Unt ja Une-Mati
Eesti Matide kohta kehtib ladinakeelne väljend „nomen est omen“ – reeglina sellenimelisi ei tühistata ega süüdistata selle eest, et nad andsid oma ajastul endast parima. Värskenduseks neile, kes on tüdinenud küsimast, kuhu Kati karu sai, kalambuuritsegem: võti on Mati all. Naljatades öeldakse kõige tõsisemaid asju – narrilegi selge – ning just täpselt võtmeisikud meie Matid ongi.
Tele-Talviku kohta sobib väljend „korüfee“ ja täna Eesti Teaduste Akadeemiat juhtiv Saarma on oma meeskonnaga vähemasti Põhjalas peaaju lagundavate haiguste – parkinson ja multipleks – tüvirakkudega tervendamise pioneer ja superstaar.
Eliste juhtis „Reklaamiklubi“ ajal, mil igasuguse defitsiidi krooniks KTV kõrval ainult üks ETV oligi – kõigest oli puudus, väärt kraam liikus leti all, tänavatel looklesid vorsti ja raamatute (!) järjekorrad ning põhiline ärimudel oli tutvuse kaudu, erilubadega või talongi alusel pruutkleidist Moskvitšini.
Kaal ja loomaaed on meie teadvusse kinnistunud sünonüümidena – Tallinna zoopargil on küll uus juht, ent kui midagi kaalukat on vaja öelda kas õnnelike õrrekanade või tiigrikutsude asjus, kutsutakse ikkagi Tema Ise tõde sõnastama.
Siinkirjutaja elus oli üks märgiline päev – kultuurkapitalile oli vaja Meistrite soovitusi ning Mati Unt kirjutas soovituse draamateatri fuajees, Harju tänava kirjanike maja ühes tiivas tegi noorele kirjanikule seda au Jaan Kross vaatega kohale, kus nüüd tema monument seisab ning Aleksander Suuman kirjutas oma adjustaadi sedasi: „Kati Murutar on Harri Vasara plaadistamata laul – kaigub vabalt ringi.“ Sel päeval nägin kõiki kolme viimast korda – hea, et ei teadnud – kas kulka toetuse sain ja millise raamatu jaoks, ei mäleta…
Küll aga hoolitses just äsja kultuurisaade „Kirjandusministeerium“, et Voorel sündinud ja Tartu 8. keskkooli – kirjanduskallakuga mõistagi lõpetanud Mati Unt oma nurruva heatahtliku salavaluliku huumorisoonega ei ununeks. President Alar Karise raamatuklubis arutasid ja harutasid Unti kui linnainimest ja kassiväelast kirjandusminister Juur, President ja Andrus Kivirähk, kelle vaimne isa „Argimütoloogia“ autor on. Wikipedias muide on näpukas – „agrimütoloogia“.
Nii hüvasti kui ka tere, kollane kass, oma pehme ujedusega on Imedemaa Alice’i irvikkiisust valgusaastate kaugusel ning kinnitavad külgetõmbeseaduse kehtimist: leebelt heatahtlikku härrasmeest ei nimetatud nt iialgi sariabiellujaks ega pandud pahaks tema ENSV teenelise tiitlit.
Abikaasa Ela Tomson pühendas oma elu koos järgmise paarilise režissöör Mati (!) Põldrega Pärnule, kus teenib orkestrit ja kaitsejõudusid ka Mati Põdra ning esimese alternatiivkirjastuse Perona rajas Mati Vaga.
Tartu vaim Matti Milius tegi samas ajalugu ülikooli raamatukogu ees purskkaevus kümmeldes ja luuletades, et keelatud kirjanduse ümbertrükkimiseks mehhaanilisel kirjutusmasinal jõudu koguda. Alati käppadele maandunud Undist jutustab wikitark: „Ta töötas aastatel 1966–1972 Vanemuise teatris ning 1975–1981 Eesti NSV Riikliku Noorsooteatri kirjandusala juhatajana, 1981–1991 Noorsooteatris lavastajana, aastatel 1992–2003 töötas Draamateatris lavastajana, pärast seda jäi vabakutseliseks. 2005. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Mati Undi looming hõlmab üle 15 romaani ja jutustuse, üle 10 näidendi ja dramatiseeringu, filmistsenaariume, esseistikat ja sadakond teatrilavastust. 1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.“
Öös müttajaid tuvastanud ja tunnetanud Mati maandus pehmelt käppadele – selsamal Moskva-Tallinn olümpiaaastal venestamise vastu astunud ENSV teeneline kirjanik saatis Lydia Koidula ja Aino Kallase etenduses „Vaimude tund Jannseni tänaval“ omavahel asju arutama ning ise abiellus seni Mare Puusepa, Kersti Kreismanni ja Liiga.
Väärikat mehenime kandev Lii Unt läks lesena Indias ülikooli, elab ja särab Varanasis ning samal ajal, kui tema kommentaarid FB-sõprade postitustele on teravad-terased-teistmoodi, on tema enese profiil hindukeelne.
Teatmeteosed peavad tarvilikuks teatada, et poeg Indrek oli abielus Pille Mineviga, samas lavastatakse ja võetakse jutuks pigem tema kui kahekordse Friedebert Tuglase novellipreemia ning Juhan Smuuli preemia laureaadi tähtteoseid „Surma hinda küsi surnutelt“ ja „Sügisball“.
Kaks korda teatriliidu, kulka kahe aastapreemia, Priit Põldroosi ja Aleksander Kurtna nimelise preemia laureaat, Poola ordeni ja 2000. aastal Valgetähe III klassi teenetemärgi kavaler ning Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga pärjatu ühendas teatrites nii ootuspärased kui ka üllatuslikud kolleegid.
Tartu Sadamateater ja Kivirähk, Vanalinnastuudio ja Golding, Rakvere ning Pinter ja Suuman,
Von Krahl ning Luts ja Shakespeare, Pärnu ning Strindberg ja Rubinsteini ooper „Deemon“,Soome Rahvusteater ning Saluri ja Mrožek, Eesti Draamateater ning Vaclav Havel, Ibsen, Beckett ja Rannet, Noorsooteater ning Tolstoi, Lermontov, Dostojevski, Garcia Lorca, Goethe, Märta Tikkanen, Tuglas ja Tammsaare, Vanemuises Schiller, Anouilh, Bulgakov ja Tšehhov.
Mati Unt ise kirjutas näidendid „Graal“, „Charley tädi“ ja „10 neegrit“. Tema filmid „Sügisball“, „100 aasta pärast mais“ ja „Võlg“ tükkis surnutelt surma hinna küsimisega on klassika kullafondis.
Romaanist „Räägivad“ tegi Eesti Üliõpilaste Seltsi sõpruskond Hagi Sheini juhendamisel kuuldemängu, ehkki tulevase taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimese valitsuskabineti mõni minister eelistanuks „Doonori meelespead“, teine öös olevaid asju, müttajaid või kollast kassi.
Kuna kassil on üheksa elu, jõudis vabade kunstide professor tõlkida vabahärra von Münchhauseni lood ning Carl Gustav Jungi (šveitsi psühhiaater, psühhoterapeut ja analüütilise koolkonna psühholoog) „Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas.“
Unenägude tooja Une-Mati oli üsna üheaegselt peategelaseks Heiki Vilepi ja Dagmar Normeti töölaual, sest asjad on õhus selleks, et neid müstilises sünkroonis sealt alla noppida.
Mõningane müstika on ka ühel kalendriaastal sündivad kokkusattumused – ka siis, kui meie kalender, koolitarkus ja kogu maatriksi kompott on vale ning ainult etiooplased taipavadki õige ajaarvamise järgi elada. Meie varjutatud hämaepohhi aastal nr 1967 lõpetas Tartus Unt ülikooli, Gabriel Garcia Marquez kirjutas ladina maagilise realismi kroonijuveeli „Sada aastat üksildust“. Kolumbia meister kirjeldas tänapäeval ülisageli jutuks olevat hinge pimedat ööd, mis järgneb ärkamisele ning eelneb ülestõusmisele – seda teab kõige paremini mitmete sajandite magamisi ja teadvele tulemisi jälginud Une-Mati. Ning selsamal aastal sündis brežnevlikku paradiisi Kati Vasar, et koos Vigri ja Mišaga 1980ndaks hruštšovi-lubatud kommunistlikule õnnemaale sõuda. Sõidame!

Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Valge varjupaik
(Krüpsterid hipiratooriumis)
Katastroofikomöödia
Kati Murutar
Koosloomises osalenud Alice Aleksandridi ja Nathan Popa, Triin Lellep, Maria Indira
Murutar, Meeli Lass, Emil Rutiku, Regina Evert-Tammistu, Anette Müürsepp, Tom
Valsberg, pk Keskküla, Vishen Lakhiani, Maire Aunaste ja Elon Musk
Muusikaline katastroofikomöödia „Valge varjupaik – krüpsterid hipiratooriumis“ on
prohvetlik lugu vanasse mõisa uue ajastu kogukonna loomisest. Lugu puudutab ja
kõnetab 3-5 põlvkonda. Tänu uue põlvkonna suunainimeste kaasamisele saavutame
ka vaadatavuse uusimais kanaleis.
Stoori: Seni oma ande, teenete ja kuulsuse harjal surfanud oma elu peremehed on
lavalt ja raha teenimise võimaluste juurest minema peletatud. Pandeemia ja
energiakriis toob endise primadonna, miljonäri, pereema ja menukirjaniku tondilossi.
Sihikaotusest meeleheitel väga tähtsate isiksuste koomilise trügimise järel, mil kõik
püüavad end vana mustri järgi kehtestada, moodustub toimiv kogukond igaühe
eneseteostuse ja tööjaotusega.
See lugu võib sündida nii Eestis, Saksamaal või USAs kui Moskva lähistel.
Elav legend Kati Murutar on stsenarist – seni 20+ näidendi ja stsenaariumi autor –
ning mängib filmis mahakäinud kirjanikku. Miljonärist krüptokaevandajaks teisenev
ärimees on Emil Rutiku. Oma kohta otsiv intelligentne rändaja – Triin Lellep („The
Sixth Secret“). Ükssarvikute-startuppide maailma uued tuuled tegelikust
taastuvenergiast Elon Muski ideedeni toob Valgesse varjupaika ingelinvestor Anette
Müürsepp (Miss Globe).
Filmi võttepaik on Rapla lähedal Vigala jõe ääres asuv iidne vesiveski, Valtu mõis ja
Papli talu, millest lähtuvalt stsenaarium on kirjutatud ning kus on võimalik
meeskonda ka majutada.
Salvestatud on 5 aasta jooksul siinsamas loodud lavastuste dokumentaalsed
flashbackid ning aasta jooksul jäädvustatud merekonteineritest uue ajastu asumi
ehitamine. Samuti on olemas eelkokkulepe koostööks Otse Tootjalt Tarbijale rahvaga
filmi lõpuosa ühiseks sooritamiseks.
Tõlgime ja-või dubleerime kõiki kontinente kõnetava katastroofikomöödia inglise ja
vene keelde ning läheme nii festivalidele kui voogedastuse kanalitesse läbi tõsise
naeru ja muusika tõestama: elu planeedil Maa läheb edasi kas nii või üldse mitte.
Kohaneme uues koosloomises või sureme välja.
Sina oled kangelane – see on film Sinust, Sinuga ja Sinule.
Sina jääd!
Tegevuskoht – tontlik varemete-piiriline hiidmaja, kivilabürint, järv ja jõgi, metsatukk selle lähedal,
korrastatud mõis ning konteineritest loodud uus-asum.
AVASTSEEN:
ŠAMAANITRUMMIGA KAUNITAR TRUMMIB PAISUSILLAL
Indi filmib teda ja prohveteerib:
Indi: Planeet kattub uue ajastu asumitega. Maa hakkab elama elujõuliste asumites Valgetes
varjupaikades. Inimkond tõuseb loovateks kogukondadeks – või lõpetab. Koos looduse ja
loomrahvastega ellu jäämine on privileeg, milleks tuleb valmistuda… EILE.
Tuulegeneraatorid pöörlevad, turbiinid, päikesepaneelid…

*
PROLOOG – SEE SÜNDMUSTIK TOIMUB SIIS, KUI KÕIK JUBA TOIMUB JA TOIMIB.
PRIMADONNA KILJATAB KIVILABÜRINDIS SPONTAANSELT.
Primadonna: Rästik!
Meelteheitja HÜPPAB EEMALE.
Meelteheitja: Jubekohutavaltõudne!
Cathara: Ise oled!
Primadonna: Ma olen alati öelnud – ei ole vaja mingi spiritiriuugapuugaga flirtida. Spiraal!
Labürint! Rästik!!!
Cathara: Sa oled sellest rästikust palju suurem.
Primadonna: Ta on mürgine.
Cathara: Inimene on mürgisem.
Meelteheitja: Ta nõelab.
Cathara: Inimene nõelab – ussirahvas püüab ennast lihtsalt kaitsta.
Primadonna: Ja üldse – mis on selle kivimajanduse praktiline väärtus? Hulk vaeva nähtud, et kivid
siia koguda ja laduda. Ussidele!
Cathara: Kivispiraali praktiline väärtus ongi selles, et maod kogunevad ühte kindlasse kohta.
Lollakad inimloomad tallaksid neil seljas, kui neil oma kohta poleks. Ma korjan selleks
klaasikilludki maast ära, et nad endale haiget ei teeks. Maapind ajab üha klaasi ja vana
metalli välja-välja-välja – plastikust rääkimata. Mina korjan.
Primadonna: Sellel on küll pointi – klaasikillud võivad kulu ja metsa põlema panna. Ja metalli saab
vähemasti kokkuostu viia.
Ühtlasi on sinust kasu – kirjutatud sa ju nagunii ei saa.
CATHARA KORJAB LABÜRINDI KESKELT METALLI KÄRUSSE JA KAPPAB MINEMA.
Cathara: Ei saa jah! Ma teen Valge VARJUPAIGA viguri. Skulptuuri.
PRIMADONNA-MEELTEHEITJA JA TRILLEP SURNUD SEPIKOJAS – UURIVAD LEIDE.
TRILLEP ON SEAL EES – TEISED LISANDUVAD
Trillep: Družba käepide ju!
Primadonna: Minu talus oli ka erinevate ajastute tarberiistadest terve… muuseum. Kõik oli alles…
MEELI UURIB PUNAST AUGURAUDA.
Trillep: See on plaatide paigaldamise auguraud.
Meelteheitja: Täiesti tutikas. Kasutamata. Vanaraua hulgas… Kõik on tõesti tühi vaev ja vaimu
närimine. Kümnete proffide oskused ja teadmised, materjal ja kütus – kõik asjata kulunud.
Insenerist ja disainerist… minuni.
Primadonna: Koguja raamat. No näed, kui hea, et sa pole muud kui lapsi ja kaunist kodu loonud.
PRIMADONNA MÄRKAB ROOSTEVABA BOILERIT.
Primadonna: Oh kui vägev – sellest saame puskariaparaadi!
TRILLEP TULEB 2 VANA PLASKUGA.
Trillep: Proosit!
VAATAB PÄRAST PLASKUDEGA KÕKSU TEGEMIST VABANDAVALT Meelteheitja POOLE.
Trillep: Pardon.
Meelteheitja: Noooh, puskarit peab majas ikka olema. Iga asi õiges koguses on medicine.
Hapukapsast tehakse minu teada ka sellistes…
Trillep: Näe, mööbli hinged! Neist saab kokkukäiva diivani!
Primadonna: Hinged… Lihtsad ja keerulised, praktilised ja ükskõiksed… Hinged.
Trillep: Mööbel! Jupid on. Vaja on. Teeme!
Meelteheitja: On jah õigem juba olemas olev ära kasutada, mitte kõike aina juurde ja juurde toota.
VIRIL RUSTIK LOIVAB SEPIKOTTA.
Rustik: Siia sepikotta võiks sauna teha. Istud laval, vaatad koske… Praegu pole siin kusagil isegi
istuda.
Trillep (näitab hingesid): Olge lahke, võtke istet!
Rustik (sügab tagumikku): Kuhu?
Trillep: Kokkupandav diivan on mul kujutlustes olemas – järelikult ongi. Seni lamage.
CATHARA KÄRUTAB METALLI ENDALE MATERJALIKS. RUSTIK VINGUB JA VIRISEB.
Rustik: Seinad peaks ära toestama. Muru on niita vaja. Teed on auklikuks sõidetud ja kiviplats kinni
kasvanud – ja pärnad lõikamata… Oeh, millal seda kõike jõutakse… Jõutagu!
RUSTIK VAJUB MÖÖDA SEINA ALLA.
Primadonna: Järjest ja järjest, ükshaaval, sammuke korraga. Iga päev midagi.
Meelteheitja: Pigem peaksime mõtlema väikestele soojakutele. Konteinerid.
Moodulid. Elemendid. Igaüks vajab privaatsust.
KALEIDOSKOOP – MOODUL-ELEMENT-KONTEINERMAJAD.
CATHARA JOONISTAB SKEEME JA PLAANE TUBADEKS-KONTORITEKS
Primadonna: Samas peab oma maalapilt kogu selle privaga vajadusel kiiresti minema saama –
liustikud sulavad üha kiiremini – peagi tuleb tõusulaine.
Meelteheitja: Kolime oma kuutidega kõrgemale, nagu kirbud uppuva peni kasukas.
Trillep: Meil on ju paat! Paneme tõusulaine eest minema.
Rustik: Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab.
Primadonna: Selge. Järelikult mitte keegi. Mõtteline paat.
Rustik: Trillep ütles just, et kujutlus diivanist on diivan. Paat on paat.
Primadonna: Lootusetu. Ja midagi juurde ei õpi ka.
Rustik: Jätke mind rahule! Ma olen vana ja väsinud mees. Varsti lähen… pensionile.
Meelteheitja: Käi õige p…
Trillep (võtab tema käest väikese käia ära): Käi jah! Just vaja kah.
CATHARA LAOB METALLI VALGE VARJUPAIGA SKULPTUURIKS.
DROON VAATLEB.
MAANTEEL SÕIDAVAD KONTEINERID.
1
VÄIKESE ERAMU VINKS-VONKS ÕU, KUS ON VÄIKE NUNNU AUTO, GRILL JA KÕIK
JUTUD, MIS PEAVAD TÄNAVALT HOOVI VAATAJAT VEENMA – SIIN ON CHILL.
Leiame sobiva 🙂
Meelteheitel koduperenaine rähkleb autosse.
Leitmotiivi „Saagu nüüd mis saab“ saatel tagurdab saamatult, ukerdab teele.

Meloodia on nagu mõistatuslik peibutus –
sõnad eestikeeli tähendavad: ÄRKASIN HOMMIKUL JA EMME ON KADUNUD…
Pildirida: mustad nõud, kassikauss, pesumasin, koeratoit, tegemata voodid
Sama auto eemalt.
Pildirida: pliit – ja tühjendab napsiklaasi – kastab potilille –
ja tühjendab klaasi – triigib ja tühjendab pokaali – klõmaki!
2
KRÜPSTERITE KODU – ELEGANTNE ESTEETILINE ELURÕÕM IGAS ESEMES.
Krüpsterite pere on rahutu.
Ekraanid peksavad errorit.
Eemalt kostev kära ja õiendamine võtab selge kuju.
Isa: Kurat küll, jälle sama viga – ülevalt ostsin ja alt müüsin, nüüd tõusis normilt.
Ema: Täielik häving!
Isa: Rugpulli sain eelmine kord ja nüüd jälle täiega miinuses.
Ema: Mitu korda juba teed sama vea. Kaua võib?
Poeg 1 tuleb kohvritega: Pead ikka holderiks hakkama.
Poeg 2 paneb esimesed asjad kohvrisse: Holderid võidavad alati.
Isa: Mul on puhkust vaja. Ma tahan… midagi… muud!
Ema: Teate, mida Einstein ütles?
Isa: Kõik on suhteline.
Ema: Ta ütles ka, et elu on nagu jalgratas. Tasakaalu säilitamiseks tuleb pidevalt liikuda.
Poeg 1: Kuhu väntame?
Ema: India Ashramis juba olime. Praegu ründab Hiina sealkandis Taiwani ka veel…
Isa: Jaapan tahab endale kuulunud Kuriili saari tagasi.
Poeg 2: Tšetšeenidel on poolakatega ütlemist.
Poeg 1: Türgi paugub Süüriaga.
Isa: Seal on liiga palav.
Ema: Burningman… Ameerika…
Isa: Sinna ilma viisata ei saa.
Ema: Järelikult me asume teele ja peatume seal, kus… on… Miski.
Isa: Mis siis ikka – võtame riski.
3
PEREEMA NUNNU AUTO SISEMUS – AUTOKENE MAANTEEL.
TEE ÄÄRES TUULEPARGID JA PÄIKESEPANEELID.
Autos sees mängib lasterikkale emmele kohaselt Entel-tentel.
Telefon heliseb – värisev käpake keeldub kõnest.
Meelteheitel koduperenaisel on tuumapohmell ning ta ei kannata ei Entel-tentelit ega telefonihelinat
välja.
Vahetab laulu ja laulab Georg Otsa sellest-maailm-ehk… kaasa.
https://www.youtube.com/watch?v=NF0r3uJZdY4
Telefon – värisev käpake vastab alistunult.
Meelteheitja: Jaaaaaa… Kesse jamab?… Nojaa, mina jaman. Ära sõitsin. Sest ma ei taha enam! Ei
pea!!! Jah, mina lugesin teile unejutuks: sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud.
Ei öelnud seda mina – Exupery ütles.
Mina ei usu seda enam. Eile oli nii. Täna on teisiti.
Ma olen nii kaua oma lastekarja eest vastutanud ja kõiki teisi hoidnud, et ma ei oska üldse enam
iseennast hoida.
Vot lähen jah. Just harjutangi vot!
Ei sõida purjus peaga… lollakad…
No oli kõigi oma laste ja meestega leping. Täitsin ära. Kõik. Kõrini!
Lõpetab kõne.
Appi! Upun! Ma olen merehädaline! SOS!
Keerab Georg Otsa Don Quijote ballaadile volüümi peale.
4
KRÜPSTERITE SALONG.
Eduinimesed pakivad.
Ema: Armas taevas, kui palju meil asju on…
Isa: Kustkohast ma tean, kui palju ja mida võtta, kui ma ei tea, kuhu me läheme?
Poeg 1: Kunagi ei tea. Illusioon on, et juhid juga.
Poeg 2: Kummikud?
Ema: Kindlasti. Eesti ju.
Isa sukeldub kapi sügavusse. Kohver. Ema sukeldub järele.
Ema: Kui palju seda on?
Isa: Miljon. Vist. Oli. Kahaneb sekunditega – tead isegi.
5
GEORG OTSA LAUL MEELTEHEITJA AUTOST SEGUNEB CATHARA HINGELDAMISE JA
VAIKSE ÄGAMISEGA. TALL. KONARLIK PÕRAND, SEINAMÕRAD, ROTIAUGUD…
„Sellest maailm ehk paremaks saab…“
Cathara puhastab talli sõnnikust.
Hobused vahivad, kuidas ta käru veab.
Tühi kosk pahiseb omasoodu…
KÕNNIB PIKKI MAID KÄRU JÄREL TÕMMATES JA EES LÜKATES ÜMBER PIRAKA
TONDILOSSI OMA SITALAOGA.
Vaheldumisi Meelteheitja ja Cathara spliini pildirida.
Episoodid on meil lõpetuseks kokku võetud TikTokkideks. 1.
TikTok
sitakäruga 😀
6
KÄÄNULINE MAALILINE EESTIMAANTEE – EI AUTOSID EGA ELUMÄRKI PEALE
REIPALT KERGEJALGSE TRILLEPI.
Meelteheitja ja Cathara spliin-rutiin-pildirida on Trillepi lauluga hämmastavas kontrastis.
Trillep astub seljakotiga mööda teeveert, laulab On-the-road-again

Trillep-Meelteheitja-Trillep-Cathara – pildireas on küsimus:
kuidas unistustest ja vabadusest vangla saab,
mis ilusast ja õnnelikust tüdrukust järele jääb – ta ju püüdis oma unistust elada – kasutati ära, kaotas
enese – muinasmaa asemel jäi nõiaring ning selle keskel väsinuks-väiklaseks vaevatud vaeseke…
7
PÕLISTALU – KAUNIS KLASSIKA KESET INIMTÜHJA MAASTIKKU, TOAS SEES
ÕNNETU JA RÄSITUD PERENAINE KESET LAIALILENNUTATUD ASJU.
Primadonna pakib üsna hüsteeriliselt asju – lennutab läbisegi kohvritesse.
Välisvaade – tavaline Eesti küla maja.
Sisevaade – magamistuba.
Primadonna guugeldab – ekraanil näha – tondiloss-kultuurikeskus.
Primadonna: 400aastane vahemere stiilis hoone… Kultuurikeskus… Kirjanik… Stuudio… Plaan
rajada teater… Voh sinna lähengi.
Plaan… Jumal naerab, kui inimene plaane peab.
Laulab Janis Joplini mersu-spirituaali:

