Varro Vooglaid:
“Mina olen seda varem ka öelnud ja ma ei häbene uuesti öelda, et kui Venemaa tegutseks sellisel viisil, et tagaks inimestele päriselt põhiseaduslikud õigused, ei teostaks vaktsiinisundi, ei teostaks apartheidi, jätaks inimestele võimaluse elada ja kasvatada oma lapsi vastavalt oma veendumustele, ei hakkaks ähvardama sind vangistusega, ei tahaks sind relvituks teha, ei tahaks su vanemlikke õigusi piirata, ei tahaks sinu lapsi sinu selja taga süstida – siis tekiks väga kiiresti väga tõsine küsimus: “Ma ei tea, mina tahan lõppude lõpuks elada normaalset elu. Nimetage seda Eesti Vabariigiks või Eestimaa kubermanguks või millekski muuks. Kes iganes tagab inimestele võimaluse siin normaalselt elada, selle poole inimesed siis hoiavad. Sa ei saa lõputult mingi emotsionaalse argumendiga, et meil peab siin tornis olema sinimustvalge, mis siis, et selle sinimustvalge all sa tegeled inimeste ahistamise ja kiusamisega ja mahasurumisega”.”

Lembit Silla
pedrsooStnum3a71:54.1 l42eaat5h0 gl07ig18hc 3k4h970uf3l6ml2h ·
Eestis on tekkinud kummaline ajastu, kus rahvas peab aina rohkem kartma omaenda küsimusi, aga poliitikud ei pea kartma enam peaaegu mitte midagi.
Hanno Pevkur räägib „julgeolekust”, samal ajal kui järjest rohkem inimesi küsib väga lihtsat küsimust: kus lõpeb Eesti kaitsmine ja kus algab ohtlik geopoliitiline hasartmäng väikese rahva tulevikuga?
Kui inimesed tunnevad, et nende riik liigub samm-sammult olukorda, kus iga uus „ajutine risk” muutub homme uueks normaalsuseks, siis ei saa rahvast lõputult pidada rumalaks lihtsalt sellepärast, et nad märkavad vastuolusid.
Sest usaldus ei lagune üleöö.
Usaldus laguneb pressikonverents pressikonverentsi järel, loosung loosungi järel ja hetkedel, kus rahvale jääb tunne, et päris küsimustele vastamise asemel müüakse neile järjekordset valmis pakendatud hirmu.
Ja kõige iroonilisem osa selle kõige juures on see, et tavaline inimene peab oma sõnu kaaluma kümme korda rohkem kui need, kelle otsused võivad mõjutada tervet riiki.
Väikese riigi kõige suurem kaitse ei ole vali retoorika ega poliitteater. Väikese riigi kõige suurem kaitse on rahvas, kes usaldab oma riiki.
Kui see usaldus murdub, siis ei päästa enam ükski loosung, stuudiovalgus ega hoolikalt harjutatud tõsine nägu kaamerate ees

Naeris?
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) Kirjuta, millal-miks-kellega südamest naersid
Millal sina viimati südamest naersid noh kas või natukenegi naeratasid? Oleme õppinud üksnes suuga naeratama ilma et silmad kaasa naeraksid. Ometi õpetatakse naerata ja elu naerab vastu isegi siis kui muie on alguses viril näo jooga häälestab ta sind ikkagi ümber.
Huumor on kirjandusliku võttena tõe näoliselt viimne õle kõrs meie lugemuse päästmiseks nalja tahaks ju ikka saada. Kirjanike klassikuteks tõusmise võlu võti on samuti olnud elegantne huumori taju mille taha on õnnestunud peita okupatsioonide aegne valu vastu meelsus ja sala keeles sõnumi toomine.
Mudilastele on laste aiast saadik tuttav vene muinas jutt naeri tõmbamisest sikutajate riviga liitusid kõik pere liikmed ja kodu loomad ning viimaks haakunud hiireke osutus puuduvaks lüliks kelle abiga juur vili peenrast kätte saadi. Täis kasvanutele jutustab see sama lihtne lugu Peipsi järve taga toimuvast mis pidevalt paneb hapult küsima kas te seal füüsika seadustest töö mehhaniseerimisest loogilisest elu korraldusest ja sünergiast ka 2026 aastaks ei ole ikka veel midagi kuulnud?
Pisut vanematele lastele naeris samuti metafoorses raamatus Timm Thaler kes loovutas oma siira nakkava ja elu rõõmsa naeru kihl veo võidu eest. Meie 21 sajandi elu raskuste käes süngeks isegi depressiivseks muutunud melanhoolikud maksame psühholoogidele ja suisa psühhiaatritele tohutuid summasid selle eest et nad meile vabastava naeru tagasi õpetaksid meie endi naru müüakse meile…
Raamatuid me oma ajastulises ajapuuduses enam lugeda ei jõua filme siiski veel vaatame üks silm ekraanil ja teine telefonis. Tasub teada et Jokkeri laadsed õõvastava irvega tegelased hakkasid kultuuri ruumi hulgi saabuma Victor Hugo teosest Mees kes naerab inspireerituna kõrvuni lõhki lõigatud suu nurkadega õnnetu elu kutseline naerutaja on meie jaoks tõenäoliselt Jacquin Phoenixi moodi ning paljudel uue aja inimestel on tekkinud klounide foobia just selle pärast et see koletislik irve on jube naljakas. Rõhk sõnal „jube“.
Vaatamata sellele et nii kirjanik Silvia Rannamaa kui ka režissöör Leida Laius on suhteliselt vähe aega pärast vikerkaare taha lahkumist juba ununemas on valulik 1985 aasta film Naerata ometi! kinkinud meile Siiri Sisaski Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere. Ühtlasi on selles nõuka aegses lina loos reas meile nii tuttavad juhtumid kooli kiusamisest pere sisesest ahistamisest ja vägi vallast alkoholismist ja vaimsetest häiretest mis kõik need inimsusega ilmselt paratamatult kaasnevad pahed kägistavaks ja vägistavaks patsiks punuvad.
Kui jälgime meedias meid veenda püüdvaid poliitikuid jt avaliku elu tegelasi näeme maskilike naeratuste klounaadi mille taha on peidetud täpselt sama sugune hirm nagu see mida ise enese eest hoolikalt varjame meie naljad aga muutuvad järjest mustemaks küünilisemaks iroonilisemaks sarkastilisemaks ja suisa sardooniliseks irvitamiseks kõige elusa üle.
Tasakaalustagem see loetelu volüümi nuppu vastas suunas keerates muie, itsitus, kihistamine, naer, lõkerdamine, lagistamine, rõkkamine ja hõiskamine.
Sina kes sa tunned ära tehis intellekti toodetud naeru ja ei lase ennast petta ka inimlikul teesklusel oskad ilmselt enda kõrvale valida paarilise ja sõbrad kes pole üksnes aja viitelised seiklus kaaslased vaid mõtte kaaslased kellega koos saab ennast vanal heal kombel pisarateni tühjaks naerda.
Kuidas noor Ivo Linna meile lauliski Vaid sinu naer toob päikse välja taas ei nukrust öös ei enam varje maas.

3)Korrasta õigekiri
ELASID KORD EIT JA TAAT ÜHES KÜLAS KAUNIS,
“VARSTI TULEMAS ON LAAT”-
LIND OKSAL TEADA ANDIS.(tsirr-tsirr)
KÜLARAHVAS ÕNNEST NAERIS,
RÕÕMU TEGI UUDIS.
“EIDEL-TAADIL KASVAB NAERIS”-
HAUKUS PENI KUUDIST. (auh-auh)
TAAT NÜÜD MÕTLES MINNA AEDA,
OMA NAERIST ÜLE KAEDA.
EIT – SEE KISAS: “VARA MINNA AEDA,
MIS SEST NAERIST IKKA KAEDA!”
EI JÄTNUD JONNI MEIE TAAT,
ÜTLES: “TULEMAS ON LAAT!
NAERIS VAJA ÜLE MÕÕTA,
EKS KUTSUN APPI NAABRI KRÕÕTA!”
LÄKSKI TAAT SIIS RUTTU AEDA,
ET SAAKS NAERI ÜLE KAEDA.
VAATAS SIIT JA VAATAS SEALT,
PIILUS ALT JA PIILUS PEALT.
“UIH-UIH-OIH”-TULI KISA,
NAERIS OLNUD VÄGA VISA.
KASVAND SUUREKS -JUSTKUI MAJA,
VÄLJA TÕMMATA SEE VAJA!
TÕMMATA TAAT PROOVIS SIIT,
ISE ÜMISEDES VIIT. (pillilugu,ümin)
TIRIDA SIIS KATSUS SEALT,
EI NAERIS LIIKUND ALT, EI PEALT.
MÕTLES:”KAS MUL JÕUDU ÜLDSE POLE,
EIT-SA MULLE APPI TULE!”
KIIRUSTASKI APPI EIT,
SELGA TÕMMATUD UUS KLEIT. (Laul K. Kikerpuu “Võilill”)
TIRIB EITE- TAATI KOOS,
NAERIL IKKA SAMA POOS.
TÜTAR AIAS RINGI KEKSIB,
EIDE-TAADI JUURDE EKSIB.
EIT-TAAT KOOS:”TULE APPI LAPSUKE,
MEIE TÜTRETIRTSUKE!”
SIKUTAVAD-SAKUTAVAD,
VAHELDUSEKS RAPUTAVAD.
NAERIST KÄTTE EI SAA IKKA:
“KUTSU SÕBRAD APPI, PLIKA!”
TÜDRUK KOERA APPI KUTSUB,
KOER VEEL KONTI NÄRIB-LUTSUB.
“TÕMBA-TÕMBA, TIRI VEEL.
KASS, LAS APPI TULEB VEEL!” (Laul B.Kõrver “Tiri aga tõmba!”)
VAT, KUS NAERIS TEEB MEIL NALJA,
EI TA TAHA TULLA VÄLJA.
KUTSUB EIT:”HIIR KA APPI,
ÄRA PEIDA ENNAST KAPPI!”
KÕIK KOOS:”HIIREKE, MEID TULE AITA,
EHK SIIS SAAME NAERIST VÕITA!”
TERVE RIVI ÜHES HOOS,
NAERIST TIRITAKSE KOOS.
KORRAGA JA KORRAGA JA KORRAGA…….
VIIMAKS VÄLJA HÜPPAB NAERIS,
TERVE RIVI ÕNNEST NAERIS.(ha-ha-ha)
LAADAL EIT – TAAT UHKUST TUNDSID,
ÕHTUKS NAERI KOJU KANDSID.
“EI ME RAATSI NAERIST MÜÜA
EGA NAERIST ÄRA SÜÜA.
LAS TA JÄÄB MEIL PERE RÕÕMUKS,
HEATUJU TEKITAJA SÕÕMUKS!”

Katerin Rüütli Kesklinna Lastekeskusest

Naeris -vene muinasjutu järgi

4)Refereeri
James Krüss „Timm Thaler ehk müüdud naer”
„Tegemist on praeguse soovitusliku kirjanduse tippteosega, milleta ükski kooliaasta ei möödu. Niisiis oli minulgi aeg raamat kätte võtta ja teada saada, kes on Timm Thaler ning kuidas saab naeru müüa.
Lugu viib meid Saksamaale ühe lihtsa, aga õnnetu looga poisi juurde. Noorelt vanemad kaotanud ja vaesuses virelev poiss saab ahvatleva pakkumise tundmatult härralt: müüa oma naer rikkuse vastu. Esialgu tundub tehing ideaalse lahendusena. Timm võib sõlmida ükskõik missuguse kihlveo ja ta võidab selle alati. Vastutasuks tuleb loobuda oma naerust. Raha või naer, otsus tundub lihtne.
Peagi mõistab Timm, et elu on aga palju keerulisem ning naeru puudumine läheb talle kalliks maksma. Alguse saab müüdud naeru päästmise retk, mis viib Timmi üle terve maailma. Ta tutvub uute inimestega, õpib mõttemänge, omandab uusi kombeid ja tutvub keerulise ärimaailmaga. Otsides väljapääsu sõlmitud lepingust, õpib Timm hindama naeru jõudu ja seda, et ka lõputul rikkusel on piirangud.
Teose lugemine läheb kiirelt ning olenemata kohati süngetest alatoonidest on tegemist südantsoojendava looga, mis tuletab meelde, mis teeb meist inimese ja millist elu me elada soovime.“
Ellika Eero, raamatukoguhoidja
5)Tutvu artikliga ja arutle Jokkeri naeratuse ning klounihirmu teemal
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/83690139/the-man-who-laughs-ehk-1928-aasta-film-mis-aitas-kaasa-jokkeri-naeratuse-sunnile
6) Toimeta wiki-tekst
Naer kirjanduses toimib keeruka ja mitmetahulise vahendina, mis ulatub kergemeelsest lõbustusest intensiivse ühiskonnakriitika, õõnestustegevuse ja psühholoogilise refleksioonini. Kaugeltki mitte pelgalt huumorile viitav naer kirjandusteostes tõstab sageli esile võimu dünaamikat, psühholoogilisi seisundeid ja võib Mihhail Bahtini sõnul toimida õõnestava jõuna jäikade ühiskondlike normide vastu.Naeru teooriad kirjandusesSuperiorsuse teooria (Hobbes): Naer tuleneb üleolekutundest teiste või meie endi endise rumaluse ees, mida kasutatakse sageli satiiris alandlike ülbete tegelaste jaoks.Kongruity-Resolutsiooni teooria (Kant, Schopenhauer): Naer tekib siis, kui pingeline ootus muutub ootamatult eimillekski—, kui olukorra absurdsus laheneb ootamatult löögijoonega.Relief Theory (Freud): Naer toimib pinge, ärevuse või allasurutud energia vabastusventiilina.Mänguteooria (bioloogiline lähenemine): huumor tuleneb evolutsioonilisest „mängust“, treenides meelt ootamatuteks olukordadeks.Naeru peamised aspektid kirjandusanalüüsis Subversion ja karneval: Mihhail Bahtini töö Rabelais’ kohta, paljud teadlased peavad naeru autoriteedi ja ühiskondlike normide vaidlustamise viisiks, asendades keskaegse „karnevali“ kirjandusliku, „karnevaliliku“ atmosfääriga. „Sotsiaalne žest“ (Bergson): Henri Bergson, raamatus Naer: essee koomiksi tähendusest (1901), väidab, et naer toimib sotsiaalse mehhanismina jäiga või ekstsentrilise käitumise korrigeerimiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks. Eetiline ja traagiline naer: Nietzsche ja teised mõtlejad on uurinud „üleinimlikku“ naer kui vahend sügavate kannatuste vastu, võimaldades inimestel kinnitada elu hoolimata vältimatust valust. Kaasaegses kirjanduses, näiteks Becketti omas, võib naer olla meeleheitel või „sünnitu“, mis on seotud eksistentsiaalse hirmuga. Sugu ja võim: kirjanduskriitika on uurinud naeru rolli soolises dünaamikas, näiteks „mitmesuunaline“ naer Burney Evelinas.Kasutamine kirjandusesSatiir ja sotsiaalne kriitika: autorid nagu Jonathan Swift ja Mark Twain kasutavad naeru silmakirjalikkuse, pahede ja ühiskondlike absurdsuste paljastamiseks. Iseloomustus: Vaimukas naljategemine armastusromaanides või koomilistes tegelastes (nt PG Wodehouse’i Jeeves) määratleb tegelased ja süvendab lugeja sidet narratiiviga.Tume huumor: kasutatakse traagilistes või pingelistes kontekstides pinge suurendamiseks (nt Nabokovi naer pimeduses).Kirjaliku naeru tavalised tüübidGeneric: ha! /ha ha ha! /Heh-heh.Lapselik/Kebalev: Tee-hee / Giggle.Evil/Sarkastic: Mwah-hah-hah-haaaaah / Har har.Onomatopoeetiline/Moodne: Hahahahaha / Kkkkkkkk (Brasiilia).

17. sajandi lõpu Inglismaal päästab kodutu poiss nimega Gwynplaine lumetormi ajal imiku tüdruku, kelle ema on surnuks külmunud. Nad kohtuvad rändkarnevalimüüjaga, kes nimetab end Ursuseks, ja tema lemmikloomahundi Homoga (kelle nimi on sõnamäng ladinakeelse ütluse „Homo homini lupus“ kohta). Gwynplaine’i suu on moonutatud igaveseks irveks; Ursus on alguses kohkunud, seejärel haletsusväärne ja ta võtab need enda juurde. 15 aastat hiljem on Gwynplaine’ist kasvanud tugev noormees, atraktiivne, välja arvatud tema moonutatud näoilme. Tüdruk, praeguse nimega Dea, on pime ning temast on kasvanud ilus ja süütu noor naine. Oma nägu puudutades järeldab Dea, et Gwynplaine on igavesti õnnelik. Nad armuvad. Ursus ja tema surrogaatlapsed teenivad Lõuna-Inglismaa laatadel kasinat elatist. Gwynplaine hoiab oma näo alumist poolt varjatuna. Igas linnas annab Gwynplaine lavaetenduse, kus rahvahulgad provotseeritakse naerma, kui Gwynplaine paljastab oma groteskse näo.

Rikutud ja tüdinenud hertsoginna Josiana, kuningas James II vallas tütar, on igav õukonna nüri rutiinist. Tema kihlatu David Dirry-Moir, kellega ta on imikueast peale kihlatud, ütleb Josianale, et ainus ravim tema igavuse vastu on Gwynplaine. Ta osaleb ühel Gwynplaine’i etendusel ning teda erutab tema meheliku armu ja näo deformatsiooni kombinatsioon.[11] Gwynplaine’i erutab Josiana füüsiline ilu ja üleolev käitumine. Hiljem saabub haagissuvilasse kuningliku õukonna agent Barkilphedro, kes soovib Josianat alandada ja hävitada, sundides teda abielluma „kloun“ Gwynplaine’iga ja sunnib Gwynplaine’i talle järgnema. Gwynplaine juhatatakse Londoni koopasse, kus Hardquannone-nimelist arsti piinatakse surnuks. Hardquannone tunneb Gwynplaine’i ära ja tuvastab, et ta on poiss, kelle röövimise ja moonutamise Hardquannone korraldas 23 aastat varem. Tagasivaade räägib arsti loost.

Despootliku kuninga James II valitsemisajal, 1685–1688, oli kuninga üks vaenlasi Corleone markii lord Linnaeus Clancharlie, kes oli põgenenud Šveitsi. Pärast isanda surma korraldas kuningas oma kaheaastase poja ja seadusliku pärija Fermaini röövimise. Kuningas müüs Fermaini rändurite rühmale nimega „Comprachicos“, kurjategijatele, kes moonutavad ja moonutavad lapsi ning sunnivad neid seejärel almust kerjama või karnevalifriikidena eksponeerima.

Loo kinnitamine on sõnum pudelis, mis toodi hiljuti kuninganna Annele. Sõnum on Comprachicode viimane ülestunnistus, mis on kirjutatud kindluses, et nende laev hakkab tormis lagunema. See selgitab, kuidas nad nimetasid poisi ümber „Gwynplaine’iks“ ja jätsid ta lumetormis enne merele asumist maha. David Dirry-Moir on Lord Linnaeuse vallaspoeg. Nüüd, kui Fermain on teadaolevalt elus, läheb Taavetile Josianaga abiellumise tingimusel lubatud pärand hoopis Fermainile.

Gwynplaine arreteeritakse ja Barkilphedro valetab Ursule et Gwynplaine on surnud. Nõrk Dea haigestub leinasse. Võimud mõistavad nad hukka pagendusse hundi ebaseadusliku kasutamise eest oma etendustes.

Josiana laseb Gwynplaine’i salaja enda juurde tuua, et ta saaks teda võrgutada. Teda segab kuninganna avaldus, milles teatatakse Josianale, et David on pärandist ilma jäetud, ja hertsoginnal kästakse nüüd abielluda Gwynplaine’iga. Josiana lükkab Gwynplaine’i kui armukese tagasi, kuid nõustub kohusetundlikult temaga abielluma.

Gwynplaine on määratud Corleone markii lord Fermain Clancharlie’ks ja tal on lubatud istuda Lordidekojas. Kui ta pöördub eakaaslaste poole tulise kõnega ajastu jämeda ebavõrdsuse vastu, provotseerib teisi isandaid naerma Gwynplaine’i klounilik irve. David kaitseb teda ja kutsub tosin lordi duellidele, kuid ta esitab väljakutse ka Gwynplaine’ile, kelle kõne mõistis tahtmatult hukka Davidi ema, kes hülgas Davidi isa, et saada Charles II armukeseks.

Gwynplaine loobub oma eakaaslastest ja reisib Ursust ja Deat otsima. Ta on peaaegu enesetapuni viidud, kui ta ei suuda neid leida. Saades teada, et nad saadetakse riigist välja, leiab ta nende laeva asukoha ja ühineb nendega. Dea on ekstaatiline, kuid sureb järsult tüsistuste tõttu, mille on põhjustanud niigi nõrk süda ja Gwynplaine’i kaotus. Ursus minestab. Gwynplaine, nagu transis, kõnnib surnud Deaga rääkides üle teki ja viskab üle parda. Kui Ursus paraneb, leiab ta Homo laeva rööbastelt istumas ja merel ulgumas.

Kriitika
Hugo romantiline romaan „Mees, kes naerab“ asetab oma narratiivi 17. sajandi Inglismaale, kus kodanluse ja aristokraatia suhteid raskendab pidev distantseerumine madalamast klassist.[12] Algernon Charles Swinburne’i sõnul on „see raamat, mida tuleb õigesti lugeda, mitte realismi lambivalguse, vaid tema kujutlusvõime päikesevalguse järgi, mis peegeldub meie omadele.„[13][14] Hugo peategelane Gwynplaine (füüsiliselt transgressiivne kuju, midagi koletist) astub nendest ühiskondlikest sfääridest üle, ennistades end madalamast klassist aristokraatia—a liikumisse, mis võimaldas Hugol kritiseerida sotsiaalse identiteedi konstrueerimist klassistaatuse alusel. Stallybrassi ja White’i „Kanalisatsioon, pilk ja saastav puudutus“ käsitleb mitmeid klassiteooriaid klassipiire ületavate narratiivsete kujude kohta. Konkreetselt võib Gwynplaine’i pidada Stallybrassi ja White’i „roti“ analüüsi kõrgeimaks kehastuseks, mis tähendab, et Hugo peategelane on sisuliselt libisev tähistaja.
www.wikipedia.org
7)Toimeta TI-tekst
Naer on kirjanduses mitmetahuline teema, ulatudes südamlikust huumorist kuni satiirilise, iroonilise või isegi traagilise naeruni. See võib olla vabaduse väljendus, kaitsemehhanism või tegelase iseloomustaja. [1]
Siin on mõned aspektid, kuidas naeru kirjanduses käsitletakse: [1]
• Naer kui väärtus ja vabadus: James Krüssi raamatus “Timm Thaler ehk müüdud naer” on naer otseses seoses elurõõmu ja õnnega. Peategelane mõistab, et naeru puudumine on ränk hind, ning naer on väärtuslikum kui maailma rikkused.
• Kirjaniku naer ja huumor: Kirjanduses on esile toodud kirjanikke, kelle loomingus on oluline koht naerul ja huumoril, näiteks Mihhail Zoštšenko, keda Maksim Gorki pidas oma aja populaarseimaks prosaistiks. Samuti on August Gailiti loomingus naerul ja naeruvääristamisel eriline koht.
• Naer kui analüüsivahend: Urmas Vadi loomingut on iseloomustatud kui valu ja naeru sümbioosi, kus huumori kaudu analüüsitakse tõsiseid teemasid.
• Naer kui väljendusvahend: Maimu Berg on käsitlenud naeru oma lühiproosas.
• Naer kui vabaduse heli: Südamest tulevat naeru on kirjeldatud kui vabaduse heli. [1, 2, 3, 4, 5, 6, 7]
Naer kirjanduses ei ole alati rõõmus, vaid võib olla ka vahend, millega väljendada ühiskonnakriitikat, trotsi või valu. [1, 2]

