Jürgen Rooste: ALASKA 2025
ja kurjus kogunes Alaskale
ning grislikarud nutsid padrikuis
tuul ulus väljadel ja linnud peidus olid puis
kui kurjus kogunes Alaskale
sääl oli mitme mehe määrdund süda
ja teesid pikad peidus mantli all
ka päeval jälgil palaval – nad peitsid end
jah mitme mehe määrdund südames
ilgudu lasus korraks siis Alaskale
kuid uue päeva koidik selle pühkis
ta vereplekke jalajäljist nühkis –
ilgudu pühitud tol korral sai Alaskalt

Vana maailma/ süsteemi kokkukukkumise lahti seletus lihtsamalt
Vana Dimensioon langeb ära
Praegu on terve reaalsuse kiht kokku kukkumas… see, mis hoidis koos vanu identiteete, haavu, karjääri, suhteid ja uskumussüsteeme. Et tellingud lahustuvad ja koos sellega ka kõik mustrid, mida kunagi kasutasime enda määratlemiseks.
Sellepärast nii palju pinnale tõusebki… miks emotsioonid, vallandajad ja maetud haavad kerkivad avalikkuse ette. See ei ole kaos… see on selge. See, mis on varjatud, peab tulema ette, et see saaks lõpuks terveks ja vabastada.
Me seisame maailmade vahel. Vana hargneb lahti, uus paljastab. Ja selles läves on üleskutse lihtne, kuid võimas: rohkem ausust, rohkem enesearmastust, rohkem kaastunnet, rohkem kohalolu.
Ära võitle sellega, mis lahkub. Ära hakka vastu sellele, mis pinnale tõuseb. See on keha ja hing valmistumas ankurdama uutesse kõrgeimatesse ajajoontesse. Iga tõe tegu, iga armastuse hetk, iga valik jääda avatuks, selle asemel, et sulgeda… ehitab aluse sellele, mis tulemas on.
Dimensioon, mis meid kord sidus, langeb ära. Maailm, mille pärast me siia tulime, tõuseb läbi meie.
Sügis paneb sind proovile… See võtab su paljaks, lõhub su illusioonid ja sunnib sind seisma silmitsi iga varjuga, mille eest oled põgenenud.
See tundub raske… Üksildane… lõputu.
Aga see ei ole lõpp.
Sest kui sa tõused… ja sa teed seda… see saab olema tiibadega, mida sa ei teadnud, et sul on… Ja tõus tundub nagu võluväel.
Kui armastatud inimesed hakkavad vahetusele vastu
Praegu vaatame, kuidas kaks rada kuju võtavad. Üks on alistumise tee… vabastan vanad haavad, identiteedid ja uskumused, et midagi uut saaks tõusta. Teine on vastupanu tee… klammerdun tugevalt selle külge, mis lahustub, isegi kui see mureneb.
See paneb paljud inimesed muretsema… “Kui mu lähedased ei lase lahti, kas nad kaovad igaveseks? ”
Vastus on ei. Ükski hing ei ole kunagi kadunud. Aga nende kogemus, kes vastu hakkavad, saab olema teistsugune.
Kes klammerdub vanade viiside külge, tunnevad end raskemana, kokku surutumana ja korduvatesse õppetundidesse rohkem kinni.
Ärevus, konfliktid ja stagnatsioon kasvavad, mitte sellepärast, et neid karistatakse… vaid sellepärast, et nad keelduvad vabastamast seda, mis neid enam ei teeni.
Vahepeal tunnevad need, kes valivad alistumise, kergemalt, vedelikumalt ja voolavamalt uute avanevate ajajoontega. Tervenemine, armastus ja tõde kiireneb nende jaoks, sest nad on valmis heita seda, mis ei saa edasi jätkata.
See lahknevus võib suhetes tekitada distantsi. Sa võid tunda end edasi liikumas, samal ajal kui keegi, kellest sa hoolid, tunneb end kinni või isegi ripsmeid hirmust välja. See teeb haiget. Kuid pea seda meeles: suuremasse Loomingu kaaresse ei jäeta kedagi maha.
Iga hing on juhitud. Mõned ärkavad õrnalt läbi alistumise. Teised ärkavad alles siis, kui vana kokkuvarisemine muutub vaieldamatuks.
