Kalevipoeg – Kreutzwaldi kui selgeltnägija suurkanaldus

Kati Saara Vatmann

Meie rahvuseepos – nagu ka Soomlaste Kalevala – on kanaldus inimhinge tekkest ja kujunemisest, valusast arengust ja teekonnast tagasi Algallikale, ühendatuse ja Mina juurde. Kõlab üllatavalt? Loomulikult, sest meile on rahvuseepost kui kohustuslikku kirjandust üle silmade-kõrvade pähe tõmmates selgitatud, et see on kangelassaaga, muinasjuttude jada – ning selleks tuleb pool sajandit eestlasena Maarjamaad ja maailma tunnetada, et pihku satuks Sirje Purga Kalevipoja-tõlgendus Rudolf Steineri vaimus. Võimas!

Nii rahvuseepose tegelik taust ja päritolu kui tõlgendus on võimas. Igale oma tasand, peaasi, et loetakse! Mõnd teost erinevates elukaare faasides. Korduvalt üllatudes. Tänuga.

Kui Eesti riigi sünnipäevale pühendatud medalikogu „Eesti tee vabadusele“ viies ja viimane, Kalevipoja oma kodudesse saadeti, jutustas kaaskiri seda kena koolilapse tasandi tõde, mida igaüks meist une pealt teada võiks. Sel tasandil on eepos Eesti rahva sõnalise pärimuse kokkuvõte, mis innustas eestlasi rahvuslikule ärkamisele.

Hiiglasest rammumehe legendid jäädvustas esmalt Faehlmann, seejärel Kreutzwald. Esimene rahvajuttude kogumise tasemel, mis kirjeldas loomisloona Eesti maastiku vormumist, linnade teket – kogutud rahvaluule pidi esmalt proosateoseks saama, ent suri enne töö lõpetamist. Kreutzwald kogus selle versiooni kohaselt laule ja muistendeid juurde, täiendas neid uute süžeeliinide ja tegelastega… Kena kõik, ainult et kustkohast ta kogus? Kelle näpunäidete järgi täiendas?

Sama laine ja taseme suurvaim Rudolf Steiner kirjeldas ja õpetas, kustkohast ja kuidas tema oma teadmisi kanaldas – ning jäi seepeale kõigist oma tiitlitest ja positsioonist ilma. Tema õpetuse järgi loodud Waldorf-koole aga kiusatakse täna teatavasti taga… Kreutzwald ei kõnelnud, kes temaga kõneles. Ikkagi ei lasknud tsensuur ja Õpetatud Eesti Seltsi argus esmalt eepost avaldada. Anti välja teadusliku tööna koos saksakeelse tõlkega. Rahvaväljaanne trükiti Soomes…

Eesti kultuuri lahutamatu osa on Kalevipoeg nii sellepärast, et seal on rahvusliku kujunemise lugu – kui eriti sellepärast, et seal on inimese loomise ja saamise, küpsemise ja eksimise, vigade parandamise ja karma klaarimise lugu. Rahvuslik eneseteadvus seisab selle talletuse peal pigem seetõttu, et see on kosmilist päritolu, mitte niivõrd kangelassaaga karmide trallamiste tõttu. Mütoloogilised tegelased on pigem sümbol-figuurid kui varajase kirjandusloome karakter-eeskujud.

Tänaseks on suurkanaldus tõlgitud tosinasse keelde ning 1857.aastal valminud hiigeltööga kõrvuti eestlust sümboliseeriv suitsupääsuke ning linnud üldse on Sirje Purga retseptsioonis käsitletud hingelindude ja väeolenditena.

Nii, nagu muinasjutuvestja Erki Kaikkonen armastab kuulata ja edasi jutustada laste tõlgendust loomisloost ning inimeseks olemise kunstist siin planeedil, analüüsib Sirje Purga sõnas ning kunstnik Archibald Bajorat pildis inimese kui valgusolendi kasvamist Kreutzwaldi kanaldustes.

Purga raamatute lugemine suunab eepost uuesti lugema – nii, nagu Piibel ja Tammsaare, Durrelli „Minu pere ja muud loomad“ või kasvõi Mitchelli „Tuulest viidud“ jääb aina ja aina pihku ning näitab end üha uue ja aina kõrgema tekstina.

Pildikeelt paarkümmend aastat analüüsinud Sirje sündis 1937.aastal Võrus samas haiglas, kus Kreutzwald 44 aastat arstina töötas. Sirje nime pani ämmaemand otse eeposest. Ta on kõrgharitud koorijuht ja pianist, kes töötas aastaid klaveriõpetajana, kasvatas üles viis last, mituteist nende last ning kohal on juba ka järgmine põlvkond. 50Aastaselt pensionile jäänud naine pühendus antroposoofiale, eurütmiale ja Kalevipoja retseptsioonile oluliselt varem, kui esoteerikalaine küpses eas inimesed massiliselt oma turjale võttis. Sirje esimene loeng sai peetud 1994.aastal Antroposoofilise Seltsi talveseminaril – edasi esines paljudes Saksa ja Soome linnades ning sellesse aastatuhandesse astus proua Purga juba ka Kalevala pildikeele uurijana. Bajorat aga on leedu-saksa kunstnik, kelle koostöö Purgaga on selge õnn. Nagu taevase sünkrooni tahtel sündivad niiöelda kokkusattumised ikka.

Kalevipoeg kui Mina võrdkuju, inimese sisemine tuum, on surematu ning selle mõistmiseni jõudis laulik oma pühitsuse teel. Seda – võimalikult kogu inimkonnale kuulutamist väärt – püha annet iseloomustab Steiner nii: „Rahvuseeposte kaudu jõuame inimhingede ja püüete mõistmisel sügavamale kui mingi ajaloolise uurimuse kaudu. Rahvuseeposi tuleb nende üksikasjades võtta üsna täpselt. See oli vaimse maailma tegelikkus, tema ilmutus piltides, mis oli müütide, muinasjuttude, legendide ja eeposte sisuks.“

Nende piltide mõistmiseks olid Kreutzwaldil võimed, teadmised ja pühitsustee. Laulik kui ennemuistses tähenduses Tark jaotab inimhinge kolmeks, ürgpildil inimhinge loomisprotsessis on Alevipoeg tunne, Olevipoeg mõte ja Sulevipoeg tahe. Kalevipoeg kui hinge keskpunkt, on Mina – mistõttu juhtub kõik see, mis juhtub Kalevipojaga – ka meiega. Ja areng on valus. Esimeses osas annavad Kalevi ja Linda lood pildi Mina arengu ettevalmistusest, eneseteadvus ärkab Kalevipoja sünni- ja kasvamispiltides, Saarepiigaga kohtumine võrdub oma hingega kohtumist, südametunnistuse ärkamist. Mõõgalugu kätkeb mõtlemisvõime arengut ja saatuse sündi.

Teine seitsmelaululine pildirida algab kuningaks saamisega – Mina-küpsus toob kaasa vastavad teod ning tunnetus jõuab hingeellu, alateadvusse ja… põrgusse. Täieliku enesetunnetuse pealt astub pildirida kolmandasse, tunnetustee ossa, kus toimub pidev kurjatõrje ja vastasjõudude võitmine. Vaim ja mateeria ühinevad koostunnetuseks. Inimkonna areng ses Titaanina sündinud inimese ja Jumala lapse loos on kulgenud Egiptuse tundehingelt Kreeka-Ladina mõistusehingeni ja teadvushinge Mina-teadliku tunnetuse aega. Mis kestab veel poolteist tuhat aastat.

Kui Kalev on Titaan, siis Linda on Isise ja Sofia vaste. Rahvavaimu – Mina – sünni juures valvab kõikvõimas Uku. Ning Linda kosilasetõrje teises elupooles, lesena, on õpetuseks kõigile – vaimsuse ja küpsuse ajal sublimeeritakse energia millekski väga peenmateriaalsemaks kui noorusaegne ihuvili – ning meheliku küpsuse tunnusena on alkoholi aeg möödas. Mina areng on valus võitlus vastasjõududega, toeks ja võimenduseks hingestatud mets, taimed, loomad – ning Tuuslari kosjad kui vaimsuse pööramine materiaalsusse luhtuvad seepärast ilma, et Lindat rüvetataks. Tänu sellele saab ta pärast surma teispoolsusest pojale appi tulla…

Kuivõrd pildilisest nägemisest ilma jäänud Mina on tagasiteel selle juurde, mis oli muinasrahvastele loomulik, oleme koduteel. Ning sellega on sedavõrd kiire, et „tänasida toimetusi ära viska homse varna… Tahad tunnist tulu saada, õnnekesta õngitseda, ära võta aega viita, kauemini veel kõhelda.“

Kalevala ja Kalevipoja eeposed näitavad, et meie ja soomlased oleme vana teadvuse viimsed mohikaanlased. Ka siis, kui loodus läheb inimese ees lukku, seostub hobune meile alateadlikult ikka tarkuse ja emotsionaalse intelligentsiga seotud ning linnud seostuvad hinge ja hingelisusega.

Oleme oma mõistuseajastu tõlgendustega harjunud Saarepiiga stseenis lugema oma rahvuskangelasest välja vägistaja ja matšo – Purga ja Bajorat märkavad pigem Kalevipoja enese ehmatust ja meeleheitlikku püüet merre aetud piigat päästa, sest ta oli teadvele tulnud. Samamoodi võib analüüsida Linda-hukutajast Tuuslari tapmist: viha äratab inimhinge, ent viha tuleb võita, mitte sellel end juhtida lasta – Kalevipoeg mõistis, et vihaga tehtud kangelastegudel pole tulemust, vaid tagajärjed ning vihaga ema, tarkust ja tõde, ei leia.

Mõõk – mõtlemise ja sõna vägi – maksab kallist hinda. Seitse aastat meisterdatud mõõga eest tuli anda hobuseid-lehmi-härgi-vilja-raha-ehteid-kolmandik kuningriigist, viie neitsi kaasavara – kogu senise arengu viljad! Paraku läks loosi ka looduse elav pildiline mõistmine ning tark intuitsioon – ning kui purjus vägilane tappis sepa poja, kosmiliste tarkuste valdaja, määras ta alkoholiuimas sooritatud mõrvaga oma saatuse.

Senine eeterkehalik selgeltnägemise võime teisenes mõtlemisvõimeks. Mis meid teatavasti kuigi õnnelikuks pole teinud – õpime tagasi, kuni mõtlemine ühendab meid taas kosmiliste jõududega. Väidetavalt hakkas uus selgeltnägemine umbes 1900.aastal – pärast 5000 aastat pimedat kahevahelist kobamist – küll kujunema, kuid seni on vaimne maailm enamusele siiski tajumatu. Avanemine toimub vaid pühendatud ja pühitsetud mõtteharjutuste tulemusel. Mida täna teatavasti sadades esoteerikastuudiotes-vaimsuskeskustes treeningutel-seanssidel-koolitustel õpetatakse. Või väidetakse õpetatavat. Nõudlus on suur, sest inimestel on surmahirm.Nii eksistentsiaalne kui nüüdispoliitilistest kataklüsmidest ja looduskatastroofidest tingitu.

Aastatuhandeid Kalevipoja sünni ja kasvu, mehistumise ja tegudeks valmistumise aega on nagu lapsepõlv, milles kordub inimteadvuse arengu lugu. Määritud ja rüvetatud ühendust Algallikaga püütakse taastada küll viiruki ja kellukeste, küll loitsu ja ohverdamisega. Iga päev, igas maailmajaos. Meeleheitlikult ja naiivselt.

Mida ei saa öelda Kalevipoja kohta – kui temast saab liisuviskamisega kuningas, võtab ta endale vastutuse ja kohustuse olla ärkvel. Ammu enne Aarma-Viilma-ajajärku teadis Kalevipoeg – ja tema kanaldaja Kreutzwald, ametilt arst – sisemise nõrkuse tunnus on haigus, nälg ja viletsus. Mina-jõud peab sajandist sajandisse loendamatute taaskehastumiste abil inimhinge seesmuses uue tasakaalu looma. Seeläbi tugevneb ka rahvas.

Kuiväga lõpeks ka ei tahaks taeva poole hüüda – kõgeimat jumalat Taarat tohib aastas vaid kolm korda kummardada. Linnud, kes peavad ühendust taeva ja maa vahel, näevad kõrgelt vaadates sügavamat olemust ning annavad nõu, kustkohast leida tõelist Hobust – uut mõtlemist, mis on Mina praeguse aja tõeline ja ainus abiline.

Kreutzwaldilt pärineb teadmine, et inimese elu jaguneb seitsmeaastasteks perioodidest – 21aastaselt saadakse Mina-teadvaks, järgmise 7 aastaga kujuneb tundehing ja tunnete valitsemine ning sealt edasi 7 aastat mõistushinge arengut. Selle protsessi kõrval liituvad Kalevipojaga kannupoisid-väikemehed, pimeduses kobavad mini-Minad, kes sõltuvad ja lahustuvad ning saavad tõeliste vastasjõududega peetavas lahingus lihtviisiliselt surma, sest on leivakotis süüdimatult magama jäänud.

Rängima pahalasega – Soolasortsiga – vastakuti sattudes ei tohi ükski Mina uinuda – must maagia on sedavõrd ohtlik vastane, et sellest välja aitamiseks riskib isegi karvutu siil oma eluga – „serviti, serviti, Kalevipoeg!“ ning pälvib autasuks okaskasuka. Kõigi pildilise nägemisajastu lugude üks sagedasi peategelasi on kanaldustes vaeslaps – jumalatest maha jäetud inim-Mina, kes peab teenima materiaalset maailma kui kurja peremeest, kes ei anna ei vaimutoitu ega kaitse eluraskuste eest. Loojal hakkab inimesest kahju ning ta keelab vaeslast lüüa.

Jumal on alati kodus.

Ning tema eest on ohverdatud lammas – Jumala tall. Inimese Mina mõistab seda ohvrit ning Jumal annab igale inimesele hoolimata kõigest – absoluutselt kõigest – ülespoole areneda. Lambalugu ja religioossed assotsiatsioonid olid tsensuuri ja pime-argade kriitikute suurimad etteheidete ja hukkamõistu episoodid suurkanaldusele. Kanaldajale oli tunnetus ja mõistmine kriitikast mõistagi olulisem.

„Sulane sina – ma isanda!“ on ussisõnad, mida teadis Kalevipoeg ja mõistagi ka Kreutzwald vastasjõudude tagasipõrgatamiseks ja väest illma jätmiseks: uss on hingevaenlane, kes võib hinge nii salvata kui mürgitada, teda saab salatarga tunnetusjõuga valitseda. Samavõrd on vaja hingetarkuse ärkvelolles tondikokkade variantide paljususes orienteerudes end kaitsta nende vaimsete voolude eest, mis ei vii puhta, armastusenergial põhineva vaimse tunnetuse suunas. Kurjus toitub inimese madalamast loomusest. Salakunstidega tervendajad nõrgendavad Mina näilise heaga – teevad tema eest ära töö, mida inimene peaks ise tegema. Selline niiöelda teenus jätab inimese ilma tõelisest viha-kadeduse-võitmisest ja Armastuse teenimisest.

Tekstisse ülisügavalt süüvinud ning ka ise ilmselgelt nägijatar Sirje kirjeldab, kuidas teekonnal hinge seesmusse, mis nõuab tohutut julgust, tulevad kiusatused: uue teadvusega kaasneb ahvatlus saada pingutuseta uusi võimeid, mis täidavad soovid, rahuldavad kired – see aga pole Mina eesmärk, vaid nõrkus. Materialismi orjamine paneb nii mõnegi suurvaimu teatud eluperioodidel Sarvikut teenima, mis on sama ohtlik kui mürkide pruukimine. Paraku on see Taara tahtmine, et Vana Tühi, Sarvik kui Ahrimani võrdkuju, peab saama oma osa – Kristusel on õnneks voli muist inimkonda päästa ning surmajärgse vigade käes praadimise järel saab vigu tegelikult parandada alles uues kehastuses, pärast järelemõtlemist teispoolsuses, kehatuna.

Teadlik mõtte-tunde-tahte areng ning selle protsessi sõnastamine ja jäädvustamine on nii igaühele meist kui iseäranis eepose kirja pannud Kreutzwaldile nii tohutu töö, et on parem, kui me sellest ette ei tea – kui teaks, ei söandaks alustadagi… Ent senise arengu tulemusel on Kalevipoeg lõpeks rahades-kullas-hõbedas – tema ehitud hobune on imeline pilt mõtlemisest, mida ehib kõrge tarkus. Kuninga tunnused on mõõk, kannused, kuldkilp ning Kalevipoeg koos hobusega on tervik, tema küpsus võimaldab iseseisvalt looma hakata.

Soome sild on vaimne ühendustee vana tarkusega – kivinenud arusaamad kõiguvad ja rapuvad, kui Kalevipoeg oma võimsal ehitud hobusel sealt üle sõidab. Ning alljärgnevate värsside põhjal on eesti keel muu hulgas valitud maailma kauneimaks – ja see meenub mulle isiklikult iga päev – nagu seegi, et Kalevipojal on ka nimi – Sohni:

Sõida tasa üle silla,

tasaselt läbi tänava,

käi sa tasa külast läbi,

peidul talu peredesta,

veere sala üle vainu, varjul läbi vaarikusta,

salamahti läbi soode,

peidul läbi põõsastiku

vanema õue värava!

…

Ära hoia sõja ette,

sõja ette, sõja taha,

hoia ei sõja serva peale!

Esimesed heidetakse,

tagumised tapetakse,

servapealsed surmatakse,

keskmised koju tulevad!

Tänase labürinditalu, Tuletee ja kristallkausside-gongide kuninga Aivar Täpsi kirjastatud Kalevipoja pildikeele raamat on omakorda tõeline sild ja luup, silmadeavaja ja ärkvele ärataja. Pani uuesti rahvuseepost lugema – nii hea Raamat! – aitäh! Igale oma tasand, peaasi, et loetakse!

Eestimaa higitelgid on Maarjamaa Väravad ja Sillad

Higitelkide ehk indiaani saunade ehitamise ja kütmise kultuur sobib sellele rahvale, kes ei pea vajalikuks kinnisvara ega maa omamist. Kus on allikas ja tunne – sinna võib okstest suure korvi painutada, augu kuumade kivide jaoks keskele kaevata, tolle sümboolse-rituaalse emaüsa tekkidega katta – ja valmis ta ongi. Indiaanirahvad ei oma – nad laenavad ja kasutavad tänuga nii maatükikest, elusolendeid kui stiihiaid. Oleme nendega oma nomaadirahvalikus ürgloomuses sarnased.

Seepärast on Eestimaal mitmeid alalisi ja mitmeid juhutekkelisi higitelke, kuhu pugedes otsekui emaüska naastes pihtida ja palvetada, tänada ja puhastuda ning vastsündinuna väljuda. Meie talus on paari aasta jooksul kujunenud tavaks kütta telgikivid täiskuutseremooniateks, kus on vaheldumisi teeninud Evald Piirisild, Jaanika Gross ja Lauri-Kare Laos. Paaril salajasel korral Saara ise ka.

Igaühel oma Lugu.

Asser Murutar, Soone Saara poegade ja tütarde vanaisa, on ikka öelnud, et igaüks meist laulab siin ilmas oma laulu. Ühte. Modifitseerib ja täiendab, kordab ja arendab – olgu ta Valgre või Dietrich, laul on ikka üks. Selle elu Lugu.

Täisringi aasta algas Soone tallu higitelgi ehitamisega ning sulgus uue, suurema sweat lodge’i rajamisega. Sellepärast, et tseremooniad on siin kujunenud regulaarseks ja tahta-tundjaid on üha rohkem. Ilmselt selletõttu, et Eestimaa metsas allika ääres ühinevad kõigi maade ja rahvaste usundid ja inimlik olemus nii loomulikult ja looduslikult, et higitelki sobivad nii juudid kui setud, nii iirlased kui albaanlased, nii kristlased kui krishnaiidid. Kontrollitud. Tänuliku ühtekuuluvustundega.

See on vannete ja hirmutamiseta Teenimine, mille käigus vooder keeratakse väljapoole, lastakse läbi tule-vee-vasktorude, naerdakse-nutetakse-lauldakse ja vaikitakse ning tullakse kuumade kivide ümbert maarüpest välja uuestisündinuna. Indiaanirahvad kütavad higitelgi igal nädalal. Soonel alustasime väikese telgi riitustega pööripäeviti, ent nüüd, suure telgi saamise ajaks on tseremooniad igal täiskuul. Vähemalt.

Seni on meil Teeninud Lauri-Kare Laos – KAJAKAS – ja Evald Piirisild – KOTKASULG. Üsna kindlasti tulevad uuel täisringil teisedki Meistrid. Ning tulevad nähtamatu maailma üldtunnustatud ja kohalikud suurvaimud. Lisaks siinsele haldjale Klaudiale ja talle alluvatele härjapõlvikutele oleme kohtunud Elevandi ja Sünnivalvaja, Valge Kotka ja Pakaseeidega, Tähesaju ja Tulijaga, Emaluige ja Kadunud Pojaga, Surmaingli ja Laanemooriga. Täiesti reaalselt. Ikka nii, et targu mitu täiesti ärkvel ja normaalset inimest näevad-kuulevad-tunnevad.

Iseasi, kui normaalsed me tegelikult oleme. 21.sajandi jooksul loodetavasti lõpule jõudva valitsusajaga fiktsioonmaailmas pole normaalne, et higitelki saabub Jeesus – sest ta teab, et on oodatud ja kutsutud ning seisab koos Laanemooriga hea selle eest, et kõigil oleks parim võimalik.

11.11

Inimene valib kehastumiseks ühe kuupäevalise numbrikombinatsiooni, mis on tema selle elu Tee number. Kui vaimolend Toora kehastub Saaraks numbri alla 11, on tal valida – kas elada Meistrina või taanduda lihtsalt kaheks. Kui Kati Vasara nimesse sündinu läbib kõrgema mina otsustatud ja valitud uperpallid, saab omasünnitatud viie Murutari ja nende järglaste esiemaks, laseb ta sisetunde järgi tulla sellele, mis edasi tulema peab – isa antud eesnimele Kati liitub rabi Benjamini pühitsetud Saara ning papa perekonnanimest tuleb nüüd eestindamise eelne tegelik nimi Vatmann. See kõik kokku annab… 11. Ja kell 11.11 on taevas lahti. Kui sa ennast just kaks korda kaheks ei taanda 😀

Täisringi aastast väljumise Täiskuutseremoonia Soone talus sulges ringi.

Kui Evald aasta eest mu isa Harri sünniaastapäeval ja pojatütre Lumi esimesel sünnipäeval koos Kareka, Tony ja Eerik N.-ga meie esimese higitelgi ehitas, oli taevas tähesadu.

Uusaasta-riitusel tuli minu juurde tütrepoeg Karl-Jaak Babtšenko, kes sündis nüüd detsembris, nagu toona lubas. Ja tulid uued laulud tütardele, nagu palusin.

Ehitasime nüüd jõulu teisel pühal koos spirituaalse perekonnaga uue poole suurema higitelgi – ikka Evaldi juhatamisel, nagu ka esimese – ning Täisringi sulgumisel oli meid uue telgi avariitusel 21.

Karekas teenis samal ajal Belgias. Täisring!

Helistas esimesel jõulupühal, ütles, et ehitab, kogub kive ja soetas kauni kimbu valget salveid.

Rajasime vikerkaaresilla Soone ja Belgia vahele.

Väärikalt teeninud väikest telki maha võttes avastasin, kui tohutult vägine oli see aasta meie esimese tseremooniapesaga.

Mõni päev pärast kõigi nähtavate ja nähtamatute rahvaste väepesa punumist aktiveerus Soone-Kirna vaheline ley-liin, mida Teenima Tähevärava Portaalivalvur meid tütardega saatis – nüüd, aasta hiljem andis üks samal liinil Teeniv väemees teada, et Isa on meiega rahul.

Me lammutasime Soone talust liigsed kõrvalhooned, ehitasime Saarale toa ja sauna elumajja, rajasime uue talli ja metsa tseremooniaplatsile metsaonni. Sealt nüüd uue telgi sisse õnnistamise riitusel Laanemoor väljus ja üheaegselt mitut inimest seljast-õlast-kuklast puudutas, et kõik oleks selge.

Läksime Indi-kanaldatud Täisringi-looga mõisatuurile ja võtsime Kirna Täheväravas taevast vastu uue loo Mustrimuutjad. Oleme uuel ringil. Suuremal.

Külluse Soonele kutsumise mõttes tähendab see Ahvi-aastal koos Perekonnaga Suurtelgi püstitamist. Hinge tee mõttes aga tähendab see igal sammul valimist, kas olla 11 või kaks.

Uus pühapesa helendas üle metsa veel enne esimest tseremooniat.

Sisseõnnistamise ajal võttis Meistritar Gerli vastu Robinsoni sõnumi. Kui Indi oli kolmeaastane, saabus tollane Maarjaküla õpetaja, endine Hans H. äripartner hüüdnimega Kapsa Oll, hulga kinnisvara omanik ja tegudemees meie rannatallu Liusse. Ta oli ise siis juba otsmikuaju vähki hääbumas, ent tõi oma allaandvate käte-jalgade asemikuks ja täideviijaks vanglast Temet Pohhuimulli. Üllatuskingitusena. Misjärel ehitasime müügikorda Liu talu, siis valmistasime kolimiseks ette Soone. Kuhu Robinson ei kolinud. Põgenes. Ja hakkas hooldushaiglatest kollastele intervjuusid andma… olen ümbermaailmareisil… Robinson ei suutnud vähijooksu lõpuspurti vastu pidada ja… Tema võimalikult sujuva Filtrist läbimineku eest palvetamist alustasime koos Arne Lauriga, jätkasime higitelgis – ja Robinson tarvitas Õde oma andekspalumise edastamiseks.

Mine rahuga, sõber, kes sa niiväga püüdsid…

Kuna paari telkitulemapidanud hobuinimesega hakkas hommikust saadik juhtuma asju, mis seadsid meile kõigile elukaare õhtupoolse otsa luubi alla, oli ka kass-Puhhil aeg. Ent mina läksin päeva jooksul üha enam sõlme. Armastan kogu südamest õdesid-vendi, kes riitustel ja laadimas, koosloomel ja ühes hingamas käivad. Vana väikest sweati lammutades ja uut suurt üles ehitades oldi üheksakesi ülimas teenimises – kõik toimus sujuvalt ja üleloomulikus sünkroonis. Ent Saara läks aina enam puntrasse. Aleksander Saara-poeg pani Jordani jooksuliini taas üles pingule, kinnitas ühe tuulepoolse hobukoplilaua, ehitas koerteaediku ukse korda – Brigita juhatas vägesid ja Tartust hääletu-krõbisevana naasnud Indi oli igal pool ja mitte kuskil. Kõik oli sujuvas sünkroonis – peale Saara. Miski oli õhus. Igaüks küsis ja vajas midagi – ootamatud turistid tulid kahe autotäiega ingli puudutuse järele, loomade talitus tuli nagunii teha…

Võtsin koos paari naisega spontaanselt ja sõnatult koer-Šunka memoriaali laiali. Lihtsalt.

Kohavaim Klaudia ütles selja taga: Šunka on rahu saanud – sina tegeled nüüd oma koertega! Pea aasta pärast seda, kui Bella erilisim kutsikas, hüperintensiivne vuntside ja vana mehe näoga Koer – lakota-keeli Šunka – kodutee otsas kihutaja auto ette jooksis ja ära lendas, on ta lõpeks rahu saanud ja läks taastulekuks puhkama. Ma ei öelnud Õdedele, miks talli ja püramiidi vahelt kive kaheks loeme – mustad lõkkesse, heledad püramiidi jalamile. Toimis ka sõnatult. Aitäh, tüdrukud!

Hetkel, mil üks Õde puhastas turistide dessandi järel püramiidi ja valas saabuva pakase eel laste mängukohviku tassidest-pudelitest veed välja, hakkas teine Õde õunakorviga läbi hobusekopli riituseplatsile minema, laps näpu otsas, läksin päris pöördesse. Hobud-õunad-piiksviiks-liibalaaba… Siis veel ei teadnud ma, et see oli Värava läbimise sooritusärevus. Kusjuures Väravat läbimas olid tegelikult hoopis mõned teised. Minul oli au Teenida ja teejuht olla. Sel Täisringi täitumisel tahtis Looja, et vaataksime endast fiktsioonmaailma niverdusena eraldatud ja kollistatud Sõber Surmale südamega silma ja alistuksime tänulikult.

Nagu iga päev samal ajal, sattus Saara kella kahest neljani Vaakumisse. Mõte ei tööta, koordinatsioon on äraspidi munajas – ning sel päeval pöördus see kohmerjohmer süvasüdamest naeruks iseenda üle. Nii jäigi. Kestab.

Uut telki sisse õnnistades ja kõigi stiihiate poole pöördudes sai vend Evald Kotkasulg metsas Linnu vastama – puhastavasse Salveiloorisse mähkudes vaatas Saara puhastumisringil üle vasaku õla…

Seda jah, et seal seisis ilmutuslik uus teekaaslane, kes tõi mängulisuse sõnumi. Bruno, kes hilisemal uurimisel osutus holistilise teraapia instituudi õpetajaks, sooritas juba spontaanse saabumise mänguliselt. Lipsas habeme lehvides poolnähtamatuna mööda, nagu unenägu. Ilmutas kogu riitusepäeva end metsas – majja saabus vaid lahkumis-headaega ütlema. Riitusel oli kivide peal teenimises – pühkis iga issanda kivi kuusevihaga puhtaks, enne kui telki tõi! – ja tsere lõppedes vallandas võimsa möirge, nii et täiskuu jäi servi seisma. Saara ulgus talle spontaanselt emahundina vastu.

Oma ja Bruno õla vahelt tagasi vaadates nägin Õe toodud – ja mind nii ärritanud – õunakorvist Puhhi välja lipsamas. Viimset korda end kassina näitav Puhh vaatas Saarale otsa ja ütles, et on nüüd valmis tagasi tulema – seni läheb puhkama ning enam Soonel ei luusi. Kohtumiseni, kallis hobukass – tule siis, kui sinu nimi on River Niilus!!!

Mis telgis sünnib, see telki jääb.

Saara tänas tütrepoja tulemise ja kõigi teiste hingeliste olemise eest – ja palvetas lahkunute eest.

Õunakorv tõi elukaare sedapidi ette ja kätte, et juhtus kaks ülijõulist Värava läbimist – Kirna etenduse järgse palvuse toodud tõukega võrdsed. Juhtus üks õdede Kohtumine. Tseremooniaringis kõrvuti istuvaid naisi puudutati väljaspoolt telki üheaegselt – Laanemoor isiklikult! – ning nad said teada, et olid 12.sajandil väikesed kotiriidest hamedes õed.

