Truudus. Fookus. Distsipliin.
Selle motoga jõudis kirjanik ja õpetaja Kati Murutar oma Youtube’i kanalil jagatavate keeleõppevideote ja loomiseni mitmekümneaastase töö ja küpsemise tulemusel.
Kui lapsevanemad ja kogukond hakkasid juba aastate eest oma lapsi tema koju suvelaagritesse tooma, asuti koos noortega elusaid tekste looma. Sündis noortestuudio MINA OLEN, mis andis 11 laste ja noortega ühiselt kirjutatud-lavastatud etendust, kuni pandeemia sulges tema kultuurikeskuse ning aegajalt ennast ka (aja)kirjanikuna ilmutav sõnameister on nüüd neljandat aastat kooliõpetaja.

Alguses oli nii, et ilmselgelt ei teinud ainult õpikute ja töövihikute järgi eesti keele ja kirjanduse omandamine täiskasvanute gümnaasiumi, ametikooli ja keeltekooli inimesi õnnelikuks.
Kuna keel on Murutari sõnul elusolend, hakkas ta õppekavadest lähtuvalt nii ise kui koos õpilastega elust enesest ja ajakajaliste haakumistega – seega kõnetavaid ja kaasakutsuvaid õppematerjale looma.
Et ennast kooli-töö-kodu vahel jagavad inimesed võimalikult pidevalt ja sujuvalt materjalid kätte saaksid, hakkas õpetajanna enda ja kaasteeliste tekste õppevideoteks salvestama – eelistatavalt nii, et samal ajal on ka klassis õpilased – saab ehedam ja sünergilisem.
https://www.youtube.com/@katimurutar2280
Mõne aja pärast hakkasid Murutari videoid kasutama ka teiste koolide õpilased ja õpetajad, pered ja kogukonnad teel eksamitele ja kõrgkooli.
Viraalseks sai see kanal 2024. aastal sedasi – analüüsides ja laotades laiemale kultuuritaustale Puuluubi ja 5- eurolaulu.

Täna on Katil lisaks sadadele Kehtna Kutsehariduskeskuse ja Emajõe Keeltekooli õpilastele ülilai sihtgrupp:
eesti koolide kolleegid ja õpilased
keeltekoolide rahvas
võõrsil elavad pered, kes nende videote abil oma lapsi ikkagi eestlasteks kasvatavad
keelesõbrad, kes meeleolumuusika asemel neid videoid kuulavad
väidetavalt on kirjaniku hääletämber teraapiliselt rahustav ja toetav, nii et keeletunnid sobivad ka unemütsiks

Praegu laeb Murutar oma eesti keele õppevideote originaaltekstid oma kodulehele.
Seoses temaga harjunud kaasategijate nõudluse kasvamisega igal nädalal 2-3 värsket tundi.
Murutar ise nimetab 21. sajandile kohaselt oma ustavat-pidevat loovat keeleõppele pühendumist turulpüsimiseks ja pensionisambaks, mida ei eksita tänu internetile ka vahemaad.

Kati lood ja laulud

Sageli koos õpilastega materjale luues on kirjanik pidevalt parim võimalik versioon iseendast.

Ta kirjutab või kohandab teiste autorite tekste iga päev laiatarbe keelekümbluse vahenditeks.

KÕIK eesti keele ja meele heaks – 24/7 – vähem anda kuidagi ei saaks.

KÕIK südamekeele õpetamiseks igal võimalikul meetodil ja moel.

Praegustel õppuritel on arvukalt ärevushäireid, depressioone, keskendumisprobleeme ja düsgraafiat – Murutar kinnitab, et õppetöö salvestamine kutsub ath-d keskmesse, lepitab ärevad kaameraga ja harjutab HEV-inimesed faktiga, et esinemine on normaalne ja lahe. Abiks on ka aastavanuse prantsuse buldogi juuresoleks tundides ning osalemine õppevideotes.
Nendes õppevideotes on süda ja hing, haridus ja kogemus – usk, lootus ja armastus.

