Teeme ära! Tegime ülemaaliste talgute ajal megakoguse füüsilist – gigadoosi unistamist ja taevasest kataloogist tellimist – ja nanoannuse uute raamatute loomise algust 🙂

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Teraapiakoer on eritreeningu läbinud koer, kes suudab luua ning pakkuda kontakti seda vajavatele inimestele, leevendades sellega pingeid ja luues sideme ümbritseva maailmaga.
Teraapiakoer on koer, keda on treenitud pakkuma armastust ja lohutust haiglas viibivatele inimestele, vanadekodude elanikele, koolides õpiraskustega lastele ja neid kasutatakse ka stressi leevendamiseks ekstreemsetes olukordades nagu näiteks loodus- või mõne muu katastroofi läbi elanud inimestele.
Enamasti elavad teraapiakoerad oma peres ehk händlerite juures. Koerte funktsioon ei ole peremehe või händleri abistamine, vaid sotsiaalne tugi seda vajavatele inimestele või inimgrühmadele (nt üksikud või eraklikud inimesed, kes ei taha või ei suuda välismaailmaga kontakteeruda).
Teraapiakoeri on igas suuruses ja erinevatest tõugudest. Oma sõbralikkuse ja koostöövalmiduse tõttu on väga levinud labradori retriiver ja kuldne retriiver. Kõige olulisem teraapiakoera juures on iseloom. Hea teraapiakoer peab olema sõbralik, kannatlik, enesekindel, õrn ja rahulik kõigis olukordades. Teraapiakoerad peavad nautima kontakti inimesega ja lubama ennast paitada või sügada, isegi siis kui seda tehakse kohmakalt.
Teraapiakoera peamine ülesanne on lubada võõrastel endaga füüsilisse kontakti astuda ja seda nautida. Lapsed armastavad loomi eriti kallistada, täiskasvanud naudivad tavaliselt lihtsalt koera paitamist või sügamist. Koera peab vajadusel saama tõsta või ta peab ronima inimesele sülle või voodisse ning lamama seal mõnuga. Paljud koerad teevad oma külaskäigu veel põnevamaks, tehes väikseid trikke oma vaatajaskonnale või mängides hoolikalt läbimõeldud mänge. Teraapiakoerad võivad osaleda palliatiivhoolduses, vähendades surmahirmu haigla keskkonnas.
Teraapiakoerte valik algab kutsikate testimisega. Testitakse kutsika sõbralikkust, sotsiaalsust, käitumist võõra inimesega, reaktsioone erinevate ärritajate peale jne.
Teraapiakoerte ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Kapral William Wynne leidis II maailmasõja ajal ründeoperatsioonide käigus jaapanlaste vastu Uus-Guinea saare lahinguväljalt hüljatud noore emase jorkširi terjeri, kelle ta nimetas Smokyks. Smoky käis Wynne’iga paljudel missioonidel, pakkudes võitlejatele lohutust ja meelelahutust ja isegi aitas sideüksusel vedada telegraafiliini läbi maa-aluse toru, saavutades minutitega selle, mis oleks inimestele olnud potentsiaalselt ohtlik kolmepäevane töö vaenlase pommitajate vaateväljas.
Smoky teenistus teraapiakoerana algas, kui kapral Wynne sattus džunglipalavikuga haiglasse. Kui Wynne paranema hakkas, tõid ta sõjakaaslased Smoky haiglasse külastusele kaasa, et sõduri tuju tõsta. Smokyst sai hetkega kõigi haavatud sõdurite lemmik. Dr Charles Mayo kuulsast Mayo Kliinikust oli vastutav ohvitser, kes andis loa tuua Smoky haigla territooriumile ja lubas tal magada viis ööd haiglas Wynne’i voodis. Smoky töö teraapiakoerana jätkus 12 aastat kuni II maailmasõja lõpuni.
Teraapiakoerte teadlik kasutuselevõtmine omistatakse Elaine Smithile, Inglismaal töötanud Ameerika õele. Smith märkas, kui hästi mõjuvad patsientidele ühe kindla kaplani ja tema kuldse retriiveri külastused. Naastes Ameerika Ühendriikidesse 1976. aastal, alustas Smith koerte treeninguprogrammi, et valmistada nad ette meditsiiniasutuste külastamiseks. Aastate jooksul on ka teised tervishoiutöötajad märganud loomadest kaaslaste terapeutilist mõju stressi leevendajate, vererõhu alandajate ja tujutõstjatena. Nõudmine teraapiakoerte järgi kasvab jätkuvalt. Viimastel aastatel on teraapiakoeri rakendatud laste kõne- ja meeleoluhäiretega toimetulemisel.
1982. aastal asutas Nancy Stanley mittetulundusorganisatsiooni Tender Loving Zoo (TLZ) (tõlge: ‘õrn armastav loomaaed’), mis tutvustas loomateraapiat raske puudega lastele ja hooldushaiglates. Nancyl tekkis see idee töötades Los Angelese Loomaaias, kus ta märkas, kui innukalt reageerisid puuetega külastajad loomadele. Ta luges teadustöid loomade positiivse mõju kohta patsientidele ning varsti pärast seda hakkas Stanley oma minipuudlist koera Freewayd Revere raske puudega inimeste arengukeskusse (orig: Revere Developmental Center) viima.
Innustatuna patsientide reaktsioonist ja hoolduspersonali julgustusest, ostis Stanley mikrobussi, palkas abijõud ja veenis lemmikloomapoodi laenama välja loomapoegi. Varsti tuli TLZ-le tellimusi külastusteks üle maakonna – koolidest, haiglatest ja hooldushaiglatest. Osaliselt tänu Stanley tööle laienes koerateraapia nn loomateraapiaks või ka lemmikloomateraapiaks, kaasates paljusid teisi loomaliike nagu teraapiakasse, teraapiaküülikuid, teraapialinde ja nii edasi[1].
Kasutegurid[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimistulemused on näidanud, et teraapiakoertega tegelemine võib suurendada oksütotsiini (hirmu ja ärevuse leevendaja) ja dopamiini (õnnehormooni) taset veres, samas vähendab see kortisooli (stressitekitaja) taset[2].
Teraapiakoerte klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Teraapiakoerad ei ole teenistus- ega abikoerad. Abikoerad aitavad inimesi otseselt ja neil on juriidiline õigus omanikku saata peaaegu kõikjal. Ameerika Ühendriikides on teenistuskoerad juriidiliselt kaitstud föderaalsel tasandil 1990. aasta puuetega ameeriklaste seadusega (orig: Americans with Disabilities Act of 1990). Teraapiakoerad ei paku otsest abi ja neid ei ole mainitud eeltoodud aktis[3]. Asutused võivad kutsuda, piirata või keelata teraapiakoerte ligipääsu. Paljud asutused on sisse seadnud teraapiakoerte lubamisel koertele ranged nõuded.
Paljud organisatsioonid pakuvad teraapiakoerte testimist ja akrediteerimist. Ameerika Ühendriikides nõuavad mõned organisatsioonid koertelt Ameerika Kennelklubi Hea Koerast Kodaniku eksamiga (orig: American Kennel Club’s Canine Good Citizen test) samaväärse testi läbimist, millele lisanduvad tulevasest töökeskkonnast lähtuvad spetsiifilised nõuded. Tavaliselt tehakse testidega kindlaks, kas koer kannatab järsku valju või imelikku heli, suudab kõndida erinevatel tundmatutel tasapindadel, ei karda kepiga kõndivaid inimesi, ratastoole ega ebaharilikke liikumis- või kõndimisstiile, saab laste ja vanuritega hästi läbi ja nii edasi.
Kanadas sertifitseerib teraapiakoeri St Johni Kiirabi.
Suurbritannias pakub ettevõte Pets As Therapy kassidest ja koertest külastajaid asutustele, kus muidu lemmikloomi pole.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Loomateraapia
Abikoer
Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühing
Raamatukoer
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ When One Volunteer Makes All the Difference,” 11/5/85 Woman’s Day, 1633 Broadway, New York, NY 10019, 1-212-767-6000
2. ↑ “Animal Assisted Therapy in Mental Health”[alaline kõdulink]. The SCAS Journal. 2010. Retrieved 2012-07-29
3. ↑ “Information Resource on Assistance Animals for the Disabled”. Nal.usda.gov. 2011-09-19. Retrieved 2012-04-28
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestikeelne veebileht abikoer.ee
Tõlgitud ingliskeelsest Vikipeediast (http://en.wikipedia.org/wiki/Therapy_dog)

Raamatukoer, ka lugemiskoer on väljaõppe saanud ehk professionaalne teraapiakoer, kes aitab innustada lugema neid lapsi, noori või täiskasvanuid, kellel on lugemisega seotud probleeme, näiteks hääldamisraskused. Sõbraliku kaaslasena suudab koer luua turvalise keskkonna, kus alles lugema õppivatel või näiteks düsleksia, autismi või lugemisraskuste all kannatavatel lastel on võimalik oma probleemidega tegeleda, tundmata end klassikaaslastega võrreldes alaväärsena või kartmata kannatamatute täiskasvanute pahameelt. Vastupidi – looma juuresolek vähendab lugemisest tingitud tõrget ja stressi ning julgustab. Lähtutakse teooriast, et kuna loom on tähelepanelik ega anna hinnanguid, siis tunneb laps ennast sõnade hääldamisel tekkivate raskustega maadeldes või lausete mõtet kokku pannes kindlamalt. Laps teab, et koer ei narri ega naera, vaid on toeks.[1]
Raamatukoera töö eesmärgid:
lugemise suurendamine;
õnnestumiskogemuste tekitamine lugejale (julguse kasvatamine, huvi avastamine, tähelepanu ja initsiatiivi parandamine);
sallivuskasvatus, sotsiaalsuse parandamine.[2]
Uuringud on näidanud, et “koeralugejate” edusammud jätavad varju nende omad, kes koertele ei loe.[1]
Teenus seisneb lühidalt selles, et lugeda soovija broneerib raamatukoeraga raamatukogus endale lugemisaja ja loeb umbes 15–30 minutit korraga. Lugeda võib kõike alates koomiksitest kuni romaanideni, lugeja omal soovil. Teenus on tasuta.
Eestis tegutsevad raamatukoerad alates 2013. aastast Tallinna Keskraamatukogus, vt ka artiklit Susist, ja alates 2014. aastast Tartu Linnaraamatukogus.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
1. ↑ Siirdu üles asukohta:1,0 1,1 “What Happens When Children Read to Dogs”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
2. ↑ “Kirjastokoira-lukukoira”. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. august 2014. Vaadatud 11. augustil 2014.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide raamatukoerad
Biblioteraapia ja raamatukoer
Soome raamatukoera Börje blogi
Tartu linnaraamatukogus alustavad tööd lugemiskoerad
Tartu lugemiskoerad Facebookis

