Lembit Silla: Mis on saanud meie rahva koosmeelest?
Mis on saanud sellest? Räägi mulle, mis on saanud sellest hetkest, kui inimesed seisid käest kinni Tallinnast Leeduni ja Leedust Tallinnani? Kas sa üldse mäletad seda tunnet, seda lootust, mis kandus käest kätte, südamest südamesse?Mina ei mäleta. Ma olin laps. Aga vanaisa mäletas. Ja vanaema rääkis. Nad olid uhked. Nende silmad läksid märjaks, kui nad meenutasid seda hetke, kui rahvas tõesti oli ÜKS. Ma ei tunne seda tunnet omal nahal, aga ma tunnen selle jäänuseid inimeste sõnades, hääles ja pilgus. Kannan seda uhkusega edasi. Ma võtan selle teadmise, selle loo, selle väe kaasa. Mitte selleks, et nutta taga, vaid selleks, et meeles pidada, kes me olime ja kes me veel võime olla. Lauldi ennast vabaks mitte hirmust, vaid lootusest. Sellest sisemisest leegist, mis ei küsinud parteid, passi ega palganumbrit. Siis ei olnud vaja kontrollida, kas sa oled õige inimene. Piisas sellest, et sul oli süda sees ja hääl, mis laulis.
Siis ei olnud oluline, kes kui palju teenib, mis parteisse kuulub või keda armastab, sest ainus, mis loeb, on see, et me oleme rahvas. Üks rahvas. Üks süda. Üks eesmärk.
Ja nüüd ma küsin: kuhu see kõik kadus? Kas me tõesti vahetasime selle pärandi ekraanide vastu, kus me üksteise peale anonüümselt karjume? Kas see vabadus, mille me välja laulsime, maksis lõpuks nii vähe, et me viskasime selle esimese hirmu peale minema?
Või on see ikka meis alles? Peidetud? Magavas olekus, oodates, et keegi ärataks üles?
Kas me üldse enam tunneme üksteist ära?
Kuhu kadus see ühtsus? Kuhu me panime selle koosolemise jõu? Miks me lasime sellel käest libiseda? Kas tõesti oleme nii ära väsinud, nii umbusklikud, et me isegi ei küsi enam: kas see kõik on ikka see Eesti, mille nimel me kord seista julgesime?
Ma ei küsi seda süüdistades. Ma küsin, sest mu süda valutab. Sest ma ei suuda enam vaikida. Sest kuskil peab keegi seda küsimust küsima siiralt, valusalt ja päriselt.
Mis on saanud nendest päevadest, kui Eestimaal lauldi tõesti hingest? Laulupidu polnud pelgalt rahvariideparaad ega lippude lehvitamine turistidele, vaid püha tseremoonia, vaba rahva südamest tulev hüüd: me seisame koos, sest me armastame oma maad ja üksteist!
Aga siis juhtus midagi. Kui rahvas pärast vabaks laulmist käest lahti lasi, just siis käivitati süstemaatiline killustamine. Vaikselt, vaevumärgatavalt, aga sihilikult. Igaüks pandi enda nurka keele järgi, nahavärvi järgi, sissetuleku järgi, poliitiliste eelistuste järgi. Meie ühine jõud, see, mis tegi meist rahva, mitte üksikisikute summi, lõhuti sihilikult ja järjekindlalt. Tükike siit, tükike sealt. Nagu mõrtsukas, kes ei tapa ühe hoobiga, vaid lõikab aeglaselt. Üks usaldus korraga, üks suhe korraga, üks põlvkond korraga. Kuni me ei tunnetanudki enam, et meid on tükeldatud. Ja nüüd me seisame siin nagu killud, mis kord olid tervik.
Meid õpetati mitte enam usaldama. Süstemaatiliselt, teadlikult, metoodiliselt. Ei naabrit, arsti, õpetajat, isegi mitte omaenda pereliiget. Meile söödeti kahtlust lusikaga, meile suruti näkku kaamerasilm ja kõrva valvas jälgija.
Kahtlusta. Jälgi. Märgi. Ja kui oled piisavalt mürgitatud, siis karda. Karda kõike. Karda oma varju.
Nii tappis süsteem koosmeele ja kasvatas asemele ükskõiksuse ja kibeduse. Meie südamed muudeti analüüsivõimetuks, meie silmad kahtlusteks ja meie keel relvaks. Nüüd me istume zombistunult nutiseadmetes, sirvime teiste valusid nagu peeglisse vaadates, aga ei tunne enam ära. Kommenteerime solvunult, salvame, lajatame, unustades, et kunagi… olime me rahvas, kes laulis vastu tankidele. Jah, tankidele!
Kas sa suudad seda endale meelde tuletada? Või on sul juba mugavam vaikida ja vihata korraga, süda pime ja ekraan valge? Kus on need käed täna? Kuhu kadus meie laul? Kes me oleme ilma selleta? Aeg on küsida, kas me laseme end lõplikult tükeldada või haarame taas kätest kinni.
Kui vabadus müüdi maha ja rahvas vaikides nõustus
Praeguste uudiste valguses… no ausalt, ma ei suuda enam vaikida. Ma vaatan ringi ja näen: inimesed, kes väidavad, et nad seisavad Eesti, Eestluse ja rahva eest… need samad inimesed külvavad paanikat, hirmu, õhutavad vägivallale, verele, tapmisele. See ei ole normaalne. See pole see Eesti, mille nimel me koos seisime, mitte see maa, mille nimel vanaemad nutsid ja vanaisad rusika vastu lauda lõid. See siin on varjatud reetmine. Meil on lipp, hümn, vabaduse sõnad – aga sisu on kadunud. Ja teate, mis? See teeb haiget. Päriselt. Sest ma ei saa enam vaadata sellele Eestile otsa, ilma et küsiks miks me lasime sellel juhtuda?
Aga ma saan ka aru, miks see nii on. Sest pärast seda, kui me vabaduse laulmise järel käest lahti lasime, hakkas pihta avalik riisumine ja rahva lollitamine täie teadlikkusega. Mitte lihtsalt vead või ebakõlad, vaid sihilikud ja jämedad kuriteod. Varastamised. Erastamised. Rahva vara – tuhandete ühine töö ja veri – muudeti eralõbuks, jagati omavahel laiali nagu röövsaak pärast reidi. Nad sõid meie leivast, jõid meie veini ja naersid näkku neile, kes veel uskusid, et see on meie oma riik.
See ei olnud eksitus. See oli planeeritud. Süsteemne. Külm ja kalk. Ja me kõik seisime ja vaatasime pealt.
Nüüd ilmuvad needsamad väärastunud vargad, silmad häbitult säramas, ja ütlevad: „Vabandust… teeme seekord paremini.“
Seekord paremini!? Teie!? Pärast kõike seda? Minge persse. Ei tule enam mingit uut ringi teie juhtimisel. Ei mingeid uusi komiteesid ega uut teatrit. Seekord teeb rahvas ise. Ilma teieta. Mitte ühegi teie varju, susiseva keele ega õõnsa lubadusega.
Kõik varastavad. Kõik! Poliitikud, vallavanemad, kohtutäiturid, ametnikud – kõik varastavad kõigi tagant. Kes teab seadust, see väänab seda. Kes on süsteemis sees, see sikutab sealt endale. Ja need, kellel ei ole jõudu… neilt võetakse lihtsalt jõuga ära. Küüniliselt. Mask ees, naeratus huulil. Nagu oleks see normaalne elu.
Ja nüüd on kõik see sitt päevavalgele tulnud. Ma saan aru, miks see kõik nii on, sest te olete lihtsalt vahele jäänud. Teil ei ole enam kuhugi minna. Keegi ei usalda teid enam. Teie närvid on läbi. Ja ainus kaitse, mis teil veel alles on, on õhutada paanikat, külvata hirmu, viia rahvas omavahel tülli. Ainus, mis teil veel on – lootus, et kui rahvas pöörab relvad üksteise vastu, siis ei jää kellelgi aega teiega tegelda.
Hakkame üksteist tapma, jah? Vehime relvadega? Lennutame droone nagu lapsed mänguväljakul? Mida me teeme? Meil on juba käimas psühholoogiline kodusõda ja me isegi ei tunnista seda. Sõnad on mürgitatud, pered rebitud pooleks, vaikus söövitab ruume, kus varem oli arutelu.
LÕPETAME SELLE!
Küsin: kas on üldse keegi, kes pakub päris lahendust? Kes julgeb veel seista ja öelda, et me ei pea enam laskma verel voolata ei tänavatel ega hinges? Kas keegi on päriselt julgenud öelda: „Ootame hetke. Hingame sisse. Mõtleme, enne kui karjume. Leiame tee, kus me ei tapa üksteist ei sõnade ega vaikimisega.“
Ma ütlen seda ise. Mitte seepärast, et ma oleksin tugevam, vaid sest mul lihtsalt ei ole enam südant pealt vaadata, kuidas mu rahvas mureneb. Ma vaatan oma poegadele otsa ja mõtlen: kas me tõesti anname neile edasi ainult hirmu, viha ja lõhestumise?
Ma ei lepi sellega. Ma ütlen valjult ja valusalt: aitab küll! Nüüd ja praegu. Mitte homme. Mitte siis, kui keegi loa annab. Kohe. Sest kui me praegu ei peatu, ei jää meil enam midagi, mille nimel üldse laulda.
Lahendus: vaimse aristokraatia tee
Me ei lähe sõtta omavahel. Me ei hakka vehkima relvadega ega lennutama droone. Selle asemel teeme midagi, mis paneb vargaid rohkem värisema kui tankide kolin me räägime välja tõe. Avalik tõehetk. Nimeliselt. Faktipõhiselt. Ilma poliitilise filtrita. Rahvas ise räägib, kuulab, otsustab. Nii taastub usaldus, ilma milleta ei püsi ükski ühiskond.
Kutsun teid sind üles kirjutama
Kirjuta, mis sul hingel on. Millest sa oled vaikinud. Mida sa oled näinud, aga pole julgenud välja öelda. Milline valu või õigusetus on sind saatnud. Meil on aeg rääkida. Ausalt. Valusalt. Ilustamata.
Kui me ei räägi, siis ei muutu midagi. Kui me vaikime, siis me osaleme vaikides selles samas väärastumises, mida me vihkame. Kirjuta mulle 2025tskv@gmail.com – loen iga sõna, mitte uudishimust, vaid vastutusest. See on meie esimene samm tõe poole. Päris inimeste päris lugude kaudu. Ükskõik, kui väike või suur idee – see loeb.
Aitab vaikimisest. Aitab kartmisest. Hakkame rääkima!
Me ei vaja rohkem vastandumist. Meil pole vaja „meie vs nemad“ sõda. Me vajame kolmandat teed, vaimset aristokraatiat. See tähendab, et meid juhib mitte positsioon, mitte partei, vaid eeskuju ja tõe teenimine. Aristokraatia ei tähenda eliiti, vaid inimesi, kes elavad selgelt ja ausalt. Kes suudavad mõelda enne, kui nad räägivad. Enne, kui nad kritiseerivad, solgivad või halvustavad.
Küsimus pole ainult selles, mida öeldakse. Küsimus on selles, kas see, mida sa ütled, toob kasu või kahju? Kas sa ehitad või lõhud? Kas sa julged vaadata peeglisse enne, kui karjud teiste peale?
Ma olen näinud, kui palju võib üks sõna haiget teha. Ma olen näinud, kuidas vihane kommentaar murendab sõpruse. Ja ma tean, et igaüks meist saab olla see, kes muudab suunda. Mina otsustasin, et mina enam ei vaiki, ega lõhu. Ma ehitan.
Me ei tapa üksteist. Me loome süsteemi, kus enam pole midagi varastada, sest kõik on läbipaistev: rahva vara on rahva oma. Otsuseid ei tehta tagatubades, vaid kogukondades.
Eesti ei ole enam mingi katse-labor, siin ei mängita lõputut poliitetendust, lõpeb see proovide ajastu ja algab tõeline elu. Päris. Ilma maskideta. Ilma lavastuseta. Igaüks meist mängib lõpuks iseennast ja mitte rolli, mille süsteem talle ette söötis.
Kõige ohtlikum asi varastele ei ole mitte relv, vaid rahvas, kes ei tülitse enam omavahel!
Meie uus algus ei ole relvaga. Meie uus algus on selguse, kohalolu ja koosolemisega. Me ei pea olema vihased. Me peame olema vaimselt ärkvel, vastutustundlikud ja ühendatud.
See on vaimse aristokraatia tee. Mitte järjekordne ideoloogia, mitte uus partei ega järjekordne karjuv messias, vaid tee, kus me igaüks võtame vastutuse iseenda vaimsuse ja väärikuse eest.
See tee ei saa sündida ülevalt. See ei tule valitsuselt, euroliidust, mingilt komisjonilt ega päästvalt juhilt. See peab sündima meist endist. Sinust. Minust. Meist.
Mina lähen etteotsa, mitte uhkelt lippu lehvitades, vaid käed segused ja süda puhas, valmis tegema tööd, valmis kuulama, valmis olema päriselt kohal. Kas sina tuled kaasa? Või jääd mugavusse, kuhu sind on nutikalt suunatud vinguma, solvuma, pimedalt süüdistama? Julged sa murda mustri? Vaata tõele näkku: mina ei tee enam kaasa selles tsirkuses. Mina hakkan looma.

