Mida ma tean Hollandist Raplamaa Rakenduslik Kolledž 11A

Ükskõik, millise riigi ja rahva peale sa 21. sajandi maailmas mõtled, enamvähem alati selgub, et sa tead palju enam kui sa tead, et sa tead – ja see tunne on hea. Dr Google ütleb Hollandi kohta otsingumootori avalehel igaühele oma visiitkaardi väärtuses sõna: tulbid, tuuleveskid, puukingad, Punaste Laternate tänav, Maeterlinck, laevad ja kodud vee peal, van Gogh, Erasmus Rotterdamist, Rotterdam kui sadamalinn, millest laulsid Kukerpillide mehed ning linn, kus elas Erasmus – legendaarne kirjanik, kelle nime järgi on nimetatud rahvusvaheline õpilasreisibüroo Erasmus+ koos Archimedese projektimaastikuga.
Raplamaa Rakendusliku Kolledži gümnasistid käisid 2025. aasta aprillis õpireisil Hollandi koolide keti juures Aventus, mille staap asus Apeldoorni linnas, mis on umbes meie Tallinna mõõtu ning külastati kolme erinevat linna ja selle võrgustiku kooli. Meie õpilased osalesid IT-tundides, loovainete loengutes, tegid koos uute sõpradega podcasti ja oma enese tulevikuplaane. Nii mõnigi, kes oli seni rahul pisiasjaga, et naabrimehel on friisi hobune, avastas nüüd enda jaoks täiesti uhiuued väljakutsed. Meie rahvas on targasti öelnud: „Kaugelt paistab paremini.“
Kuidas on saanud juhtuda nii, et oleme vapustatuna nutnud „Anne Franki päevikut“ lugedes ega tea, et genotsiidi ohvrist kaunitari majamuuseum hoones, kus ta natside eest varjudes „blogi“ pidas ning tapeti? Eks sellepärast rahvusvaheline Haagi sõjakohus Hollandis asubki. Võimalik, et madalmaine hingamine ongi häälestanud kirjanik Maeterlincki seesugusele kujundlikule süvanägelikkusele, millest on sündinud „Sinilind“ ning allegoorilised mesilaste ja termiitide elu kirjeldused.
Meie noored said teada, et lendavad hollandlased õpivad erinevalt meist valikainete kombodena, mis võimaldab pärast universaalse põhihariduse omandamist komplekteerida just endale sobiv õppeainete varia ning ehitada oma moodulitest täpselt selline haridus, mille baasil minna kõrgkooli ilma, et aega oleks raisatud asjatult piinavatele sobimatutele tundidele võõras vaos. Sellepärast tahaks nii mõnigi meie gümnasist kohe homme Hollandisse õppima minna – stipendiumid selleks on Erasmuse ja Archimedese varakambrites olemas.
Ideaalis peaks inimene, kes nooruses omandas sõnad Rembrandt ja van Gogh tundma nende suurmeeste kohta ja teenet suurel tervikpildil, mitte üksnes aastaarve ja teoste nimetusi. Samamoodi seostab tervikliku haridusega isiksus Lendavat Hollandlast ja „Kariibi mere piraate“ – avamerepurjekas, millest on inspireeritud filmisari peaosas Johnny Deppiga seilas 18. sajandil Hollandi ja Jaava saarte vahet, kuni meeskond haigestus katku. Alust ei lastud ühtegi sadamasse, meeskond suri nälga ja janusse ning täiesti realistlikud meresõitjad on korduvalt näinud musta rebenenud purjedega kummituslaeva, mis on ilmselgelt hukatusse triivinud kolmemastiline viirastus. Erinevalt hirmuäratavat miraaži näinud printsidest ja maadeavastajatest võivad tänased noored karistust kartmata oma reisimuljeid jagada. Veel enam: kesk-eesti suurima õppeasutuse sädeinimesed toovad parimad ideed ka meie kooli ning sündimas on meie kooli podcast Yapp-Studio, mis kujuneb sillaks erinevate maade koolinoorte vahel ning saab suures osas ingliskeelse sisu.
Kui sina, kallis eestlane, oled Canberras, Kuubal või Deventeris, on meie kolledži noorte taskuraadio sulle hingesoojendaks, teejuhiks ja inspiratsiooniks. Kuulmiseni!

Püha Jüri ja ulmeguru
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta oma suhetest rahvakalendri tähtpäevadega

Jüripäev on siinkandis olnud suure lahtihüppe aeg: sel ajal kolitakse uude tallu, mis võib olla mõistagi ka korter – lahkutakse teise riiki – või minnakse talvekurnatuse tõttu üldse Ära. Eluväsimusse kustujad on ka eelmistel hulludel aegadel just kevadtalvel puhkama läinud, et tulla tagasi siis, kui on paremad ajad, ent Maarjamaa pole nõrkadele: siin on ajad alati hullud.
Endale külge korjatu lahti ühendamise ajal, kui kõik riisuvad ning jüriöö tuled tõusevad taevasse, on paslik meenutada ereda leegiga põlenud või endurodena vastu pidavaid Jürisid meie kultuuripildil.
1967. aastal sündinud Jüri Jaani vend Ehlvest osutus malbe ja ujeda isiksusena salamisi eriti kiire sisepõlemise turbovariandiks. 2006. aastal New Yorgis infarkti saanud geenius von Ehlvest peakirjastas oma teosed otsekui oraakel, kes teadis, et palverännakul elumaski kanda enne taevatrepile astumist kaua ei tule – päkapikk kirjutas hobusest ei kuskilt ning Krutsiaaniast niiviisi, et pälvis kaks korda Tuglase-nimelise ja ka kaks korda Eesti Kultuurkapitali aastapreemia. Valmis – oligi selleks korraks kõik tehtud.
Jüri Üdi kodanikunimega Juhan Viiding luulelausus ühtaegu nii Ehlvestile, Arrakule kui iseenesele:
„tulin ja puhas usk oli see
et jätta ma saan ja anda
liblikas läheb kukub külm
kõik kirmed ühendab jää
mäletan ööd mida valgustas hirm
ja kalliskividest randa
kallates andmist vaevade üle
väsis mu süda ja pää
punased kaljud kardavad
et pilved võivad neid märgata
meie ei näegi homset
öö on tume kui tuhk
neli tundi veel kolm ja kaks
siis jälle tahame ärgata
liblikad lahkuvad silmadest
mällu taganeb uss“
Vabameelselt vaimsetest Arbujatest – Alver-Masing-Sang-Talvik-Raud-Merilaas-Kangro-Viiding – viimseks arbujaks nimetatud Jüri Üdi – Juhan Pauli poeg Viiding jättis isamaale andeka humanitaarlanna, tütre Elo pseudonüümiga Vee.
„Ei ole vaja lohutust,
sest lohutus on vale.
Sa nutsid, inimese laps
ja jõudsid lähemale.
Ja jõudsid kaugemale.
Sa suudad vahel taibata,
et kõik on see, kuid teine.
Siin, põrandal, mis vaibata,
on leib. Su õhtueine.
Me teame palju nimesid,
ei tea me inimesi.
Kõik ema rinda imesid.
Ja laulsid tasakesi.
See tunne, et Sul hing on sees,
on inimesel ka.
On laule inimeste sees,
mis jäävad elama.“
Tarandite ning Jaagup Kreemi hõimlane Viiding valas oma viimse vere Raplamaasse. „Jüri Üdi klubi“, mis tema loobumise järel kõrge lennukaarega vestluste sarjana sündis, on tänaste oppide eelkäija. Seni väekaimad vestlused jäid salve näitleja-muusik-ajakirjanik Jüri Aarmalt guru Gunnari pojalt. Igas mõttes kaasa laulma kutsunud fenomen sõitis parimas küpsuses pakatades jalgrattaga rongi ette, peas kõrvaklapid ning kõlama jäi: „Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat…“
Kultuurinähtus Jüri Vlassov – Kuldse Trio ainus algusest tänini liige – peab Pärnu lahe ääres Audru rannas talu ning võtab lisaks Endla teatri seniori positsioonile vastu väljakutsed telesaadetesse, mis justkui peaksid vanameistrile üle jõu käima – ent kummatigi!
„Ent kummatigi“ on ulmeguru Jüri Kallase kaubamärgiline väljend. Nahkadest ja neetidest tänaseks Saaremaale taluperemeheks kolinud filoloogia vägilane on olnud pehmelt öeldes palju aastaid rahvusliku ruja rajaja kirjastuses Elmatar ja vabakutselisena. Nagu raadiojaamades esitatavate muusikapalade puhul, ei tea me ka kirjanduse puhul, kes on tõlgete ja trükkimise tega.
Alo Murutari kirjastus andis välja ka Bornhöhe „Pirita kloostri viimsed päevad“ ning Andres Ehini „Rummu Jüri mälestused“ – millest hoolimata teatmeteosed nimetavad meiemaist Robin Hoodi endiselt vargaks ja röövliks. Taevariigi seaduste järgi maapealse külluse ümberjagamist alustas Kehtna toapoiss oma haigele isale lihatükki „eraldades“ ning vaatamata mõisa tallis peksa saamisele tegi järgmisena lagedaks vene kaupmehed. Selle äriidee romantiseeritud variant, film peaosas Hannes Kaljujärvega näitab karjuva ebaõigluse olemust ning stalinlike küüditamiste eelset tava ohtlikult elujõuline ja ettevõtlik rahvas Siberisse tassida. Raplamaa Mahtra sõja väljade mees Eduard Vilde vastab tasuja Villu võitluste külmal maal lõppemisega seoses samale küsimusele: kuhu küll kõik lilled jäid?
„Kuhu kuningad kadusid?“ on Murutari-Sisaski-Tätte ühistöö eestlaste nelja kuninga ja saarlaste Leigeri hukkumisest, millele maarahvas vastas viimse reliikvia põlistatud mantraga: mõisad põlevad, saksad surevad, mets ja maa saavad meitele!
Sama palve on unikaalse käekirjaga maestro Jüri Arraku maalitud Kalevipoja, Suure Tõllu ja altarimaalide Jeesuse kujutistes. Arraku 80. juubeli suurnäitus toimus – üllatus-üllatus! – Kehtna mõisas. Näe, toob kõik Jüridega seonduv Rappelisse ja Kechtelisse ning looritab need suurkujud märterliku oreooliga nagu märtri Püha Jüri, Gregoriuse või Georgiuse enesegi legend.
Jüri Lumiste – Vanemuise teatri raudvara, kino- ja muusikamees – on 1001 teo seas oma väe andnud Tartu vaim Mart Kivastiku teoste kinematografiseerimisele, neist ühe nimi Ehlvesti šedöövriga analoogselt „Taevatrepp“, teine Vanemuisesest ERR arhiivi salvestatu on muusikaline supersuurteos „Marlene“ ning kolmas vägitegu on aastakümneid õrnema soo südameid soojendanud Kaunimate Vennaskond. Lunge-Lumiste-Simmul-Kaljujärv ja vahelduvad külgnejad alustasid kauamängivat tähelendu Kulno Süvalepa lauludega ja jätkavad laiema igihalja repertuaariga.
Abruka kaksikud Jüri ja Ülo Tuulik püsisid targu saartel ega laiendanud ennast linna peale laiama: nendele ei loodud kirjanike maja külge ega mujale bareljeefe nagu nende tädipoeg Juhan Smuulile. Tänu vaoshoitud lennukaarele ei süüdistata kaksikuid ka seitsmes surmapatus – nt kallite kaasteeliste represseerimises – ning nende valikuid ei tule posthuumselt õigustada. Pärast surma ma saan oma laeva a la Smuul jääb hauas end sajatuste saatel ringi pöörama, sest pärast surma ta laeva ei vaja…
Muusik-filmilooja-ajakirjanik Jüri Lina pääseb repressioonidest tänu suhteliselt leebe tsensuuri ajastule – mis kõlab sama paradoksaalselt kui „natukene rase“ – kui lahkab vabamüürlasi ja illuminaate, militaaroperatsioonina toodetud ja levitatud kroonviirust ja kemokülvi.
Samasuguste lahtiste kaartidega kõneleb tegelikkusest eksiilvalitsuse sõjaminister, süsteemianalüütik Jüri Toomepuu. Ülitulemuslik kaitseminister, Eesti Vabariigi alaline esindaja NATO juures eelistab olla diplomaatilisem, sest kõva kolmandik elust on loodetavasti veel ees…
Kevad on ees ning jüripäev rahvakalendris oli kevadiste põllutööde alguse ja karjalaskmise päev, taluteenijate (suiliste) ja rentnike kohavahetamise päev. Vanasti palgati jüripäeval tallu abilisi, kes jäid sinna kuni mihklipäevani või isegi kauemaks.
Aga maripäev? Jüri Ratas, palume sookvootide raamistikus juhatust, kuidas saab säilenõtke aastaring aina meestepäevadest koosneda – ussi-, paastu- ja rukkimaarja ning maretapäev ei tasakaalusta ju annaalset alfaisaste paraadi.

3) võta aastaarve ja nimesid trotsides lihtsalt ja loogiliselt kokku, mis toimus jüriöö ülestõusu ajal, mida nüüd tõrvikutega joostes tähistatakse

„Jüriöö ülestõus oli aastatel 1343–1345 Harjumaal, Läänemaal ja Saaremaal toimunud eestlaste ülestõus Taani ja Liivi ordu ülemvõimu vastu.
Ülestõus puhkes 23. aprillil Taani kuningale kuuluval Harjumaal, kus kuninga vasallide poolt rõhutud eestlastest talupoegade seisund oli muutunud raskeks ja mida mitmed välisvõimud – ennekõike Saksa ordu ja Rootsi – sel ajal endale soovisid. Mässajad tapsid sakslasi-aadlikke, põletasid mõisu ja asusid Tallinna linnust piirama. Ülestõusnud valisid endale juhid – neli kuningat – ja saatsid abikutse Rootsi esindajatele Soomes, kellele lubati Tallinn üle anda. Peagi toimusid sarnased sündmused Saare-Lääne piiskopile ja Saksa ordule kuuluval Läänemaal, kus piirati sisse Haapsalu piiskopilinnus.
Ordu initsiatiivil toimusid 4. mail Paides läbirääkimised ordu esindajate, Harju ülestõusnute juhtide ja Tallinna piiskop Olavi vahel. Samal ajal oli esimene ordu väeüksus juba Harjumaale tunginud. Läbirääkimised nurjusid ja lõppesid eestlaste juhtide tapmisega. Nüüd suundusid Harjumaale juba suuremad ordu sõjajõud, kes võitsid ülestõusnuid 11. mail Kämbla ja Kanavere lahingutes ning 14. mail Tallinna lähistel Sõjamäel. Taani esindajad andsid end ordu kaitse alla ja orduvägi suundus Läänemaale, kus samuti mässajate väed hajutati. Laevadega Tallinna alla jõudnud Rootsi sõjavägi leidis eest ordu kontrolli all oleva linna ja otsustas taanduda. Täielikult vastuhakku siiski maha veel ei surutud ja ordu pidi oma jõude saatma Pihkva vastu, kes – ilmselt harjulaste õhutusel – Tartu piiskopkonda rüüsteretke korraldas.
Hiljemalt juulis algas sõda Saaremaal, mis kuulus Saksa ordule ja Saare-Lääne piiskopkonnale. Pöide ordulinnus langes mässajate kätte ja selle meeskond tapeti. Harjulased kindlustasid end kahes linnuses (võib-olla Varbolas ja Lohul). Oktoobri lõpus Preisimaalt Liivimaale saabunud ordu abivägi vallutas linnused ja rüüstas maakonna. Pärast mere jäätumist, 1344. aasta veebruaris, liikus orduvägi Saaremaale, vallutas ohvriterohke lahinguga sealse ülestõusnute linnuse (ilmselt Purtsa maalinna) ja hukkas saarlaste juhi Vesse. Ilma soojenemise tõttu kiirustati peagi aga mandrile tagasi ja lõplikku võitu ei saavutatud. 1345. aasta alguses tungis ordu koos liitlastega uuesti Saaremaale. Karja lähikonna ulatusliku rüüstamise järel sõlmiti ülestõusnutega kokkulepe, mille kohaselt pidid nad ordule loovutama oma sõjarelvad, andma pantvange ja lõhkuma maha oma tugipunktiks olnud linnuse.
Ülestõusu käigus tugevnesid oluliselt Saksa ordu positsioonid, kes sai nüüd Taanile kuuluva Eestimaa hertsogkonna reaalseks valitsejaks ja sundis nii Saare-Lääne kui Tartu piiskoppi endale järeleandmisi tegema. 1346. aastal müüs Taani kuningas Eestimaa 19 000 marga eest ordule.
Alates 1880. aastal välja antud menukast jüriööainelisest Eduard Bornhöhe jutustusest “Tasuja” sai ülestõus olulise koha eestlaste rahvuslikus ajalookäsitluses, seda hakati pidama laiema eestlaste vabadusvõitluse üheks keskseks sündmuseks ja ülestõusu aastapäevi tähistati 1920. ja 1930. aastatel Eesti Vabariigis suurelt. Teise maailmasõja ajal toodi Nõukogude Liidus jüriöö sakslastevastaseid sündmusi esile innustamaks võitlust Natsi-Saksamaa vastu. Ülestõusu mälestatakse ka tänapäeva Eestis, ennekõike arvatavasse Sõjamäe lahingukohta rajatud Jüriöö pargis. Jüriöö ülestõusu teemat on palju käsitletud ilukirjanduses ja muudes kunstivaldkondades.“
https://et.wikipedia.org/wiki/J%C3%BCri%C3%B6%C3%B6_%C3%BClest%C3%B5us

3) Refereeri – millest ja miks jüripäeva nimi ja traditsioonid tulenevad – loetle tavad