Praktilise eesti keele tund menuraamatu toimetamise näitel 🙂
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane 4“ finaal
Teksti toimetamine reaalse raamatu kirjastamise protsessina
jÄLGI ÕIGEKIRJA, STIILI, LIIGENDUST, AJASTUOMAST SÕNAVARA, KORDUVAID STAMPSÕNU, ASESÕNADE JA PÄRISNIMEDE KASUTAMIST – NB! Ära unusta end lugema – loe tähthaaval PÄRISELT!
*
„Miks te ise kohale sõitsite?“ imestas Anna Sergejevna. Ta oligi just see inimene, kellele Tom pidigi telegrammi saatma.
„Ega polekski sõitnud aga mul polnud telegrammi saatmiseks kooperatiivi pitsatit kaasas ja ilma selleta ei võetud mind jutule.“
„Ja nüüd pidite selle pärast Petserist siia sõitma? See on ju nii pikk maa! Ma tunnen vahel kuidas see bürokraatia hakkab nii tugevalt vastu, et tahaks kohe midagi kardinaalset ette võtta. See, et ilma pitsatita ei saa telegrammi saata, see on täiesti absurdne. Ma ei kujuta ette, kes on sellise korra küll välja mõelnud.“
„Ei tea tõesti, kuid nüüd olen ma siin ja mul on kõik vajalikud dokumendid kaasas.“
Ei läinud kümmet minutitki kui telefonogramm oli Petserisse saatmiseks valmis ja ka teele saadetud. Tom tänas Anna Sergejevat südamest ja kinkis talle oma viimase likööripudeli.
„Väikene kingitus Eestist,“ sõnas ta üllatunud naisele. „Oleks mul kotis olnud midagi metallist, poleks mind usutavasti edasi lubatud aga pudelit ei osanud nad seal pääslas tuvastada.
„Ma imestasin üldse, kuidas teid edasi lubati.“
„Ju ma palusin ilusasti. Muud ei oska ma arvata.“
Selle peale ei osanud ka Anna Sergejevna midagi muud öelda tänada Tomi sellise pisikese kingituse eest.
Tom sõitis Petseri poole aga mõtted uitasid oma rada. Ta püüdis nuputada palju ikkagi maksab vagunite saatmine Valka. Esimese teekonna osa eest ei küsinud keegi midagi. Ka see tundus olevat kuidagi ebaloomulik. Raudtee teenis ju hiiglaslikke kasumeid, kuid temalt ei võetud midagi. Poolel teel hakkasid silmad vägisi kinni vajuma ja Tom otsustas pool tunnikest puhata. Nüüd ei olnud tal enam mingit soovi peatuda kusagil miilitsaputka juures, vaid ta leidis enesele koha ühes mitte eriti suure bensiinijaama parklas.
Tööpäev oli juba alanud kui Tom Petseri raudteejaama jõudis. Ta parkis auto teisele poole kontorihoonet, seal juba seisvate autode juurde ja kiirustas dokumente pappkaante vahele surudes kuulutama rõõmusõnumit, et vagunid võib esimesel võimalusel Valka edasi saata. Kui ta kõiki tervitades kontorisse sisenes ja oma dokumendid luugile asetas, oli tal hetkel tunne nagu oleks saabunud matustele. Isegi ta teretamisele ei vastatud. Tom ei jõudnud veel küsidagi, et mis juhtunud on, et kogu töökas kollektiiv on üksmeelselt surnumatjate nägudega kui tundis, et keegi astus talle selja tagant ligi ja ta mõlemad käed oleks nagu tangide vahele sattunud. Keegi väänas ta käed selja taha ja jõuga kummargile surudes lõi ta otsmiku tugevalt vastu barjääri ära. Sädemed lendasid silmist ja ta tundis kuidas käerauad ta selja taha väänatud randmete ümber sulgusid. Otsmik tulitas vastu barjääri löömisest ja Tom oli kindel, et lisaks juba kollakaks muutuvale silmaalusele on tal nüüd pool pead sinine. Tom pöörati ümber ja ta nägi kahte erariides, enesest poole pea jagu pikemat meest, kellest üks toetas teda käega rindu ja teine käratas, et ta paigal püsiks ja kompas ta läbi. Põuetaskust sai ta kätte rahakoti koos juhiloa ja passiga, kuid teistes taskutes ei olnud midagi. Rohkem midagi leidmata käratas ta Tomi ukse poole astuma.
„Mida see jõudemonstratsioon peaks tähendama?“ küsis Tom end rahulikuks sundides. Ta ei tundnud olevat enesel mingit süüd, et teda kurjategijana kohelda.
„Küll sulle kõik selgeks tehakse,“ vastas mees, kes oli teda rinnast toetanud ja rohkem midagi vastamata tõukasid nad Tomi välisukse suunas. Kusagilt oli kontori ette sõitnud kollane, sinise triibuga miilitsamasin ja Tom kamandati tagumisest uksest traatvõrgu ja trellidega isoleeritud kuudikusse, kus haises rämedalt sita ja kuse järgi. Tom pani tähele, et tema arreteerijad ei sõitnud sama masinaga millega teda sõidutati vaid istusid musta värvi Volgasse. Tom kirus, et ei olnud enne kontorisse minemist kusel käinud ja nüüd oli surutis põies muutunud lausa väljakannatamatuks. Hea meelega oleks ta kusnud sinnasamasse põrandale, kuhu olid usutavasti enne seda sajad oma põit tühjendanud, kuid selja taha aheldatud kätega osutus see võimatuks. Tom uskus, et tead viiakse mingisse kohalikku jaoskonda aga ta märkas, et pöörduti suurele maanteele ja suunduti Pihkva poole. See ei tõotanud head ja võis tähendada mida iganes. Tom püüdis olukorda hinnata ja talle meenus, et üks meestest oli ka tema luugile asetatud dokumendid kaasa võtnud. Poolel teel Pihkvani ei suutnud Tom enam metsikut kusehäda taluda ja sügvalt ohates lasi tulema kõik, mis tulla oli. Soojad nired jooksid mööda reisi ja tungides läbi pükste jõudsid ka tagumiku alla. See oli rõve aga raudus kätega teadmatuse suunas loksuda oli vaieldamatult rõvedam. Tom kujutas ette kui jube võis veel olla nendel tuhandetel küüditatutel, keda nagu tedagi, umbes samamoodi loomavagunites tundmatusse sõidutati. Sama riigikord ja samad meetodid. Ta uskus, et küüditatutele vähemalt öeldi, et miks nad vagunitesse aeti. Tema vangistajad olid aga rohkem kui kidakeelsed. Selles polnud midagi imelikku ja Tom teadis, et kui teda hakataksegi milleski süüdistama, siis esmaseks ülesandeks on külvata arreteeritavas hirmu ja paanikat. Hoida oma ohvrit teadmatuses ja siis pehmeks tehtuna murda igasugune soov osutada vastupanu. Tegelikult oli Tom oma eelnevas elus kujutanud end korduvalt ülekuulatava rollis ja praegune olukord, vaatamata oma jaburdusele, hakkas talle tasapisi nalja valmistama. Ta püüdis veelkord lahti mõtestada miks ta kongi topiti, kuid midagi asjalikku ei meenunud. Järelikult tuli lihtsalt olla ja oodata.
Lõpuks peatutigi veidi räämas kahekorruselise maja ees ja Tom jõudis ukse kõrval olevalt sildist lugeda, et tegu on Pihkva raudteemiilitsa osakonnaga.
„Äkki hakatakse teda üle kuulema vagunite pärast?“ mõtles ta endamisi. Ja kui hakataksegi, siis minu roll on selles olematu. Ma ei ole kellelegi midagi maksnud, raiugu või tükkideks ja iga tükikene kisendab neile näkku, et ei ole maksnud. Kuid raha! Alles nüüd plahvatas Tomi peas, et kohver rahaga oli jäänud bensiinikanistrite alla pakiruumi. Ta ei olnud oma jääki üle lugenud ega teadnudki täpselt palju tal veel kaasavõetud rahast alles oli. Vähe seda ei olnud ja kui keegi selle kanistrite alt leiab, see saab kohalikku elatustaset arvestades elu lõpuni õnnelikuks. Kuid ta taskutest ei leitud midagi ja Tomile hakkas meenuma, et ta oli kontorisse suure ähmiga tormates jätnud süütevõtmed autosse. See oli mõnele pätile tõeline kingitus. Bensiini ja raha täis masin vedeleb mingis raudteejama parklas ja isegi võtmed on süütelukus.
Tom juhatati läbi pika ja pimedavõitu koridori ühte kabinetti, kus talt võeti käerauad maha ja kaks vormis miilitsat pildistasid teda nii otse kui külgvaates. Seejärel määriti ta sõrmed trükivärviga kokku ja ta pidi iga sõrmejälje vajutama eraldi spetsiaalse ankeedi lahtrisse.
„Peale sõrmejälgede võtmist sisenes ruumi veel üks miilits, kes nähes täiskustud Tomi hakkas naerma ja teavitas kõigile, et enese täiskusemine on esmane tunnus süü vabatahtlikust üles tunnistamisest. Tom ei hakanud nende käest uurima, miks teda siia toodi, sest teadis juba ette, et õiged vastused saab ta alles uurijalt, kes varem või hiljem hakkab teda üle kuulama. Tom ootas, et teda viiakse nüüd mõnda kambrisse, enne kui uurija kohale tuleb, kuid ta eksis. Hiljem saabunud miilits pani ta käed uuesti raudu, kuid seekord mitte seljatagant vaid eest ja juhatas ta mööda kitsast treppi keldrisse. Keldrist õhkus niiskust ja leitnandi pagunitega miilits lükkas ühe roostekarva raudukse lahti ka käskis Tomil sisse astuda. Selles kambris teda juba oodati. Üks vanemleitnandi pagunitega ja väikeste tumedate vuntsidega miilits oli oma jaki toolikorjule asetanud ja pluusikäised üles kerinud. Tom teadis, et see ei tähenda tema jaoks midagi head, kuid ta otsustas olla lõpuni vait ja kannatada ära vaikselt terve eeltöötlemise protseduur. Üleskeeratud käistega miilits kinnitas käeraudade külge armatuurrauast välja painutatud konksu, mis oli sõlmitud sõrmejämeduse takuse nööri külge ja jooksis üle lakke kinnitatud tali rõnga. Paari tugeva tõmbega riputas ta Tomi ülestõstetud kätega lae alla nii kõrgele, et Tomi sai vaevu kinganinadega põrandat puudutada.
„Vaata, Toomas Jugapuu, Me teame sinust rohkem kui sa ise arvatagi oskad. Sul on praegu viimane võimalus kinnitada, et sa ei hakka midagi tagasi ajama ja räägid kõik südamelt ära. Said sa minust aru?“
„Sain. Ma pean kõik puhtsüdamlikult üles tunnistama,“ vastas Tom vaikselt.
„Näed, polegi raske jääda mõistlikkuse piiridesse. Alustame siis algusest. Kellega sa koos oma kuritegu ette valmistasid? Kes oli initsiaator ja mis rolli pidid sina selles mängima?“
„Nõus, alustame algusest. Kõigepealt võiksite mulle öelda, milles minu kuritegu seisneb, siis vaatame, kas me saame asjadest üldse ühte moodi aru.“
