Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused

Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO

On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots

Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.

Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“

Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.

Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.

Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“

Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“

Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“

SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!

Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.

Madre Kati Saara Murutar

Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.

Madre Kati Saara Murutar

Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.

Madre Kati Saara Murutar

Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.

Madre Kati Saara Murutar

Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.

Madre Kati Saara Murutar

Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.

Madre Kati Saara Murutar

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!

Madre Kati Saara Murutar

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Hobused:

Battaya (20.04.2008) – trakeen  Escalero+Brechta

Vega Altaya Universe (13.o7.2019) – Taya+ Võrsik TA

Diana de Beauvais (18.06.2019) – Neti ER + Dudule de Beauvais – percheron

Silbersee’s Madonna (17.05.2008) – My Fair Lady + Luxus

Shiva Shakti Shankara (4.08.2018) – Madonna + Raja Sam

Bohema (19.01.1991) – vana-vene traavel

Koerad:

Bull-Chick (9.5.17) – spits+prantsuse buldog

Lilli – Chicki tütar, isa Kuusiku Sheik (21.9.18)

Kassid:

Taavet (2011) – lihtsalt ilus kass

Rabinessa Kassa-Missa (09.07.2019) – pärsia kiisu + kollane kõuts

Arabella ja Ronja (20.7.2021) – Keila Miki marmor-tütred

Mullikas:

Matilda (24.10.2019) – mustavalgekirju Hea Uue Ilma saadik

Täname kogukonda, kes juhtis tähelepanu, et Saage rüütlimõisa Altweski platsivalgustuse lamp-haaval ise-süttimine-kustumine suvalisel kellaajal viitab lühisele. Ühendasime kaablid seintelt-postidelt lahti ning seejärel saime teada, et lühistuv kaabel oli kõigest labida sügavusel munakivisillutises, kuna tema paigaldamisel ei arvestatud, et talve ei tule ja looduslikku kaitset ei ole.
Pehmes pinnases tekkinud rattarööpad – paiguti 15 cm – muljusid isolatsiooni katki ning saavutatud „vahelduvvool“ tekitas „valgusmuusika“. Me ise liigume õues kummikutega – penid ja ponid ning maa seest välja ilmunud katkise isolatsiooniga kaabel mudaloigus… Tänan veel kord, et jäime ellu ja terveks.
Kaevasime asendatud kaabli eeskirjade järgi 40-50 cm sügavusele – kui tegemist olnuks teega, pidanuks kaevama 90 cm – platsinurgale piisas poolest meetrist – toestasime kividega ja katsime mullaga.
Liigkaablid seintelt-postidelt on likvideeritud, ohusõlmed uutes karpides ning eraldi kaitse paigaldatud.
Edasine tegevus kiviplatsil näeb ette min 4×12 – võimalik, et ka 5-15 meetrise eluruumide ja varsatalli vahelise lõigu ülesvõtu, täitmise ja tagasiladumise kooskõlas muinsuskaitseametiga – mõistagi kevadel, ehkki kured ja kuldnokad on kohal ja põõsastel avanevad lehepungad…
Ülimahuka käsitööna laotame praegu iga päev hobuste allapanu käsitsi tallitagusele platsile, kus see kiiresti huumuseks muutub. Eelnevalt on sealt käsitsi ära korjatud klaasikillud-metall-plastik ning sedamööda, kuidas ta maa alt tagasi pinnale kerkib, korjame veel ja veel ja veel.
Kevadel pinnase kuivenedes rekultiveerime selle maa-ala ning külvame sinna ristõieliste-vaba Nurmesegu nr. 4 – orashein-timut-lõikehein – ning senisest putkepõllust saab meie praeguse visa käsitöö tulemusel kultuur-rohumaa.
Rekultiveeritud maa peab seejärel kaks kuud olema hobustele suletud – seega viime hobused suvekarjamaale, massiivselt liikvel olevate huntide-karude eest turvatud ööbimisega praeguses tallis – kuni kavandatava kergtalli valmimiseni Südamesalu ja peahoone vahel trenniplatsi juures.
Kiviplatsilt võtame selleks perioodiks kivid üles – karjamaa ja talli vahel käies tallavad-tasandavad hobused traditsioonilisel meetodil platsi, mille peale saab suvel kivid kenasti tagasi laduda – aga kindlasti mitte edasi-tagasi traalivate võõrautode jaoks, kuna traditsiooniline käsi- ja hobutöine pind on arhailine nii loome- kui käitamisprotsessil. Või siis modernne.
Edaspidi haldame kõiki Altweski maid hobustega – selleks tarbeks on aretatud ja soetatud kaks hobust, tori+trakeen ning ER+percheron. Etteõpetamisel ja töösserakendamisel juhendavad meid Eero Esnar ja Boris Razumov.
Analoogselt toimivad tänaseks üha arvukamad öko-kogukonnad ja nulltarbimisega külad kõikjal Maal – hüdro- ja päikeseenergia, hobused ja tuul – mitte nafta, roomikud ega kullahinnaliseks muutunud puud.
Neid istutame ning maailmamerd puhastame You The Tree NGO rahvusvahelise tööna, partneriteks Malta noored ja National Geographic.
Täname Eesti Energiat, kelle spetsialist Artjom leidis uutes kliima- ja pinnaseoludes, et ühiselt kavandatud päikeseenergia jaam ei saa olla maa peal – selles kohas on praegu senise lõkkeplatsi kohas natukene tiik… Katuselahenduse teed tuleb minna.
Ja täname metsamehi, kes panid meie jaoks metsakuivad küttepuud nüüd nädalaks kuivatisse, märjad on meil eneselgi…
Ning eriti täname hõimlast-naabrimeest Kallet, kes meid just sel hetkel külastas, kui tundus – kõike on liiga palju, ei jaksa… Vaatas koos meistritega kõigi 7 vajumise tõsiduse üle. Ütles, et enam ei kehti varasem väide – seisis 300 aastat, seisab teise veel – meistrid kaalusid kiireimate-tõhusaimate-jõukohaseimate toetuste variante otsmises saalis ja puukuuris ning leidsid: saame hakkama. Ühtsuses peitub jõud – kohe täitsa päriselt.
*
Kuivõrd muinsuskaitse avariitöödena päästetav peahoone on hetkel saalita, töötame noortega eluruumides ja õues, õpilaste ja õpetajate kodudes ning kultuuriasutustes.
Ka oma lastel on keelatud minna nii tegelus- kui otsmisse saali ja samuti puukuuri.
Seda suurem on rõõm õigusest ja võimalusest kinnitada:
21.märtsil 2020 kell 12.21 esitame ja salvestame Saage rüütlimõisa Altweskil loodavas spiraallabürindis rahvaste legendide põhjal veebruarist märtsini loodud Lugu „Ussikuningriik“ ehk Reekviem Rästikule.
*
9.mail 2020 korraldavad EELK Rapla kogudus, MTÜd Ingli puudutus, Light Foundation ja You the Tree Rapla kalmistul üle-eestiliste talgute Teeme ära! talgud – korrastame kalmistu haruteed ja haldame võsa, puhastame aiataguse ja hooldame Silma allika parki, tegeleme ohtlike puudega ning mõtestame ja pühitseme haudadeta kallite memoriaali, esitleme raamatut Contra Mortem ning laulame ühise pikniku saateks.

Noortestuudio Mina Olen

Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel.

Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, kes poleks oma talendiga kunagi lavale jõudnud, kui Kuusiku Altveski ja Soone loovustalu ühendanud meeskond poleks neile omal kulul laulude-tantsude-näitlemise õppimise laagreid korraldanud ja neid bussipaviljonist oma ande avastamiseni toonud.

Lavastuses osalesid professionaalsed näitlejad kõrvuti Raplamaa puuetega inimeste koja ning Altveski peremehe ja Soone talu emandaga.

Etendus tõi lisaks näitemängus laulvatele-tantsivatele-näitlevatele lastele ka publiku sekka arvukalt lapsi, kes tahtsid samuti mängida. Esimese kultuurikeskuse sügise lavastus kannabki nime „Mina olen“ ning nii selles kui järgmise suve vesietenduses „Merehädalised“ on põhilised lavajõud lapsed.

Nii esimeses kui järgmistes lavastustes ja stuudio argipäevadel teeme koostööd Kuusiku talliga.

Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.

Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.

Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.

Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.

Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.

Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.

