Toora elud

Tere, mina olen Toora.

Tean, et selline tervitus üllatab teid – ja üllatas ka mind ennast, kui esimest korda enda kui vaimolendi nime oma Meistritelt kuulsin. See juhtus romaani „Ingli puudutus“ sellele tegelasele nime pannes, kes on tänasest minust inspireeritud ning on ja ei ole ka mina. Nimi pandi. Mulle öeldi Toora. Selgelt ja täpselt ja seesuguseid äratundmisvärinaid tekitades, mis karvad nahal korraks turri tõstavad – ingli puudutus! Teil on kindlasti ka niimoodi. Mis juhtub ühega, juhtub kõigiga – me kõik oleme kõigi ja kõigega ühenduses – ainult et meelest läheb ära. Õnneks. Muidu ei õpiks. Võtaks kergelt ja mänguliselt ja käiks oma kehastustes puhkamas.

Mulle tundub, et Toora olen siis, kui tõmban kehastumiste vahel hinge ja teen vahekokkuvõtteid. Tooral on otseühendus kaitseingli ja väeloomaga.

Või paljudega – kui teil on neid palju.

Kohtasin oma väelooma, kui komistasin talli juures roostes naela otsa. Olend nimetas end Netsoriks. Mis sõna! Ja lasi naela üles võtta. Meenutas, kuidas mu esimene märakene endale roostes naela kapja astus, teetanuse sai ja tähtede taha mu papa hobuseks läks. Tema, Veneetsia, hüüdnimi oli Netsa. Ja nüüd keegi Netsor…

Samal päeval tuli nägijatar Adeele – tähtede taga nüüd temagi – kes aitas Näha.

Kui teid viiakse alfatasandile, et saaksite regressiooni minna, on seesugused selgeltnägemised-kuulmised tavapärased. Te Teate – ega arva, et mõtlesite selle või tolle praegu just ise välja. Ei mõelnud. Teil on abilised. Nad tõid mu ette elevandikarja, kelle keskelt leidsin kohe oma noore helesinise isavandi. Abilised kiitsid heaks. Netsor jah.

Jah, need kõrgemad nähtamatud abilised võivad kasutada teie toetamiseks ja valgustamiseks kasvõi vana roostes naela ja õunapuud – kaitseingel Klaudia tutvustas end esimesel korral nimepidi õunte korjamise ajal – ja tuli suure ja roosa, nähtava ja kaunina päriselt kohale mu kodutalus, kui kõik asjaosalised olid kohal.

Kui te mõnd nime või pilti, mälukildu või seost aimate, aga Väljast kinni ei suuda püüda, tuleb keegi. Alati. See abi ei pruugi olla juhatus ega abi – piisab pildile ilmumisest.

See ei pruugi olla ei mentor ega teejuht – lihtsalt keegi inimene mõisapargis. Viib otsad kokku ja asetab mosaiigitükikesed paika. Et veenduksite veelgi sügavamalt: nii, nagu rõhutab rännakumeetodi suur ema Brandon Bays – olete olnud kõik ja igasugune – ohver ja timukas, petja ja petetu – kedagi ei saa sildistada ega hinnanguid anda, sest te olete ise sama. Olnud. Või tulemas. Just sellisena nagu see, keda praegu osatate.

Tulete niimoodi, et kõik asjaosalised on jälle koos. See on vaimustav ja vapustav. Kui endale siinkohal epiteete lubada.

Kui etendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli Kõue mõisas, märkasin rahvarohkes mõisapargis kohe meie mõisahärra eluaegset sõpra ja tema kaunist kaasat. Neis oli midagi nii erilist, et panid end piiluma üle Ülo Vooglaiu ja Dvinjaninovist enesestki mööda. Miks nad nii tuttavad on? Naine silmatorkavalt särav ja kaunis küll – aga just mehes midagi nii tuttavat, et…

Käes!

Ta oli koos minuga Poolas!

Siis, kui ma olin mõisaproua, kes käitus sündmatult. Ses mõttes, et tervendas vaeseid.

Mind oli seisuse järgi mehele pandud – sünnitasin neli last ja kurvastasin selle pärast, et mees mind ei armastanud. Külades ümberringi armastati, sest ma ravisin. Kui mu juurde toodi väike tüdruk, kes jalgu alla ei võtnud, nägin peeglis oma kleidimustrit, peegliraami nikerdused on tänini selgelt meeles – aga seda ei mäleta, kuhumaale tüdruku aitamisega jõudsin. Surin rõugetesse.

Tollesse ellu juhatas Luule Viilma, et tooksin sealt teadmise, miks praeguses kehastuses naiseliku sfääri vähi sain. Ju tõin, sest karm hoiatus lahkus pelga lõikusega, kiirituse ja keemiata.

Ent esimene kord juhtus See tegelikult nii, et ma ei teadnud, et – ja mis ja kuidas – see juhtus. Oli esmaabivõte. Kiire kroolimine Väljas. Ja aitäh…

Kõue mõisas tundsin rõõmsavärvilisis rõivais mehes otsekohe ära toonase jalutu tüdruku!

Etendus Täisring sulges ringi.

Kinnitusena, et toonase plikatirtsu, tänase elegantse pereisa ees on hingedevaheline lubadus täita ja koostee käia, tuli kaitseingel Klaudia kohale kohe esimesel korral, kui too pereisa oma naise ja lapsed meie tallu tõi. Kõigepealt nägid Klaudiat hobused. Siis me kõik. Võimsalt ja selgelt. Tänulikult. Ning pärast seda järgneb meie noor mära Namaste mehele alati, kui ta perega siin on – ning teine mära, Taja, saadab ainitise pilguga kaunist pereema. Sealt on veel üllatusi tulemas…

Teise eelmisse ellu sattumise olemus sai selgeks alles 18 aastat hiljem, kui meil oli tulemas etendus Alatskivil. Koos lossirestorani ettevõtliku perekonnaga mööda paleed ringi ohhetades kordus sama pilt. Varing-varing-varing…

Nägin vastsündinud tütrekest süles hoides – eriti pärast seda, kui ma teda eelkirjeldatud õpetliku tõve tõttu enam imetada ei tohtinud – üha ja üha üht pilti. Sein kukub – noor mees koos sellega – ja ümberringi kukuvad seinad, inimesed pudenevad äsjatekkinud maalõhedesse nagu rosinad.

Too langeva seina nägemus oli nii korduv ja veenev, et ma ei söandanud beebit rõdule magama panna ega üldse sülest ära panna.

Alatskivi lossirõdul Nägin ringi kinni – olin selgest teadmatusest, kogenematusest ning seepärast ka, et mentorit kõrval polnud, Brigita eelmisse kehastusse komistanud ja osa saanud tema hukkumisest Kreeka maavärinas. Selles lossis oli midagi Zakhintose saare paleedega nii sarnast, et pilt tuli nii selgelt, et kodus guugeldasin end nii asja olemuse kui maavärina epitsentrisse: Eestlastele tuntumad saared on Kreeta, Rhodos ja Korfu – Zakinthose väävlirandade, siniste koobaste ja kaunite linnakestega saare tähtsaim maamärk on salasigarette vedanud laeva vraki rand.

Zakinthos ehk itaaliapäraselt Zante on Kreeka suuruselt 11. saar ja asub Joonia meres. Oma 400-ruutkilomeetrise pindalaga on ta umbes poole väiksem kui Hiiumaa ja kaks korda suurem kui Muhu… ja hävis 1953.aasta maavärinas täielikult.

Ilmselt olin ka seal. Ei mäleta. Sest nii on ette nähtud.

Meeldetulemised muutuvad täpsemaks ja teadlikumaks, kui areng on sealmaal – ning üldse ei loe, kas need, keda rännakul kohtame ja tänastesse rollidesse tajume, on ise skeptikud või kes iganes. Kohtame nii täiesti avanemata kui põhimõtteliselt skeptilisi teekaaslasi, kellega toona mingi diil pooleli jäi. Ja las too lepingupartner põtkib vastu või ironiseerib – on üle või teise-stiili-inimene – ta oli seal – on siin – ja tänu sellele saab üksteisele antud lubadusi täita ning pahateod korvata. Ka siis, kui kumbki osapooltest ei mäleta, sest pole vaja.

Kõrgemad minad teavad.

Toora mäletab.

Tänaseks viimane – aga see-eest täiuslik – jalutuskäik regressi viis mind Veneetsiasse aastal 1701. Rinnakas 36aastane naine – pehme pepu ja kõrge büstiga. Must atlass, edev tornkübar, rohelised smaragdid büstipealsel tikandil, igal võimalusel karnevalimask ees. Noobel kodu kanali kaldal, punaste sametpatjadega baldahhiinvoodi kivimaja kargete võlvide all. Mees gondoljeero – mööda kanaleid kühveldamas – laiad õlad, lühike kael, pleekinud lokid ja rakud pihkudes. Minu kapriisid olid kulukad, ehted kallid ja isu täitmatu.

Olin lastetu – ja enamuse päevast seal sametpatjadel koos… meeskülalistega. Pst! Toatüdruk oli üleni kollakashall ilmetu-tilluke olend, kes hiilis ja piilus mööda garderoobinurki ja kapitaguseid – kunagi väljas ei käinud ja kõike teadis. Armastas gondoljeerot. Ja vaikis. Kuni talle siiski ära rääkis, et naine harrastab üksinda kodus olles mitte-üksi-olemist tagant poosis.

Ainus sõber oli ses elus, kus loendamatud vahekorrad korvasid armastuse puudumist, paariteistkümne-aastane poiss, kellega see lopsakas naine – jajah, mina – majafassaade pidi kulgevatel treppidel istus, viigimarju sõi ja unistas. Naine lubas suurte sillerdavate silmadega poisile, et viib ta mitte ainult karnevalile, vaid teeb koos temaga teatri. Päris teatri. Kus saab iga päev teha etendusi, mitte karnevale…

Gondoljeero sai aga helekollaselt kartuliidu-laadselt toatüdrukult viimaks teada, et naine võõrustab ajal, mil mees oma naise nooblite huvide finantseerimiseks raha teenib, mehi. Armastab küll oma meest, aga kuna too on tahumatu ega räägi tunnetest, otsib aseaineid.

Gondoljeero tappis end ära. Naine jätkas näiliselt segamatult veel mõned päevad oma armastatud paariteistaastase poisiga unistamist. Maski eest võtmata. Tal oli itaallanna kohta liiga väike nina ja ta lihtsalt armastas maske. Tema üliplastilised graatsilised käed tantsisid õhus, kui ta poisile nende tulevast teatrit kujustas… Ja tõmbas viigimarja hingetorru. Kõõks. Ja minek.

Teise ilma minekul tuli vastu gondoljeero.

Poisile antud lubadus jäi õhku.

Ja peediidu-armetu toatüdruk jäi kõike mäletama.

Novelli süžee? Ei, Toora eelmine elu, kus Saara ühel õhtul Mai-Agate juhatatud regressioonis käis.

Poiss on tänastes kehastustes Karekas, kellele toona Veneetsias antud lubadust täidan.

Toatüdruk – mu tänase kehastuse ema.

Gondoljeero on kusagil mu lähikonnas. Olin teda regressioonist naasmise eel just ära tundmas, kui Mai-Agate kutsus transist välja, krdikrt. Kesse toonane gondoljeero täna on, kellega meil omavahel kõik ütlemata jäi, mistõttu kõik nii inetult läks, ehkki teineteist armastasime? Nääää, miks ma viigimarju kardan ja rohelisi smaragde pelgan – ja sametpatjadel jõude püherdajaid haletsen – see kõik oli Välja variatsioonidest kogemiseks nopituna juba ära. Kõõks.

Kui vanimat tütart ja tema tütart viimase raseduskuu iganädalastele reedestele analüüsidele viisin ja sündiva põnniga ühendusse sattusin, lendasid puuduvad pusletükid kohtadele. Ma tundsin ta ära. Gondoljeero. Mu kõrgem mina, Toora teadis juba siis, kui ta tulema hakkas, et nüüd tuleb väljasupi hingeklimpide seast just see, kellele tookord nii palju paha tegin – ja tirisin talle kogu tütre raseduse aja oma talu ümberehituse viljana poole oma talust, vedrud igas mõttes tagurpidi. Saagu gondoljeerole töökoda ja tuba ja…

See oli vähim, mida 1701.aastal tehtu eest teha sain.

Veel palju muudki jõudis kohale. Kui 40.sünnipäeval lastega Veneetsias olin, helistasin laste isale ja trampisin jalgu – tahan oma tallu kööki klaasustega pliiti! Mina, kes ma selles elus kelleltki midagi ei nõua, vaid Teenin, trampisin jalgu ja nõudsin – sest ma olin Veneetsias jälle tookordne karnevali-lemb ja patjadel püherdaja – ja soovitut nõudsin Gondoljeerolt, mitte seekordselt mehelt. Mistõttu viskasin ka abielusõrmuse just sinna kanalisse! Segane värk või? Üldse mitte. Väga loogiline!

Miks ma tolle klaasustega pliidi, mille lõpeks ise välja teenisin, pärast tema ülesande täitmist just Karekale viisin? Sest tema, Veneetsia-poisu ees antud lubadus jäi täitmata. Tookord. Täisring ja Itaalias tahetud pliit… Aga pliidi teenis mu toonane bernhardiinipoiss Tobias – ostsin selle Topsiku-tehtud pesakonna alimentkutsika eest. Kelle nimi oli – õieti on, täitsa kobe teine veel – Mattiisen. Põhjusel, et… pole oluline, ühesõnaga – veel üks täisring.

Ning sel kevadel sündinud Jordanil on Tobiase silmad. Selle avastas väike tütar teda teisel elupäeval pesakonnast välja valides – silmituna mõistagi – ning sõnastas üks loomalausuja, erinevat tõugu koerte aretaja… Pauhh-põmaki – ja paigas kõik – nii lihtsalt käibki.

Samal ajal, kui mina Itaalias kõiki lubadusi õhku jätsin, rändas ka mu noorim tütar Indira.

Mai-Agate aitab nii sujuvalt rändajaid hingatades nende ajusageduse alla 14 hertsi, et ei teki mingit küsimust, kas see ikka lastele sobib. Esiteks mäletavad nad paremini. Teiseks ei püüa kramplikult miskit näha – seega näevad palju ladusamalt. Kolmandaks lubavad sageli ka vanematel – mõnikord tahtmatult ja enamasti kogemata – oma pilte vaadata.

Emand Väljataga laseb end kohale hinganuil esmalt oma rinda tajudes saada teada, kas mees või naine ja mis seljas – seejärel uuritakse, mis uks ja kus kodu – misjärel tuleb aastaarv. Selle kohta kinnitab nägijatar alati – ära unistagi, sa ei mõelnud seda ise välja! Kohtutakse selle inimesega, kellega on seotud küsimus, mida esitades lovesse lennataksegi. Kõrgem mina leiab sadade olnud elude seast just selle, kus on tollele eksistentsiaalsele küsimusele vastus. Uuritakse oma toonast ametit ja sehkendamisi – ning jõutakse surmahetke. Saadakse teada, kes juures oli, kes vastu tuli – kuidas hing keha teenete eest tänas – ning milline oli toonane tugevaim tunne, millega lahkuti. Seda just praeguses kehastuses lahendataksegi.

Ühel kolamisel oli mu väike tütar Gruusia käsitöömeister – tal oli puutöökoda, kaks lehmakonti, palju pikavillalisi lambaid, peni ja kassid ja kaaren. Et see koht oli Gruusia – seda kuulutas tüdruk mõnusasti gruusiakeelseid laule lauldes – need jäid talle naastes meelde ka! Ning naine, kes tema kui vana mehe juures õppimas ja jutustamas, nõu küsimas ja soojust otsimas käis, on täna tema vanim vend. Keda muide tõmbab praeguseski kehastuses vastupandamatult Gruusiasse.

Peterburg 1917 oli koht ja aeg, kuhu sukeldudes sai Toora vastuse küsimusele, miks Saara kehastuses aina selliseid mehi ligi tõmbab, nagu tänane mina just tõmbab. Ilmetu 42aastane mehike kandis oma turris värvitute juustega sama värvi jakki ja pisut lühikesi pükse, kulunud kingad olid harmoonias silmaaluste kottide ja kortsudega. Ta elas Piiteri äärelinnas lagunenud ja lapitud agulimaja korteriukse taga. Ainus tuba oli kapiga kaheks jagatud ning selles ubrikus võimutses mamma. Punakaskuldse atlasspluusi all oli võimas büst ja peal povidloplekkide rida. Ja ta on tänases kehastuses mu laste isa.

Mehike käis ema kapi tagant väljas ametnikutööl. Puitnikerdistega kirjutuslaudade taga töötati püsti ja neid oli reas oma sada. Selle armetu elukese – ema kapitagune, nimetu-isetu arveametniku reaalia – kompensatsiooniks elas too mehikene revolutsionääri salaelu. Lendlehed ja kihutuskobinad – kõnedeks ei saanud neid vadistamisi nimetada, mida pidades ta majast majja luusis.

Kuni üks vene aristokraat tulistas talle tänaval kuuli kõrri.

Minu praeguse elu isa.

Täitis lepingu ja koristas limuka ära – ja sai üsna kohe ka ise surma.

Mehikese kõri lendas laiali ning sealt mannetu mehelaadse toote kehastusest kaasa tulnud aisting on mind ka selles elus jälitanud. Kõri võib laiali lennata nii kaubanduskeskuses kui Pariisi Jumalaema kiriku ees. Koos lastega mitte. Üksinda kogetavast paanikahäirest ning pea ja keha vahelt kaela minema lendamise kogemusest olen üsna palju ja avameelselt jutustanud – et teistel paanikahäirujatel tuge oleks.

Mis juhtub ühega – juhtub kõigiga.

Peale vaimolendi, kõrgema mina meil midagi-kedagi inimesena arenemise lõputul teel kedagi kogeda pole. Ja seejuures ei saa ega pea teistele meeldima. Just nende sõnade kirjutamise ajal sai Saara täpselt ühe korraga kaks kirja. Ühes heitis üks kolleeg ette, et Saara tekstides on kole palju teda ennast, ajakirjanikud ei tohi oma minast kirjutada. Mõtlesin just vaidlema hakata – ka need ajakirjanikud, kes kordagi mina-sõna ei kasuta ja näiliselt vaid endavälist kirjeldavad, jutustavad ikka ja ainult endast. Ent samal hetkel maandunud teine kiri pahandas – temast, privaatsest ja erilisest, ei tohi kirjutada – kirjutagu endast, aga teisi ei puutu! Ups – aga ma ei tundnudki teda… Ja jutuks oli üks ja sama tekst… Toora hakkas naerma ning avaldas täiesti siiralt mõlemale armastust. Endale ka. Endale eriti.

Mu väike Meister heitles samal ajal põlevas Eestis.

9aastane tütar sattus keset põlevate külade-linnustega Eesti metsa. Elas seal koos samuti teismelise poisiga ja hulga loomadega. Orvud olid endale okstest onni ehitanud ning tõid põlevatest küladest ja linnadest teisi lapsi metsa ära. Neil oli hobune – ja tüdruku parim sõber oli nõiamoor, kes metsas elas. Ka tema onn pandi põlema. Tüdruk tõi nõia koera viimasel hetkel tulest välja – ja see on tema tänase elu poni-Mann. Käitub tõesti pigem koerana tänagi…

Metsas kasvanud orb elas tolle aja kohta tavatult vanaks – nagu tema hobunegi. Hobune tõi pisut enne metsamoori lahkumist ilmale varsa, kes jäi ilma peale – ning mu väike tütar tuli reisilt tagasi väga vastumeelselt ja nutuga. Varss silme ees.

Veel õhtulgi tüdruk aina nuttis varsa pärast, kuni järsku tema pilk ja meeleolu klaarus: see on Namaste! Meie roosa eriline hobune, kellesse Igor Mang on kiindunud ning kellest Poola-elust saabunud teekaaslane on vaimustunud. Kaheaastasele hobule anti võimalus inimesena tulla, ent kuna tookord jäi emandaga kõik pooleli, valis ta ise viimase loomana tulemise – Namaste tuli selleks, et tema ja Indi kõrgemad minad saaksid täita teineteisele antud lubadust.

Sellised teadasaamised on tohutu kergendus.

Sellepärast kõikvõimalikud persoonid aina sagedamini ja enesestmõistetavamalt niisugust iseenese ajaloos surfamist harrastavadki.

Sedasi on kergem õppida ning valutum oma 1000 kehastusest läbi pühitsuse poole pürgida.

Kui ansambli Indigolapsed kontserdil kolm aastat tagasi juhtumisi lovesse läksin ja võõra koera kaudu kanalisse lendasin, ei saanud ma veel aru, mis see täpselt on. Ehkki Luule Viilma kodus olin seda kiirabi ja päästetööde käigus korra kogenud.

Kontserdile tuli tiibeti mastif. Peremees pani ta okupatsioonide muuseumis ukse kõrvale istuma. Istusin Rocky kõrvale põrandale ja toetasin teda kätega puudutamata külje vastu teda. Ja… kooldusin! Mu tütar trallas koos kümnete kontserdil olnud lastega mööda hoonet, märkas, tuli – ja tõi kõik teised lapsed kaasa. Lapsed istusid külg külje kõrvale. Mina toetusin vastu mastiffi, Indi vastu mind, kõik kümmekond last ridamisi meie peale – sulgusime ümber koera nagu lootoseõis.

Teadsin, et oma tuhat aastat tagasi olime kõigi nende lastega koos. Seal… noh… seal… Jah, Tiibetis!

Vastuse tõin Ulvi Michelle südamemeditatsioonilt – enne seda eksikombel Ulvi kanalisse eksides.

Toora kooberdas kuhugi tundmatusse aega-ruumi pika laua taha, kus olid violetsed liivakellakujulised naisolendid ja kus… Mine minu kanalist välja! Palus Ulvi lahkelt, aga nõudlikult.

Kuulekalt sattusin kivikristalltuppa, kus avanes ja sulgus samasugune lootos, nagu mastifiga koos kohatud. Ja hingelind siristas: Tiibeti munkade poistetuba, aasta 1004, tere tulemast tagasi!

Kui kord Mai-Agatega vestlesime, silmitses nägijatar tütre ja minu kõrvu, nentis, et me mõlemad oleme olnud mungad. Mispeale teatasin, et Brigital on samasugused kõrvad. Ja keset rahvarohket koridori sundimatult kõrvadest lobisedes… libisesin hetkega sellesse ellu – me Indiga polnud ainsad Tiibeti poisid – ka Brigita oli seal.

Veel enam. Üks poiss oli veel. Teda Täisringi Sargvere esietenduse eel esmakordselt kohates tundsin ta ära. Teate küll seda äratundmise tunnet – ma olen sinuga kohtunud, sa oled… Nojah, faktiliselt on ta indiaani-Kareka belglannast nooruke pruut. Aga tema pruunid silmad, avatari kõrvad, suujoon ja see Miski…

Pokumaal Täisringi arvult juba õige paljundal etendusel Brigita ja Sherley kohtumist kõrvalt vaadates naeratasin kõigepealt sellepärast, et Edgar Valter oli kohale tulnud ning andis endast väike-nali-haaval ilmekalt märku. Ent Toora ja Saara naeratasid samas ühtaegu nii siin- kui sealpoolselt – ennäe, veel üks meie seast!

