Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli ennast üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel loodetud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurte ja kulukate villade kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud tallile laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisess tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldab, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!

Lembit Silla – kodanik, isa – üks neist, kes ei ole veel lootust kaotanud
Meie haridussüsteem ei ole pärandina kaasa toonud mitte teadmistetempli, vaid vaimuvangla, mis on disainitud looma eeskujulikke täitjaid vabade isemõtlevate inimeste asemel. See on riiklikul tasemel levinud „hea õpilase sündroom“, mille puhul tarkus on defineeritud kui reeglitest kinnipidamine, mitte nende küsimuse alla seadmine.
Meid on süsteemselt treenitud leidma vabandusi, miks me ei saa – selle asemel et küsida, miks me peame. Koolis õpetati meile, et alati on olemas üks õige vastus, mis asub õpetaja või süsteemi käes ja kui sa arvad teisiti, oled sa kas loll või korrarikkuja. Selle tulemusena ootame täiskasvanuna ikka, et keegi targem ütleks meile, mis on õige: õigustame oma passiivsust sellega, et ju nemad seal ees teavad paremini – neil on andmed ja analüüsid, mida meil pole.
Veelgi sügavam on see, et meie kultuuri ja haridusse on sisse kirjutatud kummaline uhkus kannatamise üle. Meile on õpetatud, et raskuste talumine ilma nurisemata on voorus ja nii me ei mässa, kui meid pitsitatakse maksude, sõjajuttude või ebaõiglusega. Me surume hambad risti ja tunneme perversset uhkust selle üle, kui palju me suudame välja kannatada teadmata, et see ei ole tugevus, vaid alistumine, mis on pakendatud vastupidavuse sildi alla.
Kõige peenem viis, kuidas haridus meid rõhub, on see, et ta annab meile tööriistad iseenda vaigistamiseks.
Sa näed ebaõiglust, aga sinu haritud mõistus hakkab seda õigustama geopoliitilise olukorra või majandusliku paratamatusega, mis nõuabki ohverdusi. Me kasutame oma haridust, et ehitada endale vaimne vangla, kus iga trell on mõni peen termin või objektiivne põhjus. Meid õpetati austama tiitlit ja positsiooni, mitte sisu, nii et kui keegi on minister või ekspert, tunneme sisemist sundi tema ees kummardada, isegi juhul, kui tema jutt on ilmselgelt meie huvide vastu.
Tõeline haridus ei ole faktide tuupimine, vaid võime aru saada, kui sulle valetatakse ja julgus öelda, et ma saan su loogikast aru, aga see ei tähenda, et see on õige või et ma pean sellega nõustuma. Meie praegune tarkus on meid viinud punkti, kus me istume oma liisingute ja ametikohtade otsas ning vaatame pealt, kuidas vundamenti õõnestatakse, sest me oleme liiga haritud, et teha skandaali.
Peame õppima tagasi selle, mis meil oli enne, kui meid süsteemikõlblikuks lihviti – instinkti, mis ütleb: kui tunned, et on vale, siis ongi vale – väärikust, et sa ei ole ressurss kellegi teise mängulaual, solidaarsust – haritud inimene ei ole see, kes teisi lambaks kutsub, vaid see, kes suudab selgitada teisele, miks me peame koos seisma.
Me ei vaja uusi seadusi, me vajame uut arusaama endast. Me peame lõpetama oma hariduse kasutamise selleks, et välja vabandada oma hirmu – ja hakkame palun kasutama seda mõistust selleks, et ehitada riik, kus rahvas ei karda valitsust, vaid valitsus teab: ta on rahva teenistuses.

II. Hirmu orjus ehk kuidas kartus töö kaotada viib riigi kaotamiseni
See on kõige osavam hirmutaktika, mida võimukandjad on läbi aegade kasutanud – ära tekita lainet, muidu kaotad palga, koha või firma. Aga vaatame tõele näkku. Kui me laseme praegusel kursil jätkuda – sõjaretoorika on igapäevane leib ja majandust juhitakse nagu romurallit – mis sa arvad, mis sellest töökohast alles jääb? Me ostame praegu hirmu eest aega juurde.
Sa kardad täna oma palga kaotamise pärast, aga homme ei ole selle palga eest enam midagi osta või pole firmat, mis seda maksaks, sest sõjamajandus ja maksud on selle lämmatanud. Hirm on halb nõuandja. Kui sa kardad praegu liigutada, siis sa nõustud sellega, et meie tulevik pommitatakse nii otseselt kui majanduslikult puruks. Küsimus on lihtne – kas sa tahad olla see, kes jääb varemetele oma positsiooniga või see, kes hoidis ära varemete tekkimise?
Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv ütleb selgelt, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
See ei ole ilulause. See tähendab, et valitsus on teenindaja ja maksumaksja on omanik. Kui omanik näeb, et sulane põletab majanurka, et sooja saada, siis omanik ei pea kartma sulase käest riielda saada, vaid peab sekkuma enne, kui katus sisse kukub.
Kui valitsus teeb otsuseid, milleks tal pole rahva luba ja kasutab hirmu kui kütust, siis ta ei juhi riiki – ta haldab kriisi, mida ta ise toidab. Maksumaksja jõud ei ole ainult valimiskasti juures üks kord nelja aasta jooksul. Jõud on selles, kui me saame aru, et ilma meieta ei eksisteeri ühtegi ministeeriumi – nemad elavad meie toodetud väärtusest.
Sõjaretoorikaga mängimine on nagu tikkudega heinaküünis jooksmine. Need, kes ütlevad, et nad ei julge piuksatada, neil on liising, peavad aru saama, et varemete peal liisingut ei maksta. Kui me laseme riigil triivida punkti, kus diplomaatia on asendunud ainult rusikatega vehkimisega, siis me kaotame kõik. See ongi see hetk, mil väike inimene peab selja sirgu lööma justnimelt sellepärast, et tal on, mida kaotada.
Hirm töökaotuse ees on inimlik, aga see on lühinägelik. Me oleme olukorras, kus passiivsus on kõige kallim valik. Ära küsi, mis saab minust, kui ma räägin – küsi, mis saab meist kõigist, kui me kõik vaikime. Maksumaksja on riigi selgroog. Kui selgroog on pehme, siis keha kukub kokku. Meie ülesanne on meelde tuletada, et me ei ole kõigest ressurss exceli tabelis, vaid me ise olemegi see riik. Meil on õigus nõuda kainet mõistust, rahu ja austust nende poolt, kes meie raha eest hästimakstud toolidel istuvad.

III. Põlvitamine võimu ees ehk miks te ei kasuta seda, mis teile juba kuulub
Olgu, räägime asjadest nii, nagu need on, ilma ülikonnas jutu ja lipsustatud peenutsemiseta. Vaata oma käsi, vaata oma naabrit, vaata seda rahvahulka, kes hommikul tööle liigub – teie olete see jõud, mis hoiab seda riiki püsti. Kui teie homme käed rüppe lasete, siis ei liigu siin riigis mitte ükski ratas.
Ei küpsetata leiba, ei liigu elekter, ei sõida bussid ega täitu riigikassa. Teil on kogu võim. Aga miks te tunnete end siis nii abituna? Sest teile on sisse söödetud üks suur ja rasvane vale, mis kõlab nii: sina ei otsusta midagi, sina oled väike inimene, sa oled loll ja ei jaga asja.
Kõige hullem ei ole see, mida „nemad üleval“ räägivad. Kõige hullem on see, kui sa hakkad seda ise uskuma. Kui sa ütled naabrile, et ta on lammas või kirud poesabas, et eestlane ongi orjarahvas, siis sa teed täpselt seda, mida on vaja selleks, et sind kontrollida.
Siin on lihtne matemaatika. Üksik mees metsas on lihtsalt mees, temast sõidetakse üle. Kümme meest, kes üksteist vihkavad, on kümme probleemi, nad ei tee midagi ära. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on jõud, millega peab arvestama iga poliitik ja iga ülemus.
Jõu kasutamiseks on kolm lihtsat reeglit.
Esiteks, lõpeta enda ja oma rahva süljetopsiks olemine. Kui sa sõimad oma rahvast lolliks, siis sa ütled, et ka sinu isa, sinu ema ja sinu lapsed on lollid.
Kas on? Ei ole. Lõpeta see enesehävitus. Uhkus ei ole patt, see on selgroog.
Teiseks, usaldus on sinu kõige kõvem valuuta. Meie viga on see, et me usaldame võõrast lipsuga meest telekas rohkem kui oma naabrimeest. See on viga. Naabrimees aitab sul autot käivitada, telekamees võtab su viimase sendi. Hakka jälle omasid usaldama.
Kolmandaks, jõud ei ole kisa, jõud on ühtsus. Karjumine on nõrkuse tunnus. Jõud on see, kui me seisame õlg õla kõrval ja ütleme rahulikult, et nii ei lähe, meie ei ole nõus – ja me ütleme seda korraga. See riik siin ei kuulu neile, kes teevad seadusi. See riik kuulub neile, kes teevad tööd.
Probleem ei ole selles, et meil pole jõudu. Probleem on selles, et me kulutame oma jõu üksteise peale karjumise ja üksteise tühistamise peale. See on nagu mootor, mis käib täispööretel, aga käik on väljas – kisa on kõva, aga auto edasi ei liigu. Pane käik sisse! Lõpeta enesehaletsus. Lõpeta naabri sõimamine. Saa aru, et sinu kätes on jõud, aga see jõud töötab ainult siis, kui me ei ole enam killud, vaid rusikas.
Kui me võtaksime täna eesmärgiks, et me ei ütle ühegi eestlase kohta enam sõna „loll“, vaid küsime hoopis, kuidas ma saan sind aidata, siis… Mis sa arvad – kui kiiresti see riik muutuma hakkaks?

IV. Tõuse üles, Sina oled riik!
Nüüd me jõuamegi sinna, kus kõik eelnev saab oma tähenduse. Meie haridus pole meid vabastanud, see on meid taltsutanud. See on treeninud meid leidma vabandusi oma nõrkusele ja õigustusi teiste üleolekule.
See lõpeb täna.
Sa ei ole hea õpilane – sa oled omanik.
Koolis õpetati, et alati on üks õige vastus, õpetaja oma. Unusta ära! Täiskasvanu elus on ainus õige vastus see, mis kaitseb sinu pere, sinu kodu ja sinu tulevikku. Kui keegi lipsuga ütleb sulle, et nõudlik olukord nõuab kannatusi, sülita talle näkku. Sa ei ole siin selleks, et kannatada. Sa oled siin selleks, et elada, mitte vaevu ellu jääda.
Meil on seni veel uhkus külge pandud haiguse üle. Kes kannatab, see kaua elab – see jama on orja mantra. Tõeline tugevus ei ole hambad ristis vait olla. Tõeline tugevus on öelda ei, kui sulle tõmmatakse kott pähe. Tõeline tugevus on mässata selle vastu, mis on vale. Kui sa kannatad vaikides, ei ole sa vastupidav, sa oled tapamaja ees seisev veis.
Sa näed, kuidas su riiki röövitakse, kuidas su tulevik mängitakse maha, aga su aju hakkab tööle geopoliitilise olukorra ja majandusliku paratamatuse mölaga.
Jäta see sitt järele! Kas see on õiglane? Kas see kaitseb sind? Ei. Lõpeta oma rõhumise intellektuaalne õigustamine. Selleks ei ole põhjust, on ainult tahe või sallimine. Põhiseaduse esimene paragrahv ei ole ilulause. Rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja. See tähendab, et iga ametnik, iga minister, iga riigikogulane on teie teenija.
Kui teenija hakkab maja põlema panema, et endale sooja tekitada, siis omanik ei varju viimsesse nurka – omanik astub ette ja küsib, mis kuradi värk see on!?!
Ma ei saa rääkida, mul on liising, mul on laen – kuule, härra, kui me laseme riigil sihukese jutu ja hirmuga triivida, siis homme pole seda liisingut millegagi maksta, sest majandus on põrmus. Varemetel ei kehti laenulepingud. Kui sa kardad praegu oma häält, siis sa nõustud, et su lapsed elavad varemetel. Kas see ongi see stabiilsus, mida sa tahad?
Tead, mida tegi Islandi rahvas enne varemeid, kuidas käitub Iirimaa kodanik praegu, mismoodi sai tillukesest Andorrast rikas patsifistlik muinasjutumaa? Muidugi sa ei tea – koolis ei õpetatud ju – järelikult hoia lõpuks ometi silm tublide eeskujude peal ja õpi nüüd!
Üks mees on mees. Kümme meest, kes üksteist sõimavad, on kümme ohvrit, kes istuvad üksteise käte peal või püüavad need suisa kinni siduda ja maha raiuda. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on rusikas.
Lõpeta see eestlaslik iseenesesse sülitamine! Kui sa ütled, et eestlane on loll ja ori, siis sina oledki loll ja ori, sest sa ei suuda isegi oma rahvast näha kui midagi väärtuslikku. Uhkus ei ole patt, see on selgroog. Ilma selleta kukud sa kummuli.
Unusta koolis õpitud alandlikkus! Õpi tagasi instinkt, et kui haiseb, siis on mäda. Õpi tagasi väärikus, et sa ei ole kellegi teise mänguvahend. Õpi tagasi solidaarsus, et naaber ei ole lammas, vaid sinu ainus kindlustus süsteemi rünnaku vastu. Me ei vaja uusi seadusi ega uusi parteisid – me vajame uut arusaama iseendast.
Meie käes on raha, mille eest seda riiki juhitakse. Meie käes on töö, mis hoiab rattad käigus. Meie käes on lapsed, kelle pärast tulevikku ehitatakse. Kui me ei hakka enda eest seisma täna, siis homme pole kellelgi kusagil seista.
See ei ole poliitika. See on eneseväärikus. Me ei ole siin selleks, et taluda. Me oleme siin selleks, et elada. Ja elamine tähendab, et me ei vaata pealt, kuidas elu igal tasandil nii meie ümber, sees kui tulevikus põlema pannakse.