Jüri nimi on tulnud kreeka Georgius’est, mis tähendab maaharijat, põllumeest. Jüripäeva enda nimetus pärineb kirikukalendrist, kus ta märgib pühakuks kuulutatud Püha Georgi surmapäeva.[1] Kuid nagu paljude teiste kiriklike pühakute nimedega seotud tähtpäevade puhul, on siingi ristiusueelne tagapõhi olemas. Püha Jüriga (eri rahvastel nimekujud Georg, Jegor, Juri, Yrjö jt.) on seostunud legend lohetapjast, kes ratsahobusel võitleb tütarlast ähvardava draakonitaolise koletisega, tapab selle ning päästab nii kogu linna hirmust.[2] Kiriku poolt tõlgitsetuna ja propageerituna levis legend kui näide kristliku kangelaslikkuse avaldusest ning ristiusu sümboolsest võidust kõige kurja üle kõigisse ristiusumaadesse.
Aegade jooksul on kujutelm Pühast Jürist endasse sulatanud kujutelmi muistsest põllu- ja karjahaldjast või -jumalusest. Lõuna- ja idaslaavlaste tavad on lähedased Balkani ja Kaukaasia rahvaste omadega, Püha Jüri on siin rohkem karjapatrooniks, kusjuures ratsu rõhutab tema kui hobuste jumaluse positsiooni. Põhjapoolsetel slaavlastel tulevad mõnevõrra rohkem ilmsiks Püha Jüri kui põllundusjumaluse jooned.[3] Jüripäev näib olevat liitnud endasse mingi vana looduse ärkamise püha. Ühtlasi on kõigile slaavi rahvastele omane inimese hea käekäigu taotlemine, aga ka mitmesugused ilmingud esivanemate kultusest.[4] Germaanlaste karjanduses ja põllunduses ei ole Püha Jüri osatähtsus nii valdav, üldse on neil jüripäeva traditsioonid suhteliselt heterogeensemad. Selle päevaga seostub kevade vastuvõtu tavasid nagu maikuu saabumise puhul, päevakorral on samuti inimsaatuse ennustamine ning ennete jälgimine, nõidusetõrje.[5] 
Eestisse on Püha Jüri kultus tulnud nii läänest kui idast. Jüripäeva eriline tähtsus majanduselus ning ühiskondlikes suhetes hakkas välja kujunema juba maa alistamisega ristirüütlite poolt alates 13. saj. Olles sobiv kevadiste põllutööde alustamise tähtajaks, määrati jüripäev ühtlasi teotöö alguse, rendimaksmise, elukohamuutuse, teenistuslepingute jõusseastumise päevaks.[6] Need asjaolud tingisid kolme söömavahega tööpäeva sisseviimise alates jüripäevast. Nii kujunes jüripäev uue majandusaasta alguseks, varjutades ning sulatades endasse teisi tähtpäevi. Selle tähtsust rõhutatakse kirjapanekus Mihklist: „Vaat kebade on ikka nimetud pööripäe. Pööripäeva [kui sellist] õieti kebade ei ond, aga jüripäevast peeti ja algas kõik töö ja tegevus. Vanadrahvas öelsid, et jüri siduda ja mihkel laska lahti; see oli nii, et jüripäevast akkas töö ja mihklepäevaks oli suurem töö tehtud kõik.“[7] Karjalaskepäev (1. IV) ning künnipäev (14. IV), väheseid hilisajani traditsioonis püsinud eelkristlikke tähtpäevi, minetasid oma tähtsuse ning taandusid: nii esimene karjalask kui ka põllutööde alustamine on kandunud jüripäevale. Tõenäoliselt sisaldab jüripäeva kombestik substraadina veel sugemeid mingist läänemeresoomlaste muistsest kevadisest tähtpäevast.[8] 
Hoolimata jüripäeva olulisusest majanduselus ei ole teda pühitsetud kui pidupäeva. Taluellu tõi suiliste saabumine ja vastuvõtmine siiski teatavat elevust. Neid abistati kolimisel ja sisseseadmisel, uutele suilistele tutvustati majapidamist, neil lasti teha väiksemaid töid. Selle juurde kuulus pulmakombestikku meenutav humoristlik virkuse- ja töökusekontroll, samuti ka töötegijate kastmine veega. Valmistati suupärasemat toitu ning käidi kõrtsis varem tehtud lepingut „kinnitamas“. Pühitsetud on ka Jüri-nimeliste nimepäeva, kuid jüripäev pole olnud ses suhtes nii oluline kui nt. paastumaarjapäev või jaanipäev.
Kolimine on mõnel määral olenenud nädalapäevast: „õnnetutel“ päevadel, nagu esmaspäeval või reedel, ei peetud sobivaks elukohta vahetada – see võinuks kaasa tuua ebaõnne. Ennete tõlgitsemisel valitseb enamasti analoogiaprintsiip: hernetoit esimesel päeval tähendaks peatset perest äraveeremist, pahandada saamine pahandust kogu suveks jne.
Kartus sattuda kontakti võõraga, halbade jõududega, välistas nii külastused kui ka tarbekäigud teistesse peredesse. Keeld teise peresse mingit eset või toiduainet laenata, isegi tuld anda, on olnud eriti range, sest iga külastajat oli põhjust karta kui potentsiaalset nõida, kes kontakteseme kaudu oleks võinud perele ja majapidamisele hiljem kahju teha. Põhiliselt Rap ja Vig tähendas asja väljalaenamine hundi karjatulekut. Kontakti halvaga arvati saavat ka kokkupuutest kevadise hingamata, mürgise maaga, seepärast kutsus paljajalu teise peresse minek välja kohese reageerimise tuha, soola või mingi muu tõrjemaagilise vahendi viskamisega võõra jälgedesse, järele sülitamise, sõimusõnade ütlemisega vms. Ühtlasi valitses uskumus, et sel päeval tarbeesemete või toiduainete väljaviimine tähendaks samasugust tendentsi edaspidises elus. Sellest olenevalt välditi nt. nädalamoona kaasaviimist oma pere liikme poolt ning see viidi kodu piiridest välja juba enne jüripäeva. Nagu teistel rahvakalendri tähtpäevadel, oli ka jüripäeval naisterahva külaskäik rohkem taunitav, hommikust meesterahva tulekut peeti puhuti hea õnne ning tüdrukute mehelesaamise endeks nagu aastavahetuskombestikuski.
Kooskäimisi väljaspool kodu uskumused ei keelanud. Setu alal kaasnesid jüripäeva pühitsemisega külapühad; eriti suured olid rahvakogunemised Värskas, kus asub Jüri kirik.[9] Ida-Eesti venemõjulises osas kujunes mitmesuguseid naiste- ja meestepeo traditsioone, milles võib ühelt poolt esile tõsta karjanduse edendamise taotlust, teiselt poolt aga on tegemist sigivusmaagilise naiste abieluseisusse astumise peoga. Jüripäevane naistepidu oli tuntud Kirde-Eestis (Vai, Jõh, Iis) lüpsikute turrutamise nime all.[10] Selle iseloomulikumaid jooni oli abielunaiste kogunemine kõrtsi, kusagile vabasse loodusse või ka tallu pidutsema. Toidupoolis toodi kaasa kodust, joodava hankimiseks koguti raha, pidutsemise käigus aga nõuti „väljategemist“ äsja abieluseisusesse astunud naistelt ning peoringi sattunud meestelt. Turrutatavat lüpsikut sümboliseeris kaasavõetud puunõu, selleks võis olla ka suurem tünn või pütt, milles puumõlade ja pulkadega kobistades ning võitegemist imiteerides vastavat laulu („Kokku, kokku, koorekene“) lauldi. Jüripäevase meestepeo pidamine oli tagasihoidlikum. Kodavere Nina külast on teateid karjasepeo funktsiooniga kõrtsiskäimisest; mõningane karjase eriseisus jüripäevastel naistepidudel tuleb ilmsiks vadjalaste kombestikus, kus peost ei tohtinud osa võtta teised meessoost isikud peale karjuse.[11] Naistepeo erijoonteta karjasepidu on tuntud soomlastel, isuritel ja vepslastel, kuigi osalt seostununa teiste tähtpäevadega.[12] 
Karjalaskepäeva ning jüripäeva kombestiku põhilisema osa ühetaolisus karja esmakordsel väljalaskmisel on tõendiks nende ühesest eesmärgist ning karjalaskepäeva ülekandumisest jüripäevale.[13] Viimane osutus ka fenoloogiliselt sobivamaks karjalaskmise ajaks. Erinevusena karjalaskepäevast tuleb jüripäeva kombestikus selgelt nähtavale ajasuhte rõhutamine: karjahoolduses eristatakse osa taigu ja uskumusi ajaga kas enne või siis pärast jüripäeva. Sellises vahetegemises kajastub ennekõike karjaõnne üleminek jüripäeval oma funktsioonidesse asuva haldja Püha Jüri valdusse.[14] Jüripäeva kujunemine tähtsaks teenistuslike ja õiguslike vahekordade alguspäevaks on olnud soodustavaks asjaoluks ka selle päevaga seotud kultuse sissesulamisel karjanduskombestikku. Et karja väljaskäimine tähendas selle paratamatut kontakti koduvälisega, peaasjalikult metsaga, seostub meil Püha Jüriga enam metshaldja jooni. Püha Jüri on peetud huntide kui kõige arvestatavamate karjakahjurite valitsejaks, kelle võimusse kuulub kiskjate vaoshoidmine alates jüripäevast. Seepärast ei tohitudki enne jüripäeva karja välja lasta, loomadele kella kael panna, neile nimesid anda, pasunat puhuda, huigata või muul viisil nendega kontakti võimaldada. Eriti Lõuna-Eestis oli enne jüripäeva karjas tuletegemine hundikartusel keelatud (ärataks kiskja tähelepanu), seevastu oli see jüripäeval huntide tõrjeks lausa nõutav.[15] Algselt võis jürituledel olla üldisemat tähendust pöördelistele tähtpäevadele omase kõigest halvast vabanemise seisukohalt või kuuluvuses ohverdamistseremoonia juurde. Hiljem on see komme konkretiseerunud peaasjalikult kitsa osavõtjate ringi tõrjemenetluseks huntide ja nõiduse vastu (viimasel juhul loomade suitsutamiseks).[16] 
Karja kosumist ja head produktsiooni eeloleval karjatamisperioodil püüti omalt poolt soodustada. Valdav osa menetlusi hea karjaõnne saavutamiseks kuulub karja laudast ning väravast väljalaskmise juurde. Tähtis koht on analoogiamaagial: veiste hõõrumine lumega Lõuna-Eestis väldib kiinijooksmist, Põhja-Eestis peetakse karja koospüsimist soodustavaks teguriks ümber karja kõndimist või karja piiramist jne. Karjanõiduse ning selle tõrje menetlused on funktsioonilt samased teiste kevadiste ning kevadsuviste tähtpäevade menetlustega (suure neljapäeva ja suure reedega, karjalaskepäevaga, ristipäevaga, jaanipäevaga). Olulisemad on hea, rasvarikka piima taotlus, kiskjate juhtimine karjast eemale, loomade kindlustamine kurja silma ning nõidumise vastu (viimast arvati ka paljude loomaõnnetuste põhjuseks).[17] Idapoolses Eestis vene-õigeusuliste alal (Se ning Vai, Iis, Kod Peipsi-äärsetes külades) on karjalask mõnel määral seotud kirikukombestikuga nagu slaavi rahvastel. (Kiriku juures toimus karja pühitsemine, ikooni ning pühitsetud vett on tarvitatud ka kodus, karja väljaajamisel on karjavitsana kasutatud lihavõtte ajal pühitsetud ja selleks otstarbeks alal hoitud pajuurbi, ümber karja on käidud lihavõttemunaga.)[18] Munal on riitusesemena tähtis koht kogu maa karjalaskekombestikus: lauda läve alla pandava või üle karja visatava muna katkimineku järgi ennustati eelolevaks suveks loomakahju. Keedetud mune anti karjasele karja väljalaskmisel või pärast karjasttulekut rituaalse kastmise puhul.[19] 
Ennete jälgimine ja karja edaspidise heaolu ennustamine saatis kogu esimest karjapäeva. Eriti reeglitekohane pidi olema karjase käitumine. Karjas olles ei tohtinud maha või kivile istuda (Vas, Se), sest maa oli alles hingamata, mürgine; karjane ei tohtinud elavast puust karjavitsa murda ega koorida, mis tähendas seda, et kariloomad võivad murda jala, kurtuda vms.; kaasavõetud karjavitsa ei tohtinud kaotada, et kari kaduma ei läheks, jne.[20] 
Kõige rohkem paralleele karjalasketavades leidub meil idaslaavlastega (venelastega, valgevenelastega, ukrainlastega), leedulaste ja lätlastega ning idapoolsete soomlaste ja karjalastega.[21] Kuigi Püha Jüri on karjakaitsjana tuntud ka Lääne-Euroopa rahvail, on tema kui huntide valitseja positsioon Ida-Euroopa rahvaste uskumustes märksa kindlam.[22] Püha Jüri hooleks on olnud samuti hobuste kaitsmine, siit pärineb ka analoogia – jüripäeval paneb ta huntidele päitsed pähe ning valjad suhu, et nad ei saaks hobuseid murda. Hobustehoolduses on jüripäeva tähtsus suurem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Neilt aladelt on rohkem teateid hobustega sõitmise või töötamise keelust (vt. levikukaart: jüripäev (3)), kuke ohverdamisest hobuste õnneks ning hobuste ujutamisest nende vastupidavuse ja hea tervise tagamiseks (vt. levikukaart: jüripäev (1)). Kiidjärvel on 17. saj. visitatsiooniprotokollide andmeil austatud Püha Jüri kui hobuste ebajumalat.[23] Lõuna-Eesti tavades on üldse palju ühist lätlaste tavadega. Püha Jüri on üks hobuste patroone samuti lätlastel.[24] Jüripäeva kui hobustepüha jooned on meile jõudnud slaavlastelt ning sellesse valdkonda kuulub hobuste pühitsemise komme Kagu-Eestis (Vas, Se); germaanlastel pole Püha Jüri hobuste patroonina teiste seas kuigi olulisel kohal.[25] 
Kuigi jüripäev on kujunenud kõige tähtsamaks põllutööde alustamise päevaks, seostub põllunduses sellega suhteliselt vähe taigu ega alustata sellel päeval tegeliku tööga. Mitmedki tavad, nagu sõnnikukoorma viimine põllule, esimese vao kündmine, urbade pistmine rukkiorasesse (Se), orase vaatamine ja sügisese saagi hindamine, kuuluvad juba ka varasemate kevadiste ja isegi kevadtalviste tähtpäevade juurde. Külvinädalate arvestuse nihkumine künnipäevalt jüripäevale on toonud kaasa määratlusi külviaja üldise algamise kohta, konkreetsete külvide puhul on rohkem eelistatud lähtuda külvinädalatest ja fenoloogilistest näitajatest kui jüripäevast.[26] Küll aga on märgitud kapsamaa ning taimelavade ettevalmistamist, selle juurde võis kuuluda veel sügisese prahi ja õlgede põletamine. Mitmelt poolt on teateid põllutööde keelust. Ühe põhjusena tuleb nimetada Püha Jüri kultusega seostuvat hobuste püha, tõenäoliselt on jüripäevale nagu ristipäevalegi kandunud sugemeid muistsest maasse puutumise keelust. Nii langeb selle päeva tööde kandvam osa karjalaskmisele ning elukoha vahetusega seotud askeldustele.
Jüripäeval lähtub nii koduste kui ka väliste tööde tegemise soovitatavus või keeld sageli kaalutlusest, kas see on huntide tõrje seisukohalt soovitatav või mitte. Hundipesade otsimine ja ajujaht koos püssipaugutamisega (vt. levikukaart: jüripäev (2)) just jüripäeval pidi saarlaste ja hiidlaste arvates aitama hunte kodu lähedalt kaugemal hoida. Lõuna-Eestis on peetud soovitatavaks õmblemist (nõelatorked imiteerivad hundi pimedaks torkimist).
Mao (rästiku) samastamine lohe või draakoniga märgib traditsiooni lähtumist Püha Jüriga seostatavast lohetapmise legendist.[27] Rästikut on peetud eriti jüripäeval esmajärguliseks abivahendiks tõrjenõiduses ja inimese või loomade kaitsmisel kõige halva vastu. Enne jüripäeva tapetud madu on peetud abivahendiks mis tahes ajal, otsekui kannaks ta endas kevadise maa kihvti ja võimu. Enne jüripäeva tapetud mao pea arvati olevat eduka kohtuskäimise tagatiseks, kaitseks kurja silma ja saksa viha vastu. Musta mao põletamisel saadud tuhka, piirituses leotamisel tekkivat „ussiõli“ või kuivatatud pulbrit on kasutatud õige mitmete haiguste ravimisel, kosutusvahendina ning isegi põllusaagi tõstjana. Maagilist jõudu on omistatud maokestale või maotapmise kepile. Jüripäeva juurde kuulub ühtlasi rida tegevuskeelde ja menetlusi maotõrje põhjendusel, kusjuures ülekantud tähenduses on madude, nn. usside hulka arvatud ka mitmesuguseid usjaid putukate vastseid. Lõuna-Eestis on keelatud hagude, aiateivaste ja vitste toomine maja juurde – arvati, et maod tuleksid koju, Karksis ja naaberkihelkondades on nagu paastumaarjapäevalgi keelatud varrastel kudumine või nõelaga õmblemine – kardeti, et ussid rikuksid vilja, kapsaid ja puulehti.
Üsna valdav on Lõuna-Eestis kolistamise ja kärarikaste tööde keeld nagu lihavõttetsükliski, seda ennekõike piksekartusel (vt. levikukaart: jüripäev (4)). Kardeti ka seda, et hunt võiks suvel karja tulla või juhtuks muud halba.[28] Kõige üldisem on kangakudumise keeld, mõistagi peaks see töö jüripäevaks ka ammu lõpetatud olema. Keelatud oli pesupesemine (pesukurikaga kolkiminegi sünnitab müra), mõnel pool puude raiumine ja lõhkumine. Kolistamiskeelu otseseks põhjuseks on kartus eeloleva suveperioodi alguspäeval esile kutsuda analoogilist müra äikese näol või tõmmata endale metsakiskjate tähelepanu. Kaugema tagapõhjana võiksid arvesse tulla eeskujud slaavi rahvastelt seoses surnud esivanemate kultusega kevadel.[29] Jüripäev on oma populaarsusega endasse sulatanud mitmeid teiste kevadiste tähtpäevade traditsioone, nagu tulevalgel toas töötamise keeld, linnulaastude toomine või väljas magamise algusaja arvestus (ülekanne paastumaarjapäevalt), ühist on mitmete üldisemat laadi tööde ja talituste osas, nagu põrandapühkimise keeld, varblaste tõrje, vara tõusmise nõue.
Tähtsal kohal on inimese hea käekäigu taotlemine, seda taas rohkem slaavi kui germaani rahvastel.[30] Teisi lähedal asuvaid tähtpäevi, mille juurde kuulub eriline hool inimese tuleviku, tema tervise ja töövõime pärast, on paastumaarjapäev ning jaanipäev. Rohkesti pööratakse tähelepanu haiguste ennetamisele ning ravivahendite hankimisele. Varahommikusele näopesemisele (maarjapäeval ning jüripäeval) nagu ka suplemisele voolavas vees (jüripäeval) või kastes püherdamisele (jaaniööl) on omistatud ühtviisi tervistavat ja kosutavat toimet.[31] Aktuaalne on iluravi – nt. maarjapuna joomine annab tugevust ja tervist edaspidiseks, kuid lisab samuti palgepuna ning hoiab näonaha puhtana.[32] Mida rohkem kevade poole, seda suuremat tähelepanu on rahvapärasele kosmeetikale pööratud, kuni iluravivõtete kulmineerumiseni jüripäeval: tedretähne aitab kaotada ning vistrikke ja päikesepõletust vältida näo pesemine konnakuduga, lumega, linnumunaga, kasemahlaga või koguni sipelgahappega (vt. levikukaart: jüripäev (5)).
Kui varasematel kevadistel tähtpäevadel on püütud tugevust ja vastupidavust saavutada rauale (terasele) astumisega ning sealjuures nõiasõnade ütlemisega („jalad tugevaks kui raud“ vms.), siis jüripäeva kombestikus täidab sama eesmärki ka raudasja leidmine. Selle uskumuse populaarsus on sealjuures märksa suurem ning leitud hobuserauda on peetud abivahendiks hea õnne ja edu saavutamisel (hea hobuseõnn, kalaõnn, karja- või põlluõnn, rahaõnn, ka varstine abielu). Hobuseraua kui õnne sümboli suur tähtsus jüripäeval näib tulenevat Püha Jüri kui hobuste patrooni kujutelmast. Jüripäeva juurde kuulub samuti menetlusi armumaagia valdkonnast, nagu on omane pikema perioodi alguse tähtpäevadele.
Toitluses ei toonud jüripäev kaasa olulisi muutusi. Peale karjalasketavade juurde kuuluvate keedetud munade või rituaalse leiva eriliste üldlevinud tavanditoitude kohta teateid pole, andmed õlleteo kohta on põhiliselt kirjandusest. Vi, Pä, Vl, Ta on väheseid kirjapanekuid sealiha (seapea) söömisest, teisalt jälle keelust, põhjenduseks kartus, et hunt võiks suvel samuti karjast liha saama tulla.[33] Paremat toitu ja õlut on valmistatud mõnel pool nimepäeva tähistamisel. Viimast märgib ka Wiedemann.[34] Lüpsikute turrutamisele toodi kaasa mune, saia, pirukaid jms., mida napsitamisel söödi, hoones pidutsemise puhul oli toidulaud mitmekesisem.
Jüripäevale kui kevade alguspäevale viitab rohkesti fenoloogilisi tähelepanekuid ja uskumusi loodusest. Neid interpreteeritakse enamasti ennetena edaspidise ilma, põllusaakide ja nende valmimisaja ning inimsaatuse kohta. Loomariigi esindajate seast on peale uskumuste hundist ja rästikust mõnevõrra rohkem uskumusi konnast. Konnade kudemisaja ja konnakudu külmumise järgi on püütud ette arvata edaspidiseid külmi. Rahvameditsiinis ning armumaagias on abivahendiks kasutatud eriti kärnkonna. On iseloomulik, et mitmed tähtpäevaliselt määratlemata uskumused seostuvad jüripäevaga: linnu- või konnapaari esmakordselt näha tähendab abiellumist, konn vees tähendab head, kuival – halba aastat vms. Linnupette võtmise nõue kehtib kogu kevadise lindude saabumisaja, ent liitub rahvakalendri tähtpäevadest eriti jüripäevaga.[35] Linnuliikidest on populaarne kägu, aga ka pääsuke, kelle saabumisajad langevad enam-vähem ühte jüripäevaga;[36] jälgitud on veel linavästrikku, tikutajat, parti, tetre. Putukariigis on tähelepanu objektiks sipelgad, kelle aktiviseerumine on suunanud nende juba antiikmütoloogias tuntud maagilise tähenduse[37] seostumisele jüripäevaga. Sipelgaid kasutatakse mitmesugustes menetlustes nii kariloomade kui inimeste kosutamise ning tervistamise otstarbel, ka vaadeldakse nende käitumist ilma ja saagi prognoosimisel.
Võrreldes slaavi rahvastega tuleb meil jüripäev kevadehaljuse toojana vähem arvesse, pigem on jüripäeva käsitatud kui orientiiri fenoloogilistel vaatlustel baseeruvate uskumuste puhul: rohu tärkamise, metsa lehtimise, puude ja taimede õitsemise aja järgi kas enne või pärast jüripäeva on otsustatud saagi suuruse ning valmimise kiiruse üle.
Meie põhjanaabritel on vastavalt sealsetele kliimaoludele rohkem levinud edaspidiste ilmade ja saagi ennustamine jüripäevase külma järgi,[38] meil on rohkem tähelepanu pööratud kastele ja äikesele. Maa lõunapoolses osas on ühisjooni lätlastega. Levinud on uskumus, et vihm toob halva saagi (vt. levikukaart: jüripäev (6)), kaste esimese ilmumise järgi enne või pärast jüripäeva on arvestatud rukki valmimist vastavalt enne või peale jaagupipäeva (25. VII). Ülemaaliselt on tuntud uskumus äikesest kui külma kevade või suve kuulutajast, nende uskumuste populaarsust on aidanud suurendada trükiallikad. Lõuna-Eestis seostub jüripäevane äike ka suviste piksekahjustustega. Rohkesti on teiste kevadiste tähtpäevadega ühiseid ilmaendeid: külm kuulutab nagu maarjapäevalgi ette külma kevadet või suve, selge, päikesepaisteline hommik tähendab head viljasaaki (rukist, tatart). Karjandusega on uskumused ilmast vähe seotud. Venelaste ilmaended on sagedamini vahetus seoses põllundusega, germaanlastel edaspidiste ilmade ettearvamisega.[39] 
Hinnates lääne- ja idapoolsete mõjude osatähtsust eesti jüripäeva traditsioonides, võib märkida germaanlaste suurt osa Püha Jüri kultuse väliste avalduste edasikandmisel ning levitamisel. Slaavi rahvaid iseloomustab selle kultuse orgaaniline seos elatusaladega ning sissesulamine nendesse. Seepärast on slaavi mõjudel meie traditsioonis sisuliselt kandvam osa. Jüripäeva eriline kaal ühiskondlikes suhetes on olnud kõige olulisemaks teguriks traditsioonide püsimisel ja samuti rikastumisel teiste kevadiste tähtpäevade arvel, seda veel kalendritavandi üldise hääbumise perioodilgi. Lõuna-Eestis on nagu Lätiski klimaatilised erinevused omakorda soodustanud jüripäeva traditsioonide mõningast ülekandumist lihavõttetsüklile. Internatsionaalse kõrval leidub meie rikkalikus jüripäeva kombestikus ka küllalt palju lokaalseid arendusi.
4) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa reeglitele
Jüri Üdi laul Mati Undi näidendile „Kolm põrsakest ja hea hunt”
hunt va kriimsilm hallivatimees
ikka nii on öeldud valmis laulusalmis
hunt kes praegu siin on teie ees
nüüd ja igavesti mängudeks on valmis
hundiraudu kauem kanda ma ei taha
ega pähe saada hundinuiadega
mina hundirattaid visata võin maha
ja võin kukepoksi teha sigadega
kallid põrsakesed võtke mindki mängu
seda iialgi te siis ei kahetse
halvad hundid jah tõepoolest metsa mingu
mina jäägu sest et ma ei sigatse
oh ma solvasin nüüd täitsa kogemata
oma sõbrakesi aravõitu sigu
kuid ma ütlen kõige paremalgi hundil
vahel ette tuleb lohakusevigu

