Õpetajaks küpsemine (aja)kirjanikust on olnud pikk ja sügav protsess läbi 5 lapse suureks kasvatamise, palju aastaid lastelaagrite juhendamise ja noortestuudio vedamise. Laste- ja noortekeskse kultuurikeskuse rajasin siis, kui ajakirjanikust oli saanud sõimusõna ning vabakutselisena ei olnud võimalik selles ametis oma suurt pere ja kodu üleval pidada. Olen viimane lend, kes andis Tartu Ülikoolis Akadeemia Peegelianas eetikavande – järgnev meie meediamaastikul meenutab salaküttide sooritusi, kes ausate jahimeeste mundriau sodivad.
Mul algab viies õppeaasta eesti keele ja kirjanduse õpetajana ning minu tänuväärseim teejuht sellel missioonil on akadeemik Ülo Vooglaid. Juurus ja Kehtnas alustades sain üsna kohe aru, et ei teismelised ega täiskasvanud õppijad õpikute-töövihikute päheõppimise papagoi-põhimõttel mitte midagi päriselt ei omanda. Hakkasin ise õppematerjale koostama – www.aabramihobulausujad.ee – Kati lood ja laulud. Järgmisel aastal valmib neist kogumik „Meistrite aabits“.
Lähtun õppematerjale koostades riiklikest ainekavadest, mille koostamisel olen osaline ning kohustuslikust kirjandusest – loon klassikast ja tänapäevast, kirjasõnast ja praegusest tegelikust elust terviklikud materjalid. Ühtlasi peab kogu hingest pühenduv õpetaja olema kiirreageerija: mingi teema huvitab meie inimesi, mõni probleem on avalikus fookuses, (eesti)maailmas juhtub midagi üldolulist – ja minul on järgmiseks hommikuks õppematerjal valmis kirjutatud.
Meie täiskasvanud õppijad, IT-inimesed, mehhaanikud, ehitajad ja toitlustajad tõstavad õhinal ka ise elust, netist ja meediast leitud materjale lauale – teeme rühmatöödeks. Meil on ühiste etteütluste kirjutamise tava – selleks on jumalik vahend Tarmo Tuule nutigrupi-teemakaartide valik, mille küsimustele vastates guugeldame ja korraldame ajurünnakuid.
Olenemata sellest, kas päevakorras on vulkaanipursked-põlengud või eurolaul ja superstaarid, keskkond ja robotid või keskkonnakriis ja inimsuse krahh, LGBT ja nartsissism, narkomaania ja vaimsed korratused – tekstid loon alati õigekeelsuse õppematerjaliks ja edasimõtlemise-eneseavalduse käivitajaks. Meil on õigekeelsustabelid ja pähetagumise hetked ka, aga kirjavahemärkide-kokkulahkude kinnistamine eeldab siiski õpetajalt ülimat järjekindlust.
Tutvume David Icke’i, Hannes Võrno, Jaan Krossi, Vishen Lakhiani ja Lydia Koidulaga – ning valime tänases Eestis töökohti ja kirjutame sinna pürgimiseks Cvsid ja motivatsioonikirju või koostame soovitud ametiteks tarvilise haridustee.
Mul on õnnestunud oma klassiruumist luua pesa, kus annan oma inimestega pidevalt väge ständap-komeditega võrdväärsete panustena – https://www.youtube.com/@katimurutar2280 Ühest küljest avanevad sel moel inimesed, kes saabuvad sildistatud-hirmutatud teadmisega, et nemad küll ei kõlba ning asuvad looma ja luuletama, kaasa ja edasi mõtlema nagu noored jumalad. Teisalt kasutavad neid salvestusi Stockholmi, Hispaania, USA ja Austraalia koolid ja pered. Kolmandaks esitasid isamaised emakeele õpetajad, kes üha järjekindlamalt mu materjale kasutavad, mind keeleteo nominendiks ning sain Paul-Erik Rummo kiiluvees hariduministri tänukirja.
Saanud teada, et loetakse mõtteid, mitte vigu ning iga mõte on õige, sest ta on sinu oma, sooritavad inimesed õnneliku lahtihüppe – minu klassist läks esimesel aastal kõrgkooli 3, teisel 7, siis 11 ja tänavu 21 inimest.
Minu Riik (parlamendi esseekonkursside toimkond), President, kõrgkoolid ja teised institutsioonid korraldavad pidevalt esseekonkursse, mis kõrvuti varasemate aastate lõpu- ja riigieksamitega annavad maitsvaid mõtlemise ja vaidlemise teemasid. Arvamuste paljusus innustab avalikule esinemisele ja kommunikeerimisele, mida samuti õpetan. Ootan põnevusega, mis teemad tulevad.
Ma kirjutan oma inimestega neil teemadel koos – samuti käsitsi, olgu aus mäng! – ja pärast tähtaegade sulgumist avaldan arvamuslugudena.
Nutipluti ajastu rahvas saabub meile sageli ilma käekirjata ja käsitsi kirjutamise oskuseta – aga käsi ja peaaju on otseühenduses, nii et käsitsi kirjutades käivitame ka mõtlemis-väitlemis-loovusvõime. Avastasime koos kursantidega, et AI-ga saab põnevalt mängida: kirjuta mulle Karise, Nublu, Tungla, Kasari stiilis – oh! kirjutabki! Toodet käsitsi ümber kirjutades tekib eduelamus ja vabanemine valge paberi krambist.
Oleme kõigil konkurssidel olnud võidukad – pälvinud vastuvõtu nii Roosiaias kui Brüsselis.
Iga õnnestumise, autasu ja preemia puhul kaebavad naised köögist, kuhu vaja, et me propageerime narkootikume-vandenõuteooriaid-riigipööret – järelikult jõuab sõnum kohale! Minu köögis eelneb kuumal teemal materjali loomisele ohtrasti taustauuringuid ja arstide-teadlaste-praktikutega konsulteerimist, et luua tervikpilt. Mida süvam, seda enam tuhandeid klikke ja laike mu kanalil ka.
Meil on rakendusliku kolledži erialaõppega võrratu lõimumine – jumaldan tunde garaažis, IT-klassis ja ehitusplatsil. Üldharidus peab olema terviklik, seostatud ja ühenduses – tegeldes ajaloo-bioloogia-geoloogia-keemia-astronoomia-krüpto-teemadega kontrollin ennast päris sageli kolleegide klassiuksele koputades ning koos õppijatega materjale juurde otsides, peegeldades ja laiendades.
Eriline – ehkki kirjeldamatult töömahukas – au ja rõõm on loov-uurimis-praktiliste tööde juhendamine. Mullune suurim bingo oli noormees, kellel ei olnud teemat, vaid kurbus äsja katki kukutud teksaste pärast – pükstest sündis loovtöö, millest kujunes eneseavastus ning poiss läks kõrgkooli tekstiilikunsti õppima. Uueks õppeaastaks on ennast 7 inimest oma töödega kirja pannud.
Koolile olen ma selles mõttes tülikas tegelane, et kauase kultuurijuhi-produtsendi-ühendajana toon kogu kooli ette aulatundi andma nii Presidendi, Peapiiskopi kui Brüsseli. Sel sügisel kutsun valimisliitude esindajad auladebatile ning meie inimesed koostavad meie kooli valimisprogrammi.
Kui rahvas küsib, kutsun Zevakini-Saagimi-Terrase – UFOsid ei kutsu, sest mina ise olengi ufo.
Iga natukese aja tagant kutsub mõni teine kool Murutari endale, aga ma armastan väga oma kooli ja mul on põhimõte: truudus, fookus, distsipliin – rahu! Korduvalt on ka poliitikasse kutsutud – aga mul on rahva teenimise missioon teises võtmes. Kaasa räägime küll. Tere tulemast klassiruumi 204!