Missionär, ärikas, ettevõtja või ullikesest muinasjututegelane?
Eelarvamused ja lastetuba panevad äri peale mõeldes erinevad alateadvuse kammertoonid helisema, urisema või kriiskama. Tahtes oma asja ajades olla missionär, küsib hääleke mäluvoogudest: teate, mis nõukogude ajal juhtus? Väikeettevõtjad olid ärikad ning suurema kala püüdjad spekulandid, ehkki nad tahtsid sama, mida ullikestest muinasjututegelased: küllust luua ja taevariigi seaduste järgi maa peale paradiis tuua.
Selle eest istuti Patareis – nii legendaarne leidur Hando Kruuv kui ka Lenini-nimelise sovhoosi juht Kalev Raave olid loogilise leidlikkuse eest vangis. Rumala Noorkuu Henriku vanaisast sai pärast valgustumist Halliste Halastava Kiriku preester.
Meie aga kihvtitame ennast endiselt abstraktse juudivihaga ning seostame Aabrami ja Saara järglasi päheõpitud umbusu taktis liigkasuvõtmises – ühismeedias rabide arukaid videoid jälgides mõtleme paratamatult, et „teised“ näevad ja arvavad ja üldse. Liigkasuvõtjad on uuemal ajal korduvalt maani maha põletanud ka krüpto – heausksete järgijate arvel rikastunud püramiidpätid istuvad puuris ning korduvalt tohutuid summasid kaotanud ullikestest muinasjututegelased, targad inimesed tegelikult, lakuvad haavu.
Eliit aga paljastatakse inimene ja fakthaaval ning tipud põlevad – sõna otseses mõttes ka. Vene suurärimees Germanovich elas oma Uus-Meremaa rantšos just oma juubeli ajal üle kontori põlengu. Sealsamas lähedal on Meta-Zuckerbergi maaalune linnak juhuks, kui…
Sõnajalgade kontor põles ning 12. teadlasena tapeti David Wilcock, kes püüdis rääkida, kuidas Universumis süsteemid ja seaduspärad toimivad. Vähemalt mõnda aega on nüüd teadjad hirmunult vagusi. Sama siin – ka fail baltika kulissidetaguste tundjad jäid vait, kui üks neist tapeti. Kes tahaks olla järgmine, ehkki me teame, et nad teavad, et me teame. Feili trassi ja kruusakarjääride alla jäävad maad osteti kokku, jagati elamukruntideks, müüdi maksumaksjale, osteti metsaveoautod ja kallurid, millega suurt saaki ringi tassida – rõhk umbisikulisel tegumoel. Kui metsad maha võetud ja munamäed ringi kanditud, maanteed lõhutud ja külarahvast igas mõttes üle sõidetud, müüakse rekkad-kallurid väidetavalt kriisipiirkondadesse ning oma suurt nina sellesse suuresse ärisse toppides asfaldi alla sattuda… Tänan, ei!
Pigem nautigem generatsioonide koostööd Nopri talumeiereis, kus Tiit ja Karl naerutavd miljoneid fänne maitsekate lühivideotega, kes sedasi rõõmuliseks-naeruliseks tuunituna ostavad ka tooteid. Samasugust truudust-fookust-distsipliini ilmutab ka Saarmide hõim Kilgi rantšos. Kohvimüügilt tervisetoodetele sujunud Freddy ja Aire on Zinzino tiivul muinasjutulise imedemaa loonud – mõistagi ei ole nad ei ullikesed, ärikad ega spekulandid, vaid 21. sajandi vabad ettevõtjad.
Mina ka, mina ka, mina ka? Meil on noorima tütrega juba mitu aastat mitmesajaliikmeline konto, mille laiendamiseks tuleks pöörduda, helistada ja soovitada: „Tead, hea poliitik-sportlane-artist – ka minul oli mast maas, kui talvise viiruse kõigi lisadega läbi tegin – balanssõli päästis, soovitan…“
Meta-sõprade nimekirja sirvides olid sõna otseses mõttes hääled peas: oh, kui hea algrakukese saaks siit Setumaale, sealt Hiiumaale… ning autentse intonatsiooniga vastused, mis helistamise puhul tuleksid.
Ka EFTA gaalat jt parimate kogunemisi silmitsedes küsib teistmoodi hääleke peas: kellel on tänases maailmas raha – ja mida mina tegelikult tahan – kas ja kes nendest on valmis uueks lokdauniks või kes neist on alles pärast apokalüpsist, mille järel vaid 30% jääb?
Meil on tiivad mudas omaenese põlvede all – veeretades rahateenimisvõimalusi teame – peab tulema uuel tasandil lahtihüpe või… Kuna fookuse kadumine ja panoraami pihustumine kordub, kuniks elu, on tuttavlikud ka noorukese Anastassia Koldussova otsingud: „Ma olen olnud ära visatud. Olen armastust ära teeninud. Tänulikkuse asemel on kliendid mind niiviisi sõimanud ja mõnitanud, et ma ei taha enam olla nõid ega tervendaja – ropendada tahan!
Oi, näe – koodilugeja Eva Lepik oskab mõnitustest kõrgemal olla ja koodide nägemise eest tuhandeid eurosid küsida – mina ka, mina ka, mina ka!“
Nii oma ja kogetud – kõik me otsime variantidepaljususest lahendusi, nuusutame võrgustikke ja AI-variante, flirdime TI ja hinge maha müümise võimalusi pakkuva projektimaastikuga. Üks on meil ühine – olete märganud? Uue taseme üksildus – oma tiibade peal mudas põlvitades oleme nõnda läbi põlenud, et ei suuda luua meeskonda, omaderingi ega jutustada mitmekesi üht ja sedasama muinasjuttu. Aiman, et see on sama taotluslik kui lähenev trahh – olgu see siis kardetud krahh või päästev pabahh😊

Vishen Lakhiani
Unistus, mida sa taga ajad, ei pruugi olla sinu oma.
Miks mõned eesmärgid annavad sulle energiat ja teised vaikselt kurnavad sind ning mis on sellel pistmist sellega, miks su eesmärkide saavutamine pidevalt takerdub.

Kuala Lumpuris Malaisias oli kell peaaegu 23. Olin lõpetanud. Ärkasin kell 7, töötasin kümme tundi järjest ja olin läbipõlenud nii, nagu ainult asutajad mõistavad – see luuni ulatuv väsimus, kus ainus asi, mida sa maailmas tahad, on padi.
Aga mul oli kalendris veel üks kõne. See oli Srikumar Raoga, kes oli MBA professor ja tol ajal vaid üks paljudest Ameerika autoritest, kelle teoseid Mindvalley avaldas. Tol ajal olid need hilisõhtused kõned USA-s elavate autoritega minu jaoks tavalised.
Ma kartsin seda. Minu ainus ülesanne oli päevakorrapunktid läbi arutada, viisakas olla ja kõne ära panna, et saaksin magada.
Ma ei oodanud, et mees teisel pool toru saab olema üks mu elu sügavamaid mõjutajaid. Ja see kõik algab luuletusega.
Mõni minut pärast kõne algust tegi Rao pausi ja ütles: “Hei Vishen, kas kõik on korras? Sa kõlad stressis.”
Ma ei kavatsenud seda tunnistada. „Ei, ei, kõik on hästi. Siin on lihtsalt natuke hilja, aga ma räägin hea meelega.“
Ta peatus uuesti. „Oota. Peatume korraks. Kas ma tohin sulle luuletuse ette lugeda?“
Mu esimene mõte, ausalt öeldes: mul pole selleks aega. See oli viimane asi maailmas, mida ma tahtsin. Aga Rao oli oluline side ja ma ei tahtnud ebaviisakas olla.
Seega küsisin, püüdes oma pettumust varjata: “Kui kaua see aega võtab?”
„Kuulake lihtsalt,“ ütles ta.
Ja siis luges ta mulle need sõnad ette. Ma jagan need täismahus. Loe need üks kord läbi. Siis loe uuesti läbi. Pane tähele, mis su kehas toimub:
Kui ma jooksen selle järele, mida arvan end ihaldavat, on mu päevad ahastus ja mure;
Kui ma istun omas kannatlikkuse paigas, siis voolab see, mida ma vajan, minuni ja ilma igasuguse valuta.
Sellest saan aru, et see, mida mina tahan, tahab ka mind, otsib mind ja tõmbab mind ligi.
Selles peitub suur saladus igaühele, kes sellest aru saab.
— Rumi
Kui ta lõpetas, ei öelnud ma hetkeks midagi. Ma ei usu, et suudaksin.
Seejärel selgitas Rao, millest luuletus tegelikult räägib. Ta ütles: Vishen, kui sa tõeliselt teeksid seda, mis on sinu dharmas – mida su hing siia tegema tuli –, siis sa ei kogeks sellist stressi.

Dharma

Dharma on sanskriti sõna, mis ei pruugi eesti keelde üheselt tõlgituna ilmneda. See on midagi sellist nagu sinu hinge kohustus. Sinu kosmiline roll. Tee, mida mööda sinu elu peaks liikuma, kui miski seda ei sega. India traditsioonides on see vaikne arusaam, et sa tulid siia midagi kindlat tegema ja kui sa seda teed, näib universum sulle uksi avavat. Kui sa seda ei tee, siis uksed sulguvad. Asjad lähevad raskeks. Töö, mis sind varem energiaga varustas, hakkab tunduma nagu rändrahnu ülesmäge lohistamine.
Tegelikult rääkis Rao mulle tol õhtul ühte 13. sajandi luuletusse peidetuna järgmist: stress, mida ma tundsin, ei olnud ajaplaneerimise probleem. See ei olnud tootlikkuse probleem. See polnud isegi mitte äriprobleem.
See oli signaal.
Signaal, et kuskil oma elus ajasin taga midagi, mis polnud tegelikult minu oma. Jooksin selle järele, mida arvasin end tahtvat. Ja nagu Rumi ütles, kui sa seda teed, muutuvad su päevad ahastuse ja ärevuse ahjuks. Mitte sellepärast, et sa oled laisk. Mitte sellepärast, et sa ei töötaks piisavalt kõvasti. Vaid sellepärast, et sa valad oma piiratud, väärtuslikku elujõudu eesmärgi poole, milleks su hing tegelikult kunagi ei soovinud.
Mul kulus kaks aastat, et päriselt aru saada, mida Rao mulle selle kõne ajal ulatas. Aga kui ma lõpuks aru sain, pani see kogu mu elu ümber.