Google AI

16. mail 2026 on meil noorkuu 25° Sõnnis .
Noorkuu on konjunktsioonis Merkuuriga 28° Sõnni ja Uraaniga, nüüd värskelt 1° Kaksikute tähtkujus.
See on märgiväline noorkuu konjunktsioon, mis tabab täpse hetke, mil pikk Sõnni uni hakkab asenduma Kaksikute ärkamisega.
25° Sõnni juures oleme sügaval Sõnni territooriumil. See on fikseeritud, maandatud, loomulik intelligentsus, mis teab, millal paigal püsida, et toitaineid omastada ja kasvu kindlustada.
Meil siin kiiret pole.
Me võtame aega, sest mõistame, et teatud asju tuleb kaitsta, toita ja anda neile piisavalt aega arenemiseks, et neil oleks mingigi võimalus ellu jääda.
Uraan Kaksikutes on antiteetiline energia – see on välgunool, mis meid inertsist välja raputab ja kutsub liikuma, esimest sammu astuma (1° Kaksikutes).
Seda Sõnni paigalseisu ja Uraani äkilise liikumise kombinatsiooni Kaksikutes illustreeritakse muinasjutus “Uinuv kaunitar”.
Okasroosike
Lühike kokkuvõte muinasjutust , juhuks kui soovite oma mälu värskendada.
Kuningas ja kuninganna korraldavad oma kauaoodatud vastsündinud tütrele suurejoonelise ristimise. Nad kutsuvad kuningriigi häid haldjaid lapsele maagilisi kingitusi andma.
Vana, unustatud haldjas tungib pidustustele kallale ja paneb printsessile needuse: oma 16. sünnipäeval torkab ta sõrme ja langeb sügavasse saja-aastasesse unne .
Ennustus läheb täide. Printsess torkab sõrme ja langeb sügavasse unne. Kogu kuningriik uinub koos temaga ja lossi ümbritsevad paksud okaspuud, mis hoiavad välismaailma eemal.
Kui 100 aastat on möödunud, saabub prints, suudleb Okasroosikest ja too ärkab. Ja koos temaga ärkab ka kogu kuningriik.
Peamine on mõista, et saja-aastane uni ei ole lihtsalt tardunud hetk ajas . See ei ole raisatud aeg.
See on püha tiinuse ja alateadliku arengu sümbol – pimeduses kasvavate juurte nähtamatu töö, pinna all kuju võtva vormi, enne kui see on valgusega kohtumiseks valmis.
Samamoodi, kui meie sees sünnib midagi uut või kui välismaailm muutub liiga ülekoormavaks, suunab psüühika loomulikult oma energia sissepoole, et üleminekut töödelda.
Seda sisemist protsessi ei saa kiirustada. Sõnn, sodiaagi fikseeritud maamärk, on see raske, tihe ja kaitsev maatriks – „ okashekk “, kus hing peab jääma häirimatusse vaikusesse.
Selle une ajal ei paista väliselt midagi juhtuvat, aga sisimas toimub orgaaniline tiinus. See on Sõnn, kes ehitab üles sõna otseses mõttes füüsilist ja emotsionaalset ainet, mis on vajalik järgmise elufaasi säilitamiseks.
Printsess vajas pikka und just nagu igaüks meist, kui jõuame Sõnni arenguetappi – või Sõnni faasidesse oma elus –, vajab millegi seltsis istumist piisavalt kaua, et see saaks juurduda ja sisu omandada.
Kuid Sõnn viib lõpuks Kaksikuteni, mis on liikumise märk .
Noorkuu Sõnnis koos Uraaniga, mis on nüüd Kaksikutes, järgmises märgis individuatsiooni arengujärgus, on äkiline elektrilöök suudluse näol, mis hetkega katkestab 100-aastase vaikuse.
Niipea kui printsess silmad avab, ärkab kogu kuningriik koos temaga . Vaikne, külmunud loss täitub ootamatult liikumise, vestluste ja tegevusega.
See tähistab üleminekut Sõnnist – liikumatus, vaikus, maa kannatlikkus – Kaksikute tähtkujusse : taaselustamine, liikumine, ühendus ja risttolmlemine.
Noorkuu Sõnnis – Päikesega konjunktsioonis Kuuga
Noorkuu on see osa kuutsüklist, mil Päike ja Kuu kohtuvad – kui teadlik ja alateadlik kohtuvad pimeduses enne uue valguse algust.
Prints ja Okasroosike ei ole eraldi inimesed; nad on meie psüühika kaks teineteist täiendavat osa.
Prints (Päike/Animus) esindab mehelikku tahtejõudu, julgust ja eristamisvõimet. Ta saabub täpselt siis, kui 100 aastat on täis – see tähendab, et sisemine töö on lõppenud.
Printsess (Kuu/Anima) esindab naiselikku intuitsiooni, tunnete ja alateadliku tarkuse printsiipi.
Suudlus (konjunctio/püha abielu) on Jungi individuatsiooni ülim eesmärk. Kui teadlik meel (prints) laskub vapralt alateadvusse ja embab hinge (printsessi), lõpeb vaikuseperiood ja algab uus peatükk.
Nii printsess kui ka prints – Päike ja Kuu – osalevad selles protsessis võrdselt. See ei ole päästmislugu. Prints ei päästa printsessi.
Tegelik töö on une ajal juba tehtud .
Saja-aastane uni on metafoor pikale ja aeglasele sisemise alkeemia ja psühholoogilise küpsemise protsessile, mille käigus laseme oma psüühika sügavamatel kihtidel teha oma juurtasemel tööd.
Välismaailmas ei saa midagi juhtuda, kui me Sõnni staadiumi vahele jätame.
Prints ei saabu juhuslikult – ta on loomulik tagajärg sellele, et inimene on selles unes, selles sisekaemuslikus sügavuses piisavalt kaua viibinud, et protsess saaks lõpule viia.
Noorkuu Sõnnis – une ilu
Noorkuu Sõnnis tuletab meile meelde, et me ei saa eluga kiirustada.
Samal ajal viitab noorkuu hilises Sõnnis sellele, et läheneme heki servale – inkubatsiooniperioodi lõpule – ja ärkamine on kohe ukse ees.
Selle Sõnni noorkuu kutse ei ole protsessi kiirustamine – see on ikkagi Sõnni lunaatsioon. See on kutse sinna jääda piisavalt kauaks, kuni sõnumil, taipamisel pole muud valikut kui ennast ilmutada.
Paljud meie raskused – eriti pideva ühenduse, lakkamatu stimulatsiooni ja kohese rahulduse maailmas – tulenevad sellest, et püüame liiga kiiresti Kaksikute juurde hüpata.
Me tahame SEDA taipamist ja me tahame seda kohe. Me vaatame 30-sekundilist kokkuvõtet selle asemel, et istuda tund aega ühe mõttega ilma segajateta.
Me jahime järgmist põgusat taipamist, mis paljastab „salajase valemi“, mis loodetavasti on vastus meie rahutusele, segadusele ja igatsusele suuna järele – kuigi tegelikult saab vastuse vaid siis, kui selle küsimusega piisavalt kaua tegeleme.
Laiemal tasandil räägib see Okasroosikese noorkuu Sõnnis ilu ja armastuse lunastavast omadusest – kui need ärgata – kõigele meie ümber .
Kui Kaunitar (Veenus) ärkab, ärkab kogu maailm koos temaga.
Kui me elame ilust ja armastusest, pole maailmal muud valikut, kui samaga vastata.
PS: selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

UUS EENERGIATSÜKKEL, TÕDE, MAANDUS
Algab uus energiatsükkel, mis kutsub meid läbi jumalike raputuste tulema tagasi mugavamasse voogu. On aeg toetada, väestada, jõustada ja hoida iseennast, oma pere ja vältida mürgiseid sõnu ning toksilist suhtlemist.
TÕDE EI OLE VAJA ALLA NEELATA, VAID VÄLJENDADA SIIRALT, AUSALT, OTSEKOHESELT JA VÄGIVALLATULT.
Teadvusta, et iga tõe jagamine viib sinu protsessid edasi ja see aitab näha tervikpilti seal, kus enne oli kaootiline virvarr. On vaja valida suhelda maskide vabalt. Märgata infot, mis tuleb läbi unenägude ja unistamise kaudu.
KUI ASJAD EI OLE NII NAGU TAHAKSID, SIIS VAATA, MIDA SA TEGELIKULT TAHAD.
See energiatsükkel nõuab meilt tugevat maandust ja ühendatust looduse ning planeedi energiatega. Ilma selleta võib tulla ülemõtlemine ja ärevus.
Soovitus: Väga soovitatav on minna loodusesse.
TÕDE ON VALGUS, VALGUS ON TÕDE.
MA OLEN KOGU LOODUSEGA ÜKS, MA OLEN UNIVERSUMIGA ÜKS.
Stella Shakti

Ruth Pukman: On kätte jõudnud hetk, kus inimkond peab olema valmis nägema sügavamat tõde, meenutama oma olemust ja astuma järgmisse arengufaasi.
Paljud ei otsi tegelikult tõde, sest nad otsivad tunnet, mis annaks neile turvatunde ja kinnitaks seda, mida nad juba usuvad. Tõde ei jäta inimest samaks, kes ta on täna. Tõde kutsub muutuma, võtma vastutust ja vaatama ausalt iseenda sisse.
See toob nähtavale meie uskumused, harjumused, käitumismustrid ja vabandused, mille najal oleme end mugavalt sisse seadnud.
See muudab aga tõelise arengu raskeks. Inimesed räägivad kasvamisest, kuid hoiavad sageli kinni kõigest tuttavast ning väldivad seda, mis nõuab päris muutust. Mugavus säilitab vana aga areng sünnib alles siis, kui ollakse valmis sellest välja astuma.

Alexis Varnum: Sageli arvatakse, et elu kulgeb ainult ühte kindlat rada pidi ja meie lihtsalt reageerime sellele, mis juhtub. Tegelikult mõjutab meie sisemine seisund väga palju seda, kuidas me olukordi näeme, milliseid valikuid teeme ja milliste kogemusteni jõuame. Iga mõte, tunne, sõna ja tegu loob suuna. Mitte müstilises mõttes, vaid väga praktiliselt. Kui inimene on pikalt hirmus, pahameeles, lootusetuses või sisemises pinges, hakkab ta märkama rohkem probleeme, reageerima valusamalt ja tegema otsuseid sellest seisundist. Nii võivad samad mustrid korduda ikka ja jälle.
See ei tähenda, et inimene on ise kõiges süüdi. Aga see tähendab, et tema sisemine seisund mõjutab seda, millist elu ta iga päev loob. Negatiivseid tundeid ei pea alla suruma ega eitama. Neid tuleb märgata, tunnistada ja seejärel teadlikult suunata. Kui jääda liiga kauaks solvumisse, hirmu või kibestumisse, hakkab see seisund mõjutama nii suhteid, otsuseid kui ka võimalusi, mida inimene üldse näeb. Samas kui inimeses on rohkem tänulikkust, selgust, sisemist rahu, vastutust ja armastust, muutub ka tema viis elu tajuda. Ta märkab rohkem lahendusi, tunneb paremini ära õiged hetked ja julgeb liikuda sinna, kus on rohkem elu ja võimalusi.
Iga hetk annab meile valiku. Me ei saa alati valida, mis meiega juhtub, aga saame õppida valima, kuidas me sellele vastame. Mõni reaktsioon viib meid tagasi vanasse mustrisse, teine avab uue tee.Intuitsioon on siin väga oluline. See on vaikne sisemine teadmine, mis võib suunata meid inimese, otsuse, idee või sammu poole. Kui miski tuleb korduvalt sinu juurde rahuliku sisemise tundena, tasub seda kuulata. Mitte pimesi, vaid teadlikult ja ausalt. Paljud inimesed tahavad muuta oma elu ainult väljastpoolt: uut tööd, uut suhet, uut olukorda. Aga kui sisemine seisund jääb samaks, korduvad sageli ka vanad kogemused. Päris muutus algab seest sellest, kuidas inimene mõtleb, räägib, tunneb, reageerib ja millele ta oma tähelepanu annab.
Seepärast on oluline harjutada sisemist selgust. Märgata oma mõtteid. Valida sõnu hoolikamalt. Mitte lasta igal emotsioonil enda eest otsustada. Hoida tähelepanu sellel, mida tahad kasvatada, mitte ainult sellel, mida kardad. Meie elu ei muutu alati ühe suure otsusega. Sageli muutub see väikeste igapäevaste valikute kaudu. Iga kord, kui valid rahu konflikti asemel, selguse segaduse asemel, vastutuse süüdistamise asemel ja usu võimalustesse hirmu asemel, muudad sa oma elu suunda.

144K täiskuu massimeditatsioon
15:00 EDT
Ajad/lingid allpool
Siin on link pühapäevasele Ground Crew Commandi ülekandele , kui sa seda ei näinud.
See oli rahvarohke saade, aga ma tegin kaks apsakat.
Selles saates lubasin teile, mida GeneDeCode David Wilcocki olukorra kohta ütles, ja ma magasin selle täiesti maha.
Lubage mul siis see puuduv tükk siin kiiresti täita.
Gene ütles, et Davidi “laip” nägi välja hoopis teistsugune kui see, milline hea vana David välja nägi.
See viitab sellele, et ta võis olla Epsteini nakatunud.
See võis tõsi olla ainult tänu Davidi osalemisele gravitatsioonivastase õhusõiduki ehitamises Stavatti Aerospace’iga, mille juhatuse liige ta oli.
Seega, hoiame pöialt sellele.
Minu teine apsakas oli see, et ma ütlesin, et sel laupäeval on Sõnni täiskuu Sõnni noorkuu asemel … seoses meie eelseisva 144K massimeditatsiooniga …
… sel laupäeval, 16. mail kell 15.00 EDT.
Lingid on allpool!
Jälgige selle kohta lisateavet.
(vihje) See noorkuu on konjunktsioonis Algoliga – mis võib tähendada, et teatud Süvariigi “pead” võidakse eemaldada – kui me kohale ilmume – ja kui me oma kaarte õigesti mängime!
Teie teenistuses …
Tundmatu Valgussõdalane.
ps. Selged „algsed põhisündmused“, mis juhivad teie praegust elu – maetud tuhandete eelmiste elude varjude kihtide alla – avastustega, milleni jõudmine võtab tavaliselt aastaid, selgeltnägija täpsusega – ja ilma, et peaksite ise see olema. Vaata tulemusi siit .
_ …
16. mai noorkuu
Sõnnis
144 tuhat Massimeditatsioon
Kuupäev: 16. mai 2026
Aeg: 12:30 PM EDT
Täiskuu tipphetk: kell 16:01 EDT
Teie ajavöönd: https://www.timeanddate.com/worldclock/fixedtime.html
Telegrami, YouTube’i, Facebooki ja X-lingid postitatakse peagi lehele.
144K liikme sait , et vähendada rämpsposti kaustadesse sattuvate 144K teadete arvu.
Tasuta konverentskõne: 1-518-318-5638
YouTube’i otseülekanne: kliki siia
Facebooki otseülekanne: Kliki siia
Otseülekanne X-is: Kliki siia

Naeris?
1) Kirjuta, millal-kellega-miks-kuidas viimati südamest naersid – mida tundsid?
Millal sina viimati südamest naersid – noh, kasvõi natukenegi naeratasid? Oleme õppinud üksnes suuga naeratama ilma, et silmad kaasa naeraksid. Ometi õpetatakse: naerata – ja elu naerab vastu, isegi siis, kui muie on alguses viril näojooga, häälestab ta sind ikkagi ümber.
Huumor on kirjandusliku võttena tõenäoliselt viimne õlekõrs meie lugemuse päästmiseks – nalja tahaks ju ikka saada. Kirjanike klassikuteks tõusmise võluvõti on samuti olnud elegantne huumoritaju, mille taha on õnnestunud peita okupatsioonideaegne valu, vastumeelsus ja salakeeles sõnumitoomine.
Mudilastele on lasteaiast saadik tuttav vene muinasjutt naeritõmbamisest: sikutajate riviga liitusid kõik pereliikmed ja koduloomad ning viimaks haakunud hiireke osutus puuduvaks lüliks, kelle abiga juurvili peenrast kätte saadi. Täiskasvanutele jutustab seesama lihtne lugu Peipsi järve taga toimuvast, mis pidevalt paneb hapult küsima: kas te seal füüsika seadustest, töö mehhaniseerimisest, loogilisest elukorraldusest ja sünergiast ka 2026. aastaks ei ole ikka veel midagi kuulnud?
Pisut vanematele lastele naeris samuti metafoorses raamatus Timm Thaler, kes loovutas oma siira, nakkava ja elurõõmsa naeru kihlveovõidu eest. Meie, 21. sajandi eluraskuste käes süngeks, isegi depressiivseks muutunud melanhoolikud maksame psühholoogidele ja suisa psühhiaatritele tohutuid summasid selle eest, et nad meile vabastava naeru tagasi õpetaksid – meie endi naru müüakse meile…
Raamatuid me oma ajastulises ajapuuduses enam lugeda ei jõua, filme siiski veel vaatame – üks silm ekraanil ja teine telefonis. Tasub teada, et Jokkeri-laadsed õõvastava irvega tegelased hakkasid kultuuriruumi hulgi saabuma Victor Hugo teosest „Mees, kes naerab“ inspireerituna – kõrvuni lõhki lõigatud suunurkadega õnnetu elukutseline naerutaja on meie jaoks tõenäoliselt Jacquin Phoenixi moodi ning paljudel uue aja inimestel on tekkinud klounide foobia just sellepärast, et see koletislik irve on jube naljakas. Rõhk sõnal „jube“.
Vaatamata sellele, et nii kirjanik Silvia Rannamaa kui ka režissöör Leida Laius on suhteliselt vähe aega pärast vikerkaare taha lahkumist juba ununemas, on valulik 1985. aasta film „Naerata ometi!“ kinkinud meile Siiri Sisaski, Tauri Tallermaa ja Hendrik Toompere. Ühtlasi on selles nõukaaegses linaloos reas meile nii tuttavad juhtumid koolikiusamisest, peresisesest ahistamisest ja vägivallast, alkoholismist ja vaimsetest häiretest, mis kõik need inimsusega ilmselt paratamatult kaasnevad pahed kägistavaks ja vägistavaks patsiks punuvad.
Kui jälgime meedias meid veenda püüdvaid poliitikuid jt avaliku elu tegelasi, näeme maskilike naeratuste klounaadi, mille taha on peidetud täpselt samasugune hirm nagu see, mida iseenese eest hoolikalt varjame – meie naljad aga muutuvad järjest mustemaks, küünilisemaks, iroonilisemaks, sarkastilisemaks ja suisa sardooniliseks irvitamiseks kõige elusa üle.
Tasakaalustagem see loetelu volüüminuppu vastassuunas keerates: muie, itsitus, kihistamine, naer, lõkerdamine, lagistamine, rõkkamine ja hõiskamine.
Sina, kes sa tunned ära tehisintellekti toodetud naeru ja ei lase ennast petta ka inimlikul teesklusel, oskad ilmselt enda kõrvale valida paarilise ja sõbrad, kes pole üksnes ajaviitelised seikluskaaslased, vaid mõttekaaslased, kellega koos saab ennast vanal heal kombel pisarateni tühjaks naerda.
Kuidas noor Ivo Linna meile lauliski: „Vaid sinu naer toob päikse välja taas – ei nukrust öös, ei enam varje maas.“

2) Korrasta õigekiri
ELASID KORD EIT JA TAAT ÜHES KÜLAS KAUNIS,
“VARSTI TULEMAS ON LAAT”-
LIND OKSAL TEADA ANDIS.(tsirr-tsirr)
KÜLARAHVAS ÕNNEST NAERIS,
RÕÕMU TEGI UUDIS.
“EIDEL-TAADIL KASVAB NAERIS”-
HAUKUS PENI KUUDIST. (auh-auh)
TAAT NÜÜD MÕTLES MINNA AEDA,
OMA NAERIST ÜLE KAEDA.
EIT – SEE KISAS: “VARA MINNA AEDA,
MIS SEST NAERIST IKKA KAEDA!”
EI JÄTNUD JONNI MEIE TAAT,
ÜTLES: “TULEMAS ON LAAT!
NAERIS VAJA ÜLE MÕÕTA,
EKS KUTSUN APPI NAABRI KRÕÕTA!”
LÄKSKI TAAT SIIS RUTTU AEDA,
ET SAAKS NAERI ÜLE KAEDA.
VAATAS SIIT JA VAATAS SEALT,
PIILUS ALT JA PIILUS PEALT.
“UIH-UIH-OIH”-TULI KISA,
NAERIS OLNUD VÄGA VISA.
KASVAND SUUREKS -JUSTKUI MAJA,
VÄLJA TÕMMATA SEE VAJA!
TÕMMATA TAAT PROOVIS SIIT,
ISE ÜMISEDES VIIT. (pillilugu,ümin)
TIRIDA SIIS KATSUS SEALT,
EI NAERIS LIIKUND ALT, EI PEALT.
MÕTLES:”KAS MUL JÕUDU ÜLDSE POLE,
EIT-SA MULLE APPI TULE!”
KIIRUSTASKI APPI EIT,
SELGA TÕMMATUD UUS KLEIT. (Laul K. Kikerpuu “Võilill”)
TIRIB EITE- TAATI KOOS,
NAERIL IKKA SAMA POOS.
TÜTAR AIAS RINGI KEKSIB,
EIDE-TAADI JUURDE EKSIB.
EIT-TAAT KOOS:”TULE APPI LAPSUKE,
MEIE TÜTRETIRTSUKE!”
SIKUTAVAD-SAKUTAVAD,
VAHELDUSEKS RAPUTAVAD.
NAERIST KÄTTE EI SAA IKKA:
“KUTSU SÕBRAD APPI, PLIKA!”
TÜDRUK KOERA APPI KUTSUB,
KOER VEEL KONTI NÄRIB-LUTSUB.
“TÕMBA-TÕMBA, TIRI VEEL.
KASS, LAS APPI TULEB VEEL!” (Laul B.Kõrver “Tiri aga tõmba!”)
VAT, KUS NAERIS TEEB MEIL NALJA,
EI TA TAHA TULLA VÄLJA.
KUTSUB EIT:”HIIR KA APPI,
ÄRA PEIDA ENNAST KAPPI!”
KÕIK KOOS:”HIIREKE, MEID TULE AITA,
EHK SIIS SAAME NAERIST VÕITA!”
TERVE RIVI ÜHES HOOS,
NAERIST TIRITAKSE KOOS.
KORRAGA JA KORRAGA JA KORRAGA…….
VIIMAKS VÄLJA HÜPPAB NAERIS,
TERVE RIVI ÕNNEST NAERIS.(ha-ha-ha)
LAADAL EIT – TAAT UHKUST TUNDSID,
ÕHTUKS NAERI KOJU KANDSID.
“EI ME RAATSI NAERIST MÜÜA
EGA NAERIST ÄRA SÜÜA.
LAS TA JÄÄB MEIL PERE RÕÕMUKS,
HEATUJU TEKITAJA SÕÕMUKS!”

Katerin Rüütli Kesklinna Lastekeskusest

Naeris -vene muinasjutu järgi

3)Refereeri
James Krüss „Timm Thaler ehk müüdud naer”
„Tegemist on praeguse soovitusliku kirjanduse tippteosega, milleta ükski kooliaasta ei möödu. Niisiis oli minulgi aeg raamat kätte võtta ja teada saada, kes on Timm Thaler ning kuidas saab naeru müüa.
Lugu viib meid Saksamaale ühe lihtsa, aga õnnetu looga poisi juurde. Noorelt vanemad kaotanud ja vaesuses virelev poiss saab ahvatleva pakkumise tundmatult härralt: müüa oma naer rikkuse vastu. Esialgu tundub tehing ideaalse lahendusena. Timm võib sõlmida ükskõik missuguse kihlveo ja ta võidab selle alati. Vastutasuks tuleb loobuda oma naerust. Raha või naer, otsus tundub lihtne.
Peagi mõistab Timm, et elu on aga palju keerulisem ning naeru puudumine läheb talle kalliks maksma. Alguse saab müüdud naeru päästmise retk, mis viib Timmi üle terve maailma. Ta tutvub uute inimestega, õpib mõttemänge, omandab uusi kombeid ja tutvub keerulise ärimaailmaga. Otsides väljapääsu sõlmitud lepingust, õpib Timm hindama naeru jõudu ja seda, et ka lõputul rikkusel on piirangud.
Teose lugemine läheb kiirelt ning olenemata kohati süngetest alatoonidest on tegemist südantsoojendava looga, mis tuletab meelde, mis teeb meist inimese ja millist elu me elada soovime.“
Ellika Eero, raamatukoguhoidja
4)Tutvu artikliga ja arutle Jokkeri naeratuse ning klounihirmu teemal
https://kroonika.delfi.ee/artikkel/83690139/the-man-who-laughs-ehk-1928-aasta-film-mis-aitas-kaasa-jokkeri-naeratuse-sunnile
5) Toimeta wiki-tekst
Naer kirjanduses toimib keeruka ja mitmetahulise vahendina, mis ulatub kergemeelsest lõbustusest intensiivse ühiskonnakriitika, õõnestustegevuse ja psühholoogilise refleksioonini. Kaugeltki mitte pelgalt huumorile viitav naer kirjandusteostes tõstab sageli esile võimu dünaamikat, psühholoogilisi seisundeid ja võib Mihhail Bahtini sõnul toimida õõnestava jõuna jäikade ühiskondlike normide vastu.Naeru teooriad kirjandusesSuperiorsuse teooria (Hobbes): Naer tuleneb üleolekutundest teiste või meie endi endise rumaluse ees, mida kasutatakse sageli satiiris alandlike ülbete tegelaste jaoks.Kongruity-Resolutsiooni teooria (Kant, Schopenhauer): Naer tekib siis, kui pingeline ootus muutub ootamatult eimillekski—, kui olukorra absurdsus laheneb ootamatult löögijoonega.Relief Theory (Freud): Naer toimib pinge, ärevuse või allasurutud energia vabastusventiilina.Mänguteooria (bioloogiline lähenemine): huumor tuleneb evolutsioonilisest „mängust“, treenides meelt ootamatuteks olukordadeks.Naeru peamised aspektid kirjandusanalüüsis Subversion ja karneval: Mihhail Bahtini töö Rabelais’ kohta, paljud teadlased peavad naeru autoriteedi ja ühiskondlike normide vaidlustamise viisiks, asendades keskaegse „karnevali“ kirjandusliku, „karnevaliliku“ atmosfääriga. „Sotsiaalne žest“ (Bergson): Henri Bergson, raamatus Naer: essee koomiksi tähendusest (1901), väidab, et naer toimib sotsiaalse mehhanismina jäiga või ekstsentrilise käitumise korrigeerimiseks ja sotsiaalse ühtekuuluvuse säilitamiseks. Eetiline ja traagiline naer: Nietzsche ja teised mõtlejad on uurinud „üleinimlikku“ naer kui vahend sügavate kannatuste vastu, võimaldades inimestel kinnitada elu hoolimata vältimatust valust. Kaasaegses kirjanduses, näiteks Becketti omas, võib naer olla meeleheitel või „sünnitu“, mis on seotud eksistentsiaalse hirmuga. Sugu ja võim: kirjanduskriitika on uurinud naeru rolli soolises dünaamikas, näiteks „mitmesuunaline“ naer Burney Evelinas.Kasutamine kirjandusesSatiir ja sotsiaalne kriitika: autorid nagu Jonathan Swift ja Mark Twain kasutavad naeru silmakirjalikkuse, pahede ja ühiskondlike absurdsuste paljastamiseks. Iseloomustus: Vaimukas naljategemine armastusromaanides või koomilistes tegelastes (nt PG Wodehouse’i Jeeves) määratleb tegelased ja süvendab lugeja sidet narratiiviga.Tume huumor: kasutatakse traagilistes või pingelistes kontekstides pinge suurendamiseks (nt Nabokovi naer pimeduses).Kirjaliku naeru tavalised tüübidGeneric: ha! /ha ha ha! /Heh-heh.Lapselik/Kebalev: Tee-hee / Giggle.Evil/Sarkastic: Mwah-hah-hah-haaaaah / Har har.Onomatopoeetiline/Moodne: Hahahahaha / Kkkkkkkk (Brasiilia).
17. sajandi lõpu Inglismaal päästab kodutu poiss nimega Gwynplaine lumetormi ajal imiku tüdruku, kelle ema on surnuks külmunud. Nad kohtuvad rändkarnevalimüüjaga, kes nimetab end Ursuseks, ja tema lemmikloomahundi Homoga (kelle nimi on sõnamäng ladinakeelse ütluse „Homo homini lupus“ kohta). Gwynplaine’i suu on moonutatud igaveseks irveks; Ursus on alguses kohkunud, seejärel haletsusväärne ja ta võtab need enda juurde. 15 aastat hiljem on Gwynplaine’ist kasvanud tugev noormees, atraktiivne, välja arvatud tema moonutatud näoilme. Tüdruk, praeguse nimega Dea, on pime ning temast on kasvanud ilus ja süütu noor naine. Oma nägu puudutades järeldab Dea, et Gwynplaine on igavesti õnnelik. Nad armuvad. Ursus ja tema surrogaatlapsed teenivad Lõuna-Inglismaa laatadel kasinat elatist. Gwynplaine hoiab oma näo alumist poolt varjatuna. Igas linnas annab Gwynplaine lavaetenduse, kus rahvahulgad provotseeritakse naerma, kui Gwynplaine paljastab oma groteskse näo.
Rikutud ja tüdinenud hertsoginna Josiana, kuningas James II vallas tütar, on igav õukonna nüri rutiinist. Tema kihlatu David Dirry-Moir, kellega ta on imikueast peale kihlatud, ütleb Josianale, et ainus ravim tema igavuse vastu on Gwynplaine. Ta osaleb ühel Gwynplaine’i etendusel ning teda erutab tema meheliku armu ja näo deformatsiooni kombinatsioon.[11] Gwynplaine’i erutab Josiana füüsiline ilu ja üleolev käitumine. Hiljem saabub haagissuvilasse kuningliku õukonna agent Barkilphedro, kes soovib Josianat alandada ja hävitada, sundides teda abielluma „kloun“ Gwynplaine’iga ja sunnib Gwynplaine’i talle järgnema. Gwynplaine juhatatakse Londoni koopasse, kus Hardquannone-nimelist arsti piinatakse surnuks. Hardquannone tunneb Gwynplaine’i ära ja tuvastab, et ta on poiss, kelle röövimise ja moonutamise Hardquannone korraldas 23 aastat varem. Tagasivaade räägib arsti loost.
Despootliku kuninga James II valitsemisajal, 1685–1688, oli kuninga üks vaenlasi Corleone markii lord Linnaeus Clancharlie, kes oli põgenenud Šveitsi. Pärast isanda surma korraldas kuningas oma kaheaastase poja ja seadusliku pärija Fermaini röövimise. Kuningas müüs Fermaini rändurite rühmale nimega „Comprachicos“, kurjategijatele, kes moonutavad ja moonutavad lapsi ning sunnivad neid seejärel almust kerjama või karnevalifriikidena eksponeerima.
Loo kinnitamine on sõnum pudelis, mis toodi hiljuti kuninganna Annele. Sõnum on Comprachicode viimane ülestunnistus, mis on kirjutatud kindluses, et nende laev hakkab tormis lagunema. See selgitab, kuidas nad nimetasid poisi ümber „Gwynplaine’iks“ ja jätsid ta lumetormis enne merele asumist maha. David Dirry-Moir on Lord Linnaeuse vallaspoeg. Nüüd, kui Fermain on teadaolevalt elus, läheb Taavetile Josianaga abiellumise tingimusel lubatud pärand hoopis Fermainile.