Sherley, tuhande aasta tagune Tiibeti mungapoiss oli tulnud Eestisse oma indiaani-armastatu juurde, kes oli kolmsada aastat tagasi Veneetsias teatrisse kui ideesse kiindunud lapsuke – liiga paljulapselisest perest, et oma unistusi täita kuidagi teisiti kui gondoljeero naise abiga. Kes täiesti häbematult viigimarja kätte ära lämbus.

Belglanna tajus, et mingi värk on.

Nii tema ja Brigita kui tema ja minu ja iseäranis minu ja Kareka vahel.

See tegi tüdruku murelikuks.

Ja sellistel puhkudel ei saa Toora asja lahendada vennaliku õlalepatsutusega: jou, sa oled täna ka jumala mõnus mees – pardon, piiga – nagu tookord.

Sellistest puhkudest tuleb välja kasvada. Valuga, ikka valuga – kuidas teisiti…

Mis puutub emme Agatesse, siis ta on seda jutustanud, et kord ennemuiste oli Kreetchen tema tädi ja teise-ennemuiste mina tema tütar. Selleks, et täiesti toorele ja jummala avanemata Toorale seda paarkümmend aastat tagasi öelda, lasi ta Luule Viilmal meid kokku viia. Ka Sirje Gabriel oli selle kohtumise juures. Olin esitlemisest uhke ja kehitatud – Toora tajus, et kuulub nonde kosmosemuttidega ühte – aga Saara oli veel lihtsalt Kati ning mõeldamatud olid sellised tänased hetked, mil Toora peetakse tänaval kinni ja palutakse abi – või Saarale hiilitakse selja tagant ligi, kui ta parasjagu ülikeskendunult talli puhastab ning anutakse juhatust. Sitaviskamine on ääretult intiimne, avav ja puhastav spordiala – isiklik ja keskendunud nagu pesapunumine ja titemähkimine – nii et sellises meditatiivses olekus sitaviskajalt on ülimalt lihtne energia välja peksta. Iseasi, kui õnnelikuks säherdune vägistamine osapooli teeb. Toora alles tegeleb selle probleemiga – kuidas end surmahirmul vampide eest päästa. Vambid on nemakesed seepärast, et nad ise ei kavatse midagi teha, et vähki võita või eluräsitud südame kiuste edasi rallit sõita. Tee mind korda!

Sellisest ärritavast olukorrast tulevad kõik valgustöölised läbi – kes puhastab end sõnadega „mina kogen praegu…“, kes lihtsalt tänab-naeratab-vabastab. Kes kirjutab, kuidas koges ja vabastas – sest mis juhtub ühega, juhtub kõigiga. Toora lemmiklause jah.

Meie esimesel kohtumisel ütles Mai-Agate tere asemel: ma olin sinu isa. Või nii. See teadmine andis hilisema turvatunde ja kokkukuulumise teadmise koos Kreet Rosinaga töötades – ning üha uusi Meie Omi ära tundes.

Enne Täisringi etendust Inglistes sulgus ring. Tütart jões ujutades ja kaldaäärseid paadisildu silmitsedes see juhtus. Keelates lapsel ühte laevukesse ronimast… sain teada, kus ja kuidas Toora oli Agate-kalli laps. Amsterdam. Isa tavaline karune paadivaras. Meie mõistes korterivaras, kes kai ääres seisvaid ujuvaid kodusid tühjendas. Mina – paras Arabella, pisike ja vilgas varateismeline – pugesin nagu suslik sinna, kuhu isa käskis ja tõin, mida vaja.

Mis ma siis jonnin, kui keegi mu enese autost maki või töötoast sai tuuri paneb!? Karmalaks ja arved klaaritud! Kuivõrd viimne kui tänane juhtumine on meie enese tegude ja valikute tulemus, peaks pigem tänulik olema, et õiglane tasakaalu-haldjas praegu oma töö ära teeb ja rehnut on puhas.

Ja nad muudkui tulid. Ja tulid. Ja tulid.

Seda jah, et edevust kratsis kenasti kõrva tagant, et tänase Eesti kümned ja kümned vaimuinimesed-valgustöölised, kanaldajad-prohvetid, tervendajad-teejuhid aina tulid Soonele. Samal ajal, kui ma ise alles võõrastasin seda talu ja häbenesin oma emade kapitaguseid põnne, kellega ma abielus käisin – et olla toonase Peterburi moluga võrreldes teistpidises olukorras. Memmekate emmeja. Kuni nood oma emmede juurde tagasi lidusid. Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida. Ma seal Peterburis ju ka ei tahtnud.

Kuulasin kümnete tarkade teooriaid ja tunnetasin Toora teadmistega kattuvaid aspekte. Tore.

Paari aasta eest hakkasid ühinema konstellaatorid – erinevate erialade tublid tegijad, kes koos kanaldades ühendväega puhastavad ja tervendavad. Selgeltnägijate kooli Taevas ja Maa juhi Teresa Mängeli manageeringul on nende keskus Tulika uulitsas ning üha areneb ja laieneb igas mõttes.

Selle ringkonna väerahvas on Soonel vähemalt kolm korda käinud.

Üks konstellaator, Aivar Haller nendib rahulikult – märk!

Toora ei saa. Siis peaksin järjekindlalt Tallinnas muinasjullede kontoris käima, koos nendega mööda abivajajaid tuuritama – alatihti Kirna mõisas käima. Seal on rituaalid ja koolitused ning mõis kuulub Omadele. Ent mind ei jätku – Kirnas on ka hobu-Maie, kelle juures trennis käia – ajakirjalood ja raamatud, näidendid ja hobuteater – kõik see, millest koosneb Toora tee, sunnib valima. Ehkki nii armas oleks kuuluda. Turvaline. Igas mõttes. Ja vot ei saa.

Sotti saan küll. Järjest enam. Suutäishaaval.

Emadepäeval kohtusin oma talu lävel noore mungaga.

Pidin koos tütrega Kirnasse šamaan Heli sütelkõnnile minema, ent minu tütar läks aastase trakeenibeibega tülli ning sooritas valestimõistmise tulemusel õhulennu. Lendasime Tallinnasse jälgimisele – laps jälgis mõned tunnid, kuidas vapustusejärgne ema magab. Kirna Omad tegid eestpalve ning kui koju jõudsime, avas meile ukse peakotiga pikk sihvakas noor mees, kes ütles, et sel aastal tuleb üks, õnnelik haiglaskäik veel – vanima tütre poeg sünnib. Gondoljeero tuleb tagasi.

Sell ei jäänud arvatagi teed jooma. Enne lahkumist peatus antonovka juures – selle all on kellegi haud, nägin paari aasta eest, kui siin käis rootsi kanaldaja Daniel.

Simunapäeval sain teada, et see olin… ma ise. Nii munk kui hauas olija – üks Toora kõik.

Simunapäeval sai taas Täisring – üks Meie Omadest, esoteerika keskuse emand Sirgi Tammik tuli siia püramiidi maalima ning jäi ka õhtuks, mil motivaator Kaido põikas korraks väikest lugu tegema, ent jäi kolmeks tunniks ning sündis suur Lugu.

Vestluse ajal libises Toora kanalisse ning tõi sealt teadmise. Kirna mõisa rajasid paganlikupoolsed Paide palvevennad, kes elasid koos kitsede ja põlluviljaga ääretult lihtsat ja ehtsat elu. Üks neist läks sealt jalgsi Liusse ja ehitas Kirikunukale kiriku. Misjärel mul oli au kaheksa aastat seal Jausa emand olla. Teine tuli oma palverännakul Soonele. Rajas talu. Millest käis hiljem sõdasid ja vennatappu, metsavendlust ja metallirahet nii palju üle, et kui Toora siia kolis – olemata enne eluseeski Raplas käinud! – oli rusuv ja raske, õhk tihke ja nõrgukesed teekaaslased põgenesid siit sootuks minema. Järgnes mitmeid ringe puhastamist ja pühitsemist. Lammutamist ja ehitamist. Kuni sai hea.

Vend Aivar võttis Toora avastuse rahulikult kokku – portaalivalvur teab, kuhu ja keda ja kuidas ta suunab. Kuna Soone on Kirna Tähevärava filiaal, siis siin nõnda tihe nõidade liiklus ongi. Helendavroosast Klaudiast on õnneks kujunenud ütlemata täpne ja kindel korrapidaja – millised härjapõlvikud kuuluvad siia, kes mitte – nähtamatuil kodakondseil on võimalus valida: töötate kaasa või astute ära.

Toora teab – kui kuhugi jõudma pead, siis jõuad ka. Kasvõi läbi Türgi.

Aasta 1748 – ja mina nii kerekas maksukoguja, et Suur Sämm, kadunuke, oli mu kõrval poisike.

Kõvakettalt leiti see elu vastuseks küsimusele, miks vaatamata tohutule töökoormusele raha minust aina eemale põrkab ning füüsiline koormus ei taha sugugi väheneda. Aga palun – kes kord end surnuks õginud ja rikkuse tõttu rasvasse lämbunud, selle kõrgem mina hoidub. Nii rahast kui rasvast.

Kogusin makse ja ehitasin sultani kõrvalt rikastudes palee. Valged võlvid – neist ühe all hubisev elektrisine madu. Mu ainus elukaaslane. Olin nii paks, et oma punaka apelsini karva siidrüü all kummuva vatsa alust noksi ei näinud. Aga mul polnudki temaga asja – sõin ja lamasin. Üksilduse peletuseks lasin palee tornitippu valada vägeva kullast kella. Nüüd sain laialivalguva rasvakuhilana maas selitades nöörist kella kõlgutada. Ilus. Aeglaselt kõikuv kell. Hubisev madu… Õhupuudus… Ja mu 47aastane süda jäi rasvamassis tasapisi seisma, kui õhk kõrist läbi ei mahtunud.

Mu korinaid uudistama tulnud madu jäi mu pekise massi alla, kui viimastes tõmblustes kehast lahkusin. Ära lömastasin teise. Selle eest tappis ta järgmises elus mu vennana tulles mu ära. Ikka vähe – ka praeguses elus nõuab ta aina võla tasumist ja süü heastamist. Hea vähemalt, et ma tean, kustkohast mis värk meil pärineb.

Kuni elu – on kõik muudetav.

Mustrid-mustrid, muutuge… Toora pole võlgu ega süüdi. Toora ei pelga väärikalt teenitud küllust. Toora pälvib armastava paarilise. Nii neid mustreid muudetakse.

See pole salateadus. Seda rännakumeetodit harrastab aina enam inimesi – tervendajad ja koolitajad, õpetajad ja loovisiksused peavad vajalikuks lausa kord nädalas oma sisekosmosesse luusima minna. Toora rändab teadlikult kord kuus. Juhuslikke, mentorist juhtimata kanalisse libisemisi juhtub siis, kui on õnne mõnd Oma kohata, ühist asja ajada – ning autasuks saabuvad maitsvad kanaldused.

Uuemal ajal Toora enam ei viitsi väga teistsuguse parve lindudega vestelda ega oma energeetilist korrust siiasinna sõidutada. See pole upsakus – raiskamine on patt ja selle eest saab karistada. Nii, nagu vampiiri imetaja saab selle eest karistada, et oma elu ei ela, vaid seda toidab, kes ise midagi oma arenguks ette ei võta. Kui üks amm on tühjendatud, võetakse järgmine – tühjakstõmmatuse kogemusega hing aga enam seda korduvat reha ees kaerajaani tantsimist ei vaja.

Vajame hoopis sama parve lindudega kohtumist ja ühtekuuluvust.

Kuuludes on lihtsam argipäeviti teist keelt kõnelda. Sellist, mille kohta lugejad või koolitatavad, kliendid või patsiendid meile ei kähva: ma ei saa mitte millestki aru – jälle mingi uugapuugavärk.

Koostööpartnerite ja meediatekstide subjektidega kohtudes tuleb level valida. Mitte filosofeerida.

Kui vett lähed tooma, too vett!

Juhtub, et ärimees või hobuinimene, kellega Toora asju ajab, osutub Omaks – siis on see loterii peavõit, kui saad lisaks ämbri kandmisele ka ämbri sisust ja vormist vestelda.

See tekitab värskelt lapselikku hasarti. Nagu ka elust elusse rändamine ja iseenese kokku noppimine.

Soovitan soojalt – midagi enamat kui mina ise, meil üheski elus õppida ega teha pole – ning iga õppetükiga lahustame segavat Ego üha hõredamaks. Kuni väärime enda kõrval elavaid loomrahvaid – neil Ego laksu pea kohal segamas ja loksutamas polegi – puhas vaim ja ühendus Algallikaga. Aga selle suunas me peatükk- ja reis-haaval ju olemegi!

Soone talus on 27. novembril – täiskuuööl – higitelgitseremoonia.

Meister Lauri-Kare Laos – loitsuvend Evald Piirisild

Korraldaja Sirgi Tammik

Emand Kati Saara Vatmann ning ilmadevaheline tõlk Maria Indira Murutar

*

Pesa talust hüüab aga Ralf sedasi:

Heia hea teekaaslane.

Istun toas, asjad dzunglisse minekuks pakitud. Nagu suurt ei tahagi kirjutada. Tikun õue, püstkotta. Sai siin eelmine nädal metsas toimetatud ja ligemale 200 kuuselatti välja toodud. Seejärel tuli koorimine ja püsti ajamine. Ematala tipp vaatab kenasti põhja naela suunas. See emapuu on ka tänapäeva kaminates ja isegi vanemate ahjude küljes sümboolselt olemas. Side põhjapoolse universumi keskmega. Side kõigega siin ilmas. Tugipunkt, kust kõik algab. Kui neli latti oli püsti, siis hakkas nende all energia, looduse vägi, liikuma. Kui lisandus latte, tuli väge juurde. Just seda väge tahangi püstkotta kogema minna. Lõket teha ja olla.

Ka esimesed protseduurid kojas tehtud. Vägi ilmutab end mõnusalt. Paneb seisva energia liikuma. Mõtlen sellele aastale. Aasta jooksul olen loobunud paljudest kohustustest. Mõtisklemise aega on juurde tulnud. Hetkel veel mitte piisavalt. Ka Brasiiliasse lähen, et korra juhe täitsa kodustest asjadest lahti tõmmata. Mõelda uue peale. Kaks korda olen Pesa talus teinud oma 5 aasta plaani. Need on päris korralikult täidetud. Nüüd aeg uusi asju planeerida. Mõelda mida ma ise elus tahan. Mina ise, mitte seda mis võiks kellegile meeldida või vajalik olla.

Mõtle sinagi, mida tegelikult soovid oma ellu. Pane kirja ja tegutse. Vahepeal võib raja kaotada aga kui siht on kirjas, siis on millele toetuda. Vaadata nagu kompassilt, mis suunas liigud. Kas see on sinu rada. Kui pole, on võimalus suunda muuta.

ETTEVÕTMISED NOVEMBRIS

27 – 28.11 Täiskuu matk Pesa talus
http://www.hagal.ee/%E2%80%8B27-28-11-taiskuu-matk%E2%80%8B-pesa-talus/

Päikest päevadesse,

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Kati Dardo-järgne Kuningata-aasta

Inimestele meeldib ligimeste voodisse ja rahakotti piiluda. Tere tulemast! Soone Saara on avalik naine, ühisväljas oleme kõik ühenduses – ning saladusi mul pole. Päriselt ka! Täpselt aasta tagasi minu talu külastanud hiinaverd Moskva šamaan Dardo Kusto keelas mul kõnelda, kui pärast mitmeid üksilduse-aastaid Kuningas koju tuleb. Selgeltnägijate appitulemise saade saatis Soone tallu emandat uurima ja mööblit ringi fengšuiama guru, kes kinnitas, et Kuningas on kolmandat aastat tsölibaadis elava emanda poole teel. Kirjeldasin ajakirjas Naised kõike seda, mida Dardoga siin tegime ja mis saatesse ei mahtunud. Minu Mees aga on endiselt teel. Ju ma ikka vihjanud oleksin, kui tulnuks. Ka aasta pärast telesalvestust, mis eetris oli sel kevadel, küsitakse vähemalt kord nädalas – noooh?

Noh ikka, miks ei noh. Pärast karismaatilise väemehe siinkäiku pole enam mitte miski endine. Vägitegulist rahvast liibub meil siin tihedasti – tükati on lausa heade nõidade lennukoridor – ent hurmav Kusto andis Saarale tõepoolest värske spinni. Kui Dardoga koos tõstsime tibakene mööblit ümber, siis pärast tema lahkumist ehitasime vanima tütre ja väimehega talu nii ümber, et projekti Katus Sõidab tiivul jäi oma kohale vaid elumaja. Ma ise aga olen tänaseks kõik-ühes-orkestrim kui kunagi varem.

Peame loodus- ja loovustalu 9aastase tütrega kahekesi – aegajalt ühinevad meiega mu 13aastane poeg ja täiskasvanud lapsed – ent argipäeviti olen meie 5 hobuse, 7 kihnu maalamba, kahe koera, kolme kassi ja tosina linnu teenistuses ikka üksi. Jajah, ISE on parem sõna.

24.kuupäevade maagia

Meil kõigil käivad jõulud-jaanid 24.kuupäeval. Minul käis kirgas ja karismaatiline Dardo samuti 24. – oktoobril. Ning püüdis kõikjalt mu elamisestolemisest laste isa, ammu eraldielavat head sõpra, kes on samuti 24.kuupäeva poiss. Juulist. Šamaan soovitas lasteisa vabaks lasta, et uus ja õige tulla saaks. Vabastasime-vabastasime – ja mõlemal läheb kenasti. Üksi.

24.oktoobril pidas mu laste vanaisa Asser Murutar mullu oma 80.sünnipäeva – mille mina veetsin väemehega oma kodu värske pilguga silmitsedes. Ent kodu värskendamise joonised olid mul tegelikult juba enne – 24.septembril tehtud. Mis on samas minu ja lasteisa pulma-aastapäev.

Mullu ööl vastu seda päeva helistati metsatalust, kus elab mu sõbratar Sally – noor mustavalgekirju viss. Olin esmapoegijale lubanud, et kui ta vasikate ilmaletoomisega hätta jääb, tulen appi. Et tulijaid on kaks, saime tütre Indiga aru mõned nädalad enne suursündimist. Sally peremees teatas, et lävele saabus korraga kolm esijalga ning Soone Saara oli oma voodist ülehelikiirusel paarikümne kilomeetri kaugusel sõprade laudas. Juba teel otsustasin: kui toon tulijad elusalt ilmale, õnnestub Soone talu ümberehitus nii, et jaksan siin üksi… ise! edasi kesta.

Jälgin poolehoiu ja kaasaelamisega hea kaasteelise Kersti Männiku püüdlusi Keila jõe kallastele Kessuküla loomisel. Olen tõsiselt kaalunud koos hobude-lambudega selle kogukonna teenistusse kolimist, ent see maailma loomine võtab aega. Elu aga toimub teatavasti siin ja praegu, ning peab ka täna olema jõukohane ja õnnestav. Teine teekaaslane, kõigi kahjulike ainete vaba Orgran-toidu maaletooja Ingrid Plado toetas tema siinolles Saarat tabanud inspiratsiooni. Seesama talu tuleb sedasi ümber ehitada, et poleks kõikuvaid-orjastavaid kõrvalhooneid, vaid tall elumaja juures, laut majaga ühenduses ning hobukopli ühes nurgas leidlik-säästlik sisemaneež-heinahoidla.

Kahekesi korraga uksele tormanud vasikatest üks õnnestus tagasi lükata, teise jalad õigeks seada ning paari tunniga olid kaksikud Kati ja Saara ilmale aidatud. Nad on nüüd ühe piimafarmi noorkarjas aastased täiuslikud tibid. Suursündimiselt koju vaarudes aga joonistasin projekti Katus Sõidab koos tööde järjestusega paberile.

Kui elus esimest korda Eestisse saabunud Dardo esimese asjana siin õuel ringi vaatas, ütles ta, et väga varsti on siin kõik täiesti teistmoodi. Mispeale näitasin talle jooniseid. Just-just! Ütles ta ning soovitas tungivalt kõik dokumendid aegsasti korda ajada. Projektid-ehitusload ongi nüüd kenasti olemas. Siin sündinud noori hobuseid silmitsedes ütles külaline aga, et Namaste ja Nibiru ning keegi lisanduv Niilus – on plaanis tõesti! – on meie suurim kapital, nendega rajame maailmas ainulaadse hobuteatri. Kollast koera tervitades teatas nägija, et too saab peagi kolmanda pesakonna. Sai. Papaks njufa ning meile endale sellest pesakonnast jõuline Jordan kasvamas. Tänini ongi tema Soone Kuningas. Ainus mees majas. Mu lauljatari-raadiotüdruku Brigita lambale otsa vaadates jutustas Kusto Brigitast. Tänu tänavustele talledele ja kutsikatele on sujuvalt peetud laste sünnipäevad, makstud ühe tütre juhiloa-eksamid ja ühe poja jalgpallitrenni varustus. Lasteisa keeras 50.juubeli puhul totaalselt puhta lehe – ning mingu tal hästi nüüd ja alati. Meil siin on tulnud maksta projektid ja hindamised, krediit ja igakuised kulud. Mille moodustavad pangaleminev ja toit, elekter ja kütus, telefonid ja söödad, jäätmemajandus ja kõigi liikurite ja kinnisvara kindlustused.Oi.

Suurte arvude seadus

Ehitus – see on mitmekihiliselt nõudlik argipäev ja kavandatust karmimad kulud ka siis, kui oled keskendunud taaskasutusele. Võid kolmveerandi materjalidest küll seniste hoonete lammutusest saada, ent konstruktsiooni-kinnitus-lisavahendid tuleb ikka osta. Tänu sellele, et ehitusfirmas, kus mu kuldsete kätega väimees Mihkel Babtšenko töötab, on pikad pühad ja graafiku järgi ohtrasti vabu päevi, alustasime katuste sõidutamist jõuludega.

Kirjutasin ehituse kõrval näidendi „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ – hallates samal ajal senise tallipealse lammutust ja oma uue magamistoa ehitust. Minu elu esimene päris oma tuba. Senisesse ebaõnnestunud-suhete-magamistuppa sai saun ja pesuköök. Vana sauna-aida – mis oli kolm õpetlikku aastat ka sigala – lammutasime. Hulk üle jäänud materjali ja soojustust, ahjusid ja kive, laudist ja plokke sõitis vanima tütre tallu – ning noorte järgmine tita seadis end tulekule. Pole välistatud, et lapsuke sünnib 24.novembril.