5) korrasta luuletuse õigekiri vastavalt proosa õigekirjareeglitele
Juhan Viiding Vana mehe laul muusikalist Burattino viisi autor Olav Ehala
Seda õnne kõik ei aima, mis on vanal mehel siis,
enne surma kui saab õnnistust ta veider eluviis;
Kuigi maalitud on kolle, annab sooja tuli, jaa –
tean mu elutööd nüüd jätkab poeg,
mu järeltulija.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Olen vana mees ja sellepärast lihtne on mu jutt,
varsti lõpetamas olen oma elurännakut.
Ära pahanda,
kui laul on liiga lihtne, õpetlik.
Kuula ära,
sest me elu selles ilmas pole pikk.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules nagu leht,
see mis saadab, ongi saatus ikka õiglane ja eht.
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab.

Sina jõuad kaugemale, kuni kord ka Sina oled muld.
Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

Üks on tõde ning mingi vale,
ei saa kustutada igavese tõsielu tuld.

1. aprill – ülemaailmne naljapäev
1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta parimatest naljadest, mida sulle on 1. aprillil või üldse sinu senise elu jooksul tehtud
Üle maa ilmne nalja päev tundub tänases maailmas üht aegu nii võimatu ja kohatuna no kuulge kes siis sellistel aegadel naljatab! kui ka kergendava võimalusena vähemalt sel ühel päeval naerda.
Samas on see just nimelt üks ehk esimene päev mitmete maade ja rahvaste uue aasta algus.
Eestlaste karja laske päev on üht 30 seekli eest Jeesuse maha müünud Juuda sünnipäev.
Mitte üks aprill vaid esimene aprill viib meid üles tõusmis pühade ning jüri päeva ja öö kuusse.
*
Rahva kalendris on 1 aprill ehk aprilli päev või nalja päev. Aprilli võis teha ainult 1 aprillil. Kes aprilli tegi see ütles Aprill Said pika nina!
Kui aga polnud õige aprilli tegemise päev siis see aprill ei lugenud ja aprilli saaja ütles Aprill! Must siga seitse kümmend seitse põrsast taga!
See tähendas et aprilli tegija ise ongi see siga.
Aprilli tegemisel püüti teisi uskuma panna seda mis õige pole. Täna päeval tehakse aprilli harva see eest on hakatud aja lehtedes ja raadios tegema liba uudiseid vale teateid ja uudiseid. Koolides korraldatakse huumori päevi. Kõige populaarsem ongi aprilli tegemine õpilaste hulgas rahule ei jäeta ka õpetajaid.
Nalja päeva hüütakse ka selliste nimedega nagu naeru päev huumori päev pilke päev narri päev lusti päev ja vembu päev.
Rahvus vaheline nalja päev
Täna päeval on 1 aprillist saanud mitte ametlik rahvus vaheline nalja päev mis leiab aset enamikes riikides. Meedia välja annetes ja aja lehtedes ilmub erinevaid välja mõeldud liba uudiseid vale teateid ja humoorikad kuulutusi mõni on nii veenvalt esitatud et mõned inimesed on neid isegi uskuma jäänud.
Inglise keeles April Fools’ Day või International Joke Day.
Www.rahvakalender.ee

Millest on aga nalja tegemine 1 aprillil alguse saanud? Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides mh roomlaste ja hindude poolt 1 aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendri reformi millega nihutati uus aasta 1 aprillilt 1 jaanuarile palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1 aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama neile nalja õnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narri päev). 1 aprilli tähistatakse väga paljudes maa ilma riikides kõikjal on levinud ka aprilli kaartide saatmine.
http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-naljapaev.php

1915 kui käis I maa ilma sõda lendas Prantsuse lendur üle Saksa leeri ja viskas alla pommi. Saksa sõdurid lidusid igasse ilma kaarde kuid plahvatust ei tulnud ega tulnud. Kui nad viimaks ette vaatlikult kohale hiilisid oli seal suur jalg pall küljes silt Aprill!
1957 teatas BBC soliidne uudiste saade Panorama et tänu väga soojale talvele ja edukale spageti mardika tõrjele on Šveitsi põllu meestel väga hea spageti saak. Taustaks näidati filmi lõiku kuidas naised puu otsast spagette korjavad ja päikese kätte kuivama panevad.
Paljud helistasid BBC sse ja küsisid nõu kuidas spageti puud kasvatada. Vastus kõlas Pange spageti võrse tomati kastme purki ja lootke parimat.
– 1974 hakkas Alaskas Sitka linna lähedal asuv Edgecumbe’i vulkaan musta suitsu välja ajama. Rahvas tuli tänavale ja pelgas et kaua uinunud vulkaan võib purskama hakata.
Hiljem selgus et kohalik nalja mees oli kraatrisse toimetanud sada kond vana auto kummi ja need põlema süüdanud. Legend pajatab et kui seitsme aasta pärast hakkas St Helensi vulkaan purskama kirjutas üks sitkalane talle See kord läksid sa liiga kaugele!
– 1976 teatas populaarne astronoom Patrick Moore BBC Radio 2 s et kell 9 47 liigub Jupiter täpselt Pluuto eest läbi. Kahe planeedi gravitatsiooni koos mõjul väheneb sel ajal Maa raskus jõud. Kes õigel hetkel üles hüppab tunneb end hõljumas.
Kell 9 48 hakati helistama ja BBC sai sadu telefoni kõnesid inimestelt kes olid täheldanud raskus jõu kahanemist.
– 1981 ilmus aja lehes Daily Mail artikkel õnnetust Jaapani pika maa jooksjast Kimo Nakajimist kes tuli Londoni maratoni jooksma kuid tõlke vea tõttu arvas et tal ei tule joosta mitte 26 miili vaid 26 päeva. Nakajimit on nähtud jonnakalt maratoni jätkamas ehkki inimesed on püüdnud teda peatada.
– 1995 hakkas Itaalias Cavriago linnas nutma skulptuur. Kui tavaliselt juhtub see ime tegu neitsi Maarja kujuga siis see kord valas piim valgeid pisaraid Lenin. Rahva summ vahtis imet mitu tundi enne kui tõde selgus.
– 1998 avaldas kiir toidu keti Burger King reklaami et nüüdsest on nende menüüs ka vasaku käe burger. Koostis osad on samad mis harilikul burgeril ainult 180° pööratud et vasaku käelistel oleks mugavam süüa.
Tuhanded läksid uut toodet nõudma kuid paljud tellisid ikka vana head parema käe burgerit.
– 1998 ilmus MTÜ New Mexicans for Science and Reason info lehes artikkel mis väitis et Alabama osa riigi seadus andlik kogu on 3,14159… asemel kehtestanud pii väärtuseks 3,0 nagu see on kirjas piiblis. Sõnum levis veebis ja tekitas paksu paha meelt.
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/30168909/ajaloo-parimad-aprillinaljad

3) refereeri, kuidas arutleb Kaupo Meiel, mida väidab Kaarel Tarand

Kaupo Meiel, ERR arvamustoimetaja:
„Naljamehi ja naljanaisi on meil piisavalt, sellega pole muret ja pole kunagi muret olnudki. Meil on vaja rohkem tõsiseid inimesi, leiab Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Nüüd on kevad tõesti peale hakanud. Pärnus annab sellest tunnistust üle linna hõljuv tindilõhn, sest algas meritindi püüdmise hooaeg, ja Tallinnas kuulutab uue aja saabumist tõik, et õhus on märksa vähem tindilõhna, kuna Eesti Päevaleht ei ilmu enam paberil.
Kevademärke on looduses muidugi veel ja väga palju. Lumikellukesed ja märtsikellukesed õitsevad täie hooga, minu koduakna ees kasvaval toomingal on pungad juba suured ning kõikjal üle Eesti pistavad nina maast välja inimesed, kes on otsustanud europarlamenti kandideerida.
Üks lahutamatult varakevadesse kuuluv sündmus on 1. aprillil tähistatav rahvusvaheline naljapäev. Rahvusvaheline tähendab muidugi ainult tähtsaimat osa maailmast, milleks on niinimetatud läänemaailm. Aasia ning Aafrika vaatavad seda nalja enamasti kaugelt ja umbusklikult pealt, sest lääne naljad ei ole hoolimata läänlaste enda veendumusest üle ilma kõigile mõistetavad.
Nii jõudu koguva kevade kui ka naljapäevaga seostub võimuvahetus Tallinnas. Rahvakalendri järgi olevat just aprilli esimesel päeval kurat sündinud või taevast alla heidetud. Kuradi paralleelina esineb Juudas, kes olevat 1. aprillil sündinud või sel päeval Jeesuse 30 hõbetüki eest ära müünud. Neid reetmise jutte on pealinnas võimult kõrvaldatud keskerakondlased rääkinud juba nädal otsa ning kui sotsiaalmeedias ja muus meedias ruum otsa ei saa, komistame sama teema otsa korduvalt kuni järgmiste kohalike valimisteni.
Kaarel Tarand: Tallinn puhkeb õide
Väidetavad reetjad ja nende kaasosalised peavad samal ajal pealinnas koalitsiooniläbirääkimisi. Suletud uste taga toimuvat lihtinimesed näha ega kuulda ei saa, aga kui peaks pakkuma, siis oletaks, et kõige sagedamini kõlab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, Reformierakonna, Isamaa ja Eesti 200 läbirääkimistel küsimus: kas te teete nalja või?
Kuna “aprillitegemine seisneb petetava isiku ahvatlemises millelegi olematule reageerima”, siis senised märgid näitavad, et sündimas on pesuehtne aprillikoalitsioon. Kas sellest saab aprillinalja koalitsioon, sõltub osalistest endist.
Eks me näe, kes ja millise nalja peale naerab või solvub, aga kindel võib olla küll, et nalja hakkab saama ja palju, isegi kui see on naer läbi pisarate. Võib-olla tõesti piisab Keskerakonnal eesotsas Mihhail Kõlvartiga seda nalja rahulikult kõrvalt vaadata, et pooleteise aasta pärast toimuvatel valimistel fööniksina tuhast tõusta. Kes pärast naerab paremini ja võib-olla vene keeles. Eks me näe.
1. aprillil on igal aastal kohane peatuda kasvõi põgusalt sellel, mille üle võib hetkeseisuga nalja heita ja millisele teemale on kehtestatud huumori suhtes lähenemiskeeld. Tänavune Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat Tiit Sukk on öelnud, et nalja on tänapäeval eriti raske teha, sest kõik on nii tundlikuks muutunud.
“Vanasti võis sobivas olukorras ainult ühte sõrme püsti hoida ja teine inimene hakkas ohjeldamatult naerma.”
Osalt on see sedastus õige, aga ainult osalt. Kui inimesed on tundlikumad kui varem, siis on õigupoolest lihtsam nalja teha, küsimus on reageeringus. Vanasti võis sobivas olukorras ainult ühte sõrme püsti hoida ja teine inimene hakkas ohjeldamatult naerma. Nüüd võib sageli ette tulla, et hoiad ainult ühte sõrme püsti ja juba keegi solvub. See on väga läbinämmutatud ja üsna ebaoluline teema, millel ei olegi põhjust pikemalt peatuda.
Kui parafraseerida Tiit Suka ütlust, siis võiks välja tuua hoopis tähtsama probleemi: tänapäeval on eriti raske tõsine olla, sest kõik on nii tundlikuks muutunud.
Naljaga saavad inimesed hakkama ühel või teisel moel ja kui keegi on liiga tundlik ning iga asja peale solvub, siis on see tema probleem. Tõsisem on asi siis, kui asi on tõsine ja ikka on kõik kole tundlikud ja muudkui solvuvad.
Seega vajame lisaks rahvusvahelisele naljapäevale rahvusvahelist tõsiduse päeva. Päeva, mil kõik on tõesti selline, nagu väidetakse, ei mingit populismi ega valetamist, halva mängu juures hea näo tegemist, hea mängu juures halva näo tegemist, jälgede segamist ega musta valgeks rääkimist.
Viimaste aastate ühes parimas telesarjas “Succession” ehk “Pärijad” ütles vanaldane ärimagnaat Logan Roy oma järeltulijatele: “Ma armastan teid, aga te ei ole tõsised inimesed.” Elu, äri ja poliitikat saavad edasi viia just tõsised inimesed. Naljamehi ja naljanaisi on meil piisavalt, sellega pole muret ja pole kunagi muret olnudki. Meil on vaja rohkem tõsiseid inimesi ja see ei ole mingi aprillinali.“
https://www.err.ee/1609299246/kaupo-meiel-rahvusvahelist-tosiduse-paeva-oodates

3) korrasta google-tõlge

1. aprill on paljude rahvaste uusaasta
Bruce Stambaugh

Kui kolmel hariduses veedetud aastakümnel oli igal õppeaastal üks päev, mida ma kartsin, siis oli see 1. aprill, paremini tuntud kui aprillinali.

Õpilased ja isegi mõned õpetajad olid oma rumalate aprillinaljadega halastamatud. Tundsin kergendust, kui 1. aprill juhtus nädalavahetusele langema.

Kuid viis korda seitsmest ei teinud seda. Õpetajana ja seejärel direktorina talusin ülekoolilist rumalust. Andsin veidi rohkem lõtvumist väiksematele lastele, kes julgesid direktorile läheneda, et teda petta. Andsin endast parima, et kaasa mängida.

Mäletan hea sõnaga nende armsaid naeratusi ja uimaseid hüüdeid, et “su king on lahti”. Võtsin alati sööda, ootasin itsitamist ja liikusin koridoris kuni järgmise noorte varitsuseni.

Mul oli raskem taluda vanemaid õpilasi, kes ebaõnnestunult püüdsid oma trikitamisega tegeleda. Mul ei olnud palju kannatlikkust õpilastega, kes vabastasid ruumis hajutatud õpetaja lemmiklooma sukapaela, ega nendega, kes panid õpetajaistmetele tikke.

Mõtlesin, et kes maailmas kunagi nii rumalat päeva välja mõtles. Pärast kõiki neid aastaid otsustasin imestamise lõpetada ja uurida.
Minu due diligence oli põhjalik, kui mitte kiire otsing Google’is. Tulemused ei toonud tegelikult kaasa mingeid kindlaid järeldusi peale oletuse, et hullu päeva naljad said tõenäoliselt alguse juba Gregoriuse kalendri kasutuselevõtust. See oluline muudatus, mis pidi muutma tervishoiureformi lihtsaks, muutis aastakalendrit kogu tsiviliseeritud maailmas.

Prantsusmaa kuningas Charles IX kehtestas ülemineku 1564. aastal. Eelkõige algas uusaasta 1. aprilli asemel 1. jaanuaril. Probleem oli selles, et 16. sajandi side ei olnud see, mis praegu. Muidugi, arvestades praeguse Twitteri maailma olukorda, võis see olla hea.

Teade kalendrimuutusest võttis aega mitu kuud, isegi aastaid, et levida kogu Euroopas ja mujalgi. Pole üllatav, et mõned olid muudatusele vastu ja eelistasid säilitada status quo, mis hõlmas uue aasta tähistamist, mis algas 25. märtsil ja kulmineerus 1. aprillil. Kujutage ette, et aastavahetus kestab kaheksa päeva. Kõlab minu jaoks väga mardipäeva moodi.
Need, kes keeldusid austamast 1. jaanuari uue aasta algusena ja jätkasid 1. aprilli piiritlemise kasutamist, said oma kangekaelsuse ja muutustele vastupanuvõime tõttu tuntuks aprillinaljadeks. Pärimuse kohaselt nimetati 1. aprill aprillinaljapäevaks nende jaoks, kes klammerdusid oma vanade viiside külge.

Need vaesed lollid, vabandage sõnamängu pärast, kes keeldusid uut kalendrit vastu võtmast, saadeti naeruväärsetele ülesannetele ja tehti asjalike naljade tagumikku, nagu kleebiti neile selga silte, mis ütlesid: “Lööge mind.” See meenutas mulle neid häid vana kooli aegu.

Võib-olla seetõttu, et uue kalendri vastuvõtmiseks kulus nii kaua aega, sai 1. aprilli lollusest iga-aastane sündmus. Rumalus levis järk-järgult Briti ja Prantsuse kolooniatesse Ameerikas.
Ilmselt surevad traditsioonid, olgu need head või halvad, kõvasti. Õpilased on sellest ajast peale kiusanud õpetajaid, direktoreid ja ilmselt ka lapsevanemaid. Seda silmas pidades võiksite täna enne maha istumist oma istet kontrollida.

Loe ka: https://www.hindustantimes.com/world-news/us-news/happy-april-fools-day-2025-history-significance-messages-quotes-to-share-with-friends-and-family-101743245386207.html

See lugu võiks alata kahtmoodi. Esimene versioon oleks ühest tuntud artistide, arstide ja arhitektide perest pärit naisest, kes astus endarajatud kultuurikeskusest, laps ja kompsud näpus oma kodu rajama – lähtematerjaliks merekonteinerid ja hästi palju usku, et vaatamata ehitusmeistrite kroonilisele puudusele kuidagi ikka saab. Teine versioon selle loo algusest on koerte varjupaik.
Tädi palus endale koera, kelle talle varjupaigast leidsmegi – oli teine seitse esimest eluaastat koos kuudiga külapidi ujunud ja mõnevõrra hädas olnud. Vastu palusime meistreid, kes meiega koos merekonteineritest sügiseks meile kodu looksid ning tädi rivistas teisi üles terve sikspäki.
Siitkohast algab lugu meie hõimust. Oleme tüüpilised eestlased, keda on küüditatud, koonduslaagritesse saadetud, gaasiahjudesse aetud ja sildistatud, sest me oleme mitmevärvilised. Meid on palju – ja kõik me oleme alfad, mis tähendab, et kui meie püüdlust elada taevariigi seaduste järgi ei mõisteta, siis läheme mõnevõrra äkiliseks. Me leiame üksteist üles mitmekümneaastastena, sest meie esivanematel on olnud nii palju lapsi, et me ei ole üksteise olemasolust teadnudki.
Kui tuleb hetk omavahel kokku hoida, siis me tuleme. Need ei ole suguvõsakokkutulekud, vaid tegelike tegudega loogiline, looduslik ja loomulik ühtekuulumine. Sellised nädalavahetused oma põhitöö kõrvalt on väike kangelastegu, mille eest tänada loodame üksteist ükspäev teisehomme.
Sina tulid koos Kiuriga, põrnitsesid konteinerit – ja andsid tuld, lõigates uksed ja aknad sinna, kuhu kirjanikupreili need ruudulisele paberile joonistanud oli. Igal nädalavahetusel leidsid auto, sest endal sul sinu suure pere ja majaehituse kõrvalt tol hetkel autot pidada võimalik ei olnud ja sündiski riitadekaupa prusse ja laudu, vaheseinad ja viimistlus – ühesõnaga esmakordse konteineritaltsutamise tulemusena, esialgu uste ja akende õhku riputamise järel täitsa päris kodu.
Olles ühel meie juurde tulemise nädalavahetusel kraavist läbi käinud, teisel seoses vellede ametis olemisega hoopis teised mehed kaasa napsanud, käisid sa oma hõimu tüdrukuid õhtul külapeol turvamas, et hommikul meie kodule katus panna. Koos Kiuri, Kristjani, Ralfi, Joosepi ja ja Mardiga sõitsid nagu liinitramm ja kinnitasid tasukssaadu puhul: „Ah, tead, maksad nii palju kui saad.“
Me rajasime veel palju prusse nõudnud kõrvalhooned, ehitasime terrassid ja tuulekojad, sest sul olid alati kaasas sõbrad, kellega on olnud koos võimalik asja ajada kasvõi südaöösel, sädemed taga. Kiiresti, täpselt, heatujuliselt ja vähenõudlikult – nii sina töötasid.
Eesti keeles on kolm sõna, mida üheski teises keeles sellisel kujul ei ole – talgud, pulmad ja matused. Mitmuses. Elu kõige suuremaid liigutamisi hõimude ja kogukondade sees ja vahel korraldatakse ikka mitmuses.
Näe, istun sinutehtud kuuseplankudest terrassil ja pean aru, mida ette võtta just sinu kehastlahkumise ajal kokku vajunud pesukuivatusrestiga. Sina raputad rokkaripatsi ja kõneled minu õla taga: „Rahu! Pane parem vanakooli pesunöörid. Olid ajad, mil vennike, kes minuehitatud aia mu enese nähes maha sõitis, oleks pehmeks löödud. Nüüd mõistame: sellised on pehmed niigi. Meie oleme nii kõvad, et võime vabalt hevimetali asemel Elmari raadiot kuulata. Taevas, anna meile kannatlikkust, mitte kannatust – asjad seatakse õigeks moel või teisel varem või hiljem.“
Ma armastan sind aegade lõpuni Kuu peale ja tagasi, vellekene Villu Laube.

PEAPIISKOPI JUTLUS EESTI VABARIIGI 107. AASTAPÄEVA OIKUMEENILISEL JUMALATEENISTUSEL TALLINNA TOOMKIRIKUS
24. veebruar 2025
Jeesus ütles. „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ Jh 14:27
Mis on rahu? Vastus sõltub sellest, millist rahu silmas peame. Hingerahu tähistab rahu hinges ja südames, seda, kui südametunnistus on puhas ja hing on rahul. Kodurahu märgib rahu kodus, kus kõik tunnevad ennast turvaliselt ja valitseb üksmeel, üksteisemõistmine ja armastus pereliikmete ja lähedaste, kõigi omade vahel. Ühiskondlik rahu püsib siis, kui valitseb rahu ja üksmeel kogukonnas, kõikjal meie ümber. Sealjuures kodutänaval või liikluses, aga ka riigikogu saalis, tele-eetris või ühismeedia suhtlusplatvormidel, kus ei esine füüsilist ega sõnades väljendatud vägivalda, märgistamist ega tühistamist. Ühiskondlik rahu valitseb ka siis, kui kõik sõltumata üksteisest eristavatest tunnustest tunnevad ennast turvaliselt ja kaitstult. Rahuks nimetame ka häid ja heanaaberlikke suhteid rahvaste ja riikide vahel, kui ei ole sõda ega terrorismi, valitseb turvatunne ja usaldus ning ükski riik ega rahvas ei püüa ennast kehtestada teiste üle end sõjaliselt, poliitiliselt või majanduslikult jõuga kehtima pannes.
Kui kasvõi üks teiste hulgast soovib rahutust, siis selle ta ka saab. Kui me kõik seisaksime rahu eest ja keskenduksime rahu saavutamisele, rahu sõlmimisele ja rahu tegemisele igas eluolukorras, ei oleks vägivalda ei kodudes ega tänavatel, riikide ega rahvaste vahel. Seepärast on rahu saavutada oluliselt raskem kui rahutusi tekitada. Et hoida rahu, peavad seda kõik tahtma. Kui üks ei taha, ei ole ka lõplikku rahu. Kui rahu on kõigi huvides, siis see ka saavutatakse, sellepärast tuleb just sellist rahu – õiglast rahu – ka taotleda. Rahu tähendab ka iseseisvust ja sõltumatust, olgu isiklikku või riiklikku. Sest, kui puudub vabadus, ei ole ka rahu, vaid tugevam rõhub ühel või teisel moel maha nõrgema, kes sellega kaotab oma iseseisvuse.
Nagu rahu algab meist enestest, võib samasugune algus olla ka rahutusel ja segadusel. Üks inimene võib rikkuda kõigi rahu, olgu kodus, meeskonnas, kogukonnas või ühiskonnas. Lõpuks ka maailmas. Seda oleme näinud väga lähedalt viimased kolm aastat, mil Venemaa on teostanud oma halastamatut agressiooni Ukrainas.
Rahu on kogu ühiskonna tervise pant. Vaimse tervise eksperdid ei suuda mõista, veel vähem selgitada, miks eriti noorema põlvkonna seas süveneb lootusetus ja depressioon, olgugi et kõik senised heaoluühiskonnale iseloomulikud arengud peaksid andma tunnistust ideaalsest elust ja õnnest. Inimeste hinges valitseb aga lootusetus… Puudub hingerahu, sest rahutus ja mure meid vahetult puudutavate ja ümbritsevate ettearvamatuste pärast röövivad lootuse.
Oleme harjunud rääkima, kuidas minevik, kust me tuleme, meid mõjutab. Seda eriti iseseisvuspäeval rahva kannatustele ja võitlusrikkale vaimule mõeldes. Tänu eelkäijate ohvrimeelsusele võitsime Vabadussõja, murdsime okupatsiooni ja laulsime vabaks mitte ainult hinge, vaid ka riigi ja rahva. Oleme minevikust mõjutatud!
Minevik ja olnu ei mõjuta aga meie hinge pääsemist. „Peate oma hinge eest hoolt kandma“, meenub köstri fraas Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel vändatud mustvalgest filmist. Köstril, kes Joosep Tootsi ahjuroobiga mööda klassiruumi pinkide aluseid taga ajas, oli tuline õigus. Meie saatuse määrab lõplikult ajalikku olevikku, tänasesse päeva sirutuv igavikuline tulevik, millest on kirjutatud Raamatute Raamatus. Kõige paremad rahutegijad saavad neist, kes toetuvad mineviku kogemustele, kuid rajavad tänase päeva otsused helgema tuleviku lootusele. Sellest saab kogu maailm paremaks.
Kahjuks ei ole see siiski ajaloos alati nõnda läinud. Rahutegijad jäävad ikka ja jälle alla rahutusetekitajatele ja sõjarditele ning rahu läheb kaotsi. Hando Runnel kirjutab:
Ängistus üles kasvab
kusagil rahu pole
Ahju ees ei ole
ahju taga ei ole
(Hando Runnel, „Varing“ 2009)
Kuuldes Atlandi tagant üle kogu ilmakera laotuvat uut liiki rahuretoorikat, on asjakohane meenutada olnut. 1945. aasta veebruaris toimus Jalta konverents, kus kohtusid II maailmasõja liitlastest võitjad. Nad tähistasid rahu saabumist ja võitu Hitleri üle. Suured riigid leppisid üle väikeste riikide peade kokku rahus. Selle kohtumise järel jätkus NSV Liidu okupatsioon Balti riikides veel ligi 50 aastat. Mõeldes rahukõneluste initsiatiivile, millest oleme viimastel nädalatel palju kuulnud, tuleb ajalugu mitte korduda lastes küsida, kas Jaltas 80 aasta eest kokkulepitud rahu oli õiglane rahu? Millist rahu tahame Ukrainale? Millise rahu säilitamist tahame Eestis ning millisteks ohvriteks oleme selle nimel valmis?
Kuu aja eest alanud raamatuaasta on elavdanud kogu kirja- ja kultuurirahva meeled. Kas me võiksime kirikust kirjutama õppinuna ja raamatust rahvaks saanuna olla mitte ainult raamaturahvas, vaid ka eluraamaturahvas? Vana Testamendi Taanieli raamatus on sõnad: „Aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud.“ (Tn 12:1) Kristliku Euroopa kultuurrahvana võiksime Hando Runneli luulefraasi täiendada nõnda, et see kõlaks: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust, rahva pääsemine eluraamatust“. Nii Taanieli raamatus kui Johannese ilmutusraamatus mängib eluraamat olulist rolli. Eluraamat on Pühakirja kohaselt elulooraamat, kuhu on kirja pandud kogu inimese elu läbi tema hea- või kuritegude, rahu- või rahutusetekitaja prisma. Kõik, kes on rahutegijad, võivad loota, et nende nimed on kantud eluraamatusse.
Jeesus ütleb: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab.“ (Jh 14:27). Just kirikud on kutsutud kuulutama lootust, mitte rahutust, veel vähem õhutama sõda või verevalamist. Meie sõnumi sisuks olgu saabuva rahu – eskatoloogilise rahu – kuulutamine. Kuid alatiseks jääb kehtima igavene tõde: kui ajalikus maailmas valitseb rahutus, on võimalik saavutada rahu oma südames ja hinges, uskudes sellesse paremasse maailma, mis ootab meid ees, ja millest on kirjutatud just selles raamatus, mis meid kujundas just selleks rahvaks, kes täna oma iseseisva riigi sünnipüha tähistab.
+Urmas Viilma
Peapiiskop

Peaminister Kristen Michal pidas Tartus Eesti Rahva Muuseumis traditsioonilise vabariigi aastapäeva kõne.
Hea Eesti rahvas!

Kallid tartlased!

Eesti peaministri Tartu kõne 22. veebruaril on kujunenud ilusaks tavaks ja mul on tõeliselt hea meel seda jätkata. Siia tulles saan alati aru, et Tartu vaim ja eriline elustiil on täiesti olemas. Linn on puhas, ilus, rahulik ja väga kodune. Ja hästi juhitud. Ma ei oska seda Tartus tekkivat head tunnet kirjeldada, aga siin ta tekib. Alati. Aitäh!

Tartu on ülikoolide ja kõrge intellektuaalse arenguvõime linn. Mõistan teie nõudlikkust ja annan oma parima, et tuua teieni meie praegused rõõmud, mured ja põletavad ülesanded. Kõiki neid jätkub.

Mõtleme nüüd koos, kuidas meie elu malenupud laual on. On olnud lihtsamaid aegu ja aegu, kus sõnal „kiire“ oli hoopis teine tähendus.

Alustada tuleb muidugi julgeolekuolukorrast. Kolm aastat sõda Ukrainas on mõjutanud vältimatult kõigi elu praegu ja mõjutavad ka tulevikus.

Viimased kümmekond päeva on tekitanud meis palju ebameeldivaid emotsioone. Oleme oma liitlaselt kuulnud väiteid, mida pidasime seni võimalikuks kuulda vaid meie vaenulikult naabrilt. Vale on muutunud näiliselt tõeks ja tõde valeks. Infot, vastukäivat ja tihti šokeerivat, on palju. See teeb ärevaks ja on meile ohtlik. Mida selles olukorras teha?

Tuleb järgida õigeid väärtusi ja jääda endale kindlaks. Meie jääme endale kindlaks.

USA soovib kiiret rahu, samal ajal on ebaselge, kuidas seda saavutada. Ukrainlased jätkavad võitlemist oma vabaduse ja iseseisvuse eest. Nad on oma partneritele ja sõpradele kinnitanud, et peavad vastu veel kaua.

Me saame teha vaid üht, Ukraina jõupositsiooni tugevdada ja suurendada survet Venemaale. Tegime valitsusega neljapäeval otsuse soetada ja saata Ukrainasse esimesel võimalusel 10 000 suurtükimürsku, millele Kaitsevägi lisab oma varudest 750 000 toidupakki. Ukraina saab Eesti peale loota nii praegu kui ka tulevikus!

Lisaks anname esimesel võimalusel ukrainlastele üle 100 miljoni euro eest Eesti kaitsetööstuse toodangut. Me juba suudame toota asju, millest sõjas on reaalne kasu: õhutõrjevahendeid, droone, sõjamasinaid ja palju muud.

Me ei tunnusta mitte kunagi riigipiiride jõuga muutmist. Eesti toetus Ukraina suveräänsusele, territoriaalsele terviklikkusele ja Ukraina demokraatlikult valitud liidrile on vankumatu.

Teistmoodi võimalik ei ole. Vanasti tehti nalja, et Venemaa on ainuke riik maailmas, kes oma kodanikke kaitseb eranditult ainult võõral territooriumil. Ukrainlased ja meie siin teame liigagi hästi, et see pole mingi nali.

Suhtlen praegu iga päev Euroopa liidritega ja usun, et ka teised Euroopa riigid suudavad Ukrainat toetada nii, et isegi kui ameeriklaste abi peaks katkema, ei jää sellest tühimikku, mis lõpetaks sõja Ukrainale väga kehvadel tingimustel.

Mis rõõmustab? Meie piirkonna riigid – Läti, Leedu, Poola ja Põhjamaad – saavad olukorrast samamoodi aru. Meil on nende riikide juhtidega kujunenud välja ühine mõtteruum ja head isiklikud suhted. Soome peaminister Petteri Orpo kutsub kolleegid sauna. Poola peaministri Donald Tuski huumorimeel on eesti omaga väga sarnane ja keerulisel ajal on see väga suur pluss. Ka Euroopa Komisjoniga on meil head suhted. Kaja Kallas välisesindajana teeb head tööd. Ta on õige inimene õiges kohas.

Euroopas oli just esimene kaitseteemaline riigijuhtide ülemkogu. Nii headel aegadel oleme elanud, et pole pidanud maailma kõige jõukamas piirkonnas kaitsega varem selliselt tegelema. Leppisime kokku, kuidas saab kaitseinvesteeringuid kiiremini kasvatada, need puudutavad otse ka meid.

Siin on rida võimalusi. Näiteks Euroopa Liidu eelarvereeglite paindlikum kasutamine, see tähendab vabamaid käsi riikidele kaitseinvesteeringute tegemiseks. See hõlmab ka keskset rahastust ehk ühiseid projekte ja hankeid. Eraraha kaasamine, ühine laen ja võlakirjad on samuti hea variant.

Kõikide nende eesmärk on üks – suurendada kaitsevõimet. Jõud on kõige veenvam argument Venemaa ohu vastu. See on Euroopa senisel kujul säilimise, meie väärtuste ja põhimõtete hoidmise küsimus.

Palun mitte ajada segamini – riigikaitsele eraldatavate vahendite kasvu ega julgeolekumaksu ei kehtestanud valitsus. Seda tegi Putin. Seda tegi praegune rahvusvaheline olukord. Ei kujuta ette, et ükski vastutustundlik valitsus oleks selle tegemata jätnud.

Usun, et me kõik mõistame ühtmoodi – meie peamine ülesanne on tagada Eesti vabaduse, iseseisvuse ja turvalisuse säilimine. Kõik, mis selle nimel tuleb teha, tuleb teha. Annan teile lubaduse, et riigi julgeoleku ja turvalisuse tagamisel me kompromisse ei tee. Iseseisvus ei ole tingitav kaup, see on absoluut. Punkt.

Ma kutsun siin kõiki üles mõistma turvalisuseks hädavajalikke samme võimalikult ühtemoodi. Siiamaani kriibib hinge Nursipalu juhtum, kus puhtpopulistlikult osa erakondi tahtis selle arenduse üldse ära jätta või ehitada Hiiumaale, sest seal on vaba ruumi.

Vaenlase heidutuseks ehitatakse kaitserajatised ikka sinna, kus on suurim oht, mitte sinna, kuhu on mugav. Napoleoni mõtet, et riigi sõjalised võimalused tulenevad tema geograafiast, ei ole aeg muutnud. Kellel sellest on raske aru saada, võin ma kinkida kaardi.

Halvad ajad tuleb muuta võimalusteks. Nii nagu Eesti nägi ülemaailmses majanduskriisis tartlasest peaministri Andrus Ansipi eestvedamisel võimalust liituda euroga, nii on ka tänane julgeolekukriis võimalus Eestis innovatsiooniks ja uue kaitsetööstuse kasvuks.

Sellel valitsusel on käsil Eesti ajaloo suurim kaitsetööstuse arendamise programm. Eesti ettevõtjad toodavad rohkem kui 400 miljoni euro eest kaitsetoodangut, toetame Ukrainat. Heade arengute korral tuleb sellest tagasi rohkemgi. Milrem Robotics, Go Craft, Vegvisir, DefSecIntel, Rantelon, Krattworks, NordArm, Frankenburg – need firmade nimed on praegu ehk enamikule üsna võõrad, kuid kõik nad on seotud kaitsetööstusega ja kauaks tundmatuks ei jää. Paljud firmad otsivad praegu uusi ja innovatiivseid lahendusi. See rong liigub.

Eesti riigil on tugev ja professionaalne kaitsevägi. Hästi varustatud ja tugevate liitlastega. Aga kaitsevägi üksi ei kaitse Eestit. Eestit pole võimalik kaitsta ilma Kaitseliiduta. See on vabade kodanike vabatahtlik ühendus. Eestit pole võimalik kaitsta ilma igaühe panuseta, sest kaitstud oleme vaid siis, kui igaüks teeb oma osa.

Kõige suurem tagatis Eesti turvalisusele ongi meie inimesed, kes on uhked oma maa üle ja valmis seda kaitsma iga hinna eest. Siiralt, rahva meeleolu ja võitlusvaimu tunnetamine on tänaste sammude tegemiseks suurim tugi. Aitäh!

Me ei jää lootma ainult suurriikide hea tahte ja jumala peale. Me oleme pragmaatiline, mõistlik ühiskond, kes mõtleb ja käitub targalt – üksnes teiste peale lootmine pole eestlaste loomuses. NATO, Euroopa ja meie piirkonna riikide ühine pingutus on parim tagatis, et Venemaa mõtleks enne palju kordi, kui midagi ette võtab. Teeme kõik, et Eestil ei oleks mitte ainult hambad, vaid ka kihvad.

Head kuulajad

COVIDi ja sõja algusest peale on suur osa Eesti elanikkonnast pidevalt jälginud majandusbaromeetrit ja leidnud seal suuresti halba ilma . Majanduse langus on olnud pikk ja pahandav. See on viimaste aegade valitsustelt nõudnud tõelist närvisõda, sest kellele teeksid rõõmu kärped ja maksud.

Pärast talve tuleb alati kevad. Seda kevadet oleme me pidanud kaua ootama, kuid kõik meie suuremad pangad ennustavad selle aasta majanduskasvuks vähemalt 1,5 protsenti ja rohkemgi. Loodetavasti on see tõusu algus.

Heas seltskonnas küll headest asjadest ei räägita, aga ma veidi murran seda tava. Ärge sellesse numbrimaagiasse muidugi kinni jääge, aga kas teadsite, et Eurostati andmetel oli Eestil novembris Euroopa Liidu kõige kiirem teenuste mahu kasv – 13,8% võrreldes eelmise novembriga. Euroopa Liidu keskmine kasv oli vaid 1,6%. Laiemas info, side ja IKT valdkonnas oli kasv 13,2%. Majutuses ja toitlustuses 8,1%. Konjunktuuriinstituudi jaanuari baromeetrite järgi oli teenindusettevõtete kindlustunne viimase 34 kuu kõrgeim. Üldine majandususaldusindeks viimase 29 kuu kõrgeim. Tööstusettevõtete kindlustunne viimase 27 kuu kõrgeim. Need näitavad meeleolu muutust.

Ettevõtetest rääkides. Olen käinud paljudes, kes ei ole aja üle kurvastamas, vaid otsivad uusi lahendusi. Eesti suurim arenguvaru on meie inimeste ajud, haridus ja innovatsioon. Rõõm on näha, et raskes olukorras on kõik need eeldused mängu pandud.

Palun mitte uskuda igasuguseid imelisi majanduslahendusi, mis meid kohe kriisist välja tooks. Kiiresti ei juhtu midagi. Alles hiljuti lubati Kiiev vallutada kolme päevaga ja 24 tunniga lõpetada sõda. Seda loomulikult ei juhtunud. Majandusreeglid ja erakondlik valimiskampaania on siiamaani veel erinevad asjad. Õnneks.

Elu on seatud nii, et eilsed otsused mõjutavad meid täna ja tänased homme. Üks eilne vale otsus mõjutab meid aga ka ülehomme. Isamaa suur plaan – pensionisüsteemi lõhkumine – on olnud nagu kiirlaenu andmine ja loonud väga keerulise probleemi tulevikuks. Paljud võtsid poliitilise õhutuse mõjul raha välja ja tarbisid selle ära. Nad on juba kaotanud, sest kui aeg kätte tuleb, saavad nemad lihtsalt vähem pensioni. See strateegia oli poliitiline viitsütikuga pomm, mis plahvatab tulevikus.

Eesti majanduse lugu pole säästmiseks mõeldud raha kulutamine, vaid kiire, tulevikuline ja teaduslik mõtlemine. Eestil on suurepärane kogemus, et ei piisa sellest, kui teed midagi natukene rohkem ja natukene paremini kui teised. Tuleb teha midagi uut. IT edulugu andis meile hea maine ja palju uut ja edukat majandust. Aga igavesti see ei kesta, me peame jälle uusi teid otsima. Eesti IT-maailmas tuleb ilmselt lähiajal teha analüüs, kus oleme ja kuidas edasi. Tiigrit on vara pensionile lasta.

Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser kirjutas paar nädalat tagasi strateegilise nägemuse, et Eestist saaks maailma tehisaru tipptegija. See on just niisugune mõtlemine ja suund, mida Eesti vajab. Siin on mõttelendu ja julgust mõelda suurelt. Kui seda mõtlemist pole ülikoolides, siis kus veel! Õnneks meil on.

Head sõbrad!

Energeetika teemasse sukeldudes võib selle sügavustes ujuma jäädagi. Mitmeid kuid elasime paraja pinge sees. Balti riikide lahkumine 8. ja 9. veebruaril Venemaaga ühisest elektrivõrgust oli suur jõupingutus paljude valdkondade inimestele, eelkõige energeetikutele. See on suur õnnestumine, suur tänu kõigile, kes asjaga seotud olid! Elering, politsei, päästeamet, kaitseliit, ajakirjandus, inimesed asutustes ja ministeeriumides tegid väga head tööd. Tänan ka NATOt, kes käivitas meie ja Soome palve peale operatsiooni merel. Inimesed kodudes olid kriisivalmiduses. Aitäh!

Tõestasime jälle, et oleme valmis ka suurteks ja tehniliselt keerulisteks ülesanneteks. Loodan, et absoluutne enamik inimesi saab ikka aru, milleks see kõik vajalik oli. Kriitilise infrastruktuuri elementide üle ükskõik missuguse otsustusõiguse olemine Venemaa käes oleks praegu vastutustundetu risk.

See keerukas kaablite ja juhtmete süsteem, mis meid teiste Balti riikide ja Euroopaga seob, ei ole mitte ainult tehnilised sidemed. Need on rohkem. Need on ka sõprussidemed, ühise saatuse ja vastutuse tunnetamine. Mandri-Euroopa elektrivõrguga liitumine on võrreldav Schengeni viisaruumiga liitumisega.

Eesti on väike riik, millel on piiratud sisetarbimine, seega on rikkuse kasvatamisel eksporditurg väga oluline. Uute investeeringute jaoks on vaja rohkem puhast ja elektrihinda alandavat energiatootmist – vastasel korral on majanduse kasvul piir ees. Vanaviisi jätkates meie ekspordivõime kahaneks ning konkurentsivõime Euroopas väheneks.

Energeetikaarutelud toimuvad nii valitsuses kui ühiskonnas sisuliselt kogu aeg. Vanad põlevkivijaamad lagunevad ja toodavad kallist elektrit, 60 aastat on teinud oma töö. Uusi võimsusi on vaja. Tark on arendada neid tasakaalus – taastuvenergiat, mis soodsam, juhitavat energiat, energiasalvestust ja tulevikus ka tuumaenergiat. Elektri tootmise ja varustuskindluse teema jääb selle ja veel paljude valitsuste lauale kauaks.

Thomas Alva Edisoni kuulsa mõtteni, et me teeme elektri nii odavaks, et ainult rikastel on vara põletada küünlaid, on Eestil veel pikk tee minna.

Head kuulajad

Järgnevast ma meelsamini ei räägiks, aga peab. 5. veebruaril kirjutas Erik Gamzejev oma Vikerraadio päevakommentaaris vastuseismise epideemia bumerangiefektist. Ta sõnastas emotsionaalselt, mille vastu ollakse. Ei tuulikutele! Ei õlitehastele! Ei tuumajaamale! Ei maavarade kaevandamisele! Ei metsa raiumisele ning igasugustele tehastele! Ei kaitseväe polügonidele! Ei ka kanalatele!

See vastuseismine kõigele kajab avalikkuses juba ammu. Valimiste eel võtab see tihti organiseeritud kuju, on võtnud ka praegu.

See on muutusvastasus. Kas on võimalik muutust ära hoida või edasi lükata, tundub olema väga levinud mõte. No ei saa põlevkivi enam Eesti energeetika aluseks tulevikus, ei tule kolhoosid tagasi ja infot ei hakata levitama enam faksiga. Need rongid on läinud.

Eksportiv väikeriik peab olema muutustele avatud. Iga jooksja teab, et kes taga sörgib, kunagi ette ei jõua. Mina keeldun niimoodi sörkimast, meie eesmärk on vabade kodanike 21. sajandi riik, tulevikku vaatav ja inimesi usaldav, haritud ja edukas. Just võime muutuda ja uute oludega kohaneda on olnud Eesti edu alus.

Muutja peab aga arvestama ka vigadega. Ma olen viimane, kes ütleb, et me ei eksi. Mu lemmikkorvpallur Michael Jordan on öelnud mõtte, mis mulle väga meeldib: „Ma olen visanud mööda 9000 viset ja kaotanud 300 mängu. Ma olen 26 korda visanud mööda võiduviske, ma olen ebaõnnestunud kogu aeg. Just seepärast ma olingi edukas.“

Ma lihtsalt palun kuulajatelt tähelepanelikkust ja kriitilist meelt. Kui jälle panete tähele kõigi ja kõige vastu protestijaid sõitmas bussidega ühest kohast teise ja pahandamas kõigi ja kõige vastu, siis võiks mõelda, kas selles on ratsionaalne iva või on põhjus valimiskampaania.

Head Eesti inimesed!

Lõppu jätsin olulise teema. Ehk kõige olulisema.

Ma ei väsi imetlemast meie rahva loominguvõimet. Väikese rahvana on Eesti loonud haridus- ja kultuurielu, mis mõnikord tundub lausa uskumatu. Valik on suur. Näiteks teatripiletite saamine nõuab teinekord suurt tööd ja õnne, mis sest, et piletite hinnad on tõusnud. Igaüks saab leida endale huvitava kultuurivaldkonna. Meie pere on näiteks aastaid olnud Saaremaa ooperipäevade külastaja ja see kuulub kindlalt iga suve ajakavasse.

Mõelge, Eestis laulab, tantsib ja valmistub laulupeoks 100 000 inimest, harjutades aastaid. Meie pere, nagu paljud teised, hoiab pöialt, et saaks oma esineja peole. Konkursisõel siiski on tihe sest Eestis on palju andekaid inimesi. Pealegi, naljaga poleks, kui saad kellegi esinema, piletiraha kohe kokkuhoitud ja keegi teine saab ka veel vaatama tulla.

On raamatuaasta. Meie rahva lugemistraditsioon ja austus raamatu vastu on ehk meie suurim konkurentsieelis. Hando Runnel on kirjutanud väga tähendusrikkad read: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“ Kuulume paljulugevate ja paljukirjutavate rahvaste hulka. Kas teate, et igal aastal ilmub praegu ligi 4000 eestikeelselt raamatut! Kirjastajad räägivad, et detsembris on päevi, mil meil ilmub 30–35 raamatut!

Rõõm on näha, kuidas meie raamatukogud muutuvad ja on väga paljudes kohtades juba kogukonna keskused, mitte ainult laenutamiskohad. Kodu, raamat, kool, ülikool – need trepiastmed viivad meid üles, 21. sajandi haritud ja edukaks rahvaks.

Seda kõnet kirjutades tahtsin, et see oleks selges ja ilusas eesti keeles. Meie keelt ei võta meilt keegi ära, kui me seda ise ei tee. Mis on keel? Märgisüsteem, kommunikatsiooni ja mõtlemise vahend. Praegu rõhutaksin viimast. Kas me mõtleme ja suhtleme vaid lihtlausetes, võõrkeelsetes lühendites, teematrellides, emotikonides või kuidas? Mis tähendusi me sõnadele anname? Tajusin äkki, et ehk olen mina ka sisulooja, äkki isegi suunamudija. Me kõik vastutame meie keele, meie suurima varanduse eest.

Seepärast kutsun tänavusel raamatuaastal kõiki üles kasvõi natuke meie oma kirjandust lugema. Iga päev natuke. Olgu meil voodi kõrval laua peal oma uneraamat, kust leiame Eesti kirjaniku mõtted, mis on alguses ehk keerulisematesse, aga kaunitesse lausetesse vormitud. Uskuge mind, sellega harjub ära ja see hakkab meeldima.

Hea Eesti rahvas!

Eelnevast sai selgeks, et on olnud lihtsamaid aegu. Kaks aastat COVIDit ja kolm aastat Ukraina sõda on meid tõsisele eksamile kutsunud kui Tartus tuttavat keelt tarvitada. Iga uus päev toob uudiseid, mida me eelmisel päeval võimatuks pidasime. See loob ebakindluse fooni inimestes, riikides, rahvastes. Niisugusel taustal on eriti oluline seada riigi asjad tähtsuse järjekorda ja mitte tegeleda uitmõtetega. Seda ma luban, seda kajastas ka mu tänane kõne.

Alguses ütlesin, et sõna „kiire“ on praegu omandanud täiesti uue tähenduse. See tähendab tungivat vajadust ka kiiremate otsuste järele. Kiiremaid, aga mitte arutamata ja arutuid. Ka seda luban ja teeme.

Lähtume sellest, et valitsus ei ole mõeldud ainult juhtimiseks, vaid eelkõige loodud meie ühiste kokkuleppeliste väärtuste kaitsmiseks. Ma kinnitan teile, see põhimõte on kõige olulisem, mida ma inimesena, kodanikuna ja peaministrina järgida kavatsen.

Head kuulajad ja kaasamõtlejad

Vabariigi sünnipäev on kahe päeva pärast. Inimesel pidi olema kolm vanust: noorus, keskiga ja „te näete täna suurepärane välja!“. Ma ei tea, kuidas on riigiga. Eesti näeb täna hea välja, aga kindlasti mitte veel suurepärane. Jumal tänatud, see tähendab, et palju ja huvitavat aega on meil koos veel ees.

Täna tunneme aga ennast hästi. Naudime suurt pidu ja oleme tänulikud esivanematele, kes on pärandanud meile kõige väärtuslikuma – oma maa, oma keele, oma riigi ja oma mõtte.

Aitäh!

Vabariigi President Eesti Vabariigi 107. aastapäeval

24. veebruaril 2025 Estonia kontserdisaalis
EESTI UUED KÄIGUD

Palju õnne sünnipäevaks, kallis Eesti riik!

Riiki tuleb luua iga päev – see on meie ühine pingutus.

Meie kõigi pingutus, kes me oleme täna siin Estonias, kodudes üle Eesti või kaugemal. Alles seejärel saab riik sündida igal järgmisel hommikul uuesti: Narva muuseumis, Võru Kuperjanovi pataljonis, Kehtna ametikoolis või Orjaku sadamas. Mõnes kauges Eesti saatkonnas. Liivarannal, viljapõllul või rabasaarel. Noorte elurõõmus ja vanemate hoolivuses.

Ja kui me tõstame oma silmad kõrgemale, siis pole võimatu, et näeme riiki kunagi ka mõnel uuel maanteel, moodsas tootmishoones või elektrijaamas, tulevasi sporditähti täis jalgpallihallis.

Eesti on meie kodu. Siin on õige ja hea olla. Siin, parimas kohas maailmas, oleme kõige rohkem ise.

Minu suurim soov täna Eesti riigi sünnipäeval on, et igal Eestis elaval inimesel oleks oma kodus hea olla. Nii, et meist keegi ei tunneks end kõrvalejäetuna.

Meid hoiavad riigi ja rahvana koos enesetaju ja ühtekuuluvustunne. Me suudame jätta kõrvale kitsad huvid, poliitilised vaated ja sisemised sunnid, kui oleme teatris või kontserdil, spordivõistlustel, pulmades või matustel, jõuluajal kirikus või laulu- ja tantsupeol.

Kui me ise inimestevahelisi ühisosi omakasupüüdlikult lõhume, siis me lõhume ka oma identiteeti. Aga Eesti-sugusel väikeriigil peab identiteet alati olema.

Oleme tark ja töökas rahvas, meil on läinud hästi. Varem tõi meile edu majandusvabadus, lihtne asjaajamine ja korras eelarve. Oleme osavalt uusi tehnoloogiaid kasutusele võtnud. Oleme olnud nutikad ja uuendusmeelsed.

Paraku on täna tunne, et püsime küll üsna kindlalt ratta sadulas, aga ükskõik kui kõvasti me ka ei väntaks, meie sõit kiiremaks enam ei lähe.

Nagu hoiaksime jalgadele valu andes käega pidurit all. Meie arengutempo on peatunud, olgem ausad, isegi langenud. Tööd teeme sama palju, ehk rohkemgi, aga nähtavat muutust heaolus ei tunneta. Meist juba pea iga kolmas ütleb, et raske on igapäevaselt toime tulla. Seda on liiga palju.

Maailmas pead tõstnud kurjus paneb proovile meie väärtusruumi ühtsuse. Reeglitepõhine maailm, julgeolekukorra põhialused ja varasemalt sõlmitud kokkulepped on nüüdsest haprama iseloomu ja tähendusega. Justkui oleks keegi nurjatu maailmast värvid välja võtnud ja krutib nüüd pilti mustvalgeks.

Tulevik on tavapärasest veel tundmatum, aga maailm ei ole must-valge. Hirmust ja ärevusest ei ole kasu, edasi viib ettevõtlik vaim ja nutikas tegutsemine.

Sestap küsigem: kuhu ja kuidas teha järgmine arenguhüpe?

Eesti peab üles leidma uued käigud.

Laiem julgeolek

Euroopa siinses nurgas on esmane ja kõige eeldus julgeolek, mis kaitseb meie vabadust, laseb meil laulukaare all eesti keeles laulda ning hoiab majandust. Praegu on aeg, kus meil tuleb Eesti julgeolek uuesti ning laiemalt mõtestada. Ja sellesse investeerida – protsentides enam, kuid eelkõige sisult mõjusamalt.

Nüüdses maailmas õige tee leidmine on hakanud meenutama rabas sumpamist: tuleb olla väga tähelepanelik ja osata vaadata kaugemale. Just selline on rahvusvahelise julgeolekuolukorra lähiajaloo suurim muutumine, mida me praegu kogeme.

Ukraina on üks lakmustest. Iga rahu ei ole hea rahu – Venemaa ultimaatumitele või soovidele järeleandmine ei too Euroopasse rahu, vaid nõrgestab mitte üksnes Euroopat, vaid kogu vaba maailma, ka Ameerika Ühendriike. Eesti jätkab Ukraina toetamist. Toetuse suurendamine on jõukohane kõigile liitlastele, et Ukraina oleks läbirääkimistel tugevamas seisus.

Maailmas tuleb praegu toime vaid tugev Euroopa. Soovitavalt Atlandi-ülesel julgeolekuteljel. Kuid vajadusel ka üksi.

See seab meie ette mitmekihilise ülesande ja küsimused.

Kuidas leida Euroopas üksmeel, kui oleme nii mõneski küsimuses vastassuunas või kõrvale kõndijaid? Kuidas hoida Atlandi-ülest julgeolekutelge ja NATO-t tugevana? Kuidas reformida ÜRO-d nii, et tulevikus ei söandaks Julgeolekunõukogu alaline liige rikkuda ÜRO Harta tuumkokkulepet – keeldu teisele riigile sõjaga kallale minna?

Maailma probleemid on sageli ka Euroopa probleemid, alates mõne kaugema piirkonna vaesuse ületamisest kuni julgeolekuolukorrani Ida-Hiina merel. Hiljutised kohtumised Türgi, Egiptuse ja Iisraeli presidentidega ning Jordaania ja Palestiina juhtidega andsid mulle kinnitust, et oluline on, kuhu me ise selle pilgu enda jaoks seame. Mida kaugemale me vaatame seda parem. Sest maailma eri paigus hargnevad konfliktid on omavahel seotud.

Ebakindlas julgeolekumaailmas tuleb fookus hoida eelkõige meie enda tugevusel. Sõna „meie“ kasutan ma nii Eesti kui ka liitlaste tähenduses. Venemaa mõistab ainult jõudu. Ja tugevaid ei julge keegi rünnata.

Seega, Euroopal pole teist valikut kui oma kaitsesse rohkem investeerida. Mitte selleks, et seda nõuab USA, vaid põhjusel, et selline on geopoliitiline tegelikkus ja et liitlassuhe eeldab tugevaid partnereid mõlemat poolt.

Rahvusvaheline olukord seab Eestile ülesande igapäevaselt tugevdada sõjalist julgeolekut, mis seob kokku üldise kaitsetahte, tõhusama ajateenistuse, tegutsemisvalmis reservväe, Kaitseliidu, kaasaegse ja võimaliku ründaja tagalasse ulatuva relvastuse.

On selge, et sellise heidutava sõjalise julgeoleku hind on rohkem kui praegune 3,4 protsenti SKP-st. Tegin novembris pärast riigikaitse nõukogu ettepaneku tõsta meie kaitse-eelarve viie protsendini, mis ei ole pelgalt üksik number ega protsent, vaid tuleneb NATO selgelt arvutatud väevajadustest, mida näeme NATO kaitseplaanides.

Seda, et julgeoleku eest tuleb rohkem maksta, peab ausalt ütlema ka valimisaastal.

Julgeoleku lahutamatu osa on meie inimeste usaldus oma riigi vastu. Mis tähendab, et riik peab nii tunduma kui ka olema aus, oma ja arusaadav. Siis on mõistetav ka soov oma riiki kaitsta ja riigi kaitsmise eest kodanikuna maksta.

Ent oht on seegi, kui hakkame oma riigis õigusi piirama pelgalt põhjusel, et saavutada kindluse mulje. Iga piirangu puhul tuleb küsida, mida sellega ikkagi konkreetselt saavutatakse ning nõudma kinnitust, et sellega üldse midagi saavutatakse.

Mida pingelisem on maailm, seda enam vajame hoolikat järelemõtlemist ja vigade vältimist – eriti siis, kui kõne all on põhiseaduse muutmine. Peame silmas pidama, et kui vahetult enne valimisi muudetakse valimisreegleid, siis jätab see jälje valimiste usaldusväärsusele. Põhiõiguste piirangud, mida ei toeta veenvad argumendid, kahandavad rahvusvaheliselt meie staatust õigusriigina ja vähendavad nii ka meie julgeolekut.

Välise ja sisemise rahu kõrval on meile kõigile sama oluline energiajulgeolek, millest me räägime palju, ent kus endiselt on rohkem küsimusi kui vastuseid. Kutsun valitsust ja parlamenti lõpuks ometi teadus- ja numbripõhiselt rahvale selgitama, mis Eesti energeetikast saab. Ja tegema otsused, mis eelistamata üht tehnoloogiat või turuosalist teisele lähtuks tervikpildist ega koormaks tarbijaid pikaajaliste kohustustega.

Sellele, et energiatulevikku ei saa üles ehitada juppidest vaid seda tuleks vaadata tervikuna, juhtis hiljuti tähelepanu ka riigikontrolör Janar Holm.

Nutikam majandus

Siit jõuan järgmise vajaliku sammuni. Eesti majandus vajab uut käiku. Eesti majandusel ei ole teist valikut – me peame muutma selle rohkem nutikamaks.

Eesti heaolu võtmeküsimus pole mitte ümberjagamine, vaid suurem tootlikkus. Täna loome ühe töötaja kohta poole vähem väärtust kui Ameerika Ühendriikides. Vahemaa Skandinaaviaga on rohkem kui kolmandik. Teiste riikidega võrreldes on olukord iseäranis halb tööstuses, mis aga võiks olla hoopis meie majanduse lipulaev.

Tootlikkuse kasv olgu majanduspoliitika päris siht. Eestisse välisinvesteeringuid otsides ei pea me esmalt küsima, kui palju töökohti need loovad, sest tööjõudu on meil ju niigi puudu. Peame valima ka investeeringuid selle järgi, kui palju need kasvatavad siinset tootlikkust ja pakuvad võimalusi teadmismahuka majanduse arenguks.

Tehnoloogiaga käsikäes peab ettevõtlusse liikuma teadus. Eesti enda ülikoolide seinte vahelt meie avalikku ruumi. Tean neid väljakutseid ja vaadete erinevusi nii ülikooli kui biotehnoloogia iduettevõtte poolt vaadates, kuid need on ületatavad.

Suur osa uuendusi ei tule otseselt teadusasutustes tehtust, vaid meist endist, kui me nuputame välja viisid, kuidas senist tööd tõhusamalt teha. Inimlik leidlikkus, loovus ja katsetamisjulgus on olulised, et saaksime igapäevatööd tulemuslikumaks muuta.

Tootlikkuse tõusuks vajame ettevõtetes ja ühiskonnas kultuuri, mis ei keskenduks liialt tänastele juurdunud harjumustele ega keelaks uue proovimist.

Eesti ettevõtja ootab kõige enam ettenähtavust ja asjaajamise vähendamist. Täna on aga ettevõtja vaade üsna sudune ja muutlik ning teeperv liiklusmärke täis.

Oleme jõudnud riiki, kus kontori köögis tuleb seebi kõrvale kirjutada “seep” ja nõudepesuvahendi juurde “nõudepesuvahend”. Ja nende siltide olemasolu käib mitu ametnikku kontrollimas. Kui reegel on rumal, siis selle eest ei vastuta mitte oma töökohustust täitev ametnik vaid õiguse looja. Kuid sellega edasi antav sõnum on kõiki pooli ja riiki tervikuna solvav. Leian, et tuleb tõsiselt suhtuda õiguskantsler Ülle Madise pakutud uudissõnasse „halduskius“.

Bürokraatia kurnab. „Mitte-minu-tagahoovi” hoiak peatab majandusarengu. Majandus ei saa toimuda ainult Tallinna büroohoonetes ja Virumaa tuhamägede vahel. Ta peab mahtuma mujalegi. Jah, see tähendab, et ka kellegi kodu lähedusse.

Mida väiksem on koht, seda suuremad on otsused. Sündida saavad need vaid koostöö vaimus. Vastastikuseid soove austades, sest nii toimetades on võimalik olulistest arendustest võita meil kõigil.

Haridusuuendus

Kolmas vajalik samm on hariduse uuendamine. Meil tuleb ümber vaadata oma arusaamad õppimisest ning võtta kasutusele uued võimalused ja tehnoloogilised lahendused. Muutused hariduses tagavad pikaajalise mõju ja tulemuse.

Kümmekond aastat tagasi otsis Eesti omale kohta uues maailmas. Maailm püüdis samal ajal aru saada, kuhu võib viia murranguline uus tehnoloogia – veeb ehk kogu maailma ühendav internetivõrk.

Eestis jagus piisavalt ettenägelikke inimesi, kes leidsid, et parem on digiteerida varem kui hiljem, ja parim koht alustamiseks on haridus. Sündis Tiigrihüppe programm, mis varustas kõik meie koolid arvutite ja internetiühendusega. See avas meile mitmeid uksi, kõlas maailmas ja tegi meid suuremaks.

Täna oleme silmitsi järgmise suure murrangulise tehnoloogia saabumisega. Nii nagu interneti massilise leviku esimestel aastatel ei suutnud me arvata, et meie elu igapäevaseks osaks saavad sotsiaalvõrgustikud või e-riik, ei oska me praegugi ette näha, kuidas tehisaru lõpuks meie maailma muudab. Kuid teadvustagem – see muutus saab olema suur.

Aasta tagasi ütlesin siinsamas, et tehisaru on juba olemas, meie telefonis ja arvutis, aga me pole teda veel piisavalt märganud. Minu soovitus oli temaga kiiremas korras tutvust teha. Õppida – nii õpilastel kui õpetajatel – selle teadmise abil oma elu hõlbustama ja üheskoos kasulikke lahendusi looma. Ja et kooliõpilastele tuleks tagada uutele abimeestele ligipääs, et anda tiigrile uut hoogu hüpata nii kaugele ja kõrgele, et hüppest saaks lend.

Sellest kantuna kutsusin enda juurde ükssarvikuid kasvatanud Eesti ettevõtjad, et mõelda, kuidas meie majandusele uusi arengutõukeid pakkuda. Sel vestlusel pillati mõte, et miks mitte anda kõigile Eesti kooliõpilastele vaba juurdepääs uutele, kõige parematele tehisaru mudelitele.

See mõte läks lendama ja homme kogunevad Kadriorus minu kutsel Eesti ettevõtjad, haridustegelased ning haridus- ja teadusminister, et anda ametlik algus uuele haridusprogrammile. Alustame gümnaasiumist. Juba sel sügisel jõuab digitaalne õpivara ja keelemudelid paarikümne tuhande õpilaseni Eestis.

See muudab õppimist. Uue tehnoloogia abil saame ehk teoks teha selle, millest haridusspetsialistid on unistanud: et igaüks saaks õppida isikupärastatud programmi järgi. Et hariduse tuum on mõtlemise arendamine, mitte pelgalt olemasoleva teadmise kinnistamine.

Tark rahvas ei volita mõtlemist masinatele, vaid kasutab neid oma tugevuste võimendamiseks ja nõrkuste kõrvaldamiseks. Inimene ei pea kartma tehisaru vaid teist inimest, kes oskab temast paremini tehisaru kasutada.

Hariduse alusvundament on lugemine. Tänavu saame uhkusega öelda, et Eesti raamatu aasta on hooga käima läinud. Esimene eestikeelne trükis ilmus juba 500 aastat tagasi. “Rahvas algab raamatust”, ütleb Hando Runnel.

Raamatuaasta alguses kutsusin koolinoori mõtisklema teemal “Lugeda või mitte lugeda?”. Marite Vunk, Pärnu Mai Kooli 9d klassist, kirjutas, et lugemise vastu ei teki huvi, kui ei leia õiget raamatut. Tsiteerin: “Mõnikord läheb lihtsalt aega, et armastus raamatute vastu leida, kuid olen kindel, et iga inimese jaoks on siin maailmas vähemalt üks lugu, mida nad loeksid kas või sada korda uuesti.”

Jah, igaühe jaoks on kuskil üks raamat. Leidke see üles! Teeme raamatuaastal nii, et lugejaid on rohkem kui kirjutajaid.

Olukorras, kus maailm kuhjub, raksub ja kõmiseb tekstidest meie ümber, muutub kriitilise lugemise oskus üha olulisemaks. Seda tähelepanuta jättes võime lugeda end varasemast rumalamaks.

Internet ise ei kirjuta, raadio ei räägi ega telekas näita. Tuleb osata vaadata ridade vahele ja ekraanide taha. Igas tekstis on midagi veel, vahel väga palju. Sealt võib paista ka lausvalet ja viha.

Siit jõuangi mõtteni, et siiski tuleb vajutada ka pidurit.

Me peame vihast lahti saama. Liiga paljud meist käivad ringi, juuksed püsti ja elektrit täis. Tigedus tuleb kuhugi maandada, kasvõi lugemisse või jalutuskäiku. Aga mitte teiste inimeste peale. Ei võõraste ega lähedaste.

Oleme küll õppinud rääkima ja kirjutama, kuid üha vähem kuulama ja lugema. Enne mõtlemist ütleme. Esmalt kirjutame, seejärel loeme.

Seetõttu ei sünni meil enam avalikke debatte, vaid laiutab pealkirjade, postulaatide ja plakatitega vehkimine ning arvamuste lihtsustamine. Ei sünni isegi head nalja, kuna keegi võib solvuda.

Meie ühiskondlik vaimne tervis on paljuski kreenis, kuna meie ümber on ohtralt kiusu ja vägivalda. Nii sõnalist kui füüsilist, nii meedias kui koduseinte vahel, nii peidetud agressiivsust kui avalikku ärapanemist.

Minu siiras palve: vähem kurjust ja käremeelsust.

Headusest on alati puudu. Seetõttu peame rääkima sellest, et me üha rohkem ei salli teistsugust mõtlemist ega suuda andestada. Sellest, et keegi peab kogu aeg süüdi olema. Sellest, et meid kogu aeg keegi ärritab. Mida enam viha ja halvakspanu külvata, seda enam see tagasi peegeldub. Ei saa oodata headust, soojust ja armastust, kui ise oled tige, käre ja pire.

Selleks, et kohal ja püsti olla, tuleb üha kiiremini sõita. Peame riigina üles leidma uued käigud.

Muudame hariduse ja majanduse nutikamaks.

Võtame lisaks oma mõistusele appi ka tehisliku.

Viime tehnoloogia ja teaduse ettevõtlusse.

Aitame kogukondadel teadlaste ja uuringute toel otsustada, kuhu tuleb vajalik taristu ja kuhu tootmine.

Investeerime veelgi jõulisemalt riigikaitsesse.

Ehitame koos teistega üles majanduslikult ja ka sõjaliselt tugeva Euroopa.

Kuulame ja hindame üksteise arvamust. Hoiame elu, ka linnadest kaugemal.

Keerame pildi tagasi värviliseks ja muusika mitmehäälseks.

Toimetame mitte südame tagudes vaid südame tuksudes.

Oleme enesekindlad.

Sügisel käis üle Eesti kõva torm. Kõik said räsida, eriti saared. Manijal oldi kolm ööd raadio, valguse ja veeta. Kaks pimedat päeva ka.

Manilaiu mees Mark Soosaar päris naabritelt tormikahjude kohta: “Kas Kihnus enamik mehi-naisi on püsti veel?”

Kihnu vallavolikogu esinaine Leas Veera vastas selle peale: “Ei meil pole häda kedagi, natuke sakutas.”

Head Eesti riigi sünnipäeva meile kõigile!

Minu kallis, minu kallis
Espresso macchiato
Macchiato, macchiato –
palun, palun
espresso kohvi kirglik!
Hei, tibi, siin Tomaso –
mu sõltuvus tobacco.
Mu arm on kohvi,
see on väga tähtis.
Ei aja mina mulli.
Ma olen väga bizi,
see pleiss siin kuulub mulle.
Saab sidruni see elult,
kel tantsuplatsil deemon.
No stresso, no stresso –
no niid tu bii depresso.
Ma lendan äriklassis,
seal 24 karaati.
Mul grandioosne loss on
ja raha voolab kosest,
ma töötan magamata
ja higistan kui mafioso.
Mu elu kui spageti
on karm mu surmani.
No stresso, no stresso –
no niid tu bii depresso.

Eesti Laul 2025

Meenutagem eelmisi poleemilisi Eestit esindanud laule:
5-5+ https://www.youtube.com/watch?v=H8bpHh90tzk&t=125s&pp=ygUKbXVydXRhciA1Kw%3D%3D
Everybody https://www.youtube.com/watch?v=IEQa8Q9x5Ag&pp=ygUdY29tZSBvbiBldmVyeWJvZHkgZGF2ZSBiZW50b24%3D
Letosvet https://www.youtube.com/watch?v=LRh9PzNYD-8&pp=ygUJbGV0byBzdmV0
https://www.youtube.com/watch?v=IWIxvkt3hoI

1) tõlgi laulusõnad eesti keelde

Mi amore
Mi amore
Espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Por favore
Por favore
Espresso macchiato corneo
Coffee-black https://www.youtube.com/watch?v=K6i-4dd8qzU&list=RDK6i-4dd8qzU&index=1&pp=8AUB
Mi amore
Mi amore
Espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Por favore
Por favore
Espresso macchiato
Espresso macchiato

Ciao bella I’m Tomaso
Addicted to tobacco
Me like me coffee very
Importante
Tomaso Valsberg https://www.youtube.com/watch?v=sq6UApjvTN8&pp=ygUWbWFua2kgbWFpbmQgdGVsZXZpaXNvcg%3D%3D
No time to talk miscusi
My days are very busy
Cos I own this little
Ristorante

Life may give you lemons
When dancing with the demons
No stresso no stresso
No need to be depresso
Tomaso Uibo https://www.youtube.com/watch?v=WX9TU-He7Ps&pp=ygUZdG9vbWFzIHVpYm8gbWFza2lzIGxhdWxqYQ%3D%3D
Me like to fly privati
With 24 carati
Also mi casa very
Grandioso

Mi money numeroso
I work around the clocko
That’s why I sweating
Like a mafioso

Life is like spaghetti
It’s hard until you make it
No stresso no stresso
It’s gonna be espresso

*

1. inglise-eesti robottõlge:

Ma armastan
espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Eelis
Espresso macchiato corneo
Ma armastan
espresso macchiato,
Macchiato, macchiato
Eelis
Espresso macchiato
Espresso macchiato
Ciao bella, ma olen tomaso
Tubakasõltuvuses
Mulle meeldib kohv väga
Tähtis
Pole aega miscusi rääkida
Minu päevad on väga tegusad
Sest ma oman seda väikest
Ristorante
Elu võib sulle sidrunit anda
Kui tantsid deemonitega
Pole stressi, pole stressi
Pole vaja olla depressiivne
Mulle meeldib privaatselt lennata
Tomaso Lunge https://www.youtube.com/watch?v=u-9q-zXA2EY&pp=ygUVdG9vbWFzIGx1bmdlIMO1aHVwYWxs
24 karaadiga
Ka minu maja väga
Grandioso
Mi raha numberso
Töötan ööpäevaringselt
Sellepärast ma higistan
Nagu mafiooso
Elu on nagu spagetid
See on raske, kuni sa sellega hakkama saad
Pole stressi, pole stressi
Sellest saab espresso

*

2. eesti-itaalia robotversioon
Jegor Andrejevi viipetõlge https://eeter.err.ee/1609607015/video-tommy-cashi-voidulugu-viipekeelse-tolkega
Minu armastus
Espresso Macchiato,
Peitsitud, plekilised
Palun
Kiimas laiguline espresso
Espresso Macchiato
Tere kaunis, mina olen Tomaso
Tubakasõltuvuses
Mulle meeldib kohv väga
Tähtis Tomaso Wahli poeg Florian https://www.youtube.com/watch?v=ZZbafer05TU&pp=ygUdZmxvcmlhbiB3YWhsIG11IHZlbmQgb24gbGVzYmk%3D
Vabandust pole aega rääkida
Minu päevad on väga tegusad
Sest ma oman seda väikest
Restoran
Elu võib sulle sidrunit anda
Kui tantsid deemonitega
Pole stressi, pole stressi
Pole vaja olla masenduses
Lauri Saatpalu https://www.youtube.com/watch?v=UR32CphaiAs&pp=ygUebGF1cmkgc2FhdHBhbHUgaXNhZ2EgZHJhYWtvbmls
Mulle meeldib eraviisiliselt lennata
24 karaadiga https://eeter.err.ee/1609606646/dago-esitas-eesti-laulu-finaalis-oma-legendaarset-lugu-sveits
Olen ka väga palju kodus
Suurepärane
Ma rahan palju
Töötan ööpäevaringselt
Sellepärast ma higistan
Nagu mafiooso
Elu on nagu spagetid
See on raske, kuni sa sellega hakkama saad
Pole stressi, pole stressi
Sellest saab espresso

2) pane eestikeelne versioon rütmi ja riimi – uuri, mis täpsemalt on see espresso macchiato!

3) leia ja analüüsi teisi kohviteemalisi laule

4) pane alljärgnevas tekstis kirjavahemärgid ja kokkulahkud

Olgem õnnitletud meid Eurovisionil esindava stiili peo tantsu sammud ei ole keerulised itaalia aktsendiga inglise keele taga suudab vaid antropoloogia geenius eesti pärast nüanssi finessi ja kvintessentsi tajuda.
Erinevalt mitmetest konkurentidest ei kõnelnud ekstsentriline ja egotsentriline Tommy Cash kodaniku nimega Tomas Tammemets visiit kaart videos ise endast vaid kohvist kui kultuuri ja seltsi elu nähtusest ning missioonist tuua 1956 aastast peetud Eurovision Eestisse. See saaks olema siga kallis lõiv selle eest et me märkamatult ja nii muu seas praeguses titaanide heitluses USA vene hiina vahel põrmu ei pihustuks.
Põrmugi ei pihustaks meie armastust kohvi jookide vastu veelgi kõrgem hind mis harrastab paralleelselt kakao ja šokolaadiga hinna võidu jooksu ohustamata see juures sõltuvus haigusega. Erinevalt alkoholist mis on nüüd nii maiustustest kui naturaal mahladest kurioosselt odavam otse kui viina kuradi aktsiisi maksu tõstmata jätmise üle otsustanud „rahvajuhid“ täidaksid deemonite tellimust jooge end surnuks et illuminaadid saaksid Maarja maa endale. Laastatud ja saastatud on teine küll aga mitte nii katki kui Krimm ja Mariupol. Meil on aega veel… ja veel… ja veel…
Eks näis kuidas minevikuks saavas tulevikus tagant järel tarkusega targutame neil kes jäid käsi paremini käis kui loobunutel kellele mujal turvalisem näis. Näe nüüd on neil viledaks kulunud käis paljastanud luud ning hüljatud kodu läve valvab mõttetu luud.
Hannes Võrno Eristuvalt ja epiteetideta kogu selle aastate pikkuse piinlikkuse parim show mida Eesti artist on iial loonud. Kes nooruses on diskol käinud jääb pea viltu kuulatama kas on…natuke Scatman John…igaks juhuks ei vea paralleele. Ehk jõuab ka pärale et mitte tants viis ja sõnad vaid sügav ja loov sisemine vabadus versus õu konna kriteeriumite ees koogutav tunnustus janu viivad andekad sihile! Vaatasin rõõmuga hinges üht stambi vaba ja endasse uskuvat andekat loojat! Euroopa ja muusikaga pole sel pepu piller kaaril terve dekaad mingitki pistmist olnud. Sähke! Eestis maksab cash! Toppige tuppe tagasi oma e-rublad.
Kahe tuhande kahe kümne viiendast aastast viin tulevikku siiski enam hirme kui eales varem rohkem inflatsiooni ja hüper hindu kui iial seni eks virisev nasaalne kammer toon olegi eestlasele omane kaasa vara mille ikka sellest seitsme saja aastasest orja ajast kaasa toon.

5) kirjuta oma suhetest kohviga – kas, kui palju, kellega, miks – mida traditsioonidest tead…

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Minu Euroopa 10A

Eesti Vabariik on enne Euroopa Liidu liikmeks saamist hüpelnud ühest okupatsioonist teise nagu Läti rahvuslind linavästrik ning seejuures tuleb just 2025. aastal vööd koomale tõmmata, sest USA nõuab, et Euroopa maksaks senisest mitmekordselt enam Ukraina vabadussõja kaitsekulusid. Maailma rahvad on kõik kokku segatud sõjakate rändrahvaste veredest: sellepärast ei ole ime, et Mongoolia bänd The HU tähekombinatsioon on ühtlasi ka Ungari riigitähis ja Eesti ansambel, mille solist Hanna-Liisa Uusma on tänapäeval president Kersti Kaljulaidi büroos vägivallavastase kabineti juhatanna.
16aastane eestlane tahaks ka nii valimistel osaleda, meelimuutvaid aineid osta kui autot juhtida, aga meie külakogukonnas, Toompeal ja globaalses eliidis on lapsemeelsete süüdimatute juhtide protsent niigi liiga suur. Meie planeet Maa peaks olema seoses mitmesajandilise ahnitsemisega üleni looduskaitseala, kusjuures rohepöördel ei ole tegeliku keskkonnakaitsega kuigi palju ühist.
Igihalja „Heliseva muusika“ sünnimaa Austria koosneb liidumaadest nagu Eesti kihelkondadest ning Saksamaal ei õnnestunud Alpide pärlit alla neelata nii, nagu Moskoovia on läbi seedekulgla lasknud pool Euroopat ja kogu Siberi. Kõigi maade Martinid ootavad hirmuga, kuidas USA ja kreml nüüd uued triibud maakaardile joonistavad – piibliaegade Paabeli segaduse lahendust loodeti rahust ja rahvaste sõprusest, pigem tundub, et kogu Gaia hakkab olema Ameerika.
Pärnapuude asemel polügoonid ja vihmametsade kohale tuumaseen – nii Hollywoodi filmid kui äsjane apokalüpsis näitavad, et niimoodi see kesta ei saa.

Kaitseliit MT23

21. sajandi sõdaderohkes maailmas tuleb minu põlvkonnal paratamatult kaitseväkke minna ja et see aeg võimalikult toredasti veeta, võtan eeskuju kuttidelt, kellel on hevibänd Mustad kolonelid. Oleme lootnud 1000aastasele rahuriigile, aga ikkagi on kasutusel vana hea Maximi kuulipilduja ja Kalašnikovi automaat, sest mõõkade atradeks tagumisega läheb veel aega.
Ühiskonnakorrast olenemata on meie tiineidžerid nii pioneeridena kui noorkotkastena öelnud oma vapilause: „Alati valmis!“ Nõukogude okupatsiooni ajal olid koos kaitseliitlastega varjusurmas ka naiskodukaitsjad ja kodutütred ning väliseesti sõsarad andsid pisarsilmil ajaloolise lipu neile üle 2002. aastal. Samal ajal, kui tsiviilisikud käivad kõikvõimalikel põhjustel kohut, ütlevad naiskodukaitsjad autasu vastu võttes, et see on minu kohus.
Laulusõnad kinnitavad, et ei seedrid ei palmid kasva me maal, vaid siiski kenad männid ja kuused-kased ka – sama kehtib Kaitseliidu lippude kohta. Noored omandavad ellujäämisoskusi nii Valge Välgu kui Mini-ERNA õppustel muuhulgas ka selleks, et tavaelus töötaks lisaks pöidlale ka mõni muu lihas. Meie tähistaevas ja lipuväljakul on aukohal Põhjatäht – aga Elon Musk tutvustab USA varipresidendina inimkonnale pigem põhjapoolusel peituvat kadunud kontinenti.
Nii nagu inimese süda töötab 24/7 puhkepäevadeta, funktsioneerib ka riigiaparaat vahepeatusteta. Lokdauni ajal 2020. aastal saadeti võidupühaparaadi asemel võidutõrvik igasse maakonda, aga pandeemia majandustagajärgedest taastume tänini.
Sõdadeküllasel ajastul on vägede ülemjuhataja olulisem kui peaminister ning tema ei tohi üheski olukorras öelda: „Raske on olla loll.“
Orjarahva komme osta kokku endisaegsed mõisad on nii mõnegi neist jätnud varemeteks, sest mats ei jaksa saksa mängida – hästi on läinud Alu mõisal, kus asub Kaitseliidu staap. Rahu ja tasakaal eeldavad, et laevadele ja orkaanidele antakse nii naiste kui meeste nimed – kuitahes kaugele areneb tehnika, ilma üksteiseta inimesed ei saa.

Vaatamata sellele et me elame robotite ajastus ja mikro kiibiga kooli hariduse saamisest on puudu vähem kui maa ilma lõpust ikkagi oleme eba usklikud ning kardame reedet 13 ja musta kassi rohkem kui Putinit tulnukaid ja Elon Muski. Iga põlv konna müstika sõpradele on toodetud Hollywoodis oma vampiirid ämblik mehed ja kass naised ning seoses filmi kunsti kolimisega arvutisse on ka super staarid multi filmi tegelased.
Rehepapi mentaliteet kuhjas poole inim konna varandused Beverly Hillsi nüüd tulevad super staarid meie rehe taredesse varju paika küsima. Lapse meelsed imedele lootjad usuvad et UFO d teevad meile kosmilist reikit ning on depressioonis sest ikka tuleb endal vastutus võtta. Jaapani liba rebased eestimaised liba hundid ja hiina astroloogia Mao aasta meid aktsiisi maksu tõusu eest ei päästa.
Mediteerime ja manifesteerime et iga kapten Trumm jõuaks oma Kunksmoori juurde aga parimad alfa isased tapetakse sõdades. Kukk kana karjas on nagu ime kombel ellu jäänud õnne seen kellel pole konkurente ja kelle nartsissistlikke tiibu kärbib üksnes karma. Voodoo abil nõidudes loodetakse pälvida parim paariline või siis vähemalt multi miljonär.
Müütiliseks kujunenud Elon Musk on juba hõivatud oma 12 lapsega Tesla ja SpaceX i juhtimisega ning Donald Trumpi taga tegeliku presidendi positsiooniga. Ala väärsus kompleks tingib selle et eestlane eelistab sita sitikale skarabeusi ja maarja maisele talve puhkusele sooja maa reisi naastes on ta ikka tema ise. On ütlus Aita ennast ise siis aitab sind ka Jumal. Mõni tõhus amulett või ohutis on abiks ikka.
Jättes esivanematele toitu lauale ja küünla aknale õnnistame õigu poolest ise ennast sest minus elavadki eel käijad. Kui mina kardan halbu ennustusi olen mina ise Nostradamus ja pime Vanga kes kurja karja kardab. Ka teadmata kes on härg või kus on Tuhala on meie rakkudesse kasvatatud teadmine et häda ajab härja kaevu ja vanasse kaevu enne ei sülitata kui uus on valmis.

Aarne Vasar

Multitalent Aarne kannab endas nii heas kui halvas põlvkondade needust.
Tema isa, tenor-superstaar-nukumeister Harri Vasar kasvas lastekodus, kuna sündis oma värvikatele vanematele liiga vara – tänased sugupuu- ja geeniuuringud näitavad, et Mäe Alma, Aarne vanaema, oli krahv von Bergi otsene järeltulija.
Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses – ka ema Viivika poolt päris Aarne musikaalsed geenid, mis ühendavad teda ühtlasi Lennart Meri hõimuga.
Kuna Aarnet kasvatas isa, oli hilisema multifilmide-reklaamide meistri lasteaiaks ning kõik nn nukutädid kasvatajannadeks.
Ühest küljest tõmbas Vasarat vägise muusika poole – elektrikitarr ja Päratrust – teisalt tegi ta papa Harri nukuetendustele muinasjutulisi dekoratsioone ning maalis unistusi oma varajasteks akvarellideks. Kolmandaks viisid emaotsingud ta kauasesse abiellu ustava medõe-harrastuslaulja-kõigi rahvaste ema Mallega.
Kaitseks külma ilma vastu sündisid muinasjutulised akvarellid.
Protestiks nõukogude režiimi vastu joonistas sõpradele „Ärni“ legendaarseid karikatuure.
Tõeline eneseavaldus oli maalimine ainuomases tema enese stiilis, mida on püütud Boschi jt sürr-para-metarealistidega võrrelda.
Hingelaulu kaaslaseks jäigi valge Kitarre.
Varjased naivistlikud nö lastekad kõnelevad õigupoolest meie kõigi unistusest, et maapeal oleks nii, nagu taevas – minu suur vend otsis Jumalat maalides ja musitseerides, kirikus ja Kukus-Pegassis ning leidis Tema… taevas.

Taliharja Tõnised
1) Loe kokku, kui palju Tõniseid-Tõnusid-Antoneid tekstis on 2) Vali nendest OMA Tõnu või lisa keegi omadest ja loo temast tekst
Taliharjapäev on pühitsetud ühtlasi tõnisepäevaks. Nii Tõnise kui Tõnu nimi tuleneb täiesti Õ-vabast Antoniusest ning mõlemat nime – pluss Antoni-nimelisi – meil kultuuripildil ja avalikus ruumis ikka üksjagu on.
Meie raplamaalastele meenub esimese Tõnisena hr Blank, senine maavanem, kauane Rapla Kesklinna Kooli direktor ja jõuluvana, kes ERRis Rapla kahetornilisest kirikust üle kantud jumalateenistusel koos President Alar Karise ja Peapiiskop Urmas Viilmaga altari ees eesti rahvast uuel pensionärile kohasel kombel teenis.
Kirjanik Murutaril on kaks Tõnist-klassivenda ja tema romaani „Puugid kuubis“ konsultant on akadeemik Tõnis Kaasik, kellel on Sillamäe taga ohtlike jäätmete ja akude ohutustamise tööstus ning elutöö tasuna kaunis endisaegseks ennistatud mõis.
Elav legend Tõnis Mägi on lisaks oma lauludele ja avaliku arvamuse kujundamisele olnud meile eeskujuks kas isamaalt lahkumisest loobumisel või tagasitulemisel ning otsides vastust küsimusele „kas Tõnis Mägi on minu sugulane“ leidsime, et alates Aadamast ja Eevast oleme sugulased jah.
204. klassis meenus teismelistele esimese Tõnisena Niinemets, kelle ständapid on eeskujuks ka teistele meelelahutajatele, kes rahva viimsed veeringud pärast maksutõusu ja uute maksude kehtestamist vast endale saavad.
Isamaa poliitik Tõnis Lukas – Tartu Ülikooli ajaloolane, innukas Eesti Vabariigi taastaja Eesti Üliõpilasseltsi liikmena – on meie valitsuse koosseisus haridusministrina õpetajate palka tõstnud, ent paari möödunud aastaga on inflatsioon tema saavutuse ära söönud.
Palts, Tõnis Palts on suuremeelse meiemaise Bondina olnud kultuurimetseen ning nii mõnigi kirjandusteos ja kunstinäitus on publiku ette jõudnud tema abiga ilma, et ta sellest väga laialt kuulutaks.

