16. september 2019
Unicornid ja unicorpsid Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega …
Unicornid ja unicorpsid
Stuudio Tallifornia vaatemäng „Ükssarvik“ on täiuslik õpik, kuidas teha tõeliselt head filmi, kes on startupi-põlvkond ja mis oled sa ise. Kristjan Rannu meeskond teeb üliõigesti, et viib selle tempoka-dünaamilise-maitsekalt kujundliku täpsete näitlejatöödega teose koolidesse õppevahendiks. Seejuures on tal tuline kiire, sest iga sekundiga kasvab järgmine põlvkond peale. Generatsioonid vahetuvad üha lühemate perioodide tagant – kusjuures paradoksaalsel kombel toimub moraalne vananemine seda kiiremini, mida pikemaks venib eluiga. Mängulised nullide lennutajad samastuvad sedavõrd oma mänguga, et avastavad vanuses 30+: ise läbi põlenud, pere lagunenud või loomata, mis nüüd saab?
Startuppijad tõstavad Doom-mänguliselt ka üksteist üle parda – ses virtuaal-itipluti-maailmas pole probleem, et sa ise olid firma faunder ja tseeoo. Kui su kõrvadevahe ei jaksa rongiga võidu joosta, tõstavad koofaunderid su tänavale seinamaalingute vahele arenema. Kuni oma 15. või 55. startupiga pitšima tuled – olge lahked, siin on teile 21. sajandi lemmikloom, wifi saba küljes ja 3D-printer tagumikus. Tsiteerides nostalgiliselt Lindgreni-Karlssoni selle-koha-laulukest, kus väikevend sünnipäevaks mängukoera sai: ei ta haugu ega karga, ei tee vaiba peale märga…
Oma enese loodud maailmast maha jäävad Tõnud ei kurvasta, kui Õied – globaalselt hääldades Oijeed – üha kõrgemaid lennukaari võtavad. Esiteks on nad spirituaalsed ja valgustatud – kes siis Burning Mani ei tea! Teiseks on nad ka siis lennus, kui kuulid on koos – kes siis kanepi võluvõimust kuulnud ei oleks. Kolmandaks on neil nii Silicon Valleys kui Tallinnas mainekad-menukad pool-andegraund-klubid a la HALL, kus samas gruuvis tegijatega nädalavahetused koos pilvitades uuteks päikeselisteks nädalateks kõrgendada.
40+ tädid-onud on paanikas. Kuulavad 30aastaseid nagu pooljumalaid – olgu müügis Mindvalley spirituaaltooted, esoteerilised ehted või täiesti mulli nullid – ka täiesti sõgedate ideede esitlemise kõrgem pilotaaž üha võimendab küsimust: mis meist saab?
Vanade mustritega jurist ega artist ei taha ega jaksa olla – üha uued inimesed sünnivad ja kasvavad peale, isiklik väiketööstus ja ülemaailmne Edutehas peavad sellest trügimisest välja aitama!
Aina järgmised 50+ kenad inimesed, eelmise ajastu tipptegijad, sooritavad kannapöördeid ja lähevad uuesti ülikooli. Et oma kardetavalt pika eluea õhtupoolikul ikkagi siia planeedile ära mahtuda.
60 ja 70+ inimene võib ju teoreetiliselt samuti miski nullideküllase ogaruse välja mõelda ning mõnda aega Californias keelekümmelda ja startappijate slängi omandada. Mis seal siis keerulist – kõik terminid ja pooled tegusõnad on ingliskeelsed ja selleks, et mitte feilida, tuleb ülehelikiirusel lisanduvate tehnoloogiliste tiivalöökidega kaasa lennata. Teoreetiliselt.
Faktiliselt jääb endisaegsetele kõik praktiline ja käsitöine. Juristidest seebimeistrid, majandusteadlastest jäätisetöösturid, inseneridest kosmeetikavabrikandid, arstidest õllepruulijad – kõik loodavad võlusõnale „käsitöö“. On omavahel ring-teeninduses ja lohutavad üksteist lootusetult, sest tegelikult ka see võlusõna enam ei tööta.
Mis siis ikka, otsustavad nooruslikud-vitaalsed mitte üleliigsed olla. Teeme oma häärberitesse koolituskeskused. Kellele? Üksteisele, kes me osutume varavanadeks „tarkadeks“, kelle teadmisi praeguses aina-uue-info tulvas enam keegi ei vaja.
Püüame elada naturaalsetel muinasmaadel, õppides ja õpetades traditsioonilisi oskusi. Ent iga hobunegi teab, et vikatiga niidetud heina kuhjasid enam keegi ei mäleta. Ka rullide pidulikust koormakaupa kojuveost jääb peagi romantiline mälestus. Juba töötatakse selle kallal, et kombain sõidab põllule juhita, puldiga – ja iga töö jaoks on masin, mis inimesed sadade ja tuhandete kaupa mõttetuteks muudab. Iga lehm teab, mis on lüpsirobot…
Kontserdid ja etendused kolivad internetti. Rajame siis kultuurikeskuste asemel rekreatsiooni ja rehabilitatsiooni pansionaadid. Läbipõlenud startappijtel on piiritult pappi ja… Aga mis siis, kui nad ei taha? Avici suri lihtsalt enne 30aastaseks saamist ära. Amy Winehouse laulis „rehab“-asutusse mineku asemel enne ärasuremist no-no-no!
Loodame ehk oma 20+ lastele, kes piiramatus nullimaailmas surfates võimaldavad meil-kohatutel puhata ja mängida – ratsutame-seilame-mediteerime… See õnnestub, kui noored eksikombel mõnda Eesti kõrgkooli ei kobata. Ikka Ameerika! Kus keset Sprayprinteri-tüüpi teholoogiaga kirjatud seinu istub inimtühjal tänaval vana aafriklane üle-eelmise ajastu värvipurgiga ja küsib, kuhu sa oma naeratuse pillasid. Aga tema poeg juhib Telliskivi loomelinnakus järgmist ja järgmist startuppi.
Et Taavi Rõivasel oleks millegagi lapsi toita ja härra InBankil põhjust kellelegi laenu anda. Suurepärased filmistseenid muide – bravissimi!
Liisa Pulk ja Henri Kalmet, Johann Urb ja kogu mängu ilu täiega nautiv ilus ja hea rahvas näitab, et tööga samastuv rahvas ei paaritu ega paljune. Seega tuleb igiliikuritest fossiilidel ikkagi ära õppida sekunditega uuenev salakeel ja õielt õiele lendlemine – igaühele meist ei pruugi tütar veerandmillist tšekki nii muuseas ümbrikku libistada.
„Ükssarvik“ on mu vanima poja ja tema sõpruskonna tõlgendamise manuaal. Robots for humanity kirjab tänagi rööbiti Sprayprinteritega seinu, temale pakutakse üle päeva või iga päev mõnd järgmist startappi upitada. Filmi lõputiitrites on tema sõbrad, kelle ta juba piiramatute nullide galaktikasse on appinud.
Valgusrüütliga koos filosofeerides – mis on tõeliselt toniseeriv-motiveeriv-inspireeriv-transformeeriv kvaliteetaeg! – tiksub mu kõrvade vahel end üha appdeitiv digi-sõnaraamat. Juba saan kõigist terminitest ja nende kantavast vibratsioonist aru… Ent paari nädala pärast, kui ta jälle Madre kodusooja restarti tegema tuleb, habe rinnuni ja sokid erinevast paarist, on taas kõik uus – nii sõnavara kui selle tiivul lendav uus ja uus startup.
Tänan võimaluse eest õppida, noortele üldinimlikku „platvormi“ tagada, erinevate muinasjuttude „paradigmad“ ühendada ja koos nendega „shiftida“, loomrahvad turvaliselt lõhnavateks-hingavateks-tajuvateks kaaslasteks.
Vaadake Unicorni – see on kindel pärl sarjast „must see“ – ehk aitab unicorpsina teki alla peitu pugemist edasi lükata… On ju erutav teada saada, mis edasi juhtub, kui miski pole enam endine.
22. juuni 2019
Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu …
Anubise nõiakatel keeb Tallinnas Pärnu maanteel Tondi ärikeskuse kõrval… Tallinna vangla ja kriminaalhoolduse majas. Kõik on kõige ja kõigiga seotud – Eesti legendaarsemaid šamaane Anu Pahka ning temaga samas Anude nõiakatlas taipajatele tervenemist tempiv Anu Altmets on mõlemad endised militaaritarid.
Naisohvitser Pahka kõrval üha kindlama ja mitmekesisema assistendina tiibu tõstev endine kaitsejõudude haldusjuht Altmets kuulutas oma panustamise avatuks 8.8.2018 ning eriti töö- ja ilmastikukindla tandemina toimivate naiste puhul pole vahet, kumb räägib – nad mõtlevad-ütlevad-teevad väga sarnaselt. Ja erinevalt. Anu I tõmbab tervenejaid ligi, Anu II mõõdab ja soojendab, Anu I vabastab blokeeringud, Anu II mõõdab ja analüüsib uuesti.
Näiliselt Nähtamatu
Kui vanglamaja kolmanda korruse ühes Anubise nõiakatla pooles, Pahka energeetilises ruumis on nii altar kui kogu ruumikujundus külluslik ja lopsakalt värviline, siis Altmetsa mõõtmise ja soojendamise pool üle koridori on lakooniline ja täpne – kohviveski-kesksest altarist alates ja tema poja maalidega ehitud seintega lõpetades. Sama kehtib väljasõidu-vastuvõttude puhul.
Ülimalt konkreetne, mõõdetud ja täpne on ka Väikese Anu töö. Ta kasutab inimese seisundi ja tüübi üksipulgi-mõõdistamiseks tehnoloogiat, mis arvutab kompuutrisse tiksutatud pulsi järgi kõigi organite ja elundkondade seisundi – misjärel inimest turgutatakse nano-tasandini peenikese kristallipuruga vooderdatud voodis – ja mõõdetakse uuesti. Ei mingit müstikat – kõik on silmaga nähtav ja käega katsutav. Ka Pahka-poolel – tema teeb pärast kristallvoodit ja enne teist mõõtmist tegeliku blokeeringute vabastamise ja tervenemisele avamise töö.
Küll aga ei olnud algsetel demilitariseerumise aegadel nähtav Altmets ise. Tema avanemise perioodi indiaaninimi võinuks olla Näiliselt Nähtamatu. Väheldane naisetükk oli esialgu Anu I kõrval tasase heleda assistendina üsna märkamatu Anu II. Nii rännakutel kui tseremooniatel oli Anu I tänu telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ võidule kõigi spirituaaliahuviliste ja uudishimulike tähelepanu keskpunktis, Anu II teenis ja õppis, avanes ja täiustus.
Eraeluliste küsimuste kohta vastavad temakesed, et on paaris oma missiooni ja teineteisega. Põlisrahvastel on olnud võimete ilmnemise ja teadjanaiseks saamise eeldus, et kliimaks on möödas ja „karjäär“ naisena lõpetatud. Naised, kes on emana ülesande täitnud, võivad tubakat suitsetama ja nõidama hakata. See on eriline bingovõit, kui inimene leiab täiendaja, kellega koos kujuneb harmoonia-sünergia a la Castaneda raamatutes kätkev.
Hele laks
Ei või olla! Selline ohhetus tuli, kui üks südameüdini lähedalseisev neiu sai Suure Anu blokeeringute-vabastuse seansile viidud. Tervendusruumist kostusid heledad laksud ja ohvitseri-emanda jõulised käsud. Ai! Tütarlapse Anubise käest tagasi õhetava ja õnnelikuna sain… palja jalu lumehangest, karm kamm pihku pigistatud.
„Mida hangunumad energiate blokeeringud nii sellest kui eelmistest eludest, seda äkilisemalt kõiki inimest moodustavaid kehasid raputada ja vapustada tuleb,“ selgitas Anu, kui ma ise „proovi mõttes“ – tegelikult tungivast vajadusest – tema matil kõhutasin. „Me ei pääse raku ja aatomi tasandini ega valguskeha tumestavate sajanditevanuste plekkideni teisiti kui tervenejat täiega kohale kutsudes.“
Sissejuhatuseks sain veenva piitsaga üle turja minagi.
Arvukate ühiste riituste ajal nii leebe ja emalik, toetav ja südamesüles tassiv Õde põrutas inglitiibade vahele kogutud koorma laiali ning võttis seejärel osava ragistamise saatel ette pideva andmise ja kogu maailma kukil tassimise vastu protestivad liigesed ning mulle mitte mõeldud teekonna-haakidest pärinevate seedimiste pärast tõrkuva sisikonna.
Tehniliselt on legendaarne Pahka õppinud Alar Krautmanni massaažikoolis, peale selle Näeb naine, kas terveneja töötab kaasa. Kui teisiti ei mõika, siis ei kehti reegel, et maaslamajat ei lööda – ning järgneb hele laks.
Nagu Anude tseremooniatel, järgneb ka hääle vabastamine. Nuta! Oiga! Naera! Hinga! Kui inimesel puudub enese armastus-usaldus-austus-teostus, on tal raskusi ka hääle tegemisega. Hambad ristis – kuni tervendaja ei lase rohkem vaikida.
„Meie keha on meie parim sõber, tõlk ja tööriist,“ kinnitab naine, kes kõnetab jõuliselt nii musta kui valget hunti, kes meis mõlemas elavad – õilmitseb see, kumba toidame. „Tervenduse ajal ei saada ma inimesi meelerännakule, vaid toon nad meel- ja organhaaval siin-ja-praegu kohale.“
Libahundid nukutoas
Meelerännakuid – olenevalt tseremooniatele kogunenute valmisolekust 3-5 ühe riituse jooksul – saab kogeda Anubise teenitud ja Väikese Anu assisteeritud nõidamiste ajal, mis näevad välja nagu suurte tüdrukute mängud. Mängukaaslasteks tassid-küünlad-lõngad-joonistusvahendid-munad-leivad – ja tema enese rikkalik altar.
Valud silitatakse munasse ja heidetakse… kes osaleb, see saab teada, kuhu.
Taotluste paberile kirjutamine ja loitsude etteütlused aitavad keskenduda, et seejärel kõigile elementidele-ilmakaartele-vägistele kingitusi tehes ühisvälja väes uskuda-loota-armastada. Osaduses olijad avastavad ennast teises, kaotavad jagamises valehäbi ning jõuavad turvalise tänutundeni. Enesestmõistetava soolisuseni samuti. Ihu-hing-vaim, mis paljudel 21.sajandi müramaadlejatel on üksteist kaotanud, kohtuvad ja ühinevad taas – ja edasi ei saa miski valesti minna.
„Ürgnaine oskab jälgi ajada, nelja joosta, ennast kokku võtta ja vaenlast tagasi tõrjuda. Ta oskab aistida, maskeeruda ja sügavalt armastada. Ta on vaistlik, oma tüüpi esindav ja normaliseeriv. Ta on naiste vaimu- ja hingetervise hoidjana olemuslikult vajalik,“ tsiteerib Anu Clarissa Pinkola Estése raamatut „Naised, kes jooksevad huntidega“. „Nisterahvaste raugevat elujõudu saab uuesti üles õhutada vaid naiseliku alateadvuse varemetes laiaulatuslikke hingearheoloogilisi väljakaevamisi tehes. Ainult sel viisil oleme võimelised taas loomulikku ja vaistlikku hingeelu ilmutama. Ja kui me isiksustame seda läbi Ürgnaise arhetüübi, oleme võimelised tajuma naisterahva sisima loomuse suundumusi ja eluvõitluse vahendeid.
Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav haistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest.“
Raamidest Rusumata
„Me oleme töötud. Enamus meiesugustest on erinevatel põhjustel ka kriminaalid. Ja kodutud,“ naeravad Anud. „Mitte üksnes meie, Anud – enamus neist, kes loobuvad turvaliselt, aga see-eest rusuvalt raamistatud töökohtadest ja loovad endale ise teenistuse, on sisuliselt töötud. Raamistatud maailmas on teatavasti teenuste-asjade-hüvede vahetamine rahaliigutamise asemel taunitud. Raamistatud maailm kardab taimi, mida iidsed on aastatuhandeid tervendamiseks kasutanud.
Lisaks eeldab raamistatud maailm, et inimene tahab omada. Korterit ja autot ja teist inimest läbi selle, et omab asju ja on atraktiivne.
Kui inimene peab enda arvates omama – ja selle arvamuse on talle mõistagi massimeelsus ja pimestav pahalaste tahe pähe ajupesnud – võtab ta laene-liisinguid ja kirjutab taotlusi. Miskaudu ta satub üha rusuvamate raamidega vangi. Hirm asjade kaotamise tõttu inimestest ja armastusest ilma jääda paneb töökoha külge klammerduma. Hirmunud töötaja teeb lollusi – kui mitte lausa kurja – ning jääb tasapisi või pauguga haigeks.
Alati on lahendus. Kui tegemist pole jäigaraamilise asutusega. Vabalt loov loomade vahendaja võib ennast lahkesti hobulausujaks nimetada – ja nii ongi. Erinevaid tervendamise mooduseid õppivad ja rakendavad inimesed saavad päeva lõpuks õnneks litsentsid, mida naelutada oma nõiaköökide seintele raamide eest kaitseks – ehkki näiliselt raamidele alludes.
Kuni me alles õpime, laulame oma mittetulundusühingu abi pakkudes kuulekalt laulukest: ma olen alles teel, minu klient võtab ise vastutuse selle ja tolle eest ja on teadlik, et ma olen alles õpilane… Justkui keegi meist kunagi valmis saaks…“ naeravad Anud.
Et end sel paradoksaalsel moel EU-normatiividele ja nõiaturu tarbijakaitsele allutades mitte raamistuda, käivad vabad Anud nii palju, kui töö ja tunne lubab ja käsib, võimalikult palju mööda Vene-Leedu-Inglise-Iiri- ja muid maid väepaiku pidi rändamas.
„Meil hakkas riigiametis selle mugavuse tõttu igav – ja meile ei sobi sugugi elu keset 9-17 tiksuva tööpäeva eeskirju. Mille tõlgendamiseks töötatakse targu välja üha uusi eeskirju. Ja eeskirjade tõlgendamise tõlgendamise eeskirju,“ selgitavad Anud, miks nad ei ole ühed neist, kes alustavad ja lõpetavad päeva mõne linna liiklusummikutes. „Nendes ummikutes kuhjumine on nagu sümbol. Seal ummikutes võimendatakse hirme, põletatakse koos kütusega elurõõmu ja -jõudu. Pigem lendame RändAnudena veel ja veel Venemaale – kust tõime ka energiakapsli kasutamise väljaõppe, vahendid ja tehnoloogia. Ja õpime näiteks Alar Krautmanni massaažikoolis paremaks ja paremaks.“
Tilisev Tuul
Tehnoloogilisest küljest on Väikese Anu töövahendiks, millega ta Suurt Anu assisteerib, 3 arvutiprogrammi, mida ta klientide süvauuringuteks kasutatakse. Eestis on kasutusel mitmeid tarku inimesi-skänneerivaid programme – Rakvere Biores ja teistegi tegijate käes bioresonants-aparatuur, Madis Altroffil Time Waver süsteem. Muide, perekonnanimi Altmets oli enne eestindamist samuti Altroff – sugulased nad pole, aga midagi juhuslikku siin ilmas samuti pole!