Ma tean seda valusalt, sest ma eksisin katastroofiliselt

Aastaid enne seda kõnet Raoga oli mul kogemus, mis paberil oli üks mu noore elu suurimaid.
Õppisin Michigani Ülikoolis arvutiteadust ja mind oli valitud Microsofti praktikale. See oli üheksakümnendate keskpaik. Töö Microsoftis oli tol ajal nagu töötamine Apple’is või Google’is tänapäeval. Olin üks umbes 1% kandidaatidest, kes sisse said. Kuulusin andekate hulka. Ja selle praktika ajal kutsuti mind koos teiste praktikantidega Bill Gatesi koju.
See oli kõige ilusam kodu, mida ma oma elus näinud olin.
Ma mäletan, kuidas seisin seal Billi majas ja mõtlesin oma vanaisale, kes oli minusse nii sügavalt uskunud. Oma vanematele, kes olid nii palju ohverdanud, et anda mulle Ameerika haridus. Kõik oli toiminud. Kõik. Malaisia poiss oli jõudnud mäe tippu, kuhu maailm oli talle käskinud ronida.
Ja ma ei tundnud midagi.
Mitte päris mitte midagi. Olin enda üle vaimustuses. Tundsin uhkust. Tundsin, et mind on tunnustatud. Aga kõige selle all, selles vaikses kohas, millele Rumi osutas, oli eksimatu tunne: see pole minu oma.
Töötasin Microsoftis üksteist nädalat, enne kui mind vallandati.
Sea-Taci lennujaamast taksosse astudes tundis osa minust end täieliku läbikukkujana. Teine osa aga oli vaikselt, peaaegu piinlikult, üliõnnelik. Sest esimest korda aastate jooksul tundsin, mida mu hing tegelikult ihkab. Ja see polnud see.
Ma lihtsalt ei osanud veel selleks keelt. Ma ei saanud sellest aru enne, kui Rao mulle aastaid hiljem Rumi ette luges.

Kaks tüüpi tahtmist

Siin on erinevus, millele Rumi osutas, ja mille täielikuks ainevahetuseks on mul kulunud kaks aastakümmet Mindvalley ehitamist:
On kaks täiesti erinevat tüüpi tahtmist ja enamik meist ei suuda neid eristada.
Esimene tuleb egost . See saabub pakiliselt. See ütleb: ma vajan seda, et mul lõpuks ometi küllalt oleks. Ma vajan seda millegi tõestamiseks. Ma vajan seda enne, kui keegi teine sinna esimesena jõuab. Ego iha kannab endas signatuuri sellest, kelleks sa teiste inimeste jaoks saada püüad. Kui sa istud sellega vaikselt, ilma telefoni ja segajateta, tundub see pingena. Nagu esinemine. Nagu enda versiooni harjutamine publiku jaoks.
Teine tuleb hingest . See ei tundu nagu nälg. See tundub nagu äratundmine. Nagu millegi meenutamine, mida sa juba teadsid. See kannab endas sinu juba oleva isiku signatuuri. Kui sa sellega istud, on see nagu kergendus. Nagu väljahingamine. Nagu kojutulek majja, kust sa ei teadnudki, et olid lahkunud.
Sama väline käitumine nagu inimesel, kes töötab kõvasti, ehitab üles, pingutab. Sisuliselt täiesti erinev mootor.
Ja siin on ebamugav tõde: manifesteerimistööstus on nelikümmend aastat õpetanud meid visualiseerima tugevamalt, kinnitama valjemini ja visioonitahvlit suuremalt, küsimata kordagi, kas see asi, mida me oma ellu tõmmata püüame, on üldse meie oma.
Sa ei saa leida teed välja elust, mis pole sinu oma.

Mida teadus ütleb

Harvardi psühholoog Dan Gilbert pühendas oma karjääri uurides nn afektiivset ennustamist, mis käsitleb seda, kuidas me ennustame, kuidas tulevased saavutused meid tunnevad. Tema murranguline uurimus, mis on esitatud raamatus „Stumbling on Happiness” ( Õnne komistamine), näitab, et me hindame oma eesmärkide emotsionaalset tasuvust 200–300% võrra üle.
Meie “psühholoogiline immuunsüsteem” nurjab meid palju kiiremini, kui me arvame.
Tõlge: kui sa taga ajad eesmärki selle pärast, kuidas sa arvad, et see sind sinna jõudes tundma paneb, siis sa eksid peaaegu kindlasti selle tunde osas. Ja sa kulutad aastaid oma piiratud elust, et seda teada saada.
Seda õpetas mulle kahekümne ühe aastaselt Bill Gatesi majas seismine minu kehas aastaid enne, kui mul olid selle nimetamiseks vajalikud uuringud. Olin selle eesmärgi saavutanud. Ja see eesmärk ei pakkunud tunnet, mida mulle oli lubatud pakkuda.
Sest eesmärk polnud minu oma.

Kuidas neid oma kehas eristada

Siin on see, mida olen õppinud tundma ja mida ma nüüd Mindvalley töös inimestele õpetan.
Egoisu saabub pakiliselt ja pinges. Su lõuad tõmbuvad kokku. Su õlad hiilivad üles. Ambitsiooni all on pidev sumin, et millestki ei piisa . Sa kontrollid obsessiivselt mõõdikuid. Sa võrdled ennast eakaaslastega ja tunned end kas üleolevana või purustatuna, mitte kunagi rahus. Sa fantaseerid saavutuse väljakuulutamisest rohkem kui saavutusest endast. Kui sa selle lõpuks kätte saad, on umbes 11 päeva kergendust. Siis liiguvad väravapostid.
Hinge iha avaldub teistmoodi. See on soe ja avar. See elab su rinnus, mitte lõualuus. Sa mõtled sellele ja tunned energiat, mitte ärevust. Sa teeksid tööd isegi siis, kui keegi ei vaataks. See ei vaja välist kinnitust, et tunda end ehtsana, kuigi kinnitus võib tulla. Ja kui sa selle saavutad, on olemas vaikne jah-sõna , mis ei kao. Mitte eufooria. Midagi sügavamat. Joondumist.
Proovi seda kohe praegu. Vali eesmärk, mille poole praegu püüdled. Sulge kümneks sekundiks silmad. Tunne seda.
Kas see tundub nagu käe sirutamine või meenutamine?
See on sinu vastus.

Hääl, mille peal sa jooksed

Loe seda aeglaselt ja ole aus. Ära hinda.

Ego soovid tunduvad umbes sellised:
Hinge soovid tunduvad sellised:
“Mida nad minust arvavad?”
“Selleks ma siin olen, et saada.”
“Ma pean lihtsalt tõestama, et ma suudan seda teha.”
“See tundub kerge, mõnus, eks.”
“Rohkem. Suurem. Kiirem.”
“Rahu ja ambitsiooni? Jah, palun.”
“Kui ma selle kätte saan, on mul lõpuks küllalt.”
“Ma olen juba piisav. See on lihtsalt väljendus.”
“Ma pean järele jõudma.”
“Ma olen täpselt seal, kus ma olema pean.”
“Ma puhkan siis, kui olen sellega hakkama saanud.”
“Puhkus on osa sellest, kuidas ma loon.”
“Kui ma aeglustan, võtab keegi mu koha üle.”
“See, mis on minu jaoks mõeldud, ei saa minust mööda vaadata.”
“Ma pean olema parim.”
“Ma pean olema kõige ausam.”
“Miks see kiiremini ei toimu?”
“See juba toimub – ma tunnen seda.”

Nüüd pange tähele, mida need hääled päriselus tekitavad. Tegelikke eesmärke. Tegelikke lauseid, mida sa endale ütled või Instagrami postitad:

Egoism (kõlab nagu):
Hingesoov (kõlab nagu):
“Ma pean järgmise kuue kuu jooksul teenima 1 miljon dollarit.”
“Ma tahan ehitada midagi, mis elab minust kauem.”
“Ma pean saama arstiks, et mu vanemad oleksid uhked.”
“Ma tahan inimesi tervendada, sest see valgustab mind.”
“Mul on vaja suuremat maja kui mu naabril.”
“Ma tahan kodu, kus mu pere tunneb end turvaliselt ja loominguliselt.”
“Mul on vaja 100 000 jälgijat, et mind tõsiselt võetaks.”
“Ma tahan jagada ideid, mis aitavad inimestel mõelda teisiti.”
“Enne taasühinemist pean tõestama, et olen edukas.”
“Ma tahan iga päev ärgata oma töö üle elevil.”
“Ma pean olema oma valdkonnas parim.”
“Ma tahan teha tööd, mis tundub aus ja elav.”

Pane tähele mustrit.
Ego soovid on seotud tõestamise, võrdlemise ja tulemusega. Hinge soovid on seotud väljendamise, panustamise ja saamisega.
Ühte ajendab ebapiisavusest rääkimine. Teist ajendab see, kes ma olen.

Miks see on tegelik põhjus, miks manifesteerimine lakkab töötamast

Kui sa püüad egost lähtuvalt manifesteerida, siis sinu visualiseerimine saastub.
Visioonitahvlil on kirjas vabadus ja küllus. Aga närvisüsteem allpool saadab signaale: Ma ei ole piisav, palun kinnita mind, ma vajan seda, et tõestada, et ma olen oluline.
Universum või teie retikulaarne aktiveeriv süsteem, kui eelistate neuroteaduse vaatenurka, reageerib signaalile, mitte sõnadele. Ja ego iha signaal on hirm, mis on maskeeritud ambitsiooniks.
Seepärast on nii paljud edukad, vaimselt uudishimulikud ja targad inimesed, keda ma kohtan, ummikus. Nad on lugenud raamatuid, teinud visioonitahvleid, kuulanud taskuhäälingusaateid. Ja manifestatsioonimootor aina pritsib.
Nad arvavad, et kasutavad tehnikat valesti.
Nad ei ole. Tehnika on hea.
Eesmärk ongi probleem.
Muutus ei seisne vähema tahtmises. See seisneb puhtuse tahtmises. Terviku tahtmises puuduse asemel. Loomises oma dharmaga kooskõla loomises, mitte oma kuvandi pärast muretsemises.
Kui sa seda teed ajal, mil soov on tegelikult sinu, hakkab Rumi teine stroof mängima. „See, mida sa vajad, hakkab sinu juurde voolama. Ilma igasuguse valuta. Sest see, mida sa tahad, tahab ka sind.“

Keegi, kes saab sellest aru tasemel, mis mind jahmatas

Kui ma Regan Hillyeriga esimest korda kohtusin, oli ta üks väheseid tegevjuhte, keda ma kohanud olin, kes oli siiralt ja südamest rahulik. Mitte etenduslikult rahulik. Mitte selline „Ma mediteerin, et olla zen” rahulik. Selline rahu, mis tuleb teadmisest, millised tema soovid on tema enda omad ja millised ta on vaikselt valla päästnud.
Ta nimetab oma meetodit energeetiliseks arhitektuuriks – oma sisemise seisundi nii täpseks joondamiseks oma tegelike soovidega, et välised tagajärjed muutuvad peaaegu vältimatuks.
Mulle meeldib tema töö juures see, et ta jätab vahele tavapärase visualiseerimisteatri ja läheb otse keha juurde. Ta palub sul nimetada oma suurima eesmärgi ja seejärel küsib, kus sa oma kehas seda hoiad. Rindkere, soe, avar? See on hing. Lõualuu, õlad, rusikad? See on ego riietuses.
Tema programm „ Manifesteerimise kunst ” võitis Mindvalley populaarseima programmi auhinna 2024. aastal, mis ütleb mulle palju selle kohta, kui janunevad inimesed praegu just selle vestluse järele.

Väli, kus hinge juhitud looming tegelikult toimub

Midagi muutub, kui panna sadu inimesi samasse kohta, kus nad kõik teevad tegelikku tööd – eemaldavad eesmärgid, mis pole nende endi eesmärgid, ja taastavad ühenduse nendega, mis on.
Müra vaibub. Väli nihkub. Ja selles ruumis tekkivad soovid pärinevad hoopis mujalt kui need, mida sa järgmisel vahekaardil avatud Instagrami ajal üksinda oma päevikusse kirjutaksid.
Seda me loomegi Manifesteerimise Tippkohtumisel. 15.–17. mai 2026. Vabalt. Elades.
See pole järjekordne “visualiseeri oma unistuste elu” töötuba. See on keskkond, kus hinge juhitud looming päriselt toimub, ümbritsetuna õpetajatest ja otsijatest, kes teavad erinevust haaramise ja tõelise soovi vahel ning aitavad sul erinevust oma kehas tunda , mitte ainult oma peas mõista.
Regan on kohal. Nagu ka mõned teadliku loomise sügavaimad mõtlejad, kellega ma kunagi lava jaganud olen. Ja me läheme kohtadesse, kuhu enamik isikliku kasvu üritusi on liiga viimistletud, et minna.
Kui sa seda tabelit lugedes tundsid omaenda hääle hingesoovides ära rohkem, kui sa tunnistada tahaksid, siis on see just see valdkond, kus sa peaksid olema.

Miks inimesed rändavad?

