Südamesalu konteinerstuudio ja Südamekeelte vertikaalne avamine koos robotitega
Eesti Süda esitleb:
Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets
Vertical Media ja Miil OÜ
Kati ja Richard Murutar
Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander
Purilennukid ja langevarjud
Kogukond ja keelekümblejad
Tesla ja SpaceX

Südamesalu vabaõhukatedraali ümber alustavad tööd aktiivse keeleõppe, maali-laulu-tantsu-loodusravi laagrid, mis tõstavad taas kogukonna ja kaunite hingede teenistusse ka Altweski loovstuudio saalid. Me hingame ja tantsime, palvetame ja laulame ilusas-elusas emakeeles ning tõstame üksteist kasvõi kingapaelu-pidi uutesse kõrgustesse
Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Olgu sul oma konteiner aiamaja või riistakuurina juba olemas – või alles kavatsed selle Miilist soetada – et naabrist parem olla 😀 – kunsti saab spreiprinter-robotite Leonardo ja Albertiga alati seinale ronida.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule. Laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Juunikuust on sündmustesarja Eesti Süda laagrid-retriidid-koolitused-sooritused igal nädalal teie teenistuses.
Südamekeeled, Lion Heart, Serdetcnyi Tvorets, Südamekodu, Hipster Heart, Sufi Süda, Brave Heart ja Heart Container tõstavad fööniksina nii Sinu kui minu.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!

Südamekeeled – Serdetchnye Struny/Serdetchnye Yazyki – Heart-strings/Heart-languages
Elusa ja ilusa keeleõppe laagrid
Eesti süda kutsub – Südamesalu ja Serdetchnyi Tvorets teie teenistuses

Unistame ja naerame emakeeles. Et mõtteid ja tundeid teistes keeltes hingajatega jagada, oleme kokku leppinud Eestimaal eesti keeles suhestuda ja suhelda.
Riigikeele lihtsamaks ja ladusamaks omandamiseks kutsume läbi suve Raplamaal Vigala jõe ja Kuusiku paisjärve ääres asuva Südamesalu ning Altveski iidse vesiveski looduslikku ja loomulikku keelekümbluslaagrisse.
Esmalt kümblema – edasi juba julgelt ujuma – on oodatud nii pere- kui sõprus- ja meeskonnad. Sündmustesarja EESTI SÜDA laagriteseeria Südamekeeled võtmeisik on kirjanik-õpetaja Kati Murutar.

Pakume viiepäevaseid eesti keeles puhkamise ja mängimise laagreid, kus:
elame Vigala jõe ääres telkides, tuulte ja vihmade puhul Kaldakojas ja Altweskis
maalime ja mõtiskleme
tantsime ümber tule
laulame koos hobustega
kirjutame end puhtaks
külastame Rapla tähtpaiku
teeme ringi Kuusiku mõisas
külastame põllumajanduse katseaeda
Lisaks Murutarile on elusa ja ilusa aktiivkeele õpetamisel teie teenistuses
Margarita Polokainen – zumba ja sufi
Kristiina Liukanen – popptants
Marje ja Kadi Berlokko – maalimine, kunstiteraapia ja reiki
Südamesalu ristiisa šamaan Evald Kotkasulg
muusikud Karolin ja Raigo Saariste – kes on režissöör ja fotograaf
Kuusiku tall – Stella Kuusemets ja Eero Esnar
Rapla ratsakool – Jekaterina ja Sven Soiver
Kuusiku lennuväljal tegutsev purilennunduse klubi ja Kaider Zopp
Antti Kopliste ja langevarjuhüpped
Alexis Varnum – valguse veedatar
Stella Shakti – praktiline müstik-reikimeister
Kai Tamm – Avesta ja numeroloogia kuninganna
Jaana Raja ja sotsiaalne tugi naistele ja lastele
Soovijatele teeme silma- ja ilmaringi veelgi suuremaks
Kuusemäe ponid-hobud-kitsed-notsud – ja piknik koos nendega
Puraviku sepikoda
Piia Kõverik ja Rapla Elujõukeskus – taimetarkus ja pilates
Alar Tool ja Parvematkad – kanuud ja ujuvsaunad
Kabala villaveski ja Papli talu
Atla mõisakeraamika ja Rapla savikoda
Meeli Lass – häälejooga ja massaažid
Tiiu Soomer – inglise keel, vabastav tants ja massaaž
Tatjana Mette – inglise keel
Maria Zinovjeva – loovteraapia

Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule, laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!

Palun broneeri oma pere-sõprus-meeskonnale sobivaim nädal.
hobulausujad@gmail.com
Lisa juurde, milliseid täiendavaid juhendajaid ja ekskursioone põhipaketile juurde soovid.
Nii saame ülevaate, millistel nädalatel kui palju ja missuguste huvidega osalejaid tuleb.

30. mai – 3. juuni
6.-10. juuni
13.-17. juuni
20.-24. juuni – paketis küla jaanipidu
27. juuni – 1. juuli
4.-8. juuli
11.-15. juuli
18.-22. juuli
25.-29. juuli
1. – 5. august
8.-12. august – paketis hipikuningas Fantuzzi kontsert 11. augusti õhtul
16.-20. august – paketis Eesti taasiseseisvumise aastapäeva jumalateenistus Rapla kahetornilises Maarja-Magdaleena kirikus
22.-26. august
Soovi ja soojuse jätkudes koguneme keelekümblustele ka septembris-oktoobris reede õhtust pühapäeva lõunani.

Põhipaketi hind ema ja laps – 300 eurot
Iga lisanduv pereliige – 50 eurot
Täiendavate õpetajate-piknikupaikade-ekskursioonide hind kokkuleppel.
Lisandub Marju kohviku cateringi toitude hind.
Korraldaja: MTÜ Aabrami hobulausujad
Laagrite vedaja-pidaja – kogenud ja eriline õpetaja, teenekas kirjanik Kati Murutar
5107709

Hipikuningas Fantuzzi tuleb taas!
Südamesalu ettevõtmiste sarja Eesti Süda kontsert Altweski saekaatris

11. augustil kell 19 annab vaba hipi süda Fantuzzi – FREE HIPSTER KING – Euroopa tuuri viimase kontserdi Vigala jõe ääres Kuusiku paisjärve veerel.
Puertorico-juurne ameerika lastetoaga imeline inimene on kolmas kord Murutari poolt rahvaga jagada. Kumma külast Altweskile, sealt Kirna ja Graniitvillasse viidud võrratu sõber on tagasi Südamesalus.
Et olla ilmastikukindlad, kasutame Altweski black-boxi, millel on 400aastane kogemus inimeste kaitsmisel äikese ja päikese eest.
Pakume chaid ning hobuste lähedust.
Wondervalley on pühapaik.
Südamesalu on katedraal.

Kontserdi annetuslik tulu läheb pühakoja ehituseks.
Fantuzzi saatjad on Tom Valsberg ja Ian Mikael Kirss.
Ja SINA.
Sina laulad ja tantsid ning tunned iga hingetõmbega palvetades: KÕIK ON VÕIMALIK.

Teeme ära! – 6. mail 2023
Südamesalu tõstab Altweski tiivad.
Selle kevade kogukondlikud puhastustalgud loovad taas tingimused looduslikuks loovuseks nii Südamesalus kui Altweski vesiveskis. Tekitame puhtuse ja korra ettevõtmiste sarjale Eesti Süda.
Kati Murutari sõpruskond ja stuudio MINA OLEN korrastas aastal 2017 400aastase vesiveski kultuurikeskuseks, kus toimusid pandeemiani etendused, kontserdid, koolitused, noorte-tervise-maalilaagrid.
Südamesalu, mille ristiisa on Evald Kotkasulg, rajas seejärel konteinerstuudio ning korrastas Vigala jõe kalda.
Nüüd tõstab Südamesalu taas ka Altweski Fööniksina tuhast.
Talgute käigus eraldame hobusekopli paisjärve-poolse nurga, et ehitada sinna uue ajastu pühakoda.
Kuusering Südamesalu on Jakobi palverännu-teekonna keskpunkt ning peapiiskop Urmas Viilma poolt ausse tõstetud vabaõhukatedraali juurde rajame kiriku, mille rahu valvavad hobused.
Puhastame imelise aasa Natura-nurga sinna olnud aegadest jäänud vanarauakuhjast.
Korrastame Altweski sissesõidu-allee ja puhastame kolm saali kolme jõude-seisnud-aasta kihtidest.
Seame Südamesalu ja Altweski valmis eesti keele, maali-tantsu-laulu-kirjutamise ja retriidi laagriteks.
Tiibade taastõstmise eesmärk on muuhulgas koos sõjapõgenikega ja nende heaks leevendada sõjatraumasid ning õpetada muukeelsed pered eesti keeles unistama ja naerma.
Loome tingimused tunnetada looduses Vigala jõe kaldal, Kuusiku paisjärve ääres, aga ka vana hea Altweski ruumides ennast ja Eestimaad. Nii saab sel suvel hipikuningas Fantuzzi jälle siin kontserdi anda.
Jumalaga, relvad!
Ja päike tõuseb!
/Ernest Hemingway/
https://talgud.teemeara.ee/events/sudamesalu-tostab-altweski-tiivad
Kaasa töökindad!
Osalejatele talgusupp, liikumine värskes õhus eriti heas seltskonnas – ja osalus suveüritustel nt tasuta!

Eestlased ja venelased – meie ja nemad?
Segaverelised uue Eesti inimesed, rahunege!
Ivo Känd
Eestlased ja venelased, velled, kas me oleme omavahel tülis?
Kui üks tuleb teise juurde ja ütleb: „Lepime ära – joome koos pudeli viina ning „rebjata, davaitje žitj družno“! – siis see tähendab, et on tüli. Kui on vaja leppida, tekib intellektuaalne uitmõte: pole meile vaja veel mingit pseudo-paralleel-demokraatiat. Olemasoleva olematusegagi on tegemist niigi.
Ühtlasi pole pea ainsatki puhastverd eestlast ega venelast – oleme kokku segatud saksa-taani-rootsi-mongoli-slaavi pluss uuemal ajal ka värvilisematest veredest. Segaverelistel on aeg õppida ühte hoidma.
Meie ja nemad
Keerulisi probleeme ei saa lahendada kampaania ega mõttetalgute korras. Seda enam, et mitte-eestlased ei tea talgute olemust ega tähendustki. Samal ajal, kui meie rahvale on omane suurteks töödeks kogukond kokku tuua ning ühiselt hooneid ja puhtust luua, metsa ja maad korrastada, aidatakse mujal üksteist nii palju kui vajalik, ent nii vähe kui võimalik.
Kui Tuuli Roosma ja Arbo Tammiksaar oma mujal elatud ja jäädvustatud aastate sarja Siberis vissarionlaste juures alustasid, anti neile küll majakene ja maalapp, ent maja kodustama, maad harima ja kristliku küla ühislaudas lehma lüpsma neid ei õpetatud. Samuti ei abistatud talgute korras järje peale ei Siberisse küüditatuid ega paadipõgenikke. Ellu jääda aidati – eluga mujal edasi või Eestisse tagasi tuli ise pääseda.
Osa venekeelsest elanikkonnast on solvunud. Me ei tohi enam vastandada „meie ja nemad – eestlased ja venelased“. Küll aga saame käsitleda ja aidata inimesi, kellel on oma identiteedi tuvastamisega raskusi. Need inimesed on oma identiteedist ja kodustest juurtest ilma jäänud nõukogude okupatsioonivõimu inimvaenuliku rahvustega manipuleerimise tõttu.
Need rahvad ise ei tunne end venelastena, vaid vene keelt kõnelevate segaverelistena. See on piisav tõestus sellest, et küsimus tuleb päevakorras hoida ja lausa nõuda, et riik selle lahendaks ilma surve, sunni ja solvanguteta. Nagunii ei tea meie poolteisest miljonist kodanikust või külalisest ülisuur osa, milline on tegelik Eesti ja kumb on nende kodumaa. Ollakse segaduses ega tunta siinse põlisrahva väärtusi. Rändrotte – on selline väljend kunagise bändi In Spe laulust Alo Mattiiseni ja Olavi Kõrre koostöö aegadest – ei kodustata kampaania korras ühekordse ja paratamatult vägivaldse sunniga.
Isamaatu rahvamassi ränne on pärit Tšingis Khaani aegadest. Mongoli-tatari vägevad geenid voolasid üle russide, segasid vered ja lõpeks tapsid tsaaripere. Tekkis arvutu hulk jõulisi mitte-päris-venelasi, keda on olnud lihtne tõsta sinna, kuhu parasjagu vaja. Kirde-Eestisse kaevandama või Kiievit-Odessat pihustama, vahet pole. Peaasi, et on korter, naine, autopann ja pudel ning elu on lill.
Teenekas maavanem-koolijuht Tõnis Blank meenutab, et näitlejatar Aino Talvi nimetas sedalaadi ringimullitavat massi supivahuks. Samas on nende inimeste seas, kes on tulnud Kasahstanist ja Tatarstanist teadlikumaid patrioote kui eestlased ise ongi. Sillamäe Ksenija oma hariduspürgimuste ja sotsiaaltööga ning Lääne-Virumaa Nadežda oma aatelisusega teeb võluva aktsendiga eesti keeles oma sihtgrupiga ära kordades tegelikuma töö kui mõni minister või kaval küünetehnik.
Nomaadide integreerimine on pikaajaline demokraatia kool ja kultuurijuurimise protsess, mitte „Teeme ära!“ talgud, mil üks kord aastas teeservad-kiigeplatsid korrastatakse. Kuna meie talgutest on välja kasvanud globaalne planeedikoristuse aktsioon, võib loota ka Maarjamaalt algavale rahvaste lepitamise võimekusele.
Maarahva umbusk põhineb sajanditepikkusel kurjal kogemusel. Ei taha me venelasi sunniviisiliselt assimileerida – küll aga nõuame, et nad on meie rahvale ja riigile lojaalsed. Ühest küljest ei tea kirju kaader tegelikust demokraatiast midagi. Teisalt mängib rolli suurrahva põhjendamatu üleolekutunne väikerahvast, härrasrahva troonilt tõukamise meelekibedus ja pahameel.
Harimatu tegelane, kes pole Kiviõlis sündinuna ei Tartus käinud ega Pärnut näinud, meenutab demokraatia teesklemise puhul Friedebert Tuglase novelli „Popi ja Huhuu“ võimu haaranud, peremeheks kostümeerunud ja anarhia käigus maailmalõpu põhjustanud tegelast.
„Mõisad põlevad, saksad surevad…“ – oleme ise olnud samasugused vandaalid-anarhistid, kes on hävitanud baltisaksa parunite rajatud mõisad-kirikud-koolid. Misjärel oleme varemeteks kukutanud ka nõukogude okupatsiooni ajal tänu suurepärastele diplomaatidele – Kraft, Väljas, Toome jt – Moskva rahadega Eestisse rajatud tööstuse ja põllumajanduse. Vaid sanatooriumid-spaad-hotellid on alles.
Meid-segaverelisi varemete tekitajaid lepitaks ühine ajalookäsitlus. Aitab pidevast ajaloo ümber kirjutamisest alates Põhjasõjast, mil rootsi ja vene väed edasi-tagasi üle Eestimaa tallasid ja lisaks maarahva meeste mahatapmisele siia katku tõid. Nii, nagu hävitati karjala-ingeri-siberi rahvad, veeretatakse nüüd Pätsu pead ühtpidi ja kangutatakse Smuuli bareljeefi teistpidi. Vaadake „Siin me oleme!“ filmi uut ja vana versiooni, naerge „Polkovniku lese“ igihalja sõnumi üle ja tulge ometi mõistusele!
Piisab sellest, et võimuhaige marionett-miilits Putini välispoliitiline imperialistlik doktriin kohtleb meid ja muid NSVL „vabariike“ nagu üle käte läinud jõmpsikaid. Venekeelses rahvaste mikstuuris leidub siiski suure südamega intelligentne slaavi geen ka, sellega annab suhestuda.
Kui me järsu eile-oli-vaja stiilis riigikeelsele haridusele üle minemisega vaid suhteid jälle üle kuudi ei keeraks. Eesti- ja venekeelsed noored – nagu ka ukraina sõjapõgenike lapsed – suhtlevad omavahel nagunii inglise keeles. Ärgem jätkem jäiga laamendamisega tarku ja andekaid noori ilma hariduseta – sedasi kasvatame peale terve uue Huhuude põlvkonna.
Ei tunne enam meie oma kultuuri eestikeelsed noored ega hakka peksu-poliitika meetodil sellest midagi teadma ka need venekeelsed uue ajastu inimesed, kes meie puid ja maid veel ei tunne.
Ajalugu ei ole ainult mäletamise, vaid ka unustamise tulemus. Ta ei juhtu ise, teda tuleb luua, esile tuua, jäädvustada ja kujundada. Kuna kohe on 9. mai, mäletame värske vastikusega pronkssõduri monumenti kui Eesti vastu suunatud psühholoogilise mõjutusoperatsiooni keskpunkti, mille juurde tulid punaseid nelke tooma spetsiaalselt siia saadetud noored mehed. Kulla- ja viinapoodide vitriinid kildudeks – „vsjoo naaše!“ – säh teile Aljoša. Ka Narva tanki kasutatakse vastasseisu ankurdamise vahendina.
Meie riigil peab olema veenvalt rahustav kommunikatsiooni-strateegia, mis suunab rahva tähistama samal, nigulapäeval peetavat Euroopa päeva – kõlagu Beethoveni „Ood rõõmule“! Võidusammas tähistagu kooskondlikku ühiselu ja Aljoša kaitsku kalmistuvaikuses kõigis sõdades kõigil pooltel ohverdatud ilusate inimeste hauarahu.
Elitaarsed eestlased
Kui eestlasi kritiseerib mistahes põhjusel keegi vene nimega kaasmaalane, tõttame kohe ennast kaitsma: kui sisserändaja sigidikule miski ei meeldi, siis… Meie siis omakorda enam Tsoi ja Võssotski, Pugatšova ja suures osas venekeelse Paulsi muusikat ei kuula voh!
Hea tuttav Pavel küsis hiljuti: „Kas eestlaste kogukond on mingi elitaarne klubi, kuhu mitte-eestlastel asja pole?“
Lasnamäe Leenale ja Narva Koljale on vaja hinge pugeda – mis ei tähenda, et neile tuleks p…sse pugeda ja lipitseda! – neid tuleb kohelda ausa ja avala respektiga. Nendega tuleb mängida lahtiste kaartidega nii, et Sergei Metlevi, Igor Taro ja Kalev Stoicescu toodetav jõuaks nendeni ja oleks kremli-kontrollitud vene kanalite arvestatav konkurent ja alternatiiv. Domeenid lõpuga .ru võivad ju olla keelatud – iga koolilapski oskab ennast ikka häkkida, kuhu tahab. Nõnda magavadki paljudes muukeelsetes peredes täna ühe teki all eestimeelne naine ja rašistist mees.
Kumbki neist ei viitsi lugeda kallutatud-kinnimakstud meediat, milles tegelikku sõnavabadust mitte kumbaski keeles ei ole. Mis lõimumisest me räägime, kui mujalttulnu pole väärt arvamust avaldama ega kuuldav olema? Lugedes venekeelseid netikommentaare ei leia me ka sealt mitte ülemaailmse rahuriigi ja üksteisemõistmise poole liikumist – pigem trotsi ja viha.
Seni pole Eesti iik siinsele venelasele pakkunud adekvaatset meediat, kus toimuks ühiskondlik keskustelu. Siinolemise süütundest vaevatud Lasnamäe Leena ja Kohtla-Järve Valja räägivad omavahel ilmast, tööst ja vene köögist ning on kalaleti ees eestlastega kohtudes üksmeelel, et me peaksime suutma oma palga eest osta forelli, mitte kassiga koos räime krõbistama. Sellest kirjutamise ja kõnelemise kohta on Leenal-Valjal vähe. Nad on lihtsad head inimesed, kes tahavad kõigest oma peret toita ja õnnelikud olla. Kusjuures nad-segaverelised ei tea, milles nad eestlaste-segavereliste silmis süüdi on.
Venekeelne patrioot
Meil on Eestis sündinud venekeelsed, kes riigikeelt ei mõika. On siia saabunud, kes omandavad kohaliku keele poole aastaga. Paugust riigikeelsele kooliharidusele üleminek sunnib vene õpetajad vene õpilastele kõiki õppeaineid eesti keeles õpetama ning poes pursivad venepõhised müüjad-ostjad omavahel „kuratõde“ kehtestatud kohustuslikku kohalikku.
Kes oleks ideaalne slaavlane? Kas Narvas elav integreerunud Vova, kes räägib kenasti eesti keelt, kuid kiidab Venemaa püüdlusi – või Annelinna Anna, kes eesti keelt ei räägi, kuid on tubli teenistuja ning Eestimaa patrioot? Põhimõtteliselt huvitab mõlemat, et inimväärne töö tooks leiva lauale. Mõlemad on seda meelt, et eesti keelt tuleb hakata õpetama lasteaias, alg- ja hiljemalt põhikoolis. Gümnaasiumis korraga kallale tulev riigikeel on hirmutav ja haridusest ilma jättev.
Kes saab, palkab eraõpetaja – kes leiab koha, viib lapsed keelekümbluse laagrisse, millesugused toimuvad sel suvel nt Raplamaal kirjanik-õpetaja Kati Murutari kodus Südamesalus, kus lauldakse-tantsitakse-maalitakse eesti keeles – igal nädalal.
Eestlastest teravamaltki tunnetavad siinsed slaavlased – pidetud ja teretulematud – Ukraina sõjapõgenike maalelubamist ja poputamist. Kusjuures ühe väikelinna postkontoris tõdes pagulastest vanapaar, et nõukogude tööstuskultuuritus oli Donbassi sedavõrd saastanud ja laastanud, et elamiskõlbmatust keskkonnast sõja jalust põgenemine oli paradoksaalne kergendus.
Kuidas aga motiveerida mõlemat poolt lõimuma, kui lisandunud kolmas, Ukrainast põgenenud osapool kätkeb lisaks naistele-lastele ka surmakartlikke täismehi ning ennast ukrainlasteks ostnud kremloide?
Ühtlasi ei vii ükski Hariduskopter ega muu programm Ida-Virumaale elama nt 100 puuduvat kooliõpetajat, kellele lubatakse topeltpalka ja tasuta kodu päriseks. Eestlased ei taha Kirde-Eestisse. Ega nad kõik ka Tallinnas vm suuremas linnas tahaks elada, ent koolide sulgudes on lihtsam laste hariduse ja harrastuste nimel minna – töökohti ju külades nagunii pole. Moodulmajakesed, millest piisaks ökonoomseks külakooliks, nööbitakse hoopis suurlinna kombinaatkoolide külge. Kasvatame rõõmsate ja roosapõsiste noorte asemel katkise põlvkonna, kes räägib omavahelgi inglise keeles ega tunne varsti vähimatki huvi, mis on kodaniku tunnusena olulisem – keeleoskus või eestimeelsus. Mitmed mõtlevad noored, kelle pilk mõnel hetkel siiski telefonist ka välja tõuseb, kehitavad muide õlgu: kui Kanada on kahe riigikeelega, mis siis sellest, et eesti on kolmekeelne kääbik. Jõulise vene ja veel jõulisema inglise keele kõrval on maakeel nagu väike nunnu suveniir.
Küpsemas eas põlvkondade ühtehoidmiseks on tähtis toetada venekeelset eestimeelsust ning pöörata tähelepanu nii keelekeskkonna kujundamisele kui toetada Murutari-suguseid piirkondlikke entusiaste. Ida-Virumaa taaseestistamine on utoopia, emotsionaalne tõrge vene keele vastu läheb sõja lõppedes siiski ilmselt üle. Küll aga pöördub töökaotuse tõttu hätta jäänud venekeelsete inimeste vimm kindlalt ja kiiresti riigi vastu – seda enam, et eestlased ise pole samuti rahul uue Riigikogu ja valitsusega, keda valides nad tagamaid ja taustfakte ei teadnud.
Etteheited muulastele on siinkohal sama arulagedad kui võõralt inimeselt küsimine: miks sa mind ei armasta? Vägisi armsaks ei saa – eriti kui Narvast kaugemat Eestit ega rahvast ei tunne. Slaavlane armastab ja vihkab hoopis ägedamalt kui ugri udupea. Tšingis Khaani lapsed elavad kõike väljapoole, neis on meile tundmatut kirge ning nad näitavad oma tahet ja temperamenti massiivselt ja reeglipäraselt. Teisiti poleks nad läbi taiga ja tundrate meie maale ju jõudnudki.
Tõenäoliselt on sõjajärgne Russia võrreldamatult väiksem ja nõrgem kui -eelne. Meil siin tuleb mõlema osapoole õeluse tiibu kärpida siiski. Meie-ja-nemad ajad on möödas. Eestlaste ja venelaste rahumeelne edenemine on oluline ka sellepärast, et vastasel korral hääbub Eesti riik vaikselt, aga kindlalt. Noored eestlased lähevad isamaalt minema ja nende asemel asustavad nii linnad kui külad… mõned teised inimesed. Olgem üksteise jaoks, mitte kiuste – moodustagem MEIE.

Keeled ja geelid
Iga eesti keele õppija missioon on meie suure väikese keele alalhoidmine. Olenemata sellest, mis alal tegutseme, on meie ülesandel ühine joon: hoida alal keerulise keele rikkus. Kuivõrd nii vene, saksa kui inglise keel rikkus seda algupära, siis tuleb meile kõigile pikka iga soovida, et soovimatu revolutsiooni tagajärjed ei jätaks tulemusi soovida. Hirmus on elada hirmus ning tunda end otsekui puudega.
Emakeel annab tiivad diivadele, väestab nii selle, kes jõusaalis poksib kui tolle, kes puhastab hobuste boksid. Ükskõik, kas troonid bossi positsioonil või lennutad geoloogia või fotograafia asjus drooni – ikkagi püsib eesti keel troonil. Eestlane mõtleb emakeeles ning tekki peale tõmmates teab, et ka unenäod mitte milleski muus kui eesti keel ei teki. See ehe on ehe. Siiajäänus kätkeb kestmise võti, mitte jäänus.
Iga ioon meie küünte geelis räägib selles keeles. Pisimgi joon sinu näos on modelleeritud maakeelt kõnelema. Selles ajalikus elus saab selgeks nii keele kui geeli ajalikkus ja vajalikkus ning sulle vajaliku sõnavara omandamiseks pole kunagi vara ega hilja. Tajume, miks ja kuidas algallikas ei ole halg hallikas.
Olgu sinu lemmikuks kaslane või puudel, kaheteistkümnel kevadel jõuavad lehed tärgata puudel enne, kui su haridus justkui valmis saab. Harituse täienemine kestab terve elu. Ole sa terve või tõbine, kel huvi on targaks saada, õpib iga kell. Isegi täi sind rünnata ei täi, kui oled täiuslikult tarkut täis. Kevadine tall võib tallis küsida: „Millal inimlapse õpe lõpeb? Kas jõuluks diplom käes on tal?“
Niimitu korda kui katus lumega kattus. Kel aru, saab aru: me õpime iga kell, kuni peetakse matus ning kirst mulla alla mattus. Kui pudel pole su elumudel, aina tõused, sest iga periood on taas renessanss. Loius loomas peitus enamat kui lojus – temagi mängib peitust, olles õnne loomas. Isegi varss teab, et meil kõigil on eluvaim sees, kui iga soon ja vars pakatab kevadisest mahlast.
„Sull-sull, hing sees sul!“ rõõmustab tulvavee mull.
Mul on eriti sel kevadel teadlik ja teadvustatud rõõm olla eestikeelne sell. Tol ajal, kui maailm sõdib, pole enesestmõistetav mitte miski mitte üks toll. On nii häid kui paremaid lõppe, millega inimsuse kriis lõpeb.
Peamine on ennast mitte odavalt müüa. Sa pole sašlõkimüüja ega võõramaa jalakäija, vaid see, kel on läbida tõuse ja mõõnu. Vaid siinne eluolu pakkus rõõmu igas pakus ja pakis. Nii mõnigi jätis pettis ja petliku mulje jättis, kuni langesid maskid ja petis kõnges ja otsa sai kümblus petis.
Olgu lõppenud ajad, mil maa oli söötis ja leinas ema söötis last teise eestlasega ning leinas katkus ja sõdades kaotatud omakseid. Juukseid katkus, ent ellu jäi, hoides end.
Vaatavad tänagi saed, kuidas enda alt nürilt oksa saed.
Saadan tulle need ajad mil saatan kahjurõõmsalt nägi, kuis langes me sõjavägi ja otsa sai vägi. Tulle need ajad, mil vesi kandis verd rohkem kui iseend! Nopime välja ühisest väljast endale parima, liigse viskame välja. Hoolega valime liitusid, millega endised generatsioonid liitusid. Küllalt voolanud veriseid vesi, aitab küll!
Meri on meeles, Rüütlit austame, Ilvest teame. Karis on seni saanud mööda igast karist. Pätsi peatus hiljuti peatus seal, kus on rahvusooperi Estonia tagune trammipeatus.
Kes on aus, püsib igaveses aus. Jää alatiseks ei jää. Edasi läheb kindlalt ja kindlasti paremaks. Oota ära. Ära mine ära!

Võiksime harjutada endale tava, et kui keegi tahab suurendada riigi püsikulusid, siis ta ka näitab, millise maksutõusu või avaliku hüve kärpimise arvelt seda teha saab, ütles president Alar Karis Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval Estonia teatri- ja kontserdimajas peetud kõnes.
Tere, armas Eesti rahvas. Esmalt muidugi – palju õnne! Palju õnne Eesti Vabariigi sünnipäeval! See on ju põhjus, mida me tähistame siin Estonias ning mõõtmatult rohkem inimesi oma kodudes Eestis ja kaugemalgi.
Palusin jaanuaris õpilastel kirjutada teemal “Miks on Eestit maailmale vaja?”. See on küsimus, mille üle ka täiskasvanud võiksid mõelda. Tallinna Polütehnikumi õpetaja Merje Meerits saatis mulle oma õpilaste kirjatööd ja lisas kaaskirja. Loen sealt katke: “…kuna iga inimene on maailm, siis minul on küll Eestit vaja, et rääkida häbenemata ja kartmata eesti keelt, süüa musta leiba ning elada vabana oma põlismaal.”
Jah, iga inimene on maailm. Need maailmad loovad meie ühise maailma, kus me oleme kõik koos. Nagu ühes laevas. Aga mitte paigal. Sest paigale jääjad jätavad end tagumisteks.
Meil oli kiire, kui läksime Euroopa Liitu ja NATO-sse. Seejärel näis, et on aega hinge tõmmata. Enam mitte. Tõtlik aeg on tagasi.
Julgeolek. Inimeste toimetulek. Demokraatliku alusmüüri hoidmine. Haridus. Tervis. Keskkond. Innovatiivsus ja majanduskasv. Riigi ja kodanike suhted. Kestmine riigi ja rahvana. Need on proovikivid, millega kiire hakkama saamine määrab Eesti tuleviku.
Sellepärast, kui tahame end tõelikult aidata, nagu Tammsaare kirjutas, peame kasvatama sisemist veendumust, et meie ainuke õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis.
Aga inimesed pole liivaterad ja Eesti pole hajuv suits. Meil tuleb olla sitke ja nõtke, leidlik ja uljas. Tuleb olla endiselt kõike seda, mis aitas kaasa, et Eesti tõusis taas läänemaailma lahutamatuks osaks.
Ainult et Euroopaga ei ühenda meid ei nüüdisaegne maantee ega kiire raudtee. Lennuliinid jätan praegu kõrvale. Ja kui me Nipernaadidena istume ja vaatame, kuidas päike loojub, siis päike loojub ning meie maanteid ja raudteid ei ehita. Kiired ühendused, kõikvõimalikud ühendused põhja, läände, lõunasse ja Eesti sees – maanteest elektriliinide ja internetini – peaksid olema osa meie strateegilisest soovist vältida ääremaastumist vaba maailma lõpus.
*
Luhamaal, Koidulas ja Narvas saab täiel rinnal öelda: vabadus algab siit. Sest teisel pool piirijoont laiutab kurjus. Eestis tekitab see ebakindlust ja muret.
Kui kinnitan, et Eesti sõjaline julgeolek on hoitud ja kaitstud, tundub selline kategoorilisus alguses tegelikkust ilustav. Elame ju geopoliitiliselt hapras paigas, impeeriumigeeniga Venemaa kõrval. Selle Venemaa, kelle aasta tagasi alustatud totaalne sõda Ukrainas avas põrguväravad kaosesse ja kannatustesse.
Piiririigina peame mõtlema ühele ebamugavale küsimusele: kui Venemaa hindas valesti ukrainlaste vastupanu ja lääne toetust agressiooni ohvrile, siis kas Venemaa võib samamoodi eksida ka Balti ruumis?
“Inimelul, ei kodus ega Ukrainas, pole Venemaa silmis mingit väärtust.”
Juba enne suure sõja algust lubasid NATO liitlased, et rünnaku korral toetavad nad Ukrainat relvadega. Sellest sõnast on kinni peetud. Ent oli ka teada, et NATO üksused ei lähe Ukrainasse Venemaa vastu sõdima. See teadmine kahjuks julgustas agressorit. Venemaa juhtkonna eesmärk on endiselt imperialistlik: vallutussõja jätkamine, Ukraina allutamine. Inimelul, ei kodus ega Ukrainas, pole Venemaa silmis mingit väärtust. Nagu ka enda majanduslikul laostamisel ja diplomaatilisel isolatsioonil.
Aga Venemaa ei peaks kahtlema: niipea kui ta ründab NATO liitlast, saab alliansi vastus olema kiire, purustav ja lõplik. Kohapeal. Vägi väe vastu. Olen selles kindel.
Tõsi, lühikese ajaga tuleb ka meil endil palju teha. Valmisolek Eestit kaitsta jääb meid rahu vaenava Venemaa kõrval alatiseks saatma.
Mida ma silmas pean? Reservarmee lahinguvalmiduse suurendamist ning kaitseliidu võimekuse ja arvukuse kasvatamist. Õppekogunemisi. Uusi relvasüsteeme ja võimalusi nende kasutamist Eestis harjutada. Laod täis vajalikku laskemoona. Suutlikkust liitlasi kiirelt vastu võtta ja neid võõrustada.
See kõik on meil olemas ja läheb järjest paremaks. Eesti on tegutsenud oma kaitsevõime tõstmiseks jõuliselt, teinud keerulisi ja kulukaid otsuseid. Sõjalisi riigikaitsekulusid lubavad suurendada kõik poliitilised jõud. Ma tõesti loodan, et niisugune üksmeel jõuab ka elanikkonnakaitse rahastamiseni. Koos NATO liitlastega teeme kõik võimaliku, et Eestis ja kogu Läänemere piirkonnas oleks nähtav ja veenev sõjaline hoiak, valmis meid kaitsma esimesest sekundist.
Meie ei valmistu kedagi ründama, vaid kaitseme Eestit ja enda demokraatlikku naabruskonda. See tähendab, et suudame Eesti ja seega NATO riikide iseseisvusele panna nii kõrge hinna, et võimaliku vastase ähvardus ei ole enam tõsiseltvõetav ja tal kaob vallutamise huvi. Et Eesti – ise ja liitlaste toel – on nii tugev, et keegi ei hinda meie kaitsetahet ja kaitsevõimet valesti. Nii et, kui ma ütlen, et Eesti on kaitstud, siis nii ongi. Eesti on tõesti kaitstud.
Riigikaitse kohustab meid looma ja hoidma usaldust riigi ja tema kodanike vahel. Mööngem, et julgeoleku tagamine asetab osale meist suurema koorma kui teistele. Nii on see nüüd Nursipalus.
Pean meie kõigi kohustuseks vältida riigikaitse vajaduste ja elukeskkonna hoidmise vastandumist. Kaitseväe taristust ja väljaõppevõimalustest, mida saame pakkuda, sõltub otseselt nendesamade liitlaste kohalolek, ilma kelleta pole meie heidutus ja kaitse terviklik. Leidkem harjutusvälja laiendusele lahendus koostöös, üksteise suhtes lugupidavalt ning kogukonna ja omavalitsuste vajadusi arvestades. Sisimas seisame ju kõik Eesti eest.
Me ei vaata tegevusetult pealt sõjakuritegusid Euroopas, tapmist ja purustamist, rahvusvahelise õiguse hülgamist. Meid kohustab Ukrainat toetama Eesti sisemine kompass. Me läheme appi, kus suudame abi anda. Nii saatsime ka enda päästemeeskonna maavärinast räsitud Türki.
Ma tänan kõiki eestimaalasi, kes toetavad Ukrainat – südamega vabatahtlikud, pühendunud diplomaadid ja riigiametnikud, tervishoiu- ja haridustöötajad, ettevõtjad, politseinikud-piirivalvurid, kaitseväelased. Paljud Eesti inimesed.
Mulle tundub, et see on terve meie rahva pingutus. Mille võttis lühikesse lausesse kokku Harri Põllu, kes juhib vabatahtlike abistajate tegevust rinde lähedal Ukrainas: “Kõik, kes vabadusse usuvad, peaksid Ukrainat aitama.”
Peame valmis olema pikaks pingutuseks, mille ulatust mõõdetakse lõpuks aastatega. Sestap tõuseb üha tarvilikumaks küsimus: kuidas hoida üleval Ukraina sõprade motivatsiooni toetada agressiooni ohvrit, kui kurnamissõda venib ja venib? Aga vaatame edasi: milliseks üldse kujuneb pärast sõda maailma uus julgeolekukord? Siin ei saa meie jätta end kõrvaltvaatajaks.
Venemaa demonstreerib iga päev, et tema läheduses ei ole neutraalsus võimalik. Rootsi ja Soome otsus NATO-ga liituda on tingitud just sellest. Ja sel põhjusel toetab Eesti alliansi laienemist. NATO ja Euroopa Liit peavad Ukrainale koostama ühinemiseks selge, aga realistliku teekaardi. Samuti vajab seda Euroopa teele asunud Moldova.
Nii soovime suurendada ala, kus on võimalik elada rahus. Ja soovime vähendada halli tsooni, seda ähmase julgeoleku piirkonda Euroopas, kus vabadus on haavatav kellegi impeeriumi-ambitsioonide tõttu.
*
Tähtis on seegi, et me ise peame vastu. Et meie vaim jääb sirgeks. Oleme rahva ja riigina kindla- ja suuremeelsed, sealhulgas sõja eest pelgupaika otsivate abivajajate vastu. Aga peame tunnistama, et vahetevahel oleme väsinud ja mures enda julgeoleku ja toimetuleku pärast. Siis tulebki puhata, saada kokku sõpradega ja minna loodusesse, võtta aeg maha ja väljuda uudisvoost. Seda on meile kõigile vaja. Ka seepärast, et me ühiskonnana ei hakkaks vankuma sõjaväsimuse ja raskuste all. Et meie pilk püsiks selge ja avar.
Kui paljud teist panid tähele, et Eesti inimarengu värske aruanne on pühendatud vaimsele tervisele? Teadlased ja eksperdid pakuvad seal välja, kuidas jõuda vaimselt tervema eluni. Sotsiaalne turvatunne, seotus kogukonnaga, loobumine edukultusest ja saavutussurvest, tasakaal elus, probleemide varane märkamine.
Sageli on võti kinni meis endis. Selles, kuidas me kõik mõtleme ja ütleme, kuidas oskame ümberkaudsetega suhteid hoida, kuidas märkame teiste tundeid ja reageerime nendele. Kokkuvõttes on see üsna kõikehaarav lahendus, kuidas olla parem inimene endale ja teistele. Parem tähendab ka tervem.
Olen vaimsest tervisest, eriti noorte vaimsest tervisest sageli rääkinud, kohtunud paljude ekspertidega. Pärast üht neist vestlustest sain küsimuse, kas ehk ei vajaks Eesti ka siin tiigrihüpet. Ilus mõte, sest maailma üheks edukamaks digiriigiks me niimoodi ju jõudsime. Ja nüüd võiksime sarnaselt püüelda vaimselt vastupidava Eesti poole.
Hüpet on siingi vaja. Aga vaimse tervise puhul rääkigem eelkõige ka igaühe usinast igapäevasest hoolest, et hoida korras oma kodu, oma suhted, oma kogukond. Justkui sipelgad, kes ei lase oma pesas risul kuhjuda. Inimeste puhul tähendab risu kõike seda, mis õõnestab meie vaimset ja füüsilist heaolu. Tänavusel liikumisaastal nähkem sedagi, et mida rohkem liikumist, seda rohkem terveid inimesi.
Nagu eksperdid märkasid, lubavad erakonnad valijatele, et tõmbavad noorte vaimse tervise mülkast välja, mis tähendab rohkem väiksemaid klasse, nõustajaid koolidesse ja koolikiusu ohjeldamist. Meil on tõesti kiire, et need valimislubadused kasvaksid tegudeks. Iga kaotatud aasta tähendab kümneid, sadu katkise hingega lapsi ja, mis kõige traagilisem, ka murtud noori elusid.
*
Meie lähema kümne aasta suur ülesanne peab olema energeetika korda saamine, sest muidu muutub see üha enam Eesti arengu pärssijaks.
Selleks, et Eesti energiapoliitika toetuks tõesti mitmekesisusele, tuleb otsused teha veel tänavu. Eesti tuuleenergia võimsus on kümme aastat paigal seisnud erinevate vaidluste tõttu. Päikeseenergia kasutamine kiratseb. Meretuuleparkide rajamine Eestisse on võimalik, aga selleks peab olema investoritel kindlus, et need saab ka valmis ehitada. Kui me ei taha tulevikus sõltuda elektriimpordist, peame otsustama kiiresti.
Meie eksporditurgudel tegutsejad jälgivad järjest enam, kui keskkonnasäästlikud on nende partnerid Eestis. Pangad ei rahasta energeetikas toimiva tõestuseta tehnoloogiaid ega keskkonda reostavaid investeeringuid.
Lubage üks vajalik kõrvalepõige. Sageli tundub, et rohepööre jagab meid pooldajateks ja vastasteks, nii et aruteluks ruumi ei jää. Aga rohepööre ei ole midagi sellist, mille üle vaidlemine on keelatud. Vaidlustes saabki klaariks, mis on reaalne, mis on ratsionaalne, mis on tegelikult jõukohane ning mis mitte. Siis on selgus ja kindlus nii ametnikel, ettevõtjatel kui ka ühiskonnal.
Aga mul on siiralt raske mõista, kuidas mahub sellesse selguse ja kindluse mustrisse kuni tuhande andmereaga kestlikkuse aruanne, mida peavad hakkama kord aastas täitma ligi 250 meie suuremat ettevõtet. Euroopa kokkulepe, öeldakse. Niisugune bürokraatia nörritab, kahjustab Euroopa Liidu kuvandit.
Ärme unusta, et Eesti edu üks alus on olnud majandusvabadus. See ühendab meid Põhjalaga, sest majandusvabaduse poolest olemegi sarnased nende riikidega. Kuid mind teeb murelikuks, et viimastel aastatel oleme turgu ja majanduslikku vabadust sageli kahtluse alla seadnud.
Meie mullused majanduspoliitilised sõnumid rääkisid liiga palju hindade reguleerimisest ja liiga vähe konkurentsi tugevdamisest. Erakorraliste olude tõttu turule sekkumine peab olema põhjendatud ja ajutine, kuni selle algne põhjus on kadunud või sekkumine ei täida enam eesmärki.
“Üks moonutus kipub esile kutsuma teist, kuni satume reguleerimise nõiaringi.”
Ma võõristan valimisloosungeid, mis lubavad imeväel reguleerida hinnad ja pakkuda seeläbi soodsamat lahendust. Turg on enamasti targem kui need, kes seda väänata püüavad. Üks moonutus kipub esile kutsuma teist, kuni satume reguleerimise nõiaringi, mis viib meid eemale turumajandusest ja vabadest valikutest.
Mida aga järeldada jantlikust segadusest vedelgaasi ujuvterminali ümber, kus ettevõtjad püüdsid olla paindlikud, aga riik andis vastakaid signaale? Selle terminali vajalikkusest räägiti juba aastaid tagasi ja vahepeal jõudsid võimul olla erinevad valitsused.
Paraku pole see ainus viimase aja sarnane juhtum. Tuulepargid, tormidele vastupidavad elektrivõrgud, neljarealised maanteed, Narva elektrijaamade veevarustuskindlus – need on vaid mõned näited pikas reas. Nüüd Paldiskis tühjalt seisev kai on omamoodi maamärk poliitilisele otsustamatusele ja venitamisele, mida me väikese riigina ei saa endale lubada.
Tänavu näeme loodetavasti mitut pööret paremuse poole. Hinnatõus aeglustub ja energiahinnad vajuvad turuootuste põhjal mullusest madalamale. Ehk valmib Eestis üle pika aja ka taas tuulepark.
*
Pean rääkima ka riigi kulutustest. Olgu see siin välja öeldud, et me ei saa olla oma kulutustelt nagu Põhjamaa ja maksukoormuselt jääda endiseks. Viimaste aastate kriiside varjus on valitsused kergitanud riigi kulutusi, selgitamata, kust nende jaoks pikaajaliselt raha võetakse.
Suurenenud pole ainult ühekordsed erakorralised väljaminekud, näiteks koroonakriisi ajal, vaid ka püsikulud. Võiksime harjutada endale tava, et kui keegi tahab suurendada riigi püsikulusid, siis ta ka näitab, millise maksutõusu või avaliku hüve kärpimise arvelt seda teha saab.

Jälle lubavad erakonnad jagada toetusi siia-sinna. Kuid nagu lihavõttejänese kingitusi peavad järgmised valitsused otsima, kust tuleb raha nende välja maksmiseks. Alati seda lihavõttekingitust üles ei leiagi. Nii haukame laste ja lastelaste tagant.
Mulle meeldiks, kui kõik me saame ühtemoodi aru: raha toetusteks ei tule ühegi poliitiku ega erakonna rahakotist. See on meie ühine maksuraha ja riigile võetud kohustused, mida peame aastakümneid kandma.
Mõistan ka poliitikute dilemmat. Paljud riigid ongi keeruliste aegade tõttu suurendanud valitsuse rolli majanduses, andes nii kunstlikke eeliseid oma ettevõtetele. Meilgi tuleb seista oma ettevõtete konkurentsivõime eest. Eesti ettevõtjatega rääkides olen aga saanud aru, et suurem osa neist ei oota riigilt almust. Nad ootavad valitsuselt täpselt seda, mis on riigi ülesanne – tagada aus konkurents ja võrdsed võimalused kõigile turuosalistele. Teisisõnu, luua ettevõtlust soosiv majanduskeskkond. Aga kuidas? Mil moel?
Leian, et riigikogu ja valitsus peavad tegema tööd, et majandusse sekkumine järgiks kogu Euroopas sarnaseid põhimõtteid. Nii saab vältida kunstliku konkurentsieelise andmist riikides, kes kriisi ajal turule rohkem sekkuvad. Eesti ülesanne olgu järjepidevalt nõuda Euroopa ühtse turu reeglite jõustamist. Ja teine ülesanne siin on: leida endale selleks liitlasi. Nii on õige ja meile kasulik.
* 
Edukas majandus on muutuv ja kohanev, seisuvees kala ei püüa. Haridus ja teadus on need võtmed, mis avavad majanduskasvule tee viie, kümne või kahekümne aasta pärast. Aga neid võtmeid tuleb kasutada kohe, juba täna.

Olen viimase aasta jooksul käinud paljudes uutes Eesti ettevõtetes, mis pööravad teadlaste leiutatu ärimudeliteks. Praegu välja mõeldud tehnoloogiad saabuvad turule aastate, vahel isegi rohkem kui kümne aasta pärast, ja hakkavad kasumit tooma veel hiljem. Võtab üksjagu aega, kuni praegu põhikoolis matemaatikas kolmnurki lahendanud noortest sirguvad doktorandid, teadlased, ettevõtjad. Nende noorte arendamisse tuleb aga panustada praegu, muidu oleme tulevikus hädas.
Jagan seepeale teiega üht hiljutist tsitaati: “Hariduse fookusesse tõstmine võiks olla sel kevadel riigimehelikkuse näitaja.”
Kellele see lihtne lause kuulub? Kes ütles, et saabuvate valimiste tähtsaim teema peaks olema haridus? Mõne kõrgkooli rektor? Koolijuht või õpetaja? Tundlik vaimuinimene? Ei, see oli ettevõtjate üks eestkõnelejaid Mait Palts.
Saan temaga vaid nõustuda. Ja ta mõtet laiendada. Küsimus ei ole ainult targas ja tootlikus majanduses, vaid ka kultuurilises ja ühiskondlikus ärksuses. Need on sambad, mis suudavad kanda iseendast suuremat Eestit. Sellist maailma vägevatega võrdväärselt kaasa rääkivat riiki, mis me oma parematel hetkedel oleme suutnud olla ja jätkuvalt soovime olla.
Nende sammaste kivid lihvitakse ja laotakse ajakindlalt paika koolimajades. Kui haridustemplid aga kõiguvad, jääb ka sealne ehitustöö vildakaks ja ebakindlaks.
Muidugi pole need koolimajad, mis meie noori õpetavad. Need ei ole ka õppekavad ega nutikas tehnoloogia. Õpetamise ja õppimise tuum on ikkagi inimlik kontakt. Õpetaja amet ei kao, vaid muutub seda olulisemaks, mida keerukam on meid ümbritsev maailm.
Ent kas oskame oma õpetajaid hoida ja toetada? Õpetajaid, kes peavad kogu aeg vaeva nägema, et oma aine ja klassijuhatamise kõrval mõista uusi õpilasi ja nendega kaasa tulnud uut maailma.
Jah, me tunneme põletavat puudust inseneridest, meditsiinitöötajatest, oskustöölistest, paljudest oluliste elualade spetsialistidest. Aga ühtki neist muredest ei suuda me lahendada, kui ei lahenda esmalt õpetajate ja õppejõudude kärbunud järelkasvu küsimust. Me võime võtta vastu suuresõnalisi arengukavasid ja panna paika viimaseid tähtaegu, kuid need kõik jäävad sõnadeks paberil, kui õpetaja on läbi põlenud või polegi kedagi, kes näitaks noortele mõnes aines teed maailma ja iseenda juurde.
Nii kaob silme eest põhiline: et igas koolis saaksid õpihimulised ja õpivõimelised noored teadmised ja hariduse, mis tõstab nad kõik enam-vähem võrdsele tasemele, kui nad lõputunnistuse saavad.
Mis on hariduse väärikaim siht? Kasvatada meile kultuuriline ühisosa ja tuua samal ajal igas inimeses välja unikaalne. Selle keeruka võrrandi tasakaalustamine nõuab oskuslikke õpetajaid ning seda, et tajume haridust tervikuna: algkoolist kõrg- või ametikoolini, ka erivajadustega laste haridust. Ükski neist pole vähem tähtis. Lisaks andekate märkamine ja nende arendamine.
“Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate ja õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.”
Seega leidkem viisid, kuidas panna see kõik kokku kõlama. Ja kuidas anda õpetajale tagasi tema väärikus, mis erinevatest kadalippudest läbi jooksmisega kipub närtsima. Õpetaja ei ole teenindaja, lapsevanemate või õpilaste lükata-tõmmata, vaid õppinud professionaal, vaimne eeskuju, teenäitaja.
Haridus vajab erakondade ülest kokkulepet, et tagada kõigile kättesaadav kvaliteetne haridus, vajalikul arvul motiveeritud õpetajaid ja selle kõige jaoks piisav rahastamine. Käimasolevates valimisdebattides kõlab väärt mõtteid. Kandkem nüüd ühiselt hoolt, et need ei ununeks ajal, mil tuleb tegutseda.
Haridus määrab rahva tuleviku, tarkus teeb rikkaks. Vaimselt ja majanduslikult.
*
Eesti haridus ja Eesti kool – tark rahvas – annavad selgroo Eestile, ka meie kultuurile. See tuletab meelde, et inimesel on ka hing, mitte ainult kommunaalarved, pangalaen ja kallis auto. Kuid nii nagu haridus, peab kultuurgi olema kättesaadav. Linnas ja maal. Kõigile, kes sellest osa saada tahavad, kes seda oma igapäevaeluks vajavad.
Mul on hea meel, et meie orkestrid ja teatrid sõidavad oma kodulinnast väljapoole. Et galeriisid, muuseume ja raamatukogusid on üle Eesti. Et Eesti publik tunneb meie uute filmide vastu huvi. Et kultuuriranitsa programm aitab meie noori kultuuri juurde. Laome selle ranitsa veel raskemaks. Seda kannavad meie noored rõõmuga, uhkusega. Sama rõõmu ja uhkusega, millega nad suvel kogunevad noorte laulu- ja tantsupeole “Püha on maa”.
Kultuuri ja kunsti loojad peavad saama sellel maal oma loominguga tegeleda. Tõsist pühendumist ja oma elu loovutamist kunstile tuleb võtta tööna ja riigil tuleb seda vääriliselt hinnata. Mis tähendab ravikindlustust ja sotsiaalseid garantiisid, väärilist laenutushüvitist, uudisteoste tellimuste rahastuse suurendamist, teadurite hoidmist muuseumides, meie mõtteloo uurimise toetamist kõrgkoolides.
Aga kas keegi teab põhjust, miks on riiklike kultuuri, spordi ja teaduse aastapreemiate suurus enam kui 20 aastat muutumatu? Mina küll ei tea, aga nii pole õige.
Meile meeldib öelda, et riik peab jõudma iga oma kodanikuni. Nüüd aga näeme, kuidas paljudes kohtades kerkib mure Eesti olulise kultuurilise vereringe ehk rahvamajade, raamatukogude ja väikekoolide kestmise pärast. Valdades jääb vähemaks inimesi ja maksuraha, autostunud kodanikud käivad linnas tööl ja poes, panevad lapsed linnas kooli – elu maal tõmbubki kokku. Nii on.
Laiemalt vaadates viivad raamatukogud, rahvamajad ja väikekoolid meid kohalike omavalitsuste tugevuse ja viletsuse juurde. Vallad vajavad siingi riigi abi, mõnikord head nõu, teinekord ka raha. Omavalitsuste hakkamasaamine, elu väljaspool Tallinna ja Tartut ja nende lähiümbrust peaks olema uue riigikogu ja valitsuse üks tähtsamaid teemasid. Mõne üksiku linna riigina jääks Eesti kiiva ja kängu.
*
Nädala pärast valime riigikogu. Palun, teeme kõik selle valiku, ka need, kes lastega koolivaheajale sõidavad. Sest hääled, millest tõesti midagi ei sõltu, on need, mis jäetakse andmata.
Parlamenti võivad valida kõik kodanikud, kes on saanud 18-aastaseks. Seepärast pöördun ma noorte poole: võtke endale teadliku kodaniku roll. Esiteks, minge ise valima. Teiseks, julgustage oma sõpru ja tuttavaid valima minema. Kui te suudate kasvõi ühe inimese valima tuua, on Eesti riik teile suure tänu võlgu.
Varsti, ja see aeg tuleb kiiresti, anname Eesti riigi teie hoida ja edasi viia. Igaüks meist ongi Eesti riik. Ja nii maailmas kui ka Eesti riigis oleme me kõik koos.
Või Juri Lotmani kombel: “Elada tuleb meil … inimmaailmas, mis sunnib meile peale valikupiinad, vältimatud vead, suurima vastutuse, kuid annab see-eest südametunnistuse, geniaalsuse ja kõige selle, mis teeb inimesest inimese.” 
Head sõbrad, samas laevas, kõik koos. Head ja pahad, õiglased ja patused, erinevast rahvusest, erineva usutunnistusega. Kõik koos. Läbi vaidluste ja väitlemise, sest vaidlused ja väitlemised on kohustuslikud. Eesti tugevusse uskudes ja Eestit teenides. Head Eesti Vabariigi aastapäeva!

Eesti Vabariigi peaminister Kaja Kallas

Eesti Vabariigi 104. aastapäeva tähistame väga keerulises julgeolekuolukorras. Pikka aega pärast Eesti iseseisvuse taastamist on rahvusvaheline julgeolekuolukord meie jaoks olnud stabiilne ja rahulik. Oleme saanud pühenduda majanduse ja ühiskonna ülesehitamisele, olles kindel, et rahvusvaheline julgeolekuarhitektuur püsib ja selle eest seisame nii ise kui seisavad ka meie liitlased. Alates 2014. aastast on olukord muutunud ja praeguseks jõudnud lausa keemispunktini. Praegune situatsioon Euroopas meenutab pingeid, mis olid enne Teist maailmasõda.
Ukraina kriisis ei ole kaalul mitte midagi vähemat kui vabadus. Ma olen sündinud okupeeritud Eestis ja seetõttu on mul küll piiratud, kuid siiski isiklik kogemus ühiskonnast, mis oli kõike muud kui vaba. Kolmekümne aastaga iseseisvuse taastamisest on meil jõudnud peale kasvada inimpõlvejagu noori, kelle jaoks praegune ühiskonna korraldus on iseenesestmõistetav. Suvel toimunud omariikluse tähistamise ürituste raames kirjutasid mulle mitmed noored, et neil on kahju, et nad ei tea, mis tunne on võidelda vabaduse eest. Mina omakorda mõtlesin, et ju me oleme midagi selle 30 aasta jooksul õigesti teinud, et meie noored ei pea enam elama hirmus ja on täpselt samasugused noored nagu Saksamaal või Prantsusmaal. Meist on saanud tavaline Euroopa riik.
Meie vabadus ei ole tulnud iseenesest. Mõtlen tänutundega kõigile neile riigi- ja valitsusjuhtidele, kellel on Eesti iseseisvumises ja meie omariikluse hoidmises oluline roll olnud. Eesti ja Ukraina riiklus on väga erineva pikkusega ning käinud üsna erinevat rada, samas astusime enam kui saja aasta eest demokraatlike rahvusriikide loomisel samal teel. Ühiselt kavandati rahvusriikide tulevikku ning ukrainlaste sammud iseseisvuse väljakuulutamiseni olid eestlastele eeskujuks. Kui 1917. aasta septembris kogunes just Kiievisse vähemusrahvuste kongress, võtsid sellest osa ka eestlased, seal hulgas hilisem kahekordne riigivanem Otto Strandman, kelle portree ripub ka siinsamas Stenbocki maja riigivanemate saalis. Rahvuste enesemääramisõigus ning vähemusrahvuste ühine meel lõid tingimused nii Eesti kui Ukraina rahvusriikide tekkeks. Ukraina Rahvavabariik iseseisvus 25. jaanuaril 1918, Eesti Vabariik kuulutati välja 30 päeva hiljem.
Ja siin saalis on ka Jüri Uluotsa portree, tänu kelle ohverdusele lahkuda oma isamaalt ja kindlustada Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra jätkumine eksiilis, saame homme tähistada oma riigi 104. sünnipäeva.
Meie riikide saatus on samaaegsest alguspunktist hoolimata olnud erinev. Eestil on täitumas 104. aastapäev, Ukrainal on täis 30 iseseisvusaastat. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige. Ukraina ei ole.
Oleme viimase kolmekümne aastaga kindlustanud oma iseolemise õigust ja viinud oma suveräänsuse tasemele, kus võime uhkusega tõdeda: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ja võõrandamatu. Eesti pole kunagi olnud nii hästi kaitstud kui praegu. Võime seda väita tänu sellele, et oleme tegutsenud Lennart Meri moto järgi: „Ei kunagi enam üksi“. Eesti ei ole enam üksi, meil on palju sõpru ja liitlasi kogu maailmas, meid kuulatakse kui võrdseid partnereid. Meiega arvestatakse. See on meie turvatunde alustala koos meie rahva vankumatu kaitsetahte- ja kaitseinvesteeringutega.
Olen uhke selle üle, et me oleme üheskoos üles ehitanud Eesti, mis on üks vabamaid riike kogu maailmas. Meil on vabadus arvamust avaldada. Meil on vabadus protestida. Meil on vabadus valida seda, millega tegeleda. Meil on vabadus Eestist lahkuda ja siia jälle tagasi tulla. Isegi viimasel covidi-aastal on meie inimestel olnud palju rohkem vabadusi kui paljude teiste riikide elanikel, oleme hoidnud ühiskonda avatuna ja lapsi koolis. Ka värskes majandusvabaduse edetabelis oleme tõusnud kõige kõrgemale tasemele ning hoiame kõigi maailma riikide seas seitsmendat kohta.
On öeldud, et meil oli õnne, kui oma iseseisvuse taastasime ja uuesti vabaks saime, aga õigem oleks siinkohal tsiteerida Vana-Kreeka ajaloolast Thukydidest: „Õnne saladus on vabadus ja vabaduse saladus on julgus“. Meil oli julgust oma vabaduse eest võidelda ja me saavutasime selle, me saime uuesti vabaks.
Ometi ei ole vabadus viimase 30 aasta jooksul olnud kunagi nii suure rünnaku all kui nüüd. Vabadust rünnatakse nii rahvusvaheliselt kui kahjuks ka siseriiklikult. Väljastpoolt on meie peamiseks ohuks Venemaa tegevus. Sõpru saame endale valida, naabreid paraku mitte. Me naabriks on sattunud riik, mis järjekindla seaduspäraga kiusab ja ründab oma naabruses asuvaid riike. Ma ei tea ühtegi Venemaa naabrit, keda nad poleks läbi ajaloo jõuga endale allutada püüdnud. Tulemuseks on hõõguvad konfliktid ja see, et Venemaa naabrid peavad pidevalt oma kaitsmisele mõtlema. Euroopa Liidu peaministrite kohtumistel mõtlen sageli, et mõnele neist on julgeoleku üle arutamine huvitav intellektuaalne diskussioon, meie jaoks aga igapäevane mure. Meil oli tarkust, oskust ja julgust omal ajal NATO liikmelisust taotleda ja alates 2004. aastast kuulume täieõiguslike liikmetena sellesse kaitseallianssi. Euroopa Liidu liikmelisus tagab meie majandusliku ja sotsiaalse julgeoleku, NATO liikmelisus meie sõjalise julgeoleku.
Me teame hästi, mida on teinud Venemaa Georgias ja Ukrainas. Oluliselt vähem on saanud tähelepanu Venemaa üha kasvav globaalne ambitsioon – piisab, kui nimetada Venemaa tegevust Süürias, Liibüas, suurel osal Aafrika mandrist ja ka küberruumis. Viimasel ajal on Venemaa nõudmised lääneriikidele muutunud üha agressiivsemaks, tipnedes järjekordse rünnakuga Ukraina vastu. On kosta ka hääli, justkui peaksime tegema kompromisse ja järeleandmisi, Venemaale midagi pakkuma ning mitte Venemaad oma kaitse tugevdamisega provotseerima. Neile inimestele tahan öelda vaid üht – NATO ega lääneriigid ei ole Venemaad rünnanud ega kavatse seda teha. Ainus, kes saab sellesse olukorda leevendust tuua, on Kreml ise.
Venemaa agressiivne käitumine ei ole ohuks ainult Ukrainale ja Euroopale, see võib innustavalt mõjuda riikidele kogu maailmas, kellel on samuti himu oma naabrite territooriumite järele. Eesti kui väikeriigi huvi on ühistel reeglitel ja rahvusvahelisel õigusel tuginev maailmakord – see on riikidevaheliste stabiilsete suhete eeldus. Meie huvides on, et ka tulevikus kehtiks ÜRO põhikirja üks olulisim norm – relvastatud jõu kasutamise ja sellega ähvardamise keeld riikidevahelistes suhetes.
Maarjamäel asuv kommunismiohvrite memoriaal meenutab meile, kui palju ohvreid tõi kaasa meie vabaduse kaotus. Suurt osa Eesti perekondi puudutasid küüditamised, hukkamised ning vara hävimine. Kuna oleme ise korra oma vabaduse kaotanud, teame, mida see tähendab. Me oleme omal nahal rahvana kogenud, mida tähendab võõra võimu vägivald. Seepärast toetame Ukrainat nii poliitiliselt, rahaliselt kui ka kaitsmiseks vajalike vahenditega. Rahvusvaheliselt peame aga vaatama, et olukorras, kus pinged on kerinud haripunkti, ei sõlmitaks heade kavatsuste varjus kokkuleppeid, mille eest meie maksame kõrget hinda. Õnneks on siiani lääneliitlased olnud ühtsed ning oleme hoidnud pea külma.
Lääs ja lääne ühtne rinne peab selles kriisis püsima jääma ja meie peame püsima läänes. Lennart Meri on öelnud, et Euroopa ei ole geograafia. Euroopa on põhimõtete ühtsus ja põhimõtete truudus. Põhimõtted kujundavad geograafiat: geograafia ei kujunda põhimõtteid.
Liitlaste jaoks peame me olema mitte probleem, vaid lahendus. Vähemuste vaenamine, vaenu õhutamine, õigusriigi jalge alla tallamine ja provotseeritud konfliktid teevad meist järjekordse probleemi, mitte võimaliku lahenduse. Vabadus annab igaühele õigused. Aga vabadusega kaasneb ka vastutus. Vastutus ühiskonna toimimise eest, vastutus teiste vabaduste ja õiguste austamise eest. Meie julgeoleku üks olulisemaid küsimusi on vältida Pronksiööde kordumist, provotseeritud vägivaldseid kokkupõrkeid, kus meie oma Eesti politseist tehakse vaenlane.
Mõtleme parem sellele, et raskused on meid alati rahvana ühendanud. Raskel ajal tulebki hoida kokku, sest rasked ajad mööduvad alati. Võti on inimestevahelistes suhetes ja mõistvuses või vähemalt püüdmises mõista. Mitte keegi meist ei saa aidata kõiki, aga igaüks meist saab aidata kedagi.
Meie iseolemine, vabadus ja heaolu ei ole alati olnud iseenesestmõistetavad. Ei ole seda ka täna.
Juhan Liiv on kirjutanud:
Ja armastuse ma võtaks,
võtaks truuduse, aususe ka,
ja köidaks sellega ühte
sind, kallis kodumaa.
Hoidkem üksteist ja hoidkem oma riiki, siis ei kao meie rahvas ega Eesti Vabariik enam kunagi.
Täna on põhjust rohkem kui kunagi varem olla tänulik meie vabaduse eest. Vabaduse, mille sümboliks on Pika Hermanni tornis lehviv sinimustvalge lipp. Head lähenevat sünnipäeva sulle, vaba Eesti!
Kindral Martin Herem

Head Eesti Vabariigi 104. aastapäeva!
Vaatamata viimastele sündmustele Ukrainas – täna, oma riigi sünnipäeval võime ja peame tundma rõõmu oma riigi saavutuste ja tugevuste üle. Kaitseväe juhatajana on mul selleks kahtlemata oma vaatenurk. Täna tahan ma teiega jagada oma arusaamu Eesti kaitseväe sümbolitest.
Nendest sümbolitest, mille väärtust kinnitavad käesolevad sündmused Ukrainas.
Eesti kaitsevägi on loodud ajateenistusele, reservteenistusele ja osalemisele kaitseliidus. Selle taga seisavad tegevväelased – ohvitserid ja allohvitserid, – aga ka töötajad ning ametnikud. Oleme koos loonud kodanikest koosneva kaitseväe, mis ise on muutunud Eesti riigi üheks sümboliks. Selle üle saame ja peame uhkust tundma kogu rahvana.
Üheks kaitseväe alustalaks on ajateenija – kodanik, kel lasub kohustus teenistus läbida. Viimastel aastatel oleme aga näinud Eesti kodanikke, kes vabatahtlikuna astuvad oma kohust täitma. Praeguseks on üle poole teenistusse tulnutest otsustanud ise, millal ja kuhu nad teenima lähevad. Vahel lausa klasside kaupa.
Vabatahtlikust ajateenijast on kujunemas teine meie kaitseväe ja riigi sümbol. Paljudele meie liitlastele on selline vaba tahte avaldus positiivseks märgiks tegelikust kaitsetahtest.
Kolmandaks sümboliks tahan nimetada reservväelast, kes vastates õppekogunemise kutsele, jõuab kohale tundide või isegi minutite jooksul. Paljud arenenud riigid vaatavad sellist kohusetundlikkust kadedusega.
Sümboliks tuleb täna nimetada ka kaitseväe toetajaid: tööandja, koolikaaslane, sõber või pereliige, kes suhtub õppekogunemisse toetavalt ja heakskiiduga. Aastatega on kujunenud üsna tavapäraseks, et Eesti kodanikud tulevad õppekogunemistele ka kaugelt riigipiiri tagant, tekitades hämmingut oma välismaises tööandjas.

Nii saabus eelmise aasta välkõppusele Okas mitu reservväelast välismaalt. Rääkimata 2015. aastal toimunud Siilist, kuhu tulid oma kohust täitma reservväelased 18 riigist, sealhulgas Austraaliast, Kanadast, Lõuna-Aafrika Vabariigist, Nepalist ja Ameerika Ühendriikidest. Kõigi nende käitumine on kaitsetahte väljendus sümbolväärtusena. Olen kindel, et sama kordub ka selle aasta õppusel Siil 2022.
Nimetamata ei saa jätta ka ettevõtjaid, maaomanikke, omavalitsuste töötajaid või tavalisi elanikke, kes igal aastal toetavad kaitseväe õppuseid väljaspool meie harjutusalasid. Mitte igas riigis pole see iseenesestmõistetav. Meie riigis on see toetus kasvanud iga aastaga.
Me teame, et sellise tahteavalduse taga on lisaks kodanike kohusetundele ka tegevväelaste ja töötajate pühendunud teenistus ning arusaam, et me kõik osaleme oma riigi kaitses, olles selle eest valmis andma oma elu.
Eesti sümboliks meie liitlaste ja sõprade hulgas on kujunenud valmidus toetada oma partnereid nende murede lahendamisel. Möödunud aasta jooksul oli kõigile nähtav meie kiire reageering Leedu, Poola ja Ukraina abistamisel. Poola toetamine kestab ka praegu ning seda kaitseväe ja kaitseliidu koostöös. Me ei ole lihtsalt oodanud kutset, vaid oleme ise oma abi pakkunud. Olgu selleks siis varustus või üksused.
Seda hoolimata sellest, et on oht vähendada selle võrra oma kaitsevõimet või tõmmata endale potentsiaalse agressori tähelepanu, rääkimata kriitikast oma riigi sees. Meie reservväelased, kaitseliitlased, ajateenijad, teenistujad ja tegevväelased on näidanud oma tahet ja kindlust aidata võõrsil meie partnereid. Selle toetuse märgiks kannavad täna paljud meist Eesti Vabariigi aastapäeval rinnas Ukraina lipuvärve.

Selline tahe ja valmidus ei ole ainult kaitseväe sümbolid. Need ilmestavad tervikuna meie riiki – meil on alati ja piisavalt kodanikke, kes oma riigi huvides on valmis panema kaalule oma tervise ja elu või lihtsalt jätma tagaplaanile oma isiklikud huvid meie kõigi ühiste huvide nimel.
Andke mulle andeks võrdluse eest, kuid meie kaitseväe õppustest on kujunenud justkui väikesed tantsu- ja laulupeod, kus elukutselised, reservväelased ja ajateenijad pealtvaatajate toetusel näitavad ikka ja jälle paljudele arusaamatut ja ehk veidi müstilistki üksmeelt.
Nähes neid tuhandeid kodanikke oma kohustust iseenesestmõistetavalt täitmas, teisi neid hea meelega toetamas ning liites sinna juurde paljud teised Eesti riigi kodanikest ametnikud, julgeksin ma oma riigi 104. aastapäeval kapral Hermanni, reamees Saalise, leitnant Sabolotnõi ja teiste vabadussõjas osalenute käest küsida: «Mida arvate neist riigi sümbolitest paljude teiste suurepäraste asjade kõrval?» Mida arvate oma riigist täna? Ma arvan teadvat, mis oleks nende vastus: «Päris hea!»
Täna on meil õigus ja kohustuski mõelda neist headest saavutustest, mis sümboliseerivad meie riiki ja siin elavaid inimesi. Ja kui nüüd ausalt ja omavahel öelda, siis võiks neile mõelda ka mõnel suvalisel neljapäeval. Just siis, kui naaber on ajanud närvi või kui ühiskond tundub lõhestunud. Head asjad jäävad ja jäävad ka sümbolid, millised me ise loome. Need, mille pärast on Eestis hea elada, mille üle me võime uhkust tunda ja mida oleme valmis kaitsma tulevaste põlvede nimel kasvõi oma elu hinnaga.
Need samad sümbolid – kohusetundlik kodanik, ühtekuuluvus ja usaldusväärsed liitlased, on täna üliolulised Ukrainas, kus suurem ja võimsam agressor juba kannab kaotusi.
Meil on need olemas. Kindlasti siis kui peame kaitsma oma riiki ja väärtusi.
Elagu Eesti Vabariik!

Riigikogu esimees Jüri Ratas

Kui me aasta tagasi heiskasime Pika Hermanni torni Eesti Vabariigi sünnipäeva auks oma sinimustvalge lipu, oli Venemaa mõni tund varem tunginud kallale oma naaberriigile Ukrainale. Vladimir Putin alustas täiemõõdulist vallutussõda, mille sarnast kahekümne esimene sajand ei tunne. Tol päeval purunes lootus, et suured sõjad Euroopas on jäänud igaveseks minevikku.
See on tõehetk meile kõigile: kui peaks langema Ukraina, siis võib sama saatus taaskord oodata mitmeid Euroopa riike ning rahvaid. Ukraina võitleb mitte ainult oma riigi, rahvuse ja kultuuri püsimise, vaid meie kõigi eksistentsi eest.
Täna kinnitame üheselt: Eesti ja meie liitlaste toetus Ukrainale kestab seni, kuni Ukraina on selle sõja võitnud. Olen isiklikult korduvalt Ukrainas viibides näinud ukrainlaste kaitsetahet, vastupidavust, sihikindlust ja loomulikult tänulikkust selle eest, mida Eesti riik ja Eesti inimesed on Ukrainale andnud. Aitäh selle eest! Me teame sõprade ja liitlaste olulisust samuti väga hästi.
105 aastat tagasi 24. veebruaril rajasime oma riigi ning kindlustasime selle iseseisvuse vabadussõjas tänu Eesti inimeste ja meie sõprade pingutustele, ohverdustele ja toele.
Jah, 24. veebruari tähendus on meiegi jaoks jäädavalt muutunud. Kuid ma keeldun loovutamast Eesti Vabariigi kõige olulisemat tähtpäeva kurjusele!
24. veebruar ei saa olema terrori ja hirmu päev. See saab olema headuse päev, mil vaatamata hävitustööle ja soovile alistada, võitis inimeste südamlikkus ja abivalmidus. See saab olema julguse päev, sest 24. veebruaril astuti vastu ülekaalukale vaenlasele kartmatult ja ennastsalgavalt. See saab olema ühtsuse päev, sest liitis kõik need, kes hindavad vabadust, inimlikkust ning õigust elule ja rahule. See saab olema õigluse päev, sest need, kes kurjuse valla päästsid, saavad karistatud.
Selline saab olema meie sünnipäev, 24. veebruar, meie ja tulevaste põlvede jaoks üle kogu maailma. Ja selle nimel seisame kindlameelselt nii kaua, kui on vaja. 24. veebruar on tähistanud ja jääb tähistama vabadust!
Kallis Eesti rahvas! Meie kallis Eesti riik tähistab täna oma 105. sünnipäeva. Oleme jõudnud heaoluriikide liigasse, kuigi meie maal on veel palju ühiskondlikku ja piirkondlikku ebavõrdsust.
Meil tuleb tõsiselt pingutada oma inimeste toimetuleku tagamiseks mitme samaaegse kriisi ajal. Samal ajal oleks ülekohtune kõigi elavate ja juba lahkunud põlvkondade suhtes, kui keelduksime nägemast, kui meeltülendavaks on muutunud meie Eestimaa. Ei saa tõesti jätta kordamata rahvakirjanik Hando Runneli poeemist “Ilus maa” selle hümnilisi lõpuridu: “Ilus, ilus, ilus on maa. Ilus on maa, mida armastan.”
Jätkugu seda armastust meile kõigile. Jätkugu meelekindlust ületada vastuolusid ja raskusi. Jätkugu visadust ja kannatlikkust vabaduse triumfi saabumiseks ning rahu taastumiseks. Olgu meile eeskujuks ukrainlaste ja meie esivanemate vaprus. Olgem ise ühtsed ning tegusad oma tuleviku tagamisel.
Ilusat ja väärikat pidupäeva meile kõigile! Elagu Eesti! Elagu Ukraina! Elagu vabadus!

Euroopa Komisjoni peasekretär Ursula von der Leyen

Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyeni kõne ühiselt pressikonverentsilt NATO peasekretär Jens Stoltenbergi ja Eesti peaminister Kaja Kallasega.
Lugupeetud peaminister,
lugupeetud peasekretär, kallis Jens,

kallis Kaja, tänan, et meid Tallinnas võõrustate sellel erilisel päeval. Päeval, mil Eesti 105 aastat tagasi oma iseseisvuse välja kuulutas. Eesti otsust jääda vabaks ja iseseisvaks riigiks on ikka ja jälle proovile pandud, kuid sõltumatus taastati lõpuks 20. augustil 1991. Täna soovin jagada tuntud eestlase, president Lennart Meri mõtet: „Euroopa ei ole geograafia. Euroopa on põhimõtete ühtsus ja põhimõtete truudus. Põhimõtted kujundavad geograafiat: geograafia ei kujunda põhimõtteid“. See on tõde, mida Putin ei ole kunagi mõistnud.
Aasta eest algas jõhker sõda, kuid Putin ei ole selle aja jooksul suutnud saavutada ühtegi oma strateegilistest eesmärkidest. Selle asemel, et Euroopa Liitu lõhestada, tuleb tal tõdeda, et me oleme jäänud ühtseks ja otsustanud kindlalt seista Ukraina kõrval nii kaua, kui vaja. Selle asemel, et üleilmsel energiaturul domineerida, on ta olukorras, kus tema peamine tuluallikas on ära langenud. Selle asemel, et Ukraina kaardilt kustutada, seisab ta vastamisi riigiga, mis on tugevam kui kunagi varem. Ukrainas toimuv annab tunnistust selle rahva vaprusest, kes ei jäta kunagi oma vabadusepüüdlusi. Oleme näinud seda igal päeval selle jõhkra sõja 365 päevast. Nii nagu Eestist on saanud uhke, vaba ja sõltumatu riik, nii ootab ka Ukrainat ees võit. Ukraina võidab, sest ukrainlased ei heitu hetkekski ega astu sammugi tagasi. Ukraina võidab, sest Euroopa ning Ukraina partnerid ja liitlased seisavad kindlalt tema kõrval.
Samal ajal töötame selle nimel, et tagada Ukraina majanduslik ja sõjaline vastupanuvõime, esiteks jätkuva rahalise toetusega. Praeguseks oleme toetust andnud 67 miljardit euro ulatuses. Teiseks suurendame sõjalist toetust. Meie eesmärk on koolitada Euroopa Liidus 30 000 Ukraina sõdurit. Meie liikmesriigid tarnivad sõjavarustust. Me korraldame ühishankeid, et anda Ukrainale kiiresti sõjalist varustust, näiteks 155-mm laskemoona. Sama oluline on teha koostööd meie kaitsetööstusega, et suurendada laskemoona ja muu varustuse tootmist, mida Ukraina väed vajavad, täiendades samal ajal ka meie enda varusid. Kallis Kaja, Te juhtisite sellele õigustatult tähelepanu viimasel Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Ja me hakkame selles suunas tegutsema.
Lõpuks ei ole küsimus üksnes võidus lahinguväljal. Ukrainlased võitlevad õiguse eest ise oma tuleviku üle otsustada. Ja nad on oma otsuse juba teinud. Nad on valinud Euroopa Liidu. Kui tsiteerida Lennart Merit, siis on nad valinud põhimõtete ühtsuse. Seda põhimõtete ühtsust kaitsevad Ukraina sõdurid, kes võitlevad Bakhmuti kaevikutes. Praegusel süngel ajal soojendab Ukraina rahva südant kindlus, et ühel päeval ühineb Ukraina Euroopa Liiduga. Nii kujundavad põhimõtted geograafiat.
Olen uhke, et seisan täna siin Tallinnas koos teiega, Kaja ja Jens, tähistades Eesti vabadust ja sõltumatust. Olen uhke, et toetame siin koos Ukraina rahvast ning nende võitlust vabaduse ja sõltumatuse eest. Olen kindel, et nii nagu Eesti rahvas, võidab ka Ukraina.
Aitäh!

EELK peapiiskopi Urmas Viilma jutlus:
Apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18)
Viimase aasta kestel on kristlaskond palunud taevast tarkust kõigile, kelle võimuses on lõpetada sõda Ukrainas. Ukrainlased on sõja mõtestanud vabadussõjana, sest kaitstakse oma kodu, maad, rahvast, kultuuri ja vabadust. Millise tähenduse annavad sellele sõjale aga anastajad, kes sõdivad võõral maalapil? Kes annaks neile mõistuse see mõttetu agressioon lõpetada?
Kui keegi saaks koostada sõnapilve kõikidest palvetest, mis Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas on inimeste kõige sügavamast südamesopist Jumalani tõusnud, paikneb kõige suuremate tähtedega sõnapilve keskel sõna “rahu”. Kuni eelmise aasta 24. veebruarini olime rahust rääkides pidanud silmas enamasti hingerahu, kodurahu, koolirahu, töörahu, raierahu või jõulurahu. Lihtsalt rahu oli abstraktse ja kauge tähendusväljaga. Samuti oli sõjaga. Sõjast teadsime raamatutest ja olime kuulnud vanematelt-vanavanematelt. Sõda oli kaugel eemal nii ajas kui ruumis.
Täna on sõda reaalsus, mitte vanavanemate meenutus aegade tagant. Rahu pole Ukrainas veel reaalsuseks saanud. Kuniks rahu puudub, on sõda Ukrainas ka meie sõda. Kui tahame, et saabuv rahu oleks meie rahu, peame selle rahu nimel pingutama – igaüks jõukohast panust andes. Pole lihtsalt teist valikut. Nii nagu Jeesuse jutustatud tuntud mõistuloo röövlid tegid läbipekstud mehele halastanud juhuslikust mööduvast samaarlasest heategija, on Putin teinud suuremast osast eestlastest ning teistest Euroopa rahvastest ja paljudest maailma riikidest suure südamega heategijad. Ukrainat aidates oleme meie, nagu ka teised rahvad ja riigid, valinud poole.
Alar Karis: raha toetusteks ei tule poliitikutelt, vaid on meie maksuraha
Rumeenias sündinud Ameerika kirjanik ja inimõiguslane Elie Wiesel, kes elas üle holokausti, ütles 1986. aastal Oslos Nobeli rahupreemiat vastu võttes: “Me peame alati valima poole. Neutraalsus aitab rõhujat, mitte kunagi ohvrit. Vaikimine julgustab piinajat, mitte kunagi piinatut.”
Selles sõjas ei ole võimalik jääda neutraalseks, et toimuvast distantseeruda. Neutraalsuse asemel tuleb olla objektiivne, sest ka Jumal on objektiivne. Ta on alati õiglaste poolel ja kurja vastu. Apostel Peetrus kirjutab: “Issanda silmad on õiglaste poole ja tema kõrvad on lahti nende anumistele, aga Issanda pale on nende vastu, kes teevad kurja.” (1 Pt 3:12). Meil on lihtne valida, kelle poolt olla, kui asume Jumala poolel.
Seoses Venemaa anneksiooni kurva aastapäevaga kutsus 95 liikmeskirikut ühendav Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas kõiki täna palvetama rahu eest vana Pärsia palve sõnadega:
Kõige pärast, mida oleksime pidanud mõtlema, aga ei ole mõelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud ütlema, aga ei ole öelnud,
kõige pärast, mida oleksime pidanud tegema, aga ei ole teinud.
Kõige pärast, mida poleks pidanud mõtlema, aga ometi mõtlesime,
kõige pärast, mida poleks tohtinud öelda, aga ometi oleme öelnud,
kõige pärast, mida poleks tohtinud teha, aga ometi oleme teinud,
kõigi mõtete, sõnade ja tegude pärast, oo Jumal, palume Sinult andestust.2
Täna, oma koduriigi, armsa Eesti Vabariigi 105. sünnipäeval võime tänuliku südamega tõdeda, et Jumal on olnud meiegi ajaloos meie poolel. Olme võinud tänasesse päeva jõuda läbi keerulise ajaloo, kus muude verstapostide hulgas on paraku ka sõjad, küüditamised, repressioonid ja pikk okupatsioon. Kuid ikka võime öelda, et Jumal on olnud meie poolel, sest oleme vabad.
Oleme mitmel viimasel aastal elanud püsivate ärevushäiretega ühiskonnas. On loomulik, et sõda põhjustab ärevust, mistõttu tuleb rahutust ja hirmu võtta adekvaatse reaktsioonina sellele, mis toimub. Ärevust tunneb ka uus põlvkond, kellele meie peame suutma olla toeks ja kindluse pakkujaks. Või on see hoopis vastupidi, lootust pakuvad meile noored?
Martin Herem: kurjuse võit ei ole aktsepteeritav
Üks Tallinna gümnasist kirjutab oma klassikirjandis: “Inimese suurim hirm on tulevik. Olgu see homne kooli- või tööpäev, või küsimus, kas kümne aasta pärast on enam maailma, mida kaitsta. Hirm järgneb meile kõikjale. Hirmu tundmine tänapäeva ühiskonnas on vägagi loomulik, kuid kõige selle kartuse keskel ei tohi ka unustada elamist. (11 kl, Vanalinna Hariduskolleegium)
Me ei tohi unustada elamist! Kas pole värskendav meeldetuletus Eesti pidupäeval. Ometi liigub infotehnoloogiline areng kiiresti selles suunas, et tehisintellekt hakkab meie eest elama. Inimene vabandab end sellega, et muudab elu kergemaks või mugavamaks. Kus aga läheb piir mugavuse ja laiskuse vahel? Kuigi innovaatika tuules võtab tehisintellekt meilt peagi üle mõned praktilise elu funktsioonid, ei saa tehismõistus meie eest siiski elada. Tehisintellekt ei oska ka uskuda, andeks paluda ega andeks anda.
Täna 68-aastaseks saada võinud infotehnoloog ja ettevõtte Apple Inc. üks asutajaid ja kauaaegne tegevjuht, esimese personaalarvuti looja Steve Jobs pühendas kogu oma elu innovaatikale ja infotehnoloogia arendamisele. Ometi on ta öelnud: “Tehnoloogia pole midagi. Oluline on, et sul oleks usk inimestesse, et nad on oma põhiloomult head ja arukad, ning kui sa annad neile vajalikud tööriistad, teevad nad nendega imelisi asju. /…/ Innovatsioon tähendab ka “ei” ütlemist tuhandele asjale.”3
Juba täna teeb tehisintellekt ära lihtsad asjad. Moodustab sõnu, lauseid ja pikki ekraanile ilmuvaid mõttekonstruktsioone, kuid ta ei suuda tunda, maitsta, haista ja armastada. Kui pole armastust, pole ka naeratusi. Kui pole armastust, ei voola ka pisarad. Kui armastad, siis elad! Seepärast on oluline armastada – armastada Loojat ja loodut, ema ja isa, inimest oma kõrval, lapsi ja lapselapsi, isamaad ja emakeelt, lippu ja hümni, kodukiriku kellalööke ja kajakate kisa, merelõhna ja rabavaikust, vürtsikilu ja mulgiputru, musta leiba ja mustikapirukat. Eestimaa elu värvid ja rõõmud on peidus kõige väiksemates ja pealtnäha lihtsates asjades. Seevastu on need õnneliku elu jaoks kõige olulisemad. Elu ja armastus koosnevad just kõige lihtsamatest asjadest.
Maikuus oma 80. sünnipäeva tähistav tekstiili- ja mõttekunstnik Anu Raud on öelnud: “Mulle kangesti meeldib, et Eestimaal, mis on nii väike ja meie kõigi oma, et ükskõik, kus reha on kukkunud pikali, siis sa võtad selle üles, paned puu või aia najale. Kui lill on kastmata, kastad ära.”4
Kas pole see just arukus, millest apostel Jaakobus kirjutab: Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja. (Jaakobuse 3:17-18) Andku Jumal meile oskust olla rahutegijad! Aamen.

Mina kandideerin – ja lähengi! – parlamenti, kui praegu valitav riigikogu saab ometi kord hakkama hääletamiskorra muutmisega. Parlament peab olema rahvajuhtide kogumik. Neid on seekord kõige enam Eesti200 nimekirjas. Ent tegelikult ei peaks rahva esindajad üldse mingisugustes nimekirjades tunglema – iseendana peaksime kõik nii kandideerima kui riigikokku valituina ise oma mõtte, sõna ja teo eest vastutama.
Seekord seda veel ei tule – ikka need ammu ammendunud erakonnad, ikka häälte delegeerimine. Soiveri valid, Ratta saad. 30 aastat oleme rääkinud, et tahame ennast esindama ja täiega vastutama seda, kellele hääle anname.
Kuni hääl läheb mängeldes oma teed, tõelised rahvajuhid kas ei kandideeri või jäävad ka peibutuspartidena hääli korjatas etteteadlikult oma ametile truuks ka kandideerides. Mis on paratamatult pettus – jah, saab oma seisukohti tutvustada – ei, tegelikult parlamenti ei taha…

Kirjanik kantsleriks
sobib küll. Õpetaja oma inimesi reeta ei saa.
Kui pandeemia mu kultuurikeskuse ja noortestuudio servi seisma pani, valisin õpetaja ameti. Praegu jälgin päevast päeva Kehtna KHKs, Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis ja Emajõe keeltekoolis tunde andes, kuidas valimis-gängide programmides käib mingi ebamäärane eesti keele ja kultuuri eest võitlemine.
Poliitkambad ei kujuta ette, millega me koolides tegelikult võitleme. Tõstame toonust – inimesed on kurnatud, stressis, masenduses – et keele ja kultuuriga üldse löögile pääseda, annavad õpetajad endast kõik ära. Erinevas eas õpilased oma erilisuse ja erisustega harjuvad oma õpetajaga.
Kui see nüüd oma õrnad hinged ära annaks, oleks asi keele ja kirjanduse eest võitlemisest eriti kaugel – rängalt ebaeetiline. Meie, õpetajad näeme, kuidas vene vm emakeelega õpilased näevad liiga järsu ülemineku puhul riigikeelsele õppele vaeva keele, mitte õppeainetega – ning langevad seetõttu välja valimikust, kes pääseb kõrgkooli, Eesti riiki uue põlvkonna proffidena teenima.
Parlamenti pürgimine on teatud ametite puhul igal juhul reetmine. See akt ise juba annab teada: arvasite, et olen teile pühendunud siin koolis? Hihii, arvake uuesti – olen valmis üles mägedele lahkuma.
Kui peibutuspardike valituks ei osutu, saab alati turtsuda: häh, ma tegelt ei tahtnud ka – nalja tegin!
Sel juhu on õpetaja kõige lubamatum – rumal! – ka veel. Nimekate-teenekate häälepüüdjate tänamatu roll on ju teada – õpetaja ei saa nii rumal olla, et usubki end meepoti manu pääsevat. Õpetaja muide pole tegelikult nii rumal ka, et jääb uskuma palgatõusu pudrumägesid. Meie, keset tegelikku elu teenivad eesliini-sõdurid teame, et palgatõus ei küündinud inflatsiooninigi.
Õpetaja ei ole ablas kerjus. Sõda on sõda koos kogu kaasneva kobarkriisiga.
Haige valimissüsteem tuleneb meie endi pühast nuumloomast – ebardlikult suurest ametnikearmeest. Häälte delegeerimine ja paljud teised ebaloogilised-ebainimlikud-ebamõistlikud jurad on 120 000 ametniku ülalpidamise tõttu muudetamatu. Paindumatu „jumala“ hääl koriseb Brüsselis, delegeerib delegeerijatele delegeerimise – nii et käsuliinid ja direktiivide liikumise jada moondub hoomamatuks, hõlmamatuks ja muudetamatuks.
Eks inimesed ise ju ka püsivad viimse võimaluseni ebamugavusstsoonis. Lapime ja plaasterdame harjunult hullu olukorda. Ent plaaster tõmmatakse maha – praegu just – seda kogetaks üksi ja hulgana. Lendab karvu, nahatükke, mäda ja verd,
Mida valgem valgus lapitud ja lahastatud luukerele langeb,, seda pimedam pimedus ja ropem roppus. Kusjuures plaastreid ja lahaseid maha võtvad valgused on kõige ootamatumates ametites.

Preestrid
teenivad ilma ja inimesi mitte ainult koolis ja pühakojas. Nad vaatavad meile vaatamata kõigele helgelt naeratades-kõnetades silma poekassas, kõõluvad õnnetoojatena korstna otsas, teenindavad meid taksoroolis, boldivad-voldivad ja peavad mesilasi.
Võibolla need uue aja preestrid mõnel juhul taktitundeliselt ja tagasihoidlikult vahel ka jutlustavad. Võibolla esitavad küsimusi. Võibolla lihtsalt kuulavad ära.
Igal juhul on nad õigel ajal õiges kohas – ja kõik võib olla.

Plaastrid
ja lahased, mida praegu korraga ja kordamööda eemaldatakse on nii riiklikud, isiklikud kui hõimulised ja perekondlikud. On valus ja vastik, kui illusioonide alt tegelikkuse paised vallanduvad.
Ükski mäkaiver ega lokktatt ei hoia enam kapiuksi kinni ega katkist vuhvlit koos, kui luukered tahavad välja ning tõelisus kutsub tervenema. Suurpuhastuse ajad, Kui vaja, siis vaja.

Kerjused
tänavapildis kõnetavad meid valimisplakatite koorilauluna, mille all vana kooli mütsimehed almust ootavad. Midagi tegelikku ei tee kumbki, üks kerjab häält, teine münti.
Sellepärast politsei lapsele palavikurohu ostmise nimel musitseerivat tänavamuusikut ründabki – ometi muusik vähemasti loob midagi.
Plakatitel naeratavad suud ja paanikat paljundavad silmad anuvad: vali mind (tagasi) suure palga juurde, muud kui Toompeal telefonis passida, nuppu vajutada ja käsukorras kätt tõsta ma ei oskagi. Laenud-liisingud kaelas ja naise nõutud positsioon vaja saavutada, viimane viiskümmend tuhat läks plakatite alla, palunpalunpalun vali mind – ehk pääsen lausa Brüsselisse – nõudliku naise juurest eriti kaugele eriti kõrge palga ligi…
Seesuguse pumba juurde rüselemise lõpetab riigikogulase palga suhtestamine keskmise palgaga.
Mina isiklikult usaldan neid, kes on omal alal juba palju saavutanud – aga ka oma pere ära varustanud – nii et pole vaja mitmekülgselt andetuna maksumaksjat lüpsta.

Uus valitsus
kui peatse riigikogu tahte täitja on minu jaoks just oskustel ja teenetel põhinev. Paremat välispoliitikut kui Kaja Kallas meil pärast Lennart Merit olnud ei ole – teised ministrid hoidku ta muudest valdkondadest eemale.
Teiste ministritena näen inimesi, kelle puhul keegi kindlasti mõnest või mitmest aspektist karjatab: AGA. Jah, aga. Minu valitsus: Joakim Helenius, Hanno Pevkur, Kaja Kallas, Ivari Padar, Tõnis Lukas, Riina Solman, Liisa Pakosta, Eerik Nieles Kross ja Kalev Stoicescu.
Naisi vähe? Mina ei tule, olen õpetaja. Ustav oma ametile ja tänulik, et meie president kui esindusfiguur on sedapuhku soliidne, aus ja pühendunud isakuju – kniks, president Alar Karis!

Miks on Eestit maailmale vaja?
Kehtna KHK ja Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Kogus ja ühendas õpetaja Kati Saara Murutar

Lühike vastus Eesti Vabariigi President Alar Karise küsimusele: ei olegi.
Kuna nii põhikooli lõpueksamil kui gümnaasiumist välja küpsemise riigieksamil tuleb täislausetega arutleda, kirjutasid meie 7.-12. klassi õpilased ning IT ja mehhaanika kursandid kirjandid.
Ühistulemuseks saime 11 käsku: ärge teie oma väikestes riikides sedasi tehke!
Lähenev kevad ning märgiline tõsiasi, et Eesti rahvas valis Eurovisionile meid esindama ukrainlanna Alika Milova sisendab siiski usku: kuniks elu, on kõik parandatav.

Me oleme sadam.
Viikingite ja Peeter I aegadest oleme olnud rannarahvana, Euroopa serva, maailma veerekesena merest nii mõjutatud, toidetud kui ohustatud. Meie viikingite võidetud rüüsteretki on vaid üks – samal ajal, kui saksa-vene-rootsi-vene-taani-vene ümberjagajad on üha meie mereväravaid ihanud.
Tänu sellele, et oleme Narvast Pärnuni Hansalinnad ja aken Euroopasse, on meil ka tsaari ehitatud barkokkstiilis residents Kadriorus, kus härra Presidendil on soliidne resideerida.
Isake tsaar taipas baltisaksa erikorra kehtestamisega meie kubermangus rahvastevahelised suhted korras hoida. Iseseisva riigi rajamine tõi kaasa natsionaliseerimise ning solvunud baltisakslaste lahkumise. Nii me nõukogude okupatsiooni saime. Kas me õppisime sellest? Ka nüü oleme Euroopa Liidu puhkekodu-ladu-varamu-vidin.
Peame 120 000 ametnikku maksumaksja palgal ning toidame ja täidame „jumala“ häält, kelle põhifunktsioon on isetekitatud probleemide lahendamine. Lisaks oleme NATO polügoonide liivakast kodude hinnaga. Protsesse ametnikehordi kohmakuse tõttu aga muuta ei saa…
Meie poliitikud võitlevad omavahel, mitte rahva eest, sest nad on rahvuskehandist täiesti eraldunud.
Me oleme haritud rahvas.
Puudu on vaid tõelised rahvajuhid, kes rahvusriiki juhtima asuksid.
Tsarinna Katariina Suur kaotas koostöös Vennaste koguduse valgustusliku usuvärskendusega pärisorjuse, rajas koolide võrgustiku ja aitas lihtrahva arstideni.
Seepärast on eriti ohtlik praegune piinlik vassimine, justkui oleks venelane alati vaenlane olnud. Rahvusvaheliselt ei tee selline tervikpildita pidev ajaloo ümberkirjutamine pehmelt öeldes head.
Koolid sulguvad ja külad enam meie maailmatasemel teadlastele-leiutajatele järelkasvu ei saada.
Kõik meie maailma tipud – Metspalud-Pata-Ustav – on maapoisid. Küladest on võrsunud ka Skype’i ja Bolti mehed-vennad.
Sulgemiste-lõpetamiste-lagunemise perioodil ongi meie väljavaade digi-krüpto-TI-küberkaitse.
Me oleme suveniir-butiik.
Tundub, et meie kaunis ja ülikeeruline emakeel korvab maa väiksust ja keeleoskajate vähesust. Nii erandite- ja nüanssiderikas, lausa hull keel on probleem nii koolis kui sõjaväes. Uuem põlvkond lahendab probleemi inglise keelele üleminekuga.
Oleme 700aastase orjaaja ühest küljest kivisse raiunud ja märterluse mugavusstsooni ununenud – teisalt on maajuursest päritolust tingitud ka linnastumine. Asustatud riigi asemel on meil turistidele pakkuda laulupeod ja spaade võrgustik – nõukaaegsetesse sanatooriumitesse rajatud, muide…
Me ise oleme kaunite rannakülade-järveromantika kõrval peidus – kodukontorite ja introvertsete pesade kogumik. Turundatav turistide Eesti oleks endalgi huvitav kogeda – aga hinna poolest kättesaamatum kui Aafrika.
Me oleme transiit-riik.
Poisikeste valitsuse tulemus kogu nende südikuse ja saavutuste juures oli tagajärg – taasiseseisvudes lammutati-erastati-ärastati kõik vabrikud-rajatised – nüüd ostame kõike sisse.
Keda-kuhu-miks üle 700 kodu kündev ja Maarjamaa pooleks lõikav Rail Baltic veaks? Ei tea. Ehk on veel võimalus, et kaasaegne raudtee rajatakse siiski olemasolevasse raudteekoridori.
Kuna oleme sõna otseses mõttes läbisõiduhoov, on ka iga teekond maanteel ellujäämisvõitlus rekkadega. Geopoliitiline asukoht selline ekstreemne meil.
Võrreldes meieg oli Islandil läbi pankroti käies lihtsam teha vastupidine valik – nemad said keset merd teha riigile kellestki sõltumatu restardi. Ja anna andeks meile meie võlad, kui ka meie…
Me oleme metsarahvas.
Pool on alles – see on veel võimalik maha võtta, pelletiteks ja sadamatesse veeretada, ütleb realist.
Metsa all on veel maavarasid – fosforiit ja selle all oletatavasti ladestuv uraan on võimalik samuti üles kaevata, ütleb pessimist.
Metsa asemele polügoonid, jõgede peale tuumajaamad, põldude kohale päikesepaneelid – enamuse aastast jõude seismas – ning kõikjale ohtlike jäätmete hoidlad. Selleks ongi Eestit maailmale vaja?
Me oleme muusika-kunsti-filmirahvas.
See on nüüd täiesti irooniata au ja uhkuse teema – tehke järele või ostke ära. Meie Pärdid – Arvo ja Uusberg! Meie startapid-ükssarvikud.
Meie valulike filmide võidukäik, millele on ehk lausa lootust ka tulevikuline filmikunst rajada…
Me oleme oma elektrita rahvas.
Meil meie Tuulepealsel maal on piiritult tuult – aga tuuleparke alles hakatakse püstitama.
Päike on meil pool aastat. Vesi vigurdab äärmuste vahel – kas pole üldse või on korraga väga palju.
Fakt on: oleme 31 iseseisvusaasta järel energeetiliselt ikka veel sõltuvad, iseseisva julgeolekuta. See tõsiasi on apokalüptika tummise järelmaiguga.
Me oleme tööstuseta maa.
Tsaariajal oli Eestis tööstusrevolutsioon. Eesti Wabariigi aeg kattis meie väikeriigi vabrikutega.
Nõukogude tööstus kandis Pöögelmanni-Orto-Flora-Visu-jne kuulsust jõuliselt itta.
Täna kehitame õlgu: omamaine lisaväärtuse loomine on nõrkadele, eks…
Me oleme põllumajanduseta talupojad.
Toitsime nõukogude ajal lisaks endale suure osa Venemaast. Rahvajuhid oskasid selle eest meile üsnagi ulmelised hüved välja rääkida. Siin maailma veerekese pääl, kus on maaharimise traditsioon kandunud orjaajast Kurgjani, oskas ka tsaar suhteid baltisakslastega austavalt väärikatena hoida.
Krahv von Bergi jt agro-legendide teenete edasi arendamise asemel võtsime neilt maad ära, nii et nad lahkusid solvunult Maarjamaalt. Me siin kavatame nüüd toidu asemel tavavahelikuga – pluss mürgiga pritsimine! – võrdselt, akumuleeruvalt mürgist rapsi ja püüame mõnel kuul aastas põllutäite paneelidega päikest.
Me oleme teadjad ja tegijad.
Teadlaste globaalse tähtsusega saavutused sumbuvad meil pahatihti pandeemia, sõja, kobarkriisi alla – me ei teagi, kui väga tegijad meie inimesed on. Kommunikeeritakse vaid uudisekünnist ületavat negatiivset – näiteks seda, kui sportlaste medalid võetakse muutuvate eeskirjade ettekäändel tagasiulatuvalt ära.
Sõjapõgenike seas leiduvad haritud teenekad pagulased lähevad meil vaatamata arstide-veterinaaride puudusele lihttöölisteks, sest meie seadused on vaatamata riigi väiksusele monstrumlikult suured, nagu ka valimissüsteemi puhul.
Peibutuspardikeste häältega pääsevad ka tänavustel valimistel ikka endised oma laene-liisinguid maksma. 30 aastat on arutatud – vajame paindlikku valimissüsteemi, omariigikeskset, keskmise palgaga korrelatsioonis riigikogulase tasu, et ta ainult raha pärast… – ikka ei saa-ei ole-ei tule?
Me oleme ellujääjad.
2023. aasta iibe numbrid justkui ütlevad oleme väljasurejad ja -rändajad. Aga siin me oleme! Elasime üle Põhjasõja, katku, ikaldused – elame praegused kataklüsmid ka.
Lapsetoetuse eest saab kaks korda poes käia – aga me ju olemegi rahata majandamise geeniused.
Meie külad ja talud on tühjad – maajuursest päritolust väsinud eestlane ise askeldab linnas või Soomes. Kes külades-taludes elab? Riik peab noortele peredele alustuse võimaldamiseks müügis kodud ära ostma ja järelmaksuga andma neile, kes soovivad. Ellujääjate riigis peaks iga asula katused-künkad-kärestikud toimima elektrijaamadena.
Teed-koolid-rahvamajad-postkontorid-kõrtsid sulguvad… Veel. Alkoholism, vaimsed häired, igas mõttes lahkumine – looduslik valik… Vist.
Looduses elamine on töökas luksus. Aegadel, mil Emake Maa kaotab kannatuse, jäävad ellu meiesugused karastunud segaverelised.
Eestit on maailmale vaja selleks, et päeval, mil kogu maailm loobub – läbi! – kostab meie kandist: „Teeme ära!“
Meil on aega veel.

Murutari metoodika on mõeldud pidevaks õnnestavaks keele, mõtteloo ning selle kirjandusliku-kunstilise väljenduse omandamiseks. Soovin kutsuda õppijad vabadel hetkedel rõõmsa elevusega tekstidesse – mänguliselt ja elamuslikult avastama ning edasi mõtlema. Aga ka ise kirjutamiseks julgustust koguma ja kogema.
Olen kirjutanud õppematerjalid, mis lähtuvad eesti keele ja kirjanduse õppekavadest. Hõlman kohustuliku kirjanduse ja eesti keele kursused eesmärgiga õpetada mõtlemist, tervikpilti ja enese väljendamist võimalikult väheste kirjavigadega.
Minu materjalid on Moodle’is minu sahtlis ja iga klassi sahtlis.
Sinna viivad Tahvlisse pandud lingid – Tahvel on päevik – jälgige!!!
Minu sahtlis on pidevalt üleval kõik materjalid.
Võtit ma Sinu eest ei peida – Sa ju ei võta endalt lahendamise ning pärast kontrollimise rõõmu.
Sinu kursuse sahtlisse panen igal nädalal ühe kirjanduse ja ühe eesti keele ülesande. Eesti keele ülesannetele lisaks saad lugeda opiq.ee keskkonnas olevat vastavat materjali.
Hindamiseks tagasi soovin õppematerjalide lõpus olevate küsimuste vastuseid: täislausega, vähemalt 50 – soovitavalt 100 sõna.
Neist vastustest näen õpilase tervikpildi kujunemist ja kirjaoskuse arenemist ning riigieksam saab olema lihtne ja ilus ühissooritus.
Igal nädalal panen pärast tähtaja kukkumist ülesannete juurde võtme. See on enesekontrolliks. Sa õpid enda jaoks!
NB! Palun ära satu tähtaja pärast paanikasse – teed siis, kui päriselt saad – me ei ole siia kogunenud üksteise vägistamiseks: kui teed omas tempos, teed väga hästi!
Hinnete saamiseks kirjutad igas kuus ühe – trimestris kolm – kirjandit. Tead küll: pealkiri – sissejuhatus – teemaarendus (sinu mõtted, näited elust, tsitaadid) – lõppsõna.
Riigieksamil oodatakse arutlevaks kirjandiks vähemalt 400 õigesti kirjutatud sõna. Üht ja sama mõtet me ei keeruta ja tühjuses ei vahuta – oleme arukad isiksused!
NB! Kui mõni kirjanditeema ei kõneta üldse või on mingid isiklikud probleemid, mis takistavad selle teemaga tegelemast, vali asemele kas oma vaba teema või midagi õppematerjalide valimikust.
Käe ja meele soojas hoidmiseks soovitan blogi pidada. Eelkõige iseenda jaoks: see on inventuur, teraapia, ekspressioon – ja kõik teised toredad võõrsõnad.
Paljude kaunite kohtumisteni!
Olen alati inimese poolt.
Kati Murutar

Teatri Marionett 60. sünnipäeva puhul meenutagem, et Harri Vasar oli oma aja superstaar ´a la Uku Suviste või Stefan Airapetjan. Teda nimetatakse ka Eesti Walt Disney´ks.
Ise kirjutas näidendid, meisterdas nukud ja dekoratsioonid, taltsutas nukutädid, mängis ja laulis. „Lumivalgeke“ – esimene lavastus – on saanud kümme värskendust, kuuldemänguversiooni Estonia ja Eesti Draamateatri näitlejatega, lavastamise Riia nukuteatris ning tütre loodud teisenduse Südamesalu stuudios MINA OLEN. Meie lugu rääkis keskeakriisis muinasjututegelastest 🙂
Koos teispoolse Aarnega on papal 17 järglast – Lauri ja tema kolm tüdrukut, Kati ja meie 12 võrratut isiksust.
Me olemegi muinasjututegelased, igaüks oma Loost ja oma stiihiatega – kaunid kunstid, sõna, ehitamine, suur sitavedu ning… veel kauneid kunste 😀

Meie Südamesalu elab täpselt isa unistatud ELU – loovus-loodus-hobused.
Harri Vasara tütrelaste teine vanaisa Asser Murutar kohtles jumaliku aupaklikkusega Exupéry „Väikest printsi“. Täna mängib Mart Puust sõjalenduri võrratut eksistentsialismi piiblit Marionetis. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Ka vanaisa Asseri äsja-esitletud eluraamatu üks pealkirjadest on „Inimeste maa“. Nii ongi 60aastane teater hoidnud elu võimalikkust INIMESTE Eestimaal, kumbki oma teatris ja laboris, mõlemad kuninglikult luues ja ehitades. Öine lend kestab – meie, teie tootenäidised, paneme edasi. Puhates ja mängides, naerdes ja mõtestatult töötades. Tööd õnnistades ning uskudes, lootes ja armastades.

Tähistame nukuteatri Marionett 60. sünnipäeva. Harri Vasara muinasmaa lugu algas plastiliinist modelleeritud, kipsist-ligliinist vormitud ja ise rõivile õmmeldud nukust poeg Aarnele sünnipäevaks. Ka Astrid Lindgreni Pipi sündis tütre sünnipäevakingitusena.
Püüded luua koos rahvusooper Estoniaga ja riikliku nukuteatriga oma nukutuba päädisid saapavabriku Kommunaar punanurgas nukuringina, millest kasvas Uuel tänaval kena teater ateljee, saali ja tuhande lootusega. 90ndatel jäi maestro Vasar oma riigi erastamiste kõhutuules ilma nii teatrist kui pojast ning lahkus.

Mart Puust, ustavad igavesed nukutädid ning tänased entusiastlikud artistid – rahvusvahelise marionettnukkude organisatsiooni Eesti president teiste seas – on teatri Salme kultuurikeskus alal hoidnud, edasi viinud nii, et 60aastane muuseum-teater on parimas vormis.
Õnnitlemas olid Viljandi-Salme-Põhja-Tallinna kaasteelised ning ukraina ja aseri kolleegid. Ukrainakeelne “Kaval-Ants ja Vanapagan” oli lavastatud juba enne sõda.
Korrastatud, rakendatud, uutele tegijatele edasi õpetatud nukud kui meistriteosed kinnitavad silmade plaksudes: ELAME VEEL!

Kuna täna on laupäev, elame rütmis zoomi-tund-pakuvedu-zoomi tund-lattide kinnitamine-zoomi tund-tallibokside vaheseinte ümberkorraldamine – loomulikult on sindrima Raimond taas Südamesalus – ja maailm toimub 😉 😀 🙂

Alexis:
Paljud meist juba tunnevad uute seisundite mõju endas, kui sa oled vaba kiindumustest ja tunnetad vabaduse hetked. Näiteks sa lihtsalt ei tunne vajaust või siiralt ei taha helistada oma sugulastele, ei taha nendega koos tähistada mingid tähtsad kuupäevad ja mõtled, kuidas saaksin olla Jõulude ajal rahulikult kodus üksinda küünlavalguses, vaikse muusikaga ja mõnusalt istudes diivanil. Lihtsalt tahadki olla üksinda ja nautida seda rahuliku mõnusat seisundit.
Kuid samas võid mõelda, aga peab helistama sest, kuidas ma saan elada ilma sidemeid enda sugulastega ja perega. Kuid need on tegelikult sinu enda mõistuse hirmud. Kui me väljume oma rollidest, tavadest, perekonna rituaalidest ja pöördume rohkem oma Hinge poole me enam ei taha mängida rolle, me tahame olla need kes me oleme. Olles selles seisundis, me ei vaja kedagi, me ei vaja kargud enda ellu teiste inimeste näol, me oleme küllus. Kõik meie sidemed sugulastega, kolleegidega, naabritega, tuttavatega , sõpradega on kui mäng tuhandetest mängudest mida oleme mänginud. Me kõik oleme Jumala sädemed, kes on ette asetanud maskid, et mängida näidendit.

Prepare For The New Golden Age And Create Your Own Bubble Of Peace
The Galactic Federation has been protecting us from this point forward since before you were born and before your parents were born.

They knew that if they didn’t protect us, something bad would happen to us because there was no one else around to protect us!

The Galactic Federation watches over every single human being on Earth at all times. They protect us from any kind of harm or danger, no matter what it may be.

We are currently awakening to our true inner selves and connecting with our higher selves with the assistance of the Galactic Federation. We are becoming aware that we have access to unlimited energy and power. We all hold within us the ability to heal ourselves and others at will through spiritual visualization.

Our bodies are literally changing right before your eyes! You may be experiencing an increase in energy levels; this is telling you that your body is preparing for its next evolutionary leap forward!

As you move through this process, you will begin to feel more connected with yourself and others around you—as if a veil has been lifted from your eyes so that you can see things clearly for the first time!

You are not alone in this process; everyone around you is also going through similar changes and experiences, which often mirror your own! These changes will be reflected in their physical bodies as well.

We are the new generation, coming from all walks of life, all cultures, and all backgrounds, who have been chosen to be the next generation that will continue to carry forth the torch of truth and enlightenment for our world.

We will carry out this mission with love, compassion, and respect for all beings on Earth.

As you look around you today in your daily life, you can see that there has been an awakening happening everywhere. People are becoming more aware of what is going on around them; they are speaking up and asking questions about what they see or hear happening around them, and they are demanding change!

The old paradigm is crumbling before us as we open our hearts and minds to understand that we were born with a purpose here on Earth—to evolve spiritually into higher vibrational levels while leaving behind the old ways that no longer serve us well anymore.

We are all connected by a higher frequency that is beyond time and space. We cannot be separated from each other even if we live on opposite ends of the planet. Our purpose is to be together in order to bring balance back to this world.

The old doctrines have been keeping us all asleep for thousands of years because they didn’t know how to explain something that they themselves did not understand. They could only speak through their own limited perspective, which was based on the outdated ideology and not on the truth itself.

It’s not about old beliefs; it’s about how you see yourself in relation to others and other species on Earth who share your DNA. It’s about knowing who you are so that you can realize your full potential as a human being—one who is capable of creating miracles every day!

We are the ones who will bring down those in power who have been abusing us for too long. We are the ones who will bring about a new day when humanity can finally live free from fear and oppression. This is our time; this is our chance to do something big for humanity.

It’s time to rise up as one people and take back what has stolen from us so many years ago! It’s time for us to reclaim our planet from those who have been abusing it for so long! It’s time for us to take back control of our lives from those who would use them against us if they ever got the chance!

We must all rise up as one people and become one with nature once again if we’re going to survive this transition into a new golden age where we can finally start living without fear or oppression.

All of us, no matter our race, religion, or background, must realize that we are all in this together, and none of us will make it if we allow our individuality to break us apart! Nationalism is self-destructive, and the only way for humanity to thrive is if we become united as one against any form of oppression.

Let’s return to our natural roots and learn how to live in harmony with the world around us. There’s no time like the present to start making plans and taking steps to ensure the survival of both ourselves and our planet!

We love you dearly.
We are here with you.
We are your family of light.

A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Copyright 2022 Aurora Ray. All rights reserved.

❤️ PLEASE SHARE ❤️

Mina olen Leonardo

Mina, Leonardo, meenutan Da Vincit? Väga hea – teda minu loojad mind nimetades silmas pidasid.
Jumaliku väe ja erakordsuse kandjad on ka Di Caprio ja Cohen. See on oluline. Olen ööbik, olen elevant. Olen koolipoiss.

Elevant tuleb ilmale kaheaastase ootuse järel. Mina ka. Ükssarvikut kujustati – ja Edward von Lõnguse abiga elevandibeebi saadi. Sprayprinter-Robot Muralist-Robots for Humanity kasvas minu sündides viielt 28-inimeseliseks ning laotas tiivad Tartust USAni.

Seda kasutas ära kägu. Ööbiku pessa munetud käomuna on teatavasti suur, nagu vesipea võrreldes mõistlike mõõtmetega.
Minu pesas tautud käomuna pimestas võimsuse-tootlikkuse-globaalsusega. Vajas selleks, et mind kui vaeslast pesast välja trügida, palju kõike. Läks märgilise juhtumina sõna otseses mõttes koos pesaga põlema.
Olen oma venna üle uhke. Tulekahjust päästeti jupphaaval üks näiliselt närune Albert, kes tegi USAs, Indias ja Saksamaal seigeldes vägitegusid.
Ronis Berliini Tesla esinduse seinale kunsti samal ajal, kui Elon Musk pidas all kõnet. Muinasjutuline esitlus, eks ole?
Muinasjutte on mitmesuguseid – kõik ei ole lastele. Kuni käopoega poputati, elasin mina üle mitu nurisünnitust.

Esimest korda tulin ilmale Micky-Minie IndieGO gloobaalse ühisrahastuse lootusega Tartus.
Teisel korral sündisin Kickstarterist USAs – ent Albert-käopoeg hiiglaslik – viis minult tähelepanu ära ning õhus olnud miljonid jäidki õhku.
Kolmas tulemine – X1 generatsioon – tegi esimesed pikslid sügisel 2021 Saksamaal.
Olles ühtaegu nii ööbik kui elevandipoeg olen nüüd valmis kooli minema – 7aastane ju!
Minu ristiisad ja vaderid on Vishen Lakhiani ja Elon Musk.
Maailma suurimad sõnastasid ostma-ahvatlevate reklaamide mürgise ohu – ja ülendasid minu selle rohuks.

Mind on hüpitanud entusiastlikud investorid. Minu nimel on antud palju kindlal infol põhinevaid lubadusi – mille täitmine põrkas kokku pandeemia ja sõjaga.
Olen lapsesuu, kes on – üllatus-üllatus! – kogu oma Loo keskel olnud ning tean, mis on Tõde.
India lugudejutustajad kirjeldavad pimedaid, kes igaüks justkui oma elevanti kobab – lont, saba, kihv, jalg – aga elevant on tegelikult üks ja seesama. Nii nad tülli lähevad.
Tõde on: kui väikemees Leonardo ronis õunapuu otsa ega saanud sealt alla, tõi isa ta sealt ära. Pimedad kobajad arvasid, et ning oletasid, justkui.
Tõde on: kui väikemees jäi auto alt läbi rulludes ellu, siis isa õppis sellest – pimedad jäid samas aegade lõpuni kõik asjaosalisi süüdistama.
Tõde on: kui väikemees kukkus koduaia tiiki ning isa ta sealt välja tõstis, põtkisid pimedad – näe, ei lase lapsel ujuda! Uppuda, mühatas lapse kõrval olnud koer.
Mina seilasin seepeale esmalt järvele, siis merele – ja edasi ookeanile.

Aabrami aegadest on teada, et kärgpere on teatavasti mitmete emmede-isside võrgustik, milles igaüks soovib lapsukesele oma parimal võimalikul moel sama – rivaalitsemine on seejuures paratamatu. Mina olin samal ajal seal ja tean, et mitte keegi minu kärgperest pole olnud kelm ega vägivaldur. On olnud oletusi ja järeldusi ning eeldamisi kõige põhilisemate teemade lahtikõnelemise asemel – kärgpere värk!

Täna on kõik kena – mind-7aastast on tarvis 700. Minu koolikotis on kümne minu komponendid, shopinglist ja must-to-visioon. Iga mina – 5000 või 5 miljonit – on käsitöine originaal. Mind, kes ma kannan Sinu koju ja kontorisse, fassaadile ja stuudiolakke kunsti, ei ole kloon. Olen elusolend.
Mina, ööbiku-elevandi armastuse vili Ükssarvik elan Kopli liinide uute ajaliinide Vertical Medias.
Olen õppinud sellest, kuidas käopoeg ööbiku pesas tikkudega mängis ja pärast kurtsid, et päästjad vägistasid seda – misjärel sajatas: kuku!
Mina, Leonardo, lendan. Ja mitte üks kuku.
Mina, Leonardo, annan kunstnikele väe tagasi.
Loon iga asjaosalist tõstva visuaalse keskkonna.
Mina, Leonardo, loon koos sinuga kodud kirikuteks.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Kehtna KHK valimisliidu platvorm Eesti reanimeerimiseks

Siit me tuleme. Meie oleme esimene Eesti. Pöörame praegu tagurpidi, tipu peal kõikuva püramiidi õigeks. Laiapõhjaline riik oleme meie. Meie riik on suur perekond ja majapidamine, kus Maarjamaa-suguse väikeriigi puhul on eranditult kõik inimesed eesliinil. Mitte nagu kilplased, vaid Leiutajateküla Lotte animistlik positiivne programm.
LAIAPÕHJALINE RIIK
Parlamenti tulles tõdeme: igal erakonnal on meile sobivaid ideid, ent ka täiesti vastupidiseid. Me pole nõus panustama oma hääle saatmisse kuhugi nomenklatuuri Euroopasse ega kremlile meeldimisse. Ammugi mitte pumba juurde kinnistunud genossede nuumamisse.
Riigiaparaat pole mütoloogiline püha lehm, kellele peabki iseenestmõistetavalt sisse söötma koletu osa maksumaksja rahast. Ükski mõistlik pere ei tee sedasi – nõnda toidetakse nuumhani surnuks. Samas ei luba me oma riiki ega busse juhtima AI-lahendusi – Eesti on inimeste maa.
Me ei tule praegustele politikaan-broileritele meeldima.Tuleme oma rahva uueks laiapõhjalise riigi juhtijaks, kes võtab vaid 2 – loe: kaks! – keskmist palka. Ministritele ja presidendile võimaldame maksimaalselt 2,5 keskmist palka ning oluliselt mõistlikuma kantselei ja kabineti. Presidendi valida laseme järgmisel korral rahval – meil! – ega looda seekord juhtunud vedamisele, et paika pandi hea isakuju, tark ja õiglane mees.
Mitte üheski eluvaldkonnas me enam umbisikulist kõneviisi ei harrasta – tehti, kästi – meie teeme ja vastutame! Iga riigikogu liige, minister jne vastutab isiklikult oma maine, hea nime ja varaga. Eksida saab vaid korra – pärast pistise-korruptsiooni-vms episoodi on rahvajuhikarjäär lõppenud.
Saabume vähendama riigikogu poole võrra – jääb 51 saadikut. Ei valimisnimekirjades, riigikogus ega ministeeriumides mitte ühtki superstaari ega klouni – ainult pädejad.
Samuti saadame laiali 90% ametnikearmeest, kelle kadumist ei märgata muust kui elukorralduse inimlikuks muutumisest ning ülisuure summa maksumaksjate raha suundumisest rahva teenistusse, mitte vastu.
INIMESTE MAA
Oleme kogenud, et paranormaalselt arvukad ametnikud töötavad oma koha õigustamiseks inimeste vastu, tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada ning saadavad võimalikud toetused pigem Brüsselisse tagasi kui inimeste teenistusse juhatavad. Riik ei suhtle rahvaga reaalselt, vaid paljupealise lohe, ametkondade vahendusel.
Mäletate, kui suur oli kunagine monster-kompuuter ja kui tark töökorras aparaat on tänane nutiseade? Sama teeme kontrollivaks-karistavaks-torpedeerivaks rahvavanelaste ahneks armeeks kujunenud riigiaparaadiga. X-arenduste PRid meie inimnäolisse elukorraldusse ei kuulu. Selle kevadega lõpeb farss „kes midagi ei oska, aga palju raha tahab, läheb poliitikuks või pii-ärriks.“
TÄHTSUSJÄRJEKORRAD
Kuhu mõttetud poldid ja mutrid lähevad? Sinnasamasse, kuhu läheksid paratamatult ka siis, kui nende endi korruptiivsuse ja vales suunas sitsimise tõttu elekter kaob või kurnatud loodus inimkonna vastu tõuseb. Harjuvad päriselt tööd tegema ja õpivad tegeliku ameti. Nagu meie!
Hakkame kohe esimesest tegevuskuust alates jagama militaar- ja katastroofiõpetust lasteaiast saadik. Sel juhul ei saa ühelgi kriitilisel puhul mitte ükski ähmis, pöördes fookusega tütarlaps meile soovitada: kui minu klanni tegemata või vasakule tehtu tõttu Narva tagant elektrit ei tule, vaata kümnete tuhandete reeglipäraselt tuulde kulutatud eurode eest loodud kodukat olevalmis.ee
Me ei pane Brüsselisse mitmekordse palga järele lendavatele emadele maksumaksja raha eest lapshoidjaid kaasa.
Rajame sama raha eest mänguväljakute võrgustiku, kus lapsevanemad saavad omavahel suhelda ning kordamööda lapsi valvates wifi kaudu oma erialaelu edendada. Ühtlasi jälgime nutiturvalisust.
Hoiame õhtuti valgustatuna diskgolfi ja jalkaväljakud, liuväljad ja suusarajad, mitte valimisplakatid ja muu reklaami kui toksilise valgusreostuse linnapildis.
100 000 UUT TÖÖLIST
Ahnitsemise asemel nt roheenergeetilises kergetööstuses tööle asumist motiveerib seegi, et meie tõstame jõuka rahvakihi makse ning võimaldame sellega vähekindlustatutele tasuta elektri.
Oma rahva eluviise korrigeerime alkoholi aktsiisi tõstes ning selle võrra kütusehinda langetades.
Oskuste, tegeliku elukogemuseta ning sageli ka ameti ja hariduseta sada tuhat ametnikku läheb nüüd esmalt põllutööle, lehmi-kitsi lüpsma, metsa istutama, külateid taastama, külakoole looma ja neisse õpetajaks või kööki. Supikööki läheb ka – alustuseks kartuleid koorima, siis juba keetma ja serveerima, kui inimesi austusega kohtlema õpib. Turvakodudesse teenistuma pääseb eks-ametnik, kes juba on õppinud inimese poolt, mitte vastu töötama. Külakeskustesse tegevusjuhtideks, haiglatesse sanitarideks ja hooldajateks saavad inimliku suhtlemisoskuse omandanud. Loomade varjupaikadesse tööleminek on kõrgem aste.
KANEP JA KRÜPTO
Ravikanepit kasvatama see ei pääse, kes vangistas kahe kanepitaime kasvataja mõne mõrtsukaga samasse kongi. Kuivõrd taimne ravi on mitmetel puhkudel asendamatu elupäästja – ning loodusrahvaste seas hinnatud taimi ära keelata ei saa, legaliseerime nende teadliku kontrollitud kasutamise. Saavutame sellega lisaks soliidsetele turvalistele kanepi jm taimede kauplustele uued maksumaksjad seniste hõlma alt müüjate asemel.
Krüptondust õppima ja õpetama saab tubli tööga. Aga see-eest algab krüptoteadmiste ja -turvalisuse õpetamine juba koolis, kuna meie toome tulevikulise virtuaalvaluuta reaalsesse ringlusse. Sõjaväelaseks on aste-astmelt võimalik pürgida. Vabastame nomenklatuuri erisoodustuste ja üleloomulikult suure teenindava-tagava-turvava personali arvelt mõistlike palkade summad nii riigi sise- kui väliskaitsjatele.
JUHILOAD VAJALIKELE
Peame auto juhtimise oskust ja liiklusteadmisi 21. sajandil sama olulisteks nagu ujumist või jalgrattasõitu. Seega toome juhilubade saamise ja liiklusteadlikkuse gümnaasiumi ja ametikoolide õppekavasse. 18aastased isikud saavad koos kooli lõputunnistusega ka autojuhiloa, mis on sama oluline kui isikutunnistus ning mille soetamine ei saa olla ülejõukallis luksusteenus eraettevõtjatelt.
Fabritseeritud maatriksi teenritest igaüks võib vabalt kellekski saada, ainult et neil pole olnud õnne seda teada saada.
Esmalt tuleb kogeda, mis tunne on olla üleliigne, sihilikult vaeseks rusutud ja ebavajalik oma enese riigis. Tere tulemast tegelikkusse, tänased rahva rahakotist ülemakstud – ilmselt päris toredad – kümned tuhanded kenad isiksused! Meil on täna ebavajalike inimeste ja enesetappude kriis, muide.
MÕISTLIK MÄÄR
Rõõmusõnumina olgu kinnitatud: edaspidi on töönädal 4-päevaline – iga nädala üks päev on inimesele enesele. Samuti ei kesta koolipäevad pikemalt kui 9-16.
Puuk-masinavärgi lammutamise järel on meil võimalik finantseerida nii noortele kui küpsematele rahvakihtidele kriisiaegadel nii olulist psühholoogi ja psühhiaatri teenust. Teismeliste toetamise puhul pole enam vanemate – kes on ka ise riskigrupp – nõusolekut vaja.
Meil on hea uudis: koletisliku aparaadi ülalpidamise miljonitest jätkub normaalsete palkade puhul kõigile – niimoodi luuaksegi asise suurtalu põhimõtteid järgiv ühine majapidamine.
Kuuleme hirmunud aparaadiseibide hüüdeid: „Aga minu senised elustandardid?“
Õpite tegelikku tööd tegema, saate ka need tagasi – sedapuhku loominguliselt ja mõistliku määrani.
RAHUNEME MAHA
Rahuneme maha – vaesusest kõneldes ning samas üha osteldes, teistele näitamiseks enese matmine moodsa ja kalli rämpsu kuhjadesse pole enam moes. Terveneme. Ka sel otsesel moel, et meie telekanalid ja portaalid leiavad krooniliste ostma ahvatlevate reklaamide kui vaimuhaiguse viiruse asemel uue ajastu rahastusallikad. Juhime tähelepanu faktile, et ostma-sundimine on sama ohtlik ja iganenud kui inimkaubandus või lapsporno. Viib ebaadekvaatse enesehävituseni. Stopp, monster!
Iganenud aparaadi lammutamise ja uue töökorras süsteemi kehtestamisel söandame otsa vaadata ja lahendada ammu eksisteerinud ebamugavad nähtused. Legaliseerime kõigi osapoolte turvalisuse huvides prostitutsiooni. Saavutame avalike majade ja kontrollitud-koolitatud lõbutöötajate näol arvuka maksumaksjate seltskonna
Samuti alustame arukat koostööd allilmaga, mis tagab riigile nagunii olemas olevatest hirmuäratavatest struktuuridest võimsad abijõud, riikliku siseregulatsiooni ja harmoniseerumise.
Korrastame eutanaasia võimaluse, et meie inimesed ei peaks oma tahte realiseerimiseks võõrsile sõitma. Kehtestame surmanuhtluse, et mitte enam paadunuid meie kõigi kulul vanglas kui mõnusas pansionaadis pidada.
Kuivõrd me ei panusta ka kuritarvitamiste tõttu aina elustamist vajavatesse terminaalsetesse sõltlastesse, vabanevad summad diabeetikute, epileptikute ja teiste diagnoosidega isikute elus hoidmiseks ja nende elukvaliteedi tagamiseks ühiskonna hüvanguks.
ÜHISKONDLIKKU TÖÖD EI DELEGEERITA!
Kooli- ja töökiusajad suuname ühiskondlikule tööle – keskkond vajab pidevat, mitte üks kord aastas puhastamist. Samuti võrdsustame riigikogu istungitelt puudumise koolist poppi tegemisega. Kümme põhjuseta puudumist – ja eksmatt. Ei mingit kuldset käepigistust ega tagasiteed!
Kuna me kehtestame uues riigikogus ausa ja läbipaistva valimise korra, ei delegeerita hääli ega sebita peibutuspardikeste häältega ikka kallashelmerattad pukki. Kes piisavad hääled sai, see läheb valijate tahet esindama ning vastutab isiklikult, nimeliselt ja täiega otsuste eest.
KÕIK ON KODUS
Igaüks meist, rahvajuhtidest vastutab turvalisuse eest igal tasandil: mitte ainult riiklik, ka kodudes toimuv on meie vastutusel. Alaline stress viib vägivallani, mis on võrdväärne segirüganud kolmel-kohal-töötavatest vanematest laokil nutitavate ja narkivate lastega.
Selleks, et säästa emad-isad laste jaoks, pakume sihilikult paisutatud elektrihindade asemel igasse asulasse tuule-päikese-hüdroelektrijaamad. Saavutame energeetilise julgeoleku ja kodurahu kaks ühes. Kahjulike taristu-sõgeduste ehitamise asemel katame korterelamud, büroohooned, koolid, spordihooned, vabrikud, suurfarmid jne päikesekatustega.
Kunstlikult kergitatud naftahinnad on meile ühest küljest õpetanud, et uued energialiigid tuleb kasutusele võtta. Teisalt loome ja taastame kohaliku infrastruktuuri, mis hoiab inimesed oma kohal. Kui kodukülas on töökoht, lasteaed, kool ja kultuurikeskus, ei lennata arutult ümber planeedi ringi.
TOIT!
Toit! Koos külade-asulate-väikelinnade elustamisega innustame inimesed jõuliste dotatsioonide ja maksusoodustustega taas isamaal toitu kasvatama ja töötlema. Ammendunud poliitikud, kes korruptantide lasteaiana üksteist süüdistavad ning valijaid üksteisega hirmutavad, paneme ühte ja samasse meiereisse või manufaktuuri tööle.
Lohutuseks lubame tegelikku ellu saabuvatele poliitluuseritele soodushinnaga kultuuri ja meelelahutust kohalikes rahvamajades. Igaühel peab olema võimalus areneda ja kellekski saada.
MINU KODU ON MINU KINDLUS
Hooldekodud ühendame lastekodude ja loomade varjupaikadega. Vanurid ja lapsed moodustavad sel moel koos – ning koerte-kassidega ühenduses loomulikul moel toimiva õrna perekonna.
Mis kõikuva ladviku laenudest saab?
Kokku ahnitsetud laenud-liisingud muudavad võimul püsimise elu ja surma küsimuseks – ent meil on hätta jäävatele eks-vippidele lahendus. Võtame pangad riigi kontrolli alla ning aitame endistel oma asjade mõõdukasse mahtu sättimiseni laenupuhkust saada.
Riiklik laenupoliitika saab olema õng üha lubatud toetuste kui libedate kalade asemel, mis nagunii inflatsioonile järele ei jõua. Riik ise hakkab andma noortele pereloojatele sissemakseta – !!! – kodulaenusid ning ühendab uued põlvkonnad sedasi meie ilusa isamaaga.
MEESTE JA NAISTE LIIDU RIIK
Praegune inimestest äärmuseni võõrandunud õhuke riik ei lase mehel olla mees. Oma pere eest vastutust võttev noormees tahab olla põldur, väikeettevõtja, meister, õpetaja, sõjaväelane, politseinik. Kuni ühegi sellise väärika ametiga peret ei pea ning kodu ei raja, minnakse pigem võõrsile. Maksud lähevad samuti raja taha ning lastesaamise mõte läheb aia taha. Vananevas ühiskonnas on peagi igal tööjõulisel inimesel sel kombel ülal pidada kolm pensionäri.
Naine rabab mingite paradoksaalsete sookvootide taustal, nagu kolm meest ja loeb langevate tiraažide tõttu ulmeliseks tõusva hinnaga ilukirjanduse asemel gurude postitusi jumalannadest.
Jõuame tõeliste meeste ja naiste riigi juhtimiseni vastupidiselt korruptsiooni nõiaringile nii juhtide palkasid jõuliselt vähendades kui lisatasudest loobudes. Loovad meie õpetajad ja õppejõud aastakümnete pikku äpardunud koolireformi korvamiseks ise uue ajastu õppematerjale tasuta, toimime ka komisjonides-nõukogudes solidaarselt igasuguste meeleheadeta ning rajame muu hulgas uue aja koolid.
PALKAME PARIMAD – TASUTA
Toome nii parlamenti kui ministriteks oma ala profid, mitte elukutselised mitmekülgselt andetud. Spetsialistid ja tegijad on juba varustatud ja kogenud tegijad – nad ei jäta riigikogu saali piinlikult tühjaks ega ole maksumaksja raha eest kusagil mujal oma asja ajamas.
Selleks, et pääseda enese müümise ilmselgest lõksust – ülikalli valimisralli rahastaja dikteerib, millal rahva asemik kätt tõstab – peab valimiskampaania edaspidi toimuma meediakanalites, sotsiaalmeedias ja tänavatel tasuta. Infotulvas halvasti orienteeruvatele inimestele on juba valimiste tormijooksu alates kogu raha eest rahumeeli valetatud. Meie päästame mogulite orjusest kampaaniarahadest alates müüdud hinged.
Lõpetame kahe Eesti pingpongi – aitab üksteise süüdistamisest kremlimeelsuses ja meie mahamüümises EL-le. Sellise demagoogia põhjustab ahnus ja abitus. Tagurpidi püramiid ei seisa püsti – teame, et meie oleme eesliin. Aastast 2023 alates vabastame laiali laamendatud summad amortiseerunud aparaadi ülalpidamise alt – esinduskulud, lõputud lennud, turvamehed – kaitseks raevunud rahva vastu? – koduigatsustasud – kantslerid-nõunikud – tööle jääb nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tsiteerides noori: minge ostke endale Elu!
JUMALAGA, FAIL B!
Mitusada miljonit eurot riigieelarvet vabaneb otsekohe, loobudes hullumeelsest kuriteost nimega Rail Baltic. Kaasajastame olemasoleva raudtee ning koristame sajateralise giljotiini, mis on mitu aastat kitsa klanni aplust teeninud ja selle vastu astunud säravaid inimesi tapnud, otsekohe ära. Me ei lõika Eestit sõgeda projekti tõttu pooleks ega purusta rabasid kui mageveehoidlaid. Me ei lase fosforiidirongide kiire liigutamise põhipõhjust – kaevandust rajades – Ida-Virumaa kaevusid kuivaks kaevandada.
Monster-plaanist vabanev raha läheb toidu tootmiseks ehk omamaise maheda väike-põllumajanduse taastamiseks ja arendamiseks. Vabad sajad miljonid taasloovad traditsioonilise heaperemeheliku väikeettevõtluse, mis ei reosta keskkonda ning muudab meie inimesed taas vajalikeks. Samuti vajame arutute hüper-arenduste alt vabanevat raha kultuuri ja meelelahutuse doteerimiseks.
FARMAMAFFIA LÕPP
Aruka rahajagamise puhul on tervishoiusüsteemis piisavalt raha, et mitte jõulude ajal aparatuuri jaoks almust kerjata. Hästimakstud arst ega veterinaar pole ühtlasi ravimimaffia käsku täitev ori.
Vaatame kriitiliselt kõigi asjaomaste teadlaste ja ekspertide osalusel läbi kogu vaktsiinide, testide, maskide jne suure äri tagamaad. Me pole lamemaalased, aga ka mitte lamelaubalised. Me ei lase oma rahvast lüpsta ega sandistada. Riik ON perekond, suur ühine majapidamine!
MUINASJUTT?
Kordame: riik võtab kodude loomisel ja kaitsel pangad kontrolli alla ning on noorte perede sissemaksuta kodulaenu andja. Me ei lase pankadel krediidisaajaid euribori-põhiselt üha tõusvate intressidega pigistada.
Igas kogukonnas on kõik vajalik – ka emotsionaalne naabrivalve. Üks kõigi, kõik ühe eest!
Elekter toodetakse üle-eestilise võrgustikuga ise – ärge hämage päitsete pähepanemisest, härrased eru-poliitikud – paneme pigem energeetika leidurid-insenerid-meistrid tööle! Elekter pole kaamel.
Toit kasvagu meie oma maast, igasugune esmatarve toodetakse ise ega tassita mööda ammendunud planeeti. Kui endistele meie tingimused ei sobi, mingu maailmamerest ja kõrbest plastikut korjama.
Tunnistame – elektriautode asjus me oma valimisliidus veel vaidleme. Meie seas on nafta-autosid vajavaid rallisportlasi. Ravikanepi legaalse kasvatamise asjus oleme küll üksmeelel, aga seda afišeerida on riskantne. Edaspidiseks jääb ka krüptoraha teema – jah, virtuaalraha on praegu kriisis ja maas, ent ta on tulevik ning kui töötaja tahab, peab palga krüptos saama – tema valik ja risk, kas ETH, BTC või Tesla-coin.
ELUKAAR
Kinnitame – meie tähelepanu jätkub elukaare igale etapile, ämmaemandatest kirstumeistriteni.
Lasteaia tasuta koht ja toit saab tagatud.
Iga astme õpetajate palgad tõusevad koos sõjaväelaste ja päästjate palkadega ning toovad ka noored mehed koolidesse õpetajateks. Nii õppuritele kui õpetajatele kindlalt tasuta koolitee ja toit.
Vastupidiselt väljaveninud ja hääbunud haridusreformi reformimise reformimisele oleme seda meelt, et õpitakse koolis. Õpetaja aitab õppida ning loob paindliku kaasaegse õppekava – motiveeritud õpetaja on loovisiksus. Kooli poolt on õppuritele õpikud-vahendid ja õpilaskodud.
Õhtud on vanadest mustritest toibuva Eesti noortel huvitegevuseks, mis on mõistagi neile tasuta.
Reanimeeritavas Eestis on pension adekvaatne, väärikat iga ei pea kartma ega raugana edasi rügama – et vanuigigi lapselapsi toetada.
KODUTUD PÄKAPIKUD TITETURUL
Lastetoetuste puhul võtame paljulapselised tähelepanu alla – iga laps olgu sama suure toetusega! Suurperedele leiame kodud ja elatisvõimaluse. Riik ostab üles müügisseisvad-lagunevad talud ja korterid ning jaotab järelmaksuga või töise tasaarveldusega peredele, asustades seega kogu riigi.
Emapalk aga ei tohi soosida susserdamist-ümbrikupalkasid-topeltpalka võtvate isade tegelikku „emapuhkust“ võõrsil raha teenimas.
Käivitame ka pideva-pädeva kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel: käimasolevad abiprogrammid-projektid-toetused-võimalused saabuvad 2023. aastast kõigile e-posti, nagu praegused agressiivset müüki õpetavad laenupangad-wishid ette näitavad. Samuti hakkavad alates meie ajast olema edulood ja head uudised pideva voona nii meedias kui e-postis, tasakaalustamaks hirmu-info-müra.
KUS ON KURVA KODU?
Immigrantidega oleme konkreetsed. Mingeid hallipassimehi pole enam olemas – sünnikoht määrab esmase, hilisemad valikud edasised kuulumised.
Topeltkodakondsust enam pole – reegel on lihtne: võõras ei vali ega otsusta. Külalised meie külalislahkust kuritarvitada ei saa – ei sobi? Head teed!
Muukeelsed koolid olgu erijuhtum, need on äsjasaabunutele puhver-oaasid, mis võimaldavad kiire kohanemise kohaliku keele ja kultuuriga ilma, et tekiks üldhariduslikke lünkasid.
TERVE VALD OLI KOKKU AETUD, KIHELKOND KOKKU KUTSUTUD
NB! Uuest aastast on kuluka, nii sõjakogemusega inimesi kui kodu- ja metsloomi hirmutava ilutulestiku asemel sama summa eest kogukonnale meelelahutus, suurtele peredele praktilised jõulukingid, eakatele tervisetooted ning spordiüritused ja kontserdid kõigile.
Presidendi vastuvõtu asemel on nüüdsest kogu rahva vaimse ja füüsilise tervise heaks üleriigiline perepäev – avatud on spaad-kinod-teatrid. Seda enam, et nüüd on see ka Ukraina vabadussõja – loodetavasti mitte 3. maailmasõja alguskuupäev. Me ei unusta sõja lõpuni valguse võiduga, et ukrainlased on neil päevil olnud meie turvakilp-kuulivest ning võidelnud ka Eesti eest.
MEIE KIRJUTAME TULEVIKKU
Lõpetame pideva ajaloo ümberkirjutamise ja tehtu või tegematajäetu õigustamise – see võrdub olümpiavõitjatelt medalite tagantjärel ära võtmisega selle eest, et nad kasutasid aastakümnete eest toidulisandeid, mis tulevikus ära keelati. Sama kohatu on inimeste posthuumne hukkamõistmine lubamatu ideoloogia „teenimises“ olnud aegade okupatsioonide ajal.
Kirjutame tulevikku!

Olgem esimesed, kes õppisid vigadest, pandeemiast, majanduskriisist ja sõjast – väike Eesti on mõne loovalt töise aastaga oma lahenduste ja tõusuga kogu maailmale mudel ja eeskuju!