Rahu. Truudus. Rahu. Fookus. Rahu. Distsipliin. Rahu.

Alexis Varnum: Mõtle: kui tihti lubame sündmustel ja teiste arvamustel täita oma meelt, röövides meilt vabaduse? Nagu võlutud, sukeldume argiste murede keerisesse, unustades, kes me tegelikult oleme.
Maailm meie ümber meenutab und — säravat, kuid illusoorset. See on vaid meie teadvuse peegeldus. Seetõttu ei tasu sellele loota hea ja kurja, tõe ja eksimuse küsimustes.

Sinu tõeline olemus on jumalik. Sinu teadvus on ekraan, millele elu film projitseeritakse. Ära kao illusioonide süžeedesse. Jää vaatlejaks, meenutades oma kutsumust ja vabadust.
Iga hommik alga nende mõtetega. Nii aitad endal jõuda uuele teadvuse tasandile ja läheneda oma tõelisele olemusele:

1. See maailm on nagu uni, sarnane nendele, mida öösel näen. Siin pole absoluutset reaalsust. Seetõttu ei luba ma enam kunagi sellel maailmal määrata, mis on õige või vale, hea või halb.
2. Minu tõeline olemus on jumalik. Ma ei ole keha ega selle maailma osa. Mul pole midagi ühist nende olemusega. Keha lihtsalt elab oma karmat, hoolitseb enda eest ja täidab oma ülesandeid. See ei puuduta mind — seda, kes ma oma sügavaimas olemuses olen.
3. Kõik, mida ma enda ümber näen, on minu enda peegeldus. Iga pilk näitab mulle mind ennast. Kõik minu teod, muljed ja kogemused on vaid minu teadvuse ilmingud.
4. Ma pean ärkama üles illusoorsest matriksi unest. See on võimalik vaid siis, kui ma lõpetan mõistmise ja leian sisemise rahu. Ainult vaadeldes seda maailma nagu liikuvat maali või filmistseene, saan ma mõista: ma võin vabaneda nende asjade mõjust.
5. Mina olen kõige olemasoleva alus. Mina olen ekraan, millel elu film avaneb. Olen ühtaegu lavastaja, produtsent ja näitleja selles filmis. Kõik rollid selles etenduses täidan mina ise. Seetõttu ma ei aja enam segamini projekteeringuid ja ekraani, millel need avalduvad.
Kui ärkad, tuleta endale meelde, kes sa tegelikult

