Kerdo Mölder: Mõtted vihkamisest, armastusest ja Eesti väiksusest
Lugesime auväärt Katrin Pautsi arvustust Urmas Eero Liivi dokumentaalfilmile „Mis juhtus Diana Klasiga”, mis esilinastub 3. septembril kino Artises. Meie ise pole seda veel näinud – ja nii soovimegi kogeda seda esimest korda koos publikuga, kell 18. Õnneks on samal päeval lausa kolm linastust. Aitäh, Katrin, põhjaliku ja argumenteeritud arvustuse eest.
Täna, tagasiteel Elvast, kus Respekt astus lavale mitte kõrtsis, vaid suurel laululaval – ja publiku hulk oli kolossaalne –, jäi meid saatma üks mõte: mis on häda kõrtsimuusikal ja kõrtsipublikul? Kas lava suurus või asukoht määrab kunstniku väärtuse?
Meie suurim mure Eestis pole aga seotud lavadega, vaid südamega. Me oleme rahvana imeväike, aga samas võrratult kange. Ometi on see kangus tihti pöördunud kibeduseks. Me ei oska armastada üksteist – pigem kipume vihkama. Me liigitame, lahterdame, sildistame: “see kuulub Kalamajja”, “see on kõrtsipublik”, “see on tõeline kunst”. Nii sünnivad “esimene Eesti”, “teine Eesti” ja isegi “neljas Eesti”. Aga kas mitte iga inimene ei peaks väärima kohta siin maal – olenemata oma maitsest, ametist või muusikast, mida ta kuulab?
Jah, mina olen saanud elus hinnanguid, ja mitte alati kauneid. Sageli öeldakse lausa: „Ma lihtsalt vihkan neid!” – isegi mind ja Dianat isiklikult tundmata. See on omamoodi viirus – „Me vihkame Kerdot!” –, mis levib kommentaariumides ja kohvikulaudades. Kuid see vimm ei muuda meie teekonda, see muudab ainult vihkajat ennast.
Olgu siis siinkohal aus ülestunnistus: noorena, kui Respekt oli veel lapsekingades, saatsin tõesti paaril korral mõnele ajakirjanikule vihje. Miks? Sest meie muusika ei mahtunud (ja ei mahu ka täna) ETV või mõne teise teleekraani valgesse raamistikku. Seal voogab ju „TÕELINE KUNST” ja ka sealsetes toimetustes levib seesama viirus: „Me vihkame Kerdot!” Katrin Lust tegi omal ajal sellest isegi loo – ja jällegi, vaid üheainsa loo põhjal loodi suur üldistus ja vooliti kuvand, nagu oleks see kogu meie eksistentsi aluseks. Tegelikult oli see vaid noore muusiku katse heita valgust oma bändile ja albumile.
Kuid kas selles on midagi halba? Turundus on iga produkti loomisel sama oluline kui looming ise. Ma võin tuua Eestisse kasvõi AC/DC, aga kui sellele ei tehta turundust ega PR-i, siis kellele nad esinevad? Ja nüüd mõelda, et mind vihatakse seepärast, et ma oskan oma loomingut turundada – see on naeruväärne.
Sest tõde on lihtne: 16 aastat oleme Respektiga püsinud lavadel mitte tänu vihkamisviirusele, vaid tänu tööle. See on olnud suur töö – kirjutada laule ja neid turustada ning albumeid toota. Mitte keegi pole seda minu eest teinud. Ei produtsendid, ei PR-meeskonnad. Ma olen ise õppinud ja teinud. Ja tulemuseks on neli läbimüüdud albumit, täismajad ja publik igal nädalavahetusel. Kuid ka mitmete ringkondade vihkamine – alusetu vihkamine!
Ja ma ütlen veel – isegi kui me esineksime ainult kõrtsides, oleksin ma selle üle uhke. Sest iga publikuliige, olgu ta ametnik, traktorist, ärimees või tudeng, on väärtuslik. Muusika ei vali inimest, inimene valib muusika.
Eesti rahval on aga üks raske pahe: vihkamise kaudu otsime me omaenda sisemisele katkule ravi. Aga see ei tervenda. See ainult kasvatab uut kibedust. Me ei oska öelda: „See ei ole minu maitse.” Me ütleme: „See on pask.” See näitab, kui palju on meie sees peidus kibestumist ja kui vähe on jäänud empaatiat.