Vikerkaaretagune režissöör Tõnis Kask kinkis enam kui 30 aastat tagasi koos Astrid Reinlaga meile igavesti tiksuva seebi, teleseriaali „Õnne 13“, mille autor on kolm aastat olnud ka Kehtna Kutsehariduskeskuse eesti keele ja kirjanduse õpetaja.
Kaksikvendadest Tõnistetest oli nimepäevateemaliste tekstide jadas Toomasest juttu toomapäeval – taliharjapäeval ehk õigeusuliste uusaastal, meie pööramisel kevadesse on rõõm meeles pidada ka ettevõtja Tõnu Tõnistet, sest ka Tõnu tuleneb St Antoniusest.
Et nimekaimusid jätkuks ka muusikavaldkonda, on meil ooperihelilooja Tõnis Kaumann ja trubaduur Tõnu Timm alias Tõun. Avalikkusele nii terviserikkega võõrsil meelde tuletanud, kui oluline on ravikindlustus kui ka Vaba Rahva Laulu instrumentalistina mällu talletunud Tõnu Raadik ja teispoolne hurmur Tõnu Kilgas on samanimeliste valimiku kenasti tervikpanoraamiks laotanud. Ühtlasi on nii Kilgas kui maestro Tõnu Aav („Onu Remuse juttude“ sisselugeja ning teleseriaali hr Viss) jätnud „Õnne 13“ artistiridadesse asendamatud tühjad kohad.
Õnneks on meie kõrgkultuuripildil seesugused kauamängivad igihaljad Tõnud nagu Kark ja Oja: omamaised filmid on meil enamasti ikka „karguga“ ning tõlgi ja luuletajana varjub Tõnu Oja pseudonüümi Laur Lomper taha.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu – esimese eestikeelse geiromaani „Piiririik“ autor kattis end targu Emil Tode varjunimega ning ka muusik Tõnu Trubetsky on eelistanud romaane kirjutada varjunimede all, ehkki häbeneda pole sarnaselt vürst Volkonskiga midagi: ta on aadlisuguvõsa Trubetskoide väärikas punkarist pärija – ongi meie vürstid anarhistid ja utopistid, näe!
Magustoiduks jätsime meie kõige tõnuma Tõnu – Kaljuste, kelle teened dirigendi ja Naissaare elustajana on ülehinnatamatud ning sarnaselt teiste tõeliselt suurte isiksustega on temagi soe, lihtne ja ehtne Inimene.
Et luua meie Tõniste-Tõnude-Antonite tekstile kombekohane raam, tuletagem meelde, kes on meie oma klassik-Antonius – Anton Hansen Tammsaare ning oma rahvusvahelise haarde demonstreerimiseks lausugem lõpuks: „Raha ei haise.“
Miks muidu mängib Antonio („Desperado“) Banderas mahapõlenud Hollywoodi viimses animas – nagu ka Hugh Grant esitas luigelaulu polemeetrilise Umpalumpana: Jumal, Sa näed ja…
PS Omaaja superstaar Harri Vasar oli RO Estonias sel ajal „West-Side Story“ Tony, kui noor arstipreili temasse armus ning siinkirjutaja loodi. Elagu elu, loovus ja õnnelik edasiminek!

12 inglit – Pootshaak

1) pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) kirjuta arutlus, kas-mille nimel-miks-kuidas on võimalik teist inimest endale sobivaks muuta – kas sind on püütud muuta või oled sina kedagi muutnud?

Meie Loo 12 inglit sündimata lapsed kes jõulise lahti hüppe ajal ja järel oma ema saadavad olgu ka sinule tee juhtideks ja julgustajateks hea lugeja-kogeja. Et mitte kellelegi ka endale mitte asjatult haiget teha rändame läbi Piia elu ilu kirjandusliku Loona.
Jah kõik kokku sattumused ja tuttavatena tunduvad isikud on juhuslikud sinu elus on ehmatavalt sama sugused sündmused ja jahmatavalt sarnased inimesed. Oleme karmide saatuste konveieri mutrid.
Kas sinul on abi elu vara ja töö lepingud korras või usaldad pimesi? Mis siis saab kui jääd töö võimetuks või lahkud sellest koos elust? No vot. Vaba tahtlikult panustasid armastusest miljonid teisele teenisid jumalaga! Sinagi oled õmmeldud ja kokku lapitud pärast pere vägi valda sinulgi on psühho terrori tõttu paanika hood ja ärevus häired ja enam mitte ainsatki sõpra? Tere tulemast klubisse meie konveier ongi selline. Kuni üksi ja ühes koos üks teist abistades sealt maha astume.
Selles raamatus peitub abi käsi vägi valda ja petmist enese salgamist ja aborte vägistamisi ja materiaalset ära kasutamist depressiooni ja alkoholismi nii seest poolt kui kõrvalt kaasa kogenutele. See on jutustajate lugu. See on minu lugu. See on sinu lugu.
Tänu sellele on varjamine ja häbenemine lõppenud. Meie otsustasime nii. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses. Süda teab seda ja sirutub sinu poole ilus hing.
See raamat ei saa iial valmis. Ei lõpe need lood mitte ealeski. Kui toimetaja Tiiu oli meie kolme aastase saaga puhtaks silitanud ja parandused-kärped-märked arvesse võetud… Tulin ma siia tagasi. Kohta kus kolm aastat tagasi kirjutasin, kuidas süda toda kõigi ja kõige ühenduse asja teades ilusa hinge poole sirutub.
Tulin algusse,sest puukide ligi tõmme ja kiusatus neid päästa pole ikka veel päriselt kadunud. Tänu sellele Loole mille pean aususe huvides ära rääkima olen õppinud endast välja astuma ja võimatuid olukordi eemalt jälgima varasem mina olnuks afektis ja küsinuks üha kuidas-see-võimalik-on-nii-ei-tehtamisssasssja…
Mida muud kui näidata ja selgitada sel juhul heal Loojal üle jääb inimene küsib Jumal vastab.
Selleks et teha Piiaga osalus vaatlus kaasa ehitasin ka endale paari tutvumis portaali profiilid miski dateamoremi-… kolmas oli veel tinntinntinder mitte.
Mulle lähenenutest kolmandik tundis mind ära ja kõnetas tuntud isikut. Kolmandik nii läbi põlenud taadud kui kodutud kutid õngitsesid emmejat laadijat. Kolmandik olid täiega ägedad talu-metsa-rekkamehed ainult et kusagil kaugetes ilusa isamaa servades üksinda rassimas ning oma tallu ja ellu emandat otsimas. Mingu neil hästi.
Tutvumisportaalide õngitsejate osakond kosis nii Piiat kui mind. Olin oma profiilid juba sulgenud kui mulle lähenes Meta messengeris mees kellele mõtlesin hüüdnimeks panna Tünn aga Pootshaak kõlab kõnetavamalt. Olgu ta siis kahe nimega.
Ta kirjutas mulle samal päeval mil koostasin oma õpilastele õppematerjali Inetust pardipojast Kunksmooriks. Kuna teksti lõpus on liigutav lugu elu õhtuks enese kindlaks saavale Kunksmoorile saabuvast maabuvast kapten Trummist oletasin-eeldasin-lootsin-uskusin et tema ta ongi.
Kuu aega kirja vahetust enne kohtumist tulenes mu töö koormusest mitme kooli ja era õpilaste vahel polnud füüsilist pea linna sattumise aega. Kirja vahetus oli soe ja sulnis kirja vigadeta ja sisukas ning nädala möödudes hakkas Tünn Pootshaak hommikuste ja õhtuste verbaalsete kallistamiste lõppu kirjutama Sinu mees ja Su Trumm.
Leidnuks Kunksmoor kes ma päriselt olengi töö kuhja alt varem kohtumise hetke adunuks tema suur nina õhust et alati pole tore kui trumm on tühi…
Nüüd tänan õnne et ühitasin kohtumised üritustega kuhu ma nagu nii oleksin läinud ning meie kulud piletitele-sõitudele-värkidele said fifty sixty võrdsed. No hard feelings.
Mõne õnneliku nädala tunnike messe hommikul tunnike õhtul järel Tünn Pootshaak helistas. Oli mõnusalt vintis ning selgus et tal polnud kogemusi video kõnede võimalusega ehkki on insener-robootik-programmeerija-jne…
Tajusin vestluse põhjal et see mees ei suhtle tegeliku minuga. Tänaseks oskan sõnastada me mõlemad mõtlesime enda jaoks unistuste paarilise välja ja kõnetasime teda erinevalt olla laskvastära kuulavast minust asus meespool aegsasti tegelikku mind ümber kujundama et ma oleksin see unistuste mudel.
Õhus minu muutmise manipulatsioone adudes saatsin kosilasele oma CV. Ta asus aeglasel õhinal mu elu lugu ümber kirjutama. Märgiline väljend asuski päriselt ka! Selleks et kesk ea kriisis mitme kihilises ummikus mitte oma prestiižikas piirkonnas villat müüa otsustas ta minu sinna moondada. Mis siis et linna preilist tänaseks minuks õppimine on tähendanud inim võimete piiril tööd ihulist-hingelist-vaimset mul on Südamesalu ning hobud-kassid. Ei tähenda et selles villas on Tünn Pootshaak juba neli koos elu sellesse samasse kohta keeranud kuhu näib kõike piiramatult mahtuvat.
Mees valis järgmiseks ümber kirjutatavaks täpselt sama suguse isendi nagu eelmine või isegi eelmised brünett-temperamentne-loomainimene-amatsoon.
Rääkisin paarile sõbrale et Lõuna Eesti sügavustest pärit kena mees inimene ei salli loomi run Forest run ütlesid sõbrad pikema jututa ta ei tea järelikult hingest ega Elust midagi.
Temperamentsete brünettide galeriist mitmega lapsi saanud mehega kohtusime tehnika ülikoolis Robotexil mul oli huvitav nii robotite asjus kui tema erilise lapsega suhestudes ise ennast kõrvalt jälgida. Ehkki laste rikkal isal oli enamusega täis kasvanud pesakonnast null-suhe teda huvitasid nende tiitlid ja ordenid lubasin tema teismelistele suvel eesti keelt õpetada.
Üsna elegantse välimuse ning jaheda olemuse põhjal usutavasti mõne paruni sohi laps kelle vanaisa muide pidas kümnete kaupa valgeid hobuseid kohtus minu pesa munaga kiir toidu restoranis kus tütar tol ajal töötas. Kaks ilusat inimest silmitsesid teine teist üks kõikselt. Mu vilunud haldja piiga adus sellest ei tule konkurenti. Tünn Pootshaak aga seletas terve tee rantšosse mu sõbratari sünnipäevale et teismelised lapsed tuleb välja tõsta.
Olin nii ametis näitamisega kes minu sõbrad tegelikult on tõestamisega et looduse-loovuse-loomadega koos elamine on hea ja ainu õige et jätsin tühi trummi põrinale vastamata kui sulle tundub nii äge et su eelmine naine oma teismelised välja tõstis miks sa siis nii kurb ja katki oled et ta ka sinu välja tõstis?!
Ilus isane näitas tol rantšo stiili peol mulle tegelikult KÕIK ette. Riideid vahetades varustuse millest viisakalt mööda vaatasin. Seltskonnas tõsi asja et kõik vabad keskealised daamid jooksid tema kui uue ja efektse isendi peale tormi järelikult võivadki korduv kasutusega mehed vabalt võtta ja naisi muuta püüda kui ei allu võtavad järgmise…
Käsk Kunksmoorile oli seltskonnas meie mingite koertega ei suhtle! Keset sügavat ööd tema kui võistlus tantsijaga džaivides sain vale sammude eest korduvalt putsi saadetud. Keset vestlust harva kohatavate sõbrataridega ei allunud ma korduvale käsule Voodisse naine!
Püüdes ise tegelikult aru saades et asi on lootusetult mäda ikka tõestada näidata kutsusin kõmiseva õõnes anuma päevasele külas käigule vaata! Näe siin on vaja tormi murd ja lääpas võsa korrastada ühe toa tahan juurde ehitada turba põhisest öko peldikust on kõrini…
Tema ohkas et seda tööd on nii kohutavalt palju et minu Südamesalu tuleb maha müüa. Põrnitses kuidas ring käigu ajal kaduma jäänud kassi otsides muretsesin ning urises mu kahe aastaste kiisu kaksikute ja nende viie aastase kuninganna kohta et neid kassi raipeid ongi jõle palju hea kui mõni auto alla jääb. Vanused kirjutasin siia sihilikult nii palju aastaid on mu lemuurlased olnud minu perekond. Raiped?
Saate aru ma olin selleks ajaks kolm 3!!!!!!! aastat seda raamatut kirjutanud kümneid-sadu-tuhandeid lugusid kuulanud kirjutanud kaasa kogenud. Olin enda arvates lahutus(t)est tervenenud ja IKKA VEEL uskusin et Tünn Pootshaak kindlasti terveneb ja koorub vahvaks tegelikuks elu merede mets kapteniks.
Pesa muna nägi tühjusest oma kollase kaksik pilguga läbi ega pidanud tüüpi enam üldse millekski-kellekski. Tema pehmitamiseks väitsin et see mees viib meid sõja siia rulludes üle mere pakkisin soojad riidedki valmis et ennast tütart ja kasse veenda.
Tegelikkus oli selline et va õõnes rehkendas töö loomast eit müüb lisaks tema villa ülal pidamisele oma muinas maa ära ostab Atlandi serva pesa kuhu tore poiss toob oma laeva millest pool kuulub muide tema eksile. Suusad motikad on in hobused raisad krdi bulad täiesti aut. Kulud ja eba mugavused müüd maha!
Mida Kunksmoor sellest järeldas et eba Trumm ta elujõust-väeloomadest-hingeperest ilma jätta tahab? Sittagi. Võtsin ta kaasa selgroole sumeri märke tätoveerima kunstnik Anee ees oli abstraktselt piinlik sest õhtuti endiselt kirglikke kirju kirjutav Tünn oli kesk päeval täiesti vintis. Nimetas mu imelisi tätoveeringuid käkkideks ja hiina restorani menüüks ning ma viisin ta oma autoga tagasi „tööle“ erinevaid sõidukeid müüv üli edu mees korvas mõne nädala pärast tema prohmaka kliendi teeninduse ajal lennu jaamas magama jäämisest tingituna… Mis sellest
enam.
Minul oli oma tagala plaani nimel ikka veel vaja oma „elu õhtu õnn“ kiriku kontserdile viia et mu sõbrad saaksid leebelt tõdeda joodik ju võtad järgmise lemmik looma?
Varieteesse viisin ikka ka et näha kui oluline talle ise-tehtud-hästi-tehtud tühjuses on kuulsustega tuttav olla. Ehkki ta imeline kurtis üha kui kole on kui naised on liiga aktiivsed eeldas ta väsinu ometi et talle pärast tema ja ainult tema eelistatud lõbustusi otsa istutakse.
Atraktiivsena püsimiseks hoidis ta poots haaki õieti mitut tööd rügava killustunud Kunksmoori kannis. Tahad rikkuri miljarditest metseenlust? Oot oot ma kirjutan tema jaoks sinu elu loo ümber sa mõttetu metslane. Sul on vaja meie ühise tuttavaga asju ajada imelik hipi? Ma võib olla… aa ise said. Su asjad pole olulised ühegi sinu lapse nime ma nagu nii meelde ei jäta iga kord küsin uuesti.
Su lähi ringis on probleemid vee sõidukiga? Siis lõpeta oma elu ja endale oluline bula-raiped-mõttetused ja hakka minu elu elama aru ei saa või see on käsk naine!
Viisin Tünn Pootshaagi oma sõprade filmi esi linastusele nad nägid ja sõnasid sama mida ma ise sajandeid juba teadsin. Ja mis ma tegin? Lubasin ta pesa muna ära olekul endale õhtusele visiidile. Minu zoomi tunni ajal näitas ta koha kätte nii õpetamisele õpilastele kui õpetajale toksis arvuti taga minu inimeste peade kohal seent. Saate aru küll, mida silmas pean. See oli päriselt!
Kui algas õpetaja preili kooli vahe aeg ning tormi murdu ja lääpas võsa haldama saabunud masinate kõrval oli vaja sae ja sülega assisteerida andis Kunksmoor tollele imelisele veel ühe võimaluse näitas pilte mis teoksil. Mees ju või miskit…
Kuna või miskit korraldas nädalaid hilinenult messi et oma tiksumist suur ette võtja taga toas õigustada ning lootis ikka veel mind oma elu elama käsutada käratas ta metsa töö kevad maratoni piltide peale et ma lõpetaksin oma jama pritsimise marss talle appi tema värki mürama. Raske on vä? Ei. Igas mõttes. Ei ole raske. Ja tema värki ei müra ka.
24 veebruari kohtumine Harju tänavas pani kõrvuti meie äärmuslikult vastandlikud elamused sõja väe paraadile rivistunud masinate diisli vines kohtusime muide juhuslikult. Tünn Pootshaak suskas Kunksmoori näpuga õlga kui Jaan Krossi skulptuuriga padu vihmas vaikset dialoogi pidasin.
Kuna tema otsis sinises vines märtsi pommitamise taller maal tuttavaid lipsasin Jaani kiriku juurde ja sain OMA üleni oma elamuse. Tegime viimse ühise käigu Tammsaare uus käsitlust vaatama. Enne seanssi silmitsesin teda raamatu kaupluses mu pojaga video kõnet pidamas mis järel ta vaatas
raamatu külluses põlglikult ringi näh sinu vaesekese omi ei olegi.
Mina vaeseke kallistasin eskalaatori kõrval inimesi jälgiva kuldse retriiveriga mis peale kuulsin et olen nagu joodik keda pudeli juurest minema ei saa… Tänan! Mul oli täpselt seda vaja kuulda. Lippasin õnnest hingetuna läbi vana linna rongile koos läbi ligunenud kasukast nõrguva laus padu veega jooksid minult maha kõik viimaste kuude bulad-raiped-kasutud elajad soovitused kogu see jama maha müüa laps välja visata ja… Huuuuuh!
Olin hõiskamiseni tänulik sellele tavalisele eesti maa mehele kes linnas miljonäriks ära käis ning seejärel ummikusse jõudis oma pärit olu ja ennast häbenes ning minust sobivat teenijannat püüdis vägistada.
Järgmisel päeval tõin pärast päeva pikkust metsa tööd saag ja kirves igas käes endale Pärnu tagant Eassalust buldogi kutsika. Pusle tükkide paika libisemise joovastava sahina sekka sain kirja mis elukaga sa piltidel poseerid? enne kui hea kaas teelise blokeerisin. Igas mõttes. Ning sel samal bloki viivul tundsin Olge õnnistatud toredad poisid!