Kui mõnede meetodite puhul asetatakse inimese – või muu looma! – arvutisse skännimiseks tema käsi või käpp andurplaadile, siis Anude aparatuuril on randmetele kinnitatavad klamberandurid. Pulss loetakse kvantfüüsikaga sarnanevasse töötlusse ja ülitäppis-arvutustesse.
Sisseseade mõttes on raviruumis nanoosakeste tasandil toimivate peenkristallidega – Emakese Maa iidsete osakestega – täidetud magamiskott ja padi. Sellesse pakitavale inimesele pannakse pähe ka raviliivaga täidetud müts ja prillid.
Maskeraadi prillide laadne kate ette – ja maskiball võib alata. Saateks vibratsiooniliselt sobiv ja vastav muusika, viiruki- ja õliaroomid, teelesaatja tasaselt vestev hääl – ja tilisev tuul. Sõna otseses mõttes. Tervendatava näo kohal heljub mahe tuuleke – millega kaasneb haldjalik tilin. Mis ja kuidas seda lummust loob, Anud ei räägi. Las jääb – peaasi, et hea saab.
„Meie tandem toimib paarisrakendina. Kui olen teinud esimese mõõtmise ja magamiskoti-seansi, läheb tervendatav Anubise tuuningule – ning seejärel tuleb uus mõõtmine ja tšakrate mõjuväljade kaupa organsüsteemide mõõtmine alt üles,“ kirjeldab Väike Anu, kes mõõtmise ajal inimesega ei räägi. Anubis ja arvutiprogrammi hoolde loetud andmed räägivad ise.
Mina lasen Anudel end kompuutrisse lugeda pärast 6 nädalat lakkamatuid lastelaagreid Kuusiku Altweski loovuskosel. Meie stuudio MINA OLEN! on saanud suvega mu sedavõrd endale, et mina enam ei ole. Kõik elundkonnad on keskmiselt 60%-lises töökorras. Üksnes biorütmid teevad edevat rõõmu – need on 32aastasele omased.
Nanokristallide vahele magamiskotti pakituna kogen täpselt seda, mida Anu leebed laused maskitagusest maailmast loitsuvad – sipelgad ja pakitsused, kuum ja külm vaheldumisi. Sääretorud hakkavad valutama, nagu viimati lapseeas marulise kasvamise ajal – ja tuikavad muide pärast nädal aega jutti. Magusalt.
Ovulatsiooniaegseid spasme meenutavad munasarjad jutustavad nii vaagnapiirkonnale kui tervik-minule, et naine on naine ka siis, kui ta enam munarakke ei eralda ja lapsi ei sünnita. Kokkutõmbunud ja hirmukrambis süda laieneb, ehkki mõistus väidab, et kõik lapsed sinna mahtuda ei saa. Saavad küll. Sest mõistus vaikib, kui külalised tulevad.
Kõigepealt saabub mu vägalähedusse magamiskoti embusse minu mees – üsna kohe, kui pärdik peas on peatunud. Ta jääbki minuga – ja mul on ütlemata turvaline ja teadev kohtuda kõigi oma hobuste, koerte ja lammastega, kes minuga kõnelemas käivad. Kassid ja kanad miskipärast ei tule.
Kui loomrahvad on mulle oma sõnumid toonud – nii mulle teada kui täiesti uued teated – asume mind uuesti arvutisse laadides analüüsima. Näen ka ise arvuti monitorilt, kui jäägitult rahunenud ja roheline olen olnud kristallkookonis. Andurid randmetel, võtan läbi kõik oma lapsed ja loomad, taluelu ja kultuurikeskuse olu ning unistuse Aafrika haljastest aasadest.
Anud näitavad monitoril, mil moel süda ja aju, saba ja seedimine ühele või teisele vestlusteemale reageerib. Me oleme sündinud selleks, et oma Teel toimida nii, nagu hing ihaldab. Infomüra ja hirmud ei lase pahatihti tunda ega teada, milliseid valikuid hing tegelikult toetab. Tema tukseid ja tõmblusi niimoodi monitoril nähes on võimalus iseendaga tagasi-edasi ühendusse saada.
Tehnika ja meetod, mis on toeks avanemas hingedele, oleks minu jaoks umbes samasugune kiusatus nagu taro- või inglikaartide kodus pidamine. Aina küsiks ja skänniks, selle asemel, et iseendaga intuitiivset sõprust pidada.
„Sellepärast ongi sedalaadi aparatuur ja moodus väljaõppinud terapeutide kätte usaldatud, et seda ei saaks ummispäi kodus järele teha,“ muhelevad Anud, kelle seanssidele tuleb üsna pikalt ette mõelda ja möllida, kuna RändAnud on keskmisest sagedamini rännakutel.
Kusagil peale Facebooki eks-militaarlannad ennast ei reklaami, sest ausaim on suust suhu liikuv kuuldus kui soovitus. Skeptikutele lohutuseks – kuiva veeteraapia, kompuuter-skänningu ja massaaži ühend-metoodikas pole midagi müstilist, käegakatsutav-mõõdetav kõik puha. Spirituaalidele julgustuseks – miljardite aastate vanusesse nanoliiva ei jää päris kindlasti eelneva pikutaja valud ega võlud – kahe laagerduja vahelisel ajal puhastatakse magamiskott ülipõhjalikult.
Mis puutub endale koha broneerimisse, siis vabad Anud tulevad sagedastelt sõitudelt alati koju tagasi. Sest siia on nemad sündinud ja siin neid vajatakse.
09. mai 2019
Kati S.V. Murutar MINA OLEN peegel: Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉 Millega tegelen? Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. …
Kati S.V. Murutar
MINA OLEN peegel:
Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉
Millega tegelen?
Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.
Minu teekond…
on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.
Mida olen õppinud ja omandanud?
Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.
Minu poolt pakutavad teenused
võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.
Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.
Kus ma tegutsen?
Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!
*
Mummi
Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.
Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.
Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.
Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.
Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.
Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.
See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.
Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…
Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.
Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.
Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…
Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.
Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.
Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?
Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.
Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.
Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.
Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.
Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.
Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.
Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.
Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.
Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.
*
Altveski-Aafrika vikerkaaresild
Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.
Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!
Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.
Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.
Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.
Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀
Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.
Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.
Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂
Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.
Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.
Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.
Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.
Perekond, see on
- üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
- vastastikune parima väljatoomine
- vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
- üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
- Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.
*
Meie aja tõde ja õigus
Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.
Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…
Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.
Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.
Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.
Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.
Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.
Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.
Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.
Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.
Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.
Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.
Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.
Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.
Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“
Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.
Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.
*
Kuidas vabaneda Draakonist?
Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.
Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.
Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.
Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.
Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.
Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.
Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…
Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.
Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.
Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.
Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?
Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.
21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.
23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.
Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.
25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…
Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.
Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.
Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.
Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.
Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.
Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?
Ei! Tuhat korda ei!
Tänan õppetunni eest.
Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.
Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.
Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.
Valged võitsid.
Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.
Namaste! Aloha! Shalom!
*
Kuidas taltsutada Lohet?
Ma armastan muinasjutte.
Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.
Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.
Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.
Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.
Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“
Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.
3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.
Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.
Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.
USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.
Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.
Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.
Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.
Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.
Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.
Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.
Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.
Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.
15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.
17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.
Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.
18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.
19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.
Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!
Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.
Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.
Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!
Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.
Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.
Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.
On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.
Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.
Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.
Kiidetud olgu Püha Graal!
Namaste! Aloha! Shalom!
25. märts 2019
See on lugu sellest, kuidas taevas ja maa üksteisele ennast sellisel moel näitavad, nagu orientaal-legendis, kus 7 pimedat kirjeldavad elevanti, keda nad igaüks erinevast piirkonnast puudutavad – kellel saba, kellel lont – kõigil on kirjeldades …
See on lugu sellest, kuidas taevas ja maa üksteisele ennast sellisel moel näitavad, nagu orientaal-legendis, kus 7 pimedat kirjeldavad elevanti, keda nad igaüks erinevast piirkonnast puudutavad – kellel saba, kellel lont – kõigil on kirjeldades õigus, sest tunnetamisel on ikka seesama elevant…
Sammalsalatar – see tähendab sammaldunud eelarvamuste ja klišeedega suhtumisi, mis ei märka, et inimesed arenevad ja teisenevad – see tähendab salajasi komplekse ja suhteid.
Tegelased:
Šamaan, Tüdruk, Seaduslik naine, Väenaine, Armuke, Tööandja, Poeg, Pinocchio ja Fiona.
Tegevus toimub Kuusiku Altweskil kevadise pööripäeva tähistamiseks 23.03.19. Nad kõik on kohal Šamaani pärast.
*
Tööandja Heli lendab närviliselt kohale.
Heli: Kus võti on?
Ma küsin, kus on võti?
Ma nõuan…
Mis koht see selline üldse on?
Mingi tondiloss. Hipiratoorium.
Minu alluv peab siin mingeid spiritiri sabateid.
Mina maksan talle palka.
Ma eeldan, et ta teeb selle eest lepingulist tööd, millega ta toob minu firmale sisse raha…
mille eest ma talle palka maksan.
Ma nõuan – kus on võti?
Ma ei pääse kontorisse sisse. Vähe sellest, et ta ei tee ise oma ametlikku tööd –
ta ei lase mul ka tööd teha.
Ma… mina…. mulle…
Fiona vaigistab tööandjatari tasaselt.
Heli: Mis pssst! Ma teile kõigile pssst!
Mina lähen nüüd ja kutsun lukksepa, kes murrab kontori ukse lahti.
Ja oma alluval murran mina lihtsalt kondid.
Tööandjatar Heli lehvib minema, Fiona lehvitab talle naeratades järele.
*
Tüdruk saabub nutitelefoniga lobisedes.
Tüdruk: Jou, kuulete või? Ma olen selles majas, kus šamaanil algab mingi värk.
Tulge ka! Päriselt – tulge Altweskile.
See on 300aastane vesiveski. Täiega šeff koht on.
Ei ole kaugel, jõe ääres on.
Ja see šamaan tuleb siia oma värki tegema, kes selgeltnägijate tuleproovi võitis.
Selle võistluse jah, mis televiisoris oli.
Mis siis, et te saate seda telekast järelvaadata. Siin on kuidagi nii… päris.
Tulge kodudest ometi välja… Ahjaa, tee olete ju kodudes ka ainult telefonides…
Ärme lähme täna kaubanduskeskustesse hängima.
Ausalt, teiega ei juhtu siin mitte midagi halba… pigem head
Nojah, telefonid tuleb siin tõesti välja lülitada, aga siis te pääsete ju tegelikust üksindusest
välja. Mina olen siin – ja näen, et meiega ei juhtu midagi hullu.
Siin vanas majas saab olla korraks täitsa päris ise.
Siin saab kohtuda iseendaga…
Tulge ikka! Mis siis, et telefonid tuleb siin vesiveskis välja lülitada…
Kas tõesti mitte keegi ei tule?
*
Pinocchio on tüdruku telefonikonverentsi jälginud, tuleb ja võtab sõnatult tüdrukult telefoni ära.
Tüdruk kõnnib mööda saali ja vaatleb maalinguid.
*
Armuke saabub lootusrikkalt – sätib end, kenitleb, flirdib endamisi, harjutab…
Regina: Issake-issake-issake…
Ma olen nii närvis.
Kas näo peal ikka korras on kõik värvid…
Pinocchio mõõdab teda üllatunult.
Armuke Regina teda ei märka.
Regina: Ma olen ilus.
Nooruslik. Täiuslik. Parim
Ma olen ilus!!!
Pinocchio kummardab galantselt ja suudleb Regina kätt.
Regina: Mis asi sina oled?
Puupea, ega ma sinu pärast siia ei tulnud.
Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!
Pinocchio lööb kannad abivalmilt kokku.
Sina sellesse õnnestumisse küll ei puutu.
Täna peab olema minu võidupäev.
Täna peab…
*
Tööandjatar Heli marsib taas kohale.
Heli: Kus ta on?
Regina: Kes?
Heli: Kus minu alluv on?
Regina – osutab Pinocchiole: See siin, ma arvan.
Heli: Sellest siin ei tea ma midagi.
Kus on minu palgaline tööjõud, kes peab mulle raha teenima.
Ta on koos kontorivõtmega kadunud.
Ukse lasin lahti murda, aga nüüd ei pääse ma arvutitesse sisse.
Mis toimub?
Regina: Mina tulin tseremooniale.
Heli: Kes teie olete?
Tüdruk: Kes te ise olete?
Heli: Mina olen ülemus. Tööandja. Otsustaja.
Tüdruk: Siin teie küll midagi ei otsusta.
Siin kuulate hoopis teie, mis vanal veskil öelda on.
Heli: Mis veski, mis tseremoonia, ma teile…
Fiona astub tüdruku ja armukese ning vihase tööandjatari vahele.
Tööandjatar õiendab peaaegu taltunult.
Heli: Ma pean oma arvutitesse sisse pääsema.
Muidu on lõpp. Maailma lõpp.
Mis tseremooniatest me siin räägime.
Ma käin igal pühapäeval kirikus, et minu firmal hästi läheks –
ma kirjutan igal nädalal projekte –
ja nüüd pole võtit, arvutid on kinni kiilunud.
Maailma lõpp!
Tüdruk: Aga siin on maailm ju täitsa olemas.
Kui mujal on maailma lõpp, võib ju siin olla.
Regina: Ja palun ärge segage mind keskendumast.
Minu tänasest õnnestumisest oleneb kõik. Kõik!!!
*
Poeg tungib mürgeldades lävele.
Virgo: Paps!
Mul on papp otsas.
Arvuti on pekis.
Telefon paneb pange.
Paps!
Kuradi vanamees, kus sa ennast peidad – pappi on vaja!
Pinocchio kõnnitab poja sõbralikult uksest tagasi välja.
Tüdruk – küsib Fionalt: Kas see oli šamaani poeg või?
Mis ta ülbitseb, kas ta siis ei tea, et isa võitis selgeltnägijate tuleproovi?
Ja kui see võitmine tähendas rahaümbrikku, miks siis tema pojal midagi ei ole?
Või ta saigi selle võidu eest ainult klaaskäe?
Fiona kallistab Tüdrukut.
Tüdruk: Kui šamaan on võitja, siis pole tal mingit sellist ülemust nagu SEE ju üldse vaja.
Tal on siis ju kõik olemas.
Regina: Mina olen tal puudu.
Tal on vaja sellist unelmate naist, nagu mina.
Siis on meil kõik olemas. Klaaskäsi ja puha.
Heli: Kuulge, ma olen teid kusagil näinud.
Regina: Loomulikult.
Ma olen avaliku elu tegelane.
Minu pildid on igas ajakirjas.
Kui me šamaaniga abiellume, saab meist Eesti esipaar.
Väekas mees. Kaunis naine.
Täiuslik, täiuslik, täiuslik!
Tüdruk: Kas šamaan ise arvab ka nii?
Kas ta tahab koos sinuga sinna ajakirjadesse.
Äkki talle meeldib hoopis siin veskis.
Ja miks te üldse abielluma peaksite?
Heli: Kristliku abielu poolt olen mina igati.
Eduka ettevõtluse alus on vagadus.
Kirikus tuleb käia, maksu tuleb maksta.
Tüdruk: Kui sa igal pühapäeval kirikus käid ja maksu maksad, miks sa siis nüüd oma arvutitessegi
sisse ei pääse?
Liiga vähe maksid või?
Heli tahab häält tõsta, Fiona vaigistab.
Regina: Mis kristlikust abielust me šamaani puhul räägime?
Sellest tuleb kõigi aegade vägevaim riitus.
Kõik tuuslarid ja hiislarid koos. Trummid ja tulevärk.
Kaamerad ja fotograafid…
Tüdruk: Aga armastus?
Regina: Jajah, see kah.
Aga kõige olulisem on, et seaduslik abielu annab kindlustunde.
Ma ei pea siis pabistama, et keegi mu kuulsa mehe üle lööb.
Heli: Mulle on kollasest meediast silma jäänud, et te olete päris palju kordi abiellunud.
Regina: Need abielud on minu projektid!
Heli: Ja mina ei pääse oma projektidele ligi, sest mu alluv on kadunud ja arvutid lukus!
*
Väenaine kiirustab koos trummi ja korviga kohale.
Meeli: A’how! Namaste! Shalom!
Kus sa oled, sõber?
Heli: Kui te peate sõbra all silmas minu alluvat, siis mul on täpselt sama küsimus.
Meeli: Päikest teile, ilus inimene!
Ma tõin meie šamaanile tema trummi ära.
Ta kaotab alailma oma kõige olulisemad asjad ära.
See on nagu universumi meeldetuletus talle, mis on oluline.
Tüdruk: Minu meelest tuletati šamaanile praegu seda ka meelde, KES on oluline –
sina ju tõid talle tema trummi ära.
Fiona kallistab tüdrukut.
Tüdruk: Mis sul seal korvis on?
Heli: Kui teil on seal minu büroo võtmed, siis neid pole enam vaja.
Vahetasin luku ära ja mul on uus võti.
Meeli: Oo, ja mida see võti avab?
Heli: Ukse.
Aga arvutit mitte.
Ma ei pääse enam oma dokumentidele ligi.
Kirjutasime just Brüsseli meetmete jaoks uued projektid.
Kuna vaesed riigid söövad Euroopa Liidu ühiskassa järjest tühjemaks,
jäävad ka fondid järjest väiksemaks.
Sellepärast on vaja kiirustada.
Tüdruk: Kuhu?
Heli: Raha on vaja ühiskassast kätte saada, enne kui kassa tühjaks saab.
Minu alluv oli veel üsna hiljuti suurepärane projektide kirjutaja –
kõik, mida tema kirjutatud taotlustega küsisime, saime.
Nüüd ei saa enam isegi arvutisse.
Meeli: See tähendab, et uuemal ajal tehakse taotlused uuel tasandil.
Me küsime kõike otse Loojalt – ja mida vajame, selle saamegi.
Mida ei vaja, ei saa.
Tüdruk: Mis sul seal korvis on?
Meeli: Sõbrad.
See on Eestimaa põllukivi.
See on tükike Brasiilia mäge.
Tema on kristalli-killuke emakesest Aafrikast.
Ja tema on…
Fiona korjab kive pihkudesse, imetleb ja kõnetab neid.
Heli: Ja tema on vastutustundetu mölakas.
Mul oli oma alluvaga leping.
Ta ei pea ega tea enam üldse, mis tema kohustused on.
Meeli: Kas sina tead, kes tema on?
Heli: Suuremat kasvu haritud mees.
Hästi kvalifitseeritud. Eduks arvestatavate eeldustega.
Meeli: Mis värvi silmad tal on?
Heli: …ee… nojaa… tal kindlasti ON silmad.
Meeli: Milline peaks üks mees olema, et sa teda märkaksid?
Heli: Kohusetundlik, vastutustundlik ja…
Meeli: … ja igaks juhuks mitte tundlik selle sõna otseses mõttes.
*
Armuke Regina tantsib, et šamaani-ootuse ähmist üle saada.
Heli – tantsu märkamata: Kuulge, teil on ju siin tondilossis ka arvuti.
Ma tahan seda kasutada.
