Tõime tüdrukutega Türilt spontaanselt Ülle ja Kalle juurest katuseplekid – osa mu keeleõpilasi on SARSis, hoovihmad ei lase midagi ei tuppa ega õue planeerida – teeme, milleks tunne tuleb ja mis sobivat tundub. Paneme SaunaCassile katuse, korrastame Südamesalu seest ning teeme teise mootoriõli ringi – selgub, et parim immuti üldse. Selleks suveks kõik.
Ootan halduskohtust oma nime tagasi, kodu eluruumiks nimetamise protsess on pikk ja kulukas, Elisa ei saa juba nädal aega meie mobiil-ID-d aktiveeritud, pärast arvuti süvapuhastust ei pääse ma wix.com-i sisse – koperdi-takerdi, maivõi. Kõik laheneb.
Ja ma ei saa kuidagi öelda, et mind vaimustab äsja kuulatud-vaadatud Marilyn Kerro kurjakuulutamine. Jah, mõnel ajaliinil kehtib lõputu inimeste orjastamine, SARS, vaktsiinid, üüratud hinnatõusud ja putini-oht – ent ma pole kindel, kas peab teatama, et mina vot lähen soojale maale, sest seal on odav elada ja unenäos lubas putja Eestit veebruarist aprillini rünnata. Ahah.
Kuidas hirmusööstust puhtaks saab? Trimmerdades. Rahuliku mõnuga. Olen seni suutnud ainsagi konn-ohvrita läbi suve tulla. Tulen edasi ka. Mõtiskledes doominoefekti üle, mis Piia 12 ingli raamatu kirjutamisega on vallandunud. Tema väes paiskusid minu analoogsed protsessid valla. Minust saavad ridamisi „nakkust“ naised, kes tundusid väga paigas mudelis õilmitsevat.
Kusjuures nii sarnasel kombel römisevad lahti ühendatud vamp-tondid meile kõigile – sinu pärast kukub minu elus kõik kokku, põgenesid ära, jah – tule ja tee nüüd mu maailm tagasi korda 😀 Järjest. Enam mitte teistkümned, vaid sajad naised raputavad end vabaks.