Edasi keeras lugu mänguliseks-naeruliseks – mis ei tähenda, et poleks nutetud. Mängeldes nutetakse… teistmoodi. Valge Kotka tiivad üle taevalaotuse.

Personifitseeritud surmakolli kartnud väravaläbijale laulsin Tartu beebiklubis Haldjapesa tita-Indiga koos õpitud Inene capuana laulu – mida ta õhust kohe kaasa hakkas laulma. Tsiu! Kolmanda ja neljanda ringi vahel laulsime koos Brigitaga täiskuule Kuuuuate, lenno-lenno ma’ote – mina ja lapsed, me mängime koos! Misjärel lumetuisk ja süvenev pakane kattis hiilgava kuu Talvega.

Keegi tuli.

Järgnevail päevil, kui Õed-Vennad teada andsid, et neid puudutati telgis sees ja väljastpoolt füüsiliselt õlast-seljast-kaelast-kuklast, saime teada – Laanemoor ja kergejalgne-kargekäeline Allikate haldjas tulid isiklikult kohale, et Jeesus vastu võtta. Jumal on alati kodus, Jeesus tuleb, kui kutsutakse.

Tuisu all sündis kogu Perekonna kutsumine külluse loomisse. Looja tahtel leppisime Õdede-Vendadega kokku, et maailma suurima hobutepee püstitamisele koguneme ühiselt ning rajame koos laulude-tantsude-tervenduse hobukoja.

Sõnumi kinnistuseks sattusime järgmisel päeval Murutari-tütarde ja Saara-pojaga Väikese Printsi asemel hoopis Õdede sõgedate filmi vaatama. Sest oli vaja. Väga. Oli vaja naerda auklike küprokseinte üle – ja lõplikult mõista: vaid mõni protsent ehitusest on aineline, suurem osa sellest on hingeline-vaimne. Raha ei ehita Koda – kõiksus ei tunnegi raha, vaid küllust. Ja külluse loob tahe ja Armastus.

Vibratsiooni tõstmine prohveteeringute täitumise pälvimiseks käib Evaldil parmupilliga – ja kui Bruno võttis lõpuringis kätte kõristi… vallandus Saara eestlauldud Hava Nagila! Teretulemast meie ringi, juutide kuningas Jeesus – ja kõik Teised ka!

Evaldi pöördumine elukaare ja esivanemate, Kotka ja ilmamere, maaema ja taevaisa poole – parmupill ja… tuli ka tõlgendus sedavõrd masinlikult jorutatud väelaule nagu Ta elagu. Sündis hinge tuhandekordset taassündi ülistava-põlistava Laulu sisse minek ilma seda laulmata – ja tuhat korda elaguuuuuu! Elamegi. Kes on siin sajandat, kes üheksasaja kaheteistkümnendat korda – tuhat tuuri tasapisi tegemisel meil kõigil.

Saara sai kogemuse, kuidas olla kanal ja võimendus, maandus ja teejuht. Valus ja mänguline vastutus. See ei käi sedasi, et nüüd hakkangi suure raha eest abivajajatele üksinda telki kütma ja neid metsas vapustama – see on ühendatud vägede teema – nagu ka koos hobustega tantsimine ja haldjatega laulmine. See on sama kogemus, mille sain esmakordselt naiste varjupaiga riitusel – ühendvägi hakkab Looma. Palusin ses koosloomes, et Kõigevägevam annaks vaid need pildid, mida on vaja teistele jutustada ja edastada. Ikkagi on kuidagi… äärmuslikult jõulised. Koos saab läbi Värava. Sellepärast antakse.

Ühtsuses peitub jõud. Just koos Õdede-Vendadega tõuseme külluse energias siin Soonel, Tähevärava ley-liini väepunktis koos Perekonnaga üha uutele kõrgematele Täisringidele.

Oleme Mustrimuutjad. Seilasime, teame!

Kõikjale Maarjamaale on samalaadsed higitelgid püstitatud. Või kummuli keeratud – kuidaspidi võtta. Need moodustavad võrgustiku, mis hoiab tervikpilti, panoraami ja unistuste poole liikumise väge. Tänu tseremooniatele juhtub sedasi, et näed õigeid filme – ja niiöelda valedest filmidest-saadetest-raamatutest-muusikast õigeid sõnumeid. Märkad märke. Kõikjal ja kõiges. Iga Märk kinnitab sünkrooni. Su ees tehtud alko-lauspuhumise-kontroll vaatab su naeratavasse silmnäkku ja… lõpetab kogu reidi, helendav paraad kõnnib naeratades sinu eest ära autodesse, annab au ja maailm toimub.

Riitusel saadud vägi loksutab paika Sünkrooni, mistõttu hambaarsti juurde minnes on just sel päeval tööl dentisti assistent, kelle teine töökoht on kiirabis ning kes seetõttu võtab sujuvalt su küüne alt ära pinnu, millest hambaarstitooli heites naljatades lobised. Selles kõrgesse vibrasse tuunitud väes muutuvad rutiinsed käigud autoregistrikeskusse-panka-agrovarusse-espakki-Tammiku fotoärri hoopis millekski muuks. Kõik on heatujuliselt teistmoodi.

Nagu ka talve teise poole heinarullide kojujõudmine ja neist osa koplitesse põrgatamine lapsiku ja laheda naeru saatel, bokside tegemine tänulikult su väes ja ka-tha-ra sageduses tervendavas hääles kümblevate hobustega koos. Puud ja veed ja igapäevane elumaja-talli-lauda harmoonias hoidmine näitavad üliselgelt, millal on aeg järgmiseks tseremooniaks. Kui tekib rutiin, vastumeelsus ja orjameel loova töörõõmu asemel, on aeg kütta uus higitelk. Oleme siin, et Teenida, mitte orjata.

Iga telk on omamoodi. Saara esimene osadus oli Preeriakojas mõne aasta eest Jaanika Grossi korraldatud sügisese pööripäeva tseremoonial – higitelgile eelnes naiste jooga ning meeste ja teiste laste metsamatk Marko Aleksejevi mängujuhtimisel. Jaanika ise oli kõigil tseredel Sees – mehed-naised-lapsed-paarid olid neljas erinevas ringis! Ja pime nägijatar kasutas abivahendina kristalle.

2016. aasta kevadisel pööripäeval teenis Soone talus Jaanika.

Täisring! Pime nägijatar oli siia nii oodatud, et ka suurem telk tahtis lõhkeda. Mahtusime. Kuidas teisiti.

Kareka esimesel Teenimisel Preeriakojas olid Saaral kõik siin Soonel poegimas. Riitusel oli üsna ohtrasti naisi. Ja ma ehitasin nende osadusel talli kohale mitmekihilise valge loorkaitse, mis sai paari aastaga nii sodiseks nagu kärbsepaber ning mille koos ühe Kirna konstellaatide Õega hiljem alla võtsime ja lahustasime.

Ruunawere sweatis teenis Priit Kuusik ning meie Indiraga jäime tipisse teenimisse – mul oli vaja Pakaseeidega kohtuda ning õppida temalt üheaegset püstkoja ja sauna kütmist, lapse kaitsmist eriti lõõskava külma eest, et võita elumäng Põhjala eriti suures nukutoas.

Preeriakoja teisel Kareka-riitusel õppisime täpselt-teenimise-tarkust – selle järel tema auto alt ära veerenud ratta stseen on Täisringi-näidendis-raamatus. Ja muide – Soonele uut suuremat sweati rajama tulnud Evaldil oli autos… jõuluvanakostüüm. Ehkki Karekaga just enne Täisringi sündinud eksistentsiaalne farss on juba meie näidendis-raamatus kirjas, oli Kotkasulel vaja minna omal nahal proovima, mis tunne on! Aleksander Saara-poja sünnipäevariitusel Laoste Tootsi talus Audru jõe taskus süütas Meister ootamatult tordifontääni ja laulis navajo-värvinguga häpi-bööfdei-jannajooneinei-tuujuuu-jannajoo-neineijoo!

Soone talu kaks esimest riitust olid ingliskeelsed. Võõrkeelsete Õdede-Vendade tõttu. Kellest üks seejärel kodumaale tagasi pöördus, teine siit minnes Kõue mõisa ees oma auto üle nipli pööras, kolmas… Mis telgis sünnib, see telki jääb. Mis juhtub väljaspool, veetakse romulasse.

Siinselt kolmandalt tseremoonialt põgenes üks Õde juba esimesel ringil majja mu voodisse ja keeldus sealt väljumast. Täisringi managess Katrin viis ta hiljem üsna süles autosse ja sõidutas koju. Neljanda siinse riituse tegime noorima tütrega kahekesi. Sõnatult. Kolm tundi vaikuses. Vaheldumisi telgis ja silmili Allikas. Viienda Soone telgi küttis Saara Pärnu naistevarjupaigale. Kuuendal teenis Karekas telgitäit noviitse – Ele ja Kessu, Tähepoiss ja ka Brigita. Seitsmes kodune oli Kareka Täiskuu-tseremoonia Sirgi Tammiku koondatud Rappeli väerahvale… Ning oligi Täisring.

Setod pole võrokesed!

Setosid on lihtsam määratleda selle kaudu, kes nad pole, mitte kes nemad on.

Nad pole sõimusõna ega luuserkilluke, pole võrokesed ega ammugi mitte eestlased. Nende kuningriigipäevad ja rahvuslikud kultuurikeskused Obinitsas ning Eesti-Vene-Läti piiride kohtumisnurgas, usund ja üleilmne ugri-impeeriumi tuiksoone staatus kinnitavad, et sel vitaalsel ja värvikal Suurel väikerahval on õnnestunud oma identiteet läbi sajandite tuua – järelikult viiakse ka edasi!

Siis tulli illos setopoiss…

Timmo Margusel – just niipidi selles kuningriigis nimed reastatakse! – kulus setopoisiks tulemiseni 43 aastat. Seni juhtis mees, kellel on Hõrna Aarega vanaema-vanaisa sõsar-veli, Maaturismi ja Kagureise ning rändas mööda laia ilma. 12 aastat tagasi ühines kunagiste Timmo tallide asutaja ja Reliikvia-radade matkameister potisetude retkega, mis viis setod viie päevaga hobuvankritel Tartusse Hansa päevadele… ja juhtus midagi valgustuselaadset. Mees tõmbas kõik muud tegemised kokku ja asus www.setomaa.ee keskkonnas nähtavat kolme-riigi-kohtumisnurga asja ajama.

„Hetkel kipub grupike kohalikke omavalitsuspoliitikuid meie aastatepikkust tööd õõnestama ideega ühendada setod võrokestega – ent seesuguse valdade liitmise jõupoliitika Lõhuks Setomaa ning meie aastatepikkuse selgitustöö viljad. Jõuga ei saagi siin midagi. Praegune poliitsüsteem soosib aferistlikku sisemise ebakõla võimendamist. Peame veel ja veel ja veel enam selgitustööd tegema, et ükski osapool ei jääks rusikat taskus hoidma. Hääled on Meremäe lahkulöömisel hetkel jagunenud 6:5. Lammutusmeelseid ma 2016.aasta jaanuari alguses Obinitsas ülemaailmsel ugrilaste seminaril ei näinud. Ehkki siin oli koos 25 miljoni ugrilase esindus ning me saime oma identiteedihoiutöö eest globaalselt kiita. Ega nood vastalised ka 16.veebruaril Petseri majja jätkuseminarile tule. Seminaril on põhiteemaks majandusasjad. Iga rahvuse ja ameti esindajate hulgas kohe peab olema üks osa põhimõttelist opositsiooni,“ teab Margus. „Neljas vallas on 3500 asukat, neist umbes 2000 setot. Küll aga on paljudest sisserännanutest saanud hingelt setud. Ja meie Vastseliina-Orava-Lasva meelsuskaaslased toetavad ja innustavad. Ning sisserändajaid tuleb üha juurde.“

Timmo jutustas õigeusuliste kalendri järgi uusaastapeol, mil Meremäe rebenemine teatavaks sai, oma kõnes rahvale mõistujutu. Kuldkalake küsib kalamehelt, kes ta kinni püüdis, soovi. Ots on lähenemas, kalake suremas, aga kalurile mõtteid ei tule. Viimaks pahvatab – naabril on lehm, mul pole, ärgu olgu ka naabril lehma! Ning kuldkalake täidab viimse hingetõmbega selle toreda soovi. Eriti mastaapne mõtleja soovinuks mõistagi kalakesele igavest elu, et igaüks saaks aina häid-õigeid soove soovida. Majandusliku heanaaberliku mõtlemisega soovija palunuks igale külamehele lehma, et kambapeale vahva farm saada…

„Koos läti sõpradega pälvisime Brüsselilt 240 tuhande euro suuruse toetuse eakate tulevikukindlustuseks äärealadel. Kuna ma saan suvel 55 ja ületan ametliku eakasolemise piiri, siis arvatagi kõnetab teema mind mitmel tasandil,“ muigab Margus. „Venelaste-lätlastega oleme kümme aastat suurepärast koostööd teinud – meil on õnnestunud ühisprojektid korrektselt täita ning sõprus nii tihe ja tegelik, et see on näidanud: välispagulaste kartmise asemel tuleb sisepagulaste asjad korda kõnelda.“

Olulisemaid identiteedi alalhoidjaid on keel ja laulud, mida ses keeles leelotatakse. Timmo teeb sügava kummarduse mõne aasta eest ka sootska ametit pidanud kuningriigi sõnulisele Sarve Õiele, kes on seto keelt jäädvustanud ja tõlkinud, õigekirja kohendanud ja segunemist võro keelega piiritlenud. Üks vaidluskoht on suletud sõnalõpu kirjutamine q või ülakomaga – olõi’ keerulisemat vahet, kui et q tähistab rõhku.

Mis puutub kuningriigipäevadel valitavasse sootskasse, siis neid on 20 aasta jooksul olnud mituteist, auväärt Evar Riitsaar seejuures neli korda. Timmo meenutab Obinitsa kultuuriheerose neljandat sootskaks jäämist müstilise Peko tahte avaldusena: kandidaate oli küll mitu, ent taeva tahtel tuli valimise hetkel sääne padukas, et Evar jäi.

„Meie, setod, oleme sügavalt usklikud ning oleme ühendanud õigeusu ja maausundi. Kui õigeusulistel on 14. oktoober peaingel Miikaeli ehk setode Maa-Mihkli päev, siis setode Pekopäev on 12. oktoobril. Ehitasin Härmale tsässona – palvemaja, mis asub maausulises ohverduskohas. Meil on seal meestega täiskuurituaalid ning eestlastest-võrokestest enam peavad setod au sees esivanemaid,“ kirjeldab Timmo. „Alati, kui keerulised asjad otsustamisel, lähen surnuaiale ja – imet küll! – alati naasen sealt vaaridega kõnelemast vastusega. Ka mu lapsed on pärinud geenide kui elutee projektijuhtidega seto identiteedi. Teismeline Liise kannab väga hea meelega rahvarõivaid ja sõlge, väikesele Aleksandrile hakkab setoksolemine üha selgemalt huvi pakkuma ning vanim poeg Alfred tegi mulle hiljuti süämest rõõmu sellega, et Põlva-seto Leelo-koori laulma hakates tõusis meestega ühte ritta ja tõmmas kaasa!

Peenelt väljendudes on setunduse struktuur loodud. Ma ise olen kasunud tollest, kes koolivaheaegadel paasapühal ja surnuaiapühadel rahvusjuuri nuusutas, niiöelda elukutseliseks setoks. Nüüd tuleb enese eest kõigi nelja valla jõul arukalt seista. Ja edasi meie põlistooted ametlikult turule tuua. Nii Rein Lang kui Ivari Padar loodavad, et Eesti riik küpseb valmidusse hansa – hääldada pehmelt! – legaliseerida. Kogukond kontrollib puskariajamist nagunii rangelt – küll jälgitakse ka mahtusid ja maksudemaksmist, kui riik reaaliale järele kasvab.

Mina olen koos õepoeg Bertiliga Härma käusemustri ja vüükirä järgi oma hõimule lipu ja sümboolika kujundanud – see on šotlaste ruudumustri ja indiaanirahvaste sümboolikaga võrdväärne vägi-ornament, mis minu klanni väestab ja esitleb. Üks, mis kindel – teist korda me enam vabadust käest ei anna!“

Uma kiile, valge’ rõiva’, vana hüa süame…

Kuidas määratleda seto rahvust? Tänane sootska, Värska kultuurijuht, kolmanda latse ootel Vabarna Jane viitab giididele jagatud tarksõnale: „Setosid on eelkõige kujundanud apostellik õigeusk, kogukondlik eluviis, piiriasend ja Peipsi lähedus. Setod on elanud ja elavad nii lätlaste, venelaste kui ka eestlaste mõjuväljas ja siiski ei ole nad olnud „ei see ega too“, vaid jäänud tänase päevani iseendaks. Sajandipikkune venelastega kõrvuti elamine on kaasa toonud kultuurilisi ühisjooni, kuid setod ei ole venestunud. Eestlased kartsid, et setod venestuvad aga õigupoolest pole nad ka päris eestistunud ka. Setod on oma identiteediga rahvas. Setod elasid lahus nii venelastest kui ka eestlastest.

Setod on õigeusklik rahvas ja kirikupühadel on tänaseni väga oluline kultuuri osa. Olgugi, et Setomaal elab külades rahvast oluliselt vähe siis kirikupühadeks tullakse ikka kokku. Mõnede pühade ajal võib rahavahulka võrrelda mõne suurüritusega. Suuremad kirikupühad on Värskas jüripäev, Saatses päätnitsapäev ja Obinitsas paasapäev. Esiemade austusest kaasajalgi annavad tunnistust korras surnuaiad ja inimeste arvukus surnute mälestamispäevadel. Ühine keel ja usk on setodel oluline enesemääratluse seisukohalt.

Seto rahvalaulu on edasi antud põlvest põlve. Pillilmängu samuti. Leelosõnadega väljendati ennast. Kui sind juba laulu sisse pandi siis sealt enam välja ei pääsenud. Sõnaseadmise oskus oli väga oluline. Igas külas oli vanasti omad leelotajad, koorile kujunes ka eestütleja e lauluema. Tänapäeval on koori kõik võimelised laule eest ütlema, improviseerimise oskus on kadumas ja vähem on neid naisi kes on võimelised ise sõnu tegema.

Tänapäeval lauldakse peamiselt esiemade sõnu. Vanu viise õpitakse ka vanadelt arhiivisalvestustelt. Palju on endiselt peresid kus laulutraditsioon jätkub. Vanaemad õpetavad lapsi ja laselapsi. Mitmes leelokooris laulab mitu põlvkonda koos. Mis tähendab, et seto laulutraditsioon kestab edasi nagu vanasti.

Rahvamuusika on populaarne ja rahvapilli õppimine samuti. Setomaal saab õppida Setomaal levinud instrumente karmoškat, libliklõõtsa, kannelt, viiulit nii Värska Muusikakoolis kui Rikka Ivvani pillilaagris.“

Edasikestmise olulised võtmeisikud on Jane ja tema ema Maret, kes õpetavad nii keelt ja laulu kui käsitööd nii põnevalt ja elusalt, et nii koolilapsed kui täismehed tahavad neilt veel ja veel õppida.

Istse aga maailma veerekõsõ pääle…

Kirjanik-kultuuritegelane Kauksi Ülle, Riitsaare Evari kaasa kõneleb: „Setode ja võrokeste esivanemad olid ühtede geenide ja kultuuri ning keele kandjad kuni 13nda sajandini, mil läbi nende territooriumi panid Vene suurvürstid ja euroopa ristisõdijad ida ja lääne vahelise piirivööndi paika. Setodeks kujunenute esivanemad ja territoorium jäi Venemaa üheks servaks ja seal säilisid iidsed hõimuikombed ja keel ning keskaegsed rõivamoed ning leelo kuni 1920ndateni. Pärast Vabadussõda ja Eesti Vabariigi territooriumile jäämist algas eestistamine. Need võrokeste-setode ühised esivanemad, kes jäid saksa, rootsi, poola võimude alla, elasid – kuni kestis katoliiklus – ka suhteliselt oma tavade järgi. Võrokeste euroopastumisele pani aluse saksakeelse, hiljem luterliku eestikeelse hariduse andmine ja luterluse kehtestamine. Siit edasi jõudis järg vennastekoguduste kätte. Võru kultuuri on mõjutanud saksa mõisakultuur, luterlik haridus, ususektid, kuid eelmiseks eesti vabariigiks arendati välja ka oma kirjakeel ja kirjandus. Hoolimata tunduvalt suuremast sundristiusustamisest kui setode esivanematel, on ka võrokestel säilinud külasid ja suguvõsasid, mis väärtustavad omausku ja kannavad seda edasi. Kahjuks mingil määral kestab kunagine ida ja lääne ristisõda edasi, kuigi visalt on tehtud ka koostööd erinevates rahvuse ja keeleküsimuses.

Setode ja võrokeste keel on läänemeresoome keelest lahknenud väga vara, enne kui eestlaste oma. Erilised häälikud nagu sõnaalguse ts, sõnasisene dz on aafrika keeltesse ulatuvad ja larüngaalklusiil ehk sõnalõpu kakkõhelü, mida tähistatakse q või ülakomaga on soome-ugri hõimukeelte tollest kihistusest, millel oli ühisjooni neenetsite ja hantidega. Võrokesed ja setod on hulka oma iidsest päritud keelest ja kultuurist säilitanud – setodel on Peko ja võrokestel Kesväesä – aga ta on olemas.

Üks eripära lisaks eelmistele on seto keeles olev suurem hulk vene laene ja võrokestest väiksem hulk saksa laensõnu. Kuid võro keele Vastseliina osa ja seto keel on sarnasemad kui näiteks Vastseliina ja Hargla kandis kõneldav võro keel.

Mina olen oma loominguga kummardanud Lauluema Taarka ees. Darja Pisumaa (1856-1933) oli legendaarne rahvalaulik Obinitsa lähedalt Hilana külast. Tema venna tütre poeg on seto esipoeet Ilmar Vananurm. Taarka sünnitas 5 vallaslast – kirikukirjas pandi kirja – Bogdanov või Bogdanova (jumala and). Ellu jäi neist poeg Sergei – Sergo, kes 1905 aastal olevat sõitnud Venemaale ja seal abiellunud ning mingis kunagise Töörahva Elu artiklis väidetakse, et tema laste pere elas Murmanskis ja lapselapsed olid tuntud suusatajad, kuid need andmed pole kontrollitud. Tütar Tatjana oli vaimselt ebastabiilne, sünnitas surnud lapse, teda võrgutas Piusa jaamaülem. Liikus ümbruskonnas kerjates, koertekari kannul. Ta langes mitmeid kordi vägistamise ohvriks, leiti pärast sõda tema jäänused kusagilt metsast. Küllap olete seda filmist näinud.

„Taarka“ näidendi kirjutasin 2001. aastal silmas pidades Mercat peaosalisena. See avaldati raamatuna 2004. Mängiti Obinitsas Vanemuise teatriga 2005-2006 suvedel. Näidend sai hulka auhindu. 2008. aastal valmis film Taarka. Minu raamatu alusel kirjutasid stsenaariumi ka Mart Kivastik, Ain Mäeots ja Elo Selirand.“

Pill oll helle…

Hõrna Aare jutustab seotkeeli: „Läbi ao om tuu kuismuudu määratlõda seto rahvust olnu veidö esmuudu.
Tsaariaigu seto kõnõli kiilt mitä timä ja tõõsõ kutsi seto keelest, olli õigõusku, võtas naasest vai lääs mehele üldjuhul lutõrlast õga vindläst.
Naase kanni seto rõivit, peeti kinni ummist kumbist.Mindäs ilma suurõmba hädäldä umalt maalt minemä.
Parhilla kõnõlõsõ noorõ seto kas eesti vai vinne keeleh, mõistva laulda seto keeleh.Õgõusku oldas a veidemb-käüdäs suuril pühhil kodokandih ja kerkoh ni matsidõ pääl.Käudas Seto Kuningriigi päääl. Eletäs liinuh-Võro,Põlva,Tarto,Tallinn, Petserih,Pihkvah,Moskvah ,Peterburih,välismaal.Setomaal eläs 16 000 setost kohki 2500 .
Seto rõivit kandas rohkõmba ku vinne aigu. Mehele mindäs ja naasest võedas kaemalda kas oldas seto õigõusku.
Parhilla inämbält jaolt üldäs hinnäst setost ku määnegi vanavanõmb om olnu seto ni ineminõ es taht hinnäst setost tunsta.
Pia 100 aastakka om olnu ka setode seeh uma peritolu salgajit ni vihkajit nigu olle eestläisi seeh kadagusakslasõ ja pajuvindläse.
Tuu tege murõht ka täämbädsel pääväl.

Aoluulasõ nägevä setosid umaette hõimuna kohki 1500 aastakka.
Setod seeh om olmõha täämbädse pääväni veiö umaette jako-põhapuulnõ – Verska ja Mikitamäe, õdagupuulnõ – Obinitsa, Meremäe, Luhamma ja hummogupuulnõ ehk Petseri ja Petseri tagonõ kinkõ keeleh omma ka erinevuisi.
Arvatas õt seto naase kimmüs,uma keele ja leelo ni rõividõ ni kombidõ hoitminõ om seto hindäperrä jäämisõ alusõst.

Tallinn om andnu tiidä õt om valms andma setodõlõ uma valla ku seto es tuud tahtva.Tarvidusõl ka nii rahvaarvu ku muid tingimusi setodõga läbi arotadõh. Setomaa mõnõ volikogo ja mõnõdõ volikogodõ enamus
olõiq siiämaani tuud võimalust tahtnu kasutada .Meremäe valla 6 helülinõ enamus om tennü ettepanõku liituda kõigi Võro maakonna valduga
kõrraga.

Mõlõmba rahva hindätiidminõ erinevusõst omma väigä kõva.Kiil om hummogupoolõ võrokõisil pia tuu sama mis setodõl a kultuur om kimmähe erienv, niisamata rahvarõiva, kombõ ni usu põhi.

Viimäste rahvaloendusõ perrä pia 90 000 inemist ütli õt mõistva eesti keele erikujo võro kiilt.
12500 setot ütli õt mõistva erikujo seto kiilt.
Tuu näütäs õt hindätiidminõ mõlõmbal om kimmäs.
Samal aol om pallodõl viil nö. mitmikidentiteet-seto,pigem seto ku eestläne,ni seto ku eestläne, pigem eestläne ku seto, eestläne.

1977 aastagal alostadi Leelopäiviga. Korsi kokko seto üleilma.1994 alostadi Seto Kuningriigi päivi mis olõsi õga aastaga ni pääle III kuningriiki liigus müüdä Setomaad ringi. Leelopäiv toimus Verskah. Seto Kuningriigi päiv om kasunu kohki 1500 inemisõ päält 8000 inemisõni, Seto Kuningriigi pääväl näüdätäs ka seto hindäperrä olõmisõst pääle leelo ka pillimängu,tandsu, süüki ,juuki ,käsitüüd. Seto Kuningriigi loo põhast om Anne Vabarna eepos Peko.Eeposõ perrä seto kuningas Peko puhkas Petseri kloostri kuupah, timmä asõndas rahva puult handa saistõh valit Setomaa Ülemsootska kiä piat edesi andma kuningas Peko tahtimist ni nõvvuandmisi. Innist Setomaa Ülemsootskat kutstas sootskast.Setomaa Ülemsootska ja sootska moodustasõ Seto Kuningriigi Kroonikogo.
Kats Anne Vabarna järeltulijat om olnu Setomaa Ülemsootska – Sarvõ Õiõ ja Jane Vabarna. Jalmar Vabarna olle Setomaa Nuursootska.“

Kes siis Vabarna-poisi muusikategemisi ei teaks! Kes setode pärimuse ja tänapäeva kohta täpsemalt lugeda soovib, leiab netist Paul Hagu „Peko kolm palet“. Ja nii mõnigi leiab seto ka peeglist. Olgu ta puhastverd-seto, pankrotihaldur Arno Mägi või mõni ristand-Murutar – ehkki Asser on Pärsia-Mulgimaa tuletisena Uusvadasse juuritud, on ta südameüdini seto ning elu kui projekti juhtiva identiteedi oma lastele-lapselastele edastanud. Ema poolt klassikaline saksa-rootsi-prantsuse saavutus, näitleja Lauri-Kare Laos on isa poolt aga salaseto, juured Hilana Taarka sugupuus – mistõttu on vägagi märgiline, et õigeusukalendri-järgse Jüripäeva kirmaski lõpetab etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“, mis toob Värska kultuurimajja ühe seto indiaanlasena oma rahva ette.

Meie Isa Palve tallinna ja tartu, võro ja seto ning kahes erinevas liivi keeles

Tallinna keel

Meie Isa, kes sa oled taevas,
pühitsetud saagu sinu nimi,
sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu,
kui taevas nõnda ka maa peal.
Meie igapäevane leib anna meile tänapäev,
ja anna andeks meile meie võlad,
kui ka meie andeks anname oma võlglastele.
Ja ära saada meid mitte kiusatuse sisse,
vaid päästa meid ära kurjast.
Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti.
Aamen.

Tarto kiil

Meije Issa taiwan:
pühhändetus sago sinno nimmi.
Sinno rikkus tulgo. Sinnu tahtminne sündko,
kui taiwan, nida ka ma pääl.
Meije päewalikko leiba anna meile täämbä.
Nink anna meile andis meija süda,
nida kui ka meije andisanname ommille süüdleisille.
Ning ärra saatko meid kiusatusse sisse;
enge pästa meid ärra kurjast:
Sest sinno perralt om rikkus, nink wäggi,
nink auwustus iggawetsel ajal.
Amen.

Võro kiil

Mi Esä taivan, pühendedüs saaguq sino nimi.
Sino riik tulguq, sino tahtminõ sündku
ku taivan, nii ka maa pääl.
Mi päävälikku leibä annaq meile täämbä.
Nink annaq meile andis mi süüq,
nii ku ka mi andis anna umilõ süüdläisile.
Ni saatku-i meid joht kiusatusõ sisse,
a pästäq meid ärq kur’ast,
selle et sino perält om riik
ja vägi ni avvustus igävedses aos.
Aamõn.

Seto kiil

Miiq Esä, kiä sa olõt taivah,
pühendedüs saaguq suq nimi.
Suq riik tulguq, suq tahtminõ sündüguq
kui taivah nii kah maa pääl.
Miiq egapääväst leibä annaq meile täämbätsel pääväl.
Ja annaq andis meile miiq võlaq,
niguq miikiq andis annamiq umilõ võlglaisilõ.
Ja ärq saatkuq meid kiusatustõ,
aq pästäq meid ärq kur’ast!
Sest suq perält om riik ja vägi ja au igäveste.
Aamen.

