Päritud orjus ehk kuidas meid õpetati enda rõhumist õigustama
Lembit Silla – kodanik, isa – üks neist, kes ei ole veel lootust kaotanud
Meie haridussüsteem ei ole pärandina kaasa toonud mitte teadmistetempli, vaid vaimuvangla, mis on disainitud looma eeskujulikke täitjaid vabade isemõtlevate inimeste asemel. See on riiklikul tasemel levinud „hea õpilase sündroom“, mille puhul tarkus on defineeritud kui reeglitest kinnipidamine, mitte nende küsimuse alla seadmine.
Meid on süsteemselt treenitud leidma vabandusi, miks me ei saa – selle asemel et küsida, miks me peame. Koolis õpetati meile, et alati on olemas üks õige vastus, mis asub õpetaja või süsteemi käes ja kui sa arvad teisiti, oled sa kas loll või korrarikkuja. Selle tulemusena ootame täiskasvanuna ikka, et keegi targem ütleks meile, mis on õige: õigustame oma passiivsust sellega, et ju nemad seal ees teavad paremini – neil on andmed ja analüüsid, mida meil pole.
Veelgi sügavam on see, et meie kultuuri ja haridusse on sisse kirjutatud kummaline uhkus kannatamise üle. Meile on õpetatud, et raskuste talumine ilma nurisemata on voorus ja nii me ei mässa, kui meid pitsitatakse maksude, sõjajuttude või ebaõiglusega. Me surume hambad risti ja tunneme perversset uhkust selle üle, kui palju me suudame välja kannatada teadmata, et see ei ole tugevus, vaid alistumine, mis on pakendatud vastupidavuse sildi alla.
Kõige peenem viis, kuidas haridus meid rõhub, on see, et sta annab meile tööriistad iseenda vaigistamiseks.
Sa näed ebaõiglust, aga sinu haritud mõistus hakkab seda õigustama geopoliitilise olukorra või majandusliku paratamatusega, mis nõuabki ohverdusi. Me kasutame oma haridust, et ehitada endale vaimne vangla, kus iga trell on mõni peen termin või objektiivne põhjus. Meid õpetati austama tiitlit ja positsiooni, mitte sisu, nii et kui keegi on minister või ekspert, tunneme sisemist sundi tema ees kummardada, isegi juhul, kui tema jutt on ilmselgelt meie huvide vastu.
Tõeline haridus ei ole faktide tuupimine, vaid võime aru saada, kui sulle valetatakse ja julgus öelda, et ma saan su loogikast aru, aga see ei tähenda, et see on õige või et ma pean sellega nõustuma. Meie praegune tarkus on meid viinud punkti, kus me istume oma liisingute ja ametikohtade otsas ning vaatame pealt, kuidas vundamenti õõnestatakse, sest me oleme liiga haritud, et teha skandaali.
Peame õppima tagasi selle, mis meil oli enne, kui meid süsteemikõlblikuks lihviti – instinkti, mis ütleb: kui tunned, et on vale, siis ongi vale – väärikust, et sa ei ole ressurss kellegi teise mängulaual, solidaarsust – haritud inimene ei ole see, kes teisi lambaks kutsub, vaid see, kes suudab selgitada teisele, miks me peame koos seisma.
Me ei vaja uusi seadusi, me vajame uut arusaama endast. Me peame lõpetama oma hariduse kasutamise selleks, et välja vabandada oma hirmu – ja hakkame palun kasutama seda mõistust selleks, et ehitada riik, kus rahvas ei karda valitsust, vaid valitsus teab: ta on rahva teenistuses.

II. Hirmu orjus ehk kuidas kartus töö kaotada viib riigi kaotamiseni
See on kõige osavam hirmutaktika, mida võimukandjad on läbi aegade kasutanud – ära tekita lainet, muidu kaotad palga, koha või firma. Aga vaatame tõele näkku. Kui me laseme praegusel kursil jätkuda – sõjaretoorika on igapäevane leib ja majandust juhitakse nagu romurallit – mis sa arvad, mis sellest töökohast alles jääb? Me ostame praegu hirmu eest aega juurde.
Sa kardad täna oma palga kaotamise pärast, aga homme ei ole selle palga eest enam midagi osta või pole firmat, mis seda maksaks, sest sõjamajandus ja maksud on selle lämmatanud. Hirm on halb nõuandja. Kui sa kardad praegu liigutada, siis sa nõustud sellega, et meie tulevik pommitatakse nii otseselt kui majanduslikult puruks. Küsimus on lihtne – kas sa tahad olla see, kes jääb varemetele oma positsiooniga või see, kes hoidis ära varemete tekkimise?
Eesti Vabariigi põhiseaduse esimene paragrahv ütleb selgelt, et kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.
See ei ole ilulause. See tähendab, et valitsus on teenindaja ja maksumaksja on omanik. Kui omanik näeb, et sulane põletab maja nurka, et sooja saada, siis omanik ei pea kartma sulase käest riielda saada, vaid peab sekkuma enne, kui katus sisse kukub.
Kui valitsus teeb otsuseid, milleks tal pole rahva luba ja kasutab hirmu kui kütust, siis ta ei juhi riiki – ta haldab kriisi, mida ta ise toidab. Maksumaksja jõud ei ole ainult valimiskasti juures üks kord nelja aasta jooksul. Jõud on selles, kui me saame aru, et ilma meieta ei eksisteeri ühtegi ministeeriumi – nemad elavad meie toodetud väärtusest.
Sõjaretoorikaga mängimine on nagu tikkudega heinaküünis jooksmine. Need, kes ütlevad, et ma ei julge piuksatada, mul on liising, peavad aru saama, et varemete peal liisingut ei maksta. Kui me laseme riigil triivida punkti, kus diplomaatia on asendunud ainult rusikatega vehkimisega, siis me kaotame kõik. See ongi see hetk, kus väike inimene peab selja sirgu lööma justnimelt sellepärast, et tal on, mida kaotada.
Hirm töökaotuse ees on inimlik, aga see on lühinägelik. Me oleme olukorras, kus passiivsus on kõige kallim valik. Ära küsi, mis saab minust, kui ma räägin – küsi, mis saab meist kõigist, kui me kõik vaikime. Maksumaksja on riigi selgroog. Kui selgroog on pehme, siis keha kukub kokku. Meie ülesanne on meelde tuletada, et me ei ole kõigest ressurss Exceli tabelis, vaid me ise olemegi see riik. meil on õigus nõuda kainet mõistust, rahu ja austust nende poolt, kes meie raha eest hästimakstud toolidel istuvad.

III. Põlvitamine võimu ees ehk miks te ei kasuta seda, mis teile juba kuulub
Olgu, räägime asjadest nii, nagu need on, ilma ülikonnas jutu ja lipsustatud peenutsemiseta. Vaata oma käsi, vaata oma naabrit, vaata seda rahvahulka, kes hommikul tööle liigub – teie olete see jõud, mis hoiab seda riiki püsti. Kui teie homme käed rüppe lasete, siis ei liigu siin riigis mitte ükski ratas.
Ei küpsetata leiba, ei liigu elekter, ei sõida bussid ega täitu riigikassa. Teil on kogu võim. Aga miks te tunnete end siis nii abituna? Sest teile on sisse söödetud üks suur ja rasvane vale, mis kõlab nii – sina ei otsusta midagi, sina oled väike inimene, sa oled loll ja ei jaga asja.
Kõige hullem ei ole see, mida „nemad üleval“ räägivad. Kõige hullem on see, kui sa hakkad seda ise uskuma. Kui sa ütled naabrile, et ta on lammas või kirud poesabas, et eestlane ongi orjarahvas, siis sa teed täpselt seda, mida on vaja, et sind kontrollida.
Siin on lihtne matemaatika. Üksik mees metsas on lihtsalt mees, temast sõidetakse üle. Kümme meest, kes üksteist vihkavad, on kümme probleemi, nad ei tee midagi ära. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on jõud, millega peab arvestama iga poliitik ja iga ülemus.
Jõu kasutamiseks on kolm lihtsat reeglit.
Esiteks, lõpeta enda ja oma rahva süljetopsiks olemine. Kui sa sõimad oma rahvast lolliks, siis sa ütled, et ka sinu isa, sinu ema ja sinu lapsed on lollid.
Kas on? Ei ole. Lõpeta see enesehävitus. Uhkus ei ole patt, see on selgroog.
Teiseks, usaldus on sinu kõige kõvem valuuta. Meie viga on see, et me usaldame võõrast lipsuga meest telekas rohkem kui oma naabrimeest. See on viga. Naabrimees aitab sul autot käivitada, telekamees võtab su viimase sendi. Hakka jälle omasid usaldama.
Kolmandaks, jõud ei ole kisa, jõud on ühtsus. Karjumine on nõrkuse tunnus. Jõud on see, kui me seisame õlg õla kõrval ja ütleme rahulikult, et nii ei lähe, meie ei ole nõus – ja me ütleme seda korraga. See riik siin ei kuulu neile, kes teevad seadusi. See riik kuulub neile, kes teevad tööd.
Probleem ei ole selles, et meil pole jõudu. Probleem on selles, et me kulutame oma jõu üksteise peale karjumise ja üksteise tühistamise peale. See on nagu mootor, mis käib täispööretel, aga käik on väljas – kisa on kõva, aga auto edasi ei liigu. Pane käik sisse. Lõpeta enesehaletsus. Lõpeta naabri sõimamine. Saa aru, et sinu kätes on jõud, aga see jõud töötab ainult siis, kui me ei ole enam killud, vaid rusikas.
Kui me võtaksime täna eesmärgiks, et me ei ütle ühegi eestlase kohta enam sõna „loll“, vaid küsime hoopis, kuidas ma saan sind aidata, siis… Mis sa arvad – kui kiiresti see riik muutuma hakkaks?

IV. Tõuse üles, Sina oled riik!
Nüüd me jõuamegi sinna, kus kõik eelnev saab oma tähenduse. Meie haridus pole meid vabastanud, see on meid taltsutanud. See on treeninud meid leidma vabandusi oma nõrkusele ja õigustusi teiste üleolekule.
See lõpeb täna. Sa ei ole hea õpilane – sa oled omanik. Koolis õpetati, et alati on üks õige vastus, õpetaja oma. Unusta ära! Täiskasvanu elus on ainus õige vastus see, mis kaitseb sinu pere, sinu kodu ja sinu tulevikku. Kui keegi lipsuga ütleb sulle, et nõudlik olukord nõuab kannatusi, sülita talle näkku. Sa ei ole siin selleks, et kannatada. Sa oled siin selleks, et elada, mitte vaevu ellu jääda.
Meil on seni veel uhkus külge pandud haiguse üle. Kes kannatab, see kaua elab – see jama on orja mantra. Tõeline tugevus ei ole hambad ristis vait olla. Tõeline tugevus on öelda ei, kui sulle tõmmatakse kott pähe. Tõeline tugevus on mässata selle vastu, mis on vale. Kui sa kannatad vaikides, ei ole sa vastupidav, sa oled tapamaja ees seisev veis.
Sa näed, kuidas su riiki röövitakse, kuidas su tulevik mängitakse maha, aga su aju hakkab tööle geopoliitilise olukorra ja majandusliku paratamatuse mölaga.
Jäta see sitt järele! Kas see on õiglane? Kas see kaitseb sind? Ei. Lõpeta oma rõhumise intellektuaalne õigustamine. Selleks ei ole põhjust, on ainult tahe või sallimine. Põhiseaduse esimene paragrahv ei ole ilulause. Rahvas on kõrgeim riigivõimu kandja. See tähendab, et iga ametnik, iga minister, iga riigikogulane on teie teenija.
Kui teenija hakkab maja põlema panema, et endale sooja tekitada, siis omanik ei varju viimsesse nurka – omanik astub ette ja küsib, mis kuradi värk see on!?!
Ma ei saa rääkida, mul on liising, mul on laen – kuule, härra, kui me laseme riigil sihukese jutu ja hirmuga triivida, siis homme pole seda liisingut millegagi maksta, sest majandus on põrmus. Varemetel ei kehti laenulepingud. Kui sa kardad praegu oma häält, siis sa nõustud, et su lapsed elavad varemetes. Kas see on see stabiilsus, mida sa tahad?
Tead, mida tegi Islandi rahvas enne varemeid, kuidas käitub Iirimaa kodanik praegu, mismoodi sai tillukesest Andorrast rikas patsifistlik muinasjutumaa? Muidugi sa ei tea – koolis ei õpetatud ju – järelikult hoia lõpuks ometi silm tublide eeskujude peal ja õpi nüüd!
Üks mees on mees. Kümme meest, kes üksteist sõimavad, on kümme ohvrit, kes istuvad üksteise käte peal või püüavad need suisa kinni siduda ja maha raiuda. Aga sada meest, kes üksteist usaldavad, on rusikas.
Lõpeta see eestlaslik iseenesesse sülitamine! Kui sa ütled, et eestlane on loll ja ori, siis sina oledki loll ja ori, sest sa ei suuda isegi oma rahvast näha kui midagi väärtuslikku. Uhkus ei ole patt, see on selgroog. Ilma selleta kukud sa kummuli.
Unusta koolis õpitud alandlikkus! Õpi tagasi instinkt, et kui haiseb, siis on mäda. Õpi tagasi väärikus, et sa ei ole kellegi teise mänguvahend. Õpi tagasi solidaarsus, et naaber ei ole lammas, vaid sinu ainus kindlustus süsteemi rünnaku vastu. Me ei vaja uusi seadusi ega uusi parteisid – me vajame uut arusaama iseendast.
Meie käes on raha, mille eest seda riiki juhitakse. Meie käes on töö, mis hoiab rattad käigus. Meie käes on lapsed, kelle pärast tulevikku ehitatakse. Kui me ei hakka enda eest seisma täna, siis homme pole kellelgi kusagil seista.
See ei ole poliitika. See on eneseväärikus. Me ei ole siin selleks, et taluda. Me oleme siin selleks, et elada. Ja elamine tähendab, et me ei vaata pealt, kuidas su elu igal tasandil niii meie ümber, sees kui tulevikus põlema pannakse.