„Tundub, et sa ei mõistnud, mida ma sulle ütlesin. Ma eeldan sinult puhtsüdamlikku ülestunnistust. On sellest siis nii raske aru saada.“
„Ma mõistan teie soovi suurepäraselt aga ma palusin, et selgitaksite, milles seisneb minu kuritegu, mida ma peaksin puhtsüdamlikult üles tunnistama?“
Vastuse asemel tabas Tomi tugev löök maksa pihta. Tom tundis, kuidas hing jääb rindu kinni ja ta ei suuda enam sisse hingata. Teine löök tabas teda täpselt solaari. Ta oleks tahtnud metsiku valu tõttu kägarasse tõmbuda, kuid ülestõstetud käed ei võimaldanud end liigutada.“
Peksja ootas rahulikult kuni Tom sai jälle hingamise tagasi ja küsis uuesti, kas Tom sai aru, mis teada ees ootab kui ta kavatseb veel kaua vastu punnida. Tomi kohale toonud miilits seisis ukse juures ja sõnas enne lahkumist, et mingil juhul ei tohi lüüa kahtlusalust näkku. Mingeid mõjutamise jälgi ei tohi näha olla. Teine ühmas, et ta teab seda niigi ja talle pole lapsehoidjat vaja. Kohe kui peksja jäi üksinda, virutas ta uue obaduse Tomile solaari. Tom inises valust ja tundis, et hakkab lämbuma.
„Sul veab, et me enam ei tohi elektrit kasutada. Tead, kui hästi ja kiirelt see kõikide keelepaelad valla päästis. Aga ole muretu, meil on aega piisavalt ja siit keldrist ei ole veel keegi ilma ülestunnistuseta lahkunud.“
Tom teadis ajaloost, et ka kõige tugevamad ja vastupidavamad inimesed kirjutasid peale sellelaadseid piinamisi alla ükskõik millele, peaasi, et piinamine lõpetataks. Tom mõistis, et see kommunistist timukast ei ole mingi uurija, vaid teda valmistatakse ette kohtumiseks tõelise uurijaga. Sellele idioodile võis rääkida või öelda mida iganes. Teine asi oli uurijaga. Tema ei saanud samasuguseid meetodeid kasutada ja eeldatavasti oli tegemist haritud inimesega. See mölakas võis teda peksta, kuid juba ütlus teise miilitsa poolt, et näkku lüüa ei tohi andis lootust, et uurija ette pidi ta ilmuma terve silmnäoga. Tom kahetses, et sinikas silma all oli juba kollakas-rohekat tooni ja seda ei saanud lugeda värskelt tekitatud traumaks.
Peale järjekordset löökide seeriat kadus Tomil pilt eest ja ta jäi lõdvalt rippuma.
Tundus, et ta peksja ehmatas ise ka ära, sest Tom tundis ninna tungivat väljakannatamatut nuuskpiirituse lõhna ja avas silmad.
„Nii nõrgukene sa siis oledki,“ sõnas peksja parastavalt. „Toibu veidi ja mõne aja pärast jätkame oma vestlust.“
Toibumisest ei tulnud midagi välja. Väljavenitatud õlad valutasid meeletult ja sees keeras. Tomi jaoks jäi aeg seisma. Ta ei osanud arvata, kaua ta niimoodi seal lae all rippus, kuid rohkem ta tol korral oma peksjat ei näinud. Tema juurde tulid kaks uut miilitsat ja päästsid teda hoidva nööri valla. Tom varises põrandale ja täpselt sellesse asendisse oleks ta ka lamama jäänud kui ta tõsteti üles ja võeti käerauad ära.
„Liiguta end!“ kamandas üks miilits teda selga tõugates „Käed seljale!“ kamandas teine. Tom juhatati ühte kambrisse, kus laua taga istusid kaks vanemat meest ja üks neist rüüpas alumiiniumtopsist mingit jooki. Nähes Tomi kambrisse sisenemas jäid nad teda uudishimulikult vaatama.
„Tere head inimesed, Olen Toomas ja mul oleks suur au veeta teie seltsis niipalju aega kui need seal vajalikuks peavad.“ Ta osutas peaga ukse poole.
Mehed vaatasid teda vaikselt ja rohkem temast välja ei teinud.
Tom seisis hetke kambri ukse juures ja astus siis edasi.
„Kas ma võin teie juurde istuda?“ Küsis Tom laua kõrval seistes.
„Istu kui julged,“ vastas üks mokaotsast.
Tom julges ja istus pingile.
„Räägi, mille eest istud ja kust tuled?“ küsis üks istujatest Tomi poole vaatamata.
„Mitte millegi eest. Keegi pole sõnakestki öelnud. Ainukene teema oli selles, et ma ennast süüdi tunnistaksin.“
„Oled siis süüdi?“
„Hea küsimus, millele pole ausat vastust.“
„Oma asi,“ kehitas teine õlgu.
Rohkem nad Tomiga ei suhelnud. Ka Tomil ei olnud soovi nendega lähemalt tuttavaks saada. Õhtul lükati luugist sisse alumiiniumist taldrikud mingi pudruga. Tomil ei olnud mingit isu süüa ja ta loovutas oma söögiportsu meestele, kes selle sõbralikult ära jagasid. Õhtul lasti narid alla ja Tom valis teadlikult vabaks jäetud magamiskoha. Kõiksugu mõtted keerlesid peas ja ta uinus alles vastu hommikut.
Hommikul, peale seda kui toiduportsud olid kambrisse toodud, viidi Tom esimesel korrusel asuvasse kabinetti, kus istus üpris tagasihoidliku väljanägemisega umbes neljakümne aastane naine, kes tutvustas end Tomile vanemuurijana ja teatas, et Tomi toimik on talle suunatud ja ta peab läbi viima esmase ülekuulamise. Uurija nimi libises Tomil ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ta palus viisakalt Tomil istuda ja hakkas mingeid pabereid täitma. Tom ootas vaikides ja kui uurija end tema poole keeras, ei pööranud Tom pilku mujale vaid vaatas talle otse silma.
„Ma sain aru, et te ei taha midagi üles tunnistada. Olgu, see on teie õigus aga minu kohustus on teile midagi teavitada. Puhtsüdamlik ülestunnistus vähendab teie karistust oluliselt.“
„Enne kui kedagi karistama hakata, peab olema inimese süü tõendatud. Te ei ole sellega isegi algust teinud aga juba räägite karistusest.“
Kulla noormees! Teie süü on tõendatud ja siin on vaja dokumendid ainult välja vormistada ja kohtusse saata. Vähemalt viis aastat on teil üldrežiimiga koloonias garanteeritud.“
Tom muigas. Seda pani ka uurija tähele.
„Mis teile nalja valmistab?“ tundis uurija huvi.
„Teie jutt. Tegelikult on masendav kui enesekindlalt te juba väidate, et ma olen sooritanud mingi kuritöö. Püüate kirvega kurge ja vahest tõesti mõne päti puhul see töötab aga praegu haugute täiesti vale puu alla.“
„Hea küll! Kuidas soovite. Alustame siis ametliku ülekuulamisega.“
„Alustame. Kuid enne peate mulle tutvustama, kellena te mind üle kuulate. Olen ma kahtlustatav või kogunisti tunnistaja? Sellest sõltub, kas ma saan ülekuulamisele kutsuda oma advokaadi Eestist või pole seda ikkagi vaja. Enne ei kuula te mind kohe kindlasti üle.“
Pahameele vari libises üle uurija näo.
„Ah, te olete kohe nii tark, et räägite advokaadist ja puha.“
„Loomulikult, tundub, et ma tean seadustest rohkem kui te arvata oskate. Juhuslikult õpin ma Tartu Riiklikus Ülikoolis neljandal kursusel õigusteadust ja alles eelmisel semestril andsin praegust olukorda puudutavates küsimuses eksami hindele väga hea.“
Uurija kergitas kulmu ja näis veidi mõtlevat.
„Hea küll, räägime siis nii nagu kord ette näeb. Alustame sellest, et te üritasite Petseri raudteejaama saabunud vaguneid Valga raudteejaama ümber adresseerida. Selles pole loomulikult midagi kriminaalset aga nendes vagunites, mida te soovisite Valka saata on sulaselge kvaliteetne nisu aga vaadake siia! Need on kauba saatelehed ja kas te tunnete oma allkirja ära? On see teie allkiri?“
Tom noogutas. „Tunnistan, et nendel saatelehtedel on minu allkiri.“
„Kuid nüüd vaatame, mis on saatelehtedele kauba kohta kirjutatud. Saatelehtede järgi tuleb välja, et vagunites peavad olema vilja jäätmed aga on hoopis kvaliteetne söögi teravili. Kuidas te seda siis seletate?“
„Ma võin seletad aga ilma protokollita. Seda oleksite võinud ka ilma keldrisse viimata küsida.“
„Ma ei tea, mis keldrist te räägite aga ma ootan põnevusega teie versiooni nende viljajäätmete kohta.“
„See on lihtlabane eksitus. Mina tasusin vilja eest ja miks saatelehtedele on kirjutatud mingid viljajäätmed, seda ma öelda ei oska. Seega, kui ma olen tasunud vilja eest, ei saa me rääkida mingist kuriteost. See on elementaarne.“
„Tasusite vilja eest? Aga miks siis saatelehtedel on teie allkiri?“
„Sellepärast, et kaubakontoris paluti saatelehtedele anda allkiri, et kaup on teele saadetud. Õigemini võtsid nad selle dokumendiga kauba oma vastutusalasse. Kui tee peal midagi kaduma läheb, siis on mul õigus esitada raudteele pretensioon ja nõuda kahju hüvitamist.“
„Jah, ma olen sellega kursis. Aga millega te tõendate, et maksite vilja eest? Teilt ära võetud dokumentides ei ole selle kohta mingit märget.“
„Tõsi, ma jätsin panga templiga maksekorralduse koopia majandisse. Ma olin veendunud, et mul ei lähe seda rohkem vaja.“
„Ma ei pruugi teid valetamises kahtlustada aga ma sooviksin ikkagi näha, et te tasusite vilja eest, mitte mingite jäätmete eest.“
„Seda pole raske tõestada. Ma võin paluda, et keegi tooks Eestist pangast väljastatud orderi, mille eest ma tegelikult tasusin. Teine võimalus on pöörduda otse majandisse ja nõuda sealt välja vajalik dokument.“
„Ma saan sellest suurepäraselt aru. Kiirem ja mugavam on vist tõesti kasutada kedagi, kes tooks meile panga kinnitusega dokumendi. On teil keegi, kes võiks selle kohale toimetada?“
„Loomulikult on aga ma pean siis saama helistada.“
„Selles ei ole küsimust. Öelge number ja me korraldame teile esimesel võimalusel kõne Eestisse.“
Tomil vedas. Arno oli just saabunud kontorisse kui telefon kirjutuslaual helisema hakkas. Ta tahtis hakata Tomi ja tema reisi kohta küsimusi esitama aga Tom palus tal vait olla ja hoolega kuulata. Kui Tom kõne lõpetas, oli ta kindel, et hiljemalt järgmise päeva hommikuks oli Arno vajaliku paberiga kohal.