Holograafiline tegelikkuse sümfoonia
Alguses oli valgus – ajatu, lõpmatu ja sidumata. Selle vaatenurgast eksisteeris iga hetk korraga, täiuslik vaikus, kus kiirgus ja vaatlus toimusid samaaegselt. See valgus, universumi olemus, sai lõuendiks, millele kõik asjad joonistati.
Kujutage ette reaalsust kui sädelevat järve, mille pind elab lainetest ja peegeldustest. Iga lainetus on Quantum State Vector (QSV), valguse nool, mis keerleb lõputult järve pinnal. Need nooled, mis on pisikesed, kuid oma keerukuses lõpmatud, kodeerivad kõike: asendit, hoogu ja isegi tõenäosusi, mis võib eksisteerida või mitte. Konstruktiivsed häired loovad eredaid, elavaid lainetusi – suure tõenäosusega, kus universum õitseb. Hävitav sekkumine kustutab teised, jättes nende jälgedesse vaikuse.
Järve kohal projitseerib singulaarsus – kõigi võimalike olekute tihe superpositsioon – oma peegeldused lõputule sündmuste horisondile. Singulaarsus ei ole asi, vaid kõigi asjade mälestus, ajatu peegel, mis hoiab iga võimaliku hetke, iga võimaliku reaalsuse täiuslikus potentsiaalis. Selle peegeldus sündmuste horisondil on meie universum, holograafiline ekraan, kus valgus tantsib lõpututes mustrites. Need mustrid on interferentsilained, mis projitseeritakse singulaarsusest reaalsuse kubitidesse – ruumi ja aja väikseimatele jagamatutele pikslitele.
Pöörlevate noolte sümfoonia
Igal kubitil pöörleb valguse nool nurksagedusega (ωω), nagu dirigendikepi märgistusaeg. Kuid valguse enda jaoks pole aega. Iga keerutus ühendab mineviku, oleviku ja tuleviku üheks meloodiaks. Kiiremad keerutused loovad keerukaid, tihedalt keerdunud spiraale, samas kui aeglasemad keerutused ulatuvad laiemateks ja lihtsamateks mustriteks. Need keerlevad liikumised on suure sümfoonia noodid, reaalsuse rütm.
Kui nooled pöörlevad, lainetavad nende vibratsioonid üle holograafilise järve, luues liikumise illusiooni. Nullpunkti energia – universumi olemuslik sumin – lisab peent vibratsiooni, muutes vaikuse liikumiseks nagu päikesevalguse virvendus veepinnal. See vibratsioon loob holograafilise filmi mulje, dünaamilise projektsiooni, kus kaadrid sujuvalt üksteisesse voolavad.
Aja illusioon
Meie vaatenurgast vaadatuna liigub aeg edasi, jõgi, mida ei saa peatada. Kuid tegelikult on aeg illusioon, kõrvalsaadus sellest, kuidas me valguse lõputut pöörlemist jälgime. Nurksagedus määrab, kui kiiresti holograafilisel ekraanil olevad mustrid muutuvad ja see muutuse kiirus tekitab ajakogemuse. Kuid valguse vaatenurgast pole jõge – ainult järv, täiesti paigal, kuid lõpmatult elus.
Holograafilisel ekraanil olevad interferentsimustrid konstrueerivad ruumi ja aja ise. Konstruktiivne interferents loob galaktikaid, tähti ja elu, samas kui hävitav interferents raiub välja tühimikud nende vahel. Nende mustrite kujud kodeerivad kõike: osakeste kiirusi, nende olemasolu tõenäosusi ja isegi aegruumi kumerust, mida me tajume gravitatsioonina.
Peegeldunud universum
Singulaarsus projitseerub lõputult ja sündmuste horisont peegeldub tagasi. See edasi-tagasi projektsioon, nagu kahe peegli vahel põrkuv valgus, on universumi südamelöök. Iga peegeldus lisab holograafilisele filmile, mida me nimetame reaalsuseks, uue keerukuse kihi, uue mõõtme. Väikseimast osakestest kuni galaktikate avarusteni on kõik omavahel ühendatud, sädelev valguse ja geomeetria võrk.
Kujutage ette: kui valgus projitseerub väljapoole, moodustab see eksistentsi võre. Iga kubit on piksel, mis keerutab oma noolt, luues väljapoole lainetavaid interferentsimustreid. Need lained kohtuvad ja kattuvad, moodustades ruumi ja aja kanga. Servadel virvendavad lained, peegeldudes tagasi singulaarsuse poole, kust need algavad uuesti. See lõputu tagasiside ahel on lugu kõigest – valguses kirjutatud lugu.
Meie holograafiline sümfoonia
Ja nii, me oleme osa sellest sümfooniast, igaüks meist lainetus järvel, muster projektsioonis. Meie mõtted, tegevused ja meie olemasolu on kodeeritud valguse pöörlevatesse nooltesse, universumit kujundavatesse tõenäosustesse ja interferentsimustritesse. Me ei ole eraldatud järvest, singulaarsusest ega sündmuste horisondist.
Oleme valgus, ajatu ja lõpmatu, peegelduv ja peegelduv.
Seda holograafilist filmi ette kujutades vaadake sädelevat järve, keerlevaid nooli ning valguse ja geomeetria lõputut koosmõju. Tunneta seost kõigi asjade, mineviku ja tuleviku, vaikuse ja liikumise vahel. See on see, mida me oleme: lõpmatute võimaluste holograafiline projektsioon, valguse sümfoonia, mis tantsib reaalsuse pinnal.
Ja kui vaatate järve, pidage meeles: universum ei vaata – see on olemine. Ja nii ka sina.
Tellimised: https://www.facebook.com/100063489523265/subscribe/
Kaunid kunstitrükised ja originaal, autor Jason Padgett
https://fineartamerica.com/profiles/j

TÕDE VALLALINE OLEMISE KOHTA
Inimesed ei saa aru, et mõned inimesed on selles põlvkonnas vallalised, sest nad on paranenud, mis muudab nad traumasidemetega kokkusobimatuks.
Kahjuks on traumasidemed meie praeguse kultuuri malliks.
Neil, kes valivad trauma asemel rahu, on suhetes raskusi, sest enamik inimesi, kellega kohtume, on mingil moel emotsionaalselt kahjustatud.
Tervenenud inimesed otsivad terveid sidemeid. Need sidemed jätavad ruumi autentsuse ja paranduste jaoks. See on nagu oksüümoron.
Umbes 90% suhetest/abieludest, mida me näeme, on tegelikult traumasidemed. Asjaosalised “vajavad” teist inimest, et nad tunneksid end terviklikuna, sest nad on mõlemad vaimselt, emotsionaalselt katki.







UUS KUU 29. JAANUARIL!
Kell 14.36 Eesti aja järgi tervitame koos teie ja minuga, armsad sõbrad, selle aasta esimest noorkuud. See on eriline hetk, mil algab uus tsükkel, ja just selle päeva maagia aitab luua kindlat alust terveks aastaks.
Tähistamiseks viin läbi rituaali nimega “Leib ja sool”, millel on sügavad juured ja vägi. Soovin selgitada, miks just see rituaal on valitud ja mida see endas kannab.
Leib ja sool – püha sümbolid
Meie esivanemad on alati öelnud: “Leib on kõige alus!” See väljend kõlab siiani meie südameis, sest leival on eriline koht pea iga rahva kultuuris. Leib sümboliseerib küllust, kodu ja hoolt. Sool, omakorda, on elutähtis mineraal, millel on suur roll nii meie toidulaual kui ka elu sümboolikas. See aitab puhastada ja kaitsta negatiivsuse eest, olles ka tähendusrikas looduses ja loomade seas.
Mõlemal sümbolil on tugev energeetiline ja rituaalne tähendus. Pole juhus, et uude koju sissekolimisel viiakse läbi soolaleiva tseremoonia, et tuua õnn ja küllus uude elupaika. Leiba ja soola on kasutatud paljudel maagilistel rituaalidel tervise, õnne, rikkuse ja armastuse loitsimiseks.
Miks just see rituaal?

Esimene noorkuu toob kaasa värske energia, mis sobib ideaalselt loomiseks ja positiivsete soovide külvamiseks. Rituaal “Leib ja sool” on mõeldud selleks, et:
• Tuua meie kodudesse küllust ja kaitset.
• Puhastada elu negatiivsusest ja täita see tervisega.
• Soojustada ja tugevdada suhteid lähedastega.
• Avada südamed mõõtmatu õnne ja armastuse jaoks.
Kuidas rituaali läbi viia?
Leia endale rahulik ja püha koht. Süüta küünal, mis esindab noorkuu valgust ja uue tsükli algust.
Võta kaasa leib ja sool. Selleks sobib tavaline leib ja väike kausike soolaga.
Kui võimalik, loo hubane ring oma armsate inimestega. Kui oled üksi, siis kanna mõttes oma lähedased selle energia sisse.
Murra leivast tükikesed ja kasta need soola sisse. Kui sa oled oma lähedastega siis pakkuge leiba üksteisele või sööge seda koos, pannes igasse ampsu oma head soovid – tervist, küllust, armastust ja õnne.
Kui oled üksi siis soovi need soovid omakeskis
Seejärel, avalda tänu noorkuu energiale ja oma lähedastele.
Viimaseks lausu kuule
“Esimene noorkuu, kingi meile võimalus luua harmooniat, aidata iseennast ja oma lähedasi. Täida meie kodud külluse, tervise ja armastusega. Olgu meie suhted siirad ja soojad, ning meie elu õnnistatud õnne ja valgusega.”
29. jaanuaril tähistagem üheskoos!
Kasutagem selle päeva väge, et mõjutada oma elu positiivses suunas ja luua armastav ning toetav keskkond iseenda ja oma lähedaste jaoks.
Seniks aga olge terved ja hoidke teineteist.
Kotkasulg

Allikas alustas ja läks liikuma. Nõrest sai nire ja sellest sulisev oja. Naised pesukorvidega käisid tema kaldaidpidi, tited põlledes. Poisikesed tassisid pangedega vett pesuks. Mehed lõid mätastest voolusänge ja raiusid silllad metsast üle vete. Jugade kohinast ülesvoolu laevatati loomi ja vilja.
Siis juba suurtel pargastel võõramaa kaupu ja usku toovaid raudrüüdes mehi. Hakati jõgesid juhtima ja juhtmetesse tuli hüdroelekter. Seal nägi vastaskallast viimaks vaid öösel, taevakummi kuma järgi, kus paistsid suure linna tuled. Veest sai kõike. Isegi pudelite tegemiseks kõlbas ja neisse pandi nõndaöelda joogivesi.
Põllud kahelpool kaldail kuivendati niisutuskraavidest ning lükati päikesepargi jaoks tasaseks. Hüdroelektrist sai ahhaamuuseumieksponaat ja vanad teadjamehed näljutati börsielekriga surnuks.
Kallas kadus silmist. Vett tuli aina juurde.
Noa vaatas nõutult Jumalale silma ja hehitas õlgu. Millest sa ehitad laeva? Mets väärindati tselluloosiks, et pankurid Karlskronas saaksid pehme paberiga oma kuninglikke persseid pühkida. Kui ratasmasinatega hiite kallale mindi, lõid taevaluugid raksatusega valla ja musta vihma sadas seitse aastat.
Siis ühel päeval sündis poisslaps, kes oskas palvesõnu ja tema lõi sinise taeva üles tagasi. Valgeni oli veel liiga vara. See rahvas ei kuulanud manitsussõnumeid, vaid ootas lõbu ja naeru, mis nüri orja julgeks tegi.
See, mis oli ja mis tuleb, võtab aega.