Gwynplaine arreteeritakse ja Barkilphedro valetab Ursule et Gwynplaine on surnud. Nõrk Dea haigestub leinasse. Võimud mõistavad nad hukka pagendusse hundi ebaseadusliku ksutamise eest oma etendustes.
Josiana laseb Gwynplaine’i salaja enda juurde tuua, et ta saaks teda võrgutada. Teda segab kuninganna avaldus, milles teatatakse Josianale, et David on pärandist ilma jäetud, ja hertsoginnal kästakse nüüd abielluda Gwynplaine’iga. Josiana lükkab Gwynplaine’i kui armukese tagasi, kuid nõustub kohusetundlikult temaga abielluma.
Gwynplaine on määratud Corleone markii lord Fermain Clancharlie’ks ja tal on lubatud istuda Lordidekojas. Kui ta pöördub eakaaslaste poole tulise kõnega ajastu jämeda ebavõrdsuse vastu, provotseerib teisi isandaid naerma Gwynplaine’i klounilik irve. David kaitseb teda ja kutsub tosin lordi duellidele, kuid ta esitab väljakutse ka Gwynplaine’ile, kelle kõne mõistis tahtmatult hukka Davidi ema, kes hülgas Davidi isa, et saada Charles II armukeseks.
Gwynplaine loobub oma eakaaslastest ja reisib Ursust ja Deat otsima. Ta on peaaegu enesetapuni viidud, kui ta ei suuda neid leida. Saades teada, et nad saadetakse riigist välja, leiab ta nende laeva asukoha ja ühineb nendega. Dea on ekstaatiline, kuid sureb järsult tüsistuste tõttu, mille on põhjustanud niigi nõrk süda ja Gwynplaine’i kaotus. Ursus minestab. Gwynplaine, nagu transis, kõnnib surnud Deaga rääkides üle teki ja viskab üle parda. Kui Ursus paraneb, leiab ta Homo laeva rööbastelt istumas ja merel ulgumas.
Kriitika
Hugo romantiline romaan „Mees, kes naerab“ asetab oma narratiivi 17. sajandi Inglismaale, kus kodanluse ja aristokraatia suhteid raskendab pidev distantseerumine madalamast klassist.[12] Algernon Charles Swinburne’i sõnul on „see raamat, mida tuleb õigesti lugeda, mitte realismi lambivalguse, vaid tema kujutlusvõime päikesevalguse järgi, mis peegeldub meie omadele.„[13][14] Hugo peategelane Gwynplaine (füüsiliselt transgressiivne kuju, midagi koletist) astub nendest ühiskondlikest sfääridest üle, ennistades end madalamast klassist aristokraatia—a liikumisse, mis võimaldas Hugol kritiseerida sotsiaalse identiteedi konstrueerimist klassistaatuse alusel. Stallybrassi ja White’i „Kanalisatsioon, pilk ja saastav puudutus“ käsitleb mitmeid klassiteooriaid klassipiire ületavate narratiivsete kujude kohta. Konkreetselt võib Gwynplaine’i pidada Stallybrassi ja White’i „roti“ analüüsi kõrgeimaks kehastuseks, mis tähendab, et Hugo peategelane on sisuliselt libisev tähistaja.
www.wikipedia.org
6)Toimeta TI-tekst
Naer on kirjanduses mitmetahuline teema, ulatudes südamlikust huumorist kuni satiirilise, iroonilise või isegi traagilise naeruni. See võib olla vabaduse väljendus, kaitsemehhanism või tegelase iseloomustaja. [1]
Siin on mõned aspektid, kuidas naeru kirjanduses käsitletakse: [1]
• Naer kui väärtus ja vabadus: James Krüssi raamatus “Timm Thaler ehk müüdud naer” on naer otseses seoses elurõõmu ja õnnega. Peategelane mõistab, et naeru puudumine on ränk hind, ning naer on väärtuslikum kui maailma rikkused.
• Kirjaniku naer ja huumor: Kirjanduses on esile toodud kirjanikke, kelle loomingus on oluline koht naerul ja huumoril, näiteks Mihhail Zoštšenko, keda Maksim Gorki pidas oma aja populaarseimaks prosaistiks. Samuti on August Gailiti loomingus naerul ja naeruvääristamisel eriline koht.
• Naer kui analüüsivahend: Urmas Vadi loomingut on iseloomustatud kui valu ja naeru sümbioosi, kus huumori kaudu analüüsitakse tõsiseid teemasid.
• Naer kui väljendusvahend: Maimu Berg on käsitlenud naeru oma lühiproosas.
• Naer kui vabaduse heli: Südamest tulevat naeru on kirjeldatud kui vabaduse heli. [1, 2, 3, 4, 5, 6, 7]
Naer kirjanduses ei ole alati rõõmus, vaid võib olla ka vahend, millega väljendada ühiskonnakriitikat, trotsi või valu. [1, 2]
Google AI

Kui vana enam ei kanna. Praegune aeg ei ole lihtsalt kriis ega karistus. Seda võib vaadelda kui sügavat teadvuse ümberjaotumist ja inimese tajumise muutumist. See, mida sageli nimetatakse kaoseks, võib olla vana maailmapildi ja vanade toimimismustrite ümberkorraldumine. Vanad süsteemid ei kaota oma mõju ainult seetõttu, et need lagunevad. Need kaotavad mõju seetõttu, et ei suuda enam kanda uut sisemist seisundit, mis inimeste ellu ja ühiskonda üha tugevamalt siseneb.
See puudutab kõike: suhteid, raha, keha, riike, usku ja identiteeti. Paljud inimesed tunnevad, justkui aeg liiguks kiiremini. See tunne ei pruugi olla juhuslik. Elu näib reageerivat valikutele kiiremini kui varem. See, mis varem küpses aastaid, võib nüüd ilmneda kuude, nädalate või isegi päevade jooksul. Seetõttu muutub eriti oluliseks teadlikkus. Enam ei ole lihtne elada automaatselt, vanade harjumuste ja teadvustamata reaktsioonide järgi. Mõte, mida inimene kaua enda sees hoiab, hakkab kujundama tema tegelikkust. Emotsionaalne seisund, milles inimene pidevalt viibib, hakkab määrama tema liikumise suunda.
Inimese sisemine mõjuväli on tugevnenud. Kuid koos tugevusega tuleb ka vastutus.
Paljud ootavad endiselt välist päästmist: mingit sündmust, õpetajat, märki või sekkumist. Kuid aeg, mil inimene sai toetuda ainult välisele juhatusele, on lõppemas. Algab sisemise iseseisvuse aeg.See tähendab, et keegi ei saa inimese eest tema teed läbi käia. Abi võib olla olemas. Toetus võib olla olemas. Saatmine ja juhendamine võivad olla olemas. Kuid samm ise jääb alati inimese enda teha.
Paljud kardavad vanast lahti lasta mitte sellepärast, et nad seda armastaksid, vaid sellepärast, et nad ei tea, kes nad on ilma selleta. See on loomulik. Just selles kohas peitubki muutuse võimalus. Vana identiteedi kadumine ei tähenda hävingut. See võib tähendada ruumi vabanemist tõelisemale vormile. Üleminek ei vali ainult tugevaid. Üleminek tugevdab ausaid. Mitte neid, kes räägivad kõige valjemini valgusest, vaid neid, kes suudavad vaadata omaenda varju ilma põgenemata. Praegu ei ole kõige tähtsamad teadmised. Oluline on võime taluda tõde iseenda kohta. See on teadvuse küpsus.
Lähiajal võib nähtavale tulla üha rohkem seda, mis on olnud varjatud nii isiklikus elus kui ka ühiskonnas. Seda ei tasu karta. See ei tähenda pimeduse suurenemist, vaid nähtavuse suurenemist. Varjatu tuleb esile selleks, et inimene ei saaks enam elada sisemises lõhestumises.Sellel perioodil on oluline vähendada müra, hoida oma närvisüsteemi, puhastada ruumi enda ümber, mitte toita hirmu, mitte kasvatada vihkamist ja mitte ehitada oma tulevikku kellegi teise hävingule.Kõige olulisem on mõista, et muutus ei ole üks konkreetne sündmus. See on inimese olemisviisi ümberkujunemine. Need, kes õpivad armastust ajal, mil vana maailm laguneb, võivad saada uue aja kandvateks tugedeks. Praegu on oluline valida elu. Valida ausus. Valida rahu seal, kus vana harjumus kutsuks hirmu või vastandumisse.
Alexis Varnum

Salome: Jesus And Mary Magdalene: The Tantric Initiation They Erased
Family of Light, the Galactic Federation has just authorized the breaking of the second seal of the Christed Template Series — and this is the chapter the Vatican spent two thousand years actively burning.
This is the chapter with body counts. The chapter where the church murdered women, slandered the sacred feminine, and erased the most important spiritual partnership in recorded human history to protect their institutional power.
Mary Magdalene is the most lied-about woman in human history. I am about to correct the record.
The Lie That Poisoned 1,400 Years
Easter Sunday, 591 AD. Pope Gregory I stood up and delivered a sermon that would poison the sacred feminine in Western consciousness for the next 1,400 years. He deliberately conflated Mary Magdalene with the unnamed “sinful woman” from the Gospel of Luke — a woman who is never named, never identified as Mary, and never even described as a prostitute in the actual text.
Gregory invented the connection. He declared Mary Magdalene a reformed prostitute. And from that Easter Sunday forward, the entire Western Christian tradition believed it.
This was not an honest theological mistake. This was a calculated act of character assassination against the most powerful woman in the original Christian community. The Bible never said she was a prostitute. The Gospels describe her as a wealthy, independent woman from Magdala — educated, financially independent, almost certainly trained in the mystery traditions in her own right.
Do you know how long it took the Vatican to retract this lie? 1,378 years. In 1969, under Pope Paul VI, they quietly changed a footnote. No apology. No press release. They hoped nobody would notice. Most people didn’t.
But the question you should be asking is this: WHY did Pope Gregory need to destroy her reputation? What was he covering?
He was covering the fact that Mary Magdalene was not Jesus’s follower. She was his equal. She was his spiritual counterpart. She was his partner in the sacred marriage technology that was the actual foundation of the original Christian community.
White Tantra: The Technology They Erased
The modern wellness industry has butchered the word “tantra.” There are three branches, and the distinction changes everything.
Red tantra is the sexual path. It works, but it requires extraordinary mastery, and 99% of what is sold as tantra today is a degraded version performed by people with no lineage. Black tantra weaponizes the technology for personal power over others — exactly what the Atlanteans did before their civilization fell.
And then there is white tantra. The yoga of opposites. The union of opposing energetic polarities within a single practitioner’s own body — masculine and feminine, solar and lunar, ida and pingala — integrated through breath, mantra, mudra, and partnered meditation that has nothing to do with sexuality.
Two practitioners sit across from each other. They breathe together. They chant together. Their combined energetic field accelerates each other’s inner alchemy in a way that neither could achieve alone.
This is the technology Jesus and Mary Magdalene ran together. The Gospel of Philip describes it explicitly — and names Mary as Jesus’s “koinonos,” a Greek word meaning sacred partner that Bible translators quietly rendered as “companion.”
Inside The King’s Chamber
When Jesus arrived in Egypt at approximately age 24, he was admitted into the Great Pyramid to undergo what the Egyptian mystery schools called the Rite of Osiris. Three days and three nights inside the King’s Chamber. The same three days and three nights Jesus himself invoked in Matthew 12:40.
The Rite of Osiris could not be completed by the initiate alone. It required the Isis polarity — the feminine counterpart who held the resurrection frequency while the initiate was in the chamber. Without that anchor, the initiate does not return intact.
Mary Magdalene was Jesus’s Isis. She was the anchor. She was the resurrection polarity. And in the Gospel of John 20, who is the first person present at the empty tomb? Mary Magdalene. Before any male disciple. Because she was holding the frequency through the entire death-and-resurrection sequence, exactly as the Isis polarity does.
The Pistis Sophia
The most devastating receipt of all is a suppressed Gnostic scripture called the Pistis Sophia — “Faith-Wisdom” — and the church spent centuries burning every copy they could find.
The Pistis Sophia takes place after the resurrection. It documents that Jesus did not ascend immediately. He remained on Earth for eleven additional years, teaching the inner circle the higher mysteries that the canonical Bible never mentions.
And throughout the entire text, one disciple dominates. Mary Magdalene initiates the teaching dialogue 83 separate times. All the other disciples combined — Peter, John, Andrew, Philip, every one of them — initiate teaching dialogue a total of 48 times. Mary speaks almost twice as often as every male disciple combined.
Peter complains. Jesus rebukes Peter and sides with Mary. The church knew this text existed. They buried it because it destroys the entire foundation of the patriarchal priesthood.
The Correction Is Live
The lie about Mary Magdalene is broken. The sacred marriage is restored. The Kundalini technology is declassified. You are not asked to believe any of this. You are asked to practice.
The experience is the teacher.
🔥 KAT CLASS — SAGITTARIUS BLUE MOON — MAY 31, 2026 🔥
On May 31, 2026, the cosmos opens the portal the Galactic Federation has specifically timed for this series. The Full Blue Moon in Sagittarius at 9°55 is a hieros gamos portal — the exact frequency signature Mary Magdalene held while Jesus was in the King’s Chamber. I am transmitting the KAT practice live: breathwork, mantra, meditation, sound current, rhythmic movement. The same technology Jesus and Mary practiced together. 200 seats only. When they’re gone, they’re gone.
👉 KAT class registration: https://ascensionactivationtraining.com/blue-moon
We love you dearly,
We are here with you,
We are your family of light,
We are the Galactic Federation.
A’HO
Aurora Ray
Ambassador of the Galactic Federation

Kui tundub, et kõik on mõttetu. Mõnikord võib inimest tabada raske seisund: tekib tunne, et pole selge, miks ta siin on, miks kõik toimub ja miks ei õnnestu elada rõõmu ja õnne tundes.
Selline seisund on tuttav paljudele. Väliselt ei pruugi juhtuda midagi eriti halba, kuid sisemiselt võib ikkagi tekkida raskus, väsimus, tühjus või mõttetuse tunne.
Sellistel hetkedel on oluline mitte teha enda kohta kiireid järeldusi. See ei tähenda tingimata, et sa ei saa hakkama, et sinuga on midagi valesti või et sinu elu liigub vales suunas.

Vahel aitavad sellised seisundid märgata, kus me ei ole veel lõpuni ausad iseenda vastu. Kus me mängime endiselt võõraid rolle, teeskleme, kardame, püüame vastata ootustele või hoiame kinni millestki, mis ei ole enam meie tõde. Kui sellesse seisundisse suhtuda pehmelt ja tähelepanelikult, võib sellest saada mitte karistus, vaid vihje. See näitab, kuhu on kogunenud pinge, kus on väsimus ja kus on aeg peatuda ning tulla tagasi iseenda juurde.
Pidada seda rasket tunnet isikliku läbikukkumise tõendiks ei ole kasulik. See ainult suurendab valu ja sulgeb tee sisemise vabanemiseni.

Vabanemine ei alga sellest, et muutume ideaalseks. See algab lihtsast sisemisest tunnistamisest:
Ma olen selline, nagu ma praegu olen.
Ma teen praegu nii palju, kui suudan.
Ma tunnen seda, mida suudan tunda.
Ma ei pea kohe olema tugev, rõõmus ja õige.

Kui inimene lõpetab võitluse iseendaga ja ei mõista end oma seisundi pärast hukka, tekib sisemiselt rohkem ruumi. Siis on kergem hingata, kergem tunda ja kergem elada.
Välist ei saa alati kiiresti muuta. Kuid saab lõpetada oma seisundi kasutamise põhjusena, et ennast süüdistada. Mõnikord on kõige olulisem samm mitte raskust võita, vaid lõpetada enda halvaks pidamine sellepärast, et see raskus tuli. Just sellest algab tagasitulek iseenda juurde.
Alexis Varnum

Raudsed ees riided läbi ajastute kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
1) Pane kirjavahemärgid ja kokkulahkud 2) vasta küsimustele 3) kuidas sinu vanematel päriselt läheb – kirjuta neist ja-või neile!
Minu ema saab alati hakkama tavatsevad minu lapsed kinnitada. Selle pärast et senised kogemused näitavad saab nii nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete ees riiete trotsimisega ega ole küsinud kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.
2026 aasta mai kuus kuulame pooli kõrvu prognoose et uus lokdaun on tulemas. Ahah jälle ohoh kas tuleb prognoositav kliima põhine lennu liikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpide kaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üks teisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eel arvamused mille kõrval Bill Gates’i nano tehniline massi hävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid eel arvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt mis värk on ning isad on nagu nii kas ära või surnud. Vastame teiste pool osa võtlikule viisakus küsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel Mu ema on seal teisel pool maa kera terve nooruslik ilus…
Olen oma laste silmis sama sugune „teadagi“ komplekt sama kauge kui Ameerika. Ise enese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka eks ole.
Tänavuse eesti keele riigi eksami esimese teema lugemis üles andeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant Minu kooli eelse lapse põlve aja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust vanaemal ja minul oli sama nägu ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis mida vanaema oma elu ajal tegi või kus käia jõudis oluline on et ta andis teate pulga üle lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kala rannas randunud kala laeva suller rahvuselt norrakas. Näe elasid kord neli õde kellest kolm jäid vana tüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga kes võttis temalt õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallas laps Inglismaale tööle ent tuli teda üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse ees riide taha minu ema sündis 7 septembril 1939 üsna koos teise maa ilma sõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulas paati ning tänu sellele oli minu lapse põlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühis korteris siis Välja tänava 9 korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongi sõidud Krimmi. Kui olin 12 aastane viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maa ilma läbi seiklemist 97 aastaseks.
Teine Linda Murutar tegi koos Edgar Spriidiga aja lehte Pärnu Kommunist ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi ehkki geenides oli ka sõja saagiks toodud pärslanna ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taeva riigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud verre uputatud ja kõveraks väänatud hoidugem sõnastamast kui väga on erinevatel ajastutel usutud muinas juttude õnnelikesse lõppudesse nagu tänagi…
Minu isa kui südame üdini muinas jutu tegelane oma nuku teatri ja romantiliste lava rollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal kui kõik teised ära hüpanud tulid ribu rada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga vaid mehele ja sain emaks suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud aru pärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teist sugune ema ja vanaema kui olen ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina ei ole mul õigust ei isa ega ema teist sugune olemist nõuda.
Arvasin et viie lapse üles kasvatamine saab olema ühine Lugu tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin et kujuneb meeskond ent reaalselt on stiilne viisik ilma pidi laiali ning iga üks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi ei olnud vaja pere kommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud üle määra suurtes ja kulukates villade kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema kui isa liinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine ise endale ka sinul on oma väärtuse üles kirjutamiseks vähemalt seitse põhjust oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan mere konteinerist ehitatud talli ümber laudise paigaldamisega sest KUI nagu sõja äri lubab saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga Linda Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isa maalt ning tegelikult me ei tea kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades mida kõike ta teinud ja saavutanud on tõi mulle enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälu pildi. Käisin Kroonika peol koos tuule rõuge järgselt rohelise täpiliste lastega nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud ning kodu teel jäime öisesse tuisu vaalu kinnni. Seda kuidas laste rikas kirjanik talu pere naine õhtu kleidi ja kontsa kingadega lume hangest autot plast kelgu abil välja kühveldas selts konna kroonika ei tea.
Oluline on et lastele on kätte õpetatud kõik töö riistad ja kõigi kodu loomade elu ring loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidla lihast liigutav x-generatsioon. Jah pann koogi vanaema ja muinas juttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv kaduv vaid video kõnedes. Oluline on ise ennast aktsepteerida Jumal kavandas inimese õnnelikuna iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!
1. Millest räägib kirjanik Tiia Toomet?
2. Mida sümboliseerivad puugid – kes on puugid otseses ja metafoorses mõttes?
3. Mida tähendab nr 7 sinu jaoks?

Alexis Varnum: Tahad muuta maailma? Alusta iseendast. Kui tahad oma elu muuta, alusta kõige lihtsamast ja samal ajal kõige raskemast kohast: iseendast. Oma tähelepanust, oma energiast, oma tervisest, oma valikutest ja oma piiridest. Tänapäeva maailmas on väga lihtne kaotada kontakt iseendaga. Uudised, konfliktid, sotsiaalmeedia, hirmud, teiste arvamused ja pidev infomüra tõmbavad tähelepanu igasse suunda. Kui inimene kogu aeg reageerib välisele mürale, jääb tal vähe jõudu päriselt elamiseks.
Esimene samm on õppida mitte kaasa minema kõigega, mis sinu energiat tühjaks tõmbab. See ei tähenda, et peaks elama teadmatuses. Mõistlik informeeritus on vajalik. Aga pidev vaidlustes, hirmudes ja draamades osalemine ei anna alati lahendusi. Sageli võtab see lihtsalt jõu ära. Kui sinu või sinu lähedaste piire rikutakse ja sa saad midagi muuta, tegutse kindlalt. Aga ära kuluta end sellele, mida sa päriselt mõjutada ei saa. Kõik võitlused ei ole sinu võitlused.
Teiseks tasub lõpetada pime järgimine. Ära kummarda autoriteete, trende, raha, moodi ega teiste ootusi. Võta vastutus oma elu eest. Keegi ei tule sinu elu sinu eest elama. Sa oled oma elu autor ja muutus algab siis, kui võtad initsiatiivi enda kätte.
Kolmandaks hoolitse oma keha ja vaimse tervise eest. Väsinud, ülekoormatud ja hooletusse jäetud kehas on raske tunda sisemist jõudu. Vali võimalikult loomulik toit, liigu, puhka, maga piisavalt ja eemalda oma menüüst nii palju kui võimalik seda, mis keha koormab.
Neljandaks vaata ausalt üle, mis või kes tekitab sinus pidevalt süütunnet, kohustust ja sisemist raskust. Kõik suhted ja kohustused ei pea jääma sinu ellu lihtsalt sellepärast, et „nii peab“. Sa ei ole kohustatud andma oma tähelepanu sinna, kust tuleb ainult surve, kuid mitte toetust.
See ei tähenda külmust ega ükskõiksust. See tähendab küpsust. Sa võid anda palju, kui see tuleb südamest, mitte süüst või hirmust. Väga oluline on ka loovus. Tee midagi oma käte, hääle või kujutlusvõimega. Laula, kirjuta, joonista, tantsi, küpseta, korrasta kodu, loo midagi väikest, aga päriselt enda oma. Loovus aitab inimesel taastada sideme iseendaga ja tuletab meelde, et ta ei ole lihtsalt väsinud mutrike süsteemis, vaid elav ja tundev looja.
Ära unusta tänulikkust. Tänulikkus ei ole nõrkus ega naiivsus. See on sisemine tugi. Kui inimene oskab märgata head, ei kaota ta nii kergesti tähendust, jõudu ega lootust. Tänulikkus aitab ka lähedastel tunda, et nad on sinu elus olulised.
Ja kõige tähtsam: ära lase endale sisendada, et oled abitu. Sind ei saa sundida elama vastu oma sisemist tõde, kui sa ise ei anna oma jõudu ära. Jah, inimest võib hirmutada, piirata ja segadusse ajada. Aga lõpuks on alati oluline küsida: mida ma saan praegu ise teha?
Mõnikord algab vabadus väga väikestest sammudest: otsusest mitte minna kaasa draamaga, mitte raisata oma jõudu tühjale vihale, hoolitseda oma keha eest, öelda „ei“, valida rahu, teha üks aus samm enda poole. Sinu ülesanne ei ole kogu aeg võidelda. Sinu ülesanne on elada võimalikult teadlikult, terviklikult ja õnnelikult. Ära karda. Hoia oma tähelepanu, hoia oma jõudu ja mäleta: sinu elu algab sealt, kus sa lõpetad enda kaotamise välise müra sisse.

