude. Pole ka soovi, sest kõik on kogu aeg muidu, kambavaimu ja hea jutuga läbi saanud.

Kui Sa suudad murda stereotüübi, et poliitik võib ka profaan olla, muutud rahvuskangelaseks.

***************************************

Teame küll, et kui riigi kõrgema võimu allikas ei ole usaldusväärne ja austusväärne, ei saa midagi head loota ka teistelt põhiseaduslikelt institutsioonidelt. Kui rahvale tundub, et tulevik läheb aina tumedamaks, siis käte laiutamisest, laulmisest, joomisest ja imestanisest ei piisa; siis on vaja luua meetmete süsteem

a)      ebakohtade põhjuste avastamiseks ja vähendamiseks (kõrvaldamiseks) ning

b)      tõusu- (arengu-)teele pääsemiseks vajalike eelduste kujunemiseks.

Ei maksa oodata ega seletada, et keegi tuleb kuskilt mujalt maalt Eestile sobivaid lahendusi otsima ja „sisse viima“. Teame, et mitmed rahvad on nii oma juhtkonna kui ka „abistajate“ harimatuse tõttu ise samamoodi hädas. Järlikult me peame ise leidma lahendustee.  Või soovitad Sa lüüa käega, alla vanduda ja oodata  jõude, mida on ette nähtud pidada abistajateks?

Üks on kindel: sellist süsteemi, mis „toodab“ hoolimatust, passiivsust ja ükskõiksust, ei või hellitada, peita, õigustada ega täiustada; see tuleb asendada. Küllap oleks vaja Toompeal süveneda rahva eri osade võõrdumise ja võõrandumise, indolentsuse ja marginaalsuse, anoomia, konformsuse, deprivaatsuse, konfliktsuse, dissidentsuse, eskapismi  jms tegurite ning toimete tundmaõppimisse. See pole kerge! Nii, nagu  metsavaras ei hakka saagima seda oksa, millel ta ise istub, ei hakka ka petuskeemide varal põhjendamatult „kõrgele“ sattunud isikud valimisseadust muutma. Eesti on taaskord suure valiku ees, kas koolutada end veel enam raha võimu alla või ajada selg sirgeks ja kehtestada rahva võim.

Sul tuleb teha valik; pead otsustama, kas minna koos oma rahvaga hoidma-kaitsma kodumaad või koos skeemitajatega hoidma-kaitsma kapitalivõimu, mis jätab valdava osa elanikkonnast panni lakkuma.

***************************************

Riigi elus osalemiseks on vaja mitte andmeid, vaid infot ja kui veel täpsem olla, siis mitte infot, vaid olla informeeritud. Andmete puhul on oluline nende kvaliteet, so nende usaldusväärsus: valiidsus, reliaablus, esinduslikkus, operatiivsus, süsteemsus, komplekssus, ammendavus…  Andmed muutuvad (saavad muutuda) infoks inimese teadvuses tänu interpretatsioonile. Andmeid on võimalik interpreteerida vastavate teooriate raames. Nii võivad empiirilised faktid muutuda statistilisteks faktideks ja need omakorda konkreet-, või üldteaduslikeks faktideks. Koguda on mõtet andmeid, mida kasutatakse nii planeerimisel ja otsustamisel kui ka senise tegevuse otstarbekuse hindamisel. Interpretatsioonis on oma osa paljudel vahendavatel faktoritel, sh koodide süsteemil.

Arvestama peab, et see aeg, mil  poliitikud said sõita vaimustuslaine harjal, on möödas. Laulu- ja tantsupidu puudutas südant ja lasi tunda, kui väga rahvas oma kodumaad, seda ainukest, väikest, imetabast… armastab. Laulu- ja tantsupidu pani mitte unustama riiki ja pillama ennast, vaid veel enam hoidma nii Eestit kui ennast, vaimu ja vabadust, korda ja võimu ning kui täpsem olla, siis vaimu ja võimu ühtsust. Kumbki neist ei saa tõusta ega toimida ilma teiseta.

**************************************

Efektiivsus on süsteemsuse funktsioon.

Mittesüsteemne, madala komplekssusastmega (fragmentaarne ja mõtestamata) tegevus EI SAA OLLA EFEKTIIVNE.

Väidan, et Eesti on nii vaene, nagu on, just mittesüsteemse, ühtlasi ka edasi- ja tagasisidestamata asjaajamise tõttu. Mittesüsteemne mõtlemine ja tegevus aga on omakorda  viletsa hariduse tagajärg. Siin ei ole kõne all üksnes üldhariduskool, mida peetakse elukaugeks. Eesti koolis domineerib endiselt reproduktiivne frontaalõpe, mille keskmes on hindamine, mitte õpiaste areng iseseisvalt mõtlevateks loovisikuteks. Selline õpe produtseerib käsutäitjaid (manipuleerimise objekte), mitte peremehetundega  isiksusi kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekte. Noortele sisendatakse, et edukuse ainsaks kriteeriumiks on pääs ülikooli… , mitte valmisolek asjatundlikult, kindlameelselt, kohuse- ja vastutustundlikult tegutsemiseks ühiskonna liikmena ja kultuuri esinadjana. Kui vaatad seda kõike lähemalt, mis mahub „rahvahariduse“ mõiste alla,  peaksid nägema, et elanikkonnal, sh juhtkonnal, on rohkesti tunnistusi, ent ei ole valmisolekut produktiivseks rakendumiseks. Eriti annab tunda ametialase ettevalmistuse puudumine. Haridus- ja Teadusministeeriumis ning ka mitmes ülikoolis ei kujutata veel kuigi hästi ette, milles peaks seisnema ametialane ja kutsealane ettevalmistus ja milleks on üldse midagi vaja peale erialase õppe.    Haridusministeeriumi asemel on Eestis kooliministeerium, kus peetakse hariduseks seda, „mida koolis tehakse ja koolist antakse… „ Isegi nn “inimarengu aruandes” on üritatud  statistiliste manipulatsioonide varal “selgitada”, et kuna rahvas on olnud nii usinalt elukestvas õppes, väärib Eesti riikide ja rahvaste “edetabelis” senisest kõrgemat kohta… Tegelikult oli see statistiline manipulatsioon. („Haridusindeks“ koostati kahest komponendist, millest üks oli kirjaoskajate protsent elanikkonnast ja teine viimase kolme kuu jooksul kuskil mingil kursusel käinute protsent.)

PISA jm testid, mille abil võrreldi IX klassi õpilaste mõningaid OSKUSI, on siin andnud alust valetada, et Eesti haridussüsteem on suurepärane ja kuulub maailma parimate hulka.

Eriti viletsal järjel on õpetajate ja koolijuhtide ettevalmistus ning täiendusõpe. Riigikogu kultuurikomisjoni endine esimees Urmas Klaas sai sellest aru ja võttis ette käsitada õpetajate ettevalmistamist Riigikogu eriistungil kui riiklikult eriti tähtsat teemat. Paraku lasti rektorid ettekandeid tegema ja välja kukkus farss. Ehkki keegi sai selle puhul rõõmsalt hüüda: “Tehtud!”, tekitati rahvusteadvusele järjekordne trauma.

Suur osa haritlaskonnast teeb oma järeldused Sinu ja EV Valitsuse kohta selle põhjal,

1. kas Sa käsitad INIMEST eesmärgina või mistahes eesmärkide saavutamise vahendina,

2. kas Sa püüad tegelikult olla nõudlik, aus, õiglane, hooliv… või räägid üht, mõtled teist ja teed kolmandat;

3. kas Sa suudad teha midagi sellist, mis paneks rahva taas uskuma, et Valitsus tahab, suudab ja julgeb teenida oma maad ja oma rahvast;

4. kas Sa teed kõik võimaliku igaliiki hälbiva käitumise, sh suitsetamise, alkoholismi, narkomaania, pedofiilia, pederastia, inimkaubanduse, prostitutsiooni ja muu isiku- ning varavastase kuritegevuse,  petturluse, sh korruptsiooni, äraostmise, rahapesu, salakaubaveo, vm enam-vähem organiseeritud kuritegevuse, altkäemaksu või pististe andmise-võtmise…  tõkestamiseks;

5. kas Sa lood meetmete süsteemi, mis võimaldab elanikel kujuneda kodanikeks, kes on küllalt haritud, kogenud ja informeeritud selleks, et teadlikult, täie kohuse- ja vastutustundega osaleda ühiskonna- ja kultuurielus, sh valimistel;

6. kas Sa kehtestad riigis kompetentsuse printsiibi, mille kohaselt tuleb kõigil, kes soovivad asuda avalikku teenistusse, tõestada oma sobivust avalikul debatil enne kandideerimist;

7. kas Sa kaasad riiklikult oluliste otsuste tegemisse (alternatiivide leidmiseks, poolt- ja vastuargumentide arutamiseks, prognooside ja stsenaariumide loomiseks, projektide ja programmide hindamiseks jms) asjatundjaid;

8. kas Sa suudad saavutada, et riik muutuks taas läbipaistvaks, et ametnikud

1. hakkavad kodanikega suhtlema (peaksid kohtlemist kohatuks),
2. vastavad kodanike kirjadele sisuliselt,
3. avalikustavad eri valdkondades, ametkondades ja piirkondades kuhjunud vastuolusid (ka neid, millel on juba kriisi tunnused) ning
4. avalikustavad vastuolude põhjuseid koos võimalike meetmete süsteemiga;
5. kutsuvad elanikkonda osalema kõnealuste vastuolude põhjuste vähendamiseks (kõrvaldamiseks) vajalike meetmete süsteemi loomisel ning olude, olukorra ja situatsiooni uuendamisel.

9. kas Sa võtad tõsiselt, et väetis, mida läbi Eesti veetakse ja Tallinna servas hoitakse, on lõhkeaine;

10. kas Sa tahad, et valimismängude asemel hakatakse Eestis taas korraldama ausaid ja õiglasi valimisi?

11. Kas Sa leiad võimaluse muuta välispankade ja teiste parasiteerivate asutuste ängistavat toimet?

12. Kas Sa muudad sündivuse (loomuliku iibe) Eesti prioriteediks?

Taavi, praegu on Sul hea võimalus jääda eesti rahva ajalukku austusväärsena, aga ma ei saa jätta ütlemata, et võib minna ka vastupidi: võid muutuda ka häbi- või koguni põlastusväärseks. Väga palju (kõik?) sõltub sellest, millise tee Sa valid. Üks tee, mida mööda saad minna koos oma rahvaga, eeldab ausust, professionaalsust, vaimsust; teine tee, mida mööda saab minna koos valimiskampaania rahastajatega, eeldab kuulekust ja viib teisele poole. Riigimehena saad oma rahvast teenida vaid sel juhul, kui

• suudad panna oma kabineti liikmed üksteist kuulama-arvestama ja looma üksteisele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi;
• suudad viia maksud sõltuvusse infrastruktuurist (taristust?) ja saavutada, et produktiivse tegevuse eeldused võrdsustuksid üle kogu Eesti territooriumi;
• kehtestad riigis kompetentsuse printsiibi;
• nõuad kõigis riigiasutustes kogu tegevuse sisulist ja avalikku edasisidestamist ja tagasisidestamist;
• kehtestad personaalse vastutuse printsiibi – vähendad kardinaalselt nn kollegiaalse vastutuse (st vastutamatuse) tõttu vohama läinud formaalset  paberlikku bürokraatiat,
• lood meetmete süsteemi igasuguse menetlemise tähtaegade lühendamiseks…
• nõuad iga eelnõu puhul majandusliku ja õigusliku ekspertiisi kõrval ka sotsioloogilist, sotsiaal-psühholoogilist ja ökoloogilist eksperthinnangut;
• lood meetmete süsteemi kõigi eesti kultuuri- ja õigusruumis  sobivate ettevõtluse vormide kaitseks ja efektiivseks toimimiseks;
• korrastad horisontaalse ja vertikaalse regulatsiooni nii koos toimima, et on tagatud (usutavalt tõestatud, et meetmetele tänu)
  • paraneb inimeste elukvaliteet,
  • suurenevad ühiskonna kõigi alasüsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu eeldused, nagu ka potentsiaali hoidmise eeldused nii lähemas kui kaugemas tulevikus,
  • tugevneb vabaduse ja korra ühtsus, nagu ka eeldused selle ühtsuse hoidmiseks ja järjekestvaks täiustamiseks;
  • täiustub töö ja koostöö ühtsus, nagu ka eeldused selle seose hoidmiseks ja järjekestvaks täiustamiseks,
  • kindlustub mõtlemisviis, mida kannab ühiskonna- ja kultuuriseoste ühtsuses seatud sihtide, eesmärkide ja vahendite sobivus;
  • saavutad professionaalse tööjaotuse ja teed ise ainult seda, mida keegi teine teha ei saa;
  • kuulad rahvast ja räägid rahvaga; tead, kuidas ja millest rahvas elab, kuidas ja mida rahvas mõtleb, mida usub, loodab, kardab…;
  • oled küllalt nõudlik, iseseisev ja sõltumatu, samas siiras, usaldav ja töökas.

Kas Sa mäletad seda indiaani muistendit, milles meenutatakse, et igaühes meist on algul nii hea ja tark kui ka kuri ja rumal hunt. Mis meist edasi saab, sõltub sellest, kumba hunti me rohkem toidame.

Praegu on Toompeal tehtavate OTSUSTE tase madal. Kui Sulle näib, et eksin, siis too mõni näide hea otsuse kohta. Ära siis unusta lisamast, milliste kriteeriumide alusel Sa selle hinnangu andsid. Ühtlasi võiksid öelda selle ministri ja selle nõuniku nime, kes valdab isiksuse- ja perekonnateooriat, ühiskonna- ja kultuuriteooriat, otsustusteooriat ja keskkonnateooriat, ei aja sihte, eesmärke ja vahendeid sageli sassi, oskab käsitada iga asja, nähtust ja protsessi küllalt paljudest vaatepunktidest ning küllalt paljudel regulatsiooni- ja juhtimistasanditel, nii nähtumuslikus kui ka olemuslikus kontekstis…

 

 

Kahjuks pean mainima, et ka Riigikogus pole neid kuigi palju, kes saavad aru ja suudavad öelda,

• mis on riigis, eri ametkondades, valdkondades ja piirkondades hästi ja halvasti, puudu ja ülearu;
• miks on riik selline, nagu on ja miks riiklikus ning omavalitsuslikus regulatsioonis on nii palju vigu ja puudusi;
• miks on Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide maine madal;
• mida on Riigikogus ja teistes põhiseaduslikes institutsioonides saavutatud ja mida on vaja saavutada riigi hoidmiseks eelistatud njng armastatud elukeskkonnana;
• mis on Riigikogu ja teiste põhiseaduslike institutsioonide (milliste otsuste?) tõttu riigis juhtunud ning vastata rahuldavaks peetava süsteemsusega näiteks järgmistele  küsimustele:
  • Miks on nii suur osa rahvast vaesunud?
  • Miks on paljud kaotanud lootuse jõuda veel kunagi jõukale järjele oma arukuse, töökuse, visaduse… varal?
  • Miks on suur osa rahvast riigist võõrdunud ja põgenenud?
  • Miks on riik nii paljudele võõrandunud?
  • Miks on suured piirkonnad inimestest tühjenemas?
  • Miks suur osa elanikkonnast ei usaldata juhtkonda?
  • Miks on Eesti õpilased õnnetud ja alkoholi tarvitamises „esikohal“?

Igaks juhuks ennetan küsimust, miks on vaja need küsimused (ükshaaval ja koos) käsile võtta ning miks on vaja nendele küsimustele korrektselt vastata.

