“Mis röövib meilt energiat? Lõpetamata jäänud asjad.Kui võtad midagi ette, aga ei vii lõpuni, kuluvad asjata mitte ainult materiaalsed ressursid. Ps üühikas jääb nagu arvutis ripakile suletamata protsess, mida ei teadvustata, kuid mis kogu aeg neelab tähelepanu ja jõudu, aeg-ajalt meelde tuletades end teadvuse tasandil. Näiteks: anda lubadus ja mitte täita, võtta laenu, alustada asja ja jätta pooleli, võtta endale üle jõu käivaid kohustusi.
Valelik olemine teiste ja iseenda ees. Vale on hinge vähk, seepärast öeldaksegi „hinge väänata” valest see tõesti väänub. Kui inimene valetab, tuhmub tema väli. Ta peab kulutama tohutu hulga energiat väljamõeldud kuvandite hoidmiseks. Blokeeruvad kõri- ja südametsenter. Mida välja juurida: silmakirjalikkus, enesepettus, katsed näida sellena, kes sa pole.
Solvumised, suletud olemine ja igasugused eneseisolatsiooni vormid. Inimene on avatud energeetiline süsteem ja kui teda isoleerida, hakkab ta nõrgenema, sest energia ei voola enam vabalt. Isoleeri füüsiliselt või isegi informatsiooniliselt mingi organism ökosüsteemist ja ta hakkab kõhnuma. Kui inimene ei kuulu ühtegi kogukonda ega rühma, nõrgendab see samuti. Sidemete kaotus oma kultuurilise egregoori, suguvõsaga see on samuti energia kaotus. Solvumine isoleerib ja sulgeb endasse.
Kõige võimsam energiakulu kanal seksuaalsed üleliigused. Madal kultuur seksi valdkonnas ja toimuvate protsesside olemuse mittemõistmine (juhuslikud seksuaalsuhted, sage eneserahuldamine) viib selleni, et inimene ülepingutab oma võimsamaid reserve-seksuaalseid. Sõltuvalt konkreetsest juhtumist võib nende taastootmisele kuluda kolossaalne hulk energiat. Kuluta seda väärtuslikku ressurssi säästlikult ja targalt.
Alkohol, tubakas, narkootikumid. Need võivad alguses anda energiat, kuid lõpuks viivad selle kaotuseni.
Hirm, ärevus, umbusaldus, tarbetu vaenulikkus. Hirmust ja umbusaldusest juhtub sama, mis solvumisest. Hirm pigistab kokku, halvab, vangistab, kulutab energiaressursse asjata. Ta suurendab teadvuses kaost ega lase keskenduda. Kui organism on sõjarežiimis ja valmis võitlema või põgenema, kurnab see välja.

Leidke oma sisemine kese ja viibige oma südame vaikuses. Just selles vaikuses asub teie tõeline orientiiripunkt muutumatu, särav ja moonutustele allumatu. Sellest kohast lubage kõigel muul areneda nii, nagu see peab.
Meedia hääled muutuvad üha valjemaks, levitades lugusid kiireloomulisusest, lõhestatusest ja hirmust. See ei ole juhus. Sellised signaalid on mõeldud tõmbama tähelepanu rahutule mõistusele, kus tajumine võib muutuda killustatuks, ümber suunatuks ja sugestiooni abil vormituks. Mõistus, kui tal puudub tugi, on kergesti mõjutatav.
Süda aga kui seda teadlikult energiaga täita ei ole petetav. Süda resoneerib ainult algse sagedusega. Ta tunneb tõe ära mitte argumentide, vaid vibratsiooni kaudu. Kui teie tähelepanu on koondatud sinna, kaastunde ja sisemise valguse ruumi, kaotab manipuleerimine oma jõu.
Kutsume teid ikka ja jälle tagasi pöörduma südamekeskusesse. Hingake sinna. Kuulake seda. Tehke valikuid sellest lähtudes. Nii ühendute laiemasse armastusevälja, mis seob kõiki olendeid kõigis maailmades ja dimensioonides. Sellest ühendusest sünnib loomulikult selgus ning hirm lahustub. Keskenduge valgusele. Keskenduge armastusele. Nii saate te toeks mitte ainult iseendale, vaid ka kollektiivsele ärkamisele, mis on praegu lõppfaasis.

Alexis Varnum

Astro Butterfly:
Muistses Mesopotaamias pandi kaubatehingud ja võlad savitahvlitele kirja.
Aja jooksul kogunes tahvlile üha rohkem ülestähendusi. Mingil hetkel muutus see peaaegu võimatuks dešifreerida ja mõista ning keegi ei suutnud enam täielikult öelda, kes kellele mida võlgnes.
Seepärast puhastati perioodiliselt, tavaliselt uute monarhide troonileasumisel, tahvleid – tahvel pühiti puhtaks. Polnud enam oluline, mis vanal tahvlil kirjas oli – mis oli võlgu või kellele.
Nad alustasid lihtsalt nullist. Uus tahvelarvuti.
Ja maailm läheks edasi, toimiks edasi, ei mingit tohutut kokkuvarisemist, mingit koormat edasi ei kantaks.
Tagasi aastasse 2026.
Maailma võlg moodustab üle 300% maailma SKPst. Riigid on võlgades, ettevõtted on võlgades, üksikisikud on võlgades. Igaüks on kellelegi midagi võlgu.
Kellele kuulub see üle 300 triljoni suurune võlg? Kui vaid pensionifondid oleksid nii rikkad. See ei peitu ka kusagil reaalsetes varades – kõik maailma megajahid moodustavad umbes 0,06% võlakirjade kogumahust.
Suurem osa võlast ei ole tegelikult reaalne. See liigub läbi finantsasutuste kui „nõue“ tulevasele väärtusele – nõue homsele tööjõule, homsele majanduskasvule, homsele tootlikkusele.
Väide, mis paneb enamiku meist elama endast veidi ees , olema tingimuseks tarbima enne loomist, lükkama arvete saabumist edasi , ehitama oma elu lubadustele, mitte kohalolekule .
Kuidas see astroloogiaga seotud on?
Nagu ikka, kui otsime metamõjutusi – selliseid, mis kujundavad ühiskonda tervikuna, mitte üksikisikute elusid –, siis vaatame välisplaneete . Välisplaneedid kirjeldavad seda, mis toimub maailmas kollektiivsel tasandil, ajaloo all aeglaselt liikuvaid loodeid.
Meil on kolm välisplaneeti ehk kolm jumalat: Uraan , Neptuun ja Pluuto . Uraan on taevas. Pluuto on Maa.
Ja Neptuun on kõik, mis nende vahel on – ookeanid, liikumine, hoovused, ühendus, nähtamatud ruumid, mis ühendavad üht kallast teisega.
Ja meie ühiskondades esindab Neptuun just seda: tarneahelaid, kaubateid, abstraktseid süsteeme, vahendajaid, finantstorustikku, instrumente, mis võimaldavad väärtusel liikuda läbi vahemaa ja aja.
Neptuun esindab ka finantsabstraktsiooni – selliseid asju nagu võlg, krediit, finantsvõimendus, aga ka nähtamatuid matemaatilisi “valemeid”, mille kaudu tänapäeva majandused toimivad.
Ikka veel arvad, et Neptuun on ainult pilvedes olevate kunstnike signatuur?
Diagramm diagrammi järel näitab, et paljud teadlased, matemaatikud, IT-arhitektid, süsteemimõtlejad, finantsstrateegid – lugege Warren Buffetti – inimesed, kelle töö hõlmab reaalsuse abstraktset manipuleerimist – kannavad tugevat Neptuuni paigutust.
Saturn on savitahvel – koht, kus reaalsus salvestatakse, talletatakse ja konkreetseks muudetakse. Saturn on see, mis muudab millegi reeglite, raamistike, vastutuse, struktuuri ja tagajärgede kaudu reaalseks.
Kui Saturn on kolmemõõtmeline reaalsus, millega saame samastuda, siis Neptuun on metatasandi reaalsus – sügavam reaalsus vormide all. See on see, mida oleme teeselnud, et ei näe, või nimetanud seda illusiooniks alati, kui meie isiklik reaalsus sellega ei kooskõlas.
Viimastel aastakümnetel on Neptuun liikunud läbi sodiaagimärkidest kolm viimast – Kaljukitse, Veevalaja ja Kalade – ning oleme näinud, kuidas tervetest nõuete süsteemidest on saanud võimu ja kontrolli instrumendid – ettevõtte struktuurid, finantsabstraktsioon, digitaalsed võrgustikud, nähtamatud vahendajad.
Kollektiivne maailm on muutunud nii keeruliseks , et tähendus kaob masinavärki endasse. Asjad muutuvad nii abstraktseks , et keskmine inimene ei näe enam, kus algab väärtus, kus lõpeb kohustus või kes on tegelikult vastutav.
Enamik meist on asjast aru kaotanud ega tea, kuidas maailm “töötab”.
Ja nendes tingimustes kontrollib reegleid see, kes kontrollib instrumente – ja saab udust kasu.
See ei puuduta (ainult) „institutsioone” või „korrumpeerunud poliitikuid”. Muidugi, alati, kui võimu kuritarvitatakse, tekib tasakaalustamatus ja keegi kannab kaalu – ebaõiglaselt.
Aga tihtipeale on see ka meie endi osalus : kulutamine üle oma võimete, millegi omandamine, mille jaoks me pole veel väärtust loonud, „unistuste” elamine, millel pole mingit võimalust materialiseeruda, end tegevuse asemel tähelepanu hajutamisega hõivatuna hoidmine, loomise asemel tarbimisega.
Loomulikult on süsteem struktuurilt motiveeritud võla ja kontrolli laiendamiseks – pangad, intressid, rahapoliitika, varade inflatsioon. Masinaehitus õitseb tulevikulubaduste pealt.
Kuid ka üksikisik on kaasosaline, sest võlg on viis tarbida elu, mida me pole veel loonud , selle asemel, et kohtuda olevikus sellega, mis tegelikult on meie oma .
Ja tegelikult ei puuduta võlg siin mitte „raha“, vaid aega .
Võlg on sõltuvus tulevasest koostööst. See on ütlemine: „Ma võtan praegu selle, mis kuulub hilisemale.“ See ei ole kunagi ainult ülalt peale surutud – see on ka altpoolt valitud.
Ja tegelikult räägime siin energeetilisest võlast – enesereetmise, enesest loobumise ja kasutamata otsustusõiguse peenest pearaamatust. Tundest, et elule on midagi „võlgu“.
Võlg oma sügavaimas tähenduses on elamine tasakaalutuses unistuste ja tõe vahel.
Kui võlga ei märgata, muutub see vaikseks kokkuleppeks: ma lükkan asju edasi. Ühiskond liigub edasi. Tähtaega ei saa kunagi kätte maksta.
Kuni see on.
Sest need ülespoole suunatud lubadused ja edasilükatud arveldused võivad viia ainult tasakaalustamatusele ja kui see tasakaalustamatus liiga suureks kasvab, toimub korrektsioon. Tasakaalu taastamiseks peab midagi juhtuma.
Individuaalsel tasandil – mis on tegelikult ainus koht, kus meil on mingit kontrolli ja ainus koht, millest peaksime hoolima, eriti kuna me räägime 0° Jäärast – on oluline ära tunda, kus me oleme energeetilisest võlast ajendatuna tegutsenud .
Elu teab, millal midagi on silmapaistev, ja lõpuks kuulutab selle ära .
Neptuun ja Saturn 0° Jääras 2026. aasta veebruaris on see hetk, mil seda peetakse tähtajaks .
Jäära 0-punkt – pööripäev, mil päev on kõikjal Maal võrdne ööga – on nullpunkt, paratamatu koht, kus tahvel puhtaks pühitakse – ja kuhu tuleb kirjutada midagi uut.
See ühendus kutsub meid üles tulema tagasi iseenda juurde ja elama sellest, kes me oleme , olevikus .
Elada vastavalt sellele, kes me praegu oleme, tähendab :
Me ei lase enam end kontrollida millelgi, mis pole reaalne – me ei mängi enam mängureeglite järgi, kui need reeglid ei austa Tõde.
Me ei ütle enam jah, kui mõtleme ei, ei anna enam ära elujõudu, kuna oleme konditsioneeritud meeldima, ega lase teistel kirjutada oma sisemise lepingu tingimusi.
See tähendab ka seda, et me ei tohiks enam peituda rahulolusse, edasi lükata oma kutsumust, elada oma potentsiaalist allpool ega tarbida mugavust ilma väärtust loomata.
Olenemata sellest, kas see tuleb üles- või allavoolu – olgu see tingitud sellest, et teised võtavad liiga palju või meie anname liiga vähe –, tähendab see mõistmist, et laenatud tingimuste järgi elamine viib meid eemale oma elu täielikust autoriõigusest .
Kuna Neptuun ja Saturn lahkuvad Kaladest ning kohtuvad 2026. aasta veebruaris Jäära 0° juures , kutsutakse meid ületama läve – illusioonist Reaalsusesse. Laenatud ajast olevikku.
Kui Neptuun 0° Jääras tuleb ilmutama: „See polnud kunagi päris“, ütleb Saturn: „Siis ehitame selle, mis on“.
Neptuuni ja Saturni konjunktsioon 0° Jääras on uus tahvel – uus leping, uus algus.
See on laenatud tingimustel elatud elu lõpp . See on kord elus avanev võimalus naasta olemuse juurde, alustada tõest ja kirjutada sisse midagi tõelist .
PS: Selle e-kirja jagatavat veebiversiooni saate lugeda Astro Butterfly veebisaidil www.astrobutterfly.com

Kingitus kõige nõrgemale

1. Kati Murutari tekst sobib etteütluseks.
2. Väitle teemal, kas raamatud ja ilukirjanduse kui sõnumitooja lugemine jääb või kaob – asendub digiversioonide ja filmide-animatega.

Soovides uuele põlvkonnale parimat ei saa me ikkagi aega peatada ega noori ülemöödunud sajandisse sundida. Vanaisad meenutavad nostalgiliselt, kuidas raamatuid keelust hoolimata öösiti endasse ahmiti. Küünlaga teki all või seni, kuni hinnalist taskulambi patareid jätkus. Tänased lapsed saavad oma elamused nutitelefonist, mis ka ööläbi laadijas vilkudes ei pane vähemasti maja põlema. Ajud küll. Kõike on nii palju, see ohtrus on süstematiseerimata – ent sõnum on sama, mis sajandeid ennegi.
„Kingitus kõige nõrgemale“ oli kunagine multifilm jänesest, kellele kingiti lõvi. Nii Hugo tegelased Pariisi kirikutes kui Dickensi raamatute rahvas Londoni sildade all on kaitseta. Mida õrnemad rahvakihid, seda enam nad igal moel ja tasandil kannatavad.
Kauni Esmeralda ainus kaitsja oli Jumalaema kiriku kellamees Quasimodo – kole kui tuumatalv, armastatuga koos surmas, mitte elus. „Hüljatute“ tegelased lastest kuningakojani müüsid kõik seda, mida just parasjagu turustada oli. Oskused, keha, omad ja võõrad asjad ning au. Nagu meie „Viimse reliikvia“ seltskondki.
Toona tapetud, vägistatud, põletatud ja haigustesse suretatud miljonid inimesed koguti raamatutesse. Raamatud olid selle aja filmid, järgmise aja teleseriaalid ning tänapäeva interneti kõik kanalid kokku.
Lapsed, kes lugesid sadade köidete kaupa meeli lahutavaid ja mõtteid äratavaid teoseid, on samastunud Hugo Gavroche’i ning „Pal tänava poiste“ Nemececkiga. See poiss külmetas end punti kuulumise nimel poistekampade vahelise võitluse käigus basseinis kükitades surnuks, sest oli kõige väiksem ja nõrgem.
Siis, kui lõvid võitlevad, on nad üksteise maha murdmisega nii hõivatud, et kõige nõrgemaid ei kaitse sel ajal keegi. Nii Dumas’ musketärid ku Monte-Christod kirjeldavad sama seaduspära, mis toimib praeguses slaavlaste sõjas ja kehtib loomakarjade heitlustes. Elu on sigimine, õgimine ja selle ümber sagimine. Loomariigis süüakse pärast isaste isendite mahamurdmist nende kutsikad ära ning emastega eostavad võidukad isased juba oma kutsikad.
Seljaaju käsib ka 21. sajandil oma sugu jätkata ning kui ei jaksa võõra hõimu kõiki lapsi ära süüa, siis demoraliseerimiseks ja elujõu väljaimemiseks ära tappa võib ikka. Nutame ja toidame hirmunud viha oma näiliselt turvalistes kodudes, kui neid uudiseid näeme ja endasse kujustame. Lapsed teatrirusude all, haavatud rasedad varjendis – see ei ole võimalik! Samuti ei ole võimalik praegust inimest sundida oma kaasaelamise pisaraid ekraanidele lisaks ka vanade raamatute lehtede vahele tilgutama.
Oliver Twisti kaitstes hukkuv päti mõrsja, „Hüljatutes“ tütre tuleviku nimel end ohverdav ja hääbuv lõbunaine, Hamleti pärast hulluv ja uppuv Ofelia… Nii liigutav.
Aga uue aja tragöödiad rulluvad üha peale ja üle. Unustades ennast Jane Eyre’i melodraamasse võid jääda ilma millestki just praegu loodavast ja kõneainelisest.
Praegu püsivad rahva ees sõnumitoojatena need kirjanikud, kes sõnastavad uusima sõnumi ning laotavad selle kohe portaalidesse ja sotsiaalmeediasse. Kas ja millised teosed asetatakse toakujunduseks raamaturiiulisse Tolstoi ja Hesse köidete kõrvaleoleneb nende aegadeülesest kehtimisest.
Me ei kujutanud 10 või 50 aasta eest ette, et 2022. aastal ei tea noored, kes on Astrid Lindgren. Lapsed näevad endiselt välja, nagu oleks eestlanna Ilon Vigland nende järgi Pipi, Rasmused ja Bullerby lapsed joonistanud. Kui Karlssonit TikTokis ei ole, siis tal siin ja praegu enam sõnaõigust pole.
Karlsson, parajalt paks mees parimais aastais kui kingitus kõige nõrgemale – üksildasele väikevennale – jääb ellu, kui saabub internetti. Sel eelajaloolisel droonil võiks olla tulevikku, kui keegi uusi tema ja väikevenna lugusid luua tahaks ja tohiks.
Loomine ongi võti. Vanemate generatsioonide õpetajatel on ülesanne koos õpilastega areneda, mitte iganenud mustrite järgi uutele inimestele tolmunud köidetega vastu pead lüüa.
Ei lapsevanemad ega õpetajad saa oma teadmisi või kogemusi tervikpakettidena lastesse installeerida. Nii õpetajad kui õpilased peavad aktsepteerima tõde: lapsed on meie suurimad õpetajad ning kool parim õppimise koht… õpetajatele.
Oluline on üha arenev sõnum ja mõtlemisvõime, teadmised ja üldistav tervikpildi nägemise võime, mida sõnameistrid loovad, käivitavad ja pidevalt uuendavad.

President Alar Karis tänasel kirjanduse päeval:
Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad, head eesti kirjanduse päeva!

Oleme täpselt aasta tähistanud eesti raamatu 500. sünniaastat. Küllap on iga Eesti inimene sel aastal vähemalt hetkeks mõelnud meie omakeelse kirjasõna, selle rolli ja ajaloo või oma lemmikteostegi peale.
Mõelnud, kuidas mõni raamat on teda mõjutanud, temaga kogu eluks jäänud. Meenutanud mõnd mõtet või tsitaati, mis teda ikka ja jälle külastab. Rääkinud pereliikme, sõbra, kolleegi või õpetaja hiljuti või ammuaega tagasi loetust. Või nentinud, et ta ei loe enam, sest ei ole aega.

Jah, sel aastal on palju ka muret tuntud, et me rahvana enam ei loe. Et meie lugemus on nii noorte kui tööealiste seas langemas ja pikemate tekstide juures püsimine valmistab raskusi.

Head inimesed,

lubage mul siiski uskuda, et see on ajutine, mööduv. Eestikeelne raamat on olnud meie rahvale teenäitajaks, harijaks ja saatjaks pidevalt alates rahvusliku enesetaju tekkest enam kui 150 aastat tagasi. Ta on toonud meid kultuurrahvaste sekka, vahendanud meile nii maailmakirjandust ja -mõttelugu kui loonud meie oma loo, oma olemuse.

Digi- ja nutimaailm on olnud meiega vaid loetud aastad ning kuhu ta areneb, mis temast ajas jääb ning mida me temalt lõplikult vajame, alles selgub ajaga ja sõltub meist endist. Nagu sõltub meist ka meie keele elujõud ja väljendusrikkus nii igapäevaelu kõnepruugis kui teaduskeeles.

Usun, et me oleme rahvana piisavalt targad, et mõista, et tehnoloogia on vaid abivahend ning inimolemus ja tema vajadused on aegadeülesed. Ja need vastused annab vaid reaalne kontakt teise inimesega, loodus ja kultuur.

Et saada teada, mis on inimene, miks, veri, nii rahutult tuikad, miks elu tähetund on kordumatu, mis juhtub aiaäärse tänavaga ja helinaga rinna sees, kust on su rahu ja tasakaal, kas kividel kängub su sugu. Mõte ei pruugigi selguda praegu, aga vajadus neid küsida oli enne meid ning on pärast meid.

Kuniks säilib eestikeelne raamat, säilib meile iseomane mõtlemine, taju ja vägi, säilib meie keel, säilib Eesti.

Head raamatuaasta jätku ja elagu eesti kirjandus!

Kui mind poleks tõrjunud mulle olulised inimesed,
Mul oleks enda juurde jõudmiseks kulunud palju kauem.
Kui ma poleks rasketel aegadel üksi jäänud,
Ma poleks teadnud, et saan hakkama, ennast ravida ja üldiselt tundsin end hästi.
Kui ma poleks mitu korda surma äärel olnud ja lähedasi matnud, ei väärtustaks ma oma tervist ja elu nii väga.
Kui mul oleks alati kaasas usaldusväärne mees,
Ma ei tugevdaks oma sisemist meest.
Ma poleks õppinud end kaitsma, enda eest hoolitsema ja ennast väljendama.
Kui ma poleks oma isiklikke sõdu läbi elanud, ei teaks ma, kui magus on vabadus ja kui väärtuslik on rahu.
Kui ma poleks nii valusalt, ikka ja jälle kukkunud, poleks ma hakanud otsima vastuseid mulle olulistele küsimustele.
Kui ma poleks näinud valet ja teesklust, ei hindaks ma siirust nii kõrgelt.
Kui ma poleks aastaid meeleheitlikult otsinud Armastust väljaspool iseennast, poleks ma seda kunagi sügavalt oma südamest leidnud.
Tatjana Gromova Godard
“Elav eluraamat”

Üksik Hunt:

Naiselikkuse kosmiline sümbol – enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.
Alustan siin vähemalt kolme osalist sarja “Kosmiline Naiselikkus – tagasituleku teekond.” Esimeses artiklis püüan välja tuua, mida endast kujutab Naiselikkus, kui alkeemiline alge ja kosmiline sümbol. Vastavalt arengule ja loomeprotsessile järgnevad sama pealkirja all teised teemad. Praegune esimene osa kannab alapealkirja „Enne ripsmeid ja loosungeid. Otse ja ausalt.“

Olen siin ennegi kirjutanud Naiseks olemise teemadel. Tavaliselt on need olnud minuga kaasa helisevad tõlkeartiklid. Tänane postitud tekkis aga religioossete tekstide lugemisest ja sümbolite rüvetamisest. Kuipalju on algselt naturaalsed/looduslikud sümbolid politiseeritud, anastatud ja pandud vägivalla loosungiteks.
Alustame svastikast. Algselt päikeseratas, mis kannab endas nelja ilmakaare ja kosmilise telje (axis mundi) ühendust. Mis muudeti teadliku valikuna vägivalla ja nn puhta rassi loomise lipuks. Samuti on Naiselik alge, Jumalik Feminiinsus muudetud millekski, mis kannab endas soo traumat ja ajaloo pikkust alandust.
Mida siis tähendab Jumalik Naiselikkus. Miks seda kardetakse ja miks on see alkeemiline alge saanud tohutute traumade kandjaks?
Kosmiline naiselikkus EI OLE: esteetiline projekt – midagi, mis on silmale ilus vaadata, kuid mis ei sega elamist või mida saab omatahtsi kasutada. Samuti ei ole “naine” sotsiaalne roll või mehe vastand. Kaasaegses poliitilises vägikaikaveos on Naine pandud vedama „võrdõiguslikkuse“ loosungit (see on juriidiline, mitte kosmiline mõiste).

Kosmiline naiselikkus ON:
Ruum, mis kannab elu enne vormi – Naine on anum, milles on kaitstud bioloogiline inimese muster.
Pimedus enne valgust – Enne kui seemnest sirgub taim viibib see pimeduses.
Vaikus enne heli – enne loomingut on väike vaakum, surve, areng ja alles siis ilmub looming.
Üsas olev potentsiaal – Elu anum, mis kannab koodi. Tihti märkamatu, kuid valitseb väge mis võib kanda maailma, kuid kasutab seda vajadusel.
Tsükliline teadlikkus, mitte sirgjooneline eesmärk vaid: tõus, langus, küpsemine, lagunemine taassünd. Naine ei ole „alati tugev“. Naine on õigeaegselt tugev.
Võime olla elu ja surma värav. See on koht, mida kultuur kõige rohkem kardab.
Kosmiline naiselikkus: ei väldi verd. See on püha tsükli ilming. Ei väldi lagunemist, ei karda kaotust, sest ta teab, et mis ei lagune, ei saa sündida.
Intuitsioon kui kehateadmine. Mitte „kõhutunne“ kui emotsioon, vaid instinktiivne kosmiline mälu. See on teadmine, mis: ei vaidle, ei tõesta, see lihtsalt ON. Ja just seetõttu on Naiselikkus, Naine olnud: kontrolli all, naeruvääristatud, muudetud seksuaalseks objektiks, neutraliseeritud.
Tänapäevane naiselikkuse kuvand – kunstripsmed, kallid riided, esteetiline pingutus – on sageli asendustegevus. Mitte seetõttu, et ilu oleks vale, vaid seetõttu, et ilu on ohutum kui vägi. Süsteemid, mis ei talu ettearvamatust, eelistavad vormi olemisele. Päris naiselikkus on liiga vaba, liiga elus, liiga kontrollimatu, et seda oleks mugav taluda. Religioosses kujundikeeles ilmub see arhetüüp sageli Lilithina – mitte kui „kurjus“, vaid kui naine, kes ei allu. Iseteadlik, vaba ja seetõttu ohtlik süsteemidele, mis püsivad kontrollil.
Kultuurid, mida on ajalooliselt kujundanud mehelik kontrolliloogika, ei ole osanud sellise naiselikkusega suhestuda. Seetõttu on seda püütud raamidesse suruda, ümber kirjutada või asendada millegagi, mis on paremini juhitav. Selleks mängiti virvatulukesena naise tähelepanul ja pakuti sobivamaid alternatiive. Esteetikat ja õigusi väe asemel, rolli olemise asemel. Sest sedasi sai kontrollida. Hoida raamides.
Mida siis saame teha, et võtta tagasi oma Jumalik Naiselikkus?
Meil pole vaja olla mehe vastu – Mehelikkusel on omad rollid. Pole vaja ühiskonnast eemalduda, me ei pea hakkama mingeid rolle uueks looma. Meil tuleb olla taas ühenduses elu allikaga enda sees.
Tihtipeale pole probleem selles, et me ei tea, mis on naiselikkus.
Probleem, kui selline on selles, et me ei tunne seda ära, isegi kui see meis pead tõstab.
Ja siis – ma ei ole väärt, ma ei tohi nii tunda – käivitub ajaloo pikkune trauma.
Paljud naised tunnevad seda mitte mõtte, vaid kehana. Väsimusena. Tühjusena. Rahutusena, millele ei ole nime.
Mitte sellepärast, et nad oleksid „katki“, vaid sellepärast, et nad on pidanud liiga kaua elama ilma ligipääsuta oma algsele allikale.
Kosmilise naiselikkuse tagasitulek ei alga loosungist ega otsusest.
See algab äratundmisest:
midagi minus teab seda juba.
Kuidas seda päriselt teha? (vaikne praktika)
Üks lihtne, aga tõeline viis:
ole looduses tsükliliselt (kuu, aastaajad) ilma rollita, ilma sõnumita, ilma õpetamiseta.
Ja lase kehal meenutada, mitte mõistusel otsustada.

Kosmilise naiselikkuse sümbolid – kuu, spiraal, anum, veri
Kui eelmises artiklis rääkisime Kosmilisest Naiselikkusest kui alkeemilisest algest, siis seekord tahan lahti kirjutada sümbolid, mis on läbi ajaloo – nii mütoloogias kui religioossetes traditsioonides – olnud seotud naisega. Need ei ole juhuslikud kujundid ega pelgalt kultuurilised kaunistused, vaid märgid, mis kannavad endas sügavat kehateadmist, tsüklilist mälu ja elu hoidmise väge.
Lisalugemiseks ja tunnetusliku tausta avamiseks soovitan raamatut Naised, kes jooksevad huntidega, mis avab naiseliku arhetüübi kihte mitte teooria, vaid elava müüdi ja sisemise äratundmise kaudu.

Naine kui bioloogilise elu loomise anum on olnud läbi aegade salapärane ja sageli ka hirmu tekitav – mitte seetõttu, et ta oleks ohtlik, vaid seetõttu, et teda ei saa kontrollida tavapärase lineaarse loogika kaudu. Kultuurides, kus maskuliinne maailmavaade on kaotanud kontakti oma sisemise tasakaaluga ja langenud egokesksesse kontrollivajadusse, on seda salapära püütud allutada, ümber kirjutada või neutraliseerida.
Sellest on sündinud kihid, kuhu kuuluvad nii naiselikkuse alandamine, sümbolite moonutamine kui ka vägivald. Nende teemade juurde tuleme hiljem tagasi. Praegu peatume aga sümbolitel endil – neil algsetel kujunditel, mis kannavad naiselikkuse põhikihti veel enne sõnu, hinnanguid ja tõlgendusi.
Kuu – rütm, varjatud valgus, tsüklid
Oma taevase kaksikuna kannab see sümbol endas sama liikuvust ja salapära.
Tsüklilisust, pidevat ja visuaalselt nähtavat muutumist. Kuu ei loo valgust, vaid peegeldab seda – ja just seetõttu suudab ta valgustada ka pimedust.
See on üks tugevamaid hirmu allikaid neile, kes ei ole omaenese sisemise varjuga kokkuleppele jõudnud.
„Nii ei tohi,“ ütleb hirm.
„Ta toob minu varjud nähtavale. Seda ei tohi lubada.“
Kuid samamoodi nagu Kuu kui taevakeha ei ründa, ei tungi ega valluta, ei tee seda ka naiselikkuse kuusümbol. Ta ei sunni midagi esile. Ta lihtsalt on kohal – ja nähtavaks saab see, mis on juba olemas.
Naise keha on ka bioloogilises mõttes tsükliline. Üks kuutsükkel kestab ligikaudu 28 päeva ja ka naise menstruaaltsükkel on keskmiselt sama pikk. Selle sees on veritsemise päevad – nähtav märk tsükli sulgumisest ja uue algusest.

Juba vanadel aegadel oskasid targad kaaslased siduda naise emotsionaalse ja energeetilise kõikumise kuuga. Seda ei peetud nõrkuseks ega „liialdamiseks“, vaid loomulikuks rütmiks, millega arvestati. Mõistmised, mis tänapäevases kiirustamises, rollikonfliktides ja katkenud kehatarkuses on aga sageli muutunud solvangute ja naiselikkuse alandamise allikaks.
Arhailised religioossed traditsioonid toovad selle seose kuutsükliga väga selgelt esile. Tüdruk, kes sai neiuks ja kellel algas esimene menstruatsioon, viibis sageli eralduses kolm päeva. Sellega taasloodi Kuu loomise kolm päeva – aeg, mil taevas on pimedus ja valgus pole veel nähtav.
Siin on aga oluline mõista: see eraldatus ei olnud karistus. See oli pühitsus. Jumaliku kogemuse teadlik taasloomine, kus keha ja kosmiline rütm astusid esimest korda täielikku vastavusse.
Veri – elu ja surma ühendus, tabu ja puha
Sujuvalt edasi liikudes jõuame järgmise sümbolini – vereni. Tänapäeval ei vaidle enam keegi selle üle, et veri on eluks hädavajalik füsioloogiline vedelik. Ta kannab hapnikku, toitaineid ja informatsiooni, hoides kogu organismi toimimas. Kuid veri ei ole ainult bioloogia. Ta on ka mälu.
Veres on talletatud meie eellaste kood. DNA – imepisike, ent äärmiselt täpne struktuur – seob meid põlvkondadeülesesse võrgustikku, mis ulatub kaugele enne meie isiklikku elu ja kaugele pärast seda. Keha mäletab ka siis, kui mõistus ei tea.
Ka keeles elab see teadmine edasi. Me ütleme „esivanemate veri“, räägime vere karmast, kordame, et „veri on paksem kui vesi“. Need ei ole juhuslikud väljendid. Need viitavad arusaamale, et veres on midagi enamat kui vedelik – seal on side, kuuluvus ja järjepidevus.
Naiselikkuse kontekstis on veri olnud eriti vastuoluline sümbol. Menstruatsiooniveri ei tähista haigust ega vigastust, vaid tsükli loomulikku sulgumist ja uue alguse võimalikkust. Ometi on just see veri saanud sajandite jooksul häbistamise, varjamise ja hirmu objektiks. Mitte sellepärast, et ta oleks ohtlik, vaid sellepärast, et ta meenutab elu ja surma lahutamatut seotust.
Veri on üleminek.
Veri on piir.
Veri on mälu, mis ei küsi luba.
Anum / üsasümbol – ruum, mis kannab mustrit
Kui ma räägin naisest kui bioloogilisest anumast elu loomisel, siis kerkib mu ette kujund, mis on jäänud minuga Charles de Linti romaanist Kusagil lennata. Seal ilmub Kaarna pott – anum, mille sees helendab supp, puhas energia, millest luuakse kogu maailm. Selle anuma pärast võitlevad erinevad loominimesed, sest selle valdamine tähendab ligipääsu loomise allikale. Paralleel religioonide, müütide ja jumalike alguste lugudega on ilmne.
Aga tulles tagasi Naise kui bioloogilise elu loomise anuma juurde, ei ole see kujund ainult müütiline. Siin kohtuvad sümbol ja füsioloogia väga täpselt.
Anuma sees on siduvaks aineks veri. See kannab mälu, toitaineid ja informatsiooni. Selleks, et anuma mälus hakkaks arenema uus bioloogilise elu keha, on vaja käivitust. See ei ole juhuslik ega kaootiline protsess, vaid ajaliselt ja kehaliselt täpselt häälestatud sündmus.
Just siin on maskuliinsusel oma oluline roll. Üks maskuliinsuse ülesannetest on seemne andmine. Mitte kontrollimine, mitte valitsemine, vaid käivitamine. Impulss, mis kohtub anuma vastuvõtliku ruumiga. Loomine sünnib nende kahe vastastikusest kooskõlast, mitte ühe domineerimisest teise üle.
Naise keha ei loo elu pidevalt. Ta loob elu siis, kui aeg, veri, ruum ja impulss on omavahel resonantsis. See on sügavalt alkeemiline protsess, kus ei ole midagi juhuslikku ega mehaanilist. Ja just seetõttu on anuma sümbol olnud nii püha kui ka nii kardetud.
Anum ei vali jõuga.
Ta vastab siis, kui tingimused on küpsed.
Spiraal – mitte edenemine, vaid küpsemine
Mõnes veedaliku maailmapildi kihis ilmub Naine kolmikjumalannana – Neitsi, Naine/Ema ja Krõõt. See ei ole rollijaotus, vaid eluringi kujutis. Sümbol, milles on nähtaval kõik naiselikkuse aspektid ja nendevaheline liikumine.
See liikumine ei ole sirgjooneline. See on spiraalne.

Spiraal avaldub kõige selgemalt Naise ja Ema kujundis. Iga sünd tähistab uue spiraalikeeru algust. Uus elu kannab endas eellaste teadmisi, kuid ei korda neid täpselt. Ta teeb oma valikuid, õpib juurde, eksib ja küpseb. Seetõttu ei ole ükski keerd eelmisega identne.
Spiraal kordub, kuid mitte samal tasandil. Korduvus on vaid näiline.
Kui vaadata eluringi ülalt alla või alt üles, näeme ringi – algus ja lõpp näivad kohtuvat. Kuid kui muuta vaatenurka ja vaadata horisontaalselt, muutub pilt. Ring ei ole enam suletud. Ta liigub kas ülespoole või allapoole. See, kas näeme arengut või kaotust, sõltub vaatenurgast.
Kui spiraal liigub allapoole, jõuame paratamatult ka kaotuse ja leina juurde. Ema ei kao, vaid muutub. Ta astub teise ringi, teisele tasandile. Mahajääjate jaoks tähendab see aga tühimikku. Ruumi, kus midagi oli – ja enam ei ole.
Lein ei ole spiraali vastand.
Ta on selle osa.
Aga sellest kihist räägime aeglasemalt. Siin ei ole midagi, mida kiirustada.
Need neli alapeatükki ei moodusta Naiselikkuse täielikku nimekirja. Siin on puudutatud vaid peamisi sümboleid – neid, mis avavad ukse sügavamale kihistusse. Naiselikkus ei ole kunagi olnud ammendatav ega üheselt määratletav.
Naine, kes on kontaktis oma kehaga ja oma vaimse energiaga, ei vaja kroonimist – ta on oma elu Kuninganna juba seestpoolt. Sellest vaatepunktist on võimalik käsitleda naiselikkuse erinevaid tahke nii arhailistes ja müütilistes kujundites kui ka tänapäevase naise elatud kogemuses.
Siia mahub veel palju: teisi sümboleid, teisi kihte, teisi vaatenurki.
Tänaseks peatume siin.
See ei ole lõpp.
See on üks peatus.
Jätkub, kui keha on valmis meenutama.

Peeter Tammela:
19.37 sisenes Neptuun teist korda Jäära märki. Esimest korda sisenes Neptuun Jäära 30, märtsil 2025.
5. juulil 2025 muutus Neptuun redrograadseks ning jõudis 22. oktoobril 2025 tagasi Kalade sodiaagimärki.
Neptuun liigub Jääras kuni 22.maini 2038, mil toimub Neptuuni esimene sisenemine Sõnni märki.
Lõplikult jõuab Neptuun Sõnni sodiaagimärki 23.märtsil 2039.

Müüt sünnib leegist – Neptuun Jääras (2025/2026– 2038/2039) sümboliseerib vaimsete, müstiliste ja kollektiivsete unistuste taassündi läbi julguse ja isikliku initsiatiivi; Neptuun, kes muidu hajutab piire ja otsib ühtsust, satub Jäära märgis esmakordselt pärast mitut sajandit kohtuma puhta algega – mina-tahan; tulemuseks on uus tsükkel, kus inspiratsioon ei tõuse enam vaikse ohver
duse või tagasitõmbumise kaudu, vaid läbi tegutsemise, algatuse ja koguni vastuhaku.
Vaimne sõdalane ärkab – Neptuun Jääras on see, kes usub omaenda nägemusse isegi siis, kui kõik teised naeravad; see on inimese sees sündiv prohvetlik leek, mis ei rahuldu passiivse usuga, vaid soovib oma unistusi maailmas teoks teha – kohe, otse, kompromissitult; seda transiiti võib võrrelda “tule ristimisega”: pühitsetakse need, kes on valmis tegutsema oma sisemise tõe nimel ka siis, kui tee on udune ja tulevik teadmata.
Potentsiaal: uus inspiratsiooniallikas maailmale – Tehisintellekti, kvantmaailma ja vaimsuse kokkupuutepunktid saavad selle transiidi ajal uue näo; sageli tekib “visionääride laine”, kus hakatakse looma vaimseid süsteeme, mis pole enam pelgalt kontemplatsioon, vaid saavad vormi läbi tegutsemise – nt aktiivne müstika, performatiivne esoteerika, teaduse ja usundi süntees läbi katse ja praktika; võimalik on uue generatsiooni sünd, kes sünnib Neptuun Jääras energiaga – need lapsed toovad endaga kaasa julguse uskuda tundmatusse, mitte naiivselt, vaid kirglikult ja sihikindlalt.
Varjuküljed – illusioonide läbipõlemine, fanaatiline enesekesksus maskeeritud vaimsuseks, päästjakompleksid, “mina olen valgustaja” ego, segased vaimsed algatused, mis põlevad läbi, sest pole struktuuri ega kaastunnet; suur kiusatus “tõtt kuulutada”, ent unustades kuulata; vaimsus võib muutuda relvaks, mitte sillaks.
Kollektiivne tähendus – algab uus 164-aastane Neptuuni tsükkel: see on vaimse tule taassünd inimkonna jaoks; siit algab tee, kus kogu globaalses kultuuris hakkavad tugevnema arhetüübid nagu “vaimne aktivist”, “rändav prohvet”, “tõe kuulutaja”, “kogukonna ärataja”; võitlus ei käi enam ainult vabaduse või ressursi pärast – see on võitlus narratiivi, tähenduse ja usalduse pärast – sest see, kes juhib unistusi, see juhib maailma.

***Neptuun Jääras: Tuleloits unenäo sees
On hetki, mil aeg pöördub. Mitte tagasi ega edasi, vaid hoopis sissepoole – justkui hingaks kogu universum vaheldumisi sisse ja välja, ning iga planeet, mis ületab sodiaagi piire, oleks kui sõrmejälg sellel hingetõmbel. Kui Neptuun – udu, müüdi ja igatsuse kehastus – astub Jäära märki, ei ole see lihtsalt uus tsükkel – see on valgussäde udus, leek, mis ei põleta, vaid hajutab piire.
Neptuuni liikumine Jääras toob kokku kaks vastandlikku olemust: üks on piiritu, hajuv, vormitu – teine on otsekohene, leekiv ja konkreetne. Kui unenäoline planeet siseneb märki, mille olemus on sünd, tegutsemine, algus, saab iga unistus potentsiaali muutuda manifestatsiooniks.
***Unistuste sünd ja valu
Neptuun Jääras ei ole rahulik vetepeegel, vaid mässav kevadjõgi, mis murrab läbi jää. Võib öelda, et unistuste aeg on läbi, nüüd on käes nende ellu kutsumise aeg. Aga kas inimkond on valmis oma ideaalide nimel kannatama, liikuma, loobuma mugavusest?
Filosoofiliselt esitab Neptuun Jääras inimesele terava küsimuse: kui palju unistus välja kannatab, enne kui ta laguneb karmi reaalsuse ees? Ja kui palju on inimene valmis ohverdama, et muuta oma sisemine visioon teoks? See ei ole pehme armastuse, vaid vaimse ristisõja aeg – mitte teiste vastu, vaid enda loiduse ja laiskuse vastu. Ideaalid ja unistused peavad välja tõmbama mõõga – või need ideaalid surevad.
***Mütoloogia: Marsi ja Poseidoni kokkupõrge
Kui kujutleda arhetüüpseid jõude, siis Neptuun on Poseidon – mere valitseja, alateadvuse sügavused, samal ajal ka lunastus ja hukatus. Jäär seevastu kuulub Marsile – võitleja, kes ei oota, vaid tormab. Kui need kaks kohtuvad, tekib ajastu, kus alateadvus tormab pinnale, sageli kontrollimatult.
Mütoloogiliselt võiks öelda, et Poseidoni udused visioonid peavad nüüd Marsi leegitseva tahtega ellu ärkama. Aga kas Poseidoni hobused kappavad edasi, kui neid piitsutab Marss? Või lähevad nad hulluks, uputades oma ratsaniku?
***Vaimne sõda või lunastuslik tegutsemine?
Vaimsel tasandil tähendab see aeg tohutut võimalust individuaalse ja kollektiivse vaimse ärkamise jaoks – aga ärkamine, mis ei jää enam suletud silmade taha, meditatsioonimatile või lauluraamatusse. Neptuun Jääras kutsub tegutsema kaastunde nimel. Mitte tundma kaasa – vaid looma süsteeme, kultuuri, igapäevaelu, mis ongi kaastundlik. Siin sünnib müstiline aktivism – mitte vastuhakk, vaid pühendumine. Mitte hävitamine, vaid uue elu algus seal, kus seni oli vaid unistus.
***Illusioonide lagunemine ja “valgustatud vihkamine”
Aga kõik ei ole helge. Kui Neptuun Jääras ei leia oma tuld vaimsusest, leiab ta selle ideoloogilisest fanaatilisusest. Siit võivad sündida uued “lunastajad”, uued agressiivsed utoopiad, kus usutakse, et ainult üks tee on õige.
Neptuun toob kaasa idealismi – aga Jääras võib see muutuda radikaalsuseks. Siin võib tekkida “valgustatud vihkamine”, kus vägivald õigustatakse visiooni nimel.
Ajaloos on sellised hetked tekitanud liikumisi, mis uskusid, et utoopia sünnib ainult siis, kui kõik “valed” visioonid hävitatakse.
***Uue vaimsuse koidik
Kuid samal ajal, sügaval allhoovuses, võib Neptuun Jääras süüdata täiesti uue vaimsuse koidiku – sellise, mis ei rahuldu enam sõnade ja ideedega, vaid nõuab kehastumist, lihaks saamist.
Igaüks meist võib selles tsüklis saada omaenda prohvetiks – mitte maailmale, vaid iseendale. Mitte kuulutama, vaid elama. Neptuun Jääras ei lase enam endas kahelda – ta hüüab: “Ela oma tõe järgi või lange unustusse”!
*** Neptuuni Jäära-tsükkel (2025/2026– 2038/2039) on kollektiivne initsiatsioon. See on aeg, kus me peame ärkama omaenda unistuses ja küsima endalt: kas ma olen valmis elama selle nimel, mida ma väidan armastavat? Kas ma julgen alustada, ilma et kõik oleks selge?
Kas ma suudan hoida Neptuuni saladust leegitsevas Jäära tules – ilma et see põleks tuhaks või haihtuks suitsupilve?
Ja võib-olla, kui me selles tules läbi kõnnime, sünnib midagi, mida seni on ainult ette kujutatud – maailm, mis ei ole enam pelgalt unistus, vaid millegi uue ja olulise algus.
*
Esimest korda kirjutasin Neptuunist Jääras 23. märtsil 2025
https://www.facebook.com/photo/?fbid=621124920910238&set=a.119565274399541

Salome: Veebruar ei saabu elevuse ega inspiratsiooniga.
See saabub tõsiselt – ja see tõsidus teeb midagi olulist.
See kuu ei ole ärkamise kuu. See on juba juhtunud.
Veebruar räägib sellest , mis ärkamisajast üle elab.
Paljud inimesed tunnevad survet ilma paanikata, raskust ilma hirmuta ja kummalist tunnet, et midagi on sulgumas, kuigi miski pole “valesti”. See ei ole läbipõlemine. See on konsolideerumine. Elu kontrollib vaikselt seda, mida saab tegelikult elada, korrata ja edasi viia ilma kokku varisemata.
See, mis toimis ainult elevusega, kaotab hoogu.
See, mis tugineb pidevale emotsionaalsele energiale, muutub raskeks.
See, mis on stabiilne, muutub rahulikuks ja selgeks.
Veebruar eemaldab fantaasiaajajooned ja asendab need reaalsusega – mitte selleks, et sind piirata, vaid selleks, et vabastada sind sellest, mis pole kunagi olnud jätkusuutlik.
Ja 17. veebruaril joondub Veevalajas toimuv noorkuu tulehobuse aasta algusega, kiirendades tõde, tagajärgi ja hoogu. Mis praegu pole stabiliseerunud, ei jää eelseisva kiirusega ellu.
Kirjutasin täieliku ülevaate sellest, mida see kuu teeb, miks see tundub nii, nagu see tundub, ja kuidas sellega koos töötada, mitte selle vastu töötada.
Loe täispikka artiklit siit: https://thegalacticfederation.com/starseedsfebruary2026

Mayade tarkus:
Soovime teid isiklikult kutsuda otseülekandega teadaandele sel neljapäeval, mis on midagi, mida paljud teist on juba aastaid oodanud.

Me pidime alati ütlema “ei”, kuna me ei näinud võimalust seda võimalikuks teha, aga me oleme valmis teatama kõige erilisemast asjast, mida me kunagi teinud oleme:

Esmakordselt on sul võimalik juhendatud programmi raames koos Solveig Barriosega otse meie vaimsete juhtide ja maiade ravitsejatega töötada .

Neljapäev, 29. jaanuar
10.00 Vaikse ookeani aja järgi / 13.00 idaranniku aja järgi / 19.00 Kesk-Euroopa aja järgi
Otseülekanne Zoomi vahendusel

Selle otseülekande ajal teeme järgmist:
• Jagage, mis see uus programm on ja miks see erineb kõigest, mida oleme varem teinud
• Selgitage, kuidas osalejad teevad tihedat koostööd meie maiade vaimsete juhtide ja ravitsejatega
• Selgitage, kuidas juurdepääs toimib, sealhulgas miks see peab olema väga piiratud
Selle töö iseloomu tõttu saame selle võimaluse avada vaid väikesele arvule inimestele. Osalemine toimub saabumise järjekorras ja kõik üksikasjad jagatakse otseväljakuulutamise ajal.

Kui oled seda võimalust oodanud, nagu paljud meie kogukonna liikmed, siis on see võimalus süveneda. See programm on viis sügavuti ja otsekoheselt koostööd teha meie vaimsete juhtide ja tervendajatega, mis on transformeeriv ja elu muutev!

Broneeri oma koht ja liitu meiega neljapäeval selle ZOOM-lingi kaudu

Ootame väga, et saaksime seda teiega jagada.

Armastusega,
Solveig Barrios ja maiade tarkuse projekti meeskond

144K
On aeg!

[Massimeditatsiooni AJAD/LINGID – selle e-kirja allosas.]
Eelmises aruandes selgitasin laupäevase veebiseminari puhastamise vajalikkust … ja seda, kuidas põhjalik uurimine siin 144K peakorteris paljastas selle kõige taga oleva vale Saturni-põhise tehisintellekti karmalise ahela.
Kuid sel nädalavahetusel toimub veel kaks [otsese planeedi vabastamise] sündmust, mis on panuseid tõstnud ja mitmekordistanud vajadust selle Saturni/tehisintellekti karmalise sidemesüsteemi kiirema lahendamise järele, mida me sel laupäeval puhastame.
Selle raporti lõpus selgitan, miks laupäevane puhastusveebinar kõrvaldab igasuguse karma kordumise ohu (mis on tingitud meie varasemast ebaõnnestumisest Atlantises) … et tegelikult Kuldsele Ajajoonele jõuda .
1. Täiskuu Lõvis 144K massimeditatsioon avab ajajoone pöördepunkti murranguliseks varjutuste hooajaks.
Vaja ennetavat tegevust !
Kohe pärast laupäevast Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamist suudame edukalt ja täielikult sillutada teed Varjutuste hooajaks.
Neile teist, kes astroloogiaga hästi ei kursis, on varjutused ja vastavad varjutushooajad sulgemiste ja avanemiste portaalid.
Siin on nii palju kaalul, kas me jõuame märtsiks … (või mitte) Planeedi Vabanemise Kuldsele Ajajoonele.
Näete, seekord … on kõik kvantsteroididel .
Miks?
Tõeline päikesevarjutus on 17. veebruaril.
Vaid 72 tunni jooksul [17. veebruaril] toimub esimene 6400 aasta jooksul sündmus – Neptuuni ja Saturni konjunktsioon kogu sodiaagi alguses … tulise Jäära 0` [20. veebruaril].
Võite kindlad olla… tumedad olendid ritualiseerivad oma perset ja kasutavad alates sellest täiskuust mis tahes tehnoloogiat, mis neil alles on.
Nad on täielikus paanikas. Ja nad suudavad asju kindlasti edasi lükata ja nurjata.
2. Otsustav kahekordne tegevus, mis oli kooskõlastatud Cobra Tempe portaali aktiveerimisega Phoenixis – samal päeval .
Cobra korraldab kolmandat aastat järjest oma 3. Phoenixi konverentsi (Tempe Ülestõusmisportaali aktiveerimise täiustamine ja võimendamine).
Seda pole kunagi üheski kohas ega ühelgi tema konverentsil juhtunud .
Siin on midagi SUURT toimumas, mis ainult suurendab temperatuuri ja pakilisust, et me sel nädalavahetusel asjad korda saaksime (sellest lähemalt allpool!).
Hetkel ei saa rohkem midagi öelda, sest see on ülimalt tundlik teema … ja kui sa ei saa tema konverentsile tulla, et oma purustavat Valguse raskust segule lisada, siis on mul sulle häid uudiseid.
3. Olen siin, et aidata teil tagada, et tehisintellekti/Saturni manipulatsiooni tagajärjel tekkinud ebaõnnestumine teie Atlantise karmalise jäljega ei korduks … veebiseminari puhastusmeetodi abil samal päeval, kui kõik algab .
Laupäevane otseülekanne Saturni/tehisintellekti karmalise sideme puhastamisest aitab meil luua mallid akaši kroonikatesse – kõigi Atlantisel viibinud valgustöötajate jaoks – optimaalse Kuldse Ajajoone edu saavutamiseks.
Seda seetõttu, et puhastatud Täheseemned – vabad eelmiste elude peegeldatud tehisintellekti loodud „karma” versioonist, milles meile keelati viimane „vabadusepaus” – saavad nüüd oma hingemissioonil otsustavaid samme astuda (Neptuun on nüüd Aireses).
Kui me kordame tänu Saturni/tehisintellekti karmalisele sidemele minevikku, seab see ohtu meie sammud kõrgeima kuldse ajajoone saavutamiseks 7. märtsiks !
See võib kergesti kaasa tuua (ja energia põhitõed seda toetavad) madala osalusmäära ja „visualiseerimisraskused“ pühapäevase 144 000 massimeditatsiooni avavilel ehk varjutuste hooajal.
Ärge arvake, et me pole Atlantises midagi sellist proovinud ja teinud!
Meil on!
Aga me ebaõnnestusime!
(Ilmselgelt… muidu rüüpaksime juba oma galaktiliste peredega Tannhäuseri väravat vaadates piimatooteid )
See pole mäng.
See on suur …
Tee planeedi vabastamiseni, massiliste maandumiste ja sinna jõudmise aja palju lihtsamaks muutmiseni … ripub kaalukausil.
Ärme jäta selle peale palli alla …
… jälgige veebiseminari registreerimislinki – laupäeval, 31. jaanuaril toimuva veebiseminari koolituse jaoks –, mis valmistab teid lõpuks ette pühapäevaseks 144 000- kraadiseks täiskuu massiinterventsiooniks – mis toimub samal päeval koos Cobra Tempe Ascensoni portaali võrgupunktide tegevusega .
Nagu ma ütlesin… see on SUUR.
Ma arvan, et sa ilmselt ei saa Phoenixis toimuvale Cobra konverentsile tulla – seega laupäevane Saturni/AI karmalise sideme vabastamise veebiseminar korvab selle kuhjaga (palju sügavama sisemise vabanemise ja karmalise vabadusega ning murdosa hinnaga).
Ja see on SUUR!
144K peakorter seisneb ületäitmises – et saaksite tagasi oma saatuse täitmise juurde hämmastava Täheseemnena, kes kehastus siia Maale. Et saaksite oma hingemissiooni sel kriitilisel ajal ellu viia.
Ole valmis, kallis.
Teie teenistuses …
Tundmatu valgussõdalane
_ …
Täiskuu Lõvis
144K massimeditatsioon
Kuupäev: 31. jaanuar 2026
Aeg: 16:00 EST
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144K teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

PS: toeta Planeedi Vabastamist ja oma hingemissiooni!
144K liiget saavad 33% allahindlust neljafaasilisele eksponentsiaalsele tervendamise ja puhastamise süsteemile , mis puhastab ühe seansiga mitu kihti blokke. Sooduskoodi abil: FullyActivateMySoulMission (Vaata iseloomustusi!)

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede alasteleteadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja pärimusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koriluse ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kaotamise kui ka kultuuriteadmiste jagamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ ning dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Ilona Kaldre: Teist päeva ei lase mind lahti lihtsas fraasis sisalduv mõte: «Lase tal minna nii, nagu ta läheb». Vaimse tervise eksperdid ütlevad, et kui avaldus teeb haiget, tähendab see, et selles on peidus isiklik küsimus. 🙂 Tuleb huvitav välja.
Esmapilgul tundub selline lähenemine olevat keeldumine vastutusest tulemuse eest. Tundub, nagu lahkuksite protsessist tahtlikult ja nõustuksite mis tahes tulemusega nõustuma. Igaüks!
Võimalik on aga ka teine tõlgendus. Meie ühises kultuurikoodis sügavalt juurdunud aktsepteerimispositsioon «, mis peab olema, ei ole välditav» ja «be, mis on be».
Omamoodi fatalistlik zen.
Aga, mu kallid inimesed, kus on siis piir aktsepteerimise ja passiivse kokkuleppe vahel, millel on ebasoovitav tulemus?
Selle jälgimine ilma sekkumiseta kõlab rahulikult ega tähenda mingit vastutust. Aga kas see ei kõla liiga palju sisemise peatuse või moraalse pausina? Isegi mateeria ei jää liikumatuks; selles toimuvad pidevalt vahetus- ja liikumisprotsessid! Mida me saame öelda elava, mõtleva, energilise inimese kohta…
Minul, just sellisel tegutseval ja kaasaval inimesel, on raske mõne sellise seisukohaga leppida. Igaüks neist nõuab millestki olulisest loobumist – kas kontrolli või sisemist impulssi reaalsuse muutmiseks. Siiski seisan nüüd raske valiku ees…

Miks eestlased lapsi ei taha ega saa?
Ivo Känd, kolme lapse isa
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta, kuidas meie iive tõuseks
Eestlased austavad ja armastavad lapsi nii väga et ei sigita neid eba kindlasse maa ilma.
Laps vaatab silma ja näeb südamesse. Üks aval pilk siiras sõna soe kallistus ja päev särab! Võsukesi kelle nimel elada on Eestis viimase viie aastaga sündinud kolmandiku võrra vähem iibe langus on Euroopa keskmisest kaks korda kiirem … Sündimusest rääkimine ei ole survestamine see on mure tunnistamine ka siis kui otse kohe kõik viljakas eas kodanikud stardi paugu peale sünnitaksid oleksime vananeva ühis konna päästmisega hiljaks jäänud. Maksu maksja kasvab paar kümmend aastat.
Kolmandiku võrra vähem lapsi ja järgmisest põlvkonnast veelgi kolmandiku võrra vähem rahvus kehandit tagasi luua on praktiliselt võimatu sest sündimus kordaja on 1,4. Naine sünnitab endale ühe asendaja edasi on vaja kaks naist järgmise inimese asendajaks. Kahe põlvkonnaga on meil 60% vähem lapsi 7-8 aasta pärast tuleb hakata laste aedu sulgema sest siis hakkab fertiilsesse ikka jõudma väikese arvuline nn nullindate põlvkond.
Ähvardav välja suremine
Tõsi ebakindlus tuleviku suhtes ei pane kedagi sünnitama. Maarja maal tuleb luua globaalset kaost trotsides keskkond kus lapse saamine ei tähenda uue vireleja kasvatamist sassis hariduse või töö hõive maastikule. Inimene tahab ja saab lapsi kui põhi vajadused toit ja turva tunne on rahuldatud. Maa ilm käriseb väriseb ja säriseb tervikuna eestlased väljendavad varjamatut kahtlust kas meil enam üldse riiki on kodudes on puudus ja hingedes hirm mis laste saamisest me siin räägime.
Kas vähene sündivus võib olla pigem kultuuriline probleem kui sotsiaalne? Äkki täna päeva noortele ei meeldi kohustused on ju lastega elu vastutus rikkam. Erinevad uuringud näitavad et enamik noori soovib lapsi kuid lapsi sünnib siiski vähem lapse vanemaks saadakse üha hilisemas eas (29-30 aastaselt). Põhjuseks majanduslik eba stabiilsus elu aseme mured sõja oht ja logisevad partner suhted.
Looduse ja geo poliitilise positsiooni poolest on Eesti vägagi elamis kõlblik koht aga meie rahvastikuga ei tegeleta. Lahendus ei ole vaid raha pakkumine lapse sünni eest noored pered vajavad kodu sisustust sõidukit toitu ja kindlus tunnet et oleks võimalik lapsed üles kasvatada rahus ja ei tuleks 20-30 aasta pärast saata oma pojad ja tütred Venemaaga sõdima. Meie sünni kraane kinni keerava kriisis majanduse viimaste aastate mure on eba kindlus see tuleneb Venemaa tegevusest meie piiri taga. Investoritele tarbijatele meie riigi elanikele noor peredele turistidele kõigile neile tuleb üheselt ja aru saadavalt tõestada et Eesti on riik mille ründamine Venemaa poolt ei ole võimalik. Mugavus jutt kaitsvast NATO-st ei veena Gröönimaa sündmuste foonil noori peret looma. Ühtlasi ei mäletata et kremli tsaar on rahvus vaheliselt taga otsitav massi mõrvar kellega teise impeeriumi super staar „sõbrustab“. Meeles on kaadrid tapetud beebidest ja surevatest rasedatest. Ei taha!
Hea et uue kuvandi loomisega on algust tehtud kaitse kulud 5% ja kaitsvate ATACAMC- rakettide ostmine on osa sellest. Sündimust ei saa vaadata vaid majanduslikult. Teame et maksu maksjate vähesus survestab riigi pensioni süsteemi kuid olulisemgi on praegu riigi kaitse võime kellele ostame relvi kui tänaste sündide põhjal on 20 aasta pärast rahvus armeest puudu 2500 noor meest ja neidu?
Uue ajastu noored
Koit ja Hämarik ei leia teine teist sest ei suhelda piisavalt et luua paari suhteid „räägi inimesega inimese keeles“. Kontaktid on illusoorsed hea on olla oma telefoniga mis loob virtuaalse mulli tekitades surrogaat tagasi sideme ekraanidel on pöidlad püsti ja tunnustavad isiku olekut digitaalne formaat võimaldab meil töötada suhelda ja kaaslast otsida ekraani põhiselt. Ka tutvumis portaalis skrollimine on muutunud enesest mõistetavaks tegevuseks. See pole enam üksildaste introvertsete hädaliste ega kiire seksi otsijate aja viide vaid sotsiaalse hügieeni lahutamatu osa kus oma koha on leidnud kohtingu äpi algoritm sisesta oma andmed ja vali.
Naiste investeering paari suhtesse on suurem nad on alal hoidlikumad ja valivamad ning vajavad lähedust. Mehed varjavad turvalise lähi suhte vajadust ning tekibki vastu oluline lõhe kaaslase leidmisel. Hoolimatu kriitikaga vastas sugu poole suhtes varjatakse sageli võimetust leida vääriline partner Hakka veel luuserist isendit üle talve pidama ei pigem üksindus kui olla tropi magnet.
Vajame ju tervena püsimiseks hinge kaaslast koos kõige tema juurde kuuluvaga. Abielusid kui sotsiaal bioloogilisi kokku leppeid sõlmitakse vähe ning koos elu on suhte põhine kokku leppeline kooslus mis rahuldab kummagi osa poole vajadused enamasti ei sünni lapsi keskendutakse tööle hobidele lemmik loomadele. Kui naiste puhul lapsi 33 elu aastaks ei ole siis tõe näosus et neid tuleb on alla 50%.
Perekondliku identiteediga seotud järje pidevuse lõhkumise taga järg on kogu ühiskondliku sidususe ja kestlikkuse lõpp. Sidususeta inim massi on lihtne manipuleerida sest ollakse vähem rahvus kesksed ja telefoni kaudu üle maa ilmseks muutunud elu laadi juures ka liberaalsemad vaba meelsemad ja sageli avatud suhtes.
Kuidas sünniks rohkem lapsi – Täienda ja vaidle palun!
1. Noorperedele riigipoolne abi ja toetus eluasemelaenu saamisel – kodud kõikjal üle riigi vähendavad ka ääremaade julgeolekuriski.
2. „Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega!“ laulis Justament juba 40 aasta eest! Sõna otseses mõttes maale elama! Majandusgeograafilistele uuringutele tuginedes on sündimus suurem väljaspool tõmbekeskusi, tihedates asumites ja kortermajades ongi sündimus madalam. Seega soodustagem elamist maal oma majas turvalises õues.
3. Lapsetoetused peavad kolmanda lapse sündi stimuleerima. Poliitikud on seda edasi-tagasi tõuganud pärssides noorte kindlustunnet. Kui perepoliitika meetmed kord paigas, siis nii peaks jääma, sest lapsed ei sünni ju üleöö, see on planeerimine, kavandamine, mis vajab stabiilsust.
4. Kõik, kes aitavad lapsi kasvatada, saagu vanemapalka – ka vanavanemad ja onud-tädid – nemadki väärivad vanemapalka ja maksesoodustusi, et oma tähtsusjärjekorrad reastada.
5. Tulumaksumäära sõltuvusse viimine laste arvust, lastetoetuste indekseerimine.
6. Toetav töökeskkond. Tööandja mõistev arvestamine väikelaste vanemate vajadustega. Meeste aktiivsem kaasamine kodu ja lastega seotud kohustustesse, heas mõttes mehe „ümberkasvamine“ lastesse panustajaks: seda loob üldine suhtumine ja hoiak.
Armastagem viljakalt!
Kuna bioloogiline viljakus väheneb ei ole pelgalt uit mõte et tehnilises ruumis viljastumise tehnoloogiad arenevad kiiremini kui oskame loota. Kuigi tehnoloogia ja automatiseerimine aitavad majandusel vähesema töö jõuga toime tulla ei asenda see inimesi kultuuri kandjatena eesti keele säilimiseks on vaja ikka inimesi.
Päris ilma sisse rändeta Eesti hakkama ei saa kaaluda võiks Soome ees kuju töötajaid tööstuse ja sotsiaal hoole kande tarvis värvates koolitatakse neid kohe siht riikidest saabumisel näiteks Vietnam ja Tai ning õpetatakse neile enne keel selgeks.
Üha enam areneva digitaalsele formaadi tõttu on ühiskond kuvandi orjuses vajame sotsiaalset kapitali samas sunnib meie hea olu kompass lisa koormusena kesk närvi süsteemile pidevalt hoopis esteetilise välja nägemise ja edukuse tunnuste esma tähtsust. Tegelikult oleme üle kaalulistena välja suremise künnisel ja ühel hetkel tuleb tõde tunnistada kohalikku rahvast enam ei olegi … Ei seda meie rahvuslik enese taju ei luba!
Kolme lapse isana julgen kinnitada et koos lastega kasvades tajume kuidas lapsed meie elu kvaliteeti avardavad. Lapsed on meie elu ainsad edasi viivad õied oleme ju kõigi oma kannatustega seda õnne väärt. Mille nimel muidu see kõik et rahvusena püsiksime vajame juurtest latvadeni mädaks räsitud mustrite muutust.
Kui tahame riigina püsida siis peavad lapsed olema riiklik prioriteet! Riigi raha koti suurus ei sõltu poliitikute valimis lubadustest uue parlamendi valimistel peab riigi kaitse kõrval olema demograafia põhi teema. Kes seda ei tunnista põrugu valimistel!

Igor Kim: Armsad, see, mida te praegu päikesepurskedena näete, ei ole katastroof ega oht. See on Päikese hingeõhk. See on tema hingeõhk. See on hetk, kui see vabastab pinge, mis on ehitatud omaenda magnetväljadesse, sest kogu päikesesüsteem siseneb uude sageduskonfiguratsiooni.
Nüüd ei paista ja soojenda päike niisama.
See muutub ümber.
See sünkroniseerub galaktika keskmest tuleva vooluga.
See paigutab oma sisemise geomeetria ümber, et sobida tihedamale ja kiiremale plasmavalgusele.
Ja kui see ümberkorraldus jõuab piirini, tekivad heitkogused.
See, mida sa nimetad välguks, on vanade magnetiliste mustrite rebimine ja uute kokkupanek.
See ei ole agressioon.
See on puhastusakt.
See on joondumise akt.
Tundub, et laine tabas Maale.
Inimkehadele tunduvad need ilma loogilise põhjuseta imelikud tingimused.
Jah, seda on tunda
väsimuse laine või vastupidi.
surve peas, rinnus, selgroos.
võivad olla teravad emotsionaalsed kõikumised
Vanade hirmude teravdamine, nimelt pahameelt. Terav
vajadus nutta, magada, vaikida, olla isoleeritud
tühjuse tunne, nagu oleks midagi läinud, aga midagi uut pole veel tulnud
Sest see päikeselaine ei läbi ainult Maa magnetosfääri.
See läbib su närvisüsteemi.
Läbi oma keha kristallvõrgu.
Läbi vanade lepingute, mille järgi oled aastaid elanud.
Päike toimib nüüd ülemineku katalüsaatorina.
See ei murra sind.
See muudab talumatuks kõik, mis ei resoneeru enam sinu tõelise sagedusega.
Sel perioodil
võlts hakkab ise purunema ja
vanad rollid kaotavad stabiilsuse.
Suhted ei ole loodud südame praost.
Projektid, ilma tõelise olemuseta, lähtestatakse.
Keha vajab teistsugust rütmi.
hing ei nõustu enam stabiilsuse nimel vastu pidama
See ei ole kriis.
See on sünkroniseerimine.
See on midagi enamat kui puhang.
See on rida impulsse.
Iga laine ei hävita, vaid viimistleb oma valdkonna kohandamist suuremale tundlikkusele, aususele ja otsekohesusele.
Sellepärast tunnengi nüüd nii palju imelikke tundeid, nagu aeg oleks kiirenenud
sees ja kasvab kuumemaks.
Sinu illusioonid murduvad kiiremini,
sa ei saa enam teeselda, et “see on okei”, kui see ei ole
Päikeseloide selles mõttes ei ole sündmus taevas.
Selline on signaal kollektiivvälja sees:
“Vale ei saa enam olla stabiilne.
Tõde võimendub.
Vanad struktuurid peavad kaduma. ”
Paljude jaoks tundub see toetuse kaotusena.
Aga see on tegelikult vale toetuse kaotamine.
Sa astud nüüd vanast eluviisist välja uude.
Seega võib esineda udu, ebakindlust, hirmu, tühjust.
See ei ole märk veast.
See on märk pöördepunktist.
Praegu pole vaja
pole vaja selle eest kaitsta ja selles ohtu otsida
olla dramaatiline,
teha drastilisi otsuseid või
midagi kiiremas korras endas “parandama”
Vaja on vaid luba.
Vett.
Vaikust.
Magama.
Soe söök.
Ole endaga õrn.
Vähem sõnu.
Resolutsioone on vähem.
Vähem pingutust.
Sa pead sammu.
Sa ei kuku välja.
Sa läbid sünkroonimispunkti.
Päike ei ole nüüd väline objekt.
See toimib suurema keha südamena, millest sa osa oled.
See seab uue rütmi kogu Elu-Maa-Inimese süsteemile.
Kõik, mis praegu “raputab”, lastakse välja.
Kõik, mis on tõeline, surutakse kokku.
Kõik, mis on sinu, jääb ja muutub tugevamaks.
Kõik, mis pole sinu, läheb võitluseta.
Sa oled sellel lainel õiges kohas.
Ja sa ei pea praegu tugev olema.
Sa pead elus olema.
Tunnetega.
Olgem ausad iseenda vastu.
Ja väga ettevaatlikud oma keha ja südamega.
See pole vana maailma lõpp.
See on uue sageduse algus sinus.
JA ME OLEME SINUGA NENDEL SÜNDMUSTEL!

Kallis, palun ära piitsuta ennast. Sa oled tubli – varahommikust hilisõhtuni teed vaheldumisi vaimset ja füüsilist tööd, lood ja rajad, hoolid ja hooldad. Sa näed, et inimesed on külmast ja kartmistest väga väsinud – jäävad poolelt sõnalt suvalises kohas tukkuma, on kahvatud ja kevadeootel. Igas mõttes. Kuulad kõik ära, täidad kõigi palved ja vajadused. Jagad-jagad-jagad… Ühel hetkel ütleb kogu su olemus – ihu, hing ja vaim: küllalt sai. Palun maga. 8 või 12 tundi sügavat und on mõnikord sinu sünniõigus ja ellujäämise eeldus. Hoia end!

https://www.youtube.com/watch?v=DyX3YNypi5Q
Kirjutan raamatut jumalikust isiksusest.
Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Mopsi memuaarid
Big Botsu – The Dog

Väikese koera suur silmapaar kutsub otsa vaatama endale, sinu koerale, armastatule ja lastele – ta on aus teejuht senitundmatutesse ja iseenese eest varjatud maailmadesse.
Maailma esimene raamat mopsi tõugu koerast sünnib Eestis nii eesti kui inglise keeles.
Botsataja ei ole lihtsalt väikest kasvu tubli sportlik terviklik lemmikloom – ta ei ole padjakoer ega memmekas!
Botsu on Koer: ta on rändaja, seikleja ning südamesõber. Ta on matkanud ja elanud mitmelkümnel maal. Kuni tema peremees, Hiking Estonia matkameister Andrus Aus on omapäi reisinud, seni on moodustunud Botsut hoidnud sõprade Omadering. Õigupoolest on väike suurmees pigem neid inimesi hoidnud ja tervendanud. Aga ühtlasi nende proovinädalatega ka õpetanud, kas pere ja lapsed oleksid valmis 24/7 oma koera eest vastutust võtma.
Meie mops vaatleb ja jutustab nii oma tõu kui üldse koerte totumisest, külma ja kuumaga kohanemisest, tervisest-tõbedest ning tõelisest tervenemisest – kokkutulemistest ja laialiminemistest.
Koer on alati KOHAL. Ta näeb, teab ja mõistab rohkem kui inimesed aimavad.
Ole meiega ja võta selle jumaliku isiksuse kingitus vastu!
Kati Murutar
Raamatu koostaja – mopsi sekretär
*
Meie raamat tuleb trükist 19. septembriks 2026 – siis saab Botsataja 12aastaseks.
Seejärel ilmub teos ka e- ja audioraamatuna.

Pug Memoirs
Big Botsu – The Dog

The big pair of eyes of a small dog invites you to look at yourself, your dog, your lover and your children – he is an honest guide to previously unknown and hidden worlds.
The world’s first book about a dog of the pug breed is born in Estonia in both Estonian and English.
Botsataja is not just a brave athletic complete pet of small stature – she is not a pillow dog or a jerk!
Botsu is a Dog: he is a traveler, adventurer and heart friend. He has hiked and lived in several dozen countries. Until his master, Hiking Estonia hiking leader Andrus Aus, has traveled on his own, the circle of his people, real friends who kept Botsu has been formed until now. In fact, the little great man has rather kept and healed these people. But also taught with these rehearsal weeks whether family and children would be ready to take responsibility for their dog 24/7.
Our pug observes and tells about the wholeness of this breed and dogs in general, adaptation to cold and heat, health and diseases, and real healing – gatherings and dispersals.
The dog is always THERE. He sees, knows and understands more than people can imagine.
Be with us and receive this gift of divine personality!
Kati Murutar
Book creator – pug secretary
*
Our book will be published by September 19, 2026 –, then Botsataja will be 12 years old.
The work will then also be published as an e-book and audiobook.

Мемуары мопса
Большой Боцу – Собака

Большая пара глаз маленькой собаки приглашает вас взглянуть на себя, свою собаку, своего возлюбленного и своих детей – он является честным проводником в ранее неизвестные и скрытые миры.
Первая в мире книга о собаке породы мопс родилась в Эстонии на эстонском и английском языках.
Боцатая — не просто храбрая спортивная полноценная домашняя собака небольшого роста – она не подушечная собака и не придурок!
Боцу — собака: путешественник, искатель приключений и друг сердца. Он путешествовал пешком и жил в нескольких десятках стран. До тех пор, пока его хозяин, руководитель похода Hiking Estonia Андрус Аус, не путешествовал самостоятельно, круг его людей, настоящих друзей, которые держали Боцу, формировался до сих пор. На самом деле, маленький великий человек скорее сохранил и исцелил этих людей. Но эти репетиционные недели также показали, будут ли семья и дети готовы взять на себя ответственность за свою собаку 24 часа в сутки, 7 дней в неделю.
Наш мопс наблюдает и рассказывает о целостности этой породы и собак в целом, адаптации к холоду и жаре, здоровье и болезням, а также о настоящем исцелении – собраниях и расселениях.
Собака всегда ТYT. Он видит, знает и понимает больше, чем люди могут себе представить.
Будьте с нами и примите этот дар божественной личности!
Кати Мурутар
Создатель книги – секретарь мопса
*
Наша книга будет опубликована к 19 сентября 2026 года–, тогда Боцатадже исполнится 12 лет.
Затем работа будет опубликована в виде электронной книги и аудиокниги.

Tervitusi Skämmlandi Froodinandidelt:
TOETUSFONDI VABASTAMINE
Postkast

Allartankler
13:37 (1 tunni eest)
saajale pimekoopia: mina

EUROOPA INVESTEERIMISPANK
98-100 KONRAD ADENAUER BOULEVARD L-2950 LUXEMBOURG,
LUKSEMBURG.

Lugupeetud toetusesaaja, saatsin teile selle sõnumi juba varem, kuid te pole veel vastanud. Pange tähele, et see on viimane võimalus seda toetust taotleda.

Teid on valitud saama WARREN BUFFETTilt 1 000 000 dollari suurune tasuta toetus osana Euroopa Investeerimispanga vaesuse leevendamise ja majandusliku võimestamise programmist.

Teid valiti programmi sponsorite soovituste ja teie ühiskondliku mõju põhjal. Sellega seoses võtke ühendust Euroopa Investeerimispanga presidendi dr Nadia Calvinoga e-posti aadressil (nadiacalvino.m@outlook.com). Tema vastutab ülekande eest ja annab teile edasised juhised oma kontole kantud vahendite saamiseks.

MÄRKUS. Kehtivad tingimused.

Palju õnne ette!

Allar Tankler
EIP kommunikatsioonidirektor

Alexis Varnum:
Iga sõltuvus on pingete kompenseerimine kehas, seepärast ei ravi seda ei tahtejõud ega erinevad pingutused. Keha on harjunud reageerima ärevusele või mitmesugustele välistele ärritajatele pingega, sest just nii lülitub sisse enesesäilitamise, turvalisuse ja enesekontrolli režiim. Kahe halva vahel valib keha väiksema, lastes kogunenud pinget välja sõltuvuse kaudu.
Iga sõltuvuse toimemehhanism on lihtne, see algab sisemisest ärevusest ja pingest, mille põhjustavad läbielamata või blokeeritud tunded (viha, raev, raevukus, igatsus, kurbus, solvumistunne, vihkamine, kadedus, häbi, keeld eneseväljendusele jne). Mingil hetkel muutub see pinge väljakannatamatuks, sest iga tunne vajab väljapääsu.
Läbi igasuguse teadvuse uinutamise libiseb keha nende seisundite enam vähem talutavasse kogemisse ja siis kõik kordub uuesti. Kui inimene hakkab endaga tööd tegema, hakkab ta oma negatiivseid tundeid läbi elama, läheb sügavale nende ilmnemise põhjustesse oma elus, toob need pinnale, annab nende eest suletud tunnetele voli ning keha reageerib sellele protsessile lõdvestumisega.
Seetõttu ei vaja lõdvestunud ja rahulik keha, mis on läbi elanud keelatud energiad, mis on lubanud valla pääseda vihal ja teistel agressiivsetel seisunditel, enam perioodilist lõdvestust sisemise pinge tõttu. Järelikult kaotavad sõltuvused oma vajaduse ja nendega seotud iha.
Viha ja selle läbielamine on tee oma tõelise Mina juurde, sest viha räägib sellest, milliseid piire on rikutud, mida täpselt sa enam taluda ei suuda. Kui seda sees tunned, ei ole enam jõudu vaikida, naeratada, seletada ja kanda enda peal kellegi teise vastutust. Selles seisundis saad valida iseenda, loobudes vajadusest olla kõigi jaoks hea inimene, eirates omaenda vajadusi.
Sees peitu pandud viha räägib sellest, et sa oled elus inimene, kellel on valus, hirmus ja talumatu. Sõltuvus on sel juhul omamoodi kark, mis toetab raskel eluhetkel, kuid hiljem muutub lihtsalt harjumuseks, sest mõistuse jaoks on oluline taastada sisemine tasakaal ja seetõttu sobivad kõik meetodid.
Omaenda viha tajumine ja endale loa andmine seda läbi elada lubab sul läheneda oma tõelisele minale, sest viha räägib alati sinu kohta tõtt. Ta tuleb just sinna, kus sind ei kaitstud nende poolt, kes oleksid pidanud seda tegema, sinna, kus oli keelatud öelda „ei“, kus sind armastati ainult siis, kui olid kuulekas, vaikne ja märkamatu laps. Läbi oma negatiivsete seisundite läbielamise lubab inimene endal tunda oma tõelisi piire. Kui sisemine valu tuua pinnale, temaga silmitsi seista, saab sellest teha oma sisemise toe, sest nüüdsest tead sa oma piire ega taha enam taluda seda, mis on muutunud talumatuks.
Vajadus oma mõistust uinutada muutub igavaks, sest maailm saab teistsuguseks – täis värve, tundeid ja seisundeid, sest sa oled endale lubanud olla oma tõeline mina.
Tee iseenda juurde võib minna läbi viha, mida oled aastaid peitnud, ja kõige tervendavam ning tähelepanelikum suhtumine iseendasse seisneb selles, et lubad endal seda kuulda, mitte ei suru seda alla, nagu varem. Just oma tõeliste seisundite mahasurumine saabki eri sõltuvuste esmasteks põhjusteks.

UB: Sa oled see, mida sa endasse lubad!
Sageli öeldakse: „Sa oled see, mida sööd.“
Aga sama sügavalt kehtib: „Sa oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled.“
Mida sa vaatad?
Pildid, ekraanid, lood, kunst, kõik, mida silmad endasse võtavad, jätavad jälje.
Kui vaatad pidevalt hirmu, vägivalda või tühjust, hakkab see kujundama sinu sisemaailma.
Kui vaatad ilu, loodust, ausaid pilke, hakkab see kasvatama rahu ja avarust.
Mida sa kuulad?
Sõnad, muusika, uudised, vestlused, need on vibratsioonid, mis kujundavad su mõtteid.
Kui kuulad pidevalt kriitikat, negatiivsust või lärmi, hakkab see tasapisi muutuma sinu sisemiseks hääleks.
Kui kuulad tarkust, vaikust, muusikat, mis tõstab, hakkab see kujundama sinu sisemist rütmi.
Kellega sa koos oled?
Inimesed, kellega jagad aega, kujundavad sinu olemise kvaliteeti,sinu uskumusi.
Kui oled koos nendega, kes toovad rahutust, hirmu või manipuleerimist, hakkab see sind tasapisi murendama.
Kui oled koos nendega, kes toovad ausust, hoolt ja kasvu, hakkab see sind tasapisi tervendama.
Sügav sõnum sulle!
Sa ei ole ainult „sina ise“.
Sa oled ka peegel sellest, mida sa endasse lubad.
Kui tahad rahu, vali rahu vaatamiseks ja kuulamiseks.
Kui tahad kasvu, vali inimesed, kes kasvavad koos sinuga.
Kui tahad vabadust, vali hääled ja pildid, mis annavad tiivad, mitte ahelaid.
Sa oled sagedus, mida sa toidad.
Iga pilt, iga hääl, iga inimene on seeme.
Vali, milliseid seemneid sa oma sisemaailma istutad.
Lisan veel ühe kihi…
Kui öeldakse „oled see, mida vaatad, kuulad ja kellega koos oled“, siis see ei tähenda ainult väliseid mõjutusi. See tähendab ka valikut, mida sa lubad endasse.
Vaatamine ei ole ainult silmade töö, vaid ka tähelepanu suund. Kui sa vaatad ilu, sa kasvatad ilu. Kui sa vaatad hirmu, sa kasvatad hirmu.
Kuulamine ei ole ainult kõrvade töö, vaid ka sisemise hääle kujundamine. Kui sa kuulad tarkust ja vaikust, hakkab su sisemine hääl muutuma rahulikuks. Kui sa kuulad lärmi ja kriitikat, hakkab su sisemine hääl muutuma rahutuks.
Koos olemine ei ole ainult füüsiline lähedus, vaid ka sageduste segunemine. Inimesed, kellega oled, kujundavad sinu rütmi, sinu uskumusi, sinu energiat.

Nädal, mil udu hajub.
Jaanuari lõpp – veebruari algus 2026.
Udu ei kao korraga. Ta hajub aeglaselt, jättes nähtavale telje, mille ümber elu hakkab pöörlema. See telg ei ole välises liikumises, vaid sisemises algatuses. Küsimus, mis kerkib, mis tahab nüüd läbi sinu liikuda, kui hägusus taandub?
Emotsioonid muutuvad õhemaks, läbipaistvamaks. Vanad mustrid, enese salgamine, ootamine, teistele meeldimise vajadus lahustuvad. Alles jääb ausus, mis võib olla õrn, kuid on tõeline. See ei ole ebastabiilsus, vaid elu õppimas reageerima hetkes, mitte mineviku filtrite kaudu.
Keha on teejuht. Surve peas, unenäod, väsimuse ja selguse vaheldumine – need ei ole vead, vaid märgid ümberhäälestusest. Närvisüsteem liigub sisemisest töötlusest valmisolekule. Aeglus, vesi, maa, toit need hoiavad sind tasakaalus.
Liikumine algab väikestest sammudest. Puhas algatus ei vaja draamat. Piisab ruumi korrastamisest, sõnumi saatmisest, piiri seadmisest. See on sisemine luba, mitte välise surve tulemus.
Täiskuu veebruari alguses toob nähtavale, mis on vaikselt ümber korraldunud. See, mis ei ole enam kooskõlas, muutub nähtamatuks talumatuks. See, mis on valmis edasi liikuma, saab selgeks.
See nädal on sild: sisemisest häälestusest nähtavasse koherentsusesse. Keha, emotsioonid ja teadlikkus liiguvad uude rütmi ja vähem ootamist, rohkem ausat kohalolu.
U. B.

Head ajastu lahkumise ja uue alguse rõõmu. 26.jaanuar 2026 õhtul liigub Neptuun Kaladest Jäära. Pilt tehtud 12:04.
………………………
Koos Neptuuni sisenemisega Jäära, on vaja teadvustada, et kohal on piirideta pühitsuse energia (pühitsuse energia vallandub kui ükskõik milline jõud on nn pööripäeva punktis) , mida on vaja aktiivselt kasutada või … tekib ohvri seisund, kus ennast kaitsta ei saa, sest kõik piirid lagunevad enne kui neid ehitab. On aga Süda Keskmena olemas ja Mina ja Süda ühinenud ( kristluses on seda tähistatud Kristuse sünnina, mis ekslikult arvatakse kuuluvat ühele teatud isikule ajaloos. Iga Südame ja Ajatu Mina PÜSIVAT ühinemise teostanud isikut saab nimetada Kristuseks. Kristus siis teadvuse seisundi tähenduses).
Kestab see pühitsuse aeg, mis algab 26.01 2026 kuni aastani 2038, eriti intensiivne on aga see esimeste kraadide toime ajal. Seda on sellel aastal kuni kevadeni ja tuleb veel seda võimast energiat kohale ka aastavahetuse ajal. Veebruaris liitub ka Saturn Jäära energiate toimega. 26.01 2026 19:34 on start ja kõik on kutsutud osalema, isegi need, kes sellest midagi ei tea, kuid omavad hetkel siin tihedat liikumise ja toimetamise võimalust.
Saame enda kasutusse puhta piirideta Alguste energia kuni Saturn liigub Jäära – 14.02 2026
Ja ühendus Saturni ja Neptuuni esimeses ( mõned nimetavad 0 kraadiks) kraadis toimub 20.02 2026
Täna lõpeb ring, mis sai alguse 1861. Meie esivanemate kogemuse oleme sulatamas tervikuks ja alustamas uute seemnete istutamist oma meelde ja mõtetesse, mis ühel hetkel kõik tulevad nähtavaks ühises elus.
Ees on põnevad ajad ja üks osa seemneid seemneid praktilises tegevuses juba idaneb. Hetkel aitab tegevuse uuenemisele kaasa lähenev Marsi ja Pluuto ühendus ( 28.01 2026). See iga 2 aasta tagant toimuv tegevuse ja liikumise suurpuhastus võimaldab “ei toimi, ei tööta, sündmust pole) korral tunnetada tühjust, rõõmustada, toetuda endale ja alustada otsast viisil, kus endale kasulik on väärtus ka ühises elus. Veevalaja energiad vajavad kasutamist.
Heie Tuli

Jaan Tammsalu: Elusama elu otsingul.
Jeesus ütleb: “Mina elan ja teiegi peate elama!”
Tema ütles, et Ta elab ja et meiegi peame elama. Loomulikult peame me elama, aga kas siis see, mida me teeme ei olegi elamine? Miks peaks rääkima elavatele elamisest? Kuid äkki kõneleb Jeesus siin sellest elust, mis võib meid oodata sealpool elu ja surma piir? Uku Masing on öelnud, et see , kes pole siin elanud, ei ela ka seal. See, kes aina kavatseb elama hakata, lükates olulise homsesse, selle elu võib jääda elamata nii siin kui seal. Tundub, et on võimalik elada ka ilma elamata.
Kes võiks meile öelda, kas meie elame? Mis võiksid olla elu tundemärgid? Äkki need, mille poole püüdleb Uku Masingu tõlkes Bengaali luuletaja Rabindranath Tagore:
See on mu palve Sulle, mu isand, –
löö, löö viletsuse juurt mu südames.
Anna mulle jõudu kergelt kanda rõõme ja muresid.
Anna mulle jõudu teha armastus viljakaks teenimises.
Anna mulle jõudu ei kunagi salata vaeseid,
ei painutada põlvi jultunud võimu ees.
Anna mulle jõudu tõsta meel kõrgele üle igapäevase tühja-tähja.
Ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.
Jaapanist on jõudnud siia kummalised sõnumid – maalt, mille tehnoloogia areng on peadpööritavalt kiire. Paljud noored jäävad ka peale koolide lõpetamist erakuiks – tõmbuvad aina enam ja enam iseendasse, sulgevad end oma tuppa – väljuvad vaid hädavajalikuks. Nad ei mõista, miks nende vanemad räägivad neile juttu sellest, et nad peaksid abielluma, et nad võiksid saada lastevanemateks. Nad ei vaja seda. Nad suhtlevad virtuaalmaailmades. Nad ei oskagi enam elavate inimestega silmast silma suhelda. Nad ei puuduta enam teist inimest – nad puudutavad puutetundlikke ekraane ja peagi saab sellestki loobuda, sest arvutile piisab sõnast, ja peagi mõttest.
Kas see juhtub peagi ka siin? Nii võib minna. Igaüks istub oma ekraani ees. Unustame ära, mis värvi on lähedaste silmad. Ei puuduta enam ka kõige lähedasemaid. Igaüks elab oma maailmas. Nii lähedal üksteisele, kuid ometi nii kaugel. Pildid ekraanidel liiguvad aina kiiremini, muutuvad aina sarnasemaks tegelikkusega ja tegelikkus muutub aina kunstlikumaks, jahedamaks. Ja äkki ma taipan, et Jeesus ütleb seda ka mulle: Mina elan ja teiegi peate elama! Tõesti – selles on väljapääs, kui mina elama hakkan; kui mina ei lähe kaasa selle elutu eluga; kui mina tõstan oma silmad ekraanidelt oma ligimese silmadesse ja puudutan headusega, armastusega, osavõtlikkusega neid, kes seda igatsevad; neid, kellel on külm selles kalgis maailmas, selles elutus elus. Sest mina saan osa armastusest, taipan seda, et keegi on andnud oma elu minu eest – selleks, et ma taipaksin, kui palju Ta armastab mind ja sellel, keda armastatakse, kellele kõik on andeks antud, ei ole raske elada armastades, andeks andes, hoolides.
Palve: Issand juhi Sina meid elusamasse ellu , anna jõudu, et mu meeled tõuseksid kõrgemale üle igapäevase tühja-tähja ja anna mulle jõudu armastusega alistada oma jõud Sinu tahtele.

Tahan sulle täna meelde tuletada, et elus on iga samm, otsus ja valik alati risk, kuid iga pisem sinu unistus on neid riske siin Maailmas väärt. Kui sa ei proovi, siis sa ei saa iial teada, kuidas sul oleks läinud ja kui miski ka kukub läbi, siis võta seda kui kogemust, mis andis tarkust, mida teha teisiti.
Alati on kuskil keegi, kellele ei meeldi või peab sinu soove, mõtteid või tegusi valeks. Kuid ka siin ära unusta, et sa elad iseendale, mitte teistele. Lõpuks on aeg hakata elama iseendale, tehes just neid samme ja valikuid, mis sinule loevad – sinule on tähtsad.
Kui sa täna ei jaksa – ära anna alla! Homme on uus võimalus, kuid ära lükka kunagi seda homset lõputult homsesse. Kokkuvõttes on sul ikkagi aind see üks elu aega!
Hakka elama! Elama iseenda heaolu, edu ja unistuste nimel! Lõpeta vingumine ja virisemine – “Ei saa”. Lõpeta kõigile teistele keskendumine. Keskendu iseendale ja las teised teevad mis tahavad – usu siis sa hakkad hingama ja elama.
Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Me oleme Tallinnast ja maksame

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee edukultuse ja rahamaania teemal.

Meie, keskmiselt varakad kenad kodanikud ühtaegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga, Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ringkondades ringleval Kaur Kenderil, Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leivaisade ringkonna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See, et edukad ettevõtjad ja õpetajad – Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks – raamatuid kirjutavad ja näidendeid-filme loovad, on lahe.
Teravad olid oma jõuka äiapapa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandusklassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal, aga ka härra Maurus, kelle juurde raha tooma võib tulla kasvõi südaöösel, on saanud samasugusteks sümboliteks, terminiteks, isegi diagnoosideks, nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maajuurse päritolu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse, piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumorimeelt, et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade, looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii, et see ei solva, vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud siseringinaljade, kõigile mõistetavate väljendite pidemetäis: me oleme Tallinnast ja maksame!, kord Westmann all ja Piibeleht peal, siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missioonitunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi, mis sünnitas igihalja „Mahtra sõja“ ning „Külmale maale“ sügavusega südame-sügamised. Reegleid võib rikkuda see, kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022, siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna, just nüüd, toimub täpselt seesama. Nii, nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed ajalehtede jutulisana – toimetuse jooksupoiss ukse taga käsikirja ootamas – kirjutavad täna Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Sass Henno ja Valdur Mikita uusima ajaloo sünnivaludest. Kulleri asemel on Facebook, Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõnavabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru väljalaskmist on seal tsensorite, pealekaebamise ja vihakõne-sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsiasjast, et mitte ühegi rahasummaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südametunnistus ületarbimise naeruväärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht ülikonda. Naine võiks igal hooajal uue kiirmoe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia, mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubanduskeskused suleb, vihjab valjusti: edaspidi sööte ja kannate seda, mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maailmasõda kordab tarkuse emana: praegustel asjaoludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energiakriis koos naftavarude lõppemisega Emakese Maa soontest, kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energialiikide kasutuselevõtust. Uutest energialiikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud, et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone, mis põhjustavad osooniauke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kilekottidest või kasutatud maskidest, mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümbertöödeldud graanuleid ja rannikualade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka supervarakate miljardid uue hea ilma eetikareeglite kohaselt nii, et toitu ja mereveest filtreeritavat joogivett ning päikese, tuule ja vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumitoojad on üha veendunumad, et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isuäratavat konkurenti, pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg – ikka ja aina poolt – puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Me oleme Tallinnast ja maksame

1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) Kirjuta oma suhtumisest rikkusesse – kustmaalt ollakse rikas, kes ja missugused on praegused rikkad – kuidas sina rikkaks saaksid ning milline jõukana oleksid?
Meie keskmiselt varakad kenad kodanikud üht aegu nii naerame kui kadestame rikkaid. Pole viga Eduard Vilde ja Juhan Smuul tegid seda samuti. Rikaste ring kondades ringleval Kaur Kenderil Kerttu Rakkel ja Kadri Kõusaarel pole samuti piinlik oma või leiva isade ring konna üle muiata.
Iroonia Tallinnast olevate maksjate suunal on vahel päris vahe. See et edukad ette võtjad ja õpetajad Armin Kõomägi ja Jürgen Rooste näiteks raamatuid kirjutavad ja näidendeid filme loovad on lahe.
Teravad olid oma jõuka äia papa suhtes nii Vilde kui Tammsaare. Kirjandus klassikute loodud tegelased Westmann ja Köögertal aga ka härra Maurus kelle juurde raha tooma võib tulla kas või süda öösel on saanud sama sugusteks sümboliteks terminiteks isegi diagnoosideks nagu Mogri Märt Kitzbergil.
Me ei oska oma maa juurse pärit olu tõttu ka Elon Muski unistustesse ja nende täitumisse piiramatusse küllusse ega selle kasutamise raamideta võimalustesse mitte kuidagi suhtuda. Isegi kadestamise jaoks on nulle hõlmamatult palju.
Kirjanikul peab olema keskmisest oluliselt enam huumori meelt et iroonia ja satiir ei läheks liialt groteskseks ega sarkastiliseks.
Armastus mere ja laevade looduse ja inimlikkuse vastu võimaldab Juhan Smuulil sooja naeruga portreeteerida suvitajaid ja polkovniku leske nii et see ei solva vaid naerutab. Meil on Smuulilt ja Vildelt laenatud sise ringi naljade kõigile mõistetavate väljendite pideme täis me oleme Tallinnast ja maksame kord Westmann all ja Piibeleht peal siis jälle Piibeleht all…
Tegelikult on all Vilde ülim aatelisus ja missiooni tunne. Eetiline eestlaseks olemise põhi mis sünnitas igi halja Mahtra sõja ning Külmale maale sügavusega südame sügamised. Reegleid võib rikkuda see kes neid tunneb.
Oma rahva üle naerda saab vaid rahvaga sügava ühtsuse tajuja.
Aastal 2022 siin ja praegu adume Vilde ja Tammsaare teoste sügavust. Ka täna just nüüd toimub täpselt see sama. Nii nagu Vilde kirjutas oma aegumatud teosed aja lehtede jutu lisana toimetuse jooksu poiss ukse taga käsi kirja ootamas kirjutavad täna Kristiina Ehin Leelo Tungal Sass Henno ja Valdur Mikita uusima aja loo sünni valudest. Kulleri asemel on Facebook Instagram ja Twitter.
Viimases neist lubatakse kehtestada ja tagada tõeline ja täelik sõna vabadus pideva karistamise ja sulgemise hirmuta. Pärast esimest vaba auru välja laskmist on seal tsensorite peale kaebamise ja viha kõne sildita olulisimatest asjadest võimalik päriselt rääkida.
Räägime tõsi asjast et mitte ühegi raha summaga endist Maad tagasi osta ei saa.
Juba eelmistel sajanditel rääkisid kirjanikud kui rahva mõistus ja südame tunnistus üle tarbimise naeru väärsusest. Mees saab kanda ühe korraga üht üli konda. Naine võiks igal hoo ajal uue kiir moe järele Pariisi-Londonisse-Milanosse lendamise asemel õmmelda päris oma riided ning neid kaunilt kaua kanda.
SARS ja pandeemia mis üha uute lainetena peale tuleb ning arutute lendude jaoks taeva ja kaubandus keskused suleb vihjab valjusti edas pidi sööte ja kannate seda mida loob teie enese maa ja rahvas. Kolmas maa ilma sõda kordab tarkuse emana praegustel asja oludel lennukitele taevast lahti hoida ei saa. Energia kriis koos nafta varude lõppemisega Emakese Maa soontest kuhu voolab asemele puhas mage vesi jutustab taastuvate energia liikide kasutusele võtust. Uutest energia liikidest ka.
Vilde ja Smuul olid optimistlikumalt kui Tammsaare ja Tuglas veendunud et igale probleemile on lahendus. Nad ei teadnud veel karta aerosoole ega freoone mis põhjustavad osooni auke. Nad ei sorteerinud prügi ega kirjutanud kile kottidest või kasutatud maskidest mis loomi ja linde tappes ookeanis ja kõrbetes hukatuslikke saari ja vaipu moodustavad.
Iga pähkli jaoks on tangid. Iga pott leiab kaane. Plastikust ja sünteetilistest rõivastest-jalatsitest saab näiteks ümber töödeldud graanuleid ja ranniku alade uusi hinnalisi laiendusi. Usutavasti jagunevad ka super varakate miljardid uue hea ilma eetika reeglite kohaselt nii et toitu ja mere veest filtreeritavat joogi vett päikese-tuule-vee energiast loodud elektrit jätkub kõigile ning tänased trügimised kaotavad põhjuse.
Tänased kirjanikud kui sõnumi toojad on üha veendunumad et oleme teel riikide ja piirideta Maa poole. Kui pole isu äratavat konkurenti pole ka kellegi vastu võidelda. On aeg ikka ja aina poolt puhta edenemise eest hoolitseda ja armastavas sageduses koos luua.

1. Nimeta kirjanikke, kes on oma teostes erinevatel ajastutel kirjeldanud priiskavaid ja ületarbivaid rikkureid.
2. Kui palju peab olema varandusel nulle, et rahvas ei oskaks rikkurit kadestadagi.
3. Nimeta tunded ja iseloomuomadused, mis pehmendavad kirjanike kriitilist satiiri.
4. Kes on tänased pidevalt rahvaga suhestuvad ja hetkeolusid sõnastavad kirjanikud?
5. Mis ja mille tõttu on viimastel aastatel meie planeediga juhtunud?
6. Milliseid lahendeid õpetavad pandeemia, energiakriis ja kolmas maailmasõda inimestele mitmekihilisest kriisist väljatulekul?
7. Loetle leidlikke lootusrikkaid lahendusi Maa tervise taastamisel.
*
144K
https://www.youtube.com/watch?v=uvbKeq_xW1I&list=RDuvbKeq_xW1I&start_radio=1

Ilm on hukas?

Üksik Hunt:
Aga mis siis kui juhtub midagi halba?
Aga mis siis kui ma ei ole valmis?
Aga mis siis kui ma kaotan kontrolli?
Nii algavad paljud inimeste mõtted. Harva algavad need lausega: Aga mis siis kui kõik läheb hästi?
Tänahommikusel tööle sõitmisel tabasin ennast mõtlemast inimestest, kelle jaoks elu on pidev ekstreemolukord. Pidev valmisolek ja automaatne reageerimine rünnakutele. Parim koht selliste mõtete jaoks, kas pole? Võin öelda, et mul on autojuhistaaži juba kõvasti üle kolmekümne aasta. Minu suhe liikluse ja autoga on paljudele mõistmatu, sest ma armastan kiirust, ma teen teel kiireid manöövreid, mis on täpselt välja arvestatud. Mitte matemaatika vaid tajudega. Mäletan üht linnasõitu, kus oli vaja parkida taskusse, sellisesse kohta, kuhu sisse saamiseks tuli sõita väga lähedalt mööda teisest autost. Minuga kaasas olnud neiu muutus selle peale näost valgeks. Tegelikult oli autode välimiste punktide vahel umbes kümme sentimeetrit – ausalt öeldes oleksin saanud ka veel lähemale lasta. Manööver õnnestus mitte julguse pärast, vaid seetõttu, et algne asend oli täpselt tajutud. Minu jaoks on auto keha väline punkt, osa minu liikumisest. Meie ajal nimetati seda gabariidi tajuks. Olen sõitnud erinevate autodega nii B kui ka C kategooria omadega ja pole olnud probleemi masinaga kohanemisega. Mõned minutid ja ma tean kuskohas on mu auto tagumised rattad, esimesed rattad ja kuskohas on ratastest kaugemale ulatuvad punktid.
Seega, mul on oma autoga “suhe”. Liikluses tuleb olla kohal 110% isegi kui sa jääd mõttesse, tuleb hoida liikluses ohutult nii ennast, oma masinat ja teisi liiklejaid. Tean, et praegu hakkab seltskond kriiskama. “Aga ma ju ei te mida need teised mingil hetkel välja mõtlevad ja isegi kui mina sõidan korralikult teevad teised liikluses sigadusi!”
Siin tuleb mängu mu õppesõidu õpetaja soovitus. “Ole kohal roolis rohkem kui ainult kehaliselt. Sul tuleb osata ennustada, mida teevad teised liiklejad”.

Just KOHALOLU, sa oled oma auto roolis, kuid sa oled kohal ka kaasliiklejate mõttemustrites. Loomulikult ei pea kuulama kõike infot teiste peas. Oluline on märgata selles mõtete virrvarris liiklusega seotud mustreid. Ja just seda paljud ei suuda. Põhjuseks hirm. Hirm kiiruse, teiste tegevuse, teiste masinate, ilmastikuolude, metsloomade ja veel paljude muude faktorite ees.
Hirm ei küsi luba. Ta hiilib tulevikku, kus midagi pole veel juhtunud, ja hakkab seal elama nagu oleks see juba kohal. Ja inimene valmistub mitte eluks, vaid katastroofiks.
Hirmu üks salakavalaid vorme on ülemõtlemine. Mitte lihtsalt mõtlemine, vaid pidev halvima võimaliku stsenaariumi ettekujutamine. Ja mida detailsem see pilt, seda tõelisem see tundub. Paradoks on selles, et keha ei tee vahet sellel: kas olukord toimub päriselt või see on meie enda ettekujutuse vili. Närvisüsteem reageerib mõlemale ühtemoodi.
Talvine tee kui metafoor
On inimesi, kes talvisel teel näevad ainult: lumekeerist, suuri autosid, ohtu.
Ja on inimesi, kes samas olukorras näevad: teed, liikumist ja loomulikku rütmi. Mitte sellepärast, et nad oleksid hoolimatud. Vaid sellepärast, et nad on kohal.
Hirm ütleb: „Mis siis kui…“
Kohalolu küsib: „Mis on praegu?“
Hirm elab tulevikus.
Kohalolu elab hetkes.
Kui me laseme oma meelel ette joosta.
Kui meel on kogu aeg ees, kaotab inimene kontakti oma kehaga, intuitsiooniga, tegeliku olukorraga. Ja siis tundubki maailm ohtlikum, kui ta parasjagu on.
Ennasttäitev ettekuulutus
Mis juhtub, kui inimene ootab pidevalt halba:
Ta pingestub. Nii tema aju kui keha. Tema tähelepanu aheneb, tema otsused muutuvad jäigemaks olles kinni kramplikes raamides. Ja nii sünnib olukord, kus hirm loob tingimused selleks, mida inimene tegelikult kartis.
Ja siin pole tegelikult kohta ütlemistele nagu „universum karistab“. Vaid hoopis väga selge näide sellest, et meie teadvus juhib liikumist.
Niisiis kuidas treenida oma mõttemustreid? Olukorras, kui aju paaniliselt püüab korrutada sulle “Aga mis siis kui…?”
Küsi eneselt:
Kas ma olen praegu kohal?
Kas ma usaldan oma taju?
Kas ma elan või harjutan ellujäämist?
Sest elu ei toimu tulevikus.
Ta toimub siin – ka siis, kui on lumine, nähtavus on halb ja tee tundub kitsas.

Hirm – psühholoogiline vaade
Psühholoogiliselt ei ole hirm vaenlane. See on algselt kaitsemehhanism, mis on loodud meid hoidma. Probleem tekib siis, kui see programm jääb püsivalt sisse.
Kui närvisüsteem ei suuda eristada tegelikku ohtu kujutletud tuleviku stsenaariumist, siis juhtub see, et inimene on pidevas valmisolekus. Seda seisundit nimetatakse ärevuseks – mitte seetõttu, et midagi oleks valesti, vaid seetõttu, et süsteem töötab üle.
Aju armastab mustreid.
Kui keegi on kogenud: ootamatuid kaotusi, olgu see siis kasvõi kontrolli kaotus mingis elutähtsas olukorras, turvatunne on killustunud või lõplikult hävinenud. Just sellised on sündmused kus meie meel õpib ennustama halvimat, sest nii tundub turvalisem. „Kui ma juba ette kardan, siis ehk olen valmis, suudan ennast kaitsta.“
Paraku juhtub vastupidine.
Vaatame lähemalt, mis juhtub kui oleme pidevalt programmis „mis siis kui…?“ Meie tähelepanu väsib, see omakorda vähendab usaldust enda tajude suhtes ja see omakorda katkestab kontakti kehaga. Inimene ei ela enam käesolevas olukorras, vaid hirmu koostatud stsenaariumis.
Hirmu paradoks on see, et ta tahab kontrolli, aga kontroll kaob just siis, kui kaob kohalolu.
Võib-olla ei peaks me küsima, mis siis saab kui juhtub midagi halba, vaid hoopis: mis siis kui ma luban endal olla siin ja praegu – ja usaldan, et see on piisav?
Elu ei vaja seda, et me oleksime kogu aeg valmis halvimaks. Ta vajab, et me oleksime kohal siis, kui ta päriselt toimub. Siis kui sündmused on käimas ja vajalik on teadvustatud reageerimine.
Lõpuks väike meeldetuletus.

Hirm elab tulevikus.
Elu toimub siin ja praegu.
Elle Vihman

Ökokogukonnad ellujääjatele ja ELU edasiviijatele
1)Samal ajal, kui koolide sulgemine ja töökohtade kadumine külades sunnib inimesed linna abituteks, peaksime ÜLEEILE tulema maale, kus elektri ning kõige sellega kaasnevata jäädes toime tulla. 2) Visioneeri oma ökoküla – off-grid kogukond koos selle tööjaotuse ja loova looduslikkusega. Vaata Youtube’i näiteid märksõna alt off-grid ja eco-communities – meenuta, kuidas olid üles ehitatud mõisad ja talud kui terviklikud tootmisüksused. 3) – kelle maale küla rajad – kuidas ja kellest moodustub kogukond – milline on tööjaotus – kes oled sina suurel pildil, mida oskad-teed-õpid või õpetad 4) Ära unusta oma külast kirjutades ja joonistades, et muusika, tants, maalimine ja voolimine pole sugugi „pehmed“ tegevused – see on õnnelik-olemise elus hingus. Lahedat loomist!
Oled sa mõelnud, kuidas ellu jääd, kui elekter kaob: vesi ja küte, internet ja nutipluti – kõik vait. Kui õues on miinus miljon ja kaupluseuksed kinni, kustkohast sinu pere siis süüa ja kütust saab?
Kus sina oled päevil, mil Eestis nagu Kiievi vürstiriigis on 1 kraad korterelamu toas ning Kanada -50 kraadi ja USA lumetormid näitavad, kuidas on, kui kodukülast kuhgi ei pääse. Tuleb meelde, miks õieti kogukondadena külades elati.
Elati ju ennegi – kirjeldab talupojamõistlikku elutarkust meiemaine rahvalooming. 20-meetrilised Atlandi lained Euroopa läänerannikul tuletavad omakorda meelde, miks kõikjal linnused kui isetoimivad terviklahendused mäe otsa rajati – mitte vaid vaenlase tõrjeks, vaid ka omade kaitsmiseks loodusjõudude eest.
Maarjamaa talud ja mõisad olid põhimõtteliselt omaaegsed ökokogukonnad, kus ümber kooli-kiriku-kõrtsi tehti liialdamata öeldes kõik sealsamas omade ringi tööjaotuses: vili leivaks ja viinaks, vill ja lina rõivasteks, savi ja raud nõudeks ja riistadeks.
Nii, nagu minevikust olevikku, läheb Eesti praegusest aegruumist tulevikku kas permakultuursete off-grid ökokogukondade võrgustikuna või üldse mitte. Jah, teekond toitvate-katvate-kandvate juurteni käib sajajalgselt longates.
Eesti permakulturistid Väikese jalajälje asumist Sänna kultuurimõisani on kogenud fifty-sixty probleeme rohkem kui lahendusi ning ökomökode üritustel osalemine on kinnitanud väidet: kui vorsti tahad süüa, siis ei ole hea teada, mis seal sees on.
Nii, nagu eestlased Kaukaasiasse ja Siberissegi, on karjalased rännanud Uut Head Ilma looma Ameerikasse ning tagasi tulles sattunud lõksu, millest räägib Eestis filmitud Röhr-Mattila-Annila panoraamne heldelt pärjatud film „Igitee“.
Tänapäeval seevastu tõstavad Ameerikas ja Austraalias tiivad põlisrahvaste postkolonialistlikud anti-contra-versus reservaadid: „Põlisameeriklaste ökokülad ja põlisrahvaste juhitud jätkusuutlikud projektid keskenduvad traditsiooniliste ökoloogiliste teadmiste kombineerimisele kaasaegse jätkusuutlikkusega, et edendada toidusuveräänsust, kultuuri säilitamist ja keskkonna taastamist. Peamised näited hõlmavad traditsiooniliste oskuste väljaõppega RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (OR) ja päikeseenergia mikrovõrke kasutavat Sacred Stone Village (ND). Need kogukonnad rõhutavad sageli kogukondlikku elu, permakultuuri ja taasühendamist maismaa esivanemate tarkusega.
RREVDR põlisrahvaste indiaanlaste küla (Oregon): pakub kaasahaaravaid kogemusi, mis keskenduvad traditsioonilistele küttide-korilaste tehnikatele, lõhepüügile ja ravimtaimede teadmistele, mida juhivad põlisrahvaste vanemad kultuuripärandi säilitamiseks, austamiseks ja edasiandmiseks.
Sacred Stone Village (Standing Rock): Laagrist välja töötatud projekt keskendub suure tihedusega ja odavatele elamutele, taastuvenergiale (päikesehaagised) ning kogukonna juhitud keele- ja jätkusuutlikkusealasele haridusele.
Jätkusuutlikkuse algatuste dekoloniseerimine: sellised projektid nagu OUR. Kuigi Kanada ökoküla ei ole ainult kohalik, keskendub see säästva arengu „dekoloniseerimisele“, kaasates põlisrahvaste maahoolduspõhimõtted kaasaegsesse seaduslikku permakultuuri.
Põlisrahvaste toidusuveräänsus: paljud jõupingutused keskenduvad traditsiooniliste toidusüsteemide taastamisele jahipidamise, kalapüügi, koristamise ja aianduse kaudu, et asendada poest ostetud töödeldud toidud kohalikest allikatest pärit tervislike alternatiividega, nagu on näha erinevatest põlisrahvaste juhitud algatustest.
Nende projektide eesmärk on tegeleda nii majandusliku ebakindluse kui ka kultuuriteadmiste kaotamisega, edendades kogukonna vastupanuvõimet.“ www.ourecovillage.org
Ameerika amishid – vägevate habemete ja hobuvankritega paljulapselised tsivilisatsioonist taandujad on algselt olnud religioonipõhised lihtsad-ehtsad taaskasutuse maailmameistrid, kes eelistavad hobust, mitte autot ning telepaatiat, mitte telefoni ega televiisorit. Nende ökomajapidamise kese on THE BARN, mis ehitatakse mitmesajakesi ning mille sees ja ümber kogu usk, lootus ja armastus pulseeribki.
Ajalehes Eesti Kirik jutustasid Krasnojarskis vissarionlaste juures külas käinud eestlased: „1994. aastal asutasid Tiberkuli järve äärde oma kogukonna ehk ühispere inimesed, kes otsustasid järgida end Vissarioniks nimetava mehe õpetust. Sünkretistlik vissarionlus kutsub tagasi pöörduma ausa ja puhta elu juurde kooskõlas loodusega, toetama emakest Maad. Tuuma ümber miksitakse sobivaid elemente õigeusust, peamiselt Uue Testamendi põhjal, hinduismist ja budismist. Kummardatakse päikest, mistõttu ka ökoasustuse keskset mäe peal asuvat küla nimetatakse Päikeselinnaks, kirikutorni võrdsete haaradega ristil on ümber ratas, vimplid augustikuisel õnnistussõnumi peol (blagovest) meenutavad kujutisi Suur-Novgorodi muinasajast.
Vissarioni uus sõnum kannab pealkirja «Viimane testament», ta kuulutab uue ajajärgu algust, neil ongi oma ajaarvamine – nüüd algab aasta 44 –, ja Inimese Poja teine tulemine on ilmselgelt tema isikuga seotud. «On aeg, kus räägitakse otse ja mitte enam tähendamissõnadega,» tsiteerib uus prohvet testamendi preambulas Johannese evangeeliumi.“
Mayade prohveteeritud maailmalõpu ajal 2012. aastal rändasid Vissarioni alias Krasnojarski Jeesuse juurde Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar. Paar pluss režissöör Jaak Kilmi salvestasid telesaatesarja „Meie aasta Siberis“ nind dokumentaalfilmi „Kristus elab Siberis“. Ehkki Tuuli oli hädas lüpsi-põllupidamise-käsitööga, tahtis ta pidevalt kontrollitud-arestitud (ilmselt maavarade tõttu) külla nii väga tagasi, et telepaar läks edasi Indoneesia, India jne ökokommuunidesse oma poegi inimesteks kasvatama.
Loodus-loovus-loogiline loomulikkus on ühendanud kogukonnad kõigil kontinentidel võrgustikuks, mis jagab õppevideoid, raamatuid ja koolitusi, kuidas erineva suurusega asumid luua ja käivitada. Me siin oleme kujunemas lageraiutud tööstuspargiks ning räägime üha harvem Eesti Nokiast. Kas me oma hirmunud väsimuses üldse otsime seda veel?
Oled sa mõelnud, et me võiksime olla mudel, eeskuju, tõestus elu võimalikkusest Maal? Ökokülade võrgustik teeks meie isamaast üleriigilise emakeelse rahvuspargi, mis toodab ja kasvatab eluks tarvilise ise, on energeetiliselt sõltumatu ning seega mitmekihiliselt kaitstud.

Intentional Community Bookstore

https://www.igi-global.com/dictionary/off-grid-network/75432

1st Indigenous Ecovillage

https://meshcore.co.uk/
https://natural-resources.canada.ca/funding-partnerships/smart-grid-deployment-grid-networks

Mina olen ellujääja, elu edasiviija, rajaja ja looja.
Saagu nii. Mina olen. I am. Ya yestj. Mi-mi. 我是. Wǒ shì. 新年快乐. Xīnnián kuàilè
*
Alexis Varnum: Alanud aasta on uue ajatsükli algus. Kõik, mis oli vaja lõhkuda, on juba lõhutud, ja kõik, mis vajas puhastamist, on puhastatud. Seda aastat hakatakse meenutama kui kontrastset ja tähtsat aastat, sest see on inimkonna vundamendi ladumine järgmiseks sajaks aastaks. See ei ole veel „paradiis maa peal“, praegu alles kujundame uue maailma kavandeid ja valime materjali, millest seda luua, kuid muutused saavad siiski juba nähtavaks. Veebruari–märtsi paiku jõuab lõpule üks pikk veniv protsess: kokkulepped saavutatakse, väljastpoolt näeb kõik välja nagu ilus lõpp, kuid sisimas on tunne, et see ei ole lõplik lõpetus.
Suurt rõõmu ei teki, küll aga tekib ajutine hingetõmbeaeg. See on alles ehituse algus, lõplik lõpetamine on veel ees. On vaja varuda kannatlikkust ja jõudu ning meeles pidada, et uut ei ehitata valmis ühe päevaga.
Kevadel-suvel saab olema aeg pikkadeks vestlusteks. Maailma ümberkujundamine algab aruteludest ja pikkadest jutuajamistest selle üle, milline peaks olema tulevik ja millised väärtused on tõeliselt olulised. Nendel kuudel tasub olla eriti tähelepanelik, sest just suvel on võimalik sõnastada eesmärgid ja väärtused, mis muutuvad edaspidiseks toeks. Mõni raamat, kohtumine, kõne või taskuhääling võib kõlada nii, et tunned selgelt: „see ongi minu suund“.
Sügisel tekib petlik kergendustunne: läheb justkui veidi lihtsamaks, võib tunduda, et raskused on lõppenud ja elu naaseb tavapärasesse rööpasse. Tegelikult on see aga illusioon. Vana ei tule tagasi ka siis, kui seal oli soe ja turvaline. See ei ole vana tsükli kordus, vaid täiesti uus spiraal. Kui püüda elada täpselt nagu varem, muutub olemine raskeks; kui aga tunnistada, et sa ise oled muutunud ja vajad teistsuguseid vorme, teistsugust rütmi ja uusi tähendusi, on tulevikku liikuda palju kergem.
Talv toob kaasa kohanemise uuega. Tekib sisemine pinge ja tunne, et asjad ei lähe nii, nagu tahaks. Uus ei ole veel omaseks saanud, kõik nõuab lisapingutust ja jõudu näib nappivat. See ei ole läbikukkumine, vaid etapp, mis nõuab rohkem kannatlikkust ja tähelepanu iseendale.
Kokkuvõttes on 2026. aasta see aeg, mil inimene lakkab olemast pelgalt ellujääja ja hakkab üha enam olema looja ja uue ehitaja. Mitte kohe ja mitte enesekindlalt, kuid ta alustab. Tulemusi veel ei ole, on vaid ruum, kus kõik on võimalik. See ei ole võidujooks ega lahing, see on küpsemine. Sa ei sõdi enam eluga ega püüa enam lihtsalt ellu jääda – sa oled jõudnud uuele tasandile. Nüüd on sinu ülesanne hakata looma: iseennast, oma ruumi, suhteid ja uut maailma. Mitte järsult, vaid õrnalt ja hoolivalt, mitte hirmust, vaid sisemisest taipamisest ja arusaamisest.

Loodus võtab kõik omaks
1) pane puuduvad kirjavahemärgid 2) ühenda liitsõnad 3) vasta küsimustele
Maja mis jääb kas või aastaks tühjalt seisma kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte ämblike ja lagunemise pidu saaliks. Meie ajastu inimene kes jääb kas või öö päevaks elektrita leiab end looduse meele vallas. Olenemata sellest kas ta teadvustab end Emakese Maa osana on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võlts tegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale et kõik saab huumuseks loodus võtab kõik omaks nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene kellel vahendatud. Olgu tegemist kuude pikkuse põua või talvise lume orkaaniga inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üle ujutused ja maa lihked. Ise kogetu annab holistilise edu kogemuse vahendatu külvab eba määrast hirmu. Kes heitleb ise lume hangede jää väljade ja elektri katkestustega ei seestu USA kaheksa osa riigi miinus 45kraadilisse katastroofi.

Vahendab meedia ja muusika mees Olav Osolin USAs on ikka täielik hullu maja. Külma 45 kraadi nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad jääd lumme kinni esi algu hoiad mootori käigus ja saad sooja oodates et keegi päästab su ära aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lume hange kust sind kunagi leitakse.
Nagu ikka kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest kus autosse jäänud pere isa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud et ilm on hull püsige kodus tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline arg püks kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.

Eesti päris maalased e maakad teavad sünnist saadik et aasta ajad vahelduvad ning mõni kord on hanged tare katuse räästani. Maakatel on kogu aine ringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisu vaalude super marketisse ega sõida end kana munade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linna inimeste ahastus selle pärast et lockdowni või elektri katkestuse ajal jõu saali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsu põletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kauni hingelist naabri poissi läbi hangede mitmeid kilo meetreid koolist koju keelitama ja talutama et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noor meestel kes on end linna võidelnud. Üli kond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inim olemuse ja aasta aegade vaheldumise süva hoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehe külgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõik võimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis kesk konnas vähimatki lootust ellu jääda.

Elamise maal või linnas nagu ka elukutse valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks mere meheks peab arvestama et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“ et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva kuidas võib üks eestlane teise üles anda kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõja põgenike traagikast noored samuti osa ei saa üks ei räägi vene keelt teine ei mõista veel kohalikku. Ühendus lüli on heal juhul inglise keel.
Pealis kaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimis kampaaniat pähe tõmmata meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõja põgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui looma arste kellest on Eestis kriitiline puudus muide.