Satub albumile – talu vanasti, talu lagunenult, tema püüded talu taastada.
Surub ka albumi kotti.
Lohistab drümood hurtsikust autokatusele.
Abitu püüe kaasa tirida just seda, millest vabaneda tahab.
Primadonna: Üksinda ei saa – mitte midagi – ei maja ehitada, ennast teostada ega raskusi tõsta. Mis
koht see oligi… Saage rüütlimõisa Altweski… Saagu või sitem.
2. TikTok
8
LAGEDETA ÜLISORAKIL TOAD SUVALISELT TÕMMATUD PESUNÖÖRIDEGA – KASSID
JA NARMENDAV MAKULATUUR, PUDINE PÕRAND JA KILED-SUVAPUIDUST
JÄÄNUSED…
Lagedeta tubades ripuvad nööril meesteriided. (Valtus)
Katkisest aknast paistavad hobused karjamaal. (Altweskil)
TONDILOSSI-ESINE MUNAKIVIPLATS MÕRASEST-RÄPASEST AKNAST VAADELDUNA.
Võdinal kohale jõudnud Meelteheitja läheneb kosele.
PAISUST PAHISEV KUUSIKU PAISJÄRV-VIGALA JÕGI.
Kosk karjub tema pohmelli peale nii, et ta tuterdab auto poole tagasi.
Üle kiviplatsi veeretatakse tundmatu heategija käega õllepurk.
Meelteheitja avab purgi – teda ei huvita, kustkohast see veeres – teda ei häiri, et pritsib – pääsemine!
CATHARA JÕUAB OMA SITARALLIGA ÜLE KIVIPLATSI FASSAADI ETTE JA HANGUB
KUTSUMATA KÜLALIST NÄHES.
Meelteheitja õnnis toibumine – uus pilk kosele…
Põrkab risti Cathara pilguga, mis on seda tigedam, et ta on endale käru kandadesse tõmmanud.
9
MUNAKIVIPLATSI VAHEMERINE IDÜLL NING KONTRASTSELT KATKI JA KURNATUD
NAISED.
Cathara lendab Meelteheitjale kurjalt peale.
Kergendatud Meelteheitja vaatab imetlevalt koske, higine-tolmune-tülpinud Cathara on tülitaja
peale a priori tige.
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Meelteheitja: Vabandust… kosk kutsus…
Cathara: Eramaa ja keelumärgid keelasid.
ÜLDPLAAN NÄITAB SILTE JA TÕKKEPUUD.
Meelteheitja: Vabandust-vabandust-vabandust… Ma kohe…
Cathara (põrnitseb õllepurki): Karantiin. Eriolukord. Sõda. Järve ääres ei joo!
Meelteheitja: Oi, ma ju tean teid…
Cathara: Palju õnne. Mina küll ei tea… teid.
Meelteheitja: Tean jaa! Te olete kirjanik.
Cathara: Olin.
Meelteheitja: Teie kirjutasite nii prohvetlikud raamatud.
Täisring tõi indiaanlase Eestisse inimväärse elu reservaati rajama.
Mustrimuutjad pani viimsed eestlased viimsesse metsatukka
oma unistust elama… Nii inspireeriv…
Cathara: Nii kohustav. On kedagi inspireerida. Kohutav.
TONDILOSSI KELDER – TÄIDETUD TEGELUSTE VARUSTUSE JA AFIŠŠIDEGA, MIDA
KÕIKE TEHTI. TOLM, ÄMBLIKUD JA TUULETÕMME.
Kuri Cathara viib Meelteheitja mornilt KELDRISSE.
Ronib raamatukastide vahele, sealt paiskub nukker tolmupilv. Ulatab kastidest tolmuseid unustatud,
ehkki uusi raamatuid.
Meelteheitja: Jah ja Südamesalu… Keskeakriisis muinasjututegelased kogunevad
Valgesse varjupaika ja… Issake, kas see ongi Valge varjupaik?
Cathara pistab Meelile pihku Tuusiku teisele kaldale.
Cathara: Lugege seda.
Meelteheitja: Kui palju ma võlgnen?
Cathara: Võtke.
Meelteheitja: Niisama?
Cathara: See on naisjoodikute piibel. Võtke seda, mitte napsi.
Meelteheitja: Oh, nii piinlik…
Cathara: Siin raamatus on teie õekesed alkoholismuses erinevatelt maadelt.
Meelteheitja: Ega ma niiväga ka…
Cathara: Seilasime, teame. Uues heas ilmas ei seedita enam alkot. Meiega tehti loomkatseid –
aga me saime sellele varjutajate trikile jaole.
Laborihiirte aeg on möödas.
Meelteheitja: Mida te praegu kirjutate?
Imetleb raamatutest tekkinud tolmunud altarit.
Cathara: Mida teie praegu loete?
Meelteheitja sisesilma eest jookseb läbi esimese stseeni TikTok – nõud-pesud-lapp-mopp-pokaal
hinge alla-tegemata voodid…
Meelteheitja: Noo… jaa…
Cathara: No vot – mää.
Meelteheitja: Ma olen elu jooksul ikka väga palju lugenud ja kui lapsed suureks…
Cathara: Jajah. Ära põe, mitte keegi ei loe.
Vahefläšš – krüpsterid loevad neljakesi upakil kohvris käšši.
Meelteheitja: Teie ka?
Cathara: Mhmh, mina enam ei kirjuta ka. Ja ei loe. See oli ära.
Minu lapsed kasvasid kordumakippuvate küsimuste saatel – alailma kirjutas või helistas keegi:
kuidas sa oskasid MINUST kirjutada – kuidas sa tohtisid! Me kõik oleme kõige ja kõigiga
ühenduses – kvant-tasandini sarnased – näeme ja loeme igas filmis ja raamatus iseennast.
10
KRÜPSTERITE MAJAESINE ÕU – MUHE KLASSIKALINE VÄIKEBUSS.
Krüpsterid topivad asju bussi.
Kuhu istuda – kuigi midagi ei võetud kaasa, on buss hetkega asju täis.
Ema: Kui suure auto me veel ostma peaksime? Jääks õige paikseks…
Isa: Mis jutt, naine!
11
VÄIKESE PUUST TUULEVESKI JUUREST PAISTAB TONDILOSS.
Ülevoolav Trillep jõuab lauldes kohale.
The Bluebells Young at heart

3. TikTok koosneb maalilistest Altweski järve-saare-veskikivi-vaadetest.
Imeline loodus – Trillep pistab varbad vette ja ommib ekstaatiliselt
12
ALTWESKI LOBUDIKU PEAL AJALOO PRÜGIKASTIS.
Cathara pistab Meelteheitjale Anita ja UFO tolmunud raamatu kaenlasse.
Cathara: See on lugu sellest, et meie lapsed ei ela mitte kunagi meie
unistust. Kui me oma muinasmaa loome, ei saa nad meist aru. Igaühel oma Lugu.
Trillep (VARBAD JÄRVES, ülevoolavalt vaimustunud): See on nagu muinasjutt!
CATHARA JA Meelteheitja UKERDAVAD ÕUE. Kaos ja laga, trepp kõigub ohtlikult.
TRILLEP NAUDISKLEB PAISJÄRVE KALDAL.
Meelteheitja: Tere, tütarlaps!
Trillep: Oh jah tere muidugi – astusin ja vaatasin ja leidsin!
Cathara teeb asja maja ees – ta ei suuda tegevuseta olla, sitakäruga edasi nurga taha minna ka ei saa
– valvab-riisub-rohib-puhib maja ees.
–
Meelteheitja: Mille teie leidsite?
Trillep: Koha! Ütle mulle sina. Trillep!
TRILLEP HINGAB VEIDRA VAIMUSTUSEGA SITAKÄRU AROOMI.
Meelteheitja: Meelte…heitel koduperenaine. Mis koha?! Kala?
Cathara (omaette mornil pominal): Koha kala oma koha peal, paisuvesi kohas sama koha peal…
Trillep: Siin teemegi Rainbow-tribe’i tingi!
Cathara: Misssasssja!?
Trillep: Õed ja vennad valgused kogunevad kuuks ajaks. Palvetame ja laulame, tantsime ja oleme
igas mõttes alasti…
Cathara: Ja sittate. Kes teid siin hooldab?
Trillep: See koht ise kiirgab armastust. Mina olen armastus. Sina oled…
Cathara: Virtin. Mulle piisab täiesti mu praegusest koormusest.
Trillep: Õnnelik tuleb olla, siis jaksad kõike.
Cathara: Ma kannatan välja palverändurid ja turistid üks kord nädalas.
Trillep: Mis päeval?
Cathara: Reedel.
Meeli: Mis päev täna on?
Meeli ja Cathara loendavad näppudel päevi – kolmapäev on keskmine sõrm – ja sel päeval ongi
KOLMAPÄEV.
Trillep ei tee keskmist näppu näitavatest tädidest välja.
Keksib lahtisest saaliuksest sisse.
HÄMAR SÜNGE SAAL.
Trillep: Jama puha, iga päev tohib õnnelik olla. Rõõmus peab olema!
Cathara ja Meelteheitja vaatavad sissetungijale jahmunult järele.
Cathara: Mis asi see nüüd siis on?
Meelteheitja: Sissetungija! Seljakotiga. Ting…
Trillep (reibas hääl): Bliss-bless-bubbles, kui äge siin on!
Cathara: Ting tingi, ting tingu… Sõnade samasus tingib tingumise tingimuse.
Meelteheitja: Täi muna. Ting. Fui.
Cathara: Ja mis asju teie… sina ise siin ajad?
Meelteheitja: Kaitsen kodurahu.
Cathara: Omavahel öeldes – see on minu kodu.
Meelteheitja: Tähendab… Lugu on nüüd niimoodi, et… mul pole kuhugi minna.
Cathara: Siis sinna minegi.
Meelteheitja: Ma suren oma lastekarja ja rutiini kätte ära! Kõik – lõpp on!
Cathara: Siia ei…
Saalist kostab kolin ja kilkamine. Tädid tormavad korda looma.
13
PLATSILE URRAB JÄRGMINE – PEHMELT ÖELDES VEIDER AUTO – KOOREM SUUREM
KUI AUTO ISE.
Primadonna vaarub miniauto peale tõstetud hiidkapiga platsi.
Autost väljudes pillab oma esivanemate talu albumi maha.
Cathara – selge, et iga tulija puhul üha häiritum – läheb vastu.
Tunneb primadonna ära – imetluse asemel ilmutab irooniat.
Surub primadonnale tema albumi kaenlasse.
Primadonna: Tervist, ma guugeldasin…
Cathara: Te kõik olete minu päevast guugel-moogeli teinud.
Nonii-nonii-nonii – ma teen teile kõigile korraga ekskursiooni.
Imetlege ühe korraga see muinsuskaitsealune vaatamisväärsus ära, pistke kümnekas purki ja sõitke
edasi – te kõik!
Primadonna: Mina…
Trillep (sosistab): Ma olen jalgsi.
Cathara: Te kõik!!!
Naised vahivad hajameelselt, kuidas Cathara tuuleveskina veheldes tülpinud giidi-kõnet peab.
Trillep silmitseb pilvi, Meelteheitja nokitseb küünte kallal, Primadonna vaatab omaenese albumit.
Cathara: 400 aastat tagasi rajati Saage rüütlimõisa maadele Venemaalt toodud vase töötlemiseks
vabrik. Altweski kujundati mõisa kui terviku vajadustele vastavalt viljaveskiks ja saekaatriks.
Kuna ta oli rahva seas väga populaarne, olid siin mitmenädalased järjekorrad. Hobuste jaoks ehitati
selleks puhuks suur külalistall, inimestele teeliste maja.
Pärast natsionaliseerimisi sai sellest hoonest ühiselamu, kus elasid kõrvuti Rapla kooli direktor
Kaleph Jõulu perega – ja pehmelt väljendudes lihttöölised.
Aastal 2012 omandas kompleksi mees, kes oli siinkandis lapsepõlve suved veetnud – ja läks
Aafrikasse. Aastal 2015 jagunesid omandisuhted taaskord ümber.
Aastast 2017 olen siin rentnik ning kuni Kroon-viiruseni pidasin mina siin kultuurikeskust ja
loovstuudiot MINA OLEN.
Enam ei ole.
Dok-katkendid –

ja mustvalged fotod.
Trillep: Pardiiiiiiiiiiiiiiiiiid!
Cathara: Kõik.
Trillep: Kitsed kaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!
Cathara: Võibolla tõesti mõni on veel maha laskmata.
Meelteheitja: Küll sa oled negativistlik…
Cathara haarab ämbri ja hangu.
Trillep tahab neid endale võtta.
Trillep: Ma aitan!
Cathara: Ei!
Trillep: Üksi on ju raske.
Cathara: Sellest, kui keegi korraks mu rutiinsesse rütmi sekkub, on rohkem kahju kui kasu!
Ei aja mind rütmist välja!!!
Trillep: Ma tahan ka neid asju teha!
Cathara: Aga mina ei taha sinu peale tigedaks minna, sest siis ma teen endale haiget. Sina võid
tahta, mida iganes – minul pole 100 aastat vaja kogeda, kuidas ma viha 50 varjundiga endale
pinnud peesse ja mitmeks nädalaks ennast lonkama saan.
Oli ära!
Primadonna näitab tööriistade kangutamise taustal Meelile oma albumit.
Meelteheitja: Jaajaa, olid ajad, olid majad…
Cathara: Küll nad varsti meile kaela kukuvad.
Trillep: Istub kaitseingel imestades su õlal. Kuulab iga sinu soovi – pind peesse, majad kaela?
Kummalised soovid sul – aga minu püha kohustus on need täita.
Rustiku hääl: Ei kuku siin midagi kuhugi – 400 aastat seisis, seisab 400 aastat veel, kui keegi siin
peale makstes tsirkust ei tee.
OSALISED EI KUULE, VAATAJAD EI NÄE, KUSTKOHAST VÕI KELLE HÄÄL SEE ON.
14
PAISJÄRVE KOSESILD JA KALAPÄÄS.
Trillep kangutab Cathara ämbrit-pidi sillale.
Trillep: Ma ei taha sind rütmist välja ajada, ausalt noh – päriselt kah.
Mina usun, et kõiki töid saab teha rõõmuga.
Sinu rütm on kuidagi… õnnetu.
Mul on üks hea laul, millega endale teine rütm kinkida.
Võtavad Trillepi algatusel sillal üles laulu Taevane vägi

4. TikTok
Cathara sisesilma ees jookseb pildirida – sõnnik-kabjad-hobusehambad…
Meelteheitja silme ees on lapp-mopp-pokaal-banaanikoored-kommipaberid.
Primadonna pildirida on album-lava-hurtsik-salong-mustvalged pildid…
TikToki vormis.
15
OTSMINE AHERVARE-SAAL – KARDINATEKS TÕMMATUD KILE PEAL VENEETSIA
Meelteheitjal on ärajääma-võdinad – ta hiilib otsmisse saali, et tegevusest leevendust leida. Valvas
Cathara järgneb mornilt.
Meelteheitja: Oo, kui vägev!
Cathara: Jah, kui paks lumi peaks selle ajutise prügikastikatuse peale sadama, tõmbab katus
kukkudes seina kaasa.
Trillep: Kas see on hea või halb?
Cathara põrnitseb teda nagu tulnukat.
Cathara: Nooh… Hulk ehitusmaterjali tekib. Vägevad prussid, saematerjal – paekivid ka…
Primadonna: Ilma irooniata pean tõdema, et tean, kui ränk on üksinda nii vanu hooneid teenindada.
Trillep: Kuni ta püsti seisab, võiksime siia ju oma telgid panna – nii äge!
Primadonna: Mina olen Tallinnas kasvanud, koolis käinud, kogu elu lavadel veetnud – mis telgid!?!
Nii suur maja – ja telgid!
Cathara: Siin on jah palju ruumi – aga vähe tube. Kui ei sobi, võite ära minna. Kardinad on muide
Linnateatri etendusest Veneetsia kaupmees.
Mäletate, olid kord teatrid ja organiseeritud kultuuri turg…
Primadonna: Tänu taevale, et kroonviirus tuli – väärikas eas artistid saavad öelda, et sellepärast neil
enam tööd ei ole – teatrid lukus ju…
Tegelikult olime juba enne üleliigsed. Juba mitu aastat olen ma kartulipõllul, võsa lõigates
vajalikum kui kultuuri… turul.
VANA SEPIKOJA LÄBIPAISTVATE MÕRADEGA SEINAD, KEMPSUKS KAVANDATUD
PÕRANDAAUGUGA RUUM…
Meelteheitja: Mul ei ole kuhugi minna.
Trillep: Ma ei taha kuhugi minna – siin on nii vägev!
Cathara: Siia ei jää!
Primadonna: Pean tunnistama, et hetkel pole mul kusagile minna.
Guugeldasin, siia saab teatri luua…
Cathara: Siia ei jää! Guugel-moogel…
Trillep: Miks? Nii suur maja…
Cathara: Siia ei jää! Ütlesin ju – suur maja, tube vähe. Õieti polegi teisi.
Trillep: Tube pole, katus kukub…
Cathara: Seinas on 21sentimeetri sügavune mõra ka. Iga talvega vajub tagumine sein paar
sentimeetrit majast eemale.
RUSTIKU VAIDLUS KOSTAB OTSEKUI LÄBI KÕNEALUSE MÕRA
Rustiku hääl: Ei vaju, küttes kuivab kokku, vihmaga paisub…
Seisab 400 aastat veel – jätke see maja ometi rahule.
Meelteheitja: Miks sa sellel imelisel majal sedasi laguneda lased?
Cathara: Minust piisab igapäevaseks teenindamiseks. Kõigest… Lausa… Head aega! (hakkab
lahkuma)
Trillep: Kussa nüüd lähed! See kõik on sinu oma vä?
Cathara: Ei ole.
Meelteheitja: Mis sa siis põrkad üldse…
HIIDHOONE KÕRGE KESKMINE KORDUVALT PÕLENUD PRUSSIDEGA PALJULUBAV
VÕIMAS SAAL – EES VASAKUS NURGAS HALVASTIVARJATUD PRÜGIMÄGI-POODIUM
Primadonna sukeldub ristirästi prusside vahele.
Primadonna: Jumalik!
Meeli: Põlenud ju.
Cathara: 4 korda. Vähemalt.
Primadonna: Ma teen siia tõesti teatri!
Primadonna seisab vasakus nurgas oleval prügi-püünel kipsplaatide peal ja võtab asendeid.
Cathara: Oma talust plagasid minema, sest ei jaksanud vedada-pidada – nüüd tuled siia peremeheta
ahervaremetesse teatrit ehitama!?
Primadonna: See on midagi uut!
Meelteheitja: See on jube suur.
Primadonna käib prusside vahele käna. Ei lase ennast sellest häirida.
Primadonna: Sinna tuleb lava. Seal on istmed. Lava on siin.
Trillep: Sinu monotükk võikski sedasi alata – mis stand up see on, kui kobaras ei alusta ja karakteri
dünaamika tuules püsti ei tõuse, onja.
Primadonna: Jaa… Te ei kujuta ette, kui sügava süütunde sellest saab, et ei jaksa oma esivanemate
talu nautida.
Meie külas oli paar põlve tagasi paarkümmend suitsu.
Mitukümmend last sõitis jalgratastega veel minu ema nooruses kooli.
Igal nädalal oli simman. Sünniti, armastati…
Nõuka ajal oli meil pood ja postkontor.
Teda taastama asudes korraldasin igal isssanda nädalavahetusel talgud. Kolleegid-kaunishinged
tulid rõõmuga – nii romantiline, nii huvitav!
Kuni enam ei olnud.
Panin üksinda edasi. Põld ja võsa, toad ja seinad…
Kõik mehed panid minu kõrvalt minema.
Kui mulle tekkis linna salongides mõni silmarõõm, kustus ta hiljemalt kolme kuuga
nädalavahetuseti mu talus lauaotsa hoidmas käies ära. Said aru, et nii jääbki – ja kirg kuhtus.
Järgmine ja järgmine ja järgmine suhe luhtus.
Maamehed… põlevad teistmoodi maha.
Mina üksi. Rutiin. Spliin. Sama põld. Sama sein. Sama kaev.
Olgu Looja mulle armuline – ma armastan ja austan neid…
Sama-sama-sama!!!!!!!
Jah, ma andsin alla.
Primadonna varjub prusside alla.
Trillep-Meelteheitja – ja kogemata isegi Cathara – aplodeerivad.
Cathara: Tean, mida sa tunned… Ainult et mul pole oma hobustega võimalik kuhugi minna.
Meelteheitja: Ja see siin polegi sinu oma.
Cathara: Sellega on nii ja naa.
Toimin uuel ajastul tagasi indiaanistunud põhimõttel – keegi ei oma kedagi ega midagi, kõik on
laenuks.
Olen mitte kellelegi kuuluva – kes vajab, see kasutab – võõra vara virtin ja Kerberos.
Trillep: Urised päris kõvasti kõigi peale jaa. Aga haukuv koer ei hammusta.
Primadonna: Väga hea. Aidake mind üles – ja minu buduaar maha.
Autol vajuvad rattad laiali, kui ta seal veel kaua lösutab.
Alustame uut elu. Puhas leht. Värske väljakutse.
Eikellegimaa. Valge varjupaik.
(teel auto juurde silmitseb valget hoonet)
Valge varjupaik jah!
16
Korralik puselemine kapi mahasaamisel auto pealt. VALTUS
Meelteheitja: Jumal küll, kuidas sa selle sinna üles said!?
Primadonna: Küsimuses peitub vastus. Jumal aitas.
Trillep: Saad aru – ta väga tahtis – ja jaksaski.
Cathara ei taha kedagi saali lubada – taimed-raamatud-jõusaal…
Cathara: Ma ei taha siia segadust! Mul on koristamisest kõrini.
Trillep: Kui on kõrini, siis vähemasti tead, kui sügav sina oled.
Cathara (Meelteheitjale): Mida sa ise ütlesidki: sama-sama-sama…
Meelteheitja: Realistlikult väljendudes on see siin elusalt maetu majamuuseum.
1000 ruutu on kohutavalt palju nii kasida kui üksinda iseendaga täita ja kodusoojus ning ahjud ja
küünlad läita…
Vaatab saalis raamides olevaid mustvalgeid fotosid.
Primadonna avastab turbiinijäänused.
Trillep märkab seinaorvasid-pääsukesepesi.
Mustvalgete piltide rida. Inimesed ja hobused. Läbuvideo arhiivist – pikk laud ja lällamine – idüll ja
okupandid – sead-masinad-autod-motikad.
NAISED LAULAVAD
Üks veski seisab vete pääl.
https://www.youtube.com/watch?v=pJsALsvAUh8 5. TikTok
17
KRÜPSTERITE BUSS MAANTEEL
BUSSI VAADE SEEST
Rõõmus sõit. Vadistavad ja söövad jäätist, vaatavad akendest välja ja naeravad.
TUULEPARGID-PÄIKESEPANEELID…
Vaatavad telefonidest kursse ja börssi!
Poeg 1: Ema-isa – vaadake Dogbossi swappi!
Isa: Jõhker tõus!
Ema: Just oli languses ju…
Poeg 2: Kui palju meil Dogbossi on?
ee… noo… vot mää
18
VALTUS
Cathara istub sebivatest naistest veidi eemal oimetult maha, mõistes, et kummaline kolmik ei
mõtlegi lahkuda.
Trillep rõõmustab trenažööridel – tolmupilved paiskuvad õhku, Cathara näeb pilvedes Püha Graali
peekrit.
Cathara: Cathara… katarsis… katarakt. Rohekae, my ass…
Trillep: Ära põe – oled tibakene kanapime jah – läheb üle!
Trillep tallab rõõmsalt trenažööri ja laulab Orbisoni You got it –
https://www.youtube.c om/watch?v=pJsALsvAUh8
Hoogne sõit ei-kuhugi. 6. TikTok
Primadonna: Kuhu sõit teid viib, preili?
Tulge appi – midagi tegelikku on vaja teha!
Trillep: I’m human being, not human doing.
19
LAGEDETA TOAD KUIVAVA PESUGA
Meelteheitja imbub lagedeta tubadesse – paneb sinna oma kotid maha ning lennutab sealt nööri
pealt meeste pesu välja.
Kellegi käsi püüab pesu abitult päästa.
Meelteheitja on iseliikuvast pesust hämmingus – ent tema hull enesetunne ei võimalda päriselt
süveneda.
Meelteheitja: Täitsa pekkis, kui halb on olla… Iga kord sama jama – ma natukene, seekord on teisiti
kui alati – saan pidama, peale ei võta… Süda võib siin sedasi seisma jääda… Pärast öeldakse
viisakalt – infarkti sai – mitte nii, nagu on – ennast
surnuks jõi.
Põgenevad sammud pudistavad krohvi.
Meelteheitja vaatab kohkunult ringi – kuhu pesu jäi…
Meelteheitja: Hallukad… Deliirium… Nüüd on küll kõik.
Ausalt. Päriselt ka. Armas taevas – palun, lase mul elada…
Kasvõi ilma laeta toas. Mis siis, et mind ei taha siia keegi, keda ma
ei tunne. Kui ei tunne, pole tähtis, kas tahab…
20
CATHARA ARMETU TUBA.
Cathara kuudis on kipakas kirjutuslaud, selle peal Kalevipoja ja Püha Graali köited –
riidepuudel ripuvad kümned pikad stiilsed Madre-kleidid. Dušikabiin ja välivoodi 😀
Primadonna turnib üles – pahur Cathara kannul.
Primadonna: Oo, millised tualetid…
Ja mis väärt teosed!
Cathara: Kui maailm lukku läks, küsisid palverändurid võimalust Santiago de Compostela asemel
siia matkata.
Valmistasin end ette.
Kui Primadonna kleite puudutab, lendab neist tolmu.
Trillep pistab pea kuuti.
Trillep: Ommanipadmeumm, kui stiilne!
Sa oled pool Temut endale ostnud – nii äge! Täpselt sinu stiil.
Väikesed vaprad hiinlannad saavad tööd, Sinul on ilusad kleidid…
Cathara silmitseb nukralt oma räpaseid tunkesid.
Varjab ja peidab laual olevaid jooniseid – pisike maja, vestern-tall…
Cathara: Ma ei kanna neid.
Trillep: Õige ka – need on naftast tehtud.
Primadonna põrutab oma sumadani keset tuba.
Primadonna: Mulle sobib. Siia kolingi.
Cathara kaitseb rinnaga oma putkat.
Cathara: See on minu tuba!
Trillep: Minu-minu-minu! Nii „vaimne“ oledki?
Cathara: Jah, ma möönan – ma ei hõlma ega vaja kogu tuhanderuudulist maja. Aga see konkreetselt
on minu tuba!
Primadonna marsib pahuralt Cathara kuudist minema, lagedeta tubadesse.
Tõstab Meelteheitja koti ühest toast teise, vabastab kröömikese kobedama toa iseendale –
Meelteheitja ei suuda sõdida.
21
SUURT KAPPI EI ÕNNESTU TREPIST ÜLES KANTIDA
SEDA SURUTAKSE SAALIST ÜLES CATHARA TUPPA LÄBI PÕRANDAAUGU.
Primadonna buduaari surutakse Cathara põrandaaugu-trepist üles.
Killadi-kolladi – seiskunud tondiloss väriseb-käriseb-pudeneb.
Cathara püüab ühtaegu nii aidata kui takistada.
Trillep võtab mahaprantsatanud Kalevipoja raamatu üles.
Trillep: Kas teate, et meie oma Kalevipoeg oli pooljumal, pikaealine väga suurt kasvu hiid – üks
paljudest…
Meelteheitja: Vägivaldne ja paheline.
Trillep: Ikkagi inimene… Olete mõelnud, kui suur tingimusteta armastus universumis peab
eksisteerima, et teised tsivilisatsioonid viitsivad meid-tõbiseid potitada. Meid võiks vabalt lasta
välja surra. Patcha Mama – Madre Gaia saaks ilma meieta nii hästi terveneda…
Aga kosmoserahvad muudkui tulevad ja talutavad meid-kärnaseid.
Meelteheitja: Kes siin käivad?
Cathara: Kodukäijad.
Trillep: Plejaadid ja Sirius, Orion ja Lüüra, Ashtar-Jeesuse traib, Arcturus, Andromeda – ja…
Nii palju armastust!
Halloo, kosmos! Pildireaks tulnukate näod ja fotod nende vilksamisest maistel jäädvustustel.
https://www.youtube.com/watch?v=m6-kPe8woyA
22
CATHARA VARJUB TOLMUSESSE ABSURDSESSE DUŠINURK-AURUSAUNA
Võdiseval Meelteheitjal voolavad higiojad üle näo ja kogu keha.
Primadonna kui juuripidi taluperenaine on hämmastavalt tugev ja osav.
Trillep oma õnneliku agarusega pigem segab kui aitab.
Kerberos-Cathara läheb kurjalt kurvaks.
Cathara: Tunnistage üles, et teil on vandenõu.
Meelteheitja: Misssasja?
Cathara: Te olite kõik juba enne tuttavad ja tulite teadlikult täpselt samal ajal siia.
Rustiku hääl: Nad tahavad sind siit välja süüa, maja üle võtta…
Meelteheitja: Ma tean Primadonnat lavalt ja televiisorist. Isiklikult seni mitte.
Cathara: Ei usu! Te olete omavahel kokku leppinud see maja üle võtta.
Trillep: Miks sa kogu maailmale ja kõigile inimestele vastandud? Mina liigun väga teistsuguse
suhtumisega rahva seas. Ole sina ka voolamises – siis läheb kõik paika.
Primadonna: Usutavasti pakub meie siinviibimine sullegi meelelahutust. Tööjaotust sa väga ei valda
– ma ise tegelikult ka mitte. Aga me võime olla sinu elus värskendus.
Trillep: Kogu maailm läheb kommuunide teed.
Kommuun on üsna kole sõna. Aga mõte on imeline – inimesed ühinevad sobivas kohas – jagavad ja
rõõmustavad.
Kes kasvatab jäneseid, kes porgandeid, kes õmbleb ja kes…
Cathara: Tean-tean neid ulmelisi ideid. Kõik katsed öko-kogukondi luua on äpardunud. Lauludtantsud-
higitelgid – kui tööd on vaja teha, tuleb kõigile korraga meditatsioon kallale.
Primadonna: Kõik Eesti filmid on ka need hipiratooriumid korralikult läbi ilkunud –
klassikokkutulekud-vanamehed-kättemaksukontor ka – viimne kui üks neist on näidanud lillelaste
naiivsust, kommuuni liidrite aferismust ja pahelisust…
Trillep: Aeg ei olnud veel küps. Gaia polnud veel nii tühjaks kurnatud. Nüüd on just õige aeg.
Vanaviisi enam ei saa!
Cathara: Intriigid, kärgpered – ristirästi naised-lapsed – siia midagi sellist?
Meelteheitja: Ainult mitte lapsi!
Primadonna: Minu elus on juba piisavalt mehi olnud. Tänan pakkumast.
Trillep: Ausalt, mina sind küll naiseks võtta ei taha, ärme nüüd nii moodsaks ka lähe!
Kerberos vaatab, kuidas naised proovivad kapiga laeta tuba nii ja naapidi sektsioonideks jagada,
kangutavad oma kohvreid – keegi ei kuula teda, kui ta nukralt oma teeneid loetleb.
Cathara: Mida kõike selles majas tehtud on – tööstus ja ühiselamu… Kodud ja varemed…
Lastelaagrid ja kultuurikeskus, teemapäevad ja koolitused, etendused ja kontserdid…
Kollaaž
Südamesalu salavägi – Kati, Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi
https://www.youtube.com/watch?
v=u8BsVRy3HVs&list=PLfWtqVZnaHlMSFzjpe0fMujcHcbd5AZMh
Mina olen – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017
https://www.youtube.com/watch?v=n3_MpFOFuEk
Merehädalised – Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tervist, Aafrika! Kati Murutar, Regina Evert-Tammistu, Kristiina Liukanen ja Meeli Lass 2018
https://www.youtube.com/watch?
v=ibMQPCmBMlQ&list=PLj1Mo8KU6VfcDJgrmaARLpWryADZ3dqXY
Sammalsalatarid – Kati Murutar, Heli Vahing, Meeli Lass, Regina Evert-Tammistu jt 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Vihmaussi laul“ – Kati ja We Dance stuudio 2019

