19. juuni 2011
Keda lasta oma metsa?
Kati Saara Vatmann
Taluperenaine
Erinevalt paanikakülvajatest, kes kurdavad, et Eestimaa raiutakse metsast lagedaks nagu Taanimaa, usun oma metsameestest sõpru, kes selgitavad, et mets on nagu viljapõld: kui vili valmib, lõigatakse ta maha ja külvatakse uus. Usun ka suure, 1999.aastal loodud teenelise metsafirma juhi Andrus Kalda kaht väidet. Esiteks et väikesed metsateo ja –veo teenuse pakkujad teevad professionaalide maine maatasa. Teiseks et põhjus, miks talunikud riskivad väikepakkujate eelistamisega, on lihtne ahnus ja kadedus. Üksteisele nimetatakse müstilisi summasid, mida metsa eest saadakse – aga tegelikult ei saada midagi kätte. Aastakümneid ja –sadu kasvanud mets lastakse sulleritel avalikult ära varastada, ehkki see võiks talu külluslikult ja väärikalt elatada.
Mets kui viljapõld
Pärnu metsagrupi pealik Urmas Rahnel selgitas mulle, linnatüdrukust humanitaarlasele mõne aasta eest väga lihtsalt ja arusaadavalt, et ülekasvanud mets sureb jala pealt ära. Mädaneb, murdub, jääb haigeks. Täisealine mets tuleb maha raiuda ja noorendik peale istutada.
Iseasi on see, et paljud taluperemehed ei ole sellise viljapõllu-hoolduse jaoks raielube võtnud. Tõenäoliselt on Eestis praegu oluliselt vähem kasvavat metsa kui statistika näitab. Meie enesegi talus osutus 200 tihu parimat palgimetsa kadunuks, kui sel talvel metsa noorendama asusime.
Inimesed on omavahel kehtestanud reeglid ja seadused selleks, et me kõik saaksime asjadest ühte moodi aru. Raplamaa metsaguru Mihkel Haud võrdleb metsandamist liikluseeskirjade järgimisega – kui kõik seadusest kinni ei pea, toimub ridamisi kokkupõrkeid.
Mu naabripoiss ja lapsepõlvesõber Meelis Lippe Karo-Transist on ränga järjekindlusega püüdnud üldsusele mitut elementaarset asja selgeks teha. Esiteks on õigel ajal maha võetav ja arukalt noorendatav mets Eestimaale tulu ja maksude allikas. Teiseks ei kahjusta meie maanteid mitte täislastis puidukoormad, vaid see, kui pooleldi laetud autod mitu korda rohkem edasi-tagasi sõidavad, õhku saastavad ja emakese Maa naftavarusid ammendavad. Kolmandaks tuleb iga tööd tegema kutsuda selle eriala asjatundjad – hambaid me ju ise ei paranda ja pimesoolt samuti ise välja ei lõika. Järelikult on ka nii metsaraie, väljaveo, turustamise kui noorendamise jaoks profid.
Suurtegijad ja väikevargad
Ehkki Eestis on mitmeid omavahel kenasti läbi saavaid ja koostööd tegevaid puidufirmasid, kes on oma niššidesse paiknenud, kipuvad talunikud ikkagi kahtlase väärtusega libategijaid palkama.
Grundar-puidu pealik Andrus Kalda kirjeldab seda nähtust niimoodi, et talunikud loodavad tundmatuid isetegijaid palgates rohkem teenida. Lootuse põhjus on teadmatus. Üks talunik ütleb teisele, et voh, kus temale ikka lankide ja metsamaterjali eest pakuti. Teine mõtleb kadedalt, et tahab ka. Suurtegijad ei paku iial utoopilisi summasid, vaid sellist raha, mida ka reaalselt on võimalik maksta ja saada.
Andrus arutleb, et kui talunikud oleksid omavahel ausad, siis nad hoiataksid üksteist – enamus ei-tea-kust ilmunud ja pärast metsategu peost libisevaid isetegevuslasi osutuvad tegelikult avalikeks varasteks. Nad ei maksagi. Selle asemel, et metsamüügi eest talu elatada ja arendada, kingivad talumehed oma hinnalise metsa lihtsalt väikevarastele ära. Seda ahnuse palka on kadedale üleaedsele piinlik tunnistada – ja nii astub ka üleaedne teadmatusest samasse ämbrisse.
Nii Andrus, Meelis kui Urmas on sellest fenomenist mitmel põhjusel häiritud. Mitte et neil endal jääb vasakule sõitva metsa tõttu rikkaks minemata. Hoopis sellepärast, et väikevaraste tehtavad sigadused kahjustavad kõigi metsameeste mainet. Ning oma maast ja rahvast on kahju.
See on umbes sama nähtus, nagu salakütid, kellega üldsus kõiki jahimehi hakkab samastama. Pärnu hambaarst Kalmer Lepik viib pea kogu oma teenistuse metsa – toidab ja hooldab ulukeid, kelle arvukust siis ausa jahimehena oskuslikult piirab. Nii et ulukite arvukus on metsades õige ja nad ei satu ülearu sageli maanteele autode ette. Salakütid aga panevad musta ordeni rinda ka ausatele päristegijatele.
Suurtegijad investeerivad õigesse tehnikasse – harvesterid, väljaveo traktorid, veoautod – seega on teadmatutest talunikest üsna arutu erinevaid, näiliselt odavamaid teenuseid kokku lappida. Saemees siit, harvester sealt, väljavedaja kolmandast ja veoauto neljandast kohast. Nii Andrus, Urmas kui Meelis veenavad: mõistlik on osta kompleksne teenus.
Andrus kinnitab, et kui väiketegija ei petaks, ei tasuks tema taidlus-äri end mingil juhul ära. Olen seda üsna hiljuti omal nahal kogenud ja mööda naaberkülasid jalaga uksi lahti löömas käinud. Miks me peame oma rumalusest kaklema ning perenaistest-humanitaarlastest kantideks moonduma?
Positiivne programm väikevarastele oleks: minge suurfirmade teenistusse, ärge rikkuge terve tsunfti mainet ja oma karmat. Küll teid palgatakse – eriti kui teil on oma tehnika – tööjärg on lõpmatu.
Ja palve talunikele – ehkki raierahu kehtib ametlikult vaid riigimetsale, pidagem meiegi sellest kinni. Puude otsas on linnupojad. Linnupoegadest kasvavad uued laululinnud ja metsasanitarid, kes hoiavad meie metsad ja aiad terved. Ärgem tapkem – oodakem metsanoorendusega hilissuveni. Ja siis tehkem seda arukalt, sõbrad!