Päikeseloojang Portugalis

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee reisikogemustest nii füüsiliselt kui kujutlusis rändamisena.

Seisin Portugali rannikumägede tipus ja vaatasin päikese loojumist Atlandi ookeani.
Tundsin mägede lõhna. Kuulsin tasast tuult ja kaugeid laineid. Selles hetkes oli kõik.
Olin tegelikult oma kodus arvuti ees – mu vanim poeg viis mind videovestlusega sinna. Viis kohtuma mälestuste ja kogemustega. Poleks ma varem rännanud, ei oskaks mägede lõhna tunda. Kohtusin iseendaga selleski mõttes, et ühe mäekülje ostis endale inglane, kes elab seal koos kitsede ja eeslitega ning kirjutab öösiti. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja asjad on õhus. Looga inimesed on sarnased.
Inimesed ja loomad on ka õhus – Lõuna-Euroopa põhjaveesooned on tühjad. Luksuskorterites ja kuurortides pole enam magedat vett. Merevett magestatakse, ent see ei muuda fakti, et tühjakstõmmatud naftasoontesse ei seestunud mitte maailmameri, vaid mage joogivesi.
Poeg Richard nentis, et küsib teravatel hetkedel – praegu seega ülisageli – mida vanaisa sellisel puhul teeks. Mina ka. Ja Asser Murutar ütleb: „Tere, inimesed! Oh kui hea on elada! Oo, Eestimaa…“
Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks… Täis teha. Ulmelise-rujalise pujäänlusega.
Aastaid oma rahva vastu kohtu teed käinud korruptandid püstitavad nüüd kihkukähku tuulegeneraatoreid. Okeanoloogid on alati kõnelnud: genekatega kaasnevate kaablite soojus ja vibratsioon meeldib vetikatele ja veetaimedele. Kus vohavad taimed, seal on kalad. Kalad on veelindude ja inimeste toit. Meedia paljundab ikka veel väiteid jah-aga-inimestele-ei-meeldi – ning olemegi igas mõttes black-outi äärel.
Optimist ütleb – siis olemegi tagasi juurte juures, päriselt rohelised. Tere, inimesed!
SARS rapib nimesid vahetades rahvaid. Positiivsed, kes ellu jäävad, väidavad: nii delta kui omikron on inimkonna ärkamise kiirendajad. Tere, inimesed!
Meiega toimuvad loomkatsed nanotehnoloogilise kolloid-vaktsiini kolmanda kuni kolmeteistkümnenda tõhustusdoosi süstimisega. Noh, kuidas end tunned, biorobot? Neo-inimkonnas ongi kõrvuti nii spektrihäired kui süstisõbrad. Noortel on ärevushäired ja motivatsioonipuudus, vanuritel hirm ja hüljatus. Tere, inimesed!
Viljatuteks muutusite? Maakera ongi ammu üle rahvastatud. Vähktõbi tabab noori, nooremaid ja kõige nooremaid? Aeg antud… Infarktid niidavad? Süda kui armastuse organ ei pea vastu, minnakse puhkama ja tullakse taas. Tere, inimesed!
Isolatsioon ja elamustepuudus põhjustab psüühikahäireid. Ollakse silmitsi iseenda, oma lähedaste ja koduloomade transformatsiooniga. Sellest tulenevad eraelu krahhid on puhastavad ja korrastavad. Tööstus ja põllumajandus käivad alla, sest kõike toodetakse mujal ja lennutatakse siia. Aina küsime: kellega ja misjaoks ning kelleks tahan saada? Tere, inimesed!
Infouputus teeb massilise pöördumatu ajupesu, nii et me ei suuda ammu enam teavet hõlmata, fakte tervikpilti seada ega isegi mitte seda aduda, et oleme ajupestud. Sõda ja keskkond, sõda ja planeedi tühjad veesooned, sõda ja ametnikehordid, kes libaprobleeme juurde tekitavad ja neid paljundades oletavad, et on vajalikud ning tahtsidki ametnikuks saada, sõda ja Emake Maa, kes ammendatu ja rüvetatuna iga plahvatuse peale võpatab…
Ukrainlased annavad samal ajal maailmale muide intervjuusid puhtas inglise keeles ning õpivad Emajõe keeltekoolis motiveeritud ja teadlikeks Eesti kodanikeks.
Tere, inimesed!

Avalikult hiiliv tsensuur – haavatud ebakindluse tunnus
Kati Murutar, enesetsensuuri eelistaja
Kõigi ja kõige kontrollimise vajadus on nii inimese kui ühiskonna puhul haavatud ebakindluse tunnus. Mida ülbem ja suurustavam on keelaja-käskija fassaad, seda tühjem ja hirmunum ta sisimas on – olgu teiste inimeste vaba väljendumise ärakeelajaks minister või pekkis pereisa.
Laiavatel protsessijatel-kohutkäijatel on heal juhul aimu oma väikesest räpasest saladusest: nende nõrkus on tingitud sisemisest tühjusest. Mull tahab tegijaid kontrollida – järelikult tuleb neid ähvardada, solvata, pisendada ja karistada – nii saab nõrguke teisi inimesi omastada ja ära keelata. Ta ise ei ole mitte keegi, toitub puugina vägevate väest ning saab tuumakate isiksuste energia, raha ja aja kätte neid ohustades või lausa haavates. Haavatu hakkab lollisti laamendama.
Nüüd julgen rääkida
Nii säravad isiksused kui wannabed on igal ajastul kirjutanud raamatuid ja näidendeid, milles kõik ära rääkida – trotsides seejuures avalikku arvamust ja tsensuuri. Raamatute kirjutamise ajend on alati olnud oma sõnumi edastamine, sündmuste aus jäädvustamine ning puhastus a la Sofi Oksanen.
Raamatute põletamist on näinud Pariis, Peterburg ja Paide. Jälle? Subjektiivne vaba sõna katab kogu maailma raamatupoodide seinu ruutkilomeetrite kaupa. Suurriikides ei põe ei poliitikud ega pärijad kuigivõrd selle üle, mida printsess Dianast või Kennedyst järjekordses dokumentaalis paljastatakse.
Meie boheemlaste kirjumirjude elulugude teene on läbi lillelaste seiklemise vägagi jõuline kultuuripildi salvestamine tulevaste kultuuriteadlaste rõõmuks. Tänu maitsekale-tundlikule autorile – nt Verni Leivak ja Kerttu Rakke ei püüa odavat poppi ega miljoneid klikke – on teosed võrreldes Mihkel Raua või Kaur Kenderi lajatamistega õrnad ja hellad.
Sellest hoolimata on naiivselt avalat kaantevahet püütud ära keelata – otseselt või kaudselt pihtija ümbruskonnaga seotud ehmunud isikud on proovinud raamatu ilmumist peatada ja ägedate rünnakutega lauljatari kui eriti habrast hinge hävitada. Neis katsetes on hämmastavad üritused omada oma sugulasi, kolleege, sündmusi ning seeläbi ka kultuurilugu omastada. Reeglina hagevad ja pragavad need tegelased, kelle enese karjäär on kännis ja oma elu jännis. Tugev ei tuututa. Kunstnikud ei ole tugevad – hakkavad surve all sageli aineid tarbima ning siis teevad nende kontrollimatud sõrmed ühismeedias sõgedaid sooritusi – eelkõige nende endi kahjuks.
Sensatsioon oleks justkui geniaalne äriidee: tähelepanu keset pakkumiste paljusust – iga päev ilmub tuhandeid trükiseid – tähendab müügiedu… Mille tulu läheb advokaadile, kes samas näeb oma missiooni mitte vaid ühe, vaid laiemas laastus sõnavabaduse eest seismises. Ning ühtlasi on skandaalikene kollase meedia maiuspala – seega kujunes siira enesejagamise raamatu ümber pretsedenditu „vandenõu“. Ümber pahaaimamatute boheemlaste lahvatas kade konkurents ja kõrvalised konfliktid, millest meediamullitajad paisutasid draamamaamatamise… Tüdrukud, minge tööle, selle asemel, et avalikus ruumis kunstlikku kaost külvata!
Mürgiste despootide juurdekasv
Seesugune sädeinimeste kustutamise traditsioon on sama vana kui inimkond. Nii Marlene Dietrichi tütar Maria Riva kui ka kuningate ja presidentide reeturlikud õukondlased on üllitanud hävitavaid tekste: suurkujude lähimad oma lastest ihuarstideni on nagu vaenlased tegijate tagalas.
Kuidas tekivad vihased vaenajad ja mürgised despoodid? Kadedate – sisimas katkiste – nartsissistide genees on inimese, perekonna ja riigi puhul ühesugune ja põimunud. Nii peres kui riigis on ehedad-andekad-õrnad-väekad tegijad olnud kõigil ajastutel rollimänguritele mõistetamatud. Kirglik soov valgust kustutada tingib obsessiivsed rünnakud ja kuritarvitamised.
Ainus õige-õiglane-õigustatud sõnavabaduse ohjeldaja peaks tegelikult olema enesetsensuur: enne mõtle, siis ütle – ära tee teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehakse – kes teisele ütleb, see ise on. Need on lasteiast alates tuttavad fraasid. Paraku rammitakse lapsed just lasteaias-koolis raamidesse, mis surub ikka veel – või enam kui eales varem – maha loovuse ja olemisjulguse.
Katkine kasvatab katkist – nii inimene kui ühiskond räsib järgmise põlvkonna hinged järjest julmemate edumudelite järgi veel ja veel traumeeritumateks. Ülinõudlik ema-isa, kes on aina tööl ja ära, drillib lapsest emotsionaalselt näljutatud rollimänguri, õõnsa egotisti. Etteantud „unistuse“ täitjal ei lasta oma soovidele ega olemusele mõeldagi. Et mitte mõtte-sõna-teoga peksa saada, hakkab uue generatsiooni nagu-peab-funktsionäär süveneva tühjuse ees maski kandma.
Nii raamatute ärakeelajatest kui mull-poliitikutest on õrnas eas üle käinud kodus ja koolis sildistamine, alandamine, pisendamine, konkureerimine, võrdlemine, tühistamine, kadedus ja deemonlik omastamine. Maailm on epideemiliset täis vaimse vägivalla ohvreid, kelle lastetoas võidutses toksiline terror, kontrollimine, kiitlemine ja valetamine, igas lauses hinnang ning brainfog ja gaslighting – ebatõdede kordamine, kuni need tunduvad „tõena“.
Laimu ja sõimuga lõhutud armastaja ei suuda teise poole, pahatihti nartsissistliku psühhopaadi eest lapsi kaitsta ja neist kasvavad veel kraad kangemad nartsissistid. 2026. aasta levinuim inimtõug on vales ametis maskikandja, kes käitub ka keskeas nagu koolikiusaja, sest glämm-fassaadi taga on sisemine kuri kurbus ja tühjus.
Psühhopaatia ilmingutega juhid globaalsetest trumpidest meiemaiste mupetite-pupetiteni on edumaania ohvrid, hirmunud hirmutajad, võimuhaiged valetajad – ise usuvad ja rahvaid sunnivad uskuma juurteni mäda leeloleelot, nii et pole mõtet küsida kas, vaid millal tullakse Venezuela järel Narva kaudu Tiskresse „denatsifitseerimise spetsoperatsioonile“.
Riigijuhid versus rahvas on nagu mürgine abielu: me justkui valisime endale ise kaela õõnsate eneseimetlejate psühhoterrori, propaganda, ajupesu ja tühjaks imemise. Me justkui nõustusime „sõnavabadusega“ a la Meta – arsenalis hoiatused, bännid, kontode sulgemine ning PÄRIS inimeste vaigistamine. Sarnaselt nõukogude okupatsiooniga on tänagi käibel süüdistavad sildid „riigivastane“, „dissident“, „rahvavaenlane“…
Tsensuur riigis toimub nagu perevägivald köögis – vait, eit! Karistused on kodusõjas ja „vabariigis“ ühesugused – meid heidutatakse vangistusega nagu lapsi koduarestiga. Surmanuhtlus sõnakuulmatute suhtes võrdub elujõu väljaimemisega näiliselt kenade väikekodanlaste peredes – aga ka vaeseks väänatud rahvuskehandist tervikuna.
Orwell-Huxley-Kafka kahvatavad
Tsensuur aitab kaasa äri soovil, raha käsul valitud poliitikute paikapanemisele ning suleb veelgi jõulisemalt tsenseerides meie suud ebainimliku maksustamine ja orjastamise asjus – tšõuzenvannide pumba juurde pürgimine ja püsimine on skisofreenilise ühiskonna püha lehm.
Kontrastiks eneseimetlejatest valelikele suurustajatele on meil küll ka üksikud valgustatud riigi- ja ärijuhid – need, kes pöörduvad näoga rahva poole siis, kui kõike on endal juba küllalt.
Ehkki parteide aeg on ammu läbi ning valdu-linnu-toompäid peaksid valitsema INIMESED, hoitakse erakondi koos seda obsessiivsemalt-paanilisemalt, mida lootusetumad nad on. Ja meie häälekandjad avaldavad vastavalt parteilisusele, mida omanikud lubavad – tulemuseks on krooniliselt kallutatud info, mahavaikimised ning riburadapidi selguvad valed.
Shakespeare’i ajastuga võrdväärselt käib ajaloo ümberkirjutamine, fassaadide võõpamine, maade ja rahvaste omastamine, isiksuste ja nende vaimse omandi vägistamine, kade kaklemine ning kohtuprotsessid kuulsuse ja omakasu nimel. Väikeses Eestis võimendub kõik – iga puuks on skandaal ning ehtne inimene, süda peos, ei ole lubatud. Kui ta vabatahtlikult vait ei jää ja välja ei sure, lämmatatakse.
Kus on võimuhaigete diktaatorite ning kadedate kägistajate enesetsensuur? Peksti koolis välja.
Edumaanias vanemad olid aina ära tööl ning lastega kohtudes nõudsid ekraanidelt vaevu pilku tõstes oma unistuse elamist, et võsukestel läheks ometi paremini kui neil endil. Taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati… Ärgem laskugem liigsesse kaastundesse. Mõistkem ja andestagem, ent hoidkem ja kaitskem teadlikult iseennast ja oma kalleid. Mõistkem-andestagem ka räsitud boheemlastele, kes valust väsinult omakorda meile oma rapsimisega haiget teevad. Kõik on parandatav – kuniks elu.

Kalevipoeg
1.Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee eepose-põlistamisest.
Kreutzwald, Faehlmann, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zuumida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.

Läbipõlemine

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma kogemustest enese või lähedastega

Meie millenniumi võib nimetada sündroomide epohhiks sest vaimsete häirete klaster koosneb tervest sündroomide sarjast. Oleme kõnelnud keele ja kirjandusega külgnevalt praegusest piinatud geeniuste nihete valikust kirjanike diagnoosid, nartsissism, ATH, autism, bipolaarsus, POTS, depressioon, ärevus ja saja soolisus… Suur osa neist siltidest kaasneb veel ühe kompleksse sündroomi läbipõlemisega nad nii põhjustavad kui võimendavad üks teist või ilmnevad taga järgedena.
Külge tõmbe seadusele vastavalt ilmuvad mingist teemast huvituva inimese ette järjest sellega seonduvad kirja tööd ja pakkumised täna tunduvad tänu fookusele olevat ümber ringi kõik läbi põlenud mis peale kogu eeter ägab Ainiidöbreik!
Äri päeva e pood pakub teost Läbi põlemine dr Google soovitab lisaks Jennifer Mossi raamatut Läbi põlemis epideemia. Igas issanda keeles jagatakse nii lühikest kui ka traktaadi pikkust teavet et loomingulise läbi põlemise tingib ise enese pidev piitsutamine. Ma pean sellest tulenv une võlg keemiseni väsinud aju ärevus-deprekas-POTS ning iga külgne füüsiline reaktsioon kõrge vere rõhk südame jukerdamine keha kaalu tõus või langus kasvajad…
www.reddit.com/productivity
Kliinikumi kodu lehe külg ja interneti entsüklopeedia selgitavad Stress on edu hind ning läbi põlemine algab headest kavatsustest.
Läbi põlemis sündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele.
Kurnatus tähendab enne kõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust mis viib võõrandumiseni arvatakse et ei sobita oma ametisse kaob töö rõõm.
Tekib emotsionaalse tühjuse tunne kaob entusiasm väheneb töö võime halveneb tervis rahul olematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet.
Läbi põlemisele on omane vaimne kurnatus energia ja tahte alanemine inimesed tunnevad end tühjaks väänatutena. Inimene muutub üks kõikseks oma töö suhtes tema kompetentsus väheneb.
Läbi põlemist ise loomustab depressiivne meele olu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul.
Läbi põlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbi põlemise põhjusi tuleks otsida eel kõige töö keskkonnast see on enamasti pika ajalise töö stressi tulemus mis kujuneb eba õnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Läbi põlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest kui depressioon on generaliseerunud seisund siis läbi põlemine on töö keskne.
https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4bip%C3%B5lemiss%C3%BCndroom
Solopreneurs vahva nimetus üksinda oma koorma kandjate kohta puudutab nii kunstnikke ja kodu kontoris töötavaid IT inimesi kui kodu pere naisi. Www.forbes.com ja www.mediabistro.com kirjeldavad üks meelselt kui hull on rassimine ilma tagasi side ja tunnustuseta. See on arvutis või võõrsil kangelas tegusid sooritavatel sangaritel ja öö päeva ringselt rakkes pere emadel ühine jama saavutusi ei nähta ega kiideta.
Lihtsam ei ole samas ka mees kondlik mentaalne peesse kukkumine mida kogevad äri mehed ja poliitikud kes on sageli nii üht kui teist ning satuvad eetilisse kahvlisse. Eestis on sellise skisofreenilise topelt moraali ja sellest tulenevate kahestunud vassimiste ilmsiks tuleku kõrg aeg.
Maskid ja võlts fassaad varisevad „rahva juhtide“ mineviku eest ning selgub et meie tilluminaadid on kogu aeg olnud rahva vastu. Neid endid põletab läbi paratamatu valede meeles pidamine kambast kellegi murdumine ja tõe ära rääkimine aga ka inimlik versus poliitiku eetika-vastutus.
Paradoksaalsel kombel kogevad politseinikud ja kurja tegijad ühe sugust läbi põlemise tule riita. Dostojevski Kuritöö ja karistus kirjeldab mil moel mõrtsukas ise ennast oma enese kõrvade vahel läbi küpsetab ja perfektseimagi roima järel lõpuks ikkagi vahele jääb.
Kätte maksu kontor jt meie maised seriaalid on uurijatele ja mentidele võmmidele selles mõttes halastanud et erinevalt tegelikkusest meie omad rajult jooma ei kuku ning nende abi elud ei lagune stsenarist Mihkel Ulmani armust on nemad vallalised puha.
Kirjanike läbi põlemis sündroomi kirjeldavad allikad samuti tina ninade taime lavana mida väetab enesest pideva produktsiooni välja peksmine kuni arvuti ekraan või tühi paberi leht muutub koletiseks mis oma täitmatu nõudlikkusega aina tahab midagi. Soovitatakse joogat ja meditatsiooni ning blokki trotsides kiki varvul ja ingli tiivul ettevaatlikult siiski kirjutada.
Õpetajate burnout on vastu pidise sise põlemis mootoriga helde jagaja üha annab ja sisendab aga uue hea ilma teismelisi telefonist välja siia ja praegu jagatut omandama ei saa ega saagi saama. Loomulikult tabab madala palgalist misjonäri enese haletsus ja süüdistus. Läbi põlemis sündroom on kaval varas mis röövib hiilival viisil meist parimad ja helgeimad. Muudab positiivsed omadused nagu entusiasmi kire ja lõppematuna tunduva energia tumedaks pilveks millest kallab alla küünilisust põhjatut väsimust ja lootusetust. Ja sellel ei paista tulevat lõppu. Üles anded muud kui kuhjuvad ja alati on tehtud liiga vähe.