Vidumaa liivi ehk Liib kiel (eesti tähtedega)

Mäd iza touvis,
püädeds las saag sin süna,
Las tulg sin valiksumi, las saag sin taami (sin miel pärast),
Ku touvis nei ka maa pääl.
Mäd pääva leib ana maade tempi,
un jära eta mädl mäd vüülged,
nei ku mee jära etami mäd om vüülganikad.
Ala ievada meedi kaardintum, bet atpäästa meedi üülest.
Siis sinnel pietulab valiksumi, joud un guod igast igaks.

Kuramaa liivi ehk Raandakeel (eesti tähtedega)

Mäd iza, kis sa vuod touvõs, püvaaks las saag sin nim,
sin vaalikšimi las tulg meilõ (ül maad),
sin meel (miel perr) las saaguug kui touvõs nei iš ka maa pääl.
Mäd jega pävvist leibõ anda madõn ka tamp,
ja (un) jeta jetüksõks mäd vüülgad,
ku ka meig jetaam jetuuksõks ummõ vüülgalistõn.
Ja äla vii meidi kertaamiz sizõl,
aga (bet) pästa meidi amaast kureest.
Siest sin peraald um vaalikšimi, joud ja ouv igaast igaaks.

Aamen…

Liivlased on kadunud, elagu liivlased! Eestlased on…

Eestlased on!!!

Mitakuye Oyasin – me oleme üks – elagu meie, kes me Elame!

Mediteerimine on üks kohmakavõitu sõna. Meelerännak kõlab paremini. Oletus, et rännakuil käivad vaid vaimsete huvidega esoteerikalembid, on ammu kitsukeseks osutunud. Pea kõik inimesed rändavad – paljud teadmatult, ent ikkagi. Meditatsioon pole üksnes spetsiaalse muusika saatel hämaras ruumis Ära hõljumine. See võib juhtuda ka poesabas, kus meelisklev teismeline pole kaugeltki siin ega praegu, vaid mujal. Või vaikses laudas, kus perenaine tavatseb lehmi lüpstes sõõrutussõrmetäisi loendada, kuni mõtted peatuvad ja… tagasi tuleb lihtne ja ehtne inimene, kui ämber täis ja udar tühi. Nii mõnigi loendab trepiastmeid või labidatäisi just alateadlikust äratundmisest, et niimoodi muutub teadvus. Muutubki – ka juhitud meditatsiooni puhul loendatakse hingetõmbeid või lihtsalt numbreid, et siiasinna siblivad mõtted peatada ning päevateadvuse tasandilt alfalainele libiseda. Nii saabubki heinavedaja põllult või saemees metsast kerge ja selge meelega, märkamata, et oli kogu päeva paralleelmaailmades. Sellepärast ei märka, et keegi ei küsi, mida tegijainimese meeled sooritasid, kuni käed töötasid. Ta mediteeris. Kaunilt kaua.

Õigupoolest on see sõna kohmakas. Ainult Eckhart Tolle, siin-ja-praegu-olemise-kunstimeister ütleb seda nii pehme ujedusega, et mediteerimine ei tundu pastöriseerimise ega kultiveerimisena. Transtsendentaalne meditatsioon kõlab nii massiivselt, et jääb vaid õnne tänada, et inimesed paarikümne aasta eest, mil toimus jõuline pööre vaimsusse, taipasid juhendajate ette arvukateks saalitäiteks koguneda. Oleme ammu harjunud teadmisega, et Margaret Thatcher mediteeris, Urmas Sõõrumaast on saanud vägede valitseja ning peenenenud tajuga turd talunik tervendab oma lehmi reikiga, ilma et seda sõnagi teaks.

Mina kogesin teadlikku meelerännakut aastate eest Luule Viilma seansil – olin temaga ajakirjalugu loomas, sellest kujunes koostöö tema raamatute toimetamisel ning me ei nimetanud kehavälist matkamist elude ja dimensioonide vahel mitte kuidagi – eriti mitte meditatsiooniks. Ajakirjanikuna Lille Lindmäe käte all osalusvaatlust tehes sain kingituseks pildirea, mis osutus Värava läbimiseks. Nüüd oli ilmne, et oma tekste olen alati kanaldanud ehk siis taevast alla laadinud – pildiread muutusid tavapäraseks ning juhused, mida pole teatavsti olemas, viisid erinevate meistrite juhendatud meditatsioonidele. Enamasti olen neid kogemusi kasutanud selleks, et meistritest adekvaatseid, omal nahal kogetud isikulugusid luua. Amet selline põnev mul.

Meelerännakute teekaaslased on olnud Ulvi Michelle Saar, Kalev Veskimägi, Leo Tikerpuu, Bruno Braun – Holistika Instituudi üks kahest ainsamast mehest – ning Mai-Agate Väljataga. Korduv ja sage, ülimalt inspireeriv ja käivitav lemmik. Plaatide kaudu ka Kreet Rosin ja linkide vahendusel oraakel Pargivaht Wiimatimineja.

Kui juba teadlikult, mitte juhtumisi transsi heljudes mediteerida, lubada oma kõrgemal minal kõvakettalt vastuseid küsimustele noppida, on saatjaks võimalik valida kas delfiini- ja kosehääled. Nagu tavatsetakse teha Teresa Mängeli Kristallitemplis Tulika tänava Taevas&Maa-keskuses keset kristalle-soola-aroome-õielehti-lambanahku. Või sõnalised-muusikalised CD-d, mis saadavad analoogselt ühismeditatsiooni-seanssidega su teekonda sellisel lainepikkusel, et ühest küljest kuuled ja mäletad küll, mida sulle räägiti – teisalt jooksevad pildiread omasoodu. Kui Bruno Braunilt pärast rännakut südametubadesse küsisin, mil moel selleks ajaks oma hingelinnu juurde südamekotta naasta, kui linnupojad munadest kooruvad, oli vastus lihtne. Tuleb kas järgmisele esmaspäevasele meditatsioonile tulla – või endale ise teekond linti lugeda.

Salvestatud meditatsioone on asunud Youtube’i lisaks tuhandetele seal juba üleval olevatele, üles laadima ka Pärnu meistritar Helve Pärna. Muusik Arne Lauri looming sobib kenasti meelerännakuteks. Ning Holistika Instituudi perel on tänaseks loodud neli Salasõna-cd-d. Igal plaadil viis meditatsiooni. Mille puhul tasub arvestada sama, mida ka Rosina-Väljataga salvestuste rüpes rändama minnes – su käsi ei pruugi tõusta ühe matka lõppedes plaadimängijat sulgema – heljud kõik viis minemist jutti. Kusjuures reeglina selle ajatult kulgetud tunni jooksul magama ei jää. Laed ja noorened. Täitud ja korrastud. Tuled päevateadvusse tasakaalu ja harmooniasse kõbituna. Ja kuna inimühiskond on teatavasti üksteise õpperada ning lennutab meid iga päev igal võimalikul moel parlanksist taas ja taas välja, mediteerivadki arukad iga päev.

Holistikute Salasõna-plaatide autorid on kooli juht ja õpetaja Marina Paula Eberth, Jana Reidla, Margit Ivanov, Kadi Kütt, Iris Meigas ja Kadi Toom ning saatemuusika looja tema kaasa Glen Pilvre. Enne esimest tutvumiskuulamist ma autoreid plaadiümbriselt ei lugenud ning pärast kuulamist Kadi Toomi nime lugemine oli mitmekordne ahhaa-elamus. Esiteks tutvusime temaga Malaisia džunglis robinsonaadil ning oleme mõlemad nüüd erinevat teed pidi üsna sarnasesse energiasse kvanthüpanud. Teiseks annab Kadi teekond – analoogselt Marilyn Jurmani omaga – nii mõnelegi noorele inspiratsiooni kutsevalikuks. Kolmandaks selgitab Salasõna-sari, miks inimesed vaistlikult Leelo Tungla sõnadele loodud muusikat ja lavastusi armastavad – need on ühisväljas holistikute pulseerimisega hea energia linikuks kootud. Neljanda, lapse-rõõmu-plaadi muusika autor on ka Priit Pajusaar.

Salasõna sarja esimene plaat – Parim päev: Hea elu loomise praktika – selgitab Salasõna tähendust: Sõna abil väljendame end, suhtleme ja mõtleme. Sõna salajase väega loome iseennast ja elu. Meelerännakud on loodud õpetaja Eberthi ja tema õpilaste poolt. Rännakud setitavad meie elamusi ja kogemusi, toovad Väljast vastuseid küsimustele, mida me pole taibanud teadlikult esitadagi. Väljume paralleelmaailmast tundega, et oleme hoitud ja armastatud.

Plaat „Parim päev“ juhatab sellise suhtumise väesse, et täna on elu parim päev. Homme on teatavasti uus täna – ja ikka jälle parim. Selleks, et see homne täna saabuks, on loodud turvalise autosõidu meditatsioon – rahulikult kulgedes jõuad turvaliselt kohale. Pakutakse mõnusat puhkust keset päeva ning kingitakse toidu õnnistamise palve. Loogiliseks lõpetuseks päeva lõpu meelerännak.

Teine plaat – Keha kiituseks kinnitab kogemuslikult, et meditatsiooniplaadid on korduvkasutuseks. Igal korral käivitavad nad täiesti erineva kaemuste ja setitamiste pildirea. Autorid on plaadile loonud rännakud Kuula oma keha, Hääle äratamine, Varbavaatlus, Oma maja ning Keha kiituseks.

Meenutatakse, et keha on meie sõber, kes juhib tähelepanu, kui tervikuna puhkust ja restarti vajame. Ta on abivalmis hinge koda koos kõigi tubade, pööningu ja keldriga. Nii nagu inimkeha kopeerib planeeti ja universumit, on ka Feng Shui lähtunud inimkeha ülesehitusest. Kui teejuht palus mul kujustada loodusse oma maja, nägin muide karavani-tüüpi auto-elamut – kõik eluks vajalik kenasti-kasinalt-käepäraselt korrapärastes karpides-korvides toosides, ei midagi liigset, puhtus ja korrapära.

Armastusega iseendale viib kolmandal plaadil äratatakse tingimusteta armastuse tunne, meenutades soojust armastatu vastu ning suunatakse see iseenda poole, et saada suuteliseks kogu maailma armastama.

Olen ise oma õnne sepp vajab igapäevast meeldetuletamist, et lõpetaksime pideva süüdlasteotsimise. Mina olen mina – see matk aitab siltidekleepimisest ja enese võrdlemisest teistega puhtama ja kuivema tundega väljuda. Sõbraks sisemise kriitikuga saab ühenduses andestamise kunsti valdamisega. See on pikk teekond tulvil alalist analüüsi – mida ja miks ma hetkel tunnen ja kogen – ning lõpeks on selline enesest lähtuv valgustöö suurim kingitus meie lastele.

Lapse rõõmuks on neljas praeguseks loodud plaat, mis toetab lapsevanemaid oma järglaste juhatamisel armastuse teele. Meie lapsed on teatavasti meid ise oma vabal valikul oma vanemateks kutsunud. Meie vastutus seisneb mitte nende omamises, vaid nendega oma teadmiste ja kogemuste jagamises.

Vaikivad varjutatud ajad on möödas – mida ausamalt vanemad koos lastega oma tundeid ja elamusi arutavad, seda parema hingetöö stardiasendi nad järglastele annavad. Plaat aga annab meile ühistegevuse – saame koos võsukestega seigelda tarkade kivi otsingul, olla tugevad puud, kohtuda hiirekesena võluriga, tantsida üht ägedat vihatantsu, kogeda mureliku lohutust, tunnetada päikest oma põues, kuulata unejuttu võlukarbist ning laulda unelaulu. Aitäh!

Meelerännakud viivad sammsammult mõistmisele, kui võrratult sünkroonis paika sobituv, vääramatult reastuv ja tükkhaaval paika asetuv pusle on meie hingeteekonna kosmiline pasjanss. Eeldusel, et me muretsemise-kahtlemise-kurjamisega Jumala ettehoolt pidevalt ei segaks.

Kohtume elust elusse teekaaslastega, kellega meie kõrgematel minadel on lepingud – nende täitmine ei pruugi alati meeldiv olla. Ent oma kõvakettalt küsimushaaval vastuseid noppides tekib leppimine. Nõustumine. Tänu selle eest, mis on. Taas ja taas kohtame oma lapsi, kes on eelmistes eludes olnud… Kogete ise, kui mediteerimise lõputule imedemaale sisenete.

Kreet Rosina juhitud meditatsioonis võtsin Maaemaga lepingu sõlmimisele oma ema kaasa. Ta tuli väikese tüdrukuna end karuna näitava Maaema juurde. Väeloom võttis mu tillukese emme enda hoolde – ja seal nad nüüd Maša ja Karuna oma asju ajavad. Ma ei sekku, sest on nagu on. Ning aega on. Sest aega kui dimensiooni tegelikult ju pole – seda on kõik uuema epohhi õpetliku kingitusena kogenud.

Ärgem muretsegem ega omagem teisi inimesi – armastatu ja lapsed on meie parimad õpetajad, mitte kinnisvara. Iga laps, teisest täiesti erinev, on otsekui kallis külaline. Kingitus.

Maalastega aga on selline lugu nagu eesti keelega üldse – see tähendab nii maalapsi kui maalasi. Ning maalased oma korda nii maal kui Maal elajaid. Ehk siis meid kõiki. Hoidkem ennast ja üksteist – lepingupartnereid ja elukoolikaaslasi – mediteerimine aitab sammhaaval sellele lähemale.

Teekond   õnnelikuma iseendani!

2016.a. INDIAANILAAGER toimub Lõuna-Eestis Läti piiri veeres Kasesaare talus Karula külas Karula vallas Valga maakonnas 30. juunist 3. juulini.

Kogunemine laagripaika on neljapäeval, 30.juunil kell 12:00 ja avaring kell 15:00.
Meile tulevad külla MONA POLACCA (Hopi-Havasupai-Tewa, Arizona USA), CARL HUBBARD (Navaho, Arizona USA), EPIFANIO GARCIA (Vab Zapotec, Mehhiko),GLEN J JUSTE (Tohono O`dham,Pima). Oma osavõtuga rõõmustavad meid ka indiaanilaagri algatajad TARMO JA TOOMAS URB.

Pikemalt võid laagrist lugeda www.indiaanilaager.ee, kirja teel saab suhelda aadressil info@indiaanilaager.ee

PRAKTILIST:

Laagritasu on 180 euri/osaleja kohta. Lapsed ,kuni 18 a ,on laagrisse väga oodatud ja nagu minevalgi aastal – tasuta!
Laagris osalejate arv on piiratud.
Registreerumisvormi leiad siit: http://goo.gl/forms/1upM87e8qR

Koha laagrisse kindlustad, kui teed ülekande LHV panga kontole nr EE987700771001480657. Konto omanik on Erki Rätsep. Selgituseks 2016.a. Indiaanilaagri kulud. Nimi. Juhul kui olete ülekande teinud, aga laagrisse tulla ei saa, saate meile eelnevalt teatades anda oma koha kellelegi teisele. Kui teatate vähemalt 2 päeva enne laagri algust, saame teile vajadusel raha tagasi kanda.

Palume kaasa võtta ööbimiseks telgid ja magamisvarustuse, soojad riided, samuti oma toidunõud. Ööbida saab ka tipis. Toidu valmistame kohalikust toorainest kohapeal.

NB! Igasuguse alkoholi ja muude narkootiliste ainete tarbimine ja/või selle mõju all olemine on laagri toimumise ajal ja territooriumil keelatud!

Valentina Mironova: Maailm pärast kvant-üleminekut

23.11.2014

I. Globaalsed avastused aastast 2013.

Käesoleval ajal läbime globaalset mutatsiooni, mis viib kosmilise teadvuse ja orgaanilise evolutsiooni kõrgeimasse punkti. See toimub läbi mõtete kontrolli ja mõttepuhtuse.

Jaanuar 2013. – teadlaste avastus (kiirendite füüsika, aatomifüüsika, lasertehnika): me elame muutunud ruumis. Vesiniku prootoni raadius vähenes 4% võrra. Senised kvant-distsipliinid ja teadus, kui selline, koos kõigi oma seadustega ei tööta enam. Prootonitest koosnevad nii Maa kui ka kogu Kosmos. Zemahi raadius (originaalis: Радиус Земаха) – üks prootoni struktuuri iseloomustavatest suurustest ülipeentes seisundites.

Vesiniku aatomi endine diameeter oli 0,87*10^-15 m, uueks diameetriks on – 0,84*10^-15 m. Vea suurusena on see arv liiga suur. Kõik uuringud on tehtud aastatel 1999 – 2013.
Kõigepealt muutis vesiniku aatom muutis oma pöörlemissuunda (spinn) vasakpoolsest parempoolseks. „Stabiilse“ prootoni ajastul domineeris vasakpoolne spinn ka DNA’s, jättes töövõimeliseks vaid 3 %, ülejäänud 97 % aga vaikis ja seda nimetati „rämps-DNA’ks“. Rämps osutus aga mitmemõõtmeliseks elujõuks. Ilmusid: spontaanne loomulik regeneratsioon, rakkude sügav mõistuslik käitumine ja Inimese Teadvuse avardumine.

.
Prootoni diameetri mõõtmisse andsid oma panuse:
1. Paul Scherrer Institute, Villigen, Switzerland.
2. Institute for Particle Physics, Swiss Federal Institute of Technology (ETH) Zurich.
3. Max-Planck Institute of Quantum Optics, Garching, Germany.
4. Laboratoire Kastler Brossel, Paris.
5. Department of Physics, University of Coimbra, Portugal.
6. Institute fur Strahlwerkzeuge, University of Stuttgart, Germany.
7. Dausinger & Giesen GmbH, Stuttgart, Germany.
8. Department of Physics, University of Fribourg, Switzerland.

Jaanuar – märts 2013. Astronoomia ja astrofüüsika.

1. Saksa orbitaalteleskoop „nägi esmakordselt ultrapunaseid galaktikaid, millede heledus on 60x tugevam. Neis avastati intensiivne tähtede sünd (lükati ümber galaktikate evolutsiooniteooria). 3 oktavi võrra laienes infrapuna valguse diapasoon ja 3 oktavi võrra laienes ka ultraviolettvalguse diapasoon (minimaalselt).

2. Kuni 2013 aastani liikus Päikesesüsteem Musta augu suunas. Jaanuaris 2013 „auk“ ühtäkki kadus. Me läbisime selle kosmilise värava. Avastati uus kosmiline värav, mille läbime 26000 aasta pärast. Mis toimus? 2010. aastal avastasid Maa teadlased, et Päikesesüsteem liikus väga kõrgsagedusliku energiaga piirkonda. Nüüd oleme me siin nagu kinnitus planeedi ja kosmose kvantülemineku kohta.
Vähenenud prooton – kõige globaalne üleminek kõrgemale oktavile mitmemõõtmelises Olemises. Sünnib teine mateeria, aatomid ilmutavad pidevalt oma mõistuslikkust ja ettenägelikkust optimaalses olemises olemiseks. Nende jaoks enam ei eksisteeri „keeldusid“. Muutunud on magnetvälja ja elektrienergia struktuur. Atomaarsel tasandil asendub süsinik räniga. Näide – tuumafüüsikud tunnistavad, et on segaduses osakeste mittereeglipärasest käitumisest.
Tihedad maailma vormid on esialgu stabiilsed, kuid endist peentasandilist plaani enam ka ei eksiteeri. Atomaarne ja molekulaarne sümmeetria on teistsugune. Elementaarosakesed – iga keemilise reaktsiooni ja uue orgaanilise ühendi keskpunkt. Seetõttu muutub ravimite toime ning on juhtumeid, kus nad muunduvad lausa mürkideks.
Sünnib uus ja eriline spiraalmateeria, mille igal tasandil on oma distantne moodul mille läbi hinnata globaalseid muutuseid.

II. Uue vesiniku energeetiline spekter.

Paralleelselt eelmise vesiniku energeetilise spektraalseeria (Leimann, Balmer, Pachen), ilmutab end praegu ainult Pacheni spektraalseeria (spekter, milles avastati ultrapunased kõrgema spektriga galaktikad). Endine vesinik hoidis maailma suletuna nagu kork pudelit. Nüüd on kork eemaldatud ja meie maailm mitte ainult ei saa kosmosest energiat, vaid kiirgab seda aktiivselt ka välja.
Endise prootoni energeetilised spektrid tähendasid varem vaid „langevat“ graafikujoont. Uue prootoni energeetilised spektrid pole täna mitte ainult „langev“, vaid ka tõusev graafikujoon. Maailma aktiivsuse ilmutamisalgus, näiteks raku suhtlus tema kõrgema analoogiga või teadvuse suhtlus teadvusega.
Uus Pacheni seeria sisaldab uusi tõusvaid spektreid. Aatomite Mõistuslik Distantne moodul, see on samaaegne liini „küsimus ja vastus“ samaaegne suundumine „üles“ ja „alla“ – see on kosmilise dialoogi sünd.
Uue vesiniku aatomi tingimustes on kogu maailma mateeria hakanud kõlama tooni võrra kõrgemalt. Aatomi keskmes avaneb uus energia – seesama mida nimetame elujõuks. See energia ilmub impulssidena. Impulsside rütmid on paigutatud teineteise sisse. Kasutatakse null-operatsioonide matemaatikat.
Unikaalne situatsioon – samaaegselt kui uus energia siseneb, tõmmatakse vana energiat välja. Materiaalsed vormid püsivad esialgu veel endistes piirides, inimteadvus aga juba avardub ja rikastub uuega.

III. Inimteadvus
Ruumis toimuvad muutused. Iga inimene on saanud juurdepääsu oma kõrgematele jumalikele (mitmemõõtmelistele) plaanidele, millised varasematel aegadel olid kättesaadavad vaid meistritele ja pühakutele. See on elujõud, mida E. Blavatskaja hakkas kutsuma Proteuseks: «Valgus – Suur Maag Proteus – see on Esmasündinu, see on elekter, see on eluprintsiip Anima Mundi, see on Eeter, mis tõusmas Akašasse».
Vähenenud prootoni raadius lihtsustas suhtlust Proteusega, kes elab aatomi keskmes. On alanud globaalne teadvuse ärkamine. Kinnitus – planetaarse Hartmanni võrgustiku muutumine. Kuni detsembrini 2012 oli tume tsoon 430 см laiusega ja hele tsoon 230 см laiusega. Pärast jaanuari 2013 on tumedate heledate tsoonide laiuseks 240 cm. Kuni 2012 aastani „vastutas“ tume tsoon aju survestamise eest – jäik magnetväli; pimetäpp; surev tüümus; seotud DNA, jne.
Аatomi tuum avas oma elektrilise päritolu läbi uute füüsikareeglite. Nagu füüsika ja vaimsuse ühendamise generaalplaan – teadvuse täielik rahustamine. Kvantsündmusel puuduvad ajalised raamid. Kvantsündmus nimetusega „Suur Pauk“ on alles käimas.
Globaalanalüüsi tulemusena on ettekande autor koostanud töö, pealkirjaga «Протей. Трактат о жизненной силе. Сознание и физиология человека в новых условиях» http://www.vrata11.ru/index.php?option=com_content&view=article&id=878:2014-10-30-09-09-59&catid=13:2011-03-15-23-51-40&Itemid=33

IV. Proteus ja füsioloogia
Füsioloogias on Proteus sillaks närvirakkude ja teadvustatud kujutlusvõime vahel. Varem oli see arusaamatu ning mitte nähtav. Täna ilmneb see läbi kuldse valgusaine (kuldne veri). Niisiis:
1. Tüümus, harknääre Proteuse peamaja – sensoorse informatsiooni andur. Immuun -järelevalve. On hakanud kasvama, kindlustades rakkude regeneratsiooni ja taastumise.
2. Aju mandelkeha lülitub ümber teadlikule vastuvõtmisele. Hirm asendub teadvustatud aktiivsusega ja tähelepanu fikseerumisega käesolevasse hetke. Mandelkeha on seotud kujutlusvõime ja mõttedistsipliiniga.
3. Depressiooni keemia – aju limbilise süsteemi hüperaktiivsus (ründa või jookse). See instinktide süsteem lülitatakse välja. Alaneb agressiivsus ja depressioon – hirm muundub teadlikuks loomiseks. Adrenaliin ja testosteroon muutuvad kergeteks ja pehmeteks.
4. Pea aju. Vanad neuronite paketid lahustuvad (masinlik tegutsemine). Uue maailma vastuvõtmiseks puhastuvad mälusügavused läbi spontaanse unustamise ja kiire taastumise.

5. Pea aju koosneb kolmest piirkonnast, milledest igaüks omakorda koosneb kolmest piirkonnast ja nii kuni lõpmatuseni välja. Veri avab aju teadvuse kristalli saladused.
6. Juttkeha e. striatum. Muskulaarse aktiivsuse ja liikumise teadvustatud koordinatsioon. Mõistmine, miks ma teen konkreetset tegevust.
7. Epifüüs. Suguhormoonid sünnitavad loomingulist energiat. Teadlik rasedus. Tsükli muutus naistel. Viljastumine kord aastas – «päikesetsükkel» «kuutsükli» asemel.
8. Südame rütmi juhtimine läheb sümpaatiliselt närvilt üle uitnärvile ehk rütmi ei juhi enam hüpotalamus vaid piklikaju.
9. Aju vedelik. Kasutades oma teadvust, tunnevad rakud ise vajalikke signaale ära.
10. Vesi. Peentasanditel on tegu keeva substantsiga. Mõistuslike vesiniksidemete esindaja. Vee valem sõltub vee neist omadustest, milliseid ta tahab ilmutada. Rakus töötab nagu neuron. Aju (90% vett) muudab vaakumi (eetri) struktuuri – vee uus struktuur on analoogne uuele vaakumile. Uued vee tüübid – klaster-vesi, ioniseeritud vesi ja vedel elekter.

11. Silmades lahustuvad pimetähnid, taastumas on mitmemõõtmeline taju. Me näeme mitte silmade, vaid ajuga. Käivitumas on aju uued valguskoodid. 29.aprillil 2010 avastasid Israeli (Caesarea) neuroimmunoloogid seose aju aktiivsuse ning vaimsuse vahel. See on teadvuse töö – mälu avaneb.
12. Muutunud orgaanika. Erütrotsüüdid (ja vetikate rakud) – on erilised valgud, mille elutsükkel on 24 tundi. Praegu on tsükli pikkuseks 20 tundi ja vähem. Me erineme oma seesmise aja poolest (loomingulised resonantsid).
13. DNA koosneb lõpututest genoomi-kihtidest, milledest igaüks avab ukse oma Universumisse. Uksed avanevad läbi teadvuse. Seetõttu pole DNA ja teadvus üks ja seesama. DNA ilmneb ümber keha minimaalselt 8 meetri kaugusel. See pole aura! vaid elujõud! Ta on absoluutne.
Kui uurija teadvus sekkub Universumisse, siis ta pöördub ka tema füüsilisse kehasse nagu Universumi Teadvuse kehastus. Seejuures ilmutab seesmine nägemine uut reaalsust, mille vastu võtmine peab olema samuti ebatavaline. See toimub seetõttu, et maailm pole enam endine. Sügavusestest tõuseb Proteus ehk elujõud, mis ilmutub läbi vähenenud mõõtmetega vesiniku aatomi.
Eelmise vesiniku tingimustes ei pööratud teadvusele ja mõttele kui kurikuulsale inimfaktorile mitte mingit tähelepanu. Nüüd on aeg! On alanud Inimese evolutsiooniline ülestõusmine.
VI. Kuidas see kõik juhtunud on ehk astrofüüsika viimased uudised ja mitte ainult…
Need avastused näitavad, kuidas muutub orgaaniline inimkeha uutes tingimustes.
Musta augu asemel, kuhu me 21.12.12 – 31.12.12 kulgemas olime, avastati meie uue galaktika keskmes magnetar, täht, mis väga kiirelt pöörleb ümber oma telje. Mitte aga see ei tee teda unikaalseks vaid see et ta kiirgab väga tugevat magnetvälja. See pole ka lihtne väli, vaid see väli on vedel. Vedel magnetväli, mis koosneb mingitest graanulitest, millest igal on oma individuaalne programm, millel on teadvus. Avastus tehti New Mexicos, USA’s, 27 Very Array (VLA) raadioteleskoobide poolt. 16.05.2013.
Algul avastati magnetar raadiolainete diapasoonis, see tähendab inimene teda oma silmaga ei näinud. Nähti teda 2014. aastal, ta on eresinise värvusega. Silmad on aju osa. Aastaga (mai 2013 kuni mai 2014) toimus planetaarses mastaabis magnetari ja inimaju sünkroniseerumine. Kuidas see sai toimuda?

Ajus on juba ammu avastatud sinist värvi piirkond (helesinine laik). 2014 aastal aga hakkas see piirkond kiirgama sinist valgust. Arstidele informatsiooniks, et see piirkond asub ajutüves. Projektsioonil seljaajusse on sellel koostoime hipokampusega, aju mandelkehaga ja vaheseinaga.

Sinine valgus – see on DNA töö (avatud teadvus, mälu); see on üks baasvärvustest: punane+roheline+sinine. Sinine värv on seotud verega – punane veri annab sinist kiirgust. Sinine värvus suurendab ka silma klaaskeha läbipaistvust. Silmad on aju avatud osa. Kõik takerdub inimese teadvusse.
Tänu 4% võrra vähenenud vesiniku aatomile (tema on ka prooton) on sinise värvispektri skaala avardunud.
Kuna silmad on „hinge peegel“, muutub praegusel ajal ka silma võrkkest (kohandub uute tingimustega), temas tekivad uued kombineeritud valgud krüptokroomid (cryptochromes).
DNA’d kirjutatakse aktiivselt ümber. Psüühhika vastuvõtlikkus stressile väheneb – varem osalesid selles hüpokampus ja valk Glu2. See valk praegusel hetkel aju- ja magnetari sinises valguses, muudab oma omadusi. Rakud on veel korra oma spektrit muutnud. Negatiivsed emotsioonid aegamööda kahanevad – kaob soov vanamoodi reageerida. Väliste mõjurite suhtes kaob mõtlematu reageerimise harjumus. Selles abistavad aju tema sinise osa neuronid (mis on täiesti teised).
Avastus, mis tehti 2013. aastal Stocholmis. Sinine valgus stimuleerib aju tööd. On juhuseid, kus sinise valguse mõju on sarnane tassi kohvi joomisel tekkiva mõjuga.
Avastus aastast 2014, Brisban, Austraalia. (12. rahvusvaheline kognitiivsete neuroteaduste konverents). Avastati aju osa, mis ei vanane ja mis jääb sama elujõust pakatavaks nagu see oli nooruses ja püsib sellisena kuni surmani. See on tee algus loomulikule surematusele või minimaalselt väga pikaajalisele elule.

Aju helesinise piirkonna neuronid ja surematusetsoonid on veresuguluses. Inimese jaoks tähendab see teadvustatud ja aktiivset suhtlemist igapäevases olmes, seal, kus elavad „pisiasjad“.

Magnetari vedel väli. («eetervedelik») – äratades surematuse tsoone, taastab inimese magnetilise taju. Resultaadiks on kardinaalsed muutused inimese energosüsteemides.