Kuu ajaga ehitasime uue talli – misjärel lammutasime vana. Ja kogu see katuste sõidutamine võttis aega täpselt viis kuud. Sellest räägitakse nüüd siinkandis legende. Polevat võimalik. Aga oli. Ning kallis sõber Ele Kõlar tuli Saarale suurte arvude seaduse allutamisel appi. Tänu temale sai mu näidend ja prooviperiood finantseeritud ja vastsündinud trupp tuurile viidud.

Päeval, mil Mõisahärra rolli edukalt kaks näitlejat leitud ja mõisatuuri 21 etendust kalendrisse kirjutatud, saabus mõttekaaslane Katrin Oja trupijuhiks. Tema lapsed olid meil laagris olnud ning uhiuut talli-tõrvavat ja teeservi vikatavat mind silmitsedes küsis sõber, kuidas on lood Täisringi logistika-turunduse-promondusega…

Tänu temaga koos loodud ja tema hallatud MTÜle Ingli puudutus sai trupp ja tuur kuninglikult veetud-peetud. Mina kirjutasin seni järgmise suve näidendi „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, võõrustasin turiste ja lastelaagrit, korraldasin tseremooniaid ja hoidsin seeläbi finantsiliselt oma talu nina vee peal. Näitlejad teenisid tuuriga ilma ainsagi sponsorita väärikalt. Meie, Katid, investeerisime tulevikku.

Kirnas kirjutatud mustrimuutjad seal ka lavastuvad. Kui uuel aastal suurtelgi püsti saame – ja me saame! – lavastub järgmine etendus koos hobustega juba Soonel. Usk suurte arvude seadusega toime tulemisse tõstis tiibu koos tõsiasjaga, et katustesõidutamine tõi minu täiskasvanud lapsed minu juurde tagasi. Seni kõõritasid nad eemalt mamma katse-eksituse-kobamisi – nüüd mõistavad, mis Teel ma oma hobuste-lammaste-koerte-kasside-lindudega kulgen.

Näritud ja närimata küüned

Saaral on töölaual kolm kirjutamisel-olevat raamatut ning edasises pleilistis järgmised seitse. Igakuiste kulude katmisel jäävad küüned närimata, kui ilmub üks lugu nädalaajakirjas, paar-kolm kuukirjades ja kolm-viis ajalehtedes. Ilmumispauside hetkil – vaba ettevõtja rõõmud! – tuleb üsna viimasel hetkel mõni esimene ja loeng, turistid või riitusehuvilised.

Iga raamatu honorari kättetöötamine tähendab kirjeldamatut lisapühendumist. Aasta lõpus vilguvad jõulukulud ja firmakrediidi tärmin. Jordan, Soone kuningas, tuleb kastreerida, kaubiku rehvid vahetada, talvekindel aku ja puksid ja rooliotsad… Kuna keset Täisringi tuuri väsis mu sõiduauto ära, on nüüd hoovis kaks kaubikut – igapäevane väike ja hobuveo suur – maksuameti rõõmuks N1 maksuklassi omad mõlemad.

Rööbiti mõisatuuri ja tekstiloomega kostus sel suvel Soonelt rõõmurööge – saime väiketaluniku otsetoetuse ning tänu sellele koos pärakäruga Belarussi ning hobubussi. Mis ei tähenda, et küüned närimata jäid. Kogu rasketehnika oli erinevatest ilmaotstest vaja koju transada, arvele võtta, ülevaatused läbida, kindlustused teha, traktorile uued tagarehvid ja aku ning pärakärule sõnnikumahuti soetada. Ma ei tea, kuidas see kõik võimalik on olnud. Aga on.

Kevadel tuleb üks siinsündinud märake-nooruke täku juurde sõidutada, et Niilus sündida saaks – ning talle üksiti varustus ja koolitus finantseerida. Lähiaegadel tuleb prouadele villastele uue kevade tallede tegija tuua, eelmiste tallede papa järgmisse karja viia, kolmanda lapselapse sündimise puhul üks noor jäär koos indiaanimeelikust näitleja Karekaga ära teha, et põnnil oleks vanaema kasvatatud määtsu nahk külje all ja titevarba-lihapott laual.

Sügav sügisüksildus

Umbes kord nädalas lööb Soone Saaral üksildus üle pea kokku. See juhtub siis, kui ma rütmist välja lähen. Rütm on selline, et varahommikul kirjutan, pärast hommikust loomatalitust viin tütretiba kooli ning kirjutan keskpäevani. Sealt edasi koostan ja vastan kirjad ja dokumendid, oma Sisyphose-kivi mäkkenügimised ja suhtesigrimigrid – ning pärast noorperenaise kojutoomist puhastan talli ja lauda. Mis on muide minu kvaliteetaeg. Essu kühveldades klaarin kõik sisekonarused ja tasakaalu paigast minema lehvimised. Hobudele-lambudele-kanadele puhtaid asemeid tehes punun tegelikult pesa… iseendale.

Kui minu elu Kuningas peaks mu vastuolulist, ebamäärast ja kobavat kutset kuulma, ei näe ma siiski kedagi omarajatud muinasmaale sisse kolimas. Kallis külaline oleks oodatud. 48aastane Saara on 24aastase musta vene traavlimäraga nii kujundlikus kui tegelikus mõttes perfektne paar – me pakatame teravate kogemuste slepist, me peame saama end tühjaks joosta – ise seejuures suutmata valida, kas allüüriks on traav või galopp, vaheldumisi ja läbisegi kõike korraga – ja võpatame, kui keegi meid puudutab…

Tõeliselt õnnelik olengi koos tütre ja vanemate lastega ratsutades, hobuste pärast külla tulnud peresid loodusega ja seeläbi ka Loojaga ühendades, koos nendega joonistades-lauldes-unistades. Helgeimad hetked on vallatute-kurvide-Terje imeaias noore tammepuu all – ja parunessiga Estonia ooperis – või kolleeg Heli Künnapase lambaid pügades ning poni-minivissi-papa Andrus Teemantiga tuhandetest ilmaelu asjadest vesteldes.

Rütmist välja lendan aga siis, kui lähen näiteks sõbrataridega mõnda muhedasse pubisse tantsima – ja silmitsen uusi huvitavaid isaseid isendeid. Kas keegi neist võiks olla Dardo lubatud Kuningas? Kuhu jäi ühe mu Soome-sõbratari nähtud unenäo täitumine – minu näitemängu on vaatamas sajad inimesed, tantsisklen lillelises kleidis oma näitlejate üle õnnelikuna rahvale kummardama ning esimeses reas istub Mees – nii et on täismäng… Võibolla on asi lillelises kleidis. Mida pole.

On läbinägeliku loomainimese vilunud pilk ja kõik-ühes-emanda kaalutlus. Kui keegi meile läheneb – just MEILE, sest ligi 50aastane loovustalu perenaine koos oma laste-lapselaste ning eriliigilise perega on pakett! – satub ta karmile vaekausile, kas ta suudab osaleda ning kas tema pärast oleks mõtet paigas rütmi ja harmooniat eksitada.

Ühel peoõhtul meeldis mulle elegantne ja stiilne, suhteliselt terve ja toonuses senine tegudemees. Kelle omadustest 90% olid sobivad, aga puuduv kümme tasalülitas kõik ülejäänu. Tal polnud elujulgust ega edasirühkimise indu, uudishimulikku tegutsemise ja riskimise hasarti ega õhku astumise õhinat. Väljavaade sattuda meie muinasmaale tähendanuks tööjaotusega ühinemist – ent ainuüksi sõnad „maneež“ ja „päikesepaneelid“ lõid selle ilusa eksemplari nokki.

Teisel tantsuõhtul toetasin enne oma märjakstantsitud frisuuri kojusõidutamist hetkeks põse ühe tantsupartneri jõulisele rinnale – tema sobivust ma isegi ei vaaginud, nimegi ei tea – ja üksildus vajus kohinal kaela. Maailmas on miljoneid teoreetiliselt minu, väikese ja vintske kõrvale sobijaid, aga me ei kohtu ning analoogselt oma üksildaste sõpradega olen ikka mees-naine-isa-ema-peremees-perenaine-kirjanik-loomaarst-logistik-ratsastaja-pihiema-tervendaja kõik ühes.

Rütmist välja võib lüüa mõne õnneliku paari jälgimine. Või mõnel alal ülimalt oskusliku tegijamehe imetlemine. Kes samas pole see, kes mu käevangu võtaks ja vaipadele patseerima viiks. Mõne härrasmehe intellekt ja karisma kütkestab. Teise tehnilised oskused ja osavus paeluvad. Kolmanda… Paraku on kõik need kaunid aspektid erinevate isikute küljes. Kes on hurmav hobulausuja, sel on oma tall ja kuningriik – kes valdab finantsi, see juba haldab mitmeharulist kärgperet.

Kõige reaalsem Kuningas täna üksildase orkester-Saara kõrval oleks nädalalõpu-mees, kes manageeriks-finantseeriks ning annaks võimaluse endale alt üles vaadata. Ideaalne Kuningas tuleks vaba saja tuhandega, püstitaks – kasvõi proffe palgates – maneeži ja vahetaks elumaja katuse päikesepaneelidega kaetud vastse vastu, valdaks traktorit ja elementaarseid meestetöid – või palkaks parimad – , tunneks ja tunnetaks hobuseid ja koeri. Ta oleks mees-mina – ei rohkem ega vähem.

Ja Jumal teab, et turvalise tegijamehe ilmumine võib mu loova pinge maha maandada. Mul peab iseenda ette antud parkuur ees olema, enese sätitud ora kannis helendama ning iseteenitud raha peab samm- ja aasta-haaval need unistused teoks tegema.

„Kevadel pühib Kuningas sinu lävel jalgu ning armastab su Päikesenaiseks,“ väitis Dardo – ning sõna sõnalt sama tulevikku on kirjeldanud ka valge maag Ulvi Michelle ja Inglikaitse Rita. Viimane on alati lisanud, et vaevakarikas tuleb enne lõpuni tühjendada. Keegi neist, kes tuleviku õnnemaa eest saladusesõba on kergitanud, pole aga öelnud, millisel kevadel.

Suurte arvude seaduse ja 24-maagia kohaselt võib see olla… 2024! Jajah, ma olen siis 57aastane. Ent arvestades, et viimase kolme aastaga sooritatud järjestikuste kvant- ja kvaliteethüpete järel olen üha Nooremaks ja Tugevamaks teisenenud, küllap olen siis elu parimas-värskeimas-nooruslikemas vormis – ja ongi ju kõik hästi. Aitäh.

Ulvi Saar – valguse vahendaja

Asjad on õhus. Pea kõigi sama-laine-teekaaslastega võtame uuemal ajal jutuks tõsiasja, et inimeste vahel toimuvad praegu ütlemata sügavad, olemuslikud ja ilmselt paratamatud rebenemised, möödarääkimised, lahknemised. Nii, nagu taevas – nõnda ka maa peal. Energeetilised edenemised raputavad kõiki ja kõike juurteni. Ja neist lahkukasvamistest – nagu ka vaimse pioneeri keerulisest olukorrast peres ja perele – kõneleb ka Ulvi Michelle oma tänavuilmunud kanalduste-kogumikus „Valguse kood“.

Maikuus raamatuesitlusele kutsudes ütles Alu hingenõustaja: „Ma räägin raamatus, mida meil-maalastel tasub teada eelolevatest aegadest ning mis on see ülesanne lõplikult, mida meilt oodatakse.

Kõige taga on süsteemide kontrollorganid. Me oleme siin maailmas arvutisimulatsioonis – tagatipuks on meie üle väga suur kontroll mõttekohandajate poolt.

Nende rännakute kaudu, mille oma raamatus viimasena lahti kodeerin, saab paljudele lõpilkult selgeks, et meie tegemised on võrguvälja süsteemidega kaetud ning et meie mõistus tuleb osadena lahti programmeerida.

See on võti teadvusesse ja on programeeritud ülesannetega varustatud meile kõigile.

See tuleb teile selliste tekstidena, nagu Nad seda mulle edastavad.

Nad on üleval ja minu seljataga väga viisakad ja ülivinged targad.

Küll ükskord ka meie sinna teadmistesse ära mahume, hetkel oleme oma kübekese mõistusega vaid väheses hoomamises homse suurema ees.“

Kuivõrd seda ajakirja loevad keskmisest spirituaalsema tuuninguga isikud, ei arvata, et hääled peas ja koodid-maatriksid kellegi sisesilme ees ja südame sees oleksid diagnoosi või sildiväärsed. Meie teiega teame, et nii ongi ja nõnda need asjad käivadki. Mõni on edasijõudnum, teine alles alustab – ning Ulvi on enda sõnul multiversumite ülikoolide eksamite sooritamisel meist paljudest tublim olnud.

Iseasi, kas omadussõnad – ka tunnustavad – kui sildistamine ja vahetegemine siinkohal väga kohane on. Lähtuksin ühisvälja ja ühenduses olemise põhimõttest – mis juhtub ühega, juhtub meie kõigiga ning paralleelmaailmad lihtsalt ON. Nii Maa peal kui universumis. Kui üks võtab endale voli teist väga madalks hinnata, on ta ise ennast oma kujuteldavalt troonilt just sinnasamasse kukutanud. Meenutagem Ulvi eelmises, esimeses raamatus leiduvat peatükki Naabritest. Meie naabrid tulevad meie ellu peegliteks…

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Kuidas kanaldatakse?

Ulvi kirjeldab leheküljel 30: „Neid kanaldustekste edastavad mulle kõrgemad Ainsuslikud Pojad ja ruumisüsteemide varjad koos oma saatjaskonnaga Päevilt Vanade juurest, nende otsese juhtimise all. Need, kes mulle edastuse saadavad, on minu hingeruumi meistrid Robelo, Robelo kaksikleek Romelo ja Adamis. Tihti tuleb nende kanalduste juurde kõrgema aja ja ruumi meistrite üksusmeister – meie mõistes on see ministeeriumi minister. See on vajalik, et tagada mõistuses – ajukanalis – suurem energia läbilaskvuse võime ja kiirus.

Kanalduse edastamisel on selline tunne, et seisad suures tuulekoridoris ja tahad näha, mis saab, kui tuuleventilaator koridoris käima läheb. Kui kaugele ja kõrgele on võimalik tuulekoridoris lennata või hõljuda? Mida teeksid, kui oleksid koridoris, mille tuulekiirus ületab isegi meie reaktiivlennukite mootirst väljalastava õhu kiiruse?

Sa tõused õhku ja lendad väga kaugele koridori lõppu, kui sa pole turvarihmadega kinnitatud. Igal juhul sa hõljud õhus. See on efektne lendamise ja vabaolemise tunne. /—/

Kanaldaja ei lenda ära, ta istub tooli peal, kuid efekt kehas ja ajus võrdub sama olekuga. Ainult tuule asemel voogab informatsiooni valgusenergia ajust ja hingest läbi. Kui sa pole meistrite poolt kinnitatud, võid väga kõvasti haiget saada ja hullumajja sõita, sest su pea ja hing pole valmis lennuks Valguse koridoris. Need valgusenergia kogused on suured ja hoomatavad ainult nägijatele ja kanaldajale-sõnumiedastajale endale.

Seega olen pärast edastust tihti uimane ja väsinud. Kanaldamise ajal ei saa teha midagi muud. Oled keskendunud info kirjapanemisele. Käsi peab liikuma kiirelt ning kõik sõnad, mis antakse, tuleb otse paberile edastada. Siin ei ole aega mõelda, kuhu mingi kirjavahemärk käib või kuidas lauseehitust grammatilisse vormi voolida.

Nemad räägivad hoopis teises vormis. Ja nende suhtlemine käib telepaatilisel teel, muundades teksti minu jaoks keelelisse vormi. Üks asi korraga. Seda nii kanaldamise kui maise töö puhul. Kui kaevad maad, siis kaevad maad. Sa ei saa samal ajal sokki kududa ega saiatainast sõtkuda. Ja ometi on ka need tööd siin maailmas sama vajalikud kui kõik vaimne. Loeb see, kuidas sa oma tööd teed, millise armastuse ja pühendumisega.

Siinkohal on väga oluline aspekt, et kui tekst on ülimalt valgusküllane, siis peab olema ka tekstide korrektor valgusküllane – vaimne. Mis tähendab, et sa ei saa – ning sul puudub luba – anda oma vaimne tekst väga madala vibratsiooniga inimesele, kelle mõtlemine ei küüni selle Valguseni või kui tema huvid on rahaliselt kõrgemad kui raamatu Valgus. /—/ Te pole veel õppinud vaatama hingesilmadega, ka mitte armastava südamega.“

Põmm! Hämmastav, kui mitmes kohas on Alu emanda kõrged sõbrad vaevunud keeletoimetajaid-madalakesi materdama. Sama usinad on nad ses raamatus kõiki maailma kogukaid trööstima. Keegi kõrge on valgusekoodi-teksti küll tublisti üle käinud, ent ka siia tsitaati tippides tegin orto-parandused, mida meile väetikeses ülikoolis õpetati ning kardetavasti tõmbasin seega valgust koomale. Ent olulisem kui ehmatus isikliku klobidasaamise üle on siiski kaunis emakeel.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin lisaks korduvatele kosmilistele kõrvakiiludele hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Teresa, Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – kena nelja-vääriline eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Ent septembrikuuga sain Ulvi raamatu aegamisi ja tasatargu loetud. Mida sagedamini erinevate aastate kanaldustesse pikitud eneselohutusi ja teistetuuseldamisi lugesin, seda soojema ja mõistvama tundega. Meie kõigi jaoks – ükskõik, milliseid nimetusi endale anname ja kanname – on kirjutamine eelkõige eneseteraapia. Kuna kõik on kõige ja kõigiga ühisväljas, siis teistele ka.

Küsimus jääb – kes on sadade lahtiseletamata terminite sihtgrupp? Kas sise-õõnes-Maa alumised on… või pole… või mis… Paluks järgmises raamatus, mis kindlasti tasapisi koguneb, valgustust!

Samas on paeluvalt tuttavlik ja ammendavalt selgitav nii koljude ja kristallide kui püramiidide, Inglismaa müsteeriumi ja Vatikani käbinäärme-skulptuuri kohta ning teada saada, et Ka Tha Ra annab kokku Tervendava Hääle. Ehkki Ulvi on eriline ja väljavalitu, ristis rabi Benjamin ka Kati Saara sellesse Ka Tha Ra väesse…

Hea ja kodune on lugeda soovitust märgata mustreid ja ornamente, mis iluaedades ja serviisil, tänavapildil ja kangastel kõnetavad ja äratavad. Mida enam kanaldused kristlike preestrite väljendeid kasutavad, seda tuttavlikum ja turvalisem on kaasa mõelda ja tunnetada, et vabatahteline pereloome on lotovõit, et meedia on massihävitusrelv ning et meil kõigil on pidurid ja segajad, vampiirid ja klammerdujad.

Nii, nagu teksti vahendaja ja töötleja jäävad raamatuga ühendusse, jätavad emaduse esimesed üheksa kuud ema ja lapse igavesse osadusse. Kui laps just ei kasuta vaba otsust lahkuda, kui ülesanne käib üle jõu. Ühendus jääb ka siis. Ning ema ja isa ühistahe välistavad lapse ning üldse kellegi omamise.

Paluksin veel ja veel neid analüüse ja arutlusi pühakute ja patuste, posijate ja ikoonide, DNA-muutuste ja kirstallajastu saabumise teemal siia maapealsesse ravilasse ja lasteaeda. Alates viimasest kolmandikust hakkasin kogumikku sedavõrd nautima, et ootan järgmist. Aitäh.

Pärnu naiste varjud ja Rotary-päike Remnikul

Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud, ütleb Exupery Väike Prints. Jääd vastutama ka selle eest, kelle oled teisele kaldale aidanud, lisavad Pärnu naiste varjupaiga emandad ja Remniku vähekindlustatud laste Päikeselaagri matroonid Hansa Rotaryst.

Sotsiaaltöötajate abiga Päikeselaagrisse pääsenud 180 last said juba teist aastat ühe suvenädala jooksul ettekujutuse kodust väga erinevas maailmas leiduvatest võimalustest ja ametitest, mille poole end unistada. Naiste varjupaiga head haldjad aga ütlevad: „Varjupaik ei tohi olla koht stiilis sisse – ja välja! Naised tuleb uuele rajale, eneseteadvusele ja -teostusele aidata. See protsess võtab aastaid.“

6 aastat tagasi hingedepäeval loodud Pärnu varjupaik tähistab Kadripäeval koos kogu maailma saatuse- ja teekaaslastega ülemaailmset lähisuhte vägivalla all kannatajate päeva.

Varjud Rannapargis

Suvel korraldasid pärnulannad kunstiterapeut Victoria Scotti juhendamisel enese vabaks joonistamise-maalimise-voolimise kursuse, mille käigus loodud paberist siluetid kinnitati Rannapargi puudele ning puudevahelisele traadile riputati kaardid ärkvele-kutsuvate lausetega. Iga mööduja võis märkamatult mõne sellise kaardi kaasa napsata, et seeläbi võibolla ka ise vabanemise ja tervenemise teele asuda.

Kiri ühelt kaardilt on Anette sõnastus: „Soovisin olla kivi, et mitte midagi enam tunda. See ei võinud ju minu peres juhtuda! Hingevalu oli nii lõputu, et muutusin varjuks.“

EEA Grantsi Norra projektina korraldatud projekt jättis ühisteadvusse vägivallaohvritest naiste endi ja nende (sala)terrorit harrastavate meeste siluetid. Kaartide servadel kontakt www.naistevarjupaik.ee – mida vajab või vajaks oluliselt rohkem naisi kui aimatagi oskame.

„Pea liiva alt välja tõmbamise jälgi võib leida ka rannaliivalt,“ kinnitavad tegudenaised Margo Orupõld ja Helga Mitt. „Nii tavaline olukord – naine peesitab sõbrataridega naiste paradiisis – ja kusagil mujal, kasvõi sealsamas kõrval rannas olev mees saadab aina smse ja teeb kõnesid. Võhikud – oma olemisest pidevalt välja raputatud naine kaasa arvatud – oletavad, et mees armastab ja hoolib.

Tegelikult ahistab ju oma kontrollimise-omamise-kahtlustamisega.“

Naised teavad oma 6aastase töökogemuse põhjal, et naised häbenevad ja varjavad oma valu viimase võimaluseni – nagu mehed impotentsust. Põhjuseks süütunne – ma ise olen süüdi, vägivalla ära teeninud, häbiväärselt ebatäiuslik, ma ei väärigi armastust ega austust.

„Meie juures jalad alla saanud või saamas naistest kaks räägivad nii meedias – näiteks Kanal2 saatesari „Keda ma küll armastasin“ – kui esinemistel rahulikult ja avalikult oma üleelamistest ja neist väljumisest. Paljusid naisi on keeruline koolitustele-nõustamistele-teraapiatelegi saada,“ teavad Helga ja Margo. „Vägivallaohvritel endil on küll mõnikord ebamäärane soov suguõdesid aidata – ent selles töös pole tegelikult midagi ebamäärast. See eeldab mitmekesist haridust ja väga valusat kaevumist oma hinge sügavaimatesse salakäikudesse. Aastaid. Erinevate moodustega kirjutamisest vabastava tantsuni.