Statistikaameti ja küsitluste andmetel kaalub iga teine inimene Eestist lahkumist. Küsigem pigem, miks me kõik juba Maarjamaalt ära ei lähe enne, kui meie kodud jäävad ühe klanni kitsaste ärihuvide alla ja muteeruvad osaks militaartööstuspargist või suisa sõjatandriks, millest eurokarjeristid tunduvad vägagi huvitad olevat…
Ehkki minul on koostatud mitmeteistkümneleheküljeline kataloog Hispaania ja Itaalia kinnisvarast nii sisemaal, rannikul kui ka saartel, ei taha ma tegelikult oma hobuseid viia küpsema piirkonda, kus vähemalt kolm kuud aastast on varjus 40+ kraadi ja veesooned tühjad. Mitte minister Jürgen Ligi kurja karja kraaksumise tõttu – inimesed hakkavad Hispaanias surema! – vaid sellepärast, et me oleme harjunud aastaaegade vaheldumise, heina- ja küttepuude varumise ning toidu konserveerimisega.
See on meie geneetiline elulaad, mis on oma karmuses kallis jah, kulukas kah.
Ekvaatori piirkond Aafrikas nii Viktoria järve ääres kui ka ookeaniveerne – eeldaks hobuste ning maise vara lennukisse kantimist praeguses talliks ehitatud merekonteineris ning vähemalt ühe ümberistumisega rännet. Ugandas ootaks mind neljahektariline talu Bunyoni järve ääres ning briti kooli juhataja positsioon, ent Uganda seostub ka mürkmadude ja malaariaga, mida vaatamta vaktsineerimisele põdes sealne missionär näitlejanna Henessy Schmidt.
Kui pidasin Uganda taludest toodud puuviljade poodi, käisid Mondo preilid kontrollimas, ega Aafrikas ometi lapsed puu otsast mangosid-avokaadosid alla too. Seesama lapstööjõu pärast muretsev MTÜ sõnastab ka põhilised rahuaja rahvasterände põhjused.
„Esimesena võib meenuda töö ja õpingutega seotud rändamine või inimeste liikumine eemale konfliktipiirkondadest. Kuid kas ränne on ka see, kui põhjaeurooplane otsustab veeta pensionipõlve päikeselises Lõuna-Euroopas? Või see, kui inimene kolib teise riiki suurest armastusest, südame sunnil? Rändega on seotud eelarvamusi ja hirme. Ometi on ränne kõikjal meie ümber iga päev ja me võiksime rände eri vormidest rohkem teada.“ (MTÜ Mondo Facebooki postitus, 13.01.2020)
Sõbrad, kes ei ole ennast koduloomade külge aheldanud, veedavad talved lillelastena Balil, Guatemalas ja Sri-Lankal. Seal ei ole spirituaalses tähenduses rännates ja erinevaid dimensioone-inkarnatsioone külastades ohtu surnuks külmuda nagu Astrid Lindgreni Pipi oma Segasumma suvilas täpilise hobuseta orvuna ilmselt pakases lõpetanud oleks.
Mitmed daamid, kes on lapsed suureks kasvatanud, seiklevad vabatahtlikena kilpkonnamune ja delfiine teenindades mööda ilma. Seni turistidena elu nautinud teismelistele tuleb siiski selgitada, et alaliselt võõrsil resideerimine on hoopis midagi muud kui päikesepaistel omas tempos nurrumine: vesi ja vile – kõlks ja kopikas!
Aabram viis läbi kõrbe ja üle mere oma rahva tõotatud maale. Saara püüab 21. sajandil jälgida ja aimata, millal on aeg oma ilusad tütred viia läbi inimsuse kõrbe ja üle muremere siit ära. Kuhu ära – golobaalses infouputuses kroolides oleme ammu aru saanud: planeedilt ei saa maha astuda, oma saatuse käest ei pääse ja sina ise oled igal pool iseenesel kaasas.
Statistikaameti ja küsitluste andmed väidavad: iga päev viiakse „hullarisse“ kaks suitsiidikatse teinud last, narkotarbimine on Tallinna reovee järgi otsustades kolmekordistunud, üledoosid, tulistamised-pussitamised ja autoga puusse panemised on tingitud ebavajalikkuse tupikust. Mina tahan olla nende noorte jaoks siin ja praegu, täna ja alati olemas: truudus, fookus, distsipliin!

Robot abiellub klooniga

Abielus ja ühiskonnas on ühtviisi reeglipärane, et heausksed osapooled kuulevad tagantjärele, kuidas asjad tegelikult kogu aeg olid. Olgu jutuks pedofiilide-kannibalide satanistlikud riitused eliidi katakombides ja beebifarmides või nende kõrval suisa süütuna tunduv abielurikkumine. Meile räägitakse ja näidatakse nii kaua valesid, kuni uskuma hakkame: Artemis lendaski ümber Kuu, tundmatuseni teisenenud iidolid ongi nüüd teistsugused, snaiperi atendaadikuulid lendasidki jälle Donaldi auväärsetest kõrvadest mööda jne.
Veel mõne aasta eest võõrastasime tehisintellekti, millesse oleme tänaseks nii kõrini ja üle pea uppunud, et võimatu on vahet teha tõel ja valel, tehislikul ja tegelikul videol. Mida enam tegelike inimeste asemel robotitega lävime, seda vähem taipame küsida: kui Jim Carrey ja Ariana Grande asemel tehti kloonid – või sooritati keharööv – miks siis nt Michael Jackson, printsess Diana ja David Wilcock tapeti lihtlabaselt ära. Ammugi ei küsi me, kas vaktsiinide ja pilvekülvi kaudu manipuleeritud inimene on lõplikult biorobot või on lootust taastuda.
See, mida nimetati seni vandenõuteooriaks, on saanud tänu USA tervishoiujuhi Kennedy juniori avaldustele reaalsuseks. Tänu Kennedyle võime rahulikult väita, et meid on segi süstitud ning neid nanomanipulatsioone võimendatakse kriminaalse keemiapilvede külviga.
Tunnistust nende väidete paikapidavusest annavad nii teadlaste jagatud faktitabelid kui ka meedikute ja pilootide intervjuud. Nüüd, mil Epstein on vaatamata igavest noorust tagama pidanud riitustele, millega lootis saavutada endale ja oma õukonnale igavese nooruse, surnud – vist – hakkavad ka ellujäänud ohvrid ükshaaval rääkima. Iseasi, kui palju neist videotest on tõelised ja tõesed, millised on äriplaan ja millised puha feik.
Ajastul, mil robot abiellub klooniga võib tõdeda, et inimlikkus ja tunded hakkavad kaduma ning lepime ilma, et emotsionaalne karvgi liiguks: „Mis siis ikka, kuivõrd planeet on ülerahvastatud, ongi ehk paratamatu, et sajad tuhanded lapsed jäävad igal aastal kadunuks…“
Harime end innukalt AI alal – ka õpetaja 7. taseme kvalifitseerumise mentor soovitab oma portfoolio koostada tšipitšipi abiga. Presidendi haridushäkaton otsib õpilastele mõeldud tehisintellektile nime – ma pakuksin Tita, ehkki mõistlikud õppurid kasutavad niikuinii neid roboteid, mis juba olemas on ega piirdu titadega vaatamata kuludele, mis nende loomiseks tehti. AI ja multimeedia valdkonnas liiguvad miljardid, kes on kade, see on valel alal vaesudes lihtsalt hirmunud ja kuri, eks?
Presidendi 2026. aasta mõttetalgud küsisid, milleks meile (tehis)aru, ent õigupoolest küsib tehisaru peagi: milleks meile inimene? Nano- ja kemomanipulatsioonide krooniks on aina lihtsam paigaldada Neuralinki kiip, mida koljus juba kandvad pioneerid annavad julgustavaid intervjuusid.
Küllap saame peatselt vastuse küsimustele, kas meie tegelikkus on hologramm või simulatsioon – miks Artemise kuufarssi lavastades kõikvõimsa tehistaibu abil loendamatuid vigu ära ei parandatud – mis on tegelikult Antarktika jää taga – mispärast tohutu kiirusega läbi universumi kihutava Maa ümber tähistaevas ei muutu…
Kui toimub kauaoodatud split – dimensioonide lahknemine – saame näha, kuidas võetakse kasutusse „uued“ energialiigid, mida juba Tesla teadis, Musk kasutab ja mille pärast on 12 teadlast „vaigistatud“– või kulgeme edasi-tagasi nn kiviaega kas tuumasõja või Päikese paugatuse tulemusel. Põnev ju, mismoodi hakkab välja nägema kolm ööpäeva täielikku vaikust ja pimedust, mida ammu oodatakse.
Kuni avalik ruum tegeleb – või pigem ei tegele – Eesti Epsteinide-Muskide-Bill Gates’idega ning müstiline „NEMAD“ valmistub järgmise pandeemia ja lokdauni pealt veel rohkem teenima kui seni, vaadakem oma kodudes ringi: kas ja kuidas me no-grid hetkedel päriselt hakkama saame.
Robotite revolutsioon tuleb varem või hiljem: niikuinii neid ei võta ju ei ussi- ega püssirohi.

21. sajandi hunt Kriimsilma üheksa ametit ja nälg

Kui igapäevane riigieksami sooritaja on 59-aastane, võiks ta 21. sajandi karjäärivõimaluste teema puhul kõik oma sanitari, restauraatori, ajakirjaniku, kultuuriveduri, näitemängutuuride ja koolipreili ametid kokku lugeda, aga.. Iseenese jaoks on hetkel kõnetavam täanse Eesti koolitus- ja projektimaastik, mis hoiab tegevuses tuhandeid ametnikke ning rotatsioonis tublisid tööinimesi, kes leiavad neis seminarides jm nimetustega konverentsiturismis-koolitusrändes võimaluse ennetada läbipõlemist, kogeda tavarutiini vahele midagi muud ilma, et selle naftapõletamise eest maksma peaks.
Sõidud, päevarahad ja külluslik toidulaud kaetakse nüüdisaegsete kuluridade pealt, mille tegelikult katab maksumaksja ehk projektirändur ise. Ent kõigel on hind: astudes projektikarussellile hakkame kasutama salakeelt, mis peaks veenma funktsionäre meie abikõlblikkuses ja nõuetele vastavuses. Kirjutame taotlusi selliste loomiste ja lehvimiste asemel, mis meid tegelikult õnnelikuks teeksid. Petame end optimistlikult: ka projektikirjutamine on loovtöö. Tühjagi – hirmunud kerjamine on see. Uudised ja reklaamid hoiavad meid hirmu all: oi, praegu veel jaksame laenusid-liisinguid maksta – ai, kindlasti lähevad asjad veel hullemaks, kindlustagem tagala kasvõi enesereetmise ja hingemüümise hinnaga. Enesepettuse maailmameistrina valetan: tore ja arendav on projekte punuda.
Näiliselt on kõik korras – JOKK kõrvale veel üks lühend NOKK – KOP kogukonna heaks, VIPS vaimse tervise hüvanguks, KÜSK arenguhüppeks, MES, HAEK ja RAEK, EIS ja KULKA ning KIK roheliselaadne kükatants.
Mina olin valmis oma tagala kindlustamiseks kogukonna noored taas oma koju tooma nii, nagu noortestuudio MINA OLEN! päevil enne pandeemiat: kohata ja tegevuseta tiinerid tarbivad, taplevad ja tapavad. Mu taotluse peale oma koolivaheajad ja nädalavahetused noortele kinkida vastasid valdurid – loe: vallavalitsus – et kuivõrd kavatsen järjepidevalt noori teeni(nd)ada ja valdurid ei saa kindlad olla, kas kõik nõuetele vastab, saagu va kohatud lapsed pigem otsa.
Oleme mäletatavasti sõjas, parem ongi, kui midagi rahulikku ega tervendavat ei sünni – surma pealt teenimise kontrollimatu äri ei anna häbeneda. Liiatigi ei ole Südamesalu dokumendid mitmeaastase jukerdamise järel ikkagi korras… tõsi küll, valdurite endi aeglase-ujeda-ebaleva niijanaa tõttu.
Rajasin kodu senise vesiveski juurde kuulunud kuivati kohale, kuhu on detailplaneeringu järgi õigus ehitada uus hoone. Ametnikerdiste käki tõttu oli veekaitsevööndi piir valesti ning valdurid oletasid, et kogukonnale olulisena on lihtsam keskkonnaametile meeldida. Ei.
Hoone tinglikult jäädvustanud projekteerija väitis ekslikult, et pean ehitama hiigelkuivati – selle hülgejutu uskumise peale kulus veel kolm kuud. Kuna kogukond ootab ammugi Waldorf-kooli, pakkusin välja Südamekooli. Hoone funktsioon peab olema kuivati, seega EI!
Miks mul on üldse vaja oma kodu legaliseerida? Bomži seisusest välja aitas lasteisa: olen Elva valda sisse kirjutatud maksumaksja. Ent esiteks ei ole maksumaksjapalgalisel koolipreilil sünnis illegaalina anarhiat harrastada. Teiseks kaebas viimne ekshäbikaasa, kellelt oma Südamesalu ostsin, igale poole seni, kuni pidin kohalekaagutatud kontrollide käsul laste euroalustest mängumajad kui lubamatu keskkonnariski ära lammutama. Kodule ehitusluba keskkondised ikka ei andnud – mis siis, et minuni voolab Vigala jõgi läbi Rapla, tehaste, lautade ja feil baltika viaduktide vahelt. Ei.
Kolmandaks tahtsin aastate jooksul võetud väikelaenud kodulaenuks liita, et igakuiseid makseid 3x vähendada ning ennast järjekordsete tähekombinatsioonide – TFB, ESTO, KKHLÜ jne – teenindamise nimel mitte surnuks töötada. Kodulaen 75. eluaastani antakse siis, kui on kasutusõigus ja kindlustus.
Minul on nüüd võrratu multifunktsionaalne arhitekt, kelle geodeet jäädvustas meie kodu tegeliku, mitte tingliku asukoha – arhitekt joonistab asja üles nii, nagu on ning detailplaneerija korrigeerib pildi reaalseks. Mina maksan: ehitajale veel paar tuhat, arhitekti meeskonnale paar tuhat, tütre koolilõpu, auto ülevaatuse… ning ilmselgelt ei saa suverehve, vaid nokin naelad välja.
Projektimaastik toetab sõprade saunakaid, minu raamatute kirjutamine on ootel, kuni kantseliidi kasutamisest ja äraütlemistest toibun. Väikelaenud saavad makstud 2031. aastaks. Olengi tavatsenud hõisata: „Töötan seitsme mehe eest, pean ise talu, toidan üksinda oma hobused nii, nagu kasvatasin abita oma lapsed üles.“
Olen oma õpilasi veennud: kirjuta nii avalalt ja ausalt, nagu ainult sina, eriline ja erakordne isiksus kogu südamest oma kordumatut teksti luua saad – olgu sinu kirjatöö riiklikule hindajale kingitus ja äratus. Nii pihin ka mina, et silmitsen kitsikusest väljumiseks kasiinomiljonäriga kihlunud virtuoositari säästuarmastust ja küsin: tahaksin ka oma rikkurit, et vaatamata aina enam töötamisele süvenev vaesus saaks kinni löödud?
Friends, fools & family võiks olla viiendast abiellumisest päästev lahendus – kui vaid sõbrad poleks juba pensionile läinud, perekonnaliikmed oma heitlustega hädas ja tänased rikkurid üldse 30-40 aastased Uue Hea Ilma tegijad, kellele vana mustri järgi pootshaaki taha ei saa. Fools-liigi esindaja olen mina ise. Niisiis – ise, ikka ise.
Kokkuvõte võiks optimistlikult loota, et hunt Kriimsilma päästavad üheksa ameti orjusest uued mustrid, kui käimasolev 3. maailmasõda kedagi ellu jätab. Eilse kildudest homset ei ehitata, vanadest kividest uut paleed ei rajata, ühelt lambalt mitut villa ei saa. Nii palju EI-sid – aga JAA? Jah, tahan olla selle 30% hulgas, kes ellu jääb ja Maa peal õndsaks saab.

