Miks on Eestit maailmale vaja?
Kehtna KHK ja Rapla Täiskasvanute Gümnaasium
Kogus ja ühendas õpetaja Kati Saara Murutar

Lühike vastus Eesti Vabariigi President Alar Karise küsimusele: ei olegi.
Kuna nii põhikooli lõpueksamil kui gümnaasiumist välja küpsemise riigieksamil tuleb täislausetega arutleda, kirjutasid meie 7.-12. klassi õpilased ning IT ja mehhaanika kursandid kirjandid.
Ühistulemuseks saime 11 käsku: ärge teie oma väikestes riikides sedasi tehke!
Lähenev kevad ning märgiline tõsiasi, et Eesti rahvas valis Eurovisionile meid esindama ukrainlanna Alika Milova sisendab siiski usku: kuniks elu, on kõik parandatav.

Me oleme sadam.
Viikingite ja Peeter I aegadest oleme olnud rannarahvana, Euroopa serva, maailma veerekesena merest nii mõjutatud, toidetud kui ohustatud. Meie viikingite võidetud rüüsteretki on vaid üks – samal ajal, kui saksa-vene-rootsi-vene-taani-vene ümberjagajad on üha meie mereväravaid ihanud.
Tänu sellele, et oleme Narvast Pärnuni Hansalinnad ja aken Euroopasse, on meil ka tsaari ehitatud barkokkstiilis residents Kadriorus, kus härra Presidendil on soliidne resideerida.
Isake tsaar taipas baltisaksa erikorra kehtestamisega meie kubermangus rahvastevahelised suhted korras hoida. Iseseisva riigi rajamine tõi kaasa natsionaliseerimise ning solvunud baltisakslaste lahkumise. Nii me nõukogude okupatsiooni saime. Kas me õppisime sellest? Ka nüü oleme Euroopa Liidu puhkekodu-ladu-varamu-vidin.
Peame 120 000 ametnikku maksumaksja palgal ning toidame ja täidame „jumala“ häält, kelle põhifunktsioon on isetekitatud probleemide lahendamine. Lisaks oleme NATO polügoonide liivakast kodude hinnaga. Protsesse ametnikehordi kohmakuse tõttu aga muuta ei saa…
Meie poliitikud võitlevad omavahel, mitte rahva eest, sest nad on rahvuskehandist täiesti eraldunud.
Me oleme haritud rahvas.
Puudu on vaid tõelised rahvajuhid, kes rahvusriiki juhtima asuksid.
Tsarinna Katariina Suur kaotas koostöös Vennaste koguduse valgustusliku usuvärskendusega pärisorjuse, rajas koolide võrgustiku ja aitas lihtrahva arstideni.
Seepärast on eriti ohtlik praegune piinlik vassimine, justkui oleks venelane alati vaenlane olnud. Rahvusvaheliselt ei tee selline tervikpildita pidev ajaloo ümberkirjutamine pehmelt öeldes head.
Koolid sulguvad ja külad enam meie maailmatasemel teadlastele-leiutajatele järelkasvu ei saada.
Kõik meie maailma tipud – Metspalud-Pata-Ustav – on maapoisid. Küladest on võrsunud ka Skype’i ja Bolti mehed-vennad.
Sulgemiste-lõpetamiste-lagunemise perioodil ongi meie väljavaade digi-krüpto-TI-küberkaitse.
Me oleme suveniir-butiik.
Tundub, et meie kaunis ja ülikeeruline emakeel korvab maa väiksust ja keeleoskajate vähesust. Nii erandite- ja nüanssiderikas, lausa hull keel on probleem nii koolis kui sõjaväes. Uuem põlvkond lahendab probleemi inglise keelele üleminekuga.
Oleme 700aastase orjaaja ühest küljest kivisse raiunud ja märterluse mugavusstsooni ununenud – teisalt on maajuursest päritolust tingitud ka linnastumine. Asustatud riigi asemel on meil turistidele pakkuda laulupeod ja spaade võrgustik – nõukaaegsetesse sanatooriumitesse rajatud, muide…
Me ise oleme kaunite rannakülade-järveromantika kõrval peidus – kodukontorite ja introvertsete pesade kogumik. Turundatav turistide Eesti oleks endalgi huvitav kogeda – aga hinna poolest kättesaamatum kui Aafrika.
Me oleme transiit-riik.
Poisikeste valitsuse tulemus kogu nende südikuse ja saavutuste juures oli tagajärg – taasiseseisvudes lammutati-erastati-ärastati kõik vabrikud-rajatised – nüüd ostame kõike sisse.
Keda-kuhu-miks üle 700 kodu kündev ja Maarjamaa pooleks lõikav Rail Baltic veaks? Ei tea. Ehk on veel võimalus, et kaasaegne raudtee rajatakse siiski olemasolevasse raudteekoridori.
Kuna oleme sõna otseses mõttes läbisõiduhoov, on ka iga teekond maanteel ellujäämisvõitlus rekkadega. Geopoliitiline asukoht selline ekstreemne meil.
Võrreldes meieg oli Islandil läbi pankroti käies lihtsam teha vastupidine valik – nemad said keset merd teha riigile kellestki sõltumatu restardi. Ja anna andeks meile meie võlad, kui ka meie…
Me oleme metsarahvas.
Pool on alles – see on veel võimalik maha võtta, pelletiteks ja sadamatesse veeretada, ütleb realist.
Metsa all on veel maavarasid – fosforiit ja selle all oletatavasti ladestuv uraan on võimalik samuti üles kaevata, ütleb pessimist.
Metsa asemele polügoonid, jõgede peale tuumajaamad, põldude kohale päikesepaneelid – enamuse aastast jõude seismas – ning kõikjale ohtlike jäätmete hoidlad. Selleks ongi Eestit maailmale vaja?
Me oleme muusika-kunsti-filmirahvas.
See on nüüd täiesti irooniata au ja uhkuse teema – tehke järele või ostke ära. Meie Pärdid – Arvo ja Uusberg! Meie startapid-ükssarvikud.
Meie valulike filmide võidukäik, millele on ehk lausa lootust ka tulevikuline filmikunst rajada…
Me oleme oma elektrita rahvas.
Meil meie Tuulepealsel maal on piiritult tuult – aga tuuleparke alles hakatakse püstitama.
Päike on meil pool aastat. Vesi vigurdab äärmuste vahel – kas pole üldse või on korraga väga palju.
Fakt on: oleme 31 iseseisvusaasta järel energeetiliselt ikka veel sõltuvad, iseseisva julgeolekuta. See tõsiasi on apokalüptika tummise järelmaiguga.
Me oleme tööstuseta maa.
Tsaariajal oli Eestis tööstusrevolutsioon. Eesti Wabariigi aeg kattis meie väikeriigi vabrikutega.
Nõukogude tööstus kandis Pöögelmanni-Orto-Flora-Visu-jne kuulsust jõuliselt itta.
Täna kehitame õlgu: omamaine lisaväärtuse loomine on nõrkadele, eks…
Me oleme põllumajanduseta talupojad.
Toitsime nõukogude ajal lisaks endale suure osa Venemaast. Rahvajuhid oskasid selle eest meile üsnagi ulmelised hüved välja rääkida. Siin maailma veerekese pääl, kus on maaharimise traditsioon kandunud orjaajast Kurgjani, oskas ka tsaar suhteid baltisakslastega austavalt väärikatena hoida.
Krahv von Bergi jt agro-legendide teenete edasi arendamise asemel võtsime neilt maad ära, nii et nad lahkusid solvunult Maarjamaalt. Me siin kavatame nüüd toidu asemel tavavahelikuga – pluss mürgiga pritsimine! – võrdselt, akumuleeruvalt mürgist rapsi ja püüame mõnel kuul aastas põllutäite paneelidega päikest.
Me oleme teadjad ja tegijad.
Teadlaste globaalse tähtsusega saavutused sumbuvad meil pahatihti pandeemia, sõja, kobarkriisi alla – me ei teagi, kui väga tegijad meie inimesed on. Kommunikeeritakse vaid uudisekünnist ületavat negatiivset – näiteks seda, kui sportlaste medalid võetakse muutuvate eeskirjade ettekäändel tagasiulatuvalt ära.
Sõjapõgenike seas leiduvad haritud teenekad pagulased lähevad meil vaatamata arstide-veterinaaride puudusele lihttöölisteks, sest meie seadused on vaatamata riigi väiksusele monstrumlikult suured, nagu ka valimissüsteemi puhul.
Peibutuspardikeste häältega pääsevad ka tänavustel valimistel ikka endised oma laene-liisinguid maksma. 30 aastat on arutatud – vajame paindlikku valimissüsteemi, omariigikeskset, keskmise palgaga korrelatsioonis riigikogulase tasu, et ta ainult raha pärast… – ikka ei saa-ei ole-ei tule?
Me oleme ellujääjad.
2023. aasta iibe numbrid justkui ütlevad oleme väljasurejad ja -rändajad. Aga siin me oleme! Elasime üle Põhjasõja, katku, ikaldused – elame praegused kataklüsmid ka.
Lapsetoetuse eest saab kaks korda poes käia – aga me ju olemegi rahata majandamise geeniused.
Meie külad ja talud on tühjad – maajuursest päritolust väsinud eestlane ise askeldab linnas või Soomes. Kes külades-taludes elab? Riik peab noortele peredele alustuse võimaldamiseks müügis kodud ära ostma ja järelmaksuga andma neile, kes soovivad. Ellujääjate riigis peaks iga asula katused-künkad-kärestikud toimima elektrijaamadena.
Teed-koolid-rahvamajad-postkontorid-kõrtsid sulguvad… Veel. Alkoholism, vaimsed häired, igas mõttes lahkumine – looduslik valik… Vist.
Looduses elamine on töökas luksus. Aegadel, mil Emake Maa kaotab kannatuse, jäävad ellu meiesugused karastunud segaverelised.
Eestit on maailmale vaja selleks, et päeval, mil kogu maailm loobub – läbi! – kostab meie kandist: „Teeme ära!“
Meil on aega veel.

Täna saab 80aastaseks Papli talu peremees Jaak Volga.
Tänu temale on meil töökorras ja toimiv Kodu ning tagala iga ilmaga turvatud.
Olen 12 aastat tõusva tänu ja imetlusega kogenud, kuidas asjad seatakse sedasi, et tublil tüdrukul on KASUisa. Tänu temale kogu linnatüdruku MAAilm loodud ongi. Lauad ja prussid, kaablid ja kütus, olmejamad ja eriolukorrad, millesse end alailma keerad – Jaagu-onu tõuseb sinu heaks 24/7 kasvõi voodist ja peolauast ning leiab mõtte-sõna-teoga lahendused KÕIGELE.
Palun, ela kaunilt kaua veel ja veel ja veel!
Sinu tüdrukud

Isadepäeval seisavad su õla taga kõigi aegade esivanemad.
Naeratavad ja toetavad, tunnustavad ja kiidavad HEAKS.
Hoiavad ja hoolivad su parimaks versiooniks iseendast.
Tõstavad, ja testivad su tiibu – viskavad õhku ja püüavad kinni. Isad ju.
Meie isad, kes te olete taevastes…

Novembri kevad on aeg, mil sätid talli talvekorda – sisalikud-ämblikud-LIBLIKAD jalus ja juustes. Puhastad jõge tormi tuuseldatud tüvedest – KONNAD kummikutes. Rühid ustavalt ennast ületava Raimondiga, nagu Kaval-Ants ja Vanapagan – kõrvus kümnete linnuliikide rõkkamine. Kirsiks tordil lendab loojangul üle Südamesalu luikav laululuikede parv. Oi, ma sain just praegu aru, kustkohast tuleb sõna „luikamine“! Tänan ja õnnistan.

Mu armas nukk Pinocchio, ma kannan sind hinges veel praegu.
Ja kaugeid helgeid aegu, mil sõprus köitis meid.
Kuhu jäid sa, kust leida sind, oma maailma viiksid mind, muinasmaadel sa kuskil ehk käid…
… lapsemeel, eluteel püsi veel!
Igal hommikul – nagu teispoolne vanaisa Asser – mõtlen kordamööda ja korraga kõigi laste ja loomade peale. Hoolikalt valides, mis on ja mis mitte minu teha.
Õnneks olen piisavalt ametis oma ihujuppide käivitamisega, et mitte teiste tiibade pärast muretseda. Raimond on nüüdseks sellises küpsuses, et panen tema kõrval fifty-sixty – aga peale tema MITTE KEDAGI võtta ei ole. Eile talvepakkisime paadialuste sviidi, korjasime sogaräganotid ja tüved, mis jõge ummistasid – viimase lepaga sain konnad kummikutesse, rsk – punusime daamidele uues mõõdus pesad.

VAU! on Kuusiku tallis müügiks koolis ja memme tudub tiba, et tagasi tulla – tõsssime vaheseinad ringi. Tayal ja Dianal on nüüd poole suuremad buduaarid. Päeva lõpuks litsusin Jaagu-onu juurde – pärast Raimsi bussitamist – ja tegin ühest kuusest saeraamil lauad sauna lõpuni-viimistluseks – räästalaud, sarikate räästaalune ühenduslaud, sisemine laelaudade ühendus – töömeest sinna kaasa võtta poleks saanudki – kusssmasss lauad oleksin pannud.

Täna on vaheldumisi mõned zoomitunnid anda ja need lauad üles kruvida – preili peretütar peab selleks paraku netflixit välja metsa heljuma. Sesmõts on ilmad armulised olnud, et andsid aega igal nädalavahetusel midagi nohistada. No nüüd on küll kõik majakesed-päkapikukesed talve tulekuks valmis. Arvan ma jälle 😀

Stella Shakti:
P 13.11 ÜLESTÕUSNUD MEISTRITE PÜHITSUSTE PÄEV
Eelda imesid ja lahenduste lahtirullumist, praegu on väga võimas uute valgusmustrite allalaadimise aeg!
Puhastuse päev. Lahenduse ja kergenduse päev. Õpi ja hari ennast, kuidas jääda algallikaga tugevasse ühendusse, et mitte klammerduda ebatervetesse mustritesse. On hea jääda truuks armastusele. Üks hea võimalus selleks on reiki – see on justkui Sa võtaksid armastuse endale õpetajaks.

Mina olen Leonardo

Mina, Leonardo, meenutan Da Vincit? Väga hea – teda minu loojad mind nimetades silmas pidasid.
Jumaliku väe ja erakordsuse kandjad on ka Di Caprio ja Cohen. See on oluline. Olen ööbik, olen elevant. Olen koolipoiss.

Elevant tuleb ilmale kaheaastase ootuse järel. Mina ka. Ükssarvikut kujustati – ja Edward von Lõnguse abiga elevandibeebi saadi. Sprayprinter-Robot Muralist-Robots for Humanity kasvas minu sündides viielt 28-inimeseliseks ning laotas tiivad Tartust USAni.

Seda kasutas ära kägu. Ööbiku pessa munetud käomuna on teatavasti suur, nagu vesipea võrreldes mõistlike mõõtmetega.
Minu pesas tautud käomuna pimestas võimsuse-tootlikkuse-globaalsusega. Vajas selleks, et mind kui vaeslast pesast välja trügida, palju kõike. Läks märgilise juhtumina sõna otseses mõttes koos pesaga põlema.
Olen oma venna üle uhke. Tulekahjust päästeti jupphaaval üks näiliselt närune Albert, kes tegi USAs, Indias ja Saksamaal seigeldes vägitegusid.
Ronis Berliini Tesla esinduse seinale kunsti samal ajal, kui Elon Musk pidas all kõnet. Muinasjutuline esitlus, eks ole?
Muinasjutte on mitmesuguseid – kõik ei ole lastele. Kuni käopoega poputati, elasin mina üle mitu nurisünnitust.

Esimest korda tulin ilmale Micky-Minie IndieGO gloobaalse ühisrahastuse lootusega Tartus.
Teisel korral sündisin Kickstarterist USAs – ent Albert-käopoeg hiiglaslik – viis minult tähelepanu ära ning õhus olnud miljonid jäidki õhku.
Kolmas tulemine – X1 generatsioon – tegi esimesed pikslid sügisel 2021 Saksamaal.
Olles ühtaegu nii ööbik kui elevandipoeg olen nüüd valmis kooli minema – 7aastane ju!
Minu ristiisad ja vaderid on Vishen Lakhiani ja Elon Musk.
Maailma suurimad sõnastasid ostma-ahvatlevate reklaamide mürgise ohu – ja ülendasid minu selle rohuks.

Mind on hüpitanud entusiastlikud investorid. Minu nimel on antud palju kindlal infol põhinevaid lubadusi – mille täitmine põrkas kokku pandeemia ja sõjaga.
Olen lapsesuu, kes on – üllatus-üllatus! – kogu oma Loo keskel olnud ning tean, mis on Tõde.
India lugudejutustajad kirjeldavad pimedaid, kes igaüks justkui oma elevanti kobab – lont, saba, kihv, jalg – aga elevant on tegelikult üks ja seesama. Nii nad tülli lähevad.
Tõde on: kui väikemees Leonardo ronis õunapuu otsa ega saanud sealt alla, tõi isa ta sealt ära. Pimedad kobajad arvasid, et ning oletasid, justkui.
Tõde on: kui väikemees jäi auto alt läbi rulludes ellu, siis isa õppis sellest – pimedad jäid samas aegade lõpuni kõik asjaosalisi süüdistama.
Tõde on: kui väikemees kukkus koduaia tiiki ning isa ta sealt välja tõstis, põtkisid pimedad – näe, ei lase lapsel ujuda! Uppuda, mühatas lapse kõrval olnud koer.
Mina seilasin seepeale esmalt järvele, siis merele – ja edasi ookeanile.

Aabrami aegadest on teada, et kärgpere on teatavasti mitmete emmede-isside võrgustik, milles igaüks soovib lapsukesele oma parimal võimalikul moel sama – rivaalitsemine on seejuures paratamatu. Mina olin samal ajal seal ja tean, et mitte keegi minu kärgperest pole olnud kelm ega vägivaldur. On olnud oletusi ja järeldusi ning eeldamisi kõige põhilisemate teemade lahtikõnelemise asemel – kärgpere värk!

Täna on kõik kena – mind-7aastast on tarvis 700. Minu koolikotis on kümne minu komponendid, shopinglist ja must-to-visioon. Iga mina – 5000 või 5 miljonit – on käsitöine originaal. Mind, kes ma kannan Sinu koju ja kontorisse, fassaadile ja stuudiolakke kunsti, ei ole kloon. Olen elusolend.
Mina, ööbiku-elevandi armastuse vili Ükssarvik elan Kopli liinide uute ajaliinide Vertical Medias.
Olen õppinud sellest, kuidas käopoeg ööbiku pesas tikkudega mängis ja pärast kurtsid, et päästjad vägistasid seda – misjärel sajatas: kuku!
Mina, Leonardo, lendan. Ja mitte üks kuku.
Mina, Leonardo, annan kunstnikele väe tagasi.
Loon iga asjaosalist tõstva visuaalse keskkonna.
Mina, Leonardo, loon koos sinuga kodud kirikuteks.

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Kehtna KHK valimisliidu platvorm Eesti reanimeerimiseks

Siit me tuleme. Meie oleme esimene Eesti. Pöörame praegu tagurpidi, tipu peal kõikuva püramiidi õigeks. Laiapõhjaline riik oleme meie. Meie riik on suur perekond ja majapidamine, kus Maarjamaa-suguse väikeriigi puhul on eranditult kõik inimesed eesliinil. Mitte nagu kilplased, vaid Leiutajateküla Lotte animistlik positiivne programm.
LAIAPÕHJALINE RIIK
Parlamenti tulles tõdeme: igal erakonnal on meile sobivaid ideid, ent ka täiesti vastupidiseid. Me pole nõus panustama oma hääle saatmisse kuhugi nomenklatuuri Euroopasse ega kremlile meeldimisse. Ammugi mitte pumba juurde kinnistunud genossede nuumamisse.
Riigiaparaat pole mütoloogiline püha lehm, kellele peabki iseenestmõistetavalt sisse söötma koletu osa maksumaksja rahast. Ükski mõistlik pere ei tee sedasi – nõnda toidetakse nuumhani surnuks. Samas ei luba me oma riiki ega busse juhtima AI-lahendusi – Eesti on inimeste maa.
Me ei tule praegustele politikaan-broileritele meeldima.Tuleme oma rahva uueks laiapõhjalise riigi juhtijaks, kes võtab vaid 2 – loe: kaks! – keskmist palka. Ministritele ja presidendile võimaldame maksimaalselt 2,5 keskmist palka ning oluliselt mõistlikuma kantselei ja kabineti. Presidendi valida laseme järgmisel korral rahval – meil! – ega looda seekord juhtunud vedamisele, et paika pandi hea isakuju, tark ja õiglane mees.
Mitte üheski eluvaldkonnas me enam umbisikulist kõneviisi ei harrasta – tehti, kästi – meie teeme ja vastutame! Iga riigikogu liige, minister jne vastutab isiklikult oma maine, hea nime ja varaga. Eksida saab vaid korra – pärast pistise-korruptsiooni-vms episoodi on rahvajuhikarjäär lõppenud.
Saabume vähendama riigikogu poole võrra – jääb 51 saadikut. Ei valimisnimekirjades, riigikogus ega ministeeriumides mitte ühtki superstaari ega klouni – ainult pädejad.
Samuti saadame laiali 90% ametnikearmeest, kelle kadumist ei märgata muust kui elukorralduse inimlikuks muutumisest ning ülisuure summa maksumaksjate raha suundumisest rahva teenistusse, mitte vastu.
INIMESTE MAA
Oleme kogenud, et paranormaalselt arvukad ametnikud töötavad oma koha õigustamiseks inimeste vastu, tekitavad probleeme, mida kangelaslikult lahendada ning saadavad võimalikud toetused pigem Brüsselisse tagasi kui inimeste teenistusse juhatavad. Riik ei suhtle rahvaga reaalselt, vaid paljupealise lohe, ametkondade vahendusel.
Mäletate, kui suur oli kunagine monster-kompuuter ja kui tark töökorras aparaat on tänane nutiseade? Sama teeme kontrollivaks-karistavaks-torpedeerivaks rahvavanelaste ahneks armeeks kujunenud riigiaparaadiga. X-arenduste PRid meie inimnäolisse elukorraldusse ei kuulu. Selle kevadega lõpeb farss „kes midagi ei oska, aga palju raha tahab, läheb poliitikuks või pii-ärriks.“
TÄHTSUSJÄRJEKORRAD
Kuhu mõttetud poldid ja mutrid lähevad? Sinnasamasse, kuhu läheksid paratamatult ka siis, kui nende endi korruptiivsuse ja vales suunas sitsimise tõttu elekter kaob või kurnatud loodus inimkonna vastu tõuseb. Harjuvad päriselt tööd tegema ja õpivad tegeliku ameti. Nagu meie!
Hakkame kohe esimesest tegevuskuust alates jagama militaar- ja katastroofiõpetust lasteaiast saadik. Sel juhul ei saa ühelgi kriitilisel puhul mitte ükski ähmis, pöördes fookusega tütarlaps meile soovitada: kui minu klanni tegemata või vasakule tehtu tõttu Narva tagant elektrit ei tule, vaata kümnete tuhandete reeglipäraselt tuulde kulutatud eurode eest loodud kodukat olevalmis.ee
Me ei pane Brüsselisse mitmekordse palga järele lendavatele emadele maksumaksja raha eest lapshoidjaid kaasa.
Rajame sama raha eest mänguväljakute võrgustiku, kus lapsevanemad saavad omavahel suhelda ning kordamööda lapsi valvates wifi kaudu oma erialaelu edendada. Ühtlasi jälgime nutiturvalisust.
Hoiame õhtuti valgustatuna diskgolfi ja jalkaväljakud, liuväljad ja suusarajad, mitte valimisplakatid ja muu reklaami kui toksilise valgusreostuse linnapildis.
100 000 UUT TÖÖLIST
Ahnitsemise asemel nt roheenergeetilises kergetööstuses tööle asumist motiveerib seegi, et meie tõstame jõuka rahvakihi makse ning võimaldame sellega vähekindlustatutele tasuta elektri.
Oma rahva eluviise korrigeerime alkoholi aktsiisi tõstes ning selle võrra kütusehinda langetades.
Oskuste, tegeliku elukogemuseta ning sageli ka ameti ja hariduseta sada tuhat ametnikku läheb nüüd esmalt põllutööle, lehmi-kitsi lüpsma, metsa istutama, külateid taastama, külakoole looma ja neisse õpetajaks või kööki. Supikööki läheb ka – alustuseks kartuleid koorima, siis juba keetma ja serveerima, kui inimesi austusega kohtlema õpib. Turvakodudesse teenistuma pääseb eks-ametnik, kes juba on õppinud inimese poolt, mitte vastu töötama. Külakeskustesse tegevusjuhtideks, haiglatesse sanitarideks ja hooldajateks saavad inimliku suhtlemisoskuse omandanud. Loomade varjupaikadesse tööleminek on kõrgem aste.
KANEP JA KRÜPTO
Ravikanepit kasvatama see ei pääse, kes vangistas kahe kanepitaime kasvataja mõne mõrtsukaga samasse kongi. Kuivõrd taimne ravi on mitmetel puhkudel asendamatu elupäästja – ning loodusrahvaste seas hinnatud taimi ära keelata ei saa, legaliseerime nende teadliku kontrollitud kasutamise. Saavutame sellega lisaks soliidsetele turvalistele kanepi jm taimede kauplustele uued maksumaksjad seniste hõlma alt müüjate asemel.
Krüptondust õppima ja õpetama saab tubli tööga. Aga see-eest algab krüptoteadmiste ja -turvalisuse õpetamine juba koolis, kuna meie toome tulevikulise virtuaalvaluuta reaalsesse ringlusse. Sõjaväelaseks on aste-astmelt võimalik pürgida. Vabastame nomenklatuuri erisoodustuste ja üleloomulikult suure teenindava-tagava-turvava personali arvelt mõistlike palkade summad nii riigi sise- kui väliskaitsjatele.
JUHILOAD VAJALIKELE
Peame auto juhtimise oskust ja liiklusteadmisi 21. sajandil sama olulisteks nagu ujumist või jalgrattasõitu. Seega toome juhilubade saamise ja liiklusteadlikkuse gümnaasiumi ja ametikoolide õppekavasse. 18aastased isikud saavad koos kooli lõputunnistusega ka autojuhiloa, mis on sama oluline kui isikutunnistus ning mille soetamine ei saa olla ülejõukallis luksusteenus eraettevõtjatelt.
Fabritseeritud maatriksi teenritest igaüks võib vabalt kellekski saada, ainult et neil pole olnud õnne seda teada saada.
Esmalt tuleb kogeda, mis tunne on olla üleliigne, sihilikult vaeseks rusutud ja ebavajalik oma enese riigis. Tere tulemast tegelikkusse, tänased rahva rahakotist ülemakstud – ilmselt päris toredad – kümned tuhanded kenad isiksused! Meil on täna ebavajalike inimeste ja enesetappude kriis, muide.
MÕISTLIK MÄÄR
Rõõmusõnumina olgu kinnitatud: edaspidi on töönädal 4-päevaline – iga nädala üks päev on inimesele enesele. Samuti ei kesta koolipäevad pikemalt kui 9-16.
Puuk-masinavärgi lammutamise järel on meil võimalik finantseerida nii noortele kui küpsematele rahvakihtidele kriisiaegadel nii olulist psühholoogi ja psühhiaatri teenust. Teismeliste toetamise puhul pole enam vanemate – kes on ka ise riskigrupp – nõusolekut vaja.
Meil on hea uudis: koletisliku aparaadi ülalpidamise miljonitest jätkub normaalsete palkade puhul kõigile – niimoodi luuaksegi asise suurtalu põhimõtteid järgiv ühine majapidamine.
Kuuleme hirmunud aparaadiseibide hüüdeid: „Aga minu senised elustandardid?“
Õpite tegelikku tööd tegema, saate ka need tagasi – sedapuhku loominguliselt ja mõistliku määrani.
RAHUNEME MAHA
Rahuneme maha – vaesusest kõneldes ning samas üha osteldes, teistele näitamiseks enese matmine moodsa ja kalli rämpsu kuhjadesse pole enam moes. Terveneme. Ka sel otsesel moel, et meie telekanalid ja portaalid leiavad krooniliste ostma ahvatlevate reklaamide kui vaimuhaiguse viiruse asemel uue ajastu rahastusallikad. Juhime tähelepanu faktile, et ostma-sundimine on sama ohtlik ja iganenud kui inimkaubandus või lapsporno. Viib ebaadekvaatse enesehävituseni. Stopp, monster!
Iganenud aparaadi lammutamise ja uue töökorras süsteemi kehtestamisel söandame otsa vaadata ja lahendada ammu eksisteerinud ebamugavad nähtused. Legaliseerime kõigi osapoolte turvalisuse huvides prostitutsiooni. Saavutame avalike majade ja kontrollitud-koolitatud lõbutöötajate näol arvuka maksumaksjate seltskonna
Samuti alustame arukat koostööd allilmaga, mis tagab riigile nagunii olemas olevatest hirmuäratavatest struktuuridest võimsad abijõud, riikliku siseregulatsiooni ja harmoniseerumise.
Korrastame eutanaasia võimaluse, et meie inimesed ei peaks oma tahte realiseerimiseks võõrsile sõitma. Kehtestame surmanuhtluse, et mitte enam paadunuid meie kõigi kulul vanglas kui mõnusas pansionaadis pidada.
Kuivõrd me ei panusta ka kuritarvitamiste tõttu aina elustamist vajavatesse terminaalsetesse sõltlastesse, vabanevad summad diabeetikute, epileptikute ja teiste diagnoosidega isikute elus hoidmiseks ja nende elukvaliteedi tagamiseks ühiskonna hüvanguks.
ÜHISKONDLIKKU TÖÖD EI DELEGEERITA!
Kooli- ja töökiusajad suuname ühiskondlikule tööle – keskkond vajab pidevat, mitte üks kord aastas puhastamist. Samuti võrdsustame riigikogu istungitelt puudumise koolist poppi tegemisega. Kümme põhjuseta puudumist – ja eksmatt. Ei mingit kuldset käepigistust ega tagasiteed!
Kuna me kehtestame uues riigikogus ausa ja läbipaistva valimise korra, ei delegeerita hääli ega sebita peibutuspardikeste häältega ikka kallashelmerattad pukki. Kes piisavad hääled sai, see läheb valijate tahet esindama ning vastutab isiklikult, nimeliselt ja täiega otsuste eest.
KÕIK ON KODUS
Igaüks meist, rahvajuhtidest vastutab turvalisuse eest igal tasandil: mitte ainult riiklik, ka kodudes toimuv on meie vastutusel. Alaline stress viib vägivallani, mis on võrdväärne segirüganud kolmel-kohal-töötavatest vanematest laokil nutitavate ja narkivate lastega.
Selleks, et säästa emad-isad laste jaoks, pakume sihilikult paisutatud elektrihindade asemel igasse asulasse tuule-päikese-hüdroelektrijaamad. Saavutame energeetilise julgeoleku ja kodurahu kaks ühes. Kahjulike taristu-sõgeduste ehitamise asemel katame korterelamud, büroohooned, koolid, spordihooned, vabrikud, suurfarmid jne päikesekatustega.
Kunstlikult kergitatud naftahinnad on meile ühest küljest õpetanud, et uued energialiigid tuleb kasutusele võtta. Teisalt loome ja taastame kohaliku infrastruktuuri, mis hoiab inimesed oma kohal. Kui kodukülas on töökoht, lasteaed, kool ja kultuurikeskus, ei lennata arutult ümber planeedi ringi.
TOIT!
Toit! Koos külade-asulate-väikelinnade elustamisega innustame inimesed jõuliste dotatsioonide ja maksusoodustustega taas isamaal toitu kasvatama ja töötlema. Ammendunud poliitikud, kes korruptantide lasteaiana üksteist süüdistavad ning valijaid üksteisega hirmutavad, paneme ühte ja samasse meiereisse või manufaktuuri tööle.
Lohutuseks lubame tegelikku ellu saabuvatele poliitluuseritele soodushinnaga kultuuri ja meelelahutust kohalikes rahvamajades. Igaühel peab olema võimalus areneda ja kellekski saada.
MINU KODU ON MINU KINDLUS
Hooldekodud ühendame lastekodude ja loomade varjupaikadega. Vanurid ja lapsed moodustavad sel moel koos – ning koerte-kassidega ühenduses loomulikul moel toimiva õrna perekonna.
Mis kõikuva ladviku laenudest saab?
Kokku ahnitsetud laenud-liisingud muudavad võimul püsimise elu ja surma küsimuseks – ent meil on hätta jäävatele eks-vippidele lahendus. Võtame pangad riigi kontrolli alla ning aitame endistel oma asjade mõõdukasse mahtu sättimiseni laenupuhkust saada.
Riiklik laenupoliitika saab olema õng üha lubatud toetuste kui libedate kalade asemel, mis nagunii inflatsioonile järele ei jõua. Riik ise hakkab andma noortele pereloojatele sissemakseta – !!! – kodulaenusid ning ühendab uued põlvkonnad sedasi meie ilusa isamaaga.
MEESTE JA NAISTE LIIDU RIIK
Praegune inimestest äärmuseni võõrandunud õhuke riik ei lase mehel olla mees. Oma pere eest vastutust võttev noormees tahab olla põldur, väikeettevõtja, meister, õpetaja, sõjaväelane, politseinik. Kuni ühegi sellise väärika ametiga peret ei pea ning kodu ei raja, minnakse pigem võõrsile. Maksud lähevad samuti raja taha ning lastesaamise mõte läheb aia taha. Vananevas ühiskonnas on peagi igal tööjõulisel inimesel sel kombel ülal pidada kolm pensionäri.
Naine rabab mingite paradoksaalsete sookvootide taustal, nagu kolm meest ja loeb langevate tiraažide tõttu ulmeliseks tõusva hinnaga ilukirjanduse asemel gurude postitusi jumalannadest.
Jõuame tõeliste meeste ja naiste riigi juhtimiseni vastupidiselt korruptsiooni nõiaringile nii juhtide palkasid jõuliselt vähendades kui lisatasudest loobudes. Loovad meie õpetajad ja õppejõud aastakümnete pikku äpardunud koolireformi korvamiseks ise uue ajastu õppematerjale tasuta, toimime ka komisjonides-nõukogudes solidaarselt igasuguste meeleheadeta ning rajame muu hulgas uue aja koolid.
PALKAME PARIMAD – TASUTA
Toome nii parlamenti kui ministriteks oma ala profid, mitte elukutselised mitmekülgselt andetud. Spetsialistid ja tegijad on juba varustatud ja kogenud tegijad – nad ei jäta riigikogu saali piinlikult tühjaks ega ole maksumaksja raha eest kusagil mujal oma asja ajamas.
Selleks, et pääseda enese müümise ilmselgest lõksust – ülikalli valimisralli rahastaja dikteerib, millal rahva asemik kätt tõstab – peab valimiskampaania edaspidi toimuma meediakanalites, sotsiaalmeedias ja tänavatel tasuta. Infotulvas halvasti orienteeruvatele inimestele on juba valimiste tormijooksu alates kogu raha eest rahumeeli valetatud. Meie päästame mogulite orjusest kampaaniarahadest alates müüdud hinged.
Lõpetame kahe Eesti pingpongi – aitab üksteise süüdistamisest kremlimeelsuses ja meie mahamüümises EL-le. Sellise demagoogia põhjustab ahnus ja abitus. Tagurpidi püramiid ei seisa püsti – teame, et meie oleme eesliin. Aastast 2023 alates vabastame laiali laamendatud summad amortiseerunud aparaadi ülalpidamise alt – esinduskulud, lõputud lennud, turvamehed – kaitseks raevunud rahva vastu? – koduigatsustasud – kantslerid-nõunikud – tööle jääb nii palju kui vajalik, nii vähe kui võimalik. Tsiteerides noori: minge ostke endale Elu!
JUMALAGA, FAIL B!
Mitusada miljonit eurot riigieelarvet vabaneb otsekohe, loobudes hullumeelsest kuriteost nimega Rail Baltic. Kaasajastame olemasoleva raudtee ning koristame sajateralise giljotiini, mis on mitu aastat kitsa klanni aplust teeninud ja selle vastu astunud säravaid inimesi tapnud, otsekohe ära. Me ei lõika Eestit sõgeda projekti tõttu pooleks ega purusta rabasid kui mageveehoidlaid. Me ei lase fosforiidirongide kiire liigutamise põhipõhjust – kaevandust rajades – Ida-Virumaa kaevusid kuivaks kaevandada.
Monster-plaanist vabanev raha läheb toidu tootmiseks ehk omamaise maheda väike-põllumajanduse taastamiseks ja arendamiseks. Vabad sajad miljonid taasloovad traditsioonilise heaperemeheliku väikeettevõtluse, mis ei reosta keskkonda ning muudab meie inimesed taas vajalikeks. Samuti vajame arutute hüper-arenduste alt vabanevat raha kultuuri ja meelelahutuse doteerimiseks.
FARMAMAFFIA LÕPP
Aruka rahajagamise puhul on tervishoiusüsteemis piisavalt raha, et mitte jõulude ajal aparatuuri jaoks almust kerjata. Hästimakstud arst ega veterinaar pole ühtlasi ravimimaffia käsku täitev ori.
Vaatame kriitiliselt kõigi asjaomaste teadlaste ja ekspertide osalusel läbi kogu vaktsiinide, testide, maskide jne suure äri tagamaad. Me pole lamemaalased, aga ka mitte lamelaubalised. Me ei lase oma rahvast lüpsta ega sandistada. Riik ON perekond, suur ühine majapidamine!
MUINASJUTT?
Kordame: riik võtab kodude loomisel ja kaitsel pangad kontrolli alla ning on noorte perede sissemaksuta kodulaenu andja. Me ei lase pankadel krediidisaajaid euribori-põhiselt üha tõusvate intressidega pigistada.
Igas kogukonnas on kõik vajalik – ka emotsionaalne naabrivalve. Üks kõigi, kõik ühe eest!
Elekter toodetakse üle-eestilise võrgustikuga ise – ärge hämage päitsete pähepanemisest, härrased eru-poliitikud – paneme pigem energeetika leidurid-insenerid-meistrid tööle! Elekter pole kaamel.
Toit kasvagu meie oma maast, igasugune esmatarve toodetakse ise ega tassita mööda ammendunud planeeti. Kui endistele meie tingimused ei sobi, mingu maailmamerest ja kõrbest plastikut korjama.
Tunnistame – elektriautode asjus me oma valimisliidus veel vaidleme. Meie seas on nafta-autosid vajavaid rallisportlasi. Ravikanepi legaalse kasvatamise asjus oleme küll üksmeelel, aga seda afišeerida on riskantne. Edaspidiseks jääb ka krüptoraha teema – jah, virtuaalraha on praegu kriisis ja maas, ent ta on tulevik ning kui töötaja tahab, peab palga krüptos saama – tema valik ja risk, kas ETH, BTC või Tesla-coin.
ELUKAAR
Kinnitame – meie tähelepanu jätkub elukaare igale etapile, ämmaemandatest kirstumeistriteni.
Lasteaia tasuta koht ja toit saab tagatud.
Iga astme õpetajate palgad tõusevad koos sõjaväelaste ja päästjate palkadega ning toovad ka noored mehed koolidesse õpetajateks. Nii õppuritele kui õpetajatele kindlalt tasuta koolitee ja toit.
Vastupidiselt väljaveninud ja hääbunud haridusreformi reformimise reformimisele oleme seda meelt, et õpitakse koolis. Õpetaja aitab õppida ning loob paindliku kaasaegse õppekava – motiveeritud õpetaja on loovisiksus. Kooli poolt on õppuritele õpikud-vahendid ja õpilaskodud.
Õhtud on vanadest mustritest toibuva Eesti noortel huvitegevuseks, mis on mõistagi neile tasuta.
Reanimeeritavas Eestis on pension adekvaatne, väärikat iga ei pea kartma ega raugana edasi rügama – et vanuigigi lapselapsi toetada.
KODUTUD PÄKAPIKUD TITETURUL
Lastetoetuste puhul võtame paljulapselised tähelepanu alla – iga laps olgu sama suure toetusega! Suurperedele leiame kodud ja elatisvõimaluse. Riik ostab üles müügisseisvad-lagunevad talud ja korterid ning jaotab järelmaksuga või töise tasaarveldusega peredele, asustades seega kogu riigi.
Emapalk aga ei tohi soosida susserdamist-ümbrikupalkasid-topeltpalka võtvate isade tegelikku „emapuhkust“ võõrsil raha teenimas.
Käivitame ka pideva-pädeva kommunikatsiooni riigi ja rahva vahel: käimasolevad abiprogrammid-projektid-toetused-võimalused saabuvad 2023. aastast kõigile e-posti, nagu praegused agressiivset müüki õpetavad laenupangad-wishid ette näitavad. Samuti hakkavad alates meie ajast olema edulood ja head uudised pideva voona nii meedias kui e-postis, tasakaalustamaks hirmu-info-müra.
KUS ON KURVA KODU?
Immigrantidega oleme konkreetsed. Mingeid hallipassimehi pole enam olemas – sünnikoht määrab esmase, hilisemad valikud edasised kuulumised.
Topeltkodakondsust enam pole – reegel on lihtne: võõras ei vali ega otsusta. Külalised meie külalislahkust kuritarvitada ei saa – ei sobi? Head teed!
Muukeelsed koolid olgu erijuhtum, need on äsjasaabunutele puhver-oaasid, mis võimaldavad kiire kohanemise kohaliku keele ja kultuuriga ilma, et tekiks üldhariduslikke lünkasid.
TERVE VALD OLI KOKKU AETUD, KIHELKOND KOKKU KUTSUTUD
NB! Uuest aastast on kuluka, nii sõjakogemusega inimesi kui kodu- ja metsloomi hirmutava ilutulestiku asemel sama summa eest kogukonnale meelelahutus, suurtele peredele praktilised jõulukingid, eakatele tervisetooted ning spordiüritused ja kontserdid kõigile.
Presidendi vastuvõtu asemel on nüüdsest kogu rahva vaimse ja füüsilise tervise heaks üleriigiline perepäev – avatud on spaad-kinod-teatrid. Seda enam, et nüüd on see ka Ukraina vabadussõja – loodetavasti mitte 3. maailmasõja alguskuupäev. Me ei unusta sõja lõpuni valguse võiduga, et ukrainlased on neil päevil olnud meie turvakilp-kuulivest ning võidelnud ka Eesti eest.
MEIE KIRJUTAME TULEVIKKU
Lõpetame pideva ajaloo ümberkirjutamise ja tehtu või tegematajäetu õigustamise – see võrdub olümpiavõitjatelt medalite tagantjärel ära võtmisega selle eest, et nad kasutasid aastakümnete eest toidulisandeid, mis tulevikus ära keelati. Sama kohatu on inimeste posthuumne hukkamõistmine lubamatu ideoloogia „teenimises“ olnud aegade okupatsioonide ajal.
Kirjutame tulevikku!

Olgem esimesed, kes õppisid vigadest, pandeemiast, majanduskriisist ja sõjast – väike Eesti on mõne loovalt töise aastaga oma lahenduste ja tõusuga kogu maailmale mudel ja eeskuju!

KATI KOLIS  KONTEINERISSE
Maire Aunaste

Kati Murutaril on olnud rohkem nimesid kui mõnel meist tuttavaid. Ta on olnud 4 korda abielus,  oma esimesest abielust Alo Murutariga on tal 5 last.Ta on kirjutanud ja tõlkinud enam kui 70 raamatut, 30+ näidendit ja stsenaariumi, juhib omaloodud kultuurikeskust ja stuudiot MINA OLEN. Olnud viimased 28 aastat vabakutseline ajakirjanik ja vabatahtlik tööloom. Kusjuures ma ei pea siinkohal silmas tema kuut hobust, ilma kelleta Kati elada ei oskaks.

400-aastasest veskist pruugitud merekonteinerisse.

“Ma ei ole asotsiaal. Mul on palju tuttavaid, kes elavad konteinerites. Üle-ilma on see kasvav trend –  null-tarbimisega, vähese ruumi ja rohke koduga, minimalistlik” tutvustab sel hetkel kahte Pipi-patsi kandev Murutar. Murutar on ta firmamärk. Nii nagu patsid ja teismeliste beibede riietuski.

“Zhenja Fokin on minu kohta öelnud, et “jube stiilitu!”, aga see just ongi minu stiil, armas ja naljakas. Ma kannan oma tütarde ja nende sõbrataride väikseks jäänud riideid, ma ei käi kunagi riidepoes,” selgitab 54-aastane Kati oma maailmavaadet. See pole isegi mitte öko, vaid puhas loodusega kokku-elamine.

“Sa vaata, kuidas ma elan! Koos luikede, toonekurgede, haigrute ja sinikael-partidega… Arvan, et parte on siin umbes 600!” viipab Kuusiku Altveski taguse Südamesalu pokumaa emand Kati lindude poole, kui astume üle kitsukese silla paar kuud tagasi paigaldatud merekonteinerite suunas. Silla ehitas ta oma lavastuse „Merehädalised“ jaoks – nüüd kandis see muu hulgas 6 mehe vahel pianino ja 10 tuhat raamatut uude heasse ilma.

“9-vägisest taimest oled midagi kuulnud?” küsib roosas mini-dressipluusis Kati. Ega ta vastust tegelikult ei ootagi. Tantsib aku-makita-trimmeriga sadade ise tulnud võlutaimede vahel muru pügades balletti.

“Selle taime tõmmis on looduslik vaktsiin, immuunsuse tõstmiseks ja närvikava tugevdamiseks. Soomes müüakse seda taime 25 eurot tükk, mul, näe, kasvab neid siin umbes 1000,” on Kati ühtemoodi õnnelik nii looduse lahkuse kui oma uue elupaiga üle, kus ta elab koos 15-aastase tütre Indiraga.

“Vigala jõe kaldarägu prügimäest sai tänu Urmas Amurile Bella paradiis ning ümber mu 8 hektari on Pärg-hiis – kõige selle rajamisel on mul abiks nähtamatud abilised. Mõne kuuga muinasmaa loomine pole ühe naise sooritus,” on Kati põhjusega uhke, sest konteiner-vabaõhustuudio on tema lahendus oma stuudio, hobutervenduse vajajate ja tütre sõpruskonna hulludest aegadest läbi toomiseks.

 UUS  NIMI,  UUS  ALGUS

2017. aastal abiellus Kati  Kuusiku-Altveski vesiveski omaniku Robert Borodiniga. Valgevene-kreeka-juudi juurtega kahemeetrine mees lõi oma sära ja väega Katil jalad alt. Aga ainult hetkeks, sest Eesti külmimaks kohaks tituleeritud Kuusiku koos Nõmme taluga – !!!!!!! – nõudis nii palju tööd, et polnud aega mesinädalaidki pidada. Rapla külje alt Altveskist oli Kati eelmisse, Soone tallu linnulennult vaid 7 kilomeetrit. Neid kahte suur-majapidamist pidas vapper hobulausujast kirjaneitsi paralleelselt kaks aastat.

“Soone talu pidasin 10 aastat – enne seda 10 aastat Lius Jausa talu, Raeküla nõiamaja enne toda pisut vähem -, siis tundsin, et enam ei jõua. Kaks aastat käisin iga päev Soonele tallesid lutitama ja beebiga tütart poputama, siis tagasi Altveskile stuudiolaste ja abikaasa juurde. Soonel oli mul tõeline Eedeni aed, mis koosnes kõrghetkel 17 hobusest, 2 lehmast, 4 kitsest, 6 seast, küülikud-kanad-pardid-haned peale selle. Lambad olid 8 aastat ka ja nad said kuidagi aru, et hiina kalendri järgi olen ka mina lammas. Mis tähendas, et määtsud valisid mind oma karja juht-uteks! Kui tahtsin toas rahulikult kirjutada, pidin kikivarvul kõndima, et lambad aru ei saaks, et ma kodus olen,” räägib loomadega otseühenduses loov Kati. Muide – loomaarstiks saamine on alati olnud ta unistus. Saigi.

“Altveskile tulles loobusin lammastest ja lindudest, tundsin, et omasugustega said jutud räägitud. Rajasin veskisse kultuurikeskuse ja stuudio. Nüüdseks olen seda 400-aastast tondilossina mõjunud Altveskit 5 aastat kallistanud ja tervendanud, 2 talve siin 10 neegri eest möllanud, 4 tulekahju kustutanud… Aga 1000 ruutmeetrit maja ja suur mees veelgi suurema bioväljaga keerab teisest inimesest energia lihtsalt välja. Sellepärast pidime Robertiga lahku kolima. Elame nüüd teineteisest 100 m kaugusel üle silla ja sellega olen ülimalt rahul! Oleme äärmiselt kvaliteetses suhtes armsamad, kellel olmestiilid, ettevõtmised ja tulevikuplaanid on eraldi. Piirid on paigas ja kohtumised koos rahuliku hingamise ja vabadusega samuti,” räägib Kati Altveski paisjärvest kukkuva kose mühinaga ühes rütmis. Seesama kosk annab teadmise, et sa pole kunagi üksi ning et samas elad vetemühina kui kindla ukse taga.

10 000 RAAMATUGA  14 m PIKKUSES  TERAS-ATELJEES

14 meetrit pikk ja 2,7 m lai konteiner ei meelita väljastpoolt millegiga. Aga juba esimene konteineri otsa-uks pakub üllatusi: Kati kantud ja kandmata kasukate taga, mis ripuvad metalltorul riidepuudel sõbralikult reas, on maast laeni riiulid raamatutega!

“Ma ei kujutanud ettegi, et mahutan oma 10 000 raamatut – mille kõik olen omal ajal ka läbi lugenud – meie uude koju ära. Kõige tüütum on muidugi nii suure hulga raamatute tolmust puhtaks tegemine ja ühest majast teise tassimine. Nüüd aga näen rahulolevalt, et kui oma kasuka-muuseum-raamatukogu uksed lahti teen, jäävad mu tütar ja ta sõbrad neid raamatuid…lugema! Lugemiseks pole minul enam aega ja uusi raamatuid sisekujunduseks-soojustuseks juurde ka ei osta,” teab Kati, kellel kirjutamiseks peab aega igatahes olema. Varahommikuti on kirjutamine ta esimene töö ja paralleelselt on tal arvutis pooleli neli mitmeid aastaid kogutud, õige hetke ootel ilukirjandusliku nõuanderaamatu käsikirja.

“Issand kui hea on olla omas stuudios, omas ruumis, kus ei häiri kirjutamist peahoone platsile prantsatavate kalameeste-turistide-piknikerdajate võõras energia!” tunnistab Kati. Konteineris on järjestikku 4 ruumi: otsmine on Kati ateljee otsepääsuga teise konteinerisse ehitatud tallis elavate hobuste sekka, siis köök koos dušikabiini ja biokempsuga, Indira resideerib pianino-kitarri-sündi ja salvestustehnikaga helistuudio-raamatukogus. Kahe konteineri vahel on stuudionoorte jaoks taipoksi-kotiga jõusaal-paviljon. Täiel rinnal elamiseks pole tõesti palju vaja – köögis on osavalt paigutatud 4 auguga elektripliit, pesumasin ja külmik, seintel riiulid ja maalid. Jamie Oliveri kastrulitega majandavad Indi ja tema sõbratarid.

“Mina ei kokka,” ütleb 5 lapse ja 7 lapselapse mummi, kes arvatavasti aegu tagasi nii kergelt ei pääsenud. Aga see, et nad tütrega peale arbuusi ja tumeda šokolaadi vist midagi ei söö, on silmaga näha. Kahe peale kokku kaaluvad nad umbes 85 kilo ja nende ruumis tekiks raskematel inimestel ka rohkem probleeme: nimelt ei mahuks nad teineteisest mööda kõndima!
„Kuna ma pean saama iga päev vähemalt 3 tundi raju füüsilist teha – hingan, kasutan oma keha täiega, mediteerin liikudes – söön tegelikult õhtuti maja tühjaks,“ naerab musklites mama-Tarzan.

HOBUSED  ON  PERELIIKMED, AGA  LEMMIKLOOM  ON  LEHM

Kati oli 30-aastane, kui esimest korda elus hobust puudutas. See juhtus pärast seda, kui tal avastati agressiivne kasvaja, mille opereerimise järel ütles arst, et noor naine ei saa enam kunagi lapsi, ei tohi jalgrattaga sõita ega ratsutada. Haiglast läks Algallikaga otseühenduses Murutar otse Luule Viilma juurde. Tulemuseks oli legendaarse Luule raamatute toimetamine, veel kaks last ning enese kinkimine hobustele!

“Ma hingan hobuseid. Nad on minu saatus, minu ja paljude inimeste tervendajad. Mu hobused on samavõrd osa minust nagu mu lapsed. Oleme terviklik komplekt. Kui ma kodust päevaks ära sõidan, tunnen juba lõuna paiku igatsust… Varsti tulebki hobuste jootmise aeg – põud tegi tiigid kuivaks ja tegi hobunad minust sõltuvaks – siis ma sinuga rohkem rääkida ei saa. Hobused on nagu lapsed – nad tahavad põsk-vastu-mummit oma päevastest elamustest jutustada. Ja mina tahan neid kuulata ja kallistada, neile silma ja südamesse vaadata,” räägib oma perest Kati, kui astume tema kirjutuslaua tagant otse hobuste koplisse. Teises 45jalases merekonteineris on viis boksi ja Kati enese ehitatud sadularuum – ka riiulid ning mitu ateljeeseina on ta enese kätega ehitatud. Tema isapoolse hõimu värvikad inimesed on ehitajad-artistid-põldurid. Tema kõik ühes.

“Kuna pereliikmetest ei tohiks kedagi lemmikuna eelistada, siis eelistan öelda, et minu lemmikloom on mullikas Matilda. Hoian teda Papli sünnitalus tuleval kevadel poegimiseni, koju tuleb vasikaga. Lehm on maismaa delfiin: humoorikas, naiselik, koostöö-aldis. Inimesed peavad lehmi ja lambaid tarbe-karjana ega tunne neid sulneid isiksusi. Inim-kõrgid solvangud loomade aadressil on äärmiselt võhiklikud – mitte loomad pole rumalad. Loomad on telepaatilised, ausad, delikaatsed, hoolivad ja halastavamad kui inimesed,” teab Kati, kes on loomadest arusaamiseks, nende ravimiseks ja nende abil inimeste aitamiseks läbi teinud pea 25-aastase teekonna. Selle võimsa tutvumis-rännaku kinnituseks annab ta oma musta-valge-kirjule lehmale musi otse suule ja ronib mängeldes 2aastaste sälgude turjale.

“Mu pokumaa-angervaksavälu keskel on Südamesalu – šamaan Evald pühitses selle kuuseringi verevalamiseta ja vägivallata maaks. Peapiiskop Urmas Viilma tõi Camino Estonia palverändurid juunis siia rännakule ning õnnistas salu vabaõhu-katedraaliks. Palverännu-teekonnal läbi Eesti on meie hooldatav Südamesalu Camino de Santiago, palverännakutee Santiagost Eestisse süda-punkt. Koos Urmas Viilmaga istutasime 7 palvemändi. Hobused olid koos palveränduritega – ja nad said aru, et külas on püha mees: nad kummardasid tema ees ja osalesid palvusel!“

NOMAADIDE  LAPS

Minu arvestuse järgi peaks Altveski olema Kati Murutari jaoks 8. elupaik. Ta on taastanud 3 talu ja seejärel andnud need üle järgmistele omanikele. Täpsemalt öeldes müünud pärast seda, kui  küüned on veriseks töötatud ja hing tehtuga rahul. Uued pered on neis palju lapsi saanud.

“Kõik minu talud on tõusnud osmikutest väepaikadeks, kooskäimise kohtadeks, mis on viljakad nii laste kui koerakutsikate ilmale-tulemiseks. Altveski kodu tulevane emand on mu tütar Indira,” arvab ema Kati, kes ei suuda üle 10 aasta ühes kohas püsida ega taha kusagil juuri alla kasvatada.

“Olen nomaadide laps. Mu isa Harri esivanemad olid mustlased ja juudid, mu ema Ille juured on Rannarootsis, Norras ja vanavanema kaudu ka Pariisi tänaval. Kõik nad – nagu ka mu laste isa pärsia-setu-saksa eellased – on kunagi Eestisse rännanud. Ma pole sellist vangistust ära teeninud, et sunnin end ühte kohta kinni. Saan järgmisel kevadel 55aastaseks ja jõuan seega veel mitmes kohas maailma luua. Ei meie ega me lapsed pea elama nii paikset elu, nagu eestlas-põlvkonnad enne meid, rügades surmani ühes kohas, küüned maas ja hambad naabri kõris. Igaüks elagu oma muinasjuttu!” ütleb uskumatu energia ja tahtejõuga Kati Murutar enne, kui vilistab kutsuvalt hobustele. See tähendab, et õhtune joogivee ja armastuse jagamise aeg on käes.
„Teen sulle ka spagette tšilli kastmega?“ hõikab lävelt Indira, kes saabub sõbrataridega foto- ja filmisessioonilt, põdrakanep pükste küljes ja humalakäbid juustes.

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Tänu ja tähed koos loojatele

Täname, hea hing, et oled otsustanud erilistes aegades olla jääja ning looja.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust.

Meie koosloojatel on töös puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“
uus-kommuunide sünni prohvetlik katastroofikomöödia
„Hipiratoorium“
kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“
eluliselt humoorikas käsiraamat loomapidamise alustajaile
„Loomad-lausujad“
lugude vestmise suurteos „Saage rüütlimõisa Altweski“
tegelik Eesti portree läbi laagritesse kogunenud laste pilgu
„Ingli puudutus“

Sinule loome peatükid raamatutes koos vajalike tulede-viledega klientuurile.

Tõstame Sinu küllust sotsiaalmeedias ning nii Sinu kui meie kodulehtedel.

Kaasame Sinu tooted ja teenused Hipiratooriumi filmi kõrgeimal tasemel – tegelastena, tõsiseltvõetavates rollides, mitte pelga näitamisega.

Pakume Su pere- ja sõpruskonnale teema- ja tervenduspäevi Altweskil – sõnatervendus, vabastav maalimine, häälejooga, kogemusnõustamine-jagamine ja mitmesugused massaažid ning hobuste osadus.

Sinu teenistuses on sõnameister Kati S.B. Murutar
70 raamatu, 21 näidendi looja, intuitiiv-esteet ja Lugude vestjatar

MTÜ Ingli puudutus
a/a EE904204278618426202

Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.

Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.

See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.

Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.

Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

12 inglit –
konveierilt kogemusnõustajaks

Selle raputava ja abistava raamatu 12 inglit on sündimata jäänud lapsed.
Panime neile teost luues nimed ning nende ema jutustab abordikonveierile jäänud lastele oma elu loo.
Nimed on ka neil tuhandeil küladel ja taludel, kus naised on läbi ajastute salaja meestelt peksa saanud, neid ülal pidanud ja järel vedanud ning lõpuks loobudes ja lahkudes kogu oma loodud muinasmaa neid kuritarvitanud meestele jätnud.
Armastuse ajal me ju ei kuule ega näe tõsiasja, et omandisuhted on korras hoida vaja.
Oleme olnud koolikiusamise-ahistamise ohvrid, aga ei näe, et meie lapsed on ka!
Kuni elu, seni on kõik heastatav.
Uued algused. Uued haridused ja ametid, koolitused ja litsentsid. Uus hea ilm.

Rahvale abiks toodav raamat „12 inglit“ kogemusnõustaja Piia Padari ja sõnameister Kati S.B. Murutari koostöös – teemaks kroon-viiruse painega kaasnenud koduvägivald, suitsiidid ja salajased maailmalõpu meeleolud, mis vargsi meie kodudes valitsevad. Lisaks senisele üksteise – enamasti naiste – kuritarvitamisele, mitmetasandilisele vägivallale, abordikonveierile… on magusvalus kingitus.

Sirutame ausa ja avala käe kõigile, kes on SEDA KÕIKE erinevatel ajastutel kogenud ning vajavad nende valude lõpuni valutamiseks abi ja juhatust.
Sa pole üksi ega ainus, lõputult süüdlaslik ohver – vaid võtad koos meiega vastutuse oma edasiste valikute ja kasvamise ees.

Kirjutasime kroon-viiruse lukustuse ajal ja kiuste, õppides ja põdedes.
Panime oma armastused ja kogemused, loomised ja loobumised kõrvuti – saime koos luues enda ja maailma kohta teada asju, mida küsidagi ei taibanud.

Jagame heldelt – kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.
Paneme selle teosega aluse Piia kogemusnõustaja praksisele.
Kutsume haiget saanud naised selle raamatu kiiluvees teemapäevadele-laagritesse.
Tänu Teile.
Põimime Teie abikäe raamatu sisusse või saba-kataloogi ning mitmekordistame nii Teie kui meie kõigi väge.
Kui mitu aborti jääb tegemata, naist peksmata, enesetappu sooritamata tänu Teie ja meie pühendumisele – võime aimata. Neid on palju. See on peamine.

Täname!

Piia Padar ja Kati S.B. Murutar
MTÜ Ingli puudutus

EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Contra Mortem – pea ees kalmistule

Kalmistukultuuri suurteos

Kati S.B. Murutar
Koosloomises: Maria Indira Murutar, Valerik Ahnefer
Richard „Lõvisüda“ Murutar
Maarja Magdaleena osadus
Väljaandjad: Ingli puudutus, Light Foundation ja Püha Graali Vennaskond

Täname:
Barbara von Tiesenhausen, Kitty Krusenstern, Mai Laurimaa ja Kollane Bella

Sõnameister Kati S.B. töötas aasta aega kalmistul, teenides preestrite ja parunite, maadeavastaja ja loovisiksuste kalmusid, jälgides matuseid ja haualkäijaid ning korraldades Tiesenhausenite kabelis kontsertide sarja Contra Mortem.
Kalmistutel rullub lahti sajandite kultuurilugu.
Surnuaed saab pandeemia ajal mitmekihiliselt uue tähenduse – elukaare teravdatud tajule lisaks jääb see paigaks, kuhu jalutama-teenima ja hingama tulla. Kuni antud.

Lahkumise ja puhkama mineku ümber on loodud terve asine ja hingeline, delikaatne ja aegadeülene maailm: hauakivid ja ristid, pärjad ja küünlad, tseremooniad ja veel 1001 suurt pisiasja. Neid meie raamat kirjeldab – ja Sinu osaduse sellesse kaasab.

Hea on ette teada, mida ja kuidas valida – urn või kirst, ilmalik või vaimulik – vana kooli või Kuldajastu moodi.

See juhtub. Sina kui selle ala Teenija oled selleks üha valmis. Kõik me, surelikud ka.
„Avaneb valguse värav,
viib taevasse sätendav sild.
Vikerkaar helge ja särav…
Su hingest saab tähekild.“

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Loomrahvaste vahendaja Kati S.B Murutari Loomad-lausujad
Enesenaeruline tõsieluline käsiraamat
katse-eksituse ja usina pusimisega linnapreilist loomakasvatajaks õppimisest.
Tänases maailmas maale Elama minejad valivad koos ellujäämise ja päriselt toimiva elulaadiga enda kõrvale ka erinevad loomad-linnud, kellega ainelises ja hingelises energiavahetuses õnnelik olla. Algus on… naljakas. Kati jutustab ja õpetab, kujunduseks tema enese joonistused.
Kati S.B. Murutar on alates sellest, kui 4aastasena kirjutama õppis, selle raamatu poole teel olnud. Loomad-lausujad kirjeldab kõigi tema-peetud koduloomade ja –lindude erinevate liikide olemust, pidamistingimusi, vajadusi, isiksusi, liikidevahelise kogukonna teket või longet ning nende mõju inimese teekonnale.
Hobuste ja koerte, lehmade ja lammaste, kitsede ja kasside, kanade ja sigade, partide ja kasside, papagoide ja küülikutega tihedas ühenduses kirjanik jagab oma kogemusi, nägemisi ja tunnetust, austust ja armastust absoluutselt subjektiivsel, aga see-eest ausal ja naljakal moel. Tema teadmised erinevate liikidega samas energias kulgemisest on nii innustuseks kui hoiatuseks.
Selles 50 aastat loodud suurteoses on teil vägagi sobiv tutvustada oma tooteid ja teenuseid, mis jõuavad kõigi loodusest ja loomadest huvitatud – ehk siis üsna kõigi inimesteni. Teie tekstid kirjutab Kati oma lugude vahele ja raamatu saba-kataloogi.
Kooslooja saab
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel – või siis vastava loomaliigi peatüki juures, kellele need tooted-teenused suunatud ja sobivad on
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused.

MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
www.aabramihobulausujad.ee
hobulausujad@gmail.com
5107709

Romaan Ingli puudutus
on läbilõige Eesti ühiskonnast läbi 7 aasta kogunenud 21 laagri – sõnameister
Kati S.B. Murutar jälgib väikesest suureks sirguva tüdruku pilgu läbi erinevatest Eestimaa peredest, lahutuste-Soomes-töötamise-salapahede-haiguste peegeldusest laste olemuses, loomade tervendavast toimest, Inglit ümbritsevast hämmastavate isiksuste galeriist – ning tõstab liigutaval-elulisel-nägelikul moel kogu toimuva ja toimiva erilise ajastu saba rõõmsalt rõngasse.
Neist laagritest on otseselt ja kaudselt sündinud elulaadi talud ja loodus-loovus-keskus, etendused ja kontserdid, lapsed ja varsad, kutsikad ja vasikad. uue ajastu inimesed ja tänastest hämmastavatest suletuse-aegadest millegi unistustest suurema visioneerijad-materialiseerijad.
Sul on õigus ja võimalus oma toodete-teenustega olla osaline selles imelise ja mõnevõrra prohvetliku joondumise kaskaadis – tere tulemast oma looga meie saaga sabažurnaali!
Kaasteeline saab Kati Saara Vatmannilt ja tema elulaaditalult
1. Oma toodete-pakkumiste-jne kajastamise raamatu kaanel ja tagumistel lehekülgedel
2. Promotekstide koostamise
3. Kodulehekülje koostamise-korrastamise
4. Suhtekorralduse erinevad teenused
5. Läbipõlemise ennetuse ja tervendava kirjutamise loengud-koolitused

Kati
www.aabramihobulausujad.ee
5107709

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank
Light Foundation NGO
You The Tree NGO

Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!

Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.

Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.

Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.

Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt

Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.

Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.

Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Hipiratoorium – teekond tviidülikonnani

Kati Saara Murutar

1

Meeliheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid

Sama auto eemalt.

Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!

2

Grandide suurpere on ringi kogunenud ja rahutu.

Gerli: Teate, mida Einstein ütles?

Lauri: Kõik on suhteline.

Gerli: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb
pidevalt liikuda.

Gowri: Kuhu väntame?

Shanti: India Ashramis juba olime.

Raji: Tais on suvel põrgulikult palav.

Lauri: Hispaaniast alles tulime.

Gerli: Burningman… Ameerika…

Lauri: Sinna ei saa ju.

Gerli: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.

Lauri: Mis siis ikka – võtame riski.

3

Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.

Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.

Meeliheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat välja.

Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.

Telefon – värisev käpake vastab alistunult.

Meeli: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman.
Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei pea!!!
Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest,
kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi
hoidnud, et ma ei oska üldse enam iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!

Lõpetab kõne.

Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!

Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.

4

Grandid pakivad.

Lauri: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu
me läheme?

Gowri: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.

Shanti: Kummikud?

Gerli: Kindlasti. Eesti ju.

5

„Sellest maailm ehk paremaks saab…“

Cathara puhastab talli sõnnikust.

Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.

Vaheldumisi Meeliheitja ja Cathara spliini pildirida.

Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1. TikTok

6

Meeliheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.

Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meeliheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…

7

Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju –
lennutab läbisegi kohvritesse.

Välisvaade – Altweski ülejõe naabrite onnikene.
Sisevaade – minu enda magamistuba.

Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – onn vanasti, onn lagunenult, tema püüded onni taastada.

Surub ka albumi kotti.

Lohistab drümood hurtsikust autokatusele – üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta.

2. TikTok

8

Altweski tuvikeste residentsis – lagedeta tubades – ripuvad nööril meesteriided.

Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal.

Võdinal kohale jõudnud Meeli läheneb kosele.

Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.

Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.

Meeliheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres –
teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!

Õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga.

9

Cathara lendab Meeliheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meeli vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja peale a priori tige.

Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!

Meeli: Vabandust… kosk kutsus…

Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.

Meeli: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…

Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Järve ääres ei joo!

Meeli: Oi, ma ju tean teid…

Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.

Meeli: Tean jaa! Te olete kirjanik.

Cathara: Olin.

Meeli: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…

Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.

Kuri Cathara viib Meeli mornilt saali.
Ronib laua alla, kust paiskub nukker tolmupilv. Ulatab raamatuid

Meeli: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Altweskile ja… Issake, kas see ongi Altweski?

Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.

Cathara: Lugege seda.

Meeli: Kui palju ma võlgnen?

Cathara: Võtke.

Meeli: Niisama?

Cathara: See on joodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.

Meeli: Oh, nii piinlik…

Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.

Meeli: Ega ma niiväga ka…

Cathara: Seilasime, teame.
Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.

Meeli: Mida te praegu kirjutate?

Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.

Cathara: Mida te praegu loete?

Meeli sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal hinge alla-tegemata voodid…

Meeli: Noo… jaa…

Cathara: No vot – mää.

Meeli: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…

Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.

Meeli: Teie ka?

Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel –
alailma kirjutas või helistas keegi: kuidas sa oskasid MINUST
kirjutada – kuidas sa tohtisid!
Me kõik oleme kõige ja kõigiga ühenduses – kvant-tasandini
sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.

10

Grandid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.

Gerli: Kui suure bussi me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…

Lauri: Mis jutt, naine!

11

Ülevoolav Trillep jõuab lauldes Altweskile kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.

Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt

12

Cathara pistab Meeliheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.

Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru.
Igaühel oma muinasjutt.

Trillep (ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!

Meeli: Tere, tütarlaps!

Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!

Cathara riisub-rohib-puhib maja ees.

Meeli: Mille teie leidsite?

Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!

Meeli: Meeli…heitel koduperenaine. Mis koha?!

Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!

Cathara: Misssasssja!?

Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks.
Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme igas mõttes alasti…

Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?

Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastust. Sina oled…

Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.

Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.

Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.

Trillep: Mis päeval?

Cathara: Reedel.

Meeli: Mis päev täna on?

Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.

Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!

Cathara ja Meeli vaatavad sissetungijale jahmunult järele.

Cathara: Mis asi see nüüd siis on?

Meeli: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…

Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!

Meeli: Täi muna. Ting. Fui.

Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?

Meeli: Kaitsen kodurahu.

Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.

Meeli: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.

Cathara: Siis sinna minegi.

Meeli: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!

Cathara: Siia ei…

Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.

13

Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.

Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.

Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.

Cathara: Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus
ära, pistke kümnekas purki ja sõitke edasi – te kõik!

Primadonna: Mina…

Cathara: Te kõik!!!

Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meeli nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab hoopis omaenese albumit.

Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt
toodud vase töötlemiseks vabrik.
Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt
viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased
järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati selleks puhuks suur külalistall,
inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus
elasid kõrvuti Rapla kooli direktor Kaleph Jõulu perega – ja
pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapse-
põlve suved veetnud – ja läks Aafrikasse.
Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin
mina siin kultuurikeskust ja loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.

Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.

Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!

Cathara: Kõik.

Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!

Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.

Meeli: Küll sa oled negativistlik…

Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.

Trillep: Ma aitan!

Cathara: Ei!

Trillep: Üksi on ju raske.

Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub,
on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!

Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!

Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen
endale haiget. Sina võid tahta, mida iganes – minul pole 100
aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!

Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.

Meeli: Jaajaa, olid ajad, olid majad…

Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.

Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.

Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400
aastat veel, kui keegi siin pealemakstes tsirkust ei tee.

14

Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.

Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.

Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi
https://www.youtube.com/watch?v=jOTOMTNGx9w 4. TikTok

Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…

Meeliheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.

Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…

15

Meeliheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib Altweski otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida.

Meeli: Oo, kui vägev!

Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale
sadama, tõmbab katus kukkudes seina kaasa.

Trillep: Kas see on hea või halb?

Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.

Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid,
saematerjal – paekivid ka…

Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda
nii vanu hooneid teenindada.

Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna –
nii äge!

Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu
lavadel veetnud – mis telgid!?! Nii suur maja – ja telgid!

Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube.
Kui ei sobi, võite ära minna.

Meeli: Mul ei ole kuhugi minna.

Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!

Cathara: Siia ei jää!

Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.

Cathara: Siia ei jää!

Trillep: Miks? Nii suur maja…

Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.

Trillep: Tube pole, katus kukub…

Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub
tagumine sein paar sentimeetrit majast eemale.

Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.

Meeli: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?

Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Head aega!

Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?

Cathara: Ei ole.

Meeli: Mis sa siis põrkad üldse…

Primadonna sukeldub Theatrumi ristirästi prusside vahele.

Primadonna: Jumalik!

Meeli: Põlenud ju.

Cathara: 4 korda.

Primadonna: Ma teen siia teatri!

Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada –
nüüd tuled siia peremeheta ahervaremetesse teatrit ehitama!?

Primadonna: See on midagi uut!

Meeli: See on jube suur.

Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.

Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.

Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui
kobaras ei alusta ja karakteri dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.

Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab,
et ei jaksa oma esivanemate talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi 19 suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema
nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli talus pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda
nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged tulid
rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm,
kustus ta hiljemalt kolme kuuga nädalavahetuseti mu talus
lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg
kuhtus. Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.

Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meeli – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.

Cathara: Tean, mida sa tunned…
Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.

Meeli: Ja see siin polegi sinu oma.

Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei
oma kedagi ega midagi, kõik on laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara
virtin ja Kerberos.

Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa.Aga haukuv koer ei hammusta.

Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.

16

Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt.

Meeli: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?

Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.

Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.

Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…

Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…

Meeli: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga
täita ja kodusoojus ja ahjud ja küünlad läita…

Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.

Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja okupandid – sead-masinad-autod-motikad.

Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok

17

Grandide rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.

18

Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei mõtlegi lahkuda.

Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali peekrit.

Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…

Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!

Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –

Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok

Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!

Trillep: I’m human being, not human doing.

19

Meeli imbub Tuvikeste lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri pealt meeste pesu välja.

Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.

Meeli on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt süveneda.

Meeli: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene,
seekord on teisiti kui alati – saan pidama, peale ei võta…
Süda võib siin sedasi seisma jääda…
Pärast öeldakse viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.

Põgenevad sammud pudistavad krohvi.

Meeli vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…

Meeli: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…

20

Cathara kämpingulaudadega kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid.

Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.

Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!

Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust
Santiago de Compostela asemel siia matkata.
Valmistasin end ette.

Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.

Trillep pistab põranda luugist pea tuppa.

Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Wishi endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…

Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.

Cathara: Ma ei kanna neid.

Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.

Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.

Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.

Cathara kaitseb rinnaga oma kämpingulaudadega vooderdatud putkat.

Cathara: See on minu tuba!

Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?

Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist
maja. Aga see konkreetselt on minu tuba!

Primadonna marsib pahuralt lagedeta tubadesse.
Tõstab Meeliheitja koti teise tuppa – Meeliheitja ei suuda sõdid.

20

Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.

Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja üles.

Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga
suurt kasvu hiid – üks paljudest…

Meeli: Vägivaldne ja paheline.

Trillep: Ikkagi inimene…
Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid
potitada. Meid võiks vabalt lasta välja surra. Patcha Mama –
Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.

Meeli: Kes siin käivad?

Cathara: Kodukäijad.

Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib – ja…
Nii palju armastust!

Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.

21

Saavad jubeda peeglikapi üles.
Võdiseval Meeliheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.

Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.

Meeli: Misssasja?

Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal
ajal siia.

Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…

Meeli: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.

Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.

Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud?
Mina liigun väga teistsuguse suhtumisega rahva seas.
Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.

Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust.
Tööjaotust sa väga ei valda – ma ise tegelikult ka mitte.
Aga me võime olla sinu elus värskendus.

Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline –
inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…

Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua
on äpardunud. Laulud-tantsud-higitelgid – kui tööd on vaja teha,
tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.

Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi
ilkunud – klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor
ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste naiivsust,
kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…

Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud.
Nüüd on just õige aeg. Vanaviisi enam ei saa!

Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?

Meeli: Ainult mitte lapsi!

Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.

Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii
moodsaks ka lähe!

Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada, kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda,
kui ta nukralt oma teeneid loetleb.

Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu…
Kodud ja varemed… Lastelaagrid ja kultuurikeskus,
teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018

Sammalsalatarid – Kati S.V. Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati S.V. Murutar, Jaana Raja, Marje Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?

Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.

Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.

Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.

Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!

Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine.
Teenin ära oma kohta päikese all.
Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist.
Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja taha – nemad ikka hoolivad.

Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas.
Usu sina ise ka!

22

Istuvad hingeldades maha.

Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.

Meeliheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.

Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.

Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok

23

Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.

Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.

Primadonna: Saalis olid angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits –
minu näonahale just kõige paremad taimed.

Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…

Primadonna: Ja mina kasutan.

Meeliheitja: Need on ju mitu aastat vanad!

Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.

Primadonna: Minuga juhtub.

Teeb taimedest näomaski.

Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…

Meeli: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?

Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama –
siis pole kosmeetikatööstust ega keemilist toorainet vaja – Gaia
tänab ja naeratab…

Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.

Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.

4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok

24

Öös on müttajaid.

Meeliheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meeliheitja pihustab endale tema parfüümi kellele.

Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…

Meeliheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…

Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul
kogenud neid piinu, mille kütkes sina päev läbi vappud.
Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse
seilasime, teame!

Meeliheitja: Nii piinlik…

Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis
hing. Hämaratel muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just
kõige haldjalikumad.
Pigem siiski mitte võtta. Igas mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vana-
kooli-valemite järgi kehast välja reageerib. Saame juues
kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi
faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi
eemaldajat.

Meeliheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga.
Ma ei saa hommikul voodistki välja teadmiseta, et vetsupoti
taga on peidus päästev klõmm.

Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene.
Olevat selline peremudel, et mees peabki kord nädalas
vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle,
et vint tähendas hetkega üle vindi – psühhootilised luulud ja
nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu
ringi trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.

Meeliheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast
ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas tegelik mina olen see,
kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab.
Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil päevil närv püsti ja mast
maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.

Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas
see peatab igasuguse loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin
kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.

Meeliheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina
ise ei taha mitte midagi – ei mõtteid ega voodit, tundeid ega
tööriistu endaga jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas,
nii seks kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.

Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel
enam ei olnud minuga millestki rääkida… Ja kuidas ma ka
koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.

Meeliheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised
põlastasid – sellega ei saa ju millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformat-
sioonist. Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenis-joodiku alkopsühhoosi üks võluvaid
kaasandeid oli elegantne unustamine – õel konkureerimine,
vandenõu teooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et
mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust
alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused 2 katset näitasid, et ma ei
kannata enam üldse alkoholi – muidu käivituks vastastikku
taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.

Meeliheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti
tipsutav mees on võrreldes minu tegemistega null. Igas suunas
totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja
madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma luulutamise ja
kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.

Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.

Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi,
ainult tagasi – iga joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit
arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste sõpradega, üha
vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on
hea, et mul raha ei ole.

Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega
koos unustasin-andestasin kiiresti, hakkasin juba uskuma ja
lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle
ees kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga
ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa
uued inimesed, kui talu läksin taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Meeli hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

25

Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes ropp.

Primadonna ja Meeliheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.

Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.

Trillep: Oi rama-rama – yaia mama – mis nüüd lahti?

Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.

Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole.
Rebane viis minu kana ära!

Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.

Cathara: Minu kana!

Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun,
näen teeveertes rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.

Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!

Trillep: Minu kana! Minu muna!
Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti
küljes, et ta sinu oma on – ta on.

Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.

Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?

Cathara turtsub piredalt.

Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?

Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks.
Vot ja om kogu sinu zen ja om.

Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.

Taandub pudrutama.

26

Grandide buss tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.

Raji: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.

Lauri: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.

Shanti: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.

Gowri: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…

Buss löriseb ja sureb välja.

Lauri: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.

26

Meeliheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.

Meeli: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise.
Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!

Pistab käed vette.

Meeli: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma
olemasolu õigustada. Küllap armastasid mind omal moel –
nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma
kohta päikese all tükkis tema armastusega ära teenima.
Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.

Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.

Meeliheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda.
Mina rügasin-jagasin, rügasin-jagasin – läksin koos mehega
harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.

Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.

Meeli: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu
lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…

Primadonna: Tubli tüdruk!

Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside, firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok

27

Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui siis, kui keegi teda näeb.

Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…

Cathara: Oi, mida sina oskad…

Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.

Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada.
Üks mu kunagine teekaaslane õpib pottsepaks, teine tisleriks.
Naised mõlemad.

Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.

Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast
aednik ja nõiatar lendas üldse minema… Luuaga. Abiks ikka…

Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka kaasas.
Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad
emotsioonid tekitavad nii raju egotripi, et ma jään iseenda rongi
alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.

Cathara: Kus sa seda õppisid?

Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.

Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.

Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö
jaoks oli vaja töömees kutsuda. Mina õppisin remondimeeste
kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi
neid – ja tasapisi hakkad kõvasti raha kokku hoidma, kui ei pea
iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.

Cathara: Raha… See teema on hirmutav.
Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia –
millest me kõik siis elame? Millega me raha teenime?

Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta.
Küsigem pigem mitte millest, vaid kuidas me elame.

Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…

Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi.
Eksam-eksam-eksam – kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.

Fantuzzi Keep on keeping on.

28

Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablid-raamid.

Rustik piilub ja halab.

Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet!
Pühadustundeta barbarid!

Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.

Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.

Meeliheitja: Vanarauda, lõkkesse…

Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade
vältel inimestele kasutamiseks kinkinud… Nii armas…

Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.

Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.

Meeliheitja: Hobuse kindlasti.

Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…

Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok

Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…

Cathara: Mis asi sina oled?

Rustik: Osaühingu esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin
muinsuskaitsealust objekti kahjustate!

Ah? Missasssja? Mida?

29

Cathara on enim vapustatud.

Cathara: Olete nendega kaasas?

Rustik: Ma olin siin enne sind.

Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd
selgub ikkagi, et oli vandenõu.

Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.

Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.

Rustik: Tõusulainet ootan…

Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!

Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.

Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid?
Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval
ära puhastanud ja korrastanud – mul on kõik kontrolli all.

Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!

Cathara: Mida sa kiunud!

Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu –
ei mingit maitset ega stiilitunnet – tema muudkui teeb… halba!

Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?

Rustik: Mul on kaamerad.

Cathara: Maniakk!

Meeliheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin,
elupäästva õllepurgi?

Rustik: Nojah, keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse
kõngemine oleks olnud väga probleemne.

Meeliheitja: Nii armas…

Rustik kogub Meeliheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.

Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.

Cathara: Taara viisin ära!

Rustik: Minu rariteetne kell…

Cathara: Mis kell?

Rustik: Koridoris oli.

Cathara: Ei olnud.

Rustik: Kastis oli.

Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!

Rustik: Kell oli ka!

Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…

Rustik: Minu kell!

Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas
ühtegi hetke ega hingetõmmet peale selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.

Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!

Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.

Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!

Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.

Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada…
Kunagi kuidagi oleks seda kindlasti saanud kasutada.

Cathara: Vaesusteadvuses oled!

Rustik: Kurb olen.

Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole,
võtadki selle kurbuse nüüd ausalt enda ette. Millest ta tuleb.

Rustik: Kellast.

Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus.
Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka vaja omada!

Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine!
Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.

Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.

Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!

Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole.
Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.

Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikorda.

Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.

30

Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.

Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!

Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?

Rustik: Raha ei ole.

Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara
armuandidest, mis?

Rustik: Ma esindan osaühingut.

Meeliheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?

Rustik: Peavarju eest… esindan.

Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks
või vähemalt püsti hoidmiseks projekte ei kirjuta?

Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile
asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei taha!

Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!

Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing,
aga antud hetkel tahaks küll teada, mida sina päevad ja aastad läbi
teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.

Rustik: Ma lihtsalt olen.
See on kõige ohutum.
Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam… midagi anda,
siis vägisi võtta ei saa.

Rustiku laul Seisan ja ootan

31

Naised püüavad lagedeta tubadele lage ehitada.

Meeliheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud
projekti, et maja päästa…

Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas,
oli paisu ehitamine. Juba siia jõudes imestasin, kuidas saab
täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.

Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte –
ja ikka maksin peale – kümme protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…

Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese
kaotamise moodus üldse. Mina kirjutasin koduküla kiriku
taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne
on, kui sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu
taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga – leebet
lagunemist talle.

Trillep: Andke saag!

Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!

Trillep saeb elektrisaega.

Meeliheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad.

Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin
emme raha sellega kokku, et õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.

Cathara: Sina oled abielus olnud!?

Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.

Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!

Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis
mind üle trumbata. Aga ta oli mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi
midagi täitsa ägedat ära – ja just enne viimast lihvi… ühendas
näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!

Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks.

Trillep: Nojah – ta loobus üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud
ja vastu ei töötanud.
Lebas teleka ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas
minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet
teenindades olemast – et teda, õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena
aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini – kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab siit-sealt
valutamisi ja võdinaid – tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kas-
kusagil-mõni-tablett-on-veel.
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin
pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli
koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja. Püüdlik abikaasa ja
kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.

Meeliheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.

Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju
pole võimalik võtta. Nii läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!

Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok

Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka vahet.

34

Meeliheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehe jõudu vaja.
Kuskohas see mehike nüüd redutab?

Trillep: Ei ole vaja!

Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?

Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae
ja soojad toad ehitada ju!

Primadonna: Mine tea…

Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.

Meeliheitja: Mees, tule aita meil…

Cathara: Mis asi see on?

Trillep: Oi, paat!

Rustik: Jätke mind rahule!

Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.

Rustik: Mis mina siia puutun!

Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…

Rustik: Katki on. Aerusid pole.

Meeliheitja: Tee siis ometi korda!

Rustik: Raha ei ole.

Trillep: Me aitame!

Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab –
ma ei taha midagi teiega jagada!

Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline!

Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.

Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.

Cathara: Islandile!

Meeliheitja: Indiasse…

Primadonna: Rooma…

Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!

Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib minema.

Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok

34

Grandid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…

35

Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen –
õigemini mida ma pean tahtma teha.

Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad
iseendaga tuttavaks saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse
kuhjumine enam ei tööta.

Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist
kultuurikeskust ega stuudiot enam vedada ei saa – kui kaua sa
peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…

Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris
tegevuses – või ei lähe üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.

Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal
rajada – iga talvega üha valjemini kisab minu salajane allaandja-
meelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu
sina sündisid – ja ongi nii.

Naised leiavad autovrakis kössitava Rustiku.

Meeliheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!

Trillep: Oi kui äge auto!

Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!

Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?

Rustik: Kuhu?

Meeliheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…

Trillep: Laome selle auto kokku!

Rustik: Jätke mind rahule!

Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.

Trillep: Ja sinna ehitame katuse.

Rustik: Mis mina siia puutun.

Meeliheitja: Oled ju see… osaühingu esindaja.

Rustik: Osaühingul on… teised prioriteedid.

Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised
kokku. Nüüd ei huvita. Lasevad laguneda. See on kultuuri-
vastane kuritegu.

Rustik põgeneb üle platsi.

Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind
ometi sellest kõigest välja, vandaalid-barbarid-okupandid!

Cathara: Täitsa segi.

Trillep: Nii katki…

Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…

Meeliheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku
laduda – kõike kontrolliv Cathara oleks siis ju märganud,
et ta siin redutab.

Trillep: Ma tuleeeeeen!

Litsub õhinal Rustikule järele.

36

Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.

Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.

Rustik: Kuradi naised!

Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.

Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.

Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.

Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?

Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.

Trillep: Oh kui võimas…

Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.

Trillep: Miks sina ei osalenud?

Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.

Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.

Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.

Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…

Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin
aegadel, mil see maja oli täiesti tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.

Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.

Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks
projekte, kirjutas neile lugusid ja õpetas neid mängima.

Trillep: Ja sina?

Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.

Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…

Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis
ja ära väsis. Müüs oma kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli –
kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka enam.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine –
õudselt tänamatu pühendumine.

Trillep: Mis asi sina küll oled!

37

Grandid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist on teel naaberkülla, kus on va 400aastane – ja bussile töökoda.

38

Meeli imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.

Meeli: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav.
Nüüd laulab.

Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis.
Siis sain teada, et inimkonnale on teistest tsivilisatsioonidest nii
arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust
potitatakse – ilma et miljardid mölakad kogu planeedil ise enda
heaks üldse midagi teeks…

Meeli: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil
enne, kui siia putkasin. Siin on nii hea.

Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.

Meeli: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.

Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.

Meeli: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.

The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok

Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.

Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.

Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad
ja selgeltnägurid – see ei ole minu tuleproov!

Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.

Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi!
Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest väga rikkaks.
Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.

Trillep: Olalaa!

Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu
oodanud – sinnamaale tegin kõike valesti. Aga kui palju pappi oli
käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest kui ennast mõne sellisega sidusin
Iga kord, kui ma vaatamata ettevaatusele suhtesse komistasin,
selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne järgmise
auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!

Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.

Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.

Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga
inimene! Võibolla mina olen näiteks koolivägivalla ohver.

Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll
inimese sedasi hipiks keerab.

Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba
hing, puhas armastus!

Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?

Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir
hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast
koolikiusamisest pääsemiseks ära tappa.

Rustik: Oi…

Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin
kujunevas kommuunis on valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas
ja kunstikoolis, võitsin telekonkursse ja aineolümpiaade – olin
õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati
kujuteldamatute intriigide ja rüvetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin
ennast ära tappa.

Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.

Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu
kuud…

Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…

Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!

Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!

39

Primadonna avastab Rustiku kabinet-pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.

Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.

Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…

Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.

Cathara: Ei saa!

Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.

Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?

Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää.
Mul ei olegi ammu meest olnud.

Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…

Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea
on ka teistele hea.

Rustik vastab Südamesalus.

Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas
Cathara järjest kujemaks ja koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki
majale lähenejaid ründab ja hammustab.

Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.

Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult
biomassiks – loll liha, sissetungijad, segajad!

Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult
piilusid ja halvustasid.

Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.

Rustik: Mind pole olemas.

Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.

Rustik: Ei taha!

Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.

Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok

40

Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.

Meeliheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!

Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.

Meeliheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.

Primadonna: Ma olen kodutu.

Meeliheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.

Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast
kopeerimisse. Kõik, mille lavadel kenitledes teenisin, matsin
minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla –
simmanid ja talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa
taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…

Meeliheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast
üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu
emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et
inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus ja rahulik.

Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…

Primadonna nutt läheb Meeliheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

41

Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.

Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.

Cathara: Me ei paku teenust.

Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.

Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!

Indi: Ee… mida?

Cathara: Ratsutada ei saa!

Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.

Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.

Indi: Ma filmin.

Cathara: Milleks?

Indi: TikTokke teen.

Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.

Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.

Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11
täispikka etendust – mina kirjutasin ja mina lavastasin ja mina
ise mängisin ka.

Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.

Cathara: Mh? Ahah. Cathara.

Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime
koos nendega Aadria merest plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal
startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid ehitavad.

Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on
Portugali pealinn: kas sa ise ei tea – kui me isaga Lissabonis
käisime, siis…

Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai mu õe abiga
kogunisti unicorn. Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.

Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.

Cathara: Ma ei taha!

Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev
põhja läinud.

Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel…

Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud,
labida ja vikatiga Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok

Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.

Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.

Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.

Indi: No mis nüüd siis?

Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas
turnida, et nendega koos elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.

Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks –
küll mina tegin ja olin. Naiste teema on see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.

Cathara ronib Indi abiga Taya selga ja ohkab.

Indi: Lay back, woman!

Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.

Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.

Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.

Indi: Mismõttesnagu?

Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi
või meediku baasharidusega professionaalid.

Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.

Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna
inspektsiooni, priasse, vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x
politseisse.

Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe –
ma olen sinuga. Mina muide teen siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt
lamad.

Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…

Indi: Ole vait, naine!

42

Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.

Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.

Rustik: Jätke mind rahule!

Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.

Rustik: Ei! Appi! Välja!

Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja!

Rustik: Ma ei taha.

Primadonna: Kalale, seenele, välja!

Rustik: Mul on depressioon.

Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.

Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.

Primadonna: Miks?

Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…

Primadonna: Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu,
ei liputa keegi.

Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…

Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.

Primadonna: Või nii.

Rustik: Nojah. Nii küll jah.

Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta
abieludest.

Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes –
abiellu minu toaga – mind jäta rahule!

Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok

43

Traktor tõmbab Grandide bussi. Grandid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.

44

Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub autost väljudes temaga telefonitsi. Ringi vaadates üllatub meeldivalt.

Ingel: Ma olen siin olnud!

Trillep: Sooh, deja-vu?

Ingel: Päriselt.

Loooovuskosk – Liisa Pulga teleklipp

Trillep: Ma tean sind!

Ingel: Kes siis ei teaks.

Ükssarviku pildirida.

Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.

Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.

Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.

Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…

Meeli lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.

Ingel: Ema!

Trillep: Ema?

Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.

Meeliheitja: Söömaaaaaaa!

Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.

Meeliheitja: Senist mind ei olegi.
Mida sina siin teed?

Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.

Meeliheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit
koolitööd pole – muudkui filmime ja loome kontente.

Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!

Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.

Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!

Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda
ei taha – me oleme temakesega ühes toas. Trillep räägib unes.
Cathara töötab öösiti…

Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?

Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!

Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.

Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!

Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis… Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu
Ükssarvik!

Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.

Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja isiklikult siin…
Millega me selle au nüüd küll ära teenisime?

Ingel ja Indi Meelile osutades: See on muide meie ema.

45

Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.

Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuuri-
keskusele peale maksmist jäänud võlad.

Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab…

Meeliheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.

Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab.

Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…

Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahva starti appimas, et Victoria joa ilu
raha teenima panna – ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja
vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. Võlusõna on taastuv
energia. Ilu ei sünni patta panna.

Meeliheitja: Pada! Assasade!

Meeli jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.

Meeliheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.

Ingel: Koor on Nopri oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve
ääres Norra toode ju!

Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas
patseerida.

Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma leidsin tema toast, mille me
leidsime, et tal on seal vägev elektriradikas ja arvuti protsessor
ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei
küpseta?

Indi: Ema, sina küpsetad ju.

Meeliheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!

Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest mahla ja veini…

Meeliheitja: Ei!

Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.

Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi –
see on ju loodusrahva kosmeetika ja koduapteek!

Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas.
Suvakas lõikelaud, mis maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100
taala. Taadu, hakka treima!

Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…

Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla
CEO, kõik teised on co-founderid.

Meeliheitja: Kesned?

Ingel: Kaasasutajad.

Trillep: Kaasasuusatajad!

Rustik: NGO… CEO…

Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik
eeldused – maa ja maja ja oskajad – ainumõeldava inimeste koos-
loome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni, millest
saab eeskuju. Prototüüp.

Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…

Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid
tviidülikonnaga ja hakkad kunagi võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!

Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.

Meeliheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, osaühingu esindaja?

Rustik: 50.

Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.

Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.

Meeliheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi
käima saada ja…

Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen
kaasa.

Ingel: Romade.

Meeliheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…

Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.

Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok

46

Ingel saab sõnumi. Loeb. Kahvatab. Punastab. Hingab sügavalt.

Sõnum: Sa kuradi 1sarvik-2tiss – et maa sinusugust üldse kannab!
Su pinginaaber oli samasugune prost – ammu mulla all.
Ta oli vähemalt ilus – sina oled kole ka veel.
Ja ikka hirmutad mehi – endal nina nagu kartul.
Su laiamine mööda ilma näitab, et oled kõigele lisaks narkar.

Indi võtab õe telefoni ja loeb.

Indi: Ah?

Ingel: Ahah. Ma tahaksin… sauna.

Cathara: Siin ei ole sauna.

Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.

Ingel: See sobib.

Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…

Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk.
Higitelk. Etendus oli ära. Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi
eksponaat.

Panevad aatriumis telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.

Meeliheitja: Rustik teeb tule.

Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!

Meeliheitja: Hakkab teadma.

Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!

Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.

Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?

Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.

Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.

Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?

Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…

Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…

Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.

Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…

Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat
veganlust pole olemas. Kõik on reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud
porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb – ja
hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.

Meeliheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke
vihad… Mis vahite? Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel…
Saunaviha ja kaasasuusataja, my ass.

Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel
mitte sinist silpigi. Endast, ainult endast. Ära võta midagi isiklikult

Meeliheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.

Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…

Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…

Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok

47

Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.

Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema.
Ta ka ei… õpi?

Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa
lähed rõõmuga.

Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad
vananevad.

Trillep: Ossina väike vana… hing.
See kask sobib?

Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea

Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.

Indi: Missasju?

Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinu vanune Cathara kirjutas positiivseid programme –
jutustas edulugusid maapealse paradiisi loomisest.
Tänase minu vanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid –
eduinimesed viimses metsatukas reservaadis, naistekari külapoes,
mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…

Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on
suhteliselt ilus tegelikkus.

Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis
neid sikspäkkidena vähestele vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik redutas kogu selle aja oma salakambris nagu printsess
herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus ihuüksi rügavat
naist salakaameratega…

Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan haaremis…

Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab
klaverit mängida, siis ta vastas – kindlasti, ma pole proovinud…

Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.

Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate
tulnukate võrgustikuga. Ta usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase
Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia
ankurdunud Siriuse rahva baas.

Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks
sina siin praegu vihtasid, vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.

Trillep: Aijaa, vihad…

Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos
temaga Grand Canionis kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur
osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee mälu jõuavad
meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees
elava rahva koduuks.

Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud
on seadistatud heaolu lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust,
rõõmu ja rahu õppima.

Indi: Tesla rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt
tsivilisatsioonidelt. Meie enese tulevikust. Sellepärast ta patendid
vabaks lasigi.

Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa
ei lülitaks. Meid aidatakse piiritu tingimusteta armastusega, nagu
puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavad-laastavad –
poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim
peatse võiduka lõpuni märatsenud. Inimkond on surnud –
elagu inimkond!

Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord
mina. Sina ka ju reaalselt ei saa mitte kellegi teise kui iseendaga
midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just
sellist tänamatut saastamist-laastamist-tarbimist.
Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega,
mida Ingel peab tema heaks tegema.

Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?

Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad
mind ei segaks…“ Selle asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus
Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“
Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi, sissesõidutee on nii auklik,
teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi
igaveseks minema.

Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära
putkanud. Et ellu jääda. Sinu ema lasi ju samuti kodust jalga…

Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.

Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?

Indi: Ära hakka! Kesse räägib!
Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.

Trillep: Ära hakka!

Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.

Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!

Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal
Veevalaja ajastu Waldorfkoolide Steiner-startupiga.

Trillep: Tõlget paluks.

Indi: Väga lihtsalt öeldes – kool seal, kus kotid maas.
Austrias sündis 1861. aastal Rudolf Steiner.
Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist,
holistik, arhitekt, esoteerik…

Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?

Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant.
Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma
Waldorfkoolide starti appima. Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.

Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok

48

Naised valmistuvad higitelki sisenema.

Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub
keskel. Sellele, kes kõneleb, vahele ei räägita. Iga vabanev tunne
on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari ja
stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku

Naised sisenevad telki.

Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.

Visatakse leili.

Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!

Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast
välja higistada.

Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me
kõik oleme kogenud musta auku – ja selle eest põgenenud.

Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.

Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks.
Ta imeb endasse kõik. Raha, energia, armastus – olgu 200 või 200
miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.

Indi: A’how.

Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta
ei täna ega homme ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.

Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks,
oled üha valmis põgenema – justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud –
ta tuleb kõigest häirimatult läbi. Näeb nii teatris kui kirikus,
nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina –
ja ei midagi.

Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.

Meeli: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.

Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.

Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu
jõujoontele ja imeb kõiki ja kõike tühjaks nagu hüdra.

Meeli: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks.
Iga tema köögikülastus lõpeb suurpuhastusega.
Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.

Ingel: Ojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai
justkui teada, kuidas nisu ja tööstuslik piim teda retsivad.
Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis
on mõeldud seedima nii teda ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe
suupoolega valget saia ja kaanis piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta
oli turistina kaasas ja tegi kõik – KÕIK – maatasa.

Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune
päästma minnes kaasa.

Meeli: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.

Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!

Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui telgitäis alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.

Primadonna: Rustik, tule ujuma!

Rustik: Ma ei taha… ei tohi…

Indi: Ema ei luba, onja?

Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.

Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.

Platsile jurrab Grandide bussi vedav traktor, selle kannul Grandid ise.

Grandid: Siin me oleme!

Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!

Meeli: Oi heldeke, Gowri style-house tuli vist Rustikule tviidülikonda
tooma!

Primadonna: Keegi tellis või?

Grandid: Meie pole takso – me tuleme ise.

49

Grandid: Meil on külluslik õhtusöök kaasas.
Ärge muretsege – ise katame laua – teie kümmelge.

Püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.

Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud,
kuidas need sinna said ja mismoodi nendega tube köetakse –
aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab
nii kuivav pesu kui puuriit igal hetkel esteetiline olema.

Grandid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.

Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades
balleti Tiina. Libahunt, teate küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani
Mõõkade tants. Siin oli saekaater. Taratatataaaratata – iiiäuuu!

Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…

Ingel: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg
on möödas.

Grandid katavad laua.
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

Grandid: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.

Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.

Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta.
Olen kogenud, et kõgile asjaosalistele tuleb koht kätte
õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.

Indi tuleb Grandide bussist tviidülikonnaga.

Trillep: Olge lahked – küsige, ja teile antakse!

Rustik poeb ülikonda.
Istutakse lauda.

Grandid: Millega te siin siis tegelete? Peate suvelaagrit? Burningman?

Ingel: Me rajame loovpansionaati. Siia tulevad hollandlased maalima ja
jaapanlased haikusid kirjutama.

Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine.
Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes
eile läbirääkimisi osaühinguga, mille esindaja ta on. Te ei hakka ju
kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.

Meeli: Said aru?

Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.

Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond.

Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida
ma ei oska ja… ei taha!

Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.

Cathara läheb talle sinna alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.

Cathara: Noh, mis teeme nüüd siis?

Grandid: Meie teame. Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.

50

Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.

Primadonna: Kas sellesse loovpansionaati võiks minu teater ka sobida?

Ingel: See teeb sellest startapist suisa unicorni.

Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui Grandidele tviidülikonna tagasi ulatab.

Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit
kaotasin, oli see tõesti minu unistus. Enam mitte.

Trillep: Lubasid raamatut kirjutama hakata.

Rustik: Ma pean end pisut… koguma…

Meeli: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.

Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.

Meeli: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!

Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud
ja nende eest nüüd jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…

Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on
õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid,
kellega nad lapsi said – elu pidi edasi minema. Pojad pidid
sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju
mitte keegi, kui kaua üks või teine okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest Eesti saab 1991.
aastal jälle vabaks.

Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla –
peaasi, et üksi ei jääks…

Meeliheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.

Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.

Gerli: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.

Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas
selles või mõnes eelmises elus enam lapsi ei saanud.
Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna
juba ise emad ja isad… Kuni ma ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu.
Enam ei ole.

Rustik: Ma tean, mida sa tunned.

Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind piilukaamerate ja droonidega
mitu aastat jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi.
Kusjuures lausa mikroskoobi all.

Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta järgis käsku: loomi mitte toita!

Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga
kohe abielluda.

Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.

Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini,
kasukaid ja kulda.

Meeli: Staatus…

Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.

Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri.
Ma õppisin arvama, et seksi on kõige kindlam osta või eemalt
vaadanud.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt
vaadata. Lähemalt kui mistahes kaamera kuitahes ligi zuumitud
suur plaan.

Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.

Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega naine-
muhelev mees-droon…

Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.

Primadonna: Nagu film.

Trillep: Teeme filmi!

Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film.
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja
loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.

Marlene Dietrich This World of our’s

Pildireaks põldurid ja lambakari, käsitöölised ja puunikerdajad, hobusega metsavedu ja kalapüük – Päikeseküla.