Kati Saara Murutar
Olen sündinud 1967. aasta 21. märtsil Tallinnas. Isa oli laulja ja nukumeister Harri Vasar, ema on pensionil arst Ille Vasar. Isapoolsed vennad Aarne Vasar (karikaturist-maalikunstnik ja animaator, lahkunud) ja Lauri Vasar (Euroopa juhtiv bariton) ning tädipojad Aivar Mäe ja Lauri Saatpalu, lähisugulased on Veikko Täär, Lauri Pedaja, Ene Grauberg, Anette Müürsepp jpt.Olen viie lapse ema ja seni 9 lapselapse mummi.
Lõpetasin 1985. aastal Pärnu Ülejõe Gümnaasiumi (muusika, bioloogia ja joonestamise eriklassid), Pärnu kunstikooli esimese lennu ja tantsisin 12 aastat Aita Indriksoni balletistuudios Pärnu teatri juures. 1990. aastal sain Tartu Ülikoolist ajakirjaniku diplomi ja magistrikraadi, Tallinna Ülikoolist mõned moodulid juures.
Olen töötanud 30 aastat vabakutselise ajakirjanikuna, kelle kogemused pärinevad pea kõigist Eesti päeva- ja nädalalehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiojaamadest.
Olen mitmeid aastaid töötanud Mainori ärikoolis, Tartu lennukolledžis, Tartu Ülikoolis ja valikainete õpetajana mitmes üldhariduskoolis.
2022. aastast olen end uuel tasemel teostanud Juuru Eduard Vilde kooli ja Kehtna KHK täiskasvanute gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse ning Emajõe Keeltekooli veebi-õpetajana. Pean vastu kolmekordse õpetajakoormuse, loon tekste, haldan talu.
Valdan väga hästi eesti, inglise ja vene keelt.
Olen rajanud mitu elulaaditalu – üles ehitanud Altveski vesiveskis kultuurikeskuse ja juhtinud 5 aastat stuudiot MINA OLEN. Täna on minu koduks konteinerstuudio, mille kõrval on peapiiskopi pühitsetud Südamesalu vabaõhu katedraal – juhendan tervendavat kirjutamist Vigala jõe, paisukose, pokumaa ja hingeväe koostöös.
Ilukirjandusest on ilmunud raamatud:
“Naisena sündinud” (Perona, romaan),
“Kati Jututar” (Elmatar, jutustused),
“Mina ise ju!” (Elmatar, romaan),
“Õnne tänava lood I – III” (Elmatar, teleseriaali romaniseering),
“Abitu” (Faatum, romaan),
“Mustlasena sündinud” (Elmatar, dokumentaal),
“Ettevaatust, Emma!” (Vastus, romaan),
“Igavestel alleedel – Barbara von Tiesenhusen, Isadora Duncan ja Marlene Dietrich” (jutustused)
“Puugid kuubis” (Vastus, romaan),
“Kümme neegrit Katjušaga” (Elmatar, dokumentaal)
“Kuhu kuningad kadusid? – Jaan Tättega kahasse – ” (Elmatar, romaan),
“Tuudur, gripp ja Prints” (Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus ja Tänapäev, jutustused),
“Džungliseaduste vangid” (Elmatar, dokumentaal),
“Viimnekuu” (Ühinenud Ajakirjade Kirjastus, dokumentaal),
“Lagerii” (Petrone Print, näidendid),
“Eedeni aed” (Eesti Ekspressi kirjastus, dokumentaal),
“Üdini tungimine – luuüdi siirdamine 15 aastat Eestis. Professor Hele Everaus” (portreedokumentaal)
“Naisena sündinud. 20 aastat hiljem” (Petrone Print, romaan),
“90 kammi. Estiko Kontsern 90” (Elmatar, dokumentaal),
„Multiresistentne Mamma Bakter. Prof. Marika Mikelsaar 70” (Elmatar, portreedokumentaal),
“Õnne hääl” (Sotsiaaldemokraadid, portreedekogumik),
“Egiptuse eha – vana tsivilisatsiooni lõpp” (koos Eha Fjodorovaga – Elmatar, dokumentaal),
“Ohtlik lend” (Mihkel Ulmani teleseriaali 9osaline romaniseering),
“… ja mere ääres väike maja…” (Ajakirjade kirjastuse Suveromaan),
“Vigursaetud puitskulptuurid” (Peeter Paasmäe ja Elmatar, dokumentaal),
“Hingake! Prof. Mart Kull” (Elmatar, portreeraamat),
“Jänku Juss 1. – kevad voolab” (Lastekas.ee),
“Talv Eedenis” (Stella Borealis, dokumentaal),
“Projektilaps Pärnust” (Petrone Print, autobiograafia),
„Kättemaksukontor“ (Mihkel Ulmani teleseriaali raamatuversioon – Elmatar), „Tuusik teisele kaldale“ ning
„Anita ja UFO“ (Hea Tegu, romaanid),
„Röövlirahnu Martin“ (Tammerraamat, koos Mihkel Ulmaniga, lasteraamat),
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ ning
„Mustrimuutjad – viimne eestlane“ (Hea Tegu – mõlemad rööbiti näitemängutuuriga – romaniseeringud).
2016. aasta suurtööd olid
„Tori hobusekasvandus 160“ ning
„Kodutunne – ärge jätke mind üksi!“ (Õuetuba).
2017. aastal on ilmunud täiendatud
„Mustrimuutjate“ trükk ning raamat
Muinasjutt „Südamesalu salavägi“ (Heli Kirjastus) koos lavastusega „Südamesalu salavägi“ Kuusiku Altveskil.
Lugusid on avaldanud ka kümmekond (nais)kirjanike koondkogu, nt Ajakirjade Kirjastuse unejuttude raamat emadelt, viimane
“Valivad naised” (Tammerraamat),
“Seiklus neljale” (Aita Kivi, Inga Raitari ja Dagmar Lambiga)
„Mullast oled sa…“ (koos 11 teise kirjanikuga, Pegasus).
Artikleid, esseesid, novelle ja jutustusi on ilmunud paljudes kogumikes Eestis ja ka võõrsil.
Pandeemia perioodil on ilmunud raamatud „Tartu da Vinci – Hando Kruuv“ ning „Viljandi Piia Gambia“ (Heliraamat).
Lavastatud on näidendid:
“Marlene” (Tartu Vanemuine, lavastaja Jüri Lumiste),
“Tuudur, Plutt ja Magdaleena” (Tallinna VAT-teater, lavastaja Aare Toikka, helilooja Rivo Laasi),
“Ja siis tuli Prints” (Koduhoovi teater Pärnus, lavastaja Aare Toikka, helilooja Maian-Anna Kärmas),
“Eestlaste neli kuningat” (Paide vallimäel, lavastaja Ivo Eensalu, helilooja Siiri Sisask),
“Söödi armastusest ära” (BaltoScandali vabaprojekt, Linnar Priimägi),
“Mina, naine!” – (Rakvere teater, Ülle Lichtfeldt, Toomas Suuman) ning
“Kurge oodates” – (Hanila rahvateater, Aire Arge ja Andrus Vaarik).
„Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ oli edukal tuuril ning 2015. aastal mõisates-teatrites-seltsimajades koos kolmeköitelise raamatuga ilma tegemas.
2016. aastal tuuritasime raamatuga koos foorumteatriga „Mustrimuutjad – viimne eestlane.“
2017.aasta lavastusele „Südamesalu salavägi“ järgnes noortelugu „Mina Olen!“, mida mängisime noortestuudioga 21 korral kõikjal Eestis, katastroofikomöödia „Merehädalised“, integratsioonietendus „Tervist, Aafrika!“ ning etendused „Sammalsalatarid, „Vihmaussi laul“, „Põdrapulli lugu“, „Robinsoni rahu“, „Reekviem rästikule“ ja „Kuningas Kristus“.
*
2020ndate tööd:
„Hando Kruuv – Tartu da Vinci“ – kirjastus Heliraamat 2020
„Viljandi Piia Gambia“ – kirjastus Heliraamat 2021
Harry Raudvere „Hüüdnimi Eestlane“ I-IV 2019-…
2025 – kirjastus Heliraamat
„12 inglit – konveierilt kogemusnõustajaks“ koostöös Piia Padariga
Püha Graali tõlge eesti keelde
Töös nõuanderaamatud „Naine õmbleb maja“, „Loomad-lausujad ja „Contra Mortem“ „Saage ja Saara saaga“ – hõlmav kogumik „Tervist, mina olen merehädaline!“(Mina olen!, Merehädalised, Tervist Aafrika!, Sammalsalatarid, Põdrapullilugu, Vihmaussi laul, Robinsoni rahu, Reekviem rästikule, Koit ja hämarik ja Valge varjupaik)
Teatriprojekte olen juhtinud 7 ning laste- ja loovuslaagreid 8 aastat.
Töös on mängufilmid „Valge varjupaik – hipsterite krüptomill“ ning „Kalevipoja ema“ ja „Hõbenuga“.

https://aabramihobulausujad.ee/wp-content/uploads/2024/12/467749595_8941977712552266_8583578855697453116_n-540×720.jpg” alt=”” width=”540″ height=”720″ class=”alignnone size-medium wp-image-20491″ />