Mina ja Diana ei lõpeta oma teekonda. Me kirjutame, laulame, loome. Me seisame laval edasi ja armastame iga inimest, kes tuleb meie muusikat kuulama. Vihkamine ei murra meid. Aga see murendab aegamisi vaid vihkajat ennast.
Ühel päeval, ehk, õpime me oma väikest rahvast päriselt armastama – ilma kastideta, ilma siltideta, ilma vihata.
Lootus jääb alati.

Tommy Wahl: VENE INIMESED ( ja raha )ON LINNAS TAGASI !
Eile õhtul oli Monaco Yacht Clubis vene muusika staari Valeri Meladze kontsert ning kõik oli välja müüdud. Kohtade hinnad on vahemikus 4500-1500 eurot.
On selge, et Valeri kuulajaskond ei koosne mitte inglise, prantsuse, itaalia või hispaania keelsetest Monaco residentidest ning lähiümbruse elanikest.
Üldse on viimasel ajal taas igal poole linnas ka hoovides ning lastemänguväljakutel palju vene keelt kuulda ning uusima elukompleksi Terra Mare lastemänguväljakutel on lausa tunne, et mingi 80% viibijatest on vene keelsed.
Ja nüüd on ka vene artistid tagasi.
See kõik on märk sellest, et on juba olemas selged arusaamised ning kokkulepped mis suunas ja kuidas elu edasi kulgema hakkab.
Need inimesed on väga jõukate( ja ka mõjukate ) perede lapsed ning lapselapsed.
Nad ei liiguks tagasi kui asjad/ajad oleks endiselt ohtlikud või segased.
Suur raha armastab vaikust aga ka selgust.
Ps. Olen oktoobris Eestis käimas, kellel tundub, et on reaalselt huvitavat ja asjalikku juttu, anna teada, saame kokku.

Inga Raitar: MAAILMA ÕNNELIKUMAD INIMESED ehk veidi lakoonilist teadust: Enesetappude koguarv oli 2024 aastal 171 ja sellele eelnevad aastad: 188 (2023), 190 (2022), 185 (2021), 207 (2020). Suurim grupp 2024 enesetappudest olid tööealised mehed – 104 enesetappu, tõus 10%. (Huvitav kas see võiks seotud olla vahepeal toimunud majanduse allakäiguga seotud lootusetusega?)
On hulk surmasid, mille puhul ei suuda surmatunnistust väljastav arst otsustada, millega on tegemist, neile läheb kirja „ebaselge tahtlusega“. Ebaselge tahtlusega vägivaldsete surmade hulk oli 2024 aastal tõusnud võrreldes varasemate aastatega. (Need on sageli riskikäitumisega oma psühhilisi pingeid välja elavad noored, sageli varasema militaartraumaga mehed)
Ehkki riiklik statistika püüab mitte näidata koviidi ajal surve alla pandud inimeste väljapääsmatus olukorras olemise tunde jätkumist, karjuvad numbrid näkku:
Kui 2019. Aastal kirjutati 100% soodustusega raske depressiooni raviks väljastatud retsepte välja 11 361 inimesele, siis 2024. aastal 31. oktoobri seisuga on see number rohkem kui kahekordistunud – 24 849 (allikas: Tervisekassa pressiesindaja Sander Rajamäe). Lisaks neile võtab nö igapäevaseid rahusteid kümnendik Eesti inimesi (134 007 inimest). Sellist tüüpi rahustid ja uinutid mõjuvad sümptomeid leevendavalt, need ei ravi haigust. Rahustite ja uinutite pikemaajalisel kasutamisel võib välja kujuneda ravimisõltuvus.
Tervise arengu instituudi 2023 uuringu kohaselt oli 7–8% täiskasvanutest oli elu jooksul tarvitanud stimulante, sh amfetamiini, ecstasy´t või kokaiini. Nii suitsetamine, alkoholi, narkootiliste ainete kui ravimite mittemeditsiiniline tarvitamine oli seotud depressiooni sümptomite sagedasema esinemisega.
„Psüühika- ja käitumishäirete hüppeline kasv on toimunud peale 2020 ka Eestis.“ Kirjutatakse Tervise Arrengu Instituudi aastaraamatus. „Kui enne COVID-19 pandeemiat diagnoosisid psühhiaatrid keskmiselt 17 uut juhtu 1000 inimese kohta aastas, siis pärast pandeemiat keskmiselt 20 juhtu 1000 inimese kohta aastas.“ (TAI, 2024a). Suurima levimusega neist on meeleolu- ja ärevushäired, mida esineb sagedamini naistel ja noortel. Ärevushäired on Eestis psühhiaatrite enim diagnoositud vaimse tervise häired, mis moodustavad naiste hulgas keskmiselt 32% ja meeste hulgas keskmiselt 19% kõikidest diagnoositud vaimse tervise häiretest. 2023. aastal käis psühhiaatri vastuvõtul 1,7 korda rohkem täiskasvanuid kui eelneval aastal, kokku 5676 isikut.
Ravimiameti andmetel on aastatel 2013–2022 suurenenud antidepressantide tarvitamine (päevadoosina 1000 elaniku kohta ööpäevas), kusjuures suurenemine on 10 aastaga olnud ligikaudu kahekordne ning viimase viie aastaga (2018–2022) 140% (Sepp jt, 2023)
Autori märkus: Kui tihti olen tabanud end küsimast mõnd järjekordset ameti või ministeeriumi valitsusliikme või riigikogulase sürreaalsest otsusest lugedes, mis ainet ta oma südametunnistuse „tööks kõlbulikuna“ hoidmiseks tarvitab?
Faktiotsing sai tehtud lugedes meie meedianoorte (kelle igapäevaselt tarbitavate keemiliste ainete valik on samuti teadmata) „vapustavat teadusavastust“ liiklusõnnetuste kohta. Ja lugedes kunagise esi-uhuu-inkvisiitori Tuuli Jõesaare ahastavat lugu noorest mehest, kes kroksid jalas läks sohu. Just tema koos praeguse haigushoiuministri Karmen Jolleriga lasi 2020 aasta alguses põhja grupi noorte õpetajannade initsiatiivi koolidesse noortele tasuta enesehaldamisõpetuse viimiseks…

Vihmavari: Täna, kui Demi Moore embab Bruce Willist, teeb ta seda sama hellusega, mis kunagi päästis tema enda. On möödunud üle kahekümne aasta sellest ajast, kui nende abielu lõppes, kuid nende lugu pole veel lõppenud.
See on lihtsalt muutnud kuju, muutudes millekski enamaks kui abielu — purunematuks sidemeks, mida ei suuda hävitada ei aeg ega haigus.
Enne Bruce’iga kohtumist Demi ei elanud — ta elas. Tema lapsepõlv oli järjestikuste haavade ahel: haigused, vanemate ükskõiksus, teiste julmus. Nooruses — üksindus, narkootikumid, tühjus. Ta oskas naeratada, kuid selle naeratuse taga peitus karje. Ja siis, 1987. aastal, ilmus tema ellu tema.
Bruce ei olnud tema jaoks lihtsalt mees. Ta oli esimene mees, kes suhtus temasse austusega. Kes ei alavääristanud, ei reetnud, ei jätnud, vaid vastupidi — kaitses, andis tuge, soojendas oma soojusega. Koos temaga tundis ta esimest korda end turvaliselt. Koos temaga sai ta aru, mis tähendab kodu.
Nad abiellusid, kasvatasid koos kolme tütart, jagasid rõõme ja raskusi, ehitasid midagi, mida näis olevat võimatu hävitada. Ja isegi kui nende abielu lõppes, jäi nende lähedus alles. Nad jätkasid laste kasvatamist koos, tähistasid pühi, kogunesid ühise laua taha, ja nende vahel püsis alati see austus ja hellus, mis harva jäävad lahutuse järel alles.
Nüüdseks on kõik muutunud. Haigus võtab Bruce’ilt samm-sammult kõige kallima — mälu, selguse, võimaluse olla see tugev mees, kes ta alati on olnud. Kuid tema kõrval seisab jälle Demi. Ainult et nüüd on tema — tema tugi. Ta hoiab teda käest, kui ta eksib omaenda mõtetes, ta kaitseb tema rahu, ta hoiab seda väärikust, mida haigus püüab ära võtta.
Ta teeb seda mitte haletsusest ega kohusetundest. Ta teeb seda, sest armastus, mille ta talle kunagi kinkis, jättis tema südamesse igavese jälje. Sest kui sind nähakse tõeliselt, kui sind võetakse omaks tingimusteta ja armastatakse, ei saa seda unustada.
Tõeline armastus ei kesta alati ühe vormina kogu elu. Mõnikord sureb see kire vormis, kuid taas sünnib hoolitsusena. Mõnikord kaob see abielu vormis, kuid jääb truuduse vormis. See ei lahku kunagi lõplikult. See lihtsalt õpib elama uutmoodi.
Ja see, mida Demi täna teeb, tõestab: armastus — see ei ole ainult lubadused pulmapäeval. See — on vaikselt kõrval istumine, kui sõnu enam pole. See — on kõrval olemine, kui kõik teised lahkuvad. See — on käest kinni hoidmine, kui inimene ise enam ei mäleta, kes ta on.
Sest tõeline armastus ei kao. See muudab vaid oma nägu, et jätkata kaitsmist.

Hannes Võrno: Mis on kõrgel tasemel riiklik korruptsioon?
See ei ole enam ammu pistise toppimine agara riigiametniku taskusse. Kõrgel tasemel korruptsioon on riigi kui nähtuse täielik kaaperdamine – kus iga seadus, iga eelarverida, iga kohtuniku otsus ja iga meediapaisatud narratiiv on orienteeritud mitte kodaniku ega ühiskonna heaolule, vaid võimuringkonna kasule. Seda ei tehta juhuslikult ega üksikute eksimustena. See on süsteem, millel on struktuur, reeglid ja õiguslik kate. See on hetk, mil kuritegu muutub poliitikaks ja poliitika kuriteoks – ja ei saa enam neid kahte üksteisest eristada.
Mis on rahvusvahelise kaliibriga rahapesu?
See on suurte geopoliitiliste klannide hingamisaparaat.
See on globaalse võimu ringluse mehhanism: miljardid liiguvad läbi offshore’ide, fondide, varifirmade, „abiprogrammide“ ja sõjaeelarvete – ning lõpuks maanduvad turvaliselt tagasi nende taskutesse, kes kogu mängu juhivad. Kui väike inimene peseb pesu masinas, siis “suur” inimene peseb raha inimeste veres, tööviljas ja surma hinnas.
Mis on õukonnameedia kui võimu käepikendus?
See on psühholoogiline relv, mille kuule ei näe ja mille haavad on sügavamad kui ükski surmav gaas suudaks tekitada. Õukonnameedia ei edasta fakte, vaid toodab “reaalsust”.
Ta mürgitab mõtlemise valehäiretega, paiskab eetrisse sõnaraame ja valikuliselt doseeritud narratiive, kuni kodanik enam ei eristagi valet tõest. Ja mis kõige tähtsam – õukonnameedia ei luba vaikust. Inimese loomulik kahtlus, küsimus ja sisemine protest uputatakse pideva lärmi alla. Vale muutub hapnikuks, mida sa iga päev sisse hingad.
Mis eristab poliitilist parteid kuritegelikust grupeeringust?
Ainult legaliseeritud staatuse vorm. Mõlemad koguvad raha, mõlemad jagavad mõjuvõimu, mõlemad karistavad reetureid ja mõlemad kontrollivad territooriume. Erinevus on selles, et kuritegelik grupeering tunnistab vähemalt ausalt oma olemust – poliitiline partei aga mängib demokraatia maskeraadiga, kus „valimised“ ja „poliitiline debatt“ on vaid välised rituaalid, mis õigustavad sama vana võimupüramiidi.
Miks inimene siis seda hüdra ikkagi kummardades toidab?
Sest inimene kardab kahte asja: üksindust ja tõde.
Kui ta hakkaks nägema hüdra palet, oleks tal kaks valikut – kas seista sirgelt vastu või murduda. Aga enamasti valitakse kolmas tee: alandlik kummardamine. Inimene ostab endale eluenergia eest sisemist rahu, kogu seda jälki valet uskudes. Ta lohutab end mõttega, et „nii käivadki suured asjad“, sest see vabastab vastutusest. Ta söödab seda hüdra, nagu elektroonilist lemmiklooma sest kardab ise nälga. Ta kummardab teda, sest kardab hirmutavat tühjust.
„Iseseisvus” – See on sarkastiline epitaf, mis osutab: kogu süsteem, mida meile pähe määritakse kui „vabadust“, „demokraatiat“ või „rahvusvahelist korda“, on tegelikult korporatiivne parasiit, mis elab sinu töötegemise ja suremise arvelt. Ja iga kord, kui sa vaikides kaasa mängid, annad sa talle uue elu.

I want to live simply. I want to sit by the window when it rains and read books I’ll never be tested on. I want to paint because I want to, not because I’ve got something to prove. I want to listen to my body, fall asleep when the moon is high and wake up slowly, with no place to rush off to. I want not to be governed by money or clocks or any of the artificial retraints that humanity imposes on itself. I just want to be boundless and infinite.
– Gregg Braden

Himmat Singh: “Kui ma olen elust midagi õppinud, siis seda, et vahel võivad kõige tumedamad hetked tuua meid kõige helgematesse kohtadesse.
Olen õppinud, et kõige mürgisemad inimesed võivad meile anda kõige olulisemaid õppetunde; et meie kõige valusamad võitlused võivad pakkuda meie kõige vajalikku kasvu; ja et kõige südantlõhestavamad sõpruse ja armastuse kaotused võivad anda teed kõige imelisematele inimestele.
Olen õppinud, et see, mis hetkel tundub needusena, võib tegelikult olla õnnistus ja see, mis tundub teeotsana, on tegelikult vaid avastus, et me oleme loodud käima teist teed.
Õppisin, et ükskõik kui rasked asjad tunduvad, on alati lootust.
Ja ma õppisin, et ükskõik kui abituna me end tunneme või kui jubedad asjad tunduvad, me ei saa alla anda. Me peame jätkama. Isegi siis, kui see on hirmus, isegi kui kogu meie jõud tundub kadunud, peame end pidevalt üles korjama ja edasi liikuma, sest millega iganes me parasjagu võitleme, see möödub ja me saame hakkama. Ma olen nii kaugele jõudnud. Me saame hakkama, mis iganes edasi tuleb.”

SUN SHIFT HARNESSING THE POWER OF VIRGO SEASON & THE NEW MOON FOR PERSONAL GROWTH & RENEWAL AUGUST 21-22, 2025
Dear friends, yesterday’s solar eruption unleashed a torrent of energy from the sun’s surface, sending shockwaves through the cosmos. This intense release of power illuminates the surrounding space and interacts with Earth’s magnetic field, potentially sparking geomagnetic storms and spectacular aurora displays. Although the ejection was not directed towards Earth, this powerful release can be felt by those who are energy sensitive. As this energy ripples out, it may also influence human consciousness, amplifying creativity, motivation, and spiritual connection.
The solar eruption’s impact on our planet can be felt in various ways, from heightened sensitivity to shifts in our emotional and mental states. Some people may experience increased energy levels, while others might feel more introspective or contemplative. As the solar winds carry the eruption’s energies into the interplanetary space, we can expect a complex interplay of forces that may awaken new perspectives, inspire innovative thinking, and foster a deeper connection to the natural world.
As the sun prepares to move into the sign of Virgo, its energies will shift to emphasize precision, analysis, and practicality. Virgo’s influence will encourage us to refine our skills, perfect our crafts, and attend to the details that make all the difference. With the sun’s radiance illuminating this earthy sign, we can expect a surge in industriousness, attention to health and wellness, and a desire to serve others through meaningful work.
As the sun dances through Virgo, we’ll be inspired to create order, clarity, and purpose in our lives, paving the way for tangible progress and personal growth. By embracing Virgo’s practical and analytical approach, we can streamline our processes, eliminate unnecessary clutter, and focus on what truly matters. Under this special sun’s influence, we’ll be empowered to craft a more efficient, effective, and fulfilling life, one that honors our unique strengths and passions while contributing to the greater good.
The sun’s journey through Virgo is perfectly timed with the upcoming New Moon in Virgo tomorrow, creating a powerful synergy that amplifies the themes of renewal, refinement, and self-improvement. Feel free to listen to the “New Moon” activation in the “3D to 5D Activations Library” the next days. This transmission will assist you with relaxation, setting new intentions for new timelines, and gaining clarity for the next 28 days cycle. It will also be useful to keep a specific intention in mind as you absorb these new moon light codes:
https://diegoberman.com/lig…/library/perennial-activations
As the New Moon’s energies merge with the sun’s practical and analytical vibe, we’ll have a unique opportunity to set intentions, plant seeds for future growth, and manifest our desires with clarity and purpose. This celestial alignment invites us to tap into Virgo’s earthy wisdom, nurture our inner critic, and co-create a reality that’s grounded, efficient, and authentically ours. Have a wonderful day, much love
WE ARE ONE ♡
Diego E. Berman 2025Ⓒ
www.diegoberman.com