Annetustalgute teksti analüüsisid ja täiustasid IT-spetsialistid kogukonnaprojektide kirjutamise koolitusel.
Palun abi Diana ravi kulude maksmisel. See on mul esimene see sugune loom katse ise endaga.
Hingede inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abi palumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaas teelisi sarnases olu korras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000 eurolist jada looma arstide arveid mille tõi kaasa Diana suvine ränk jala trauma.
Noor raske veo hobune on minu hinge loom ja pensioni sammas. Tema taga jalg jäi tüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südame sõpra kõige pealt kodus. Röntgen pildid-ravimid-veterinaarid… See järel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobu kliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonidele.
Just siis kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magama panek algas paranemine nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega.
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ette arvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga ka laste ootamatused ja auto korrastamine üle vaatuseks jne ning tõmbavad hinge kinni. Öö päevas ei ole nii palju tunde et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks Diana ja Taya teised on minu juures hoiul. Viie aastane Diana tuli minu juurde kuue kuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase kooli preili iga ilmaga mitu korda päevas õue kus juures suurt kasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiu ala ainu mõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnu liikidel on pesitsus paik.
Ma ei tea tänasel päeval kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on seega ei oska kellegi poole personaalseid põlve jälgi teha. Nii siis kõnetan kõiki korraga.
Kolme tonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine.
Suure pärased tohtrid on oma töö õnneks tulemusliku! teinud.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasa pisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesus teadvuse puudus energiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu pidada õpetaja ametit pidada ning kirjutada nii õppe materjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin sest mul on kogenud koolitaja ja laagrite korraldajana midagi sellist vastu pakkuda mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Pere puhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keele õpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel tundmisel ja enese väljendusel.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses Kati Saara Murutar EE272200001103755044

Palun abi Diana ravikulude maksmisel. See on mu esimene seesugune loomkatse iseendaga.
Hingede, inglite ja haldjate aeg tõmbab ka minu kaasa abipalumiste lainesse.
Olen ise alati võimalusel kaasteelisi sarnases olukorras aidanud. Nüüd ei saa ma ühegi valemiga tasutud pisut enam kui 3000eurolist jada loomaarstide arveid, mille tõi kaasa Diana suvine ränk jalatrauma.
Noor raskeveohobune on minu hingeloom ja pensionisammas. Ta on ülimalt rahulik, tasakaalukas, leebe ja koostööaldis, nii et talle võib vabalt turjale usaldada väikesed lapsed, erivajadustega inimesed ja täiesti algajad ratsutajad närvikava tasakaalustamiseks ja loodusega ühenduse saavutamiseks. Loodetavasti toob imelise välimikuga mära ilmale ka mõned endaväärsed järglased. Tema isa on hinnaline percheron Dudule de Bauvais.
Tema tagajalg jäi puutüvede vahele ning ta muljus-väänas-venitas seda nii, et ta ei saanud enam kui kaks kuud jalga mahagi panna. Poputasime-süstisime-tabletitasime mu suurt südamesõpra kõigepealt kodus. Röntgenpildid-ravimid-veterinaarid… Seejärel viisime suure tüdruku Jelgava ülikooli hobukliinikusse. Sõidud-süstid-analüüsid-konsultatsioonid.
Just siis, kui olime lootust kaotamas ning õhus oli ka noore iluduse magamapanek, algas paranemine, nii et Läti kliinikust ära tõime ta minimaalse lonkega. Aga uskumatult karm šokk sai ära kogetud – nii lihtsalt võid kaotada võrratu isiksuse, kellega loodad koos kulgeda paarkümmend aastat veel…
Üksinda talu pidades läheb minu palgast 2/3 kohe laenudeks-arveteks. Ettearvamatud kulud tulevad enamasti kõik korraga – ka laste ootamatused ja auto korrastamine ülevaatuseks jne – ning tõmbavad hinge kinni. Ööpäevas ei ole nii palju tunde, et kõik tasa teenida.
Võib ju küsida, milleks mulle hobused. Mul on endal neid kaks – Diana ja Taya – teised on minu juures hoiul. Viieaastane Diana tuli minu juurde kuuekuise suure beebina.
Ma kirjutan ja õpetan, elan ja hingan üleni hobuste väes. Nad käsutavad tubase koolipreili iga ilmaga mitu korda päevas õue, kusjuures suurtkasvu sõprade kamba abiga on ka Kuusiku hoiuala ainumõeldaval lubatud moel hooldatud ning haruldastel linnuliikidel on pesitsuspaik.
Ma ei tea tänasel päeval, kellel tegelikult meie seas lahedamalt raha on, seega ei oska kellegi poole personaalseid põlvejälgi teha. Niisiis kõnetan kõiki korraga.
Kolmetonnine maksmata arvete jada on piinlikum kui kerjamine. Suurepärased tohtrid on oma töö – õnneks tulemusliku! – teinud. Kusjuures arved on osutunud kardetust madalamaks.
Jelgava kliinikust naasnud Diana võib peagi taas õue minna ja tasapisi tagasi Hobuseks asuda taastuma. Täna teeb ta Rebala tallides sammukese korraga.
Mis tunne mul on siin sedasi paluda? Püüan mitte langeda vaesusteadvuse puudusenergiasse. Ajad on sellised. Ma tahan väga oma talu arendada, õpetajaametit pidada ning kirjutada nii õppematerjale kui raamatuid.
Ei olegi NII piinlik kui arvasin, sest mul on kogenud koolitaja ja laagritekorraldajana
midagi sellist vastu pakkuda, mida ainult Südamesalus koos minuga õppida ja kogeda saab. Perepuhkus. Puhastav ja tervendav kirjutamine. Keeleõpetus rõhuga eesti keeles mõtlemisel, tundmisel ja eneseväljendusel. Praegusel aastaajal võin tulla ka sinu perekonda või sõpruskonda õpetama, vestlusõhtule, koos kirjutama ja unistama. Praegune annetus on igal juhul ettemaks, mille vastutasuks õpetan ja teenin teid talvel teie juures, koos Dianaga suvel.
Kui annetusi koguneb rohkem kui 3000, toetan omakorda teisi abivajajaid – nii on õiglane.
Tänan ja naeratan!
Toetajate teenistuses
KATI SAARA MURUTAR
EE272200001103755044

Rahvast rohkem kui inimesi – nii tajub maailma iga inimene, kes paneb lindude söögimajja teri või märkab uudiseid jälgides, kui palju loomi ja üldse loodust hukub inimviiruse peetavates sõdades.
Hingehoidjad ja -soojendajad on nii hamster kui elevant, kassi nurrumine viib meid märkamatult meditatsiooni ilma, et peaksime selle eest ühelegi šamaanile midagi maksma. Olenemata suurusest vajab iga koer hoolitsust ning viib peremehe õue liikuma, samuti on penid ja ponid sobimatute kosilaste peletajad, nende süda teab armunud perenaisest paremini, keda majapidamisse on vaja.
Meid liigutavad legendid kangelaslikest ebamaiselt arukatest loomadest. Mõdriku mõisa täkusammas sai rajatud sellepärast, et elas kord mõisnik, kellel oli täkk. Algas sõda, mis paiskas kogu ilu ja harmoonia paigast ning mõisahärra ratsutas Poolamaale lahingusse. Kui ta rängalt haavata sai, visati oletatav surnukeha üle täku sadula ja saadeti lahinguväljalt minema. Hobune tõi isanda koju – eluvaim puhuti mehele sisse ning tänutäheks ratsule rajaski ta obeliski.
Poetame pisara, lugedes Eric Knighti raamatut ja vaadates filmi „Lassie tuleb ikka koju“. Teoses „Kass, kes kõndis omapead“ tunneme ära nii iseenda kui oma kassi ning sooviksime alatihti elada koos loomadega, nagu Rudyard Kiplingi tähtteoses „Mowgli“ või Edgar Rice Burroughsi Tarzan.
Nii Aisopos kui ka Krõlov eelistasid oma valmides anda loomadele inimlikud omadused, et paha saaks paraja palga ilma, et keegi solvuks.
Kõigi maailmajagude perede kõik liikmed käivad ühiselt vaatamas liigutavaid tragikoomilisi animafilme „Jääaeg“ ja „Ratatuille“. Isegi „Rio“-sari koos vihmametsade eest peetava võitlusega on erinevalt „Avatarist“ ja tegelikust ilmaelust õnneliku lõpuga.
Gerald Durrelli kui legendaarseima loomaaedade rajaja reaalne elu ja arvukad raamatud kirjeldavad, mida teevad sõjad zooparkidega – ja ikkagi peavad järgmised põlvkonnad veel ja veel katsetama, kas inimeste julm ahnus toob kaasa samasugused tagajärjed.
Ka Ernest S. Thompsoni ja Jack Londoni melodraamad kirjeldavad ilustamata, mida tähendab erinevate loomaliikide kõrval oma alatuid asju ajav inimene.
Meie, ilusad hinged, aga vajame loomade pakutavat teraapiat – nii füüsilist, vaimset kui hingelist. Kodustame ja õpetame nii koerad kui hobused ennast teenima, treenitud lemmikloomad teenindavad lisaks pererahvale ka kõiki külgnevaid abivajajaid ning seega kaasneb loomade ja nende omanikega teenimine igas mõttes.
Mida on meile õpetanud hiina astroloogilistest loomaaastatest esimese, Draakoni sabalöögid ja tulepurskamine? Me oleme kogu praeguse aasta olnud uue väe voolus. See tuleb tuhinal turja nii neile, kes teavad kui neile, kes aimavad – ja neile, kes midagi ei mõika. Seda võib nimetada lihtsalt Päikese üliaktiivsuseks. Aga õnneks näitavad ka mõõteriistad neile, kes jumaldavad mantrat „teadlased on kindlaks teinud…“ sageduse tõusu ja meie hõrenemist süsinikupõhisest kristalsele olemisele. Loomadega toimub sama ning mõistagi on see protsess eakamatele lemmikutele raske.
Meie „lemmikloomad“ on meie kõrval selleks, et meid aidata siis, kui oma egosse takerdume, kui mahajääjad end meie tiibade külge riputavad ja kogu oma vähese väe meie tagasitirimisele pühendavad. Mida rohkem meid rünnatakse ja hirmupõhistesse mängudesse mässitakse, seda isetumalt meie hobud-koerad-kassid meid kasivad ja kaitsevad.
Miks sai siinkirjutaja suur hingehobu kolm kuud painanud jalatrauma ning koeral tekkis jõuline allergiasööst, mida saab põhjendada küll kassitoidu, chem-traili ja õrna tõuga, aga tegelikkus on sile ja selge nagu allikas – loomad neutraliseerivad inimesele kaela tulnud energeetilisi atakke. Kassid on seejuures kõvemad tegijad ega saa enamasti oma braidi hooldades viga – nurruvad pererahva puhtaks ja lähevad püüavad seejärel mõne matsaka roti.
Iga haigur ja ilves, kes peab vajalikuks end näidata, on meiega ühises energiaringis territooriumi klaarija ja uute energiate ankurdaja. Maksame teoreetilise soojamaareisi raha loomaarstidele seni, kuni matsu ei jaga – aga selle eest püsime kenasti siin, kus on meie koht ja kohus. Nii lihtne ongi.
Loomadega koos jääme ellu, loomadele pühendudes saame Inimeseks ning loomadelt õpime, kuis loomulik loodus toimib tegelikult omamata, austuse ja armastusega ja tõutunnistusteta.

Meie Mardid

Igal põlvkonnal on oma Mart, Märt, Martin või Märten, kelle kohta ta võib öelda „meie Mart“. Päeval, mil Ameerika Ühendriikide presidendiks valiti Donald Trump, meenub meie värvikaim, 75aastane ambitsioonikas Mart Helme.
Suure Mardi poeg Martin Helme on väga teise stiiliga ja püüab isa seatud lati alt mitte läbi joosta. Omaaegne peaminister, kes juhtis taasiseseisvunud Eesti esimest valitsust oli Mart Laar, kes kirjutas meie rahvusliku ajaloo nii sõna otseses kui kaudses mõttes ümber.
Samal ajal tegi Mart Kadastik ajalehest Edasi taas vana hea Postimehe. 1990ndatel juhtis Mart Siimann samas Eesti Televisiooni e rahvusringhäälingut.
Meelelahutustegelased Mart Juur ja Mart Sander ei vaja tutvustamist, sest televiisor teeb inimesed automaatselt kuulsaks või kurikuulsaks.
Eesti Teaduste Akadeemia uus president Mart Saarma vajab küll meelde tuletamist, sest ta on meditsiiniteadlase ja -praktikuna palju aastaid Soomes ennast teostanud.
Väepealik Martin Herem osutus nii karismaatiliseks ja unustamatuks militaariks, et tema järel ametisse määratud uus vägede ülemjuhataja ei tule paljudele meist meelde.
Sotsiaalmeedia on taevakehade ja -nähtuste pildistajana meistri seisusesse tõstnud Martin Välliku. Märt Avandi puhul on küsitav, kas tema kuulsus põhineb tänasel tööl Pärnu teatris Endla, tõsiasjal, et ta on Tõnis Mägi väimees, saadete juhtumisel, „Su nägu kõlab tuttavalt“ žüriis osalemisel, „Eesti Laulu“ vahesketšide loomisel või nukra taustaga Pardiralli algatamisel – jätkem Avandi isiklikud pihtimused kõrvale ning mingem kindlasti vaatama mängufilmi „Tulnukas“.
Mart Mardisalu tuleb veel napilt meelde meloodiaga „uuauuapambambeeo – ma pole mingi varumees su lauasahtlis“, sest rahvas tahab artistidelt kogu aeg uut toodangut. Nii peaks ka Mart Müürisepp „Suure komöödiaõhtu“ menu värskendama, sest teatrist ei tõusta pahatihti kuigi tuntuks.
Mart Mikk on Rahvusooperis Estonia oma isa Arne mantlipärija ja produtsent. Märt Sepper tervendab inimesi access bars meetodil ning Mart Poom on teatavasti üks Eesti ajaloo edukamaid jalgpallureid.
Mart Haber on lilleseade legend, kes läks kollasevõitu ajalukku omasoolise armastatuga abiellumisega ning neil on peres ka adopteeritud lapsed.
Mart Maastik tõusis Saaremaa suurkujust Riigikokku ning teeb au oma väärikatele tartlastest vanematele.
Rääkigem ka kirjandusest: tuntuim Mardi nimega seotud teos on Jaan Krossi „Mardileib“, mis jutustab tõestisündinud loo sellest, kuidas keskaegses Tallinnas leiutati martsipan.
Meie kultuuriruumis on olulisim nimi Martin Luther, kes reformis kiriku ning kelle elutöö tulemusel on ka suurem osa meie kirikuid luteri kirikud, mida ühendab Eesti Evangeelne Luterikirik kui katusorganisatsioon.
Mis peamine – 10. novembril on taas ja taas mardipäev, millega koos Ameerika poole vaatav eestlane on viimastel aastakümnetel tähistanud ka isadepäeva. Erinevalt Halloweenist eeldab mardijooks laulude oskamist, lihtsalt niisama kommi ei anta ning pommidest juttu ei tehta. Mardid toovad viljaõnne, mida soovimegi kogu Eestile ja maailmale – tulgu uus hooaeg põldudel igas mõttes viljakas.

Meid on nii lihtne sõjaga hirmutada vaatamata sellele, et me ei ole sõda kogenud. Meie vanaemad on eelmise ilmasõja ajal mehed kaotanud, Siberist tagasi tulnud, kõigest hoolimata lapsi saanud ja nad üksinda üles kasvatanud. Kui me pole esiemade mälestusi ka ära kuulanud, siis sõja ja Stalini lõhutud elud ja lood on need inimesed nii ära lõhkunud, et nad on omakorda katkiseid põlvkondi kasvatanud.
Millenniumid sõdu kui inimkonna elulugu on meie keharakkudes ja ihujuppides nii sügavalt sees, et ka sünniaasta hiljem kui 1945 ei muuda tõsiasja, et meie DNAs peituv ühisväljaline mälu teab, kuidas on olla vägistatud ja piinatud, vangistatud ja tapetud ning heitub. Seda ju poliitiline ärivaist ihkabki – võtta ka sealt, kust surmalgi enam midagi võtta ei ole.
Filmidega „1944“ ja „Igitee“ hoiavad Nükanen ja Taska alal võimetut viha ja abitut hirmu. Serbohorvaadi ja kaukaasia hilisemad tragöödiad on õõva volüüminuppu sõdahaaval peale keeranud. Mart Sander on nii teleseriaali kui täispikka filmi „Litsid“ publiku ette laotades lisanud uusi košmaarirakursse, et ei ununeks. Tänu mäletamisele on lihtne meilt riigikaitsemaksu ja kaudselt kaitsevõimet putitavaid kulutusi sisse kasseerida – iseasi, keda kaitseb mahavõetud põlismetsade asemel laiutav polügoon droonide ja rakettidega peetavate sõdade ajastul.
Meid on õpetatud rahvusromantiliseks pidama A.H.Tammsaare riiulipikkust mitmeköitelist romaani „Tõde ja õigus“ – meile võib tunduda lausa nunnu ja naljakas Vargamäe Andrese pidev sõda obsessiivse psühhopaadi ja draamatekitajast egomaniaki Pearuga. Tegelikult võeti siinsetest taludest neil aegadel nekruteid ja soldateid vene impeeriumi sõdatesse ning heal juhul saadi surnukehad tagasi. Geopoliitilise asendi tõttu oleme nii Põhjasõja kui praeguse Ukraina vabadussõja päevil olnud nö võõraste sõdade transiit – rootsi-vene rannajoonetüli järel jäi lisandunud katku ja ikalduse tõttu poolest miljonist järel 30 tuhat eestlast.
Nii Jaan Krossi „Wikmani poisid“ kui ka Mihkel „Kätemaksukontor“ Ulmani, Ain Prosa ja Raivo Suviste ühistöö „Tuulepealne maa“ hoiavad ikka ja jälle eetrisse saadetuna või Jupiteri filmiriiulil saadavana meid toredasti häires, nii et meil pole jõudu tänastest sõdadest tuleneva hinnatõusu vastu vaielda – üha rohkem on tarvis tööd teha, et kogu koletiste ball kinni maksta.
Tolstoi „Sõda ja rahu“ – või „rahvas“ – näitab sedasama, mida Margaret Mitchelli „Tuulest viidud“ Atlanta-ümbruse Põhja-Ameerika kodusõja peeglis – aristokraatide hakkamasaamist või -saamatust tegelikku ellu prantsatamise puhul. Loomulikult pagetakse põlevatest linnadest maale, mis on samuti sõdade käigus kelleltki loendamatute elude hinnaga ära võetud.
Indiaanijuttude ränkräige rajuraske kokkuvõte on Michael Punke „Mees, kes jäi ellu“, mille filmiversiooni peaosas näitab Leonardo di Caprio, et igas sõjas kaotavad eranditult kõik. Mõistagi peale tšõuzenvannide, kes sõja, surma, haiguste ja tragöödiate pealt ohjeldamatult teenivad.
Sõda on äri, mille pealt teenivad poliitikud ja nö preestrid, sõja- ja farmaatsiatööstus ning kõik neid varustavad tootmisharud. Et rahvas selle taltsalt kinni maksaks, hoitaksegi üleval sõjahirmu – see õnnestub eriti hästi juhul, kui militaarset ajuudu asuvad laotama naised. Meestekülvatav hirm on aastatuhandeid rahvamassi liikvel hoidnud enamvähem normaalsus.
Kui leinavad naised tsiviilis asu ei leia, lähevad nemadki rindele. Kui sõdadest tsentrifuugitud planeet ei paku tegelikke töökohti, „hakkavad“ pidetud pädematud nõidadeks. Kui trügimine nõiaturul sunnib temakesi leivakannika eest võitlema, rakendavad naissoost arvamusliidrid samuti hirmutamise oma ärivankri ette ning see on loomuvastane. Naisenergia ülesanne on nii kodus, koolis kui kirikus rahu(stamine) ning naiseliku armastuse väes tasakaalustamine toetugu usule, et naabrid aitavad, lootusele, et Emake Gaia raputab ise oma põrutavate protsessidega end puhtaks ja annab meestele pehmelt öeldes muud tegevust. Usk, lootus ja armastus, teame ju küll…
Amatsoonid on kõigi aegade kardetuimad sõdalased, sest nende alateadlik kirg on järglaste kaitsmine, kuitahes teisemad ambitsioonid on fassaadil. Kilbiga või kilbil – iidne väljend – on toonud kilbiga karjääri militaarspetsialist Rainer Saksale, kuude- ja öödekaupa sõjauudiste edastamine viis Igor Taro Riigikogusse.
Eerik N. Kross on toonud nüüdis-Bondide meetodite hulka militaarrände: „Kolm päeva olin Iisraelis Euroopa riikide parlamendisaadikute delegatsioonis Eesti Riigikogu esindajana. Intensiivne ja informaatiivne.
Rahvas on sõjast väsinud, keskendunum, tõsine, aga vähem šokis ja otsustavama hoiakuga kui kevadel, mil seal viimati pikemalt käisin. Hiljutised edukad operatsioonid Hizbollah vastu ja
Iraani äsjane rünnak 180 ballistilise raketiga, mis kõik Iisraeli õhutõrje ja liitlaste poolt kahjutuks tehti, on üldist meeleolu parandanud. Aga pinge on muidugi õhus ja tulevik tõotab pikka sõda.
Enam kui saja ikka vel Hamasi käes oleva pantvangi saatus muserdab kõiki.
Kuulasime mitut briifingut välisministeeriumis. Räägiti Iraani-ohust, üha rohkem rõhutatkse Iraani, Venemaa ja Hiina liidu ohtu kõigile demokraatiaile. Solidaarsus Ukrainaga kasvab ühiskonnas kiiremini kui valitsus sellele järele tuleb ja otsest relvaabi Ukrainale takistab venelaste õhutõrje ja võime Süüriast Iisraeli ohustada. Küll aga rõhutati, et Iisrael on sõjas, sageli varjatult, Ukrainat abistanud rohkem kui ükskõik millist teist riiki ajaloos.
Mõni päev hiljem esinesin Future Resilience Forumil Londonis ühe keynote kõnelejana. Nagu ikka soovitusega mitte vene ohu pärast muretseda, vaid selle vastu tõhusalt tegutseda. RFR on Theresa May kantseleiülem Fiona Hilli eelmisel aastal algatatud päris esinduslik foorum. 2023. aastal avas selle Rishi Sunak. Seekord rääkisid ka Eric Schmidt, endine Prantsuse peaminister Bernard Cazeneuve, FBI endine asedirektor Dale Killinger, BBC pealik Tim Davie jne. Tujurikkujaid oli esialgu ette nähtud kaks, lisaks mulle ka Zaluzhnyi, aga kindral jäi haigeks, nii et minul tuli siis NATO idatiiva kaitsmisega hakkama saada.“
Kelle sõda tegelikult peetakse ja miks see sünnib, et Põhja-Korea vene poolel ning Lõuna-Korea Ukrainas sõdivad? Esitame selle küsimuse peaministri pooltunnis Kristen Michalile ning kui vastust ei saa, kutsume ta oma kooli ilmsi ja silmsi kõike sõnastama. Selge on, et rändromantikute mehisuse mõõt on Ukrainas käimised ning autosid ja abi viiv sõjaturism.
Meie siin põrnitseme uuema aja vägevaima Vargamäe Andrese Priit Loogi mitmikrolli kriisiksvalmistumise reklaamis ning küsime meelekindlust mitte endale külge haakida sõjahirmulainet, mida ka see hoomamatult suurte summade eest ehitatud reklaam telekast meile tuppa saadab. Toiduvaru-vesi-akud-tikud on loogiline paar-sammu-ees olemisviis, mille korterirahvas on unustanud, aga projektirahade või maksumaksja vere-higi-pisarate eest meie pidev hirmul hoidmine on taotluslik värk. See toimub risti läbi Eesti ladestuva fosforiidi ning juhuslikult samal trajektooril kerkivate reil baltika taristute-laristutega paralleelselt. Lõuad pidada ja…

Oleme tänavuse Eurovisioni poiste seelikud ja sukkpüksid ära naernud ning sealsele kostüümidraamale pürgivale Eesti Laulule on taas sadu uusi muusikapalu saadetud. Ühtlasi ärritus abiturient üsna tõsiselt, kui leidis tekstist väljendi „mõlemasooline“ – sood on 2025. aasta lävel mitmesugused. Vanamoodse poisid-tüdrukud-teksti autor saatis küsimuse legendaarsele dr Imre Rammulile, kes vastas mitmekümnest erimist koosneva mittetäieliku nimekirjaga. Google.translate jäi listi tõlkimisega demi-, trans- ja bi-hätta, nii et meil on võimalus sobivaid termineid leida.
Esmased terminid on meile pärandanud poeet Sapho Lesbose saarelt ning gei Wilde loodud Dorian Gray, kelle geniaalset nihestumist või nihkes geniaalsust on põhjust meenutada mitmetes rakurssides.
Olenemata meie hinnangutest ja võõrastamisest võõrustab europaraad taas ja taas mastaapset meelelahutusäri ning ristub ja põikub meditsiinilise peateega vaid siis, kui on vaja ekspertiisi enne soovahetuslõikust. Friedebert Tuglase loos „Androgüüni päev“ transformeerub hommikul neitsina sündinu õhtupoolikul tiiraseks isasisendiks.
„Gooti kirjanduses tähendab androgüünne olemine mitte olla spetsiifiliselt mehelik ega naiselik, luues seega ebamäärase seksuaalse orientatsiooniga amorfse tegelase. Mõned autorid kombineerivad oma tegelaste iseloomustamisel androgüünsuse bioloogilisi ja sotsiaalseid määratlusi,“ seab teatmeteos meie Tukla gooti meistrite kõrvale.
https://epublications.marquette.edu/gothic_androgyny/#:~:text=In%20Gothic%20literature%2C%20to%20be,the%20characterization%20of%20their%20characters.
Kirjanik Virginia Woolf, kes tõi stooritellingu moodsa meetodina kirjandusse teadvusvood, kujunes King’s College Londonis õppides naistele hariduse ja õiguste nõudjaks ning enam kui 50 keelde tõlgitud teoseid kirjastasid nad abikaasaga oma kirjastuses Hogarth Press. Põhjus, miks geenius kui sugude risttee ja meelekorratuste bukett end 1941. aastal uputas, oli ilmselt muu hulgas ka teise maailmasõja puhkemine loodetud harmoonilise elukorralduse saabumise asemel.
Eesti tuntuimal transseksuaalil Kristel R. Sitzil on lastus üsna rahulikult elada, abielus olla ja briti saatkonnas töötada, sest mõttekaaslane Caroline Cossey tegi oma raamatuga avaliku arvamuse sättimise eeltöö ning sisehäälest lähtuvaid kehakorrigeerijaid on nii palju juurde tulnud, et sünniomase soo muutmisest on saanud norm.
Igaühel, keda erutab sugudevaheline slaalom sügavuti, võib internetist soetada Tracy Hargreavese teose „Androgyny in Modern Literature“ (Springer 2004) – 212 lehekülge ja 55 dollarit. Tasuta pauerpoint on samuti allalaetav.
Lugemise kõrvale võib lobedasti vaadata nt Piret Milderi intervjuud Tai Kuningriigi ladyboy’dega või kuulata mõnd Conchitat või Dana Internationali – sammhaaval muutub inimeste elu sisu õnneks ja õnnistuseks suunas, kus on oluline, mida inimene teeb ja loob, mitte tema isiklik asi, kas ja kellega ta magab.
Dr Imre Rammul aga saatis nimistu koos retseptiga: „Vaata ja imesta! Ja seegi ei ole veel kõik.“

Toimeta robottõlge eestikeelseks.