Algas planetaarne uus ajastu Lõvi portaalis, kus meie pärisosa on
1) sõna – kirjutamine, toimetamine ja tõlkimine
2) loomrahvaste tõlkimine ja peegeldamine
3) loovus looduses – muusika ja maalimine
4) meelerännakud
5) tervenev tervendus
6) näidendid nii meie kui teie Lugudest
7) interdistsiplinaarne story-telling – ansambel Omad ja stuudio MINA OLEN.
*
Kati S. Murutar: MINA OLEN peegel

Võtan loomrahvaste abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.
Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.
Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.
Meie Loovuskosel tegutsev stuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Olen olnud sünnist saadik teadlik. Mu enese arvates. Olen alati Selline olnud.
Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.
Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.
Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.
Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond stuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elasingi. Coronani. Nüüd on eneses ja Abielus olemise vaiksed ajad.
Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 53.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Saage rüütlimõisa Altweskil spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.
Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.
Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Altweski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.
Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur-Kaljukits Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes stuudio.
Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega Täisring ja Mustrimuutjad tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate Omadega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Mu peenrahaks vahetatud võimised võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga osalenu. Noored tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.
Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.
Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.
Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine kasvõi tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.
Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.
Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.
Mida õppinud olen, seda jagan.
Lapsed ja loomad teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altweski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.
Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altweski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.
Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib meie salong.
Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.
Pulseerime koos planeediga.
Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus me tegutseme? Hea küsimus, palun järgmine!
Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.
Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.
Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.
Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.
Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.
Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.
Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.
Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.
Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.
Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.
Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.
MINA OLEN!

Töökorras tegijate lavaline varjupaik

Leelo Tungla ning Priit Pajusaare ja Tiit Kikase lastemuusikal “Tooma jõululegend” pani 50aastases Salme kultuurikeskuses alguse Meelis Pai juhitavale Tallinna lasteteatrile. Harmoonilise ja tervikliku algupärandi lavajõududeks on kutsutud nii tänased superstaarid, vana kaardiväe parimad kui need, kes on justkui parim-enne ületanud või muul moel enneaegu maha kantud. See on midagi palju enamat kui tormijooks jõuluvanale – kirjastused-muusikud-õhtujuhid elavad praegusel aastaajal rütmis kas-nüüd-või-mitte-kunagi – uus teater jääb. Ning meisse kõigisse puutub ta maestra Tungla laulusõnade kombel mul-linn, sul-linn, tal-linn – meil-linn.

Koostöös Salme direktori Toomas Looga on nukuteatri-Shreki-Billi Elliottiga seoses üha hämaral kombel uudisekünnise ületanud Meelis Pai taas sadulas ning seekord tunduvad nii mastaabid kui märgiline meeskond õige ja hõlmatav olevat. Märgiline selles mõttes, et Eestis on aeg lõpetada pidev meenutamine, kes ja kuidas selle või teise olnud aegade katsetusega valesti arvestas ja kõrbes. Täna on tänased pürgimused.

Pai on trupiks koondanud mitme põlvkonna parimad, kes samas on justkui naljakas Jüride ja Estoonlaste varjupaik või romula. Näidates julgustaval ja ajastuomasel moel, kui kenas töökorras on nii Vlassov kui Aarma. Jõulude ajal ollakse rõhutatult halastavad ja heategevad, ent inimesed, kellel on kogemus ja anne, oskused ja tahtmine, ei pea ka pärast jõule sundpensionil olema ega erru minema, sest iga on selline. Igasugune iga on hea.

Vlassov on mäletatavasti laulev näitleja, kes mängib nüüd lastemuusikalis kingseppa. Ta käibki Audrurannast Kalaranda lasteteatrisse tööle. Iga pole enam selline, et näiteks Meelis Sarvega koos mööda talviseid tänavaid arlekinaade korraldada. Tänu neil-linnas tööl käimisele pole hea ja töökorras Pärnu asi raisku läinud.

Ka lavastaja-artist Alar Haak ning operetilauljatar Margit Saulep jäid koos teeneka kontsertmeistri Ülla Millistferiga rahvusooperis kuidagi ennatlikult ja raiskamisi üle. Täiesti töökorras tegijad on.

Legendaarse Tungla ja Eurovisiooni-uunikumi Pajusaare ühine algupärand on lihtne ja sirge. Ihnsad ja isekad meistrid ei taha Kalamaja vaese kalanaise poega Toomast (Jüri Pootsmann) oma ametisse ei õpipoisiks ega selliks. Et temast lahti saada, pillavad poisile kingituseks midagi näiliselt tühist, millest kahju pole – kuna poiss oskab tänulik olla, on igast kingitusest elupäästvat abi.

Draakon tahab rüütlite ja gildide aegse neil-linna esimese jõulupeo ära keelata. Lohest saab võitu just Toomas, kes linna kauneimale preilile juba papagoilaskmise turniiril vibukunstnikuna silma jäi – ja kelles vanad põikpead paljulubavat Kalaranna väikemeest ära ei taipa tunda. Poiss võidab Lohe, heiskab jõulupuu latva tähekese, tütarlapse südamesse armastuse – ning vanuigi saab temast Raekoja tornis Vana-Toomas.

Selge ja puudutav Lugu esitatakse tuttavlikult jõulise ja romantilise muusika keeles – Pajusaar ja Kikas ju! Uue teatri rajajatele on õnneks meelde tulnud, kui head lauljad ja lavakujud on Jürid – Vlassov naerutab publikut pahura kingsepana, Aarma ihnsa-vissis korstnapühkijana. Ka Modern Foxi aegadest tuttav, unustatud Artur Raidmets on Euroopa vanimas apteegis taas omas elemendis.

Enneaegu mahakantud estoonlastest tõestab Margit Saulep, et paradoksaalsel kombel on vana operetikooli näitlejatar Daam ka heeroldina. Samas ei tee tänane netituba-telekool noortest klassikalise lastetoa asendajana deeme. Nii maneeride kui häälekultuuri poolest meenutab võlub ja tuline Elina Born mitte keskaegset põhjala-preilit, vaid ladina-ameerika telenovela kaunitari. Reet Paaveli tantsuseadeis näitab tütarlaps imekaunist kätetööd, aga tema temperament näib ikkagi pärinevat mustlastelt ja-või idapoolsetelt vallutajarahvastelt. Ta on üldise karge ansambliga võrreldes väga teistmoodi.

