100 olulise romaani teemajuht
Meie ekraanide ja kahaneva tähelepanuvõime ajastul olgu see analoogväljakutse teie edusammudeks kirjandusliku ilu ja rõõmu suunas.

Väike märkus! Meie „Strange Maps“ veeru see osa põhineb kraapimistabelil, mis sisaldab 100 kõigi aegade parimat romaani. See on meie uusim koostööprojekt sõpradega Pop Chartist, kes on valmistanud vapustavaid infograafilisi plakateid alates 2010. aastast. Meie uusima plakati leidmiseks külastage Pop Charti Big Think poodi – kood 100NOVELS25 annab teile piiratud aja jooksul 25% allahindlust. Big Think liikmed, vaadake tänast iganädalast liikmekirja, et saada eriline 40% allahindlus!

— Stephen Johnson

Frank Jacobsi poolt
Kui sa pole liige, siis on ilmselt keegi, keda sa tunned või armastad, see kahanev, aga siiski märkimisväärne raamatute tasakaalustajate gild, kes ehitavad oma öökappidele pehmekaanelisi raamatuid.
Vähesed asjad pakuvad sama palju rõõmu kui hea raamatu lõpetamine, välja arvatud ehk uue alustamine, ja kuna viimane on lihtsam kui esimene, ei saa töö kunagi tehtud. Sellest ka see järsku kõrguv raamatutorn.
Raamatusõber olemine on harjutus kerges frustratsioonis. Raamatut saab küll lõpuni lugeda, aga raamatuid mitte. See plakat on siin abiks – mitte ainult piiratud nimekirja pakkumisega, vaid ka seetõttu, et see on laenanud mängustamise kontseptsiooni digitaalsest maailmast.
Näete, see on kraabitav tabel 100 olulise romaaniga . Õhukese fooliumkihi all on peidus sama palju käsitsi joonistatud raamatukaani, mis ootavad paljastamist. Lugege raamatut, kraapige fooliumkatet ja vaadake, kuidas Gatsby silmad metalludust kerkivad või Ahabi valge vaal kogu oma hiilguses sukeldub.
See plakat pole lihtsalt lugemisnimekiri; see on ka edenemisriba, seinakunst sisseehitatud dopamiinilaksuga. Aga millist sügelust teil siin täpselt palutakse sügada?
Enne kui kraabitava mündi välja võtad, haarakem hoopis luubi järele. Need 100 romaani on arvamuslik läbilõige enam kui neljast sajandist sellest, mida prantslased nimetavad kauniks kirjanduseks : kõrgkirjanduseks, mis uurib sügavaid teemasid kauni keele abil.
Plakat esitleb kronoloogilist romaanikogu, alates vasakul üleval asuvast teosest „Don Quijote” (1605) kuni paremal all asuva teoseni „James” (2024). Kuid nagu iga kvalitatiivse valiku puhul, saab ka selle üle vaielda.