Läbipõlemissündroom – mis see on ja kuidas seda ära tunda

Läbi põlemine ärevus häire ja depressioon ei ole moe nähtused vaid korduvalt ka Piiblis kirjeldatud inim loomuse tagasi löögid. Nii Taavet kui Elia olid ikkagi inimesed ka Aabram ja Mooses kippusid mõnel eba inimlikult rängal hetkel alla andma. Tänu sellele et ei andnud oleme meie täna siin.
Oma ärevuse ja migreenide käes kärsa haisu tundes ära loobu sinagi mine õue hinga ja vaiki ning jaksad jälle korduvalt kontrollitud. Ühtlasi saad neti avarustest kümnete ja tuhandete kaupa kogenute ja kõrgesti haritute näpu näiteid fööniksina tuhast tõusmiseks.
https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120359642/ulesanded-muudkui-kuhjuvad-ja-alati-on-tehtud-liiga-vahe-labipolenud-toorabajate-kogemuslood

3) korrasta tekst 4) anna kirjanik-kooliõpetaja Jürgenile nõu, kuidas ellu jääda 🙂

Jürgen Rooste läbipõlemisest
Ma pole vist kunagi elus veel nii väsinud olnud. Ma vaatan töökuhilale, mis ees seisab. Ma vaatan asjadele, mis kodus on vaja ära teha. Ma vaatan armsatele inimestele, kellele pean suutma rohkem tähelepanu ja tuge anda. Ma vaatan pättustele-jamale, mis kassid kokku keeravad. Ja ma pole päris kindel, kuidas ma kõik selle ära teen või mis järjekorras. Ma siinkohal üldse veel ei maininud oma tervist või füüsilist/vaimset vormi, millega peab tõsiselt tööd tegema. Aga noh, kõik algab sellest, et kassidele uus vesi panna ja toit… Aga ikkagi, siis on nagu hingenööriv paanika, et kõik see muu, mida on nii palju ja mis on nii suur ja kättesaamatu, et kuidas ma üldse selleni jõuan ja tehtud saan? Sammhaaval, ma tean, aga need sammud tunduvad ka tinased-rasked, aeglased. Ja siht või eesmärk on kuskil niiii kaugel, et kas üldse sinna saabki välja jõuda? Samas mul pole ju otse häda võrreldes inimeste ja maailmaga üldiselt, ma saan nagu hakkama ju, teen kuradipalju tööd vahepääl ja katsun kuidagi iseendaga ka tegelda ja… joon palju-palju vähem kui kunagi varem … ma pole üldse kuskil põhjas justnagu, aga ikka on siuke tunne, et õhku tuleb napilt sisse, et nina saab napilt pinnale. Ja iga asi on viimase vindini keritud. Äkki see on loomulik tunne, äkki see ongi kõigil, võinoh, väga paljudel nii, äkki teistmoodi praegu ei saagi elada. Sõda on siinsamas, sammukaugusel, võib meieni jõuda üsnapea. Teritasin oma tando-mõõka ükspäe (tulirelvi mul pole), ja mõtlesin, kas ma päriselt tahaks seda teise inimese vastu kasutada — kui see teine inimene ründab mu lapsi või lähedasi, siis muidugi! Aga muidu… Ühesõnaga. Ma pole päris kindel, aga ma tean-tunnen veel inimesi, kes on samamoodi väsinud. Kas me ühiskond, me kogukond on ka äkki väsinud? Kuidas sellest välja tulla, kas peaksime üksteist rohkem hoidma? Arvestama sellega, mis teised vajavad, ka need, kelle maailmavaadet me ei jaga… Kas kuidagi saab siit edasi? Hästi edasi? Poolhästi? Olge hoitud. Ma katsun nüüd palju-palju tööd ära teha, et tunda end äkki natuke rohkema ja paremana… Ja et hommikuõudusest lahti saada. Pai.

5) Refereeri psühhiaatri teksti – reasta 10 olulist punkti, mis sind isiklikult kõnetavad

Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada?
Kui oled läbi põlenud, siis tõenäoliselt sellepärast, et oled liiga hea, mitte seetõttu, et oled halb. Neil, kellel on suurim oht läbi põleda, on alati kõrged nõudmised endale ja teistele ning nad hoolivad inimestest väga. Läbipõlemise ennetamiseks on kõige olulisem seada endale realistlikud piirid ja mitte neid ületada, soovitab Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest Sensus.
Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend. Nii on ka negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine aspektid, millega igaüks aeg-ajalt kokku puutub. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada, halb tunne ei püsi seetõttu kaua ning ei mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut.
Kliinilises praktikas kohtame sagedasima sekundaarse häirena depressiooni, mille korral korduv üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikes olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine.
Läbipõlemissündroom – mis see on?
Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine“ asetseb eelmainitute vahepeal. Läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks. Sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ja sellise nimega häiret psüühika- ning käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia.
Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö suhtes, positiivsete emotsioonide puudumine klientide suhtes, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne.
Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata. Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega. Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järk-järguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse end klientide poolt ärakasutatuna. See toob kaasa klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium). Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone.
Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmetele psüühika- ja käitumishäiretele.
Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel.
Näiteks võib koondamise tõttu ühele inimesele jääda ülemäära suur tööülesannete hulk, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale.
Kes on ohustatud läbipõlemissündroomist?
Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.
A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.
Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku.
A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ning just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja enam. Põhjus taolise käitumise jätkamiseks on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Selliselt käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude erinevate psüühika- ning käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks.
Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse. Töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada. Nad proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ning kindlate standardite järgimist. Nad ei salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, siis võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt.
Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma. Kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline „mõtte-tunde-käitumise“ nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ning rakendamata säilima ja süvenema.
Mida teha, kui oled läbi põlenud?
Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ja leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, siis tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.
Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärgiks muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärgiks on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ning teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom).
Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ning nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni.
Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla.
Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati individuaalselt pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule probleemide hindamiseks ja vajalike uute oskuste õppimiseks. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi supervisioonist töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ning vahetult sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.
Autor: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus, Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja – Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (oktoober 2015)
6) võta lühidalt kokku, kes ja miks olid Piibli-tegelased-läbipõlenud

Betsy St Amant Haddox:
Everyone gets tired and burned out. Our current culture makes this even easier to accomplish by giving us tools that essentially mean we never unplug. We’re never unreachable. Multiple devices stay at our fingertips, ensuring that work and marketing and promotion, and information are only ever a few clicks away. Unfortunately, that also means that effort, striving, and sensory overload are only a few clicks away.
How often have you sat down to read a book, play a game with your kids, or eat dinner and found yourself scrolling through your email, social media, or text messages…and you don’t even remember picking your phone up? Yikes. We’re on autopilot, falling deeper and deeper down the well, and by the time we look up, we can barely see daylight. Add to that overload the very real burdens of financial stress, trying to keep our kids in a good school, or safe tires on the car, or plenty of food in the pantry, and well…

It’s easy to get burned out.
But I believe Christians compound this problem for themselves. So often, when believers reach that stage of over-stimulated, over-informed, overworked burnout, they go a step further and add an extra weight to their already weary shoulders—guilt.
If you grew up in church, you likely heard it preached (often!) how important serving can be. How crucial it is to give back, to deny yourself, take up your cross, and get on the nursery rotation, already! Ladle soup for the homeless. Teach Sunday School. Give a substantial tithe. Donate. Volunteer. Pour.
But you can’t pour from an empty cup.
Serving and sacrificial love are Christ-like qualities that we should aim for. The trick, however, is recognizing we can’t permanently stay in that spot of pouring. Even Jesus retreated from the crowds and ministry to go pray. How much more so do we need that time of refueling and restoration?
One of the best ways to combat guilt and condemnation is to recognize the beautiful concept of relatability. Having someone hear our woes and confessions, hear our struggle and guilt, and respond with “me too” brings a huge sense of relief and healing. It’s good not to feel alone. It’s motivating. It’s comforting.
To show we’re in good company, here are four Bible characters who also experienced burnout. (And the what-to-do’s and what-not-to-do’s we can glean from their examples!):
1. David
The Psalms are filled with David’s praises but also with his laments. He wrote beautiful, breathtaking accounts of God’s glory and faithfulness, but he also wrote many pieces from the depths of despair. David is one of the best examples in the Bible of how it’s perfectly acceptable to have feelings and to process them—and how always to point those emotions back to God and realign them under what we know to be true about the Lord.
David is known for his full spectrum of extremes. He was a “man after God’s own heart” but also infamous for a series of sins that ended with generations of consequences. When he committed adultery with Bathsheba, he didn’t stop there—he had her husband murdered to try to cover his sin. Then he lost the baby born from that union and had all manner of drama with his future sons. But despite himself, David’s story is one of redemption and the Lord working in him through all the ups and downs. We’d be silly to think David didn’t experience burnout in his journey. After all, he ran and hid from frequent attempts on his life, lived in caves, fought in wars, fought wild animals, and fought a giant…to name a few.
2 Samuel 21:15 (ESV) “There was war again between the Philistines and Israel, and David went down together with his servants, and they fought against the Philistines. And David grew weary.”
He grew weary. And understandably so. I don’t think Scripture would document this fact outright if it weren’t there for us to learn from. David had been around the track a few times, and they didn’t even have coffee then! We can learn from him how to turn to the Lord in our deepest pit of bad days, overwhelming emotions, and fear, and yet continue to stand firm on Christ the Rock.
2. Elijah
Elijah is a rare yet perfect example of the power behind a nap and a snack. This man of God had just participated in a major miracle, seeing God answer his prayer during an “idol competition,” where wicked Ahab was wrongly convinced his idols would show up and provide for the sacrifice. But there was only silence. Then the One True God, Elijah’s God, came in a fiery flood of power and put everyone to shame. We’d assume that Elijah would be riding that high for a while! But evil queen Jezebel did not like how that story went, so she sent a messenger to threaten Elijah with his imminent death. Instead of trusting God to show back up for him as He’d literally just done, Elijah ran away. He fled into the desert and sat down under a tree, where he proceeded to ask the Lord to take his life. This might be the first officially recorded pity party in all of history. (See 1 Kings 19)
But before we slam Elijah too much, let’s take a step back and consider how often we do the same. How frequently do we experience closeness with God, an answered prayer, or some other form of “God moment,” and then immediately fall into a season of doubt or sin?
Thankfully, this story continues to provide the example that God sees and cares for us, even when we’re overreacting. The Lord sent an angel to Elijah, who brought him a freshly baked cake and a jar of water. After he ate, he took a second nap, woke up, ate a second snack, and then went on his way. If you keep reading into 1 Kings 19, you’ll see that Elijah continued to encounter God in amazing ways after his famous nap & snack combo. He wasn’t punished for his burnout; he was taken care of and continued in his purpose.
Shouldn’t we do the same?
3. Job
Ahh, Job…perhaps the singular book of the Bible that makes us the most uncomfortable because it forces us to ask ourselves the hard question, “what would we do in that situation?”. Job experienced persecution and testing to the extreme yet came out praising God. His whole journey wasn’t quite that simple, though. Job had moments of asking questions, doubting, and seeking bad advice. He lost family, fortune, livestock, and eventually, most of his health before his season of testing was complete.
Job should teach us multiple lessons, including how important it is to choose wise counsel when experiencing trials. If you’re going through a marital struggle, it’s not wise to get help from love-scorned single friends or someone who recently left their spouse for unbiblical reasons. Misery loves company, and even our best friends are capable of misleading us out of pride, fear, or selfishness.
Another lesson from Job is the importance of remembering the truth spoken in Job 1:21 (ESV): “The Lord gave, and the Lord has taken away; blessed be the name of the Lord.” Everything we have is from Him and never truly our own. When we have that perspective, we hold loosely.
My favorite part of this book is that God didn’t leave Job in his misery—rather, He met him right in the midst of it all. He graciously answered Job, reminding his servant of what Job needed to know the most—Who God was. How omnipresent and omniscient and omnipotent God is! Job was humbled in his conversations with the Lord and repented. God then proceeded to bless and restore to Job all that he had lost, to the other extreme!
What a testimony!
4. Naomi
Naomi’s story is found in the book of Ruth. The woman had been through a lot in those opening paragraphs—losing first her husband, then her two sons. Like Job, that’s a significant amount of loss in a small window of time. Not to mention, being a widow in historical times was an even greater hardship than today. Women weren’t protected without a husband and faced great poverty and peril. They didn’t have the same advantages women have today, so the loss was two-fold. Loss of love and loss of security. Losing her sons made it a triple whammy because now they weren’t there to care for her.
Naomi shows her discouraged state in Ruth 1:12-13 (ESV): “Turn back, my daughters; go your way, for I am too old to have a husband. If I should say I have hope, even if I should have a husband this night and should bear sons, would you therefore wait till they were grown? Would you therefore refrain from marrying? No, my daughters, for it is exceedingly bitter to me for your sake that the hand of the Lord has gone out against me.”
She felt like the Lord had come against her. I’m sure we all relate to this on some level, at some point. Finances crash, marriage shatters, children go astray…life is hard. It’s easy to think we’re not blessed or favored by the Lord when tough seasons roll in.
But the rest of this book is fascinating in how Naomi’s story plays out through Ruth and Boaz…including the fact that Jesus Christ came from that very lineage. Naomi’s pain, while valid and real, was temporary. And because of Ruth’s faithfulness and the Lord working in all their lives, Naomi became a part of a blessing bigger than she could have ever imagined. God was there all along, working behind the scenes for a greater good than they’d ever dared to dream. We’d be wise to take the same mindset of faith and hope, remembering that when relationships are strained, grief is loud, and futures feel uncertain, we have a loving Father hard at work, writing the end of the story.
https://www.ibelieve.com/health-beauty/4-bible-characters-who-experienced-burnout.html
7) refereeri kirjaniku läbipõlemise fenomeni ja võrdle seda oma kirjutamisbloki kogemustega

How to Overcome Writer’s Burnout
by Kellie McGann
Have you ever experienced writer’s burnout? Although I call myself a writer, the last few months I haven’t been writing. I’m not sure exactly what happened, but somewhere between ghostwriting projects and blog posts, I just stopped working on my own writing projects.
I couldn’t put words on a page, and when I did, the words barely made sense. I stopped writing for a total of three months, and no matter what I did, nothing seemed to help. None of my usual writer’s block tricks were working.
It took me a few weeks to realize that it wasn’t writer’s block I was dealing with. It was writer’s burnout.
Writer’s Block Versus Writer’s Burnout
Burnout is something that happens when someone is stressed and overworked for too long. Writer’s burnout lasts longer than your typical writer’s block and is a lot harder to overcome.
Writer’s block is looking at a page, unable or unsure how to put what is in your head on the page.
Writer’s burnout is looking at the page, hating the page, and questioning your entire identity as a writer, all for an extended period of time.
Why Writer’s Burnout Happens
Writer’s burnout can happen for hundreds of different reasons. For me, it happened in the middle of ghostwriting my third book for someone else. After a year of balancing writing for myself and writing books for other people, I had lost my voice and purpose. I’d lost my own creative energy.
Being a freelance writer (especially if that’s your full-time job) can be an exhausting as you consistently use your writing skills and problem solving to help clients. It’s extremely rewarding work when done well.
Maybe you’re burnt out even when writing for your audience. I found myself locked in a loop of writing for my own website only to watch the engagement and traffic fluctuate.
When traffic was down, I started thinking that my words didn’t matter and no one needed to hear what I had to say.
I know I’m not the only one who’s been here.
I’ve talked to writers even recently who are just sick of the entire process. For them, it was the writing and publishing industry that became a game they were sick of playing.
One contributing factor to creative burnout is perfectionism and driving yourself to unreasonable lengths (and even mental exhaustion) to pursue an unrealistic version of what you think your writing life should be. It’s a lot of pressure.
Everyone has a different reason that might lead them to this place of frustration and resentment, but if you resonate with this feeling, you’ve probably been or are going through a period of creative burnout.
How To Overcome Writer’s Burnout
The last few weeks, I’ve finally gotten out of this writer’s burnout thing. It doesn’t last forever—there is hope for your temporary animosity towards writing!
Here’s the pathway to get out of the pit:
1. Recognize the Problem
This might sound like the most obvious and cliché first step, but it’s true. Name the problem and then you can solve it. You’ve heard that advice dozens of times, but that’s because it’s true; you can’t move on without first recognizing that something is wrong.
If these thoughts have persisted over time, you might want to consider that you’re burned out and not facing only writer’s block.
2. Don’t Stop Writing
When you realize you’re burning out, you might think you should stop writing. But that’s actually the most devastating thing you could do for your writing. Writing is hard; you know that. And when it gets so hard that you’re not sure you can go on, the worst thing you can do is give in and stop completely.
It might be a good idea to put down the projects that are making you stressed and frustrated, and give yourself time to work on something with no pressure or expectations. This will let your creativity flow in new ways.
Give yourself a short break to do something creative outside of writing, go for a walk or other activity that benefits your physical health or mental well-being.
Then revisit your writing schedule and plan shorter writing sessions or try writing in a different writing style or genre. Do one of our practice exercises to get the words coming in a different way.
But most importantly, do not stop writing. You’ve worked so hard to become the writer that you are. Don’t let the temporary frustration stop you from doing what you were meant to do.
3. Find Yourself (again)
At the beginning of every writer’s professional career, they must find themselves. It can take weeks, months, or years for a writer to find themselves and their voice. Once you find yourself, it’s impossible to lose yourself. But it is possible to forget what you’ve found.
When you’re feeling lost in your writing, try taking a moment to remember who you are as a writer, and more importantly why you write. Remember your audience, your message, and most importantly, your voice.
It can be helpful to revisit writing pieces that felt most like you. Flip through old journals to remember that you’ve struggled before and came through that period of doubting your writing dreams.
4. Don’t Try to Explain Yourself
For me, the hardest thing about overcoming burnout was publishing again. I hadn’t posted articles in months and had no idea what to say to my audience. I stressed over how to explain my silence for days—until I realized I didn’t have to.
It’s a complicated and messy thing to try to explain why you set aside your most important projects. At first, even you might not know exactly why you had to switch gears, and that’s okay.
You don’t need to explain why you haven’t been writing for a certain audience or where you’ve been. You just need to start again.
5. Write Consistently
The last thing you need to know about overcoming writer’s burnout is that while you’re in it and especially once you’ve moved past it, you need to write consistently.
While you’re deep in the pit of burnout, you’ll be tempted not to write. (If you’ve forgotten why you shouldn’t give into that temptation, go read point #2 again.)
The best way to fight that temptation is to have a plan.
Write every day, even if it’s just a couple hundred words. This habit will be vital to the future of your writing and will help you avoid falling back into a writing burnout.
You CAN Overcome Writer’s Burnout
Overcoming writer’s burnout is not as easy as a list of five simple steps makes it seem. But these steps are the beginning of the process. If you’re feeling frustrated and unsure if your words even matter, I want to assure you that they do and that there is hope for getting past it!
Have you ever felt stuck for months? Ever needed to take a break from writing? What did you do? Let us know in the comments below!

PRACTICE
Have you gone through writer’s burnout? What helped you overcome it? What’s your best advice for writers struggling with burnout?
Take fifteen minutes to share your story if you’ve gotten through a time like this. If you’ve never experienced burnout, share some of the things that keep you motivated to write. If it helps you to write it from a character’s perspective to get some distance from your own struggles, go for it.
When you’re finished, share your work in the Pro Practice Workshop here (and if you’re not a member yet, you can join here). And let’s encourage one another wherever we are in our writing.

How to Overcome Writer’s Burnout

8) loe raamatututvustust ja soovitusi – kas sina koged sõjaneuroosi ja poliitikaküllastust?

How to maintain hope in the face of despair
In the struggle for a better world, setbacks are inevitable. Defeat can feel overwhelming at times, but it has to be endured. How then do the people on the front line keep going? To answer that question, Hannah Proctor draws on historical resources to find out how revolutionaries and activists of the past kept a grip on hope.

Burnout considers despairing former Communards exiled to a penal colony in the South Pacific; exhausted Bolsheviks recuperating in sanatoria in the aftermath of the October Revolution; an ex-militant on the analyst’s couch relating dreams of ruined landscapes; Chinese peasants engaging in self-criticism sessions; a political organiser seeking advice from a spiritual healer; civil rights movement activists battling weariness; and a group of feminists padding a room with mattresses to scream about the patriarchy. Jettisoning self-help narratives and individualizing therapy talk, Proctor offers a different way forward – neither denial nor despair. Her cogent exploration of the ways militants have made sense of their own burnout demonstrates that it is possible to mourn and organise at once, and to do both without compromise.
Reviews
• Hannah Proctor is one of the best writers on the left today, and this is an extraordinary and extremely timely book – a kaleidoscopic work of revolutionary history on what happens when our day doesn’t come and we have to cope with the consequences. Refusing both the easy temptations of left melancholia and forced ‘just another push, comrades!’ optimism, this is a book full of unromantic communist longing, deadpan humour and hard-won wisdom.
Owen Hatherley, author of The Ministry of Nostalgia
• Not since Freud first described war neurosis have we been treated to such an astonishing taxonomy of the human mind. In Burnout, Hannah Proctor takes that feeling we all have, and names it again and again, helping us to resee the past and present of revolutionary struggle. A must-read.
Hannah Zeavin, Founding Editor, Parapraxis
• Achieves commendable synthesis between its argument and sources … The more people are writing books like Burnout, the better we might overcome our pains, and remain in the struggle.
Juliet Jacques, ArtReview

Burnout

Libahunt lendas üle käopesa

Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.