President Alar Karise tänavused, viiendad mõttetalgud olid tehisaru teemal ning tubli arengubioloog, baashariduselt veterinaar, näitab TI-hüpet nii oma meediakanalites, Kasahstanis kui Aafrikas. Meie ametlik suhtumine AI kasutamisse on käinud kaunisti kraavist kraavi: Lennart Meri tõi kasutusse tiigrihüppe väljendi, seejärel püüti noortelt telefonid ära korjata, mispeale „teadlased tegid kindlaks“, et gpt-jt targad mehed taskus õpetavad õppima.
Presidendile kirjutamiseks uurisime Raplamaa Rakendusliku Kolledži sadade inimestega kodu- ja tööstusroboteid, isesõitvaid põllumasinaid ja droone, Starlinki teeneid, Neuralinki ulmet ning teooriaid, et tehisaru ei olegi tegelikult tehis, vaid inimesed on tänu Teslale, Elon Muskile jt geeniustele ligi pääsenud universaalsele intellektile, mis on alati olemas olnud. Meil on võimalus kogu inimkonna teadmised alla küsida, analüüsida ja sünteesida.
Sammhaaval oma tõeliste võimeteni!
Iseenesestmõistetavaks harjunud otsingu- ja tõlkerobotite igapäevase kasutajana olen hõisanud: „Mina olen süütu – ma ei ole AI abil mitte ühtegi teksti ega pilti loonud!“
Samas olen katse-eksituse meetodil avastanud, et kirjutamise tõrke ja soorituskrambiga ning kogemuse ja eduelamuseta inimestele on „tšipitšipi“ alguses suureks abiks ja julgustajaks. Esmalt TI-tekste käsitsi ümber kirjutades õpivad kõigi alade noored päriselt kirjutama. Lisaks on olnud põnev ja lõbus lasta robotil kogu inimkonna poolt üles laetud materjalidest sünteesida kirjatöid Lennart Meri, Donald Trumpi või Murutari stiilis. Mis on olnud ka tiba õudne, sest tehis-Murutar on originaaliga identne ning tekib küsimus: mida mina enam-üldse-veel siplen ning kes päriselt-mängult Katidel üldse vahet teeb? Veel aasta tagasi oli tehistekstidel puuduv inimlik hingus selgelt kaotsis – enam mitte! Siiski on tšipitšipiga katsetamine mõnusalt mänguline – tal on stiilid ja tujud – ning ta on edukogemusena abiks.
Veel enam – Youtube’is on vaadeldavad üha juurde laetavad videod Neuralinki kapslitest, mis paigaldatakse koljusse ja ühendatakse peaajuga. Inimene valib hariduse ja ameti ning mingit kooli ega õpetajapreilit tal iseenese ülesehitamiseks enam vaja ei ole. Iseenese ühendamine globaalsesse infovõrku tekitab võimu illusiooni: tahan ja laen vot! Aga kes samal ajal sinu kui biorobotiks kiibistatud marioneti niite tõmbab?
Oleme viimasel ajal avalikuks tulnud Epsteini failide puhul saanud teada, et eliit on Neitsisaartel beebisid süües ja alaealisi neitseid pruukides püüdnud saavutada igavest noorust ja surematust. Seesugust üleinimlikku õõva võisime seni lugeda Nabokovi „Lolitast“, Grassi „Plekktrummist“ ja Süsckindi „Parfüümist“. Eliit ja illuminaadid ei ole samas kirjandusest õppinud, et sedalaadi kurjad geeniused ei lõpeta iial hästi. Surelikuks jäävad ikka.
Küll aga vaatame pärast (osalise) tõe ilmsikstulekut hoopis teise pilguga platsenta šampooni-palsamit-seerumit, mida apteegis müüakse… Ja küsime: millal järgmiseks paljastuseks päriselt teada saame, kas Antarktika keelatud maa on tõesti „kadunud“ kontinent paradiisliku elukorralduse ja Atlantise väravatega.
Eesti epsteinid-tilluminaadid
Eks me oota huviga, kes meie konnatiigi tšõuzenvannidest on igavese elu ja nooruse nimel pedofiilia ja beebifarmide gurmeega seotud. Arutlesime noortega, et meie rakendusliku kolledži erialad lähevad paaristõugetega robotite kätte ära – IT, mehhaanika, ehitus, toitlustus… Samuti kriminalistika, uurijad, valedetektorid: mitte ükski inimene ei ole nii täpne vererõhu-higistamise-silmaväreluse registreerija kui tehisaru.
Inimene muutub valetamise-vassimise-varjamise suhtes immuunseks, masin mitte. Samuti on üsnagi üldine meie kaitsereaktsioon: kui värsketes videotes miski ei meeldi või hirmutab, kommenteeritakse lootusrikka üleülekuga „äh, see on halvasti tehtud AI!“
Niiviisi turtsuti esimeste Dubaid tabanud rakettide ja droonide peale – misjärel paluti härdalt koju, sest Pärsia paradiis lendas ikka liiga tõeliselt õhku. Mu ema, kes on ligi 40 aastat Floridas elanud, luges telefonivestluses kirglikult moraali IT-krüpto-kinnisvara-inimestele, kes tuhandete kaupa end võõrsil teostavad: kus on teie kodutunne!? Vaata, kes räägib…
Presidendi kantselei kirjatalgute küsimusele, milleks meile TI, on viimasel kuul tundunud: inimviiruse väljaravimiseks Emakese Maa pinnalt. Planeedi erinevates sõjakolletes on lahingusse saadetud robotid – et säästa inimesi, keda tegelikult enam mitte millekski vaja ei ole. Ja ongi juhtunud, et sõjarobotid ühinevad omavahel ning pööravad relvad „peremehe“ vastu – samuti on juhtunud, et majapidamisrobot hakkab errorisse minnes pererahvast nottima. Niipalju siis illusioonist, et meil on veel mingi kontroll ja võim. Oih, ups…
Presidendi kirjatalgute järel on maailm radikaalselt muutunud – me jälgime oma tillukest mullapalli interneti tehismõistuslikul vahendusel ega kipu kuhgi lendama: topelthinnaga lennukipileti eest rahutoovate rakettidega ju eriti kohtuda ei tahaks…
Kumb on?
Mida kiiremini robotid iseennast arendavad ja teisendavad, seda naiivsemalt neid usume – või siis ei usu enam kedagi ega midagi ning lepime tõsiasjaga, et elame simulatsioonis.
Youtube’i õudne tõlge on teadusvideote taustal küll ilmselgelt katkine masintoode (veel), aga juba on muusikavideod Balile filmima lendamise asemel TI-tikitud. Me tajume elusa Anne Veski võltsimatust ja sajandi vaatemängu „Kus olid sina?“ keskel tatsava Nublu naturaalsust.
Mets ja loomad, raba ja putukad on tõelised – pooled sotsmeedia videojupatsid mitte.
Elis Seppius (Aunaste): „Mind väsitab AI loodud sisuga motivatsiooni süstimine. AI ei tea, mida reaalselt tähendab mudasse kinni jäämise tunne hinges. Või kuidas sealt elus inimesena välja saada. Aga muudkui õpetab. See on samas nii tervendav, et inimese silm näeb ära mikrovaled ja hing tunneb ära mikromöödapanekud – see hakkabki kuidagi instinktiivselt vastu. Vähemalt seni, kuni me ise pole saanud endale varuosi ja kiipe külge.“
Kiipe süstitakse Rootsis pöidlasse ja Hiinas unearterisse, Neuralinki drops käib koljusse. Tõenäoliselt vormitakse sedasi bioroboteid ja marionette.
Samas loodavad inimesed iseennast täiustada nii, nagu filmid „Limitless“ (Bradly Cooper) ja „Lucy“ (Scarlett Johanson) on inspireerinud. Me loodame ikka veel, et väga tublid on kestvalt vajalikud ning vähemasti natuke aega on meie eneseteostus, looming ja töökohad vajalikud. Nii Denimi kui COOPi töötajad neelavad aateliselt alla mikromini palga maksmise – peaasi, et see töökoht ei läheks pagulasele või robotile.
Kodulaenu küsiv kooliõpetaja kuuleb pankadelt: kui normaalselt teenima hakkate, tulge tagasi. Meisse suhtutakse keset pealetungivat TI-rinnet nagu ullikestesse, kelle ameti nagunii universaalne intellekt üle võtab, sest ta ei olegi väidetavalt tehis, vaid elluärganud päris.
Vaatame nukralt vanu häid päris filme, lindile püütud, käsitsi monteeritud, kaskadööride ja kaaderhaaval käsitsi joonistatud multifilmi pildiridadega. Teeme maikuus taas Teeme-ära-talgud ning palvetame, et ühiselt puhastatud Maarjamaa jääks ellu ja terveks. Unistame nagu Mindvalley juht Vishen Lakhiani ülemaailmsest riigipiirideta rahuriigist ja kuldajastust.
Iga järgmise šoki järel küsime, kas nüüd on saabumine läbi kriisi põhja või maailmalõpp ning arutleme, kuimitu teisikut on Putinil ning kes tegi kloonid, keda avalikkusele Jim Carrey asemel näidatakse. Ja juba tuli ära ka uudis, et TI teeb posthuumselt Val Killerile filmirolli.
Samal ajal, kui TI võtab miljardite inimeste töökohad endale, tehakse täiuslikke tittesid geenimanipulatsioonide abil katseklaasis – mis on jõukohane robotitele – ega vaevuta tõenäoliselt üsna varsti ei rase olema ega sünnitama: tehtagu mulle perfekte pärija!
Neitsist sündinud lapsukesed saavad umbes ülehomme tavalisteks 21. sajandi Jeshuateks. Olgu siis nii – peaasi, et neid ära ei sööda ja näokreemiks ei tehta. Olgu TI-jumal armuline!