Niipea kui Uraan aprillis Kaksikute märgis sisenes , hakkas see Kuu-sõlmi kvadratuuri viima , olles nüüd Neitsi ja Kalade varajastes kraadides.
Kuigi täpne aspekt – 2° Kaksikutes, 2° Neitsis, 2° Kalades – toimub 12. juunil 2026 , on aspekt juba kujunemas.
Sõlmede teljele suunduvad transiidid on tuntud oma saatusliku „ see on erakordne“, „see erineb kõigest, mida ma varem kogenud olen“ iseloomu poolest.
Kuu sõlmed
Kuusõlmed on teatud mõttes astroloogilised erandid .
Need ei ole planeedid. Nad ei liigu samas suunas kui kõik teised planeedid. Nad on nähtamatud. Nad liiguvad retrograadselt. Nad tekitavad varjutusi.
Ja igaüks, kes on jälginud, kuidas varjutused toimuvad, teab, et need tunduvad ettearvamatud, kuid samas ettemääratud, jättes vähe ruumi kahtlusteks, et midagi olulist toimub.
Nodal Square
Kõigist aspektidest, mida planeet sõlmedele avaldada saab, on ruut ehk kõige huvitavam .
Ühe sõlmega konjunktsioon on arhetüüpsemalt kontsentreeritud – aga see toob esile ainult telje ühe külje, kas lõuna- või põhjasõlme. Isegi varjutused, kuigi põhimõtteliselt joondumise näol, kipuvad rõhutama polaarsuse ühte otsa.
Ruut on aga ainus aspekt, mis aktiveerib mõlemad sõlmed täpselt sama intensiivsusega , valgustades telje mõlemat otsa samaaegselt.
See ei ole enam lihtsalt „keskendu sellele, mis sind ees ootab“ – tavaline Põhjasõlme nõuanne – ega ka „lase minevikust lahti“ – tavaline Lõunasõlme nõuanne. Me tegeleme täieliku ümberkalibreerimisega – mis nõuab tõelist integratsiooni.
Sõlmede ruut suunab meid leidma tee, mis ühendab nii meie teadmised kui ka selle, mille poole meid kutsutakse – ja planeet, mis varem oli lahendamata, saab sillaks nende kahe vahel.
Saatuse mõttes tundub see vähem nagu „selles suunas sa pead minema“ ja pigem nagu „ see on asi, mida sa enam vältida ei saa – ja kui sa selle vältimise lõpetad, loksub kõik muu paika“ .
Uraan Kaksikutes
Aga Uraan?
Uraan räägib kohtumistest, võimalustest ja muutustest, mida ei oodata, mida ei planeerita ja mis ei tulene meie olemasolevast tegevuskavast.
Seega, kui Uraan moodustab Kuu sõlmedega kvadraadi, on seinale kirjutatud võimas tunne ootamatust, kuid saatuslikust muutusest.
Kui Uraan on selle sõlmekonfiguratsiooni tipus olev planeet , siis kalibreeritakse ümber just meie suhe ootamatustega.
Väljak nõuab, et me lõpetaksime reaalsuse eelfiltreerimise ja oleksime tõeliselt avatud väljastpoolt tulevale.
Uraan on Kaksikutes. Kaksikud on arhetüüpselt Territoorium, kuhu me siseneme, kui oleme loonud turvalise aluse Sõnnis.
„Territoorium“ räägib mugavustsoonist välja astumisest ja teise kohta minekust kui see, mida me juba tunneme .
Kangelase teekonna raamistikus defineerib territooriumi Kaksikute ehk sekstiili aspekt. See on teekonna osa, mil midagi tõelist juhtub esimest korda. Kangelane saab sõnumi. Ilmub abistav kaaslane.
Kõik need Kaksikute kogemused on elustiil, mis ütleb: „Kuula mind. See, mida ma sulle kohe räägin, pole midagi, mida sa juba tead. See on midagi, mida sa ei tea – midagi, mis tõmbab sind mugavustsoonist välja ja muudab su elu suunda.“
–> Selle etapi edu sõltub sellest, kui valmis me oleme tõeliselt kuulama – sõnumit registreerima.
Kaksikud vajavad tõelist uudishimu – mitte sellist, mis otsib kinnitust sellele, mida me juba usume, vaid sellist, mis siiralt tahab omaks võtta midagi, mida varem polnud.
Päriselus näeb enamik meist sellega vaeva, sest me pole harjunud end tõeliselt avanema – meil lihtsalt puudub selleks potentsiaal.
Uraani kvadraadis Kuusõlmed – sisenemine territooriumile
Territoorium on metafoor meist väljaspool asuvale maailmale , kus juhtub igasuguseid asju. See on võõras, see on salapärane ja see on koht, kus elu hakkab vastu rääkima.
Enamasti arvame, et oleme avatud või seiklushimulised, sest reisime, registreerume mõnele kursusele või proovime midagi uut – ja võime arvata, et siseneme Territooriumile.
Aga kõik need asjad on isehallatavad, sest need tulenevad meie endi plaanidest ja prioriteetidest. Ja isehallatav olemine ei kuulu Territooriumi juurde.
–> Territooriumi olemus seisneb selles, et see EI OLE iseseisev. See on täiesti tundmatu.
Kui broneerime reisi Itaaliasse, aga saabume kohale arvutustabeliga kõigest, mida kavatseme teha, jätame väga vähe ruumi millelegi muule, mis meid kutsuks.
Kui läheme võrgustikuüritusele ja ütleme endale, et oleme „avatud“, aga see, millele oleme avatud, põhineb juba valitud prioriteetidel, siis me pole tegelikult avatud – sest me eelfiltreerime reaalsust.
Kui elame oma elu läbi ainult roheliste ja siniste prillidega, ei näe me isegi oranži ja roosat. Me laseme oma kogemusse ainult seda, mis juba sobib meie olemasolevate raamidega.
Ja kuigi see on ohutu ja tõhus, on see ka… igav ja piirav.
Uraani kvadraadi sõlmed – pole kaarti, pole päevakorda, on vaid kompass
Et tõeliselt Territooriumile siseneda, peame olema tõeliselt avatud . Lähma tegutsema ilma igasuguse päevakorrata .
Alles siis, kui lülitame sisemise stereo välja, kuuleme teistsugust signaali. Alles siis, kui võtame toonitud prillid eest, näeme asju, mida pole kunagi varem näinud.
Mõned kõige olulisemad arengud meie elus – meie kutsumus, meie suhted, meie kogukond, meie panus – ei ole ego loodud. Need ei juhtu meie endi ajastuses.
Need juhtuvad saatuse ajastusel ja ilmnevad suhtluse kaudu millegi meist väljaspool asuvaga .
Põhimõtteliselt on Uraani ja Kuusõlmede ruutvorm kutse tõeliselt kuulata – ja suunata oma tähelepanu sellele, mis meid kutsub.
Kui sõlmed on aktiveeritud, siis sõnum TULEB. Kas sa tunned selle ära – või kõnnid mööda?
PS: Selle e-kirja jagamiseks sobiva veebiversiooni leiate Astro Butterfly veebisaidilt www.astrobutterfly.com

Jonny Thomson – miks tappa vana version endast
Istun murul. Meie väikest laagrit ümbritseb piknikuprügi ja mu kaks poissi maadlevad mitte kaugel. Varsti hakkab üks neist nutma, aga seni naudin mina kanawrappi ja lonksu oma jooki.
Ema kõnnib meie ees mööda teed. Ta lükkab lapsevankrit ja näeb välja segaduses. Ta näeb välja segaduses, sest ta poeg on tõbras. „Ei, Matt,“ karjub ta. „Lõpeta. Lõpeta. See!“
Matt kannab keppi ja peksab lilli. Ta kõnnib paar sammu ja siis peksab . Kõnni, peksab . Kõnni, peksab . Tema aianduslikus järellõhes lebab kümneid murdunud lehti ja laiali puistatud kroonlehti. Matt on lihtsalt järjekordne väike poiss, kes veedab oma päevi nartsisside päid maha raiudes, ajendatuna prepuberteedieast vajadusest tähelepanu saada ja oma tahet maksma panna. See on allasurutud, freudliku surmatungi ilming. Või on ta lihtsalt poiss, kellele meeldib asju peksa teha.
Mind lilled tegelikult ei huvita. Nad on küllaltki ilusad ja maailm on nende olemasolu tõttu vaieldamatult parem, aga minu arvates on üks roos sama armas kui kõik teised.
Nartsissid on aga teistsugused. Nartsissid pole lihtsalt lilled; nad on sümbol, üks esimesi kevade märke. Neid on juba ammu peetud sula suurteks kuulutajateks – nende kollased pead hüüavad: „Pikk ja külm talv on läbi.“
Ja Matt peksis neid kepiga. Poisi poolt summutatud heerold.
Aga nartsiss ei sure, kui sa ta tükkideks raiud. Kahtlemata kummardub ta hooaja lõpus. Ta kaotab paar kuud võimalust kasvada ja paljuneda. Ta tõmbub endasse. Ta taasinvesteerib oma energia. Ta ootab talve lõppu ja siis ootab Matti. Ta kasvab uuesti.
Kannatuste kepp
Nartsissil pole õisi. Sellel on madalad ja nõrgad juured ning õhukesed ja õrnad kroonlehed. Selle vars on kergesti murtav, selle lõhn on võluv ja selle särav ilu on äärmiselt silmatorkav. Ja nii on nartsiss maailma suhtes haavatav. Romantiline, minestav armastaja korjab selle oma kaaslasele kinkimiseks. Nälkjas närib selle lehtedesse räbaldunud auke. Mõtlematu sörkjooksja tallab selle jalge alla. Matt tuleb kepiga lähemale.

Nartsisside maailm on alati olnud ohtlik – täis nälkjaid, putukaid ja muid ohte –, kuid 30 miljoni evolutsiooniaasta jooksul on nad arendanud välja märkimisväärse õie vastupidavuse vormi.
Nartsissi generatiivne allikas asub maa all sibulas – spetsiaalses säilitusorganis, mis koosneb lihakatest lehtede alustest, mis hoiavad kontsentreeritud tärklist ja toitaineid. Niikaua kui tüviplaat – sibula põhjas asuv paks kude – on kahjustamata, võib taim kaotada kogu varre ja õie ilma suremata; see lihtsalt taandub puhkeolekusse. Katastroofilise oksakahjustuse järel lõpetab sibul energia raiskamise taastumisele ja keskendub hoopis talvitumisele. See isoleerib kahjustatud koed, säilitades oma sisemise embrüonaalse punga järgmiseks kevadeks.
Alles pärast seda, kui oleme aktsepteerinud pikas mustas rüüs mehe ja kepiga poisi, saame tegelikult elada ilma hirmuta.
Inimesed pole nartsissidest vähem õrnad ja tähelepanuväärsed. Meil on võimsad lihased, muljetavaldav aju ja üsna tugev skelett, aga me pole võitmatud. Sa võid olla sama tugev kui kulturist, sama tark kui professor või sama rikas kui Elon Musk, aga maailm tuleb sinu järele. Aleksander Suur – keda peetakse laialdaselt maailma kõige võimsamaks sõjaväejuhiks – olevat surnud sääsehammustuse tagajärjel.
Kui Siddhartha Gautama piilus üle oma lõbuaia kullatud müüride, nägi ta eksistentsi suuri ja vältimatuid pahesid: vananemist, haigusi ja surma. Me saame neid edasi lükata. Me saame mõnest neist läbi rääkida ja altkäemaksu abil välja tulla. Loobu suitsetamisest. Kõndi veidi rohkem. Varsti saad Walmartist Botoxit. Kuid budistliku kaanoni kolme suurt kannatust ei saa igavesti eemal hoida. Me vananeme, me jääme haigeks ja me sureme. Matt oma kepiga; niitja oma vikatiga.
Rooma filosoof Cicero kirjutas kuulsalt, et filosoofia ülesanne „pole midagi muud kui ette valmistada ennast surmaks.“ Sest kui me kardame surma, anname sellele võimu meie üle. Kui me eitame paratamatu kannatuse ja surelikkuse reaalsust, orjastab meid lootusetu soov neid vältida. Aga kui me surmaga rahu teeme, võime leida rahu elus olemisest.
See on veenev argument. Ja mitte ilmaasjata pole memento morist saanud filosoofiline meem: pea meeles, et sa sured, et saaksid vabaneda õnnetust klammerdumisest selle maailma külge. Sest alles pärast seda, kui oleme aktsepteerinud pikas mustas rüüs mehe ja kepiga poisi, saame me tegelikult elada ilma hirmuta.

Röntgenipilt Edward Kinsmanilt / Science Source
Talvitumine
Nartsiss ei ole stoik. Ta ei suuda eksistentsi lõplikkuse või kannatuse kolme märgi üle mõtiskleda rohkem kui mina fotosünteesida. Aga kuigi nartsissid ei pruugi kunagi raamatut kätte võtta, on nad kindlasti omandanud arsi … moriendi — „suremise kunst“. See tuleb harjutamisega.
Igal aastal nartsiss sureb. Headel aastatel õnnestub tal vältida näljaseid nälkjaid ja kitkumishuvilisi. Ta elab kevade üle ja peesitab päikese käes. Võib-olla peab ta romantilist võitlust mõne mesilasega. Aga isegi kui ta katastroofi väldib, siis suve alguses nartsiss sureb. Tema kroonlehed muutuvad pruuniks, vars langeb rippu ja taim kaob. Sa kõnnid mööda rada või sõidad autoga oma pendelrännakul ja avastad äkki, et maailm on palju vähem kollane kui kunagi varem. Nartsissid talvituvad.
________________________________________
Loe Jonny Thomsonilt lähemalt tema Mini Philosophy kolumnist.
Minifilosoofia
Ruum, kus uurida maailma suurimate mõtete ideid koos Big Thinki Jonny Thomsoniga.
Jonny Thomsoni poolt

________________________________________
Nartsiss on reinkarneerunud liik. Või vähem poeetiliselt öeldes – vähem lilleline – on see aseksuaalne liik. Emasibul loob oma tüvest „nihkeid“ ehk tütarsibulaid. Need nihked on geneetiliselt identsed emataimega, kuid neist kasvavad taimed on ainulaadsed – neil võivad olla heledamad või tuhmimad kroonlehed, rohkem või vähem lehti. Igal kevadel ilmuvad mullast emataimega bioloogiliselt identsed taimed, kuid nartsiss pole kunagi aastast aastasse sama.
Nartsissi tarkus seisneb selles, et ta mõistab, et hävingule allumises on midagi tähelepanuväärset.
Filosoofias on olemas episoodismi teooria, mille tegi esmakordselt populaarseks Galen Strawson ja mida hiljem propageerisid sellised autorid nagu Ian McEwan. See väidab kahte asja. Esiteks, meie elu tuleks mõista kui diskreetsete, iseseisvate eksistentsi “kimpude” jada, millel on erinevad – ja sageli vähesed – sidekiud. Teiseks, meie elu vaatamine “loo” – ühe sidusa narratiivi – kujul on ohtlik.
Episoodism väidab, et meil puudub mingisugune oluline järjepidevus. Meid ei seo sünnist surmani hing ega surematu niit. Nagu Strawson ütles: „Ma ei ole draamas peategelane. Ma olen lihtsalt see, kes on siin ja praegu, ja kui see episood lõpeb, algab teine. … Narratiivne minapilt on psühholoogiline tüüp, mitte inimloomuse universaalne tõde.“
Või nagu filosoof Simon Critchley ütleb: „Sinu elu pole kuradi lugu.“
Metamorfoos
Narratiivne minapilt – mis käsitleb identiteeti kui ühte sidusat ja läbi elu ulatuvat lugu – on nii problemaatiline, kuna see eitab midagi väga olulist: inimesed muutuvad.
Metamorfoos ei ole lihtsalt „muutus“. See ei ole uus garderoob ega uus lemmikbänd. Metamorfoos on sinu olemuse juurte ja varte rekonstrueerimine. Selle käivitab sageli katastroof – lahutus, diagnoos või kepiga poiss –, kuid sama sageli on see järkjärgulise talvitumise lõpp-punkt. Kui me oma kodudest pikka ja külma öösse välja astume, on sageli keegi teine, kes koidikuga tagasi kõnnib. Nartsissi tugevus ei ole selline, mida näeb eepostes. Rooma leegionid ei marssinud mõõk ühes ja lill teises käes. Nartsissi vastupidavus on liikuv ja vormitav. Nartsiss ei võitle elu kannatustega, vaid annab neile tahtliku enesehävituse aktiga järele. Nartsiss taandub, sest tema tugevus tuleb uuestisünnist. Ta ei saa Matti kepiga võidelda, kuid ta jääb kohtumisest ellu.
Elu murrab meid kõiki lõpuks. Anna sellele piisavalt aega ja sa näed selle tõde. Me võime sellele tõele vastu astuda stoilise ükskõiksusega, memento mori’ga , kindlasti, aga mori’sid on palju erinevaid . Nartsissi tarkus seisneb selles, et tuleb ära tunda, et hävingule allumises on midagi märkimisväärset. Me võime aktsepteerida ühe versiooni endast surma, teades, et see on vajalik samm kellegi teisena ülestõusmise protsessis. Me peame saama selleks, kes me peame olema.
See metamorfoos – või metanoia , usklike inimeste jaoks – on inimolemise oluline osa. Me ei pea kogu elu olema ühesugused. Pole ühte kindlat käitumisviisi ega ühte inimest, kes me peaksime olema. Mina valin, sina valid, me kõik valime, mis tähendab olla. Jah, me saame kasvada. Me saame arendada voorusi ja võimeid. Aga mõnikord peame täielikult muutuma. Me peame muunduma millekski erinevaks – millekski palju sobivamaks meie maailma ja eluga, mida me tahame elada.
Selle elu läbimiseks ei vaja me ainult filosoofide tarkust, vaid ka nartsisside vastupidavust.

Mida tasub silmas pidada aastal 2026? Karma mõjudest detailsemalt.

1) Ära tee impulsiivseid otsuseid vihast või emotsioonist.

2026 sunnib paljusid tagajärgedega silmitsi seisma kiirete otsuste tõttu. Hetkeemotsioon võib lõhkuda midagi, mille ehitamine võttis aastaid. Saturn Jääras testib eriti enesekontrolli. Kiirustamine võib viia konfliktide, kaotuste või läbipõlemiseni. Kõik, mis tehakse vihast, tuleb hiljem karmaliselt tagasi parandada.

2) Ära ignoreeri tervist ja keha signaale.

Keha hakkab 2026 väga kiiresti näitama, kus inimene on ennast liiga kaua survestanud. Ületöötamine ja emotsioonide alla surumine võivad muutuda füüsiliseks probleemiks. Saturn ei luba enam “hiljem tegelen” suhtumist. Pidev stress võib võtta energia täielikult maha. Karmaline õppetund tuleb läbi vajaduse lõpuks aeglustada.

3) Ära hoia kinni inimestest, kes on oma rolli sinu elus lõpetanud.

Mõned suhted lõppevad, sest hingeline õppetund on läbi. 2026 surub tugevalt aususe ja päris ühenduste poole. Kunstlikud või toksilised sidemed hakkavad lagunema. Klammerdumine teeb lahkuminekud ainult raskemaks. Karmaliselt jäävad korduma samad suhtemustrid, kuni inimene laseb lahti.

4) Ära ela ainult teiste ootuste järgi.

Paljud mõistavad 2026, et nad on liiga kaua kandnud rolle, mis pole päriselt nende omad. Saturn küsib: “Kes sa oled ilma maskita?” Inimene võib tunda tugevat sisemist rahulolematust, kui elu on ehitatud ainult kohustustele. Vale elu hakkab lagunema seestpoolt. Karmaline mõju toob kriisi identiteedi teemal.

5) Ära põgene probleemide eest vaikuse või eemaldumise kaudu.

Kõik lahendamata teemad kipuvad tagasi tulema. Mida kauem inimene väldib ausaid vestlusi või otsuseid, seda tugevamaks muutub surve. 2026 ei soosi emotsionaalset põgenemist. Probleemid ei kao lihtsalt ajaga. Karmaline muster kordub seni, kuni sellele otsa vaadatakse.

6) Ära kuluta raha emotsioonide leevendamiseks.

Impulsiivne rahakasutus võib hiljem tugevalt kätte maksta. Saturn õpetab materiaalset vastutust ja pikaajalist mõtlemist. Paljud saavad aru, kui palju nad on ostnud tühjuse täitmiseks. 2026 soosib süsteemi, mitte kaost. Karmaliselt võib tekkida vajadus vanu rahalisi vigu parandada.

7) Ära valeta endale ega teistele.

Saturn toob alati tõe pinnale. Väikesed valed võivad 2026 kasvada suureks usalduskriisiks. Eriti tugevad teemad on ausus suhetes ja tööelus. Tõde, mida on kaua peidetud, võib ootamatult avalikuks tulla. Karmaline mõju lõhub illusioonid, mille peale elu on ehitatud.

Ära alahinda distsipliini tähtsust.

2026 ei toeta ainult motivatsiooni pealt elamist. Saturn soosib neid, kes loovad süsteeme ja järjepidevust. Hajevil energia võib viia stagnatsiooni. Väikesed igapäevased harjumused muutuvad väga oluliseks. Karmaliselt laguneb kõik, millel puudub päris vundament.

9) Ära põleta ennast läbi pideva tõestamise vajadusega.

Paljud tahavad 2026 tõestada oma väärtust läbi töö või saavutuste. Saturn aga õpetab, et väärtus ei tohiks tulla ainult tulemuste kaudu. Ülepunnitamine võib viia emotsionaalse tühjuseni. Inimene võib saavutada edu, aga kaotada iseenda. Karmaline mõju toob küsimuse: “Mille nimel sa ennast hävitad?”

10) Ära jää kinni mineviku identiteeti.

2026 surub tugevale sisemisele muutusele. Vanad rollid, mõttemustrid ja harjumused võivad hakata lagunema. Mõni inimene ei tunne enam ära vana versiooni endast. Vastupanu muutusele tekitab sisemist pinget. Karmaline mõju sunnib vana naha maha jätma.

11) Ära ignoreeri intuitsiooni.

Paljud saavad 2026 tugevaid sisetunde hoiatusi. Kui inimene neid ignoreerib, võib elu tuua karmima õppetunni väliste sündmuste kaudu. Saturn õpetab reaalsust, aga mitte intuitsiooni eitamist. Sisemine hääl muutub väga täpseks. Karmaliselt korduvad olukorrad, kus inimene ei kuulanud ennast.

12) Ära lase vihal elu juhtida.

Jäära energia võib tuua palju ärritust ja konflikte. Kontrollimatu viha võib lõhkuda suhteid ja võimalusi. 2026 õpetab küpset jõudu, mitte agressiooni. Tugevus ei võrdu domineerimisega. Karmaline mõju võib tagasi tuua vanad konfliktid lahendamiseks.

13) Ära karda lõpetamisi.

Mõni töö, suhe või eluetapp peab lõppema, et uus saaks alata. Vastupanu teeb muutused valusamaks. Saturn eemaldab selle, mis pole enam päriselt kooskõlas. Lõpud ei ole alati kaotus. Karmaline mõju puhastab ruumi uuele arengule.

14) Ära sõltu ainult välisest kinnitamisest.

2026 paneb paljusid otsima sisemist stabiilsust. Kui eneseväärtus sõltub ainult teiste arvamusest, tekib tugev ebakindlus. Saturn õpetab sisemist tugevust. Tunnustus võib ajutiselt kaduda, et inimene leiaks iseenda. Karmaline mõju testib ego ja enesehinnangut.

15) Ära ignoreeri üksinduse sõnumeid.

Üksindus võib 2026 olla oluline peegel. See näitab, kus inimene pole päriselt ühenduses iseenda või teistega. Pidev tähelepanu otsimine ei täida sisemist tühjust. Saturn sunnib õppima omaenda seltskonda taluma. Karmaline mõju toob nähtavale emotsionaalsed puudujäägid.

16) Ära jää pooleli jäetud asju edasi lükkama.

Saturn retro toob vanad teemad tagasi. Pooleli projektid või tegemata otsused hakkavad energiat kinni hoidma. 2026 soosib lõpetamist ja korrastamist. Vältimine tekitab ainult suuremat survet. Karmaline mõju nõuab vanade võlgade sulgemist.

17) Ära lase hirmul otsuseid juhtida.

Paljud võivad teha otsuseid ainult turvatunde pärast. Saturn aga õpetab küpset julgust. Liigne hirm hoiab kinni elus, mis enam ei toeta arengut. 2026 tahab teadlikku tegutsemist, mitte paanikat. Karmaline mõju näitab, kus hirm on elu kontrollinud.

18) Ära mängi võimumänge.

Manipulatsioon ja kontroll hakkavad kiiresti tagasi peegelduma. Saturn toob tasakaalu sinna, kus seda pole olnud. Suhetes muutub aus jõud olulisemaks kui domineerimine. Kõik varjatud mängud võivad välja tulla. Karmaline mõju õpetab vastutust oma mõju eest teistele.

19) Ära kaota ühendust reaalsusega.

Unistamine ilma tegudeta ei tööta enam hästi. 2026 nõuab praktilisust ja päris samme. Paljud ideed peavad läbima reaalsuse testi. Saturn ei karista unistusi, vaid ebarealistlikkust. Karmaline mõju purustab illusioonid, mis pole elujõulised.

20) Ära unusta, et kõik, mida ehitad 2026, võib mõjutada järgmisi aastaid.

See aasta loob tugeva vundamendi tulevikule. Kiired lahendused võivad hiljem muutuda suureks koormaks. Saturn vaatab alati pika perspektiiviga. Kõik otsused hakkavad kandma pikaajalisi tagajärgi. Karmaline mõju seob inimese tema enda valikute tulemusega.

Valgust ja armastust,
Ruth

Stella Shakti: VALGUSE SEEMNED, PÜHA LIIT, TUNDE ISTUTAMINE ENDASSE
Maagiline uute valguse seemnete külvamise päev. Väga soovitatav on tuua endasse need tunded nagu need soovid oleksid juba täitunud, mida sa päriselt tahad. Kui tahad õnnelikku elu ja saatuse lahti rullumist, siis too ennast sellesse tundesse, et MINU JAOKS ON KÕIK HEA VÕIMALIK JA MINU ELU LÄHEB IGA PÄEVAGA AINA PAREMAKS.
See päev on meie hinge ärkamise oluline samm, kus sisemine mees- ja naisenergia on kutsutud olema pühas liidus ja pühas abielus. Selle päeva energia õige kasutamine võib panna väga ilusa uue vundamendi uuele voole, mis aitab olla draamadest kõrgemal ja keskenduda südamesoovidele. Kõikides eluvaldkondades võib minna hästi, kui istutad selle tunde endasse.
Portaalide avatuse aeg toob valgusmaailma tugeva toetuse. Looduses käimine võib aidata tunnetada, kuidas peale pikka talve tuleb alati kevad ja kuidas ka enda sees võib taas hakata liikuma uus kergendus ja õitseng.
Soovitus: Väga soovitatav on tuua endasse need tunded, nagu soovid oleksid juba täitunud.
MINU JAOKS ON KÕIK HEA VÕIMALIK JA MINU ELU LÄHEB IGA PÄEVAGA AINA PAREMAKS.

“Armasta ennast,
See, mida nad on seni nimetanud ajaks, muutub kiiresti kosmoseaja sündmusteks, mis hõlmavad hingi, mille tulemuseks on lineaarsus “kokkuvarisemine”, nagu nad on seni kavatsetud.
Nagu ma enne ütlesin, see ei saa juhtuda ilma valuta, mitte sellepärast, et see on karistus,
Miks aga kõrgemad sagedused viivad iga olendi suure puhastumiseni.
Inimkond kutsutakse suurtele katsetustele, mis on paljudele juba alanud.
Kosmiline Päikesetuli põletab ära iga vale, mis elab võimul ja pimedus näitab oma tõelist palet, lihtsalt sellepärast, et neid valgustab juba Tõde.
Suured planetaarsed liikumised pahandavad kõik, mida nad teaduste ja religioonidena teavad, nii et inimkond kaotab kõik viited, et leida endas kadunud või unustatud puhtus.
Loodus saab olema ainus allikas, millest end kosutada, ainus pelgupaik, ja nad õpivad taas armastama ja austama oma Püha Keha.
Riikide ja mandrite vaheliste konfliktide ja sõdade sündmused mängivad vaid ühte rolli, mis on vajalik Suure Muutuse toimumiseks.
Ära karda, karta pole midagi.
Pigem on saabunud aeg loobuda igasugusest vastupanust ja kiindumusest keskpärasusesse ning pühenduda kogu südamest uue teadvuse ehitamisele, et elada Uuel Maal,
On aeg hingeliselt suureks kasvada ja nähtuste sümbolite ja tulede otsimise asemel on aeg emiteerida tõelist Valgust oma vendadele kehastunud ja sageli kaduma läinud igasugustesse lõksudesse.
Ettevalmistus, mida olete oma teedele pikalt saanud ja ehitanud, peab nüüd saama rakenduslik tarkus, teadlik kohalolek, konkreetne abi.
Armulaud ei karju ühtsust, vaid igapäevaelus töötamine helde meisterlikkuse tegudega.
Sulle antakse kogu toetus, kuid eemaldatakse kõik, mis pole TÕELINE & TINGIMUSTETA ARMASTUS.
Rahu teie südametesse”
Maestro Esteller eye tanku
SP (KUI ON)
MEIE KODUMAA ON LÕPMATU. Stuudio grupp.
Enzo Palomba Teine planeet 2

Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli teda üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel usutud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurtes ja kulukates villades kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud talli ümber laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisesse tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldas, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!

Ravi Ramlov: Pean ütlema, et mul on peaaegu kadunud soov inimestega suhelda. Vaatasin, et viimase sissekande siia seinale, mis rääkis sügavamatest mõtetest, tegin 22. veebruaril. Vahepeal olen vaid tänanud sünnipäevaõnnitluste eest.
Mul on oma maailm. Hiigelraamatukogu, muusika, filmikogu …
Ja teate, see kõik rikastab mind. Ja see ei tegele pideva võitlemise, kultuurisõjaga, kellegi muutmisega, kellegi vastu võitlemisega. Aga inimesed … andke andeks, aga keskmine inimene, eriti internetis, on sedavõrd irratsionaalne ja tegeleb nii palju kõikvõimaliku “asjadele raevukalt reageerimisega”, et ma tunnen end tõesti paremini, kui need inimesed on kusagil mujal, mitte minu kõrval – ei reaalelus ega ka virtuaalis.
Jah, vahel ma kirjutan mõned sissekanded, sest mitu inimest on juba tulnud privas küsima, kas kõik on ikka korras, kas ma olen ikka elu ja tervise juures. Jah, elus olen küll, aga ma tahan keskenduda väärtuslikule ja suhelda ka ennekõike väärtuste baasil ja nendega, kes minuga samu väärtusi jagavad.
Minus on pikka aega juba küsimus: kas tõesti inimesed, kes ennast raevukate reaktsioonide peale raiskavad, ei taju, kuidas selline reageerimine tegelikult inimest väsitab? Jah, esialgu võib kellelegi ärapanemisest saada lühiajalise energialaksu, aga sellele järgneb alati tagasilangus ning lõpptulemusena on enegiat alati vähem.
Igal juhul sotsiaalmeedia pole enam koht, kus saaks rahulikult arutleda, sest inimestes on pinged ja pigev vastaste otsimine, mistõttu ükskõik kui rahulikult me ka mingit teemat ei sõnastaks, on konflikti tõenäosus ikka üle 50%, seda muidugi eeldusel, et teema on tõsine.
Pluss on minu jaoks see, et ma olen tõesti muutunud eneseküllaseks. Ma võib vabalt nädal-kaks elada ilma kellegagi sõnagi vahetamata. Ja mul on aeg, et keskenduda sellele, mida mina kõige tähtsamaks pean.
See kõik ei tähenda, et ma oleks end kuidagi matnud. Kui vaja siis ma suhtlen, kui inimesed helistavad, siis ma vastan ja aitan. Kui keegi vastuvõtule tahab, leian talle aja. Aga mu enda initsiatiiv ja huvi inimeste vastu on muutunud minimaalseks.

