25. märts 2023
X Annabel
Elas kord… Pigem siis – jäid kord elamata kolm õde.
Erinevalt Tallinna kolme õe nimelistest vanalinna hoonetest ning Tšehhovi kolmest õest, kes aina Moskvasse ihalesid, jäid nemad elamata.
Nende emale võib ette heita, kuidas ta küll meie ajastul rasestumisvastseid vahendeid ei kasutanud – nende isale… ei heideta meie kultuuris teatavasti midagi ette.
Sündimata jäid sina, Annabel ning sinu kaks nooremat õde. Nii teid-kehatuid tosin saigi. Või ei saanud.
Nurisünnitusmaja ja ebaõnnepalee on alati sünnitusmaja ja õnnepalee kõrval.
Keegi sünnitab ja sünnib – keegi teeb aborti. Ühes ja samas kabinetis võetakse vastu avaldused nii abiellumiseks kui lahutamiseks.
Kombeks on meenutada, mis laul sünnitustoa raadios mängis.
Aborditoast muusikat ei mäletata – uuema aja protseduurid tehakse narkoosis.
Toibudes kuulsin sinu sündimatajäämise järel Merry Christmas Mister Lawrence´i meloodiat:
Sometimes I feel like I’m ready for a crime
the picture’s getting clear
I’m running out of time
Well I need Your love
I’m born to fly
so won’t You help me touch the sky
Annabel, Annabel
I’ll meet You at the Wishing Well
Annabel, Annabel
So many things I have to tell
Annabel, Annabel
I’ll meet You at the Wishing Well
I hope You ring a bell
Through the Gates of Heaven
hand in hand we walk
Using bigger words
we dream of smaller talk
I need Your love
I’m born to fly
so won’t You help me touch the sky
I know the truth again
I’ve seen the light again
Pärast sinust loobumist muutusin veel endassetõmbunumaks kui sinu isaga puhkeküla rajamine mind nagunii moondanud oli. Läksin maailma looma õhinast pakatava naiivitarina – ära tulin kakskümmend aastat hiljem endassetõmbunud vana haige naisena. Ent sinu ajal polnud kõik laksud veel kätte saadud.
Proovige, mis juhtub, kui lõpetate ühepoolse panustamise. Tõmbuge oma keskmesse, tõuske päris-Mina sagedusse – ja te kohtate täiesti võõraste hingede rünnakuid nii mõtte, sõna kui teoga. Teid püütakse iga vahendiga sundida tagasi kuulekaks, allatõmmates allutada ning vaheldumisi nii lahtiste kaartidega kui kavalalt pähe astuda. Kui teile näib, et kõnnite miiniväljal, küsige – kes-miks-kuidas teid manipuleerib ja kontrollib.
Roosa mulli inimesed ütlevad siinkohal: need on sinu hirmud, lase vabaks…
Jajah, jätaks siinkohal toksilise positivismi kõrvale.
Inimesed, kes sind tagalas varitsevad ja su nõrkusehetki passivad, on ehmatavalt võõrad.
Sinu ülesanne on vabastada oma maisel matkal end marionetinööridest võõrastes kätes – teiste kannatuste kannatamisest loobumine, teiste järele lohistamise lõpetamine pole isekas, vaid ainumõeldav.
On valus. Paraku on see ellujäämiseks ainus moodus.
Tagantjärele targana ohime – kuidas ma kohe…
Sellepärast, et kohe pole keegi meist viiekümneaastane.
Enne tänase tarkuseni valutamist oli vaja sinu isaga järgmine linnakorter osta.
Kuna sina oleksid sündinud Neitsi tähtkujus – numbrisõbrast pedandina, nagu mina isegi – nimetan hinna ka. Ligi 1700 000 krooni. Oli selline rahaühik. Issi tegi eellepingu notaris oma nimele sissemaksega, kuid korteri ostsime kahe peale.
Ta muide ei olnud sellega nõus. Ehkki ma olin siis veel oluliselt sinisilmsem kui praegu, ei olnud mul õnneks tehniliselt võimalik teisiti nõus olla kui kahasse – isakene ei saanud ju pangalaenu, kuna oli mustas nimekirjas nii pangas kui äriregistris.
Ja siit tuleb fakt, mida ei saa justkui olla.
See on üks paljudest põhjustest, miks sind, tütrekene, ei saanud tulla.
Kui meie eelmise korteri müügi raha laekus… ei maksnud me sellega mitte uue korteri hinnast suuremat osa ära, vaid ma andsin tema pealekäimisele järele. Võtsin selle – minu jaoks tohutu – summa sularahas välja.
Andsin „korraks“ kogu klotsi su isa kätte…
Miks? Aga vot seks. Tõenäoliselt on oluline osa naiste lollustest tingitud mehe mõju all olemisest, mille põhjustab seksi käigus kujunev usalduse illusioon ning organismi sattuv sperma.
Spermatosaurus laenas iseenese tarkusest kogu korterimüügi hiigelsumma välja – ja suur pangalaen jäi jälle tervenisti minu kanda ja mitte ükski kokkulepe ei kehtinud.
Ja ometi olin ma varsti valmis võsast puhkeküla kergitama…
Sulle, tütrekene, teadmiseks, millised põhjused – aga see-eest pidevad – lisaks materiaalsele mahhineerimisele olid selleks, et sina ja sinu õed sündimata jäite.
Jutustan ühe loo. Ühe paljudest lugudest.
Läksime koos Saaremaale vähile. Veeloomakesi küttima. Milleks meestel sõbrad on? Selleks, et üksteist vindisena sisse rääkida. Ma ei tea, kas kogemata või meelega, et konkurent troonilt tõugata. Igatahes üks sopsus sõpradest rääkis välja, et nad olid eelmisel aastal samas kohas vähki püüdnud. Ja tookord oli kaasas… sinu issi üle-eelmine naine.
Rääkisin su vanemale vennale, kes sündimata jäi, kuidas üle-eelmine naine – eks suuresti ka tänu sellele, et tal on su isaga ühine laps – kogu aeg meie elus kolmandana figureeris.
Ilmselt on ta kenasti kaasas ka su isa praeguse seadusliku abieluga.
Mina olin ka. Mina ka lubasin parema puudusel, harjumusest ja inertsist kogu esimese aasta, mil juba linnas uut elu alustasin, sinu papsi oma voodisse. Tema uue suhte kõrvalt.
Haaremipidaja on su papa olemuselt. Ainult et erinevalt väärikatest sultanitest ei pea tema oma naisi üleval, vaid orjastab meid. Kui mitte rahaliselt, siis energeetiliselt.
Vähipüügi romantika rullus nüüd siis samas toas, kus aasta varem oli tunaeelmine naine. Sama saar. Sama talu. Sama voodi. Ma olin šokis.
Kui mehed vähilt tulid, läksin ma hüsteeriliselt mehele kallale. Piinlik jaa.
Mees põgenes voodi alla. Päriselt ka. Ma sain ta kätte.
Sõber-sisserääkija tuli vahele, sest kartis vist, et tapan hea joomakaaslase ära.
Mina peksin, karjusin, nutsin, minestasin, nutsin veel – ja jäin siis täiesti vait…
Läksin bussiga koju. Saare tagumisest päraperssest Lõuna-Eestisse.
Varjusin meie ühisesse korterisse, mille kogu laenu maksin mina – samal ajal, kui issi elas laialilaenatud raha intressidest. Kuidas sa muidu ikka kõiki oma naisi ja lapsi pead, eks ole…
Mõtlesin seal kõledas kastis, millest alles hakkasin kodu kujundama: mis siis oleks saanud, kui ma oleksin selle truudusetu tondi maha tapnud?
Mis siis oleks saanud…
Sama, mis Ühiskondlikuga, kes nüüd Naise ruumis kogemusnõustamisel istus. Tänu sellele võis siin istuda, et teda ei pandud istuma. Ühiskondlik ei tulnud jalga puhkama, vaid nõu pidama, mismoodi teda endiselt terroriseerivast häbikaasast ometi lahti saada.
„Kalmistul ka ei anna rahu,“ naeris Ühiskondlik kibedalt.
Karistusalune oli elanud seitse õnnetut armastuseaastat või õnnetu armastuse aastat mehega, kelles olid õigupoolest algusest saadik kõik klassikalised nartsissisti jooned – nagu õpikus või töövihikus. Paraku oli temake üks neist miljarditest, kes tormas mugavalt laialivalgunud hiidbeebit tissitama ja tussitama. Päästa oli vaja. Nii muhe ja mõnus mees ju… Et ta tookord üle pea armununa peegli ära oleks lõhkunud, ta ei mäletanud.
Mäletas, kui palju üleinimlikku jõudu tal esimesel kahel häbielu aastal oli. Koristas ja kuulas, puhastas ja potsutas, teenis ja teenindas. Õnnelik oli ka.
„Ühel päeval jäi mu pilk tervikpildil peatuma. Mida värki!“ meenutas Ühiskondlik. „Ma vaatasin, kuidas tont troonis majaesises iluaias, nagu iluasi. Perversne rasvunud vedel aiapäkapikk. Mitte keegi sellist ei ostaks, kui see aianduspoes müügil oleks. Isegi Buddha moodi mahedat naeratust ju polnud tal. Olid nõudlikult allapoole väändunud suunurgad, mis tirisid kogu näo lõualoti peale lösutama.
Lõualott koos õela trotsiga omakorda aeles ilma ainsagi lihaseta rinna peal. Toda toetas vedel vats, mis lödises lõtvade kintsude peal… Otse loomulikult oli – ju vist on praegugi see, mis kintsude vahel, üks päris tõhus tegija. Nii meid ära tehaksegi.
Vabandan üksikasjade pärast – see selgeltnägemine oli nagu taevane luup. Mikroskoop. Valgustus. Salvestus suisa kromosoomidesse, ma arvan.
Minu istutatud ja hooldatud lilleaias persendades tappis see ilane isend samal ajal tuhandeid kalu. Nii just. Tema tondiloss, mida ma pimedaks panduna orjasin, oli jõe kaldal. Sinna oli Euroopa rahadega rajatud kalapääs. Et pääsus oleks kudematulevate kalade jaoks piisavalt vett, tuli jõe taset paisuga tõsta.
Lödipüks oli hakanud jõe poole loivama, et veetaset tõsta – ent persendas peenrasse. Lilleke. Tema vingus molu oli järsku nii kohutavalt kole, et ma tahtsin talle labidaga pähe lüüa. Samal hetkel tulid õnneks inspektorid.
Naisterahvad. Need ütlesid mu häbikaasale, et aimasid valet. Nad olid helistanud ja küsinud, kas kalapääsus on veetase saabuvatele forellidele piisav ning lohh vastas, et valvab ja reguleerib kogu aeg.
Me sättisime nende naistega kolmekesi veetaseme õigeks.
Ma ei vaadanud pärast seda enam oma libakaasa poolegi.
Ärkasin arestikambris. Mis juhtus – ma ei tea. Mind oli paar tundi pärast seda selginemise hetke liiklusest maha võetud, täis nagu tinavile, templielevant, tarakan.
Ma ei mäleta reaalselt, millal ja kuidas ja kuhu ma sõitsin või kuskohas ja millega ennast nii ära sättisin.
Pärast eluohtlikust promillist toibutamist toimetati minuga kiirmenetluse korras kohus. Mind menetlesid puha naised – nii advokaat, prokurör kui kohtunik olid naised kõik.
Äbakaasa tundus kergenduse asemel isegi pettunud – sügavalt õel, pahatahtlik ja kade, nagu nartsissistid ju reeglina ongi – ei pandudki kinni. Ei väänatudki pankrotti viivat trahvi. Määrati ühiskondlikule tööle.
Kalmistul riisudes ja rohides ning öösiti oma enese tööd tehes sain rahuneda.
Rahunedes juba muigasin kurjuse rumaluse üle – mees oleks mu suuremat karistust nautinud vaatamata sellele, et see oleks tema mugavuse arvelt tulnud.
Nii kade oli ta mu elujõu ja mängulisuse üle, et see tuli iga hinna eest hävitada.
Kalmistutel käib ilmselt kogu maailmas koos traditsiooniline väsimatu memmeklubi. Mitte kontaktid lahkunutega, vaid teiste tädikestega, oli see, mida üksildased eidekesed vajasid. Tulid päevast päeva. Riisusid oma platsikest. Lubasid oma taadule, et varsti-varsti tulevad ja heidavad tema kõrvale. Vadistasid poolihääli omavahel.
Ja imetlesid minu ilusat meest.
See hakkas mind kalmistul ahistamas käima. Osavõtlikult. Võileivaga. Tädidega flirtides. Sest tal oli üksinda kodus igav.
Ja ma tunnen iga päevaga järjest selgemalt, et suren selle psühhoterrori kätte ära enne, kui memmed oma taatide kõrvale kivi alla pääsevad.
Seda on nii keeruline selgitada… Tuleb su lähedane inimene võileivaga… Ja see on nii kohutavalt õune, et suredki reaalselt selle kätte ära.“
Naine kinnitas, et seda polegi tarvis selgitada – nii tüüpiline ja by-the-book on see.
Ühiskondlik lisas, et tema srok on läbi saamas. Tal oleks võimalik kalmistule päriselt tööle saada. Tahaks ka. Aga ahistav mees on selle püha rahula tema jaoks ära rikkunud. Nii kodus kui kalmistul on silmad-kõrvad üha selja taga – iga hetk võis vampiir läheneda ja midagi tahta.
Lahutus. Lähenemiskeeld. L…its lugu.
Oma tavalisuses, massilisuses ja lahendamatuses eriti masendav.
Naine jutustas Ühiskondlikule ettevaatlikult ja kokkuvõtlikult oma teekonnast – alles siis, kui ämber oli mõlemas jalas, käes ja peas ka, taipas ta täiesti lõplikult ära minna.
Kui Naine selle päeva keissi – mis paratamatult tema enese haavadelt plaastrid maha tiris – Kirjanikuga jagas, juhtis too tähelepanu hoopis teisele kalmistu aspektile.
On ju kõigil meil üks tänav, pink ja puu…
Tänulikul rahval on kaunis komme pühendada teenekatele isiksustele nimelised pingid kohtades, kus mäletamisväärsed suurkujud tegutsesid.
Juuru kooli juures sai sildi kunagine kauaaegne koolijuht Eduard Aus, kes pidas vastu seitse riigikorda ning kelle õpilased ja järeltulijad olid austusega pingisildi avatseremoonial.
Kehtna mõisas ametikooli kõrval laululava ees on iga publikupingi seljatoel nimesilt. Nõmme turu naabruses selle maja lähedal, kus elas oma pika muusikalise elu lauljatar Leida Sibul meenutab nimeline pink tema lugu.
„Kui saja aasta kestel kordub sama kevade“ laulu teatakse, pink aitab meeles pidada, kes esitas.
Vahur Kersna kunagine saatesari „Iga pink räägib oma loo“ kinnistab mäletamist omakorda neist pinkidest ja nimelistest kangelastest jutustades.
Ave Alavainut mäletav istekoht on Hiiumaal Kärdlas tema loodud kultuurikeskuse Ave Vita ees. Oscar Wilde ja Eduard Vilde istuvad skulptuuridena mõlemad Tartus Wilde kohviku ees.
Juuru koolile nime andnud Vilde kirjutas esimese Eesti Wabariigi ajal ka oma perenime W-ga. Tallinnas on tal nüüd Vilde tee ja majamuuseum.
Haapsalu linna üks sümboleid on Tšaikovski-nimeline pink kohas, kus geenius suvitas ning „Luikede järve“ ja „Lillede valssi“ komponeeris.
Meil sinuga on võimalus komponeerida oma enese elu nii, et meistki jääb nimeline tänav, pink ja puu. Selle elu, kes on puu istutanud, ei ole asjata elatud. Tead ju küll: meie elu on siin ilmas nii kui linnul oksa pääl…
Naine silmitses sirelite vahel, kuidas Ühiskondlik nokitseb iidse hauasamba küljest harja ja küüntega sammalt. Karistusalune ümises pirakale postamendile ja selle peal kõrguvale hiiglaslikule ristile isamaalist viisi.
„Jäidki siia Maarjamaa mulda ainult vanurid ja lapsed,“ pomises Uhiskondlik, juuksed näo ees putukaid peletamas. „Ära võeti teie käest teie maad ja mõisad. Minema läksite. Mõistan teid. Oma orjameelset rahvast mõistan ka. Nii kaua teise rahva teenistuses – eks sellepärast oma riigi saamine üle pea kokku lõi ja natsinaliseerimine teile kallale tuli.
Mida muud te siis tegema piditegi – solvusite ja lahkusite. Mõisad jäid lagunema. Küllap te sealt pilvepiirilt teate, et maajuursed tõusikud ahnitsesid teie mõisad endale, kui kolmkümmend aastat tagasi taas Eesti riik sai. Omada tahtsid – peale hakata nendega midagi ei osanud.
Nõukogude ajal mõisates olnud koolid ja haiglad pandi kinni… Uued omanikud pusisid pisut – ja jätsid endale võetud paleed pudenema. Oo, Eestimaa…“
Ühiskondlik ajas end sirgu. Imetles oma kätetööd. Kummardus mõisniku koera haua kohale, mille kivi oli vähem mõranenud kui kõrvaloleva amme hauaplaat. Nokitses küünega kirjatähtede põhjadest sammalt ja vetikaid.
MORITZ.
„Vedas teil, et te ei saanud teada, mida meie jaoks venelaste Z tähendab,“ kõneles Ühiskondlik koera kalmuga. „Maailm on hulluks läinud. Sõdib nii, et Gaia väriseb. Ja ikka ei saa inimesed aru, et planeet ei kannata meid enam välja. Mu egotrippijast mehike peaks kõigest ühtainsat kalapääsu jälgima, et kalad kudema saaksid. Selle asemel persendab peenras ja pugib pirukaid.
Kui kalad ei pääse kudema, jäävad sajad tuhanded kalad olemata, lindudele ja ulukitele toit kasvamata ning inimene jonnib siis hirmunult – miks metsloomad meie õuedel kodulinde ja -loomi murravad. Keegi ei tea, et üksainus pekine luuser jättis üheainsa liigutuse tegemata…“
Naine muigas ja tänas Ühiskondlikku selle eest, kuidas too iseendaga tööd tegi.
Loomulikult ei käinud Naine oma kliente-nõustatavaid kontrollimas ega jälgimas. Kalmistu oli linnaosa ainus kaunis ja vaikne park. Mõtlik ja mahe.
Enne kui Naine jõudis kavatsetult sirelite vahelt Ühiskondliku juurde astuda, saabus naaberhaua juurde pisike käbeda sammuga naksis Mustlanna. Samavõrd kui mustlaseks nimetamine pole eurodirektiivide kohaselt korrektne ja selle eest bännitakse sotsiaalmeedias, hakkas Mustlanna sügelema, kui keegi teda romatas.
Ümber baltisaksa parunite hauaplatside oli mitmeid mustlaste pereplatse. Rohkete kunstlilledega, kenasti hooldatud, sest romatarid tavatsesid samuti surnuaia põlispuude all oma värvilisest argielust hinge tõmmata.
„Gelem-gelem!“ itsitas paruni gigantse hauasamba ees seisev Ühiskondlik.
„Tšauki!“ naeratas Mustlanna oma väikese tumeda, ent kahvatu näoga. „Noh, leidsid endale kogemusnõustaja?“
Ühiskondlik ei jõudnud vastata.
Tema õlga napilt riivates kukkus päratu kivirist temast mööda.
Kostis kume maad väristav tümakas, kui rist end poole meetri sügavusele kalmuliivasse puuris.
Ühiskonlik ja Mustlanna põrnitsesid sügavasti maas risti.
Selge, et mõlemad kujutlesid, mis juhtunuks, kui…
„Te päästsite praegu tema elu!“ teatas spontaanselt sirelite vahelt Ühiskondliku ja Mustlanna juurde kiirustanud Naine.
„Jumal päästis,“ uskus Mustlanna.
Kalmistukolmik jättis vahele kombekohase oh-teie-ka-siin ning ah-mis-kena-ilm faasi ning oli vahelduseks lihtsalt vait.
„Ma tahan kommi!“ nõudis Mustlanna jupsakas rahvuskaaslane.
„Vennakene-kullakene, neid komme ei tohi võtta – need on meie emale, tema hingele!“ manitses Mustlanna oma vanemat venda-lihtsakest ning andis talle taskust asenduskommi.
„Oi kui ilus tüdruk!“ rõõmustas vennakene, komm põses. Rahmas esimeselt ettejuhtuvalt kalmukünkalt lille ja kinkis Naisele.
Naine keerutas lille sõrmede vahel. Märkas otsekui esmakordselt, et tal on lõpuks ometi kordki elus korralik maniküür, mida ei pea järgmisel hetkel mõnda peenrasse suruma. Ta mõtles Kirjanikule, kellega sõbrustamise mõne aasta jooksul oli ta aru saanud: ei olegi vaja midagi välja mõelda, et põnevaid süžeesid kirjutada – kõik toimub päriselt – nagu ka sajandite jooksul kirjutatud miljonites tekstides.
Kirjutatud on…
Ühiskondlik tutvustas kaht kogemusnõustajat omavahel. Mustlanna, ülekoormatud kogemusnõustaja juhataski paari hauaheietuse järel Ühiskondliku Naise juurde. Daamid naeratasid teineteisele teadva ning lisaks naiste solidaarsusele omase pilguga.
„Issand kui õudne!“ kostis alleelt kime nasaalne sootu hääl.
Naine mõistis sekundi murdosa jooksul, et tupervaaret nagu aaret vastu rinda hoides lähemale õõtsuv tegelane on See.
Ühiskondliku mees vahtis kaeblikult hauamonumendi risti ning taeva poole turritavat igiammust armatuuri tüügast, mis alla andis ja risti vabaks laskis. Millimeetri võrra Ühiskondlikust mööda.
„Sa oled tõeline vandaal! Riik usaldas sind, lubas sul vangla asemel siin kõblata – ja mida sina teinud oled!“ ringutas See käsi nii, et võileivad väntsusid plastkarbis kaeblikult edasi-tagasi. „Täpselt niimoodi sa igal pool alati käitudki!“
See võttis tupervaarest buterbroodi ja surus vilunud liigutusega oma päratusse suhu ning asetas siis teatraalse puusanõksu saatel toidukarbi risti kõrvale maha, endal pudi ja ködi lõtvade huulte vahelt tuhisemas.
Naine teadis, et isegi Kirjanik peab seesugust stseeni maitsetuks liialduseks, kui ta seda talle kirjeldab.
See läks vandaalide madalast seltskonnast ilma käskimata minema.
Tema võileibadest nõrgus hindamatu kingituse, andami, almuse kõrki hõngu.
Naised istusid napile pingile ritta, nagu kolm seltsimees emapääsukest ning jagasid kuldaväärt kraami omavahel ära. Vennakene ei tahtnud.
„Minu kadunud mees oli üsna samasugune,“ muigas Mustlanna, nii et tema kaunijoonelise suu ümber mänglesid filigraansed iga-emotsiooni kurrud. „Tema nimi oli Vladimir ning talle mehele minnes nägin temas kõike, kelleks ta saada võiks. Jumal oligi ilmselt temasse pannud kõik, mida ma aimasin. Ainult et ta ei saanud selleks mitte kunagi.
Minust sai Tsõganka-stahhanovka ja tema oli enesestmõistetavalt püha Veevalaja Vladimir. Mina sünnitasin ridamisi lapsi, müüsin turul, vaatasin kätt ja panin kaarti.
Tegevusetus tegi Vladimiri järjest vedelamaks, nii et temast mandus nunnupunnu koduloom Volodja.
Esmalt nädalavahetuseti, kui tabor kokku tuli – siis juba igal õhtul hakkas Volodja kaugelt ja kõrgelt liiga palju jooma. Purjus olles oli ta brutaalne Vova.
Tosin aastat pärast meie abiellumist sain esimest korda peksa. Vova oli minu teenitud raha otsas mõnuledes täielikult maha käinud. Peksasaamised said normiks.
Mees, kes oleks võinud olla meie parun Volodar, oli nüüdseks kõigest Vovka.
Plädises joogisena – aga seda oli ta lõpusirgel tuigerdades pidevalt – et tema on tegelikult hoopis Vodolaz. Suur šamaan ja selgeltnägija.
Siia kivi alla sai ta oksesse lämbudes. Nagu sinu ilusakene, oli minu oma samasugune vedel ja laialivalguv. Viinavalaja liigsed liitrid voolasid magades kopsu ja nägemist.“
Kogemusnõustajaks õppides ja praktiseerima asudes kobatas Mustlanna esimese tööna kohe ühe bändi otsa. Sõna otseses mõttes. Paarike, kes kahekesi kõrtsides ja pulmades musitseerides elatist teenis, meenutas Whitney Hustoni ja Bobi Browni kooslust: koos musitseeriti ja joodi ning peksti teineteist. Koos lust polnud vägivald.
Oskamata kuidagi teisiti nõiarattast väljuda, pöördus nii politseisse kui nõustaja poole naie. Õrnemaks sooks peetakse ju.
Kadestatud rock-staaride kulissidetaguse tegelikkusega tutvumise järel oli Mustlanna ühtaegu nii õppinud kui nõustanud ning tal oli nüüd äärelinnas 21 klienti. Atškoo.
Eriline vennakene ning oma lastekarjast kaks väikest roma samuti erilised ka veel…
Nii ta Ühiskondliku edasi Naise juurde suunaski.
Kui Naine kirjanikule päevasest jalutuskäigust jutustas, oli tollel võimalus oma päevatööga vastata. Arutles maarjamaise vene kultuuri teemadel, olles seega viie mehe eest töötava, ent tõmmu näo tõttu ikkagi nii-ja-naa vaadatava Mustlanna motiiviga kaunis sünkroonis ka veel.
Tšaikovski pingi lõbus seltskond
Näe, istuvad mehed Haapsalus Tšaikovski pingil. Vaatavad novembrikuisele merele ja mõtisklevad, kas tulevad Maarjamaa rahvusäärmuslased ning lükkavad nad koos pingiga kargesse merre või halastavad. Tulised eesti mehed, teadagi…
Loeb üks meestest, Puškin, ette teistele meestele. Jessenin ja Tšaikovski on need.
Осень – Унылая пора! Очей очарованье!
Александр Сергеевич Пушкин
Унылая пора! Очей очарованье!
Приятна мне твоя прощальная краса —
Люблю я пышное природы увяданье,
В багрец и в золото одетые леса,
„Ei ole siin enam mingit lummavat värviküllust ega imeilu,“ ohkab Tšaikovski. Talle ei tule mõttessegi vennastele väita, et see on tema pink – istutagu lahkesti mättale – ta on helde slaavlane, mitte kitsi ugrimugri. „Möödas kõik kaunis.“
Seepeale vaidleb tõmmu Puškin enese kohta peaaegu leebelt: igal aastal tuleb uus sügis.
Jessenin, kes suutis end muide akna käepideme külge puua – on tahtejõud! – tõuseb pingile püsti.
Pingi omanik ei keela ka. Kes selle pingi omanik õieti ongi – Haapsalu linn või Eesti riik?
„Mina jään,“ kinnitab Puškin. „Mul on Lydia Koidulaga üks ja sama esiisa, Peeter Suure moorlane.“
„Parem ära ütle eestlastele, et nende koidulauliku vaarisa oli afroslaavlane,“ itsitab Jessenin.
Ja deklameeribki Jessenin:
Жизнь — обман с чарующей тоскою
Жизнь — обман с чарующей тоскою,
Оттого так и сильна она,
Что своею грубою рукою
Роковые пишет письмена.
Я всегда, когда глаза закрою,
Говорю: «Лишь сердце потревожь,
Жизнь — обман, но и она порою
Украшает радостями ложь».
Обратись лицом к седому небу,
По луне гадая о судьбе,
Успокойся, смертный, и не требуй
Правды той, что не нужна тебе.
„Oh vennas, sinu luuletustes on nii palju enesetapu eelhoiatusi, et kõik pidigi lõppema nii, nagu lõppes. Või oleksid sa, huligaan ja napsulemb, vangis lõpetanud,“ naeratab Tšaikovski.
„Koos sinuga, mu armas!“ naerab Jessenin. „Kreekas lubatu vajas hilisematel ajastutel fassaadi. Mina abiellusin tegelikkuse katteks Isadora Duncaniga.“
„Tantsis sinu naisukene „Marseillaise’i“, ainsaks ihuvarjuks prantsuse lipp – istus Bugattisse ning jäi oma pikka salli pidi sportauto tagaratta ümber, läbus, vaeseke…“ haletseb Puškin.
„Teda, iharat, oleks aina igat moodi nimetatud, Jumal halastas talle. Meie sinuga oleksime nõukogude režiimi ajal mõlemad oma eelistuste pärast vangis istunud. Loodetavasti koos,“ naeratab Jessenin Tšaikovskile.
Vaatavad mehed-velled merele, et sooneutraalsemat teemat leida. Luiged lähevad – ja puri saabub.
Ei või olla, Lermontov! Kas ta Kaspia merel ära ei uppunud?
Белеет парус одинокий
В тумане моря голубом…
Что ищет он в стране далёкой?
Что кинул он в краю родном?
Играют волны – ветер свищет,
И мачта гнётся и скрипит…
Увы, – он счастия не ищет
И не от счастия бежит!
Под ним струя светлей лазури,
Над ним луч солнца золотой
А он, мятежный, просит бури,
Как будто в бурях есть покой!