Vastupidiselt eelarvamustele on just maakas – Raikküla rabade vahel kasvanud Jüri Pootsmann – härrasmees. Sire gentleman oma puhta tämbri ning igas eas publikule sobiva klaarilt klassikalise palgega, mis ei aegu koos külgnevate jõulutuuridega, vaid kestab kevadesse ja toimib ilmselt veel palju aastakümneid. Nii on ka Jüride ja estoonlaste second-hand varjupaiga kestmisega. Igale teiseringi stiilsele ja erilisele rõivale on kandja. Igale artistile on roll ja nišš. “Tooma jõululegend” kinnitab lootusrikkalt ja õnneliku eluõhtu usku sisendades: ühenduses noorte praegu-kuulsatega saavad ka ennatlikult mahakantud anda parima võimaliku. Mis võib osutuda maailma parimaks.

**
Mängukavad ja teatriuudised: www.teater.ee

Iha – 60aastane tuttavlik tramm

Ingomar Vihmari lavastatud „Tramm nimega Iha“ võinuks Tennessee Williamsi „A streetcar named Desire“ eestikeelseks tõlkida pigem ihaluseks-püüdluseks-unistuseks – selles pürgimuses just publik kolm märkamatut tundi koos Endlaga veedabki. Kes püüab liblikaid – kes on ise liblikas…

Inimlik on väikelinna teatrisse kaasa võtta vähemalt kolm eelarvamust: nooh – mida uus loominguline juht siis oma prouale lavasta – nüüd kus eelmine kolis oma prouaga Tartusse? Ega nad ju saa latti ületada, kui seda lugu on mänginud nii Marlon Brando kui legendaarne Koidula-nimeline? Mida saab olla 1947.aasta New-Orleansi juhtumil ühist 2015.aasta Pärnuga?

Ingomar on koos kaasa Kleer Maibaumiga – uuslavastuse Blanche – toonud Endlasse tagasi KODU tunde. Ilmselt süvendas seda sooja, ühtehoidvat ja üksteisest hoolivat tunnet ka tõsiasi, et esietendusel oli ka Koidula-nimelise pürgimus-trammi koosseis, mitmete põlvkondade lavarahvast kogu Eestist – ning eriti helgelt ja hingestatult häälestatud nn koorekiht, kes premjääride juurde ikka kuulub. Mis sellesse koorekihi-asjasse puutub, siis oleme siin Eestis omavahel nii tihedalt põimunud ühisväljas ja ühendkehandis, et me kõik oleme koorekiht – või poleks meie rahvast juba ammu enam üldse.

Nii on ka Vihmaril õnnestunud maailma musta jazzi pealinna New-Orleansi klassikalisest liblikate ja nende püüdjate loost lavastada lihtne ja lummav tervik, millesse neeldudes samastud eranditult iga tegelasega. Jah – me kõik teame, mida tunneb taevariigi seaduste järgi elav Blanche, kes sildistatakse armastuse-ihaluse eest surnuks. Jaa – iga naine ja mees! – on kogenud õnne elamisest näiliselt väljakannatamatus kommuunis, kus pesitseb Armastus. Sest Stella (Kati Ong) mitte lihtsalt elab – ta Elab. Just – ka sina oled sama julm ja salaja õrn, nagu ambaal-poolakas (Priit Loog) – toimid parimat tahtes ja sisimas valutades, nagu elevant portselanipoes. Nii mõnigi meist hoiab kogu maailma süles, nagu hipileedi teiselt korruselt (Karin Tammearu) ja keeb tükati üle ning karjub täiesti valede olendite peale, nagu õlle-pokkeri-patareidel funkav mehepäss (Ago Anderson). Ja kuidas teisiti, et me kõik vaikime ja salgame ega sekku – nagu päikeseprillide taha varjuv latiino (Ahti Puudersell). Rääkimata aristokraadipoosi tagant perioodiliselt ilmuvast mölaklusest, mida ilmutab nö positiivne kaunishing (Märt Avandi).

Seoses New-Orleansiga meenub meile, kuidas linn uppus pärast orkaani Kathrina nädalaid – kui meie linnake 2005.aasta orkaani järel lainetas, aitasime üksteist kummipaatidega teisele kaldale, ent maailma võimsaim linn lasi tuhandetel inimestel üleujutusse surra. Pärnu linnapead Romek Kosenkranius ja Toomas Kivimägi püüdsid aga publikus viibides Tennessee Williamsi loo samastumiste-panoraamist kinni veel ühe paralleeli ja temaatika, millest intelligentselt ja tundlikult kõnelda – pagulased.

Aga palun, härrased! Pagulasteema ning võimatult erinevate – ja sarnaste! – kultuuride rööprähklus tiksub ka Ingomari ja tema trupi kukla taga. Kavalehel peetakse vajalikuks selgitada, mis on maika ja kes on liblikas. Militaar-proletaar-ihuvari vastandub õhulisele-spirituaalsele-transformeeruvale liblikamaailmale – ent samas võib liblikale vabalt maika selga tõmmata ilma, et kumbki neist oleks seetõttu vähem see, mis või kes ta on.

Meile maitseb naerda koomiksi üle, kus Donald Trump teatab, et okupandid-immigrandid peavad kiiremas korras koju minema ja… indiaanipealik rõõmustab: tore, millal minema hakkate? Samas piisab vilkspilgust püüdluse-trammi reisijatele – ja aina siitnurgast ja sealtnurgast migra-ühiskonda näemegi. Õekesed DuBois’d on prantsuse hugenotid. Immigrandid. Pablo Gonzales on Columbuse hõimlastest keegi, kellesuguseid Euroopast pahategude eest kolooniaid asustama saadeti. Mis puutub Mitchelli perrekonnanimesse, siis seeesugust kannab mäletatavasti ka „Tuulest viidud“ autor Margaret – kelle vanaema oli Scarlett O’Hara prototüüp. Seega kehastab Avandi sajandite eest Iirimaalt deporteeritud vitaalse klanni järeltulijat, kelle lõuna-osariiklikust väärikusest on järele jäänud nudi emaarmastus ja uje tublidus.

Ühel päeval arutles siitkandi lihunik: kui naiivne Rõivas toob sulle siia pagulased, ei saa too vaene laps arugi, et jutt ei käi omal jõul Rootsi-USAsse emigreerunud ja end üles töötanud paadipõgenikest, vaid islami-afjooradest, kes end siia susserdavad, samal ajal, kui vägistatud naised-lapsed surevad ikkagi süüriatesse – kogenematud ja lihtsalt rumalad poliit-poisikesed ei mõista seda, mida Vooglaid ja Mang sõnastasid: me tassime palmi vägisi Põhjalasse, kastame ja väetame ja tahame parimat – ega saa aru, miks palm on kevadeks surnud, mitte männiks muutunud. Aga sina ei tea ühelgi hommikul, mitu lammast sul laudas on, kes su hobusega minema ratsutas või kas su tütrekene üldse koolist koju tuleb.

