14. veebruar 2023
Valentini võti
Valentinipäeval poodides prassides ärgem unustagem, et kaubakurat kaaperdas tegelikult iidsed tavad. Meile sisendatakse: „Ostke armastust!“ Kui kallimat pole, ostke vähemasti sõprustki!“
Maksame andamit illuminaatide matrixile, mis tallab St Valentini tegelikul sõnumil.
Vana-Rooma Lupercalia festival oli pühendatud jumalus Faunuse viljakusmaagiale.
Püha Valentin oli karja ja põldude kaitsepühak. Tema, Rooma-Terni piiskopi nimes riitused algasid 350. aastal pärast seda, kui ta suri märtrisurma.
Keiser Claudius karistas St Valentini surmanuhtlusega selle eest, et ta laulatas sõdureid nende armastatutega. Vangivalvuri tütresse armunud piiskop saatis enne hukkamist armastatule kirjakese: „Sinu Valentinilt.“
Paavst Gelasius I keelas 494. aastal need rituaalid ning Valentinipäeva tähistamine, mis ühendas seni kahe kultuuri traditsioonid, kolis 15. veebruarilt 14ndale – ja nii jäänudki.
Koguteos „British Library“ nimetab esimeseks Valentinipäeva põlistajaks Chauceri poeemi kuningas Richard II auks 14. sajandil.
Shakespeare on Valentinipäevast kõnelnud nii komöödiates kui tragöödias. Esimest puhku lavaloos „Kaks härrasmeest Veronast“, seejärel „Suveöö unenäos“ ning valusaimalt – seega meeldejäävaimalt – „Hamletis“.
Ophelia ja Hamleti armastuslugu lõppes jões – armsamale süütuse kaotanud neiu põrkus vastu vaenutsevate perekondade EI-needust, hullus ja uputas end.
Jane Austeni „Emma“ ja Elizabeth Gaskelli „Mary Barton“ on pisut romantilisemad ning Edgar Allan Poe „Üks Valentine“ talle omases närvikõdivõtmes.
USA ja Uus-Euroopa on laiendanud selle tähendusliku nimepäeva üldise armastusavalduse, kihlumise ja pulmade päevaks. See troika omakorda on rakendatud kommertsvankri ette. Poed ja internet tõmbavad talvetülpimuses inimestele pähe roosapunavalge uimamütsi „Osta!“
Eestisse jõudis valentinipäevitamine 1980ndate aastate lõpul Soomest.
Säästvaim ja tulevikulisim kõigist variantidest on kirjas Thomas Hardy teoses „Kaugel hullunud hulkadest“. Ka tegelikus elus rohepöörde sooritanud ja kommuuni asutanud kirjaniku tekst on käsiraamat tänastele ökokogukondadele. See manifest on ühtlasi nii antiikmaagia ja -mütoloogia vaimus kui toob meid välja tsivilisatsioonitüdimusest, millega oleme planeedi enamvähem ära tapnud.
Kas kakerdad täna ostuhullusest pimestatud lambukesena endale valentiniarmastust nagu katteta indulgentsi lunastama või astud esimesed sammud maale kolimisel ja päriselt elama asumisel – valik on sinu. Karjaõnne ja põldude kaitset sulle igal juhul!
Sõprade laul
Jaan Tätte
Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet’ minu saabumise sadam.
Refr. :,: Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb. :,:
Uusi sõpru, usun veel, leian tollel võõral teel,
aga mäletate, kuidas jõime viina.
Kuidas rõõmsaks muutus meel, kui kitarre ainus keel
võis meid pikaks õhtuks unustusse viia.
Ja mu õnn võiks olla suur …