Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused

Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO

Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!

Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.

Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.

Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.

Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt

Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.

Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.

Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani

Kati Saara Murutar

1

Meeliheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid

Sama auto eemalt.

Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!

2

Grandide suurpere on ringi kogunenud ja rahutu.

Gerli: Teate, mida Einstein ütles?

Lauri: Kõik on suhteline.

Gerli: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb
pidevalt liikuda.

Gowri: Kuhu väntame?

Shanti: India Ashramis juba olime.

Raji: Tais on suvel põrgulikult palav.

Lauri: Hispaaniast alles tulime.

Gerli: Burningman… Ameerika…

Lauri: Sinna ei saa ju.

Gerli: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.

Lauri: Mis siis ikka – võtame riski.

3

Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.

Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.

Meeliheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat välja.

Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.

Telefon – värisev käpake vastab alistunult.

Meeli: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman.
Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei pea!!!
Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest,
kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi
hoidnud, et ma ei oska üldse enam iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!

Lõpetab kõne.

Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!

Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.

4

Grandid pakivad.

Lauri: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu
me läheme?

Gowri: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.

Shanti: Kummikud?

Gerli: Kindlasti. Eesti ju.

5

„Sellest maailm ehk paremaks saab…“

Cathara puhastab talli sõnnikust.

Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.

Vaheldumisi Meeliheitja ja Cathara spliini pildirida.

Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1. TikTok

6

Meeliheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.

Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meeliheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…

7

Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju –
lennutab läbisegi kohvritesse.

Välisvaade – Altweski ülejõe naabrite onnikene.
Sisevaade – minu enda magamistuba.

Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – onn vanasti, onn lagunenult, tema püüded onni taastada.

Surub ka albumi kotti.

Lohistab drümood hurtsikust autokatusele – üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta.

2. TikTok

8

Altweski tuvikeste residentsis – lagedeta tubades – ripuvad nööril meesteriided.

Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal.

Võdinal kohale jõudnud Meeli läheneb kosele.

Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.

Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.

Meeliheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres –
teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!

Õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga.

9

Cathara lendab Meeliheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meeli vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja peale a priori tige.

Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!

Meeli: Vabandust… kosk kutsus…

Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.

Meeli: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…

Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Järve ääres ei joo!

Meeli: Oi, ma ju tean teid…

Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.

Meeli: Tean jaa! Te olete kirjanik.

Cathara: Olin.

Meeli: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…

Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.

Kuri Cathara viib Meeli mornilt saali.
Ronib laua alla, kust paiskub nukker tolmupilv. Ulatab raamatuid

Meeli: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Altweskile ja… Issake, kas see ongi Altweski?

Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.

Cathara: Lugege seda.

Meeli: Kui palju ma võlgnen?

Cathara: Võtke.

Meeli: Niisama?

Cathara: See on joodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.

Meeli: Oh, nii piinlik…

Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.

Meeli: Ega ma niiväga ka…

Cathara: Seilasime, teame.
Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.

Meeli: Mida te praegu kirjutate?

Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.

Cathara: Mida te praegu loete?

Meeli sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal hinge alla-tegemata voodid…

Meeli: Noo… jaa…

Cathara: No vot – mää.

Meeli: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…

Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.

Meeli: Teie ka?

Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel –
alailma kirjutas või helistas keegi: kuidas sa oskasid MINUST
kirjutada – kuidas sa tohtisid!
Me kõik oleme kõige ja kõigiga ühenduses – kvant-tasandini
sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.

10

Grandid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.

Gerli: Kui suure bussi me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…

Lauri: Mis jutt, naine!

11

Ülevoolav Trillep jõuab lauldes Altweskile kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.

Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt

12

Cathara pistab Meeliheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.

Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru.
Igaühel oma muinasjutt.

Trillep (ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!

Meeli: Tere, tütarlaps!

Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!

Cathara riisub-rohib-puhib maja ees.

Meeli: Mille teie leidsite?

Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!

Meeli: Meeli…heitel koduperenaine. Mis koha?!

Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!

Cathara: Misssasssja!?

Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks.
Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme igas mõttes alasti…

Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?

Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastust. Sina oled…

Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.

Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.

Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.

Trillep: Mis päeval?

Cathara: Reedel.

Meeli: Mis päev täna on?

Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.

Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!

Cathara ja Meeli vaatavad sissetungijale jahmunult järele.

Cathara: Mis asi see nüüd siis on?

Meeli: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…

Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!

Meeli: Täi muna. Ting. Fui.

Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?

Meeli: Kaitsen kodurahu.

Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.

Meeli: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.

Cathara: Siis sinna minegi.

Meeli: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!

Cathara: Siia ei…

Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.

13

Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.

Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.

Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.

Cathara: Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus
ära, pistke kümnekas purki ja sõitke edasi – te kõik!

Primadonna: Mina…

Cathara: Te kõik!!!

Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meeli nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab hoopis omaenese albumit.

Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt
toodud vase töötlemiseks vabrik.
Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt
viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased
järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati selleks puhuks suur külalistall,
inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus
elasid kõrvuti Rapla kooli direktor Kaleph Jõulu perega – ja
pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapse-
põlve suved veetnud – ja läks Aafrikasse.
Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin
mina siin kultuurikeskust ja loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.

Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.

Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!

Cathara: Kõik.

Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!

Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.

Meeli: Küll sa oled negativistlik…

Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.

Trillep: Ma aitan!

Cathara: Ei!

Trillep: Üksi on ju raske.

Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub,
on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!

Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!

Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen
endale haiget. Sina võid tahta, mida iganes – minul pole 100
aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!

Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.

Meeli: Jaajaa, olid ajad, olid majad…

Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.

Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.

Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400
aastat veel, kui keegi siin pealemakstes tsirkust ei tee.

14

Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.

Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.

Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi
https://www.youtube.com/watch?v=jOTOMTNGx9w 4. TikTok

Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…

Meeliheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.

Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…

15

Meeliheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib Altweski otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida.

Meeli: Oo, kui vägev!

Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale
sadama, tõmbab katus kukkudes seina kaasa.

Trillep: Kas see on hea või halb?

Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.

Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid,
saematerjal – paekivid ka…

Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda
nii vanu hooneid teenindada.

Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna –
nii äge!

Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu
lavadel veetnud – mis telgid!?! Nii suur maja – ja telgid!

Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube.
Kui ei sobi, võite ära minna.

Meeli: Mul ei ole kuhugi minna.

Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!

Cathara: Siia ei jää!

Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.

Cathara: Siia ei jää!

Trillep: Miks? Nii suur maja…

Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.

Trillep: Tube pole, katus kukub…

Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub
tagumine sein paar sentimeetrit majast eemale.

Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.

Meeli: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?

Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Head aega!

Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?

Cathara: Ei ole.

Meeli: Mis sa siis põrkad üldse…

Primadonna sukeldub Theatrumi ristirästi prusside vahele.

Primadonna: Jumalik!

Meeli: Põlenud ju.

Cathara: 4 korda.

Primadonna: Ma teen siia teatri!

Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada –
nüüd tuled siia peremeheta ahervaremetesse teatrit ehitama!?

Primadonna: See on midagi uut!

Meeli: See on jube suur.

Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.

Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.

Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui
kobaras ei alusta ja karakteri dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.

Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab,
et ei jaksa oma esivanemate talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi 19 suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema
nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli talus pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda
nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged tulid
rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm,
kustus ta hiljemalt kolme kuuga nädalavahetuseti mu talus
lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg
kuhtus. Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.

Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meeli – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.

Cathara: Tean, mida sa tunned…
Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.

Meeli: Ja see siin polegi sinu oma.

Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei
oma kedagi ega midagi, kõik on laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara
virtin ja Kerberos.

Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa.Aga haukuv koer ei hammusta.

Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.

16

Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt.

Meeli: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?

Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.

Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.

Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…

Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…

Meeli: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga
täita ja kodusoojus ja ahjud ja küünlad läita…

Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.

Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja okupandid – sead-masinad-autod-motikad.

Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok

17

Grandide rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.

18

Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei mõtlegi lahkuda.

Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali peekrit.

Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…

Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!

Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –

Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok

Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!

Trillep: I’m human being, not human doing.

19

Meeli imbub Tuvikeste lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri pealt meeste pesu välja.

Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.

Meeli on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt süveneda.

Meeli: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene,
seekord on teisiti kui alati – saan pidama, peale ei võta…
Süda võib siin sedasi seisma jääda…
Pärast öeldakse viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.

Põgenevad sammud pudistavad krohvi.

Meeli vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…

Meeli: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…

20

Cathara kämpingulaudadega kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid.

Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.

Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!

Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust
Santiago de Compostela asemel siia matkata.
Valmistasin end ette.

Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.

Trillep pistab põranda luugist pea tuppa.

Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Wishi endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…

Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.

Cathara: Ma ei kanna neid.

Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.

Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.

Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.

Cathara kaitseb rinnaga oma kämpingulaudadega vooderdatud putkat.

Cathara: See on minu tuba!

Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?

Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist
maja. Aga see konkreetselt on minu tuba!

Primadonna marsib pahuralt lagedeta tubadesse.
Tõstab Meeliheitja koti teise tuppa – Meeliheitja ei suuda sõdid.

20

Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.

Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja üles.

Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga
suurt kasvu hiid – üks paljudest…

Meeli: Vägivaldne ja paheline.

Trillep: Ikkagi inimene…
Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid
potitada. Meid võiks vabalt lasta välja surra. Patcha Mama –
Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.

Meeli: Kes siin käivad?

Cathara: Kodukäijad.

Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib – ja…
Nii palju armastust!

Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.

21

Saavad jubeda peeglikapi üles.
Võdiseval Meeliheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.

Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.

Meeli: Misssasja?

Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal
ajal siia.

Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…

Meeli: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.

Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.

Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud?
Mina liigun väga teistsuguse suhtumisega rahva seas.
Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.

Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust.
Tööjaotust sa väga ei valda – ma ise tegelikult ka mitte.
Aga me võime olla sinu elus värskendus.

Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline –
inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…

Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua
on äpardunud. Laulud-tantsud-higitelgid – kui tööd on vaja teha,
tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.

Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi
ilkunud – klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor
ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste naiivsust,
kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…

Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud.
Nüüd on just õige aeg. Vanaviisi enam ei saa!

Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?

Meeli: Ainult mitte lapsi!

Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.

Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii
moodsaks ka lähe!

Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada, kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda,
kui ta nukralt oma teeneid loetleb.

Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu…
Kodud ja varemed… Lastelaagrid ja kultuurikeskus,
teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?

Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.

Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.

Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.

Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!

Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine.
Teenin ära oma kohta päikese all.
Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist.
Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja taha – nemad ikka hoolivad.

Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas.
Usu sina ise ka!

22

Istuvad hingeldades maha.

Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.

Meeliheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.

Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.

Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok

23

Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.

Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.

Primadonna: Saalis olid angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits –
minu näonahale just kõige paremad taimed.

Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…

Primadonna: Ja mina kasutan.

Meeliheitja: Need on ju mitu aastat vanad!

Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.

Primadonna: Minuga juhtub.

Teeb taimedest näomaski.

Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…

Meeli: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?

Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama –
siis pole kosmeetikatööstust ega keemilist toorainet vaja – Gaia
tänab ja naeratab…

Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.

Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.

4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok

24

Öös on müttajaid.

Meeliheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meeliheitja pihustab endale tema parfüümi kellele.

Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…

Meeliheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…

Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul
kogenud neid piinu, mille kütkes sina päev läbi vappud.
Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse
seilasime, teame!

Meeliheitja: Nii piinlik…

Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis
hing. Hämaratel muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just
kõige haldjalikumad.
Pigem siiski mitte võtta. Igas mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vana-
kooli-valemite järgi kehast välja reageerib. Saame juues
kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi
faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi
eemaldajat.

Meeliheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga.
Ma ei saa hommikul voodistki välja teadmiseta, et vetsupoti
taga on peidus päästev klõmm.

Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene.
Olevat selline peremudel, et mees peabki kord nädalas
vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle,
et vint tähendas hetkega üle vindi – psühhootilised luulud ja
nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu
ringi trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.

Meeliheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast
ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas tegelik mina olen see,
kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab.
Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil päevil närv püsti ja mast
maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.

Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas
see peatab igasuguse loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin
kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.

Meeliheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina
ise ei taha mitte midagi – ei mõtteid ega voodit, tundeid ega
tööriistu endaga jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas,
nii seks kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.

Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel
enam ei olnud minuga millestki rääkida… Ja kuidas ma ka
koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.

Meeliheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised
põlastasid – sellega ei saa ju millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformat-
sioonist. Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenis-joodiku alkopsühhoosi üks võluvaid
kaasandeid oli elegantne unustamine – õel konkureerimine,
vandenõu teooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et
mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust
alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused 2 katset näitasid, et ma ei
kannata enam üldse alkoholi – muidu käivituks vastastikku
taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.

Meeliheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti
tipsutav mees on võrreldes minu tegemistega null. Igas suunas
totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja
madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma luulutamise ja
kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.

Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.

Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi,
ainult tagasi – iga joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit
arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste sõpradega, üha
vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on
hea, et mul raha ei ole.

Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega
koos unustasin-andestasin kiiresti, hakkasin juba uskuma ja
lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle
ees kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga
ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa
uued inimesed, kui talu läksin taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Meeli hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

25

Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes ropp.

Primadonna ja Meeliheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.

Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.

Trillep: Oi rama-rama – yaia mama – mis nüüd lahti?

Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.

Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole.
Rebane viis minu kana ära!

Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.

Cathara: Minu kana!

Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun,
näen teeveertes rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.

Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!

Trillep: Minu kana! Minu muna!
Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti
küljes, et ta sinu oma on – ta on.

Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.

Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?

Cathara turtsub piredalt.

Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?

Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks.
Vot ja om kogu sinu zen ja om.

Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.

Taandub pudrutama.

26

Grandide buss tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.

Raji: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.

Lauri: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.

Shanti: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.

Gowri: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…

Buss löriseb ja sureb välja.

Lauri: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.

26

Meeliheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.

Meeli: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise.
Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!

Pistab käed vette.

Meeli: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma
olemasolu õigustada. Küllap armastasid mind omal moel –
nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma
kohta päikese all tükkis tema armastusega ära teenima.
Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.

Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.

Meeliheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda.
Mina rügasin-jagasin, rügasin-jagasin – läksin koos mehega
harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.

Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.

Meeli: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu
lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…

Primadonna: Tubli tüdruk!

Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside, firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok

27

Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui siis, kui keegi teda näeb.

Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…

Cathara: Oi, mida sina oskad…

Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.

Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada.
Üks mu kunagine teekaaslane õpib pottsepaks, teine tisleriks.
Naised mõlemad.

Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.

Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast
aednik ja nõiatar lendas üldse minema… Luuaga. Abiks ikka…

Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka kaasas.
Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad
emotsioonid tekitavad nii raju egotripi, et ma jään iseenda rongi
alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.

Cathara: Kus sa seda õppisid?

Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.

Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.

Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö
jaoks oli vaja töömees kutsuda. Mina õppisin remondimeeste
kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi
neid – ja tasapisi hakkad kõvasti raha kokku hoidma, kui ei pea
iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.

Cathara: Raha… See teema on hirmutav.
Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia –
millest me kõik siis elame? Millega me raha teenime?

Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta.
Küsigem pigem mitte millest, vaid kuidas me elame.

Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…

Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi.
Eksam-eksam-eksam – kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.

Fantuzzi Keep on keeping on.

28

Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablid-raamid.

Rustik piilub ja halab.

Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet!
Pühadustundeta barbarid!

Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.

Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.

Meeliheitja: Vanarauda, lõkkesse…

Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade
vältel inimestele kasutamiseks kinkinud… Nii armas…

Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.

Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.

Meeliheitja: Hobuse kindlasti.

Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…

Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok

Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…

Cathara: Mis asi sina oled?

Rustik: Osaühingu esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin
muinsuskaitsealust objekti kahjustate!

Ah? Missasssja? Mida?

29

Cathara on enim vapustatud.

Cathara: Olete nendega kaasas?

Rustik: Ma olin siin enne sind.

Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd
selgub ikkagi, et oli vandenõu.

Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.

Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.

Rustik: Tõusulainet ootan…

Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!

Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.

Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid?
Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval
ära puhastanud ja korrastanud – mul on kõik kontrolli all.

Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!

Cathara: Mida sa kiunud!

Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu –
ei mingit maitset ega stiilitunnet – tema muudkui teeb… halba!

Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?

Rustik: Mul on kaamerad.

Cathara: Maniakk!

Meeliheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin,
elupäästva õllepurgi?

Rustik: Nojah, keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse
kõngemine oleks olnud väga probleemne.

Meeliheitja: Nii armas…

Rustik kogub Meeliheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.

Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.

Cathara: Taara viisin ära!

Rustik: Minu rariteetne kell…

Cathara: Mis kell?

Rustik: Koridoris oli.

Cathara: Ei olnud.

Rustik: Kastis oli.

Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!

Rustik: Kell oli ka!

Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…

Rustik: Minu kell!

Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas
ühtegi hetke ega hingetõmmet peale selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.

Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!

Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.

Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!

Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.

Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada…
Kunagi kuidagi oleks seda kindlasti saanud kasutada.

Cathara: Vaesusteadvuses oled!

Rustik: Kurb olen.

Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole,
võtadki selle kurbuse nüüd ausalt enda ette. Millest ta tuleb.

Rustik: Kellast.

Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus.
Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka vaja omada!

Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine!
Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.

Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.

Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!

Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole.
Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.

Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikorda.

Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.

30

Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.

Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!

Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?

Rustik: Raha ei ole.

Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara
armuandidest, mis?

Rustik: Ma esindan osaühingut.

Meeliheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?

Rustik: Peavarju eest… esindan.

Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks
või vähemalt püsti hoidmiseks projekte ei kirjuta?

Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile
asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei taha!

Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!

Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing,
aga antud hetkel tahaks küll teada, mida sina päevad ja aastad läbi
teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.

Rustik: Ma lihtsalt olen.
See on kõige ohutum.
Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam… midagi anda,
siis vägisi võtta ei saa.

Rustiku laul Seisan ja ootan

31

Naised püüavad lagedeta tubadele lage ehitada.

Meeliheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud
projekti, et maja päästa…

Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas,
oli paisu ehitamine. Juba siia jõudes imestasin, kuidas saab
täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.

Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte –
ja ikka maksin peale – kümme protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…

Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese
kaotamise moodus üldse. Mina kirjutasin koduküla kiriku
taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne
on, kui sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu
taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga – leebet
lagunemist talle.

Trillep: Andke saag!

Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!

Trillep saeb elektrisaega.

Meeliheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad.

Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin
emme raha sellega kokku, et õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.

Cathara: Sina oled abielus olnud!?

Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.

Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!

Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis
mind üle trumbata. Aga ta oli mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi
midagi täitsa ägedat ära – ja just enne viimast lihvi… ühendas
näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!

Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks.

Trillep: Nojah – ta loobus üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud
ja vastu ei töötanud.
Lebas teleka ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas
minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet
teenindades olemast – et teda, õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena
aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini – kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab siit-sealt
valutamisi ja võdinaid – tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kas-
kusagil-mõni-tablett-on-veel.
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin
pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli
koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja. Püüdlik abikaasa ja
kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.

Meeliheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.

Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju
pole võimalik võtta. Nii läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!

Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok

Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka vahet.

34

Meeliheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehe jõudu vaja.
Kuskohas see mehike nüüd redutab?

Trillep: Ei ole vaja!

Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?

Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae
ja soojad toad ehitada ju!

Primadonna: Mine tea…

Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.

Meeliheitja: Mees, tule aita meil…

Cathara: Mis asi see on?

Trillep: Oi, paat!

Rustik: Jätke mind rahule!

Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.

Rustik: Mis mina siia puutun!

Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…

Rustik: Katki on. Aerusid pole.

Meeliheitja: Tee siis ometi korda!

Rustik: Raha ei ole.

Trillep: Me aitame!

Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab –
ma ei taha midagi teiega jagada!

Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline!

Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.

Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.

Cathara: Islandile!

Meeliheitja: Indiasse…

Primadonna: Rooma…

Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!

Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib minema.

Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok

34

Grandid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…

35

Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen –
õigemini mida ma pean tahtma teha.

Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad
iseendaga tuttavaks saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse
kuhjumine enam ei tööta.

Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist
kultuurikeskust ega stuudiot enam vedada ei saa – kui kaua sa
peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…

Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris
tegevuses – või ei lähe üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.

Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal
rajada – iga talvega üha valjemini kisab minu salajane allaandja-
meelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu
sina sündisid – ja ongi nii.

Naised leiavad autovrakis kössitava Rustiku.

Meeliheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!

Trillep: Oi kui äge auto!

Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!

Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?

Rustik: Kuhu?

Meeliheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…

Trillep: Laome selle auto kokku!

Rustik: Jätke mind rahule!

Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.

Trillep: Ja sinna ehitame katuse.

Rustik: Mis mina siia puutun.

Meeliheitja: Oled ju see… osaühingu esindaja.

Rustik: Osaühingul on… teised prioriteedid.

Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised
kokku. Nüüd ei huvita. Lasevad laguneda. See on kultuuri-
vastane kuritegu.

Rustik põgeneb üle platsi.

Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind
ometi sellest kõigest välja, vandaalid-barbarid-okupandid!

Cathara: Täitsa segi.

Trillep: Nii katki…

Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…

Meeliheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku
laduda – kõike kontrolliv Cathara oleks siis ju märganud,
et ta siin redutab.

Trillep: Ma tuleeeeeen!

Litsub õhinal Rustikule järele.

36

Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.

Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.

Rustik: Kuradi naised!

Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.

Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.

Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.

Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?

Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.

Trillep: Oh kui võimas…

Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.

Trillep: Miks sina ei osalenud?

Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.

Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.

Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.

Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…

Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin
aegadel, mil see maja oli täiesti tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.

Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.

Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks
projekte, kirjutas neile lugusid ja õpetas neid mängima.

Trillep: Ja sina?

Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.

Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…

Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis
ja ära väsis. Müüs oma kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli –
kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka enam.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine –
õudselt tänamatu pühendumine.

Trillep: Mis asi sina küll oled!

37

Grandid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist on teel naaberkülla, kus on va 400aastane – ja bussile töökoda.

38

Meeli imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.

Meeli: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav.
Nüüd laulab.

Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis.
Siis sain teada, et inimkonnale on teistest tsivilisatsioonidest nii
arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust
potitatakse – ilma et miljardid mölakad kogu planeedil ise enda
heaks üldse midagi teeks…

Meeli: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil
enne, kui siia putkasin. Siin on nii hea.

Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.

Meeli: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.

Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.

Meeli: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.

The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok

Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.

Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.

Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad
ja selgeltnägurid – see ei ole minu tuleproov!

Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.

Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi!
Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest väga rikkaks.
Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.

Trillep: Olalaa!

Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu
oodanud – sinnamaale tegin kõike valesti. Aga kui palju pappi oli
käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest kui ennast mõne sellisega sidusin
Iga kord, kui ma vaatamata ettevaatusele suhtesse komistasin,
selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne järgmise
auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!

Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.

Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.

Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga
inimene! Võibolla mina olen näiteks koolivägivalla ohver.

Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll
inimese sedasi hipiks keerab.

Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba
hing, puhas armastus!

Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?

Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir
hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast
koolikiusamisest pääsemiseks ära tappa.

Rustik: Oi…

Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin
kujunevas kommuunis on valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas
ja kunstikoolis, võitsin telekonkursse ja aineolümpiaade – olin
õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati
kujuteldamatute intriigide ja rüvetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin
ennast ära tappa.

Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.

Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu
kuud…

Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…

Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!

Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!

39

Primadonna avastab Rustiku kabinet-pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.

Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.

Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…

Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.

Cathara: Ei saa!

Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.

Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?

Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää.
Mul ei olegi ammu meest olnud.

Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…

Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea
on ka teistele hea.

Rustik vastab Südamesalus.

Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas
Cathara järjest kujemaks ja koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki
majale lähenejaid ründab ja hammustab.

Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.

Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult
biomassiks – loll liha, sissetungijad, segajad!

Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult
piilusid ja halvustasid.

Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.

Rustik: Mind pole olemas.

Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.

Rustik: Ei taha!

Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.

Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok

40

Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.

Meeliheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!

Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.

Meeliheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.

Primadonna: Ma olen kodutu.

Meeliheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.

Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast
kopeerimisse. Kõik, mille lavadel kenitledes teenisin, matsin
minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla –
simmanid ja talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa
taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…

Meeliheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast
üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu
emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et
inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus ja rahulik.

Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…

Primadonna nutt läheb Meeliheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

41

Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.

Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.

Cathara: Me ei paku teenust.

Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.

Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!

Indi: Ee… mida?

Cathara: Ratsutada ei saa!

Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.

Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.

Indi: Ma filmin.

Cathara: Milleks?

Indi: TikTokke teen.

Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.

Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.

Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11
täispikka etendust – mina kirjutasin ja mina lavastasin ja mina
ise mängisin ka.

Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.

Cathara: Mh? Ahah. Cathara.

Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime
koos nendega Aadria merest plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal
startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid ehitavad.

Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on
Portugali pealinn: kas sa ise ei tea – kui me isaga Lissabonis
käisime, siis…

Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai mu õe abiga
kogunisti unicorn. Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.

Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.

Cathara: Ma ei taha!

Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev
põhja läinud.

Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel…

Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud,
labida ja vikatiga Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok

Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.

Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.

Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.

Indi: No mis nüüd siis?

Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas
turnida, et nendega koos elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.

Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks –
küll mina tegin ja olin. Naiste teema on see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.

Cathara ronib Indi abiga Taya selga ja ohkab.

Indi: Lay back, woman!

Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.

Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.

Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.

Indi: Mismõttesnagu?

Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi
või meediku baasharidusega professionaalid.

Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.

Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna
inspektsiooni, priasse, vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x
politseisse.

Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe –
ma olen sinuga. Mina muide teen siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt
lamad.

Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…

Indi: Ole vait, naine!

42

Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.

Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.

Rustik: Jätke mind rahule!

Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.

Rustik: Ei! Appi! Välja!

Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja!

Rustik: Ma ei taha.

Primadonna: Kalale, seenele, välja!

Rustik: Mul on depressioon.

Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.

Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.

Primadonna: Miks?

Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…

Primadonna: Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu,
ei liputa keegi.

Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…

Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.

Primadonna: Või nii.

Rustik: Nojah. Nii küll jah.

Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta
abieludest.

Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes –
abiellu minu toaga – mind jäta rahule!

Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok

43

Traktor tõmbab Grandide bussi. Grandid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.

44

Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub autost väljudes temaga telefonitsi. Ringi vaadates üllatub meeldivalt.

Ingel: Ma olen siin olnud!

Trillep: Sooh, deja-vu?

Ingel: Päriselt.

Loooovuskosk – Liisa Pulga teleklipp

Trillep: Ma tean sind!

Ingel: Kes siis ei teaks.

Ükssarviku pildirida.

Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.

Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.

Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.

Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…

Meeli lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.

Ingel: Ema!

Trillep: Ema?

Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.

Meeliheitja: Söömaaaaaaa!

Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.

Meeliheitja: Senist mind ei olegi.
Mida sina siin teed?

Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.

Meeliheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit
koolitööd pole – muudkui filmime ja loome kontente.

Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!

Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.

Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!

Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda
ei taha – me oleme temakesega ühes toas. Trillep räägib unes.
Cathara töötab öösiti…

Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?

Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!

Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.

Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!

Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis… Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu
Ükssarvik!

Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.

Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja isiklikult siin…
Millega me selle au nüüd küll ära teenisime?

Ingel ja Indi Meelile osutades: See on muide meie ema.

45

Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.

Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuuri-
keskusele peale maksmist jäänud võlad.

Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab…

Meeliheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.

Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab.

Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…

Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahva starti appimas, et Victoria joa ilu
raha teenima panna – ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja
vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. Võlusõna on taastuv
energia. Ilu ei sünni patta panna.

Meeliheitja: Pada! Assasade!

Meeli jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.

Meeliheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.

Ingel: Koor on Nopri oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve
ääres Norra toode ju!

Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas
patseerida.

Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma leidsin tema toast, mille me
leidsime, et tal on seal vägev elektriradikas ja arvuti protsessor
ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei
küpseta?

Indi: Ema, sina küpsetad ju.

Meeliheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!

Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest mahla ja veini…

Meeliheitja: Ei!

Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.

Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi –
see on ju loodusrahva kosmeetika ja koduapteek!

Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas.
Suvakas lõikelaud, mis maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100
taala. Taadu, hakka treima!

Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…

Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla
CEO, kõik teised on co-founderid.

Meeliheitja: Kesned?

Ingel: Kaasasutajad.

Trillep: Kaasasuusatajad!

Rustik: NGO… CEO…

Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik
eeldused – maa ja maja ja oskajad – ainumõeldava inimeste koos-
loome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni, millest
saab eeskuju. Prototüüp.

Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…

Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid
tviidülikonnaga ja hakkad kunagi võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!

Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.

Meeliheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, osaühingu esindaja?

Rustik: 50.

Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.

Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.

Meeliheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi
käima saada ja…

Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen
kaasa.

Ingel: Romade.

Meeliheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…

Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.

Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok

46

Ingel saab sõnumi. Loeb. Kahvatab. Punastab. Hingab sügavalt.

Sõnum: Sa kuradi 1sarvik-2tiss – et maa sinusugust üldse kannab!
Su pinginaaber oli samasugune prost – ammu mulla all.
Ta oli vähemalt ilus – sina oled kole ka veel.
Ja ikka hirmutad mehi – endal nina nagu kartul.
Su laiamine mööda ilma näitab, et oled kõigele lisaks narkar.

Indi võtab õe telefoni ja loeb.

Indi: Ah?

Ingel: Ahah. Ma tahaksin… sauna.

Cathara: Siin ei ole sauna.

Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.

Ingel: See sobib.

Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…

Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk.
Higitelk. Etendus oli ära. Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi
eksponaat.

Panevad aatriumis telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.

Meeliheitja: Rustik teeb tule.

Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!

Meeliheitja: Hakkab teadma.

Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!

Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.

Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?

Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.

Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.

Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?

Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…

Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…

Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.

Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…

Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat
veganlust pole olemas. Kõik on reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud
porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb – ja
hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.

Meeliheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke
vihad… Mis vahite? Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel…
Saunaviha ja kaasasuusataja, my ass.

Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel
mitte sinist silpigi. Endast, ainult endast. Ära võta midagi isiklikult

Meeliheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.

Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…

Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…

Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok

47

Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.

Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema.
Ta ka ei… õpi?

Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa
lähed rõõmuga.

Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad
vananevad.

Trillep: Ossina väike vana… hing.
See kask sobib?

Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea

Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.

Indi: Missasju?

Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinu vanune Cathara kirjutas positiivseid programme –
jutustas edulugusid maapealse paradiisi loomisest.
Tänase minu vanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid –
eduinimesed viimses metsatukas reservaadis, naistekari külapoes,
mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…

Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on
suhteliselt ilus tegelikkus.

Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis
neid sikspäkkidena vähestele vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik redutas kogu selle aja oma salakambris nagu printsess
herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus ihuüksi rügavat
naist salakaameratega…

Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan haaremis…

Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab
klaverit mängida, siis ta vastas – kindlasti, ma pole proovinud…

Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.

Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate
tulnukate võrgustikuga. Ta usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase
Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia
ankurdunud Siriuse rahva baas.

Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks
sina siin praegu vihtasid, vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.

Trillep: Aijaa, vihad…

Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos
temaga Grand Canionis kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur
osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee mälu jõuavad
meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees
elava rahva koduuks.

Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud
on seadistatud heaolu lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust,
rõõmu ja rahu õppima.

Indi: Tesla rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt
tsivilisatsioonidelt. Meie enese tulevikust. Sellepärast ta patendid
vabaks lasigi.

Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa
ei lülitaks. Meid aidatakse piiritu tingimusteta armastusega, nagu
puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavad-laastavad –
poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim
peatse võiduka lõpuni märatsenud. Inimkond on surnud –
elagu inimkond!

Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord
mina. Sina ka ju reaalselt ei saa mitte kellegi teise kui iseendaga
midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just
sellist tänamatut saastamist-laastamist-tarbimist.
Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega,
mida Ingel peab tema heaks tegema.

Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?

Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad
mind ei segaks…“ Selle asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus
Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“
Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi, sissesõidutee on nii auklik,
teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi
igaveseks minema.

Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära
putkanud. Et ellu jääda. Sinu ema lasi ju samuti kodust jalga…

Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.

Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?

Indi: Ära hakka! Kesse räägib!
Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.

Trillep: Ära hakka!

Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.

Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!

Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal
Veevalaja ajastu Waldorfkoolide Steiner-startupiga.

Trillep: Tõlget paluks.

Indi: Väga lihtsalt öeldes – kool seal, kus kotid maas.
Austrias sündis 1861. aastal Rudolf Steiner.
Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist,
holistik, arhitekt, esoteerik…

Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?

Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant.
Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma
Waldorfkoolide starti appima. Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.

Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok

48

Naised valmistuvad higitelki sisenema.

Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub
keskel. Sellele, kes kõneleb, vahele ei räägita. Iga vabanev tunne
on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari ja
stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku

Naised sisenevad telki.

Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.

Visatakse leili.

Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!

Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast
välja higistada.

Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me
kõik oleme kogenud musta auku – ja selle eest põgenenud.

Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.

Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks.
Ta imeb endasse kõik. Raha, energia, armastus – olgu 200 või 200
miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.

Indi: A’how.

Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta
ei täna ega homme ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.

Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks,
oled üha valmis põgenema – justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud –
ta tuleb kõigest häirimatult läbi. Näeb nii teatris kui kirikus,
nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina –
ja ei midagi.

Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.

Meeli: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.

Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.

Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu
jõujoontele ja imeb kõiki ja kõike tühjaks nagu hüdra.

Meeli: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks.
Iga tema köögikülastus lõpeb suurpuhastusega.
Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.

Ingel: Ojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai
justkui teada, kuidas nisu ja tööstuslik piim teda retsivad.
Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis
on mõeldud seedima nii teda ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe
suupoolega valget saia ja kaanis piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta
oli turistina kaasas ja tegi kõik – KÕIK – maatasa.

Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune
päästma minnes kaasa.

Meeli: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.

Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!

Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui telgitäis alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.

Primadonna: Rustik, tule ujuma!

Rustik: Ma ei taha… ei tohi…

Indi: Ema ei luba, onja?

Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.

Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.

Platsile jurrab Grandide bussi vedav traktor, selle kannul Grandid ise.

Grandid: Siin me oleme!

Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!

Meeli: Oi heldeke, Gowri style-house tuli vist Rustikule tviidülikonda
tooma!

Primadonna: Keegi tellis või?

Grandid: Meie pole takso – me tuleme ise.

49

Grandid: Meil on külluslik õhtusöök kaasas.
Ärge muretsege – ise katame laua – teie kümmelge.

Püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.

Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud,
kuidas need sinna said ja mismoodi nendega tube köetakse –
aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab
nii kuivav pesu kui puuriit igal hetkel esteetiline olema.

Grandid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.

Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades
balleti Tiina. Libahunt, teate küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani
Mõõkade tants. Siin oli saekaater. Taratatataaaratata – iiiäuuu!

Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…

Ingel: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg
on möödas.

Grandid katavad laua.
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

Grandid: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.

Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.

Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta.
Olen kogenud, et kõgile asjaosalistele tuleb koht kätte
õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.

Indi tuleb Grandide bussist tviidülikonnaga.

Trillep: Olge lahked – küsige, ja teile antakse!

Rustik poeb ülikonda.
Istutakse lauda.

Grandid: Millega te siin siis tegelete? Peate suvelaagrit? Burningman?

Ingel: Me rajame loovpansionaati. Siia tulevad hollandlased maalima ja
jaapanlased haikusid kirjutama.

Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine.
Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes
eile läbirääkimisi osaühinguga, mille esindaja ta on. Te ei hakka ju
kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.

Meeli: Said aru?

Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.

Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond.

Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida
ma ei oska ja… ei taha!

Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.

Cathara läheb talle sinna alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.

Cathara: Noh, mis teeme nüüd siis?

Grandid: Meie teame. Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.

50

Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.

Primadonna: Kas sellesse loovpansionaati võiks minu teater ka sobida?

Ingel: See teeb sellest startapist suisa unicorni.

Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui Grandidele tviidülikonna tagasi ulatab.

Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit
kaotasin, oli see tõesti minu unistus. Enam mitte.

Trillep: Lubasid raamatut kirjutama hakata.

Rustik: Ma pean end pisut… koguma…

Meeli: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.

Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.

Meeli: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!

Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud
ja nende eest nüüd jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…

Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on
õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid,
kellega nad lapsi said – elu pidi edasi minema. Pojad pidid
sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju
mitte keegi, kui kaua üks või teine okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest Eesti saab 1991.
aastal jälle vabaks.

Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla –
peaasi, et üksi ei jääks…

Meeliheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.

Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.

Gerli: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.

Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas
selles või mõnes eelmises elus enam lapsi ei saanud.
Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna
juba ise emad ja isad… Kuni ma ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu.
Enam ei ole.

Rustik: Ma tean, mida sa tunned.

Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind piilukaamerate ja droonidega
mitu aastat jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi.
Kusjuures lausa mikroskoobi all.

Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta järgis käsku: loomi mitte toita!

Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga
kohe abielluda.

Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.

Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini,
kasukaid ja kulda.

Meeli: Staatus…

Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.

Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri.
Ma õppisin arvama, et seksi on kõige kindlam osta või eemalt
vaadanud.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt
vaadata. Lähemalt kui mistahes kaamera kuitahes ligi zuumitud
suur plaan.

Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.

Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega naine-
muhelev mees-droon…

Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.

Primadonna: Nagu film.

Trillep: Teeme filmi!

Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film.
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja
loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.

Marlene Dietrich This World of our’s

Pildireaks põldurid ja lambakari, käsitöölised ja puunikerdajad, hobusega metsavedu ja kalapüük – Päikeseküla.

On meie senise elu otsustavaimad ajad.
We have a lot going on astrologically over these next two months leading up to the “Great Conjunction” on the 21st December 2020
So I felt drawn to share a few key cosmic dates with you
We are in a deep portal of transformation as we birth from one reality to another
The key is to keep shifting your frequency as quickly as possible so as not to sink in the quick sand of negativity whether that be your own clearing process or the global clearing!
You may feel drawn to create a small ceremony/ritual or to meditate during these peak energy times. Energy work facilitated over these cosmic portals is very powerful as it amplifies and augments your frequency and intent.
Key Dates
November 14th/15th – Super New Moon in Scorpio – the last of 3 super moons. New moons are times to re set, re align and start a new
November 21st – Pleiades reaches highest point – work with with the energy from Pleiades for DNA shifts, heart mastery & a deeper connection to Mother Gaia for rejuvenation & universal connection
November 30th – Lunar Eclipse in Gemini – break up patterning that has kept you stuck in old ways of being
December 14th – Total Solar Eclipse in Sagittarius – perfect for setting your intentions, dreams and wishes for 2021 and beyond
December 21st – Great Conjunction – birthing portal for the new earth template
Saage rüütlimõisa Altweskil on kell 19 Denis Vinogradovi ja Lilian Märtmaa pööri-rännaku heliruum Valguse Tempel.
*
VÄES SAAVAD ELADA NEED, KES ELAVAD ARMASTUSES
Inimesed, kes ei armasta ennast ja elavad pooltõdedes, on sageli hädas, sest nad tunnevad ennast nõrga, väeti ja saamatuna. Armastus on kõige tugevam jõud. Energiavoog, mis pole armastusest kantud, on hirm. Meie valik inimestena on – kas elame armastuse voogudes ja kantuses või laseme hirmul end toita ja täita. Terviklikkuses elav inimene arvestab kõikide osapoolte parima saatuse võimalusega. Hirmus elav inimene ei vaata seda, mis kõigile parim on, vaid enamast katsub vaid iseennast kaitsta. Hirm väsitab, armastus annab jõudu.
Väsimus, kurnatus, ohvritunne, ärevus ja pinge on tegelikult aga mitte kellegi isiklik teema, vaid meie kollektiivne epideemia vastuseks loodusrütmidest väljas elamisele. Selline sunduslik eluviis, kus inimesed on end sundinud tegema asju, mida tegelikult teha ei taha, algab ju sageli lapsepõlvest peale. Introvertide jaoks on lasteaed kui piinakamber, samamoodi kohustuslik koolipingis tukkumine ja koolikiusamiste üleelamine. Lisaks kui on pereseisene vägivald ja “irooniline naljatamine”, mis võib kesta mõnede laste jaoks terve igaviku ehk siis kuni täisealiseks saamiseni, ongi toimunud juba varakult noorte inimeste emotsionaalne invaliidistamine.
*
Tegin pausil-olevates suhetes meediaga Naistelehele erandi. Sisetunne ütles, et kauane kaasteeline ja kolleeg Helina Piip tuleb Saage rüütlimõisa Altweskile päris sõnumi ja Loo järele. Nii oligi. Päev päikeseline – sünergia suurepärane – ja Robin Roots püüdis fotodele meie pere nähtamatud liikmed ka.
Kallim küsis: miks? Aga sellepärast, et praegustel aegadel on vaja kõnelda päris-asjadest mitte ainult maskita – katmata südamega. Musungu on afro-keeli nahata inimene. Valge. Ja see sai Helinal kirja, Robinil pildile ning toimetaja tundlikult käelt kena vormingu. Tänan ja naeratan!
Asjad pole sageli nii, nagu esmapilgul tunduvad.
Näe, ämbriga emand joodab noorukest percheroni-tõugu säluplikat.
Süvenemine näitab püüdlikult sihitud veeniresid, mis hobuselt taskusse voolavad – Diana de Beauvais joodab hoopis oma väikest mummit.
Ja nii ongi.
*
Madre Kati Saara uued sagedused
Tekst Helina Piip Fotod Robin Roots

Kati Saara Murutar on kindel, et miski ta elus pole olnud juhuslik ega ekslik. Eriti mitte kohtumine oma elu teise poole armastusega. Kati vaibumatu tegutsemine, mistõttu teised valgustöölised nimetavad teda tuumajaamaks, on toonud Saage rüütlimõisa Altweski maadele uue hingamise.

Paisjärvest alla tuiskava Vigala jõe müha kostab iidsele kiviplatsile ära. Kati (53) seisab 400aastase vesiveski, oma kodumaja uksel ja tervitab saabujaid sama soojalt nagu tervitab peagi koske saabuvaid rippturbiine.
Miski pole juhuslik, kinnitab ta sel päeval korduvalt. Ega seegi õhtu olnud, mil ta esimest korda Altveski peremehe Robert Borodiniga (50) kohtus. „Tütred tassisid mu vastu minu tahtmist Nõmme kõrtsi ja sinnasamasse olid naabrimehed vedanud Roberti – samuti vastu tema tahtmist,“ meenutab Kati. 2017. aasta 7. jaanuari peavadki Kati ja Robert oma loo alguseks. Numbrimaagiat kannab ka nende värske abielutunnistus: ametlikult paari mindi tänavu suvel – 7.7.2020 kell 11.11.

Kati raamatuveski
Hommikud siin on Kati päralt, sest 14aastane tütar Indira on koolis ja abikaasa tööl naaberkülas asuvas Norra mööblivabrikus Violante „brigadirina“. Märtsis Amsterdami viimase lennuga Ugandast koju pääsenud Robert lendaski varem Aafrika vahet. „Ta vallutas seal 15 aastat koos mäegeoloogidega mägesid ning paar aastat lendasid ekvaatori puuviljad sealt siia, kuni… Aga nüüd, mil maailm pole enam endine, on ju suurepärane, et töökoht on nii kodu lähedal,“ on Kati mehe otsusega rahul.
Naise enda päev algab nii: „Kõigepealt panen käsitsi kirja ööga tekkinud mõtted. Siis talitan hobused ära ja lasen nad õue.“ Hobused saabusid Altweskile koos Katiga senisest kodust Soone talust läbi metsade jalgsi, kuna Brigita trakeen Taya oli viimase vindi peal tiine – ja neid on kuus. Peagi saabub Papli talust koju ka Madre sülle sündinud mullikas Matilda.
Seejärel istub naine arvuti taha ning pühendub pikemalt kirjatööle. 70 raamatu ja 21 näidendi autoril on kogu aeg järg ees, seinale on kinnitatud märkmepaberid töösuunistega. Just on üks raamat lõpuspurdil (veterinaar Piia Vilu elust Gambias), teine trükki minemas (leiutaja Hando Kruuvist), kolmas ja neljas alustamisel (Padari inglite lugu ning Eesti purilennunduse lugu), viies tõlkimisel (Püha Graal), Altweski album ja jutukogu, surmaga sõbrustamise Contra Mortem ning algaja loomakasvataja käsiraamat, filmistsenaarium „Hipiratoorium“ ootejärjekorras ja veel ja veel.
Kati tunnistab, et kukkus „kroon-viirusega totaalsesse auku nagu kogu maailm. Kui sul on kogu distsipliini ja kontsentratsiooni juures korraga kõigel jalad püsti, sul pole sissetulekut, sa ei tea, kas keegi enam vajab raamatuid… Olin mõeldud, et selle raamatu honorariga korrastame selle katuse ja tollega tolle katuse… Kultuurikeskus oli karantiinis ja noortestuudio, mida vedasin, ei tohtinud ju siia tulla. Kuigi leidsin nad koju tulles ikkagi tihti siit. Maalisid-pildistasid-kirjutasid-filosofeerisid – nii palju siis hukas noortest…“

Kohavaimu teenistuses
Kati teeb meile fotograafiga tuuri sajandeid näinud majas. Alustame avarast magamistoast, mille aknast avaneb vaade Altweski puudele ja taevale. Kõrvaltoas ootab õmblusmasin tööd ning varasematel aegadel maakerale tiiru peale õmmelnud-kudunud Kati sõnul õmbleb sellega Robert. „Näiteks nahast susse. Praegu aga oleks vaja õhtul voodile uus aluslina vändata.“
Möödaminnes riputab Kati kuivama hommikul pestud pesu ja räägib, et Altweskil „ei dikteeri mitte mina, vaid kohavaim. Teenin seda majapidamist üksi, olen virtin, kokk, ema, abikaasa, tallimees, hobuste õpetaja, külaliste vastuvõtja.“ Kati sõnul on tütredki ta kõrval omandanud esmalt oskuse käsitseda akudrelli, trimmerit ja mootorsaagi ning alles siis võibolla ka õmblusmasinat ja sukavardaid.
Kuna vana veskihoone puhul on tegemist muinsuskaitse objektiga, siis on maja korrastamisel omad ranged piirangud. Samas tähendab see nii kohustust keskaegset tondilossi püsti hoida kui ka õigust saada muinsuskaitse toetust. Töid, mis raha neelavad, on meeletult, kliimamuutuse tõttu pudeneb ja vajub senisest äkilisemalt, neli tulekahjut – viimne tänavu veebruaris olematute elektrijuhtmete tõttu – on jätnud oma jäljed. Jõgi, mis kunagi saeveskit ja viljaveskit käigus hoidis, suunati juba nõukaajal kõrvale, ent saali all kanalis laoti sel aastal paeseinad tagasi üles, nii et põrand pole enam õhus. Lisaks rippturbiinidele on kavas päikesepaneelid tulevase uue hobusetalli katusel ning tuulikud.
Koos mullikaga saabuvad piimajõed – lambaid-kanu-sigu, keda mitmendat põlve linnainimene eelmises talus pidama õppis, ta Altweskile siiski ei too. Need on sõpradel.

Pööripäeva sõnumid
Vahel mõtleb Kati Eesti kliimast ja poliitikast tüdinult, et „kui Altweski kohavaim ei oleks mind tõstnud Robertiga vastakuti ja öelnud, et just siin on su elu teise poole armastus, siis pakiksime ilmselt oma loomad konteinerisse ja lendaksime Aafrikasse ekvaatorile. Aga see oleks kergema vastupanu teed minek – ilus ilm, piiramatult süüa, hobuste heinte pärast ei muretse, ahjusid ei küta…“
Ent just praegu ei saa Kati sõnul valida kergemat teed, „sest 21. detsembril jõuab Päike oma galaktilisse koju ja läbib portaali tohutute plahvatustega. Sel ajal vajab Päike igaühe suurimat panust. Et planeeti päästa, meie sagedust tõstetakse. Seetõttu võibki tunda lähinädalatel valusööste, süda käib rütmist väljas, kuumad-külmad hood, palavikud, minestamised – kõik see tähendab transformatsiooni,“ edastab varajase indigolapsena sündinud Kati.
„Ka oma vihasööstudega tuleb tegeleda. Ma aegajalt lausa ehmatan, millised vahkvihapursked on nii minul kui teistel valgustöölistel. Enda arvates elad kooskõlas loodusega, armastatud mehega, jumalikus kohas ja siis mingi pisiasi teeb nii tigedaks, et vaatad ennast imestunult: valgus vä? Kui me neil nädalatel ei küpseta noid purskeid lõpuni, siis küpsetavad need meid.“
21. detsembril tõstab Kati koos oma haldjarügemendiga, kes ka siin fotodel kenitlevad, Altweski valguse templiks – Denis Vinogradovi ja Lilia Märtmaa loodavas heliruumis rännatakse 1000ruutmeetrilises hoones kõikjal kontaktivabalt lebades.

Kosmiline vägi
Hobuste jootmise järel suundume Südamesallu – see on kuusering, kus puud on kasvanud südamekujuliseks katedraaliks. Edasi viib ta meid väepaika, mis on naise sõnul „Siiriuse ja Plejaadide ankur. Mul polnud sellest enne aimu, kui hobused puhastasid platsi välja ja siis hakkas toimuma. Liu ja Soone taludes juhtus sama. Hobuste järgi näen, kui ankrupaigas miskit teoksil – loomad jälgivad huviga, kuidas keegi läheb siit koju, keegi toodi asemele – toimus vahtkonna vahetus. Mina sellest midagi rohkem ei tea kui pean – selleks, et kohta hoida ja teenida.“
Kujutlen, et meid ootab ees riituseplats, ent on lapike maad, mis üsna sarnane ümbritsevaga. Kati: „Ma ei ole enam nii titt, et vajaksin kostüümidraamat ja uugapuugat. See on wannabe’de faas, kui on vaja ülemäära tilinaid. On ju tore, kui sul need on, aga olen oma trummid oma õpilastele kinkinud. Minu palvehelmed on… hobused ja tervik.“

Vaba vaim
Kati väidab, et maagiaga ta ei tegele. „Olen esteet ja müstik. Indigona tulin suhteliselt varajase ešeloniga ja pioneeri roll on olnud päris ränk. Oled kogu aeg justkui teistsugune, ise teades, et inimene peabki selline olema – vabalt loov ja armastav valgus. Meil kõigil on eelmistest eludest karmalist jura, mida tuleb lammutada. Aga teisalt õpid jamadest läbi tulles teisi juhendama. Ükski asi ei ole siin maisel matkal viga, ent see selgub pärast.“
Näiteks eelmisel aastal Rapla kalmistul töötamine – üldkasulik töö, mis määrati Katile sõidu eest, mida ta ei mäleta, viis naise ajalooliste suguvõsade hauaplatse hooldama ning see inspireeris ta raamatut „Contra Mortem“. „Ning tõi tänu muinsuskaitsjatega kalmistu kabelis kohtumisele Altweskile muinsuskaitse avariitööde toetuse, uue hingamise ja elujärgu. Absoluutselt kõik on üleval seatud nii, et kuitahes suurde ämbrisse astudes võid avastada, et ses ämbris on kõik see, millest ehitad üles uue enda.“

Suur-suur pere
Miks kannab Kati Saara viimasel ajal tiitlit Madre? „Sest mu poeg Richard on Püha Graali ordurüütel ja tema emana olen automaatselt madre da familia. Kuna see on püha teema, siis selle vastu ei põtkita,“ vastab suure pere ema, keda lapselapsed siiski mummiks kutsuvad. „Mõni mu teismeline ütleb ka emps, aga tasapisi lähevad kõik madre peale.“
Kati lastest elab temaga koos pesamuna Indira. Poeg Richardil (32) on koos oma isa Aloga ronirobotite firma Robots for Humanity, mis katab ka väljaspool Eestit seinu kunstiga. Vanimal tütrel Margaretal (28) on oma puhastusfirma; Brigita (23) läks tagasi ülikooli muusikat ja kultuurikorraldust õppima; poeg Aleksander (18) on koos oma mõrsja Sofiaga sotsiaalmeedia influenserid. Vanaema rollis on Kati tänu Richardile ja Margaretale, kel kummalgi kaks last, ning Brigitale, kel tütar. Kati kaasal Robertil on 20aastased kaksikud.

Sõnum Universumile
Selleks, et kanda abikaasaga sama vana slaavi nime, tuli tegeleda ka bürokraatiaga, sest keeleseaduse järgi peaks Katigi uus nimi olema Borodin. Naissoo lõpuga Borodina jaoks tuli ministeeriumist luba küsida. „Mis siis ikka, küsisime,“ meenutab Kati ja lisab, et kooselu vormistati ametlikuks seepärast, et „nii väärikas koht nagu Altweski vajab väärikat lähenemist igas aspektis. Abielu on ju julguse ja otsustamise küsimus – vot ei istu pidevalt kohvri otsas mentaliteediga – kui enam ei viitsi, siis laseme lesta. Ja kuidas teisiti anda kogukonnale ja Universumile teada, et meie kavatsus on kestev?“
Siiski nendib naine, et „Robertile oli minu otsa komistamine sügav šokkide jada. Mu väekas sõpruskond vallutas võsastunud varemed talgutega. Tsentrifuugisime artistide ja õpetajatega teda meie jaoks tavalisel etenduste-kontsertide-karussellil, mis oli talle täiesti tundmatu teema – ja ta astus keskealise printsina lavale! Nüüd jälgib isaliku stoilisusega, kuidas oma ravimtaimede ja loomrahvastega askeldan ja ühes isikus Lumivalgekese ja 7 pöialpoisina maja ja 14 hektarit kõrgeimas võimalikus sageduses hoian. Kõva mees, pole midagi öelda!“

SIDEBAR
Kati tarkuseteri
Mida vajad ja väärtustad, tulebki. Oma tähelepanu keskendamisega ning iga hingetõmbega palvetades lood uue vaibi ja mustri, annad kosmilisele kataloogile tellimuse, mis täidetakse rõõmuga.
Asju tuleb teha seni, kuni naudid. Kui teed sundusest ja orjamentaliteediga, nii et see pole enam mäng, siis rikud põhireeglit, miks me siia planeedile tuleme. Meie ülesanne on õppida naerma ja olla õnnelikud.
Kui oled üles ehitanud 3 100aastast talu, saad ülesandeks 400aastase palee elluäratamise katarsise – õnneks oos heatahtlike Abilistega, kes on Kuldajastul meile üha nähtavamad ja tajutavamad.
Piire nähtamatu ja nähtamatu ilma vahel enam ei ole – seega pole ka surma ega hirmu selle ees, mida pole. Palju õnne meile – tänan ja õnnistan!

Isata kasvanud tüdrukul kulus 50 aastat, et õppida tasakaaluka ja sooja Meistri armastuse paistel olema Naine.

Kohe kirjutab Kati 10 sõrme pimemeetodil, pilk õues, käsikirja viimased read ja saadab järjekordse raamatu toimetajale.

Köök on mõistagi kodu süda – toitu valmistab siin reeglina Peremees. Pliidi ees koos Altweski tugitoolis sündinud Lilliga.

Kui Kati tahaks, oleks hobustel automaatjootur – praegu on allikast neile vee valamine meditatiivne rituaal, hingamine ja sirutamine tubaste loovustundide vahel.

Kati kinkis end 30aastasena vähist väljudes hobustele. Nad, maismaa delfiinid, on ühtaegu nii maandajad kui kuundajad ning tema iga mõte-sõna-tegu sünnib koos nendega.

Kui Tayal sündis poeg VAU!, hüüdis vana must Marusja akna taga perenaise appi ning poni-Mann juhatas ta kõrge heina vahel just sündinud varssa ülimal hetkel lootekotist välja aitama – nüüd hoolitseb kari pimekurdi vana musta eest nii, et kõigil on hea.

Percheroni-tõugu raskeveohobune Diana de Beauvais saabus Altweskile Ridalepa kasvandusest pooleaastase varsana ning kohtleb perenaist nagu väikest emmet ja jumalannat – lõpmatult heatahtliku ja aruka koostöövalmidusega.

KULDNE NOVEMBER: Varem elutsesid Vigala jõekäärus ainult pokud, ohakad ja nõgesed. Kati ja hobuste saabudes kinkis kohavaim tänutäheks pühendumise eest jumaliku angervaksa-välja põdrakanepi ja saialille, kummeli ja raudrohu, palderjani ja kuldvitsa, pune ja marana pärjas. Võtke heaks!

Minu Asser
Kati Saara Murutar
20 aastat ametlikult, kirjanikuna tänagi Murutar

Asser Murutar palvetas igal hommikul kõigi oma pereliikmete ja kallide eest. Eranditult igal hommikul – ühiskonnakorrast ja ilmast olenemata. Paar viimast aastat on ta Algallikale omakorda meie palveid vahendanud ning laulab ilmselt tänagi Seal „Tuhanded külad, tuhanded talud…“ ja seto hümni sõnu „küll on rassõ koto tettä kate ilma veere pääl“ ning kannab aegade lõpmatusse „Uma kiile, valge’ rõiva’ – vana hüa süäme…“

„Kõik on loodud meie enese peas,“ mõtles ja ütles suurvaim Asser Murutar. „Me ise oleme oma enese looming, kõik, mida näeme ja kogeme on meie enese kordumatu kaemus. Pole ühtki samasugust nägemust-kogemust, ei enese ega ümbritseva reaalsuse tajumist täpselt samasugusel moel.“
Ametlik versioon oli neil aegadel mäletatavasti, et on üks valmis tõde, mis tuleb inimestele pähe taguda ning kõik muud võimalikud variandid tükkis loovuse ja inimese enesega välistada.
Omade seas Asserus Murutaruseks aunimetatu oli Uue Hea Ilma mees. Nii, nagu tema kommunistiks-peetud vanemad Linda ja Aleksis, oma ajast ees. Nad uskusid, lootsid ja armastasid nii, nagu visioneerib ja manifesteerib tänane ärganud maailm.
Talupoeglikul härrasmehel oli kombeks lampi süüdates või kardinaid eest tõmmates saja-tähenduslikult lausuda: „Valgust varjukülgedele!“
Minu Asser ilmus mu ellu Tartu Tihase tänava maja välisuksel. Läksin tema nooremat poega Alot võrgutama, aga põrkasin kokku tema Härra Isa sügav-kirju-rohelise pilguga. Täpselt sellised kolla-rohe-sini-šamantilised silmad on kahel mu viiest lapsest.
Toona, 33 aastat tagasi, oli lävel mind tõredalt blokkinud pilk nii vägine, et vaistu väel tema pojale järele vudides lendasin taandudes uulitsale istuli, kõik ülikooli-konspektid tänavakruusa-pidi laiali. Sisetunne viis mu ikkagi Ignasele, kus Murutari-poisid ülikooli kõrvalt eramuid ehitamas käisid – ja veel samal aastal Alole mehele.
Kui Asser meie pulmaplaanist kuulis, põlvitas ta Vehendis hernepeenras mu ees. Vaimuhiiust särisev Skorpion sedasi nüüd äkki… oh… – see oli mu elu üks tähthetki, aga neid asju mõistetakse teatavasti alles hiljem. Universumi korraldatud suure pildi protsessid on inimeste jaoks teatavasti hõlmamatult pikad.
Vehendis, kus suur osa Murutari-võsusid täna alaliselt elab, oli akadeemiliste korüfeede alustav asum. Õppejõududele oli kätte antud lodumets – tehke oma suvilad ja potipõllud, palun väga! Sedalaadi soviet-reaaliat iseloomustab Asseri armastatuim mõistulugu: kõndis Diogenes mööda ilma ning kui temalt küsiti, mida otsib – otsin tõde! – jõudis Diogenes nõukogude liitu ning kui temalt küsiti, mida otsib – mul oli lamp…
Minu Murutariks-saamise ajaks oli metsa langetamise, maa kuivendamise ja kultiveerimise järel jõutud üles ehitada majakarp. Elasime komkas, veoauto kuudis ja pidasime mehiselt põldu. Olid ajad, mil kõik tuli ise kasvatada ja hoidistada, mäletate ju küll. Kartul ja oad, suhkrupeet, kabatšokid ja marjapõõsad, seenemets ja vaarikaväljad… Nii ämm Ingal kui minul olid kladed, kuhu kirjutasime, kui mitu liitrit seda ja toda sisse sai tehtud.
Asser aga loovutas juurde sündivatele lastele tuba-haaval oma ruumid visalt valmivas majas. Töökoda ja isiklik ruum – laps-haaval jagas ta kõik heldelt meile. Lasi meil elutoa tagaseina projektijärgsest poole kaugemale tõsta, teise korruse ehitada… Ja neelas rohesilmade pööreldes alla šoki minu esimesest raamatust „Naisena sündinud“. Nüüd on selliseid avalalt tegelikke teoseid kõik raamatupoed ja netiavarus pungil – toona olin pretsedent. Murutaridel ongi kena komme olla ajast ees, jäljendamatud originaalid.
Raamatuga „OtsaPotsa lugu – mina ise ju!“ sündis meie kirjastus Elmatar. Ning Asser jälgis kannatlikult, kuidas minukesest viiendat põlve linna-esteedist, kes heljus maastikul teatrisaalis-kunstikoolis, arenes Inimene. Oskaja. Igas mõttes.
Tema ise oskas Vehendis nautida Essensonide ja Reppodega bridži ja segu seitset – legendaarsete ülikoolimeeste spets-napsi – ning teadis Rem Blumi ja Hando Kruuvi fenomene imetledes ja sõbralikult tögades, et siin ja praegu tehakse ajalugu. Vedas mõõduka grentsmanni – piiritusenaps, noh – tuules Muhu väina regati ja Võrtsjärve purjenädala traditsiooni saama ja jääma. Meie, ullikesed, võtame nii suuri fenomene aga teatavasti enesestmõistetavatena…
Kuna minul olid esimese abielu ajal lõputud ümbermaailmareisid, mu ellu tulid hobused, teatri-, tsõga- ja sõgeprojektid, kohtusime Asseriga põhiliselt… kirikus.
Pühapäeviti Rõngu kirikus Valdo Lusti teenistustele sõites, seal mõtiskledes ja tundidepikkuseks venival tagasiteel lõpmatuseni ja lõpmatusest vesteldes võrdlesime ja peegeldasime, tagasisidusime ja võimendasime seda, kuidas kumbki elusolendite aurasid näeb, kanaldab, manifesteerib ja Algallikaga suhestub.
Nojaa, tollal selliseid sõnu ei kasutatud. Asser ütles lihtsalt: „Mul on üks lisa-silm, mis näeb teistmoodi kui tavalised kaks.“ Mis tal ju samas samuti tavalised polnud.
Tänu kolmandale silmale järgis dotsent Murutar põlluülikoolis ka õppekava teistmoodi. Diamatt tähendas tegelikult eetikat, antroposoofiat, inimsuse Lugu.
Tema kolmapäevaõhtused koos-loomised oma jüngritega Riia mäel olid kui Meka-rännakud. Neist kasvas välja Maarjamaa mahlakaim mõtlusmeistrite koolkond. Mis on samaväärne sellise imeteoga nagu ilmvõimatutel aegadel sotsioloogialabori loomine koos Ülo Vooglaiuga.
Asser ja Ülo on nagu tsunami – nad on Eesti tõusulainena katnud inimestega, kes on uhked selle üle, et on nende Meistrite õpipoisid. Selliks söandavad vähesed end nendega võrreldes ülendada.
Meister ise oli uhke oma setu-meelsuse-keelsuse üle. Minu jaoks olid koos temaga ta vanematekodus Meremäel Uusvadas Miitra Miko päristalus ja Seto Kuningriigi päevadel käimised pühamad kui mõni kena keskmine moodne Santiago de Compostela külastamine. Kasutan tänini südameüdisse juurdunud asserisme „tuu ka määne asi“, „tühä mõtsa pääle“ ning poetan oma lavastustesse haanijamihi-maailma veerekese pääle ning pill oll’ helle ürg-joige.
Sõir, hansa, leelod ja hümn toovad nüüdki alati Asseri tuntavalt mu selja taha ning Äratundmise ingli puudutuse nahale – ta on mind külastamas ja meenutamas: „Sõss tulli illos setopoiss, kelle kaalan hõpõkell…“
Tõsi küll, juurte poolest oli Asser tegelikult mulk ja pärnakas ning Miitra Miko ema oli umbkeelne pärslanna. Kuna Asseri eluaegne kaasa Inga Ahven pärines saksa- ja põliseesti-mikstuursest Antsla aristokraatiast, on tegemist tõsiselt segavereliselt jõuliste EESTLASTEGA.
Eest vedav, ette näitav hõim oli just jõudnud laulva revolutsiooni, fosforiidisõja ja balti ketini, kui minu ema abiellus end Ameerikasse. Tänu Asseri väele ning armastusele tema poja vastu ei läinud ma kaasa. Mina jäin, et sügavas teadlikus soovis ja veendumuses sellele maale viis last ja tänaseks viis lapselast kinkida.
Hetkil, mil noor pereisa kahtles, kas on ikka mõistlik nii palju lapsi saada, kinnitas tema isa: „Kui elu tahab elada, siis tema peab sündima.“
Me kasvatasime lapsi ülimas ühenduses Inga ja Asseriga – mis oli vanaisa poolt tavatu pühendumine ja enese annetamine oma karjääri ja edutsemise asemel kõnepultides-parnassidel. Ent Asser oli südameüdini Kinkija.
Nooruses oli tema kirjaniku-pseudonüüm Alo Alas. Kuna ta kinkis Alo-nime oma pojale, kirjutamegi tema enese poolt kirjutamata raamatu temast nüüd meie.
Richard, vanaisalt Lõvisüdame väenimesse ristitud esimene poeg peab teda oma elu suurimaks sõbraks ja õpetajaks. Õnneks pole me teda kaotanud – iga mesilane meenutab teda kui andunud mesinikku – ja toob ta seega kohale.
Margareta, vanima tütrega kõneleb vanaisa seto mesimakusate ubinate keeles. Kusjuures Margareta on mitme põlvkonna järel pärast Asseri õde Vestat esimene tüdruk-Murutar!
Brigita ja Indira pärisid esivanematelt kordumatu multitalent-valgussõdalase väe.
Meie neljas, poeg Aleksander aga pikendas vanaisa elu – tulema asunud lapselapse äranägemise nimel nõustus Asser südameoperatsiooniga. Täna nii tavaline pärgarteri laiendamine ja kuld-stenti paigaldamine oli 18 aastat tagasi ohtlikult uudne.
Olin koos südame all võrsuva Aleksander Suurega – ikka vanaisa pandud väemärk – selle operatsiooni juures, hoidsin vanaisal käest ja sosistasin talle: „Mullu mina muidu karjas käisin…“
Iga tindik – Asseri absoluutne lemmik-seen – mille korjan ja õlis praen, toob ta tänagi siia, hoian tindikuid korjates vanaisal käest ja laulan Lugu jälgivatele hobustele Asseri sõpruskonna ansambli Los Sotsiologicos laule. Päris valjusti kohe, sest juures olev vanaisa tahab nii: „Hei tule-tule-tule-tule läki-läki, läki laia ilma rändama!“
Tal on õigus saada, mida soovib – sest ta teab, mida on vaja ja mis on päriselt hea.
Ta oli mu laste juures, kui mina mööda mandreid töölennates ennast ehitasin. Kogu galaktika parima Õpetajana turvas ja õpetas, armastas ja Hoidis neid.
Sellest, kui väga vanaema Inga kõige SELLEGA kaasas oli, saan alles praegu aru. Tööstusjuhina kudus ja aiandas, hoidistas ja toitis. Ta on piiritult arukas, delikaatne, tolerantne ja läbinägelik ema-vanaema-sõber. Loomulikult temakene torises, kui loengust tulnud abikaasa oma parima ülikonnaga sirgelt lampkasti tühjendama ronis. Nevski hüüdnime pälvinud emalaev leppis toasuurusest ürg-raalist tulnud paberilaamadega, mis ladustati Tihase kantsis garaaži peale. Tegi näo, et ei tea, et vanamees tervise pärast keelatud sigarette salaja kimus, nagu poisike… Ning nüüd tippis Inga nädalate ja kuude kaupa arvutisse oma erakordsest paarilisest jäänud kaustu ja pabereid.
Minu ja Alo 10 järglast ja nende kaasad – ning Vahuri sülem – kogunevad sageli vanaema juures. Austust ja armastust taibatakse Uues Heas Ilmas, mille eelvägilane Asser oli, õigel ajal – siin ja praegu avaldada. Õnnelik ollakse õnnelik olles, mitte pärast taibates, et oldi ära. Ja Tema Ise on neil kogunemistel alati kohal.
Eelmisel jõuluõhtul laulsime vanaisa portree all – autor Enn Tegova – üht tema kaasmeelelist, imelist laant, mille vennad Urbid aasaks on teisendanud – ja nii jäänud. Prohvetlikult – laaned ongi ju tänaseks läinud ja aasad jäänud…
„Vii Meister Jaan Kross teistesse keeltesse!“ palus Asser selle laulu ajal.
Poegadega Tartust läbi Elva Altweskile koju sõites saadeti mulle taevasest kanalist nii inglise kui venekeelsed sõnad, mida vennad Urbid nüüd ka ise laulavad!

Sellest, Richardi seatud, Brigita, Lõvisüdame ja minu lauldud ballaadist sündis Omade Bänd. Asseri tahtel viin poja loodud laule veel ja veel inglise ja vene keelde. Poeg ise aga tundis ühe loo sõnada… pärsia keeles.
„Need geenid, need kohhhhhhutavad geenid!“ ütleb vanaisa ise selle peale.
Brigita laulis vanaisa teelesaatmise talitusel lahkunu enese palvel Olav Ehala vana mehe laulu – sina jõuad kaugemale… Teate küll, lavakooli hümn. Ja lauldes oli Brigita südame all täna 3aastane Sireli Loore Murutar.
Saage rüütlimõisa Altweski esimene lavastus „Südamesalu salavägi“ oli pühendatud Asserile, minu papa Harri Vasarale ja maestro Edgar Valterile. Üks selle kõrghetki oli „Hõissa, roose tulipunaseid!“ Brigita ja minu laulduna ning meil Regina Evert-Tammistuga tantsituna.

Nii see tšaardaš kui teised üdini asserjad väepalad kanduvad peolt peole, lavastusest lavastusse – maailm vajab neid väga. Eriti praegustel, vanadest mustritest väljutava Kroon-viiruse aegadel.
Asseri poolt igal hetkel tuntavalt toetatud lavastus- ja koos-loome-haaval oleme 400aastase vesiveski katarsisesse väestanud. Ta ise ütleb iga vikerkaarega: „Tüdruk, see on alles algus!“
Meie ajastul on õigus ja võimalus ühes kehastuses mitu elu elada. Elutee pole enam kitsas rada: sünnitusmaja-lasteaed-kool-töökoht-korter-pension. Elutee on valik-haaval hargnev viiedimensiooniline – vähemalt! – kunstiteos. Asser on neljandat aastat muheda muigega jälginud minu kaksikleegitsevat kooskasvu Altweski isanda Robert Borodiniga ning leidnud, et see on hea ja õige, avanev ja tõusev sünergia – tema-sõnutsi „uhke värk“. Omaks hinnatud mees käib tööl veepudeliga, mille Indira sai Võrtsjärve regatil võidetud sõidu auhinnaks, sest vanaisa arvas, et haldjapiigal on aeg Sõnumi ja Märgiga jagamisi ja kinkimisi alustada.
Kuna sealpoolsel vanaisal on Ülemistega alg-allikaline otseühendus, on inglid-haldjad-härjapõlvlased-jumalad-stiihiad teinud nii, et Rappeli rabaudude vahele on tekkinud väga vanade laevade uuestisünni pealinn.
Asseri teispoolne tahe on toonud meie uus-kuldsesse maailma veel ja veel vanu ja väga vanu laevu. Tema soovil, havi käsul renoveerivad meie mehed siin iidset puitjahti „Topu“ ja stalinistlikku järvekaatrit „Saage Saaga“. Innukateks laevaehitajateks muide mehed, kes varem laevadest mitte midagi ei teadnud. Vägede valitsejaks Richard Lõvisüda, kelle titeuned said magatud vanaisa trimaraani pontooni sees.
Asseri vennaskond tõi paljukümne aasta eest Volga pealt M-klassi kolme-mehe-svertpurjekad, sest sala-šamantiline Murutar võttis egotrippijatele meeskonnatööd õpetada. Ses mõttes sala, et varjutatud aegadel ei saanud nõukogude seltsimees ju ometi vaimolend ega valgus olla. Oma alusele ehitas seltsimees sala-tuuslar külgedele pontoonid, nii et sellest sai turvaline peresõitude parv.
Tänu ülimale hoolele endiselt sõiduvees trimaraani tänavu taas põhjalikult vuntsides kirjutasid noor-Murutarid tema ahtripeeglile Asseri tunnuslause: „Ei, hästi on!“
Vanaisa ütles sedasi puhkudel, mil tegelikult… kuidas nüüd öeldagi… ei, hästi on.
Margareta lisas H – Hei, hästi on!
See on otsekui alaline meeldetuletus üha meiega ühenduses püsivalt vääris-vaarilt: „Lõpuks on kõik hästi – ja kui hästi ei ole, siis pole lõpp kah veel.“
*
Minu Asseri Loo vestsin igal hingetõmbel tema enesega koos, olles tema väljendamise kohaselt LOVEs – puhtas, puhastavas, terviklikus ja tervendavas Armastuses. Tänan ja õnnistan.Murutaride klanni Madre

Rahvad paluvad VÄGA tõsiselt teadvustada fakti, et Marss on uue aastani Jääras. Nii plejaadid kui ashtar – Jeesuse traib – nii Krayon kui peainglid hoiatavad: algav nädal määrab sinu tulevased kuud – õieti kogu edasise maise matka – agressiivsemalt ja otsustavamalt kui venitama-vassima mugandunud argus harjunud.
Kes jätab selle nädalaga otsad sõlmimata, vanades mustrites tehingud lõpetamata – see kogeb põrguliku Pandora laeka sisemust.
Kes laseb ustel sulguda ja võimalustel käest libiseda, jääb hirmuäratavalt pikaks ajaks lõksu.
Protsessid hanguvad ja pöörduvad kõverpeeglisse, kui sel nädalal jõuliselt ei tegutse.
Marss läheb järgmisel pühapäeval retrograadi.
See on nagu haige hamba triitimine – sa tead, et surev hammas tapab läbi vere loksutatavate laibamürkide kogu organismi – süda ja neerud, liigesed ja… Ikkagi venitad haige hamba parandamise või eemaldamisega viimse võimaluseni: aga ta on ju aastaid juba selline olnud…
On muidugi. Ja kuhu sa selle mürgimiini otsas jõudnud oled?
Lepingud on looritatud? Vassimis-partnerid surevad, nende pärijaid varjutatud lepingud ei huvita – nemad koorivad kuhjaga sinu, kõhkleva jorutaja, kanni – ja kõik muu ka.
Tahad luua ja arendada, küllust kogeda ja Uue Hea Ilma mustrites ehitada, maalida-voolida?
Siis vabasta end julgelt. Kohe. Päästa ennast iseenese kokkujamatud kammitsatest.
Sul ei lasta enam hall-klaasjas-kleepjaid ämblikke orjata. Võrgust välja! Nüüd!!!
Meie käes on kujuteldamatud võimalused.
Suuremad kui unistus.
Kui me nüüd KOHE ei tegutse, võime endale ise mulla peale kraapida.

Volksaki-volksaki talapatab su kannul vaheldumisi öiste luupainajatega enesehaletsus sinu korduva, aga see-eest pideva kuritarvitamise pärast.
Andrease mäel kõnelesime pärast üht rabi Benjamini teenistust õde Liliani ja pastor Vinogradoviga sellest, kui kanapimedalt me telekast ja arvutist endale madalas vaibis võõrad väed tuppa laseme. Väravast tulijad ning aknast kostjad hoiatavad ette. Meedia-monsterid laseme ise. Selleks, et teada, mida rahvas toodab ja tarbib, piilume – ise tehtud, hästi tehtud. Šokk lahtiimevatest kärna-ernadest saab võimas ja võigas – me püüdleme ja loome ning oletame, et teised ka… See võõras-võigas iniseb siinsamas. Beebi-hingede paljusus ehmatab – inimeseks kehastumise uustulnukate valjuhäälne ja nõudlik nürimeelsus meenutab: meil kõigil on valida.
Kas väsides-loobudes surra ja uuesti tulla.
Või aralt senistesse mustritesse üha ja üha tagasi roomata.
Või tõusta ja särad Uue Hea Ilma kiristall-eredates sagedustes.
Ja sa näed, kuis su kallid teavad, aga ei tee.
Julge joondumise asemel prokrastineerivad ja pede… ee… torpedeerivad ka sinu püüdlusi.
Tulevikku-tõusu ja loovuse asemel toidame mineviku-taaka. Unistame 5D küllusest-loovusest ja… teenindame vassimisse takerdunud kalleid ja nende sleppe.
Meil on sajanditevanused hingelepingud. Põgeneda ega loobuda ei saa.
Seega tuleb oma enese volksaki-volksaki enesehaletsus kuritarvitamise ja kammitsemise pärast tänulikuks TARVITAMISEKS tervitada.
Altweski alla kanalisse loodud Altari väes.
Saagu-saagu-saagu tulevikuline tervenemine, terviklik sageduse tõus ja selginemine!

Olen otsustanud mitte kedagi ega mitte midagi mitte mingitel asjaoludel karta – iseennast mitte petta, et ma ei karda, vaid reaalselt: ma ei karda – ma otsustasin nii.

Me oskame võluda.
Soone talus võlusime lastega pööningul piknikku pidades kõigepealt sinna toad – seejärel rajasime vikerkaaresilla sealt Altweskile – sai nõnda kandev, et tulime sedapidi päriselt siia.
Nüüd võlusime pööningupiknikul miniMurutaridega lagesid ja ahjusid, tube ja lube – oli õnnelik tund hulga turnimise ja miksitamisega, mille käigus Mummi pistis salakesi ühe pingui nahka
Mida suuremad on unistused, seda kiiremini nad täituvad – seilasime, teame!

Meie Muinastuli kogunes pärast jaanipäeva ja taasiseseisvumise päeva, pööningupiknikuks valmistudes ja Märke märgates nii muinasvägiseks kui olla saab. Temaks sai ürgvana õunapuu kolmandik ning 400aastase Saage rüütlimõisa Altweski pööningult välja puhastatud hallide aegade aines.
Koos olnud elude ja olendite valude ja valedega.
See Tuli tahtis kõnelda valede-aja lõppemisest ja julgusest viimne saast’n’taak lagedale-valla-minna lasta.
Kui poja tahtel koos tema lastega Tule süütasin, pidin end peaaegu põlema panema.
Altweskile alles tulles, talgute-jada esimest Suurt Puhastustuld süüdates juhtus muide sama – pauhh!
Tänan ja õnnistan. Ja mõnes mõttes panin ka. Põlema.
Kõnelesime Tulega tõsiasjast, et igas eluvaldkonnas on vassimine ja viivitus võimatu. Uus Hea Ilm on siin ja praegu, kohe ja kategooriliselt, läbipaistev ja kristalne.
Poliitika ja äri, abielu ja sõprus – kõik on aus ja aval. Jäägitult ja piiritult.
Viimsete vassimiste lõpetamisel peljatakse: mis saab, kui saadakse teada, et ma olen vassinud – kui ma peangi päriselt ja põhjani vastutuse võtma – kui kõik on uus on uus on uus…

Uus hommik meelitas kohendusringiga Tule taas põlema. Leppisime pojapojaga kokku, et siis, kui lõke õhtuse aseme kokkusilitamise järel ei sütti, toome… Mida iganes – süttis.
Inimeste ümber hingasivad ja koos-loosivad Vigala jõe mõlema kalda hobused, nähtamatud Omad ja külakoerad, lastele end nüüd kaunisti esitlenud rästikud. Ja Tuli kõneles: küllus eeldab tundlikku pühendumist ja pädevat pruukimist.
Rohke saagi all lookas õunapuud ei pea lokkamisele vastu – murduvad või mädandavad ja pillavad viljad, kui küllust ei väestata. Kui iga päev koos laste ja hobustega puid puudutad, pudeneb kandam neile jõukohaseks ja kõik osasaajad hällivad tervendavas külluses.
Seisev energia läheb pahaks. Sama on ihnelt ja kartlikult kiivutatud pangakontodega.
Elava ja särava õunapuu-tule väes teab iga riitusest osa saanu, et KÕIK on meie käes. Täidame aastatuhandete vanuseid hingelepinguid, käivitame ja abistame ja oleme üksteise peeglid, luubid, katalüsaatorid.
Tänan ja õnnistan hirmunud vassimist, kes põles puhtaks aususeks.

Vananenud mustrite ja lepingute, eelarvamuste ja blokeeringute tõttu arvame, et kui kellast kellani sunnitööd rammides ei piinle, ega siis see, mida armastame ja millega päevad täidame, ometi mingi töö ei ole. Aga just on! Ainult seda, milleks loodud oleme, tegema peamegi! Kartmata vabas loovuses tiksuda, nagu pensionärid muiste. Miks nõuka ajal nii väga pensioniiga oodati – aga vot selle pärast! Nüüd on nii – mida ei taha, seda ei tohi. Mida tunned teha, see ongi sinu Töö.
Aina lükkame olulisimaid teemasid ja toiminguid edasi, et mitte kedagi riivata ega eksitada. Aga nende olulisimate peal seisab kogu pealisehitus, harmoonia ja arendus. Let’s rock!
*
Mina ka.
Ikka veel püüan kirjutada ja asju sõnastada kellegi teise jaoks.
Tõestamiseks ja tasumiseks, millegi ebatõelise teenimiseks ja oma olemasolu õigustamiseks.
Sina ka.
Alustame Altweskil sõnatervenduse kohtumisi, et saada sõna vägi ja fookused õigesse, meid ennast teenivasse vinklisse.
Ette tänades ja naeratades Madre
Alguses oli sõna.
Inimesele on antud sõna kasutamise võime selleks, et seda pruukida.
Kui ei tarvita, saame karistada – pettumustest koguneb kurbus, millest kasvavad haigused.
Sõbrannatamise asemel päeviku pidamine on (ala)teadlik enese tervendamine.
Valude ja hirmude põhjani aus läbitöötamine lahustab sedagi tõsiasja, et meil on justkui 1001 eesti keelt – lähedasedki ei mõista üksteist esimesel katsel.
Samas tuntakse üdini ausalt kirja pandu puhul raamatutes ja päevikutes iseennast ära.
Seega on sõnatervendavast päevaraamatust ilukirjanduseni üks samm.
Saage Saare 70 raamatut ja 21 näidendit ei tähenda, et vanas vaibis saaks lõpuni kroolida.
Sind õpetades õpin koos Sinuga.
1.Õpime päris asju tegelikult sõnastama – peegli ees, minule, koerale-hobusele.
2.Kirjutame ennast käsitsi kirjutamise krambist üle ja läbi.
3.Kuulame, kuidas kirjapandud tekst teise inimese poolt ette loetuna kõlab – tubateater, avita!
4.Toetame sõnatervenemist maali-trummi-tantsu-rännakuga.
5.Ühendame kirjaliku sõna Looks.
6.Kui tahame, mängime seda Lugu.
7.Lugude jadast võib saada raamat või stsenaarium.
Aga ei pea – Lugude vestmine tiigrile-konnale-kutsikahännale on igal juhul hea.
Paber-pliiats-pintsel-peni-poni on minu poolt.
Potitäis suppi ja pirukas ka – kokku ehk 43 eurooparaha esimesel korral selle päevatee eest saaks…
Muutume krooniliseks – sõnatervendusi saab terve seeria ning personaal-privaatia võimalus on samuti. Saab ehk veel eriti hea.
Sõnamiseni Saage Saaratooriumis!

Kuusiku Altweski loovuskose etendused ja laulud

Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

*

Kuusiku Altweski Loovuskosk
https://www.facebook.com/AltweskiLoovuskosk/?ref=profile_intro_card
 

 
Stuudio MINA OLEN
https://www.facebook.com/profile.php?id=118923722147683&ref=br_rs
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Südamesalu salavägi”
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
 
Stuudio MINA OLEN etendus “Mina olen!”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Merehädalised”

 
Stuudio MINA OLEN etendus “Tervist, Aafrika!”
https://www.youtube.com/playlist?list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY&fbclid=IwAR0ZBLBonIKvJdd9H9vbE_eM5Nk6sbvr4G-8-tbJy8F7kOpHxIspVERjNF8&disable_polymer=true
 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus “Sammalsalatarid”

 

 

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati S.V. Murutar ja We Dance stuudio 2019

 
Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

*

*
Who’s dat band 1

Who’s dat band 1

Omajämm

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Ükssarvikust fööniksiks suubumine

Kui tahan, siis loon

Mina-X

Härrastega töönõupidamine

Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel

Omade Eva polka

Vajatakse rahvajuhte!

Valged välja!

Koit ja Hämarik

Lauri Vasar Pajusis
https://www.youtube.com/watch?v=h8fPa02re-E

https://www.youtube.com/watch?v=AdfQ9F4zjek

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Uue elu lubadus Maša Makitaga

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Punase hirmu vabastamine

Uude heasse ilma sündmatu Valge manipuleerimise vabastamine

Hea ja kurja tundmise puu vilja lõpuni seedimise kingitus maikuistel ristipäevadel

Kaduka-loits maaema sünnipäeval taevaminemispühal Vormsi Ennuga

Kella 5 klubi metsa istutamas

You The Tree

Jaaniriitus

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

https://www.robotmuralist.com/blog/robotsforhumanity-amp-albert-amp-leonardo-amp-richard-murutar?fbclid=IwAR3Aa18dNS5o8dJVC5fhw_pBsnqad9Rhq0sZ0gLvrkNlpgNuhasswQ339CI
RobotsForHumanity & Albert & Leonardo & Richard Murutar
Written By Richart Lõvisüda
#SHITHAPPENSMISSIONGOESON

Light Universe Magic Illumination (LUMI)

Leonardo Albert Robots Sprayprinter (LARS)

Homeless Off Layed-on-heart Dark-stONe ( H O L D ON )

hand2_3-2.jpg
Leonardo for every co-creative hand and home!

Robots for Humanity and Robot Muralist are ready to deliver 1000 brand-new Leonardos to their 21. century customers’ hands and homes to cover the World with public art. Leonardos are small climbing printers, printing onto the walls or canvas exactly The Thing, customer has imagined, painted, photo-shot and -shopped – or found from the catalogue Robots for Humanity, supported by special app.

700 clients have subscribed their Leonardos already – 300 are available. 500 customers have experienced the 1st generation Sprayprinter’s benefits – full service! Company helps to choise and realise the masterpiece for your wall or canvas. Also the fresh owner of muralist-printer is helped to start earning money, being active creative member of worldwife network. Ethical, estethical, economical shift is quaranteed.

Leonardos of the new generation are technologically and ergonomically almost perfect. All the parts of them are exchangeable and quality of pixels and accuracy nearly ideal.

The little climber prooved itself last year in Croatia in collaboration with Mindvalley and Vishen Lakhiani – the Godfather of Robots for Humanity.

Before that the Team leaded by Richard Murutar won competitions Tech-chill, Build-it chill ang got the contract with Jason Calaganis to become his company’s student and protegee.

hand2_3-2.jpg
On the large picture Leonardo is ready to fly behind up to the stars together with the big brother, climber Albert after the Corona-time. The big muralist Albert is already covering the walls, pipes and other large spaces with art all around the World – according to the former patterns „decorated“ with advertisings as icons of over-consuming and therefore dying World.

The day before winning the Globe as a whole in USA… there was an accident. Fire in firm’s manufacturing plant. Out of 4 burned-down-Alberts 1 was built up – ugly, but still working! The Poenix was born to fly… and then there came the Corona-time.

The winner of Estonian incubative startups’ competition Ajujaht (Brainstorm) – Sprayprinter – was followed by Robots for Humanity and Robot Muralist. They’re founders of global public art-gallery and magically eager and able to pitch and fight themselves on international events’ stages and screens.

They’re kind of lord Müncchausens – celebrating his 300th birthday this year – who pulled himself out of the swamp by his hair. If it didn’t work, they pulled themselves out by their legs. Too heavy? Lets’s try to carry a friend on your shoulders – and pull yourself – is is easier then!

Leonardos and Albert creating the tradition of public art in 52 countries are handmade masterpieces – made in small factory at Tartu Spark-centre.

To make themselves mentioned and accepted, they’ve spraied portraits of chief organizers, lawyers-investors, Discovery Channel’s editors and Vishen Lakhiani at the main doors of the international incubatorial-unicorn-events. It has worked! The team has broken himself always through.

hand2_3-2.jpg
„When having experience of fire – 4 Alberts burned down – in 2018 – and isolation and lonelyness at Silicon Valley before that – I went through the lessons whitch Humanity as a whole is having now, during the Corona-time. This is collaps of personal and business plans and patterns,“ explains Richard Murutar. „Its followed by meditative heeling, shift to the new quality through taff catharsis. Composing my music, photo- and video-art, I’m aware – one has to feel lonely far away, stone on his hart, then THE THING happens. Rising like Phoenix from ashes, we’re in new condition – ready to create from top down. In co-creatin with the source the solutions for since unknown problems are brought. If Henry Ford wasn’t manifesting top down but ground up – the quicker horses, not the cars were founded. Just like the government of New York discussed in 1920, what will be the most complicated problem in 2020: the horses’ manure in such large amount for what there is no place – such an active traffic!

IN THE MIDST OF A TRUE FOUNDER STORY

21 SEPT 2015

4 FOUNDERS OF SPRAYPRINTER ENTERED BUILDIT AND CO-FOUNDED THE COMPANY THAT CREATES ART-DELIVERY ROBOTS.

NOW WE KNOW THIS VENTURE AS ROBOT MURALIST#ROBOTSFORHUMANITY.

IT HAS BECOME A MOVEMENT OF THE GLOBAL ART.

ROBOT MURALIST TECHNOLOGY HAS BEEN KNOWINGLY USED TO DELIVER ART IN APROX. 50 COUNTRIES FOR DIFFERENT REASONS – BRINGING TOGETHER ARTISTS, COMMUNITIES, FELLOW-CITIZENS, FRIENDS, GOVERNMENTS, CITY-COUNCILS, BILLIONAIRES AND PEOPLE WHO DON’T HAVE MONEY FOR FOOD.

TO CELEBRATE ART AND CULTURE, CREATING SMILES AND CONCERSATIONS ALBERT-ROBOT-MURALIST HAS PARTNERED WITH HUMANITY AND GLOBAL COMPANIES: MINDVALLEY, BOSCH, PAYPAL, NISSAN – AND CO-CREATED BIG PUBLIC ART WITH LONGLASTING POSITIVE IPACT FOR THE ARTIST, AUDIENCE AND THE GUYS, WHO… PAY THE BILL.

TOGETHER WE HAVE PULLED OFF EVENTS WITH THOUSANDS PARTICIPANS IN SAN-FRANCISCO, TALLINN AND PULA.

WE HAVE RUN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGNS AND GROWN TO UNPRECEDENTED REACH, ENGAGEMENT AND IMPACT BY MAKING OUR WORKS SPOKEN OF THROUGH ALL KNOWN MEDIA IN LOS ANGELES, NARVA AND KUALA LUMPUR.

WE HAVE HELPED LOCAL ARTISTS TO EXECUTE MASSIVE CITY-BEAUTIFICATION INITIATIVES IN AUBURN, NEW JERSEY, TARTU AND KAUNAS.

ALL ARTWORKS BY ROBOT MURALIST HAVE BEEN CREATED TOGETHER WITH LOCAL ARTISTS, COMMUNITIES AND GLOBAL ARTCALLS.

SO WE ALWAYS MAKE SURE THAT WE BRING VALUE WITH ALL WE DO.

LEONARDO ROBOT MURALIST IS A HANDHELD APPLICATION OF THE SAME SPRAYPRINTING TECHNOLOGY.

IT COMES WITH CAMERA-MODULE FOR TRACKING AND IT WORKS WITH YOUR SMARTPHONE.

LEONARDO HAS TENS OF INTERACTIONS AND 2 GLOBAL GROUNDFUNDING CAMPAIGNS AT INDIGOGO AND KICKSTARTER.

FOR INDIGOGO WE HANDMADE AND SHIPPED TO 46 COUNTRIES 500 UNITS OF LEONARDO.

MIKIMINI – NAMED AFTER MIHKEL, THE INVENTOR-COFOUNDER.

BASED ON THIS EXPERIENCE WE HAVE REDESIGNED AND ENGINEERED THE WHOLE USER’S INTERFACE.

WE HAVE SHIPPED OUT TENS OF ITERATIONS TO OUR KICKSTARTER-BACKERS AND PARTNERS AROUND THE WORLD.

AFTER YEARS OF HARD WORK WE’RE FINALLY APROACHING THE MOMENT OF ASSEMBLYING 1000 UNITS OF LEONARDO ROBOT MURALIST WITH CLEAR FUN AND PROFESSIONAL FACEING, MODULAR HARDWARE WITH REPLACEMENTS AND UPGRADES, ADJUSTABLE PANEL-SHAPE AND SIZE, DYNAMIC PRINT SPEED.

FROM THESE 1000 UNITS WE HAVE BOOKED 700 LEONARDOS FOR SUBSCRIBERS FROM KICKSTARTER.

OUR AIM IS TO PUT NOW 300 LEONARDOS INTO HANDS OF ARTISTS-ENTHUSIASTS-BROS, WHO WANT TO BECOME LEONARDO-ART-DELIVERY-PROMOTERS AND TO EARN MONEY.

IN THAT WAY WE MAKE SURE ROBOT MURALIST CREATES NEW ECONOMIC OPORTUNITIES FOR PEOPLE AROUND THE WORLD.

70% OF OUR SUBSCRIBERS HAVE SAID THEY WOULD LOVE TO LEARN TO BECOME PROFESSIONAL NINJAS.

WE HAVE SUBSCRIBERS FROM 52 COUNTRIES – AND SO NINJA-HOOD IS GETTING VIRAL.

OUR MISSION IS TO PROVIDE MAXIMUM SUPPORT FOR THE BEST LEONARDO-EXPERIENCE, SUPPORTIV COMMUNITY, ART-MURAL TECHNOLOGY AND SOLUTIONS.

WE ARE IN THE PROCESS OF COMPLETING THE LAST STEPS IN DEVELOPMENT AND PREPARATION FOR PROMOTION.

SOMETHING HAPPENED TO ROBOT MURALIST IN 2018.

WE WERE KNOWN AS SPRAYPRINTER THEN.

EARLY AUGUST. A YEAR AFTER KICKSTARTER-CAMPAIGN.

THE FIRST MILLION INVESTORS – ESTONIA, GERMANY AND SILICON VALLEY…

THE TEAM – 28 PEOPLE.

OPERATING IN USA AND ESTONIA.

RISING PRODUCTION AND DEVELOPMENT.

4 ALBERTS READY TO TAKE TO USA.

AFTER 3 YEARS OF VISIONING, PRESENTING, PLANNING, PREPARATIONS OUR SALES TEAM HAD SIGNED 20+ ALBERT MURAL PRINTING PROJECTS FOR 300K DOLLARS…

WE WERE READY TO SERVE CUSTOMERS AND UNIVERSE AND…

ON THE 8TH OF AUGUST 2018 OUR LAB, ALL THE ROBOTS, TOOLS AND DEVELOPMETS BURNED DOWN.

ASHES TO ASHES.

DUST TO DUST.

WE LOST MORE THAN ROBOTS IN THE FIRE.

INCOMING REVENUE WAS CRUCIAL.

CUSTOMERS GONE, THE TEAM HALF-DEAD, NO US SALES-TEAM ANY MORE…

THE RISE AND FALL AT THE SAME TIME.

WE MANAGED TO ASSEMBLE 1 SEMI-OPERATIONAL ALBERT AND PRINTED THE BEE IN TARTU FOR TEST-RUN.

IN SEPTEMBER WE COULD SEND THE TEAM TO COMPLETE REMAINING CUSTOMERS IN AUBURN LA AND ACROSS NEY JERSEY AREA.

OUT OF MORE THAN 800K DOLLARS WE MANAGED TO COMPLETE FOR 70K – WITH 2 MONTH DELAY.

AND WE HAD NO MAN-POWER TO KEEP UP THE SALES. FROM THE INERTIA WE MANAGED TO SECURE A COUPLE OF NEW CUSTOMERS – AND WE SERVED THEM WITH OUR SEMI-ROBOT, SAVED FROM THE FIRE.

IN NOVEMBER OF 2018 WE RAN OUTDOOR MEDIA CAMPAIGN FOR NISSAN IN LA, COMPLETED PROJECTS IN CROATIA TOGETHER WITH MINDVALLEY AND SOUTH-EAST ASIA WITH THE BOSCH.

ALL OF THEM WITH THE FIRE-ALBERT.

IN JANUARY 2019 I RESIGNED TO BE THE CEO.

I WAS BURNED OUT.

NO I WAS A GUY WITH NO TITLE.

COFOUNDER HENRY TOOK THE ROLE OF CEO.

IN DESEMBER 2019 I RETURNED.

SO DID KRISTINA – THE HEAD OF SALES OPERATIONS.

OUR KEY TASK AT HAND WAS TO BRNG THE COMPANY OUT OF LIMBO, RE-ACTIVATE THE SALES AND DELIVER ALL OUR PROMISES.

IN MARCH 2020 WE HAD SIGNED SEVERAL PROMISING PARTNERSHIPS IN THE USA, GERMANY AND ESTONIA. WE HAD LINED UP PROJECTS WORTH OF 500K DOLLARS AND ESTABLISHED DAUGHTER-UNIT IN SWEDEN AND…

CORONA.

SHOCK. DISASTER.

AND NEW BEGINNING.

WE HAVE MUCH EXPERIENCE.

WE SET UP LAB IN TARTU SCIENCE PARK.

ALBERT AND LEONARDO BOTH WILL SURVIVE.

ALL IMPORTANT PARTENRS ARE STILL WITH US.

SALES TEAM IS EXPANDING.

WE CONTINUE IN USA, SWEDEN, GERMANY, MALTA, SPAIN, RUSSIA ETC

WE ARE ROWDY AND READY TO TAKE THE MARKET WITH THE STORM 😉

*

2 years ago in Silicon Valley

hand2_3-2.jpg
„I like the holy trinity defined by my mentor Jason Calacanis as the key of breakthrough: focus, passion, resilience. They rule today’s reality instead of former 3K-s – kinder-kirche-küche.

When our little brave team reached Silicon Valley 2 years ago, I had been fucked up once, we 2 together also once – and now we three were ready to hear the investors-supporters NO again… Exactlier – we were NOT ready to listen to the word used too often. And we didn’t!

We broke ourselves through to the Californian greatest event in quite desperate way – it was kind of magic, even miracle. And there we climbed on the wall at the main entrance, printing the portrait of CO – that kind of trick has become our style,“ Richard smiles.

So the team has risen to the stage where they were not welcome – three times already – by printing the face of the VIP in the right time at the right place.

I guy with mobile-phone glanced their big painting-job.

The guy happened to be Gregory Miller from lawyers’-bureau WSGR – keeping 80% VC-s and more than 3000 startups. Miller took these hot Estonian men under his wings and… anything was postponed. Again postponed. One more time posponed.

Richard was ready to spend the rest of his life under the bridge in sleeping bag toghether with similar insane knights… But then his daughter Lumi (the Snow) came and brought her Light Universe Magic Illumination (LUMI) to her father and lifted him up the new frequency.

It takes at least 5000 dollars to survive over there – you’ll have all the needed money, if you’re able to switch on the magic by rising your vibe.

„We got invesors’ promised 1,2 million dollars already – just some steps to go and…“

The Fire-Albert Super-Star

bee_3-2.jpg

And then the fire took place.

„We had the Alberts, ready-to-release Leonardos – the small murals.

We were ready to fly to USA from our factory, situated near Raadi cemetery. 4 Alberts, 300 more subscribers needed for 1000 first Leonardos… Everything burned down.

So we are ready to fullfill our dreams and promises… NOW.

2 years ago we almost burned down emotionally-morally ourselves. Still we managed to construct one Albert out of remainings of 4. This Fire-Albert was black and ugly – but he was Super-Star – we completed 40 subscriptions with him! He works and rocks today as well.

The Fire-Albert took us to the billionaire’s gallery, Nissan campaigne in Hollywood and the printings by him sold out performance „Nightingales of The Cremlin“ in one day.

Moreover – he lifted us on the next level.

Our team had big pic and internet-envir Media Art now. Different fields and media were gathered into Mixed Media. We had subscribers for a half of million dollars and full solution.

The global consumer – hundreds-thousands of beautiful people – could buy the small robot with complete help and knowhow, art-catalogues and possibility to start money-earning as muralist-ninja with his own Leonardo and…

Corona came.

Lock-out. Hibernation. Stand-by without any income. Subscription somewhere in the air…

Our team is already used to such kind of disasters – we have worked a year without money 24/7, 16 hours a day.“

The Jockers’ narrative

The jockers are the cleaverest persons of the courts. They are allowed to act like intuition demands and tell the truth.

„We won this adventure in USA in Riga – and almost killed ourselves for it,“ Richard remembers. „The victory came together and dispite the nuclear hangover. I had tickets for performance „Lotte“ in Estonia – and Riga’s Tech-Chill at the same time. We went to the theatry with my daughter – and then I drove to Latvia. Well-well, what a hell do we have? Prototype of Leonardo – but zero-concept.

While Henry was pitching us to the final, I walked from box to box and drank anything they offered. So there happened to be kind of panicland in the next morning. I had to go on the stage, but was still hugging the toilet bowl… As I told – the holy trinity is focus-passion-resilience…

We were on the stage – thank God, the right portrait on the right wall helped us – where 10 teams were welcome – and we, the 11th team, won!

The main award was flight to USA and 2 weeks in the Hacker-House. There we are – in San Francisco! And we printed again. This time we printed on the IBM Top 10 Challenge the portrait of our guru to be, Jason Calacanis, on the facade – thats the Jockers’ style!

The brand of Calacanis is named Launch. We were in its’ 6th group. In the 1st there was Uber of Travis, supported by Jason and Cyan Bannister.

6 of supported by Jason hard-ware startups have become Unicorns.

And that was the beginning of the legend of Leonardo – our double-Phoenix, who is flying out of the ashes after corona-pause to 52 states, to bring to it’s new customers new lifestyle.

Heavenly and terrestrial Cumulus

Cumulus is the cloud of good weather.

Richard Lionheart got his nickname from his grandfather – the great philosopher Asser Murutar.

Ricku’s childhood was spent in the pontone of the trimarane. The M-boats – yahts for 3-men teams – were brought from the Volga river, repaired and renovated. Professor Murutar loved the team-work on those yaht – versus selfish egotrip – and took his doddler-grandson with him as junga.

Grandfather invented and built the floating platforms, to sail safely with kids. It was comfortable to close the little boy in the side-bridge and let him sleep and rise in there.

When the boy started building the folkboats himself, those boats were named Cumulus. It is real folk-boat.

„The 1st Cumulus was hand-made in an hangar out of a barrel of EPO-resin. In 4 years we had our factory, subscriptions, experience, reputation. We were almost THERE, but the power leaked out. No more. There is the rule: if You don’t want – You must not. So we organised 5 years ago on the Tondisaar – the Ghoast Island in the middle of Võrtsjärv great last party for our Boatart company,“ story-tells Richard, who is used to survive. „At that party there was 7 Cumulus-boats and other yahts. There was engineer-inventor Kalev Essenson, my partner-today Mihkel – and as we discovered later – Sprayprinter was founded then.

To start with this brand, I had to found myself at first.

Mother of my kids Kaisa Kopliste helped me to find myself again – and start the Sprayprinter.

It took a year to gather myself. This year made of me champion of MMA in Estonia, master of Brazilian jujidzu and judo, international licence of big yahts…

Now I was ready… or not. I didn’t know all the trials I’ve to stand, before-hands – thank God.

Buildit and Ahhaa

It was a nice day – the 21th of September 2015 – and kind of ubnormal brotherhood came together – to spray the pictures by the robots on the walls and to create the new lives of their own.

Richard came from total athletics-year, meant to rehab the burned-out condition.

Father Alo Murutar came from bancrupt of his publishing house.

One co-founder came from Australia, the other from carrieer with chapters named Magister, important figure at Siemens…

„Good team to fail better together with them than alone – thank God, it doesn’t happen. Almost desperately we fight for the chance to have working-place at Tartu Centre for Sience, to get startup-money 25K and creazy amount of mentors – 60 of them during 3 months. We „just“ had to find additional 25K euros.

All the supporters had said NO in the last minute – but still we had 73K-s in December.

I had negotiations with the key-figure of Buildit, Aleksander Tõnisson.

Mihkel succeeded with the leader of the Centre, Toomas Noorem.

And we won. Won. Won again!

We were taken to the Buildit, Design Boom and Discovery Channel. We took the awards from Prototron, Brainstorm and Tech Chil.

We got the new mentor Jason Calaganis from the Launch. Our victorys’ names were Mikimini, Einstein print scaleing Leonardo, prototype of Albert, confirming our concept – and Chimny print, our cick-start.

Our full concept was born, when Sirla joined us. We reached Discovery Channel. On the Design Boom we demonstrated our mural printing the portraits of two TV-presenters on the wall. This happening followed actually to 13 hours of shooting in the basement of Ahhaa-centre. We made up the illusion, showed something that didn’t exist jet. And it was born – behave, as if…“

What You sow You reap it

In 2017 the week that lead him from March to April, was canonade of transitions.

His best friend, grandfather and The Teacher Asser Murutar passed away behind the heavenly Cumulus. The day after his buryal deaply mourning Richard left to USA.

„I’m absolutely sure that grandpa is with me – especially now: after burnigs-corona-etc its reaping time,“ believes founder Richard. „After so many shithappens-rounds the holy shit has became the fertilizer for today’s blossoms as told our President Lennart Meri.

We are ready to convert the traffic of followers now into reality – lets make mural ninjas out of those hundreds thousands, lets give them product, full solution, concept and business.

Our Albert’s main ninja is Mikk Mait Kivi, Leonardo’s Uku Pira, we have profile Ninja Muralist – so all the Leonardo-consumers can be ninjas.

Those 300 handmade Leonardos ready for delivery will be 300 new Stories. Each user will be suporter of global art movement.

We have shown the new global after-pandemic moral mural ethics-estethics in Manila, Kuala Lumpur, USA, Kaunas, Croatia and even Estonia – both Albert and Leonardo connect creativity and nature.

I’m proud and happy with our The Bee, The Owl and The Garbage Whale. Especially the last one – jumping out of the trash and becoming The Whale again… Me myself I have picked the trash out of the ocean in Malta – both alone and with brothers-Cathars. Yeas I’m the creasy knight.“

The Magic Wand

Its so easy to chose, if there is no choice.

Humanity will finish insane consuming, burning oil and oxygen, destroying the forests, pollution – or humanity will be finished.

Did You mention, how quickly Mother Nature recovered from our ecological footprint during quaranteen…

„Our magic wand in this process of rehabilitation is bringing the art to public space instead of advertisings – and also to give the background for really deep conversations so badly needed in society.

The mural climbs and prints. The crowd stops and admires. The picture is apearing. Conversation makes connection. And then The Thing was born,“ RichArt believes. There is no time to be vasted on empty smalltalk. No time nor energy neighter.

The process of working-climbing-printing is art itself. The content of the pictures multiplies the message all over the Earth. The network creates and keeps high vibration and helps pass the great transition. Little Leonardo suports big Albert – who has seen Albert on the street desires Leonardo.

During lockout the art was printed on canvas – the traditional solution. Canvas, frame and screw – and You have traditional masterpiece in Your room.

The older murals demanded the artist himself to be present – now the master may stay in Brazils or Alaska and follow the game online.

Me too!

If You want to begin big, You have to coordinate Your dream with the owner of the house, local government and experts.

Its easier to buy Leonardo first and print Your favourite pic on the canvas or wall at Your home.

To have the best possible catalogue the art-calls are going on permanently and world-wide fresh art is in our portfolio. The biggest event took place in Croatia together with Mindvalley and the community – the muralists printed 4 masterpieces on the walls then.

People decided, which-ones.

In Pula town there are one Piccasso, one local artist’s painting and 2 new designes created specially.

Collaboration of experts, community and leaders avoids the small tricks on very big formate. No way to make electional campaigne or burger-advert as nature mort.

Art is art and it is recognised in a second.

If You’ll buy Leonardo and become the ninja of the global mission, Your creature will be in our portfolio also – some nice person from Island or Japan may absolutely print it as his favourite on the wall of his home or office.

And so anything and anybody is connected to everybody and everything.

Vishen, Jason and The Holy Grail

Richard isn’t kind of man, stepping on one place waiting his Teacher reaching him. When he realised that the creator of Mindvalley, mentor Vishen Lakhiani is his Master, he followed him to 6 states before getting his partner, friend and co-creator.

„Vishen is my investor and advisor, customer – his office in Tallinn is designed buy us – and the man who knows that there exists The Thing besides material world we see and touch. He has obviously the very best relations with our Lord – and he has been burned down several times – just like me myself,“ explains Richard. „In Croatia where I want – kids and Leonardos with me – I printed Vishen on canvas and got really enthusiastic reseption.

In the same way our friendship and collaboration with Jason Calacanis started.

We printed him on the wall also. His personal rise began during the era of Dot Com on the Silicon Alley in New York. Then he ran publishing house Weblogs Inc and entered technological startups, connecting his psychological education with knowledge of reporter. Today he is angel-investor, mega-businessman, blogger nad podcaster.

He provides permanent news-flow of the startups and is with Mark Cuban and Elon Musk angel-investor on the level of Uber, Superhuman and Trello – totally against Mark Zuckerberg bytheway.

When getting united with the brotherhood of The Holy Grail I went to the Cathar Castles, read the most important books of John Bogomil and try to hold this powerful universal heavenly cultural message on in every single area of my life.“

The Unicorn… to be continued

„Yes, I’m one of the prototypes for Rain Rannu’s movie „The Unicorn“. Not as much as person – the stories. I’ve studied from Alan Watts, how to flow along with universal vibrations in harmony – instead of getting hurt in struggle-tremble rythm, in arythmia with new frequences and channels.

Its smart to enjoy the rain – otherwise You’re just wet. I experienced during my Palo Alto time the same as whole humanity now during corona-lockout. Away, alone, out of money, with no family…

But – as the main award – I was in the RV house, when the events took place in front of it.

I learned to believe that its not hard to grow 13 and 30 million dollars out of 3. It didn’t matter that my passport with visas was stolen – it was The Sign.

The most important content of Jason Calacanis and Rannu theories is: think from top down – then You’ll find the solutions to the problems not known today. And do it using as few words as possible. From down to top solutions come from definitely different channel – 180 degrees -, not from The Source.

I composed the Songs when being away and heart was in pain…“

Undiluted ocean

Richard’s songs are written mostly to his children – inspired by them as his Teatchers. He sings them with his sisters and other Ours.

Mr. Murutar told entering fatherhood, that he’ll never be very many time together with his kids – but he promised that every single moment and adventure together will be valuable and genuinly bright present.

When mother-father are at home all the time, not mixed-media-climbing on the walls and robot-muraling the global art network, the time spent together happens to be diluted. There seems to be unlimited ocean. Taking a glass out of it we often even doen’t mention it- there is more of it!

„As a result of today’s transformations the quality instead of quantity matters in every field. Corona-time has shown to us, that its not wise to base Your plans on the others – You can trust only yourself. We must make choises – only the things we manage to do ourselves survive.

We have to choose again – then re-choose, over-choose. The most important thing to remember is breathing: I AM. Only this way Your children can be sure: what ever their father does – its made badass well. Father is always online-there. And father is studying from his kids so many things – for example being here and now.

You had some mess? Okay, it was. We had lesson – we let the mess go – here and now everything is new and nice. This way we don’t sink The Thing in rubbish.“

The Thing

„The Thing“ is the name of the song composed to his sister’s daughter Loore.

„Our flight has to be light. Its criterion. If You have to force something or somebody, You never catch The Thing.

When my son Lars was born, I dedicated to him the song „I want and create“.

Before the crashes our team was grown till 28 people – 2 teams in Estonia, one in USA. Those people lived a year without any money – I don’t know, how we all managed to survide…

Today we have the same team and the circle of Ours. Nobady has constant contract – we are scalated lights.

I’m sure for several thousand per cents, that everybody will get his salary and awards one day. Very soon. Time to be happy. Everything we manifest, realises in 7 seconds, not 7 weeks-months-years. If it takes a little bit more, soon we’ll see, why this delay was good, better, the best. Always.

I’ve been tha warrier and fighter.

Its time to sing and dance. On the walls with Ours.“

Next
Launching a war on boring walls!

Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu…
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti – meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb…
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor: 
Faehlmann, Friedrich Robert
Esimene lause: 
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte: 
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku – ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad: 
Hämarik
Koit
päike
öö
Vanataat (Vanaisa,Vanajumal)
muistendid

Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.

2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
 Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
 Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!

KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, – ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.” Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: “Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu… Kannatus… Ootus… Valmistumine… Pettumine… Valu, valu, valu…
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti…
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.

Valged välja!

Kati S.B. Murutar&stuudio MINA OLEN

Ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salaja…

Kes teaks paremini kui eestlane, mis tunne on olla ori.
Kuidas tundub mõisa tallis rahvuskaaslasest kupja käest piitsa saanud turi.
Või rahvuskaaslase koppkoppkoputuse peale Siberisse viidud orjapõli…
Mina ei tea, sest olen mööda planeeti lennutatud nomaadide ristand.
Minu esivanemad on norra ja rootsi viikingid, poola ja laiuse juudid – mu laste esivanemad on lisaks vene, saksa ja pärsia verd. Mu venna õe poja isa on nigeerlane, nii et meie perepilt on poliitiliselt korrektne.
Mis on globaalse kaksikmoraali juures natuke naljakas ka. Hispaaniakeelset värvus-sõna negro-negra – mitmuses negri – enam kasutada ei tohi.

Kusagil teisel poolkeral tapeti must.
Hall jäi järele. 50 halli varjundit.
Sedasi lõppes siis mitu sajandit hõõgumist. Aafrikast Ameerikasse veetud orjade Lugu ei lahvatanud Fööniksina tuleõide, vaid värvis kogu inimkonna tahmaseks. Scarlett O’Hara tuulest-viidu-aegade kodusõjast alates. George’i juhtumiga lõpetades. Ja ma ei räägi George Washingtonist ega Bushist, Abahost – kes on üks mu kallimaid Sõpru Ugandas – ega Otsast, Georg Otsast.
Hiilime võltsvagaduse jabural jääl, nagu mustavalgekirjud lehmad.
Ma ei saa ju ka seda öelda, et lehm on mu lemmikloom – nii daamilik, leebe ja vaimukas maismaa delfiin. Lehm on lüpsmiseks ja tema koht on laudas.
Kui teda õpetada ja temaga suhelda ning teda inimliigile vahendada, on ta ju Lehm.

Sama on iga liigiga. Haridus annab võimaluse ning avab ukse tippude tekkimiseks.
Igal liigil oma alad. Intelligentselt leidlikku ja lahedat lammast ei õpetata ujujaks, kassi võrgukudujaks ega ämblikku ooperilauljaks. Lasteraamatuski koob sea elu päästmiseks võrku ikkagi ämblik.
Liigid saavad suurepäraselt sünkiva karja moodustada, kui neil on juhiks vana tark hunt Akela nagu vana koolkonna Mowgli loos või nüüdisaja Jääaegade saagas.
Mida me oleme õppinud selest taagast?

Indiaanlane: „See on minu kodu – mitte mingi usa!“
Ahhaa.
Jaajaa!
„Kus sinu kodu on, tsezhin?“ küsib näiteks navajo-indi omakeeli.
„Tsezhin? Ahjaa, nyeusi – in swahili, kõigi afrorahvaste ühiskeeli…“
Liberia, Nigeria, Namibia, Senegal, Gambia, Kongo

Alžeeria
2 381 740 km²
32 531 853 (2005)
Alžiir
5. juuli 1962
Angola
1 246 700 km²
10 978 552 (2004)
Luanda
11. november 1975
Benin
112 620 km²
7 513 946 (2006)
Porto-Novo, Cotonou(1)
1. august 1960
Botswana
600 370 km²
1 573 267 (2003)
Gaborone
30. september 1966
Burkina Faso
274 200 km²
13 228 460 (2003)
Ouagadougou
5. august 1960
Burundi
27 830 km km²
6 054 714 (2003)
Bujumbura
1. juuli 1962
Djibouti
23 000 km²
460 700 (2000)
Djibouti
27. juuni 1977
Egiptus
1 001 450 km²
74 718 797 (2003)
Kairo
28. veebruar 1922
Ekvatoriaal-Guinea
28 051 km²
523 051 (2004)
Malabo
12. oktoober 1968
Elevandiluurannik
322 460 km²
17 298 040 (2005)
Yamoussoukro(2), Abidjan(3)
7. august 1960
Eritrea
121 320 km²
4 298 269 (2002)
Asmara
24. mai 1993(4)
Etioopia
1 127 127 km²
104 957 438 (2017)
Addis Ababa
vanimaid riike Aafrikas
Gabon
267 667 km²
1 355 246 (2004)
Libreville
17. august 1960
Gambia
10 380 km²
1 367 124 (2000)
Banjul
18. veebruar 1965
Ghana
239 460 km²
20 467 747 (2003)
Accra
6. märts 1957
Guinea
245 857 km²
9 467 866 (2005)
Conakry
2. oktoober 1958
Guinea-Bissau
36 120 km²
1 345 479 (2002)
Bissau
24. september 1973
Kamerun
475 440 km²
15 746 179 (2003)
Yaoundé
1. jaanuar 1960
Keenia
582 650 km²
31 639 091 (2003)
Nairobi
12. detsember 1963
Kesk-Aafrika Vabariik
622 984 km²
3 683 538 (2003)
Bangui
13. august 1960
Komoorid
2 170 km²
596 202 (2002)
Moroni
6. juuli 1975
Kongo Vabariik
342 000 km²
2 954 258 (2003)
Brazzaville
15. august 1960
Kongo Demokraatlik Vabariik
2 345 410 km²
58 317 930 (2004)
Kinshasa
30. juuni 1960
Lesotho
30 355 km²
1 861 959 (2003)
Maseru
4. oktoober 1966
Libeeria
96 320 km²
3 482 211 (2005)
Monrovia
26. juuli 1847
Liibüa
1 759 540 km²
5 499 074 (2004)
Tripoli
24. detsember 1951
Lõuna-Aafrika Vabariik
1 219 912 km²
42 768 678 (2003)
Pretoria
31. mai 1910
Lõuna-Sudaan
619 745 km²
8 260 490 (vaidlustatud)
Juba
9. juuli 2011
Madagaskar
587 040 km²
17 501 871 (2004)
Antananarivo
26. juuni 1960
Malawi
118 480 km²
10 385 849 (2000)
Lilongwe
6. juuli 1964
Mali
1 240 000 km²
11 340 480 (2002)
Bamako
22. september 1960
Maroko
446 550 km²
31 689 267 (2003)
Rabat
2. märts 1956
Mauritaania
1 030 700 km²
3 086 859 (2005)
Nouakchott
28. november 1960
Mauritius
1 860 km²
1 189825 (2002)
Port Louis
12. märts 1968
Mosambiik
801 590 km²
19 104 696 (2000)
Maputo
25. juuni 1975
Namiibia
825 418 km²
1 820 916 (2002)
Windhoek
21. märts 1990
Niger
1 267 000 km²
11 665 937 (2005)
Niamey
3. august 1960
Nigeeria
923 768 km²
133 881 703 (2003)
Abuja
1. oktoober 1960
Roheneemesaared
4 033 km²
401 343 (2001)
Praia
5. juuli 1975
Rwanda
26 338 km²
7 954 013 (2004)
Kigali
1. juuli 1962
Sambia
752 614 km²
10 462 436 (2004)
Lusaka
24. oktoober 1964
São Tomé ja Príncipe
1001 km²
175 883 (2003)
São Tomé
12. juuli 1975
Senegal
196 190 km²
10 284 929 (2002)
Dakar
20. august 1960
Seišellid
455 km²
81 188 (2005)
Victoria
29. juuni 1976
Sierra Leone
71 740 km²
5 426 618 (2000)
Freetown
27. aprill 1961
Somaalia
637 657 km²
8 591 629 (2005)
Muqdisho
1. juuli 1960
Sudaan
1 886 068 km²
30 894 000 (vaidlustatud)
Hartum
1. jaanuar 1956
Svaasimaa
17 363 km²
1 173 900 (2001)
Mbabane(5), Lobamba(6)
6. september 1968
Zimbabwe
390 580²
12 576 742 (2003)
Harare
18. aprill 1980(7)
Tansaania
945 090 km²
36 588,225
Dodoma
9. detsember 1961(8]
Togo
56 785 km²
5 556 812 (2002)
Lomé
27. aprill 1960
Tšaad
1 284 000 km²
9 253 493 (2003)
N’Djamena
11. august 1960
Tuneesia
163 610 km²
10 074 951 (2005)
Tunis
20. märts 1956
Uganda
236 040 km²
25 632 794 (2003)
Kampala
9. oktoober 1962

„Kus sinu hobune on?“ küsib kunagine aafriklane tänaselt indiaanlaselt.
„Aga sinu oma?“
„Sama jabur kui indiaanlane hobuseta, on neeger hobusega – või suuskadega.“
Ei tea paljud 21.sajandi valged, kus nad elavad – et Minnessotta, Missouri, Indiana ammugi – on indiaanikeelsed kohanimed.

 Alabama
AL
Montgomery
Birmingham
Dec 14, 1819
4,903,185
52,420
135,767
50,645
131,171
1,775
4,597
7
 Alaska
AK
Juneau
Anchorage
Jan 3, 1959
731,545
665,384
1,723,337
570,641
1,477,953
94,743
245,384
1
 Arizona
AZ
Phoenix
Feb 14, 1912
7,278,717
113,990
295,234
113,594
294,207
396
1,026
9
 Arkansas
AR
Little Rock
Jun 15, 1836
3,017,804
53,179
137,732
52,035
134,771
1,143
2,961
4
 California
CA
Sacramento
Los Angeles
Sep 9, 1850
39,512,223
163,695
423,967
155,779
403,466
7,916
20,501
53
 Colorado
CO
Denver
Aug 1, 1876
5,758,736
104,094
269,601
103,642
268,431
452
1,170
7
 Connecticut
CT
Hartford
Bridgeport
Jan 9, 1788
3,565,278
5,543
14,357
4,842
12,542
701
1,816
5
 Delaware
DE
Dover
Wilmington
Dec 7, 1787
973,764
2,489
6,446
1,949
5,047
540
1,399
1
 Florida
FL
Tallahassee
Jacksonville
Mar 3, 1845
21,477,737
65,758
170,312
53,625
138,887
12,133
31,424
27
 Georgia
GA
Atlanta
Jan 2, 1788
10,617,423
59,425
153,910
57,513
148,959
1,912
4,951
14
 Hawaii
HI
Honolulu
Aug 21, 1959
1,415,872
10,932
28,313
6,423
16,635
4,509
11,678
2
 Idaho
ID
Boise
Jul 3, 1890
1,787,065
83,569
216,443
82,643
214,045
926
2,398
2
 Illinois
IL
Springfield
Chicago
Dec 3, 1818
12,671,821
57,914
149,995
55,519
143,793
2,395
6,202
18
 Indiana
IN
Indianapolis
Dec 11, 1816
6,732,219
36,420
94,326
35,826
92,789
593
1,537
9
 Iowa
IA
Des Moines
Dec 28, 1846
3,155,070
56,273
145,746
55,857
144,669
416
1,077
4
 Kansas
KS
Topeka
Wichita
Jan 29, 1861
2,913,314
82,278
213,100
81,759
211,754
520
1,346
4
 Kentucky[E]
KY
Frankfort
Louisville
Jun 1, 1792
4,467,673
40,408
104,656
39,486
102,269
921
2,387
6
 Louisiana
LA
Baton Rouge
New Orleans
Apr 30, 1812
4,648,794
52,378
135,659
43,204
111,898
9,174
23,761
6
 Maine
ME
Augusta
Portland
Mar 15, 1820
1,344,212
35,380
91,633
30,843
79,883
4,537
11,750
2
 Maryland
MD
Annapolis
Baltimore
Apr 28, 1788
6,045,680
12,406
32,131
9,707
25,142
2,699
6,990
8
 Massachusetts[E]
MA
Boston
Feb 6, 1788
6,892,503
10,554
27,336
7,800
20,202
2,754
7,134
9
 Michigan
MI
Lansing
Detroit
Jan 26, 1837
9,986,857
96,714
250,487
56,539
146,435
40,175
104,052
14
 Minnesota
MN
St. Paul
Minneapolis
May 11, 1858
5,639,632
86,936
225,163
79,627
206,232
7,309
18,930
8
 Mississippi
MS
Jackson
Dec 10, 1817
2,976,149
48,432
125,438
46,923
121,531
1,508
3,907
4
 Missouri
MO
Jefferson City
Kansas City
Aug 10, 1821
6,137,428
69,707
180,540
68,742
178,040
965
2,501
8
 Montana
MT
Helena
Billings
Nov 8, 1889
1,068,778
147,040
380,831
145,546
376,962
1,494
3,869
1
 Nebraska
NE
Lincoln
Omaha
Mar 1, 1867
1,934,408
77,348
200,330
76,824
198,974
524
1,356
3
 Nevada
NV
Carson City
Las Vegas
Oct 31, 1864
3,080,156
110,572
286,380
109,781
284,332
791
2,048
4
 New Hampshire
NH
Concord
Manchester
Jun 21, 1788
1,359,711
9,349
24,214
8,953
23,187
397
1,027
2
 New Jersey
NJ
Trenton
Newark
Dec 18, 1787
8,882,190
8,723
22,591
7,354
19,047
1,368
3,544
12
 New Mexico
NM
Santa Fe
Albuquerque
Jan 6, 1912
2,096,829
121,590
314,917
121,298
314,161
292
757
3
 New York
NY
Albany
New York
Jul 26, 1788
19,453,561
54,555
141,297
47,126
122,057
7,429
19,240
27
 North Carolina
NC
Raleigh
Charlotte
Nov 21, 1789
10,488,084
53,819
139,391
48,618
125,920
5,201
13,471
13
 North Dakota
ND
Bismarck
Fargo
Nov 2, 1889
762,062
70,698
183,108
69,001
178,711
1,698
4,397
1
 Ohio
OH
Columbus
Mar 1, 1803
11,689,100
44,826
116,098
40,861
105,829
3,965
10,269
16
 Oklahoma
OK
Oklahoma City
Nov 16, 1907
3,956,971
69,899
181,037
68,595
177,660
1,304
3,377
5
 Oregon
OR
Salem
Portland
Feb 14, 1859
4,217,737
98,379
254,799
95,988
248,608
2,391
6,191
5
 Pennsylvania[E]
PA
Harrisburg
Philadelphia
Dec 12, 1787
12,801,989
46,054
119,280
44,743
115,883
1,312
3,397
18
 Rhode Island[F]
RI
Providence
May 29, 1790
1,059,361
1,545
4,001
1,034
2,678
511
1,324
2
 South Carolina
SC
Columbia
Charleston
May 23, 1788
5,148,714
32,020
82,933
30,061
77,857
1,960
5,076
7
 South Dakota
SD
Pierre
Sioux Falls
Nov 2, 1889
884,659
77,116
199,729
75,811
196,350
1,305
3,379
1
 Tennessee
TN
Nashville
Jun 1, 1796
6,829,174
42,144
109,153
41,235
106,798
909
2,355
9
 Texas
TX
Austin
Houston
Dec 29, 1845
28,995,881
268,596
695,662
261,232
676,587
7,365
19,075
36
 Utah
UT
Salt Lake City
Jan 4, 1896
3,205,958
84,897
219,882
82,170
212,818
2,727
7,064
4
 Vermont
VT
Montpelier
Burlington
Mar 4, 1791
623,989
9,616
24,906
9,217
23,871
400
1,035
1
 Virginia[E]
VA
Richmond
Virginia Beach
Jun 25, 1788
8,535,519
42,775
110,787
39,490
102,279
3,285
8,508
11
 Washington
WA
Olympia
Seattle
Nov 11, 1889
7,614,893
71,298
184,661
66,456
172,119
4,842
12,542
10
 West Virginia
WV
Charleston
Jun 20, 1863
1,792,147
24,230
62,756
24,038
62,259
192
497
3
 Wisconsin
WI
Madison
Milwaukee
May 29, 1848
5,822,434
65,496
169,635
54,158
140,268
11,339
29,367
8
 Wyoming
WY
Cheyenne
Jul 10, 1890
578,759
97,813
253,335
97,093
251,470
720
1,864

Näe, seal see valge – alba, gringo, gadjo, musungu – nüüd oma puldi-telo-kõrvaklappidega peremehitseb ja valitseb…
Kas ta mäletab, kustkohast tema esivanemad tulid? Teab ta, kuskohas asub Iirimaa – miks tuldi, mis ajaloo ja perekonna Looga juhtus?
Ei.
Kuidas ta tänasesse moodustisse United Kingdom suhtub? Ee… nojaa…
On ta sellele mõelnud, et nii nagu Eesti sakslastele, oli Ameerika ja koloniaalmaad pahade poiste pansionaadid – kolooniad.
No mitte just tihti. Kui üldse. Need koloniaal-mõtted…
Eurooplased tulid – ja toodi, ega valged sunnitöölised ka ei tahtnud tulla – ja tapsid.
10 taala skalbi eest – miljonid inimesed pealkirjaga „native americans“ – teibasse, reservaatidesse. Kuna neil rahvail puudub etanooli lõhustamiseks ensüüm, on edasine olnud alkoholi ning igas mõttes ja tasandil vägistamise vormistada.

Mina olin lapsena Häädemeeste-kandi metsades indiaanlane Wanda.
Kajakasuled peas ja rannakarjamaade lehmad piisoniteks.
Tunne oli selline. Seda enam, et rahvusooperis lavastunud „Rose-Mary’s“, kus aimdunud indi-romantika läks mulle rohkem rakumäluni kui Cooperi hirvekütid ja Winnetoud, mängis minu papa oma viimase Estonia-rolli – Metsik Hermann.
Hipikuningas Fantuzzi on kontserdi andnud nii Soone talus kui Saage rüütlimõisa Altweskil.
Hopi prophecy – mis mängib meil siin sageli – has been fullfilled. Nagu ka Kryoni, peainglite, prohveteerijate ja kanaldajate edastatu. Lubatud ajad on nüüd – kõik on teostunud.

Me pole seda planeeti oma vanematelt pärinud – me laename Maad oma lastelt.
Igal meie rahva segaverelisel lapsel on erinev identiteet – need halli 50 varjundit…
Lapsepõlve reisid, varasemad elud ja tänased rollimängud on meie minapildi loonud.
Elujõuetuks kängunud anastajad, okupandid, ülbed röövrahvad on kunagise indiaanlaste Ameerika aafriklasi täis toonud – getostanud ja hariduseta jätnud, nagu lüpsilehmade miljardipäise karja.
Sierra-Leone rahvas on nurkasurutuna tigedaks treenitud oma okupeeritud kodus – ja krimmi kängitsetud võõrsil slummides-favelades-agulites.
Millise iganes rahva – elevandi või šaakali – tema kodust vägisi ära võtad ja hätta jätad – koletise saad.
Nüüd mängime nii, et iga roju oma koju – nagu ütles meie üle-jõe-hõimlane coronoid-ajastu alates: näe, kui kena – ongi rahvad oma maadele sorteeritud.
Korterites 2 kuud 2×2 kügeledes said inimesed aru pidada, kas nad ikka on omal maal, kodus, rajal.
Tõsi, hirmuäratavalt paljud pole harituse ja hariduse olematuse tõttu miski aru keskid pidajad. Pult on, ekraan on, külmkapp on – mis krdi aru, kus pidu, onja…

Olid vist jah mingid albano-alutaguse juured – ei tea ega taha kolonistid-koonduslaagerdajad teada.
Halloo, kus mu sugulased oooo?
Ei taha nood juurtejuursed enam kuuldagi „ameeriklastest“, kes ei ole miljonärid.
Kuhu tagasi? Milleks? Mida tegema?
Enam ei mahu!
Ei riiki ega tuppa.
Kas kõik maailma juudid peaksid praegu veel Jeruusalemma mahtuma?
Viimne kui oma rahva esindaja oma maale?
Mingi alleaa-we?

Valged on lootnud sellele, et indiaanlased ja afrod ei saa ka omavahel läbi.
Nüüd, kui nad seljad kokku panevad ja valged tagasi päritolumaadele saadavad, on ehk lõppenud ka see pisi-tõsiasi, et mitte keegi rahvastest ei tahtnud seda, mis välja tuli.
Kui koos Ameerikast välja saadetud valgetega tulevad ka kõik eestijuursed koju, mis siis?
Kuis lauldigi – maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega…
21.sajandi pindpinev haridus on jätnud ameeriklased juur-rahvusest olenemata rahvuseta. Kui nad nüüd tulevad, siis… kas maa oleks täidetud oma enda lastega?

Valged on kaduv rass. Pole ju mingi üllatus, et nii eostamine kui sünnitus nõuab aina enam meditsiinilist sekkumist katseklaasist skalpellini. Valged lapsed kasvavad alates lasteaeda minekust vanematest lahus. Oleme põlvkondade kaupa loodusest väljas. Sellepärast tuligi ju coronts-maiäss – vaadake, mida te endaga ja planeediga teinud olete!
„Kuhu me siis läheme, kui keegi päritolumaadele ei taha ja enam ei mahu – pudenemegi Maa pealt maha?“
„Kolige Aafrikasse,“ soovitavad sealt pärinejad, kes on otsustanud Ameerikas koos sealsete rahvastega oma asja edasi ajada. „Aafrikas on hea kliima, lahke rahvas, inimeseks õpetav loodus.
Siin olete tegelikult abituna kuhjuv pidetu liha – corona ja teised tõved niidavad neid, kes on sisevägise koduta, loomad-linnudki on hakkama saavamad kui igasuguste oskusteta äpud 37.korruselt või 516ndast risti-rästi-tänavast.
„Õigus!“ on põlis-ameeriklased nõus. „Valged punti ja heldesse loodusse tagasi!“

Valik on sinu, inimene.
Looduslik valik.
Proovi nüüd, kuidas see omal nahal on, sina – looduse kroon…
Loodus on vali.
Vali loodus – oled loodu!
Mitte miskit, mida ikka veel eitad ei saa enam peita.
A’how!
Namaste!
Mungu akubariki – God bless You – in swahili 😉

Minu Makita
Kati S.V. Murutar

Mul on olnud üks salajane hirm.
Kardan mürisevaid, haisvaid, käes vibreerivaid ja arutult raskeid tööriistu. Ma pole kunagi valinud, milliseid töid teha tahan või ei taha. Ent karjakopli karjuselintide aluseid, kust hobused heina kätte ei saa ning traatidesse kasvavad kõrred maandavad elektri – teede ääri ja põõsaaluseid hooldades olen pidevalt selle haisva-lõugava hirmuga silmitsi seisnud. Ja valinud vikati.
Poolteist kilomeetrit jalutuskäiku vikati ja luisuga on tore. Sportlik ja romantiline. Kui aga tegemist on mättalise pokumaaga, peab osa matka hekikääridega tegema.
Paar aastat olen igatsevalt akutrimmereid pilguga silitanud. Kuna telesari Kodutunne teeb koostööd Makitaga, tutvusime sarja raamatut kirjutades Imre Rammuliga. Ei ole ju tavaline nimi – aga neid on tõesti kaks! Makita-Imre saatis meie kui teadlikult töötavate ja suurt pilti aduvate maasoolaste juurde demo-fakiir Christopher Semjonovi. Makita ja Saage rüütlimõisa Altweski ühendasid corona-eriolukorra ajal väed. Et hirmuküllases elus oleks üks hirm vähem, käin mina nüüd akutrimmeriga.
Jagan läbi suve sündmusi ja seiklusi, et k a teisi nafta põletamisest väsinuid inspireerida ja parimas mõttes 21. sajandisse kutsuda.
Let’s rock’n’trim!

Poetasin majaseinte ja puude ümber oma salajasi pisi-peenraid.
Till tärkab ja hernes tahab keppi seal, kus keegi teine ei tea. Mina vaid. Koerad oleksid istutatu-külvatu üles kaevanud, kassid peale pissinud ju. Nüüd on nii, et seinaääri saan trimmerdada üksnes mina. Mees ega lapsed ei tea, kes-kes sinn-seal müüri ääres ja jõe veeres elab 😀
Jalutan vaikselt suriseva akutrimmeriga kikivarvul – ja kus ma luusin, mitte keegi ei tea 😉
Tuju nii hea – linnud laulavad häirimatult, mõtted voolavad segamatult…
Don’t rush in, where the angels do toed – ära mürgelda seal, kus inglidki kikivarvutavad 🙂

Et tare-tareke kaela ei kukuks, sae sosinal!
300aastase majaga juhtub. Kliima ja pinnas muutuvad – Emake Maa kerkib ja vajub. Muinasmajad koos temaga. Saage rüütlimõisa Altweski peamaja põranda all kanalis avariitöid tehes õmbleme betoonvöödega ühtlasi seinad üksteise külge tagasi… Iidne külalistall pole muinsuskaitse all – üksnes miljööväärtus. Seega on meie endi asi, kuidas 20 tonni kivikatust äravajunud vundamendi peal püsib. Ei mingit lärmi, põrutusi, vibratsiooni! Oma pere autodega hiilime sosinal maja tagant, lapsi sellesse hoonesse ei luba. Võõraid autosid mööduma ammugi mitte. Kuidas siis seal ees niita ja sees saagida? Akutrimmeri ja -saega loomulikult. Ühe ja sama akuga – neid käib panka 4 – töötab 300 erinevat tööriista. Kui niidetud, muudkui pista – ja sae või kruvi. Tööta, inimene, leebelt ja puhta rõõmuga!

Mehed kapist – Makita-riistakapist välja enam ei tule!
Raha teenimiseks nii, et tegelikult teenib raha parimal moel sind, peab olema motiiv. Kodurahu ja töörõõmu eeldus on korras-puhas-tasane tööriistapark. Ei pea olema nõnda, nagu olnud aegade mustrites: kõigepealt otsin vanarauahunnikust riista, putitan-õlitan, tiba töötan, vannun ja parandan, sutsuke tööd – ja sõit alevisse juppide järele… No ei pea niimoodi olema!
Makita akutööriistu on 300+ – kõik käivad sama akuga. 2Kohalist laadijat täiendab 4kohaline akupank. Iga riist kaalub vähem kui ämber – tühi ämber! – toetub mugavalt puusale ja pihku, mitte kannatustes karastunud närvikavale – ja kui üks selline asi juba on, tahad veel ja veel. Neid kõiki. Kõigest 😀

Maša Makita tuligi koju.
Olin teda, nagu kadunud või sündimata last mitu aastat oodanud ja tema arenemist eemalt jälginud. Igasugused bensiiniga räusk-riistad tükkis Emakese Maa põuest musta auku põletatava naftaga jälgid ju.
Seni lasin haldamist vajava halja džungliks – palkasin viimaks töömehe või painasin oma lapsi ja meest. Aga eemaltki oli piretõre vaadata, kuidas pereliikmed haisupilves piinlesid. Ja lindudelt mitu tundi jutti mitte üks piiks.
Ja tuligi Mašake koju!
Koorus karbi seest, laadijad-akud-kettad-katted-rihmad kaasavaraks. Ja sai hetkega pereliikmeks.
Meil on kõigil autodel ja kodumasinatel nimed. Mašakene astus Juula, Teodori, Twiggy-Piggy-Hipsteri, Kärna Ärni ja Klaara kõrvale.
Tere, kullake!

Jagasin juba Christopher Semjonovi muheda demopäeva järel vaimustust heast masinast kallite kaasteelistega. Nii olemus kui amet mul sellised.
Vaikse, kerge, mugavalt beebina puusal istuva kauakestvate akudega Maša Makita ma oma tööd tehes endale ju teenisingi.
Skeptikud jaurama: aku-krt kestab veerand tundi-rsk, laeb tunni – istud temaga karjakopli tagumises otsas – särtsu pole, putkede ega võsaga toime ei tule, trmaivõi!
Mehed! Mašal on nii metallist ketas kui lend-teradega imevigur, 2 akut korraga tagapalgeteks – akud laevad tunni, töötavad oluliselt üle tunni – ja pangas on teine vahetus kaasas.
Jätaksin pigem meenutamata hetked bensukanistri ja võpsikusse lennanud poldiga pärakarjamaal – pane ennast põlema! – või katkise vikativarre ja kadunud luisuga võsas sääskede käes. Aitäh!!!
Kuna üks tubli perenaine veedab tunde trimmeri, tolmuimeja ja teiste majasõpradega, on rivaliteedi kiivaste emotsioonide ennetuseks mõistlik uusi vaimustajaid aegsasti armsamale tutvustada 😉

Iga mees teab: naist ja riista ei laenata!
Mina, naine, tean ka. Kogesin juba esimestel päevadel Maša Makitaga, et ei taha teda kellegi teise kätte anda – kdunt ära lubamisest rääkimata. Pereliige. Kehaosa. Tahte pikendus. Visiooni teostaja.
Mitte ühegi kõrvalise kätepaariga oma partnerit ei reostata.
Omadega jagatakse kahtlemata – ilusad tütred nõtke Mašaga on minu enese 20, 30 ja 40 aastat nooremad variandid – päriselt ka!
Ning kogukas karvane kallim moodustab kelmika koduabilisega tandemi MAŠA & KARU.

Nime väesse pühitsemine – oh sina püha ristivägi! – tõi väe kohale ja saatis sõna laiali.
Rääkisin Makita õukonnale, et lähen uut pereliiget Terje „Vallatud kurvid“ Luigele Mahtrasse tema imede aeda tutvustama – ja maestra oli esimene, kes sotsiaalmeedias tema peale ohhootas. Kuna näen Emil Rutikut oma tulevase filmi „Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani“ meespeaosas, kujutlesin end talle käsikirja tutvustamise ja võtete alustamise kõrval siin Saage rüütlimõisa Altweskil Maša Makitat tutvustamas… ja juba ta küsis: said ka soodsalt?
Soodne ja moodne muidugi! Me veel loome ja laulame, võrgutusvõimlemiseks rock’n’trim.
Saagu-saagu-saagu see film siin Mašaga silitatud muinasmaal!
Koos trimmeriga tulevad majja väärika pika seeliku ajad. Kuidas sa ka ei püüa – paraku ikka kivikesi ja tigusid, rebaseäkat ja konnafileed mõnevõrra lendab. No ei ole seksikas miniseelikus kenitledes koivad sellise seguga katta. Põll ette, prouad!
Püksid? Need olgu majas mehe jalas!

Samavõrd, kui hobud-lehmad-lambad on koos metsalindudega rahul, et õue-olmlemine aku-trimmeriga on vaikne nagu mesilaste tolmlemine, tuleb koertele-kassidele-kanadele selgeks teha: ta niidab, rahvas!
Siingi kehtib püha kaksainsuse reegel 2×2 – 2 meetrit ja 2 tegijat – emand ja Maša Makita!
Lapsemeel, eluteel püsi veel – laulis mu papa Harry Vasar ning ma ise ka laulan igal võimalusel sama laulukest. On mõjunud.
Papa on Sealpool, ma siin nii lapsemeelik kui üldse võimalik. Usume imedesse ja võluväesse. Võlume kevadet ja sooja.
Näe, Päike – meil on õuemööbel lehtlas ja metsmaasikmaatrium, pesud ja jalgrattad õus – paista! Kallis soojus, palun aita lehed-pungad avali – praegu on lokkamisväge vaid nõgesel ja naadil, võilillel ja konnatatral.
Las tulla parmud ja sääsed – palume sooja hapnikku. Las vohab ka seal, kus ei pea – meil on tutikas trimmer Makita hea 😉
Sooja-sooja-sooja palume, hea Looja!

Kui mina olin 14, nagu mu noorim tütar täna, töötasin Pärnu sanatooriumis Estonia sanitarina.
Hiljem igal suvel lisaks palatite kasimisele aednikuna ka. See oli norm. Kui nüüd maaelu minister täiesti arukalt ütles, et koolilapsed peaksid coronts-maivõi järel põllumeestele appi minema, hoopis hüüti appi. 21. sajandi lapsed nõuavad äppi ja pappi, mitte päris tööd. Ometi olid meie kooli- ja tudengiaegsed kolhoosi- ja malevaajad parimad.
Kuni tänase 14aastasega jutuks lapp ja mopp, pole ma oma indigote seas majapidamise tööjaotuse jutuga olnud just ülearu popp. Võin rääkida, et füüsiline töö nii tallis kui kuuris on meditatsioon – teismeliste meelest ikka ropp.
Ja siis tuli Maša Makita. Displeiga, mitte luisuga, nagu mõni vikat. Vana hea Mark Twaini Tom Sawyeri nipp töötab siiski! Perepea õpetas ühele tüdrukule töö selgeks – ja teised tahtsid ka. Nagu Tom peibutas muiste kogu tänava kutid planku värvima 😀
54. aastat käiv laps – ma – jäänud mööda maastikku eemalduvatele plikadele järele vaatama…
Mis siis ikka – puhata ja mängida!!!

Mesilane vaatas, kuidas tüdrukud elus esimest korda trimmerdavad.
Niidavad – ning tasast surinal sujuvat, kerget ja haisuta masinat kiidavad. Ning avastavad: justkui polegi töö.
Mesilane küsib hääletult: mida mina nüüd söön?
Kui hoogu lähete, kõik kiilaks kütate…
Pidage piiri väheke!
Just!
Me trimmime nii, et oleks ilus ja loomulik. Et rästikud näeksid meid – ja meie neid. Möödukalt kaldaid, pervi ja teid – metsikuks kippuvaid naate ja nõgeseid…
Aga kuivalt kollaseks kõrbeks või pori-kiilakaks – mida just taevas annab – oma kodu meie ei tee.
Maarjamaale ja planeedile piisab lageraietest.
Mõistlikult ja tundega. Loovalt ja südametunnistusega.
Mätaste-pokude-kivide rütme jälgiv maastiku soeng las võimalikult ehe ja loomulik saab!
Ja Maša Makita naeratab 😉 😀 🙂

Kas teie perepoeg või -isa oskab kerge käepärase akutrimmeriga ninja kombel vägesid valitseda?
On aeg õppida. Uue Hea Ilma – UHI-tööd ja riistad on ainult puhtad, keskkonda ning inimeste ja teiste loomade meeli säästvad, taastuval energial põhinevad ja positiivset vaibi loovad.
Et nendega hullamine ei olekski nagu töö.
Richard Murutar võib teile õpetada, kuidas elust tõeliselt sportlikku ja turvalist rõõmu tunda. Ta on judo ja vabavõitluse MMA, Brasilija jujidzu ja purjetamise alal sama Tegija kui Ajujahi võitjana Sprayprinterite ja ronirobotite kultuuri kogu maailma viija.
Robots for Humanity ristiisa on Mindvalley võtmeisik Vishen Lakhiani. Suured muralid – Albertid – ja väikesed Leonardod kannavad professionaalide loodud, ekspertide heaks kiidetud ning Richard Lõvisüdame juhitud ettevõtte pakutava terviklahenduse kataloogist leitavad. Aga ka teie enda poolt sinna lisatavad, kui te ise olete end ülemaailmsesse avaliku ruumi kunstilise kujundamise võrgustikku lisanud.
Kunst kuulub rahvale nii suurtel kui mõõdukatel pindadel. Nii vabrikukorstendel kui kodusel lõuendil. Nii büroohoonetel kui korterelamutel. Tarbima-raiskama ahvatlevate reklaamide asemel kannavad roni-robotid ehk muralid avalikku ruumi Tartus ja Malaisias, Horvaatias ja San-Franciscos, Miamis ja Pärnus kunsti, mille valik on äpi abil avanevas kataloogis.
Kes väikese Leonardo soetab – neid on hetkel Tartu Ülikooli Teaduskeskuses valmimas 300 – see saab ninjaks. Kunstipiserdaja valdaja õpetatakse välja ning ta saab ise hakata muralistina teenima ja Teenima.
Kui teie 0-tarbimisega majapidamine toimib tuule-hüdro-päikeseenergial, ei kuluta te akutööriistadega tegutsedes samuti sentigi oma raha ega Emakese Maa ressurssi. Soetamine on ainus kulu – edasi tuleb ainult tulu. Kunst ja esteetika, olmekultuur ja eetika sinu ümber puhub, voolab ja paistab. Tuul-vesi-päike ju! Toidavad nii tööriistu kui autosid, soojust kui valgust.
Sina saad mõtestatud, tarku lihaseid treeniva liigutamise ja rütmilise hingamisega treeningu.
Sedasi ju lausa peab õnnelik olema – isegi kui sa eestlase kombel nii Makitasid kui Leonardosid muretsed, mitte ei rõõmusta 😉

Ja siit meie lugu jätkub – täna-homme lähen esimesele 2kilomeetrilisele koplilintide aluse niiduringile – misjärel läheme Maša Makitaga külla Terje „Vallatud kurvid“ Luige imedeaeda – ja siis tuleb Brigita Murutar Mašaga duetti laulma, kuni liitub Emil Rutiku…

Salahirmud

Niidan ja naeratan

Sae sosinal

Mehed kapis

Beebi puusal

Fossiilskeptikud

Akupangaga võsas

Kerged käigud

Kaitse on peal

Kilpkonnkettad

Salakaval siristaja

21. sajandi Tom Sawyerid Maša Makitaga

Elu esimene trimmerdus

Makita meets Robots for Humanity

Vaesusehirm külluseks
https://www.media.productions/saara-kanaldused?fbclid=IwAR2VTIrEScqBnnpYT3oBD5JkmjsLuSkkGRnhLdoIME02N3yom6Vgg9avkNw

Põgenemine võitlemiseks

Nõiaringist väljumise saunameditatsioon küüslauguga

Viirusega kohtumise rännak Maidla järve ääres

Lõhna taltsutamine rooibosega

Sõnakuulikindlalt aastasse 2020

Kramplik-vedelast enesehaletsejast tugevalt leebeks eneseteostajaks

Uude Heasse Ilma sündimiseks häälestumine

Uude Heasse Ilma sündmatu Sinise kannatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Kollase eraldatuse vabastamine

Uude Heasse Ilma sündmatu Musta kõrkuse vabastamine

Täname kogukonda, kes juhtis tähelepanu, et Saage rüütlimõisa Altweski platsivalgustuse lamp-haaval ise-süttimine-kustumine suvalisel kellaajal viitab lühisele. Ühendasime kaablid seintelt-postidelt lahti ning seejärel saime teada, et lühistuv kaabel oli kõigest labida sügavusel munakivisillutises, kuna tema paigaldamisel ei arvestatud, et talve ei tule ja looduslikku kaitset ei ole.
Pehmes pinnases tekkinud rattarööpad – paiguti 15 cm – muljusid isolatsiooni katki ning saavutatud „vahelduvvool“ tekitas „valgusmuusika“. Me ise liigume õues kummikutega – penid ja ponid ning maa seest välja ilmunud katkise isolatsiooniga kaabel mudaloigus… Tänan veel kord, et jäime ellu ja terveks.
Kaevasime asendatud kaabli eeskirjade järgi 40-50 cm sügavusele – kui tegemist olnuks teega, pidanuks kaevama 90 cm – platsinurgale piisas poolest meetrist – toestasime kividega ja katsime mullaga.
Liigkaablid seintelt-postidelt on likvideeritud, ohusõlmed uutes karpides ning eraldi kaitse paigaldatud.
Edasine tegevus kiviplatsil näeb ette min 4×12 – võimalik, et ka 5-15 meetrise eluruumide ja varsatalli vahelise lõigu ülesvõtu, täitmise ja tagasiladumise kooskõlas muinsuskaitseametiga – mõistagi kevadel, ehkki kured ja kuldnokad on kohal ja põõsastel avanevad lehepungad…
Ülimahuka käsitööna laotame praegu iga päev hobuste allapanu käsitsi tallitagusele platsile, kus see kiiresti huumuseks muutub. Eelnevalt on sealt käsitsi ära korjatud klaasikillud-metall-plastik ning sedamööda, kuidas ta maa alt tagasi pinnale kerkib, korjame veel ja veel ja veel.
Kevadel pinnase kuivenedes rekultiveerime selle maa-ala ning külvame sinna ristõieliste-vaba Nurmesegu nr. 4 – orashein-timut-lõikehein – ning senisest putkepõllust saab meie praeguse visa käsitöö tulemusel kultuur-rohumaa.
Rekultiveeritud maa peab seejärel kaks kuud olema hobustele suletud – seega viime hobused suvekarjamaale, massiivselt liikvel olevate huntide-karude eest turvatud ööbimisega praeguses tallis – kuni kavandatava kergtalli valmimiseni Südamesalu ja peahoone vahel trenniplatsi juures.
Kiviplatsilt võtame selleks perioodiks kivid üles – karjamaa ja talli vahel käies tallavad-tasandavad hobused traditsioonilisel meetodil platsi, mille peale saab suvel kivid kenasti tagasi laduda – aga kindlasti mitte edasi-tagasi traalivate võõrautode jaoks, kuna traditsiooniline käsi- ja hobutöine pind on arhailine nii loome- kui käitamisprotsessil. Või siis modernne.
Edaspidi haldame kõiki Altweski maid hobustega – selleks tarbeks on aretatud ja soetatud kaks hobust, tori+trakeen ning ER+percheron. Etteõpetamisel ja töösserakendamisel juhendavad meid Eero Esnar ja Boris Razumov.
Analoogselt toimivad tänaseks üha arvukamad öko-kogukonnad ja nulltarbimisega külad kõikjal Maal – hüdro- ja päikeseenergia, hobused ja tuul – mitte nafta, roomikud ega kullahinnaliseks muutunud puud.
Neid istutame ning maailmamerd puhastame You The Tree NGO rahvusvahelise tööna, partneriteks Malta noored ja National Geographic.
Täname Eesti Energiat, kelle spetsialist Artjom leidis uutes kliima- ja pinnaseoludes, et ühiselt kavandatud päikeseenergia jaam ei saa olla maa peal – selles kohas on praegu senise lõkkeplatsi kohas natukene tiik… Katuselahenduse teed tuleb minna.
Ja täname metsamehi, kes panid meie jaoks metsakuivad küttepuud nüüd nädalaks kuivatisse, märjad on meil eneselgi…
Ning eriti täname hõimlast-naabrimeest Kallet, kes meid just sel hetkel külastas, kui tundus – kõike on liiga palju, ei jaksa… Vaatas koos meistritega kõigi 7 vajumise tõsiduse üle. Ütles, et enam ei kehti varasem väide – seisis 300 aastat, seisab teise veel – meistrid kaalusid kiireimate-tõhusaimate-jõukohaseimate toetuste variante otsmises saalis ja puukuuris ning leidsid: saame hakkama. Ühtsuses peitub jõud – kohe täitsa päriselt.
*
Kuivõrd muinsuskaitse avariitöödena päästetav peahoone on hetkel saalita, töötame noortega eluruumides ja õues, õpilaste ja õpetajate kodudes ning kultuuriasutustes.
Ka oma lastel on keelatud minna nii tegelus- kui otsmisse saali ja samuti puukuuri.
Seda suurem on rõõm õigusest ja võimalusest kinnitada:
21.märtsil 2020 kell 12.21 esitame ja salvestame Saage rüütlimõisa Altweskil loodavas spiraallabürindis rahvaste legendide põhjal veebruarist märtsini loodud Lugu „Ussikuningriik“ ehk Reekviem Rästikule.
*
9.mail 2020 korraldavad EELK Rapla kogudus, MTÜd Ingli puudutus, Light Foundation ja You the Tree Rapla kalmistul üle-eestiliste talgute Teeme ära! talgud – korrastame kalmistu haruteed ja haldame võsa, puhastame aiataguse ja hooldame Silma allika parki, tegeleme ohtlike puudega ning mõtestame ja pühitseme haudadeta kallite memoriaali, esitleme raamatut Contra Mortem ning laulame ühise pikniku saateks.