Sooidentiteetid

Agender 
Soo puudumine või sooga samastumine. Nad võivad kirjeldada end sooneutraalsena või
sootu.  
Bigender 
Inimene, kes kõigub traditsiooniliselt “meeste” ja “naiste” soopõhise käitumise ja
identiteedid. 
Cisgender 
Isik, kelle sünnihetkel määratud sooidentiteet ja bioloogiline sugu on samad. Näiteks need olid
sündinud bioloogiliselt mehena ja väljendada oma sugu meessoost.  
Sooline vedelik
Poisi ja tüdruku segu. Sooliselt muutuv inimene võib alati tunda end kahe traditsioonilise seguna
soost, kuid võib mõnel päeval tunda end rohkem mehena ja mõnel päeval rohkem naisena.
Genderqueer
Soolise identiteedi märgis, mida sageli kasutavad inimesed, kes ei samasta end meheks või naiseks olemisega katustermin paljude sooliselt mittevastavate või mittebinaarsete identiteetide jaoks. 
Interseksuaal
Inimene, kes on sündinud reproduktiivse või seksuaalse anatoomiaga, mis ei näi sobivat tüüpiliste määratlustega naine või mees. Näiteks võib inimene sündida väliselt naisena, kuid tal on
enamasti meestele tüüpiline anatoomia seestpoolt. 
Soovariant
Keegi, kes oma olemuselt või valikuliselt ei vasta ühiskonna soopõhistele ootustele  
Mx.
Kas tiitel (nt härra, proua jne), mis on sooneutraalne. Hääldatudmiks (sarnaselt ms-ga) on sageli võimalus valik inimestele, kes ei tunne end cisseksina.
Kolmas sugu
Mõiste isiku kohta, kes ei samastu ei mehe ega naisega, vaid samastub teise sooga.
Seda sookategooriat kasutavad ühiskonnad, mis tunnustavad kolme või enamat sugu, nii kaasaegset kui ka ajalooline ja on ka kontseptuaalne termin, mis tähendab erinevatele seda kasutavatele inimestele erinevaid asju. 
Transsooline
Isik, kes elab sünnijärgse soo alusel eeldatavast erinevast soost. 
Kahe Vaimuga
See on katustermin, mida põlisameeriklased traditsiooniliselt kasutavad valdavate isikute äratundmiseks mõlema soo omadused 
Ze / Hir 
Alternatiivsed asesõnad, mis on sooneutraalsed. Hääldatud /zee/ ja /siin/ asendavad need “tema” ja “ta” ja vastavalt “tema” ja “tema”. Teise võimalusena mõned inimesed, kes ei tunne end mugavalt/ei võta teda omaks kasutage sooneutraalse ainsuse asesõnana mitmuse asesõna “need/nemad”.
Novigend
Sooidentiteet, mida kasutavad inimesed, kellel on olemasolev sugu, mida ei saa kirjeldada
keel selle keerulise ja ainulaadse olemuse tõttu.
Aliagender
Mittebinaarne sooidentiteet, mis ei sobi olemasolevate sooskeemide või konstruktsioonidega.
Aporagender
Nii katustermin kui ka mittebinaarne sooline identiteet, mis kirjeldab spetsiifilise omamise kogemust
sugu, mis erineb meessoost, naisest või nende kahe kombinatsioonist.
Boi
Termin, mida kasutatakse peamiselt LGBTQIA+ kogukondades ja mis tavaliselt kirjeldab kedagi, kellel on esitlus, seksuaalsus või sugu, mida peetakse poisilikuks.
Demipoiss
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt poisi, mehe või mehelikuna.
Mõiste demipoiss räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demipoiss võib end tuvastada kui tsissoolist või transiiti.
Demigender
See katustermin hõlmab tavaliselt mittebinaarseid sooidentiteete ja kasutab eesliidet “demi-” tähistamaks
teatud sooga osalise samastumise või seotuse kogemus.
See võib hõlmata järgmist:
 pooltüdruk
 demipoiss
 demienby
 demitrans
Pooltüdruk
See mittebinaarne sooidentiteet kirjeldab kedagi, kes identifitseerib end osaliselt tüdruku, naise, naise või naisena.
naiselik.
Mõiste demigirl räägib meile kellegi soolisest identiteedist, kuid ei edasta mingit teavet
sugu või kellelegi sündides määratud sugu.
Demigirl võib end tuvastada ka tsisseks või transiks.
Düaadiline
See kirjeldab inimesi, kellel on sugutunnused, nagu kromosoomid, hormoonid, siseorganid või
anatoomia – mida saab hõlpsasti liigitada mehe või naise binaarsesse sooraamistikku.
Dyadic edastab teavet kellegi sooomaduste kohta, kuid ei näita midagi tema kohta
sugu.
Keskelt naiselik
See kirjeldab inimesi, kes peavad oma sugu naiselikuks või naiselikuks.
Mõned keskse naiselikkusega inimesed samastuvad ka sõnaga naine, kuid teised mitte.
Mõiste naiselik-keskne räägib teile kellegi soolise identiteedi kohta, kuid ei edasta mingit teavet
neile sündides määratud soo või soo kohta.
Naiselik esitlemine
See kirjeldab inimesi, kellel on sooline väljendus või esitus, mida nemad või teised liigitavad
naiselik.
Naiselik esitus on termin, mis hõlmab seda osa kellegi soost, mida näidatakse väljastpoolt
nende stiili, välimuse, füüsiliste omaduste, maneeride või kehakeele aspektide kaudu.
See termin ei näita tingimata midagi selle kohta, kuidas keegi oma sugu või sugu tuvastab
või neile sündides määratud sugu.
Femme
See on soolise identiteedi või väljenduse silt, mis kirjeldab kedagi, kelle sugu on kalduvus
naiselikkuse poole.
Mõned naised tunnevad end ka naistena, samas kui paljud teised seda ei tee.
Femme näitab, kuidas keegi oma sugu kogeb või väljendab, ja ei anna seda
teave neile sünnihetkel määratud soo või soo kohta.
Sooliselt apaatne
See termin kirjeldab kedagi, kes ei identifitseeri end tugevalt ühegi soo või soomärgisega.
Mõned sooliselt apaatsed inimesed kasutavad ka termineid, mis näitavad nende suhet määratud soo või sooga
neile sündides – näiteks cis-apaatsed või transapaatilised –, samas kui teised seda ei tee.
Üldiselt näitavad sooliselt apaatsed inimesed paindlikku, avatust ja “mitte hoolivat” suhtumist.
selle kohta, kuidas teised sooidentiteeti või esitusviisi tajuvad ja märgistavad.
Sooneutraalsed asesõnad
Need asesõnad ei ole stereotüüpselt ega kultuuriliselt liigitatud mees- või naissoost, mehelikuks või naiselikuks,
või meestele või naistele.
Sooneutraalseid asesõnu kasutavad nii cis- kui ka transsoolised isikud, et kinnitada ja
edastada olulist teavet selle kohta, kes nad on ja kuidas nad soovivad, et neile viidataks.
Näited:
 nemad/nemad/nende omad
 ze/hir/hirs
 ze/zir/zirs
 xe/xem/xyrs
Genderfuck
Sarnaselt terminiga sooline moonutaja hõlmab genderfuck sooga võitlemist või selle lammutamist.
binaarsed ja stereotüübid soolise identiteedi, väljenduse või esituse kaudu, mis seab väljakutse olemasolevatele normidele
ja ootused antud kultuurikontekstis.
Graygender
Sootermin, mis kirjeldab kedagi, kes kogeb soolise identiteedi või soolise väljenduse suhtes ambivalentsust,
ja ei samastu täielikult binaarse sooga, mis on eranditult mees või naine.
Maverique
See mittebinaarne sooidentiteet rõhutab soo sisemist kogemust.
See kirjeldab neid, kes kogevad sugu või kellel on olemasolevast sõltumatu sooline identiteet
sookategooriad ja määratlused, nagu mees või naine, mees või naine, mehelik või naiselik, ja
androgüünne või neutraalne.
Mitmesooline
Seda katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on rohkem kui üks sooline identiteet.
Muud soomärgised, mis kuuluvad mitme soo katusvarju alla, on järgmised:
 bigender
 kolmik
 pangender
 mitmesooline
Mõnel juhul võib selle vihmavarju alla kuuluda ka “genderfluid”.
Neutrois
Seda mittebinaarset identiteeti ja katusterminit kasutatakse inimeste kirjeldamiseks, kellel on muu sugu
eranditult mees või naine.
Neutrois võib olla laiem mõiste, mis hõlmab muid sooidentiteete, nagu mittebinaarne, sugu,
genderfluid ehk sootu.
Trigender
See sooline identiteet kirjeldab kolme soolise identiteedi kogemust, kas samaaegselt või üle
aega.
See termin tähistab soolise identiteedi arvu, mida keegi kogeb, kuid ei näita tingimata
millised sood sisalduvad antud isiku kolmikidentiteedis.

Sina ju ei ole tähistaevasse vaadates üks miljonitest, kes näeb Universumit tapeedina – oh, virmalised, ah, täht langes, soovime – ja head ööd! Oled pigem see, kes tunneb Siriust silmitsedes koduigatsust ning võibolla käib une ajal seal puhkamas ja mängimas. Oled võibolla üks neist vähestest, kes mäletab – ehkki Traversi selgelt läbinägelikus teoses „Mary Poppins“ väidavad linnud, et pärast hammaste lõikumist ja kõnelema õppimist unustavad kõik inimesed kõik – ja ongi kõik. Sa tead, et esoteerikaks ja spirituaalsuseks nimetatu võib olla täiesti tavaline olemise viis.
Oled kogenud komponeerimist ja kirjutamist, maalimist ja tantsimist – seega tead, et väljamõtlemine tähendab tegelikult väljas olemasoleva siiatoomist ja tekstiks või lauluks loomist. Sa tead, et sa tead, et inspiratsioon on ühtlasi missioon – ärakäimine ja mentaalne mammutijaht varjude vastu, valgustuse poolt.
Selleks, et 1% inimkonnast hoiaks enda käes 90% planeedi küllusest, on meid hoolega juhmistatud, et me ei teaks, näeks ega mäletaks. Akasha ja Avesta aegadest alates jäädvustatud pühakiri on mannetuks moonutatud – tõelise Loo asemel saame vastu pead ja südant hirmutamise ja ähvardamisega, mis ei ole tegelikult ei Piibli ega 10 käsu mõte.
Ühest küljest on teiste tsivilisatsioonide maamärgid – püramiidid jmt – ning pooljumalate ja nn mütoloogiliste olendite joonised kõigil kontinentidel. Teisalt ilmuvad järkjärgult liustike ja merede alt Atlantise väravad jt ulmevaldkonda arvatud maad ja rahvad.
Samal ajal, kui Nikola Tesla oli analoogselt Elon Muskiga ühenduses Andromeeda ja Plejaadidega ning tõi sealt nn futuristlikud teadmised ja leiutised, kirjutas meiemaine Matthias Johann Eisen hämmastavalt tegeliku teose „Tallinn aastal 2000“. Illuminaatide võimu säilitamiseks näljutati Ameerikas galaktikatevaheliste teadmiste Maale-tooja Tesla sisuliselt surnuks samal ajal, mil geniaalne keeleuuendaja Johannes Aavik tõlkis Edgar Alan Poe kolekirjandust, et me teaksime varjumaailma olemasolust.
Eurooplased Friedebert Tuglas, H.G. Welles, August Gailit, Jules Verne ja Juhan Jaik justkui fantaseerisid end kirjandusklassikuteks, ent nüüd ilmneb alailma, et nad kirjeldasid tegelikkust.
Vana Testamendi loomislugu räägib Aadamast ja Eevast, kelle taust näib olevat kõike muud kui ahvist arenemine: klooniti erinevaid võimalikke monatoomse kulla kaevajaid, et mitte Gaia kaksikplaneedi Nibiru vahet pidevalt edasi-tagasi lennata. Sobivaimaks osutus praegune inimkuju, kes pärast kvaliteedikontrolli läbimist sätiti sigivaks – Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ja kõik see küljeluu jutt. Sealt edasi oleme olnud sigivad orjad, keda on koheldud kuuleka haljasmassina. Läbi millenniumide kestab küsimus: kes on need NEMAD, kes homo sapiensi nii edukalt homo habilise tasemel ketis hoiavad…
Anunnakide sotsiaalmeediagrupi profiilil meenutatakse: „1976. aastal ilmunud raamatu „The Twelfth Planet“ autor vene-ameerika geenius Zecharia Sitchin väitis, et anunnakid olid sellal tegelikult avastamata planeedilt Nibiru pärit maaväliste olendite rass, kes tuli Maale umbes 500 000 aastat tagasi kulda kaevandama.
Sitchini sõnul kujundasid anunnakid geneetiliselt muundatud homo erectuse, et luua kaasaegsed inimesed oma orjadeks. Sitchin väitis, et anunnakid olid sunnitud Maalt lahkuma, kui Antarktika liustikud sulasid, põhjustades Noa-aegse üleujutuse, mis hävitas ka anunnakide baasid Maal. Need tuli uuesti üles ehitada ja nefilimid, kes vajasid selle tohutu jõupingutuse jaoks rohkem inimesi, õpetasid neile põllumajandust.
Ronald H. Fritze kirjutab, et Sitchini sõnul ehitasid anunnakid üle maailma püramiide ​​ja kõiki teisi monumentaalseid ehitisi, mida muistsed ja praegusedki astroteoreetikud peavad võimatuks ehitada ilma kõrgetasemeliste tehnoloogiateta. Inimese ja tulnuka hübriididest ehk pooljumalatest osa võib veel tänapäevalgi elus olla, teadmata oma tulnukatest esivanematest. Sitchin laiendas seda mütoloogiat hilisemates töödes, sealhulgas „The Stairway to Heaven“ (1980) ja „The Wars of Gods and Men“ (1985). Teoses „The End of Days: Armageddon and the Prophecy of the Return“ (2007) ennustas Sitchin, et anunnakid naasevad maa peale, võibolla juba 2012. aastal, mis vastab Mesoameerika pika loendamise kalendri lõpule.“
Ei ole välistatud, et need naasmised on toimunud keharöövidena: vaadake nt Putini silmi… Täheseemnete-valgustööliste võrgustik 144K on samal ajal aktiveerunud, üksteist üles leidnud ning teenib sageduse tõusu teabe levitamisega. Need sõnumid toimivad nagu kivile tilgutamine: tulime eluga läbi nõukogude aja, jõuavad tilkhaaval pärale ka selgitused inglite, pooljumalate, hübriidide,
delfiinide, ükssarvikute ja pegasuste ning lõviinimeste kohta.
Lugesime nõukaajal A.C. Doyle’i varamut ning Aleksei Tolstoi „Aeliitat“ ja „Insener Garini hüperboloidi“, Ivan Jefimovi „Andromeda udukogu“ja vendi Strugatskeid. Ka Boris Kabur, Rein Sepp, Artur Alliksaar ja H.K. Hellat on hõlmatud fantastikute nimistusse.
Enne wikisse seestumist ole hoiatatud – võidki jääda sinna uitama.
https://en.wikipedia.org/wiki/List_of_fictional_galactic_communities
Kõigi ajastute ja kontinenteide samu pilte-kujusid-teadmisi on eesti rujaks vorminud Karl Ristikivi, Juhan Paju, Nikolai Baturin, Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Leo Kunnas, Teet Kallas, Enn Vetemaa ja Olev Remsu. UFOd – maakeeli TLOd – ja jutuks ei ole telod! – annavad pidevat tööd utoopia ja ulme, ruja ja fantaasia tänastele tähtedele nagu Jüri Kallas, Eva Luts ja Krista Kaer.
Me teame, et peaingel Michael kaitseb, Uriel tasakaalustab ja Rafael tervendab ning just ajal, mil pilk langeb David Weberi raamatule „Excalibur“, pojapoeg meisterdab selle. Mõtiskleme võimaluse üle, et peainglid kui Jumala kehastused on Jeshuaga kõrvuti ka Buddha, Muhamed, Krishna…
Tunneme end koduselt sõnamaastikel a la Isaac Asimovi „The Hazing“, Yoshiki Tanaka „Legend of Galactic Heroes“ või Pierre Barbet’ sõnamaalingud ning küsime üha nõudlikumalt: „Kuhu ma kuulun?“
Minu hing on valinud selle keha ning pere ja kodu, rahva ja riigi. Kodanikuna olen justkui valinud kuuluda Euroopa Liitu ning NATO-ta 2025. aasta künnisel üldse ei saa. Miks me siis laseme manipulaatoritel biorobotite dresseerijatel ajuudutada, et Galaktiline Föderatsioon on uhhuu ning koostöö ja kohalolek Linnutee naabritga on hihii. Oleme üles kasvanud, padja all Eno Raua poliitkorrektselt ridade vahele peidetud tegelikkuse teadvustamisega „Lugu lendavate taldrikutega“. Nüüd tulevad järjest päevavalgele aastakümneid salatud kohtumised kaugelnurga naabrimeestega ja nende õhusõidukite kräšid.
Teadmatuses hoidmine aitab pisendada, tühistada ja hirmutada – nagu ka väidetavad inimröövid ja nende käigus paigaldatud kiibid, millega inimesekest ühtaegu nii uurida kui programmeerida.
Kuningas, partei, imperaator on ülim… Neist sõltuvuse-katkisuse-abituse vastu on mitmed põlvkonnad end vaktsineerinud filmidega „Tähesõjad“, „Startreck“, „Extra Terristial“. Püramiidideküla Margus Aru filmil „Nora“ on eelkäija „Hukkunud alpinisti hotell“, milles kirjeldatu teostubki.
Sinu oma perekonna iga liikme kodu võib olla erinevas tsivilisatsioonis – appi, hurraa! Ah, tühja kah, Universumist välja ikka ei saa, kuni „teadlased on kindlaks teinud, et…“

Sa võid elada peadpidi kõrvaklappides ja silmini nuhvlis, aga moel või teisel jõuab kasvõi sinu alateadvusesse iga päev mitmeid kordi Maarja nimi. Vanaema räägib rästikuid talveunele keelitavast ussimaarjapäevast ja väidab, et maarja sõnajalad sobivad ainult kalmistule, sest seonduvad kaduvikuga nagu dinosaurusteajastu saadikud. Paelusside väljaajamiseks viime tänapäeval medikamente ostes oma raha apteegi kaudu farmaatsiatööstusele, ehkki kõigi tõbede vastu on abi su koduukse ees olemas.
Sinu uks ja kodu asuvad Maarja nimesse pühitsetud maal, mille puhul sul on vabadus valida, kas tajud seda Jumalaema neitsi Maarja või armastatu Maarja Magdaleena nimena. Peapiiskop nimetab Jeesuse tütre ema Johannese kõrval apostlite apostliks ning Rapla kahetorniline kirik on temanimeline – see on omamoodi julgustükk, kuivõrd kõikvõimalikud sildistajad on seda naist langenuks ja paheliseks põlastanud.
Suhtumised settivad ja teisenevad: Maarjamäe memoriaal justkui ei saa olla rahule pühendatud obelisk kui niisugune, nagu nõukogudeaegsed inimesed ei igatsenuks õigust ja õiglust maapealses paradiisis, mille saabumine ikka veel viibib.
Loetlegem tänaseid Maarja-nimelisi: Kangro, Kaplinski, Ilus, Lõhmus, Jakobson.
Maarja Kangro on Eesti Kirjanike Liidu esi… kes? Esinaine ei ole just päris tiitel, olgu siis juhtijanna, juhitar. Daam, kelle ema on Leelo Tungal ja isa helilooja Raimo Kangro, kirjutas äsja: „Che fai tu, luna, in ciel? Kirjanike Liiduga on täna ühendust võtnud juba mitu hullu, mõni ka ukse taga käinud…“
Maarja Kaplinski on Jaan Kaplinski tütar, kes õppis Rootsis Moreno instituudis psühhodraamat ning on vabakutseline digisisu autor, mida iganes see tähendab.
Maarja-Liis Ilus kõlab rahvuskehandi kõrvus kaelakee häälena ning on läbi erinevate telesaadete jaganud nii võistleja kui žüriiliikmena lootust, et klassikaline elegants ja intelligentne ilu jääb.
Maarja Lõhmuseid on lausa kaks – Tartu Ülikoolis töötav kaunis raadiohääl, Aivo Lõhmuse lesk ning Lea Maarja, kes oli Eesti ettevõtluse algusaegadel suurima skooriga alustaja ja täna tegeleb vabastava hingamise jm tervendusega.
Maarja Jakobson on üldtuntuim seriaalist „Õnne 13“, ent kõnetavaima ja mitmekihilisima rolli lõi filmis „Stiilipidu“ kuritarvitatud tütarlapsest kostüümilaenutajaks, kes end Sossi mäel tõestab. Olgu muude klassikokkutulekute ja sügisballidega nii kõrini kui just on – suurima teene on andekas kaunitar meie rahvale teinud nelja lapse emana.
Mis puutub Maarjamaasse enesesse, siis temaga on sama nagu lähedase inimesega – kaugelt paistab paremini. Mine kasvõi mõneks tunniks võõrsile – ei saa me läbi Lätita, Soome käib mõistagi kah. Tunned ka emakeelsete isamaa teeviitadeta, et oled kohal. Oled siin, kuhu seekord sündida otsustasid ning see ei ole nõrkadele.

Kui mina oleksin seaduselooja
Kati Murutar – eesti keele ja meele õpetaja
Looja on Jumal ja see kehtib ka seaduste loomise kohta – kes on kutsutud ja seatud rahva koosmeelt korraldama, ei ole üksnes valitud esindaja, vaid ideaalis ka Jumala asemik Maarjamaal. Tõeline rahvajuht on see, kes teab ja järgib taevariigi seadusi.
8 miljardist inimesest tibatilluke poolteist miljonit elab asustamata, linnriigistatud Eestis, kus peaks geopoliitilisest paratamatusest – põhjala kliima ja idanaaber – olema eriti tõhus tööjaotus versus mitmekülgselt andetu poliititsemine. Kauase loomuvastase seadusloome tagajärg on rahvuskehandi vaistlik tahtmatus endavastasele seadustikule alluda ning vaesust tuleb ümber jagada kafkalikule kontrollimisele, karistamisele, sanktsioonidele.
Täiturite ja inkasso, trahvivate ametnike kui oma olemasolu õigustajate võimu haripunkt või pärapõhi on loodetavasti käes ning seadusteloojad seisavad ükspäev teisehomme silmitsi-rinnutsi-käsitsi-jalgsi paratamatusega puhtalt lehelt alustada. Väikeriik kui käepärane minimudel on tänuväärselt hallatav ning mikromaastikul toimuv vallatav. Kõik näevad, mida põldude, metsade, energeetikaga teeme. Kes me?
Küps silmaring aitab ebainimliku jälgisegava ja vettsogava teabetulva kiuste suurt pilti hõlmata – meil kõigil on oma valdkonnad tervikus, kus kõik on kõigi ja kõigega seotud. Siinkirjutaja fookuses on haridus, kultuur, lapsed jt õrnad, ent pehmete väärtuste hoidmise või hävitamise jälgimise kaudu on ikkagi minu suur nina igas valdkonnas – nutivabadus, automaks, sõda Peipsi taga ja külateedel. Kasvõi seeläbi, et tööstus ja ehitus, taristu-laristu-karistu ning sise- ja väliskaitse, rahandusminister vaheldumisi haridusministressiga on iga päev televahendatuna meil toas.
Tegelik kontroll valija ning maksumaksja vere, higi, pisarate kanaliseerimise asjus on kadunud – endiselt rokib sajandi pettuse feil baltika viaduktide kui koletislike kaarkasvajate ehitus keset põldusid, kuhugi on kadunud riigimonopoli hüperinvesteeringud ning kümned tuhanded ametnikud-täiturid-sanktsioneerijad kägistavad ja vägistavad heauskseid kodanikke nii, et isake Orwell minestaks, kui meie päevil elaks.
Kartmata olla ebapopulaarne ja mitte meeldida kinnitan mitmeid aastaid keeltekoolis ja eraõpilastele kõiki õppeaineid tõlkides veendumust, et keeleseaduse täitmisvõimatus alles rullub ja eskaleerub. Oleme teel puhtas riigikeeles… kodusõtta. Idaviru umbkeelsed pedagoogid võeti tagasi ametisse, sest keeleoskajaid polnud sinna venelähedaste fosforiidimaardlate harjale võtta. Mina ju ka ei lähe, ehkki palk on kolmekordne nagu kohvihind maailmaturul.
Keeltekooli ja eraõpilastega olen kogenud: ka motiveeritud ja püüdlikud, nt reaalainetes ülinutikad igas eas mõlemast soost ilusad inimesed ei saa üleni venekeelses ümbruses eestikeelsesse hingamisse. Kogu tänulikkuse ja armastuse juures on siiasaabujail paratamatult erinev keeletalent ning see pole nende peksmise koht – kodudest minema pommitatutena on nad katki ja kartlikud nii ehk naa.
Metameedias sai megapalju laike oma postitusega Igor Gräzin: „Minu emakeel on vene keel, aga minu puhtalt venelasest isa nõudis, et minu eesti keel oleks korrektne. Ta ütles: „Kui eestlased eesti keelt ei oska, siis on see nende mure. Aga kui sina eksid – kas häälduses, komades või ühildumises ning rindlausetes, siis oled sa alati tibla. See on nende keel, aga meie asi on osata seda rääkida.“
Nii jäigi. Tulemus: minu eesti keel on ka täna laitmatu ja ühegi minu semu oma ei ole. Venelasena ei saa ma endale lubada sihukest eesti keelt, mida eestlased räägivad, veel hullem – kirjutavad. Pazooor!“
Eestlaste jaoks on sündmuste tõttu idarinnetel võrratust vene klassikast saanud mitte elementaarse hariduse osa, vaid kohu(s)tav kirjandus. Ainus lahenduselaadne toode on lepitust inimenehaaval õpilastele ette sööta: olge lahked, Lev Tolstoi on meie oma vürst Volkonski vaarhõimlane talupojahame ja adraga, hobusest rääkimata. Nii Ott Lepland kui Majakovski hüüavad ühtmoodi: „Kuula!“
Ärakuulamise palve kostab Rosta akendest sama selgelt kui legend Puškini ja Koidula sugulusest – väidetavalt on mõlemad Peeter Suure moorlase lapselapsed. Mis on vägagi muljetavaldav muinasjutt, sest Myheritage.com leidis minu laste DNA-st isaliinipidi innuiti geenid – 2% indiaanlast peab ju ühes õiges eestlases olema…
„Naada, Fedja, naada!“ peab õpetaja lugemisele lennutama kasvõi tõsiasjaga, et Fjodor Dostojevski kõigis teostes kirjeldatud vaimuhaigustega toimetulekut on Youtube täis: ärevus, bipolaarsus, depressioon, psühhopaatia, autism ja nartsissism on praegusel katkisuse kaskaadi põhjustaval planeedil epideemilised.
Prohvetlik Bulgakov oma „Meistri ja Margarita“ ning „Koera südamega“, eepiline Baturin oma „Karu südamega“ – Tšehhov ja Tšaikovski pidevalt maarjamaistel lavadel – ja Gogol on ju vabšjee ukrainlane!
Tegelikkust, et tänane venehirmus eestlane ka sealpoolset kultuuri alla ei neela ja ära ei seedi, sümboliseerib senise vene gümnaasiumi nimeks saanud Tähesadu. Keeletundlikule sõnatajujale sümboliseerib see kadu.
Kadu kogeme siis, kui käivitub katastroofistsenaarium ja kollektiivne Putin tuleb diskrimineeritud vellekesi päästma ning hariduse juurde edasitagasi aitama – selleks on targu siia ostetud „ukrainlasi“ infiltreeritud ning ikka veel on teiste riikide kodanikel valimisõigus – mis on väga palju pazoorsem kui täidetamatu keeleseadus.
Positiivne programm seevastu võiks välja näha nii, et inimlikkus ruulib, valged võidavad, nuripalu jt lageraie lahinguväljad kasvavad uuteks metsadeks, looduslik valik koristab teedelt ja taredest alaliskännis vägivaldurid, geoinseneeringute ja kliimamanipulatsioonide ohvriteks saavad eelkõige nende autorid – oo, magus fraas „teadlased on kindlaks teinud“, et meie planeedi turvalisim piirkond saab lähitulevikus olema baltoskandinaavia ja ekvatoriaalafro paradiis.
Ahjaa, mina kui seadustelooja… Olengi. Enese sees, oma kodus ja klassiruumis. Kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini – inimenehaaval, rahvakaupa – olgugi, et nii 1960ndate hipstereid kui tänaseid 144K valgustöölisi pisendatakse „anarhiaks“.