Allikas: Big Think / Pop-edetabel
Nimekiri kaldub tugevalt anglosfääri poole, kusjuures ainult viis teost on algselt kirjutatud mõnes teises keeles – kaks vene ja kaks hispaania keeles ning üks saksa keeles. Umbes 60% pärineb USA-st ja ülejäänud osa on pärit Ühendkuningriigist või Iirimaalt. Ainult iga neljas teos on naiste kirjutatud. Ja 100 raamatust 16 on ainuüksi 1950. aastatest; see on rohkem kui kogu 21. sajandil seni. Ahjaa, ja „ Ulysses” (1922) nimekirjas puudub.
James Joyce’i esindab teos „A Portrait of the Artist as a Young Man ” (1916), aga mitte 1922. aasta „Doorstop”, mida regulaarselt 20. sajandi parimaks romaaniks peetakse . See on huvitav valik ja sellel on ka teatud väärtus: „Ulysses” oma sadade lehekülgedega teadvusevoolu meenutava jutustusega on kuulsalt raskesti loetav (olen praegu oma viiendal katsel ja olen juba mitu nädalat Paddy Dignami matuserongkäigus Leopold Bloomiga jännis olnud).
Kas romaan saab olla „oluline”, kui see on piiripealselt loetamatu?
Ei, ütleb see ülevaade imetlusväärse julgusega. Sellegipoolest, kui võrrelda neid raamatuid teiste parimate edetabelite teostega, leiab kindla ja stabiilse tuumiku, mis koosneb paljudest vaieldamatutest klassikutest, sealhulgas „ Suur Gatsby“ (1925), „ Proua Dalloway“ (1925), „ 1984 “ (1949), „Lolita“ (1955), „Sada aastat üksindust“ (1967) ja „Armsam“ (1987).
Selle tuuma ümber, mis jääb püsima iga paneeli, iga kümnendi ja iga toimetusliku moeaja jooksul, lahknevad nimekirjad metsikult. See plakat laseb läbi sametköie „Sõrmuste isanda “ (1954–55) ja „Lõvi, nõid ja riidekapp“ (1950), samas kui paljud „tõsised“ nimekirjad seda ei tee. Need erinevused toovad esile huvitava küsimuse: kas kriitikute koostatud edetabelid konkreetsel kümnendil mõõdavad absoluutset kirjanduslikku suurust, ajutisi moesuundeid või isiklikke eelistusi?
Aus vastus on muidugi: kõik eelnev. Miks me siis ikka ja jälle neid ebatäiuslikke nimekirju koostame ja nende üle vaidleme? Noh, vähemalt osaliselt seetõttu, et vaidluse mõte ongi selles. Ebamäärane väide, et „klassika on oluline“, ei anna midagi, mille vastu vaielda. Nimekiri, olgu see kui tahes efemeerne, loob arutelusid, tülisid, ilutulestikku. Ja suurepärane kirjandus väärib vaidluse sädet.
Lõppkokkuvõttes väärivad head raamatud aga enamat: nad väärivad lugemist. Sirvides enda taga lugemata raamatute riiuleid – jaapani keeles on see tsundoku –, saan aru, et ma ei suuda kunagi vähendada lõhet raamatute hulga vahel, mida ma armastan osta, ja nende vahel, mida ma õnnestub läbi lugeda. Kuid see plakat esitab mulle saavutatava väljakutse. Seda enam, et ma suudan juba päris mitu neist maha kraapida: „ Pimeduse süda“ (1899). Kontrollitud. „49. partii nutt“ (1966). Kontrollitud. „Lincoln bardos“ (2017). Kontrollitud.
Ma loodan, et suudan selle nimekirja täiendada ja leida sellise lõputunde, mida mu voodi kõrval olev Jenga raamatute virn ei paku. Aga ainult siis, kui ma läbi saan raamatu „Lõpmatu nali“ – David Foster Wallace’i 1996. aasta katse olla veelgi tihedam kui Joyce. (Raamatu allmärkustel on oma allmärkused.)
Õnneks pole kõik klassikud nii hirmutavad. Võtame näiteks nimekirja esimese raamatu: „Don Quijote“ maineprobleem on tingitud selle vanusest ja pikkusest (neli sajandit, 900 lehekülge). Aga kui te selle tegelikult lahti teete, saate midagi moodsale situatsioonikomöödiale lähedasemat: pettekujutlustega pensionär kasutatud raudrüüs, kes lohistab oma skeptilist, vanasõnu lehkavat kaasvõitlejat ühest slapstick-katastroofist teise. Laialdase kriitikute nõusolekul on see naeruväärne. Vähemalt osaliselt.
Ausalt öeldes võib Cervantese vallutamine või umbes 800-leheküljelise „ Middlemarchi” (1872) – mis on samuti parima ingliskeelse romaani tiitlile pretendeeriv teos – läbitöötamine olla raske töö ja võib-olla veelgi raskem meie kahaneva tähelepanuvõime ajastul. Hiljutised uuringud näitavad, et ameeriklaste osakaal, kes loevad lõbu pärast, on 2000. aastate algusest alates langenud ligi poole võrra.
Kuid raske töö toob kaasa tasu, mistõttu inimesed, kes ikka veel loevad, loevad nüüd rohkem kui varem, mitte vähem. Isegi kui juhuslik perifeeria kaldub lühemate vormide poole, pakub kirjandus ainulaadset rahuldust püsiva intellektuaalse seotuse näol kunstiteosega.
Osa sellest rahulolust on metatekstuaalne. Võtame näiteks kahe Ameerika kirjandusteose vahelise 140 aasta pikkuse vestluse, mis mõlemad on sellel plakatil kujutatud. Mark Twain lasi vette ilukirjanduse kuulsaima jõeparve, kirjutades teose „ Huckleberry Finni seiklused” (1884). See raamat on jutustatud täielikult Hucki häälega. Jim, Hucki saatev põgenik ori, on edasi antud peamiselt tänu Hucki piiratud arusaamale temast. Kuid teoses „James” (2024) jutustab Percival Everett sama loo ümber, nüüd Jimi enda häälega – haritud ja iroonilisena viisil, mida Huck (või Twain) tal kunagi olla ei lubanud.
Paljud teised sellel plakatil olevad teosed jutustavad omaenda metalugusid. Herman Melville suri 1891. aastal, kui „Moby Dick” (1851) oli trükist väljas. Tema nekroloog mainis tema kirjanduslikku karjääri peaaegu möödaminnes. Franz Kafka palus oma sõbral Max Brodil pärast surma kõik oma avaldamata teosed põletada. Kui Max oleks seda teinud, poleks meil kunagi olnud teost „Metamorfoos” (1915). Mõlemal juhul jäid teosed ellu, sest need rääkisid inimkonnale tema enda kohta midagi olulist ja transtsendentset.
See ongi selle 100 olulise romaani plakati tegelik argument: mitte et edetabel oleks vaieldamatu – see pole nii –, vaid et iga fooliumist ristkülik katab raamatu, mis omal ainulaadsel moel paljastab maailma kohta käiva põhitõe, muutes meie vaadet sellele.
Nüüd kraabi see maha ja liigu järgmise juurde.

„ 100 olulist romaani ” on nüüd saadaval Big Thinki veebipoes Pop Chartis, kust leiate ka mõned meie teised plakatid, sh „ Mehikliku kosmosereiside visuaalne ajalugu ” ja „ Ameerika Ühendriikide kirjanduskaart ”.