Loomad sõdades Kehtna KHK 12A

Muigasime prantsuse filminäitleja Brigitte Bardot’ üle, kes eelistas käia protestiks loomade tapmise vastu pigem alasti kui vangistatud karusloomade nahkades ning need tšintšiljad, keda marurohelised loomakaitsjad loodusesse lahti ei lasknud, on nüüd meie kodudes lemmikloomad. Naljakapoolne oli ka Eesti zooloogide seiklus tehnikahuvilise kopraga, kes pani pihta valvekaamera ning tegi sellega oma pesas ebakvaliteetseid selfisid – California apokalüptiliste põlengute ajal on aga isegi suunamudijatel ununenud selfide tegemine ja alles mitmendal katastroofinädalal on ühismeediasse jõudnud nii kodu- kui metsloomad, kes on napilt ellu jäänud ja varjupaikadesse viidud.
Samal ajal, kui Hollywoodi superstaarid vajavad miljonivilladest ilmajäänutena varjupaika, otsivad metsatuteks raitud hundid Eestimaal kohta, toitu ja halastust, aga hundiseaduste aegu ei taha inimloomad soekarjasid oma koju ega toidulauda. Eluterves looduskeskkonas panevad loomaliigid hierarhia õiglaselt kehtima, inimtekkelises ahistuses on peremees alfaisane, kohitseb kuldid orikateks ning heidab kastreeritud oinastele ette, miks need naisi ja lapsi ründavad – eunuhhid on stressis ja muutuvad agressiivseteks – seega võib hüpertigedaid inimmehi kastraatideks pidada.
Keskajal levitasid rändrotid sõjameeste jalgade kaudu katku ja rõugeid, ansambel Ruja on loonud kodurotte ohustavatest sissetungijatest ballaadi „Rändrotid“, mis sarnaneb Joel Steinfeldti palaga „Mägra maja“ – seoses sõdade ja loodusõnnetustega pole elamiskõlblike piirkondade põlisasukatel 21. sajandil enam võimalik põgenikke nomaadideks sõimata, sest Maa kipub otsa saama.
Väidetavalt eelnesid praegusele inimkujule anunnakide katsetused orjamudeli otsimisel monatoomse kulla kaevandustesse, kentauridel ja sfinksidel oli võrreldes homo sapiensiga puudusi ning tänapäeval korvatakse ebatäiuslikkus ilukirurgia, robotite või mikrokiipidega juhul, kui inimlooma siia planeedile üldse vaja on.
Enesealalhoiuinstinkt paneb meid vaagima „põgene-võitle“, paraku pole reptiloidide baasiks peetava Kuu käest pääsu ja ilmselt oleme kogu aeg jaganud Gaiat siseookeani tsivilisatsiooniga samal ajal, kui illuminaadid on põhjapoolusel redutanud.
Planeediomanik Elon Musk on lisaks isiklikule autismile ja suhetele Andromeeda tsivilisatsiooniga asunud igapäevaselt paljastama kõiki iidseid teadmise, et mügrina otsekui hall kardinal rahva südamesse pugeda. Delfiinisõbrad on tavatsenud soojamaareisidel ennast laadimas käia, lähitulevikus tuleb meil kardetavasti koos pringlite ja Muskiga Marsile kolida. Pealtnäha tavalisest mäestikust leiti äsja Noa laev, järelikult päästeti üleujutuse käest igast loomaliigist tõepoolest üks paar ning see, kes tahab Marsil trühvleid otsida, peab sead kaasa võtma.
Karl Madis, kelle laul „Pärlipüüdja“ on üles kasvatanud mitu eestlaste põlvkonda, sai enam kui 60aastasena taas isaks, otsekui püüaks kompenseerida nooremate generatsioonide soovimatust lapsi sünnitada, sest kehtib rahvatarkus: „Loodus tühja kohta ei salli.“ Kui me püsime euroopa ilvestena endale hästi tuntud kodukohas, siis on ehk siiski veel lootust täita oma maa oma lastega, mitte tulnukate ega pagulastega, pidasime viikingitena siia tulnutena vastu 16 tuhat aastat, peame sama palju veel.