Оn tehtud kindlaks seos depressiooni ja osteoporoosi vahel. (Jerusalemma ülikool). Osteoblastide – rakud, mis toodavad luukudet – arvu vähenemine Häirub sümpaatilise närvisüsteemi töö, mis aktiveerub stressireaktsiooni olukorras. Organism hakkab tootma noradrenaliini, mis tapab osteoblastid. Depressiooni korral protsess süveneb ning mõne aja möödudes tekivad häired luukoe ehituses. Osteoporoosi ravitakse antidepressantidega. Neid võib osta aga ennast võib ravida ka uue aja võimalusi kasutades. Kirjutada paberile: „… ravim“ ning seejärel kleepida kiri vee pudelile. Vett juua ning ööseks asetada veeanum oma voodipeatsisse.
Naer muudab teadvust. Teadvus töötab graafilises režiimis. Naer loob väga selge „kujutise“ ja sõna otseses tähenduses muudab seda, kuidas me ümbritsevat maailma näeme. Silm saadab signaali omale ajupoolkerale. Seejuures lülitab aju järjekindlalt ja märkamatult tähelepanu kahe pildi vahel ümber – binokulaarne konkurents, mis depressiooni korral kasvab.
Mida teha, et see „konkurents“ kaoks? Naeratada! Naerda! Naer lülitab tähelepanu ümber ja kaotab stressihormoonid. Naermise ajal te näete mõlema poolkeraga üheaegselt. Algab taastumisprotsess, mis hõlmab kogu keha.
Planetaarse noorenemise algus – teaduslik tõestus.
Küünte all asuvas epiteelis asuvad eriliste tüvirakkude grupid. Neis on aktiveerumas geen, mis kodeerib valku „Wnt“ – see valk töötab embrüonaalses arengufaasis, hiljem aga jääb magama. Praegu on see valk ärkamisfaasis.
Asja olemus – igasse kahjustatud piirkonda organismis ulatuvad „kuldvõrgustiku“ (Proteuse) närvirakud, mis taastavad tema eluvõime ja toetavad regeneratsiooni. Proteus – see ongi iga inimese Elu.

Tüümus. Harknääre. Meenutab kujult tüümiani lehte. Tüümus – «hinge asupaik». «Teeb» immuunsust. Koosneb kahest poolest ja on seotud peaaju kõikide struktuuridega.
Poliitikutel on tüümuse parem pool sageli suurem – see pool vastutab ohtude (nii reaalsete kui ka väljamõeldud) avastamise eest ja reaktsioonide eest emotsionaalsetele stiimulitele.
Thymopoietin– inimgeen, mis on saanud oma nimetuse poeesia auks, teadvustatud loominse auks. Poeesia – rütmide valdamine. Geen mis väljendab rütme ja see sünnib tüümuse rakkudes. Tüümuse rakkude aktiivsus on suurem öösel ja päeval, madalal õhtul ja hommikul.
Kuidas mõõta teadvust? Inimese aju võtab ühes sekundis vastu 11 000 000 bitti informatsiooni aga teadvustab sellest vaid… 40 bitti.
Kas võib tunnetada…ninaga? Lõhna? Vormi? Värvust? Tüümus hakkab toimetama… Nii tekivad uued võimed. Tekivad teised tundlikud valgud – see aga on DNA aktiveerumine.
Mis on Merkaba? Kas on võimalik teda näha?
Inimese energia väljub tema kehast rohkem kui 8 meetri kaugusele (see pole aura), see on aktiivse DNA töö. See on Merkaba, vabas tõlkes heebrea keelest – „see millega sõidetakse“ või „kvant-udu“ või DNA aktiivteadvus. Ta meenutab kujult ringvikerkaart. „Tavainimese“ ja „meistri“ Merkaba erinevus seisneb tema ereduses ja värvidega rikastatuses. See „udu“ ongi teie võimekus. Seda on võimalik näha, see on reaalne energia! See on Jumala olemus meie sees – Jumalik kõrgem loomisaspekt. Tahate või mitte, kuid teil tuleb seda tunnistada. Te olete kuulnud aatomi mitmemõõtmelisusest, selles on avastatud 11 mõõdet + 0-mõõde. 12 magnetvälja erinevat aspekti. Ta kiirgab energiat erinevates diapasoonides – soojuskiirgusest alustades kuni lühidaste gammadiapasoonis sähvatusteni välja.

Inimsilmadest väljuvad 2 kõrgsageduslikku võimsat laserit, mis koguvad informatsiooni. DNA „heliseb“ ja „kiirgab“ väga kõrgetel sagedustel ja see on kuulda kogu kosmoses ja see kõik on seotud inimese radioaktiivsusega. Sellest ei räägi täna teile mitte keegi. Vähem teada on see, et inimene sisaldab vähestes kogustes uraani. Haige piirkonna kiiritamine kuumutatud karneooliga = keha loomuliku radiatsiooni kasutamine. (selle meetodi töötas läinud sajandi 30-ndatel välja arst ning bioloog Jevgeni Ivanovitsh Badigin).
Organism vajab teatud hulgal radiatsiooni, sest ta on üks globaalse teadvuse aspektidest, üks Looja kosmilise mitmemõõtmelise aura aspektidest. Teadvus – struktureeritud Valgus. Tärganud, mitmemõõtmeline teadvus (aju kõrgemad aspektid) saadab välja gamma kiirgust. Mõningail juhtudel on seda spektrit võimalik näha.
Astrofüüsikud fikseerivad paljusid kosmoses toimuvaid gamma-diapasooni sähvatusi. 27.04.2013 (GRB 130427А, Lõvi tähtkujus), toimus 5x eredam sähvatus, kui kõik varasemad. Supernoova plahvatus Suures Magellani Pilves10.12.2013 – 21.01.2014. Ühelt poolt on tegu Uue teadvuse tulekuga (rumal on arvata, et me oleme kosmoses ainsad), teiselt poolt on tegu uue, mitmemõõtmelise portaali avanemisega. Kogu kvant-üleminekut kureerivad Meistrid ja Kõrgemad Looduse Seadused (Looja).

Meie keha läbistavad neutriinod (kosmosest, tähtedelt, Päikeselt) – igas mikrosekundis rohkem kui 1 miljard osakest. Osake sünnitab teisi osakesi. Niisis, meis kõigis töötab pidevalt Suur Hadronite Põrguti.
Kummaline, kas pole? Meenutage külma tuumasünteesi, DNA-d ja füüsilise keha energiat. Meenutage päikeselt tulevat radiatsiooni ja päikesevitamiini ehk D3 vitamiini. Meenutage vesinikku, mida läheb tarvis DNA jagunemiseks. Teie Suur Hadronite Põrguti saab toite kõige esmalt teie teadvusest, edasi tulevad toit ja kõik muu.

Pulsarid. Nende impulsid on võrreldavad kardiorütmidega, milles süda töötab nii ülekoormuse kui normaalse koormuse korral. Suurte kehade kardiorütmid kattuvad oma sageduskarakteristikutega vanade pulsaritega. Mida noorem ja energeetilisem on pulsar seda väiksem ja kergem keha vastab tema sagedustele. Uued lapsed. Uus teadvus – vastavus ühehertsise sagedusega pulsaritele – normaalne südame rütm. Koormusel 200 lööki minutis jõuab süda järele noortele ja aktiivsetele pulsaritele.
Draakoni Pulsarid – väga vanad pulsarid, nende sagedused on tasakaalu ja küpsuse garantiiks. Sõnni tähtkuju – sealt tuleb kiireid noore pulsari signaale (supernoova plahvatus 1054.aastal. Pulsarid on vesiniku – elu ehitusmaterjali allikad. Me kõik koosneme sellest samast mateeriast, millest koosnevad ka hõredad prototähtede pilved. Uuel vesinikul põhineva mateeria kontsentraatoriks on süda.
Süda jääb alles ka peale füüsilise keha surma (füüsikute avastus – surma ei eksisteeri). Süda on tuleaparaat. Ta on alati valvel ja lööb igavesti. Südame füüsiline agregaat on ajutine, tema peenagregaat on aga igavene ja purunematu tuleagregaat.
On avastatud, et peenkeha eraldumisel töötab südame rütm edasi ilma igasuguse häireta. Maailm rikastub tema peeneimate kiirgustega. Sekundirütm on avastatud ka päikese maksimaalse aktiivsuse ajal tekkivail virmalistel. Meenutage neutriinot. Nii ei pulseeri mitte ainult maine ionosfäär vaid ka Maa magnetväli ja päikesetuul ja tähtedevaheline keskkond. Kas see meenutab teile midagi? Ühtse Teadvuse Ühtne keha! Kõik see elab ajahetkes „siin ja praegu“.
Washington 28 09. 2013. 7 aasta andmed. Astrofüüsikud leidsid Amburi tähtkujust ebatavalise röntgenpulsari (radiatsioon!). See pulsar transformeerub pidevalt. Selline ilming polnud enne üleminekut võimalik, sest temas on segunenud korraga kõik kiirgused ja seetõttu kutsutakse teda transformeriks. Tema käitumine on väga ebatavaline – ta kadus raadiolainete diapasoonist ja oli mõnda aega kadunud ning teda on taasavastatud 2005 ja 2013. aastatel kahe astronoomide grupi poolt.
Millest see räägib. Tööd on alustanud südames asetsev aju (valgusest kiirem, toodab uut elektrit). Ta on mehhanism, mis aitab orienteeruda mitmemõõtmelises ruumis. Mitmemõõtmelisus väljendub läbi pulsarite – transformerid on uute peenkehade aspektideks. See ongi kosmiline teadvus.
Kogu aeg on meile räägitud, et neuronid ei uuene ega neid ei teki juurde. Kuid, ajusse on tekkinud uued erilised tüvirakud, mis on spontaanselt hakanud jagunema. Uued närvirakud moodustavad sidemeid lähinaabritega ning suunavad sidemed kaugemate juurde. Neuronid asenduvad. Lühiajaline unustamine – „vana kogemuse“ lahkumine ja vanade, oma aja ära elanud harjumuste kustutamine. (Maailm on juba muutunud). Uued neuronid „kirjutavad“ uut, mitmemõõtmelist kogemust.
Neuronvõrgustik. (vastutab sotsiaalse käitumise eest) Varem me elasime aeglaselt – pärast prootoni vähenemist elame me kiiremini. Vastuvõtu inerts lakkab olemast.
Avastus: aju koosneb 3st piirkonnast, millest igaüks omakorda koosneb samuti 3st piirkonnast jne. Loominguliste inimeste aju on teistsugune ja baseerub teadvustatud mõtlemisel – kahe ajupoolkera vahel puudub eraldatus. Teiseks on muutunud ka optiline närv. Nad lülitavad teadlikult sisse oma „kõrgemad korrused“.
Aju Jõud – ta suudab töödelda rohkem kui 240000 eri sagedust (kanalit). Terviklikkus sõltub teadvusest, võimest rahulikult vastu võtta kõike uut.
Mis on ülestõusmine? – aju koodide avanemine. Aju asetseb Universumi Kunsti vibratsioonilises kanalis. See on kõrgeim kood. Inimesed = Aeg = Sagedus = Telepaatia. Aja seadus: „Looduses on ilu kõige kõrgem“; 4-mõõtmelise aja teaduslik-matemaatiline võrrand: Т (Е) = Kunst. Teadvus – substants, millest on loodud Kõik. Teadvuse Alkeemia –vabanemine sõnadest ja selgitustest.
Aju ja mõistuse erinevus. Aju – Universumi Arhiiv, Jumalik Matriits, info töötlemise koht. Muutumatu alates esimese kehastuse algusest (see pole hallhollus). Mõistus = Aju + kõrgeeterlikud tundeorganid, ühendus kosmosega.

DNA mitmemõõtmelisus. Genoom „elab“ mitmel korrusel – aktiivgeenid ja peenmateriaalne osa. DNA jagunemiseks läheb tarvis vesinikku, praeguses ajajärgus on vaja UUT VESINIKKU. Päikesepurske muudavad organismi. Universumi valgus on igas rakus. Inimene on nagu energia- ja valgusgeneraator. Inimene kõlab kui Kvantonomio Tsütobariko. (Kvanto – arv, tsüto – rakk; bariko – surve)

Vastsündinu esimene kisa, rassist ja soost sõltumata, oli enne Üleminekut 440 Hz (noot „La“). See oli nagu maailmale häälestatud kammertoon. Praegu on see kisa oktavi võrra kõrgem, kuid milles on säilunud ka selle endine tähendus.
Oksüdotsiin. Naishormoon, mis on seotud sünnitamisega, toitmisega ja harjumisega. Tendents näitab raskemat vastsündinuga harjumist – formaalselt tähendab see häiret dopamiini „naudinguhormoon“. Miks? – naise alateadvuses on tekkinud soov teadvustatud raseduse järele. Praegu toimub kõikide naiste globaalne genoomkaardi „ümberkirjutamine“ – kuutsüklite (igakuine viljastumine) asendumine päikesetsüklitega (viljastumine kord aastas). Selle süvapõhjuseks on see, et enne Üleminekut olid seksuaalsuse ja raseduse geenid kokku ühendunud. Faktiliselt väljendus see paljunemisfunktsioonina (planeedi üleasustatus). Uues ajas töötab oksüdotsiin aktiivselt nii mehel kui ka naisel. See on kõrge moraali ja seesmise eetika hormoon. See aktiveerub läbi käepigistuste, embamiste, loomingulistes ühendustes, teadvustatud käitumises, uuele majandusele aluse panemises, stabiilses ühiskonnas jne.
Testosteroonist on saamas aktiivse loomise hormoon. Seksuaalsfäär ja energia jäävad alles, kuid neis puuduvad agressioon ja sügav eitamine. Aktiivse naiseliku alge ärkamine nii meestel kui naistel.
Närvisüsteem ilmutab end läbi parasümpaatilise süsteemi (uitnärv). Aktiveerub teadvustamisel, taastab inimese võime ennast ise tervendada. Stabiliseerub südame sagedus. Inimese vägevusest võib rääkida kuitahes palju, kuid igat inimest peab isiklikult puudutama mingi sündmus, mis teda raputab või lööb tema sisemaailma sassi, kuid samas see sündmus tekitab seal ka korra.

VII. Uus rakumehhanism
Meie rakkudes hakkab ärkama väga eriline ja unikaalne mehhanism. Selle mehhanismi ülesandeks on kõrgemates mõõtmetes olevate kehade formeerimine ja nendega töötamine. Tema töötamine tähendab inimese jaoks pehmeid tingimusi tema ülestõusmiseks. Ülestõusmine on pidev vibratsiooniliste sageduste tõus (just nagu lennuk kogub stardijärgselt pikkamööda kõrgust juurde).
See on osake iidsest aja hoidmise mehhanismist, et saaksime sukelduda tihedasse mateeriasse. «Mehhanism» põhineb keerukal pöörlemisel – see on omamoodi „keerdtrepp“. Kaua aega on trepp viinud vaid mateeria sügavusse, jõudes „põhja“ ehk evolutsiooniteekonnal määratud punkti, algab taas mugav tõus.
Vesiniku aatomi vähenemisega toimus pööre ja algas kunagi seotud energia lahti kerimine. Rikastatuna uute tuleenergiate ja vibratsioonidega, see energia tervendab ja terveneb ja tervendab – tervendab ka iseennast nii sügavuti kui ka pinnapealselt.
Sellest pöördemomendist algab ka psühholoogilise nähtamatuse fenomeni ilmnemine. See on tõepoolest nähtamatus, kui kahe või rohkema inimese teadvus hakkab sageduste (vibratsioonide) poolest niivõrd erinema, et ilmutavad end täiesti erinevais piirkondades või aladel. Need inimesed ei näe teineteist selle sõna otseses tähenduses. Nii toimub sügav üleminek, mida varasemalt nimetati „tihedustevaheliseks eraldatuseks“. Selles seisundis aitab väga hästi taotlus: «minu reaalsuses on minuga kõik hästi: …» (lugeda üles kõik vajalik).
Mille poolest uus rakumehhanism erineb vanast?
1. Eelmine rakumehhanism oli sõna otseses mõttes lineaarne. Pärast ühe tegevuse lõppu algas teine tegevus.
2. Energiavahetus ja organiseeritus kuulus nn. Krebbs’i tsükli alla (energeetiline veski). Tsükkel koosnes erinevate orgaaniliste hapete järgnevustest, mis vajalikul hetkel eritusid või neeldusid: vesinik, süsihappegaas ja vesi.
Kas märkasite, et vesinik on selles nimekirjas esikohal, kui omamoodi kaitse mateeria muutumise eest.

3. Enne Üleminekut säilitas rakk endas saladust, mida mikrobioloogidel avastada ei õnnestunud – tsentrosoom – tähekujuline moodustis. Täna on teada, et tsentrosoom peidab endas unikaalset mehhanismi.
„Tähe“ keskel asub punkt, mida tiibeti targad kutsuvad: Lha (jumalikkus, hinge tuli) Nüüd on see punkt avanenud. .
Tähekujulise moodustise olemus – maises plaanis mitmemõõtmeliste protsesside organiseerimine ja käigushoidmine, selleks, et rakud saaksid iseseisvalt ja teadvustatult häälestuda hetkelistele kosmilistele impulssidele. Analoogiks võib pidada observatooriumi.
Teatud mõttes on füüsilises plaanis tegemist nähtava tule-Merkaba ühe aspektiga, mis põhineb loomulikul regeneratsioonil ja noorenemisel. Kõik kokkuvõetuna on Jumalik Kingitus selleks, et saaks toimuda Üleminek kõrgemasse mõõtmesse koos füüsilise kehaga. „Teel olles“ see keha tervendatakse ja taastatakse ning lülitatakse alalisse harmoonilisse väljundisse.
Te kindlasti ei oska isegi arvata, et see võlumehhanism oli peidetud maisesse arhitektuuri? Veelgi enam, see hoone on maailmas ainus.
…see on Castle del Monte, Itaalias (https://en.wikipedia.org/wiki/Castel_del_Monte,_Apulia )

Castle del Monte
Kaheksanurkne saladus.

Jutt sellest kindlusest on üheaegselt nii arhitektuuriline kui ka neuromolekulaarne. Ühelt küljelt on tegemist kindlusega. Teisest küljest on see raku funktsioneerimise peenmehhanism, mis kujustab raku üheaegset funktsioneerimist erinevatel sagedusdiapasoonidel. Iga raku teadvustuslik mitmemõõtmelisus. Kindlus on seotud numbriga 8. 8– lõpmatuse sümbol, vahendaja maa ning taeva vahel. See on Euroopa ainus 8-nurkne kindlus, mille igas nurgas on omakorda 8-nurkne valvetorn. Kindluse sisehoov on samuti 8-nurkne ja ka välispiire on samuti 8-nurkne.

Kindluse sees on 16 saali (kui see informatsioon kanda üle rakule , tähendab see seda, et kaasaegses rakus töötab 16 vibratsioonilist kambrit). 16 saali – see on 8 saali esimesel korrusel ja 8 saali teisel korrusel (raku tasandil tähendab see kahe kõrgsagedusliku plaani üheaegset töötamist).
Keerdtrepp lossis ei ole parempoolse spinni või pööramisega nagu inimmaailmas kombes on, vaid trepp pöörab vastu päeva, nagu teokarp. Universumi harmooniline kuldlõige. Vaskapoolne spinn – spiraali lahtikeerdumine vastavalt Fibonacci arvule. Parempoolne spinn – vastupidine, kokkuvarisemine, suletud energeetilise tsooni teke (seisak).
Nüüd aga tähelepanu!
Algab üheaegne seletus nii lossi kui raku kohta. See on üks ja seesama. Lossi ja ka raku struktuuris mängivad olulist rolli aastaaegade vahetused ja talvine ning suvine ja kevadine ning sügisene pööripäev nagu varju ja valguse mäng. Raku jaoks ei tähenda see mitte ainult ainult astronoomilisi päevi vaid ka rakusiseseid organisatoorseid tsükleid.
Raku töötsüklid.
Sügisese pööripäeva keskpäeval moodustavad kindluse seinad varju, mille pikkuseks on kindluse siseõue pikkus. Kuu möödudes venib vari saalide kõrguseni. Amburi tähtkujusse sisenemisel saavutab vari ideaalse kuju, kuhu mahub kenasti kogu loss.
Vastavalt täpselt valitud asukoha laiuskraadile, kuhu loss on ehitatud, tekib kevad-sügisestel pööripäevadel kella 11 ja 13 vahel vari, millel on 45^o nurk. Talvisel ja suvisel pööripäeval moodustuvad aga ideaalsed ristkülikud. Vari on selline, et loss asub täpselt ristküliku keskel. Igasse teise korruse aknasse paistab päike 2x ööpäevas ja seda aastaringselt. Esimese korruse akendesse ainult suvel. Talvisel ja suvisel pööripäeval paistab päike kõikidesse esimese korruse tubadesse võrdselt – ruum ja aeg.
Analoogia rakuga. Töötavad väga keerukad ja komplekssed rütmid. Need pole ainult need rütmid, mida me täna teame ja tunneme, need on kapulseeriva leegi rütmid, iga sähvatus veidi kõrgemal plaanil. Seda nimetatakse füüsiliseks tuleadaptsiooniks.
Lossi nurkades asetsevad 8-nurksed kaitsetornid. Tornide küljeniššidesse on ehitatud kaminad. Nende kaminate tõmme…. lõi… erilise valguse surve. Sooja need kaminad ei andnud… Loss tervikuna kujutab endast erilist ja väga keerukat observatooriumi ning laboratooriumi samaaegselt.
Uus rakustruktuuri toimemehhanism on muutuvas ruumis alati liikumises
Lossis ja ka raku mehhanismis on palju paralleeltasandeid. On juba avastatud, et selliste paralleeltasandite vahel tekib eriline pöörlev väli. See pöördväli on analoogne peaaju elektromagnetilisele struktuurile, kui see töötab aktiivses intuitsioonirežiimis. Meie aju on aeg-ajalt 8-nurkne… seda muidugi elektromagnetkarkassi mõistes (kõrgemates tulemõõtmetes). Sellistel puhkudel töötab aju nagu lääts – nagu laser, mis on fokusseeritud mõõtmetevahelisse punkti. Aju ise aga on väga laia spektriga kiirguste generaator. Tema kütuseks on sõna. Sõna – loomise allikas. Seetõttu olete te kõik loojad. Nii läheb meie organism uude spektrisse. Teadvuses moodustuvad uued tunded ja mõttevormid. uued ideed on väljapääsuks vanadest ja valulikest situatsioonidest. Uus vaatenurk = ootamatu väljapääs. Lossi arhitektuur = raku fraktaalmehhanism, mis kordab kuldlõiget mitmekordselt.

Lossi keerdtrepp tähendab raku tasandil kandekonstruktsiooni, valguskiire jaoks loodud trampliini. Selline 8-nurkne ehitis kiirgab koherentset stabiliseerivat välja , mis harmoniseerib kogu organismi ning tasandab tema energeetilisi auke, mida me tunneme valutavate kohtade näol. 8 valvetorni on raku jaoks 8 stabiliseerivat telge või antenni

VIII.Vee tarkus – ehk muutunud mateeria saladused.

Kas teate, et Vesi on olnud kuni praeguste aegadeni „aheldatud“? Kas keegi kunagi on küsinud Vee arvamust? Veele on alati peale surutud oma arvamust. Mis see Vesi siis ikkagi on?
1. Masaru Emoto tööd näitasid, et vesi kuuleb ja näeb – jääkristallid, mis tekkisid erinevat muusikat „kuulates“
2. Tuleleegi säilumine kristalli keskmes ja tsentrosoomis. Vesi põleb – suur saladus.
Mida ühist on Veel ja Vesinikul ehk, milline side on Päikesel ja Veel?
Päike koosneb vesinikust. Kui ühinevad 2 vesiniku aatomit, sünnib heelium. Vesinik – tuli, tule mõtte kandja, ehk oma struktuurilt harmooniline ning teadvustatud loov mateeria. Universumi tulel on palju nimesid – Proteus, Igavene Mere Vana. Vesi – üsk, mille läbi Proteus loob oma tulevorme.
«ВОДО – РОД – Vene keele mittevaldajale läheb asi vähe arusaamatuks „vodorod“ = vesinik; ВОДО –vesi; РОД – sugu, suguvõsa »: В(ф) ФОТО – фотография, память. Vodorod – iidset ja algselt tähendust võiks läbi vene keele tõlgendada kui algset suguvõsa, algset esivanemat.
Kas suudate endale tunnistada, et VESI omab MÕISTUST? Kas suudate tunnistada, et Vesi on elus olend? Vesi on elav olend ja loogika ning mõistusega pole siin midagi teha… Ainus väljapääs on südamega tunnetamine! On käes aeg koostööks Veega… Vesi on tarvis vabaks lasta. Vesi on tugevaim oksüdeerija. Ta on üks neist, mida me nimetame vabadeks radikaalideks ja mida me väga kardame. Miks aga ei lahustu siis meie nahk, luud ja veri? Vee teadvus avaneb läbi keemiliste reaktsioonide ja meie kehas toimub neid reaktsioone väga palju.
Vee struktuuri aluseks on kristall – kristall, mis koosneb 57 molekulist. See on tetraeeder. 16 sellist kristalli moodustavad 912 molekulist koosneva elemendi. Tähtsad vabad vesiniksidemed. Klasteri 912 igal tasapinnal on 6 vesinikusidemete keskust. Sidemed on liikuvad, nad kerkivad pinnalt üles ja siis vajuvad alla tagasi. Nad võivad seguneda hapnikusidemetega. Välja tuli vesinikuside tagasi läks aga hapnikuside.
Veel on mõistus ja teadvus – selle tõestas vene teadlane S.V. Zenin; patent «Vee takistuse muutus sõltuvalt inimese mõtetest», 30. septembrist 1996.
Vees PUUDUB kaootiline liikumine. Vesi on harmooniline ja tark elu alge. Vee struktuuri aluseks on taas kuldlõige. Kui ümberkodeerimine (klasterite teistsugune asetsemine) on Vee jaoks energeetiliselt kasulik, siis vesi võtab selle kogemuse vastu ning muudab teadlikult oma struktuuri.
Vesi elab väga ootamatus vormis: diferentsiaal-faasiline. Seetõttu on inimene, kes koosneb 80% ulatuses veest, suuteline end rakulisel tasandil pidevalt ümber programmeerima.
Sinna hulka kuulub ka DNA taastamine lapsepõlve foto alusel või lihtsalt läbi mõtlemise.
Rakus täidab vesi neuroni funktsiooni. Peaaju koosneb 90% veest. ja on võimeline muutma vaakumi struktuuri. Keha helisagedus – süntees = 570 triljonit Hz. Nüüd tuletame meelde, et vesi lahustab kõike, küsimus on vaid ajas. Kõikidest oma kristallidest leiab ta alati vajaliku mustri, konksu, mis avab luku mistahes ainele juurdepääsuks. Vee valem ei ole kaugeltki H₂O vaid ta on midagi „keskmist“ mis jääb Н₆О₃ ja Н₁₂О₆ vahele. Valem sõltub Vee soovist ja tahtest, kuidas ta hetkel ilmneda soovib.
Vesi on ainus substants, mis suudab olla kolmes olekus: tahke, vedel ja gaasiline. Igas tema seisundis on palju „alamliike“. Näiteks on jääl 200 erinevat struktuuri. Veel on rakuline ülesehitus. Vee ja Ruumi struktuur on üks ja sama. Seadused on mõlema jaoks ühed. Rakkude paljunemine – informatsiooni edasi andmine kõikidel bioloogilistel tasanditel. Veel on 2 mälutüüpi: lühiajaline ja pikaajaline, kus Vesi häälestab oma matriitsid ümber, et võtta vastu uut ja talle vajalikku kogemust.
Kogu meid ümbritsev ruum koosneb energeetilistest tuumakestest, mida mööda energia liigub. Inimene on selle keskkonnaga otseses ühenduses läbi omade mõtete. Tuumakesed on 6- või 8-nurksed, mahulised ja mitmemõõtmelised.
Külmudes vesi puhastub. Rumeenia teadlane, nobeli preemia laureaat dr. Henri Marie Coanda avastas, et lumehelbe-kristallide keskosas on peened torukesed, kus vesi EI KÜLMU. Selgub, et kustutatakse vee „väline“ või „pindmine“ mälu. Süvamälu jääb alles – seal elab Proteus, Vee tule-alge. Vee informatsiooniline süsteem on analoogne vaakumile. See tähendab, et Vee, vaakumi (kosmose) ja teadvuse põhistruktuur on üks ja seesama.
Mõni aeg tagasi avastati klaster-vesi – lastel ja loomadel ta väljutab toksiine ja aeglustab vananemist.
Muide, praegune Päikese kiirgus on võimeline tapma patogeenset floorat. (analoogselt töötab ka inimese teadvustatud mõte)
Veel üht-teist surematusest ja pikaealisusest:
Kui rakus muuta mõnede radioaktiivsete isotoopide omavahelist suhet, muutub inimene surematuks. Peamiseks segajaks on kaalium-40. Kui teda on organismis vähem kui 7 g, kasvab eluiga kuni 2500 aastani (piiblist tuntud tegelaste elue kestused) Kui kaalium -40 on organismis 60 g, siis on inimese elueaks 70-80 aastat. Spetsiaalselt selle elemendi väljutamisega pole tarvis tegeleda, sest taastuv orgaanika, tuleb sellega ise toime. Teadma aga peab seda küll.
Päikese spekter on muutustes ja selle muutumisele järgneb ka elutegevus ning muidugi inimese aktiivne teadvus.
Veres on hakanud tekkima klaster-vesi. See on hakanud tekkima ka rakutasandil, selleks, et organismis leiduv vesi oleks suuteline meeles pidama uut energeetilist impulssi. Vesi peab selle meeles ja annab edasi, nii toimub transmutatsioon. Vesi ise lülitab organite üldised keemilised metabolismiprotsessid sisse ja välja ja see on veel üks tõendus Vee Mõistuslikkusest.
Väga sageli toimuvad Vee struktuuri muutused ilma igasuguse välise energiaallikata – Vesi lihtsalt ise tahtis nii. See on teadvustatud häälestumine, mis toimub Kosmose harmooniliste seaduste alusel.