Maraton ulatati meile teatepulgana kui küsimus: mida enda ja Maaga edasi teed, inimene?
Ivo Känd
66aastane maratoonar
Mitte enesekiituseks, vaid kauaste sõprade soovil jutustan maratoonariks olemisest ning kahe ja poole tuhande aastasest tavast, mille esimene „harrastaja“ jooksis end Ateena ja Pärsia vahelise sõja ajal sõnumitoojana paraku surnuks. Minu sõnum on sulle, 21. sajandi noor, kes sa nii sõnumite kui iseenese haldamisel üksnes pöidlalihaseid valdad.
Esiteks kujuta palun ette, mis juhtub, kui elekter ja seega levi kaob. Praegu oled ähmis sellepärast, et hariduspoliitikute töölaual on koolide nutivabaks käskimise seadus. Mis siis, kui kõike peabki oma käte ja jalgade abiga tegema, ehitama, kasvatama ja kohale toimetama?
Mina, vanamees-kuuskümmend kuus – nagu vemmalvärsis – teen oma kodus kapitaalremonti sellepärast viiendat aastat, et ma treenin nii jooksu-, suusa- kui jalgrattamaratonideks pidevalt ja teadlikult, et mitte antiik-kreeka sõjaväljade kangelase kombel jalalt kukkuda.

Tehke sporti, mitte sõda!
Inimkonna ajalugu on olnud üleüldine sõdade jada. 3300 aastat toimunud Trooja sõjast, kus vastane „kingitud hobuse“ sees oma linna lasti ja hukkuti, õpiti. Ateena ja Sparta tugevad linnriigid – umbes sama suured kui Eesti, muide… – said tänu 777 eKr alanud Olümpiamängude traditsioonile jagu väga suure ülekaaluga pärslastest. Sportlike kreeklaste vabadussõda panigi aluse klassikalise Kreeka tsivilisatsioonile.
Viimastel aegadel on rahvast nõrgestatud atleetika eraldamisega teistest eluvaldkondadest. Ennemuiste öeldi, et terves kehas on terve vaim ning teati, et rahvas vajab leiba ja tsirkust. Nüüd on kehakultuur terviklikust inimesest otsekui eraldatud ning tugitoolisportlastele on huvitavam tsirkus ümber uue ROK-i presidendi valimise kui sport ise.
Sport ei ela maailmas oma reeglite järgi, nii professionaalsel kui harrastusspordil on ühiskonnas oma sotsiaalne roll. Iga hea treener ja tippsportlane on ühtlasi avaliku elu tegelane oma eeskujuga.
Olenevalt sellest, kas 21. sajandi mugavustsooni inimene spordib pöialdega ekraanidel, tugitoolis või päriselt, on olümpiamedalistide-tipptegijate ja rahvasportlaste vahel veel seltskond tulemusele orienteeritud harrastajad, keda igapäevase treeningu järel raja lihtsalt läbimine ei rahulda. Mina olen üks neist ega aja taga kuulsust, vaid tahan koos teiste startitulijatega nii endale kui lähedastele näidata eeskuju ja tõestada elu võimalikkust surmani.

Surmani sadulas
Meie, erinevaid ameteid pidavad veteranid, liigutame ennast iga päev ka korteris elades ja kontoris töötades: jõusaalis, jalgratta seljas, jooksurajal, palliplatsil ja ujulas – kusjuures mitte spaa mõttes. Selleks, et maratonil piinlikul kombel mitte maha surra – siis oleks ju eeskuju asemel tahtmatu hoiatus – meie, väärikad tippude tempoga kaasa ei lähe.
Samas on elupõlised tegijad tõelised endurod, nagu meie riigi President. Tema seisab iga päev tunde jalul, kätleb ja vestleb ning annab intervjuusid. Samasugused dye hard kuuekümnesed haaravad võistlusrajal kiiruga jõujoogi ilma suuremat hoogu kaotamata ja kütavad finiši poole. Minu kogemuse põhjal kohtuvad rajal sarnase suhtumisega persoonid. Alati iga ilmaga olemas.
Vahel juhtub, mis seal pattu salata, et piisavalt ei ole harjutatud ja ettevalmistus on eraelu uperpallide tõttu nigel, aga maratonil tekib mõnikord üsna üleinimlik jonnakus edasi rühkida. Veri ninast väljas koha nimel maratonirajal neljandas või viiendas sajas… Miks küll?
Aastakümneid sporti teinuna julgen väita, et eduelamus ja eneseteostuslik võidurõõm kaalub nii vaimsed kui füüsilised vigastused üles. Julgen lisada, et eakamatele sportlike eluviiside harrastajatele on tähtis mängu ilu ja mõõdukus ning tervena elatud aastad. Sportimisega kaasneb vahva võistlusvaim ja kamraadlus, mis kannab endas energiat, milles isiklik ego asendub ühtsustundega. Selline toetus ja isetu heasoovlikkus võiks eksisteerida ka meie igapäevases elus-olus.
Mitte kõik meist ei ole loodud juhipositsioonile, enamik meist ei saaks hakkama presidendi ametiga, kuid see ei takista meil suurel tervikpildil teistele toeks olla. See peaks pigem aitama rõõmu tunda oma tuttavate ja kaasmaalaste saavutuste üle – see annab võimaluse tunda end osalisena kollektiivses võidus. Peaks tekkima sünergia, jõud, mis ületab osade summa, sest koostööga saavutatakse rohkem kui eriosade üksi töötamisega: tekib efekt 2+2 = 5!
Julgen ümber lükata müüdi „tippsport on tervisele kahjulik ja eluohtlik!“ Mitmete riikide uuringutest selgub, et olümpiasportlased elavad tavainimestest keskmiselt 5 aastat kauem, neil on ka väiksem vähirisk ning maletajatest mõttesportlased saavad harvem Alzheimeri tõve.
Riigijuhtimine ja spordipoliitika kui maraton
Inimkond on olnud pideval teekonnal 1000aastase rahuriigi poole ning selle utoopilise maratoni finišijoon veel ei paista. Rahuriigi ühe loomuliku osa – spordielu korraldamine algab päriselt toimivast riigist, kus poliitikutel on terviklik mõistmine, mida ei pärsi vaesus.
Edukal omariikluse maratonil ei saa nii olla, et kooliprogrammi on lisatud vähe kehalist kasvatust – kurb on vaadata, et koolide kõrval asuvad spordihooned on sageli pooltühjad. Endine EOK juht Urmas Sõõrumaa on korduvalt küsinud riigilt spordile 10 miljonit. Laskemoonale 1,5 miljardit – keegi ei vaidle vastu. Rail Balticale kui sajandi laristule või lausa pettusele 400 miljonit – peab saama. Kuid kuhu jääb sulguvate koolide ja teatrite kiiluvees Eesti rahva tervisliku eluviisi toetus?
Eesti Olümpiakomitee uus president Kersti Kaljulaid – suhtumised uutesse tuultesse on mõistagi vastandlikud – tähendab EOK-le selget suunamuutust. Kadrioru lossis karastununa ja pisut puhanuna tuli inimene, kes ütles ja võitis. Tema oluline ülesanne on EOK liikmete, alaliitude lahknevused ja kaotajaks jäänud kandidaatide toetajate eriarvamused siluda reaalsete tegudega.
Väikeriikidel nagu Eesti läheb olümpiamedalite võitmine aina raskemaks, sest paratamatute kulude toel on vaja kokku viia suur talent ja töökus. Meie medalilootus on mitte-massialadel – näiteks kümnevõistlus ja epeevehklemine. Juba lähiajal hakkab sporditeadus ja tehisintellekt sporti mõjutama, muutub sportlaste brändimine, senisest olulisem on fännide pühendumus. Spordifilosoofia hakkab kiiremini arenema ja/või antiigis tuntud hästi unustatud vana meelde tuletama, sest ilma suure ideeta jääb areng poolikuks. Tõuseb ka spordieetika tähendus.
Olen jälginud aastaid meie päevapoliitikat kui kompromissikunsti piiratud ressursside tingimustes, kus reaalsed võimalused ratsionaalseks otsustamiseks ja vastavaks tegutsemiseks on piiratud ning see tekitab stressi igal elualal. Ühiskond ei vaja marginaalseid tühikargajaid, kellele maksmine meid pankrotti ajab, vaid otsustusjulgust, mille tagab kompetents.
Millise Maa põidlapõlvkonnale pärandame?
Ei hakka suisa ökoradikaalset kihutuskõnet pidama ega torisema, et motovärk, mis nii nagu taevas, nõnda ka maa peal naftat põletab, ei ole tegelikult üldse sport. Triibuline taevas, raskemetallidest võimendatud virmalised ja looduskatastroofid räägivad ise enda eest – meie planeet ei kannata rohkem ületarbimist ja saastamist välja.
Olemegi tagasi sportlikkuse juures – alanud apokalüpsisest ujub välja see, kes valdab oma keha ja elementaarseid tööoskusi. Võimalik, et loodus ise lõpetab sõjad, võitlused ja võistlused. Ellujääjatel tuleb luua uus tsivilisatsioon.
Ehk juba vähemalt prooviks enne ilmselgelt saabuvat krahhi nii töö- kui eraelus leppida tõsiasjaga, et kadedus ja võrdlemine ei vii meid lähedalegi sellele, kuhu toetus ja heasüdamlikkus viib. Kui õige kiirgaks juba täna rohkem abivalmidust ja koostööd ning tunneks siirast rõõmu nende üle, kes julgeid samme astudes vägevaid asju korda saadavad.
Võtkem rahvajuhte valides ja toimivat riiki luues eeskuju spordist ja prooviks rohkem mõista, et teise inimese individuaalne eesmärk ei saa meie erakordsust pärssida – toetagem ja tunnustagem ligimest, sest nii toetame samapalju iseennast.
Ei salga, pigem kinnitan, et hoian end vormis selleks, et süvenevalt hulludel aegadel ellu jääda – sama soovitan ka sulle, kes sa seda teksti netilehel pöidlaid libistades skrollid. Kui tuluke hakkas vilkuma, viska pilk saidile sportos.eu – sealt näed tulevasi võistlusi. Enese mõistlikuks ettevalmistuseks vaata nõu maratonimees.ee, jooks.ee, jooksja.ee, jooksujonn.wordpress.com – suusamaratoni asjus sirvi skiwax.ee ning atleetliku koosmeele saavutamisel aitab sportpartner.com.

Lumivalgekese kiri jõuluvanale

Elas kord Lumivalgeke. Ta oli vendade Jacob ja Wilhelm Grimmi kirjutatud muinasloo kangelanna koos seitsme pöialpoisiga. Ta oli nii kaunis, et peeglikeselt seina peal vastu vahtimist saanud kuri võõrasema sängitas ta mürgiõunaga surmaunele printsi suudluseni. Läks õnneks, et temani surivoodini jõudis oma ning Okasroosikese klaaskirstuni tema õige prints.
Charles Perraut, kes on Okasroosikese autor, kirjutas 1697. aastal ka Tuhkatriinu loo ning tänu sellele, et oli mõlema metafoorse ohvri looja, vähemasti teadis kummalegi oma printsi kirjutada. Vennad Grimmid nimetasid Lumivalgekese kallima üldse vapraks kuningapojaks. On küll teadmata, kes ja millal näärivana kõrvale preili Lumehelbekese leiutas – üks, mis kindel – Snegurotška ei ole näärivana naine ja näärivana ei ole jõuluvana.
2017. aastal mängis noortestuudio MINA OLEN Südamesalu õunaaias mõttega, mis saab keskealisest Pinocchiost, kliimaksis Punamütsikesest, Hollywoodist Südamesallu sattunud Fionast ilma Shrekita ja lõpuks ometi „printsi“ kohanud Lumivalgekesest.
Peeglike-peeglike seina peal purunes nii mängupaika korrastades kui stuudiot käivitades talgute käigus korduvalt ning ebausumanatud seitse aastat õnnetut armastust tuli ära. Printsimänginu oli hoopis viinakuradit orjav sillaalune Dickensi lugudest, kes on tänini hea näitleja ning kõrgstiilist unistav prügikastikass a la James Elliotti „Kassid“ või sirtakit imiteeriv zombi-Zorbas.
Kasse ja kõiki teisi loomi-linde ju Lumivalgeke mõistab ja armastab keskealisena ja vanuigi ka, aga kellekski teiseks ükski muinasjututegelane aastate jooksul ei saa ning erinevate muinasjuttude tegelastest paare ei moodustu. Keskeakriisis Lumivalgeke ei ole Kunsmoor ei ole kunagi olnud Rapuntsel ega Vaprake.
Südamesalu salavägi on endiselt armastus, mida tõestas Lumivalgekese ja libaprintsi fopaa. Üle seitsme maa ja mere elab ja särab endiselt Haldjate kuninganna kui hõrk versioon vana tarka naist, Väike Merineitsi ja Pinocchio, Fiona ja Metsavana, Punamütsike ja Hunt on igaüks oma muinasmaa loonud ja õigete kaaslastega õnnelikuks saanud.
Lisaks sellele, et printsid on igas muinasjutus erinevad, ühendavad Lumivalgekest ja Snegurotškat seitse pöialpoissi. Kes need päkapikud on? Inimloomuse aspektid, härjapõlvlased, lapsed, mehed?
„Kallis Jõuluvana!
Mina, peagi 60aastane Lumivalgeke tean väga hästi, et oled lähenevate jõulude tõttu juba tänagi sama hõivatud kui Jumal isegi. Mõtlesin läbipõlenuna viimastele aegadele tagasi, et elu saaks arukamana minna edasi. Läbipõlemise tunnused olid kahekümnendates kogetud paanikahäired koos by-the-book oimetuse ja lennuvõimetusega.
Jaajaa, 7 aasta eest kujunesid Südamesalu lavastused ja lastelaagrid noortestuudioks ja kultuurikeskuseks, mille hüpertöömahukuseks andis tiivad võimetepiiril arvukas loomade lähedus.
Pandeemia ja noortepesakonna suurekskasvamine viis riigimetsa istutma ning otse hobusekoplist õpetajaks.
Lumivalgekese enese lapsed on toiminud kui käivitavad pöialpoisid – nendega koos sündinud visioonid on realiseerudes toonud tohutud ehitus-pinnase-võsatööd, mida sooritades on Lumivalgeke olnud vaimustunult kombo ema+isa+neeger. Aijaa, ei Astrid Lindgren, Agatha Christie ega me siin ei tohi sedasi väljenduda.
Seitse majakest kogukonnale, seitse valmimisootel teost töölaual, seitse korda seitse igapäevast sooritust on seitsme kodu loomisel, talude taastamisel või nullist rajamisel olnud nii inimvõimeteülesed, et vennad Grimmid, H. C. Andersen ja Walt Disney midagi sellist välja ei mõelnud. Nagu ka koos noorima päkapiku 18aastaseks saamisega 70tonniseks kosunud laenukoorma kandmist 3kordse õpetajamissiooniga.
Sõja vari pani Lumivalgekese äraminekumängu mängima ja paralleelselt ülirajude võsatöödega hispaaniate kinnisvarakataloogi koostama, koos hobuse jalatraumaga lõppes see mäng ja asendus süstalde, spreide, tablettidega pluss tavapärane trimmer-käru-akudrell-pintsel. August augusti poeg august tõi kaasa nii paljudele lausa epideemiliselt tuttava paanika ja elu esimesed antidepressandid.
Farmakoloogiline ja eks ka platseeboefekt setitas teadvustamise: lapsi ilmale tuues kohtuvad emad iga päksi sünniga uute erinevate dimensioonide ja galaktikatega – kõik meie lapsed on erinevate lugude kangelased. Ühtlasi on nii 7- kui 70aastastel uue ajastu inimestel töös ja hoos pidev kutsevalik ja identiteedi kataklüsmid.
Oh, Jõuluvana – ma ju tean, et teises-kolmandas nooruses Lumivalgekest läbi põletava identiteedikriisi võimendus on olnud võõra muinasjutu säästuprintsi tappev lähedus. Mürgiaurude ja ajuudu käest päästab füüsiline töö – ballett traktoriga ja tantsupartneriteks sang-kang-hang-pang.
Sabaandnud immuunsust toetas hobusega koos konsumeeritud penicillum – koos sellega sai manustatud teadmine, et ükski teisest muinasjutust pärit päka ei ole sõber ega pihiisa ega -ema.
Üksi. Paanika. Üksi. Ärevus. Üksi. Hobused-koer-kassid vastasid Sinu asemel, Jõuluvana, elukaare teises pooles naiste ühisele küsimusele, kas ma olen veel elus? Ilus?
Sa tead mu lapsepõlveunistust, houhouhou – 7 last ja palju loomi. Oskamatu manifesteerimise tulemus on tagajärg – 7 vale meest. Barbiele kohane Ken on vahele jäänud… vist.
Aino Pervik, Edgar Valter, Lehte Hainsalu, Ellen Niit ja Leelo Tungal on eluterves lapsemeelsuses tõeliselt teadnud, et Figaro ei ole kuningas ning Lumivalgeke ei ole Kunksmoor ka 100aastasena.
AliBaba ei ole Pahatari paariline, Saabastega kass ei kuulu Bremeni linna moosekantide bändi.
Jõuluvana, kallis, kui haigeks peab selleks jääma, et päkapikkude tublidus esile kutsuda ja armastus ära teenida?“
Kirja lõpetades kinnitas keskeakriisist iseendaks kasvanud Lumivalgeke endale: Kunksmoori kaksikleek Kapten Trumm ei sobi eakale Lumivalgekesele. Kordamine on tarkuse ema. Küsimus on vaid, kas ja kes ja kus on eakas Kuningapoeg – juba Kuningas või ikka veel poeg, kuningakutsikas?

1. Milliseid muinasjutte oled lugenud – kes ja kuidas luges, mis sulle hinge puges?
2. Milleks meile muinasjutud – nii lastena kui täiskasvanutena?
3. Milline on sinu jaoks muinasjuttude puhul raamatute ja (multi)filmide vahekord – pigem loed või vaatad filmina?
4. Kuidas muinasjuttude lugemist-vaatamist – aga ka nende juurdeloomist alles hoida?
5. Missugune muinasjututegelane oled sina ise – millisest muinasjutust, millise missiooniga?

Vanad targad
Kati Murutar
Peagi 60aastane
Ootootoot! Niiviisi ütlesin endale, kui Heili Tammaru – nimi nagu Kitzbergi „Libahundi“ valgetverd talurahval, välimus-olemus täiega Tiina muide! – pakkus testimiseks omaloodud näotoonikut ja juuksetuunijat. Selle ootootooti järel tegin MINA ISE oma esimese tootetutvustuse, olles kõigepealt enesestmõistetavalt eeldanud, et õlid-toonikud on tütarde ja miniate kui influentserite eakohane rida. Ah, mis nüüd mina!? Peagi 60aastase peagi vajab hoolitsust – temal eriti. Ning tema kui suunamudija – mida sõna! – jälgijaskond, nö kadunud keskealised naised on iseäranis arvukas ja tegelikult täiesti elus rahvakiht.
Küpsed inimesed lakkavad kenitlemast ja edvistamast, paarilised on püütud ja peetud, lapsed on suureks kasvatatud ning elusatel-ilusatel emandatel on teised huvid. See ei tähenda, et nad oma kõigi osiste – ihu, hing ja vaim – eest hoolt ei kanna: suured tüdrukud ei tee sotsiaalmeedias pardinägusid, nemad kütivad mammutit. Õpilastelegi sisendan holistilist enesekohtlemist: õue, liikuma, hingama – sealt kõige mõttemad mõtted saab ja tuul kõige vägevamad sõnastamised toob.
Märgilised händmeid-seerumid sain kätte väikelinna modernse taaraautomaadi juures, kuhu valatakse kogu killadikolladikoorem ühe korraga sisse, mitte ei pisteta taarat tund aega auku, mõnda purki mitu korda. Kleeps ja õudus, teate küll. Läksime koos tütrega 21. sajandi imet vaatama ning peagi kuuekümnene jättis sinna juurde muistsete taarakastide jutu jauramata – küllalt heietatud „aga vanasti oli kettaga telefon seina küljes ja kaugekõne telliti keskjaamast, arvutit terve tuba täis…“
Uuemale põlvkonnale ei ütle enam midagi makulatuur ega selle eest saadud bestsellerite ostmise talongid, kuigi Ita Everi „Evergreen show“ on sageli korduses. Meie, 50+ jaoks – siseringinaljad teisenevad koos iga 7 aasta tagant peale sündivate generatsioonidega keda meie, õpetajad koolis selgeks õpime. Põnev ja noorendav!
Keel kui elusolend häälestab-meelestab ja paljastab kuuluvuse – ka ealise. Kusjuures praegu on kõik põlvkonnad teismelistest kaheksakümnesteni tuvastamatult eatud – just keelekasutus ja insaidnaljad aitavad päritolukümnendi tuvastada.
Ootootoot-kogemus on siinarutlejal juba enne instagramlikku tootetutvustusse sukeldumist tegelikult turjal ka. Minu esimene tätokas sündis Pärnus Beach Grindi salongides. Mitte keskeakriisi märgina, vaid – nagu töö käigus selgus – Vana Targa Naise staatusesse tõusmisena. Kolm korda hiilisin kõnetanud kujundist mööda, lõpuks kõndisin pihta ning tänaseks on kunstnik Anee tikkinud mu teenekale torsole 21 tätoveerigut nii, et ma ise neid ei näe ega tüdine.
Tissi- ja taguotsanaljad aina pikemaks venivatest tätoveeritud nägudest on siinkohal sama kohatud kui vanaema vastus lapselapse küsimusele, kas memme tissidega mängida tohib: „Mängi-mängi, lapsukene, ära ainult liiga kaugele mine!“
Arukad valivad õiged piirkonnad ning proteesid ja täitesüstid esinevad teise sihtgrupi telesaadetes ja mitte-minu-seltskondades – üksnes aegajalt küsime, mis neist siis saab, kui on (eba)õnne vanaks elada? Vanade Tarkade hulgas on ilmselt siiski ka iluideaalide ohvrid – inimene ei sünni ja ei kõnni, vigadest õpitakse ning täna teadlike organismis ringleb samuti ilusakstegev keemia lisaks haarpi chemtrailile-põllumürkidele-toidulisanditele. Meie, nõukogude koolkonnas küpsenud oleme õnneks pääsenud heaoluühiskonna õdede õheneva-rabeneva naha all punnitavast Mendelejevi tabelist – sorry, vanakooli keemiaharidus on elementide perioodilisuse tabelile selle nime jätnud.
Identifitseerimata iseennast parim-enne-möödas kaadrina mängisime sõpradega koos stuudionoortega mõne aja eest läbi variandid, kuidas ajaloo prügikasti kadumata vananeda. Oli ootootoot-etendus Südamesalu õunaaias, kus leidsime õnnelikud taaskasutuslahendused: keskeakriisis Punamütsike laskis Hundi ketist lahti ja läks temaga paari, vanaema Lumivalgeke kohtus lõpuks kohtumiseks valmis Printsiga, Ameerikast siia sattunud Fiona lahendas lost-seisu Metsavanaga ühinedes ning Väike Merineitsi ja Pinocchio sättusid harmooniasse.
7 aastat hiljem vanema-targemana tuleb tunnistada, et seesugused sekondhänd-õnne kombineerimised olid säästulahendused – ja kui nad surnud ei ole… saavad muinasjututegelased korduvalt teada, et prints oli teisest muinasjutust ning meiekandi kuningannad lähevad üldse enne jumalannasid rikki ja hauda.
Seda vägevam on fakt, et oleme noorusekultusest ja valede paariliste kurjadest kõverpeeglitest puhtalt mööda tulnud – me ei vanane. Meeste ja naiste erinev eluiga on põhjustanud Maarjamaal mitu kuningata kuningannade põlvkonda. Me ei ole kadunud, vaid üha terviklikuma ja rahulolevamana oma asja ajanud teades: kuni iseennast tervikuks ei küpse, on hirm üksinduse ja üksilduse ees. Seda on meile koos teiste pseudodega massimeedia ja kibestunud eksid sisendanud, aga olles paremas vormis kui kolmekümnestena oleme immuunsed ka mahakandmispüüete suhtes.
„Sa oled ju vana!“ möriseb mahakäinud mehikeste refrään lahutuste eel ja järel. Kes- sind-enam-tahab rammib epideemiliselt peale tekkivate nartsissistide sihikindel lammutustöö, kui tegijad temakesed end lödipükstest lahti raputavad.
Keelel ei ole luud, aga murrab selgroo ja südame. Kui vana sa oled? Kolm aastat vana… Nii laksab keel ka naise kohta: eit, mutt, moor, memm, vanatädi, mõrd, krõõp, kõõm, sammalp…s. Mees on papi, taat, vaar, känd, toi, kõbi, näss, vana peer.
Sõnaline tühistamine on meil alateadvuses, aga eatult küpseteks tõustes kogeme: Vanad Targad on terviklikud ja vabad. Iidsetes kultuurides troonisid elatanud naised koos meestega lõkke ümber püha tubaka piipu ringi saatmas, meelisklemas, mõtisklemas, lastele tähistaevast saatust vaatamas – jagamas, edasi andmas.
Ei ole enam kodus lapselapselapsi hoidvate gerontide ajad – oleme surmani sadulas.
Roosad kleidid, lilled-liblikad, pitsid-suled ei ole uuemal ajal naeruväärsed – neis kõneleb pidev rõõmus töö iseendaga. Koos Maa sageduse tõusuga transformeerume ka meie – olid, näe, enne ümbervormumist tugevad jalad ja peenike talje – nüüd on tutske talje ja peenenevad jalad. Mis ei kanna meid kaduvikku, vaid tegudele.
„Kuhu kaovad avalikkuse eest aastates naised?“ küsis kaunis kolleeg.
Alles on ju – no kuulge, Leelo Tungal, Katri Raik, Maimu Berg, Marina Kaljurand…
Samal ajal püüti vastandada Anu Saagim versus BSH – soovitud intriigi ei tulnud. Küps naine oma eatuses on isiksus kui kaubamärk ja toode – ta ei häbene auga teenitud kortse ega varise pensionile ning ei ründa noorust, mis teda justkui ohustaks.
Oscar Wilde oleks otsekui eesti klassikat lugenud enne, kui kirjutas „Dorian Gray portree“ – Tammsaare, Kitzberg jpt on kirjutanud vanaduse nii hirmuäratavaks, et sellega tuleb midagi ette võtta, ümber teha, edasi lükata, ära kaotada.
Tegelikult pole aastates daamidel – nojaa, härradel ka, kui mõni elus on – aega ega põhjust eputada – nad teostavad ennast – kusjuures võrreldes esimese noorusega sageli uuel alal. Mehed on erus või suisa surnud – kadununa tunduvad naised elavad-säravad tihti hoopis võõrsil. Võibolla sellepärast ka, et nooremad paarilised on seal norm – me siin küsime: millest aiapäkapikkudega rääkida, lapsendame oma lastele mängukaaslase? Eha on Aafrikas, Merike Türgis, Piia Tenerifel, Seija Hispaanias…
Traditsioonilisi lehma ja põrsaga memmekesi, kelle juurde lapsed maale hoiule viia on järjest vähem – nagu ka endisaegsel kombel koos tööjaotuses elavad generatsioonid. Aastates Aunaste ja Past töötavad-korraldavad-reisivad asja pärast. Lapsi kohates rõõmustame – ja kütame edasi.
Faktiline pensionipiir üha tõuseb – riiklikul tasandil sellepärast, et liiga vara pensionimaksmise raha ei ole – inimesed ise aga tegelikult õieti pinsile minna ei tahagi. Elu lõpuni elus olemine ongi igavese nooruse eliksiir. Testimiseks saadud eksklusiivne kosmeetika ei pea imesid tegema – eeldamine on juba eos pettumine.
Ma ei nõua Heili õlilt-toonikult võimatut – nt taimetarka äkknoorenemist – rõõmus meel ja uus hingamine teevad seda niikuinii. Hooldusvahendid on iseenese olemasolu meeldetuletajad – pai iseendale – tänulik kvaliteethetk peegliga.
Ootootoot – kuhu ma nad paningi…