Näärimuinasjutt 2022

Elasid kord põlvkonnad ja rahvad, kes pidasid talviseid pühi teist moodi. Teistmoodi talvistepühade ajal ei tormatud ostuhulluses mööda kaubanduskeskusi ega olenetud lumesahkadest, elektrist ega autode talverehvidest. Läbi talve tuldi koos, kogukonnana – jalgsi, ent päriselt hoolides, kuidas ligimesel läheb. Vanamoodne?
Kui keegi nende aegade tagant plastikust armastust ostvate inimeste sekka satuks, ei mõistaks ta tänaseid tähtsusjärjekordi. Nood inimesed omakorda ei teaks, et see ajarändur on näiteks näärisokk.
Viisakad 21. sajandi inimesed teretaksid näärisokku vaatamata sellele, et tal on saba ja sarved ning kasukas tagurpidi seljas. Kontvõõra saabudes oletatakse, et vaeseke on kellegi pooletoobine sugulane.
Näärisokk va pahalane ägestub tervitamise peale: „Miks te mulle tere ütlete? Teate üldse, kes ma olen? Ei tea? Kas sina ütlesid mulle tere?“
Vitsaga nähvab, et ullikestele edaspidi meelde jääks – ei tohi huupi iga paharetti tervitada! Õpetab ajarändur moodsalt pealiskaudsetele, et tema ei ole joulupukki – näärisokk on!
Näärisokk ei ole sukk, sokk ega suss – ei panda tema sisse mingit nänni. Uusaegsetele teadmatutele vitsanähvakaid jagades küsib masendunud nääriskokk, kas keegi ostuusulistest maausust on midagi kuulnud.
Sokk oigab: „Taara, avita – seda sõna ikka teate ju?“
Ta selgitab, et taarausulistel on novembris hingede aeg ja 21. detsembril Toomapäev – pärast seda on päike 3 päeva pesas ja parandab pead. Edasi hakkab järjest paremini tõusma. Päike. Mis teie siis arvasite?
Jõulud sobitati rahvakalendriga, nii et vana hea oma on oluliselt olulisem kui joulupukki. Kes julgeb vastu vaielda?
Ja siis juhtub kohtumine ajastute ja kultuuride ristmikul. Kenasse kombekasse seltskonda lendab kaunis Lumivalgeke, juuksed sahmis ja ise ähmis.
Lumivalgeke ähmitseb: „Täitsa pekkis, kus jõuluvana on? Jälle… Ütle või ise houhouhou.“
Näärisokk rõõmustab teise muinasjututegelasega kohtumise üle: „Oi, Snegurotška!“
Kui hämmeldunud pererahvas mõistab, et muistne näärisokk ei tea uuemaid seoseid, selgitatakse talle, et Snegurotška oli nõukogude Lumivalgeke. Näärivana tüdruksõber.
Mis näärivana? Lumivalgekesel pole aega uusi teadmisi vastu võtta, ta mõtleb ja ütleb: „Rahu, jõulutaat on teel!“
Piiripääri – kus on pääsukese näärid? Oli kord selline luuletus. Seejärel tuli inimestele uuesti meelde, et pääsukese nääridest olulisemad on hoopis jõulud, sest Jeesuslapsuke sündis 2022 aastat tagasi.
Näärisoku kohatu itsitamise peale, et see jõulu on siis ju päris vana, tuleb paharetile nagu teismelisele seletada, et Jeesus sündis Petlemmas loomalaudas ja neitsi Maarja pani ta heinasõime.
Kindlasti küsivad pubed seepeale, kas see neitsi oli ka ilus pihv? Piiblilugu ei lase end segada, vaid jätkub sedasi, et karjased said seda teada ja rääkisid tema sünnist kõigile.
Samal ajal, kui näärisokk itsitab, et karjased panid kitse, kaotab Lumivalgeke närvid.
Jõulud on püha aeg, aga pagana jõuluvana on jälle teisel haltuural. Pagana? Näärisokk on paganlik, jõuluvärk peaks olema püha ja kristlik ju ometi.
Lumivalgeke teeb ettepaneku hakata kingitusi jagama, siis ei panda tähele, et jõuluvana pole. Inimestel on igal ajastul ikka küüned enda poole.
Ka siis, kui kostub traditsiooniline houhouhou, mõtlevad igas eas lapsed kingitustele.
Kui näärisokk õpib kiiresti uue maailma mentaliteedi ära, taipab ta varmasti konkurenti tõrjuda, juhib tähelepanu, et temal töö juba käib ning tasu selle töö eest tulgu lahkesti tema kontole.
Mispeale silitab jõuluvana isalikult näärisoku sarved lömmi teatades, et siiski on asendamatuid, kingitused on ju tema käes. Lumivalgeke oleks jaksanud vaevalt pooled kingitused kohale tirida, sest plastik kaalub päris palju.
Päkapikke ei raatsi keegi praeguse majanduskriisi ajal palgata. Seda enam, et päkapikkude ametiühing nõudis neile jõulupuhkust. Elektrihinnad ja inflatsioon, teate ju küll. Ahjaa, need pole ju pühadeaja teemad.
Jõuluvana küsib: „Mida te küll ilma minuta oleksite teinud? Houhouhou!“
Lumivalgeke vastab: „Sedasama, mida koos sinuga. Houhouhou!“
Esimesel võimalusel hüüab jõuluvana: „Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama – koristaja on ka inimene!“
Lumivalgeke turtsub: „Mis sa mähid, sina ise kiirustad lihtsalt järgmisele haltuurale.“
Jõuluvana ei nõustu, et see on haltuura, tema teeb absoluutselt ametlikku ja auväärset tööd. Ja näärisokk ärgu tulgu põlastama, et tal on väga hooajaline ja ajutine amet. Lisaks veel eriti ekstreemne: kurjad koerad, kitsad korstnad, üksikemad. Nende tõttu poleks Lumivalgeke sel mõistlik jõuluvanal üldse silma pealt lasta.
Järgmises kohas, kuhu jõuluvana juba edasi kiirustab, ootavad õpetajad kommi, nii et mis haltuurast me räägime. Näärisokk võib ju jaurata, et kommidest ilma jäämine oleks pedagoogidele suisa hea – hambad jäävad terveks ja nende palkade juures on juba see tõsiasi kingitus.
Lumivalgeke meenutab: „Kas me neile suuremaid palkasid ei pidanud uueks aastaks tooma?“
Uue aasta märtsikuu toob valimised, küll siis selgub, kas ikka Jüri rattas ja Kaja kallas ja vana karu lõi trummi. Hea mees, kes lubabki. Houhouhou, teate ju küll.

Rikkus hingerahu rikkus
Valik on sinu, kuidas pealkirja tõlgendad: kas küllus hukkas hingerahu või on rikkus ühtlasi ka südamesoojuse kütus. Eks me tea, kui keeruline on puudusest tingitud hirmuloori alt naeratada ja universumile vastu särada, et sedasama väge ligi tõmmata. George Orwelli „Loomade farmi“ järgi disainitud nõukogude režiimi ajal ei olnud kombeks, et mitte öelda lubatud, inimeste sissetuleku kohta küsida. Selle tabu ületas kadunud Urmas Ott oma teleintervjuudes ning praegu on enamuse töökuulutuste juures palk nähtav. Avalik poleemika kõrvutab ladviku ja õpetajate palgad ning paratamatult ühe rikkus teise hingerahu rikkus…
Vanarahvatarkus nendib: mis meelel, see keelel – võlg on võõra oma – pindu teise silmas ei näe ja palka… palki enda silmas ei näe – poodu majas nöörist ei räägita. Majanduskriisis maailmas on mõistlikum lugeda raamatuid, mitte raha, mida ei ole – raamatukogud on ju olemas.
Kohustuslikus kirjanduses leiduvat Kitzbergi „Kauka jumalat“ uuesti läbi lugedes saame nt aru, miks poliitikute vastu helde Parvel Pruunsild oma panga poole pöörduvatele haritlastele ei vasta. Me teame, et igasuguste aadete ja usujuttude taga on kujuteldamatud summad sõdade põhjus, tulemus ja tagajärg. Infoajastul näeme ekraanidel kõrvuti massihävituspoliitikute tõttu näljas lapsi nind vepsa võmmi embavat Donaldit. Uudistevoog hoiab meid kursis Muski finantsseisuga ning artist-kangelase viiemiljonilise villaostuga – igaühel oma pensionisammas.
Piibel – täpsemalt Matteuse evangeelium nendib: „Su süda on seal, kus on sinu aare.“
Luuka ev. 18: 24-25 tõdeb: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.“
Seoses inimkonna suutmatusega midagi õppida kirjutasid Ezra Klein ja Derek Thompson 2025. aastal teose „Abundance“ ning kuna kordamine on tarkuse ema, lisas Surah Al-Kawthar teose „Rikkuse külgetõmme. Finantsvabaduse saladus. Koraani kõnelemata tarkused“. Mõne aasta eest kirjutas Michael Fine Libeerias samuti raamatu rikkuse külgetõmbest.
Severin Rosen pani juba aastal 1860 oma trükise kaanele „Küllus“, 1909. aastal sai kaante vahele Evelyn de Morgani „Mammona kummardamine“. F. Scott Fitzgerald kirjeldas rikkuse rikkumisi romaanis „The Great Gatsby“ ning aastal 1950 paljastas kapitalismi pahesid Maksim Gorki „Artamonovite ettevõte“.
Meil siin ütles Tammsaare oma tõe ja õiguse välja Köögertali-nimelist rahajõmmi portreteerides ning ei halastanud ei äiale ega naisele, kes olid prototüübid. Õhku, õhk ei maksa midagi! – õpetas Vilde meile selgeks tänu telelavastusele „Pisuhänd“, mis õpetab armastatule tema isa rahaga kosja minema.
Nii Tuglase „Feliks Ormusson“ kui Kaur Kenderi ja Rain Lõhmuse tandem ning koodilugeja Eva Lepiku nimetatavad numbrid kirjeldavad külluslikku elulaadi, mille puhul töö ei sega elu nautimist ning kontod täituvad muinasjutuliste summadega, sest veenvale superimperaatorile lihtsalt tahetakse maksta ja peaosi anda.
Pühakiri Toora kasutab sõna shefa sellise külluse tähenduses, mille ülim väljendus on taevamanna ning mille edasiarenduse kabala poole on tõmmanud filmirahvast ja teisi suuräri vägevaimaid ilmselt just rikkus, mis hingerahu rikkus. Ühtlasi on Youtube’i küllusesarves 3-30 raamatut, mida miljonärid loevad – täpsemalt kuulavad, kuni neile massaaži ja iluravi tehakse.
Kas ja milliseid raamatuid loevad Wise’i Käärmann ning Bolti Villigid, miks Raul Eamets läks ülikoolist Bigbanki – ja miks Raplamaa Rakendusliku Kolledži õpetajapreili ei lähe advokaadibüroo PR-ks ega Viimsi valla kulturnikuks? Sest oma tee ja muinasmaa reetmise puhul saaks ta teada seda, mida on lugenud ning kogenud: rikkus hingerahu rikkus – kusjuures teiste inimeste raha lugemine ja endale tahtmine on kõige ohvriterohkema inimliku madaluse tunnus.

Alkorelv ja narkovõimendi olmekeemia teenistuses
Varasematel aastatel on aastavahetuse teletunnus olnud „Üksinda kodus“ filmide seeria näitamine advendiküünalde süütamisega samas rütmis. Märgilisena on peaosaline, suureks saanud Macaulay Culkin figureerinud samal ajal meedias alko- ja narkovõõrutustele minekute-tulekutega. Temaga sarnased sädeinimesed on pärast Eesti mastaabis ülimate auhindade saamist teispoolsusse lahkunud – oma otsusena või üledoosiga. Mis on sisuliselt ju seesama. Kuna globaalne stress ühtaegu nii põhjustab kui võimendab kuritarvitamisi, on ühismeedia tänavu äkiliselt täitunud sõltuvuste ravi erinevate meetodite reklaamidega.
Samal ajal, kui Austraalia kehtestas bänni teismeliste sotsiaalmeedia tarbimisele, pakutakse muuilma igas eas alkaritele-narkaritele kõikvõimalikke mooduseid võimalikult leebete ärajäämanähtudega kaineks saada ja jääda. Eesti palub kinkida lapsele kained jõulud ning senised äbjuuserid kõutšivad kogu maailma kõigis kanalites, kuidas puhtaks saada.
Inimkonna kultuuriloos on kaunid nimed Dionysos ja Bacchos, jumaliku neste ja nautlemise jumalused, kellest mitme kümnendi kultuurisõbrad on kuulnud Kulno Süvalepa laulu „Viin, su terviseks joon“ sõnade kaudu. Vanemuise „lavatöölised“ on kaunimate aastate vennaskonnana publikule kinnitanud sama, mida indiaanlased: iga aine ja nähtus on mõistlikus koguses ravim, liialdades mürk.
Indiaanlastelt oli lihtne neid etanooliga mürgitades maad ja varad kätte saada, sest nad ei talu geneetiliselt alkoholi. Samalaadne alkoallergia on tekkinud kõigil teistelgi rassidel ja rahvastel, kuna alkorelv kui keemiarünnak kogu organismile satub juba eelnevalt toksiliseks saastatud organismi. Kõutšid-koolitused-hüpnoteraapia-käevõrumüüjad on oma äri üles ehitanud süvenevale talumatusele: kui varasemad põlvkonnad tipsutasid, tehti siiski kõik tööd ja teod ära ega langetud letaalsetesse liialdustesse.
Asja sügavuti tundnud Oskar Lutsu „Tagahoovis“ ning „Kevade“ Lati Pats ja pidevalt purjakil kellamees Lible on eluliselt naljakad, mitte hirmuäratavad nagu praeguse kirjanduse joodikud. Ka Bornhöhe Vesipruul ja Tatikas „Kuulsuse narrides“ pole kahe sajandi jooksul kaineks saanud – samas ka mitte kellelegi oma tegematajätmistega halba teinud.
“First you take a drink, then the drink takes a drink, then the drink takes you.” – F. Scott Fitzgerald. Sõpruskond Fitzgerald, Hemingway, Remarque, Marlene Dietrich jpt olid teise maailmasõja ohvrid: nad kirjutasid ja laulsid surmakogemuse endast välja, valasid legendaarsetes kogustes rummi ja calvadost sisse, läksid kultuurilukku oma romaanide ja filmidega ning tiksusid vastavalt elujõu tasemele 90ndatesse eluaastatesse või halastuslasuni.
Etanool on enamuse märulite-põnevike-krimkade trigerdaja: Stephen King ei mäletanud väidetavalt oma mitmete teoste kirjutamistki – kes need tekstid siis kirjutas? Nii martinilemb
Bond kui teised krimikangelased on saatanliku kandmisega hurmurid, keda käivitab…
Kunstnik-kirjanik Toomas Vint on raamatus „Kaine kuu ja purjus päike“ üksikasjalikult kirjeldanud alkohooliku sisemist ilu – psühhiaater Vaino Vahing omakorda on lisanud nii professionaalse kaemuse kui ka isiklikud kogemused Hermaküla-Toominga ringkonnast. Nende maise matka tulemused ja tagajärjed olid ühtviisi ületamatud. Härrasmehed Mihkel Mutt ja Mati Unt jätsid rafineeritud pealinlastena sedalaadi tausta pigem avalikuks saladuseks – nagu ka William Faulkner ja Dylan Thomas.
Cheers! A celebration of literature’s booziest books
Ülikooli ajal ringles meie kursuse käes „Joodiku eetika“ – kirjutas soomlane Veikko Huovinen – hiljem kõnetas pigem „Sajandi armastuslugu“ naiskirjanikust, kes ajas oma asja vaatamata toatäiele lastele ja nurgas haisevale mehemölakale (Märta Tikanen). Kohustusliku kirjandusena tuli kätte lisaks meistri ja Margarita kultuslikule kulgemisele ka Bulgakovi „Koera süda“ – südamesiirdamise utoopia ühendab jota ja koera ning tulemus… võiks arvatagi olemata olla.
Alates John Berryman panoraamsest suurteosest „Suur Gatsby“ on avalikkust harjutatud klaasid-käes-aristokraatiaga: Oscar Wilde, Mark Twain, Georg Bernard Shaw jpt on meid harjutanud laval, kinos ja teleseriaalides pidevalt vuliseva ja kõliseva tegelasega – alaline klaaside kummutamine on elementaarne nii Poirot’ kui La Promesa maastikul.
Pohmakate filmiseeria alguses Hollywoodi toodanguna tundusid semude seiklused koomilised – nagu ka meiemaise „Klassikokkutulekute“ jada johmane algus. Mida osa edasi, seda mürgisem ja haigem see teadvusetuna tuterdamine näib. Teadlased kinnitavad kooris: isegi narkootikumid ei ole nii hävitavad kui etanooli spirit.
Valgustööliste võrgustik hoiatab ühtlasi elektromagnetiliste relvade eest, mis alko-narko-kemobuustidega koostöös panevad inimestel jalapealt südame seisma. Pidevate matuste abonemendi põhjendamiseks räägitakse ametlikult üledoosidest, trombidest ja ülepingutusest äkksurmade põhjusena – tegelikkus on triibuline. Igas mõttes.
Kaur Kender ja Sass Henno on teinud meile eestikeelse teene, kirjeldades narkovõimendi toimet alkorelva katalüsaatorina ning me ei pea tänu neile tublidele tänastele pereisadele ja tegudeinimestele sedasama kodus järgi tegema. Nagunii teeme – oleme pidevas keemilises töötluses: toit, olmekeemia, säilitusained, vaktsiinid, õhuga sissehingatav, happevihmadega pinnasesse sadav ringleb meie veres valikuvõimalusena „kohane või sure välja“.
Nagu igas eluvaldkonnas, toimub alkorelva ja narkovõimendi asjus terav lahknemine: kes loobub tarbimisest täielikult, kes ohverdab end jäägitult ainetele. Kuldset keskteed enam ei esine. Selleks, et ellu jääda, on mõistlik õppida teistelt loomadelt: mitte ükski olend peale inimlooma ei joo ennast vabatahtlikult poolemeelseks ega konsumeeri kastini. Lahknenud rahvad ei mõista üksteist enam ammu, seepärast on arukas hoida omade hulka ja ringelda nende seas, kes on kõrgema lennukaarega. Oh, kui hea on olla tasakesi kodus koos kainete kasside ja selgete hobustega, kes päästavad inimese ära kurjast ega saada kiusatusse.