Pinocchio ulatab talle arvuti.
Heli: Parool!
Tüdruk: Altveski777.
Heli sukeldub õhinal arvutisse.
Regina: Mina muuseas tean, mis värvi šamaani silmad on.
Rohekas-sinised.
Ja ma tean seda ka, kus ja millised sünnimärgid tal on.
Meeli: Kuidas ta lõhnab?
Regina: Kui temast sai minu armuke, oli ta väga hästi lõhnastatud ja hoolitsetud.
Aga viimasel ajal lõhnab ta nagu… nagu…
Meeli: Loodus.
Regina: Just. Ja loodus enamasti haiseb.
Meeli: Loodus haiseb siis, kui sa teda ei armasta.
Temast sai sinu armuke – sinust tema armuke mitte.
Regina: Mina tahan temaga abielluda!
Meeli: Sest sina oled sari-abielluja, kes pole armastust kogenud.
Regina: Tuleb abielu, tuleb ka armastus.
Meeli: Või siis peatub teie mõlema areng, sest armastust ei ole.
Heli siblib samal ajal arvutis.
On üha enam šokeeritud ja endast ära.
Nii ehmunud, et isegi ei lärmitse ega skandaalitse enam.
Meeli: Šamaan on ääretult kaunis mees.
Tema silmades on terve kosmos.
Iga tema liigutus on nagu puuokste ja pilvede tants.
Ta näeb ja kuuleb kõike, aga ei ütle ühtki liigset sõna.
Ta on välja astunud ja eemaldunud kõigest mis või kes teda lõhub.
Ta on inimeste ja kõiksuse teenistuses – ustav ja arukas, paigas ja tasakaalukas.
Regina: Mida?
Kas sina oled ka tema armuke?
Meeli: Mina armastan teda.
Olen tema õde, südametunnistus ja peegel.
Minul ei ole vaja südamesõpra omada ega ketti panna – vastupidi.
Uues heas ilmas peab igaühel meist olema oma vabadus, isesus ja Tee.
*
Saabub Šamaan, kelle tulekut märkavad Meeli, Tüdruk ja Fiona – Regina mitte.
Šamaan pakib rahulikult oma asju lahti, et tseremooniaks valmistuda.
Šamaan jälgib ja ei jälgi ka, kuidas Väenaine Armukest rahustab, tööandja üha löödumalt arvutis oma asju ajab.
Regina – afektis: Te kõik olete minust üle.
Te kõik tahate minu šamaani endale, sest ta võitis klaaskäe.
Te kõik naerate mu üle.
Aga minul on nii väga vaja…
Tuppa tunginud Poeg sekkub.
Virgo: Sinul on vaja minu vanamehe raha.
Need pildid, mis on juba ilmunud, sina minu isa kaelas rippumas, on nagunii meie pere
margi maani teinud.
Mida sinu arvates mu papsi lapsed tunnevad, kui sina igal esikaanel meie isa külge kleepud?
Regina: Lapsed?
Ma ei teadnud, et minu kangelasel lapsed on.
Tüdruk uurib šamaani väeesemeid.
Tüdruk: Mina ei teadnud, et mehed nõiuvad.
Ma arvasin, et vanad naised on nõiamoorid.
Meeli: Kui arukad mehed rändavad ja õpivad, saavad neist need,kelleks nad on tegelikult sündinud.
Neist saavad teejuhid ja tervendajad, õpetajad ja abilised neile, kes alles teed alustavad.
Poeg ründab armukest.
Virgo: Tead, tädi, sa saad praegu minu käest mu õdede ja vendade nimel molli.
Regina: Mille eest!?
Virgo: Sa ajad küüned taha sellele, mis kuulub meile.
Regina: Ma helistan politseisse… ei, Kroonikasse!
Appi-appi-appi!
Meeli: Tulen-tulen sulle appi-appi-appi.
Väenaine paneb armukese istuma ja masseerib tema õlgu.
Armuke taltub.
*
Poeg lendab nüüd tööandjatarile peale.
Virgo: Nüüd on nii.
Heli: Nüüd on pekis.
Virgo: Seda minagi.
Sinuga on nüüd kõik.
Sa hakkad mu vanamehe palka otse minu kontole kandma.
Mul on vaja uut arvutit, telefoni, korralikke riideid…
Heli: Mingit palka ei ole enam.
Virgo: Ätt sai kinga või?
Heli: Kogu meie firma käib nüüdsest paljajalu.
Meid sülitati välja.
Me ei saa enam raha ei riigiasutustelt, toetusfondidest ega Brüsseli programmidest.
Tüdruk: No näed, sul ei olnudki seda vana võtit vaja.
Ja arvutisse pääseda ka ei olnud vaja.
Heli: Mitte ükski senine skeem ega projekt ei toimi enam…
Meeli: On maatriksist väljumise aeg.
Kui meie pürgimused ja unistused on õiged ja head, toetatakse neid universumist
igal võimalikul moel.
Möödas on ajad, mil me lootsime pimesi ametnikele ja võimukoridoridele.
On uute, tõeliste seaduste kehtimise ajad.
Pole vaja ametnikele ega võimukandjatele pugeda.
Ei ole tarvis mööda ministeeriume roomata.
Projektide kirjutamisel pole enam mõtet – kassad on tühjad ja üha kahanevad summad jagatakse ainult kitsas omade ringis.
Meil on hoopis teise tasandi omade ring.
Valgustöölised – inimesed, kes teavad, et mõte on tegu ja me kõik oleme armastus,
ühinevad – ja nende ümber kogunevad inimesed, kes…
*
Seaduslik naine kihutab kohale ja katkestab väenaise selgituse.
Kati: Minu mehe ümber kogunevad inimesed, kes moodustavad haaremi!
Seda ma arvasin!
Olen juba mitmeid kuid mõelnud: miks minu seaduslik mees minuga ei räägi.
Tema vaikib. Tema on nii vaimne nii vaimne.
Tüdruk: Äkki tal pole sinuga millestki rääkida?
Kati: Mida sina, plikanatt, täiskasvanud inimeste asjadest tead?
Ta on enda ümber kogunud selle ja selle ja selle.
Need uugapuuga-ullikesed usuvad, et ta on jumala maapealne asemik.
Heli: Oh oleksid mul teie mured, prouakene…
Kati: Ahhaaa! Siis teiega ta vestlebki, jah?
Meeli: Ta vestleb minuga.
Kati: Aga miks ta minuga juba pikki kuid ja sajandeid ühes voodis pole maganud?
Regina: Sellepärast, et ta magab minuga ühes voodis.
Kati tahab Reginale kallale tungida.
Fiona astub vahele.
Meeli: Millal sina, seaduslik proua, viimati endalt küsisid, kes on Naine?
Mis on Naise tõeline ülesanne?
Mida Jumal mõtles, kui lõi inimese meheks ja naiseks.
Energia ja armastuse jagamiseks!
Kati: Kas see luhva teab midagi armastusest?
Meeli: Ta teab midagi energia jagamisest.
See miski ongi põhjus, mis tõmbab šamaani tema poole, ehkki nad pole paar.
Regina: Oleme küll!
Kui see tulehark teelt kaob, saab meist väga kuulus ja edukas paar!
Kati: Mina ei kao kuhugi!
Olen sellele segasele toatäie lapsi sünnitanud.
Me oleme koos temaga maja ehitanud ja autosid liisinud ja…
*
Poeg rüseleb Pinocchioga trügides taas saali.
Virgo: Me otsustasime nüüd õdede ja vendadega koos, et…
Märkab ema ja poeb Pinocchio selja taha.
Pinocchio: Mida teie siis otsustasite kah?
Midagi materiaalselt teil küll isalt krattida pole.
Ja tema vaimsust te ju vastu ei võta.
Virgo: Kuss!
Peida mind ära!
Mu mamps ei tohi näha, et ma siin olen.
Pinocchio: Kuidas need suusad teil siis nüüd nii risti on?
Virgo: Kui ta näeb, et ma mingis 300aastases hipiratooriumis olen, keerab tema ka kraanid kinni.
Ema nõuab, et me teeksime karjääri, oleksime edukad ja rikkad – ta ei tohi mind siin näha!
Pinocchio pistab poja Fiona selja taha.
Pinocchio: Rahune maha, edumees!
Kati – märkab alles nüüd šamaani: Milleks selline üldse kõlbab?
Ta ei teeni enam raha.
Teda ei huvita poliitika ega majandus.
Nagu kuu pealt kukkunud.
Kusjuures minu voodist mööda ka veel kukkunud.
Tüdruk: Ja milleks sina ise kõlbad?
Meeli: Sa näed nii iseennast kui oma seaduslikku meest sellistena, nagu te olite 10 aastat tagasi.
Sammaldunud ettekujutus.
Hangunud rollid ja mustrid.
Kati: Arved ja liisingud on vaja maksta.
Lapsed on vaja koolitada.
Neil kõigil on väga kulukad harrastused.
Nad….
Meeli: Muudkui nad ja nad ja nad.
Aga sina ise?
Kui Naine Meest ei austa, ei saa mees elu edasi viia.
Naine ei austa meest, kui ta ei armasta iseennast.
Ta ei armasta iseennast, kui ta pole endaga ühenduses.
Ta on roll. Mask. Poos.
Ja nõuab ka mehelt, et see kannaks maski ja täidaks rolli.
Hinga, Naine!
Saa endaga tuttavaks – äkki sa polegi lootusetu sammalsalatar.
(Helile) Ja sina hinga veel eriti – kuna sa oled süsteemidest välja visatud,
et sa areneksid, siis sul pole enam mingit võimalustki vana maatriksi sammalsalatar olla.
Šamaan alustab trummimist.
Meeli – igale naisele eraldi: Hinga! Hinga! Hinga!
Väenaine viib kõik naised ükshaaval Rännakule.
Šamaan trummib.
Fiona ja Pinocchio seavad padjad ümber tema.
Meeli: Tulge, võtke istet, kaunitarid!
Kati: Mina nende kõrvale ei istu!
Tüdruk: Eks sa seisa siis!
Heli: Mida äriringkonnad arvavad, kui ma siin hipiratooriumis padja peal istun…
Pinocchio: Tuletan meelde – sa ei kuulu enam äriringkondadesse.
Seniseid äriringkondi lihtsalt pole enam olemas!
Heli istub.
Regina: Aga mis siis, kui pildistatakse ja saadakse teada, et ma olen senise glämmi asemel
mingi kõõmane njuu-eidš-tädi…
Tüdruk: Ei pildista sind siin keegi.
See on turvaline ja armas koht.
Regina istub.
Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!
Kati istub seljaga teiste poole.
Kati: See mees on luuser, kes on mu elu ära rikkunud.
Ja üldse peaksin ma praegu olema tähtsal koosolekul.
Keegi peab ju…
Kuuletub tahtmatult – ja hakkab hingama.
Meeli: Me rändame kohtumisele temaga.
Kati: Ta on mind alt vedanud ja üksi jätnud.
Meeli: Me vaatame talle otsa.
Heli: Ta pole mulle mitte kunagi otsa vaadanud.
Meeli: Me puudutame teda õrnalt ja tundlikult.
Regina: Ta on mind ära kasutanud!
*
Fiona silitab naiste õlgu ja juukseid.
Pinoccio pühib nende pisaraid.
Poeg istub šamaani ühele, Tüdruk teisele käele.
Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!
Me kõik räägime ühest ja samast mehest.
Ta on valgustatud ja isetu.
Ta on vaba ja väärikas.
Ta on teejuht ja õpetaja.
Hinga! Hinga! Hinga!
Heli: Hoopis mina pole talle otsa vaadanud.
Olen teda kohelnud, nagu kontorimööblit.
Sellele pidigi lõpp tulema.
Mind oligi sellest masinlikust maailmast välja vaja sülitada.
Ma juba olingi programmeeritud projektirobotiks muutunud.
Regina: Tegelikult olen mina teda ära kasutanud.
Ta hingas mind kui naist – aga minu jaoks oli ta kleidikaunistus punastel vaipadel.
Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!
Kati: Mina jätsin teda üksi.
Teenisin raha, mitte perekonda.
Mina vedasin alt.
Ma polnud enam naine ega ema.
Meeli: Hinga! Hinga! Hinga!
Heli avab silmad ja pöördub šamaani poole: Anna mulle andeks.
Regina avab silmad: Ma armastan sind – aga mul pole olnud aega seda märgata.
Kati avab silmad ja märkab poega: Mida sina siin teed?
Virgo: Ma tahan oma isaga sõbraks saada.
Tüdruk: Aga uus telefon ja arvuti?
Virgo: Siin saan ma isaga täiesti ilma telefonita rääkida.
Ja arvutist tuleb aina halbu uudiseid.
Meeli: Arengus pole midagi halba.
Keegi ei tahtnud ju igavesti punaste vaipade pupeks jääda.
Mitte keegi pole sündinud projekte kirjutama ja tegelikku ennast tallama.
Milleks orjata suuri villasid, kui lapsed on suureks kasvanud ja sealt laia ilma läinud?
Kati: Kuhugi sa ei lähe!
Virgo: Ma olen juba läinud.
Ma olen suureks saanud.
Või vähemasti… saamas.
Meeli: Mis puutub ära kasutamisse, siis mina olen šamaani südamesõbrana oma energiaga
toitnud nii seaduslikku naist, armukest, tööandjat kui teismelisi lapsi.
Tüdruk: Vaeseke…
Meeli: Üldsegi mitte – kosmoses on energiat piiramatult.
Jagan neile, kes vajavad – ja ise saan universumist uue puhta energia asemele.
*
Heli läheb ja vaatab šamaanile pikalt otsa.
Heli: Mis meist nüüd saab?
Tüdruk: Mida sa peale projektide kirjutamise oskad?
Heli: Ma… laulan mõnevõrra…
Tüdruk: Hakka siis ometi meile laulutunde andma!
Regina: Enne punaseid vaipu ja kaameraid meeldis mulle tegelikult tantsida…
Virgo: Mina tahan tantsimist õppida!
Kati: Kui ma polnud veel raha teenimise masin ja kinnisvara ori, meeldis mulle süüa teha.
Pinocchio: Fiona on kõige rohelisemate näppudega hing, keda ma tean –
temast saab suurepärane aednik.
Tüdruk: Kui kõik on omavahel õppinud hästi läbi saama, siis pole siin enam turvameest vaja.
Mis sinust saab, Pinocchio?
Pinocchio: Ma oskan kõike.
Virgo: Altweskil ongi pidevalt haldusmeistrit vaja.
Küttepuud, niitmine, nipet-näpet – kujutad ette küll.
Pinocchio: Muidugi kujutan.
Ja kujutlus teatavasti ongi juba tegu.
*
Seaduslik naine tõuseb ja läheneb armukesele.
See hüppab püsti ja taganeb.
Kati püüab Regina kinni ja kallistab teda.
Kati: Aitäh sulle!
Regina: Tõsiselt mõtled või?
Kati: Minu mees poleks ilma sinuta mingit tuleproovi võitnud ega klaaskätt koju toonud.
Tööandja kallistab väenaist.
Heli: Hinga! Hinga! Hinga!
Meeli: Nii? Midagi jäi külge või?
Heli: Ma tahaksin midagi sinuga koos teha.
Meeli: Me oleme alates tänasest õed.
On lugusid, millest koos läbi tulemine teeb õdedeks. Igaveseks.
Heli ulatab Fionale arvuti.
Fiona: Mis ma sellega teen?
Kõike, mida vaja, tean niigi.
Fiona ulatab arvuti Reginale, Regina Katile, Kati Virgole.
Virgo: Ma pole kindel, et mul oma isa sõbra ja õpilasena seda üldse vaja on.
Pinocchio annab Tüdrukule telefoni tagasi.
Tüdruk keerutab seda käes.
Tüdruk: Mis ma sellega teen?
Pinocchio: Helista sõbrannadele või midagi…
Tüdruk: Milleks?
Mina jään siia.
Mul on kõik eluks ja õnneks vajalik siin. (südames)
27. juuni 2018
Kolm küsimust Kati S.V. Murutar Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist …
Kolm küsimust
Kati S.V. Murutar
Tuhanded külad, tuhanded talud on Eestimaal laiali nii, et enamus neist ei jõua telerisse ning keegi ei küsi endisaegsel moel võimalikult kõike kasvatavalt talurahvalt, kas ja mis muretab. Tallinna-välisest Eestist jõuavad telerisse idüllilised nišileidurid. Linlikule eluviisile üle läinud, maad maha müünud või rentinud maakodudest pole midagi näidata ega rääkida. Tervikliku väiketootmisüksuse alalhoidmine on üsnagi kangelaslik missioon. Vastuvoolu-ujujate probleemid on sarnased. Neist rääkimine oma nime all aga toob üsna kindlasti ebameeldivusi. Kuna nii meesteta pilt, lünklik tootmistervik kui sõltuvus virtuaalmaailmast on üldine ja ühine, las nimed jäävad – pigem vasta sinagi neile kolmele küsimusele: kuhu küll kõik mehed jäid, mis teil viga on ning kus su keha on?
Kuhu küll kõik mehed jäid?
„Endisaegne või?“ imestab 54aastane talutütar Eestimaa südamest lõputute rabade vahelt. „Ma pole selle peale mõelnud. Olen alati niimoodi elanud. Nii on õige ja ainuvõimalik. Mina olen aegajalt siit talust ikka palgatööl ka käinud – kui mõne kilomeetri kaugusele reilbaltik rappa lõigatakse, võin kasvõi Berliini raha teenima sõita, eks? Ema pole mitte kunagi tööl käinud, ehkki tal on zootehniline keskeriharidus täitsa olemas. Kasutab seda talus.
Kui mina liiga palju oma ja talu tulevikule mõtlema hakkaksin, läheksin hulluks. Talitamisest ja põllust vabadel hetkedel teen käsitööd ja vaatan telekat. Põhiliselt seriaale – need tõmbavad mõtted kõige kindlamalt kaasa. Nojah, põgenen oma mõtete eest jah!“
Sellises eas naist tuleb kestvalt tütreks nimetada sel lihtsal põhjusel, et ta on vanapiiga. Sellepärast kuulub tema kodutalu pigem nende jäänukite – või just tulevikuliste ellujäämise oaaside! – hulka, mida täna (veel?) naeruvääristatakse. Neid, kel lapsed-jätkusuutlik elujõud-nišš, idealiseeritakse. Ent visasid talusid, kes metsde vahel oma viimaseid aegu tiksuvad, on rohkem, kui teede peale paistvaid maalilisi.