Kuusiku Altweski Loovuskose etendus „Põdrapulli lugu“ – Kati Murutar, Jaana Raja, Marje
Berlokko, Kadi Saarso jt. 2019
https://www.youtube.com/watch?
v=uNUdZAPGf3A&feature=share&fbclid=IwAR0kkmGfigQADfi5NfSw
J5QIYvcckxBrccgCO8IL
LJBC9kV9ChdKX0wze04
Robinsoni rahu
https://www.youtube.com/watch?
v=YKG5lh6JhXM&f eature=youtu.be&fbclid=IwAR0739xyMq2ca90Oae8w1jqDG9lIEOH1ajHy8
PPI_D70p2ocLmPnvkMCjA8
Robinsoni rahu 2020
https://www.youtube.com/watch?v=H_dnksYqrk&
feature=share&fbclid=IwAR0Hru6tEVeSkCa8JNSflsx7BCE9MRx9cGHnE5mtPw8qHTFyvhd
bi4arKuQ
Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Tiktok-dialoog – me läheme moest

Trillep: Miks sa kurb oled?
Cathara: Kõik oli enne Kroonviirust ära.
Trillep: Aga sina oled ju endiselt elus ja terve.
Primadonna: Sama siin. Kõik oli eile. Oli ära.
Trillep: Sel juhul lihtsalt ela ja sära!
Cathara: Jah, ma tean, et minu põhiline probleem on ära teenimine. Teenin ära oma kohta päikese
all. Maksan kinni armastust – või vähemalt sallimist. Varjun hobuste ja teiste loomrahvaste selja
taha – nemad ikka hoolivad.
Trillep: Mina usun, et sina oled praeguses vaakumis mõnusasti tervenemas. Usu sina ise ka!
23
NAISED PÖÖNINGUL – PÄRAST RASSIMIST VEEL RÄPASEMAS KAOSES.
Istuvad hingeldades maha.
Primadonna: Minu lavakarjääri ja ihuüksi talupidamisega on samuti lõpp.
Meelteheitja: Mina ei lähe oma oravarattasse tagasi.
Trillep: Mina ei lähe üldse kuhugi – ma olen siin ja praegu.
Ahastuse lõpetab Trillepi algatatud Sing my sister.
https://www.youtube.com/watch?v=ctj_ZItHHA8 7. TikTok
24
LAGEDETA TOAD, KATKINE JA NÄRU MÖÖBEL PEAB MIDAGI KODU LAADSET
MOODUSTAMA – PRIMADONNA KORJAB MÖÖBLI ASEMEL VANU RAVIMTAIMI
Naised sisustavad – kellegi silm piilub toimuvat väga mornilt.
Primadonna ilmub ravimtaimede tuusti ja aurava veekannuga.
Primadonna: Sul olid siin angervaksad ja kummel, vägihein ja kibuvits – minu näonahale just kõige
paremad taimed.
Cathara: Mina korjasin ja kuivatasin…
Primadonna: Ja mina kasutan.
Meelteheitja: Need on ju mitu aastat vanad!
Cathara: Mis siis, nendega ei juhtu seistes midagi.
Primadonna: Minuga juhtub.
Teeb taimedest näomaski.
Cathara: Justkui kellelgi sind kui senist toodet enam tarvis oleks…
Meelteheitja: Kuhu poole su ülejäänud sõrmed näitavad, kui teisele näpuga
näitad!?
Trillep: Kogu planeet peakski ainult seesugust kosmeetikat kasutama – siis pole kosmeetikatööstust
ega keemilist toorainet vaja – Gaia tänab ja naeratab…
Primadonna: Muna peab ka olema – seda söövad nii nahk kui juuksed.
Kõik teevad maski ning taimevartest vuntsid, parukad – vallandub kergendatud eufooria.
Daamid avastavad, et on oma leht-vuntsidega 4 musketäri.
4 musketäri – Bojarski –
https://www.youtube.com/watch?v=hjZvP15bzIc 8. TikTok
25
PIME TONDILOSS – VALGUSTAMATA TREPP, NAISTE VARIKUJUD
Öös on müttajaid.
Meelteheitja on sunnitud ärajäämanähtudega silmitsi seisma. Väriseb, otsib mingitki leevendavat
vedelikku.
Primadonna ärkab, kui Meelteheitja pihustab endale tema parfüümi keelele.
Primadonna: Nii hullud siis on sinuga lood…
Meelteheitja: Võõras koht… Und ei ole… Hea lõhn… Rahustab…
Primadonna: Õekene, miks sa arvad, et mina ei ole pika elu jooksul kogenud neid piinu, mille
kütkes sina päev läbi vappud. Olen läbi teinud nii alko kui kaas-alko faasid – nagu öeldakse –
seilasime, teame!
Meelteheitja: Nii piinlik…
Primadonna: Võid oma joomist võtta tunnusmärgina, et oled õrn ja kaunis hing. Hämaratel
muutuseaegadel murduvad ja libastuvad just kõige haldjalikumad. Pigem siiski mitte võtta. Igas
mõttes.
Väidetavalt pole meil enam ensüümi, mis alkoholi vanakooli-valemite järgi kehast välja reageerib.
Saame juues kohe pohmaka. Ilma varem kogetud kergenduse või ekstaasi faasita.
Mõtleme – natukene, ainult täna… Ei ole nii. Ensüümi pole.
Litakas on sama kole, nagu jooksime toru siilivõi katlakivi eemaldajat.
Meelteheitja: Mees napsitab ka igal õhtul – ja tal ei ole midagi viga. Ma ei saa hommikul voodistki
välja teadmiseta, et vetsupoti taga on peidus päästev klõmm.
Primadonna: Järelikult pole sinu mees nii hõrk ja habras kui sina, lillekene. Olevat selline
peremudel, et mees peabki kord nädalas vintis olema.
Ütlesin, et olen selles elus kõike kogenud.
Üks minu meestest, hurmav alkohoolik, on täna surnud.
Ta õpetas mind nii artisti kui alkoholismi asjus piiritult.
Elupõline tihe töö oma peaaju kallal oli saavutanud selle, et vint tähendas hetkega üle vindi –
psühhootilised luulud ja nende õel pähemäärimine kodakondsetele pluss süüdimatu ringi
trampimine on väga vastik terror. Emane jama muide.
Iga korraga hullem ja hullem.
Meelteheitja: Minul enesel tekkisid psühhoosid. Hakkasin ennast kartma.
Sellepärast ma ära tulingi. Kusjuures ma ei tea, millist ennast ma kartsin. Ma ei teadnud enam, kas
tegelik mina olen see, kes oma psühhootiliste sõnavõttudega mu enese ära veenab.
Või see, kes harvadel kainetel hetkedel ennast ja teisi kõnetab. Ma ju nägin, et kõigil teistel on neil
päevil närv püsti ja mast maas – mu mees ja lastekari ootasid, millal ma juba ära suren.
Püüab vanast veinipudelist midagigi ammutada – sealt voolab välja RÄSTIK
Primadonna: Karm enese raiskamine, eks? Kui mina jõin, nägin, kuidas see peatab igasuguse
loovuse ja arendamise.
Tirisin ümbritseva eluenergia ja -rõõmu maha ning vedasin kõiki ja kõike koos endaga põhja.
Väitsin, et mind sunnitakse jooma.
Meelteheitja: Ka mina. Enam ei väida – ise, ikka ise… Ei mu mees ega mina ise ei taha mitte midagi
– ei mõtteid ega voodit, tundeid ega tööriistu jagada – sest kõik vindisena tehtu on räpakas, nii seks
kui salat läheb ümbertegemisele või äraviskamisele.
Primadonna: Minu eluloo alkopeatükk päädis sellega, et mu teekaaslastel enam ei olnud minuga
millestki rääkida… Ja kuidas ma ka koristasin – majapidamine kukkus üha punkriks tagasi.
Meelteheitja: Kuulsin paar tundi enne ärasõitu, kuidas mu teismelised põlastasid – sellega ei saa ju
millestki rääkida.
Mis siin rääkida ongi – ma ei mäleta. Kainena on ka mälukad.
Mäluaugud on üha sügavamad ja kõike-hõlmavamad.
Olen kuulnud Kuldajastust ja sageduse tõusust ja transformatsioonist.
Aga vindisena süüdimatult laiali lennutatud raha
ning kontrolli sündmuste üle see tagasi ei too.
Primadonna: Ka minu võluva geenius-joodiku alkopsühhoosi üks hunnitud kaasandeid oli elegantne
unustamine – õel konkureerimine, vandenõuteooriad – suutes ise oma kunstnikupalga eest vaid
viina ja vidinaid osta, mõtles tema luulumaailm välja, et mina tahan ära võtta tema korterit ja ametit
ja…
Sellepärast ma oma esivanemate talu taastama taandusin.
Või ülendusin.
Ma ei jaga ennast, kodurahu, turvatunnet ega loovust alkomonsteriga. Absoluutselt ei inspireeri.
Tänan taevast, et mu tunamullused kaks katset näitasid, et ma ei kannata enam üldse alkoholi –
muidu käivituks vastastikku taastoitev kaas-alkoholismi nõiaring. Õnneks ei saa.
Meelteheitja: Ma olen raseduste ajal ju kainena vaadanud, kuidas õhtuti tipsutav mees on võrreldes
minu tegemistega null. Igas suunas totaalne null. Ja mitte miski ei muutu.
Sama jutt, samad mustrid – iga korraga sügavamale ja madalamele… Nüüd olen ise hullem veel oma
luulutamise ja kogu võimekuse alko-kahjude peale kulutamisega.
Meelteheitja EI SUUDA PAIGAL OLLA – PIILUB IGASSE ANUMASSE – NII PRIMADONNA
KUI PIILUV RUSTIK ON KAASTUNDLIKULT HÄIRITUD
Meelteheitja avastab seinalt kassikulla – kratsib seda.
Rustik piilub – silmadele lisandub hääl.
Meelteheitja uurib küünte alt kulda – päh, ei olegi…
Rustik: Tean-tean… Nii palju võrratuid võimalusi – ja mitte sammugi edasi, ainult tagasi – iga
joomasööstuga üha sügavamale. Mitte mingit arenemist, aina vähem ühiseid teemasid seniste
sõpradega, üha vähem soovi kedagi külla kutsuda või ise kuhugi minna. Küll on hea, et mul raha ei
ole.
Primadonna: Mu kaine geenius oli soe ja karismaatiline kaaslane, kellega koos unustasin-andestasin
kiiresti, hakkasin juba uskuma ja lootma, et… – ja juba oli mu vastas jälle tahmane töll, kelle ees
kõik olid süüdi ja 1001 vandenõuteooriat mürgitasid iga ruutsentimeetrit meie kodust… mis ei olnud
kodu, vaid haigla.
Kaotasin järjest kõik sõbrad. Nad tulid tagasi – ja tõid kaasa uued inimesed, kui talu läksin
taastama.
Kuni see polnud kõrvaliste jaoks enam huvitav. Mõistetav!
Pikk vaikus. Iidse maja hääled. Varjud.
Cathara joonestab absurdses dušikabiinis kükitades salaja oma tillukest 0-
tarbimisega väikemaja.
Meelteheitja hakkab ennast magama laulma – Kaks kuukiirt.

26
HOMMIKUPÄIKE LAGEDETA TUBADES – MAGAVAD NAISED – õu nt Papli talus,
Hommik – õuest kostab Cathara räme kisa – pehmelt öeldes ebatsensuurne, raskelt väljendudes
ropp.
Primadonna ja Meelteheitja katavad kõrvad ja püüavad edasi magada.
Trillep sehkendab uniselt ennast trepist alla.
PÄIKESES ROMANTILINE JA ILUS TREPP
Trillep: Oi rama-rama – jaya mama – mis nüüd lahti?
Cathara trambib talle tühja ämbrikesega vastu.
Cathara: Kinni, mitte lahti. Hommikusöögi einelaud on kinni. Mune ei ole. Rebane viis minu kana
ära!
Trillep: Tal oli arvatavasti kõht tühi.
Cathara: Minu kana!
Trillep: Ma olen küll läbinisti linnatüdruk, aga kui ma mööda teid astun, näen teeveertes
rebasekutsikaid. Ema viis neile süüa.
Cathara: Minu munad jäävad nüüd olemata!
Trillep: Minu kana! Minu muna! Ise tundud siin nii tihedalt loodusega ühenduses elavat.
Rebane on sama Zen kui hobune. Kanal pole rebase jaoks silti küljes, et ta sinu oma on – ta on.
Cathara: Oli. Ma lähen kuusevõrseid korjama.
Trillep: Kas ma keedan hommikusöögiks putru?
Cathara turtsub piredalt.
Trillep: Või teed kuusevõrsetest midagi maitsvat?
Cathara: Need on talveks! Põhjala inimene valmistub talveks. Vot ja om kogu sinu zen ja om.
Trillep: Om kuis om – kuis om, om hää… Hando Runnel.
Taandub pudrutama.
27
MAANTEE, BUSS, TOSSAV SUMBUTI
Krüpsterite sõiduk tossab.
Nad on väsinud ja pahurad.
BUSSIS SEES X-ASENDITES FAMILIA
Ema: See saan jätab meid teele. Elon ütles sulle, et Tesla on vaja osta. Miks sa ei kuulanud?
Isa: Muud tegemist oli. Nii mul kui Muskil. Rahu, kallis!
Poeg 1: Mõni öö telgis magada on lahe – aga lõpuks ei maga sedasi välja.
Poeg 2: Sisse magada meie vaba kulgemise juures õnneks kuhugi ei ole.
Poeg 1: Erinevate kohtade okkad on kõik läbisegi telgis.
Poeg 2: Hakkad just selle paigaga kohanema ja…
Buss löriseb ja sureb välja.
Isa: Näib, et selle kohaga siin kohaneme pikemalt.
Värvilised vankrid 😀 😀 😀

28
KOSE ALL SULNIS PÄIKESEPAISTE, RÄSTIKUD SEINA ÄÄRES OMA RÜTMIS
TIKSUMAS
Meelteheitja on kose ees, tõstab käed taeva poole.
Meelteheitja: Oh jess-jess-jess-jeeeeee! Mu käed ei värise. Hakkama sain! Purgatoorium on läbi!
Pistab käed vette.
Meelteheitja: Kallis isa, kes sa oled taevas – ma annan sulle andeks.
Püüdsin kogu lapsepõlve sinu armastust ära teenida ja oma olemasolu õigustada. Küllap armastasid
mind omal moel – nii, nagu sina oskasid…
Mingil moel püüdis minu mees omakorda mu ebakindluse õhust.
Ja kohtles mind kogu meie kooselu aja nii, nagu ma peaksin oma kohta päikese all tükkis tema
armastusega ära teenima. Temal olid armukesed – minul üha rasedused ja rinnalapsed.
Primadonna saabub ringutades-haigutades jõe äärde – jääb kuulama.
Meelteheitja: Lapsed järeldasid isa käitumisest, et mind võibki nii kohelda. Mina rügasin-jagasin,
rügasin-jagasin – läksin koos mehega harvadel ühistel õhtutel napsitamiselt üle pärastlõunasele,
keskpäevasele – ja hommikusele joomisele.
Mees ja lapsed põlastasid – fui, täitsa katki.
Nõudsid ja tallasid veel rohkem.
Anna-anna-anna. Osta-osta-osta.
Tänu taevale, ma olen lõpuks ometi õigel ajal ja õiges kohas.
Peseb koseveega nägu ja käsivarsi – pistab jalad vette.
Meelteheitja: Kullakallis vete-ema – anna mulle tuge ja väge.
Las ma olen nüüdsest nõnda tugev, et edaspidi on kõik minu lõhkumised lõpetatud.
Ei lõhu ise – ei lase ka teistel lõhkuda. Aitäh, isa – andestatud…
LÄHENENUD PRIMADONNA ON ÖÖTÖÖ TULEMUSEST RÕÕMUS
Primadonna: Tubli tüdruk!
Belafonte Island in the Sun. Pildireas lapsevankrid ja mänguasjade virnad, nutitelefonide, tõukside,
firmasiltidega lapsed ja noored, mopeedid ja väikeautod, hamburgerid ja friikad ning kõigitine
naftatarbimine täiega.
https://www.youtube.com/watch?v=DjPNDFr_ZpE 9. TikTok
29
THEATRUMIS PÕLENUD PRUSSIDE, PRÜGIMÄE JA RIPAKIL KAABLITE VAHEL
Trillep tirib räämas ruumide seintelt särisevaid elektrikaableid maha – on tõsisem ja tusasem kui
siis, kui keegi teda näeb.
Trillep: Juba jälle – meest pole majas. Kõik säriseb – muinsuskaitse, my ass…
OMA ALALISE KÄRU-PANGE-TRIMMERIGA MÖÖDUV CATHARA PEATUB JA
HÄÄLITSEB LÄVEL
Cathara: Oi, mida sina oskad…
Trillep: Maha võtta.Uued kaablid peab panema proff. Elektriga ei mängita.
Cathara: Mina mängin vahel salaja mõttega, kelleks tahan saada. Üks mu kunagine teekaaslane õpib
pottsepaks, teine tisleriks. Naised mõlemad.
Trillep: Kõik on hea, mis rõõmsaks teeb. Päriselt.
Cathara: Minu Mustrimuutjate loos tegid kõik osalised kannapöörde.
Poliitikust sai korvipunuja, ärimehest moekunstnik, nunnast aednik ja nõiatar lendas üldse
minema… Luuaga. Abiks ikka… Trillep: Põgeneda on lihtne jaa… Ainult et ise oled endal ikka
kaasas. Mina hakkan tegutsema ja rahmeldama siis, kui üles tulevad emotsioonid tekitavad nii raju
egotripi, et ma jään iseenda rongi alla. Siis on hea massiivselt isaseid töid teha, nii et krohvi lendab.
Cathara: Kus sa seda õppisid?
Trillep: Iga issanda eneseabi õpik ja sait õpetab ju.
Cathara: Nääääh, isaseid töid, ma mõtlen.
Trillep: Ma oli üksikema laps. Ta oli väga õrnake ja naiselik. Iga töö jaoks oli vaja töömees kutsuda.
Mina õppisin remondimeeste kõrvalt, kuidas päris elu käib… Ema käest ka. Olin ühtaegu nii
tema pihiema kui mees majas.
Ülihea variant – keegi ei torgi sinu hingehaavu. Keegi ei märkagi neid – ja tasapisi hakkad kõvasti
raha kokku hoidma, kui ei pea iga naela ja pahtelduse jaoks mõnd mäidut kutsuma.
Cathara: Raha… See teema on hirmutav. Oletame, et kõik see teie kuldne trio jääb siia – millest me
kõik siis elame? Millega me raha teenime?
Trillep: Raha peab inimest teenima. Kui on vastupidi, tuleb midagi muuta. Küsigem pigem mitte
millest, vaid kuidas me elame.
Cathara: Armastus-laul-tants-kunst… Kena puha, aga…
Trillep: Kuni on „aga“ – seni tuleb kõik see, mis ei ole armastus üha tagasi. Eksam-eksam-eksam –
kuni lahustub. Vastu tuleb pidada.
Fantuzzi Keep on keeping on. MÄNGIB ORIGINAALIS, NAISED ÜÜRGAVAD
KAASA

30
ALTWESKIL
MAJA EES – NAISED SAABUVAD IGA NURGA TAGANT METALLISÜLEMITEGA
Naised korjavad Trillepi agardumisest innustudes vanarauda kokku – naelad-hinged-kaablidraamid.
Harutavad Theatrumi prügimäe laiali. Oiblaa…
Rustik piilub ja halab.
Rustik: Seda ei saa… Oi ei, toda ei või… See on uunikum… Rariteet! Pühadustundeta barbarid!
Primadonna jagab rauda kahte lehte – väärtuslik ja mittemiski.
Primadonna: Imeilusad sepistatud teosed – neid saab veel kasutada.
Meelteheitja: Vanarauda, lõkkesse…
Trillep: Mõelda vaid, et Emake Maa on kogu selle raua aastasadade vältel inimestele kasutamiseks
kinkinud… Nii armas…
Cathara keerutab käes voodivedrusid ja autoistme jäänuseid.
Cathara: Ma tahan skulptuuri teha.
Meelteheitja: Hobuse kindlasti.
Cathara: Lehma. Piisonilehma. Näed – sarved, turi, udar…
Kui tahan, siis loon – https://www.youtube.com/watch?v=Xdk6LGOwwUI
Vallandub ooperihäälte lauluvõistlus. 10. TikTok
Rustik püüab seda ära kasutades metalli minema tassida.
Rustik hakkab spontaanselt ulguma – videos olemas – jääb naistele vahele.

Sama kasukas keset kuldset suve…
Cathara: Mis asi sina oled?
Rustik: Aktsiaseltsi esindaja.
Eeskirjad, määrused, trahvid-trahvid-trahvid tulevad, kui te siin muinsuskaitsealust objekti
kahjustate! Vandaalid!!!
Ah? Missasssja? Mida?
31
NAISED LAMMUTAVAD PRÜGI-PÜÜNET – RUSTIK PÜÜAB KA SEDA TAKISTADA –
KÕIKE VÕIB VAJA OLLA
Cathara on nii prügipüüne kui Rustiku ilmumisest enim vapustatud.
Cathara: Olete nendega kaasas?
Rustik: Mina olin siin enne sind.
Cathara: Jama! Olin juba leppimas, et need naised siia jäävad – nüüd selgub ikkagi, et oli vandenõu.
Rustik: Ma ootan siin juba aastast 2012 mayade lubatud maailmalõppu.
Trillep: Yai, taadu – seda küll ei tule.
Rustik: Tõusulainet ootan…
Trillep: Heh – mina olengi tõusulaine!
Rustik üritab minema hiilida.
Cathara haarab tal kraest – on taadust naljakalt poole väiksem, aga poole tugevam.
Cathara: Räägi! Kui sa nendega ei tulnud, kus sa siis olid? Kuskohas sa siin redutanud oled?
Siin pole sellist kohtagi. Ma olen kogu maja sentimeeter-haaval ära puhastanud ja korrastanud – mul
on kõik kontrolli all.
Kõigepealt leidsid need naised ikka veel ühe prügimäe, mida ma polnud märganud. Ja nüüd
leidsime sinu ka veel! Kotermann!!!
Rustik: Vandaal! Barbar! Okupant!
Cathara: Mida sa kiunud!
Rustik: Ma olen kõike näinud – ei mingit austust ajaloo vastu – ei mingit maitset ega stiilitunnet –
tema muudkui teeb… halba!
Cathara: Kustkohast sina tead, mida mina teen!?
Rustik: Mul on kaamerad.
Cathara: Maniakk!
Meelteheitja: Kas teie veeretasitegi minule esimesel päeval, kui ma tulin, elupäästva õllepurgi?
FLASH-BACK ÕLLEPURGIGA.
Rustik: Nojah, teie keset muinsuskaitsealust munakiviplatsi pohmakasse kõngemine oleks olnud
väga probleemne. Teid oleks hiljem leitud ja järjekordseks neandertaali leiuks peetud.
Antropoloogidel oleks jätkunud tööd kauemaks. Esiküljed, kuulsuseminutid…
Meelteheitja: Nii armas…
Rustik kogub Meelteheitja selja taha varjudes kuraasi Cathara ründamiseks.
Rustik: Minu pudelite kollektsioon mitmest sajandist – läinud.
Cathara: Taara viisin ära!
Rustik: Minu rariteetne kell…
Cathara: Mis kell?
Rustik: Koridoris oli.
Cathara: Ei olnud.
Rustik: Kastis oli.
Cathara: Seal olid ainult tühjad pudelid. Taara… avita!
Rustik: Kell oli ka!
Cathara: Aijaa… talgute ajal abilised ütlesid jaa, et leidsid katkiseid asju…
Rustik: Minu kell!
Cathara: Oled sa kuulnud, et meil kellelgi pole võtta siin ilmas ühtegi hetke ega hingetõmmet peale
selle, mis on siin ja praegu.
On üksnes nüüd-nüüd-nüüd.
Rustik: Oligi nüüd-nüüd-nüüd!
Cathara: Paigalseismine ei ole nüüd-nüüd-nüüd – see on tagasikäik.
Rustik: Midagi muud kui ennast filosoofiliselt õigustada sa ei oskagi!
Cathara: Mis kasu sul siin ja praegu minu sõimamisest on?
Sul ei ole mitte ühtegi hetke ei enne ega pärast praegust.
Reaalselt. Päriselt ja tegelikult on oluline, mis on praegu.
Rustik: Mis siis, et ükski kellassepp ei osanud seda kella parandada… Kunagi kuidagi oleks seda
kindlasti saanud kasutada.
Cathara: Vaesusteadvuses oled!
Rustik: Kurb olen.
Cathara: No vot! Kuna sinul kedagi ega midagi peale sinu enese ei ole, võtadki selle kurbuse nüüd
ausalt enda ette. Millest ta tuleb?
Rustik: Kellast.
Cathara: See on sinus peidus oleva väikese poisi kurbus. Sinu mänguasi võeti ära. Katki küll – ikka
vaja omada!
Rustik: Lõpeta see sund-tervendamine! Ma ei tellinud sinult psühhoanalüüsi.
Sul endal ka oli ammu sellest trügimisest nõiaturul kõrini.
Cathara: Vähemasti sain teada, kui sügav olen.
Rustik: Kuri, vana ja kole – ise veel valgustööline!
Cathara: Igaüks, kes läbi põleb, on kuri-vana-kole. Valgustööline on ka kõigest inimene.
Mitte ingel ega masin. Kell on masin.
Kell ei käinud ja ükski meister seda parandada ei saanud.
Rustik: Lõkkesse viisid! Sa oled siin üksinda rohkem halba teinud kui
mitu tulekahju ja riigikordade vahetumist.
Cathara lendab talle peale – taadil on üllatavalt kärmed jalad.
32
TANTS JA TAGAAJAMINE KESET KIVIPLATSI
Primadonna püüab osavalt Rustiku kinni.
Rustik: Ma lähen ära! Ema juurde!
Primadonna: Juhul, kui teie olete siin peremees – miks te siis ise ei tee?
Rustik: Raha ei ole.
Primadonna: Elate nagu rott viljasalves. Toitute salakesi Cathara armuandidest, mis?
Rustik: Ma esindan aktsiaseltsi.
Meelteheitja: Miks nad sulle siis palka ei maksa?
Rustik: Peavarju eest… esindan.
Primadonna: Miks te ometi selle 400aastase imelise hoone taastamiseks või vähemalt püsti
hoidmiseks projekte ei kirjuta?
Rustik: Ei taha. Mulle pole seda vaja. Eeskirjad, määrused, trahvid…
Ühe projekti kirjutasime. Tänini olen riigile ja kõigile asjaosalistele võlgu, aruanded esitamata – ei
taha!
Cathara: Ja see on mees! Teistel ei lase teha ja ise ei tee!
Trillep: Mulle küll meeldib väljend I’m human being, not human doing, aga antud hetkel tahaks küll
teada, mida sina päevad ja aastad läbi teed, nii et sinu nägu ega tegu nähagi ei ole.
Rustik: Ma lihtsalt olen. See on kõige ohutum. Kõik mehed tahavad anda. Kui neil ei ole… enam…
midagi anda, siis vägisi võtta ei saa.
Rustiku laul Seisan ja ootan – romud-rusud…