Ohverdus
1) Loe tekst läbi ja vasta täislausetega teksti lõpus olevatele küsimustele!
2) Korrasta tsiteeritava Rea Rausi tekst!
3) Kirjuta oma arvamusest ning kogemustest enese ja teiste ohverdamisega.
Nii mina kui ka sina – me ohverdame ennast iga päev. Meie igapäevased valikud ohverdavad reeglina meie elukvaliteedi ja hingerahu: me valime kohustused selle asemel, mida teha sooviksime, parema palgaga töökoha linnas oma muinasmaa rajamist trotsides. Kaalume refräänina Eestimaalt lahkumist, kuna meie nullreitinguga valitsus irvitab rahva ning rahvaalgatuste üle ja ohverdab meid iga päev, kuni külgetõmbeseadus ütleb: „Droon püksi!“
Rahvatarkus ütleb: „Kiida lolli, loll rügab surnuks!“
Piisab ühest tunnustusest ja me oleme valmis 14-tunnilisi tööpäevi tehes ennast veel ja veel ohverdama, sest teatavasti „aga ükskord algab aega“, „ja kui nad surnud ei ole“, jne, vmt. Inimene, keda pidevalt hirmutatakse, ähvardatakse, pisendatakse ja tühistatakse, on pisimagi kiituse peale nii rõõmsalt üllatunud, et jätkab õhinapõhist rööprähklemist. Sõjamängudest toituv eliit on samas valmis meid kõiki ohverdama – sai ju öeldud, droon püksi.
Rea Raus: „Tänane Impulss – sõja ajal Kaitsevägi tsiviilelanikkonda, naisi ja lapsi ei kaitsegi. Nii korduvalt välja öeldi. Kaitseväe ülesanne olevat riigikaitse. Aga mitte inimeste kaitse. Et mis see riik täpsemalt on, või kus ta asub? Saatejuht küsis korduvalt otse- aga kes siis naisi ja lapsi kaitseb. Vastust ei tulnudki, selle asemel viidi jutt mujale, droonid- ja droonid ja ikka droonid ja muidugi droonid. Aga miks neid ringilendavaid droone alla ei lasta- küsib saatejuht. vastus: aga need ei kujuta endast ohtu. Miks siis poolele Eestile saadeti varjumiskäsk, kui ohtu pole?
Kokkuvõttes- täiesti segane pilt avaneb sellest miljarditööstusest, ehk siis kuhu me maksudena viimasel ajal miljardeid maksame- ja nüüd saame teada, et reaalselt meid ei kaitstagi? Kuna saates korduvalt seda küsimust küsiti, siis ma ei saanud ilmselt ka valesti aru. Muudele küsimustele tulid ka vastused- et kunagi tuleb ja siis püüame ja vaatame mis saab, ja valmistame ette ja planeerima, ja võiks ja me nüüd hakkame vaatama kuidas. Ei olnud tõsiste meeste jutt. Tõsiselt murelikuks teeb.“ (Metameedia) – kirjaviis muutmata.
Seda, et emad ennast laste nimel ohverdavad, peetakse kõigi rahvaste – k.a loomrahvad – puhul normiks. Teisiti ju kari ellu ei jääkski. Meeste eneseohverdus isamaa nimel on justkui enesestmõistetav – isegi siis, kui sõda peetakse teiste meeste maal… – seni, kui asi saab reaalsuseks. Siis käivitub instinktiivne põgene-võitle-kalkulatsioon.
Mehed väidavad, et saadavad naised-lapsed turvalisse kohta ning ise jäävad võitlema. Kus on turvaline piirkond, inimesed? Naised on Dubai-sündmuste, vahemereliste kliimamuutuste ja WWIII rullumise ajal üha veendunumad: Maarjamaal on kõige kodusem nii elada kui surra.
Ei ole midagi uut siin päikese all. Kui küsime Google’i otsingurobotilt, mida tema teab ohverduste ja ohverdamiste kohta kirjanduses, tuleb vastus: „Ohverdamine kirjanduses on võimas temaatiline element, kus tegelased loobuvad millestki väärtuslikust — mugavustsoon, soov või elu ise — kõrgema eesmärgi, armastuse või suurema hüve nimel. See toimib sageli kangelasliku, moraalse või emotsionaalse kasvu määrava hetkena, edendades altruismi ja lunastuse teemasid.
Kirjanduses ohverdamise põhiaspektid on järgmised:
Eneseohverdus: sellised tegelased nagu Antigone, Robert Jordan Hemingway teoses „Kellele lüüakse hingekella“ ja Sydney Box narratiivis „Kahe linna lugu“ ohverdavad oma elu põhimõtete või teiste nimel.
Kangelaslik/altruistlik ohver: levinud eepilises või fantastika valdkonnas, näiteks Gandalf sarjas „Sõrmuste isand“, kus tegelane sureb või kannatab, et tagada teiste ellujäämine.
Sümboolne ohver: sageli kasutatakse seda tegu sügava armastuse tähistamiseks või tegelase arengu demonstreerimiseks isekast isetuks, nagu ämblik Charlotte, kes sea päästmiseks võrku koob, kuni end surnuks kurnab. (Eesti kirjanduses Kitzbergi „Kauka jumal“ Mogri Märt – K.M.)
Rituaalne/temaatiline ohver: esindab sageli religioosset või ühiskondlikku pakkumist kõrgemale võimule või, nagu on arutatud ajakirjas Strange Horizon, kujutada ühiskonda tumeda ning arhailisena.
Näiteid leidub žanrite lõikes, alates klassikalisest mütoloogiast kuni kaasaegse fantaasiani, rõhutades moraalset kaalu, mis seisneb kõigest loobumises ülla eesmärgi nimel.“
Andrei Tarkovski viimne film Farö saarelt on „Ohverdus“ ning ennäe, saartega ongi mingi teema: Neitsisaartest üks, Epsteini saar on läinud ajalukku laste ja neitsite ohverdamisega kannibalismist pedofiiliani, mille tegelikud tagamaad alles selguvad… võibolla.
Küsigem eneselt: kas ja mille nimel ma oma elu ohverdaksin? Vastus on lihtne: täpselt sellesama, mille nimel elan ning praegugi päevast päeva rassin ja tassin ega passi.
1. Milline on autori suhtumine meeste ja naiste, eliidi ja lihtrahva valmidusse ohverdada?
2. Refereeri tsiteeritud Rea Rausi teksti.
3. Loetle, millistest ohverdusest jutustavatest teostest kõneleb Google-AI.

Vaesuse doominokivid
Kui kaunilt kaua laotud doominokivid klõbinal mandalateks laotuvad, vaatleme seda imelist ehtsat, mitte AI-vaatemängu nagu väikest ohutut imet. Sotsiaalpoliitiline kurbmäng – samuti ehtne paraku – vallandab valest valemate valede valesti ja valelikult kuhjumisena.
Tühjade kontode ahelreaktsioon väänab kõik pseudoks: ebakaasa paariliseks, sest üksinda ei suuda elektriarvet maksta, äba töökoht, äpu kodu emme kapi taga või kivilinna betoonkarbis, libateenused lisaraha teenimiseks oma hingerahu ja energeetilise keskme kaotamise hinnaga.
Näiteks sõidad jotataksot oma olemisest viinapoodi, et saada tasuks tangitud – su eneseväärikus, aeg ja ramm raugeb mühinal – reptiilid, kes hoiavad meid vaesuse abil vampiiride iminappade otsas, naeravad laginal-lahinal. Mida valgem valgus, seda pimedam pimedus – nagu infiltreerunud killerid meie väikelinnades, on ka nartsissistlikud psühhopaadid ja deemonlikult toksilised egotistid meie hulgas valgust kustutamas.
Saatana sigidikud on sageli alko-narko-orjad ning nende pilguta silmad, telefonikõned ja -sõnumid ajavad iiveldama. Meie vaesust ära kasutades leiavad monster-puugid mooduseid meiega kontakti saada, tühjaks imeda ning iga selline tondi teenimine on enesereetmine.
Naistel on otseühendus Algallikaga, tänu millele emad ja naabrinaised taastuvad. Vaesuses hapnevad mehed paraku lagunevad, kui naised neid püsti ei hoia. Varakad vennad ostavad ilusa imetaja, olles sageli kasulaste kõrval nagu armetud klounid, rahatud surevad välja.
Hirm sünnitab viha, millest vallanduvad rünnakud. Tugevatesse sihilike aukude löömine mõnitamise ja tühistamise tehnikas on agressiivseim moodus neid tühjendada ning seeläbi oma saatanliku peremehe põrgulikke käske täita.
Mustamäe romantik Mati Unt ristis ühe oma romaani „Öös on müttajaid“. 2026. aastal on neid laias laastus kolme tõugu. Esiteks haritlased, kes teenivad pärast tööd koristajate ja lüpsjatena lisa. Teiseks kadedad küüntenärijad, kes sõimavad tugevaid naisi. Kolmandaks vampiirid, kelle rokkimist jälgides ütleb intuitsioon: ei meestele, eriti niijanaa miljonäridele!
Vaesus jätab lapsed vanemliku soojuseta – nood on aina tööl ning juhtuvad tragöödiad nagu äsjane Valga teismeliste roim, mille erinevust arvutimängust nad ilmselt arugi ei saa. Küsigem: keda parema meelega kinnimajas üleval peame, kas võõrvange või oma õnnetuid hüljatuid?
IT-guru Üllar Kruustik: „Eks meie Valga ole ka nüüd kaardile saanud. Ja hakkab kujunema vaikselt muster, kus järjest suuremate kogumite vabakasvatuse noored teevad „mehetegusid”. Miks nad seda teevad? Eks ikka sellepärast, et on nagu ühiskonnast (mida meil ju teadupärast eriti enam selle sõna kõige paremas tähenduses pole) väljaheidetud lindpriid, kellel on oma seadused ning arusaamad ümbritsevast elust.
Pluss elu telefonis, pluss narko, pluss… Nojah – see ongi nende lindpriide igapäevaelu, mis on sihilikult tekitatud.“
Orjastamise anatoomia on primitiivne: valitsevate kihtide põhjustatud vaesus ja hirm, sõjamängud ja hirm, sihilikult tähelepanu tegelikkuselt kõrvale juhtiv infouputus ja hirm.
Jadamisi langevate doominokivide tirinal tulevad teadvust muutvad ained ülejõukäivalt kalli meelelahutuse asemel. Igapäevased enesetapud reiside asemel, hullar hobide asemel… Nii pahvatavadki arukad helged isiksused, et tulgu see sõda või muus tehnikas maailmalõpp ometi ära. Kes ellu jääb, see saab puhtalt lehelt alustada ja uued inimesed sünnitada.
Kogu planeedi varadest 90% on 1% käes ning kuitahes oimetuks orjad kurnatakse, vastuhakk tuleb niikuinii. Anarhiast revolutsioonideni on üks samm, mis paraku suunavad enamasti sihikud nuripidi.
Tsaaripere ja intelligentide mõrvamine rikkus sajanditeks rahva suhted kommunismi ja sotsialismiga, mis kujutavad-kujustavad-kujutlevad elu Eedeni aiana, mis ta ju algselt olema pidigi. Veripunaseks vassitud mõte rüvetas andekad kirjanikud – meie Pöögelmann ja Lauristin, naabrite Gorki – sildistati sotsialistlikuks realismiks vastavalt marksistlikule kirjandusteadusele.
https://et.wikipedia.org/wiki/Proletaarne_kirjandus
Nii Linda Murutar kui ka Edgar Spriit olid tõelised, mitte verised kommunistid, kes uskusid päriselt, et elu Maal on võimalik korraldada „nii nagu taevas, nõnda ka maa peal“ ning nende (lapse)lapsed jäävad aegade lõpuni sildistajatele ja tühistajatele selgitama, mis-kus-kes.
https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2016/06/ESPAK-M%C3%9C%C3%9CT-JA-KIRJANDUS-tr%C3%BCkieelne.pdf (Loone Ots ja Peeter Espak „Vaesus kirjanduses”)
Soovitan sirvida ka kaheksat kirjandit gümnasistidelt, filosoofia ja sotsioloogia tudengitelt:
https://annaabi.ee/rikkus-ja-vaesus-m52883.html
Vaesuse kukutaks võimult riigipiirideta elukorraldus, kuivõrd praegu on KÕIK nafta jt maavarade pärast peetavad sõjad kohutava naftapõletamise hinnaga kellegi teise kodus.
Moskva märatseb Donbassis, iirijuurne USA Donni Lähis-Idas – aga ka Venezuela-Kuuba-Gröönimaa isutab. Lahendus? Iga roju oma koju! Küllap Päike lööb jalaga vastu maad. Seni… Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Avalik kiri kutsututele ja seatutele
Austatud President Alar Karis, rahvasaadikud Brüsselis Marina Kaljurand ja Riho Terras, EU kõrge ametnik Kaja Kallas ning ministrid Kristen Michal, Hanno Pevkur ja Margus Tsahkna ning kaitsevägede ülemjuhataja Andrus Merilo!
Head rahvajuhid,
palume tungivalt sulgeda Eesti Vabariigi õhuruum igasugusteks sõjalisteks manöövriteks.
Nõuame, et lõpetataks idanaabri pidev õrritamine nii mõtlematute väljaütlemiste, väikeriigile üle jõu sõdades-osalemiste kui teise riigi droonide pideva „eksimisega“ meie kodude, koolide ja kirikute vahele.
Ukraina ei vaevu meie õhuruumis droone lennutades isegi vabandama – erinevalt Soome intsidentidest – küll aga tõmbab seesugune „transiit“ reaalselt tule meie riigi ja rahva peale.
Oleme geopoliitilise asendi tõttu nagunii ohustatud ning ohu- ja mõõdutundetu sõjamängude mängimine teatud seltskonna era- ja ärihuvides ületab taluvuse piiri.
Nii paljud eestlased on lisaks neile kümnetele tuhandetele, kes on juba võõrsile tagala või alalise kodu soetanud, kaalumas Maarjamaalt lahkumist. Meie, viimsed eestlased, teeme tööd.
Neelame alla maksutõusud ja vaesumise, töötame üle inimvõimete ja paneme tervise mängu. Tööd teeme. Vaikime, kui metsad langevad ja rabad rüvetatakse, talume geoinseneeringu ja kliimamanipulatsiooniga kaasnevaid happevihmasid ning matame sõpru-kaasteelisi.
Ja me teeme tööd. Me ei tule tänavale ega Toompeale, sest me oleme kogu aeg tööl. Ikka veel usume, et ükskord algab aega, mil… Seni teeme tööd.
Poliitikud ja pangad suhtuvad maasoolasse, koolmeistritesse ja kultuuriinimestesse nagu ullikestesse, kes elavad missiooni nimel õhust ja armastusest. Nemad töötavad.
Hoidke siis vähemalt meie õhk teiste riikide sõdadest puhtana.
Laske isamaad teenida ja armastada ilma igal hetkel oma kodu ja maa, laste ja looduse pärast kartmata.
Meie kui maksumaksjad ei ole valinud sõda oma koju, kooli ega kirikusse. Teeme tööd – Sinu ülalpidamiseks, kutsutu ja seatu…
https://rahvaalgatus.ee/initiatives/1783-n%C3%B5uame-eesti-%C3%B5huruumi-sulgemist-s%C3%B5jalistele-man%C3%B6%C3%B6vritele?fbclid=IwY2xjawQ4sfZleHRuA2FlbQIxMABicmlkETFLTVdQd1AydVFnN0RHRWFsc3J0YwZhcHBfaWQQMjIyMDM5MTc4ODIwMDg5MgABHh8B6pY7htftNbQ0g276qJQK622TkAVVuL2QDbgaNfyINsjZvSQ4-uTaP8aD_aem_aaAQmUaNV0UhbTyCcNPCTQ

Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Kutse haridus kolledžid kellele ja milleks?
Ivo Känd
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta oma arvamus
Küllap olete märganud ameti koolide nimede muutumist iga natukese aja tagant. Olid kutsekad rahva suus supi üli koolid siis ameti koolid kutse haridus keskused. Nüüd on rakenduslikud kolledžid et neis õppijad ennast paremini tunneksid. Seda enam et mitmed sellised rakenduslikud on ühendatud täis kasvanute gümnaasiumiga mäletate küll seda nimetati enne muiste õhtukaks. Nii ameti õppijad kui töö ja pere kõrvalt kesk hariduse omandajad ei tunne ennast tänu neile nime mängudele vast enam teise sordi inimestena.
On laialt levinud teadmine et kutse õpe koos üldise kesk haridusega tagab kindla hakkama saamise töö turul. Ligi veerand Eesti põhi kooli lõpetajatest jätkab õpinguid kutse koolis omandades nii kutse- kui kesk hariduse. Kui aga vaadata tegelikkust siis keskmine kutse kooli lõpetaja hakkab alla jääma gümnaasiumi lõpetajale. Miks?
Esiteks on nad sageli ääre maa inimesed kes ei küündinud eliit koolidesse. Teiseks on ameti koolides palju rohkem eri vajadustega nö vaimselt erilisi noori kes on rakendus koolide perele pidev rist sõna mõistatus. Kolmandaks peavad ääre maa erilised osalema palga rallil.
Praegu teenivad kutse haridusega inimesed rohkem üld kesk haridusega inimestest neis vald kondades kus palgad on keskmisest madalamad. Kus aga palgad on keskmisest kõrgemad seal on üld kesk haridusega inimestel parem palk. See tuleneb paljuski sellest et Eesti tööstus sektor on suhteliselt madala tootlikkusega. Kuna meie President ei puudutanud oma pidu kõnes äärmusliku majandus kriisi teemat jätkem siin kohal meiegi kurvastamata mis on meie tööstuse ja ka põllu majandusega tegelikult juhtunud.
See on probleem sest töölised ja põldurid meie oma kallid inimesed on töö turul vähem hinnatud ja kui me kujundame oma haridus poliitika praeguste töö kohtade järgi siis on kindel et tulevikus 10 aasta pärast neid töö kohti enam ei olegi. Siis tuleb ümber õppida ja paremad võimalused on siin üld kesk haridusega noortel sest neil on õppimis kogemus paremad keelte ja suhtlemis oskused. Julgen arvata et poliitikute praegune surve suruda noori kutse õppesse ei ole õige sest töö turg ega ka üldine suhtumine nn kutsekate lõpetajaid ei väärtusta.
Rakendus kõrg kool tuleviku üld haridus
Eesti vajab üld kesk haridusele järgnevat rakenduslikku kõrg haridust sest meil on puudu inseneridest tehnikutest kes vajaksid tehnilist baas kõrg haridust. Ja kui me praegu suuname need noored kutse kooli siis tulevikus jääb meil puudu õppimis võimelisi noori insenere. Lahenduseks oleks rakendus kõrg haridus see on tulevik sest kõrg haridus tasub ära.
Kui vaid nii paljud maksu maksja raha eest hariduse saanud insenerid teadlased nagu ka arstid looma arstid jne igal võimalusel Eestist minema ei läheks…
Sageli on mure selles et kutse haridusse lähevad sotsiaalsete probleemidega madalalt motiveeritud ning sageli ka intellekti erilisusega noored kes ei leia tuge kodunt ega ka koolist kuigi seal on sotsiaal pedagoogid ja õpi abi olemas.
Kus juures madala lisand väärtusega eri alasid võiks omandada tulevase töö andja kaas abil. Näiteks toitlustust või puhastus teenust osutav asutus koolitagu ise endale töö koha põhise õppe tulemusena kokad või puhastus teenindajad. Ja ärgem siin kohal võrrelgem seda tava nõuka aegse võttega teha oma koolitatud ühtlasi ka sunnis maisteks mina su koolitasin mina sind ka oman.
Töö käsi jääb vähemaks
Meil saab olema töö jõu puudus sest lähi aastatel siseneb töö jõu turule järjest väiksem kontingent noori nüüd tuleks poliitikutel ausalt välja öelda et madala lisand väärtusega töö inimesi meil ei jagu seega ootab ees eba populaarne otsus tuua neid inimesi riiki sisse.
Ehkki rahvaste ränne on olnud läbi aja loo tavaline ei ole pehmelt öeldes rõõmustav et meie intelligendid rändavad välja ning asemele tuleb võõr proletariaat koos oma tavadega.
Nüüd kus noori jääb iibe languse tõttu järjest vähemaks peaks andma ellu astujatele riikliku prioriteedina vähemasti võimalikult parim haridus mis aitab elus paremini hakkama saada.
Ärgem väitkem et kutse haridus oleks halb sest kindlasti on noori kellel puudub võimekus ja ka soov minna gümnaasiumisse et omandada üld kesk haridus kuid enamuse jaoks oleks siiski vajalik lisaks ametile ka gümnaasiumi haridus mille pinnalt edasi kõrg kooli minna.
Kui aga suuname noored kohe kutse kooli võivad nad sattuda kahe kordsesse lõksu neil on väiksemad oskused mis ei võimalda minna edasi õppima ja nad ei pruugi sattuda eri alale mis looks neile parema tuleviku. Samal haridus tasemel teatud aja jooksul uut eri ala tasuta ka õppida ei saa. Kes hakkab hariduse eest meie olude ja traditsioonide taustal maksma?
Siin varitseb oht kui näiteks poistel on põhi hariduses puudu jääk ja ei pakuta täiend haridust siis see kandub edasi soolise haridus lõhena ja süvendab olu korda haridus maastikul noor meeste kahjuks veelgi ning noor meestest insenere jääb järjest vähemaks. Ühtlasi ei ole haritud neidudel kellelegi mehele minna ning iive langeb loogiliselt võttes ka sel põhjusel veelgi.
Miks ameti kooli maine on vaatamata selgitus tööle ja nime mängudele ikkagi madal? Kui lõpetajad ei saa töö turul edukalt hakkama siis ongi maine probleem. Tuleb rohkem luua võimalusi soovi korral võib kutse omandada pärast üld kesk haridust.
Turgutavalt mõjub ka sotsiaal majanduslik segregatsioon sarnase sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesed koonduvad regionaalse tõmbe raadiusena valge ja sini kraede ametite järgi. Kihistumine aina süveneb kolledži nimetus ei päästa.
Päästab fakt et üld kesk haridus annab noortele paremad ja paindlikumad oskused töö turul ümber õppimiseks sest laiemate baas oskustega noor on ka ette võtluses tere tulnud. See kõik annab meie noor soole paremad hakkama saamise võimalused seoses tehis aru tulekuga. Jõudu rakenduslike kolledžite õpetajatele kes peavad toime tulema sel sügisel 4 aastasele õppele üle minekuga avaliku arvamuse ja oma eriliste noortega ja veel selle palga eest!

Gameboy Tetris: „No eta žizn, eta karma…“

Juudid ütlevad: „Surisärgil ei ole taskuid.“
Eestlased tõdevad: „Oma särk on ihule kõige lähemal.“
Seega jäi igaühele meist Gameboy Tetrisest oma isiklik mälestus, mis on kindlasti seotud mõne sinu, minu, tema väga privaatse juhtumiga. Murutari 21-st tatoost esimene sündis koos Paveliga. Pärnus oli igasuvine Beach Grind ning kuna minu tütred ei olnud veel 18-aastased, läksin neile täiskasvanud saatjaks. Tõsi küll, päris täiskasvanuna ma Ammende villa kõrval ei käitunud: seal oli nii pärnakate, Ane kui teiste tatoo-meistrite salongide ala. Valisin endale turja peale tätoveerimiseks öö-päev-must-valge vaagimise kaalud. Kui töö oli hoos, pistis lavalt maha tulnud Pavel nina salongi, kiitis heaks… ja see oligi meie viimne kohtumine. Samal ööl suri arestikambris arstiabita üledoosi Grindi noor külaline, tubli ja tark poiss Juurust. Sellised mälestused siis.
Esimese muusikapalana meenub enamusele meist „Für Oksana“. Seitsmeaastane reggae-ballaad jutustab koostöös Nubluga armastusloo, mille sõnad räägivad kolmes kohalikus keeles, kui keeruline on kahe linna ja kultuuri vahel suhet arendada – seda enam, et tüdruk on georgi-lindi-meelne ning viimasel ajal ei ole üldse kindel, et rongid sõidavad. Ühel issanda hommikul jäi seoses häkkerite rünnakuga väljumata 40+ rongi – mis oli tore sissejuhatus Auvere elektrijaama korstna kui sümboolse peenise mahatulistamisele vene drooniga.
Kõigi rahvaste pühakiri – meil Piibel, juutidel Toora, moslemitel Koraan – kõneleb üht ja sedasama: saabuvad ajad, mil elavad kadestavad surnuid. Härra Botšarov laulis meie maa kõigile rahvastele koos Glitcheriku ja Mäxiga laulus „Maakas“, et mullaste küünealustega tegudeinimesed on küll naljakad ja vanamoodsad, aga tegelikult jäävad just meiesugused ellu.
Ida-Virumaal filmitud videos vaatab tõhus raskeveohobune meile julgustavalt otsa: noh, kas sina oskad mulle atra taha rakendada ja koos minuga vagu künda? Samas küsime koos pilvepealse muusikuga aina valjuhäälsemalt: kuhu kadus Sten, kadus Glen, kadus Natali?
Mälupilt esimesest suurest kontserdist 5 miinust ja Puuluup ühendvägedega Alexela kontserdimajas jääb taevasesse fonoteeki igaveseks ning taevaga oleks-poleks tingida ei saa – kes läinud, selle mälestuse auks elame, loome ja lehvime meie edasi.
Kallis Paša, aitäh, et kinkisid lisaks muusikale meie rahvale kolm andekat last. Kui kõik lähevad ära ja uusi lapsi ei sünni – kes siis sinust jäänud muusika saatel tantsib ja remixe teeb, kes räägib saatusekaaslastele nii ausalt kui sina alko-narko-psüühikaprobleemidest, kes rajab maale ellujäämise oaasid, uued Lootuse külad ja muudab Maarjamaa rahvuspargiks?
Ekke, Jörgen, Pavel – ehkki teie loobusite, on meie rahvas osutunud igasuguse loodusliku valiku ja sõdade puhul ellujääjaks ning iga ehmatava lahkumise puhul on sobiv hetk tõotada: MEIE JÄÄME, TRUUDUS-FOOKUS-DISTSIPLIIN – KAS KÕIK SAID ARU, RAISK?
Nublu – für oksana
Feat: gameboy tetris

