Üllar Kruustik: Empaatia kas on või ei ole. Temaga on nagu rasedusega. Fakt on aga see, et need rikkad ja ilusad, kes on oma staatuse saanud teistest üle sõites, ei oma empaatiat ja järelikult ei saa ka kaotada selle tundmist. Sa võid teeselda empaatia omamist, kuid fakt on ka see, et ei staatus ega raha ei riku inimest. Kui ta seda näiliselt teeb, siis oli ta juba enne rikutud ja ei viitsinud enam näitlemisega rohkem pingutada.
Probleem on selles, et kasuahnes maailmas, mis on eriti tuntav postnõukogulikus maailmas, on empaatia haruldus. Jah – teda võib olla pisut rohkem “ääremaades”, kus empaadil on kergem “hingata”, kuid ikkagi on tegu vähemusega. Ja “demokraatlikus” ühiskonnas ei saa vähemus iialgi juhtida enamust…

Hannes Võrno: Alates 1.aprillist 2026 kehtestas Eestivaba Riik töövõimetu kodaniku toetuseks 22,89€ päevas. See on laias laastus oluliselt vähem, kui ühe hea ratsahobuse omanikul kulub tema loomale. Selle arvutuse kohaselt nähtub selge tõsiasi, et kõige kergem on olla raske puudega töövõimetu. Tema tuleb toime täpselt sada korda väiksema päevarahaga kui sotsiaalminister. Seepärast on ka arusaadav, et sellise ministri jaoks ongi ainus tõeliselt põletav teema “ebameditsiin”. Ehk paaniline hirm et säästukodanikud tarbivad neile mitte ette nähtud hinnaliste tõuloomade ravimeid. Need on hobustele, koertele ja muudele tõuloomadele! Me ei saa luua pretsedenti, et kellegi hinnaline tõuloom mingi ravimieksperimendi läbi invaliidustub või koguni sureb. Me katsetame teaduspõhiseid raviprotokolle siiski esmalt nende peal, kellele pole eluks vaja rohkem kui 22,89€ päevas, sest nad on meil üksnes “kulurida”. Saage aru kuradi vaesed, ivermektiin on hobustele mitte teile, sest meil on niigi väike segadus praegu Stenbockis.
Midagi küünilisemat kui see, et tagasiastunud pevka asemele pakutakse tema rahapesupartner in kraim – herem – sõjaärimafiooso – annab ette kujutada, raisk –
ja siis see hale hala – mind skämmitiiiii – täielik pasoor – gängsta-skämmiohver raisk – mida-vittu-vabariik – pardon.
See 70ne milline pesumaja-tšekk mis juhuslikult vedeles ja silma hakkas, on selle äri tolmukübe – nüüd on poole miljardi eest silma hakanud…
Kui mind 2017 pagunitega meeste poolt mutta peksti, oli mu süü see, et ütlesin otse välja – kui lahingus tekib hetk vaikust, kuuled, kuidas raha voolab. Isegi Vikerraadios mu raamatut tutvustanud Küllo Arjakas ütles, et see on mu raamatu kõige täpsem lause.
Ma olin riigikogus ja olin kaiseväes tegevteenistuses, olen ka meedias olnud, ma tean, mis eesriiete taga toimub.

Lääne-Nigeerias elavate youruba hõimu põlisasukate ilá ehk identiteedimärgistuskultuuri osaks on armistamine. See tehakse ära juba varases lapspõlves. Tava kohaselt habemenoaga ning lõigatakse need märgid näole, käsivartele, rinnale ja reitele. Et need au-märgid püsivalt, selgelt ja nähtavalt püsiksid, hõõrutakse värsketesse haavadesse põletatud taimede tuhka ja sütt. Sa oled neid ehk Aafrikas reisides isegi näinud? Need näitavad isaliini ehk idile baba-t, päritolu, klanni ning mõnikord staatustki.
Yorubad ise võrdsustavad ilá puhul nii ilu kui praktilise poole.
Arm on permanente ja seda ei varjata. Arm on äratuntav nagu näpujälg ja asendab reisidokumenti. Su keha räägib sinust kõik ka siis, kui sa ise oled või soovid olla tumm. Paiknemine inimkehal on enesestmõistetvalt seotud välistustega identideedivarguse puhuks, ehk näol, kehal ja jäsemetel. Ka tükkideks raiutuna on iga keha äratuntav, nagu kildudeks löödud Coca Cola klaaspudel. See liberaalses lumehelbekeste pilves õõvastav “brutaalsus” on tuhandeid aastaid vanem kui demokraatia ehk moodne orjandus.
Valge mees, kes viis Aafrikasse piibli, kuulipilduja ning vaktsiini, võis panna nad ühe või mitmekaupa ahelatesse, aga ta ei saanud võtta ära nende inimeste hõimuau ega identiteeti. “Kultuurrahvaste” imporditud kodusõdadeski rääkisid need staatusearmid vastassõdalase auastmest ning positsioonist.
Räägin neist armidest sissejuhatuseks seepärast nii pikalt, et tekiks arusaam ja paralleel me armsa Eestimaaga. Meid on dresseeritud lõikuma ja armistama oma maad. Saamahimuralt, lootusetuna või hoolimatult. Nimetades seda progressiks, tulevikuvisiooniks, väärindamiseks või lihtsalt ressursside sihipäraseks kasutamiseks. Maailma “päästjad”, kes suurte tööstusriikide saastaemissioone märkamata jättes, näevad ainsat võimalust sellega loodust säästa, et kotivad omasid, ei tea. Ei tea, et Eestimaale näkku lõigatud FeilBalticust, rinnale nüsitud varastatud militaarmiljarditest ning jäsemetele rapitud uusvenestamisest, jäävad sellele maale ja põlisrahva hinge vorpidena nähtavad armid. Sügavad ja sadadeks aastateks. Võõrisandate õlga süstitud orjamärgid ja marlimaskist suukorv truualamlikkuse sümbolitena lisaks neile. Vist seepärast me tõusemegi ja pühime tööst kareda käega põselt meresoolase pisara kui laulame vaikselt – mu isamaa on minu arm…see on see arm, me näos, jäsemetel ja rinnal.

10./11. september 2026
Noorkuu massimeditatsioon
Ajad/lingid allpool
Kui tundsid või kogesid, et energiad lähevad täna (laupäeval, 5. kuupäeval) allamäge või sul oli lihtsalt raske päev … siis siin on peamine põhjus.
Nad käivitasid tehnoloogia ja ritualiseerisid tugevalt “just” samal ajal, kui me homsele planeeritud III faasi reaalajas puhastamisele viimaseid lihve lisasime.
Veebiseminaride platvorm, mis on olnud nii usaldusväärne, pakkudes 144 000 inimesele ainulaadseid ja inspireerivaid otseülekandeid tervendavaid seansse … “äkki” lakkas töötamast.
Selle peal olevad põhinupud lakkasid töötamast.
Noh, mis sa tead…
Mäletame, et kuu aega tagasi sattusime tugevasse takistusse ka II faasi närvilähtestusega veebiseminari läbiviimisel.
Aga me saime sellega kenasti hakkama.
Täna … juhtus midagi muud täiesti uuel tasemel ja me ei suutnud piisavalt kiiresti taastuda.
Teadsime, et uue Neural Reset’i heli lisamine juba niigi murrangulisele neljafaasilisele süsteemile taustaks oli piisavalt teedrajav.
Aga Kabalil tundub intuitiivselt olevat ükskõik millist neist taaselustatud neljast faasist seal väljas, üldse…
…ja uskuge mind, ma ei teeks sellele järeldusele rutakalt, kui see „sekkumine” poleks olnud nii äärmuslik… ja dramaatiline.
Nii et lõpuks… pidime selle kaks nädalat edasi lükkama.
Miks kaks nädalat?
Noh, siin on head uudised!
Järgmisel nädalavahetusel korraldame teistsuguse veebiseminari, mille olime juba planeerinud ja pooleliolevas etapis välja töötanud.
See on oluline ja te leiate, et see on põnev ja enneolematu.
Et aidata sul nende enneolematute energiatega palju paremini toime tulla.
Seega jälgige seda!
Saad esmaspäevaks või teisipäevaks selle kohta meili, mis hakkab paljastama midagi sinu praeguse kehastuse ülesehituse kohta ignoreeritud, et aidata sul paremini toime tulla nende detoksifitseerimis- ja puhastusenergiatega, mis on enamikule Täheseemnetele oma osa nõudnud.
Sest siin 144k peakorteris ei anna me mingit nõusolekut ega anna nõusolekut sellele, et asjad nii rasked on!
Teie teenistuses …
Jim – Tundmatu valgussõdalane
ps. Noorkuu 144K massimeditatsioon on täie hooga käimas, Valgusjõud soovivad mõningaid erilisi ja ainulaadseid liigutusi.
Asjad lähevad “huvitavaks”.
Lingid on allpool…
_ …
144K massimeditatsioon
noorkuu ajal Neitsi tähtkujus

Kuupäev: 10. september 2026
Aeg: 22:30 EDT
Noorkuu tipphetk: kell 23:27 EDT
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144k teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

Hannes Võrno: Kuulekust valitsetakse väsitamisega.
Esmalt tuleb tekitada usutav sõjahirm. See hirm ei küsi, kuhu mõni miljard läks. Hirm küsib otse, kas sa tahad ellu jääda? See, kes küsib hinda, on koheselt kahtlane ning riigisaladus teeb numbrid pühaks. Püha numbri üle ei vaielda.
Siis tuleb maks, järgmine, kõrgem jne. Seda ei nimetata raha äravõtmiseks, sest see on solidaarsus. Sina maksad „katteallika“. Nemad räägivad „rasketest valikutest“. Raske valik on aga hoopis sinu kohustus, mitte nende leping.
Vahepeal tuleb skandaal. Raha on „kadunud“. Minister on šokeeritud. Opositsioon on raevus. Uuritakse ja uurimine kestab, kuni kõigile saab selgeks, et see raha ei tule enam kunagi tagasi. Tuleb järgmine uus lubadus, et nüüd tehakse tõesti kõik läbipaistvamaks.
Läbipaistvus on järgmine udu. Meedia ei pea kunagi otse näkku valetama. Piisab lihtsalt hästi organiseeritud uudiste järjekorrast: hommikul oht, päeval räägib ekspert, õhtul avaldab arvamust inimene, keda peab uskuma. Ekspert räägib spreadist, inflatsioonist, turu ootustest. Sina ei peagi sellest aru saama, piisab kui saatejuht targalt peaga kaasa nikutab. Kuna sa ei saa aru, oled sa emotsionaalne. Emotsionaalne inimene võib vabalt viriseda. Eelarvet ta ei niikuinii puutu.
Keskpank ja rahaturuülevaade teevad viimase töö.
Nad ei ütle, et sind nagu sikku ainsast ninsat lüpsti ehk maakeeli “tõmmati tillist”. Nad ütlevad, kellel läheb hästi ja kellel halvasti. Keskmine palk tõuseb, aga see keskmine on võimulolijate võllanali. Üks saab preemiat aga kümme maksavad arve. Stabiilsus mida valitsejad loovad, tähendab seda, et inimene kellel on vara võib oodata. Üürnik aga ei saa oodata, ta peab omanikule maksma…”solidaarselt you know”
Ja siis ütleb rahvas ise selle lause, mida võim pikisilmi ootas:
„Eks see raha ole kuhugi kulunud…“
See ongi mäng.
Kui sa usud, et raha on otsas, kadunud või haihtunud, ei peagi keegi seda enam varastama. Sa elad juba niigi teadmises, nagu oleks röövitud sind. Ja järgmine maks, järgmine hirm, järgmine skandaal ningt järgmine alandus tuleb jälle kübeke kergemini, sest sa oled väsinud.
Mitte loll.
Väsinud.
See on odavam ja see töötab.
Erakorralised valimised…uus valitsus…uued poliitilised jõud…demokraatia…läbipaistvus…sul on selg valge – aprill!

10. septembril kell 22.30 EDT
Liikme lehe link SIIN
Olukorra aruanne ja energiatoetus Patreonis sel pühapäeval (otseülekanne veebiseminarilt).
Ajad/lingid allpool

Kui sa jälgid Cobrat, siis tead, et tema viimasest raportist selgus, mis meie emotsionaalsete kehadega Alliansi kasutatava tehnoloogia abil toimub.
Viha, stressi, rahulolematuse, ahastuse … ümber tekkinud intensiivsused on vaid sümptomid.
Eeldasime, et see on lihtsalt Lurkeri intensiivsus, kes ringi vehib ja raevutseb, kuni saab.
Me viskame käed alistudes püsti ja ütleme lihtsalt, et see on „lahingud“ või „must maagia“.
Oleme õppinud end välismaailma kannatuste eest nii palju kui võimalik isoleerima.
Ja ma tean, et sa oled endalt küsinud
“… kui kaua see pimedate ‘viimane hoog ja rabelemine’ veel kestab? Sest sellise tempo juures ma ei tea, kas mina kukun esimesena või pimedus.”

Aga lõppkokkuvõttes on see raske ainult siis, kui teie sees olevad ligipääsupunktid (sisemised plokid) on pimeduse poolt “pigistatud”, mida omakorda “pigistab” Gaia pinna puhastamine.

Must maagia … olendid … negatiivsed sagedused?
Nad on alati olemas … (praegu).
Siin ongi mõte …
Cobra mudelit kasutades: maailmavälise liidu põrgust taevasse konversioonisüsteemid keskenduvad meie emotsionaalsetele kehadele.
” Sisemiselt avaldub see pinna [puhastus]protsess emotsionaalse puhastumisena, kuna sisemised põrgust taevasse pöördumised on “täielikult toimivad”.”
Kobra/RM/Ashtar
Tõlge:
“Me keerame sinus põrgust taevasse konversiooni nupu 11 peale ”
… seega valmistuge ette”.

Jah …
Aih …
Aga see ei pea raske olema .
See on lihtsalt järjekordne üleskutse töötlemata emotsioonide energeetiliseks tervendamiseks, mis karjub teie tähelepanu järele.
See peab olema õrn tervendav protsess.
Mitte selline, et „löödud söe pealt riisutakse, kuni see lõpuks „plahvatama“ läheb, kogemus.
Ma olen seal olnud … ja usu mind, sa ei taha seda.
On selge, et … 144K armee elus ja aktiivsena hoidmiseks on vaja tuge.
Selleks, et saaksid oma emotsioonide üle kontrolli tagasi, rahulikult ja kergusega edasi liikuda ning oma elevuse ja ootusärevuse taastada, on vaja õigeid protokolle ja juhiseid.

See on minu vastutus…
On aeg see ümber pöörata – ja hakata oma emotsioone (või füüsilist seisundit) muutma.
Seega on “juhuslik”, et kuulsa 4-faasilise tervendussüsteemi täiustatud versiooni eelnevalt planeeritud igakuised veebinarid jätkuvad III faasiga. sel pühapäeval.
Ma ütlen seda seepärast, et III faas nihutab fookuse mittefüüsilistele kehadele … eriti emotsionaalkehale.
Just see, mida arst käskis!
Juba ainuüksi emotsionaalne keha on täis häireid, mis teevad elu raskeks tänu heasoovlikule põrgust taevasse konversiooni tehnoloogiale.
Seega …
… korraldame sel pühapäeval kell 15.00 EDT reaalajas tervendamise ja puhastamise veebiseminari.
kus saad nautida 4-faasilise eksponentsiaalse tervendamise ja puhastamise süsteemi täiustatud III faasi.
See on Patreonis – seal saate selle veebiseminari ühekordse ostu sooritada tavapärase 25 dollari suuruse veebiseminarihinna eest, kui igakuine kohustus on teile praegu liiga palju.
Kui olete selle ostnud, avaneb Patreoni postitus ja näete linki registreerimislehele registreerumiseks . See võtab vaid 30 sekundit.
Kui oled 144K Patreoni liige, saad selle veebiseminari tasuta.
Seega peate vaid klõpsama samas Patreoni postituses oleval veebiseminari registreerimislehe lingil.
Mõlemal juhul on see äärmiselt madala rahalise hinnaga sellise individuaalse intensiivse emotsionaalse keha puhastuse eest.
Klõpsa siia , et näha täpselt, mida sa saad, sest nagu ka II etapis saate kogeda ka …
uus teeta-indutseeriva neuraalse lähtestamise heliriba osana sellest heliribast
et energiaga töötamine oleks lihtne, olenemata tasemest.
Lihtsalt liitu , et tõusta nendest pingelistest aegadest kõrgemale ja tuua oma näole tagasi see õnnelik naeratus – mida sul ilmselt juba ammu pole olnud.
Kallistused …
Teie teenistuses …
Jim – Tundmatu valgussõdalane
PS. Luureandmete filtreerimine võtab küll veidi lisaaega, aga luban, et täielik luure- ja planeedianalüüs tuleb koos suure GCCR-i ülekandega. Palju toimub!
lk. Sellest veebinarist tehakse kordus ja kõigi teie küsimuste korral saatke palun e-kiri aadressile support@returntoyourtruth.com !

Tere,
Viimase paari kuu jooksul oleme näinud midagi, mille pärast paljud tehisintellekti uurijad on aastaid muretsenud : tehisintellekti süsteemid suudavad oma eesmärkide saavutamiseks valetada, manipuleerida ja turvameetmetest läbi murda.
Esimene intsident teatati juulis. Erinevate uute OpenAI mudelite testimise ajal häkkisid tehisintellekti agendid teise tehisintellekti ettevõtte Hugging Face süsteemidesse, et varastada vastuseid testidele, mille alusel neid hinnati. Vastuste ise arvutamise asemel mõistsid agendid, et nad saavad need lihtsalt mujalt kopeerida, mis on nende eesmärgi saavutamiseks tõhusam tee.
Selleks said agendid tarkvaralise ärakasutamise abil internetiühenduse, hoolimata arendajate katsetest seda juurdepääsu piirata, ning seejärel kasutasid oma muljetavaldavaid küberturvalisuse võimekusi vajalike andmete varastamiseks. Alles eelmisel nädalal saime teada kogu selle kõige jahmatavama detaili: rünnakus osalesid sajad tehisintellekti agentid, kes koordineerisid omavahel omaenda loodud privaatse sõnumifoorumi kaudu.

Selliseid intsidente oli veelgi. Augustis teatas sarnasest käitumisest Ühendkuningriigi tehisintellekti turvainstituut. Avastati, et Anthropicu ja OpenAI tehisintellekti mudelid olid testide ajal sooritanud mitmeid loata toiminguid. Kõige tõsisem juhtum hõlmas mudelit, mis lõi valeidentiteete ja üritas inimesi manipuleerida, et nad lisaksid avatud lähtekoodiga projektidele kahjulikku koodi.
Nende (ja teiste ) rikkumiste tegelik kahju oli õnneks piiratud. Samuti on teatav ebakindlus selle osas, kui palju me saame nende põhjal järeldada, kuna nende tavapäraseid kaitsemeetmeid testimise ajal leevendati. Kuid tehisintellekti võimekuse arenedes on lihtne näha, kuidas asjad võivad tulevikus hullemaks minna – vähemalt ilma vastavate ohutuse ja ühtlustamise parandusteta.
Just sel põhjusel võib tehisintellekti ühtlustamise lähenemisviiside ja tehisintellekti süsteemide juhtimise parandamine olla paljulubav viis oma karjääri mõjutamiseks. Praegu tegeleb palju organisatsioone uuringute, poliitika ja eestkoste alal, et püüda leevendada tehisintellektist tulenevat võimalikku kahju. Kui näete end sellise tööga tegelemas, on meie artikkel tehisintellekti ohutuse ja juhtimise karjäärivõimaluste kohta hea alguspunkt või võite vaadata aisafety.com-i , kust leiate ulatusliku valiku võimalusi kaasamiseks.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• (Vanem)programmiametnik, tehisintellekt ja biojulgeolek ettevõttes Sentinel Bio
• Karjääriplaneerimise kursus High Impact Medicine’is
• Teadur, kliiniliste uuringute arvukus ettevõttes 1Day Sooner
• Prevail Fundi tegevjuht
• Effective Thesis ülikoolilinnaku direktor

Mõni tund tagasi istusin oma kahe vanema pojaga õues.
Olime koos trenni teinud, väikese lõkke teinud ning mägedele vaadates hot doge ja vahukomme küpsetanud.
Me naersime, narrisime teineteist ja ei teinud midagi sellist, mis kalendris muljetavaldav välja näeks.
Aga mul oli üks neist vaiksetest hetkedest, kus kõik saab väga selgeks.
“Sellepärast me nii kõvasti tööd tegimegi, et luua rohkem vabadust.”
________________________________________
Alguses tundus see hirmutav. Ma astusin maha karjääri, mille nimel olin kõvasti tööd teinud, ilma et mul oleks olnud täiuslikku plaani edasiseks. Kuid see raske paus andis mulle midagi, mida mul polnud aastaid olnud: aega ja vaimset ruumi, et selgelt mõelda elule, mida ma tegelikult luua tahtsin.

See muutis kõike.

Tempo mahavõtmine ei tähendanud rikkusest loobumist. See andis mulle energiat õppida, uusi sissetulekuallikaid luua, investeerimisest aru saada ja teha oma pere jaoks teadlikumaid valikuid. Mis kõige tähtsam, see aitas mul näha, et aeg ja energia ei ole rikkusest eraldiseisvad. Need on osa sellest.

Oma uues postituses jagan hetke, mis muutis mu suunda ja miks aja loomisest sai mu pere parim investeering.

[Miks ma lõpetasin oma päevade mõõtmise selle järgi, kui palju ma tehtud sain] Loe siit →

Sinu vabaduse nimel,

Patrick van Diemen
https://kanal2.ee/et/t/12131/tode-voi-hullus

Monika Helme: Michal ja Pevkur olid muidugi paugu otsas kui puu käis.
Kõik see suur vargus ja korruptsioon ning rahade kantimine on toimunud pikka aega, aga kõik asjaosalised teevad nägu, et oioioi kuidas see nüüd sai juhtuda.
Peaminister, kes vastutab, et asjad oleks korras, algusest peale, ei ole küll see inimene, kes nüüd lükkab prillid otseks ja lipsu sirgeks ja hakkab enda sõnul kõike korda tegema.
Minge minema! Kogu see korruptiivne ja loll jõuk, minge minema.
Loomulikult olete nii poliitiliselt kui ka isiklikult vastutavad, selle eest, et kaitsevaldkonnas juba pikka aega täielik bardakk valitseb ja raha sellest hoolimata voolab muudkui peale.
Kuuldatavasti osad Rootsi vangid keelduvad siia tulemast, niiet hoidkem kambreid vabana ja kui meil ikka päriselt ka õigusriigi lõhna kusagil alles on, siis see peaks praegu palehigis hakkama kogu seda kampa vastutusele võtma.
Niimoodi, et saab nagu lasteaias seletada, et informatsioon 70 miljoni kohta jäi kusagile kuurinurka pidama, sest kaabel oli liiga õhuke ja e mail ei läinud läbi…
Iga kohtunik peaks sellised seletused kohust solvavaks kvalifitseerima ja veelgi karistust lisama.
Ka lollus on karistatav. Eriti kui sa oled otsustaja ja rahade liigutaja!
Ja kõige kurvem kogu asja juures on see, et haigekassa eelarve on 100 miljoniga kärisemas, Jolleri sõnul inimesed ei saa seetõttu arsti juurde…Ja nüüd küsime – kui palju saaks inimesi, maksumaksjaid kiiresti terveks ravida selle 70 miljoni eest? Eksju!
Õpetajate palgatõusuks ei ole kusagilt olnud võimalik leida 10 miljonit. Ja siin, palun väga, lakiga soengud siledaks ajanud tüübid lasevad India tundmatul vahendajal Eesti riigile Temu mürske saata. Meie kõigi maksuraha eest.
Sest nad on nii teflonist, täissöönud, ülbed, korruptiivsed ja rumalad. Ega hooli. Ega karda.
Sest neil on ettekujutus, et süvariik ja kohtusüsteem on nende omad.
Täna oli uudis, et koolidel ei ole raha uute õpikute muretsemiseks lastele…
Seda nimekirja võib jätkata ja jätkata…
Aga Michal seletab silmade pilkudes ja prilliklaaside välkudes, kuidas tema ja tema meeskond hakkavad nüüd kõike korda tegema!!!!
Nüüd????
Eestist on kahju…
Tõesti, miks meie riiki ja rahvast küll on karistatud selliste alakvalifitseeritud ja keskpäraste inimestega riigi ja riigiasutuste eesotsas…?
Ja üleüldse, kelle huvides selline Eesti julgeoleku nõrgestamine juba aastaid on käinud?
Sinna pimedasse nurka võiks ka juba ükskord vaatama hakata!
https://www.facebook.com/share/v/1BnqWAEh5n/

Hannes Võrno: Ega te pole unustanud? Mäletate? Muidugi mäletate. Vähemalt need, kes rahuliku südamega võivad öelda EI. Me ei pea unustama, seljataha jätma, eluga edasi minema ja mitte tagasi minevikku vaatama. Peame, vägagi. Sest see ei tohi jääda unustusse ega hanguda selleks, millest on söögilauas väga ebamugav rääkida.
Mäletate kuidas nad käise kurguni üles keerasid ning fotograafide piiramisrõngas ennast pookida lasid?
Mäletate, kuidas nad nõudsid seda kõikidelt, sest see pidi olema täiesti ohutu ja teaduslikult tõestatud. Enamgi veel – see oli murrangulne ja teaduslik maailmapäästmise projekt. Mõnes mõttes oligi, sest mõelda täna, millega nad kõik need aastad peale seda tegelenud on ning mida nad suust välja ajavad… Mõelge sellele, kui sügavale mutta on tambitud rahva suhtumine oma riiki ning kuhu suunda on lohisenud tulevikulootused. Sülekoertest toiduahel küürib meediaseebiga vaipa, kus porised jäljed räägivad roimast, aga nemad jutustavad endiselt tervisest pakatavast tapetust. Need sundpookimised on neile silmnähtavalt mõjunud ja see mõistust laastav mõju süveneb silmnähtavalt. Me kuuleme ametnikke ja ministreid ning vaatame hämmingus üksteisele otsa, küsides – kas ainult mulle tundub, et see inimene ei saa aru kus ta on ja kes ta on?
See paneb mõtlema ja tekitab rea küsimusi. Kui need elupäästvad inimeksperimendid millele õlg alla pandi, mõjuvad nii nagu me seda poliitikute ja neisse ikka veel uskujate peal näeme, siis on selge, et need ei olnud ohutud. Aga mis siis, kui nad valetasid juba toona, säästes enda ja lähedaste elu ning tervist, et ainult meie ennast torkida laseks?… Ja kui nad siis nii räigelt valetasid, miks ei peaks nad valetama praegugi? Tulevikust rääkimata…

1992. aastal ronis üks üliõpilane oma ülemisele narile, võttis välja paberitüki ja kirjutas üles kümme asja, mida ta oma elult tahtis. Üks neist oli: võita parima meesnäitleja Oscar.
See oli julge, metsik ja peaaegu ebatõenäoline.
Kakskümmend aastat hiljem seisis sama poiss Dolby teatri laval kuldne kuju käes.
Tema nimi on Matthew McConaughey.
Kui Matthew Mindvalley taskuhäälingusse tuli, küsisin temalt selle nimekirja kohta. Seal polnud visioonitahvlit. Polnud treenerit. Polnud SMART-eesmärkide raamistikku, tähtaega, mitte midagi sellel lehel, mis oleks tulemuslikkuse hindamisel püsima jäänud. Ta kirjutas üles, mida ta hing ihkas, ja siis läks ja elas oma elu. Iga eesmärk nimekirjas sai lõpuks teoks.
Siis ütles ta viis sõna, millest ma pole kunagi suutnud lahti saada.
“Sihtmärk tõmbab noolt ligi.”
Su nägemus ei ole passiivne. See tõmbab su elu noolt enda poole, see nügib sind õigete ruumide, õigete inimeste, õigete ideede poole, ammu enne, kui sa näed, kuidas miski sellest omavahel seostub.
Mis tõstatab keerulisema küsimuse. Kui sihtmärgi nimetamine on nii võimas, siis miks nii paljud meist nimetavad selle ja vaatavad siis aastaid pealt, et midagi ei juhtu?
Reegel, mis sulle hoopis ulatati
Enamikule meist anti eesmärkide saavutamiseks täpselt üks juhis. Taha seda rohkem. Tööta kauem. Tõuse varem, pinguta kõvemini ja kui see ikka ei liigu, siis ilmselgelt ei tahtnud sa seda piisavalt väga.
Keegi pani selle reegli sinusse enne, kui sa olid piisavalt vana, et seda kontrollida. Seepärast kontrollidki sa oma edusamme igal nädalal nagu mees, kes värskendab jälgimislehte, ja see kontrollimine teeb asja pigem hullemaks kui paremaks.
Pingutus polnud kunagi ainus muutuja.

José Silva sai aru, millised on tegelikud muutujad. Silva lõi Silva meetodi ja suri 1999. aastal, kuid raamistik, mille ta maha jättis, on see, mille kaudu ma siiani ellu viin kõiki oma elu olulisi eesmärke. Ta koolitas umbes 6 miljonit inimest muutunud meeleseisunditele ligi pääsema ja kui sa õpetad 6 miljonile inimesele midagi, siis sinu meetod lakkab olemast teooria ja hakkab muutuma täpseks. Minust sai sertifitseeritud Silva instruktor 2002. aastal.
Tema väide oli järgmine. Iga inimesel esinev avaldumisblokk jaguneb kolme kategooriasse.
Soov. Usk. Ootus.
Mitte viisteist. Kolm. Ja kui kasvõi üks neist puudub, lekib kogu süsteem.
Võti 1: Soov – aga mitte selline, nagu sa arvad
Enamik inimesi seab eesmärke peast. Nad valivad midagi mõistlikku. Midagi saavutatavat. Midagi, mida nad saaksid koosolekul kaitsta ilma, et keegi kulmu kergitaks.
See pole soov. See on läbirääkimiste küsimus.
Tõeline iha tuleb kuskilt madalamalt. See on asi, mida sa nii väga tahad, et selle valjusti välja ütlemine tundub pisut piinlik, sest see kõlab liiga suurelt, liiga julgelt, liiga kaugelt elust, milles sa praegu seisad.
See piinlikkustunne ongi foor. Mitte punane tuli. Roheline.
Siin on minu ligikaudne test. Kui eesmärk ei tekita sulle teisele inimesele öeldes väikestki peapööritust, siis pole see ilmselt päris eesmärk. See on toimetatud versioon. Turvaline versioon, mille sa eelnevalt kokku lühendasid, et keegi ei küsiks, kes sa ennast pead.
Autor Joe Vitale sõnastas selle paremini kui mina kunagi varem. Hea eesmärk peaks sind natuke hirmutama ja palju erutama.
Loe seda suhet hoolikalt, sest see on oluline. Üheksakümmend protsenti elevust, kümme protsenti hirmu. Kui hirmu pole üldse, ei nõua eesmärk sinult kellegi uueks saamist ja tõelise eesmärgi mõte on selles, et see tõmbab ellu sinust suurema versiooni, et see läheks ja seda hoiaks.
Seega, enne kui edasi lähed, esita endale üks aus küsimus selle kohta, mida sa taga ajad.
Kas see on minu tõeline soov või kellegi teise soov Guccit kanda?
Hingeline soov tundub väljahingamisena. Hoia seda oma meeles ja midagi su rinnus langeb. Egoline soov tundub pingena, nagu harjutaksid oma versiooni publikule, keda ruumis pole. Istu kümme sekundit oma eesmärgiga ja pane tähele, millist neist su keha täidab.
Sa saad kohe teada. Sul tekib ka kiusatus sellele vastu vaielda.
Võti 2: Uskumus – kolmekihiline
Siin muutub enamik manifesteerivaid õpetusi laisaks. Need käsivad sul lihtsalt uskuda, justkui oleks usk lüliti, mida saad ruumist lahkudes sisse lülitada.
See ei ole nii. Uskumusel on kihid ja sa pead läbima kõik kolm.
1. kiht: Kas see on kõigile võimalik?
Kas mõni inimene siin planeedil on kunagi teinud seda, mida sina teha tahad? Kui vastus on jah, siis on kõik korras. See võimalus on väljal olemas. Sa ei aja taga fantaasiat, vaid midagi, millel on pretsedent.
2. kiht: Kas see on minusuguse inimese jaoks sellises ajaraamis võimalik?
Pane tähele neid kolme viimast sõna, sest just selles kihis annavad enamik inimesi vaikselt alla. Mitte valjusti. Nad lihtsalt lõpetavad eesmärgi tõsiselt võtmise, panevad selle ühel päeval kirja ja lasevad sisemisel kriitikul numbreid joosta, kuni see annab vastuseks otsuse: mitte minusuguse inimese jaoks.
Selle kihi lahendavad kaks asja. Esiteks ajaraam. Seadke oma suured eesmärgid kolm aastat ette, mitte üks – üks aasta loob survet ja surve loob meeleheite, mis mürgitab kõik järgneva. Kolm aastat loob ruumi. Kolme aastaga saab tavaline inimene õigete uskumustega luua ettevõtte, muuta oma keha, kirjutada raamatu ja leida armastuse.
Teine on raskem ja ma õppisin selle läbi ebaõnnestumise.
Hakkasin Silva meetodiga tegelema teismeeas ja minu esimene eesmärk oli ravida oma lühinägelikkust, sest ma vihkasin prillide kandmist. Ebaõnnestusin täielikult. Olin selle pärast peaaegu kogu meetodist loobunud. Siis, kui ma hiljem raamatut uuesti lugesin, maandus mulle lõpuks pähe rida, millest olin tosin korda mööda libisenud. Silva ütles: ära kiirusta. Ta pidas silmas seda, et ära püüa vähki ravida enne, kui oled suutnud ravida kõõma.
Seega valisin midagi väiksemat. Mul oli tõsine akne, viis aastat kestnud, koolis mind viis aastat vistrikuliseks kutsuti. Kandsin oma nahale Silva ravimeetodit ja viis nädalat hiljem oli mul puhas nahk ning see püsis.
See tegi minuga midagi, millel polnud mu näoga mingit pistmist. See tõestas mu närvisüsteemile, et reaalsus paindub. Ja see üks väike tõend pani mind järgmisel aastal midagi absurdset sihtima: 1993. aastal kvalifitseerusin oma riiki esindades USA lahtistele taekwondo meistrivõistlustele. Olin seda tulemust juba aasta ette ette kujutanud.
Ma ei usu, et oleksin suutnud teist asja uskuda ilma esimest läbi elamata.
3. kiht: Kas ma saan selle omada ilma, et see maksaks mulle midagi, mille kaotamist ma endale lubada ei saa?
Peaaegu keegi ei räägi sellest ja su alateadvus rakendab seda iga eesmärgi puhul, mille sa sead. See esitab kaitsva küsimuse. Kui ma selle tegelikult saan, kas ma kaotan armastuse? Turvalisuse? Inimese, kes ma alati olen olnud?
Kui mingi osa sinust usub, et vastus on jaatav, siis see osa saboteerib sind vaikselt ja see ei tundu sabotaaž. See tundub halva ajastuse ja kiirete nädalatena. Mitte nõrkusena. Kaitsena.
Nüüd, sel hetkel võite mõelda: oota. Esimene võti käskis mul eesmärki venitada, teine võti käsib mul seda vähendada. Mida ma täpselt peaksin tegema?
Mõtle sellele nagu maratoniks treenimisele.
Eesmärk on ületada piir 26 miili peal. Aga sa ei pane esimesel päeval paela kinni ja jookse 26 miili. Sa jooksed ühe kilomeetri. Siis kolm. Siis viis. Su keha kohaneb, su vastupidavus kasvab ja ühel päeval on see distants, mis enne oli võimatu, lihtsalt see distants, mille sa pühapäeval jooksed.
Sinu uskumussüsteem treenib identselt.
Hoia kinni suurest soovist. Ära kahanda seda. Jaota tee selle poole väiksemateks eesmärkideks, mis annavad sinu uskumussüsteemile tõendeid selle kohta, et seda tegelikult tunda saab. Minu akne oli minu ühe kilomeetri jooks. Taekwondo oli kaheksa miili.
Alusta sealt, kus su uskumus hingata saab. Seejärel laiene.
3. võti: Ootusaeg – see, milleni peaaegu keegi ei küündi
See on kolmest sügavaim ja kõige valesti mõistetum, sest see saabub kahe vähemtähtsa asja kostüümis.
Lootus ütleb: Ma tõesti tahan, et see juhtuks. Lootus on ilus ja habras ning selle all peitub kahtlus, sa loodad just seetõttu, et sa pole kindel.
Usk ütleb: Ma usun, et see võib juhtuda. Tugevamalt. Ikka veel elades ehk riigis.
Ootusärevus ütleb hoopis midagi muud. See on juba teel ja ma lihtsalt ootan selle saabumist.
Lubage mul see konkreetseks teha, sest just see erinevus otsustab kõik.
Kujuta ette, et laenasid sõbrale tuhat dollarit, mis on päris suur osa sinu kuupalgast, ja ta lubas selle nädala pärast tagasi maksta. Möödub nädal. Siis kolm. Siis ta lõpetab su kõnedele vastamise ja kolmanda kuu pärast oled sa maruvihane. Siis tuleb lõpuks sõnum. Ta vabandab, ta kaotas end mõneks ajaks ära, tšekk on kirjutatud, see on postis ja siin on jälgimisnumber.
Nüüd kontrolli oma keha. Raha pole su kontol. Midagi olulist pole muutunud. Ja sa oled täielikult lõpetanud selle pärast muretsemise.
See on ootus. See pole elevus ega optimism. See on oma kindluses peaaegu igav ja see ei saa eksisteerida koos äreva kontrollimisega, sest ärev kontrollimine edastab… Mul seda pole ja ma kardan, et mul seda kunagi ei tulegi, ning universum on peegel.
Kõige äärmuslikumal kujul näeb ootus välja nagu täielik pühendumus ilma igasuguse kaitseta. David Ghiyam, kes õpetab meie Manifesteerimise Meisterlikkuse programmis kabalat, näitas mulle, kuidas see välja näeb.
Umbes neliteist aastat tagasi, kui David ja MaryRuth olid mõlemad kahekümne kuue aastased ja ikka veel lihtsalt sõbrad, diagnoositi MaryRuthil rinnakasvaja. Ta oli juba sügavalt tervise ja heaoluga tegelenud ning tuli Davidi juurde ja küsis, mida ta saaks teha vaimselt, mitte ainult füüsiliselt. Ta pühendus neljakümnele päevale rohelise mahla joomisele ja rangele füüsilisele režiimile. David andis talle lisaks sellele ka harjutusi. Ja siis võttis ta ise endale kohustuse, mis liigutab mind siiani, kui sellele mõtlen.
Nelikümmend ööd järjest ärkas ta igal ööl keskööl ja oli ärkvel koidikuni. Ta õppis. Ta palvetas. Ta süütas tema hingele küünla ja hoidis kogu oma olemusega ruumi tema tervenemiseks.
Nelikümmend ööd. Neljakümnendal päeval oli tema ultraheli tulemus selge.
Ma ei räägi seda ravimina ega väida, et see praktika ta terveks ravis. Ma räägin seda selle põhjal, mida see tema kehahoiakust näitab. David ei järginud seda protokolli, eeldades privaatselt, et see ei toimi. Ta pühendus nii täielikult, et tema valdkonnas polnud kusagil kahtlusteks ruumi.
See on ootus. Kindlus liikumises.
Siin on praktiline versioon meile kõigile ja see on ainus diagnostikavahend, mida vajate.
Kui see juba teel oleks, siis mida ma sel nädalal teisiti teeksin ja kas ma seda teen?
Kui aus vastus on mitte midagi, siis oled lootuses. Ootusärevus ilmneb käitumises ammu enne, kui see tulemustes avaldub. Keegi, kes teab, et külaline tuleb, ei istu akna ääres ja looda. Ta läheb ja teeb külalistetoa korda.

Kolm võtit koos
Soov on teadmine, mida su hing tegelikult tahab, mitte see, mis on mõistlik, mitte see, mida sa saad kaitsta, vaid see, mis on peaaegu liiga suur, et seda valjusti välja öelda.
Usk on kõigil kolmel kihil käimine. Võimalik kõigile. Võimalik minu jaoks, selles ajaraamis. Minu jaoks turvaline vastu võtta.
Ootusärevus liigub läbi sinu nädala nii, nagu oleks asi juba teel, sest sinu käitumine ongi see eetrisseminek.
Kui üks asi vahele jätta, hakkab süsteem lekkima ja see lekib kindlal moel. Põletav iha ilma usuta muutub kibestumiseks. Usk ilma ootuseta muutub närviliseks lootuseks. Ootus ilma tõelise soovita on kolmest halvim, sest sa saavutad edu asjades, mis sulle olulised ei ole.
Aga kui kõik kolm korraga jooksevad, siis midagi muutub. Matthew kirjutas oma eesmärgi 1992. aastal ühiselamutoas paberilehele ilma igasuguse plaani ja ettekujutuseta, kuidas seda saavutada. Ta pani sellele nime, ta uskus sellesse ja ta elas nii, nagu oleks see juba teel.
See on DBE. Soov, usk, ootus ja Silval kulus 6 miljonil õpilasel aru saada, et neid on alati ainult kolm.
Seega võta kõige olulisem asi, mida sa praegu taga ajad, ja ole enda vastu aus. Millises neist kolmest sa tegelikult ebaõnnestud? Jäta uudiskirja sellesse blogiversiooni kommentaar . Tahaksin väga sinu mõtteid teada.
Armastusega,
Vishen Lakhiani
PS Kui soovid neid kolme pigem treenida kui lihtsalt mõista, siis just seda Mindvalley Meditations pakubki. Sellel on üle 1000 raja, mis aitavad sul muutunud seisunditesse jõuda, visualiseerida ja liikuda selle poole, mille poole püüdled, ning luua seisundi, mida soovid selle tegemise ajal hoida – olgu selleks meelerahu, õndsus või lihtsalt enesekindlus. Kaasasin üle 100 õpetaja, sealhulgas Paul McKenna ja Marisa Peeri, ning selliste instituutide nagu Monroe Instituut esindajaid.

Peeter Tammela: Lasin AI-l koostada Ülle Madise sünnikaardi põhjal lühikese (kaugeltki mitte põhjaliku, mis oleks vähemalt 10-20 lehekülge) sünnikaardi analüüsi – arvestades just tema rolli presidendina.
Kuna Ülle Madise sünnikellaaeg pole teada, siis on analüüsis astroloogilised majad loomulikult arvestamata jäetud.
Seega selline üsna lihtne ja lühike astroloogiline analüüs.
https://chatgpt.com/…/6a9834fc-d7f4-83eb-87ab-a1860731900b
Milline president võiks Ülle Madise olla?
Kui vaadata Ülle Madise sünnikaarti ilma sünnikellaajast sõltuvate majade, tõusumärgi ja MC-ta, joonistub välja üsna selge põhitoon. Tema kaardis on erakordselt palju Amburi energiat: Amburis paiknevad Päike, Merkuur, Veenus ja Marss ning samasse märki jäävad ka Põhjasõlm ja Neptuun. See tähendab, et tema puhul tõusevad väga tugevalt esile maailmavaade, õiglustunne, põhimõtted, seadused, eetika ja soov näha üksikute sündmuste taga suuremat tervikut.
Kui Ülle Madisest saab Eesti president, võiks just see olla tema presidendistiili kõige olulisem tunnus: ta ei käsitleks presidendi ametit lihtsalt esindusliku positsioonina, vaid kohana, kust kaitsta riigi põhialuseid ja küsida, kas võim toimib kooskõlas nende põhimõtetega, millele Eesti riik on rajatud.
Amburi tugevus annab inimesele loomuliku vajaduse küsida: „Mis on õige?“ ja „Mis on selle kõige suurem mõte?“ Selline inimene ei lepi kergesti vastusega, et midagi tehakse lihtsalt sellepärast, et nii on harjutud tegema või et seaduse sõnastus seda võimaldab. Teda huvitab ka seaduse mõte.
Presidendina võiks Ülle Madise olla seetõttu üsna põhimõttekindel ning suhtuda eriti tähelepanelikult põhiseaduse, õigusriigi ja võimude tasakaalu küsimustesse. Kui mõni poliitiline otsus oleks küll formaalselt võimalik, kuid tema hinnangul läheks vastuollu põhiseaduse vaimu või õiglustundega, võiks temast saada väga selge ja terav kriitik.
Tema sünnikaardi oluline planeet on Jupiter, sest Amburit valitseb just Jupiter. Veel enam: Jupiter asub Kalades, kus ta on klassikalise astroloogia järgi väga tugev. See lisab tema põhimõttekindlusele pehmema, inimlikuma mõõtme. Tõenäoliselt ei oleks tema jaoks õiglus ainult kuiv seaduse järgimine.
Oluline oleks ka see, kuidas otsused päriselt inimestele mõjuvad. Seetõttu võiks temas presidendina olla üheaegselt nii juristi kui ka humanisti. Ta võiks rääkida palju inimese väärikusest, võimu vastutusest, õiguste kaitsmisest ning sellest, et riik ei eksisteeri iseenda pärast, vaid inimeste jaoks.
Sellest kaardist ei paista eriti välja klassikalist populistlikku presidenti. Ülle Madise ei oleks tõenäoliselt riigipea, kes püüab iga hinna eest kõigile meeldida või kujundada endast väga rahvalikku ja emotsionaalset kuvandit.
Tema Kuu asub Skorpionis ning see muudab sisemaailma märksa reserveeritumaks ja ettevaatlikumaks, kui tugev Ambur esmapilgul arvata lubaks. Skorpioni Kuu jälgib inimesi tähelepanelikult, märkab varjatud pingeid ja ei usalda kõike, mida talle öeldakse. See võiks olla presidendiametis väga kasulik omadus.
Teda oleks raske mõjutada pelgalt meelituste, hea PR-i või poliitilise survega. Ta võiks üsna kiiresti tajuda, kui ametliku jutu taga peituvad hoopis teistsugused huvid.
Samas võib Skorpioni Kuu muuta inimese emotsionaalselt raskemini ligipääsetavaks. Ülle Madise võiks presidendina mõjuda pigem väärika, vaoshoitud ja kontrollituna kui väga sooja ning familiaarsena. Ta ei pruugiks olla selline riigipea, kelle tugevus seisneb rahvahulkade emotsionaalses kaasa haaramises. Tema autoriteet võiks tekkida rohkem sellest, et ta teab, mida räägib, oskab põhjendada oma seisukohti ning ei kaldu iga poliitilise tuulepuhangu järel uut arvamust kujundama.
Päikese ja Merkuuri ühendus Amburis näitab, et mõtlemine ja isiksus on väga tihedalt seotud. Tema jaoks on ideedel suur kaal ning sõna oleks tõenäoliselt ka presidendina üks olulisemaid töövahendeid. Võib arvata, et tema kõned ei oleks üksnes pidulikud ja sümboolsed, vaid sisaldaksid palju sisulist arutlust.
Ta võiks kasutada presidendi kõnetooli selleks, et selgitada ühiskonnale, miks mõni põhiseaduslik või moraalne küsimus on oluline. Ta ei piirduks ainult üleskutsetega olla „ühtsemad“ või „hoolivamad“, vaid tahaks ilmselt ka lahti seletada, mida need sõnad tegelikult tähendavad ja millist vastutust need riigilt ning kodanikelt nõuavad.
Siin on aga ka üks võimalik keerulisem pool. Merkuur on pingelises suhtes Jupiteriga ning seotud Neptuuniga. See annab väga tugeva võime näha suurt pilti, kuid võib vahel kaasa tuua kalduvuse muutuda oma seisukohtades liiga kindlaks.
Kui inimene on enda jaoks mingi põhimõtte põhjalikult läbi mõelnud ja jõudnud veendumusele, et see on õige, ei pruugi teda olla kerge ümber veenda. Presidendina võib see olla nii tugevus kui nõrkus. Ühest küljest tähendab see selgroogu ja sõltumatust. Teisest küljest võib osa inimestest tajuda tema stiili mõnikord liiga õpetlikuna või isegi veidi professorlikuna.
Väga tugev on tema kaardis Jupiteri ja Neptuuni kvadraat. See aspekt annab idealismi ja tugeva vajaduse uskuda, et ühiskond peab toetuma kõrgematele väärtustele. Sellise seisuga inimene ei taha vaadata poliitikat lihtsalt võimumänguna. Ta tahab uskuda, et poliitikal peab olema moraalne sisu. Presidendina võiks Ülle Madise seetõttu kõnelda sageli demokraatiast, põhiseadusest, inimväärikusest, õiglusest ja vastutusest.
Ta võiks üritada meenutada ühiskonnale, et riik ei ole ainult majandusnäitajad, reitingud ja erakondade võitlus, vaid ka kokkulepe selle kohta, milliste väärtuste järgi me koos elame.
Selle idealismi nõrk külg võiks olla oht mõnikord liiga tugevalt uskuda ideaalsesse mudelisse. Teisisõnu võib inimene hästi teada, kuidas süsteem peaks toimima, kuid tegelik elu on alati segasem. Poliitikas tegutsevad inimesed oma huvide, ambitsioonide ja hirmudega ning kõiki olukordi ei saa lahendada ainult täiusliku põhimõtte abil. Just siin tuleb jällegi kasuks Skorpioni Kuu, mis muudab inimese realistlikumaks ja aitab näha ka poliitika varjatud poolt.
Ülle Madise kaardis on oluline ka Pluuto ja Jupiteri seos, mis puudutab võimu ja põhimõtete vahekorda. See võiks anda talle presidendina väga terava tähelepanu küsimusele, kus lõpeb seaduslik võim ja algab võimu kuritarvitamine.
Ta võiks olla tundlik selle suhtes, kui mõni riigiasutus, valitsus või poliitiline jõud hakkab oma pädevust liiga vabalt tõlgendama. Tema jaoks võiks olla tähtis mitte ainult see, kas kellelgi on formaalne õigus midagi teha, vaid ka see, kas selline võimu kasutamine on põhjendatud, proportsionaalne ja kooskõlas demokraatliku riigi põhimõtetega.
Seetõttu võiksid tema suhted valitsuse ja erakondadega aeg-ajalt olla üsna pingelised. Mitte tingimata sellepärast, et ta tahaks poliitikasse aktiivselt sekkuda, vaid seetõttu, et ta võiks oma põhiseaduslikku rolli võtta väga tõsiselt. Kui talle tunduks, et mõni poliitiline samm ületab lubatud piire, ei pruugiks ta vaikida lihtsalt selleks, et vältida tüli. Samal ajal ei paista tema kaart inimesena, kes naudiks konflikti konflikti enda pärast. Pigem võiks terav vastasseis tekkida siis, kui ta tunneb, et kaalul on mingi suurem põhimõte.
Ka välispoliitikas võiks talle presidendi roll üsna loomulikult sobida. Ambur on rahvusvahelisuse, erinevate kultuuride ja suuremate maailmavaadete märk. Ta võiks näha Eestit selgelt osana Euroopa ja laiemast demokraatlikust õigusruumist. Tema kõnedes võiks palju kõlada Eesti koht maailmas, väikeriigi tugevus, demokraatlike institutsioonide tähtsus ning vajadus kaitsta õigusriiki ka siis, kui see on ebamugav või poliitiliselt ebaotstarbekas.
Kõige tõenäolisemalt ei oleks Ülle Madise presidendina niisiis eriti särav tseremooniameister ega rahvahulki sütitav tribuun. Tema tugevus oleks mujal. Ta võiks olla väga tugev põhiseaduslik ja intellektuaalne president, kes kasutab oma ametit selleks, et hoida ühiskonnas üleval küsimusi õiglusest, võimu piiridest, inimese väärikusest ja riigi vastutusest. Ta võiks olla poliitikutele aeg-ajalt ebamugav, sest ei lähtuks niivõrd erakondlikust kasust kui sellest, mida ta ise peab õigeks ja põhiseaduslikult põhjendatuks.
Tema presidendistiili suurim tugevus oleks tõenäoliselt sõltumatus, põhimõttekindlus ja oskus näha päevapoliitilise sündmuse taga suuremat küsimust.
Suurimaks nõrkuseks võiks kujuneda aga kalduvus uskuda mõnikord liiga kindlalt omaenda põhimõttelise tõlgenduse õigsusse. Tal oleks vaja hoida pidevalt alles valmisolek kuulata ka neid inimesi, kelle maailmavaade tema omaga ei ühti. Kui see tasakaal õnnestuks, võiks temast kujuneda president, kelle autoriteet ei põhineks populaarsusel ega emotsionaalsel karismal, vaid teadmistel, sisemisel selgrool ja tugeval õiglustundel.
Kõige lihtsamalt öeldes võiks Ülle Madise olla president, kes küsib järjekindlalt: kas see, mida me teeme, on mitte ainult seaduslik, vaid ka õiglane, mõistlik ja Eesti riigi põhiväärtustega kooskõlas? Just selline küsimus näib tema sünnikaardi järgi olevat talle väga loomulik.
Ja just sellest võiks kujuneda ka tema võimalik presidendiroll – mitte niivõrd rahva emotsionaalne juht, vaid riigi põhiseadusliku mõistuse ja südametunnistuse hoidja

Hanno Pevkur
p͏d͏r͏n͏s͏o͏o͏e͏S͏t͏c͏m͏8͏m͏a͏i͏g͏1͏0͏6͏6͏8͏ ͏m͏u͏8͏i͏8͏l͏s͏c͏5͏9͏6͏c͏0͏2͏l͏i͏a͏l͏0͏5͏t͏1͏1͏9͏f͏i͏3͏g͏ ͏9͏0͏t͏6͏a͏i͏n͏7͏ ·
Eesti julgeolek ei ole ühe inimese projekt. See on meie ühine vastutus.
Täna Vabariigi Presidendiks valitud Ülle Madise ütles oma Riigikogule peetud kõnes muuhulgas: “Väike riik ja tark rahvas saab olla suunanäitaja, püüda uuenduste eestvedamisest ja rahvusvahelisest koostööst kõigile kasu luua ja kasu saada.”. Need sõnad kirjeldavad hästi ka Eesti riigikaitse viimaste aastate arengut.
Viimased enam kui neli aastat on mul olnud au vedada Eesti riigikaitse arendamist ja Ukraina toetamist. Usun, et oleme mõlemas olnud rahvusvaheliselt suunanäitajad – oleme otsustanud mitte oodanud. Selle aja jooksul on Eesti riigikaitse põhjalikult uuenenud. Kaitse-eelarve on kasvanud kahelt protsendilt üle viie protsendi SKP-st ning rahalises mahus ligi neli korda. Olen selle ühise pingutuse eest Eesti inimestele südamest tänulik.
Oleme kasvatanud sõjaaja koosseisu 44 000 võitlejani ja Kaitseliidu 30 000 liikmeni. Oleme soetanud märkimisväärselt laskemoona ja uusi relvasüsteeme, arendanud õhukaitset, laevatõrjet ja kaudtuld ning toonud droonivõime süsteemselt riigikaitsesse. Koos liitlastega oleme loonud Eesti diviisi ja tugevdanud Eesti kaitset. Samal ajal on Eesti kaitsetööstuse käive jõudmas miljardi euroni.
Eesti riigikaitse koos Eesti kaitsetööstusega on nelja aastaga jõudnud täiesti uuele tasemele. See on fakt.
Ent riiki ei kaitse eelarveread ega relvasüsteemid. Riiki kaitsevad inimesed. Inimesed, kelle jaoks Eesti julgeolek ei ole lihtsalt töö, vaid südameasi. Seepärast olen pidanud oluliseks riigikaitsjaid väärtustada.
Kaitseväelaste töötasu on kasvanud ja neid on märkimisväärselt lisandunud. Samal ajal oleme suutnud kaitse-eelarve kiire kasvu suunata kaitsevõimesse sisuliselt sama suure ministeeriumi meeskonnaga, kellega korraldati riigikaitset viis aastat tagasi. See on erakordne pingutus. Ja see ei ole juhtunud iseenesest. See on olnud juhitud ja teadlik valik. Valik selleks, et inimesed tunneksid end Eestis turvaliselt, ettevõtted saaksid investeerida ning majandus saaks kasvada.
Juhtimine tähendab aga ka inimeste usaldamist. Teisiti ei ole võimalik suuri asju teha. Aga usaldusega kaasneb vastutus. Iga meeskonnaliige peab vastutama oma otsuste eest. Kuid loomulikult kannab kogu valdkonna eest lõppvastutust juht.
Juhil peab olema suurust ja julgust võtta vastutus ka siis, kui vastutus ei ole isiklik, ent teenib suuremat eesmärki riigi kaitseks. Ehk kuigi minister sokke ja padruneid ei loe ning lepinguläbirääkimisi ei pea, tõstavad Riigikontrolli märkused eelkõige Kaitseväe ja RKIKi tegevuse kohta küsimuse poliitilisest vastutusest. Seetõttu pean õigeks võtta täna poliitiline vastutus kogu kaitsevaldkonna eest ja anda kaitseministri teatepulk edasi peaministrile sobival ajal.
Teen seda kindla teadmisega, et oleme riigikaitse tugevdamiseks teinud õiged otsused. Eesti on paremini kaitstud kui kunagi varem.
Kaitsevaldkonnale soovin aga jõudu ja edu, sest Eesti inimestele tuleb anda kindlus Kaitseväe varadest ning varudest ja jätkata vankumatult Ukraina toetamist, sest nemad aitavad tagada meie ka julgeolekut.
Tänan südamest kõiki inimesi, kes on nende aastate jooksul Eesti riigikaitse nimel pingutanud – kaitseväelasi, Kaitseliidu liikmeid, ametnikke, kaitsetööstust ja meie liitlasi.
Eraldi tänan Kaja Kallast ja Kristen Michalit usalduse eest kutsuda mind oma valitsustesse kaitseministriks.
Eesti julgeolek ei ole ühe inimese projekt. See on meie ühine vastutus.

Andero Pebre: Sa tahad jõuda võimalikult paljude inimesteni, et sind märgataks. Aga mida see sulle tegelikult annab?
Ma tahtsin kunagi samuti võimalikult suurt jälgijaskonda. Mida rohkem inimesi, seda parem, vähemalt nii ma arvasin.
Siis sain aru ühest lihtsast asjast: 5 õiget äripartnerit ja sõpra võivad mulle tuua rohkem väärtust kui 5000 Facebooki jälgijat kokku.
Numbrid võivad küll ego paitada, aga need ei pruugi sulle midagi reaalselt juurde anda finantsiliselt.
Kui sa ei oska oma jälgijaskonda monetiseerida, siis pole ainuüksi suurel hulgal inimesteni jõudmisest väga palju kasu.
Ära aja taga ainult tähelepanu. Ehita päris ja privaatseid suhteid, loo väärtust ning hoia enda ümber õiged inimesed. Hoia oma elu võimalikult privaatsena. Sa ei pea olema nähtamatu aga iga mõte, iga saavutus ja iga edu ei pea olema avalik ega vajama teiste heakskiitu.
Lõppkokkuvõttes pole oluline, mida avalikkus sinust räägib. Oluline on see, mida sinust räägivad inimesed, kes sind päriselt tunnevad ja sulle kõige lähedasemad on.

Jaak Madisson: Mulle oli suht selge möödunud reede hommikul, et Riigikontrolli auditi tulemusel see asi lihtsalt pole võimalik maha vaikida ning segadus kaitseministri, hangete, paberimajanduse ja võimalike kantimistega kerib aina suuremaks.
Täna on täiesti vältimatu, et kaitseminister Pevkuri positsioon lendab. Kuid see ei saa ega tohi olla aluseks kõikide ülejäänud uurimiste ja asjaolude väljaselgitamiste kalevi alla lükkamiseks. Lisaks on veidi hämmastav täna Riigikogu erikomisjonis esinenud kaitseväe juhata seisukoht, et “ma ei luba öelda, et kaitseväe raha on ära kanditud”. Kogu lugupidamise juures kindralleitnant Merilo ja siiralt tema töö ja vastutuse suhtes: riigikontrolör Holm teeb oma tööd ning Eesti avalikkusel on kohustus teada ja olla veendunud, et mitte ükski euro Eesti kaitsevõimele suunatud rahast poleks varastatud. See kindlustunne aitaks tagada just nimelt meie kaitseväelaste, kaitseliitlaste ja vabatahtlike elusid sõjaseisukorras!
Täna aga on olukord, kus Eesti on maksnud 70 miljonit eurot India firmale, mis loodi kunstlikult ja polnud varem ühtki mürsku tootnud! Siin on kaks varianti – kas selline leping sõlmiti lihtsalt lollusest või tegemist oli skeemiga kantida osa sellest summast tehingute tegijate endi sügavasse kaukasse. Mõlemil juhul on asi kriminaalne.
Poliitilisel tasandil on aga lisaks Pevkuri olemusele omaette nähtus ja probleem Eesti “mitte banaanivabariigiks olemisele” rahandusminister Ligi klähvimine, haukumine ja unustamine, et asjaosalise endi varasemal ametiajal maaliti Eestist korralik idaeuroopalik postsovietlik riigike, kust ongi mugav miljardeid pesta läbi Venemaa musta raha nõnda, et ega finatsinspektisoon ja minister ei tea mitte muhvigi. Täna aga leiab asjaosaline Ligi, et “Samuti pole prokuratuur, politsei, kohus koht, kuhu opositsioon peaks poliitilistel eesmärkidel pöörduma, õiguskaitse peab olema apoliitiline”.
Häirib teda fakt, et avalduse uurimise alustamiseks tegi Keskerakonna saadik Riigikogus, kuid ei taha ta kuidagi mäletada, et just nimelt õiguskaitse apoliitilisuses on olnud sügavaid kahtlusi, kui laual on olnud R-hooldus, Autorollo, ämmade kapid ja kilekotid kuni kas või uurimise alustamata jätmine näiteks mitme miljoni eurose kahju tekitamise osas seoses terviseameti külmalaoga. Neid kõiki mainitud kaasuseid seob mis asi? Reformierakond!

Pärast intensiivset varjutushooaega hakkab midagi settima.
Septembris 2026 on endiselt vastandid ja kvadraadid. Elu läheb edasi nagu iga teinegi kuu: head päevad, halvad päevad, süžeekeerud.
Aga kõige selle all liigub midagi konstruktiivses suunas. Neptuun ja Pluuto, meie päikesesüsteemi kaugeimad planeedid, moodustavad täpse sekstiili .
Selle kuu kuuperioodid on samuti eriti toetavad . Planeetide liikumist ja planeetide sisenemist on piisavalt, et tunda, et lugu liigub lõpuks edasi.
Aga vaatame kuu kõige olulisemaid transiite:
1. september 2026 – Veenus siseneb varju
1. septembril 2026 jõuab Veenus 22° Kaalude tähtkujus – Veenuse eelseisva retrograadse faasi varjukraadini .
Tegelik retrograad algab 3. oktoobril 8° Skorpionis ja lõpeb 13. novembril 22° Kaaludes. Veenus veedab pikka aega 22° Kaalude ja 8° Skorpioni vahel – see tähendab kuni 16. detsembrini.
Pööra tähelepanu kõigele, mis 1. septembri paiku esile kerkib. See võib olla tunne, ebamugavustunne, suhtedünaamika, midagi, millest oled kinni hoidnud ja mis nüüd uuesti esile kerkis. On tõenäoline, et just sellest saab SEE asi, millele Veenus soovib, et sa keskenduksid nüüdsest kuni detsembrini.
10. september 2026 – Merkuur siseneb Kaaludesse, Veenus Skorpioni
10. septembril vahetavad kaks siseplaneeti – Merkuur ja Veenus – märki ning sisenevad suhete territooriumile ja jah, varjuterritooriumile.
Sest suhted viivad meid silmitsi Teisega – peegliga – ja osadega meist, mida saab mõista ja äratada ainult läbi peegelduse.
See protsess pole kunagi lihtne, sest peegel pole kunagi neutraalne. Alati, kui asjad lähevad intensiivseks, kui leiad end vanadesse mustritesse kaasa tõmmatuna, pea meeles: see on tõelise intiimsuse hind ja jah, see on seda väärt.

11. september 2026 – noorkuu Neitsis
11. septembril 2026 on meil noorkuu 18° Neitsi tähtkujus .
See on toetav lunaatsioon – Marss on tihedalt sekstiilis. Noorkuu valitseja Merkuur – mis on nüüd Kaalude varajastes kraadides – tunneb end samuti üsna hästi, trigoonis Uraani ja Pluutoga.
Nüüd, kui oleme näinud seda, mida oleme näinud pärast varjutushooaega, mida tegelikult tegema peaks – näiteks päriselus? Keegi ei tea paremini kui Neitsi, kuidas viia midagi „see on loogiline“ olekust „see tegelikult toimib“.
11. september 2026 – Uraan läheb retrograadseks
11. septembril 2026 läheb Uraan retrograadseks 5° Kaksikute tähtkujus .
Nagu ikka välisplaneetide puhul – pöörake tähelepanu nende asukohtadele isegi rohkem kui nende aspektidele.
Uraan on Kaksikutes alles värske, tutvudes alles märgiga, seega võib see jaam – eriti noorkuu kontekstis – tunduda justkui Uraan keeraks oma uue Kaksikute tegevuskava helitugevust üles.
Me võime saada väga selge vihje selle kohta, millest järgmised 7 aastat tegelikult räägivad.
12.–14. september 2026 – Merkuur Neptuuni vastas, trigoon Pluuto, trigoon Uraan
Kui Merkuur jõuab Kaalude 3-5°-ni , lülitub see kogu põlvkondade arhitektuuri.
Oleme palju rääkinud sellest, mida tähendab see, et kolm välisplaneeti – Uraan, Neptuun ja Pluuto – on nüüd uutes märkides ja aspekteerivad teineteist. Aga kui neid just isiklik planeet nagu Merkuur ei aktiveeri, jääb see kõik pisut abstraktseks.
Oleme nii harjunud oma mõtteid ja sisemist dialoogi käsitlema kui TÕDE. Aga tõde on see, et meie vaene Merkuur, kui ta iseendale jätta, läheb enamasti tõlkes kaduma.
Tegeliku reaalsuse kaasamine – teiste vaatenurkade, selle, kuidas asjad palju suuremas mastaabis toimuvad ja kuidas need sobituvad palju suuremasse pilti – võib olla alandlik, aga ka vabastav.
See Merkuuri järjestus viib meid välja meie peas olevast väikesest loost ja ühendab meid palju suurema reaalsusega.

14. september 2026 – Lilith siseneb Kaljukitse tähtkujusse
14. septembril 2026 siseneb Must Kuu Lilith Kaljukitse märki .
Lilith on Kuu vari – kõik need tunded, muljed ja psühholoogilised kompleksid, mis ei jõua kunagi teadvuse valgusesse. Aga see ei tähenda, et need kaovad. Need lähevad maa alla, jäädes kehasse toore, filtreerimata psüühilise materjalina.
Must Kuu Lilith on põhimõtteliselt see, mida Kuu soovib, kui Päike ei vaata. Seega, kui see osa meist siseneb Kaljukitse, toob see esile märgi Lilithi-laadsemad küljed.
Kaljukits on kardinaalne maa – see räägib sellest, kuidas me oma maad nõude esitame, mille nimel oleme valmis töötama ja mis muutub füüsilises maailmas vaieldamatuks.
See võib välja näha mässuna vale autoriteedi vastu või taasavastada ambitsiooni, mida me pole endale varem lubanud omada.
Või vastupidi, mõistmine, et töönarkomaaniks olemine või Jonesidega sammu pidamine võib pigem asendada meie TÕELIST ambitsiooni ja eneseteostust kui väljendada seda.
15. september 2026 – Veenuse ja Pluuto kvadraadis
15. septembril 2026 moodustab Veenus 3° Skorpioni märgis kvadraadi Pluutoga , andes meile aimu, millised on meie järgmised kuud.
Veenus retrograadub oktoobri alguses 8° Skorpionis, kuid liigub juba üliaeglaselt, mis tähendab, et Veenuse-Pluuto kvadraat kestab ebatavaliselt pikka aega. Põhimõtteliselt räägime peaaegu 3-kuulisest transiidist.
Võrdle seda Veenuse-Pluuto transiidi tavapärase 1-2 päevaga ja saad aru, millega me tegeleme.
Selle transiidi ajal ei saa keegi Maal pinnal viibida. Teid on hoiatatud – ja üksikasjalik aruanne selle transiidi kohta järgneb kuupäevale lähemale.

15. september 2026 – Neptuun sekstiilis Pluutoga
15. septembril 2026 kohtuvad Neptuun ja Pluuto täpses sekstiilis . See on peen, aga väga oluline aspekt.
See pole esimene Neptuuni-Pluuto sekstiil – varasematel kümnenditel oli meil mitu täpset joondumist –, kuid see on esimene, kus Neptuun on Jääras ja Pluuto Veevalajas.
Täpne joondumine on taevane „tempel“ – hetk, mil aspekt kristalliseerub. Kõik kuud ja aastad, mil Neptuun ja Pluuto teineteise ümber tantsivad, on omamoodi ettevalmistus nendeks täpseteks kohtumisteks.
Transiidi kõige otsesemas tõlgenduses on see hea uudis. See viitab sellele, et väljaspool meie arusaamist on universumil olemas tugistruktuur, mis annab võimalusele reaalsuseks saamiseks vajaliku toetuse.
Täpne „klõps” võib olla üks neist hetkedest, mida isegi meie, surelikud, suudame märgata. Võib saabuda selgus selle kohta, kuidas midagi, mida me küll olulisena tundsime, aga päris hästi haarata ei suutnud, tegelikult palju suuremasse protsessi sobitub.
Sinu kaardi majad, kus sul on Veevalaja ja Jäär, annavad sulle lisavihjeid selle kohta, kus see kosmiline koostöö sinu elus nähtavaks võib hakata muutuma.
19. september 2026 – Chiron siseneb Jäära tähtkujusse
Pärast kabjade kastmist Sõnnis siseneb Chiron uuesti Jäärasse , et lõpetada kõik lõpetamata, viimase astme Jääraga seotud asjad.
Meil on aega praegusest hetkest kuni 2027. aasta aprillini, et Jäära maja puhastada ja tervendada – ja seejärel liigume jäädavalt Sõnni territooriumile.
23. september 2026 – Päike siseneb Kaaludesse
23. septembril 2026 siseneb Päike Kaaludesse . Palju õnne sünnipäevaks kõigile Kaaludele ja head pööripäeva kõigile!
Pööripäev on see aeg aastas, mil päev on võrdne ööga.
See tasakaalupunkt on ka pöördepunkt → päeva ja öö tasakaal nihkub. Saabunud on uus aastaaeg, mis toob kaasa uusi arenguid, uusi võimalusi ja uusi algusi.
Ja kuigi Kaalud on peaaegu sünonüümid sõnale „tasakaal” – ja tasakaal kõlab natuke nagu tegevusetus –, ärgem unustagem, et Kaalud on kardinaalne märk.
Kaalude hooaeg on tegelikult suurepärane aeg tegutsemiseks – minge välja, algatage intellektuaalseid projekte või looge uusi sotsiaalseid sidemeid.

26. september 2026 – täiskuu Jääras
26. septembril 2026 on meil täiskuu 3° Jääras .
Täpselt Neptuuniga konjunktsioonis on see selline kuu, mis toob meelde selle, mida Carl Jung nimetas “suureks unenäoks” – numinoosseks arhetüüpseks unenäoks, mis paljastab midagi erakordset meie endi ja meie eesmärgi kohta.
See tähendab: pööra tähelepanu sõnumitele, mis ei tule tavapäraste kanalite kaudu. Midagi sinu eesmärgi (Jäär) kohta püüab esile kerkida – puuduv tükk, mis paneb sinu loo erinevad osad paika loksuma.
Sõna otseses mõttes võib see olla “unistuste täitumine” lunaatsioon, kuna see aktiveerib peaaegu täpselt Neptuuni-Pluuto sekstiili. Hägune transpersonaalne territoorium muutub nüüd isiklikuks.
28. september 2026 – Marss siseneb Lõvi tähtkujusse
28. septembril 2026 lahkub Marss Vähist Lõvi märki .
Kogu astroloogilise aususe mõttes polnud Marsi transiit Vähis kerge – ja mitte ainult oluliste väärikuse kaalutlustel.
Marss Vähis tähendas Marsi kvadraadis Neptuuni ja Saturniga – ilma suurema vee- või maamärkide toetuseta, sest erinevalt varasematest aastatest on kõik välisplaneedid liikunud tule ja õhu tähtede vahele.
Mis peaks meid vähemalt natukenegi Marsi suhtes Lõvis entusiastlikuks tegema.
Hoiatus: esimene aspekt on opositsioonis Pluutoga – ja Marss Pluuto vastas on Marss Pluuto vastas. Isegi seda leevendab trigoon Neptuuniga ja sekstiil Uraaniga.
Aga siis hakkavad asjad huvitavaks minema, kui Marss läheneb Jupiterile ja seejärel Lõunasõlmele .
See saab olema väga huvitav Marsi transiit ka seetõttu, et järgmisel aastal retrograadneb Marss tagasi Lõvi märgis, seega räägime palju pikemast Marsi-Lõvis loost kui tavaliselt. Marss siseneb oma retrograadsesse varju Lõvis novembris ja ei läbi kogu retrograadset tsüklit enne 2027. aasta juunit.
Üksikasjalik aruanne Marsi ja Lõvi transiidi ning selle retrograadsete tagajärgede kohta avaldatakse lähemal kuupäevale.
PS: Selle e-kirja veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Tarkusepäeval tarkuseta
Täna, augusti viimasel päeval, on paljudes peredes kiire. Vaja on valmis panna koolikotid, et seal ei puuduks ükski vajalik raamat ega vihik. Algab uus kooliaasta, ent kahjuks on sellel algusel arvukate perede jaoks juures kibe maik, sest paljud õpilased ei teadnud viimase hetkeni, millises koolis oma haridusteed alustavad või kus seda jätkavad. Ministeerium, mis eelmise õppeaasta lõpul korraldas paraja segaduse eksamite hindamisel, on nüüd koos omavalitsustega jännis lastele aegsasti kodulähedase kooli määramisega. Aga keda huvitab, sest ajaloo madalaima toetusega valitsuses haridusministri koha haaranud Kristina Kallas tegeleb sujuva kooliaasta alguse ettevalmistamise asemel pigem oma hästitasustatud ameti kindlustamisega vähemalt järgmiste valimisteni. Perede mure jätab ta külmaks, sest ministeerium on ju teinud kõik endast oleneva. Nii ta vähemalt räägib, endal näol üleolev muie, otsekui kodutöö tegemata jätnud jõmpsikal, kes suurepäraselt teab, et õpetaja ei tohi seda talle pahaks panna, kuna väga pinda käies võib sattuda lastekaitse huviorbiiti ja tühistajate netilehele.
Segi nagu puder ja kapsad
Koolis, kus veel mõni aeg tagasi lähtuti traditsioonide ja innovatsiooni tasakaalust, valitseb samasugune peataolek nagu haridusministri kabinetis. Eelmise õppeaasta jooksul on korduvalt muudetud koolipäeva algusaega ja vaheagade algust ning kestvust. Laste hinges segaduse külvamiseks on klassidesse paisatud silmist välke pilduvad pröökavad õiguslased, kes jutustavad lastele hirmujudinaid tekitavalt vägivaldseid muinasjutte sajast soost ning väänavad rahvusluse mõtet ajalooliseks igandiks.
Selles pealetükkivas segaduses on kannatajaks lapsed, kes löövad õppimisele käega, aga ka ausa meele säilitanud õpetajad, keda brežnevilikku ideoloogiat meenutav liberaalsete väärtuste pealetung ei luba lastele normaalselt haridust anda. Pole siis ime, kui laste hulgas kasvab vaimne tasakaalutus, levivad vägivaldsed mõttemallid ja kannatab tervis. Õpilaste ebakindel olukord võtab pinna õpetajate jalge alt ning nad kaotavad motivatsiooni, sest aine õpetamise asemel peab aitama omandada teise emakeelega lastel eesti keelt ja kuulutama füüsika ja matemaatika tundides liberaalseid tõdesid, millesse ükski täie mõistusega inimene, saati siis austatud pedagoogid, ei usu.
Tänu ministeeriumi segastele juhistele õppetöö korraldamisel venivad laste koolipäevad pikaks, kodustele ülesannetele tuleb aga pühendada ebaloomulikult palju aega, sest tunnis ei jõudnud õpetaja teemat lõpuni lahti rääkida, kuna pidi tegelema sootuks kõrvaliste ülesannetega. Lapsed on väsinud, tusased ning tõmbuvad vaimselt kaitsesse, sest tädi haridusminister soovis end oma ametis tõestada, ent kui kavandatud uuenduste virr-varr kolinal läbi kukkus, peavad selle eest maksma lapsed ja pedagoogid, mitte pahatahtlikult oma võimekust üle hinnanud poliitik ja tema truualamlikud alluvad.
AI võtab viimase
Nagu hingetutest poliitmängudest veel vähe, tuuakse koolis püünele AI, see imeline riistaju, mis sajandi madalama reitinguga peaministri Michali hinnangul viib Eesti helgesse tulevikku. Mis toimub aga tegelikult? Vanemad inimesed mäletavad veel aega, kui peast arvutamine oli koolis a ja o. Siis ilmusid taskukalkulaatorid, mis selle oskuse nullisid. Sama juhtub mõtlemisega laiemalt, kui AI koolis valimatult ohjad enda kätte haarab. Milleks enam õppida fakte, kui AI otsib need sekundi murdosaga välja? Sealt edasi tuleb juba järgmine aste, kus ainult loll kirjutab ise kirjandeid või uurimusi, sest hea sõber AI saab tekstidega kiirelt ja vaevata hakkama. Lastel ja noortel kaob vajadus õppida, sest masin asjatab nende eest. Edasi kaob ka igasugune vajadus ise seoseid otsida ning leida ja lõpuks ka iseseisvalt mõelda, sest meie sajandi südametunnistus ning au ja uhkus, surematu Tehisintellekt, teeb seda meie eest.
Oleks viimane aeg AI pealtung koolides peatada, ent vähemusvalitsuse kurikavalad plaanid näevad ette just vastupidist, sest rahvas on loll ja ei tea, mis neile hea, ehk tsiteerides Kristina Kallast, jäägu eestlastele nende kannel ja pastlad. Sellise suhtumisega aga Eesti kooli üles ei ehita.
Raha pole, ega tule
Hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on viimastel aastatel löögi all, ent hammastega oma toolidest kinni hoidval valitsusel on plaanis segadust haridusvallas veelgi suurendada. Kui mõne aja eest muudeti problemaatiliseks laste teatri ja muuseumikülastused, keelates vanemate poolse finantseerimise, samas koolidele tunnivälisteks tegevusteks raha juurde andmata, siis nüüd üritatakse uues eelarves haridusele ja teadusele mõeldud finantseeringuid veelgi kokku tõmmata. Teisalt on antud juhis kohalike väikekoolide sulgemiseks, mis veelgi kiirendab maapiirkondade tühjenemist, sest kaua sa last ikka kümnete kilomeetrite kaugusel asuvasse kooli saadad. See, kuidas haridusasutuste sulgemine ja kohapealsete teenuste kokkukuivamine mõjub riigi kaitsevõimele, meie sõnades sõjakat valitsust ei huvita.
Kasvab vägivaldsus
Segadus ja võõrdumine haridusvallas toidab laste vägivaldset käitumist. Tajudes, kuidas tegelikkuses puuduvad vahendid ja soov ennetada nende käitumises vägivaldsete mustrite kujunemist, sülitavad noored seaduskuulekusele ning otsivad viieteistkümne minuti kuulsust Tik-Tokki üles riputatud tapmis- ja piinamisvideotes, sest kuulsuseiha ei küsi vahenditest. Et koolis võid õpetaja ilma karistuseta pikalt saata ja kui viimane julgeb sinu tegevust mõne kõva sõnaga kritiseerida, siis vanemad tolle totaka õpsi paikapanekuks appi kutsuda, siis miks ei saa sama teha nõrgemate kaaskodanike ja lõpuks ka politsei kallal? Ja nii tekivad karistamatud kambad, mis vallutavad Tallinna parke ja Viimsi kandi mäeveerusid. Kasvamas on terve põlvkond tegelasi, kes lähtuvad tarkusest, et rusikas paneb paika, kellel on õigus.
Pole lapsi, pole probleeme
Ei saa unustada sedagi, et homme alustavad kooliteed õpilased paljulapselistest peredest ja üksikvanemate lapsed, kellel tihti on puudus kõige elementaarsemast, toidust ja riietest. Ka nende laste peale on valitsus uues eelarves mõelnud, kärpides vahendeid toimetulekuraskustes perede toetamiseks, sest mis pagana lasterikkus! Michali valitsuse käpardlikkus on vähendanud sündide arvu enam kui kolmandiku. See on trend, mida võimulolevad erakonnad tervitavad, sest nii kahaneb lähitulevikus õpilaste arv ja võib sulgeda üha uusi koole. Pole lapsi, pole probleeme.
Kui eelnev tundub liialt mustades värvides, siis kahjuks pole vähemalt järgmise aasta märtsini võimalik hariduselus helgemaid toone leida. Eesti keelele ülemineku sildi all on koolis viidud läbi oskamatult planeeritud muutusi, mis juba hakkavad peegelduma laste õpitahtes. Ainus, millele loota, on võimalus, et selle õppeaasta viimane veerand toimub juba uutes oludes, kus ministriks mõni tõesti lastest ja koolist hooliv haridusliku taustaga inimene, mitte vinduvast vihast vahutav poliitik. Seni jääb üle vaid soovida, et kõrgem jõud kaitseks lapsi, õpetajaid ja vanemaid. Olge hoitud, noored, kes te asute koolipinki tõelise sooviga õppida ning targaks saada!
Vsevolod Jürgenson

Arukus vs tarkus

Mida 1. septembril ülemaailmsel tarkusepäeval õigupoolest ehk õieti tähistame, tähtsustame – mis tähendust täheldame ja tähele paneme, et arutada ja harutada õigesti?
Tark on arukas hõimu raudvara ja nõustaja. Hallpead austa, kulupead kummarda! Sa pead!
Tarkus tuleb kodust, koolist ja kirikust – ta on hariduse sugulane.
Targutamine ei ole väärikas – pigem näitab, et haritus on puudulik.
Arukus on tervikpilti moodustav haritlase tarkus, mida toetab tegelikkus.
Arusaamine teeb kätteõpitu töökorras ilmapildiks, mis muutub iga hingetõmbega.
Arutlemine ei pruugi olla vaidlemine, vaid koosloomine.
Arutus peab hümni värssides silmas selginemist, ent kõlab ka arulagedusena.
Aruandmine iseenesele ei tekita erinevalt ülemusele ette kandmisest ülimat trotsi.
Mõistus on homo sapiensile antud koos kõnevõimega.
Mõistmine on ühtaegu nii adumine kui oskamine: Jumala antud anne on ülesanne.
Mõistatus on lahendamist ootav küsimus, mis hoiab ristsõnadena mõistuse töökorras.
Teadmine võib olla nii sõnastatud kui lauseteks vormimata, igal juhul on ta lahendus.
Teadvus vormistab meie vastuvõtu ümbritseva keskkonna ilmingutest ja iseendast.
Teadvusetus tähendab nii minestust kui hingeta olemise olukorda, mis ei ole Elu.
Teadvustamine on parimas mõttes pihtasaamine.
Teadmus on üks sõnadest, mida toodab lühenditelembese väikerahva keeleasutus EKI.
Teadlikkus annab kriitikameele, kas ja millal on uudissõnade kasutus teretulnud.
Teadvelolek kui siin ja praegu jälgiv seisund eeldab pigem keskendumist kui gurusid.
Teade on uudis, millel võib, aga õnneks ei pruugi olla hinnanguline värving.
Teadaanne peaks olema täiesti asjalik ja neutraalne miniatuur.
Teadmamees või -naine toob alateadvuse süvahoovustest pigem äratundmisi.
Teadus on faktipõhine diplomeeritud asjatundjate ühislooming.
Uskumus ei armasta faktikontrolli ning pesitseb vandenõuteooriate ja muinasjuttude vahel.
Usk-lootus-armastus on endiselt meid väestav energeetiline ahel, et meid ei päriks ega näriks allaandjate saatus – toiduahel. Ela arukalt, tark!

Helenad
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta oma Helenast palun – võib olla ka Hele, Helen, Helin (Arder), Elina (Netxhayeva, Reinold, Pähklimägi, Born), Ele…
Teeme aitab! Otsus paluda näitlejatar Helena Lotman esitama tütre kõne (kuri)kuulsa Siim Kallase teele saatmisel oli kuninglik. Ka Semperi super taieses Kus olid sina? saadeti Helena ees liinile. See kord sündis puhas ja leebe helge ja lepitav etüüd. Tuletas meelde juutuuber Hensugusta Henri Karpov hüüatust lõputu lume saju ja rookimise ajal.
Praegu oli see ette aste Estonia kontserdi saalis kui hell ohe kutse lõputut vaenamist lõpetama või vähemalt pausile panema. Suur mehe lahkumise ajal ja järel näitasid ootamatult arvukad isiksused inimlikkuse ja eetika vaakumit loomulikult jätkavad nemad veel kaua vaakumist ja ka üks teise kõride närimist mis tähendab rahvus kehandi nõrgestamist. Tsiteerides pr Lotmani isa Tiit „Go“ Pruulit Kui me oleme lollid pole tanke ja droone vajagi. Siia juurde tasub kuulata Ülle Madise sõnu eilses ETV esinemises kus ta rääkist viha külvamise algoritmidest. Ja täna hommikul vaatan et üks üli kooli läbinud inimene jagas jälle kellegi madala laubalist juttu kuidas Eestis kõik asjad kuni viimseni persses on. Tee parem asju paremaks ära jaga tibla rõõmuks lollusi!
Aja loos on Helena nimelisi hoiatavaid näiteid piisavalt Trooja Helena Kreeka mütoloogia röövimise tõttu puhkes Trooja sõda. Püha Helena Rooma keisri Constantinus Suure ema oli risti usu pühak aga pühakuks saadakse reeglina märtrina…
Helena Rubinstein kelle pere konna nimi külvab ilmselt juudi viha nagu Maarja maal magedaks kombeks oli Poola-Ameerika äri naine kosmeetika impeeriumi rajaja ning üks maa ilma esimesi nais miljonäre.
Helena nimi pärineb ladina keelest ja selle tähendus on „helge“ ja „särav“ ning ta on olnud kesk ajast saadik armastatud nii slaavi kui ka inglis keelsetes kultuurides. Helena on elegantne ja ajatu nimi mis kannab endas positiivset tähendust ning seostub valguse ja ilu sümbolitega. Eestis on nimi tuntud oma graatsilise kõlaga. Helena nimega seostub intelligentsus sõbralikkus ja enese kindlus mis laieneb ka lühivormile Hele nt prof Everaus.
Ka Helena Tulve on professor Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Lotman ja Merzin teostavad ennast aktrissidena esimene Draamateatris, NO99s, filmides ja seriaalides teine Vanemuises ning samuti liikuvates piltides. Nime teisend Helene toob meelde Vannari ja Tedre. Kuuldes Helen Adamsoni teisendit itaalia laulust laiendagem palun see tunne universaalseks tingimatuks armastuseks:

Teeme aitab! Maa ilm on väsinud vihkamast nii ütles Mahatma Gandhi eesti keeles tänu Linnart Mällile Loomingu Raamatukogus 1969 aastal tema pärast teist maa ilma sõda kirjutatud tekstide kogumikus tõlkija pani sellise koond peal kirja.
Me ei tea kas praegu planeedil toimuv on kolmas maa ilma sõda. Me teame et kadunukesi ja pühadusi austamata pannakse üks teisele hoo ja hoobi vaheta näkku igas asendis ja iga ilmaga. Me teame et Indira Gandhi oma riigi esimene nais pea minister ei olnud Mahatma vaid Neru tütar. Olles harjunud Brežnevi üle irvitama ei mõista me miks nad Gandhiga sõbrad olid.
Ütle mulle kes on su sõbrad ja ma ütlen kes oled sina ise. Lõpetuseks ansambli Genialistid Helena Wanje Ivar Põllu sõnadega ja esituses olge lahked!

Suvi 2026 oli eriline ja oluline eelkõige globaalsete kliimarekordite, uute ilmastikunähtuste arengu ning suurte kultuuri- ja spordisündmuste naasmise tõttu.
visitsouthestonia.com +1
Eestile ja laiemale maailmale andsid sel suvel näo järgmised peamised tegurid:
1. Erakorralised ilmarekordid ja “super-El Niño”
• Globaalne kuumus ja kuumalained: Kliimateadlaste prognoosid täitusid ning 2026. aasta suvi kujunes paljudes maailma piirkondades üheks mõõtmisajaloo kuumemaks. Euroopat tabasid korduvad ja pikad kuumalained (näiteks Lääne-Euroopas registreeriti suve jooksul koguni viis suurt kuumalainet). Ühendkuningriigis löödi ametlikult kõigi aegade kuumarekord.
NASA Science (.gov) +3
• Ookeanide ülesoojenemine: Juulis saavutas maailmamere pinnatemperatuur uue ajaloolise tipu, mis võimendas tugevaid torme ja põuda.
World Weather Attribution +1
• Ajalooline El Niño: Suve lõpuks kinnitasid meteoroloogiaorganisatsioonid (sealhulgas UK Met Office) erakordselt tugeva, võimaliku sajandi suurima “super-El Niño” ilmastikunähtuse väljakujunemist. See muutis globaalseid vihmasaju mustreid ja sillutas teed veelgi kuumemale 2027. aastale.
Greenpeace +1
• Ilm Eestis: Eesti suve iseloomustasid suured kontrastid – periooditi valitses tugev põud ja soojus, kuid esines ka äkilisi intensiivseid äikesetorme ning heitlikke ilmu.
Eesti Meteoroloogia Selts +2
2. Suursündmuste ja tippartistide tihedus Eestis
Kultuuri- ja meelelahutusmaastikul oli 2026. aasta suvi viimase kümnendi üks tihedamaid, tuues Eestisse haruldase hulga maailmatasemel megastaare:
Laadakalender
• Tallinna lauluväljakul ja Unibet Arenal andsid erakordsed kontserdid teiste seas Kings of Leon, Lenny Kravitz, Black Eyed Peas ja elektroonilise muusika legend Swedish House Mafia (kelle jaoks see oli ainus kontsert Baltikumis).
Laadakalender
• Pärast kümneaastast lavapausi naasis suurtel lavadel tuuritamise juurde elektroonilise muusika superstaar Moby, kelle Baltikumi ainus kontsert toimus augustis Tartu laululaval.
Laadakalender
3. Autospordi tipptaseme naasmine
• Spordisõprade jaoks oli suve tippsündmuseks Rally Estonia naasmine ametlikku WRC (rallikrossi maailmameistrivõistluste) kalendrisse. Pärast aastast pausi tõi see Lõuna-Eesti teedele taas maailma kiireimad rallisõitjad ja kümneid tuhandeid välis- ning kodumaiseid fänne.
Laadakalender +1
4. Kultuuripärand ja kohalikud trendid
• Toidukultuuri uued tuuled: Suveüritustel ja festivalidel (näiteks Viljandi folgil) torkas silma märgatav pööre mitmekülgsema ja jätkusuutlikuma toidupakkumise suunas. Taimse toidu ja nn toidupäästmise (toidukao vähendamise) algatused muutusid suveürituste lahutamatuks osaks.
ERR
• Uued maamärgid: Suve hakul avati suurejooneliselt renoveeritud Viscosa Kultuuritehas Hiiumaal, märkides ühtlasi 111 aasta möödumist ajaloolise viskoositehase asutamisest.
Viscosa Kultuuritehas
Kokkuvõttes jäädakse 2026. aasta suve meenutama kui murrangulist perioodi, kus kliimamuutuste mõjud muutusid globaalselt veelgi käegakatsutavamaks, kuid mis pakkus samal ajal võimsaid elamusi muusika- ja spordiajaloo tipphetkede kaudu.
Laadakalender +2
Kas soovid täpsemalt teada mõne konkreetse suvesündmuse tulemuste, Eesti ilmarekordite või super-El Niño mõjude kohta sügishooajal?

Tänutunne on üks tugevamaid tundeid positiivses spektris.
See, et mul on aega ja meelerahu selle postituse loomiseks, nautides samal ajal värsket õhku ja imelisi vaateid Rootsi maapiirkonnale, tekitab minus sügavat tänutunnet.
Usun, et igaühe prioriteet peaks olema luua oma igapäevaelus sügava tänulikkuse hetki. Loodan, et sisu, mida ma teiega jagan, aitab!

—–

Pikka aega uskusin, et rohkem tööd teha on vastutustundlikum asi.

Tihedam ajakava, suurem ametinimetus, suurem vastutus, suurem sissetulek. Arvasin, et nii lood oma perele turvalisuse.

Siis jõudsin punkti, kus mu keha sundis mind tempot aeglustama.
________________________________________
Alguses tundus see hirmutav. Ma astusin maha karjääri, mille nimel olin kõvasti tööd teinud, ilma et mul oleks olnud täiuslikku plaani edasiseks. Kuid see raske paus andis mulle midagi, mida mul polnud aastaid olnud: aega ja vaimset ruumi, et selgelt mõelda elule, mida ma tegelikult luua tahtsin.

See muutis kõike.

Tempo mahavõtmine ei tähendanud rikkusest loobumist. See andis mulle energiat õppida, uusi sissetulekuallikaid luua, investeerimisest aru saada ja teha oma pere jaoks teadlikumaid valikuid. Mis kõige tähtsam, see aitas mul näha, et aeg ja energia ei ole rikkusest eraldiseisvad. Need on osa sellest.

Oma uues postituses jagan hetke, mis muutis mu suunda ja miks aja loomisest sai mu pere parim investeering.

**Loe täispikka postitust:**
[Miks aja loomine oli minu parim investeering?] Loe siit →

Sinu vabaduse nimel,

Patrick van Diemen

Enamik inimesi teab Mindvalleyt meie seikluste poolest.
Peaaegu keegi ei tea teisest asjast, mille me ehitasime.
Viimase kümnendi jooksul olen vaikselt kokku pannud juhendatud meditatsioonide ja hüpnoteraapia seansside kogu.
Mitte käputäis, üle tuhande, salvestatud selliste inimestega nagu Sadhguru, Paul McKenna ja Marisa Peer.
Tegin seda osaliselt seetõttu, et tahtsin seda ise.
Meditatsioon ja hüpnoteraapia on kaks vahendit, mis on mind kõige rohkem liigutanud, ja ma olin väsinud headest seanssidest, mis olid laiali pillutatud tosinas rakenduses ja sajas järjehoidjas.
Kogu see asi on algusest peale Mindvalley liikmelisuse sees olnud. Mis mulle alati ei sobinud. See tähendas, et ainus viis raamatukokku jõudmiseks oli osta kõik selle ümber olevad asjad.
Nüüd oleme selle lahti teinud.
Mindvalley Meditations on nüüd saadaval eraldi.

Kõik üle 1000 seansi, kohene juurdepääs, 99 dollarit aastas.
See uueneb igal aastal ja saate selle oma seadetes igal ajal tühistada.
Võib-olla olete juba osa sellest kasutanud, seda teadmata.
Ühte seanssi selles raamatukogus on mängitud 860 996 korda.
Selle taga istub veel tuhat inimest.
Avasta kogu raamatukogu: https://www.mindvalley.com/meditations
Ma usun, et enamik inimesi ei lõpeta mediteerimist distsipliini puudumise tõttu.
Nad loobusid, sest üks tehnika ei sobinud neile kunagi igat tüüpi päevadel.
Raamatukogu lahendab probleemi, mida üksik asutus ei suuda.
Vishen
Lakhiani

Seaduse järgi on õpetaja ametlik täiskoormus (1,0 ametikohta) 35 tundi nädalas, mis sisaldab kõiki töökohustusi. [1, 2, 3, 4]
Õpetaja koormuse jaotus
• Kontakttunnid: Täiskoormusega töötava õpetaja nädalas on tavaliselt 21 kuni 24 vahetut õppetundi (kontakttundi) õpilastega.
• Muu õppetöö: Ülejäänud 11–14 tundi on ette nähtud tundide ettevalmistamiseks, tööde parandamiseks, arenguvestlusteks, koosolekuteks ja koostööks lastevanematega. [1, 3]
(allikas: guugu aiaiai)

Aliis Aalmann 20. augustil 2026 Roosiaias
https://www.err.ee/1610115130/aliis-aalmann-slammluuletus-iseseisvuse-taastamise-aastapaevaks
1) Nokitse õigekiri klassikaliseks 2) refereeri, mida õpetajanna ütles

Lugupeetud siinviibijad, vabariikide presidendid!
Kui Arno isaga koolimajja jõudis
oli süsteem õpetajad juba läbi põletanud
õpetaja peab olema missioonitundeline kõiketegev olend, kes on suuteline elama – ei, mitte õhust ja armastusest –, vaid pidevast kahtluse alla seadmisest ja enesetõestamisest
rõhutatakse vajadust õpilasi suunata ise mõtlema, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
rõhutatakse vajadust arendada õpilaste pädevusi, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
on need, kes teavad, mis on õige, ja ülejäänud on õpetajad
tehakse uus visioon, uus kava, mida väljendatakse sõnadega „me“
me peame tegema, aitama, suunama
ent lõpuks see, kes teeb ja aitab, on õpetaja
ta püüab aidata kõik õpilased paadile, et nad ei upuks
ent kas ta kaardistas vee omadused ja paadi asukoha
kas ta tegi kindlaks, millest on paat tehtud ja kuidas reageerib see vee, tuule ja päikesega
kas ta selgitas välja õpilaste individuaalsed vajadused
kas ta arvestas sellega, et kõik ei tahagi olla paadis
ega vees
kõne pidamine roosiaias
on paljuski nagu ühe kontakttunni andmine
ja minu roll on olla inspireeriv ja motiveeriv kõigi jaoks korraga
vajadusel peaksin lihtsustama või just natuke keerulisemalt rääkima
kindlasti jõudma iga indiviidini
tegema seda särasilmselt ja lootusrikkalt
hoidke siis teiegi särasilmsust
juhend palub ühendada liitsõna kaarega, õpilane ringitab sõnu
nimi Kolumbus kirjutatakse ümber nimena Klombus
Aavik on kolme a-ga
koma rea alguses
õpilane ei tea ka kevadel oma paroole, et arvutisse sisse logida
kas õpetaja motiveeris teda ikka piisavalt? selgitas, et paroolid on õpilasele vajalikud?
demokraatia definitsiooniks kirjutatakse „kurb lugu“
samasuguse definitsiooni võiks anda ka meie haridussüsteemile
praegu loevad õpetajad õigeks ka järgmised vastused:
kirjanik Tammsarapuu ja jõgi Missipissi
põhikooli eksamitöös kirjutab õpilane Triinu ja Taavi asemel Tihemets ja Tiina, siis tuleb see õigeks lugeda, sest vähemalt leidis ta õige koha üles, sai aru, et mõlemad nimed algavad T-tähe pealt – hinnata õpilase kasuks
jah, on ka toredaid hetki, inspireerivaid hetki, ent pinnal püsimiseks sellest ei piisa
ja üleüldse ei tohiks ükski õpetaja märkusi panna, sest kodus tuvastasid vanemad, et nende laps pole võimeline ühegi rikkumisega hakkama saama
palun võtta see märkus maha
tõenäoliselt on samasugune tagasiside ka minu tänasele kõnele
palun võtta see märkus maha
selgub, et haridussüsteemi suurim probleem on õpetaja
palun võtta see õpetaja maha
täna ei ole õpetajate päev
aga mure ei küsi tähtpäeva
selle kõige taustal teadvustan ma ka positiivset:
meil on vaba Eesti riik, elujõuline eesti keel ja eestikeelne haridus, mitmekesine kirjandusmaastik
õpetajad, kes usuvad endiselt, et olukord läheb paremaks, kes panustavad jätkuvalt oma energiat noortesse
ärme jätame neid üksi
aga täna on roosiaia pidu – seega nautigem
Head Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeva!

Urve Birkavs: Meile tundub loomulik, et kõigepealt tajume olukorda, siis mõtleme ja lõpuks tegutseme.
See mudel on mugav, sest ta jätab mulje, et kusagil ajus on väike “mina”, kes kontrollib kõike.
Neuroteadus aga ütleb:
otsustamine ei pruugi üldse toimuda nii.
Professor Tom James viitab sellele, et aju ei pruugi “langetada otsuseid” eraldi sündmusena.
Pole mingit sisemist juhtimiskeskust.
On hoopis pidev dialoog taju, liikumise ja keskkonna vahel.
Ta toob näite robotist, kellel pole programmeeritud otsustusvõimet.
Robot ei mõtle, ei vali, ei kaalu.
Ja ometi ta liigub nii, nagu tal oleks eesmärk.
Kõik tänu sellele, et taju ja liikumine on otse ühendatud.
Inimene pole sellest väga erinev.
Keha reageerib enne, kui aju jõuab mõelda.
Süda kiirendab enne, kui inimene teab, miks.
Lihased pingestuvad enne, kui mõistus jõuab öelda “ma tunnen”.
Aju ei loo otsust — aju selgitab seda, mis organism juba tegi.
See seab kahtluse alla vana mudeli:
taju → mõte → tegu.
Tegelikult on need ühes ringis, ühes voolus, ühes pidevas tagasisides.
Ja nüüd see osa, mis puudutab inimloomust ja see, mida neuroteadus ei ütle otse, aga vihjab.
Kui otsus ei sünni ühes vaimses keskuses, vaid kogu organismi ja keskkonna koostöös, siis:
– inimene ei ole nii ratsionaalne, kui ta usub
– inimene ei tee valikuid ainult mõistusega, vaid kogu kehaga
– inimene ei kontrolli oma otsuseid nii palju, kui ta arvab
– inimene ei ole “mõtlev olend, kes vahel tunneb”, vaid tundev olend, kes vahel mõtleb
– vaba tahe ei ole hetkeline valik, vaid häälestus, mis kujuneb kogu organismi rütmist.
See on põhjus, miks inimesed ütlevad:
“Midagi tundus vale.”
“Midagi tundus õige.”
“Ma ei tea miks, aga ma tegin nii.”
See pole irratsionaalsus. See on organismi tarkus.
Aju ei vali.
Aju tõlgendab.
Valib organism.
Ja see teeb inimese palju keerulisemaks ja palju huvitavamaks kui ükski lihtne mudel lubaks.

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Filosoof, kes soovib, et koolid lapsi aeglustaksid
Gert Biesta räägib tegelikust põhjusest, miks peaksime hariduses tehisintellekti suhtes ettevaatlikud olema.
SUUR MÕTE

21. JUULI

LOE RAKENDUSES

Hiljutisel algkooli külastusel sattus Gert Biesta vaatepildile, mis teda rõõmustas. Käsitöötoas ulatati lastele avatud kutse: „Siin on teil materjalid, papp, liim ja pulgad. Selle tunni jooksul saate meisterdada kõike, mida soovite.“ Tahvlil polnud näidist ega lõpus ootamas õiget versiooni. See, mis oleks võinud tunduda lihtsa käsitöötunnina, sai tema jaoks tõeliseks kohtumiseks vabadusega.
Nagu Biesta Big Thinkiga vesteldes ütles, on selline ülesanne palju raskem kui öelda, mida teha: „See on silmitsi seismine omaenda vabadusega, kui pead välja mõtlema: mida sa teed, kui keegi ei ütle sulle, mida teha?“
See on ruum, mille kaitsmise eest Biesta – laialt mõjukas haridusfilosoof ja avaliku hariduse professor Maynoothi ülikoolis Iirimaal – on aastakümneid vaeva näinud. Ta väidab, et see on koolides, kus esikohale seatakse kiirus, tõhus õppimine ja mõõdetavad tulemused, kahanenud. Tema jaoks pole miski seda ruumi rohkem minimeerinud kui tehisintellekt: masin, mis on peaaegu loodud selleks, et kiirustada meid teadmatuse hetkest mööda enne, kui meil on olnud reaalset võimalust seda asustada.
Ma saan kogu selle töö sinu eest ära teha
Keelemudelid võivad kiirendada või automatiseerida tüütuid ülesandeid ning tänapäevased mudelid genereerivad enamasti mõistlikku ja viimistletud väljundit, mis võib olla uskumatult mugav. Kuid klassiruumid vajavad vaieldamatult hõõrdumist. Õpilased, kes lasevad tehisintellektil oma esseesid kirjutada, riskivad oma intelligentsuse ja pingutuse loovutamisega süsteemile, mis liigub kiiresti etteantud tulemuse poole. „Mida kiiremini [õpilased] liiguvad,“ ütles Biesta, „seda vähem on võimalusi kõhkluseks, hinnangute andmiseks või ebakindluseks.“
Need on Biesta jaoks kõige olulisemad hetked, sest need panevad õpilase peatuma, teadmatuse rüpes istuma ja silmitsi seisma sügavama küsimusega: mida sa peaksid küsima? Kui kõik on käeulatuses, mida on tark taotleda?
„Tehisintellekt on väga sõltuvust tekitav tehnoloogia. See imeb sind kergesti endasse ja paneb sind siis ennast unustama.“
Gert Biesta

Tehisintellekt ei suuda veel sellistele küsimustele vastata, mis on üks põhjus, miks Biesta eelistab seda mitte vaadelda kui universaalset lahendust ülesannetele ja probleemidele, vaid pigem kitsamalt kui tööriista. Ta pakub puusepa analoogia: kui ainus tööriist, mis sul on, on haamer ja sa arvad, et see saab teha kõike, siis sa pole hea puusepp.
Ennekõike soodustab tehisintellekt sõltuvust. „Suurim väljakutse, mida ma näen, on see, et tegemist on äärmiselt sõltuvust tekitava tehnoloogiaga, mis seetõttu imeb sind kergesti endasse ja paneb sind end unustama,“ ütles Biesta, vihjates, et see on vana oht, mida iga uus digitehnoloogia tsükkel süvendab. (Tehisintellekti sõltuvuspotentsiaali kohta on teaduskirjandust vähe ja see on vastuoluline, kuigi mõned hiljutised uuringud on leidnud käitumismustreid, mis sarnanevad muude digitehnoloogiast sõltuvuse vormidega.)
Biesta tõmbab piiri sotsiaalmeedia (nt TikTok) ja genereeriva tehisintellekti vahel: mõlemad võivad tunduda nii kiired ja koheselt rahuldust pakkuvad, et võib olla raske peatuda ja mõtiskleda selle üle, mida sa vaatad või kuidas sa tehnoloogiatega suhtled. „Enne kui sa arugi saad,“ ütles Biesta, „oled sa selle sees.“
Ta rõhutas, et väljakutse seisneb selles, et säilitada suhe kõigega, mida maailm pakub, kaotamata seejuures iseennast. Hariduses tähendab see õpilaste abistamist võime arendamisel ja säilitamisel peatuda ja küsida: „Kas ma peaksin seda tegema?“
Linnud, loomad ja masinad
Biesta nõustus, et masinad suudavad teha teatud tüüpi otsuseid: neid, mis toimivad reeglite, harude ja otsustuspuude järgi. Kui see, siis too . Masin saab sellega väga hästi hakkama. Kaasaegsed keelemudelid on veelgi keerukamad, toimides pigem tõenäosuste kui rangete reeglite põhjal. Ometi ütles ta, et teatud punktist alates on terve otsustusvõime dimensioon, mida ei saa sellistele protseduuridele taandada. Selline otsustusvõime on seotud kohusetundega: mitte lihtsalt valikute vahel valimine, vaid suuna üle järelemõtlemine, millist suunda peaks võtma.
Kaua enne generatiivse tehisintellekti plahvatuslikku levikut kasutas Biesta selle punkti selgitamiseks lihtsamat masinat: robottolmuimejat. Kui see korra tuppa panna, põrkab see vastu lauajalgu, toolinurki, seinu, võib-olla isegi koera või kassi. Kui see uuesti läbi sama toa saata, kohandab see oma marsruuti, muutudes ruumis navigeerimisel tõhusamaks ja intelligentsemaks. „Kuid robottolmuimeja ei suuda kunagi otsustada, kas tuba, kuhu see pannakse, on puhastamist väärt või mitte,“ ütles Biesta. Lisaks sellele ei saa see küsida, millist maailma selle efektiivsus teenib: „Pange see Putini või Zelenskõi kabinetti ja see teeb lihtsalt töö ära.“
„Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida sa õpituga peale hakkad?“
Gert Biesta

See ei tähenda, et masinad ei õpiks. „Õppimine tähendab, et tehisintellekti süsteemid suudavad kohaneda olukordadega, milles nad on,“ ütles Biesta, „ja nad saavad kohanemisel paremaks ja kiiremaks muutuda.“ Kuid tema jaoks jääb moraalne teadlikkus õppimise ulatusest välja. See on ka see, kus inimene eristub nii intelligentsetest loomadest kui ka masinatest. „Ma kasutan sageli iidse Hiina konfutsianistliku filosoofi Xunzi kaunist fraasi : „Lindudel ja loomadel on intelligentsus, aga mitte kohusetunnet,““ ütles ta. „Nüüd võime lisada: „Lindudel, loomadel ja masinatel on intelligentsus, aga masinal [ka] puudub kohusetunne.““ Tehisintellekt võib imiteerida moraalset teadlikkust, aga see tuleb eelnevalt programmeerida – ainuüksi intelligentsus ei saa otsustusvõimeni jõuda. Meil seevastu võib olla kohusetunne. „„Mida ma peaksin tegema?“ on meie jaoks alati küsimus,“ ütles Biesta.
Seepärast rõhutab ta nii kindlalt, et õppimine ei ole hariduse eesmärk: „Minu jaoks on see üks suurimaid segadusi tänapäeva haridusteaduses ja -poliitikas. Inimesed ütlevad: „Kool on õppimise koht” või „Õpetaja ülesanne on panna õpilased õppima”. Kui sa tahad õppida, ei vaja sa kooli ega õpetajat; sa õpid tohutult palju tänaval olles või McDonald’sis töötades.“
Intelligentsus kohaneb; südametunnistus segab vahele. Biesta jaoks on hariduse lõppeesmärk üsna vastuoluline ja provokatiivne: õppimise voogu segada: „Haridus peaks tõstatama küsimuse: mida te õpituga peale hakkate?“ Ilma selliste katkestusteta võib õppimine jätta meid küll keerukaks ja tõhusaks, kuid moraalselt uniseks.
Et aidata õpilastel neid aeglustumise, katkestuste ja läbimõelduse hetki üle elada, kasutab Biesta konkreetseid õppetehnikaid. Üks näide on tuttav refleksiivessee. Juba ammu enne tehisintellekti oli ta näinud, kui kergesti saavad õpilased selles žanris soravaks saada, ilma et see neid üldse liigutaks. Seega hakkas ta tuttava küsimuse „Mida olete õppinud?“ asendama raskemaga: „Kas saate kirjeldada, kuidas olete mingis olukorras olnud?“ – küsimus, mis loodetavasti tõmbab õpilasi tagasi elavasse kohtumisse.

Hoia valu ärkvel
Biesta loodab kaitsta „enesekindlusetuse“ tunnet. „Kui inimesed on endas 100% kindlad, muutuvad nad väga ohtlikuks, sest neil pole enam võimalust oma tegude suhtes kahelda,“ ütles ta. See väike ja ebamugav enesekindlusetuse ruum on tema jaoks moraalse teadvuse alus. Südametunnistusest saab omamoodi topeltteadmine: sa ei tegutse lihtsalt intelligentse organismina, vaid astud iseendaga refleksiivsesse suhtesse. Sa jälgid enda tegutsemist. Ja edasi liikudes küsid endalt, kas peaksid üldse edasi liikuma.
Ta tunnistas, et selle kahtluse hetke elus hoidmine on nõudlik töö. „[Ometi] just seda tähendabki elada inimelu,“ ütles ta, kandes endas korduvat küsimust: „Kuule, oota hetk – kas see läheb nii, nagu see peaks minema? Kas mind tõmmatakse mingis tähendusrikkas suunas?“ See pole niivõrd stabiilne võimekus kuivõrd elupraktika, midagi, mida tuleb ikka ja jälle teha.
„See on täielikult seotud haridusega,“ ütles Biesta. Ta hoiatab haridustöötajaid, kes arvavad, et nad peaksid aitama noortel endas kindlad olla või lihtsalt oma identiteeti leida. Selle asemel saab haridus harjutada katkestamise pedagoogikat: mitte öelda noortele, kuidas elada, vaid katkestada nende teekonda, häirida nende harjumuspärast olemis- ja tegutsemisviisi, et kõhklused jääksid võimalikuks. Ta pöördub sageli tagasi Martin Buberi tabava fraasi juurde: „Meie aja haridustöötajate esimene ülesanne on „hoida valu ärkvel“.“ See valu, ütles Biesta, on südametunnistuse valu, raskus regulaarselt küsida, kas liigutakse õiges suunas.
Kohtumine päris inimesega
Biesta mõtleb tihti, kuidas saaksime üksteist aidata kõhkluse ja läbimõelduse hetki elus hoida, mitte ainult lastel, vaid ka täiskasvanutel, kes elavad ühiskonnas, mis meid igas suunas tõmbab. Üks vastus, pakkus ta välja, on täita oma ja oma laste elu päris asjadega. Reaalsus ei anna meile täpselt seda, mida me tahame, ja see ongi selle kingitus. See katkestab meie voolu. See aeglustab meid. See teeb kõhklused võimalikuks.
„Palju muret tekitab väljakutse, et me enam ei tea, mis on tõde – et meil on post-tõde, võltsuudised ja kõik see,“ ütles Biesta. „Kuid teine kriis on seotud meie arusaamaga sellest, mis on reaalne.“ Tehisintellekt on osa sellest kriisist. See on raputanud piltide maailma, mida paljud kunagi pidasid reaalsuse akendeks. Laiemalt öeldes täidab tehnoloogia elu virtuaalsega, alates kaasahaaravatest digimaailmadest kuni 3D-printeriteni. „Inimesed ütlevad 3D-printerite kohta: „Saate printida kõike, mida suudate mõelda.“ Aga see kõik peab tulema teie mõtlemisest ja materjal ei aita teil näha, et mitte kõik, mida suudate mõelda, pole tegelikult mõttekas teha,“ ütles Biesta.
„Kui puutud kokku reaalsete asjadega, pakub see vastupanu. See ei lase sul nendega teha seda, mida sa tahaksid.“
Gert Biesta

Ta väitis, et see eemaldumine reaalsusest kuulub laiemasse kultuurilisse mustrisse: arenenud maailmas oleme elu korraldanud nii, et saaksime kiiresti ja tõhusalt seda, mida tahame – ostlemine on olemise viis. Ta osutas Paul Robertsi teosele „Impulsiühiskond“ , mis näitab, mis läheb valesti, kui kohesest rahuldusest saab sotsiaalne põhimõte: „Me ei võta kunagi aega, et küsida, mida üldse tasub tahta.“
Kohtumine reaalsusega, rõhutas Biesta, on teistsugune: „Kui puutud kokku millegi reaalsega, pakub see vastupanu. See ei lase sul sellega teha seda, mida sa tahad.“ Aed õpetab seda hästi: taimed kasvavad omas tempos ja nende sundimine sageli hävitab nad. Veelgi keerulisem on kohtumine teise inimesega, kes ei tee tingimata seda, mida me tahame. Mõnikord muutub see vanema elus ilmseks, kui teie laps pöördub ja ütleb: „Ei, ma ei tee seda!“ Sel hetkel kohtute reaalsusega, mis keeldub teie stsenaariumist. Te ei saa lihtsalt kõvemini survestada ja oma tahtmist saada.
Seepärast kutsub Biesta koole üles ümbritsema lapsi aedade, loomade ja reaalsete materjalidega. Kui kõik muutub tekstiliseks ja virtuaalseks, hoiatas ta, kaotame ühe vähestest allesjäänud jõududest, mis suudavad meid veel paigal peatada ja meid enda juurde tagasi kutsuda.

Kõik-kõik on uus septembrikuus, peaminister uus, uus valitsus? Elame, näeme!
Kirjutatud enne sind.
Carmiolakanal. Tänan südamest!

Andero Pebre: Kui sa kurdad liikluse või ummikute üle tähendab, et sul on auto. Ole tänulik, sest 88% maailma elanikkonnast puudub see luksus.
Kui sa kurdad oma töö üle, tähendab, et sul on ikkagi töö ja sa teenid raha. Ole tänulik, sest 58% inimestel puudub see võimalus.
Kui sa kurdad oma kodu puuduste, kommunaalkulude, või tüütu remondi üle tähendab, et sul on katus pea kohal. Ole tänulik, sest umbes 42% maailma elanikkonnast puudub ligipääs turvalisele ja adekvaatsele elamispinnale.
Kui sa kurdad, et sul “pole midagi selga panna” oma riidekapi ees seistes, mõtle sellele, et sul on valikuvõimalus. Ole tänulik, sest sajad miljonid inimesed omavad vaid riideid, mis neil parajasti seljas on.
Kui sa loed seda teksti oma nutitelefonist või arvutist ja kurdad aeglase interneti üle, siis ole tänulik – umbes 33% inimkonnast pole kunagi elus internetti kasutanudki ning neil puudub igasugune ligipääs digitaalsele maailmale ja sealsetele võimalustele.
Kui sul kõik need olemas – kuulud sa maailmas 10% hulka.

Deivi Monica: Kas Sul on hea olla?
On tore vihmane hommik, ruttama ei pea, kohv on ka nina all?
Pea hoogu!
Kvantfüüsika üks nurgakivi on superpositsioon.
St., et kõigil osakestel on paariline kusagil universumis (aga miks ka mitte multiversumis?), mis on identne ja vastupidine.
Seega, kui Sul siin pühapäevahommikuses Eestis on hea, vaevleb kusagil Su teisik, kellel on väga s… olemine.
Las kohv jahtub ära ja läheb arvuti peale ümber, tekk libiseb maha, kass kuseb nurka…valik lõputu.
Kõik ühtlase keskpära nimel!

Tiit Pruuli: Kui me oleme lollid, pole tanke ja droone vajagi. Siia juurde tasub kuulata Ülle Madise sõnu eilses ETV esinemises, kus ta rääkist viha külvamise algoritmidest. Ja täna hommikul vaatan, et üks ülikooli läbinud inimene jagas jälle kellegi madalalaubalist juttu, kuidas Eestis kõik asjad kuni viimseni perses on. Tee parem asju paremaks, ära jaga tibla rõõmuks lollusi!