Tallinna-välises Eestis on lastel väga vähe võimalusi oma andeid ja eeldusi avastada, kasutada ja arendada.

Meie trupi professionaalid on juba laste ja nendega töötamisega tuttavad ja tulevad lastestuudio õpetajateks. Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Regina Evert-Tammistu, Kati S.V. Murutar, Paul Neitsov, Brigita Murutar ja teised oma ala parimad õpetavad lastele kõike, mida on ise õppinud ja läbi elu praktiseerinud. Lisaks tulevad õpetajateks ka maestro Ülo Vooglaid, meistritar Terje Luik, Harry Raudvere ja paljud teised.

Vastavalt laste soovile, hetkel kütkestav-olemisele ning ka Raplamaaga seotusele kutsume aeg-ajalt külalisõpetajateks Vaiko Epliku, Jüri Pootsmani, Priit Võigemasti jpt.

Selleks, et hoida Raplamaa perede jaoks õppemaks võimalikult madalal – mitmetel juhtudel vabastame andekad ja lootustandvad lapsed õppemaksust üldse – asume koostöösse kohaliku omavalitsuse, edukate ettevõtete ja missioonitundega isikutega.

Lastestuudio töötab igal tööpäeva õhtul.

Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.

Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.

Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.

Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.

Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.

Meie etendused, millega mööda Eestit tuuritame, inspireerivad ka teisi lapsi eneseavalduse ja -avastuse juurde pürgima.

Iga lavastusega kaasneb samasisuline raamat, mille lõpuosas on lood meie koostööpartneritest. Raamatute kirjutamisel ja kirjastamisel osalevad ka lapsed.

Koostöölised-toetajad saavad täita missiooni kasvatada parem ja täiuslikum uus põlvkond noori eestlasi – ja ühtlasi saata omagi pere ja kollektiivi lapsed meie stuudiosse õppima.

Kuusiku Altveski Loovuskoske haldab mitmeaastaste kogemustega MTÜ Ingli Puudutus.

Ühiste jõududega loodav alaline lastestuudio koondab Kuusiku Altveskil juba lastega tegelnud, koostöösse harjunud ja spontaanselt liituvad professionaalid.

1. Terje Luik – režii- ja lavatöö praktikumid
2. Ülo Vooglaid – loovad-näitlikud loengud
3. Heli Vahing – näitekunst ja laulmine (edaspidi liitub lapsepuhkuselt naasev Brigita Murutar)
4. Aare Hindremäe – filmimine, pildistamine, montaaž
5. Regina Evert-Tammistu – tants ja lavaline liikumine
6. Liina Meta Kuuskman – grimm ja kehamaaling (Soome meistri tasemel)
7. Marje Berlokko – maalikunst teatraasete dekoratsioonide suunaga
8. Kati S.V. Murutar – dramaturgiline sõnakunst ja artiklite ja raamatute kirjutamine
9. Paul Neitsov – kitarrimäng ja etenduste muusikaline kujundamine
10. Evald Piirisild – praktiline folkloor teatrikunsti teenistuses (Tallinna Linnateatri meister)
11. Harry Raudvere – kunsti ja kultuuri positsioon ühiskonnas, managemendi algteadmised
12. Stella Kuusemets – ratsutamine ja selle ühitamine teatrietendustega
13. Külalisõpetajad vastavalt laste ja noorte soovile ja ühiskondlikule tellimusele

Pakilisimad vajadused:

• ehitusmaterjalid Kuusiku Altveski salongi talvekindlaks ehitamiseks
• küttesüsteem stuudiosaali
• väikebuss stuudio laste proovidesse ja esinema sõidutamiseks
• valguspark

Lastesuudio haldamise-administreerimisega, projektide koostamise ja tingimuste loomisega tegelevad

Robert Borodin (Kuusiku Altveski peremees)

Kati S.V. Murutar (Soone väetalu emand, Altveski Loovuskose juht)

Tere koostöösse, Kuningas ja Terje, Anne Laub, Esnarid, Kethy ja Saaristed, Viljar ja Marjen, üle jõe hõimlaste Ringhold Bandcamp, Petra ja Liukkanenid, Valmi ja Madis, Uno ja Koidula!

Koos õpetame ja juhendame uue põlvkonna ametitesse ja koolidesse, mille peale nad üksnes nutiseadmetes nihveldades tulnud poleks – anname neile teada, kui hea on luua ja lehvida, hingata ja hõisata: MINA OLEN!!!

Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton), tädipoeg Lauri Saatpalu (laulja-helilooja) ning onupoeg Aivar Mäe (kultuurijuht).

Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu lastekunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistri kraadi. Olen läbinud ratsutamistreenerite koolituse kõik moodulid ja praktikumid ja õppinud erinevate rahvaste eetikapõhimõtteid.

Töötan 23 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest. Oma ajakirjanduslikku toodangut müün ajalehtedele ja ajakirjadele firma OÜ Aabrami Hobulausujad kaudu, mis lisaks ajakirjanduse ja ilukirjanduse tootmisele tegeleb ka koolitamise, kultuuriürituste ja avalike suhete korraldamisega ning hobuse- ja lambakasvatusega, elulaaditalu pidamise ja loomateraapiaga.

Ilukirjandusest on ilmunud raamatud “Naisena sündinud” (Perona), “Kati Jututar” (Elmatar), “Mina ise ju!” (Elmatar), “Õnne tänava lood I – III” (Elmatar), “Abitu” (Faatum), “Mustlasena sündinud” (Elmatar), “Ettevaatust, Emma!” (Vastus), “Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (Ilo), “Puugid kuubis” (Vastus), “Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar) ning “Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar), “Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev), “Džungliseaduste vangid” (Elmatar), “Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus), “Lagerii” (Petrone Print), “Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus), “Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (Elmatar), “Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print), “90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar), „Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar), “Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid), “Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar), “Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering), “… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan), “Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar), “Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar), “Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee), “Talv Eedenis” (Stella Borealis), “Projektilaps Pärnust” (Petrone Print), „Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning „Anita ja UFO“ (Hea Tegu), „Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga).

Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane “Valivad naised” (Tammerraamat), unikaalne nelikromaan “Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga) ning äsjailmunud „Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus). Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.

Lavastatud on näidendid “Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste), “Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi), “Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas), “Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask), “Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi), “Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning “Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik). VATteater on lavastamas tragikomöödiat „Katiratoorium“.

„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ on edukal mõisatuuril ning 2015-2016 hooajal teatritesse-seltsimajadesse sisenemas ning raamatuks vormumas.

Valmimas: romaan „Ingli puudutus“, koguteos „Loomad lausujad“, Tori hobusekasvanduse 160.aastapäeva koguteos ning „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ näidendi ja raamatuna, „Sammalsalatarid“ näidendi ja raamatuna, Õie Alti raamat, buliimikute-anorektikute raamat ning endiste naisvangide-ettevõtjate raamat.

Kümme aastat toimetasin internetikeskkonda www.horsemarket.ee ning kaks aastat www.edumeel.ee nimelist progressiivset ust, mis seoses omaniku võõrsiltöötamisega varakult sulgus. Praegu kajastab minu tegemisi www.aabramihobulausujad.ee – rajatud EASi starditoetuse abiga.

Elasin 8 aastat Pärnu lahe ääres Liu külas, kust siirdusin 2010. aasta mais-juunis Soonele – Raplamaale Valtu taha Kumma külla loovus- ja loomatalu pidama ning Aabrami Hobulausujate elulaadikeskust rajama. Abielust (1988-2009) majandusharidusega kirjastaja Alo Murutariga sündis viis last. Richard (1989) ja Margareta (1991) on suureks kasvatatud, mõlemad abielus, õpivad ja töötavad ning kasvatavad tütreid. Aleksander (2002) käib Tartu Waldorfgümnaasiumis, Brigita (1997) Tartu Tamme Gümnaasiumis ja Maria Indira (2006) peab koos emaga intellektuaalset produktsiooni andvat elulaadi-talu, õpib Valtu põhikoolis, ratsutab-ujub-iluvõimleb-laulab-tantsib ja täiendab-täiustab ema loodud muinasmaad.

Kati Saara Vatmann – intuitiiv(aja)kirjanik, taluemand  ja Teenija;

Maria Indira Murutar – uue hea ilma teejuht;

Aleksander Murutar ja Brigita Murutar – õppides õpetamine külalisrütmides 😀