33
PÖÖNINGUL
Naised püüavad tubadele lage ehitada.
Meelteheitja: Kummaline, et see tüüp – osaühingu esindaja – ei kirjutanud projekti, et maja päästa…
Primadonna: Aiman, et projekt, millega ta ennast siia lõksu jukerdas, oli paisu ehitamine. Juba siia
jõudes imestasin, kuidas saab täiesti unaruses tondilossi juures kaasaegne pais olla.
Cathara: Mina kirjutasin kultuurikeskuse ja stuudio projekte – ja ikka maksin peale – kümme
protsenti oli ju omaosalus.
Õpetajad tahtsid palka – kostüümid-grimmid-butafooria, kütus…
Primadonna: Projektimaastik on kõige salakavalamalt orjastav iseenese kaotamise moodus üldse.
Mina kirjutasin koduküla kiriku taastamiseks projekte – nii et tean suurepäraselt, mis tunne on, kui
sind kontrollib Jumala asemel euroametnik. Tänu taevale, et see on möödas. Koos Euroopa Liiduga
– leebet lagunemist talle.
Trillep: Andke saag!
Primadonna: Ma ütlesin – leebet lagunemist!
Trillep saeb elektrisaega.
Meelteheitja: Kustkohast sul küll need isaste tööde oskused pärinevad?
Trillep: Rääkisin ju, et olin üksikema laps – ja tubli tüdrukuna hoidsin emme raha sellega kokku, et
õppisin sedasorti töid tegema.
Nende oskuste nahka läks mu abielu kah.
Cathara: Sina oled abielus olnud!?
Trillep: Oojaa – kusjuures täiesti vanamoodsal kombel – meesterahvaga.
Primadonna: Sa oled ju mingi… viieteistkümneaastane!
Trillep: Hehee, ma saan varsti nelikümmend.
Abikaanega tekitasin oskamatusest kõigepealt võistluse.
Näitasin talle omaarust ette, kuidas tööd käivad – tema püüdis mind üle trumbata. Aga ta oli
mittetulundusühingu Pooleli mees.
Tormas aga muudkui vaimustunult minuga võistlema – tegi isegi midagi täitsa ägedat ära – ja just
enne viimast lihvi… ühendas näiteks keti, millest kogu konstruktsioon olenes, plastmassist
nipukaga. Või tõmbas ilusa ehituse katteks kasvuhoonekile. Ura!
Primadonna: Aiman juba, kuidas see lugu edasi läks. Mehe mugavusstsoonist sai naise kohustus.
Orjus.
Trillep: Nojah – ta turritas alguses selle peale, et teda kontrollisin ja ümber tegin – ja siis loobus
üldse tegutsemast.
Lasi lahkesti minul oma unistusi täita – hea veel, kui ei seganud ja vastu ei töötanud. Lebas teleka
ees, nagu lilleke rohus – kadestas ja arvustas minu töid – olgu see uus riiul või kellegi näituse
korraldamine.
Mu enese näitused lakkasid selles kodusõjas keradega beibet teenindades üldse olemast – et teda,
õrnahingelist, mitte traumeerida…
Kappas kannatledes külmiku ja ravimikapi vahet. Õgis kilodena aspiriini, paratsetamooli, ibumetiini
– kuni magu läks tuksi.
Seletasin, et kogu planeedi transformatsioon põhjustab kõigil siit-sealt valutamisi ja võdinaid –
tabletid ei aita… Jajah, ütles ta – kule-kaskusagil-mõni-tablett-on-veel…
Tema juurest lahkudes olin pool.
Mitte selles mõttes pool, et teinepool oli kadunud – mina ise olin pool iseennast.
Olin olnud emale remondimees ja pihiema. Andekas ja tubli koolilaps ja kaunite kunstide harrastaja.
Püüdlik abikaasa ja kodumasin. Ja kokkuvõttes totaalne pool.
Meelteheitja: Sa oled tore.
Sa oled… lausa eeskujuks mulle.
Trillep: See on ohtlik. Igaühel oma kordumatu Tee ja meetod. Eeskuju pole võimalik võtta. Nii
läheb oma Tee kaduma. Parim võimalik…
Ah, vähem möla, pikem samm!
Suhkrutükk
https://www.youtube.com/watch?v=Pb0Wy6JzWCE 12. TikTok
Pildireas – akudrelliga Trillep, käkerdav mees kukub redeliga, Trillep lapib ja lohutab, mees
püstitab telgi külili, Trillep niidab ja lõikab oksi, mees mängib telefonis ja põrnitseb kurjalt, Trillep
paneb aknale klaasi, värvib ja riputab kardinad – mees loivab perst sügades külmutuskapi ja teleka
vahet.
34
PÖÖNINGUL LAE ALL – ABITU PÜÜE AUKE SULGEDA
Meelteheitja: Kuulge, tüdrukud, siin on mehejõudu vaja. Kuskohas see mehike nüüd redutab?
Trillep: Ei ole vaja!
Primadonna: On küll – oma tuksikeeratud abielust ikka midagi ei õppinud?
Trillep: Ma ei kavatse selle taaduga abielluda, vaid meile enne sügist lae ja soojad toad ehitada ju!
Primadonna: Mine tea…
NAISED SIIRDUVAD ÕUE ÕHU KÄTTE JA RUSTIKUT OTSIMA
Leiavad Rustiku kuuris, kus ta eelistab pseudo kallal pusida – Saage Saaga laevavrakki krõhvitseb.
Meelteheitja: Mees, tule aita meil…
KUURIS ON STIILNE, TÄIESTI KATKINE PAADIKERE, KATTEPLAAT SEINA ÄÄRES,
KUUR ISE KAELA KUKKUMAS.
Cathara: Mis asi see on?
Trillep: Oi, paat!
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Talupoja loogika ütleb, et sellega saab kala püüda.
Rustik: Mis mina siia puutun!
Trillep: Me saame sellega imelisi sõite teha…
Rustik: Katki on. Aerusid pole.
Meelteheitja: Tee siis ometi korda!
Rustik: Raha ei ole.
Trillep: Me aitame!
Rustik: Ei taha! Kes laeva ehitas, see sellega ka sõidab – ma ei taha midagi teiega jagada!
Cathara: Mina ei taha sinuga midagi jagada – õunauss selline! Paks rott! Ämblikuätt, raisk!
Primadonna: Nojah, kuhu siin sõita ongi.
Trillep: Taotleme – ja on nii raha kui koht, kuhu sõita.
Cathara: Islandile!
Meelteheitja: Indiasse…
Primadonna: Rooma…
Trillep: Kogu emake Maa on meie päralt!
Pildireas erinevad maad – Rustik hiilib üle kiviplatsi nurga taha, minema.
Syahamba.
https://www.youtube.com/watch?v=Fi-zd2k8wgQ 11. TikTok
35
MAANTEE, SURNUD BUSS JA VAPPER PEREKOND.
Krüpsterid lükkavad bussi tagant.
We are marching in the light of God…
Maanteel sõidavad rekkad moodul-element-majatehaste majadega.
21.sajandi taborid on teel.
Üle põllu lendab koerarakend, uljas-kaunis bojaar kutsariks…
Ema: Ma ütlesin, et väärikat autot on vaja. Musk ütles…
Isa: Sellest bussist ei oska keegi kohvrit otsida.
Poeg 1: Mis temast otsida – see pole enam mingi väärtus ju…
Poeg 2: Vana kooli rahvas ei tea seda.
Isa: Lükake – me ei jõua muidu kusagile!
Ema: Polnud vaja seda kohvrit kaasa vedada – näete nüüd, kui raske on!
Poeg: Karma!
Ema: Misasja te seal telos koguaeg passite?
Poeg 1: Appelheade mängime.
Poeg 2: Raha teenime.
Ema: Näita!
Poeg 1 näitab ja telefoni ekraanilt kassipildiga veebilehte
Poeg 2: Lihtsalt jooksed ja püüad münte, play to earn mäng noh. Enam ei ole nii, et lampi pelad,
nüüd saad tuhhi selle eest. Krüptot noh. NFT-d on ka selleks vaja
Ema: Mida? Naftat?
Poeg 1: NFT. Sisuliselt pilt. Programmeeritud, tegelt saaks mussi ka NFT-s teha.
Poeg 2: Kui Elon Musk seda appleheadi tweediks, siis me saaks kohe miljokaks.
Ema: Miljokaks? Loomaaed! Koerad, kassid, Shibad, Akidad, DogBossid, Appelheadid, NFT-d mis
järgmiseks?
Poeg 2: Järgmiseks on lend Marsile, Elon juba valmistab Space-X kosmoserännakut ette.
Marsilt leitud vesi näitab, et seal on elu olnud. Saab jälle olema.
Isa: Tuumasõda tappis Marsi, ma olen kindel. Maaga juhtub sama.
Poeg 1: Ja lähemegi ära Marsile. Alguses virtuaalselt ja pärast reaalselt, kui just enne…
Tuulepargid-päikesepaneelid…
Sõidab vankreid värvilisi mööda maanteid

36
SÜNGE KATKISE PAADIGA OHTLIKULT KIIVAS KUUR ALTWESKIL.
Cathara: Ma teadsin kuni pandeemiani, mida tahan ja teen – õigemini mida ma pean tahtma teha.
Trillep: Mingit pandeemiat ei ole. Inimesed pakiti oma kodudesse, et nad iseendaga tuttavaks
saaksid ning näeksid, et abitu korteritesse kuhjumine enam ei tööta.
Cathara: Tänasin salamisi õnne, et senises vormis projektipõhist kultuurikeskust ega stuudiot enam
vedada ei saa – kui kaua sa peale maksad selleks, et teistele oma unistust pähe tõmmata…
Trillep: Üks ärkav hing teise järel saab aru, et elu läheb edasi maal, päris tegevuses – või ei lähe
üldse. Sellepärast me siia kogunesimegi.
Igaühel oma oskused kaasas.
Cathara: Oh kui palju lihtsam oleks selline kommuun mõnel soojal maal rajada – iga talvega üha
valjemini kisab minu salajane allaandjameelekene: Aafrikasse! Ananassi-istandus! Elevandid!

Primadonna: Tenerife, Tai, India – ja siis? Siin, just siin on see paik, kuhu sina sündisid – ja ongi
nii.
NAISED LEIAVAD AUTOVRAKIS KÖSSITAVA RUSTIKU
Meelteheitja: No mis peituse mängimine see jälle on!
Trillep: Oi kui äge auto!
Rustik: Äge paat, äge auto – jätke mind rahule!
Trillep: Miks sa sellega kuhugi ei sõida?
Rustik: Kuhu?
Meelteheitja: See on tal ju riiulis – näe, istmed, polster, liistud…
Trillep: Laome selle auto kokku!
Rustik: Jätke mind rahule!
Trillep näeb taamal majasilueti prügikastikaant-otsakatust.
Trillep: Ja sinna ehitame katuse.
Rustik: Mis mina siia puutun.
Meelteheitja: Oled ju see… aktsiaseltsi esindaja.
Rustik: Aktsiaseltsil on… teised prioriteedid.
Primadonna: Teadagi. Matsid ja kommarid ahnitsesid mõisad ja muistised kokku. Nüüd ei huvita.
Lasevad laguneda. See on kultuurivastane kuritegu.
Rustik põgeneb üle platsi.
Rustik: Võtke paat ja auto, ehitage katus ja mis-kõik-iganes – jätke mind ometi sellest kõigest välja,
vandaalid-barbarid-okupandid!
Cathara: Täitsa segi.
Trillep: Nii katki…
Primadonna: Ta on sellisena isegi omal moel… hurmav…
Meelteheitja: Vaesekene ei saanud ju ei paati ehitada ega autot kokku laduda – kõike kontrolliv
Cathara oleks siis ju märganud, et ta siin redutab.
Trillep: Ma tuleeeeeen!
Litsub õhinal Rustikule järele.
37
KARJAKOPPEL, POKUD JA KUUSED.
Rustik põgeneb hobuste-hirmu trotsides Südamesallu.
Bonanza! Kardab hirmsasti, sest see on tema esimene minemine üldse.
Trillep jookseb talle järele.
Rustik: Kuradi naised!
Trillep: Mis sa perutad – need on sõbralikud hobused ju.
Rustik: Kui nad on perenaise moodi, siis ega ikka ei ole küll.
Jõuavad hingeldades Südamesaluni, Rustik otsib hädiselt sissepääsu.
Trillep: Siin on sissepääs. Sa ei ole siin enne käinud või?
Rustik: Ei. Kaugel. Ebamugav. Milleks.
Trillep: Oh kui võimas…
Rustik: Catharal oli siin mitu aastat nõidade luualennu koridor.
Nõiad. Šamaanid. Tervendajad. Selgeltnägijad.
Trillep: Miks sina ei osalenud?
Rustik: Püha Graali vennaskond, väelaulikud, taimetargad –
järgegi ei jõudnud pidada. Nüüd ei viitsi Cathara ise enam ka.
Jamada.
Trillep: Ta ei jaksanud üksi. Ja sina, mees, ei võtnud kingitust vastu.
Rustik: Mis mina siia puutun. Osaühing võttis Cathara siia rendile.
Tuli nagu tuumajaam – mina teen ja mina saan.
Trillep: Ja sina? Piilusid teda kaameratest…
Rustik: Pidasin silma peal küll jaa.
See maja on mulle armas, sest mu lapsepõlve suved möödusid siin aegadel, mil see maja oli täiesti
tühi.
Lootsin, et Cathara teeb ja saabki – tuntud kirjanik, jõukad sõbrad.
Trillep: Jõukad sõbrad… suures osas enam jõukad ei ole. Neid otsib miilits.
Rustik: Talgutel nad alguses käisid. Edasi oli sedasi, et kadusid ära.
Cathara kirjutas kogukonna igasuguste perede eriliste laste heaks projekte, kirjutas neile lugusid ja
õpetas neid mängima.
Trillep: Ja sina?
Rustik: Mis mina siia puutun?
Cathara muudkui küttis ja koristas.
Maksis õpetajatele ja ronis kokkuhoiu mõttes ise lavale.
Trillep: Sa lihtsalt vaatasid pealt…
Rustik: Mina ei ole mingi kloun. Ja tema ei toonud raha ka – peale maksis ja ära väsis. Müüs oma
kodu ja auto ja mis tal seal veel kõik oli – kolis täiega siia – ja siis ei kannatanud neid jõnglaseid ka
enam välja.
Tänu taevale. Jubedad vinnilõuad – tümakas ja uste paugutamine – õudselt tänamatu pühendumine.
Trillep: Mis asi sina küll oled!
38
KÜLAVAHETEE VALTU PURAVIKU TUULIKU JUURES – BUSS ANNABKI SABA.
Majad – sõna otseses mõttes majad! – sõidavad KRÜPSTERITEST mööda.
Hipid mõtlevad jalgsi edasi astuda, ent saabub traktor – peatavad selle.
Traktorist: Nonii, kohe näha, et teel Valgesse varjupaika!
Isa: … venekeelne seisukohavõtt 😉
Traktorist haagib nad traktori taha. Silmis kilab rõõm teenimisvõimalusest.
Traktorist: Valge varjupaik on siinsamas ümber nurga – ainult 400 aastat minna.
39
KOSK
Meelteheitja imetleb kose ilu. Cathara võtab sealt ämbritega vett.
Meelteheitja: Ta on iga päev erinev. Kui ma siia tulin, oli hirmutav ja kurdistav. Nüüd laulab…
Samamoodi, nagu 400 aastat tagasi.
Cathara: Ole siin viis aastat, küllap väsid samuti imesid ootamast…
Sama kosk, sama koppel, sama-sama-sama…
Alguses lootsin, et tuleb suure pauguga apokalüpsis. Siis sain teada, et inimkonnale on teistest
tsivilisatsioonidest nii arvukalt appi tuldud, et maailmalõpp jääb jälle ära.
Ja nüüd näen, kuidas inimkonda nagu lootusetut viirust potitatakse – ilma et miljardid mölakad
kogu planeedil ise enda heaks üldse midagi teeks…
Meelteheitja: Miljardid on iseenda ära kaotanud – nii, nagu mina oma karussellil enne, kui siia
putkasin. Siin on nii hea.
Cathara: Kõik laguneb ja variseb ju.
Meelteheitja: Sa olid siin üksi, sellepärast. Nüüd on kõik teisiti. Uus hea ilm.
Cathara: Ma ei usu enam kedagi ega midagi. Naeratadagi ei viitsi enam.
Meelteheitja: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
The Ring of Fire.
https://www.youtube.com/watch?v=QfCOJLRk2D4 14. TikTok
40
SÜDAMESALU PUUDEKATEDRAALI SEES.
Trillep on Südamesalus Rustiku peale päris pahuraks muutunud.
Trillep: Mille eest tänulik ei ole, see võetakse sinult ära.
Rustik: Kuidas ma aidata sain – mina ei ole ju vaimne.
Pealegi ta oleks siis ju teada saanud, et ma siin olen.
Cathari vennaskond ja Sirius, šamaanid ja nõiad, tervendajad ja selgeltnägurid – see ei ole minu
tuleproov!
Trillep: Kust sa tead, sa ei julge ju milleski osaledagi.
Rustik: Ma käisin rikkaks ära, sina totatakas kanapime hipi! Sain noorena kuidagi täiesti iseenesest
väga rikkaks. Naised ja limusiinid, villad ja kokaiin.
Trillep: Olalaa!
Rustik: Kohutav, mitte olalaa. Ema oli minult kogu aeg sellist edulugu oodanud – sinnamaale tegin
kõike valesti. Aga kui palju pappi oli käes – oli teistmoodi valesti.
Ükski naine ei tahtnud mind, vaid raha ja autot, maja ja dubaisid.
Ma pigem maksin armastuse eest, kui ennast mõne sellisega sidusin. Iga kord, kui ma vaatamata
ettevaatusele suhtesse komistasin, selgus, et teen kõike valesti – sõitsin aga purjuspäi mõne
järgmise auto hunnikusse ja põgenesin. Valesti, vähe – veel, veel, veel!
Trillep: Kõlab nagu lapsepõlvetrauma.
Rustik: Ema polnud kunagi millegagi rahul.
Vend sidus mu õunapuu külge kinni, et ma teda ei segaks.
Koolipõlve armastus hülgas, sest ma tegin kõik valesti.
Rikkaks sain kah… valesti.
Trillep: Misssasssja sina halised, nagu oleksid maailma ainus minevikuga inimene! Võibolla mina
olen näiteks koolivägivalla ohver.
Rustik: Päriselt ka? Oledki või? Ma siin endamisi mõtlesingi, mis küll inimese sedasi hipiks keerab.
Trillep: Enese leidmine, sa vana mauk – hipster pole diagnoos, vaid vaba hing, puhas armastus!
Rustik: Mis sa siis vihastad, kui kõik nii hästi ja õigesti on?
Trillep: Mind ärritab sinu isekas õiguse võtmine olla elukutseline vaeseke.
Kiu-viu, mis sinukesega tehti – ema tallas ja naised lüpsid – hiir hüppas ja kass kargas.
Meie kõigiga on asju juhtunud. Mina püüdsin 14aastasena ennast koolikiusamisest pääsemiseks ära
tappa.
Rustik: Oi…
Trillep: Mitte et see sinu isekat tagumikku kuidagi torgiks, aga kõigil siin kujunevas kommuunis on
valus lugu.
Mina olin mitmekülgselt andekas ja tubli tüdruk. Käisin tantsimas ja kunstikoolis, võitsin
telekonkursse ja aineolümpiaade – olin õpetajate lemmik… Ja teiste laste poksikott.
Iga minu saavutus sai karistada. Minu esimene armumine rüvetati kujuteldamatute intriigide ja
inetustega.
Hakkasin koolist vanemate teadmata puuduma – ja lõpeks püüdsin ennast ära tappa.
Rustik: Mismoodi? Enamus suitsiidi moodustest on jube inetud.
Trillep: Karbitäie unerohtudega. Järgnes maoloputus, topelt nägemine mitu kuud…
Rustik: Sellepärast sa siis selline oledki. Ullike…
Trillep: Kes teisele ütleb, see ise on!
Trillep ründab Rustikut – vabastav naer – ennäe, isegi Rustik on inimene!
41
SALATUBA. RAAMATUKASTID, KRÜPTO-PROTSESSORI TULED-VILED, VUHIN JA
KAEVANDAMINE.
Primadonna avastab Rustiku pesa ja otsustab selle leiu loogiliselt enda kasuks pöörata.
Cathara on jahmunud – majas, kus tema arvates on iga sentimeeter tal peas ja teada – salatuba.
Primadonna: Oo, kui palju raamatuid – kui tore stiil – mulle sobib.
Cathara: Sellised nahahoidjad on osavamad, kui arvata võib…
Primadonna: Väga hea – ma toon oma asjad siia.
Cathara: Ei saa!
Primadonna: Miks? Siis on igaühel oma tuba ja kõigil privaatne.
Cathara: Tore küll, aga Rustik elab ju siin – kuhu sa siis tema paned?
Primadonna: Meheks võtan endale, kui muud üle ei jää. Mul ei olegi ammu meest olnud.
Cathara: Ta peab seda ise vist mõnevõrra… tahtma ka…
Primadonna: Küll mina tean, mis on mulle hea – ja mis on mulle hea, on ka teistele hea.
Rustik otsekui vastab Südamesalus.
Rustik: Minult pole keegi kunagi küsinud, mida mina tahan.
Ärdagu arvatagu, et mul on väga tore kõrvalt vaadata, kuidas Cathara järjest kurjemaks ja
koledamaks hääbub.
Teda peetakse valgustööliseks…
Mis valgustööliste klassifikatsioon see küll selline on, et ta kõiki majale lähenejaid ründab ja
hammustab.
Trillep: Ta oli väga üksi ja väsis hirmsasti ära.
Rustik: Muidugi üksi, kui igaüks, kes talle ei meeldi, sobib ainult biomassiks – loll liha,
sissetungijad, segajad!
Trillep: Üksinda ei jaksanud, ütlesin ju – iga tulija oli lisakoormus.
Ta vajas nii väga sind kui meest enda kõrvale – sina ainult piilusid ja halvustasid.
Cathara tassib Rustiku toast Primadonna kohvri uuesti välja.
Vahib hämmeldunult krüpto-protsessorit – ei saa aru, mis see on – uudishimuks liiga väsinud.
Rustik: Mind pole olemas.
Trillep: Oled küll – sa alles avastad seda.
Rustik: Ei taha!
Trillep: Sa ei tea, kuiväga sa seda tahad.
Sild üle vaevavete.

Kui vaid saaks – house of silence… 13. TikTok
42
LAGEDETA TOAS ON EDASI-TAGASI PEREHEITMINE.
Primadonna ja Meeli trügivad ümber nende ühisesse tuppa tagasi tekkinud kohvri.
Meelteheitja: Oh taevas, sa kolisid ju leitud tuppa!
Primadonna: Ma peaksin seda Rustikuga jagama.
Meelteheitja: Jaga siis! Mina seadsin ennast juba oma olemisse.
Primadonna: Ma olen kodutu.
Seal Rustiku toas kaevandatakse krüptosid – puriseb, palav, painav…
Kodutuuuuuuuuuuuu!
Meelteheitja: Me kõik oleme. Tulime oma salakavalatest lõksudest ära.
Iseendaga kohtuma. Mine nüüd oma kohvriga… kohtingule.
Primadonna: Igatsen koju – aga see kodu, mille järele igatsen, on unistus.
Mälestus. Panin paarkümmend aastat oma maisest matkast kopeerimisse. Kõik, mille lavadel
kenitledes teenisin, matsin minevikku tulevikus. Mul oli silme ees olnudaegne küla – simmanid ja
talgud, kool ja kirik ja… Mahajäetud küla ainsa taluga ei saa minevikku ehitada. Täiesti üksinda ka
veel…
Tahan kojuuuuuuuuu…
Meelteheitja: Kuni me sinuga siin ruumi jagame, ei jõua kumbki koju.
Igaüks vajab oma ruumi. Mitte keegi ei pea laskma endast üle sõita. Ka mitte oma minevikul ega
tulevikul.
Me ju rääkisime sinuga – rahulolematus ajab ainete kallale.
Tulemuseks on tagajärg. Ära nuta nüüd, sa lülitad minu emainstinkti täiesti kohatult sisse.
Ained – see on pidev enese ja oma tegeliku Tee tasalülitamine.
Selles ei ole midagi lõbusat, aga kosk on mind veennud, et inimese tegelik ja tõene olek on rõõmus
ja rahulik.
Primadonna: Ma olen rõõmus… olnud… Rahulik… mitte… Õnnelik…
Primadonna nutt läheb Meelteheitja lauluga duetiks üle.
Memory – pildireaks mõlema läbi-elu-fotod.