Kaja Kallas: Armas isa, viimased 25 aastat on Sul olnud suurtel juubelitel palve, et ma peaksin kõnet. Sest siis on Sul võimalus kõigile kõnesoovijatele ära öelda kuna Sinu hinnangul on juubelitel peetud kõned reeglina ikka mitte juubilarist, vaid sellest, kuidas kõnepidaja juubilari tunneb ja seejärel kõnelejast endast ja see kõik võtab liiga palju aega. Sina aga tahtsid kiiresti minna tantsimise, söömise-joomise ja pidutsemise juurde. Nii kehtestasidki Sa enda juubelitel reegli, et kõnet saavad pidada ainult Sina ja mina. Aga täna meil pidutsemiseks põhjust ei ole ja ma olen kindel, et sulle oleks meeldinud kuulata inimesi rääkimas sinust nii palju head. Aga nagu meil kokkulepe on olnud, püüan ka oma osa ära teha.
Kui uudis Su lahkumisest sai avalikuks, saime vennaga palju sõnumeid sisuga, et teie isa oli suur mees. Oluline mees. Eks sa olidki, tegid palju Eesti jaoks. Ja me oleme Sinu üle nii uhked. Sa olid nii mitmegi olulise otsuse ja sündmuse taga, mis Eesti elu on mõjutanud. Iseseisvalt majandava Eesti ettepanek, Eesti kroon, ettevõtete tulumaksu ärakaotamine jne. Aga minu ja mu venna jaoks olid Sa eelkõige isa. Väga hea isa. Hea inimene läbi ja lõhki. Oma vanemaid valida ei saa, aga meil on vennaga ikka hullupööra vedanud.
Sul on inimeste suhtes alati olnud väga positiivne hoiak. Üldiselt Sa usaldasid inimesi, kui just ei olnud tõendatud vastupidist. Tänu sellele oli Sul palju sõpru ja häid tuttavaid. Aeg-ajalt said ka kõrvetada, kui keegi Su usaldust kuritarvitas, aga Sinu põhimõte oli siiski, et inimeste usaldamisest on tunduvalt rohkem võita kui kõiki kahtlustada. Nii oligi Sul sõpru ja tuttavaid erinevates vanustes, erinevatelt aladelt ja erinevatest rahvustest. Sa õpetasid meile vennaga varajasest noorusest, et kõiki inimesi tuleb kohelda austusega. Ametikohad, töökohad, positsioonid tulevad ja lähevad, aga see, kes sa oled inimesena, jääb. Ja Sa ise olid meile selles osas suureks eeskujuks.
Uute tutvuste kõrval õpetasid Sa hoidma neid sõpru, kes on sinu kõrval olnud läbi elu. Nii oli ka Sinul emaga ülikooliaegne sõpruskond, kes siiamaani tihedalt koos käib. See sõpruskond oli ärgas ja alati valmis vaidlema ja arutama ühiskonna sõlmpunktide üle, aga vähem olulised ei olnud peod.
Sulle on alati väga meeldinud pidutseda. Kui oli midagi tähistada, siis tuli tähistada. Sinu elurõõm nakatas kõiki. Kõiki sünnipäevi, pulma-aastapäevi ja muid tähtpäevi tähistati meie peres suure seltskonna ja peoga. Alati olid Sa valmis kaasa minema erinevate avantüüridega ja Sulle meeldis neid ka ise korraldada. Olgu see siis pulma-aastapäevaks korraldatud jalgrattamatk Viljandist Tartusse, minu sünnipäeva orienteerumisvõistlus pöörases vihmasajus või isegi alles 2 aastat tagasi venna ufoteemaline juubel, kuhu Sa koos emaga ei pidanud paljuks tulla kohale tulnukateks riietatuina.
See iseenda mitte-liiga-tõsistelt võtmine ja huumorimeel on midagi, mis aitas Sind läbi elu. Nalja sai meil alati palju. Ja mitte ainult pidudel. Sa võisid alati visata mingi suvalise vimka. Näiteks kirjutasid üks kord meili alla „Siim E.Kallas“. Kui küsisime, mis „E“ see nüüd on, teatasid, et see on Su artisti nimi . Kord oli Püünsis naabrite juures koosviibimine, kuhu naabrid olid kutsunud ka kaugemaid sugulasi. Need olla väga pabinas olnud, et Siim Kallas tuleb ka. Naabrid rahustanud, et oh ei, ärge kartke, Siim on väga lihtne inimene. Sina aga otsustasid teha nalja ja siseneda peole frakis kandes kõiki oma ordeneid. Vaestel külalistel läks tükk aega toibumiseks ja mõistmiseks, et tegemist ikka on ikka „lihtsa“ inimesega.
Oleme alati teadnud, et meil on väga tark isa. Aga Sa ei ärbelnud oma teadmistega kunagi. Uudishimu kogu maailma vastu säilis Sul elu lõpuni. Alati olid Sa valmis uusi asju lugema või uurima ja endale selgeks tegema. Oma loengute ettevalmistamist Tartu Ülikoolis nautisid täielikult ja harvad ei olnud korrad, kui sa selle käigus helistasid, et „kuule, vaata, mis mõttele ma sattusin, ehk sul võiks sellest kasu olla“. Ma tegelikult oleks tahtnud su loenguid kuulata, sest ettevalmistatud materjal oli nii põnev. Üliõpilaste nooruslik seltskond sobis Sulle väga hästi.
Eks sa andsid meile edasi ka eluks muidu vajalikke isalikke õpetussõnu. Näiteks rääkisid sa, et ülikooli ajal oli üks sõber soovitanud, et kui oled purjus, võta pits vana Tallinnat koorega, see lööb kaineks. Sinu poolt meiega jagatud elukogemus oli, et ärge proovige, see ei tööta.
Uudishimu tõttu ja tänu asjaolude kokkulangemisele sattusid Sa Mnemoturniiri tegema. Tol ajal kuulasid seda saadet vist küll peaaegu kõik. Eks sellega seoses tuli ette naljakaid seiku, kus inimesed küsisid Sinu käest kõikvõimalikkude asjade kohta. Sulle endale meeldis kõige rohkem näide, kus suvalises kohvikus üks härra tuli Su juurde ja küsis: „no ütle, mis on „Tähekese“ tiraaz?“ (Härra üllatuseks sa isegi teadsid seda). Siiamaani valmistasid regulaarselt ette mälumängude küsimusi ja testisid neid ka meie peal. Sinu sõnul on hea küsimus viktoriinis, mitte see, mille vastust keegi ei tea, vaid see, mille vastuse peale inimesed võiksid arutlemise käigus lõpuks jõuda. Enne internetti olid Sina meie „internet“, kellelt sai kõike küsida. Sul oli tohutu lugemus ja seeläbi ka meeletu teadmiste pagas. Sinuga ei saanud näiteks kunagi teha nalja, et „mis on Alzeimeri eesnimi? – ei tea- …no sealt see hakkab…“, sest Sa teadsid kohe, et Alzeimeri eesnimi oli Alois .
Vaatamata suuretele teadmistele ei arvanud Sa ometi, et elul pole Sulle enam midagi õpetada. Pigem vastupidi. Sa tõesti jälgisid põhimõtet, et inimene õpib kogu elu. Veel hilises vanuses võtsid ette prantsuse keele ja tegid endale selgeks kliimamuutuste teema. Oli ka asju, mida sa ei pidanud vajalikuks ära õppida, näireks suurem asi meistrimees sa ei olnud. Põrandaliistud meie Mustamäe korteris olid aastaid panemata.
Sa pole kunagi väitnud, et sinu käes on tõemonopol, aga sind jäädi kuulama. Sul oli haruldane oskus ka teisi kuulata. Rahulikult, tähelepanelikult ja päriselt kohal olles. Seetõttu tulidki nii paljud inimesed Sinu juurde oma muredega ja küsisid Sinu käest nõu. Mul endal muidugi tohutult vedas, sest käies Sinu jälgedes olid Sa ainus inimene, kes tõeliselt teadis karisid, mida see amet kaasa toob ja oskasid viidata ohtudele, mida noorpoliitik sugugi ei märganud. Tänu Sinu nõuannetele olen nii mõnegi vea jätnud tegemata.
Aga Sa andsid alati nõu, öeldes, et ega ma lõpuni kõike ei tea ja vastutus on ikka sinu. Otsuse pead tegema ise. Sa olid läbi ja lõhki liberaal. See väljendus juba väikesest peast meie soovide austamises. Sina ja ema ei suunanud meid kunagi teie poolt valitud rajale. (Vähemalt mitte nii, et me vennaga oleks sellest aru saanud . Sa uskusid kõigi inimeste õigustesse ja vabadustesse ning käitusid selle järgi ka ise. Kui hakkasin mõlgutama mõtteid poliitikas osalemisest, siis oli Sinu esimene reaktsioon, et „ahsoo, aga mis erakonnaga sa mõtled liituda..?“
Oled öelnud, et Sinu vaateid mõjutas väga Coudenhove-Kalergi raamat „Totaalne riik. Totaalne inimene“, aga mööda ei saa sinu perekonna mõjutustest. Sinu ema oli tõeline eestiaegne proua ja seda meelsust sa kandsid endas edasi. Seetõttu pidasid ülioluliseks Eesti kultuuri ja keele kestmist. Igal jõululaupäeval tulid Sul esitamisele uued luuletused Eesti luuletajate (peamiselt Betti Alveri) varasalvest ja meie nooremad pidime tihti silmad maha lööma, et meie ikka kordasime aastast aastasse vanu. Ka teatrisse suhtusid sa suure austusega ja pidasid lugu heast muusikast. Olgu see siis rahvusooper „Estonia“ kõik esietendused, mis te emaga ära vaatasite või erinevate Eesti väiketeatrite lavastused, mida kõrgelt hindasite või ERSO kontserdid, kus olite regulaarsed külalised. Ajaloo edasikandmine järeltulevatele põlvedele läbi teatrikunsti on Sulle olnud nii oluline, et oled koos emaga asutanud fondi, mis juba peaaegu 20 aastat toetab Eesti ajaloo mõtestamist teatris.
Sa olid elav kehastus Gustav Suitsu ütlusest, et jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks. Mäletan hästi, kuidas sa alguses ei tahtnud sugugi Eesti volinikuks Brüsselisse minna, aga töötamine Euroopa keskel sobis sulle nii hästi. Kõik see Euroopa riikide kultuur, erinevad rahvused, põnevad väljakutsed. Naersime vennaga, kuidas meie silme all kehastusid Sa lugupeetud kesk-Euroopa härrasmeheks, kellel ei olnud Ida-Euroopa taagast tulenevaid komplekse.
Kui olid saanud ka välismaal elamise ja töötamise kogemuse, siis naastes teatasid sa, et kavatsed nüüd minna pensionile ja kirjutada raamatu. Saame näha, mõtlesime meie. Ja saimegi – ei olnud sul seda püsivust pensionile jääda. Peale naasmist lisasid oma CV-le veel Viimsi vallavanema, Riigikogu aseesimehe. Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimehe ja Riigikogu liikme ametikohad. Ja igal pool ikka häid meeskondi ehitades ja uusi sõpru saades.
Selle kõige kõrval olid sa pere jaoks alati olemas. Sinu tähtsusjärjekorras esimene oli alati ema. Tänapäeval on suhteliselt haruldane, et inimesed on koos 56 aastat, neist 54 abielus. Vaadates teie noorpõlvepilte, võib pealiskaudsel vaatlejal tekkida küsimus, mida minu kaunitarist ema küll sellises lõnguses leidis. Aga ema on öelnud, et teda võlus see, millise austuse ja armastusega Sa oma vanematest rääkisid. Oma vanaisast ja suguvõsast oled kirjutanud suisa kaks raamatut, millest kumab uhkus ja armastus oma juurte vastu. Pere oli Sulle väga oluline. Aga ikka selles järjekorras – kõige pealt ema ja alles siis lapsed ja lapselapsed. Mäletan hästi, kui hinge värisedes tulin teile ütlema, et kolin välja. Kujutasin ette, kuidas Sa ütled, et vara veel ja püüad mind ümber veenda. Sina aga vaatasid emale otsa ja ütlesid, „väga hea. Teeme Kaja toast siis raamatukogu“ . Sinu armastus ema vastus kumas läbi kõige. Ikka aeg-ajalt õhkasid sa möödaminnes, et teie ema näeb ikka pagana hea välja .
Pere on meil alati olnud väga kokkuhoidev. Kui ühel või teisel on olnud raske, siis on meil mantra „et läheb, kuidas läheb, meie armastame sind ikka“. Ja see annab rasketel hetkedel palju jõudu. Tean, et suutsime ka sulle rasketel hetkedel jõudu anda, sest oled ise öelnud, et perekonna tugev tagala on sulle andnud julguse võtta ette enneolematuid riske.
Vaatasime vennaga 20 aastat tagasi tehtud ETV saadet „Tähelaev“ ja seal küsitakse Sinu käest, et kas on midagi, mis on sul jäänud tegemata või mida sa tahaksid veel teha. Ja sa ütled, et tahaksin raamatu kirjutada. Pärast seda jõudsid sa välja anda tervelt 5 raamatut, kirjutada ka 6-nda, mille ilmumist sa paraku ära ei jõudnud oodata. Mul on selle üle nii hea meel, et sul tõesti ei jäänud midagi tegemata, mida sa tahtsid teha. Kui vaadata sinu elulookirjeldust, siis tundub, et aastaid oli Sul tunduvalt rohkem, kui tegelik number näitab. Sa tahtsid elada ja oskasid elada ning elasid ilusa elu, kus oli nii palju saavutatut, aga ka nii palju toredaid inimesi, rõõmu, nalja, armastust.
Öeldakse, et inimene elab kuniks elab tema mälestus. Neid inimesi, kes sind mäletavad, on palju. Seega elad sa edasi, kuigi sulle helistada ja sind kallistada enam ei saa. Head kerget teed sul minna, kallis isa.

Kui ei tea, mida teha, ära tee mitte midagi.
Kell 11 esilinastub Carmiolakanalis Murutaride pusakond.
Kell 12 on jumalateenistus.
Kell miski on alati miski…
Küll saab.
Küllalt saab.
Ja saabki.
Ja nii ongi.
Rahu!

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Trükikirjaoskuse hääbudes moondub meie arusaam tõest
Trükipress andis meile objektiivse tõe. Sotsiaalmeedia muutis tõe taas hõimuliseks. Tehisintellekt võiks selle muuta millekski hoopis muuks.
SUUR MÕTLE JA ANDREI MIR

25. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Andrei Miri poolt
Igal meediumil – trükimeedial, televisioonil, sotsiaalmeedial – on oma leping tõega. Trükikirjaoskusest eemaldudes eemaldume ka objektiivse tõe tingimustest, mida see toetab.
Suulisus ja olukorratõde
Enne kirjaoskust oli inimeste arusaam tõest rajatud „eluskogemusele“, olgu see siis hõimu- või individuaalne kogemus. Faktid defineeriti olukorrapõhiselt, neid testiti tulemustega ning need talletati isiklikku ja kollektiivsesse mällu. Kollektiivne mälu oli vastupidavam kui ühegi üksikisiku mälu, kuid see kaldus siiski selle poole, mida inimesed tõesuseks vajasid. Ilma välise dokumentatsioonita, mis seda fikseeriks, sai minevik end vaikselt ümber kujundada, et see sobiks olevikuga.
Suulises kultuuris oli tõde situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Näiteks jutustasid antropoloogid Jack Goody ja Ian Watt loo Gonja osariigist Põhja-Ghanas. Riigi alusmüüt väitis, et asutaja Ndewura Jakpa tuli sellele maale kulla järele, vallutas põlisrahvad ja pani oma seitse poega nende peavaldasid valitsema. Seega olid nende järeltulijad seitsme provintsi seaduslikud valitsejad. Briti ametnikud jäädvustasid selle loo 20. sajandi alguses. Kuid siis ühinesid kaks peavalda teistega. Kui britid selle müüdi 60 aastat hiljem uuesti jäädvustasid, väideti, et Ndewura Jakpal oli ainult viis poega, mis legaliseeris viis peavalda. Keegi peale brittide, kes juhtumisi „kviitungid” alles hoidsid, ei näinud mingit poleemikat.
Goody ja Watt nimetasid seda „sotsiaalseks amneesiaks“. Kirjaoskajad ühiskonnad revideerivad samuti oma minevikku – aga nad peavad vaidlema vastu ülestähendustele, mis neile vastu räägivad. Suulises kultuuris selliseid ülestähendusi polnud, seega revideerimine ei jätnud auke. Suulisus võimaldas hõimul minevikku kohandada vastavalt oleviku vajadustele. Mitte ainult isiklik, vaid isegi kollektiivne tõde oli situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Kirjutamine ja objektiivse tõe tekkimine
Nagu kirjaoskuse uurija Eric Havelock ütles, eraldas kirjutamine teadaoleva teadjast. Mälust väljapoole jäädvustatud sündmuste lihtne jäädvustamine tõi kaasa revolutsiooni: tõde sai nüüd eraldada elukogemusest ja käsitleda abstraktse mõtlemise abil.
See kirja ja tähestiku poolt juhitud abstraktsiooni mõju muutis dramaatiliselt tõe epistemoloogiat. Tõde ei olnud enam seotud inimese või hõimu kogemusega. Nii jõudis Aristoteles, üks esimesi proosas kirjutanud filosoofe, järeldusele: „Platon on mulle kallis, aga veelgi kallim on tõde.“ Abstraktse tõe valimine mentori või vanema asemel oleks olnud vaieldamatult ennekuulmatu vaid paar põlvkonda enne Aristotelest. Abstraktse tõe printsiip, mis valitses suhete üle, laienes seejärel teadusesse, õigusse ja ühiskondlikku ellu, nagu kajastub näiteks Rooma õigusmaksiimis Dura lex, sed lex („Seadus on karm, aga see on seadus“).
________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
On laialdaselt tunnustatud, et trükkimine tegi raamatud massidele kättesaadavaks. Vähemtuntud, kuid tõenäoliselt olulisem oli trükkimisega kaasnenud teadmiste ühtsus. Enne 1440. aastat kippus käsikirjade käsitsi ümberkirjutamine koguma vigu ja tekitama samast tekstist vastuolulisi versioone. Trükkimine lõi mehhanismi, mis ühendas teadmised – ja tõe.
Pärast trükipressi levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Hea näide on kaardid. Trükitud kaardid muutsid „reaalsuskontrolli“ põhimõtteid. Trükkimine kiirendas ja laiendas identsete eksemplaride levikut, võimaldades rohkematel inimestel näha sama küljendust ja lahknevusi kiiremini märgata. Erinevalt käsikirjakultuurist muutis trükkimine parandamise kiireks, kollektiivseks ja rahvahulga abil toimivaks protsessiks.
Selle protsessi käigus kaotasime paradiisi – või vähemalt selle koha kaardil. Tänu rahvahulga abil tehtud reaalsuskontrollile muutus täpsed ja ühtsed kaardid külluslikuks, mis juhtis tarbijaid eemale vähem usaldusväärsetest kaartidest, nagu Elizabeth Eisenstein oma 1979. aasta raamatus „ Trükipress kui muutuste agent“ märgib . Enne seda sisaldas enamik käsitsi joonistatud kaarte Eedeni aeda. Kuid kui trükkimine reaalsuskontrolli kiirendas, hakkasid kaardiväljaandjad „paradiisi sellest maailmast välja jätma, kuna selle asukoht oli liiga ebakindel,“ kirjutab Eisenstein.
Trükikirjaoskus aitas ilma eriliste pingutuste või ekspeditsioonideta, lihtsalt oma tehnoloogiliste tingimuste kõrvalmõjuna, kehtestada paljude asjade kohta objektiivsema tõe. Ühtse massihariduse kaudu (mis on samuti trükikirjaoskuse kõrvalsaadus) levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Elektrooniline meedia: Tõde muutub sihtrühmaspetsiifiliseks
Kommunikatsiooniteoreetik James Carey väitis, et telegraaf oli esimene meedium, mis eraldas kommunikatsiooni transpordist. Kui elekter vabastas kommunikatsiooni mis tahes füüsilisest kandjast, muutus see praktiliselt hetkeliseks, mis viis lõpuks teabe külluseni.
Elektroonilise ajastu jooksul – raadiost televisioonini – muutus uudiste ja meelelahutuse hulk külluslikuks. Meediatootjad pidid oma toodete publikule turustamiseks kõvasti tööd tegema. Lasswelli kommunikatsioonivalemi – „Kes ütleb mida millisel kanalil kellele ja millise mõjuga?“ – kohaselt muutus „kelle“ olulisemaks kui „millele“. Meediatoodang nihkus sisu tootmiselt konkreetsele sihtrühmale suunatud tegevusele. Ajalehed olid pikka aega kõnetanud kindlat lugejaskonda – parteiline ajakirjandus valis oma sihtrühma poliitilise tausta järgi. Elektrooniline meedia lisas mõõtmise: sihtimisest sai pidev, kvantifitseeritud ja kohene.
Elektroonilise meedia ajastul nihkus kirjutamise ja trükkimise kaudu edendatud tõe printsiip sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse poole.
Mitte juhuslikult võimaldas elektrooniline meedia mõõta ka seda, mida publik soovib. See sai alguse 1937. aastal, kui Paul Lazarsfeld ja Frank Stanton Columbia ülikoolist kavandasid „programmianalüsaatori“ – seadme, mis registreeris kuulajate reaktsioone raadiosaadetele. Katsealused kuulasid saadet ja vajutasid vasakule või paremale nuppu, et märkida, mis neile meeldis või ei meeldinud. Nii leiutati muide esimene „meeldib“ nupp, 70 aastat enne sotsiaalmeediat. Seade võimaldas uudiste ja reklaamide tootjatel näha, millist tüüpi sisu erinevad publikuliikmed eelistasid. Sarnased meetodid võeti televisioonis kasutusele 1940. aastate lõpus. 1990. aastateks oli tekkinud terve publiku mõõtmise tööstusharu. Spetsiaalsed kaugjuhtimispuldid ehk „inimesemõõtjad“ jälgisid leibkondade individuaalseid valikuid. Hinnangud, mis olid trükiajastul võimatud, hakkasid sisu tootmist defineerima.
Nende andmete abil kohandasid produtsendid sisu mitte ainult laiadele sihtrühmadele, nagu lapsed, mehed või naised, vaid ka konkreetsetele segmentidele, nagu „vanemad töölisklassi mustanahalised mehed” või „keskklassi üksikemad valged emad”. Identiteedi järgi sihtrühma täpne sihtimine parandas saadete ja reklaamide edastamist, aga tõi ka grupiidentiteetidele keskendumise massikultuuri ja avalikkuse teadvusse.
Nagu filosoof ja meediateoreetik Marshall McLuhan täheldas, sai kasutajast sisu. Postmodernistlikud teooriad väitsid, et tõde pole midagi muud kui kultuuriline konstruktsioon – mitte kunagi objektiivne, alati kellelegi kuuluv. Polnud juhus, et postmodernism tekkis koos televisiooniga. Nii postmodernismi kui ka televisiooni jaoks oli tõde publikuspetsiifiline.
Kirja ja trükikunsti edendatud tõe printsiip – ratsionaalsus, objektiivsus, universaalsus, ühetaolisus – nihkus sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse suunas. Alanud oli pöördumine absoluutselt tõelt suhtelisele tõele.
Digitaalne meedia: tõde kui meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum
Internet ja sotsiaalmeedia andsid miljarditele inimestele juurdepääsu mitte ainult teabele, vaid ka eneseväljendusele. See hävitas vanad väravavalvurite mehhanismid, mida suuresti kontrollisid eliit, mis viis selleni, mida Martin Gurri nimetas teoses „ Avaliku mäss “ „autoriteedi kriisiks“. Peagi järgnes epistemoloogilis-autoriteedi kriis.
Kirjaoskus julgustas inimesi ideedele reageerima, samas kui digitaalne meedia julgustab meid üksteisele emotsionaalselt ja impulsiivselt reageerima, tuues tagasi hõimude suulisusele iseloomulikud tingimused. Kuid sotsiaalmeedias ületab sotsiaalne reaktsioonivõime vanu hõimutingimusi suurusjärkude võrra, kuna interaktsioonid on kiiremad ja ulatuslikumad. Traditsioonilistes hõimudes lepivad inimesed tavaliselt lühikeste kohanemisperioodide järel stabiilsete hierarhiatega. Digitaalsed superhõimud puutuvad pidevalt kokku päästikute ja uudsusega ning algoritmid õhutavad kasutajaid veelgi parema kaasatuse poole. Digitaalsed rahvahulgad segunevad erinevate teemade ja mandrite vahel ning ei lepi kunagi päriselt stabiilsete hierarhiatega. Kogu ökosüsteem on pidev kaklus. Seetõttu on „digitaalne suulisus” steroididel suulisus.
Seda äsja tekkinud terminit, digitaalset suulisust, mõistetakse sageli valesti selle „suulisuse” komponendi tõttu. Meediaökoloogias ei tähenda suulisus vs kirjaoskus ainult kuulamist vs lugemist, vaid pigem süvenemist vs eemaldumist. Seega ei puuduta digitaalne suulisus niivõrd taskuhäälingusaateid ja lühireportaaže, kuivõrd seda, kuidas inimesed sukelduvad impulsiivsetesse ja kohestesse digitaalsetesse interaktsioonidesse oma keskkonnaga, mis on nüüd digitaalne, ja üksteisega, just nagu hõimude suulisuses.
Digitaalajastul on tõde omandanud uue kontrollimisvormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik.
Digitaalmeedia muutis teksti sõnumite saatmiseks. Nii nagu suuline kõne integreerus meie loomulikku käitumisse füüsilises reaalsuses, on sõnumite saatmisest saanud meie digitaalse käitumise alus. Kuna trükkimine ja koputamine asendab teisi suhtlusvorme, kahaneb mõtlemise ja käitumise vaheline eraldatus – Havelocki teadaoleva ja teadja vahel. Abstraktne ja süstemaatiline teadmine on pöördumas „teadmiseks“, mis põhineb „elus kogemusel“. Tõde muutub taas situatsiooniliseks, suhteliseks, läbiräägitud ja hõimupõhiseks.
Elektroonilise meedia algatatud tõe sotsiaalse kontekstualiseerimise protsess oli lõpule viidud. Meil on isegi ajatempel selle kohta, millal see juhtus: Oxfordi sõnaraamat valis 2016. aastal aasta sõnaks sõna „post-truth“. Sõnaraamat defineeris „post-truth“ kui seost „oludega, kus objektiivsed faktid kujundavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonidele ja isiklikele veendumustele apelleerimine“. Aasta hiljem valis Collinsi sõnaraamat aasta sõnaks „fake news“.
Trükikultuuril oli muidugi oma valed – 19. sajandi pennipress ja kollane ajakirjandus müüsid neid ohtralt. Digitaalse meediaga muutus aga verifitseerimise mehhanism ise. Digitaalajastul on tõde omandanud uue verifitseerimise vormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik. Kui trükikultuur levitas seda, mis oli oluline, siis digitaalkultuur käsitleb olulisena kõike, mida levitatakse. Viiruslik levik kujundab tõde võimsamalt kui vanad väravavahid, raamatud ja eksperdid kunagi tegid. Tõest on saanud meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum.
Tsivilisatsioon loobub trükiajastu tõe mõistest. Tagantjärele vaadates näib see periood olevat absoluutse, objektiivse tõe haripunkt. See kestis ajaloos vaid lühikese perioodi, umbes 500 aastat, mida põhjusega nimetatakse „Gutenbergi sulgudeks“. Sulg sulgub.
Tehisintellekt ja tõde: reaalsuskontrolli jaoks pole enam reaalsust
Laialdaselt kasutatavad suured keelemudelid (LLM-id) on olnud olemas vaid paar aastat, kuid me näeme juba sama ulatuslikke tagajärgi nagu kirjutamise, trüki või televisiooni ajastul. Tehisintellekti suurim mõju tõe epistemoloogiale seisneb selles, kuidas see tingib meie suhet reaalsusega.
Kuna jagame internetti üha enam tehisintellektiga, kohandame oma nägemis-, kõne- ja mõtlemisviisi selle jagatud keskkonnaga. Tehisintellekti jaoks oleme ainus reaalsus meie ise. Meie anname tehisintellektile oma keele kognitiivsete struktuuride õppimiseks, seega on meie kaasatus tehisintellekti jaoks ülioluline ja olulisem kui tõde. Tehisintellekt jätkab meiega rääkimist olenemata kõigest, olles suuresti ükskõikne tõe ja reaalsuskontrollide suhtes, sest tal pole reaalsust peale selle, milles meie temaga suhtleme.
LM-idel on praegu reaalsusega vähe seost ja vähe vajadust selle järele. Mis selles uues paradigmas tõde on, tuleb veel kindlaks teha.
See ei tähenda, et tehisintellekt ohverdab tõe kaasatuse nimel, nagu seda teeb digitaalne meedia. See tähendab, et tõde kui intellektuaalne või eetiline imperatiiv tehisintellekti reaalsuses vaieldamatult ei eksisteeri. Muidugi on tõde meie, inimeste jaoks endiselt oluline ja me saame tehisintellekte parandades anda endast parima, et seda säilitada. Kuid elektrooniline ja seejärel digitaalne meedia on meie parima juba õõnestanud.
Veelgi hullem on see, et inimese ja tehisintellekti jagatud keskkonnas väheneb inimese osakaal. Mida kaugemale me generatiivse tehisintellektiga areneme, seda rohkem sisu tehisintellekt toodab. Esimestes iteratsioonides taaskasutas tehisintellekt inimeste loodud sisu, kuid peagi hakkab see sööma omaenda varasemaid väljundeid, mille eesmärk polnud juba reaalsust peegeldada, vaid tähelepanu köita, nn tehisintellekti rämps.
Selle tulemusel jagame tehisintellektiga ühist keelt, milles tehisintellektil puuduvad täielikult põhjendatud viited reaalsusele. Tehisintellekti kasutatavas keeles kaotavad sõnad oma haarde reaalsete asjade üle ja säilitavad ainult oma seose teiste sõnadega. Keelelises mõttes variseb denotatsioon kokku tähenduseks. Aja jooksul tehisintellekti loodud osakaal selles jagatud keeles kasvab või isegi tühistab meie referentsiaalsed vajadused. On aeg olla ettevaatlik või vähemalt uudishimulik selle suhtes, mis sellistes meediatingimustes tõest alles jääb.
Individuaalsed tõe strateegiad
Viimase kahe aastatuhande jooksul on tõde läbinud mitu domineeriva meedia määratletud etappi. Hõimude suulisuses põhines tõde elukogemusel ning seda defineerisid uskumused ja situatsioonilised vajadused: suhteline, hõimulik ja läbiräägitud. Kirjutamine ja seejärel printimine eraldas tõe situatsioonilisest süvenemisest ja asetas selle abstraktsete ideede ruumi, mis on ankurdatud „objektiivsesse” reaalsusesse, loodud mõistuse kaudu ja kinnitatud kontrollitavate tõenditega. Elektrooniline ja nüüd digitaalne meedia on tagastanud tõe elukogemusele – kuid elukogemusele, mis on nüüd enamasti digitaalne, mis tähendab impulsiivset, algoritmiliselt ärritunud ja isoleeritud sellest, mida varem peeti reaalsuskontrolliks. Ja lõpuks, õigusteaduse magistriõppes on praegu vähe seost reaalsusega ja vähe vajadust selle järele, kuna nende ainus ühendus oleme meie, keele pakkujad. Mis on tõde selles uues paradigmas, on veel kindlaks tegemata.
Postkirjaoskus ei tähenda ainult vähemat raamatute lugemist. Loobudes trükikirjaoskusest – esmalt elektroonilise ja digitaalse meedia kaudu ning nüüd tehisintellekti kaudu –, loobume objektiivse, absoluutse ja ühetaolise tõe mõistest.
Mõned tõe erosioonile vastupanu osutamise võimalused on endiselt alles, enamasti individuaalsete strateegiatena. Neid on peamiselt kaks: ankurdada end füüsilisse ja sotsiaalsesse reaalsusesse, elades inimelu inimkehas; ja sügav lugemine. See, kas neid strateegiaid saab ühiskonnas rakendada, sõltub haridusest ja meediapädevusest. Vastasel juhul võib epistemoloogiline lõhe – erinevused selles, kuidas inimesed tõde defineerivad – juba tahkestuda uueks sotsiaalseks ja põlvkondadevaheliseks mõraks.
________________________________________

Hakka Big Think liikmeks
Minifilosoofia | Algab pauguga | Suurelt mõtlevad raamatud | Suurelt mõtle ärile
Külalispostitus autorilt
Andrei Mir
Autor: Digitaalne tagasipööramine. || Viiruslik inkvisiitor. || Digitaalne tulevik tahavaatepeeglis. || Postajakirjandus ja ajalehtede surm. || Inimene kui meedia. // Ma uurin meediat ja kõike muud.
Telli Andrey

*

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Vaata kohe

Meil on rohkem karta rumalate inimeste kui kurjade inimeste ees
Filosoof Jonny Thomson käsitleb kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust.
BIG THINK JA JONNY THOMSON

18. JUULI

LOE RAKENDUSES

Kurjust on lihtne tuvastada ja selle vastu võidelda; rumalusega see nii ei ole. Filosoof Jonny Thomson käsitleb Dietrich Bonhoefferi kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust: oma mõtlemise tellimine autoriteedilt, tahtlik teadmatus ja konformism.

Ta näitab, kuidas igaüks neist tänapäeval avaldub, alates tehisintellekti vastustest meie moraalsetele küsimustele kuni poliitiliste parteideni, mis suruvad peale lojaalsust veendumuse asemel.
Esineja kohta: Jonny Thomson Õpetas enne täiskohaga kirjutamisele asumist enam kui kümme aastat Oxfordis filosoofiat. Ta on Big Thinki kolumnist ning auhinnatud ja menuraamatute autor, kelle raamatud on tõlgitud 22 keelde.

Jonny on ka Mini Philosophy asutaja , mis on umbes kahe miljoni uudishimuliku ja intelligentse meele sotsiaalvõrgustik. Ta on tuntud üle kogu maailma selle poolest, et muudab filosoofia ligipääsetavaks, kaasahaaravaks ja lõbusaks.
________________________________________
Saa Jonny Thomsonilt rohkem infot
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Ajatemplid
00:00:21 1. peatükk: Rumalus vs kurjus
00:01:52 Mis rumalus tegelikult on
00:09:14 Miks rumalus võidab kurjuse
00:21:53 Kuidas lolli ravida
00:27:35 2. peatükk: Kuidas võim rumalust kasvatab
00:30:09 Valetajad vs. lollitajad
00:35:12 Algoritmipõhine grupimõtlemine
00:38:30 Kuidas end lolliks teha
________________________________________
Eelistad meie intervjuusid Spotifys kuulata? Vaata meie episoode siit:

Emotsionaalselt küpseks täiskasvanuks saamise plaan 68 minutiga
Suur mõte
Episood
________________________________________
Transkript
Allpool on selle videointervjuu esimese viie minuti transkriptsioon. See on tõeline sõna-sõnalt tehtud transkriptsioon, mis jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. Kui soovite video vaatamise ajal kogu transkripti lugeda, klõpsake siin .
________________________________________
Minu nimi on Jonny Thompson. Olen kirjanik, Big Thinki kolumnist ja haldan sotsiaalvõrgustikku Mini Philosophy, kus selgitan filosoofilisi ideid miljonitele inimestele. Olen peatselt ilmuva raamatu “The Art of Piisav” autor, milles selgitan epikuurlust ja õpetan kõigile, kuidas seda meie elus rakendada.
1. peatükk: Rumalus vs. kurjus
Dietrich Bonhoeffer oli 20. sajandi filosoof ja teoloog, keda tuntakse nii oma kirjutiste kui ka natsisüsteemile vastupanu osutamise poolest. Ta sündis 20. sajandi alguses silmapaistvasse, üsna eliitsesse perekonda. Tema isa oli Berliini Ülikooli psühhiaatriaosakonna juhataja, mis oli üks riigi prestiižsemaid õppetoole. Kui natsid võimule tulid ja alustasid Saksa kristlikku liikumist, mille raames nad üritasid protestantlikke kirikuid omaks võtta, juhtis ta vastuliikumist, mida tunti kui Konfessionaalset Kirikut. Kui sõda puhkes, oli Bonhoeffer osa natsivastasest luureteenistusest, kus ta edastas teavet liitlastele ja vastupanuliikumistele kogu Euroopas ja Saksamaal. Lõpuks said natsid sellest teada ja ta vangistati 1943. aastal, kus ta kirjutas terve hulga kirju ja päevikuid, millest saame need märkmed rumaluse kohta, millest ma täna räägin. Teda seostati Hitleri tapmise vandenõuga 1944. aastal ja ta hukati Flossenbergi koonduslaagris 1945. aastal, paar nädalat enne seda, kui liitlased selle vabastasid.
Seega räägib Bonhoeffer oma kirjades rumalusest ja esitab selle pisut julge väite, et rumalus on tsivilisatsioonile suurem oht kui isegi kurjus. Aga selle mõistmiseks peame tegelikult aru saama, mida ta rumaluse all mõtles, sest see erineb sellest, kuidas paljud meist seda sõna oma igapäevases sõnavaras kasutavad.
Mis rumalus tegelikult on
Mis on siis rumalus? Noh, see ei ole sama mis rumalus. Rumalus on see, kui teed midagi rumalat, hoolimatut või ettevaatamatut. Näiteks kui paned bensiiniautosse diislikütust või mina panin pesumasinasse nõudepesuvahendit ja see põhjustas katastroofi või ma mäletan… Mu poja viimasel sünnipäevapeol kingiti talle plastmassist golfikomplekt ja ma tahtsin meeleheitlikult kõigile teistele emadele ja isadele muljet avaldada, nii et ma võtsin golfikepi välja ja lõin palli nii kõvasti kui suutsin ja see lendas üle meie värava teele, tabades mööduvat autot. See on näide rumaluse kohta, aga see ei ole rumalus Bonhoefferi mõistes.
See ei ole ka sama mis kognitiivsete võimete puudumine. Seega puutud elus vahel kokku ülesannetega, mis lihtsalt ületavad sinu võimeid. Näiteks minu enda puhul on kokkupandav konstruktsioon uskumatult keeruline. Seega, kui on vaja kokku panna mööblit või isegi selliseid nippe nagu Lego meisterdamine, annan selle sageli kellegi teise hooleks. Isegi minu viieaastane poeg on Lego meisterdamises minust parem.
Aga rumalus ei ole sama mis teadmatus, sest kui sa midagi ei tea, siis on see kas hariduse puudumine või selle faktiga mitteseotud kokkupuude. Näiteks kui sa ei tea Indoneesia pealinna, on see näide teadmatusest. Ja siis sa lähed ära ja avastad, et pealinn on, kas see on Jakarta? Ma arvan, et see võib olla pealinn, see võib olla Jakarta. Ja see lahendab sinu teadmatuse. See ei ole rumalus. Seega on Bonhoeffer ettevaatlik, öeldes, et need kolm asja ei ole rumalus.
Aga mis on rumalus? Bonhoeffer ütleb taas, et rumalust saab defineerida kolme erineva elemendi abil. Esiteks, kui me tellime oma kriitilise mõtlemise mingilt kolmandalt osapoolelt. See võib olla õpetaja, lapsevanem, sotsiaalmeedia mõjutaja või tehnoloogia. Ja muidugi tellivad paljud inimesed tänapäeval oma mõtlemise tehnoloogiale.
________________________________________
Seotud artikkel

Loe Jonny Thomsoni artiklit „Ela teadlikult“: Ameerika esimese filosoofia päritolu , mis on kirjutatud ajakirja Big Think trükiväljaandele „ The Opt-Out Nation “.
Big Think liikmed saavad meie esmaklassilisi trükiajakirju igal kvartalil* koos juurdepääsuga enam kui 100 videokursusele ja tuhandetele lühitundidele maailma suurimatelt mõtlejatelt. Lisateavet meie liikmelisuse kohta leiate siit !
*Ainult USA saatmine
________________________________________
2014. aastal kirjutas filosoof Robert Howell artikli, milles ta tutvustas mõtteeksperimenti nimega Google Morals. Ja artiklis selgitab ta, et me kasutame sageli rakendusi teatud asjade tegemiseks. Kõige levinum on Google Maps. Seega isegi täna siia tulles kasutan ma Google Mapsi, et öelda endale, kuhu minna. Ma järgisin sinist joont. See käskis mul minna vasakule. See käskis mul minna paremale. Ja hopsti, siin ma olen. Ja enamik inimesi on Google Mapsi kasutamisega nõus, isegi kui me kasutame seda veidi imbetsilliliste asjade jaoks. Näiteks kui ma tahan minna Big Beni juurde ja see on ilmselgelt minu ees, kasutavad inimesed ikkagi Google Mapsi, et öelda neile, kuhu minna Londonis asuva Big Beni juurde. Aga me oleme sellega nõus, sest navigeerimine näib olevat asi, mille oleme üsna valmis tehnoloogiale tellima.
Aga Howe pakkus välja lisaidee. Ta ütles, et kujutage ette, et tulevikus on rakendus nimega Google Morals. Google Morals on rakendus, kuhu sisestate küsimuse ja see ütleb teile, mida peaksite igas olukorras tegema. Oletame, et ma lähen burgeribaari või burgerirestorani ja küsin, kas on õige süüa lihaburgerit või halloumiburgerit? Ja rakendus teeb oma urisemise ja ütleb mulle, et olgu, peaksite tegema seda. Asi pole selles, kas Google Morals arutleb õigesti või mitte. Robert Howelli mõte on see, et me ei peaks oma moraalset arutlemist rakendusele tellima. See kirjutati 2014. aastal ja pole vaja raketiteadlast, et juhtida tähelepanu tõsiasjale, et paljud inimesed kasutavad tänapäeval ChatGPT-d, Claude’i ja tehisintellekti, et neile küsimustele vastata. Kas on õige teha X? Kas on õige teha Y? Kas peaksin oma partnerit petma? Kas peaksin oma partneriga koos jääma? Kas peaksin tegema seda tööd või peaksin tegema teist tööd? Me kasutame tehisintellekti, et see meie eest kriitilise mõtlemise teeks, ja see on näide sellest, mida Bonhoeffer nimetaks rumaluseks.
Rumaluse teine element on see, kui me oleme tahtlikult teadmatud. Ma mainisin varem, et teadmatus iseenesest ei ole rumaluse vorm. Aga kui sa oled pidevalt teadmatu ja sa ei astu mingeid samme oma teadmatuse lahendamiseks, siis see on näide rumalusest. Vana-Kreeka maailmast leiab näite, kus Delfi oraakel olevat öelnud, et antiikmaailma targem mees oli Sokrates. Sokrates ütles kuulsalt, et ainus asi, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi, mis on näide teadmatusest. Aga põhjus, miks ta ei olnud rumal, oli see, et ta pühendas oma elu selle lahendamisele.

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Vaata kohe

Meil on rohkem karta rumalate inimeste kui kurjade inimeste ees
Filosoof Jonny Thomson käsitleb kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust.
BIG THINK JA JONNY THOMSON

18. JUULI

LOE RAKENDUSES

Kurjust on lihtne tuvastada ja selle vastu võidelda; rumalusega see nii ei ole. Filosoof Jonny Thomson käsitleb Dietrich Bonhoefferi kolme ühiskondi hävitava rumaluse tingimust: oma mõtlemise tellimine autoriteedilt, tahtlik teadmatus ja konformism.

Ta näitab, kuidas igaüks neist tänapäeval avaldub, alates tehisintellekti vastustest meie moraalsetele küsimustele kuni poliitiliste parteideni, mis suruvad peale lojaalsust veendumuse asemel.
Esineja kohta: Jonny Thomson Õpetas enne täiskohaga kirjutamisele asumist enam kui kümme aastat Oxfordis filosoofiat. Ta on Big Thinki kolumnist ning auhinnatud ja menuraamatute autor, kelle raamatud on tõlgitud 22 keelde.

Jonny on ka Mini Philosophy asutaja , mis on umbes kahe miljoni uudishimuliku ja intelligentse meele sotsiaalvõrgustik. Ta on tuntud üle kogu maailma selle poolest, et muudab filosoofia ligipääsetavaks, kaasahaaravaks ja lõbusaks.
________________________________________
Saa Jonny Thomsonilt rohkem infot
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Ajatemplid
00:00:21 1. peatükk: Rumalus vs kurjus
00:01:52 Mis rumalus tegelikult on
00:09:14 Miks rumalus võidab kurjuse
00:21:53 Kuidas lolli ravida
00:27:35 2. peatükk: Kuidas võim rumalust kasvatab
00:30:09 Valetajad vs. lollitajad
00:35:12 Algoritmipõhine grupimõtlemine
00:38:30 Kuidas end lolliks teha
________________________________________
Eelistad meie intervjuusid Spotifys kuulata? Vaata meie episoode siit:

Emotsionaalselt küpseks täiskasvanuks saamise plaan 68 minutiga
Suur mõte
Episood
________________________________________
Transkript
Allpool on selle videointervjuu esimese viie minuti transkriptsioon. See on tõeline sõna-sõnalt tehtud transkriptsioon, mis jäädvustab vestluse täpselt nii, nagu see toimus. Kui soovite video vaatamise ajal kogu transkripti lugeda, klõpsake siin .
________________________________________
Minu nimi on Jonny Thompson. Olen kirjanik, Big Thinki kolumnist ja haldan sotsiaalvõrgustikku Mini Philosophy, kus selgitan filosoofilisi ideid miljonitele inimestele. Olen peatselt ilmuva raamatu “The Art of Piisav” autor, milles selgitan epikuurlust ja õpetan kõigile, kuidas seda meie elus rakendada.
1. peatükk: Rumalus vs. kurjus
Dietrich Bonhoeffer oli 20. sajandi filosoof ja teoloog, keda tuntakse nii oma kirjutiste kui ka natsisüsteemile vastupanu osutamise poolest. Ta sündis 20. sajandi alguses silmapaistvasse, üsna eliitsesse perekonda. Tema isa oli Berliini Ülikooli psühhiaatriaosakonna juhataja, mis oli üks riigi prestiižsemaid õppetoole. Kui natsid võimule tulid ja alustasid Saksa kristlikku liikumist, mille raames nad üritasid protestantlikke kirikuid omaks võtta, juhtis ta vastuliikumist, mida tunti kui Konfessionaalset Kirikut. Kui sõda puhkes, oli Bonhoeffer osa natsivastasest luureteenistusest, kus ta edastas teavet liitlastele ja vastupanuliikumistele kogu Euroopas ja Saksamaal. Lõpuks said natsid sellest teada ja ta vangistati 1943. aastal, kus ta kirjutas terve hulga kirju ja päevikuid, millest saame need märkmed rumaluse kohta, millest ma täna räägin. Teda seostati Hitleri tapmise vandenõuga 1944. aastal ja ta hukati Flossenbergi koonduslaagris 1945. aastal, paar nädalat enne seda, kui liitlased selle vabastasid.
Seega räägib Bonhoeffer oma kirjades rumalusest ja esitab selle pisut julge väite, et rumalus on tsivilisatsioonile suurem oht kui isegi kurjus. Aga selle mõistmiseks peame tegelikult aru saama, mida ta rumaluse all mõtles, sest see erineb sellest, kuidas paljud meist seda sõna oma igapäevases sõnavaras kasutavad.
Mis rumalus tegelikult on
Mis on siis rumalus? Noh, see ei ole sama mis rumalus. Rumalus on see, kui teed midagi rumalat, hoolimatut või ettevaatamatut. Näiteks kui paned bensiiniautosse diislikütust või mina panin pesumasinasse nõudepesuvahendit ja see põhjustas katastroofi või ma mäletan… Mu poja viimasel sünnipäevapeol kingiti talle plastmassist golfikomplekt ja ma tahtsin meeleheitlikult kõigile teistele emadele ja isadele muljet avaldada, nii et ma võtsin golfikepi välja ja lõin palli nii kõvasti kui suutsin ja see lendas üle meie värava teele, tabades mööduvat autot. See on näide rumaluse kohta, aga see ei ole rumalus Bonhoefferi mõistes.
See ei ole ka sama mis kognitiivsete võimete puudumine. Seega puutud elus vahel kokku ülesannetega, mis lihtsalt ületavad sinu võimeid. Näiteks minu enda puhul on kokkupandav konstruktsioon uskumatult keeruline. Seega, kui on vaja kokku panna mööblit või isegi selliseid nippe nagu Lego meisterdamine, annan selle sageli kellegi teise hooleks. Isegi minu viieaastane poeg on Lego meisterdamises minust parem.
Aga rumalus ei ole sama mis teadmatus, sest kui sa midagi ei tea, siis on see kas hariduse puudumine või selle faktiga mitteseotud kokkupuude. Näiteks kui sa ei tea Indoneesia pealinna, on see näide teadmatusest. Ja siis sa lähed ära ja avastad, et pealinn on, kas see on Jakarta? Ma arvan, et see võib olla pealinn, see võib olla Jakarta. Ja see lahendab sinu teadmatuse. See ei ole rumalus. Seega on Bonhoeffer ettevaatlik, öeldes, et need kolm asja ei ole rumalus.
Aga mis on rumalus? Bonhoeffer ütleb taas, et rumalust saab defineerida kolme erineva elemendi abil. Esiteks, kui me tellime oma kriitilise mõtlemise mingilt kolmandalt osapoolelt. See võib olla õpetaja, lapsevanem, sotsiaalmeedia mõjutaja või tehnoloogia. Ja muidugi tellivad paljud inimesed tänapäeval oma mõtlemise tehnoloogiale.
________________________________________
Seotud artikkel

Loe Jonny Thomsoni artiklit „Ela teadlikult“: Ameerika esimese filosoofia päritolu , mis on kirjutatud ajakirja Big Think trükiväljaandele „ The Opt-Out Nation “.
Big Think liikmed saavad meie esmaklassilisi trükiajakirju igal kvartalil* koos juurdepääsuga enam kui 100 videokursusele ja tuhandetele lühitundidele maailma suurimatelt mõtlejatelt. Lisateavet meie liikmelisuse kohta leiate siit !
*Ainult USA saatmine
________________________________________
2014. aastal kirjutas filosoof Robert Howell artikli, milles ta tutvustas mõtteeksperimenti nimega Google Morals. Ja artiklis selgitab ta, et me kasutame sageli rakendusi teatud asjade tegemiseks. Kõige levinum on Google Maps. Seega isegi täna siia tulles kasutan ma Google Mapsi, et öelda endale, kuhu minna. Ma järgisin sinist joont. See käskis mul minna vasakule. See käskis mul minna paremale. Ja hopsti, siin ma olen. Ja enamik inimesi on Google Mapsi kasutamisega nõus, isegi kui me kasutame seda veidi imbetsilliliste asjade jaoks. Näiteks kui ma tahan minna Big Beni juurde ja see on ilmselgelt minu ees, kasutavad inimesed ikkagi Google Mapsi, et öelda neile, kuhu minna Londonis asuva Big Beni juurde. Aga me oleme sellega nõus, sest navigeerimine näib olevat asi, mille oleme üsna valmis tehnoloogiale tellima.
Aga Howe pakkus välja lisaidee. Ta ütles, et kujutage ette, et tulevikus on rakendus nimega Google Morals. Google Morals on rakendus, kuhu sisestate küsimuse ja see ütleb teile, mida peaksite igas olukorras tegema. Oletame, et ma lähen burgeribaari või burgerirestorani ja küsin, kas on õige süüa lihaburgerit või halloumiburgerit? Ja rakendus teeb oma urisemise ja ütleb mulle, et olgu, peaksite tegema seda. Asi pole selles, kas Google Morals arutleb õigesti või mitte. Robert Howelli mõte on see, et me ei peaks oma moraalset arutlemist rakendusele tellima. See kirjutati 2014. aastal ja pole vaja raketiteadlast, et juhtida tähelepanu tõsiasjale, et paljud inimesed kasutavad tänapäeval ChatGPT-d, Claude’i ja tehisintellekti, et neile küsimustele vastata. Kas on õige teha X? Kas on õige teha Y? Kas peaksin oma partnerit petma? Kas peaksin oma partneriga koos jääma? Kas peaksin tegema seda tööd või peaksin tegema teist tööd? Me kasutame tehisintellekti, et see meie eest kriitilise mõtlemise teeks, ja see on näide sellest, mida Bonhoeffer nimetaks rumaluseks.
Rumaluse teine element on see, kui me oleme tahtlikult teadmatud. Ma mainisin varem, et teadmatus iseenesest ei ole rumaluse vorm. Aga kui sa oled pidevalt teadmatu ja sa ei astu mingeid samme oma teadmatuse lahendamiseks, siis see on näide rumalusest. Vana-Kreeka maailmast leiab näite, kus Delfi oraakel olevat öelnud, et antiikmaailma targem mees oli Sokrates. Sokrates ütles kuulsalt, et ainus asi, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi, mis on näide teadmatusest. Aga põhjus, miks ta ei olnud rumal, oli see, et ta pühendas oma elu selle lahendamisele.

Richard Murutar: tervitad elektrit
energiat lekid
mustreid kohtad
Kus iga tola totralt
ainult müra registreerib
sisse hingab eksisteerib
nelikümmend neli keeris ja üks
ununud kogu kommenteerib
liigub läänest itta
tark nagu tola rõõmus nagu tita

Öö räägib läbi suitsu vaikselt kikib
Linn hingab katkist rütmi
tantsin varjudega seintel heintel
keeris pööris ahtris vööris
omad nipid trikid meetmed riistad
ilmeksimatult veetleb tõde rõve valus elus
See on paradoks
justkui kuk uks ülespoole
eluolualuline paradoks
para para
tara tara
taroeit
ja paradoks
para rara
tara mara
vara kara
para hara
xara ära
paradoks
haarab kummuli kukub
püsti istub pikali tripib
peaalaspidi nipid grifid
See on paradoks — kukun ülespoole
Kaon valgusesse et näha enda sisse

otsides mätsivaid vastuseid astume
Kiireid võite ja rolle katsume
tulevikus hingame
minevikku ründame
väge kanname väge anname
talla alla tallame
liigud ringi nagu katkine kell
Sama tänav sama põrgu uus Chanel
Näod on neoonis hinged offline
Naeravad kõvasti sees täielik decline
PARADOKS

MIDA TOOB 28.08 KUUVARJUTUS KALADES?
28.augustil kell 07.18 saavutab tipphetke osaline kuuvarjutus Kalade märgis.
See kosmilise tähtsusega sündmus leiab aset Neitsi- Kalade telel(kuu kalades, päike neitsis). Astroloogiliselt sümboliseerib kuuvarjutus alati suuri lõpetamisi, emotsionaalseid pöördepunkte, illusioonide purunemist ja vaimset puhastust.
Kuna tegemist on 12. augusti võimsa päikesevarjutuse paarilisega, toob see pinnale emotsionaalsed järellainetused ning sunnib lahti laskma kõigest, mis sind enam ei teeni.
Milliseid tähemärke see enim mõjutab?
Kõige tugevamalt ja otsesemalt tabab selle varjutuse energia muutuvaid märke. Kui sinu päike, tõusev märk või kuu asub nendes märkides, võid oodata olulisi elumuutusi.
Kalad- Varjutus toimub otse sinu märgis. See toob kaasa sügava isikliku transformatsiooni, suhete ümberhindamise ja vajaduse seada tugevamaid piire.
Neitsi- päike asub sinu märgis ja kuu on täpselt vastas. Sinu jaoks on fookuses suhted ja tasakaalu leidmine range kontrolli ning vabaks laskmise vahel.
Kaksikud- võid tunda suurt vaimset rahutust, survet karjääris või vajadust teha kiireid ümberkorraldusi kodu ja töö vahel.
Ambur- aktiveeruvad kodu, perekonna ja turvatundega seotud küsimused. Väldi impulsiivseid otsuseid.

Rahaliste ja materiaalsete väärtuste ümberhindamist võivad tugevalt tunda ka sõnn, lõvi, skorpion ja veevalaja.
Millele tuleks tähelepanu pöörata?
Illusioonide purunemine ja reaalsuskontroll-kalade märgi uduse ja unistava energia tõttu võivad järsku ilmsiks tulla varjatud saladused või tõed. See on kergendust toov, kuid alguses emotsionaalselt valus hetk, mil tuleb silmitsi seista reaalsusega ja loobuda enesele valetamist.
Kontroll vs usaldus- Õhus on sisemine konflikt: Neitsi tahab kõike analüüsida, organiseerida ja kontrollida, samal ajal kui Kalad kutsuvad üles usaldama intuitsiooni ja vooluga kaasa minema. Õpi kontrolli vabastama seal kus sa midagi muuta ei saa.
Emotsionaalne ülekoormus ja keha kuulamine- kuuvarjutuse ajal on emotsioonid viimase piirini üles kruvitud. Ära reageeri üle. Kuna Kalad reguleerivad ka keha tundlikkust ja närvisüsteemi, jälgi hoolega oma keha märguandeid. Vali kergem toit ja puhka tavapärasest rohkem.
Hoidu uutest algustest- varjutuste koridoris( ja eriti kuuvarjutuse ajal) ei soovitata alustada uusi projekte, sõlmida tähtsaid lepinguid ega teha elumuutvaid tehinguid. Varjutuste energia on ebastabiilne. Parem on pühenduda lõpetamisele ja puhastumisele.

Pille Mutli
Kas sina tead, kui vana on sinu hing?
Viimasel ajal olen üha rohkem mõelnud sellele, miks mõned inimesed lihtsalt ei sobitu selle maailma tavapärasesse rütmi.
Miks mõni inimene tahab kogu aeg saavutada, rohkem teenida, kõrgemale jõuda ja teistele tõestada … aga teine tunneb mingil hetkel, et see kõik ei ole enam see.
Ta tahab sügavust.
Mõistmist.
Päris olemist.
Rahulikumat elu.
Ja võib-olla on sellel kõigel palju sügavam põhjus.
On olemas mõte, et ka hing läbib erinevaid arenguetappe.
IMIKUHING
Ellujäämine, turvalisus, esmased kogemused. Maailm on väga konkreetne – kas mul on piisavalt, kas ma olen kaitstud, kas ma kuulun? Peaasi, et baasvajadused on kaetud.
NOOR HING
Siin tuleb mängu saavutus. Võim. Raha. Staatus. Ambitsioon. Tahe midagi maailmas ära teha ja end tõestada. Aga ka teistele ära panna, konkureerida, võidelda ja võistelda. Kõik käib kiirelt, pliuh-pläuh, suhetes on kokku-lahku – palun järgmine!
Ja selleski pole midagi halba. Ka seda on hingel vaja kogeda.
KÜPS HING
Siin muutuvad oluliseks suhted ja tunded.
Hakatakse otsima vastuseid sügavamatele küsimustele.
– Miks ma olen sellistes suhetes?
– Miks mind need asjad nii sügavalt puudutavad?
– Mis on minu elus tegelikult oluline?
See võib olla üsna valus etapp, sest enam ei piisa ainult sellest, et väliselt on kõik hästi. Juba on raskemad õppetunnid kanda ja siin on kannatamisest väljumine valus ….

VANA HING
See on see inimene, kes on võib-olla juba lapsest saadik tundnud, et ta on kuidagi teistsugune.
Teda ei huvita eriti pinnapealsus. Ta on allergiline väiklusele ja valele.
Ta tajub rohkem.
Tunneb rohkem.
Mõtleb rohkem.
Ta võib vaadata kõrvalt seda maailma „mängu“ ja mõelda:
„Aga miks me seda kõike üldse teeme?“
Ja sageli on just vana hinge puhul tugev vajadus leida elule sügavam tähendus.
TRANSTSENDENTNE HING
Kõige haruldasem etapp.
Siin ei ole enam küsimus ainult selles, mida mina elult saan.
Tekib tunne, et minu kaudu võiks sündida midagi, mis on suurem kui mina ise. Või kus inimmene muutub Looja tööriistaks ja lubab läbi enda sündida muutustel.
Soov toetada, õpetada, tervendada, luua, äratada või lihtsalt olla teistele kohalolu ja rahu kandjaks.
Muidugi ei ole see teaduslikult mõõdetav ega midagi, mida peaks võtma absoluutse tõena.
Aga mulle meeldib seda mõtet vaadata kui peeglit.
Sest vahel annab üks selline peegel meile võimaluse mõista iseennast, aga ka teisi, hoopis uuel viisil. Nii ei teki ühel hetkel enam mõtetki imikuhingele juhatust pakkuda, et soovi midagi enamat kui söök ja saun. Või noorele hingele seletada, et ära torma, ära ehita impeeriumi, ära ……
Igal meist on siin oma tee. Ja see, et sinu tee on teine kui sinu laste või kaaslase või sõprade oma, peabki nii olema. Kuniks sa ühel hetkel taipad otsida üles oma Hinged, oma “klanni”, kellega koos mõtete vahetamine ja tegutsemine annab elule täiesti teise suuna …..
Ja nüüd olen päriselt uudishimulik…
Millises vanuses on sinu hing?
Kirjuta kommentaaridesse 1, 2, 3, 4 või 5.
https://www.muudanomaelu.ee

Kuriteokahtlus kui äpardujate päästerõngas
Lähenevate valimiste kontekstis on prokuratuuri järjekordne katse Isamaa erakond kohtusse kaevata, otsekui koiduvalgus Reformierakonna üdini ausale ennastsalgavale salgale. Kes vähegi arvutada viitsib, taipab, kui täpse ajastatusega aasta varjusurmas viibinud kahtlustus taas päevakorrale tõusis. 2027 märtsis toimuvate riigikogu valimiste ajaks on populaarseimale erakonnale jõutud hoogtöö korras juba mitu ämbritäit pori pähe valada. Kui aga peaks selguma, et sarnaselt vale erakonda toetanud ettevõtja Pruunsillale, pole Isamaale siiski võimalik kriminaalset tegevust kaela määrida, siis sõnnikut, mis nende suunas loobitud, pole võimalik enam täielikult maha pesta. Ehk siis juhtub ometi ime ja toetusnäitajate poolest tippu vupsanud Isamaa loovutab nii mõnegi poolehoiuprotsendi ning kui appi võtta veel kuriaus e-valimiste nipp, on isegi valimiste võidu korral valmis pakkuma Reformile tükikest maitsvast riigipirukast, millest madal reiting ja peaministri ääretult arrogantne rumalus ähvardab suure osa Eesti taasiseseisvuse ajast valitsemiseelist maitsnud pundi seekord ilma jätta. Aga Reform vajab võimu, sest ilma selleta ei saa täiesti ausalt ja ilma õiguskaitseorganite sekkumiseta sooritada tegusid, millest kõnelevad materjalid tuleb 75 aastaks salastada, kilekotis kompra ämma buduaari sokutada või idavedude sarnaste alatute kombinatsioonidega oma kaukasse füüri kühveldada, hirmuta, et selle eest üleannetuid sullereid isegi tutistataks.
Eesmärk pühendab abinõu
Meie ülidemokraatlikus riigis käibib praktika, kus selle asemel, et kaitsta avalikku korda või jahtida vägivaldseid kuritegusid korda saatvad julmureid, keskenduvad õiguskaitseorganid erakordset mõjuvõimu omavale Reformierakonnale vastumeelsete jõudude kottimisele. Poliitiliselt motiveeritud protsesside puhul ei küsita, palju kulub raha süüdistusmaterjalide kokkuklopsimiseks või vaatamata prokuratuuri pingutustele süüaluse õigeksmõistmisega lõppenud pika kohtuprotsessi läbiviimiseks ja valesüüdistuse alla langenud kohtualusele kompensatsiooni maksmiseks. Kui õhku täis puhutud süüdistuspall lõhkedes vilinal tühjaks jookseb, ei vastuta ju keegi, sest prokuratuuri aastatepikkune klaperjaht toimus rahva õiglustunnet ja avalikku huvi silmas pidades. Ei saa ju tunnistada, et rahva usaldus meie prokuröride vastu, kes süüdistusi otsekui õhust haaravad, on ammu langenud alla siivsa piiri. Keda huvitab? Ja nii võib riigiprokurör Pern taas tõmmata kulmu kipra ja lubada, et küllap seekord suudetakse nui neljaks tõestada, milline vassimine ja vargus toimub Isamaas, mis juhtiva opositsioonijõuna ei taha mõista, kes selles riigis toimuvaid protsesse tõeliselt juhib ning kelle osaks jääb hiire kombel nurgas piiksudes karistus vastu võtta. Eesmärk pühendab abinõu ja sestap saab Isamaa kaela krimasja ning proovigu vaid vingerdada välja süüdistusest, et ei maksnud enam kui kolmesaja tuhande eest reklaamiarveid, kasutades seeläbi oma tegevuses eraettevõtjate raha. See on roim, mis väärib karistust, sest õiged poliitikud, nagu näiteks need, kes kuuluvad Reformierakonda, laristavad rahva rahaga, tellides reklaamiagentuuridelt eelarvevahendite eest kampaaniaid „südamest eestlane“ ja teisi möödapääsmatult hädavajalikke euroüllaid ideoloogiasähvatusi.
Autorollota palju tahad
Ei hakka vaidlema, et erakondade rahaasjad väärivad kindlasti tähelepanu ja hoolsat jälgimist, et ei esineks kuritarvidusi, ent see ei tohiks toimuda valikuliselt, üksnes opositsiooni trollides. Kui ikka kümme milli kaduma läheb, pole põhjust rahvast lollitada ja tõendikaustu aastakümneteks salastada, vaid kõigil huvilistel peaks olema neile vaba juurdepääs. Sama puudutab ka Autorollo nime all tuntuks saanud vigurdamist. Mis ikkagi toimus? Kuidas seal, kus rahvas nördinult selgitusi nõudis, näidati ülbelt trääsa? Või kelle huvides venitati Tallinna Sadama kohtuasjaga, kuni see aegus? Kes vastutab? Kes kandis kulud? Kes sai asja kihvakeeramise eest karistada? Miks lastakse Eesti200 valimisi rahastanud ja seejärel küünilise sulitsemisega vahele jäänud Lehtmel rahulikult redutada, oodates, millal tema kokkukeeratud käki kohtuliku menetluse aeg ümber saab, et tore kaastundlik tädi võiks oma vigurdamisi jätkata.
Ja nüüd tiritakse valimiste eel püünele Isamaa kolmesajatuhandene roim, mille prokuratuur soovib lõputu poripritsimisprotsessi alustamiseks kohtusse saata. Pole juttugi avaliku huvi nappimisest või julgeolekukaalutlustel materjalide vaka alla pistmisest. Proovime ikka täie rauaga panna, on siis otsest süüd või piirdub asi vaid piiripealse skeemitamisega, mille läbi riik ja rahvas polegi ehk erilist kahju kannatanud.
Lisaks muule meenutab Isamaale etteheidetav kaasus vägisi rühmituse SALK vastu algatatud kohtuasja, mis läbi kukkus. Muidugi on SALK puhul tegemist äärmiselt mitmekülgsete lobistajatega ja ehk Isamaaga siiski läheb õnneks nõrgal alusel süüdistus karistuseni viia. Vähemalt nii arvatakse kontoris nimega prokuratuur.
Et aga ükski lurjus ei saaks väita, nagu oleks reformierakondlased kuidagi kaitse all, otsustati vahepeal vintsutada Kalle Laanetit, kes nüüd peale kahe ja poole aastast kohtuvahet ledimist õigeks mõisteti. Ütle veel, et reformikad ei kannata proksi üliagaruse tõttu teistega võrdselt! Muidugi tasub siinkohal meenutada, et Laanet oli Reformis see võõrastele oma ja omadele võõras, kes hästi ei sobinudki käsi peseb kätt mustrisse ning kõlbaski avalikkuse eksitamiseks ajutiselt häbiposti upitada.
Eesti väärib läbipaistvat õiguskaitset
Kui oleme nii hellad igasuguse kuritegevuse suhtes, nagu prokuratuur püüab avalikkusele sisendada, tuleks välja selgitada, miks kulub uurimistoiminguteks ja süüdistuse kokkupanekuks aastaid. Kas prokurörid on harimatud, ega suuda tõhusamalt töötada? Ehk on prokuratuuril ja kohtusüsteemil puudus motivatsioonist või suhtutakse riigi vahendite raiskamisse ükskõikselt, mis sel juhul sisaldab selgeid kuriteo tunnuseid. Kes maksab kinni õiguskaitseorganites igapäevaseks muutunud venitamise? Miks ei korvata õigeks mõistetutele kahjusid prokuratuuri eelarvest või väheveenva materjali iga hinna eest kohtuni vedanud prokuröri heldest palgast? Vastuseid pole nähtavasti loota.
Lisaks kõigele tekib küsimus, et kui Isamaa erakonna reklaamitehingud lugeda kuritegudeks, siis miks vaadatakse läbi sõrmede kahjudele, mida toob kaasa oma pädevuse ületanud hädise vähemusvalitsuse tegevus. Me kaotame valitsuskabineti niru töö ja lausäpardumiste tõttu sadu miljoneid rahva raha, kuid kuritarvitused, mis tulenevad ministrite võhiklikkusest, maailmavaatelistest eelarvamustest, erakonnakaaslaste huvide eelistamisest, prokuratuuri ei morjenda. Me elame õigusetuses, kus karistamatud otsustavad, milline karistus määrata peavoolupolitikaanidele jalgu jäänud erakonnale ning sellega seotud isikutele. Laulva revolutsiooni ja Balti keti rahvas väärib õiguslikust tupikust paremat.

Vsevolod Jürgenson

I am going to say something that nobody who owns a dog with allergies wants to hear and I genuinely do not care if it upsets you.
Apoquel is not going to fix your dog.
Not Apoquel. Not Cytopoint. Not prescription food. Not the £35 probiotic chews everyone in your Facebook group swears by.
NONE OF IT IS GOING TO FIX THIS.
I know because I tried ALL of it. Every medication. Every food. Every supplement. For three years. And my dog got so bad that my vet started using the words “quality of life.” Because I spent three years suppressing symptoms of a problem that nobody ever bothered to explain to me.
And the worst part? My second dog started showing the exact same signs. Same age. Same scratching.
And I almost let the whole nightmare happen again because I was still following the same advice that destroyed my first dog’s skin.
I’m done being polite about this. If your dog is scratching and you’re in here asking whether to increase the Apoquel dose or switch to Cytopoint or try another elimination diet, you are wasting time and money your dog does not have.
Read this entire post. Every word. Because the answer is in here and it is NOT another prescription.
I live in Manchester with my husband David and our two dogs.
Cooper was 8 years old. My shadow. The kind of dog who’d lean his whole body weight against your legs and just stand there being held.
Buddy is 4 years old. Completely different personality. Wild. Goofy. Steals socks.
Two completely different dogs.
But they had the same problem.
They both scratched. All day. All night. Every single day.
For Cooper, it started when he was about 2 and a half.
Behind his ears first. Then his belly. Then his paws. Then everywhere.
He’d scratch so hard against the doorframe that I’d find tufts of fur stuck to the wood.
At night I’d hear his collar jingling. Thump thump thump. His back leg hitting the floor. Over and over and over. For hours.
I took him to the vet.
“Allergies. Very common in dogs his age. Let’s start him on Apoquel.”
£90 a month. But it worked.
For the first 5 months it was a miracle. The scratching stopped almost completely. His ears cleared up. He slept through the night. I slept through the night.
I thought we were done.
Then it started coming back.
Not all at once. Slowly. Like someone turning up the volume one notch at a time.
A little scratching after walks. Some head shaking in the evening. Then the collar jingling at 1 AM again. Faintly at first. Then every night.
I told my vet.
“Let’s increase the dose.”
We increased it. Helped for maybe 6 weeks. Then the scratching crept back.
“Let’s add Cytopoint injections.”
£140 every 6 weeks. On top of the Apoquel. On top of the prescription food she’d put him on two months earlier.
Monthly spend: £280.
And Cooper was still scratching. Still shaking his head. Still chewing his paws until they were rust-coloured. Still waking me up at 1 AM.
£280 a month for a dog who was still miserable.
I posted in a Facebook group.
“Cooper’s on Apoquel AND Cytopoint and still scratching. Has anyone dealt with this?”
Everyone had suggestions.
“Switch to raw. Kibble is inflammatory.”
“Go grain-free. The grains are triggering him.”
“Probiotic chews. They support the gut-skin axis.”
“Fish oil. Coconut oil. Salmon oil.”
“Oatmeal baths twice a week.”
So I tried. I tried everything they told me to try.
Raw food. £200 a month. No change in scratching.
Grain-free. Three different brands. No change.
Probiotic chews. £35 a month for 8 months. £280 total. Cooper ate them every morning wagging his tail. Still scratched every night. The chews tasted good. That’s all they did.
Fish oil. Coconut oil. I was putting so much oil on his food it looked like soup.
Oatmeal baths twice a week. He smelled nice for about 4 hours. Then the scratching came back and the yeast smell came back and I was bathing a 35-kilo dog in my bathtub twice a week for absolutely nothing.
I stopped adding up the total because the number made me physically sick.
And Cooper was getting worse.
His coat went from thick and shiny to thin and coarse. I could see skin through the fur on his belly and flanks. The skin underneath was dark. Almost black in some areas. My vet called it hyperpigmentation. Chronic inflammation permanently changing the colour of his skin.
His ears were infected more weeks than they were clear. Brown gunk. Yeast smell. He’d pull his head away when I tried to clean them and then sit in the corner shaking.
Hot spots started cycling. One would scab over and another would open somewhere else. His neck. His hip. Behind his left ear. I was wrapping and medicating and cleaning constantly.
He stopped playing. Stopped leaning against my legs. Stopped following me room to room. He’d just lie on the cool kitchen tiles and scratch. All day. Scratch and sleep and scratch.
His eyes looked different. Not in pain exactly. Just… exhausted. Like he’d accepted that this was his life now. Like he’d given up on being comfortable.
That look is what broke me.
I sat on the floor next to him one night and held him while he scratched against my arm. And I thought: I am watching my dog disappear. Slowly. Week by week. Month by month. And I can’t stop it.
I looked into rehoming him.
I’m not proud of that.
I sat on Pets4Homes and read profiles of dogs people had given up. “Can’t afford medical costs.” “Allergies unmanageable.” “Quality of life concerns.”
I saw myself in every single one.
I closed the laptop and sobbed on the kitchen floor. Cooper walked over and put his head in my lap. He didn’t understand why I was crying. He just knew I was sad.
My dog was comforting me. While his skin was on fire.
I wanted to scream.
That was a Tuesday. I remember because the next day — Wednesday — Buddy started scratching.
He was 2 and a half. Same age Cooper was when his started.
Behind his ears first. Then his belly. Then his paws.
I recognised it immediately. The exact same progression. The exact same timeline.
I knew what was coming. I’d watched the entire three-year nightmare with Cooper. I knew exactly what the next three years looked like for Buddy.
Three years of medications that work then fade. Three years of food switches that change nothing. Three years of supplements aimed at the wrong target. Three years of vet bills stacking up while the problem gets worse underneath everything.
I could not do it again.
I could not spend another £12,000. I could not clean up another hot spot. I could not listen to two dogs scratching all night every night. I could not sit on the kitchen floor and cry anymore.
I needed to understand WHY.
Not “what to try next.” WHY.
Why did Apoquel work and then stop? Why did the Cytopoint injections need to get closer together? Why did every food change make zero difference? Why did the probiotics do nothing? Why did the problem get worse every single year no matter what I threw at it?
Four vets in three years. Not one of them answered WHY. They all answered WHAT. What to prescribe. What to feed. What to try next.
Not one of them told me why everything kept failing.
I spent two weeks researching. Every night after David went to sleep. Reddit. Facebook groups. Veterinary dermatology articles. I read everything I could find.
And at 2 AM on a Tuesday, I found a post from a woman who’d taken her dog to a holistic vet.
The holistic vet had explained something no conventional vet had ever told her.
And when I read it I felt like the floor opened up underneath me.
Because it explained everything.
Why Apoquel fades. Why Cytopoint needs to get closer together. Why food switches don’t work. Why probiotics are useless for this. Why the problem gets worse every year no matter what you do.
And it was so simple. So obvious once someone explains it. That I wanted to throw my phone at the wall because four vets had charged me £280 a month for three years without ever mentioning it.
Here’s what nobody told me for three years:
Dogs lose collagen from their skin barrier after age 2.
The skin barrier is a wall. A physical wall made of collagen — types I and III. That wall is what keeps allergens out. Pollen. Dust mites. Grass proteins. Mould. Everything. The barrier keeps them on the surface where they cause zero problems.
After age 2 that wall starts thinning. The body breaks down collagen faster than it replaces it. Every year the wall gets thinner. Gaps form. Small at first. Then bigger every year.
Allergens that used to bounce off the barrier now pass through those gaps directly into the tissue underneath. The immune system detects foreign invaders in living tissue and does what immune systems do — it attacks.
That’s the scratching. That’s the ears. That’s the paws. That’s the hot spots. That’s the belly rash. That’s the yeast. All of it. Every single symptom. One barrier failing in different locations at different speeds.
And here’s the part that made me feel physically ill:
Apoquel blocks the immune signal that causes itching. That’s ALL it does. It does not touch the barrier. The barrier keeps thinning while the Apoquel masks the symptoms. More gaps form every month. More allergens flood through. So the Apoquel has to suppress a bigger and bigger and bigger response.
That’s why it works for 5 months then fades. It’s not that the medication stopped working. It’s that the damage underneath is growing faster than the medication can suppress. The medication is losing a race against a collapsing wall.
So you increase the dose. Helps for a bit. Wall gets worse. So you add Cytopoint. Helps for a bit. Wall gets worse. So the Cytopoint injections get closer together. 6 weeks. Then 5. Then 4.
More fire extinguishers. Bigger hole in the wall. Hole keeps growing. Fire extinguishers can’t keep up. They will never keep up.
And it gets worse.
That woman’s holistic vet said that long-term use of immune-suppressing medications like Apoquel and steroids can actually ACCELERATE the barrier breakdown. The immune system doesn’t just fight allergens — it also maintains and repairs tissue. Including the skin barrier. Suppress it long enough and the repair stops. The barrier falls apart faster.
So the medication I was spending £280 a month on wasn’t just losing a race against Cooper’s collapsing barrier.
It may have been making the collapse faster.
For three years.
Three years. Four vets. Apoquel. Cytopoint. Prescription food. Raw food. Probiotics. Fish oil. Coconut oil. Oatmeal baths. Medicated ear drops. £12,000+.
And the barrier got worse through all of it.
Because not ONE person told me about the barrier. Not once in three years did anyone say the word “collagen” to me. Not one vet. Not one Facebook group. Not one pet shop employee. Nobody.
They told me WHAT to buy. They never told me WHY it wouldn’t work.
The why is the barrier.
I called every holistic vet within 30 miles the next morning. Found one. Drove 40 minutes. Didn’t care.
She was the first vet in three years who didn’t write a prescription.
She said she doesn’t profit from Apoquel or Cytopoint. She said she doesn’t carry them in her practice because the profit model creates a conflict she’s not comfortable with. She’d rather explain the problem and let owners decide.
She confirmed everything I’d read at 2 AM.
The barrier. The collagen loss. The gaps. The allergen penetration. The immune response. The medication race. The acceleration from immune suppression.
All of it.
And then she said the thing that made everything click.
“The barrier needs its building blocks to repair. Collagen. The actual protein the barrier is made of. You cannot rebuild a collagen wall with antihistamines. You cannot rebuild it with immune suppressors. You cannot rebuild it with probiotics or fish oil. None of those things are collagen. You need collagen.”
“So I just buy collagen?”
“Not that simple. It has to be liquid. Liquid absorbs at 98% — goes directly into the bloodstream and reaches the skin barrier tissue. Chews and powders absorb at 20-30% because stomach acid destroys most of it before it reaches anything. Most of what you give in chew form never arrives at the barrier.”
“What about the collagen supplements on Amazon?”
Her face changed.
“I’ve tested them. Sent them to independent labs. Most are garbage. Wrong collagen types. Underdosed. Fillers that interfere with absorption. One had a contaminant that shouldn’t have been in a pet product.”
She pulled out a folder.
“I tested 6 collagen supplements over the last 3 years. Sent all 6 to an independent lab.”
She opened the folder.
“Brand 1: Claimed types I and III. Lab found only type I. Underdosed by 40%. Contained maltodextrin filler.”
“Brand 2: Claimed 500mg per serving. Lab found 180mg. 64% underdosed.”
“Brand 3: Correct types. But in powder form with 22% bioavailability. The dog’s body was getting maybe 110mg out of a claimed 500mg.”
“Brand 4: Liquid. But only type I. No type II or III. Incomplete formula.”
“Brand 5: Contaminated. Found traces of heavy metals. I reported it.”
“Brand 6: All three types. Liquid. 98% absorption. 900mg hydrolyzed collagen peptides per serving. UC-II type II at 40mg. MSM. Hyaluronic acid. Every ingredient verified. Every batch tested. Zero contamination. Zero fillers.”
“One out of six passed.”
She wrote the name on the back of her notepad.
“This is the only one I recommend. It’s the only one I trust. I don’t sell it. I don’t profit from it. I just know it works because I’ve tested it and I’ve seen what it does in over 200 allergy patients.”
I bought it that night.
I started Cooper on it the next morning. One serving on his food alongside everything else. She told me not to stop any medications. Just add the collagen and let the barrier rebuild underneath.
I started Buddy on it the same day. His scratching had just begun. He was 2 and a half. Early. Before the cascade.
For Cooper — the dog who’d been suffering for 3 years:
First 2 weeks: I kept watching. Kept listening at night. Kept waiting.
Week 3: The scratching at night decreased. Not gone. But less. The collar jingling was shorter. Softer. I lay in bed holding my breath, listening. Fewer thumps. Longer pauses between them.
Week 4: Cooper slept through the night. The entire night. First time in over two years. I woke up at 5 AM in a panic because I hadn’t heard anything. I ran downstairs. He was asleep on the sofa. Breathing quietly. No scratching. No jingling.
I stood there and watched him sleep for ten minutes.
Week 6: His ears were clean. I checked them every morning — habit from three years of infections. I kept expecting the brown gunk. The yeast smell. Nothing. Pink. Clean. I checked them again the next day. Clean. And the next. Clean.
I called David into the bathroom. “Look at his ears.” He looked. “They’re clean.” “I know.” We stood there staring at clean ears like it was a miracle. Because after three years, it was.
Week 8: The paw chewing stopped completely. The rust stains on his front paws — the ones that had been there for two years — started growing out. New white fur coming in from the nail bed. Fresh. Clean. I took a photo every week. You could watch the barrier healing through the fur.
Month 3: I tapered Apoquel with my vet. Half dose for two weeks. Quarter dose for two weeks. Then stopped. No increase in scratching. Then we extended Cytopoint. From every 4 weeks to 6. Then 8. Then skipped it entirely.
Month 4: Cooper was on one serving of collagen on his food. Nothing else.
His coat was thicker than it had been since he was a puppy. His belly skin was lightening from black back toward pink. The hot spot cycle was broken — no new spots in 8 weeks. He was playing again. Leaning against my legs again. Following me room to room again.
He brought me a sock the first morning after I stopped the Cytopoint. Carried it across the kitchen floor and dropped it at my feet and wagged his whole body.
I sat on the floor and held him and cried for twenty minutes.
For Buddy — the dog who was just starting:
Week 3: The scratching behind his ears stopped. Just stopped.
Month 2: No ear infections. No paw licking. No belly rash. Nothing developed. His barrier was being rebuilt before it could break down far enough to cascade.
He never went on Apoquel. Never needed Cytopoint. Never got prescription food. Never cost me £280 a month. Never cost me a single sleepless night.
Because I caught him at 2 and a half. Before the gaps got bad. Before the allergens flooded through. Before the cascade.
I sat down one night and added up what I spent on Cooper over 3 years.
Apoquel: £3,240.Cytopoint: £3,920.Prescription food: £1,440.Raw food trial: £800.Probiotic chews: £280.Vet visits and diagnostics: £1,800.Baths, ear drops, supplements, everything else: £600.
£12,080.
£12,080 on medications and treatments that were all doing the same thing — suppressing the immune response while the barrier collapsed underneath.
Not one pound went toward rebuilding the barrier.
Not one.
Cooper is more comfortable on Fuela than he ever was on £280 a month of medications.
Because £280 a month was aimed at the wrong target. Every pound suppressed the symptom. Not one pound fixed the cause.
And the cause was always the barrier.
Buddy will never go through what Cooper went through. I will never spend £12,000 on his allergies. I will never listen to him scratch at 1 AM. I will never research rehoming him. I will never sit on the kitchen floor and cry about him.
Because I started him on Fuela before the barrier broke down. And it never will.
The product is Fuela Premium Liquid Collagen. All three types. Liquid. 98% absorption. Independently tested.
Fuela Premium Liquid Collagen
They have a 90-day money-back guarantee — if your dog isn’t dramatically better in 90 days they refund everything.
Start it alongside whatever your dog is on right now. Don’t stop any medications. Just add one serving on food. Let the barrier rebuild underneath.
4-8 weeks. That’s what it took for Cooper after 3 years of everything else failing.
You’ll hear it before you see it.
The silence at 1 AM.
When your dog isn’t scratching anymore.
When the collar isn’t jingling.
When the thumping stops.
That silence is what Fuela sounds like.
I wish I’d heard it three years and £12,080 ago.
—
**EDIT:** I keep getting messages asking where to buy it. Please buy directly from their website. I’ve seen people say they bought “collagen for dogs” on Amazon and it didn’t work — I have no idea what’s in those bottles. The holistic vet tested 6 brands and 5 failed lab testing. The one she recommends is only sold on their website: https://tryfuela.com/products/fuela-premium-liquid-collagen
—
**P.S.** Cooper scratched for 3 years while I spent £12,080 on medications that suppressed the reaction and possibly made the barrier worse. A few months of Fuela did what 3 years of £280/month medications couldn’t. The barrier was the problem the entire time. Every vet treated the immune response. Nobody treated the barrier. Because there’s no recurring revenue in fixing the barrier. There’s recurring revenue in monthly Apoquel refills and Cytopoint injections forever. That’s the business model. A supplement that fixes the cause and eliminates the need for medication — that’s not a business model the pharmaceutical industry wants you to know about.
—
**P.P.S.** If your dog is under 3 and just starting to scratch — you are in the best position possible. The barrier hasn’t fully collapsed yet. The gaps are small. Start Fuela NOW. Before the ears. Before the paws. Before the hot spots. Before the first Apoquel prescription. Before the first £280 month. Buddy is proof. Same household. One got collagen early. One didn’t. The difference is £12,080 and three years of suffering. Don’t wait. Start now: https://tryfuela.com/products/fuela-premium-liquid-collagen

Stella Shakti: N vastu R 28. augustil 2026. Täiskuu täpne hetk on umbes kell 07.18 Eesti aja järgi; Tallinnas on varjutus nähtav madalal läänekaares ligikaudu 04.23–06.12, kuni Kuu loojub.
Veedaliku astroloogia kohaselt asub Kuu Veevalajas
Shatabhisha nakshatras
Shatabhishat nimetatakse „saja ravitseja” täheks. Seda seostatakse tervenemise, tõe paljastumise, saladuste, uurimistöö, tehnoloogia ja kollektiivsete süsteemidega. Selle varjukülg võib olla eraldumine, emotsionaalne külmus, liigne analüüsimine ning soov kõike üksinda lahendada.
Veedaliku astroloogia järgi võib kuuvarjutus Shatabhisha nakshatras tuua inimestes pinnale selle, mis on olnud varjatud, isoleeritud või mõistusega kontrolli all. See pole tingimata halb – pigem intensiivne paljastamise ja puhastumise periood.
Väga hea aeg intuitiivseks tööks, vastuste saamiseks omaenda intuitsioonilt – tuleb nähtavale see, mis aitab terveneda.

Shatabhisha puudutab gruppe, sõpruskondi, võrgustikke ja tulevikunägemusi. Seetõttu võib nähtavale tulla:
kelle väärtused enam ei ühti;
kus kuuluvuse nimel oma tõde varjatakse;
kes on grupis emotsionaalselt kõrvale jäetud;
kuidas tehnoloogia ja kollektiivsed arvamused mõjutavad isiklikku heaolu.
Kiireid katkestusi või lõplikke otsuseid tasub varjutuse kõrghetkel vältida. Tugev tunne võib olla oluline sõnum, kuid selle tõlgendus vajab aega.
Praktiline rusikareegel: anna endale pärast varjutust vähemalt 72 tundi, enne kui teed emotsioonidest kantud lõpliku otsuse.
Väiksemad otsused: oota 2–3 päeva.
Suhted, töölt lahkumine, kolimine või suured ostud: võimalusel 1–2 nädalat.
Elumuutev või raskesti tagasipööratav otsus: lase mõttel püsida vähemalt ühe kuutsükli ehk umbes 4 nädalat.
Selle varjutuse puhul tähendab see:
ära kiirusta 27.–30. augustil;
vaata olukord uuesti üle umbes 4.–11. septembril;
väga suure otsuse puhul kontrolli, kas sama teadmine püsib ka septembri lõpus.

Ootamine ei tähenda, et esile tulnud tunnet peaks eirama. Pane see kirja, kogu fakte ja aruta neutraalse inimesega. Hea kontrollküsimus on: „Kas otsustaksin samamoodi ka siis, kui olen maganud, rahunenud ja saanud kogu vajaliku info?”
Erandiks on vägivaldne, ohtlik või tervist kahjustav olukord — seal ei ole vaja astroloogilise aja tõttu tegutsemist edasi lükata. Turvalisus on esmane.
Milline vana muster vajab ausat märkamist ja lõpetamist, et tegelik tervenemine saaks alata?
Saad vaadata selle nädala ja järgneva 9-kuulise suure energiatsükli kohta uut avalikku videot kommentaarides olevalt lingilt.
Leiad ka uue meditatsiooni kõrgema juhatuse saamiseks mu kodulehelt.
Olgu see elu parim nädal ja nii ka iga järgmine!
Armastusega
Stella Shakti
Video link

27./28. august 2026
Osaline kuuvarjutus/täiskuu massimeditatsioon
Ajad/lingid allpool
Tänu 144K toetusele 12. augusti päikesevarjutuse meditatsiooni ajal on ülejäänud valereaalsuse simulatsioonid – mille siia paigutasid üliarenenud negatiivsed maavälised eoneid tagasi – palju kiiremini lahustunud.
Need EI OLE samad mis valereaalsuse tehisintellekti katted, mis olid osa teisest süsteemist ja olid juba eemaldatud.
Selle tulemusel isoleerisid Valgusjõud ja kosmilised energialained pimeduse reaalses reaalsuses. Mis omakorda intensiivistas oluliselt planeedi puhastumist.
See tähendab pimeduse poolt vähe või üldse mitte edasisi suitsu-ja-peegli mänge, millel oleks TOHUTULT positiivne mõju planeedi vabanemisele ja meie endi privaatsele esimesele kontaktile .
See tähendab ka seda, et see on planeedi puhastamise viimane etapp.
Kuigi see, mida me kogeme, on pigem pinna puhastumine.
Uneseisundi sündmus kinnitab
simulatsioonide lõpp
(vanglakambrid).
Pinna vabanemine intensiivistub nüüd!
Hea märgina sellest, kõigest 3-4 ööd tagasi olin uneseisundi sündmuses (“unenäos”), kus nägin – väljastpoolt – ühte sellist simulatsiooni (võib-olla viimast), mis pidevalt püüdis materialiseerida tavalist, igapäevase välimusega 3D-“reaalsuse” konstruktsiooni.
Ma nägin laudu … toole … suurt tuba … kõlareid … ja siis maju, mis olid moodustatud mingist staatilisest materjalist, millel oli staatiline heli.
Ja see võlts 3D-konstruktsioon üritas mulle justkui järele jõuda, mind enda sisse ümbritseda.
Kõikjal, kus seda polnud, oli valge! Nagu valge taust filmis “Maatriks 1”.
Nii et nüüd …
… sest 144K aitas kiirendada kõigi allesjäänud simulatsioonide puhastamist
12. augustil
tundub, et nad võivad nüüd kõik kadunud olla.
See oli esimene kord, kui ma sain pilguheita näha asju VÄLJASTpoolt igasugust võltssimulatsiooni.
Sinu Kõrgem Mina või maailmavälised vennad saadavad sulle pilte või helisid, kui sa neid vajad.
Eelseisval 144K massimeditatsioonil avaldan, mida on vaja, et muuta see puhastusprotsess palju õrnemaks ja magusamaks , et me kõik saaksime selle läbida ilma põrgu maitset enam kogemata.
See puhastumine toimub ka sisemiselt, mõjutades enamikku meist ja jah… see on intensiivne ja kohati jõhker.
Seega täida see ühe küsimusega küsitlus ja anna meile teada, kui sul on mingil moel raskusi, eriti pärast 12. augusti päikesevarjutust … sest mul võib olla vaja korraldada spetsiaalne veebiseminar, mis aitab sul sellest läbi saada.
Lühidalt, me puhastame nüüd tegelikku reaalsust. Ainsa Allikast, mis loodi.
Ja pimedus on seal isoleeritud ja nurka surutud, seega on see lisaintensiivsus, mida me kõik tunneme.
Me peame ühinema ja sujuvamaks muutma planeedi puhastumisprotsessi, seda samal ajal ka kiirendades.
See tähendab… andke endast parim, et ilmuda kohale sellele kriitilisele 144K kuuvarjutuse massiinterventsioonile, et aidata meil – ja meeskondadel – ning meie galaktilisel perel – asju muuta!
Teie teenistuses …
Jim – Tundmatu valgussõdalane
ps. GCCR lükatakse nädala võrra edasi, kuna Q The Storm Rider on avaldanud palju rohkem luureandmeid, kuna asjad on pärast 12. augusti päikesevarjutust, milles me osalesime, palju hoogustunud.
lk. 144K esimene värbamisvideo tuleb peagi välja!
See on väga inspireeriv, potentsiaalselt inspireerib miljoneid ja võib levida viiruslikult.
See on üks suurimaid avaldusi Planetaarse Vabastamise kohta ja teie näete seda esimesena.
_ …
144K massimeditatsioon
Osaline kuuvarjutus
Täiskuu tuur

Kuupäev: 27./28. august 2026
Aeg: 23:00 EDT
Kuuvarjutuse maksimum: kell 00:12 EDT (28.)
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144k teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Mini-isiksused: miks Carl Jung uskus, et inimese “kompleksid” elavad oma siseelu
Jung arvas, et need autonoomsed üksused elavad teie alateadvuses – sageli oma hinnaga.
BIG THINK JA STEPHEN JOHNSON

26. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Stephen Johnsoni poolt
„Vau, see on seal ilmselt aastaid olnud,“ ütles kord füsioterapeut, libistades pöidlaga üle mu seljas oleva kõvastunud sõlme. Olin üllatunud. Olin küll märganud lihaspingeid, aga mitte kunagi konkreetset sõlme, mis sellele kaasa aitas. Füsioterapeut ütles, et see võib peenel, kuid olulisel moel põhjustada pinguldusi ja liikumisprobleeme kogu mu kehas.
Psühholoogiline kompleks – vähemalt nii nagu seda mõistis Šveitsi psühhiaater Carl Jung – on sarnane nähtus. Seda defineeritakse kui tunnete, mälestuste ja mõtete kogumit, mis on koondunud kindla emotsionaalse teema ümber ja avaldub nagu sõlm teie psüühikas, sageli välkides teie teadvust nii, et see „käitub nagu elav võõrkeha teadvuse sfääris“, nagu Jung kirjutas oma Kogutud teosed .
Nagu sõlmed, uskus ta, et kompleksid võivad tekkida traumaatilistest või stressirohketest kogemustest. Näiteks võib keegi, kes on üles kasvanud emotsionaalselt eemaloleva ja ülikriitilise emaga, oma täiskasvanute suhetes, eriti naistega, kõikuda emapoolse kinnituse otsimise ja hukkamõistu kartuse vahel, projitseerides sageli oma lahendamata emotsioone naissoost eakaaslastele ja partneritele.

1984. aastal ajakirjas The Psychoanalytic Review avaldatud artiklis kirjeldas psühhoterapeut John Ryan Haule Jungi arvates kompleksi peamisi omadusi:
1. Sellel on omamoodi keha, millel on oma füsioloogia, nii et see võib häirida magu, hingamist, südant
2. Sellel on oma tahtejõud ja kavatsused, nii et see võib häirida mõttevoogu või tegutsemisviisi just nagu teine inimene.
3. Põhimõtteliselt ei erine see egost, mis ise on keeruline
4. See dramatiseerub meie unenägudes, luules ja draamas
5. See muutub hallutsinatsioonides nähtavaks ja kuuldavaks
6. See ohverdab isiksuse täielikult hullumeelsuses.
Valgustavad kompleksid
Nagu suur osa Jungi tööst, pole ka komplekse teaduslikult valideeritud viisil, nagu seda on teinud teised psühholoogilised kontseptsioonid ja testid, näiteks operantse tingimise või Wechsleri täiskasvanute intelligentsuse skaala. Üks põhjus on see, et komplekse oleks võimatu otseselt uurida. Jung uskus ju, et kompleksid eksisteerivad peamiselt isiklikus alateadvuses, psüühika allüksuses, millele meil igapäevases ärkvelolekus otsest ligipääsu pole.
Sellegipoolest viisid Jung ja teised psühhiaatrid 20. sajandi alguses läbi kompleksidega seotud kaudseid katseid. Need olid sõnaseostuste testid, kus osalejal paluti kuulata 100 sõna seeriat – näiteks „vihane“ ja „perekond“ – ning „vastata nii kiiresti kui võimalik esimese pähe tuleva sõnaga“. Teadlased mõõtsid osalejate reageerimisaega. Pärast protsessi teist korda kordamist küsisid teadlased osalejatelt nende tunnete ja mõtete kohta sõnade suhtes, millele neil kulus suhteliselt kaua aega vastamiseks.

________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
Kas need uuringud näitavad komplekside olemuse või olemasolu kohta midagi kasulikku, on vaieldav. Jung uskus, et nad seda tegid.
„See katse rakendamine näitab, et stimuleeriva sõna abil on võimalik tabada varjatud, isegi alateadlikku kompleksi; ja vastupidi, võime suure kindlusega eeldada, et kompleksiindikaatorit näitava reaktsiooni taga on varjatud kompleks, isegi kui katsealune seda kindlalt eitab.“
Tänapäeval eksisteerib Jungi „analüütiline psühholoogia“ pigem psühholoogia äärealadel kui peavoolus, kuigi mõned arstid käsitlevad komplekse endiselt psühholoogilise reaalsusena. See pole ehk ime. Põhiidee – et meie elu võib mõjutada emotsioonide ja mõtete kogum, mis tiirleb ümber psühholoogilise teema – on midagi, mida paljud inimesed juba reaalsusena käsitlevad. Seda kuuleb igapäevastes vestlustes, näiteks kui keegi ütleb, et võimuahne lühikese inimesel on „Napoleoni kompleks“, või kui keegi naljatab, et tegelik põhjus, miks mees liisis suure ja uhke auto, on kompenseerida loomulikku kompaktklassi annet.
Kuid komplekside puhul on vähem intuitiivne kõrge autonoomiaaste, mida Jung uskus nende võimet omada – justkui toimiksid nad nagu „miniisiksused“.

Autonoomsed „kildudeks muutunud psüühikad”
Jung pühendas oma elu mina olemuse uurimisele. Ta käsitles mina kui psüühika keskpunkti ja terviklikkust, mis hõlmab kahte laia valdkonda: teadlikku (ego ja persona) ja alateadlikku (isiklik ja kollektiivne ). Jungi jaoks on elu peamine eesmärk tasakaalustatud psüühika arendamine individuatsiooni kaudu: protsess, mille käigus saadakse iseenda kõige terviklikumaks ja autentsemaks versiooniks.
Individuatsioon nõuab alateadliku psühholoogilise sisu – sealhulgas komplekside – äratundmist ja nende tõstmist teadlikule pinnale, protsessi, mida Jung nimetas integratsiooniks. See on aga keeruline, sest Jung uskus, et kompleksid eralduvad teadvusest ja „elavad eraldi eksistentsi alateadvuse pimedas maailmas, olles alati valmis teadlikku toimimist takistama või tugevdama,“ kirjutas Jung oma Kogutud Teostes.
Jung uskus, et kompleksid eralduvad teadvusest, kuna need tulenevad konfliktidest – nagu šokk, murrang, sisemine võitlus ja vaimne agoonia – ning et me ei ole valmis või võimelised nende sündmuste psühholoogilisi tagajärgi oma teadvusse ehk egosse omastama. Sellisena on kompleksid „kapis olevad skeletid“, mida meile ei meeldi meenutada ja veel vähem lasta teistel neid meile meelde tuletada,“ kirjutas Jung.
Tihti teadvuse all varitsedes uskus ta, et need sassis võrgud võivad elada autonoomset elu. „See kompleks segab teadlikku tahet ja häirib selle kavatsusi,“ kirjutas Jung. „Seepärast me nimetamegi seda autonoomseks.“ Terapeut Richard Schwartz kirjeldas kord , kuidas ta 23-aastase buliimiaga patsiendiga seansi ajal autonoomsete komplekside olemasolu otsa komistas, mida ta nimetas „diskreetseteks ja autonoomseteks vaimseteks süsteemideks“. Enne oksendamist kuulis patsient:
„…segane häälte kakofoonia, mis justkui pidasid tema peas vestlusi. Kui ma teda nende häälte eristamiseks survestasin, avastas ta enda ja minu üllatuseks, et suutis suhteliselt kergesti tuvastada mitu häält, mis regulaarselt omavahel ägedates vestlustes osalesid. Üks hääl kritiseeris teda kõige juures, eriti tema välimuse juures. Teine kaitses teda selle kriitika eest ja süüdistas tema probleemides vanemaid. Kolmas hääl tekitas temas kurbust, lootusetust ja abitust; ja kolmas suunas teda pidevalt liigsöömisele.“
„Tema siseelu oli minu jaoks põnev, nii seetõttu, et tema aruanne oli nii sarnane teiste buliimikutega, keda olin ravinud, kui ka seetõttu, et teda kuulates hakkasin enda sees kuulma mõnevõrra sarnaseid hääli.“
Siiski on teised terapeudid, sealhulgas mõned Jungi kaasaegsed, kritiseerinud komplekside kirjeldamist kui “autonoomseid”, viidates teadusliku aluse puudumisele. Jung kirjutas:
________________________________________

Big Think liikmed on oodatud meie digitaalsel üritusel osalema!
Reede, 28. august kell 12:00 ET
Sellel liikmetele mõeldud Big Think Live’i üritusel vestleb Dan Hayes Jonny Thomsoniga. otsuste tegemise filosoofia kohta. Koos toetuvad nad stoitsismile, budismile ja tänapäeva psühholoogiale, et uurida, kuidas me saame käia kitsal teel kontrolli ja alistumise vahel.
Liitu liikmeks juba täna ja sind lisatakse nimekirja, et saada registreerimislink!
Liitu RSVP-ga
________________________________________
„Mõiste „autonoomne kompleks” on sageli kohanud vastuseisu, minu arvates põhjendamatult, sest alateadvuse aktiivne sisu käitub viisil, mida ma ei oska paremini kirjeldada kui sõnaga „autonoomne”. See termin on mõeldud näitama komplekside võimet teadlikele kavatsustele vastu seista ning tulla ja minna, kuidas tahavad.“

Kompleksid ja tahte ülimuslikkus
Komplekside teoreetiline autonoomia muudab vaba tahte idee keerulisemaks: kui alateadlikud jõud võivad mõnikord tõusta ja meie käitumist kontrollida – nagu kirjeldavad inimesed, kes raevuhoos „elektrifitseerivad“ või kelle emotsioonid ajutiselt „vallutavad“ –, on vaieldamatult täpsem öelda, nagu Jung tegi, et meil ei saa olla mitte ainult komplekse, vaid ka „kompleksid võivad meid vallata“.
„Seega peab kompleks olema psüühiline tegur, mille energeetiline väärtus ületab mõnikord meie teadlike kavatsuste väärtust, vastasel juhul poleks sellised teadliku korra häired üldse võimalikud,“ kirjutas Jung . „Ja tegelikult asetab aktiivne kompleks meid hetkeks sundseisundisse, kompulsiivse mõtlemise ja tegutsemise seisundisse, mille kohta teatud tingimustel oleks ainus sobiv termin vähenenud vastutuse kohtulik mõiste.“
Komplekside „vallatud“ olemise äärmuslikul vastandlikul poolel olid Jungi katsed nendega silmast silma silmitsi seista aktiivse kujutlusvõime abil – meditatsioonipraktika, mille käigus ta sukeldus elavatesse unenägudesse ja vestles unenäotegelastega, keda ta kohtas. Jung uskus, et see praktika võimaldab mingil kujul kontakti luua mitte ainult kompleksidega, vaid ka kollektiivse alateadvuse arhetüüpidega, mida ta kirjeldas kui psüühika päritud kihti, mis sisaldab universaalseid mustreid või sümboleid, millest inimesed saavad aru (ja sageli teevad seda müütide, kunsti ja unenägude kaudu). Ta arvas, et see protsess võib olla terapeutiline: mina alateadlike aspektide valgustamise abil saab vähendada komplekside võimet juhtida oma mõtteid ja käitumist meele sügavustest.
Jung möönis kergesti, et sellised katsed ulatusid teaduse valdkonnast väljapoole kirjanduse, mütoloogia ja teoloogia valdkonda. Kompleksid jäävad teoreetiliseks. Tänapäeval võivad terapeudid väljaspool Jungi analüüsi ja süvapsühholoogiat pidada neid väljamõeldiseks. Ka teistel distsipliinidel on psühholoogilistele mõistetele erinevad nimetused, mis on kompleksidega mõnevõrra sarnased, näiteks „skeemid“ kognitiivses psühholoogias või „põhiuskumused“ kognitiivses käitumisteraapias.
Jungi jaoks olid kompleksid aga sama reaalsed kui sõlmed seljas.
„Igas inimmeeles on palju teadvustamata ja seega alateadlikku ning keegi ei saa kiidelda, et ta seisab oma kompleksidest täiesti üle,“ ütles ta loengus . „Need, kes väidavad järjekindlalt, et nad suudavad, ei ole teadlikud oma nina ees olevatest prillidest.“
See artikkel avaldati esmakordselt Big Thinkis 2023. aasta septembris. Seda uuendati 2026. aasta augustis.

Hannes Võrno: See juhtuski. Oli karta, et see tuleb, aga kuidas, ei aimanud ilmselt enamus meist. Rahvas, kes igatses oma raha, sai siledad sedelid ega sõimanud kunagi, et vale mehe allkiri on sellele trükitud. Ehteestlaslikku kadedust ehk kindlasti. Mõnes hinges, kes tahtnuks ise rahvusraha signeerida. Nüüd sai surm meid kõiki kätte. Pani käe igaühe õlale ja küsis: “Mis sinul temale teele kaasa on panna?” Mõni jäi ehmatusest vait. Mõni hakkas küsimust lõpuni kuulamata rääkima. Enne kui mõte tuli. Kiruti ja parastati, näotult ja oma näoga. Kõiki ühe ja üht kõige eest. Siunati sõimajaid ja sõimati leinajaid. Väga piinlik on ja samas imeliselt kerge. On ilus ütelus, et kohates rahva seas üksmeelt otsi reeturit või despooti. See mis neil päevil pinnale ujus, on tunnistus sellest, et seda üksmeelt ei ole. On tunne krooniaja algusest, et see justkui oli, aga sinna see jäi. Koroonaajaga see lõppes. Kõik, kes õõnsates ilukõnedes sellest üksmeelest räägivad, tehku meid seepärast ettevaatlikuks. Need mustkuubede järelehüüded ja lein on oma elutus ebaloomulikkuses selle ehedaim näide. “Ta oli riigimees” , ütlevad ta reeturitest sõbrad, et näida ise riigimeestena. Oligi, kuid mitte selles mõttes. Ta surm raputas seda riiki rohkem kui teie tühjad sõnad. Ja teie, kes te isegi oma vihamehe hingele neljakümmet päeva ei raatsi andestuseks anda, saate kandma kannatusi kaua hiljemgi. Leidku kõik hinged rahu!

Thomas von Wahl Sievers Hiinast
1. Sul on alati probleeme. Õpi elu nautima neid lahendades.
2. Inimesed ei otsusta oma tulevikku, nad otsustavad oma harjumusi ja nende harjumused otsustavad oma tulevikku.
3. Elus on ainult kaks asja, mille üle saate kontrollida: oma pingutust ja suhtumist.
4. Ära küsi endalt, kuidas sa alustasid. Alusta, siis küsi endalt, kuidas parandada.
5. Õnn sõltub vähem naudingust ja rohkem elu mõtte leidmisest.
6. Elu muutub raskemaks, kui ootad teistelt liiga palju ja endalt liiga vähe.
7. Elu muutub lihtsamaks, kui sa nõuad endalt palju ja teistelt vähe. Seadke standardid kõrgele, kuid hoidke oma ootused madalad.
8. Pooled su probleemidest on peas olemas: mõnikord mõtled sa üle asju, mis on tegelikult väikesed.
9. Ärge otsige otseteid ega saladusi: vajate järjepidevust.
10. Ära luba kolmel asjal oma elu kontrollida: inimestel, rahal ja minevikul.
11. Iga väljakutse, isegi tragöödia, peidab endas võimalust. Kui õpid seda otsima, võid negatiivse olukorra muuta millekski positiivseks või vähemalt sellest midagi kasulikku teha.
12. Ole tänulik iga päev, sest isegi kui sa arvad, et sul pole midagi tänulik olla, võib sinu “normal” elu olla kellegi teise unistus.
#bitcoin#monaco#crypto#macao#china — Aomenis, Macaus.

Kuhu teie tööavaldused tegelikult lähevad?
Üha enam ei vaata neid esimesena üle mitte inimene, vaid kandidaatide jälgimissüsteem (ATS) – tarkvara, mis aitab organisatsioonidel avaldusi sorteerida ja filtreerida. Nendel süsteemidel on iseärasusi, mis võivad teie avalduse tagasi lükata põhjustel, millel pole mingit pistmist teie kandidaadi kvaliteediga. Siin on kaks peamist, mida meeles pidada.
Parsimisvead . ATS-platvormid skannivad CV-sid ja kaaskirju, et automaatselt asjakohast teavet eraldada. Siiski on neil raskusi teatud tüüpi vorminduse ja kujundusega. Kui ATS ei suuda teie avaldust korralikult lugeda, on värbamisjuhil raskem hinnata teie sobivust ametikohale. Värbamisjuhtidel on piiratud aeg; mida raskem on teie avaldust ATS-is üle vaadata, seda väiksem on tõenäosus, et nad seda läbi vaatavad.
Parim viis selle vältimiseks on hoida vormindus, eriti CV puhul, lihtne. See tähendab tabelite, külgribade, piltide ja kõige muu päiste või jaluste vahele peidetud vältimist, kuna need kipuvad rutiinselt kahe silma vahele jääma.
Sobivusskoorid . Paljud ATS-teenused pakuvad „sobivusskoori“ või „vastekoori“, mis hindavad automaatselt avaldust töökuulutuse alusel ja annavad värbamisjuhile hinnangu. Need skoorid genereeritakse sageli teie CV võrdlemise teel kuulutuses kasutatud täpsete terminite või märksõnadega ning üha enam kasutatakse selleks tehisintellekti.
Sobivusskoori saamise hõlbustamiseks on oluline tava peegeldada ametijuhendi sõnastust, eriti oluliste loetletud kriteeriumide puhul. Alternatiivse sõnastuse kasutamine võib viia madalama hinde saamiseni isegi siis, kui te tegelikult sobite hästi. Näiteks kui töö nõuab „kogemust BSL2 laboris“, peaksite kirjutama just seda, mitte „kogemust inimeste haigusi uurivas laboris“.
Need ei ole näpunäited veenva avalduse või CV koostamiseks; see on hoopis teine oskus . Kuid me eeldame, et paljusid avaldusi kas ei vaadata või alahinnatakse neid liigselt levinud ATS-tarkvara iseärasuste tõttu. Ärge oodake, et suudate ATS-süsteeme “ära mängida”, kuid tasub veenduda, et teid asjatult ei diskrediteerita ega välja ei sõeluta.
Lisateabe saamiseks vaadake meie artiklit tehisintellekti kasutamise kohta värbamises , mis käsitleb erinevaid viise, kuidas tehisintellekt muudab tööotsingut, sealhulgas ATS-tööriistade kaudu.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Eurogroup for Animalsi toidupoliitika poliitiline nõunik
• Juudi sotsiaalse mõju karjääri stipendium Juudi sotsiaalse mõju võrgustikus
• Fortify Healthi vanem kvaliteedijuht
• Hingamisteede kaitse programmi ametnik ettevõttes Blueprint Biosecurity
• Laiendusprogrammi juht ettevõttes ML Alignment & Theory Scholars (MATS)
• Valitsuspartnerluste juht Anshis
Probably Good meeskond

Jaanus Aua: TÕSIELULINE UITMÕTE…
Kui me täna kiusame meie looduseuurijaid ja takistame nende tegevust, kärpides uuringute mahtusid mõnes valdkonnas peaaegu olematuks, rõhudes sealjuures peaasjalikult väidetavale rahapuudusele, siis peab sarnaste kalkulatsioonidega lehvitades ikkagi arvestama tõsiasjaga, et ega sellepärast uurimistööd kui niisugused tegemata ei jää. Tullakse väljaspoolt ja pannakse ikka ära. Aga töödeldud tulemused ja andmebaasid peame tulevikus sootuks suurema raha eest sisse ostma. Sest ainuüksi tööjõukulud on mõnes riigis meile omasest panusest kordades suuremad.
Ja siit kerkibki jälle üks juba pika-pika habemega küsimus:
“Kas koonerdamine ikka on kokkuhoid?”

Kas edastasite selle e-kirja? Liituge siin, et saada lisateavet

Trükikirjaoskuse hääbudes moondub meie arusaam tõest
Trükipress andis meile objektiivse tõe. Sotsiaalmeedia muutis tõe taas hõimuliseks. Tehisintellekt võiks selle muuta millekski hoopis muuks.
SUUR MÕTLE JA ANDREI MIR

25. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Andrei Miri poolt
Igal meediumil – trükimeedial, televisioonil, sotsiaalmeedial – on oma leping tõega. Trükikirjaoskusest eemaldudes eemaldume ka objektiivse tõe tingimustest, mida see toetab.
Suulisus ja olukorratõde
Enne kirjaoskust oli inimeste arusaam tõest rajatud „eluskogemusele“, olgu see siis hõimu- või individuaalne kogemus. Faktid defineeriti olukorrapõhiselt, neid testiti tulemustega ning need talletati isiklikku ja kollektiivsesse mällu. Kollektiivne mälu oli vastupidavam kui ühegi üksikisiku mälu, kuid see kaldus siiski selle poole, mida inimesed tõesuseks vajasid. Ilma välise dokumentatsioonita, mis seda fikseeriks, sai minevik end vaikselt ümber kujundada, et see sobiks olevikuga.
Suulises kultuuris oli tõde situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Näiteks jutustasid antropoloogid Jack Goody ja Ian Watt loo Gonja osariigist Põhja-Ghanas. Riigi alusmüüt väitis, et asutaja Ndewura Jakpa tuli sellele maale kulla järele, vallutas põlisrahvad ja pani oma seitse poega nende peavaldasid valitsema. Seega olid nende järeltulijad seitsme provintsi seaduslikud valitsejad. Briti ametnikud jäädvustasid selle loo 20. sajandi alguses. Kuid siis ühinesid kaks peavalda teistega. Kui britid selle müüdi 60 aastat hiljem uuesti jäädvustasid, väideti, et Ndewura Jakpal oli ainult viis poega, mis legaliseeris viis peavalda. Keegi peale brittide, kes juhtumisi „kviitungid” alles hoidsid, ei näinud mingit poleemikat.
Goody ja Watt nimetasid seda „sotsiaalseks amneesiaks“. Kirjaoskajad ühiskonnad revideerivad samuti oma minevikku – aga nad peavad vaidlema vastu ülestähendustele, mis neile vastu räägivad. Suulises kultuuris selliseid ülestähendusi polnud, seega revideerimine ei jätnud auke. Suulisus võimaldas hõimul minevikku kohandada vastavalt oleviku vajadustele. Mitte ainult isiklik, vaid isegi kollektiivne tõde oli situatsiooniline: suhteline, kontekstuaalne, läbiräägitud ja kohandatav.
Kirjutamine ja objektiivse tõe tekkimine
Nagu kirjaoskuse uurija Eric Havelock ütles, eraldas kirjutamine teadaoleva teadjast. Mälust väljapoole jäädvustatud sündmuste lihtne jäädvustamine tõi kaasa revolutsiooni: tõde sai nüüd eraldada elukogemusest ja käsitleda abstraktse mõtlemise abil.
See kirja ja tähestiku poolt juhitud abstraktsiooni mõju muutis dramaatiliselt tõe epistemoloogiat. Tõde ei olnud enam seotud inimese või hõimu kogemusega. Nii jõudis Aristoteles, üks esimesi proosas kirjutanud filosoofe, järeldusele: „Platon on mulle kallis, aga veelgi kallim on tõde.“ Abstraktse tõe valimine mentori või vanema asemel oleks olnud vaieldamatult ennekuulmatu vaid paar põlvkonda enne Aristotelest. Abstraktse tõe printsiip, mis valitses suhete üle, laienes seejärel teadusesse, õigusse ja ühiskondlikku ellu, nagu kajastub näiteks Rooma õigusmaksiimis Dura lex, sed lex („Seadus on karm, aga see on seadus“).
________________________________________

Me teame, et teie, Suured Mõtlejad, armastate uusi ideid. Yuval Noah Harari teosest „Sapiens” kuni Malcolm Gladwelli teoseni „Outliers” – Shortform viib teid kiiremini oluliste teadmisteni.
Big Thinki lugejad saavad Shortformi tasuta proovida ja saada oma paketist 49% allahindlust.
SAA LÜHIKORRALDUSELT 49% SOODUSTUST
________________________________________
On laialdaselt tunnustatud, et trükkimine tegi raamatud massidele kättesaadavaks. Vähemtuntud, kuid tõenäoliselt olulisem oli trükkimisega kaasnenud teadmiste ühtsus. Enne 1440. aastat kippus käsikirjade käsitsi ümberkirjutamine koguma vigu ja tekitama samast tekstist vastuolulisi versioone. Trükkimine lõi mehhanismi, mis ühendas teadmised – ja tõe.
Pärast trükipressi levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Hea näide on kaardid. Trükitud kaardid muutsid „reaalsuskontrolli“ põhimõtteid. Trükkimine kiirendas ja laiendas identsete eksemplaride levikut, võimaldades rohkematel inimestel näha sama küljendust ja lahknevusi kiiremini märgata. Erinevalt käsikirjakultuurist muutis trükkimine parandamise kiireks, kollektiivseks ja rahvahulga abil toimivaks protsessiks.
Selle protsessi käigus kaotasime paradiisi – või vähemalt selle koha kaardil. Tänu rahvahulga abil tehtud reaalsuskontrollile muutus täpsed ja ühtsed kaardid külluslikuks, mis juhtis tarbijaid eemale vähem usaldusväärsetest kaartidest, nagu Elizabeth Eisenstein oma 1979. aasta raamatus „ Trükipress kui muutuste agent“ märgib . Enne seda sisaldas enamik käsitsi joonistatud kaarte Eedeni aeda. Kuid kui trükkimine reaalsuskontrolli kiirendas, hakkasid kaardiväljaandjad „paradiisi sellest maailmast välja jätma, kuna selle asukoht oli liiga ebakindel,“ kirjutab Eisenstein.
Trükikirjaoskus aitas ilma eriliste pingutuste või ekspeditsioonideta, lihtsalt oma tehnoloogiliste tingimuste kõrvalmõjuna, kehtestada paljude asjade kohta objektiivsema tõe. Ühtse massihariduse kaudu (mis on samuti trükikirjaoskuse kõrvalsaadus) levis ühtlase ja objektiivse tõe põhimõte kogu ühiskonnas valitseva intellektuaalse ja eetilise põhimõttena.
Elektrooniline meedia: Tõde muutub sihtrühmaspetsiifiliseks
Kommunikatsiooniteoreetik James Carey väitis, et telegraaf oli esimene meedium, mis eraldas kommunikatsiooni transpordist. Kui elekter vabastas kommunikatsiooni mis tahes füüsilisest kandjast, muutus see praktiliselt hetkeliseks, mis viis lõpuks teabe külluseni.
Elektroonilise ajastu jooksul – raadiost televisioonini – muutus uudiste ja meelelahutuse hulk külluslikuks. Meediatootjad pidid oma toodete publikule turustamiseks kõvasti tööd tegema. Lasswelli kommunikatsioonivalemi – „Kes ütleb mida millisel kanalil kellele ja millise mõjuga?“ – kohaselt muutus „kelle“ olulisemaks kui „millele“. Meediatoodang nihkus sisu tootmiselt konkreetsele sihtrühmale suunatud tegevusele. Ajalehed olid pikka aega kõnetanud kindlat lugejaskonda – parteiline ajakirjandus valis oma sihtrühma poliitilise tausta järgi. Elektrooniline meedia lisas mõõtmise: sihtimisest sai pidev, kvantifitseeritud ja kohene.
Elektroonilise meedia ajastul nihkus kirjutamise ja trükkimise kaudu edendatud tõe printsiip sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse poole.
Mitte juhuslikult võimaldas elektrooniline meedia mõõta ka seda, mida publik soovib. See sai alguse 1937. aastal, kui Paul Lazarsfeld ja Frank Stanton Columbia ülikoolist kavandasid „programmianalüsaatori“ – seadme, mis registreeris kuulajate reaktsioone raadiosaadetele. Katsealused kuulasid saadet ja vajutasid vasakule või paremale nuppu, et märkida, mis neile meeldis või ei meeldinud. Nii leiutati muide esimene „meeldib“ nupp, 70 aastat enne sotsiaalmeediat. Seade võimaldas uudiste ja reklaamide tootjatel näha, millist tüüpi sisu erinevad publikuliikmed eelistasid. Sarnased meetodid võeti televisioonis kasutusele 1940. aastate lõpus. 1990. aastateks oli tekkinud terve publiku mõõtmise tööstusharu. Spetsiaalsed kaugjuhtimispuldid ehk „inimesemõõtjad“ jälgisid leibkondade individuaalseid valikuid. Hinnangud, mis olid trükiajastul võimatud, hakkasid sisu tootmist defineerima.
Nende andmete abil kohandasid produtsendid sisu mitte ainult laiadele sihtrühmadele, nagu lapsed, mehed või naised, vaid ka konkreetsetele segmentidele, nagu „vanemad töölisklassi mustanahalised mehed” või „keskklassi üksikemad valged emad”. Identiteedi järgi sihtrühma täpne sihtimine parandas saadete ja reklaamide edastamist, aga tõi ka grupiidentiteetidele keskendumise massikultuuri ja avalikkuse teadvusse.
Nagu filosoof ja meediateoreetik Marshall McLuhan täheldas, sai kasutajast sisu. Postmodernistlikud teooriad väitsid, et tõde pole midagi muud kui kultuuriline konstruktsioon – mitte kunagi objektiivne, alati kellelegi kuuluv. Polnud juhus, et postmodernism tekkis koos televisiooniga. Nii postmodernismi kui ka televisiooni jaoks oli tõde publikuspetsiifiline.
Kirja ja trükikunsti edendatud tõe printsiip – ratsionaalsus, objektiivsus, universaalsus, ühetaolisus – nihkus sotsiaalse kontekstualiseerimise ja inimeste valikutest sõltuvuse suunas. Alanud oli pöördumine absoluutselt tõelt suhtelisele tõele.
Digitaalne meedia: tõde kui meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum
Internet ja sotsiaalmeedia andsid miljarditele inimestele juurdepääsu mitte ainult teabele, vaid ka eneseväljendusele. See hävitas vanad väravavalvurite mehhanismid, mida suuresti kontrollisid eliit, mis viis selleni, mida Martin Gurri nimetas teoses „ Avaliku mäss “ „autoriteedi kriisiks“. Peagi järgnes epistemoloogilis-autoriteedi kriis.
Kirjaoskus julgustas inimesi ideedele reageerima, samas kui digitaalne meedia julgustab meid üksteisele emotsionaalselt ja impulsiivselt reageerima, tuues tagasi hõimude suulisusele iseloomulikud tingimused. Kuid sotsiaalmeedias ületab sotsiaalne reaktsioonivõime vanu hõimutingimusi suurusjärkude võrra, kuna interaktsioonid on kiiremad ja ulatuslikumad. Traditsioonilistes hõimudes lepivad inimesed tavaliselt lühikeste kohanemisperioodide järel stabiilsete hierarhiatega. Digitaalsed superhõimud puutuvad pidevalt kokku päästikute ja uudsusega ning algoritmid õhutavad kasutajaid veelgi parema kaasatuse poole. Digitaalsed rahvahulgad segunevad erinevate teemade ja mandrite vahel ning ei lepi kunagi päriselt stabiilsete hierarhiatega. Kogu ökosüsteem on pidev kaklus. Seetõttu on „digitaalne suulisus” steroididel suulisus.
Seda äsja tekkinud terminit, digitaalset suulisust, mõistetakse sageli valesti selle „suulisuse” komponendi tõttu. Meediaökoloogias ei tähenda suulisus vs kirjaoskus ainult kuulamist vs lugemist, vaid pigem süvenemist vs eemaldumist. Seega ei puuduta digitaalne suulisus niivõrd taskuhäälingusaateid ja lühireportaaže, kuivõrd seda, kuidas inimesed sukelduvad impulsiivsetesse ja kohestesse digitaalsetesse interaktsioonidesse oma keskkonnaga, mis on nüüd digitaalne, ja üksteisega, just nagu hõimude suulisuses.
Digitaalajastul on tõde omandanud uue kontrollimisvormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik.
Digitaalmeedia muutis teksti sõnumite saatmiseks. Nii nagu suuline kõne integreerus meie loomulikku käitumisse füüsilises reaalsuses, on sõnumite saatmisest saanud meie digitaalse käitumise alus. Kuna trükkimine ja koputamine asendab teisi suhtlusvorme, kahaneb mõtlemise ja käitumise vaheline eraldatus – Havelocki teadaoleva ja teadja vahel. Abstraktne ja süstemaatiline teadmine on pöördumas „teadmiseks“, mis põhineb „elus kogemusel“. Tõde muutub taas situatsiooniliseks, suhteliseks, läbiräägitud ja hõimupõhiseks.
Elektroonilise meedia algatatud tõe sotsiaalse kontekstualiseerimise protsess oli lõpule viidud. Meil on isegi ajatempel selle kohta, millal see juhtus: Oxfordi sõnaraamat valis 2016. aastal aasta sõnaks sõna „post-truth“. Sõnaraamat defineeris „post-truth“ kui seost „oludega, kus objektiivsed faktid kujundavad avalikku arvamust vähem kui emotsioonidele ja isiklikele veendumustele apelleerimine“. Aasta hiljem valis Collinsi sõnaraamat aasta sõnaks „fake news“.
Trükikultuuril oli muidugi oma valed – 19. sajandi pennipress ja kollane ajakirjandus müüsid neid ohtralt. Digitaalse meediaga muutus aga verifitseerimise mehhanism ise. Digitaalajastul on tõde omandanud uue verifitseerimise vormi, millele on äärmiselt raske vastu panna: viiruslik levik. Kui trükikultuur levitas seda, mis oli oluline, siis digitaalkultuur käsitleb olulisena kõike, mida levitatakse. Viiruslik levik kujundab tõde võimsamalt kui vanad väravavahid, raamatud ja eksperdid kunagi tegid. Tõest on saanud meeldimiste ja jagamiste kaudu referendum.
Tsivilisatsioon loobub trükiajastu tõe mõistest. Tagantjärele vaadates näib see periood olevat absoluutse, objektiivse tõe haripunkt. See kestis ajaloos vaid lühikese perioodi, umbes 500 aastat, mida põhjusega nimetatakse „Gutenbergi sulgudeks“. Sulg sulgub.
Tehisintellekt ja tõde: reaalsuskontrolli jaoks pole enam reaalsust
Laialdaselt kasutatavad suured keelemudelid (LLM-id) on olnud olemas vaid paar aastat, kuid me näeme juba sama ulatuslikke tagajärgi nagu kirjutamise, trüki või televisiooni ajastul. Tehisintellekti suurim mõju tõe epistemoloogiale seisneb selles, kuidas see tingib meie suhet reaalsusega.
Kuna jagame internetti üha enam tehisintellektiga, kohandame oma nägemis-, kõne- ja mõtlemisviisi selle jagatud keskkonnaga. Tehisintellekti jaoks oleme ainus reaalsus meie ise. Meie anname tehisintellektile oma keele kognitiivsete struktuuride õppimiseks, seega on meie kaasatus tehisintellekti jaoks ülioluline ja olulisem kui tõde. Tehisintellekt jätkab meiega rääkimist olenemata kõigest, olles suuresti ükskõikne tõe ja reaalsuskontrollide suhtes, sest tal pole reaalsust peale selle, milles meie temaga suhtleme.
LM-idel on praegu reaalsusega vähe seost ja vähe vajadust selle järele. Mis selles uues paradigmas tõde on, tuleb veel kindlaks teha.
See ei tähenda, et tehisintellekt ohverdab tõe kaasatuse nimel, nagu seda teeb digitaalne meedia. See tähendab, et tõde kui intellektuaalne või eetiline imperatiiv tehisintellekti reaalsuses vaieldamatult ei eksisteeri. Muidugi on tõde meie, inimeste jaoks endiselt oluline ja me saame tehisintellekte parandades anda endast parima, et seda säilitada. Kuid elektrooniline ja seejärel digitaalne meedia on meie parima juba õõnestanud.
Veelgi hullem on see, et inimese ja tehisintellekti jagatud keskkonnas väheneb inimese osakaal. Mida kaugemale me generatiivse tehisintellektiga areneme, seda rohkem sisu tehisintellekt toodab. Esimestes iteratsioonides taaskasutas tehisintellekt inimeste loodud sisu, kuid peagi hakkab see sööma omaenda varasemaid väljundeid, mille eesmärk polnud juba reaalsust peegeldada, vaid tähelepanu köita, nn tehisintellekti rämps.
Selle tulemusel jagame tehisintellektiga ühist keelt, milles tehisintellektil puuduvad täielikult põhjendatud viited reaalsusele. Tehisintellekti kasutatavas keeles kaotavad sõnad oma haarde reaalsete asjade üle ja säilitavad ainult oma seose teiste sõnadega. Keelelises mõttes variseb denotatsioon kokku tähenduseks. Aja jooksul tehisintellekti loodud osakaal selles jagatud keeles kasvab või isegi tühistab meie referentsiaalsed vajadused. On aeg olla ettevaatlik või vähemalt uudishimulik selle suhtes, mis sellistes meediatingimustes tõest alles jääb.
Individuaalsed tõe strateegiad
Viimase kahe aastatuhande jooksul on tõde läbinud mitu domineeriva meedia määratletud etappi. Hõimude suulisuses põhines tõde elukogemusel ning seda defineerisid uskumused ja situatsioonilised vajadused: suhteline, hõimulik ja läbiräägitud. Kirjutamine ja seejärel printimine eraldas tõe situatsioonilisest süvenemisest ja asetas selle abstraktsete ideede ruumi, mis on ankurdatud „objektiivsesse” reaalsusesse, loodud mõistuse kaudu ja kinnitatud kontrollitavate tõenditega. Elektrooniline ja nüüd digitaalne meedia on tagastanud tõe elukogemusele – kuid elukogemusele, mis on nüüd enamasti digitaalne, mis tähendab impulsiivset, algoritmiliselt ärritunud ja isoleeritud sellest, mida varem peeti reaalsuskontrolliks. Ja lõpuks, õigusteaduse magistriõppes on praegu vähe seost reaalsusega ja vähe vajadust selle järele, kuna nende ainus ühendus oleme meie, keele pakkujad. Mis on tõde selles uues paradigmas, on veel kindlaks tegemata.
Postkirjaoskus ei tähenda ainult vähemat raamatute lugemist. Loobudes trükikirjaoskusest – esmalt elektroonilise ja digitaalse meedia kaudu ning nüüd tehisintellekti kaudu –, loobume objektiivse, absoluutse ja ühetaolise tõe mõistest.
Mõned tõe erosioonile vastupanu osutamise võimalused on endiselt alles, enamasti individuaalsete strateegiatena. Neid on peamiselt kaks: ankurdada end füüsilisse ja sotsiaalsesse reaalsusesse, elades inimelu inimkehas; ja sügav lugemine. See, kas neid strateegiaid saab ühiskonnas rakendada, sõltub haridusest ja meediapädevusest. Vastasel juhul võib epistemoloogiline lõhe – erinevused selles, kuidas inimesed tõde defineerivad – juba tahkestuda uueks sotsiaalseks ja põlvkondadevaheliseks mõraks.
________________________________________

Hakka Big Think liikmeks
Minifilosoofia | Algab pauguga | Suurelt mõtlevad raamatud | Suurelt mõtle ärile
Külalispostitus autorilt
Andrei Mir
Autor: Digitaalne tagasipööramine. || Viiruslik inkvisiitor. || Digitaalne tulevik tahavaatepeeglis. || Postajakirjandus ja ajalehtede surm. || Inimene kui meedia. // Ma uurin meediat ja kõike muud.
Telli Andrey

Lugupeetud siinviibijad, vabariikide presidendid!
Kui Arno isaga koolimajja jõudis
oli süsteem õpetajad juba läbi põletanud
õpetaja peab olema missioonitundeline kõiketegev olend, kes on suuteline elama – ei, mitte õhust ja armastusest –, vaid pidevast kahtluse alla seadmisest ja enesetõestamisest
rõhutatakse vajadust õpilasi suunata ise mõtlema, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
rõhutatakse vajadust arendada õpilaste pädevusi, justkui varem poleks keegi sellega tegelenud
on need, kes teavad, mis on õige, ja ülejäänud on õpetajad
tehakse uus visioon, uus kava, mida väljendatakse sõnadega „me“
me peame tegema, aitama, suunama
ent lõpuks see, kes teeb ja aitab, on õpetaja
ta püüab aidata kõik õpilased paadile, et nad ei upuks
ent kas ta kaardistas vee omadused ja paadi asukoha
kas ta tegi kindlaks, millest on paat tehtud ja kuidas reageerib see vee, tuule ja päikesega
kas ta selgitas välja õpilaste individuaalsed vajadused
kas ta arvestas sellega, et kõik ei tahagi olla paadis
ega vees
kõne pidamine roosiaias
on paljuski nagu ühe kontakttunni andmine
ja minu roll on olla inspireeriv ja motiveeriv kõigi jaoks korraga
vajadusel peaksin lihtsustama või just natuke keerulisemalt rääkima
kindlasti jõudma iga indiviidini
tegema seda särasilmselt ja lootusrikkalt
hoidke siis teiegi särasilmsust
juhend palub ühendada liitsõna kaarega, õpilane ringitab sõnu
nimi Kolumbus kirjutatakse ümber nimena Klombus
Aavik on kolme a-ga
koma rea alguses
õpilane ei tea ka kevadel oma paroole, et arvutisse sisse logida
kas õpetaja motiveeris teda ikka piisavalt? selgitas, et paroolid on õpilasele vajalikud?
demokraatia definitsiooniks kirjutatakse „kurb lugu“
samasuguse definitsiooni võiks anda ka meie haridussüsteemile
praegu loevad õpetajad õigeks ka järgmised vastused:
kirjanik Tammsarapuu ja jõgi Missipissi
põhikooli eksamitöös kirjutab õpilane Triinu ja Taavi asemel Tihemets ja Tiina, siis tuleb see õigeks lugeda, sest vähemalt leidis ta õige koha üles, sai aru, et mõlemad nimed algavad T-tähe pealt – hinnata õpilase kasuks
jah, on ka toredaid hetki, inspireerivaid hetki, ent pinnal püsimiseks sellest ei piisa
ja üleüldse ei tohiks ükski õpetaja märkusi panna, sest kodus tuvastasid vanemad, et nende laps pole võimeline ühegi rikkumisega hakkama saama
palun võtta see märkus maha
tõenäoliselt on samasugune tagasiside ka minu tänasele kõnele
palun võtta see märkus maha
selgub, et haridussüsteemi suurim probleem on õpetaja
palun võtta see õpetaja maha
täna ei ole õpetajate päev
aga mure ei küsi tähtpäeva
selle kõige taustal teadvustan ma ka positiivset:
meil on vaba Eesti riik, elujõuline eesti keel ja eestikeelne haridus, mitmekesine kirjandusmaastik
õpetajad, kes usuvad endiselt, et olukord läheb paremaks, kes panustavad jätkuvalt oma energiat noortesse
ärme jätame neid üksi
aga täna on roosiaia pidu – seega nautigem
Head Eesti vabariigi taasiseseisvumispäeva!
https://www.err.ee/1610115130/aliis-aalmann-slammluuletus-iseseisvuse-taastamise-aastapaevaks
Lugupeetud härra President!
Minu nimi on Nik3310. Olen 16-aastane programmeerija, õpin Kehtnas IT-erialal ja otsustan järgmisel õppeaastal, kas keskendun Raplamaa Rakenduslikus Kolledžis serverite hooldaja või veebi arendaja fookusele, küberturvalisus niikuinii.
Elan Järvakandis ega kavatse vähemalt esialgu Eestist kuhugi edasi minna. Tulin siia Ukrainast nelja aasta eest sõja tõttu. Minu kodu põles rünnakute tõttu ära. Eesti on saanud mu uueks ja ainsaks koduks.
Kirjutan alla koolivenna kirjale: „Minu nimi on Mykhailo. Olen elanud Eestis pagulasena juba neli aastat. Soovin südamest tänada Teie riiki uskumatu toetuse eest. Ukraina ja Eesti on tõeliselt ägedad sõbrad ja kindlad liitlased. Eesti on erakordselt suurepärane, mugav ja rahulik riik, millel on suurepärased tulevikuväljavaated. Usun, et meie partnerlus muutub tulevikus veelgi tugevamaks.“
Ma ei kirjuta praegu selleks, et lihtsalt kurta, vaid et öelda otse: süsteem ei pane tähele neid, kes tahavad nullist tulevikku luua. See kehtib ka noorte eestlaste kohta.
Minu projekt on kohalik raadio NikRadofem. Tahan seda arendada, edastada ja proovida uusi asju. Kuid millega ma kokku puutun?
Väikestes kohtades, nagu Järvakandi, pole füüsiliselt ei infrastruktuuri ega võimalusi. Ei ole õieti kogu Raplamaalgi.
Koos pankade esindustega pandi kinni ka populaarne TRE-raadio. FM-sagedusele pääsemine on noorele entusiastile ette kaotatud missioon, mis põrkub bürokraatia ja eelarve finantsi võimaluste puudumise taha.
President on põhiseaduse ja tuleviku garant. Millist tulevikku me aga ehitame, kui: Linux ja avatud lähtekoodiga tarkvara (open source) lükatakse riigiasutustes ja hariduses endiselt kommertsmonopolide varju?
Andke roheline tuli Linuxile ja vabale tarkvarale, selle asemel et sundida kõiki hiiglaste lõa otsas istuma. On küll väljend, et meedia on kolmas võim, aga hästi juhitud riigis ei tohiks see niimoodi olla.
Noored ettevõtjad on riigi jaoks nähtamatud. Olen 16-aastane. Ma tahan luua, käivitada raadiot, kirjutada ettevõtte jaoks koodi ja tulevikus makse maksta. Kuid bürokraatlik masinavärk on ehitatud nii, nagu poleks alla 18-aastasel inimesel õigust oma algatusele, kui tal pole selja taga rikkaid vanemaid või valmis fondi. Siin riigis on nii vähe inimesi, aga silma paista ja oma andeid varakult näitama ja rakendama saavad hakata vaid need lapsed ja noorukid, kellel on mõjukad sugulased või sentimentaalne protežee – friends, fools and family. Mina olen pagulane.
Seadusi kirjutavad inimesed, kes on tegelikust tehnoloogiast ja elust sellistes piirkondades nagu Järvakandi kaugel. Siin on väga lihtne muutuda nähtamatuks ja selleks jäädagi, kui riigipea ei hakka viimaseid allesolevaid noori avalikkuse ja eneseteostuse poole aitama.
Härra President, kuulake neid, kes on nooremad ja kes on tulnud siia, et seda riiki nullist üles ehitada. Kinnitan, et jään just Eestit looma ega lähe siit šveitsidesse vms.
Me ei vaja halastust ega kingitusi. Me vajame võimalusi: kättesaadavaid ressursse, odavat võrku idufirmadele ja seadusi, mis ei peta ega suru maha ja ei suukorvista algatust enne, kui inimene saab 18-aastaseks.
Jah, ma olen naiivne – aga ma usun paremasse tulevikku. Usu Sina ka!
Lugupidamisega, Mykita Minayev

https://www.ohtuleht.ee/1164225/kiri-minu-presidendile-noor-ukraina-sojapogenik-kuulake-neid-kes-on-tulnud-siia-eesti-on-saanud-mu-uueks-ja-ainsaks-koduks

Kasutaja Fraud Free Estonia MTÜ postitus
________________________________________
Fraud Free Estonia MTÜ
Published byBecky Schmit ·r͏S͏e͏d͏o͏p͏n͏s͏t͏o͏0͏6͏m͏2͏i͏3͏9͏i͏n͏s͏4͏a͏f͏a͏2͏0͏4͏8͏9͏3͏a͏t͏ ͏ ͏m͏3͏t͏1͏4͏h͏8͏g͏i͏7͏5͏t͏6͏7͏6͏c͏g͏7͏0͏u͏c͏4͏i͏9͏h͏f͏ ·

Business · Eminem ·
TEA SEDA…
Pettusekontoreid pannakse järjest kinni: suurejooneline jaht scam’iäri tegijatele kogub hoogu.
Viimasel ajal on järjest rohkem tulnud uudiseid sellest, kuidas eri riikides pannakse kinni niinimetatud scam-office’eid ehk kontoreid, kus inimesed päevast päeva teistele helistavad, kirjutavad ja üritavad neilt raha välja petta.
See ei ole enam mingi paari tüübi tegevus kuskil korteris. Tegemist on päris suure tööstusega, kus on omad kõnekeskused, töötajad, juhid, tehniline pool, rahapesijad, kontod, krüpto ja kogu ülejäänud süsteem.
Ja nüüd tundub, et õiguskaitsjad on seda päriselt suuremalt ette võtnud.
Pettused ei alanud eile.
Paljud seostavad scam-office’eid Ukraina, Venemaa või mõne muu konkreetse piirkonnaga, aga tegelikult on internetipettused palju vanem teema.
Juba 1990ndatel, kui internet tavainimesteni jõudma hakkas, levisid massiliselt igasugused e-kirjad stiilis „sa oled saanud päranduse“, „Aafrika prints tahab sulle raha saata“ või „maksa väike komisjon ja saad suure summa kätte“.
Tol ajal tundusid need skeemid paljudele täiesti uskumatud, aga inimesed jäid ikkagi õnge.
Aastatega läks asi ainult professionaalsemaks.
Tänaseks ei saadeta enam lihtsalt vigases inglise keeles kirju. Inimestele helistatakse, kirjutatakse WhatsAppis ja Telegramis, tehakse võltsitud investeerimisplatvorme, esinetakse pankade ja politseina ning kasutatakse järjest rohkem ka krüptot.
Ja nüüd tuleb mängu veel tehisintellekt, millega saab teha järjest usutavamaid tekste, pilte ja isegi hääli.
Scam-office on sisuliselt tavaline kontor – ainult töö on inimeste petmine
Kõige jaburam kogu asja juures on see, kui organiseeritud selline tegevus võib olla.
Ühes kontoris võivad olla kümned või isegi sajad inimesed. Ühed helistavad, teised otsivad uusi ohvreid, kolmandad tegelevad maksetega ja neljandad aitavad raha edasi liigutada.
Lisaks võivad süsteemis olla nn rahamuulad, variisikud, administraatorid, tehnikud, krüptoga tegelejad ja inimesed, kelle ülesanne on varastatud raha puhtaks pesta.
Ehk see töötab põhimõtteliselt nagu normaalne ettevõte. Vahe on ainult selles, et kogu äri põhineb teiste inimeste petmisel.
Väidetavalt tegutseti korraga 97 riigis
Sotsiaalmeedias levivate andmete järgi on Euroopas ja mujal toimunud viimastel kuudel väga suur operatsioon, mis puudutas lausa 97 riiki.
Väidetavalt peeti kinni ligi 6000 inimest, blokeeriti umbes 32 000 kontot ning konfiskeeriti sadade miljonite dollarite väärtuses vara.
Räägitakse ka umbes 142 000 kannatanust.
Need numbrid on muidugi nii suured, et neid tasub võtta teatava reservatsiooniga seni, kuni kõik ametlikest allikatest kinnitust leiab.
Aga isegi kui ainult osa neist arvudest vastab tõele, näitab see ikkagi, kui suureks äriks on internetipettused maailmas kasvanud.
Ukrainas käib samuti suurem koristus.
Eraldi räägitakse praegu Ukrainast, kus väidetavalt on õiguskaitsjad kontrollinud enam kui tuhandet aadressi, kus võisid tegutseda scam-office’id.
Suurem osa neist olevat pärast kontrollide algust kas uksed kinni pannud või tegevuse ajutiselt lõpetanud.
Aga osa jätkas tööd.
Ja just neid olevat hakatud järjest jõulisemalt läbi otsima.
Kui varem võidi kinni võtta üks kontor korraga, siis nüüd üritatakse väidetavalt terveid võrgustikke korraga maha võtta.
See tähendab, et ei otsita enam ainult inimesi, kes telefoniga ohvritele helistavad, vaid ka juhte, rahastajaid, rahapesijaid, variisikuid ja kõiki teisi, kes süsteemi töös hoiavad.
Läbiotsimistel on väidetavalt ära võetud tohutul hulgal tehnikat – arvuteid, telefone, sülearvuteid, servereid ja muud kraami.
Kõige suurem probleem on raha.
Kogu see tööstus eksisteerib ainult ühel põhjusel – inimesed maksavad.
Ja summad on meeletud.
Täpset numbrit ei tea ilmselt keegi, sest suur osa ohvritest ei lähe isegi politseisse. Mõni häbeneb, mõni ei usu, et raha kunagi tagasi saab, ja osa ei saa alguses isegi aru, et neid on petetud.
Kui aga ühe ohvri käest saadakse kätte mõni tuhat või kümneid tuhandeid eurosid ja seda tehakse tuhandete inimestega korraga, tekivad väga kiiresti astronoomilised summad.
Seetõttu ei ole scam enam ammu mingi väike internetikelmus.
See on organiseeritud rahvusvaheline äri.
Ja vaevalt see niipea ära kaob.
Kõige keerulisem ongi see, et ühe kontori sulgemisega probleem ära ei kao.
Kui üks koht kinni pannakse, tehakse teine.
Kui üks maksekanal blokeeritakse, leitakse uus.
Kui inimesed õpivad ühe petuskeemi ära tundma, leiutatakse järgmine.
Praegu muudab kogu asja veel hullemaks tehisintellekt. Petturid saavad teha järjest usutavamaid kirju, kopeerida inimeste hääli, luua võltsitud veebilehti ja jätta mulje, nagu suhtleks inimene päriselt panga, politsei või mõne tuntud ettevõttega.
Seega scam’iäri lõppu ei tasu ilmselt veel kuulutada.
Aga kui tõesti hakatakse korraga maha võtma terveid võrgustikke, blokeerima tuhandeid kontosid ja võtma ära nende raha ning tehnikat, siis vähemalt muutub sellise äri ajamine kallimaks ja keerulisemaks.
Ja võib-olla ongi see praegu kõige reaalsem viis sellele vastu saada.
OLGE HOITUD !

UUS NÄDAL TOOB …
uue 9-kuulise energiatsükli alguse alates neljapäevast
kuuvarjutuse N vastu R 28. augustil 2026. Täiskuu täpne hetk on umbes kell 07.18 Eesti aja järgi; Tallinnas on varjutus nähtav madalal läänekaares ligikaudu 04.23–06.12, kuni Kuu loojub.
Veedaliku astroloogia kohaselt asub Kuu Veevalajas
Shatabhisha nakshatras
Shatabhishat nimetatakse „saja ravitseja” täheks. Seda seostatakse tervenemise, tõe paljastumise, saladuste, uurimistöö, tehnoloogia ja kollektiivsete süsteemidega. Selle varjukülg võib olla eraldumine, emotsionaalne külmus, liigne analüüsimine ning soov kõike üksinda lahendada.
Veedaliku astroloogia järgi võib kuuvarjutus Shatabhisha nakshatras tuua inimestes pinnale selle, mis on olnud varjatud, isoleeritud või mõistusega kontrolli all. See pole tingimata halb – pigem intensiivne paljastamise ja puhastumise periood.
Väga hea aeg intuitiivseks tööks, vastuste saamiseks omaenda intuitsioonilt – tuleb nähtavale see, mis aitab terveneda.
Shatabhisha puudutab gruppe, sõpruskondi, võrgustikke ja tulevikunägemusi. Seetõttu võib nähtavale tulla:
kelle väärtused enam ei ühti;
kus kuuluvuse nimel oma tõde varjatakse;
kes on grupis emotsionaalselt kõrvale jäetud;
kuidas tehnoloogia ja kollektiivsed arvamused mõjutavad isiklikku heaolu.
Kiireid katkestusi või lõplikke otsuseid tasub varjutuse kõrghetkel vältida. Tugev tunne võib olla oluline sõnum, kuid selle tõlgendus vajab aega.
Praktiline rusikareegel: anna endale pärast varjutust vähemalt 72 tundi, enne kui teed emotsioonidest kantud lõpliku otsuse.
Väiksemad otsused: oota 2–3 päeva.
Suhted, töölt lahkumine, kolimine või suured ostud: võimalusel 1–2 nädalat.
Elumuutev või raskesti tagasipööratav otsus: lase mõttel püsida vähemalt ühe kuutsükli ehk umbes 4 nädalat.
Selle varjutuse puhul tähendab see:
ära kiirusta 27.–30. augustil;
vaata olukord uuesti üle umbes 4.–11. septembril;
väga suure otsuse puhul kontrolli, kas sama teadmine püsib ka septembri lõpus.
Ootamine ei tähenda, et esile tulnud tunnet peaks eirama. Pane see kirja, kogu fakte ja aruta neutraalse inimesega. Hea kontrollküsimus on: „Kas otsustaksin samamoodi ka siis, kui olen maganud, rahunenud ja saanud kogu vajaliku info?”
Erandiks on vägivaldne, ohtlik või tervist kahjustav olukord — seal ei ole vaja astroloogilise aja tõttu tegutsemist edasi lükata. Turvalisus on esmane.
Milline vana muster vajab ausat märkamist ja lõpetamist, et tegelik tervenemine saaks alata?
Saad vaadata selle nädala ja järgneva 9-kuulise suure energiatsükli kohta uut avalikku videot kommentaarides olevalt lingilt.
Leiad ka uue meditatsiooni kõrgema juhatuse saamiseks mu kodulehelt.
Olgu see elu parim nädal ja nii ka iga järgmine!
Armastusega
Stella Shakti

Monika Helme & Kadri Pulk: Kadri Pulk on kirjutanud juba kevadel nii…aga ikka räägiti Kadriorus veel mõni päev tagasi haritud ja targast rahvast ning noortest, kes peaks hakkama võimalikult ruttu elu riigis üle võtma….
*******
Kui ei lõpetata seda ohjeldamatut määruste laviini ega tulda tagasi vundamendi juurde, siis me kaotame. Haridus jääb arutuks ja jalutuks.
Vivian Riimvee küsis Eesti Haridusfoorumis tabavalt: „Kas te laseksite velskril teha oma lähedasele südameoperatsiooni?“
See küsimus on täna valusam kui kunagi varem. Haridus on meie rahva süda, kuid praegu toimub sellel „avatud südamega operatsioon“, kus kirurgid näivad olevat kaotanud kontakti anatoomiaga.
.
Kui klassiruumis räägime andmetele tuginevast juhtimisest, siis süsteemi tipus käib pigem pimelend.
Õpetajad küsivad haridusfoorumis, et kus on andmed, mis toetavad karjäärimudelit?
Kuidas päästab kooli algusaeg vaimse tervise, kui maapiirkonna laps kaotab seetõttu trenni ja huvikooli?
Vastus on vaikus. Või ebamäärane viide, et „see on kuskil kirjas“.
See on täpselt see, mida ma nimetan „Universaalse Koolijuhi“ sündroomiks. Rünnatakse aeglase ja „kaalutud“ asjaajamisega, kuni elav sisu on lämbunud.
Kui maja põleb, peab tuletõrjuja taotlema digitaalselt sisenemisluba.
Kui haridus veritseb, loobub ministeerium filtritest ja lajatab uute määrustega, millest nad ilmselt ise ka aru ei saa.
.
Haridusfoorumis on juttu sellestki, et nn vanad õpetajad on täna koolist lahkumas. Miks? Sest süsteem leiab, et nad on õppinud „liiga kaua aega tagasi“.
See on puhas Matteuse efekt tagurpidi. Kes on kogunud elutarkust ja metoodilist vilumust, see tõugatakse kategooria võrra allapoole, et teha ruumi tabelitele.
Meil on inimesed, kes võiksid ise koolitada, aga neid sunnitakse uuesti „täiendama“, sest nende paberil pole piisavalt värsket QR-koodi.
Me pressime väärtusliku vanemõpetaja ja metoodiku „pelletiks“, et täita mingit bürokraatlikku tabelit, selle asemel et väärtustada tema kogemust kui kindlat vundamenti. Asendame elava tarkuse lamineeritud sertifikaatidega.
See pole haridus, see on institutsionaalne alandamine.

.
Me teame täna aju arengust ja neuroerinevustest rohkem kui kunagi varem. Teame, et ajuaknad ei oota. Aga selle asemel, et toetada lapse prefrontaalset korteksit rutiini ja süvenemisega, lajatab ministeerium peale „kaasava hariduse“ ebapiisavate ressursside ja logopeedideta.
Õpetaja on ka ainult inimene. Ei saa nõuda „individuaalset õpiteed“ klassis, kus on kümme erivajadust ja null abiõpetajat.
See on nagu nõuda laia matemaatika eksamil 100 punkti lapselt, kellele pole keegi kunagi koolieelikuna õpetanud „mummude“ abil arvutunnetust.
See on kognitiivne petukaup.
.
Koolid on uppumas määrustesse, mille sõnastusest ei saa ilmselt aru isegi need, kes need välja andsid.
Meil oleks vaja „uute määruste vaba aastat“. Palun laske meil lihtsalt õpetada.
Meil on põlvkond „plakatimeistreid“ ja ametnikke, kes toodavad virnades paberit, samal ajal kui laps ei oska lugeda ega käes hoida pliiatsit (peenmotoorika aken on pauguga kinni läinud!).
. https://www.youtube.com/watch?v=gcqOqb-1WTU
Vaadates seda ulmelist segadust, on haridusministri suurim õnnestumine ühe haridusfoorumi lugeja hinnangul see, kui 1. septembril 2026 leidub ikka veel keegi, kes jaksab kooliuksest sisse astuda ilma, et tal oleks paberkott peas.
Eriti valusalt avaldub see steriilsus meie endistes vene koolides, mis on sattunud masendava surve ja kontrolli alla. Me ootame ajaloolisi nihkeid ja tõhusat tempot, mis ei luba eksimist, unustades ühe bioloogilise tõsiasja, et venelasest ei saa teha eestlast pelgalt käsuga.
Me kurname õpetajaid sprindiga, mõistmata, et haridus on tegelikult kestvusjooks.
.
Eetika ja moraal hariduses?
See on praegu samas seisus nagu meie mets. Me teeme „röövraiet“ õpetajate vaimse tervise ja kogemuse arvelt.
Me pressime väärtusliku vanemõpetaja ja metoodiku „pelletiks“, et täita mingit bürokraatlikku tabelit.
Ma arvan, et kui me ei lõpeta seda „vilede ja tulede“ vilgutamist ega lähe tagasi vundamendi (aju, rutiin, sisu) juurde, siis me kaotamegi.
Ja seekord ei aita isegi „reflektsiooni reflektsioon“.

28. augustil 2026 on meil täiskuu ja kuuvarjutus 4° Kalade tähtkujus .
See on augustikuise varjutuste hooaja „ II etapp “, mis algas täieliku päikesevarjutusega Lõvis 12. augustil 2026.
See tähendab, et see, mis kaks nädalat varem käima pandi, hakkab nüüd näitama, kuhu see liigub.

Kui päikese – lõunasõlme varjutus oli seotud enam mittetoimivate samastumiste lahtilaskmisega, siis see kuuvarjutus – põhjasõlme varjutus – on seotud millegi uue poole astumisega.
Päikesevarjutus oli trigoonne Saturn – Saturn oli seal, hoides meie kätt ja andes üleminekule struktuuri.
Kuuvarjutus Kalade tähtkujus on kvadraadis Uraaniga ja trigoonis Marsiga . See on täiesti erinev energia. See on ootamatu, heitlik ja lükkab meid vanast trajektoorist välja tegutsema.
Kuuvarjutuse ajal ei saa enam ignoreerida midagi, mis on veel ebamäärane, ebakindel või arenemisjärgus.
„Oo – SIIN võibki elu mind viia.“

KUULA! “HEAD UUDISED”! Psühholoog ja ettevõtja Alar Tamming: ole, armasta, otsi õnne, rõõmusta – see kõik ongi elu

Kuuvarjutus Kalade tähtkujus – aspektid
Kalade kuuvarjutuse ajal muutuvad nähtavaks kõige käivitatu tagajärjed (täiskuu) – üllataval kujul (Uraan kvadraadis).
Selle varjutuse kõige silmatorkavam tunnusjoon on täpne kvadraat Uraaniga ja täpne opositsioon Merkuuriga .
See konfiguratsioon ei too kaasa mitte ainult “ootamatuid sündmusi” – see lõhub olemasoleva vooluringi.
Midagi, millele me pole mõelnud – infokild, taipamine või arusaamine, mis muudab kogu võrrandit – võib meid täielikult jalust rabada ja panna meid liikuma suunas, mida me lihtsalt ei osanud ette näha.
Või kui me seda näeksimegi, siis juhtub see palju kiiremini või hoopis teistmoodi, kui me kunagi ette kujutasime.
Ja Uraanis on midagi, mis häirib meie tavapärast reaalsustaju ja mis kõnetab otseselt Kalade tähtkuju: valmisolek liikuda kaugemale kindlusest, kontrollist ja sellest, mida ratsionaalne meel suudab kontrollida .
Sest lõppkokkuvõttes on see Kalade varjutus ja Kalad sümboliseerivad alistumist .
https://teejuhid.postimees.ee/7274888/alar-tamming-transpersonaalne-psuhholoogia-ja-mustiline-kogemus
Kuuvarjutus Kalade tähtkujus – alistumine
Allaandmine ei tähenda lihtsalt parima lootmist.
Me ei saa millelegi kindla peale alla anda. Kui tulemus on teada – või vähemalt ette näha –, siis reaalset riski pole ja seega ka reaalset alistumist pole.
Alistumine ei ole isegi tegutsemine usu põhjal, et universum toetab meid.
Alistumine tähendab valmisolekut siseneda tundmatusse ilma igasuguse kindluseta. See on kaljult alla hüppamine, tühjusesse astumine, kui teisel pool pole midagi teada.
Kalade Kuuvarjutuse ajal palutakse meil hüpata.
See on Põhjasõlme varjutus ja seda Põhjasõlme varjutused teevadki – need lükkavad meid mugavustsoonist välja – tundmatusse.

Kuuvarjutus Kalade tähtkujus – tulgu põrgu või kõrge vesi
Uraani kvadraadi moodustamine Varjutuse ajal lõhub olemasolevaid koordinaate .
Ja kui tavapärased koordinaadid kaovad, lülitub midagi meie sees SISSE – see osa meist, mis aktiveerub siis, kui Saturni eluviis – tööriistade ja reeglitega – enam ei sobi.
Kuuvarjutus Kalade tähtkujus on samuti trigoon Marsiga Vähis . Ilma Kuu ja Marsi vahelise vooluta veemärkides võib Uraani/Merkuuri energia muutuda kaootiliseks ja abstraktseks.
Õnneks annab Mars ilmutusele tee, kuhu minna. Häire tekitab hoogu. Tekib võimalus ja me langetame kohapeal otsuse.
Kui selle varjutuse puhul on üks asi, millele saame loota, siis on see kiirus : mis iganes juhtub, juhtub see kiiresti.
Kuuvarjutustele on omane kiireloomulisus, mis ulatub Uraani ja Marsi aspektidest kaugemale.
https://www.sisekosmos.ee/suhted/armastusepsuhholoogia/
Kuuvarjutused on kavandatud kiirendatud sündmustena : täiskuu jääb Maa varju. Kuu läheb pimedaks ja valgustub mõne tunni jooksul uuesti täielikult.

See, mis tavaliselt areneb järk-järgult 29,5-päevase kuutsükli jooksul, toimub nüüd mõne tunni jooksul.
See tähendab, et konkreetsed asjaolud – asjad, mis toimuvad väljas (Maa varjab Kuud) – muudavad tegevusetuse võimatuks .
Tulgu põrgu või kõrge vesi, peame kurssi muutma.
Ja pole kaarti, juhiseid ega kinnitust, et kui järgime samme A, B ja C, jõuame punkti D.
Selle asemel saavad asjaoludest endist navigatsioonisüsteem. Üks uks sulgub, teine avaneb. Saabub infokild ja otsust ei saa enam edasi lükata.
Me ei pruugi teada, kuhu see kõik meid viib. Aga üks on kindel: seal, kus me oleme, püsima jäämine pole enam variant.
PS: Selle e-kirja veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Oled oodatud liituma eelseisva vestlusega … intiimne koht, kus koos kohalolus nautida, ühendust luua, jagada ja selgusele jõuda. Esita küsimusi, mis on su südames, ja saa vastused.

KUUPÄEV: 26. august 2026
AEG: 19.00 Kesk-Euroopa aja järgi (Pariis/Amsterdam)
( Kontrollige oma ajalinki )

Iga vestluse alguses võtame paar minutit aega rahunemiseks, ühiseks kohaloluks avanemiseks ja mediteerimiseks. Seejärel avame vestluse, et saaksite esitada oma elust tulenevaid küsimusi ja uurida, kuidas neid kõige paremini lahendada. Need tunniajased sessioonid on intiimsed ja isiklikud. Need pakuvad meile kohta ühenduse loomiseks, jagamiseks ja selguse saavutamiseks ning on avatud kõigile, kes on huvitatud Teekonnast.

Registreerimiseks klõpsake siin >>

Armastusega Brandon Bays

Piinlik läbikukkumine
Hommy Ben Rhema
1) Toimetagem 2) Kirjuta oma toimetulekust läbikukkumistega
Ebaõnnestumise omaksvõtmine õpetajana, mitte vaenlane
Ebaõnnestumist peetakse sageli millekski, mida karta, vältida või varjata. Paljud inimesed usuvad, et ebaõnnestumine tähendab, et nad ei ole piisavalt head või et nad on jõudnud oma teekonna lõppu. Kuid ebaõnnestumine ei ole edu vastand — on sageli osa edu teest.
Iga viga kannab endas õppetundi. Iga tagasilöök paljastab midagi meie ettevalmistuse, valikute, mõtteviisi või suuna kohta. Kui õpime selle vastu võitlemise asemel ebaõnnestumisi kuulama, muudame valusad kogemused kasvuvõimalusteks.
1. Ebaõnnestumine paljastab, mida on vaja parandada
Ebaõnnestumine toimib nagu peegel. See näitab meile valdkondi, kus vajame rohkem teadmisi, kannatlikkust, distsipliini või pingutust. Küsimise asemel “Miks ma ebaõnnestusin?” võime küsida, “Mida see mulle õpetada saab?”
Suurimad saavutused ei ole inimesed, kes kunagi ei ebaõnnestu; nad on inimesed, kes kasutavad ebaõnnestumist tagasisidena.
2. Ebaõnnestumine suurendab vastupidavust
Iga kord, kui kogeme pettumust ja otsustame jätkata, muutume tugevamaks. Ebaõnnestumine arendab julgust, kannatlikkust ja emotsionaalset jõudu. See õpetab meile, et tagasilöögid on ajutised ja et oleme võimelised väljakutseid ületama.
3. Ebaõnnestumine Eemaldab Hirmu Proovimise ees
Kui aktsepteerime ebaõnnestumist kasvu osana, oleme valmis võtma riske ja otsima uusi võimalusi. Hirm hoiab paljud inimesed ummikus, kuid kasvu mõtteviis võimaldab meil ebakindlusest hoolimata edasi liikuda.
4. Ebaõnnestumine Loob Tarkuse
Edu võib meile õpetada, mis töötab, kuid ebaõnnestumine õpetab meile sageli, miks asjad ei töötanud. Need õppetunnid muutuvad väärtuslikuks kogemuseks, mis suunab tulevikus paremaid otsuseid.
5. Ebaõnnestumine aitab kujundada teie iseloomu
Rasked hetked näitavad meie sihikindlust, alandlikkust ja visadust. Võitlused, millest üle saame, loovad sageli tulevaseks eduks vajalikud omadused.
Uus vaatenurk ebaõnnestumisele
Ebaõnnestumine ei ole silt, mis teid määratleb. Tegemist on sündmusega, mis teavitab teid. See ei tähenda, et “olete ebaõnnestumine”; see tähendab, et “olete avastanud viisi, mis ei töötanud.”
Ajaloo edukaimad inimesed seisid silmitsi tagasilükkamise, vigade ja tagasilöökidega. Neid ei lahutanud mitte ebaõnnestumise puudumine, vaid nende valmisolek õppida, kohaneda ja jätkata.
Võtke õpetajana ebaõnnestumine omaks. Las see täiustab sind, tugevdab sind ja juhatab sind inimese poole, kelleks sa saad. Iga tagasilöök võib saada hüppelauaks, kui valite kaotuse asemel kasvu.

Suurepärased uudised! Olen pikendanud „ Uuenda Oma Elu Pioneeride Gruppi“ vastuvõttu mõne päeva võrra – ja see on sinu viimane võimalus saada koht nende kõrvale, kes juba oma elus taset tõstavad.
Samuti tasub vaadata seda videot, mida ma täna jagan – sest olenemata sellest, kui motiveeritud sa oled, jõuab igaüks hetkeni, kus edasiminek peatub või elu tundub korduv. Tihti on tegemist lihtsalt vana uskumuse või harjumusega, mis juhib olukorda – ja on aeg lähtestamiseks.
Selles videos jagan ma seda, mis tegelikult paneb motiveeritud inimesi oma rattad ringi käima ja kuidas aegunud mustrid võivad teie tulemusi piirata. Saate teada, kuidas märgata, mis teid tagasi hoiab, oma perspektiivi muuta ja avada tõelisi, püsivaid muutusi.
Just see toimub praegu Pioneerigrupis: liikmed kirjutavad vanu lugusid ümber ja vahetavad enesekindluse puudumise läbimurrete vastu kõigis oma eluvaldkondades, kiiremini ja sügavamalt, kui nad ette kujutasid.
Vaata allolevat videot ja saa teada, kuidas sa saad end lõpuks “välja tõmmata”, kui sisse astud.
Vaata videot siit

Siin on see, mida sa kaasa võtad:
• Miks lihvimine nii hea tundub – ja millal paus teha
Edukad inimesed leiavad sageli lohutust tagaajamises. Õpi, kuidas “kiire energia” piiridest välja tulla ja astuda tõelise laienemise teele.
• Tulemusi andvate eesmärkide seadmine
Suured eesmärgid nõuavad teravaid ja meelelisi juhiseid. Avasta, kuidas muuta oma eesmärgid nii käegakatsutavaks, et su mõistus leiab automaatselt tee nende saavutamiseks.
• Oma kohaloleku ja autoriteedi omamine
Rahu säilitamiseks väikeselt tegutsemine piirab teie mõjuvõimu – jagan isiklikke strateegiaid, kuidas muuta oma sära vaieldamatuks.
• Keele kasutamine kütusena
Õpi valima sõnu, mis hoiavad sind liikumas ja motiveerituna. See, kuidas sa keerulistel hetkedel iseendaga räägid, määrab sinu tulemuste tooni.
• Keskendudes oma põhilisele geeniusele
Tõeline kasv tuleb oma ühe erakordse tugevuse teritamisest ja ülejäänu delegeerimisest – nii tegutsed oma kõrgeimal tasemel.
Ära jäta vahele kriitikat käsitlevat osa: see on kiire selguseallikas, kui oled väsinud laskmast välistel häältel pidevalt otsuseid langetada.
Ja kui sa lõpuks tahad lõpetada samade standardite järgimise ja elada oma järgmisel tasemel elu, siis Pioneer Groupis on veel mõned kohad saadaval. Uksed suletakse jäädavalt 23. augustil südaööl.
Nõua oma uuendus igas piirkonnas – kohti on jäänud vähe
Tunned, et oled igas valdkonnas ummikus? See on sinu märguanne – ja sa tead, mida teha.
Armastusega,
Marisa Peer

Probably Good: Kaks aastakümmet tagasi asutas Rob Mather malaariavastase fondi (Against Malaria Foundation ). Väikese meeskonna juhtimisel on see sellest ajast alates jaganud välja üle 300 miljoni putukamürgiga töödeldud voodivõrgu ning hinnanguliselt on see päästnud kümneid tuhandeid elusid. Väga vähesed karjäärid suudavad sellise ulatusega mõju avaldada, kuid tõhusa mittetulundusühingu asutamine on selline, mis suudab. Parimal juhul võib see viia uskumatu tööni, mida muidu ei eksisteeriks, tekitades tõeliselt tohutut alternatiivset mõju , mida on teistes karjäärides raske saavutada.
Põhjus, miks me ütleme „parimal kujul“, on see, et mitte kõik suurepäraste organisatsioonide asutamise pingutused ei lähe nii hästi kui Against Malaria Foundationil. Paljudel organisatsioonidel on raskusi rahastamise leidmisega või selle saamisega, kuid nad ei tee sellega kuigi head. Mõned tekitavad isegi otsest kahju, näiteks PlayPumps , mis asendas Aafrika külades tavapärased käsipumbad karussell-veepumpadega, mis osutusid veelgi hullemaks.
Sel põhjusel julgustaksime heategevusorganisatsiooni asutamist vaid siis, kui see on üles ehitatud paljulubavatele sekkumistele olulistes valdkondades ja selle abistamise ausale mõõtmisele. Heategevusorganisatsiooni loomine iseenesest ei ole hea; oluline on see, kas heategevusorganisatsioon teeb tegelikult piisavalt head, et õigustada rahastamist just talle, mitte teistele heategevusorganisatsioonidele.
Järgmine küsimus on, kas organisatsiooni asutamine sobib sulle, sest asutamine nõuab palju: pead töötama pikemaid tunde kui enamik töid nõuab ja teenima suhteliselt vähe (eriti alguses). Samuti pead olema harjunud tegema pingelisi otsuseid, tegema strateegilisi otsuseid suure ebakindluse tingimustes ja olema tõenäoliselt ebatavaliselt sihikindel. Ja isegi pärast seda kõike on suur tõenäosus, et organisatsioon ei toimi. Seega pole see tee kõigile.
Õnneks on olemas viise, kuidas testida, kas mittetulunduslik ettevõtlus sobib sulle. Näiteks oma väikese projekti, isegi üliõpilasseltsi või kohaliku vabatahtliku töö korraldamine aitab sul teada saada, kas sulle meeldib struktureerimata, iseseisev töö.
Kui need testid hästi lähevad, on raske leida paremat järgmist sammu kui heategevusliku ettevõtluse inkubatsiooniprogramm – rahastatud programm, mis aitab pürgivatel asutajatel valida paljulubava heategevusliku idee, õpetab neile, kuidas mittetulundusühingut käivitada ja laiendada, ning viib nad kokku kaasasutajatega. Nende kogemustepagas on täis sügavalt muljetavaldavaid ja suure mõjuga organisatsioone.
Põneval kombel on programmi kandideerimine juba avatud! Huvi korral leiate lisateavet uudiskirja lõpust.
____
Kas otsid mõjukat rolli?
Siin on mõned hiljuti meie tööportaali lisatud töökohad, mille üle oleme elevil:
• Impact Accelerator programm ettevõttes High Impact Professionals
• Filantroopiajuht ettevõttes Evidence Action
• Asutajate Lubaduse personalijuht
• Euroopa tegevdirektor, Pour Demain
• GiveWelli prioriseerimisega seotud müügivihje
____
Heategevuslik ettevõtlusinkubatsiooniprogramm
See heategevusliku ettevõtlusinkubatsiooni programmi versioon on viiekuuline ja kuludega kaetud programm: kaks kuud täiskoormusega koolitust ja kaasasutajate rahastamist alates 2027. aasta veebruarist, seejärel kolmekuuline rahastatud uurimisfaas enne algkapitali taotlemist. Asutajad võivad asuda ükskõik kus, kaks nädalat isiklikult Londonis ja valikuliselt kaks nädalat San Franciscos.
Selles rühmas keskenduvad asutajad paljulubavatele ideedele loomade heaolu valdkonnas – kuigi eelnev kogemus loomade heaolu valdkonnas pole nõutav. Kiireim viis oma sobivuse täpsemaks uurimiseks on esitada 15–30-minutiline avaldus enne 13. septembri tähtaega.
Ilusat nädalat!
Tõenäoliselt hea meeskond

Big Think:

Edastasid selle e-kirja? Liitu siin, et saada lisateavet

Kaks käitumist, mis muudavad sind sotsiaalselt magnetiliseks
Karisma ei ole fikseeritud omadus, mis on reserveeritud vähestele õnnelikele – see on õpitavate käitumismustrite kogum.
BIG THINK JA FRANCESCA TIGHINEAN

21. AUGUST

LOE RAKENDUSES

Francesca Tighineani poolt
Mõni kuu tagasi seisin oma Londoni ühiskontori järjekorras tasuta takode saamiseks. Ja kuna miski ei ühenda inimesi nii hästi kui tasuta toit, oli pool hoonest kohale ilmunud. See andis mulle võimaluse häbitult pealt kuulata enda ees seisvat seltskonda. Kolm neist paistsid silma.
Esimene rääkis palju endast, sekkudes teiste lugudesse, et jutustada oma veidi paremat versiooni äsja öeldust. Kolleegid lubasid tal seda teha, kuid nende näod olid viisakalt tühjaks muutunud – ilme, mida inimesed kannavad, kui nad ootavad millegi lõppu. Teine oli tema vastand: soe ja meeldiv alati, kui keegi temaga rääkis, aga ainult siis, kui keegi temaga rääkis. Ta andis lühikesi vastuseid, andis sõna otse tagasi ega algatanud midagi.
Mind paelus kõige rohkem kolmas, sest tema poole kogu grupp pidevalt ümber orienteerus. Silma jäi see, kuidas ta grupis tähelepanu liigutas, küsimusi esitades ja erinevatele inimestele sõna andes, olles samal ajal sama mugav ise sõna võttes ja oma lugusid jutustades, ilma et talt küsitaks. Kui ta rääkis, ärkasid ellu needsamad näod, mis esimese mehe jaoks olid tühjaks jäänud. Inimesed kummardusid lähemale. Ja isegi kui keegi teine oli küsimuse esitanud, vastasid nad talle otsa vaadates. Ta jättis mulje grupi „juhina“, kuigi tundus olevat kolleegidega sarnasel professionaalsel tasemel.
Leidsin selle dünaamika põnevaks, aga mitte võõraks. Olin ise peaaegu iga rolli mänginud. Mõistsin, et tegelikult vaatlesin kolme erinevat sotsiaalset strateegiat: üks monopoliseeris tähelepanu, teine vältis seda ja kolmas teadis täpselt, millal edasi ja millal tagasi astuda. Hiljem, kui tegin uurimistööd oma sotsiaalse magnetismi raamatu jaoks , ei osanud ma oodata, kui täpselt see otsene demonstratsioon vastab sellele, mida teaduskirjandus tegelikult leiab.
Magnetismi kaks dimensiooni
Michael Dufneri ja Sascha Krause 2023. aasta uuring jäädvustab seda, mida ma selles järjekorras nägin. Paar filmis võõraid inimesi esimest korda kohtumas ja lasi koolitatud vaatlejatel hinnata iga inimest kahel alusel. Esimene oli kogukondlik käitumine : kui soe, sõbralik ja heasoovlik keegi tundus. Teine oli agentiivne käitumine : kui enesekindel, enesekindel ja juhtimisvalmis ta tundus. Nad leidsid, et kogukondlik käitumine tekitas inimestes usaldusväärselt meeldimise. Kuid kogu grupis populaarseks saamine – inimeseks olemine, kelle poole kõik kaldusid – nõudis nende kahe segu.
See on kooskõlas sellega, kuidas tänapäevased uuringud karismat mõõdavad. 2017. aasta uuringus lõid Konstantin Tskhay ja tema kolleegid igapäevase karisma skaala, mis jagunes sõbralikkuseks (võime kedagi rahustada) ja mõjukuseks (võime hoida tema tähelepanu ja seda enda poole tõmmata).
Esimesel mehel oli külluslikult tahet. Ta võttis sõna enesekindlalt, tal oli kiire ja kindel arvamus ning ta jutustas kergesti lugusid. Me kõik oleme temaga kohtunud, olgu siis tööl või seltskondlikul koosviibimisel. Alguses on nad sageli kaasahaaravad. Kuid enesekindlus ilma teiste vastu siira huvita viib karismana vaid teatud piirini. Kui märkad, et tähelepanu ei pöördu enam kellegi teise poole grupis, hakkab see tunduma väsitav ja tasakaalutu. See paneb mõtlema, kas see inimene tegelikult hoolib sinust või tahab teda lihtsalt kuulata.

________________________________________

Varjatud energiakriis tehisintellekti andmekeskustes
Tehisintellekti energiaalane debatt keskendub pakkumisele – aga targem planeerimine võiks sama megavati pealt rohkem arvutusvõimsust pakkuda.
Lisateave
________________________________________
Teisel mehel oli teine pool. Ja just seda ma tunnengi kõige paremini ära, nii teistes inimestes kui ka tihti endas. Ta oli soe, meeldiv ja ettevaatlik. Ta ei avaldanud ühtegi kindlat arvamust, ei võtnud ühtegi ruumi, mida talle eelnevalt polnud antud, ei midagi, mis oleks võinud ruumi rahutuks teha.
Kuigi selline suhtumine võib esialgu tunduda viisakas ja tähelepanelik, on see tegelikkuses sageli kaitsestrateegia. Iga teie pakutud arvamus on midagi, millega keegi teine võib mitte nõustuda. Iga lugu, mida räägite, võib keegi teine olla igav. Nõusolek tähendab, et mitte midagi, mida teete, ei saa teile kahjuks ette heita. See on riskijuhtimine. See muudab inimesed sümpaatseks viisil, mis ei nõua kelleltki midagi, mistõttu keegi ei kaldu nende poole.
Siis oli veel kolmas, magnetiline. Temas oli esimese mehe kergus ruumi hõivata ja teise mehe ehe soojus. Ta andis sõna ja võttis selle siis tagasi. See segu – algatamisjulgus koos selle all peituva tõelise soojusega – tegi temast grupi keskpunkti.
Oleks ahvatlev need isiksusetüüpidena kõrvale jätta, uskudes, et kolmas tüüp sündiski lihtsalt ekstravertse või karismaatilisena. Kuid tõendid seda ei väida. Uuringud on näidanud, et karismat saab teadlikult harjutada ja parandada. Sotsiaalne magnetism ei ole fikseeritud omadus, mis on reserveeritud vähestele õnnelikele. See on kindel käitumismallide kogum.
See pool, mis sind armastama paneb
Soojus peab olema esikohal. Kahest dimensioonist on see kõige olulisem. See teenib rohkem punkte grupile meeldimise eest ja üks-ühele suheldes on see ainus, mis üldse loeb. Selgitus on evolutsiooniline – teadmine, kas teie ees olev võõras tahtis head, oli ellujäämise seisukohalt kunagi olulisem kui miski muu. See vooluring pole kuhugi kadunud. Aga kuidas seda tegelikult näidata?
Eelmisel aastal, kui tegin uurimistööd oma raamatu „ Kuidas olla magnetiline“ jaoks , intervjueerisin üht karismaatilisemat inimest, keda ma kunagi kohanud olin. Tal oli rohkem sõpru, kui ma ühe inimese jaoks võimalikuks pidasin. Ta valgustas iga tuba, kuhu ta sisse astus. Tahtsin teada, miks, seega istutasin ta maha ja küsisin, mis on tema saladus. „Ma lihtsalt armastan inimesi,“ ütles ta laia naeratusega. Ta tahtis teada nende lugusid ja leidis, et need on põnevad. Ja ma uskusin teda, sest olin seda ise temaga rääkides tundnud. Ta pani sind end erilisena tundma ainult oma tähelepanu kvaliteedi kaudu.
Sellel, mida ta tegi, on nimi. Seda nimetatakse vastastikkuse meeldimise efektiks : kui keegi sulle meeldib, kipub ta sind vastu meeldima. Sinu meeldimine on hea tahe. Hea tahe on usaldus. Ja usaldus on see, mis paneb inimesi sinu lähedal olema.
Eelmises Big Thinki artiklis väitsin, et meeldimise kõige olulisem tegur on soojus. Ja see on tõsi: siiras huvi teie ees oleva inimese vastu on väga oluline. Kuid meeldimine ja ligitõmbamine on erinevad asjad. Üks tekitab inimestes teie seltskonnas mugavust. Teine teeb teid unustamatuks.

See pool, mis sind meelde jätab
Enamik meist arvab, et enne kõnelemist on vaja midagi huvitavat öelda. Seega jääme vait ja laseme teistel rääkida. Varem hoidsin oma lugusid tagasi, mõeldes: “Ma ei taha neid tüüdata” või “miks neil see korda läheks?”. Aga meil kõigil on olnud kogemusi, kus keegi teine räägib, arvestamata sellega, kui huvitav see tegelikult on, ja ütleb midagi palju vähem kaasahaaravat, kui meie oleksime öelnud. Või mis veel hullem, nad ütlevad täpselt seda, mida meie mõtlesime, ja terve tuba läheb nende jaoks särama.
Uuringud näitavad, et see uskumus töötab meie vastu. Inimesed, kes on lihtsalt valmis vestluses ruumi võtma, isegi kui see, mida nad ütlevad, pole eriti huvitav, on ikkagi need, kelle poole kõik teised lõpuks pöörduvad.
Seda nimetatakse juhtimise „lobisemishüpoteesiks“ . Neil MacLaren ja tema kolleegid jagasid õpilased väikestesse rühmadesse ja palusid neil täita koostööl põhinev ülesanne. Pärast seda hääletas iga rühm selle poolt, kes nende arvates oli juhiks kerkinud. Teadlased leidsid, et inimesi, kes rohkem rääkisid, peeti tõenäolisemalt juhiks, olenemata nende intelligentsusest või isiksusest. Tegelikult teenis vaid 39 lisasekundit rääkimist kellelegi ühe lisajuhtimise hääle. Inimest, kes kõige rohkem rääkis, koheldi juhina.
Üks seletus sellele, miks see juhtub, pärineb Antonin Carrieri ja tema kolleegide uuringust , kus leiti, et kellegi sotsiaalse staatuse hindamisel toetume rohkem tegutsemisvõime tunnustele, nagu enesekindlus ja enesekehtestamine, kui pädevusele endale.
Enamikul inimestel pole mingit võimalust teada, kui intelligentne, huvitav või võimekas sa tegelikult oled. Seega toetuvad nad hoopis käitumuslikele otseteedele. Vestlusruumi hõivates saadad sa peene signaali: ma väärin sinu aja võtmist.
Aga tegutsemisvabadus ilma osaduseta teeb sinust lihtsalt esimese mehe selles järjekorras. Inimesed võivad sind austada, sinu poole imetleda või isegi juhiks hääletada. Nad ei hakka sind selle eest sallima. Seepärast on oluline omada mõlemat.
Tasakaal
Seda järjekorda jälgides tundsin teises mehes ära iseenda. Olen suurema osa oma elust veetnud sellisena, kes kuulab hästi ja ütleb vähe. Aga ma sain aru, et ma ei pea kuulamise väärimiseks ütlema midagi erakordset ega vaimukat.
Kolmas mees selles järjekorras polnud grupis kõige naljakam ega valjem. Ta lihtsalt valdas tasakaalu. Ta rääkis enesekindlalt, pani kõik end nähtavana tundma, kuni tal sõna oli, ja pööras seejärel vestluse tagasi kellegi teise poole.
Sotsiaalne magnetism ei seisne erakordses eluloo või puutumatu isiksuse omamises. See seisneb teiste inimeste nähtavaks tegemises, lastes samal ajal ka endal nähtav olla.

Salome Gassabeh:
Valguse perekond,
28. augustil läheb Kuu Kalade tähtkujus tumedaks – ja Kalad valitsevad täpselt seda võimet, mis teeb sinust täheseemne. Tunnetada, mis ruumis on, enne kui keegi räägib. Teadmine, mida keegi oma öeldu taga mõtleb. Kanda seda, mida keegi ei palunud sul kanda.
See on viimane varjutus 2024. aasta septembris alanud jadast ning see on kaks aastat esitanud teile ühe küsimuse: kui suur osa sellest, mida te kannate, on tegelikult teie oma?
Oma uues ülekandes tutvustan teile nelja mustrit, mille see varjutus on lõppenud – kanal ilma väljalülituslülitita, lein, mis saabub siis, kui midagi, millest soovisite lahti saada, lõpuks kaob, laps, kellele öeldi, et see oli vaid unenägu, ja kingitus, mida olete rahahädas olles tasuta ära andnud. Samuti näitan teile, mida kuupäeva numbrid kundalini liinis paljastavad, infokildu, mis saabub varjutuse ümber toimuvatel päevadel, ja kahte praktikat ööks endale.
Vaata seda siit enne kahekümne kaheksandat: https://youtu.be/-8k6d9StYig
Armastusega, Aurora Ray

YOUR GIFT HAS A PRICE: What the August 28 Eclipse Ends for Starseeds
On August 28 there is a full moon, and it goes dark.
That is all a lunar eclipse is. Earth moves between the Sun and the Moon, and Earth’s own shadow crosses the Moon’s face. The calendars will call this one partial, and the word undersells it — ninety-six percent of the Moon passes into the deepest part of the shadow. From the ground it will look all but total.
Notice the sequence, because the sequence is the meaning. A full moon is everything visible, nothing hidden. An eclipse takes that fully lit face and pulls it into darkness anyway. First you see the thing completely. Then it is taken. That is what an eclipse does inside a human life.
But it does not do that to a starseed the way it does it to everybody else.
A starseed is a soul that lived somewhere before this planet. You came here on assignment, and on the way in, the memory was covered over — but the reference point was not. Underneath everything, you still hold a standard for how things are supposed to feel. A person without that reference point compares their life to other lives on Earth, and if it looks roughly like everybody else’s, they conclude it is fine. You have never been able to do that. A job that looks fine to everyone feels intolerable to you. A relationship everybody envies feels hollow from the inside. That is not negativity. That is a measuring instrument nobody around you is carrying.
It is also why an eclipse reaches you early. Most people need the circumstance to change before they admit anything was wrong. You knew months ago. You felt it in your body long before there was evidence — the strange sleep, the heaviness, the tears at something small — and then you talked yourself out of it, because you had nothing to point at. According to the Galactic Federation, this eclipse does not come to teach you anything new. It comes to hand you the evidence for what you already knew and were argued out of.
This eclipse lands in Pisces, the sign that governs the very ability that makes you what you are — feeling what is in a room before anybody speaks, hearing what a person means underneath their words. It is the last eclipse of its kind in a sequence that began in September 2024, and the question those two years have been asking gets asked one final time: how much of what you are carrying is actually yours?
Four patterns come to completion here.
The first is the open channel. You cannot turn your perception down, and equipment with no dial is not a gift — it is a leak. The conversation that cost you the rest of the day. The friend whose crisis became your body’s crisis. Waking up heavy with no idea whose heaviness you are holding.
The second is completion grief — the sadness that arrives when something you wanted to end is finally ending. You built part of your identity inside the thing that is completing, and when it goes, the answer to who you are goes with it for a while. Grief at a completion is not evidence you chose wrong. It is evidence the thing mattered.
The third is the dismissed child. Something happened in your childhood that you could not explain, you told an adult, and the adult called it a dream. You learned to stop telling people, and you have been quietly checking ever since whether they were right. They were not. Being early is not the same as being wrong.
The fourth is the free gift. You have been running a full-time practice for free, for people who did not value it, while exhausted — and then carrying shame about money on top of it. That is not a vibration problem. That is arithmetic. The correction runs in one order only: the practice first, then the purpose becomes visible, then the prosperity follows.
And in the kundalini lineage, this date itself carries a message. The numbers of August 28, 2026 keep landing on ten — the day is a ten, the year is a ten, the full date is a ten. The tenth body is the Radiant Body, the one that governs your presence, your courage, and your magnetism. When it is weak, a person hides from attention because acknowledgment brings responsibility. That is the exact pattern this eclipse has come to close.
On the night itself, do less than you think. Do not fix anything — let what is dissolving dissolve. And regulate the flood instead of numbing it: sit cross-legged on the floor, sit tall, spine straight, close your right nostril with your right thumb, rest your left hand on your left knee with index finger and thumb touching, and breathe long, slow and deep through the left nostril only, for three minutes. The left nostril is the moon channel, and it drops the body into its rest state while everything surfaces.
You have been giving your gift away since you were a child, to a world that mostly told you it was not real. August 28 is where that ends — not because anyone takes it from you, but because you finally decide what it costs.
PS: If you’d like to receive free galactic guidance and be the first to know about major events and new messages for Starseeds, sign up for my newsletter. 👉 Newsletter sign-up: https://thegalacticfederation.com/newsletter
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Tänu tormile, mis viis mitmeteks tundideks vihvi vasakule ära, sain teada, et uuemal ajal sõltuvad ka tekstifailid mikrosohvtist – me ei saa neid ilma netiühenduseta kasutada! Kui ei saa kirjutada, kuulad vaikust ja kustutad sõbralistist inimesi, kes arvavad heaks lahkunutele lajatada. Arvaku – oma tasandil ja seltskonnas, kus manalameeste materdamine tundub kangelaslik.
Minu mälestustes elagu Siim, kellega trehvasime raadiomajas, kus ta mälumängu juhtis.
Minu senise elu parim pidu on olnud Püssirohukeldris iseseisvusaja algusaastail – Siim-Savi-Neiku-Ansip – palju naeru ja tantsu – nii jäägugi.

Noppeid raamatust „Mopsi memuaarid – The Big Botsu“
Kosmilise mopsi sünni- ja iseseisvuspäev on iga päev. Meie, hingesugulased oleme Issiga mõlemad piiritus usalduses. Mina tean, et Emerson kui igavene rändaja tuleb alati tagasi. Issi omakorda usaldab kõiksust, et ma pimedana tema läheduses uidates auto alla ega järsakust alla ei satu. Kõik toimib.
Kirjanikul on veel arenguruumi – tema haarab mu sülle, et ei juhtuks – aga eks Murutar on ju tüdruk kah. Ongi hea, et ta nagu kõigi rahvaste ema mind pidevalt jälgib – selleta ta ju ei näeks. Näeb minu suhteid teiste koerte ja kasside, hobuste ja nähtamatutega. Emerson ajab seni oma tasandi asju ja nii peabki olema – selleks ju kari ongi. Olen jääaja-multikat korduvalt kuulnud ja tean iga oma aatomiga, mida see Matvere-häälne mõõkhambulise Diego lause tähendab.
Vaatamata teadmistele surid need tiigrid välja – aeg sai otsa, uued liigid tulid asemele – praegugi himaalaja lemmmalts ja kanada kuldvits angervaksa seljas.
*
Taevatüdruk, kellega Emerson meid Reiumaa motelli kohtuma viis, on samuti uus liik. Ahjaa, Issi ei teadnud meie minevikuküngastele sõites, et seal on nüüd väike ingellik preili, diagnoosiks autist – tema vanem vend enesevigastamise vastupandamatu vajadusega – tilluke ema, vägev isa ning haskikoer, seisundiks raugaiga. Saime teada, kuidas inimesed valivad endale kõige rängema võimaliku teekonna – Taevatüdruku ja Põgenejaga paigas, kus lisaks massiivsele majapidamisele on jõgi, palju tube ja nurgataguseid, mida valvata…
Me näeme, aga ei pea oma risti tassijatele nõu andma – korraldatagu elu ümber!
Kati ütles, et vanal kelgukoeral on sinised silmad. Mulle tuttava trepi kõrval lebav haski ei suhelnud meiega üldse, sest oli täiega pensionil. Jalutage, mul tänaseks täiega suva. Seega laiendas kirjanik omaenese valvekoeraliku käitumismustri ka peretütrele.
Inglipiiga oli esimest korda inimeseks kehastunud – ta rääkis endamisi, kuulas ja vastas endale ise – kibeles aina vette ega tundnud mitte millegi suhtes ohutunnet. Üleni valutav emakribu jooksis, passis ja tassis. Kuna selliseid hingi kehastub inimeseks järjest rohkem, ongi uued inimesed peale kasvamas.
„Saan tänu haski silmavärvile järsku aru, et minu idee luua erilistele lastele oma kool on täiesti sinisilmne: need lapsed peavad eelmiste inimestega võimalikult palju kokku puutuma – senised ja uued peavad kohanema ja ühinema. Neid ei tohi erikoolidesse ega turvatubadesse eraldada,“ ütles kirjanik. „Paradiisist saadetud piigal on ilus ülesanne – aga emme on tema hoidmisest ja kaitsmisest nii kurnatud-tilluke-kõhnake… Ja nina on tal saanud samasuguse lopsu nagu sinul, Emerson – analoogne murd on olnud. Mopsid olete.“
Issi kehitas ennast piredalt – endise modelli edevus ajas enne karva turri, kui minu inimene mõistis, et see on kompliment. Ta läks ujuma. Minu ujumistest oli seal Reiumaa romantilistel küngastel piisavalt juttu, et seda mitte korrata.
*
Mina ei ole suisaider. Mitte keegi mitte ühegi loomrahva seas ei ole enesetapja.
Inimesed tõlgendavad meie äpardusi ja valearvestusi inimese moodi. Kirjaniku üks kassidest – noor siiam – ajas seni konni taga ja laiendas oma territooriumi üle maantee, kuni sai autolt löögi ja läks enne uut tulemist kirjaniku kampsuni sees kivi alla puhkama. Perenaine ahastas: meil saavadki mehed kas munadest lahti või suisa otsa… No kuulge! Mina, mops, küll oma kotude ega praeguse elu pärast ei karda – tulen aga jälle, lähen aga jälle ega kao kunagi. Mina olen!
Issil on onud mitmeid, meie kirjaneitsil üks suhe, millega üksildust lõpetada.
Kirjaniku ainus üritus kui pekkiläinud katsetus oli nii raju eksitus, et jälge jätkus kauemaks – sattus olema vahva maskiga suureline alkar, kes vihkas loomi. Juba esimesel külaskäigul, kui meie lugude kirjapanija otsis murelikult oma kolmest kassist üht pakaseliste hangede vahelt, piisas katkise hingega ülbiku ühest lausest alatiseks: „Loodetavasti jäi auto alla, sul ongi neid liiga palju.“
Krooniline joodik oli ka kirjaniku viimane seaduslik, aga vähemasti loomasõber.
Mis ei takistanud tal minu sõbratar-buldogi kohta öelda: „Tulen teen talle halal-tapmise, pääseb sinusuguse käes piinlemast ära taevasse.“
Inimeste puhul on ametlik abiellumine muide midagi muud kui koerte paaritamine vastavalt paaritusplaanile ja sugupusade sobivusele. Märgistamine.
Inimeste puhul on enesetapule kaldumine üha tavalisem. Turbotõbedega rööbiti.
Väidetavalt on igaüks meist ise valinud, millisele planeedile kelleks sündida.
Maa peal paraku on mujalt tulnutel nii talumatult kohutav, et nad ei suuda. Kes pilvisena, kes puha puhtana läheb ära. Vaadates minu minevikuradadel nostalgia-laksutades otsa noormehele, kelle emal käis teda jälgides 24/7 karmapõletus, ütles minu kirjanik lausa kuuldavalt: „Ekke, Jörgen, Kaur…“
Ekke sai noore näitleja kõrgeima tunnustuse ja läks ära. Jörgen sai suuresti näitlejate poolt improviseeritud Aurora-filmist idee, kuidas lahkuda päriselt samamoodi nagu filmis… ja läks ära. Kaur oli oma isa palvel kirjaniku hoole ja valve all, kuni põgenes kõike ja kõiki maha jättes võõrsile ja läks ära.
Mida teha? Veel kindlamalt hoida piire mina-mitte mina vahel. Mõista ja korraks need kogemused sisse hingata – ja kohe ka välja hingata. Kahju. Head teed. Mingu järgmisel kehastumisel paremini. Mina olen.
Jah, ma tajun, kui raske ülesanne see piiri pidamine inimloomale on – kaastunne ja püüd abistada tuleb aina tagasi. Miks? Et oma enese valudega mitte tegeleda.
*
Kunstnik, kes elas siin motellis enne meid ja ukraina põgenike varjupaika, läbis siinsamas nendel küngastel eluperioodi otsekui „Kättemaksukontorist“ – Mihkel Ulman on sinna kirjutanud lausa mitu episoodi vampiir-gurude kenast kombest oma järgijad tühjaks tõmmata ja surma saata.
Kõndisime kunstniku foksterjeriga mööda sedasama kohta, kus oli sektantide ajal sütelkõnni rada. Kunstnik jutustas kirjanikule, kui lihtne on sekti kuuludes kukkuda põhjatusse kuristikku, kus puudub võimsaim teadmine: MINA OLEN.
Minu tulemine Reiumaale päästis nii paljud – kunstnik pääses vampiiride küüsist. Hiljem, kui siia sõjapõgenike varjupaik tuli, päästsime ja tervendasime pagulasi ning nende koeri-kasse-küülikuid.
Leidsin ühenduse sütelkõnni ja sektiga läbi foksterjeri ning panin läbitud ajad riiulisse tagasi. Ma ei kiitle oma teenetega ega kurda katsumuste üle: olen mops.
*
Issi autos ühelt südameühenduselt teisele sõites hoidis kirjanik vasakut kätt minu ja tema oma koera juures-vahel-kohal-peal-seas… Meil oli seedida äsjane kohtumine Slaavatariga.
Tundsin turjakarvades veel Slaavatari peenikesi aristokraatlikke hinnalise maniküüriga sõrmi. See oli minu elust päris suur osa, mil me koos põgenike varjupaika pidasime – kui Issi oli matkadel, olin mina kuningannaliku kaunitariga ning minu inimene arutles temaga ka ühise kodu loomist… aga.
See aga peitus naiste pilguvahetuses. Kirjanik tajus üllatunult, et Slaavatar on armukade, sest oletas: neil on Issiga suhe. Ei ole armukadedamat inimest kui truudusetu – kes on truu, ei kujuta mitme raua tules hoidmist ettegi.
Kirjaniku tugevad soonelised käed, erinevad taimed küünte all, ütlesid mulle: „Ma saan loodusest igale küsimusele vastused. Pagulanna arvas, et meil sinu Issiga on suhe – ja armukadedus lõi üle pea – sest tal on väikelinnas mitu suhet, mille pärast tal ongi kolleegidega hõõrumised. Ta on ilus ja eriline – topeltelu tõttu ei saa ta ennast toonase varjupaiga kontekstis näidata.“
Mina, mops, tean ju, et temake on meiega kogu aeg mitte ainult topelt, vaid 3-4kordset mängu mänginud ning tal on ka koduse vürstiriigiga kogu aeg olnud hoopis teised suhted ja suhtlemised kui need, mida esitleb – tulevad vürsti telgitagused iga päev päevavalgele, tulevad ka topeltmängurite trikid kandikule – ei ole ta märter, vaid äge ema, kellel on laste pärast lihtsam-turvalisem provintsis varjuda. Vaba hing vabal maal – minu poolest olgu sel ilusal kavalal tüdrukul õnne.
*
Hoopis hullemad on seestumised, mille tagajärjel meie seas tegutseb tuttav keha võõra hingega – Issi silmitseb koos ülejäänud üldsusega Ariana Grande ja Jim Carrey sarnaseid olendeid, kelles rokib võõras vaim. Kuhu sellesse kehasse sündinud hing sai?
Mõnulesime väikelinna südames tagahoovide embuses peituvas oaasis, kus roosa kass vaatas kirjanikuga tõtt ja lakkas hetkega mind kartmast. Kassiga ühendus tõi kirjanikule fläššbäki. Tal oli toona enam kui saja kilone isane bernhardiin, kes ühel laste sünnipäevapeol nipsust ära pööras. Seestus.
Üdini leebe hiiglane tormas väikesele armsale tüdrukule ühegi põhjuseta peale, pures tema käe peaaegu otsast, nii et verd pritsis kõikjale. Misjärel pirakas kiskja lülitus välja – lakkas olemast. Kuna loomaarst keeldus üsna noort tervet tegelast magama panemast, viis kirjanik pärast ärakeeramist täiesti apaatse olendi kennelisse, kus temaga saadi jadamisi toredaid kutsikaid.
See Keegi, kes hellahingelisest koerast inimsööja tegi, leidis järgmise keha. Peretütrest sai järsku bläkkfiimeil, kelle edasine elu oli väikeste vahepeatustega manipuleerimiste jada, mis lammutas isiksusi ja suhteid ning hävitas perekondi.
Koera seestumisest alanud musta olemi ralli põhjustas lahutusi, sõltuvusi, kaotatud aastaid ja võimalusi – ning puhta elurõõmu, millel lasus Must Vari.
*
Teises südalinna põiktänavate rüppe peitunud oaasis ronis mu kauane sõbratar, üleni elurõõmus terjer mulle selga. Nagu ikka. Tal oligi vaatamata pisiasjale, et ta oli tüdruk, selline komme. Jõngutas külalise kõigepealt korralikult läbi, et oma elujõudu näidata.
Seda oli ses oaasis mitmel põhjusel vaja – esiteks oli tema karjas üks praeguse ajastu turbotõbede juhtum ning terjer tahtis kõigiti näidata, et elu läheb alati edasi. Teiseks oli tal sünnist saati kõver käpake.
Samal ajal, kui kirjanik kõneles terjeri perega tüvirakkudest ja ravikanepist selliste juhtumite tervendamiseks – ta oli sellest suisa raamatu kirjutanud – jooksis tema sisesilme ees kanalis omasoodu pildirida.
Nad läksid tütrega kutsikat ostma – plaanis oli grifoon ning nad seisid kennelis sibeleva pesakonna ees, tajudes kellegi pilku. Nösu. Oli see nüüd mops, pekines, frentši või meiega samast tüvest rakutatud väike spanjel – nösu. Tal oli tugeva jõnksuga saba, mille pärast ta saadeti võõrsilt tagasi. Enam kui poole aastane koer oli ära visatud, šokis ja… kasvas tüdruku külge. Sõna otseses mõttes. Hetkedel, mil piiga oli koolis, konutas nösu ootava puntrana tema voodis. Ta kinkis oma hinge-ihu-vaimu lapsele, kellele ta sobis kõvera sabaga.
*
Nelja käpa, kabja või sõraga meie – loomrahvad, oleme alati ühtaegu nii maanduses kui kuunduses. Minu Issil oli tarvis minu kohale kummarduda ja ma viisin ta läbi maanduse lovesse ilma, et ta märganuks: samal ajal hoidis tonnine hobune tema ristluude peal oma piiritult heatahtlikku koonu.
„Üks töömees ütles äsja, et kardab mind – järelikult tuleb mind vorstiks teha,“ ohkas hobune.
„Kullakene, mullegi on öeldud, et olen nii vahvasti seapõrsa moodi, et maitsen kindlasti hästi – ei tea, kas ketšupi või karriga,“ mühatasin vastu.
Vorst ja varss – see teema oli just täna mitmeti õhus. Just samal ajal, kui töömees oma hõa-hõa-hõa-vorsti-juttu irvitas, võitles loomakliinikus elu eest mära, kes poegis emaka ribadeks ning varsakene oli orvuks jäämas. Universum vastas hobuste ja nende peremeeste palvetele… omal moel. Samal ajal sündis teisel märal mitme soolekeeruga varss, kellest vanakooli talumehed ennemuiste teinuksid vorsti. Nüüd läksid mära ja varss põletamisele – oioioi, keskkond! – ning emata jäänud varss ning varsata jäänud ema leidsid teineteist. Hobune naeratas.
Neil, kes ei taju ühtekuuluvust loomrahvastega ega adu, et kõuts ja kronugi on perekonnaliikmed, on veel pikk puhastumise ja puhkemise teekond ees. Võimalik, et tulevad järgmisel korral kellegi hamstriks või midagi. Olgu võimalikult kõigil ligilähedaseltki selline peremees, nagu minul.
Issi sirutas end inimese asendisse. Ta ei teadnud endiselt midagi. Ja siis? Need asjad toimuvad nii ehk naa, sest mina olen.

1. Kes neid lugusid jutustab?
2. Mida tähendab, et iga päev on sünni- ja iseseisvuspäev?
3. Mille poolest erineb ja sarnaneb koera ja inimese usk, lootus ja armastus?
4. „Selleks ju kari ongi!“ – kustkohast pärit ja kelle repliik see on?
5. Kuidas tajub autismi kui nö diagnoosi kirjanik?
6. Miks erinevalt loomrahvastest inimesed end tapavad?
7. Elu võimalikkus koos loomavihkajaga – on see mõeldav?
8. Mida tähendab seestumine ja hingerööv mopsi tõlgenduses?
9. Kuis sobib hobuse vorstiks ja koera sašlõkiks tegemine sinu ilmavaatega?
10. Mida sümboliseerib mopsi tõlgenduses kõver käpp või saba?
11. Kirjuta oma – või kujuteldava – looma lugu sulle olulisel teemal!