Valge varjupaik
(Krüpsterid hipiratooriumis)
Katastroofikomöödia
Kati Murutar
Koosloomises osalenud Alice Aleksandridi ja Nathan Popa, Triin Lellep, Maria Indira
Murutar, Meeli Lass, Emil Rutiku, Regina Evert-Tammistu, Anette Müürsepp, Tom
Valsberg, pk Keskküla, Vishen Lakhiani, Maire Aunaste ja Elon Musk
Muusikaline katastroofikomöödia „Valge varjupaik – krüpsterid hipiratooriumis“ on
prohvetlik lugu vanasse mõisa uue ajastu kogukonna loomisest. Lugu puudutab ja
kõnetab 3-5 põlvkonda. Tänu uue põlvkonna suunainimeste kaasamisele saavutame
ka vaadatavuse uusimais kanaleis.
Stoori: Seni oma ande, teenete ja kuulsuse harjal surfanud oma elu peremehed on
lavalt ja raha teenimise võimaluste juurest minema peletatud. Pandeemia ja
energiakriis toob endise primadonna, miljonäri, pereema ja menukirjaniku tondilossi.
Sihikaotusest meeleheitel väga tähtsate isiksuste koomilise trügimise järel, mil kõik
püüavad end vana mustri järgi kehtestada, moodustub toimiv kogukond igaühe
eneseteostuse ja tööjaotusega.
See lugu võib sündida nii Eestis, Saksamaal või USAs kui Moskva lähistel.
Elav legend Kati Murutar on stsenarist – seni 20+ näidendi ja stsenaariumi autor –
ning mängib filmis mahakäinud kirjanikku. Miljonärist krüptokaevandajaks teisenev
ärimees on Emil Rutiku. Oma kohta otsiv intelligentne rändaja – Triin Lellep („The
Sixth Secret“). Ükssarvikute-startuppide maailma uued tuuled tegelikust
taastuvenergiast Elon Muski ideedeni toob Valgesse varjupaika ingelinvestor Anette
Müürsepp (Miss Globe).
Filmi võttepaik on Rapla lähedal Vigala jõe ääres asuv iidne vesiveski, Valtu mõis ja
Papli talu, millest lähtuvalt stsenaarium on kirjutatud ning kus on võimalik
meeskonda ka majutada.
Salvestatud on 5 aasta jooksul siinsamas loodud lavastuste dokumentaalsed
flashbackid ning aasta jooksul jäädvustatud merekonteineritest uue ajastu asumi
ehitamine. Samuti on olemas eelkokkulepe koostööks Otse Tootjalt Tarbijale rahvaga
filmi lõpuosa ühiseks sooritamiseks.
Tõlgime ja-või dubleerime kõiki kontinente kõnetava katastroofikomöödia inglise ja
vene keelde ning läheme nii festivalidele kui voogedastuse kanalitesse läbi tõsise
naeru ja muusika tõestama: elu planeedil Maa läheb edasi kas nii või üldse mitte.
Kohaneme uues koosloomises või sureme välja.
Sina oled kangelane – see on film Sinust, Sinuga ja Sinule.
Sina jääd!
Tegevuskoht – tontlik varemete-piiriline hiidmaja, kivilabürint, järv ja jõgi, metsatukk selle lähedal,
korrastatud mõis ning konteineritest loodud uus-asum.
AVASTSEEN:
ŠAMAANITRUMMIGA KAUNITAR TRUMMIB PAISUSILLAL
Indi filmib teda ja prohveteerib:
Indi: Planeet kattub uue ajastu asumitega. Maa hakkab elama elujõuliste asumites Valgetes
varjupaikades. Inimkond tõuseb loovateks kogukondadeks – või lõpetab. Koos looduse ja
loomrahvastega ellu jäämine on privileeg, milleks tuleb valmistuda… EILE.
Tuulegeneraatorid pöörlevad, turbiinid, päikesepaneelid…

*
PROLOOG – SEE SÜNDMUSTIK TOIMUB SIIS, KUI KÕIK JUBA TOIMUB JA TOIMIB.
PRIMADONNA KILJATAB KIVILABÜRINDIS SPONTAANSELT.
Primadonna: Rästik!
Meelteheitja HÜPPAB EEMALE.
Meelteheitja: Jubekohutavaltõudne!
Cathara: Ise oled!
Primadonna: Ma olen alati öelnud – ei ole vaja mingi spiritiriuugapuugaga flirtida. Spiraal!
Labürint! Rästik!!!
Cathara: Sa oled sellest rästikust palju suurem.
Primadonna: Ta on mürgine.
Cathara: Inimene on mürgisem.
Meelteheitja: Ta nõelab.
Cathara: Inimene nõelab – ussirahvas püüab ennast lihtsalt kaitsta.
Primadonna: Ja üldse – mis on selle kivimajanduse praktiline väärtus? Hulk vaeva nähtud, et kivid
siia koguda ja laduda. Ussidele!
Cathara: Kivispiraali praktiline väärtus ongi selles, et maod kogunevad ühte kindlasse kohta.
Lollakad inimloomad tallaksid neil seljas, kui neil oma kohta poleks. Ma korjan selleks
klaasikilludki maast ära, et nad endale haiget ei teeks. Maapind ajab üha klaasi ja vana
metalli välja-välja-välja – plastikust rääkimata. Mina korjan.
Primadonna: Sellel on küll pointi – klaasikillud võivad kulu ja metsa põlema panna. Ja metalli saab
vähemasti kokkuostu viia.
Ühtlasi on sinust kasu – kirjutatud sa ju nagunii ei saa.
CATHARA KORJAB LABÜRINDI KESKELT METALLI KÄRUSSE JA KAPPAB MINEMA.
Cathara: Ei saa jah! Ma teen Valge VARJUPAIGA viguri. Skulptuuri.
PRIMADONNA-MEELTEHEITJA JA TRILLEP SURNUD SEPIKOJAS – UURIVAD LEIDE.
TRILLEP ON SEAL EES – TEISED LISANDUVAD
Trillep: Družba käepide ju!
Primadonna: Minu talus oli ka erinevate ajastute tarberiistadest terve… muuseum. Kõik oli alles…
MEELI UURIB PUNAST AUGURAUDA.
Trillep: See on plaatide paigaldamise auguraud.
Meelteheitja: Täiesti tutikas. Kasutamata. Vanaraua hulgas… Kõik on tõesti tühi vaev ja vaimu
närimine. Kümnete proffide oskused ja teadmised, materjal ja kütus – kõik asjata kulunud.
Insenerist ja disainerist… minuni.
Primadonna: Koguja raamat. No näed, kui hea, et sa pole muud kui lapsi ja kaunist kodu loonud.
PRIMADONNA MÄRKAB ROOSTEVABA BOILERIT.
Primadonna: Oh kui vägev – sellest saame puskariaparaadi!
TRILLEP TULEB 2 VANA PLASKUGA.
Trillep: Proosit!
VAATAB PÄRAST PLASKUDEGA KÕKSU TEGEMIST VABANDAVALT Meelteheitja POOLE.
Trillep: Pardon.
Meelteheitja: Noooh, puskarit peab majas ikka olema. Iga asi õiges koguses on medicine.
Hapukapsast tehakse minu teada ka sellistes…
Trillep: Näe, mööbli hinged! Neist saab kokkukäiva diivani!
Primadonna: Hinged… Lihtsad ja keerulised, praktilised ja ükskõiksed… Hinged.
Trillep: Mööbel! Jupid on. Vaja on. Teeme!
Meelteheitja: On jah õigem juba olemas olev ära kasutada, mitte kõike aina juurde ja juurde toota.
VIRIL RUSTIK LOIVAB SEPIKOTTA.
Rustik: Siia sepikotta võiks sauna teha. Istud laval, vaatad koske… Praegu pole siin kusagil isegi
istuda.
Trillep (näitab hingesid): Olge lahke, võtke istet!
Rustik (sügab tagumikku): Kuhu?
Trillep: Kokkupandav diivan on mul kujutlustes olemas – järelikult ongi. Seni lamage.
CATHARA KÄRUTAB METALLI ENDALE MATERJALIKS. RUSTIK VINGUB JA VIRISEB.
Rustik: Seinad peaks ära toestama. Muru on niita vaja. Teed on auklikuks sõidetud ja kiviplats kinni
kasvanud – ja pärnad lõikamata… Oeh, millal seda kõike jõutakse… Jõutagu!
RUSTIK VAJUB MÖÖDA SEINA ALLA.
Primadonna: Järjest ja järjest, ükshaaval, sammuke korraga. Iga päev midagi.
Meelteheitja: Pigem peaksime mõtlema väikestele soojakutele. Konteinerid.
Moodulid. Elemendid. Igaüks vajab privaatsust.
KALEIDOSKOOP – MOODUL-ELEMENT-KONTEINERMAJAD.
CATHARA JOONISTAB SKEEME JA PLAANE TUBADEKS-KONTORITEKS
Primadonna: Samas peab oma maalapilt kogu selle privaga vajadusel kiiresti minema saama –
liustikud sulavad üha kiiremini – peagi tuleb tõusulaine.
Meelteheitja: Kolime oma kuutidega kõrgemale, nagu kirbud uppuva peni kasukas.
Trillep: Meil on ju paat! Paneme tõusulaine eest minema.
Rustik: Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab.
Primadonna: Selge. Järelikult mitte keegi. Mõtteline paat.
Rustik: Trillep ütles just, et kujutlus diivanist on diivan. Paat on paat.
Primadonna: Lootusetu. Ja midagi juurde ei õpi ka.
Rustik: Jätke mind rahule! Ma olen vana ja väsinud mees. Varsti lähen… pensionile.
Meelteheitja: Käi õige p…
Trillep (võtab tema käest väikese käia ära): Käi jah! Just vaja kah.
CATHARA LAOB METALLI VALGE VARJUPAIGA SKULPTUURIKS.
DROON VAATLEB.
MAANTEEL SÕIDAVAD KONTEINERID.
1
VÄIKESE ERAMU VINKS-VONKS ÕU, KUS ON VÄIKE NUNNU AUTO, GRILL JA KÕIK
JUTUD, MIS PEAVAD TÄNAVALT HOOVI VAATAJAT VEENMA – SIIN ON CHILL.
Leiame sobiva 🙂
Meelteheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Meloodia on nagu mõistatuslik peibutus –
sõnad eestikeeli tähendavad: ÄRKASIN HOMMIKUL JA EMME ON KADUNUD…
Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid
Sama auto eemalt.
Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!
2
KRÜPSTERITE KODU – ELEGANTNE ESTEETILINE ELURÕÕM IGAS ESEMES.
Krüpsterite pere on rahutu.
Ekraanid peksavad errorit.
Eemalt kostev kära ja õiendamine võtab selge kuju.
Isa: Kurat küll, jälle sama viga – ülevalt ostsin ja alt müüsin, nüüd tõusis normilt.
Ema: Täielik häving!
Isa: Rugpulli sain eelmine kord ja nüüd jälle täiega miinuses.
Ema: Mitu korda juba teed sama vea. Kaua võib?
Poeg 1 tuleb kohvritega: Pead ikka holderiks hakkama.
Poeg 2 paneb esimesed asjad kohvrisse: Holderid võidavad alati.
Isa: Mul on puhkust vaja. Ma tahan… midagi… muud!
Ema: Teate, mida Einstein ütles?
Isa: Kõik on suhteline.
Ema: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb pidevalt liikuda.
Poeg 1: Kuhu väntame?
Ema: India Ashramis juba olime. Praegu ründab Hiina sealkandis Taiwani ka veel…
Isa: Jaapan tahab endale kuulunud Kuriili saari tagasi.
Poeg 2: Tšetšeenidel on poolakatega ütlemist.
Poeg 1: Türgi paugub Süüriaga.
Isa: Seal on liiga palav.
Ema: Burningman… Ameerika…
Isa: Sinna ilma viisata ei saa.
Ema: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.
Isa: Mis siis ikka – võtame riski.
3
PEREEMA NUNNU AUTO SISEMUS – AUTOKENE MAANTEEL.
TEE ÄÄRES TUULEPARGID JA PÄIKESEPANEELID.
Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.
Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.
Meelteheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat
välja.
Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.
https://www.youtube.com/watch?v=NF0r3uJZdY4
Telefon – värisev käpake vastab alistunult.
Meelteheitja: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman. Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei
pea!!! Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi hoidnud, et ma ei oska üldse enam
iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!
Lõpetab kõne.
Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!
Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.
4
KRÜPSTERITE SALONG.
Eduinimesed pakivad.
Ema: Armas taevas, kui palju meil asju on…
Isa: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu me läheme?
Poeg 1: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.
Poeg 2: Kummikud?
Ema: Kindlasti. Eesti ju.
Isa sukeldub kapi sügavusse. Kohver. Ema sukeldub järele.
Ema: Kui palju seda on?
Isa: Miljon. Vist. Oli. Kahaneb sekunditega – tead isegi.
5
GEORG OTSA LAUL MEELTEHEITJA AUTOST SEGUNEB CATHARA HINGELDAMISE JA
VAIKSE ÄGAMISEGA. TALL. KONARLIK PÕRAND, SEINAMÕRAD, ROTIAUGUD…
„Sellest maailm ehk paremaks saab…“
Cathara puhastab talli sõnnikust.
Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.
Tühi kosk pahiseb omasoodu…
KÕNNIB PIKKI MAID KÄRU JÄREL TÕMMATES JA EES LÜKATES ÜMBER PIRAKA
TONDILOSSI OMA SITALAOGA.
Vaheldumisi Meelteheitja ja Cathara spliini pildirida.
Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1.
TikTok
sitakäruga 😀
6
KÄÄNULINE MAALILINE EESTIMAANTEE – EI AUTOSID EGA ELUMÄRKI PEALE
REIPALT KERGEJALGSE TRILLEPI.
Meelteheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.
Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meelteheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas
enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…
7
PÕLISTALU – KAUNIS KLASSIKA KESET INIMTÜHJA MAASTIKKU, TOAS SEES
ÕNNETU JA RÄSITUD PERENAINE KESET LAIALILENNUTATUD ASJU.
Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju – lennutab läbisegi kohvritesse.
Välisvaade – tavaline Eesti küla maja.
Sisevaade – magamistuba.
Primadonna guugeldab – ekraanil näha – tondiloss-kultuurikeskus.
Primadonna: 400aastane vahemere stiilis hoone… Kultuurikeskus… Kirjanik… Stuudio… Plaan
rajada teater… Voh sinna lähengi.
Plaan… Jumal naerab, kui inimene plaane peab.
Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – talu vanasti, talu lagunenult, tema püüded talu taastada.
Surub ka albumi kotti.
Lohistab drümood hurtsikust autokatusele.
Abitu püüe kaasa tirida just seda, millest vabaneda tahab.
Primadonna: Üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta. Mis
koht see oligi… Saage rüütlimõisa Altweski… Saagu või sitem.
2. TikTok
8
LAGEDETA ÜLISORAKIL TOAD SUVALISELT TÕMMATUD PESUNÖÖRIDEGA – KASSID
JA NARMENDAV MAKULATUUR, PUDINE PÕRAND JA KILED-SUVAPUIDUST
JÄÄNUSED…
Lagedeta tubades ripuvad nööril meesteriided. (Valtus)
Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal. (Altweskil)
TONDILOSSI-ESINE MUNAKIVIPLATS MÕRASEST-RÄPASEST AKNAST VAADELDUNA.
Võdinal kohale jõudnud Meelteheitja läheneb kosele.
PAISUST PAHISEV KUUSIKU PAISJÄRV-VIGALA JÕGI.
Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.
Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.
Meelteheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres – teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!
CATHARA JÕUAB OMA SITARALLIGA ÜLE KIVIPLATSI FASSAADI ETTE JA HANGUB
KUTSUMATA KÜLALIST NÄHES.
Meelteheitja õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga, mis on seda tigedam, et ta on endale käru kandadesse tõmmanud.
9
MUNAKIVIPLATSI VAHEMERINE IDÜLL NING KONTRASTSELT KATKI JA KURNATUD
NAISED.
Cathara lendab Meelteheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meelteheitja vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja
peale a priori tige.
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Meelteheitja: Vabandust… kosk kutsus…
Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.
ÜLDPLAAN NÄITAB SILTE JA TÕKKEPUUD.
Meelteheitja: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…
Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Sõda. Järve ääres ei joo!
Meelteheitja: Oi, ma ju tean teid…
Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.
Meelteheitja: Tean jaa! Te olete kirjanik.
Cathara: Olin.
Meelteheitja: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…
Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.
TONDILOSSI KELDER – TÄIDETUD TEGELUSTE VARUSTUSE JA AFIŠŠIDEGA, MIDA
KÕIKE TEHTI. TOLM, ÄMBLIKUD JA TUULETÕMME.
Kuri Cathara viib Meelteheitja mornilt KELDRISSE.
Ronib raamatukastide vahele, sealt paiskub nukker tolmupilv. Ulatab kastidest tolmuseid unustatud,
ehkki uusi raamatuid.
Meelteheitja: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Valgesse varjupaika ja… Issake, kas see ongi Valge varjupaik?
Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.
Cathara: Lugege seda.
Meelteheitja: Kui palju ma võlgnen?
Cathara: Võtke.
Meelteheitja: Niisama?
Cathara: See on naisjoodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.
Meelteheitja: Oh, nii piinlik…
Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.
Meelteheitja: Ega ma niiväga ka…
Cathara: Seilasime, teame. Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.
Meelteheitja: Mida te praegu kirjutate?
Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.
Cathara: Mida teie praegu loete?
Meelteheitja sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal
hinge alla-tegemata voodid…
Meelteheitja: Noo… jaa…
Cathara: No vot – mää.
Meelteheitja: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…
Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.
Vahefläšš – krüpsterid loevad neljakesi upakil kohvris käšši.
Meelteheitja: Teie ka?
Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel – alailma kirjutas või helistas keegi:
kuidas sa oskasid MINUST kirjutada – kuidas sa tohtisid! Me kõik oleme kõige ja kõigiga
ühenduses – kvant-tasandini sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.
10
KRÜPSTERITE MAJAESINE ÕU – MUHE KLASSIKALINE VÄIKEBUSS.
Krüpsterid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.
Ema: Kui suure auto me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…
Isa: Mis jutt, naine!
11
VÄIKESE PUUST TUULEVESKI JUUREST PAISTAB TONDILOSS.
Ülevoolav Trillep jõuab lauldes kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.
Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt
12
ALTWESKI LOBUDIKU PEAL AJALOO PRÜGIKASTIS.
Cathara pistab Meelteheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.
Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru. Igaühel oma Lugu.
Trillep (VARBAD JÄRVES, ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!
CATHARA JA Meelteheitja UKERDAVAD ÕUE. Kaos ja laga, trepp kõigub ohtlikult.
TRILLEP NAUDISKLEB PAISJÄRVE KALDAL.
Meelteheitja: Tere, tütarlaps!
Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!
Cathara teeb asja maja ees – ta ei suuda tegevuseta olla, sitakäruga edasi nurga taha minna ka ei saa
– valvab-riisub-rohib-puhib maja ees.
–
Meelteheitja: Mille teie leidsite?
Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!
TRILLEP HINGAB VEIDRA VAIMUSTUSEGA SITAKÄRU AROOMI.
Meelteheitja: Meelte…heitel koduperenaine. Mis koha?! Kala?
Cathara (omaette mornil pominal): Koha kala oma koha peal, paisuvesi kohas sama koha peal…
Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!
Cathara: Misssasssja!?
Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks. Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme
igas mõttes alasti…
Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?
Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastus. Sina oled…
Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.
Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.
Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.
Trillep: Mis päeval?
Cathara: Reedel.
Meeli: Mis päev täna on?
Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi
KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee keskmist näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.
HÄMAR SÜNGE SAAL.
Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!
Cathara ja Meelteheitja vaatavad sissetungijale jahmunult järele.
Cathara: Mis asi see nüüd siis on?
Meelteheitja: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…
Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!
Cathara: Ting tingi, ting tingu… Sõnade samasus tingib tingumise tingimuse.
Meelteheitja: Täi muna. Ting. Fui.
Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?
Meelteheitja: Kaitsen kodurahu.
Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.
Meelteheitja: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.
Cathara: Siis sinna minegi.
Meelteheitja: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!
Cathara: Siia ei…
Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.
13
PLATSILE URRAB JÄRGMINE – PEHMELT ÖELDES VEIDER AUTO – KOOREM SUUREM
KUI AUTO ISE.
Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.
Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.
Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.
Primadonna: Tervist, ma guugeldasin…
Cathara: Te kõik olete minu päevast guugel-moogeli teinud.
Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus ära, pistke kümnekas purki ja sõitke
edasi – te kõik!
Primadonna: Mina…
Trillep (sosistab): Ma olen jalgsi.
Cathara: Te kõik!!!
Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meelteheitja nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab omaenese albumit.
Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt toodud vase töötlemiseks
vabrik. Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati
selleks puhuks suur külalistall, inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus elasid kõrvuti Rapla kooli direktor
Kaleph Jõulu perega – ja pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapsepõlve suved veetnud – ja läks
Aafrikasse. Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin mina siin kultuurikeskust ja
loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.
Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.
Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!
Cathara: Kõik.
Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.
Meelteheitja: Küll sa oled negativistlik…
Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.
Trillep: Ma aitan!
Cathara: Ei!
Trillep: Üksi on ju raske.
Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub, on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!
Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!
Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen endale haiget. Sina võid
tahta, mida iganes – minul pole 100 aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!
Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.
Meelteheitja: Jaajaa, olid ajad, olid majad…
Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.
Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal. Kuulab iga sinu soovi – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.
Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400 aastat veel, kui keegi siin
peale makstes tsirkust ei tee.
OSALISED EI KUULE, VAATAJAD EI NÄE, KUSTKOHAST VÕI KELLE HÄÄL SEE ON.
14
PAISJÄRVE KOSESILD JA KALAPÄÄS.
Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.
Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.
Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi

4. TikTok
Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…
Meelteheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.
Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…
TikToki vormis.
15
OTSMINE AHERVARE-SAAL – KARDINATEKS TÕMMATUD KILE PEAL VENEETSIA
Meelteheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida. Valvas
Cathara järgneb mornilt.
Meelteheitja: Oo, kui vägev!
Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale sadama, tõmbab katus
kukkudes seina kaasa.
Trillep: Kas see on hea või halb?
Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.
Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid, saematerjal – paekivid ka…
Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda nii vanu hooneid teenindada.
Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna – nii äge!
Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu lavadel veetnud – mis telgid!?!
Nii suur maja – ja telgid!
Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube. Kui ei sobi, võite ära minna. Kardinad on muide
Linnateatri etendusest Veneetsia kaupmees.
Mäletate, olid kord teatrid ja organiseeritud kultuuri turg…
Primadonna: Tänu taevale, et kroonviirus tuli – väärikas eas artistid saavad öelda, et sellepärast neil
enam tööd ei ole – teatrid lukus ju…
Tegelikult olime juba enne üleliigsed. Juba mitu aastat olen ma kartulipõllul, võsa lõigates
vajalikum kui kultuuri… turul.
VANA SEPIKOJA LÄBIPAISTVATE MÕRADEGA SEINAD, KEMPSUKS KAVANDATUD
PÕRANDAAUGUGA RUUM…
Meelteheitja: Mul ei ole kuhugi minna.
Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!
Cathara: Siia ei jää!
Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.
Guugeldasin, siia saab teatri luua…
Cathara: Siia ei jää! Guugel-moogel…
Trillep: Miks? Nii suur maja…
Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.
Trillep: Tube pole, katus kukub…
Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub tagumine sein paar
sentimeetrit majast eemale.
RUSTIKU VAIDLUS KOSTAB OTSEKUI LÄBI KÕNEALUSE MÕRA
Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.
Meelteheitja: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?
Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Kõigest… Lausa… Head aega! (hakkab
lahkuma)
Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?
Cathara: Ei ole.
Meelteheitja: Mis sa siis põrkad üldse…
HIIDHOONE KÕRGE KESKMINE KORDUVALT PÕLENUD PRUSSIDEGA PALJULUBAV
VÕIMAS SAAL – EES VASAKUS NURGAS HALVASTIVARJATUD PRÜGIMÄGI-POODIUM
Primadonna sukeldub ristirästi prusside vahele.
Primadonna: Jumalik!
Meeli: Põlenud ju.
Cathara: 4 korda. Vähemalt.
Primadonna: Ma teen siia tõesti teatri!
Primadonna seisab vasakus nurgas oleval prügi-püünel kipsplaatide peal ja võtab asendeid.
Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada – nüüd tuled siia peremeheta
ahervaremetesse teatrit ehitama!?
Primadonna: See on midagi uut!
Meelteheitja: See on jube suur.
Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.
Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.
Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui kobaras ei alusta ja karakteri
dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.
Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab, et ei jaksa oma esivanemate
talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi paarkümmend suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli meil pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged
tulid rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm, kustus ta hiljemalt kolme kuuga
nädalavahetuseti mu talus lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg kuhtus.
Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.
Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meelteheitja – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.
Cathara: Tean, mida sa tunned… Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.
Meelteheitja: Ja see siin polegi sinu oma.
Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei oma kedagi ega midagi, kõik on
laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara virtin ja Kerberos.
Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa. Aga haukuv koer ei hammusta.
Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.
Alustame uut elu. Puhas leht. Värske väljakutse.
Eikellegimaa. Valge varjupaik.
(teel auto juurde silmitseb valget hoonet)
Valge varjupaik jah!
16
Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt. VALTUS
Meelteheitja: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?
Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.
Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.
Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…
Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Trillep: Kui on kõrini, siis vähemasti tead, kui sügav sina oled.
Cathara (Meelteheitjale): Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…
Meelteheitja: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga täita ja kodusoojus ning ahjud ja
küünlad läita…
Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.
Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja
okupandid – sead-masinad-autod-motikad.
NAISED LAULAVAD
Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok
17
KRÜPSTERITE BUSS MAANTEEL
BUSSI VAADE SEEST
Rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.
TUULEPARGID-PÄIKESEPANEELID…
Vaatavad telefonidest kursse ja börssi!
Poeg 1: Ema-isa – vaadake Dogbossi swappi!
Isa: Jõhker tõus!
Ema: Just oli languses ju…
Poeg 2: Kui palju meil Dogbossi on?
ee… noo… vot mää
18
VALTUS
Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei
mõtlegi lahkuda.
Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali
peekrit.
Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…
Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!
Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –
https://www.youtube.c om/watch?v=pJsALsvAUh8
Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok
Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!
Trillep: I’m human being, not human doing.
19
LAGEDETA TOAD KUIVAVA PESUGA
Meelteheitja imbub lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri
pealt meeste pesu välja.
Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.
Meelteheitja on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt
süveneda.
Meelteheitja: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene, seekord on teisiti
kui alati – saan pidama, peale ei võta… Süda võib siin sedasi seisma jääda… Pärast öeldakse
viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.
Põgenevad sammud pudistavad krohvi.
Meelteheitja vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…
Meelteheitja: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…
20
CATHARA ARMETU TUBA.
Cathara kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid. Dušikabiin ja välivoodi 😀
Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.
Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!
Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust Santiago de Compostela asemel
siia matkata.
Valmistasin end ette.
Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.
Trillep pistab pea kuuti.
Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Temut endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…
Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.
Varjab ja peidab laual olevaid jooniseid – pisike maja, vestern-tall…
Cathara: Ma ei kanna neid.
Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.
Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.
Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.
Cathara kaitseb rinnaga oma putkat.
Cathara: See on minu tuba!
Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?
Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist maja. Aga see konkreetselt
on minu tuba!
Primadonna marsib pahuralt Cathara kuudist minema, lagedeta tubadesse.
Tõstab Meelteheitja koti ühest toast teise, vabastab kröömikese kobedama toa iseendale –
Meelteheitja ei suuda sõdida.
21
SUURT KAPPI EI ÕNNESTU TREPIST ÜLES KANTIDA
SEDA SURUTAKSE SAALIST ÜLES CATHARA TUPPA LÄBI PÕRANDAAUGU.
Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.
Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja raamatu üles.
Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga suurt kasvu hiid – üks
paljudest…
Meelteheitja: Vägivaldne ja paheline.
Trillep: Ikkagi inimene… Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid potitada. Meid võiks vabalt lasta
välja surra. Patcha Mama – Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.
Meelteheitja: Kes siin käivad?
Cathara: Kodukäijad.
Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib, Arcturus, Andromeda – ja…
Nii palju armastust!
Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.
https://www.youtube.com/watch?v=m6-kPe8woyA
22
CATHARA VARJUB TOLMUSESSE ABSURDSESSE DUŠINURK-AURUSAUNA
Võdiseval Meelteheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.
Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.
Meelteheitja: Misssasja?
Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal ajal siia.
Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…
Meelteheitja: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.
Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.
Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud? Mina liigun väga teistsuguse
suhtumisega rahva seas. Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.
Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust. Tööjaotust sa väga ei valda
– ma ise tegelikult ka mitte. Aga me võime olla sinu elus värskendus.
Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline – inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja
rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…
Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua on äpardunud. Lauludtantsud-
higitelgid – kui tööd on vaja teha, tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.
Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi ilkunud –
klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste
naiivsust, kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…
Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud. Nüüd on just õige aeg.
Vanaviisi enam ei saa!
Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?
Meelteheitja: Ainult mitte lapsi!
Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.
Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii moodsaks ka lähe!
Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada,
kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda, kui ta nukralt oma teeneid loetleb.
Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu… Kodud ja varemed…
Lastelaagrid ja kultuurikeskus, teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati, Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
https://www.youtube.com/watch?
v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh
Mina olen – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk
Merehädalised – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
https://www.youtube.com/watch?
v=ibMQPCmBMlQ&list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY
Sammalsalatarid – Kati Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati Murutar, Jaana Raja, Marje
Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
https://www.youtube.com/watch?
v=uNUdZAPGf3A&feature=share&fbclid=IwAR0kkmGfigQADfi5NfSw
J5QIYvcckxBrccgCO8IL
LJBC9kV9ChdKX0wze04
Robinsoni rahu
https://www.youtube.com/watch?
v=YKG5lh6JhXM&f eature=youtu.be&fbclid=IwAR0739xyMq2ca90Oae8w1jqDG9lIEOH1ajHy8
PPI_D70p2ocLmPnvkMCjA8
Robinsoni rahu 2020
https://www.youtube.com/watch?v=H_dnksYqrk&
feature=share&fbclid=IwAR0Hru6tEVeSkCa8JNSflsx7BCE9MRx9cGHnE5mtPw8qHTFyvhd
bi4arKuQ
Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?
Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.
Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.
Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.
Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!
Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine. Teenin ära oma kohta päikese
all. Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist. Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja
taha – nemad ikka hoolivad.
Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas. Usu sina ise ka!
23
NAISED PÖÖNINGUL – PÄRAST RASSIMIST VEEL RÄPASEMAS KAOSES.
Istuvad hingeldades maha.
Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.
Meelteheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.
Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.
Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok
24
LAGEDETA TOAD, KATKINE JA NÄRU MÖÖBEL PEAB MIDAGI KODU LAADSET
MOODUSTAMA – PRIMADONNA KORJAB MÖÖBLI ASEMEL VANU RAVIMTAIMI
Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.
Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.
Primadonna: Sul olid siin angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits – minu näonahale just kõige
paremad taimed.
Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…
Primadonna: Ja mina kasutan.
Meelteheitja: Need on ju mitu aastat vanad!
Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.
Primadonna: Minuga juhtub.
Teeb taimedest näomaski.
Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…
Meelteheitja: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?
Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama – siis pole kosmeetikatööstust
ega keemilist toorainet vaja – Gaia tänab ja naeratab…
Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.
Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.
4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok
25
PIME TONDILOSS – VALGUSTAMATA TREPP, NAISTE VARIKUJUD
Öös on müttajaid.
Meelteheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat
vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meelteheitja pihustab endale tema parfüümi keelele.
Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…
Meelteheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…
Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul kogenud neid piinu, mille
kütkes sina päev läbi vappud. Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse –
seilasime, teame!
Meelteheitja: Nii piinlik…
Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis hing. Hämaratel
muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just kõige haldjalikumad. Pigem siiski mitte võtta. Igas
mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vanakooli-valemite järgi kehast välja reageerib.
Saame juues kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi eemaldajat.
Meelteheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga. Ma ei saa hommikul voodistki
välja teadmiseta, et vetsupoti taga on peidus päästev klõmm.
Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene. Olevat selline
peremudel, et mees peabki kord nädalas vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle, et vint tähendas hetkega üle vindi –
psühhootilised luulud ja nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu ringi
trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.
Meelteheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas
tegelik mina olen see, kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab. Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil
päevil närv püsti ja mast maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.
Püüab vanast veinipudelist midagigi ammutada – sealt voolab välja RÄSTIK
Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas see peatab igasuguse
loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.
Meelteheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina ise ei taha mitte midagi
– ei mõtteid ega voodit, tundeid ega tööriistu jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas, nii seks
kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.
Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel enam ei olnud minuga
millestki rääkida… Ja kuidas ma ka koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.
Meelteheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised põlastasid – sellega ei saa ju
millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformatsioonist.
Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenius-joodiku alkopsühhoosi üks hunnitud kaasandeid oli elegantne
unustamine – õel konkureerimine, vandenõuteooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit
ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused kaks katset näitasid, et ma ei kannata enam üldse alkoholi –
muidu käivituks vastastikku taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.
Meelteheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti tipsutav mees on võrreldes
minu tegemistega null. Igas suunas totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma
luulutamise ja kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.
Meelteheitja EI SUUDA PAIGAL OLLA – PIILUB IGASSE ANUMASSE – NII PRIMADONNA
KUI PIILUV RUSTIK ON KAASTUNDLIKULT HÄIRITUD
Meelteheitja avastab seinalt kassikulla – kratsib seda.
Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.
Meelteheitja uurib küünte alt kulda – päh, ei olegi…
Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi, ainult tagasi – iga
joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste
sõpradega, üha vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on hea, et mul raha ei
ole.
Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega koos unustasin-andestasin
kiiresti, hakkasin juba uskuma ja lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle ees
kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud
kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa uued inimesed, kui talu läksin
taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Cathara joonestab absurdses dušikabiinis kükitades salaja oma tillukest 0-
tarbimisega väikemaja.
Meelteheitja hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

26
HOMMIKUPÄIKE LAGEDETA TUBADES – MAGAVAD NAISED – õu nt Papli talus,
Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes
ropp.
Primadonna ja Meelteheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.
Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.
PÄIKESES ROMANTILINE JA ILUS TREPP
Trillep: Oi rama-rama – jaya mama – mis nüüd lahti?
Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.
Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole. Rebane viis minu kana
ära!
Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.
Cathara: Minu kana!
Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun, näen teeveertes
rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.
Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!
Trillep: Minu kana! Minu muna! Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti küljes, et ta sinu oma on – ta on.
Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.
Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?
Cathara turtsub piredalt.
Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?
Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks. Vot ja om kogu sinu zen ja om.
Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.
Taandub pudrutama.
27
MAANTEE, BUSS, TOSSAV SUMBUTI
Krüpsterite sõiduk tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.
BUSSIS SEES X-ASENDITES FAMILIA
Ema: See saan jätab meid teele. Elon ütles sulle, et Tesla on vaja osta. Miks sa ei kuulanud?
Isa: Muud tegemist oli. Nii mul kui Muskil. Rahu, kallis!
Poeg 1: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.
Poeg 2: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.
Poeg 1: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.
Poeg 2: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…
Buss löriseb ja sureb välja.
Isa: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.
Värvilised vankrid 😀 😀 😀

28
KOSE ALL SULNIS PÄIKESEPAISTE, RÄSTIKUD SEINA ÄÄRES OMA RÜTMIS
TIKSUMAS
Meelteheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.
Meelteheitja: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise. Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!
Pistab käed vette.
Meelteheitja: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma olemasolu õigustada. Küllap armastasid
mind omal moel – nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma kohta päikese all tükkis tema
armastusega ära teenima. Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.
Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.
Meelteheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda. Mina rügasin-jagasin,
rügasin-jagasin – läksin koos mehega harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.
Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.
Meelteheitja: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…
LÄHENENUD PRIMADONNA ON ÖÖTÖÖ TULEMUSEST RÕÕMUS
Primadonna: Tubli tüdruk!
Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside,
firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine
naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok
29
THEATRUMIS PÕLENUD PRUSSIDE, PRÜGIMÄE JA RIPAKIL KAABLITE VAHEL
Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui
siis, kui keegi teda näeb.
Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…
OMA ALALISE KÄRU-PANGE-TRIMMERIGA MÖÖDUV CATHARA PEATUB JA
HÄÄLITSEB LÄVEL
Cathara: Oi, mida sina oskad…
Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.
Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada. Üks mu kunagine teekaaslane õpib
pottsepaks, teine tisleriks. Naised mõlemad.
Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.
Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast aednik ja nõiatar lendas üldse
minema… Luuaga. Abiks ikka… Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka
kaasas. Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad emotsioonid tekitavad nii raju
egotripi, et ma jään iseenda rongi alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.
Cathara: Kus sa seda õppisid?
Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.
Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.
Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö jaoks oli vaja töömees kutsuda.
Mina õppisin remondimeeste kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi neid – ja tasapisi hakkad kõvasti
raha kokku hoidma, kui ei pea iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.
Cathara: Raha… See teema on hirmutav. Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia – millest me
kõik siis elame? Millega me raha teenime?
Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta. Küsigem pigem mitte
millest, vaid kuidas me elame.
Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…
Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi. Eksam-eksam-eksam –
kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.
Fantuzzi Keep on keeping on. MÄNGIB ORIGINAALIS, NAISED ÜÜRGAVAD
KAASA

30
ALTWESKIL
MAJA EES – NAISED SAABUVAD IGA NURGA TAGANT METALLISÜLEMITEGA
Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablidraamid.
Harutavad Theatrumi prügimäe laiali. Oiblaa…
Rustik piilub ja halab.
Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet! Pühadustundeta barbarid!
Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.
Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.
Meelteheitja: Vanarauda, lõkkesse…
Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade vältel inimestele kasutamiseks
kinkinud… Nii armas…
Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.
Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.
Meelteheitja: Hobuse kindlasti.
Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…
Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok
Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…
Cathara: Mis asi sina oled?
Rustik: Aktsiaseltsi esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin muinsuskaitsealust objekti
kahjustate! Vandaalid!!!
Ah? Missasssja? Mida?
31
NAISED LAMMUTAVAD PRÜGI-PÜÜNET – RUSTIK PÜÜAB KA SEDA TAKISTADA –
KÕIKE VÕIB VAJA OLLA
Cathara on nii prügipüüne kui Rustiku ilmumisest enim vapustatud.
Cathara: Olete nendega kaasas?
Rustik: Mina olin siin enne sind.
Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd selgub ikkagi, et oli vandenõu.
Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.
Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.
Rustik: Tõusulainet ootan…
Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!
Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.
Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid? Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval ära puhastanud ja korrastanud – mul
on kõik kontrolli all.
Kõigepealt leidsid need naised ikka veel ühe prügimäe, mida ma polnud märganud. Ja nüüd
leidsime sinu ka veel! Kotermann!!!
Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!
Cathara: Mida sa kiunud!
Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu – ei mingit maitset ega stiilitunnet –
tema muudkui teeb… halba!
Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?
Rustik: Mul on kaamerad.
Cathara: Maniakk!
Meelteheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin, elupäästva õllepurgi?
FLASH-BACK ÕLLEPURGIGA.
Rustik: Nojah, teie keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse kõngemine oleks olnud
väga probleemne. Teid oleks hiljem leitud ja järjekordseks neandertaali leiuks peetud.
Antropoloogidel oleks jätkunud tööd kauemaks. Esiküljed, kuulsuseminutid…
Meelteheitja: Nii armas…
Rustik kogub Meelteheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.
Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.
Cathara: Taara viisin ära!
Rustik: Minu rariteetne kell…
Cathara: Mis kell?
Rustik: Koridoris oli.
Cathara: Ei olnud.
Rustik: Kastis oli.
Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!
Rustik: Kell oli ka!
Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…
Rustik: Minu kell!
Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas ühtegi hetke ega hingetõmmet peale
selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.
Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!
Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.
Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!
Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.
Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada… Kunagi kuidagi oleks seda
kindlasti saanud kasutada.
Cathara: Vaesusteadvuses oled!
Rustik: Kurb olen.
Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole, võtadki selle kurbuse nüüd
ausalt enda ette. Millest ta tuleb?
Rustik: Kellast.
Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus. Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka
vaja omada!
Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine! Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.
Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.
Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!
Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole. Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.
Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikordade vahetumist.
Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.
32
TANTS JA TAGAAJAMINE KESET KIVIPLATSI
Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.
Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!
Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?
Rustik: Raha ei ole.
Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara armuandidest, mis?
Rustik: Ma esindan aktsiaseltsi.
Meelteheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?
Rustik: Peavarju eest… esindan.
Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks või vähemalt püsti
hoidmiseks projekte ei kirjuta?
Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei
taha!
Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!
Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing, aga antud hetkel tahaks küll
teada, mida sina päevad ja aastad läbi teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.
Rustik: Ma lihtsalt olen. See on kõige ohutum. Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam…
midagi anda, siis vägisi võtta ei saa.
Rustiku laul Seisan ja ootan – romud-rusud…

33
PÖÖNINGUL
Naised püüavad tubadele lage ehitada.
Meelteheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud projekti, et maja päästa…
Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas, oli paisu ehitamine. Juba siia
jõudes imestasin, kuidas saab täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.
Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte – ja ikka maksin peale – kümme
protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…
Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese kaotamise moodus üldse.
Mina kirjutasin koduküla kiriku taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne on, kui
sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga
– leebet lagunemist talle.
Trillep: Andke saag!
Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!
Trillep saeb elektrisaega.
Meelteheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad?
Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin emme raha sellega kokku, et
õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.
Cathara: Sina oled abielus olnud!?
Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.
Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!
Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis mind üle trumbata. Aga ta oli
mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi midagi täitsa ägedat ära – ja just
enne viimast lihvi… ühendas näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!
Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks. Mehe mugavusstsoonist sai naise kohustus.
Orjus.
Trillep: Nojah – ta turritas alguses selle peale, et teda kontrollisin ja ümber tegin – ja siis loobus
üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud ja vastu ei töötanud. Lebas teleka
ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse
korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet teenindades üldse olemast – et teda,
õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini
– kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab kõigil siit-sealt valutamisi ja võdinaid –
tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kaskusagil-mõni-tablett-on-veel…
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja.
Püüdlik abikaasa ja kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.
Meelteheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.
Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju pole võimalik võtta. Nii
läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!
Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok
Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees
püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep
paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka
vahet.
34
PÖÖNINGUL LAE ALL – ABITU PÜÜE AUKE SULGEDA
Meelteheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehejõudu vaja. Kuskohas see mehike nüüd redutab?
Trillep: Ei ole vaja!
Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?
Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae ja soojad toad ehitada ju!
Primadonna: Mine tea…
NAISED SIIRDUVAD ÕUE ÕHU KÄTTE JA RUSTIKUT OTSIMA
Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.
Meelteheitja: Mees, tule aita meil…
KUURIS ON STIILNE, TÄIESTI KATKINE PAADIKERE, KATTEPLAAT SEINA ÄÄRES,
KUUR ISE KAELA KUKKUMAS.
Cathara: Mis asi see on?
Trillep: Oi, paat!
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.
Rustik: Mis mina siia puutun!
Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…
Rustik: Katki on. Aerusid pole.
Meelteheitja: Tee siis ometi korda!
Rustik: Raha ei ole.
Trillep: Me aitame!
Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab – ma ei taha midagi teiega jagada!
Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline! Paks rott! Ämblikuätt, raisk!
Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.
Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.
Cathara: Islandile!
Meelteheitja: Indiasse…
Primadonna: Rooma…
Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!
Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib üle kiviplatsi nurga taha, minema.
Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok
35
MAANTEE, SURNUD BUSS JA VAPPER PEREKOND.
Krüpsterid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…
Maanteel sõidavad rekkad moodul-element-majatehaste majadega.
21.sajandi taborid on teel.
Üle põllu lendab koerarakend, uljas-kaunis bojaar kutsariks…
Ema: Ma ütlesin, et väärikat autot on vaja. Musk ütles…
Isa: Sellest bussist ei oska keegi kohvrit otsida.
Poeg 1: Mis temast otsida – see pole enam mingi väärtus ju…
Poeg 2: Vana kooli rahvas ei tea seda.
Isa: Lükake – me ei jõua muidu kusagile!
Ema: Polnud vaja seda kohvrit kaasa vedada – näete nüüd, kui raske on!
Poeg: Karma!
Ema: Misasja te seal telos koguaeg passite?
Poeg 1: Appelheade mängime.
Poeg 2: Raha teenime.
Ema: Näita!
Poeg 1 näitab ja telefoni ekraanilt kassipildiga veebilehte
Poeg 2: Lihtsalt jooksed ja püüad münte, play to earn mäng noh. Enam ei ole nii, et lampi pelad,
nüüd saad tuhhi selle eest. Krüptot noh. NFT-d on ka selleks vaja
Ema: Mida? Naftat?
Poeg 1: NFT. Sisuliselt pilt. Programmeeritud, tegelt saaks mussi ka NFT-s teha.
Poeg 2: Kui Elon Musk seda appleheadi tweediks, siis me saaks kohe miljokaks.
Ema: Miljokaks? Loomaaed! Koerad, kassid, Shibad, Akidad, DogBossid, Appelheadid, NFT-d mis
järgmiseks?
Poeg 2: Järgmiseks on lend Marsile, Elon juba valmistab Space-X kosmoserännakut ette.
Marsilt leitud vesi näitab, et seal on elu olnud. Saab jälle olema.
Isa: Tuumasõda tappis Marsi, ma olen kindel. Maaga juhtub sama.
Poeg 1: Ja lähemegi ära Marsile. Alguses virtuaalselt ja pärast reaalselt, kui just enne…
Tuulepargid-päikesepaneelid…
Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid

36
SÜNGE KATKISE PAADIGA OHTLIKULT KIIVAS KUUR ALTWESKIL.
Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen – õigemini mida ma pean tahtma teha.
Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad iseendaga tuttavaks
saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse kuhjumine enam ei tööta.
Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist kultuurikeskust ega stuudiot enam
vedada ei saa – kui kaua sa peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…
Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris tegevuses – või ei lähe
üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.
Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal rajada – iga talvega üha
valjemini kisab minu salajane allaandjameelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu sina sündisid – ja ongi
nii.
NAISED LEIAVAD AUTOVRAKIS KÖSSITAVA RUSTIKU
Meelteheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!
Trillep: Oi kui äge auto!
Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!
Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?
Rustik: Kuhu?
Meelteheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…
Trillep: Laome selle auto kokku!
Rustik: Jätke mind rahule!
Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.
Trillep: Ja sinna ehitame katuse.
Rustik: Mis mina siia puutun.
Meelteheitja: Oled ju see… aktsiaseltsi esindaja.
Rustik: Aktsiaseltsil on… teised prioriteedid.
Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised kokku. Nüüd ei huvita.
Lasevad laguneda. See on kultuurivastane kuritegu.
Rustik põgeneb üle platsi.
Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind ometi sellest kõigest välja,
vandaalid-barbarid-okupandid!
Cathara: Täitsa segi.
Trillep: Nii katki…
Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…
Meelteheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku laduda – kõike kontrolliv
Cathara oleks siis ju märganud, et ta siin redutab.
Trillep: Ma tuleeeeeen!
Litsub õhinal Rustikule järele.
37
KARJAKOPPEL, POKUD JA KUUSED.
Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.
Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.
Rustik: Kuradi naised!
Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.
Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.
Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.
Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?
Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.
Trillep: Oh kui võimas…
Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.
Trillep: Miks sina ei osalenud?
Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.
Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.
Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.
Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…
Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin aegadel, mil see maja oli täiesti
tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.
Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.
Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks projekte, kirjutas neile lugusid ja
õpetas neid mängima.
Trillep: Ja sina?
Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.
Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…
Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis ja ära väsis. Müüs oma
kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli – kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka
enam välja.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine – õudselt tänamatu pühendumine.
Trillep: Mis asi sina küll oled!
38
KÜLAVAHETEE VALTU PURAVIKU TUULIKU JUURES – BUSS ANNABKI SABA.
Majad – sõna otseses mõttes majad! – sõidavad KRÜPSTERITEST mööda.
Hipid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist: Nonii, kohe näha, et teel Valgesse varjupaika!
Isa: … venekeelne seisukohavõtt 😉
Traktorist haagib nad traktori taha. Silmis kilab rõõm teenimisvõimalusest.
Traktorist: Valge varjupaik on siinsamas ümber nurga – ainult 400 aastat minna.
39
KOSK
Meelteheitja imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.
Meelteheitja: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav. Nüüd laulab…
Samamoodi, nagu 400 aastat tagasi.
Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis. Siis sain teada, et inimkonnale on teistest
tsivilisatsioonidest nii arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust potitatakse – ilma et miljardid mölakad
kogu planeedil ise enda heaks üldse midagi teeks…
Meelteheitja: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil enne, kui siia
putkasin. Siin on nii hea.
Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.
Meelteheitja: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.
Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.
Meelteheitja: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok
40
SÜDAMESALU PUUDEKATEDRAALI SEES.
Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.
Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad ja selgeltnägurid – see ei ole minu
tuleproov!
Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.
Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi! Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest
väga rikkaks. Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.
Trillep: Olalaa!
Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu oodanud – sinnamaale tegin
kõike valesti. Aga kui palju pappi oli käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest, kui ennast mõne sellisega sidusin. Iga kord, kui ma vaatamata
ettevaatusele suhtesse komistasin, selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne
järgmise auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!
Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.
Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.
Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga inimene! Võibolla mina
olen näiteks koolivägivalla ohver.
Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll inimese sedasi hipiks keerab.
Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba hing, puhas armastus!
Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?
Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast koolikiusamisest pääsemiseks ära
tappa.
Rustik: Oi…
Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin kujunevas kommuunis on
valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas ja kunstikoolis, võitsin
telekonkursse ja aineolümpiaade – olin õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati kujuteldamatute intriigide ja
inetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin ennast ära tappa.
Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.
Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu kuud…
Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…
Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!
Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!
41
SALATUBA. RAAMATUKASTID, KRÜPTO-PROTSESSORI TULED-VILED, VUHIN JA
KAEVANDAMINE.
Primadonna avastab Rustiku pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.
Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.
Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…
Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.
Cathara: Ei saa!
Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.
Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?
Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää. Mul ei olegi ammu meest olnud.
Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…
Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea, on ka teistele hea.
Rustik otsekui vastab Südamesalus.
Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas Cathara järjest kurjemaks ja
koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki majale lähenejaid ründab ja
hammustab.
Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.
Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult biomassiks – loll liha,
sissetungijad, segajad!
Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult piilusid ja halvustasid.
Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.
Vahib hämmeldunult krüpto-protsessorit – ei saa aru, mis see on – uudishimuks liiga väsinud.
Rustik: Mind pole olemas.
Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.
Rustik: Ei taha!
Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.
Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok
42
LAGEDETA TOAS ON EDASI-TAGASI PEREHEITMINE.
Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.
Meelteheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!
Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.
Meelteheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.
Primadonna: Ma olen kodutu.
Seal Rustiku toas kaevandatakse krüptosid – puriseb, palav, painav…
Kodutuuuuuuuuuuuu!
Meelteheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.
Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast kopeerimisse. Kõik, mille lavadel
kenitledes teenisin, matsin minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla – simmanid ja
talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka
veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…
Meelteheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega
tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus
ja rahulik.
Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…
Primadonna nutt läheb Meelteheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

43
TEEÄÄRED JA HOBUSEKOPPEL
Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.
Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.
Cathara: Me ei paku teenust.
Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.
Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!
Indi: Ee… mida?
Cathara: Ratsutada ei saa!
Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.
Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.
Indi: Ma filmin.
Cathara: Milleks?
Indi: TikTokke teen. Muu hulgas.
Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.
Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.
Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11 täispikka etendust – mina
kirjutasin ja mina lavastasin ja mina ise mängisin ka.
Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.
Cathara: Mh? Ahah. Cathara.
Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime koos nendega Aadria merest
plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid
ehitavad.
Uus-Meremaal tehakse graanulitest ehitustelliseid ka.
Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on Portugali pealinn: kas sa ise ei
tea – kui me isaga Lissabonis käisime, siis…
Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai minu õe abiga kogunisti unicorn.
Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.
Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.
Vuntsid…
Cathara: Ma ei taha!
Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev põhja läinud.
Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel. (näpib oma vuntse, millele ta pole ammu mõelnud)
Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud, labida ja vikatiga
Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok
Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.
Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.
Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.
Indi: No mis nüüd siis?
Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas turnida, et nendega koos
elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.
Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks – küll mina tegin ja olin. Naiste teema on
see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.
Cathara ronib Indi abiga hobuse selga ja ohkab.
Indi: Lay back, woman!
Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.
Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.
Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.
Need segunevad krüpto-protsessori tulukestega – ripsmed plingivad graafikutega vaheldumisi.
Indi: Mismõttesnagu?
Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi või meediku baasharidusega
professionaalid.
Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.
Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna inspektsiooni, priasse,
vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x politseisse.
Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe – ma olen sinuga. Mina muide teen
siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt lamad.
Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…
Indi: Ole vait, naine!
44
OMA TOAS KÖSSITAV RUSTIK ON TEKI SEES, PADI KAENLAS.
Protsessor elab oma värvilist lärmakat elu.
Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.
Topib suvest hoolimata kütet ahju.
Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.
Rustik: Ei! Appi! Välja!
Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja! Õue! Hingama! Tegutsema!
Rustik: Ma ei taha!
Primadonna: Kalale, seenele, välja!
Rustik: Mul on depressioon.
Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.
Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.
Primadonna: Miks?
Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…
Primadonna: Nartsissistid on see sõna. Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu, ei liputa keegi.
Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…
Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.
Primadonna: Või nii.
Rustik: Nojah. Nii küll jah.
Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta abieludest.
Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes – abiellu minu toaga – mind jäta
rahule! Kohutav – kõik naised tahavad mind – miks ma küll nii vastupandamatu olen…
Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok
45
MAANTEEL
Traktor tõmbab krüpsterite bussi. Krüpsterid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.
Koerarakend lendab uljalt rõõmuga mööda – bojaar naerab ja lehvitab neile.
46
PARKLASSE JÕUAB VIIMASE SÕNA ELEKTRIAUTO.
Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub tõkkepuule lähenedes temaga telefonitsi.
Ingel: Kus sa oled? Hobused? Ei, siin on allee ja mingid varemed.
Ingelinvestor sõidab tõkkepuu taha, Cathara lendab talle peale
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Ingelinvestor: Vabandust, kosk kutsus ja google maps näitas…
Cathara: Sildid ja keelumärgid keelasid!
Ingelinvestor: Valge varjupaiga reklaam lubab ju, et…
Cathara: Aga mina ei luba.
Rustik – hopp! Video Südamesalu salaväest
Ingelinvestor pakub krüpto-maksekaarti: Kas te krüptot aktsepteerite?
`
Cathara: Misssasssja! Me üldse ei teeninda. Ma ei tee, ei saa, ei taha – ja mingi
krüptojutuga ära tule mind üle laskma, tead.
Tilks!
Ingelinvestor loeb sms-i
KUULEDSA ÜKS SARVIK KAKS TISS ARVAD ET OLED TEISTEST PAREM
VÄ SINU SUGUSI EI PEAKS MAA PINT KANNDMAKI!
Kõik kogunevad telefoni ümber, Ingelinvestor loeb ette.
Cathara: Ma tean selliseid sms-e ja teistsuguseid ka. Sellepärast ma siin Valges
varjupaigas olengi… (lentsib vuntsi näppides minema)
Trillep (juhib kaastundlik-empaatiliselt Ingli mõtted mujale): Mismoodi see krüpto
sul toimib muidu… niimoodi… kaardiga…
Ingel (kogub end – on prof, saab kiiresti üle): Krüpto-maksekaarti kasutatakse täpselt
samamoodi nagu neid pangakaarte, mis kõigil ikka veel rahakoti paksuks ajavad. Ammu juba ei pea
selleks krüptosid vahetama ega pankureid nuumama. Kui sa millegi eest maksta tahad, siis kannad
krüpto platvormile, näiteks Binance või Change ja ongi tehing sinu ja minu vaheline asi – keegi
kõrvaline ei puutu asjasse.
Trillep: Kui mul jälle raha hakkab olema, siis just seda tahangi!
Ringi vaadates üllatub Ingel meeldivalt.
Ingel: Ma olen sind kusagil näinud!
Trillep: Sooh, deja-vu?
Ingel: Päriselt. (võtab päikeseprillid eest)
Trillep: Jaa… Ma tean sind!
Ingel: Kes siis ei teaks.
Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.
Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.
Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.
Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…
47
Meelteheitja lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.
Ingel: Ema!
Trillep: Ema?
Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.
Meelteheitja: Söömaaaaaaa!
Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.
Meelteheitja: Senist mind ei olegi. Mida sina siin teed?
Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.
Meelteheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit koolitööd pole – muudkui
filmime ja loome kontente.
Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!
Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.
Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!
Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda ei taha – me oleme
temakesega ühes toas. Trillep räägib unes. Cathara töötab öösiti…
Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?
Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!
48
Indi, Ingel ja Cathara parve peal –
Sammuke korraga

Indi võtab Cathara vuntsid vahaga maha – uurib, mis seisundis on üle parve servade vees ligunevad
käed-jalad.
Ingel hakkab kaikaga parve sõidutama, ise samal ajal pirtsutades: Pekki küll, mu küüs murdus ka
ära nüüd!
Cathara on kinni seotud – aiaiaiaiai…
Ingel: Mida on, nüüd sai minu Guessi toss ka märjaks veel.
Indi: Lõpeta see jama ära, sõua edasi!
Ingel: Täiesti haige, me ei saagi siit järve keskelt enam tagasi.
Krüptograafikut on vaja vaadata, mul on orderid treidiks üleval. Nüüd on kõik täiesti pekkis.
Levi ka pole, kuraaaaat, see ei ole enam naljakas. Rämedalt kulukas on!
Ingel pillab suure toika vette.
Indi: Mida sa tegid! Nüüd peame kaldale ise ujuma vääää?
Cathara: Mina ka, mina kaaaa – siduge mind lahti!
Bojaar kimab koertega.
49 – 48 ja 49 on vahetuses
Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.
Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!
Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis…
Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu Ükssarvik!
Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.
Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja – kas ladina seebi lavastamine Valges
varjupaigas on mõni teie uus startap?
Ingel: Mõttel on jumet. Sellest saaks muidu NFT teha, oleks suht vinge.
Paneks open.si-sse müüki ja näis, mis saab
Indi (Meelteheitjale osutades): See on muide meie ema.
50
KOSK
Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.
Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuurikeskusele peale maksmisest jäänud
võlad.
Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab, tõuseb ja langeb. Nüüd ainult langeb, inflatsioon ju.
Krüpto on ikka palju huvitavam
Meelteheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.
Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab. Saaks tasuta krüptot mainida, mõelge ise.
Rahamasinad toodaksid teile iga päev sissetulekut ja tööl ei peakski keegi käima – ja üldse
elekter on ju räme kallis nüüd.
Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…
Flashback – krüptoprotsessor tuled-viled vaheldumisi Cathara silmadega – saab aru, mis…
Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahvale üht projekti startappimas, et Victoria joa ilu raha teenima panna
– ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. No ei taheta,
keegi isegi ei viitsi süveneda.
Trillep: Äkki Catharal ongi aeg töötamise asemel mängida?
Cathara: Puhata ja mängida!
Indi: Sul pole selleks aegagi – raamatuid sa ka enam ei kirjuta. Kui me Ingliga Sierra Leones
startapist unikorni tegime, läksid aafriklased elektritraktoritele üle.
Cathara: Ei ole aega, ei taha, ei…
Indi: Kogu aeg läheb ei-ei-ei peale ära jaa.
Trillep: Kosk! Turbiin! Elekter! Krüpto! Traktor! Saagu valgus!
Ingel: Võlusõna on oma kogukonna ökosüsteem. Hm, kui teaks ainult, mille peale investorid
on maiad nagu mesikäpäd… Miski passiivtulu värk tuleks välja mõelda, aga selline, mille
kulud on olematud. Äkki midagi, mis seotud taastuv energiaga. Tühi ilu ei sünni patta…
Meelteheitja: Pada! Assasade!
51
Meelteheitja jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.
Meelteheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.
Ingel: Koor on TALUPIIM – oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve ääres Norra toode ju!
Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas patseerida.
Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma avastasin tema toas, mille me leidsime, et tal on seal
vägev elektriradikas ja arvuti protsessor  ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei küpseta?
Indi: Ema, sina küpsetad ju.
Meelteheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!
Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest siidrit ja veini…
Meelteheitja: Ei!
Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.
Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi – see on ju loodusrahva
kosmeetika ja koduapteek!
Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas. Suvakas lõikelaud, mis
maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100 taala. Taadu, hakka treima!
Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…
Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla CEO, kõik teised on co-founderid.
Meelteheitja: Kesned?
Ingel: Kaasasutajad.
Trillep: Kaasasuusatajad!
Rustik: NGO… CEO…
Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik eeldused – maa ja maja ja
oskajad – ainumõeldava inimeste koosloome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni,
millest saab eeskuju. Prototüüp. “It’s Fun When You Know You are Rich!”
Rustik: Kes seda ütles?
Ingel: Team Applehead, Eesti oma startup.
Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…
Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid tviidülikonnaga ja hakkad kunagi
võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!
Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.
Rustik: Krüptod ju…
Cathara: Elektriarvet teevad!
Rustik: Nojaa, aga krüptod ka… enamasti…
Meelteheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, aktsiaseltsi esindaja?
Rustik: 50.
Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.
Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.
Ingel: Mis krüptot kaevandad? (Rustik ei vasta, ronib enamvähem laua alla)
Ingel: On olemas startupid, mille puhul polegi vaja kaevandada. Võib steikida ja farmida näiteks.
DogBoss on üks selline.
Koerarakend on teel.
Indi: Vaadake koerad!
Ingel: Metaverse kindlasti.
Indi: Ei ole – need on päris koerad ja tõeline Dogboss! Siin on kõik päriselt, saate aru?
Meelteheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi käima saada ja…
Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen kaasa.
Ingel: Romade.
Meelteheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…
Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.
Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok
52
VÄLJA KAETUD LAUA ÄÄRES.
Ingel (vaatab uuesti sms-i – kustutab ära): Ma tahaksin… sauna.
Cathara: Siin ei ole sauna.
Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.
Ingel: See sobib.
Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…
Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk. Higitelk. Etendus oli ära.
Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi eksponaat.
Panevad telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.
Meelteheitja: Rustik teeb tule.
Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!
Meelteheitja: Hakkab teadma.
Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!
Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.
Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?
Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.
Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.
Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?
Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…
Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…
Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.
Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…
Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat veganlust pole olemas. Kõik on
reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb –
ja hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.
Meelteheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke vihad… Mis vahite?
Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel… Saunaviha ja kaasasuusataja, ma-ei-või…
Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel mitte sinist silpigi. Endast,
ainult endast. Ära võta midagi isiklikult.
Meelteheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.
Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…
Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…
Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok
53
JÕEKALLAS JA POKUMAA ALTWESKI TAGA
Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.
Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema. Ta ka ei… õpi?
Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa lähed rõõmuga.
Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad vananevad.
Trillep: Ossina väike vana… hing. See kask sobib?
Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea.
Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.
Indi: Missasju?
Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinuvanune Cathara kirjutas positiivseid programme – jutustas edulugusid maapealse
paradiisi loomisest.
Tänase minuvanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid – eduinimesed viimses metsatukas
reservaadis, naistekari külapoes, mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…
Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on suhteliselt ilus tegelikkus.
Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis neid sikspäkkidena vähestele
vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik väitis pandeemia alates ja kultuurikeskuse sulgudes, et rändas välismaale. Tegelikult redutas
kogu selle aja oma salakambris nagu printsess herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus
ihuüksi rügavat naist salakaameratega…
54
LÕKKEPLATSIL
Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on
temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan
haaremis…
Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab klaverit mängida, siis ta
vastas – kindlasti, ma pole proovinud…
Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.
Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate tulnukate võrgustikuga. Ta
usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia ankurdunud Siriuse rahva baas.
Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks sina siin praegu vihtasid,
vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.
Trillep: Aijaa, vihad…
Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos temaga Grand Canionis
kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee
mälu jõuavad meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees elava rahva
koduuks.
Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud on seadistatud heaolu
lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust, rõõmu ja rahu õppima.
Indi: Musk rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt tsivilisatsioonidelt. Meie enese
tulevikust. Sellepärast ta patendid vabaks lasigi.
Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa ei lülitaks. Meid aidatakse
piiritu tingimusteta armastusega, nagu puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavadlaastavad
– poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim peatse võiduka lõpuni
märatsenud. Inimkond on surnud – elagu inimkond!
Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord mina. Sina ka ju reaalselt ei
saa mitte kellegi teise kui iseendaga midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just sellist tänamatut saastamistlaastamist-
tarbimist. Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega, mida Ingel
peab tema heaks tegema.
Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?
Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad mind ei segaks…“ Selle
asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks
fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“ Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi,
sissesõidutee on nii auklik, teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi igaveseks minema.
Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära putkanud. Et ellu jääda. Sinu
ema lasi ju samuti kodust jalga…
Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.
Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?
Indi: Ära hakka! Kesse räägib! Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.
Trillep: Ära hakka!
Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.
Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!
Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal Veevalaja ajastu Waldorfkoolide
Steiner-startupiga.
Trillep: Tõlget paluks.
Indi: Väga lihtsalt öeldes – mu kool on seal, kus kotid maas. Austrias sündis 1861. aastal Rudolf
Steiner. Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist, holistik, arhitekt, esoteerik…
Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?
Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant. Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma Waldorfkoolide starti appima.
Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.
Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok
55
HIGITELK JÄRVE KALDAL
Naised valmistuvad higitelki sisenema.
Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub keskel. Sellele, kes kõneleb,
vahele ei räägita. Iga vabanev tunne on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari
ja stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku.
Naised sisenevad telki.
Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.
Visatakse leili.
Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!
Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast välja higistada.
Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me kõik oleme kogenud musta
auku – ja selle eest põgenenud.
Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.
Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks. Ta imeb endasse kõik. Raha,
energia, armastus – olgu 200 või 200 miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.
Indi: A’how.
Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta  ei täna ega homme
ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.
Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks, oled üha valmis põgenema –
justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud – ta tuleb kõigest häirimatult läbi.
Näeb nii teatris kui kirikus, nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina – ja ikka ei
midagi. Ja mina… kas tõesti ei midagi…
Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.
Meelteheitja: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.
Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.
Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu jõujoontele ja imeb kõiki
ja kõike tühjaks nagu hüdra.
Meelteheitja: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks. Iga tema köögikülastus
lõpeb suurpuhastusega. Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.
Ingel: Oojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai justkui teada, kuidas nisu ja
tööstuslik piim teda retsivad. Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis on mõeldud seedima nii teda
ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe suupoolega valget saia ja kaanis
piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta oli turistina kaasas ja tegi kõik –
KÕIK – maatasa.
Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune päästma minnes kaasa.
Meelteheitja: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.
Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!
56
Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui saunatäis pool-alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.
Primadonna ei lähe.
Primadonna: Rustik, mine ujuma!
Rustik: Ma ei taha… ei tohi…
Indi: Ema ei luba, onja?
Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.
Primadonna: Võimukate naiste ohvrid… Me potitame teid surnuks ning küsime siis, kuidas te
tohtisite välja surra. Ja mina…
Rustik: Sina oled tapvalt elus.
Primadonna: Ma olen siin kellegi teie elus. Sind jälgides näen, kui eluoluline on võim iseenese üle.
Kui pole väge ennast ohjata, ei ole midagi. Mitte midagi. Ma andsin alla. Ma olen siin.
Rustik: Teed teatri ja laulukooli ju – väge kui palju.
Primadonna: See on Cathara teater ja kool, Cathara muinasjutt. Mina olen siin ajutine tegelane.
Proovireisija. Test-turist – suvitaja.
Rustik: Said vist liiga palju kuumust.
Primadonna: Sain piisavalt kaua ja kaugelt oma külale ja talule, kirikule ja kodule vaadata. Kaugelt
paistab paremini. Nägin igatsust.
Iseenda sees.
Rustik: Ma lähen teie jauramise käes hulluks!
Primadonna: Tunne ennast seal, nagu kodus!
Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.
57
Platsile jurrab bussi vedav traktor, selle kannul krüpsterid ise.
Krüpsterid: Siin me oleme!
Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!
Meelteheitja: Oi heldeke, rikkad lillelapsed tulid vist Rustikule tviidülikonda tooma!
Primadonna: Keegi tellis või?
Krüpsterid: Meie pole takso – me tuleme ise.
KRÜPSTERID VALGUVAD TRAKTORI ABIGA KOHALE TIRITUD BUSSI JUUREST
PAMPUDE-KORVIDE-KANDIKUTEGA MAJA ETTE TOIDULAUA JUURDE.
Traktorist: Nonii, paneme teie bussile nüüd kütust ka sisse.
Isa: Mida?
Traktorist: Diislit noh. Sõidab paremini, krt.
Ema: Miks sa enne ei öelnud?
Traktorist: Ega ma su mees ole – sul üks juba on.
Isa: Miks sa meid sedasi häbistasid…
Traktorist: Hea teenistus oli. Ei raatsinud loobuda.
Ema: Kelm selline! (raevunud mehe rünnaku siiski peatab – olukord on tegelikult ju koom kuubis)
Traktorist: Tahad siit kunagi minema sõita või jääd siia?
Isa (taltub): Ikka edasi. Sinine või? (vahetavad silmapilgutuse) Aa, sinimustvalge! Vala pealegi.
Millist krüptot…
Traktorist: Viiskümmend sulas.
Ema kougib kohvrist kupüüri.
58
Krüpsterid püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.
Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud, kuidas need sinna said ja
mismoodi nendega tube köetakse – aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab nii kuivav pesu kui puuriit igal
hetkel esteetiline olema.
Krüpsterid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.
Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades balleti Tiina. Libahunt, teate
küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani Mõõkade tants. Siin oli saekaater.
Taratatataaaratata – iiiäuuu!
Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…
Rustik: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg on möödas. Taratataaa
iiiäuuu!
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

59
Krüpsterid laovad lauale kalamarja, silmu, hiidkrevette. VALTUS.
Krüptoemme ja Bojaar sosistavad ja peavad aru.
I
sa: Vägevad tüübid.
Ema: Ise tead…
Isa: Aga et pärast ei ütle, et ma miljoni valesse kohta parkisin!
Ema: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.
Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.
Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta. Olen kogenud, et kõgile
asjaosalistele tuleb koht kätte õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.
Trillep (avastab krüpster-papa hinnalise ülikonna): Palun väga – küsige, ja teile antakse!
60
Rustik poeb ülikonda. Krüpster-papa on turris – leebub – mõõdab Rustikut – pole paha…
Sõnatu lopsakas humoorikas stseen.
Istutakse lauda.
Krüpsterid-kaksikud: Millega te siin siis tegelete?
Peate krüptolaagrit?
Burningman?
Ingel: Me rajame siia mõisa salongi ja parki ökomajutuse tsirkusevankritesse, ootame
loominguinimesi kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke, näitlejaid ja seiklejaid.
Hollandlased tulevad maalima, jaapanlased uue ajastu haikusid kirjutama.
Vanad ongi ära tüüdanud.
Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine. Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks
turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes eile läbirääkimisi AS-iga,
mille esindaja ta on. Te ei hakka ju kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.
Meeliheitja: Said aru?
Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.
Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond. Võta oma vägi tagasi!
Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida ma ei oska ja… ei taha!
61
Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.
Primadonna (hüüab talle järele): Ma ei taha abielluda. Ei sinu ega kellegi teisega. Mul oli tuba vaja.
(vaikselt) Selleks suveks Valges Varjupaigas…
Cathara läheb Rustikule alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.
Cathara: Jälle. Kogu aeg.
Rustik: Noh, mis teeme nüüd siis?
Krüpsterite melu taustal: Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.
62
Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.
Primadonna: Kas loovpansionaat kaotab väga palju, kui MINU teater on kusagil… mujal, näiteks
Valtu mõisas, kus oligi sajandeid tagasi teater-salong?
Ingel: Teater teeb sellest startapist suisa unicorni.
Primadonna: Siis teeb Cathara ise selle popcorni. See on tema uni… corn…uni…stus… universum.
Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui krüpsteritele
tviidülikonna tagasi ulatab.
Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit kaotasin, oli see tõesti minu unistus.
Enam mitte.
Indi: Oli jah sadul sea seljas. Pärl sea ees.
Ingel: Väljasitutud pärl on ikka pärl.
Trillep: Lubasid ju raamatut kirjutama hakata.
‘
Rustik: Ma pean end pisut… koguma…
Meelteheitja: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.
Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.
Meelteheitja: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!
Ja kui palju võõrsõnu! Minu tütred õpetasid. MINU TÜTRED, minu elutöö tegi sinust uue inimese!
Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud ja nende eest nüüd
jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…
Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid, kellega nad lapsi said – elu pidi edasi
minema. Pojad pidid sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju mitte keegi, kui kaua üks või teine
okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest teadis ette, et Eesti saab 1991. aastal jälle vabaks.
Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla – peaasi, et üksi ei jääks… 30
aastat oma riiki on vilets haavaplaaster.
Meelteheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.
Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.
Krüpster-ema: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.
Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas selles või mõnes eelmises
elus enam lapsi ei saanud. Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna juba ise emad ja isad… Kuni ma
ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu. Enam ei ole.
Rustik: Ma tean, mida sa tunned.
Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind sinu kombel piilukaamerate ja droonidega salaja mitu aastat
jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi. Kusjuures kõik mu kortsud lausa mikroskoobi all.
Kaevandasid minu kulul krüptosid – kusjuures iseenese tarkusest koinisid mingit kõikuvat bitkoini
– miks sa krüpsteritelt nõu ei küsinud, mees!?!?!?
Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta ise järgis käsku: loomi mitte toita!
Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga kohe abielluda.
Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.
Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini, kasukaid ja kulda.
Meelteheitja: Staatus… Rikkus on seksikas.
Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.
Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri. Mina õppisin arvama, et seksi on
kõige kindlam osta või eemalt vaadata.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt vaadata. Lähemalt kui mistahes
kaamera kuitahes ligi zuumitud suur plaan. Põgene-võitle-põgene-võitle…
Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.
Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega nainemuhelev
mees-droon… Konteinerid jõuavad pärale, oma paika.
63
KOGU SELTSKOND SILMITSEB CATHARA-RUSTIKU TEINETEISELE-LÄHENEMIST.
Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.
Primadonna: Nagu film. Valge varjupaiga lugu…
Trillep: Teeme filmi!
Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film. Uppumisjärgsed aeglased
paljutähenduslikud ringid vee peal – haadihaahaa!
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.
Krüptosigrimigri konteinerite ees platsil
Sigrimigri: Olge lahked, kõik on olemas – krüptomõis, loovpansionaat, stuudio, kool,
juuksur, advokaat, käsitöökauplus – Tesla tööstus siin maa all – Tervist, Elon Musk! –
ja Südamesalu katedraal. Kõik on olemas!
Marlene Dietrich This World of our’s

64
Platsil avatakse OTTide talulaat – käsitöölised ja puunikerdajad, juustud ja seebid jne – Päikeseküla.
Lapsed ja jänkud – idülliline positiivne programm.
Kujuneb suuresti kohapeal, kui selgub, millist kaupa müüakse – leiame
platsilt inspiratsiooni.
Primadonna jälgib ja mõtiskleb – keegi pole kuulanud tema vaikseid ärasõidu-vihjeid.
Müüjate repliigid: – Müün vaid krüpto eest.
 Vahetan parema meelega kui müün.
 Paberraha ei aktsepteeri – krüptot ainult!
65
TRILLEP TEEB SAMAL AJAL PAPLI TALU SAEKAATRIS LAUDU, JAAGU-ONUGA
KUJUNEB SPONTAANNE DIALOOG – TÕSTA-LÜKKA-MÕÕDA-HAAGI-MAHA!
Spontaanne saekaatri tekst – käibtöööööjaviiiileeekoooooooooooos!
Talumees: Trillep, mida sünnitusmajas öeldi, kui sa ilmale tulid?
Trillep: Tüdruk. Aga kui ma paariaastasena teeäärde pargitud autot patsutasin, väideti: sellest poisist
kasvab autojuht. Mööda pandi – autot ma juhtida ei oska – ehitajaks kasvasin.
Talumees: Haagi!
Keegi lööb Trillepi asemel konksu palgisse.
Bojaar on kohale jõudnud.
Trillep: Ah!?
Kaunis Bojaar võtab töö üle.
Talumees: Anna kalli külalise penidele juua!
Trillep: Oh…
Sõnatu Bojaari pilgust on näha, et ta teab, mida teeb.
Talumees (naerab): Noored-noored – ärge nüüd raami vahele jääge!
66
KONTEINERITE USTELE RIPUTATAKSE SILTE.
Täpsed sildid ja tegelased täienevad – iga panustaja mahub 😉
Meelteheitja hingab end ühte putkasse ja alustab häälejoogat.
Rustik ühineb temaga.
LAADAPLATSIL JÄÄB MeelteheitjaLE SILMA JÄÄTIS – LA MUUsika Näide!
Või siis sepised – ja kaanon hoopis SEPAPOISID 😉
Meelteheitja ja Rustik laulavad seepeale koos OTTidega: viva La Muu-sika kaanonit.

Indi: Ongi Hollywood. Palun mulle minu Oscar nüüd!
Külarahvas riputab teise putka ukse kohale oma sildi.
Tõlk-massöör-käsitööline riputab oma putka ukse ette naljakalt imelisi kardinaid.
Cathara valib, millisesse boksi siseneda, püüab juristi juurde mahtuda.
Jurist: Sina mine oma tuppa ja kirjuta!
Tervendaja: Meie tuppa tervendusse tulek on sulle pärast autasu, mitte praegu avanss. Sina kirjutad
ennast tühjaks, meie laeme sind taas üles.
Nõustaja: Vahetame hingele pai tervendava kirjutamise vastu.
Meie lapselastele on vaja unejutte kirjutada!
Jurist: Ise loed linti ka.
Piia Padar, Piia Kõverik ja Piia Vilu saabuvad – Padar vikerkaareseelikuga, Kõverik hüdrosoolide
korviga, Vilu loomaarsti kohvriga.
Rustik: Kolmekordne Piia. Kolm õde mustrimuutjat!
Piia P.: Olen valmis. Siit ma tulen ja teisiti ei saa. (asetab raamatud letti) Haavatud tervendaja,
litsentseeritud kogemusnõustaja teie teenistuses.
Tõstab värvilise seeliku näitlikult üles ja loetleb selle siilusid.
Hüljatus lapsepõlves. Kiusamine koolis. Ahistamine neiueas. Abordid… abordid… Peksasaamine ja
psühhoterror. 1001 värvilist – aga see-eest hoolikalt häbenetud ja varjatud valehäbi.
Piia K. (asetab pudelitekorvi raamatute kõrvale): Tervenemine ja tõus taimede elujõust –
hüdrosoolides elu enese kvintessents – eriti hea koos pilatesega!
Indi tõmbab juuksuriputka ukse lahti, et Piia V. sinna juhatada – ehmub, et seal juba ollakse.
Juuksur: Noh, mis oh – juurdelõikamine hinna sees!
Indi: Ah?
Piia V. (avab konteineri otsaukse suured pooled): See on minu loomakliinik. Suured loomad –
suured uksed, et tervis ja abi sisse mahuksid.
Indi: Oh!
Juuksur: Ah ja oh, maivõi. Tule, ma õpetan sind juukseid juurde lõikama. Värske vägi igas kiharas.
Indi näpib kangaid ja küünitab LaMuu jäätiste poole.
Merike: Rõivad valid pärast vastavalt juurde lõigatud juustele. Jäätise võid kohe võtta. Too mulle
ka!
67
PEAHOONE EES ALGAB PRIMADONNA LAUL – KOORIKS KÕIK, KES SAMAS OMA
OLEMIST SÄTIVAD.
PLATSIL ON OTSE-TOOTJALT-TARBIJALE LAAT – MUNAD JA KANAD, VILL JA
LAMBAD.
UURITAKSE ÜKSTEISE PUULUSIKAID-KAMPSUNEID-MAIUSEID.
Esihipi – nunn-Maria – The hills are alive with the sound…
https://www.youtube.com/watch?v=yvQ4t-Nk128
MÖÖDA TEED SAABUB JALGRATTAGA AUNASTE.
JALGRATTA KORVIS ON MEIGID-KREEMID-ILUTOOTED.
TÕMBAB HINGE JA KORRASTAB ENNAST NENDE ABIGA.
Aunaste: Nii palju siis loodetud Andaluusiast. Piirid kinni, lennud tühistatud. Kuum. Kõrbestunud.
RUSTIK TULEB VASTU – IME ON SÜNDINUD, SAAB HAKKAMA!
Rustik: Milline au meie Valgele varjupaigale – teie ise!
Aunaste: Mis asjale mina ise au olen???
Rustik: Valge varjupaik. Hipide sanatoorium. Hipiratoorium. Parim-enne-möödas on meie
kenas kogukonnas osutunud parim-alles-ees alguseks.
Aunaste: Jube sõna. Hea veel, et te seda parima-asja siin kommuuniks ei nimeta. Kus minu tuba on?
Rustik: Valge varjupaiga peahoones on hetkel kõik toad hõivatud.
Aunaste: Sviit kõlbab ka.
Rustik: Mõni väike stuudiohoone on veel vaba. Saate oma tegemised kenasti teiste sekka
tervikpildile sobitada.
Aunaste: Stuudio? Need on ju konteinerid! Diivade prügikastid!
Rustik: Võite oma boksi kenasti oma käe järgi sisustada ja siia sättuda.
Aunaste: Sättuda! Tahtsin Andaluusiasse! Ja lõpetan keset rabasid soojakus.
Rustik: Teie telesaade Reisile sinuga viis samuti enamuse värskeid paare Pühajärve puhkekodusse,
mitte Kanaaridele. Karma!
Aunaste: Oluline pole, kus – tähtis on, kes! Mis selle valge varjupaiga nimi teil oligi? Hipsterland?
Rustik: Hipiratoorium. Minu teekond tviidülikonnani. Ja iseendaks tagasi.
68
PRIMADONNA SEISAB, KODUTALU ALBUM SÜLES, CATHARA KIRJUTAMISTOA
LÄVEL.
Cathara: Kukk ütles hobusele: kui sina oled pegasus, siis olen mina fööniks.
Primadonna: Nii on. See on tõde.
Cathara: See on tõde… Cathari vennaskonna moodi aamen.
Primadonna: Minu moodi aamen ka. Hakkan minema.
Cathara: Kuhu?
Primadonna: Koju. Sain siin kõiki neid inimesi jälgides aru, kui väga ma tahan veel teha ja luua.
Teater on tore. Teater on sinu.
Kogusin jõudu ja teadmise, et mina ei loobu veel niipeagi.
Endale ma vett ega mulda niipeagi peale ei tõmba: armastan meeletult oma maad, oma talu. Mina
olen seal ikka – ja jään.
Kasvatan ja purgistan toidu paljudele lähedastele.
Täpselt nagu sinul siin, on minugi hooldatud metsas nauding kosutada. Meie kirik sai just abi torni
paranduseks.
Kuulasin siin vaikust ja Meelteheitjat, Trillepit ja sinu urinaid.
Jah, mehetegusid teevad põlvkond, paar või kolm põlve nooremad mehed, mitte meiekad.
Cathara: See on tõde… pojad… pojapojad…
Primadonna: Meie sinuga puhastame ja laulame, kirjutame ja istutame.
Sina siin oma Valges varjupaigas. Mina omas. Nii on õige.
Cathara: Kuidas ma sinuta…
Primadonna: Ikka minuga. Olen kõne ulatuses.
‘Cathara: Ma pole suurem asi sõbranna. Sõber olen. Sinuga on väga õpetlik ja hoogne sõber olla.
Primadonna: Sina oled igavene laps. Nii heas kui halvas.
Tänan võimaluse eest. Oli lahe suvi – ma ise enese luubi all – nii tormiline variantide paljusus – ja
mu süda OMA kodus.
Cathara saab ehmatusest, pettumusest, ilmajäämisest kiiresti üle.
Cathara: Järgmise filmi teeme sinu juures. Kalevipoja EMA.
Primadonna: Nooooh…
Cathara: Diil?
Primadonna: Kui Jumal lubab, teeme ja diilime.
Trillep mängib konteineris pianinot – Indi klobib poksikotti, õpetab
jõmpsikatele lööke.
69
INDI KUI NOOR TEGIJA LENNUTAB TÄDID PLATSILE TEISTE HULKA.
Indi: Hollywood oli ära – finale ultimo – Bollywood!
Chirpy-chirpy kogub väge – laadalised-noored-kanad…
*
TANTSU TAUSTAL AVAB ELON MUSK ÜHE PUTKA UKSE – SELLE KÕRVAL ON nt ehk
TESLA AUTO STEPSLIS – PUTKAST PÄÄSEB MAA-ALUSESSE ILMA, MIS ON SUUREM
KUI EESTI – LÕPUTULT KORRUSEID, ASUTUSI, KODUSID…
Elon Musk: „Soovite Tesla tehast näha? Siit uksest siseneme maa-alusesse maailma,
mis on suurem kui Eestimaa. Olge lahked – Tesla, SpaceX, Twitter…
Arvasite, et põlevkivi kaevandatakse sügavalt? Need kaevandused olid võrreldes
meie tehastega nagu katusekamber, tillukene pööning.
Astuge edasi!…
Vabandust, pisut hiljem – DogBoss tahab pissile.“
Lõpetama jääb üleüldine tants Chirpy-chirpy!!!
Selle peal rullub, mis kellestki meie superstaaridest edasi sai 🙂

Kati Murutar: „Samavõrd kui eesti keel ja kirjandus, on mu tunnid ka planeedi elulugu“
Tekst Helina Piip
Fotod Stanislav Moškov

Juba mitmendat aastat algab Kati Murutari september õpetajana Kehtna Kutsehariduskeskuses ja Emajõe Keeltekoolis. Oma suvepuhkuse ajal asendas mitmehobujõulise igiliikurina suvitavaid kolleege ning andis igal argipäeval keeletunde eri rahvustest õppuritele. Tema moto on: truudus, fookus, distsipliin.

Kati (57) kodu Südamesalu on tarandikega hobuste-kasside-metsloomade vahel ära jagatud, et hobused omapäi merekonteineritest sündinud elumaja ning talli ümber ei luusiks ja hundid kutsikale kosja ei tuleks. Mõnest piirdest saab kahejalgne läbi, kui kummardub ja tara alt läbi poeb. Toaukse esise aia ületab pererahvas hoogsa jalatõstega – siinne värav on suletud, et 9kuune prantsuse buldog Delfiin välja ei putkaks.
Veebruaris pereliikmeks ja abiõpetajaks saanud musta-valgekirju kutsikas käib perenaisega koolitundides kaasas lugemis-keskendumis-teraapiakoeraks. „Nii tema kui hobused on mu pensionisammas – kui ma koolis enam tore ei ole, abistan inimesi oma teraapialoomadega koos kodus. Kutsikaga oli imelihtne, ta magas palju ja oli kõigega nõus,“ räägib Kati. „Vaatan nüüd esimesel koolinädalal huviga, kuidas ta kohaneb, esmalt tuleb neiukene juba tuttavatesse klassidesse, õpetama õppides tutvume uute inimestega. Ma ise ju ka.“

Tunkedes töövestlusele
Õpetajaametit on kaubamärgilise nimega Murutar pidanud aastast 2021. Tema enda noortestuudiol tuli lõpetada pandeemia aastail. Kati rassis seejärel RMK-s hooajatöödel – pakkis ning istutas puid, jõudis umbes 250 000 puud riigimetsa istutada! „Seisin ühel päeval hobusekoplis ja mõtlesin, käed rippu, mis nüüd edasi saab, kui helises telefon. Kehtna Kutsehariduskeskusesse tuli uueks õppejuhiks Riina Leppmaa ja komplekteeris oma meeskonda. Läksin tunkedes vestlusele ning järgmisel päeval olin klassi ees eesti keele ja kirjanduse õpetajana,“ meenutab Kati. „Juuru Eduard Vilde nimeline kool sai teada, et Kehtna värbas Murutari ja kutsus mu samuti enda juurde. Esimesel aastal oligi mul üks koht Kehtnas ja teine Juurus. Järgmisel aastal kasvas Kehtnas koormus nii suureks, et Juuru ees vabandasin ja taandusin – nukker seeüle tänini, aga mind on üks,“ meenutab Kati.
„Esimesel aastal andsin endast liiga palju energiat ära, sõitsin koolist koju täiesti minestanult! Oli väga palju intensiivsem enese laotamine kui koos noortestuudio noortega lavastuste loomine ja esitamine.“ Tema õpilased on vanuses 16-60 ja nende seas on neid, kes tulnud õppima ehitajaks, kokaks, IT-inimeseks, mehaanikuks – aga ka täiskasvanute gümnaasiumi õppurid. Ning see pole kõik. Kui Kati päevatöölt naaseb, ootavad teda õhtuti Emajõe Keeltekooli veebitunnid. Zoomituppa on kogunenud ukrainlasi, venelasi, iraanlasi, armeenlasi, tšehhe, nigeerlasi, kes ise elavad Tallinnas, Tartus, Narvas või Mustvees ning tulevad videotundi ka Albaaniast ja Rumeeniast.
Et Kati töölaud asub tillukeses magamistoas, siis häiris teda alguses tohutult, et „igal õhtul ilmub keegi tuppa. Kui tunnid läbi, pistsin arvuti kappi, et jummala pärast oleks kindel, et keegi sealt tuppa ei vahi,“ muigab ta. „Aga inimene areneb, isegi ligi 60aastasena – olen aastakümnete järel üsna kõik oma foobiad ületanud.“

Võiks pensile minna
Järgmisel aastal kevadisel pööripäeval, kui Kati saab 58, võiks ta viie lapse emana pensionile minna. „Ma ei ole veel täiskasvanuks saanud, järelikult ei lähe nii peagi pensile,“ kinnitab ta ning rabab hoopis mitme mehe eest. Lisaks pedagoogitööle on ka kodune majapidamine kui täiskohaga töö – olgu või igapäevane trimmerdamine („trimmer on mu suvine kehaosa“), hobuste talitamine ja ehitamine, tallipuhastus ja lumelükkamine. Ise. Sel suvel valmis konteinermajale juurdeehitus – oma tuba 18aastaseks saanud noorimale tütrele Indirale, kes elab ja käib gümnaasiumis emaga koos.
Nood kuulsad merekonteinerid, kuhu Kati pärast Südamesalu ostmist kolis, jäid talle esmalt silma saatest „Naabrist parem“. „Pärast kolme 100aastase talu ülesehitamist ning 400aastasse vesiveskisse kultuurikeskuse ja kodu loomist tahtsin täiesti uut ja puutumatut ruumi. Algselt Greencube´i valmis maja, kuid sõja algus lennutas hinnad üle võlli. Mu eelmise talu praegune peremees Sulev Sepp soovitas: aga osta konteiner.» Ja Kati ostiski – alles pärast tehngut Miili pereettevõtjate Hüttidega sai teada, et konteinerite kuningad on ka telesaate partnerid.
Õuele toodud kahele tühjale terasest kastile tuli ise aknad-uksed sisse lõigata. „Seda tegime relakaga ja sädemeid lendas Kuuni. Seisin veeämbriga ehitajatest vellede kõrval, et tulekahju ei tekiks. Lisaks metalli kriiskav hääl ning tolm… Uhhh, õnneks on see möödas!“ ei ole koolipreili samas ehitamisega kaugeltki lõpetanud. Järgmiseks on visioon väikesest kirikust ning konteinertalli laudisest ja päikesekatusest.
Elumajas on köök, wc, dušš ja väike saungi. Ning perenaise sõnul on see tema kõige soojem ja käepärasem maja üldse, sest ei lase tuult läbi, väljast soojustab seinu 15 sentimeetrit pur-vahtu ja ta enda tehtud kuuselaudis. Talvel annavad sooja bursuikad, kliimaseade ja Pipi moodi soe süda.
Muide majaseina vahel elavad mesilased, kelle jaoks Kati hoidis suvel nurmetaimed äraõitsemiseni niitmata ning leiab tänu sellele üles ka sajad üheksavägised, kes õitsevad taeva kingitusena igal aastal erinevas kohas. Mesilindudelt tasuks sai sõnameistritar kingituse – kui võttis Vaba Rahva Laulu kontserdile minekuks varnast oma ratsamantli, siis leidis selle taskust, varrukast ja kapuutsist mett tilkuvad kärjed. „Ta lendab mesipuu poole“ oli muide laul, mille järel – ja Tõnis Mägi „Palve“ eel pidas sitke emand oma kõne. Nii juba legendaarseks saanud kõne kui Kati kirjutatud keele-kirjanduse-religiooni-filosoofia õppematerjalid on vaadatavad Youtube’is tema kanalil ning õppematerjalidest koguneb „Meistrite aabits“.

Osa ringist
Kati ärkab hommikuti kell viis ja teeb kirjatöid. Koolilainelt ta õpetajate suvepuhkuse ajal maas ei käinudki, kirjutas oma õppevahendeid. Tema kabinet ei kanna silti „Eesti keel ja kirjandus“, vaid kõikelubavat numbrit 204, sest „samavõrd kui keel ja kirjandus, on minu tunnid ka inimkonna ajalugu, mõttelugu, planeedi elulugu. Kui sul tekib kõigest, mida sa õpid, tervikpilt, siis on see nagu lapsepõlvemälestus. Kõik on ju üks tervik. Neist, kel kõik ained eraldi seibideks tükeldatud, tulevad papagoid ja kopeerijad, mitte loojad. Olen elu hellik, et töötan just selles koolis. Ning oma õpilastega koos õppimine, teemade leidmine ja nende sidumine sellega, mis on täna meie ümber, on võimas, see ongi holistika.“
Kati klassis on pingid tõstetud ringiks, sest „ringis on kõik võrdsed, keegi ei ole teise taga ja mina olen osa ringist.“
„Meie õppematerjalid kasvavad välja sellest, mis õpilasi hetkel huvitab. Kirjutan oma teksti, teen sellest keeleülesande, õpilased kirjutavad oma tekstid ja siis me puhastame need keeleliselt.“
Kuidas õpilasi hindad? Kati: „Ülipositiivselt, harva panen nelja-kolme. Sest kui inimene midagi kirjutab, siis teeb ta seda oma parimal võimalikul moel. Esseekonkursse võidame ja koos õpilastega Brüsselisse ja Roosiaeda sõidame. Riigieksamitega küll ei ole nii hästi, sest: normid, reeglid, punktid. Olen julgustanud düsgraafikuid, kes on enne meie kooli tulekut surnuks hinnatud: kui sul lähevad tähed segamini, ei tähenda see, et sinu mõtted ei kõlba.
Minu inimesed oskavad liigendada oma tekste ja mõttejada üles ehitada. Igasugune sildistamine, raamistamine, hindamine ja võrreldamatute võrdlemine on räige, seda ei tohiks inimestega teha. Luban ja soovitan õpilastel kirjutada ChatGPT abiga. Kui on tegemist noore ehitajaga, kokaga, IT-inimesega, kellest saab tulevane küberkaitseohvitser, ei näe ma põhjust piinata teda alaga, mis ei ole tema oma. Seda nõuan küll, et tekstid kirjutatakse käsitsi ümber.»

Justkui teraapia
Mis on õpetajatöös kõige keerulisem? „Enese säästmine. See on alati inimsuhetes kõige keerulisem. Empaatilisena võtad ju vastu teise tunded, emotsioonid, hirmud. Koolis on see eriti karm, seal on igasugused kodud, diagnoosid, elulood – näed õpilase silmist, et midagi on juhtunud, et tal on halb… Või istub sul keset raamatuid reaalaine suundumusega, mehhaaniku mõtlemisega noor – selleks, et teda julgustada ja avada, on iga tund stand up comedy ja teraapiasessioon. Siis tulengi koju ägades: appi, hobune!“ Koolist jõudes kallistab Kati hobuseid ja võimalusel magab tunnikese, seejärel algavad õhtused veebitunnid. „Mida kindlameelsemalt olen mõelnud keeltekoolis koormust vähendada, seda rohkem tuleb tööd juurde. Aga kuni jaksan, seni teen. Teisiti ju koda ei ehita ja kondseid ei varusta.“
Eelmisel aastal läbis Kati Tallinna Ülikoolis pedagoogikamooduli. „Mul on magistrikraad olemas, nii et õpetada võin nagunii. Kursusel osalesin kõrgema palgakoefitsiendi nimel ja seda oli väga mõnna teha, veebiloenguid kuulates parandasin oma õpilaste töid.“

Ka emmena klassi ees
Ja kuidas edenevad tema keeleõppurid eesti keele omandamisel? „Kuna neid on sadu, siis on läinud nii ja naa. Osad tahavad tõesti eesti keele selgeks saada. Paljud tulevad õppima seepärast, et muidu ei saa kodakondsust, töökohta, mida iganes. Motivatsiooniaste on erinev.“ Kati loetleb õpilasi, kes on saanudki keele nii selgeks, et jätkavad nüüd juba ülikoolis.
Millised on kõige toredamad kommentaarid su tööle? Ema asemel vastab aga hoopis Indira: „See, et õpilased ei ole nõus pärast tundi ära minema ja nad tulevad alati varem klassi, et lihtsalt olla minu emmega.“
Ka Indira käib gümnasistina ema tundides. „Klassikaaslased hakkasid mulle Indi eeskujul ütlema Emme,“ püüab Kati naeratust tagasi hoida, kui tütar talle õhtuseks esinemiseks meiki teeb.
Kuidas tulid selle peale, et hakata oma tunde filmima ja Youtube’i panema? „See algas meie kooli täiskasvanute gümnaasiumi e-õpilastest – pereinimesed, tööinimesed, probleemidega inimesed. Mõni ei jõua ka statsionaaris õppijana nädalaid kooli, sest on näiteks haiglas. Temagi saab videost oma asja kätte.“

Kui Kati peaks lahkuva suve kokku võtma, noppides kõige helgemaid hetki, siis nimetab ta tütardega Adilas käike, kuhu Urmas Sõõrumaa on rajanud Pühali keskuse. Suisa oma elu üheks tähetunniks peab ta aga augustiõhtut, mil Raplas toimus Vaba Rahva Laulu kontsert ja Kati sai koos ühendkooride ja Tõnis Mäega viibida laval, kus luges ette oma, just selleks õhtuks kirjutatud palve, jalge ees oma aia saadustega korv justkui väike altar, tulvil õunu, kabatšokke, humalaid ja pihlakaid. Tänu sellele koos loomisele ei jää tänavune suurkontsert viimaseks – ühendatud väed kavandavad järgmise aasta laulmist Narva.

Mina olen aasta õpetaja – ja sina oled ka
Kati Murutar
Õpetaja
Küsides tarkusepäeval, kes on sinu senise elu olulisim õpetaja, ei pruugi ta olla üldsegi pedagoog või siis on mõni õps, kes sind koolis kõige enam tuuseldas. Aasta õpetaja aunimetusele esitati üle pooleteise tuhande nominendi – tegelikult on eranditult iga koolipreili-härra aasta õpetaja, sest täidab oma missiooni parimal võimalikul moel.
Minu esimene mõjukaima mentori mõte on: vanaisa Asser lausus… Teine turgatus: naabritädi Linda tavatses… Kolmandaks: õpetaja Aino Kaldma käivitas…
Sinugi õla taga pulseerivad kogu senise elu, mitte vaid aasta Õpetajad.