Selgelt ja lühidalt on vaja öelda, milliseid printsiipe on Eestis seni austatud ja on vaja edaspidi austada

• seadusloomes,
• elanikkonna elukvaliteedi tagamisel,
• rahvaharidussüsteemi hoidmisel,
• ühiskonna- ja rahvusteaduste kindlustamisel,
• kommunikatsioonisüsteemi kaitsmisel,
• riigisisese ja rahvusvahelise suhtluse hoidmisel,
• laste, noorte ja vanurite kaitses,
• riikliku järelevalve tagamisel jm,

Võib karta, et Riigikogu juhatus ei ole veel võimeline analüüsima (avastama, sõnastama ja avalikustama) Riigikogu madala maine põhjuseid, rääkimata meetmete sellise süsteemi loomisest, mis võimaldaks häbiväärse olukorra põhjustest jagu saada. Veel pole olnud kuulda ka seda, et mõne teise põhiseadusliku institutsiooni juhtkond oleks üritanud anda rahvale enam-vähem süsteemset ülevaadet oma tegevusest, oma tulemustest ja oma tegevuse tagajärgedest.

Rahvaga suhtlemiseks on ka statistika vajalik, aga statistikast ei piisa. Vaja oleks inimesi, kelle ettevalmistus võimaldab orienteeruda ühiskonnas ja kultuuris, kes oskab sõnastada probleeme ja avastada nende põhjused ning julgeb avalikult, valjul häälel välja öelda või must-valgel kirja panna probleemide tekke ning püsimise-süvenemise-laienemise (?) põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemi).

Küllap pead välja mõtlema, mida teha olukorras, kus “kõrgema võimu kandja” tegelikult

a)      ei tunne probleemide nägemiseks ja sõnastamiseks vajalikke üld-, keskastme- ja konkreet-teooriaid (ei isiksuse- ega väikegrupi teooriat, ei perekonna- ega kogukonnateooriat, ei ühiskonna- ega kultuuriteooriat, ei elu- ega elukeskkonna teooriat, ei töö- ja teiste tegevuste teooriaid);

b)      ei oska avastada nn kitsaskohtade põhjuseid;

c)      ei erista ega seosta funktsioneerimist, muutumist ja arengut;

d)      ei kujuta ette, millist osa etendab inimeseks saamises huvi ja tahe, usk ja usaldus;

e)      ei tea, mida tähendab austamine ja hoolimine, kaasamine ja arvestamine, näimine ja olemine;

f)       ei valda teooriaid (mõttemudeleid) tunnetuse, loome, õppe, mängu jt tegevuste seostamiseks;

g)      ei adu, et subjekti areng on loomingu funktsioon, et loomingu eelduseks on vabadus ja vabaduse kasutamise eelduseks on kord;

h)      ei hooma, et iseseisvuse kujuneb õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsuses;

i)        ei tea, mida (NB! milliseid protsesse) saaks ja peaks juhtima, millistel eeldustel on võimalik midagi juhtida ja kuidas vältida juhtimist, st saavutada olukord, milles domineerib iseregulatsioon;

j)        ei tunne juhtimise ja täitmise, valitsemise ja allumise, haldamise ja hooldamise, valdamise ja kasutamise, sidustamise, korraldamise, koostöö  jne eeldusi,

k)      ei tea, kuidas kujuneb, toimib ja laguneb kohusetunne ja vastutustunne, aktiivsus ja passiivsus, võõrdumine ja ükskõiksus, peremehetunne ja võõrandumine, vaimustus ja vaimsus, voorused, väärtused ja normid,  au ja väärikus, usk ja usaldus, armastus  ja  kindlusetunne;

l)        ei saa aru, millist osa etendab ühiskonnas ja kultuuris haridus, teadus, majandus, õigus, pooliitika, ideoloogia:

m)   ignoreerib vajadust olla aus ja asjatundlik ning vastutada oma tegevuse tagajärgede eest.

Vaja oleks aduda, et iga otsus (ka seadus!) võib olla lihtsalt tekst, mis on koostatud formaalseks katteks. Iga õigusakt (ka seadus) on (peaks olema) õigusloome protsessis kõne all kui regulatsioonimehhanism. Ühiskonnas on vaja mitte regulatsioonimehhanisme, vaid nende toimemehhanismide toimeid. Need aga on (võivad olla) ootustega koosõlas või ka ootustega vastuolus, sest elanikkond ei ole homogeenne ja elanikkonna eri kategooriate (eri huvide ja vajadustega inimeste) ootused ja hinnangud võivad olla erinevad. Pealegi võivad toimed olla nii otsesed kui ka kaudsed, avalikud ja varjatud, lokaalsed ja globaalsed… Seetõttu söandan väga soovitada, et enne otsustamist (otsuse „vastu võtmist“) on vaja antud otsuse toimeid (toimete süsteemi) ette näha,  ja AVALIKUSTADA ning üldsuse osalusel läbi arutada. Muidu ei ole väljavaateid jõuda olukorrani, kus suur (valdav) osa seadusandja kallist ajast ei kulu enam juba ammu vastu võetud otsuste parandamisele ja paranduste parandamisele… NB! Riigikogule valmistab eelnõud ette Valitsus (!).

Valitsusel on Strateegiabüroo, aga paistab, et seal ei ole inimesi, kes tunneksid

• inimest, perekonda, kogukonda ja ühiskonda;
• elu ja elukeskkonda;
• tegevussüsteemi, selle elemente, elementide seoseid ja sõltuvusi;
• isereguleeruvate süsteemide funktsioneerimise, muutumise ja arengu tegureid ning seaduspärasusi;
• eesmärgistatud protsesside üldteooriat ning teaksid, millistel eeldustel on võimalik sihi- ja eesmärgipäraselt tegutseda;  juhtida, valitseda, hallata, vallata, sidustada, korraldada, õppida, mõõta, hinnata jne;
• regulatsiooni- ja juhtimistasandite eripära;
• teooria, metodoloogia, metoodika ja praktika osa riiklikus regulatsioonis;
• otstarbekuse, efektiivsuse ja intensiivsuse vastastikuseid seoseid ja sõltuvusi kultuuri- ja ühiskonnaelus.

Küllap oled märganud, et mõned kõrged ametnikud ei ole veel saanud mahti selleks, et täpsustada, mida neil oleks vaja juhtida ja millistel eeldustel oleks üldse võimalik midagi juhtida. Paraku on saadikute ja nõunike hulgas palju samasuguseid.

Kodulehe põhjal ei ole võimalik uskuda, et Valitsuse strateegiabüroos on arusaam sellest,

• mis on teadus ja mis on teaduslik uuring,

a)      mis on (peaks olema, saaks olla) teadusliku uuringu objekt,

b)      kuidas  (milliste üld-, keskastme- ja konkreet-teooriate abil) oleks võimalik leida uuringu aine,

c)      mille alusel oleks võimalik ja vaja hinnata teadusliku uuringu väärtust (kvaliteeti),

d)      mis on teooria ja milline peab olema teadusliku uuringu teoreetiline alus,

e)      mis on metodoloogia ja kuidas kindlustada uuringu kaasaegsus,

f)       mis on metoodika, milliseid meetmeid on vaja võtta selleks, et saavutada andmete ja faktide usaldatavus;

• mis on uurimus,

a)      mille alusel oleks võimalik ja vaja hinnata teadusliku uurimise tulemuse (uurimuse) väärtust (kvaliteeti);

b)      kuidas saab empiirilise uuringu abil tuvastatud statistiline fakt muutuda konkreet-teaduslikuks faktiks ja üld-teaduslikuks faktiks;

c)      kuidas avalikustada probleemide tekke, püsimise-süvenemise ja laienemise kausaalsete ning funktsionaalsete seoste süsteem,

 

• mis on teaduslik mõtlemisviis, kuidas oleks vaja toimida selleks, et

a)      mitte esitada arvamusi teadmiste, uskumuste, unistust, vms  asemel,

b)      leida küllalt palju vaatepunkte inimeste ja nende koosluste, asjade, nähtuste, protsesside ja nende kui probleemide nägemiseks nii staatikas kui dünaamikas,

c)      jõuda aduma iga probleemi eripära igal regulatsiooni- ja juhtimistsandil,

d)      eristada ja seostada olemuslikku ja nähtumislikku,

e)      luua prognoose ning

f)       esitada ja kontrollida hüpoteese,

g)      koostada stsenaariume,

h)      projekteerida protsesside süsteeme,

i)        kavandada metasüsteemide süsteeme,

j)        luua optimaalseid struktuure,

k)      kavandada logistiliselt põhjendatud programme,

l)        korraldada professionaalselt edasi- ja tagasisidestatud tegevus…

 

Küllap oled märganud, et sõna „innovatsioon“ on laialt kasutuses, aga neid, kes oskavad avada innovatsiooni kui nähtuse ja kui protsessi ning teavad kuidas analüüsida innovatsiooni kui probleemi, pole kuigi palju. Võiksid ehk huvi tunda, milline on EAS- ning Arengufondi juhtkonna kujutlus innovatsioonist. Kui peaksid vaatama, mida mõeldakse innovatsiooni all ja kuidas käsitatakse innovatsiooni Eesti ülikoolides ja kõrgkoolides, nn MTÜ-des, riigi- ja omavalitsusasutustes jm tõusevad Sul juuksed turri, sest arvatavasti ei õnnestu Sul leida kahte kohtagi, kus käsitus oleks enam-vähem ühesugune ja kus käsituse „autorid“ kahtleksid, et nende käsitus on igati sobiv (parim).

Võiksid koguni Kabineti (erakorralisel?) istungil paluda kabineti liikmeid üksteise järel tutvustada neid

a)      probleeme, mis on ametkonnas või piirkonnas kujunenud;

b)      prognoose, mis on loodud mingi valdkonna või piirkonna kohta seks puhuks, kui praegu kehtiv regulatsioonisüsteem püsib edasi (kui praegust regulatsiooni hoida ja täiustada);

c)      sihte ja eesmärke, mida tahetakse saavutada mingiteks tähtaegadeks;

d)      alternatiivseid stsenaariume, mille kallal ametkond pead murrab ja üritab kas luua uue või täiustada vana regulatsioonisüsteemi;

e)      uuringuid, (kasvõi üht, parimat!) , mis neil on õnnestunud kunagi korraldada ja/või selle probleemi põhjuste tuvastamiseks korraldatud (tellitud) uuringut;

f)       innovatsioone (kasvõi üht, parimat!) , mis neil on õnnestunud kunagi „läbi viia“ ja seda innovatsiooni mis tuleb riigis ette võtta seoses kavandatava seaduseelnõuga,

g)      strateegiaid, mille kohaselt tegutsedes peaks olema võimalik

1. saavutada kaasajal sobivaks peetav olukord oma haldusalas,
2. luua teistes ametkondades edu saavutamiseks vajakke eeldusi;
3. luua senisega võrreldes kvalitatiivselt täiuslikumalt funktsioneerivaid, muutuvaid ja arenevaid süsteeme.

Arvan, et võiksid mitmekesistada Stenbocki majas ja ametkondades toimuva tegevuse metoodikat. Kuulda pole olnud, et Valitsuse Strateegiabüroo korraldaks ajurünnakuid, diskusioone ja dispuute, otsingumänge, eksperimente, looks või võimendaks sünergiat mingil muul teel. Sul pole raske vaadata, kas see kõik, mis peaks olema Valitsuse Strateegiabüroos on EAS-s, Arengufondis, Haridus- ja Teadusministeeriumis või mõnes teises ministeeriumis, Teadusagentuuris, Rektorite Nõukogus, Kõrghariduse Kvaliteedinõukogus, Tööandjate Keskliidus, erakondade büroodes (kus on uuringuteks üsna palju maksumaksja raha).

Pea kõikides riikides ollakse hädas põhjendamatult ametikohtadele settinud isikutega ja töödega, mille tulemusi ei ole kellelgi vaja. Isikud, kes rutiini tõttu iga päev ametis käivad, on ohtlikud mitte ainult seetõttu, et teevad viletsaid otsuseid, põrnitsevad või eelistavad kasvõi lõputult veeretada „küsimusi“ edasi ja tagasi ning saata siis kas prügikasti või kellegi teise kätte… Eriti ohtlikud on nad seetõttu, et üritavad kõike salastada, ning asendada asjatundjad omasugustega.  Võimalik, et Sa leiad võimaluse

• vaadata, kas need ametilkohad, mis on aegade jooksul tekkinud, need paberid, mis on käima pandud, need aruanded, mida aina tellitakse ja tehakse, on praegu üldse vajalikud;
• tänada neid ametnikke ja nõunikke, kes teevad mõttetut „tööd“ ja/või on tegelikult alla käinud ja aitad neil produktiivselt rakenduda mõnel ühiskonnas vajalikul ja  jõukohasel alal.

Kui Sa saad aega, siis mõtle üle, millist ühiskonda

a)      peetakse voluntaristlikuks,

b)      millist võib pidada teadmistepõhiseks,

c)      millist teaduspõhiseks ja

d)      milline on see mõtlemisviis, mida võib tänapäeval pidada teaduslikuks mõtlemisviisiks riikliku regulatsiooni tasandil.

Taavi, Sa oled ametikoha järgi Eesti Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN-i) esimees. Peaminister peab Riigikogu ees regulaarselt esitama ülevaate teaduse kohta ja teaduse osast ühiskonnafunktsioneerimises, muutumises ning arengus. Sinu eelkäijatset on enamik teaduse osas kas lihtsalt hämanud või üritanud seletada, et kõik on suurepärane ja muutub aina paremaks…

Pole vähimatki kahtlust, et peaksid pöörama erilist tähelepanu just teadusele ja teaduslike uuringutega tuvastatud faktidele. Usun, et teeksid suurepärase sammu, kui kirjutad artikli teaduse osast ühiskonnas ja kultuuris. Praegu on Eestis valitsusprogramm, mille järgi on Eesti “teadmistepõhine ühiskond“, ent teadusliku uurimise asemel on seal kõne all pelgalt tehnoloogiad (biotehnoloogia, infotehnoloogia ja materjalitehnoloogia). Teadus on jäänud armetusse olukorda. Teaduste Akadeemia on muutunud lihtsalt klubiliseks asutuseks. Akadeemial tervikuna ja akadeemikutel pole ühtki õigus, ühtki kohustus ega mingit vastutust. Enam-vähem ahtrad on ka nn Teadusagentuur, HTM, Archimedes jt asutused, kus peaks olema mingi teadusalane initsiatiiv.

Eriti armetusse olukorda on langenud ühiskonna- ja humanitaarteadused. Selle vea tagajärgi pole võimalik liiga mustana kirjeldada. Kogu sociaalia ja valdav osa humanitaariast on kujunenud naeruväärseks. Soovitan veelkord vaadata Põhiseaduse preambulit ja mõtelda, kuidas oleks vaja toimida selleks, et teadus hakkaks tegelikult teenima ka Eestit. Mitu aastat on peetud läbirääkimisi selle üle, kuidas Eesti saaks liituda kosmoseuuringutega. Olukorras, kus korralikeks uuringuteks üldse raha ei ole ja üks teise järel suletakse neid uurimissuundi, mis võimaldaksid ülikoolidel olla ülikoolid, paistab selline tegevus arutu priiskamisena.

See „süsteem“, mis on praeguseks kujunenud teadlaste, artiklite ja teiste publikatsioonide nagu ka teadusasutuste ja laborite hindamiseks ning uurimistoetuste andmiseks, rahuldavate hulka ei kuulu. Neid asutusi-ettevõtteid, kes suudavad tellida teaduslikke uuringud, on Eestis vähe. Tellitakse küsitlusi…, mis EI OLE UURINGUD. Ka nende tegemisel maksab tellija enda meelest väga palju aga uurijatele jääb lepingusummast üsna vähe; 20% läheb käibemaksuks, 20% ülikoolimaksuks, töötasult tuleb maksta 33% sotsiaalmaksuks ja siis veel 3% töötukindlustuseks ja ka tulumaks… Riik ilma teadlaskonnata ja teadusuuringuteta on tänapäeval mõttetus!

Ammu on aeg korraldada üleriigiline teaduskongress.

NB! Teadmised ei tegutse; tegutsevad INIMESED. Väärtuseks kujunevad mitte teadmised, vaid teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsus, kvalifikatsiooni, orientatsiooni ja motivatsiooni ühtsus, harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus… Tegutsemiseks on inimestel vaja ka  usku, julgust, huvi, tahet, tervist, huvi, usaldust…  Liikumapanevaks jõuks võib olla kohustus ja vajadus, hirm, kadedus, ahnus jms.

Kui saad aega, siis ürita lausa modelleerida, kuidas toimub ja millest sõltub teadusliku uurimise tulemuste rakendus nii

• teaduslikes uuringutes,
• õppes,
• rahvusvahelises suhtluses kui ka
• seadusloomes jm
• innovaatilises praktikas.

Kui Sa vähegi aega saad, siis proovi  sõnastada võimalikult ammendavalt, mis sõltub ühiskonnas teadusest, teaduslikest uuringutest, teaduslikust mõtlemisviisist… ja teaduslikkuse printsiibi rakendamisest või ignoreerimisest ühiskondlikus regulatsioonis.

Kui Sa seda teed, siis loodetavasti märkad, et paljud Eesti teadlased, keda on aastast aastasse näljas hoitud, on kaotanud usu tulevikku ning tunnevad end väga ebastabiilses olukorras. Nad “künnavad teaduspõllul” veel umbes nii, nagu sääsk kündis kõigile tuntud muinasjutus. See ei ole naljaks.

Küllap märkad siis sedagi, et õppejõud saavad ülikooli kujuneda vaid läbi empiiriliste teaduslike uuringute. Kui uuringute asemel tehakse ülikoolides midagi muud, siis varsti enam pole õppejõude; kui pole õppejõude, ei saa olla ülikoole; kui pole ülikoole, ei saa kujuneda haritlaskonda; kui pole haritlaskonda, siis ei saa riik püsima jääda…

Lausa uskumatu, aga tõsi on see, et Eesti ülikoolid on sügavalt korrumpeerunud ja on kujunenud Eesti allakäigu ning kidumise allikaks.

**********************************************

Kui tahad edu saavutada, pead leidma aega selleks, et keel korda seada, st täpsustada,

• mis on sootsium,

1. mis on sootsiumis majanduslik ja
2. mis on sotsiaalne,
3. mis on vaimne ja
4. mis on psüühiline;
5. mis on õigus, mis on õiglus ja mis on õiglane,
6. mis on kultuur ja mis on kultuuriline,
7. mis on energia ja mis on energeetiline,
8. mis on poliitika ja mis on poliitiline;
9. mis on ideoloogia ja mis on ideoloogiline,
10. mis on tervis ja milline on tervishoiusüsteem (koosseis, struktuur, genees, dünaamika (funktioneerimise, muutumise ja arengu eeldused) , karakteristikud ja toimed (funktsioonide süsteem),
11. mis on haridus ja milline on haridussüsteem,
12. mis on majandus ja milline on majandussüsteem,
13. mis on rahandus ja milline on rahandussüsteem,
14. mis on kommunikatsioon ja milline on kommunikatsioonisüsteem,
15. mis on interaktsioon ja milline on interaktsioonisüsteem,
16. mis on suhtlemine ja millistel eeldustel saavad inimesed suhelda,
17. mis on kohtlemine ja millistel eeldustel kujuneb suhtlemise asemel kohtlemine…

Soovitan koostada MUDELID, millel oleks kirjas nende nähtuste ja protsesside eripära eri oludes ja olukordades eri valdkondades ja piirkondades, eri regulatsioonitasanditel. Kui Kabineti liikmed ja nõunikud saavad üksteisest enam-vähem hästi aru, on jutuajamistel mõtet ja kui on õnnestunud selgeks rääkida ka kontseptuaalsed alused ning tegutsemise printsiibid,  hakkab kogu „asi“ jumet võtma. Siis saad paluda, et kõigi oluliste küsimuste käsitamisel alustatakse probleemi projektsioonist. Seejärel selgitatakse kiiresti , miks kõnealune vastuolu on kujunenud, millest see sõltub ja mis sellest omakorda sõltub. Siis saab esitada ettepaneku sihi ja eesmärkide kohta, ning alternatiivsed teed eesmärkide saavutamiseks. Lisada tuleb kriteeriumid alternatiivide hindamiseks ja kanda hoolt selle eest, et keegi ei hakkaks meelevaldseid hinnanguid andma.

Kui analüüsile ja ettepanekutele on lisatud tabel eesmärkide saavutamiseks ja ülesannete ning kohustuste täitmiseks vajalike ressursside kohta ja on teada ka nende ressursside kasutamiseks vajalikud tingimused, siis võib arvata, et tegutsemiseks vajalik intellektuaalne potentsiaal hakkab kogunema…

Kui Sa tead, kes saadikutest, ametnikest või nende nõunikest seda problemaatikat valdab, aita ka minul neid leida.

***********************************************

Seadused, mida peaksime tundma ja arvestama, jagunevad objektiivseteks ja subjektiivseteks. Viimaseid loovad ja kehtestavad, täidavad, kontrollivad ja vajaduse korral ka muudavad inimesed ise. Objektiivsed seadused (loodusseadused, ühiskonnaseadused ja mõtlemisseadused) ilmnevad seaduspärasustena ja inimese tahtest ei sõltu.

Kas Sa oled pannud tähele, et ühiskonnas ja ühiskonna alasüsteemides ei saa toimida nii, nagu toimitakse tehnilistes või tehissüsteemides? Objektiivsed seadused ja nende avaldumise seaduspärasused, mis kehtivad looduses ei pruugi kehtida ühiskonnas ja kultuuris.

Mõtelda (jälgida, muretseda, rõõmustada…) on vaja eekätt

• RIIGI kui terviku üle.
• RAHVA kui terviku üle,
• VALITSUSE kui terviku üle,
• ENDA kui peaministri ja kui kodaniku, kui abikaasa… üle.

Taavi, 120 päeva jooksul on Sul olnud palju võimalusi märgata, kes oskab sõnastada PROBLEEME ning kes eristab ning seostab

1. regulatsiooni- ja juhtimistasandeid;
2. olemuslikku ja nähtumuslikku,
3. dünaamikat ja staatikat,
4. kultuuri- ja ühiskonnaseoseid,
5. perekonna- ja kogukonnaseoseid,
6. juhtimist ja valitsemist,
7. haldamist ja sidustamist,
8. mõõtmist ja hindamist,
9. fakte ja arvamusi,
10. objektiivset ja subjektiivset,
11. suhtlemist ja kohtlemist…

Küllap oled jõudnud näha, kes Su meeskonnas oskab (tahab, julgeb, jõuab, suudab) mõelda…

• kes otsib võimalusi ja on valmis võtma riske ja neid, kes otsib aina ettekäändeid keeldumiseks või otsingu edasi-tagasi-kõrvale…lükkamiseks;
• kes avaldab arvamusi vaid selle kohta, mida ta tegelikult teab ja tunneb ja neid, kes avaldavad oma seisukohti igal teemal…;
• oskavad ja tahavad kuulata ning neid, kes tahaksid ainult rääkida…;
• kes korraldab sündmusi ja neid, kes pelgalt üritusi (loe: ebaõnnestunud katseid);
• kes näeb tervikut ja tegeleb süsteemiga ja neid, kes nokitsevad fragmentide ja detailidega;
• kes püüab olla ja saavutada ja neid, kes tahavad tegutseda vaid selleks, et näida,
• kes kutsub endale nõunikuks oma ala parimad asjatundjad ja neid, kes otsib, kutsub ja edutab vaid kuulekaid käsutäitjaid;
• kes paigutab võtmepositsioonidele generaliste ja neid, kes eelistavad kitsa haardega spetsialiste,  või  koguni laia jutuga  diletante ning profaane,
• kes produtseerib ja hindab sünergiat ja neid, keda loome- ja leidmisrõõm ärritab;
• kes tahab igast õnnestumisest ja äpardusest õppida ja neid, kes pingutavad kasvõi palehigis selleks, et  nii oma kui teiste ekstusi, vigu, pooleli- või tegematajätmisi jms varjata, õigustada, põhjendada…
• kes on orienteeritud avalikustamisele ja neid kes salastamisele…

*************************************

Otsustamisel, otsuste teoks tegemisel ja tulemuste-tagajärgede hindamisel on vaja mõelda mitte ainult oleviku üle, vaid ka mineviku ja eeskätt TULEVIKU üle. Siit algavad küsimused, mis on minu meelest põhjapaneva tähtsusega.

Küllap oled märganud, et ühiskonnateadust Eestis enam ei ole. Ühiskonna- alaste uuringute asemel tellitakse, tehakse ja  “kaitstakse”  juba ammu kirjeldusi, küsitlusi, referaate ja esseessid. Kui Sul (valitsusel) tekib tungiv tahtmine tellida mingi probleemi põhjuste avastamiseks mõni uuring, selgub üsna varsti, et uuringu tellimiseks ei ole kuhugi pöörduda. Kui Sa tead, kus (millises ülikoolis või mujal) on selline labor, kus suudetakse käsitada elu kui sotsiaalset nähtust ja kui sotsiaalset protsessi, siis ütle ka mulle (või Eesti avalikkusele). Olukord on eriti keeruline seetõttu, et ka parima tahtmise korral Sa ei saa ühiskonnateadust üks-kaks-kolm taastada. Selles suunas edu saavutamiseks oleks minu arusaamist mööda vaja alustada sellest, et  tunnistada, et Riik on edasisidestamata ja tagasisidestamata; st juhitamatu. Olukord on Sulle eriti keeruline veel ka seetõttu, et kolm sõna: SIDE, EDASISIDE ja TAGASISIDE, on läinud laialt käibele eksitava tähendusega.

Valitsusel (Eestil!) peab olema selline side nii sisse- kui väljaspoole, millele tänu oleks võimalik olla (süsteemselt, operatiivselt, usaldatavalt) informeeritud kõige selle kohta, mille kohta on vaja olla informeeritud ja et ka kõik need, kes peaksid olema riigi sees ja üle maailma informeeritud meie kohta, saaksid olla informeeritud.

Iga tegevus on edasisidestatud siis kui selle tegevuse iga etapi väljund sobib sisendiks selle protsessi järgmisse etappi ning antud protsessi väljund sobib sisendiks nendesse protssiidesse, mis saavad kulgeda tänu antud protsessi tulemustele.

Tagasisidestatud on mingi protsess sel juhul kui subjekt teab, mida ta tahab saavutada, kogub oma tegevuse tulemuste ja tagajärgede kohta andmeid, mis võimaldavad anda hinnanguid ja teha järeldusi senise tegevuse (tegijate, keskkonna, tulemust-tagajärgede jms) kohta ning arvestab neid hinnanguid ja järeldusi edasises tegevuses.

Te seadsite prioriteetideks VAESUSE vähendamise, TÖÖHÕIVE suurendamise, SISEJULGEOLEKU kindlustamise, KAITSEVÕIME tagamise…

See on kiiduväärne. Paraku on olulord praegu veel nii ähmane, et ei saa kudagi midagi öelda nende prioriteetide järgimisel saavutatud tulemuste kohta.

Valitsus saab korraldada kaitseväe õppusi, täiendada relvastust ja kutsuda NATO liitlasi turvama meie randa ja õhuruumi, aga Valitsus ei saa vähendada vaesust ja väljarännet ega suurendada sündivust ja tööhõivet. Valitsus saab luua või lõhkuda selle kõige eeldusi, ei muud. Valitsus saab olla selline, et paistab osavõtlik või hoolimatu. Valitsus saab tegutseda ausalt ja ehedalt või pelgalt näimiseks (mulje kujundamiseks).

Vaesus, tööhõive, sündivus, väljaränne, ühiskonna sidusus, ettevõtlus jms ei ole veel probleemidena sõnastatud. Järelikult ei saa olla avastatud sõnastatud ja avalikustatud ka nende probleemide põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemid)  ja järelikult pole veel võimalik asuda looma meetmete süsteemi

a) riigi arengut tõkestavate ja raskendavate tegurite vähendamiseks (kõrvaldamiseks) ning    b) otstarbeka, produktiivse, efektiivse ja küllalt intensiivse  tegutsemise eelduste loomiseks.

Veel ei ole kuskilt näha, millisena koalitsioon näeb praegusi olusid, praegust olukorda ja situatsiooni (mis on rahuldav (mida oleks vaja hoida, tugevdada, kindlustada), mis on kehvasti ja tuleks täiustada, mis puudub ja tuleks lisada ning mis on ülearu (millest oleks vaja kiiremas korras vabaneda) riigis tervikuna ning kõigis ametkondades ja piirkondades.

Sõnastatud on sihid, ent näha ei ole eesmärke ega vahendeid. Veel ei ole selge, kes on programmilise tegutsemise subjekt (kellel on õigus otsustada ja kohustus (NB! tegelikult, mitte mängult) aru anda ja vastutada nii tegevuse kui ka tegematajätmise eest, nii tulemuste kui ka tagajärgede eest.

Keegi vist veel ei tea, KUIDAS te kavatsete tegutseda. Rahvas ei tea, milline on riigielu ajakava ja eelarve, mida on otsustatud hoida ja mida muuta, millest on otsustatud vabaneda ja mida tahetakse lisada selleks, langus peatada ja korrastada (luua) iseregulatsiooni alused.

Vabanda, kui eksin, aga mulle tundub, et peaministri büroos ei ole praegu võimekust probleemide sõnastamiseks ega selliseks analüütiliseks tööks, mille tulemustele Sa saaksid tugineda.

Rahuldavaks saab pidada üksnes süsteemseid käsitusi.

Järekujult on vaja leida küllalt palju vaatepunkte käsituse objekti nägemiseks ja tuvastada,

1. mis iseloomustab käsituse objekti nii staatikas (fenomenina) kui dünaamikas (protsessina);
2. milliste kriteeriumide alusel on võimalik hinnata kõnealuseid objekte;
3. milline oli nende objektide seisund (olek) kaugemas ja lähemas  minevikus;
4. milline on seisund (olek) praegu;
5. milline on praeguse seisundi kvaliteet, so vastavus
   1. tarbija vajadustele (NB! tarbijaskond ei pruugi olla homogeenne),
   2. rahvuslikele ja rahvusvahelistele standarditele,
   3. ühiskonnas ja kultuuris kujunenud stereotüüpidele,
   4. ideaalidele,
   5. tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele;
   6. milline on muutumise suund ja intensiivsus;
   7. mis soodustab ja takistab selle hoidmist, mida ei või muuta;
   8. mis soodustab ja raskendab selle muutmist, mida on vaja muuta;
   9. milliseks (miks?) tõenäoliselt kujuneb lähem ja kaugem tulevik, siis avaneb võimalus asuda looma meetmete süsteemi probleemidena tunnetatud vastuolude TEGURITE muutmiseks või hoidmiseks.

Kui eeltöö on olnud rahuldav, tegijad küllalt visad ning asjatundlikud, ressursse küll ja tingimused, sh  infrastruktuur, rahuldav, võib loota, et selle tegevuse tulemus vastab ootustele.

Enne otsustamist aga tuleb veenduda, et

• sellist tegevust (sellise tegevuse tulemusi) on üleüldse tarvis,
• kõne all on riigile ja rahvale prioriteediks olev,
• kavandatud on tervik (süsteem, mitte pelgalt selle mõni fragment),
• käsitus on kaasaegne (kaasajal juba normiks olevast oluliselt täiuslikum),
• teostajatel on küllalt palju jõudu (loe: kõiki rahuldava tulemuse saavutamiseks vajalikke ressursse ja nendekasutamiseks vajalikke tingimusi) tegevuse tähtaegseks lõpetamiseks ja tulemuse rahuldava kvaliteedi tagamiseks,

Enne otsustamist on otstarbekas avastada ja avalikustada eri huvigruppide

• otsesed ja kaudsed, lokaalsed ja globaalsed taotlused,
• sõnastada ja avalikustada enda eesmärgid, tegutsemise printsiibid ja hindamise alused,
• saavutada rahva (elanike võimalikult suure osa) soodne hoiak, juhtkonda usaldav ja toetav suhtumine.

Arvestada on vaja, et inimeste teadlik aktiivsus ja vastutustunne kujuneb OTSUSTAMISE (OTSUSTAMISES SISULISE OSALEMISE) kaudu.

Selleks, et rahvas saaks tunda end tõeses probleemses valikusituatsioonis ja suudaks ning tahaks kaasa ja edasi mõelda, on vaja mitte kaasata rahvast  läbirääkimistesse (nagu on kombeks kujunenud), vaid korraldada programmiline tegevus, millele tänu saaksid inimesed tunda end SUBJEKTIDENA ja kujuneda kõnealuses vakdkonnas küllalt pädevaks. Meenutan, et pädevus kujuneb ühest küljest harituse, informeerituse ja kogemuse ning teisest küljest õiguste, kohustuste ja vastutuse ühtsuses. Seejuures on oluline märgata ja arvestada, et arutlustes ja otsustamises osalemiseks on vaja nii administratiivset, kui ka moraalset õigust ja tunda nii administratiivset kui ka moraalset kohustust ja vastutust. Vormikohane kaasamine süvendab sotsiaalset tõrjutust, põhjustab indolentsust ja frustratsiooni.

Riiklikuks ja rahvuslikuks prioriteediks on (peaks olema) rahvastiku juurdekasv.

Teil on prioriteediks nimetatud vaesus.

Võib ju küll arutleda nii, et vaesus on vähese sündivuse peamine põhjus jne… Paraku sobivad sellised jutud vaid seal, kus sellekohast teadmist napib või valitseb kord, milles tuleb mõelda ja rääkida vaid seda, mida erakonna juhtkond ette räägib või PR- nõunikud nõuavad.

Loodan, et leiad aega süvenemiseks ja saad kokku rahuldavalt tervikliku pildi vaesuse põhjuste kohta. Ma ei hakka neid siin praegu käsitama. Kui Sa vajalikuks pead, siis olen valmis osalema selles seminaris, mille Sa korraldad sellise strateegia loomiseks, mis on vajalik vaesuse põhjustest jagu saamiseks.

Loodan, et vaatad, millistel eeldustel on võimalik  taastada rahva usk ja usaldus, lootus, armastus ja kindlusetunne. Kui see õnnestub, siis taastub elujõud ning koos sellega ka loomulik iive. See oleks saavutus, mille üle rõõmustaks kogu rahvas.

Soovitan vaadata, milline osa rahvast on praegu võõrdunud ühiskonnast ja kogukonnast, perekonnast, kultuurist, tööst…

*********************************

Mis puutub ettevõtlusse, siis rõhutan, et see lonkab juba ammu kõiki jalgu. Võimalik, et kaks uut  ministrit ja Su nimekaim suudavad uuesti käima vedada nii EAS-i kui ka Arengufondi. Selleks vaja väga suuri pingutusi ja võib olla kindel, et entusiasmist ei piisa.

Seni, kuni ülikoolides, kõrgkoolides ja nn kutsekoolides ei võimaldata ametialast ettevalmistust, pole minu meelest ettevõtluses olulise edu saavutamine mõeldav.

Kas Sa oled pannud tähele, et praegu ei eristata Haridus- ja Teadusministeeriumis ega ka äsja nimetatud koolides eriala, kutset ja ametit?  Päris uskumatu, aga fakt, et üheski Eesti ülikoolis pole ette nähtud, et õppe läbinud isikud saavutaksid valmiduse tegutsemiseks iseseisva aktiivse algena, st enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina organisatsioonides ning institutsioonides. Ehkki 3+2 süsteemile ülemineku tagajärjed ei ole veel avalikult ritta seatud, märgin siinkohal, et need on olnud Eestile hävitava toimega.

Ülikoolides toimub õpe, mille läbimisel ei ole võimalik kujuneda HARITLASEKS, kes saab ühiskonna- ja kultuuritegelasena asjatundlikult ning kohuse- ja vastutustundlikult  tegutseda. See ongi elukaugus ja riigikaugus. Eestis olnuks juba ammu vaja ette võtta ülikoolireform ja ma ei näe sellist põhjust, miks Sa peaksid selle veel edasi lükkama.

********************************

Tegutsemise aluseks või argumendiks ei või olla mingi dokument (koalitsioonilepe vms poliitilise kompromissi saavutamiseks loodud tekst). Muidugi tuleb kokku leppida portfellide jaotamise, struktuuri ja subordinatsiooni, sihtide ja suundade, eesmärkide ja vahendite osas. Seda on enamasti ka tehtud, ent vaja oleks selgelt ja kindlalt kokku leppida ka tegutsemise printsiipide ja hindamise kriteeriumide osas.

Kui pidada tegutsemise aluseks ühiskonna VAJADUSI (mitte üheks või teiseks erakonnaks ühinenud inimeste huve), on vaja tunda elanikkonna struktuuri, olusid, olukorda, situatsiooni ja nende muutumist. Siis on vaja prognoose ja stsenaariume, siis on vaja tegutseda mitte ülemuse vaid liidri rollis. Siis peavad mõtted, jutt ja tegevus olema kooskõlas.

Valetamine, petmine ja tegutsemise imiteerimine paistab üsna kiiresti välja; enamasti neist ei räägita, aga võid olla täiesti kindel, et inimesed, kes sellist “stiili” harrastavad, muutuvad häbiväärseks ning enamasti ka talumatuks.

 

Haridus hõlmab kogu elanikkonna, mitte pelgalt lasteaia- ja kooliealised lapsed.

Haridusministeeriumi ametnikud ei saa kehtestada riigis kompetentsuse printsiipi; seda saaks teha Valitsus.

Taavi, selleks, et rahvas saaks Sinust ja Su valitsusest lugu pidada, on Sul vaja olla usaldusväärne ja taastada valitsuse USALDUS. Paraku ei saa usaldust, nagu ka austust või armastust, administratiivsete vahenditega, käsukorras kujundada (neid kõiki on kerge  lõhkuda !) Tõhusalt tegutsemiseks on Sul vaja teada, mis soodustab ja takistab usalduslike suhete kujunemist ja iga päev arvestada, et

a)      usalduse kontekstis ei ole nn pisiasju;

b)      ükski tegevus ei saa olla nii tugeva toimega, et kujundab usalduse, ent iga hoolimatult pillatud sõna, samm või tegevus võib usaldusliku suhte purustada;

c)       kõlvatute vahenditega ei ole võimalik saavutada midagi kõlbelist.

Elanikkond on heterogeenne. Inimesi on võimalik kõnetada sellega, mis on neile oluline ja arusaadav. Selleks on vaja tunda elanikkonna struktuuri mitte ainult soo, vanuse ja rahvuse järgi, vaid ka tervise, harituse, omandi, kultuuri- ja ühiskonnaseoste, elulaadi- ja stiili, kõlbelise positsiooni, vaimsuse jpm alusel ning vältida selliseid samme, mille tõttu inimesed tunneksid end tõrjututena.

*************************************

Taavi,

tantsupeo avamisel  veendusin veel korra, et Sul on vaistu ja huumorimeelt ning kõik said kuulda, et Sul on süda õigel kohal. Kui suur suvi mööda saab, algab ülimalt vastutusrikas eluetapp. Sellest, kuidas Sa nüüd mõtled ja tegutsed, sõltub väga-väga palju nii Su isiklikus elus ja ka Eestis. Esimest saad hea tahtmise korral oma suva järgi muuta kasvõi iga päev; teist ei saa. Ühiskond funktsioneerib, muutub ja areneb (taandareneb?) oma (permanentsete) seaduste kohaselt. Inimesed saavad neid tunda ja arvestada või ignoreerida. Ka riigi tasandil saab aidata kaasa inimeste elu ja elukeskkonna täiustumisele, ent on võimalik ka teadlikult või kogemata uusi kaikaid kodaratesse pilduda ja vanadest tõketest mööda vaadata. Loodan, et Sa ei imesta ega pahanda, kui meenutan, et võim on eriti raske koorem ja kahjuks ka eriti suur ahvatlus; võim võib valguda ajukurdude vahele…(vt RiTo Nr 6  Ü.V. artiklit „Võim – kõige raskem koorem“).

Tean, kui raske on panna Toompeal kedagi midagi kuulama, süvenema, selgeks mõtlema ja ära õppima. Veel raskem on saavutada, et keegi midagi ümber mõtleks ja oma käitumist muudaks. Harjumuse jõud on suur! Tean, et krooniliseks muutunud vigadest on väga raske vabaneda aga küllap oled ka Sina seda meelt, et lausa lubamatu on vigu varjata, õigustada ja süvendada.

Selleks, et meelevaldselt tegutsema harjunud inimesed hakkaksid süsteemselt mõtlema ja tegutsema, asuksid koostöös vastasikku üksteist täiendama nii, et endale ning teistele edu saavutamiseks vajalikke eeldusi luua, on Sul vaja luua KOOSÕPPE PROGRAMM. Mõelda ja tegutseda saad ka üksi, ent edu saavutab meeskond. Koostöö esmaseks eelduseks on, et inimesed saaksid üksteisest aru.

Riiki on siginenud tohutul hulgal bürokraatiat selle sõna kõige halvemas tähenduses. Iga asja ajamiseks on mõeldud välja kodanikule lõpmatuna tunduv jada kooskõlastusi, milles iga ametnik saab keelata, norida ja aega viita, aga keegi ei saa lubada. Aastaid kestnud askelduste lõpuks selgub ikkagi, et mitte keegi ei saa ega taha vastutada tulemuse kui  TERVIKU EEST ega selle eest, mis jäi tegemata ja mis tehtuga kaasneb lähemas ja kaugemas tulevikus. Maailma kogemus veenab, et kui võim on ametnike käes, pole skeemitamisest ja muust bürokraatiast pääsu. Riigihanked, konkursid, akrediteerimised jms toimib ootustega kooskõlas vaid neil puhkudel, mil ametnikud ei julge petta. (Usklik teab, et Jumal näeb igal juhul ja diktatuuri korral lastakse korruptant kui mitte maha, siis lahti ja pannakse pikaks ajaks kinni koos kogu varta konfiskeerimisega.) Ma ei tea, mida Sa saaksid teha korruptsiooni tõkestamiseks Eestis 2014. ja järgnevatel aastatal,  aga kui Sa midagi kardinaalset ette ei võta, siis ei maksa imestada, et kaotad kõik ja Eestit ei saa pidada eelistatud elukohaks.

Eraomand on küll püha ja puutumatu, aga erahuvisid ei või eelistada avalikele huvidele. Ilmselt on ikka ja jälle vaja meenutada, et kõlvatul teel kokku aetud eraomand ei ole ei püha ega puutumatu!

Eestis on päris palju asju sassi läinud (meelega sassi aetud?). Olen  korduvalt kogenud, et nii Riigikogus kui ka valitsusasutustes ei saa inimesed kuigi hästi üksteisest aru, sest palju võtmesõnu on kasutusel suvalises tähenduses. Õnneks saab palju selgeks sõnadeta. Tundsid, milline VÄGI oli laulu- ja tantsupeoga liidetud rahval. Nüüd ei maksa jääda ootama uut laulu- ja tantsupidu; vaja oleks korraldada uus kogu rahvast puudutav liikumine. Vaja on kohe edasi minna!  Vaja on kutsuda mitte ainult kogu haritlaskond, vaid kogu rahvas looma Eesti taassünni uut alust.

President Meri küsis oma aastapäevakõnes: “Miks meie hoog on raugenud?”. Toona keegi ei vastanud. Nüüd oleks vaja vastata ja luua meetmete süsteem uueks ärkamiseks. Uinutamise ja eneseimetlemise jutud (enesele valetamine) oleks vaja lõpetada.

Eestis on ammu aeg korraldada HARIDUSKONGRESS. Sõjaeelses Eestis korraldati kaks üldrahvalikku  haridusalast arutlust. Need toimusid  RAHVUSLIKU KASVATUSE KONGRESSIDE nime all. Viimane hariduskongress peeti 1996. aastal. Haridusreform on tänaseni toimumata ja võib vist olla kindel, et nn haridusametnikud, kes on harjunud ennast kiitma ja olukorda ilustama, ei saa ega taha seda korraldada. Minu meelest peaksid Sa ise asuma hariduskongressi korraldustoimkonna esimeheks ja saavutama, et kõik ametkonnad, ning kõik valdkonnad ning piirkonnad võtaksid selles aktsioonis aktiivse ja konstruktiivse hoiaku. Haridus, teadus ja kultuur toimivad vaid vastastikuses sõltuvuses. Kui kasvõi üks neist kiratsema jääb (jäetakse), kukuvad ka teised kokku. Riik ei ole pelgalt majandus! Majandus on riigi edenemise üks oluline eeldus. Tegutsevad INIMESED ja arengu põhieelduseks ja põhiargumendiks on inimesed.

Riigis ei või domineerida käsitused, milles Inimene on VAHENDIKS.

Igaks juhuks mainin, et kui Sa tahad, võid veereda 33 km Rapla poole, Kohila taha, Pukamäe küla Raja tallu. Olen enam-vähem kogu suve seal ja võime pikemalt ning põhjalikumalt lahti võtta mistahes siin kirjas puudutatud või ka puudutamata jäänud küsimuse, mis eeldab inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna, kultuuri, looduse ja Looja seoseid, või ka tunnetuse, hariduse, vaimsuse, loovuse, majanduse, õiguse, poliitika, ideoloogia, nagu ka ülesannete, kohustuste ja vastutuse, vastutustunde, kohusetunde, aktiivsuse jms seoseid.

Võid tulla üksi, aga võid tulla ka ükskõik, millise kaaskonnaga. Mainin, et meil on siin mitte ainult poni ja lambad, vaid ka selline ruum, mida saab auditooriumiks nimetada (ca 30 kohta) ja ka väliauditoorium, kuhu mahub istuma sadakond. Muidugi võivad arupidamiseks sobida ka muud kohad…

Olen korduvalt kogenud, et üks mõnetunnine seminar, olgu see mõeldud õppeks või niisama tutvumiseks,  on kindlasti KAHJULIK. Selles saavad kõik võimaluse märgata, et vanaviisi mõtlemine ja tegutsemine pole mõistlik, aga tunnevad üsna kohe, et uutmoodi veel ei oska. Mõtemisviisi muutumiseks on vaja rohkem aega ja püsivat vastastikust toetust.

Uks on lahti. Nüüd tuleb Sul otsustada, kas lähed edasi vanaviisi, mööda sissetallatud teed, või muudad kurssi ja valid oma tee.

Jõudu ja kõike head!

Ülo Vooglaid

56 66 01 22