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

südalinnas, Agulis, mul tunded kinni vagunis
ma esmapilgul nägin ainult
seda sinu tagumist
sa särad nagu paabulind ja ründad nagu kotkas

aga südamete sõjas sain ma õla peale pagunid
давайте выпьем виски
по говорим по-английски
эй, слышь! (they’re not gonna get us, they’re not gonna get us)
нас не догонят

sind valvata võin öösiti – ночной дозор
me suhtluses on seisak nagu rikkis valgusfoor
essa kord läks aia taha, pohhui, proovim veel kord
saame kokku seal kus Kreenholm

ma tean see Georgi lint su juuste sisse
jäädavalt on põimunud
kui murumängud toimunud
ja sina, mina lõimunud

vaibad sinu seinal, Gin ja roosat värvi Schweppes
ma nägin seda ette nagu Aleksandr Šeps
võtke välja amatöörid

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

praktiliselt nagu maletaja Paul Keres
kuigi ise pole pärit siit, võitleja olla geenides
ka minu kodus, nagu siin, räägiti samas keeles
ja need lärmakad joogised tüdrukud meeldivad meeletult

твой папа любит деньги деньги деньги
я тоже, заправляюсь в Ивангороде – там дешевле Лукойл
вместе любит деньги деньги деньги
и все же за мой счет всему Ro Ro, всему Модерну
(домой)

пора домой! Коктейль и Сектор Газа
sind vaatan, kui kassahitti Coca-Cola Plazas
ma tean, et selles filmis ise lüüa kaasa
tahan uskuda, et selle filmi lõpp on õnnelik
ja rahvas ütleb

а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва
я лечу к тебе kolm tundi veel
Ja seal oleme vaid ainult me koos
а это жизнь, это карма
эй, привет, город Нарва

ja mu väike venelanna, tead ma satun siia harva
siis kui Balti jaamast välja läheb rong

Rändrahvad Tšingis-khaani poegadest Marbella viikingiteni

21. sajandi slaavlaste sõja alates ning põgenikevoo vallandudes kartsid ja kurtsid eestlased, et nüüd teevad miljonid Maarjamaale saabujad siia ukrainlaste koloonia – justkui ükski rahvas oleks alati olnud praeguses asupaigas. USA ballistilised raketid Pärsia pihta teisendasid tegelikkuse. Ühest küljest on võimalik, et WWIII ongi alanud – nagu väidab politoloog Toomas Alatalu – teisalt ei süüdista 3000+ Dubaist tagasi pagenut ilmselt enam teiste rahvaste varjuotsijaid kõigis seitsmes surmapatus. Meie piilume toimuvat nagu õnneks kauget ulmefilmi.
„Kuhu sinu ülejäänud sõrmed osutavad, kui kellelegi näpuga näitad?“ küsis väike Mari keskeakriisis Punamütsikeselt õunaaiaetenduses „Südamesalu salavägi“ (Murutar 2017).
Seoses burgerkingi märatsemisega seni nii segamatult ja igavesti jõuka ja turvalisena tundunud šeikidemaal tuli rahvastele meelde, et need on iidsed Pärsia ja Bütsants. Lihtsurelikud, kes olid seni nende peale kadedad, kes endale külluslikke talvepuhkusi said lubada, jälgisid edukate tagasirännet Läänemere äärde nagu arvutimängu ning ilkusid mannetute ministrite kallal.
Seni on maade avastamine à la Krusenstern ja Barclay de Tolly ning uute alade vallutamine tundunud romantiline ja dramaatiline – vastsete põllu- ja karjamaade hõlvamine on näinud põnev ja pidev. Seitsmesajaaastase orjaaja itku ja enesehaletsusega vaheldumisi on kiideldud, kuidas ikka meie viikingid Sigtuna all Rootsi kunnile peksa andsid.
Eestlased saabusid mäletatavasti ennemuiste üle Uraali siia Peipsi veerde ning on erinevatel aegadel nii Krimmi, Siberisse, Rootsi, USAsse, Austraaliasse kui ka Hispaaniasse rännanud, kui enam Eduard Vilde raamatutes kirjeldatud kombel valget laeva oodata ei ole jaksanud.
Ajalooürikud on üksmeelel, et Saksamaalt Eestisse ja Euroopast Põhja-Ameerikasse asustati nn pahad poisid, kellega kodumaal hakkama ei saadud. Baltisakslasteks said sageli just sõnakuulmatud sindrinahad, kes samas osutusid geniaalseteks kirikute ja mõisate rajajateks ning viljasortide ja hobusetõugude aretajateks.
Põlisameeriklased omakorda said tunda euroopa kurikaelte käekirja: indiaanirahvaste kodu koloniseerima laevatati pätid, keda oli lihtsam pidada teisel pool maakera kui vangitornides. Innuitid saavad 2026. aastal tunda, mida tähendab pisiasi, et kunagi Ameerikasse deporteeritud iiri sulide lapsuke „unustab“ Gröönimaa aardeid ihaledes fakti, et see suurematsorti saar on olnud kas iseseisev või Taani kuningriigi alluvuses ning MacDonaldsit seal jumalate abiga olnud pole.
Sõjapõgenike uusim rahvasterände laine on ellujäämise nimel joostes ja lennates asendanud põlglikult kirjeldatud lodevus-mugavuspaguluse – ehkki need kümned tuhanded eestlased, kes oma hariduse isamaalt võõrsile viinud, on põgenenud hüper-elektrihindadest tingitud eluohtliku hinnatõusu eest. Mis siis, et viin on siin nüüdis-orjade meelte segamiseks odavam kui vesi.
Maksujõulistele Uus-Meremaa, tšõusenvannidele beebipraadi serveeriv Epsteini saar, kenadele kodanlastele Bali ja Aafrika.
Muusik-kirjanik Tom „Kuidas rännata ilma hirmuta“ Valsberg ja Stella Shakti talvituvad Guatemalas ja Sri-Lankal selleks, et õrnade olenditena mitte ainult ellu, vaid ka töökorda jääda. Õigupoolest on ka tööränne ja koolidesse minek püüdlus tõusta üle survival mode’i – meil ei ole kõiki alasid. Ja kes meist ei unistaks pensionipõlvest palmi all – dementsest Donaldist võimalikult eemal, nii geograafilise turvalisuse kui uudiste toksilisest väljast väljas…
Ühtlasi on mitmed elualad olemuselt ülemaailmsed: teismelistena tähelennu teinud Vanilla Ninja naised lähevad Viini Eurovisionile Lenna ja Pireti kui supertublide pereemade-taluperenaiste igapäevatöö kõrvalhüppele. Igihaljaste lasterikaste multitalendikate veteranide elutöö preemiareis Ilmaveerelt Doonau äärde ja tagasi.
Erinevalt planeeti korduvalt tabanud asteroidide jt katastroofide järel paratamatult järgnenud lõplikust rändest. Ka praegu tiirleme ja pöörleme justkui komeetide lennukoridori kiiruskaamera ning ohkame iga natukese aja tagant: „Huuuh, mööda läks!“
Neitsisaarte pedofiilialt ja kannibalismilt tähelepanu eemale juhtiv rahutuvi lend, pomm nokas, on illusoorselt tühiseks muutnud nii kremli massimõrvarid kui ka siberialuse pommi. Kuriilide-kandis on õhkulendamiseks rõhku kogumas laavalaam nind ärgastumas on ka Islandi, Alaska ja Kanaaride alused vulkaanid. Tahate ikka Pompej-tüüpi ekstreempuhkust või kodus õnnelik olla?
Äsja publiku ette rullunud meisterlik film „Meie Erika“ Salumäe loost tuletas meelde – nagu varasem „Vehkleja“ ja „Kalev“ – et sport on väike sõda, millega kaasneb pidev ränne. Mõistagi on sinimustvalge lipu keeles vaikse vastuhaku juttu kõnelevad kiivrid paremad kui… need teised.
Raudse eesriide tagant ära hüpanud muusikud ja teadlased on võinud kirjeldada, mis tunne on enam mitte koju pääseda samal ajal, kui rändlinnud parvlevad hõisates Põhjala poole…
Kirjanduses on rändajad nii põgenikud ja seiklejad kui ka boheemlased ja mässajad. Või siis rändrottide tüüpi rass, kellel on kodu seal, kus kotid maas. Tavatseme nende esitegijana kujutleda ja kujustada Tšingis-khaani (Genghis Khan) juhitud mongoleid ja tatarlasi.
Taltsad kodused isiksused pelgavad hulguseid ja hulkureid (Six Greatest Thrillers – www.crimereads.com) ning loevad George Orwelli ja Henry Miller teostest sümbolistlikus, metafoorses, allegoorilises ja ka faktilises võtmes hoiatusi, mida mongolitatari alfaisased oma ülemaailmsete impeeriumidega teha võivad… Teevadki. Seni, kuni vagad valged tegelevad juutide vihkamise ja afrode kartmisega.
Caroline Humphery ja David Sneath väidavad ühises traktaadis: nomaadlus ei ole enam ammu kangelaslik ega romantiline. (www.bibliovault.org) Los Angeles Review of Books kinnitab samuti, et 21. sajandi nomaadlus on tragöödia, millel pole Marbella ja Beverly Hillsi rikkurite omatahtsi tulen-aga-jälle-lähen-aga-jälle globaalse elulaadiga mingit pistmist. Küüditamise ja paadipaguluse taustaga eestlased võivad viimastele sama kaua noist rändevormidest jutustada kui juudarahvas holokaustist. Seni kadestatud Dubaist evakueerujate üle ilkumise ja kadeda põlguse varjus mõtiskleme isamaalisi laule lauldes, kuhu rännata, kui refpropa kohaselt „valmis saanud“ Eestile „unistataksegi“ rinne-sõjatanner reaalselt kaela.

2) korrasta robottõlge
„Kirjanduse rändtegelased kehastavad vabaduse, mässu, ellujäämise ja vaimse otsimise teemasid, toimides sageli muutuste katalüsaatoritena või väljakujunenud ühiskondades autsaideritena. Alates iidsetest kujudest nagu sküüdid kuni tänapäevaste „maanteereisi“ narratiivideni (nt Jack Kerouaci „Teel“) kujutatakse neid kas romantiliste, sõltumatute kujudena või vastupidi, hävitavate, marginaliseeritud või ja eesmärgitute ränduritena.
Peamised arhetüübid ja teemad
Otsija/rändaja: tegelased, kes otsivad tõde või valgustust, lükates sageli tagasi tavapärased ühiskondlikud struktuurid.
Pagulus/mässaja: isikud, kes on sunnitud rändavasse ellu asjaolude, saatuse või ühiskondliku moraali tagasilükkamise tõttu.
Ellujääja: tegelased, kes navigeerivad karmides keskkondades või kaasaegsetes ebakindlates majandusolukordades, näiteks Jessica Bruderi * Nomadlandis*.
Katalüsaator: nomaadid, keda ajalooliselt kujutavad asustatud linnaühiskonnad, kes on sageli muutuste või häirete tõukejõud.
Levinud näited kirjanduses: ülemlaul vabale liikumisele, deterritorialiseerimisele ja vastupidavusele jäikadele struktuuridele mõtlemiseks.“
Google AI
Täiendav vaatamine: https://www.youtube.com/watch?v=zXHOEWYxcfc
Nomads: The Wanderers Who Shaped Our World/Anthon Sattin in conversation with Barnaby Rogers

3) kirjuta oma (perekonna) kogemustest erinevate rändeliikidega ja valmisolekust Eestist lahkuda