Kus on, sinna tuleb juurde – telli täpselt!
Kati Murutar, kuhjumise kogeja
Pihin hingedeaja keskel sulle sellestsamast, mille sees ka sina sumad: mitte kunagi varem justkui ei ole olnud pimedus nii sügav, muda nii kleepuv ja kurnav, arved nii suured, tülinorimised nii ebaõiglased ega sihi kadumine silme eest nii krooniline, eks? Ma tean, et ka sinul on sedasi – meie vahel plingib ju ühenduses hoidev FB, mis näitab pidevalt, mida värki me kõik mürame.
Näe, tema on puhkusereisil – oh, mõne aasta eest oli täna lumi maas ja… – ah, kui naiivselt me tookord rõõmustasime ja uskusime, et nii hästi ja õigesti jääbki ning… Tead küll neid tundeid Meta-roboti etteveeretatud mälestuste ning kaasteeliste tubliduse silmitsemisel. Elavad ja surnud, inimesed ja muud loomad ning nii tegelikkus kui sina nõnda teistsugused kui toona tundus.
Tellimisega tuleb väga täpne olla
Indiaanimeelne artist-raadiomees Lauri-Kare Laos ütles ühes meie etenduses, et kosmosest tellimisega tuleb väga täpne olla. Eriti kui su läbi-halli-kivi tahtmised pole suure pildiga kooskõlas. Lisaks kutsud vägisi nõudes sama jama aina juurde. Kujuneb kuhjumine nagu pidev proovikivi, kui palju sa välja kannatad.
Küsimusele, kuidas läheb, võib üsna igaüks meist vastata: „Kõik kadestavad, sest nad ei tea…“
Mina postitan võimalikult helgeid ja tõstvaid vidinaid, teades, et kaasteelistel on sama: salajased hirmud ja kannatused, nende peal sotsmeedialised naeratused, peod ja soojamaareisid. Meie kõigi avalik fassaad on ühtmoodi petlik – nagu ka püüdlused iseennast juukseidpidi masenduse mülkast välja tõsta a la parun von Münchhausen.
Kes kuulab muusikat, kes neelab seriaale – minul jaurab tööde taustaks teejuhtide-kõutšide-kanaldajate kanala. Kiidetud olgu julgustav jutumull: „Saad, mida vajad, mitte seda, mida tahad. Omas tempos. Usalda. Ole voolamises. Tunne nii, nagu kõik, mida vajad ja väärid, on juba olemas.“
Ent pilk piidleb akna taga mudas lonkavat fakti. Mullu samal ajal kogesin omal nahal inglite aega, kui hobuse tagumine parem jalg jäi puutüvede vahele ning kuudepikkune kodune ravi lõppes Jelgava Ülikooli kliinikus, kokku kolme ja poole tonnise arvega ning korjandusega. See oli imeliselt helge elamus, kuidas nädalaga kogunes nii ammuste tuttavate, tänaste teekaaslaste kui ka täiesti võõraste ilusate hingede abiga see summa tilkshaaval kokku.
Nüüd jäi proua hobuse tagumine vasak mudavaakumisse, ta väänas kepsu lihtsalt ära, sest ülipüüdlikult üle reageeriv teisepere täkk ja tiba kauaks meile. Longe õnneks väheneb iga päevaga ilma kulukaid konsultante kutsumata – nagunii on müürina ees tasumist ootavad arved ja kodu dokumentide legaliseerimise nimel pankadele meeldimine…
Su kõrval seisan ma nagu sild üle vaevavete
Nii ratsionalistid kui esoteerikud tavatsevad uskuda, et meie koduloomad võtavad enda peale paugud, mis tabanuksid muidu meid ennast. Hingedeööl tabas meie noorukest prantsuse buldog Delfiini idiopaatiline vestibulaarne sündroom – silmad pöörlesid, kõrvad tiirlesid, tiirataara ja piss püksis. PetCity kliinikus öövalves olnud dr Magda-Liisa Lepp ütles, et niisugust seletamatut errorit esineb ülipalju. Kui endal ei ole juhtunud, siis ei tea ju. Koeratirts on mõne päevaga üsna iseeneseks taastunud.
Sama on ühe mu lapse POTS-iga – nagu tohtrid Madis Veskimägi ja Imre Rammul posturaalse ortostaatilise tahhükardia sündroomi kohta ütlevad: pots tuleb peale. Peavalu ja ärevus ees – südame pekslemine ja minestamine taga. Ning seda on 21. sajandi maailmas sadadel tuhandetel.
Samuti esineb kümnetel tuhandetel meist aegajalt ägenev krooniline tõbi „siht silme eest kadunud“. Mitte miski ei ole justkui hullemini kui tavaliselt – ometi tekitab üha karmistuv koorem ajutise pingetalumatuse. 18tunniliste tööpäevade taktis isegi ei küsi enam, mille nimel. Mispeale kõik, mille oled loonud ja kes on kõige kallim, ärritab kõige rohkem.
Südameüdini armastatud hobuste-koerte-kasside peale vihastades süüdistad end loomulikult, kui nendega mõni oblakas juhtub – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses kah jah.
Ajad, mil elavad kadestavad surnuid
on väljend Piiblist, mis meenub, kui enam ei jaksa ei ennast ega teisi puudutavaid halbu uudiseid kuulda. Kirjandusõpetaja Pille Pippar valis eesti keele C1 eksamiks valmistumise õpikusse Berit Kaschani teksti: „Pärast luupainajat, millest ma ei saanud rääkida, istun su köögilaua taga ja joon lahtunud purust valmistatud kohvi. Mina ei tea, miks eilne pehmete servadega õhtu tinahalliks hommikuks settis. Ja miks su kohvipurgile kaas korralikult peale ei käi. Aga nüüd on kõik liiga lahja. Ja maitseb valesti. /-/ Aga siis kukub su püüdlikult määritud röstsai põrandale. Võitatud pool jääb üles. Muigad. Tõstad saia taldrikule, võtad sahtlist täiesti avamata kohvipaki ja mulle hakkab vaikselt meenuma, miks kõigi maailma meeste hulgast istun ma ikkagi just sinu köögilaua taga.“ („Täna piisab vähesest“)
Võõrad lood ja tülid kleepuvad õhust külge ning kui oled juba mitte-sinu koorma all küürus, siis igasugused uudised, nõudmised ja äraütlemised viivad eriti kergesti tasakaalust välja. Kunstnik maestra Marje Berlokko, kes hingedeööl Koju lendas, arutles: „Kõik on alati õigesti – kõigi maade gurud ütlevad ühiselt ning iga näiline äpardus annab sama kinnituse – mida halvem, seda parem. Läheme jamade jadast võimalikult rahulikult läbi, siis saavad õiged asjad juhtuda.“
Koormus ja kitsikus kasvavad käsikäes
Aegadel, mil teed aina rohkem tööd ja jääd aina rahatumaks, unustad naerda, laulda ja tantsida. Harvadel õnnetunde hetkedel, mil hing on hetkeks helge – „I’m human being, not human doing“ – kutsub alalise tegutsemise neuroosiaia kuninganna ennast kohe korrale, sest nii mul kui sul on hirm õnnelik olla.
Järgmisel hetkel helistabki sõbratar, kelle elulaaditallu infiltreerus ennast tutvustamata loomakaitse. Hetk hiljem sõnumineerib ennast ületades maal elav üksik uitaja, kelle peale telesaadetesse pürgivad naabrid oma ameerikalikul igavusepeletamise moel on järjekordse pidemetäie kaebekirju saatnud.
Tilks! Oled nii otseses kui ülekantud mõttes täägitud imelise Diana ja tema elu armastuse keissi – peatselt ilmuva raamatu tõttu on meedia madinat täis ning paljastusi kartvad pärijad on ise paljundanud paljut, mida Verni Leivaku teoses üldse ei olegi. Ventilaatorisse lennanud essuga saavad kõik pihta.
Oi, üle aastate võtab ühendust metsamees Ott Olesk, kellega koos sai koostatud vigursaetud puitskulptuuride raamat – tubli tegudeinimene on kirjutanud buketi tekste, kus on napisõnaliselt ja täpselt kujutatud kiuslikud inspektorid, alamakstud ja ülereageeriv politsei jt ametnikud. Rahvateenrid, kes oma leivakannika eest võideldes on sama kurnatud ja heitunud kui meie ning kelle sõbralikkus on uuemal ajal ime, mitte norm.
Muidugi teame, et meediat ja kaasteeliste muresid tuleb ellujäämiseks väga napilt doseerida ja distantsi hoida. Ikkagi jälgid Päikese litakaid, orkaane-vulkaane ja peipsitaguse naabri möllamist.
Kuivõrd Maslow’ sõnastas oma põhivajaduste püramiidi juurde tõeselt, et turvatunde alus on informeeritus, jälgime mõisagi kosmiliste külaliste liikumisi. 3I Atlas, Swan, Lemmon, Borisov – palun tulge, tehke meie planeet ja inimkond korda või pihustage, kuidas heaks arvate! Parem õudne lõpp kui lõputu õudus – tuttav tunne, eks?
Me oleme oodanud iseennast – biorobotiteks rusututena pürgime parimaks versiooniks enesest.
Meie kooli õppejuht Riina tavatseb klassi sisenedes kõik lambit korraga põlema panna. Sellistel puhkudel oleme silmi kissitades mõelnud: oleme nii kössis, kännis ja kortsus – vaja siin sähvida!
Vaja jah. Sädeinimene Siiri Sisask käivitas mäletatavasti lausa üleriigilise koolimajade valgustamise aktsiooni „Saagu valgus!“ Igas mõttes.
Kui kõike kohe tahan – vales järjekorras ka veel – meenutan sõjalendurist kirjanik Exupery viimse teksti viimset rida: „Armas Jumal, õpeta mulle väikeste sammude astumise kunsti!“
Ükspäev teisehomme tuleb lumi. Mardid toovad vilja- ja Kadrid karjaõnne. Seejärel viime tuhkatooma välja. Talvise pööripäeva ostuorgiast oskame ju ometi mööda vaadata nii, et jõuluilu ei muutu jõulujõledaks.
Alustasin oma pihtimust üsna mast-maas-olekus – ära rääkides sai väga oluliselt kergem. Soovitan sulle sama – leia omad ja räägi välja. Kevadel, kui rändlinnud tagasi tulevad, oleks ju kena kodus olla ja nendega koos kohtumisrõõmust hõisata. Mina tahan – taha sina ka!

Elekter, tuli, vesi – need me sõbrad kolmekesi
1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee oma kogemusist.
Tänu päästeametiga koos töötamisele võib kool noortele ka midagi eluliselt olulist õpetada. Nii volbrituld tehes kui jaanituld kavandades tasub teada, kuidas teda kohelda. Ühtlasi on mõistlik meeles pidada elumajas, järves ja rabas toimuvat, et osata toimida.
Vee tekkimine muutis võimalikuks elu Maal – ent võib ka uputada. Tuli on meie soe sõber toasooja saamisel ja toiduvalmistamisel, kuni ta kontrolli all on. Elekter on imeline koduabiline juhul, kui kõik kaablid ja tarvikud, riistad ja seadmed on korras.
Lõket tehes jälgin tuulesuunda ning seda, et kuiv kulu poleks ümber tuleaseme: isegi veeämbri käepärast olemine ei aita peatada sõiduauto kiirusega käest ära lippavat kulupõlengut.
Toas olgu mul olemas vinguandur, mis erinevalt vinguviiulist hoiatab ohu eest, mida inimese nina ei tunne. Suitsuandureid kingitakse noorkotkastele, korras elektrijuhtmed ja seadmed peavad nii neil kui nende vanematel endal olema. Kui juhtmed, pistikupesad või kodumasinad lähevad lühisesse, võtan kogu majapidamise peakaitsme välja. Heal juhul saab voolu alla sattunud kodumasinat puutuv pereliige särakat, halvemal puhul jääb ka ise voolu alla. Teda päästma minnes satun minagi vooluahelasse, seepärast võtan enne kaitsme täiesti välja.
Ka siis, kui tikkude, tulemasina, sigarettide või pliidi valest kasutamisest vallandub kahjutuli, teen elektrikapis voolu kahjutuks: tule kustutamise vesi on head tehes samal ajal ikkagi elektrijuht.
Päiksekiiri koondav akvaarium või vaas laual ja klaasikild samblas võib põhjustada sama tõenäoliselt süttimise kui autoaknast rumalasti välja visatud suitsuots.
Olenemata sellest, kas tulekahju puhkeb kaminast pudenenud sütest, voodisse kukkunud konist või praeahju ununenud jõuluroogadest – katan võimalusel tule kustutustekiga, kuna ilma hapnikuta tuli omasoodu mürada ei saa. Igas kodus peaks olema vaht- või pulberkustuti. Tänu sellele ei pea põlevat fritüüri või tugitooli rõdult uisapäisa alla viskama.
Ka liiga õhukese jää peale või ujuma ei lähe me sõpradega uisapäisa. Koht olgu tuttav, kaldal võiks olla päästerõngas, kuna ujumisoskused on erinevad. Paadiga sõitma minnes peab seljas olema päästevest, mis hoiab ka päästjaid oodates väsiva vettekukkunu nina vee peal.
Uppuja võib meeleheitliku jõuaga ka päästja uputada, kui lauajuppi, köit või päästerõngast käepärast ei ole. Hirm tõmbab ka meie hingamisteed krampi nii, et me võime paanikasse sattudes osutuda kuiva uppumise ohvriks – lämbume ilma, et vesi kopsu satukski. Samas võib maalihete ja varingute puhul hoopis liiv kopsudesse sattuda.
Õnneks on soodes ja rabades matkaradadeks ehitatud laudteed, mis väldivad laukasse eksimise. Sood-rabad on moodustunud hiiglaslike sõnajalgade kõdunemisel tekkinud turbast ning vaid nendega samal ajal eksisteerinud dinosaurused teavad, miks tekib laukas vaakum, mis sinna sattunud inimese või mõne muu looma otsekui kummimusiga soosse ehk sohu, rabasse ehk rappa imeb.
Targem on turvalistest radadest ja supelrandadest mitte kõrvale astuda, et mitte oma elu seoses uppumisega ära rikkuda.

Hanimesimoon

Arrrmas taevas, misssasssja nad ometi abielluvad?!?

Kati Murutar

Tegelased: Mees, Naine ja Jokker
Koht: salong – diivanid-peeglid – klassika!

ESIMENE VAATUS

Proloog

Lava tagant kostab „Pardike ja mooniõis“
Mees ja Naine tulevad naerdes lavale, kohver veereb ratastel kõrinal järele

Naine: Kõik on endine… Ja nii teist moodi.

Mees: Selleks, et klišeedest välja kasvada, tuleb nende sisse minna.

Jokker (hääl lava tagant): Hollywoodi! Ümbermaailmareisile! Alaskale! Kuu peale!

Naine: Selles mõttes on kõik teist moodi, et nüüd pärast ümbermaailmareisi on planeet kuidagi veel väiksem…

Mees: Kogu maailm on üleüldine Kihnu saar.

Naine: Kas mäletad…

Mees: Pärast ümbermaailmareisi… mäletan kõike veel selgemalt – nagu luubi all.

Naine: Kaugelt paistab paremini. Ma lähen vaatan endale oma enda koduses peeglis silma.

Mees: Palun ära kellelegi ütle, et me oleme Ameerikast tagasi – mulle hakatakse kohe jälle igaks reedeks ja laupäevaks mängusid suruma.

Naine: Meile.

Mees: Ja ei võta vastu ühtegi intervjuu küsimist – nagunii ujutakse sulle külje alla: nooh, kuidas Chicagos oli, kui palju Las Vegases maha mängisite…

Naine: Meile.

Mees: Ah?
Naine: MEILE ujutakse külje alla – meile pakutakse mängusid.

Mees: Aijaa… kus mu sussid on? (pimeneb) Kus meie sussid on?

Kolin ja kirumine.

Jokker (hääl pimeduses): Mina ei uskunud. Ei uskunud mina, et need kaks haavatud lindu päriselt abielluvad. Ka seda ei uskunud, et nad ümbermaailmareisil vastu peavad ja kokku jäävad. Kas ma usun, et nüüd ei tule peale rutiin ja spliin? Kuhu enam? Mida veel?

1. Mees pidžaamas korrastab tuba, pühib tolmu, kastab lilli, rüüpab kohvi
„Tilluke aeg“

Mees (puhastab peeglit ja vaatab iseendale otsa): Ma olen õnnelik. Lõpuks ometi. Rahu.
Tasakaalukas tagala. Soojus. Eneseteostus. Rahu.
Ma olen juba nii suur poiss küll, et elada ilma
draamadeta. Ma olen õnnelik…

2. Naine siseneb ülikõrgetes kingades ja hommikumantlis – Mees võpatab idülli pihustumise tõttu, aga on naise tuleku üle siiski siiralt õnnelik.

Naine: Võtame Valgre või Coheni valsi?

Mees: Kuidas soovid. Mulle meeldib, kui sulle meeldib.

Naine: Valgre oli joodik.

Mees: Mina ka – ma võtan viina, sest olen täna kurb, ma võtan viina, sest pettis mind mu arm – on keegi teine, keda armastab ta, on keegi teine ning ma nõnda üksinda…

Naine: Jäta!

Mees: Nooh, meedias kirjutatavaga ei ole nüüd äkki tuttav või?

Naine: Olen-olen. Ja Cohen jättis tähelennu nimel elu armastuse maha – ega saanud sellest iial üle…

Mees: Ilma valuta täht ei lenda jaa.

Naine (otsib telefonist meloodiat): Võibolla vana hea Strauss…

Mees: Ma tahan meie pulmas valget ülikonda kandes tantsida sind kaunimaks kui eales. Tahan, et kõik 200 inimest näeksid meie õnne ja oleksid koos meiega õnnelikud.

Mees võtab Naise tantsuvõttesse – kingad teevad temakese väga pikaks.
Teevad ilma muusikata üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm.

Mees: Meie pulmas sa ometi niisugusi kingi ei kanna ju?

Naine: Raske õppusel, kerge lahingus.

Mees keerab tagurpidi pikkusevahe naljaks – „Pardike ja mooniõis“

Naine skrollib telefonis, et sobiv muusika leida ja hakata pulmavalssi harjutama. Ümiseb Ukuaru valssi.

Naine: Meie pulmapeol tantsime paljajalu koduõuemurul… Appikene! (näitab Mehele, mille otsa telefonis skrollides sattus) Kollane meedia kirjutab, et meie pulmad on äriidee….

Jokker (hääl): Nii oli jaa. Selle jama pärast meie tuvikesed teisele poole maakera lendasidki. Ära taheti tappa, elurõõm keerati kinni, surnuks kommenteeriti.

Mees (loeb): Ligi 60aastasel naisel ja 45aastasel mehel on keskeakriis – ilmselgelt on neil tarvis
ennast müüa…
Naine (loeb): Lähedalseisvate isikute väitel mingisugust voodielu neil ei ole. Tegemist on ealiste
iseärasuste ja seksuaalvähemuse kaalutletud partnerlusega. Misssasssja… Said midagi
aru?

Mees (loeb): Eriskummalise tandemi lapsed varasematest suhetest ei taha sellest etendusest mitte
midagi teada. Naisel on kuus ja mehel kolm täiskasvanud last, kes kõik on ennast
vanemate äriplaanist distantseerinud, kuna tegemist on edukate inimestega…
Palju õnne… Nii. Nüüd teeme kindlalt – kollase meedia kiuste – suured pulmad.

Naine (võtab kingad ära): Ei taha. Ja laste arvuga panid nad ka pange. Mõlema puhul. Kaks ämbrit.

Mees: Peab! Me näitame neile. Me viime oma armastuse esikülgedele.

Jokker: Ise norisid muhku, näete jah?

Mees: Me…

Naine: Me-me-me – mina tahan tähistada meie abielu sõlmimist ainult omadega. Mitte kogu küla,
vaid tõeliste sõpradega.

Mees: Kes üldse meie tõelised sõbrad on? Võimalikult kõik tuleb kutsuda – terrrve vallld oli kokku
aetud, kihelkond kokku kutsutuuuuuud… Siis satub sekka mõni tegelik sõber ka.

Naine: Meil on tarvis kodule uus säästlik küte paigaldada – paneme selle raha pulmade peale
huugama – ja pärast maksame ennast talvel ka veel vigaseks ja segaseks.

Mees: Me teenime uue raha – pidu annab jõudu – tähistamine annab uue hingamise.
Raha on energia, võnge, vibratsioon…

Jokker: Selle raha eest, võiksite vaatama lennata, kuidas kõigi nende muinasjuttudega tegelikult on. Hollywood põles ullikeste meelte segamise eest üldse maha… (teda ei nähta-kuulda) Kuulete ka või?

Naine: Sinu kogemuste juures võiks juba teada – pärast on kodu sassis, raha otsas ja pea haige.

3. Jokker on tõusva tüli üle rõõmus – sätib ennast paari vahele – sisistab valjul sosinal.

Jokker: Võta üks naps! Hea konjaki jaoks ei ole mitte kunagi liiga vara. Võta tabletti,
ei ole vaja seda pinget kannatada – väike nunnu rahusti aitab alati, tead küll.
Napsu… Tabletti… Veel parem – mõlemat korraga! Äkki mõni suitsiidikatse lõpuks õnnestub ka. Saad millegagigigigi hakkama.

Kalman https://www.youtube.com/watch?v=sCmKCc8eJG8&list=RDsCmKCc8eJG8&start_radio=1&pp=ygUnamFoIGlsbWEgbmFpc3RldGEgb24ga3VyYiBtYWFpbG0gc8O1bmFkoAcB Jah, ilma naisteta on kurb maailm trio a capella

4. Mees võtab napsu – esimese vargsi, järgmise juba rind-kummis-avalikult

Mees: Mina võtan naise nii, et kogu maailm rõõmustab minuga kaasa.

Naine: Kallis, mina olen ka asjaosaline ja mina ei taha suurt tralli.

Mees: Mina olen avalik. Mina olen läbipaistev. Mina olen oma valiku üle uhke.