Paradoksaalsel kombel on kahekümnekesi alustanud naistest just need esimestena koolitustest pagenud, kes ise vägivalda kogenud – kui ei kannata oma valust väljumise protsessigi välja, mis siis teiste toetamisest kõnelda.“

Margo ütleb, et need koolitused on väga kallid ning tema, keda tuntakse transpordi-raamatupidamis-ettevõtjana ning kelle turvakodu-pühendumise peale üllatutakse – ärinaine ju?! – peab sellepärast väga palju tööd tegema, et ennast üha täiendada. Ärinaine meenutab boheemlaslikku eatut Gavroche’i, kes muusika- ja kunstiteraapia kõrval on osalenud oma kunstnikust tütre Flo kõige erinevamates ja erilisemates projektides, tütrepoeg Vint elurõõmuallikana üha kõrval.

Tänu sellele, et Margo kunstiteraapia kursusel Victoriaga kohtus, saab nüüd postkaardilt lugeda, mida pihtis Johanna: „Olen aastaid talunud nii vaimset kui füüsilist vägivalda. Olin allasurutud nagu ori tema meelevallas, manipulatsiooni all. Tundsin end abituna ja olin hukka mõistetud kõigi tema lähedaste poolt. Seitse aastat tagasi lõpetasin selle suhte ja olen alles nüüd endas leidnud enesekindluse, elutahte ja jõu.“

Victoria on Lõuna-Eesti juurtega Tallinna tüdruk, kes teeb USAs kunstiteraapiaalast doktoritööd ning elab itaallasest ärimehega Hispaanias. Ta on end pühendanud akadeemilisele suunale ja teadusele, et võimalikult palju järgijaid välja õpetada ja kunstiterapeutidena rahva teenistusse koolitada.

Et rõõmuga oma rühma Ronja pihtimust postkaardilt lugeda: „Vägivaldsest suhtest välja tulles õppisin ennast jälle armastama ja hindama.“

Margo ja Helga on elu edenedes ja isiksuse küpsedes jõudnud turvakodule pühendumiseni üsna sarnast teed pidi. Nad on olnud tüdinenud numbritest ja rangetest raamidest. On pürginud vabasse voolamisse ja isetusse panustamisse.

Helga kirjeldab: „Olen majandusspetsina elu aeg arvude maailma raamistikus toiminud ning numeroloogiast huvitudes olnud väga üllatunud, et minu kutsumus on hoopis heategevus. Kui tegusate naiste suurkogunemisel pealinnas meilt Margoga küsiti, miks suvepealinnas naiste varjupaika pole… tegime ära.

Seda ei saa öelda, kuhu. Ta on linnast väljas ning politsei toob kohale või annab koordinaadid.

Võimalik, et teistele panustamine on ealine iseärasus. Ent me ei näe Margo ja teiste daamidega hetkekski oma tööd ega suvist kunstiprojekt ühekordse sooritusena. Sellised ettevõtmised viivad ärkamisele. Probleemi tunnistamine koos kõigi aspektidega viib lahenduse otsimisele – ja sealt edasi uude ellu.“

Ühe tuntud edumehe krooniliselt ahistatud kaasa Anneli tunnistab: „Ma tahan seda lõpetada ja ma tegelen sellega, aga läheb aega, sest mängus on lapsed. Mida ma veel ootan? Sa ei tea minu lugu… Kui ma tänaval kõnnin, siis vaatan ja mõtlen: kas ka sina ja su lapsed kannatavad? Lõpeta sina see nii kiiresti kui saad!“

Helga on oma kirjatöödes – näiteks Sindi sõnumites – juhtinud lapsevanemate tähelepanu lastele just sellest vaatenurgast, mida on ise õppinud kunstiteraapias nägema: vaadake, millest jutustavad teie laste joonistused. Vaevuge soomedest koju käies kasvõi nende kunstilistesse eneseavaldustesse süvenema – seal võib olla totaalne appihüüd ja hingekarje – mille kanapimedad vanemad võivad uhkelt seinalegi naelutada: nii andekas laps…

Varjupaiga rahvaga näitemänge ja näitusi korraldavad ning ühise pihtimusteraamatu koostamise poole kulgevad naised kinnitavad, et peksjate-psühhoterroristide seas on šokeerivalt tuntud härrasid ning „aasta isasid“. Neist ühe muserdatud naine Merike kirjutas postkaardile: „Vägivaldses suhtes olles tundsin ennast väikesena, kasutuna, saamatuna – nagu ma poleks keegi. Mul ei tohtinud olla oma soove. Maailm tundus mustana. Sellest lahkudes tundsin ennast kui lind, kes on puurist välja pääsenud. Maailma tekkisid värvid ning võimalused teha seda, mis mulle meeldis. Kui varem sain eksimuste pärast karistada, siis nüüd on iga eksimus lihtsalt osa elust ja õppetund. Vägivald pole lahendus!“

Tuntud daamid omakorda pigem surevad kui oma olukorrast räägivad. Ilmselt vajavad nemad enim nii kunstiteraapiat kui enese vabaks ja puhtaks kirjutamist – ning keha vabastamist hirmu- ja puudutusekrambist tantsu ja kasvõi hipoteraapia abil. Vaimsest vägivallast, alandamisest ja piinamisest rääkida oleks mõeldamatu – see seaks edunaise avaliku positsiooni ohtu. Füüsilise vägaivalla avalikustamine näib veelgi võimatum – proua direktor saab kodus peksa?! Kui ei räägi ega tunnista, ei pääsegi teisiti kui surres. Mida on viimastel aastatel ridamisi juhtunudki – mõni kiire ja ränk haigus tuleb appi, et väljakannatamatu õudusunenägu lõpetada.

Eha: „See lõpeb siis, kui sa ise selle lõpetad. Nii ongi!“

Algallikal

Nii varjupaik kui väljasõidukohad on salajased. Arusaadavatel põhjustel.

Pärnu naised käivad end maha ja uuesti täis laadimas teises Eesti otsas asuvas loodustalus, mille emand on üks nende hulgast. Tagasihoidlik teadjanaine ütleb, et temagi elus oli kooselu, mis lennutas teda mööda kööginurki, kägistas ja alandas ning mille lõppemise järel naine oletas paari aasta möödudes, et töö taimedega, huviliste õpetamine ning riitused juhatuse vajajatele on ta ära puhastanud. Ent varjupaigatüdrukute kuulamine tõi kõik pinnale.

„Ma õpin koos varjupaigast saabujatega avarduma – ka mina saan nende tulles oma elamused,“ tunnistab Algallika talu perenaine. „Näen, et traumeeritud temakesed vajavad eluga edasi minekuks ja uute sihtide seadmiseks nii aktiivset tegevust kui võrdlusvõimalust, mis tekitab ideid seniste mustrite muutmiseks.

Aktiivne tegevus kirve-sae-labida ja elusa tulega laseb välja elada. Minu talus käimine näitab võimalustepaljusust ning julgustab märtrirollist väljuma. Nii lihtne on varjuda igavese ohvri positsiooni: mul ei ole midagi, ma ei ole keegi… Taimede ja Maa-Emaga suheldes satuvad naised silmitsi iseendaga. Pöörduvad oma koletiseks-muutunud meeste poole. Söandavad seista silmitsi oma siin- ja sealpoolsete lastega. Jah, kui on hullusti, siis kohe kuhjaga – mitu pekstud-mõnitatud naist on sel koletise ballil ka lapsi kaotanud. Ent looduses on lootust tantsida selle koletise balli viimne valss, end tühjaks rääkida, nutta ja naerda.“

Naised vadistavad metsas, kust senine elu neid päris kindlasti kätte ei saa, nagu väikesed tüdrukud. Nad ongi oma arenemises plika-faasis servi seisma jäänud ning lähevad fantoomilikust hangumisest aegamisi liikvele. Õpivad ühiselt unistama. Jutustavad lõkketulele metshaldjate palge ees, kuidas rajavad uue turvalise kodu ning saavad teada, kui palju neil tegelikult olemas on.

„Nii mõnigi söakam tüdruk, kes on end ka vägivallaohvritest kõnelnud telesaadetes näidanud, on hakanud samalaadse talu rajamisest ürgmetsa salarüppe,“ rõõmustavad Helga ja Margo. „Luigeparv on teele asunud. Enesehaletsemise asemel ilmutab end tänu, märterluse kohale on tekkimas ühine unistamise julgus ning Pekopäeval peetud külluse õnnistamise tseremoonia viib nüüd vastu Kadripäevale, mil võtame ühiselt oma elu veel kindlamalt ja loovamalt, mängulisemalt ja julgemalt oma enese kätte.“

Päikeselaager

Remniku Lastekaitse liidule kuuluvas õppe- ja puhkekeskuses juba teist suve kogunenud puudustkogevate laste ühisel nädalal püütakse noorte inimeste arengule lisada kodust saamata julgustust ja inspiratsiooni, mis annaks eluteele kaasa loovuse ja elujulguse.

Tallinn Hansa Rotary Klubi enam kui 30 tegudenaist on kaks aastat Peipsi ääres laste ja noortega ühinenud ning olnud Päikeselaagris ühed lastest. Sellised, kellel on mõnevõrra paremini läinud – ja kes on maailmas selleks piisavalt kaua elanud, et teada ja osata.

„Sündides pole meil kellelgi kaasas ei varandust ega vilumust. Need lapsed, kelle eeldusi ja andeid kodud ühel või teisel põhjusel edasi ei arenda – kesise majandusliku toimetuleku tõttu näiteks seda teha ei suuda – kogutakse lastekaitsetöötajate abiga suvel nende tiiva alla, kes soovivad südamest lapsi toetada. Eeskätt tiivustame noori teekaaslasi unistama,“ kirjeldab advokatuuri kantsler Kristel Voltenberrg, kes on õppinud koos õdede-rotariaanidega nautima neid päevi Lastekaitse liidu baasis, mil saab sõna otseses mõttes puhata ja mängida. „Kõik Remnikul noortega koos loomas ja lehvimas käivad naised saavad Eestimaa elu erinevaid variatsioone lähedalt kogudes võrratult palju teada ka iseenda kohta.“

Advokaadibüroo Aivar Pilv finantsjuhina ametis olev Marina Pilv on end juba teist suve Päikeselaagrile pühendades selgeks õppinud, et iseseisva ajasisustamise kogemuseta lastel peavad iga päev olema paralleelsed ja pidevad töötoad: „Sel suvel voolasime ilma vaba ajata, mis osutub enamusele nukra taustaga lastest raisatud ajaks, mil kogunetakse nõutult kampadeks ja kiputakse kasutusele võtma mustreid, millest Päikeselaager lapsi just täpselt võõrutama peab.

Nädala jooksul on meil töötubades laste ja noorte ette seatud erinevate eluvaldkondade eeskujud, kes jagavad nii oskusi ja õpetust kui tegelikult ei rohkem ega vähem kui iseennast.“

Üsna rõõmutust keskkonnast saabuvad lapsed klammerduvad ja kiinduvad kergesti.

See on õdedele-rotariaanidele päris tõsine katsumus: kuidas kehtestada piirid. Mil moel mitte liialt kiinduda ega lootusetuid lubadusi jagada.

Ka veebiajakirja Femme toimetaja Silvi Grigorjeva,kes koos arvuka fänniklubiga, kes tema kui rockisõbra ümber koguneb, õhtuti diskol käib ja ühisloome kõrval südamest südamesse pihib, on küll lubanud nii mõnegi jõulise muusikamaitsega neiuga koos rockifestivalile minna – ent oma koju ju kõiki 180 elamusejanust ja armastusealdist hingekest viia ei saa.

„Need lapsed on nagu haldjarahvas,“ vaatab koos noortega kirjuks-värvitud särgiga Silvi ringi sügavate silmadega seltskonnas, kus on erilisi mustreid ja kujusid, hirme ja tugesid, üksildust ja kogemusepuudust – ja nii palju usku, lootust ja armastust. „Nad on vastus küsimusele, miks mina Rotarysse kuulun. Jagamise pärast.

Õpime siin Remnikul tänu lastele ka oma enese hirmudega toime tulema.

Olen äärmiselt hea meelega üks õpilasteks ning näen rõõmuga meie klubi naisi koos lastega mängimas, kätekõverdusi tegemas ja südamest südamesse vestlemas.

Iseendaga ka.

Seda eelkõige.“

Moe- ja ehtekunstnik Jana Einardi sõnul oli puhas rõõm jälgida loomingulist lennukust ja siirust, millega poisid emadele ja õdedele kojuviimiseks ehteid valmistasid. Kunstnikule tänutäheks semulik käeplaks ja soe süda.

Kalakultuuri kuninganna Esta Tamm aga on kinnistunud oma kalaburgeriköögi ja kalasupipajaga juba Remniku superstaariks. Hämmastaval kombel kogunevad Esta ümber eelkõige poisid. Omavalmistatud kalaburgerid õpetavad kogemusteta lapsed kala sööma ning selgub, et kalapäev pole mitte karistus, vaid kingitus.

„Tulen jah kaks ja poolsada kilomeetrit teisest ilusa isamaa otsast siia, veedan terve päeva mitme pliidi vahel ja panustan endast kõik ja veel kuhjaga peale. Iga küsimus peab saama vastuse. Igale pilgule tuleb vastata. Õhtupoolikuks olen koos lastega kalakultuuri pühitsedes ennast nii tühjaks jaganud, et tegelikult ei jõua enam järve äärdegi,“ naerab Esta.

Naised on Päikeseaagris teada saanud, kui vähe on õnneks vaja.

Neile lastele on vaja kommi ja väikseid auhindu – ja päike tõuseb. Pole enesestmõistetav, et kodus seisab kommikauss laua peal. Samuti pole enesestmõistetav, et kodus tehakse ehteid ning selleks vajalik varustus koos loomepalanguga on käeulatuses.

Sel suvel klubiõdede eestvedamisel laagrisse loodud raamatukogu ja mängutoa edu võti peitub teadmises, et lemmikraamatuks saanud teose võib pärast koju kaasa võtta. Raamatu võis valida ka õdedele-vendadele. Mälestuseks Päikeselaagri tempel sees. Koos mälestusega, kuidas õpiti tai jid ja teisi oma kehaga suhtlemise võimalusi ning naerdi koos klounidega ja õpiti olmelisi oskusi ja…

„Me ei võta laste edasise, kahe suve vahelise käekäigu eest otseselt vastutust. Seda teevad lastekaitse ja sotsiaaltöö professionaalid. Meie vahetame laste ja noortega kontaktid. Oleme olemas. Ja teame, et vastutame,“ kinnitab Kristel.

Kooskulgemisel kaovad piirid õpilase ja õpetaja, juhendaja ja kogeja vahel. Remnikult kodusesse keskkonda minevad noored jagavad oma positiivset laengut sõprade ja peredega.

Vägivallast välja kasvanud naised aga õpivad tugiisikuteks. Sel kombel jõuab iga hing uue astme pühendumiseni – ning tahetakse veel ja veel õppida, et jagada.

Pärnu naistevarjupaiga loov-ettevõtjatest emandad Helga ja Margo ütlevad: „Oma sotsiaalset südametunnistust on kõige lihtsam rahustada raha andmisega – las rahakene sügab seal kuskil omasoodu head teha. Tegelikult tuleb hädasolijatele kinkida ennast – midagi rohkemat ega vähemat meil õrnas olukorras teekaaslastele kinkida pole.”

Mai-Agate praktilised nõuanded

Oma tegelikust east mitukümmend aastat nooremana näiv ja toimiv Mai-Agate Väljataga on mahlaka eluterve huumoriga inimestele neid endid vahendanud ja tõlkinud juba pool sajandit. Tema reibas vestlemine abivajajatega – ja seda oleme siin maises hingeravilas-lasteaias me kõik, ta ise kaasa arvatud – on sedavõrd oodatud ja kutsutud, et vabu õhtuid säde-daamil pole. Sellepärast, et tema moodus inimeste ette neid endid laotada on praktiline ja rõõmus.

Ookeanipiiskade viharavi

Mai-Agate soovitab igal hetkel – nii rõõmus kui mures, haiguses kui ärritudes – meeles pidada, et me kõik oleme piisake ookeanist. Igaüks meist on osana Jumalast see ookean – ja igaüks meist on ühisvälja kaudu ookeaniga ühenduses – ning iga teise inimesega sarnane: „Mida erinevam või hullem meile keegi tundub, seda kindlam – ikka samasugune. Seda enam, et oma sadade kehastumiste käigus oleme jõudnud läbida ja sooritada suure osa neist näotustest, mida nüüd teistele ookeanipiiskadele ette heidame. Ja ärritudes karmat korjame – mille klaarimine omakorda on meie ülesanne siin maises kehastuses.

Peame meeles pidama, et kellele iganes me hästi või halvasti mõtleme – sellele oma energia saadame ning kedagi kirudes teda tahtmatult laeme ja toidame. Ei taha ju? Ärme siis nuuma soovimatut!“ manitseb Mai-Agate. „Minul käib pidev hekikääride viharavi. Mu suvekodu naaber tuleb alati hekikääridega minu elupuu kallale, kui see mõne kasvu ja lehekese üle aia sirutab. Ja mina tänan naabrit tekitatud viha eest, sest viha aitab mu vaimse arengu järgmisele tasandile. Muidugi juhul, kui ma vastava taotluse teen: aitäh, viha, et aitad mul vaimselt kasvada!“

Tänulik on selgeltnägija ka neile vapratele ja ilusatele, kes klantsajakirjades kuulutavad, et seks on elu edasi viiv jõud – need silmapaistvad isikud näitavad teistele teadmiseks ja hoiatuseks, kuidas vaimset arengut latentses seisundis hoitakse ega areneta. Seegi pole halb, vaid õpetlik!

Teleris näeb Mai-Agate uskumatult palju punamusta auraga valetajaid. Poliitikuid, kes naeratades meie tubadesse lausvalet paiskavad. Ärritudes tänab Mai-Agate taas peegli eest: näeme kõigis ainult ja üksnes ja alati iseennast – kui miski ärritab, vajab puhastamist-vabastamist. Enne me sellest ei pääse kui koristustöö tehtud. Karmaseadus on selline. Tekkiv viha kogub karmat – vabastatud raev aga põleb parinal olematuks, nii et võime rõõmsa lapseliku imestusega küsida: kuhu ta jäi?

Kui äärmiselt heas toonuses daamil enesel on kohtumisele saabudes paistes hamstripõsk, teatab ta rahulikult, et hulk viha on veel vabastamata ja tänuga oma teed saatmata. Ühtlasi juhib teadja tähelepanu tõsiasjale, et kui mõni õigluse hammasrataste vahele jäänud poliitik satub südamega haiglasse, siis selgub – ikkagi inimene! Ja kui ta on enne jala kaotanud, siis see omakorda jutustab poliitiku ülimast vastumeelsusest keskkonna suhtes, kus ta elab.

Pahalastele pai

Mai-Agate tuletab meelde, et meie kõrval tegutsevad kolmanda ja neljanda dimensiooni vahel sebivad pahalased. Mustadele jõududele on tema kogemuse põhjal kõige talumatum, kui neid tänatakse ja öeldakse, et nad on armsad. Lisaks armastuseavaldusele õppis naine oma enese kodus mürgeldanud poltergeistile, kes perenaise seitse kassi kapi alla ajas ja lokkavaid toataimi tuuseldas, ütlema: sind oodatakse nii paljudes kohtades – ära raiska siin aega, mine sinna, kus sind kardetakse!

„Tasub teada, et telekas on Nende parim tööriist. Nii suur osa inimesi on silmi-meeli-pidi teleris, mitte iseenda ega ligimestega – ülilihtne on ärritades-hirmutades sundida meid negatiivsusele ja seega meie avanemist julmalt maha tõmmata,“ hoiatab Mai-Agate mustade jõudude eest. „Keda ärritavad tuvitädid, keda tühjalt naftat põletavad atvd – igal juhul on need ärritused meie parimad õpetajad ning nii mõnigi, keda ümberkaudsed mõista ei suuda, peavad just täpselt nii elama, nagu elavad. Eelmistest eludest kogutud töökäsk on selline. Olgu see siis kooselu purjekate, puuetega inimeste või loomadega – selles elus elab igaüks meist oma rajal sellepärast, et peab ning kuidagi teisiti ei saa.

Meil on oma hingeparve kaaslastega sealpoolsed lepingud. Kui kellegi isa joob – siis ta täidab oma teispoolset eellepingut ning annab lapsele kogemuse ilma, et kumbki mäletaks, mida kõrgemad minad kokku leppisid. Kui kellegi ema varakult sureb, annab temagi lapsele aegsasti-küpsemise kogemuse, nagu enne kehastumist kokku lepiti – järgmisel korral mängivad meie kõrgemad minad need rollid vastupidises olukorras läbi. Usaldagem!“

Rännak iseenese eludelukku

Kui Mai-Agate viib loengutele-tervendusele-tulnud nõu ja juhatuse otsijad regressiooni meetodil rändama, siis satutaksegi just sellesse eelmisse ellu, mis pani tänasesse kaasa praegusel hetkel kõige põletavama küsimuse. Regressiooni suubudes tehakse taotlus – minnakse siin ja praegu tugevaima tunde juuri otsima.

Rännakule saadab reibas naerukil emand auditooriumi leebelt ja turvatunnet sisendavalt tagurpidi tosinat loendades – ja toob publiku ajuvõnke alla 14 hertsi. Alfalained näitavad vajalikku, ilma et mõtted rändajat kuhugi egotrippidele eksitaksid. Lisaks oma toonasele teekonnale, mis tänase valupunkti meile ülesandeks õhku jättis, saab näha sealt elust tänasessegi tulnud teekaaslasi, kelle rännakul ära tunneme.

Eelmisse ellu suubudes juhib Mai-Agate rändajate tähelepanu nende rinnale – sealtkaudu tuleb teadmine, kas oldi mees või naine. Edasi uuritakse oma riietust ja välimust ning saadakse teada aastaarv, kus viibitakse – oma enese vanus ning amet ja tegevus. Inimene või loom, kes järgmiseks rändaja kõrvale saabub, annab selgelt teada, kes ta inimese praeguses elus on.

„Sageli arvavad sündmusi, arve ja teekaaslasi nägevad rändajad, et mõtlesid selle loo välja. Ei mõelnud. Nii andekad me ei ole,“ naerab Mai-Agate. „Lapsed reisivad eelmistesse eludesse oluliselt ladusamalt, sest erinevalt täiskasvanutest ei püüa nemad kramplikult midagi näha.“

Lisaks tookordsele sõlmsündmusele, mis praeguse probleemi tänaseks töövihikuülesandeks jättis, juhatatakse sügavas meditatsioonis viibijad nende toonasesse surmahetke. See selgitab sageli tänaseid hirme ja aistinguid. See võtab ära surmahirmu – reeglina vaadatakse kehast lahkudes tänuga oma kehale kui hingekodule ning tuntakse vabanemise kergendust. Ühtlasi nähakse surmahetkel juures olnud inimest, kes on üks võtmeisikuid tänases elus.