Lermontov naeratab meestele mõnevõrra solvunult: „Ära uppus minu-nimeline laev, mis Leningradist üle Atlandi Ameerikasse sõitis. Viidi teisele liinile – ja uppuski.“
Lenin… kuskohast?
Ahjaa, Peterburg oli ju vahepeal Leningrad ühe veidra Uljanovi auks, kes endale Leena jõe järgi kunstnikunimeks Lenin võttis.
Ei ole vaja nimesid vahetada ega kurssi muuta, pärast jama kui palju.
„Kui keegi kursiga seotud jamadest kõike teab, siis see olen mina,“ astub ligi Krõlov.
Когда в товарищах согласья нет,
На лад их дело не пойдёт,
И выйдёт из него не дело, только мука.
Однажды Лебедь, Рак да Щука
Везти с поклажей воз взялись
И вместе трое все в него впряглись;
Из кожи лезут вон, а возу всё нет ходу!
Поклажа бы для них казалась и легка:
Да Лебедь рвётся в облака,
Рак пятится назад, а Щука тянет в воду.
Кто виноват из них, кто прав – судить не нам;
Да только воз и ныне там.
Nii palju siis luikede minemisest ja kursi muutustest keset kurje ilmu.
Külm hakkab härrasmeestel – arutlevad, kuhu oleks sobiv sooja minna. Teatrisse loomulikult, on ühine otsus. Läheks vaatama midagi, millest aru saaks.
„Kes meie omadest praegu siinmail mängukavas on?“ küsib Krõlov.
„Googeldame!“ pakub end muutuvate aegadega kursis hoidnud Lermontov.
„Gogol?“ imestab mööda promenaadi platsi patseeriv Tšehhov. „Ikka minu „Onu Vanja“ ja „Kolm õde“ peaksid repertuaaris olema.“
Googeldamise peale saabub ka Gogol – kutsuge, nad tulevad!
„Tervitus, surnud hinged!“ hõikab Gogol. „Loete hullumeelse päevikut?“
„Peaaegu,“ nõustub Tšehhov. „Mängukavas on Bulgakovi „Meister ja Margarita“ ning Dostojevski „Kuritöö ja karistus“. Varasematel aegadel oleksid nad ebamugavate geeniustena hullumajja pandud, kui nad poleks võõrsile pagenud.“
Enne kui härrased jõuavad otsustada, millisesse teatrisse sooja minna, hõikab keegi seltsimees Pilv Pükstes, kelle auks vürst Peeter Volkonski tegi rockbändi ja kirjutas laulude tsükli:
Послушайте!
Послушайте!
Ведь, если звезды зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — кто-то хочет, чтобы они были?
Значит — кто-то называет эти плево́чки жемчужиной?
И, надрываясь
в метелях полу́денной пыли,
врывается к богу,
боится, что опоздал,
плачет,
целует ему жилистую руку,
просит —
чтоб обязательно была звезда! —
клянется —
не перенесет эту беззвездную муку!
А после
ходит тревожный,
но спокойный наружно.
Говорит кому-то:
«Ведь теперь тебе ничего?
Не страшно?
Да?!»
Послушайте!
Ведь, если звезды
зажигают —
значит — это кому-нибудь нужно?
Значит — это необходимо,
чтобы каждый вечер
над крышами
загоралась хоть одна звезда?!
Tohib siis nii proletaarse seltsimehega, kes end aastal 1914 sel kombel väljendas, üldse suhelda?
„Peab!“ kinnitab taamal adra taga astuv Lev Tolstoi. „Minu sugulane vürst Volkonski tõlkis ansamblile Rosta Aknad Majakovski poeemid, järelikult on endiselt õigel teel see jalg, mis adra järel käib. Just aristokraatidel ja intelligentidel on kohustus näidata, kes on tegelikult slaavlased.“
„Me pole need Tšingis Khaani eostatud segaverelised, kes toodi eesti tehastesse ja kolhoosidesse rändrottideks,“ kinnitab Majakovski. „Me oleme Võssotski ja igatsusest oigava pilusilmse Tsoi rahvas, Bojarski kolme musketäri ja Pugatšova miljoni punase roosi inimesed oleme.“
„Kuule, mees, selle meloodia kirjutas üldse lätlane Pauls. Laima Vaikule lauldud „Ermitaaži“ ka!“ kippus härrandliku Tšehhovi sõnastuses asi farsiks nii Tšaikovski pingil kui kogu maailmas – tõdesid kõik lõbusaks seltskonnaks kogunenud. „Pugatšova põgenes oma noore mehe ja kaksikutega Venemaalt. Peatage maailm, ma tahan maha minna – või…?“
Puškin, Lermontov, Jessenin, Tšehhov, Majakovski, Krõlov, Võssotski, Gogol, Tsoi – ja ei-tea-kustkohast ilmunud Baturin oma „Karu südamega“ silmitsevad merdpidi ilmuvat valget laeva.
Kõigi maaade ja ajastute rahvad on oodanud prohvetite, oraaklite, šamaanide ja gurude lubatut. Lubatud on laevu ja helikoptereid, puid ja maid. Kolmemastiline kuunar randub Haapsalu madalates vetes, jättes enda järel kiilu küntud sügava igavese vao.
„Kes teie olete?“ imestab Tšaikovski pingi lõbus seltskond. „Mis keeles teid kõnetada?!“
Sealt nad tulevad – Zevakin, Airapetjan ja Tetris Gameboy, 21. sajandi kultuur Euroopa aknas, millel on ja ei ole ka nii palju ühist Rosta Akende ja Haapsalu lossiakna Valge Daamiga kui et püüti öelda: me oleme olemas. Oleme täpselt samasugused, nagu sina. Armastame ja häbeneme seda. Ihaldame ning kardame olla patused. Paremini, kui Bojarski, pole mitte keegi suutnud Dumas’ musketäre tõlgendada:
Pora, pora poraduyemsya na svoyom veku
Krasavitse i kubku stshaslivomy kinku.
Poka, poka pokatshivaya peryami na shlyapah
sudbe nye raz shepnyom: mersi boku…
Venelane Zeva, mägede poeg Stefan ja ukrainlane Pavel – Gameboy Tetris, noh – küsivad ajaloo prügikasti lükkamise hirmus seltskonnalt: tulete pardale? Jah, Tolstoi hobune ja ader mahuvad ka. Kõigi ajastute suurte ja väikeste rahvaste hirmud ja kompleksid mahuvad.
„Mina ka, mina ka, mina ka!“ jõuab kangelaslik Trotšinski pingi juurde.
Muidugi sina ka – sina eriti!
Kirjanik ütles Naisele, et ainus vägi, mis päästab naissoost Gaia, on naiste ühinemine. Mustlanna ja juuditar, eestlana ja segavereline – naised mõistavad üksteist alati.
Ainus moodus lõpetada vene kultuuri uputamine on piiride kaotamine.
„Mulle meeldivad õnnelike lõppudega muinasjutud, seepärast usun: see on võimalik.
Tahan, et gloobuse pealt kaoksid meelevaldsed kriipsud – riigipiirid – mille pärast on aastatuhandeid tapetud… iseennast.
Eemalda piirid Taiwani ja Hiina, Põhja- ja Lõuna-Korea vahelt – ja sõdimine muutub absurdseks.
Pole inimese-nimelise viiruse joonistatud joonekesi planeedi Maa paljukannatanud näol – ning kremloidide vennatapusõda muutub enesetapuks. Mina mind, vend venda – miks, mille nimel…“ unistas Kirjanik. „Baltisakslaste igavesed alleed ja kalmistud võiksid ju ometi olla juba ammu meile õpetanud, kui nõme on rahvuse pärast tapelda.
Tänan hetke eest, mil Eestimaa väikelinna medõde loeb mulle kuulaja eest tänulikuna Puškini „Sügist“ ning mina vastan talle Lermontovi „Purjega“ ning me mõlemad mõistame, millest kõneleb Jessenini „Elu pettus on…“
Me oleme sarnase ajaloo ning selle loonud inimeste tajuga eestimaalased, mitte surnud hinged.
Palun ärge lükake Tšehhovi pinki koos monumentidega merre ega ajaloo prügikasti. Lillede valss, luikede järv ja isegi sügavalt tumedad platnoide laulud kaaskõlavad meid õnnelikuks. Eh, zagubili…“
Naine vastas, et kogu võõrastuse ja mõistmatuse juures teiste rahvaste vastu on ta ometi läbi elu kodust koju, lootusest unistusse ja selle luhtumisse rännanud sõna otseses mõttes mustlasena. Igal peol alati, kui ah-millal-saaksin-ma-mustlasena mängiti, esimesena tantsupõrandale tuhisenud – kasvõi üksinda.
Tütrekene, kõik – eranditult absoluutselt kõik naised on üksinda.
Me oleme üksinda sündides, sünnitades, abielus ja surres.
Eriti üksinda oleme ennast jagades. Selles on maailmameistrid kõigi ajastute igast rahvusest naised.
Nõukogue ajal ei tohtinud me mõeldagi, et meile vene inimene ja kultuur ei meeldi.
See-eest saime altruistlike-masohhistlike venelannadega sügavalt tuttavaks.
Samavõrd kui soome ja ameerika naiste olemasolugi polnud soovitav teada, olid nemad seal täpselt sama üksinda.
50aastasena lugesin Nicky Macay teksti selle kohta, mille eest alateadlikuks kaitsmiseks ma su sünnitamata jätsin. Olin alljärgnevat juba oma olemasolevate laste puhul ja nähul piisavalt kogenud. Oma nahal ammugi.
„Ema sünnitab meid. Elu tuleb temast. Ema eemaletõukumine meist ja võimetus aktsepteerida sidet, mis meiega tekib, võib avaldada tõsiseid tagajärgi meie kõigis eluvaldkondades. Näiteks võib tugevalt kannatada meie sisemine oskus armastada ja olla armastatud. See on paljude jaoks kohaks, miks tekivad hilisemad takerdudumised ning suutmatus hilisemas elus selles teemas end hästi tunda.
See ema-lapse suhete katkemine toob kaasa mõned tavalised, kuid väga hävitavad mustrid:
Ma ei ole piisav.
Ma ei ole armastust väärt.
Mu ema ei teinud piisavalt, ei andnud piisavalt, ei armastanud piisavalt.
Ootan, et mind nähtaks ja armastataks.
Ootan, et olla armastust väärt.
Liini jätkamine ei ole ohutu.
Emaliin ja valdkond mõjutavad ka loovust, õppimist ning emotsionaalset suhtlemist. Kui see on mingil moel häiritud või takerdunud, kannatame oma eneseväärikuse ja enesekindlusega suuresti. Võime longata ühest suhtest teise või kannatada emotsionaalselt haavatavas suhtes, lootuses, et lõpuks meid armastatakse ja me kuulume emotsionaalselt kokku.“
Ehkki ma lugesin neid professionaalide kirjutatud tekste alles kolmkümmend aastat pärast sinu sünnitamisest loobumist, teadsin. Ma teadsin, et ei suuda katkestada haige emaliini needust ega mürgiseid mustreid muuta.
Liiga ametis enese jagamise, pihustamise, pudistamise ja killustamisega olin.
Oma ohvrienergiaga tõmbasin üha uusi erinevatel tasanditel alandusi ligi.
Mis ema ma sellisena sulle olnuksin, kui poja ja tütre – tema eriti – kaitsmisega selle tõbise naisliini toksilisuse eest toime ei tulnud? No vot.
Rhonda Lewis: „Väidetavalt kogevad lapsed (tavaliselt tütred, kuid mõnikord ka pojad) emahaava, kui nende ema:
– pakkus küll tuge, hoolitsedes laste füüsiliste vajaduste eest, kuid ei andnud armastust, hoolt ega turvatunnet
ei pakkunud empaatiat, et peegeldada lapse emotsioone ega aidata tal neid emotsioone sildistada ja juhtida
ei lubanud lapsel negatiivseid emotsioone väljendada
oli eriti kriitiline
ootas lapselt tuge oma füüsiliste või emotsionaalsete vajadustega
ei olnud lapsele kättesaadav, kuna ta pidi töötama või oli hõivatud oma huvidega
(Pange siiski tähele: võite olla töötav ema – isegi töötav üksikema – ilma emahaava tekitamata!)
oli ise kannatanud emotsionaalse või füüsilise väärkohtlemise all, ei tervendanud enda traumat ega suutnud seetõttu armastust ja hoolitsust pakkuda
tal oli ravimata vaimne häire
koges alkoholismi või uimastisõltuvust
Sinu praeguse elu suur osa emotsionaalsest tasakaalutusest võib tuleneda lihtsalt faktist, et:
Su ema polnud emotsionaalsel tasandil sinu jaoks olemas.
Sa ei tahtnud oma ema poole lohutuse või turvalisuse saamiseks pöörduda.
Sa kahtlesid, kas sul on ema heakskiit, nii et sa püüdsid alati olla täiuslik.
Sa tundsid end ema läheduses närviliselt ja hirmununa.
Sinu ema eeldas, et sa tema eest füüsiliselt või emotsionaalselt hoolitseksid.
Kui ülaltoodud loendi punktid puudutavad sind, mida see sinu jaoks praegu tähendada võib? Need negatiivsed tunded võivad olla põhjuseks, miks praeguses elus koged selliseid mustreid nagu:
madal enesehinnang
emotsionaalse teadlikkuse puudumine
võimetus ennast rahustada
tunne, et soojad ja toitvad suhted pole sinu jaoks võimalikud
Soovitused tervenduseks – eestlannade jaoks Stella Shakti lisadega:
TEADVUSTA, ET SUL ON OLNUD VALUS
päeviku pidamine ja endale oma tunnete tunnistamine võivad aidata – tunnete tunnistamine aitab neid vabastada
ENESE ARMASTAMISE SISSE JUURUTAMINE
paku ise endale seda head ja lohutavat ja hoolitsevat, mida oled oodanud väljapoolt
TEADVELOLEKU PRAKTIKAD
duaalsusest kõrgemale tõusmine näiteks läbi meditatsiooni, reiki, teemant-tervenduse, siin võivad olla suureks abiks ka konstellatsiooniteraapia ja rännaku-meetod
OLE ISEENDATEADVUSELE EMAKS JA ISAKS
õpi ise ennast kiitma, hoidma, abi saamiseks pöörduma sinna, kust sa saad seda vajalikku tunnustust ja hoitust
ANDESTA nii emale, aga eelkõige iseendale, et nii keeruka elu valisid.
Iseenese hoidmise ja kiitmise pisike suurkuju oli mäletatavasti Pipi Pikksukk.
Ma ei tahtnud, et kasvaksid orbude printsessi saraseks – kusjuures endal on vanemad füüsiliselt ju täiesti olemas.
Oleksin olnud rase ajal, mil su ebaisa krabas uusi ja pani vanu naisi.
Enne meie Saaremaale-reisi oli su mitteisa esimese lapse ema käinud mul kodus ja palunud laenuks õhkmadratsit.
Ma pole kade – aga sellele naisele ei tahtnud anda. Mees helistas mulle ja käskis anda – et see üleeelmine sinu kah-isaga selle peal…
Võõras naine tuli sel ettekäändel mulle koju, nägi, kuidas me elame, pani silma peale – see on ju tegelikult nii lihtne. Eriti kui ohver ei oska kurja silma blokeerida, tagasi saata ega puhastada. Siis ma veel ei osanud.
Issand jumal, mida sa minust tahad – küsisin nii Jumalalt kui sellelt naiselt.
Miljon mõtet kihutas korraga mu keemaläinud peast läbi. Olin korduvalt minestamas ning võõra naise pilgust nägin, et ta märkab mu elujõu kadumist ja vahkviha.
Mis lapsi ma selles sigrimigris juurde pidin sünnitama? Ma ei tea ega mäleta ega märganud ju olemasolevaidki lapsi – nii äge oli mu enese ellujäämisvõitlus.
Päeval töötasin tanklas. Ööpäevaringselt müüsin kodus kataloogiriideid ja lõhnaõlisid – see oli varajane e-kaubandus.
Lisaks tegin küünetehniku ja ripsmetehniku tööd.
Ma ei mäleta – absoluutselt ei mäleta, mida mees samal ajal tegi, igatahes mina maksan arveid, laenu ja ostsin toidu.
Ma ei saanud rohkem kedagi oma ellu lubada.
Anna andeks…
„Ma ei saa rohkem kedagi oma ellu lubada,“ ütles Naine Klassiõele. „Anna andeks.“
Loomulikult oli ebamugav.
Muidugi tundis ta ära öeldes end halvana – nagu tervendamata naisliini tüdruk peabki. 50aastane Klassiõde oli rase. Päriselt ka. Rase oli ta mehest, kellele poleks õigupoolest teregi tohtinud öelda. Sündimas oli tema kaheksas laps. Normaalne.
Taeva abiga vähendas Klassiõde lausehaaval Naise süütunnet vastutulematuse pärast.
„Minu kõige vanemaid lapsi hakkas mees raputama ja togima üsna kooselu alguses. Nad olid alati kõiges süüdi. Kasvõi selles, et on oma isa nägu. Keskmised hakkasid suvaliste esemetega vastu vahtimist saama siis, kui vanemad poisid läksid kodust ära koolidesse ja tööle. Nüüd, kus ma viimast ootan, saavad juba iga päev koslepi kõige nooremad lapsed. Eile haaras mees minul juustest ja sakutas nii, et mul läks pilt eest. Järgmiseks saan vaatamata tema lapse kandmisele tohlaka, ma juba tean,“ vuristas Klassiõde.
Naine küsis sõsarakese käest täpselt seda, mida küsiks iga loogiline inimene: kui tüüp on mitu aastat lapsi tuuseldanud, miks sa siis ometi talle veel ühe lapse sünnitad?
„Ma lootsin, et lõpetuseks tuleb tütar. Aga see kaheksas tuleb ka poiss. Minust saab kuu aja pärast kaheksa poja ema,“ vesistas emakene, kelle kõrval Aleksis Kivi kirjeldatud seitsme venna ema oli poisikene.
Naine mõtles, et õigupoolest tuleb taevast tänada, et tüdruk sellesse põrgusse ei tule.
Ta selgitas, miks Klassiõde tema korterisse tormivarju ei tule: läbikäidavate tubade ja avatud köögiga moodsad korterid on projekteeritud ühele tänapäevasele inimesele. Isegi paarid seal niimoodi elada ei saa, et oleks võimalus eralduda.
„Ma tulen ainult mõneks nädalaks, kuni uue koha leian,“ lubas Klassiõde. „Kaasa võtan ainult kolm poega. Selleks ajaks, kui beebi sünnib, leian järgmise korteri.“
Nagu hulkuv kass – ainult kolm poega…
Ma ei saa. Ei või. Ei tohi. Ei ole. Ei tule.
Kobamisi, aga kindlalt ära öeldes vingerdas Naine ammuse teekaaslase haardest minema, viimaseks – ent see-eest korduvaks märksõnaks TURVAKODU.
Varjupaik…
Naisel oli sellevõrra lihtsam klassisõsarakese käest minema libiseda, et ta kiirustas kohtingule. Teda kutsus kohvikusse paarkümmend aastat noorem, aga natukene tuntud ja väga efektse välimusega mees.
Filmimees oli oma emaga koos mõned linateosed loonud. Üht neist oli Naine näinud. Pilte Filmimehest näidati meedias ohtrasti, kui neid hiljutilahkunud emaga aegajalt mõnele auhinnale nomineeriti. Kas ema ja poeg tandem neid auhindu ka said, Naine ei teadnud – polnud seni tema huvi ega ala.
Pärast kohvikuskäiku aga oli ta nii rabatud, et polnud esimese soojaga – suisa kuumaga – võimeline Kirjanikule isegi jutustama, mis Filmimehega kohtingul käies tegelikult toimus.
Nagu tellitud, oli Kirjanik just valmis saanud teksti vampiiridest, kelle käest vabastamise hoogtöö parasjagu käivitus.
Kuivõrd oli lõplikult selgeks saanud, et nartsissiste tervendada ega aidata ei saa, oli teejuhtide missioon empaadid ja ohvrid nende käest vabaneda.
Just samal ajal, kui Klassiõde end ja poegi oma nartsissistil peksta lasi, tuli igast uksest ja aknast tervendus ja valgustus ja avanemine.
Kirjanik lasi Filmimehega kohtumisest oimetul Naisel rahunemiseks seda lugeda.
Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
Praegu „juhtub“ nii, et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise – nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teaberuumi nõustamisväljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks, et nad saaksid teha seda, milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled, kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eelarvamused on semantiline-semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesestmõistetav tänamatu tarbimine, vägivaldne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931. aastal, Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile, mislaadi nabanööride lõikamine käib.
1955. aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile „Ainult unistus“.
Vikerkaaretagune Helend Peep laulis aastakümnete jooksul mitmete põlvkondade alateadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enesehaletsuse ülemlaulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult, olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokkusattumus on teatavasti märgiline!
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Nartsissistid on kaunid isendid, kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik, inkasso, kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homoseksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab peavalumeedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses, tehakse ilusad hinged põlvkondhaaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühhoterroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid, kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani pealkirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaalpoliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi, kes teevad kõik, kes neid armastavad, katki, suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama, adumata: sellest sundusest enamus lapsi terve hingeeluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks egomaniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taastootmise ahelale ei saa paraku öelda: „Ära poegi!“
Antiikmütoloogiline kaunismees Narcissos imetles iseenese peegeldust veepinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev eneseimetlus peidab õielehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat: nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üleväärsusena avalduva alaväärsuse ahelreaktsiooni, kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda, mis-kes ta ise iial olla ei suuda. Võõrasõel ja kahjuisal on lihtne elektri-kedervarre-varingute-mürkidega jupphaaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop peategelase lapsepõlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurbloos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi – aga ka ihaldatu. Ei saa mina, ärgu saagu keegi teine ka – koer heintel: ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab, et on gurud ja šamaanid. Ainsad, kes neid maandada ja kuundada, kahjutustada ja pareerida suudavad, on sigma ehk superempaadid ning loomulikult peavad egohaiged iseennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Kui egotrippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat, oletab temakene ekslikult, et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia, raha, armastuse, keha – ikka arvab naiivitar, et tema armastus suudab kõike.
Maailm on täis tublisid tädisid – harvem ka onusid – kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Egoebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu, jagades ümber ja purustades tema tööriistad, kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi, ei pea lubadusi ega töökohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas, nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimitegelane kardab, et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints – nagu enamus ebaprintsidest – loodab, et kõik näevad. Me kõik elamegi libaprintside elu iseenese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesestmõistetavalt teeneid ja kingitusi – neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena: „Ma ise oleksin palju parema ostnud…“
Hirmunu hirmutab, täitmatu täidab ümbruskonna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega, millega käestlibisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuritarvitamisega. Lisaks on antisotsiaalidel-sotsiopaatidel enamasti ka gluteeni, valge suhkru ja piimavalgu talumatus, millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning seejärel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipulaev on liiderlikkus – kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naistenoppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb, on ta nii ühiskondlike suhtumiste kui kirjandusteoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.
Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud: mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellujäämise instinkt sunnib põgenema – ja enamasti vajab seejärel ka pikka teraapia-protsessi – on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan, konkubiin, hoor, prostituut, lirva, libu, lita, hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta – kannikese! – sümbol on liilia ning teatriloožis annab ta enda ees lebava lillekimbu värvivalikuga teada, kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini pahaaimamatuid lilli müüdava „armastusega“.
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!
Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia mark tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia.liiliad oma vapil peavad olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega kilp. See üllas taim oli esindatud selliste linnade vapil, nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus kuumuses hetkega kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebis riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal mark põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Tänapäeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale eneseväljenduse, süsteemivastase mässu märgiks, naha ebatäiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inimkehale on tuntud juba iidsetest aegadest, mil meistrid oma orje markeerisid. Ja keskajal „märgistati“ kambüüsidel töötavaid süüdimõistetuid, mida võis põgenemisel „rahvahulk“ ära tunda. Esimeses maailmasõjas häbimärgistati desertööre, kodusõja ajal valgeid kommuniste, Teises maailmasõjas peksis gestaapo koonduslaagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi, teisenes uue põlvkonna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki, on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta, pole tema elus mitte kedagi peale mõrase iseenese. Ta on printsess herneteral ka 50aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhkatriinusid orjastavaid, Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõrasõdesid. Kes muu kui egomaniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastusloo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ storitellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb eneseohverduse paradoksaalsest mugavusstsoonist. Vähemasti ei imetle üheainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb – ta on erandlikult aus erand. Kõik, kes me ego(t)iste teenindame, väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest, alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemisteekonnal. Veel kuid ja aastaid pelgame, et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas: teab, kuidas kõige valusamalt lüüa, et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega, et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk, haavatud tervendaja:
„Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartussistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enesehaletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teineteise väärilised, aga pahupooled. St sarnase traumaga, aga vastupidise toimetulekumehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enesehinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.“
Õnneks on korraga ja kordamööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üksteist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lilleteemadel arutlevad teejuhid.
Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …
Kes on meie kirjanduse suurim hulkur, kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ametinimetuse Nipernaadi? Tema on stooriteller, tervendav rändempaat, kelle sõna väest saab tõstetud iga temake, keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut, suunab nad varem märkamata radadele, lehmade ligi ja vabadusse – alati ilmtingimata tingimatusse armastusse.
Suur lilleaed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.
Ma ei saa rohkem kedagi oma ellu lubada. Annan iseendale andeks.
Nii ütles Naine kaasteelisele, kes püüdis tema koju kolida. Alleaa, jumala eest…
Nii ütles ta ka Filmimehele kohtingu lõpus kohvikust täitsa päris ummisjalu välja tuhisedes. Mida värki! Appi-appi-appi!
Enese alalhoiu instinkt pani Naise meelekohtades vererõhu vasardama, juustest voolasid higiojad, kui ta mööda tänavat oma auto poole sõna otseses mõttes jooksis.
Hing kinni ja kõht lahti.
Filmimees oli kohvikus kolm kuni kolmkümmend korda rolli vahetanud.
Deitima kutsus ta Naise kavalerina. Mõistagi oli meelitav, et paarkümmend aastat noorem kaunis ja kuulus mees läheneb.
Kui Naine kosilase tähelepanu kohe esimese late juures vanusevahele juhtis, tuli mängu teine roll: „Ma olen vana hing. Olen juba nii palju kordi siin planeedil kehastunud, kõike kogenud ja omandanud – täiesti kindlasti olen teist tegelikult väga palju vanem.“
Kolmanda rollina tuli mängu mu-naine-ei-mõista-mind traditsionaal.
„Ta on nii materialistlik ja rohujuure tasandil,“ naeratas Filmimees nukralt. „Rääkisin mina uutest ideedest, rakurssidest ja kunstilistest lahendustest – tema lõpetas kõik teemad mateeriaga. Kui palju sellega teenib, kuhu honorari investeerin… Niisugune lähenemine kärpis minu tiivad juba eos. Mida rohkem naine mu teenistumise kohta küsis, seda vähem minu loomingust puhast loomingut järele jäi…“
Tunnustamata geenius – üks sadadest tuhandetest liigikaaslastest. Küll mina teeksin ja looksin, lendaksin ja teeniksin, kui…
Kui-mees tekitas elukogenud Naises aegsasti tõredust – ta otsustas, et naudib keskmisest ikka tõesti väga palju kenama noore mehe seltskonna väärika lõpuni. Olgu siis ühekordne kvaliteetaeg pealegi.
Ohver oli järgmine roll. Märtrikene-musirullikene kirjeldas, kuidas ta kutsus naise enda juurde elama, sest tal oli vanaisa pärandatud maja. Silikaatkividest ühekorruseline viilkatusega majakene, nagu neid äärelinna ehitati.
„Mu naine oli ametilt kinnisvaraarendaja, nii et tema kolimine minu juurde oli majakesele väga tervislik,“ jutustas Filmimees kuulsa vanaisa järeltulija rollile üleminnes oma nimeka vanaisa vaieldamatutest teenetest. „Kas rohujuuretasandil nohisev inimene saab niikõrgest lennukaarest aru? Kus sa sellega!“
Naine ei küsinud targu, kes silikaatkividest majakese ümber lilled istutas ja peenrad rohis… Mees, esteet selline, nautis teadagi tulemust. Mängu tuli aga hoopis nunnupunnu poisikese roll.
„Pärast kõike, mida ma olin seda naist kultuuriliselt harides ja energeetiliselt tõstes tema heaks teinud, teatas ta, et mind on kulukas pidada. Kuidas nii ebaintelligentne olla saab!“ jonnis Filmimees. „Ütles, et enda juures oleks ta veel minu kulud välja kannatanud, aga koos majaga ja ilma igasuguse sissetulekuta voh tema enam ei taha. Tänamatu hing!“
Kitupunni rolli langenud kaunismees kirjeldas, kuidas äärelinna majakesest lahkuv kaasa võttis oma raamaturiiuli kaasa – mõne kooseluaasta jooksul oli lagi nii palju vajunud, et toetus raamaturiiuli peale. Tilkuva katuse oli kinnisvara asjatundjast temake küll ära lasknud parandada, aga pehkinud vahelaed tulid nüüd robinal alla, kui neid üleval hoidnud mööbel minema sõitis.
Õnnetu hüljatu – roll seegi – otsis lohutust ajutise sõbranna juurest.
Kui ta oma silikaatkuuti naases, selgus kibe tõde: torud olid lõhki külmunud.
Milline vaimusuurus saaks ujuva tühja majaga, mille elutoa põrandal on vahelagi, hakkama? Vaimusuurustel on kõrgem dimensioon.
Filmimees võttis Naise käe.
„Ma tean, et see ettepanek tuleb väga äkki ja ootamatult,“ nurrus ta sulava südametemurdja rollis meistrina.
Voodisse? Kohe naiseks? Nõustamisele? Mida see ilusakene siis nüüd tahtis?
„Olen kõrvuni armunud. Pakun ennast sulle – päriseks. Vii mind oma koju! Võta mind endale!“ tulistas järgmisse rolli seestuv kenakene pateetiliselt.
Ah?
„Ma kutsuksin su enda juurde elama, aga see vandaal ju hävitas mu maja,“ kaebas sõgesikuks sättuv kameeleon.
Vandalism seisnes selles, et eksnaine ei kütnud-koristanud-varustanud ega hoidnud mehikese vanaisa onni enam püsti. Ta ei investeerinud kivikastisse sentigi rohkem kui seal resideerimiseks hädatarvilik – tõepoolest materialistlik vandaal selline!
Naine pidi nüüd siis vist rõõmus olema, et Filmimees teda missioonile ei kutsu: tule, mu arm, korista ja pane uued torud, lase sulni seksi eest uus lagi ehitada – aina tee ja ole, eks ole…
Filmimees oma enesekesksuses õnneks ei teadnud, et Naisel on ehitamiskogemus pehmeltöeldes vägagi olemas. Tema mängis vaid küpses eas daami külalislahkusele.
„Vajan loomiseks soojust, valgust ja armastust!“ õhkas Filmimees, kellelt pärast tema teeneka ema lahkumist polnud ainsatki filmi tulnud. „Näen sinu silmist – sina oled see, kes minu pegasuse tiivad uuesti tõstab ja…“
Naine tõstis ilma tseremoonitsemata oma kena istmiku toolilt ja tõepoolest lausa lendas uksest välja. Nagu öeldud – hing kinni ja kõht lahti.
Süda paha ainuüksi kujutlusest, et ta lubab oma paigas – põhitoonidelt teadlikult roosasse – neitsilikku pessa mingi luuseri, kelle kogu looming oligi rollimängude kaleidoskoop.
Selle tordi otsas kirsina lisaks tema kokkukukkunud onn. Nimetagem asju õigete nimedega.
Kirjanik oli Naisele nartsissistide teemat tutvustades öelnud, et inimkonnast ligi üks kümnendik on selle isiksusehäirega. Ja sellest kümnendikust omakorda 90 protsenti on mehed.
Agressiivne mees, kelle eest Klassiõde püüdis Naise koju peituda oli üht tüüpi, Filmimees teist tüüpi nartsissist.
Ta oli üleni veendunud, et kõik ongi nii, nagu temale tundub. Eksabikaasa ongi süüdi selles, et pärast teda maja kokku kukub, vandaal selline! Isegi vikerkaaretagune ema on süüdi ärasuremises, kuna lapsukene ei saa nüüd iseseisvalt kaht kaadritki ritta, reetur tolline!
Kaks ei jää kolmandata. Kolmandana püüdis Naise juurde kolida tema oma poeg.
Sedapuhku siis mitte nartsissist, vaid egotrippija ohver. Naise psühhoterrorist oimetu, lubas lapsekene ema juures kasvõi köögilaua all resideerida, peaasi, et tapvast abielust minema.
Enne, kui Naine end kokku jõudis võtta ning pojale öelda, et… Ütles poeg õnneks ise, et sai positiivse vastuse Norrasse ehitajaks ja nägemist. Huuuh!
Ehkki kodutus paneb inimesed plindris olles kõige valemaid tegusid tegema, läks seekord hästi ja tõusvalt.
Jõudis Naine just kergendatult hingata, kui koitis Filmimehe tähetund. Ta oli kollase ajalehe kaanepoiss, jipikaijee!
Südantlõhestavas pihtimuses jutustas tunnustamata geenius, kuidas eksabikaasa tema esivanemate maja hävitas ja sedasi temakese kodutuks jättis. Misjärel koges vaene rahvuslik aare täiesti ebaprofessionaalset kohtlemist Naise poolt, kes kogemusnõustajana teda ei aidanud, vaid seksi nõudis. Ah?
Kased olid paberiks tapetud selle nimel, et kõik võiksid lugeda, kuidas lõpuks siiski saabus Filmimehe ellu preili see-ja-too – või oli ta proua – kes teda viimaks ometi ainsa inimesena 8 miljardist mõistab ja päästab.
Naine keeras masinlikult järgmise lehekülje.
Ebaprofessionaal ja vandaal kenasti koos üle uudisekünnise…
Süda jättis mitu lööki järjest vahele.
Klassiõde oma kaheksanda kõhuga oli järgmise rubriigi sisu.
Tema stooritelling osutus pigem edulooks. Klassiõde tänas ajalehes Naist, kes soovitas tal nooremate lastega turvakodusse minna. Nüüd, ka väga rasedana, sai ta endale lisaks peavarjule ka turvakodu komandandi töökoha ning veel kord aitäh!
Tütrekene, sel ajal, kui ma sinu kaotasin ja aruka inimesena ära oleksin pidanud minema, tutvusime ühe abielupaariga.
Meile saadetakse alati teele need inimesed, keda vaja – mitte neid, keda tahame.
Vaja oli – nagu tagantjärel mõistan, Annabel – protsess läbi teha.
Poleks seda kaasteeliste paari meie ellu ilmunud, jäänuks koostee sinu isaga poolikuks ja ma pidanuksin sama protsessi kellegi teisega uuesti läbima.
Neist meiesugustest saladuste ja probleemidega inimestest said meile head sõbrad.
Mulle andsid nad muu hulgas jõudu vastu hakata sinu isa ideele võtta tema eelmistest abidest ja eludest sündinud teismelised meie juurde elama.
Eelmised naised kummitasid mõtte, sõna ja teoga nagunii kogu aeg meie elus.
Lapsed ka veel? Iga päev mu söögilauas ja vannitoas? Imeline…
Olin nagunii kurnatud mehe asemel arvete ja laenude maksmisest ning oma enese laste vajaduste ja armastuse kinni maksmisest.
Annabel, armas – lastega on selline lugu, et hea on see, kes hetkel rohkem maksab.
Sa võid iga päev neid toita ja katta, aga kui kahjuisa ostab vahva vidina, on tema õnnistegija. Osavalt investeeriv kahjur moodustab su lihaste lastega vaenlaste jõugu sinu tagalas. Ükski su pingutus ei vääri krossigi. Vidin ruulib.
Pead olema igal issanda hetkel valvas.
Ent lisaks kompenseerid. Maksad oma lastele kinni aja ja armastuse, mida nende asemel kahjurile jagasid.
Sa ei raatsi oma lapsi tööle rakendada ei kodus ega rahateenimisel, sest samal ajal kui nad on su tagalas vaenavad ja tarbivad tõbrikud, oled neid oma vildaka mehevalikuga kahjustanud…
Mõlemad eelmise elu lapsed olid vägagi sageli meil. Eriti noorem. Sel ajal ka, kui nende isa nende emadega…
Meie ühise sultani haaremi vanem võsu tahtis meie juurde päriseks elama tulla.
Mul oli aga olnud nii palju südamevalu, et ma ei olnud nõus.
Minu kodu. Minu laen. Minu toidulaud. Minu…
Kuna mees oli oma hobide ja lõbudega seoses kogu aeg ära, nägin selle minu-jada juures veel ägedaid lisasid õnneks juba ette.
Kes õpib koos halva õppeedukusega teismelisega? Kes käib tema esindajana lastevanemate koosolekul?
Kui ma keeldusin, kriiskasid meie vahva haaremi teised naised: kuidas sa ei võta meie lapsi kasvatada – meie mees ju sinu lapsi kasvatab!?
Kasvatas ta jee. Teda polnud mitte kunagi mitte üheski valdkonnas olemaski.
Vastupidiselt teiste haareminaiste oletusele sain majapidamiseks üliharva, aga selle eest räige tüliga mõne sendi majapidamisraha.
Ma ei taha! Las ma siis olen paha! Aborteerisin nii sinu kui mineviku vesivõsud.
Uksekell.
Naine pani käest ajalehe, mille esikaanel ilutses Filmimees, kes teda ebaprofessionaalseks nimetas ning oma endist naist vandaaliks sõimas sellepärast, et too võttis tema juurest lahkudes kaasa oma asjad ja raamaturiiuli, mis uberiku lage üleval hoidis. Õnneks oli Filmimehel nüüd uus, kindlasti igavesest ajast igavene elu armastus, kes tõi uued potid ja taldrikud, pannid ja voodipesu. Küllap ta katuse parandas, veevärgi taastas ja tunnustamata geeniuse mähkmed vahetas – selleks ju eluarmastused ongi.
Uksekella helin kordus. Pikemalt ja nõudlikumalt kui ennist.
Esikaane-tülgastus võttis Naise põlvist nii nõrgaks, et ta suutis end alles kolmanda tirina peale jalule ajada. Tekst oli täis Filmimehe kurja kadedust, kahtlustusi ja konkureerimist, kiusu ja kättemaksu. Ehkki kergeuskliku lehelugeja kaetamiseks oli kaanepildil kenitlev kaunismees, kastis kogu see koletislik kompott nii Naise kui teadmatult-tahtmatult iga ses kõntsas kümbleja kihvtilt kihvtisesse kakasse. K.
Ukse taga seisis piidale toetuv Naabrimees.
Kuigi ülisuurte korterelamute inimesed ei tundnud sageli üksteist, resideeris see kena inimene Naisele nii lähedal – täiesti kõrval ju – et temaga olid nad juba mõnda aega teretuttavad.
Lifitiga koos üles-alla kurseerides oli Naine hajameelselt, ent üldse mitte uudishimulikult täheldanud, et esmalt üksikuks peetud Naabrimehega sõitis viimastel kuudel üsna sageli liftiga koos keegi Pundunja. Sõnast „pundunud“. Kaunis daam, ent elukogenud Naise pilgu jaoks üheselt selgete silmaaluste pelmeenide ja tudinatega. Arvatavasti olid ilusakesel Pundunjal nii mõnelgi korral ka lõhnad juures, ent Naise haistmismeel pärast kroonviirust ei taastunudki.
Naabrimees, kes oli ukse avamiseni olnud üks suur kõrv Naise ukse suunas, keeras oma ühe suure kõrva ukse avanedes oma enese ukse poole ning lipsas kutset ootamata esikusse ja lükkas ukse sosinal, aga kindlalt kinni.
„Vabandust. Tere. Mitte ükski pöördumine, mille avamist oodates välja mõtlesime, ei kõlba,“ nentis Naabrimees napilt naeratades. „Ei oleks mehelik öelda, et ma ei saa oma eksabikaasat enda juurest välja. Ma tean, et te olete kogemusnõustaja – aga ma ei tea, kumba meist nõustama peaks.“
Naine kutsus Naabrimehe oma toataimedeküllasele rõdule.
Vaatamata taimekardinale küttis teravalt apokalüptiline päike üsna halastamatult.
See on kahtlemata inimlik silt, ent inimese poolt vaadates olid nii Naisel kui Naabrimehel higipiisad laubal – Eestimaa suvi, oo salvestu veebruarikuuks…
„Ma kolisin siia umbes samal ajal kui teie,“ lähenes Naabrimees ivale. „Paar nädalat varem. Teil on väga maitsekas korterikujundus. Tunnustan seda mitte komplimendina, vaid kui professionaal. Olen disainer.“
Naisele meenus nüüd, miks Naabrimees talle tuttav oli tundunud. Ta oli ju lausa staar-disainer. Meie väikese rahvaarvu juures saadakse staar-tiitel hõlpsasti. Nagu ka meediakuulsus.
Rõdulaual päikeses praadivat ajalehte silmates selgitas Naabrimees: „Olen viimasel aastal ajalehes olnud kõige soovimatumal moel – küll aga tapvalt sageli.
Ma võtsin pandeemia alates oma eksi oma firmasse.
Ta jäi ilma tööta ja hakkas ohjeldamatult jooma. Nagu pool maailma. Mu tollane kaasa oli harjunud suhtlema ja ennast teostama. Meie koju karantiini lukustanutena oli tema üks neist, kes hakkas hommikul enne silmade avamist käekest üle voodiserva pudeli järele väristama…
Minu disainifirmas hakkas eks justkui nagu peaaegu töölegi. Sokutas end igasse tegevusliini ja tellimusse. Sai kõigi ja kõigega tuttavaks. Selleks ajaks, kui pandeemia läbi sai, olin mina valvsuse kaotanud. Lendasin mööda uusi objekte, mida enne Ukraina vabadussõda hoogsalt pakuti.
Tõmbasin endale sedasi igasse jalga ja pähe mitmekihilised ämbrid.“
Naabrimees sai tellimused sõjaeelsete hindade järgi tehtud eelarve-pakkumiste pealt.
Sõda mitmekordistas sekunditega ehitusmaterjalide hinnad ja staardisaineri pakkumised kägistasid teda ennast.
Naabrimehe naine algatas firmasse imbununa igas suunas huvitavaid algatusi. Nii inkasso kaela saatmine maksmisega viibijatele kui hämmastavate laenude võtmine – kõik kandis teadagi-milliste seisundite märke.
Kui Naabrimees jaole sai, mis tema maineka-nimeka ettevõttega tegelikult toimub, oli hilja. Alkoudulooride taga sooritatu ajalehtis uhti-uhti-uhkesti.
Sellest ajast Naine midagi justkui mäletaski.
Tänapäeval teatavasti jõuame vaadata ühe foto, paar kaadrit ja pealkirja. Nii jäänudki.
„Ja nüüd siis peamine mu teie juures lõõtsutamise põhjus,“ ohkas Naabrimees. „Et naine mind rohkem kahjustada ei saaks, andsin lahutuse sisse. Pärast pandeemiat lahutati ju tohutult abielusid. Mina olin üks neist.
Eks ei saanud kunagi piisavalt kaineks, et aru saada – lahutatud.
Endale ostsin selle korteri siin teie seina taga – temakesele väikese maja eeslinnas.
Sellel, miks mu eks praegu siin „iluund“ magab, on terve põhjuste jada.“
Naabrimees selgitas, et talle tundus turvaline hoida eksi enda ligi, et too loodetavasti kontrollituna rohkem halba teha ei saaks. Inkassod-laenud-segadused niigi lahendada juba.
Paraku muutus Pundunja üha agressiivsemaks. Ta süüdistas meest töölolles kõigiga seksimises. Kahtlustas ja ründas, lõi ja hammustas. Õnnetuseks ei saanud temakest ka ikka-veel-ehitamisel äärelinna-majakese juurde tolgendama lasta.
Naabrimehe lahutatud Pundunja mehe juures ehitusvarjus – see tundus väga vale valik. Õnnetuseks oli tema lubamine endast eemale veel valem valik. Nii et valem oli lahendamatu – valikuid ei olnudki.
„Eksi maja ehitamine on praeguste materjalihindade juures mulle nagunii piiripealselt makstav – aga seal aeledes ajab ta selle projekti minu jaoks üle ääre. Ta on ehitusmeeste aega raisates juba mitu tuhat eurot tuulde istunud. Pakub meestele pitsikese, istub suitsetab ja sumiseb nendega – aga tunnitasu tiksub. Maja oleks juba ammu valmis, kui päevi ja nädalaid maha poleks mulistatud,“ tunnistas Naabrimees. „Tegin vea ja võtsin korra nendega koos pitsi – mis on nüüd argument – sa ise ju ka! Samal ajal, kui ta kahtlustab mind oma rikutusele vastavalt, leidsin ta enese objekti tagant põõsastest kõige noorema ehitusmehega… Ma ei taha sellest rääkida.“
Naine ei tahtnud kuulata ka.
Mis siis nüüd saab?
Istusid Naine ja Naabrimees, nagu kaks saatuse- ja võitluskaaslast muiste, küünarnukid põlvedel.
„Mu firma on sisuliselt pankrotis. Siit ma eksi välja ei saa. Oma korterisse, kus ta haiseb, ma minna ei suuda – tema maja lõpuni renoveerimiseks enam raha ei ole,“ loetles Naabrimees.
„Müüge mõlemad ära,“ soovitas Naine.
Päriselt omaks ja puhtaks neid kunagi ei saa. Ja pole vaja ka.
„Pundunja koligu mõne ehitusmehe juurde. Teie ise minge eluga edasi. Mina sain sellega hakkama, saate teie ka,“ julgustas Naine.
Maailmatäis ilusaid inimesi otsib uut lahendust, kodu ja ametit – kelleks tahan saada…
Maja eest kostus vägev pauk. Paar hetke hiljem veel üks. Seejärel kolmaski. Pohmellihulluses ärganud Pundunja oli rõdult – Naabrimehe lodža polnud Naise talveaia kombel kinni ehitatud – oli alla visatud kõigepealt üks, siis teine voodimadrats ning lõpetuseks raamid järele.
Naine ja Naabrimees silmitsesid tuimalt mööblipuru, mis maja ees vedeles. Raam oli saatuslikul kombel Naabrimehe enese – õnneks mitte kellegi kõrvalise! – auto peale räntsatanud.
„Nüüd pole enam kumbagi autot,“ mühatas Naabrimees. „Enda autoga sõitis eks oma maja ümbert aia maha ja seejärel ninapidi seina – ühesõnaga lammarisse…“
Korterile tuli juba järgmisel nädalal ostja – Naabrimees võttis lendava voodi juhtumit mõistlikult märgina ega soetanud uut. Rahagi selleks polnud ju.
Mõne kuu pärast tuli ta Naisele külla. Naabrimehel-endisel oli kaasas ühe õpilase essee. Ta polnud oma firma pankrotti minnes asunud palgatööliseks üheski senise konkurendi firmas. Kooliõpetajaks läks. Staardisainerist kooliõpetajaks oli saanud.
Kusjuures erakordselt heaks õpetajaks ka veel oli tõusnud see mees.
Usalduse märgiks oli üks tema õpilane kirjutanud:
Õpilased versus õpetajad, kes võiksid olla Õpetajad
Liisi Karen
Aru saamine ja mõistmine tekib tavaliselt taipamisena. Vahet pole, et sulle on sedasama asja öeldud palju kordi ja mitmete erinevate inimeste poolt. Sina mõistad seda palju hiljem.
Põhjus, miks otsustasin nendest probleemidest kirjutades rääkida on see, et vahet pole, kui palju ma räägin – ikkagi tuleb see kõik kunagi taipamisena. Vahel ei jõuagi meie sõnumid teistele kohale. Sellest pole midagi, olen õnnelik, kui suudan Su selle tekstiga vähemalt järele mõtlema panna.
Kuna ma ise pole õpetaja, ei oska ma nii väga õpetajate raskusi ja probleeme ning seisukohti näha, kuid üritan mõista. Palun, et Sina, kes Sa seda loed, ei anna kirjutatule hinnangut, lased emotsioonidel, mis lugemise ajal tulevad, vabalt tulla, olla ja minna ning ei võta midagi isiklikult või solvanguna.
Õpilased versus õpetajad vastasseis on olnud juba ammu enne minu aega, minu ajal ja tõenäoliselt jääb olema ka tulevikus. Tosin probleemi, süüdistamine, solvamine, solvumine… Mõlemad pooled soovivad mõistmist, kuid kumbki ei kuula teist ära.
Õpilased on õpetajate käest tihti kuulnud midagi sellist: „Vaata, kui suured te olete – ja käitute ikka niimoodi, et teid tuleks lasteaeda tagasi saata.“
Iga päev on vähemalt üks õpetaja, kes seda mainib.
Tunnen, et nad sisendavad seda meile senikaua, kuni hakkamegi seda uskuma. Jah, olen nõus, et õpilased käituvad vahel lapsikult, kuid seda teevad ka õpetajad. Kummalgi ei ole oma käitumise suhtes õigustust – mõlemaid pimestab ego.
Kui õpilane hakkab õpetajale vastu, siis on ta „probleemne“. Mina olen näinud kahte viisi, kuidas nendega käitutakse, kui nad järjekordse pahandusega hakkama on saanud.
1.Õpetaja ei viitsi sellega tegeleda ja ignoreerib olukorda – ei võta midagi ette.
2.Karjub õpilase peale.
Tõde on see, et kumbki teguviis ei toimi. Tegelik põhjus, miks „probleemsed lapsed“ tekivad, on see, et neile ei ole pakutud piisaval määral hoolt ja tingimusteta armastust. Võiksime näha, et nende käitumine on vaid fassaad, mis varjab õrna hinge, mis on juba niigi haiget saanud.
Eelkõige pööratakse tähelepanu nendele vastuhakkajatele, keda tuleks karjumise asemel mõista. Kuid lapsi, kes on depressioonis, isegi ei märgata. Nemad ju ei vaidle vastu, täidavad kõik õpetajate käsud. Vahel ei pruugi lihtsalt õppeedukus just kõige parem olla, aga nemad on ka katki.
Nähakse vaid seda, et kui inimene füüsiliselt haige ei ole, siis peaks tal ju kõik korras olema.
Nii õpetajad kui õpilased süüdistavad teineteist ja ootavad, et vastas olev inimene mõistaks, kuid mõlemad keskenduvad eelkõige enda argumentide kaitsmisele. Kui Sa enda omi nii kiivalt kaitsed, ei jäägi Sul aega mõelda, mida teine oma jutuga öelda tahab. Tahetakse teist enda õigsuses veenda, mitte kompromissile jõuda.
Õpetajad peavad tihti monoloogi sellest, mida õpilased valesti teevad.
Vahel läheb tunnis lausa seitse minutit monoloogile: „Sellel teemal räägime pärast tunde, me ei hakka siin praegu tunni ajast seda arutama. Ma ei hakka mingit monoloogi pidama…“
Tegelikult ei ole muidugi õpilastel õigust õpetajaid solvata ega pahandust teha, kuid kui õpetajad tegelikult midagi muuta tahavad, siis karjumine ja monoloog küll ei aita.
Räägi meiega südamest ja ühel päeval hakkame ka meie südamega vastama.
Oleme palju kuulnud, et õpilastel pole motivatsiooni õppida.
See on tõsi ja põhjuseks on see, et õpime teemasid, mida meil tegelikult vaja ei lähe, mis meid ei huvita – ja teeme seda väga, väga palju. Ka õpetajatel ei ole õpetamise motivatsiooni – seega pole meil eeskuju, et olla motiveeritud.
Kui juba õpetajat jätab see õppeteema külmaks, siis mida õppijad veel tegema peaksid?
Õpilased ei taha tunnistada, et nemad on käitunud ülekohtuselt, seda ei taha teha ka õpetajad. Olen nõus, et õpetaja peaks olema eeskujuks, kuid pole nõus sellega, et peaksime teda endast kõrgemale seadma. Oleme kõik võrdsed ja õpetame üksteist. Peaksime mõlemad teineteisesse lugupidavalt suhtuma. Vahet pole, kumb vanem on.
Meie õppesüsteem ei toimi enam ammu. Kahtlen, kas üldse toiminud on. Kuiv tekst õpikutest pluss mingid nõmedad ülesanded töövihikust. Ka slaidikavad ei ole kuigi paeluvad. Olen kuulnud õpetajatelt, et nemad ka ei tahaks töövihikut täita, kuid nii on tunnis vähemalt kord ja lapsed omandavad teema.
Tegelikult surub see õpilased raamidesse, sest töövihik õpetab nad „õigesti“ ehk piirides mõtlema. Ei ole kunagi võimalik saada terve klassi täielik tähelepanu – va mõni erandjuhtum, milleks ei ole töövihik.
Seega töövihiku täitmine pole abiks.
Abiks oleks meid dialoogi kiskumine ja kui me vedu ei võta, siis lasta meil teha teemaga seoses praktilisi ülesandeid, mille läbi mõistaksime, et õpitav on tõesti huvitav või päriselt eluks vajalik.
Lisaks arvan, et pole normaalne, et nädala peale kokku õpime vähemalt ühe koolipäeva ehk seitsme tunni jagu kodus.
Peame lõpetama üksteise süüdistamise ja enda õigustamise.
Kui õpilasi surutakse raamidesse, mida tänapäeva koolisüsteem teeb, siis muutuvad nad kas mässajaks või elavaks surnuks.
Õpetajad, palun julgege mõelda kastist välja ja mõelda oma peaga, nagu meile pidevalt soovitate. Meie koostöö võib olla vägev, võimas ja harmooniline mõlema poole jaoks.
Vaja on vaid mõistmist, armastust, hoolt.
Oleme võrdsed.
Kui tunned, et miski teise inimese juures häirib Sind, siis tea, et kõik, kes või mis Su ümber on, peegeldab Sulle Sind ennast. Sama on ka heade asjadega.
Soovin, et meie kõigi hinges valitseks rahu, et mõistaksime teineteist ja elaksime oma täies väes!
Eufooria laste poolehoiust oli tuttav neile mõlemale.
Nii, nagu staardisainer oli leidnud – ise muide lastetuna – eneseteostuse ja tunnustuse teiste perede laste õpetajana, rõõmustas ka Naine parasjagu lähenemise üle oma enese lastega.
Üks lastest oli vamp-naise juurest Skandinaaviasse pagenud ning tema vestlused emaga olid esimest korda elus tegelikud ja siirad.
Teine lastest oli saanud emaks. Ehk siis Naisest sai vanaema – kindlasti mitte põlle ja halli krunniga pannkoogimemm.
Õpetajaametist ekstaasis teekaaslane naeris pärast õnnitlemist: „Eksiarvamused ja eelarvamuslikud sildistamised on justkui ainumõeldav osa meie isiksusest.
Ongi olnud. Nii ongi normaalne tundunud. Uues normaalsuses aina vabandame – anna andeks, ilus hing – ma ei teadnud!
Mul on kooliõpilaste – eriti tüdrukutega – sama teema. Keegi näeb välja justkui pupe, mannekeen, biorobot.
Sildistan ja arvan – kuni ühel ootamatul hetkel peab ta sind usaldusväärseks ja avab ennast. Ta on kaunis ärevushäirete rüpes hing – tema kunstiõpingud ja etteantud edurada pidi kulgemine raamistatud reaalias on selle taha kinni jäänud.
Ta on paanikas, kui pole paksu grimmi taha varjatud.
Ta on minestamas, kui juhtub rahvamassis vampiiridele otsa vaatama.
Ta ON. Eelarvamuslike siltide all kõhnunud ja kaame, nagu aastaid mürgiõuna kõris kandnud Lumivalgeke.“
Sina, Annabel, pääsesid sildistamistest ja eelarvamustest, sest meie sinu issiga leppisime kokku, et meil ei tule ühiseid lapsi. Piisas kohustusest üles kasvatada need neli, kes meil kahe peale olid.
Nagu ka verinoorte neiukeste puhul, tabas ka mind nõudlike küsijate süüdistav koor: nooh, millal siis peenikest peret ja kõik see imal värk. Kui tausta teataks, ei piinataks nagunii piinlevaid inimesi selliste haavale soola raputamistega.
Ma olin teel abordile, tütrekene…Hihii, peenike pere…
Kuna ma ei rääkinud kellelegi ei raseduse katkestamisest ega su isa liiderlikkusest koos kõige kaasnevaga, poleks aru saadud. Et tausta ei teatud, siis mind ka mu heitlike tujude ja nutuhoogude puhul ei mõistetud.
Läbipõlemise äärel teismeliseeast saadik.
Keegi ei näe, mis teise olendi hinges ja köögis sünnib. Laste asemel. Nii ei teatud ka tõde selle kohta, mis meil tegelikult majas toimus.
Maailm on täis musterpaare ja õnnelike kooselude avalikke näidiseid, eks? Meie ka nende seas – mis fantastiline fassaad, fafaa!
Kui me koos väljas olime, siis hoidis mees mind suisa pealtükkivalt. Jättis lausa professionaalselt hooliva mulje – ja teistele paistiski nii, nagu mees taotles.
Me olime rikkad ja õnnelikud – nii, millal siis peenikest peret olemasolevale õnnele juurde tuleb? Ah? Noh?
Milliseid pisaraid ma suletud uste taga – no ei ole see kõigest telesaade! – nutsin ja kuiväga mul tegelikult eluisu otsas oli – seda ei näinud keegi.
Sinust loobudes soovisin päriselt ja põhjalikult koos sinuga ära surra.
Samal ajal karjus su isa meie peale sinuga, et minult saab seksi ainult siis, kui ma täis olen. Ehkki ma ei kavatsenud sind, Annabel ilmale tuua, ei suutnud ma ka sinuga koos viina juua ega armatseda.
Kui truudusetu mehe rahuldamist saab armatsemiseks nimetada. Selles ju point peituski – ma ei suutnud mehega kainena olla, sest mul oli tema ringihooramise pärast nii valus.
Tajusin meest pruugitud solgiämbrina, mis end minusse tühjendab.
Joogisena on kõik ükskõik. Joogine ei ole joovastunud ega joobunud.
Purjus pole purjes, vaid tuimaks rehvitud.
Kännis olles oleme rehvitud. Kumm tühi ja kõik ükskõik.
Mul oli enne tänase tasandi kliente, küünetehnikuna elatislisa teenides üks klient, kes on kinnisvaramaakler. Kes tulema peab, see tuleb. Kogemusnõustajana komistasin kosilase otsa, kes imes ühe kinnisvaraarendaja tühjaks ning kui too tema juurest ära kolis, süüdistas teda vandalismis. Kuidas tohtis lagi – pärast raamaturiiuli äravõtmist selle alt – kokku kukkuda, eks ole! Näe, kollase ajalehe esiküljel siin ja puha.
Teine kinnisvaramaakler on mu pikaajaline klient, kellele ma praegugi vanast harjumusest – ja eks ikka ka raha pärast – küüsi teen.
Tookord, kui olin minemas sind ära saatma tuli ta oma käpakestega ning nägi mu nutetud silmi. Siis veel teleris ükski Rootslane imet ei teinud ning õnnetutel emadel, kes ei teda ega Naatan Haamerit ei teadnud, kolmekuine põrgulein nipsust üle ei läinud.
Tavalised teekaaslased olid üksteisele toeks ja peegliks. Küünte pärast tulnu ütles lihtsalt ja nõudlikult – lao välja, mis su hinges on!
Ma ei tahtnud esmalt rääkida, nagu see ikka käib: häbi on, et oled sellises seisus, et oled juba aastaid arveid makstes ja võõraid küüsi krõhvitsedes oma meest kellega-iganes jaganud ning vastanud küsimusele, millal teil kenakestel omavahel lapsed tulevad.
Ikkagi hakkasin tasapisi rääkima – küüsi on kümme, nende nokitsemisel mitu faasi, nii et aega oli.
Naine oli elutark ning palju näinud – kinnisvara-rahvas näeb ju lisaks korteritele ja majadele inimesi, kes need parimate kavatsustega rajasid ja laialiminnes müüki panid. Ta teadis sedalaadi mehi nagu sinu never-daddy.
Klient ütles mulle üle kujunevate küünte, et mees on mind kavalasti tüssanud. Laseb mul kõike maksta ja oma raha hoiab oma lõbustusteks. Küllalt nähtud selliseid.
Annabel, ma ei taha olla sama rumal kui miljonid saatusekaaslased. Kuulasin mornilt nõuannet: kui mehel on oma salajane raha, mida sina ei näe, siis tuleb talle panna kohustus, kuhu ta raha hakkab paigutama. Soovitavalt on kohustus selline, et et tal ei jää seda täites aega mitte millekski muuks.
Rääkisin nõu andvatele küüntele, et tegelikult meeldivad su mitte-isale ülekõige maailmas paadid ja veekogud. Linnakorteris oma sõbrataride ja väljasõitude sekka koju sattudes on päris sageli teemaks olnud oma maja ehitamine või ostmine.
Ilmselt otsustas mu kõrgem Mina valida kõige rängema võimaliku variandi.
Abordi järel oleks iga mõistlik inimene ära läinud.
Minna polnud kuhugi – kodulaen ja koormus ju. Seega oli maakleril lihtne mulle välja käia lahendus, mis oli talle professionaalselt huvitav ja kasulik.
Kinnisvaraküüned pakkusid välja pikemat sorti lahenduse, mis annab mehele pikemalt tegevust ja unistamist, vaatamist ja planeerimist. Näitasime esmalt mehele, kes lõpeks muide mind naiseks ei võtnudki – paar aastat pärast minu äraminekut… võttis teise. Täiesti ametlikult ja vägevalt – puhketalu oli selleks ajaks ju valmis, võis suuri pulmi pidada küll – alguses eriti jubedat maja. See oli nii lobudik – mis siis, et odav – seda sara ta ei tahtnud. Siis näitasime talle maja, mis oli küll väga ilus, kuid mille hind oli sellega vastavuses ning sellele tal hammas peale ei hakanud.
Salaplaan läks siiski läbi – mehel tekkis erinevaid variante põrnitsedes ehtmehelik soov ise hakata asjaga tegelema ja ta hakkas otsima omale meelepärast päriskodu. Ta valis Tartu ja Tallinna vahele kobeda krundi, oli juba notari ajagi kokku leppinud, aga omanik taganes ostu eelõhtul müügist.
Läksime Võrtsjärve äärde ühe legendaarse kalamehe juurde kurvalt kala ostma. Kalur rääkis, et järveäärne talu, põhiosas kaldavõsa, on müügis. Sinu isa sai seni, kuni mina järjekordsest – kümnendast, Annabel! – raseduse katkestamisest toibusin, kõigi ettejuhtujate ja eksnaiste kargamise asemel selle kaldariba omanikuga asjatada.
Minu järgmiste – elu kuldseimate? – aastate saatus seisis servi. Kohal oli mitu pärijat ja pürgimust. Taevas veel juureldi, kas mulle ikka on vaja sellist sahmakat paljude aastate pürgimusi, ponnestusi ja pisaraid kaela keerata.
Ho’o’ponopono…
Naine kuulas enne selle päeva klienti Hawaii palvelaulu.
Laulis leebelt kaasa ja avastas rõõmuga, et suudab täiesti kompleksivabalt laulda, nagu keegi ei kuuleks. Võimalik, et naabrid kuulsid – ja mis siis!
Naine tõdes, et lauldes on ladusam sõnada seda, mida öelda oli keeruline kui mitte võimatu. Seda enam, et need sõnamised läksid õhku. Mis ei tähenda mõistagi, et nad olemata oleksid. Aga kusagil õhus lendlevad hellad fraasid on kuidagi… peremehetud.
Ingliskeelsetena ei tekitanud need read nii suurt enesehaletsuse ja üksilduse lainet ka.
I love You.
See fraas oli Naisel mõne konkreetse tegelase küljest nüüdseks lahti ühendatud. See oli pigem seisund kui kutse seksile – saate vahest aru küll.
I’m sorry.
Inglise keeles tähendas see nii andekspalumist kui kahetsust.
Kuni Naisel oli keeruline endale tahtlikult kurja teinutelt andeks paluda, sobis pigem kahetsemise tõlge. Nüüd adus ta ka sitamagnetiks olemise eest andestuse palumise tähendust ning see oli kergendus.
Please forgive me!
I thank You.
Naine luges ühel päeval raamatut „Puugid kuubid“, kuis elult ja inimestelt igasse õrnemasse õnarusse saanud peategelane tänas finaalis kõiki, kes olid talle mõtte, sõna või teoga tahtlikult või tahtmatult halba teinud.
Iseasi, mis see halb üldse on – hinnang ju kõigest. Kes meist ei teaks, kui hea on, et muist meie unistusi ei täitu.
Pärast ho’o’ponopono-häälestust kuulas Naine kuidagi eriti kergendatult – eriliselt distantsilt – oma umbes neljakümneaastast klienti.
Naisel olid alaliselt veekalkvel silmad, mustad silmaalused, pisut liiga ammu pestud ja lõigatud juuksed ning tööst parkunud käed, mida maajuurne inimene teise juures alati eksimatult märkab ja adub: oma.
See oma oli mõne aja eest tiitli saanud – Lesk. Kui me seda mõistet kujutleme, heiastub sisesilme ees eakas vanadaam, rõivil morni nahkhiirena, igas žestis ja kortsus sõnum: elu on läbi. Noorel naisel ei saa koos leseks jäämisega elu läbi olla kasvõi seepärast, et tal on lapsed.
Sel Lesel oli neid neli, noorim vaid viiene. Just selle viiese kui ettekäände ja alibi tõttu oli tema viimane viisaastak olnud eriti painav ja õpetlik.
Mis on hullem kui leseks jäämine? Kõik sellele eelnev ja järgnev.
Lesk elas oma laste ja ämmaga väikelinna eramus. Enne praegust staatust oli temast saanud ka lahutatud naine, kes jäi ämmaga koos senisesse koju. Mees kolis paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse asulasse.
Kuna mehel oli senises kodus kolm vaala – ema, ekskaasa ja lapsed – oli tal miljon põhjust kodukäijaks käia. Seda tema usinasti tegi ka. Ema ja eks ei andnud lapsi nädalavahetuseks tema juurde, sest lahutuse põhjus – mehe joomine – mõistagi süvenes üksi elades. Järelikult andis ta end igal nädalavahetusel nende juurde.
Sedasi ei saanud tänane Lesk eluga edasi minna.
Kui keegi tema vastu huvi tundis – ja kasvõi õunapuude lõikamiseks külla tuli ja auto väikelinna väravasse jättis – lendas eks nagu halb õnn, raisakotkas, must gorilla peale. Kontrollis ja omas.
Sõitis oma motikaga väravasse parkinu peeglid-spoilerid maha. Ja mõistagi seksi soovides kudrutas kohkunud eksnaisele pärast konkurendi lahkumist nagu alfaisane muiste, kui imeilus tema endine naine on.
Lesk tegi masendavalt tüüpilise ja tavalise vea – anduski lahutatule taas ja taas. Viga on see samal põhjusel, miks koera saba jupikaupa maha ei raiuta, et vähem valus oleks.
Mõnel puhul eks suisa vägistas teda – misjärel too lõhkuja-rammija-rappija nurrus taas: sa oled imeilus, meie lapsed on imelised. Korstnapühkijale, kes korstnaid pühkima tuli – nagu ametinimetuski aimata lubab – läks eks seevastu kallale. Tõmbas end käima ning sõimas ema, naist ja lapsi kerjusteks – kuidas nad tohtisid korstnapühkija kutsuda, kui tema on ainus mees maailmas!?
Eksi seedekulglast käis läbi kogu talle sobimatu, hulluks ajav kokteil – kärakas-tablakad-toksiline hüpertoit. Mida muud kui junki üks hüljatu ikka sööb. Ja mida muud see temaga ikka teeb kui et hulluks ajab.
Reeglipäraseks kujunes, et just pärast koristamist ja kaunistamist, kui Lesk tundis end oma kodus lausa hästi, tõmbas puhas-kaunis pesa ligi musta gorilla sisseründeid. Eksi ruumi räntsatades sai pühakojast hetkega läbula.
Eks ähvardas ajakirjanikega. Et tänane Lesk ei saaks töötada, võttis temalt arvuti ära. Lülitas elektrikapis kaitsmed välja ning lukustas kapi. Viis nende koera ja kassi ära enda juurde. Misjärel teatas, et tema-vot-geniaalne kirjutab nüüd sellest sajandi armastusloost raamatut.
Kui Lesk-tänane kutsus oskaja kasvuhoonet püstitama, lendas eks laivi nagu peiupoiss – ülikond seljas ja roos näpus – mina-mina-mina olen maailma parim igaala meistrimees!
Armukadedusest hullunud eks korraldas Lesele ööl ja päeval telefonitralli. Kuna ämmaga jagatav majakene oli hiljuti kapremondi läbinud, oli Lesel selle plõnnimise taustal teenindada meile kõigile nii kaunisti tuttav laenuportfell.
Võrreldes korteri maha müünud naabrimehega, kooliõpetajaks läinud staardisaineriga, kellega Naine sõbrana sms-ima ja sündmusi ventileerima jäi, oli Lesk lootusetus lõksus.
Tõsiasi, et eks end laksu all olles mitmendal katsel tsikliga kasti sõitis, vastsündinud Lese elu ei lihtsustanud.
Vastupidi. Kui poja kaotanud ema oli šokist ja leinast toibunud, muutus ta ise Lese kallal talitavaks türannitariks.
Poeg oli olnud puhver, nagu selgus. Vaatamata sellele, et Lesk oli laenu võtnud ja maja renoveerinud, oli maja ja aed, televiisor ja pesumasin nüüd korraga kõik üleüldine ämma kuningriik.
Leina lõpmatu järellainetusena ei osanud Lesk ämma arvates nüüd järsku enam ei koristada ega kokata. Kui seni oli süütunne psühhoterroristist poja pärast ämma vaos hoidnud, siis nüüd oli ka lastekari korraga ja kordamööda kasvatamata ning ämm otsis eneseteostust nii viiese kui varateismelise dresseerimises kaheaastasele kohaste meetoditega.
Naise vaibale vankus Lesk pärast kassi ja kohvipaksu juhtumit.
„Ämm ütles, et ma nõiun,“ kurtis Lesk. „Kohvipaksuga. Temal on tõendid ja puha.“
Naine mõtiskles samal ajal, kas ja milliseid süüdistusi tema kui ämm oma väimehe ja minia aadressil on mõelnud ja öelnud… Neid ikka oli.
„Kui ämm oli mind mõnda aega terroriseerinud selgitamata, mida täpselt ma selle kohvipaksuga nõiun – tema surma soovivat, aga mismoodi? – lõpuks teatas, et keeran kassi kohvipaksuga kokku ja saadan tema voodisse,“ kaebas Lesk täiesti tõsiselt. „Ma tean, et see möla on naljakas. Aga minul ei ole enam huumorisoont.“
Oma ämmadega olid Naise suhted olnud oluliselt säädsamad ja soodsamad kui endal ämma rolliga toime tulemine, mõtiskles kogemusnõustaja.
„Kassi ja kohvipaksu asi oli tegelikult lihtne. Mul on alati olnud komme hommikukohvi peaaegu iga ilmaga õues juua. Viskan pärast oma pätika nautimist paksu põõsaste alla. Aastaid. Pärast eksi surma saime kassi ja koera tema punkrist mõistagi tagasi. Ämma lohakusest on tema kõuts lõikamata. Kui naabrite kõuts teise naabri kiisu pärast ämma kõutsiga kaklema tuleb, veeretavad munadega mehed teinetteist mööda põõsaaluseid. Krutivad teineteist kriimuliseks ja poriseks-puruseks. Mina süüdi.“
Naine hakkas naerma.
Mõeldes seejuures, mida tegelikult tähendab kogemusnõustatavale oma lugude rääkimine. Stooritelling on moodne ja lollikindel teraapia ja õpetamise, koolitamise kõutšimise meetod. Kõutsi-juhtumi puhul ilmselt samuti.
Aga.
Kui jutustada analoogseid õpetlikke lugusid, kuivõrd me siis need tegelikult taas ja taas meenutades enda külge seome. Küüditamise aastapäev ja märtsipommitamine, Jeesus jälle risti. Uuesti ja uuesti…
Lesele ei saanud kodulaenu ja muude ankrute tõttu ärakolimist soovitada.
Ta ise oli tulnud netiärist just selleks ära, et mitte päevast päeva miniale ämma teha.
Kusjuures see oli ülimalt õigeaegne otsus – pärast Naise loobumist lõppes lokdaun ja karantiiniaeg ning päris poed avati uuesti. Inimeste soov asju ja lõhnu, tooteid ja materjale oma käe ja ninaga kogeda tingis postkoronoidse netiäri hääbumise pärispoodide taasavamise tõttu.
„Ämm sunnib mind nüüd kohvipaksu ämbrisse koguma,“ kaebas Lesk. „Ma ei taha. Minu põõsad. Minu tass. Minu kohv. Mida kuradit noh!“
Kui Kirjanik päeva lõpuks seda kassi ja kohvipaksu juhtumit kuulas ja muigas, oli temal netiteema jätkuks just parasjagu oma versioon kirja saanud.
Samavõrd kui kohvi ja tassi ostev inimene tahab neid enne nuusutada ja katsuda, kolib kino ees, teater järel ning raamatud nii digi- kui audio- ja videoversioonina netti.
Ämma asjus oli Kirjanikul lihtne ja loogiline soovitus: mitte endale, vaid ämmale peab Lesk mehe leidma. Päris mehe. Muheda ja majaga. Lihtne ju!
Kui sind ei ole siin, siis pole sind olemaski – õukonna lavalt internetti
Kuidas iganes rassiderikas inimsugu planeedile Maa saabus, tal on olnud aegade algusest tänasesse toodud – loodetavasti ka homsesse viidav – vajadus tegelikkust kirjeldada, jäädvustada ja tõlgendada. Koopajoonistest on teisenenud Facebook, Twitter, Instagram, aga asja olemus on sama: mina olin siin, sigisin-sagisin-õgisin ja s…usin!
Vanarahva väljend „suuga teeb suure linna, käega ei kärbsepesagi“ tegelikult lavale ning kinolinale jõudva reaalsuse vahendamise kohta ei kehti. Antiikajal ehitati teatritele superrajatised ´a la Colosseum. Järgnevail ajastuil olid etendused kättesaadavad kuningate õukondadele, misjärel vaatemängudele kaasa elamise võimalus saabus rahvakihthaaval kõrgklassist kesk- ja lõpeks ka alamklassile. Emotsioonide äratamise, äratundmisrõõmu säratamise ja pahede paljastamise lavalt käratamise tasand on ehitanud globaalse teatrite võrgustiku.
Täna on meil 21. sajandi kultuurikeskused ja filmitööstus, mis konkureerib sõjatööstusega, mis omakorda teatreid purustades annab põhjuse terroristide raha eest uued paremad ehitada ning vastsetel lavadel roimarite paljastamise lugusid etendada.
Antiigist Kuldajastuni pole niisiis muutunud mitte midagi. Vanakreeka-rooma tsivilisatsioonist oleme saanud nimed ja nimetused „tragöödia“, „komöödia“, „hümn“ ja „dialoog“.
Vast ei pea end põrmugi häbenema, kui ei tea täpselt, mida kirjutas Solon, Sappho, Homeros, Aishylos, Euripides ja Sophokles. Viimase nimi anti Tartu Ülikooli kohvikule – seda teada oli küll elementaarne… Antiikkirjanike teened on süvamälus meieni tuulest toodud niisamuti nagu monumentaal „Tuulest viidud“ nii raamatu kui 3tunnilise filmina.
Tänu Margaret Mitchelli storitellingu kogemusele ei ehmatanud meid Tammsaare „Tõe ja õiguse“ uusima linastuse samapikkus ega „Avatari“ 2. osa kauamängiv veevärk. Tammsaare ja Sof Oksaneni ajalooliste panoraamide šanss ajas kesta on 21. sajandil filmiks ning sealt edasi igavestele netiväljadele pääsemine.
Ühtlasi on ajalooliste õuduste taaselustamine fondide ja sihtkapitalide rahastuse saamisel kindlapeale minek.
Grupp andekaid artiste ja autoreid kirjutasid ja lavastasid Shakespeare’i ajal rahvale hoiatuseks ladviku pahede paljastused. Nii traagilised kui koomilised. Läbi väga hõredate lillede. Sama tegi mõni sajand hiljem iirlane Bryan Friel: inglased asusid Iirimaa vallutamise järel lisaks muule vägivallale kohanimesid vägistama. Inglise sõdurit kehastanud Jaan Rekkor armus seejuures iirlannat näidelnud Laine Mägisse – või siis armusid tegelased, kuidas võtta… – ning toonasel publikul on selle Romeo ja Julia versiooni eredad episoodid aegade lõpuni meeltes.
Me, kombekohaselt kultuuris kümmelnud vanamoodsad, koosneme Samuel Beckettist ja Jevgeni Švartsist, olles kaasa kogenud nende Godeau-ootamise ja „Draakoni“ kui diktatuuri põrgulikult koomilise portree. Dante „Põrgu“ on pärastise purgatooriumi kõrval poisike.
Kollektiivse karmapõletuse tuleriida uuel tasemel süütajad on olnud Andrew Lloyd Webber ja Tim Rice oma tandemi taiestega. Rock-ooper „Jesus Christ superstar“ jõudis hipide teatrist, mille lavastus on Youtube’is ning seni ületamata, kõigile kontinentidele ja keeltesse. Oslos Norra Rahvusooperis kehastas Jeesust sarmikas jalgpallur, kelle ülesandeks oli mahutada norrakeelsed pikad sõnad meloodia fraasidesse ning see oli kangelaslikult armas ja täitmatult naljakas.
Sama paarisrakendi „Ooperifantoom“ on Eestis kehastatud Koit Toome ja Kalle Sepa poolt.
Maskis mehe motiiv aga on nõukogude eesti kasvandikele tuttav Georg Otsa elustatud Mister X-ina. Mel Gibson samas on oma filmiloomingus tahtnud isiklikul nahal tunda, mida elas või ei elanud üle ristil rippuv ja rattale tõmmatud märter. „Braveheart“ ja „Surmarelv“ nakatasid sadu verise hakkimise filme eesotsas Bruce Willise visa hingega inimkatsete karistamatuse illusiooniga. Sealt algas inimelu teekond arvutimängu staatusse.
Sama visa on surema langenud naiste temaatika. Jeesuse armastatu, apostlite apostel Maarja Magdaleena on Alexandre Dumas „La Traviata“ eelkäija. Selle romaani põhjal kirjutatud libreto järgi Giuseppe Verdi poolt loodud ooperit vaatab VIP-loožis järgmise generatsiooni kurtisaan. Julia Robertsi pisarad Richard Gere’i kõrval on ümbersünni sümbol. Veel järgmise põlvkonna üliinimlikuks maailmapäästjaks ülendatud endine prostituut 2022. aasta filmis „Missioon Fortuuna“ vaatab omakorda, kuidas „Pretty woman“ vaatab „La Traviatat“…
Hugh Grant on – kõrvuti Sandra Bullocki, Uma Thurmani, Michael Douglase, John Travolta, Dustin Hoffmanni ja Meg Ryaniga – meie perekond. Tulnud kümnendhaaval „Neli pulma ja üks matus“ noorukist tänasesse, tunneme temaga kokkukuulumist. Küpsesime koos ning rõõmustame ühiselt, et Oscar Wilde’i geikuningas Dorian Gray ei peaks 2023. aastal enam vananemise pärast põdema ega seda häbi maalisse peitma.
Granti viimased rollid tõestavad, et vananemine on kaunis, elegantne ja enese üle targalt naeratav või lausa rõkkav.
„Pulp fictioni“ Uma Thurman ja John Travolta, „Dirty dancingu“ Patric Swayze ja Richard Gere´i „Shall we dance“ koos Jennifer Lopeziga kinnitavad, et osa meist jääb alatiseks Batmani-Catwomani ajastusse hullama. Olnud aegade legendid taaselustuvad nii vanu filme restaureerides kui samateemalisi uusi luues. Tuhandete „West Side Story“ järgmiste versioonide järel ja kõrval tuli Antonio Banderase „Zorro“ ja „Desperado“ ning Melanie Griffithsi ja Cheri ilulõikused…
„The Star is born“ sütitas Lady Gaga ja Bradly Cooperi tähed Julie Andrewsi Mary Poppinsi ja heliseva muusika ning Brian Adamsi ja Kevin Costneri järele. Ajastute paralleelmaailmad jätavad korraga ja kordamööda publikut rõõmustama Pierce Brosnani Bondi, James Bondi ja „Mamma Mia!“ hurmurite triost võidukaima. Maestrol on viimaste aastate toodetes vana targa mehe rollid. „Musta Aadama“ vanahärraga üsna sarnast erimit mäletame pandeemia ajal Eurovisionit asendanud Netflixi-juhtumis „The story of fire-saga“. Kauamängiv kaunismees tegi stiilselt kaasa Will Farelli doubletrouble’i Islandi seiklustes – jaja-dingdong! Andke meile laule ja tantse!!!
„Emmanuelle´i“ staar Sylvia Kristel ei pidanud erinevalt Tom Hanksist ja Cruisist, Nicole Kidmanist või Colin Firthist lahendama 21. sajandi olla-või-mitte-olla dilemmat. Lahkus aegsasti taevastele ekraanidele ega pea valmis olema olukorraks, kus inimesed teatrisse ei tule ja kinno ei saa ning tuleb interneti piiritusse kolida.
Televisioon ja striimid on teinud David Suchet’st ja Rowan Atkinsonist Hercule Poirot’ ja Mister Beani rollide vangid – nagu ka Aare Laanemetsast igavese Tootsi.
Uba on selles, et mõlemad mehed on vana hea Euroopa metropolide lavadel igas mõttes tõsised näitlejad. Tagasiulatuvalt pole vaja oleks-poleks spekuleerida, kas ja kui palju me ka Bernard Shaw’ „Pygmalionist“ või Shakespeare’i „Tõrksa taltsutusest“ teaks ja peaks, kui neid poleks põlistatud „My Fair Lady“ – Audrey Hepburn Julie Andrewsi häälega – ja Adriano Celentano meistriteost paaris eestlanna Ornella Muttiga.
Eesti versioon „Minu veetlev leedi“ rahvusooperis Estonia oli Helgi Sallo ja Harri Vasara vähe salvestatud, aga hästi mäletatud duett. Tenor ja esimene armastaja elas pigem oma marionettidele ning oli ise marionett oma sõbra Sulev Nõmmiku filmides „Mehed ei nuta“ ja „Noor pensionär“. Tema poeg, maailma lavade esibariton Lauri Vasar ajab filmis „Siin me oleme“ igavesti väikese poisina mullikakarja ning laulab ka Lauri Nebeliga duetti kui-on-meri-hülgehall.
Sulev Nõmmik oli ENSV olulisim hälli-standup-artist: Kärna Ärni alustas „Reklaamiklubis“ kõrvuti Ines Aru Eliisabet Jõhviga ning jäi igaveseks rahvuslikku meelelahutusmällu. Nagu ka Eino Baskini veetud „Meelejahutaja“ kui tema komöödiateatri eelkäija.
Nende traditsioonide vundamendile on järgijatel olnud lihtsam oma pilvelõhkujad püstitada. Jan Uuspõld, Märt Avandi ja Ott Sepp, Sepo Seeman ja Peeter Oja ega Tõnis Niinemets ei pidanud ühemehe naljateatrit tehes jalgratast leiutama.
Ühtlasi tuleb nali eesti artistidel sügavamalt välja – nõukogude tsensuuri dressuuri vilumus. Hendrik Normani ja varalahkunud Madis Millingu vanad ja kobedad on võrreldamatult kobedamad kui Normani diletantlik telenovela „Armastus“. Olgu tema enese „Edekabel“ talle enesele armuline!
Kuna seda kassid ostavad, näeme ka Marko Matveret piinlikus rahamasinas, selle asemel, et nt Jaan Tättega maitsekaid lavastusi luua. Tätte on parimas mõttes meie Ibsen – nii, nagu Andrus Kivirähk on võrreldav Moliere’iga. Tragikomöödia isad mõlemad. Prantsuse salongikomöödiad ja farsid, daamide, härrade-prouade abikaasade koolid on ilmselgelt inspireerinud ka Eero Spriidi, Jesper Parve ja Margus Vaheri kuldsest kuldsemat triot: mida mehed tegelikult tahavad ja mida nad ei räägi…
Spriit ja Sallo saabuvad kaubamärgina meie tuppa 30aastases telesarjas „Õnne 13“, mille aastavahetuse osas ka president osales. Ka Mihkel Ulmani rahvuslik seep „Kättemaksukontor“ on üle elanud pandeemiad ja produtsendid, sõja ja stsenaristid, kriisid ja näitlejad. Mida iganes „Vaprate ja ilusate“ või „Dallase“ publik vaatab – eestlane näeb Õnnes ja Kätekas ennast ning olnud ja läinud korüfeesid – rahu neile!
Meile loob uskumatult produktiivne ja kõrge lennukaarega Martin Algus üha uusi naabriplikasid, padjaklubisid, keskearõõme, jahihooaegu ja klassikokkutulekuid. Erinevalt suurriikide politseiakadeemiatest jt ammu tühjaks kaabitud rahapadadest oskavad meie mehed taset hoida, õigel ajal pidama saada ja-või laiali minna ning uued tooted uute kooslustena turule tuua. Suuga teeb suure linna – sai ju öeldud!
Märkasid sa intelligentne haritlane kui paljude uue aja kultuuri tarbe toodete peal kirjas on tants? Me suudamegi reeglina ühe ekraani täie meele lahutuse väljas püsida. Me tantsime oma Lalalandis huntidega ära ja skrollime-svaibime end sealt välja järgmisse kiiresse emotsioonide kogumisse. Raamatute kogumisse soojustus ja kodu kujundus vahenditena me enam ei panusta. Olgu nii.
Minu kodu ja kujundus, soojus ja unistused kärisesid sinust loobumise ajajärgul igast otsast.
Mu enese varateismeline laps ei tahtnud mind enam.
Tütre puberteet kandis minu maha, arvas välja, viskas ära.
Tütar kolis isa juurde.
Ma ei taha sellel teemal teha rohkem sõnu kui hädapärast vajalik, Annabel. Lühidalt…
Kolimise päeval olin endast nii ära ja väljas, et ei osalenud tütre asjade pakkimisel ega tema toa tühjaks kolimisel. Milleks ma enam elan? Mille nimel rügan ja kodulaenu maksan? Mis on mu järele jääv elu mõte? Ja muu tore retoorika.
Mu stressitase oli laes. Laest läbigi. Seisin kasutuna ja vaatasin pealt, kuidas tütar ära kolib.
Sinu olemata-jäänud isa oli asju ajamas. Kuidas teisiti.
Ta ajas asju ka pärast asjade ajamist – läbi öö kohe lausa. Hommikul koju tulles – kui tütre lahkumise järgset, ööseks koju tulemata jäänud mehe puhust korterit üldse koduks saab nimetada – rääkis sinu mitte-isa mulle üksikasjadeni ja peensusteni, mismoodi ta läbi öö ühe daamiga seksis.
Mina oma abordi ja teismelise tütre ärakolimise asjadega ju ei taha. Saagu ma siis vähemalt ausalt tema asjadest osa, kui ta neist mulle nagu mees mehele jutustab.
Mida muud ma ikka tegin kui täis jõin end silmini.
Valutasin üleni. Viimse kui raku, molekuli ja aatomini põlesin valus.
Meest ei kottinud minu olukord ega suutmatus edasi elada.
Teda kottisid ainult tema enese kotid.
Tänasin õnne, et sinust loobusin.
Ja samas haletsesin ennast, et nüüd ei jäänud mulle üldse mitte kedagi.
Oma valus unustasin teismelise poja – ja tema kaasavalutamise sealsamas kõrval…