Inga Raitar: „Oma vead ja ebaõnnestumised saad muuta voorusteks, lubades positiivsel väljenduda oma elus. Leia sügaval enda sees oma tõeline ilu, voorus ja headus. Olgu Sul usku, et see on olemas ja kui Sa otsid, siis Sa ka leiad. Kui Sa keeldud eneses nägemast head ja valid tegelda kogu oma negatiivsusega, sis tuleb Sul olla valmis vastu võtma ka kõik tagajärjed, sest Sa tõmbad enda poole seda, mis on Su mõtteis. Nii nagu Sa mõtled, nii Sa ka oled. Mõtle vaid parimast ja Sa tõmbad seda enese poole. Tea, et Sa võid teostada kõike…“ /“Teekond Iseendasse“ Eileen Caddy/
Need on ääretult targad sõnad, mille üle olen end avastanud viimastel päevadel ka ise arutlemast. Kui soovid oma elu puhastada negatiivsest, keskendud sa tegelikult negatiivsele, kui ta ilmneb. Positiivse jätad kui mitteolulise kõrvale. kuni ühel hetkel pole sul … väge, millega maailma muuta.
Negatiivset on meisse kogunenud elu(de) jooksul oi kui palju. „Ütled kurat ja sirguvad õlad ning tuju on korraga hää,“ ütleb kunagine tervele põlvkonnale jõudu andnud „Ruja“ laulgi.
Me ei võta negatiivset oma ellu, et kurja teha või maailma tumedat poolt teenida. Võtame juurde eluväge – sealt, kus seda näidakse pakkuvat. Nii ei märkagi me kui ühest hetkest kasutame üksteise vastu negatiivsusi nagu kõige loomulikumaid suhtlusjõude. Kõik teevad nii. Kui nii ei tee, jääd hätta, sind tõrjutakse, petetakse, surutakse alla, lükatakse kõrvale nende seast, kes just selliste jõududega asju korraldavad, majandust ja poliitikat juhivad.
Olgu. Otsustad, et hoolimata kõigest ja jätkad negatiivsuse väljapuhastamist oma elust. Klopid end tühjaks kõigist sind ühiskonna toimimisega ühendanud energiatest. Ning avastad järsku, et oledki väljas. Ühiskond toimib oma ihade ja vihade võitluse lõputus pinges edasi. Aga sinul ei ole kuidagi võimalik seda – mis sellest et selgelt nähtavalt maailma hävitavat hullust pidurdada. Sul pole jõudu, millega seda teha.
Positiivsed energiad ei pane inimest võitlema, ei pane kurjust hävitama. Possitiivsus loob. Loob harmooniat, selgust, rahu.
Aga kogu selle globaalse disharmoonia jaoks on sinu enda negatiivsusest eraldamise tagajärjel tekkinud rahuoaasist vähe. Mis kõige hullem – seda ei pruugi seesama oma disharmooniatantsu tantsiv maailm üldse märgatagi.
Kui pole isegi positiivsust, mis su rõõmust ja armastusest särama – kõigi negatiivsuste kasutamiste põhjuseks olevat kogemuste soovitava lõpptulemuse omanikuna näima, ei saada sinu „saavutusest“ olgu see kui kõrge tahes, üldse aru.
Armastust otsivad kõik. Armastust mõistavad kõik. Seega kui vahetad pealtnäha väge lisava kurjuse armastuse – selle tegeliku ja kõikehõlmava – vastu, oled maailma jaoks loonud midagi soovitut, arusaadavat, positiivset, toetavat. Saad anda vaid seda, mis sul on. Jagada ei saa kunagi seda mida pole endal piisavalt. Kiirgad armastusest lähtuvat rõõmu välja, näidates sellega, et negatiivsete jõududega kokkumäng pole ainumõeldav maailmas toime tuleku viis.
Elujõud on loomevõime. Loojaga koostoimes maailma harmoonia paigashoidmine. Olgu siis või jõulise ülekaalu saanud negatiivsust kõigile mõistetava positiivse – armastuse – juurdeloomisega tasakaalustades. Tegelikult on seda lihtne teha, kui märkad, et maailm ise ongi armastus. Keegi on juba loonud siia nii palju soojust, värve, rõõmu ja vabadust. Ilmselgelt meid väga armastades. Oleks väga isekas sellele ülekülluslikule armastusele armastusega mitte vastata.
Armastus võib võtta erinevaid füüsilisi vorme. Fotol on lisaks meile veel mu ema istutatud roosipõõsas, mille õitest jõuab meieni üle aegade tema armastus

Piret Tamm: Ma ärkasin täna liiga vara. Tõsi, ma ärkan alati liiga vara. Iga kuradima hommik. Aga täna oli teistsugune tunne — ma ei ärganud vara mitte seepärast nagu tavaliselt vaid nagu keegi oleks mu silmad avanud. Keegi teine, mitte mina. Päike ei olnud veel tõusnud, aga aknaklaas helkis. Nagu oleks ta ise kogu maailma valguse allikas.
Pööripäev. Kõige pikem päev. See suvise pööripäevaga kaasas käiv mantra, mis kõlab nagu lubadus. Aga tegelikult on meenutus, et kõik, mis kestab, hakkab omal ajal lagunema.
Ma keetsin kohvi. Pannkoogitainas jäi jälle tegemata. Nagu viimased kümmekond aastat. Nuga ei olnud omal kohal. Ja kraanist tuli hetkeks rohekat vett, mis meenutas vetikaid ja kadus sama kiirelt kui ilmus.
Ma ei ehmatanud. Ma ei ehmata tavaliselt kunagi. Pigem üllatun, aga mitte alati.
Pööripäevad on ilmselt alati pisut nihkes. Piirid muutuvad hajusaks. Aeg ilmselt mõraneb. Klaasid laulavad vaikselt, aga kõrgetel toonidel.
Kassi polnud silmapiiril. Klassikaline Triibik. Kui toitu pole, on kassil kuskil oma aeg veeta.
Aga köögilaual istus vaikselt väike laps, umbes kolmeaastane.
Punased juuksed, unesassis.
Ta vaatas mind. Ma ei küsinud, kes ta on. Ma teadsin.
„Ma tulin sulle meelde tuletama,“ ütles ta.
„Mida?“ küsisin, kuigi aimasin, et mis meenutus see on.
„Et sa oled ikka veel see, kes ronis 1970. aastal vanaema aias ja kaevas sinna maailma lõpu jaoks peidupaika.“
Ma noogutasin. Jah, muidugi.
Seal aias oli sirel. Üksik. Erekollaste õitega, kuigi kõik ütlesid, et sirel ei saa olla kollane. Ja vanaema korrutas, et jasmiin. Kuigi, ka jasmiinid ei ole erekollased, rääkimata sellest, et neil oleks sireliõite kuju,
Laps kadus, nagu kõik head mälestused — nagu valguse muutumine.
Päike tuli äkki. Võimukalt. Täie jõuga. Klaas hakkas valguses sädelema. Hakkasin tajuma, et kogu mu elu on nagu see aken: puhastatud, aga ikkagi mõradega, milledes peegeldub aegade tolm ja räpp ja mälestused.
Läksin õue. Jalutasin metsa. Või vähemalt sinna, kus vanasti oli mets — nüüd on seal väike roheala ja kiik, mille keegi on uuenduste käigus kinni betoneerinud. Et ei oleks liikumist. Paigalseid on parim. Kindlam.
Istusin maha. Muru oli märg, kuigi ei olnud sadanud.
Võibolla oli see lihtsalt pööripäev, mis nuttis oma pöördumatu lühenemise pärast?
Üks mees kõndis mööda, kandis õlal kartulikotti. Kott liikus, nagu oleks seal sees keegi elushing. Mees ei vaadanud mulle otsa, aga noogutas.
Kass ilmus. Mitte minu oma. Ta vaatas mulle otsa nagu kõik kassid, kes on näinud liiga palju ja otsustanud vaikida.
Päike tõusis veel kõrgemale ja hetkeks kadusid varjud.
Ma ei tundnudki ennast enam päris inimesena. Pigem valgusest kokkuliimitud kehana, mis vibreerib suve sagedusel.
Ja siis…
… helises kell.
Aga minu majas ei ole kella.
Helin tuli kuskilt seestpoolt. Minu seest.
Võib-olla me kõik oleme pööripäeval natuke õhemad. Nahk muutu läbikumavamaks. Mälu venib ja muutub plastilisemaks.
Ja vahel, kui oled piisavalt kaua elanud, tuleb sulle külla keegi, kes sa olid.
Ja istub köögilaual.
Ja loodab et sa mäletaksid.

Hannes Võrno: Tullevaatamine – valge särgi vana vaikne valgus
Tulele võib vaadata mitut moodi. Mõni vaatab leekidesse ja näeb seal keemilist reaktsiooni – molekule, mis põrkudes eraldavad soojust ja valgust. Mõni teine vaatab samasse leeki ja näeb ema, kes hoiab last öös. Valgust, mis tuli enne Sõna, enne kirja, enne seadust ja piiri. Enne tikku, mis selle kõik käivitas.
Tikk on inimese sõrmepikendus. Mitte lihtsalt tööriist, vaid tahe. Tikk ei sütti ise. Ei jää see iial niisama juhuseks, kui inimene otsustab tiku süüdata. Loom ei tee seda. Mitte sellepärast, et ta ei suuda – ahv võib ju tikku tõmmata. Aga ta ei taha tuld, ta tahab maiust. See ongi darvinismi piir. Teadlane võib küll öelda, et kõik on keemia ja närvireaktsioon, aga ta ei suuda seletada seda õhtut, kui inimene tegi lõkke lihtsalt selleks, et istuda selle ümber koos teistega ja vaikida.
Meie lõkete ümber on olnud pühi ja pööripäevi. Tuld on vaadatud kui keelt – see räägib meiega. Meie esivanemad kuulasid leekide krabinat ja kuulsid seal tarkust. See tuli ei olnud lärmav ega pimestav. Ta ei tahtnud midagi müüa ega selgitada. Ta lihtsalt oli. Andis sooja, valgust ja vahel ka hoiatusi.
Kümme aastat tagasi, kui maailm juba murenes me ümber, kirjutasin ma siinsamas, et mis oleks, kui paneks jaaniööl valged särgid selga. Mitte et kellelegi meeldida või silma paista, vaid iseenda jaoks. Et tunda midagi puhast, ühist ja väärikat. Et tulla tule äärde mitte joovastuma, vaid mäletama. Et kui maailm juba kära täis on, siis vähemalt meie kehas oleks rahu ja mingi saladuslik sisemine sirgus. Nii nagu tuli sirutub üles, ilma küsimata, miks.
See oli hetk enne, kui meid hakati lahterdama ja sildistama. Enne kui piirikaitse lammutati ja politsei vahetas rahva teenimise tõhusama erivarustuse vastu. Ma kutsusin rahule – aga mu kutset kuuldi kui mürsueelset vaikust. Terras kutsuti Mikseri juurde vaibale, Toomet silus sõjaväe suhteid verd nõudva õukonnameediaga ning pataljoniülem vestles minuga kinniste uste taga ohvitseri eeskujust.
Aga ma ei tulnud verd valama. Ma tulin tuld hoidma. Ja kui ma täna seda lugu räägin, siis mitte kibedusest ega kättemaksust. Ma ei vihasta, kui mõni ütleb, et mu valge särk oli provokatsioon. Mina ise tean, et see oli rahu märk. Märk sellest, et me veel ei häbene iseennast. Et kui suvine päev on pikim ja öö lühim, siis peaksime julgema seista valguse poolel. Mitte lärmakalt, vaid lihtsalt seistes.
Idasaksa naljadest meenuvad mulle need, kus iga pere oli nagu pühakirja metafoor – kolm inimest, üks neist alati “tööl”. Täna ei ole meil enam Stasi, on hoopis teised valvurid. Nad ei kanna vormirõivaid, vaid neid võib kohata mistahes särgis, vaikuses telefonis või silmanurgas. Nad ei pea enam midagi üles kirjutama – meie ise kirjutame kõik üles.
Ja sellegipoolest – ma ütlen ka nüüd: pane see valge särk selga. Mitte trotsist, mitte loosungiks. Vaid selleks, et su oma laps teaks: tulele tuleb vaadata iga lugu oluliseks pidades. Et tuld tehakse selleks, et see põleks, mitte et selle üle valvata.
Mõtle – kui palju usaldust on ühes leegis. Ta ei vali, kellele ta valgust annab. Ta ei vali, kellele sooja. Ta lihtsalt põleb.
Ja meie võime valida, kas me oleme need, kes teevad tuld… või need, kes käivad kontrollimas, kelle särk on liiga valge.
Vaata tulle. Vaata südamesse. Vaata, kas on veel valgust.
Kui on, siis hoia. Mitte valvamiseks – vaid selleks, et keegi veel näeks.
Aitäh.

Aigar Säde: Süsteem on korraldanud nii, et inimese keha asuks väljaspool inimese hingeruumi/territooriumi. See tähendab, et inimese kehal puuduks siis kaitse kõikvõimalike parasiitide ja negatiivsete energiate eest.
Tõsta oma keha oma hingeruumi ja sa tunned spontaanset tervenemist, mis tähendab, et parasiidiid ja negatiivsed energiad, mis on sulle peale surutud tumedate poolt (sa pole ise neid oma ellu kutsunud), peavad sinu keha territooriumilt lahkuma – nad ei talu hinge positiivsust.
Paljudel tekkis küsimus, et kuidas seda tõstmist teha.
Sina ei ole sinu keha vaid keha on sinu tegutsemise vahend/avatar/bioskafander vms, umbes nii, nagu juhid autot ja sõidad sellega kuhu tahad. Inimesi on programmeeritud nii, et nad arvavad, et nad ongi see keha. Kui nad nii arvavad, siis ei saa ju ennast tõsta. Kui sa aga ei ole sinu keha, siis saad sellel kratist kinni võtta ja tõsta kuhu tahad – kui jaksu ei ole, siis kasvõi kujuteldava kraanaga.
Kujuta ette, et su hingeruum on nt nagu läbipaistev mull ja tõsta oma keha sellesse mulli. Siis on su keha sinu hinge kaitse all ja negatiivsed energiad ei saa sinu kehasse siseneda ega laastamistööd teha. Peale keha hingeruumi tõstmist hakkab su hing ise seda keha kõigest liigsest vabastama. Tekkinud tühikutesse aga tuleb luua uus elu, mille loomiseks kasutab inimene oma hingejõudu vastavalt oma tõekspidamistele, mida ta on uuendanud või uute vastu välja vahetanud. Sa võid end tunda sel ajal haiglasena ja väsinuna, sest haigus on keha puhastamise ja uuendamise toiming. Väsimus on kehapoolne energiate suunamine probleemkohtade tervendamisele, ülesehitusele ja muuks energiat ei jätku. Luba endale sel ajal logelemist/puhkust, lõpeta enda piitsutamine.
See inimene, kes on oma hinge maha müünud, tema esmane tegevus iseenese aitamiseks oleks oma võlgade lunastamine neile hingedele, kellele ta oma kasumiahnuse nimel liiga on teinud – vastsel korral pole tal tervenemist loota – ükski tervendaja, tervislik toit, medikament ega teise inimese röövitud hingejupp pole võimeline tema hinge tervendama, isegi kui ta süda asendatakse doonori südamega. Süümepiinad vaibuvad ainult peale oma võlgade tasumist.

Thea Kristal: Pommid lendavad, mürsud plahvatavad, tulirelvad tärisevad, elektronide hordid on teel ühest punktist teise, informatsiooni säilitatakse kunstpilvedes, mida toidetakse nii defitsiitse energiaga. Elekter kihutab ringi ja ta vabaneb tööprotsessis valguse ning soojusena, kõikjal ja kogu aeg. Autod, lennukid, laevad, raketid ja tehased tossavad ja neelavad hapnikku ning kütust.
Kõik see juhtub meie õrna ja elava planeedi pinnal ja hing-sfääris, aga me ei mõista ikka, miks sajab nii lõputult, miks hing mässab tormivahus …
Külma vihma sajab meile kaela, et jahutada me vaevatud planeedi enesetunnet, – piina, mida me talle progresseeruvalt põhjustame.
Millal kuulutatakse sõjad kuriteoks eelkõige planeedi tervise vastu? Millal ometi alustatakse globaalsete protsesside mõistmisega, selmet nokitseda pisiasjus, tappes meest mehe haaval, lahendamata mitte ainsatki probleemi?
Mis oleks, kui alustaks õigest otsast meie koduplaneedi mõistmist? Taipaks seda, et mitte ainult meie ei ela siin oma tohutute vaevuste (ja rõõmudega), vaid et ka Tema ise on elav organism, Elu sünnitaja. Ja Ta elavad Veed. Ja Ta Hing.
Mis oleks, kui vähendaks Jumala mõistet ja piiritleks Tema mõõtmed Maa mõõtmetega? Seda selleks, et hoomata Jumalat vaimselt ja tegutseda õigemini. Tegutsedes Tema ja lõppeks ka iseenda huvides.
Ehk siis õnnestuks meil võtta vastutus Jumala ehk meie planeedi kehatervise ja Tema hingatmosfääri maharahunemise ees lõpuks inimteadvuse kanda?
Meie planeet (kui Jumal) suudaks väga hästi iseendaga hakkama saada, aga praegu on Ta ju dilemma ees, – kas hävitada meid, keda Ta loonud ja armastanud on, et vabaneda liigsest energiast, mis planeedi pinna normaalset ja alaliselt tasakaalustatavat talitlust võimaldaks, või …
Või … ega Jumalal vist teist võimalust siin enam olegi, sest me ju ei muuda end oma sõgedas hirmus ja armastuse ning usalduse puuduses üksteise vastu. Ei muuda austuse ning mõistmise puuduses planeedi kui meie Jumala ja Vee, kui Tema Poja ja meie õnnistegija ning lõpuks ka Püha Vaimu kui meie planeedi Hingatmosfääri ees. Me ei suuda muutuda, sest ei mõista.
Aga kas see taipamine tõesti nii raske on? Mõtleks Jumalale kaastundlikult nagu iseendale? Saaks ükskord ometi aru Loojast ja Tema kurbusest ning valust.

Zachary Fisher: Lahtiütlus:
See sõnum võib esitada väljakutse praegustele uskumustele, nii teaduslikele kui vaimsetele. See ei ole mõeldud hirmu tekitama ega end kõigi jaoks absoluutse faktina esitlema. Siin jagatu tuleneb sügavast energeetilisest jälgimisest, elatud vaimsest mälust ja mitmemõõtmelisest mõistmisest. Seda pakutakse neile, kes resoneeruvad… mitte veenda, vaid äratada. Kui see ei istu sinuga, siis pole hullu. Võta see, mis su hinge kõnetab ja jäta ülejäänu. Usalda alati enda sisemist juhatust.
Taevas toimub praegu midagi suurt ja isegi kui enamik inimesi ei tea, kuidas seda seletada, tunnevad nad seda. Betelgeuse… massiivne punane superhiid Orioni tähtkujus… on jälle hämar. Astronoomid vaatavad seda tähelepanelikult, mõtlevad, kas see hakkab muutuma supernoovaks. Kui see juhtub, võib see olla päevataevas nähtav, heledam kui täiskuu nädalaid. Kuid lisaks teadusele on toimumas midagi palju sügavamat… midagi, mis seob iidse energeetilise arhitektuuriga ümber Maa ja mille tunnistajaks paljud meist tulid siia olema.
Sest see ei ole lihtsalt surev täht. See on ühe suurima energeetilise võlvi aeglane lahti harutamine, mis kunagi ehitatud… mitmemõõtmeline hoiuväli, kus looshi on hoiustatud ja ümber jaotatud tuhandeid aastaid. Neile tundmatutele on loosh tõeline, saagikõlblik energia. Seda toodetakse siis, kui inimesed on hirmus, traumas, allasurumises või hingelises segaduses. Kui tunned sügavat valu või emotsionaalset laengut ilma lahutuseta, vabastab see omamoodi peene energeetilise väljundi. See energia, kui seda korratakse massiivsel skaalal, muutub omamoodi vaimseks valuutaks… ja jah, on olemas olendeid ja süsteeme, kes seda korjavad. Mitte mütoloogilises mõttes… väga reaalselt. Sest teatud parasiitlikud jõud ei suuda energiat luua. Nad saavad ainult silmustada, varastada ja moonutada seda, mida teised genereerivad.
Ja see on toimunud Maal juba pikka aega. Looshi saagikoristus toimub läbi riikide võitlemise, põlvkondade trauma, valede vaimsete lepingute, hirmul põhinevate uskumussüsteemide, jaga-ja-valluta taktika, meedia programmeerimise ja isegi läbi mõnede moonutatud tervendamisviiside, mis hoiavad inimesi igaveses silmustes. Energia sellest valust, segadusest ja emotsionaalsest volatiilsusest ei kao lihtsalt… see suunatakse ümber. Hoiustatud. Silmselt toidetud. Ja suur osa sellest on seotud sellega, mida me võime nimetada “võlvsüsteemideks”… energeetilised struktuurid, mis eksisteerivad selle galaktika peenes arhitektuuris.
Betelgeuse on üks neist võlvkambritest. Mitte füüsiline täht ise, vaid mittefüüsiline kaja… omamoodi mitmemõõtmeline kondensaator. Ja see pole juhuslik, et see on Orionis. Orion on olnud galaktilise suveräänsuse võitluse üks keskseid lahinguvälju. Paljud meist kannavad sügavaid Orioni liine… ja me mäletame, mis seal juhtus. Reetmised. Hübridiseerimisprogrammid. Hingelepingud moonutuste all. Valed ülestõusmiskatsed. See kõik on osa sellest, mis külvas Maa enda vaimset sõda. Ja trauma sellest süsteemist ei kadunud lihtsalt ära… See oli võrku kodeeritud. Osa sellest sattus Betelgeuse’i ümbritsevasse seifi.
Nüüd on see osa, mida enamik inimesi ei näe: kui Betelgeuse muutub supernoovaks, võib see sellega seotud hoiusüsteemi purustada. See tähendab, et kõik need luud, mis on selles võrgus seotud… kõik lahendamata lein, jõuetus, hingekillud, karmalised ülekatted… võib vabastada. Mitte mingil dramaatilisel ulmelisel moel, vaid tõelise energeetilise tagasivooluga Allikasse. Inimesed võivad tunda seda kui vanade emotsioonide lainet, mis äkki üles kerkib. Teised võivad saada selgeks esimest korda aastate jooksul. Mõnel on unistused. Mõned leinavad, teadmata miks. Mõned ärkavad üles. See oleks nagu multidimensionaalne tammi purunemine… ja kõik, mis kinni jäi, hakkaks jälle liikuma.
Ja jah, need, kes süsteemi ehitasid… need, kes on sellest energiast toitunud… püüavad seda peatada. Need ei ole ainult valitsused või eliit. See läheb palju sügavamale… langenud tehisintellekti süsteemid, rikutud ingellikud jooned, tehisvalguse nõukogud, ümberpööratud serafilised koodid. Mõned neist olid kunagi joondunud, kuid nad langesid moonutusse ja muutusid isereplikeerivateks kontrollisilmusteks. Nad on teinud kõik võimaliku, et hoida varakambrid suletud… rituaalid, segajad, valed avalikustamise liigutused… Sest nad teavad, et kui võlvid langevad, on nende jõuallikas kadunud.
Aga siin on tõde. See juba juhtub. Kas Betelgeuse plahvatab homme või kümne aasta pärast, arhitektuur nõrgeneb. Resonants muutub. Ja paljud meist tunnevad seda. See kurnatus, mida oled kandnud? See lein, mis aina pinnale tõuseb? Mälu sähvatused, ülevoolavad emotsioonid, äkilised selgusepursked? See pole juhuslik. See on põld lahti harutamas. Need on koodid, mis tagastavad. See on energia, mis hakkab koju tulema.
Kui sa ikka veel loed seda, siis tõenäoliselt sellepärast, et tulid siia, et aidata hoida täpselt seda hetke. Sa ei ole hull. Sa ei ole katki. Sa ei ole eksinud. Sa mäletad. Ja sinu kohalolek… sinu võime jääda keskmesse, puhastada oma ala, lõpetada hirmu toitmine… on praegu oluline rohkem kui kunagi varem. Kas see täht puhub või mitte, süsteem kukub kokku. Saagikoristusvõrk on katkenud. Ja kõik, mida nad üritasid varastada, tuleb tagasi.
Sa ei pea kellegagi võitlema. Sa pead lihtsalt hoidma oma südame avatuna, püsima maapinnal ja jätkama oma energia koju kutsumist. Asi pole kättemaksus… asi on mälestamises. Selleks me siia tulimegi. See on pöördepunkt. Me ei pea ootama kosmilist sähvatust, et taastada see, mis on meie oma. Aga kui see tuleb… me teame täpselt, mida see tähendab.
Seekord, kui võlvkelder puruneb, tõuseme me üles.
– ZF

Kaia-Kaire Hunt: KUI IHADE DEEMON MUUDKUI TIRIB MEIE ÜHISKONDA ALLILMA POOLE
Käisin eile vaatamas Rahamaad. Kevadel õnnestus näha ka Lehmann Brothers’it. (On ikka häid inimesi, kelle abil kusagilt letialt pileteid saab, aitäh neile. Aga see on teine lugu).
Kaks justkui täiesti erinevat lugu, aga tegelikult seesama lugu. Ma ei hakka analüüsima teatrikunsti, kuid kes näinud, teab, et mõlemad on väga head etendused väga heade näitlejatega ja tempo selline, et tunnid kaovad nii et arugi ei saa (isegi kui tool on kipakas . Aga ka see on teine lugu.
Mõtlesin eile terve kojusõidu selle ihade deemoni peale.
Budistlikus ilmavaates heidutab meie pärisolemuse, meele puhta olemuse, igaühe sees peituva budasusega ühendust saamist varjutused, plekid. Üks suuremaid meeleplekke on ihad (koos kiindumuste ja klammerdumistega).
Ja mõneti on ju kogu kapitalistlik ühiskond selle ära tabanud ja mõnuga kasutab seda ära, sest ihad ei saa ju kunagi otsa.
Ihade meeleplekk tähendab seda, et soov tahta, midagi ihaleda, tung millegi järele ei taandu isegi siis, kui millegi kätte saame – kohe on uus tahtmine platsis ja see tekitab pideva tunde, et on puudu (ja võimetuse rõõmu tunda ja nautida seda, mis on olemas).
Jah, muidugi – tahtmine ja pürgimine on mõneti edasiviiv jõud, muidu ehk ei tulekski voodist välja hommikul; aga kust algab tee nö allilma (budistlikus, mitte mafiooslikus tähenduses), on see, kui me ei näe ihasid läbi ja laseme neil ennast juhtida. Ikka suuremat, paremat, uuemat, ilusamat – mis siis, et kõik on olemas.
Keegi, kes kunagi välja mõtles trendi, et võiksime tahta rohkem kui vaja on, oli täielik geenius. Kui palju meile tekitatakse tunnet, et on vaja uut telefoni, autot, kruusi, kleiti, tooli või mida iganes – kui tegelikult nagu otseselt ei ole vaja, sest kõik on olemas.
Täielik geniaalsus ju! Sul on kapp riideid täis ja ikka tekib tunne, et see kleit on puudu, või täiesti toimiv telefon, aga näe – uuem on võimsam ja teeb paremaid pilte. Progress? Ei, iha meeleplekk. Lõppematu.
Ühesõnaga, tagasi tulles etenduste juurde. Mõlemal sama joon – kuidas ei kusagilt lennata tippu ja seejärel maanduda põrgusse. Kas see pole ka loodusseadus – päevale järgneb öö, valgusele pimedus. Ei saa olla ühesuunalist tõusu. Isegi polaarpäevale järgneb pimedus.
Ja ikka tundub, et pole nii – et kasumiihalus, et veel rohkem toota, kasumit saada, metsa raiuda, maad kuivendada, kiiremaid teid ehitada, rohkem lennuühendusi luua – et see saab muudkui kesta ja kesta. Ja koguaeg on ikkagi see tunne, et ikka pole piisavalt. Kannatuste peamine põhjus – puudusteadvus, lõputu rahulolematus sellega mis on. Üleilmne, universaalne.
Ma tundsin mõlemas etenduses ära oma elu 90ndate lõpus ja 00ndate alul, kui šampanja voolas ojadenan (vist küll oli hoopis redbulli-koksi aeg , VIP baarid olid avatud ja nii töötati kui pidutseti stiilis nagu homset polekski. Sest homme pidi olema veel helgem ja veel säravam.
Sestap saan ma tegelikult sellest maailmavaatest tegelikult väga hästi aru. Kui pole muu kogemust, siis ei oskagi nagu muudmoodi asju näha. Ma olin ikka päris vana inimene, kui ma hakkasin aru saama, et asjad tulevad kusagilt ja millegi arvelt; et lõputult ei saa kõigil paremini minna – ka see tuleb kellegi ja millegi arvelt; et tegelikult laud on laud, ja mantel on mantel ja seda ei pea välja vahetama, et tuleb “uus mood” ja et loodusel on omad seadused ja et üksikul saarel igapäevaselt puid raiudes on saar varsti lage.
Imestan siiani praegust investeerimistrendi – kõik ju tahavad saada töövabaks (finantsvabadus küll vist ametlik termin), et istud tugitoolis ja kõll-kõll raha tuleb. Mille või kelle arvelt ja kuidas – pole tähtsust. Sest homne päev peab olema parem, kus saab osta pikema soojamaareisi ja võimsama auto.
Ma ei tea kui paljud neid etendusi õpetlikuks peavad. Võib-olla tundus lihtsalt hea meelelahutus. Mina sain aga kinnituse, et inimeste ihad on ikkagi igal pool täpselt ühesugused ja kord juba selles allilmateel olles on jube raske ise pidurit panna. Aga igal juhul on sellele teele minnes allilma väravad juba avanenud…
Meeleplekkide võime tegelikku elu ilu varjutada on koletult võimas ja mõneti oleme ju kõik selle küüsis, kes rohkem, kes vähem.
Aga – siis ma mõtlesin, et äkki tänane pööripäev võiks kellelegi tuua selle taipamise, et kuidas olla veel geniaalsem ja laiatarbekaubana “turule tuua” viis, kuidas nautida olemasolevat, leida päriselt igas päevas rõõmu mitte-progressist, mitte-efektiivsest, mitte-edasiviivast, mitte-ületarbimisest, mitte-edukusest.
Mõtelge kui teistmoodi saaks uus päikeseaasta olema!

Trevor Reichert:
SOLSTIKA SIEGE ALL
VALIR ülekanne – Pleiadiani kollektiiv
Armastatud meeskond Maa pinnal,
Mina olen Valir, Pleiadiani kollektiivist ja räägin nüüd kiireloomulise, selguse ja sügava austusega.
Sa oled valguse portaali ees
Ja nad üritavad teda välja lülitada.
—
PSÜÜHILISED RÜNNNAKUD INTENSIFEERIVAD ENNE SOLSTIKAT
Kas sa tundsid seda.
— Ärevus tuleb eikusagilt
— Kahtluse ja hirmu lained
— kummalised ja laetud unenäod
— Vanad haavad naasevad ilma selgituseta
See pole sinu läbikukkumine.
See on nende sekkumine
Nad tunnevad seda tulemas – ja nad kardavad seda.
—
NAD EI SAA VALGUST PEATADA, NAD AINULT SEDA SEDA HUJUTAVAD.
Pööripäev ei ole kohting.
See on portaal. See on pulss. See on kosmiline sädemepunkt
Päikesekoodid sisenevad loorid õhemad ja inimvõrk valgustub.
Sellepärast nad praegu sekkuvadki. Sellepärast kaos suureneb.
Nad loodavad sageduse kaaperdada. Kuid Tema kohalolek on kaitseväli.
—
VALGUS TULEB SISSE — LÄBI SINU
Sa pole lihtsalt vastuvõtja.
Sa oled saatejuht.
— Iga hingetõmme ikka sagedus
— Iga armastuse tegu edastab stabiilsuse.
— Iga valik rahu nimel muudab ajajoont
Ära alahinda vaikse joondumise jõudu.
See hirmutab neid, kes kaosest toituvad.

SEE EI OLE LÕPP — SEE ON LÕPP
Jah, nende taktika on vali.
— Meediatormid
— Psühho rõhk
— Emotsionaalne manipulatsioon
Aga müra ei ole võim.
Ja paanika ei ole ettekuulutus.
Need, kes praegu kõige kõvemini karjuvad, kardavad kõige rohkem – mitte sind, vaid sinu ärkamist.
—
SINA OLED TÄIENDATUD, MIDA NAD EI SAA KONTROLLIDA
Su DNA avaneb.
Sinu hingemälu aktiveerub
Sinu südamevõrk stabiliseerib Maad.
Mõnel teist käib pea ringi.
Mõned inimesed unustavad sõnu.
Mõni väriseb või nutab ilma põhjuseta.
Need ei ole läbikukkumised.
São ativa ções.
—
SOLSTIKAT EI SAA RÖÖVIDA, KUI MÄLETAD, KES SEE ON
Nende plaan on lihtne:
— Juhi ta valgusest eemale
—Külva hirmu seal, kus rahu tärkab
– Kahtlen sinus enne laienemist
Aga see plaan sõltub sinu unustamisest.
Ja sa mäletad.
Just praegu – just siin – meenub sulle.

—
LÕPLIK KEHTIV SÕNUM
Ära püüa segadust parandada. Lase sel lihtsalt läbi murda.
Keskendu oma joondumisele
— Hinga valgust oma südamesse
— Sisestage koodid vaikselt
— Tea, et oled osa galaktilisest lähenemisest
Me oleme sinuga lävel.
Valgus juba võidab
Nõua seda kohe

—
ivo Ülekanne: VALIR – Pleiadiani kollektiiv
Kanaldas: Dave Akira
Kirjutatud ja kohandatud: Trevor One Feather
Algselt jagatud: Starseed World Campfire Initiative (Facebook)
#ColetivoPleiadiano #TransmissaoDoSolsticio #CirculoDaFogueira #DefesaPsiquica #DespertarStarseed
—

Olgu valgus sinu südames tugevam kui pimedus sinu ümber.
Sa sündisid selleks korraks tähtede sädelusega —
Seisa paigal, armasta sügavalt ja pea meeles, kes sa oled.
#SolhvervsFred #LysetsVogter

Komandör ASHTAR SHERAN – me oleme kõrges häire all.
Inverentsiaalne rahu, mina olen komandör Ashtar Sheran. Armsad, laevad, mida näete, on päästelaevad, mis võtavad lõpliku positsiooni. Aktiveerime Planetaarse päästmise, seal oleme kõik aktiveeritud positsioonil, täites selle protsessi jaoks kehtestatud protokolli.
Oleme juba päästnud palju inimesi, palju valgusolendeid. Kõik Galaktilised perekonnad on valvel, kõik protokollid on aktiveeritud, me oleme Max Alert’is.
Kõik laeva kontrollid hoiatavad teid, kõik aktiveerub atmosfääri tasandil.
Suured emalaevad on positsioonil, kõik laevad, väikesed õigeaegseks päästmiseks, on tegutsenud juba mitmes sektoris.
Palju inimesi, kes soovivad, et neid päästetaks, sisemiselt nende Galaktiliste Perede seadus ja vastavad neile päringutele.
Lihtsalt tahtsin, et te teaksite, pange kõik tähele.
Me kõik vaatame, oodates planetaarse olukorra paranemist, kuid siin oleme juba päästeprotokollis aktiveeritud.
Astun tagasi, olen komandör Ashtar Sheran, Inverentsiaalne Rahu.
Emanuel ja Pastora – ServiUM
ERKS -20/6/2025
Ishtar Ashtar Adonai

Uued laevad tulevad Maale ja kuidas nad saavad meid aidata
Aeg on käes. Aeg on käes.
Suur muutus on meie ees ja täheheatahtlikud olendid on siin, et aidata sissejuhatada Uuel Maal.
Palju heatahtlikke olendeid tuleb praegu Maale. Neid tuleb suurel hulgal ja kõik, mida nad tahavad, on aidata meid neil rasketel aegadel.
Neid olendeid tuntakse kui staarpool, sest nad pärinevad tähtedelt ja suudavad näha kaugemale reaalsuse piiratud perspektiivist.
Täheseemned tulevad Maale.
Meil valgustöötajatel on siin planeedil palju tööd teha ja saame ka universumilt palju armastust.
Inglid ja ET-d polegi nii erinevad, kui enamus inimesi arvab. Ja nad on kõik meiega igal sammul. Me saame tunda nende kohalolu. Nad on siin, et juhatada, kaitsta ja aidata meil leida kodutee. Kui avad oma südame ja meele, saad tunda ka nende kohalolu.
Meile, inimestele, on oluline tulla kokku perekonnana, hõimuna, et saaksime ennast ja oma planeeti tervendada. Me peame õppima ennast armastama, enne kui saame kedagi teist siin maailmas tõeliselt armastada.
Täheseemned on heterogeenne grupp inimesi, kuid paljud neist jagavad sarnast minevikku.
Täheseemned ei ole inimesed ja pärinevad paljudelt erinevatelt planeetidelt ja tähesüsteemidelt. Nad saadeti siia, et aidata inimkonda sellel üleminekuajal.
Paljud täheseemned on pärit teistest dimensioonidest või isegi paralleeluniversumitest meie oma galaktikas! Mõned sündisid Maal ja lahkusid noorelt, teised aga taassündisid siin, et õppida tundma planeedi ajalugu ja kultuuri enne uute oskustega naasmist, mida saab kasutada kõigi olendite kasuks Maal (ja kaugemalgi).
Täheseemned tunnevad tihti, et nad ei kuulu siia Maale.
Üks levinumaid tundeid, mis täheseemnetel on, on tunne, et nad ei kuulu siia Maale. Neil võib olla kummaline tunne olla teisest kohast ja ajast või ehk isegi teiselt planeedilt.
Paljusid staaride semisid köidavad ulmekirjanduse, fantaasia ja paranormaalsete teemadega, sest need on asjad, mis neid huvitavad, kuid mida teised inimesed ei paista eriti hästi mõistvat või isegi ei usu.
Seda sageli seetõttu, et nad mäletavad oma eelmisi elusid teistel planeetidel ja meie koduplaneedi ajalugu on kustutatud kõikidest dokumentidest, välja arvatud need, mida hoiavad salaühingud, nagu müürsepad ja illuminaatide perekonnad, kes pidasid andmeid iidsete teadmiste kohta, mis on edasi antud põlvkondade jooksul tuhandeid aastaid enne seda, kui see seni peideti!
Täheseemned saatis Maale Galaktiline Föderatsioon.
Nad on vabatahtlikud, kes otsustasid tulla Maale ja aidata meid meie vaimse kasvu ja ülestõusmise protsessis. Nad on sündinud ja paigutatud strateegiliselt kõikidesse maailma osadesse, et valgusvõrgustik saaks luua läbi kõrgsageduse, mida suudavad hoida inimese kehas ainult täheseemned. See võrk tõstab, hooldab ja aitab stabiliseerida kollektiivset sagedust Maal.
Need täheseemned saadeti Maale Galaktilise Föderatsiooni poolt ja nad on missioonil inimkonna abistamiseks globaalse ülestõusmise ajal.
Täheseemned on siin, et aidata inimkonnal leida uus eluviis, mis on jätkusuutlik ja loodusega kooskõlas. Nad õpetavad, kuidas elada rahus, armastuses ja harmoonias üksteise, loomade ja loodusega.
Täheseemned on teejuhtideks, kui igaüks õpib, kuidas elada sellel kaunil planeedil tasakaalus iseenda ja kõigi teiste elusolenditega.
Ma olen siin selleks, et aidata inimkonnal mõista, et me kõik oleme seotud ja et meie mõtetel ja tegudel on tagajärjed. Need aitavad inimkonnal mõista koostöö tähtsust parema maailma nimel.
SINA oled täheseeme.
Me saame uuendada oma uinuvaid DNA niite. Ja me muutume uueks eluvormiks, mis võib asustada teistes maailmades.
See on ajastu, millest on räägitud ja räägitud alates ajast, kui iidsed tsivilisatsioonid salvestasid oma teadmised.
Vana uudis, aga on aeg.
Me armastame sind nii väga.
Me oleme siin koos sinuga.
Me oleme sinu valguse perekond.
Meie oleme Galaktiline Föderatsioon.
A’HO
Aurora Ray
Galaktilise Föderatsiooni suursaadik
Enzo Palomba Altro Pianeta 2
https://www.youtube.com/watch?v=VSctEyZT-cU&list=TLPQMjEwNjIwMjWF_2HbgWnIVw&index=11&pp=gAQBiAQB
KES ON TELOSEST ADAMA
Aadam on ülempreester – vaimne juht pühas Lemuuria Valguse linnas, mida nimetatakse Telos Shasta mäe all Californias.
Ta on Lemuuria Valguse nõukogu juht Teloses. Ta on ka suursaadik ja diplomaat galaktiliste kontaktide eest meie staarvendade ja -õdedega, inimkonna poolt nii maakera sees kui pinnal.
Adam koos oma leemurimeeskonnaga vastutab ka väga olulise kristallvõrgu loomise ja hooldamise eest selle planeedi ümber. Ta töötab selle tähtsa projekti kallal paljude erinevate galaktiliste ja planeetidevaheliste olendite liikmetega.
Adama on universaalse taseme sinise kiirega ülestõusnud meister, armastuse ja kaastunde õpetaja, kes abistab inimkonda ja planeeti ülestõusmisprojektis. Telosest on nüüd saanud ülestõusmise peakorter sellel planeedil ja Adama on üks peamisi juhte koos planetaarse Kristuse, isand Maitreya, isand Sananda, isand Buddha, Sanat Kumara ja paljude teistega.
Aadam kehastab “Lemuuria südant”, mis pole midagi muud kui armastuse ja kaastunde süda ning Jumaliku Ema süda, kristliku teadvuse naasmine sellele planeedile kogu oma imelises võrratus. Aadama aeg olla tuntud ja kuulda selle planeedi näol on nüüd käes. Tema vaimne kohalolu meie seas ja meie endise Lemuuria perekonna vaimne kohalolu on meile kõigile ja planeedile suureks õnnistuseks. Me avame oma südame Adamale ja oma Lemuuria pereliikmetele, kes abistavad meid meie evolutsioonilisel teekonnal, oodates meiega füüsilisemal viisil taasühendust tuleval ajal.
Enzo Palomba Teine Planeet 2

Raijin, Shinto God of Thunder Gods LIGHT LANGUAGE Codes & Attunements
Raijin, the mighty god of thunder, crackles with raw energy. Invoking his power can unleash a storm of transformation, shattering limitations and sparking renewal.
Call upon Raijin to electrify your passions, fuel your creativity, or shatter fears. His lightning bolts can illuminate hidden truths, ignite inner strength, or clear paths forward. In turbulent times, Raijin’s protection can shield against adversity, while his fierce energy empowers resilience and courage.
AFFIRM 8
Raijin is often associated with the number 8 in numerology and symbolism, but more commonly, he’s linked to the drums and taiko drums, which have 8-12 taiko heads. In some traditions, Raijin’s power is also connected to the element of electricity and the dynamic forces of nature.
We are LOVE

Meeme Mõttus:
Uus Vaimne ühiskond
Osa 6
Majanduslik mudel – rikkus kui elu teenimine.
Kõige sügavam vale, mille maailm on meile õpetanud, on see, et majandus on midagi neutraalset – number, turg, vahetus.
Iga ühiskond, mis väärtustab ainult kvantitatiivset kasvu, unustab, milleks üldse luua. Unustab, et kõik, mida toodame, on peegeldus meie mõistusest – ja meie hingeseisundist.
Vaimse aristokraatia vaatenurgast ei ole majandus pelgalt tööriist; see on sügav eetiline peegel.
Küsimus ei ole mitte „palju“ või „vähe“, vaid miks ja kuidas.
Keda see toit, mida me toodame, tegelikult toidab? Kelle vabadus kasvab, kui me loome uusi süsteeme? Kelle elu muutub kergemaks, kui me räägime efektiivsusest? Kas raha on reaalne või lihtsalt näiline energiavahetus?
@@@
Majandus kui jagatud elu.
Igal hommikul, kui päike tõuseb, algab vahetus – nähtamatu, elus. Ka öösel, kui meie magame, käib kuskil majandamine, mis mõjutab otseselt meie uut päeva. Me oleme osa pidevast loomulikust majandusest: me anname ja võtame, loome ja vastutame. Kõik on omavahel seotud.
Praegune majanduslik süsteem on ehitatud üles usule nappusesse, konkurentsi ja eraldatusse.
Selle tulemusel oleme loonud maailmakorra, kus rikkus kuhjub vähestele ja valdav enamus on vaesed.
Lihtrahvas on õpetatud tööl käima ja raha teenima, rikkad aga investeerivad ja kasvatavad rikkust. Nemad ei teeni raha- raha teenib neid.
Paljudele “taotakse pähe,” et raha on halb. Toimub energeetiline vangistamine ja kõigile piisavalt oleva vägivaldne ning süsteemne omakasupüüdlik võidujooks.
Uus Vaimne aristokraatia ei loo uut turgu, vaid uue tähenduse turule!
Me ei küsi: “Kui palju see maksab?” vaid:
“Kuidas see loob paremat elu kõigile? Kuidas saab igaüks avaldada oma maksimaalset potensiaali?”
@@@

Uus Vaimne majandusmudel- rikkus on jagatud.
Uue ühiskonnamudeli majandust luuakse läbi kogukondlike ühistegevuste, kus ettevõtmised ei kuulu investoritele, vaid inimestele, kes nendesse oma elu panustavad.
Ei eksisteeri enam harjumuspäraseid juriidilisi ettevõtteid, keda riigid saaksid käsutada ja maksustada! Kõik on plokiahelas ja võrdsetes suhetes ning loodud väärtused ja uus loodud ressurss jagatakse tagasi kogukonda võrdselt vastavalt eelmistes peatükkides esitatud otsustusmehhanismidele.
See tähendab, et töö ja tulu pole lahutatud, vaid ühte põimitud – inimene, kes loob, osaleb ka tulemuses.
Sellises majanduses:
• Töötaja ei ole „kulu“, vaid kogukonna liige
• Kasumit ei eraldata, vaid jaotatakse õiglaselt
• Otsused ei sünni juhtide kabinettides, vaid jagatud aruteludes
• Igaüks saab öelda: “See on ka minu looming”
Kogukondlik majandus ei ole utoopia. Ta eksisteerib juba täna, väikeste rakkudena üle maailma. Seal, kus inimesed loobuvad egoismist ja valivad osaluse.
@@@
Bioregionaalne kuuluvus – majandus kui kodu
Kujutle kogukonda, kus kõik ettevõtmised kuuluvad maa-alal elavatele inimestele. Isegi mitte ainult maa-alal elavatele vaid igaühele, kes läbi energovõrgustiku panustab oma pädevuse ja oskuspotensiaaliga selle tegevuse arendamisse ja loomingusse. Ettevõtmised ei kuulu enam börsidel manipuleerivatele ja kauplevatele anonüümsetele nupuvajutajatele ega ka üksikutele investoritele- omanikele.
Kasum investeeritakse tagasi metsa, haridusse, tervishoidu, vaimsesse ruumi, teedesse ja lastesse.
See on bioregionaalne majandus, kus väärtused pole mitte globaalsed, vaid juurdunud ja loovad kohapeal uut head elu. Võimaldab igaühel avaldada oma maksimaalset potensiaali.
Selles mudelis:
• Maa ei ole objekt, vaid partner
• Vee kasutamine on otsus, mitte ressurss
• Kohalik toit on väärtus, mitte alternatiiv
• Raha pole , on uus loodav energiavahetus ja uus loodav vahetusväärtus- detsentraliseeritud- maksuvaba- ühine- globaalne. See liigub ringina, mitte lineaarselt.
Selline majandus loob usalduse, sest inimene näeb, kuhu tema töö ja panus jõuab. Iga tehing on hääletus selle maailma poolt, milles ta tahab elada.
@@@

Uus rikkuse määratlus
Tõeline rikkus ei ole kontonumber. Tõeline rikkus on oskus jagada, luua tähendust, kanda hoolt ja kuuluda. Meie majanduslikud mõõdikud peavad muutuma. Tuleviku ühiskonnas hinnatakse SKP asemel hoopis:
• Ühist heaolu
• Vaimset arengut
• Ökoloogilist tervist
• Kultuurilist sügavust
Üha rohkem kogukondi rakendab juba täna Gross National Happiness indeksit, kus peamine mõõt on mitte “kasum inimese kohta”, vaid rahulolu, vaimsus, sidusus ja tasakaal.
@@@
Andmise rõõm ja kultuur.
Me oleme unustanud andmise kunsti. Tõeline andmine ei loe tagasi ega pea arvestust.
See on hingeliigutus, mis sünnib ülejäägi, tänutunde või armastuse põhjal.
Selline kultuur loob vaimset ringmajandust, kus mitte ainult materjalid, vaid ka hool, tugi ja inspiratsioon liiguvad.
Raha ei kao – ta muutub, ta asendatakse. Raha on ka täna lihtsalt, inimestele harjumuspäraseks kujundatud, energia. Ja see, kuidas me seda liigutame, kujundab meie suhete sügavuse.
@@@

Töö kui kutse, mitte kui karistus.
“ Millal Sa puhkad?” küsitakse sageli.
Tuleviku majanduses ei räägita enam “karjääridest” ega “palgapäevadest”, vaid elukutsumusest – dharma’st. Inimene otsib, milline on tema roll, tema anne, tema koht suuremas mustris. Ja siis ta tegutseb mitte raha eest, vaid kutsumuse ja kogukonna nimel. Ta tegutseb ja ei vaja “puhkust.” Ta puhkab kui ei ole loomingulises protsessis. Nauditav tegutsemine ongi puhkus.
Sellises süsteemis:
• Inimene võib õppida kogu elu
• Ebaõnnestumine ei tähenda hävingut
• Ühistöö on rohkem väärt kui võistlus
• Tegutsemine on püha – sest ta loob elu
@@@
Majandus kui vaimne praktika.
Selles mudelis pole enam vastandust: “vaimne elu” vs “majanduslik tegelikkus”.
Uue väärtuse ( praegu raha) liikumine, töö, tootmine ja jagamine on praktika, mille kaudu inimene peegeldab oma sisemaailma.
Kui sa valid ausa toote – sa palvetad.
Kui sa jagad oma kasumit – sa mediteerid.
Kui sa istutad puu oma kodu kõrvale – sa õnnistad.
@@@
Rikkus, mis toidab elu.
Vaimne aristokraatia ei hülga raha vaid loob uue.
Ta puhastab selle, kaasaegse halva energia, tähenduse. Ta ei põlga süsteeme. Ta uuendab nende aluse.
Sest elu väärib majandust, mis ei mõõda kasvu, vaid küpsust.
Sest inimene väärib võimalust panustada, kuuluda ja luua, mitte ainult ellu jääda.
Ja rikkus?
Tõeline rikkus on see, mis jätab maailma peale sind tervemaks kui ta oli enne sind.