Naeruvääristatakse suletud tootmisringi pärast: hihii, nad peavad lehma selleks, et toita siga, et siga ära süüa, et jaksata lehma pidada! Ring on üsna kinni tõesti, kui talu millelegi ei spetsialiseeru ja midagi-kedagi väravast välja ei müü. Vilja kasvatatakse ja heina tehakse loomadele. Vähesel määral vilja koduleivaks mõistagi ka. Veistelt saadav piim läheb sigadele-kanadele. Munade ja liha saamiseks, teadagi. Sead koos peetide ja muude kodupõllujuurikatega lähevad potti. Lammastelt saadav vill kedratakse lõngaks – seda siiski enamasti villaveskites, mitte vokiga. Lõng kootakse telekat vaadates kampsuniteks-sokkideks. Need pannakse selga-jalga, et oleks kabedam lauta minna. Laudast ja põllult kobitakse esiisade-moodi sauna – ja sealt teise-ringi-riietesse, mida ääremaadel tohutute kottide ja tonnidena liikvel on. Secondhänd selga – ja laadale. Mis on kinniringirahva üks põhilisi kodust väljas käimise kohti. Teatrisse-kontserdile väga ei pääse, sest just sel ajal on õhtuse lüpsi ja talituse aeg. Laadalt toodud pott läheb üha nõudlikumalt parandamist vajavale pliidile. Siga potti… Ongi ring kinni. Või lõks.
Tagastatud, oma kätega taastatud talu söögilauas istub vaid kolmeliikmeline pere. Igaks õhtuks läbi nagu läti latt, sest nii kelder kui küün, laut kui töökoda tahaks parandamist-uuendamist. Väsinud on nii voodrilauad kui lüpsimasin, nii sigade aedik kui köögikraan – ent kogu aeg ja jõud kulub talitamise ja koriluse nõiaringile, mida sa siin parandad või uuendad.
„Mul on kaks õde ja kaks venda. Kaks on linnas, üks Floridas ja üks Austrias,“ loetleb küpses eas piiga. „Floridat tean seriaalidest, Austria vaatamiseks klõpsin aegajalt filmiriiulilt „Heliseva muusika“. Kuidas ma ilmsi seal käia oleksin saanud – loomad ju! Ma arvan, et ära käies poleks pärast enam võimalik mõtlemata olla ka,“ tunnistab naine, et ei suuda kujutleda oma kodu muutumist üheks mahajäetud-väljasurnud onniks, millelaadseid ümberkaudsed hääbunud külad on täis. „Vanemad on juba eakad. Tervised mõlemal praegu õnneks raudsed. Õed-vennad ei kavatse keegi siia pommiauku tagasi tulla. Mina ei ole mehele läinud sellepärast, et ümberringi on ainsad veel elus mehed kas joodikud või veidrikud. Võimalik, et oleksin aegsasti abielludes neist kellegi õigele teele kamandanud. Aga mul polnud õigel ajal õiget aega – õed-vennad läksid kodust ära, mina asusin isa kõrval traktorirooli ja nagu… ununesin koos emaga teleka ette käsitööd tegema.
Siia tullakse ainult asja pärast – isa töökotta või midagi. See midagi on peaparandus. Meie ei joo, aga kärakas on kodus ikka. Sellepärast ongi, et me ei joo seda nahka. Pood on ligi 10 kilomeetri kaugusel – me siis oleme viimastele ellujäänutele nagu apteek. Selliste kundede peale talu edasi pidamisel loota või? Võeh!
Kes upub kraavi, kes külmub koduteed otsides… Tühjaks jäävad põlistalud saavad heal juhul kellegi suvilateks. Oleme vanematega siin arutanud, et teeks talust õige pagulaste varjupaiga… Aga tühjus-igavus-pimedus neid ju ei tõmba. Meie moodi pommiauk sobiks näiteks võõrutuseks… Ei taha linnast jotasid ega narkareid siia juurde tassida. Lastekodu pidamise jaoks pole meil piisavalt eurotingimusi – ja nett jupsib ka. Vanadekodu oleks vist ainus lahendus. Ükspäev teisehomme. Oeh, ma ju ütlesin, et ei taha mõelda! Kus telekapult on? Isa, ma tahan, et pult on minu käes! Ema, sa istud puldi peal!!!“
Eestlased, mis teil viga on?
„Meie talu kohta olen ümberkaudsete villade snoobide suust kuulnud, et see olevat keset eliit-eeslinna, nagu m… keset nägu,“ muigab kahe kõrghariduse ja soliidse enne-talupidamist-karjääriga 30aastane peremees, samal ajal kui temast mõni aasta vanem, samuti kõrgharitud perenaine hooldab koeri ja puhastab nende aedikuid. „Jah, me asume linnast 10 kilomeetri kaugusel. Jah, meie kümmekond hektarit on peagi elamumaana ülihinnas. Jah, meie peame siin lambaid, aretame koeri ja kujutame ette, et see elulaaditalu on ümberkaudsete eduinimeste lastele eeskuju, õpetus, lapsepõlve mängumaa. Lisaks on esiisade talu pidamine taluna justkui missioon ka. Samal ajal, kui linnast oluliselt kaugemalgi asuvad tuhanded-külad-tuhanded-talud on suures osas tootmise lõpetanud ja maad välja rentinud või maha müünud.
Kui pealevajuv linn juba väidab, et selles paigas ammu enne neid olnud talu oma tavapärase olme ja endisaegse välimusega on see va emm, siis oleme täiega. Võtsime endale sadakond lammast ka. Kusjuures mitte trotsist ega kiusust – voh, määgime teie häärberite akende all! – vaid asjalikel kaalutlustel.“
Noorpaar istus saunas. Naine arutles, et nende väga suurt tõugu koerte söötmine oleks oluliselt soodsam, kui liha oleks omast käest. Kuivõrd nüüdsel ajal täidetakse kosmoses meie soovid juba mõtetenagi hetkega, pakuti neile järgmisel päeval tervet karja. Täpselt sobilikku nii oma penide kui linnarestoranide varustamiseks. Lihtsa loogika alusel – jäärad ja vanemad uted lihaks, iga järgmise aasta noortelt uttedelt talled, siis valik – jäärad ja vanemad lihaks… Ja nii edasi. Peenem liha restorani ja poodi, ülejäänu koertele.
„Meil tekkis juba seal saunalaval küsimus, kuidas on võimalik, et nii rohkete linnastumata maadega, nagu Eesti, on lambaliha defitsiit. Lammast on ju ometi ülilihtne pidada – kõik puisniidud ja söötis maad saaks neid täis „külvata“. Kui teiste talumeestega asja arutasime, sain teada, miks defka on: seda veetakse rongitäite kaupa Euroopa moslemitele – nad ei tohi ju muud liha süüa, ainult määd,“ muigab mees. „Ja allergikuid tekib muudkui juurde. Samuti lambaliha-dieedil – nagu südame- ja veresoontehaigedki.
Lisaks on teised riigid nii linnastunud, et toitu pole kusagil kasvatada. Sisse veetakse nii liha kui vili. Aga ka hein ja silo neisse riikidesse, kus rahval on mõistust loomi kasvatada, aga sööda jaoks maid ei piisa, sest kari on peal – Poola näiteks.“
Koerte juurest saabuv perenaine jätkab teemat: „Talude juurest välja renditud või maha müüdud maa on siin Eestis puha rapsi all. Kuus korda suve jooksul mürgitatakse, neoonkollane ja haisev õlitaim, teate küll. Mesilased tapab päris ära, inimesed saavad lihtsalt kopsuvähid-astmad…
Ongi siis nii, et hein veetakse välja, lambad veetakse välja – kedagi-midagi ei jää, sest ka inimesed rändavad teatavasti järjest välja. Tõsi, ma pole päris sobiv iriseja – ka minu kasvatatud koerakutsikatest kaks kolmandikku ostetakse võõrsile.“
Trotslikult tegus noorpaar seal uusrajooni keskel oma lammaste ja koertega võttis selle karja üle skandinaavlaselt, kellel sai küllalt. Pidas päris palju aastaid koos naise ja tütrega Läänemaal mitutsadat lammast, kanu ja hobuseid ja… väsis ära. Skandinaavias tegelikult väsis enne – sellepärast Eestisse asuski.
Nüüd siitmailt lahkuv viiking on farmeri poeg, kellele isa kinkis kümmekond lammast, kui ta oli 10aastane – ning kes tuli koos naise ja noorima lapsega Eestisse siinsete soodsate maastiku- ja põllumajanduspoliitiliste tingimuste tõttu. Mis ajab enamuse eestlasi mõistagi muigama, sest me oleme harjunud nii mulla kui ministri üle virisema. Eestit kiitev viiking ise aga enam ei muiga. Naine läks ära. Linna – et korteriaknast merd ja silmapiiri näha.
Skandinaavlane ise on tänaseks kimbatuses – ühest aknast vaade maanteele, teisest lambakoplisse ei inspireerinud juba mõnda aega tedagi, seda enam, et sulaseta elu ei lasknud ka reisima – ent teismeline tütar on nii talusse kui elulaadisse kiindunud ja keeldub lahkumast ja hobustest loobumast. Isa aga tahab Kreekasse või Rumeeniasse – mägesid-vaadet-soojust! Nagu ta lambakarja üle võtnud noorpaarile sõnastas: rusuv kliima ja pikk pimedus võttis hinge välja.
„Võta või väsinud farmeri Pipi-moodi tütar kah koos lammastega endale,“ naeravad elulaadi-oaasi pidajad nukralt. „Suur osa eliit-eeslinna lapsi loomade läheduse tõttu nagunii juba meil pooleldi elabki. Aga miks nende vanemad ei ela nii, nagu lapsed tahaksid ja meil kõigil geenides olev talupojaloogika käsib? Eestlased, mis teil viga on?
Meil on siin Põhjala inimtühjas väikeriigis olemas kõik eeldused loovalt ja loogiliselt toimivaks eeskujuks arenemiseks. Kujutlege: rannakarjamaad ja niidud on kõik veiste ja lammaste hooldatud, põllud annavad kõik inimeste ja loomade toiduks ja söödaks vajaliku, tuul-vesi-päike toodavad elektri – üleliigselt ei lennutata ei toitu ega inimesi. Kui liha ja juurikad kasvatatakse siin, ei pea ka inimesed võõrsil selleks raha teenima, et importfrukte kinni maksta… Nii ilus või? Ja nii saavutatav, kui rahvas ometi nõnda lihtsalt mutant-mustritesse ei eksiks.
Talumaadele häärberite ja rapsi külvamise asemel on ülim – et mitte öelda viimane – aeg Maarjamaa taas-asustada ja loogilise ringlusena toimima edendada-taastada. Telesaated näitavad niši- ja elulaaditalusid nagu imeasju, justkui viimseid mohikaanlasi. Arukalt ja kliimale kohaselt funkav talu kui üldtuntud mudel peaks olema reegel, mitte erand!
Igatahes meie oma oaasis paneme edasi.“
Kus sinu keha on?
„Minu teismeline laps on teoreetiliselt talulaps,“ jutustab 43aastane kitsekasvatustalu perenaine oma 14aastasest tütrest. „Teoreetiliselt tähendab seda, et me elame 70 kilomeetri kaugusel linnast. Sisuliselt metsas. Meil on mitukümmend kitse, paar hobust, kanad-pardid-haned… Mul. Mitte meil. Selles mõttes mu preili teoreetiliselt talulaps ongi. Ta on füüsiliselt justkui siin talus – aga tegelikult mitte.“
Hullupööra töökas emand, kes jagab end õpetajatöö ja kitselüpsi, mesinduse ja rahvatantsu vahel, kirjeldab, kuidas tema teismeline sirutab hommikul ärgates veel enne silmade avamist käe ja haarab padja kõrvalt telefoni, sest ainult nuti-ekraan on neiu arvates vaatamisväärne ja ärkama innustav objekt.
„Olen mitu korda küsinud, kas talutütrekene ei kaaluks varianti enne käe sirutamist telefoni järele, silmad avada. Siis näeks ta enda kohal lage, mille minu esivanemad ehitasid 100 aastat tagasi. Eesti riigi sünni järel kohe järgmisel aastal. Selle lae peale olid meie kodumaja järjestikused uued omanikud ladunud kõigi ajastute materjale. Päris Siberisse meid ei küüditatud, aga ümber asustati küll. Agulikorterisse.
Kodu lagi ja seinad kaeti okupantide stiilis vineeriga. Pärast Stalinit kinnitasid järjekordsed asukad, kolhoosi töölised, uued katted – Hruštšovi stiilis lipid, reikad. Ja nende peal Brežnevi-aegsed saepuruplaadid.
Kui isade tare tagasi saime ja selle lipp-lipi-peal ajaloo kajastuse laiali harutasime, võtsime üles ka mullale rajatud põranda lauad, nende peale kõmmutatud püssi plaadi, mis oli mäletatavasti tänase laminaadi eelkäija – ainult et mürgine. Otsustasime esialgse talu olemuse ja hingamise taastada, mitte euroremondi teed minna. Ehkki meie külas on umbes pooled kodud just seda küproki-ajastu teed läinud.
Lihtne hooldada. Ja seda, kui väga need eurostiilsed võtted talumaja hingusega ei sobi, need küproki-inimesed ei tunneta. Tunnetamiseks pole aega ega põhjust, nad on linnas tööl või suisa võõrsil. Oma korteri-elulaadiga tarre sattudes panevad puldist teleka – ja kliimaseadmele kraade juurde – ega kohtu koduhaldjaga,“ kirjeldab õpetajanna. „Suvel kappavad murutraktorite seljas hektarite kaupa viljakaid maid golfiväljakuteks – selle asemel, et seal peal söödavaid loomi pidada või naabrite loomadele heina teha. Nii palju siis isade maa kodutalude ajaloolisest mälust ja tajust…
Minu printsess aga ei ela meie algupäraseks taastatud talus isegi mitte korteri elu. Ta ei ela üldse siin-, vaid sealpool ekraani.
Mis mesitarud ja lindudele hommikujahu ja vee tassimine!? Instagramm! Snäpptšätt! Feissar!
Ausalt, ma pole mingi dinosaurus, kes vingub progressi pärast. Mul on ka Facebookis profiil. Isegi kaks. Talu oma ka – selle kaudu müün kitsepiima ja pardimune ja mett. Et oma tütre soove täita. Aina suuremate summade eest.
Ah, kellele ma räägin – kõik lapsevanemad teavad, mis maksavad need telefonid ja arvutid, moekad riided samuti – ma ju tean õpetajana, et „õigete“ riieteta ei tule kodust välja ei koolilapsed ega noorima põlvkonna õpetajad. Aga õiged riided, soengud, käitumised määrab omakorda kogu see maastik, millel nutifoni uppunud põlvkond uitab.“
Ema tunnistab, et oli veendunud: kui ta loob lapsele muinasmaa, suudab ta teda virtuaal-abitusest, ekraanide-sõltuvusest ja pealiskaudsest trende pidi plõksimisest säästa. Tegelikult sellest maapealsest paradiisist ja eluküllusest vastuvoolu ujumiseks piisanud ei ole. Tüdruk ei näe tema valikul võetud koera – mõnel hommikul patsutab, enamasti astub kuutõbisena temast üle, silmad-meeled puutetundlikule peotäiele kleepunud. Kassid ei püüa temaga juba ammu ühendust võtta – null-reaktsioon ju.
„Kui veel mõne aasta eest oli laps väga palju meie kahe hobuse juures, siis nüüd külastab ta neid vaid selleks, et instasse-snäppi ennast koos nendega pildistada. Kooliteel autos on nutipluti meie vahel, nagu müür – juba kuid, lausa sajandeid, olen tütrelt ühesilbilisi vastuseid saanud, mis iganes teemat üles tirida püüan. Kui teda trenni viin – sama. Kusjuures alad, mida mu maast-lahti-laps harrastab, vahelduvad üha kiiremini. Klikk-klikk-klikk! Laulult kergejõustikku, tantsust ratsutamisse, pillimängu asemel ujuma. Klikk!
Esmalt tekib hasart, nagu instagrammi postitus oleks rekord-laigid saanud. Ja loidumine järgneb aina rutem. Ilus ja andekas – aga justkui liigagi andekas igal alal, nii et mitte miski ei paelu pikalt. Seda enam, et iga trenn hoiab ju telost liiga kaua eemal,“ tõdeb pedagoog, et oma enese last ta järjekindlale keskendumisele ja pühendumisele suunata ei suuda. „Kui mulle on tundunud, et taluelu läheb noorele daamile rutiinseks, viin ta tuulduma. Tema keha õieti tuulutan. Nii läbi Eestimaa sõites kui välisreisidel on ta nutineeduses. Kui mõnes kohas pole levi, on ta väljakannatamatult tige, tujutu, ärev – tõelised ärajäämanähud.
Vanasti ei saanud lapsi õuest tuppa. Mäletate, meid ei saanud ka raamatutest välja… Ja nüüd siis selline üleüldine sõltuvus, mistõttu taludel pole pärijaid…
Ma tean, et see on kõigil ja kõikjal nii. Sõbrad tulevad külla – ja kõik on koos telefonis. Kellegagi messatakse rohkem ja vallatumalt kui teistega – ja kohe ollakse „suhtes“. Kusjuures subjektiga silmast silma kohtudes ei osata vesteldagi. Pettumuse peale valitakse järgmine virtuaalpartner.
Järgmine telefon ka. Need purunevad füüsiliselt ja vananevad sisuliselt. Mitu telefoni aastas. Ma ei hakka ütlemagi, et minu vanamoodne telefon, mis on mõeldud helistamiseks, mitte elamise aseaineks, on mind juba neli aastat teeninud.
Talulapsele, kes elab kosmoses, mitte kodus, olen püüdnud jutustada, et üsna hiljuti saadi kodudesse lauatelefonid pika järjekorra alusel. Olid kaugekõnede keskjaamad ja taksofonid. Mobiiltelefonid olid esmalt kohvri, siis telliskivi suurused. Eksklusiivne klapikas läks üle puutetundlikuks ja… ongi katastroof. Aga ma ei saa ei seda ega midagi muud rääkida – tilks! ütleb tema nuti – ja ta ei kuula enam. Õhtuti päevast kokkuvõtet tehes õngitsen vägisi tema pilku – gling! – ja ma näen kalapilku, mis näitab, et ta tahab dresseeritud loomakesena otsekohe näha, kes messas või laikis.“
Naine teab, et üleaedsel poisil on juba nii tõsised unehäired, et temaga on korduvalt psühhiaatri juures käidud, kuna ta ei suuda õhtuti eba-maailmast väljuda. Magamatusest tulenevad õpiraskused ja sealt edasi hariduse ja ameti puudumine.