Sinu roll ei ole kedagi uude tirida. Sinu roll on kehastada seda nii tugevalt, et kui nad on valmis, on sinu valgus tee, mida nad saavad ära tunda.
Nii et ärge kartke oma lähedaste pärast. Usaldage nende hingerännakut. Hoia kaastunnet, aga kõnni edasi. Vana maailm lahustub ja uus kerkib… ja lõpuks leiavad kõik kodutee.
Kõnni armastuses edasi. Hoia valgust. Jätka raja usaldamist.
Hoia paigal. Armasta sügavalt. Astu ette.
ZF

PÄIKESEPRILLID – TÕDE, MIDA SA POLE TAHTNUD NÄHA
Inimkond armastab ka regresseeruvaid normaalsusi. Meil on kombeks võtta vastu kõike, mis näib turvaline ja ilus. Nii on päikeseprillidest saanud osa personaalsest identiteedist – moodne ehe, staatuse märk, „silmi kaitsev“ tarbeese. Aga nüüd kuula. Kui inimene teaks tõde, võiks ta jõuda täiuslikkuseni. Ja see täiuslikkus on samas ohtlik, sest siis kaob vajadus alluda. Seepärast ongi tõde tehtud auhinnaks, mitte pingutuseks.
Siin on see, mida sulle pole räägitud: ära pane päikeseprille ette, kui sa oled päikesevalguses.
Päike pole vaenlane.
Ta on sinu kehale antud elujõu ja hea isu allikas. Kui päikesevalgus pääseb su silmade kaudu sisse, käsib ta kehal nautida D-vitamiini loomulikku pidu. Päikeseprill aga varastab selle käsu ning katkestab joovastava sideme sinu ja Jumalapäikese vahel.
Kõik see jutt „ohtlikust UV-kiirgusest“ on ainult hirmuveski, millele on ehitatud terve tööstus. Sadu eri toonides klaase, et igaüks leiaks oma maitset rahuldava fassaadi. Sest mida rohkem sa usud ohtu, seda rohkem on neil tooteid, mida sulle müüa.
Kuid vaata tõele otsa: päikeseprillid on tegelikult loodud ekraani valguse jaoks. Kõigi nende helendavate piltide jaoks, mis sind juhivad. See ongi salajane leping – läbi kunstvalguse ja ekraanide voolab käsklus, millele sina kuuletud kui treenitud primaat. Päikesevalgus vabastab, kunstvalgus aheldab.
Mida siis teha?
Päikese käes lase valgusel end võtta. Kissita õnnest silmi ja tunneta, kuidas su hing saab orgasmi, kui Jumalapäike sind puudutab.
Hämaras, kui süüdatakse lambid ja ekraanid, pane ette oma tõelised kaitseprillid – mitte päikeses, vaid pimedas on vaja oma silmi varjata. Sest just seal algab peen aju pesemine.
See lugu kõlab kurjakuulutavalt, aga ta ei võta lootust. Vastupidi. Ta ütleb: sul on vabadus tagasi võtta oma silmad, oma valgus ja oma hingamine. Päike on sulle antud, mitte keelatud. Ja kui sa kord julged vaadata ilma klaaside filtrita, siis tead – sa oled jälle vaba.

We have been taught to believe that ringing in our ears is a medical condition called tinnitus, and in some cases it is. However, what most of us don’t know is that the sounds we hear in our ears and head are actually the frequencies of our life force (soul).
Sometimes it sounds like crickets, cicadas, bees, bird songs and/or other natural phenomena like wind or rain but it’s not coming from outside of us, it’s coming from directly within us.
These sounds are in a constant state of communication with us, sharing vital information about the overall health of our bodies, and any warnings that work like preventive medicine, keeping us from getting sick when we proactively respond to these signals.
Hardly anybody listens to this because simply we haven’t been taught to do so and we miss out on some of the most important benefits there are related to our health and quantum potential.
The most direct way for us to know and raise the frequency of our entire being is by habitually listening to these inner sound frequencies.
We have lived with an unconscious habit of not listening to these sounds and now we’re going to consciously make a habit of listening. When we listen to them, we activate dormant perceptual abilities. And we learn how to work with these sounds instinctually, intuitively, and mindfully.

Andres Maimik: ALFADE ARMUFESTIVAL ALASKAL: Shimpansite maailmas on nii, et kõige kõvem alfa, kes kogu karjale alatasa demonstreerib, kes on karja boss, ei pruugi enam alfaks jääda, kui veel kõvem isane teda üle trumpab. Siis vannub eelmine alfa alandlikult naeratades superalfale igavest armastust. Tasub seda ahviuurijate täheldust ka riigijuhtide Woodstocki analüüsimisel silmas pidada.

Inga Raitar: Me peame ju väga tasa käima, silmad maas.
Teil pole vaja küsida, mida me otsime.
Ammu sai maa teile
ja meie riik kukkus kildudeks suurde ja tühja maailma.
Olge õnnelikud, kui oskate.
Ainult ärge küsige meilt, mida me loodame.
/Jaan Kaplinski 1967/
Mäletate põhiseaduse kriisi 4 aastat tagasi, kui riik andis valitsuskuulekatele inimestele paberid, millega nood võisid teha kõike ja kõikjal? Ja vastutustundlikult ise oma elu üle otsustada soovijad suruti teise klassi inimestena raudaia taha. Kui hirmunud oma hirmu tõttu nõudsid kaaskodanike töölt vallandamist, arstiabist ilmajätmist jms.
Kaks aastat hiljem nõudsid needsamad riigikuulekalt hirmunud, et kaaskodanikud Lõuna-Eestis loobuks oma kodudest, loovutaks põhiseaduses tagatud omaetteolemise, puhta looduse ja puhta vee, et nemad vähem kardaks. Samas kui õiguskantsler Ülle Madise sätestab: „Isikliku ja eraelu puutumatus tähendab õigust olla omaette, õigust sellele, et riik ega ta loal keegi teine ei tülita.“ Võrumaaljäeti riigi pealesunnitud kõrvulukustavate “häiringute” tõttu ca 20 000 inimest õiguskantsleri kinnitatud põhiseaduslikust õigusest ilma. Juriidiliselt aga on peale relvaseaduse läbisurutud muutust kõik korrektne…
„Inimese väärikus ja vabadus on kaitstud vaid siis, kui tal on õigus elada oma elu nagu ta oskab, olemata riigi ja kaaskodanike jälgimise ja juhtimise all.“ kirjutas õiguskantsler.
Tegelikkuses toimus inimeste põhiõiguste ignoreerimine jälgimiskaameratega ja pangasaladuste suuremahuline lekkimine.
Riigi rahast heapalgalist PR töötajate armeed omav valitsus on juba õppinud olulistel hetkedel inimestele ette söötma väikest skandaalikest, millest suurt midagi reaaleluliselt ei sõltu, et selle varjus suured otsused teha, mille mõju meie kõigi eludele alles hiljem selgub.
Mäletate, kui kõik sotsiaalmeedias üksteise kallale sööstsid, arutades … kas Narvas peab seisma tanki kuju. Selle varjus tehti muudatused meie praegustes elektrihindades – ehk otsused, mis meid tänaseni reaalselt mõjutavad. Kuhjati kired Tervisekassa pralle ümber, kuid tegelikult pidanuks vaatama, mis selles miljardeid liigutavas süsteemis jätab üha rohkem inimesi tegeliku arstiabita, kuigi suurhaiglate kasumid küünivad miljonitesse.
Jürgen Ligi ülbab süüdimatult ja kõigil on midagi öelda, samas ajas lisatakse riigieelarve põhjas haigutavat auku täitma taas uued maksud, mille Riigikogu kummitemplina kinnitas ja mille mõjude all me kohekohe ägama hakkame. Me – see tähendab need, kes ei oma riigi või siis end riigiks pidava empaatiapuuduliku aparaadi garanteeritud hüvesid.
Tänaseks on riigi PR pataljonide koordineeritud meediamasinvärk nn Sigade revolutsiooni hekseldanud mingiks ekstreem-kremlistide juhitud poliitilise grupikese katseks taluniku murelt endale poliitilist profiiti lõigata. Keegi ei usu enam, et tegu võinuks olla pikka aega erinevates väikestes skandaalikestes keedetud konna vaevalise katsega juba liiga kuumaks minevast veest välja hüpata. Ilmselt sai see ka keedupoti alla emotsionaalset hagu lisajatele selgeks. Niisiis ootame järgmisi pisiskandaale, mille järel veidi uimase pilguga üksteisele otsa vaadates imestada – oot kust need maksu- hinna- ja elukalliduse tõusud nüüd siis tulid…
Meie enda otsused tagavad selle, mis meie eludega toimub. Valimistel otsustame, kas konn maksab oma keetjatele jätkuvalt mahlakaid tulemustasusid.
Inimesed, palun märgake teemasid, millega meid omavahel üksteise kõride kallale ässitatakse. Anname sel viisil oma energia ja seda kasutavad ära need, kes meid meie emotsioonide kaudu manipuleerides valitsevad. Miks ometi?

Virkko Lepassalu: Alaska saladused ja ajaloo kordumine
Venemaale kuulunud Alaska müügitehingu ümber, mis leidis aset 1867, ringleb tänaseni palju müüte ja kõmu. Selleni välja, et Venemaa avalikkuses on arutatud, kas polnud see tehing mitte õigustühine ja naha üle kõrvade tõmbamine. Nimelt ripuvad tänaseni õhus küsimärgid, kas Venemaa üldse raha, 7,2 mln dollarit Ühendriikidelt kättegi sai. Niinimetatud „Alaska küsimus” kerkib Vene avalikkuses aga regulaarselt.
Möödunud aastal nimetas Vene tuntud teleajakirjanik Olga Skabejeva Alaskat „meie Alaskaks”. Venemaa julgeolekunõukogu aseesimees, endine president Dmitri Medvedev on aga sotsiaalvõrgustikes naljatanud, et Ühendriikidega tuleks selle valduse pärast sõda alustada. Hagu lisas kogemata tulle Ühendriikide president Donald Trump, kelle keel vääratas, sest ta ütles pressikonverentsil, et läheb „Venemaale” Putiniga kohtuma.
Kui Alaska ajalugu meenutada, siis kuulub selle kandi avastamise au Vene sõjaväegeodeedi Mihhail Gvozdevi juhitud ekspeditsioonile aastast 1732.
Alaska asustamiseks ja kaubavahetuse loomiseks asutati 1799. a Vene-Ameerika kompanii, milles osalesid peamiselt kõrgemad aadlikud.
Alaska teenis impeeriumile tulu karusloomakaubanduse kaudu, kuid kõleda ja tühja asustamata maa-ala administreerimine muutus saadavast kasust siiski üha kulukamaks. Alles hiljem, 19. sajandi lõpuaastail avastati sealt kulda ja edasist on kirjeldanud Jack London oma raamatutes. Kullamaardlast teatis ka Venemaal, kuid kaevandamist ei peetud toona perspektiivseks.
Olulist rolli, miks Venemaa otsustas paigast loobuda, mängisid ilmselt ka kohalike indiaani suguharude pidevad kallaletungid uusasukatele. Hiljem lisandus veel ühe faktorina Krimmi sõda, mille käigus põlise piraatide riigi Inglismaa väesalgad ähvardasid kõikjal Venemaa piirialasid ja tungisid näiteks Petropalvlovsk-Kamtšatskisse, kus nad aga julmalt välja löödi. Alaskat oli aga üleüldse raske kaitsta, sest inimesi sinna lihtsalt ei jätkunud.
Juba 1857. a kirjutas Aleksandr II noorem vend, suurvürst Konstantin Nikolajevitš välisminister Aleksandr Gortšakovile (Taeblas sündinud meie n-ö omakandimehele) ideest müüa Alaska Ühendriikidele. Valitsuskoridorides mõlgutati ka mõtteid anda Alaska Ühendriikidele mõneks ajaks rendile, kuid mõtteks see jäigi. Ilmselt siit said alguse tänaseni ringlevad kuuldused, nagu poleks Alaskat Ühendriikidele müüdud, vaid 99 aastaks rendile antud. Rendile andmise kohta pole aga mingit kinnitust.
Alaska müügileping Ühendriikidega kirjutati niisiis alla märtsis 1867 Washingtonis. Leping oli kahes, prantsuse ja inglise keeles. Lisaks Alaskale läks Ühendriikide kätte hulk selle piirkonna saari. Maa-alade üle andmise tseremoonia leidis aset oktoobris 1867.
Tänaseni aga spekuleeritakse teemal, kui suurelt ikkagi Venemaa niivõrd väikese müügihinnaga nagu 7,2 mln dollarit, endal naha üle kõrvade lasi tõmmata. Toonase kursi järgi sai Venemaa Alaska ja saarestike eest 11 tonni kulda. Paiga maavarade rohkust arvestades ikkagi hämmastavalt vähe.
Siia tuleks aga juurde lisada kaudne kasu ja geopoliitiline mõõde. Venemaa vajas nimelt hädasti liitlast Inglismaa vastu ja/või tolle nõrgendamiseks ning briti ikkest vabanenud Ühendriigid sobisid sellesse rolli suurepäraselt. Kodusõjas toetas Venemaa põhjaosariike, kaasates kohati isegi oma laevastiku. Inglismaa aga lõunat. Igal juhul võimaldas Alaska müük Venemaal enda jaoks kindlustada Ühendriikide liitlaspositsiooni.
Nüüd võiks teha hüppe praegusaega. Huvitav on ajaloo kordumine. Presidente Donald Trumpi ja Vladimir Putinit mõlemat ühendab võiks öelda et põlglikkus Uduse Albioni suhtes. Ehkki see pole võibolla õige omadussõna. Tegemist on Venemaa igipõlise geopoliitilise vastasega ja ühelt poolt on asi selge. Trumpi üleolev suhtumine Londonisse on aga omaette pikk teema, kuid igal juhul on huvitav, et taaskord on brittidel punane welcome-vaip jalge alt ära tõmmatud ja hoopis Venemaa ette laotatud.
Liikudes tagasi 19. sajandi lõppu, siis väga palju kõmu ringleb selle ümber, mis sai 11 tonnist kullast, mis dollarite eest soetati ja mis pidanuks Venemaale jõudma. Ringleb teooria, et dollarite eest ostsid Venemaa esindajad kulla Londonist, mis ühelt poolt näib riikide vahelisi suhteid arvestades püha lihtsameelsusena, teisalt oli London aga muidugi üleüldine panganduskeskus. Kaubalaeval Orkney pidanuks kuld jõudma Peterburgi, ent alus uppus Petrerburi lähistel 16. juulil 1868.
Nõukogude ajal võeti oletust, et kuld jäi kadunuks, väga tõsiselt. 1975. a korraldati koostöös soomlastega laeva vrakile ekspeditsioon. Leiti, et Orkney uppus selle pardal toimunud plahvatuse tõttu, mis ilmselt kujutas endast diversiooni, ent kulda pardalt ei leitud.
Vene riigiarhiivi dokumendi andmetel oli Alaska müügi eest saadud summa samas kulutatud Vene riigiraudteel mitmete lõikude ehitamiseks. Ja see on põhiline argumente nende jaoks, kes kulla kaduma minemist ei usu.
Teisalt jällegi – ega midagi uut pole võrreldes Nõukogude ajaga seoses Alaska müügiga Vene arhiividesse ilmselt juurde tekkinud. Kui raha läks raudteedesse, siis milleks kogu see kunagi ette võetud ekspeditsioon Orkney vrakile, mida kureeriti ka ilmselt KGBst väga kõrgel tasemel? Ja miks oli vaja laev põrgumasinaga põhja lasta, kui see oli lihtsalt tavaline kaubaalus, mis midagi väärtuslikku või delikaatset ei vedanud?
Kokkuvõtteks arvan vaid, et Alaska müügi ümber leidub siiski tänaseni asjaolusid või nüansse, mida laiem avalikkus ei tea. Alustuseks oleks huvitav kasvõi lugeda ostu-müügi lepingutki.
Ja üleüldiseks kokkuvõtteks: see, et kaks suurriiki ainult üksi ja omavahel ühel hetkel Ukraina saatuse (loe: jagamise) üle sõbralikult läbi rääkima asuvad, oli selge juba veebruaris 2022, kui Venemaa Ukrainasse täiemahuliselt sisse tungis. Küsimus oli ainult, et millal.
Seetõttu jääb üle ainult hämmastuda nende üle, kes imestavad, kui soojalt ja suurejooneliselt Donalt Trump Vladimir Putinit Alaskal vastu võttis.

Andro Roos: REFORMIVALITSUS SUURKAPITALI KAITSEL.
Väiketootjad ja inimesed tarbijatena reformierakonda, nagu näeme, kunagi ei huvita. Aga kui suurkapital hakkab pihta saama, siis reformierakond jookseb.