Hea halvas
Šokiterapeudid kui elukoolitajad resonantsis lastevahelise koolikiusamisega on helgete teejuhtidega võrdväärne ellujäämise õpetus. Inimesed, kes on tahtnud oma erialal ennast teostada, ent on kooli sattunud ja end sinna vangi jätnud, lähevad hapuks ning söövitavad kurja kurbusega kõiki ja kõike.
Kogu senine kooliprogramm, mis lammutab tervikpildi „õppeaineteks“, sildistab ja hindab, on noort hinge juurteni vapustav. Kirjandus, ajalugu ja ühiskonnaõpetus käsitlevad samu ajastuid 7., 9. ja 11. klassis. Geograafia ja bioloogia drillivad samu perioode 8. ja 10. klassis. Selline seibi treimine holistilise hõlmamise asemel – versus Waldorf-pedagoogika terviklikud epohhid – õpetab ühest küljest kaoses orienteeruma. Teisalt aga toodetakse selliste sõgedate jänesehaakidega bioroboteid-papagoisid, kes õpivad teema korraks pähe, kui kontrolltöö tehtud, teevad sekundiga sanitaarpäeva TikTokis kümmeldes ega mäleta homme mitte midagi.
Hea halvas annab loovatele ja koos õpilastega õppivatele õpetajatele teada, kuidas ei pea. Terviklik elu Maal tähendab ihu-hinge-vaimu ühtsust, mitte „õppeained“. Planeedi ja inimkonna lugu-tegu-nägu tuleb südamesse suubuvalt selgeks saada, et elu edasi viia, mitte tõlgendusi kopeerida.
Teejuhi ülesanne on iga oma klassiruumis viibija nii mõtte, sõna kui teoga eneseteostusele julgustada. Kehtna Kutsehariduskeskuses klassis 204 esimestel nädalatel hirmudest ja kompleksidest vabaneja ning üllatunult lendu tõusev õppija on ainulaadne isiksus, mitte mini-mina!
Tingimatu armastus ja austus eranditult iga erilise mõtete sõnastaja vastu välistab mikro-Murutaride koolitamise – teen sõnasse sisenejate kirjatöid võimalikult delikaatselt punaseks: me kirjutame ja loeme ideid, mitte vigu – seega oleks esmaste-vargsete tekstide punastamine julm, mitte toetav.
Suurima väärtuse – ainulaadse sina ükski mõte ei ole vale – laseme arutlusel voolata ning lisame tasapisi „liiklusmärgid“.
Jah, riigieksamitel punastatakse vabamõtlejad paraku põrmu, kuni abiturientide kirjandeid ei hinda analoogselt põhikooli lõputöödega oma õpetajad. Küll aga võidame meie, ametikooli ja täiskasvanute gümnaasiumi inimesed, kõik esseekonkursid, kus loeb ja loetakse mitte komasid ja taandridu, vaid mõtteid. Igas mõttes.

Kombain või käsitöö?
Koguneme klassitubadesse halja haldamise aastaajast. Paralleelmaailmades on tehtud heina ja lõigatud vilja ning klanitud õuemurusid, et oleks naabrist parem – ülisobiv kujund ka kooliskäijate kirjeldamiseks.
Trimmeriga jõuad vääristaimi ja konni jälgida-säästa-suhestuda ning rütmiliselt edasi kulgedes ideid ja inspiratsiooni kogeda. Murutraktoriga kõigist ja kõigest üle hekseldades ei saada kunagi teada, kes kõik seal kasvanud oleksid – õpetatavate ühe vitsaga löömise puhul ju täpselt sama.
Hiidmasinate hiidkogused heina ja vilja võetakse kõigi mugavustega juhikabiniis triiksärgis – või teevad kogu masstöö ära lausa robotid. Metafoorina on see nagu AI inimeste teenija või ka dresseerijana – kes seal põlluservas pulti painates kitsetallesid või lõokesepesi näeb – aiaiai…
Vikati ja käsitöö nostalgia põrkub ülerahvastatud planeedil ka eesti-suguses miinus-iibega riigis tõsiasja vastu, et kaunid hinged kuhja kokku koguda on odavam kui liiga palju hektareid harida – kombinaatkool kui tsiviilühikute vabrik toodab samas ka odavaid teadmisi ja säästu-haridust.
Väikekoolide sulgemine ja linnadesse hiidkoolide kui inimtehaste külge klass-moodulite nööpimine õppeaine-moodulite installimiseks kõlab kokku võrratu lauluga „Väiksed kastid linnaservas…“

Ilu- ja tarbepuud
Igal taimel-linnul-loomal on koht suurel pildil. Oma ala õppima läinud ilusad hinged ei pruugi õpetajaks tahta ega sobida ning piinlevad aastakümneid konveieril, kuhu nad ei kuulu – nõiaringi tulemuseks on tagajärg, õpilaste lammutamine. Masstoodangu tootmine või toote roll ei ole nõrkadele.
Uue põlvkonna avastamata anded ja arendamata eeldused künnavad üle õrnade hingede käsikäes edumaaniaga. Elu hinnaga, veri ninast väljas eliitkoolidesse piitsutatud lapsed, keda sunnitakse elama oma vanemate unistust, võivad tegelikult olla tehnilised talendid või loomakohtlemise fenomenid ning läheksid nt meie koolist inseneriks-uue ajastu arhitektiks või krahv von Bergi kombel viljasorte-hobusetõuge aretama, mitte brüsselitesse ametnikeks, sest vanemad arvavad, et seib poldipoeg on seal õnne tipus.
Metsikuks sildistatud taim – kujund jällegi – on üle-urbaniseerunu silmis a priori alaväärtuslik – heal juhul ravimtaim, sest ta on kombinaadis õpetatud kõike hindama egotsentrilisest vaatenurgast „mulle-mulle-mulle“ ega jaga ämbliku või nõgese rollist suurel pildil ööd ega mütsi.
Taltsutatud-aretatud liigid on moekad ja kallid, kuid vabade metslaste seas alalise abita vastu ei pea – nagu allergiate-diagnooside kombodena võrsuvad nüüdis-aadli-võsud. Samas kui lased peenetundeliselt metsikutel taimedel mõõdukalt võrsuda, enne kui nad kultuur-istikute ja silmailu huvides niidad, saad teada, et su kodus on muu maltsa keskel 1001 üheksavägist. Samal ajal, kui lased niidutaimestikul mesilaste jaoks õitseda, jõuavad üheksavägiste sametised pusad piisavalt väge koguda, et näed ja toetad, hooldad ja õnnistad neid.
Robotil õue-pidi ännata lastes üheksavägised ei sünni ega kõnni – kusjuures Soomes on istiku hind 35 eurot! Sildistamised-hindamised-hinded-tiitlid-ordenid pigem niidavad enneaegu kui innustavad. Niidavad nii pälvija kui teiseks või viimaseks jääja, sest igaüks on igal hetkel parim võimalik. Kui lubada ametikooli rahval alguses oma mõtted „tšipitšipi“ abiga vormida ja need käsitsi ümber kirjutada, võidab ta peagi üle-eestimaailmsed konkursid. Ilma, et õpetajapreile täppigi muudaks-lisaks. Korduvalt kontrollitud.

Mis äpp on aasta konn?
Tänapäeva maalaps on linnalapsega sarnane – tubase nutiplutina ei ole temagi enam looduse osa: konn on vastik, rästik oletavasti lendab ja ründab ning tibukene on nii nunnu… peagi potis vä? – mis äpp on lumelabidas ja sõnnikuhark? – mää.
Ametikool ja täiskasvanute gümnaasium on õpetaja poolt vaadates suisa paradiis, et meie inimestl on elud, lood ja motivatsioon siin ja praegu tõeliselt õppida. Meile on elu tõestanud, et „mõttetu“ metskits elab „kasuliku“ lehma kõrval ja meil on ühine kodu. Meie tulevased meistrid teavad, et konnakotkas loob pesa sinna, kus pole raha nimel lageraiet tehtud ega pea mõrtsukaks kassi, kes toob uhke ja õnnelikuna karjajuhile, arukale inimesele linnupoja.
Interdistsiplinaarne e holistiline haridus tähendab lähtuvalt just siin ja nende isiksuste huvidest lähtuvat keeleõpet läbi haarpstraptstrulli ja maksureformi sõnastamise – ainult tõeliselt huvitav hakkab kõnelema ja kinnistub.
Elon Musk, Jaan Kross ja Ernest Hemingway kõnelevad mu klassis nr 204 tänaste sõdade fookuses – nad on (olnud) eelkõige inimesed! Sek sügisel tuleb president Alar Karis kogu meie koolile aulatundi andma – teemaks väikesest poisist loomaarstiks ning rektorist presidendiks tõusmine.
Nõiaturul trügijad muretsevad, et iga teine on uuemal ajal tervendaja, kuidas sedasi ligimese häda pealt teenida? Rahu, igaüks meist on nii tervendaja kui õpetaja. Eranditult.
Mina olen aasta ema-kündja-külvaja-lõikaja-sõber-naaber-kolleeg ning selle buketina ka aasta õpetaja. Iga aastaga teadlikumalt ja paremini – seda võrreldes eilse iseendaga, taeva pärast mitte kellegi teisega kellegi arvel tema varvastel tallates võidu joostes. Stopp!
Tahan olla see, kes minu inimestele meenub, kui küsitakse, kes on olnud sinu aasta ja elu kirkaim õpetaja. Inimeseks õppimise eluringis, kus kõik on kõigi ja kõigega ühenduses, on kõik võrdsed. Olgu iga päev tarkusepäev!

Taasiseseisvumine on märgiline väljend – oleme protsessis – njesoveršennyi vid, lõpetamata tegevus on käsil – me alles alustame.
Mu sisetunne ütleb, et üksnes keeleseadusega surumise kõrvale peab end südame ja silmadega Narva poole keerama. Kolmandiku rahvaga tuleb leida ühisosa, konstruktiivne koosloome – rusikad taskust välja, usalduse ja mõistmise poole.

Ära küsi inimeselt, kas ta armastab sind või mitte, vastus ei tähenda midagi. Kui te seda tema tegevuses teie suhtes ei tunne, siis teate juba vastust.
Universumi seaduste seisukohalt pole sinu ja teise inimese vahel mingit eraldumist. Sellepärast on võimatu kahjustada teist ilma ennast kahjustamata, nagu on võimatu aidata teist inimest ilma ennast seeläbi aitamata. Hea inimene näeb kõiges ainult häid märke. Üksiolemises pole midagi halba – inimesed liialdavad kahe inimese vaheliste suhete tähtsusega kõvasti. Jah, see on oluline, kuid see pole nii oluline, et see lahustub piinades nagu kihisev jook veeklaasis.
Kõik on palju lihtsam, kui see on olemas, tähendab see, et see on hea, kui ei ole, siis see tähendab, et see on ja kui ei ole, tähendab see, et see pidi olema. Või äkki ma ei tahtnud seda nii väga. Eluvoolule alistumine on väga kasulik, sest millessegi klammerdudes jääme olulisematest asjadest ilma.
Tõeline teadmine on see, kui “tead” seestpoolt ilma mõtlemisprotsessita. Tahame või mitte, aga elu areneb oma seaduste järgi. Ja see on igaühe enda asi, kas sellega arvestada või mitte. Kuid nende seaduste mittetundmine ei vabasta meid vastutusest selle eest, mis meie elus juhtub. Inimene peab õppima iseendalt, mitte pimesi uskuma erinevasse teavet, ainult selleks peab ta kõigepealt õppima ennast tundma. Sa ei ole mõistus, kellele meeldib kõike oma silmadega vaadata ja näha ainult takistusi.
Inimesed ei muutu, sa lihtsalt õpid neid paremini tundma ja tõeline armastus ootab vaid vabanemist. Kuidas me tahame olla meeldivalt üllatunud, kuid kõik on nagu tavaliselt – banaalne ja etteaimatav -, nii et mõistus tõmbab meid uude, mõnikord tarbetusse kogemusse, kuid me peame õppima tagasi astuma, mitte kiirustama järeldusi tegema ja õppima nägema rõõmu kõiges. Hinge elu on nii mitmetahuline, et kunagi ei tea, kust sa oma uue kodu jälle leiad.
Nikolai Bulgakov

Alexis Varnum
nrSoodtpse0 7cg23clch34lm324uu3tgu10659l5a348072683iu9cfh0gt · 
Kuidas leppida sellega, et oled kogu elu jooksul eksinud? Praegu nähtavale tuleb palju asju ja sa mõistad, et oled varem eksinud. Samas ka paljud avastavad, et on kogu oma elu eksinud. Kui avastad, et oled teatud elu etappidel või kogu elu eksinud, uskunud sellesse, mida tegelikult pole olemas – oma illusioonidesse ja eksiarvamustesse – ütle endale “okey, jah, nii on olnud”. Esimene samm on selle fakti aktsepteerimine: “nüüd ma tean seda.” Ära hakka ennast kritiseerima, ennast süüdistama, ega nutma enesehaletsemisest, süütundest ja kaastundest enda suhtest, vaid lihtsalt aktsepteeri, jah on kahju, et nii jutus. Nüüd sa tead seda. Sest igaüks meist on teinud maksimaalse, et olla just siin ja praegu. Samas väga hea, et need asjad ja seisundid milles oled eksimuses viibinud just praegu tulevad välja, seega sul on võimalus alustada otsast peale, uuesti. See on sinu võib olla viimane võimalus elada edasi teisiti.
Kõik sinu vead, võidud, kaotused ja valed valikud olid vajalikud, et jõuda siia sellesse punkti. Mis iganes sa praegu teed või mille pärast häbened ennast, millist süütunnet sa hetkel tunned – teadvusta, see kõik on olnud ja on juba juhtunud. Sa oled praegu siin, võta end vastu kogu oma terviklikkuses ja mõista, et kogu see teekond on sind siia toonud. Ole endale tänulik, et sa saad hakkama, jah, vahest raske, siis kergem. Sa oled ellu jäänud, jõudnud sellesse hetke, sa pole siit lahkunud, saad kohaneda uute energiatega, areneda ja saad hakkama oma igapäevases toimingutes – see on tohutu saavutus.
Paljud inimesed on lahkunud või lahkumas, sest neile on lihtsam lahkuda. Seetõttu tee tööd iseendaga, ole teadlik igast tulevast sinust emotsioonist ja tundest, sest sa lood seda, mida kiirgad. Praegu toimub üleüldine valede paljastamise protsess – kus sa hakkad nägema kuidas ja milles valetad endale, kus sa ei luba endal tunda, kus sa näitad oma ebaausust, kus sa pole siiras. Loomulikult tunned viha ja pettumust, kui taipad, kui palju valet on sinu elus olnud ja võib olla on ka praegu, aga sa pead selle etapi läbikäima. Sest nii nagu varem sa enam elada ei saa. Enamasti pole algul viha suunatud enda, vaid teiste vastu, sest mõistus otsib süüdlast ja hiljem ka enda vastu. Oluline osa selles protsessis on samuti seotud sinu kehaga.
Sinu keha samuti läbib võimsat puhastust, vabanedes valedest, kui sa pole olnud truud iseendale, kui sa vabatahtlikult lubasid oma keha kasutada vaid selleks, et täita ego soovid, kui sinu energia on olnud destruktiivne või kui sa pole oma emotsioone läbi elanud. See võib ilmuda läbi valude ja haiguste just selleks, et sulle näidata millises seisundis sa oled, mida endas sa pead märkama. Meie kehas on palju valet. Toimub keha puhastusprotsess, mis peab selle vale välja tooma, et sinu vundament, sinu keha tempel oleks puhas. Seetõttu kuula alati oma keha, mida see soovib. Kuula ennast, mida keha vajab – praegu kõige tähtsam on puhkus, aktiivne liikumine, joomine ja söömine, enda eest hoolitsemine. Ära enam klammerdu asjadesse, mis sind ei teeni ja rohkem pole vajalikud, vabasta ennast. Pööra tähelepanu sellele, mis väljendub sinu sõnade, tegude ja emotsioonide kaudu. Vaata, mis nende taga peitub. Ära samastu oma emotsioonidega – sina pole sinu viha, sina pole sinu masendus, jõuetus, energia puudus, väsimus ja nii edasi. Millistes eluvaldkondades oled paljastanud endale valetamise ja eksiarvamused?

Have you ever wondered if you’re living up to your full potential, Kati?

I’m not talking about your full potential in your job or in your relationships. I’m talking about as a human being and the phenomenal capabilities we as humans have but rarely tap into.

Because scientific breakthroughs keep showing that we have far more potential than we’ve been told. Potential that we can learn to use to benefit ourselves, our loved ones, and everyone on the planet… 

If we know how…

Scientist, New York Times bestselling author, and our good friend Gregg Braden is on the cutting edge of these discoveries and what they mean for the future of humanity. He joins me to talk about some of them in our newest online video program…

 

The Science-Backed Way to a Beautiful Future:
What You Can Do Right Now to Create a Better World for Yourself
and All of Humanity
RESERVE MY SPOT

During this program, Gregg and I will discuss…
The groundbreaking research that has been done on the human mind, to help you gain more control over the reality your consciousness is creating…
How you can access your connection to the “quantum field” and use it to improve your life and the lives of those around you…
How you can benefit from hundreds of recent game-changing scientific and archaeological discoveries that are currently being ignored and suppressed by the scientific establishment…
And a lot more.

You may know Gregg partnered with Humanity’s Team to create four original Masterclasses on our transformational education streaming platform, Humanity Stream+.

We’re thrilled to bring you programs like this, and other live events and special occasions like our celebration Friday night when we received the Oneness of Humanity award from Spiritual Life TV.

The scientific discoveries that Gregg has to share are truly mind-expanding. 

Save your seat to join Gregg and me for this amazing new online program when you click on the link below.
REGISTER FOR ‘THE SCIENCE-BACKED WAY TO A
BEAUTIFUL FUTURE’ NOW
Gregg and I look forward to seeing you soon.

In Oneness,
Steve

 
Steve Farrell
Executive Director
Humanity’s Team
https://humanitysteam.org

P.S. During this program you’ll find out how you can get access to all 4 of Gregg’s original Masterclasses, as well as all of his recent scientific discoveries. Sign up to join us here.

Because the astrology is still difficult this week (Mars Squaring Venus) and because many 144K troopers are struggling to vibrate at the frequency of what they want & where they want to be …
 
… I’m holding a FREE general Q&A Support webinar this Sunday to help.
 
The journey to the Event has taken its toll on so many Starseeds!
 
You, too, are likely feeling beaten-down … weary … under pressure to survive … and feeling kinda done!
 
God knows I feel that way some days …
 
Time to turn this around for you, right now!
 
However …
 
This is going to be much more than a free general support live Q&A with the especially discounted offerings to help refill the 144K war-chest.
 
 
You’re gonna get some MAJOR expansion … in the direction you want most.
 
 
I’m going to explain why properly clearing childhood traumas at the Soul & Quantum level of your emotional & mental bodies, helps:
 
restore next-level 3rd Eye opening, to do shadow work easier, so it’s no longer a task or a chore [… game-changer #1] 
reduce endless leaking of dark energy from your mental & emotional bodies that just keeps on attracting the wrong things in your life or maintains the status-quo [… game-changer #2]
give you the ease … calm … and blissful vibration you need, so that this is your new experience all the way to the Event [… game-changer #3]
greatly reduce that all-too-familiar resistance to doing Shadow Work, causing procrastination & hardship that just adds more pressure & denies you your birthright to an easy … relaxing … ride to the Event.
 
That last point alone is a game-changer …
 
To make this even more powerful, I’m going to report on how users of the
DE-Hypnosis Audio …
 
 
… have reported more calm & relief in their lives …
 
which makes their journey to the Event so much easier.
 
 
Further more …
 
I’ll be explaining why the 3rd Eye Visual Activator also balances & improves the functioning of the brain … improves hormones … and lowers stress … further restoring your calm & bliss.
 
But it’s the childhood traumas of your current incarnation, that really pop the cork of the champagne bottle.
 
It allows for easier … quicker … more graceful Shadow Work that
doesn’t
 
knock-you about, beat you up, or bring your energy down … in an endless hamster wheel.
 
 
I’m focused like a laser-beam on making your journey to the Event beautiful … not a never ending wait!
 
It’s all about the Now!
 
And of course … get your burning questions ready :- )
 
Whether it’s personal Shadow Work … or external Planetary Liberation.
 
 
Watch your inbox for the registration link!
 
 
Yours In Service …
 
The Unknown Lightwarrior 
 

Extraterrestrial Starseeds Among Us
A benevolent extraterrestrial civilization is essentially peaceful and whose intentions for communicating with us are positive.
We live in exciting times, where it seems that we are on the cusp of contact with benevolent beings from other worlds. There is more disclosure happening every day, and many credible people are coming forward with what they know.
There is no doubt that extraterrestrials exist. If you try to get in touch with them using the traditional aerospace technology found at NASA, you are unlikely to get an answer. And if you are lucky enough to get through, it is because they want you to be able to do that.
Many people have had encounters with ETs and trying to find ways to communicate with those beings.
We might best prepare for any ETs we might encounter if we create an open-minded and benevolent attitude towards them. They may be like us or like nothing we can imagine, and that’s the mystery and excitement of it all.

As we develop and expand our own consciousness and open ourselves up to more and more of the energy and information that surrounds us, we become more sensitive and aware. And when our consciousness is raised, so are our vibrational energies.
Our worry, stress, anger, frustration, sadness, etc., are all manifestations of low vibrational energies. We are bombarded with low-vibrational energies every day from the news media, the Internet, etc., so it’s important for us to raise our vibrational frequencies by clearing out all that is negative. By doing this, we then open up the opportunity for higher vibrational beings to interact with us in ways that may not have been possible before.
The easiest way to be part of the solution is to love, teach and give a positive contribution so we can easily change the dark-to-light ratio. If we can do that, then we’ll connect with benevolent aliens who will help us.
And that is the greatest obstacle for humanity. People do not like to work on themselves so they could elevate themselves into a higher place of being. It’s a counter productive state of being because the only thing that stops you from living your dreams is you.
The greatest challenge in this transition to higher consciousness is to overcome the ego and look at one’s own shadows. How could we as a race eradicate the shadows of the world we’re living in if we can’t even work through our own shadows?
It is the unwillingness of humanity to step out of their comfort zone and do the necessary self-work that made it crucial for Starseeds to incarnate on this planet in the masses.
There’s a loving extraterrestrial community trying to help us save lives and change this world for the better! They do not force themselves on humans but rather walk alongside us as friends, as caregivers, as teachers, as a family, as guides, as travelers, as human beings as Starseeds.
They live among us, right here on planet Earth, but they live in another dimension of reality. And they are trying to help us ascend to their level of consciousness so that we can be at peace with ourselves and our world.
But they are not here to harm us. They are not here to attack us. They are not here to judge us (and if they do, it is for our own good). These beings are here with the divine purpose of helping us understand who we truly are. What is our purpose? What is it that we can offer this world?
There is much fear, confusion, and resistance in the world regarding these beings. Whether you feel them, see them, or know them in your intuition, they are here for us in one form or another. If you are open to them, their assistance is invaluable in helping us on our spiritual paths.
Stress, fear, and panic are the worst enemies of subtle intuition, wisdom, and faith. The best way to connect meaningfully with the universe and its many inhabitants, and to be at peace within ourselves, is through deep prayer and meditation.
That is the key. Prayer and meditation connect us with benevolent ETs or angels, with the divine, and with our own deepest selves and sets us free.
Prayer is not just a tool, an exercise to begin and end your day. A prayer is an act of love. It is letting the light within you shine into the world and allowing the love that is inside you to radiate back. The angels who come into our lives help us heal our conscious and unconscious wounds, overcome our fears and obstacles, and, most important, connect with the divine.
The benevolent ETs care about us. Like us. They care what happens to us. They want us to be happy. One of the ways they can help us is by helping us connect with them. Prayer allows us to do this. Prayer connects us with them.

Many people have had an encounter of some kind. They might have had frightening visions, or they might have had a vision of angels or aliens. Often, they report feeling touched by something that transcends them.
One reason people report this reaction is that it often comes as a shock. People in our culture are taught to fear “the other,” and angels and aliens are “the other.” Many think of angels as aloof and unreachable. They think of aliens as scary creatures that want to use us and hurt us.
Do not fear them. Do not give in to the ego that wants to keep your knowledge of them away from you. The ego thrives on fear and hatred, but benevolent ETs are love. When they first come to us, they can seem scary because they seem foreign to us but do not be afraid of them.
Angels and ‘aliens’ are not aliens. They were born with us and want us to know that they are here to help us. And we are not alone. To connect with them, we need to accept that they are here to help us. We need to trust ourselves.
Another option is to visualize ourselves interacting with them. To visualize connecting with them, close your eyes and imagine that you are floating upwards, out of your body and into a space where there is no time, where you can connect with anything. You can visualize angels and aliens, or your own spirit, or your spirit connecting with your guides. You don’t have to believe anything. You don’t have to believe you are immortal or that you are connected to something. It is enough that you are connecting in your heart.
Now ask yourself, what do you want to connect with? When you connect with something, one of two things can happen. First, you can feel some kind of energy or warmth or light. Second, you can ask for some kind of help or guidance.
The more we call benevolent ETs, the more we open the “channel” to connect with them. This visualizing and focusing on connecting with them is ultimately what allows us to make miracles happen in our everyday lives.
The angels and benevolent ETs who surround us are around us all the time. But we don’t notice them. We notice our own thoughts, our own desires, our own fears.
They know us better than we know ourselves. Feeling connected to them, we open our hearts. As our hearts open, our fears and attachments fall away. As our hearts open, we become more and more able to hear them. As our hearts open, we become more able to know ourselves.

The benevolent ETs sometimes appear as shimmering, flaming, winged figures, with halos of light surrounding their heads, and other times as unhurried, unobtrusive people who are more at home in the landscape than in the sky.
Sometimes people report a sensation of awe, the presence of something sacred, or the feeling of being loved, and at other times they simply report having felt at peace. Sometimes what they bring is a sense of direction, sometimes reassurance, and sometimes help.
People touched by ETs are given a vision, or an idea, or some kind of guidance. This guidance may be a matter of finding a clue to a future problem that had previously been hidden or of discovering the truth about the world. Sometimes they appear to give advice, and sometimes they transmit a blessing. Invariably, people touched by ETs are expected to find the courage to act on their new understanding.
At first, it seems impossible to connect with benevolent extraterrestrials. You imagine them like Santa Claus: you wait all year for Christmas Day, and then, after waiting all your life, Christmas Day never comes.
But actually, benevolent extraterrestrials are among us all the time. They live in our genes, our families, our friends, and our schoolmates. They are in our churches, our synagogues, our temples, and our mosques. They are our teachers, our doctors, our lawyers, and ourselves.
They walk among us, live among us. You can’t tell them apart from your neighbors if you tried. They live in our cities, swim in our pools, eat in our restaurants and hang out in our parks, malls, etc.
They grow up like another kid in the neighborhood right next door to you. They go to your schools and play on your soccer teams. Nobody notices them because we run in different circles and we walk around in our own little worlds, isolated from each other and only communicating in the limited way we understand each other.
Their ongoing agenda, like most humans, is to help and peacefully coexist with mankind.
They are here for us because they love us, even though we do not always share their values and ethics because of the way we have evolved on this planet. They will not impose on us anything we did not approve of.
They are vast, omnipotent, omnipresent, and omniscient. They know everything. They judge nothing. They don’t need our help.
The benevolent ETs are transcendent. They are beyond us. They inhabit a realm that is beyond our imagination. Our ability to imagine them is limited by our imagination, and they inhabit a realm that transcends imagination.
To connect with them is to connect with ourselves. We connect with them to connect with ourselves.
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation