Antoine de Saint-Exupéry eksistentsialismi kõrgem pilotaaž
* Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena ** Leia ja selgita võõrsõnad *** Kirjuta essee
Lendur Antoine de Saint-Exupéry on oma kultusteosega „Väike prints“ loonud eksistentsialismi tippteose, mis võtab mängleva valulikkusega kokku inimeseks olemise igihalja võlu ja avaliku saladuse.
Tegemist on otsekui lapsiku muinasjutuga, mida uuesti üle lugedes avastavad ka nn suured inimesed iga kord midagi uut. Avastavad – järelikult polegi veel lootusetult täiskasvanud. Tunnevad väikeses printsis ja autoris ennast ära – järelikult on ühendus oma sisemise lapsega kenasti alles.
Lendur teab, kui lihtne on tähtedele nii lähedalt surnuks kukkuda. Seega tunnetab ohu piiril lendav mees iga elupäeva ja hingetõmbe väärtust. Ta suudab nappide sõnadega jäädvustada inimeste armsalt armetu olemuse ja nutmaajava üksinduse.
Lapsed mäletavad oma galaktilist päritolu, on läbinägelikud selgeltnägijad ilma tuleproovita.
Nii Antoine, Anton Tšehhov kui meiekeelne Anton Hansen Tammsaare on ennast sõnateraapia abil aastaid tervendanud, et taas joonistada ja taktitundeliselt naerda.
Tänu empaatiale aimame, kui pettunud oli poiss selle üle, et nö suured ei näinud boamao sisse joonistatud elevanti. Ühel päeval tuleb ikka väike prints, kellele joonistada õige näoilmega lammas. Eriti hea on kasti joonistatud lammas. Ülihea on ka öise lenduri poolisui muie selle üle, et ta tundis tänu koolis õpitule pimeduses ekseldes ära, kas see on Arizona või Hiina.
Exupéry mahe iroonia on täpne, absurditaju peen ning metafoorid süütult sügavad. Tõelisim lugu ongi muinasjutt kui fantastilise eksistentsialismi kõrgem pilotaaž.
Ka koomiksilaadsete joonistusteta tajume satiirilist punase näoga seenelikku meest ja 43 päikeseloojanguga asteroidi. Loogika, faktitruudus ega füüsikaseadused ei loe, kui oluline vajab jäädvustamist.
Kuumuses ja veepuuduses hallutsinatsioone nägev lendur kogeb võibolla miraaži või hologrammi.
Pigem võib olla jutuks reinkarnatsioon, planeedile Maa saabumine seemnena, DNA või teleporteerumisega.
Naiselik lugeja tunneb südamega, mida tähendab oma väikese planeedi puhastamine iga päev.
Meeslugeja mõtleb kaasa paradoksile, et asteroidi tohib avastada vaid sabakuues, mitte rahvuslikes rõivastes türklane. Väikese printsi armastatud roosi nipsakus on tuttav igaühele, kes on rutiinselt hoolitsenud kellegi ülinõudliku eest, kes paneb partneri süüdlaslikult põgenema omaenese oskamatuse eest armastada nii, et roos oleks rahul.
Allegooriline roosi juurest põgenemine rändlindudega ei saa kuidagi teisiti lõppeda kui tema juurde naasmisega ilma tülikalt ebatäiusliku kehata.
Pärast rännakul kohatud groteskseid karaktereid tahame samastuda täheseemnetega, kelle jaoks tähistaevas õitseb, sest ühel planeedil on ainulaadne roos. Teadagi, mida tähendab kusagil kõrbes peituv kaev.
See on hinnalisem kui alamateta kuningas, imetlejateta uhkeldaja, numbrite maanias ärimees, geograaf ja joodik kokku.
Kohusetundlik laternasüütaja on liigutavalt ustav ega tea, et 7. planeedil on enne elektri avastamist terve tema kolleegide armee.
Seitsmes on sinu, sest peas on tal valjad. Ja siis tuli rebane. Sa ei saa kedagi päriselt tundma õppida, kui teda ei taltsuta. Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Pead tulema täpselt kokkulepitud ajal, sest muidu on taltsutatu su juba ära oodanud ja tal on jälle paha tuju.
Peaasi, et sinu tujukas roos ei saaks teada: kusagil on tuhandete roosidega lilleaiad.
Tema on siiski nii eriline, et oled valmis tema juurde tagasi pääsemiseks surema. Need kuldsed laused vallandavad äratundmisjudinad. Oo kujundlikkuse hõrku lennukaart, mis nimetab rööpaseadja inimeste sorteerijaks ja leiutab janukustutavad tabletid!
Maalekukkumise aastapäeval sõlmib lenduri sisemine laps, väike prints maoga lepingu: mürgine hammustus vabastab ta kehast, surma ei ole olemas ja kehast vabanemine ei ole kurb. See on nagu Jeesus Kristuse ülestõusmine.
Üleni hämmeldunud lendur sai väikest printsi leinates oma lennuki korda, et ühel päeval sellega viimast korda alla kukkuda ning väikese printsi juurde tõusta.

Antiikbutiik kui haritud inimese visiitkaart

Ka parimal võimalikul moel üles ehitatud haridus on fragmentaalne. See pusle saab lollikindlam, kui ta moodustub tervikliku panoraamina: antiikajalugu, kirjandus, kunst ja muusika tervikpildina. Siiski on võimalik ka hüpliku pinnapealse haridussüsteemi kiuste leida kaosest ivasid, mis kehtivad tänapäevalgi.
Antiikaeg ja -kirjandus jaguneb neljaks perioodiks: arhailine 8.-5. sajandini eKr, atika 5.-4. miinussajandini, hellenism 4.-1. ning Rooma aeg ja kirjandus 6. sajandini meie ajaarvamise järgi.
Papüürusel ja kivitahvlitel talletatu jätab otsad lahti, kas 2800 aastat tagasi võibolla loonud ja lehvinud inimene päriselt elas ja eeposed kirjutas. Paarkümmend sajandit hiljem tegutsenud Shakespeare võib olla samamoodi kollektiivi koondkuju.
Homeros, kes kirjutas arvatavasti nii eeposed kui hümnid, oli 8. sajandil eKr elanud ja tegutsenud pime poeet. Trooja sõda, mis tema elu ajal toimus, kujundas nii tema elu kui inimkonna kirjanduse alustekstid.
Üks on Jumalal, Homerosel ja Shakespeare’il ühine: nad on sümpaatsed hambemega usaldusväärsed isakujud. Turvalised taadid, keda üha uuesti lavastada ning kelle loomingust inspireerituna ka teiste rahvaste eeposed rahvalauludest kokku punuda.
Joonia maakond, kus poeet oletatavasti elas, ei ole ioon ega joonija – ja võrreldes nende aegadega pole inimkond mitte midagi õppinud. Vana Testament, Toora ja Koraan ees, Uus Testament ja tänased taiesed järel – ikka kirjutame tuhandeid nimesid hauakividele ning ajame sadu ohvreid vennashaudadesse.
Oletatavasti lootis Oidipus, et eeposed saavad hoiatavaks materjaliks, mis võtab kokku viimse sõja koledused. Eepos „Ilias“ jutustab Trooja sõja 10. aastast. Achilleuselt röövitakse orjatarist armuke, tapetakse tema sõber Patroklos ning ta ise tapab Hektori. Parise noolest surnud heerose enese säilmed aga leiti tänase Dnipropetrovski aladelt Nikopolisest.
See on Ukrainas muuseas… Kõige muu seas, mida inimkond ikka veel õppima peab.
„Odüsseia“, millest pärineb eksirännakute kohta käiv „odüsseia“-sõna, kõneleb Odysseuse rännakutest pärast Trooja sõda. 24 laulu räägivad lisaks arvukaid nimesid ja lugusid sisaldavate ekslemiste ajal teda truult ootavast ja kosilasi tõrjudes oma sümboolset kangast kudunud Penelopest.
Püüdes samasooliste abielusid moodsalt legaliseerida pole inimkond tänini vanamoodsast polügaamiast välja kasvanud. Raamatud ja filmid kirjeldavad üht ja sama jalgratast aina uuesti leiutades, millist kaost külvab mitmenaisepidamine. Psühholoogid jutustavad õpetlikke lugusid sellest, kuidas uue aja haiged – nartsissistid, kelle levik Maal on pandeemiline – olemuselt truudusetutena isegi kangelaslikult punnitatud truudusest oma ohvri orjastamise relva teevad. Kuni lõbujanu pääseb valla ning massilised meelehaiged peavad järgmised ohvrid leidma.
Teater sündis inimeste esinemise ja lõbutsemise soovist. Viinamarja ja veini jumalale Dionysosele pühendatud pidustuste ajal viidi rahva kogunemised, rongkäigud ja mängud mõistlikult mäenõlvale ning sealt saadigi inspiratsioon teatri rajamiseks.
Colosseum ja Londoni muusikaliteatrid on nii sisult kui vormilt üsna samasugused nähtused.
Kõrvuti Homerose teenete ja teatri sünniga kirjutas Hesiodos õpetlikke eeposeid.
Eestlasi õpetasid samal moel 2 sajandi eest kirikuõpetajad ja hiljem poeet-poliitikud.
Tegelik täiskasvanute kool oli teater. Ilmast ja inimestest jutustavad etendused kestsid kolm päeva. Me siin kiidame end vapruse eest „Tõde ja õigust“ või „Avatari“ vaadates kinos kolm ja pool tundi vastu pidada.
Neisse vaatemängudesse sekkuv Jumal saabus reeglina mehhaanilisel tõstukil. Deus ex machina tähendab ka tänapäeval sama, mida „välk selgest taevast“, „klaver põõsas“ või UFO. 21. sajandi etendusi ega filme enam ulmeta ette ei kujuta.
Antiiklüürika – sõna „lüürika“ pärineb lüüra-nimelisest muusikariistast, mille saatel luuletuste autor need isiklikult ette kandis – jaguneb: eleegia, jamb ja monoodiline meelika. Haritud inimesele võiksid nende autoritena meelde jääda võlusõnad Tyrtaios ja Solon, Archilochos ja Semonides ning Alkaios ja Sappho.
Koorilüürika kaasas värsse koos laulma rahvahulgad – mis on eestlastele kui laulupidude rahvale vägagi tuttav koosloomise ja -kogemise moodus.
Teater kasutab ka tänapäeval žanre tragöödia ja komöödia. Antiigis kirjutas komöödiaid Aristophanes ning tragöödiaid Aischylos, Sophokles ja Euripides.
Amfiteatrites mängisid näitlejad lugusid piltlikult öeldes augus – astmetena kerkivate publikuistmete keskel. Lava kujundati maalitud kardinate ja dekoratsioonidega, näitlejatel olid pikkuse lisamiseks jalas koturnid ning nende emotsionaalsed maskid maaliti liialdatud värvide ja värvingutega. Sedasi loodi nn suure plaani illusioon.
Varajane proosa jagunes ajalooliseks ja filosoofiliseks. Autorid Xenophon, Demosthenes, Platon ja Aristoteles olid ühtlasi oraatorid, kes oma kirjatööd ise ka tänulikele kuulajatele ette kandsid.
Tänapäeval loevad autorid või artistid raamatuid kuulderaamatuteks või videoteks.
Hellenistlik kultuur täiustas luulet – lisandusid eleegia ja epigramm. Ka uuttüüpi komöödiates, nagu ka luuletustes, hakati aina enam kirjeldama inimolemust ja -tundeid. Tundus, et rahvad on sõdadest ja nende kirjeldustest väsinud…
Rooma aeg tõi antiikkultuuri ja -kirjandusse seiklused ja armastuse, ajaloost jutustavaid teoseid huvitas pigem kunsti- ja kultuurilugu kui lõputud sõjakäigud.
Arvasime, et II maailmasõda kujutades lõpetame selle teema… Arvakem uuesti!
Jumalate nimesid neist aegadest teame tänapäeval nii tänu planeetide nimedele kui sellele, et maausuliste jumaluste süsteem on ka siinmail vanakreeka-rooma taevase hierarhiaga sarnane.
Zeus (Jupiter) kui peajumal on taeva, vihma ja äikese tooja ning jumalate kuningas. Tal on oma naise Heraga – kes on ühtlasi tema õde… neli last. Abieluvälised järglased on kuulsamad: Hermes, Herakles, Artemis ja Dionysos.
Poseidon (Neptun) – jõe- ja merejumal, meremeeste, loomade ja hobuste kaitsja – aga ka maavärinate, tormide ja üleujutuste põhjustaja.
Hades (Pluto) – surnute, allilma ja jõukuse jumal – Zeusi ja Poseidoni vend.
Demeter (Ceres) – põllumajanduse jumal.
Hera (Juno) – perekonna, abielu ja sünnitajate kaitsjanna.
Hestia (Vesta) – neitsilik koldejumalanna – Kronose ja Rhea tütar.
Ares (Mars) – sõjajumal – sõjakoleduste sümboliseerija – möök, kilp ja kiiver.
Athena (Minerva) – tarkuse ja sõja õilsama poole sümbol – alaks kunstid ja tarkus.
Apollon (Apollo) – muusika, kunstide ja Päikese jumal – kehastab noorust ja ilu, sümboliteks harf, loorber ja madu.
Aphrodite (Venus) – ilu ja armastuse jumalanna, madruste ja prostituutide kaitsja, sümboliteks delfiin, tuvi, roos ja merikarp. Tema kuulsaim laps on abieluvälisest suhtest Aresega sündinud Eros.
Hermes (Mercurius) – kaubanduse, rikkuse – aga ka varaste ja kerjuste jumal, kelle tema isa Zeus sigitas nümf Maiaga ning kes on tuntud tiibadega sandaalide poolest.
Artemis (Diana) – jahi, looduse ja vooruse jumalanna, Apolloni kaksikõde, kelle varustuseks on Kuu, kits ja vibu.
Hephaistos (Vulcanos) – tule, metallurgia ja käsitöö jumal – kole ja lombakas sepp, kes sepistas relvi ja raudrüüsid ning keda sümboliseerivad loomulikult haamer ja alasi.
Achilleuse kanda teame „Iliasest“ – ambrosia ja nektar pidid ta surematuks tegema, ent ema hoidis teda nende sees vannitades kannast ning see sümboliseerib ainsat nõrka kohta.
Sisyphose töö on antiigis hiiglasliku kivi mäkke tassimise – ja selle pideva tagasi alla veeremisega võrreldav ränk, aga see-eest mõttetu töö.
Penelope kangas on „Odüsseia“ rännakute ajal meest koju oodanud truu naise kootud lõpmatu-katkematu ustavuse sümbol.
Ariadne lõng aga tähendab praegusel ajal juhtnööri, mida järgides eksida ei saa.
Prokrustese säng on inimesele piinavalt kitsa ja sobimatu koha sümbol.
Augeiase tallid, mis üha sõnnikuga täituvad, on igale rutiinse töö tegijale tuttav teema.
Tantalose piin ootab Robin Hoodiga analoogselt rikkuste ümberjagajat. Surelikuna jumalate lauas einestanud ja sealt inimestele toitu varastanu ei saa nüüd igavesti näljase-janusena iialgi oma nina ees ahvatlevat toitu ega vett kätte.
Gordioni sõlm ühendas sõjavankri nahkrihmade keeruka sõlmega hobuste taha – oraakel ennustas sõlme harutajale kogu maavalduse – Alexander Suur raius sõlme mõõgaga läbi ja sõjad kestavad tänaseni – sõlm ise sümboliseerib räpakaid lahendusi.
Tüliõun tähendas algselt ilu pärast kakelnud naiste tüli põhjustanud õuna – praegu kaklevad õuna ümber nii naised kui mehed – kujundlik väljend sobib kõigile.
Oidipuse kompleks tähendab poja armukadedust isa peale, kui see ületab normpiirid ning poeg ei piirdu emaga sarnaneva naise kosimisega…
Trooja hobune on kuulus koletislik kingitus – kingituse saaja veeretas hiigelhobuse sisse peitunud sõdalased kergeusklikult ise oma linna ja kaotas sõja, lollike.
Olenemata sellest, kelle rahvas valib ja kes koalitsiooni moodustab, leiab järele jääv opositsioon ka Eesti Vabariigis 2023. aasta varakevadel, et Trooja hobune ruulib.
Ei midagi uut siin päikese all. Koopajoonistest Koguja raamatuni – ikka sama jama.

Hiina astroloogia jätab valikuvõimaluse, kas uus loomaaasta on jänese või kassi väes. Teine väeloom, kelle vastuvõtmine jätab vabad käed, on lammas või kits. Kui need kaks on mõlemad rohusööjad, siis jänes on vegan ja kass karnivoor. Saakloomal on ohu korral kaks kiiret valikut: põgene-võitle! Kiskja saab suurusest olenevalt lisaks juurelda, kas ehk hoopis suhelda või suisa sõbrustada.
Kirjandusteostes on jäneseid vaid paar: raamatus „Karupoeg Puhh“ askeldab hüperkontrolli vajadusega pedant Jänes, kelle urgu ülesöönud Puhh kinni jääb. Alice satub imedemaale, kui unenäos küülikuurgu kukub ning seiklus algab. Küülik ja jänes pole muide sünonüümid, vaid sugulased. Ka „Nu pogodi!“ Sojuzmultfilmide Zajets pole Krolik.
Vanim kass kultuuris on egiptlaste jumalanna Bastet. Olend, kelle turistid tänapäeval araablaste meisterdatud kujukestena koju toovad, kaitseb eelkõige naisi ja lapsi haiguste, kurjade vaimude ja vägivalla eest ning ta on Ptahi – arhitektuuri ja käsitöö jumala – naine, Anubise õde.
Vastupidiselt iidsete tsivilisatsioonide kassiaustusele, isegi kultusele, kartis keskaegne paavst neid müstilise pilguga isiksusi. Ta käskis Rooma ja Vatikani hiirekuningatest ja koldekaitsjatest tühjaks tappa. Tagajärjeks oli katku levitavate rottide paljunemine, tulemuseks Camus’ teos „Katk“.
Bulgakov taaselustas kassitapu motiivi romaanis „Meister ja Margarita“: pahaendeline rahvavaenlane must kass Peemot tingib Pontius Pilatuse käsu igaks juhuks kõik kassid maha nottida. Ebauskliku kassikartuse musternäidise irvitus jääb õhku püsima, kui kass ise hajub. Sama kujund leidub Lewis Carrolli Alice’i muinasjutu Irvikkiisu tegelaskujus.
Kiisu on muide emane ja kõuts isane isend ning kassitapp on sootuks taim, millesse takerduv koduloom pole kaugeltki nii lustlikus olukorras kui roosa panter. Zooloog Aleksei Turovski kirjeldustele vastupidiselt on kodukassid meid austavad ja armastavad delikaatsed ja intelligentsed braidi liikmed.
Ka sarianima „Jääaeg“ mõõkhambuline tiiger Diego on ülimalt ustava sõpruse ja karjaeetikaga kangelane kasvõi elu hinnaga.
Loodusseaduste rikkumise tagajärgi loeme lastena või oma lastele ette Eno Raua raamatust „Naksitrallid“. Hulkuvate kassidega hädas tädikese juurest meelitatakse seal toituma harjunud loomad naksitrallide furgooni järel järvesaarele. Sinna pääsemiseks keedetakse järv taevasse, kust ta vihmana tagasi sajab. Kui saar on kõigest elavast paljaks söödud, otsekui kormoranid oleksid liikide kooslusest üle käinud, tuuakse metskassideks sobimatud triibikud inimeste hulka tagasi.
Thomas S. Elioti poeem „Old Possum’s Book of Practical Cats“ inspireeris Andrew Lloyd Webberit ja Tim Rice’i looma selle looma karakteritepaljusust kirjeldavat muusikali, mida lauldakse tantsides kogu Gaia parimais teatreis, aga ka filmiversioonides.
Inimestele pakub kasside mõnulev lähedus turvatunnet, nende nurrumine tervendab ning suurema osa ööpäevast süütundeta magajad õpetavad ka töödikud enda eest veidigi hedonistlikumalt hoolitsema.
Kiplingi „Mowgli“ džunglilapse eest ürgnaiselikul moel hoolitseja pärast seda, kui emahunt oli imetamise lõpetanud, oli must panter Bagheera. Hundikarja kasvandiku kasuvanemad olid hundid, ent õpetuse andsid kaslane ja karu Baloo.
Hollywoodi taies „Lõvikuningas“ puudutab meid sügavalt mitte vaid loomade kuninga elukaare kirjeldusega, vaid sellega, kui täpselt loomrahvaste vahendusel inimest kirjeldatakse. Kuna inimesekene on ennast-armetukest looduse krooniks tituleerides Gaia rüvetanud, tuli kroonviirus inimsugu kui kahjurit taltsutama. Teadlikud hinged võtavad loomrahvaste usaldavat lähedust sarnaselt Lumivalgekese ja Väikese Printsiga komplimendina. Sellel, keda ei peeta inimeseks, on õigus ja võimalus kanapimedat inimkujulist biomassi valgustada. Me oleme üht verd ja kuulume ühte – karjas ju niimoodi tehakse.
Loodetavasti ei jää praeguseks 8 miljardit inimisendit siin planeedil viimase generatsiooni katsejänesteks.

Mina olen probleem 25PHR Kati Murutar

Oled kindlapeale kuulnud väljendit „mul ei ole probleeme, mina olen probleem“. Mina kui probleem tahan kaasteelisi tingimusteta armastada ja seda nii mõtte, sõna kui teoga väljendada. See ei ole põhjamaa rahvastele, ei ugrimugri ega põlisameerika inimestele omane, meie häbeneme tundeid.
Armastus on enam kui tunne – see on minu süvaolemus. Mina olengi üleni armastus ja ütlen enamasti enamusele kaasteelistest: „Kallis oled. Kallimusipai. Ma armastan sind.“
Sissepoole pööratud sõber või sõbratar võib minu armastusavaldust tõlgendada vastavalt sellele, mis toimub tema sisekosmoses. Arvab, et tahan teda endale armsamaks või tema kallimat endale, oh häda!
Kui on vaja seletada, siis ei ole tarvis seletada: kes teab, see teab ning eesti keelt eestikeelseks lahtiühendamiseks tõlkima ei pea. Me ei ole rahatähed, mis meeldivad kõigile: igaühel meist on oma hingeperekond.
Kohtame eluteel, loodetavasti pika elukaare ja kõrge lennu jooksul paratamatult rohkem neid, kes on teise parve linnud või teise seina naelad. Meie missioon on õppida kõrvuti elama üksteist haavamata ja lõhkumata – keerukaim ülesanne on võõrastest vibratsioonidest heitumata neist tundmatutest tõeliselt hoolida.
Minu väge sinu tasand ei kõiguta, evolutsiooni käigus ei kukutanud madalalaubalised arenenumaid, vaid arenesid inimeseks – olgu Darwin tunnistajaks!
Mina kui tingimatu armastus ja probleem olen see, kes „hoiab kõrgel lampi, et valgustada sulle su teed“. Tagore 😉

Uute laensõnade kasutamine tekstis – lingvistiline mantš ja maindset

Positiivne programm nagu tõrksa taltsutamine

1) Pane kirjavahemärgid 2) põhjenda tekstis leiduva 7 liitsõna puhul, miks need on kokku kirjutatud 3) koosta oma tekst, mis koosneb võimalikult ainult toorlaenudest

Globaalne disaster toimib kui puhastustuli. Tõde tõuseb vale vajub maskid langevad uued majad ja ühiskonnakord kerkivad. Inimkond tuleb kriipi skeeri ja šeim seisust välja värskes vaibis. Monster oma gruupidega skoorib viimse feimi kräpp feilib koos luuseriga ning kopiraiterid tõstavad selle kontendi äraolnud õppetundide folderisse.

Stooritellerid ja ständap-satiirikud tšätivad veel kaua kuidas feik-uudiste kopipeist kosest end läbi skännisime ja tegelikkuseni zuumisime.
Lahendame praeguse feilimiste listi nagu tõrksa taltsutamise. Positiivne programm lingib nii pandeemia energiakriisi kui kolmanda maailmasõja häpide lahendite skriptiks. Lõpeb hirm et meid koos planeediga killitakse. Tuleb aeg taas lahedas gruuvis djuudidega pleissides hängida trendikas autfit üll. Inimesed rahvad ja riigid saavad triiditud ja uus tatš haibitud.

Pandeemiast buustib meid välja kevad ning loodus ise pikib oma paueri ja õigesti stikitud valikutega meid piirangutest välja.
On aeg uus majandus zen-põhimõttel käima tõmmata kogemused minevikuks skrollida ning edasised viirused skippida.

Energiakriisist toob meid välja tuule vee ja päikese pauer. Uus tatš näeb pointi arutu tarbimise lõpetamises. Fäänssi on kräpi kokku šoppamise asemel olla bliss ja tšill. Mõistliku majandamise juurde haibib meid sõda mille eest pagejatega õpime oma staffi šeerima. Ei piisa isikliku tatšita sniikimisest.
Globaalne kohus jagab killerite miljardid lõhutu taastamiseks. Distroierid jäävad kõigest ilma sest see on feer-plei-geim.
Enam ei ignota fakti et planeedist pole mitte ühegi skämmiga midagi välja pigistada.
Sõjaaegsed häkkerid tõestavad et inimkond on siiski smart uusi lahendusi leidma ja multitaskingu linkima kreisi kaose ära svaipimiseks.

Oleme kräššiva maatriksi folloverid.
Täna veel lost inimkonna memosse jääb praegune skriinšott. Ugri, inuiti ja slaavi traibid tõusevad vastses vaibis. Peagi kogeme full blissi kus skoorib rahu rahvaste vahel. Lingvistiline mantš ja maindset avarduvad ja arenevad ning armastus teeb imesid.

Lapsevanema lõpukirjand

1. Kirjuta Murutari pihtimusest inspireerituna oma lastele.
2. Kirjuta oma vanematele.
3. Kirjuta 18-aastasele iseendale.
Olen tänulik paaripäevasele vanakooli nohule, et ta tuli ja näitas, kuidas asjad päriselt on. Kui külmetuse pärast tekiks nohu, siis oleks külmetusel nohu. Loomrahvaid austav ja armastav inimene saab nohu kurbusest, mille põhjustab ühtaegu lapselik trots – ja samas lõpunipõdemise lein selle pärast, et ma ei saa õpetajana töötades endale lemmikloom lehma lubada.
Veel enam sõnnikut – kusjuures piima joojaid pole ollagi, sigu pidada ei tohi… Niigi sähvavad võsutarid: „Sa ei oska ju käituda! Iga sinuga suhtlemise järel tuleb pasarahe.“
Meil on igal hetkel võimalik valida, milline risttee, missugune paralleelmaailm hetkel aktiveerida. Loomainimene, sõnameister, laulja-tantsija-maalikunstnik, ehitav looja või ema, sõber ja naine.
Otsekui ettevalmistuseks Südamesalu suvistele loovus-loodus- rehabilitatsiooni laagritele tõi sõber Nohu luubi alla fakti, et loomkatsed iseendaga lõpevad ära. Loomade lähedus ei tähenda nende orjamist, emadus ei tähenda laste rikki hellitamist, kuninga kogemiseks oma elus ei pea mõnd järjekordset kasutamata, aga see-eest üleni rikutud potentsiaali püüdma kunniks armastada-dresseerida-ülendada. Korraga ja kordamööda ülemäära mitme rolli mängimine tingib soome vaimukate väljendatud soorituse „multipasking“. Üle vajutatud rollipüüdlikkus tekitab hellitatud laste, potitatud meeste ja emmetud koduloomade vastastikuse armukadeda konkureerimise. Seejuures pole mahti märgata, kui väga laps hoopis teiste asjade pärast muretseb. Subjektiivsete hindajate teenena ähmitseb pärast esimest pettumust ka teised lõpueksamid puu taha, nii et väljub raamidest, etteantud kastidest – suurelt väljendudes maatriksist.
Seejuures jääb pärijanna siiski sõbrataride mustrisse: tal on olemasolemiseks vaja neidsamu reise, breketeid, kontserte, mida võimaldavad sõpsidele nende isad või ema ja isa koostöös. Supermama maksab kõik kinni-ära-välja, et üksikema silmateral oleks olemas kõik, mis laseb kuuluda… kasvõi lõhki laenab end emake-hellake.
Paaripäevane rivist väljas olemine näitas, kuidas asjad on, kui ei ole. Emast pikem, targem, tugevam laps läheb siis sinna, kus on lõbus. Vähese raha ja rohke nohuga ema ei ole huvitav. Igaks õhtuks ja ööks mõne sõbra juurde minna on toredam. Lapsele ei tule hetkekski mõtet, et ema võib ehk majapidamise ja hoolealustega hädas olla, sest tema on oma lapsepõlvest välja, õhku astumise pärast mures. Ta tuleb siis tagasi, kui ema on taas terve ja taltsas, kodu ja koda, tall ja trimmerirada kontrolli all. Siis võib taas endale rajatud toas voodis ja filmides elada. Pesud lähevad ise kappi, tolmuimeja tegutseb iseväel, temale soetatud kasside liiv vahetub ning jumaldatud lapse jaoks kasvatatud noor hobune on võluväel hooldatud. Laps ära kuulatud ka? Millal, lubage küsida…
Siinkohal ongi piir, mis meenutab, mida sõnastas Antoine de Saint Exupery: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kuuletumist ja usaldust osta ei saa. Selle kingib pühendatud aeg.“
Kehtib nii teismelise lapse kui murdeeas hobuse kohta. Käsitsemata noorhobuse susse seppa ära tapmata värkida ei saa. Noh, ja edasi? Ema jätkab võimeka ratsahobuse heinte-kaerte-sõnniku-ussirohu rallit ilma tegelemise ja väljundita – sest laps rõõmustas pisarateni, kui talle varss kingiti – nii või? Ei ole nii. Uued pisarate põhjused nii heas kui halvas rulluvad üha peale. Tere tulemast tegelikku maailma – teda ennast tsiteerides: „Sitt lugu, lilleke!“
Hobune väärib tegelemist ja eelduste väljatoomist. Laps ka. Kuni ema korvab kasuisa külvatud kaost ja kahjuisana kogu pere ja kodu kõigi õiguste ja hüvede enesele ahnitsemist, jätkab ema seda korvates tegelikult teismelisele karuteene osutamist ja emotsionaalset näljutamist.
Samal ajal, kui sõbrad on harjunud koduste tormide eest meie väiksesse helgesse paigas vaibidega koju varjuma, süüdistab printsess ema oma esimese trimestri halbades hinnetes. Meil on ometi aina rahu ja koolid, puhtus ja heinad, loomine ja sõnnik, ehitamine ja veel kord koolid.
On aeg. Koguja Raamat jutlustab: aeg antud kive koguda, aeg antud…
Nüüd tuleb maatriksist väljuda ja akadeemilise gümnaasiumi asemel ametikooli minna. Või nn õhtukasse. Et saaks tööl käia ning oma hinnalisi vajadusi ise teenindada. Meil pole õigete jala- ja ihuvarjude nimel tõesti tarvis veel mõnd järgmist üksildast lootusetut kommionu – ammugi mitte järgmist võõrasisa! – välja kannatada. Suur inimene teenib ise oma tahtmised. Ema tagab oma õpetajapalgaga kodu, toidu, elektri ja kütuse. Märad ostavad tellitud varssade sünnitamisega järgmiste talvede sööda.
Lõpukirjand lapsevanemale lõppegu nõuetekohase kokkuvõttega pärast sissejuhatust ning teemaarendust tsitaatidega ja näidetega elust. Nohu õpetas keskmesse tulema, oma laiali lubatud hingeosi tagasi kutsuma ja usaldamist usaldama. Truudus iseendale ning minust sõltujatele käsib talviti teenida koolides ning suviti pidada Südamekooli kui ettevalmistust Steiner-holistiliseks kogukonnakooli loomiseks…
Oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks. Ennäe, mida kõike üks vana hea nohu õpetas.

Päikeseloojang Portugalis

1. Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena.
2. Kirjuta oma essee reisikogemustest nii füüsiliselt kui kujutlusis rändamisena.

Seisin Portugali rannikumägede tipus ja vaatasin päikese loojumist Atlandi ookeani.
Tundsin mägede lõhna. Kuulsin tasast tuult ja kaugeid laineid. Selles hetkes oli kõik.
Olin tegelikult oma kodus arvuti ees – mu vanim poeg viis mind videovestlusega sinna. Viis kohtuma mälestuste ja kogemustega. Poleks ma varem rännanud, ei oskaks mägede lõhna tunda. Kohtusin iseendaga selleski mõttes, et ühe mäekülje ostis endale inglane, kes elab seal koos kitsede ja eeslitega ning kirjutab öösiti. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja asjad on õhus. Looga inimesed on sarnased.
Inimesed ja loomad on ka õhus – Lõuna-Euroopa põhjaveesooned on tühjad. Luksuskorterites ja kuurortides pole enam magedat vett. Merevett magestatakse, ent see ei muuda fakti, et tühjakstõmmatud naftasoontesse ei seestunud mitte maailmameri, vaid mage joogivesi.
Poeg Richard nentis, et küsib teravatel hetkedel – praegu seega ülisageli – mida vanaisa sellisel puhul teeks. Mina ka. Ja Asser Murutar ütleb: „Tere, inimesed! Oh kui hea on elada! Oo, Eestimaa…“
Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks… Täis teha. Ulmelise-rujalise pujäänlusega.
Aastaid oma rahva vastu kohtu teed käinud korruptandid püstitavad nüüd kihkukähku tuulegeneraatoreid. Okeanoloogid on alati kõnelnud: genekatega kaasnevate kaablite soojus ja vibratsioon meeldib vetikatele ja veetaimedele. Kus vohavad taimed, seal on kalad. Kalad on veelindude ja inimeste toit. Meedia paljundab ikka veel väiteid jah-aga-inimestele-ei-meeldi – ning olemegi igas mõttes black-outi äärel.
Optimist ütleb – siis olemegi tagasi juurte juures, päriselt rohelised. Tere, inimesed!
SARS rapib nimesid vahetades rahvaid. Positiivsed, kes ellu jäävad, väidavad: nii delta kui omikron on inimkonna ärkamise kiirendajad. Tere, inimesed!
Meiega toimuvad loomkatsed nanotehnoloogilise kolloid-vaktsiini kolmanda kuni kolmeteistkümnenda tõhustusdoosi süstimisega. Noh, kuidas end tunned, biorobot? Neo-inimkonnas ongi kõrvuti nii spektrihäired kui süstisõbrad. Noortel on ärevushäired ja motivatsioonipuudus, vanuritel hirm ja hüljatus. Tere, inimesed!
Viljatuteks muutusite? Maakera ongi ammu üle rahvastatud. Vähktõbi tabab noori, nooremaid ja kõige nooremaid? Aeg antud… Infarktid niidavad? Süda kui armastuse organ ei pea vastu, minnakse puhkama ja tullakse taas. Tere, inimesed!
Isolatsioon ja elamustepuudus põhjustab psüühikahäireid. Ollakse silmitsi iseenda, oma lähedaste ja koduloomade transformatsiooniga. Sellest tulenevad eraelu krahhid on puhastavad ja korrastavad. Tööstus ja põllumajandus käivad alla, sest kõike toodetakse mujal ja lennutatakse siia. Aina küsime: kellega ja misjaoks ning kelleks tahan saada? Tere, inimesed!
Infouputus teeb massilise pöördumatu ajupesu, nii et me ei suuda ammu enam teavet hõlmata, fakte tervikpilti seada ega isegi mitte seda aduda, et oleme ajupestud. Sõda ja keskkond, sõda ja planeedi tühjad veesooned, sõda ja ametnikehordid, kes libaprobleeme juurde tekitavad ja neid paljundades oletavad, et on vajalikud ning tahtsidki ametnikuks saada, sõda ja Emake Maa, kes ammendatu ja rüvetatuna iga plahvatuse peale võpatab…
Ukrainlased annavad samal ajal maailmale muide intervjuusid puhtas inglise keeles ning õpivad Emajõe keeltekoolis motiveeritud ja teadlikeks Eesti kodanikeks.
Tere, inimesed!

Avalikult hiiliv tsensuur – haavatud ebakindluse tunnus
Kati Murutar, enesetsensuuri eelistaja
Kõigi ja kõige kontrollimise vajadus on nii inimese kui ühiskonna puhul haavatud ebakindluse tunnus. Mida ülbem ja suurustavam on keelaja-käskija fassaad, seda tühjem ja hirmunum ta sisimas on – olgu teiste inimeste vaba väljendumise ärakeelajaks minister või pekkis pereisa.
Laiavatel protsessijatel-kohutkäijatel on heal juhul aimu oma väikesest räpasest saladusest: nende nõrkus on tingitud sisemisest tühjusest. Mull tahab tegijaid kontrollida – järelikult tuleb neid ähvardada, solvata, pisendada ja karistada – nii saab nõrguke teisi inimesi omastada ja ära keelata. Ta ise ei ole mitte keegi, toitub puugina vägevate väest ning saab tuumakate isiksuste energia, raha ja aja kätte neid ohustades või lausa haavates. Haavatu hakkab lollisti laamendama.
Nüüd julgen rääkida
Nii säravad isiksused kui wannabed on igal ajastul kirjutanud raamatuid ja näidendeid, milles kõik ära rääkida – trotsides seejuures avalikku arvamust ja tsensuuri. Raamatute kirjutamise ajend on alati olnud oma sõnumi edastamine, sündmuste aus jäädvustamine ning puhastus a la Sofi Oksanen.
Raamatute põletamist on näinud Pariis, Peterburg ja Paide. Jälle? Subjektiivne vaba sõna katab kogu maailma raamatupoodide seinu ruutkilomeetrite kaupa. Suurriikides ei põe ei poliitikud ega pärijad kuigivõrd selle üle, mida printsess Dianast või Kennedyst järjekordses dokumentaalis paljastatakse.
Meie boheemlaste kirjumirjude elulugude teene on läbi lillelaste seiklemise vägagi jõuline kultuuripildi salvestamine tulevaste kultuuriteadlaste rõõmuks. Tänu maitsekale-tundlikule autorile – nt Verni Leivak ja Kerttu Rakke ei püüa odavat poppi ega miljoneid klikke – on teosed võrreldes Mihkel Raua või Kaur Kenderi lajatamistega õrnad ja hellad.
Sellest hoolimata on naiivselt avalat kaantevahet püütud ära keelata – otseselt või kaudselt pihtija ümbruskonnaga seotud ehmunud isikud on proovinud raamatu ilmumist peatada ja ägedate rünnakutega lauljatari kui eriti habrast hinge hävitada. Neis katsetes on hämmastavad üritused omada oma sugulasi, kolleege, sündmusi ning seeläbi ka kultuurilugu omastada. Reeglina hagevad ja pragavad need tegelased, kelle enese karjäär on kännis ja oma elu jännis. Tugev ei tuututa. Kunstnikud ei ole tugevad – hakkavad surve all sageli aineid tarbima ning siis teevad nende kontrollimatud sõrmed ühismeedias sõgedaid sooritusi – eelkõige nende endi kahjuks.
Sensatsioon oleks justkui geniaalne äriidee: tähelepanu keset pakkumiste paljusust – iga päev ilmub tuhandeid trükiseid – tähendab müügiedu… Mille tulu läheb advokaadile, kes samas näeb oma missiooni mitte vaid ühe, vaid laiemas laastus sõnavabaduse eest seismises. Ning ühtlasi on skandaalikene kollase meedia maiuspala – seega kujunes siira enesejagamise raamatu ümber pretsedenditu „vandenõu“. Ümber pahaaimamatute boheemlaste lahvatas kade konkurents ja kõrvalised konfliktid, millest meediamullitajad paisutasid draamamaamatamise… Tüdrukud, minge tööle, selle asemel, et avalikus ruumis kunstlikku kaost külvata!
Mürgiste despootide juurdekasv
Seesugune sädeinimeste kustutamise traditsioon on sama vana kui inimkond. Nii Marlene Dietrichi tütar Maria Riva kui ka kuningate ja presidentide reeturlikud õukondlased on üllitanud hävitavaid tekste: suurkujude lähimad oma lastest ihuarstideni on nagu vaenlased tegijate tagalas.
Kuidas tekivad vihased vaenajad ja mürgised despoodid? Kadedate – sisimas katkiste – nartsissistide genees on inimese, perekonna ja riigi puhul ühesugune ja põimunud. Nii peres kui riigis on ehedad-andekad-õrnad-väekad tegijad olnud kõigil ajastutel rollimänguritele mõistetamatud. Kirglik soov valgust kustutada tingib obsessiivsed rünnakud ja kuritarvitamised.
Ainus õige-õiglane-õigustatud sõnavabaduse ohjeldaja peaks tegelikult olema enesetsensuur: enne mõtle, siis ütle – ära tee teisele, mida sa ei soovi, et sulle tehakse – kes teisele ütleb, see ise on. Need on lasteiast alates tuttavad fraasid. Paraku rammitakse lapsed just lasteaias-koolis raamidesse, mis surub ikka veel – või enam kui eales varem – maha loovuse ja olemisjulguse.
Katkine kasvatab katkist – nii inimene kui ühiskond räsib järgmise põlvkonna hinged järjest julmemate edumudelite järgi veel ja veel traumeeritumateks. Ülinõudlik ema-isa, kes on aina tööl ja ära, drillib lapsest emotsionaalselt näljutatud rollimänguri, õõnsa egotisti. Etteantud „unistuse“ täitjal ei lasta oma soovidele ega olemusele mõeldagi. Et mitte mõtte-sõna-teoga peksa saada, hakkab uue generatsiooni nagu-peab-funktsionäär süveneva tühjuse ees maski kandma.
Nii raamatute ärakeelajatest kui mull-poliitikutest on õrnas eas üle käinud kodus ja koolis sildistamine, alandamine, pisendamine, konkureerimine, võrdlemine, tühistamine, kadedus ja deemonlik omastamine. Maailm on epideemiliset täis vaimse vägivalla ohvreid, kelle lastetoas võidutses toksiline terror, kontrollimine, kiitlemine ja valetamine, igas lauses hinnang ning brainfog ja gaslighting – ebatõdede kordamine, kuni need tunduvad „tõena“.
Laimu ja sõimuga lõhutud armastaja ei suuda teise poole, pahatihti nartsissistliku psühhopaadi eest lapsi kaitsta ja neist kasvavad veel kraad kangemad nartsissistid. 2026. aasta levinuim inimtõug on vales ametis maskikandja, kes käitub ka keskeas nagu koolikiusaja, sest glämm-fassaadi taga on sisemine kuri kurbus ja tühjus.
Psühhopaatia ilmingutega juhid globaalsetest trumpidest meiemaiste mupetite-pupetiteni on edumaania ohvrid, hirmunud hirmutajad, võimuhaiged valetajad – ise usuvad ja rahvaid sunnivad uskuma juurteni mäda leeloleelot, nii et pole mõtet küsida kas, vaid millal tullakse Venezuela järel Narva kaudu Tiskresse „denatsifitseerimise spetsoperatsioonile“.
Riigijuhid versus rahvas on nagu mürgine abielu: me justkui valisime endale ise kaela õõnsate eneseimetlejate psühhoterrori, propaganda, ajupesu ja tühjaks imemise. Me justkui nõustusime „sõnavabadusega“ a la Meta – arsenalis hoiatused, bännid, kontode sulgemine ning PÄRIS inimeste vaigistamine. Sarnaselt nõukogude okupatsiooniga on tänagi käibel süüdistavad sildid „riigivastane“, „dissident“, „rahvavaenlane“…
Tsensuur riigis toimub nagu perevägivald köögis – vait, eit! Karistused on kodusõjas ja „vabariigis“ ühesugused – meid heidutatakse vangistusega nagu lapsi koduarestiga. Surmanuhtlus sõnakuulmatute suhtes võrdub elujõu väljaimemisega näiliselt kenade väikekodanlaste peredes – aga ka vaeseks väänatud rahvuskehandist tervikuna.
Orwell-Huxley-Kafka kahvatavad
Tsensuur aitab kaasa äri soovil, raha käsul valitud poliitikute paikapanemisele ning suleb veelgi jõulisemalt tsenseerides meie suud ebainimliku maksustamine ja orjastamise asjus – tšõuzenvannide pumba juurde pürgimine ja püsimine on skisofreenilise ühiskonna püha lehm.
Kontrastiks eneseimetlejatest valelikele suurustajatele on meil küll ka üksikud valgustatud riigi- ja ärijuhid – need, kes pöörduvad näoga rahva poole siis, kui kõike on endal juba küllalt.
Ehkki parteide aeg on ammu läbi ning valdu-linnu-toompäid peaksid valitsema INIMESED, hoitakse erakondi koos seda obsessiivsemalt-paanilisemalt, mida lootusetumad nad on. Ja meie häälekandjad avaldavad vastavalt parteilisusele, mida omanikud lubavad – tulemuseks on krooniliselt kallutatud info, mahavaikimised ning riburadapidi selguvad valed.
Shakespeare’i ajastuga võrdväärselt käib ajaloo ümberkirjutamine, fassaadide võõpamine, maade ja rahvaste omastamine, isiksuste ja nende vaimse omandi vägistamine, kade kaklemine ning kohtuprotsessid kuulsuse ja omakasu nimel. Väikeses Eestis võimendub kõik – iga puuks on skandaal ning ehtne inimene, süda peos, ei ole lubatud. Kui ta vabatahtlikult vait ei jää ja välja ei sure, lämmatatakse.
Kus on võimuhaigete diktaatorite ning kadedate kägistajate enesetsensuur? Peksti koolis välja.
Edumaanias vanemad olid aina ära tööl ning lastega kohtudes nõudsid ekraanidelt vaevu pilku tõstes oma unistuse elamist, et võsukestel läheks ometi paremini kui neil endil. Taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati… Ärgem laskugem liigsesse kaastundesse. Mõistkem ja andestagem, ent hoidkem ja kaitskem teadlikult iseennast ja oma kalleid. Mõistkem-andestagem ka räsitud boheemlastele, kes valust väsinult omakorda meile oma rapsimisega haiget teevad. Kõik on parandatav – kuniks elu.

Kalevipoeg
1.Kati Murutari tekst on kasutatav etteütlusena 2. Kirjuta essee eepose-põlistamisest.
Kreutzwald, Faehlmann, Kristjan ja Eno Raud, Lennart Meri ja Juhan Peegel teadsid seniarvatust palju täpsemalt, mida nad müüte, muistendeid ja regivärsilist pärimusluulet jäädvustades tegid.
Nad paigutasid eestlase süvaolemuse maailmakaardile, kus on teiste rahvaste müütilised sugulased.
Nad kuuletusid oma südame kutsele tuua legendid tulevaste põlvedeni, põlistada kaunilt kujundlik emakeel, rännata võõrsile iseennast avastama ning saada sõnaväe abil üle isiklikust hingevalust.
Tulevane president Meri sai just Siberisse küüditatuna aimu meie soomeugri päritolu hõbevalgest vägevusest. Tulevane Tartu Ülikooli professor, ajakirjandusosakonna rajaja Juhan Peegel sai regivärsi kujundeisse sukeldudes üle ahastusest oma pere ja küla hävimise pärast samal ajal, mil ta ise oli võõra sõja sõdur.
Kreutzwald täitis meie soovi olla tegelikult 5 meetrit pikk ja elada mitmesaja aastaseks. Kuivõrd üsna kõigil rahvastel on oma pooljumalad, hiiud ja vägilased, on neis eepostes mingi tõde, mille mäletamine on kohustuslik.
Kristjan Raud aitab mäletada pildis ning Eno Raud ümberjutustusena nende jaoks, kes end värssidest läbi ei suuda sundida. Täiuslikult ebatäiuslik ja inimlik Kalevipoeg pärisnimega Sohni võiks olla eestlaste massiivne kaubamärk.
Enam kui poolsada Maarjamaa kohta Varbolast Saadjärveni on seotud Kalevipoja kangelastegudega. Siin tema ehitas, seal kündis, kolmandas paigas viskas võidu kivi, et kuningaks saada, neljandas prassis, viiendas tassis laevu ja laudu, kuuendas kaotas taevase soosingu, seitsmendas jalad ja elu.
Kui me püstitaksime igasse eepost meenutavasse kohta 15 meetrit kõrge skulptuuri, oleks meil üle-eestiline monumentide võrgustik, mida vaatama sõita või kuhu end distantsilt zuumida. Iga kuju juures saaks pidada koolitusi ja perepiknikke.
Üks seesugune monument maksab veerand miljonit eurot. Võimalik, et edevad rahamehed lasknuks oma näo ja nime mõne Kalevipojana jäädvustada, et ainulaadses üleriigilises skulptuuripargis olla. Kriiside jada tõstis materjalide hinda, pandeemias käis idee algatajate kuraas maha ning lõpeks tuli sõda peale.
Enne 2022. aasta 24. veebruari tundusid tähtsad ja teostatavad nii mõnedki algatused, mis täna pole enam olulised. Keda huvitavad praegu uued armastusseriaalid või pehmete väärtuste filmid. Praegu palvetame kõigi jumalate poole, et sõda meie maale ei veereks. Vägev on muinasaegade hiidusid või tänase Ukraina presidenti eemalt imetleda. Ise rasket mõõka kätte võtta ja elu eest sõdima söösta oleks hirmus.
Veel hirmsam oleks uue aja Lindana oma poegi ja meest matta ja leinata. Venemaa asemel Soomest tarviliku toomisega saame vast hakkama. Ometi on turgutav mäletada, kui paljud parimad kirjanikud, kunstnikud, filosoofid, seiklejad ja rahvajuhid on müstiliselt inimliku heerose juhtumistele pühendunud.
Ingrid Rüütel, Jüri Arrak ja Tauno Kangro on ennast koos Kalevipojaga põlistanud. Kiidetud olgu Jumal, meie mehed on naabrite Gediminase, Lacplesise, Edda ja Kalevala kõrval Olympose pooljumalatega võrdväärsed.
Kui maailm pärast praeguseid sündmusi alles jääb, küsivad ka meie lapselapselapsed naljatades: kes oli Kalevipoja, Olevipoja ja Sulevipoja ema. Või siis: keda loetles arstist lauluisa Kreutzwald: üks oli Irmi, teine Armi, kolmas murdja Mustukene.
Valik on sinu, kas ootad Kristuse taassündi, Kalevi imelist kojujõudmist või tulnukaid teistest tsivilisatsioonidest. Kuldajastu looja oled ikkagi sina, Kalevite kange rahva laps ja pärija.

Kuni surm neid lahutab – mõtlevad kõik abiellujad. Protsentuaalselt sama paljudel loovisiksustel kui kogu inimkonnal see päriselt õnnestub ka. Luigetruuduseks nimetatakse teatavasti nende kuninglike lindude tava kõrgustes tiivad sulgeda ning end vastu maad kukutada, kui paariline sureb.
Kirjanikepaaridel on aastakümneid kõrvuti õilmitsemisel kolm võimalust.
Esiteks: võrdväärsete partneritena samas suunas, mitte üksnes teineteisele otsa vaatamine.
Teiseks: mõlema suurvaimu huve arvestades kumbki omas suunas fokuseerimine, seljad vastastikku teineteist toetades koos.
Kolmandaks: üks osapool ohverdab oma eneseteostuse suuresti teisele ning lastele ja olmele – kusjuures see üks ei pruugi ilmtingimata naine olla.
Oli neid lapsi kuus või kaheksa, igatahes luuletaja Katre Ligi läheb kultuurilukku põhiliselt Hando Runneli laste emana. Runnel on isamaaline laulik, temaga võrdväärselt andekas kaasa aga on aidanud tema tausta ja tagalaturvajana oma mehele kaasa.
Selles mõttes on lasterikastel Krossidel ja Kaplinskitel palju võrdõiguslikumalt läinud. Kõrgvaimse Jaan Kaplinski naine Tiia Toomet on pühendanud oma loomingu suures osas lastele ning rajas lisaks Tartusse mänguasjamuuseumi.
Leelo Tungal on läbi kahe sajandi säranud lastelaulude ja laulupidude repertuaari sõnade maestrana ning on meie rahvuskehandit rakutasandini raputava kirjandus- ja linateose „Seltsimees laps“ autor. Tal on helilooja Lepo Sumeraga kolm mantlipärijast tütart ning käsil täisväärtuslik eluõhtu lesepõlv.
Proosakirjanik Aadu Hint ja poetess Minni Nurme oma lapsi seoses naispoole hapra hingeeluga nii harmoonilise taustaga ei kindlustanud. Nende armastuse ja loovuse lugu meenutab pigem Woolfide kõrgelennuliselt dramaatilist kooslendu. Närvikava korratustega geenius Virginia võimaldas abikaasa Leonardile naise pideva maandamise, mis tegi samas Mr Woolfi õnnelikuks ning võimendas suitsiidiga lõpetanud naise feministide emalaevaks saamise ja jäämise.
Juhan Smuulil, kelle kargel elumerel oli kolm armastusabielu, polnud poetess Debora Vaarandi ega literaat Ita Saksaga probleeme. Hoopis tema enese loodud kollektiivse fuuriaga oli jama: Smuul sai NLKP ja KGB liinidel karistada ülimenuka „Polkovniku lese“ eest, mis olevat korraga ja kordamööda solvanud nl kõrgete ohvitseride naisi.
Eno Raud ja Aino Pervik läksid ladusamat ja lollikindlamat teed. Oma poegadele ja kogu Eesti mitmete põlvkondade lastele koostatud Kalevipoja ja muistendite kokkuvõtted, Naksitrallid, Kunksmoor ja kapten Trumm, Nublu ja lood lendavate taldrikutega on kaasadel omavahel sedavõrd põimunud, et vahet õieti polegi, kumb luigepaarist millised tekstid kirjutas. Rein ja Mihkel said oma vanemate armastuse ja raamatute paistel suurmeesteks kasvatatud.
Jaan Kross ja Ellen Niit ehk Krõlli-mamma olid pigem seljad koos kumbki omas suunas seirajad, kes võimendasid nii kaasade kui kirjanikena vastavalt mees- ja naisaspekti. Produktiivsed igal tasandil, tekitasid Jaan ja Ellen Tallinnas Harju tänava kirjanike majas elades kogu loomeliidu hoonele õdusa tuvipesa fluidumi.
Näe, Lilli Promet ja Ralf Parve kudrutasid samuti seal… Küllap ülimehiste meeste ja ürgemalike naiste väge ka üksiklastest kolleegidele kiirgas.
Kõrvalseisjatena pole me pädevad arvustama, kuidas ja kui palju panustas Elo Tuglas legendaarse Friedeberdi toetamisse või Ly Unt kordumatu Mati raamatute ja lavastuste sünnisse. Kui Vladimir ja Aimé Beekman andsid mõlemad võrdväärset „toodangut“, siis Untide puhul vallandus naise enese loovus alles lesena.
F. S. Ja Zelda Fitzgerald olid võrdsed boheemlased, aga Hemingway kõrval koosloonud Martha Gellhorn on meile teada Nicole Kidmani rollitööna kaheosalises filmis.
Sylvia Plathi teoseid teavad lugevad eestlased enam kui tema kaasat Ted Hughesi. Margaret Atwood on Greeme Gibsonist ja Henry Miller Anais Ninist rohkem tõlgitud ja tuntud. Martin Amise kõrval kulgev Isabel Fonseca on tuttav vaid mustlas… pardon! – romade kultuurist huvitatud ringkonnale võrratu dokumentaali „Matke mind seistes“ autorina.
Vabaarmastuse, hedonismi ning liiderlikkuse kui filosoofia käivitaja pooldajatele sobib edukaks õigustuseks Jean-Paul Sartre´i ja Simone de Beavoire´ polügaamne kärgarmastus. Pigem on siin tegemist siiski erandiga. Nii antiigis kui hipsterite puhul mõnda aega moes olnud polügaamia taandub lõpeks alati turvalisse monogaamiasse tagasi.
Mida on Eesti boheemlastel välja pakkuda? Nojah, püüdis Kalmer Tennosaar ennast kirjanik Heino Kiige ja tantsijatar Helmi Puuri vahele laulda. Baleriin jäi „Mind armastas jaapanlanna“ seksika romaani autorile truuks. Ja tühja kah, küll patune e siga pori leiab ning iga naistekütt ulukid püüab.
Seevastu Vladimir ja Vera Nabokovi enam kui 50-aastane abielu räägib vastu oletusele, et kirjanikud kirjutavad ainult iseendast. Traditsiooniliste-konservatiivsete Nabokovite abielu andis mehele väljundi enese kui tasase ja tubli pereisa väljaelamiseks, fantaseerimiseks ja kujundlikuks mänguks rubriigist „Mida näen, sellest laulan“. Eks selleks pidanuks eriti kõva mees ka olema, et „Lolita“ iseenese seikluste pealt kirjutada.
Tõenäoliselt oli võimalik vaid kahekesi loovalt elujõuliseks jääda eksiilide käigus, millega kaasnes dissidendi või paaria staatus okupeeritud isamaal. Selgi sajandil loovalt aktiivsed väliseesti kirjanikud on Helga ja Enn Nõu. Pagulusse läksid Marie Under ja Artur Adson ning August Gailit oma Elviga.
Viimases suhtes kehtib prantslaste väljend „cherchez la Femme“ – otsige naist produktiivse eduka jõulise mehe tagalast! „Toomas Nipernaadi“ kui vaba mehe tähtteose kangelanna Inriid näitab isikliku eeskujuga, millised naised peavad nipernaadide kõrval olema. Liivlane Gailit, kelle ristiisa oli Sangaste krahv von Berg, tõusis operetinäitlejannaga abielus olles ajakirjanikust Vanemuise teatri direktoriks ja rühmitusest Siuru Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liikmeks.
Ehkki Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pole kirjanikud, vaid ühiskonnateadlased ja -tegelased, meenutavad ka Krati ja Kolumatsi hüüdnime kandvad, kahest sajandist koos läbi tulnud utopistid-idealistid muinasjututegelasi ning toekat luigepaari. Nad on unistanud Kuldajastust täpselt sama lootusrikkalt kui Kristiina Ehin ja Silver Sepp täna. See, mis nende visioonist veripunaste võõraste kätega tehti, pole nende viga.
Kuivõrd hingedel pole sugu ega rassi, pole ka hõrkude paaride Paul Verlaine-Arthur Rimbaut ning Truman Capote-Jack Dunphy süü, et teineteist inspireerivate tandemite mõlemad osapooled olid mehed.
Oluline on teenete pakett, mida luigepaarid teineteise eludes on pakkunud. Loovpaarid on üksteist seltskonda ja suurele pildile viinud, turundanud ja tsirkuleerinud. Teineteist on maandatud ja võimendatud, aga ka teineteisega konkureeritud või oma karjäär ohverdatud. Koos on olnud kergem nii eksiilis kui Siberis, nii dissidentideks sildistatutel kui koostöö eest kommunistidega pahakspandutel.
Erinevalt kirglikumatest, kiusatustele hõlpsamini järele andvatest näitlejatest elavad sõnameistrid kõigil ajastutel oma fantaasiad läbi ja välja kirjasõnas. Nad ise on alalhoidlikud vagurab abieluinimesed. Mitte pelgalt sellepärast, et nii peab, vaid seetõttu, et nad tahavad – kuni surm neid lahutab.

Läbipõlemine

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma kogemustest enese või lähedastega

Meie millenniumi võib nimetada sündroomide epohhiks sest vaimsete häirete klaster koosneb tervest sündroomide sarjast. Oleme kõnelnud keele ja kirjandusega külgnevalt praegusest piinatud geeniuste nihete valikust kirjanike diagnoosid, nartsissism, ATH, autism, bipolaarsus, POTS, depressioon, ärevus ja saja soolisus… Suur osa neist siltidest kaasneb veel ühe kompleksse sündroomi läbipõlemisega nad nii põhjustavad kui võimendavad üks teist või ilmnevad taga järgedena.
Külge tõmbe seadusele vastavalt ilmuvad mingist teemast huvituva inimese ette järjest sellega seonduvad kirja tööd ja pakkumised täna tunduvad tänu fookusele olevat ümber ringi kõik läbi põlenud mis peale kogu eeter ägab Ainiidöbreik!
Äri päeva e pood pakub teost Läbi põlemine dr Google soovitab lisaks Jennifer Mossi raamatut Läbi põlemis epideemia. Igas issanda keeles jagatakse nii lühikest kui ka traktaadi pikkust teavet et loomingulise läbi põlemise tingib ise enese pidev piitsutamine. Ma pean sellest tulenv une võlg keemiseni väsinud aju ärevus-deprekas-POTS ning iga külgne füüsiline reaktsioon kõrge vere rõhk südame jukerdamine keha kaalu tõus või langus kasvajad…
www.reddit.com/productivity
Kliinikumi kodu lehe külg ja interneti entsüklopeedia selgitavad Stress on edu hind ning läbi põlemine algab headest kavatsustest.
Läbi põlemis sündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele.
Kurnatus tähendab enne kõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust mis viib võõrandumiseni arvatakse et ei sobita oma ametisse kaob töö rõõm.
Tekib emotsionaalse tühjuse tunne kaob entusiasm väheneb töö võime halveneb tervis rahul olematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet.
Läbi põlemisele on omane vaimne kurnatus energia ja tahte alanemine inimesed tunnevad end tühjaks väänatutena. Inimene muutub üks kõikseks oma töö suhtes tema kompetentsus väheneb.
Läbi põlemist ise loomustab depressiivne meele olu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul.
Läbi põlemist ei tohiks samastada depressiooni või stressiga kuigi see kätkeb mõlemale seisundile omaseid tunnuseid. Läbi põlemise põhjusi tuleks otsida eel kõige töö keskkonnast see on enamasti pika ajalise töö stressi tulemus mis kujuneb eba õnnestunud katsetest tulla toime erinevate negatiivsete stressoritega. Läbi põlemine erineb depressioonist lokaalsuse poolest kui depressioon on generaliseerunud seisund siis läbi põlemine on töö keskne.
https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4bip%C3%B5lemiss%C3%BCndroom
Solopreneurs vahva nimetus üksinda oma koorma kandjate kohta puudutab nii kunstnikke ja kodu kontoris töötavaid IT inimesi kui kodu pere naisi. Www.forbes.com ja www.mediabistro.com kirjeldavad üks meelselt kui hull on rassimine ilma tagasi side ja tunnustuseta. See on arvutis või võõrsil kangelas tegusid sooritavatel sangaritel ja öö päeva ringselt rakkes pere emadel ühine jama saavutusi ei nähta ega kiideta.
Lihtsam ei ole samas ka mees kondlik mentaalne peesse kukkumine mida kogevad äri mehed ja poliitikud kes on sageli nii üht kui teist ning satuvad eetilisse kahvlisse. Eestis on sellise skisofreenilise topelt moraali ja sellest tulenevate kahestunud vassimiste ilmsiks tuleku kõrg aeg.
Maskid ja võlts fassaad varisevad „rahva juhtide“ mineviku eest ning selgub et meie tilluminaadid on kogu aeg olnud rahva vastu. Neid endid põletab läbi paratamatu valede meeles pidamine kambast kellegi murdumine ja tõe ära rääkimine aga ka inimlik versus poliitiku eetika-vastutus.
Paradoksaalsel kombel kogevad politseinikud ja kurja tegijad ühe sugust läbi põlemise tule riita. Dostojevski Kuritöö ja karistus kirjeldab mil moel mõrtsukas ise ennast oma enese kõrvade vahel läbi küpsetab ja perfektseimagi roima järel lõpuks ikkagi vahele jääb.
Kätte maksu kontor jt meie maised seriaalid on uurijatele ja mentidele võmmidele selles mõttes halastanud et erinevalt tegelikkusest meie omad rajult jooma ei kuku ning nende abi elud ei lagune stsenarist Mihkel Ulmani armust on nemad vallalised puha.
Kirjanike läbi põlemis sündroomi kirjeldavad allikad samuti tina ninade taime lavana mida väetab enesest pideva produktsiooni välja peksmine kuni arvuti ekraan või tühi paberi leht muutub koletiseks mis oma täitmatu nõudlikkusega aina tahab midagi. Soovitatakse joogat ja meditatsiooni ning blokki trotsides kiki varvul ja ingli tiivul ettevaatlikult siiski kirjutada.
Õpetajate burnout on vastu pidise sise põlemis mootoriga helde jagaja üha annab ja sisendab aga uue hea ilma teismelisi telefonist välja siia ja praegu jagatut omandama ei saa ega saagi saama. Loomulikult tabab madala palgalist misjonäri enese haletsus ja süüdistus. Läbi põlemis sündroom on kaval varas mis röövib hiilival viisil meist parimad ja helgeimad. Muudab positiivsed omadused nagu entusiasmi kire ja lõppematuna tunduva energia tumedaks pilveks millest kallab alla küünilisust põhjatut väsimust ja lootusetust. Ja sellel ei paista tulevat lõppu. Üles anded muud kui kuhjuvad ja alati on tehtud liiga vähe.

Läbipõlemissündroom – mis see on ja kuidas seda ära tunda

Läbi põlemine ärevus häire ja depressioon ei ole moe nähtused vaid korduvalt ka Piiblis kirjeldatud inim loomuse tagasi löögid. Nii Taavet kui Elia olid ikkagi inimesed ka Aabram ja Mooses kippusid mõnel eba inimlikult rängal hetkel alla andma. Tänu sellele et ei andnud oleme meie täna siin.
Oma ärevuse ja migreenide käes kärsa haisu tundes ära loobu sinagi mine õue hinga ja vaiki ning jaksad jälle korduvalt kontrollitud. Ühtlasi saad neti avarustest kümnete ja tuhandete kaupa kogenute ja kõrgesti haritute näpu näiteid fööniksina tuhast tõusmiseks.
https://tervispluss.delfi.ee/artikkel/120359642/ulesanded-muudkui-kuhjuvad-ja-alati-on-tehtud-liiga-vahe-labipolenud-toorabajate-kogemuslood

3) korrasta tekst 4) anna kirjanik-kooliõpetaja Jürgenile nõu, kuidas ellu jääda 🙂

Jürgen Rooste läbipõlemisest
Ma pole vist kunagi elus veel nii väsinud olnud. Ma vaatan töökuhilale, mis ees seisab. Ma vaatan asjadele, mis kodus on vaja ära teha. Ma vaatan armsatele inimestele, kellele pean suutma rohkem tähelepanu ja tuge anda. Ma vaatan pättustele-jamale, mis kassid kokku keeravad. Ja ma pole päris kindel, kuidas ma kõik selle ära teen või mis järjekorras. Ma siinkohal üldse veel ei maininud oma tervist või füüsilist/vaimset vormi, millega peab tõsiselt tööd tegema. Aga noh, kõik algab sellest, et kassidele uus vesi panna ja toit… Aga ikkagi, siis on nagu hingenööriv paanika, et kõik see muu, mida on nii palju ja mis on nii suur ja kättesaamatu, et kuidas ma üldse selleni jõuan ja tehtud saan? Sammhaaval, ma tean, aga need sammud tunduvad ka tinased-rasked, aeglased. Ja siht või eesmärk on kuskil niiii kaugel, et kas üldse sinna saabki välja jõuda? Samas mul pole ju otse häda võrreldes inimeste ja maailmaga üldiselt, ma saan nagu hakkama ju, teen kuradipalju tööd vahepääl ja katsun kuidagi iseendaga ka tegelda ja… joon palju-palju vähem kui kunagi varem … ma pole üldse kuskil põhjas justnagu, aga ikka on siuke tunne, et õhku tuleb napilt sisse, et nina saab napilt pinnale. Ja iga asi on viimase vindini keritud. Äkki see on loomulik tunne, äkki see ongi kõigil, võinoh, väga paljudel nii, äkki teistmoodi praegu ei saagi elada. Sõda on siinsamas, sammukaugusel, võib meieni jõuda üsnapea. Teritasin oma tando-mõõka ükspäe (tulirelvi mul pole), ja mõtlesin, kas ma päriselt tahaks seda teise inimese vastu kasutada — kui see teine inimene ründab mu lapsi või lähedasi, siis muidugi! Aga muidu… Ühesõnaga. Ma pole päris kindel, aga ma tean-tunnen veel inimesi, kes on samamoodi väsinud. Kas me ühiskond, me kogukond on ka äkki väsinud? Kuidas sellest välja tulla, kas peaksime üksteist rohkem hoidma? Arvestama sellega, mis teised vajavad, ka need, kelle maailmavaadet me ei jaga… Kas kuidagi saab siit edasi? Hästi edasi? Poolhästi? Olge hoitud. Ma katsun nüüd palju-palju tööd ära teha, et tunda end äkki natuke rohkema ja paremana… Ja et hommikuõudusest lahti saada. Pai.

5) Refereeri psühhiaatri teksti – reasta 10 olulist punkti, mis sind isiklikult kõnetavad

Läbipõlemissündroom: mis see on ja kuidas seda ennetada?
Kui oled läbi põlenud, siis tõenäoliselt sellepärast, et oled liiga hea, mitte seetõttu, et oled halb. Neil, kellel on suurim oht läbi põleda, on alati kõrged nõudmised endale ja teistele ning nad hoolivad inimestest väga. Läbipõlemise ennetamiseks on kõige olulisem seada endale realistlikud piirid ja mitte neid ületada, soovitab Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja, kliiniline psühholoog ja psühhoterapeut Katri-Evelin Kalaus Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskusest Sensus.
Inimene on mõtlev ja emotsionaalne olend. Nii on ka negatiivsed emotsioonid, irratsionaalne mõtisklemine ja düsfunktsionaalne käitumine aspektid, millega igaüks aeg-ajalt kokku puutub. Enamasti suudame need mõtted vaidlustada, halb tunne ei püsi seetõttu kaua ning ei mõjuta suurel määral meie igapäevast toimetulekut.
Kliinilises praktikas kohtame sagedasima sekundaarse häirena depressiooni, mille korral korduv üldistav negatiivne mõtisklemine viib püsiva meeleolulanguseni, motivatsiooni, tahteaktiivsuse ja naudingu vähenemiseni enamikes olulistes eluvaldkondades (sh töö ja töövälised tegevused), mida omakorda kinnitab käitumuslik vältimine.
Läbipõlemissündroom – mis see on?
Kliinilises praktikas vähekasutatud, kuid tavakõnepruugis laialt levinud „läbipõlemine“ asetseb eelmainitute vahepeal. Läbipõlemine on stressisündroom, mida kogetakse seoses oma tööga. Kirjanduses on seda nimetatud ka tööga seotud depressiooniks. Sisuliselt pole see siiski õige. Depressiooni korral avalduvad sümptomid olukordadeüleselt, läbipõlemise korral siiski vaid tööga seonduvalt. Läbipõlemissündroom pole haigus ja sellise nimega häiret psüühika- ning käitumishäirete klassifikatsioonist ei leia.
Sagedasimad läbipõlemise sümptomid on igapäevane tahtmatus minna tööle, mõtted läbikukkumisest, viha ja käegalöömine, isoleerumine ja eemalehoidmine, tööpäevaringne väsimus ja kurnatus, ükskõiksus ja huvipuudus oma töö suhtes, positiivsete emotsioonide puudumine klientide suhtes, pidev kella vaatamine, kliendikontaktide vältimine, küüniline ja süüdistav hoiak klientide suhtes, kolleegidega aruteludest loobumine, sagedased külmetushaigused ja peavalud, töölt puudumine, kehv uni, ülemäärane ravimite või alkoholi tarvitamine jne.
Läbipõlemise definitsioon on hägune, kuid üldiselt peetakse selle tunnusteks füüsilist, psüühilist ja emotsionaalset kurnatust seoses oma tööga. Läbipõlemisest on enim ohustatud spetsialistid just sellistel erialadel, mis tegelevad teiste inimeste abistamisega (arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad, õpetajad jt). Sellistes valdkondades tegutsevatel inimestel on sageli kõrged ideaalid ja suur soov teisi aidata. Ebarealistlikud standardid pannakse aga reaalses elus kiiresti proovile, kuna töötatakse pidevalt inimeste probleemide ja rahuldamata vajadustega. Avastatakse, et abi, mida saame pakkuda, on alati limiteeritud ja sageli ebapiisav. See viib esimese läbipõlemissündroomi staadiumini: emotsionaalse kurnatuseni. Seejärel toimub järk-järguline emotsionaalse seotuse vähenemine oma klientidega ja taipamine, et liigne emotsionaalne hõivatus tekitab hoopis endale probleeme, mistõttu panustatakse abistamisse vähem. Nii tuntakse end klientide poolt ärakasutatuna. See toob kaasa klientide ebaisikulise kohtlemise (teine läbipõlemise staadium). Kui emotsionaalne kurnatus ja negatiivsed hoiakud klientide suhtes on kujunenud, siis kasvab rahulolematus iseendaga. Spetsialistid võivad mõelda, et ei mõista oma kliente ega saavuta piisavalt nendega töötades. Nii süvenevad veendumused, et ei olda oma töö väärilised, ja enesehinnang langeb. Töösse panustatakse seejärel järjest vähem (läbipõlemise kolmas staadium), mis kinnitab eespool toodud uskumusi ja säilitab negatiivseid emotsioone.
Mainitud sümptomid tekivad järk-järgult ja võivad väljenduda erineval määral. Sekkumata võib läbipõlemissündroom saada eelseisundiks mitmetele psüühika- ja käitumishäiretele.
Läbipõlemine võib tekkida nii isiksuslikel kui ka töökorraldusest tingitud põhjustel.
Näiteks võib koondamise tõttu ühele inimesele jääda ülemäära suur tööülesannete hulk, millega ei olegi reaalselt võimalik nõutud ajaga toime tulla. Sellisel juhul on läbipõlemissündroom normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale.
Kes on ohustatud läbipõlemissündroomist?
Kõrgeim risk läbi põleda on nn tööst sõltuvuses olevatel (ingl keeles workaholic) isikutel. Viimast esineb enam A-tüüpi ja obsessiivsete joontega isikutel.
A-tüüpi isiksused tegutsevad ja räägivad kiiresti, žestikuleerivad rõhutatult, nad on kannatamatud ja kiirustavad pidevalt, soovivad ka teisi tagant kiirustada, lõpetavad teiste lauseid nende eest, teesklevad kuulamist, kuid ise mõtlevad muule, vahetavad sageli teemat selleks, et saaks endale huvitavast kõnelda, võtavad endale liiga palju ülesandeid liiga lühikeseks ajaks ja korraga, vihastavad, kui teised inimesed on neist aeglasemad või vähem motiveeritud. Sellised inimesed on väga võistluslikud, neil on raske lõdvestuda. Isegi kui nad seda teevad, siis tekib süütunne, mis ei lase meeldivaid tegevusi nautida.
Sellistel isikutel on raske tekitada ja säilitada tasakaalu oma töö- ja eraelu vahel. See omakorda toob kaasa rahulolematuse lähisuhetega või isegi lahkumineku.
A-tüüpi isikud ei ole ise muutusest huvitatud, kuna usuvad, et käituvad õigesti ning just teised inimesed peaksid end muutma ehk siis tegema asju kiiremini ja enam. Põhjus taolise käitumise jätkamiseks on kindlasti ka selles, et meie ühiskond aktsepteerib seda ja tasustab kõrgelt. Selliselt käituvatel isikutel on kordi suurem tõenäosus paljude erinevate psüühika- ning käitumisprobleemide, sealhulgas läbipõlemise väljakujunemiseks.
Ka inimesed, kes on perfektsionistlikud ning tähtsustavad liialt korda, reegleid ja plaane, on altimad kogema läbipõlemist. Obsessiivseid isikuid iseloomustab jäik ja paindumatu mõtlemine. Neil on kõrged standardid kõige suhtes, mida ette võetakse. Töö kontekstis on nad sageli väga rahulolematud, kui asjad ei ole nii, nagu nemad tahavad. Nad kulutavad palju aega selleks, et oma reegleid kehtestada. Nad proovivad kontrollida teiste käitumist, nõuavad endalt ja teistelt reeglite ning kindlate standardite järgimist. Nad ei salli vigu. Neil on raske ülesandeid teistele delegeerida, sest usuvad, et teised ei tee neid piisavalt hästi. Nad proovivad korda luua kõiges, ka neis asjus, mida ei peaks korrastama või järjestama. Kui asjad ei lähe nende soovide järgi, siis võib tekkida ärevus või viha. Sagedased on tülid kolleegidega, kes käituvad soovitust erinevalt.
Kui ootused on ebarealistlikult kõrged (näiteks: asjad peavad kiiresti ja kohe juhtuma. Kõik peab olema maksimaalselt hästi tehtud. Kõik peab minema minu tahtmise järgi.), siis on läbikukkumine ka kerge tulema, sest kõik asjad ei lähe enamasti nii, nagu sooviti. See tekitab negatiivseid emotsioone (pettumus, viha, süü, häbi, ärevus jne) ja toob kaasa probleemse käitumise (ületöötamine, vältimine, tülid jms). Selline „mõtte-tunde-käitumise“ nõiaring kipub ilma spetsiifilisi oskusi õppimata ning rakendamata säilima ja süvenema.
Mida teha, kui oled läbi põlenud?
Esmalt tuleks hinnata objektiivset tööolukorda ja leida, kas tööülesanded ja tähtajad on realistlikus vastavuses. Kui leitakse ebakõla, siis tuleb sellega kindlasti kiiresti tegeleda.
Teiseks tuleks üle vaadata isiklik läbipõlemise tekkerisk. Loomulikult pole siinkohal eesmärgiks muuta inimese isiksust, küll aga käitumist ning mõtlemise sisu ja protsessi, samuti negatiivsete emotsioonidega tegelemise ebakohaseid viise, mis probleemi säilitavad või süvendavad. Kognitiiv-käitumisteraapia tehnikatest on siin enim abi. Uute oskuste õppimise ja kasutamise eesmärgiks on muuta düsfunktsionaalset mõtteviisi (sealhulgas kõrgeid standardeid ja ebarealistlikke ootusi endale ning teistele), samuti muuta käitumist nii, et lühiajalise positiivse kasu (saab asjad kiiresti tehtud, ehk ka ülemuselt kiita) asemel ei saadaks pikemaajalist kahju (läbipõlemissündroom).
Kõrgeid standardeid tuleb õppida ära tundma ning nende kõrvale püstitama käitumuslikes terminites realistlikke ja saavutatavaid ülesandeid. Õigesti planeeritud tegevusi tehes vaidlustatakse kõrgeid standardeid ja õpitakse ära, et nende poole pürgimine viib paratamatult läbikukkumiseni.
Läbipõlemissündroomi all kannatajatel on igapäevased tegevused ilmselgelt saavutusega seotud tegevuste poole kaldu. Tööga seotud tegevusi on liiga palju, meeldivaid liiga vähe. Elus peab aga olema saavutuste ja meeldivate tegevuste vahel tasakaal. Meeldivaid tööväliseid tegevusi võiks olla erinevaid: kodus ja kodust väljas, üksi ja teistega koos, vaimseid ja füüsilisi. Kui meeldivaid tegevusi on vähe, siis positiivne emotsionaalsus langeb ja läbipõlemissündroomil (aga ka depressioonil) on kerge tulla.
Kui ise hakkama ei saada ning tööga seotud emotsionaalne kurnatus, negatiivne mõtteviis ja probleemne käitumine püsivad, võiks alati individuaalselt pöörduda kliinilise psühholoogi vastuvõtule probleemide hindamiseks ja vajalike uute oskuste õppimiseks. Palju abi võib saada ka kliinilise psühholoogi supervisioonist töökohal selleks, et tööst, isikutest ja keskkonnast tulenevaid riske hinnata ning vahetult sekkuda. Vajadusel võiks abi saamiseks pöörduda ka töökeskkonnaspetsialisti poole.
Autor: Katri-Evelin Kalaus, kliiniline psühholoog, psühhoterapeut, Psühhiaatria ja Psühhoteraapia Keskus Sensus, Eesti Psühholoogide Liidu Kliinilise psühholoogia erialasektsiooni juhataja – Täisversioon artiklist ilmus ajakirjas Apteeker (oktoober 2015)
6) võta lühidalt kokku, kes ja miks olid Piibli-tegelased-läbipõlenud

Betsy St Amant Haddox:
Everyone gets tired and burned out. Our current culture makes this even easier to accomplish by giving us tools that essentially mean we never unplug. We’re never unreachable. Multiple devices stay at our fingertips, ensuring that work and marketing and promotion, and information are only ever a few clicks away. Unfortunately, that also means that effort, striving, and sensory overload are only a few clicks away.
How often have you sat down to read a book, play a game with your kids, or eat dinner and found yourself scrolling through your email, social media, or text messages…and you don’t even remember picking your phone up? Yikes. We’re on autopilot, falling deeper and deeper down the well, and by the time we look up, we can barely see daylight. Add to that overload the very real burdens of financial stress, trying to keep our kids in a good school, or safe tires on the car, or plenty of food in the pantry, and well…

It’s easy to get burned out.
But I believe Christians compound this problem for themselves. So often, when believers reach that stage of over-stimulated, over-informed, overworked burnout, they go a step further and add an extra weight to their already weary shoulders—guilt.
If you grew up in church, you likely heard it preached (often!) how important serving can be. How crucial it is to give back, to deny yourself, take up your cross, and get on the nursery rotation, already! Ladle soup for the homeless. Teach Sunday School. Give a substantial tithe. Donate. Volunteer. Pour.
But you can’t pour from an empty cup.
Serving and sacrificial love are Christ-like qualities that we should aim for. The trick, however, is recognizing we can’t permanently stay in that spot of pouring. Even Jesus retreated from the crowds and ministry to go pray. How much more so do we need that time of refueling and restoration?
One of the best ways to combat guilt and condemnation is to recognize the beautiful concept of relatability. Having someone hear our woes and confessions, hear our struggle and guilt, and respond with “me too” brings a huge sense of relief and healing. It’s good not to feel alone. It’s motivating. It’s comforting.
To show we’re in good company, here are four Bible characters who also experienced burnout. (And the what-to-do’s and what-not-to-do’s we can glean from their examples!):
1. David
The Psalms are filled with David’s praises but also with his laments. He wrote beautiful, breathtaking accounts of God’s glory and faithfulness, but he also wrote many pieces from the depths of despair. David is one of the best examples in the Bible of how it’s perfectly acceptable to have feelings and to process them—and how always to point those emotions back to God and realign them under what we know to be true about the Lord.
David is known for his full spectrum of extremes. He was a “man after God’s own heart” but also infamous for a series of sins that ended with generations of consequences. When he committed adultery with Bathsheba, he didn’t stop there—he had her husband murdered to try to cover his sin. Then he lost the baby born from that union and had all manner of drama with his future sons. But despite himself, David’s story is one of redemption and the Lord working in him through all the ups and downs. We’d be silly to think David didn’t experience burnout in his journey. After all, he ran and hid from frequent attempts on his life, lived in caves, fought in wars, fought wild animals, and fought a giant…to name a few.
2 Samuel 21:15 (ESV) “There was war again between the Philistines and Israel, and David went down together with his servants, and they fought against the Philistines. And David grew weary.”
He grew weary. And understandably so. I don’t think Scripture would document this fact outright if it weren’t there for us to learn from. David had been around the track a few times, and they didn’t even have coffee then! We can learn from him how to turn to the Lord in our deepest pit of bad days, overwhelming emotions, and fear, and yet continue to stand firm on Christ the Rock.
2. Elijah
Elijah is a rare yet perfect example of the power behind a nap and a snack. This man of God had just participated in a major miracle, seeing God answer his prayer during an “idol competition,” where wicked Ahab was wrongly convinced his idols would show up and provide for the sacrifice. But there was only silence. Then the One True God, Elijah’s God, came in a fiery flood of power and put everyone to shame. We’d assume that Elijah would be riding that high for a while! But evil queen Jezebel did not like how that story went, so she sent a messenger to threaten Elijah with his imminent death. Instead of trusting God to show back up for him as He’d literally just done, Elijah ran away. He fled into the desert and sat down under a tree, where he proceeded to ask the Lord to take his life. This might be the first officially recorded pity party in all of history. (See 1 Kings 19)
But before we slam Elijah too much, let’s take a step back and consider how often we do the same. How frequently do we experience closeness with God, an answered prayer, or some other form of “God moment,” and then immediately fall into a season of doubt or sin?
Thankfully, this story continues to provide the example that God sees and cares for us, even when we’re overreacting. The Lord sent an angel to Elijah, who brought him a freshly baked cake and a jar of water. After he ate, he took a second nap, woke up, ate a second snack, and then went on his way. If you keep reading into 1 Kings 19, you’ll see that Elijah continued to encounter God in amazing ways after his famous nap & snack combo. He wasn’t punished for his burnout; he was taken care of and continued in his purpose.
Shouldn’t we do the same?
3. Job
Ahh, Job…perhaps the singular book of the Bible that makes us the most uncomfortable because it forces us to ask ourselves the hard question, “what would we do in that situation?”. Job experienced persecution and testing to the extreme yet came out praising God. His whole journey wasn’t quite that simple, though. Job had moments of asking questions, doubting, and seeking bad advice. He lost family, fortune, livestock, and eventually, most of his health before his season of testing was complete.
Job should teach us multiple lessons, including how important it is to choose wise counsel when experiencing trials. If you’re going through a marital struggle, it’s not wise to get help from love-scorned single friends or someone who recently left their spouse for unbiblical reasons. Misery loves company, and even our best friends are capable of misleading us out of pride, fear, or selfishness.
Another lesson from Job is the importance of remembering the truth spoken in Job 1:21 (ESV): “The Lord gave, and the Lord has taken away; blessed be the name of the Lord.” Everything we have is from Him and never truly our own. When we have that perspective, we hold loosely.
My favorite part of this book is that God didn’t leave Job in his misery—rather, He met him right in the midst of it all. He graciously answered Job, reminding his servant of what Job needed to know the most—Who God was. How omnipresent and omniscient and omnipotent God is! Job was humbled in his conversations with the Lord and repented. God then proceeded to bless and restore to Job all that he had lost, to the other extreme!
What a testimony!
4. Naomi
Naomi’s story is found in the book of Ruth. The woman had been through a lot in those opening paragraphs—losing first her husband, then her two sons. Like Job, that’s a significant amount of loss in a small window of time. Not to mention, being a widow in historical times was an even greater hardship than today. Women weren’t protected without a husband and faced great poverty and peril. They didn’t have the same advantages women have today, so the loss was two-fold. Loss of love and loss of security. Losing her sons made it a triple whammy because now they weren’t there to care for her.
Naomi shows her discouraged state in Ruth 1:12-13 (ESV): “Turn back, my daughters; go your way, for I am too old to have a husband. If I should say I have hope, even if I should have a husband this night and should bear sons, would you therefore wait till they were grown? Would you therefore refrain from marrying? No, my daughters, for it is exceedingly bitter to me for your sake that the hand of the Lord has gone out against me.”
She felt like the Lord had come against her. I’m sure we all relate to this on some level, at some point. Finances crash, marriage shatters, children go astray…life is hard. It’s easy to think we’re not blessed or favored by the Lord when tough seasons roll in.
But the rest of this book is fascinating in how Naomi’s story plays out through Ruth and Boaz…including the fact that Jesus Christ came from that very lineage. Naomi’s pain, while valid and real, was temporary. And because of Ruth’s faithfulness and the Lord working in all their lives, Naomi became a part of a blessing bigger than she could have ever imagined. God was there all along, working behind the scenes for a greater good than they’d ever dared to dream. We’d be wise to take the same mindset of faith and hope, remembering that when relationships are strained, grief is loud, and futures feel uncertain, we have a loving Father hard at work, writing the end of the story.
https://www.ibelieve.com/health-beauty/4-bible-characters-who-experienced-burnout.html
7) refereeri kirjaniku läbipõlemise fenomeni ja võrdle seda oma kirjutamisbloki kogemustega