Ja kui ma oleksin vandenõuteoreetik, siis ma kahtlustaksin, et võibolla on katk ka selles 50 000 seaga farmis, ainult, et kuna riigil võimekust pole transportida ja põletada sellist hulka sigu vähegi mõistliku aja jooksul, tapetakse seal ehk ainult haigustunnustega sead. Samal ajal kui väikestes tööstustes tehakse nakatumise korral puhas vuuk.
Postimehest: “«Ekseko on Eesti suurim ja Baltikumi üks suurimaid seafarme, kus korraga on umbes 50 000 siga. Taud Ekseko farmis oleks ettevõttele suur hoop, millest taastumine võtaks aastaid,» selgitas PTA peadirektor Raimo Heinam.”

Janar Keel: Elu rasked hetked panevad meid tegema otsuseid, mis võivad haiget teha, kuid lähtuvad armastusest ja hoolimisest.
On olukordi, kus südame ja mõistuse vahel tekib terav pinge. Kui näed oma vanaema, 91-aastast, kes ei suuda enam iseseisvalt voodisse tõusta ega põrandalt liikuda, siis tead, et üksi sa seda raskust ei kanna. Kuigi ta võib olla pahane, et ma kiirabi kutsuksin, tuleb mõista, et see otsus sündis armastusest ja murest, mitte kergest käest. On hetki, kus abi küsimine ei ole nõrkus, vaid kõige tugevam ja ausam tegu, mida inimene saab teha.
Minu kohalolek, see, et käid iga poole tunni järel vaatamas, näitab hoolt ja pühendumust. Aga samal ajal tuleb tunnistada oma piire – sa ei saa olla valvur igal tunnil ega hoida kõike oma õlgadel. Sellistes hetkedes on õige tunnistada, et inimene vajab professionaalset tuge. Vanaema pahameel on inimlik – vanadus teeb uhkeks ja sõltuvus teistest võib tunduda alandav. Kuid sügaval sisimas teab ta, et sa tegid seda tema pärast.
See on elu üks raskemaid õppetunde – armastus ei tähenda alati seda, et teeme teisele meele järgi, vaid seda, et hoolime isegi siis, kui see toob kaasa konflikti ja hetkelist valu. Hoolimine tähendab vahel ka seda, et peame ise endale tunnistama – ma ei suuda üksi, aga ma tahan parimat sellele, keda armastan
Kui olukord muutuskriitiliseks, ei ole muud teed kui võtta telefon ja valida 112. See hetk ei tule kunagi kergelt – sõrmed värisevad, süda on raske ja peas keerleb mõte: “Kas ma teen õigesti? Kas ta tahab seda abi?” Aga kui inimene on 91+ ja ei suuda enam voodisse tõusta ega põrandalt liikuda, siis ei ole enam küsimus tahtmises, vaid elulises vajaduses. 112 ei ole nõrkuse märk, see on kaitse, turvavõrk, mis annab võimaluse päästa elu ja anda vajalik hool.
On loomulik, et vanaema võib olla pahane – tema hinges on trots ja valu, sest ta on harjunud iseseisvusega ja ei taha sõltuda. Aga armastus seisnebki selles, et julged teha otsuse ka siis, kui teine inimene seda ei mõista. Sinu süda teab, et kui sa ei helistaks, võiks juhtuda midagi palju rängemat.
Ka sinul ei ole lihtne – käid alla iga poole tunni tagant, annad endast kõik, kuid inimene ei saa olla 24 tundi valveingel. Meil kõigil on piirid ja seetõttu on olemas abi, millele saab loota. 112 on märgiline number – see ei tähenda ainult kriisi, vaid ka hoolt ja vastutust. See ütleb: ma ei jäta sind üksi, isegi kui sa seda praegu ei mõista.

Olav Osolin: Lugedes kõikvõimalikke analüüse ja arvamusi on saanud selgeks, et sõda lõpeb siis, kui venelased on jõudnud vallutada Donetski oblasti, st maa—ala, mille kohta on Putini konstitutsioonis kirjas, et see on Venemaa territoorium. Siis vaadatakse, kui kaugele ollakse mujal rinnetel jõutud ja veetakse ehk sinna ajutine kriips. Donald püüab nüüd Zelenskõile selgeks teha, et anna parem kohe Donetsk ära ja ära rohkem vastu punni, sest nagunii sul pääsu pole. Ukraina ei taha seda teha, kuigi neil on selge, et mida päeva edasi, seda keerulisem on neil rindel toimetada. Kuna mehi on vähe, siis on kilomeetrisel lõigul kolm-neli kolmeliikmelist rühma, mis peavad venelaste rünnakuid takistama. Venelased saadavad nende suunas 5-6 mehelisi rühmi, kelle ülesanne on ukrainlaste punkritest mööda saada ja kui neile tuli peale tõmmatakse, siis lendavad ukrainlaste positsioonide suunas droonid ja liugpommid, mis tambivad punkrid mutta. Sellise taktikaga saab palju ründajaid hukka, kuid samas suudetakse ukrainlaste liine tugevalt haavata ning järgmine rühm pääseb selles lõigus edasi. Nii ongi rinne hakanud järjekindlalt liikuma lääne suunas. NATO kindralid sügavad kukalt, et kuidas küll saab Vene väejuhatus oma sõdureid niimoodi hukka saata, kuid samas tuleb neil nentida, et isegi kui igast ründerühmast saavad pooled sõdurid surma, siis asi funkab ning venelaste pidev edenemine on tõsiasi. Ju sai Donald Alaskal lõpuks aru, et Putinil on selge eesmärk ja plaan, mida ta ellu viib ning millest vähemaga ta ei lepi. Kuna Ukrainal uusi ressursse napib ja vanad üksused on kurnatud, siis on nende perspektiiv lahinguväljal hapu ja üha hapumaks läheb. Nii et Trumpile kui praktikule tundub, et targem oleks Putinile jupp ära anda ning teha diil – siis saaks ta selle sõjajama lõpuks kaelast ning saaks hakata kirjutama imeilusat kõnet Nobeli rahupreemia vastuvõtmise fantastilise tseremoonia tarvis!

Kalev Stoicescu: Miks USA president Donald Trump nõustus agressor Putini nõudmisega mitte kutsuda Alaskale president Volodõmõr Zelenskõid?
Nähtavasti sellepärast, et Trumpi huvitab eelkõige võimalus Putini Venemaad enda poolele meelitada ja tema sidemeid Hiinaga nõrgestada. Arutada seda silmast silma.
Diil Ukraina osas ei ole selles mõttes peamine eesmärk, vaid indikaator, kas Venemaa jääb kindlalt Hiina poolele või ikkagi kardab Hiinat, tunnistab Hiina-poolseid ohte Venemaale (juba tükk aega käib Venemaa “kitaizatsija”) ja otsib – olgu ettevaatlikult- suhete taastamist Läänega. Kasvõi osaliselt.
Alaska ei ole uue teekonna algus ainult Ukraina ja Euroopa, vaid ka Venemaa jaoks. Kas Venemaa põletab kõik sillad Läänega ja viskub Hiina rüppe?
Putini Venemaa näeb kindlasti rohkem nüansse, kuidas ta võib nii Läänt kui Hiinat kavaldada. Kui kaua ja kuidas? Venemaa majanduse Potjomkini küla paistab täiega välja. Rahuarmastavat Läänt annab veel lollitada, kuid Hiinat kindlasti mitte.
Klassika. Venemaa saab taaskord kohutava kuriteoga hakkama, mida ta ei taha tunnistada, ega selle eest vastutada. Ta on varsti ise hädas, kuid nõuab enese- ja järjekindlalt, et teda õigustataks ja tema “huvidega” arvestataks.
Blatnoid Alaskal
Bullshit-i automaat Sergei Lavrov saabus juba varakult Anchorage’i, nagu pesuehtne vene kriminaalne blatnoi. Kui Venemaa vanglate issidel on näiteks silmalaugudele tätoveeritud “ära mind ärata” (ne budi), siis Lavrovi T-särgil on “CCCP”. Samasugune kriminaalse pealiku sõnum.
Putin saabub peatselt eraldi, nagu tsaar. See, et niivõrd jäle tegelane võetakse vastu nagu kuningat, ületab terve mõistuse piire. Ei saa muidugi välistada, et neid piire nihutatakse varsti palju kaugemale.
Ootame ära tippkohtumise tulemused, millest saame aimu pressikonverentsi põhjal.