Veel on olemas veel üks struktuur – ioniseeritud olek. Ja siis veel üks olek – üli ioniseeritud olek. Sellisel vee molekulil töötavad välistel orbiitidel 3 lisa elektroni – vedel elekter, mis füüsilises plaanis näeb välja kui täiesti tavaline Vesi. Suletud laboratooriumites on sellist vett juba toodetud, see on tasuta energiaallikas. Nüüd aga on hakanud see struktuur tekkima ka inimkehades. See on selgitus teadvuse võimsusele.
Klaster-vesi ja ioniseeritud vesi on absoluutselt kaks erinevat asja. Üliioniseeritud vett võib võrrelda plasma või vedela tulega.
Nüüd aga – tähelepanu!
Vee ja Inimese teadvuste ühinemisel tuleb maailma Proteus ja hakkab olema selle tihedates plaanides. Seejuures Vesi, kellel lubati olla vaba, loob algul mingi keemilise reaktsiooni ning teeb üht asja. Seejärel nende samade komponentide abil, teostab teist reaktsiooni ning ilmub sootuks midagi muud. Need reaktsioonid tekivad läbi inimese teadvuse, mis töötab koos Veega, läbi oma mõistuste ühendatuse.
Võtmeks on ühtede ja samade elementide erinevad proportsioonid. Baasmaatriitside omavahelise suhte erinevused –
«Õhk»/«Vesi» = «Tuli»/«Õhk» = «Vesi»/«Maa»
Arvestades, et me juba elame muutunud maailmas (vähenenud vesiniku aatom), hakkab Vesi meile ilmutama sootuks uusi omadusi, milliseid tal varem kunagi olnud pole.
Transmutatsiooni protsessid põhinevad Vee hetkelisel struktuuril, mis töötab raku tasandil ja sügavamal. Kui ühinevad Inimese Tule Teadvus ja Kosmose Tuli – vanas sanskriti keeles on väljend: «ratna ratnena smagachatte», «väärtuslikkus sünnitab väärtuslikkust». Uued teadmised laiendavad pidevalt uurija teadvust. Harjumuspärase loogikaga neid asju ei saa võtta. Südamega tajumine, oma juurtega tajumine.
Näide. Materiaalsete objektide loomise alkeemiline seadus. See ei ole formaalne, lihtsalt teksti läbilugemine, vaid sellest aru saamine:
«Kui mis tahes eseme Demiurg vaatleb juba olemasolevat ja võtab seda kui Algset Kujundit, mille abil luua ideid ning omadusi selle eseme loomiseks, siis kõik vajalik tuleb välja suurepärasena. Kui Demiurg vaatleb eset kui midagi, mis on tekkinud ja kujutab seda kui algset kujundit, siis tema loodu näeb välja rumalana». Kui seda teksti lugeda loogikaga, siis tuleb välja üks paras abrakadabra. Sügav intuitsioon võimaldab aga tekstist aru saada ilma loogikat kasutamata. Uued teadmised ilmutavad end meie teadvuses kohe kui kogemus, mida te juba teate, te teate kohe kuidas luua. See on teaduslik praktika, teaduslik mitmemõõtmelisuse praktika. Sellest algab… lubada endale olla Looja.
See tekst on universaalne loomise valem… kosmosest alates ja lõunasöögiga lõpetades. Kuigi see tekst on võetud Platoni „Dialoogidest“(traktaat kosmoloogiast, füüsikast ja bioloogiast).
Proteus – elu allikas, Loomise loominguline algus, ruumi täitev tuli. See on eeter, õigemini üks Akashi aspektidest, kuhu kuuluvad meie kõikide kõrgemad aspektid. Seal oleme me kõik üks. Mateeria sünnitab eraldatuse illusiooni. Tihe loor on juba langenud – vesiniku aatom on muutunud. Näiteks – nafta laguneb päikesevalguse toimel hoopis teisiti.
Tesla seadmetest on vist kõik juba kuulnud. Ei teata aga, et Teslal oli ka eelkäija – John Worrell Keely. Tema seadmed, kuigi nad töötasid eetri jõul, kuid nende esmane käivitav impulss tuli leiutaja enda organismist. See oli tema psüühiline energia, mille abil ümbritsevas ruumis olev Eetri-Proteuse energia suundus Maale, kui teadlikku mitmemõõtmelist olemust ühtlustav harmooniline heli. Seetõttu on nähtamatu ning immateriaalne faktor –Proteus – olemas igas molekulis ja aatomis. Veel üks saladus, mis puudutab muutuvat mateeriat – küsimus «miks ravimid ei tööta nii nagu varem»? Jah, täna on tegemist üksikjuhtudega, kuid nende juhtumite hulk kasvab…

Igavikuline Jumalik Teadvus ehk Akasha pole võimeline diferentseeruma, tal puuduvad omadused ja aktiivsus.
Aktiivsus on omane tema peegelpildile. See fraas on võtmeks nendele keemilistele ühenditele ja ainetele (optilised isomeerid), millised ühel hetkel äkki muutsid oma optilist telge, ruumilist sümmeetriat ja pöörlemiskeset.
Mis toimub?
Kogu mateeria alustab praegu teed sellele loomistasandile, mida nimetatakse peentasandiks. Peentasand on juba muutunud ja harjumuspärased vormid kaovad ning alles jäävad kandvad vormid, millele hakkab tekkima uus vorm – analoog tikkimiskangaga. Kangas on sama, ainult peale tikitav pilt on uus. Üheks selleks alustalaks on juba uue Vee Mõistuslik Struktuur.
Inimkeha – kus see Proteus seal ikkagi elab?
Proteus on sild närvirakkude ja mentaaljõudude vahel (mõttejõud, loominguline võimekus, Mõistus). Uus Aju… Vee uus struktuur – kui meenub, siis aju on suuteline muutma vaakumi struktuuri. Vaakum… see on ruumi sügavik. Sügavik see on Vesi. Ruum, Vesi ja rakk töötavad ühtede ja samade seaduste järgi. Teadvustatud käitumine – ilmumise harmoonilised seadused.
Mis Proteus veel on?
Algloomad. Soolestiku mikrofloora esindajad. Tähtis osa immuunsüsteemist. Soolebakterid töötavad sõltumata sellest, mida süüakse, pole vahet, kas liha või salatit. Meis elab 3 liiki mikrofloorat. Neil on kokku 8 000 000 geeni, inimese 22000 vastu. See on sümbioos ja meie sümbiondid on erinevad. Vastavalt inimese teadvusele (eriti mõtted),teostavad nad erinevaid geneetilisi mutatsioone. Keha spontaanne regeneratsioon – see on nende kätetöö.
Nende struktuur – Vesi, mis on rikastatud kosmilise tule Proteusega. Seetõttu jälgige väga tähelepanelikult, mida ning kuidas te räägite ja eriti veel, mida mõtlete! See on teie tervis ja pikaealisus!

Midagi silma pimetäpist.
Te kindlasti arvate, et näete kõike, kuhu teie pilk langeb… see pole aga nii. Silmas on piirkond, mida kutsutakse pimetäpiks. See avastati 1668. aastal füüsik Mariotti poolt. Ta pani 2 inimest vastastikku istuma ning palus neil ühe silmaga vaadata mingisse küljel asuvasse punkti. Mõlemale vaatajale tundus, et tema vastas istujal puudub pea. Pea jäi just vaatava silma pimedasse sektorisse.
Inimene ei teadvusta pimetäpi olemasolu, sest tal puudub vastuvõtlikkus selles piirkonnas. See ala lihtsalt ei võta valgust vastu. Vastuvõetav pilt aga projitseeritakse aju kuklapiirkonda, kus toimub retseptoritelt vastuvõetava informatsiooni töötlemine, mõtestamine ja järgneva käitumise otsustamine.
Kus asub?
Nägemisnärv (kaabel) läheb igast silmast koljuõõnde, kus toimub kõige, mida silm on kokku kogunud, analüüs. Kukal – informatsiooni vastuvõtutsoon, side kosmosega ja oma kõrgemate jumalike struktuuridega. See, et me varem nägime maailma kitsamalt, on seotud kolmemõõtmelise maailma kunstliku pildiga. Selleks, et saada vastavat kogemust.
Muide, laup – piirkond, kust toimub läbimõeldud kujundi translatsioon või aju poolt kujuteldava maailmapildi formeerimine – moonutatud kolmemõõtmeline pilt.
Praegusel ajal saabuvad Maale energiasignaalid kõrgematest mõõtmetest (Universumi Hingepäike), mis kõrvaldavad silmast selle pimetäpi. See piirkond hakkab valgust nägema. Inimene hakkab nägema ja teadvustama, KUIDAS, meie mõõde läheb üle kõrgemale tasandile. See transmutatsioon iseloomustab VAHETUST, mille tunnistajateks me kõik oleme.
Praegu nimetatakse seda tsooni – helendava valguse tsooniks.

Novosibirski teadlaste poolt on avastatud terapeutiline onkoloogiline vaktsiin (ajaleht „Argumentõ i Faktõ“ nr.46, 2013( «АиФ» № 46, 2013; («Собственная кровь остановит рак») „Isiklik veri peatab vähi“. Vaktsiiniks on… haige inimese enda veri. Võetakse 200 ml verd ning töödeldakse erimetoodika alusel. Metoodika ise aga kujutab endast peentasandil loodavat matriitsi, mis salvestatakse verre – vähirakkude lokaator. Veri muutub ravimiks. Verd võetakse 10 korda, ehk siis kokku töödeldakse 2 liitrit verd. Seejärel kantakse veri organismi tagasi. Kuuri maksumus on 300 000 rubla ning on kordades odavam ameeriklaste välja töötatust. Sellele metoodikale on esitatud patenditaotlus ja varsti on ta ka teistele kättesaadav.
IX. Lühikokkuvõte
Kui tervikpilt kokku sulatada, siis on muutused grandioossed. Ajus on väga palju uut ja temas toimuvad radikaalsed muutused tähendavad mitte ainult mingit „lihtsat materiaalset fooni“. Sügavamas plaanis tähendab see teadvuse vahetumist ja maailmapildi vahetumist. Uus evolutsioonivoog…
Uus aju, uued võimed teadvustatult mõtlemiseks. Kui teadvus alustab teadvustatud tööd, lülituvad tööle uued ajupiirkonnad. Võib öelda, et aju jagamine erinevate funktsioonidega piirkondadeks, enam ei toimi. Teadlasi šokeerib aju käitumine, mis lausa silme all muutub, üha rohkem ja rohkem. Inimaju, millega on võimalik manipuleerida ja inimese aju, mis on võimeline iseseisvalt mõtlema ning enda käitumist kainelt hindama – need on kaks täiesti erinevat asja. Teadvustatud käitumine muudab kogu organismi reageerimist. Näitena võib vaadelda üht, mitte just kõige olulisemat aju piirkonda – prefrontaalne korteks.

Aju piirkond, mis asub kohe kohe otsmikuluu taga. Piirkond, mis koosneb ainult mõistatustest. Arvatakse, et seal asub abstraktne mõtlemine, teadvustatud mõtete ja tegevuste koordineerimine. Peale Üleminekut hakkas see piirkond suurenema. Varasemalt toimus piirkonna suurenemine sugulise küpsemise perioodil. Nüüd toimuvad seal muutused, kui lisandub uus kogemus ja kui tekib kliiniline surm, kui toimuvad sügavad, olemasolevate eluväärtuste kardinaalsed ümberhindamised kriitilistes elusituatsioonides.
Selleks, et end kõrvalt vaadata, on tarvis teadvust, mis on vaba igasugustest siduvatest käitumisšabloonidest. Loodus (Jumal, Looja) aitab neuronsidemeid dematerjaliseerides kaasa. Neil hetkedel tekivad inimesel otsekui lühiajalised (paar sekundit) mälukaotused. Hiljem mälu taastub, kuid mittevajalikud šabloonid on ajukoorest kustutatud. See pole seotud mitte ühegi haigusega!
Enne ülestõusmist (üleminekut) võimutses ajus kõige üle väike orbitaalne korteks. Ta vastutas autasustamise eest ja teda kutsuti ka „sotsiaalseks ajuks“ – et inimene saaks olla nagu „kõik teised“. Käesoleval ajal on ta juba praktiliselt välja lülitunud, mis tähendab, et inimene on üle minemas iseseisvale, teadvustatud! mõtlemisele. Aktiivne prefrontaalne korteksi kaudu hakkab tasapisi avanema sügav intuitsioon, millest saab uus tunne, kus situatsiooni hinnatakse samaaegselt kõikidelt külgedelt. Mõtlemine muutub mahuliseks ja mitmemõõtmeliseks. Mõtete „ringiratast jooksmine“ pole varsti enam võimalik ja teadvus muutub hämmastavalt lihtsaks ja kergeks.
Faktiliselt on saabumas aeg, kus meil on ligipääs oma Hingele. Sellel puudub religiooniga igasugune seos. Loomingulise alge tärkamine iseendas toimub läbi teadvustamise, arusaamise ja tunnetamise. Kõige tähtsam on see, et kõik toimub meie igapäeva elu taustal.
Loominguline alge on samuti kompleksne, kui Süda muutub mõtlevaks, Mõte aga südamlikuks. See on nagu mitmemõõtmeline tasakaal.
Organism uueneb ja see toimub märkamatult. Aegajalt tunnete, et olete saanud kellekski teiseks. Kui pöörduda Universumi poole palvega näidata, mis ja kuidas on uuenenud, siis ei lase elulised näited end väga kaua oodata.

Avastage uut ja uuenege ise.
Kerget ja üllatusrohket teadvustamist!

Автор: Валентина Миронова © (harite@yandex.ru)
Источник материала: Сайт «Школа Звёздных Врат 11:11» http://www.vrata11.ru/index.php?option=com_content&view=article&id=882:2014-&catid=13:2011-03-15-23-51-40&Itemid=33

Публикация: Сайт «СИМФОНИЯ ТВОРЕНИЯ»

Руководитель групп «Магнитов Духа» – Лариса Супей, Tел: 29188681
info@magnitiduha.info || © 2015 Магниты Духа

Autor: Valentina Mironova

Tõlge: Mati Rebane

Päikesevarjutus Kalades: paljastatud Paabel

9. märtsil toimus astroloogia kõige võimsam sündmus! Täielik päikesevarjutus Kalades annab märku kauaoodatud jumalikust sekkumisest. Maailma lahtised haavad ja salajased mured saavad peagi Kõikvõimsa otsest ja võimast tähelepanu. Ta tegutseb läbi Päikese, Kuu ja Jupiteri kolmekordse üheksa joondumise. Aegruumi pöörisest, mida need iidsed taevakehad peagi avavad, valatakse imelisi võite. 2016. aasta esimene koidik on käes!

Ma ennustan järgmisi teemasid ja sündmusi ilmnemas peale seda peatükke sulgevat müstilist lööklainet:

Müstilise Paabeli suur paljastamine;
Suurte haavade ja salajaste murede tervenemine;
Vaimse karma elumuutev tagasipöördumine;
Kõikmõeldavad imede vormid;
Unistusi võimalikuks muutev ümberpaiknemine;
Ootamatud karjääri edenemised ja kvanthüpped;
Võidud haiguste, hirmude ja füüsilise nõrkuse üle;
Silmapaistev topeltagentide, reeturite ja psühhopaatide paljastamine;
Meie kehade jumalikud täiustamised;
Alandlike, diskrimineeritute ja kaua kannatanute jumalikud hüvitised;
Uute kangelaste ja kangelannade esilekerkimine üle kogu maailma;
Tööstuste ja tööjõuturu üleloomulik stimuleerimine;
Vaimselt korraldatud, elu võimaldavad minevikumeenutused;
Pikkade kurjuseaegade suurepärased lõpud;
Võlts-heategevuse, -filantroopide ja -abiorganisatsioonide paljastamine ja häving;
Vaimselt inspireeritud illusioonide, enesepettuse ja enesehävingu lõpud;
Imelised üleminekud elu ja elamise ideaalsetesse viisidesse;
Hindamatud kogemused tervendajate, õpetajate, treenerite, nõuandjate ja teejuhtidega;
Saatanlike eliitide laiaulatuslik needmine;
Enneolematud teaduslikud läbimurded haiguste vastu;
Külgetõmme vaimselt joondatud teenimise ja elukutse radadele;
Ja imelised esmakordsed ühendused sisemise Jumala Kuningriigiga.

Paabeli paljastamine

Selle varjutuse ultra-võimsad hoovused paljastavad Müstilise Paabeli nii nagu ei kunagi varem. Müstiline Paabel on iidne termin, mida kasutati kirjeldamaks Saatana kuningriiki selles maailmas. See deemonlik kuningriik on tegutsenud loori, illusioonide ja salajasuse varjus sajandeid näidates ennast samal ajal vastupidisena sellele, mis ta tegelikult on. Müstilise Paabeli usaldusväärsed agendid, juhid ja struktuurid on selle varjutuse, mis peagi kiirgab välja Jumala jõudu, autoriteeti ja kättemaksu, esimesed sihtmärgid. Kui see kauaoodatud „999“ tsükkel avaneb, paljastatakse hämmastavatel viisidel nende kahepalgelisus, reeturlikkus ja õelus. Maailm imestab nähes kuidas paljastuvad keelatud tõed, mis läbistavad iidsed ja kaasaegsed illusioonid. Sama kindlalt, kui joonduvad tähed, purustatakse nende lummus.

Sisemaailma seiklused

Tõde on ja seda on õpetatud iidsetest aegadest alates, et Jumala võib leida seestpoolt. Üks selle varjutuse kõige õnnistatumaid mõjusid on sisemise Jumala kohalolu üha kasvav tajumine meie elus. Kuna me oleme sisenenud uude ajastusse ja kuna planeedid on niimoodi joondunud, tunneme me kasvavalt Jumala „praktilist“ kohalolu oma elus ja asjades; eriti seal, kus me kõige rohkem abi vajame. Sisemaailma seiklused puhkevad peagi ellu, kui meid hakatakse juhatama, tervendama, rikastama ja jõustama veidrate sündmuste jadade poolt, mis kinnitavad, et jumalik ettenägelikkus töötab meie kasuks. See varjutus aktiveerib uued suurepärased meeled ja vaimsed tajud, mis on mõeldud meid eksimatute kompassidena teenima. Nautige kõrgeimat aastat uskudes ja usaldades sisemisi tunge ja kinnitusi, mida te tunnete. Ja kui teie süda armastusest üle voolab, siis on see Jumal, kes teid tervitab…

Kõik uued asjad

Kuigi see varjutus toimub Kalades, tunneme me kõik eksimatult Jäära elujõudu, mis viib meid avastamata aladele ja kauaoodatud isiklikele võitudele. Vaimse karma seadused määravad, mida igaüks selle varjutuse tsükli, mis lõpeb 16. septembri täiskuuga Kalades, jooksul saab. See on tsükkel, mil mineviku headus, teenimine ja ohverdused unistusi täideviivatel viisidel tagasi makstakse, et rahuldada meie südamete kõige pühamaid ambitsioone. Kui te olete andnud kõik, siis saate te kõik ja vastupidi. Kuna tagasimaksed tulevad erinevates ulatustes ja vormides, siis rakendage julgust, usku ja hoolikust uutel radadel, mis teile avanevad. Et sel aastal tõusta ja õitseda peame me tervitama ja kasutama suurepäraseid „uusi“ vorme, mis end meile esitlevad. Enesekindlus, initsiatiiv ja juhtimine aitab teil Jupiteriga võidule sõita.

999

Numbrid panevad maailma liikuma ja müstilised numbrid on sügavad õpetajad. Selle varjutuse number on „999“ sest Päike asub 18° Kalades (1+8=9), Kuu asub 18° Kalades (1+8=9) ja Jupiter asub 18° Neitsis (1+8=9). Tarkadele on see märk sellest, et sel aastal toimuvad suured lõpud, mis tulevad kasuks kogu inimkonnale. See tähendab, et meie elude valusad ja näiliselt lootusetud peatükid lõpevad imelistel viisidel, sest Kalad on imede maja. See varjutuse tsükkel ulatub veel teisegi „999“ kosmilisse sündmusesse, milleks on Jupiteri sisenemine Kaaludesse 9. septembril 2016. See on astroloogiline „kohtumõistmise päev“ ja see tuleb meie 9 aasta (2+0+1+6=9), üheksanda kuu üheksandal päeval. Sellest järeldub, et Jupiter siseneb Kaaludesse „999“ päeval, et juhatada meie tõsiselt tasakaalust väljas maailmas sisse suur õiguse, kohtumõistmise ja jumaliku tasakaalustamise aeg. Ja kui te arvate, et seda tüüpi numbrid ei ole olulised, siis vaadake seda:

Kindlasti märkige oma kalendrisse Jupiteri „999“ sisenemine Kaaludesse!

Puhtuse tempel

Üks suurimaid põhjusi, miks inimesed ei tõuse kõrgematesse dimensioonidesse ja elukvaliteeti, on see, et nende kehad on saastunud. Väga sageli on see saastumine iseenda põhjustatud läbi ennasthävitavate kahjulike toiduainete, jookide ja valede ravimite. Tuleb aru saada, et ülestõusmine toimub proportsionaalselt füüsilise puhtuse ja energeetilise säraga. Kasutage selle varjutuse hoogu, et võtta otsustavaid meetmeid oma füüsiliste kehade puhastamiseks, tervendamiseks ja tugevdamiseks, eriti läbi looduslike vahendite, mida pole enne proovitud, sest see avab teid tsükli kõrgeimatele müstilistele potentsiaalidele.

Esseenide evangeeliumid

Amari ja mina kutsume kõiki, kes otsivad valgustumist, ülestõusmist, elujõudu, pikaealisust, ilu ja müstilist jõustamist, veganismile, sest see elustiil, võtab kõik need rõõmuga teie eludesse vastu. Kristlastele teie hulgas, teadke täpselt, mida õpetas Kristus liha söömise kohta: „sest ma ütlen teile tõesti, see, kes tapab, tapab iseennast ja see, kes sööb tapetud loomade liha, see sööb surma keha.“ Palun võtke hetk, et panna järjehoidja Esseenide rahuevangeeliumile; see on teos, mis leidis minu juurde tee läbi Neitsi Päikese. See on muutnud mu elu ja terviseväljavaateid imelistel viisidel. Ma lõpetan selle lõigu kuldse küsimusega: Kas te hakkaksite veganiks, et saavutada müstilisi aardeid?

Loomade karma

Selle varjutuse tsükli ajal makstakse kätte loomade eest, keda on kunagi piinatud, jahitud või tapetud. Kuude möödudes kasvab kriis tööstustes ja tarneahelates, mis saavad kasumit loomade surmadest; eriti, mis on seotud inimtoiduga. Need, kes on nende tööstuste ja teenistustega aktiivselt seotud, kogevad „erilisi õnnetusi“, mida käivitab nende äärmiselt negatiivne karma. Elu õpetab meile julgelt ja veenvalt, mida Jumal loomade tapmisest kaasaegses maailmas arvab. Kõik, mida me tegema peame, on pöörama tähelepanu sellele, mis saab osaks neile, kes on seotud selle võika tööstusega, mis edendab haigusi, kõdunemist ja surma. Mitmete kuude jooksul, mil Jupiter on veel Neitsis, on tark üle minna lihajärgsele, geneetiliselt mittemuundatud (non-GMO) toidu majandusele. Ma kinnitan teile, seal on rikkused…

Saturni raju

Geopoliitiline maailm sukeldub peagi hõõguvkuuma alkeemilisse tuletormi. See Saturni transiidi faas algab 25. märtsil, mil see iidne titaan Amburis retrograadseks pöördub. Kõige olulisem tõde sõelutakse välja laimu, teotuse ja rahvusvaheliste propagandakampaaniate tuhast. Siin on Saturni retrograadi saladus: need, kes on süüdi laimus, teotuses, patoloogilises valetamises ja poliitilises vandenõus, kannatavad kõige rohkem Saturni möödapääsmatu maksunõude käes. Poliitiline maailm on muutunud suureks lahinguväljaks tuleviku kontrollimise üle. Me oleme sisenemas ajaloolis-poliitilisse aega, mis viib maailmavõimu jumaliku tasakaalustamiseni. See, kes Saturni üle elab, on väärt valitsema. Saturni retrograadne liikumine lõpeb 13. augustil. Joonduge kosmilise seadusega ja kõrgema tõega ja teid soositakse.

Ootamatud liidud

Mõned selle varjutuse tsükli suurimatest õnnelikest juhustest tulevad läbi ootamatute mängumuutvate liitude, sõpruste, lepingute ja kokkulepete, mis põhinevad teenimisel, oskustel, elukutsel, sooritusel, uutel projektidel, uutel meetoditel, uutel avastustel, uuel teadusel, uuel kaubandusel, uutel algatustel, uutel seadustel, uuel juhtimisel ja uutel koostöö võimalustel. Kui need tulevad, siis kaasavad nad eliiti, „Jupiteri suurusega“ tegelasi, kelle kaasabil on võimalik saavutada suurt edu läbi partnerluse, pühendumise ja vastastikuse väärtuste vahetamise. See on minu tõlgendus Jupiteri aspektile Uraanile; see on energia, mis mõjutab ka Jupiteri aega Kaaludes. Maagilised sõnad on siin usaldus, tasakaal ja hoolikus, sest kui need kaotsi lähevad, siis lähevad kaotsi ka kõrgeimad potentsiaalid. Olge julged, ettevõtlikud, arvestavad ja töötage koos teistega, et saavutada võimatut. Tähed on selleks küpsed!

Jumalik jalgealune

Mis puudutab meditsiinilist astroloogiat, siis jalad kuuluvad Kaladele. See varjutus toob kaasa müstilisi ja imelisi juhtumusi, mis on seotud jalgadega, meie seisukohaga, meie teerajaga ja meie võimega reisida. Tõde on see, et mõned meist on aastate jooksul jalgealuse kaotanud. Mõned meist on kaotanud oma veojõu. Ja mõned meist on takerdunud sinna, kus me seisame. Selle varjutuse jumalik energia tuleb ümber muutma neid jalgealuse muresid, mis on põhjustanud kurbust, lootusetust ja valu. Vennad ja õed, kes te teenite Valgust, olge valmis saavutama jumalikku jalgealust! Jumalal on meie kõigi jaoks uued plaanid ja rajad. Et neil korralikult kõndida, peavad meie jalad kõigepealt tugevad olema. Pidage neid sõnu nädalate möödudes meeles ja maitske jumalikku jalgealust, mida teie hea töö on teile välja teeninud.

Kosmilises teenistuses,

Astroloog Salvador Russo
Tõlkis Tiina Mills

Me kõik teame, mida teeb Eestimaa aastaring inimesega. Kliima ja kaamos, majanduslikud kataklüsmid ja inimestevahelised käärimised on uude heasse ilma kooruvas maailmas ilmselt paratamatud, ent helgesse tulevikku kestmisest unistav tegudeinimene vajab aegajalt restarte.

Ettevõtjast kinnisvaraarendaja, sotsiaalküla rajaja Kersti Männik on enda jaoks parimaks puhastamise-tuunimise-laadimise paigaks ja mooduseks leidnud Maharishi Ayurveda keskuse Saksamaal Bad Emsis. Nagu on Ernest Hemingway juba ammu väitnud: igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Nii leidub ka igas heas ja õiges ettevõtmises mõni eestlane.

Kersti kirjeldab oma ellujätvate-noorendavate-väestavate restartideni jõudmist: „Tänu dr. Jaan Suurküla artiklile Päevalehes aastal 2006, kui ta veel ise töötas Bad Emsis Maharishi Ayurveda kliinikus Saksamaal, algas minu tee Aurveda meditsiini ja iga-aastase Panchakarma juurde.

See on organismi suurpuhatsus – kes soovib täpsemat sõnastust, võib selle leida www.ayurveda-badems.com ning enda jaoks emakeelseks luua.

Kersti sõnul on Panchakarma organismi suurpuhastus, mis toob kaasa meelerahu ja taastab immuunsuse. Puhastamist tuleb üha korrata, kuivõrd tervenemine ja arenemine ongi pidev protsess. Ning iidne India rahvameditsiin on sellele teekonnale suurepärasteks kaaslasteks tempinud massaažiõlid, ravijoogid-toidud. Nii pulssdiagnostikast ja raviplaanist algav triitment kui dieet on igal patsiendil erinev ning kuivõrd kõik sünnib kliinikus pideva jälgimise saatel, saab pansionaat korraga vastu võtta vaid 20 naist ja 20 meest.

Alates 2004. aastast otsisin ma ise nii Kuremäe kloostrist, kus minu tädi on abtiss Ema Alipia – ravidieetidest kui tavameditsiinist abi imelikule lööbele jalgadel, mida tavameditsiin ei olnud suuteline diagnoosima. Närvilistel aegadel ja kurnavail aastaperioodidel see lööve tuli – millelegi ei allunud ning kuna meil siin on närviline ja kurnav õhkkond alailma, siis oligingi kogu aeg täpiline.

Mööda erinevaid tava- ja alternatiivmeditsiini kabinette joostes – nii Eestis kui Itaalias, nii et meeldiv oli võimalik kasulikuga ühendada, ent tegeliku kasuta. Kaks aastat ei suutnud ma sellest lööbest vabaneda. Arvasin, et seelikute ning kleitide kandmine on minu elus sellega ka lõppemas. Mis siis ikka – Eesti naised rügavad ja arendavad elu mitme mehe eest, ju siis ongi püksid igas mõttes naiste jalas…

Dr. Suurküla kirjutis andis uue lootuse, et võin siiski Naisena unistuste poole kulgeda.

Sõitsin Saksamaale. Kohe.

Kui olin läbi teinud esimese kahenädalase Panchakarma kuuri aprillis-mais 2006 Maharishi Ayurveda Bad-Ems kliinikus, olin nagu uuesti sündinud. Kaks nädalat pärast seda hingelist-ihulist süvapuhastust hakkas vaikselt kaduma ka lööve. Täielikule tervenemisele aitas kaasa minu siinse massööri Antonina Kersna abistav käsi.

Mind aitas organsismi puhastamine mürkidest, millest me ei pääse kuitahes tervislikult toitudes ja elades – oleme oma planeedi lõplikult ära saastanud. Puhastamine – mida tuleb üha korrata, nagu igasugust tervenemise-arenemise protsessi – on oma olemuselt kombinatsioon iidse India rahvameditsiini põhjal väljatöödatud taimsetest ravimitest, massaažidest – kus iga liigutus hõlmab endas teatud kindlat ravitehnikat ja milliseid iga inimtüübi puhul rakendatakse erineva õli/taimede koostise ja tugevusega.

Kogu ravi algab pulssdiagnostikaga, mille põhjal arst määrab ära inimtüübi ja teda segavad haigused. Ei mingit vereanalüüsi ja vererõhu mõõtmist!

Tulemuste põhjal paneb arst paika raviplaani. Vastavalt patsiendi võimalustele nii ajalises kui rahalises mõttes. Esimesel 4-5 päeval hõlmab dieet ja hooldus peamiselt võiõli – 82% võist tasasel tulel välja keedetud õli – Ghee – ning ravimtaimedest valmistatud jooke. Lisaks peavad massaažid mürke väljutama.

Kuna see protsess on organismile väga kurnav – iga sünd, ka uuestisünd on ränk! – magab patsient enamuse ajast. Lisaks on toitumine ette nähtud Kliiniku enda restoranis ja seda ka vastavalt

Selles kliinikus toimub nii õnnestav ja imeline närvisüsteemi ja immuunsuse tugevdamine ja tasakaalustamine, et mina olen Karin ja Lothar Pirci, Maharishi Ayurveda kliiniku omanike loodud paradiisis igal aastal vähemalt nädala. Kuitahes võimatu see ränkadel aegadel ka ei tunduks – ikkagi on võimalik.