Õigus. Aga kes tavaline eestlane ise enamasti on? Nomaad, tänan küsimast. Ema poolt näiteks viikingi-rannarootsi rändristand. Isa poolt kasvõi juudi-mustlase rändrahvaste tuletis. Nagu ka seesama lihunik – üsna üksikud niiöelda põlis-eestlase tilgad vereringes – needki teatavasti üle Uuralite ja Aafrika-kandist tulnud – samal ajal, kui indiaani põlisrahvad kandusid mäletatavasti üle jää ja ookeani saamide-tšuktšide aladelt ning tegid Ameerikast oma põlisalad küll paljude aastatuhandete ja jõulise juurdumisega. Ent tegelikult on indiaanipealik täpselt samasugune nomaad nagu Donald Trump.

Oluline on, et hetkil, mil ses üldises liikumises ja kulgemises mõnikord kõik mäest alla veereb, on sul kuristikuäärel vastas sõber, mitte killer-puu või vaba langemine. Sellest räägivad näitlejatar Kati nakkavad pisarad, millega ta lõpukummardusele tuleb – lavastus lõpeb sellega, et äsja emaks saanud, oma kandilist meest üleni armastav õde hüüab meeleheitlikult õekest, kes hullarisse kuuditi.

Vereside ja geneetiline kokkukuuluvus kaaluvad üles pisiasja, et koos pärlipüüdjast sõsara pika visiidiga kadus privaatsus ja tasakaal – me kõik talume sageli talumatut, sest nii on vaja ning kõrgem mina teab ja tahab nii.

Kui vahepeal pole teisiti, puudub võrdlusvõimalus ja oskus südamest rõõmustada, et nüüd on jälle asjad õigesti. 60aastase trammiloo finaalis on teatridirektor Roland Leesment Kleeri ees põlvili. Aruka ja manipuleeriva austusega. Ja see on vägagi sümboolne: Ingomar ja Kleer on Endlasse tagasi toonud sooja ja siira loomisrõõmu ja avatuse – tulge ja tehke koos meiega! Tuleme ja teeme.

Lavale laotatud lima

Eestimaa lavadel tuuritab Marek Reinaasi koostatud ja Peeter Oja-Hannes Võrno esitatav nähtus, mis analoogselt üleloomulikult õõvastavate poliitikute tegevusega paneb küsima, millega küll meie rahvas säärase saasta ära teenis. Ju väärime sellist (kõver)peeglit – ka mina käisin vaatamas ega suutnud põrutavalt räige lavale oksendamise tunnistamiselt poole pealt äragi tulla, nagu paljud. Kui poole pealt lahkuks, ei kuuleks ju, mismoodi Oja ütleb pärast heeliumilaksu päkapiku häälega, et ei saanud parteistumisest mitte m…igi.  Ehkki teen siin sellest rüvedusest kõneldes talle reklaami, on see üksiti kena kirjutamisteraapia, mida pärast niisugust limalaksu tungivalt tarvis on.

See on nii uskumatult vulgaarne, mannetu ja rõve sooritus, et mul on hea meel, et ära nägin – ropult huvitav oli lõpuni vaadata, kui madal saab olla lima, mida lavale laotatakse – saal oli täis, rahvas morn – ja palju õnne meile selle puhul, et saame alati, mida pälvime.

Oja-Võrno näitesooritus kergitab küsimuse nii teatri, eestluse kui inimlikkuse eetikast. See ülimalt äkiline lavalabastamine meenutab, kuidas kadunud Endel Simmermann kirjeldas vana kooli meeste pieteeditunnet teatrisse sisenedes ja publiku ette astudes. Austus, eetika ja esteetika on need kaunid asjad, mis Kreisiraadio riismete rõvetsemise juures täiesti puuduvad.

See on nagu haige ainevahetuse jääkprodukt. Kui inimesed kääritavad endas kaua ebakindlust, heitunud ebamäärasust, alaväärsust, kesist IQd ja olematut EQd, tekib selline mürgine laguaine. Need mehed teevad tavaelus mingit tööd – müük ja kaitseliit ja mis iganes – ning peaksid tolle „isapalgi“ produktsiooniga justkui Tarmo Leinatamme mälestust pühitsema. Ent pärast Leinatamme kui eetilisema gentlemani lahkumist on järele jäänud košmaar, mitte „letosvet“.

Labasus ja matslikkus mängleb teemaga, kuidas „Nukitsamehe“ Tölpast kujunes miljonär – maitsetul moel pakutakse välja „absurdinali“, et temast saigi kadunud Forbes. Kui Kivirähk aretab sedasorti absurdi orgaaniliselt, siis Oja-Võrno-Reinaas peavad oma kistud huumori peale ise pingutatult ja sihilikult naeru rümistama, et kõik saaksid aru – see siin peab olema nii naljakas, et „näitlejad“ ise naeravad.

Kaks väga sehvet saavutust ses rõlguses siiski leidub. Esiteks Jaan Pehki laulukesed videokujunduses. Teiseks Võrno fakiirlik ümberriietumine – paarikümne sekundiga Apple-mehest täismeigigia prostituut-Agneseks ja tagasi – ilmselt on jõrmidel lava taga selleks ülikiireks muundamiseks midagi vormeli-rattavahetuse-meeskonna taolist. Respekt. Aga üksiti ka ainus jahe tunnustus – kõik muu on totaalne mää.

Tuntud nimed ja osav müügitöö tagavad täissaali. Et kõik ikka näeksid, kui madal saab asi olla. Saarat pole siinkohal põhjust kadeduses süüdistada – meie „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ läks suvel täissaalidele ning jätkub jaanuaris. Ka kreisiriismed kobavad identiteediotsingul kirgastujate üle ilkudes ümber indiaanitemaatika – koyko-mititchid-tšingatš-kukid kükivad kolm päeva laagris – ja rüvetavad selle koos rahvusluse ja pärimuslegendidega.

Samal ajal, kui eetilised haritlased tegelevad hüpoteesiga, et Kreutzwald oli selgeltnägija ning meie rahvuseepos Kalevipoeg on tõeline kanalduste kanonaad – mängivad mõned mehed Vanemuise sohipoegi. Rahvuseepose igas sõnas ja kujundis on mitmekihiline sõnum. Ainult sõnu lugedes tundub Kalevipoeg mõistetamatu koletisena – taustu tajudes on selgeltnägija Kreutwaldi talletatu tõeline varamu. Nagu ka indiaanipealike talletatu, millega Eesti spirituaalsed haritlased praegu väga süvitsi tegelevad. Soetati väärikamate valgete jaoks kirjapandu – palju lehekülgi raamatuid – ning töötatakse nüüd läbi kosmoloogiat, meie planeedi olemust, religioonide ja elukaare, inimkeha ja erinevate eluvormide kooslust meie ümber. See on võimas – ja ühendab õpihimulisi kulgejaid. On märgilised ajad – ärksamad leiavad üksteist, kogunevad põlisrahvaste pärimust uurima, väekeskustesse mõisasse süvarännakutele ja tervendustööle… Ja teatrimõnitajatel on valge vända vennaskond või mis iganes.

Asjad on õhus – väerahvas muretseb pagulaste saabumise pärast sel tasandil, et loob vaatemängu „Mustrimuutjad – viimne eestlane“ Kirna mõisasse. Kreisiraadio eetrihäire aga astub ette rassistliku enesemõnitusega, haige homofoobiaga, milles on vaid kröömike haput nalja – kooseluseadust järgivate jänkide uus tava, et eesel elab eterniidiga on ju natukene… halenaljakas.

Isadeta pered läbisegi sita ja aganatega on sedavõrd taktitult läbi mõnitatud teemad, et rahvas lahkub saalist poole pealt. Kes jäävad, ei suuda plaksutada. Ega saa aru, miks me jõulisele provokatsioonile ja madalale uudishimule allusime ja sellise saasta toetamisele raha ja aega raiskasime.

Sama teen ma ise siin praegu.

Panustan aega rüvetatud lava pärast kurvastamisele ja publikule näkku sülistamisele – toidan noid vändagängstasid oma energiaga ning mu enese vibratsioon langeb samal ajal tärinal kuhugi samasse tasandisse. Fui. Ent kui eksikombel teatrisaali pasarahe alla sattunud publik pääseb sellest okselaviinist kenasti välja, oma korrusele tagasi, siis kreisikaape puhul on see kahjustus krooniline.

Ojapets ilkus koos juurikaga aastaid Ärapanijas minu emaduse kallal – teadmata, et mõnitab seejuures ka vähki, mida trotsides kaks arstide-keelatud last ilmale tõin. Arvake ära, kui tore oli aastaid sellist „huumorit“ kogeda. Kavatsesin nüüd olla suuremeelne ja leida „lavastusest“ võimalikult palju head ning positiivse arvustuse kirjutada.

Pole lavastust – ei tule ka arvustust.

See on nüüd ainus aeg ja koht, kus olen tsaar Edgar esimesega samas paadis. Ma tean, mida ta tunneb, kui pooletoobised kaitseliidumüügimehed mööda lava ilmäratuntavalt temast inspireeritult paremat jalga nüsivad ja lennutavad. Võigas. Väga. Andestamatult.

Pärast limaneelamise tuumapohmelli tuli hoopis õnnelik veendumus, et meie oma tee- ja töökaaslastega ajame õiget ja kaunist asja. Ka meil on teemaks rahvuslus ja pärimus, pagulased ja vähemused – asjad on õhus – ja rüvetuste kose kogemine aitab eetilisel-esteetilisel rajal püsida.

ESIETENDUSED:

Kolmapäeval, 28. oktoobril kell 18 VAT Teatri “Klaasist loomaaed” Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Vahel ei ole väljapääsu. On sissepääs. Tennessee Williams nimetab “Klaasist loomaaeda” mälestusnäidendiks. Mälestused loovad meie oleviku, igapäeva, loovad aja ja ruumi, mälestused elustavad meie võime olla loovad ning loojad. Mälestused annavad tagasi meie valu. Ja rahu.
Williamsi näidendi on tõlkinud Jaak Rähesoo, lavastaja Katariina Unt, kunstnik Pille Jänes, lavastusdramaturg Siret Paju.
Osades: Katariina Unt, Ester Kuntu, Karl Laumets, Risto Vaidla.

Laupäeval, 31. oktoobril kell 18 “Tramm nimega iha” Endla Teatri suures saalis
Tennessee Williamsi psühholoogiliselt keeruka näidendi peateemaks on ideaalide ja unistuste vastuolu argise tegelikkusega. Kodu ja seltskondliku positsiooni kaotanud Blanche otsib pelgupaika õe Stella ja tema abikaasa Stanley, lihtsa töömehe juures. Lavastaja Ingomar Vihmari jaoks on Williamsi näidendi keskne telg kirjeldamatu õdedevaheline side, mis kunagi ei katke ning püsib tugevam kui mehe ja naise vaheline suhe.
Williamsi näidendi on tõlkinud Jaak Rähesoo, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, videokunstnik Argo Valdmaa.
Osades Kleer Maibaum, Kati Ong, Karin Tammaru, Märt Avandi, Priit Loog, Ago Anderson, Ahti Puudersell, Ando Loosaar, Roland Leesment.

Laupäeval, 31. oktoobril kell 19 “Põhiküsimus” Eesti Draamateatri väikses saalis
Tee head ja sulle tasutakse veel paremini. Tom Stoppardi uues näidendis (esietendus jaanuaris 2015 Londoni rahvusteatris) antakse kaasaegse elu mõttekuses kahtlejatele selged retseptid, kuidas ületada mured ja probleemid. Põhiküsimus on selles, kas usud. Et kõik on materiaalne. Või et biokeemia taga on veel midagi. Ja kas sellel uskumisel üldse on mingit mõtet ja mis see maksab. Tegelikkus on ju selline, et vaatamata tõsiasjadele usuvad inimesed ikkagi ju, et kõik läheb hästi. Ja lähebki. Lõpp on õnnelik.
Autor Tom Stoppard, lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Riina Degtjarenko.
Osades Marta Laan, Tiit Sukk, Jüri Tiidus, Liis Haab (külalisena), Taavi Teplenkov, Hendrik Toompere, Inga Salurand, Liisa Pulk (külalisena).

Laupäeval, 31. oktoobril kell 19 “Üks mees, kaks bossi” Vanemuise suures majas
Briti kaasaegne dramaturg Richard Bean otsustas tuua Carlo Goldoni “Kahe isanda teenri” loo ajas ja ruumis pisut lähemale – 1963. aasta Brightonisse. Asi saab alguse kihluspeol, kuhu ootamatult sajab sisse eelmine, surnuks peetud, peigmehe-kandidaat. Edasises hakkavad omavahel kohti vahetama pätid ja politseinikud, teenrid ja isandad, supid ja praed, mehed ja naised, meheriietes naised ja… Hingetõmbeks aga astub üles Eesti parim skiffle-muusika bänd.
Richard Beani näidendi on inglise keelest tõlkinud Kalle Hein, lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikajuht Ele Sonn.
Osades Andres Mähar, Marika Barabanštšikova, Piret Laurimaa, Ragne Pekarev, Priit Strandberg, Reimo Sagor, Sten Karpov, Riho Kütsar, Raivo Adlas, Peeter Volkonski, Märt Koik, Mihkel Kallaste jt.