„Homme hommikuks on vajalik tõend kohal,“ kinnitas Tom uurijale, kes kuulas hoolega igat Tomi sõna nagu oleks eesti keelest aru saanud.
„Hea küll. Kui see tõend kohale saabub, siis räägime uuesti,“ vastas ta nupule vajutades, et ukse taga ootav konvoeerija Tomi minema toimetaks. Kambrisse jõudes olid ta kaaslased kadunud. Tom kõndis sihitult seinast seinani ja hakkas enda väsitamiseks tegema kükke ja käte kõverdusi. Öö tuli üle elada ja ta ei soovinud rohkem pimedas kambrilage vahtida. Ta ei osanud arvata, mis kell võis olla kui üks tema eileöistest kaaslastest tagasi toodi. Tom tõusis istuli ja jäi ootama, mida tulijal oli öelda. Mees istus laua äärde ja toetas pea kätele. Veidi istunud vaatas ta Tomi poole.
„Kas said selgust, miks sind kinni nabiti?“
„Sain. Olevat viljajäätmete asemel vilja vagunisse sokutanud ja sellega riiki, või kurat teab keda, oluliselt kahjustanud. See on jama ja ma usun, et homme saan tõendada, et ma ei ole kaamel. Kus su kaaslane jäi?“
„Ära kunagi usalda kedagi. See on sulle tasuta soovitud. Ma sain tänu oma niinimetatud sõbrale tõelise kingituse ja lähen sajaga kohtusse. Sellest pole enam pääsu.“
„Tom teadis, suurepäraselt mida tähendab kui sind süüdistatakse paragrahv sajale toetudes. Ma küsin siis nii nagu sina minult küsisid. Tunnistad sa ennast süüdi?“
„Enne ei oleks tunnistanud aga nüüd, peale oma sõbraga kohtumist tunnistaksin. Mitte ei tunnistaks vaid annaksin end ise vabatahtlikult üles.“
Hommikul viid Tom jälle ülekuulamisele. Uurija oli nüüd hoopis lahkem ja tõdes, et Tomil oli õigus ja nad ei pea vajalikuks teda rohkem vahi alla hoida. Talle tagastati kõik läbiotsimisel ära võetud asjad ja Tomi üllatuseks oli isegi raha rahakotis alles. Kui ta küsis kuidas ta nüüd kõige kiiremini Petserisse saab, siis kehitati vastuseks õlgu ja korrapidaja teatas, et see on võõras mure. Tom otsis osakonnast väljudes pilguga Arnot aga teda ei paistnud kusagilt. Ta peatas esimese möödasõitva masina ja palus end Petserisse viia. Noorepoolne mees, kelle pealagi hakkas juba kiilaks muutuma, ei tahtnud algul Petserisse sõitmisest midagi kuulda aga kui Tom näitas talle kahte kahekümne viiekat ja kinnitas see raha saab tema omaks, ei hakanud mees rohkem vastu puiklema. Raudteejaama juurde jõudes maksis Tom lubatud summa ja kiirustas oma autot otsima. Ta oli autost väljudes veendunud, et omaenese autot ei näe ta rohkem enam kunagi, kuid kui ta nurga tagant välja astudes oma autot silmas, ei uskunud ta oma silmi. Masin seisis samal kohal kuhu Tom oli ta jätnud. Uksed olid lukustamata ja võtmed jätkuvalt süütelukus. Ka rahakohver oli bensiinikanistrite all alles. Tom vaatas taeva poole ja noogutas tänutäheks aeglaselt liikuvate pilvede suunas. See, mis oli juhtunud oli rohkem kui ime. Nähes, et autoga on kõik korras kiirustas Tom kaubakontorise ja nõudis, et tema vagunid, mis seisid jätkuvalt haruteel toimetataks esimesel võimalusel Valka.
„See ei ole võimalik,“ vastas talle kaubakontori juhataja. „Need on siin nüüd seisnud üle ettenähtud aja ja enne tuleb viivituse eest trahvid ära maksta ning alles siis on võimalik vagunid edasi saata. Selline on kord ja see on kõigile täitmiseks.“
Tom tundis kuidas tal on järjest raskem oma raevu vaos hoida. „Kallis inimene,“ pöördus ta kaubakontori juhataja poole. On täiesti üheselt ilmne, et teie valekaebuse alusel peeti mind kinni ja nüüd hakkate mulle mingitest trahvidest rääkima. Olge nii kenad ja saatke, palun, need vagunid esimesel võimalusel Valka.“
„Ma ei hakka end enam kordama. Kord on kord ja me ei kavatse seda rikkuda.“
Tom ei hakanud isegi küsima, kui suur see trahvisumma olla võiks. Oma eelnevatest kogemustest teadis ta suurepäraselt, et sellist trahvi makstes jääksid talle enesele ainult tühjad pihud. Ta istus autosse ja sõitis tagasi Pihkvasse. Raudteemiilitsa osakonna ees jättis ta auto treppi ja palus korrapidajal end ülema juurde juhatada. Tom kinnitas, et tegemist on eriti tähtsate asjadega ja talle ei hakatud vastu vaidlema. Tom sisenes koputamata ülema kabinetti ja leidis eest kõhnavõitu, majori pagunitega mehe, kes vaatas Tomi sisenemist veidi üllatunud pilguga.
Ta pani käes hoitud sulepea lauale ja vaatas Tomile küsivalt otsa. Tom teretas viisakalt ja vuristas peaaegu ühe hingetõmbega, kõik välja, mis tal hingel oli. Miilitsamajor vaatas teda nüüd mõtlikult ja küsis, et mida Tom temalt soovib.“
„Ma ei tea mida ma soovin aga ma pean need viljavagunud kiiremas korras saama minema saadetud. See on kolhoosile mõeldud vili ja ei ole võimalik, et ma peaksin hakkama maksma trahvi selle aja eest, mil ma siin kinni istusin. Kui me seda küsimust ei saa mõistusepäraselt lahendatud, lähen otsekohe prokuratuuri ja teen avalduse vägivalla suhtes, mis sai mulle teie keldris osaks.“
Ülem vaatas Tomi täiesti emotsioonivabalt ja Tomil oli tunne, et ta ütleb, et kui soovite, siis minge kuhu iganes, kuid ülem küsis rahulikult, et kus need vagunid tal täpselt kinni seisavad ja kes temalt leppetrahvi tahab. Tom seletas nüüd uuesti ja hoopis rahulikumalt, et kaubakontori juhataja keeldub vaguneid edasi saatmast.“
„Teate, noormees. Teie ärritus on täiesti üleliigne. Kõiki küsimusi saab ka rahulikult lahendada.“
Ta võttis toru ja helistas Petseri kaubakontorisse. Tom ei kuulnud täpselt kõike, kuid torust kostus kuidas kaubakontori juhataja mesimagusa häälega kinnitas, et ta ei teadnud ja kõik saab kõige paremas korras korda.
„Näete nüüd! Sõitke nüüd rahulikult kohale ja vaadake, et teie vagunid sihtkohta jõuaksid.“
Tom tänas, seda äärmiselt rahuliku olemisega ülemat ja kiirustas autosse. Teise korruse trepist laskudes nägi ta toda üleskääritud käistega miilitsat, kes teda keldris peksis. Tom kiirustas talle järgi ja virutas täiest jõust kinganinaga mehele tagumikku. Löök oli nii tugev ja täpselt vastu pärakut sihitud, et mees tõmbus sirgeks ja kui nägi endast mööda kiirustavat Tomi, suutis sisises ainult läbi hammaste, et ta lööb Tomi maha.
„Mine munni, pederast!“ irvitas Tom talle vastu, sest teadis, et selle põrguliku valuga ei suuda see mees paari minuti jooksul astuda samugi. Tomil oli pioneerilaagrist saadud samalaadne kogemus ja ta mäletas siiani hulluseni valutavat sitaauku kui vanema rühma poiss end tema peal välja elas.
Petseri kaubakontorisse jõudes oli juhataja nagu ära vahetatud. Ta lausa lipitses Tomi ees ja kinnitas, et öise koosseisuga lähevad vagunud teele ja hiljemalt järgmise hommiku kella kümneks on need sihtkohta jõudnud.
„Ilma asjata sõitsite meie peale kaebama. Oleksite teinud naistele või kommikarbi ja me oleksime saanud kõik küsimused kohapeal lahendatud…“
„Sittagi te oleksite,“ vastas Tom. „Te olete ahne ja omakasupüüdlik ja hoidke oma nahk, kui need vagunid ei ole homme hommikul Valgas. Siis vaadatakse teie tegevust kui kahjurlust ja ma ei vist ei pea teile hakkama lahti seletame, mida see enesest tähendab.“
Tom jättis surmtõsise juhtaja end pilguga saatma ja kiirustas autosse. Ta tahtis juba õhtuks koju jõuda.
Järgmise päeva hommikul pani Tom end korralikult riidesse. Isegi lipsu sidus ette ja lõi kingad läikima. Sekretär Leila pidi toolilt maha kukkuma kui nägi naeratavat Tomi kolhoosi kontorisse sisse astumas,.
„Sa oled… sa oled tagasi?“
„Kus ma siis olema peaksin. Usud, et ma tahtsin Venemaale jääda? Sa ei mõtle seda ju tõsiselt?“
„Sa ei kujuta ette, milline paanika siin valitseb…Mäesalu nõuab juba mitmendat päeva, et sinu kohta miilitsale avaldus tehtaks. Ta kinnitas kõigile, et sa oled majandi rahadega põgenenud ja nüüd tuleb sinuga hakata tõsiselt tegelema.“
„Sõitku perse…“ vastas Tom naeratades, avas esimehe kabineti ukse ja astus sisse.
Hommikune nõupidamine oli pooleli ja nähes ülikonnas ja naeratavat Tomi jäid kõik vait ja vaatasid tema suunas.
„Hommikust, seltsimehed!“ tervitas Tom kõiki kohalviibijaid. „Ma arvan, et selle asemel, et siin nõupidamist pidada, võiksite sõita Valka ja võtta vili vastu. Minu andmetel on vagunid praegu veel tühjaks laadimata, sest keegi ei tea, mida selle viljaga edasi teha.“
„Vagunid? Valga raudteejaamas?“ küsis esimees uskumatult.
„Kus nad siis olema peaksid? Ikka seal ja teie seltsimees Mäesalu, olge teinekord veidi rahulikum. Mina ei ole mingi kommunistist pätt, kes majandi rahadega jalga laseb…“
„Mida te enesele lubate…“
Kuid teda ei kuulanud enam keegi. Kõigil hakkas väga kiire.
Peale seda õnnestunud tehingut oli Tomil kindel soov laiendada oluliselt oma kooperatiivi tegevust. Ta osales mitmel metsaoksjonil ja ostis kõikide nina eest ära parimad langid. Pani püsti terve tööstuse ja elu viis ta kokku mitmete huvitavate inimestega. Ka nendega, kelle pärast ja kellega koostöös ta hakkaski Moskva vahet sõitma. Kuid nüüd oli ta ikkagi dilemma ees. Ta teadis ja oli veendunud, et saavutatud igapäevarutiin ei olnud tema võimete lagi ja sellepärast helistaski ta ühel varahommikul Arturi antud numbrile. Tundes ära Arturi unise hääle sõnas ta konkreetselt, et reedese hommikuse lennukiga tuleb ta Moskvasse. Täpselt nii nagu lubas tulla.
„Suurepärane,“ vastas Artur lühidalt. „Me tuleme sulle vastu…“

