Unt ja Une-Mati
Eesti Matide kohta kehtib ladinakeelne väljend „nomen est omen“ – reeglina sellenimelisi ei tühistata ega süüdistata selle eest, et nad andsid oma ajastul endast parima. Värskenduseks neile, kes on tüdinenud küsimast, kuhu Kati karu sai, kalambuuritsegem: võti on Mati all. Naljatades öeldakse kõige tõsisemaid asju – narrilegi selge – ning just täpselt võtmeisikud meie Matid ongi.
Tele-Talviku kohta sobib väljend „korüfee“ ja täna Eesti Teaduste Akadeemiat juhtiv Saarma on oma meeskonnaga vähemasti Põhjalas peaaju lagundavate haiguste – parkinson ja multipleks – tüvirakkudega tervendamise pioneer ja superstaar.
Eliste juhtis „Reklaamiklubi“ ajal, mil igasuguse defitsiidi krooniks KTV kõrval ainult üks ETV oligi – kõigest oli puudus, väärt kraam liikus leti all, tänavatel looklesid vorsti ja raamatute (!) järjekorrad ning põhiline ärimudel oli tutvuse kaudu, erilubadega või talongi alusel pruutkleidist Moskvitšini.
Kaal ja loomaaed on meie teadvusse kinnistunud sünonüümidena – Tallinna zoopargil on küll uus juht, ent kui midagi kaalukat on vaja öelda kas õnnelike õrrekanade või tiigrikutsude asjus, kutsutakse ikkagi Tema Ise tõde sõnastama.
Siinkirjutaja elus oli üks märgiline päev – kultuurkapitalile oli vaja Meistrite soovitusi ning Mati Unt kirjutas soovituse draamateatri fuajees, Harju tänava kirjanike maja ühes tiivas tegi noorele kirjanikule seda au Jaan Kross vaatega kohale, kus nüüd tema monument seisab ning Aleksander Suuman kirjutas oma adjustaadi sedasi: „Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul – kaigub vabalt ringi.“ Sel päeval nägin kõiki kolme viimast korda – hea, et ei teadnud – kas kulka toetuse sain ja millise raamatu jaoks, ei mäleta…
Küll aga hoolitses just äsja kultuurisaade „Kirjandusministeerium“, et Voorel sündinud ja Tartu 8. keskkooli – kirjanduskallakuga mõistagi lõpetanud Mati Unt oma nurruva heatahtliku salavaluliku huumorisoonega ei ununeks. President Alar Karise raamatuklubis arutasid ja harutasid Unti kui linnainimest ja kassiväelast kirjandusminister Juur, President ja Andrus Kivirähk, kelle vaimne isa „Argimütoloogia“ autor on. Wikipedias muide on näpukas – „agrimütoloogia“.
Nii hüvasti kui ka tere, kollane kass, oma pehme ujedusega on Imedemaa Alice’i irvikkiisust valgusaastate kaugusel ning kinnitavad külgetõmbeseaduse kehtimist: leebelt heatahtlikku härrasmeest ei nimetatud nt iialgi sariabiellujaks ega pandud pahaks tema ENSV teenelise tiitlit.
Abikaasa Ela Tomson pühendas oma elu koos järgmise paarilise režissöör Mati (!) Põldrega Pärnule, kus teenib orkestrit ja kaitsejõudusid ka Mati Põdra ning esimese alternatiivkirjastuse Perona rajas Mati Vaga.
Tartu vaim Matti Milius tegi samas ajalugu ülikooli raamatukogu ees purskkaevus kümmeldes ja luuletades, et keelatud kirjanduse ümbertrükkimiseks mehhaanilisel kirjutusmasinal jõudu koguda. Alati käppadele maandunud Undist jutustab wikitark: „Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.“
Öös müttajaid tuvastanud ja tunnetanud Mati maandus pehmelt käppadele – selsamal Moskva-Tallinn olümpiaaastal venestamise vastu astunud ENSV teeneline kirjanik saatis Lydia Koidula ja Aino Kallase etenduses „Vaimude tund Jannseni tänaval“ omavahel asju arutama ning ise abiellus seni Mare Puusepa, Kersti Kreismanni ja Liiga.
Väärikat mehenime kandev Lii Unt läks lesena Indias ülikooli, elab ja särab Varanasis ning samal ajal, kui tema kommentaarid FB-sõprade postitustele on teravad-terased-teistmoodi, on tema enese profiil hindukeelne.
Teatmeteosed peavad tarvilikuks teatada, et poeg Indrek oli abielus Pille Mineviga, samas lavastatakse ja võetakse jutuks pigem tema kui kahekordse Friedebert Tuglase novellipreemia ning Juhan Smuuli preemia laureaadi tähtteoseid „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Sügisball“.
Kaks korda teatriliidu, kulka kahe aastapreemia, Priit Põldroosi ja Aleksander Kurtna nimelise preemia laureaat, Poola ordeni ja 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pärjatu ühendas teatrites nii ootuspärased kui ka üllatuslikud kolleegid.
Tartu Sadamateater ja Kivirähk, Vanalinnastuudio ja Golding, Rakvere ning Pinter ja Suuman,
Von Krahl ning Luts ja Shakespeare, Pärnu ning Strindberg ja Rubinsteini ooper „Deemon“,Soome Rahvusteater ning Saluri ja Mrožek, Eesti Draamateater ning Vaclav Havel, Ibsen, Beckett ja Rannet, Noorsooteater ning Tolstoi, Lermontov, Dostojevski, Garcia Lorca, Goethe, Märta Tikkanen, Tuglas ja Tammsaare, Vanemuises Schiller, Anouilh, Bulgakov ja Tšehhov.
Mati Unt ise kirjutas näidendid „Graal“, „Charley tädi“ ja „10 neegrit“. Tema filmid „Sügisball“, „100 aasta pärast mais“ ja „Võlg“ tükkis surnutelt surma hinna küsimisega on klassika kullafondis.
Romaanist „Räägivad“ tegi Eesti Üliõpilaste Seltsi sõpruskond Hagi Sheini juhendamisel kuuldemängu, ehkki tulevase taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese valitsuskabineti mõni minister eelistanuks „Doonori meelespead“, teine öös olevaid asju, müttajaid või kollast kassi.
Kuna kassil on üheksa elu, jõudis vabade kunstide professor tõlkida vabahärra von Münchhauseni lood ning Carl Gustav Jungi (šveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja analüütilise koolkonna psühholoog) „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“
Unenägude tooja Une-Mati oli üsna üheaegselt peategelaseks Heiki Vilepi ja Dagmar Normeti töölaual, sest asjad on õhus selleks, et neid müstilises sünkroonis sealt alla noppida.
Mõningane müstika on ka ühel kalendriaastal sündivad kokkusattumused – ka siis, kui meie kalender, koolitarkus ja kogu maatriksi kompott on vale ning ainult etiooplased taipavadki õige ajaarvamise järgi elada. Meie varjutatud hämaepohhi aastal nr 1967 lõpetas Tartus Unt ülikooli, Gabriel Garcia Marquez kirjutas ladina maagilise realismi kroonijuveeli „Sada aastat üksildust“. Kolumbia meister kirjeldas tänapäeval ülisageli jutuks olevat hinge pimedat ööd, mis järgneb ärkamisele ning eelneb ülestõusmisele – seda teab kõige paremini mitmete sajandite magamisi ja teadvele tulemisi jälginud Une-Mati. Ning selsamal aastal sündis brežnevlikku paradiisi Kati Vasar, et koos Vigri ja Mišaga 1980ndaks hruštšovi-lubatud kommunistlikule õnnemaale sõuda. Sõidame!