Mis kasulik, see kallis – ent samas omanikke ja tohtreid miljonäriks ei tee. Ometi oleme kõik sellele keskusele ja terviklikule tervendusele truud. Üks minu lemmikuid on vene keelt kõnelev, Ukrainast pärit doktor Igor Golovtšin – ta on seal pea 20 aastat töötanud ning temaga hoian ühendust ka kodus olles, Skype’i teel. Siis on kenam ja tugevam järgmise restardini vastu pidada. Igor on projektijuht, kellega nõu pidada, asju analüüsida – ja ta on ka tõlk.

Saatsime tema juurde ühe Eesti vene pere, kelle laps oli üleni lööbes. Neil seal Bad Emsis on lahendus igale tõvele. Ja millised inimesed! Kui palju põnevaid patsiente igast ilma servast… Minul on aina meeles üks meie – jah, meie! – kliiniku seinal olev tõde: meil on antud vaid üks keha – olgem tema vastu kenad! Asjadest hoolitakse praegu veel pahatihti enam kui endast…“

*

Lothar ja Karin Pirc on Maharishi Ayurveda Healthcentre Bad Emsi erakliiniku juhtfiguurid, kes on kunagist keiser Wilhelm I suveresidentsi 1992.aastast tervenduspansionaadina pidanud ja vedanud.

Abikaasad ühendavad akadeemilist meditsiini orientaalse tervendustarkuse põliste teadmistega ning on üles ehitanud Euroopa väärikaima sellelaadse keskuse. Lothar on mitmete Euroopa Ayurveda organisatsioonide juhtfiguur ning Karin on üks 90st kliinikus töötavast naturopaadist, kes käib koos kolleegidega regulaarselt Indiast uusi teadmisi ja materjale toomas ning toob ühtlasi sealt maailma parimaid oma ala meistreid Bad Elmsi.

Lothar selgitab: „Erinevate Maa piirkondade inimesed võivad küll meditatsiooni, rännaku ja puhastuse tehnikaid nimetada oma regioonidele tuttavamate sõnadega, ent kuna inimkonna kultuurihällid on klimaatilistel ja ajaloolistel põhjustel Indias-Hiinas-Tiibetis, kasutame neid teadmisi ja terminoloogiat. Nii, nagu jooga ja meditatsiooni, dieedi ja puhastuse-tervenduse kompleks kannab tänini auga nimetust Maharishi Ayurveda, nimetatakse ju kõikjal ka harmooniaenergiat jaapanlaste eeskujul Reikiks.“

Pircid arutlevad, et kui olnud aegade põhjala inimene võitles looduses elu eest ning oli nii vaimselt kui füüsiliselt vastavalt siinsele kliimale pingestatud, siis tänane eurooplane elab pigem oriendi või lõunamaa meelisklejaga – ta on palju paigal, nii siseruumides kui autos. Tema maailm käib puldiga ning toitumistavad ei tohi seetõttu olla pooltki seda, mida mammutit küttinud loodusinimese omad.

Paigalistumine ja siseruumidesse tõmbumine ladestab mürgid kehasse, mistõttu inimene vajab nii vaimselt ja emotsionaalselt kui füüsiliselt joogat ja meditatsiooni, süvapuhastust ja tervendust nii dieedi kui raviprotseduuridega.

„Eelistatavalt võiksid kõik inimesed süüa oma kodumaal kasvanud tera-köögi-puuvilju – toidu ja inimeste ringi lennutamine pole just päris ideaalne lahendus. Samuti võiksid uued inimesed olla juba väikelapseeast saadik harmooniliselt arendatud – mis kindlasti ongi inimkonna tulevik. Kuni oleme ideaali poole teel, toome ürte-vürtse Indiast ja Tiibetist ning inimesi toome kõikjalt maailmast omakorda enda juurde,“ arutleb Lothar. „Kuna nii meie arstide haridus kui vahendid on seetõttu kallid, on ka meie juures Pantchakarma-kuuril viibimine hinnaline. Kes on terve ja terviklik, see suudab aga ka oma elatustaset tõsta. Ja see suudab õpetada ja kasvatada oma lapsed harmoonilisteks uue ajastu inimesteks.

Seni tuleb meil loota õpetajatele-kasvatajatele-treeneritele – ning täiskasvanueas oma teadlikkust tõstes lastele isiklikku eeskuju anda. Loodan, et dr. Jaan Suurküla ja tema assistendi Valve Värgi unistused täituvad ja pikaajaline pühendumine viib sihile ning ka Eestisse luuakse kord meie keskuse laadne kodumaine kliinik. Seni olete teretulnud Bad Emsi – kus kohtute üsna kindlasti ka mõne oma rahvusest arstiga!“

*

Igor Golovtšin selgitab, miks tema kõigist arengu-tervenduse suundadest just Maharishi Ayurveda valis: „Olen sündinud 1956.aastal Lääne Ukrainas, kus jooga tollal mõistagi just eriti kuulus polnud. Kuna tegelesin intensiivselt erinevate spordialadega sain 34aastasena põlveliigese artriidi, mille tõttu soovitati mul vaid 100 meetri kaupa kõndida ja siis puhata – 200 meetri järel saabus valu.

Lugesin ajalehest transtsendentaalse meditatsiooni kohta, õppisin seda Dr. Kingsley Brooksilt – ning ühe kuu möödudes pärast meditatsiooniga alustamist oli valu kadunud. Kahe aasta möödudes oli kadunud ka krooniline bronhiit.

Saksamaale kolides ühinesin Bad Emsi Mahrishi Ayurveda kliinikuga, sest mu isiklik tervisekogemus kiitis selle heaks.

Õppisin Lvivi riiklikus Ülikoolis raadiofüüsikuks-inseneriks. Nüüd olen Ayurveda tehnik ning vastutan külastajate eest.

Lisaks sellele, et meil töötas Dr. Jaan Suurküla ning patsientide hulgas on lisaks Kerstile teisigi eestlasi, on ka minu naine Lilli Pärn Eestist! Ta on samuti Ayurveda tehnik ja loodusravija.

Meie koduleht on 12 erinevas keeles, ka otsekontakt on kõigi huvilistega pidev.

Ka siis, kui ühendus Ayurvedaga on vaid ühetunnise ambulatoorse konsultatsiooni vormis, saab külastaja tasakaalustada koduski oma kroonilisi haigusi õige dieedi ja taimepreparaatidega.

Kui klient tuleb 10-14-21 päevaks Panchakarma puhastuskuurile, muutub siin palju – ja stabiliseerumine jätkub kodus.

Usun, et kogu Maal saabub harmoonia ja üksteise toetamine – nii, nagu meie kõigi kehade erinevate süsteemide vahel on harmoonia. Kõik planeedi asukad hingavad sama õhku, joovad sama vett ning oleme siin võrdsed peremehed. Seega on ilmne, et tulevikus ühendatakse iidsed teadmised – India, Hiina – ja moodsad meditsiini ja psühholoogia teadmised ja võtted ühtseks võimalikult täiuslikuks tervikuks.“

*

Valve Värk

Eesti transtsendentaalse meditatsiooni keskuse juht selgitab, mis see kõik tema poolt vaadates on:

„Minu õpetaja on olnud norralane Hans Hoff. Tal oli Ayurveda kliinik Uurali mägedes ning praegu on ta rajamas uut kliinikut Norrasse. Eesti kliinik on Dr. Suurkülal samuti plaanis…

Puhta teadvuseni jõudmist tuleb alustada juba lasteaias. Juhendada tuleb nii lapsi kui kasvatajaid. Nii kasvatatakse tasakaalukas uus põlvkond. Sama on kooliga – stabiliseerimist vajavad nii õpilased kui õpetajad. Meist mõnevõrra ette jõudnud riikide uurimused näitavad, et TMiga tegelevates koolides on teistest võrreldamatult parem õppeedukus ja vähem koolivägivalda. Sama on asutustega – kui ülemused on saanud TM koolituse, on alluvad õnnelikumad ja firma uskumatult palju edukam kui ilma selleta.

Dr. Jaan Suurküla Maharishi juhatusel valgustumise veerel

„Paradoks on, et kuigi Eesti inimeste – eriti naiste – vaimne andekus on lausa erakordne, olemuslik, taevalik kingitus, ei taha Maharishi, et asutaksin oma haigla Eestisse. Ta ütleb – jah, loomulikult me suhtleme temaga ühendväljas! – kuhu iganes, ainult mitte Eestisse.

Ayurveda-kliinikutes ravitakse nii vähki kui viljatust, ainevahetushäireid kui südame-veresoonkonna haigusi. Nagu tasakaalus inimene ise, on ka selline maailma esimene ravila sünkroniseeritud, ühendvälja ja Maa rütmidega alalises korrelatsioonis ja teadvustatud-valgustatud.

Ei midagi müstilist, ei mingit mõõdetamatut-määramatut šamaadi – kõik on teaduslikult kontrollitav, tulemused on püsivad ning sünergeetiline mõju tervikule, kus kõik on kõigega seotud ja kõik on üks, tohutu. Paigutan sellesse haiglasse kõik elu jooksul teenitu – nii, nagu olen panustanud ka Eestis ja mujal asuvatesse transtsendentaalse meditatsiooni keksustesse. Kui valgustatus tõuseb puhta ja isetu armastuseni, on jagamise soov lausa vastupandamatu, võin oma kogemustest kinnitada.

Mina õppisin läbi kõigi 1960ndate aastate Rootsis Gothenburgi Ülikoolis meditsiini ning sai lisaks meditsiinidoktori kraadile ka farmakoloogi hariduse. 1970ndatel töötasin sisehaiguste ja geriaatria arsti ja teadlasena – minu teadustöö „Vananemise ökoloogiline teooria“ tõestas, et vananemine ei tähenda tingimata piinlemist ega haige olemist. Kuna Euroopa meditsiini jäigad raamid mind pehmelt öeldes ei vaimustanud, läksin ülikoolist ära – Tallmogardeni Rootsi tervisekeskusesse ning asusin 1980.aastal Maharishi jälgedes Ayurveeda ja transtsendentaalse süvameditatsiooni teele.

Tuhandete aastate veedade põhjal oma ülemaailmse koolkonna rajanud Maharishi Yogi elas aastatel 1918-2008 sõna otseses mõttes kõikjal üle Maa ning kuulutati juba 40aastasena pühakuks. Globaalset, lihtsa ent mõjusa meditatsiooniõpetuse guru lähendatakse inimestele, nimetades teda ansambli The Beatles ja teiste kuulsuste teejuhiks – tegelikult õpetas mees, kes oskas leviteerida ning püüdles ülemaailmse rahu poole läbi iga üksikisiku, välja 40 000 transtsendentaalse meditatsiooni õpetajat, mõjutas oma pika elu jooksul enam kui 5 miljonit inimest, rajas tuhandeid treeningkeskust, viis tasakaalustatud – Maa rütmide ja ühendväljaga kooskõlas meditatsiooni koolidesse ja ülikoolidesse Indias, Kanadas, USAs, Inglismaal ja Šveitsis. Nii elu ajal kui temast jäänud heategevusfondide kaudu praegu on pühamees suunanud inimkonna helge tuleviku käsutusse miljardeid dollareid.

Maharishi mõjutustest innustunud sai minust Rootsi juhtiv töötervishoiu ekspert – see amet meeldis mulle, kuna rõhk oli ennetusel. Täiendasin ennast ortopeedia ja kiropraktika alal ning 1980ndate lõpus omandasin põhjalikult Maharishi Ayurveeda kõrgeima kooli, Pancha Karma kaasa arvatud. Karjääri mõttes olin sel ajal Rootsis riiklikul tasemel nõunik ja meditsiiniekspert, kes püüdis valgekraede klassi elus hoida vaatamata nende loomuvastasele elulaadile.

Meie aastatuhandet alustasin Stockholmis TCM erapraksisega, sealt edasi aastaid Saksamaal Bad Elmis, nüüdseks mitmetes Ladina-Ameerika riikides ja loomulikult Eestis. 2005.aastal sooritasin Maharishi Mahesh Yogile enesele eksami integreeritud meditsiini haigla juhtimiseks ning arstide õpetamiseks.

USA südameeksperdid soovitavad TM-i vererõhu alandamiseks. Teadlased leiavad, et see meditatsioonitehnika on ainus efektiivne alternatiivtehnika selleks otstarbeks, mis annab püsivaid tulemusi. Mina ja mu koolkond – kõik maailma Maharishi järgijad õigupoolest – oleme teadnud, et see lihtne ja iidne tehnika ei tekita mitte ajutist, vaid püsivat efekti. Nüüd tegid dr. Jonathan Shear ja dr. Fred Breivis põhjalikud aju-uuringud, mis näitasid selgelt, et meditatiivse trantstsendeerimise mõjud on jäävad. Kuna ma olen pühendanud maailmas levinud kümnete ja sadade vaimsete tehnikate seast kogu oma elu just TM-ile, olen südamest ja isiklikult rõõmus.

Õigupoolest on see tunnustus järjekordne pärl viimase aja palvehelmekees – Briti haridusministeerium tunnustas TMi kui laste tasakaalustamise moodust, Brasiilia valitsus viis selle vaimse praktika koolidesse ning Pentagon rahastab selle iidse teadmise tänapäevaseid uuringuid.Vt. www.tmkeskus.ee .

Milles on asja olemus?

Tegemist on unikaalse tehnikaga teadvuse avardamiseks, mis töötab aju kõigi osade töö kooskõla ja korrastatuse arendamise läbi ning toob kaasa loovuse ja mõtteselguse arengu, sisemise tasakaalu ja heaolutunde, suurema vastupanu stressile, parema kehalise ja vaimse tervise, eneseteostuse arengu.

Seda tehnikat on lihtne õppida, ta ei nõua keskendust ega pingitust ega eelda eluviisi või tõekspidamiste muutust ning seda praktiseeritakse kaks korda päevas 20 minutit, mugavalt istudes või ka seistes, lamades, liikudes…

Nii, nagu inimene, nii ka ühiskond peaks ideaalis toimima kõrgel vibratsioonil, kõik osised sünkroonis. Paraku juhtus inimkonnaga juba mitu tuhat aastat tagasi vaimne viga ja nihe, mida võib nimetada isegi mentaalseks tragöödiaks – selle asemel, et Maharishi ajurveedaga kooskõlas sünkroniseerida, algas hirmus pingutamine, kramplik ärkvelpüsimine ja saavutusmaania ka vaimsel tasandil.

TM, mis pole mingi äri – küll aga on väärt lõputuid investeeringuid – viib täieliku rahu ja valgustumiseni läbi transtsendeerimise. Kui pingutad ja püüdled, ei jõua sa kunagi täieliku rahu seisundini. Nagu inimesed, nii ka ühiskond tervikuna on täieliku rahu asemel, mis suudab enesest teadlikkust säilitades üldist voolu ja kulgemist kõrvalt vaadata, pikka aega püüelnud hoopis vaatlemisele, ärkvel olekus kinni püsimisele, et saavutada-saavutada-saavutada…

Muidugi on erinevad meditatsioonitehnikad sarnased – ka šamanism ja-või nirvaana-püüdlus keskendub puhtale teadvusele. Ent juba mõtete mahasurumine kui tehnika hoiab ju teadvust ärkvel ja langetab vibratsiooni. Mida kõrgem võnge, seda kergem on valgustatust saavutada.

Ei mina ega Maharishi pole fanaatikud – pigem entusiastid, kes tahavad sisemise sunni ajel jagada kõike, mida on ise omandanud. Pidev areng valgustatuse suunas on viinud meid universaalse armastuseni. See omakorda innustab jagama. Kõike – nii teadmisi kui finantsi.

Meie, välis-Eesti poisid koos Hain Rebbase ja Jan Manitskiga, olime ühe „ešeloni“ misjonärid, kes tulid esimesel võimalusel igaüks oma eriala vilju jagama – militaaria, kunstiäri ning meditsiin ja meditatsioon. Manitskil läks selles mõttes hästi, et ta leidis kuldses eas endale eestlannast kaasa – minu lapsed on sündinud abielust rootslannaga, Montessori-õpetajanna Ingelaga. Kõik nad on minu töö jätkajad ja mõttekaaslased.

Tunnistan, et minagi olen olnud katki. Väga katki. Liiga katki selleks, et võtta samasugust naist – nagu eestlannad paratamatult on. Samavõrd kui meie rahvusest naised on vaimselt andekad, on nad mitte ainult ajalooliselt, vaid kuidagi lausa… geneetiliselt ängistatud, neuroosis ja turvatundeta. Tean seda iseenda pealt, millest see tuleneb. Olin 3aastane, kui Eestist – kus mu isa oli silmakliiniku peaarst – põgenesime, aga ma mäletan väga eredalt Tartu pommitamist. Ja andsin kasvades-arenedes endale selgelt aru, kui katki oli sõda mu lapsepõlve ja mu enese teinud.

Minu elu esimene elu trauma toimus 2 nädalat enne sündi, kui mu ema oli õues ja kahuri granaat plahvatas paarkümmend meetrit eemal – oli suur ime, et mitte üks kild teda ei tabanud. See tohutu plahvatus ja mu ema paaniline hirm oli mu elu kõige suurem trauma – uuringud on näidanud, et laps kogeb emakas otseselt ja intensiivset ema emotsioone. Võib kujuneda kroonilise stressi sündroom – ja kujuneski.

Enne TM-i arvasin, et mu olukord on ravimatu, kuna tavameditsiini kogemus oli, et sellist rasket posttraumaatilist sündroomi kroonilise raske ängitusega, rahutusega, ärrituvusega ja pidevate unehäiretega ning suure infektsioonitundlikkusega, millega kaasnes krooniline kõrvalkoopapõletik ja bronhiit, jämesoole põletik jne – ei ole ravitav.

Aga imeliselt vähenesid kõik sümptomid kiiresti ja suur enamus kadus vähem kui poole aasta jooksul pärast mediteerima õppimist, aasta pärast olin täitsa terve. Suur osa minu tuttavatest õppisid TM-i, nähes suurt muudatust minu juures, ilma et ma oleksin teinud muud propagandat. See on tavaline kogemus – inimesed õpivad TM-i sellepärast, et näevad head muudatust.

Ei ole üllatav, et aju-uuring on kinnitanud, et sõdurid on posttraumaatilisest seisundist tänu T;ile paranenud, tavalised inimesed on saanud valgustatud, ilma elamata eremiidina mõnes himaalaja koopas terve elu nagu tavaliselt peeti hädavajalikuks Indias enne TM-i.

Meditatsiooniga tulin ennast kui tervikut häälestades ja meelestades, sünkroniseerides ja avardades haigus- ja vigahaaval tagasi selleks, kelleks ma tegelikult sündisin. Psühhosomaatilised haigused ees, viirushaigused järel – kõik on ammu kadunud.

Paradoksaalsel kombel on minu kutsumus olnud täpsuslaskmine. Ehkki sain beebina kogu elu portsu paugutamist justkui kätte, oli vaja sellele spordialale veel kõrvakuulmine ohverdada. Kui vestluse ajal on mürafoon, siis ma kõnelejat ei kuule. Mis on kahtlemata lausa sümbolistlik nähtus…

TMist ei saa mingil moel teha kontrollimatut äri. Ei ole nii, nagu erinevate reiki-voolude puhul kujunema on hakanud – igaüks, kes arvab heaks vägede valitsemisest oma äri ja sissetuleku kujundada, kuulutab end pühitsetuks ning hakkab aga pühitsusi müüma. Et pühitsuse ostjad siis selle diili pealt omakorda kontrollimatult energia-nikerdamisi müüma saaksid hakata. Absurd…

Minu juures on õppimas käinud ka reikimeistrid, alfa-võngete korrastajad, gigongi tegijad, vabastavad hingajad – kõik on leidnud TMis selle Millegi, mis varem puudus. Eks hõivatud ja saavutusmaania käes vaevlevaid inimesi võlub seegi, et Maharishi müsteeriumi puhul pole vaja omandada mingit teooriat ega filosoofiat – see kõik on meie enese sees. Ainult praktika – mida saab õppida ikkagi meistri juhendamisel.

Jah, paljudel – õigupoolest üha enamatel – juhtub transtsendentsesse aju erinevate osade võngete ühtlustumise seisundisse sattumine spontaanselt. Inimesed jäävad enesest teadlikuks, ent satuvad kõrvaltvaatlemise olekusse, voo jälgimisse – suvalisel hetkel, tegevuses, seltskonnas. Suurepärane! Ent selline rahuseisund, mis meditatsiooniga kaasneb, tuleb ära õppida. Alfa-lained on paljudel iseenesestki veel või juba paigas – eesaju võnked. Beeta – analüütiline mõtlemine – samuti, ka deeta-lainetega ehk aju kesksete funktsioonide korrastatusega pole hullu. Gamma-lained vajavad samas enamusel korrastamist – ning ajuosade ja erinevate lainepikkuste ühtlustamine ja Maa rütmidega sünkrooni viimine eeldab samuti õpetajat.

Mind õpetasid esmalt veedad, siis isiklikud kogemused, edasi Maharishi vaim – kui mõistate, mida silmas pean. Teadlikult ja õigesti mediteerida on vaja vähemalt kaks korda päevas. Aju õpib transtsendeerimise ära, kordamine kinnistab ning iga korraga on üha lihtsam seda omandatud voolavat seisundit saavutada – lõpmatu korrelatsioon korrapärastub ideaalis hetkega.

Mingit tähtsust pole selle erilise teadjamehe sõnul ei ajastul ega rahvusel, kultuuritaustal ega religioossetel tõekspidamistel – inimene on osa kõiksusest ja väljast kui universaalsest teadvusest igal juhul.

Kokkupuuted vaimse andekusega on minu kui õpetaja jaoks väga kirkad. Eriti siin Eestis, kus valitseb mingi eriline taevalik tasand – millest inimesed ise sageli üldse ei teagi. Vähemasti mehed mitte. Naised on teatavasti kõikjal maailmas uuemal ajal vaimsemad. Jumala puudutusest kuidagi väljavalitult – tõepoolest, nii see on! – tõstetud inimesed tulevad minu juurde. Rõhutan aina – mediteerima õppimine on väga hea algus, mitte tulemuste tipp ega tasakaalu lagi, sõbrad. Jumala antud anne on ülesanne – meie eneste heaks, et kõigil oleks siin universumi ühisväljas egovabalt oma piiritute potentsiaalide rakendamise suunas kulgeda võimalikult hea. Ja veel parem.“

Kreeda raamatute ja väekaartide leebe lummus

„Minu jaoks on iga aeg hea ja õige. Ma ei pea plaane – õigel ajal antakse raamatud nii nende kirjutajale kui lugejatele,“ teab Kreet Rosin. „Minu raamatud on immutatud sellest energiast, millega nad tulid – seega tervendavad ka lugedes, kui harjutusi kohe kaasa ei teegi. Küllap jõutakse ka harjutusteni – iga aeg on hea ja õige.“

Tervendaja ja teejuht Kreet võttis „Piirangutest priiks“ tekstid vastu paadisillal vete peal istudes ning pakkus neid enne trükki saatmist lugeda mitmetele inimestele, kelle tõlgendus ja tutvustussõnad on nüüd sirerohelisse teosesse hõlmatud. Saatesõnajate sõnum on lühikokkuvõttes lihtne: see on õpik.

Tõestuseks kosmilise sünkrooni igikehtivast kõikvõimsusest juhtus sedasi, et kui sisenesin piirangutest vabastava tööraamatu sellesse eksemplari, mille Kreet oli kinkinud mu keskmisele tütrele, lugedes pühendust noorima tütre silmist – julge kasutada oma Väge! – langes mu pilk koduseintel olevatele loodusfotodele. Nende autor on taimetark ja õietilgameistritar Mall Värva ning nad on minuga talust talusse kaasas käinud. Ning miski ei juhtu, vaid on meie abiliste ja juhatajate poolt kenasti ette ja kätte juhatatud ja paika loksutatud. Hingeaabitsa kandvaim saatesõna pärinebki Mall Värvalt ning hetkel, mil selle avastasin – teine silm tema väefotodel – helistas ta meile! Mitme aasta järel. Sest tunne oli selline. Nii need asjad siin võrratus ühisväljas käivadki.

Lisaks piiramatule ajale on Kreet oma raamatu loomiseks võtnud ka lahedasti ruumi. Ta selgitab põhjalikult, mis tekst see on. Kordab. Ja selgitab ka teist ringi. Et samas energias kambakesi rabas olevad inimesed saaksid kindlalt aru: see mahukas töövihik aitab märterlusest välja, vabastab vibra-ahelaist, millega kambakesi rabas rapsijad üksteist kinni hoiavad ning üksteist süüdistavad, et edasi ohvrirollis käärida.

Hea Rosin selgitab, et piirangud koosnevad meie enda kokkukorjatud karmast, vanemate kompleksidest, geneetilisest kandamist ja uskumustest. Oluline osa blokeeringute tühistamises on vaesusevandest lahti ütlemine.

Piirangutest vabanemise raamat on õigupoolest ka õpiku kirjutamise õpik. Samal ajal, kui paarikümneaastased hingekesed paiskavad turule endameelest epohhiloovaid autobiograafiaid, näitab Kreet, kui oluline on, et enne teistele tegelikult tarviliste tekstide loomist peavad olema kogemused. Peavad olema tegemised ja teened, mis on loonud usaldusefooni. Ja teretulnud on ka näited elust enesest – mis nii Kreeda kui tema patsientide pika teekonna jäädvustusena on samuti võtnud aastaid. Aega on alati – ja iga aeg on hea!

Kuivõrd tegemist on muu hulgas õpikukirjutamise õpikuga, näitab Kreet, kuidas käib lugeja kaasashoidmine – teksti sees on testid ja ankeedid, harjutused ja näited, mis hoiavad ärkvel.

Selles teoses pühendab autor kõigist tšakratest enim tähelepanu kesksele, kolmandale päikesepõimiku-tšakrale. Kirjeldab, miks meie pusserdamised keskset patareid tühjendavad, kuidas ainuüksi kehaasendiga ennast ümber laadida, et kõhutunne saaks sõna otseses ja ülekantud tähenduses kõnelema hakata. Kreet pakub meile visualiseerimise ja kujuteldava skaala kasutamise mängulisi, ent samas tõelisi trikke.

Ta kirjeldab, kuidas sümptomitest järelduse tegemine ja vibratsiooni tõstmine toob nii kiired ja tegelikud muutused, et ka meie kooskond hakkab hoogsalt teisenema. Jonnakas vana vibratsioon püüab koos oma mõtetepaketiga üha naasta – nii visalt naasvate raba-asukate majja-kippumisega kui kasvõi sel moel, et meile pakutakse poolikuid lahendusi kui proovikive. Oleme eelmises energias mõnd töökohta soovinud – nüüd seda meile pakutakse – ja meie asi on kõhutunde abil ära tunda, et tegemist on proovikiviga. Neid eksameid on Kreeda sõnul reeglina kolm, iga järgmine eelmisest jõulisem.

Oma edenemise jälgimiseks ja jäädvustamiseks soovitab Kreet isiklike kogemuste põhjal pidada logiraamatut. See aitab märgata, et mugavusstsoon on viletsustsoon. Ning meie kehast paremat märguandjat-reageerijat meile maisele matkale kaasa antud pole. Vastavalt kinesioloogia seaduspäradele on meil kehas igale mõttele-tundele hetkega vastused-suhtumised olemas.

Et aktiveeruda, soovitab neiu Rosin igal elujuhtumil klaasikese sooja vett juua – enne väekaartidega suhestumist, enne paberilehtedele seisma asutamist oma tegelike soovide-suhtumiste tuvastamiseks, enne TFT-d – mis on Kreeda lemmik. Mõttevälja tervendus koputamisega aitab piirangud tuvastada, kordusi armastav autor juhendab oma tekstis korduvalt ja põhjalikult, kuidas koputada – ning tema õpetaja tuleb muide märtsikuus Eestisse ka.

Oma julgete väidete pärliks soovitab teejuht mitte üle mõelda, vaid kõhutunnet uskuda, end ahistavad piirangud iseenda ristküsitlemisega sisse piirata ja paljastada ning avaldada teadlikkust Deepak Chopra vaimus. Chopra on õpetanud, et reptiiliaju tirib meid üha tagasi orjameelsesse klammerdumisse, mürgitab meid vastumeelsusega, eksitab hetkest uitama – kipume taas ja taas mõnd oma hingeosa kaotama, oma väge ära andma, Ühendust mitte tajuma ning teadmatusse uppuma ning seetõttu end laiali puistama.

Ka näiliselt meist-olenematus olukorras saame Gunnar Aarma õpetusest lähtudes endaga töötades halva tähtedeseisu mõju alt vabaneda, ohvrirolli asemel vastutuse võtta ning ikka ja jälle küsida, millise teadmatusega ma selle või teise olukorra põhjustasin. Andestamine võtab blokeeringu maha, vibratsioon tõuseb ning siis saame juba täies veendumuses väita, et ebaõnnestumine on edasilükkunud õnnestumine.

Kui vabastame hirmud, lahustub viha ja paranevad haavad. Pole oluline, kas nimetame tööd endaga reikiks või shindoks – mida paljud meist instinktiivselt teevad, teadmata, et teevad – oluline on, et julged-teadlikud naised nagu Kadri Allikmäe, Inara Luigas ja Merle Peipsi jagavad oma õnnelikke kogemusi. Kõik me oleme suutelised mediteerima ja visualiseerima, vaatenurka ja hingamismustrit muutma. Sõna väestab mõtte, mõte loob tunde, tunne tõstab vibratsiooni.

Teejuht pakub teadlikke Loojaga üks olemise harjutusi – teadlikkus viib otsustuseni, vastutuse võtmiseni ning loomuliku kulgemiseni. Kramplik ootus on mürk, mille vastu aitavad mängulised testid, mis ei lase end petta ning aitavad eluetapp-haaval vibratsiooniliselt tõusta. Abiline seejuures on ka nii see kui teised Kreeda ja Mai-Agate raamatud – nad on kõrgest tervendavast vibratsioonist immutatud ning tuunivad ka siis, kui esimesel nuusutamisringil teste ja harjutusi kaasa ei tee.

Üksiti panevad nad tänulikult sünkrooni märkama – nii, nagu Kreeda raamatusse pugedes sain kõne Mall Värvalt, sattusime lastega täiesti planeerimatult raamatupoodi ning soetasime sisetunde järgi piirangute-priistamise raamatu juurde kuuluvad väekaardid just siis, kui jõudsime raamatus kohani, kus neid kaarte reaalselt tarvis tuli.

Kreet Rosina ja Mai-Agate Väljataga raamatud-loengud-plaadid on meie kätte voogamisega juba ise tõestanud, kui paigas ja sünkroonis on universumis kõik – usalda, püsi voolamises – ja kõik tuleb õigel ajal ja õiges kohas. Kreet kinkis Brigitale oma piirangutest-priiks-raamatu – mõni päev enne seda, kui Saara seda lugedes väekaartide kasutamise ja tõlgendamise peatükkideni jõudis, sündis imeline sünkroon. Läksime lastega Tallinnasse justkui väikese printsi filmi vaatama – ent sattusime hoopis sõgedate õdede filmile, mis oli sel hetkel informatiivseim ja laadivam võimalus. Lisaks jäi meile enne võimalus noppida harmooniliste energiasidemete tuules raamatupoest Kreeda väekaardid ning tema ja emme-Agate ühise delfiinidega meditatsioonide cd. Juhendatud meditatsioonide plaate on kolm – ja neid saab kuulata ka www.teadlikareng.ee koduleheküljelt.

Õhtul vaigistasime koerad ja meeled ning panime rännakuteplaadi otsekui juhuslikult kingituseks saadud plaadimängijasse…

Me kõik – Brigita, Indi ja Saara – saime taas kord teada, miks me kõik siia kogunenud oleme.

Toppamise meditatsiooniga libises Indira hiljutisse Lätti, kus nad olid Brigitaga joodik-abikaasad – ainus mure nende vedelas elus oli joogi lõppemine. Indi oli paks kole mehelooskam ja Brigita tema kärts jotamoor – viskas jõmm-Indi välja, tänu millele mehemürram elas kenasti Indiks sündimiseni. Tädi lõppes varem, et Brigitaks tulla. Mis on nende kõrgemate minade hämmastav valik pärast meie ühist Tiibeti-mungapoisteks olemise kogemust, mida jagasime ka Kareka Sherley ja väikese suvelaagrisse saabunud Karoliinaga.

Meie jõulu teise püha Täiskuu tseremoonial Evald Piirisilla meisterdatud higitelgis nägi reikimeistritar Gerli Reiljan, et nad olid Brigitaga kunagi õed – lihtsates hamedes väikesed tüdrukud, üks 3- ja teine 5aastane. Nüüd läks Brigita sellesse ellu – Lõuna-Prantsusmaa plataanide-puuvillaistanduste vahele. Kahest blondist kaunist tüdrukust vanem, Gerli varastati kardinalilossi, kus tema pesuköögi-elu tähetunnid olid siis, kui ehale saabus perepoeg – kelle jaoks ta varastatigi. Papa, kes pojale kauni kaisuneiu näppas, on mu laste tänane isa – kes muu hulgas osalt kardinalilossis koos musketäridega ju elabki.

Brigita töö Lõuna-Prantsusmaal oli põldude valvamine ja põlengute ennetamine – kaunis ja hele piiga oli tohutult õnnetu nii sellepärast, et õde rööviti kui sellepärast, et teda ära põlati – ent oli üldiselt õnnelik ja kirgas – kuni lahkus tööõnnetuse tõttu puu otsas. Tänane Brigita sai talle vastu minna ja jutustada, mis hingerännakust edasi saab.

Minul vajusid jalad köögipõrandal sirgu, et kõht sülle ära mahuks – noor peni-Jordan ilmus jahtunult mu punu uurima – võeh, kui kole! Kole jah. Olin 13.sajandi Venemaa pikaninaline külatüdruk, kellel õnnestus punapõsine noormees korraks voodisse vedada – ja kes sattus seejärel obsessiooni küüsi. Kujutlesin 67.eluaastani, et olen kaunist noorukist rase, kõndisin majast majja, kerjasin ja kurtsin ja halasin, et poiss jättis mu rasedana maha. Selle kerjamise ja kaeblemise käigus muutusin kortsuliseks-soolatüükaliseks nõiamooriks, hiiglaslik vats ees ja tume ürp seljas. Selle ürbi hõlmade alla peitsin andameid, mida jagasin koledas putkas, kus kogu elu konutasin, oma ainsa elukaaslase ja armastatu – halli kitsega.

Mai-Agate juhatas plaadi-meditatsiooniga tänase minu selle õõvastava punnkõhulise hiidnina ja kortsuvolangidega olendi juurde. Eit ei ehmatanud. Ta oli suremas, püüdis nüri noaga oma kallist kitse ära lõpetada, aga ei jaksanud. Silitasin tema nägu – ta hakkas oma helehallide vesiste silmadega nutma – sellest saadik, kui ta toreda poisiga magas, polnud mitte keegi kunagi teda puudutanud. Teda puudutades sain teada, et poisu, kes läbi elu kerjavat vanamoori külatänavas taluma pidi, oli mu tänase kehastuse isa. Pärast seda paralleelselt kehastumist oli ta Veneetsias mu petetud gondoljeero, vene aristokraat, nüüd tütrepoeg.

Minu maag, müstik, võlur papa tõi sealsest siberivene elust kaasa mälestuse toonase minu kortsumustrilisest mollist ning voolis seda korduvalt oma nukunäidetitesse – nii nõia- kui laanemoorideks, nukkudeks kui dekoratsioonideks. Isa Teadis!

Ja ta vormis selle mälestuse tasakaalustamiseks printsesse ja haldjaid, kellest üheks sündisin mina. Ning ta vormis selle elu isana mulle eluteele saatjateks-abilisteks härjapõlvikud. Päkapikurahva tükkis tallitontide ja muinasjutulise loomrahvaga lumivalgekese ümber – midagi paremat tal tütrele anda polnud. Ning ma võtsin tema mustri ja soovi, kingituse ja palve üleni vastu. Aitäh, isa!

Saime ülesande viia tänase endana toonasele lahkujale tröösti. Mina viisin sureva õõvabaaba ette meie juures hobutervenduses käivad kristall-kaksikud – ja lubasin tema kitse eest hoolt kanda. Kitse hing võttis minuga seepeale ühendust, andis teada, et sünnib nüüd dextervissi Maasi Murutari vasikana ning saab koos kaksikutega ainulaadse poni-veise-peni-lasteetenduse peategelaseks.

Kuna plaadimängija nupud olid üleval köögiriiulil, tüdrukud leso peal ja mina pliidi ees põrandal, polnud kedagi, kes meditatsioonide vahel knopkat painaks – sedasi läbisime neli rännakut jutti.

Rekalibreerimise meditatsioonis viis emme Agate meid vee alla rakutasandil vibratsiooni üles laadima. Mina muutusin vees jõehobuks. Kui minu juurde delfiinid saadeti, sulasin tagumise delfiiniga üheks – mis sündis muide ka Arne Lauri meditatsiooni ajal – seejärel avasin tohutud heledad hiilgavasulised tiivad. Kui delfiinidele oli tarvis tänuks lill viia, ilmusin ilmamere sügavusest olendina, keda oli peetud koletiseks – tumedast varjust puhkesin kosmiliste pulseerivate mustritega meremaoks, tõusin veepinnale, rullusin kaksikheeliksiks ning minust kasvas välja kiirgav-pulseeriv õrnroosa õis, mis pihustuslahustus delfiinidesse.

Kuna üks rännak voolas teiseks, võtsin piduliku vastuvõtu meditatsiooni kaasa papa kaasavoolitud härjapõlvikud. Võtsime koos põlvikutega istet tohutu kännu ääres, kuhu emahirv serveeris hirvepiima-koorevahu metsmesilaste mee ja õietolmunestega. Toostiks palusin härjapõlvikutel koos kohahaldjas Klaudiaga meie kaheaastane Nibiru-sälukene oma hooleks võtta – maandada ja kuundada, et tema nooreks märaks koorumine oleks sujuv ja turvaline. Aitäh!

Koos minu, mu üheksa kikk-kõrvalise haldjapoisi ja jänksidega tulid vahukoort nautima kolibrid. Iga sõrme külge istus üks väike tänulik nokklinnuke. Mu juustes olid putukad ja liblikad, jalad sisalike ja pisikeste loomadega ümbritsetud…

Ühenduses iseenda viienda tiheduse aspektiga kohtusin lavendel-pärlmutter kuldhelesinise kiirgava heleheleda naisega, kelle juuksed pulseerisid tähtedeni. Olin selle hiilgava vaimolendiga ühenduses ka meie esimesel kohtumisel Lille Lindmäega tema kodus – ning vaimolendi kristalltuba külastasin Ulvi Michelle südamemeditatsioonil. Tere taas! Viienda dimensiooni mina viis mu tagasi ühte päevasesse hetke – kui hobuste lakkasid kohendasin, selgadelt kätega tolmu maha hõõrusin, jalgu üle vaatasin ja silmi silitasin, olin seesama Mina. Helendavsoe vaimolend viis mu päeval juba olnud ühisvälja hobustega ja kinnistas selle koosloome. Ühenduses hobustega olen tõeline Mina.

Viienda kõrguse mina ise viis mu paistes esijalaga poni-Manni kõrvale põlvili. Sain sujuvalt, üleni armastuses helendades tegelikuks iseendaks. Mann tõstis paistes papu mulle sülle ja lõõgastus täiuslikult. Toetas koonu vastu maad ja puusa vastu mu õlga. Hoidsin väänatud rannet pihkude vahel ja… lihtsalt Armastasin.

Ära arvasite. Õhtuks alanes paistetus ja täna ta enam ei lonka!

Autasuks hobustega koos tegeliku enesega ühenduses olemise eest kinnitas kuuvanune tütrepoeg pilgu mu laubale – mitte silmadesse – mõtiskles, vormis suud ja sõnumit – ja naeratas laialt. Tere… Neelasin esmalt ise tütrepoja naeratust – selles oli kirjas, et kõik on õige, kõik ongi nii – me olemegi sellepärast taas koos, et… Ja siis viisin poisipunksi koos laia rõõmsa titenaeratusega tema tädide ette. Nüüd naeratasime koos – mu tütardele vaatab väike Jaak silma – mulle kuhugi kroontšakrasse – ja rõõmustab.

Jäänud oli Leping Maaemaga – juhendatud meditatsioon plaadilt. Koerad teadsid juba eelmisest õhtust, mis toimub. Bella ronis diivanile ja Jordan heitis tütarde ette lesovalvesse – heitis pilgu mu kõhule – ega ma jälle mingit koletut vatsa ja nõna ei kasvata – ja läks koos meiega lendama.

Meil Brigitaga mõlemal oli Maaema kehastus… pirakas emakaru. Halli lopsaka kraega ja sügavsinise pilguga. Pärast lepingu allkirjastamist – olen alati õigel ajal õiges kohas tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks – tulin mina oma rännakul läbi hobusekopli, kaksikute papa Martin ees, meie kolmeaastase hobu-Namastega tema kannul ning lisaks oma kinnastele ladusin ka Martini ja Eda, kaksikute ja oma tütarde kindad Namaste laudjale ritta. Ent enne seda, Maaema palge ette minnes võtsin käe otsa oma ema!

Olen neil rännakuil oodanud ja palunud kohtumist oma tänase emaga. Nüüd oli ta mul umbes viieaastase pliktirtsuna näpu otsas, kui me lepingut allkirjastama läksime. Tüdrukul olid peenikesed suurte põlvedega koivad ja suur pea – nagu mu vanimal pojal väiksena! – kaleheledad kohkunud-etteheitvad silmad ning ka õlad-käed nagu mu vanimal tütrel – ninajoon-naeratus-miimika ja liikumine nagu mu nooremal pojal ning ta köhis kohutavalt.

Maaema ees tahtsin viienda sageduse endana oma ema südame sülle võtta – ent Maaema ei lubanud: laps ei ole oma emale ema! Ta võttis mu ema oma rüppe. Lepingu sõlmimise järel järgnesin Namastega kaksikute isale – lovest väljudes ütlesin aga valjusti: krdikrt, ma jätsin ju oma ema karu kätte! Mispeale Brigita ütles, et temal oli samuti Maaema karuks kehastunud – ja ma mõistsin kergendusega, et jätsin ema Maaema hoolde – ja siis oli juba kergendav naerda: Maša ja Karu!

Kreeda tekstid panevad tahtmatultki sõna maagia üle mõtlema. Ta juhib tähelepanu „ükskõik“-tähendusele – Väljas on kõik üks. Meile tütardega aga sai „meelelahutus“ meditatsiooni järel südamest naerdes teise tähenduse. Kui enamasti käsitletakse seda sõna lõbustuse ja pinnapealse lusti tähenduses, siis sõlme läinud ja kokku jooksnud meelte lahutamise tähenduses on Kreeda pakett – raamatud-kaardid-plaadid kõige hõrgum ja toimivam meelelahutus, mida endale ja kallitele soovida.

Täisring! Etenduse Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks – etendustele saavad priiplatsi need, kes toovad kohale autotäie publikut.

Esitleme samanimelist ja -sisulist raamatut. Kohtumiseni, sõbrad!

Täisring!!!

Kõik tuleb ringiga tagasi – ja läheb edasi.

Indiaanlane stopib Ameerikast ükskõik kuhu, sest teda ei vajata seal.

See saatuslik Ükskõik-kus juhtub olema tänane Eesti, kus koolid sulguvad, inimeste usk-lootus-armastus ja elutöö kipub rapsipõldude vahel kokku kukkuma ning probleem pole mitte pagulaste sisseränne, vaid oma rahva lahkumine.

Mõisahärra – muuseumidirektor – palkab Indiaanlase mõisavalitsejaks.

Nendest jookseb üle ja läbi seitse erinevat naist – ametnikud ja giidid, koristajad ja kinnisvaraostjad.

Kui tuleb Indiaanlase tütar, on Indiaanlasest saanud makseraskustes mõisa nimel meeleheitlikke tegusid tehes üsna purjus jõuluvana ning Mõisahärra on avastanud, et ta pole üldse elama hakanudki. Koos leitakse uus algus. Täisring!

Mängivad Lauri-Kare Laos, Meelis Sarv ja Diana Klas

Autorid Kati Saara Vatmann ja Maria Indira Murutar, lavastustugi Rein Laos

Etendused algavad kell 19 õhtul:

18.veebruar Pärnu Victoria hotelli restoran – avatud tund enne etendust koos hurmavate toitude ja hea seltskonnaga

25.veebruar Tartu Karlova teater

10.märts Rakvere teater, väike maja

17.märts Viljandi pärimusmuusika ait

31.märts Laitse Graniitvilla – villa on külastajatele avatud tund aega enne ja tund aega pärast etendust, Tauno Kangro skulptuure ja kunstikogu vaadeldes saab ettetellitud laudade taga nautida suurepärast õhtusööki, magustoiduks etendusejärgne vestlus näidendi ja raamatu „Täisring“ autori Kati Saara Vatmanni ja näitlejatega.

Ettetellimisel suupistelauad ja õhtusöögid: gerli@graniitvilla.ee 5281148

Majutuse broneerimine: info@graniitvilla.ee

7.aprill Rapla kultuurikeskus

14.aprill Valga kultuurikeskus

21.aprill Kuressaare linnateater

28.aprill Salme kultuurikeskus

5.mai Rannu rahvamaja

6.mai Värska Setomaa kultuurikeskus – kell 17!

13.mai Kirna mõis

Wakan Tanka laotab tiivad meie üle – Mitakuye Oyasin – A’How!

Kirna mõisapiigad väestavad legendaarset Täheväravat

Kirna mõisaproua Tuuli Org ütleb, et mõis on kodu. Kodu peegeldab endasse ühendatud inimesi. Inimesed ja kodud läbivad samasugused ajaloo-sinusoidid nagu riik. Kui nad on teatud eesmärgil loodud ja okupatsioonide keerises näiliselt ka rajalt maas, toovad õiged inimesed õigel ajal need suured legendaarsed kodud taassünnile. Selle mõisa rajasid mungad sajandite eest meie mõistes uue hea ilma põhimõtete järgi – millest nõukogude aeg jättis varemed. Helle Anniko majahaldja-aastatel kujunes varemetesse pühakoda, kus on teenimas ja laadimas käinud nii Igor Mang kui Leo Tikerpuu, Ingvar Luhaäär kui Viljo Viljasoo. Oma enese läbipõlemise eest Täheväravast kaitset otsinud Henn Hunt tõi lisaks loendamatutele palveränduritele kaasa roheliste sõrmedega Angelika, kelle loodud imedeaed pakub tausta nii Teresa Mängeli kui Ivar Virkuse, Heli Salfi kui Carlos Samayu tseremooniatele. Aasta aega on Tähevärava uus ja lootusrikas omanik olnud Tuuli Org koos kaasa Reimo ja tütre Miaga. Varemetes pühakoja täieline ülesehitamine võtab aega 10 aastat – ent mõis juba hingab taas täiel rinnal koos sõprade ja külarahva, külastajate ja kursantidega.

Kui Kirna mõisa teisel korrusel anti rahvale üle aegade esimene teatrietendus, tuli mõisasse üle 300 inimese, 27 luike lendas üle renoveerimisootel häärberi ning nostalgia ja unistused ühinesid. Taassündivasse mõisa tulid inimesed, kes ses mõisahoones koolis käinud, pulmi pidanud, korterites pesitsenud ja kontorites töötanud. Pärast nähtava ja nähtamatu ilma õnnelikku ühinemist peeti tänupalvus, mille käigus otsustati, et tuleval suvel saab etenduse „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ kodukoht olema ses erakordses Eestimaa keskpunktis. Ja viimne eestlane on… Naine.

Ka vaikivatel aegadel tervendava Täheväravana tuntud Kirna mõis uueneb naiste väel. Tuuli, Mia ja Angelika on saanud meestelt vabad käed vägesid valitseda, sest elu on mehed tules targaks karastanud. Igasuguses tules. Metsikutest meestest on saanud tervendajad-muinasjutuvestjad, kelle väge tegusad temakesed üksnes täiendavad, mitte ei pisenda.

21.sajandi mõisaproua Tuuli Org on ligi aasta vedanud maailmas tuntumatki kui Eestis tervendusmõisa uuele tasandile nii lennukalt, et nägijate teada seal sajandeid kehatuina tegutsevad pühamehed naeratavad. On neid kehatuid seal nüüd 12 või 21 – väidetavalt on nad selleks Kirnas endiselt kohal, et olla naisenergia tiivul teisenevatel aegadel uuele mõisahärrale Reimole, mõisavalitseja Henn Hundile ning kõuts Vutile toeks.

Henn oli enne

Juba enne seda, kui spirituaaliast sai peavool, käisid inimesed kõikjalt maailmast Kirna tervendavas aias, mille eest hoolitses teadjanaine Helle Anniko. Kaheksa aastat tagasi, veel teadjanaise elu ajal, tuli ja jäi siia Henn Hunt. Oma elu kui muinasjutu peategelasest sai Kirna Hunt tema lennuka elukäigu selles faasis, et valikuid eriti ei olnud. Kas – või…

Sõber Ingvar Luhaäär kirjeldab Kirna Hundi teekonda vähini sedasi, et parteitu kolhoosiesimehe poeg läks Siberisse seiklema – tegi eriskummalise karjääri bussijuhist puskariajajaks. Koges nii lapsepõlves kui Ussuurimaal elu kõrvuti nii suure rahaga, et rohkem ei taha. Nüüd huvitab Hunti pigem see, mida tunnevad Türi ja Paide vahel pulseerivasse väepaika saabuvad palverändurid, kuidas end haigeks stressanud avanejad tervendava aia abiga mõtted peatavad ja iseendaga kohtuvad, ning mismoodi sensitiivsemad isiksused tajuvad planeedi selles punktis kodulävel-olemise kergendust.

„Mind liigutas hingepõhjani üks teisest Eesti otsast pärit paar, kelle beebi sündis sügavalt enneaegsena ning kes tundis päevast päeva siin palverännakul käia – nii väga uskus – ja lapsekene kasvas tubliks inimeseks. Mulle teevad rõõmsat nalja tiibeti mungad, kes siia saabudes käpuli mööda emakest Maad käivad ja kõige vägisemaid sentimeetreid otsivad. Olen tänulik korjanduskarpi laekuva eest – Tuuli ja Reimo saabumiseni me annetustega mõisa majandasimegi. Igapäevased ekskursioonid ja loengud, Intuitiivteaduste kool ja nüüd ka teised spirituaalsed seltskonnad on toonud Kirna tänasesse, et uus mõisapaar saaks teda arendama hakata,“ on karismaatiline mees tänulik. „Mulle on südamelähedane ka see, et Tuuli ja Mia on ühenduses külavanem Liiaga mõisa näoga rahva poole pööranud. Vahepealsetel aegadel kardeti neid varemeid siin. Kui tühjaltseisva tondilossi ümber liiguvad kummitus-munkade legendid, hoiab rahvas veel enam eemale kui muidu hoiaks.

Selline paradoks ongi Maarjamaa väepaikadega, et võõrsilt tullakse palverännakule, külarahvas pelgab ja hiilib pigem Peruusse. Üksteisest välditakse teatavasti ka. Mul paluti ühele siinse ridaküla majaperemehele teatada, et tal on klassikokkutulek tulemas. Kellelt iganes küsisin – keegi ei teadnud, kus ta elab. Ei teata üldse, kes ja kus. Sest ühistegevust pole. Muiste ühendasid inimesi talgud ja suuremad põllu- või ehitustööd. Täna on linliku elujälje tulemuseks külas tagajärg – eraldatus. See teeb inimesed haavatavaks, ilma et nad ise seda teaksid.“

Hennu kõrvale tuli üks haavatud hingekene aga Elvast.

Muinasjutt üksildasest õmblejannast Angelikast algas sellest, et tasane naine põdes kõikvõimalikke allergiaid ja astmat ning sõbratarid ütlesid: Kirna on just tema jaoks. Naine hakkas üha sagemini käima taevakaardi järgi paika pandud väepinkidel istumas – iga tervendava aia pink aitab erinevat elundit erinevate probleemide puhul. Iga põimunudtüveline puu ja eriline põõsas kui isiksus toetab tervenemist ja puhastumist – kui inimene ise ei tunne ära, millise taimse ilmasamba abi paluda, siis Henn juhendab.

Nüüd hoolitseb kõigist tõbedest vabanenud tasane emand ise selle aia, mõisa, Hennu, kõuts Vuti ja ka naabri-koeravuntsi eest, kes igal võimalusel mõisa ukse taha ettevaatlikult sõbrustama lipsab. Tervendus- ja teatrimõisa vägi on nii ilmne, et pärast teatrietendusele järgnenud ühisloitsu keeldus maag Igor Mangi koer Sulfa mõisast lahkumast – oraakel kündis temaga autosse loovides neli tõredat vagu maasse.

Uued tuuled

Muinasjutt tänasest mõisaprouast ja -preilist on kõike muud kui eksklusiiv ja glamuur. See on tõeline Elu. Tohutult tööd ja tassimist, tolmu ja kombineerimist, unistamist ja manifesteerimist.

„Meie ööbime oma tulevikumaal esialgu alles magamiskottides,“ muigab aastakese Uut Kirnat rajanud Tuuli. „Selge, et kodutunne algab oma kohast. Praegu on meie koht siinkandis… Kuke Maie tallis. Teatrietenduse eel tuli äsja Eesti parimaks tõulooma kasvatajaks pärjatud Maie viie hobusega siia – neli kostümeeritud mõisapreilidega ratsa, üks kalessi ees. Oleme klassikalistes sulle-mulle šeflussuhetes – meie sõpruskonna teadjamehed käivad Maie hobuseid ravimas. Meie Miaga ratsutamas. Üks alalisi kundesid on eakas araabia täkk Nelson oma hingamisprobleemidega – ja kui mõnel varsal on seedehäda, on meie mehed tegelikult lausa imesid teinud. Ühe sellise ime nimi on must täkkvarss Hermes. Täiesti selge, et kui Mia käib siin üle maantee trennis ja minagi värskendan oma teismeliseeast pärit ratsutamiskogemust – eks siis liiguvad mõtted oma tuleviku sidumise suunas Hermese ja mõne teisegi hobusega…“

Muinasjututegelastest meeste kõrval asisemat rida ajav Tuuli on kangahaldjas. Ta toob Lõuna-Euroopa parimatest vabrikutest maale suurema osa kangaid, millesse riietub kõik see eliit, keda meie väikeses valimikus leida.

Tänase Kirna mõisapaari varasemas elus on terve jada muinasjutte, mis tunduvad pärinevat suisa teisest raamatust. Neid tegelasigi justkui pole enam. Eelmises elus oli keegi väga kõrge lennukaarega autoärimees. Ja oli kaks noort purjetajat. Ehkki noored püüdsid endale mõnelt teiselt elualalt kaaslase leida, saatuse käest siiski ei pääse. Loomulikult on nende tütar kõigist võimalikest treeningutest enim purjetamisele keskendunud. Ning Mia on juba tänase muinasjutu väga tegelik ja tõeline tegelane.

Põlevate meeste paralleelmaailmades, millest täna justkui jälgegi pole – üksnes õppetunnid mäluvoogudes – raha sõna otseses mõttes voolas. Mõnel ööl läks kuus mersut põlema. Mehed ise põletasid ennast neil tuhaks taandunud aegadel igast otsast. Selles mõttes ongi tänases Kirnas justkui enesepõletajatest meeste varjupaik. Meie taga on põlenud autode-laevade-puskari ja iseenese keha rada…

Äri lõpetamisele järgnenud seitset aastat diivanil on mõnevõrra keeruline muinasjutuks pidada, aga lugusid on teatavasti mitmesugusid. Ning mõne aasta eest Vahemerel juhtunu on omakorda jällegi tõsine muinasjutt, millest käivitus terve riiulitäis järgmisi legendiraamatuid.

Jahtlaev sai välgutabamuse. Alus läks mahakandmisele. Kõik pardalolnud jäid terveks. Ent keegi neist polnud pärast seda tabamust enam endine. Peategelane sündis totaalselt ümber. Temast sai väemees ja tervendaja.

Ka esimeselt hariduselt pedagoog Tuuli õpib täna Holistilise teraapia instituudis. Ja arutleb: „Eelmiste muinasjuttude aegadel ei saanud ma ise ka aru, miks neid põlemisi välja kannatan või mida ootan. Selgub, et ootasin Oma Meest. See koorus ja avanes mu senisest mehest!“

Meie Kirna

Tuuli on ütlemata õnnelik ja tänulik, et arvukas vägedevalitsejatest sõpruskond nimetab mõisa Meie Kirnaks. Tema pere omandusse saabus Tähevärav samasuguse välgutabamuse-laadse juhusena, nagu avanemine ja uuestisünd.

„Ühel otsustavate muutuste leheküljel vaatasin kinnisvarakuulutusi ühe kindla eesmärgiga: huvitav, ega Kirna müügis ole… Oligi!

Kuna tegemist on üsna hullus seisus ja samas nõudliku muinsusobjektiga, tulen igal nädalal korra või mitu siia – muinsuskaitse ja ehituskunsti parimate esindajatega. Minu visioonis on Kirna uueks loomine umbes kümneaastane protsess. Seni on meie projektikirjutamise püüdlustele vastatud, et tahame mõisa teenima panna. Täiesti õige – just Teenima me teda kavandame jah. Ja kui me kõik koos pühendunult manifesteerime, küllap siis universum meie taotlustele vastab ka.“

Senine Kirna mõisa lugu algas muistse maarahva hiiega. Saksa ordu ajal rajati Kirnasse munkade asundus. Askeetlikud pühamehed kasvatasid naereid ja ube, püüdsid kala ja pidasid kitsesid.

Kui Rootsi kuningas Gustav II Adolf kinkis siinsed viis küla rüütelkonna pealikule Hans von Fersenile, ehitati siia kivihäärber. Pärijanna Helene Dorothea abiellus von Osten-Sackeniga. Tema teine mees, Mihhail Gortšakov jättis ta samuti leseks. Lesknaine pantis mõisa „hullule“ krahv von Manteuffelile.

19.sajandi alguses tuli Peterburist tagasi hiilgava karjääri teinud poeg Carl Magnus. Ta oli ennast tsaariperekonna poegade kasvatajana nii üles töötanud, et ehitas kodumõisa uuel tasemel üles. Sambad ja rõdud, maalikogu ja raamatukogu – ning igasugune põllumajandus ja loomad viidi paleest eemale.

Kõrgesti teeneline prokurörihärra Heino Tõnismägi, kelle vanaema vend oli mõisas hobulausuja ja kutsar, mäletab, kuidas nelja mõisa härrad pokkerit mängisid. Käru-Kolu-Kirna-Väätsa mõisnike käes käis üks kaardimängu karjamaa käest kätte – kes võitis, selle oma oli.

Heino ise kasutab oma talu praegu puhkekoduna – päevast päeva elab seal hobuemand Maie Kukk, kes peab just mõisa ja Heino kodu vahel Kirna talli. Matsirahvaga mõisinikud toona aga ei suhelnud – oma viiekäigulise õhtusöögi sõid nemad ise – ja kohalikud ajasid mujal oma asju. Paraku aeti asjad mõisas jälle panti. Kuni 1919.aasta maareformini, mida võib nimetada ka represseerimiseks, oli mõis Pilchaude käes.

Võib öelda, et mõisaehitajad õpetasid eestlastele balti keti moodustamist – paekivist häärberi ehitamiseks toodi kolme valla rahvas ritta ja kivid anti käest kätte. Mõisahärrad koolitasid välja ka eestlaste esimesed tippsportlased – selleks, et mitte postihobuste vahetamise eest maksta ja loomi mitte kurnata, kasutasid nad virgatsit, kes jooksis ühe päevaga Tallinnasse ja teise päevaga tagasi.

Rahvaloendus ütles, et siin elas 900 hinge, kes kõik said tööd ja kultuurikogemuse – ja kui baltisakslased Eestist minema peletati, mis upsakas noor-riik siis sai? Molotov-Ribbendropi pakti, palju õnne! Tulekuma oli Kirnasse näha, kui 1944.aastal Tallinn põles.

Saksa ohvitseridel oli siin koolituskeskus – nõukogude okupandid tarbisid paleed alguses kooli ja raamatukoguna, siis tehti siia kolhoosi keskus, söökla ja hulk väikseid kortereid.

Helle ja Kirna Hunt hoidsid põlist parki ja varemeid seni alal ja rahva teenistuses, kui Tuuli, Reimo ja Mia tulid seda legendaarset väekeskust uueks looma.

See mõis on Uue Hea Ilma Tähevärav.

Naiselik vägi ruulib!

Tänase Kirna-muinasjutu rahvas kirjeldab, millega paljud tundlikud hinged praegu tegelevad. Naisenergia lepitamisega. Muinasjutuvestjateks küpsenud meestes on palju enam naiselikkust kui naistes. Mööda maailma mammutit jahtiv ja ehitusmehi mööda mõisa vedav Tuuli on sitkelt jõuline ja eluliselt tragi. Ka Mia on Arabella tüüpi vintske tüdruk. Purjetab ja mängib trummi. Päriselt ka. Seega tuleb nii selle muinasjutu perel kui paljudel teistel sama huvitava olukorraga tuttavatel inimestel leppida tõsiasjaga, et girl-power ruulib ja hoiab ohje.

Karm Henn sai terveks, kui muutus pehmeks ja alandlikuks – mis ei välista karmipoolse maski kandmist. Tänane mõisahärra loobus matcho-mängimisest ja tuli endaks. Samamoodi on muinasjutuvestjaks avanenud endised mereväeohvitserid ja oligarhid. Vaimsusse puhkenud isiksused on lõpetanud girl-poweri allasurumise. Usaldus ja alandlikkus on ühed vabas voolus edasi viivad imevigurid.

„Näen meie mõisa esimesel rõdul Miat kord tema pulmade ajal rahvast tervitamas,“ manifesteerib ja visioneerib poisikeselik mõisaproua. Tagumisel balkonil tervendava aia kohal on tseremoonia. Ja selleks ajaks, tosina aasta pärast – on inimesed taas soojalt ja südamlikult ümber mõisa kogunenud.“

Mia tahab nii selleks kui üldse kogu maailma ühe korraga ära parandamiseks ja sülle võtmiseks kõike teha – nii ehitada kui purjetada, nii ratsutada kui raviaia pinke kohendada. Angelika külvab, korrastab ja koristab. Tuuli on mõisa värskeks väestamiseks sirutanud külarahvale käe ja taaselustanud ühiste jaanikute-simmanite tava.

Teatrietendustega alustamine mõisas andis tõuke teise korruse puhastamiseks ja neitsiliku porgandilooriga vooderdamiseks, külavanem Liia Raidmaa tassis sinna seltsimaja mööbli ja avas mõisasse ühe-õhtu-kohviku – ja ka tseremooniatele-tervendustele-koolitustele ootab vastne mõisarahvas senisest rohkem kohalikke helgeid hingi.

„Me oleme siin kunagi elanud pühameestelt, kes peavad vajalikuks siin püsida, nõu küsinud. Nemad on soovitanud etenduste ja kontsertide jaoks teise korruse akende ette valged kardinad riputada. Ehkki eelarvamuslik rahvasuu on vahepeal heitunud umbusku õhutanud, pole meie siinsete võlvide all mitte ühtki hirmutavat elamust kogenud. Henn on mõisa ühte tiiba sisuliselt kiriku sisse seadnud – ja kuna siin on nii paljud inimesed abi saanud, moodustab tänutunne ise juba pidevalt pulseeriva sooja laine,“ usuvad Kirna tänase muinasjutu tegelased. „Mõisa uksed on alati avatud. Olenemata sellest, kas teatatakse ette või mitte – ning kas ja kui palju korjanduskarpi poetatakse – on Henn alati vormis ja valmis. Tunnetab tulijate tegelikke vajadusi, juhib nad just õigesse kohta ja räägib täpselt õigetest asjadest. Meie õpime ja ehitame.

Oleme Meie Kirnat rajades selgusele jõudnud vajaduses, milleni meie rahvajuhtidel on veel pikk tee edeneda. Eesti tulevik oleneb erinevate rahvakihtide ühendamisest. Ajad on sellised, et üksteise võõrastamine ja üle tarade põrnitsemine ei vii kuhugi. Me peame üksteisele oma lugusid jutustama. Isegi Angelika, kes oli varem vaikne ja peituv hingekene, kõneleb aina avalamalt oma enese tervenemisest, mis tulenes Meie Kirnasse kui koju jõudmisest. Eesti nimekaimad ärimehed ei häbene nüüd laagrites-kursustel gurudena oma elupõletamise aastatest jutustada – kellel kuu pimedas koopas, kellel Välk Vahemerel on õhu klaarinud. Oleme tänulikud, et Mia jätkab meie purjetamise tava – ja ühendab samas meid hobustega. Ja investeerime tänuliku rõõmuga Meie Kirnasse täpselt nii palju kui võimalik ja vajalik. Koos- ja kaasloome muudab igavesti nooreks.“

Kui astute roosa seltsimaja juurest mööda alleed üles purskkaevu taga pärani ustega avasüli ootava Tähevärava poole, ärge imestage Ingli Puudutuse üle – kattute tervendus- ja teatrimõisale lähenedes meeldiva äratandumis-kananahaga, tekib rahulik ja puhas mõteteta seisund ning kindel teadmine, et kõik hea ja ilus on ees.

“Meie olemegi Mustrimuutjad!” on Tuuli avastanud. “Oleme hakanud sisetunde järgi kõige õigemal moel elama ja mõtlema, tervenema ja inimesi tervendama, nii et mustrite muutumine levib parimas mõttes viirusena Täheväravast üle Eesti.”

Tulen pimeduses teiselt korruselt alla. Panen jope selga ja kingad jalga. Et inimesed mind pimedas näeksid, panen helkurjope selga. Rahvas ootab õue peal. Otsmikulambid vilguvad. Uutele tulijatele on üllatus kui palun enne metsa minekut tuled kustutada. Me laseme lambid puhkusele. Ka silmad. Kõnnime tunnetuse radadel, et leida oma varjatud meeled ja ühendusniidid loodusega.

Detsember on pime aeg. Ärkad pimedas, veidi valgust ja siis uuesti pime. Enamus töid ja toimetusi tehakse elektri valgel. Ka siis kui silm veel hästi seletab pannakse laes lamp särama. Silm tahab aga vahepeal laiselda. Tahab nautid hämarust. Nagu looduski. Miski uus sünnib vaid pimeduses. Keha tunnetus muutub siis erguks ja hakkad tajuma asju, mis jäävad valguse varju. Ka tähti näed vaid pimedas. Valgus varjab neid. Nad on liialt õrnad, et end valges näidata.

Vanasti polnud elektrit. Küünlad olid kallid ja neid ei raatsitud raisata. Iga õhtu peeti videvikku. See oli aeg kui tehti näputööd või lihtsalt lõõgastuti. Tean kuidas mu vanaisa tegi videviku pidamise ajal rehapulki. Kiireks heinaajaks sai neid hulga valmis tehtud. Suvel polnud selliseks nokitsemiseks mahti. Naised kudusid või ketrasid. Need olid tööd mida sai käsikaudu teha või siis napi valgusega. Just nimelt käsi kaudu. Napi lee augu või pliidi valguses kooriti kartuleid. Sõtkuti tainast. Silmad puhkasid. Nägemismeel uitas oma radadel.

Küsisin vanaemalt kuidas ta pimedas aru saab, millal taigen valmis on. Vastus oli – siis kui silmade ees heledaks läheb. Seda oli raske mõista. Heledaks läheb. Tähendab tainas on energeetiliselt armastusega läbi töötatud ja kiirgab seda sulle tagasi. Kiirgab kogu maailmale. Üks meel puhkas selleks, et tunne saaks oma tööd teha. Just tunne. Pimedas me tunnetame. Kui tunnetame, siis õpime ka tundeid juhtima. Valges tegutseme mõeldes ja kontrollides. Tunnetuse tee on kadunud. Me ei mõista oma tundeid, nad löövad üle pea. Lämmatavad meid.

Ka protseduure tehes näen kuidas inimene läheb heledaks. Patsientki tajub seda silme ette tekkivat helendust. Tunne läheb heaks minul ja temal. Hea on seetõttu, et põhimeel puhkab ja rahuneb. Kui keha rahuneb algab sisemine tasakaalustumine iseenesest. Päeva või elektri valguses on seda helendust raske märgata. See pannakse tavaliselt päikese arvele. Aga kui toimetad täitsa pimedas, nagu ma sügis- ja talveõhtutel küünis teen, on päikese arvele raske kirjutada sisemist valgust, mis silme ees kumama hakkab.

Talus oli kõigil asjadel oma kindel koht. Kust võtsid, täpselt sinna tuli ka tagasi panna. Lauta või talli, kus olid põrandal heinad või õled, ei saanud küünlaga minna. Petrooleumlamp jäeti ukse kõrvale konksu otsa. Selle koha ümbrus oli puhtaks tehtud kõigest süttivast. Arvestati, et mõni loom või lind võib lambi juhuslikult pikali joosta. Selleks puhuks oli ka looma nahk seinal rippumas. Vajadusel sai sellega tuld summutada.
Kiirustada ei saanud. Silm hakkaks seletama miski aja pärast, tuli oodata. Astusid pimedasse õue, lasid kehal loodusega üheks saada ja siis hakkasid läbi tunnetuse ja kassinägemise tegutsema. See töö ei väsitanud. Tegutses miski teine energia sinus. Loomad juhtisid su oma hirnatuste, ammumise ja kaagutamisega õigesse kohta. Jälgida tuli vaevu märgatavaid puude siluette, taeva kuma. Tuttav õunapuu õuel ja kask värava juures juhtis sind lauda ukseni. Hoones liikusid käsi kaudu. Mööda sirget palki ukseni, sealt käed ees jalgadega tunnetades ruumi teise otsa. Tajusid kuidas kruus või heinad jalge all krudisesid. Tunded said sellise tegutsemisega tasakaalustatud.

Kui soovid, et miski seni varjatu siin maailmas saab sulle omaseks, tee nii:
Pea videvikku. Kodus kustuta valgus ja tegutse pimedas. Naised leiavad alati miskit kudumist, heegeldamist. Ka kartuli koorimine saab tehtud. Taina sõtkumisest oli juttu. Mina tegin oma ruunid pimedas. Lõikasin kettad puu oksast, mille hämaras ledsin. Lihvisin neid liivapaberiga pimeduses. Näppudega tunnetasin siledust. Kuni hakkasid helendama.

Lehti saab riisuda ja lund rookida pimedas. Nõusid pesta. Mediteerida ja mõtiskleda.
Nägu ja hambaid saad pesta pimedas. Kreemitada samuti, tundega. Dušši all käimine muutub täiesti teiseks pimedas. Riietu, tunneta kes oled alasti ja riides.

Ma olen oma järgmise aasta plaane teinud pimedas. Kirjutan pähe tulnud mõtted suurele lehel. Tavaliselt vana kalendri taha küljele. Sealt kannan need siis hiljem arvutisse. Võid tegutseda ka kamina või küünlavalgel. Käi pimedas jalutamas. Vestle sõpradega pimedas. Usu saad hoopis intiimsema kontakti.

Vaata taevast. Lase pimedus endasse, et näha varjatud valgust endas ja maailmas. Vaata pikalt. Jälgi kuidas taevas on kogu aeg muutuses. Vaid põhjanael on paigal.  Pane pea ise tööle. Leiad palju võimalusi oma tundemaailma rakendada.

Mina lähen õue. Tõmme püstkoja järgi on tugev. Mõnus kui sul on õue peal koht, mis midagi vastu nõudmata paneb su särama. Kui sul endal sellist kohta pole, siis tule Pesa tallu seda imet kogema.

Ettevõtmised detsembris

18.-19.12 Noorkuu matk Pesa talus. Valmistumine pööripäevaks.
http://www.hagal.ee/18-19-12-noorkuu-matk-pesa-talus-valmistumine-pooripaevaks/

21.-22.12 Pööripäeva matk Pesa talus.
http://www.hagal.ee/21-12-pooripaeva-matk-pesa-talus/

Uut kodulehel

Brasiilia reisi pildid.
http://www.hagal.ee/pildid-alates-2014/

Head tunnetust.

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Talve alguse tähistamine sobivate riitustega.

Šamaanitrummi ring
Tulistel sütel käimine
Gongi- ja kristallkausi meditatiiv-teraapiline kontsert

Seekordne sündmus on eelregistreerimisega, kuna kohtade arv on piiratud.

Osavõtjatel palume tuua kodust kaasa südamelähedase puu oks!
Lisaks soovitame kaasa võtta joogamatt ning tekk, kirjutusvahend, lemmiktrumm, tuletikud ja ilmale vastavad riided.

Osavõtutasu passiealistele 13 EUR

Info ja registreerimine
aivar@tuletee.ee
tel 5136470
www.tuletee.ee

…………………………………………
Lennu talu asupaik on poolel teel Tallinna ja Tartu vahel, kumbki ca 95 km; Pärnu 110 km, Rakvere 75 km; Paide 15 km ja Mäo rist 10 km.

Tln-Tartu maanteelt Mäekülast täpselt 1 km Koeru poole, siis kohe pärast kilomeetriposti paremale kruusateele ja 1,8 km otse, seejärel postkastide juurest paremale ning veel 400 m edasi, lõpuks pööre paremale ja viimane 100 m hoovi.

Kaido Pajumaa – yang-kandilisest mehest vabas armastuses kulgejaks

Kaido (37) on oma elukaarel läbinud arengu, mida seniste mustrite järgi ei saaks justkui päris tõupuhtaks edulooks nimetada – uue hea ilma reeglite kohaselt aga on ta just selline „juhtum“, kelle loo pealt spikerdada ning keda nii koolitama kutsuda kui tema kodulehekülgedelt www.motivaator.ee, www.vabaarmastus.ee ja www.sisekosmos.ee lugeda.

„Sisekosmose blogis ma tänaseks oma mõttepäevikut enam ei täida – see aeg oli ära. Koos selle arenguperioodiga, mil tavatsesin üldtunnustatud loogika järgi arvata ja väita, et kõik, mis meiega juhtub, on õppetund, millest tuleb järeldused teha. Ja kõik, mis meiega juhtub – see peab juhtuma, sest vaba plasmana voogav kvantväli näeb külgetõmbeseaduse järgi ette, et meil on vaja seda ja teist kogemust.

Täna ei tahaks ma end enam seostada ühegi tahu ega arenguetapiga – jah, see on olnud „minu” senine Lugu, ent tänaseks püüan kõigi nähtuste eest võimalusel ära võtta sõna „minu“. See on lihtsalt Lugu, mida olen kogemas.“ kirjeldab Kaido. „Või veelgi täpsem oleks öelda, et on sündmused, mis muutuvad kellegi „looks”, kui sinna „minu” ette panna. Enne seda on need lihtsalt sündmused. Ilma „minu-mind-minule-minult„ jne lisandita on ka asjalik Motivaator ja spirituaalne Vabaarmastus kenasti ühitatavad. Kumbki nendest pole tegelikult mina ja minu looming. Ma ei saa end kiita või laita selle eest, mida ma teha oskan ja millest inspireeritud olen. Mulle lihtsalt meeldib kirjutada ja see kukub mul hästi välja. Sama kehtib koolitamise kohta. Järelikult pean seda tegema. Pärast tekstide väljakirjutamist ja teekaaslastega jagamist, või koolituse lõppu voolan edasi ning olen ju igal hetkel uus ja järgmine mina. Või täpsem oleks öelda, et ma olen lihtsalt osake järgmisest hetkest. „Mina” lisamine ei olegi vajalik (kuigi harjumusest kipume seda alati lisama). Tegelikult on see aga ainult tõkkeks vabale kulgemisele. Julgen isegi öelda, et enamus tõkkeid ja probleeme elus ilmnevadki sellest, et asetame „mina”-mõtte kõigele ette. „Minu elu. Minu kaaslane. Minu töö. Minu riik. Minu, minu, minu ..”. Me peame neid kõike „minu”-omaks. Aga see on absurd. Ja see absurd kehtib ainult meie peas. Kui keegi julgeks kasvõi proovimise mõttes mõnikord selle imeliku „minu”-mõtte nende asjade eest ära võtta, muutuks elu hetkega palju kergemaks ja nauditavamaks.

Seepärast ei tunne end meeskonnakoolitajana ka kahjustatuna, kui näiteks spirituaalsetest blogipostitustest välja kasvanud raamatukese „Jalutuskäigud sisekosmoses” välja andsin. Vastupidi! Kui koolituste alguses keegi nende laual lebavate raamatute vastu suurt huvi üles ei näita, siis päeva lõpuks on üldjuhul mitu inimest, kes seda ka endale soovivad. Sama on teise raamatuga „Vastused sisekosmosest”, mis oli algselt tellitud kirjastuse poolt üldsegi põhimõttel „inglikaardid meestele” (täpsemalt küll inspiratsioonikaardid meestele”). Need asjad ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad teineteist. Tunnen täna, et olen ühtaegu nii mitmesugune kui mitte keegi ning kui mu elu esimene pool on olnud äärmuslikult kandiline ja mehelik yang, siis tänaseks tean, kui oluline on seda kandilisust pehmema ja paindlikuma yin poolega terviklikumaks muuta.

Bemarivõtmetega bambuses

Kaido loodab, et on tänaseks välja kasvanud ka sellest Ego eputamise tasandist, mis järgnes väga-yang-mehe pöördumisele vaimsusse – ka esialgne vastsündinud vaimlemine on sageli Ego laks. Vähemalt minu jaoks oli see nii. Kui kõik algab ärkamisega vaimsusessse (sest avastame, et senine ainult-materialistik lähenemine ei teinud meid õnnelikuks), siis sageli järgneb sellele ärkamine vaimsusest (new age’ist ja esoteerikast, sest avastame, et ka sellist tüüpi äärmuslik lähenemine ei aita meid tegelikult). Ja sellele võib järgneda ärkamine oma olemusse – kogemusse, kus ei olegi enam oluline, kas pead ennast materialistiks või vaimseks, sest need mõlemad kogemused ja määratlused on vaid kogemused ja määratlused meis endis (meie peas). Edasi tuleb ärkamine teadvelolekusse ehk tegelikku kontakti Iseendaga.

„Usalda – ja kõik juhtub!“ on tänane hinnatud ja kutsutud motivaator avastanud. „Usun siiralt, et inimesi teeb õnnelikuks oma olemise ja tee leidmine. Ja just selles järjekorras see üldjuhul aset leiabki – kõigepealt mõtlemisest olemisse (südamesse) ja siis olemisest oma Tee ära tundmisse. Meie ühiskond õpetab aga vastupidist – see õpetab meid asju välja mõtlema, ära otsustama ja elu detailideni ära planeerima. See aga ei toimi, sest olemine on kõrgemal mõtlemisest. Pealegi veab mõtlemine meid pidevalt alt ja on liialt ebausaldusväärne, et sellele kogu oma elu usaldada”.

Kaido jaoks kujuneb oma olemine sageli pikkadel autosõitudel koolitama ja tagasi. „Need on tunnid, mil kuulan loenguid, tunnetan, mõtisklen ja avastan. Põhjalikumad oma olemise ajad, mil seedin-setitan ja ka professionaalses elus asju uuele tasandile viin, on igaaastased kuni paarikuised reisid Aasiasse. Sedapuhku oleme koos elukaaslasega teel Filipiinidele ja Balile.”

Kui enamasti olen oma mõtlustes üsna üksi ja ise, siis viimasel ajal olen ootamatult – õieti küll oodatult – juhtunud kokku vestluspartneritega, kes kõnelevad sama „korruse“ keelt. Sama parve lindudega koos veendun üha sõnastamise tähtsuses, kui oled inimene – see on sama oluline kui oma keha valdamine ja kasutamine. Jagamisel toimib seaduspära, et kaks pluss kaks on palju enam kui neli – keegi meist on sõnastanud ühe, mõni teise aspekti ning summa saab paljukordne.

Võtan ka väga tõsiselt ja pühendumisega tõsiasja, et suur osa minu koolitatavaid on ühiskonna võtme-grupist – näiteks õpetajad, arstid. Nad ise on kogukonna haavatavaim kiht ning nende hooles on kõige õrnem rahvas – lapsed ja haiged – ning tunnen, et nendele teistsuguste eluvaadete tutvustamine ja mõne jaoks isegi „müüride” lammutamine üsna püha missioon.

Tean hästi ka seda, mis tunne on koolitajana kõnelda nn seinataguse saaliga, kellega lihtsasti ühendust ei saa. Üldjuhul on siiski saalis mõni avalam ja võtulisem silmapaar – mõnikord aga ei sedagi. Pärast sellist koolitust on väsimus. Siiski koos teadmisega, et see raske päev oli eriti oluline.

Kapitalistlikus ilmas, nagu ta meil praegu veel on, ei pääse me veel niipea käivitavast sõnast „peab“. Nii nagu jääkaru peab jääl päevast päeva ellujäämise nimel hülgeid jahtima, ei pääse ka meie oma kohustustest – midagi peame laste kasvatamiseks ja enese elatamiseks tegema. Ühelt poolt on see väga arendav (sõltumata, kas valitud amet hetkel meile meeldib või mitte), aga teiselt poolt mõnikord ka ebamugav ja isegi ebaõiglane. Ja nii on tegelikult Elus alati – võime endast kõike lubada ja Elule end pakkuda, aga vastu võime sageli ikkagi saada seda, mida kõige vähem ootasime. Miks? Ei tea. Aga nii see on, ja kui jällegi sellest valemist „minu raske elu” „minu” ära kaotada, jääb alles vaid kulgemine ja tegutsemine vastavalt olukorrale.

15aastasena oli noorhärra Pajumaal väga täpne ettekujutus edumudelist. Ta pärineb põlvkondade kaupa poksimist harrastanud väga kandiliste meeste dünastiast ning kasvas neist kõigist veel ehk kõige kandilisemaks ja veendunumaks, et elu ainukeseks eesmärgiks on rikkaks saada. Ja selle toob meile nii yangilik lähenemine elule kui üldse olla saab. Samas kõnetas teda juba varases puberteedieas miski hääleke kukla taga – ehk võis see olla kõrgem mina – ja soovitas igaks juhuks Buddha-kujusid ja krutsifikse koguda. Tartu Ülikooli majandushariduse pealt lookles noor eduhärg Hansapangast ehitusärisse, hing aina rabedam ja tähtsusjärjekorrad sassis. Üleinivesteerimine, autode ja uhkuse peale rõhumine viisid pankrotti.

28 aastasena jõudis mees Ralfini.

Ralf Neemlaid on endine elukutseline sõdalane, kes koolitas välja tipp-poliitikute ihukaitsjaid, kuni rajas nullist võpsikusse Hagal-õpetust järgiva Pesa-talu. Koondas enda ümber jüngrid, kes ehitasid sulle-mulle reegleid järgides üles nii elumaja kui iluaia, panid mitmest Eesti paigast kokku veetud palkmajad uuesti püsti ning viib neid lisaks kodustele tervendustele legendaarsetele ERNA-retkedele – maastikumatkadele, kus inimesed kohtuvad… iseendaga.

„Ka mina olen küll ja küll matšeetega Ralfi talu taga võsa raadanud ja mitmeid teisi jõulisi töid teinud – aga kõigepealt kutsus ta mu kohvikusse, et neutraalsel pinnal teada saada, kes ma selline olen ja kas minust üldse enam asja saab,“ meenutab Kaido. „Bemarivõtmeid ümber sõrme keerutav kandiline, kelle suurim häda ei seisnenud mitte finantskrahhis, vaid iseenda väärikuse ja raja kaotuses. Hääleke sosistas võtmeid kõlistavale mulle, et Ralfil on tegelikult õigus, ehkki segaduses ja hirmunud kandiline bemarimees mögises esiti veel vastu.

Tänaseks olen kümmekond aastat vaimsel teel käinuna näinud, et kõige suuremadki kaotavad mõnikord sihi ja unistused – ja õpivad uuesti unistama. Sest jõgi aina voolab ja me oleme igal hetkel taas ja taas puhtad lehed. Selles veendusin 2 aastat tagasi Peep Vainuga kohtudes – jällegi kohvikus, nagu Ralfigagi! – trehvates. Ikka juhuslikult – aga väga siiralt ja avalalt, lihtsalt ja ehtsalt.

Kolme poja isa

Tänaseks olen armastajana mõistnud yini-yangi tasakaalu olulisust elus ja eneses ning autasuks leebeks ja intiimseks kasvamise eest pälvinud suhte Kathleeniga, kellega jätame teineteisele palju ruumi, milles kohtudes tänulikult koos areneda.

Ka laste kasvatmisel püüab Kaido kandilised ja ümaramad poolused tasakaalus hoida – vajadusel laseb ta neil rahulikult autos tühjaks kakelda ja leppimiseni nutta – need kümme aastat abielu traditsioonilise yang-patriarhina, kes masinlikku edurada rühkis, on teda teel tänasesse õpetanud väga teistsuguseks Isaks. Nagu ka Kathleeni-eelsest tulisest suhtest sündinud pojale.

„Kui pisut üle 20aastase joogaõpetaja Katleeniga kohtusime, oli ta vast-avanenule tüüpilises väga esoteerilises mullis – tänaseks aga paljudes aspektides minust küpsemgi. Meil on ideaalne kooslus.

Selle – nagu igasuguse harmoonia – eeldus on tänulik teenimine ja alandlik loobumine. Millessegi ei pea kiinduma. Klammerdumisest vabaneme koos „minu“-epiteediga.

Poeg ja kaasa, kodu ja karjäär ilma omava „minuta“ on imelised külalised ja kingitused, keda meil on au teel kohata ja teenida. Sama kehtib isegi meie endi keha kohta. See on keha. Mitte minu keha. Teeni seda väärikalt. Egole nii meeldib kõike „minu omaks” teha. See on lausa lapsik.

Olen juba mõnda aega olnud peaaegu taimetoitlane. Peaaegu, mitte päris vegan seepärast, et kui igasuguse loomse proteiini ära jätan, muutub keha näljaseks ja norib šokolaadi. Eelmisel Aasia-perioodil olin kaks nädalat täielisel taimtoidul ning kui keha näljaselt protesteerima hakkas, rõõmustasin teda krevettide ja teiste mereandidega. Kala ja muna on minu sõbrad. Selles kehastuses veel ma päris prana-toiduliseks õhust ja armastusest elajaks ilmselt ei saa,“ naerab Kaido.

Siin ja seal pool Seina

Kaido seni-ilmunud raamatutele, mille autoriks ta end tegelikult ei pea, on teatud mõttes peagi saabumas lisa, mille autoriks ta end veel kohe eriti ei pea – iidsest Hiinast pärinevast I Chingist kui eluolukordadele vastuseid ja juhatust pakkuvast süsteemist, energiamustreist ja -meridiaanidest kõneleva teose kaanele tuleb tema teise teejuhi-tervendaja Polina nimi. Polina masseerib ja kuulab ära, teab ja juhendab ning paneb vajadusel ka kaarte. Lisaks sellele, et Kaido ise käib end Polina juures regulaarselt maha ja täis laadimas, saadab ta sinna sageli ka inimesi, kes pingetele elus lahendusi ja juhatust otsivad, või lihtsalt „müüri” tagant välja pääseksid.

„On hämmastavate kääride ajad. Ühes äärmuses peavad eluvõitlust näljapiiril vaesed, kellest paljud peavad ennast nn vaimseteks (ja vähemalt väljapoole ütlevad, et nendele meeldibki niimoodi elada). Teises äärmuses prassib karistamatult edurahvas, kes spirituaalses mõttes on kaugele seina taha, lausa müüri sisse takerdunud. Seal vahel on üha täienev koolitajate ja esoteerikute turg, kes neid kääre koomale üritab tuua. Sisekosmose ajal olin isegi vist üks nendest. Ja just tõdemus iseendale, et ma ei soovi ja ei saa võtta sellist vastutust ning rolli, mind Motivaatori suunas viiski. Motivaatoris ei õpeta ma kedagi kuidagi elama ega ka rikkaks ja õnnelikuks saama. Jagan lihtsalt oma isiklikke ja tööalaseid kogemusi ning taipamisi, mida täiendan ülemaailmsete ekspertide ning teadlaste avastustega, kuidas elust ja tööst rohkem rõõmu tunda, kuidas meeskondades suhteid ja koostööd parandada ning juhtidena oma töötajatest rohkem hoolida (loe: neid motiveerida). See on väga põnev töö, sest lisan traditsioonilistele lähenemistele oma koolitustel ka uuema aja mõtteid, avastusi ja meetodeid. Lähenen oma tööle ja klientidele väga mitte-formaalselt, sest kõikide formaalsuste taga oleme lihtsalt inimesed. Ja usun, et see ongi Motivaatori eduvõti. Ma ei püüa kedagi õpetada ja korda teha – vaatame lihtsalt üheskoos, kas ja kuidas saame üksteist aidata. Seni oleme saanud ja mõlemad osapooled on rõõmsalt lahkunud.”

Kui keegi siiski minult kirja või telefoni teel otsest juhatust või õpetust palub, saadangi nad reeglina edasi – kas Ralfi, Polina või Ingvar Villido juurde Lilleorgu,“ nendib Kaido. „Nemad on õpetajad. Mina olen lihtsalt õpilane, kes jagab oma teekonda blogides ning koolitustel. Kui meestele suunatud „inglikaartide” loomine pole minu jaoks üldsegi Motivaatorile vastu töötav julgustükk, siis teise inimese õpetamiseks ja tema valikute suunamiseks ma veel valmis pole.”

Meeskondi lahti rääkides tuleb üldjuhul paar tundi neid häälestada ja siis saame alles päris asjadega edasi minna. Inimestel on lihtsalt koolitajate ja koolituste suhtes eelarvamus ja madal usaldus – tundub, et inimesed pelgavad, et keegi tuleb neid nüüd õpetama ja korda tegema. Kui nad aga paari tunni jooksul näevad, et mul pole plaanis nendega seda teha, muutub olukord mugavamaks. Õhtuti lahkume üldjuhul ikka naeratades ja teineteist tänades. Ja neil harvadel juhtudel, kui seinatagune jääb peale ja koolitatavad ei tulegi blokist lahti, möönan alistunult: seekord siis sedasi – ja saadan arve. Väärikalt. Õnneks on seda vaid mõned korrad olnud.

Siin ja praegu – olen elus ja teen seda, mida olen tulnud siia tegema.

Usun siiralt, et kõik, absoluutselt kõik, mis meiega juhtub, on karma ehk meie seniste valikute tagajärg – ise tehtud, hästi tehtud. Ja mõnikord ka mitte nii hästi.

Mõnikord on selle mõttega raske leppida, sest keegi ei soovi oma ellu valusaid ja ebamugavaid kogemusi. Siiski, mida lähemale jõuame Iseendani, seda lihtsam on näha, kuidas Ego oma ruulimisega selle lihtsa tõe kavalasti kinni katab.

Me saame haiget ja kannatame – ja areneme seeläbi Ego lahustumise suunas. Just siis, kui tundub, et kõneleb Mina ja Ego on pihustunud, tuleb keegi tänuväärne ja lammutab illusiooni. Jälle Ego laks. Tegelik „mina” on aga lammutamatu – seda „mina” mõõdab ja määratleb vaid tõsiasi, et olen elus. Kõik ülejäänud järgneb sellele. Mitte kunagi ei saa olla vastupidi. Juba see näitab, kus otsas asub tõde.“

Kaido on tänulik, et tal on võimalus olla oma poegadele tundeid tundev ja näitav isa. Et tal on kuni neli väekat koolitust nädalas. Et samal ajal, kui ta on mõnedele teenäitaja, on ka temal palju teejuhte. Ning et tema käe läbi ilmunud tekste peetakse vajalikuks edasi saata. Niimoodi lennataksegi koos sama parve lindudega tähtede poole.