Tim Brinkhofi poolt
„Kui me oleksime pidanud filmi tegemise ajal osa tänapäeval toimuvast sinna panema, oleks stuudio meile öelnud, et me käitume naeruväärselt,“ ütleb 2006. aasta filmi „ V nagu vendetta“ režissöör James McTeigue ajakirjale Big Think. „Aga V tundub nüüd peaaegu taltsas, natuke nagu lapsemäng.“ McTeigue peab filmi prohvetlikuks: „See näitas kindlasti teed, kuhu me lõpuks jõudsime.“
Vähesed filmid jätavad maha nii suure pärandi kui “V nagu Vendetta” . Kuigi see sai oma esilinastusel vastakaid arvustusi ja tagasihoidliku kommertsliku edu, pole McTeigue’i Alan Moore’i samanimelise graafilise romaani adaptsioon kunagi päriselt ajastu vaimult lahkunud – ja selleks on paar põhjust.

Esimene neist on seotud filmi teemadega. Moore’i graafiline romaan – kirjutatud 1980. aastatel ja illustreeris David Lloyd – ründas Margaret Thatcheri konservatiivset valitsust, keda juhtis „raudne leedi“. Kui filmiversioon välja tuli, pidasid paljud seda Bushi-aegse illiberalismi kriitikaks pärast 11. septembrit. Ja arvestades tänapäevast muret massilise jälgimise, autoritaarsete kalduvuste ja meediat kontrollida püüdvate riigijuhtide pärast, pole raske mõista, miks film kõnetab publikut kaks aastakümmet pärast linastumist.
Teine põhjus on seotud filmi publiku ja kujundikeelega. Tõestuseks samanimelise korravalvuri ikoonilisele hüüatusele, et „ideed on kuulikindlad“, on tema irvitav ja vuntsidega Guy Fawkesi mask muutunud populaarseks vaatepildiks meeleavaldustel üle kogu maailma, USA-st ja Venezuelast Saudi Araabia ja Hongkongini. Aga kuidas see juhtus ja mida see tähendab?
Guy Fawkesi päev
Et mõista, mida Guy Fawkesi mask reaalsete mässuliste jaoks tähendab, peame kõigepealt mõistma, mida see tegelaskuju V jaoks tähendab. Nagu film lühidalt üles kutsub meid „meelde tulema“, hukati Fawkes osalemise eest 1605. aasta püssirohu vandenõus: katoliiklike vandenõulaste ebaõnnestunud katse õhku lasta Lordide koda ja mõrvata protestantlik kuningas James.
Selle läbikukkumise mälestuseks kuulutati vandenõu toimumise päev – 5. november – hiljem riigipühaks. Püssirohu süütamise ülesandeks määratud Fawkesi kuju ei põletatud mitte ainult tuleriidal, vaid aja jooksul hakati kandma ka maske, mis tema eripärast välimust karikatuurselt väljendasid.
Selle püha tähendus muutus. See, mis algas piduliku sündmuse kainelt meelespidamisena, arenes lõkete ja ilutulestikuõhtuks ning Fawkesiga seotud tunded muutusid negatiivsest positiivseks. Tööstusrevolutsiooni alguseks – ja Inglise katoliiklaste ametlikuks emantsipeerumiseks – peeti Fawkesi vähem kaabakaks kui pigem rahvafiguuriks.
Nii näib ka V Fawkesi nägevat. Kuigi tegelane ei selgita kunagi päriselt, miks ta valis just selle tegelase oma revolutsiooniliseks alter ego’ks, rõhutab tema kinnisidee Fawkesi elust suurema (ja ausalt öeldes elust erineva) maine, mitte mehe enda vastu, tema veendumust, et sümbolid on inimestest võimsamad.
Maski taga
Kui uskuda teatud Anonymouse liikmeid – häkkerirühmitust, kellele omistati esimesena Guy Fawkesi maski kasutuselevõtt pärismaailma meeleavaldustel –, siis V nagu Vendetta poliitiline väärtus on suuresti tingitud oludest. Kuna häkkerid otsustasid, et nad kõik kannavad sama tüüpi maski, pidid nad valima poodides kergesti kättesaadava maski ja Batmani maski asemel leppisid nad lõpuks V-tähega. (Huvitaval kombel on Moore nimetanud Batmani üheks oma paljudest, paljudest revolutsionääri inspiratsiooniallikatest.)
Maskide peamine eesmärk oli anonüümsuse tagamine . Anonymous on, nagu nimigi ütleb, anonüümne. Harjunud interneti varjudest välja astuma, läks grupp tänavatele 2008. aasta veebruaris, kui tuhanded liikmed protesteerisid Saientoloogia kiriku hoonete ees kümnetes linnades. Kohale ilmumine seadis nad tuvastamise ohtu – oht, arvestades kiriku ajalugu kriitikute jälgimisel ja ahistamisel.
Samal ajal ei olnud inimesed maskide kultuurilistest konnotatsioonidest teadlikud. Tänu filmile seostati Guy Fawkesi nüüd põhjalikult ja otsesõnu revolutsiooni, anarhismi ja õigusmõistmisega. Graafilises romaanis on V meetodid ja motiivid küsitavad. Kuid ekraanil esitletakse teda enam-vähem tavapärase superkangelasena: keegi, kes on pühendunud hea võitluse pidamisele ja selle tulemusel maailma vaieldamatult paremaks paigaks muutmisele. Lühidalt: keegi, keda paljud püüavad jäljendada.
Kuigi film valiti muudel põhjustel, näis see meeleavaldajaid inspireerivat. Kogunedes ja fotode jaoks poseerides peegeldasid nad tahtlikult filmi üht viimast ja meeldejäävamat stseeni, kus tavalised londonlased võtavad vastu V üleskutse tegutseda ja marsivad üle tänava tema maski kandes: üks jõud, mis on ühendatud ühe eesmärgi taha.
Sümbolite jõud
Maskidel on ka muid eeliseid, millest enamikku filmis samuti uuritakse. Nii Anonymouse kui ka Occupy Wall Streeti liikumise puhul, mis hakkas neid kasutama 2011. aastal, peegeldavad need tõsiasja, et meeleavaldused on detsentraliseeritud ja juhita, mistõttu on neid raske laiali ajada. (Maskid muudavad ilmselgelt ka kurjategijate tuvastamise raskemaks, mistõttu on mõned riigid maskide kandmise teatud kontekstides kriminaliseerinud: mõned lubavad neid ainult seaduslikel protestidel, mitte rahutustes; teised keelavad need iga avaliku protesti ajal.)
Kuna sümbolid on abstraktsed, võivad need eri inimestele tähendada erinevaid asju. „On väärtust abstraheerimisel sellest, mida sa kommenteerida üritad,“ ütleb McTeigue. „Filmis lisasime piisavalt elemente, et kuigi lugu toimub Ühendkuningriigis, tundub, et see võiks juhtuda ükskõik kus.“
Kuigi viimase kahe aastakümne jooksul on vasakpoolsete protestidel Guy Fawkesi maski tõenäolisemalt nähtud, ei ole progressiivid seda rangelt võttes kandnud. Näiteks 2020. aastate alguses USA-s COVID-karantiini vastased protestijad ja Ühendkuningriik kandsid mõnikord maski, nagu ka vähemalt mitu inimest USA Kapitooliumi rahutustes 6. jaanuaril 2021 .
Ühe V nagu vendettat käsitleva teadusartikli kohaselt on V-i Guy Fawkesi maski ülelinnaline omaksvõtt eriti mõjukas, kuna see sümboliseerib rahvast, kes seab kahtluse alla riigi esindatuse monopoli, mida filosoof ja poliitikateoreetik Thomas Hobbes määratles kui „riigi ainsat toimijat“.
Kui pilt ja narratiiv on kaks peamist tööriista, mida filmi fašistlik valitsus kasutab oma kodanike lojaalsuse (või kuulekuse) tagamiseks, siis kasutab V samu tööriistu selle suhte lammutamiseks. Filmi alguses kaaperdab ta riikliku ringhäälinguvõrgu, et teatada omaenda visuaalsest vaatemängust: parlamendi hävitamisest. Lõpuks teeb valitsuse sümbol – hoone – ruumi rahva sümbolile: maskidele.
Kuidas ilukirjandus muudab maailma
Popmuusika, raamatud, filmid, saated, videomängud ja muu meedia ei peegelda lihtsalt ühiskonna probleeme ja püüdlusi enda jaoks. Prantsuse ajaloolase Patrick Boucheroni sõnul, kes käsitleb seda teemat oma 2025. aasta raamatus Poliitilised fiktsioonid ennustavad ka teatud mõttes tulevikku, uurides, kuidas need probleemid ja püüdlused aja jooksul välja mängivad.
„V nagu vendetta” pole kaugeltki ainus popkultuuri teos, mis on jõudnud pärismaailma meeleavaldustele. Hiljuti sai teisest väljamõeldud päritolu kujutisest – Jaapani manga ja anime frantsiisi One Piece piraadilipust – silmapaistev protestisümbol sellistes riikides nagu Indoneesia, Nepal ja India.
Nagu Guy Fawkesi mask, teeb One Piece’i lipp enamat kui lihtsalt meeleavaldajate vahel solidaarsustunde loomist. Samastades omaenda võitlusi tuntud väljamõeldud kangelase omadega, ei anna nad mitte ainult juurdepääsu narratiivile, mida nende vastased ei suuda kergesti kontrollida, vaid tekitavad ka kaastunnet välismaal: igaüks, kes on tuttav One Piece’iga – ainuüksi mangat on müüdud üle maailma üle 600 miljoni eksemplari –, võib olla eelsoodumus piraadilippu lehvitavate meeleavaldajatega kaasa tunda, olenemata sellest, milles protestid tegelikult seisnevad.
„Kogu ilukirjandus on põgenemine argipäeva eest,“ ütleb McTeigue. „Aga kui sa põgened, suudad sa ette kujutada palju rohkem kui tavaelu raskustes olles, püüdes aru saada, kas keegi uudistes räägib sulle tegelikult tõtt või on ta omaenda kajakambris.“
Eesmärgid ja vahendid
V strateegiad võivad olla tõhusad, aga kas need on ka õigustatud? Graafilise romaani lugedes võib väita, et need pole nii. Moore esitleb V-d vaimselt ebastabiilsena ja raamistab tema vägivallakasutust sageli nii, et see erineb vähe riiklikust vägivallast. Moore jätab ka oma lõpu mitmetähenduslikuks, pannes lugejad mõtlema, kas V teod muutsid Suurbritannia tegelikult paremaks paigaks.
Kuigi V filmiversioon on traditsiooniliselt kangelaslikum, on sellel ka omajagu moraalset ebamäärasust. Mingil hetkel filmis “V nagu vendetta” vangistab ja piinab fašistlik politsei V protežee Evey (keda mängib Natalie Portman). Või vähemalt nii näib. Pärast seda, kui Evey keeldub V kohta infot jagamast – isegi hukkamise ähvardusel –, lastakse ta ootamatult lahti, mispeale ta avastab, et tema piinaja polnud keegi muu kui V ise. V ei tahtnud seda teha, ütleb ta Eveyle, kuid tal polnud muud valikut: tema revolutsioonilise eesmärgi toetamiseks tuli Evey kõigepealt proovile panna.
Filmid – eriti Hollywoodi filmid – on täis tegelasi, kes on end veennud, et eesmärk õigustab vahendeid, olgu need kui tahes kohutavad. Need sobivad suurepäraselt lugude jutustamiseks, stseenide draama ja tragöödiaga küllastamiseks. Kuid päriselus võivad sellised õppetunnid vaieldamatult ülistada ja õigustada poliitilist vägivalda – midagi, mida paljud ameeriklased kardavad olevat tänapäeval tavalisemaks ja aktsepteeritumaks muutunud kui varem, isegi kui teatud ekspertidel on selles kahtlusi. ( Hiljutine uuring näitas, et umbes kolmandik ameeriklastest teatas, et poliitiline vägivald on vähemalt mõnikord õigustatud poliitilise eesmärgi edendamiseks – see osakaal ei muutunud 2024. aasta keskpaigast kuni 2025. aasta keskpaigani kuigi palju.)
Vähem vastuoluline on V usk massiprotesti enda dünaamikasse ja potentsiaali. Peegeldades reaalse maailma uuringuid, mis näitavad, et suurimad protestid algavad pigem mingi äkilise ja ootamatu sündmuse (näiteks skandaali või õnnetuse) kui pikaajaliste kaebuste tõttu, näitab V, et üks doominokivi võib käivitada ahelreaktsiooni. „Evey, ei ole mõtet liiga palju loota vaikivale enamusele,“ ütleb ta graafilises romaanis, „sest vaikus on habras asi, üks vali müra ja see on kadunud.“