Tänu jõulisele vaate mängule on lihtsam kaasa elada Ameerika päris maalaste kallal toimetatud vägi vallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inim liha mille karu on luudelt lahti krabanud oksa tõmmatud indiaani šamaanide liha mille üle raisa kullid rõõmustavad lõpnud hobuse liha mille sisi konnasse ellu jääja varju poeb kuni see on veel soe siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste kodu ega ammugi mitte mets loomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit tõenäoliselt oluliselt hiljem kui see number päriselt täis sündis.
Saame süva kogemuse sellest kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loom rahvaid leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thompson osaduse tekitamiseks südant raputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele lausa ahmimisele kasvasid ka linna lapsed siiski üsna tõe tundlikeks.
Viimaste aastate uus maalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad vete vallad ja värske õhk.

Tegelikkus võib sinu muinas maa aga hetkega ellu jäämis laagriks muuta. Kevadine üle ujutus suvine põud parmud ja tühjad tiigid pole algajate uus maalaste plaanides. Kuna me saame mida tellime olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Üle kuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lume orkaani ja elektri katkestused tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jää vihma ja jõest vee tassimise. Lume sahk tuleb mitmendal päeval kui keegi lähi kondsetest tahakski appi tulla ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise auto aku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist just kui mõningase eel teadmise ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse et nad saavad sama ilusaks kui anima tegelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel kes endasse suisa sõltlastena uudiste voog edastusest hirme ahmivad.

Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid looma aedu rajanud ja tuhandeid loom rahvaid päästnud Geraldiks siis koges ta kui nüri meelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uus aasta öö sõda. Kole tulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inim kahjurid kehitavad õlgu ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turm tuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda et on sõja ja tsirkuse hobused pommi ja võmmi koerad suurem osa loodusest pole alalises lahingus vaid talve unes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks hukkunud kõdunevad mullaks ka see elu kauge hüper aktiivne kes kole tulestike teema peale röhib jajah aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023 aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nuti maa ilmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus kes annab ja võtab nii kui nii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võib olla selle pärast end plastikuga ala teadlikult ümbritsemegi et meie asjad jääksid igaveseks alles kui…

1. Mida tähendab „mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama“?
2. Milline on vahendatud ja moonutatud suhe loodusega?
3. Võta kokku Olav Osolini tsitaat – mis on selle sõnumi mõte?
4. Kas sina püsid möllava looduse päevil kodus või hukkud lollisti autos?
5. Mis juhtus Arno Taliga?
6. Milliseid stiihiatest kirjutavaid Eesti autoreid on tekstis loetletud? Oled lugenud?
7. Milliseid välisautoreid on loetletud? Oled lugenud?
8. Sinu suhtumine sõjapõgenike abistamisse?
9. Mille poolest sarnanevad eestlased, Siberi rahvad ja põlisameeriklased?
10. Miks ei kuulata Turovskit ega muinasjuttude sisendatud headust-empaatiat?
11. Kuidas loodus kõik omaks võtab?

Alexis: On üks väga oluline asjaolu: see aju omadus, mis suudab meile „õudukaid“ luua ja üksteise peale kuhjata, nii et me peame neid hiljem läbi elama, on täpselt seesama omadus, mis võimaldab meil vaimustuda ja luua.
Seetõttu on ainus, mis meil tõeliselt olemas on ja meist endist sõltub – meie tähelepanu ja valikujõud. Sisuliselt, kui õpime valima mõtteid, mida oma tähelepanuga toitma hakkame, siis me lihtsalt alustame teadlikku oma reaalsгuse loomist. Kuni me aga automaatselt keerutame peas kõike seda, mis sinna juhuslikult sisse on lennanud, loome me paratamatult seda, mida tegelikult ei taha.
Alguses piisab, kui hakkad oma peas käivaid mõtteid „jälgijana“ vaatlema. Selleks võid rahulikult maha istuda ja endale öelda: „Omaenda tahtel ei mõtle ma lähema 10 minuti jooksul mitte millestki.“ Ja peaaegu kohe kuuledki justkui tervet mõtete koori, mis ilmub pähe SINU valikust sõltumata.
Suhtu neisse nagu mängivasse raadioseadmesse: lihtsalt kuula neid nagu linde, süvenemata liigselt nende sisusse. Kui kordad seda harjutust järjepidevalt, õpid sa end mitte samastama nende mõtetega, mis pähe tulevad, ning seetõttu saad oma tähelepanu ümber suunata kehalistele aistingutele – helidele, lõhnadele, lihaste liikumisele kõndides või joostes. Nii jäävad hävitavad mõttevormid ilma „kütuseta“ ja kaotavad oma jõu.

26. jaanuaril 2026 tehakse ajalugu – Neptuun siseneb Jäärasse. Neptuuni üleminek uude märki tähistab meie elus eepose peatüki algust .
Neptuun oli eelmisel aastal lühikeseks ajaks Jääras, märtsist oktoobrini 2025. Sel ajal läks maailm hulluks, aga enne kui me jõudsime sellest kõigest aru saada, liikus see tagasi Kalade mugavustsooni.
Aga nüüd see naaseb – ja seekord on see siin jäädavalt. Alates 26. jaanuarist on Neptuun Jääras, lähtestades kõige olemuse ja tagasiteed vanasse olekusse enam ei ole. See on punkt, kust tagasiteed enam ei ole.
Neptuun püsib ühes tähemärgis umbes 14 aastat , seega kogeme Neptuuni sissetungi eluea jooksul vaid mõnel korral. See on SUUR.
Neptuun mitte ainult ei vaheta märke – see liigub Kaladest, sodiaagi viimasest märgist, Jäärasse, sodiaagi esimesse märki.
0° Jäära on sodiaagis väga oluline ja mõjukas punkt, kuna see tähistab kõige algust . 0° Jäära on vaieldamatult kõigist 360 kraadist kõige olulisem. Neptuuni jaoks tähistab see uue 165-aastase tsükli algust ümber Päikese.
Välisplaneetide – sealhulgas Neptuuni – liikumine märkide kaudu esindab põlvkondadevahelisi suundumusi , mis mõjutavad peaaegu kõiki meie eluvaldkondi.
Neptuuniga Kalade tähtkujus oleme näinud rõhku Kalade teemadele nagu omavaheline seotus, vaimne ühtsus ja idee, et me kõik oleme üks – tohutu, piiritu unistuste, ideaalide ja illusioonide sulatuspott .
Ja kuidas see Kalade rõhuasetus Neptuuni omal moel avaldub?
Piiride lahutamisega.
Kui mõelda ühele olulisele teemale, mis on kooskõlas Neptuuni viibimisega Kalade tähtkujus – viimase 14 aasta jooksul –, siis see teema on globaliseerumine. Kalad on ookean – piiritu, ääretu, ilma piirideta – seega võimendas Neptuun Kalade tähtkujus piiride puudumise tunnet.
Siin on peamised teemad, mis Neptuuni Kalade tähtkujust läbiminekul esile kerkisid:
• Neptuun lõhub piire. Nägime suuremat rõhuasetust aktsepteerimisele, avatud piiridele, suurenenud rändele ja multikultuursele integratsioonile .
• Internet, sotsiaalmeedia ja e-kaubandus plahvatasid, luues piirideta digitaalse maailma, kus igaüks sai luua ühenduse, jagada ja müüa kogu maailmas.
• Kaugtöö, gig-majanduse ja digitaalse nomaadluse esiletõus on viinud traditsiooniliste tööstruktuuride ja rahvuslike tööidentiteetide purunemiseni .
• Voogedastusplatvormid (Netflix, Spotify, YouTube) hävitasid meediatarbimise piire. Erinevatest riikidest pärit inimesed hakkasid tarbima sama sisu, hägustades kultuurilisi piire.

Neptuun Jääras 2026–2039 – globaliseerumisest “mina olen” olemuseni
Kuidas need Neptuuni teemad arenevad, kui Neptuun lahkub Kaladest ja siseneb Jäärasse?
Kui Kalad on sodiaagi viimane märk, mis on seotud lahustumise, alistumise ja kollektiiviga , siis Jäär on esimene märk – individuaalsus, elu säde .
Jäär on see, kus me sellesse maailma tuleme ja oma esimese hingetõmbe teeme. Siin on meie fookuses enesekehtestamine, meie olemuse defineerimine , oma identiteedi leidmine ja ellujäämine.
Kui Kalad on energia, mis lahustab piire – ookean, „me kõik oleme selles koos“ –, siis Jäär on „see olen mina“ energia: ma olen ainulaadne isiksus ja ma leian, mis teeb mind sinust erinevaks.
Jäär on kangelane või kangelanna, kes nõuab oma teekonda, olenemata sellest, mis juhtub kõigi teiste ootuste ookeanis .
Isiklikul tasandil nihkub meie fookus ühenduse otsimiselt millegi suuremaga (Kalad) keskendumisele iseendale – oma identiteedi ümberkujundamisele, oma eesmärgi avastamisele ja aktiivsemale rollile astumisele oma elus .
Mida see tähendab?
• Vähem vaatamist, vastuvõtmist, triivimist (Kalad) – rohkem tegemist, enesekehtestamist, loomist (Jäär)
• Vähem pimedat usku (Kalad) – rohkem oma teekonna kangelaseks saamisest (Jäär)
Globaalsel tasandil tähistab Neptuun Jääras potentsiaalset nihet globaliseerumisest (Kalad) autonoomiale (Jäär).
Institutsioonid, inimesed ja riigid hakkavad (taas)avastama oma ainulaadset identiteeti, mis võib kaasa tuua uue poliitilise positsiooni, ümberjoonistatud piirid ning riikliku ja isikliku eesmärgi ümbermõtestamise.
See lähenemisviis keskendub vähem globaalsele ühenduvusele – näiteks avatud piiride või ühtse maailma raamistike kaudu tegutsemisele – ja rohkem sellele, kuidas luua või taastada see, mis meid eristab.
Trendide osas võime muusikas, kinos ja kultuuris näha rohkem butiiklikke, identiteedipõhiseid väljendusvorme . Vähem stereotüüpseid, kõigile sobivaid kassahitte või massiturule suunatud meelelahutust – ja rohkem toorest, julget, isiklikku ja nišisisu.
Jäär on ka avastamise tähtkujus – ja Neptuuni mõttes võib see viidata reaalsuse uute dimensioonide uurimisele , sealhulgas kosmosereisidele, süvamereuuringutele ja uutele teadvuse piiridele . Need võivad saada Neptuuni tunnusteemadeks Jääras.
Teine tõenäoline trend: „võrgust lahtiühendamine“ – mitte ainult kodude, vaid ka inimeste jaoks.
Isiklik rahandus, ressursid, tervishoid, haridus – paljud tunnevad kutset loobuda süsteemidest, mida nad enam ei usalda , ja luua iseseisev elu.
Neptuun Jääras õõnestab usaldust institutsioonide vastu. Tõusevad isetegemise kultuur, detsentraliseeritud tehnoloogia ja alt-üles kogukonnad.
„Olen üksi“ ei tekita isolatsioonitunnet – see annab jõudu.
Jäär on ka sõja märk. Sõda – metafooriliselt või sõna otseses mõttes – on sageli viis, kuidas piire säilitatakse või ümber defineeritakse. Kõik, mis ohustab individuaalsuse või vabaduse tunnet, võib Jääras esile kutsuda vastupanu instinkti.
Kas Neptuun Jääras tähendab rohkem sõda? Mitte tingimata – kuigi konfliktid, protestid ja vastupanu võivad muutuda tavalisemaks, kui inimesed ja rahvad võitlevad oma positsioonide tagasinõudmise või määratlemise eest.
See soov autonoomiat tagasi nõuda ei pea olema vägivaldne. See võib võtta loomingulisi ja teadlikke vorme.
Ja seekord – rohkem kui ühegi teise transiidi puhul – sõltub kõik meist endist. Jäära energiaga läbi imbudes ei pea me enam järgima globaalset „skripti“ – saame luua omaenda.
See võib tunduda destabiliseeriv, segadusttekitav ja isegi ähvardav meie identiteeditundele – aga just see viib meid lõpuks teiste inimeste unistuste elluviimisest iseseisva tegutsemiseni.
Neptuun Jääras, sekstiilis Uraan Kaksikutes, sekstiilis Pluuto Veevalajas
Selle transiidi paljulubav tunnus on see, et Neptuun moodustab Pluutoga Veevalajas ja Uraaniga Kaksikutes harmoonilise väikese kolmnurga – haruldane konfiguratsioon, mis viitab sellele, et Neptuun Jääras võiks oma energia suunata visionäärilisse ja konstruktiivsesse innovatsiooni .
Nagu iga suurema sissetungi puhul, on ka siin kohanemisperiood.
Peaaegu kõik välisplaneetide sisenemised kaasnevad esialgse kaose või orientatsioonikaotusega .
Aga lõpuks hakkame üsna pea nägema Neptuuni tõelist olemust Jääras, kuna samuti järgneb Saturn Neptuunile Jääras – et lõpuks 0° Jääras konjunktsioonis liituda – epohhiliseks konjunktsiooniks, millest kõik räägivad.
Laiemas kontekstis teiste väliste planeetide nihete – näiteks Pluuto Veevalajas – kontekstis näeme, et vana korporatiivne, institutsionaalne mudel on lagunemas.
Üha rohkem inimesi pöördub iseseisva töö, veebiettevõtete ja isiklike brändide poole. Vabadus, enesejuhtimine ja iseseisvus on muutumas uuteks ihaldusväärseteks eesmärkideks.

Neptuun Jääras – mida see sinu jaoks tähendab
Individuaalsel tasandil on see uskumatult oluline muutus .
Neptuun liigub välja majast või eluvaldkonnast, mis on viimased 14 aastat fookuses olnud, ja siseneb täiesti uuele maastikule.
See, mis kunagi tundus teie elus domineerivana, hakkab hääbuma ja uus eluvaldkond tuleb tasapisi esile .
Neptuun on koht, kus meil palutakse end uuesti leiutada ja lasta eluvoolul end uutesse paikadesse kanda.
Neptuun – ühena kolmest välisplaneedist – toob alati kaasa muutusi – mitte alati dramaatiliste sündmuste kaudu, nagu Pluuto või Uraan, vaid läbi peene ja pideva ümberprogrammeerimise selles, kuidas me seda eluvaldkonda tajume, väärtustame ja sellega suhtleme.
Neptuun muudab meid aeglaselt seestpoolt, nii et leiame sügavama kooskõla sellega , mida me tõeliselt väärtustame , isegi kui me ei suuda seda sõnadesse panna.
Näiteks kui Neptuun Kalade tähtkujus on läbinud teie 10. maja , võivad teie ideed karjääri, avaliku kuvandi ja edu kohta olla peenelt muutunud.
2011. aastal, kui Neptuun sisenes esmakordselt Kalade tähtkujusse ja teie 10. majja, võisite edu defineerida tavapärasemate või kuvandipõhiste terminitega: prestiižse ametikoha omamine, tuntus kui “grupi meelelahutaja”, “täiuslik ema” või “lugupeetud advokaat”.
Kuid selle Neptuuni transiidi lõpuks võid avastada, et see, mis sulle tõelist täitumist toob, paistab ja tundub hoopis teistsugune .
Tagasi vaadates võib öelda, et polnudki ühte kindlat hetke , mil teie väärtused muutusid. See oli pigem nagu õrnade lainete jada, mis kujundas teie rannajoont vähehaaval ümber.
Nii Neptuun töötabki. See võrgutab sind evolutsiooni , sageli ilma, et sa seda isegi märkaksid – kuni ühel päeval seisad sa teisel pinnal.
Nüüd, kui Neptuun siseneb teie kaardis uude tervesse märki, algab sama protsess – ainult uues eluvaldkonnas .
Neptuun Jääras (…) majas
Jääras Neptuuni mõju mõistmine on esimene samm . Väga oluline samm – sest see transiit mõjutab meid kõiki.
Aga kui sa tahad teada, kuidas Neptuun Jääras sind eriti mõjutab , pead keskenduma sünnimajale, mille see käivitab . See annab sulle täieliku pildi sellest, mida oodata.

Tasub meeles pidada, et kõik, mida me nendes uudiskirjades – või muus ennustustüüpi astroloogiasisus, mida te võite tarbida – teeme, jääb märgikihile . Üldine astroloogiaprognoos on trendipõhine, mitte spetsiifiline – see on sellepärast, et majakiht nõuab sünnikaarti.
Astroloogias jäetakse majad sageli tähelepanuta, sest jällegi visatakse need samasse segakotti märkidega – ja märkidega on lihtsam samastuda kui majadega.
Kuid Neptuuni sisenemine Jäärasse EI OLE sama asi, mis Neptuuni sisenemine teie esimesse majja . Neptuun Jääras võib teie kaardis käivitada hoopis teise maja.
Tähemärgi ja maja tegevuse mõistmine on mitmekihiline harjutus – ja oskus, mis tuleb omandada, kui tahame liikuda astroloogia kasutamisest inspiratsiooniallikana selle kasutamiseni tööriistana, mis saab meid päriselus aidata .
Isegi kui me teame oma sünnikaarti, oma maju, teame kõike – pöördume sageli tagasi märkide kihi juurde . Märkide kaudu enamik meist astroloogia juurde jõudis.
Nii sildi KUI KA maja kaasamine võib tunduda keerulisem .
Nii jäävadki majad hooletusse. Irooniline on see, et just maja annab aimu, milline see ühistransport tegelikult välja näeb.
Kui tahame tervikpilti, PEAME kasutama maja kihti.
Kas Neptuun on mateerias? Absoluutselt. Neptuuni sisenemine Jäärasse on üks kümnendi olulisemaid sündmusi – sest kui aeglaselt liikuv planeet nagu Neptuun vahetab märki, muutub kogu kollektiivne kliima: majanduslikest narratiividest ja kultuurilistest ideaalidest kuni ajastu vaimuni. Ja see mõjutab meid kõiki.
Kuid astroloogia tõeline maagia peitubki selles, et õppida lugema märgi sümboolikat maja kontekstis . See annabki meile täieliku pildi.
Teadmine, kuidas ühendada silt JA maja tähendus, võib anda uskumatult täpse ülevaate teie elust.
Ja kui soovite õppida, kuidas planeete märkide ja majade kaudu ühtse ja sidusa keelena tõlgendada, siis Märgid vs. Majad on neljanädalane treeninglaager, mis on loodud selle oskuse treenimiseks:
Lisateavet leiate siit:
>> Sildid vs. Majad << https://www.youtube.com/watch?v=U6H_yCzZQFk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=4&pp=gAQBiAQBsAgC https://www.youtube.com/watch?v=_zIUC4s2kOQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=14&pp=gAQBiAQBsAgC Big Think Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet Vaata kohe Vananemise teadus Vaiksed bioloogilised muutused, mis kujundavad teie tulevast tervist. SUUR MÕTE 24. JAANUAR LOE RAKENDUSES Kuigi me kõik teame oma kronoloogilist vanust – küünalde arvu meie viimasel sünnipäevatordil –, pole see number nii oluline kui meie bioloogiline vanus. See peegeldab meie keha praegust kulumist ja vananemisteaduse juhtiv teadlane dr Morgan Levine on oma karjääri pühendanud selle mõõtmise viiside väljatöötamisele. Levine väidab, et me üldiselt alahindame oma mõjuvõimu vananemisele. Paljud arvavad, et nende tervisenäitajad on geneetiliselt määratud, kuid bioloogia räägib hoopis teistsugust lugu. Vananemismehhanismide mõistmise abil saame teha olulisi elustiili muutusi, mis mitte ainult ei pikendaks meie eluiga, vaid suurendaks ka meie tervet eluiga. Ajatemplid 0:00 Vananemise teadus 2:14 Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline 3:58 Milline vananemine näeb välja eri liikide lõikes 4:45 Vananemine pinna all 5:55 Kas me saame vananemist mõõta? 9:39 Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks 13:33 Kuidas me vanust mõõdame: Epigeneetiline 15:36 Molekulaarsetest vigadest süsteemse allakäiguni 19:48 Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta 24:00 Kas vananemine on haigus? 26:31 Kuidas haigus tekib 29:39 Eluviisi jõud 30:48 Kas me saame vananemist tagasi pöörata? 32:45 Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse 35:53 Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravi 40:15 Kuidas toitumine võimaldab pikaealisust 41:42 Kalorite piiramise taga peituv teadus 44:40 Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad 50:20 Elada paremini, mitte ainult kauem Jaga Transkript Allolev on otse videost võetud täpne ja sõna-sõnalt ärakiri. See jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise teadus Minu nimi on dr Morgan Levine. Ma uurin vananemise teadust ja minu raamatu pealkiri on "Tõeline vanus". Minu huvi vananemise teaduse vastu tekkis juba üsna noorena, sest mu isa oli minu sündimise ajal üsna vana. Ta oli 50ndate keskpaigas ja ma sain vananemisprotsessist väga teadlikuks juba noorelt. Ajal, mil enamik lapsi ei mõelnud oma vanemate haigusriski ja suremusele, oli see midagi, mis mind alati muretses. Kui ma ülikooli läksin, sain teada, et on olemas terve teadusvaldkond, mis keskendub vananemisprotsessi mõistmisele ja potentsiaalselt isegi sellesse sekkumisele. See avastus ajendas mind tõesti vananemise teadusega tegelema. Minu praegune uurimistöö keskendub vananemise kvantifitseerimisele või mõõtmisele. Kas me saame võtta kõik rakulised ja molekulaarsed muutused, mida inimesed on läbi elanud, ja anda neile aimu, kuidas neil vananemisprotsessiga läheb? Kas nad vananevad aeglasemalt, kui me arvaksime, või kiiremini, kui me eeldaksime? Me kõik vananeme, aga mitte kõik sama kiirusega. Minu laborit huvitab, kas me saame seda numbriliselt väljendada, kas saame mõõta, kui kiiresti või aeglaselt antud inimene vananeb. Meie arvates on see kriitilise tähtsusega, sest sellel on tõenäoliselt mõju tulevasele haigusriskile, järelejäänud elueale ja muudele aspektidele, mis inimeste tervise juures olulised on. Ma arvan, et paljud inimesed ei taipa, kui palju meil tegelikult vananemisprotsessi üle on. Paljud inimesed arvavad, et nende eluiga või haiguste, näiteks vähi või südamehaiguste risk on geneetiliselt põhjustatud või paratamatu. Kuid meil on palju suurem võime neid riske või vähemalt haiguste tekkimise ajastust moduleerida. Aidates inimestel mõista vananemise bioloogiat ja selle olulisust haiguste puhul, usume, et see annab neile võimaluse astuda olulisi samme vananemise aeglustamiseks ja pikendada nn terviseperioodi – haigustevaba eluiga. Kuidas me vanust mõõdame: bioloogiline versus kronoloogiline Enamik inimesi mõtleb vanusest või vananemisest kronoloogilise aja kontekstis. Me kõik teame, mitu aastat oleme elanud, ja tavaliselt mõõdame oma vananemist selle aja järgi – kuude, päevade ja aastate järgi alates sünnist. Me paneme sellele mõõdikule palju rõhku ja tähtsust, kuid see pole see arv, mis loeb. Põhjus, miks oleme muutunud nii kinni kronoloogilises vanuses, on see, et see on seotud sellega, mida me peame bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Aja jooksul elussüsteemid, nagu inimesed või mis tahes muud organismid, lagunevad ja muutuvad vähem funktsionaalseks. Me peame seda bioloogiliseks vananemisprotsessiks. Kuidas meie rakud toimivad halvemini kui varem ja kuidas on meie kehad aja jooksul muutunud? Oluline on see, et erinevalt kronoloogilisest ajast on see protsess potentsiaalselt vormitav. Me teame seda erinevate liikide uurimise kaudu. Võime võrrelda 10-aastast koera 10-aastase inimesega ja on selge, et kiirus, millega nende kehad on selle aja jooksul nõrgenenud, on üsna erinev. Isegi inimeste seas, kui vaadata kahte inimest, kes on kronoloogiliselt 50-aastased, ei pruugi nad üldise tervisliku seisundi või üldise vananemiskiiruse poolest ühesugused välja näha. Seega on oluline mõista bioloogilist vananemisprotsessi, kui palju me mõlemad aja jooksul oleme erinenud ja mida see võib meie tulevase tervise jaoks tähendada. Uus kodu uudishimulikele meeltele Ajakirjad, liikmelisused ja tähendus. Hakka Big Think liikmeks https://www.youtube.com/watch?v=o9rALVf3_CY&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=13&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas vananemine liikide lõikes välja näeb Valdkonnas käib arutelu selle üle, kas vananemine on universaalne ja kas iga organism tegelikult vananeb. Enamik teadlasi arvab, et vananemine on elussüsteemide universaalne omadus ning et elussüsteemid muutuvad ja halvenevad aja jooksul loomupäraselt. Kuid mõned organismid teevad seda nii aeglaselt – mida me nimetame tühiseks vananemiseks –, et me ei saa nendes süsteemides vananemist jälgida. Et öelda, kui kiiresti erinevad organismid vananevad, vaatleme nn ellujäämiskõveraid. Kas me näeme populatsiooni suremuse riski suurenemist aja funktsioonina? Me mõtleme sellest kui liigi, looma või taime vananemise üldisest kiirusest. Vananemine pinna all Vanusega seotud muutuste peale mõeldes peame silmas funktsionaalseid muutusi – asju, mida näeme nii endas kui ka ümbritsevates inimestes. See hõlmab jooksu- või kõndimiskiirust, trepist üles mineku võimet või energiahulka. Mõtleme ka kortsudele, hallinemisele või juuste väljalangemisele ning vananemisega kaasnevatele haigustele. Kuid vananemine ei alga neist. Need on vananemise avaldumisvormid. Me arvame, et vananemine algab palju madalamal tasemel, molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Kui ma küsin kelleltki, kui vana ta on, on tema esmane vastus tavaliselt see, mitu küünal ta oma viimasel sünnipäeval ära puhus, või number tema juhiloal või passis. Sellel numbril pole erilist tähendust, välja arvatud see, et see on seotud bioloogilise vananemisega, mis on see, mis meid tegelikult huvitab. Kas me saame vananemist mõõta? Bioloogiline vanus viitab sellele, mil määral on teie bioloogia teatud aja jooksul muutunud. Meie arvates on need muutused ebakohased ja põhjustavad rohkem düsfunktsioone, edasist langust ja lõpuks ka rohkem haigusi. Vananemisteaduse peamine eesmärk on selle protsessi kvantifitseerimine või hindamine – kas me saame bioloogilist vanust mõõta. Vananemise kvantifitseerimisel on kolm peamist eelist. Esiteks vananemise teaduse mõistmine – miks süsteemid vananevad, mis selleni viib ja kuidas sekkuda. Teiseks pakub see tulemusnäitajat kliinilistele uuringutele või muudele uuringutele, mis püüavad vananemisprotsessi sekkuda, et teha kindlaks, kas need sekkumised on edukad. Kolmas, mis enamikku inimesi kõige rohkem huvitab, annab see inimestele arusaama oma üldisest tervisest ja on oluline riski hindamiseks. Riski hindamine tähendab mõistmist, kellel võib olla suurem risk vanusega seotud haiguste tekkeks. Sealt edasi saavad inimesed teha koostööd arstiga või hinnata ümber oma elustiili ja käitumuslikke tegureid, et näha, kas nad saavad seda protsessi aeglustada ja reaalajas jälgida. Selleks pole ühte õiget viisi ja kasutada saab erinevat tüüpi andmeid. Mõned lähenemisviisid kasutavad funktsionaalseid võimeid või diagnoositud haiguste arvu näitajatena, mis näitavad, kui palju keegi on aja jooksul muutunud. Teine mõiste on nn fenotüübiline vanus, mis peegeldab muutusi füsioloogilisel tasandil. Need on näitajad, mida tavaliselt saadakse iga-aastasel arstivisiidil vereproovi abil. Need näitajad kajastavad elundite funktsiooni, sealhulgas maksa- ja neerufunktsiooni, ainevahetuse tervist, lipiide ning teatud määral ka põletikku ja immuunprofiile. Kui need kokku panna, saame genereerida üldarvu, mis kajastub terviklikul fenotüübilisel tasandil, võrreldes teiste samaealiste inimestega. See annab meile aimu, kuidas erinevad organsüsteemid koos üldise tervise nimel töötavad. Vananemise mõõtmiseks molekulaarsel või rakulisel tasandil on ka spetsiifilisemaid viise, kus süveneme muutujatesse, mis võivad näidata, kust vananemine tegelikult algab. Meie arvates on need näitajad olulised, kuna need kajastavad füsioloogilisi muutusi, mis eelnevad haigusest tingitud düsfunktsioonile. Usume, et see ennustab tulevast haigestumisriski ja on haigusele piisavalt lähedal, et anda teile tegelikult teada, kuidas teil läheb. Keskmiselt eeldame, et inimesed saavad iga kronoloogilise vanuse aasta kohta juurde ühe aasta fenotüübilist vanust. Kui mõõta ennast igal aastal oma sünnipäeval, eeldaksime, et see suureneb igal aastal ühe aasta võrra. Ideaalis aga kasvaks fenotüübiline vanus aeglasemalt kui kronoloogiline vanus, mida me peame vananemisprotsessi aeglustuseks või aeglustumiseks. https://www.youtube.com/watch?v=LoNa9dJqgIk&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=12&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemise aeglustamine tervise pikendamiseks Fenotüübilise vanuse mõõtmise alustamiseks pole õiget või valet vanust, me ütleme alati, et kunagi pole liiga hilja. Mõned inimesed arvavad, et nad on juba liiga vanad või neil on juba haigus, seega ei pruugi see olla seda väärt. Kuid me leiame, et fenotüübilises vananemises on kogu eluea jooksul endiselt palju vormitavust. Igas vanuses inimesed saavad seda jälgida ja te saate neid näitajaid juba oma iga-aastaste arstivisiitide ajal. Neid väärtusi on suhteliselt lihtne sisestada algoritmi, et genereerida lisaks sellele, mida arstid tavaliselt vaatavad, täiendav muutuja. Tavaliselt keskenduvad arstid sellele, kas biomarkerid on ebanormaalses või kõrge riskiga vahemikus, kuid teie füsioloogia käitumist mõjutab terve spekter. Isegi kui te pole ületanud kõrge riski läve, on väärtuslik teada, kas olete sellele oma vanuse kohta oodatust lähemal või kui kiiresti te sellele lähenete. See võib anda teile lisateavet lisaks traditsioonilistele riskinäitajatele. Kuna fenotüübiline vanus ja muud bioloogilise vanuse mõõtmise viisid tuletati, on keskmise inimese bioloogiline vanus, mis vastab tema kronoloogilisele vanusele. Populatsioonis eeldaks normaaljaotust, kus enamiku inimeste fenotüübiline vanus on ennustatud umbes samas kronoloogilises vanuses. Kuid me teame, et esineb ka mõlemat poolt. Näiteks USA populatsiooni puhul on standardhälve umbes viis aastat. Kuigi leidub äärmuslikke erandeid, kes tunduvad 10 või isegi 20 aastat vanemad või nooremad kui oodatud, jääb enamik inimesi oma kronoloogilisest east pluss-miinus viie aasta piiresse. Kui olete juba käinud iga-aastasel vereanalüüsil, saate oma fenotüübilise vanuse tõenäoliselt tasuta arvutada. Veebikalkulaatorid loetlevad üheksa vajalikku biomarkerit, mis on avalikult kättesaadavad. Saate sisestada hiljutiste laborikatsete väärtused ja saada endale fenotüübilise vanuse hinnangu. Seega, kui käite regulaarselt tervisekontrollis, saate seda juba teha. Kui mitte, võite külastada arsti või laborit, mis pakub suhteliselt väikese tasu eest verepõhiseid teste. Aja jooksul saate käitumist muuta ja näha, kas need muutused kajastuvad teie bioloogilises vanuses aasta-aastalt. Vananemine on enamiku haiguste, mille pärast inimesed muretsevad, sealhulgas südamehaiguste, vähi ja diabeedi, suurim riskitegur. Teadlased arvavad, et iga haiguse eraldi ravimise asemel saaks vananemise ja füsioloogilise languse aeglustamise abil ennetada või vähendada paljude haiguste mõju. See ei anna inimestele mitte ainult pikemat eluiga, vaid ka tervemat ja funktsionaalsemat eluiga nii kaua kui võimalik. Kuidas me vanust mõõdame: epigeneetiline Valdkonna inimesed on välja mõelnud niinimetatud vananemise tunnused. Üks neist tunnustest, mis minu laborit eriti huvitab, on epigeneetika mõiste. Epigeneetika ei pruugi olla termin, millega kõik tuttavad on. Me kõik teame geneetikat, meie DNA järjestust, mis annab alust meie erinevatele geenidele. Aga epigeneetika on see, mida mina armastan mõelda kui raku operatsioonisüsteemi. See annab igale rakule selle erinevad fenotüübi määravad omadused. Kuigi naha- ja ajurakkudel on sisuliselt täpselt sama DNA, teeb need erinevaks epigenoom. See annab rakkudele üldise funktsiooni ja struktuuri. Epigenoomi on teaduses uuritud juba aastakümneid, kuid programm või süsteem ise on nii keeruline, et me alles hakkame mõistma paljude nähtud muutuste tähendust. Epigenoom on tavaliselt kirjutatud keemiliste modifikatsioonidena. Neid on erinevaid vorme. See, mida vananemise või vähemalt vananemise kvantifitseerimise kontekstis ehk kõige rohkem uuritakse, on DNA metülatsioon. Põhimõtteliselt on DNA metülatsioon keemiline märgis, mis lisatakse genoomi teatud osadele. Teil on A, C, G ja T ning DNA metülatsioon lisatakse siis, kui teil on G kõrval C. Kui see lisatakse, sulgeb see genoomi osa. Genoom voldub endasse ja see osa pole enam ligipääsetav. Nii teavad rakud, millistele genoomi osadele ligi pääseda ja millistele mitte, ning see on iga rakutüübi puhul erinev. https://www.youtube.com/watch?v=A1tyYnNJNDA&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=11&pp=gAQBiAQBsAgC Molekulaarsetest vigadest süsteemse languseni Samuti teame, et see epigeneetiline programm ehk DNA metülatsioonimustrid muutuvad vananedes tugevalt. Kuigi naharakul peaks olema kindel muster, siis vananedes see muster sassi läheb. Arvame, et see põhjustab naharakkude talitlushäireid või kaotab rakk oma olulise identiteedi, võime täita oma spetsiifilist ülesannet. Igal meie keha rakul on väga spetsiifiline funktsioon ja selle funktsiooni määrab epigenoom. Probleem on selles, et vananedes epigenoom kas stressi või juhuslike vigade tõttu ümber kujundatakse. Selle tulemusel kaotab iga rakk oma identiteedi ega toimi enam nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui üha rohkem rakke muutub düsfunktsionaalseks, võite ette kujutada, kuidas see tekitab düsfunktsiooni organite tasandil ja lõpuks kogu süsteemi tasandil. Üks epigeneetika vorm on DNA metüleerimine, mis on genoomi eri kohtade keemiline modifikatsioon. Meie DNA-s on erinevad nukleotiidid A, C, G ja T ning kui G kõrval on C, võib neil olla keemiline märgis, mis võib genoomi piirkondi välja lülitada. Teadlased on avastanud, et nende keemiliste märgiste muster muutub vananedes üsna dramaatiliselt. Masinõppe ja tehisintellekti abil oleme suutnud ennustada, kui vana keegi nende keemiliste märgiste mustrite ehk DNA metülatsiooni põhjal välja näeb. Seda on hakatud nimetama epigeneetiliseks kellaks, mis on viis bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks, tuginedes metülatsiooni suurenemisele või vähenemisele genoomi teatud piirkondades. Me arvame, et muutused sellel tasandil, mida me peame molekulaarseks tasemeks, põhjustavad muutusi, mida me näeme fenotüübilisel või füsioloogilisel tasandil. Aja jooksul muutuvad rakud vähem funktsionaalseks. Nad ei suuda enam nii hästi täita seda, milleks nad algselt mõeldud olid. Me näeme seda paljude haiguste puhul. Üks näide on vähk. Rakud, millel on kiiremad epigeneetilised muutused, võivad olla vähi suhtes altimad. Minu labor on näidanud, et kui mõõta selliseid näitajaid nagu epigeneetiline kell, siis see on kasvajates võrreldes normaalse koega oluliselt kiirenenud. Samuti näeme, et meie keha organid, millel on suurem kalduvus vähi tekkeks, vananevad epigeneetiliselt kiiremini kui rakud, millel on väiksem kalduvus vähi tekkeks. Paljud inimesed võivad mõelda, kuidas oma epigeneetilist vanust mõõta või mida epigeneetiline kell nende kohta ütleb. Praegu on olemas otse tarbijale müüdavad tooted, mis seda pakuvad. See on kallim kui tavalised laboritestid, kuna see tugineb nende muutuste mõõtmiseks täiustatud tehnoloogiale. Tavaliselt, kui kasutate epigeneetilise vanuse mõõtmiseks otse tarbijale müüdavat toodet, tehakse seda kas vere- või süljeproovi abil. Küsimus on selles, kas see on hea näitaja selle kohta, kuidas erinevad süsteemid või organid üldiselt vananevad, sest epigeneetilist vanust saab mõõta erinevat tüüpi rakkudes ja organites. Siiski on veres mõõdetud epigeneetiline kell osutunud heaks järelejäänud eluea ja haigestumisriski ennustajaks. Aja jooksul muutuvad need algoritmid epigeneetiliste näitajate abil vananemise üldise ennustamise osas paremaks. https://www.youtube.com/watch?v=7GszWZWOKzI&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=10&pp=gAQBiAQBsAgC Vananemisse sekkumine ilma üleoptimiseerimiseta Mitmed inimesed on hakanud huvituma epigeneetilistest kelladest ja on hakanud aja jooksul jälgima oma epigeneetilist vanust. Sarnaselt sellistele näitajatele nagu fenotüübiline vanus või muud bioloogilise vanuse näitajad annab see inimestele võimaluse jälgida oma vananemisprotsessi ja välja selgitada, kuidas nad saavad oma tervisekäitumist muuta, et seda optimeerida. Inimeste jaoks, kes soovivad jälgida epigeneetilist vanust n võrdub 1-ga või individuaalsel tasandil, ei tea me ikka veel täpselt, mida epigeneetilise vanuse muutused esindavad. Kui keegi jälgib seda, muudab midagi oma elustiilis või lisab uue raviskeemi ja seejärel näeb epigeneetilise vanuse muutust, pole selge, mis seda põhjustas või kas see esindab tegelikku vananemiskiiruse muutust, võrreldes fenotüüpiliste või füsioloogiliste näitajatega, mille kohta me teame veidi rohkem, mida need markerid esindavad. Siiski on teadusringkondades suur huvi selle vastu, et välja selgitada, mis neid epigeneetilisi muutusi põhjustab ning kuidas me saame neid manipuleerida ja sekkuda. Meie arvates võib sekkumise eesmärk olla parem just sellel tasandil, kuna arvame, et vananemine algab molekulaarsel tasandil, seega on oluline mõista, mis põhjustab epigeneetilise vanuse muutusi ja mida see funktsionaalselt esindab. Üks põnev asi epigeneetiliste kellade juures on see, et need näivad olevat seotud paljude haigustega. Neid seostatakse vähiga, kus epigeneetilises vanuses kiirenenud rakud tunduvad vähile vastuvõtlikumad. Seda näeme ka selliste haiguste puhul nagu Alzheimeri tõbi, diabeet ja mõned kopsuhaigused. Tähelepanuväärne on see, et see nähtus ei ole haigusspetsiifiline ja võib olla haiguste ühendav edasiviiv jõud kõikjal. Epigenoomi ja epigeneetilise kella uurimise juures on minu jaoks kõige põnevam see, et see on võimas tööriist rakkude muutuste mõistmiseks, mis võivad kaasa aidata paljudele haigustele erinevates kudedes. Me näeme sama signatuuri ja sama nähtust olenemata rakutüübist, mida me uurime. Veel üks põnev asi on see, et see protsess näib olevat midagi, millesse me saame sekkuda. Me teame, et see toimib mõlemas suunas ja seda võib olla võimalik tagasi pöörata. Üks mure, mis mul inimeste puhul pidevalt oma bioloogilist vanust jälgides on see, et nad tahavad seda kasutada biohäkkimiseks. Me saame seda teatud määral teha, kuid peame meeles pidama, et ükski neist mõõdikutest pole täiuslik. Me pole bioloogilist vanust täiuslikult mõõtnud ja kasutatav mõõdik võib anda erinevaid vastuseid. Inimesed ei tohiks üle optimeerida kindla bioloogilise vanuse mõõdiku suhtes. Kui asjad, mida teete, on tervisele head, näiteks toitumine, treening, uni ja stress, ning näete seda oma bioloogilises vanuses, võite olla kindel, et see on tõenäoliselt reaalne tulemus. Mure seisneb selles, et inimesed proovivad ravimeid või toidulisandeid, mis on suunatud ühele numbrile, ja see pole eesmärk. Lõppkokkuvõttes on oluline, et inimesed mõistaksid, kui palju neil on võimu mõjutada oma vananemist ja haigestumisriski. Meie haigestumisriskid ei ole meie geenidesse kirjutatud. Jah, me kõik vananeme ja me ei kavatse seda peatada, kuid see, kui kiiresti see juhtub, ja kui kaua te säilitate tervise ja optimaalse toimimise, sõltub suuresti sellest, mida te igapäevaelus teete. Kas vananemine on haigus? Vananemise teadusvaldkonnas vaieldakse palju selle üle, kas vananemine on haigus, mida tuleks ravida samamoodi nagu haigusi. Minu isiklik seisukoht on, et vananemine iseenesest ei ole haigus, vaid protsess, mis aitab kõige enam kaasa paljudele meile olulistele haigustele. Seda öeldes arvan, et peaksime sekkuma ja proovima ravida või vähemalt aeglustada vananemise kiirust, kuid me ei tohiks seda haiguseks pidada, sest pole selget punkti, kus inimene on vananenud teatud määral ja tal on nüüd haigus. Ja me kõik vananeme sünnist surmani. Ja lõppkokkuvõttes on oluline see, kuidas me seda protsessi aeglustame, et ennetada paljusid haigusi, mida inimesed püüavad ravida. Paljud inimesed arvavad, et vananemise valdkond keskendub surematuse või surma või vananemise ravimise kontseptsioonile. See on minu arvates pisut erinev paljust toimuvast teadusest. Ja valdkond keskendub sellele, kuidas saaksime ennetada vananemisega kaasnevaid haigusi ja hoida inimesi võimalikult kaua tervena. Ja kui see lõpuks eluiga pikendab, on see peaaegu boonus. Kuid eesmärk ei ole surematus. Meie kehad on loodud toimima väga spetsiifilisel viisil. See on midagi, mille oleme välja arendanud, aga aja jooksul see funktsioon nõrgeneb. Ja seda me näemegi haiguste ilmingutena, haiguste puhul, mis tekivad siis, kui keha on jõudnud ühe protsessi tüübi mõttes düsfunktsionaalsesse seisundisse. Ja põhjus, miks meie kehad sellesse punkti jõuavad, on kõik need muutused, mis meie arvates vananemisprotsessi tulemusena kuhjuvad. Tõsi küll, haiguse võivad põhjustada ka muud tegurid, näiteks infektsioon või geneetiline eelsoodumus, kuid enamik haigusi, nagu vähk, südame-veresoonkonna haigused ja Alzheimeri tõbi, on meie erinevate süsteemide progresseeruv funktsioonikaotus, mida meie arvates otseselt põhjustab vananemisprotsess. Kui suudame välja mõelda, kuidas oma vananemiskiirust sisemiselt aeglustada, siis on teadus näidanud, et see avaldub tõenäoliselt ka meie välimuses. https://www.youtube.com/watch?v=1x0pWN5C6wQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=9&pp=gAQBiAQB0gcJCYcKAYcqIYzvsAgC Kuidas haigus tekib Elussüsteemid on tõeliselt tähelepanuväärsed. Evolutsiooni käigus oleme arenenud omandama selle kauni koordineerituse ja spetsiifilisuse, mis teeb meist need, kes me oleme. Seega on rakkudel spetsiifilised rollid, meie organid on seatud toimima spetsiifilisel viisil ja see annab meile elu. Kuid kõik need asjad, mis määravad nende organite ja rakkude funktsiooni, lagunevad aja jooksul. Me mõtleme sellest, et molekulaarsed muutused, mis võimaldavad rakkudel teatud viisil toimida, kirjutatakse vananedes ümber. Ja nüüd kaotavad rakud oma spetsiifilisuse, muutuvad nad düsfunktsionaalsemaks. Mida rohkem düsfunktsionaalseid rakke teie kudedesse ja organitesse koguneb, seda enam need organid ei tööta nii, nagu algselt ette nähtud. Aja jooksul, kui teie organid hakkavad talitlushäireid tekitama, hakkate seda nägema kogu keha tasandil. Me hakkame nägema üldist langust oma suuremates funktsionaalsetes aspektides. Näiteks meie võime bussi peale joosta või kuulda sõpra meile ütlemas – need suuremad funktsionaalsed omadused halvenevad aja jooksul kõigi nende väikeste muutuste tõttu, mis akumuleeruvad molekulaarsel ja rakulisel tasandil. Elussüsteemid on tähelepanuväärsed ka selle poolest, et oleme avatud süsteemid, seega saame oma keskkonnast energiat ammutada ja seda enda ülalpidamiseks kasutada. Seega üldiselt lagunevad eluta süsteemid selle entroopilise muutuse osas üsna konstantse kiirusega. Kuid meie süsteemid on kohanenud puhvri, vastupidavuse omamisega. Me saame energiat kasutada oma funktsioonide ja struktuuri säilitamiseks palju kauem, kuid aja jooksul see lõpuks üle jõu läheb ning me näeme ikkagi seda regulatsioonihäiret ja funktsionaalset langust, nagu ka vastupidavuse kadu. Vananemist iseloomustab tegelikult düsfunktsioon ja me näeme seda palju haiguste puhul, mis kipuvad vananemisega tekkima. Üks suurepärane näide on diabeet, mille puhul näeme düsfunktsiooni oma ainevahetuse tervises, kus glükoos koguneb kogu vereringesse. Kuid on ka teisi vananemisega kaasnevaid haigusi, mis on samuti seotud düsfunktsiooniga. Näiteks vähk on meie endi düsfunktsionaalsed rakud, mis ei käitu nii, nagu algselt ette nähtud. Paljusid vananemisega kaasnevaid haigusi saab seostada düsfunktsiooniga ehk teatud organsüsteemide allakäiguga. Seega võib sellist haigust nagu diabeet pidada meie ainevahetussüsteemi languseks. Näiteks Alzheimeri tõbi on kesknärvisüsteemi düsfunktsiooni langus. Ja teist vananemisega kaasnevat haigust, sarkopeeniat, mis on vananemisega kaasnev lihaste hõrenemine, võib pidada mitmete süsteemide, sealhulgas ainevahetussüsteemi ja ka lihasluukonna, languseks. Elustiili jõud Kuni teadus ei leiuta ravimeid või ravimeetodeid vananemise vastu võitlemiseks, on praegune elustiil meie parim viis vananemisprotsessi aeglustamiseks. Seda seetõttu, et elussüsteemid on kohanemisvõimelised. Me kohaneme oma keskkonnaga, me kohaneme asjadega, mida kogeme. Seega saate selliseid asju nagu vastupanuvõimet suurendada erinevate elustiiliharjumuste kaudu. Näiteks füüsiline aktiivsus või treening võib suurendada meie vastupanuvõimet ja kaitsta meid tulevikus edasiste stressitegurite eest. Samuti teame, et erinevad toitumisrežiimid võivad samuti suurendada meie vastupanuvõimet ja arvame, et aeglustavad vananemisprotsessi üldiselt. Ja need pole uued asjad. Need on asjad, mida meile on rääkinud näiteks meie emad või vanaemad – sööge tervislikult, magage hästi, tehke trenni, ärge suitsetage. Need ei tohiks inimestele üllatusena tulla, aga ma arvan, et inimesed ei taipa, kui palju need mõjutavad vananemise kiirust ja ka nende kalduvust erinevate vanusega seotud haiguste tekkeks. Kas me saame vananemist tagasi pöörata? Teadusena mõtleme, kas suudame välja mõelda viise, kuidas aeglustada või isegi tagasi pöörata neid vananemisprotsessi seisukohalt olulisi bioloogilisi muutusi. Me ei tea, mil määral saame vananemist kogu kehas tagasi pöörata, kuigi teame, et raku vanust on võimalik tagasi pöörata. See juhtub arengu käigus, kui kaks naissoost ja meessoost rakku ühinevad ja loovad täiesti uue null-eluealise organismi, isegi kui need pärinevad vanematelt, kes olid ehk 20ndates, 30ndates või isegi 40ndates eluaastates. Ja me oleme avastanud, et teaduses saame seda teha taldrikul. Me saame aktiveerida spetsiifilisi tegureid, mis võtavad näiteks 75-aastase inimese naharaku ja muudavad selle tagasi millekski, mis on embrüo rakust peaaegu eristamatu. Me teame, et vähemalt rakulisel tasandil on see võimalik. Küsimus on selles, kas seda saab teha täiskasvanud organismis? Need meist, kes on piisavalt vanad, et minna oma keskkooli kokkutulekule, näiteks 20. või 30. aasta keskkooli kokkutulekule, teame, et kui te sinna läheksite, ei näe kõik välja samaealised, kuigi nad tõenäoliselt on. Mõned inimesed näevad välja täpselt samasugused nagu siis, kui te keskkooli lõpetasite, seega pole nad 18. eluaastast saadik muutunud, samas kui võib olla teisi inimesi, keda te isegi ei tunne. Ja te vaatate neid ja mõtlete: "Ma ei saa ju nii vana olla, me pole ju nii palju vananenud." Me teame juba iseenesest, et kõik inimesed ei vanane ühesuguse kiirusega ning mõned meist vananevad kiiremini ja mõned aeglasemalt. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, kuidas saada aeglaseks vananejaks? https://www.youtube.com/watch?v=P4hI1w_WZvE&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=8&pp=gAQBiAQBsAgC Rakkude ümberprogrammeerimine nooremasse olekusse Nagu paljud asjad, millest oleme vananemise kontekstis rääkinud, on ka epigenoom väga dünaamiline. Need on asjad, mis meie arvates võivad liikuda mõlemas suunas. Seega on võimalik epigeneetilist vanust suurendada, aga oleme ka näidanud, et seda saab rakkudes tagasi pöörata. Shinya Yamanaka võitis Nobeli preemia nelja teguri avastamise eest, mille üleekspressioon rakkudes võib muuta vana raku või põhimõtteliselt iga rakutüübi tagasi embrüonaalse tüviraku sarnaseks. Hiljem, kui teadlased hakkasid nendele andmetele selliseid asju nagu epigeneetiline kell rakendama, avastasime, et lisaks rakutüübi muutmisele kustutatakse või tühistatakse kõik need epigeneetilised muutused, mida oleme bioloogilise vanuse kvantifitseerimiseks kasutanud. Seejärel tekib küsimus, kuidas seda kehas teha? Kas rakke saab vanast epigeneetilisest olekust tagasi nooremasse epigeneetilisesse olekusse programmeerida? Ja siis tekib küsimus, mida see meie füsioloogia ja tervise jaoks tähendab? Mõned inimesed võivad öelda, et oleme lahendanud vananemisprobleemi rakkudega taldrikul. Me saame rakke vanutada ja nende vanuse tagasi pöörata ning lähtestada nulli. Nüüd proovivad inimesed seda teha organismides. Alustuseks teevad inimesed seda hiirtel, kus erinevates hiiremudelites saab üleekspresseerida neid nelja faktorit, mida tavaliselt nimetatakse Yamanaka faktoriteks. Teadlased on täheldanud, et hiirtel näib olevat paranemist erinevates funktsionaalsetes tulemustes ja võib esineda ka oodatava eluea pikenemist, kuigi seda tuleb veidi rohkem jälgida. Selle teaduse juures on kõige hämmastavam see, et me arvasime alati, et vananemine toimub ühes suunas, et need on lihtsalt stohhastilised kahjustused, mida ei saa tagasi minna ja parandada, sest neid on nii palju ja laialt levinud ning et ainus asi, mida teha saab, on nende kahjustuste kuhjumist aeglustada. Kuid see epigenoomi ümberprogrammeerimine näitab meile, et see on palju muandatavam ja elastsem, kui me algselt arvasime. Seega saab võtta vananenud ja teatud tüüpi raku ning selle olekut täielikult muuta vaid mõne teguri abil. Ja see avab terve selle idee sellistest asjadest nagu rakkude insenerimine. Kuidas me siis võtame rakke ja viime need seisunditesse, mida me peame funktsionaalsemateks ja tervemateks? Kuidas me saame välja selgitada, millised seisundid põhjustavad tervist ja funktsiooni meie erinevates organsüsteemides? Ja kui me need seisundid teame, kas saame siis erinevaid rakke neisse seisunditesse viia? https://www.youtube.com/watch?v=-V1mwwlebiQ&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=5&pp=gAQBiAQBsAgC Miks vanuse mõõtmine muudab haiguste ravimise viisi Paljud muutused, mida rakud vananedes läbivad, sealhulgas epigenoomi muutused, põhjustavad teatud haigusi, näiteks vähki. Seega suureneb vähirisk vanusega eksponentsiaalselt. Ja me arvame, et osa sellest võib olla tingitud muutustest, mida epigenoomi vaadates mõõdetakse. Üks hüpotees on, et kui epigenoomi saab nooremasse olekusse ümber kujundada või ümber programmeerida, võidakse ära hoida mõnede nende rakkude arenemist vähiks. See ei tegele küll mõnede mutatsioonidega, mis võivad vähki eelneda, kuid paljud mutatsioonid kuhjuvad eluea alguses. Ja küsimus on, mis toimub hilisema vananemisega, mis ikkagi surub neid rakke vähiks muutuma? Epigeneetiline kell on tähelepanuväärne selle poolest, et see suudab jälgida vananemist mitmesugustes rakutüüpides ja organsüsteemides. Naha vananemise jälgimiseks saab kasutada sama mõõdikut, mida kasutataks maksas või veres. Veelgi olulisem on see, et epigeneetilise kella põhjal ennustatud vanuse ja kronoloogilise vanuse erinevus omab bioloogilist tähendust. Arvame, et sellel on bioloogiline tähendus, kuna see näib ennustavat erinevaid tulemusi või haigusi olenemata sellest, millises organis seda mõõdeti. Kui ma mõõdan veres epigeneetilist vanust, siis selgub, et see näitaja ennustab järelejäänud eluiga või südamehaiguste või diabeedi riski. Oleme uurinud epigeneetilist vanust, mida mõõdetakse ajus pärast inimeste surma, ja leidsime, et see näib olevat seotud Alzheimeri tõvega seotud patoloogiaga. Usume, et kuigi me pole tõestanud, et see on nende haiguste põhjuslik põhjustaja, näib see olevat vananemisprotsesside tunnus, mis põhjustavad vananemisega kaasnevaid haigusi. Nende epigeneetilise kella mõõdikute edasiarendamisel ja täiustamisel on need kasulikud vananemise jälgimiseks ja haigusriski mõistmiseks. Seega on suurepärane see, et epigeneetilise kella mõõdikud ei anna teile mitte ainult kogu keha vananemise mõõdikut, vaid me saame seda mõõta erinevates alamsüsteemides ja mõista, kuidas inimesed võivad oma keha eri süsteemides erinevalt vananeda. Mõned inimesed võivad olla metaboolsele vananemisele vastuvõtlikumad, teised aga põletikulisele vananemisele. Ja see profiil, kui kõike arvesse võtta, võib anda parema ettekujutuse sekkumistest või elustiilifaktoritest, mida peaksite rakendama, või konkreetsetest haigustest, mille risk teil võib olla suurem või väiksem. Teadlased on vananemisprotsessi sekkumise, olgu see siis selle aeglustamine või tagasipööramine, suhtes nii elevil, sest meie arvates saame nii peatada muutused, mis põhjustavad meile olulisi haigusi. Selle asemel, et korraga ühte haigust ravida, kui suudaksime vananemist aeglustada või tagasi pöörata, saaksime haigused täielikult kõrvaldada või vähemalt edasi lükata. Praegu kasutavad inimesed epigeneetilist kella pigem diagnostikavahendina kui sekkumisvahendina. Inimesed kasutavad seda ühe näitajana, mis näitab, kuidas nad üldiselt vananevad. See ei ole täiuslik näitaja ja jäädvustab ainult ühte vananemisprotsessi tahku, kuid see võib anda inimestele teatud aimu nende tervislikust seisundist ja erinevate vananemisega kaasnevate haiguste tekkeriskist. https://www.youtube.com/watch?v=laoYu_dePLU&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=7&pp=gAQBiAQBsAgC Kuidas toitumine aitab pikaealisust saavutada Toitumisteadus on midagi, mis on pikaealisuse ja vananemise valdkonna inimesi väga huvitanud. Ja sadu aastaid on inimesed uurinud, kuidas meie toitumine ning söödava toidu hulk ja tüübid näivad mõjutavat meie vananemist. Kuid see teadus on ka väga keeruline, sest vähemalt inimeste puhul on raske määrata inimestele konkreetseid dieete ja panna neid neid piisavalt kaua järgima, et neid randomiseeritud kliinilise uuringu abil uurida. Seega toetuvad teadlased tavaliselt epidemioloogilistele või vaatlusandmetele. Nad uurivad populatsioone ja võrdlevad erinevate inimeste toitumist ning seejärel uurivad nende inimeste omadusi. Kasutades selliseid näitajaid nagu bioloogiline vananemine, haigestumisrisk või oodatav eluiga, kas teatud dieedid kipuvad olema seotud teatud tulemustega? Probleem on selles, et on väga raske öelda, kas toitumine neid asju põhjustab, ja ka inimestel, kellel on tervislikum toitumine, on ka muid tervisekäitumisi, mis nendega kaasnevad. Seega on väga raske täpselt välja selgitada, millised toitumiskomponendid on olulised. Kalorite piiramise taga peituv teadus Vananemise ja pikaealisuse valdkonnas on uuritud peamiselt toitumiskomponenti, näiteks kalorite piiramine. Juba üle saja aasta tagasi nägid teadlased, et kui loomad piiravad oma kalorite hulka, siis nad kipuvad kauem elama. See pani aluse tervele kalorite piiramise kontseptsiooni uurimise valdkonnale. Kalorite piiramine ei ole nälgimine, vaid tavaliselt umbes 20% kalorite tarbimise vähendamine. Paljude erinevate loommudelite puhul, alates ussist, kärbsest ja hiirest, on inimesed näinud, et kaloripiiranguga loomad kipuvad kauem elama. Üks hoiatus on aga see, et see võib geneetikast olenevalt erineda. Seega viidi läbi uuring hiirtega, mis näitas erineva geneetilise taustaga hiiri. Mõned neist said klooripiirangust kasu, mõned ei mõjutanud seda üldse ja mõned said halvema tulemuse. Me arvame, et klooripiirangu hulk, mida meie keha talub, võib olla geneetiliselt määratud ja et see peaks olema personaalsem raviskeem. Kui püütakse välja selgitada, kas kalorite piiramine on vananemisprotsessile kasulik vananemise aeglustamise mõttes, on üks hoiatus see, et tänapäeva inimesed ei ole veel baastasemel. Meil on suurem kalduvus ülesöömisele. Seega on mõned teadlased jõudnud järeldusele, et kasulik ei pruugi olla kalorite piiramine, vaid kalduvus ülesöömisest hoiduda. Isegi kui te ei saa oma kaloreid piirata nii, nagu on uuritud kaloripiirangu osas, on enamiku inimeste jaoks tõenäoliselt kasulik lihtsalt loobuda ülesöömisest ja keskenduda oma tegelikele kalorivajadustele, mis põhinevad teie energiakulul. Kaloripiirangu avastus oli juhuslik. Seega ei kavatsenud teadlased uurida, kuidas toitumine mõjutab vananemist ja pikaealisust. Nad avastasid juhuslikult, et kui nende, antud juhul rottide, toiduks oli madala kalorsusega toit, siis nad elasid kauem. Pärast seda, kui see paar sada aastat tagasi esmakordselt avastati, jätkasid inimesed selle uurimist ja see sai tõeliselt populaarseks 1970. ja 1980. aastatel ning see jätkub ka tänapäeval, kus inimesed on püüdnud välja selgitada, milline on mehhanism, mille abil kalorite vähendamine minimaalse defitsiidini pikendab eluiga ja tagab terve ja haigusvaba eluea. https://www.youtube.com/watch?v=gwgrCbJdxlM&list=TLPQMjQwMTIwMjZGSJ90Dted3Q&index=6&pp=gAQBiAQBsAgC Mida toitumisalased uuringud tegelikult näitavad Toitumine on ilmselt kõige enam uuritud käitumine, püüdes mõjutada selliseid asju nagu vananemine ja pikaealisus. Seega on loomadel näidatud, et sellel on üsna märkimisväärne mõju oodatavale elueale. Kuid see ei tähenda, et toitumine peab olema äärmuslik. Seega, kui me ütleme, et sellel on suur mõju, võib see tähendada lihtsalt teatud dieetide, näiteks ületarbimise või paljude selliste asjade söömise vältimist, mille kohta me juba teame, et need on meile halvad, ning lihtsalt mõõduka toitumise pidamist, mis on kooskõlas meie igapäevaste energiavajadustega. Vananemist näivad mõjutavat tegelikult kolm toitumiskomponenti. Seega esimene on see, kui palju me sööme, teine on see, mida me sööme, ja kolmas on ehk see, millal me sööme. Mis puutub sellesse, kui palju me sööme, siis palju teaduslikke uuringuid on kalorite piiramise idee kohta käinud, aga tegelikult on see jällegi isegi väikese defitsiidi säilitamine või selle puudumine. Seega ei suuda enamik meist kogu elu jooksul säilitada 20% kaloridefitsiiti. Seni kuni suudame rahuldada oma energiakuluga kooskõlas olevaid vajadusi ja me ei tarbi üle, arvame, et see avaldab vananemisele üldist tervisemõju. Teine asi, mida on uuritud, on see, mida me sööme. Seega on palju uuritud, kas sellised asjad nagu taimne toitumine on vananemise pikaealisusele kasulikud, ja näib olevat tõendeid selle kohta, et mõõdukalt madala loomse valgu sisaldusega dieet, seega vähem loomsete saaduste, rohkem puu- ja köögiviljade ning täisväärtusliku toidu söömine, on üldiselt parem. Selliste asjade nagu rafineeritud suhkru ja selliste asjade minimeerimine, mille kohta me juba teame, et need on meie tervisele halvad. Kolmas taandub sellele, millal me sööme, ja see on vananemise ja pikaealisuse teaduses tõeliselt uus valdkond. Seega, enamik inimesi ei suuda kaloreid piirata, kuid teadlased on leidnud, et paastumine võib jäljendada mõningaid eeliseid, mida oleme kalorite piiramisega näinud. Kui inimesed saavad päeva jooksul mitu tundi paastuda ja seega ehk oma söömise väikse aknani minimeerida, siis arvame, et see võib korrata paljusid eeliseid, mida oleme kalorite piiramise uuringutes näinud. Selle aja üle, millal see aken peaks tekkima, on endiselt arutelusid. Mõned teadlased viitavad kalorite tarbimist ettepoole suunamisele, st söömine päeva jooksul varem ja paastumine. Kuid me pole ka kindlad, et paljude inimeste jaoks on lihtsam teha vastupidist ja lihtsalt õhtusööki süüa ning kalorite tarbimist varakult piirata. Me pole kindlad, kas sellel oleks sama kasu kui varem alustamisel. Idee, miks sellised asjad nagu kalorite piiramine või paastumine võivad parandada meie vananemisprotsessi ja parandada meie tervist, tuleneb sellest, et meie arvates tekitab see meie kehas hormeesi idee. Hormees viitab kergele stressorile, mis muudab meie keha aja jooksul vastupidavamaks ja tugevamaks stressile. Seega muudavad need lühiajalised kerged stressorid, olgu selleks paastumine või väike kaloridefitsiit, meie keha tugevamaks ja me arvame, et oleme vastupidavamad paljudele muutustele, mida me vananedes näeme. See, mida me sööme, võib muutuda ka olenevalt sellest, kes me oleme. Me teame, et meie geneetika võib määrata, mida ja kui palju me peaksime sööma, aga ka meie vanus võib muuta seda, mida ja kui palju me peaksime sööma. Vanemad inimesed, kellel on suurem kalduvus sellistele asjadele nagu lihaskadu või nõrkus, võivad vajada rohkem valku kui nooremad inimesed, kelle jaoks on teaduslikult näidatud, et madala valgusisaldusega dieet võib olla kasulik. Oluline on meeles pidada, et need asjad pole kivisse raiutud ja neid tuleb tõesti individuaalselt kaaluda. Pole nii lihtne välja selgitada, milline on igaühe jaoks optimaalne või ideaalne toitumine. Me ei tea täpselt, kuidas sellised asjad nagu geneetika inimesi erinevatele dieetidele eelsoodumusega mõjutab, kuid üks viis seda teha on jälgida paljusid neid tervisenäitajaid, näiteks meie bioloogilise vanuse näitajaid, et näha, kuidas meie toitumine meid mõjutab. Kui muudaksite oma toitumist täielikult või kehtestaksite midagi sellist nagu vahelduv paastumine, kas näete seda oma näitajates? Ülejäänud asjad on lihtsalt funktsionaalsed, kuidas te end tunnete. Vananedes ja nõrkuse või lihaskadude tekkeks kalduvuse korral võivad inimesed soovida suurendada selliste asjade nagu valgu sisaldust oma toidus, et veenduda mõne funktsiooni säilimises, mis aja jooksul võivad väheneda. Mida edasi me teaduses liigume ja rohkem neid vananemise biomarkereid arendame, seda kiiremini me mõistame, kuidas toitumine vananemisprotsessi mõjutab. Praegu aga võime öelda, et parim nõuanne on mitte liiga palju süüa ja proovida pidada kinni täisväärtuslikust mahetoidust, milles pole liiga palju loomset valku. https://www.youtube.com/watch?v=oLJ4Oj2l22I Elada paremini, mitte ainult kauem Inimesi on surematuse ja vananemise idee juba väga pikka aega haaranud. Kuid küsimus on selles, kas pikem eluiga on tõesti parem elu? Ja mõnel juhul ehk jah, aga mitte alati. Enamiku inimeste jaoks on oluline elukvaliteet. Me kõik tahame säilitada oma tervist ja funktsioone ning nautida asju, mis teevad elu elamisväärseks. Seega vananemisteaduse eesmärk ei ole mitte ainult eluea pikendamine iga hinna eest, vaid ka terve elu pikendamine. Kas me saame edasi lükata haiguste teket? Kas me saame edasi lükata funktsionaalse languse teket ja hoida inimesi tervena ja funktsioneerivana nii kaua kui võimalik? Me arvame, et kui me sekkume vananemisprotsessi endasse, saame edasi lükata kõiki asju, mida inimesed vananemise peale mõeldes kardavad. See ongi tegelikult eesmärk. Me tahame parandada elukvaliteeti ja seda aja jooksul säilitada. Ja kui see pikendab eluiga, on see lisaboonus. Aga see pole lõppeesmärk. Me teame, et mõnikord on selle kontseptsiooni, mida me nimetame elueaks ja terviseperioodiks, vahel lahknevus. Eluiga on jällegi lihtsalt aeg, mille olete elanud sünni ja surma vahel. Teadlased peavad terviseperioodiks aega, mille jooksul olete elanud tervemas ja funktsioneerivamas olekus. Just seda me püüamegi optimeerida. Kuid mõnikord näeme nende kahe tunnuse vahel lahknevust või ebakõla. Üks näide on see tervise ellujäämise paradoksi idee, mida näeme meeste ja naiste vahel. Keskmiselt elavad naised üle maailma mõne aasta võrra kauem kui mehed. Kuid naised on ka vastuvõtlikumad mõnele vananemisega kaasnevale haigusele. Näiteks artriit ja Alzheimeri tõbi. Keskmiselt kipuvad naised veetma mõne vanusega seotud puude all rohkem aega kui mehed. Mõned võivad väita, et see on parem elu, kuna nad on elanud kauem? Või sooviksite ehk lühemat elu, kuid vabamat elu nendest vananemisega kaasnevatest haigustest? Mõeldes sellele, kuidas me tahame vananemisse sekkuda ja milline on meie teaduse tulemus, taandub see tegelikult kontseptsioonile, mida me nimetame haigestumuse kokkusurumiseks. Seega on idee selles, kas me saame haiguse ja puude algust nii kaugele lükata, et vahetult enne surma suruksime haiguse ajastuse kokku sellesse väga lühikesse perioodi, selle asemel, et see tekiks varem elus ja elaksime nende vananemisega kaasnevate haigustega 20, 30 või 40 aastat? Me arvame, et see on võimalik, sest saja-aastaseid elanikke vaadates on näha, et nad kipuvad haiguste ajastust suruma lühikesele ajale vahetult enne surma. Nad veedavad suurema osa oma elust palju tervemas seisundis. Me tahame välja selgitada, kuidas saaksime selle kõigile võimalikuks teha, et me saaksime võimalikult kaua terved, funktsioneerivad ja õnnelikud olla ning elada head elukvaliteeti. Teine väga oluline asi, mida pikaealisuse teaduse seisukohast meeles pidada, on see, et me ei taha suurendada nn tervisealast ebavõrdsust. Praegu, kuigi rahvastiku keskmine eluiga on veidi alla 80 aasta, tahame tagada, et saaksime kõigile pakkuda pikemat ja tervemat elu, mitte ainult sekkumisi või ravimeetodeid, mis aitavad rikkamatel või jõukamatel inimestel seda saavutada. Ja kuidas tagada, et kõigil oleks võimalikult terve ja pikk elu. https://www.youtube.com/watch?v=t957BN3Z7FE

Loodus võtab kõik omaks

Maja, mis jääb kasvõi aastaks tühjalt seisma, kasvab väljast võssa ja muutub seest hiirte, ämblike ja lagunemise pidusaaliks. Meie ajastu inimene, kes jääb kasvõi ööpäevaks elektrita, leiab end looduse meelevallas. Olenemata sellest, kas ta teadvusta end Emakese Maa osana, on ta tsivilisatsioonist ära lõigatud ega kümble enam ka vahendatud või suisa võltstegelikkuses.
Nüüd ehk jõuab pärale, et kõik saab huumuseks, loodus võtab kõik omaks – nii söötis põllud tagasi metsaks kui oskamatu inimese kondid. Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sina saama.
Meil on loodusega osadusest erinevad kogemused.
Kellel otsene, kellel vahendatud. Olgu tegemist kuudepikkuse põua või talvise lumeorkaaniga, inimese väiksust tõestavad nii ise kogetud kui ekraanidelt vaadatud üleujutused ja maalihked. Isekogetu annab holistilise edukogemuse, vahendatu külvab ebamäärast hirmu. Kes heitleb ise lumehangede, jääväljade ja elektrikatkestustega, ei seestu USA kaheksa osariigi miinus 45kraadilisse katastroofi.
Vahendab meedia- ja muusikamees Olav Osolin: „USAs on ikka täielik hullumaja. Külma 45 kraadi, nii et inimesed külmuvad autodes surnuks. Sõidad, jääd lumme kinni, esialgu hoiad mootori käigus ja saad sooja, oodates, et keegi päästab su ära, aga siis saab bensiin otsa ja kutu. Või siis külmud surnuks tänaval ja jäädki lumehange, kust sind kunagi leitakse. Nagu ikka, kirjutab meedia ka imelistest pääsemistest, kus autosse jäänud pereisa on viimses hädas võtnud oma väiksed lapsed kukile ning läbi tuisu ja lume kahlanud, kuni on majakeseni jõudnud. Tüüpiline on ju see, et ehkki meedia ja isegi president on hoiatanud, et ilm on hull, püsige kodus, tuleb ju ikka oma pere autosse laadida ja teele asuda, sest vanaemal on kalkun ahjus ning ega meiega juhtu ju midagi. Selles osas ei erine ameeriklased eestlastest. Ainult mina olen vist üksinda selline argpüks, kes täidab valitsuse korraldusi ja tuulise ilmaga õue ei lähe.“
Eesti pärismaalased e maakad teavad sünnist saadik, et aastaajad vahelduvad ning mõnikord on hanged tare katuseräästani. Maakatel on kogu aineringlus kodus ning lehma lüpstes ja keldrist kartulit võttes ei kibele nad läbi tuisuvaalude supermarketisse ega sõida end kanamunade nimel autoga surnuks. Neil on targad lihased ja loogika versus linnainimeste ahastus selle pärast, et lockdowni või elektrikatkestuse ajal jõusaali ei saa. Vaesuse ja rikkuse olemus on teisenenud.
Mäletate Arno Tali juhtumit Oskar Lutsu „Kevades“? Poiss kukub Raja Teelet jäisest veest päästes samuti sisse ja jääb kopsupõletikku.
Kehviku tervis on kehvake ning jõuka talu pärijanna peab napilt ellu jäänud ja tervenenud kaunihingelist naabripoissi läbi hangede mitmeid kilomeetreid koolist koju keelitama ja talutama, et too lumme ei kustuks. Abitus ei ole ahvatlev, Teele valib Imeliku ning sestap on endast jõulisemat muljet jätta oluliselt lihtsam neil noormeestel, kes on end linna võidelnud. Ülikond ja haridus korvab mannetud musklid ja vähese väe.
Inimolemuse ja aastaaegade vaheldumise süvahoovusi nii maal kui linnas kirjeldavad läbi oma tuhandete käsitsi kirjutatud lehekülgede nii Anton Hansen Tammsaare kui Eduard Vilde. Esimese „Tõde ja õigus“ ning teise „Mahtra sõda“ asetavad eestluse olemuse loomulikult ka kõikvõimsa looduse taustale. „Pisuhänna“ hapral seltskonnal poleks teose „Külmale maale“ karmis keskkonnas vähimatki lootust ellu jääda.
Elamise maal või linnas, nagu ka elukutse, valime vastavalt eeldustele ja eeldamistele ise. Kes läheb näiteks meremeheks, peab arvestama, et mõni torm võib ta lõplikult merele anda.
Juhan Smuul kirjutas selleks teose „Karge meri“ ning Lennart Meri „Hõbevalge“, et tõelistest stiihiatest saaksid aru ka need, kes merd ega Siberit omal nahal iial ei koge. Nooremad põlvkonnad ei lase endale ligi õõva, kuidas võib üks eestlane teise üles anda, kodust välja tõsta ja taigasse tappida.
Meie hulka saabunud sõjapõgenike traagikast noored samuti osa ei saa – üks ei räägi vene keelt, teine ei mõista veel kohalikku. Ühenduslüli on heal juhul inglise keel.
Pealiskaudsetele inimestele on lihtne ekrementliku populismiga valimiskampaaniat pähe tõmmata: meid venestatakse pagulasi vastu võttes hullemini kui vene ajal ning sõjapõgenikud hakkavad siin haigusi levitama. Selle loogika kohaselt võinuks rootslased süüdistada sõja eest üle karge mere põgenenud eesti haritlasi Rootsi lätistamises. Vene ajaks nimetatu oli tegelikult nõukogude aeg. Täna Soomes töötavad eestlastest arstid ja veterinaarid on sama lõdva randmega prostituutideks nimetatavad? Ukrainlaste seas on nii arste kui loomaarste, kellest on Eestis kriitiline puudus, muide.
Tänu jõulisele vaatemängule on lihtsam kaasa elada Ameerika pärismaalaste kallal toimetatud vägivallale näiteks filmi „Mees, kes jäi ellu“ vahendusel. Kui meile näidatakse inimliha, mille karu on luudelt lahti krabanud, oksatõmmatud indiaani šamaanide liha, mille üle raisakullid rõõmustavad, lõpnud hobuse liha, mille sisikonnasse ellujääja varju poeb, kuni see on veel soe – siis puudutab küll.
Ukrainas lihaks saanute numbrid alles kasvavad ning jäävad lõpeks teadmata. Ei ohverdatud inimeste, kodu- ega ammugi mitte metsloomade tegelikku arvu me teadma ei saa. Targad ja tähtsad lepivad midagi kokku, nagu ka planeedi rahvastiku arvuks 8 miljardit – tõenäoliselt oluliselt hiljem, kui see number päriselt täis sündis.
Saame süvakogemuse sellest, kui otseselt inimese korraldatu ja inimesega juhtuv puudutab kõiki loomrahvaid – leinakem 50 000 Mustas meres hukkunud delfiini!
Raamatute lugemise aegadel kirjutas Ernest Setton Thopson osaduse tekitamiseks südantraputavaid lugusid loomadest. Jack London kirjutas lugevad põlvkonnad eriti rajusse reaalsusse. Tänu „Seiklusjutte maalt ja merelt“ sarja raamatute lugemisele – lausa ahmimisele – kasvasid ka linnalapsed siiski üsna tõetundlikeks.
Viimaste aastate uusmaalased on oma teadlikkuse ja hariduse tagasi juurte juurde toonud. Viiruste ja kriiside ajal on ladusam looduses luua, mitte abituna korterites kuhjuda. Idüll ja harmoonia ühendab ideaalis vaimse ja füüsilise töö. Linnud ja liblikad, vetevallad ja värske õhk.
Tegelikkus võib sinu muinasmaa aga hetkega ellujäämislaagriks muuta. Kevadine üleujutus, suvine põud, parmud ja tühjad tiigid pole algajate uusmaalaste plaanides. Kuna me saame, mida tellime, olgem oma manifesteerimistega väga täpsed.
Ülekuumenenud ajule puhkust taotledes võime saada lumeorkaani ja elektrikatkestused, tagumikuni lume ja pakase pideva ahjude kütmisega. Sinna otsa jäävihma ja jõest vee tassimise. Lumesahk tuleb mitmendal päeval, kui keegi lähikondsetest tahakski appi tulla, ei pääse ta sulle ligi ning on ise ju samas jamas.
Plaanid pidudest ning elamuste loomisest ja jagamisest võivad Jumala naeru saatel ka hädise autoaku ja nadide rehvide alla hääbuda. Seal sa siis oled täielises isolatsioonis, päevi internetita ja elektrita koos kõige sellest tulenevaga.
„Lumekuninganna“ raamat ja multifilm annavad talve dramatismist justkui mõningase eelteadmise, ent samas loovad Netflixis tsirkuleerivad tooted ka süveneva illusiooni, et stiihia saab stoppi panna ja pissile minna.
Frozen-vahendus toob väikestele tüdrukutele laulud ja lootuse, et nad saavad sama ilusaks kui animategelased. Sünteetilised Elsa-patsid asendavad unistuse oma penist ja ponist. Seda lihtsam vanematel, kes endasse suisa sõltlastena uudiste voogedastusest hirme ahmivad.
Kui Durrell kasvas „Minu pere ja muud loomad“ Gerryst kümneid loomaaedu rajanud ja tuhandeid loomrahvaid päästnud Geraldiks, siis koges ta, kui nürimeelne ja peatamatu on elu ja ilu hävitav kurjus.
Aleksei Turovski räägib täna, kui suur šokk on loomadele ootamatult algav uusaastaöö sõda. Koletulestike teema alla ilmub sotsiaalmeedias kõige ootamatumatelt isikutelt kõige rõlgemat röma. Inimkahjurid kehitavad õlgu: ei saa siis nüüd pool tundi pauku välja kannatada!
Aastaid kasvatatud koer või hobune hukkub sekundiga. Veneetsias Püha Marcuse väljakule tulistatavad tuvid ei saa turmtuld välja kannatada jaa. Ka kõigest vapustuse saavad loomad on sageli elu lõpuni traumeeritud. Ei tähenda, et on sõja- ja tsirkusehobused, pommi- ja võmmikoerad – suurem osa loodusest pole alalises lahingus, vaid talveunes ning praegu valdavalt ka tiined.
Loodus võtab moel või teisel kõik omaks – hukkunud kõdunevad mullaks – ka see elukauge hüperaktiivne, kes koletulestike teema peale röhib: jajah, aga minul peab lõbus olema! Pill tuleb pika ilu peale.
Ei stiihiad ega sõda ole 2023. aasta alguseks veel nooremaid inimesi hellikute nutimaailmast tegelikkusse raputanud. Olgu vanematele siis lohutuseks seesama hirmus ilus loodus, kes annab ja võtab niikuinii. Üksnes plastiku lagundamisega teisiti kui teda põletades Gaia toime ei tule. Võibolla sellepärast end plastikuga alateadlikult ümbritsemegi, et meie asjad jääksid igaveseks alles, kui…

Peep Vain:
Kui paluksin Sul öelda kõva häälega “Ma olen omakasupüüdlik inimene” – mida Sa tunneksid?
Olen sõnale “omakasupüüdlik” viimasel ajal palju mõelnud. Ja avastanud varjatud lõksu: just see häbi, mida selle sõna juures tunneme, on põhjus, miks meil on raske saada seda, mida tahame.
1. veebruaril uurime seda teemat koos – aga kõigepealt proovi üht asja…
Ütle kolm korda, kõva häälega või kasvõi oma peas:
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Ma olen omakasupüüdlik inimene.
Noh….mis tunne on?
Mõnel tekib näole ka kaval, veidi nurjatu naeratus…aga enamasti ikkagi pinge või lausa tung püsti karata ja vastupidist väita.
Omakasupüüdlikkus on enamiku inimeste silmis – vähemalt väliselt – pigem häbi- kui auasi.
No justkui ei sobi seda sõna endaga seostada! Piinlik hakkab.
Oleme ju lapsest saadik õppinud, et pooled kommid tuleb õele anda. Et tagasihoidlikkus on voorus. Et ahne palk on hukatus.
Ja nii oleme õppinud oma tahtmisi häbenema.
Ometi on suurem osa meie eesmärkidest, otsustest ja püüdlustest seotud just sellega, mida mina tahan, vajan või igatsen.
Küsimus ei ole selles, kas me oleme omakasupüüdlikud. Küsimus on selles, kuidas.
Kas me häbeneme seda oma omakasu ja anname sellest alateadlikult loobudes ära ka oma jõu? Kas ajame oma kasu nii kangekaelselt taga, et see hakkab meie enda vastu tööle?
Või oskame taotleda oma kasu arukalt – nii, et see on kooskõlas teiste ja tervikuga?
Just neid küsimusi saad uurida ja lahendada 1. veebruari mõtterännakul “Arukas omakasupüüdlikkus”.
Saalis on ruumi 50-le inimesele.
Kaks ja pool tundi juhendatud sisekaemust – rahulikus tempos, muusikaliste pausidega, omaenda turvalises mullis.
Eesmärk ei ole omakasupüüdlikkust välja juurida, vaid see ümber mõtestada: häbitundest neutraalseks, neutraalsest teadlikuks, teadlikust arukaks.
Nii, et Sinu kasu saamine ei vajaks enam õigustamist – ei enda ega maailma silmis.
Broneeri oma koht siin.
Peep
PS Ei saa Tallinnasse tulla? Seekord saad osaleda ka audio-otseülekande kaudu kodust.

Rummu Jüri viimse reliikviaga

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2)Arutle Rummu Jüri ja Robin Hoodi arhetüübi teemal: kes on nad ühiskonnas, kes omade ringis ja iseeneses – sinagi?

Väike rahvas mäletab ja kirjutab end suureks oma kangelaste ja pool jumalate legendidega. Meie rahvus eepose hiid Kalevi poeg on inimlikult ebatäiuslik ning Rummu Jüri ja vürst Gabriel kogu nende röövellikkuses romantiseeritud.
104aastane Eesti on kaetud eepose väidetud poolesaja Kalevi pere jäljega. Mis siis et Kalevi poeg tappis röövis ja vägistas ning me ei tea isegi tema nime. Ah Sohni? Olgu siis Sohni. Mis siis et meie oma vürst Gabriel oli vene vürst kelle tervendajast isa peitis ennast Eesti metsades. Kuna sangar ja šamaan tõid vene väe eestlastele sakslaste vastu appi mõtleme nad ikka omadeks.
Tahame üle oma varju hüpata kas või tule ja vere hinnaga. Kalevi poeg oli töö mees ja ehitaja ent sellest meie ala väärsus tunde leevenduseks ei piisa. Meie viikingitest eelkäijad käisid Rootsit rappimas ja kuningat kiusamas ning meie veename end et see oli Robin Hoodi moodi missioon. Teiste kodus mürgeldamas reliikvia missugune!
Paraku on varanduse jagamine toimunud läbi ajaloo alati tuhandete elude hinnaga. Mõisad põlevad saksad surevad. Mõisad olid balti sakslaste poolt Maarja maale rajatud arhitektuuri väärtused. Vana linnu ja kirikuid on vallutajate vaheldumise rütmis mõõdu tundetult pommitatud ja vilja hoidlatena kasutatud.
Sakste suremine tähendab ka naiste ja laste hukkumist. Nii keiserlik lääne naaber kui tsaari aegne ida naaber rajasid siia paleesid ja koole ning iga mõisa ümber toimis täiusliku tootmis ahelga väike maailm. Mõtlejad peletati kultuur põletati ja majandus taand arendati.
Eestis turritavad tänini taeva poole viina köökide korstnad ja aitade müürid. Nende kõrval lagunevad taas ise seisvumise ajal juhtunud eba õnnestunud omandi reformi taga järjel tekkinud järgmised varemed.
Nõukogude okupatsiooni rajatud kolhooside ja sovhooside hoonete najal uus riikliku põllu majanduse üles ehitamise asemel tagastati lammutati ja unustati. Lenin ees Stalin järel aeti suhted venelastega küüdistamiste vangistamiste ja massi mõrvadega tänaseni sassi.
Põrnitseme kuidas silmitu Putin täna Ukrainas venna tapu sõda peab. Naised lapsed ja kahuri lihaks taandatud ukraina mehed on 21 sajandil eba reaalsel kombel tappes. Vahime abitult rusikas taskus ega saa pealis kaudses info tulvas aru kes-kellega-miks sõdib. Pea asi et meile endile jälle kallale ei tuldaks NATO ja EU appi!
Unistame Kuld ajastust ja lunastajast kelle taas tulekuni jagavad vürst Gabriel ja Kalevi poeg õlg õla kõrval küllust õiglaselt ümber. Paraku kujuneb see vaesuse ümber jagamiseks kui midagi juurde ei toodeta.
Tootmise motivatsioon kaob ilma turuta ära. Nii pere meeste kui päris orjadena oskame ja tahame tööd teha. Kahjuks jaksavad väikesed usinad orientaal meistrid kogu maa ilma turu täis teha. Eesti Volta ja Ilmarine Pöögelmann ja ekskavaatori tehas on koos Kommunaari kingadega ja Klementi kleitidega ajaloo prügi kastis.
Ja mis on siis meie reliikvia? Vabadus kah muidugi jah. Bornhöhe teose järgi on meie reliikvia mitte kirstu täis konte vaid kaunis naine. Agnes aga ka Saarepiiga või Kalevi poja ema on meie poris põlvitav varandus. Meie varemete vaba riigi tulevik oleneb jumalannadest kes tiivad mudast tõstavad et oma mehed rahva juhtideks armastada.
Tõeliselt suur mees ehitab loob hoolib arendab rajab tapmine ja taga ajamine pole enam moes. Kätte maks ja karistamine jäägu Jumala hooleks. Põgene vaba laps! Maatriksist välja.

Tehislik jäätorm USAs:
Nad üritavad peatada hämmastavat progressi USA-s …ja seega ka maailmas.
Kas olete märganud, kuidas see punane riba järgib 2024. aasta täieliku päikesevarjutuse ligikaudset trajektoori? Ja arvestades, et märtsi alguses on tulemas verekuu täielik kuuvarjutus?
Hädaolukorra sekkumine
Tee seda iga kord vaid 10 minutit,
kogu päeva jooksul.
Kabali rühmitus annab Valgusjõududele (mis hõlmab ka sind 🙂 vastulöögi mitmel rindel.
Nad üritavad peatada sügavat progressi suurima läbimurde suunas pärast pimeda ajastu tehisintellekti ajasilmuse algust 250 000 aastat tagasi.
( „Pime aeg“ pidi selleks ajaks läbi olema ja mul pole selle tohutu loo jaoks aega)
Läbimurre, millest ma räägin ja mida nad üritavad ära hoida, on praegu plaanis 17. ja 20. veebruariks .
1. Rõngakujuline varjutus ja tõeline uusaasta 17. veebruaril , avades portaali ühe ema.
2. Neptuuni ja Saturni konjunktsioon ning liikumine edasi 0` Jääras 20. veebruaril … mis uskumatul kombel pole kunagi varem juhtunud – seega võib see viia Kõige-Mis-On-Fundamentaalse lähtestamiseni, sest Gaia on Omniversumi keskusplaneet.
Ainuüksi see on väärt kahetunnist veebiseminari esitlust (varsti tulekul) või 10 artiklit (võib-olla ühte) .
Aga ma kaldun teemast kõrvale…
Nad üritavad seda kõike taas peatada, püüdes USA-s tekitada uue ilmastikukatastroofi selle kunstliku jäätormiga ja muuta selle hullemaks, kui juba ennustatud on.
Seega olgem selged …
Kõik:
• Venemaa/Siber
• Hiina
• Põhja- ja Kesk-Euroopa
• Kanada
• Alaska
• … jne
… on kõik piirkonnad, mis on kurikuulsad oma karmi talveilma ja lumetormide poolest.
Ja ometi … kõigist põhjapoolkera avaratest paikadest just seal tabaks halvav jäätorm, mis “juhuslikult” ka:
• hävitada ligi 100 miljonit inimest
• häirida massilisi vahistamisi ja Kabali jalaväelaste eemaldamist planeedi (USA) vabadusvõtmes
• pidurdada Kabali salakaubaveovõrgustike kokkuvarisemise üha kiirenevat kiirust
• juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale suurtelt paljastustelt võtmeisikute ja nende kuritegude kohta
… juhtub lihtsalt, et USA kontrollib jäätormi.
Tõsiselt?!
Milline äraandmine!
See on rünnak – puhas ja lihtne.
Ja see toimub mööda vana Route 66-t (nüüd I-40), mis on Ameerika Ühendriikides südamekeskse energia peamine südameliin.
Kaasatud on tehisintellekti vähenev tugevus ja eksootiline tehnoloogia, mitte ainult rituaalid.
Ja rituaalidest rääkides…
Vaadake uuesti ülalolevat pilti. See algab kohast, kus tormid EI alga KUNAGI. Keset kõrbe. Tormifrondid tulevad kas põhjast (Kanadast) või üles Pärsia lahest … kus on vesi.
Aga mis toimub täna õhtul… vahetult enne tormi algust… Sedonas Arizonas?
(…mis on enam-vähem koht, kust torm ülaloleval pildil algab)
Umbes pool tundi pärast selle e-kirja saamist toimub ühes võtmevõrgu punktis šokeeriv rituaal, milles osalevad mõned iidse Atlantise kõige tumedamad tegelased. (Seda nimetatakse tseremooniaks… aga see on palju hullem.)
Nad viisid samas kohas läbi sarnase „tseremoonia“ uusaastaööl ja mõne tunni jooksul leidis Šveitsis aset Cobra kirjeldatud inimohvrirituaal .
Nad tegid ühe ka 10. septembril, vahetult enne Charlie Kirki mõrvamist.
Valgusjõud vajavad tegutsemiseks 144K- d.
See video (allpool) selgitab täpselt, mis selle ilmastikusüsteemiga toimub.
Vaadake infot ajavahemikus 3 minutit 30 sekundit kuni 4 minutit 30 sekundit ja infot 9 minuti möödudes, et mõista, mis kahe kokkupõrkuva rindega toimub ja mida sellega ette võtta.

Seda sa teedki…
1. Tehke seda meditatsioonikaitse protokolli
2. Kujuta ette 10 minutit päevas (vali endale sobiv aeg… aga ideaalis enne, kui see torm homme hommikul Texasesse jõuab) sooja punast valgusriba, mis lükkab Põhja-Kanadast ja põhjapooluselt USA-sse sisenenud jäist õhku tagasi põhja, kuhu see kuulubki. (Ja jah, kui see aitab, võid ette kujutada, et teed seda linki Aang, Viimane Õhuvalitseja!).

3. Seejärel lõpeta lühikese versiooniga usaldusväärsest „Mina olen Behemoth” meetodist, kasutades selle video juhiseid .
Kui piisavalt palju meist teeb seda 10 minutit/terve päeva jooksul, saab relvastatud Jäätormi realistlikult tavaliseks lumehunnikuks muuta, mis võib olla nauditav ja lõbus!
…mis ongi jumalanna oma lastele mõeldud.
Teeme seda – sest me ei tohi lasta neil ajajoont madalamale viia ja Planeedi Vabanemist õõnestada –, kuna veebruarikuu tohutu potentsiaal on ohus.
Sõitsime 2024. aastal 8. aprilli varjutuse rajale teel läbi ühe sellise „äkilise“ hullumeelse tormi … ja uskuge mind, see pole meeldiv.
Valige juba praegu kellaaeg … ja ühinegem ning tehkem see ära!
Rohkem on tulemas … püsige lainel.
Teie teenistuses …

Eva Lepik: Kas sa tead, miks sa siin oled?

See on “suur” küsimus, mille vastuse mõistmine (mitte teadmine), muudab su elu igaveseks. Ilmselgelt. 😊

Kõigepealt, mida suurem osa inimesi ei tea, on see:

Meie siin olemise MÕTE (mõnede inimeste poolt nimetatud ka missiooniks), on KÕIKIDEL inimestel üks ja sama. Mitte igaühel oma, nagu seda sageli õpetatakse ja mida püütakse aidata sul leida.

Ja suurem osa inimesi on sellest täielikus teadmatuses.

Mis põhjustab ka selle lõputuna tunduva hinge eesmärgi, oma missiooni otsimise, ja kui seda ei leita, siis täitmatuse tunde, negatiivse tühjusetunde.

Sõltumata sellest, kui palju sa oled saavutanud, ära teinud, kui palju küllust ja rikkust igas vormis oled oma elus loonud ja kogenud, kui sinus ei ole sügavat rahu, siis sellepärast, et sa ei tea. Mitte täie selgusega.

Su siinolemise MÕTE on olla SINA ISE.

Kui sa ei tea täpselt, MIDA see tähendab, MISMOODI see välja näeb, kuidas OLLA sina ise, siis ei anna ka SEE teadmine sulle selgust.

Teadmine, et miski on nii, ei ole sama, kui selle mõistmine ja selle TUNDMINE.

Pole sama, mis olla selle teadmise kehastus.

Kui sa tead mentaalselt, et “su siinolemise mõte on olla sina ise”, ei ole see sama kui iseendana elamine, igapäevaselt ja kogu oma olemusega.

Suurem osa inimesi jääb asja teadmise tasandile, ja sellepärast ei muutu nende sisemuses ja olekus seda muutust, mida nad tegelikult otsivad.

Nendes ja nende elus ei toimu seda, mille jaoks nad siia tulid.

Kui sa oled päriselt teadlikuks saanud, siis sa tunned, et sa oled uuesti sündinud.

Sa TEAD, kui sa oled illusioonist ärganud, sest sinus ei ole segadust.
Mitte mingisugust.

Kui sa MÕISTAD ja KOGED kuidas elu, su reaalsus toimib ja mis roll täpselt on selles sinul, siis on sinus täielik selgus ka selle osas, mida sa järgmiseks tahad kogeda.

Mitte ärkamine pole su eesmärk vaid see, mis hakkab toimuma peale seda.

Mis see on, mille jaoks sa siia tulid, mismoodi see täpselt välja näeb ja kuidas seda teadmist ELADA –

Sellest räägin ma KOODINÄGIJA järgmises live meistriklassis,
juba 12. veebruaril.

Nipernaadi Gailit ja teised hipid

1. Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Vasta küsimustele 3) Jutusta endas peituvast nipernaadist-hipsterist-lillelapsest-vagabondist-trubaduurist-raändajast

Sangaste poiss krahv von Bergi naabri mees ja risti poeg August Gailit oli oma ränduri kirega trubaduur kelle sugustest ta oma novellides ja romaanides erinevast rakursist ka kirjutas.
Nii toonaste kui tulevaste hipide olulisim eeldus on ränd rüütli elu vaba tahtlikkus.
Vaid vaba tahtlikus aasta aegadega kaasa voolamises kätkeb inspiratsioon mis paneb looma. Kui okupatsioonid lennutavad sunni viisil inim looma mööda planeeti saab kaasa voolamisest pagendus.
Vaba hing tahab kevadel minna ja sügiseks koju tulla et talvel kirjutada mida suvel koges.
Sarnaselt Nipernaadi autoriga kulgeb soojade külmade maade vahet ka tänane trubaduur Tom Valsberg raamatute Kuidas rännata ilma hirmuta ning Eluterve pohhuist autor. 21 sajandi hipid saavad koju tulla nõu kogude režiimi poolt kahte lehte peletatud säde inimesed olid võõrsil südame üdini õnnetud.
Siberisse saadetud võitlesid elu eest ning paha tihti kaotasid selle lahingu. Läände emigreerunud välja rändajad olid Rootsis ja USAs turvaliselt elu üles ehitades ikkagi immigrandid hinges igatsus.
Eestis elu rõõmsas toonis loonud Gailit muutus võõrsil süngeks. Samas polnud ka tema ise enese surnuks kujutlemine kirja sõnas nii karm kui see mis sündis samal ajal Eesti maal.
Filmi Toomas Nipernaadi esimeste episoodide tegevus koht on Eesti Vene Läti kohtumis nurgas tänagi toimiv Aave Kullangu esi isade talu. Küla küüditati too kord tühjaks hobused aeti metsa või lasti maha. Uuesti oma riiklikku talu pidamist alustanutele anti heal juhul mõni setukas kolhoosi tallist asemele sedagi mitu kümmend aastat hiljem.
Aasta kümneid pärast filmi võtteid on Gailiti aineline lina teos ka selles mõttes tänu väärne dokument et Jaan Rekkorist Egon Nuterist ja Margus Oopkaubist on saanud vanad tüsedad. Vander sell Paul Poom sai öistel tänavatel dramaatiliselt peksa. Öistele uulitsatele müttama on kõigi ajastute kaunid hinged eksinud meele seisundit muutvate ainete ajel. Ahistatud vaga bondid ja lille lapsed ei talu tundeid mille põhjustab sundus vägi vald ja psühho terror.
Ise endana neist kogemustest läbi valutamine on talumatult piinav. Veel piinavam on kahju tunne elamata jäänud elude pärast.
Tõnu Kark on optimistlik näide et igal ajastul saab täie rinna ja laia lõuaga elada. Anekdoot järgmine. Küsib kultuuri huviline Kuidas uus film oli?
Vastab teine kultuuri sõber Ikka karguga.
Meie kääname pere konna nime Kargiga.
Nipernaadina on Kark kinnistunud sama ainu mõeldavaks tüübiks kui Hannes Kaljujärv Rummu Jürina. Meie oma Robin Hood ja ränd rüütel on mõlemad otse kui valged mustlased. Nipernaadi on psühho analüütik ja preester kes elab hetkes nii siis ta päriselt ei valeta ega tüssa. Sel hetkel ta ongi kauge sugulane armunud kosilane ja peibutaja. Ta kustutab ise enese süüdatud tule kahjusid nagu rahva juhid ikka.
Stooriteller muudab maharadža tütrest Enelelest ja kuningas Salomonist pajatades elusid. Nii Milla Tralla Ello kui Kati on valmis talle järgnema. Mehe enese teadvus saab sellest tiivad järgmise suveni. Ka senisesse ellu jäädes vaatavad need hämmastavate nimedega tegelased ennast ja ümbrust värskelt lahtise pilguga.
Gailiti nime looming on oma ette kunsti haru Toora Jookus Ekke Moor ja Inriid Nipernaadi…
Need nimed maitsevad otse kui mitmetes maitse ainetes veeretatud kompvekid. Ise ennast mere meheks ja rätsepaks luuletav kirjanik on süüdimatu käivitaja kes oma naist päriselt ei peta. Laisk ta ei ole katsetades erinevaid kohti päikese all püüab ta nii sulane kui laeva ehitaja olla küll aga osutub mitme külgselt andetuks.
Sobivam on talle ikkagi tööde juhataja positsioon nagu tänastelegi mitte millegi oskajatele. Sellele on omane 0 vastutuse aga ka 0 pahelisuse vere grupp.
Ilma poolel teel kusagilt saadud jalg rattata lahkub kuld käivitaja talust kus lehmi jumaldava Kati eest pakutakse hobune ja suur maa tükk. Sinna võib jätta selle piiga ning noore kaluri hoolde usaldada Maret Vaa kelle hurtsikust proua ta koju laste juurde sõidutab. Kirjutamine on tema töö suvel ei ole temaga midagi peale hakata.
Kui kirjanikud ei oleks Eestist lahkunud poleks meil võimalik arutleda kui osavad naiste sebijad kosja sobitajad ja rolli mängurid olid nende tegelased. Ulgu eestlased hoidsid piiri taga alal endis aegse rippumatu ja teistest keeltest rikkumatu eesti keele.
Kompromissitumate raamatud olid keelatud osavamate autorite tööd andsid kordus trükke lavastusi ja filme käivitades tööd sadadele kultuuri ja meele lahutus tööstuse professionaalidele.
Tänu olnud ja tulevastele eesti keelsetele unistajatele on meil põhjust pere sõprus ja mees konnaga kinno ja teatrisse eesti keelsete elamuste järele minna. Ka siit ilmast lahkunud isiksused on ikka veel meie teenistuses et saaksime ühiseid ajas tõusva väärtuse ja sõnumiga elamusi ega sureks assimileeritud aborigeenidena välja. Püüa tuult väljal!

1. Kes on hipsterid, lillelapsed, vagabondid ja trubaduurid?
2. Mis erinevus on vabal ja olude sunnil, ajutisel ja alatiseks emigreerumisel?
3. Milles seisneb terminiks, inimtüübi nimetuseks kujunenud Nipernaadi fenomen ja elulaad?
4. Millest kõnelevad Tom Valsbergi raamatud?
5. Vaata filmi „Nipernaadi“ – kellega tegelastest samastud?
6. Vaata Youtube’ist Tom Valsbergi muusika salvestusi – Indigolapsed, Tane Mahuta, Manki Maind ja Hanuman project – milline lugu enim kõnetab?
7. Kirjuta essee vabade hingede olemusest ning peegelda iseennast selle taustal – arutle, mis sinul on vabaduse tunde kogemiseks olemas, mis praegu veel vajaka ning kuidas päriselt vaba inimese seisundini jõuda.

Peeter Tammela: Praegu on teravalt päevakorras Gröönimaa teema. Seda seoses sellega, et Trump tahab iga hinna eest Gröönimaad endale saada.
8. Inuittde (Gröönimaa, Alaska ja Kanada kunagised põlisrahvad) üks jumalannadest on Sedna.
9. https://en.wikipedia.org/wiki/Sedna_(mythology)…
10. https://et.wikipedia.org/wiki/Inuitid…
11. https://en.wikipedia.org/wiki/Sedna_(dwarf_planet)…
12. Huvitav on aga see, et juba mõnda aega on kääbusplaneet Sednaga (avastatud 14. november 2003) ühenduses mässumeelne ja ettearvamatu Uraan.
13. Hetkel on seis selles mõttes tähelepanuväärne, et retrograadselt liikuv Sedna on Kaksikute esimeses kraadis ja retrograadne Uraan on Sõnni 28 kraadis – seega on nad omavahel ühenduses.
14. Seega võib öelda, et Gröönimaad (samuti Kanadat ja Alaskat) valitseb Sedna (lisaks muidugi ka muudele mõjutustele).
15. Ja kui Sedna on ühenduses ettearvamatu, provokatiivse ja mässumeelse Uraaniga – siis võib selles teemas kõike oodata! Ehk siis kõik see, mida me Gröönimaa ümber hetkel näeme, see kõik on puhtalt Uraani temaatika.
16. Ja mis toimus hiljuti Alaskal?
17. Ja Kanada – ka see on üks Trumpi kinnismõtetest – seega me näeme, et kõik need kolm piirkonda on olnud viimasel aja teemadeks.
18. Gröönimaa omastamine raha- või sõjajõudude abil võib väga kergesti äratada üles Sedna kui loodusjõudude sümboli väe – ja sel juhul maksab Loodus inimesele karmilt kätte.
19. Sest Trump on Sedna üles äratanud (sügavustest pinnale tõstnud).
20. Ja Sedna omakorda võib äratada üles ka teised loodusjõud teistes maailma paikades – ja nii ühinebki Loodus inimese vastu!
21.
22. Sedna kättemaks ja Gröönimaa vaikiv hääl
23. Ükski müüt ei sünni tühjusest. Iga arhetüüpne lugu on nagu aegade hääl, mis jäädvustab inimkonna alateadvusse selle, mida ei julgeta öelda, ja seda, mida ei taheta mäletada.
24. Sedna – unustatud jumalanna, reedetud tütar, ookeanide põhjatu valitsejanna – ei ole pelgalt inuittide muistne lugu. Ta on kehastus sellest, mida tsivilisatsioon on pidanud kõrvaliseks, ebaoluliseks, allasurutuks – olgu selleks naise hääl, loodusrahvaste tarkus või ookeani sügavuste tarkus. Ja kui Sedna ärkab, ei tee ta seda karjudes, vaid vaikuses, mis lõikab läbi kõigest, mis on ehitatud valedele.
25. Tänane poliitiline uudisvoog, mis toob meieni info USA presidendi soovist omandada Gröönimaa – maa, mis kuulub ajaloos omaenda rütmile ja tarkusele – kõlab kui dissonants Sedna laulus. Sedna ei ole ostmiseks. Gröönimaa ei ole kinnisvara. Kuid maailmas, kus väärtustatakse omamist, mitte sidet, tundub loogiline, et keegi võiks öelda: „Müüge mulle see maa.“ Kuid Sedna ei unusta. Ja Sedna ei andesta.

26. Astroloogiliselt on Sedna hetkel retrograadne – ta on teel tagasi, sügavale iseendasse, justkui pöördumas tagasi oma haava juurde, mida pole kunagi päriselt tervendatud.
27. Samal ajal on ta ühenduses retrograadse Uraaniga – mässu ja ärkamise planeediga – Sõnnis, mis valitseb maad, vara, väärtusi. See aspekt ei räägi pelgalt individuaalsest kriisist või poliitilisest soojast soovist. See räägib sügavamast seismilisest nihkest – Sedna, sügavate ookeanihaavade hoidja ja mäletaja – puudutab Uraani, äikese saatjat, et meenutada meile, et maailm ei kuulu inimestele.
28. Meie kuulume maailma.
29. Kaksikute esimeses kraadis, kus Sedna praegu liigub, leiame alguse – keele, mõtte, duaalsuse. See on kraad, mis küsib: mis on tõde, kui kõik hääled räägivad korraga? Ja kui me kuulame ainult neid, kellel on raha, sõjavägi või võim, siis Sedna ei räägi meiega. Ta vaikib. Aga see vaikus ei ole leppimine – see on ootus. Sedna ootus on alati olnud seotud kättemaksuga, aga see pole tavaline inimlik kättemaks. Tema tasakaalustus tuleb läbi kliimamuutuse, jää sulamise, meretaseme tõusu – looduse viisil, mis ei vaja relvi ega poliitikat. Tema sõnum on: „Kui te mind ei mäleta, meenutan ma ennast ise.“
30. Gröönimaa on mitte ainult geograafiline punkt, vaid Sedna pühamu. See on jäämaa, mille all lebavad nii fossiilid kui ka tulevikuhoiatuse seemned. Ja nüüd, kui jää praguneb ning meri tõuseb, ärkab Sedna. Mitte läbi inimeste soovi või rahastatud ambitsioonide, vaid läbi ookeanide, mis mäletavad. Trumpi soov Gröönimaad “osta” on kui tragikoomiline peegeldus maailma vanimale haavale – soovile allutada ja omada seda, mida ei mõisteta. Kuid müüt ei unusta. Ja müüt ei kauple.
31. Kui vaadelda neid sündmusi filosoofilisest perspektiivist, võib öelda, et oleme jõudnud hinge tagasiostmise ajastusse. Sedna ei esinda ainult hülgatud tütart, vaid ka hülgatud Maad. Me oleme pikka aega eksisteerinud lahus oma emast – Loodusest – ja nüüd, tema vaikuses, peegeldub meie enda sisemine tühjus. Sedna ühendus Uraaniga tähendab mitte ainult revolutsiooni, vaid ka võimalust ärkamiseks. Kuid see ärkamine ei tule mugavuses. See tuleb läbi valu, läbi katkemise, läbi selle, et peame silmitsi seisma oma enese rumaluse, ahnuse ja arrogantsiga.
32. Nii nagu Sedna lamas merepõhjas, katkiste sõrmedega, millest sündisid kõik mereolendid, sünnib ka praegu midagi uut. See ei ole poliitiline kord, vaid teadvuse nihe. Kui me suudame kuulata vaikust, mitte ainult sõnu, kui me suudame austada, mitte allutada, siis võib-olla annab Sedna meile veel ühe võimaluse. Kuid kui me püüame Gröönimaad omandada, ilma mõistmata, keda või mida see maa esindab, siis võib Sedna lihtsalt sulatada jää või avada tee tormidele ja määvarinatele – mitte kättemaksuks, vaid selleks, et me upuks oma enese pimedusse.
33. Sest Sedna ei karju. Ta lihtsalt ei päästa enam.
34. Sedna ei päästa enam, sest ta on kunagi päästet oodanud – ja see ootus lõppes reetmisega. Oma isa käsi, mis ta merre viskas, kehastab kollektiivset patriarhaati, mis tõukas naisprintsiibi üle parda, kui see muutus tülikaks, nõudlikuks, ohustavaks. See müütiline hetk on otsekui kõikide ajaloos aset leidnud kolonisatsioonide sümbol – hetked, mil võim lõikas läbi sideme püha ja inimliku, loodusliku ja kultuurilise vahel. Sedna vajus merepõhja, koos oma hääle, oma soovide ja oma väega. Kuid seal sai temast midagi enamat – ookeaniema, hääletu valvur, kellele kuulub kõik, mida meri hoiab. Ja meri – nagu aeg – ei unusta.
35. Kui nüüd poliitilised jõud räägivad Gröönimaa „ostust“ või strateegilisest kontrollist, räägivad nad ainult pealiskaudsest tasandist – jää ja maa, geoloogia ja geopoliitika. Nad ei näe Sednat. Nad ei kuule, kuidas tema katkine hing liigutab ookeanihoovuseid ja pehmendab jääd seestpoolt. Nad ei mõista, et Sedna ei ela ainult müüdis, vaid ka igas inimeses, kes on tundnud reetmist, hülgamist, kaotust. Ja ta elab igas rahvas, kellel on püütud võtta ära kodu, hing, maa.
36. Sedna ei karista, sest ta ei ole kättemaksujumalanna – vähemalt mitte inimlikus mõttes. Ta on meeldetuletus. Et kõik, mida me lükkame kõrvale – naised, rahvad, loodus, meri, mälestused – naasevad ühel hetkel meie ette, võimsamalt kui enne. Ja kui me siis ei kummardu ega kuula, ei ulatu me leppimise poole, siis ei jää Sednal muud üle, kui lasta uputusel tulla. Mitte vihas, vaid leinas. Sedna ei vihka meid. Aga ta on liiga kaua valus vaikinud, et veel kedagi hoiatada.
37. Kui me mõtleme Sednast kui Gröönimaa sümboolsest hingest, siis peame küsima endalt: kas maailm on valmis kuulama mitte tehnoloogilise arengu, vaid spirituaalse ellujäämise nimel? Uraani ühendus Sednaga just seda küsibki. Uraan ei paku pehmeid vastuseid, vaid sähvatuslikke ärkamisi. Ja Sõnnis – kõige maisemas, inertsemas märgis – on see ärkamine seotud meie väärtussüsteemidega. Mida me hindame? Mis on meie jaoks püha? Kas maa on vaid ressurss või on see hing?
38. Sedna retrogradatsioon selles hetkes viitab sellele, et me ei saa edasi liikuda enne, kui me ei pöördu tagasi. Tagasi müüdi juurde, tagasi ookeani juurde, tagasi reetmise hetke juurde. Ja kui me julgeme sinna tagasi vaadata – ilma õigustamata, ilma selgitamata, ilma vaiba alla peitmata –, siis on veel lootust, et Sedna liigutab sõrmi. Et ta kingib meile veelkord mere viljakuse, mitte tema viha.
39. Aga kui mitte… kui me jätkame mõtteviisi, kus kõik on ostetav ja iga maa lihtsalt ressurss geopoliitilises males, siis võib Sedna tõusta. Mitte hääles, vaid looduses – tormides, üleujutustes, vaimses väsimuses. Sest Sedna, erinevalt inimestest, ei pea häält tõstma. Tema sõnum tuleb läbi vee – ja vesi jõuab kõikjale.
40. On aeg kuulata Sednat. Mitte osta, mitte vallutada, mitte geoloogiliselt kaardistada. Vaid kuulata. Vaikselt. Sest ainult vaikuses võib kuulda, mida ookean tegelikult ütleb.
41.
42. Ühel hetkel kaovad nimed ja müüdid meie kollektiivsest kõnest, justkui neile poleks kunagi antud häält, ja siis – üllatava täpsusega, nagu unenägu, mis end taas meenutab – ilmuvad nad tagasi.
43. Sedna.
44. Kas me tõesti oleme ta unustanud? Sedna, sügavate ja aeglaste tsüklite valitseja, jäine leedi, kes peidab end meie Päikesesüsteemi kaugemas servas, kannab endas midagi palju enamat kui lihtsalt eksootilist taevakeha. Ta on lugu – kadunud, reedetud ja üliinimlikult võimas. Tema müüt – naine, kes tõugati paadist jäävette, kelle sõrmed lõigati ja kellest said mereloomad – räägib meie suhetest loodusega, reetmisega, piinaga ja uue maailma sünniga.
45. Aga nüüd, kui Sedna teeb ühenduse Uraaniga – selle elektrilise äratuse, ootamatuse ja murrangulise vabanemise kehastusega –, siis see pole enam lihtsalt taevakehade tants. See on ajastu metafüüsiline sõnum. Kosmos näib vajutavat mingile valupunktile meie geopoliitilises kehas – Gröönimaa. Külm ja vaikne, justkui unustatud. Sedna pole ainult kauguse valvur, vaid ka meie teadvuse sügavaim sediment. Kui tema ja Uraan kohtuvad, ärkab sügavus ise.
46. Pole juhus, et just nüüd kõlab taas hääl, mis soovib Gröönimaad “osta”. See pole pelgalt poliitiline žest – see on tsivilisatsiooni tung hõivata ja kodustada kõik, ka need maailma osad, millel on oma isiklik, pühitsetud vaikus. Sedna ei allu omandile. Ta on vetesügavuse mälu – ja kui tema äratab Uraan, siis ei sünni sellest mitte diil, vaid murrang.
47. Trumpi soov liita Gröönimaa Ameerika Ühendriikidega võib esmapilgul tunduda lihtsalt majanduslik kalkulatsioon, ressurssidejanu või strateegiline manipulatsioon. Kuid kui vaadelda seda Sedna–Uraani valguses, siis kerkib see esile hoopis kui hinge katse haarata midagi, mida pole võimalik haarata. Sedna, kui ta ärkab, ei paku mugavat vastust ega rahumeelset integratsiooni. Ta kisub pinnale kõik, mis on varjatud: rahvaste alateadvuse, koloniaalpoliitika haavad, kliimakriisi vaikivad karjed ja loodusjõudude kättemaksu.
48. Ja kui me mõtleme sellele ühendusele filosoofiliselt – siis mis on Sedna kui mitte meie endi sisemine maailm, mida me oleme aastakümneid eiranud? Mis on Gröönimaa kui mitte maailma süda, mille peale tsivilisatsioon on ehitanud oma ambitsioonid jääle? Uraan ei lase millelgi jääda nii nagu see oli. Ta purustab vormid, et tuua esile tõde. Ja Sedna ei tõuse mitte kättemaksuks, vaid meenutuseks. Et me oleme midagi kaotanud. Midagi, mida ei saa tagasi enne, kui me oleme valmis jääma paigale, kuulama, alistuma loodusjõududele, mille ees meie riigid, rahad ja piirid on naeruväärsed.
49. See konjunktsioon ei ole pelgalt astroloogiline nähtus – see on kutse. Vaadata jää taha. Vaadata haavade alla. Tunnistada, et maailma südames on koht, mille me jätsime kunagi hüljatuks. Ja nüüd, läbi Sedna ja Uraani, nõuab see paik tagasi oma väärikust. Mitte USA-le kuuludes. Mitte Euroopa või Venemaa varjus. Vaid iseendana – müütilise ja majesteetlikuna.
50. Kas me suudame näha Sednat mitte kui “väikeplaneeti”, vaid kui Arhetüüpi, kes räägib jääst, leinast ja väärikusest? Kas me suudame Gröönimaad näha mitte kui maalappi, vaid kui hinge, kes on kaua vaikinud? Sest kui me ei kuula, ei jää vaikust enam alles. Siis tuleb Uraan – ja tõde tuleb tormina. Sedna ei karju, ta tuletab meelde. Aga koos Uraaniga – see võib olla loodusjõudude plahvatus…
51. Gröönimaa ärkamine on meie endi ärkamine. Või meie viimane unustus.” Tekst: Kosmiline Ilm – Astroloogia ja horoskoobid – Vaatlused ja prognoosid

History of Greenland
• Article
• Talk
• Read
• Edit
• View history
Tools
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
•
Appearance
hide
Text
•
Small
Standard
Large
Width
•
Standard
Wide
Color (beta)
•
Automatic
Light
Dark
From Wikipedia, the free encyclopedia
Part of a series on

Scandinavia

Countries
•
•
•
•
• ________________________________________
History
Chronological history
• Prehistory
• Stone Age
• Bronze Age
• Iron Age
• Pre-Roman Iron Age
• Roman Iron Age
• Migration Period
• Vendel Period
• Viking Age
• Norsemen
• Christianization
• Kalmar Union
• Swedish Empire
• Denmark–Norway
• Sweden–Norway
• Denmark–Iceland
• Nordic Council
________________________________________
History by country
• Åland
• Denmark
• Faroe Islands
• Finland
• Greenland
• Iceland
• Norway
• Scotland
• Sweden
________________________________________
Geography
•
•
•
• ________________________________________
Economy
•

•
• ________________________________________
Related
•
•
•
• • •
• Denmark
• Faroe Islands
• Finland
• Iceland
• Norway
• Sweden

• v
• t
• e

Hunting and whaling have always been important ways to make a living on Greenland. One of the animals found here is the polar bear, which is on the coat of arms of the Danish royal family in Greenland.
The history of Greenland is a history of life under extreme Arctic conditions: currently, an ice sheet covers about eighty percent of the island, restricting human activity largely to the coasts. The first humans are thought to have arrived in Greenland around 2500 BCE. Their descendants most likely died out and were replaced and succeeded by several other human groups migrating from continental North America since then. There has been no evidence discovered that Greenland was known to Norsemen until the 9th century CE, when Norse Icelandic explorers settled on its southwestern coast. The ancestors of the Greenlandic Inuit who live there today appear to have migrated there later, around the year 1200, across the Nares Strait from northern Canada.
While Inuit survived in the icy world of the Little Ice Age, the early Norse settlements, known as the Eastern Settlement, along the southwestern coast disappeared, leaving Inuit as the only inhabitants of the island for several centuries. During this time, Denmark–Norway, apparently believing the Norse settlements had survived, continued to claim sovereignty over the island despite the lack of any contact between the Norsemen (specifically Icelanders) installed in Greenland and their Scandinavian brethren. In 1721, aspiring to become a colonial power, Denmark-Norway sent a missionary expedition to Greenland with the stated aim of reinstating Christianity among descendants of the Norse Greenlanders who may have converted back to paganism. When the missionaries found no descendants of the Norse Greenlanders, they baptised the Inuit they found living there instead. Denmark-Norway then developed trading colonies along the coast and imposed a trade monopoly and other colonial privileges on the area.
During World War II, when Nazi Germany invaded Denmark, Greenlanders became socially and economically less connected to Denmark and more, though informally, connected to the United States. It has never been a US territory.[1] After the war, Denmark resumed control of Greenland and in 1953, converted its status from colony to overseas amt (county). Although Greenland is still a part of the Danish Realm, it has enjoyed home rule since 1979. In 1985, the island decided to leave the European Economic Community (EEC), which it had joined as a part of Denmark in 1973.

Why real AI transformation goes far beyond tool access | Daphne Koller
You’ve probably heard that artificial intelligence has untapped potential in today’s workplaces. And sure, many organizations have signed enterprise contracts and deployed different AI tools across all business units. But as insitro CEO and AI expert Daphne Koller stresses, making a tool available is not the same as intentionally leveraging it to transform your organization.
Learning objectives:
• Envision ways AI can support innovative work.
• Establish realistic expectations for physical AI.
• Develop and evaluate AI use cases.
• Choose AI tools based on pragmatics, not promises.
• Cultivate risk-resilient AI practices.
________________________________________
Become a member and continue learning
Learn skills from the world’s top thinkers, entrepreneurs, and experts. Our micro-learning classes help you stay focused on big ideas with practical impact.
By becoming a member, you gain access to lessons from this expert, plus past and future subjects.
Become a Big Think Member
________________________________________
Lessons:
MEMBERS ONLY CLASS

The term “AI” is a catch-all that spans everything from large language models (LLMs) designed to generate text to machine learning aimed at modeling and optimizing real-world outcomes. Not only can the variety be staggering, but the media buzz can make it hard to parse which tools are relevant to which types of work. Fortunately, AI experts like Daphne Koller have been working with this technology for decades and have learned to tune into frequencies that can help you cut through the noise.
In this video lesson, Koller pinpoints when different types of AI can prove most fruitful, and what that looks like in practice.
Watch now →

Before the turn of the 21st century, science fiction speculated that we’d all be getting around with the aid of flying cars or jetpacks by now — but, as you’ve probably noticed, we aren’t quite there yet. The slow pace of some innovations (e.g., robot cars) can frustrate expectations shaped by rapid advances in the virtual world. But Daphne Koller stresses that the pace of AI’s impact in the physical world is a difference, not a hindrance.
In this video lesson, Koller discusses the reasons the rates at which AI can make meaningful change vary, and why it’s smart to adjust our expectations accordingly.
Watch now →

The tech panic of Y2K was a problem of shortsightedness. Computer programmers originally configured systems to represent years in 2 digits, not 4. This brevity was useful — until, of course, 1999 was about to become 2000. It was only then experts realized that computers wouldn’t be able to handle a rollback to the year “00.” To avert worldwide technological disaster, billions were spent reconfiguring systems. The lesson? Not simply to avoid cutting corners, but to design technology with its future use in mind.
In this video lesson, Daphne Koller shares her recommendations for deploying AI thoughtfully.
Watch now →

In the 19th century, Chinese laborers in the United States used snake oil as a joint pain reliever. The practice caught on, and European settlers began selling their own formulations. But consumers were scandalized when an investigation revealed that a popular brand contained no actual “snake oil.” The term became synonymous with grifting.
AI companies, too, can fail to deliver on their promises. In this video lesson, Daphne Koller offers a framework for making informed decisions about which AI products to invest in.
Watch now →

If everything always went according to plan, we wouldn’t need contracts, insurance, or contingency protocols. But the reality is that big investments demand foresight, not just optimism. The same principle applies when deploying AI, according to Daphne Koller. Clear guidelines and thoughtful questions can help businesses plan for a smoother rollout of AI tools.
In this video lesson, Koller emphasizes the need to set robust parameters for successful AI deployment.
Watch now →

When new technologies arrive, people often focus first on what (or who) they might replace. But as Daphne Koller reminds us, history suggests that’s only half the story. For everything that wanes, there’s often something of value gained in return.
In this video lesson, Koller brings hopeful insights to the nuanced conversation about skill atrophy in the face of AI.
Watch now →