Vihkamine on liigne luksus

Kati Saara Vatmann, hobuinimesest kirjanik

… ütles president Toomas-Hendrik Ilves ühes hiljutises pidupäevakõnes. Tarkusepäeva kõnes lisas, et iga tööga peab kaasnema rõõm ja nauding – muidu on selle töö ja pühendumisega midagi valesti. Vihkamisest kui inimkonnale üle jõu käivast luksusest rääkis Ilves vastavalt oma lennukaarele – globaalsel tasandil – ja mõistagi seoses Ukraina sõjaga. Nagu üleval, nii all – kui maailmas laamendab ikka veel vabalt vägivaldne vale ja lammutav ahnus, peegeldub see enamuses eluvaldkondades.

Väikesed lapsed vaatavad  igatsevalt hobuse kui taevalikult vägise olendi poole, ka hobukauged inimesed unistavad vaistlikult ühendusest hobusega ning hobusekasvatajad pühendavad neile õilsatele loomadele ei midagi enamat kui kogu iseenese. Ja ikkagi suudab putlerlik laamendamine sellessegi eluvaldkonda imbuda. Mida kõrgema energia poole pürgitakse, seda rängemad on pahalaste rünnakud.

Hobusekasvatajad on konfliktides kümmelnud juba enne praegust, lõpusirgele jõudnud kodusõda. Sellepärast, et Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga paralleelselt tegutsev Eesti Sporthobuste Kasvatajate Selts on aastaid ministeeriumi ja teistesse ametkondadesse viinud vastandlikke signaale, pole hobuinimesed saanud mitmeid toetusi ja kohtlemisi, mida oleksid pälvinud. Hobune on kusagil põllumajandus- ja lemmiklooma vahelises vaakumis heljunud. Ning lisaks on kahel viimasel aastal teenekas, pea sajandivanuses hobusekasvatajate seltsis ning tema tõupõhistes alaseltsides nii rängalt pureletud, et ühenduse tegelik mõte ja eesmärk on ammu silmist kadunud.

Seltsi idee on faktiliselt ühine tõuaretus ja tõuraamatupidamine, jõudluskatsed-ülevaatused-võistlused – ning vormiliselt ka ühised ekskursioonid ja üritused – ja ideaalis ühistöö näiteks noorhobuste väärindamisel, metsikute karjade haldamisel ja turustamisel. Ideaalist ja ideest enesestki jäid paari viimase aastaga järele kõverpeegelduses riismed. Liikmete postkasti laekus pidevalt mingeid hämaraid äriteateid – ja üha tihenev konfliktikaja. Mitmeks leeriks jagunenud inimeste kirjad, kus püüti olukorrast aimu saada, positsioneeruda ja lahendusi leida. Kõik see sulas kokku ühtseks mustaks massiks nimega müra. Mida lihtsate ja tublide inimeste seltsi tunginud aferismusevaim just taotleski. Kui pisiasju ja vassimist klopitakse inimvõimetele haaramatus koguses vahtu, tekib kaitsereaktsioon. Keegi ei loe ega süvene, päriselt aru ei saa enam millestki – ega tahagi. Laiema tulevikulise panoraami asemel terendab silme ees must sogane kõverpeegel, mille külge lisaks muule vägivallale on naelutatud meie teenekaimad hobusekasvatajad. Äraaetud hobused lastakse ju maha…

Mini-putlerlik mudel käivitus seltsis siis, kui kriis oli selleks kenasti küps. Vanad teenelised tegijad olid väsinud ja ületöötanud. Nad tegid palju rohkem kui tööleping ette nägi, ei jaksanud iga viimse paberiga tegelda ega pisiasjadesse süveneda – ning nende sõrmistpudenemistega oli sissetungijal nüüd ladus neile lajatada. Ja koeraliku kirbuotsimise stiilis tähelepanu tervikult kõrvale juhtida. Seda enam, et pidevad purelemised tõuraamatute ümber, üha tekkivad konkureerivad rühmitused ja viha olid lihtinimeste tähelepanuvõime niivõrd hajutanud, et iga lubajamees tundus nüüd juba messiasena. Mulle ka. Minagi hääletasin uue tuule poolt, kes väljastpoolt tulnuna lõpetaks konfliktid ja viiks ühistegevuse uuele tasemele.

Viis ikka. Uus tuul imbus hobuüldsuse sekka võlast-vabaks-saate määratud mentorina naisele, kelle vaimne ja füüsiline jõud sai suure farmi ja rahaasjade haldamisel otsa. Mentor aitas nii farmi kui arvukad loomad sujuvalt endale taskusse. Aga taskuid oli veel. Seltsi oli ka vaja. Kõik, kes seda äriplaani segasid, lennutati üle parda. Ja-või aeti omavahel tülli. Tülliajamine käis putlerlik-demagoogilise ajupesu, telefonikõnede, lobeda lobina ja faktiuputuse tehnikas vee sogamise meetodil.

Viimastel aegadel on senised sõbrad lakanud üksteist tervitamast, ei kõnelda tänavustest varssadest ega elu edenemisest, vaid sõimatakse ja süüdistatakse, tehakse üksteisele just nii rumalasti haiget, nagu mikro-putler taotleski. Mida suurem vale, seda kergemini usutakse. Mida ülbem süüdimatus, seda veenvam – nii peabki ühiskassat tühjendama. Kui vaid mõned segajad, kes tervikpilti pole kaotanud ja juriidikat-raamatupidamist valdavad, ei eksitaks…

Hobusekasvatuse korüfeed peaksid oma elutööd jäädvustama ja järeltulijatele edasi andma – mitte lakkamatute rünnakute-solvangute käes nutma ja verd oksendama. Järeltulijad aga ei saa ega söanda seltsi edasi juhtida, sest kõik on omavahel sihilikult tülli aetud. Seltsis on küll välja kuulutatud konkurss uue tegevdirektori kohale ning tänaseks on vaba ka esimehe koht – ent nendele palkade maksmise raha on pihustunud hõlmamatutes-arututes suundades. Püüa uut tuult väljal…

Tegelikku uut saab püüda puhtalt lehelt. Eesti hobusekasvatajate seltsis hääletati teisipäevaõhtul pärast kahetunnilist heitlust hea ja kurja vahel rott viljakotist välja. Ehkki Putiniga analoogset ajupesu, lausvalet, avalikku vargust ja ärastamist harrastanud kahjur jõudis hobuinimeste ühise koti põhja alt auklikuks närida – nii et hobustele pühendunud head ja lihtsad inimesed ei saanud kahe aasta jooksul sündinud katastroofist aru enne, kui tühi kott ei seisnud enam püsti – on kriisi põhi läbitud. Putinlikel demagoogidel ja aferistidel on palju taskuid. Ühte mahub näiteks kellegi elutööna rajatud farm, teise hobusekasvatajate selts, kolmandasse võinuks mahtuda Tori hobusekasvatus, neljandasse… Stopp! Eetiline, eksistentsiaalne ja emotsionaalne krahh on ületatud ning alates tänasest virguvad omavahel tülli läinud, seltsi tõelise eesmärgi ja ülesande unustanud, pisiasjadesse uputatud inimesed õudusunenäost. Teenekaid ja tublisid tegijaid ei peksta ega piinata enam päevast päeva ei mõtte, sõna ega teoga. Eluga saab ometi kord loovalt ja tulevikuliselt edasi minna.

Taas algavad külaskäigud üksteise kasvandustesse, ülevaatustele-võistlustele kogunedes vaadatakse taas üksteisele sõpradena silma – on põhjust pühitseda lõikustänupüha.

Kindlasti teeb kahjur veel mitmeid katseid vassimise ja vingerdamise meetodil kätte saada, mida veel krattida annaks. Emotsioonitu ja ebaeetiline ahnus ning edev võimujanu kaebab mahahääletamist tingimata igale poole edasi ja tagasi, ehkki normaalne inimene ei püüaks juhtida neid, kelle usalduse ja lugupidamise kaotanud on. Samas pole hobuinimestelt enam midagi võtta ka – ühiskassa, energiavarud ning taluvuse mõõt ja määr on tühjaks tehtud. Jätkuks nüüd inimestel, kelle põhitegevus on siiski hobundus, mitte jokk-majandamine ja pära-buhkalteeria, kuraasi krati käest tagasi nõuda auditile-kohtukuludele-jne laristatud ühiskassa-raha.

Pahalane aga leiab kindlasti uue lihtsa ja ilusa seltskonna, kelle kergeusklikkust ära kasutada, kellest haavatavaimad-rumalaimad endast sõltuvusse seada. Kahju neist järgmistest – ja rõõm meist, hobustega ühenduses elavatest inimestest.

Nii, kuhu me jäimegi, sõbrad? On aeg küsida ka, kuhu jäi meie sõprus. Kas kõigi inetuste ja sogamiste järel suudetakse nüüd üksteisele käsi sirutada, uus juhatus valida, uuel tasemel ühist asja edasi ajada? See eeldaks, et kodukootud putlerismi ohvriks lagenud tunnistaksid – läks valesti, uskusin hundi juttu. Küllap kõik laabub. Tänan õnne, et ka meie kohtusüsteemis laabus mitmete teenekate hobusekasvatajate, kelle nutikas napoleon välja heitis, ennistamine nii ruttu, et mitmed teised meie seast ei jõudnud lootust kaotades solidaarselt seltsist välja astuda. Lootus astub seltsist välja viimasena.

Ma ei kasutanud ses loos ühtki nime, sest ei soovi pärast seda kõnelda avokaadode keeles. Hobuste ja inimeste keelest piisab. Kriisipõhjast läbi sukeldunud seltsis mul ühtki ambitsiooni pole. Samalaadseid lugusid sünnib pea igas eluvaldkonnas. Ja igaüks neist kinnitab presidendi sõnu – vihkamine on liigne luksus, igas töös peab leiduma rõõmu.