Naine: Aga mina olen avalikkusest tüdinenud. Kui TEMA hukkus, oldi nagu kaarnad
mul kallal. Keegi ei tundnud huvi, mida mu hing läbi elab. Sensatsiooni! Skandaali! Kõik müügiks, pede… pjedestaalile!

Mees: Sa ütlesid pede?

Naine: Pjedestaalile, ütlesin ma!

Mees: Aga mõtlesid pede. Sa oled nagu mu ema! Tema solvas minu identiteedi surnuks. Mina usaldasin ja pihtisin ja tema…

Naine: Oleks sul igavesti kapis istudes kergem olnud?

Mees: Siis ma oleksin kapipede olnud… (kisub vesiseks)

Naine: Kappi ma sulle järele roninud igatahes ei oleks – ma olen viimastel aastatel nii paksuks läinud.

Mees (võtab kolmanda): Ah, selles ei ole üldse asi. Sa oled kaunilt korpulentne. Sa ei roni sellepärast mulle kappi järele, et armastad ikka veel oma kadunud elu armastust, selles on asi. Temaga sa abielluda ei saanud. Minuga abiellumine on säästukas, jah? Mina olengi puuduv parem? Jälle nuga selga? Tuhande esimene nuga… Aitab!

Naine: Mis sa nüüd. Me oleme sinuga nii kaua koos olnud. Oleme nii sinu kui minu õnnetutest
armastustest rääkinud. Kõigest oleme koos läbi tulnud.

Mees: Selgub, et ei ole. (klõmm) Kõik, pulmi ei tule – maailm, siit tuleb vaba mees!
„Ära mine ära veel“, „1000 nuga selga“

5. Naine jääb üksi.

Naine (hüüab Mehele järele): Sa ei saa surnu peale armukade olla!
Või saad… Kadunukesega on ju võimatu konkureerida.

Võtab sahtlipõhjast kadunud kallima pildi.

Oh, kallis… Mu elu armastus… Sina mõistsid mind alati.
Sinule ma ei pidanud mitte kunagi mitte midagi selgitama… Sina…

Naine võtab Mehest pooleli jäänud pudelist napsi.
Samast pitsist – pühib enne demonstratiivselt klaasiserva puhtaks.

Kadugu mõistus! Justkui meil kellelgi seda kuigi palju oleks.
Sinul oli, mu arm. Sina olid kõige targem, kõige kaunim… Täiuslik.
Palun tule tagasi…

Jokker: Hirvekene, tule-tule, tule-tule, hirvekene… Süda tunneb tuuli, püüdmatu on hing, üle mäe ja läbi järve – jalgu riivab maapind, kisendades hääletult vabides kaon…

Naine: Sinu surm ja minu meheleminek on kõik olnud halb unenägu, eks?
Palun-palun-palun tule tagasi!
Mitte keegi ei asenda sind. Kõik on pärast sind olnud üks suur asendus.
Tule tagasi!

„Ärge jätke mind üksi“

6. Mehe dialoog jokkeriga – vaatavad Naist koos publikuga

Jokker: Naljakas vananev naine, eks?

Mees: Ta on ilus.

Jokker: Võta parem mõni noor – saa lapsi, ole normaalne!

Mees: Ta on oma.

Jokker: Noh, tegid eksami ära sel juhul.

Mees: Mis eksami? Ma lihtsalt armastan teda päriselt.

Jokker: Nii et temaga abiellumine ei tulene mugavusest.

Mees: Ei. See on armastus.

Jokker: Mitte fassaad?

Mees: Ma armastan teda! Tunnen teda nii lähedalt ja sügavalt, et… võimatu on teda mitte armastada.

Jokker: Hihii – vanainimeste mugavustsoon.

Mees: Korrektne ja väärikas – nii Jumala kui rahva palge ees.

Jokker: Oeh, kui pateetiline ja kõrgelennuline…

7. „https://www.youtube.com/watch?v=AhFmbvZuTJo&list=RDAhFmbvZuTJo&start_radio=1 „Udumere sees“ – misanstseen on just see, mis videos!!!

8. Naine lõpetab köögis asjatamise

Naine: Kellele ma need võileivad tegin?
Kellega ma hommikul kohvi ja õhtul teed joon? Sadu kordi olen mõelnud, kuidas minu kallima seaduslik naine ärkas hommikuti üksinda, kui mees oli mind armastamas… Ongi karmalaks nüüd käes. Teistmoodi…

Jokker (eemalt): Veini ja viina voolaku jõena!

Naine: Ma ei ole ju ometi minevikuga abielus. Siin ja praegu olen ma (pilk langeb peegelpildile)…
Ossakurask! Vanakuradi vanaema.
Ma pean ilus olema. (võtab võileibade pealt kurgiviilud ja paneb silmadele)
Ma tahan ilus olla… (paneb kingad jalga) Edaspidi magan rohkem. Suitsetan vähem.
Napsi ei võta. Olen sportlikum. Naeratan – niimoodi siiralt, silmade ja südamega…

Naine võtab mõningase kakerdamise järel koll-kõrged kontsakingad jalast ära.

Jalgu ära ei murra. Ma laulan, nagu keegi ei kuuleks ja tantsin, nagu keegi ei näeks.
Jummaljummal, ega ta nüüd ometi ennast ära tapnud? Me oleme nii kaua teineteise
jaoks kasvanud.
Hoolitsen rohkem enda eest – mehe potitamisega tuleb piiri pidada – see ei ole seksikas.

„Milord“

9. Mees tuleb tagasi – pea haige – Jokker saadab ukseni

Jokker: Võta väike klähv, sul on kergem tagasi minna, kui pea haige ei ole.

Mees: Me oleme elu näinud inimesed. Mu kallim teab, et ma ei käinud palverännakul.

Jokker: Meestes käisid? Naistes? Vaevalt ta ise ka nunn on olnud.

Mees: Ei ütle minu armsama kohta halvasti!

Jokker: Tahad kakelda?

Mees: Ära näe vaeva, ma ei võta peale. Mul on pulmad tulemas.

Jokker: Respekt!

„Ei tea“

10. Naine ja Mees astuvad sõnatult teineteise juurde – vaatavad teineteist nagu peeglit – kordavad teineteise liigutusi – joonistavad sõrmega teise kulme-vuntse-ninajoont.
Kätemäng matkib teineteist – õlgade-puusade liikumine on üks-ühele identne.

„Rien de rien“

11. Mees ja Naine vaikivad.
Vaatavad teineteise silma… ja hakkavad naerma. Pikk lapsik vabastav naer.

Naine: Sa tead ju, et moonid kõik on pikad-pikad-pikad…

Mees: …kuid pardike on väike… Hoia mind, kallis… Nii hea on olla julge.

Naine: Mäh?

Mees: Ainult julge saab olla mõnikord kaitsetu ja abitu.

Naine: Kumb siis tugev on?

Mees: Meie. Ise ju tuletad aina meelde – sina ja mina on kokku meie.

Naine: Kaitsetu ja abitu kokku on… kohe eriti MEIE.

Mees: Kollased juuksed, rohekas kleidike…

VAHEAEG Jokker ahvatleb inimesi – noobel naps, sulnis mull… – klatšib ja flirdib 🙂

TEINE VAATUS

1. Diivanil teki all sehkendatakse ja nahistatakse – tekk liigub ja publiku seas liikuv Jokker kommenteerib.

Jokker: Arvake ära, mida nad seal teki all teevad!
Selles eas inimesed lahutavad, mitte ei abiellu.
Küpses eas tuleb tegelda vaimsete asjadega. Valgustuda on vaja.

Teki alt kostab laul „Kollased juuksed“
Jokker tõmbab teki pealt ära – mees söödab naist salatiga.
Naisel on suu koorene – fläšid sähvivad ridamisi.

Jokker: Näete nüüd! Seksida ei taipa, süüa ei oska…

Mees ja Naine vallatlevad ja naeravad, kuni Mees võtab telefoni.

Mees: Vaatame, millal sadu järele jääb – ma tahan täna muru ära niita. (tõsineb)

Naine: Mida sa nägid?

Mees suudleb Naise huuled valgest raamist puhtaks. Naine võtab temalt telefoni.

Mees: Palun ära vaata! Tegelikult on täna päikeseplahvatus, magnettorm…

Naine: Ah!? See ei ole ometi mina… Kuidas nad ometi sellise kaadri said…
Vana kole paks naine – see ei ole mina!

Mees: Muidugi ei ole. Meist kõigist tehakse meedias tooted, kes ei ole tegelike
meiega isegi mitte õgijad. Tublist tööinimesest tehakse meesteõgija. Näed,
siin sinu pildi kõrval näidatakse neli aastat üksinda nunnaelu elanud naist,
keda kollased raisakullid nimetavad sariabiellujaks.

Naine: Jah, aga mind aitab see vähe, mida teistest tehakse.
Nad irvitavad, et ma lähen hädaga kasvõi piidrile mehele, nad arutavad siin,
miks sinul on mind vaja.

Mees: Miks sa lugesid?

Naine: Sõbranna saatis lingi.

Mees: Mis krdi sõbranna saadab lingi, mis haiget teeb?

Naine: Ta ütles, et kui ma tean, mida räägitakse, oskan ennast kaitsta…

Mees: See on eriti noobel trikk – kõige kirglikum kaitsja on tegelikult kõige õelam vampiir!

Naine: On tõesti… aga… Nad…

Mees: Nad-nad-nad! (ronib voodist välja) Teeme täna midagi toredat.

Naine: Mida toredat? Koletiste balli või? Meist on monsterid tehtud.

Mees: See on juba nii korduv, et sa ei peaks seda südamesse võtma… (endamisi)
Nagu ma ise ei võtaks… No ei oska ma selle saatana avalikkusega mängida… Ema, palun õpeta, kuidas sellises olukorras olla, mismoodi oma naist kaitsta?
Sina said võõrasisa käest pidevalt peksa – mina ka – miks me ära ei läinud?
Miks hoopis minu isa meie juurest ära läks?
Ema, miks sa olid kogu aeg purjus? Õpetasidki mind ka pudelisse peitu pugema – siis ei ole nii valus…

„Ema“

2.Naine loeb kommentaare edasi

Naine: …on alati teiste tagant mehi näpanud… pidevalt laksu all… nii inetu…

Naise viha pöördub mehe vastu – korjab sokke, kolistab nõudega

Naine: Miks mina pean sinu sokke korjama!

Mees: Sest sa armastad mind.

Naine: Võibolla ma ei armasta sinu varbaid!

Jokker sosistab Mehele kõrva.

Mees: Sa armastad meie kodu.

Naine: Jah, aga meid ei jäeta siin ka rahule. Su sokid on nagu šaakalite jäljerida
ja mustad nõud tuletavad kogu aeg meelde, et meie pesu pestakse avalikult…

Mees (Jokkeri etteütlemise järgi): Ära ämbrisse astu!

Naine: Mida? Sina pidid põranda pesema, pole siin mingit ämbrit praegu.

Mees: Kõige hullem ämbrisseastumine on halva paljundamine.
Kui sind miski solvab, kurvastab ja ärritab – ära palun korda seda.

Naine: Jah, aga…

Mees: Proovime hakkama saada ilma… (sosistab Jokkerile) Mis see oli?

Jokker: Negatiivne sisemonoloog.

Mees: Ilma negatiivse sisemonoloogita. Me läheme oma enese kõrvade vahel
iseenesega nii tülli, et ei mahu kogu pahaga enam tuppa. Jookseme ära.
Ja mis selgub?

Naine: Selgub, et kusagil on alati keegi, kes sind joodab ja sinu õnnetuse üle
rõõmustab. Pärast on kõik mitu korda hullem.

Mees: Just! Lepime kokku, et me ei jookse iseenese ega teineteise eest ära, eks? Ma olen terve elu õppinud vooluga kaasa minemist. Usaldamise töövihiku ülesannet täidan. Protsessi nautimise õpingutes olen lausa akadeemik – ja ikka omadega lasteaias.

Naine: Lapsik. Lapsemeelne. Sisemine laps… tahab sülle!

Jokker kõnnitab Mehe Naise juurde – leebe kallistus lahustab pinge.
„O, sole mio“

3.Mees ja Naine on valgusvihus toatuhvlites – naiivsed ja kaitsetud

Mees: Jah, me oleme avaliku elu tegelased – see juhtub siin väikeses konnatiigis
nii lihtsalt…

Naine: Meid on nii vähe, et me peaksime üksteist hoidma, mitte katki tegema.

Mees: Teeme nii, et armastus ja sõprus ei tähenda seda, et lased vaenlase enda tagalasse. See on umbes sama vahva värk, nagu keegi tooks sulle hulkuva kassi, kelle sa puhtaks kasid ja endaga samast kausist toidad – ja siis kutsub ta sulle kaela nii loomakaitse kui kollase meedia: näete – loomapiinaja!

Jokker astub paari ette – varjab nad seljaga – astub nende kaitseks välja.

Jokker: Mina olen nende pressiesindaja. Teie küsimustele vastan mina. Andke tulla!

Jokker kõnnib publiku seas ringi.

Jokker: On teil küsimusi? Misssassssja nad ometi abielllluvad näiteks? Täname
tähelepanu eest! Go fuck yourself! (säravalt naeratades)

„Tule tuul“ – Jokker paneb pruudile loori ja annab kimbu.

4. Pulmad – närvitsev paar alustab oma lapsiku pardikese ja mooniõie ning
võilillelapsega – see läheb üle pulmavalsiks

„This walz“ Gohen

Jokker: Palju õnne! Kibe! Saagu teid palju! (tõmbab publiku kaasa)
Noh, saite kah prominentide pulmas olla!

5.Eufooriajärgne vaikus – Mees ja Naine istuvad kõrvuti, vahivad klaasistunud pilgul publikusse – loor on Mehel peas, pruudikimp Jokkeril vöö vahel, lips naise dekoltees – liibalaaba ja tühjad nad kõik.

Mees: Noh – ja edasi?

Naine: Pohmell.

Mees: Läheb mööda.

Naine: Ma tahaksin sinuga lapsi saada…

Jokker: Tikk-takk-tikk-takk!

Naine: Tean-tean – parim enne möödas.

Mees: Kassipoegadest piisab meile täiesti. Armastuse märgiks ei pea tingimata sigima

Naine: Mida me siis nüüd edasi teeme? Selline tunne on, nagu pärast sünnitust.
Pinge. Pingutus. Pingelangus…

Jokker: Pingpong.

Mees: Pakime pulmakingitused lahti.

Naine: Õieti polegi teisi.

Mees: Ise sa ei tahtnud kombekohaseid suuri pulmi, kullakene.

Naine: Me oleksime kingitustega võrdväärse raha eest rahvast toitma pidanud, kallis.

Mees: Mitte keegi ei tulnud ju!

Naine: Need, kes tulid ongi tegelikud sõbrad – samasugused nagu meie. Rahata, aegu ja olusid trotsivad – ja ikka on rõõmsad.

Mees: Teemegi siis mõlemad kingitused lahti. (2 pakis on raamatud neist endast)

Naine: Kirjutame autogrammid sisse, eksju… (kirjutavad) Mu kolleege oli nii vähe…

Mees: Neil olid juba samal ajal oma etendused ja kontserdid. (vaatab Naisele
tähelepanelikult näkku) Sul on vuntsid ajamata!

Naine: Sul ka. Ikkagi peeti meie õnne etenduseks…

Jokker: Õnn ei müü. Vastupidi – kulukas on. Rahval on väike räpane saladus. Nii
sõpradel kui kõigil teistel. (sosistab) Raha on otsas. Igaüks varjab seda
hoolega nagu perevägivalda või narkomaaniat. Heheheh – mul on tegemist…

Mees: Inimestel ei ole raha jah – me sööme ja sõidame ära kõik, mis teenime.

Naine: Kõik istuvad vagusi oma pesas peidus. Et taeva pärast keegi teada ei saaks.
Kui kõik teeksid häält, oleks kergem isegi vaene olla… Kallis, kas meie oleme
vaesed?

Jokker: … küsib inimene, kellel on maja, auto, toitu täis külmkapp ja riided seljas…

Mees: Ole nüüd!

Naine: Olengi. Püüame olla teistele eeskujuks. Saime seniste kannatuste eest teineteise ja nüüd jääme kõige kiuste igavesti kokku.
Mis siis, et ma olen sama hirmunud nagu kõik ümberringi. Ja meie lapsed ei
tee meiega väga tegemist. Kas nad häbenevad meid?

Mees: Kindlasti mitte.

Naine: Miks nad siis ei helista, ei tule, ei ole meie jaoks olemas? Ei minu ega sinu
lapsed. Ma oskan küll loetleda, mis haridused neil kõigil on – ma tean, et
nii sinu kui minu omad on edukad, aga… Ma ei tunne neid. Mitte kedagi neist.
Kas nad häbenevad meid?

Mees: Katsugu nad! Niisugust ema nagu sina tuleb kätel kanda!

Jokker: Oma varju kannavad nad kätel. Poegade jaoks on ema ja tütardele isa nende
enese varju kehastus. Vanemad on täiskasvanud lapse jaoks suurendusklaas.
Näe, maimukene, siin on sul kompleks – seda ebatäiuslikkust häbened –
ja emme tekitab sinus süütunnet. Issi veel enam – kuidas võib olla nii
ebatäiuslik!? Carl Jung on kirjutanud riiulitäie raamatuid motherfuckerite sisekosmosest. Juutuup on ühtlasi täis tuubitud ühel ajal erinevates maailma paikades salvestatud tõeseid tõe tõdemusi: mitte veresugulased ega lihased omaksed, vaid hingeperekond on tõeline. Vähem verd ja liha, sõbrad!

Mees: Saavad oma lapsed – mõistavad ka meid.

Naine: Äkki nad ei too oma lapsi meile…

Jokker: Kannatlikkus on inimese suurim voorus. Ootame ära. Jumalal on ülevaade
suurest pildist. Need, keda praegu sinu tähetunnile kaasa elamas ei ole,
tulevad õigel ajal. Las nad olla. Las me kõik olla.

Mees: Mulle meeldib mõelda, et olen õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega
õiget asja ajamas.

Jokker (mõnele inimesele publikus): Sellel jutul on jumet, midagi enamat ju
tegelikult vaja ei olegi. See on täiuslik.

„My way“ Sinatra

6.Vaatavad teki all teineteise kaisus uudiseid – droonid, vulkaanid, raketid, üleujutused, maavärinad…

Jokker: Täna öösel lendab haiglate, koolide ja lasteaedade pihta rohkem droone ja
rakette kui eales varem. Indoneesia all pursanud vulkaanidele sekundeerivad
Kanaaride alused. Texas upub, Grand Canyon põleb…

Mees: Mida vittu…

Jokker: Droonid Poolale, kuul Charliele…

Naine: Issakene!

Mees: Kiievi vürstiriik on tuhande kilomeetri kaugusel. Tegelikult on ka Kariibi meri
siinsamas. Meie planeet on nii väike…

Naine: Palun ütle, et sõda ei tule meile…

Jokker: Mingit sõda ei olegi. See on suur teater. Hästimakstud näitlejatele on rollid
ja tekstiraamat kätte antud. Oma villa, isikliku saare ja laeva eest peavad nad
iga päev väga rämedalt näitlema. Aga mäng väärib nende artistide arvates
küünlaid. Mis siis, et naised ja lapsed, vanurid ja koduloomad, metsa- ja
loomaaia asukad saavad surma…
Sõda ei ole. On suur äri. Triibuliseks joonistatud taevas põhjustab ikalduse.
Nii on inimesed veel kindlamalt NENDE peos. Aga sõda ei ole…

Mees: Siin Maarjamaal on kõik sõjad üle elatud. Koos katku ja ikaldusega. Eestlased!

„Kuhu küll kõik lilled jäid“

7.Istuvad diivanil, padjad kaenlas, nagu kaks pisut segaduses kägu.

Mees: Nüüd algab argipäev. Nii põnev.

Naine: Argipäeva ei pea mitte keegi põnevaks.

Mees: On jah huvitav, kui loovalt me rutiinist oma elu loome.

Naine: Minu esivanemad oskasid argipäevast seikluse teha.

Mees: Juudid? Neil on ikka lõbus olnud – pangas või Siberis, gaasiahjus või USAs…

Naine: Ära hakka jälle! Cherokeed, mu emapoolsed esivanemad, elasid loodusega koos ja neil oli kindlalt aina põnev.

Mees: Kuni tuli Columbus. Ahow!, mai ääss.

Naine: Ükskõik, kas on orjanduslik kord või koloniseerimine ja okupeerimine – abikaasadel on igasuguste okupatsioonide ja sõdade ajal ikkagi olnud tööjaotus ja reeglid, tüdimus ja armukadedus…

Mees: Ja mingist hetkest alates lastakse teineteise juuresolekul kõõksu ja puuksu.

Jokker: Tülide asemel kõõks ja puuks. Kui ei ole tülisid, siis ei tule ka leppimisi.
Sammhaaval kõrgemale ja kõrgemale. Kuni nende peale vaadatakse
sajaaastastena heldinult: muldvanad – ja armastavad teineteist.
Armastavate sajaaastaste käest ei küsi keegi, misssassssja nad abielluvad…

„Vananenud armastus“ (pigem – olen hullund, olen segane!!!)

8.Jokker veeretab kohale kohvrid – Mees läheneb Naisele marsisammul

Mees: Raamist välja! Kastist vabaks! Maha maatriks!

Naine: Mis nüüd lahti? Lähed paraadile? Või jälle naistesse?

Jokker (naerab, publikule): Lugesite, jah? Naistemees! Meestemees!
Ei saa need kollased rotid ära otsustatud, kumb siis. Peaasi, et saaks tühistada ja maasse tallata – väljakasvamata koolikiusajad. Kusjuures loojate ja tegijate lammutajad panevad ka üksteisele puid alla. Ta on tõbras, ma olen ingel, usalda mind – räägi kõik mulle ära – ja siis sa alles paljastusi näha saad.
Vaata hoolega, kes miks kelle peale näpuga näitab – ta hoiatab sind iseenese eest.
Kui kellelegi näpuga näitad, osutavad ju kõik teised sõrmed su enese poole.
Ma ütlesin „kollased rotid“ – järelikult olen ise kah. Vähemasti teadvustan oma puuet. Kuhugi põgeneda ei ole.

Mees: Meie läheme pioneeridena uue ajastu inimesteks.

Naine: Mis spiritiri uugapuugat sina nüüd ajad – lugesid liiga palju esoteerikat?
Uhhuu? Kuku? Mida pioneeri!

Jokker: Jajaa, tšakrad on moes.

Mees: Meie näitame oma eeskujuga, et elu lõpuni saab elus olla.
Meil on kohustuslik rada läbitud – lasteaed, koolid, varakult mehele-naisele,
lapsed ruttu lasteaeda, kippadikappadi kommunaalkorterisse, pinsile ja kasti.
Ei lähe läbi! Meie näitame, et küpses eas alles elu algabki.

Jokker: Mis viga vanuigi maatriksist vabaneda – nähtud-tehtud – vaba muidugi!

Naine: Meil tulebki surmani elus olla, sest pensionit ei maksa meile enam keegi.
Me sinuga saime küll kahepeale kokku karja maksumaksjaid, aga see
lahustub lastetute eduinimeste vahel ära.

Mees: Lapsed on elu õied. Praegu on lihtsalt sõnniku ja okaste faas siin maal.

„La vie en rose“

9.Pakivad kolmekesi kohvrit – Naine paneb sinna potilille – Jokker võtab välja. Mees paneb sokid – Naine võtab välja. Jokker paneb piibli. Silmitsevad kolmekesi kohvrit, mille põhjas ainult pühakiri ongi.

Pardike ja mooniõis –
kollased juuksed, rohekas kleidike…

10.Naine ja Mees mõõdavad Jokkerit ülevalt alla, alles nüüd õieti näevad teda

Mees: Kes, kurat, sina oled? Oledki kurat? Sina ahvatledki jooma – viina kurat…

Jokker: Kiusaja elab su enese kõrvade vahel, kulla mees.
Narr on õukonna kõige targem mees. Ja praegu küsin mina: mille nimel me nii sõgedalt töötame ja raha teenime selle asemel, et raha teeniks meid ja oleksime õnnelikult. Kogume-kogume-kogume asju-asju-asju – noh, ja edasi? Keset asju õnnetuna tahadki ära. Igal võimalikul ja võimatul moel.

Naine: Kas sina põhjustadki selle ärevuse, äratahtmise ja rahulolematuse, mis
on meis kõigis ka siis, kui kõik on justkui hästi?

Jokker: See siblimine on su enese peas. Mina olen. Mina lihtsalt olen.

Mees: Peegel? Filter? Võimendi?

Jokker: Noh, kuhu me siis ärevuse eest kolime – Kihnu, Sitsiilia, Iisrael, Aafrika? Tuletan meelde, et ka ümbermaailmareisile pagemine on klišee!

Naine: Kas sa tuleksid meiega kaasa?

Jokker: Sina ise oled endaga kaasas, õekene. Me ise loome oma reaalsuse. Tõsi küll, ka see on klišee.

Mees: Sitsiilias pakutakse ühe euro eest villasid – aga järved-jõed kuivavad ja ära
sa sealt enam ei saa. Aafrika käriseb pooleks. Iisrael kipub kolmadat ilmasõda
põhjustama… (võtab piibli kohvrist välja ja paneb tagasi riiulisse)

Jokker: Maailmasõda tähendab, et sõda ongi kogu planeedil. Sinu valik, kas sina
võtad sellest osa või lood ja loodad. Maailm toimub – nüüd-nüüd-nüüd.

Naine: Ühe ja sama paja erinevates külgedes suppi, praadi ja magustoitu
valmistada ei saa… (Jokker jalutab minema)

Mees: Mu arm, koos sinuga elame üle ka tähesõjad. Meie jääme!

„Hümn armastusele“

Aplausile järgneb üllatus. Epiloog. Naine ja mees oma kohvriga on tagasi nagu proloogis.

Mees: Kus meie sussid on?

Naine: Miks meie sokid on juba majapidi laiali – me alles tulime reisilt tagasi!

Mees: Meie armastame meie varbaid.

Naine: Vaatame, mis vahepeal on toimunud…

Mees: Ei, see ei ole meie meedia!

Naine: Aga…

Mees: Meie ei vaju tagasi samasse vakku.

Naine: Õigus, tagane, saatan! Ma natuke ikka vaatan…

Mees: Ei! (publikule) Sina ka ei näpi juba telefoni – ise ei ole veel teatrist väljagi saanud, juba on vaja saatanat kõrva tagant kratsida – pane ära! Ei skrolli, kõnni!

Naine: Kõnni oma ainulaadsesse, erakordsesse, ilusasse ellu, hea inimene!

Minu inimesed – laulev lammasrahvas?
Kati Murutar, minu inimeste imetleja
Oleme harjunud kordama, et riigiaparaat ja rahvas on üksteisest eraldunud. Uut nomenklatuuri valides kordasime seda võõrandumist rohkem kui tavaliselt – valisime ega ole ilmselt tulemustega ühelgi juhul rahul. Ühtlasi laseme end laulvaks lammasrahvaks nimetada.
Kas me üksteist, inimene inimest tunneme? Ei. Aga peaksime, et üksteist mitte võõrastada, kahtlustada, igaks juhuks halvustada ja karta. Siin on ka vastus küsimusele, miks ma viiendat aastat maksudmaha poolteist kätte koolipreilina inimesi teenin. Tahan teada, kes on tänase Eesti Vabariigi erinevad rahvad ja kihid. Kellest kõneleb vastne film „Uus raha“ ning keda näitab Võrno-Paluveri „Mulle huumor meeldib“? Kooliõpetajaid, kelle peal tegelikult maailm seisab ning… minge vaatama! Päris tõsiselt soovitan vaadata sügavalt hinge ja silma neile, kes kasvatavad tulevased poliitikud, arstid ja maadeavastajad.
Nüüd on kandideerinud oma tulemused saanud ja tagasi argipäevas, kus on taas põhjust küsida, kes on minu inimesed. Olemegi laulev lammasrahvas või endiselt need, kellest jutustas Jarek Kasari ballaad „Minu inimesed“?
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad üksteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
juba möödas unustatud
nad on kõigest süngest üle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelikult ei mõjuta üldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad kõik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
ma lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu
seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal
igalpool
mu inimesed teavad ise et
nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed
üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu
armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pühendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõraks
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väike
järjelt kukkund järjel
on inimene ükskõik kuhu lähed
ja sa v6id ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid öelda et see sama maa
mis elab ja hingab tegelikult
kuulub pangale
aga kui kuskil raamatus on see
rida
või keegi ütleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina
seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka päris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaksid et ka mina
olen nendel
et nad on…
pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes
tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mus on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval
üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel
südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
Minu lugupidamine, numbriga inimesed!
Seekordse KOV-valimise puhul kandideeris tohutu hulk uusi tulijaid, võrratuid tegijaid, oma ala parimaid, kellest kokku saaks ka suurepärase parlamendi. Eesti helgeimad eraldasid aja oma ideid tutvustada, pöörduda ja pühenduda ning tegid juba sellegagi üldsusele kingituse. Asjadest sai päriselt räägitud – vähemasti ei arva me enam, et arvame üksinda elust ja oludest elutervelt.
Samas teame, et pingeline elu viib paratamatult perest ja sõpruskonnast kaugenemiseni. Me ei tunne rügades ning tõusvaid hindu ja inflatsiooni teenindades enam ei iseennast ega lähedasi. Rääkimata kaugema ringi kaaskannatajatest, keda tutvustab Toomas Kalli kirjutatud mulle- huumor-meeldib-tükk, kus esteet-erudiit-kokaemand ja mahakäinud kirjandusõpetaja teineteist kordamööda silmusest välja võtavad. Olemegi oma heitlustega nii hõivatud, et ei märka ka enese läbipõlemise kärsakat, teismelise või väärikas eas kõrbeja meeleheitest kõnelemata.
Olgu numbriga inimeste teekond tagasi halastamatusse argipäeva võimalikult leebe – ka nn asendusperede abiga, kelleks sõpruskond, kool ja kollektiiv on kujunenud ajal, mil veresidemega omaksed on pehmelt öeldes hõivatud omaenese plindrisolemisega. Töö-töö-töö…
Pool sajandit Inglismaal elanud ajaloo mõttestaja Tiina Tamman on aastaid korraldanud koolinoorte kirjatööde konkurssi, sel aastal teemaks minu muutumine muutuvas ajas. Olen selle väljakutse eest ülitänulik, kuna sain oma inimeste kohta süvitsi-palju teada – eneseületamised, üksildus, hirmud, üleliigsuse tunne, väikesed võidud ja suured kaotused…
Minu inimesed uurivad
Dr Punab juhtis numbriga inimeste ajajärgul tähelepanu, milline oli rahvajuhtideks pürgivate kandidaatide vanuseline-sooline-hariduslik jaotus – küpses eas haritud naised ning nende kõrval poolharitlastest noorepoolsed härrad, kuivõrd vanad targad mehed on meil teatavasti väljasurnud liik. Nii, nagu peres, nõnda ka riigis.
Koostame meie 9.klassi õpilastega uurimust oma kooli inimestest – rakenduslikus kolledžis on arvukalt küpses eas hariduse lätetele naasnuid ning nii üld- kui ka kutsehariduse omandajate seas on neid, kes ei mahtunud riigigümnaasiumisse ega eliitkoolidesse ning avastavad õnneks õpingute käigus, et saavad lisaks täisväärtuslikule keskharidusele ka tööturul ruuliva ameti.
Kuna meie koolis on kujunenud aulatundide pidamise tava – eelmisel õppeaastal kõnelesid kogu kooliga President Alar Karis, Peapiiskop Urmas Viilma ja Marina Kaljurand euroavarustest – siis 12.klassi abituriendid uurivad praegu, keda meie suur asenduspere sooviks järgmisteks aulakülalisteks. Raplamaal ootuspäraselt enim oodatud Anne Veskile järgnevad dr Imre Rammul, zooloog Turovski, koolitajad Trofimov ja Aru, näitlejad Nuter ja Spriit. Nublu, Reket ja Säm niikuinii, aga sisukaimad kutsutavad oleksid Märt Avandi ja Ott Tänak. Nendelt saaks küsida kaotustest üle saamise nippide kohta.
50 miljonit nädalaga
Ma ise tahaksin oma inimeste ette kutsuda Rain Rannu, kelle film „Uus raha“ jutustab, kui lihtne on õnnestunud krüptotehinguga teenitud 50 miljonit umbes nädalaga kaotada – on realistlik ja naljakas ning mis peamine, pere ainus kindel ilmasammas on lapseootele jäänud õpetajanna.
Hannes Võrno – kunstnik, sõnameister, ohvitser, poliitik ja artist, kes kirjutab ja maalib iga päev, oleks samuti inimestele kuulamiseks maiuspala. Seda enam, et igal aastal korraldatav esseekonkurss (Minu riik) küsib sel aastal: „Kas minu häälel on mõju?“
Teismeline Oliver ütleb vastuseks sellele küsimusele: „Olulisim teema siin ja praegu on inimene. Mitte riik, raha, AI ega järgmine skandaal, vaid inimene – mõtlev, tundev ja omaenese elust mööda jooksev olevus. Oleme hakanud uskuma, et kõike saab lahendada kiiresti – tunnetele on äpp ja hingele apdeit. Vaikust kardetakse rohkem kui valesid ning me isegi ei küsi enam, kuidas me nii tühjaks oleme jäänud.
Aeg maha! Mitte korraks – päriselt, ilma telefoni, muusikat ega maski vajamata. Tõeline julgus ei ole teistest üle karjumine, vaid rahu saavutamine. Kasvõi kord nädalas, iseenese pärast, mitte poliitika muutmiseks…“
Minu slaavitarid
Juba päris palju aastaid slaavlastele – enamus neist naised – eesti keele õpetajana on mul mitmeid kordi oma daamide lugusid kuuldes kukla taga alaline hingekarje. Me kardame abstrakstseid venelasi, keskerakonna võimuletulekut ja muid kolle.
Tegelikult on meie hulgas elavad slaavitarid üleinimlikult töökad, motiveeritud ja kaunid isiksused. Nad töötavad mitmel kohal ja-või on töötukassas arvel samal ajal, kui kogukond vajaks nende teeneid. Nende kallal tänitada ei ole põhjust, kuna meil on Eestis ka siinsündinud inimestel oma pere ja sõpruskond, kus ei ole asja eesti keelt rääkida.
Need võrratud haritud intelligentsed inimesed ei tohi slaavlastena slaavi lastele isegi muusika ega kunstiõpetajad olla. Seisavad töötutena abipaki järjekorras ja õpivad seal väljendeid ja grammatikareegleid, et oma C1 tase kätte saada. Jah, see on keeleseadus. Jah, me peame oma väikest rahvust ja kultuuri säilitades ja kaitstes põhimõttelised olema. Aga. Aateliste kodanike äraviskamine on ajuvaba raiskamine. Kes siis idavirru eestimeelseid inimesi õpetama läheb? Sina ega mina ei lähe ju. Slaavitarid võiksid olla need meie inimesed, kes õpivad lasteaias ja koolis koos lastega. Loogiline! Palun olgem paindlikud, loovad ja toetavad, minu inimesed!

Kiri vallavanemale
Armas sõber, Rapla uus vallavanem – õnnitlen Sind mitmel puhul. Esiteks soovin õnne, et ma koos Sinuga valimiskarussellil ei keerelnud – oleksin kõvasti segadust külvanud, kuna püüan elada taevariigi seaduste järgi, mis on poliitikutele-ametnikele-direktiivide järgijatele ebamugavad või lausa tundmatud.
Sinatan, kuna me oleme siin Raplamaal ja kogu eesimaailmas kõik omavahel tuttavad. Kohalikku omavalitsusse kandideerima ega ka valima ei tule ma sellepärast, et mul ei ole sissekirjutust. Kuna mu kodutalu legaliseerimine on töös, tean liigagi hästi, kui kohmakas-pikaldane on bürokraatia.
Ma tahasin väga, et meie vald näitaks teistele ette, kui palju inimlikumaks ja lihtsamaks saab bürokraatia taltsutada. Eranditult igal mu sõbral ja mõttekaaslasel erinevates isamaa otstes on mingi veniv kulukas vaenuliku järelmaiguga protseduur kukil. Selle asemel, et masinavärki teenindada ja ametnikele elumõtet pakkuda, teeme palun nüüd asjaajamised mõistlikuks.
Sina ju mäletad, et vallavalitsus peab teenima inimest, mitte Brüsselit ega ministeeriume, kes peaksid samuti oleme oma palgamaksja – rahva teenistuses. Mina kolledži õpetajana olen ka ning tean: väike on ilus. Väikeses kohas võiks olla lihtsam inimestest lähtuda, me saaksime olla eeskuju teistele valdadele.
Et ametnikearmee ei kardaks oma kohta – sageli kunstlikult tekitatut ja dubleeritut – kaotada, loome tingimused uute ettevõtete ja töökohtade sünniks. Sellega kutsume ühtlasi inimesi siia elama ja jääma. Kaua võib võõrsilt tulnute küsimusele – KUS INIMESED ON? – vastata: Tallinnas ja Tenerifel.
Sõidan truult automaksu makstes iga päev Kuusikult Kehtnasse üle viaduktide, mille alla peaks tekkima üherööpmeline Rail Baltica – ümber Rapla on neid munamägedemahus viadukte üle kümne. Lisaks on meie metsadest ökoduktide rajamise ettekäändel järel vaid fassaad. Oleme lageraiete tühermaa. Rahvas teab, et Ida-Virumaalt Sõrve säärde ladestuv fosforiit on meie kandis tüse ja ahvatlev…
Jõgede peal lösutavad kaarkasvajad saadavad minu koju meetrikõrguseid saastavahutorte ning samal ajal õigustavad loendamatud ametnikud oma olemasolu just minu ja mu sõprade suguste muinasmaa haldajate ja missiooni täitjate kodudes traalides. Veel nõudmisi ja pabereid, veel lõhkumist ja surumist, veel…
Ma tahaksin turvatunnet, vallavanem ja Sinu vastne meeskond. Tahan kinnitust, et raudtee ega temast tulenevad räiged raadamised ei hävita mu kodu. Soovin selgust, et meie kandi töökohad ja koolid, ettevõtted ja arendamised hoiavad rahvast siin ning ma ei jää viimseks lahkujaks. Palun veendumust, et peame koos vastu kõik putinid ja pakased, maksumäratsemised ja hinnatõusu horrori.
Tead ju, et toidupoed näevad praegu välja nagu matusebürood – hirmunud kahvatud inimesed veeretavad ostukärusid vääramatule saatusele vastu ja panevad kassas silmad kinni, et mitte näha kontoga juhtuvat. Päriselt ka.
Tead kindlasti, kui habras on meie inimeste – eriti laste vaimne tervis, mille kaitsmine ja taastamine on samuti Sinu meeskonna ülesanne. Kui ütleme praegu, et meil ei ole raha psühholoogilise abi, hambaravi ja meelelahutuse jaoks, siis hirmutavalt varsti ei ole meil inimesi.
Valimislubadusi jagades rääkisid meie heaolust, töökohtadest, sissetulekust – kõnelesid ka meie kaitsmisest toompäiste ogaruste ja pimesi ELi normatiivide täitmise eest. Mäletad, keset viadukte püstitatud plakatitel tõotasid vabadust, uut hingamist ja iibetõstmiseks eelduste loomist – huviringid lastele, konkurentsivõimeline haridus noortele olenemata vanemate jõukusest, töökohtade juurdeloomine, talude turgutamine, omamaise toidu ja tarbekauba tootmine jne.
Tunnistan ausalt – ma ei pööranud tähelepanu, millises valimisliidus Sina olid või mis Sinu plakati peal kirjas seisis. On inimeste valimise aeg. Parteid ja erakonnad teevad oma viimsed skoorid – algab rahvajuhtide esiletõusmine ning vastutus täiega. Julged ja tahad valitseda, siis söanda lisaks oma aule ja nimele mängu panna ka oma vara – ära tule ütlema, et sööd pärast valimisi sõnu, sest partei käskis.
Tee endale teene – ära ahnitse koos riigikogulaste-ministrite-asjapulkadega palka juurde. Nagunii üüratu palgalõhe veel suuremaks ajamine võõrandab „aparaadi“ inimestest lõplikult. Ma ei taha kogu sõpruse juures Sulle rohkem maksta, kui mulle-õpetajale jätkub rahva rahast maksudmaha poolteist tonni kätte.
Meil on kõik meeles, sest me näeme iga päev sulguvaid ettevõtteid ja lõpetavaid talusid, meie seas ringleb tuleva aasta 27 maksutõusu nimekiri, me sööme kogu oma sissetuleku ära ning jälle ja jälle läheb mõni armastusega loodud kodu müüki, sest pererahvas lahkus hispaaniatesse-austraaliatesse. Õnn seegi, kui müüki, mitte haamri alla minnakse, eks?
Palun veena meid, et Sina ja Sinu meeskond ei tunginud pumba juurde sellepärast, et ei oska mitte midagi muud teha kui valitseda ja eelistad, et Sind nüüd valitsemisel ei tülitataks. Oled ju pärast valimisi sama aldis rahvaga kohtuma ning ausalt asjadele ja meile otsa vaatama palun?

Roos on liilia on nartsiss on roos on kannike on nartsiss
1) pane puuduvad kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) vasta küsimustele
Praegu „juhtub“ nii et meile räägitakse igas kanalis nartsissistidest. Kõnelevad nii psühholoogid ja psühhiaatrid kui ohvrid ning nartsissistid ise nemad peavad end mõistagi tunnustamata geeniusteks ehk ohvriteks. Maailma teabe ruumi nõustamis väljas on virtuaalsed talgud. Toimub vampiire teadlikult ja teadmatult imetanud doonorite vabastamine selleks et nad saaksid teha seda milleks sündisid.
Vabastamisele kuuluvad ka lilled kelle nimetuste külge kinnistunud diagnoosid ja eel arvamused on semantiline semiootiline halb õnn.
Nartsissism on enesest mõistetav tänamatu tarbimine vägi valdne omastamine nii vaimsel kui füüsilisel tasandil. Seda asus määratlema Freud 1931 aastal Fromm jätkas tema tööd ning meie teame tänu neile mis laadi naba nööride lõikamine käib.
1955 aastal kirjutas Boris Kõrver muusika ja Ardi Liives sõnad Vanemuise teatri operetile Ainult unistus.
Viker kaare tagune Helend Peep laulis aasta kümnete jooksul mitmete põlv kondade ala teadvusse kohu(s)tava süüdistamise ja enese haletsuse ülem laulu. Andero Ermel kinnistas selle märterliku ballaadi lõplikult olles ise kõigist meie artistidest kõige orgaanilisemalt Elon Muski sarnane. Iga kokku sattumus on teatavasti märgiline!
Kõik roosid ma kingiksin sulle
ja õitega pärjaks su pea.
Ei ole sust kallimat mulle
ja paremat ilmas ei tea
kui sina, kes armastad elu,
kes tantsiskled lillede teel,
kui sa, kes ei tea, mis on valu,
ei tea, mis on murelik meel.
Nartsissistid on kaunid isendid kelle eelistatavateks ametiteks on politseinik inkasso kohtunik ja artist ning kelle seas on päris pirakas protsent LGBT-inimesi vaguralt virilatest homo seksuaalidest sõjakate dräägideni.
Nagu näitab pea valu meedias üha korratav kampaaniavideo www.kiusamine.ee Priit Võigemasti esituses tehakse ilusad hinged põlv kond haaval erinevatel meetoditel katki. Kiusajad ja psühho terroristid on ise kiusamist ja terrorit kogenud ohvrid kes ise lõhututena seda mustrit veelgi võimendades edasi kannavad.
Tänased nartsissistide p(r)uugitud on sõna otseses mõttes Stalini lehmad. Sofi Oksaneni romaani peal kirjast tuntud tiitel kehtib nii sotsiaal poliitilisel tasandil „vennasrahvast“ oma verega toitnud eestlaste kui nende rikutud psüühikaga järglaste kohta. Siberisse küüditatud ja/või isamaal dissidentidena kotitud inimesed kasvatasid katkistena katkiseid järglasi kes teevad kõik kes neid armastavad katki suutmata ise kedagi armastada ega millelegi pühenduda.
Purustatud psüühikaga emad sunnivad poegi oma unistust elama adumata sellest sundusest enamus lapsi terve hinge eluga välja ei poegi. Sulevad järgmisteks ego maniakkideks sirgunutena ema ja naise ning ka oma laste poegi. Nartsissistide taas tootmise ahelale ei saa paraku öelda Ära poegi!
Antiik mütoloogiline kaunis mees Narcissos imetles ise enese peegeldust vee pinnal. Psühhiaatrilise haigusena ilmnev enese imetlus peidab õie lehtede vahel piinlikku saladust nagu putukat nartsissist ei armasta iseennast. Ta vallandab üle väärsusena avalduva ala väärsuse ahel reaktsiooni kuna näeb tapvalt kadedana kõigis teistes seda mis kes ta ise iial olla ei suuda. Võõras õel ja kahju isal on lihtne elektri keder varre varingute mürkidega jupp haaval või pauguga tappa.
Nõnda rikub Ingmar Bergmanni „Fanny ja Alexandri“ piiskop pea tegelase lapse põlve. Nii kõrvaldab Victor Hugo kurb loos „Jumalaema kirik Pariisis“ preester Claude Frollo konkurendi aga ka ihaldatu. Ei saa mina ärgu saagu keegi teine ka koer heintel ise ei söö ja teisele ei anna.
Enamus haigeid lillekesi arvab et on gurud ja šamaanid. Ainsad kes neid maandada ja kuundada kahjutustada ja pareerida suudavad on sigma ehk super empaadid ning loomulikult peavad ego haiged ise ennast nendeks. Nii tappiski kade Salieri Mozarti…
Sigma ehk super empaadid tajuvad empaatidest kui teise inimese tajude ja tujude peegeldajatest selgemalt piiri minu ja mitte minu tunnete ja kogemuste vahel. Blokk!
Kui ego trippijate hämmastavalt arvuka armeega kokku sattuval indiviidil pole õnne olla sigma empaat oletab temakene ekslikult et suudab nartissisti päästa. See ei tähenda, et kahjur on juba hävitanud eelmiste päästjate energia raha armastuse keha ikka arvab naiivitar et tema armastus suudab kõike.
Maa ilm on täis tublisid tädisid harvem ka onusid kes elavad nartsissisti elu ja unistust. Ego ebard ise töötab kadedalt oma ohvrile vastu jagades ümber ja purustades tema töö riistad kodu ja kondid. Nartsissist ei loo iial midagi ei pea lubadusi ega töö kohti ning harval heal juhul on vähemasti naljakas nagu Jack Nicholson ja Robert de Niro oma groteskseid rolle sooritades.
Oscar Wilde „Dorian Gray portree“ nimi tegelane kardab et kõik näevad tema vananemist. „Shreki“ prints nagu enamus ebaprintsidest loodab et kõik näevad. Me kõik elamegi liba printside elu ise enese pühendumiste arvel. Meilt võetakse enesest mõistetavalt teeneid ja kingitusi neid armulikult vastu võttes põlastavad haiged egod täitmatute Karlssonitena Ma ise oleksin palju parema ostnud…
Hirmunu hirmutab täitmatu täidab ümbrus konna hindamatute lillede ja tapvate kingitustega millega käest libisev ohver tagasi osta.
Psühhopaatia ja maaniad rulluvad pahatihti tsunamina koos alko-narko-tablettide kuri tarvitamisega. Lisaks on anti sotsiaalidel sotsio paatidel enamasti ka gluteeni valge suhkru ja piima valgu talumatus millest hoolimata nad just neid mürke oma vatsa vohmivad ning see järel psühhoosis põrgulistena naisi ja lapsi klohmivad.
Sümptomite lipu laev on liiderlikkus kes siis Casanovat ja Don Juani (Giovannit) ei teaks. Moliére´i hurmavad naiste noppijad võtavad-jätavad neitseid ning Mozart on sellest rüvetamisest midagi elegantselt vallatut komponeerinud.
Kui aga naine sama teeb on ta nii ühis kondlike suhtumiste kui kirjandus teoste silmis ja sõnas lihtsalt lits.
Kuid ometi pole mul anda
sull’ midagi, mis on su soov,
ei suuda sind õnnele kanda,
ei sinule päikest ma too.
Mu elutee okastest rada,
kust lillesid võtta ma saan?
Ma okkaid sull’ pakkuda tahan,
ei võta neid vastu mult sa…
Me kõik oleme mõne isiku puhul kujutlenud mina suudan ta päästa. Kui ei suutnud ning ellu jäämise instinkt sunnib põgenema ja enamasti vajab see järel ka pikka teraapia protsessi on meil sageli otsa ees või õla peal värske silt. Liilia.
Järelikult kurtisaan konkubiin hoor prostituut lirva libu lita hatt või lihtsalt lits.
Honore de Balzaci „Liilia orus“ kujutab naist kui pühakut ja armukest. La Traviata Violetta kannikese! sümbol on liilia ning teatri loožis annab ta enda ees lebava lille kimbu värvi valikuga teada kas ta on saadaval või on tal mõjuvad põhjused täna mitte töötada. Meie seostame tänini paha aimamatuid lilli müüdava „armastusega“.
Ma tean, sa varsti must lähed
ja naeratad teisele siis,
ma tean, mind armastad vähe,
on sulle ükskõik minu piin.
Ei suuda sind keelata minna,
hääd õnne sull’ eluteel!
Ei kunagi jõua ma sinna –
õnn võõras on minule!

Encyclopedia Britannica:
„Need, kes lugesid kuulsat Alexandre Dumas’ romaani “Kolm musketäri”, mäletavad, et häbiväärne jälg oli Milady kehal, nimelt liilia märk tema õlal. Prantsusmaal oli sellel lillel eriline tähendus. Fakt on see, et frankide kuningas Clovis I Merovingian (r. 481 – 511) hakkas tunnistama kristlust ja legendi järgi kinkis ingel talle kuldse liilia. See, kellel on vapil liilia, peab olema lahke, õiglane ja aus…”
Keskajal sai liiliast Prantsusmaa ja kuningriigi embleem. Kuningas Louis VII (valitses 1137–1180) kandis selle lille kujutisega kilpi. Fleur de Lys (Fleur de Lys) – nn kollane liilia, mida kujutati Prantsusmaa vapil Kapeti ja Bourbonide all. Kui legendaarne Jeanne of Arc oli päästmas oma kodumaist Orleansi vaenlaste eest ja kohtus veel kroonimata Charles VII-ga, anti talle kuninga võimu sümboliks kuldsete liiliatega etalon. See üllas taim oli esindatud selliste linnade käe all nagu Wiesbaden, Daugavpils, Detroit, New Orleans, Firenze, Turu.
„Aga kuidas on naisega?! Halasta, jumal!
Hobune kukkus hetke kuumuses kokku!
Ja krahv hinge kergendamiseks rebib riide õlalt
ja kleit hiilib õlgadelt, ja õlal märk põleb!
Timukas oli meister ja nüüd – seal õitseb liilia!“
Täna päeval on ülimalt moes kanda tätoveeringut kehale enese väljenduse süsteemi vastase mässu märgiks naha eba täiuslikkuse varjamiseks. Bränding või tätoveerimine inim kehale on tuntud juba iidsetest aegadest mil meistrid oma orje markeerisid. Ja kesk ajal „märgistati“ kambüüsides töötavaid süüdi mõistetuid tätoveeringutega mille järgi võis põgenemisel ta ära tunda. Esimeses maa ilma sõjas häbi märgistati desertööre kodu sõja ajal valgeid kommuniste, teises maa ilma sõjas peksis gestaapo koondus laagri vangide kehal välja individuaalse numbri.“
Kes ellu jäi teisenes uue põlv konna vampiiriks. Olenemata rahvusest ja planeedistki on egotsentrik patoloogiliselt eraklik. Kuna ta ei armasta pole tema elus mitte kedagi peale mõrase ise enese. Ta on printsess herne teral ka 50 aastase rasvunud mehena. Emad aga jumaldavad invaliidideks üha järgmisi Tuhka triinusid orjastavaid Lumivalgekesi ja uinuvaid kaunitare mürgitavaid võõras õdesid. Kes muu kui ego maniakk on ju ka kaunitari ja koletise armastus loo väliselt imeilus Gaston.
Exupéry „Väikese printsi“ stoori tellingu Roos on vähemasti ausalt nartsissistlik. Prints põgeneb enese ohverduse paradoksaalsest mugavus stsoonist. Vähemasti ei imetle ühe ainsa roosi aia kuninganna, kuidas tema seksib ja situb ta on erandlikult aus erand. Kõik kes me ego(t)iste teenindame väsime lakkamatust tarbimisest ja rünnakutest alandamisest ja pisendamisest ning oleme pärast põgenemist surnud või pikal tervenemis tee konnal. Veel kuid ja aastaid pelgame et kusagil roos varitseb roos nagu vaenlane tagalas teab kuidas kõige valusamalt lüüa et meid taas ja taas ära süüa ja maha müüa. Keha reageerib sellega et ohvri kannikesel õitseb hoiatav roos.
Terapeut Heino Mart „Vatsla Vanapagan“ Laisk haavatud tervendaja:
Nartsissism võib olla nii ennast imetlev kui ennast tümitav. Seda viimast ei osata enamasti nartsissistina määratleda, sest tegu on ennast ohverdava inimesega. See ohverdus on siiski illusoorne ja nartsissismiga seob neid see, et pilk on pööratud endale. Ennast imetleva nartsissistiga on suhtes ennast tümitav nartsissist. See enese tümitamine on sisuliselt enese haletsus ja sellistelt inimestelt pärinevad laused nagu „tee head, saad… vastu pead“ jmt. Partnerid on alati teine teise väärilised, aga pahu pooled. St sarnase traumaga aga vastu pidise toime tuleku mehhanismiga. Ka ennest imetlev nartsissist on väga madala enese hinnanguga. Nartsissisti tuum on alati mäda.

Õnneks on korraga ja korda mööda vabaks murdvate õhku astuvate ohvrite jaoks olemas vähemalt üksteist ekstra meile mõeldud Youtube’i kanalit ning üks teist ja meid väestamas on ka Sadhguru, Ralf Smart jt just praegu lille teemadel arutlevad tee juhid.
Ma üksi saan hulkuma ilmas,
kuid mälestus sinust on hea,
ja varjates pisarat silmas,
sind surmani meeles pean.
Sa õnne küll kinkisid vähe,
kuid ikkagi kauniks ta jääb.
Kui üksinda nukrana lähen,
neid hetki ma unelmais näen …

Kes on meie kirjanduse suurim hulkur kes on kõigile teistelegi trubaduuridele andnud ameti nimetuse Nipernaadi? Tema on stoori teller tervendav ränd empaat kelle sõna väest saab tõstetud iga temake keda kirjaniku maagia puudutab. Ta ei peta oma naist ega rüveta ainsatki kõnetatut suunab nad varem märkamata radadele lehmade ligi ja vabadusse alati ilm tingimata tingimatusse armastusse.

Suur lille aed ümber väikse maja… Meil teiega on vaja vabastada ka süütud lilled sümbolite needusest. Sel aastal kevad tuleb teisiti, tiutiu ja teisiti! Henrik Visnapuu.

1. Mis on nartsissism?
2. Kustkohast pärineb teksti läbiv luuletus – kes on tema autorid ja esitajad?
3. Kirjelda üksteise lõhkumise ahelreaktsiooni perekonnas, koolis, töökohtades.
4. Millistes ametites leidub kõige sagedamini nartsissiste?
5. Loetle kirjandusteoseid ja autoreid, kes ja mis kõnelevad natrsissistidest.
6. Millised muusikud ja filmikunstnikud seonduvad nartissismi teemaga?
7. Kes on empaadid – ning sigma- ja superempaadid?
8. Mida tähendab liilia kui sümbol?
9. Mis tähendused on mitmetähenduslikel sõnadel „roos“ ja „poegi“?
10. Missuguseid nartsissiste kirjeldab terapeut Heino Mart Laisk?
11. Kes oli August Gailiti loodud Nipernaadi ning mis oli tema tegelik missioon?
12. Mida tähendab Sinu jaoks väljend „sel aastal tuleb kevad teisiti, tiu-tiu ja… ?

Toimeta robottõlge eestikeelseks eesti keeleks!

Maria Stanimirova:

LÕIKA OMA MÜRGIST PERELIIGE.
See on äärmiselt raske, kuid mõnikord vajalik terveneda.
Armastage neid, kuid hoidke eemale, kui nad enam kokku ei tule, kõik emad ja isad ei armasta ja kaitse, mõned võitlevad ainult oma isiklike ideaalide eest, on peresid, kes on nii kuritarvitavad ja kahjulikud, et kaugusest saab ainus vaenlane
On sugulasi, kes reedavad, varastavad,räägivad halba,klatšivad ja kadestavad meid,on sugulasi,kes tahavad näha sind heana, kuid ei taha sind kunagi paremini näha kui nemad,kes kogunevad sinust halba rääkima ja lohutavad ennast, jättes sind filmist halva mulje diskrediteeri sind, arvates, et nad on sel moel sinust paremad.
On perekondi, kes jäävad meiega ainult siis, kui see on neile mugav, ja et jätkata meid ühendava vere nimel kasutamist, oluline on mõelda, lõpetame pere, paaride, vanemate, vendade ja õdede romantiseerimise, peame kasvama, arenema,
ravida… sea piirid.
Me peame nägema oma puu varju, tumedat poolt ja omama võimu, et pääseda sellest, mis meile haiget tegi, peame olema meie prioriteet ja lõpetama kannatuse sugulaste käes, kes ainult varastavad meie energiat, kõik, kes hoolivad oma elust, tunnevad neid ära, kuid ei saa osa nende haavadest, nende vihast, nende hülgamine, nende silmakirjalikkus, nende manipuleerimine.

Lingid:
Narcissist Exposed
https://www.youtube.com/@NarcsExposed
Empaths Refuge
https://www.youtube.com/@empathsrefuge
Behind the Sciene
https://www.youtube.com/@BehindTheScienceTV
Slightly Better
https://www.youtube.com/@SlightlyBetter
Narcissists’ Adversaries
https://www.youtube.com/@NarcissistsAdversaries
The Royal We
https://www.youtube.com/@TheRoyalWe
Discover Empaths
https://www.youtube.com/@discoverempaths/featured