43
TEEÄÄRED JA HOBUSEKOPPEL
Cathara niidab vikatiga teeääri – näeb, et keegi on taamal hobuste juures.
Indi pildistab ja filmib hobuseid.
Cathara lendab koos vikatiga peale, nagu proua surm.
Cathara: Me ei paku teenust.
Indi on töhe nii sukeldunud, et ei kuule.
Cathara: Siin ei ole ratsakooli ega matkasid!
Indi: Ee… mida?
Cathara: Ratsutada ei saa!
Indi: Ma ei tahagi. Ma käisin õega just Andaluusias – ratsutasin piisavalt.
Cathara: Minu hobustega ühenduses olemiseks ei pea neile selga ronima.
Indi: Ma filmin.
Cathara: Milleks?
Indi: TikTokke teen. Muu hulgas.
Cathara: Mina ja hobune, mina ja maastik, mina ja mina ja mina.
Vot sellepärast ma ühtegi hobustega teenust ei pakugi.
Indi: Mina ja mina ja mina lasen pigem küll hobusel oma Lugu jutustada.
Cathara: Ühe minutiga lugu? Häh! Mina tegin kultuurikeskuse ajal 11 täispikka etendust – mina
kirjutasin ja mina lavastasin ja mina ise mängisin ka.
Indi: Mina ja mina ja mina. Indi.
Cathara: Mh? Ahah. Cathara.
Indi: Kui me õega Cathari vendade juures Horvaatias olime, korjasime koos nendega Aadria merest
plastikut. Jube palju. Õde juhtis seal startuppi, mis täna teeb sellest plastikust graanuleid. Teid
ehitavad.
Uus-Meremaal tehakse graanulitest ehitustelliseid ka.
Cathara: Sa oled nagu Pipi, kes vastas koolipreili küsimusele, mis on Portugali pealinn: kas sa ise ei
tea – kui me isaga Lissabonis käisime, siis…
Indi: … siis istutasime puid. Tuhandeid. Sellest startupist sai minu õe abiga kogunisti unicorn.
Globaalne liikumine.
Sa oled mega huvitav tüpaaž – ma tahan sind ka filmida.
Cathara lentsib, vana hall mära tuta-tuta sabas.
Vuntsid…
Cathara: Ma ei taha!
Indi: Nagu lehm mõistuloost kitsetallest, kes oskas lugeda kümneni.
Lehm halas seal – muu, ta luges meid üle!
Kui seal loos oleks rohkem kui 10 muuuuud olnud, oleks laev põhja läinud.
Cathara: Ma ei ole mõnus tüpaaž… enam… veel. (näpib oma vuntse, millele ta pole ammu mõelnud)
Pildireas tolmused hoburiistad, käruga Cathara, meelisklevad hobumolud, labida ja vikatiga
Cathara.
Nipernaadi – cosmic-version
https://www.youtube.com/watch?v=6TfE9FzLRDs 16. TikTok
Indi näitab kaeblikku tulemust Catharale.
Indi: See on muide valss. Hevi – aga valss.
Cathara on hobuse selga ronides koba ja hädine.
Indi: No mis nüüd siis?
Cathara: Ma pole päris ammu pidanud vajalikuks kannili hobuste seljas turnida, et nendega koos
elada…
Ma olen olnud päris hea ratsutaja – rosette-värke saanud ja puha.
Indi: Las see sõjaveteranide stiil jääb meeste pärisosaks – küll mina tegin ja olin. Naiste teema on
see, mis on.
Stand back. To get back on horse-back – make real come-back.
Cathara ronib Indi abiga hobuse selga ja ohkab.
Indi: Lay back, woman!
Cathara heidab selili.
Näeb vaimusilmas end ratsutamas.
Indi: Muide, üks droon filmib siin ka.
Cathara: Allah, avita, nüüd kaevatakse, et ma teen illegaalset hipoteraapiat!
Drooni juhib varjunud Rustik, kes vaatleb lähedalt Cathara silmi.
Need segunevad krüpto-protsessori tulukestega – ripsmed plingivad graafikutega vaheldumisi.
Indi: Mismõttesnagu?
Cathara: Hipoteraapia eeldab litsentsi, mille saavad ainult pedagoogi või meediku baasharidusega
professionaalid.
Indi: Kuule eelda ennast, tead… Mõistusele. Mida sa pablad ja sogad.
Cathara: Minu peale on lähiajaloos kaevatud terviseametisse, keskkonna inspektsiooni, priasse,
vallavalitsusse, lastekaitsesse ja 1001 x politseisse.
Indi: Küll nad on osanud suure tüdruku ära hirmutada. Ära põe – ma olen sinuga. Mina muide teen
siin praegu teraapiat. Sina lihtsalt lamad.
Cathara: Huvitav, kas see droon tuli lennuväljalt või ülejõelt või…
Indi: Ole vait, naine!
44
OMA TOAS KÖSSITAV RUSTIK ON TEKI SEES, PADI KAENLAS.
Protsessor elab oma värvilist lärmakat elu.
Rustik imetleb per droon Cathara silmi.
Krõhvitseb habet ja häbet ja on kimbatuses.
Topib suvest hoolimata kütet ahju.
Primadonna lööb ukse valla ja põrutab oma kohvri maha.
Rustik: Jätke mind rahule!
Primadonna: Ma olen otsustanud sinu, Rustikuga, abielluda.
Rustik: Ei! Appi! Välja!
Primadonna: Just nimelt. Keegi peab sind sinu enese käest päästma.
Välja! Õue! Hingama! Tegutsema!
Rustik: Ma ei taha!
Primadonna: Kalale, seenele, välja!
Rustik: Mul on depressioon.
Primadonna: Jajah, sinu nunnu kodune virisev mugavusstsoon.
Keradega printsess herneteral.
Kasuta siis vähemalt kerasidki. Abiellu minuga.
Rustik: Kui mind abieluga ähvardatakse, lahkun üldse ära psühhoosi.
Primadonna: Miks?
Rustik: Kõik naised on puugid, kupjad, nartsissid, liputajad…
Primadonna: Nartsissistid on see sõna. Mina ei ole kõik-naised, vaid mina!
Mis sa siis piilud meid oma kaameratega – kui ei piilu, ei liputa keegi.
Rustik: Ma ei piilu kõiki, ma…
Primadonna krabab salvestuse ja näeb Cathara silmi.
Primadonna: Või nii.
Rustik: Nojah. Nii küll jah.
Primadonna: Ja mis siis – inimkonna ajalugu koosnebki armastuseta abieludest.
Rustik: Sa võid mu toa endale saada – ma lähen… kuhu-iganes – abiellu minu toaga – mind jäta
rahule! Kohutav – kõik naised tahavad mind – miks ma küll nii vastupandamatu olen…
Alustab hambutut võitlust, kontrastiks Gary Moore Over the hills.
Pildireaks Rustiku elutee fotod – noorest hurmurist tondiks.
https://www.youtube.com/watch?v=7IocRCDWB5k 17. TikTok
45
MAANTEEL
Traktor tõmbab krüpsterite bussi. Krüpsterid astuvad selle järel.
Pukseeritavas sõidukis ei tohi ju sees istuda.
Koerarakend lendab uljalt rõõmuga mööda – bojaar naerab ja lehvitab neile.
46
PARKLASSE JÕUAB VIIMASE SÕNA ELEKTRIAUTO.
Ingelinvestor tuleb õekest Indit otsima. Kontakteerub tõkkepuule lähenedes temaga telefonitsi.
Ingel: Kus sa oled? Hobused? Ei, siin on allee ja mingid varemed.
Ingelinvestor sõidab tõkkepuu taha, Cathara lendab talle peale
Cathara: Tõkkepuu tähendab, et siia ei sõideta!
Ingelinvestor: Vabandust, kosk kutsus ja google maps näitas…
Cathara: Sildid ja keelumärgid keelasid!
Ingelinvestor: Valge varjupaiga reklaam lubab ju, et…
Cathara: Aga mina ei luba.
Rustik – hopp! Video Südamesalu salaväest
Ingelinvestor pakub krüpto-maksekaarti: Kas te krüptot aktsepteerite?
`
Cathara: Misssasssja! Me üldse ei teeninda. Ma ei tee, ei saa, ei taha – ja mingi
krüptojutuga ära tule mind üle laskma, tead.
Tilks!
Ingelinvestor loeb sms-i
KUULEDSA ÜKS SARVIK KAKS TISS ARVAD ET OLED TEISTEST PAREM
VÄ SINU SUGUSI EI PEAKS MAA PINT KANNDMAKI!
Kõik kogunevad telefoni ümber, Ingelinvestor loeb ette.
Cathara: Ma tean selliseid sms-e ja teistsuguseid ka. Sellepärast ma siin Valges
varjupaigas olengi… (lentsib vuntsi näppides minema)
Trillep (juhib kaastundlik-empaatiliselt Ingli mõtted mujale): Mismoodi see krüpto
sul toimib muidu… niimoodi… kaardiga…
Ingel (kogub end – on prof, saab kiiresti üle): Krüpto-maksekaarti kasutatakse täpselt
samamoodi nagu neid pangakaarte, mis kõigil ikka veel rahakoti paksuks ajavad. Ammu juba ei pea
selleks krüptosid vahetama ega pankureid nuumama. Kui sa millegi eest maksta tahad, siis kannad
krüpto platvormile, näiteks Binance või Change ja ongi tehing sinu ja minu vaheline asi – keegi
kõrvaline ei puutu asjasse.
Trillep: Kui mul jälle raha hakkab olema, siis just seda tahangi!
Ringi vaadates üllatub Ingel meeldivalt.
Ingel: Ma olen sind kusagil näinud!
Trillep: Sooh, deja-vu?
Ingel: Päriselt. (võtab päikeseprillid eest)
Trillep: Jaa… Ma tean sind!
Ingel: Kes siis ei teaks.
Trillep: Ma tean sind päriselt – me kohtusime Burningmanil.
Ingel: Aijaa… Me väikese õega tegime seal dokfilmi.
Trillep: Ma jäin ka kaadrisse. Minu 5 kuulsusesekundit.
Ingel: Õigupoolest ma otsin oma…
47
Meelteheitja lendab omasid sööma kutsuma – oih, tema tütar!
Esimese ehmatusega kargab kellakäona tuppa tagasi. Kogub end kiiresti.
Ingel: Ema!
Trillep: Ema?
Ingel: Ma otsin oma õde – aga tema on minu ema jaa.
Meelteheitja: Söömaaaaaaa!
Ingel: Ma mõtlesin, et sind ei ole enam. Teadmata kadunud.
Meelteheitja: Senist mind ei olegi. Mida sina siin teed?
Ingel: Geps väidab, et Indi filmib kusagil siin lähedal hobuseid.
Meelteheitja: Seda ma arvasin – nii kui mind kontrollimas pole, mingit koolitööd pole – muudkui
filmime ja loome kontente.
Trillep: Sinu tütar? Nii vägev!
Ingel vaatab otsivalt Indi järele ringi.
Rustik ees, Primadonna järel, teevad ümber maja juba mitmendat ringi.
Rustik: Jäta mind rahule, sa oled minust juba mitu ringi ees!
Meeli: Kuhu ma teid siin ometi panen? Rustik Primadonnaga abielluda ei taha – me oleme
temakesega ühes toas. Trillep räägib unes. Cathara töötab öösiti…
Ingel: Pigem ma küsin: kuhu me sinu paneme?
Meeli: Mismõttes kuhu? Mina ei lähe siit kuhugi!
48
Indi, Ingel ja Cathara parve peal –
Sammuke korraga

Indi võtab Cathara vuntsid vahaga maha – uurib, mis seisundis on üle parve servade vees ligunevad
käed-jalad.
Ingel hakkab kaikaga parve sõidutama, ise samal ajal pirtsutades: Pekki küll, mu küüs murdus ka
ära nüüd!
Cathara on kinni seotud – aiaiaiaiai…
Ingel: Mida on, nüüd sai minu Guessi toss ka märjaks veel.
Indi: Lõpeta see jama ära, sõua edasi!
Ingel: Täiesti haige, me ei saagi siit järve keskelt enam tagasi.
Krüptograafikut on vaja vaadata, mul on orderid treidiks üleval. Nüüd on kõik täiesti pekkis.
Levi ka pole, kuraaaaat, see ei ole enam naljakas. Rämedalt kulukas on!
Ingel pillab suure toika vette.
Indi: Mida sa tegid! Nüüd peame kaldale ise ujuma vääää?
Cathara: Mina ka, mina kaaaa – siduge mind lahti!
Bojaar kimab koertega.
49 – 48 ja 49 on vahetuses
Indi saabub rõõmsalt nurga tagant – mõistagi telefonis silmitsi.
Meeli: Indi, sul on juuksed kammimata ja püksid mustad!
Indi: Ah? Ei ole nii… Täitsa pekkis…
Oi, Ingel! Minu-nunnupunnu Ükssarvik!
Indile järgnenud – tundmatuseni noorenenud-värskenenud Cathara hangub.
Cathara: Ingelinvestor Ükssarvik – Planeedipäästja – kas ladina seebi lavastamine Valges
varjupaigas on mõni teie uus startap?
Ingel: Mõttel on jumet. Sellest saaks muidu NFT teha, oleks suht vinge.
Paneks open.si-sse müüki ja näis, mis saab
Indi (Meelteheitjale osutades): See on muide meie ema.
50
KOSK
Ingel silmitseb koske. Cathara ligineb kohusetundlikult.
Cathara: Enne Kroon-viirust oli mul siin kultuurikeskus ja loovstuudio.
Lastelaagrid ja maalipäevad, taimeõpetus ja meditatsioonid.
Nüüd on hobused ja… kirjutamine, millega maksan kultuurikeskusele peale maksmisest jäänud
võlad.
Ingel: Aga raha aina voolab ja voolab, tõuseb ja langeb. Nüüd ainult langeb, inflatsioon ju.
Krüpto on ikka palju huvitavam
Meelteheitja: Ma ütlesin Catharale – selle kose ilu tuleb teenima panna.
Ingel: Ilu? Siia tuleb turbiin panna – elekter voolab. Saaks tasuta krüptot mainida, mõelge ise.
Rahamasinad toodaksid teile iga päev sissetulekut ja tööl ei peakski keegi käima – ja üldse
elekter on ju räme kallis nüüd.
Cathara: Mul on müstiliselt suured elektriarved jaa…
Flashback – krüptoprotsessor tuled-viled vaheldumisi Cathara silmadega – saab aru, mis…
Ingel: Ma käisin Zimbabwe rahvale üht projekti startappimas, et Victoria joa ilu raha teenima panna
– ükskõik kui palju muinasjutuliselt suurt ja vaba raha maailmas vedeleb – no ei tööta. No ei taheta,
keegi isegi ei viitsi süveneda.
Trillep: Äkki Catharal ongi aeg töötamise asemel mängida?
Cathara: Puhata ja mängida!
Indi: Sul pole selleks aegagi – raamatuid sa ka enam ei kirjuta. Kui me Ingliga Sierra Leones
startapist unikorni tegime, läksid aafriklased elektritraktoritele üle.
Cathara: Ei ole aega, ei taha, ei…
Indi: Kogu aeg läheb ei-ei-ei peale ära jaa.
Trillep: Kosk! Turbiin! Elekter! Krüpto! Traktor! Saagu valgus!
Ingel: Võlusõna on oma kogukonna ökosüsteem. Hm, kui teaks ainult, mille peale investorid
on maiad nagu mesikäpäd… Miski passiivtulu värk tuleks välja mõelda, aga selline, mille
kulud on olematud. Äkki midagi, mis seotud taastuv energiaga. Tühi ilu ei sünni patta…
Meelteheitja: Pada! Assasade!
51
Meelteheitja jookseb majja.
Kõik kogunevad toidulaua ümber. Indi kõnnitab ka Rustiku laua juurde.
Meelteheitja: Tõstke aga lahkesti putru – see on poolvillane. Mulgipuder.
Kartulid ja tangud. Heeringat ja koort muudkui juurde.
Ingel: Koor on TALUPIIM – oma – väga hea. Aga heeringas on teil siin järve ääres Norra toode ju!
Primadonna: Rustik keeldub kalale minemast! Tema tahaks tviidülikonnas patseerida.
Cathara: Ja mulle elektriarveid teha – ma avastasin tema toas, mille me leidsime, et tal on seal
vägev elektriradikas ja arvuti protsessor  ahjualune selline!
Ingel: Mitte suuri väljaminekuid, vaid väikeseid sissetulekuid tuleb peljata.
Kosk, turbiin, elekter! Leib on teil ka poe oma. Miks te ise ei küpseta?
Indi: Ema, sina küpsetad ju.
Meelteheitja: Ma alles kohanen siin… Vot ja küpsetangi!
Primadonna: Mina oskan tegelikult õuntest ja marjadest siidrit ja veini…
Meelteheitja: Ei!
Primadonna: Okei-okei, mahla ajada.
Trillep: Ja taimed! Angervaks ja põdrakanep, palderjan ja raudrohi – see on ju loodusrahva
kosmeetika ja koduapteek!
Indi: Ma avastasin just Amazonist, et puidust köögiriistad on hinnas. Suvakas lõikelaud, mis
maksab siin 20 eurtsi, on globaalturul 100 taala. Taadu, hakka treima!
Rustik: Ma mõtlesin tegelikult raamatut kirjutama hakata.
Vanadest motikatest ja autodest ja…
Ingel: Igaüks teist, kuulsatest ja loovatest, oskab midagi tegelikku.
Teete oma tärkava kommuuni NGO. Ainus mees võiks olla CEO, kõik teised on co-founderid.
Meelteheitja: Kesned?
Ingel: Kaasasutajad.
Trillep: Kaasasuusatajad!
Rustik: NGO… CEO…
Ingel: Nongovermental organisation. Maailma tulevik. Teil on siin kõik eeldused – maa ja maja ja
oskajad – ainumõeldava inimeste koosloome ja edasikestmise vormimiseks. Teeme kommuuni,
millest saab eeskuju. Prototüüp. “It’s Fun When You Know You are Rich!”
Rustik: Kes seda ütles?
Ingel: Team Applehead, Eesti oma startup.
Rustik: Äkki mul õnnestub selle NGO-ga isegi oma võlad ära maksta…
Primadonna: Et meie maksame su võlad, nii või? Sina patseerid tviidülikonnaga ja hakkad kunagi
võibolla kirjutama?
Lõikelaudu hakkad treima, mees!
Cathara: Sellepärast sa siis siin redutadki – võlavangis omal valikul.
Rustik: Krüptod ju…
Cathara: Elektriarvet teevad!
Rustik: Nojaa, aga krüptod ka… enamasti…
Meelteheitja: Kui palju su valed valikud siis maksavad, aktsiaseltsi esindaja?
Rustik: 50.
Ingel: 50 kilo? See ei ole väga suur summa – kui midagigigi teha.
Indi: Nulltarbimisega kooskonna puhul on kõik teenitu ju kasum.
Ingel: Mis krüptot kaevandad? (Rustik ei vasta, ronib enamvähem laua alla)
Ingel: On olemas startupid, mille puhul polegi vaja kaevandada. Võib steikida ja farmida näiteks.
DogBoss on üks selline.
Koerarakend on teel.
Indi: Vaadake koerad!
Ingel: Metaverse kindlasti.
Indi: Ei ole – need on päris koerad ja tõeline Dogboss! Siin on kõik päriselt, saate aru?
Meelteheitja: Tüdrukud, äkki te kolite ka siia… Aitate selle… prototüübi käima saada ja…
Indi: Ingel sõidab Makedooniasse mustlaste startappi tegema, ma lähen kaasa.
Ingel: Romade.
Meelteheitja: Ei püsi ühe koha peal need piigad…
Indi: Emasse. Sina ise läksid ju paigal tammudes puhta sassi.
Ajurünnak päädib harmooniaga – istse aga maailma veerekese pääle.
https://www.youtube.com/watch?v=I5sGWGLaFL4 18. TikTok
52
VÄLJA KAETUD LAUA ÄÄRES.
Ingel (vaatab uuesti sms-i – kustutab ära): Ma tahaksin… sauna.
Cathara: Siin ei ole sauna.
Ingel leiab end kogudes ja ringi vahtides Mustrimuutjate telgi.
Ingel: See sobib.
Cathara: See oli mul ühe lavastuse dekoratsioon ja…
Ingel: Ja sinul on aeg muuseumi meeleolud lõpetada. See on kilest telk. Higitelk. Etendus oli ära.
Sina oled elu lõpuni elus, mitte muuseumi eksponaat.
Panevad telgi üles, jõudekülitava saunaahju sinna sisse.
Meelteheitja: Rustik teeb tule.
Cathara: See ei tea ju isegi, kus puud on või kuidas need sinna said!
Meelteheitja: Hakkab teadma.
Cathara: Siis saavad puud ka otsa. Ta on nagu rott viljasalves!
Rustik: Ma pole elus kunagi tuld teinud. Me elasime linnakorteris.
Primadonna: Pioneerilaagris, sõjaväes?
Rustik: Ema ei lubanud sinna – ütles, et lähen hukka ja saan surma.
Cathara seab tulesüdamiku ise kokku.
Cathara: Tikku ikka oskad tõmmata?
Rustik: Ma eelistan tegelikult seda, mis lülitab leegi klõpsuga…
Cathara: Kõik, mis puutub, sitaks muutub…
Primadonna: Ja sellest kasvavad lilled.
Cathara: … mida söövad hobused, kes omakorda…
Trillep: Vaatasin siinset aineringlust ja sain aru, et mingit moodsat veganlust pole olemas. Kõik on
reaalselt üks. Sõnnikul kasvatatud porgand on täpselt sama aine, milleks saab jänes, kes teda sööb –
ja hunt, kes jänest sööb, saab porgandiks – kõik on üks ja ühenduses.
Meelteheitja: Imeline. Cathara, too käterätikud. Tüdrukud, minge tehke vihad… Mis vahite?
Kaseokstest. Saunavihad. Eesti keel… Saunaviha ja kaasasuusataja, ma-ei-või…
Trillep: Puuvill ja lina on samamoodi ühtaegu nii hunt kui porgand.
Ja see räme sõnum oli saatja visiitkaart. Ta ei rääkinud sinust, Ingel mitte sinist silpigi. Endast,
ainult endast. Ära võta midagi isiklikult.
Meelteheitja: Rustik toob kivid lõkkesse.
Rustik: Elektrikeris oleks mugavam… Isegi keskkonda säästvam. Puud…
Cathara: Lõkkesse käivad tumedad kivid, mitte paas – NGO CEO selline…
Mungo Jerry Summertime.
https://www.youtube.com/watch?v=yG0oBPtyNb0 15. TikTok
53
JÕEKALLAS JA POKUMAA ALTWESKI TAGA
Trillep-Indi lippavad vihtasid tegema, nagu väikesed tüdrukud.
Indi: Tehke vihtasid, süüdake lõke, kandke kive! Täpselt minu ema. Ta ka ei… õpi?
Trillep: On ju õppinud – ta on siin hakanud sedasi käske jagama, et sa lähed rõõmuga.
Indi: Ääh, ma olen kõikjal maailmas näinud: inimesed ei muutu, nemad vananevad.
Trillep: Ossina väike vana… hing. See kask sobib?
Indi: Kindlasti, see on lepp!
Küll need pokud on ikka sehved isiksused – iga mats ise nägu.
Kiidetud olgu Edgar Valter, et me neid tarrrrrnadeks nimetama ei pea.
Trillep: Nomen est omen… Sirvisin Catharaamatuid.
Indi: Missasju?
Trillep: Cathara kirjutatud raamatuid.
Puhusin tolmu nende pealt ära. Ja mis ma leidsin!
Tänane sinuvanune Cathara kirjutas positiivseid programme – jutustas edulugusid maapealse
paradiisi loomisest.
Tänase minuvanuse Catharaamatud on katastroofistsenaariumid – eduinimesed viimses metsatukas
reservaadis, naistekari külapoes, mis apokalüpsise käes ukseli prantsatab, mõisasse või kirikusse
sulgunud naised…
Indi: Ju ta leidis neid kolle endast välja kirjutades, et tal enesel on suhteliselt ilus tegelikkus.
Trillep: Kui ta 7 aastat tagasi siia tuli, lõpetas raamatute kirjutamise.
Kirjutas oma väikesele teatrile sikspäkkidena näidendeid, mängis neid sikspäkkidena vähestele
vaatajatele – ja loobus nendestki.
Rustik väitis pandeemia alates ja kultuurikeskuse sulgudes, et rändas välismaale. Tegelikult redutas
kogu selle aja oma salakambris nagu printsess herneteral, küttis ennast elektriradikaga ja piilus
ihuüksi rügavat naist salakaameratega…
54
LÕKKEPLATSIL
Rustik veab kive lõkkesse – näeb läbi tule hallutsinatsiooni – Cathara toas olevad kostüümid on
temakestel seljas, patseerivad-kenitlevad – ta ise on tviidülikonnas nende seas nagu sultan
haaremis…
Rustik: Ärge arvake, et ma hakkama ei saa. Kui Pipilt küsiti, kas ta oskab klaverit mängida, siis ta
vastas – kindlasti, ma pole proovinud…
Sangar seiklusfilmis
https://www.youtube.com/watch?v=PKKgarcK5-U … või kukk kanakarjas.
Trillep: Cathara väidab, et planeet on ümbritsetud toetavate ja kaitsvate tulnukate võrgustikuga. Ta
usub, et teised tsivilisatsioonid ei lase Gaia ja kõige elavaga inimeste tõttu päris hullusti minna.
Ja kinnitab, et kuna tema enese päriskodu on Sirius, on siia ankurdunud Siriuse rahva baas.
Indi: Kui sinu enese päris-mina ei teaks, et oled pärit Orionilt, ei teeks sina siin praegu vihtasid,
vaid istuksid kusagil kontoris, mask ees.
Trillep: Aijaa, vihad…
Indi: Mis puutub maskisse ja Elon Muskisse, siis kui me Ingliga koos temaga Grand Canionis
kohtusime, rääkis ta, et Antarktika lume suur osa koosneb tähetolmust. See tähendab, et läbi vee
mälu jõuavad meieni iidsed teadmised. Kusjuures seal on ka Agartha, Gaia sees elava rahva
koduuks.
Trillep: Vee mälu kandub edasi puude omavahelise suhtlemisega, linnud on seadistatud heaolu
lainele – peaksime neilt ka meie sünniõigust, rõõmu ja rahu õppima.
Indi: Musk rääkis seal kanjonis, et tema leiutised pärinevad teistelt tsivilisatsioonidelt. Meie enese
tulevikust. Sellepärast ta patendid vabaks lasigi.
Trillep: Peaasi, et inimkond kõrgemate tsivilisatsioonide püüdlusi tasa ei lülitaks. Meid aidatakse
piiritu tingimusteta armastusega, nagu puudega lapsi… Kes ei taipa isegi tänada. Saastavadlaastavad
– poleks Kroonviirus emakesele Maale appi tulnud, oleks see roim peatse võiduka lõpuni
märatsenud. Inimkond on surnud – elagu inimkond!
Indi: Olen Ingli kõrval õppinud, et oluline on Mina. Mina. Ja veelkord mina. Sina ka ju reaalselt ei
saa mitte kellegi teise kui iseendaga midagi ette võtta.
Kui Ingel oma – õnneks üsna lühikeses – abielus oli, nägin just sellist tänamatut saastamistlaastamist-
tarbimist. Mehike lödises külmkapi ja diivani vahet ja näitas väikese sõrmega, mida Ingel
peab tema heaks tegema.
Trillep: Tiba sassis soorollid ei olnud või?
Indi: Täiega. „Ma tahan, et seal teeservas oleks põõsad – et möödujad mind ei segaks…“ Selle
asemel, et küsida – mida tegemast? – lidus Ingel aiandisse ja tõi põõsad. Koos istutasime kaks
fakadi päeva.
„Kle libedaks läheb, mu jeebile on talverehve vaja…“ Ja Ingel ostis, lasi paigaldada… „Oi,
sissesõidutee on nii auklik, teeb auto poriseks…“
Ingel tellis killustiku, lasi selle laiali lükata – ja sõitis seda teed pidi igaveseks minema.
Trillep: Me kõik, kes me oleme siia kokku sattunud, oleme kodunt ära putkanud. Et ellu jääda. Sinu
ema lasi ju samuti kodust jalga…
Indi: Viimane aeg oli ka. Ta oleks ennast täiesti ilmaasjata kasti joonud.
Ja mina saan nüüd rahus koos Ingliga mööda maailma rännata.
Trillep: Kuidas sa sedasi rännates koolis käid?
Indi: Ära hakka! Kesse räägib! Hipi ei saa nii lollisti küsida. Nagu mu ema, jummala eest.
Trillep: Ära hakka!
Jagelevad ja maadlevad pokude vahel.
Trillep: Konn! Ära lama konna peal, naine!
Indi: Sorrikene, prints…
Koolidega on uuemal ajal nii, et Ingel alustab Austrias lähiajal Veevalaja ajastu Waldorfkoolide
Steiner-startupiga.
Trillep: Tõlget paluks.
Indi: Väga lihtsalt öeldes – mu kool on seal, kus kotid maas. Austrias sündis 1861. aastal Rudolf
Steiner. Veevalaja tähtkujust filosoof, reformaator, metafüüsik, monist, holistik, arhitekt, esoteerik…
Trillep: Mõni mitte-võõrsõna ehk ka?
Indi: Jah, selgeltnägija. Clairvoyant. Rajas tänini inimkonna ajaloo kõige toimivamad koolid.
Ja tänased Steiner-pedagoogid kutsusid Ingli Austriasse uue hea ilma Waldorfkoolide starti appima.
Ütlesin ju: kool seal, kus kotid maas.
Minul praegu konkreetselt siin.
Saagu nüüd, mis saab…
https://www.youtube.com/watch?v=HSNSTerj2Kc 19. TikTok
55
HIGITELK JÄRVE KALDAL
Naised valmistuvad higitelki sisenema.
Ingel: Sees liigutakse ainult päripäeva. Siberis kogesin, et šamaan istub keskel. Sellele, kes kõneleb,
vahele ei räägita. Iga vabanev tunne on teretulnud. Pärast iga ringi – teeme neid neli, nagu ilmakaari
ja stiihiaidki on – hingame õhku ja Rustik paneb järgmised 7 kivi auku.
Naised sisenevad telki.
Rustik: Pugege urgu jah. Olete vähemalt ühte kohta kinni pandud.
Te olete kõik nii sarnased. Lõksus. Ise nii targad ja tähtsad –
ja kõik täpselt ühte moodi oma elukorralduses vangis.
Visatakse leili.
Primadonna: Huuuh, poleks uskunudki – kuum nagu põrgus!
Indi: Põrgut ei ole olemas. See on inimese sees. Siin saad põrgu endast välja higistada.
Ingel: Me oleme taeva tahtel siia tõmbunud, nagu musta auku, sest me kõik oleme kogenud musta
auku – ja selle eest põgenenud.
Indi: Must auk on inimese puuduv hingeosa.
Ingel: Puuduva hingeosaga inimene muutub ise mustaks auguks. Ta imeb endasse kõik. Raha,
energia, armastus – olgu 200 või 200 miljonit – kõik kaob. Tänuta. Sest ta ei ole kohal. Ta ei mäleta.
Indi: A’how.
Trillep: Seal ta lebab, su must auk – printsess herneteral ei täna ega mäleta  ei täna ega homme
ning mida ei mäleta, selle eest ei pea ju tänulik olema.
Ingel: Kui ei teadvusta, et su hinges on must auk nagu põhjatu lõks, oled üha valmis põgenema –
justkui maakera pealt saaks maha…
Primadonna: Ükskõik, milliseid elamusi sa mustale augule pakud – ta tuleb kõigest häirimatult läbi.
Näeb nii teatris kui kirikus, nii tseremooniatel kui kontsertidel palju rohkem kui sina – ja ikka ei
midagi. Ja mina… kas tõesti ei midagi…
Ingel: Must auk on turist oma enese elus. Kuritarvitaja.
Meelteheitja: See kuritarvitamine ajab omakorda kuritarvitama.
Cathara: Musta auku hakkab näiliselt täitma hall-kleepjas-läbipaistev lima.
Ingel: See on polüüpenergia. Polüüp lötsatab eksimatult nii Gaia kui sinu jõujoontele ja imeb kõiki
ja kõike tühjaks nagu hüdra.
Meelteheitja: Ja selle energia kandja muutub sulle pisiasi-haaval vastikuks. Iga tema köögikülastus
lõpeb suurpuhastusega. Iga tema saunaskäik on nagu maailmalõpp.
Ingel: Oojaa, iga tema röhitsus ja limane köhatus ajab sind hulluks.
Sest see tuleb rääkimata juttudest ja raisatud rännakutest.
Rääkida ei saa – ohtlik ja ebamugav.
Minu eks… eksimees käis minuga Ameerikas amishite juures ja sai justkui teada, kuidas nisu ja
tööstuslik piim teda retsivad. Geneetiliselt muundatud nisu kleepub gluteenikihina sooltele ega
lase seedida. Tööstuslikust piimast on välja tapetud fermendid, mis on mõeldud seedima nii teda
ennast kui kõike muud.
Must auk kuulas ja noogutas – ja amishite käest pääsedes õgis kahe suupoolega valget saia ja kaanis
piima peale. Psühhoosini. Suhkur
ja nisu on samasugused orjastavad egregorid nagu alko ja narko.
Kusjuures mu startup amishitega läks ka sellepärast pekki, et ta oli turistina kaasas ja tegi kõik –
KÕIK – maatasa.
Indi: Mul vedas. Võtsid mind vabatahtlikuna Brasiiliasse kilpkonnamune päästma minnes kaasa.
Meelteheitja: Sindrima tüdrukud – mina ei lubanud – ikka läksid.
Ingel: Kivimeister, ava uks, me tuleme!
56
Rustik ei tea, kuhu vaadata, kui saunatäis pool-alasti naisi välja ronib.
Kakerdab kuumade kivide otsas, keksib sütel.
Naised jooksevad järve.
Primadonna ei lähe.
Primadonna: Rustik, mine ujuma!
Rustik: Ma ei taha… ei tohi…
Indi: Ema ei luba, onja?
Rustik: Ei luba jah, sest ma ei oska ujuda. Või vastupidi.
Primadonna: Võimukate naiste ohvrid… Me potitame teid surnuks ning küsime siis, kuidas te
tohtisite välja surra. Ja mina…
Rustik: Sina oled tapvalt elus.
Primadonna: Ma olen siin kellegi teie elus. Sind jälgides näen, kui eluoluline on võim iseenese üle.
Kui pole väge ennast ohjata, ei ole midagi. Mitte midagi. Ma andsin alla. Ma olen siin.
Rustik: Teed teatri ja laulukooli ju – väge kui palju.
Primadonna: See on Cathara teater ja kool, Cathara muinasjutt. Mina olen siin ajutine tegelane.
Proovireisija. Test-turist – suvitaja.
Rustik: Said vist liiga palju kuumust.
Primadonna: Sain piisavalt kaua ja kaugelt oma külale ja talule, kirikule ja kodule vaadata. Kaugelt
paistab paremini. Nägin igatsust.
Iseenda sees.
Rustik: Ma lähen teie jauramise käes hulluks!
Primadonna: Tunne ennast seal, nagu kodus!
Rustik hüppab pommi.
Klammerdub redeli külge – ja satub Catharaga piinlikult lähestikku.
57
Platsile jurrab bussi vedav traktor, selle kannul krüpsterid ise.
Krüpsterid: Siin me oleme!
Trillep: Juhhuuu, hipiiiiid!
Meelteheitja: Oi heldeke, rikkad lillelapsed tulid vist Rustikule tviidülikonda tooma!
Primadonna: Keegi tellis või?
Krüpsterid: Meie pole takso – me tuleme ise.
KRÜPSTERID VALGUVAD TRAKTORI ABIGA KOHALE TIRITUD BUSSI JUUREST
PAMPUDE-KORVIDE-KANDIKUTEGA MAJA ETTE TOIDULAUA JUURDE.
Traktorist: Nonii, paneme teie bussile nüüd kütust ka sisse.
Isa: Mida?
Traktorist: Diislit noh. Sõidab paremini, krt.
Ema: Miks sa enne ei öelnud?
Traktorist: Ega ma su mees ole – sul üks juba on.
Isa: Miks sa meid sedasi häbistasid…
Traktorist: Hea teenistus oli. Ei raatsinud loobuda.
Ema: Kelm selline! (raevunud mehe rünnaku siiski peatab – olukord on tegelikult ju koom kuubis)
Traktorist: Tahad siit kunagi minema sõita või jääd siia?
Isa (taltub): Ikka edasi. Sinine või? (vahetavad silmapilgutuse) Aa, sinimustvalge! Vala pealegi.
Millist krüptot…
Traktorist: Viiskümmend sulas.
Ema kougib kohvrist kupüüri.
58
Krüpsterid püüavad fassaadi uksekülluses puukuuri siseneda.
Rustik tormab kalsoonide tilkudes Cathara asemel kodu kaitsele.
Rustik: Mina olen küll mäluaukudega must auk, kes ei tea, kus on puud, kuidas need sinna said ja
mismoodi nendega tube köetakse – aga see seal on puukuur!
Tagane, hall-kleepjas-läbipaistev polüüpenergia – Catharal peab nii kuivav pesu kui puuriit igal
hetkel esteetiline olema.
Krüpsterid: Imeline. Suurepärane. Maagiline. Ainumõeldav. Taevalik.
Cathara: Selles tallis seal kirjutas Liidi Auster siin laka peal suvitades balleti Tiina. Libahunt, teate
küll…
Ja selles ruumis siin sündis tema südamesõbra Aram Hatšaturjani Mõõkade tants. Siin oli saekaater.
Taratatataaaratata – iiiäuuu!
Trillep: Issakene, kui hea ekskursioonide giid sa oleksid…
Rustik: Tahab ja kardab noid ekskursante. Pigem kardab. Muuseumide aeg on möödas. Taratataaa
iiiäuuu!
Aram Hatšaturjani mõõkade tants – pildireaks olnud ajastute sõjad,
põlengud, roimad

59
Krüpsterid laovad lauale kalamarja, silmu, hiidkrevette. VALTUS.
Krüptoemme ja Bojaar sosistavad ja peavad aru.
I
sa: Vägevad tüübid.
Ema: Ise tead…
Isa: Aga et pärast ei ütle, et ma miljoni valesse kohta parkisin!
Ema: Astuge ligi. Tulge lauda. Laske hea maitsta. Olge lahked.
Cathara: Ma olengi lahke, kui minust üle ei sõideta.
Primadonna: Kui on tööjaotus ja igaühel oma koht, siis ei sõideta. Olen kogenud, et kõgile
asjaosalistele tuleb koht kätte õpetada. Muidu astuvad kindlalt pähe ja istuvad hapniku
kinni. Sinuga tehakse täpselt seda, mida sa ise lased.
Trillep (avastab krüpster-papa hinnalise ülikonna): Palun väga – küsige, ja teile antakse!
60
Rustik poeb ülikonda. Krüpster-papa on turris – leebub – mõõdab Rustikut – pole paha…
Sõnatu lopsakas humoorikas stseen.
Istutakse lauda.
Krüpsterid-kaksikud: Millega te siin siis tegelete?
Peate krüptolaagrit?
Burningman?
Ingel: Me rajame siia mõisa salongi ja parki ökomajutuse tsirkusevankritesse, ootame
loominguinimesi kirjanikke, luuletajaid, kunstnikke, näitlejaid ja seiklejaid.
Hollandlased tulevad maalima, jaapanlased uue ajastu haikusid kirjutama.
Vanad ongi ära tüüdanud.
Indi: See on tegelikult alles kolmas tegelemine. Teise asjana pannakse siia koske elektri saamiseks
turbiin.
Aga kõige esimeseks tuleb uue startupi CEO Rustikul alustada umbes eile läbirääkimisi AS-iga,
mille esindaja ta on. Te ei hakka ju kellelegi abstraktsele tundmatule kinnisvara väärindama.
Meeliheitja: Said aru?
Rustik: Las Cathara peab läbirääkimisi, ta on siin täieõiguslik rentnik.
Primadonna: Sina pead – sul on nüüd ju ülikond. Võta oma vägi tagasi!
Rustik: Sel juhul ma ei taha ülikonda.
Ma ei taha sinuga abielluda.
Ma võin olla nii must auk kui polüüp, aga ma ei taha seda, mida ma ei oska ja… ei taha!
61
Rustik lidub Ingli autosse, et sellega minema sõita.
Ei saa seda-postmodernset käima.
Primadonna (hüüab talle järele): Ma ei taha abielluda. Ei sinu ega kellegi teisega. Mul oli tuba vaja.
(vaikselt) Selleks suveks Valges Varjupaigas…
Cathara läheb Rustikule alistunult järele.
Vaatavad teineteisele otsa.
Cathara: Jälle. Kogu aeg.
Rustik: Noh, mis teeme nüüd siis?
Krüpsterite melu taustal: Tantsime. Laulame. Iga päev on püha päev.
Tants.
62
Primadonna pöördub naljakat segadust kasutades Ingli poole.
Primadonna: Kas loovpansionaat kaotab väga palju, kui MINU teater on kusagil… mujal, näiteks
Valtu mõisas, kus oligi sajandeid tagasi teater-salong?
Ingel: Teater teeb sellest startapist suisa unicorni.
Primadonna: Siis teeb Cathara ise selle popcorni. See on tema uni… corn…uni…stus… universum.
Suspedes Rustik marsib tagasi seltskonda ja ilmutab hämmastavat väärikust, kui krüpsteritele
tviidülikonna tagasi ulatab.
Rustik: Tänan. Kogesin ära.
Võibolla enne seda, kui ma võõrastel mandritel 4 miljonit kaotasin, oli see tõesti minu unistus.
Enam mitte.
Indi: Oli jah sadul sea seljas. Pärl sea ees.
Ingel: Väljasitutud pärl on ikka pärl.
Trillep: Lubasid ju raamatut kirjutama hakata.
‘
Rustik: Ma pean end pisut… koguma…
Meelteheitja: Jajah, sa ootad ju tõusulainet.
Rustik: Igatahes mina pole mingi lohutusauhind.
Ma olen ettevaatlik. Tagasihoidlik. Tundlik…
Kurat, ma pole mingi polüüp, hüdra ega amööb noh!
Mina ei ole selline stereotüüp, kellega teie kõik harjunud olete.
Meelteheitja: Küll sina oled õppinud kõige ja kõigiga vastanduma!
Ja kui palju võõrsõnu! Minu tütred õpetasid. MINU TÜTRED, minu elutöö tegi sinust uue inimese!
Rustik: Te kõik olete ise vabatahtlikult ennast oma meestele sisse söötnud ja nende eest nüüd
jooksus. Enne kui lolliks lähete või otsa saate.
Kes kannatas kogu oma ilu ja andekuse juures joodikut välja…
Primadonna: Peaasi, et ta olemas oli – ja et ta lisaks veel eestlane oli.
Sellelt maalt on nii palju sõdasid üle käinud, et naised on õppinud vähenõudlikud olema.
Tühjagi nad kõiki neid taanlasi-sakslasi-venelasi armastasid, kellega nad lapsi said – elu pidi edasi
minema. Pojad pidid sündima, et talud oleksid hoitud ja põllud küntud.
Ei siin leseks jäädes ega Siberisse küüditatuna ei teadnud ju mitte keegi, kui kaua üks või teine
okupatsioon kestab.
Mitte keegi ei jäänud nunnaelu elama, sest teadis ette, et Eesti saab 1991. aastal jälle vabaks.
Trillep: Nii meie kui esiemad kannatasid välja igasuguse vägivalla – peaasi, et üksi ei jääks… 30
aastat oma riiki on vilets haavaplaaster.
Meelteheitja: Sajad tuhanded naised tegid miljoneid aborte.
Mitte ainult rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.
Nad ju lootsid igal issanda korral: äkki mees seekord lubab.
Trillep: Oih, ups, ei lubanudki… Okei, siis järgmine kord.
Krüpster-ema: Seda abordikonveierit kõrvalt vaadates mina muudkui sünnitasin.
Võtsin endale selle õiguse. Kusjuures kodus, mitte konveieril.
Cathara: Mina kirjutasin Lugusid naistest, kes selle vägivalla tõttu kas selles või mõnes eelmises
elus enam lapsi ei saanud. Ja arstidest, kes tegid katseklaasilapsi.
Ja siis juba kunstliku viljastamise tulemus-inimestest, kes on täna juba ise emad ja isad… Kuni ma
ei tahtnud enam kirjutada.
Olin nii uhke – voh, mina teen-müün-söön sõnu. Enam ei ole.
Rustik: Ma tean, mida sa tunned.
Cathara: Nojaa, mitte keegi pole mind sinu kombel piilukaamerate ja droonidega salaja mitu aastat
jälginud. Tegid minust loomaaia eksponaadi. Kusjuures kõik mu kortsud lausa mikroskoobi all.
Kaevandasid minu kulul krüptosid – kusjuures iseenese tarkusest koinisid mingit kõikuvat bitkoini
– miks sa krüpsteritelt nõu ei küsinud, mees!?!?!?
Primadonna: Aga vaata kui tublisti ta ise järgis käsku: loomi mitte toita!
Rustik: Ma ei saanud… ei osanud… sind teistmoodi vaadata.
Kõik naised, keda ma lähedalt olen vaadanud, on tahtnud minuga kohe abielluda.
Primadonna: Pardon, ma vajasin privaatset tuba.
Rustik: Need eelmised ka.
Kui ma püstirikas olin, vajasid nad kõik häärberit ja limusiini, kasukaid ja kulda.
Meelteheitja: Staatus… Rikkus on seksikas.
Indi: Kuld on igavese elu ja nooruse, tervise ja salateadmiste võti.
Rustik: Ah, jätke oma pidev alkeemia, uugapuuga ja spiritiri. Mina õppisin arvama, et seksi on
kõige kindlam osta või eemalt vaadata.
Aga ma ei arvestanud selle suure jamaga, et süda tahab lähedalt vaadata. Lähemalt kui mistahes
kaamera kuitahes ligi zuumitud suur plaan. Põgene-võitle-põgene-võitle…
Läheneb Catharale, seisab talle väga lähedale.
Al Bano e Romina – Testo Ci Sara
https://www.youtube.com/watch?v=1cC9dNofh1k 21. TikTok
pildirida nende kõrvutikulgemisest – kaamera-käru-tööriistadega nainemuhelev
mees-droon… Konteinerid jõuavad pärale, oma paika.
63
KOGU SELTSKOND SILMITSEB CATHARA-RUSTIKU TEINETEISELE-LÄHENEMIST.
Ingel: Oi kui nunnult sentimentaalne.
Primadonna: Nagu film. Valge varjupaiga lugu…
Trillep: Teeme filmi!
Indi: Kui nad piirduvad pilkude embusega, sobib see skript Hollywoodi.
Kui nad suudlevad, on see Bollywoodi stsena.
Kui Rustik nüüd sooritusärevuses infarkti saab, on Eesti film. Uppumisjärgsed aeglased
paljutähenduslikud ringid vee peal – haadihaahaa!
Me teeme tõsielu-ainelise Loo selle kommuuni kogunemisest ja loovpansionaadi rajamisest.
Korras. Kontent on olemas. Jääb vaid mõni Oscar noppida.
Krüptosigrimigri konteinerite ees platsil
Sigrimigri: Olge lahked, kõik on olemas – krüptomõis, loovpansionaat, stuudio, kool,
juuksur, advokaat, käsitöökauplus – Tesla tööstus siin maa all – Tervist, Elon Musk! –
ja Südamesalu katedraal. Kõik on olemas!
Marlene Dietrich This World of our’s

64
Platsil avatakse OTTide talulaat – käsitöölised ja puunikerdajad, juustud ja seebid jne – Päikeseküla.
Lapsed ja jänkud – idülliline positiivne programm.
Kujuneb suuresti kohapeal, kui selgub, millist kaupa müüakse – leiame
platsilt inspiratsiooni.
Primadonna jälgib ja mõtiskleb – keegi pole kuulanud tema vaikseid ärasõidu-vihjeid.
Müüjate repliigid: – Müün vaid krüpto eest.
 Vahetan parema meelega kui müün.
 Paberraha ei aktsepteeri – krüptot ainult!
65
TRILLEP TEEB SAMAL AJAL PAPLI TALU SAEKAATRIS LAUDU, JAAGU-ONUGA
KUJUNEB SPONTAANNE DIALOOG – TÕSTA-LÜKKA-MÕÕDA-HAAGI-MAHA!
Spontaanne saekaatri tekst – käibtöööööjaviiiileeekoooooooooooos!
Talumees: Trillep, mida sünnitusmajas öeldi, kui sa ilmale tulid?
Trillep: Tüdruk. Aga kui ma paariaastasena teeäärde pargitud autot patsutasin, väideti: sellest poisist
kasvab autojuht. Mööda pandi – autot ma juhtida ei oska – ehitajaks kasvasin.
Talumees: Haagi!
Keegi lööb Trillepi asemel konksu palgisse.
Bojaar on kohale jõudnud.
Trillep: Ah!?
Kaunis Bojaar võtab töö üle.
Talumees: Anna kalli külalise penidele juua!
Trillep: Oh…
Sõnatu Bojaari pilgust on näha, et ta teab, mida teeb.
Talumees (naerab): Noored-noored – ärge nüüd raami vahele jääge!
66
KONTEINERITE USTELE RIPUTATAKSE SILTE.
Täpsed sildid ja tegelased täienevad – iga panustaja mahub 😉
Meelteheitja hingab end ühte putkasse ja alustab häälejoogat.
Rustik ühineb temaga.
LAADAPLATSIL JÄÄB MeelteheitjaLE SILMA JÄÄTIS – LA MUUsika Näide!
Või siis sepised – ja kaanon hoopis SEPAPOISID 😉
Meelteheitja ja Rustik laulavad seepeale koos OTTidega: viva La Muu-sika kaanonit.

Indi: Ongi Hollywood. Palun mulle minu Oscar nüüd!
Külarahvas riputab teise putka ukse kohale oma sildi.
Tõlk-massöör-käsitööline riputab oma putka ukse ette naljakalt imelisi kardinaid.
Cathara valib, millisesse boksi siseneda, püüab juristi juurde mahtuda.
Jurist: Sina mine oma tuppa ja kirjuta!
Tervendaja: Meie tuppa tervendusse tulek on sulle pärast autasu, mitte praegu avanss. Sina kirjutad
ennast tühjaks, meie laeme sind taas üles.
Nõustaja: Vahetame hingele pai tervendava kirjutamise vastu.
Meie lapselastele on vaja unejutte kirjutada!
Jurist: Ise loed linti ka.
Piia Padar, Piia Kõverik ja Piia Vilu saabuvad – Padar vikerkaareseelikuga, Kõverik hüdrosoolide
korviga, Vilu loomaarsti kohvriga.
Rustik: Kolmekordne Piia. Kolm õde mustrimuutjat!
Piia P.: Olen valmis. Siit ma tulen ja teisiti ei saa. (asetab raamatud letti) Haavatud tervendaja,
litsentseeritud kogemusnõustaja teie teenistuses.
Tõstab värvilise seeliku näitlikult üles ja loetleb selle siilusid.
Hüljatus lapsepõlves. Kiusamine koolis. Ahistamine neiueas. Abordid… abordid… Peksasaamine ja
psühhoterror. 1001 värvilist – aga see-eest hoolikalt häbenetud ja varjatud valehäbi.
Piia K. (asetab pudelitekorvi raamatute kõrvale): Tervenemine ja tõus taimede elujõust –
hüdrosoolides elu enese kvintessents – eriti hea koos pilatesega!
Indi tõmbab juuksuriputka ukse lahti, et Piia V. sinna juhatada – ehmub, et seal juba ollakse.
Juuksur: Noh, mis oh – juurdelõikamine hinna sees!
Indi: Ah?
Piia V. (avab konteineri otsaukse suured pooled): See on minu loomakliinik. Suured loomad –
suured uksed, et tervis ja abi sisse mahuksid.
Indi: Oh!
Juuksur: Ah ja oh, maivõi. Tule, ma õpetan sind juukseid juurde lõikama. Värske vägi igas kiharas.
Indi näpib kangaid ja küünitab LaMuu jäätiste poole.
Merike: Rõivad valid pärast vastavalt juurde lõigatud juustele. Jäätise võid kohe võtta. Too mulle
ka!
67
PEAHOONE EES ALGAB PRIMADONNA LAUL – KOORIKS KÕIK, KES SAMAS OMA
OLEMIST SÄTIVAD.
PLATSIL ON OTSE-TOOTJALT-TARBIJALE LAAT – MUNAD JA KANAD, VILL JA
LAMBAD.
UURITAKSE ÜKSTEISE PUULUSIKAID-KAMPSUNEID-MAIUSEID.
Esihipi – nunn-Maria – The hills are alive with the sound…
https://www.youtube.com/watch?v=yvQ4t-Nk128
MÖÖDA TEED SAABUB JALGRATTAGA AUNASTE.
JALGRATTA KORVIS ON MEIGID-KREEMID-ILUTOOTED.
TÕMBAB HINGE JA KORRASTAB ENNAST NENDE ABIGA.
Aunaste: Nii palju siis loodetud Andaluusiast. Piirid kinni, lennud tühistatud. Kuum. Kõrbestunud.
RUSTIK TULEB VASTU – IME ON SÜNDINUD, SAAB HAKKAMA!
Rustik: Milline au meie Valgele varjupaigale – teie ise!
Aunaste: Mis asjale mina ise au olen???
Rustik: Valge varjupaik. Hipide sanatoorium. Hipiratoorium. Parim-enne-möödas on meie
kenas kogukonnas osutunud parim-alles-ees alguseks.
Aunaste: Jube sõna. Hea veel, et te seda parima-asja siin kommuuniks ei nimeta. Kus minu tuba on?
Rustik: Valge varjupaiga peahoones on hetkel kõik toad hõivatud.
Aunaste: Sviit kõlbab ka.
Rustik: Mõni väike stuudiohoone on veel vaba. Saate oma tegemised kenasti teiste sekka
tervikpildile sobitada.
Aunaste: Stuudio? Need on ju konteinerid! Diivade prügikastid!
Rustik: Võite oma boksi kenasti oma käe järgi sisustada ja siia sättuda.
Aunaste: Sättuda! Tahtsin Andaluusiasse! Ja lõpetan keset rabasid soojakus.
Rustik: Teie telesaade Reisile sinuga viis samuti enamuse värskeid paare Pühajärve puhkekodusse,
mitte Kanaaridele. Karma!
Aunaste: Oluline pole, kus – tähtis on, kes! Mis selle valge varjupaiga nimi teil oligi? Hipsterland?
Rustik: Hipiratoorium. Minu teekond tviidülikonnani. Ja iseendaks tagasi.
68
PRIMADONNA SEISAB, KODUTALU ALBUM SÜLES, CATHARA KIRJUTAMISTOA
LÄVEL.
Cathara: Kukk ütles hobusele: kui sina oled pegasus, siis olen mina fööniks.
Primadonna: Nii on. See on tõde.
Cathara: See on tõde… Cathari vennaskonna moodi aamen.
Primadonna: Minu moodi aamen ka. Hakkan minema.
Cathara: Kuhu?
Primadonna: Koju. Sain siin kõiki neid inimesi jälgides aru, kui väga ma tahan veel teha ja luua.
Teater on tore. Teater on sinu.
Kogusin jõudu ja teadmise, et mina ei loobu veel niipeagi.
Endale ma vett ega mulda niipeagi peale ei tõmba: armastan meeletult oma maad, oma talu. Mina
olen seal ikka – ja jään.
Kasvatan ja purgistan toidu paljudele lähedastele.
Täpselt nagu sinul siin, on minugi hooldatud metsas nauding kosutada. Meie kirik sai just abi torni
paranduseks.
Kuulasin siin vaikust ja Meelteheitjat, Trillepit ja sinu urinaid.
Jah, mehetegusid teevad põlvkond, paar või kolm põlve nooremad mehed, mitte meiekad.
Cathara: See on tõde… pojad… pojapojad…
Primadonna: Meie sinuga puhastame ja laulame, kirjutame ja istutame.
Sina siin oma Valges varjupaigas. Mina omas. Nii on õige.
Cathara: Kuidas ma sinuta…
Primadonna: Ikka minuga. Olen kõne ulatuses.
‘Cathara: Ma pole suurem asi sõbranna. Sõber olen. Sinuga on väga õpetlik ja hoogne sõber olla.
Primadonna: Sina oled igavene laps. Nii heas kui halvas.
Tänan võimaluse eest. Oli lahe suvi – ma ise enese luubi all – nii tormiline variantide paljusus – ja
mu süda OMA kodus.
Cathara saab ehmatusest, pettumusest, ilmajäämisest kiiresti üle.
Cathara: Järgmise filmi teeme sinu juures. Kalevipoja EMA.
Primadonna: Nooooh…
Cathara: Diil?
Primadonna: Kui Jumal lubab, teeme ja diilime.
Trillep mängib konteineris pianinot – Indi klobib poksikotti, õpetab
jõmpsikatele lööke.
69
INDI KUI NOOR TEGIJA LENNUTAB TÄDID PLATSILE TEISTE HULKA.
Indi: Hollywood oli ära – finale ultimo – Bollywood!
Chirpy-chirpy kogub väge – laadalised-noored-kanad…
*
TANTSU TAUSTAL AVAB ELON MUSK ÜHE PUTKA UKSE – SELLE KÕRVAL ON nt ehk
TESLA AUTO STEPSLIS – PUTKAST PÄÄSEB MAA-ALUSESSE ILMA, MIS ON SUUREM
KUI EESTI – LÕPUTULT KORRUSEID, ASUTUSI, KODUSID…
Elon Musk: „Soovite Tesla tehast näha? Siit uksest siseneme maa-alusesse maailma,
mis on suurem kui Eestimaa. Olge lahked – Tesla, SpaceX, Twitter…
Arvasite, et põlevkivi kaevandatakse sügavalt? Need kaevandused olid võrreldes
meie tehastega nagu katusekamber, tillukene pööning.
Astuge edasi!…
Vabandust, pisut hiljem – DogBoss tahab pissile.“
Lõpetama jääb üleüldine tants Chirpy-chirpy!!!
Selle peal rullub, mis kellestki meie superstaaridest edasi sai 🙂

Ingli puudutus NGO
Ühinenud võrgustikega Archewell Foundation ja The Walt Disney Company – Global Communications, Corp-communications Europe ning Planetary Responsibility –
Loov Euroopa Media ning Eurimages.

Tervitame koos-loojaid!

Käite koos sõprade ja mõttekaaslastega täpselt sama teed, nagu meie.
Meil on rõõm ja au pidada meid Teiega ühiseks vabalt tõusvaks kuldajastu perekonnaks.

Meie pakume Eestis mitmete ametite koostöös loovat eneseteostust ja tööd, hingepidet ja pelgupaika võimalikult paljudele koos-loojatele ja abivajajatele.
Juba enne pandeemiat, mis paljud meist ameti ja väljundita jättis, omandasime sisemist tarkust kuulates uue ajastu ametid ning rajasime oma maakodud. Ka teistega jagamiseks. Nüüd on neid eriti vaja. Kasvõi meie peakorterisse, Kuusiku Altveski 400aastasesse hiiglaslikku vesiveskisse on oodatud lisaks senistele loovalt tervenemas käijatele jaapanlased Eesti metsadest haikusid looma, hollandlased looduses tantsima ning ameeriklased uudses keskkonnas mediteerima.

Meie siin Eestis oleme mitmete ametitega, üsna kõrgelt haritud ja teenekad tegude inimesed – enamus meist loovisiksused, paljulapselised naised. Just naised ilmselt seepärast, et niinimetatud õrnem sugu on alalhoidlik ning reageerib ärevatele aegadele kiiresti. Nii ongi näitlejast saanud talupidaja, muusikust häälejooga meister, tantsijast massöör, kirjanikust loomade abil tervendaja.
Oma vabaühendusega teeme kõik endast oleneva, et pakkuda sädeinimestele töökohti ja eneseteostust, jagada oma üha täieneva hariduse abil ohvriabi ja tuge, läbipõlemise ennetust ja koos-loomist.
Kuna 2012. aastaks lubatud maailmalõpp jäi ära, pühendusime elulaaditalude loomisele ning alustasime aastal 2015. loovlaagrite ning näitemängutuuridega.
Indiaanlane tuleb Eestisse uut oaasi rajama, viimsed eestlased asustavad viimse hektari metsa, muinasjututegelased kolivad Südamesalu veerde, kuhu varjuvad ka loomad-linnud ning projekti-orjad, näiliselt liigsed lõhkiküpsenud Pipid.
Näitame võimatute karakterite sattumist 400aastasesse Altweskisse. Põgenetakse viiruse ja linnastumise, läbipõlemise, oma perede, uppis karjääri ja iseenda eest. Saadakse aimu oma tegelikest võimetest ja vajalikkusest ning kohast kommuunis, mis läbi raginate sünnib.
Seesuguste asumitega saab Uus Hea Ilm kaetud – päriselt ka.
Hipiratooriumi-filmi loomise käigus sünnib rahvusvaheliselt kõnetav-mõistetav ohtra muusika ja miljoni äratundmisega Lugu.
Selle kõrvaltulemina ehitatakse nulltarbimisega-öko-oaas.

Enne pandeemiat lavastasime oma kultuurikeskuses ja loovstuudios 14 etendust ning korraldasime kontserte ja laagreid, ehitasime üles igaüks eraldi oma elulaadi talud, jagasime ja õpetasime, tervendasime ja paljundasime kõike, mis meil on.
Südamesalu salavägi – Kati S.V., Brigita ja Maria Indira Murutar ning Heli Vahing 2017
https://www.youtube.com/results?search_query=s%C3%BCdamesalu+salav%C3%A4gi

Mina olen – Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja stuudio MINA OLEN 2017

Merehädalised – Kati S.V. Murutar, Robert Borodin, Regina Evert-Tammistu ja Terje Luik 2018

Tänaseks oleme mõistnud, et tuleb minna kõikjal maailmas osa saadavate filmide ja digilahenduste teed ning neid luues võimaldada sädeinimestele tööd ja eneseteostust.
Aasta eest, kroonviiruse vallandudes, ei saanud me mõnda aega aru, mis meil siis õigupoolest on.
Tänaseks on meil uue ajastu vajaduste ja väärtustega joondunud tervikpilt.
Loome ühtaegu nii õpetlikku filmi, katastroofikomöödiat – mille käigus koos-luuakse reaalselt toimiv kogukond ja ökopansionaat – kui ilukirjanduslik-nõuandelisi raamatuid, mis on meie järgijatele naeruliseks toeks.

Meie staap on 400aastases Vahemere stiilis vesiveskis.
Suvel 2021 saab hiiglaslikust tondilossist filmi „Hipiratoorium“ võttepaik.
Lugu jutustab linnastumise, läbipõlemise ja pandeemia eest põgenevatest isiksustest, kes moodustavad Uue Hea Ilma kogukonna. Stsenaarium on eestikeelne, filmi subtiitrid ja-või dublaaž viivad meie sõnumi kõikjale ümber Maa. Oleme prohvetlikud – ja samas julgustavad ning abivalmid teenäitajad. Vahendajaks muude 21. sajandi kanalite seas Netflix.

Tervikpildil on meie koosloojatel puhastav ja toetav pihtimusraamat „12 inglit“ –
lugu sajandeid juurdunud ja nõukogude mentaliteetide tõttu kinnistunud „tavalisest“ perevägivallast, naiste kuritarvitamisest, koolikiusamisest-ahistamisest ja abordikonveierist. Kogemusnõustajaks tõusnud ohvri, nüüd mitmekihiliselt haritud naise nõuande-jagamise-inspireerimise Loole lisaks pakume ohvriabi ja tervendust tuhandetele naistele, kes oma valu ja häbi varjasid. On aeg ühiselt nii psüühiliselt kui füüsiliselt rahvuskehandi rakumälu puhastada – koos.

Robinsoni rahu

Robinsoni rahu 2020

Ümberjoondumise aegadel oleme meie, koos kogu inimkonnaga õhku astunud intellektuaalid, väärikalt metsas puid istutanud ja kalmistutel tööl käinud ja kabelites kontserte andnud – oleme ju lisaks vaimsele produktiivsusele paljulapselised, see kohustab. Tänu kirgastele kogemustele sünnib kalmistukultuuri praktiline süvateos „Contra Mortem“ – see on elukaare teadlikkuse ning surmahirmu lahustamine praktiline koguteos, mis aitab muu hulgas välja kasvada harjumuspärasest balitsaksa parunite kirumise tavast ning keerab meie silmad ja südamed enesehaletsuse asemel tänu ja harmoonia poole – märtrimentaliteedi ajad on möödas.

Reekviem rästikule – Ussikuningriik

Möödas on ka oma maa-juursuse häbenemise ajad. Maarahvaks nimetatud eestlased on aastaid talupoeglikku päritolu varjanud. Nüüd on linnastunud rahval vaja elementaarsed ellujäämise oskused tagasi õppida. Viiendat põlve linnainimene, ent kogu hingest loomrahvaste meelne sõnameister on oma kogemuste katse-eksituse meetodit kasutades koostamas eluliselt humoorikat käsiraamatut loomapidamise alustajaile. Üha massilisemalt ja teadlikumalt maale kolijatele ning tõeliselt Kodus elama asujatele on abiks ja julgustuseks aus eluline suurteos „Loomad-lausujad“.

Praegusele lugude vestmise ajastule kohaselt on kogunenud rohkete fotodega läbi mitme sajandi „Saage rüütlimõisa Altweski saaga“ siin enne meid toimunud lood ja legendid ning meie professionaalide ja laste ühisloomingulised tõsielulised muinasjutud koos tegeliku Eesti(maailma) portreega läbi laagritesse kogunenud laste pilgu ongi meie „Ingli puudutus“.

Meie tervikpilt on Teie maailma loomisega hämmastavalt sarnane. Vaimse kogukonna loomine, uude ilma tõusmine – ning haritud, missioonitundega lasterikastele kultuuriNAISTELE töö ja maale juurdumise võimaldamine.
Meie filmid ja koolitused, teemalaagrid ja loodusravi kannavad tagasi-juurte-juurde julgustavat sõnumit.
Meie kogukond näitab eeskuju ja võimalust.
Eestlasi on alla 1 miljoni – oleme keset Euroopat reaalselt välja suremas.
Loome 0-tarbimisega ühiskonna – samm- ja majapidamine haaval – kasutame vee, päikese ja tuule energiat, jõuame 0-saastamiseni, toodame ega tassi toitu mööda planeeti, töötame kodus ning peame puhtust iga mõtte, sõna ja teoga.

Olime kohkunud, kui pandeemia meid lavalt ja kontakt-õpetajate elust eemaldas.
Täna oleme taas sadulas ning pakume pere- ja sõpruskondadele teema- ja tervenduspäevi Altweskil – haavatud tervendajatena jagame sõnatervendust, vabastavat maalimist, häälejoogat, kogemusnõustamist ja mitmesuguseid massaaže, reikit-hingamist ning hobuste osadust.
Oleme sõnameistrid-artistid-loomtervendajad-vahendajad – Eesti mõistes teerajajad.
Oma muinasjutte oleme jutustanud erilistest peredest lastega ning erivajadustega inimestega, kes tunnevad end kaamera ees loomulikult ja vabalt, nii et publik ei aimagi nende valusat tausta. Käsiloleva filmi juures töötavad kõrvuti 10- ja 80aastased professionaalid ja loomulikud anded.
Loome loodus-loovus-pansionaadi ja kogukonna, kuhu viimsetel ellu jäänud eestlastel on tulla.
Toome iseenda, üksteise ja juhatuse vajajad õnnelikult uude sagedusse.
Täname, et ka Teie olete otsustanud erilistes aegades olla jääjad ning loojad.
Hoiame ühte ja kasvatame koos küllust Uues Heas Ilmas.

Kati S.B. Murutar, Tiiu Soomer, Piia Padar
+3725107709
EE592200221062134861 COOP-pank

Hipiratoorium
Augustis 2021 valmib Saage rüütlimõisa Altweskil prohvetlik katastroofikomöödia.
See on tõsieluline Lugu uuest õiglasest ja loogilisest elukorraldusest Maal.
Edaspidi, ehmatavalt varsti asud ka Sina tööjaotuslikku kommuuni
või ökopansionaati. Või rajad selle ise. Ellujääjatele.

Esimene samm ellujäämise poole on nii sisuline kui vormiline, asine ja busine panus Kati S.B. Murutari filmisse, mida on loodud 7 aastat – või 7 sajandit.

See on lugu erinevate elualade inimestest, kes on omadega nii isiklikel põhjustel kui globaalse pandeemia ja majanduskrahhi tõttu sügavas, aga seeeest lõplikus ummikus.
Kodudest jalga lasknud värvikad isiksused, keda kehastavad Emil Rutiku, Heli Vahing, Meeli Lass, Triin Lellep, Indira ja Kati S.B. Murutar, perekond Grand ning külalisena Liisa Pulk, Ingelinvestor Rain „Tallifornia“ Rannu filmist Ükssarvik, kohtuvad Saage rüütlimõisa Altweskis.
Tondilossis on eks-miljonär Rustik salaja resideerinud juba pikemat, kännis kirjanik Cathara lühemat aega. Lisanduvad Meeliheitel sala-joodikust koduperenaine, püünelt maha köhitud Primadonna, priimusest-põhimõttelisest lillelapsest Trillep, andekas nooruke tiktok-juutuub-influenca ja content-kangelanna Indi, Ingelinvestor.
Läbi halenaljakate raginate luuakse ühine kodu ei-kuhugi – sealt sammuke edasi juba elujõuline loovküla nii maise kui vaimse tööjaotuse ja elujaatusega.

Kutsume oma maitseka komöödiaga ennast ja loodust säästma ja päästma.
Teie pakutav on meie ilmavaatega kooskõlas ning leiab kajastuse Teiega koos loodavates stseenides.

Kui sind pole filmis, ei jõua sa internetti – kui sind pole netiavarustes, pole sind 21. sajandi mõistes 5D mõõtmes olemas. Sinu teenus ja toode, pakkumine ja panus kaob infomürasse.
Oleme mürast väljas – kõrgemal ja kaugemal kui järgnejad.
Koos kirjutame vajadusel Teie hõlmavaid tegevusliine ja stseene juurde.
Uue ajastu koos-loomise ilusate elumängude eheda rõõmuga.

MTÜ Ingli puudutus
EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Saage rüütlimõisa Altweski pildi- ja juturaamat
on tänasel Lugude jutustamise ajastul kuulama ja lugema kutsuv
mitmekihiline ja paljutahuline meie aja legend
400aastase vesiveski tulekust läbi ajastute ja riigikordade, põlemiste ja varisemiste tänaseks loodus-loovuskeskuseks, mis kinnitab iga mõtte-sõna-teoga: MINA OLEN!

Pildirea moodustavad must-valged fotod eelmise sajandi algusest, nõukogude ajast Eesti riiki tuleku päevil kogukonna kätte kogunenud ning aastast 2017 toimunud talgute, etenduste, kontsertide, koolituste, laagrite, loodusega ühes loomise saaga.

Juturaamatuks on vormitud Altweskil nii noorte kui täiskasvanud laste jaoks kirjutatud-lavastatud-etendatud algupärandid Südamesalu salavägi, Mina olen!, Tervist, Aafrika!, Sammalsalatarid, Merehädalised, Põdrapulli lugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Luiged laiali, Fööniks ja Ükssarvik, Valged välja!, Koit ja Hämarik ning Hipiratoorium, millest valmib aastal 2021 ka mängufilm.

Selle raamatu juures on koosloomes olnud mitmete ajastute veskimehed ja sepad, põldurid ja hobumehed, Altweskil elanud koolijuht Kaleph Jõulu, heliloojad Lydia Auster ja Aram Hatšaturjan – balletid Tiina ja Kratt ning Mõõkade tants on muide Altweski turbiine ja saekaatrit, loodust ja paisjärve jälgides loodud.

Nii varemetest kultuurikeskuse loomisel kui etenduste ja kontsertide, laagrite ja koolituste juures on tegutsenud Terje „Vallatud kurvid“ Luik, Marje Berlokko, Evald Piirisild, Liina Meta Kuuskmann, Anu Pahka, Alar Krautman, Angelika Somelar, Marge Järvi, Tenno Alamaa, Paul Neitsov, Imre Rammul, perekond Grand, Kersti Männik, Ele kõlar, Imre Odraks, Heli Vahing, Katrin Lehismets, Eero Spriit, Brigita Murutar, Regina Evert-Tammistu, Meeli Lass, Kristiina Liukanen, Kadi Niitenberg, Richard Murutar, Jaana Raja, Valerik Ahnefer, Luis Fantuzzi, Tom Valsberg, Aivo Rahuoja, perekonnad Tikas, Ehrpais ja Esnar jpt

Need muinasjutud jäävad tänu raamatule igaveseks alles ning kanduvad loova käepuudutuse ja jalajäljena läbi ajastute uude heasse ilma.
Meie lood on jutustanud õnnelike lõppude võimalikkusest kuitahes hulludel ja ootamatutel aegadel – seepärast kuulub see pildi- ja juturaamat juba enne trükist ilmumist klassikalisse väärtkirjandusse ja muinasjutulise dokumentalistika paremikku.

Sinu tooted ja teenused, hea kaasteeline, sobivad meie suurteose sabažurnaali täisväärtusliku osana ajaloo sündimisest siin ja praegu.

Väljaandja MTÜ Ingli puudutus
Light Foundation NGO
kultuurkapital ning Rapla vald on juba pisut panustanud ka – täname!
MTÜ Ingli puudutus – EE90 4204 2786 1842 6202 COOP-pank

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Luuraja ja luuletaja – tšto za huinjaa?

Pardon. See on Toomas Hussari filmi lõpulause. Selle esitab enne filmi valmimist lahkunud näitleja Oleg Rogatšov vene luure ohvitserina, kui talle Eesti luurajate salafailidega mälupulga asemel hipikommuunis homset ootava poeedi usb tuuakse. Tõesti – tšto za huinjaa…

Sama küsimus on „Luuraja ja luuletaja“ absurdse popi ja huhuu askeldamise pooletunnise vaatamise järel. Ei askelda ka. Loivavad nohinal. Heitlevad kiusatustega ja elavad võibolla ehk homme. Ja see kõik venib-venib-venib… Rasvased juuksed ja silmaalused pelmeenid suures plaanis. Heakene küll – Jan Uuspõllu luurajal on askeetlik üürikas, ta on endine palgsõdur, närvid läbi, kõiki asju üks, Kuperjanov on püha ja alkohol on mürk. See on viie minutiga selge. Edasi? Pool tundi jutti ei midagi.

Poeet – Rain Tolk – elab kommuunis, kus iga päev on homme ja raamaturiiulite vahel haisemine on sisukam kui salaluure-sellide autos-kössitamine, korraga ja vaheldumisi tsüklisse sattumine ei lase kunagi kirjastajani jõuda – mine või tööle – aga need hipid-boheemid armastavad üksteist. Selge.

Veetlev mustlanna kolib salaluure töökäsuna sisse – ei taha, aga kolib – ja nii vene kui eesti luure passib kumbki oma tehniliste vahenditega, kas saab või ei saa – et siis… mida?

Mida hekkifakki mustlanna õieti luurajalt venelastele ära peab tooma? Luuraja armastuse pälvib küll. Nii et nais-kapo-blondiin, keda luuraja olevat ahistanud, on nüüd tegelikult armukade –

ja autos kössitavad luurajad on omakorda armukadedad, et naisohvitser on armukade…

Oo hõrku pilkude ja vuntside mängu – mis viib lõpeks reetmiskahtlusega luuraja kasti. Et siis miks ta ikkagi need failid virutas ja mille nimel ja… oeh, tõesti kuul pähe.

Võimalik, et mul on selle filmi iroonilise-salatoonilise absurdi adumisel tõesti pikad juhtmed – aga ülejäänud publik ei naera üldse. Minul siiski äkki hakkab naljakas – nagu oleks kanepiküpsist söönud. See juhtub siis, kui publikust tehakse osa farsist. Mitmeid minuteid rullub kinosaalis viiekordse kaamera kaudu ladinaseebi vaatamine. Publik vaatab, kuidas Eesti luure vaatab, kuidas Vene luure vaatab, sest mingi ladinariigi Antonio tellib! – kuidas paarike mustlanna-luuraja taboriks-muudetud korteri diivanil ladina seepi vaatab.

Siinkohal vallandub minus homeeriline naer. Selle absurdivõtme võinuks muidugi juba Tambet Tuisu pähe õmmeldud põlvini rastapatse nähes ära tabada. Paksud värvid, plakatlikud kujundid – nali-nali-nali, noh! Absurd, saate aru – näiliselt juhuslikud kohvikus vilkuvad pilgud kaitsevad riiklikku julgeolekut. Bond ja Zagreb – alkoholism ja alkovaba õlu, mida leseks jäänud mustlanna rasedana uhke sümboolsusega joob – veel sündimata lapse isa mälestuseks…

Kui import-rassist baaridaam küsib, kumb sünnib, vastab rase luuraja – eestlane.

Kusjuures stseen tekitab küsimuse, kuidas seda stseeni kirjeldades poliitkorrektselt väljenduda – vist nii, et üks temake on roma ja teine afroeestlane. Tubli töö jällegi, Sandra Ashilevi!

Ent mina jäängi ainsaks, kes naerab. Aina rohkem ja üha vastupandamatumalt. Saal vaikib.

„Vallatute kurvide“ Terje on vihane: Kus on stsenaarium? Kes seda režissööri õpetas? Kas ausalt ei saa öelda, et see on kohutav?

Ei saa. Lolliks peetakse – absurdi ei taju või mis. Jan Uuspõld leiab liiatigi, et see on tema seni parim roll. See on meie, maavanaemade probleem, et siseringi absurdinali ei jõua meile lihtsalt kohale. Kõik annavad parima, aga välja tuleb… Mitte lihtsalt nagu alati, vaid välja tuleb nii, et õigesti teevad need kultuurisõbrad, kes välja ei tule ja telekaesistes tugitoolides püsivad.

Eesti omavahelised seosed ka segavad kuulutamast, et kuningas on alasti. Rahastava EFSA, filmi sihtasutuse bossitar Pireti õe tütar Türilt on ratsatreener, kes… Saate ise aru, me oleme siin konnatiigis kõik ristirästi omad ja seega seotud.

Filme tuleb riburobinal – kui küsida, miks sihuke asi pappi sai, arvatakse, et kadedus või teine klann või… selline küsimus seaks kindlasti alliansi ohtu. Ühesõnaga – kuul pähe. Igas mõttes. Sihuke asi siis tehti valmis… aga… mihuke asi õigupoolest – kimbatust ja ebamäärasust kogu raha eest – tõepoolest, tšto za huinjaa!?

Josephine – rase ja tavaline

Kati Saara Vatmann

Estinfilm toob eestlastele vaatamiseks prantslanna Marilou Berry filmi „Josephine – rase ja imeline“ – tegelikult meielaadsete kompleksidega ja seega tavaline. Mis on tänuväärne kõigi ja kõige sarnasuse meeldetuletus tänases ilmas, kus Prantsusmaa pole enam endine. Oli romantiline Prantsusmaa armunute linna Pariisiga – millest sai ületarbitud turistidesupp. On plahvatavate pommide ja rahvasthakkivate rekkade Prantsusmaa. Tänu mahlasele-kirglikule naistefilmile on ka lihtne-ehtne meeldetuletus, et me oleme kõik sarnased ja võrdsed. Sellel filmil on rida paralleelmaailmasid – „Bridget Jonesi päevik“, „Mamma Mia!“, „Seks ja linn.“ Filminaised Vahemere lähistelt on samas teinud unikaalse töö – reaalse raseduse kasutamine sõnumi edastamiseks – mis ühtlasi näitab, et loodusseadused kehtivad kõigile ning inimeste nõrkused-tugevused ei olene rahvusest ega rassist.

Muide, meeshurmurite nimed näitlejateregistris on araabia-iraagihõngulised… Nii, nagu minagi olen kirjutanud rasedate naiste näitemängu „Kurge oodates“ (Hanila rahvateatrile lavastas Andrus Vaarik), oleme kaunite nõiataride Aili Lindmäe ja Helve Pärnaga arutlenud, et tellime ka eestlannadele kosmilisest kataloogist tõmmud tõelised mehed tõuparandajateks. Siuname oma tuhvlialuseid mittemingisuguseid kah-mehi – ja tulevadki tõsised tegijad…

 

Kuhjumine

Kes meist ei teaks seda seaduspära, et kui asjad mõnes eluvaldkonnas juba on nii-ja-naa, siis keerduvad sõlme ka teiste eluvaldkondade värgid – ikka kõik korraga. Josephine-loo sõlmumine seisneb selles, et ülivõimuka ema täiskasvanud tütred, kellel mamma pole lasknud tegelikult suureks saada, kuhjuvad ühes korteris. Ühel õel on juba kaks aastat deprekas – ja auto. Teisel on tõmmu pühendunud mees, korter – ja töötus tükkis teadmatusega, kelleks ta üldse saada tahab.

Ametlikult abielluda ega sigida pole tal igatahes plaanis. Kui inimene plaane peab, siis Jumal naerab – ja sedapuhku laia lõuaga. Kõik situatsioonid pöörduvad hea huumorimeelega filmitaride käes totaalseks farsiks. Jaburamaks veel kui Bridget Jonesil ja „Õdedel sõgedatel“ kokku.

Seejuures langeb kõige suurem koorem tõmmule mehele, kes peab oma tujuka kaasa öiste hüstrate valgel püüdma välja puhata – kaks töötut närvipundart on ju ülal pidada. Tubli mees jaksab eksistentsiaalsel ristteel laamendavat naist vetsust välja aidata, kätel kanda – ja muu hulgas ka oma risttee lahendada.

Seaduspära on selline: kui mustrid muutuvad, siis ka need kõigil korraga – kuhjumised viivad omavahel kokku need, kelle mustreid on võimalik koos ja korraga muuta. Minu uhivärske „Mustrimuutjate“ raamatus kohtuvad viimsed eestlased selleks metsareservaadis. Prantslannasid ühendav ja ülendav vägi on Josephine’i rasedus.

Kurtide-pimedate-hangunud konservatiividest vanemate pealesurutud abielu jääb küll tulemata. Ent õnneks ei tule enam ka igal-aastal-sama-koledaid jõulupidusid. Tuleb kauaotsitud töökoht. Just rasestunud pidetu ja tasakaalutu naine saab tööle raamatupidajaks, ent tegelikult kujuneb temast lastetu bossitari lapsendatud neegripoisi hoidja. Tulemuseks armas sõprus. Teel selleni küll absoluutselt kõik sündmused tahtlikult ja paksu värviga üle vajutatud. Nii väikese aafriklase hüperaktiivsus kui see, et miski pole meedias nii, nagu tundub. Kes meedia hambus olnud, teab, kuidas süüdimatud-pädematud kollased meiega oma suva järgi vuuduutavad.

 

Kompleksid

Mida sügavam mure, seda kindlam, et seda varjav inimene pöörab selle äraspidiseks. Nii, nagu „Klassikokkutuleku“ filmi matšo on ilmselt viljatu, on ka kooli suurimad sekspommid enamasti süütud. Seega ei tule Josephine’i üha seksist sogava ja usinasti keelt liputava sõbratari vaginism üllatusena. Nii nagu on taevariigi seaduste järgi loogiline, et ta armub günekoloogisse – must muumaailma nimega mees seegi! – kes ta vaginaalsetest spasmidest üle ja käima peale arstib.

Sõbratari seksisuutmatuse taustal on prantsuse-Bridget suisa täiuslik – üldse mitte kaunis, pisut paksuke, elutervelt enda üle naerev. Eeliseks see, et film on naise tehtud, iseendast. Luubi all meie karikatuursus – raseduse kahtluse korral tuhat testi ja eelarvamust – nüüdsest on kogu elu vaid pesupesemine, pudrupott ja koduarest, eks ole. Teame muidugi, et kaugeltki nii ju pole. Lapsed käivad meiega kaasas.

Estinfilmi juht Mati Sepping näitas mulle raseda-imelise hüperkomöödiast enne selle kinodesse jõudmist. Ta oli Pärnus mu naabripoiss – sel ajal, kui samas majas ja trepikojas elasime, mina juba teadsin – mul saab olema viis last, kodu maal ja vägev Mees. Kuna eesti mehed ei kannata prantsuse-värvilistest isenditest erinevalt tugevaid naisi välja, läks mees küll tõlkes kaduma. Ent emaduse-naiselikkuse olemuse olen aastakümnete jooksul sedavõrd selgeks saanud, et oskan filmi-Meest eriti sügavuti hinnata – ta kannatab kõik välja – tujud, hüsteeria, pidetus, tühi võimukus. Ja ka naise kooselu sõbrannadega – mille karikatuurne maaling on omakorda hea meeldetuletus, miks sõbrannatamine pole hea. Padjaklubides tekib halbade asjade sünergia-resonants ning harrastatakse jamade paljundamist lahenduste leidmise asemel.

Tõelise Mehe taust pärineb hipimaailmast – analoogselt Mamma-Mia!-filmiga on tal kolm eostajat – isatuna-kasvanu tänane ema on alasti maaliv ja popsu kimuv kaunis küps nümf. Hämmastaval kombel oma rauge väärikuse ja väekusega ainus normaalne naine ses loos.

 

Kõik mehed on…

…ühesugused. Sitapead. Tuntud loetelule vastupidiselt on Josephine’i omal kõik positiivsed omadused. Ja karjuvalt naljaka hüsteerilise naistepaketi haldamiseks saab ta oma ilusast nõiamoorist emalt jõudu. Hipisigidikust isata mehepoeg on töökas-pühenduv, voodis tubli – tõeline Mees! Bravo, mamma!

Eestlannad ei valda üksikemadena Meeste kasvatamise kunsti. Ja kindlasti pole mina ainus mehe-haldamises oskamatu, kes härra lasteisa une nimel on beebidega kabinetis madratsil kügelenud ning lõpeks nendega mujale ise ehitatud kodudesse loovinud. Kui meie siin usume umbluud, et laps on naise projekt, siis Josephin’i juhtum on koomiline õppefilm vastutuse jagamisest – saame vähemalt teoreetiliselt näha, kuidas käib koos kasvamine.

Taustsüsteemi ja turvatunnet sisendav – samas konstruktiivne ja tegus! – sõprus on samuti järeletegemist väärt. Furduu-sõbranna, gei-sõber – need on filmitari tegelik perekond. Ka Eestis on uutmoodi perrede moodustumise aeg. Minuloodud raamat ja etendus „Mustrimuutjad“ toob samuti inimeste jalge ja palge ette julgustava tõsiasja – pole tähtis, kes kelle sigitas – perekond on need, kes tegelikult ühes hingavad, loovad ja kulgevad. Eriti suur kingitus, kui selle sõrg-kärg-härgpere hulgas juhtub ka mõni omasünnitatud sõber olema.

Perekonnavalede klassikokkutulek

„Klassikokkutuleku“ ja „Perekonnavalede“ – värskete Eesti filmide – toime publikule on teineteisele vastupidine, ent paradoksaalne mõlemal juhul. Ehkki perevalede mustrite muutumatu voolusäng on rafineeritult õõvastav, laulab Margarita Voitese Hääl – filmi peategelane! – meeled helgeks, ja tühja neist inim-inetustest. Klassikokkutuleku tegelik peategelane okse ja hemorroidide vahel on Hääbumine – ja seda vaadates õnnestub end nukraks naerda. Kuidas need mehed ometi…

Mõlema vastse linaloo kandev jõud on meie-tunne. Selle loob televisiooni ja seal alalisplinkivate seriaalide krooniline kohalolek. „Klassikokkutuleku“ kujundlik, vaimukas, paljusõnaliselt metafoorne keel kõneleb paari esimese lausega Martin Algusest kui stsenaristist, kes on padjaklubi-köögi-naabriplika-keskearõõmude-varjudemaa tekstifenomenina meie keeleteadvusse kinnistunud.

Nii, nagu Kõusaare „Ema“, näitavad ka „Perekonnavaled“ ja „Klassikokkutulek“ varielude väljaoksendamist, pampersi vahetamist ja inetut seksi suures plaanis. Mis on põhjus, miks Eesti kandvad lavajõud – just nende kataloog ju iga jõuline omamaine film on – eelistavad linastuda, mitte lavastuda. Kuidas sa teatrilaval ikka…

Kui kinodes teeb täistallaga-kokkutulek kassarekordeid, siis analoogselt Ema-draamaga hõrk perevalestik arvatavalt masse ei mässi. Nii kino- kui teatrisaali aga tuleb telemaastikke imetlemast aegajalt minna täpselt samal põhjusel, nagu oma e-kirjade-sotsiaalmeedia partneritega perioodiliselt silmast-silma kohtuda – veendumaks-värskendamaks nende isiksuste tegelikku olemasolu. See tarviline tõsiasi sai kinnitust, vaadates Ingomar Vihmari ja Kleer Maibaumi viimast Endla-eelset eestidraamasooritust „Kuldne Lurich“ – Sukk-Lill-Oja-Luik-Murel-Annus pälvisid ühiskülastuste bussitäitena saali toodud koolilaste sosinad – näe, kälimehed-viimane võmm-jne – ning õpetajad-lapsevanemad heldisid vana kaardiväe äratundmises. Pajusoo-Veinmann…

Just selle vana kaardiväe pära(ku)saladused „Klassikokkutulekul“ nii laia lõuaga naeru kui hillitsetud itsituste võtmes keskearõõmsatele peegliks linastatigi. Kui liiga rämedalt naerda römiseda, põrkab peenem mööda, aga naerda meie rahvas täna tahab. Mida näitab ka laadivahetus võrreldes Taska-filmi samuti klassikokkutuleku-teemalise „Kuldrannakesega“. Korolev-Malmsten-Lichtfeldt on sujuvalt ühelt kokkutulekult teisele jõudnud ning lugu rahvusvahelise tootena ära proovitult lihtne ja lollikindel. Keskeakriisi kobardunud mehed, kes on end töösse-sõltuvustesse-salgamisse uputanud, lähevad enne klassikokkutulekut kujuteldavaid kuritegusid sooritama ning oksendavad end pigistavasse hello-kitty-toppi kängitsetuna otse laval korralikult tühjaks. Naljakas. Ja tegelik – kriisi põhja läbimata lahendust ei tule. Kuivõrd inimeseks-olemine tervikuna tükib olema diagnoos, siis tervenemise ainumõeldav tee on ausus. Nii kunstis kui tavaelus. Aus isend siin inimhingede ravilas ei pea meeles pidama, kellele mida valetas ning on ennast torpedeerivatest valedest loobudes läbipaistev. Seega haavamatu.

Haavatavate sarivaletajate sümfooniat näitab „Perekonnavalede“ lugu neljast ühesugusest naisest Verdi-Mozarti-Straussi kastmes. Ülle Kaljuste, Eva Koldits, Laine Mägi ja Scarlett Johansson… tähendab, Jaanika Arum – on Kuigi-Vainokivi poolt Pärnu kontserdimajas ja haiglas, kaunites interjöörides ja pärnakale tuttavatel tänavatel Margarita Voitese Hääle saatel filmitud puntraks, kus kõik on nii sarnased, et ei mahu – ja mustrid ei muutu.

Intriigid ja topeltelud kanduvad põlvest põlve, valede laviin koguneb iga generatsiooniga üha suuremaks. Vana päss saab insuldi, noor jäär dirigeerib end samu kanaarilinde toitma. Esimese tütar, teise naine on kogu pusle räsituim tegelane: kõikvõimas isa invaliidistub – ja tema kontod tühjenevad varielu katteks; endisest primadonnast ema on salajoodik – ja tema hiilgeaegade Voitese-hääl salajoomise alaliseks taustaks ajab tütre hulluks; mees leiab äia jälgedes armukese ning paneb oma kaks naist sünkroonse kaheraudsena paksuks. Nõnda et flööt ei maitse enam Kolditsa-kehastatavale kangelannale. Küll aga maitseb õpetajaamet. See on pääsemine, vabanemine ja uus elu. Mis üksiti puhastab näitlejanna seriaaliga „Varjudemaa“ sarnaneva virila neurootiku kuvandist – emadus ja vabanemine on sedavõrd täiuslikud, et järgnev pole oluline.

Pärast Voitese koloratuuri vaibumist kinosaalis tegelikult ju seal meta-Pärnus nüüd alles asjaks läheb – topeltnaisi-lapsi seal suvepealinnas üha sigineb ja kanaarilinnud ootavad toitmist. Ent oluline on muusika, vabadus ja veel kord muusika. Endlasse on tulemas keskeakriisis meeste lavastus, enda üle naermine on ammendamatu nišš. Kõlama aga jääb… muusika!

 

Mina su sünnitasin, mina su ka…

 

Mängufilm „Ema“ (Aet Laigu, Kadri Kõusaar) on sedavõrd tegelik, et näib oma naturaalse kaameratöö ja ilustamata nagu-päris-reaaliaga pigem dokfilmina. Kuni puändini, kus mitte miski pole olnud nii, nagu tundus. Mistõttu painavalt hall ja koll tõelisuselaadne toode on mitu korda vaatamise film. Painav ja kohutav on muide komplimendid – see ongi taotlus. Pooles vinnas poleks mõtet luubi, lausa mikroskoobi all näidata, kui inetud ja pahelised on õnnetud inimesed. Viimne kui üks. Ja seda rõhutab 1001 pisiasja ja kujundit, mida märkadki alles teisel-kolmandal vaatamisel. Siis, kui tead juba algusest, kuidas asjad tegelikult on. Seda, kuidas asjad on, ei saa me ka košmaarset elamust korrates siiski päriselt teada – näiteks kes oli koomas poisiga kodus võimlemas käinud füsioteraapia-õe auto roolis? Vaatamata sellele, et tegelased nuhivad üksteise järel, ei tea ka nemad tõde. Ei teiste ega enda kohta.

Kadri Kõusaare jõulise stsenaariumi puhul töötab sama võti, mis skandaalse „Magnuse“ juures – nii, nagu Magnuse enesetapu taga oli tema isa, kehtib ka „Ema“ juures reegel „mina su sünnitasin, mina su ka tapan“. Kumb ja kuidas, ei kuulu siinkohal paljastamisele – võtab vaatamislusti ära. Ja vaadata tasub seda masendavat teost tingimata – kinost pääsedes vallandub totaalne kergendus: küll mul on kõik hästi…

Järge tahaks sellele hallile trillerile ka – lõpukaleidoskoobi eel teeb koomas maailmarändur-kooliõpetaja käeliigutuse, mis tõotab peatset koomast väljumist. Sellest saab kujuteldamatu maapealne põrgu ja klaarimine. Veniva värvitu õõvaliniku lõpp pakub kiire selginemise – kõik on olnud kokkumäng ning selle taga omakorda kokkumäng. Kogu koletislik situatsioon on ise tehtud, hästi tehtud karmalaks.

„Naabriplika“ seriaalist tuntud hurmur Siim Maaten, kes kellegi Kusti-laadsena end ka „Padjaklubi“ kruiisiosas ilmutas, on nüüd koomas Jeesukesena Tiina Mälbergi käte vahel küljelt küljele pööritatuna üks Eesti kino ja teleseriaalide maastiku kohtumispersoone. Teine on Pehk-politseinik. Üsna samasugune, nagu „Varjudemaa“ või „Naabriplika“ äpu – kõik teised seriaalide mendid-võmmid ka – ent saab ainsa õnnelikult lõpetava tegelasena oma lahendatud mõrvaloo, palju õnne!

Ilmarändur-õpetaja saab kuuli Nipernaadi-moodi elulaadi eest, mis ei tee mitte kedagi õnnelikuks. Ühe neiuga kogub ta kodu ostmiseks raha – teine on tõenäoliselt tema pärast hullumajas ja kolmas… Ent rahakogumine käib ema arvelt. Laseb end ülal pidada nii massiivselt, et emal jääb oma elu elamata. Naine on 17aastaselt kogemata emaks saanud, depressiivse Eesti väikelinna silikaatkivist-viilkatusega tüüperamusse vangi jäänud ning kultuuritöötajana Ott Leplandi sinna ei-kuskisse korraldades läbinud karjääri tähetunni – endal salaelu ja tragöödiate sigrimigri maad jalge all põletamas.

Kõusaar üha visandab tegelastele võimalikke põgenemisteid – ja lõikab need samas läbi. Ema lootis koos koolidirektoriga põgeneda – ja too põgeneb pärast kõigitist fiaskot hoopis tema eest. Isa põgeneb jahile. Mis on mõistetav kasvõi sellepärast, et Andres Tabuni mängitud papal on metsas sedavõrd värvikas ja võrratu kamraad nagu Margus Mikomägi. Suurepärane sõber on ka Jaak Prints kinnisvara-luuserina. Oskuslikku salapära loori mähitud ebatäiuslikud karismaatilised karakterid. Kellest kõigist on koomas märter tegelikult kõige pahelisem. Selge, milliste pattude pärast ta nüüd omas mahlas ja pampersites praeb – koolitüdruku süütus ja murtud südamete seeria. Salapärased küsimused on stsenaristil-režissööril targu meelega õhku jäetudki – kuivõrd ka õnneks võetud koolitüdruku isal oli sama kaliibriga relv nagu see, millest hurmurit tulistati, siis kas see oligi joogise sõbra käest ohvri ema tahtel direktori kätte sattunud relv – ning armunud koolitüdruk järelikult siis direktori tütar või kuidas?

Ainus näitleja, kes mängib, näitleb – nii professionaalses kui rollilises mõttes – on Andres Noormets. Kõik teised on nii naturaalsed ja elulised, et sellest tuleneb ka mängufilmi dokilikkus. Eriti vähe mängib – heas mõttes! – Tiina Mälberg, kelle kehastatav ema on end ise määranud range režiimiga sunnitööle. Poja hooldamine ja koristamine, tulbisibulad ja koristamine, marjapõõsaste väetamine ja koristamine, kiire salaseks ja koristamine. Ning teretulematute, aga selle eest pidevate külastajate lakkamatu voorimine. Arst, füsioterapeut, konstaabel, poja sõber, koolilapsed, üks pruut, teine pruut… Kõigi nende lahkudes taas ja taas puhastamine. Eriti jõuline, võõrastavast vastikustundest laetud puhastamine poja isa tagant. Kusjuures kõigi võimalike moraalinormide vastu eksinud naisel pole mitte ainsatki sõpra. Selline üksikvangistus siis…

Jätkufilmis võiks niisiis järgneda kõike pealt kuulnud poja koomast väljumine. See oleks topeltelude halli vine lõplik lõpp. See võimaldaks pojal isaga sõbraks saada ning tšiilide-argentiinade asemel papaga kalale minna. Ehkki kalal olles ei saa palju kõnelda, oleks võimalik vähemasti sosistada, miks ta on olnud nii õnnetu, et on ses meeleheites nii palju halba teinud ja põhjustanud.

Eesti 1944, Ukraina 2014, ? 2044…

Elmo Nüganeni ja Leo Kunnase uus linateos on KOHUTAVALT VÕIMAS panoraam. Rõhk mõlemal sõnal. Iga kaader sellest puurib sügavale inimsuse ja eestluse rakutuumadesse ja geenide aatomitesse. Raputab nii läbi, et oled nagu eksistentsiaalsele-emotsionaalsele-eetilisele miiniväljale astunud. Võis oletada, et ajaloofilme on juba piisavalt, hakkame ennast kordama. Ent Taska-film on saavutanud midagi uskumatut. Selle Miski, mida ei saa ei hea stsenaariumi ega teeneka režissööri pealt ette loota – see kas juhtub – või juhtub nii müstilisel kombel, nagu selles kuiva aastaarvu numbrit kandvas suurteoses.

Koos väikese kooliga ühiskülastust kogedes nägin, kuidas saalist väljus hulk nutvaid täiskasvanuid, kes pugesid kõnevõimetuina autodesse või pedaalisid pisaratest pimedana kodu poole. Küsides, kuidas need kodud meil üldse olemas saavad olla. Pärast sellist ajalugu. Sajandeid. Aastatuhandeid tapmist ja hävitamist, pidurit ja vennatappu. Lõpmatuseni. Tänagi – teiste vahenditega, aga ikkagi.

Ei loodus-, füüsika- ega loodusseaduste järgi ei tohiks olemas olla ei meie kodusid, meid ega mälestustki meist – sellepärast, et keelt ja selle kantud kultuuri ei saaks justkui olemas olla. Ja ikkagi on. See ajabki kõik täiskasvanud ja Mäluga inimesed kinos nutma.

See neetud ajalugu on eranditult igast perest igal võimalikul moel üle käinud.

Ja meist eestlased teinud. Kõige paradoksaalsemal moel. Ühed mu esivanemad on teinud holocaustist elu keskpunkti, teised esivanemad elavad oma turvakodulikus Skandinaavias hangunud viikingiverd välja filmis „Kummivilin“ näidatud striitreiss-moodusel.

Igas Eesti peres on esiisad võidelnud ühel või mõlemal valel poolel. Tapetud. Küüditatud. Rootsi põgenenud. Koonduslaagrites. Tapetud. Sunnitööl. Nuhkides pööratud. Ja veel kord tapetud.

Mu tänase talu maad ja metsad on kilde täis. Naabritel majaseinad ja isegi mööbel samuti. Mu papa läks pärast lastekodus elu alustamist 14aastasena sõtta – oli hobusemehest polgupoeg, kelle arukas hobune huntide käest ja külmasurmast päästis – ju sealt ka tütre geneetiline austus-usaldus-tänu selle loomaliigi suhtes. Isa leidis pelgupaiga oma nukuteatris, tänu kopsu läbinud kuulile, millest paranemiseks kästi laatsaretis laulda, sai lauljaks. Ent seesama sõda tegi minust isatu, loomadele pühendunud Lumivalgekese. Asjadevahelised seosed tungivad kondiüdini. Just tänu sellele filmile. Mis on täis koletut, igavese jõena voolama jäänud ühisvälja.

Selles ühisväljas on valgete-punaste poolte vahele jäänud sinisilmsed poisid. Surmaeelne silmside kui teatepulk – põgenikevoori mõrvamise käigus ellu jäänud väike tüdruk selle noore daami koju kolitud lastekodus, kelle vend ja kelle armastatu ja… lõpuks tuleb tubli tibla, kes saab ta tõenäoliselt endale. Hämmastava ja kummastava auga. Koletute seosteta. Keegi ei loe enam, kui palju keegi tappis.

Filmi edenedes tuimeneb ka publik – nagu telekat vaadates. See on õõvastav harjumine inimliha hakkimisega marsruudil Sinimäed-Sõrve.

Veel kord lähen seda filmi vaatama mitte sadomaso pärast, et veel neid üdipisaraid nutta saaks, vaid nüansside nautimiseks. Linal on meie meesnäitlejate mitme generatsiooni paremik: Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Hendrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Märt Pius, Hendrik Toompere juunior, Gert Raudsep, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Rain Simmul, Peeter Tammearu, Priit Loog, Ain Mäeots – ja kaunis Maiken Schmidt. Kusjuures ka siin annab tunda meie väikerahva needus – need tegijad pole mitte ainult Eesti paremik – maailma tase ka! Aga – eesti keel, kauge temaatika… Ja nüüd paluks kõik mandariinid, oskarid ja gloobused sellele filmile.

Kes viiks selle ülisugestiivse ja üleinimlikult sügava šedöövri igasse Eestimaa vene kooli??? Võib küll öelda, et kes peab, see näeb. Aga nõnda meist vasakult paremale ja paremalt vasakule edasi-tagasi üle trampima jäädaksegi.

„Kes nendest seal sinu isa oli?“ küsis mu väike tütar, kes hoidis kogu filmi aja klassiõdedel kramplikult käest kinni. Verd, higi, pisaraid…

„Toru oled või – ma olen ju olemas – järelikult jäi minu isa sõjas ellu.“

„Aga miks sa siis sedasi nutad?“

„Sellepärast, et ma olen olemas.“

Aamen.

KINO ARTIS PROGRAMM 2. JAANUARIST 2015

Uus film:

Alates 2. jaanuarist on ekraanil François Ozoni film UUS SÕBRANNA (Une nouvelle amie), milles oma südamesõbranna Laura kaotanud Claire seisab silmitsi tolle abikaasa ebatavalise saladusega. Lapsest saati lahutamatud Claire ja Laura vannuvad igavest sõprust, aimamata, kui ruttu nende suhted proovile pannakse, kui äsja abiellunud ning pere loonud Laura haigestub ja sureb, jättes maha tillukese tütre Lucie ning murest murtud abikaasa Davidi. Sõbranna kaotusest meeleheitel Claire soovib pidada Laurale antud lubadust tema pere eest hoolitseda, kuid Davidit külastades avastab ta ontliku pereisa omapärase saladuse. Filmi peaosades astuvad üles Anaïs Demoustier, Romain Duris, Raphaël Personnaz ja Isild Le Besco. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3261/

 

Eriseansid:

Tähistamaks eesti mängufilmi murdmist rahvusvahelisele areenile on taas ekraanil Kuldgloobuse auhinnale kandideeriv ja Oscari-nominatsiooni püüdev Eesti-Gruusia koostöös valminud draama MANDARIINID tuliste kaukaaslaste võitluses kahe vaenupoole vahele jäänud stoilistest eestlastest. Gruusia režissööri Zaza Urušadze lavastatud filmi peaosades on Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen ja Raivo Trass. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/2638/ NB! Kinoklubi Artišokk liikmed pääsevad seanssidele eriti soodsalt.

 

 

Veel ekraanil:

 

Jätkuvalt naerutab vaatajaid Rootsi seikluskomöödia SAJA-AASTANE, KES HÜPPAS AKNAST VÄLJA JA KADUS (Hundraåringen som klev ut genom fönstret och försvann), mis põhineb Jonas Jonassoni samanimelisel raamatul. Allan Karlsson konutab vanadekodus, uskudes, et see jääb ta viimaseks peatuspaigaks. Oma 100. sünnipäeval ronib Allan aknast välja ja satub taas sekeldustesse, mis teda kogu elu saatnud on. Ta on pealt näinud paljusid 20. sajandi tähtsündmusi ja olnud neis osaline; ta on muuhulgas aidanud leiutada tuumapommi ja olnud sõber USA presidentide ja Vene türannidega. Ehkki Allanit ei huvita poliitika ega religioon karvavõrdki, on ta mõjutanud enamikku viimase sajandi maailma muutnud sündmustest. Allan Karlsson on sada aastat maailma raputanud ja nüüd on ta tagasi. Filmi on lavastanud Felix Herngren, peaosalist kehastab Robert Gustafsson. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3125/

 

Kavas on ka kodumaine noortefilm NULLPUNKT, mille aluseks on Margus Karu samanimeline menuk. Filmi peategelaseks on tundliku ja püsimatu loomuga Johannes, kes satub Tallinna eliitkoolis klassikaaslaste vaimse terrori alla ning hakkab otsima tunnustust oma vanadelt Lasnamäe sõpradelt. Kodus peab poiss toime tulema oma ema süveneva haigusega. Pingete kuhjumise tagajärjel avastab noormees end ühel hetkel nullpunktis, millest tal tuleb hakata end kildhaaval taas üles ehitama. Filmi režissööriks on Mihkel Ulk, peaosalisi kehastavad Märt Pius, Epp Eespäev ja Saara Kadak. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3115/

 

Ekraaniteekonda jätkab muhe gurmeeekskursioon REIS ITAALIASSE (A Trip to Italy), milles Steve Coogan ja Rob Brydon sõidavad ringi Itaalias ja hindavad sealse köögi pakutavat. Kaks meest ja kuus einet kuues erinevas restoranis: Liguurias, Toskaanas, Roomas, Amalfis ja lõpp-peatusena on Capri saarel. Filmi on lavastanud Michael Winterbottom. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3062/

 

Üksikute seanssidega on kavas režissöör Richard Linklateri ohtralt pärjatud film POISIPÕLI (Boyhood), mis on üles võetud 12 aasta jooksul sama näitlejaansambliga. Ainulaadne draama räägib loo kasvamisest läbi Masoni nimelise poisi silmade, kes sõna otseses mõttes saab meie silme ees suureks. Masoni ellu jätavad jälje nii lahus elavad vanemad, vanemate uued kaaslased, tüdrukud, õpetajad, ülemused, ohud, kired kui ka loomingulised pürgimused. Filmi peaosades on Ellar Coltrane, Ethan Hawke, Patricia Arquette ja Lorelei Linklater. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3188/

 

Lastele:

 

Väikestele vaatajatele suunatud üritustesari MUDILASTE MULTILAEGAS pakub nädalavahetuse hommikutel, 3. ja 4. jaanuaril kell 11:30 vaatamiseks programmi MAITSVAD SUUTÄIED. Uue aasta alguses kiikame kööki, et vaadata, mida põnevat pliidi ääres teha annab. Kuigi pühade ajal on kõhud kõvasti täis söödud, on paras aeg võtta veel mõned maitsvad suutäied. Kui filmiampsud vaadatud, siis õpetab Kokatüdruk kööginippe. Loe filmisarjast lähemalt: http://www.kino.ee/Events/AnimationArk

 

Alates 2. jaanuarist on kavas uus animafilm lastele MESILANE MAIA (Maya the Bee Movie), mille peategelaseks on sõbralik, kuid püsimatu loomuga Maia. Selle asemel, et sõna kuulata ja pimesi reegleid järgida, uurib Maia elu ja esitab palju küsimusi. See aga ei sobi kokku Mesilasema kavala nõuniku Summiina plaanidega. Nimelt varastab Summiina Mesilasema toitepiima ja süüdistab selles üle aasa elavaid herilasi. Ilma toitepiimata Mesilasema aga sureks ning Summiina saaks taru juhtimise üle võtta. Maia seiklused linastuvad eesti keeles, nii 2D- kui ka 3D-versioonis. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3256/

 

Samuti rõõmustab jätkuvalt lapsi LUMEKUNINGANNA 2 (Снежная королева 2: Перезаморозка). Selles vahvas animafilmis on Lumekuninganna üle võidu saanud Orm tõusnud kangelase seisusesse. Ent sellest jääb talle väheks ning ta hakkab oma vallutuste ja saavutuste mõõtmetega liialdades looma valede rägastikku, millest on pärast raske pääseda. Venemaal valminud film linastub eesti keeles, 2D- ja 3D-versioonides. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3249/

 

Kõigi muinasjutusõprade rõõmuks on kavas animafilm 7. PÖIALPOISS (Der 7bte Zwerg), milles seiklevad Saabastega Kass, Hansuke ja Greteke, Punamütsike, Lumivalgeke, üks depressiivne ja läbipõlenud draakon ning muidugi seitse pöialpoissi. Saksamaal valminud film linastub eesti keeles, 2D- ja 3D-versioonides. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3254/

 

Nädalavahetuse on kavas ka Norra animafilm SOLANI JA LUDVIGI JÕULUD (Solan og Ludvig – Jul i Flåklypa). Jõulud on kohe käes ja Ludvig ootab pikisilmi lund. Aga kui Teodor ehitab maailma võimsaima lumekahuri, satub see Herman Sahkeri, Villamäe Kuulutaja peatoimetaja kätte. Kõige enam maailmas tahab Sahker rekordilist lumesadu ning Solan ja Ludvig peavad asuma võitlusse üha tugevneva lumetormiga. Film on dubleeritud eesti keelde. Loe lähemalt: http://www.kino.ee/Event/3218/

 

 

Filmisarjad:

VÄÄRIKATE KINOHOMMIKUTE sarjas linastub teisipäeval, 6. jaanuaril kell 11:00 komöödia HECTORI ÕNNEOTSINGUD, mille peategelaseks on oma eluga puntras psühhiaater, kes otsustab laia maailma õnne otsima minna. Seansile eelneb sissejuhatus. Neljapäeval, 8. jaanuaril kell 11:00 on kavas talvine komöödia JÕULUPUUD 1914, mis viib vaatajad sajanditagusesse Vene impeeriumisse, kus kõik oli teisiti kui praegu, kuid jõuluootus oli samasugune. Seansile eelneb venekeelne sissejuhatus. Väärikate kinohommikute eriprogrammist loe lähemalt: http://www.kino.ee/Events/senior ja http://www.kino.ee/rus/Events/senior/

 

BEEBIKINOS pakume kolmapäeval, 7. jaanuaril kell 11:30 vaatamiseks kodumaist noortefilmi NULLPUNKT, mille peaosaline peab hakkama saama kiusamisega ja raskustega kodus, kuid annab endast parima, et olukorrast välja rabeleda. Beebikinos on saal pisut valgem ja heli vaiksem. Loe filmisarjast lähemalt: http://www.kino.ee/Events/BK

 

 

Varsti ekraanil:

Alates 9. jaanuarist on ekraanil humoorikas Soome draama ISAMAALINE MEES, mille peategelase Toivo veri ahvatleb Soome suusakoondise funktsionäre mustadele tegudele valgel lumel. Samuti on alates 9. jaanuarist kavas USA auhinnatud draama WHIPLASH andeka noore trummari ja halastamatu orkestrijuhi teekonnast muusikalise täiuslikkuseni. Alates 16. jaanuarist on kavas Taani draama TEINE VÕIMALUS, milles heidikutest narkomaanide paari elu põimub traagiliselt kokku noore politseiniku ja tema naise saatusega. Lisaks on alates 16. jaanuarist kavas USA absurdisugemetega komöödia LINDMEES (EHK VÕHIKLIKKUSE OOTAMATU VOORUS) kunagisest märulifilmide tähest, kes otsib uut võimalust teatrimaailmas. Loe kõikidest tulevatest filmidest ja programmidest lähemalt: http://www.kino.ee/Movies/ComingSoon

Kassa tel 66 313 80. Lisainfo: www.kino.ee