„See on nii linnades kui külades samamoodi – uue põlvkonna peale on lasunud saatan. Pole mõtet küsidagi, kes keda teenib – itimaailm noort või noor netikuradit. Inimene jääb teatavasti tehnoloogia üle peremeheks, kui on iseenese peremees. Ise – see on ihu-hing-vaim ühendus. Vaim saab vaevatud, kui tal pole ühendust kehaga. Keha kogetakse siin ja praegu,“ arutleb ema, kes ise tavatseb kitsesid lüpstes ja mesilasi hooldades mediteerida. „Kallis laps, kus sinu keha on? Tahaksin temalt küsida, kui ta nagu transis teel tualetti ära eksib, sest kaela kõveraks keerav pihupõrguline eksitab. Keha on kodutalus. Keset loomi, kellega puudub silmside…
Pane silmad kinni, see olen mina – sinu emme. Tee suu lahti… Ampsti! Pannkook meega ja kohupiimakreemiga jah. Lapsepõlve maitse. Kui meeldivalt üllatunult silmad avad, oled hetkeks SIIN. Oo, hetk, sa viibi…
Tänu sellele hetkele, mil lapse pilk oli siinsamas, kus kehagi, tõotasin: ma pean vastu – tõukan meie talu seni, kuni tütar käib koolid läbi, näeb maailma ja mõistab, kui erilist ja imelist elulaadi lapsepõlvekodu talle pakkus. Palvetan, et ta tuleks pärast kosmoselendusid ja koole tagasi koju. Päriselt ja päriseks.“
26. oktoober 2017
Veedatar teejuhiks Aastaajaliselt hämaratel ning hingeliselt ja vaimselt ülikiirete muutustega hirmutavatel aegadel kostab pea kõigil meil 21.sajandi tavamürast üle soov teada oma Teed, tunda iseennast ja kohtuda oma teejuhtide-juhendajatega nii nähtavast kui nähtamatust ilmast. Elame …
Veedatar teejuhiks
Aastaajaliselt hämaratel ning hingeliselt ja vaimselt ülikiirete muutustega hirmutavatel aegadel kostab pea kõigil meil 21.sajandi tavamürast üle soov teada oma Teed, tunda iseennast ja kohtuda oma teejuhtide-juhendajatega nii nähtavast kui nähtamatust ilmast.
Elame vastavalt sellele, kui pikk teekond on läbitud, erinevatel vibatsioonilistel korrustel ning igal tasemel on arvukalt juhendajaid-hoidjaid-tõlgendajaid. Sel malelaual on nii valged kui mustad nupud. Osa teeb oma igapäevast erialatööd mõnes asutuses, mida kuidagi spirituaaliaga ei seostata. Osa – enamasti küpsemas eas – on täielikult kaasteeliste abistamisele pühendunud.
Teadjatarid kinnitavad üksmeelselt: iga arenguhuviline leiab päris kindlasti oma rajanäitaja. Iga avaneja peab ise järjekindlalt ja teadlikult endaga tööd tegema. Selleks on ülioluline võimalikult sageli teleri ja nuhvliekraanide asemel tähistaevast silmitseda, infomüra ja peasisene vadin peatada ning oma tegeliku minaga teadlikult ühendusse jõuda.
„Juba aastate eest tuli teadmine, et mõistan üht võõrast keelt – oskan selles kirjutada, aga tõlkida mitte. Minu õpetajad on tänaseks kinnitanud, et see on valguse keel,“ kinnitab Alexis Varnum (51), kes teab, et on Maale kehastunud teisi inimesi aitama. „Olen palju õppinud, et maailma asjade käiku ja inimesi mõista, ennast täiendanud loengutel, ayurveedaga-alternatiivpsühholoogiaga tegelnud, haiguste mentaalseid põhjusi õppinud. Nüüdseks pean loenguid, palju inimesi käib mu vastuvõttudel – kanaldan informatsiooni, mis jõuab minuni piltide ja teadmistena. Kõik hea, mis mu elus teistega jagamiseks on, see on saavutatud suure töö ja enesedistsipliiniga.“
Igahommikune Alexis
Mereväelase tütar Alexis Varnum postitab igal hommikul isalt päritud kohusetundega selle päeva sõnumeid – mille olulisimaks osaks peab afirmatsioone, sõnastatud tellimusi kosmilisest kataloogist.
„Ma tean juba aastaid oma kogemustest, et need kinnitused toimivad. Olen terve ja edukas, mul on piisavalt kõike ning minu küllus teenib juurde uut küllust. Pluss iga konkreetse päeva täpsem positiivne loits. See töötab!“ kinnitab hele kaunitar, kelle kanalduste helgeim osa on venekeelne eesti keel.
Haldjaliku tervendaja-teejuhi ema on eestlanna, isa oli ukrainlane – paar õppis ühiseks keeleks vene keele. Kuna eesti ja vene keel on täpselt vastupidise lauseehituse ja tunnetusega, võtab kanalduste kirjutamine naiselt topelt aja – rikkas ja kaunis slaavi keeles mõeldes kirjutab ta sõnumi üles eesti keeles ning seejärel tõstab sõnu ümber, et rahvas tõredaks ei muutuks.
„Oleksin tahtnud tüdrukuna eesti kooli minna, aga isa militaarse ameti tõttu rändasime mööda Venemaad, et sain siiski ema-isa-ühiskeelse hariduse. Samas ei lõhutud tänu nõukogude ajale minu sünniomaseid spirituaalseid võimeid ära. Tänases interneti-nutiseadmete globaliseerumises ja kombinaatkoolides tasalülitatakse noored ühisväljas palju hullemini ära kui „meie ajal“ – võisime oma teistmoodi-tajudest vaikida ja salamisi iseendaks jääda.
Minu nooruses olenud sõbrad hoiatasid, et kui oma suhtlemisest nähtamatu maailmaga räägin, tuleb must auto. Hiljem on mu ema olnud mures, kuidas ma teejuhina teenides tulevikus pensioni saama hakkan. Ehkki mul pole ametliku töökohta, käin siiski ema talus puhkamas ja laadimas. Ja kui mul on puhkus – või nädalavahetus koos mehe ja meie kahe koeraga – siis ma puhkan, nagu kõik inimesed: ei kanalda ega kirjuta, ei tervenda ega nõusta, ainult siis, kui keegi saab tulla üksnes nädalavahetusel või on hädaolukord.
Minu eraklik lapsepõlv tõi nii ammu kui üldse ennast mäletan, mu kõrvale vaimolendi Aleksi. Tal oli mu unenäos ruuduline särk, naljakad vuntsid – minu Karlsson! – ning ta on mind ustavalt saatnud lapsepõlve. Temast tulenevalt mu veedatari-nimi Alexis.
Pärast mu sündi elasime Meriväljal, kui olin 7aastane, kolisime Piritale – seal suhtlesin pikalt loodusega ja taimedega, käisin väikeses-turvalises-rahulikus Pirita koolis. Kuna ema ja isa töötasid palju, olin sageli omaette ja mängisin isemeisterdatud nukkudega.
Pärast seda, kui vanematega isa militaar-ameti tõttu Põhjas elasime, olin ülirõõmus Tallinnasse, oma sünnikohta tagasi pääsedes. Siin armastatud maal mõistsin juba lapsepõlves, et maailm pole üksnes selline, nagu näeme – ta on laiem, täis saladusi ja imesid. Muinasjutte armastasin siis – ja armastan tänagi. Lugesin palju kosmosest – kummalisi asju, mida nägin, ei osanud ma siis veel seletada.
Võimed avanesid minus täielikult 14aastasena, kui joonistasin esimesed hingepildid. Kui teine tütar oli sündinud, hakkasin lisaks kanaldama – ja joonistasin oma esimesed kanaldamise kaardid. Hariliku pliiatsiga joonistatud komplekt kadus kolimiste käigus ära – ja ilmus 6 aastat tagasi ootamatult uuesti välja. See oli mark selleks, et luua uued kaardid, mille nimetus on kallatid, ehk info lugemise maatriksid. Tuli ka ootamatu teadmine, et ma pean lugema raamatut „Valguse rüütel ehk kvantsõdalane“. See sünkroonsus oli Võti.
Töötasin esimesi kaarte joonistades sekretärina – ja endale seda päriselt teadvustamata tervendasin kõiki, kes mind ümbritsesid – seejärel aastaid töötasin sotsiaaltöötajana erinevates projektides. Mul on pisipeda kesk-eriharidus. Töötamise jätkamiseks nõudis ministeerium uute seaduste järgi kõrgharidust.Tänu oma võimetele jõudsin otsusele, et tagasi ülikooli mineku asemel asun oma Teele, kuna ka tähtajaline leping hakkas lõpule jõudma. Töö sotsiaaltöötajana oli raske, kliendid olid narkosõltlased. Mõistan – joomine ja muud sõltuvused tulenevad muutuste kartusest, oma missiooni, elurõõmu ja õnne kaotamisest.
Abivahendiks on mul praegu uued kaardid, mille endale joonistasin ja mis põrkasid alguses vastu mu Ego. Enesedistsipliin, iga päeva tegutsemine, suhtlemine inimestega, kirjutamine, mantrate kuulamine, enesetäiendamine ja arendamine vaigistasid Ego. Minu ja kaartide vahel tekkis usaldus ja koostöö, ning äsja tekkis senisele 54 kaardile lisaks veel üks.
Olen täheldanud, et perioodide ja lainete kaupa tõmbavad kõik eravastuvõtudele tulijad ühe ja sama kaardi. Asjad on õhus – kiirelt muutuvad puhastuse protsessid, globaalsed muudatused – ja see transformatsioon veel kestab. Ja mõnel juhul lendavad kaardid käest – kui keegi on nähtamatutele toetajatele väga vastukarva või kaardid ei soovi inimesega töötada, kuna informatsioon on talle suletud.
Võtan neid tõrkeid sama tõsiselt kui mõne päeva sisetunnet täna-ei-kanalda-ei-kirjuta-ei-tervenda-ei-vasta. Samas ka Kuu kuu sees on olemas päevad, millal ei tohi kaartidega töötada.
Küllus tuleb siis, kui inimene usaldab ennast ja tunneb , et on oma kohal ja teeb õiget asja, on endas kindel. Siis puuduvad takistused, kõik toimub kiirelt ja õigel ajal, kõik nagu tuleb iseenesest ja kõik teed ja võimalused on avatud. Võtta ja tee ja tegevust jätkub. Tuleb osata hoida tasakaalus vaimset ja materiaalset, vahest kiirelt reageerida, pidevalt ennast täiendada, osata analüüsida tehtud tööd ja tulemusi, suhelda inimestega, vastata abipalvetele ja kirjadele.
Muutumise imed
Alexis kinnitab, et inimesega, kes kaks kuud kolm korda päevas endaga töötada suudab ja kindlasti usub ka seda, et see teda muudab, hakkavad muutused sündima kolmandal kuul. „Valmis“ ei saa keegi meist kunagi. Küll aga naudib naine ise lapseliku rõõmuga seda, kuidas õigel hetkel õige tramm ta vajalikku peatusse kannab – või kuidas iga päev juhtuvad väikesed imed ja tuleb kindel arusaam, et elu on kerge, kui sa oskad ennast ja oma elu usaldada.
Kui teejuhi senine raviuumi pakkuja teistesse ruumidesse kolis, leidis ta müstilise sujususega kiirelt päris oma kabineti. Ning kui ta kohtub mõne kaasteelisega ühe asja pärast, on täiesti kindel, et ühest asjast kasvab välja kolm või kolm tuhat.
„Mugavusstsoon ei arenda – inimene vajab impulssi. Teised inimesed, reisid, sündmused, energia muutmine tõukavad meid muutumisse ja tõstavad. Mustrimuutmine võib toimuda ka läbi sotsiaalmeedia – kui esitan headele inimestele näiteks küsimuse nende kogemuste kohta astraalmaailma, unenägude või teiste tsivilisatsioonide vaimolenditega, vallandub võimas vastustesadu. Energia läheb liikuma. Inimesed soovivad oma kogemusi jagada. Ja mina ise saan sellest ühtlasi kinnitust, et on aeg 15 aastat kirjutatud seikluslugu paralleelsetest maailmatest – mida teisiti kui tegevuses oleks keeruline kirjeldada – eesti keelde tõlkida ja välja anda,“ teab Alexis. „Samas lõpetan suhtlemist õhtul pärast kella 6 FB-s, olen väsinud peale päevaseid viisite, õhtul inimesed on rohkem väsinud-vintis-tühjad – ja on negatiivsetes mõtetes. Vene keelest eesti keelde tulnud tarkus HOMMIK ON ÕHTUST TARGEM on siin abiks – enamasti on õhtused ahastajad hommikuks iseenda seest lahenduse leidnud. Kuid kui asi on tõsine, kedagi hätta ei jätta. Üritan vastata kõikidele kirjadele.
Ma ise ka langetan otsuseid hommikuvärskena. Nii siis, kui keegi mulle oma portaali juures koostööd pakub kui siis, kui kellegagi ühisväljas toimima otsustan hakata. Ja veel eriti ei loe ma õhtuti lammutavaid-kriitilisi kommentaare, mille pealetulek on sama paratamatu kui malelaual leiduvate mustade-valgete malendite tasakaal.
Kriitikute olulisuse kirjeldamiseks meeldib mulle üks Idamaa lugu Õpetajast, kes mööda ilma rännates ja õpetades talus enda kannul liikuvat kaaslast, kes teda pidevalt maha tegi ja halvustas. Kui kaaslane suri, nuttis Õpetaja meeleheitlikult. Hämmeldunud mõistmatutele – kuidas saab selle pärast nutta, kes läbi aegade nii palju paha ütles!? – selgitas Õpetaja: ta hoidis minu Ego ohjes…
Mina suudan – nüüd juba – oma Ego ise taltsutada. Kui ta ikkagi käest ära tahab minna, on abiks mu täiskasvanud lapsed ja eriti mu mees.
Oleme 25 aastat koos olnud – ja mu Mees on mulle õpetanud, et mehed saavad naise kaudu kosmilist energiat ja arenevad seetõttu naistest aeglasemalt – kui mees ei taha areneda, pole siiski mõtet tema järelvedamisega ennast pidurdada. Sa saad ulatada oma käe, kuid sa ei saa tema eest tööd ära teha. Tuleb olla paindlik, mõistlik ja kannatlik, meil kõigil on erinevad teadvuse tasemed.
Mehed – erinevalt naistest, kes elu teises poolel sagedamini spirituaalse kutsumuse leiavad – ei tea sageli lõpuni, et on tegelikult ülestõusnud meistrid. Nad teevad seda tööd mingis täiesti maises ametis – näevad ümbritsejaid läbi, tervendavad ligiolekuga, peatavad ligimeste rapsimise, rändavad-kanaldavad – see on nende loomulik olek. Kuulake, kuidas mõni lihtne mees ütleb „kõik läheb mööda“ või „miski pole nii, nagu pealtpoolt esmapilgul paistab“ – on ta ikka lihtne?“
Alexis arutleb, kui palju lihtsam on teadjaid-teejuhte vene keeles liigitada – „kalduunja“, „vedjma“, “vorožeja” ja „veduunja“. Esimene ja teine nõiub, kolmas elab sünkroonis võimeid kasutades, neljas on vanade veedade valguses haritud teeejuht. Leiame „veduunjale“ kohe ka maakeelse vaste: veedatar. Ja veedatar Varnum võtab asja kokku nii: „Kui inimene tegeleb vaimse arenguga ja enesemõistmiseni jõudmisega – on seejuures sihikindel ja teeb tööd, mis talle tõesti meeldib – siis võib saavutada palju rohkemgi kui unistada oskame.“
SIDEBAR 1
Valgeklaari veedatar sõnastab:
- Austagem Suuri – ja nähkem nende õõnestajaid läbi! Elizabeth on planetaarne kuninganna. Nii on – ja nii jääb ka siis, kui ta kord lahkub.
Keda häirib sinna kõrvale haibitav märter-Diana ikoon, saab alati on-off-nuppu kasutada.
- On-off-nupp on olemas igas eluvaldkonnas – nii tele-raadiomüra tarbimisel, arvuti haldamisel kui suhtlemispartnerite ja reisisihtide valikul.
- Tele-raadio-sõnumite püüdmisel olgem tähelepanelik – mitte ükski reklaam ega muusikafraas ei jõua meie kõrvu juhuslikult.
- Internetist ja massimeediast meie koju voolanu teadmiseks-võtmise järel on vaja ruum ja oma Mina puhastada, et oma aju tema kasutamise asemel mitte kurnata.
- Sama hoolikalt tuleb valida, keda oma koju laseme – ja parimaidki teekaaslasi isiklikesse ruumidesse ei lasta – isiklik on… isiklik.
- Kes meie juurde jõudma peab, see jõuab. Olgu ühe või 11 kaupa – Rahvas leiab oma.
- Nõiatarid on teejuhid, kellest igaühe õla taga on tema Hoidjad.
- Teadjanaised-veedatarid pole inimesi korda remontivad mehhaanikud – kes tahab terveneda, peab tööd tegema, mitte laiseldes end mööda mürisevaid viikende pudistama.
- Kui peatame lärmi ja loba oma kõrvade vahel (nn. Monkey mind – ahvimeel) tajume sisetunde järgi, kuidas end laadida, millistele maadele, milliste tsivilisatsioonihällide ligi hoida ja kellega lävida.
- Suhtes nähtamatu maailmaga on igaüks – meie ümber samas väljas on teised tsivilisatsioonid, vaimolendid ja energiad – vaja vaid vahet teha, millisest maailmast meie kaaskond pärineb, kellega suhestuda, kelle eest end kaitsta.
- Igal sõnal – ka mõttes lausutul – on vägi. Sõnatud sarvik avab ukse alumistele. Väerahvas puhastab pidevalt välja neist mõradest ja teadmatusest kokku raiutud ustest, mida vandujad-ropendajad tekitavad.
- Kõik me oleme tulnud arenema – osa kehastunuid ei tea seda, osa kardab muutustega kaasnevat uut ja joob-nargib vibatsioonitaset üha alla tagasi, et oleks nii, nagu on kogu aeg olnud. Kui hirm uue ees ei lase seda tunnistada ja loobuda, siis… seekord jääb nii.
- Pahatihti ei märgata, kuidas end programmeeritakse ja voolamises olemise asemel stereotüüpide raamidesse vangi jäädakse – areng eeldab raamidest välja elamist-hingamist.
- Ümberhäälestumine ei käi läbi loba, vaid mõteteta, siin-ja-praegu kõrgema Mina arukusega.
- Kuna tegelik Mina vaatab jäikadest mallidest välja, näeb ta ka seda, et illusoorselt ülistatud perering võib olla vägagi vägivaldne kooslus. Omamise-survestamise vahenditeks nii julmad sõnad, telekapult kui püüe muuta teist – ikka mõistagi tema heaks ja suunamiseks…– selle asemel, et ise muutuda.
- Ideaalne pere- ja ühiskond kujutab endast vabade inimeste kõrvuti kulgemist, Omade ühinemist.
- Erinevate parvede linnud on koostöös. Eestimaal on erinevate hingepilvede nõidade kogunemised-õppimised-laadimised, mille järel lennatakse tagasi oma raviruumidesse rahva teenistusse.
Võib juhtuda nii. Valgeklaar tajub vestluspartneri haralist-programmeeritud mõttemüra ja hirmude-suletud kanaleid, mis blokeerivad ka elundite tegevuse ja… lajatab ette hoiatamata käeservaga teekaaslasele abaluude vahele. Kumisev tou jääb kogu kehas mitmeteks päevadeks kumama – tiibade vahel aga on pikalt püsiv pipraplaastri tunne. Aitäh.
SIDEBAR 2
Alexis Varnum: „Praegu me elame nagu kahe reaalsuse, kahe maailma kokkupuute punktis ja see teeb meie elu veelgi huvitavamaks. See protsess on juba huvitav sellega, et uus maailm ja reaalsus voolab vana maailma sisse. Praegu reaalsuses eksisteerib mitmekihilisus, mis on praegu fikseeritud meie maailmas ja toimub inimeste jagamine nende kihtide vahel.
Me kõik elame aastas 2017, kuid juba erinevates reaalsuse kihtides ja seda paljud meist juba teadvustavad, tunnetavad ja näevad. Praegu meil kõigil tekib võimalus kasutada võimaluste akent, ehk saab liikuda ühest reaalsuse kihist teisse. Mida see tähendab?
Sa saad valida endale kõige optimaalsema reaalsuse kihi. Kõik on lihtne. Praegu peale kõikide varjutuste on nagu tekkinud koridor ehk unikaalne ruum ja sa saad muuta enda reaalsust. Sa saad valida endale ideaalse maailma, milles sa tahaksid elada ja alusta oma võluliikumist, praegu seda on kergem teha.
Sul on vaja vaid kindlaks määrata, millises maailmas sa tahaksid elada ja eksisteerida. Ja selleks imeliseks liikumiseks sa vaid pead teadvustama, mis sind aitab sellel teel. See on nagu asjade pakkimine enne reisi. Näiteks sa tahad või sinu plaanides on õppida mängima klaverit või sa tahad õppida uut eriala või sa tahad olla mõnes asjas suur meister. Kujuta endale ette suurt reisikotti ja pane sinna kõik, mida sa tahad näha oma uues elus.
Sa saad panna sinna klaveri, meisterlikkust, uue eriala, raha, uued suhted, õnneliku elu – kõike, mida sa vajad. Sellised võlu reisikotid võivad endasse mahutada terved maailmad. See tehnika aitab sind liikuda Uue Elu suunas. Lisaks sa vaid vajad enesekindlust, julgust, harmooniat – ja vali endale paremat elu.
Kooskõlas enda Kõrgema MINAGA sa leiad kõige paremat arengu ja edasiliikumise võimaluse – ja sul vaid jääb jälgida ja tunda rõõmu selle üle, mis tuleb sinu ellu. Avanevad uued ja imelised võimalused , mida tasub kasutada! Ma soovin sulle kergelt liikuda oma uude reaalsusesse, milles kõik on vaid sinu hüvanguks, külluseks ja arenguks, milles sa saad kasvada kui mitmemõõteline Valguse olend.
*
Energiad võivad olla lainelised: vahest neid võib tunda kui jahedaid laineid, kuid samas võid soovida rahu ja vaikust. Me läbime taas kohanemist tulevate energiatega, kuid võib olla me ei tunne seda oma kehaga nii aktiivselt kui varem. Praegu integreerime energiat. Kõik saadud kogemused on meile jumalik õnnistus.
Sinu tarkus juhib sind. Samas on võimalikud kerged peavalud ja võibolla soov rohkem vett juua. Võibolla kasvab ka söögiisu, sa võid tunda pidevat janu, väsimust, unetust, probleeme kaelaga ja peaga, heli kõrvades. Sa nagu midagi sees pidevalt tunned, kuid ei saa seda seisundit kirjeldada: nagu raskus ja tühjus – kuid samas sa tead, et algamas on midagi uut.
Vanad mustrid tahavad sind tagasi, kuid sina neid rohkem ei taha. See möödub. Hellita ennast, kuna energeetiline mõju on tõesti väga võimas.
Võimalik, et ümbritsevad inimesed võivad tunda ennast ebamugavalt ja käituda ka vastavalt. Võivad olla tülid ja konfliktid – sa võid rohkem tunda vastupanu ja võitlust. Kõikidel võib olla ebamugav, seega ole targem ja kannatlikum. Kui maailma ebamugavus sind rohkem ei puuduta, ole tänulik sellele seisundile, see on sinu saavutus.
Paljud inimesed võivad praegu nagu jääda lõpetamata lugude vahele ja oleks kergem, kui need lood oleksid lõpetatud. Luba energiate integreerimise protsessil rahulikult liikuda. Küll aeg paneb kõik oma kohtadele. Ära kiirusta selguse saamisega.
Sinu teejuhid ja kaitseinglid on sinu kõrval ja armastavad sind nagu varem: Maal ja inimeste eludes toimuvates suurtes muudatustes osaleme kõik me, nii nähtavad kui nähtamatud.
Soovin kõigile imelist armastuse ja liikumise aega.
27. august 2017
Noortestuudio Mina Olen Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel. Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, …
Noortestuudio Mina Olen
Lastestuudio Mina Olen tegutseb Raplamaal Kuusiku Altveski Loovuskosel.
Stuudio kasvas välja Altveski esimese kultuurikeskusena toimimise suve lavastusest „Südamesalu salavägi“, kus mänginud lapsed osutusid ääretult võimekateks-andekateks-suutlikeks. Nende hulgas keerukate kodude lapsed, kes poleks oma talendiga kunagi lavale jõudnud, kui Kuusiku Altveski ja Soone loovustalu ühendanud meeskond poleks neile omal kulul laulude-tantsude-näitlemise õppimise laagreid korraldanud ja neid bussipaviljonist oma ande avastamiseni toonud.
Lavastuses osalesid professionaalsed näitlejad kõrvuti Raplamaa puuetega inimeste koja ning Altveski peremehe ja Soone talu emandaga.
Etendus tõi lisaks näitemängus laulvatele-tantsivatele-näitlevatele lastele ka publiku sekka arvukalt lapsi, kes tahtsid samuti mängida. Esimese kultuurikeskuse sügise lavastus kannabki nime „Mina olen“ ning nii selles kui järgmise suve vesietenduses „Merehädalised“ on põhilised lavajõud lapsed.
Nii esimeses kui järgmistes lavastustes ja stuudio argipäevadel teeme koostööd Kuusiku talliga.
Hoolitseme selle eest, et lastel oleks argiõhtuti tõeliselt arendav loov tegevus.
Töötame selle nimel, et stuudio õpilastel oleks nädalavahetuseti eneseavalduse võimalus.
Tagame laste koolivaheaja sisustamise – eriti suvisel koolivaheajal kaasame neid lapsi, kes pole veel meie stuudioga ühinenud.
Jälgime meiega tihedalt seotud laste tervislikku ja hingelist olukorda – kuivõrd paljudel on vanemad võõrsil tööl või on nad muudel asjaoludel keskmisest keerulisemas olukorras.
Oleme oma stuudio lastele ja noortele sõbrad, tagala ja inspireeriv eeskuju.
Võtame vastutuse oma kasvandike käekäigu eest ka pärast kooli lõppu.
Tallinna-välises Eestis on lastel väga vähe võimalusi oma andeid ja eeldusi avastada, kasutada ja arendada.
Meie trupi professionaalid on juba laste ja nendega töötamisega tuttavad ja tulevad lastestuudio õpetajateks. Marje Berlokko, Heli Vahing, Liina Meta Kuuskman, Regina Evert-Tammistu, Kati S.V. Murutar, Paul Neitsov, Brigita Murutar ja teised oma ala parimad õpetavad lastele kõike, mida on ise õppinud ja läbi elu praktiseerinud. Lisaks tulevad õpetajateks ka maestro Ülo Vooglaid, meistritar Terje Luik, Harry Raudvere ja paljud teised.
Vastavalt laste soovile, hetkel kütkestav-olemisele ning ka Raplamaaga seotusele kutsume aeg-ajalt külalisõpetajateks Vaiko Epliku, Jüri Pootsmani, Priit Võigemasti jpt.
Selleks, et hoida Raplamaa perede jaoks õppemaks võimalikult madalal – mitmetel juhtudel vabastame andekad ja lootustandvad lapsed õppemaksust üldse – asume koostöösse kohaliku omavalitsuse, edukate ettevõtete ja missioonitundega isikutega.
Lastestuudio töötab igal tööpäeva õhtul.
Lapsed saavad valida endale meeldivad loengud-praktikumid – soovi korral võivad nad osaleda kõigis tundides.
Nädalavahetuseti antakse etendusi nii Altveskil kui kõikjal mujal Eestis.
Stuudio Mina Olen toob lapsed nutiseadmetest tegeliku eneseavastuse ja loovuse juurde.
Mina Olen tutvustab noortele võimalikke erialasid ja ameteid.
Mina Olen loob õpetajate ja haldajate töökohti ja pakub lisaks nooremas eas õpetajatele ka teenekatele seenior-pedagoogidele elu õhtuks eneseteostust.
Meie etendused, millega mööda Eestit tuuritame, inspireerivad ka teisi lapsi eneseavalduse ja -avastuse juurde pürgima.
Iga lavastusega kaasneb samasisuline raamat, mille lõpuosas on lood meie koostööpartneritest. Raamatute kirjutamisel ja kirjastamisel osalevad ka lapsed.
Koostöölised-toetajad saavad täita missiooni kasvatada parem ja täiuslikum uus põlvkond noori eestlasi – ja ühtlasi saata omagi pere ja kollektiivi lapsed meie stuudiosse õppima.
Kuusiku Altveski Loovuskoske haldab mitmeaastaste kogemustega MTÜ Ingli Puudutus.
Ühiste jõududega loodav alaline lastestuudio koondab Kuusiku Altveskil juba lastega tegelnud, koostöösse harjunud ja spontaanselt liituvad professionaalid.
- Terje Luik – režii- ja lavatöö praktikumid
- Ülo Vooglaid – loovad-näitlikud loengud
- Heli Vahing – näitekunst ja laulmine (edaspidi liitub lapsepuhkuselt naasev Brigita Murutar)
- Aare Hindremäe – filmimine, pildistamine, montaaž
- Regina Evert-Tammistu – tants ja lavaline liikumine
- Liina Meta Kuuskman – grimm ja kehamaaling (Soome meistri tasemel)
- Marje Berlokko – maalikunst teatraasete dekoratsioonide suunaga
- Kati S.V. Murutar – dramaturgiline sõnakunst ja artiklite ja raamatute kirjutamine
- Paul Neitsov – kitarrimäng ja etenduste muusikaline kujundamine
- Evald Piirisild – praktiline folkloor teatrikunsti teenistuses (Tallinna Linnateatri meister)
- Harry Raudvere – kunsti ja kultuuri positsioon ühiskonnas, managemendi algteadmised
- Stella Kuusemets – ratsutamine ja selle ühitamine teatrietendustega
- Külalisõpetajad vastavalt laste ja noorte soovile ja ühiskondlikule tellimusele
Pakilisimad vajadused:
- ehitusmaterjalid Kuusiku Altveski salongi talvekindlaks ehitamiseks
- küttesüsteem stuudiosaali
- väikebuss stuudio laste proovidesse ja esinema sõidutamiseks
- valguspark
Lastesuudio haldamise-administreerimisega, projektide koostamise ja tingimuste loomisega tegelevad
Robert Borodin (Kuusiku Altveski peremees)
Kati S.V. Murutar (Soone väetalu emand, Altveski Loovuskose juht)
Tere koostöösse, Kuningas ja Terje, Anne Laub, Esnarid, Kethy ja Saaristed, Viljar ja Marjen, üle jõe hõimlaste Ringhold Bandcamp, Petra ja Liukkanenid, Valmi ja Madis, Uno ja Koidula!
Koos õpetame ja juhendame uue põlvkonna ametitesse ja koolidesse, mille peale nad üksnes nutiseadmetes nihveldades tulnud poleks – anname neile teada, kui hea on luua ja lehvida, hingata ja hõisata: MINA OLEN!!!
02. august 2017
2. august 2017 Uraan on Müstilise Paabeli Achilleuse kand ja 2. augustil 2017 pöördub see 28° Jääras retrograadseks. Meie sodiaagi ajakava meister transformeerib peagi kõigi surelike astraaltasandid ja rajad vastavalt iga südame vaimsele staatusele. Tulevik …
2. august 2017
Uraan on Müstilise Paabeli Achilleuse kand ja 2. augustil 2017 pöördub see 28° Jääras retrograadseks. Meie sodiaagi ajakava meister transformeerib peagi kõigi surelike astraaltasandid ja rajad vastavalt iga südame vaimsele staatusele. Tulevik kuulub Jumalale ja läbi selle retrograadi joondatakse see inimkonna suureks hüvanguks jumalikult ja ootamatult ümber. See saab olema kõige võimsam Uraani Retrograadne liikumine Jääras tänu täpsele trigoonile, mida Uraan teeb „Suurele Ameerika Päikesevarjutusele“ 21. augustil. Sõda meie kollektiivse tuleviku üle läheb edasi lunastava armu ja Saatanliku lammutamise mõõtmesse!
Selle Uraani retrograadse liikumise ajal, mis kestab kuni 2. jaanuarini 2018, ennustan ma ilmnemas järgmisi teemasid ja sündmusi:
Suur ja ootamatu pööre kuninglikes perekondades, ordudes, kogukondades, vennaskondades ja institutsioonides;
Kvant-asümmeetrilised täiustused inimeste loovuses, tunnetuses ja võimetes;
Radikaalsed meelemuutused armuasjades, suhetes, pühendumises ja ühendustes;
Jalustrabavad häired ja kaotused kõigi ennast teenivate isikute ja eriliste huvigruppide hulgas;
Jumalik elu edenemine inimeste seas, kes on võidelnud laste eest;
Ootamatud ja olulised altruismi katsed, mis on seotud armastuse, perekonna ja laste heaoluga;
Vajalikud teadvuse šokid nende jaoks, kes hiilivad kõrvale või eitavad ilmset tõde;
Dramaatilised kogemused maatriksi anomaaliate, märkide, koodide, võtmete ja sõnumitoojatega;
Eksootilised teadvuse häälestamised, mis segavad avatud meeled kokku ideaalse tulevikuga;
Sügavad sisemised kogemused aegruumi nihkumisega ja valguskeha suurenemisega;
Ootamatud paigalt nihutamised nende jaoks, kes on kosmilise korraga suures ebakõlas;
Valede sotsiaalsete õiglusrühmituste määramine kodusteks terroristideks;
Pretsedenditud õiguskaitse võidud riigiüleste kriminaalsete ettevõtjate üle;
Õõnestavate religioossete mittetulundusühingute paljastamine, lõhestamine, pea maha võtmine ja nurjamine;
Sügavalt juurdunud viienda samba gruppide ootamatu ja õnnistatud kokkuvarisemine;
Anarhistlike grupeeringute tohutu destabiliseerimine, nii liikmed kui ja juhtkond;
Elu edendavad suured Heureka momendid, mis on seotud meie isikliku minevikuga;
Revolutsioonilised kogemused, mis on seotud kunsti, armastuse, perekonna, äri, finantside ja turvalisusega;
Kvanthüpped teenimise radadel nende jaoks, kes on korralikult joondunud;
Ja üllatuslik taasühinemine hingegrupi liikmetega missiooni edu suunas.
Ajakava meister
Uraan on meie sodiaagi ajakava meister, sest tema energia mõjutab meie tulevikku rohkem kui ükski teine meie päikesesüsteemi planeet. Kui Uraan hakkab retrograadselt liikuma, muutub meie kollektiivse tuleviku trajektoor näiliselt ebakindlaks, küsitavaks ja isegi kahtlaseks, vähemalt kolmemõõtmelisest vaatevinklist vaadatuna. Kuid mida enamus rahvastikust veel ei mõista, on see, et need on ajad, mil Jumal sekkub, et meie tulevikuradasid isiklikul ja kollektiivsel tasandil soodsalt ümber järjestada. Me ei suuda mõista sellise protsessi sügavat keerukust, kuid me peaksime uskuma jumalikku tarkusesse, mis seda edasi viib. Meie südamete vaimne staatus määrab ära saabuvad ajakava nihked. Lõvi päikesevarjutus aktiveerib võimsalt selle paradigma!
Arhonti anarhia
Sotsiaalne ühtekuuluvus on viis, kuidas me Uraani retrograadse liikumise ajal koos üles tõuseme. Meie globaalse ühiskonna tumedad arhondid üritavad kasutada Uraani retrograadset energiat, et luua suurt sotsiaalset ebastabiilsust, jagunemist ja anarhiat. Arhondid moonutavad jumalikke kosmilisi energiaid lootuses takistada kõrgema jõu korda täielikult Maisel tasandil manifesteerumast. Tark ja teadlik kodanik peaks seda silmas pidama andes endast parima, et säilitada ja suurendada vennalikku ja õelikku armastust ja sotsiaalset ühtekuuluvust. Ärge langege ebastabiilsuse jõupingutuste ohvriks. Need rajanevad korporatiivse meedia propagandal, valedel märguannetel, salaja finantseeritud agitaatoritel ja jultunud provokatsiooni taktikal. Teatud linnades ja kohtades läheb see räpaseks. Pidage meeles, et valgus võidab tõstes armastust ja sotsiaalset ühtekuuluvust.
Minevikupildi fenomen
Kui Uraan on retrograadne, muutub minevikupildi fenomen ebatavaliselt sagedaseks ja võimsaks, tegelikult nii võimsaks, et sellel võib olla meie eneseteadlikkusele, suhetele, ambitsioonidele, motivatsioonidele ja tuleviku väljavaadetele revolutsiooniline mõju. Pange mu sõnu tähele, kosmos viib meid ajas tagasi, et näeksime ja mäletaksime asju, millel on meie tulevikule dramaatiline mõju. Uraani retrograadne nägemus on sügav, ärge siis üllatuge, kui te näete ennast teises dimensioonis, teises elus või teisel planeedil. Kraadid, mis on selle Uraani retrograadse liikumise ajal aktiivsed, on Jäära 28.-24. kraad. Minevikupildid, mis sellega seotud on, keskenduvad sageli mineviku kirgedele, elukohtadele, sõprussuhetele, kultuuridele, põhjustele, lahingutele, võitudele ja perekonna kogemustele.
Välgu teerada
Kuidas edasi liikuda, kui Uraan on Jääras retrograadne? Kõndides välgu teerajal. Ja mis täpselt on välgu teerada? Välgu teerada on sünkroonsuste jälg, mille loovad kõik Päikese, Kuu ja planeetide aspektid Uraanile selle retrograadse liikumise ajal. Avalikkuse teenimise huvides võtsin ma aja, et kindlaks teha iga peamine astroloogiline aspekt Uraanile kuni selle otsekspöördumiseni 2. jaanuaril. Allpool on toodud kronoloogilises järjekorras, millised joondumised ja millal aktiveeruvad. See on kõige praktilisem ja väärtuslikum meetod, et tajuda Uraani välgu teerada, mis viib paljud meist ennenägematutele aegruumi seiklustele. Esitage endale väljakutse ja astuge välgu teerajal tarkuse, imetluse ja usuga Jumalasse.
21. august: Täielik Päikesevarjutus Lõvis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
23.-25. august: Veenus Vähis kvadraadis retrograadse Uraaniga Jääras
30. august – 4. september: Marss Lõvis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
31. august – 9. september Merkuur Lõvis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
16.-19. september: Veenus Lõvis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
17.-21. september: Neitsi Päike kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
19. september – 6. oktoober: Jupiter Kaaludes opositsioonis retrograadse Uraaniga Jääras
27.-29. september: Merkuur Neitsis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
9.-12. oktoober: Veenus Neitsis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
13.-16. oktoober: Merkuur Kaaludes opositsioonis retrograadse Uraaniga Jääras
13.-20. oktoober: Marss Neitsis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
17.-21. oktoober: Päike Kaaludes opositsioonis retrograadse Uraaniga Jääras
27. oktoober – 25. november: Saturn Amburis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
1.-3. november: Merkuur Skorpionis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
2.-5. november: Veenus Kaaludes opositsioonis retrograadse Uraaniga Jääras
15.-19. november: Päike Skorpionis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
24.-27. november: Merkuur Amburis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
25.-28. november: Veenus Skorpionis kvinkunksis retrograadse Uraaniga Jääras
28. november – 3. detsember: Marss Kaaludes opositsioonis retrograadse Uraaniga Jääras
8.-11. detsember: Retrograadne Merkuur Amburis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
14.-17. detsember: Päike Amburis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
18.-21. detsember: Veenus Amburis trigoonis retrograadse Uraaniga Jääras
Kvanthüpped
Mõned meist on ennast ülestõusmise rajal tundnud ummikus või blokeerituna olevat. Eesmärgid realiseeruvad aeglaselt ja teatud unistused tunduvad olevat väljaspool haardeulatust. Selle Uraani retrograadse liikumise ajal vapustavad radikaalsed ja ootamatud kvanthüppe kogemused stagneerunud elu paradigmasid nii, et meie hinged tõugatakse mööda taevast treppi kiiremini edasi. Kvanthüppe kogemuse jaoks pöörake kõigist välgu teeraja päevadest, mida ma loetlesin, kõige enam tähelepanu Päikese joondumistele Uraaniga. Seda silmas pidades mõistke, et kogu maailm teeb astraal-alal kvanthüppe edasi niipea, kui aktiveerub Lõvi Päikesevarjutus. Astraal-ala all pean ma silmas meie reaalsuse salajast energia-arhitektuuri, mida Jumal peagi meie kõigi jaoks ümber kujundab.
Suhete revolutsioon
Meile on saabumas äärmiselt soodne noorkuu! 19. oktoobril aktiveerub täpses opositsioonis Uraaniga 26° Jääras „888“ga kodeeritud noorkuu Kaaludes. See sündmus käivitab tähelepanuväärse suhete revolutsioonide tsükli, mis viib meid kõiki kaardistamata territooriumile. Siin on see, mida oodata: üllatuslik unistusi ja eesmärke toetavate suhete saabumine; teatud suhete ootamatud lõpud ja lahkumised; kiire ja õnnelik kultuurilise ja kogukondliku võrgustiku avardumine; uute võimsate partnerluste rajamine; motivatsioon uute sotsiaalsete liikumisetega ühinemiseks; ja tohutu sotsiaalse ringkonna areng. Kui te olete mõelnud, kus on tõelised inimesed, siis vaadake seda tsüklit, et vastuseid saada.
Südame staatus
Meie südame vaimse staatuse ja selle vahel, mida me Uraani retrograadse liikumise ajal Jääras kogeme, on sügav ühendus. Et kõrgeimat retrograadset kogemust nautida, peab meie süda olema keskendunud armastusele, eriti äärmise ebastabiilsuse aegadel. Armastus kuulub Lõvile ja kuna on tõsi, et armastus on alati ülitähtis, tuleb peagi eriline retrograadne testimine, mis puudutab armastust, altruismi, ebakindluse vorme ja meie tahet teenida midagi muud ja kõrgemat kui iseennast. Kosmilised sündmused ja tsüklid avavad meid vastavatele vaimsetele testidele. Ma tõesti ütlen teile, et peagi algavad südame testid, armastuse testid ja lojaalsuse testid. Mõelge sellele kui Päike 21. augustil 28° Lõvis silma kinni paneb.
Kuninglik hõim
Olemas on kaksteist kosmilist hõimu ja Lõvi on nendest kuninglik. Taeva suur valgusvihk heidetakse peagi igale Lõvile Maa peal. Mida nad kõik saavad, sõltub nende südametest ja nende minevikust. Kuid saabuval Lõvi päikesevarjutusel on armu kõikidele hõimudele ja kuninglikud kraadid eksisteerivad igas kaheteistkümnes sodiaagi majas. Kerkib esile uus kuninglik hõim, kui uus Lõvi astraalne energia aktiveerib hinged kõigist kaheteistkümnest hõimust. Kui ma mõtlen trigooni peale Lõvi päikesevarjutuse ja retrograadse Uraani vahel, meenub mulle „Juuda hõimu Lõvi“. Ma tunnetan, et kristusteadvus ja kuninglikud õnnistused on meie lähitulevikus. Uus kuninglik hõim ühendatakse läbi jagatud teadvuse, armastuse, kire, eesmärgi ja ilu.
Retrograadne õitseng
Kui me harmoniseerime ennast kosmilise korraga, saab jõukus palju kergemini kättesaadavaks. Lähiajal on toimumas palju astroloogilisi sündmusi, mis mõjutavad Uraani retrograadse liikumise ajal jõukuse tasandeid positiivselt. Siin on mõned, mida ma silmas pean: Saturni otsekspöördumine Amburis 25. augustil, Juno otsekspöördumine Kaljukitses 26. augustil, Marsi sisenemine Neitsi märki 5. septembril, noorkuu Neitsis 19. septembril ja eepiline Jupiteri sisenemine Skorpion märki 10. oktoobril. Nende sündmustega tuleb kaasa suur hoog ja õnnistus asjades, mis puudutavad paremat töökohta, palgatõusu, uue karjääri arenemist, olulisi seaduslikke võite, finantskahju taastamist, kasvu edendav ligipääs krediidile ja armulik võlgade tagasisaamine. Koidik on lähedal, ärge nüüd peatuge.
Kire ja aususega,
Astroloog Salvador Russo
Tõlkis Tiina Mills
27. märts 2017
Alexis Varnum: “Armsad sõbrad! Annan edasi informatsiooni, mis on minuni jõudnud. Ise valite kuidas sellele informatsioonile reageerida või sellega kohaneda, kas võtta vastu ja mõtiskleda või mitte uskuda. See info pole minu väljamõeldud, kuid mina …
Alexis Varnum: “Armsad sõbrad! Annan edasi informatsiooni, mis on minuni jõudnud. Ise valite kuidas sellele informatsioonile reageerida või sellega kohaneda, kas võtta vastu ja mõtiskleda või mitte uskuda. See info pole minu väljamõeldud, kuid mina pean oluliseks selle teieni viima. Nagu ma varem kanaldustes olen kirjutanud, et Kosmose jõud alati jälgivad Maal elavaid inimesi ja paljud tsivilisatsioonid suhtuvad meisse väga lugupidavalt, hoiavad meid ja saadavad meile tingimusteta armastust.
Aasta 2017 on aasta, millal inimesed hakkavad ennast üha rohkem tundma 4 dimentsiooni olenditena. Sellel aastal iga inimene oli ühendatud hõbedase niidiga 4-sse dimentsiooni selleks, et igal inimesel oleks võimalus üleminekuks ja ka nendel, kes pole üldse selleks valmis, ega teadvusta toimuvat protsessi. See niit on antud kui võimalus, mida iga üks saab kasutada. Toimub teadvuse transformatsioon ja sellel aastal inimeste ülesandeks on hoida seda hõbedat niiti, mis meid ühendab 4 dimentsiooniga, mitte lubada selle niidi läbipõlemist. Mida see meile tähendab? Inimene praegu õpib ennast tundma 4 dimentsiooni olendina ja õpib olema see, kest ta on. Ta õpib läbi enda reaktsioonide välistingimustele ja läbi erinevate sündmuste ja situatsioonide, kus ta saab ennast ilmutada kui kõrgem olend. Erinevates tingimustes ja situatsioonides teil võib olla erinev reaktsioon. Kui sinu reaktsioon on negatiivne, negatiivsed emotsioonid ja käitumine, tigedus, viha, kannatlikkuse puudumine, agressioon, see on väga kurb fakt. Sellistes tingimustes toimub hõbedase niidi üle kuumenemine, läbipõlemine, katkestus ja hävimine . See võib tuua äkksurma, mis on kahjulik sinu hingele. Sellel aastal võib oodata, et paljud inimesed lahkuvad meie reaalsusest, see on kurb fakt, kuid seda on võimalik peatada, oma suhtumisega ümbritsevatesse inimestesse, olukordadesse, situatsioonidesse ja sündmustesse.
Kosmose jõud soovitavad, teha kõike võimaliku , et vältida negatiivsed reaktsioone. Nad paluvad mitte tekitada situatsioone, mis võivad tekitada teistes negatiivsed reaktsioone. Kui sa oled vaimselt tugev inimene aita neid, kes on nõrgema vaimuga. Kui sa tahad üle minna 4 dimentsiooni , siis praegu on tulnud aeg, kui sa pead pöörama tähelepanu enda isiksusele ja ka oma suhtumisele välismaailma, kuidas sa reageerid erinevatele tingimustele ja sündmustele. Negatiivsed emotsioonid ja kavatsused tekitavad blokki, katkestavad seost oma hingega ja hõbedase niidi ülekuumenemist. Sellega ka katkeb energia tulek 4-dast dimentsioonist ja te saad funktsioneerida ainult 3 dimentsiooni energial, mida kiirgab sinu füüsiline isiksus, kuid sõltub energia kogusest. Kui nõrgeneb energia tulek 4 dimetsioonist võib alguse saada depressioon või agressioon. Võtta seda seisundit kui hoiatavat märki. Kui see seisund kestab rohkem kui 3 Maa päeva, hakkab tööle kaitse mehhanism, mis kaitseb hõbedase niidi ülekuumenemist, see annab sulle võimaluse veel 7 päeva jooksul viia ennast positiivsesse seisundisse. Vastasel juhul toimub sinu hõbedase niidi läbipõlemine.
Praegu sinul on võimalus jälgida enda reaktsioone ja seisundit ja näha kui pikalt kestavad sinu negatiivsed emotsioonid ja negatiivne seisund ja õppida kiirelt ümber lülitama ennast positiivsusele. Lubada enda hingel ilmutada ennast armastuses kõige suhtes, kaastundlikkuses, sellega sinu hõbedane niit tugevneb iga päevaga ja sa saad aidata ka teistel tugevdada nende hõbedased niidid. Sinu vanad 3D veenudumused ja mustrid, mis pole kooskõlas sinu hingega tekitavad nagu klappi sulgemist ja 4 dimentsiooni energia tuleku takistamist. Tuleb üle vaadata seda millesse sa usud, mis on sinu veendumused, mis on sinu väärtuste süsteem ja vabaneda kõigest mis pole kooskõlas sinu sisemise häälega ja hingega. Intuitsioon, sisemine hääl või nimeta seda kuidas tahad, on Jumala hääl sinus, ole kooskõlas ise endaga ja kuula ennast. Keeldu kõigest, mis ei too sulle rõõmu, mis ei täienda sinu elu. Loomulikult sa ei saa täielikult elada ilma negatiivita, kuna sa oled inimene, kuid olgu sinu negatiivsed reaktsioonid ja emotsioonid lühiajalised. Kui selline situatsioon tekkib, siis hinga sisse ja välja sügavalt kolm korda, pea hing kinni ja selle momendil luba nendel emotsioonidel korraks täielikult vallutada sind, korraks korralikult ela läbi need emotsioonid, nii kaua kui sa loed 1-ühest 5-viieni. Tunneta enda emotsioone ja kui sa lõpetad lugema lase need lahti, luba nendel minna. Need emotsioonid rohkem ei kuulu sulle, need rohkem pole sinu omad. Sa juba oled saanud kõik vajalikud õppetunnid. Selle tehnikaga sa saad ennest kaitsta negatiivsest mõjust ja sellega sa tugevdad enda hõbedast niiti.
Selle looga Kosmose jõud ulatavad meile oma toetava käe.”
01. märts 2017
Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist. „Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii …
Püramiidide küla Margus Aru „Nora“ Täheväravast
Püramiidide küla rajanud ja seal kesk teiste dimensioonide ja tsivilisatsioonide energiat ning kujutisi elav kunstnik Margus Aru on kirjutanud raamatu meist.
„Nora“ on Lugu igas eas lastele. Nii 9- kui 90aastastele. Eriti neile, kelles nende sisemine laps veel veidigi hingitseb. Oleme harjunud tsiteerima ja aduma Exupery „Väikese Printsi“ müstikat – Nora-lugu on sama hingelindude parve kuldmuna.
See on peegel meie endi ees – kuidas me oma vanemate vastu põrgates lukku läksime, mil moel seetõttu ei ennast ega oma lapsi tõeliselt ei taju ning kuidas meie lapsed saabuvad meid õpetama. Kui lukustumise juhtum on eriti sügav, tulevad lastele teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide sõbrad appi.
See on lisaks väga haaravale lugemisvarale ka lootustandev filmistsenaarium – Tähevärava Aru ongi filmilooja samuti – ning selles Loos leiduvad laulusõnad, millele komponeeritud meloodia on ühtaegu teel nii raadiojaamadesse kui filmi tunnusmeloodiaks. Stsenaarium ongi valmis ja linale laotumise rahastus-tootmisjärgus.
Kirjatöö haaravus mõjus mulle-humanitaarlasele kahtpidi trööstivalt. Ühest küljest ei suuda ma juba mõnda aega lugeda ühtki muud teksti kui neid, mida peab. Teisalt ei saanud mu 10aastast tütart Indirat selle teksti seest enam kätte, ehkki kohustusliku kirjandusega on asjad… kohustuslikud – seda Lugu neelas tüdruk nagu vett või õhku. Ning lõppu jõudes hõiskas: „See tulnukaspoiss oli ju täpselt selline, nagu meie kodus nii sageli liiguvad – pikk-peenike-suurepealine. Ma olen täpselt selliseid nii sageli joonistanud ju!“
On.
Meie varasemate põlvede kirjanikud-kunstnikud on samuti püüdnud mängida mõttega, et Keegi on läheduses. Kui on mõte, siis järelikult ongi. Mõttesse ei tule midagi-kedagi, keda pole. Ka kujutlus ja unistus on tegelikkus. Ning see tegelikkuseks unistatud tasand on Margusel arendatud lõpuni ja veel kaugemalegi.
Eno Raud ja Edgar Valter jäid oma suurte-laste-müsteeriumiga „Lugu lendavate taldrikutega“ poolele teele ning pöördusid siis kohmetult tagasi – ah, nali-nali… Sest ajad olid üle-eelmised. Meistrite tandem teadis, mida öelda tahab – ent ei saanud. Margus saab.
Ta jutustab just sellisest kenade keskklassi kodanlaste perest, kelle peal väidetakse seisvat riiklikku jätkusuutlikkust, keda kadestatakse, kellesugustega on kaetud ka teiste nn arenenud riikide eeslinnad ja eramurajoonid ning linlikku elulaadi harrastavad küladki.
Edukas isa nutab ja töötab, et kahelapselist peret üleval pidada. Õieti ei nuta ka – ta ise läks nii õrnas eas lukku oma isa käes, kes läks lukku oma isa käes, kes läks lukku oma… ja nii edasi. Õieti tagasi. Isa ei mäleta. Mida ei mäleta, seda ei luba. Keelud ja kalkus lukustavad veel enam, kuni…
Kristlikult religioosne ema on vargsi oma esimesse armastusse kinni jäänud. Lisaks õilmitseb teoses Tammsaare „Tõest ja õigusest“ pärit Andrese-Krõõda-Pearu igihalja armastusekolmnurga taimekene. Naabrimees-lihtsake põhjustab katastroof-haaval teadmatult-tahtmatult ühe koorumise ja avanemise teise järel. Andku taevas, et liiga paljud pered ei peaks Algallikaga ühenduse taastumiseks nii koletuid tragöödiaid läbi elama.
Margus on oma kirjasõnaga teinud tänuväärse töö teiste dimensioonide-tsivilisatsioonide olemuse määratlemisel. Tulnukaspoiss kehastub Maale tänu Nora tungivale kutsele. Ta õpetab sügavas leinas avatud ja tundliku tüdruku telepaatiliselt tajuma-suhtlema. Annab tema emale ja isale võimaluse end lahti ja välja elada – sest tulnukaspoisil on võime võtta just selle isiku kuju, kellele inimesel on hetkel kõige olulisemad sõnumid välja sosistada või karjuda.
Tulnukaspoiss õpetab 12aastast piigat tundeid läbima, keskenduma ja oma valguskeha juhtima. Viimasel-hetkel-põletav-põneval piiril. Tõeline sõber näitab vääritimõistmiste ja asjade selgesse harmooniasse arenemise võimalusi. Ning eriti kauni kingitusena tutvustab ta enne Koju lahkumist Norale paralleelmaailmu – siinsamas meie kolmedimensioonilisega ülestikku-rööbiti pulseerivaid kauneid reaalsusi.
Püramiidide külast voogab seega meie lugemislauale paljukihiline tegelikkuste süsteem. On see kalk ja formaalne, mida katkised inimesed kuulekalt harrastavad, seejuures ennast ja lapsi veel rohkem lõhkudes. On unistavas teadvuses loodav. On peen paljudimensiooniline paralleelmaailm. Ja nii Linnuteel kui kaugemal Universumis pulseerivad ilmad ja olevused loendamatutel planeetidel.
Nukker on, kui justkui-haritud teekaaslased lukustunuina itsitavad „tulnukajuttude“ peale, mis tegelikult pole tulnukajutud. Margus Aru püramiidide küla on peetud pelgaks äriplaaniks. Saara Soone talu üheshingamist Siriuse ja Tagapäikesemaa tsivilisatsioonidega käiakse siin tseremooniatel kogemas – aga eemalt ikkagi itsitatakse. Mida ei tunta, kardetakse.
Marguse justkui-laste-raamat on ses mõttes hindamatu teene meile kõigile, kes me Teiste ligiolekut tajume ja vahendame. Teene on ta ka ses mõttes, et tuletab meelde, kui oluline on kalgi-formaalse pealispinna alla pugeda, et uuesti ennast, oma sisemist last ning kõiki ja kõike Armastama terveneda. See raamat loob ühendust. Nii inimeste omavahelise eraldatuse kui universumist äralõigatuse leevendamise palsamina mõjub see seikluslugu.
Olen veendunud, et ainuüksi „Nora“ kaasakogemine hoiab nii mõnegi õnnetuse ära – avatud südamega lugemine aitab avarduda ilma haiguste ja kaotusteta. Toimib nagu sõbralik äratus.
A’How! Namaste! Shalom! Päikest…
03. veebruar 2017
Saturni globaalne valuutade alglaadimine Selleks, et maailma tasakaalustada, on vajalik teha globaalne valuutade alglaadimine. Uue Maa majandus rajatakse peale valuutade ausaks muutmist. Lõpeb Saatana aeg globaalsete valuutadega. Saturni saabuv retrograadne liikumine Amburis tähistab kaua spekuleeritud …
Saturni globaalne valuutade alglaadimine
Selleks, et maailma tasakaalustada, on vajalik teha globaalne valuutade alglaadimine. Uue Maa majandus rajatakse peale valuutade ausaks muutmist. Lõpeb Saatana aeg globaalsete valuutadega. Saturni saabuv retrograadne liikumine Amburis tähistab kaua spekuleeritud globaalse valuuta alglaadimise algust, mis viib lõpuks rahandusliku õigluseni kõigi Maa kodanike jaoks. Enneolematu ulatusega globaalne rahanduslik alkeemia algab 6. aprillil 2017, kui Saturn pöördub tagasi mulle armsasse Amburi majja.
Globaalne valuuta alglaadimine
Meie maailma valuuta on muutunud rõhumise, ebaõigluse ja väärjumalakummardamise vahendiks. Tõelise rikkuse väärtus on kadunud tänu müstilise Paabeli rahameistrite võltsi silmamoonduse. Rahvuslikest majandustest on ebaseaduslikult kõrvaldatud triljoneid ja tsiviliseeritud maailmas möllab ülim võlakriis. Kuid jumalal on sellele täiuslik vastumürk ja ma ütlen teile, et see tuleb läbi tuleviku tähtede. Globaalne valuuta alglaadimine tähendab, et jumal muudab kogu raha uuesti ausaks. Oodake seda, ärge kartke, kui see tuleb ja teadke, et illuminaadid kaotavad triljoneid.
Saturn Kaljukitses
Ma juba paljastasin, millal algab globaalne valuuta alglaadimine. Nüüd saate te teada, millal selle lõpp on: kui Saturn lahkub Kaljukitsest ja siseneb Veevalajasse 17. detsembril 2020. Saturni transiidi ajal läbi Kaljukitse on peamisteks teemadeks majanduslik ümberkorraldamine ja joondamine. See on aeg, mil valitsused langevad ja uuesti tõusevad. Vananevate satanistide vanad troonid tehakse pihuks ja põrmuks tänu Saturnile. Oodake valitsuste lunastust, kui Saturn liigub läbi oma kõrgenduse maja detsembrist 2017 kuni detsembrini 2020.
Jupiter Skorpionis
See on majandusliku kättemaksu transiit, mida korraldab ja nõuab kõigekõrgem Jumal meie kõigi huvides. Kauaoodatud majanduslikud taassünnid algavad, kui Jupiter siseneb selle aasta 10. oktoobril Hadese majja. Selle transiidi maagia transformeerib võimsalt ja kasulikult maksukoodeksi, maksuseadused, finantsturud, valuutade väärtused, valitsuste registrid, sotsiaalsed tugiprogrammid, energiapoliitika, võlataseme ja isikliku sissetuleku. Rikkus, mille deemonid on varastanud, kokku kogunud ja ära peitnud, tagastatakse inimestele, kes seda kõige rohkem väärivad ja Urielil, suurel ja pühal inglil, on selles tuline käsi mängus…
Uraan Sõnnis
Eelnimetatud transiidid seavad meid valmis kuldseks armuks, mida toob kaasa Uraani transiit läbi Sõnni märgi. Tulemas on energia revolutsioon, mis õnnistab inimkonda igavesti. Selle energiarevolutsiooni allikas on täielikult teaduse radarilt väljas ja kui mu tunnetus on õige, nii nagu see oli õige Trumpi presidendiks saamise kohta, siis selle energiarevolutsiooni allikas on maavälist päritolu. Ma näen ette, et tulnuk-klassi tehnoloogia saab olema meie tuleviku reaalsuse säravaks osaks, kui Uraan läbib Sõnni maja Plejaadide kraade. See transiit algab 6. märtsil 2019 ja lõpeb 24. aprillil 2026. Me ei ole üksi…
Teine Ameerika revolutsioon
Saatan tahab kodusõda USAs. Seda ei toimu, kuid taevasel silmapiiril on üks teine revolutsioon. Nagu ma olen juba varem kirjutanud, ma ennustan, et teine Ameerika revolutsioon algab 2020 detsembris, kui Jupiter ja Saturn ühinevad 0° Veevalajas, mis on tuntud ka kui Altair värav. Ma kirjutasin, et see täht on saanud pühaks täheks uuele USA’le ja uuele USA presidendile, Donald Trumpile. Ma ennustan, et teise Ameerika revolutsiooni käivitab enneolematu USA’le keskendunud maaväline kontakt, mida juhatab Donald Trump. Ta on suurepärane läbirääkija ja maailm tunnistab seda. Vaatame, kas ta on selleks väljakutseks valmis…
Ärge hoidke paberit
Juhised, mis mul on anda keskmisele Jürile ja Marile on sellised: ärge hoidke paberit. Maailma valuutade väärtuses on metsikud kõikumised, see on ainult aja küsimus. Nagu öeldud, on targem soetada kaupu, tööriistu, vahendeid, tehnoloogiaid ja vara, millel on majanduslik väärtus. Vahetage paber, mis on võlts-rikkus, millegi vastu, millel on majanduslik väärtus. Kui muusika peatub, siis ei taha te olla see, kes paberit käes hoiab. Lisaks sellele paluge Jumalat, otsides jumalikku juhatust, mis aitaks teil teha tarku jõukuse konverteerimisi, midagi, mis oleks kõige olulisem Jupiteri transiidi ajal läbi Skorpioni.
Majanduslik hoog
Noorkuu Sõnnis toob positiivse majandusliku hoo. See kuldne kuutsükkel aktiveerub 26. aprillil 2017 Sõnni kuuendas kraadis. See on kraad, mis resoneerib kasvu, uudsuse, vallutuse, relvastuse ja kiirustamisega. Peale seda kuupäeva on oodata positiivsete majanduslike algatuste loomist ja edasiliikumist, samuti on oodata kapitalivoogude kraanide lõdvenemist. Õitseng tuleb ehitades uutel viisidel, olge siis selleks vaimselt valmis. Kõige selle võti on usaldus, sest Jupiter ja Zeus on Kaaludes retrograadis. Kui te ei usalda, siis ärge nendega ehitage ja kui usaldus on tugev, minge välja kulla peale.
President Regulus
Tõsi on see, et President Trump’il on kuninglik täht astsendendil. Paljud rahvusvahelisest teadlikust kogukonnast on sellest teadlikud. Reguluse valgus paistab 29° Lõvis ja hiljem sel aastal, Suure Ameerika Päikesevarjutuse ajal, saab USA president kosmilise allalaadimise, millel on jumalikud proportsioonid. Esoteeriliselt rääkides on Regulus koht, kus kuningad ja kuningannad tehakse täiuslikuks. Jumal, läbi oma kosmilise korra, seab uue USA presidendi hiilgavaks õnnestumiseks valmis väikeste inimeste jaoks, kes väärivad suuremat elu. Donald Trump on Veevalaja ajastu esimene tõeline president. Andke talle aega ja teadke, et parim on ees.
Kosmilises teenistuses,
Astroloog Salvador Russo
Tõlkis Tiina Mills
09. jaanuar 2017
Teistele antud stardipauk nii võiks nimetada rituaale-rännakuid, mis viivad inimesed ühendusse nende endaga. Inimesed tulevad rännakutele reeglina samasuguste probleemidega, nagu mul enesel – kas praegu või hiljuti. Pärast rituaale – alljärgnev on täispakett, mida varieerime …
Teistele antud stardipauk
- nii võiks nimetada rituaale-rännakuid, mis viivad inimesed ühendusse nende endaga.
Inimesed tulevad rännakutele reeglina samasuguste probleemidega, nagu mul enesel – kas praegu või hiljuti.
Pärast rituaale – alljärgnev on täispakett, mida varieerime kahe ühe-kahe-loitsulisena – alla kahe tunni me siiski enamasti oma asjadega toime ei saa – läheb inimeste elus üsna kohe ja jõuliselt kõik liikvele. Uued energiad, puhtalt lehelt tähelennud.
Igapäevased imed Soonel rännakul käinutega kinnitavad: oleme õigel teel.
Jagan neid sooritusi rõõmuga – head asjad on jagamiseks. Ent päris nii – loomade-taimedega koosloomes – saame teenida vaid siin ja selle ühisvälja sees.
Teistes paikades teistmoodi – ja ikka hästi.
Rännaku esimene loits
Salvei ja viirukiga puhastatud köögis keedetakse munad. Meistritar avab kanali, kutsub abilised ning pühitseb-õnnistab loitsud ja valmistab taimevee saua jaoks. Kaasteenimises taimerahvad.
Rännaku teine loits
Rändajad kirjutavad munadele palved – igaühel on kolm muna.
Esimene palve on kõiksusega ühenduse väes.
Teine palve on Maaemaga ühenduse väes.
Kolmas palve on iseendaga kontaktis olemise palve. Kaasteenimises linnurahvad.
Rännaku kolmas loits
Päikeseväraval puhastatakse plats trummide ja vilega – päripäeva – Värav avatakse ja äratatakse vastupäeva ringis. Rändajad süütavad küünlad, panevad ehted-kristallid-fotod-jmt laadima. Sisenevad trummi saatel portaali. Universumimuna jääb annina Väravale. Kaasteenimises ponid.
Rännaku neljas loits
Riituseplatsil – kui pole Telgipäev – kanaldus koos Metsavägedega. Maaema munad jäävad altarile anniks. Laul. Kaasteenimises hobused.
Rännaku viies loits
Toas joonistatakse oma väepilt sellest, millest ollakse vabanemas. Saateks trummid, mille vägi valitakse lähtuvalt rändajatest. Meistritar süütab saunatule ärasaadetavatest väepiltidest. Kaasteenimises kassid.
Rännaku kuues loits
Meistritari ettevalmistatud saunas mee, taimevee ja eeterlike õlidega puhastus. Saateks flamenko vm rändajatele sobiv muusika. Saunajärgne laadiv tants. Kaasteenimises lambarahvas.
Rännaku seitsmes loits
Rändajad joonistavad tulevikuunistuste pildi. Meistritar süütab nendega tule, millel soojendab supi. Supiga koos söövad ka oma palvemuna. Koored tulle. Rändajad kirjutavad endale sobiva muusika saatel unistuste-iseenda portree.
Meistritar teeb veerandtunnise rännaku sanskriti-hindi muusika saatel – viib rändajad nende Teejuhiga kokku. Meistritar joonistab rändajatele personaalsed väepildid.
Kaasa saadakse unistuste Mina tekst, väepilt ja laetud kristallid-ehted.
Väeruum puhastatakse pärast üdini.
28. detsember 2016
Seekord on tegemist aasta 2016 viimase Kuu loomisega. Just nüüd on hea aeg teha plaane uueks aastaks, lasta minna olnul ning ammutada endasse maagilist väge, et sind ootaks ees periood, mis tooks kaasa õnnestumisi, rõõmsaid …
Seekord on tegemist aasta 2016 viimase Kuu loomisega. Just nüüd on hea aeg teha plaane uueks aastaks, lasta minna olnul ning ammutada endasse maagilist väge, et sind ootaks ees periood, mis tooks kaasa õnnestumisi, rõõmsaid sündmusi ja soovide täitumist.
Kuu loomine on suurepärane aeg uueks alguseks. Sellel perioodil on avanemas mitmed põnevad võimalused, millest tasuks kinni haarata. Kuna see periood ei kesta pikalt, siis tuleks targalt ja planeeritult tegutseda, et Kuu loomise aega maksimaalselt oma huvides saaks ära kasutada.
Seekordne noore Kuu loomine toimub Kaljukitse tähemärgis, mis toob kaasa suurenenud nõudlikkuse enda ja teiste suhtes. Tehakse plaane tuleviku osas ja keskendutakse oma ambitsioonide elluviimisele. Millegi väga riskantsega ei tasuks praegu lagedale tulla, kuna inimesed kipuvad olema pigem konservatiivsed ning reegleid järgivad.
Sobilikud tegevused on kõik maised asjad, mis nõuavad kohusetunnet, pühendumist ja järjekindlust. Vältida tasuks kangekaelsust ja liigset enesekesksust.
Tervise eest hoolitsemisel tasuks silmas pidada seda, et luud ja liigesed oleks terved ning kaitstud, samuti tuleks hoiduda külmetumast. Oma toitumist tuleks hoolikalt jälgida ning alkoholi tarbimist võiks pigem vältida.
Hea aeg on armastuse ja suhete osas. Inimsuhted on sujuvad ning probleemidevabad, kerge on leida naudingut, tunda rahulolu ja nautida puhkehetki. Intuitsioon ja tundlikkus on suurenenud ning see soosib ka kunstiloomingut ning erinevate rituaalidega tegelemist.
Noore Kuu loomine on hea aeg ka selleks, et puhastada ja uuesti laadida oma kristalle. Alusta sellest, et puhastad kristallid jooksva vee all (veega ei tohiks puhastada seleniiti, kaltsiiti, hauliiti ja malahhiiti) või lase neil puhastuda viirukisuitsus. Viirukitest sobivad väga hästi sandel, salvei ja lavendel. Kuna uus Kuu toob kaasa jõulise puhta energia, siis asetagi kristallid lihtsalt aknalauale, et Kuu energia neile võimalikult hästi ligi pääseks ning neid laeks.
Võiksid Kuu loomise ajal teha ka maagilise rituaali, mis laseb sinu soovidel paremini täide minna. Võta valge paber ning pane sinna kirja, millistest oma aja ära elanud asjadest, suhetest või teemadest sooviksid lahti lasta. Kujutle end seda tehes juba vabana ja murede juurest edasi liikununa. Kui kõik on kirja saanud, siis lausu mõttes: lasen kõigel, mida ma enam ei vaja, minna! Seejärel süüta paber kuumakindlal alusel põlema ning puhu tuhk allatuult või lase sel voolava veega minema kanduda.
Maagilist kuu loomist!
www.alkeemia.ee
02. oktoober 2016
Oktoobrikuine täiskuu saabub hõimupäeval. Pühendame päevapikkuse rituaalide-rea kõigile elementidele – tuli, vesi, õhk ja maa. Maad teenib Soone Saara ja Liina Meta Kuuskmani juhitud rännak Algallikale. Õhu teenistuses on Brigita Murutar Lauluga, väestab Indira Murutar. …
Pühendame päevapikkuse rituaalide-rea kõigile elementidele – tuli, vesi, õhk ja maa.
Maad teenib Soone Saara ja Liina Meta Kuuskmani juhitud rännak Algallikale.
Õhu teenistuses on Brigita Murutar Lauluga, väestab Indira Murutar.
Vesi saab teenitud Päikeseväraval – Evald Piirisild ja Elena Kanda.
Tuli on Lauri-Kare Laose teenida – higitelgi tseremoonial assisteerib Reti Toriella. Kivimees on Tenno, nagu ikka 😉
*
Saabumisroad valmistame taluõuel lõkkes.
Päeva pühitseme unenäopüüdjaid ja talismane valmistades.
Assisteerivad meie lambad-hobused-kassid-koerad-linnud.
Riituseplatsi lõkke süütame kell 15.15
Päikeseväraval ja Algallikal teenime 16.16
Higitelki siseneme kell 17.17
*
Osaluspanus Soone Indira panka on tavapärane.
Igale meistrile jätkub sõidu- ja vaevatasu, kui liidame 10+10+10
Kaasa ehted-talismanid-väeriistad, mida soovite Päikeseväraval laadida.
Lõkkes valmistamiseks ja magustoiduks paslikud toidupoolised on teretulnud.
Higitelgi tarvis paar kuni mitu lapsepea suurust tumedat kivi. Omatoodud kiviga saate osaduse – liiatigi põleb igal riitusel üsna mitmeid kivisid katki – nõnda on iga kaasatoodud kivi väga teretulnud.
T-särk, käterätik ja avatud meeled 🙂
*
A’How, Namaste, Shalom, Päikest – Mitakuye Oyasin!
02. oktoober 2016
Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks 2016: Vot nüüd on aeg uskuda endasse, selle kõige sügavamas tähenduses. Oktoobris me asume teele. Kes rännakule, kes reisile. Kes hingerännakule, kes vaimureisile. Me kõik asume teele uuema ja värskema elu …
Väikese Ingli sõnum oktoobrikuuks 2016:
Vot nüüd on aeg uskuda endasse, selle kõige sügavamas tähenduses.
Oktoobris me asume teele. Kes rännakule, kes reisile. Kes hingerännakule, kes vaimureisile.
Me kõik asume teele uuema ja värskema elu poole.
Meil kõigil on omad unistused ja sihid ja nüüd oktoobris tõstke nad päevavalgele.
Tõsi, oktoobris on valgust vähe ja seda enam tuleb meil endasse uskuda.
Kujutlege väikest last, kes õpib kõndima, ta nii väga tahab end jalule ajada ja minna.
Ta ei karda, ta ihkab liikuda ja minna. Kõike katsuda ja näha.
Samamoodi on oktoobris meie unistuste ja soovidega. Me alles õpime oma unistustele ja ideedele jalgu alla saama, aga uskuge, nad õpivad kõndima. Iga päevaga aina paremini ja kiiremini.
Iga unistus ja idee omas tempos, omas kohas ja mis peamine- õiges kohas.
Olgu teie soovid kui pöörased tahes, need teostuvad- omal ajal ja omas kohas, oluline vaid see, et nüüd sel sügisel nad „kõndima õpetate“, ehk teisisõnu usute endasse!
Sel sügisel toimub palju pöördelisi muutusi. Mingis mõttes on oktoober kui üks pikk kaduneljapäev.
Kõik, mis määratud lõppema, lõppeb igaveseks ja see, mis sünnib, kestab ka igavesti ja kui mitte igavesti, siis meie enda eluea kohe kindlasti.
See, kes oktoobris enda sees puhastust ja inventuuri teeb, sellel ka see kestab, kes aga vastupidi puhastamata jätab, selle mustus ka kestma jääb.
Meie sisemine mustus on lihtne- nagu koristamata tuba. Tolmurullid riivavad silma, ilus just olla ei ole ja raske on hingata, aga elada saab.
Kes oktoobris oma sisemise toa puhtaks teeb, selle hinges valitseb puhtus pikka aega. Oktoobris loodud puhtus kestab, tal on eluiga.
Seega, kes on ihanud oma ellu suuremat muutust, siis nüüd, oktoobris on õige aeg teha pöördelisi muutusi- rada on vaba ja ergutajaid/ toetajaid raja äärde jätkub.
Kaduneljapäeva kohta öeldakse, et sel päeval alustatud suhe kestab ja õnnetähe all sündinud ja sel päeval lõpetatud suhe saab läbi igaveseks. Seega olge targad sel kuul oma suhteasjades. Hooletult õhku visatud süüdistus võib viima millegi lõppemiseni, mida te tegelikult lõpetada ei taha. Oktoobris poolikuid lahendusi ei ole ega tule. Kõik või mitte midagi on sel kuul igapäevane nähtus.
Isegi raha ei saa kulutada natukene, osta tuleb kogu raha eest. Hea on see, et ostud on sel juhul ka palju väärt. Sel kuul paigatutud raha on tark raha ja oskab kasvada.
Kes sel kuul otsustab investeerida, olgu see siis materiaalne ost, teadmiste omandamine või hinge harimine- ära tasub see end kuhjaga.
Hingest rääkides, siis see kipub meil oktoobris sees värisema. See tunne pärast kurnavat haigust, kus me oleme terveks saanud, aga ikka veel nõrgad ja natukene justkui tudiseme- see tunne saadab meid terve oktoobri. Ka neil, kes pole mingit haigust ega traumat seljataga, me lihtsalt oleme hingelt haprad sel kuul ja seda enam on oluline uskuda endasse ja oma unistustesse.