Südamesalu konteinerstuudio ja Südamekeelte vertikaalne avamine koos robotitega
Eesti Süda esitleb:
Heart-Container ja Serdetchnyi Tvorets
Vertical Media ja Miil OÜ
Kati ja Richard Murutar
Triin Lellep-Kordes ja Mart Sander
Purilennukid ja langevarjud
Kogukond ja keelekümblejad
Tesla ja SpaceX

Südamesalu vabaõhukatedraali ümber alustavad tööd aktiivse keeleõppe, maali-laulu-tantsu-loodusravi laagrid, mis tõstavad taas kogukonna ja kaunite hingede teenistusse ka Altweski loovstuudio saalid. Me hingame ja tantsime, palvetame ja laulame ilusas-elusas emakeeles ning tõstame üksteist kasvõi kingapaelu-pidi uutesse kõrgustesse
Esitluskogunemine 27. mail toob kokku Südamekeelte puudutajad – õpetajad, juhendajad ja õpilased ning Vertical Media kunstnikud ja ronirobotitega spreiprintijad, kes näitavad, kuidas stuudioks ja hobutalliks maastikule asetatud merekonteiner keskkonda sulandada nii, et asjalik ese muutub osaks ümbrusest.
Olgu sul oma konteiner aiamaja või riistakuurina juba olemas – või alles kavatsed selle Miilist soetada – et naabrist parem olla 😀 – kunsti saab spreiprinter-robotite Leonardo ja Albertiga alati seinale ronida.
Keeletunnetusega on täpselt sama – elementaarsed teadmised on esimene samm maastikule. Laused annavad meile funktsionaalse oskuse ning elusas ja ilusas keeles elamine ja hingamine looduses on midagi palju enamat kui kümblus.
Juunikuust on sündmustesarja Eesti Süda laagrid-retriidid-koolitused-sooritused igal nädalal teie teenistuses.
Südamekeeled, Lion Heart, Serdetcnyi Tvorets, Südamekodu, Hipster Heart, Sufi Süda, Brave Heart ja Heart Container tõstavad fööniksina nii Sinu kui minu.
Lausa ujuma õpime – kasvõi üle ookeanide!

Minu kodu on minu kindlus on minu Emake Maa.
Emake Maa on saamas inimeste maaks.
Liidame lood ja laulud ja hea saab. Uus hea ilm on siin ja praegu.
Mõnikord annab luuletaja oma kunstnikunime selleks pojale, et ühel päeval kirjastaks poeg tema ELU raamatu ning pojapoeg laulaks neid sõnu.

Sa ei pääse saatusest. Võid purjetada ja purjutada, ehitada ja ohvitser olla… Ja siis kirjastad taas.

Romeo ja Julia lugu Eestimaa Asseri moodi.

Kui midagi lood, pole oluline, kas-mis vahendid sul on. Eesmärk ja visioon on oluline. Alusta – ja KÕIK sünnib. Lapsed ka. Nemad eriti.

Meie hümn.
Pärast seda röövib Rinaldini poest kord tamburiini – hei tule-tule, läki-läki – pill oll helle – ja siis.. eh, zagubili…
Lõpetagem siiski lootusrikkas võtmes – Võti on selles, et surma pole olemas.
Kui sa minust, kullakene, lahku läed, nagu täht, ma oma särast ilma jään.
Uues heas ilmas õnneks lahku ei minda. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja SIIN.

Emajõe keeltekool

Iga keel on võti, mis avab ukse teise kultuuri, uude ärisse, värskesse energiasse. Keele omandamine on otsekui rännak professionaalse juhendajaga. Kõigil keeltel on oma loogika ja vägi ning keele õppimise kaudu siseneme uude ilusasse ilma tema lõputute võimalustega.
Keeleõpe on looming – samas turvatud kindlate vahenditega. See looming küsib rakendust ja praktikat, et kinnistuda ja uute ideede vood vallandada.
Tundes end praeguses teemade ja oskuste ringis ammendatu ja ahistatuna vali mõni tundmatu keel – ja täiesti taevalik inspiratsiooni allikas pääseb sinuni. Juba õppimaminek ise on tegu. Kingitus endale. Sellest otsusest algab muutus ja lahtihüpe.
Keeltekoolis omandatut võib võrrelda loteriipiletiga, tänu millele kuldkalake saab täita nii need sinu soovid, mida juba tead kui ka need, mida veel isegi ei aima. Unistustest suurem tulemus on su enese imelise aju kasutamine ja seisakust väljumine.
Piisab sellest impulsist – ja muutuvad ka teistesse eluvaldkondadesse kivistunud mustrid.
Kui sul on töö pärast vaja – või keeleseadus kohustab – ikkagi kujuneb keeleõppest rõõmus mäng.
Kõige sügavamat tõdegi räägitakse ju sageli naljatades.
*
Emajõe keeltekooli rajaja, juhataja ning hinnatud õpetaja Signe Laigu: „Minu õpilased imestavad mu lõputu kannatlikkuse üle. Tänu sellele ei häbeneta vigu teha ning õpitakse valutumalt.
Selle harmoonilise ühise kulgemise jaoks uue keele avarustesse ma 2010. aastal üldhariduskoolist ära tulingi. Austan ja imetlen täiskasvanud õppijate motiveeritust ja emotsionaalset tagasisidet. Oskan seda eriti väärtustada pärast aastatepikkust amokijooksu mööda teismeliste klassiruumi, et 7.-8.klassi universumi direktoreid üldse õpetada saaks. Võrreldes koostööpartneri Töötukassa pisteliste kontrollimistega, tänu millele meie koostöö üha paraneb ja tiheneb, on võitlus puberteetikutest käitumishälvikutega ikka midagi… täiesti teistsugust.“
Signe alustas Tallinna Ülikooli üliõpilasena kooselu tehnikaülikooli tudeng Andrus Laiguga. Noorpaar asus toona Signe vanaisa juurde elama. Oma emaga väga lähedastes suhetes nooruke mõrsja pakkis asjad siis, kui ema oli Alaveres suvilas. Ootas ära, kuni too naases, et näha enne taksoga ärasõitu viimset korda oma lapsepõlve helgeimat vaatepilti: Stroomi ranna veerel asuva lapsepõlvekodu, neljanda korruse korteri aknal emakene talle järele lehvitamas.
Esimene õpetaja töökoht oli neiul lasteaias 6aastastele inglise keele õpetamine. Tudengi jaoks oli kaks korda nädalas sularahas tasutud töö vägagi tõhus ots. Sellele lisandusid individuaaltunnid. Mitte ainult inglise keel – pärast saksa keele juurdeõppimist asus ta õhinal ka seda õpetama.
„Olin näiteks Pille Minevist keeleõppes poolteist aastat ees ning aitasin teda individuaaltundidega järele,“ naerab Signe, kelle õpilastel olid 1990. aastal parimad õpikud, parimad kuulamismaterjalid ning pedagoogi-metoodiku kõrgharidusega õpetaja.
Tema juurde jõuti suust suhu soovitustega. Harva lisandus ajalehekuulutus – ent see oli toona ülikallis moodus endast teada anda.
Aastani 2010 suutis tohutu elujõuga naine end jagada pere ja poja, käitumishäiretega koolilaste ja eratundide vahel.
„Ajad Elleri-koolis olid unelmate-elu laadsed – võrratud kolleegid, kuldsed õpilased… Ja ikka oli mul vaja panna eratundidega kõik laupäevad-pühapäevad kinni. Sellepärast, et mina tahtsin – ja sain ka 7 korda aastas reisida,“ meenutab ääretu elujõuga naine oma teekonda. „Lõpeks sai õpilasi nii palju, et hakkasin neid sõbratariga jagama. Kuna mul tekib kiiresti sügav kiindumus oma õpilastesse, oli mul alguses väga valus vaadata, kuidas õpilased läksid üle koridori teisest uksest sisse… Valuvaigistiks oligi hea ja õige teha oma keeltekool.“
Turul oli tollal kolm tuntud tegijat – Martina ja Laura Põldvere Lingua, Folkuniversitetet ja Tartu Rahvaülikool. Viimastel oli riigi tugi ja filiaalid mitmetes linnades.
Signe enese koju mahtus korraga kolm õpilast, järelikult oli eraldi kooli ja ruume tarvis. Ta võttis end töötuna arvele – ja see oligi teekond kallite ruumide-sisustuse-tehnikani.
2010. aastal käis naine Eva-Maria Vahtramäe – tänase koostööpartneri ja õpetajaga tema mitmes erakoolis – koolitusel ning ühendas inglise keele, metoodiku hariduse ja äriidee.
„Tegin Evale lõunasöögi välja. Kummalgi oli nina ees tohutu pubi-praad ning sedasi valminud äriplaan saigi rahastuse. Alustasime Emajõe büroohotellis jumaliku botaanikaaia naabruses kolmekesi – mina ja veel kaks õpetajat kahes ruumis. Edasi noppisime endale veel ühe ja siis veel kolm ruumi.
Misjärel siirdusime juba Küüni tänavasse kesklinna kaubahalli avarustesse. Ikka Andrusega kahekesi sisekujundust nii välja mõeldes kui valmis tehes. Toona oli meil lõpuks juba ligi 300 õpilast, kuna laienesime ka Tallinna Valgesse majja. Ma ise ööbisin seal ühes klassiruumis, kuni…
Muutusin liiga usaldavaks. Mida harvem seal käisin, seda enam ohumärke tajusin.
Kallid kolleegid – otseselt midagi halba tegemata või susserdamata – ajasid segamini tasemed-kuupäevad… Väga valusad vitsad õpetasid mulle, kui püha lehm on osavõtuleht. Eriti siis, kui tegemist on riigi kui koostööpartneriga.
Üks paikvaatlus – ja KÕIK, absoluutselt kõik ebakorrektsused tuvastati.
See oli minu täpsuse elukool, kus loevad ka sekundid, mitte vaid minutid.
Mul oli Tallinna parim – sel hetkel ka Eesti suurim keeltekool… ja see kõik kasvad üle minu haldusvõimekuse. Tööjaotus on kena asi küll, aga lõpeks vastutab igal juhul juhataja. Oo, neid seletamisi ja kirjavahetust, kõnesid ja vaibalkäimisi, protsessimist ja võitlust viimse veretilgani… Teist võimalust ei antud.
Mul-naiivsel olid tollal kõik munad ühes korvis. Täna olen oma koolid ja keskused arukalt ära jaganud – Emajõe keeltekooli kõrval on Dorpat koolitus, Hansa akadeemia ja Aleksandri tervisekeskus.“
Siis aga tuli Signel kõigest lahti lasta, sest ta ei suutnud partnerita renti tasuda. Tema kallitest seadmetest sai pankrotivara, viimsel kooli sünnipäeval ostis ta ise lilled ja tordi: pidu katku ajal.
Täna on tema koolid Tartus Peetri 26A tohutu perspektiiviga – ja elektriarvega… ruumides.
Õpilasi voolab juurde Ukrainast ja Lõunast, kooli tulevad 50+ eestlased, kes on koolis saksa keelt õppinud, ent enam inglise keeleta ei saa. Oodata on ka noorte eestlaste vene keele vajaduse hüppelist kasvu, kui ühel päeval koostö-kaubanudus-kultuurivahetus-turism Venemaaga taastekib.
„Iga ettevõtja peab väidetavalt pankrotis ära käima, et päris tegija olla. Loomulikult nüüd ma enam eraisikuna rendilepingut ei käenda – ent mu kallil Andrusel on sellepärast 15aastane surnud-lehma-laen, et meie armas väike kodumaja meile alles jäi. Mina veetsin siis, aastal 2018 viis nädalat niinimetatud hullumajas. Kogesin teraapiaid ja nõustamisi, psühholoogide ja psühhiaatrite hoolt ning puhkasin kafkalikust ametnike-kontrollide maailmast. Lugesin läbi suurema osa Petronede minu-sarjast ja jagasin seda ka teiste patsientidega. Ja läbisin ületöötamisest võõrutamise – ka kliinikus töötasin alguses 6, siis 5, siis 3 ja lõpeks ühe tunni päevas.
Selgus, et maailm toimub ka minuta – piisab rahuliku usaldusega liigne vabaks lasta.
2019. aastal sukeldusin enesearendusse – mis on oluline impulss Aleksandri tervisekeskuse loomiseks – sest psühholoogiast mulle enam ei piisanud. Kogesin samas, et ka enesearendusest võib sõltuvusse sattuda. Kirgliku isuga ühelt koolituselt teise tormates tahad kiiresti kohe ja kõike juurde saada…
Igatahes päeval pärast esimese Emajõe keeltekooli sulgemist avasin tänase. Õpin Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis ettevõtlust ja projektijuhtimist – millele olen lisanud sotsiaaltöö, sest need inimesed haakuvad minuga. Ettevõtluse tudengid pole mingi äriklubi, vaid lapsed – sotsiaaltööd õpivad küpsed teadlikud isiksused. Kes omakorda vajavad minu keelte- ja ettevõtluskoolitust.“
*
Signe Laigu rajatud Emajõe keeltekool toimib otsekui säravate isiksuste sõpruskond, millega osaduses olemine tõstab tuju ja väljavaateid. Olenevalt sellest, kas ajad ja võimalused lubavad üksteisele ilmsi või veebis naeratada, pakutakse kombineeritud ja paindlikke lahendusi.
Inglise, eesti ja vene keele 3 kuni 4 taset saavutatakse nii kursustena kui individuaalsete tundidega.
Kui inimene küsib päris oma tunnid, teeb õpetaja kindlaks tema kui väärtusliku isiksuse taseme ja vajadused vastavalt erialale ja edaspidisele keele praktiseerimise väljundile.
Veel enam – kõlab ju inspireerivalt, lausa romantiliselt: keeletunnid kahele inimesele.
Koolituse saab tellida ka asutusele või minigrupile, mis võib olla ühtaegu nii pere- kui sõpruskond.
Imeline ühistegevus ja värsked väljavaated lähendavad ja ühendavad edukamalt kui pereteraapia või abstraktne meeskonnakoolitust.