Loe eestikeelne psühholoogi tekst läbi. Märgi tekstis, millised loetletud omadustest on Sulle tuttavad 1) iseenda juures 2) lähedaste juures:
Kas Sina tead, kes on nartsissist ja kuidas Sa võid enesele teadmata olla kahjulikus suhtes?
Grete Kald
Me oleme kõik ühel või teisel viisil nartsissismiga kokku puutunud ja aina enam tuleb antud teema esile ka kliendikohtumistel. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud minimaalne ja see pole Sind mõjutanud, oled õnnega koos. Kui kokkupuude nartsissistiga on olnud pikema perioodi vältel – olles lähedases suhtes partnerina, sõbrana, pereliikmena, kolleegina jne. – siis võib Sinu teadmata juhtuda see, et Sinu vaimne tervis saab kannatada. See tähendab, et oled vaimse vägivalla ohver ja Sul võib olla trauma, mis mõjutab Sinu igapäevaelu ja suhete kvaliteeti.
Lähedane suhe nartsissistiga muudab Sinu maailma kõige manipuleerivamal ja varjatumal moel. Sa oled andja ja tema on võtja. Nii lihtne see ongi.
Nartsissistliku inimese käitumise tunnused on järgmised:
1. Nartsissistil puudub empaatiavõime. Tal on oluline võita ja allutada! Tema moto on: „Minu arvamus on ainuõige ja kõik toimub ainult minu moodi, minu jaoks.“
2. Tavapärane on äkkviha, jonni- ja mossitamise hood. Eesmärgiks on panna ohver enda pilli järgi tantsima, et temal endal hakkaks parem.
3. Ta koondab oma ellu inimesed, kes teda teenivad nii füüsiliselt kui emotsionaalselt. Kõik toimub nartsissisti järgi.
4. Nartsissist liigub kiiresti ühest suhtest teise. Ta väldib üksinda olemist. Ta teeb kõik selleks, et ohver/partner „konksu“ otsa saada. Ta katab suhte alguses kõik partneri vajadused ning on veetlev, enesekindel ja imetlusväärne. Partnerile tundub ta ideaalne kaaslane ning avab ennast talle täielikult.
5. Kui keegi tema teenistusest lahkub, siis saab lahkuja selle eest karistada ning piinamine võib olla pikaaegne ja valulik.
6. Nartsissist hoiab endised partnerid konksu otsas, juhuks kui hetke partner peaks lahkuma. Talle on oluline inimesi omada, mitte neid armastada.
7. Nartsissist karistab ja kiusab ka raha ja/või ühiste laste kaudu.
8. Nartsissist valetab patoloogiliselt – inimene valetab, samas arvates enda jutu olevat tõesena.
9. Ta tekitab konflikti olukordades, kus täiskasvanulik inimene seda ei teeks.
10. Ta on ühel hetkel armastav ja hooliv ning järgmisel hetkel tõrjuv, ründav ja ähvardav. Näiteks taolised laused emotsionaalsest kõikumisest „Sa oled mu elu armastus“ ja „ Mul on sinuta parem“.
11. Nartssissist võib käituda nii, nagu Sind poleks olemas. Samas järgmisel hetkel on ta veetlev ja särav – alati just nii, nagu see on talle sobilik ning vajalik.
12. Ta kasutab ära ohvri haavatavaid olukordi tema enda vastu. Nartsissist on teadlik ohvri hirmudest olla tõrjutud ja eemale lükatud, seega nartsissist ähvardab pidevalt ohvrit ära minemisega, et saavutada enda tahe. Naisel või mehel tekitab selline olukord emotsionaalset valu ja süvendab „mitte piisavuse“ tunnet. Nartsissist tekitab seda tunnet ohvris pidevalt. Sellele järgneb ka ohvri süüdistamine iseenda käitumises. Näiteks ütleb nartsissist ohvrile: „Sa lihtsalt kujutad seda ette, oled ebakindel, armukade ja rumal“. Ta paneb ohvri uskuma, et probleem on temas.
13. Nartsissist ei suuda olla haavatav, siiras, aus ega oska arutada probleeme ratsionaalselt. Isegi kui probleem võib olla lahendatud, siis aruteludes toimub süüdistamine edasi.
14. Nartsissisti eesmärk on ohvrit emotsionaalselt pidevalt karistada. Ükskõik kui palju ohver ka ei vabandaks, nartsissist toob vana asja pidevalt esile, sooviga panna ohvrit end süüdi tundma.
Kui tunned enda suhte mingis punktis ära, siis tea, et Sa ei pea kannatama!
Märka, kas tunned end suhtes vabalt, või toimub kõik kellegi teise järgi?
Pärast nartsissistlikus suhtes olemist on oluline leida taas üles enda päris olemus ning vabaneda allasurutusest.
Nartsissistlikus suhtes leiad tihti ennast tundmas….
• Ebapiisavana;
• Ülipüüdlikuna teha kõik nii, et olla nartsissisti meele järgi;
• Hirmununa;
• Et, sinu tunded pole olulised;
• Süütunnet;
• Segadust;
• Endas kahtlevana;
• Depressioonis;
• Ennast alla suruvate mõtetega;
• Alandust;
• Jõuetuna, pole motivatsiooni ega tahet enda plaane ellu viia;
• Ennast saboteerivalt;
• Lootusetult;
• Sundmõtetega;
• Et on raske ennast kehtestada;
• Et oled iseenda vajadused tahaplaanile jätnud;
• Sõltuvana tema tujudest ja olekust;
• Et soovid teda aidata ja parandada;
• Et ei tunne ennast iseendana ja meenutad, kui tundsid end kunagi õnnelikuna ja iseendana;
• Kontrollituna;
• Mitte mõistetuna;
• Et kui teistel on hea, siis on sinul ka hea.
Nartsissitliku ja vaimse vägivalla all kannatanud mehed ja naised vajavad toetust ja teraapiat, et saada taas iseendaks ning tunda edu, rõõmu, eluterveid suhteid.
Kui Sa oled olnud piisavalt tugev, et kannatada valu ja allasurutuse käes, siis oled Sa piisavalt tugev ka, et see kannatus lõpetada ning sealt välja tulla! Kui Sinu valik on olnud siiani suhtes kannatada, siis Sa saad valida uuesti – lasta lahti vanast ja valida õnn, hoolivus, armastus, soojus, siirus!

Grete Kald Psühhoteraapia
www.gretekald.com – www.holistika.ee

1. Nartissistlikud jooned minus:

2. Nartsissistlikud isiksused minu ümber – millist kahju nad mulle teevad:

3. Mil moel vabanen nartsissismist iseeneses – enda ümbruskonnas:

Tutvu www.wikipedia.com artikliga, mis sobib ühtlasi samuti tsitaatide allikaks ning kirjuta kirjand nartsissismist sinus ja nartsissistidest sinu elus.

Nartsissistlik isiksushäire on isiksushäirete hulka kuuluv psüühikahäire.
Nartsissisismi mõistet hakati mainima kõigepealt psühhoanalüüsis, hiljem võeti mõiste kasutusele ka psühhiaatrias ja psühholoogias. See sündis Sigmund Freudi artikliga “Zur Einführung des Nartsissmus” (1914). Freud täheldab, et selle mõiste loojaks pole ta ise, vaid ta laenas selle Paul Näckelt. Esmakordselt kirjeldas Freud nartsissistlikku isiksust 1931. aastal. Seda peetakse selle häire esimeseks kirjelduseks. Tema tööd jätkas Erich Fromm. Mõiste “nartsissistlik isiksushäire” võttis esimesena kasutusele Heinz Kohut 1968. aastal.
Nartsissistlikule iseloomuhäirele on iseloomulikud kõrgenenud enesehinnang, soov olla teiste poolt imetletud ja vähene empaatiavõime. Häiret kandev inimene on veendunud, et tal on õigus saada erilise kohtlemise osaliseks. Samas ta ise kadestab teisi. Selliseid inimesi iseloomustab ülbe käitumine ja üleolev suhtumine ning teiste inimeste kõhklematu ärakasutamine endale seatud eesmärkide saavutamiseks. Iseloomulik on suur tunnustuse (nartsissistliku kinnituse) ootus. Nartsissistid tegelevad enamasti liiga palju teistele mulje jätmisega ja imetluse esilekutsumisega, aga teistele annavad vähe emotsionaalset soojust.
Psühhiaatriliste diagnooside DSM-klassifikatsiooniregistrisse kanti häire 1980. aastal. Rahvusvahelises haiguste klassifikatsiooniregistris ICD-10 seda häiret eraldi koodiga välja toodud ei ole, vaid see on liigitatud rubriigi alla “muud spetsiifilised isiksushäired” – diagnoosikood F60.8.
Psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen arvab, et nartsissistliku isiksushäire näol pole tegu inimese vaimse- või tegutsemistasandil esineva probleemiga, samuti ei saa seda pidada ka vaimuhaiguseks. Isiksushäire ilmneb hoopiski iselaadse käitumisena sotsiaalses plaanis. Kuna taolistel inimestel sageli puuduvad mõningad enesetalitsuslikud mehhanismid – näiteks pole nad võimelised tundma süü- või häbitunnet – siis intellektuaalseid ülesandeid lahendavad nad sageli keskmiselt paremini. Iial pole nad võimelised möönma elus sattunud ebaõnnestumisi. Niiviisi käitudes projitseerivad nad endast sageli valelikku pilti justkui tugeva enesehinnanguga inimestest.
Häire avaldumine
Üldisemalt võib isiksushäireid käsitleda ka arenguetappidena, mis saavad oma alguse lapsepõlves, nooruses või kõige hiljem varajases täiskasvanueas. Psühhiaatrilise või somaatilise haiguse põhjustatud pikaajalise stressi tagajärjel tulenenuid muutusi küpsemas eas nimetatakse muutusteks inimese personaalsuses. Piiri tõmbamine isiksushäirega ja normaalselt käituva inimese vahele on suhteliselt keeruline, kuna ka psüühiliselt tervete inimeste käitumises võib leida (eriti stressirohketes olukordades) käitumist ja hoiakuid, mis on omased pigem iseloomuhäirega inimestele.
DSM-IV kriteeriumid
DSM-IV klassifikatsiooni järgi on nartsissistliku isiksushäire kandjatele iseloomulikud liialdatud ettekujutus oma tähtsusest, vajadus saada teiste imetluse objektiks ning empaatiavõime puudumine. Tegemist on psühhiaatrilise diagnoosiga, milles peavad realiseeruma vähemalt viis haigussümptomit:
• inimene peab ise end tähtsaks ehk ta liialdab ja suurendab oma saavutusi;
• keskendub luuludele enda piiritust edust, jõust, ilust või suurest armastusest;
• usub siiralt, et ta on nii ainulaadne ja erakordne, et temast ja ta mõttemaailmast suudavad aru saada ainult teised märkimisväärsed inimesed või institutsioonid;
• nõuab rõhutatult enda imetlemist;
• usub õigusse saada erikohtlemise osaliseks;
• kasutab teisi inimesi enda huvides ära;
• empaatiavõime puudumine;
• on teiste peale kade (või usub, et teised kadestavad teda);
• käitub üleolevalt ja häbenematult.
Milloni alatüübid
Psühholoog Theodore Millon eristab nartsissistlikus isiksushäires nelja alamtüüpi:
• “Põhimõttelage nartsissist” (antisotsiaalsed jooned): hoolimatu, amoraalne, ebasotsiaalne käitumine;
• “Elitaristlik nartsissist” (nö puhta tüübi variant): elitistlik ellusuhtumine, eeldab privileege, kasutab ära tutvusi oma eesmärkide saavutamiseks, tema poolt esitatud fassaad pole tõene;
• “Armuihaline nartsissist” (histrioonilised jooned): Don Juani tüüpi inimene, valmis hurmama, hedonistlik, patoloogiline valetaja;
• “Kompensatoorne nartsissist” (negativistlikud ja vältivad jooned): pöörab enda sisemise alaväärsustunde ülbuseks/üleolevaks suhtumiseks.
Ravi
Nartsissistlikku isiksushäiret on üritatud ravida psühhoteraapia ja ravimite abil. Isiksushäirete ravimist psühhoteraapia ja preparaatide abil on senini uuritud vaid vähesel määral.
Isiksushäirete esinemine hakkab pärast 30. eluaastat vähenema. Seda on püütud seletada inimese küpsemisega täiskasvanuks saamisel ning samuti sellega, et teatud tüüpi isiksushäiretega inimestel – sealhulgas nartsissistliku häire kandjatel – suureneb vananedes ka surmasaamise risk.
Kirjandit kirjutades märgi tekstis endale sobivad tsitaadid (ümber ära kirjuta).

Nele Tasane
Rännakuminutid suhtedünaamikaga
1) paranda õigekirjavead 2) kirjuta kokkuvõtlik järelm sellest materjalist
Empaadile on parimaks õpetajaks nartsissist. Sest ainult nartsissist saab empaadi välja sellest lõputust “maailma ära päästmise” rattast. See on ego muster – soov kõiki päästa, enda eest sel moel põgenedes – kuna tegelen teistega, siis pole lihtsalt aega enda jaoks (jess!).
Nõnda tormab empaat ka nartsissisti päästma. Ning osutub tollele mõnusaks ampsuks! Sest nartsissist ei vaja päästmist. Või kui isegi vajaks, siis päris kindlasti ta seda ei tunnista.
Ta on üldjuhul väga sügavate lapsepõlve haavadega, seetõttu ka ebareaalsete kaitsemehhanismidega ehk kohutava käitumisega. Vahel. Seal vahede vahel aga üliarmas, karismaatiline, j u m a l i k. Kuni ego jälle kaitsesse läheb ja ta ennast kohutaval moel väljendama hakkab.
Empaat vaatab seda meeletu kaastundega! Pole võimalik, et muidu nõnda äge inimene nii ennast(ja teisi-)hävitavalt käitub, mõtleb ta Mõistab, et nartsissistil on sügavad lapsepõlvetraumad ja as(t)ub kõhklematult (tulle) neid parandama ja lahendama.
Nartsissist aga jätkab oma kätteõpitud mustris toimimist. Teda väga ei huvita mingi päästmine. Ausalt öeldes ei huvita teda ka see empaat. Talle meeldib lihtsalt imetlus, tähelepanu ja tema isiku ümber sehkendamine. Samuti jätkab ta ka oma kaitsepositsioonis kõige ja kõigi mahategemist. Sest kui sina oled all maas, siis mina olen üleval, nii ta mõtleb. Helgematel hetkedel kurvastab (vist) ise ka oma käitumise pärast ja tõstab empaadi hellalt üles, päris kõrgele (see on see kui ta on üliarmas, et mitte öelda jumalik). Et siis järgmisel hetkel ta jälle sealt alla lüüa.
Empaat ei suuda seda kõike uskuda. Kuidas ikkagi nii tore inimene saab nii kohutav samaaegselt olla!? Ta ei kaota lootust teda aidata. Seda saab muuta!!! No peab saama! Ava oma silmad, hakka lihtsalt… heaks! Mõtleb ta. Ise samal ajal ameerika mägesid mööda nartsissisti tempos ja juhatusel kihutades.
Ja siis käib pauk! Üldjuhul saabub viimane piir, mis lõpeb suure crashiga, empaadile. Sest enne Suurt Pauku ta lihtsalt ei jäta oma lootmist ja päästmist. Pärast pauku saabub tervenemise aeg. Kui kaua see kestab sõltub sellest kui tugev on empaadil sünniga kaasasaadud vaim. Igal juhul on ta täielikult iseend kaotanud, ta ei tea kes ta on ja mida tahab. Vaevu mäletab ta oma varasemat enesekindlust, ta tunneb end nõrga ja ärevana.
Kedagi päästa ta sellises olekus päris kindlasti ei suuda.
Nii saabub aeg, mil empaat hakkab lõpuks tegelema iseendaga. Enda päästmisega. Ta vaatleb end, tuhnib lapsepõlves, tormab mööda terapeute, loeb riiulitäie eneseabi raamatuid, aga miski ei aita. Selgub, et aitab vaid aeg ja MITTE MIDAGI tegemine.
See on empaadile väga uus olek. Harjumine sellega, et ta ei tee mitte midagi ja ei päästa/õpeta/juhenda/toeta/julgusta/ kedagi võtab omajagu aega. Aga kuna tal on kohtumisest nartsissistiga niikuinii paanikahood ja ärevus ja supermadal enesehinnang, siis ega tal muud teha pole kui lihtsalt kõigega leppida.
Ja siis ühel päeval, kui on hulk vett merre voolanud ja mitu korda jõulusid ning jaane peetud, on empaat koju jõudnud. Puhtasse iseenda olemisse. Sellisesse kus pole enam SUNDI ennastunustavalt maailma aidata. Kus ta kunagi enam ei unusta iseennast. Ta on läbi selle kogemuse näinud ära kõik 256 tooni süsimustast lumivalgeni, eelkõige selle tumedama otsa, millest tal varem suurt aimu polnud. Ta on saanud tervikuks.
Aga miks ta (vaeseke) peab just nartsissistiga selleks kohtuma? Sest mitte KEEGI teine ei suuda saata empaati samasse kohta. Mitte keegi. Sest empaadid on lihtsalt nii head, nii lahked, nii abivalmid.. Nii KENAD. Neile ei öelda isegi tavalisi asju väga otse. Rääkimata sellest, et tema ego lammutada suudetaks. Seda suudab vaid padunartsissist. Empaadil on väga palju allasurutud viha sees ja nartsissist aitab selle välja ventileerida.
Mida nartsissist sellest kõigest saab seda ma ei tea. Tegemist on huvitava piirialase käitumishäirega, mida nad ise ei taju, seega ei saa neid ka väga uurida, sest nad üldjuhul ei tee koostööd.
Ning muidugi ei ole üks hea või teine halb, tangot tantsitakse ikka alati kahekesi. Ja kui ühel hetkel suudetakse näha suurt pilti miks see kõik juhtus, siis ilmub (vähemalt) empaadi südamesse suur tänu. Ta on sellest palju õppinud. Ta tunneb iseend ja ei pea heaks enesetundeks enam otsima heakskiitu (mida ta varem sai vajalik olemise eest) väljastpoolt.
Küll aga mäletab ta igavesest ajast igavesti millised on nartsissismile viitavad punased lipud, mis ameerika mägedele viivad. Ja nagu empaadile omane, tahaks ta inimkonna päästmise mõttes kõiki selle eest hoiatada, seda kogu maailmaga jagada
See on selline must-valge kirjeldus empaadi-nartsissisti perfektsest match-ist. Elu on loomulikult oluliselt kirjum (või hallim).
Veel on oluline teada, et empaadi-nartsissisti koostöö ei leia aset ainult paarisuhtes, vaid ka näiteks õpilase ja õpetaja, ülemuse ja alluva, guru ja tema järgija, lapsevanema ja lapse, jpt vahel. Kui sügav saab olema protsess sõltub sellest kui suurt transformatsiooni empaat vajab. Mõni teeb korraga kogu töö, teine kohtub regulaarselt pisinartsissistikestega.
Sellised huvitavad mõtted tekkisid mul täna päikese all jalutades
Ja muidugi taevaste kokkulepete tasandil on kõik fine!

Friedebert Tuglas, eelmise sajandi kirjanik, kirjeldas oma jutustustes aegadeüleselt inimolemust nii, et tema tähelepanekud oleksid otsekui eile kirjutatud. Tuglase looming on pälvinud tema auks majamuuseumi loomise Tallinnas Vabaduse puiesteel ning temanimelise tänava Tartus Taaralinnas.
Alexander Milne raamatut „Karupoeg Puhh“ loevad emad-isad sellepärast oma lastele unejutuks, et seda on neile endale loetud. Seda lugedes on sarnaselt „Mowgli“ raamatuga lahe erinevaid hääli teha ning iseenese erinevate loomuomaduste üle naerda. Rahumeelne Puhh, kartlik Notsu, agar Jänes, õpetlev Öökull, kurvameelne eesel Iiah – kõik need olendid elavad meis endis ka. Ning jäävad kohtlemata, kui laps läheb kooli, kus ta raamidesse surutakse. Temast kasvab järgmisi lapsi raamidesse suruv õpetaja, kes loeb heal juhul oma lapselastele salaja Puhhi-raamatu Kängu ja Ruu episoode. Õpetaja tunneb küll ses võluloos ära pidurdamatult trallava Tiigri ka mõnes oma õpilases, ent mõistmise asemel karistab ja sildistab – amet selline.
Kui tänane Põhja-Korea jääksid ilma peremeheta, nagu ahv ja koer novellis „Popi ja Huhuu“, puhkeks ilmselt samasugune tulekahju – ainult et üleriigiline või lausa globaalne, mitte üksnes anarhia pesaks kujunenud korteris. Juhita jäänud inimkond võib praeguste relvade tõttu hävitada kogu elu Maal, kuna käitub nagu peata jäänud biorobot.
Popi ja Huhuu peremees jääb ühel päeval oma tavapäraselt jalutuskäigult tagasi tulemata. Seda olukorda kujutledes aimame koera ja ahvi kurbust ja kohkumist, nälga ja janu. Puurist pääsev ahv leiab pärast eufoorilise joovastuse raugemist peremehe hommikukuue. Petlik peegelpilt paneb nii tema enese kui peni oletama, et pärdik ongi nüüd peremees. Tulemuseks on makaagi moodi käsitsetud õlilambist lahvatav tulemeri.
Tuglas kirjutaski allegoorilisi metafoorseid tekste, mis kirjeldavad jõulises värvikuses inimloomuse kõiki tahke. Üksnes romaan „Väike Illimar“ on autobiograafia. Küps Tuglas ei piirdu oma eluloo ja üleelamiste kirjeldamisega, nagu enamus sõnameistreid. Teda kui kaunishinge puhastab ja tervendab kõrge, ühtaegu nii impressionistlik kui ekspressionistlik sõnakunst.
Tuglase teosed on olnud inspireeriv materjal lavastuste ja filmide loojatele. „Popi ja Huhuu“ on olnud mitmete põlvkondade näitlejatele dramaatiliselt humoorikas ja tragikoomiline võimalus olla koer või ahv. Samuti on Puhhi-multikad ja lavastused – ka lasteooper rahvusooperis Estonia – nauditav vaatamine.
Kedagi mängides ja temaks kehastudes olemegi teatavasti siin ja praegu see tegelane. Minu ja tegelaskuju ühenduses sünnib kordumatu „kolmas“. See keegi on üksnes selle artisti kehastuses tekkiv olend. Too olend ongi põhjus, miks lavalaudade ja kinolina šamaanid tahavadki näidelda.
Las ollagi võimalus nende sõna- ja lavamängude puhul öelda: vana mees, aga varsa aru. Parem on mõistatada, mis loom on Christopher Robini – arvukate eesti lastegi ristiisa – kirjutatud „tulnvarss“, mitte karta Popi ja Huhuu kombel mürgeldava Kremli järgmisi „ehutavaid kolevantse“. Muide: mida tegid pärisorjad Jüriöö ülestõusu ajal mõisate ja sakstega – mida tõrvikutega teatejooksu tähistades tähistame?