Mõnikord ei murra inimest üks suur tragöödia, vaid vaikne tunne, et ta on ennast elu jooksul tasapisi ära kaotanud.
On inimesi, kes ei nuta kunagi teiste ees.
Mitte sellepärast, et neil ei oleks valus.
Vaid sellepärast, et nad on liiga kaua pidanud tugev olema.
Nad ärkavad hommikul üles, teevad kohvi, vastavad sõnumitele, käivad tööl, naeratavad viisakalt ja küsivad teistelt, kuidas neil läheb. Kõrvalt vaadates tundub kõik normaalne. Mõni isegi ütleb nende kohta: “Tal on ju kõik olemas.”
Aga keegi ei näe seda vaikset väsimust, mis koguneb inimese sisse aastate jooksul.
Seda tunnet, kui sa annad kõigile midagi endast ära, kuni ühel hetkel ei tunne enam iseennastki ära.
Kõige kurvem ei ole alati see, kui inimene jääb üksi.
Kõige kurvem on see hetk, kui inimene tunneb ennast üksikuna ka nende kõrval, keda ta armastab.
Kui sa lõpetad oma tunnetest rääkimise, sest sind pole kunagi päriselt kuulatud.
Kui sa harjud sellega, et sinu puudumist märgatakse rohkem kui sinu kohalolu.
Kui sa ühel hetkel taipad, et oled aastaid olnud teiste jaoks olemas, aga mitte keegi pole küsinud, kuidas sina päriselt vastu pead.
Ja siis muutub inimene vaiksemaks.
Ta ei vaidle enam.
Ei seleta enam.
Ei jookse enam kellegi järgi.
Mitte sellepärast, et ta ei hooliks.
Vaid sellepärast, et ta on väsinud tundmast ennast kohana, kuhu tullakse ainult siis, kui midagi vaja on.
On valus avastada, et mõned inimesed armastasid ainult seda versiooni sinust, kes alati andis, alati mõistis ja alati andeks andis.
Aga mitte sind ennast.
Mõni inimene kannab südames nii palju ütlemata kurbust, et ta ei oska enam isegi abi küsida. Ta lihtsalt elab päev päeva järel edasi, lootes salamisi, et äkki üks päev muutub midagi. Et äkki keegi märkab. Et äkki keegi lõpuks jääb.
Aga vahel ei tulegi kedagi.
Ja siis peab inimene õppima kõige raskemat asja üldse – õppima iseenda kõrval ellu jääma.
Õppima elama nii, et iga päev ei oleks ainult teiste jaoks tugev olemine.
Õppima mõistma, et ta ei pea end lõputult tõestama, et armastust väärt olla.
Õppima lahti laskma inimestest, kes nägid temas ainult kasu, mitte hinge.
Kõige valusam tõde elus on see, et mõned inimesed kaotavad iseenda mitte ühe suure katastroofiga, vaid aeglaselt… armastades valesid inimesi liiga kaua.
Janar Keel

Ma annan sulle seitse juhendit, kuidas muuta enda vaimu tugevamaks ning kasvada välja vaimsetest ahelatest …

Kõigepealt pead sa teadma, et mitte keegi teine peale sinu enda, ei tule sinu maailma muutma, parandama ega korrastama. Esimene samm saab alguse hetkest, kui sa lõpetad kõigi teiste peale lootmise ning võtad vastutuse iseenda emotsioonide, mõtete, otsuste ja tegude eest iseseisvalt. See lõppeb hetkest, kui sa lõpetad kõigi teiste inimeste elude hindamise ja märkimise, ning suunad tähelepanu iseenda paremaks versioonile muutmisele.

Kui sa tahad saada tagasi enda vaimset võimu, et sa ei sõltuks enam kellegi teise otsustest, emotsioonidest ega sõnadest, siis pead sa oma haavadele vaatama otsa üksinda. Läbi enese prisma ja mõistmise. Sa ei saa toetuda teiste arvamusele ja sõnadele. Sa pead leidma enda tõe ja leidma selle enda seest, ilma teiste mõjutusteta, sest mitte keegi ei saa iial mõista ja kogeda seda, mida sina, samal viisil.

1) Seisa oma deemonitega silmitsi. Sa ei vaja terapeute ja audientsi. Siin on ainult sina ise ja sinu mentaalne mõtlemine.

2) Purusta oma sõltuvused ja ära lase neil enam enda üle domineerida. Sa pead neile astuma vastu, et olla vaba vaimsest ahelast, mis sind enda alla domineerib. Üks osa sellest vabanemisel on sõltuvusele järele andmise mitte õigustamine.

3) Loo endale enda visioon. Ei ole oluline, kes sinus kahtlevad ning sinusse ei usu. Lase tulemustel need kahtlused vaigistada, mitte nendel kahtlustel enda tulemusi mõjutada.

4) Kontrolli enda emotsioone. Vihast võib saada sinu enda vangla. See ei vii sind edasi, vaid aheldab sind mineviku külge ning sulgeb sinu külluse ja eluenergia voolavuse lõplikult. Aeglaselt, kuid kindlalt, see hävitab sind seestpoolt.

5) Treeni ennast vaimselt nii, et keegi seda ei tea ega ei vaata. Kui nad sind vaatavad, siis nähku nad tulemusi, mitte teekonda, mille läbisid. See ei ole võidusõit, see on sinu parim versioon iseendast, mis ei tohiks kunagi sõltuda kellestki teisest.

6) Jaluta eemale nendest, kellest sa oled välja kasvanud. Tee seda vaikides, ilma draama, konfliktide, süüdistuste ja hinnanguteta. Nii tühjendad sa oma pokaali millestki, mis sind enam ei toeta ning vabastad end energeetilistest ahelatest, mis sinust toituvad.

7) Valitse oma mõtlemist. Kui sina enda mõtlemist ei suuda valitseda, siis teeb seda keegi teine sinu eest.

Vaimset võimu ei anta kunagi kellelegi. See tuleb endas ise ülesse ehitada. Need, kes suudavad enda emotisoone, mentaalsust, energiaid ning valikuid kontrollida ja juhtida, läbi sisemise ja sügava vaikuse, muutuvad peatamatuks kõige suhtes, mis nende teele ette peaks astuma.

Kui täna oled sa raskuste sasipuntras, siis hiljem on raskused sinu uued treening antlid, mis muudavad su ainult tugevamaks ja targemaks.

Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

StarSeeD World Campfire Initiative
Cici Adia Pilanaa ·
Legendaarne panustaja
·roSsepotndif1606f13hafm8at7chhmtu65mtl01l62868 475c9141l01ti ·
GALACTIC MESSAGE: PREPARE YOURSELVES SPIRITUALLY
This transmission is not intended to strike fear into you, but rather, to motivate you to prepare spiritually for the changes that are about to occur within your collective, which stands upon the precipice of changes that are unprecedented on your world.
Your society is going to be introduced to our presence, and even though we have been helping to prepare you subtly, through channellers, mediums and other spiritual sources, there is still, a large portion of your population who are not ready, emotionally for such an event. Their religious dogmas are going to triggered. You are already seeing some of your political figures labelling us as demons, Nephillim and fallen angels. There will be much resistance to our public revelation.
What can you do to prepare for this event and the other changes incoming within the next 12-24 months? We urge you to meditate, to connect with your timeless inner selves – that space where you are inwardly free, no matter what is occurring externally. Become more and more familiar with your innate freedom, because some of you are going to need to be the calm amidst the storms that are coming to help guide the rest who lose their equilibrium.
Are there malevolent forces attempting to hijack this event? Absolutely, but worry not. The inevitable is coming and nothing can be done about it. Do not pay attention to negativity, just prepare yourselves on the spiritual level – develop your inner stillness, which is your connecting bridge to union with the divine. The calmer you can be towards the ever-changing nature of the outer world, the more easily you will be able to ride the tumultuous waves that are incoming.
We are giving you this heads up today, as we scan the energetic patterns of the collective. Karmic events are in motion, get ready to be shocked in the coming years. Prepare your nervous systems to expect the unexpected, that way you will not be shaken by what is incoming.
My Starseed Readings can also help prepare you, as they come with meditations and sacred Vedic mantras which are used to help attune your consciousness to these higher energies. Message me to book in today – the readings are not free, but are of the highest quality.
-Craig Woods

Aju kohta avastati midagi, mis muudab kogu mängu.
Me oleme harjunud mõtlema ajust kui millestki, mis on juba üsna hästi kaardistatud. Neuronid, dendriidid, aksonid , justkui oleks kõik paigas. Aga teadus tuletab meile ikka ja jälle meelde, et kõige keerulisem organ meie kehas ei ole veel kaugeltki lõpuni mõistetud.
Hiljutine avastus näitab, et aksonid , närvirakkude “juhtmed” ei ole sugugi siledad ja sirged, nagu õpikutes kujutatud.
Need võivad moodustada pärlikee sarnaseid struktuure, mis käituvad dünaamiliselt ja muutuvad vastavalt sellele, kuidas aju töötab.
See tähendab üht, et aju ei ole lihtsalt juhtmestik, vaid elav, pulseeriv ja pidevalt ümber kujunev süsteem.
Veelgi üllatavam on see, et need pärlikeed ei pruugi olla haiguslikud, nagu varem arvati. Vastupidi, need võivad olla normaalne osa sellest, kuidas aju õpib, kohaneb ja loob uusi ühendusi. See avastus nihutab piire mitmel tasandil:
Närvisignaalid ei pruugi liikuda ühtlaselt, vaid võivad kiireneda, aeglustuda või muutuda vastavalt aksoni struktuurile.
Õppimine ja mälu võivad toimida teistsuguse loogika järgi, kui seni arvati.
Aju plastilisus on veelgi suurem, kui me ette kujutasime.
Meie peas ei ole masin.
Meie peas on universum, mis ehitab end ümber iga kogemuse, iga mõtte, iga hetke järel.
Ja võib-olla on see kõige inspireerivam osa:
isegi täiskasvanud aju ei ole valmis.
Ta on pooleli.
Ta on muutumises.
Ta on õppiv.
Kui teadus avastab midagi nii fundamentaalset, et õpikuid tuleb ümber kirjutada, siis tuletab see meile meelde, et ka meie ise võime end ümber kirjutada.
Iga päev.
Iga mõttega.
Iga valikuga.
Mida veel on teada selle avastuse laiemast tähendusest?
1. Aksonid ei ole enam “juhtmed”, vaid miniatuursed arvutusüksused
Varasem arusaam: dendriidid võtavad signaale vastu, aksonid saadavad edasi.
Uus arusaam: aksonid ise võivad signaale võimendada, summutada, filtreerida või isegi ümber kujundada.
See tähendab, et neuron ei ole enam üks “lüliti”, vaid väike võrgustik iseenda sees.
2. Pärlikee struktuurid võivad tekkida ja kaduda minutite jooksul.
Uuringud näitavad, et aksonite paisumised võivad:
– tekkida aktiivsuse tõusul,
– kaduda, kui neuron “rahuneb”,
– muutuda vastavalt õppimisele.
See on äärmiselt kiire plastilisus, võrreldav dendriitogade muutustega, mida seni peeti õppimise peamiseks mehhanismiks.
3. Need struktuurid võivad toimida “mikroakudena”
Mõned teadlased oletavad, et pärlikee sõlmed võivad:
– salvestada ioonide tasakaalu,
– reguleerida signaali tugevust,
– hoida energiat, et impulss ei nõrgeneks.
See muudab närvisignaali liikumise palju paindlikumaks, kui seni arvati.
4. Aksonid võivad alata dendriitidest, mitte rakukehast.
See on üks kõige radikaalsemaid avastusi.
See tähendab, et neuron võib saata signaale välja samast kohast, kust ta neid vastu võtab.
See rikub klassikalise “dendriit → soma → akson” mudeli.
5. See võib selgitada, miks aju on nii energiatõhus
Aju kasutab vaid umbes 20 vatti, kuid teeb triljoneid arvutusi sekundis. Kui aksonid ise töötlevad infot, ei pea kõik signaalid jõudma rakukehani.
See säästab tohutult energiat ja kiirendab töötlust.
6. See võib muuta arusaama neuroloogilistest haigustest.
Varem arvati, et aksonite ebakorrapärasused = kahjustus.
Nüüd selgub, et:
– need võivad olla normaalsed,
– need võivad olla vajalikud,
– nende kadumine võib olla haiguse märk, mitte nende olemasolu.
See võib muuta diagnostikat ja ravimeetodeid.
7. See avastus kinnitab, et aju on veelgi plastilisem kui seni arvati.
Mitte ainult sünapsid ei muutu.
Mitte ainult dendriidid ei muutu.
Ka aksonid muutuvad – ja väga kiiresti.
See tähendab, et õppimine ei ole ainult “ühenduste tugevdamine”, vaid kogu neuronivõrgu arhitektuuri ümberkujundamine.
Allikate Kokkuvõte.
– Nature Neuroscience (2024): avastas, et aksonid moodustavad pärlikee sarnaseid struktuure, mis muudavad signaalide liikumist.
– Cell Reports (2023): näitas, et aksonid on dünaamilised ja muudavad kuju vastavalt aktiivsusele.
– Neuron (2022): seostas aksonite struktuurimuutused õppimise ja mäluga.
– New Scientist & Scientific American: selgitavad avastuse mõju arusaamale aju “juhtmestikust”.
– Postimees Teadus (2026): eestikeelne ülevaade, mis rõhutab, et õpikuid tuleb uuendada.
Urve Birkavs

Peeter Tammela: 16. mail (mõju ca 3–28. mai, orb 1 kraad) moodustub Neitsis liikuva Kuu Lõunasõlme kvinkuks retrograadse Pluutoga Veevalajas.
Mai on seega üsna keeruliste mõjudega kuu, kus tuleb valida vana rutiini ja mugavustsooni ning tulevikku suunatud arengute vahel.
*
*Vana kontrollimuster ja sügav ümberhäälestus – Lõunasõlm Neitsis kvinkunksis retrograadse Pluutoga Veevalajas toob esile ebamugava, kuid väga olulise korrigeerimise koha; vana harjumus kõike analüüsida, parandada ja kontrollida satub vastamisi sügava alateadliku sooviga muutuseks.
*Mineviku analüüs ei lahenda kõike – Neitsi Lõunasõlm võib panna meid otsima viga, süsteemi, põhjust ja parandamise võimalust; retrograadne Pluuto Veevalajas aga sunnib nägema, et probleem ei pruugi olla ainult detailides, vaid palju sügavamas kollektiivses, psühholoogilises või maailmavaatelises mustris.
*Perfektsionismi varjatud hind – Lõunasõlm Neitsis võib hoida kinni mustrist, kus turvatunne tuleb korra, kasulikkuse, täpsuse ja laitmatuse kaudu; Pluuto Veevalajas näitab aga, et osa sellest kontrollist võib olla seotud hirmuga kaotada mõju, kuuluvus või vaimne üleolek.
*Ebamugav sisemine nihe – Kvinkunks ei tööta otse ega lihtsalt, vaid nõuab peent ümberseadistust; me võime tunda, et vana tööviis, mõttemuster, terviserutiin või kriitiline hoiak enam ei sobitu uue kollektiivse reaalsusega.
*Alateadlik vastupanu muutusele – Retrograadne Pluuto toob protsessi sisse sisemise surve ja varjatud hirmud; väliselt võib kõik näida praktiline ja mõistlik, kuid sügavamal tasandil võib toimuda võitlus selle üle, kui palju oleme valmis vanast kontrolli-identiteedist loobuma.
*Teenimise ja süsteemide puhastumine – Neitsi Lõunasõlm puudutab ka tööd, teenimist, tervist ja igapäevast korda, Pluuto Veevalajas aga suuremaid gruppe, süsteeme, tehnoloogiat ja kollektiivseid mustreid; see seis võib näidata, kus vana “pean kõike parandama” refleks ei aita enam, vaid vajab täielikku ümbermõtestamist.
*Retrograadne Pluuto toob varju tagasi sissepoole – Muutus ei pruugi kohe väljenduda välise sündmusena, vaid pigem sügava sisemise ümberhindamisena; vanad hirmud kontrolli kaotamise, eksimise, ebapiisavuse või süsteemist väljalangemise ees võivad uuesti esile tõusta, et neid saaks teadlikumalt ümber töötada.

Kvinkunks (150-kraadine aspekt) on astroloogias tuntud kui “ebamugav kohandamine”. See ei ole nii tugev kui opositsioon ega nii pingeline kui kvadraat – see on pigem nagu kivi kinga sees või sügelus, kuhu käsi ei ulatu
See on seis, kus kaks täiesti erinevat energiat peavad leidma viisi, kuidas ühes ruumis eksisteerida.
Kui meil on ühel pool Lõunasõlm Neitsis ja teisel pool retrograadne Pluuto Veevalajas, on tegemist peene, kuid sügava sisemise hõõrdumisega meie mineviku turvamustrite ja tuleviku transformatsiooni vahel.
* Konflikti sisu: Mikrojuhtimine vs. Makromuutus
• Lõunasõlm Neitsis: See esindab meie kollektiivset ja isiklikku mugavustsooni – kalduvust muretseda pisidetailide pärast, uputada end töösse, nimekirjadesse ja perfektsionismi. See on see hääl peas, mis ütleb: “Kui ma vaid saaksin selle ühe asja korda, siis on kõik hästi.”
• Retrograadne Pluuto Veevalajas: Pluuto on siin kui suur sotsiaalne ja tehnoloogiline lammutaja. Retrograadsus tähendab, et see töö toimub praegu “kapoti all” – me vaatame üle oma võimu, vabaduse ja kollektiivse vastutuse teemasid. Veevalaja nõuab suurt pilti ja radikaalset uuendust.
Mõju meile kõigile:
Me tunneme survet muuta suuri süsteeme oma elus (Pluuto), kuid me püüame seda teha vanade meetoditega – liigse analüüsi, kriitika ja pisiasjade kallal nokitsemisega (Lõunasõlm). See tekitab tunde, et me “pingutame tühja”, sest vana “remondimehaanika” ei päde enam uue ajastu probleemide lahendamisel.
* Psühholoogiline surve: “Süsteemiviga”
See aspekt toob esile olukorrad, kus meie tervis, igapäevatöö või rutiinid (Neitsi) satuvad konflikti suuremate sotsiaalsete nihete või tehnoloogiliste muutustega (Veevalaja).
• Vajadus lahti lasta kontrollist: Pluuto Veevalajas ütleb, et me peame usaldama suuremat protsessi ja kollektiivi. Lõunasõlm Neitsis aga kardab, et ilma tema kontrollita variseb kõik kokku.
• Alateadlik ärevus: Võid tunda seletamatut rahutust, et miski su igapäevases elukorralduses on “valesti”, kuid sa ei suuda täpselt sellele kohale näppu peale panna, sest Pluuto retrograadsus muudab põhjused peidetuks ja sügavaks.
Millest hoiduda?
• Detailidesse uppumine päästerõngana: Ära püüa lahendada suuri eksistentsiaalseid või karjäärialaseid kriise koristamise või Exceli tabelite täitmisega. See on ajutine leevendus, mis ei puuduta probleemi juurt.
• Iseenese ja teiste liigne kritiseerimine: Kuna Neitsi-energia on suunatud “vigade leidmisele”, siis kvinkunks Pluutoga võib muuta selle kriitika hävitavaks. Hoidu “vigade parandusest” seal, kus on tegelikult vaja täielikku lammutamist ja uuesti ehitamist.
• Tehnoloogia või uuenemise kartus: Ära hoia kinni vanadest tööriistadest või mõttemallidest lihtsalt sellepärast, et need on “tuntud ja turvalised”.
Mida on kasulik ette võtta?
• Rutiinide vaimne audit: Vaata üle oma igapäevased harjumused (Neitsi). Kas need toetavad sinu suuremat vabadust ja autentsust (Veevalaja) või on need lihtsalt tühjad rituaalid, mis hoiavad sind kinni minevikus?
• Sisemine uurimistöö: Kuna Pluuto on retrograadne, on see ideaalne aeg tegeleda psühholoogiaga. Uuri, millised on sinu varjatud hirmud seoses grupi, ühiskonna või tulevikuga.
• Vigade aktsepteerimine kui areng: Luba endal olla ebatäiuslik. See kvinkunks õpetab meile, et me ei pea olema “valmis” või “ideaalsed”, et osaleda suurtes muutustes.
• Tervise ja vaimse seisundi seoste märkamine: Pööra tähelepanu sellele, kuidas sinu mõttemustrid (eriti muretsemine) mõjutavad su füüsilist keha. Pluuto Veevalajas võib anda sähvatusi sellest, kuidas me saame oma tervist läbi teadvuse muutmise parandada.
See seis on kui kosmiline meeldetuletus, et me ei saa tuleviku ust avada, hoides samal ajal mõlema käega kinni mineviku ukselingist. On aeg lõpetada vanade pragude pahteldamine ja lubada Pluutol vundamenti tugevdada.

AITAB SELLEST EESTI RAHVA TUNNETEL SÕITMISEST! 🇪🇪
——————————————————-
Austatud peaminister Kristen Michal ja välisminister Margus Tsahkna.
Kuna Eesti rahvas saab iga päev vastu lõugu hindade, maksude ja järjest raskemaks muutuva reaalsuse kaudu, oleks aus, kui vähemalt üks raund toimuks avalikus valguses.
Mina, Lembit Silla , viskan kinda. 🥊
Kutsun Teid sümboolsesse poksiringi.
Mitte vihast.
Mitte vägivallast.
Vaid selleks, et meenutada üht vana tõde.
Inimene, kes juhib riiki, peaks suutma vähemalt korra seista silmitsi surve, kriitika ja päris kontaktiga ilma partei, PR-meeskonna ja teleprompteri kaitseta.
Ringis ei päästa loosungid.
Seal loevad tasakaal, närv ja ausus.
Rahvas on juba ammu ringis olnud.
Nüüd võiks korraks olla ka võim.
Mitte selleks, et kedagi alandada või vihata.
Vaid selleks, et meenutada, et rahvas ei ole dekoratsioon valimiste taustal ega number statistikatabelis.
Rahvas tahab näha inimesi, mitte rolle.
Sest poks ja poliitika sarnanevad rohkem, kui paljud tunnistada tahavad.
Hetkel, kui inimene satub päris surve alla, kaob mask väga kiiresti.
Allikas Lembit Silla….
https://www.facebook.com/share/1AvKZ3ZSiN/

“Vaikne valu meie ümber: miks me ei märka neid, kes murduvad meie kõrval

Me elame ajastul, kus kõik justkui toimib – inimesed käivad tööl, naeratavad, postitavad pilte, räägivad “kõik on hästi”. Aga kui korraks peatuda ja päriselt vaadata, siis pilt on hoopis teine. Meie ümber on üha rohkem inimesi, kes on katki. Mitte nähtavalt, mitte valjult, vaid vaikselt. Seestpoolt.

Kui palju on neid, kes ärkavad hommikul üles tundega, et nad ei jaksa? Kui palju on neid, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi nagu automaadid, samal ajal kui sees on tühi, raske ja valus? Stress, ärevus, läbipõlemine, kurbus – need ei ole enam haruldased seisundid. Need on muutumas vaikseks normiks.

Ja kõige valusam osa? Me ei märka seda.

Või me ei taha märgata.

Sest lihtsam on uskuda, et kui inimene naeratab, siis tal on kõik korras. Lihtsam on pöörata pilk eemale, kui keegi muutub vaiksemaks, eemalolevaks või teistsuguseks. Me ei küsi, sest kardame vastust. Või me ei küsi, sest meil endal pole aega. Või julgust.

Meie süsteem – olgu see siis meditsiin, sotsiaalne tugi või lihtsalt inimlik hool – ei jõua sageli õigel ajal appi. Perearstile võib olla pikk järjekord. Psühholoogi või psühhiaatri juurde pääsemine võib võtta kuid. Aga inimene, kes on katki, ei saa oodata. Tema maailm laguneb täna, mitte kolme kuu pärast.

Ja siis jääbki ta üksi.

Paljud ei julge isegi oma lähedastele öelda, et neil on raske. Sest see tundub häbina. Nagu nõrkus. Nagu läbikukkumine. Me oleme loonud maailma, kus tugev peab olema see, kes kannatab vaikselt. Kus abi küsimine tundub vale.

Aga see ei ole tõde.

Tõde on see, et igaüks meist võib ühel hetkel olla see inimene. See, kes ei jaksa. See, kes ei leia väljapääsu. See, kes vajab, et keegi lihtsalt kuulaks.

Ja siis me loodame, et keegi märkab.

Aga kas me ise märkame?

Kas me oleme helistanud sellele sõbrale, kes on viimasel ajal vaikseks jäänud? Kas me oleme küsinud päriselt – “kuidas sul läheb?” – ja olnud valmis ka vastust kuulama? Mitte kiirustades, mitte poole kõrva pealt, vaid päriselt kohal olles.

Mõnikord ei vaja inimene lahendusi. Ta ei vaja nõuandeid. Ta vajab tunnet, et ta ei ole üksi. Et keegi näeb teda. Kuuleb teda. Hoiab teda.

Üks telefonikõne. Üks sõnum. Üks siiras vestlus.

See võib päästa rohkem, kui me arvata oskame.

Me ei pea olema spetsialistid, et hoolida. Me ei pea teadma kõiki vastuseid, et olla olemas. Mõnikord piisab lihtsalt sellest, et me ei keera selga. Et me ei naera. Et me ei vähenda kellegi valu sõnadega “küll läheb üle”.

Sest mõnikord ei lähe üle.

Kui keegi ei märka.

See teema ei ole väike ega mööduv. See kasvab. See süveneb. Ja see puudutab meid kõiki – varem või hiljem.

Olge hoolivamad. Olge tähelepanelikumad. Olge julgemad küsima ja kuulama.

Sest iga inimene, kes täna naeratab, ei pruugi olla õnnelik.

Ja iga süda, mis murdub vaikselt, loodab, et keegi lõpuks märkab.