Õpetajatel on ühtaegu nii klassikaline kui kaasaegne taust ja haridus ning ülemaailmsed värvikad kogemused.
Eesti keelt õpetavad Leili Siilivask – ta õpetab ka vene keelt -, Sireliis, Eve Klävin ja Katrin Veiksaar. Tema õpetab ka taani ja itaalia keelt ning töötab talviti Bologna Ülikooli juures.
Leili Hansmann õpetab lisaks eesti keelele ka soome keelt või siis soomlastele eesti keelt.
Kõik õpetajad naudivad tööd erinevate elukutsete esindajatega ning õpivad õpetades ka ise elu ja ilma. Näiteks Olesja Aarik on töötanud ka vanglas. Oskas nii äärmuslikes oludes inimestele uue võimaluse anda, annab sulle ammugi.
Vene ja inglise keele kaudu õpetab Emajõe keeltekoolis eesti keelt ka kirjanik Kati Murutar.

Kohtumine sarmikate isiksustega on juba ise täiendav motiiv kas päriselt või ekraani vahendusel kodust välja minna. Vene keelt õpetab Andrei Kuzitškin oma väljatöötatud haridusprogrammiga. Ta ise on Tomskist pärit bioloogia ja rahvusvaheliste suhete magister, kes oskab 7 aastat Eestis elanuna ka inglise, hispaania ja eesti keelt.
Juri Jufkin õpetab peale vene keele ka prantsuse ja ladina keelt. Õnneks tekib kellelgi huvi või vajadus nii iidsete kui uudsete keelte vastu. Hetkel just otsitakse korea ja jaapani keele õpetajat.

Samas võib üht ja sama keelt omandada vägagi erineva stiili ja käekirjaga õpetajatelt. Inglise, vene ja eesti keele õpetaja Kati Kottise on nii kolleegide kui õpilaste hinnangul Emajõe keeltekooli superstaar.
Teine läbi inglise ja vene keele eesti keelt õpetav Kati on Murutar. Originaal.
Erinevaid stiile ja varjundeid tutvustavad Perthi taustaga šotlane Andrew Weightman-Pilv ning ameeriklane Douglas Spoolstra, kelle aukartustäratavat haritust ja karismat on kogenud nii Paide, Tartu kui Surju. On ju meie maailm võrratult käepärane, väike ja ilus paljukeelne ühtne paik.

*

Dorpat koolitus

Mitte kõik oma ettevõtlusse sisenevad inimesed pole piisavalt tugevad, et ebaõnnestumisi ja pankrotti välja kannatada. Ei pea ka. Väidetavalt on iga tõsiseltvõetava äriinimese tunnus vähemalt üks pankrot. Õnneks on Dorpat koolitus abiks kõige naiivsemaid vigu vältima. Õpime projekte kirjutama, äriplaani koostama ja oma vastsündinud ettevõtet juhtima.
Laigude perefirma sündis omal nahal kogetud vigadest. See on Andrus Laigu juhitud ettevõte, kus Signe rakendab end metoodiku ja läbirääkijana, on õppekorraldaja, usaldusisik ja müügitüdruk.
Tallinna Tehnikaülikooli diplomiga Andruse päevatöö Laigude kodukontoris on Hetest OÜ furnituuri müügitöö. Abikaasade kõrvuti kabinettides päevast päeva koos kulgemine on kinnitus väitele, et õnnetu kooselu ja -loomise eeldus on ühes suunas, mitte teineteisele otsa vaatamine.
Laigud kinnitavad: „Oleme kogu oma pika abielu jooksul ülipalju koos olnud ja seega teatud mõttes erandlikud, et oleme väsimatult, aga see-eest üha tihedamalt ja tõelisemalt koos.
Mees tegeleb üldjuhtimise, tunnistuste ja õpilaste koostatud äriplaanide supervisiooniga.
Naine on temaga samas rütmis südaööni arvutis – nädalavahetustel praegu veel ka – oma keeletundide andmise ja oma firmade juhtimise kõrvalt metoodiku-õppejuhi tööd tegemas.
Kuna tegemist on meie pensionisambaga, ei saa me eksimusi lubada – üks pädematu õpetaja – ja meie sammas kõigub.“
Dorpat koolituse emapuu ja telg on kogenud professionaal Eva Maria Vahtramäe, kelle teenena on kool paindlikult turvaline ja garanteeritult pädev. Tema jälgib ja kaardistab ka õpilaste koolitusele-järgnenud edulugusid.

Me ei taha Elon Muskideks. Parimat võimalikku iseennast vajame. Inimene on loodud olema õnnelik. Kõik, mis seda sünniõigust kasutamast takistab, kuulub muutmisele. Parimatelt õppimine aitab uut lehekülge keerata.
Uued unistused ja inspiratsioon. Värske pilk ja algused. Just VÄRSKUS on võti – nii õnnelikuks tahtva inimese kui vana hea Dorpati ja Tartu vaimu jaoks. Vana hea traditsioonilisus uues võtmes.
Traditsioonid ei pea olema jäigad ega puised. Konservatiivsus ei tähenda kivinemist. Alalhoidlikkus ja kultuurikiht toimivad Dorpat koolituses inimese heaks, mitte vastu.
Nagu ka elu juhtub meie jaoks, mitte meiega.
Kui asute uue iseenese äriplaani koostama, soovitame eeskuju võtta arukaimailt.
Eestlastel on aeg tegusalt uueks tõusuks tunnetada, et kannatamine ja muretsemine pole enam moes – nii 700aastasel orjaajal kui nõukogude okupatsiooni raudse eesriide taga oldi ka õnnelikud, armastati ja naerdi. Tänasesse ärisse tuleb ka neist ajastutest noppida parim.
Sajandite ja millenniumide vanune ürgolemuslik õnnetunne väärib edasi kandmist ja süvendamist.
Seda Dorpat koolituses just täpselt tehaksegi.
Tasub näha, mis asi on Diana Tandru ettevõtlusteatri metoodika, mille ta on Eestist ka Lätti, Soome ja Ukrainasse viinud. Koolitust kogeda saame praegu ikka päris iseendana, mitte Muski-Zuckerbergi paljundatava metaversioonina.

Diana on Audenteses koolitatud magister, kellel on TalTehhi, EBSi, Narva kolledži ja Järvamaa kutsehariduskeskuse taust. Ettevõtluskoolituse, isikliku äriplaani koostamise ja projektikirjutamise õpetuse kroon ongi ettevõtlusteater.
Sellele innovaatilisele sõnale sekundeerib Eva Vahtramäe magistritöö nimetus – organisatsiooni käitumine. Põnev! Eriti kui see asetub Eva rahvusvahelise ärijuhtimise teooria ja praktika taustale.
Veel üks inspireeriv termin – nii Pertti Pärna kui eelnimetatud õpetajad on andragoogid.
Täiskasvanute koolitajad. TalTehhi logistiku taustaga Perttil on lausa kuues tase.
Täiskasvanute koolitus kui nähtus annab lootuse kõigile. Mitte kunagi ei ole hilja ennast täiendada või sootuks suunda muuta.
Õpihimulisel peab olema vähemalt keskharidus, netiühendus ja elementaarne arvuti kasutamise oskus.
Kaheksandat aastat tegutsev täiskasvanute täienduskool õpetab koostöös Emajõe keeltekooliga ettevõtlust, keeli ja Euroopa struktuurifondidega koos töötamist. Praegu põhiliselt veebis mõistagi.
Hilistele alustajatele ja lendstardiga kannapöörde sooritajatele on toeks Töötukassa.
Abiks on kooli tegevjuht Andrus Laigu ka. Kui ka ajatatud õppemaksuga elulistel-olulistel põhjustel toime ei saa, tuleb vabastuse asjus sooja ja südamliku, mõistva ja empaatilise Andruse poole pöörduda. Kõik tuleb tagasi – iga sinu heategu tasutakse tuhandekordselt ja iga su pürgimus õnnestub.

„Oleme õppekavasid laiendamas, sest sotsiaalne tellimus küsib koolitatud spetsialiste pehmete väärtuste tootmiseks. Kultuur ja meelelahutus, loovus ja sotsiaalne sobitumine igal ajajärgul ja iga ilmaga vajavad professionaalseid ärijuhte. Infotulvas ja pakkumiste paljususes fookuse hoidmine, sõna ja pildiga toime tulemine ja selle turundamine on meie koolituste uus väljakutse,“ arutleb Signe. „Aina keerulisem ja samas olulisem on mürast eristuda ning oma pakkumise ja sõnumiga nii sõnas kui visuaalis välja paista.
Meie sihtgrupp on lisaks uue lehe pöörajatele ka väikelaste emade ringkond, kes tuleb või naaseb tööturule.
Pereäri tulemuslikkuse elav näide on meie oma poeg Toomas. Tal on pandeemilisi piiranguid trotsides käivitatud veganrestoran ja kauplus „Oasis“ Tallinnas Rotermannis. Pojal on ka oma inspiratsiooni koolitus. Ta on uue ajastu storyteller-ämbrilaulik – käib noortele avalalt ja rõõmsalt oma seinast-seina kogemusi jagamas.“
Laigud on kogenud, et ehkki Toomas on nende tootenäidis, ei saa erinevad põlvkonnad liiga pikalt sedavõrd sujusalt koostööd teha kui abikaasad. Abielupaar kogeb ühises ettevõtluses kokkukasvamist, läheduse üha kõrgemaid tasemeid tänu sellele, et hingeabi põrumiste puhuks on 10 meetri kaugusel. Signe käib end Andruse kodukontoris oleval nutudiivanil tühjaks kurvastamas – ja suudab taas.
Aeg on näidanud, kui tänulik tuleb olla lisaks kaasale ka ilmastikukindlale meeskonnale – on sobiv koht tänada Eva, Maria ja Ivi vankumatut professionaalset sõprust ja 24/7 kohalolekut.

*

Hansa akadeemia

Head asjad ja algused levivad ja paljunevad.
Häid võimalusi peab palju olema.
Eesti on jõgede maa. Pärnu jõgi algab Roosna-Allikult ja ületab reipalt Tallinn-Tartu maantee.
On ju märgiline! Nii voolab ka Emajõgi Pärnusse ja Tallinnasse – ja internetti. Ikka tasa ja targu.
Kui sind pole igal võimalikul elualal, võib mõni lootusrikas risttee jääda märkamata ja kasutamata.
Kui sa pole internetis, oled oma praeguses hetkes ketis.
Uut algust pakkuva keeleõppe ja ettevõtlus-impulsi, inspireeriva projektimaastikule sööstmise ja õigupoolest uue iseenese leiad tervikpakkumisena Hansa akadeemiast.
Meie lood on sarnased. Mäletate, kuidas omal ajal telekooli tuules Lauri Leesi fluidumis prantsuse keelt õppisime? Ja algeliste äriuudiste ajel aru püüdsime saada, mida see tähendab, et talse tõuseb.
Nüüd õpime üha uusi keeli ja ettevõtlus-teadmisi. Paketina, mida praktikas kinnistada.
Sest peame, tahame ja vajame – kusjuures hansa-akadeemikuks saab kodus ka. 21.sajand, teadagi!

Selleks, et algusest alustada või seismajäänud eneseteostusega värske jõuga edasi minna, on parim lahendus täispank, kolm vaala, terviklik õpetus. Keeled, äriplaan ja projektikirjutamise koolitus.
Signe ja Andrus Laigu on isikliku kogemuse ja ameti kaudu veendunud, et nii praktika pinnalt õpetamine kui teadmiste praktikasse rakendamine on parim lahend. Ja individuaalsus, inimese isiksuse ja vajadustega arvestamine on omakorda edu võti.
Olgu puhtale lehele pürgija täiesti ettevõtluse alguses, ristteel või vajab lendstarti järgmisele tasemele – nii kontaktõppe kui veebikoolituste kombinatsioonis aitavad vilunud õpetajad tema idee teoks teha.
Valikus on ettevõtluskoolitus ja äriplaani koostamine, projektijuhtimine ning praktiline raamatupidamine.
Õpetajatest Eva Vahtramäe eneseesitlust tasub kodulehel www.hansaakadeemia.ee hoolikalt uurida juba seetõttu, et seegi on teatud mõttes õppevahend – kuidas ennast esitleda. Eva õpetab äri ja organisatsioonikäitumist, müügijuhtimist, rahvusvahelist äri seinast seina.
Pääsküla poiss Pertti Pärna annab edasi kõik, mida ta Taltehhi logistika-tarneahela õpingute järel omandanud, rakendanud, veel õppinud ja praktikas katsetanud on.
Kaide-Liis Luht õpib hetkel ka ise Mainoris finantsjuhtimist ja Taltehhis sotsiaaltööd. Prakitka pärineb tal noorsootöö alalt ning ta on pädev koolitama nii ettevõtlust alustama, juhtima kui analüüsima.
Diana Tandru on oma Audentese-haridust rakendanud õppejõuna Tallinnas, Lääne-Virumaal, Järvas ja Narvas. Projektieksperdiga koostöös praktiseerides on ta ühtlasi välja kujundanud Ettevõtlusteatri kui koolitusvormi.
Maria Rozbaum – Tartu Ülikoolis ajakirjanikuks õppinud ja sellena ka praktiseeriv uue ajastu ettevõtja õpetab ärijuhtimist ja turundamist sotsiaalmeedias ning teadlikku sisuloomist.
Silja Laid on oma kauast raamatupidamiskogemust rakendanud tootmises, transpordis ja põllumajanduses ning oskab juhendada nii rahvusvahelise lennukaarega ettevõtjaid kui pereettevõtteid, et neis isiklikud ja frima taskud segamini ei läheks.

Keeleõpetajad on pärit Emajõe keeltekoolist.
Kati Kottise õpetab inglise, vene ja eesti keelt.
Juri Jufkin lisab vene keelele prantsuse ja ladina keele.
Signe Laigu, koolijuht, pakub inglise keelt.
Leili Hansmann pädeb eesti ja soome keele alal.
Andrei Kuzitškin on pärast Tomski nomenklatuuri kuulumist seitsmendat aastat Eestis oma enese väljatöötatud A1-B2 haridusprogrammiga ning on ka ajakirjanduses praktiseeriv polüglott.

Oled uue alguse otsingul oma hariduse ja kogemuse poolest pigem õpetaja kui õpilase tasemel? Ole lahke – tule projektijuhtimise, personalijuhtimise või raamatupidamise õppejõuks!
*
Aleksandri ja Emajõe tervisekeskused

Aleksandri tervisekeskus

Tervis on terviklikkus. Oleme teadlikud, et meil on ihu, hing ja vaim.
Tervis on protsess. Enam ei küsita: millal ma valmis saan. Terveolemine on teekond.
Tervis pole haiguse puudumine.
Meile kingituseks ja kasutamiseks sünniõigusega kaasa antud keha ja vaim vajavad tänulikku alalist tegelemist. Kui sul on südames ja kõrvade vahel juba valud, ütled optimistina: valutan, järelikult olen elus.
Realistina tead – õnneks pole hilja oma terviklikkust taastada, kuniks elu.
Teame võimete piiril töötavate tegudeinimestena, kui oluline on läbipõlemise ennetus – ja rehabilitatsioon. Meie tervisekeskuses antakse abivajajale kätte tööriistad, mitte ei tekitata sõltuvust terapeutidest.
Teame ka, et vajad tuge ja juhatust oma lapse sobitamisel ühiskonnaga – saame peresid selles terviklikus protsessis professionaalide abiga aidata.
Kell tiksub nüüd-nüüd-nüüd…
Nüüd on sul õnneks eestimaailma parimad kaaslased järjepideva tervisega tegelemise toetajateks.
Vaata hoolikalt, millised psühholoogid, kogemusnõustajad, loovtegevuste pakkujad ja terapeudid sind juhendavad. Loe, kuhu uue alguse, suhtluse, kaaslaste ja juhendajate järele tulla!

Www.aleksi.ee

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Tänu ja tähed koos loojatele

Täname, hea hing, et oled otsustanud erilistes aegades olla jääja ning looja.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust.

Meie koosloojatel on töös puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“
uus-kommuunide sünni prohvetlik katastroofikomöödia
„Hipiratoorium“
kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“
eluliselt humoorikas käsiraamat loomapidamise alustajaile
„Loomad-lausujad“
lugude vestmise suurteos „Saage rüütlimõisa Altweski“
tegelik Eesti portree läbi laagritesse kogunenud laste pilgu
„Ingli puudutus“

Sinule loome peatükid raamatutes koos vajalike tulede-viledega klientuurile.

Tõstame Sinu küllust sotsiaalmeedias ning nii Sinu kui meie kodulehtedel.

Kaasame Sinu tooted ja teenused Hipiratooriumi filmi kõrgeimal tasemel – tegelastena, tõsiseltvõetavates rollides, mitte pelga näitamisega.

Pakume Su pere- ja sõpruskonnale teema- ja tervenduspäevi Altweskil – sõnatervendus, vabastav maalimine, häälejooga, kogemusnõustamine-jagamine ja mitmesugused massaažid ning hobuste osadus.

Sinu teenistuses on sõnameister Kati S.B. Murutar
70 raamatu, 21 näidendi looja, intuitiiv-esteet ja Lugude vestjatar

MTÜ Ingli puudutus
a/a EE904204278618426202

Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.

Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.

See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.

Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.

Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

12 inglit –
konveierilt kogemusnõustajaks

Selle raputava ja abistava raamatu 12 inglit on sündimata jäänud lapsed.
Panime neile teost luues nimed ning nende ema jutustab abordikonveierile jäänud lastele oma elu loo.
Nimed on ka neil tuhandeil küladel ja taludel, kus naised on läbi ajastute salaja meestelt peksa saanud, neid ülal pidanud ja järel vedanud ning lõpuks loobudes ja lahkudes kogu oma loodud muinasmaa neid kuritarvitanud meestele jätnud.
Armastuse ajal me ju ei kuule ega näe tõsiasja, et omandisuhted on korras hoida vaja.
Oleme olnud koolikiusamise-ahistamise ohvrid, aga ei näe, et meie lapsed on ka!
Kuni elu, seni on kõik heastatav.
Uued algused. Uued haridused ja ametid, koolitused ja litsentsid. Uus hea ilm.

Rahvale abiks toodav raamat „12 inglit“ kogemusnõustaja Piia Padari ja sõnameister Kati S.B. Murutari koostöös – teemaks kroon-viiruse painega kaasnenud koduvägivald, suitsiidid ja salajased maailmalõpu meeleolud, mis vargsi meie kodudes valitsevad. Lisaks senisele üksteise – enamasti naiste – kuritarvitamisele, mitmetasandilisele vägivallale, abordikonveierile… on magusvalus kingitus.

Sirutame ausa ja avala käe kõigile, kes on SEDA KÕIKE erinevatel ajastutel kogenud ning vajavad nende valude lõpuni valutamiseks abi ja juhatust.
Sa pole üksi ega ainus, lõputult süüdlaslik ohver – vaid võtad koos meiega vastutuse oma edasiste valikute ja kasvamise ees.

Kirjutasime kroon-viiruse lukustuse ajal ja kiuste, õppides ja põdedes.
Panime oma armastused ja kogemused, loomised ja loobumised kõrvuti – saime koos luues enda ja maailma kohta teada asju, mida küsidagi ei taibanud.

Jagame heldelt – kui ühel läheb hästi, läheb kõigil paremini.
Paneme selle teosega aluse Piia kogemusnõustaja praksisele.
Kutsume haiget saanud naised selle raamatu kiiluvees teemapäevadele-laagritesse.
Tänu Teile.
Põimime Teie abikäe raamatu sisusse või saba-kataloogi ning mitmekordistame nii Teie kui meie kõigi väge.
Kui mitu aborti jääb tegemata, naist peksmata, enesetappu sooritamata tänu Teie ja meie pühendumisele – võime aimata. Neid on palju. See on peamine.

Täname!

Piia Padar ja Kati S.B. Murutar
MTÜ Ingli puudutus

EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank