Emakeelepäeva etteütlus:
„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.
„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.
Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.
Poststalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.

Emakeelepäev 2023 etteütlus

Üks modernne suunamudija kirjutas hiljaaegu Facebookis, et Artur Alliksaare sajanda sünniaastapäeva puhul võiks noorte laulu- ja tantsupidu alata mõne alliksaarelikus vaimus levimuusikapalaga.
Nojah, päris naljakas, kui ühendkoor ülistaks liikumisaastat omamoodi hääldusharjutusega, esitades lugu „Kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes“.
Praegu, nagu me teame, süüdatakse laulupidude tuli Mihkel Lüdigi laulu „Koit“ saatel, mille sõnad olevat Friedrich Kuhlbars kirjutanud lauluseltsis Koit umbes veerand tunniga.
Mainitud seltsi loomise ja nime idee sündis Võrtsjärve-äärses kõrtsis, kus koduteel peatunud laulupidulised mekkisid kesvamärjukest ja nägid idataevas punetama löönud koitu.
Alliksaare poeesiat repertuaaris igatahes ei ole, aga „Olematus võiks ju ka olemata olla“, nagu kõlab literaadi postuumselt ilmunud luulekogu pealkiri.

Emakeelepäev 2024 etteütlus

Kas pole teps mitte kihvt, et haridus- ja teadusministeerium paikneb Tartus Munga tänaval?
Seal, ülikooli peahoonest mõne kukesammu kaugusel tuleb pedagoogikaalased otsused langetada kivisse raiutud imposantsete kultuuriheeroste märksa pilgu all.
Peeter Põllu, esimese haridusministri rühikas selg tuletab meelde koolmeistrite määravat osatähtsust ühiskonnas ning üksisilmi teineteist jälgivad Kreutzwald ja Kalevipoeg kõrvu oskarlutsuliku kaine literaadipilguga ei lase unustada eesti vaimuilma alusväärtusi.
Vahest peaks valitsusegi Stenbocki majast rahvusülikooli akadeemilisse mõjuvälja kupatama – nii oleks võimukandjatel ehk mahti ilmavaate turgutamiseks linnaraamatukogust kübekene tarkust nõutada või Tartu kunstimuuseumis kultustaieseid nautida.
Too Pisa torni sarnane majamürakas võib tekitada muidugi äraspidise tunde, et Emajõe Ateenas on alalõpmata midagi viltu.

Emakeelepäev 2025 etteütlus
„Aktuaalsest kaamerast“ näeme ängitekitavaid sõjauudiseid, lakkamatuid päevapoliitilisi kemplusi, kuuleme väikesevõitu pensionidest ning aktiivsus- ja tähelepanuhäire käes vaevlemisest.
Võiksime tänavusel raamatuaastal õppida ajaloost, mis pole muud kui ülekohus ülekohtu otsa, ja kultuurist, mis teeb nähtavaks ebavõrdsusest läbiimbunud võimumustrid.
Trööstigu meid eestikeelse kirjasõna rikkalikkus, meeldigu siis modernne või traditsiooniline proosa, žanrikirjandus, ühismeedialuule või räpplüürika, e-raamatud või tekstid iidvanades koltunud katekismustes.
Tänavu möödub Noor-Eesti esimesest albumist sada kakskümmend aastat, seetõttu võiksime kiirtarbimiseks mõeldud vemmalvärsside või “Chuck Norrise anekdootide” kõrval ammutada vaimujõudu meie oma kõrgkirjandusest.