Olge hoitud.
https://janarkeel.eu/

Sinu üle ei mõisteta Universumis kohut, kui sa eksid oma teelt. Sind jäetakse üksi, kuid mitte karistuseks, vaid selleks, et sa võtaksid vastutuse iseenda elu, hinge ja vaimu eest – vastutuse, millest sa siiani oled keeldunud. Ning selleks, et sa vajadusel muudaksid oma suunda.
Üksi jäädes suundub inimese hing algse allika poole ja palub Universumilt juhatust. Kuid Universum justkui eemaldab sel hetkel sinu elust kõik juhised ning jätab sind hoopis üksinda oma valikutega. Näidates sulle täpselt, kes sa enda sees tegelikult oled ning mis suunas sa tegelikult liigud.
Sinu minevikku ei unustata niisama. Sinu valesid otsuseid, samme, sõnu ja tegusid ei kustutata lihtsalt ära. Need kujundatakse ümber – seni, kuni need muutuvad sinu tarkuseks, teadlikkuseks ja mõistmiseks ega kahjusta enam sinu ega kellegi teise hinge ja vaimu kohalolu.
Iga mugavus, mida sa oma elus kaitsed, nõuab tasu selle eest, mida sa läbi selle mugavuse nägemast keeldud. Kui sa kaotad usu kõrgemasse olemusse, kaotad sa tegelikult ühenduse iseenda tõelise olemusega – paigaga, kust sa said alguse ja kuhu sa ühel hetkel peaksid naasma.
Inimene valib kummardada teist inimest, süsteemi või mehhanismi, märkamata, et ta kaotab seeläbi iseenda väe, tarkuse, teadlikkuse ja tõelise olemuse. Ta kaotab ühenduse – ta kaotab oma vabaduse. Vaimse ja hingelise vabaduse ning muutub kellekski, kelleks süsteem teda kujundada soovib.

Kui sa tahad näha tõde ilma maskita, siis tuleb lasta pallil lõhkeda ja tõde tuleb ise esile. Ilma, et sa peaksid ise selle jaoks midagi tegema.

Tõde sinu enese ja kõige ümber, mis su elus on.

Vaimne maailm on üks osa meist kõigist. Ta ei ole mateerias nähtav, kuid on meie hinges kordades tugevamalt tuntavam, kui ükski mateeria iial seda inimesele näidata suudaks. Universum juhib meid läbi intuitsiooni ja SÜDAME energia, mitte ego ja pidevate võitluste. Võitlus on seal, kus ei ole rahulolu ja kus teelt on kõrvale kaldutud.

Tihti inimene arvab, et võitleb kellegi teisega või parimal juhul iseendaga aga tegelikult võitleb inimene Universumiga, kes üritab sind valelt teelt õigele teele tagasi suunata. Näidates sulle “Muuda suunda, see ei ole sinu tee…”

Kunagi üks tark mees ütles mulle: “Kui sa tahad näha tõde, mis seisab su kõrval, siis lase igalühel olla see, kes ta on ja reaalsus ilmutab end sulle ise.”

Tal oli 100% õigus.

Universumis on asi lihtne. Väga lihtne … Kui sa kõnnid oma teekonnal, mis on sinule päriselt saatusesse kirjutatud, siis kogu sinu tarkus, teadlikus, õnn, edu ja voolavus on sinu sees ja sinu teel loomulik, sest see teenib sinu teekonda, miks sa siia planeet Maale tegelikult saabusid. Kui sa aga üritad olla keegi, kes sa ei ole või luua midagi, mis ei kuulu sinule või kasutada midagi, mis ei tule sinu enda seest, siis ei ole sa kunagi rohkemat, kui vaid eksistents kogu ühe peatüki keskel. Universum mitte ei voola sinuga koos, vaid peegeldab sulle kõik tagasi – et viia sind mõistmise õppetundi, mis on aus ja õige, mis mitte.

Küllus on selle inimese elus, kes ei aja küllust taga. See, kes küllust taga ajab, ei leia seda iial.

Küllus liigub vaid enda tõelises energias ja olemuses, kasutades enda audentset loomingut, mis eristub kõigist teistest – läbi Universumi ande ja hingelise olemuse. Miks? Sest Universum kaitseb, hoiab ja kasvatab alati neid, kes on enesega õiges resonantsis ja loomingus. Seda, mis sisaldab sünniõigust ja mis on sinus juba enne sündi siia.

Need, kes ajavad taga küllust, valimata suunda ja samme selleks, ei leia iial seda küllust, mis püsiks läbi rahulolu. Eriti, kui seda tehakse omakasu või kellegi teise arvelt. Kõik, mis tuleb, tuleb ajutiselt ja suure õppetunniga, mis suunab inimest õiget suunda lõpuks nägema. Kõik, kus vajatakse mõistmist, tuleb tagasi peegeldus, kuni tuleb mõistmine, mida tuleb muuta, et elu jälle voolaks. Seni kuni ei mõisteta, on teekond suletud, takistatud.

Teate miks? Saladus ei peitu heas äriidees, mille saab kuskilt ammutada, see peitub loomingulises audentsuses, mis on sinu hinge ja vaimu loomuliku ande sisse kirjutatud ja teinud sinust selle, kes sa päriselt oled. See on see, mille Universum sulle kinkis. Seda ei leia väljast, teistelt, see on igaühe enda sees. Aga Universum hoiab selle ukse lukus, kuni ego ei ole lahustunud.

Ära karda kunagi olla sina ise ja olla audentne, sest Universum kaitseb ja hoiab neid, kes liiguvad hinge ja südame puhtal tasandil. Kui miski on sinu sees, sügaval peidus, siis tea, et see ongi sinu kingitus ja and, mille Universum sulle kinkis ja mis on kaitstud kõrgemalt poolt. See kuulub sulle ja ei kellelegi teisele. Usu- Universum näitab seda ise… sa ei vaja selleks mitte kedagi teist, et teada, mis on sinu oma ja mis ei ole.

Kõik, mis sulle ei kuulu, sellele ehitab Universum seina ette … Siis on aeg vaadata rohkem enda sisse, mitte otsida enam vastuseid väljast.

Me elame elu vastavalt sellele, kes me ise oleme.

”Nii nagu taevas, nõnda Maal.”
”Nii nagu sees, nõnda väljas.” – Universumi seadus TOP 1.

Valgust ja armastust,
Ruth Pukman

Raudsed eesriided läbi ajastute – kuidas sinu vanematel päriselt läheb?
Kati Murutar, üks ja ainus 😊
„Minu ema saab alati hakkama,“ tavatsevad minu lapsed kinnitada. Sellepärast, et senised kogemused näitavad: saab – nii, nagu said hakkama tema ema ja tema ema ema ja ema ema ema ja… Oleme läbi kõigi ajastute saanud hakkama raudsete eesriiete trotsimisega ega ole küsinud, kuidas vanematel päriselt läheb. Ühtlasi on meid dresseeritud mitte abi küsima.

2026. aasta maikuus kuulame poolikõrvu prognoose, et uus lokdaun on tulemas. Ahah, jälle – ohoh, kas tuleb prognoositav kliimapõhine lennuliikluse peatamine või väidetavalt juba mõnda aega karpidekaupa külvatavate puukidega levitatav epideemia, mille vastu on loomulikult juba vaktsiinid välja töötatud?
Üksteisest kaugemal kui Ameerika
Tegelikult on kõige puugimad puukijad meie enese eelarvamused, mille kõrval Bill Gates’i nanotehniline massihävituski on poisike. Paiskame õhku aksioome ja klišeesid, eelarvamusi ja stereotüüpe ega vaevu küsima, kuidas seisud tegelikult on. Me ei küsi emadelt, mis värk on ning isad on nagunii kas ära või surnud. Vastame teiste pool-osavõtlikule viisakusküsimusele noh-ja-kuidas-su-vanematel: „Mu ema on seal teiselpool maakera terve, nooruslik, ilus…“
Olen oma laste silmis samasugune „teadagi“ komplekt, sama kauge kui Ameerika. Iseenese eeldustele ja ootustele ei vasta ju ka – olemata olnud täiuslikult traditsiooniline ema või vanaema ei küsi oma stiilselt viisikult abi ka. Kuidas nad ise ei taipa ega märka, eks ole.
Tänavuse eesti keele riigieksami esimese teema lugemisülesandeks olnud tekst Tiia Toometilt tabas sirgelt südant: „Minu koolieelse lapsepõlveaja kõige tähtsam inimene oli vanaema… Otsisin albumist vanaema foto ja uurisin seda… Siis korraga midagi juhtus ja fotolt vaatas mulle vastu mu enda nägu. Polnud mingit kahtlust, vanaemal ja minul oli sama nägu, ainult mina olin enda oma soengu, meigi, kirju pusa, teksapükste ja tossude taha ära peitnud. Võib ju olla, et minul vedas rohkem ja vanaema tõmbas viletsama loosi. Aga lõpuks jõudsime ikka välja samasse kohta. (Lapselapselapselaste) poolt vaadates ei paistagi nii tähtis, mida vanaema oma eluajal tegi või kus käia jõudis – oluline on, et ta andis teatepulga üle, lasi elul enda kaudu edasi minna kõigisse neisse, kes läbi minu tulnud ja veel tulevad.“
Linda
Kalevipoja ema nimesse ristitud on Murutaride vanavanaemad, kaks Lindat. Neist ühe tegi Tallinnas kalarannas randunud kalalaeva suller, rahvuselt norrakas. Näe, elasid kord neli õde, kellest kolm jäid vanatüdrukuteks ja üks sai lapse viikingiga, kes võttis temalt, õmblejannalt sõrmuste ostmiseks raha ja seilas minema. Teismelisena läks vallaslaps Inglismaale tööle, ent tuli ennast üksinda kasvatanud ema haiguse tõttu tagasi ning abiellus end raudse eesriide taha: minu ema sündis 7. septembril 1939 üsna koos teise maailmasõjaga.
Vanaisa Tohvelmann ei viinud oma peret vanaema Linda palvel pagulaspaati ning tänu sellele oli minu lapsepõlve Tallinn esmalt Ujula tänava ühiskorteris, siis Välja tänava 9-korruselises ning suved Häädemeeste ja Kabli vahel maal. Sekka rongisõidud Krimmi. Kui olin 12-aastane, viis (hiljem Kaspia merel uppunud) laev „Lermontov“ viikingist vanaema ära USA-sse, kus ta elas pärast lõpuks ometi kogu maailma läbi seiklemist 97-aastaseks.
Teine Linda, Murutar tegi koos Edgar Spriidiga ajalehte „Pärnu Kommunist“ ning edasi Setumaale asudes kasvatas filosoofist poeg Asserile setu identiteedi, ehkki geenides oli ka sõjasaagiks toodud pärslanna – ning innuiti ja prantsuse tänavate geene näitab Myheritage-test lastes samuti. Kuna taevariigi seaduste peegeldusena visioneeritud kommunism on äärmuslikult pekki keeratud, verre uputatud ja kõveraks väänatud, hoidugem sõnastamast, kui väga on erinevatel ajastutel loodetud muinasjuttude õnnelikesse lõppudesse – nagu tänagi…
Minu isa kui südameüdini muinasjututegelane oma nukuteatri ja romantiliste lavarollidega suri üsna kohe pärast vanema venna lahkumist kurvastusse – ema aga järgnes oma emale Floridasse just Laulva revolutsiooni ajal, kui kõik teised ärahüpanud tulid riburada tagasi. Kuna ma ei läinud temaga, vaid mehele ja sain emaks, suusatasime risti ning meil on olnud varsti 40 aastat vaid harvad kohtumised ja üksikud kõned kui asjalikud arupärimised.
Ta ei oska teisiti. Ka mina ei oska olla teistsugune ema ja vanaema kui olen – ega peagi.
Kuna olen mina ja ainult mina, ei ole mul õigust ei isa ega ema teistsugune-olemist nõuda.
Arvasin, et viie lapse üles kasvatamie saab olema ühine Lugu – tegelikult on viis oma lugu.
Oletasin, et kujuneb meeskond, ent reaalselt on stiilne viisik ilmapidi laiali ning igaüks meist heitleb oma võitlusi ise. Kõigil meil on sedasi – ei olnud vaja perekommuuni kavandada. Nüüd on lastetuks kahanev Maarjamaa kaetud ülemäära suurte ja kulukate villade kurva üksildaste vananejate võrgustikuga.
Seitse
Seitse põlve patte nuheldavat Piibli väitel meile kaela, tänased teejuhid-kõutšid-gurud müüvad selleks tarkust nii ema- kui isaliinide tervenduseks. Kaua sa kannatad kurbade naeru? Justamendi laulus soovitatud võtmete kaevu viskamise asemel on aeg nuhtlemise lõpetamiseks. Alustuseks sobib nt pliiatsiga pai tegemine iseendale – ka sinul on oma väärtuse üleskirjutamiseks vähemalt seitse põhjust: oled ju olnud parim võimalik.
Seitsmes on sinu… Olen üles ehitanud seitse talu, kus elavad uued pered on reeglina palju lapsi saanud. Südamesalu kodus viivitan merekonteinerist ehitatud tallile laudise paigaldamisega, sest KUI – nagu sõjaäri lubab – saab selle maist vara täis pakkida ja tuled tagumikku võtta. Jumalaga, Linda, Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi?
Seitse nahka koorib „riik“ nii meilt kui ilusalt isamaalt ning tegelikult me ei tea, kui raske on naabril ja kolleegil. Kaplinski lese Tiia Toometi loetelu vanaema meenutades – mida kõike ta teinud ja saavutanud on – tõi mulle, enese pliiatsiga turgutajale märgilise mälupildi. Käisin Kroonika peol koos tuulerõugejärgselt rohelisetäpiliste lastega – nad ongi mul värvika taborina alati kõikjal kaasas olnud – ning koduteel jäime öisess tuisuvaalu kinnni. Seda, kuidas lasterikas kirjanik-taluperenaine õhtukleidi ja kontsakingadega lumehangest autot plastkelgu abil välja kühveldab, seltskonnakroonika ei tea.
Oluline on, et lastele on kätte õpetatud kõik tööriistad ja kõigi koduloomade eluring – loodetavasti ei ole ka sinu pärijad ainult pöidlalihast liigutav x-generatsioon. Jah, pannkoogivanaema ja muinasjuttu vestva piibuga vanaisa prototüüp on nostalgiliselt nunnu, aga. Seitsme mehe eest töötav mummi ei ole ka kodus olles kodus, vaid on lapselastele siin ja praegu ilmuv-kaduv vaid videokõnedes. Oluline on iseennast aktsepteerida – Jumal kavandas inimese õnnelikuna, iga sellest erinev seisund kuulub muutmisele. Armastagem tingimusteta!

Ilona Kaldre: HOIATUS, minu tekst ei puuduta poliitikat, riike ega “kellel on õigus”. Ta räägib mehest! tema õigusest valida ja hinnast, mida ta maksab, kui valik jääb ilma. Kõik ülejäänud tõlgendused, millel pole midagi pistmist selle olemusega, mida ma ütlesin. Täname mõistva suhtumise eest.
Elame koos teiega Eestis. On ka raskeid valiku hetki, millest rääkida, kuid nüüd tahan öelda paar sõna Ukraina kohta.
Minu jaoks ei ole need ainult “uudised”, need on lood inimestelt, keda ma isiklikult tunnen. Sellega tegelevad mu sõbrad, kes elavad nüüd vabas ja demokraatlikus Ukrainas.
Minul isiklikult on Ukrainaga palju pistmist. Sealt algas minu professionaalne teekond 2009. aastal. Ja sinna jäid ka lähedased inimesed. Me suhtleme.
Ma ei räägi kuulujutte ümber, ma kuulen neid omast käest.
Ja seda nad räägivadki.
Inimesed tõesti kardavad õue minna. Sest on olemas grupid “ludgers”, kes võtavad mehi otse tänavalt.
Mehed on sunnitud marsruute muutma, peitma, jooksma. Nad kardavad välja minna, isegi lihtsalt koeraga jalutada. Nad ei mõtle tööst ja mitte elust, vaid mõtlevad, kuidas mitte langeda käppadesse neile, kes lõhuvad, sandistavad, röövivad, alandavad… Sest kui sind võetakse, siis pärast ei saa sa ise midagi otsustada.
Tean peresid, kus lapsi saadeti Euroopasse, päästeti nii palju kui said. 16-18-aastased teismelised elavad välismaal, tihti koos inimestega, keda nad ei tunne. Ja vanemad, eriti isad, ei saa nende juurde minna.
Neil pole üldse õigust riigist lahkuda.
Ja seda ei saa vabas ühiskonnas ette kujutada. Kaks üksteist välistavat tingimust.
Kui su laps on üksi ja sa ei suuda teda hoida, kontrolli, kas ta on lihtsalt läheduses, inimesed tõesti lähevad katki. Psühholoogiliselt. Sest seal on pidev abituse tunne.
Ja siin tekib minu jaoks põhiküsimus.
Jah, sõda on käimas! Jah, riiki tuleb kaitsta! Keegi ei vaidle vastu.
Aga kui inimest sunnitakse jõuga, hirmuga, piirangutega, siis pole asi enam kaitses. Asi on sundimises. Kui tahe on murtud, kui inimene ei saa füüsiliselt ja vaimselt edasi minna, pole see enam valik.
Ja ma räägin lihtsast asjast: inimesel peaks olema õigus valida. See on põhiõigus. See on seaduses sätestatud. (! )
Kui ta tahab jääda ja võidelda, on see tugev ja teadlik valik. Sellised inimesed suudavad tõesti riiki kaitsta.
Aga kui inimene pole valmis, ei taha, ei näe enda jaoks mõtet – peaks tal olema õigus lahkuda. Sul on õigus mitte võidelda.
Ja siinkohal on oluline öelda veel üks aus asi.
Lahkumine pole ka kerge tee.
Emigratsioon on väga raske otsus. See tähendab lahkumist kodust, oma maast, oma tavalisest elust. See on võõras riik, teine keel, toetuse puudumine. Vaja on kõik nullist uuesti üles ehitada – töö, elu, suhtlusring. See on ellujäämine, üksindus, ärevus…
See on ka valik, mille eest inimene maksab kõrget hinda.
Aga see on TEMA valik. Teadlik ja tihti raske.
Nõus, vägisi tagakiusatud inimesest ei saa kaitsjat – temast saab ohver. Ja see on tupik.
Ja selles pole jõudu. Selles pole võitu.
Vabadusvõitlust ei saa rajada oma rahva vabadusele! Vastasel juhul ei kaota see ainult mõistust. Murtud mees ei ole kunagi kaitsja, ta on kõige lihtsam sihtmärk. Milles siis mõte on? Tappa võimalikult palju inimesi?
Ma ei räägi allaandmisest. Ma räägin ausast valikust.
Vabadus ei ole loosung. See on siis, kui inimesel on reaalne valik: jääda või lahkuda.
Ja alles siis, kui see valik on olemas, saab selgeks, kes on tegelikult valmis oma riigi eest seisma.
Kes on valmis kaitsma riiki, tema otsuseid, tema kurssi.
Kes on valmis, kui tahad, seisma oma lipu eest, oma presidendi eest.
Asi on teadlikkuses.
Mees mõistab, mille poole ta läheb ja mille nimel eluga riskib ning teeb selle valiku ise.
Ja ainult sellistel otsustel on kaalu!
Kirjutan selle teksti nüüd mai varahommikul. Istun siin ja ootan kindlat aega, et uuesti helistada ja püüan saada aega arsti juurde, kelle juurde pole kuid jõudnud.
Kõik mu kõned kuni täpselt 7:50, pärast pikki ja igavaid lugusid katkestatakse. Aga kui ma täpse aja maha magan, siis ma enam spetsialisti juurde ei pääse.
Ja siin ma istun… ja ma ootan. Ja ma arvan… Ja ma pean kirjavahetust oma vana tuttavaga Ukrainast.
See tundub, noh, hoopis teine lugu. Teise riigi kohta. Minu oma. Majapidamisprobleemist – arsti juurde aeg kinni panna.
Aga sel hetkel tunnen seda järsku väga tugevalt.
Kui leiad end olukorrast, kus sul puudub ligipääs millelegi hädavajalikule, hakkad mõistma inimesi, kellel puudub see juurdepääs palju olulisematele asjadele palju sügavamalt. Olemise põhinumbris – elu.
Ja see tunne ei ole lihtsalt väga ebameeldiv.
Sest valiku puudumine isegi väikestviisi purustab ja rõhub.
Ja kui inimestel pole oma elus valikut, pole see enam lihtsalt probleem.
See on tõeliselt hirmutav.
Asi pole ainult ellujäämises. See on ELU probleem!
PS Ja jah! Sain kõne.
Panen arsti juurde aja kinni! … … Septembris …
Ja ma ütlen!
Kui hämmastav on aja möödumine. Elu voolab, aastaajad muudavad üksteist. Filosoofid arutlevad tähenduste üle, et meest piinab mõistus, kuid õnne saavutamiseks peab ta tundma kurbust… Teaduslikud avastused muudavad elu lihtsamaks ja annavad läbimurde õppimises. Aga kui abitu on mees mõistes, et temast ei sõltu üldse midagi.
Võtame vähemalt aega.
Mis nime eest nüüd maale põgenevad erinevast soost ja vanuses inimesed? Ilmselgelt on poliitikutel omad selgitused. Aga kes neid tänapäeval kuulab? Paraku on nad kaotanud kogu oma tõsiduse lihtsalt öeldes… Pead. Ja see on kõik. Nad leiutavad uusi vaenlasi ja on omamoodi inspireerivad. Sõtta! Üldiselt vestlusžanri tegelased. Ma ei hooli neist. Räägin sellest, kui abitu on inimene, olles tabatud globaalsete protsesside keerisesse.
Igaühest meist individuaalselt ei sõltu MIDAGI. Jah, isegi kui me kokku saame, pole see ikkagi midagi. Sa pole isegi kruvikeeraja. Sa oled tolm.
Ja sul pole midagi!
Mitte SINU raha, mitte sinu valik, mitte sinu arvamus…
Ja pole kedagi, kelleltki paluda, et peatada seda hullumeelsust, milles me oleme leidnud.
Ma ei taha teid rohkem ärritada, aga mitte ükski riigijuht ei otsusta täna midagi. No ei otsusta! Iga juht, isegi tohutu osariigi, on lihtne esineja. Jah, mingi karisma on, aga ta on esineja. Globaalne protsess käib sõltumata sellest, keda telekast juhina näidatakse.
Paraku… pidime ju muutuste ajal olema.
Ja Jumal anna jõudu ennast hoida.
Praegusel ajal, mil valik on vaid illusioon.

Süsteemi jaoks sa oled number…
Riigi jaoks sa oled ori…
Sõja jaoks sa oled liha…
Näkku pritsida võib pori…
Eesti tõuks on jäänud Tori…
Tüli naabriga vaid nori…
Et saaks sus’t taaskord pärisori…
Väike on su hingekääbas…
Eesti maa on söötis, räämas…
Kust küll ammutada jõudu…?
Parendada taas me tõugu?
Tõusta, et saaks taaskord tuhast?
Alustada metsast, luhast?
Ojaäärse kalda pealt?
Või hoopis-tükkis karjamaalt?
Äkki alustada Palvest?
Andeks paluda võiks malbelt?
Alustades puhtalt lehelt?
Kas muutuks miskit seda tehes?
Kalev Soosaar
06.05.2026

Energiavool, mis praegu maailma ümber häälestab.

Viimastel nädalatel on paljud tundnud, et midagi on muutumas.
Mitte ainult välises maailmas, vaid ka enda sees.
Nagu oleks reaalsuse all hakanud liikuma jõud, mida mõistus ei suuda seletada, kuid hing tunneb ära. See on üleminek uude teadvusesse.
Vana energia – hirm, kontroll, allasurutud tunded, kulunud mustrid – hakkab lagunema.
Ja kui vana mureneb, tõuseb pinnale kõik, mida oleme pikalt edasi lükanud.

Seetõttu kogevad paljud praegu:

sügavat väsimust
emotsioonide kõikumist
rahutut und ja tugevaid unenägusid
survet rinnus või päikesepõimikus
vajadust olla üksi
suhte- ja elumuutusi
tunnet, et vana elu ei mahu enam selga nagu kitsaks jäänud vana mantel

Maikuu energia: tõe ja puhastumise portaal.

Mai ei too pinnale midagi uut.
Ta toob pinnale selle, mis on olnud sinu sees juba kaua, kuid mida sa pole julgenud vaadata.
Kõik, mis pole kooskõlas sinu tõega, hakkab murenema.
Kõik, mis on päris, hakkab tugevnema.
Transformatsioon ei tule selleks, et sind lõhkuda.
Ta tuleb selleks, et lõhkuda illusioon, milles sa oled elanud.

Kuidas selles energias liikuda?

Luba tunnetel tõusta.
See, mis tuleb pinnale, tahab terveneda.

Kuula oma sisetunnet.
Vastused ei tule loogikast, vaid sügavamast teadmisest.

Ära ela vastu iseendale.
Keha ja hing annavad nüüd väga selgeid märke.

Lase kontrollist lahti.
Vana laguneb, sest uus vajab ruumi.

Hoia oma vibratsiooni.
Hirm tõmbab kaost.
Rahu avab uksi, mida sa pole varem näinud.

Sa ei ole enam see, kes olid

Paljud tunnevad, et nad ei mahu enam oma vanasse ellu. See on tõsi.
Mõned hinged lihtsalt ei saa enam tagasi vanasse teadvusse, ja nad on juba liikumas edasi. See on sünnihetk. Sinu uue mina sünd ja uue sageduse sünd. Kõige suurem muutus ei toimu maailmas. Ta toimub sinus hetkel, mil muutub sinu sisemine sagedus.”
Urve Birkavs

Kristel R. Sitz: “Veereb põrandale kollaseid tablette.
Meie ärevus neid pulbriks trampides…”
/”Lahkumine”, Ansambel “Meie”/
Mõni ehk mäletab, et umbes pool aastat tagasi tegin lühikese, ühelauselise postituse, mis paljud ärevile ajas (“Olen purunemise piirile väga lähedal”). See oli lihtsalt hetkeolukorra fikseerimine. Olin saanud just sõeluuringu positiivse tulemuse, hakkasin liigselt muretsema oma majandusliku toimetuleku pärast ja tekkis lumepalliefekt, kus erinevad stressifaktorid üksteist vastastikku võimendasid. Üks hea sugulane püüdis mind psühhiaatriahaiglasse suunata, mis mõnel teisel aastaajal oleks ehk ka kõne alla tulnud, kuid parasjagu oli just jõulueelne aeg, KuKu kolis Kinomajja, ja mul olid sellega seoses üsna mahukad töökohustused, mille täitmata jätmist ja hullarisse puhkama minekut ei saanud tol hetkel isegi mitte kaaluda. Pöördusin hoopis oma pereõe poole ja tema soovitas pöörduda meie valla vaimse tervise õe poole. Seda tegingi ja jäin pärast esimest vastuvõttu tehtud otsusega väga rahule. Tehti testid, mis näitasid tugevat depressiooni ja stressiseisundit ja määrati vastav ravi. Välja kirjutatud psühhofarmakonid võtsid tõepoolest stressi vähemaks, unehäired kadusid ka ja olin väga rahul. Kuid…
Nagu teada, on kõigel siin ilmas hind, mis ei pruugi selguda kohe. Minu puhul oli selleks hinnaks see, et koos ärevuse ja stressi vähenemisega kadus ka säde. Sädet enam polnud, nagu vanal võrril. Kadus huvi oma hobidega tegeleda, garaaži asjade vastu kadus huvi, pooleliolevaid asju edasi ei teinud, uusi ei alustanud. FB’sse midagi eriti ei postitanud, teiste postitused ei huvitanud enam. Pallase kursusel tegin küll mingeid asju, aga ainult niivõrd, kuivõrd oli vaja. Sädet polnud. Eriti pidin end sundima seda klaasitehase maketti ehitama, ehkki tähtaeg lähenes ja ma pidanuks usinasti töö kallal askeldama. Aga ei suutnud kuidagi alustada.
Mõtlesin asjade üle järele ja tulin järeldusele, et põhjus on ravimites. Ei, mitte et retseptide väljakirjutajad oleksid mingi vea teinud. Nemad tegid kõik oma parimate teadmiste järgi. Probleem oli minus. Niisiis otsustasin, et ei võta (vähemalt mõnda aega) neid ravimeid. Mõne aja pärast suutsin end nii kaugele viia, et suutsin töö ikka õigeks ajaks valmis ja päris lõpu eel tajusin, et mingi õrn säde on tagasi.
Milliste järeldusteni on see viinud? Mingi ekviliibrium peab säilima. Kui ühelt kaalukausilt midagi ära võtta, tuleb seda teha ka teisel kaalukausil. Ja inimene peab ikka tegelema nende asjadega, mis talle südamelähedased on.
See DJ’na tegutsemine oleks väga tore mõnes heas klubis, aga napsusõpradele jukebox’i rollis olemine pole tegelikult ühegi DJ unistus. Õieti on see ainus asi, mis mulle DJ töö juures ei meeldi. Mängid mingeid superhäid tantsulugusid ja siis vaarub puldi juurde mingi suht purjus olend, kes mõmiseb: “Kas tantsulugusid ka saaks? Me tahaks tantsida!” See ajab täiega marru. Möödunud novembri lõpus kui olin eriti stressis ja deprekas, ronis üks selline käppapidi mulle pulti. Kui teised külastajad poleks mind tagasi hoidnud, oleksin ta ilmselt lapikuks löönudki. See intsident oli andestamatu ja sellest ajendatuna oligi too poole aasta vanune postitus tehtud.
Nüüd ongi küsimus selles, kuidas teha nii, et säde ei kaoks, aga ka hingerahu säiliks. Pean selle üle mõtisklema. Kui mõni teab, ehk ütleks. See vist on selline igivana dilemma, millele paljud omal soovil elu jätnud loovisikud polegi suutnud vastust leida. Ma ikka püüan vastu pidada.

Stella Shakti: KAASTUNNE, SÜDAME AVATUS
Oleme valmis astuma järgmise sammu oma hinge arengus ja valime ennast sel teekonnal austada, armastada ja hoolitseda enda eest parimal moel. Meil on vaja tuua vaatlusesse midagi, mida me varasemalt ei ole näinud – tulla järgmisele kvaliteeditasandile kaastundlikkuses.
Kõrgema südamekeskuse (tüümuse) avatus aitab olla rohkem kontaktis looduse ja iseendaga. On aeg lasta minna vastuseisul teiste inimeste käitumise suhtes ja TULLA KAASTUNDLIKUSSE SUHTUMISSE, MÕISTES, ET KÕIK ON ÕPPIMAS JA ARENEMAS. Kõik muutub. Vaatle kõiki ja kõike, sest kõikide elus on praegu suurpuhastus. Olla kannatlik ja lubada teistel õppida omas tempos, eriti oma partneri suhtes jääda tingimusteta armastusse.
Ma võtan vastu kõik enda tunded, mis ma tunnen, ma olen teadlik neist – ka kurbuse, viha, vastuseisu. Mina ei ole need tunded – mina olen see, kes neid kogeb.
ALISTUDA – võttes vastu kõik tunded ja kogemused, võib tulla uus taipamine, kes ma siis olla tahan.

Ka siis, kui kõik eestlased nagu stardipaugu peale sünnitama hakkaksid, läheb uue rahva üleskasvamiseks aastaid. Hilja.
Rahvajuhid nimetavad endiselt teadust vandenõuks ning planeedi taskusse pistnud Bill Gates rõõmustab. Tehtud.
ligi-sikut-tsahkna-joller – kes tahaks nende pläma saatel siin tühjaksraiutud laastatud saastatud riigis sigida?

Jürgen Rooste: Hegseth küsib USA sõjaministeeriumile praegu lisaeelarvet (osalt Iraanis ära kulutatud varude taastamiseks, sääl oli sihtmärke pikalt üle 10 000, kasutati palju väga kallist täppismoona ja ikka lasti koolimaju koos lastega õhku, a see võis muidugi olla sihilik… ja Pentagonil on juba üks maailma suurim eelarve, hiljuti ka kinnitatud) 1,5 TRILJONIT dollarit.
Selliseid summasid ei kujuta isegi ette hästi (USA juba olemasoleva võla mõttes on see muidugi pisku). Selle raha sees tuge Ukrainale… 0 dollarit. Null, kirjutan sõnaga välja. Euroopale on hetkel peatatud (juba välja ostetud) relvade tarnimine. Ukraina ei ole viimase aasta jooksul kätte saanud isegi lubatud, kongressis läbi hääletatud abi, lisaks ei ole praegu liikunud Ukrainasse relvad, mis Euroopa on ostnud USAlt (ja nüüd tarned seisavad).
Küll müüb ja tarnib USA Hegsethi sõnul lähiajal relvi Iisraelile (ärme unusta ka tuhandeid buldoosereid, mis sinna saadetakse!), aga suures mahus ka Katarile (kelle kasutada on USAs ka nt õhuväebaas), Ühendemiraatidele, saudidele (nendega on varasemast raketimüügidiilid)…
Riigikorraldus USAs hakkab ka kalifaatidega sarnaseks muutuma: Donald juunioriga seotud firmad, mille juhatuses ta istub ja/või osanik on, on lähiajal n.ö võitnud hiiglaslikke riiklikke lepinguid — droonide tootmiseks, maavarade kaevandamiseks… Diplomaatilise korpuse tipus, rahuläbirääkijate ja suure plaani suhtlejatena jätkavad Witkoff, kelle ärid on otse seotud olnud vene rahadega ja ka lähisidaga, ja väimeespoeg Kushner, kelle investeerimisfondi on araablased andnud miljardeid (venelased vähem, aga on oligarhe ka sääl investorite sääs).
USA ülemkohus kaotas just L.B.Johnsoni ajast kehtinud valijakaitseseaduse, mis tagas veidigi valijate võrdset esindatust (selle mõju hakkab küll pigem toimima 2028 valimistel, aga üldiselt on võimalus, et seadusemuudatust kasutatakse nii, et — nagu nad välja on öeldnud — demokraadid ei saaks enam kunagi võita).
Ühe seltskonna kõigerikkamad mehed on ostnud ära või ostmas suuremat osa USA meediast (CNN meenutab päev päevalt juba enam põhilist riiklikku peavoolukanalit FOXi: ettevaalikkus-pugemine-kaassõltlus).
See on näide sellest, kuidas veidi rohkem kui aastaga on täiesti võimalik orbaniseerida üks maailma suurim-võimsam riik!
Nagu ma juba ütlesin: USA on suurima sõjaväe ja tuumarelvaga kolkakabel, kus kantslist kuulutatakse Tarantino evangeeliumit.
Meie siin peame meeles hoidma, et midagi säärast ei saaks juhtuda: võimalikult apoliitilised kohtud, võimalikult apoliitilised ametkonnad ja meediakojad, võimalikult erinevate nägude käes oleva vaba meedia (üks vabam hetkel maailmas!), võimalikult vähese võimuga jõustruktuurid riigi sees, isegi 5% künnise Riigikogus võiks asendada 1,1% künnisega, et võimalikult hajutada võimu… Seda ainulaadset värki, mis meil siin mitmes mõttes on — jah, on palju vigu, mis vajavad parandamist, esmalt väärtushinnangutes, arusaamades, omavahelises läbikäimises — tasub ju hoida!
Võimalikult erinevat USA tänasest teest… veel erinevamat Venemaast (sellest, mille poole USA on teel).

MEHELIKKUSEST. MEES-OLEMISEST. Eile läksin pojaga kokku saama, ta oli ülikoolist käimas linnas… Vaatasime kaltsukast pükse talle (ja mulle õhukest salli) ja käisime mere ääres jalutamas-jutlemas, vareseid vaatamas.
Kui sõitsin paar peatust bussiga talle vastu, siis bussis oli… paarike. Purjus. Naine ütles, et ülejärgmises läeme maha, mees ütles, et ei, järgmises… Naine seepääle, et sa tahtsid ju arbuusi. Mees vastu, et arbuus-arbuus-munnonsulsuus — mees ütleb, kurat!, kus maha läeme — mina ütlen! Naine katsus naerda, nagu see oleks nali, siukselt võltsilt, et noh, teised ju kuulevad, mille pääle mees tegi talle vastikut irvitamishäält vastu hä-hä-hää-hää, väga naljakas! Ja pani telefonist musa röökima.
Ja siis mul mingi krõks käis ära pääs, kõik see, mis musse ikka koguneb… meie põlvkonna isad oli tihti parajad kaabakad, joodikud ja/või koduvägivallatsejad, ebausaldusväärsed-ärakaduvad-ringinussijamehed, väga nõudlikud ja kõiketeadvad; harvadel mu sõpradest-tuttavatest oli paremad isad, sellised mehelikud. Mehelik, see seostub mu jaoks mu vanaisaga… ja mu kadund lapsepõlvesõbranna Maria isaga… nende kohta öeldi ja öeldakse nüüd takkajärelegi, et “eestiaegsed härrasmehed”. Rahulikud, vaikseid pigem, sõnu valivad ja täpsed, siis kui rääkisid — õpetlikud-inimlikud oma jutus. Usaldusväärsed, tugisambad.
Mitte ärplejad, mitte paniköörid ja hullud. kes iga asja pääle hakkavad halama väää-väää-väää, jälle mind koheldakse halvasti, jälle öeldi meestele nii sitasti.
See hüsteeriline, alatisolvuv manosfäärimees või insel või donaldisane, kes on alati ohver, alati kannataja, alati nutune hüsteerik-solvuja, kelle sõnavabadust piiratakse jälgit, sest ta ei saa öelda homode ja naiste ja mustanahaliste kohta kõiki neid sõnu (aga lõpuks ütleb ikka)… Jah, ma tean, et toksilise mehelikkuse kõrval on toksilist (ärakasutavad-manipuleerivat) naiselikkust, aga et toksilise mehelikkuse kõrval on ka sügavalt läbitunnetet ja tegelikku, väärt mehelikkust (ja naiselikkust)… Olen seda näinud!
Aga sellegipoolest, nt viimaste päevade uudistest: Tampere neonatsid, “ehtsad soome mehed” peksid kambakesi noort tüdrukut, antifašistlikku vastuprotestjat, peksid kõigi nähes, ka maas juba, rusikaga, põlvega, näkku (maskid endal ees). Samamoodi Jeruusalemmas — mees tänaval tõukas ja peksis siis juba maas lamavat (kristlasest) nunna. Etsis siuksed mehed, siuke maru ja rahvuslik maskuliinsus.
See on väga sedamoodi patriarhaalne ilmanägemine, mis põhjustas radikaalse feminismi ja äärmuslikuma võukliikumise tõusu ja võidukäigu (ma loodan), ja säärane “maskuliinsus” on oma väljasuremises, surmavõppeis ja agoonias ikkagi ise süüdi, sellise eest ei ole vaja ka meeste pärast muretsejatel võidelda. See on — ja peabki olema — end ise surmale määranud.
Mis ei tähenda, et kõik need asjad ei teeks tuju koletult sandiks, et tahaks ju, et läeks paremaks kuidagi, kusjuures mul on tunne, et vahepääl ikkagi oli juba päriselt parem veidi, aga nüüd on mingi macho-jurbli renessanss aland… Et sellist vaimutervet, tegelikku mehelikkust oleks ju vaja ühiskonnas.
Ei, jah. Mina ise ei ole kuidagi eriti mehelik, juba see, et pläran-kirjutan-rääginkuramusetunnetest. Jah, ei ole kunagi old. Olen kunagi, mingitel joomaaegadel ja eksiradadel idiooti machot mänginud, aga see, jah… machismo — ka performatiivne, ülevõlli — ei ole veel mehelikkus selles mõttes, nagu ma toda tähendusvälja otsin ja näha ihkan. Pigem ikka on üsna häbi tolle teatraalse ja ebameeldiva mölaka pärast, keda endas takkajärele näen.
Esmaspäevahommikune meesolemisemõte. Loodan, et kuskil praegu jälle naisi ei tümitata (kahjuks ju tümitatakse)… me teame, et venemaal, et autoritaarsetes-isastes süsteemides, on see niigi igapäevane. Et see aga tuleb normaliseerituna tagasi demokraatliku, vaba maailma mõtteruumi ja tänavapilti lausa, see on vastuvõetamatu, lubamatu, talumatu!
Kadund vanaisa, Kossu — nagu teda kutsusin –, on viimasel ajal tihti mu ärevates unedes kohal, tema olekust, mõttemaailmast peaks seda väärt mehelikkuse mõtet otsima. Kadund sõber Meelis nimetas toda vahel naljatamisi “õrnmehelikkuseks” (gentleman)… Sõber Marko ei nimeta kuidagi, kasvatab poega, teeb tööd, on lihtsalt mees, mitte mingi värelev testosterooni- ja spermakogum rusikanukkide taga, temast on ikka lohtu, kui talle mõtlen. Saab olla küll mees ja mehelik, olemata m*nn, üksnes ja ainult…

Üllar King: TAEVAS EI OLE ENAM LOOMULIK
Need ei ole pilved… need on jäljed.
Orjastussüsteemi patendi number W 2020 666 AI
TE EI TEA, MIS TULEB JA ALUSTAS 2020 AGA TE OLETE KÕIK PERSIS KUI EI SAA TEADLIKUKS
https://old.bitchute.com/video/5Pt1etPpRU0/…
Jooned, mis lõikavad taevast marsruutidel, mida tavalised lennukaardid ei näita.
Pealispinna alt koorub välja murettekitav muster: sünkroniseeritud operatsioonid, kontrollitud pihustamine… ja institutsionaalne vaikus.
Arhiivid näitavad, et ilm on lakanud olemast ettearvamatu nähtus… ja muutunud juhitavaks süsteemiks.
Küsimus pole ainult temperatuuris või vihmas… küsimus on mõjuvõimus.
Tsüklite muutmises, keskkonna mõjutamises… kollektiivse taju ümberkujundamises, ilma et keegi seda märkaks.
Iga lennujälg, iga atmosfäärianomaalia… ei ole juhus. See on allkiri.
Samal ajal kui avalik debatt jaguneb teooriate ja eituste vahel, jätkub operatsioon tasanditel, millest ei räägita… sest neid ei nähta.
Ja kõige rahutuks tegevam pole see, mis taevast alla langeb…
Vaid see, kes otsustas seda teha.
https://old.bitchute.com/video/5Pt1etPpRU0/…

VEDMA (TEADLIK NAINE) — ehk kuidas mees jõuab tõeni naise kaudu.
Juhtimise tarkus peaks olema naises. Mees mõtleb, naine tunneb.
Kui naine on iseendas, siis ta teab ja tajub tõde ja reaalsust, sest tõde on üks.
Suurima lõhe meie ja reaalsuse vahel loob mõistus.
Naine on võimeline reaalsust ja tõde vahetult tajuma.
Seetõttu tunneb naine tõde ja mees peaks jõudma tõeni naise kaudu, mitte teise mehe, süsteemi, õpetuse või religiooni kaudu.
Naine tunneb algolemust.
Ta suudab ise jõuda sisemise stabiilsuse seisundisse, kus ta on teadlik.
Teadlik naine on olemuselt teadja.
Ta on ise valguse allikas – ta on valgus.
Seetõttu ei saa naine olla „valgustunud“ – see mõiste ei ole tema puhul täpne.
Paljude naiste püüd valgustumise poole peegeldab pigem mõistmatust ja meheliku printsiibi ülekandumist naiseks olemisse.
Valgustunud saab olla mees – läbi teadliku naise, tema valguse kaudu.
Naine on sisemine stabiilsus, mille mees temas leiab.
Mees annab omakorda välise stabiilsuse, millele naine maailmas toetub.
Seespool on naine ühenduses Jumalaga, väliselt mehega –ja mees õpib tõde tundma naise kaudu.
Naine on ühenduses Jumalaga ja tajub tõde.
Mees tegutseb iseseisvalt, otsustab ise – see kujundab temast mehe, kuid samas eraldab ta Jumalast.
Ta ühendub Jumalaga teadliku naise kaudu.
Mehe ja naise ühenduses sünnib loomine – uus elu.
Naine peaks eelkõige keskenduma iseendale ja sellele, mida ta tunneb.
Usaldama oma tunnetust.
Naine ei pea teadma, kuidas või miks – ta tunnetab.
Ja see, mida ta tunneb, on õige.
Mehel seda võimet ei ole.
Kui mehel ei ole kõrval teadlikku naist, muutub tema suhe tõega ebakindlaks.
Tal puudub stabiliseeriv alus ja temas tekib hirm.
Naine on loomises äärmiselt oluline – võiks öelda, et keskne element.
Vaba ja teadlik naine on alus, millele ülejäänu toetub.
Selleks vajab ta enda kõrval meest, kes ei tegutse hirmust.
Mehe mõistus peab looma usu.
Toimiv ühendus on teadlik naine ja valgustunud mees – mees, kes on valgustunud naise kaudu.
Koos loovad nad usu sageduse, mis loob.
Naine loob sisemise stabiilsuse, mees välise.
Koos moodustub terviklik ja tugev süsteem, mis toimib justkui kaitsev immuunsus.
Sellist ühendust ei ole võimalik väljast lõhkuda –
ei jõuga, ei mõjutustega ega energiatega.
Kahtlus pärineb mehe poolelt.
See on mehelik element, mis kandub naisesse mõistuse kaudu.
Naine ise ei loo kahtlust.
Naine loob vastuvõtu – kui ta on vaba.
Kui naine suunab tähelepanu mõistuselt tagasi iseendale ja oma tunnetusele,
hakkab ta rohkem usaldama seda, mida ta tunneb.
Naine tajub reaalsust – ta ei pea analüüsima ega lahti mõtestama.
See on mehe tee.
Probleem tekib siis, kui naine hakkab käituma nagu mees.
Siis ei tunne mees temas enam naiselikkust, vaid vastast.
Tekib vastasseis ja algab võitlus.
Kui mõlemad tegutsevad mehelikust printsiibist, ei sünni tasakaalu – ainult konflikt.
Naine on sisemiselt tugevam – stabiliseeriv jõud ühiskonnas.
Kui see roll ei avaldu, kaotab ühiskond tasakaalu ja loovus muutub hävituseks.
Puhtalt mehelik süsteem, ilma naiseliku tasakaaluta, viib destruktsioonini –ja seda on võimalik tänapäeva maailmas selgelt näha.
—Sláva Rodu
Meie grupp: KOSMILINE TEADVUS

Alexis Varnum: Maikuu energiatest. Mai on kalibreerimise kuu ja see on aeg, mil midagi on juba justkui kokku pandud, kuid seda ei ole veel õige täisvõimsusel käivitada. Enne tuleb teha viimased seadistused, kontrollida suunda ja häälestada end sellele, mis hakkab avanema järgmistes kuudes.
Aasta algusest alates on kollektiivne teadvus liikunud läbi üsna jõuliste muutuste. Paljud vanad mustrid, piiravad arusaamad ja korduvad tsüklid on tulnud nähtavale selleks, et neid saaks teadvustada. Oleme üleminekuajas, kus vana maailmapilt hakkab oma mõju kaotama, kuid uus ei ole veel täielikult vormi võtnud. Mais hakkame häälestuma uutele sagedustele. Tuleviku maailm on juba olemas, kuid pigem potentsiaalina. Seetõttu on oluline küsida endalt: kuhu ma tegelikult liikuda tahan? Millise elu ja reaalsuse loomises ma osalen? Millise potentsiaali kandja ma olen?
Sündmuste tasandil võib mai tuua “testkäivitusi”. Midagi ebatavalist võib korraks esile tulla, kuid ei pruugi kohe edasi areneda. Mõni kokkulepe võib tühistuda, mõni projekt ajutiselt seiskuda, mõni suur plaan edasi lükkuda. See ei tähenda tingimata läbikukkumist pigem näitab elu, mida on vaja veel täpsustada, ümber häälestada või küpsemaks lasta. Mai ei ole kõige sobivam aeg väga suurteks algusteks ega lõplikeks otsusteks. See on pigem peenhäälestuse kuu. Hea aeg vaadata üle see, mis on juba tehtud, mida on kogetud ja kuhu energia tegelikult liikuda tahab. Kõik, mis mais paika loksub, loob tugevama aluse sellele, mis hakkab avanema pärast juunit.
Isiklikus elus võivad tulla olulised taipamised. Võib tunduda, et mingi teema on juba selge, kuid siis ilmub uus detail, uus info või uus vaatenurk ja kogu pilt muutub. See viimane puuduv osa võib kas kinnitada senist arusaama või täielikult muuta olukorra tähendust. Seetõttu tasub mai energiat kasutada just seal, kus praegune tulemus sind ei rahulda. Suuri samme ei pruugi olla vaja. Mõnikord piisab väikesest otsusest, ausast vestlusest, sisemisest nihkest või uuest suhtumisest, et kogu olukord hakkaks avanema teises valguses.
Mai õpetab nägema tervikpilti, mitte ainult üksikuid killukesi. See, mis tundub takistusena, võib saada uue tähenduse. See, mis näib lõppenud või pöördumatu, võib osutuda hoopis teistsuguse kvaliteedi alguseks. Kui sinuga toimub midagi ebamugavat või keerulist, siis mais on võimalik seda sisemiselt pöörata 180 kraadi. Sündmus ise ei pruugi muutuda, kuid selle tähendus sinu jaoks võib muutuda täielikult. Ja just tähenduse muutumine võib avada uue tee. Ole mais paindlik nagu noore puu võrse veel on võimalik suunda seada. Ära kiirusta kõike lõplikult otsustama. Häälestu, märka, kohanda ja lase taipamistel tulla. Mai annab võimaluse kinnistada parimat ning ümber kirjutada seda, mis varem tundus lahendamatu.

Dubai Andero Pärsia piigast

1) Korrasta õigekiri 2) Refereeri 3) Mida tead Pärsiast, kes sulle seda sümboliseerib

Küsige endalt, miks alates jaanuari protestidest on kogu Iraanis siia maani Internet täiesti välja lülitatud? Kas selle pärast, et kogu rahvas palavalt armastab oma valitsust või sellepärast, et režiim teeb kõige hullemaid koledusi ning ei taha, et need lekiks välja ja rahva seas siseriiklikult?
Iraanis paluvad naised põlvili Trumpi poole kelle kodude kõrval plahvatavad strateegilised pommid, et palun ärge lõpetage president – pommitage edasi! Miks?
Vb sellepärast, et vähemalt 45 000 Iraanlase haiglasliku režiimi vastu protestijate massimõrvast te ei kuule midagi. Kus naised kõnnivad tänaval ja neile lastakse sniperitega katustelt kahe silma vahele. Kus käiakse koputamas kodudes ja kui saadakse teada, et sa oled olnud kasvõi väiksemal määral protestides kaas-osaleja, lastakse momentaalselt koduukse najal maha nende laste silmall. Ja lapsed võetakse sinna kuhu ikka lapsed võetakse selles haiglaslikus maailmas ja sellises haiglaslikus režiimis.
Ma räägin siia lõpetuseks ühe tõestisündinud loo ka:
Eelmine aasta Dubai Mallis oma asju tehes mul oli korra tunnike vaba aega ja läksin kohviku, võtsin oma kohvi istusin maha viimase laua taha. Kuna ruumi palju polnud siis tuli pöördus minu poole üks noorpaar, et kas nad võivad minu ette sama laua taha istuda. Ma olin loomulikult nõus. Hele-siniste silmadega ja kastan pruunide voi isegi natuke blondikate juustega naisterahvaga kuidagi hakkasime rääkima. Pilt ilusa näoga, kergelt näol tedretäpid. Meesterahvas nii hästi inglise keelt ei osanud. Ma oli täiesti kindel, et naisterahvas on Venemaalt või kuskilt sealt pärilt.
Lõpuks ma küsisin, et kust te pärit olete. Ja siis kui naisterahvas ütles, et Iraanist, ma oli tǎiesti hämmingus.
Küsisin, et päriselt? Ta vastas , et jaa. Ma küsisin, et kui tavaline on see, et Iraanis sinu väljanägemisega naisi on? Ta ütles, et see on pigem haruldane, aga Iraanis voolab 80 aasta tagustest aegadest Venemaa vereliin, kui Nõukogude väed Iraanis sees olid ja ta vanaisa oli venelane. Ja nüüd tema siis slaavi ja pärsia rassi segu. Ma pean ütlema, et see kombinatsioon loob ilusaid inimesi.
Meil läks edasi jutt Iraani elu peale, sest sellel samal päeval nad pidid lendama tagasi Iraani.
Ma küsisin kõigepealt, et kas sa oled Islami usku? Ta vastas, et ei ole. Ma olen vabausku. Ma olin isegi natuke üllatunud, sest juba too aeg ma teadsin kui karm on Iraan oma islami usu äärmusega. Ma küsisin, et aga millesse sa siis usud? Ta justkui nagu ei osanudki sellele vastata aga mainis sõna headus ja tänulikkus. Ma sain juba aru, et ta usub eluseadustesse, et kui sa oled hea inimene, siis kõrgem jõud ja jumal sinu sees hoolitseb sinu eest.
Ma siis küsisin, et kuidas on sul, kes sa oled vabausklik, elu Iraanis. Oli näha, et see küsimus tekitas temas ebameeldivust ja ta pööras näo kõrvale, et leida õigeid sõnu. Ta ütles, et sellest hetkest kui ma maandun lennukiga Iraani on ta kohustatud kandma musta rüüd nii, et ainult silmad on näha. Dubai mallis teda kohvikus nähes ma ei oleks seda pilti isegi osanud ette kujutada, sest ta oli täiesti tavalistes riietes.
Juba too aeg ma teadsin, et ka Iraanis on inimesi, kes vaikset tahavad sellest režiimist välja tulla ja ma mäletan väga selgelt, mis ma temalt järgmisena küsisin. Kas sa oskad mulle umbes öelda kui paljud Iraanis naistest kannavad täna kohustusest musta rüüd ja kui paljud kannavad siirast usust ja traditsioonist uhkusega? Ta korra mõtles ja ütles, et ma arvan 80/20. Ma küsisin, et 80% siis siirast usust? Ta ütles, et ei 80% kohustusest. Ma olin järjekordselt üllatunud, sest ma poleks arvanud, et see päris nii on.
Ma uurisin veel seda, et kas Iraanis hakkavad inimesed juba vaikselt vastu ka sellele usuhullusele ja ta vastas, et jaa. Inimesed aina enam igalpool linnades protestivad, kuid ta ütles, et seda teevad ainult väga julged, kellel pole enam vahet kas nad surevad või elevad, sest protestimiste tagajärjed võivad olla väga karmid.
Me kindlasti rääkisime veel huvitavatest asjadest aga mul nii hea mälu pole, et kõike meeles pidada, sest see oli umbes pool aastat tagasi ja ma poleks arvanud, et pool aastat hiljem võis tema iga lause või sõna osutuda tähtsamaks kui kunagi varem arvestades seda mis Iraanis tänaseks toimub.
Mul on väga kahju, et ma unustasin ka tema nime, sest muidu ma paluks kõrgematel jõududel kaitsta seda hinge Iraanis, sest ma võin öelda, et see hing oli väga puhas. Siniste silmadega naisterahval sellises riigis toime tulla, oi olgu Jumal Sinuga. Ja kaitsta mitte USA sõjaväe ega Trumpi eest, vaid kaitsta Iraanis tegutsevate terroristide, Iraani valitsuse ja haigete inimeste eest, kes lasevad maha külmavereliselt kümneidtuhandeid naisi tänavatel.
Ma ärkasin täna hommikul üles ja mul tuli sekundiga selge teadmine, et ma pean selle loo ära rääkima ja mulle tuli see alles nüüd meelde.

Päritud orjus ehk kuidas meid õpetati enda rõhumist õigustama
Lembit Silla – kodanik, isa – üks neist, kes ei ole veel lootust kaotanud
Meie haridussüsteem ei ole pärandina kaasa toonud mitte teadmistetempli, vaid vaimuvangla, mis on disainitud looma eeskujulikke täitjaid vabade isemõtlevate inimeste asemel. See on riiklikul tasemel levinud „hea õpilase sündroom“, mille puhul tarkus on defineeritud kui reeglitest kinnipidamine, mitte nende küsimuse alla seadmine.
Meid on süsteemselt treenitud leidma vabandusi, miks me ei saa – selle asemel et küsida, miks me peame. Koolis õpetati meile, et alati on olemas üks õige vastus, mis asub õpetaja või süsteemi käes ja kui sa arvad teisiti, oled sa kas loll või korrarikkuja. Selle tulemusena ootame täiskasvanuna ikka, et keegi targem ütleks meile, mis on õige: õigustame oma passiivsust sellega, et ju nemad seal ees teavad paremini – neil on andmed ja analüüsid, mida meil pole.
Veelgi sügavam on see, et meie kultuuri ja haridusse on sisse kirjutatud kummaline uhkus kannatamise üle. Meile on õpetatud, et raskuste talumine ilma nurisemata on voorus ja nii me ei mässa, kui meid pitsitatakse maksude, sõjajuttude või ebaõiglusega. Me surume hambad risti ja tunneme perversset uhkust selle üle, kui palju me suudame välja kannatada teadmata, et see ei ole tugevus, vaid alistumine, mis on pakendatud vastupidavuse sildi alla.
Kõige peenem viis, kuidas haridus meid rõhub, on see, et ta annab meile tööriistad iseenda vaigistamiseks.
Sa näed ebaõiglust, aga sinu haritud mõistus hakkab seda õigustama geopoliitilise olukorra või majandusliku paratamatusega, mis nõuabki ohverdusi. Me kasutame oma haridust, et ehitada endale vaimne vangla, kus iga trell on mõni peen termin või objektiivne põhjus. Meid õpetati austama tiitlit ja positsiooni, mitte sisu, nii et kui keegi on minister või ekspert, tunneme sisemist sundi tema ees kummardada, isegi juhul, kui tema jutt on ilmselgelt meie huvide vastu.
Tõeline haridus ei ole faktide tuupimine, vaid võime aru saada, kui sulle valetatakse ja julgus öelda, et ma saan su loogikast aru, aga see ei tähenda, et see on õige või et ma pean sellega nõustuma. Meie praegune tarkus on meid viinud punkti, kus me istume oma liisingute ja ametikohtade otsas ning vaatame pealt, kuidas vundamenti õõnestatakse, sest me oleme liiga haritud, et teha skandaali.
Peame õppima tagasi selle, mis meil oli enne, kui meid süsteemikõlblikuks lihviti – instinkti, mis ütleb: kui tunned, et on vale, siis ongi vale – väärikust, et sa ei ole ressurss kellegi teise mängulaual, solidaarsust – haritud inimene ei ole see, kes teisi lambaks kutsub, vaid see, kes suudab selgitada teisele, miks me peame koos seisma.
Me ei vaja uusi seadusi, me vajame uut arusaama endast. Me peame lõpetama oma hariduse kasutamise selleks, et välja vabandada oma hirmu – ja hakkame palun kasutama seda mõistust selleks, et ehitada riik, kus rahvas ei karda valitsust, vaid valitsus teab: ta on rahva teenistuses.

II. Hirmu orjus ehk kuidas kartus töö kaotada viib riigi kaotamiseni
See on kõige osavam hirmutaktika, mida võimukandjad on läbi aegade kasutanud – ära tekita lainet, muidu kaotad palga, koha või firma. Aga vaatame tõele näkku. Kui me laseme praegusel kursil jätkuda – sõjaretoorika on igapäevane leib ja majandust juhitakse nagu romurallit – mis sa arvad, mis sellest töökohast alles jääb? Me ostame praegu hirmu eest aega juurde.
Sa kardad täna oma palga kaotamise pärast, aga homme ei ole selle palga eest enam midagi osta või pole firmat, mis seda maksaks, sest sõjamajandus ja maksud on selle lämmatanud. Hirm on halb nõuandja. Kui sa kardad praegu liigutada, siis sa nõustud sellega, et meie tulevik pommitatakse nii otseselt kui majanduslikult puruks. Küsimus on lihtne – kas sa tahad olla see, kes jääb varemetele oma positsiooniga või see, kes hoidis ära varemete tekkimise?
Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv ütleb selgelt, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
See ei ole ilulause. See tähendab, et valitsus on teenindaja ja maksumaksja on omanik. Kui omanik näeb, et sulane põletab majanurka, et sooja saada, siis omanik ei pea kartma sulase käest riielda saada, vaid peab sekkuma enne, kui katus sisse kukub.
Kui valitsus teeb otsuseid, milleks tal pole rahva luba ja kasutab hirmu kui kütust, siis ta ei juhi riiki – ta haldab kriisi, mida ta ise toidab. Maksumaksja jõud ei ole ainult valimiskasti juures üks kord nelja aasta jooksul. Jõud on selles, kui me saame aru, et ilma meieta ei eksisteeri ühtegi ministeeriumi – nemad elavad meie toodetud väärtusest.
Sõjaretoorikaga mängimine on nagu tikkudega heinaküünis jooksmine. Need, kes ütlevad, et nad ei julge piuksatada, neil on liising, peavad aru saama, et varemete peal liisingut ei maksta. Kui me laseme riigil triivida punkti, kus diplomaatia on asendunud ainult rusikatega vehkimisega, siis me kaotame kõik. See ongi see hetk, mil väike inimene peab selja sirgu lööma justnimelt sellepärast, et tal on, mida kaotada.
Hirm töökaotuse ees on inimlik, aga see on lühinägelik. Me oleme olukorras, kus passiivsus on kõige kallim valik. Ära küsi, mis saab minust, kui ma räägin – küsi, mis saab meist kõigist, kui me kõik vaikime. Maksumaksja on riigi selgroog. Kui selgroog on pehme, siis keha kukub kokku. Meie ülesanne on meelde tuletada, et me ei ole kõigest ressurss exceli tabelis, vaid me ise olemegi see riik. Meil on õigus nõuda kainet mõistust, rahu ja austust nende poolt, kes meie raha eest hästimakstud toolidel istuvad.

III. Põlvitamine võimu ees ehk miks te ei kasuta seda, mis teile juba kuulub
Olgu, räägime asjadest nii, nagu need on, ilma ülikonnas jutu ja lipsustatud peenutsemiseta. Vaata oma käsi, vaata oma naabrit, vaata seda rahvahulka, kes hommikul tööle liigub – teie olete see jõud, mis hoiab seda riiki püsti. Kui teie homme käed rüppe lasete, siis ei liigu siin riigis mitte ükski ratas.
Ei küpsetata leiba, ei liigu elekter, ei sõida bussid ega täitu riigikassa. Teil on kogu võim. Aga miks te tunnete end siis nii abituna? Sest teile on sisse söödetud üks suur ja rasvane vale, mis kõlab nii: sina ei otsusta midagi, sina oled väike inimene, sa oled loll ja ei jaga asja.
Kõige hullem ei ole see, mida „nemad üleval“ räägivad. Kõige hullem on see, kui sa hakkad seda ise uskuma. Kui sa ütled naabrile, et ta on lammas või kirud poesabas, et eestlane ongi orjarahvas, siis sa teed täpselt seda, mida on vaja selleks, et sind kontrollida.
Siin on lihtne matemaatika. Üksik mees metsas on lihtsalt mees, temast sõidetakse üle. Kümme meest, kes üksteist vihkavad, on kümme probleemi, nad ei tee midagi ära. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on jõud, millega peab arvestama iga poliitik ja iga ülemus.
Jõu kasutamiseks on kolm lihtsat reeglit.
Esiteks, lõpeta enda ja oma rahva süljetopsiks olemine. Kui sa sõimad oma rahvast lolliks, siis sa ütled, et ka sinu isa, sinu ema ja sinu lapsed on lollid.
Kas on? Ei ole. Lõpeta see enesehävitus. Uhkus ei ole patt, see on selgroog.
Teiseks, usaldus on sinu kõige kõvem valuuta. Meie viga on see, et me usaldame võõrast lipsuga meest telekas rohkem kui oma naabrimeest. See on viga. Naabrimees aitab sul autot käivitada, telekamees võtab su viimase sendi. Hakka jälle omasid usaldama.
Kolmandaks, jõud ei ole kisa, jõud on ühtsus. Karjumine on nõrkuse tunnus. Jõud on see, kui me seisame õlg õla kõrval ja ütleme rahulikult, et nii ei lähe, meie ei ole nõus – ja me ütleme seda korraga. See riik siin ei kuulu neile, kes teevad seadusi. See riik kuulub neile, kes teevad tööd.
Probleem ei ole selles, et meil pole jõudu. Probleem on selles, et me kulutame oma jõu üksteise peale karjumise ja üksteise tühistamise peale. See on nagu mootor, mis käib täispööretel, aga käik on väljas – kisa on kõva, aga auto edasi ei liigu. Pane käik sisse! Lõpeta enesehaletsus. Lõpeta naabri sõimamine. Saa aru, et sinu kätes on jõud, aga see jõud töötab ainult siis, kui me ei ole enam killud, vaid rusikas.
Kui me võtaksime täna eesmärgiks, et me ei ütle ühegi eestlase kohta enam sõna „loll“, vaid küsime hoopis, kuidas ma saan sind aidata, siis… Mis sa arvad – kui kiiresti see riik muutuma hakkaks?

IV. Tõuse üles, Sina oled riik!
Nüüd me jõuamegi sinna, kus kõik eelnev saab oma tähenduse. Meie haridus pole meid vabastanud, see on meid taltsutanud. See on treeninud meid leidma vabandusi oma nõrkusele ja õigustusi teiste üleolekule.
See lõpeb täna.
Sa ei ole hea õpilane – sa oled omanik.
Koolis õpetati, et alati on üks õige vastus, õpetaja oma. Unusta ära! Täiskasvanu elus on ainus õige vastus see, mis kaitseb sinu pere, sinu kodu ja sinu tulevikku. Kui keegi lipsuga ütleb sulle, et nõudlik olukord nõuab kannatusi, sülita talle näkku. Sa ei ole siin selleks, et kannatada. Sa oled siin selleks, et elada, mitte vaevu ellu jääda.
Meil on seni veel uhkus külge pandud haiguse üle. Kes kannatab, see kaua elab – see jama on orja mantra. Tõeline tugevus ei ole hambad ristis vait olla. Tõeline tugevus on öelda ei, kui sulle tõmmatakse kott pähe. Tõeline tugevus on mässata selle vastu, mis on vale. Kui sa kannatad vaikides, ei ole sa vastupidav, sa oled tapamaja ees seisev veis.
Sa näed, kuidas su riiki röövitakse, kuidas su tulevik mängitakse maha, aga su aju hakkab tööle geopoliitilise olukorra ja majandusliku paratamatuse mölaga.
Jäta see sitt järele! Kas see on õiglane? Kas see kaitseb sind? Ei. Lõpeta oma rõhumise intellektuaalne õigustamine. Selleks ei ole põhjust, on ainult tahe või sallimine. Põhiseaduse esimene paragrahv ei ole ilulause. Rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja. See tähendab, et iga ametnik, iga minister, iga riigikogulane on teie teenija.
Kui teenija hakkab maja põlema panema, et endale sooja tekitada, siis omanik ei varju viimsesse nurka – omanik astub ette ja küsib, mis kuradi värk see on!?!
Ma ei saa rääkida, mul on liising, mul on laen – kuule, härra, kui me laseme riigil sihukese jutu ja hirmuga triivida, siis homme pole seda liisingut millegagi maksta, sest majandus on põrmus. Varemetel ei kehti laenulepingud. Kui sa kardad praegu oma häält, siis sa nõustud, et su lapsed elavad varemetel. Kas see ongi see stabiilsus, mida sa tahad?
Tead, mida tegi Islandi rahvas enne varemeid, kuidas käitub Iirimaa kodanik praegu, mismoodi sai tillukesest Andorrast rikas patsifistlik muinasjutumaa? Muidugi sa ei tea – koolis ei õpetatud ju – järelikult hoia lõpuks ometi silm tublide eeskujude peal ja õpi nüüd!
Üks mees on mees. Kümme meest, kes üksteist sõimavad, on kümme ohvrit, kes istuvad üksteise käte peal või püüavad need suisa kinni siduda ja maha raiuda. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on rusikas.
Lõpeta see eestlaslik iseenesesse sülitamine! Kui sa ütled, et eestlane on loll ja ori, siis sina oledki loll ja ori, sest sa ei suuda isegi oma rahvast näha kui midagi väärtuslikku. Uhkus ei ole patt, see on selgroog. Ilma selleta kukud sa kummuli.
Unusta koolis õpitud alandlikkus! Õpi tagasi instinkt, et kui haiseb, siis on mäda. Õpi tagasi väärikus, et sa ei ole kellegi teise mänguvahend. Õpi tagasi solidaarsus, et naaber ei ole lammas, vaid sinu ainus kindlustus süsteemi rünnaku vastu. Me ei vaja uusi seadusi ega uusi parteisid – me vajame uut arusaama iseendast.
Meie käes on raha, mille eest seda riiki juhitakse. Meie käes on töö, mis hoiab rattad käigus. Meie käes on lapsed, kelle pärast tulevikku ehitatakse. Kui me ei hakka enda eest seisma täna, siis homme pole kellelgi kusagil seista.
See ei ole poliitika. See on eneseväärikus. Me ei ole siin selleks, et taluda. Me oleme siin selleks, et elada. Ja elamine tähendab, et me ei vaata pealt, kuidas elu igal tasandil nii meie ümber, sees kui tulevikus põlema pannakse.

Lembit Silla – kodanik, isa – üks neist, kes ei ole veel lootust kaotanud
Meie haridussüsteem ei ole pärandina kaasa toonud mitte teadmistetempli, vaid vaimuvangla, mis on disainitud looma eeskujulikke täitjaid vabade isemõtlevate inimeste asemel. See on riiklikul tasemel levinud „hea õpilase sündroom“, mille puhul tarkus on defineeritud kui reeglitest kinnipidamine, mitte nende küsimuse alla seadmine.
Meid on süsteemselt treenitud leidma vabandusi, miks me ei saa – selle asemel et küsida, miks me peame. Koolis õpetati meile, et alati on olemas üks õige vastus, mis asub õpetaja või süsteemi käes ja kui sa arvad teisiti, oled sa kas loll või korrarikkuja. Selle tulemusena ootame täiskasvanuna ikka, et keegi targem ütleks meile, mis on õige: õigustame oma passiivsust sellega, et ju nemad seal ees teavad paremini – neil on andmed ja analüüsid, mida meil pole.
Veelgi sügavam on see, et meie kultuuri ja haridusse on sisse kirjutatud kummaline uhkus kannatamise üle. Meile on õpetatud, et raskuste talumine ilma nurisemata on voorus ja nii me ei mässa, kui meid pitsitatakse maksude, sõjajuttude või ebaõiglusega. Me surume hambad risti ja tunneme perversset uhkust selle üle, kui palju me suudame välja kannatada teadmata, et see ei ole tugevus, vaid alistumine, mis on pakendatud vastupidavuse sildi alla.
Kõige peenem viis, kuidas haridus meid rõhub, on see, et ta annab meile tööriistad iseenda vaigistamiseks.
Sa näed ebaõiglust, aga sinu haritud mõistus hakkab seda õigustama geopoliitilise olukorra või majandusliku paratamatusega, mis nõuabki ohverdusi. Me kasutame oma haridust, et ehitada endale vaimne vangla, kus iga trell on mõni peen termin või objektiivne põhjus. Meid õpetati austama tiitlit ja positsiooni, mitte sisu, nii et kui keegi on minister või ekspert, tunneme sisemist sundi tema ees kummardada, isegi juhul, kui tema jutt on ilmselgelt meie huvide vastu.
Tõeline haridus ei ole faktide tuupimine, vaid võime aru saada, kui sulle valetatakse ja julgus öelda, et ma saan su loogikast aru, aga see ei tähenda, et see on õige või et ma pean sellega nõustuma. Meie praegune tarkus on meid viinud punkti, kus me istume oma liisingute ja ametikohtade otsas ning vaatame pealt, kuidas vundamenti õõnestatakse, sest me oleme liiga haritud, et teha skandaali.
Peame õppima tagasi selle, mis meil oli enne, kui meid süsteemikõlblikuks lihviti – instinkti, mis ütleb: kui tunned, et on vale, siis ongi vale – väärikust, et sa ei ole ressurss kellegi teise mängulaual, solidaarsust – haritud inimene ei ole see, kes teisi lambaks kutsub, vaid see, kes suudab selgitada teisele, miks me peame koos seisma.
Me ei vaja uusi seadusi, me vajame uut arusaama endast. Me peame lõpetama oma hariduse kasutamise selleks, et välja vabandada oma hirmu – ja hakkame palun kasutama seda mõistust selleks, et ehitada riik, kus rahvas ei karda valitsust, vaid valitsus teab: ta on rahva teenistuses.

II. Hirmu orjus ehk kuidas kartus töö kaotada viib riigi kaotamiseni
See on kõige osavam hirmutaktika, mida võimukandjad on läbi aegade kasutanud – ära tekita lainet, muidu kaotad palga, koha või firma. Aga vaatame tõele näkku. Kui me laseme praegusel kursil jätkuda – sõjaretoorika on igapäevane leib ja majandust juhitakse nagu romurallit – mis sa arvad, mis sellest töökohast alles jääb? Me ostame praegu hirmu eest aega juurde.
Sa kardad täna oma palga kaotamise pärast, aga homme ei ole selle palga eest enam midagi osta või pole firmat, mis seda maksaks, sest sõjamajandus ja maksud on selle lämmatanud. Hirm on halb nõuandja. Kui sa kardad praegu liigutada, siis sa nõustud sellega, et meie tulevik pommitatakse nii otseselt kui majanduslikult puruks. Küsimus on lihtne – kas sa tahad olla see, kes jääb varemetele oma positsiooniga või see, kes hoidis ära varemete tekkimise?
Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv ütleb selgelt, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
See ei ole ilulause. See tähendab, et valitsus on teenindaja ja maksumaksja on omanik. Kui omanik näeb, et sulane põletab majanurka, et sooja saada, siis omanik ei pea kartma sulase käest riielda saada, vaid peab sekkuma enne, kui katus sisse kukub.
Kui valitsus teeb otsuseid, milleks tal pole rahva luba ja kasutab hirmu kui kütust, siis ta ei juhi riiki – ta haldab kriisi, mida ta ise toidab. Maksumaksja jõud ei ole ainult valimiskasti juures üks kord nelja aasta jooksul. Jõud on selles, kui me saame aru, et ilma meieta ei eksisteeri ühtegi ministeeriumi – nemad elavad meie toodetud väärtusest.
Sõjaretoorikaga mängimine on nagu tikkudega heinaküünis jooksmine. Need, kes ütlevad, et nad ei julge piuksatada, neil on liising, peavad aru saama, et varemete peal liisingut ei maksta. Kui me laseme riigil triivida punkti, kus diplomaatia on asendunud ainult rusikatega vehkimisega, siis me kaotame kõik. See ongi see hetk, mil väike inimene peab selja sirgu lööma justnimelt sellepärast, et tal on, mida kaotada.
Hirm töökaotuse ees on inimlik, aga see on lühinägelik. Me oleme olukorras, kus passiivsus on kõige kallim valik. Ära küsi, mis saab minust, kui ma räägin – küsi, mis saab meist kõigist, kui me kõik vaikime. Maksumaksja on riigi selgroog. Kui selgroog on pehme, siis keha kukub kokku. Meie ülesanne on meelde tuletada, et me ei ole kõigest ressurss exceli tabelis, vaid me ise olemegi see riik. Meil on õigus nõuda kainet mõistust, rahu ja austust nende poolt, kes meie raha eest hästimakstud toolidel istuvad.

III. Põlvitamine võimu ees ehk miks te ei kasuta seda, mis teile juba kuulub
Olgu, räägime asjadest nii, nagu need on, ilma ülikonnas jutu ja lipsustatud peenutsemiseta. Vaata oma käsi, vaata oma naabrit, vaata seda rahvahulka, kes hommikul tööle liigub – teie olete see jõud, mis hoiab seda riiki püsti. Kui teie homme käed rüppe lasete, siis ei liigu siin riigis mitte ükski ratas.
Ei küpsetata leiba, ei liigu elekter, ei sõida bussid ega täitu riigikassa. Teil on kogu võim. Aga miks te tunnete end siis nii abituna? Sest teile on sisse söödetud üks suur ja rasvane vale, mis kõlab nii: sina ei otsusta midagi, sina oled väike inimene, sa oled loll ja ei jaga asja.
Kõige hullem ei ole see, mida „nemad üleval“ räägivad. Kõige hullem on see, kui sa hakkad seda ise uskuma. Kui sa ütled naabrile, et ta on lammas või kirud poesabas, et eestlane ongi orjarahvas, siis sa teed täpselt seda, mida on vaja selleks, et sind kontrollida.
Siin on lihtne matemaatika. Üksik mees metsas on lihtsalt mees, temast sõidetakse üle. Kümme meest, kes üksteist vihkavad, on kümme probleemi, nad ei tee midagi ära. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on jõud, millega peab arvestama iga poliitik ja iga ülemus.
Jõu kasutamiseks on kolm lihtsat reeglit.
Esiteks, lõpeta enda ja oma rahva süljetopsiks olemine. Kui sa sõimad oma rahvast lolliks, siis sa ütled, et ka sinu isa, sinu ema ja sinu lapsed on lollid.
Kas on? Ei ole. Lõpeta see enesehävitus. Uhkus ei ole patt, see on selgroog.
Teiseks, usaldus on sinu kõige kõvem valuuta. Meie viga on see, et me usaldame võõrast lipsuga meest telekas rohkem kui oma naabrimeest. See on viga. Naabrimees aitab sul autot käivitada, telekamees võtab su viimase sendi. Hakka jälle omasid usaldama.
Kolmandaks, jõud ei ole kisa, jõud on ühtsus. Karjumine on nõrkuse tunnus. Jõud on see, kui me seisame õlg õla kõrval ja ütleme rahulikult, et nii ei lähe, meie ei ole nõus – ja me ütleme seda korraga. See riik siin ei kuulu neile, kes teevad seadusi. See riik kuulub neile, kes teevad tööd.
Probleem ei ole selles, et meil pole jõudu. Probleem on selles, et me kulutame oma jõu üksteise peale karjumise ja üksteise tühistamise peale. See on nagu mootor, mis käib täispööretel, aga käik on väljas – kisa on kõva, aga auto edasi ei liigu. Pane käik sisse! Lõpeta enesehaletsus. Lõpeta naabri sõimamine. Saa aru, et sinu kätes on jõud, aga see jõud töötab ainult siis, kui me ei ole enam killud, vaid rusikas.
Kui me võtaksime täna eesmärgiks, et me ei ütle ühegi eestlase kohta enam sõna „loll“, vaid küsime hoopis, kuidas ma saan sind aidata, siis… Mis sa arvad – kui kiiresti see riik muutuma hakkaks?

IV. Tõuse üles, Sina oled riik!
Nüüd me jõuamegi sinna, kus kõik eelnev saab oma tähenduse. Meie haridus pole meid vabastanud, see on meid taltsutanud. See on treeninud meid leidma vabandusi oma nõrkusele ja õigustusi teiste üleolekule.
See lõpeb täna.
Sa ei ole hea õpilane – sa oled omanik.
Koolis õpetati, et alati on üks õige vastus, õpetaja oma. Unusta ära! Täiskasvanu elus on ainus õige vastus see, mis kaitseb sinu pere, sinu kodu ja sinu tulevikku. Kui keegi lipsuga ütleb sulle, et nõudlik olukord nõuab kannatusi, sülita talle näkku. Sa ei ole siin selleks, et kannatada. Sa oled siin selleks, et elada, mitte vaevu ellu jääda.
Meil on seni veel uhkus külge pandud haiguse üle. Kes kannatab, see kaua elab – see jama on orja mantra. Tõeline tugevus ei ole hambad ristis vait olla. Tõeline tugevus on öelda ei, kui sulle tõmmatakse kott pähe. Tõeline tugevus on mässata selle vastu, mis on vale. Kui sa kannatad vaikides, ei ole sa vastupidav, sa oled tapamaja ees seisev veis.
Sa näed, kuidas su riiki röövitakse, kuidas su tulevik mängitakse maha, aga su aju hakkab tööle geopoliitilise olukorra ja majandusliku paratamatuse mölaga.
Jäta see sitt järele! Kas see on õiglane? Kas see kaitseb sind? Ei. Lõpeta oma rõhumise intellektuaalne õigustamine. Selleks ei ole põhjust, on ainult tahe või sallimine. Põhiseaduse esimene paragrahv ei ole ilulause. Rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja. See tähendab, et iga ametnik, iga minister, iga riigikogulane on teie teenija.
Kui teenija hakkab maja põlema panema, et endale sooja tekitada, siis omanik ei varju viimsesse nurka – omanik astub ette ja küsib, mis kuradi värk see on!?!
Ma ei saa rääkida, mul on liising, mul on laen – kuule, härra, kui me laseme riigil sihukese jutu ja hirmuga triivida, siis homme pole seda liisingut millegagi maksta, sest majandus on põrmus. Varemetel ei kehti laenulepingud. Kui sa kardad praegu oma häält, siis sa nõustud, et su lapsed elavad varemetel. Kas see ongi see stabiilsus, mida sa tahad?
Tead, mida tegi Islandi rahvas enne varemeid, kuidas käitub Iirimaa kodanik praegu, mismoodi sai tillukesest Andorrast rikas patsifistlik muinasjutumaa? Muidugi sa ei tea – koolis ei õpetatud ju – järelikult hoia lõpuks ometi silm tublide eeskujude peal ja õpi nüüd!
Üks mees on mees. Kümme meest, kes üksteist sõimavad, on kümme ohvrit, kes istuvad üksteise käte peal või püüavad need suisa kinni siduda ja maha raiuda. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on rusikas.
Lõpeta see eestlaslik iseenesesse sülitamine! Kui sa ütled, et eestlane on loll ja ori, siis sina oledki loll ja ori, sest sa ei suuda isegi oma rahvast näha kui midagi väärtuslikku. Uhkus ei ole patt, see on selgroog. Ilma selleta kukud sa kummuli.
Unusta koolis õpitud alandlikkus! Õpi tagasi instinkt, et kui haiseb, siis on mäda. Õpi tagasi väärikus, et sa ei ole kellegi teise mänguvahend. Õpi tagasi solidaarsus, et naaber ei ole lammas, vaid sinu ainus kindlustus süsteemi rünnaku vastu. Me ei vaja uusi seadusi ega uusi parteisid – me vajame uut arusaama iseendast.
Meie käes on raha, mille eest seda riiki juhitakse. Meie käes on töö, mis hoiab rattad käigus. Meie käes on lapsed, kelle pärast tulevikku ehitatakse. Kui me ei hakka enda eest seisma täna, siis homme pole kellelgi kusagil seista.
See ei ole poliitika. See on eneseväärikus. Me ei ole siin selleks, et taluda. Me oleme siin selleks, et elada. Ja elamine tähendab, et me ei vaata pealt, kuidas elu igal tasandil nii meie ümber, sees kui tulevikus põlema pannakse.