Meid on nii lihtne sõjaga hirmutada vaatamata sellele, et me ei ole sõda kogenud. Meie vanaemad on eelmise ilmasõja ajal mehed kaotanud, Siberist tagasi tulnud, kõigest hoolimata lapsi saanud ja nad üksinda üles kasvatanud. Kui me pole esiemade mälestusi ka ära kuulanud, siis sõja ja Stalini lõhutud elud ja lood on need inimesed nii ära lõhkunud, et nad on omakorda katkiseid põlvkondi kasvatanud.
Millenniumid sõdu kui inimkonna elulugu on meie keharakkudes ja ihujuppides nii sügavalt sees, et ka sünniaasta hiljem kui 1945 ei muuda tõsiasja, et meie DNAs peituv ühisväljaline mälu teab, kuidas on olla vägistatud ja piinatud, vangistatud ja tapetud ning heitub. Seda ju poliitiline ärivaist ihkabki – võtta ka sealt, kust surmalgi enam midagi võtta ei ole.
Filmidega „1944“ ja „Igitee“ hoiavad Nükanen ja Taska alal võimetut viha ja abitut hirmu. Serbohorvaadi ja kaukaasia hilisemad tragöödiad on õõva volüüminuppu sõdahaaval peale keeranud. Mart Sander on nii teleseriaali kui täispikka filmi „Litsid“ publiku ette laotades lisanud uusi košmaarirakursse, et ei ununeks. Tänu mäletamisele on lihtne meilt riigikaitsemaksu ja kaudselt kaitsevõimet putitavaid kulutusi sisse kasseerida – iseasi, keda kaitseb mahavõetud põlismetsade asemel laiutav polügoon droonide ja rakettidega peetavate sõdade ajastul.
Meid on õpetatud rahvusromantiliseks pidama A.H.Tammsaare riiulipikkust mitmeköitelist romaani „Tõde ja õigus“ – meile võib tunduda lausa nunnu ja naljakas Vargamäe Andrese pidev sõda obsessiivse psühhopaadi ja draamatekitajast egomaniaki Pearuga. Tegelikult võeti siinsetest taludest neil aegadel nekruteid ja soldateid vene impeeriumi sõdatesse ning heal juhul saadi surnukehad tagasi. Geopoliitilise asendi tõttu oleme nii Põhjasõja kui praeguse Ukraina vabadussõja päevil olnud nö võõraste sõdade transiit – rootsi-vene rannajoonetüli järel jäi lisandunud katku ja ikalduse tõttu poolest miljonist järel 30 tuhat eestlast.
Nii Jaan Krossi „Wikmani poisid“ kui ka Mihkel „Kätemaksukontor“ Ulmani, Ain Prosa ja Raivo Suviste ühistöö „Tuulepealne maa“ hoiavad ikka ja jälle eetrisse saadetuna või Jupiteri filmiriiulil saadavana meid toredasti häires, nii et meil pole jõudu tänastest sõdadest tuleneva hinnatõusu vastu vaielda – üha rohkem on tarvis tööd teha, et kogu koletiste ball kinni maksta.
Tolstoi „Sõda ja rahu“ – või „rahvas“ – näitab sedasama, mida Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ Atlanta-ümbruse Põhja-Ameerika kodusõja peeglis – aristokraatide hakkamasaamist või -saamatust tegelikku ellu prantsatamise puhul. Loomulikult pagetakse põlevatest linnadest maale, mis on samuti sõdade käigus kelleltki loendamatute elude hinnaga ära võetud.
Indiaanijuttude ränkräige rajuraske kokkuvõte on Michael Punke „Mees, kes jäi ellu“, mille filmiversiooni peaosas näitab Leonardo di Caprio, et igas sõjas kaotavad eranditult kõik. Mõistagi peale tšõuzenvannide, kes sõja, surma, haiguste ja tragöödiate pealt ohjeldamatult teenivad.
Sõda on äri, mille pealt teenivad poliitikud ja nö preestrid, sõja- ja farmaatsiatööstus ning kõik neid varustavad tootmisharud. Et rahvas selle taltsalt kinni maksaks, hoitaksegi üleval sõjahirmu – see õnnestub eriti hästi juhul, kui militaarset ajuudu asuvad laotama naised. Meestekülvatav hirm on aastatuhandeid rahvamassi liikvel hoidnud enamvähem normaalsus.
Kui leinavad naised tsiviilis asu ei leia, lähevad nemadki rindele. Kui sõdadest tsentrifuugitud planeet ei paku tegelikke töökohti, „hakkavad“ pidetud pädematud nõidadeks. Kui trügimine nõiaturul sunnib temakesi leivakannika eest võitlema, rakendavad naissoost arvamusliidrid samuti hirmutamise oma ärivankri ette ning see on loomuvastane. Naisenergia ülesanne on nii kodus, koolis kui kirikus rahu(stamine) ning naiseliku armastuse väes tasakaalustamine toetugu usule, et naabrid aitavad, lootusele, et Emake Gaia raputab ise oma põrutavate protsessidega end puhtaks ja annab meestele pehmelt öeldes muud tegevust. Usk, lootus ja armastus, teame ju küll…
Amatsoonid on kõigi aegade kardetuimad sõdalased, sest nende alateadlik kirg on järglaste kaitsmine, kuitahes teisemad ambitsioonid on fassaadil. Kilbiga või kilbil – iidne väljend – on toonud kilbiga karjääri militaarspetsialist Rainer Saksale, kuude- ja öödekaupa sõjauudiste edastamine viis Igor Taro Riigikogusse.
Eerik N. Kross on toonud nüüdis-Bondide meetodite hulka militaarrände: „Kolm päeva olin Iisraelis Euroopa riikide parlamendisaadikute delegatsioonis Eesti Riigikogu esindajana. Intensiivne ja informaatiivne.
Rahvas on sõjast väsinud, keskendunum, tõsine, aga vähem šokis ja otsustavama hoiakuga kui kevadel, mil seal viimati pikemalt käisin. Hiljutised edukad operatsioonid Hizbollah vastu ja
Iraani äsjane rünnak 180 ballistilise raketiga, mis kõik Iisraeli õhutõrje ja liitlaste poolt kahjutuks tehti, on üldist meeleolu parandanud. Aga pinge on muidugi õhus ja tulevik tõotab pikka sõda.
Enam kui saja ikka vel Hamasi käes oleva pantvangi saatus muserdab kõiki.
Kuulasime mitut briifingut välisministeeriumis. Räägiti Iraani-ohust, üha rohkem rõhutatkse Iraani, Venemaa ja Hiina liidu ohtu kõigile demokraatiaile. Solidaarsus Ukrainaga kasvab ühiskonnas kiiremini kui valitsus sellele järele tuleb ja otsest relvaabi Ukrainale takistab venelaste õhutõrje ja võime Süüriast Iisraeli ohustada. Küll aga rõhutati, et Iisrael on sõjas, sageli varjatult, Ukrainat abistanud rohkem kui ükskõik millist teist riiki ajaloos.
Mõni päev hiljem esinesin Future Resilience Forumil Londonis ühe keynote kõnelejana. Nagu ikka soovitusega mitte vene ohu pärast muretseda, vaid selle vastu tõhusalt tegutseda. RFR on Theresa May kantseleiülem Fiona Hilli eelmisel aastal algatatud päris esinduslik foorum. 2023. aastal avas selle Rishi Sunak. Seekord rääkisid ka Eric Schmidt, endine Prantsuse peaminister Bernard Cazeneuve, FBI endine asedirektor Dale Killinger, BBC pealik Tim Davie jne. Tujurikkujaid oli esialgu ette nähtud kaks, lisaks mulle ka Zaluzhnyi, aga kindral jäi haigeks, nii et minul tuli siis NATO idatiiva kaitsmisega hakkama saada.“
Kelle sõda tegelikult peetakse ja miks see sünnib, et Põhja-Korea vene poolel ning Lõuna-Korea Ukrainas sõdivad? Esitame selle küsimuse peaministri pooltunnis Kristen Michalile ning kui vastust ei saa, kutsume ta oma kooli ilmsi ja silmsi kõike sõnastama. Selge on, et rändromantikute mehisuse mõõt on Ukrainas käimised ning autosid ja abi viiv sõjaturism.
Meie siin põrnitseme uuema aja vägevaima Vargamäe Andrese Priit Loogi mitmikrolli kriisiksvalmistumise reklaamis ning küsime meelekindlust mitte endale külge haakida sõjahirmulainet, mida ka see hoomamatult suurte summade eest ehitatud reklaam telekast meile tuppa saadab. Toiduvaru-vesi-akud-tikud on loogiline paar-sammu-ees olemisviis, mille korterirahvas on unustanud, aga projektirahade või maksumaksja vere-higi-pisarate eest meie pidev hirmul hoidmine on taotluslik värk. See toimub risti läbi Eesti ladestuva fosforiidi ning juhuslikult samal trajektooril kerkivate reil baltika taristute-laristutega paralleelselt. Lõuad pidada ja…