Ning kaasa tuleb kolm tugevaimat tunnet. Edu töövihiku ülesannete lahendamisel ligi tuhandes kehastumises, enne kui saabub Pühitsus!

Hirm ja võitlus

„Kolm tugevaimat emotsiooni, mis enamusel meist siin maises ravilas üha kaasavarana lahendamisel, on viha, hirm ja millegi vastu võitlemise vaim. Vaadake, kuidas te millestki unistades ja mõnd ettevõtmist kavandades toimite. Nii kui külluslikule universumile, kus on meie kõigi jaoks absoluutselt kõik olemas, oma unistusest jutustate, võtate kohe kustukummi ja nühite kõik oma kavatsused ja soovid maatasa. Aga. Mis siis saab, kui. Ei saa, ei jaksa, ei oska. Valmis! Kustutatud!Hirm kustutab – ja mure närib energiaid blokeerides ja vereringet häirides südame ka veel läbi. Ookeanis on olemas kõik-kõik-kõik, mida piisake vajab. Pruugib selgelt ja kindlalt küsida – ja ookean ise tuleb koos kõigi universumi jõududega appi seda soovi täitma. Piisab ebatäpselt kõikuda ning kahtlustustes vett sogada – ja ookean ei oska sind aidata. Mõtle välja ja ütle täpselt, mida tahad – taha seda kindlalt ning ära torpedeeri ise ennast oma kustukummide ega magnetitega!

Hirm, mure ja viha – kõvad magnetid kõik. Kes midagi vihkab – selle saab. Töövihikuharjutuseks. Ikka ja jälle. Olgu see peaparanduse järele tulnud joodik või lipitsev energiavampiir – kuni vihkame, seni saame. Hirm tõmbab ilmtingimata kardetava külge – ega siis hirmutundmine tühja lähe. Ja tõeline edenemine ei saa kunagi käia millegi vastu võitlemise tehnikas. Kes sõja vastu võitleb, see saab sõja – kes rahu armastab, pälvib rahu,“ õpetab Mai-Agate. „Mõnikord satume ka tursimireisile selleks, et oma varjatud-unustatud elud ja hirmud, vihkamised ja katkised kohad teada saada. Mõnele retkele läheme sisetunde järgi rõõmu tundma. Mõnel reisil, kus kogu ülejäänud grupp naudib ja õnnest õhkab, on meil väga hull olla. Regressiooni minnes saame teada, mis lahti.

Šveitsis end kohutavalt pahasti tundes sain näiteks teada, et olin viimati seal palverändur, kes oma kuulutuste eest pimedaks pisteti ning kui ta ikka vait ei jäänud, ka keelest ja teejuhist ilma jäi. Kuidas sa end ikka sellises kohas hästi tunned, kus eelmisel korral nii täbarasti läks…“

Mai-Agate rõhutab, et me kõik õpime ja avastame siin maisel matkal ennast. Ainult ennast. Veel ennast. Kõik, mida regressioonis kogeme ja mida praeguses kehastuses lahendame, on meie enese kõvakettal. Sellepärast tunneme ootamatult ära ka need, kellega oleme saja või seitsmesaja aasta eest koos olnud. Sellest ka deja vu elamused – mida osavamad vaimsuses kulgejad oskavad ümber väestada. Kui deja vu hetk lõppes möödunud korral kehvasti, saab seekord kõik teisiti pöörata. Sama on ka unenägudega – neidki on võimalik suunama õppida ja seeläbi oma kõvaketast puhastada.

Tuhande kehastumisega pühitsuseni

„Kõige täpsem vastus küsimusele, mida me siin Maa peal teeme, on – pürgime pühitsusele. Ent see võtab tuhatkond kehastumist aega. Kõrvakuju järgi on eemalt näha, kes on oma 600, kes 800 ringi siin ära teinud. Mida suurem ja peast eraldi asetsevam kõrvalest, seda edenenum hing,“ teab Mai-Agate. „Me pidurdame oma vaimset arengut ja määrame end veel rohkem naasma, kui võtame oma otsuste ja valikute aluseks mis-külarahvas-arvab. Vaba valik on meil endal, mitte ühiskondlikul survel!

Mina sain 41aastasena emaks mitte sellepärast, et ei pidanud enam suguharu survele vastu – mis naine sa oled, kui last pole, ei ole võimalik, et mõni naine tuleb siia midagi muud tegema. Mina sain sellepärast poja, et tema tahtis väga tulla ja mina vajasin temaga taaskohtumist.“

Mai-Agate õpetab iga füüsilise – aga ka psüühilise ja vaimse – häire puhul seda praktiliselt ja loogiliselt kasutama kui atlast. Teejuhti hirmude-viha-mure-sunduse vabastamisele.

Lihtne on võtta tablett, sellega valu vaigistada ja ennast uinutada – ent tegelikult jääb probleem lahendamata ja seda üha ligi tõmbav magnet teadjatari sõnul alles. Vastumeelsuse ja sundusega tegutsev inimene tõstab märkamatult õlad, saab ebaloomulikust asendist pea ja käte valud, liigesed haigestuvad – ning valuvaigistid kahjustavad lisaks magu, kui inimene oma vastumeelsust ja sundust ära ei seedi.

Kui ema-isa-armastuse asemel antakse 21.sajandi lapsele pihku nuhvel ja arvutimängude konsool, hakkab ta leevendust ja lähedust otsima tänavalt ning saab hingevalu ja tühjuse vaigistuseks valge pulbri. Kui inimene ennast ei armasta, tekib laktoositalumatus – piisab Armastuse äratamisest ning seeditavaks saab ka piim kui elueliksiir.

Ka apaatia kui eluisu vähesus tuleneb vastumeelsusest. Mida vähem inimene elada tahab, seda jõuetumaks ta muutub. Mida kauem jõuetuna lebab, seda enam mürke temasse koguneb. Mida saastunum ta on, seda raskem on südamel kui armastuse organil sogase jõena laisalt loksuvat verejõge edasi suruda. Tuleb liikvele minna ja süda tööle saada, leida motiveerivad hingelised – ja toetuseks foolhapet, B9 vitamiini krõbistada – elab see, kes tahab!

„Aina peale voolavad kohtumised ja äratundmised annavad eluisu, tekitavad uusi unistusi ja hoiavad värskena uudishimu. Ehkki minu iga võiks juba eeldada väsimist ja äraminekut, ei ole mul selles elus kaugeltki kõik nähtud ega tehtud. Ma tahan veel! Ka pärast praegust kehastust tahan rõõmu ja tänuga teel pühitsuse poole veel ja veel kehastuda. See on nii vahva!“ õpetab Mai-Agate ka õpilastele elutahte toitmist. Vaatamata tervendajate üha kasvavale arvukusele on selle naise loengud ja rännakud, nõustamised ja seansid nii vajatud, et tal pole aegagi maha käia ega lakata elust vaimustumast. „Enesehaletsus on kindel kurss mahakäimisele. Ei taha? Aga palun! Su rakud kuulevad seda, kukuvad pikali ja surevad maha. Teadvelolek, ühenduses olemine, siin ja praegu hetkes püsimine – see on kunst, mida üha juurde õppida. Ja kuni ennast kui ookeanipiiska arendada soovime, kestab elu – kuni elu – seni on kõik lahendatav ja parandatav. Kui ei jõua, saame kaasa ülesande järgmiseks eluks, ei hullu siiski midagi. Jätkame matka!“

www.hagal.ee

Mõtisklused

Minu ja teiste eneseleidmise teel olevate inimeste mõtisklused, reisijutud ja ideed.
Loo lugemiseks kliki pealkirjal. Uuemad on eespool.

DNA – elulõng mida ise ketrame
Sa pead ka sisemuses tundma ja elama aktiveeritud DNA-ga. Ta on juba muutunud. Ta on sinus. Asjad juba on hakanud liikuma.

Mobiiltelefon lõhub aurat ja kuivatab keharakke
Lugu sellest, kuidas lobisedes anname energiat ära

Uss, minu varjatud pool
Minust lahkuvad madudega seotud pinged

Ralf, ma ei saanud pühitsust!
Muutus sinus algab juba enne meie kohtumist

Viimane kallistus
Mõtteid elust ja olust

Üks unistus sai teoks
Harmoonia kursusest osavõtja muljed.

Reeda lugu

Tuuli: Tšakrate ülevaade
Minu ülevaade, kogemused ja mõtted antud teema kohta.

Ege: HARMOONIA ENERGIA ehk ELUENERGIA
Meie kõigi soov on, et meie elus on armastus ja harmoonia, suhted on täiuslikud ja õnnelikud.

Anneli: Minu mõtteid Harmoonia Energiast ja taotlusest
Harmoonia Energia on meetod, mis aitab sul ennast taastada, ravida, hoida sõbralikku ja toetavat suhet kogu Universumiga.

Ege: Piusa koopad 02.-03.02.2013
Minu mõtetes on alati Piusa koopad olnud üks müstiline paik. …

Olen käpuli liival. Ninagi vastu sooja maapinda. Päike paneb kuldse ranna särama. Pööran pilgu imepeentelt kristallidelt tulevale sätendusele. Lähen sinna sätendusse sisse. Ma ei keskendu. Aju, mis tavaliselt töötab beeta tasandil on mõistnud mu soovi sukelduda selle maailma saladustesse. Ta on end ümber lülitanud uuele sagedusele. See on alfa tasand. Olen siin ja praegu. Selles hetkes.

Kui vaatad kuidas üksiku liivatera tahul murdub päikesekiir võid avastada end uues maailmas. Keskendud säravale valgusele liival. Lähed selle helenduse sisse. Hetke pärast näed seal justkui säravat imepisikest vikerkaart. Veel vaatlust. Lased sel pildil peegelduda läbi oma sisemise sära. Nüüd näed selles vikerkaares ümarat, sissepoole keerduvat spiraali. Kui muudad oma hingamise rütmi, muutub ka spiraali kuju.

Kohati näed justkui viljaringe maailma põldudel, siis jälle tekivad samasse kohta rattakodarate taolised triibud. Lõdvestud, hajutad oma pilgu, spiral muutub säravaks nagu briljantide jada. Hingad, mõtiskled ja tekib DNA kaksik ja siis kolmikspiraal. Hetke möödudes näed spiraalide kimpu. Neid on põimunult kümmekond või enamgi. Ka meil peaks olema samapalju ahelaid DNA-s.

Need kujundid koosnevad justkui väikestest olenditest, kes muudavad oma asetust vastavalt sinu teadvuse muudatustele. Nii loome me maailma. Ka aatom on kvanttasandil tühjus. Vaatleja – sina või mina loome uurides, vaadeldes selles tühjuses mateeria. Loome mitte millestki uue reaalsuse, uue elu.

Olen sellest vaatlusest ja loomisest täielikult haaratud. Olen osa sellest. Olen elu saladuses sees. Naeratan ja viin pilgu suuremale pildile. Vaatan veidi kaugemale. Näen paljaid naisekäsi ja päikesepruune rindu. Õlavarre tagant vaatab kikkis rinnanibu otse minu silmadesse. Voogavad juuksed on kenasti õlgadel. Ka kõigi nende naiselike väärtuste omanik uurib koos minuga säravaid liivateri. Tunnen kuidas päike ta paljal seljal mängib.

Sealt põrkab tunnetus tagasi mu paljastele reitele ja kannidele, mida päike küpsetab. Juba kuskil pool tundi on möödunud miniatuuride maailmas. Sirutan end, vaatan ringi. Astun välja miniatuuride maailmast.

Enne seda aga olid Harmoonia harjutused.

Meil oli kirjavahetus. Kodukal harmoonia harjutused üleval aga kõik pole päris selge. Miski pole mõistetav ja kuidas need asjad üldse käivad. Videos pole kõike näha, vaja oleks spets õppevideot. Minu arvamus on – kui miski segane ja tahtmist jätkub, pole ükski tee liiga pikk, et kokku saada. Kui on õpilane, tuleb ka õpetaja. Kas väljastpoolt või su sisemine teejuht asub sind õpetama.

Hommikul pool üheksa saame rannas kokku. Vaja oli selgeks saada needsamad Harmoonia energia harjutused.
Alustame õppimisega. Läheb palavaks. Viskan särgi maha. Näitan ette, vaatan pealt. Katsetame, proovime, harjutame. Tajun, et miskis asjas oleme rutiinis. Eriti mina. Olen neid harjutusi tuhandeid kordi teinud, näidanud, videos oma tegemisi vaadanud ja teiste tegemist uurinud. Tunnen, et midagi ahistab mind. Oleme avalikus rannas, veidi kõrvalisemas kohas.

Tõmban püksirihma lahti, hetk pusimist ja olen nagu ema üsast välja astunud. Ma ei mõtle, keda ma šokeerin või mis mu ümber toimub. Müürid kaovad minu teelt. Olen täiesti VABA. Mu kaaslane on ka täie teadvuse juures ja toimetab innukalt harjutustega. Ei minesta. Natuke harjutamist ja astun oma õpilase juurde. Võtan ta särgi värvlist kinni. Ta jõuab küsida: “Kas sa võtad minult ka särgi seljast?” Ma ei vasta aga rinnahoidja lendab juba laias kaares liivale. Naeratame. Ei mäleta millal end nii vabana tundsin. Oma kaaslase silmist loen sama. Harjutame täiesti uues tunnetuses. Asjad loksuvad ise paika. Mu kaaslane avastab kuidas end voolama lastes ta lõpetab minu kopeerimise. Samas leiab ta oma naiseliku mooduse selles elus koos Harmoonia harjutustega liuelda.

Harjutame edasi. Astun oma kaaslasele ligi, põimin käed ta ümber. Jõuan vilksamisi näha sätendavaid higipiisku ta rindade vahel. Järgmine hetk tunnen soojust ja päikeses küpsenud naha lõhna.

Krudisevad sammud liival mõõduvad meist. Keegi meesterahvas astub imestunud pilgul läbi meie nii öelda treeningsaali. Ta on näinud meid harjutamas ning mu rahulikku liikumist oma kaaslase juurde. Seda kuidas hetkega muutsin end trennipartneri kehakatteks. Veel sekund ja ta tajub erilist õhkkonda meie ümber. Ta tajub, et on sattunud olevikku. Kogu ta olemus ütleb – RESPEKT.

Harjutame edasi. Küsin kaaslaselt, mida arvas kui ta embusse haarasin. Ta oletas, et märkasin miskit energeetilist blokki, millest oli vaja vabaneda. Tänaseks piisab harjutamisest. Lõõgastame end rannaliival.

Ta märkab sädelevaid liivateri. Vaatleme neid. Päike hellitab meid ja sädelevaid miniatuurseid spiraalie. Keha, aeg ja ruum on kadunud. On hetk, milles kõik on võimalik. Iga inimene siin planeedil peaks kordki sellist tunnet kogema. Parim kui see hetk oleks lõputu.

Sirutame, katame oma ihu. Kell on juba kolme kallal. Pea tööpäev oleme avatud meelega tegutsenud. Tänutunne hõljub meie ümber. Nii hea on tegutseda sellises meeleseisundis. See pole õppimine ega õpetamine. See on oma elu loomine.

Suur tänu kaaslane sellise päeva eest.

Ettevõtmised septembris:

18.09-19.09 Matk Aegna saarel
http://www.hagal.ee/18-09-19-09-matk-aegna-saarel/

22.09-23.09 Pööripäev. Energiatöö enesega Paldiskis
http://www.hagal.ee/22-09-23-09-pooripaev-energiatoo-enesega-paldiskis/

Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Igor Mang näeb hobujõulises talupojakultuuris kuningriigi aluseid

Selleks ei pea hobuhuviline olema, et märgata: prohvet Igor Mang on kujunenud Eestimaa kõigi võimalike hobuürituste sümboliks. Koguni Eesti omatõugu hobustega koos kulgemise sümboliks. Tema kohalolek on õnnistanud eesti tõugu hobuse päevi Kurgjal, tori hobusetõu sünnipäeva Inglistel, künnivõistlusi kõikjal üle Maarjamaa ning hobukultuuri näoga inimese poole pööramise suursündmusi Palmses ja Toris.

Kui Mang ronib koos oma lahutamatu seltsidaami, 7aasta eest Ülo Vooglaiult saadud musta koera Sulfaga vanatüübilise tori hobuse eestseisja, emand Eve Haggi taha tõlda – siis maailm toimub. Astub Peeter Nurmiku ustava Ame taha adrakurgede manu – ja saabki küntud. Lisaks põllule ka vagu Eesti rahva teadvusse: nagu muiste… Või nagu tulevikus. Nagu Mang ise väidab. Ta ütleb, et kui varasematel aastatel oli vaja poetiseerida ja energeetiliselt taas-väestada Keskaeg, siis nüüdseks oleme oma rahvuskehandi aukliku mäluga jõudnud Muinasaja reinkarnatsiooni.

Igori süda ja kodu on täidetud hobumaalide-raamatute-energiaga. Seinakalender, kuhu maestro märgib lähema aja sündmusi ja käike, on tihedalt kirju – ning iga teine väljasõit läheb kuhugi hobuste juurde. Ja see kiindumus sündis koos Igori sünniga.

„Nii, nagu hobune kuulub orgaaniliselt-geneetiliselt-energeetiliselt vaba eestlase juurde, jääb eestlane alatiseks ka paganaks. Kristliku kirikupühade kalendri sünkroon rahvakalendriga soodustab seda. Ning kristlikud preestrid ja juudid lahkesti higitelgis või hiies koos sõpradega zennimas-ommimas pole siin Eestimaal mingi ime. Meil ongi selline kõikide usundite ja rahvaste sujuva ühendamise riik,“ teab Mang. „Ka inim- ja loomarahvaste. Inimesed õpivad erinevate loomaliikide abiga Inimeseks ning on teatud eredate loomisiksuste teejuhiks, et nood saaksid järgmisse ellu inimesena kehastuda.“

Kuningliku vabaduse hingeloom

„Ma olen talupoeg.

Talupoeg on aristokraat. Põlisrahva aristokraat. See rahvakiht, kelle peal seisab riik – täpsemalt kuningriik. Ja kuningriik on ainus tõeline inimeste ühiskonna koostoime formatsioon. Nii, nagu hobukarjal on juhttäkk ja -mära, lambakarjal juht, hundikari toimib juhi kiiluvees ja kukk haldab kanakarja,“ kirjeldab prohvet Mang, kelle dekoratiivset ajatust, valju värvikust ja butafooriat koos koera alalise kaasasolekuga rahvas imetleb ja armastab.

Rahvas vajab muinasjutte.

„Inimese jaoks on Hobune vabaduse, tundlikkuse ja turvatunde sümbol. Ta on talupojakultuuri kui kuningriigi aluse lahutamatu osa. Sellepärast ongi Hobust küllusega seostatud – neid kadestatud, kellel on need kuninglikud loomad. Ja vägivaldsete režiimide ajal on vaba enesemääramisega seonduvad töö- ja hingeloomad inimestelt ära võetud,“ arutleb Mang. „Tean talupoja-kultuuri olemust geneetiliselt – põlvnen kahe rahva talupoegadest. Isaisa oli Kostroma kubermangu talupoeg. Sellepärast ma Igor olengi. Tegelikult Georg Otsa laulude pärast ka, mida ema nii mind kui õde oodates kuulas. Ja sellepärast mu loomust ka Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas ilmale tulemine ega linnaelu muutnud ei ole ka.“

Igor ei elagi õieti linnaelu, vaid on omaloodud muinasjutu peategelane.

See muinasjutt on läbi tema elu mängelnud Mesilaste ja Hobuste vahel. Aktiivselt. Parapsühholoogia-astroloogia-usuteaduse garneeringus. Lubatuse ja keelatuse piiril nii jõuliselt, et sellest on kujunenud kultuslik peavool. Eesti täheteaduse ja prohvetluse lipulaev ja sümbol.

„Olin 5aastane, kui meie hobused viidi kolhoosilauta. Mäletan, kuidas neid suurde talli kõikjalt kokku toodi, kuidas suksud pererahvale järele hirnusid. Kohutav… Meie lumivalgel Palmal läks teistest paremini – tädimees oli seal Vigalas tallimees ja Palma pääses toreda töö peale, vedas piima meiereisse. Sain sageli vankri peale hüpata ja temaga ikkagi koos olla,“ meenutab mees, kes valis läbi terve noorusea, kas siduda saatus hobuste või mesilastega. Sidus mõlemaga. „Pakkusin end pärast Olustvere-kooli lõpetamist Tori hobusekasvatusse tallimeheks. Veetsin suve Vändra mesiniku juures – kolhooside-sovhooside ajal oli mesirahvas nagu riik riigis – ja läksin Tori kontorisse sekretäri jutule. Neptuuni märgi all sündinud näitsik oli. Jah, ma suhestusin juba siis inimestega läbi tähemärkide ja mulle on inimesed alati meelde jäänud läbi nende sünnimõjude. Tallimeest minust ei saanud – tookord jäid mesilased peale.“

Vana arm

Nüüd on keskkonna saastatus ja põldude mürgitamine, õhu ja taimestiku reostatud mesilased pea välja suretanud – ka rapsipõldude vahel hobuseid karjatavad inimesed kinnitavad, et mürgitamispäevadel tuleb loomi tallis hoida, saavad muidu ühe korraga nii kopsu- kui seedehädad ja kipuvad koos mesilastega kaduvikku kulgema.

Mang, kes läks nooruses Olustvere näidissovhoostehnikumi mesinikuks õppima, sõbrunes seal legendaarse Maie Kuke ja teiste hobupositiivsetega, õppis ratsutama ja ühines Eestimaa hobuinimestega igaveseks. Kui mees suunati Aegviidu metsamajandisse tööle, käis ta pidevalt Jäneda tehnikumi taga tallis ratsutamas.

Maie – Peeter Nurmik oma erakordse kuldse tori mära Amega – ja teised hingelooma-ala korüfeed on Mangi lähisõbrad. Hoiavad omamaiseid tõuge alal ning aretavad tänases Eestis ja maailmas sobilikke-vajalikke hobusid nii aiste vahele kui sadula alla. Näitavad, millise puhta armastuse ja elujõuga hobulähedus inimesed täidab – nii et inimene muutub saatust ja tõbesid trotsides üleinimlikult väekaks.

„Nemad hoiavad seda püha ala üle-eestilise võrgustikuna alal ka praegu, mil Tori hobusekasvanduses on järjekordsed madal-ajad, nagu neid seal perioodiliselt ikka on olnud. Võimalik, et tsaari ukaas kasvanduse asutamiseks anti välja sellise tähtede seisu mõju all. Kui täpset kuupäeva teaksin, arvutaksin välja,“ kinnitab oraakel, kellelt Eesti seakasvatajate selts möödunud aastavahetusel horoskoobi tellis. Täpselt see pidu katku ajal, mis hetkel pidamisel, seal kirjas seisiski. Kuidas sa säärast jõulupeol ette loed?

Neptuuni ja Jupiteri kaitse all

„Seakasvatajad on ettearvamatud ka veel. Sigade ühendväli teeb nad selliseks. Iga loom mõjutab nende inimeste aurat ja olemust, kes päevast päeva nende läheduses liiguvad. Veistel on väga naiselik ja väärikas aura. Hobuste tasakaalukas suuremeelsus aga tõmbab ligi just Kalasid ja Ambureid. Ehkki mina olen Kaksik, on mul piisavalt soodsad täheseisud, et hobustega ühenduses olla.

Mis puutub taevakaardi nihkumisse aastatuhandete jooksul, siis seda on arvestatud. Astronoomia ja astroloogia on alati käsikäes töötanud. Ajastaegade suurimad astroloogid on olnud ametilt astronoomid – aga nad on pidanud seda varjama. Nagu ka teoloogid pole saanud vabalt oma osadust astroloogidega tunnistada,“ muheleb Mang. „Kui ma usuteadust õppisin ja kiriku juures töötasin, siis kogesin erinevaid häälestusi. Kiivit oli konservatiivselt ja ettevaatlikult astroloogia-negatiivne. Eenok Haamer ja tema järeltulijad aga väga avara ja loova suhtumisega panoraamsed mõtlejad.

Samamoodi on ka arstid ja loodusteadlased alati vargsi alternatiivi poole piilunud. Julgemad on seda tunnistanud. Minule on hobused ja mesilased andnud jõu ka kõige hämaramatel aegadel parapsühholoogia ja esoteerika poole hoida – tänu sellele ma Küllike Schillingi omale kaasakski leidsin.“

Igor ja kunstiteadlane Küllike elavad oma 25aastast abielu Kadriorus idüllilises tänavas oma maailmas, mis püüab end mitte häirida lasta Lasnamäelt maalilisse linnaossa valguvatest narkopättidest, kes kenade kodanlaste käest käekotte rebivad.

„Seletamatagi selge, kuidas ma suhtun pagulaste massilisse maaletoomisse. Ma ju näen, mida senisedki juurdumata õnnetud ja nende järglased siin kui võõrsil korda saadavad. Kusjuures dramaatiline on tõsiasi, et nad on kõikjal võõrsil. Kodu pole kusagil. Migrandid on otsekui vägisi kargesse Põhjalasse küüditatud palmipuud,“ võrdleb Mang, keda aetakse üsna sageli segi maestro Ülo Vooglaiuga. Kes on samuti aastaid oma traditsioonilises talukuningriigis hobuseid – islandlasi! – pidanud ning võrdleb samuti pagulasi vägisi rännutatavate-lennutatavate palmipuudega. „Kastame ja väetame, loodame neilt sobimatusse kliimasse vägistatuina pähkleid ja banaane – aga kevadeks on nad välja surnud…“

Süda Varbolas

Mangi enese hing elab Varbolas. Ta on sinna renditud talus aastaid ka ihulikult elanud. Praegu toimetab maag Varbola linnuses igal pööripäeval kell pool seitse pööri-riitusi. Ja Kadriorus igal suvel tähtkujude kokkutulekuid. Ajalehekuulutuse abil. Mullu tulid vahimaja juures kokku Kaksikud – kõikjalt üle maailma. Tänavu Lõvid. Maalt ja hobusega – ehk siis autota ja mobiiltelefonita – ongi lihtsam Tallinnas resideerida.

„Mobiiltelefoni pole mul sellepärast, et see segab ja hakib mind. Pangakontot pole – mu teenistus laekub Küllikese arvele ja ta on sellega väga rahul. Arvutit ma ka ei kasuta – selles valdkonnas abistab-vahendab mind naine ja sõpruskond. Kirjutada saab mulle Maalehe toimetusse. Nii e-kujul kui paberist kirjadena. Horoskoobi tellijatele helistan tagasi. Lauatelefonilt. Ja sündmused on mul vanas heas klassikalises seinakalendris kirjas,“ kirjeldab Mang oma vanamoodsalt uueajastulist elukorraldust. „Mulle meeldib kuninglikult endisaegsel moel siin Kadriorus oma vitraažide ja Küllikese toalillede vahel pildialbumeid sirvida, mitte netis surfata. Õnnestunumad fotod trükin suurelt paberile ja saadan nad postiga neile, kellesse need puutuvad ja kellele head teevad. Koos Sulfaga käime enamasti Katharinenthali kohvikus, mille perenaisel Piretil on Ruilas neli hobust. See ütleb nii inimese kui tema peetava kohviku kohta palju.

Hobuse energia laeb ka temaga kõrvuti elava inimese aura helerohelist Armastust täis. See heleroheline soe entusiasm jätab inimese ellu nii sõdade kui sisetülide ajal – mis on paratamatud seni, kuni Kuningriik on rajatud.“

Taevakanalid – näritud kont? Närimata kont!

Pea igalt inimeselt küsitakse sageli, millisest väest ja allikast tuleb tema töö. Loovisiksuselt päritakse inspiratsiooni kohta. Samavõrd võib Eesti kohanimede sõnaväe põhjal küsida, millisest kanalist küll on inspireeritud meie kohanimeline energeetika…

Väljavalitud

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Ta küll ei serveeri seda kõrgilt väljavalitud tiraadina, vaid vormistab kogu rahva jaoks – lausa lava peale. Ning sellise etenduse puhul on kirjaniku jaoks suurim kompliment: see justkui polegi teater, vaid Elu ise. Me ise oleme koos oma rahvusliku ja globaalse kriisiga peo peal – ja see on nii hirmus, et on kohutavalt naljakas.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin kah hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – väga kena eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Kosmiline allikas

Ehkki vastandamine-võrdlemine ärritas, surusin end mõningase õhuahmimise järel uuesti lugema. Et tõestada: olen suuremeelne, promon pahura sõbra teost positiivselt. Tõsi, on olnud üsna vaevaline lugemine. Palju selgitusteta termineid, maast-lahti-tiraade, kordusi ja enesekiitust.

Millega ka mina siin ju tegelen – sest Ulvi raamatu 66.leheküljest algas teadasaamine, et ka minu tekstid on taevast antud ja kosmilisest allikast tulnud. Olen alati öelnud, et kirjutades olen Ära.

Minu käe läbi kirjutatakse – ka endal on pärast huvitav lugeda, mida neilt ärakäimistelt kaasa toon.

Kusjuures „Täisring“ on kogu oma kosmilises päritolus lihtne lugu: põlisameeriklane tuleb juhuslikult valitud reisiga Tallinna, stopib suvasuunas end ühte riigimõisa ning kohtub baltisakslasest ajalooõpetaja-muuseumidirektoriga, kes on hääbuva põllumajanduse, laguneva kultuurimälestise, sulguvate koolide keskel paradoksaalsel kombel indiaanlase hingesugulane. Indiaanlane elab mu loos põlisloogika järgi, mõisahärra valmistub – suvel talveks, talvel projekte kirjutades suveks. Marutaudivaktsiin on rebased vohama lasknud, rapsipõldude mürgitamine mesilased hävitanud… Ja see kõik on ka Ulvi kosmikas sõna-sõnalt kirjas. Põlisloodusele selga ehitatud metropol-getod, assimileerimine, rahvaste lennutamine, juurte ehk valguse koodi kaotsiminek.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Minul on needsamad tekstid voolanud poliitiku ja ärimehe suhu, kes püüavad kiusaja küüsis metsavahi abiga viimsegi metsa maha müüa, ent jäävad reservaati hilist, ent õnnelikku lapsepõlve veetma. Loovad ja meisterdavad kõrvuti naistega, kellel on iluaed-loodusteadus, usk-lootus-armastus ka. Sama teksti leidsin Ulvi raamatust, kui mu näidend oli valmis, trupi käes, manageerimisel. Kui sellegi ümber peaks näritud kondi urin vallanduma, oleks kanaldamise asemel kanala küll…

Sõna jõud

Täisringi looga väljavalitud Maarjamaad pidi tuuritades – augusti lõpus jõuame Ammendesse – oleme trupi ja managemendiga kõik hakanud kasutama oma kosmilist päritolu loo lauseid: see ei õpi, oluline on see, mis on oluline, päikesepaneelid katustele, soojust-valgust kogu külale, plastik tuleb kõrbetest kokku korjata ja ümber sulatada, tuhanded uued töökohad tekitada, planeet vajab suurpuhastust ja ümberväestamist.

Tuuri tiivul mööda Eestit sõites oleme uue pilguga ka meie kohanimesid seiranud. Raadio annab vaheldumisi uute tuhandete sigade massimõrvamisega teateid veisekasvatajate ülestõusust – kogu olematu raha läheb sigade hävitamisele ning veised hävivad toetusteta ise.

Nende hävinguteadete taustal voolavad mööda väljavalitud-maarjamaised õõvastavad kohanimed. Ohe-, Oo- ja teised KATKUD. Pandi-, Ima-, Ada-, Jäle-, Vaimast- ja muud VERED. Nende nimedega paigus müüvad lõpetavad talumehed oma majapidamisi ja müüvad tehnikat. Lendavad minema ega tule tagasi siia katkude-verede väljavalitud maale.

Meie väikese tütrega aga elame ikka oma unistust – rajame talle hobustega koos toimivat teatrit, mille esimesed sooritused Täisring ja Mustrimuutjad selguvad olevat kosmilist päritolu. Nii nagu on taevast tulnud ka hobuteatri visioon.

Kui taevas on sedasi andnud ja soovinud, siis on järelikult võimalik nii planeet kui Eestimaa ümber väestada ja suurpuhastada. Seda kinnitavad ka Robelo-Adamise ja teiste Meistrite teated. Mis muud kui kuuletume ja Teenime!

Lea Dali Lion joonistab valgusega SÜNKROONI

Kati Saara Vatmann

Kord möödunud sajandil kirjutasin novelli juudimutist, kes gaasitas end ära, kui võrratu raamat läbi sai – ei tahtnud sellest raamatust väljaspool edasi elada. Lea Dali Lioni „Joonista valgus“ (Pilgrim Books 2015) on ka selline sünkrooni neelav lugu, et pärast seda pole esiteks ühtki küsimust ja teiseks jääb tekkinud sünkroon püsima. Seda enam, et oli juba enne lugemist.

Oletatavasti oleme sama sahmakaga Maale tulnud tüdrukud – kuidas seda totaalset ristumist-analooge-äratundmist muidu seletada. Ja see pole üksnes nii, nagu samastunud lugejad üsna sageli mulle eneselegi ütlevad: oled mu raamatusse kirjutanud. See on lisaks ka nii, et me oleme Leaga elu tähthetkedel-murdepunktides kohtunud – ilma et teaks, et teisel on käsil täpselt seesama.

Mul oli enne Lionessi lugemist mitu küsimust – kas ta ei karda tagasi vähiaega minnes seda energiat uuesti ellu äratada, kas ta ei pelga nii lahtiselt letti lennates haiget saada, kas… Pärast lugemist polnud enam küsimusi – vastused ja palju enamgi olid raamatus.

Ainult et see Palju Enam võtab aega. Ma pole ühtki raamatut nii pikkamisi, mediteerides ja rännates lugenud kui Õde Lea oma. Hästi ja lihtsalt, selgelt ja sirgelt on kirjutatud. Ja viib kaasa. Fiktsioon- ja tegeliku maailma piirile, kõrgemate minade dialoogini üle egode eputlemise. Nii hea.

Ja nii ehmatav.

Näe, kirjutab Lea, et sõitis end Serengeti emalõviks kujutledes Mustamäe haigla rinnakabinetti. Pärast seda oli nii, et kui tema läks Laiale tänavale Neeme Lalli Avatud Ateljeesse… tulin ka mina koos lastega sinna otse… rinnakabinetist.

Lauljataril on õigus – ta on mujal kui laval üsna nähtamatu, lausa jahmatavalt pastelne – silmitsesin teda seal Neeme juures nii ilmse hämmastusega, et minu tütar ütles Lea tütrele otsa vaadates: meil on ühesugused emad. Ma ei teadnud siis veel, kuiväga sarnasel teel me siin planeedil oleme – Õde Lea raamatut polnud ju veel ning me polnud veel need, kes täna. Kusjuures just pärast seda, kui ühel ajal rinnakabinetis käisime – minul oli seekord kõigest ülekoormusega saadud rebendist verejooks, vähk oli 15 aastat varem – on üsna mitmed naised kirjeldanud, kui sünkroonsetes kulgemistes me nendegagi oleme olnud. Kasvõi kokkujooksnud juhtmetega kinosabas, lastekari seeliku küljes…

Selle peale, et meie ühine sõber – Mõmm Neeme – maalib tervendavaid pilte, ma ei ole tulnud.

Teda on palju. Väga palju. Väikeses koguses Mõmm on hea – inspireerib ja äratab. Suurtes kogustes räägib seina külge kinni. Ja kuna ta aina kõneleb, pole ma kunagi taibanud tema maalidesse minnagi – oma maalikogu hoian tema juures, tunnustan tema maalideks moondatud sigaretikarpe ja vinüüle – ent maalidesse polegi süvenenud. Jõuan. Aitäh suunamast.

Ja oi kui liigagi hästi tean seda riigimeditsiini masinavärki, mis Lead solgutas – seilasime, teame. Tartus on mul varasematest eluperioodidest iga ala arstide seas sõpru, see säästab. Tallinnas on uskumatult ohtrasti umbkeelseid muulas-medtöötajaid, kellele on mingi (aja)kirjaniku või muusiku tissid üsna pohh – paneme nad laulusse ja-või raamatusse – vsjoravnoo.

Nagu Lea, nii kujustasin minagi 8aastasena oma tänase elulaadi – ja sama tegi möödunud aastal ka mu täna 9aastane tütar. Mu praegune talu on täpselt selline, nagu kujutlesin – ainult talliotsa juurest maakeldrist aiavõrguga väljuv mees, keda toona nägin, on puudu. Tõlkes kaduma läinud. Mu tütar kirjeldas mulle oma tulevast hobuteatrit-tervendusriituste telki – ja ma asusin seda looma. Sest see taastas perspektiivi ja panoraami. Just samal ajal – ümber maya-tärmini 21.12.12 – lagunesin ka mina laiali, nagu Õde Lea. Rutiinne kohuse täitmine laste ja loomade ees, tükitöö, kitsas kündmine – siht silme eest läinud ja Mina Ise kaotsis. Valgusejoonistamise raamat selgitab, et sel ülemineku ajal olimegi kadunud – kahe olemise, ümbersünni vahelises vaakumis. Hea, et ellu jäime.

Kui Lea mõlemas rinnas krõmpsti teinud loomakesed andsid endast jõuliselt teada, nii et ta jõudis aegsasti kristallide ja pendli juurde, siis minu vähk sündis mu 30. eluaastal salakesi – ja saatis mu jõuliselt ja lõplikult hobuste juurde. Kinkisin end sellele jumalikule rahvale ning teen koos nendega ja tänu neile täpselt sama, mida Lea kristallide ja pendliga.

Otse loomulikult kasutan ka mina De Sheli tooteid – kui meelde tuleb – ning just päeval, mil lugesin Lea uuenenud ja tõusnud persooni come-backi tagamaid, graniitvilla salvestusi ja telemaastikke, kuulsin kõikjal pidevalt just neid lauljaid, kellega koos Õde Lea tagasi pildile tuli. Pärast raamatut kuuldakse teisiti. Usutavasti on see nii kõigiga, kes sedavõrd vägise teksti on endast läbi lasknud.

Kui Lea kirjeldas, mismoodi oma majast liigseid riideid-vidinaid kuhjadena kirbukale vedis, noogutasin samuti äratundvalt. Ma enamasti ei tassi kuhugi – teen lõkke, milles kuumutan kivid ja kütan taevasse põletatud liig-asjadega higitelgi. Aho. Ent see kitsikus, lämbumine, seiskuvate energiate ja kinnikiiluvate arengute tunne on nii tuttav, et lammutasin eelmisel talvel-kevadel oma talust liigsed hoonedki maha ning andsin tasuks uue talli ehitamise eest väimehele. Kruvideni välja.

Ja arvake, kellega põrkasin kokku, kui esmakordselt Kirna mõisa – Täheväravasse! – ringi vaatama läksin. Intuitiivteaduste kooli õpilastega, kes tulid Viljo Viljasood ja Ingvar Luhaäärt kuulama. Lea oli mõne aja eest selle kooli lõpetanud. Tema kaotas oma Meistri pendli-Veeliksi. Mina oma teejuhi Luule Viilma. Mis muud kui iseseisvalt edasi – noppides igalt arukalt teekaaslaselt midagi põnevat või tabavat.

Teiste loom-rahvaste energiasse minekut õppisin sõnastama Ralf Neemlaiu miniatuuride abil, mida ta mulle tulevaseks raamatuks valmistudes näitas. Rästiku energiasse minek näiteks – tänu millele ei tule roomajale pähegi inimest salvata. Lea kirjeldab sama – popkornisõbrast elevandi pilgust ja pärnapuuga ühtesulamisest jutustades.

Meil mõlemal on ülesanne olla lahkunute ja jääjate vahendaja.

Lea kirjeldab kohtumisi Silvi Vraidi ja Eve Viilupi just-kehatustunud hingedega. Mina kirjeldan oma kohtumisi leskedele ja leinavatele lastele, sest mind meediumina pruukivad uus-kehatud paluvad. Austav ülesanne. Ning kordub seegi, mis sundis Eve vara ja järsku lahkuma – lähenev võimalus uuesti kehastuda. Lisaks inimestele, kes näiteks oma lapse lapsena soovivad taastulla, teevad selliseid käike ka eriliiki loomrahvad. Hiljuti lahkus parimas eas triibuline kass, kes armastas ja imetles hobuseid nii, et tahtis võimalikult peagi hobusena tagasi tulla. Oli selles elus kassina küllalt linde tapnud ja sääripidi nühkinud, selle üle imestanud, kuidas hobuseid aina kiidetakse, kasside üle heal juhul üleolevalt muiatakse – ning otsustas varsana tagasi tulla. Andkem au nendele, kes nii teadvalt otsustavad. Ka Lea kirjeldab kassi, kes pärast talle suudluse kinkimist oma ülesanded selles kehas täidetuks luges ning lahkus.

Aegadel, mil elu meid läbi katsub – nagu Neeme Leale tema loomakestega seoses sõnastas – jahmatab meid kõiki seniste igavestena näinud sõbrasuhete lõppemine. Mõni sõprus hääbub vaiksel visinal – mõni suure pauguga.

Me kõik peame päevast päeva taevast tänama, et enamasti pääsevad meie lapsed eluohtlikest olukordadest tervena – just selle tänu sõnastamise ajal, vastavalt sünkrooni seaduspärale, kuulen raadiost uudist Tõrvandi koletust lastepeost, kus lapsed taevasselennanud batuudilt kehadest välja kukkusid…

Meil kõigil on keegi kuldne ja suuremeelne – nagu Lea müstiline vene rikkur, kes ravi ja reisid maksab – minu omad on mitmes isikus, aga alati olemas ja tulemas, kui mingi kamm kollitab. Täpselt nii, nagu Lea, lendan minagi – nii piltlikult kui otseses mõttes – VIP-klassis, endal kontol miinus mitu raha. Ehk siis – rikaste vaesed sõbrad jäävad ellu, sest akitse on peal.

Meie elu on aina järjekindlamalt müstiliste juhtumite jada. Õnne meelispaik on murede selja taga – sellepärast meiesugustel muredeta aega polegi. Ning meiesuguste puhul pole „loomakesed“ häbiväärne valesti elamise ega eksimuste väljendus, vaid valik. Mida ju õigupoolest kogu see „valesti“ värk ka tervikuna on. Me teame, miks teeme mõnikord näiliselt enesehävituslikke käike, enesevastaseid valikuid – sellepärast, et teisiti ei pääse praegusest endast kõrgemale.

Seda, mismoodi kasvajate ja hirmude, energeetiliste kollide ja vaenajatega läbi kristallide ja pendli suhelda, kuidas voodi ja tuba põlema panna, et kiusajatele lahkumiseks portaal luua, võib valgusejoonistamise raamatust lausa õpikuna lugeda. Minul on käsil analoogne õpetusraamat, kuidas hobuste ja lammaste, kasside ja koertega seesama puhastus-lähetustöö toimub. Kui Mustad meie tekste loevad, saavad nad siis natukenegi valgemaks? Või kasutavad ka meie siiraid ja sihilikke jagamisi meie vastu? Nad ei saa. Sest meiesugused on omavahel ühenduses ja valgus võidab. Alati.

Rännakumeetodi Ema võitis mõttejõu, kena kohtlemisega hiidsuure kasvaja. Lea taltsutas oma loomakesed. Mina ei vajanud keemiat ega kiiritust, üksnes lõikust. Ja pildijada aina voolab selle tervenemise käigus. Voolas Luule Viilma kõrval olles, voolab Lille Lindmäe käte all – ning Lea-kirjeldatavad mustrid-ornamendid ja geomeetrilised koodid meenutavad neid Meistrite-antuid, millest on inspireeritud Ulvi Michelle Saare uus raamat „Vaikuse kood“. Mille lugemise eel oma talu teedeservad-nurgatagused hoolikalt umbrohust puhtaks niitsin, sest tean, kui väga iluaednik Ulvi maltsa ja nõgestesse kasvanud perenaisi põlgab. Sünkroon…

Tänu sellele sünkroonile söandame endavalitud tõved nn. alternatiivi hoolde usaldada ja väljume tervenedes ka abielututest kooseludest, saame vastu tavameditsiini hoiatusi pärast Ime sündimist veel lapsi ning õpime iga tasandi sisseründeid ennetama ja tagasi saatma.

Otse loomulikult saatis Moskva linnašamaan Dardo Kusto just sel hetkel retsepti sisserünnete tõrjeks, kui neid siin loetlema asusin: vampiiridest heategijad-tänuvõlatekitajad, otsesed pahalased-kadestajad, vastaste loodud energeetilised olendid ja nendega kaasnev gäng…

Teekonnad on pisut erinevad selle võrra, et kui Lea läks emaduse nimel intuitiivteaduste kooli, siis minu emaduse viljad ei salli ei valget maagiat ega oma päritolu ära tundnud valgustöölisi – mis on osa praegu üldtoimivatest mustritest. Põlvkonnad vaenavad üksteist. Meesenergia naistes sõidab meestes-olevale naisenergiale sisse. Reptiloidid ruulivad – veel – aga on õnneks läbi nähtud. Nii et mustrid on muutmisel – ja seda räägib nii Lea oma raamatu neljanda keemia osas kui kõik mu spirituaalsed sõbrad, kes haigusi nüüd-juba-targemana pigem ennetaksid kui raviksid. Õnn on, et oleme üksteisel olemas ja saame kogemusi-mõtteid-kartusi jagada – ühenduses olemine lisab väge.

Ja verd, higi, pisaraid.

Just päeval, mil Lea kirjeldas pisaraid lennukipiletil Lennart Meri nime nägemisest, läks minul silm märjaks postkontoris – EW 100 puhul välja antava müntideseeria esimene – Lenart Meri pildiga ümbrises münt jõudis kohale ja liigutas miskipärast hingepõhjani. Seda niikuinii, et Lennart oli üks Omade seast. Ent münti väikesele tütrele ulatades laususin, et midagi enamat ma talle kinkida ei saaks. Kui 100aastane Eesti riik. Ja oma talu selle pinnal.

Liigsete ja eluohtlike hooneteta – talu sai energeetiliselt õigeks tuunitud paralleelselt kõigi mu enese hammaste juurte raviga. Kõik on kõigega seotud. Lea juures remonditi täpselt samal ajal vannituba, kuhu sipelgad olid dessandi korraldanud. Sipelgate-rottide dessant aga viitab perenaise energeetilisele nõrgenemisele. Uuestisündide tähistamiseks ja võimendamiseks võtame endale pärast ülestõusmist-tervenemist-puhastumist ka uue nime – mida pahalaste käsilased ussipesana sisisedes naeruvääristada püüavad. Nii, nagu eelmiste eluperioodide teekaaslasedki üritavad ikka ja jälle meid tagasi alla kiskuda ja viienda bee klassi tasandil kohelda.

Mustrid muutuvad-muutuvad-muutuvad – kollid ilmuvad ja kaovad ning tükati tundub, et langeme tagasi – ent me õpime muutuvates mustrites nii surevat lindu kui tõbras-naabrit, nii toitu kui oma teekonda sel kombel armastama ja õnnistama, et ei lange. Tagasiteed ei ole. Ja otse loomulikult lugesin Lea raamatu neid lõike just siis, kui üks kah-väe-mees vahtis mu heeringaleiba ja mögises, et mäda kala on rõve – õnnistasin heeringa tagasi heaks! – endal suu täis martsipanitorti, mille kohta ta kuulutas, et magusat ei armasta – ning kogu martsiman laksas tema niigi vedela kõhu peale lisarasvaks, et kaugele oleks näha, mis juhtub, kui ei õnnista…

Me õpime teise inimese organitega neid tervendades sedasi lävima ja kaasa valutama, et tõbe endale ei võta. Kodunt lahkudes jätame oma energeetilise teisiku kalleid hoidma. Kuuleme ja kuuletume inglite antud numbrikombinatsioonidele. Ning ükspäev-teisehomme oleme pädevad seda kõike sõnastama – nagu tõestab Lea raamat kui Pilgrim Booksi üks võimsamaid saavutusi. Tugev vastutuul aitab kõrgemale tõusta. Aho! Shalom! Namaste!

Juuli. Lõhnade kuu. Minu üllatuste hommik.

Külm hommik. Olen jõudnud tagasi tunniselt jooksuringilt. Keegi on just jõudnud protseduurile. Kallistame. Mina üdini märjana. Vihmasadu ja vesine rohi pole jätnud miskit kuivaks. Saadan inimese aita vihmavarju. Ise hüppan jõkke higist vabanema. Kuivad riided seljas sisenen aita. Poen püramiidi alla. Mu patsient on mõnusalt põhkude peal ja teki all soojas. Vaatame üksteisele otsa. Otsin tunnet endas, mis viib mu õige protseduuri alguse juurde. Tunne on veel teel mu poole kui patsient, tegelikult teekaaslane, võtab oma kõrvast pleieri kõrvaklapi ja paneb mulle kõrva. Kuulan. Deva Premal: https://www.youtube.com/watch?v=DG5lgpNnia0

Kuulan ja lasen end mantrast kanda. Tasakaalustamine algab iseenesest. See on protseduur mulle ja talle. Oleme mõlemad andjad ja vastuvõtjad. Oleme tervendajad üksteisele ja maailmale. Mingi hetk mõistan, et tegu pole protseduuriga. Käib sellise elu loomine, mida igauks meist ihkab. Elu mida nii luuakse, pole sirge kiirtee. Selles võib olla valu, mis toob pisarad silma kui ka hetki täis rahulolu ja õnne. On armastus enda ja oma otsuste suhtes. Kohati on need otsused riskantsed. Ei ole teada kuhu need viivad. Aga nii mõnus on ise otsustada, tegutseda ja vastutada.

Tasakaalustamine käib. Tunnen kord oma kord teekaaslase kehas pigeid. Ühel hetkel ta hakkab nutma. Vaikselt voolavad pisarad. Pinge temas tõuseb. Maseerin tumedaid punkte ta päikesepõimiku ümbruses. Pigistan turjal ja kuklal sooni. Kanalid avanevad, pinge kaob. Veel mõned minutid ja me mõlemad lõtvume. Vaatan pilliroo matte aida laes. Olen selles hetkes. Hea on, kaon sellesse hetke täielikult koos teekaaslasega. Ka tema vaatab lage ja samas sügavale enesesse.

Siis ta lausub – sa toetad nii paljusid, kes sind toetab. Samal hetkel selle vaikselt ja siiralt esitatud küsimusega tunnen piibelehe lõhna. Hetkega upun sellesse. Enne kui suu avaneb ütleb iga mu rakk – SINA. Ma ei mõtle, mu suu ei liigu, olen ise see vastus. Lõpuks lõhuvad huuled vaikuse ja ütlevad SINA.

Seda küsimust, kes sind aitab on mulle esitatud tuhandeid kordi. Alati olen vastanud. Olen vaid kanal, milles voolab kõiksuse energia. Saan seda kasutada palju ma hetkel suudan läbi oma keha kanaldada. Kui olen siiralt tegusemas on seda energiat lõputult. Ma ei väsi ka pika päeva ja pingelise nädala lõpuks. Tunnen, et toimin nagu loodus, mis õhtuti uinub ja hommikul uue jõu ja säraga alustab. Sellises vastuses on tõde. Sellise vastuse saab küsija, kes soovib vestelda. Vestluse tase on. Miks auto liigub. Sellepärast, et valad paaki bensiini.

Olümpia mängud on nelja aasta tagant. Veidi tihedamalt tunnen pojengi, piibelehe või kuslapuu lõhna kui inimene minult midagi küsib. Vahel tunnen ka miskit ebamaist lõhna, kui tullakse tasakaalustamisele. See on väga meeldiv ja viib mind unistuste maailma. Tundes selliseid lõhnu, tean et see inimene on tulnud siiraste kavatsustega ennast leida ja armastama õppida. Tean, et sellise inimesega on meil üksteisele midagi õpetada, sõnum edasi anda. Ta toob mulle nagu pileti laulupeole. Seda juhtub harva, kuid on väga eriline. Tajud kuidas on üles leitud su inimlik külg. Kui küsimus mulle tuleb lille lõhnas, siis on see nagu meeldetuletus. Tegelikult tahetakse teada – kas sa oled õnnelik, kas sa naudid oma elu, KAS SA ARMASTAD ENNAST SELLISENA NAGU OLED? Kas peale teiste teenimise ning töö oled sa veel endaga kontaktis. Kas sa vajad abi, et leida oma elus kinnised ringid, millest välja tulla. Kas sul on julgust otsida ja öelda endale, et oled kin ni jäänud. Olen väga tänulik inimestele, kes tulevad lillelõhnas. Neis on miski inimlik külg hästi arenenud. Mina olen selle unustanud. Nad tulevad oma siirusega ja näitavad osavõtlikkusega, millele ma oma fookuse pean suunama.

Protseduure tehes tunnen vahel tavalisi igapäevaseid lõhnu. Tajun kärsahaisu, happelõhna, mädamuna lõhna. Need tekivad siis kui inimeses vabanevad, viha, hirmud, armukadedus. Tuleb ka alkoholi ja sigareti lõhna. Meie kehas salvestunud tunded ja emotsioonid omavad lõhna, värvi, sagedust, lihtsalt õeldes heli. Kohati on emotsioonide vabanemist kuulda naksumise ja kerge kärinaga. Nagu rebitaks riiet. Kui emotsioonid on kogunenud pikka aega ja neid on palju, siis vabanedes on nad tuntavad. Ka inimesed, kes juhuslikult sisenevad protseduuri ruumi tunnevad lõhnu.

Tasakaalustamise edenedes, kui inimene saab kontakti armastusega eneses, olen tundnud imelisi lõhnu. Naudime ja nuusutame neid koos patsiendiga. See on nagu õnnestunud operatsiooni puhul tuuakse arstile lilli. Mina tajun koos teekaaslasega universumi saadetud lõhnu – kingitust.
Pööripäeva matkal oli mets täis noorte kaselehtede lõhna. Varjulises metsaaluses oli veel tunda piibelehtede hõngu. Õues valitseb nüüd kuslapuu. Hilist sirelit on tunda. Tee ääres on kollendaval rakvere raipel mõnus lõhn. Ka need igapäeva lõhnad aitavad sul enesega kontakti saada.

Kui soovid enese sügavustesse sukelduda, siis tee nii:
Mine metsa või parki. Hinga rahulikult kõhuga mõned minutid. Leia endas sisemine vaikus. Kõnni, pane vahepeal silmad kinni. Võid lasta end kellegil juhtida kinnisilmi. Leia lõhn, mis sind kutsub. Lähene sellele. Kui enne olid silmad lahti, siis sulge need nüüd. Hinga sisse lõhna, mis sind kutsus. Küsi, miks ta sind kõnetab. Naudi seda. Lõhnad on hästi võimsad. Nad võivad meis käivitada kõige ürgsemad tunded. Ole sisemises vaikuses ja lase end täiesti lõdvaks. Keskendu korraks näole, pinguta ja lõdvesta see. Nüüd lase õlad mõnusalt rippu. Pinguta korra käe lihaseid ja lõdvesta siis. Pinguta rinna- ja seljalihaseid, lõdvesta. Sama tee kõhu-, tuhara- ja jalalihastega. Tunneta lõtvust kogu kehas. Nuusuta nüüd oma lemmiklõhna, mis sind kutsus. Tee taotlus, et lõhn vabastab sinus pinged ja emotsioonid. Sa oled vaba.

Loomulikult me suudame endale põhjendada, miks meil pole aega parki või metsa minna. Osta siis endale lõhnav lill. Nuusuta. Võid tööle võtta mõne lõhnaõli, eliksiiri. Loodusliku. Nuusuta õuna või porgandit.
Ole ise leidlik. Tegele juulis lõhnadega. Leia iga päev selleks võimalus. Näiteks hommiku ja lõuna aeg umbes 10 min. Tee taotlus, mida läbi lõhnade endas muuta soovid.

Jõudu sulle,
Ralf

ETTEVÕTMISED JUULIS

15.07-19.07 Eneseleidmise ERNA 2015
Tule mõneks päevaks, kasvõi päevaks kui pikemalt aega pole.
http://www.hagal.ee/15-07-19-07-eneseleidmise-erna-2015/

Olen võtnud enda peale ka küla kogukonnaga tegelemise
09.07 on Endla talus teatrietendus. Vabas õhus ja lõhnade keskel.
Suveürituste sari jätkub vabaõhu teatrietendusega “Helene, Marion ja Felix”. Tegu on Mati Undi lavastusega ja pühendatud temale endale. Selleks suveõhtuks tuleb kokku Guido Kanguri trupp koosseisus Guido Kangur, Piret Kalda ja Maria Avdjuško, kes teadupärast oli hr. Undi lemmiknäitleja!
http://www.koppelmaa.ee/teated/

Juulis olen palju Eestist ära.
30.06-07.07 üks kindle minek.
Kuu lõpus samuti. Otsin endas kohti, milleni lillelõhn mind juhatab.

Ilusat suve,
Ralf
ralf@hagal.ee
Tel: +372 55 48 949
Skype: Ralf Neemlaid

Märka Märki

Kati Saara Vatmann

Mina ja ebausklik? No andke andeks! Olen sügavalt usklik, Algallikaga alandlikult ühenduses inimene, kes püüab võimalikult tundlikult Märke märgata. Neid Märke ja märkamisi tavatsetakse eestikeeli aga nimetada ebausuks – järelikult tähendb maarjamaine semiootika, et märgimärkaja on ebausklik jah!

Oma särk on kõige ligedam – nahk on märg ennete ja tavade järgimisest. Enne kui väidame, et pole ebausklikud – jälgigem oma päeva ja tegevust!

Minu majapidamises oli ümberehitus juba alanud, kui avastasin, miks sisetunne mul seda teha käskis. Tarberehkendus ütles, et halvastiehitatud kõrvalhooned tuleb lammutada ja nende asemele rajada varjualune, mille kolm seina on heinarullidest ja üks puuriit ning keskel hobustega aastaringselt tegelemiseks sisemaneež. Senisest saunast-aidast ning tallist sai ümberpaigutatava ehitusmaterjali kogum. Et kõrvalhooned lammutada, oli vaja esiteks mulle elumaja teisele korrusele magamistuba ehitada, siis mu senisesse magamistuppa uus saun tekitada ning seejärel esmalt praegune saun lammutada, sellest saadud materjalist uus tall elumaja juurde kaevu taha niimoodi luua, et automaatjootja saaks ühtlasi mu argielu säästvamaks muuta.

Ebausu seisukohast aga tähendas kogu mu senises magamistoas ja majapidamises kulgemine ärkamisest saadik üleüldist vasakpööret. Voodist vasaku jalaga välja, pööre vasakule, väljudes vasakule – aina vasakule! Magamistuba ees, tall järel on kõik paremale pööranud – voodist välja paremale, majas sees puha parempöörded, väljudes samuti paremale ja paremale.

Sellepärast ilmselt Härjapõlvikud mu kodus toimunud ilukirurgilisest projektist Katus sõidab nii vaimustunud olidki, et läksid õhinal kihama ja osalesid nii projekteerimisel, tööde reastamisel kui tehnilistes pisiasjades. Asi oli olemuselt kohe eos õige – õhk rõõmsast saginast tiine.

Ebausk, tõsi küll, Härjapõlvikutest kõnelda vist ei luba. Näitlejanna Silvia Laidla ütles kord, et kui väga helladest asjadest rääkida, siis päkapikud lähevad ära. Aegajalt, kui oma koduleheküljel www.aabramihobulausujad.ee Soone talu päevaraamatus plaane pean ja rõõme jagan, kahtlusi sõnastan ja ennast julgustan, küsin ka eneselt: ehk annan selle avameelsusega relva reptiloidide kätte? Ehkki mõtlen, et olen päeviku aususega teekaaslastele toeks ja järgijatele hoiatuseks, võivad mustad jõud ju iga hambusaadud sõna selle lausuja vastu pöörata. Eks ma siis veenan end – vastupidi! Anna asjale nimi – ja see juhtub!

Mu poeg Aleksander hoiatas äsja nooremat õde, kes päeva alustades jaki tagurpidi selga tõmbas: ära keera seda ümber, nüüd peadki kogu päeva pahupidi jakiga olema, muidu läheb jamaks. Ka mina ise kannan hommikul nihu selga sattunud vesti kuulekalt, taskud seespool. Ebamugav on küll – telefon on sel kombel sügaval korseti vahel – ent telefonile vastates jõuad sel moel esiteks tunnetada, kes helistab, teiseks end positiivselt häälestada, mitte õõõh!ägada, vaid helistaja suhtes hõissa-hoiaku riiete seest üles otsida. Ja see toimib.

Nagu tundub toimivat ka loendamine.

Ma loendan üsna kõike. Pesumasinasse pandavaid riideesemeid. Söödatopsikutäisi. Harja-mopi-lapitõmbeid. Labida- ja kärutäisi. Samme ja sülemeid. Ühest küljest võib seda pidada neuroosi tunnuseks. Teisalt laeb loendamine siin-ja-praegu olekusse. Mida on väga keerukas saavutada – rääkigu Eckhart Tolle, mida tahes, õpetagu oraaklid, kuidas tahes – inimene planeerib ja haletseb ennast ikka minevikus ja tulevikus. Ja hobuste bokse puhastades – tingimata tagumisest boksist esimese poole ja uksest välja suunas, nii nagu ka elumaja puhastatakse tagant ette, uksest välja – laen end just tänu loendamisele maha, pääsen meditatiivsesse seisundisse ja saan tühjaks-puhtaks – misjärel tekkinud kergendus on kena hobustega kallistades värsket väge täis pakkida.

Sünni- ja sündmuskuupäevade ristsummasid arvutan. Ning iga oma käitumist valides pean silmas, et mul on vastavalt sünninumbrile 11 käituda nii Meistrina kui taanduda ristsummas 2-ks – mis pole ka paha, aga on kergem vastupanu ja nõrgem lahendus.tugevate lahenduste heaks kasutan alateadlikult numbrimaagiat – liigutusi-samme-koormaid peab saama 7, 9, 11, 21 – mitte 6 ega 8, saatanlik ega lõpmatu arv.

Päevapidi edasi edenedes – olen õppinud nii telerist kui teatrist-kinost-kontsertidelt Märke saama.

Isik või teema, lause või assotsiatsioon kannab palju sügavamat sõnumit kui pindmine-näiline. Sama kehtib ka esimese vastutulija kohta, keda kodust väljudes näeme – olgu see külakass või akadeemik, ta kannab väge. Nii, nagu kannavad sõnumit meie kohta ja näitavad meie olemuses arendamist vajavat, muutmist eeldavat ka meie naabrid – keda me justkui valida ei saa. Aga nende sattumine meie kõrvale on Alu hingenõustaja Ulvi Saare sõnul kõnekam kui kestahes kaasteeline-hingesugulane.

„Mine sa…“ tahaksin pahatihti noorele alalismäägivale utele röögatada.

Olen käratanud ka. Ja õpetuse saanud. See utt, kes mul pidevalt kannul ja köögiakna all, mind jälgides aia taga ja kõrva ääres lõugab, sai niiskel-tuulisel talvel külma. Oli ise samal ajal esmakordselt tiine ning ühtlasi alles kasvas – ja jäi haigeks. Veetsin väga vaikse nädala seda kisakõri sooja päevalilleõli, glükoosi ja vitamiinidega poputades. Nüüd, kus ta jälle reipalt määgib ja tema kerekene kenasti kasvavast tiinusest räägib, ma enam seda mine-sa-käratust ei harrasta. Lähebki!

Samamoodi ei võta ma enam sõna musta vana mära peale, kes oma viimast tiinust kannab.

Varem tavatsesin tänu sellele, et ta on teiste hobustega õel ning samas vanusest kõva kuulmisega, end tema peale tühjaks pröögata. Ent kui ta täku juures käies vahetult enne kojutulekut teise mära tagumiste kabjaraudadega hullu kitli sai ning mu väike tütar teda jalutades-poputades ta tagasi elule ja kenasse sisukasse kosumisse tõi, lõpetasin teisi hobuseid kolkiva-terroriseeriva vanamoori sõimamise.

Pihta saab. Katki läheb.

Aga mina? Kuhu siis laadida ärritus igapäevasest jurast – lapsel on pidevalt prillid kadunud, sest ta ei taha neid kanda, ta kipub raamatulugemise asemel telekat vahtima, sest see kõnetab teda selgemalt, ta unustab hambad pesta ja püüab hommikusöögist kõrvale hiilida… Füüsiline töö – puudevedu, lumekühveldamine, heinarullide haldamine – aitab ärrituse maha laadida ilma sajatust, kasvõi kogemata needmist õhku paiskamata. Tegus väljaelamine ei lase vihal ka iseseisva vabanenud kehandina ringi luusima jääda, et siis kedagi giljotiinina või mind ennast bumerangina tabada.

Kui kaos ja hääled, pidev põhitegevuse katkestamine telefonikirjade-sõnumitega inimese halvab ning ootamatud tõrked-muudatused-kuhjumine ajab keskmest välja ja ärritab, siis tulebki olla halvatud. Nagu ütleb eestikeelne sõna.

Halvatud olemine õnnestub mõningase harjutamisega meditatsiooniks keerata.

Mediteerides saab teada, millest kaos tekib, mida pidevad häirivad hääled tegelikult ütlevad, miks põhitegevust katkestatakse. Kes ei saa aru, sellele saadetakse haigus. Liigeste valu paneb iga liigutuse üle mõtlema ja jälgima, millised sooritused ja milliste assotsiatsioonide tõttu haiget teevad. Allergia näitab immuunsuse ja vastupanuvõime kadu kaugele – et kõik näeksid. Ja allergik ise läbi tunnetaks, mida tema lööbes-kestendav-paistes nägu tema eest kogu maailmale hüüab ja näitab.

Haigus pole häbiasi. Väga isiklik asi on.

Üksteisele oma tõbedest pihtides esitame selle näiliselt süütu kõneainega tegelikult üksteisele visiitkaardi – mul on sellised ja sellised sisemised kärisemised, mis avalduvad nii- ja naasuguste haigustena.

Kas ja kes meiega säärase visiitkaardi peale koostööd tahab teha, sõltub tema enese visiitkaardist – sama värk nagu naabritega. Haigused ja naabrid näitavad meie hirme ja tegelikku kulgemist kõige võltsimatumalt.

Meie loomadega toimuv samuti. Selles jõudsin veel selgemaltki kui oma kodus toimuvat jälgides selgusele siis, kui toimetasin Heli Künnapase uut raamatut „Minu ilus elu maal.“. Ta kirjeldab seal, kuidas nii elumaja kui kõik tema peetud loomaliigid kinnitasid üks samm edasi kaks tagasi tehnikas, et miski peab olemuslikult ja põhjani muutuma. Tahtes endale ja kogu maailmale tõestada, et kirjanikul-poliitikul-sotsiaaltegusal naisel on võimalik lasterikast loomakasvatustalu pidada ja vedada põrkab naine kokku küülikute taudide ja elumajas üha peale tungivate vee- ja elektrijamade, vammi ja ahjude terroriga, oma enese koer murrab lambaid, hobuse hinnaline paaritus päädib varsa surmaga… Ja naine koos nelja väikese lapsega läheb Soomes raha teenivale mehele järele, et vähemasti pere ses vastuvoolu kroolimises koos oleks.

Hinge matab. Sõnastamine raiub teatud protsessid ja õppetunnid otsekui kivisse. Enamus meist õpib oma kogemustest ja vigadest – teiste katsumustest õppimine on õpik edasijõudnutele. Ja ebausu aspekti ses õppetunnis võiks sõnastada juutide armastatud väljendiga: ärgu käigu see teie kohta – mingu teil paremini.

Kuivõrd ma üha loendan ja tegelen lakkamatu numbrimaagiaga, vaatan oma enese igapäevast blogi pidades tiba murelikult 800.sissekande lähenemise poole. Selleks ajaks pean olema osanud praegu hirmutavalt lõpmatuna tunduva 8 õnnelikuks igavikuks kodeerida. Saabub lõpmatu õnn ja küllus.

Mida ei tohi narrida ebausule risti vastu raiudes: leiba ei tohi pilduda – ei üle aia hobusekoplisse ega ammugi mitte aknast välja – ka mitte siis, kui leib lendab lammastele. Peost tuleb anda.

Mida aga rahaga jällegi kunagi teha ei tohi. Ei anta peost pihku, vaid pannakse letile. Ent ridiküli ja selles sisalduva rahakoti põrandale panemise suhtes ollakse jällegi eriarvamustel. Kui Inglikaitse Rita Kaljus jälgib hoolega, et ükski terariist ruumis ei jääks teravikuga ühegi elusolendi poole – mitte ükski, mitte kunagi! – ning et ridiküli koos tengelpungaga põrandale ei pandaks – raha solvub! – siis mesindustalu taimetark Ene Laur väidab vastupidist: maa seest tuleb vägi – tahad vägist kotisisu, pane ka kott põrandale, et ta täis saaks tulla!

Sisetunde asi, arvan ma.

Sisetunne ütleb, et haigeks end hädavaletada ei tohi – jäädki.

Ka õilsa eesmärgi nimel ühtki energeetiliselt musta tööd oma kodus teha ei tohi – keegi kallitest võib pihta ja viga saada.

Viimaste aegade kogemused näitavad, et mida küsid, selle saad – pisihirmud täituvad hetkega, ent õnneks täituvad ka palved ja unistused täpselt ja kohe. Tuleb vaid taevasest kataloogist tellimisega väga täpne olla.

Saagu, saagu…

Räägi minuga!

„Hiir!“

„Mis siis?“

„Õues akna taga. Tule tee aken tasakesi lahti,ma tahan ta kinni püüda!“

Ja ma läksin vaikselt oma töölaua tagant kööki, avasin sosinal akna ning kass hüppas ainsa täpse hüppega hiirele peale. Selles seesinase dialoogi eripära seisneski – üks vestluspartneritest oli kolmeaastane kiisu Lilli ning teine asus teises toas.

Asitõend sellise sõnatu vestluse toimumisest – faktilise verbaliseerimise mõttes oli sel napil hetkel meie majas täielik vaikus – ning kinnipüütud ja nahkapistetud paks hiir.

Skeptikud väidavad sedasorti lugude jutustajale, et see on muinasjutt, soovunelm, alateadvuse trikid. Mina ei oska praegu veel ka sõnastada, kuidas niisugused vestlused täpselt toimuvad. Selge, et „häältena peas“. Samas ka täislausetena – ja niimoodi, et minuga vestlevatel loomadel on igaühel oma, aga kõigil teatud mõttes mu enese häälega sarnanev tämber. Kõrvalseisja kuuleb samal ajal vaikust.

Mulle meeldib külalisi lõbustada multifilmiga.

Loomakauged teekaaslased seisavad või istuvad kas hobuste või lammaste kopli ääres või õuelauakese taga ning vaatavad eemalseisja huviga, kuidas loomad omavahel suhtlevad ja inimestele muljet püüavad jätta. Ning ma hakkan automaatselt vaatepildile heliriba peale lugema. Külalised kuulavad huviga, mida üks või teine mu pereliige oma kehahoiaku ja liikumistega teisele ütleb.

Aga see pole see. „Hääled peas“ on midagi muud. Ja oletatavasti ka midagi muud kui vaimuhaiguste või prohveteeringutega kaasnevad hääled.

Kindlasti õpin sõnastama, mis see sõnatu – aga see-eest täislausetes – vestlemine tegelikult on. Ja ühtlasi õpin oma loomi paremini kuulama, et kohati ilmutuse-laadsetest kõnelustest õigesti ja täielikult aru saada.

„Vaata, ingel!“

„Oi! Kindlasti tuli tulevast varssa kaitsma ja mära õnnistama ja…“

Oma sisehäälse monoloogi jutuvadasse mattudes ei kuulanud ma ära, mida ponil ja tiine trakeeni boksi kohale ilmunud inglil öelda on. Kusjuures seesugust ilmutust olen korra varem ühe lillepoti kohal näinud – käis hoiatamas, et pererahva abielu on purunemas.

Seekordne ingel, kellele poni Madonna mu tähelepanu juhtis, hoiatas boksiukseriivi eest, mis ohtlikult turritas – järgmisel hommikul hüppaski lõputiine mära sinna otsa, mina sain hilinemisega aru, mida mulle öeldi. Ja suur õlarebend paranes paari nädalaga õnneks nii kenasti, et mära sai selle külje peal lamades sünnitada. Poni aga nõudis lootekoti lahtitegemist, puhastas varsa ja püüdis pirakat piigat püsti ajada, kuni raskest tööst oimetu emme toibus.

Mul on õnneks kaheksa-aastane tütar, kes mõistab loomade kõnet vahetumalt kui mina – ei soga sõnumeid oma enese sädistamisega ära. Kõõlus ükspäev kõrvuni heinarullis ja laulis tühjakssöödud südamikuga rulooni seest hobustele üht irokeesi hällilaulu, mida me sageli ka kõhuvarssadele laulsime. Hobused kogunesid tema ümber, mina korrastasin talli… ja korraga nägin Indirat veeämbritega vanni juurest poolteiseaastase varsa juurde kõndimas.

„Mis sa teed?“

„Namaste küsis juua.“

„Vann on ju vett täis!?“

„Selle juures on põlvini muda. Mu kummik jäi muide sinna sisse. Hobused ei taha enam sinna mudasse ronida. Nad ütlevad, et vabas looduses süüakse muttajäänud saakloomad ära.“

„Siin ei sööda.“

„Siin lööb vana Maruusja neile hambad kanni, kes vanni juurde kinni jäävad. Nibirul on sellepärast tagumised jalad paistes, et ta püüdis vanamoori eest põgeneda. Namaste ei taha sama viga korrata.“

„Ei ole paistes! Oi… ongi…“

Järgmisel päeval tirisime väimehega jootmisvanni teise kohta, et hobunad ei peaks mudas sumbates pürgima eluliselt nii olulise nähtuse poole nagu vesi. Et selle peale tulla, pidid sälud tüdrukule tema laulu saatel ütlema, et jama on.

Et hilissügiseti pimeneb vara ja pinnas on libe – see on õigupoolest mõneti isegi hea, mitte jama.

Soodsate ilmadega kipume hobustega suhtlema põhiliselt neile selga ronimise tehnikas. See on tore. Aga jätab meid ilma õlg õla kõrval, võrdsetena jalad-maas tasandist. Vastikute ilmadega suhestume silmast silma. Loom-olend algatab sageli ise suhtluse. Võtame ühenduse ühtsesse hingamisrütmi sisenedes, üksteist kõrvalpilguga saates ning kehakeelsete külgliikumistega sünkrooni sujudes.

Mõne aasta eest poleks ma ilmselt veel jutustanud, et hobuseid hooldades ja neile päevamuljeid rääkides lähen hingamise ja pilkudega – eriti silmanurga-kõrvalpilguga – nendega ühendusse ning et selles ühendatud väljas on lihtne neile mängeldes sadul selga panna ja sälukesele-noorukesele niimoodi selga ronida, et see on osa ühtsusest, meeldiv mäng – mitte murdmine.

Tänaseks olen videotest vaadanud ja tekstidest lugenud Andaluusia James Clintonist, kes sedasama tehes ka sellest kõneleb ja kirjutab ning oma kooli rajab. Ning väemees Imre Sams suhtleb Tori hobusekasvandust juhatades hobustega samuti ülemiste, mitte sabatšakrate keeles.

„Mida hobused teevad?“ küsis Indi Imrelt.

„Hea küsimus…“

Mina sõnastaksin vastuse lühidalt: töötavad Päikese energiat ümber ja on pidevas ühenduses universumiga. Pikemalt seletades – päikeselaetud haljasmassi oma enese elujõuks, varssadeks ja põllurammuks töödeldes hoiavad nad samas kosmilises ühenduses Algallikaga nii ennast kui endaga suhtlevat inimest. Isegi kui see kidur kiskja seda ei tea.

Just selle ühenduse ja vahenduse lähemaks-tihemaks tundmaõppimiseks olen tänulik oma kodus sündinud noorte hopade peale kasvamise eest – nii palju on neilt õppida ja nende abiga avastada. Üha piire kombates ja positsioone paigaldades.

Piu!

Nibiru, kellele läbi emakõhu laulsin, kelle sündimise koos poniga vastu võtsin, keda esimesel sõlmes-jalgadega nädalal püsti aitasin ja kellega koos tallis lõunauinakuid tegin, lapsuke kaisus ja kass ümber kaela, püüdis mulle üsna ühemõtteliselt tagajalaga äsada. Jopehõlm saigi pihta. Must kummist, vihmast läikiv vihmajope.

„Mis viga on?“

„Jube jope. Koletis!“

„Ma saan muidu märjaks ja külmaks ju.“

„Ikka on õudne. Ja kindad mulle ka ei meeldi. Mina räägin sinuga palja nina keeles – ja sina annad vastu räpase kinda, milles on võõraste kemikaalide ja lubja, koeratoidu ja kanasita haisu. Piu!“

Pärast seda kahekõnet kannan teist jopet ja tallitöödele lähen puhaste kinnastega.

Nii lihtne ongi.

Ja mõne närvilise, rabistava, hingeldava, energeetilist müra tekitava inimesega suheldes tahaksin teda loomade kätte anda. Moskva linnašamaan, hiinajuurne Dardo Kusto kinnitas meid külastades, et olengi selleks sündinud, et inimesi ja loomi üksteisele vahendada ning oma tekste loomolendite edastatud sõnumitega laadida. Ent  stressist pimestatud inimlooma jaoks on hobuse hoolde sattumine alustuseks liig. Loodusest ja loomusest võõrdunu kogu aur läheks hobusega silmitsi sattudes hiiglasliku olendi kartmisele ja võõrastamisele.

Ka koer on paljudele nüüdis-kapseldunuile liig. Kihvad ja mis kõik teisel küljes ju.

Kass ja lammas on alustuseks hea seltskond.

Eriti kui nad moodustavad sellise tandemi, nagu meie Alfa ja Lilli.

Lilli on väga väikest kasvu erakordselt võimukas ja võimekas kiisu. Alfa on kaheksa-aastane kihnu maalammas, karjajuht ja paljulapseline ema.

Nii kassid kui lambad on avatumad ja sõnumiküllasemad suhtlemispartnerid siis, kui jätta nendele initsiatiiv – nemad peavad suhtlemist alustama. See kehtib ka kitsede-lehmade-sigade kohta – kõik nad alustavad sisukat vestlust. Eriti kui neid ei masskohelda toiduna…

„Tahaksin kedagi kallistada…“

Pruugib mul mõelda seda mõtet toas – ja neljast kassist väheldasim, ent Suurim ilmub hetkega mulle sülle ja kallistab. Hoovis astub selle mõttesõnalise kutse peale ligi mamma Alfa ja pakub kallistust. Kui Lilli seda märkab, liitub ka õues-koplis temagi. Ta on ajakirjanike visiitide ja külaliste saabumiste puhul alati Kohal. Vaikse marmorkirju varjuna igas kaadris. Kui pere äratuskella peale ei ärka, ilmub tema külm nina ja tilluke kihvaline musi sulle lõua alla – hommik!

Kui kirjeldasin oraakel Pargiwahile ute-Alfa käitumist kallistamiseajal – ta laseb põlved lõnksu, silmad lähevad tagurpidi ning hingamine aeglustub peaaegu peatumiseni. Pargi hakkas südamlikult naerma: loves lammas! Just. Loves jah. Lammas jah.

Kusjuures just lambale räägin oma südameasju – ikka kõrvkuuldamatult, aga täislausetena. Hobustele räägin pigem asisemaid – sageli ka häälega – teemasid. Millised tööd käsil on. Kuidas tänase päevakava üles ehitan. Missugused tööde tulemused on. Kuidas teenistuse investeerin. Mis jamad hetkel pea kohal tumendavad – ja milviisil need lahendame. Enamasti on bokside tegemise lõpuks koos sitaga ka jamad välja visatud. Ja seega on tallitööd üleüldine kvaliteetaja voog. Liikuv meditatsioon. Tegutsev puhastumine. Analüüs, läbitöötamine ja sügav eksistentsiaalia.

Kui keegi on laudas sündinud, räägin seda esimese asjana hobustele – ja vastupidi, varsateate tallist saavad esimesena lambad. Kassid näevad-teavad ise ning kanad saavad lootekestad nagunii endale. Kui paratamatult on vaja keegi ära saata – saate aru küll – , pihin ka seda nii mamma Alfale kui hobustele. Nad mõistavad, andestavad ja lohutavad.

„Mis  lõhn see on?“

„Hobused ehk?“

„Ei, sinu suus!“

„Aa… see on piimaga kohv.“

„Mu eelmine pererahvas ei suitsetanud.“

Oih. Vahele jäin. Seda dialoogi arendasime noorukese jääraga tema esimese uues karjas veedetud öö järel hommikuse talituse ajal. Talitus on muide hea termin. Tähendab ühtaegu nii hooldamist kui palvust. Kaks ühes see hommikune ja õhtune tseremoonia tegelikult ongi. Esimesel siinoleku õhtul oli noormees Ördinand veel nii hõivatud oma seitsme uue daamiga, et tema poole polnud mõtet millegi kõrvalisega pöörduda. Hommikul hakkas sisukast ööst uude päeva ärkav jäärapoiss siitmaja emanda vastu huvi tundma ja laskiski lautasisenejal puhuda 😀

Otsekui tema lõbustamiseks ja enese tutvustamiseks talle leidsin põhjuse ka lambakoplis kiiremad ringid maha sprintida. Üks eriti leidlik kana leidis juba mitmendat korda tee üle võrgu lambalauta ja sealt edasi õue. Selge, et ussikesed ja kasin hilissügisene päike on võrratud. Aga õues on ka rebased – kevadel läks järjest kümme kana ja neli parti siuh-ja-metsa. Viimase pardi muide sain rebase käest kätte! See oli mu lemmikpart ja ma hautasin ta siis jahisaagina poja 12. sünnipäeva pidueineks.

Noorukest halli kana ei kavatsenud ma ei rebase ega oma koera käest tagasi võidelda. Bella on laika-sugemetega varjupaigapeni – inimestega lõputult ustav-kuulekas-teenistuv – linde ta ära ei söö, sasib teispoolsusse ja toob lahkesti jumalanna jalge ette. Ei no tänan väga…

Tutvustasin end Ördinandile halli kana taga ajades ning linnule viimaks tükkis laialilaotatud jopega peale – sama musta kummijopega, mida Nibiru ei salli – viisin kana jäärale näha. Nad uurisid teineteist sõbralikult. Üldise vaikuse ainus eksitaja oli murelikult täädutav kukk Kuukulgur. Kord haaremis oli käest ära. Õigemini käes. Emanda käes.

Kana tagasi aedikusse pistes vahetasime Kuukulguriga pika pilgu.

„Diil?“

„Diil.“

Nii aastaid viirpapagoisid pidades, metsaronkadega lävides kui kanu talitades kogen sama tunnet – nad viivad meid ühendusse kosmilise dinosaurusteaja salvestusega ning kaotavad aja tähtsuse – dinosaurused on siin ja praegu. Kuna linnud on sedavõrd iidsed, teavad nad, mida meie ei tea. Ja ütlevad. Kui vaid mõistaksime.

Enne šamaan ja roadman Carlos Samayu tseremooniale sõitmist käisin vaatamas oma vana mära, kes oli suurtallis paarituses ning pärast kolmekuist üha ümber-paaritamist sai päris hullu trauma. Sümboolsel putši aastapäeval sai venelane eestlase käest kolakat. Tema on vene traavel ja talle mõõtis himuga turske torikas. Vigastused olid nii karmid, et transportida hobust ei saanud, ehkki ta palus koju. Et ma tema koduigatsusest aru saaksin, pöördus ka mu loomalausujast sõbratari Kerli poole, kes ühel hommikul edastas: vana must palus edasi öelda, et ta tahab koju sinu juurde. Ent tol tseremooniapäeval teda sõidutada ei saanud. Tal polnud pilku silmis. Ta ei söönud. Ei suhelnud. Vaikus.

Eelmises talus elades kohtusin iga päev kotkastega – nad pesitsesid mere ääres mu kodu lähedal. Siinne kodu on ümbritsetud sookurgede-pasknääride-kägude-ronkade ühendkooriga. Pisividinad tuhandekaupa taustaks.

Sel meeleheitliku-poolsel päeval, kui Jaaguranda Carlose tseremooniale sõitsin, tõusis Vändra metsast maantee kohale Kotkas. Lendas mitu kilomeetrit mu ees. Kõneles.

Ja ma ei saanud mitte midagi aru.

Kogu pihtimise ja jagamise, meditatsiooni ja rännaku pühendasin põdevale märale. Ta värvus mu sisekaemuses mustast ehelesiniseks – ja üha valgemaks. Küsisin Carloselt, kas Kotkas ütles, et mära on lahkumas – või tuli rahustama, et kõik on hästi. Carlos naeratas südamlikult. Kuni teised rännakulised oma galaktikates seiklesid, olin mina läbi öö mära juures, Kotkas silme ees, Carlose julgustav naeratus kõrval.

Kahe nädala pärast tuli vanamoor koju. Kuu aja pärast oli minu väikese tütre pühendumise tulemusel paranenud – õigupoolest täiesti müstiliselt – ja hingedeajal sain ka teada, mida Kotkas tookord augustis maantee kohal kõneles. Lubasin talle, et ei räägi…

Teine kimbatussesattumine tuli poolesajapealises märakarjas. Tori hobusekasvanduse vabapidamisel märadest üks, hiiglaslik kollane Opaali-tütar tuli karjast kohe meie juurde. Noor erakordne olend astus mulle väga ligi, kummardus üle minu ja tõmbas mu endale vastu rinda. Ta jäi rahule, kui keerasin selja tema vastu toetuma. Suhtlesingi ülejäänud karjaga sealt kaunitari lõua alt. Kusjuures ta polnud sugugi karjajuht. Sõnumitooja oli. Sobiva sagedusega. Peaaegu.

Väemees Imre, Tori kasvanduse pealik, soovitas rahulikult ülemiste tšakratega tunnelda.

Tundlad jooksid kinni. Täitsa sõlme. Vaikus.

Kuni täiesti ootamatult, ettearvamatus keskkonnas ja seostumatu tegevuse juures kuulsin sisekõrvus Opaali-tütre häält: „Seda sa juba tead, et omada ei saa. Me ei oma ei oma loomi ega peremehi, ei lapsi ega laste sigitajaid. Oma kehagi saame ajutiseks kingituseks. Sama oluline on aga, et me ei pea olemas olemiseks mitte midagi tegema. Nagunii oleme. Tingimusteta. Meie, hobused, saame lihtsalt olemisega loomuomaselt hakkama – oleme ja töötleme päikest ümber, oleme ja armastame oma varssasid, oleme ja seisame nii enda kui laste koha seest päikese all – oleme. Sa ei pea siin suurkarjas muretsema, et kõigil meil pole peremeest, kellega iga päev suhelda. Hobused oleme ikka. Ilma et keegi arvaks, et omab meid.“

Inimesega suhestumine ei pruugi tõepoolest olla suurim õnn looma elus.

Isiksuse tundmaõppimiseks on kõige sujuvam moodus temaga koos tegutsemine küll – olenemata liigist. Noore lehma Tissuga – mingu tal uue perenaise juures Lahemaal hästi! – saime lähedasteks sõbratarideks tänu tallekesele. Esmapoeginud utt võttis ühe talledest omaks, teise vastsündinu peletas jõuliselt endast eemale – nii jõuliselt, et väetike-märjake lonkas pärast lutititana mitu nädalat – ja on tänaseks juba ise ema. Lehm jõudis enne mind jaole. Võttis tallekese oma kõhu alla varju ja kutsus mind. Aitäh, Tissu!

Samas ei pruugi loomaga suhestumiseks tingimata temaga koos tegutsema.

Talus, kus sõprade juurest piima ja vilja ja turvatunnet käin toomas, elab vissi Sally, keda perenaine nimetab flegmaatilise ja introvertse oleku tõttu uinumuinuks.

Minu meelest ei ole Sally molu – ta on otsekui kehastunud rahu, tasakaal ja koostöö. Meie väikese tütrega avastasime esimesena, et Sally on kopli-üllatusena tiine. Ja meie ka mõistsime, et kaksikuid ootab. Ma lubasin mullikat aidata. Ja kui ta poegima hakkas, püüdsid kaksikud korraga uksest väljuda. Tuli tagasi lükata, jalad paariks lugeda ja otsast alustada. Läks õnneks. Mõlemad lehmaneiukesed sündisid õnnelikult, üsna kõvasti vaeva näinud noor ema toibus nädalaga. Ja tolle poegimise juures – ja hiljem vissitibidele uusi kodusid otsides – oli õhk meie pilkude vahel sõnumeid ja lubadusi, tänu ja ühtehoidmist tihedalt tulvil.

Selle ühenduse tarvis ei pea ma Sallyt omama.

Maismaa delfiin on lehmake ikka.

Mu valgustöölisest sõbratar küsis kord koos saksaverd sporthobusega mediteerides, kuidas nimeka võistlusratsu järglane ometi nii rahulik on. Vastasin: hobune annab sulle täpselt seda, mida küsid. Meie küsime rahu ja tasakaalu – ja tema annab. Kui küsiksime võistlustulemusi, küllap siis saaksime ka kuuma trakeeni.

„Tall peab olema elumaja õla taga, mitte talu esimene hoone,“ ütles vana must mära.

„Tall peab olema eraldi boksidega ja ilma vahekäiguta,“ lisas trakeen.

„Tall peab olema puust, mitte tuhaplokist ja betoonist,“ õpetas poni.

Hobuste juttu kuulates võtsin paberi ja pliiatsi, istusin nende juurde heinarulli otsa ja joonistasin üles, mida nad kirjeldasid.

„Kõigepealt lammutad tallipealse, sealt saad materjali endale teisele korrusele magamistoa ehitamiseks,“ dikteeris poni.

„Kui sul on uus magamistuba, siis teed praegusesse magamistuppa sauna – ja lammutad vana sauna. Siis on uue talli ehitamise materjal käes – ja ehitadki sellise talli, nagu me sulle joonistasime,“ rõõmustas trakeen.

„Vanast tallist jäävad raamid ja katus – heinahoidla, noh.“

„Aasta hiljem ehitad praeguse sauna kohalt algava maneeži – ja aastaaegade diktaat on lõppenud.“

Kui meid külastas šamaan Dardo Kusto, kirjeldas ta, et järgmisel aastal näeb siin kõik hoopis teistmoodi välja – talle juba olemas olevaid jooniseid näidates küsisin, kustkohast tema seda teab.

„Hobused jutustasid,“ naeratas Dardo. „Ja sina õpid sammhaaval jutustama, kuidas loomad jutustavad.

Sulle on selleks antud väga pikk maine elu selles kehastuses. Kõik loomaliigid sinu kõrval on teejuhid ja nõuandjad. Sinu isa tegi su, nagu ühe oma nukuteatri marionetnukkudest – ja sa oledki Lumivalgeke oma nukutoas.“

Kui pärast seda vestlust arvuti avastasin, oli vanim tütar mulle millegipärast saatnud foto, mille ta tegi, kui mu 40.sünnipäeval Veneetsias olime. Mu väljasirutatud käsivarrel istusid tuvid reas, kõigi pead mulle nõudlikult näkku pööratud. Ma ei mäletanud seda. Nagu me ei mäleta paljut. Ja samas Mäletab meie kõrgem Mina kõike – tuleb aga meelde, ajab aga rõõmsaks.