27. detsember 2014
Hea kaasteeline!
Eesti on juba hulk aastaid kriitilisel teel.
Nn PR-tegelaste abil seletab juhtkond üldsusele, et kuna mujal on veel halvem, tuleb arvata, et meil on siin hästi ja järelikult on juhtkond suurepärane; järelikult võib olla nii enda kui ka kõigi saavutuste üle uhke ning minna kindlalt edasi samal kursil.
Arvatakse, et armetult madalale sündivusele, massilisele väljarändele, suurte alade tühjenemisele, võõrdumisele ja võõrandumisele võib vilistada.
Ammu on aeg vastata küsimusele “Milline on olnud, on ja peaks olema Eesti Klubi roll Eesti ühiskonnas ja eestluse hoidmises?”.
Tuleb tunnistada, et seis on kehvavõitu.
Ühiskonnas pole praegu sellist seltskonda, kes suudaks sõnastada Eesti kui probleemi. Neid, kes kaine mõistuse varal näevad igaliiki puudusi ning vigu, on küll ja rohkemgi, aga teritamata pilgu varal pole võimalik jõuda kirjeldustest kaugemale. Selleks, et mõistlikuks peetav tegevuskava koostada, on vaja avastada ja sõnastada probleemide põhjused (kausaalsete ja funktsionaalsete seoste süsteemid). Sellise mõttetöö onnestumiseks on vaja mudeleid.
Selleks, et üksteisest aru saada, on vaja vallata keelt, st tunda nende sõnade tähendust, mida on vaja kasutada (mida kasutatakse) ja printsiipe, mille arvestamise korral saab analüüs ja süntees üldse mõttekas kujuneda.
Eesti Klubis, nagu ka Eesti Rooma Klubis, paljudes seltsides ja liitudes, nagu ka Riigikogus, on palju toredaid entusiastlikke inimesi, kes on oma alal ja oma tutvusringkonnas tunnustatud isikud. Ülikoolides valmistatakse ette erialaspetsialiste, aga ühiskonnas on vaja ka generaliste. Eriala ei saa minna ei tööle ega ametisse; läheb (kui võetakse?) ISIKSUS kui enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise SUBJEKT.
Praegu on riiklik strateegia selline, et riigina püsima jäämise eeldused on hävimisohus.
Ühiskonnateadust Eestis praeguseks enam pole. Riik on edasi- ja tagasisidestamata.
Valitsusprogramm “Teadmistepõhine Eesti” on igas mõttes häbiväärne. (vt https://www.hm.ee/sites/default/files/tai_strateegia.pdf ) Soovitav on seal esitatud tegelikkusena. Infotehnoloogia, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogia alal on saavutatud märkimisväärseid tulemusi, ent siin ja praegu käib jutt Eestist kui riigist, kui inimeste elukeskkonnast, kui kultuuri- ja majandusruumist, kui rahvusvahelise suhtlemise subjektist…
Ette on nähtud nokkida usinalt mõne detaili kallal. Paljud kirjutavad projekte ja peavad hinge kinni, sest seda ei tea iial, kas (kes) seekord saab veidi raha, et kuidagi hing sees pidada.
“Projektipõhise” asjaajamise tagajärjel on
- kujunenud totaalne ebakindlus ja sõltuvus mitte ainult teadus- ja kultuuri sfääris, vaid pea kõikjal;
- lagunenud Järjepidevus, sh koolkonnad, mis on professionaalsuse saavutamise eelduseks.
Haritlaskond näeb seda, imestab, vangutab pead, mõmiseb ja … lobiseb edasi, et vaat’ kus olukord.
Näeme, et Haridus- ja Teadusministeeriumis pole HARIDUSE mõistet (peetakse harisuseks seda, mida koolis tehakse ja koolis antakse), aga kõik koogutavad edasi ja rõõmustavad, et uus minister ei ole veel jõhkram kui oli eelmine. Nn ülikoolides antakse ülikooli lõpetamist tõendav diplom 3-aastase bakalaureuseõppe läbinud inimestele. See tase on, pehmelt öeldes, kohutav. Haritlaskond teab seda, nohiseb ja jätkab vaikides.
Näeme, et Sotsiaalministeeriumis pole ühtki hinge, kes oskaks käsitada SOTSIAALSEID NÄHTUSI JA SOTSIAALSEID PROTSESSE, SOTSIAALSEID PINGEID , ühiskonnas aset leidnud sündmuste, sh õigusaktide SOTSIAALSEID PÕHJUSI JA TAGAJÄRGI, rääkimata tegevussüteemist ja tööst ning juhtimisest, kui tegevussüsteemi elementidest. Teame, et viimase veerand sajandi jooksul pole Riigikogus veel kordagi arutatud ühiskonnas kujunenud sotsiaalseid pingeid. Haritlaskond kas ei näe seda või näeb ja saab aru ka, aga ei taha tunnistada, et näeb, sest ei kujuta ette, mida selles olukorras peale hakata. Ühistulisel tegevusel on endiselt nii palju tõkkeid ees, et edu saavutamine on pigem ime kui enesestmõistetav.
Haritlaskond loodetavasti teab, mis see on, mida nimetatakse PEREKONNAKS ja teab ka seda millistel eeldustel saab inimestel lapsi sündida… Ometi oli paljudel siis kui oleks pidanud seisma kõlbeliste ideaalide kaitsel ning täiel häälel sõna võtma, suu justkui vett täis.
Samamoodi on Eesti haritlaskond suhtunud profaanide “valimisse” igaliiki otsustuskogudesse, sh Riigikogusse.
Poleks midagi imestada, kui ükskord Eesti peiedel või pärast peiesid, räägib keegi ajaloolane, kuidas Eesti haritlaskond reetis oma rahva.
Olen seda meelt, et Eesti Klubi kas asub tegelikult täie jõuga süsteemselt tegutsema oma rahva hoidmiseks ja Eesti riigi allakõigu põhjuste avastamiseks ning kõrvaldamiseks, või tunnistab end jõuetuks ja läheb laiali. Rahvale pole mõtet jätta muljet, et “Tallinnas on inimesed, kelle peale võib loota”… Ma ei kutsu tegutsema ilma mõtlemata, aga ma ei pea ka mõistlikuks käia muudkui mõtisklemas ilma praktilise väljundita.
Neilt, kes pole tegelikult Eesti Klubi tegevuses aastaid osalenud, tuleks küsida, miks nad on kõrvale jäänud. Võimalik, et mõnda neist ei rahuldanud jututoaks muutumine ja orientatsioon lobisemisele. Võimalik, et keegi kardab ja ei julge pead püsti ajada. Võimalik, et mõni on leidnud endale tõhusa rakenduse kuskil mujal ja pole ka võimatu, et keegi ootab uut ja teravamat vilet…
Eelseisval arutlusel peaks minu meelest olema keskmes küsimus, kuidas (kas) Eesti Klubi peaks tegelema Eestis kujunenud olude, olukorra ja situatsiooni, nende muutumise tendentside ja intensiivsusega, põhjuste ning prognoosidega lähema ning kaugema tuleviku kohta. Seejärel alles saaks hakata kujunema võimalus lasuda looma meetmete süsteeme ka EK sihte-eesmärke, tegevuskava, tööjaotust, meetodeid jms.
Kui keegi hakkab jälle hädaldama, et see kõik on liiga keeruline ja võtab liiga palju aega… siis istugu parem kodus ja ärgu üritagu mängida muretsejat!