How to Overcome Writer’s Burnout
by Kellie McGann
Have you ever experienced writer’s burnout? Although I call myself a writer, the last few months I haven’t been writing. I’m not sure exactly what happened, but somewhere between ghostwriting projects and blog posts, I just stopped working on my own writing projects.
I couldn’t put words on a page, and when I did, the words barely made sense. I stopped writing for a total of three months, and no matter what I did, nothing seemed to help. None of my usual writer’s block tricks were working.
It took me a few weeks to realize that it wasn’t writer’s block I was dealing with. It was writer’s burnout.
Writer’s Block Versus Writer’s Burnout
Burnout is something that happens when someone is stressed and overworked for too long. Writer’s burnout lasts longer than your typical writer’s block and is a lot harder to overcome.
Writer’s block is looking at a page, unable or unsure how to put what is in your head on the page.
Writer’s burnout is looking at the page, hating the page, and questioning your entire identity as a writer, all for an extended period of time.
Why Writer’s Burnout Happens
Writer’s burnout can happen for hundreds of different reasons. For me, it happened in the middle of ghostwriting my third book for someone else. After a year of balancing writing for myself and writing books for other people, I had lost my voice and purpose. I’d lost my own creative energy.
Being a freelance writer (especially if that’s your full-time job) can be an exhausting as you consistently use your writing skills and problem solving to help clients. It’s extremely rewarding work when done well.
Maybe you’re burnt out even when writing for your audience. I found myself locked in a loop of writing for my own website only to watch the engagement and traffic fluctuate.
When traffic was down, I started thinking that my words didn’t matter and no one needed to hear what I had to say.
I know I’m not the only one who’s been here.
I’ve talked to writers even recently who are just sick of the entire process. For them, it was the writing and publishing industry that became a game they were sick of playing.
One contributing factor to creative burnout is perfectionism and driving yourself to unreasonable lengths (and even mental exhaustion) to pursue an unrealistic version of what you think your writing life should be. It’s a lot of pressure.
Everyone has a different reason that might lead them to this place of frustration and resentment, but if you resonate with this feeling, you’ve probably been or are going through a period of creative burnout.
How To Overcome Writer’s Burnout
The last few weeks, I’ve finally gotten out of this writer’s burnout thing. It doesn’t last forever—there is hope for your temporary animosity towards writing!
Here’s the pathway to get out of the pit:
1. Recognize the Problem
This might sound like the most obvious and cliché first step, but it’s true. Name the problem and then you can solve it. You’ve heard that advice dozens of times, but that’s because it’s true; you can’t move on without first recognizing that something is wrong.
If these thoughts have persisted over time, you might want to consider that you’re burned out and not facing only writer’s block.
2. Don’t Stop Writing
When you realize you’re burning out, you might think you should stop writing. But that’s actually the most devastating thing you could do for your writing. Writing is hard; you know that. And when it gets so hard that you’re not sure you can go on, the worst thing you can do is give in and stop completely.
It might be a good idea to put down the projects that are making you stressed and frustrated, and give yourself time to work on something with no pressure or expectations. This will let your creativity flow in new ways.
Give yourself a short break to do something creative outside of writing, go for a walk or other activity that benefits your physical health or mental well-being.
Then revisit your writing schedule and plan shorter writing sessions or try writing in a different writing style or genre. Do one of our practice exercises to get the words coming in a different way.
But most importantly, do not stop writing. You’ve worked so hard to become the writer that you are. Don’t let the temporary frustration stop you from doing what you were meant to do.
3. Find Yourself (again)
At the beginning of every writer’s professional career, they must find themselves. It can take weeks, months, or years for a writer to find themselves and their voice. Once you find yourself, it’s impossible to lose yourself. But it is possible to forget what you’ve found.
When you’re feeling lost in your writing, try taking a moment to remember who you are as a writer, and more importantly why you write. Remember your audience, your message, and most importantly, your voice.
It can be helpful to revisit writing pieces that felt most like you. Flip through old journals to remember that you’ve struggled before and came through that period of doubting your writing dreams.
4. Don’t Try to Explain Yourself
For me, the hardest thing about overcoming burnout was publishing again. I hadn’t posted articles in months and had no idea what to say to my audience. I stressed over how to explain my silence for days—until I realized I didn’t have to.
It’s a complicated and messy thing to try to explain why you set aside your most important projects. At first, even you might not know exactly why you had to switch gears, and that’s okay.
You don’t need to explain why you haven’t been writing for a certain audience or where you’ve been. You just need to start again.
5. Write Consistently
The last thing you need to know about overcoming writer’s burnout is that while you’re in it and especially once you’ve moved past it, you need to write consistently.
While you’re deep in the pit of burnout, you’ll be tempted not to write. (If you’ve forgotten why you shouldn’t give into that temptation, go read point #2 again.)
The best way to fight that temptation is to have a plan.
Write every day, even if it’s just a couple hundred words. This habit will be vital to the future of your writing and will help you avoid falling back into a writing burnout.
You CAN Overcome Writer’s Burnout
Overcoming writer’s burnout is not as easy as a list of five simple steps makes it seem. But these steps are the beginning of the process. If you’re feeling frustrated and unsure if your words even matter, I want to assure you that they do and that there is hope for getting past it!
Have you ever felt stuck for months? Ever needed to take a break from writing? What did you do? Let us know in the comments below!

PRACTICE
Have you gone through writer’s burnout? What helped you overcome it? What’s your best advice for writers struggling with burnout?
Take fifteen minutes to share your story if you’ve gotten through a time like this. If you’ve never experienced burnout, share some of the things that keep you motivated to write. If it helps you to write it from a character’s perspective to get some distance from your own struggles, go for it.
When you’re finished, share your work in the Pro Practice Workshop here (and if you’re not a member yet, you can join here). And let’s encourage one another wherever we are in our writing.

How to Overcome Writer’s Burnout

8) loe raamatututvustust ja soovitusi – kas sina koged sõjaneuroosi ja poliitikaküllastust?

How to maintain hope in the face of despair
In the struggle for a better world, setbacks are inevitable. Defeat can feel overwhelming at times, but it has to be endured. How then do the people on the front line keep going? To answer that question, Hannah Proctor draws on historical resources to find out how revolutionaries and activists of the past kept a grip on hope.

Burnout considers despairing former Communards exiled to a penal colony in the South Pacific; exhausted Bolsheviks recuperating in sanatoria in the aftermath of the October Revolution; an ex-militant on the analyst’s couch relating dreams of ruined landscapes; Chinese peasants engaging in self-criticism sessions; a political organiser seeking advice from a spiritual healer; civil rights movement activists battling weariness; and a group of feminists padding a room with mattresses to scream about the patriarchy. Jettisoning self-help narratives and individualizing therapy talk, Proctor offers a different way forward – neither denial nor despair. Her cogent exploration of the ways militants have made sense of their own burnout demonstrates that it is possible to mourn and organise at once, and to do both without compromise.
Reviews
• Hannah Proctor is one of the best writers on the left today, and this is an extraordinary and extremely timely book – a kaleidoscopic work of revolutionary history on what happens when our day doesn’t come and we have to cope with the consequences. Refusing both the easy temptations of left melancholia and forced ‘just another push, comrades!’ optimism, this is a book full of unromantic communist longing, deadpan humour and hard-won wisdom.
Owen Hatherley, author of The Ministry of Nostalgia
• Not since Freud first described war neurosis have we been treated to such an astonishing taxonomy of the human mind. In Burnout, Hannah Proctor takes that feeling we all have, and names it again and again, helping us to resee the past and present of revolutionary struggle. A must-read.
Hannah Zeavin, Founding Editor, Parapraxis
• Achieves commendable synthesis between its argument and sources … The more people are writing books like Burnout, the better we might overcome our pains, and remain in the struggle.
Juliet Jacques, ArtReview

Burnout

Libahunt lendas üle käopesa

Kari ei kannata erinevaid isendeid. Inimkari võõrastab ja tõrjub just tugevamaid isiksusi. Tajudes kelleski hõlmamatut väge, mis ähvardab kogukonna kenad keskmised plaanid puu taha puhuda, nimetab inimkari hirmutavalt ilusa isendi libahundiks. Saadab nõiana tuleriidale või rakendab hullumajas temaga lobotoomiat.
Köndistatud aju ja tajuga bioroboteid toodab nii paljukannatanud, pärisorjusest võrsunud linnadžungel kui kool.
Raami, mutriteks, etteantud mustrisse, maadligi, tasahilju!
Katkine kasvatab katkise – nii vormitaksegi sajandeid ja millenniume süvenevalt ühtlast biomassi. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Omasugustega sigivad ja uut biomassi orjadeks, ametnikeks, tublisti ohjes käsutäitjateks toodavad.
August Kitzberg näitas oma teosega „Libahunt“, kui lihtne on hävitada põnevalt teistsugused naised: hõbekuuli, tuleriida ja vihkamisega. Tapetust nö vabaks jäävat armastust õnnetu vastuarmastuseta kiduja endale ei saa. Vähemasti pole ahvatlevalt erinevat konkurenti enam meeli segamas ega elava eeskujuga teisi võimalusi näitamas.
Jack „Enam paremaks minna ei saa“ Nicholson mängib noore vihase mehena Wassermanni järgi loodud filmis „Lendas üle käopesa“ elutervet alfa-isast, kes sümboolsel kombel ajuinvaliidistati. Hurmavalt küpse keskealisena kehastas ta libahunti, keda armastav naine muutus samuti hundiks. Parem ikka kui armastuseta ja üksinda vananeda. Kuniks elu, on kõik parandatav.
Kitzbergi teos „Kauka jumal“ tõestab, et kui õiglane Jumal saadab rahakotti kummardavale Mogri Märdile puhastustule, võib kõigest maisest ilma jäänud mammona teenristki asja saada. Šoki tõttu tavamõistes justkui segi läinud mees taipab putukat kõnetada ja viimaks ometi ambitsioonitult ja lihtsalt olla.
Nii „Kauka jumalat“ kui „Libahunti“ on korduvalt teatritesse ja filmideks lavastatud. Helilooja Lydia Auster komponeeris balleti „Tiina“ muusika Raplamaal Kuusiku Altveski vesiveski talli lakas. Samal ajal sai tema sõber Aram Hatšaturjan inspiratsiooni saekaatri häältest. Raplamaal sündis tema „Mõõkade tants“. Poleks tänase Märjamaa õpetajanna vanaema Lydia ja Arami loova sõpruse kõrval olnud, taanduks kaunis inimlik lugu külarahva jutuks või rahvaluuleks.
Tõestisündinud melodramaatilised lood saavad tänases maailmas valulikku lisa.
Sõjad lahutavad pereliikmeid üksteisest. Sõjad puhkevad selleks, et mõni rahvas hävitada või ebaatraktiivsetele aladele ümber asustada.
Kui üks rahvas on teise hävitamisega liiga ametis, pole tal võimalik Siberi taiga tulekahjusid kustutada. Üüratud põlengud põhjustavad jääliustike sulamise ja Eesti rannajoone saabumise poolde mandrisse. Hinnalistelt rannikualadelt kolitakse seepeale sinna, kus on… uus rannik. Hävitatud mereäärsed Ukraina linnad aga ehitatakse maailma uusimateks. Vene oligarhide miljardite eest ehitatakse õigluse võidutsedes uus Ukraina. Sinna kolivad nende miljonite juutide hõimlased, kelle tappis eelmise maailmasõja ajal Hitler. Eestisse pagenenutel pole seega kuhugi tagasi minna – aga merepiir tuleb kliima soojenemisega Kesk-Eestini.
Sedasi jätkubki lend üle käopesa.
Kes kohaneb, kes satub tuleriidale.
Võime olla tänulikud värske vere eest – või karta, et piseneme Kiievi asumaaks.
Nii meie kirjandus kui filmikunst veenavad: meie saame alati hakkama. Õpetame nii idast, lõunast kui teiselt poolt maakera erineval põhjusel saabunud rahvad eestlasteks.
Seda on näidanud oma lava- ja linateostes nii Siiri Sisask kui Jaan Tätte.
Lauluema Taarka ja eestlaste neli kuningat on osutunud surematuteks.
Meid pole õnnestunud tükkideks raiuda ega surnuks joota – Maarjamaal on üleloomulik väikerahvast suurena hoidev vägi.
Siit lahkunud inimeste eestlus küll hajub võõrsil, ent siia tulnud lõimuvad ning libahundid lendavad veel ja veel ja veel rõõmsalt üle käopesa.

Kas Tõnis Mägi on minu sugulane?

1. Kati Murutari tekst on mõeldud etteütluseks.
2. Kirjuta essee Tõnis Mägi, laulupidude, kultussaadete-filmide ning teiste tekstis leiduvate ja sind kõnetavate nähtuste-tehtuste teemal.

Alates maailma loomisest oleme Aadama ja Eeva kaudu kõik sugulased. Niisiis pole väga oluline, kas puude ja jõgede, järvede ja mägede perenimesid kandvad eestlased on omavahel otseselt veresugulased. Oleme inimesed ja eestlased, seega igal juhul hõimlased.
Tõnis Mägi on nii Mägi-nimeliste kui Tõniste kaim. Mitmete ajastute poppmuusik ja superstaar, praegune vana tark mees on varasemate põlvkondade jaoks preester ja ikoon.
Peaaegu pühamees on nooruses esinenud oma Music Safe’i ja Ultima Thulega palju Venemaal. Seejärel läks usuliikumise Elu Sõna abiga Rootsi. Laulva revolutsiooni ja fosforiidisõja ajal tuli tagasi, et sadade tuhandete eestlaste ees oma „Koitu“ ja „Palvet“ laulda. Telesaate „Laula mu laulu“ võimsaimad osad salvestati temaga Tauno Kangro Graniitvillas. Ärge nüüd küsige, kas skulptor Tauno Kangro ja tema modelleeritud Kalevipojad on meie sugulased!
Mäksi esimene naine on Laine Mägi, tantsukooli Lancy emand, põnev igihaljas näitlejatar. Viimne kaasa on vendade Johansonide õde Kärt. Maestro aga laulab ning käivitab mõtteid ja tundeid tänagi.
Sellest pole midagi, et praegused teismelised tema nime ei tea. Youtube’is kulgedes komistavad varem või hiljem tema teenete otsa ikka. Salvestused koos Jaak Joala, Tarmo Pihlapi ja Jarek Kasariga jäävad taevasesse fonoteeki igaveseks.
Uued generatsioonid ei pruugi nimeliselt teada Leelo Tungalt ega Hando Runnelit. Geneetiliselt on need suurvaimud meisse kodeeritud. Ülemaailmne vereringe ühendab Dickensi ja Coelhoga needki, kes lugedagi ei oska.
Meil on nutitelefonis Netflix ja Instagram, kunagi loetud raamatute asemel tulid teleseriaalid, mida nüüd asendavad portaalid. TikTok kannab olemuslikul rakutasandil meis, eestlastes ikkagi põhiväärtuste teadmist ja kestmist.
Teame Ivo Linnat ja Grete Paiat kuulates eksimatult: oleme hõimlased. Ka meie sinuga oleme teineteise õpetajad ja sugulased, Jumala näo järgi loodud perekond.
Häid ülestõusmispühi!

Näärimuinasjutt 2022

Elasid kord põlvkonnad ja rahvad, kes pidasid talviseid pühi teist moodi. Teistmoodi talvistepühade ajal ei tormatud ostuhulluses mööda kaubanduskeskusi ega olenetud lumesahkadest, elektrist ega autode talverehvidest. Läbi talve tuldi koos, kogukonnana – jalgsi, ent päriselt hoolides, kuidas ligimesel läheb. Vanamoodne?
Kui keegi nende aegade tagant plastikust armastust ostvate inimeste sekka satuks, ei mõistaks ta tänaseid tähtsusjärjekordi. Nood inimesed omakorda ei teaks, et see ajarändur on näiteks näärisokk.
Viisakad 21. sajandi inimesed teretaksid näärisokku vaatamata sellele, et tal on saba ja sarved ning kasukas tagurpidi seljas. Kontvõõra saabudes oletatakse, et vaeseke on kellegi pooletoobine sugulane.
Näärisokk va pahalane ägestub tervitamise peale: „Miks te mulle tere ütlete? Teate üldse, kes ma olen? Ei tea? Kas sina ütlesid mulle tere?“
Vitsaga nähvab, et ullikestele edaspidi meelde jääks – ei tohi huupi iga paharetti tervitada! Õpetab ajarändur moodsalt pealiskaudsetele, et tema ei ole joulupukki – näärisokk on!
Näärisokk ei ole sukk, sokk ega suss – ei panda tema sisse mingit nänni. Uusaegsetele teadmatutele vitsanähvakaid jagades küsib masendunud nääriskokk, kas keegi ostuusulistest maausust on midagi kuulnud.
Sokk oigab: „Taara, avita – seda sõna ikka teate ju?“
Ta selgitab, et taarausulistel on novembris hingede aeg ja 21. detsembril Toomapäev – pärast seda on päike 3 päeva pesas ja parandab pead. Edasi hakkab järjest paremini tõusma. Päike. Mis teie siis arvasite?
Jõulud sobitati rahvakalendriga, nii et vana hea oma on oluliselt olulisem kui joulupukki. Kes julgeb vastu vaielda?
Ja siis juhtub kohtumine ajastute ja kultuuride ristmikul. Kenasse kombekasse seltskonda lendab kaunis Lumivalgeke, juuksed sahmis ja ise ähmis.
Lumivalgeke ähmitseb: „Täitsa pekkis, kus jõuluvana on? Jälle… Ütle või ise houhouhou.“
Näärisokk rõõmustab teise muinasjututegelasega kohtumise üle: „Oi, Snegurotška!“
Kui hämmeldunud pererahvas mõistab, et muistne näärisokk ei tea uuemaid seoseid, selgitatakse talle, et Snegurotška oli nõukogude Lumivalgeke. Näärivana tüdruksõber.
Mis näärivana? Lumivalgekesel pole aega uusi teadmisi vastu võtta, ta mõtleb ja ütleb: „Rahu, jõulutaat on teel!“
Piiripääri – kus on pääsukese näärid? Oli kord selline luuletus. Seejärel tuli inimestele uuesti meelde, et pääsukese nääridest olulisemad on hoopis jõulud, sest Jeesuslapsuke sündis 2022 aastat tagasi.
Näärisoku kohatu itsitamise peale, et see jõulu on siis ju päris vana, tuleb paharetile nagu teismelisele seletada, et Jeesus sündis Petlemmas loomalaudas ja neitsi Maarja pani ta heinasõime.
Kindlasti küsivad pubed seepeale, kas see neitsi oli ka ilus pihv? Piiblilugu ei lase end segada, vaid jätkub sedasi, et karjased said seda teada ja rääkisid tema sünnist kõigile.
Samal ajal, kui näärisokk itsitab, et karjased panid kitse, kaotab Lumivalgeke närvid.
Jõulud on püha aeg, aga pagana jõuluvana on jälle teisel haltuural. Pagana? Näärisokk on paganlik, jõuluvärk peaks olema püha ja kristlik ju ometi.
Lumivalgeke teeb ettepaneku hakata kingitusi jagama, siis ei panda tähele, et jõuluvana pole. Inimestel on igal ajastul ikka küüned enda poole.
Ka siis, kui kostub traditsiooniline houhouhou, mõtlevad igas eas lapsed kingitustele.
Kui näärisokk õpib kiiresti uue maailma mentaliteedi ära, taipab ta varmasti konkurenti tõrjuda, juhib tähelepanu, et temal töö juba käib ning tasu selle töö eest tulgu lahkesti tema kontole.
Mispeale silitab jõuluvana isalikult näärisoku sarved lömmi teatades, et siiski on asendamatuid, kingitused on ju tema käes. Lumivalgeke oleks jaksanud vaevalt pooled kingitused kohale tirida, sest plastik kaalub päris palju.
Päkapikke ei raatsi keegi praeguse majanduskriisi ajal palgata. Seda enam, et päkapikkude ametiühing nõudis neile jõulupuhkust. Elektrihinnad ja inflatsioon, teate ju küll. Ahjaa, need pole ju pühadeaja teemad.
Jõuluvana küsib: „Mida te küll ilma minuta oleksite teinud? Houhouhou!“
Lumivalgeke vastab: „Sedasama, mida koos sinuga. Houhouhou!“
Esimesel võimalusel hüüab jõuluvana: „Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama – koristaja on ka inimene!“
Lumivalgeke turtsub: „Mis sa mähid, sina ise kiirustad lihtsalt järgmisele haltuurale.“
Jõuluvana ei nõustu, et see on haltuura, tema teeb absoluutselt ametlikku ja auväärset tööd. Ja näärisokk ärgu tulgu põlastama, et tal on väga hooajaline ja ajutine amet. Lisaks veel eriti ekstreemne: kurjad koerad, kitsad korstnad, üksikemad. Nende tõttu poleks Lumivalgeke sel mõistlik jõuluvanal üldse silma pealt lasta.
Järgmises kohas, kuhu jõuluvana juba edasi kiirustab, ootavad õpetajad kommi, nii et mis haltuurast me räägime. Näärisokk võib ju jaurata, et kommidest ilma jäämine oleks pedagoogidele suisa hea – hambad jäävad terveks ja nende palkade juures on juba see tõsiasi kingitus.
Lumivalgeke meenutab: „Kas me neile suuremaid palkasid ei pidanud uueks aastaks tooma?“
Uue aasta märtsikuu toob valimised, küll siis selgub, kas ikka Jüri rattas ja Kaja kallas ja vana karu lõi trummi. Hea mees, kes lubabki. Houhouhou, teate ju küll.

Rikkus hingerahu rikkus
Valik on sinu, kuidas pealkirja tõlgendad: kas küllus hukkas hingerahu või on rikkus ühtlasi ka südamesoojuse kütus. Eks me tea, kui keeruline on puudusest tingitud hirmuloori alt naeratada ja universumile vastu särada, et sedasama väge ligi tõmmata. George Orwelli „Loomade farmi“ järgi disainitud nõukogude režiimi ajal ei olnud kombeks, et mitte öelda lubatud, inimeste sissetuleku kohta küsida. Selle tabu ületas kadunud Urmas Ott oma teleintervjuudes ning praegu on enamuse töökuulutuste juures palk nähtav. Avalik poleemika kõrvutab ladviku ja õpetajate palgad ning paratamatult ühe rikkus teise hingerahu rikkus…
Vanarahvatarkus nendib: mis meelel, see keelel – võlg on võõra oma – pindu teise silmas ei näe ja palka… palki enda silmas ei näe – poodu majas nöörist ei räägita. Majanduskriisis maailmas on mõistlikum lugeda raamatuid, mitte raha, mida ei ole – raamatukogud on ju olemas.
Kohustuslikus kirjanduses leiduvat Kitzbergi „Kauka jumalat“ uuesti läbi lugedes saame nt aru, miks poliitikute vastu helde Parvel Pruunsild oma panga poole pöörduvatele haritlastele ei vasta. Me teame, et igasuguste aadete ja usujuttude taga on kujuteldamatud summad sõdade põhjus, tulemus ja tagajärg. Infoajastul näeme ekraanidel kõrvuti massihävituspoliitikute tõttu näljas lapsi nind vepsa võmmi embavat Donaldit. Uudistevoog hoiab meid kursis Muski finantsseisuga ning artist-kangelase viiemiljonilise villaostuga – igaühel oma pensionisammas.
Piibel – täpsemalt Matteuse evangeelium nendib: „Su süda on seal, kus on sinu aare.“
Luuka ev. 18: 24-25 tõdeb: „Kui vaevaliselt lähevad rikkad Jumala riiki! Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal Jumala riiki.“
Seoses inimkonna suutmatusega midagi õppida kirjutasid Ezra Klein ja Derek Thompson 2025. aastal teose „Abundance“ ning kuna kordamine on tarkuse ema, lisas Surah Al-Kawthar teose „Rikkuse külgetõmme. Finantsvabaduse saladus. Koraani kõnelemata tarkused“. Mõne aasta eest kirjutas Michael Fine Libeerias samuti raamatu rikkuse külgetõmbest.
Severin Rosen pani juba aastal 1860 oma trükise kaanele „Küllus“, 1909. aastal sai kaante vahele Evelyn de Morgani „Mammona kummardamine“. F. Scott Fitzgerald kirjeldas rikkuse rikkumisi romaanis „The Great Gatsby“ ning aastal 1950 paljastas kapitalismi pahesid Maksim Gorki „Artamonovite ettevõte“.
Meil siin ütles Tammsaare oma tõe ja õiguse välja Köögertali-nimelist rahajõmmi portreteerides ning ei halastanud ei äiale ega naisele, kes olid prototüübid. Õhku, õhk ei maksa midagi! – õpetas Vilde meile selgeks tänu telelavastusele „Pisuhänd“, mis õpetab armastatule tema isa rahaga kosja minema.
Nii Tuglase „Feliks Ormusson“ kui Kaur Kenderi ja Rain Lõhmuse tandem ning koodilugeja Eva Lepiku nimetatavad numbrid kirjeldavad külluslikku elulaadi, mille puhul töö ei sega elu nautimist ning kontod täituvad muinasjutuliste summadega, sest veenvale superimperaatorile lihtsalt tahetakse maksta ja peaosi anda.
Pühakiri Toora kasutab sõna shefa sellise külluse tähenduses, mille ülim väljendus on taevamanna ning mille edasiarenduse kabala poole on tõmmanud filmirahvast ja teisi suuräri vägevaimaid ilmselt just rikkus, mis hingerahu rikkus. Ühtlasi on Youtube’i küllusesarves 3-30 raamatut, mida miljonärid loevad – täpsemalt kuulavad, kuni neile massaaži ja iluravi tehakse.
Kas ja milliseid raamatuid loevad Wise’i Käärmann ning Bolti Villigid, miks Raul Eamets läks ülikoolist Bigbanki – ja miks Raplamaa Rakendusliku Kolledži õpetajapreili ei lähe advokaadibüroo PR-ks ega Viimsi valla kulturnikuks? Sest oma tee ja muinasmaa reetmise puhul saaks ta teada seda, mida on lugenud ning kogenud: rikkus hingerahu rikkus – kusjuures teiste inimeste raha lugemine ja endale tahtmine on kõige ohvriterohkema inimliku madaluse tunnus.