Laupäeval, 31. oktoobril kell 19 “Keegi ei räägi koeraga normaalselt” Von Krahli Teatris
Mardi uue lavastuse iga stseen tegeleb ühe iseenesestmõistetavusega. Jim, Tõnis, Mehis ja Kertu käsitlevad väga lihtsaid asju ja nähtusi, mida nad oma elus pidevalt läbi elavad või igapäevaselt kasutavad uue ja harjumatu vaatepunkti kaudu. Saab nalja, vahepeal on väga kurb, kohati on imeliselt ilus ja kohati väga mõtlemapanev. Nii et ei mingit sürri, vaid olemasolemise ilu kogu oma valus ehk lavastus nii tavalistest asjadest, et paha hakkab.
Lavastaja Mart Koldits, tehnilised lahendused Enar Tarmo, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Jürgen Reismaa, rekvisiitor Kristiina Praks.
Näitlejad: Jim Ashilevi, Kertu Moppel, Tõnis Niinemets, Mehis Pihla.

NB! NÄIDENDIKUU esietendus Raadioteatris:
Laupäeval, 31. oktoobril kell 19.05  Andres Noormetsa “Asjad” Vikerraadios
Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets.
Hääled: Tambet Tuisk ja Andres Noormets.

*
NÄIDENDIKUU raames:

Kolmapäeval, 28. oktoobril kell 19 Rakvere Teatri kohvikus (Kreutzwaldi 2a, Rakvere)
Näidendikuu publikulemmiku “Johannese passioon” avalik ettelugemine.

Reedel, 30. oktoobril kell 19 Eesti Draamateatri Maalisaalis
2015. aasta näidendivõistluse võidutöö – Piret Saul-Gorodilovi “Tark mees taskus” – ettelugemine Esimese lugemise sarjas.

FESTIVAL
Teater Noorele Vaatajale 2015
28.–29. oktoobrini Vaba Lava teatrikeskuses (Tellsikivi 60a, C-hoones).
Lavastustega osalevad: Miksteater, NUKU teater, STL ja ZUGA, Tuuleveski, Piip ja Tuut Teater, Must Kast, Tsirkusekool ja VAT Teater. Kolmapäeval kell 15 toimuvad väiketeatrite ellujäämistrateegiate ümarlaud ning seminar teemal “Kaasaegne teater ja haridus: mõned võtted ja võimalused”.
Kava ja lisainfo: www.assitej.ee/festival

KÜLALINE:
Reedel, 30. oktoobril kell 20 Vaba Lava suures saalis Daniel Sloss “Really…?!”
Küll alles 24-aastane, kuid Edinburghi Fringe Festivali üks olulisemaid esinejaid, kes on 8 aasta jooksul on esinenud kümnetele tuhandetele inimestele. Ta on tuuritanud USA-s, Suurbritannias ja Austraalias ning ta esinenud telesaadetes “Sunday Night at the Palladium”, “John Bishop Show” ja “Conan O’Brien”.
Samal õhtul astub erikülalisena üles Kai Humphries (UK).

ESIETENDUSED:

Pühapäeval, 18. oktoobril kell 12 NUKU “Miisu” Auna tn 6 teatrimajas
Miisu on kass, kelles pärast üht saatuslikku söömaaega hakkavad toimuma ärevad muutused – tasapisi saab temast inimene, veetlev ja habras preili Miisu. Vaatamata sellele, et Miisu on nüüd tavaline tütarlaps, pole ta kaotanud oma kassilikke omadusi. Ta valdab ka vabalt kasside keelt, tänu millele saab ta aidata oma uut peremeest, häbelikku ajakirjanikku Tibbet. Lavastus põhineb Hollandi enimloetuma, armastatuima ja tuntuima lastekirjaniku Annie M. G. Schmidti samanimelisel lasteraamatul.
Lavastus on sobilik eelkooliealistele ja koolilastele vanuses 5–12 aastat.
Dramatiseerija ja lavastaja Andres Roosileht, kunstnik Kalju Karl Kivi, helikujundaja Mait Visnapuu, valguskujundaja Triin Rahnu.
Mängivad Lee Trei, Kait Kall, Riho Rosberg, Laura Nõlvak.

Pühapäeval, 18. oktoobril kell 18 Musta Kasti “5 grammi sisemist rahu” Genialistide klubis
Lavastus toob vaatajateni endise narkomaani valusad, aga ausad mõtted. See on lugu noorest mehest, kes alustas kanepiga, kuid lõpetas fentanüüliga – seda kõike väga inimliku eesmärgiga leida endas õnnetunne ja sisemine rahu. Lavastus ei püüa kedagi hirmutada ega käsitletavale teemale omapoolset hinnangut anda, vaid pigem pakkuda üht lugu, mis räägib ausalt narkootikumide mõjust tarvitajale, lähedastele ja ümbritsevale ühiskonnale.
Sobilik alates 12. eluaastast, kestus 1 tund. Lavastust on võimalik tellida, koolides pakutakse ka etendusejärgset arutelu koos näitleja Silver Kaljula ja narkomaanide sõltuvusravieksperdi Teelia Rolkoga.
Teksti autor Kätlin Padesaar, valgus ja heli Kristo Kuusik.
Lavastaja ja esitaja: Silver Kaljula.

Pühapäeval, 18. oktoobril kell 19 Fine5 Tantsuteatri “HTK / Hästi treenitud klaviir” Tallinna Ülikooli Stella saalis
Lavastus on loodud J.S. Bachi „Hästitempereeritud klaviiri“ (HTK) esimese osa muusikale. Bachi rangesse muusikavormi peidetud tundlikus sisus näevad koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik tihedat seost kahe kunsti – tantsu ja muusika – vahel. Lavastajate vaatluse all on treeningtegevuse ja tantsukunsti vaheline suhe. Millist tähenduslikkust peidab inimese liikumine, tema keha ja kuidas seda tähenduslikkust lihtsate ja keeruliste harjutuste kordamise (varieerimisega) nähtavaks – tajutavaks teha? Kas treeningharjutusest võib saada avarat, vastuolulist ja sügavat inimlikku sisu kandev meedium?
Lavastajad ja koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, valgus Ants Kurist, visuaal Rain Saukas.
Tantsijad: Tatjana Romanova, Helen Reitsnik, Tiina Ollesk, Simo Kruusement.

*
KÜLALINE:
Prantsuse kultuurifestivali ACCORD raames
etendub laupäeval, 17. oktoobril kell 19 Theatrumi saalis prantsuse ühe hinnatuma näitekirjaniku Paul Claudeli oodist inspireeritud lavastus „Taevatähtede sosinad”, mille tervik moodustub prantsuse luuletustest ja tuntud muusikapaladest. Elegantsele luulele lisab värvi György Ligeti ja Benjamin Britteni muusika, mis on riimitud Johann Sebastian Bachi teostega.
Laval on kaks armastatud prantsuse näitlejat Françoise Limouzy ja Georges Bécot ning Pariisi orkestri (Orchestre de Paris) tšellist Delphine Biron.

*
LOENG:
Kõik huvilised on oodatud esmaspäeval, 19. oktoobril kell 15 EMTA lavakooli valgesse saali, kus vene lavastaja Boriss Pavlovitš räägib sotsiaalteatrist Venemaal.

2015 / 42. nädal
ESIETENDUSED:

Esmaspäeval, 12. oktoobril “It’s looking like a castle if you don’t look up” Viljandi Kultuuriakadeemia mustas saalis
Teema, mida lavastajad uurivad, on lühidalt “miksitud kultuurisuhted”. Meie kultuur on osa meie maailmavaadetest ja meie maailmavaadet mõjutab, kuidas me näeme kõike, kaasa arvatud suhteid. Kuigi kultuurilised erinevused võivad tõstatada teatud probleeme, siis need probleemid on kindlasti läbi lugupidava ja toetavate suhete korrigeeritavad.
Lavastus sünnib Tantsulabori ja Tallinna Tantsuteatri koostöös. Tantsulavastuse autorid, lavastajad, koreograafid ja esitajad: Ruslan Stepanov ja Laura Keil, valguskujundaja Priidu Adlas, produtsent Heili Lindepuu.

Kolmapäeval, 14. oktoobril VAT Teatri “Kuidas ma koera sõin”  Rahvusraamatukogu tornisaalis
Vladivostoki rannikul, Vene saarel, elutsevad haruldased pääsusaba-liblikad. Vene kirjanik ja teatraal Jevgeni Griškovets veetis oma ajateenistuse mereväes, kuid kas just sellel salapärasel saarel, kuhu sattumise eest noori hoiatati? Saarel, kus ohvitserid pidasid end aristokraatideks. Kus lõppes nii riik kui kontingent. Kirja see lugu igatahes sai ja muutis autori kodumaal üleöö kuulsaks. Lauri Saatpalu pole Vladivostokis käinud, kuid temagi teenis vene kroonus, õhukaitseväes. Lauri pole küll koera söönud, kuid ta tunneb samamoodi kui loo tegelane. Tunneb, et maailm muutus nende aastatega.
Autor Jevgeni Griškovets, lavastaja Margo Teder, valguskunstnik Triin Hook, kunstnik Pille Kose.
Näitleja Lauri Saatpalu.

Kolmapäeval, 14. oktoobril “Reha” Theatrumi saalis
Mida teha, kui sa ühel ilusal päeval ärkad suures mängus, kus mängitakse suurte panuste peale, aga sina oled nagu äsjasündinud. Kõik on uus ja tundmatu, teised sinu ümber osavad ja kogenud. Kas kohaneda kiiresti mängureeglitega või minna oma teed? Selles on küsimus. Kuidas jõuda järgmisele levelile? Kvalitatiivse hüppeni? Ja kes võidab selle mängu? Kas peale jääb algaja õnn või ülim kogemus? Kes on see üks ja õnnelik võitja? Kes on kõige ägedam?
Autor ja lavastaja Andri Luup, kunstnik Maarja Naan, koreograaf Tiina Mölder, helikunstnik Tõnis Leemets, valguskunstnik Helvin Kaljula.
Osades: Nero Urke, Tiina Mölder, Katariina Tamm (NUKU), Kristjan Üksküla (Tallinna Linnateater), Elisabeth Peterson ja Mihkel Vooglaid.

Kolmapäeval, 14. oktoobril “Romeo vs Julia” Karlova Teatris
Mis juhtuks, kui Shakespeare’i tegelased Romeo ja Julia oleks elanud tänapäevani?
25 aastat hiljem kohtuvad nad ootamatult raudteejaamas ning on sunnitud taas veetma koos ühe tunni. Kaks kuldses keskeas inimest, mees ja naine, meenutamas noorpõlves alanud muinasjuttu ja selle täiesti ebamuinasjutulisi keerdkäike.
William Shakespeare’i ainetel Lauri Sipari ja Liisa Urpelainen, soome keelest tõlkinud Maimu Berg, lavastaja, heli- ja valguskujundaja Ingo Normet, kunstnik Maarja Meeru.
Mängivad Elina Reinold ja Indrek Ojari (Tallinna Linnateater)

Laupäeval, 17. oktoobril “NO43 Kõnts” teatris NO99
Mis ajal me elame? Ajal, mil ebakindlus sünnitab hirmu. Hirm sünnitab aga vägivalda ja vägivald taas ebakindlust. Tsiviliseerituse õhuke membraan puruneb ning animaalne iha elada – iga hinna eest elada – võtab üle. Mugavus on sünnitanud barbarid, kes uputavad nüüd kõik oma ila, vere ja tühiste soovide sisse.
Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo; töö kehaga Jüri Nael, valguskunstnik Petri Tuhkanen, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja külalisena Raivo E. Tamm.

Pühapäeval, 18. oktoobril “Julia ja Romeo” Eesti Draamateatri Maalisaalis
Shakespeare’i tragöödias peavad teismelised armunud põgenema, kuid see plaan lõpeb sünges hauakambris surmaga, sest vaid nii saab võrsuda legend kõikvõimsast armastusest. Kuid kuidas oleks see maailmakirjanduse kuulsamaid armastuslugusid lõppenud siis, kui noorte põgenemisplaan oleks õnnestunud? Soome autorid pakuvad meile ühe võimaliku visiooni, mis oleks pääsemisele järgnenud. Mis oleks sellest loost saanud siis, kui tollest päevast oleks möödunud aastakümneid? Ja Kui Romeo Montecchi ja Julia Capuletti oleksid juhuse tahtel taas kohtunud ning siis kumbki oma vaatenurgast olnule tagasi vaadanud? Ja tõesti, kas on lugu kurvemat, kui kõikvõimsa armastuse lahtumine…
Autorid Lauri Sipar ja, Liisa Urpelainen, lavastus valmis rühmatööna, kunstnik Inga Vares, tõlkinud Maimu Berg. Mängivad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann.