Kati S.V. Murutar

MINA OLEN peegel:

 

Võtan laste ja loomade abiga ühendust oma kõrgema Minaga ning juhendan ka Sinu teekonda Sinuni 😉

Millega tegelen?

Jumal lõi inimese enda näo järgi. Inimene ei mäleta seda. Enamasti. Sõlmib oma hingeparve kaasteelistega üleval lepingud – kes millist rolli seekord mängib ja millise õppetunni seeläbi õdedele-vendadele annab – ning sündides unustab need lepingud.

Kui mäletaks, ei saaks õppida ega terveneda.

Mina olen oma päris Minaga ühenduses kirjutades ja loomrahvastega suheldes. Õpetan seda Sullegi.

Meie Loovuskosel Kuusiku Altveskis tegutsev noortestuudio MINA OLEN mängib ja tantsib ühisloominguna loodud Lugusid, mis peegeldavad-puhastavad-tervendavad.

Minu teekond…

on olnud sünnist saadik teadlik. Olen alati Selline olnud.

Lapsepõlvest alates tean, et Jumala näo järgi loodud inimene peaks elama taevariigi seaduste järgi. Kui ta seda ei tee – sest ei mäleta – tuleb ta üha uuesti ja uuesti ja õpib.

Tüdrukueas kogesin tihti stseene multifilmist „Helesinine kutsikas“: sinine-sinine, sinuga ei mängi me. Nüüd tean – nii aurafotode kui sama-vibratsioonilise energeetilise Perekonna abiga – et olen indigo.

Kuna mind saadeti eelväena, teerajaja ja järgnejate juhina, on mu selle kehastuse Tee olnud katse-eksituse jada ning KÕIGEST hoolimata avanemise, teadasaamise ja hämmastava vibratsiooni tõusu rada.

Sisetunne näitas mulle neiueas oma Kooli – spontaanset-voolavat, vabade-loovate-ühtehoidvate ja Ärkvel noorte kooslust. Teekond tänase noortestuudioni MINA OLEN käis läbi Pärnu balletistuudio-kunstikooli-muusikaklassi-Tuglase olümpiaadi-televõistluste nii sõnas kui pildis, nii tantsides kui lauldes Sõnumit edastades. Kuna ma kartsin – minestamiseni! – esinemist ja kaameraid, seadis Kõiksus nii, et üha avalikkuse ees elangi.

Olen Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik filosoofia teaduskonnast – seega saanud avalikkusega toime tulekut pehmelt öeldes piisavalt harjutada. Indigo eelsalklasena olen saanud eksimuste eest ülikarmilt karistada – oma Teel püsimise eest aga nüüd, 51.eluaastaks Elu Armastuse ning koos oma Mehega täidame ülesannet Kuusikul koos MINA OLEN spirituaalse Perekonnaga õppides ja täienedes.

Mida olen õppinud ja omandanud?

Minu Mees on ülestõusnud Meister. Ma poleks sellest aru saanud ega teda ära tundnud ja pälvinud, kui poleks 49.eluaastani tema eel-energiaid õppinud, pusletükke kogunud ning ennast läbi viiekordse emaduse, 3 abielu ja kõikjal Maal rändamise TEMAGA kohtumiseks valmistanud.

Hakkasin oma teist poolt nägema unepiirilises seisundi 4 aastat enne meie kohtumist. Veetsin need aastad range režiimiga nunnakloostri laadses töökarastuses. Ehitasin väga vähese rahaga üles Soone väetalu, kus meil sai loodud šamaan Evald Piirisilla rajatud Päikesevärav, Koda ja Telk.

Vaatamata meesteõgija kuulsusele elasin tsölibaadis alates hetkest, mil mu Mees – keda ma siis ei tundnud, ehkki ta oli vaid mõne kilomeetri kaugusel… ostis Kuusiku Altveski, et mayade kuulutatud maailmalõpu käigus Jääda. Uude Heasse Ilma saabudes kohtusimegi Ristteel.

Mina – 21.märtsi Kala-Jäär Lammas-Hobune – ja tema – 21.detsembri Ambur Kukk, rajasime end üleloomuliku jõuga varemetest välja murdes Kuke-aastal iidsesse vesiveskisse Loovuskose, kuhu kogunes noortestuudio.

Enne seda olid noored peatumatu kaardiväena 4 aastat Soone tallu isetekkelisi laagreid moodustanud ja ma ise koos Perekonna mänguliste hingedega näitemängudega tuuritanud. Teadsin, et koos väerahvaga – aga seda just hobused-kassid-koerad-lambad-kodulinnud on – kirjutatu on tervendav kanaldus. Ent puhastava-peegeldava-tervendava teksti-tantsu-teadvustamise tasemele tõusid mu sõnumitoomised koos Mehe ning meie koosluse ümber üha juurde kogunevate lastega. Neist jõulisimad Õpetajad on mu 5 lapselast.

Minu poolt pakutavad teenused

võiksid kergema vastupanu teed minnes olla kaardimoori-oraakli seansid – aga on leebes-alistunud avanemises tõusnud oluliselt teise dimensiooni. Noortestuudio pihtimus-puhastus-peegel klaarib iga vaatajat – nii, nagu nende Lugude loomine on totaalse muutuseni juhtinud iga stuudiolapse. Nad tulid sosinal, peljates oma häält-käsi-pilku – ning hõiskavad-tantsivad-lausuvad nüüd nii, nagu Jumala kehastustele kohane.

Kutsuge mind enda ligi – ning pärast ühist puudutust pole ühelgi vaatajal-kogejalgi miski enam endine. Parimas mõttes.

Ma ise tulen nii üksikisikule, perekonnale kui sõpruskonnale vahendajaks – nii, nagu loomrahvad ja Perekond, rännakute juhendajad ja õpetajad on mulle teed näidanud.

Me ei mäleta. Oma Lugusid kanaldades saame teada. Ja terveneme nii oma kõrgema Mina teadmisi kõneldes ja kirjutades kui mängides. Õpetan teie endi kirjutatud tekste mängima – ka ristpistes: ema mängib poega, naine kehastub oma meheks, vanaisa lapselapseks… Ja kirjutan vajadusel teie kanaldused-peegeldused nii monoloogideks kui dialoogideks. Nende mängimine tühjale ruumile on puhastav. Nende esitamine koos asjaosalistega on tervendav. Nende peegeldamine publiku peal on südameüdini puudutav lahtihüpe.

Kanaldades ja pihtides saate kogemuse, et kõik on võimalik ja imed juhtuvad, kuniks elu.

Suhted nii iseenda kui eks-kaasa, nii Jumala kui teda kõverpeegeldavate hirmudega on siin ja praegu ümbertehtavad.

Mida 52 aastaga õppinud olen, seda jagan.

Lapsed teavad seda – sellepärast nad just minu ning Altveski ja Südamesalu oma mängukaaslasteks valinud ongi. Ilmselt ka mu ka-tha-ra-vibratsioonis hääle tõttu, mis sobib hästi nii igas eas inim-tervenejatele kui loomrahvastele.

Jutustamiseks ja mäletamiseks, kirjutamiseks ja ümber häälestatud tuleviku loomiseks sobib eriti harmooniliselt Altveski paisukosk, Südamesalu ja Robinsoni saar.

Mängimiseks-tantsimiseks-maalimiseks sobib Altveski salong.

Või teie enda kodu-klubi-saal. Vaigistame peas perutava pärdiku.

Pulseerime koos planeediga.

Ja KÕIK tuleb meelde – mis sel hetkel just meenuma peab, et ilma kahetsuse ja kartuseta, kõrgemas vibratsioonis edasi minna.

Kus ma tegutsen?

Hea küsimus, palun järgmine!

Selge, et planeedil Maa. Kus iganes riigis hetkel olen, seal ka tegutsen.

Ka Aafrikas. Seal eriti. Minu Mees elas 10 aastat minuni Ugandas. Ta rajas ekvaatoril asuva riigi koduaedadest puuvilju Eestisse toova kaupluse Tervist, Aafrika! – ja pöördus minu väes taas mäegeoloogia rajale, kus ta on ääretult pädev, põhjalik ja õnnelik. Koos Entebbes-Ntungamos-Niiluse lätetel ja Victoria järve ümber seiklemise järel oleme valmis ka teile sellise mitte-turisti-rännaku korraldama. Tunneme end koduselt vihmametsas ja mägedes, Niiluse voogudel ja savannis, silmsidemes gorillade-elevantide ja… iseendaga.

Jah, ma näen aurasid – nii kivide kui põtrade omasid.

Jah, näen minevikku ja tulevikku. Ent ma ei tee kellegi teise eest tema isiklikku meeldetuletamise püha ja peent tööd ära. Olen teejuht. Muinasjututegelane, kes ei kasuta trendikaid termineid ega kuulu koolkondadesse. Olen jäljendamatu originaal – nagu Sinagi.

Unenägudes ja paralleelmaailmades näen PÄRIS asju, mida ei mina ega Sina ilmsi ei mäleta.

Mis läbitud ja omandatud, saadame tänuga ära – me keegi pole prügikastid. Valu- ja hirmhaaval meenutame, õpime ära – ning lahkume kollidest tänades ja naeratades.

Kui kõike mäletaksime, poleks me oma Ülemist lepingut täitma just siia sündinud.

Saame hingetõmme-haaval teadlikumaks – koos Sinuga.

Kirjutame ja tantsime, mängime ja maalime – rändame iseendasse – ja Ugandasse.

Vaikime koos hobustega, palvetame Südamesalus ja Päikeseväraval.

Meie sõnad ja tunded on lihtsad ja ehtsad – kes Näeb, ei kiitle – kes mäletab, et võistle.

MINA OLEN!

*

Mummi

 

Mummi või Madre Murutar on alfaemane karjajuht, kes kohtleb nii oma lihaseid kui enda juhitava noortestuudio MINA OLEN lapsi ning nii oma talus peetavaid hobuseid-lambaid-koeri-kasse-kanu – aga ka metsas ja võõrsil elavaid nähtavaid ja nähtamatuid rahvaid võrdsetena.

Ta on kõiki oma 5 last ja tänaseks 5 lapselast alati tervitanud kingituse, saatuse saadetud teekaaslase – mitte omandina. Ta on oma lastega täpselt samamoodi, nagu oma hingelise-vaimse-spirituaalse-intellektuaalse Perekonnaga lävides nii lapselikult aus ja avameelne, et satub otsekui muinasjututegelane pidevalt tähelepanu keskpunkti.

Lapselapsed – ja nüüd juba mitukümmend noortestuudio last – kutsuvad teda Mummiks.

Järglased ja järgijad avastavad üha, et Mummi elu on nagu ameerika mägedena kihutav film. Kord raju komöödia, siis katastroofipõnevik – aga enamasti ikkagi õnneliku lõpuga muinasjutt.

Saara jagab nii tütarde kui poegadega – nüüd ka nende tütarde ja poegadega – kõiki elu jooksul saadud kogemusi-oskusi-teadmisi ka sõnadega, mitte ainult sõnadega. Mitte kunagi ei ole nii, et käige mu sõnade, mitte tegude järgi.

Lastega õlg õla kõrval rühkides on ta üles ehitanud laste isa elamise Võrtsjärve ääres, siis majapidamise Pärnus Raekülas, seejärel talu Liu majaka all ning nüüd Raplamaal Soone talu. Ema kannul niites-saagides, müüri ladudes ja sõnnikut kühveldades on tema lapse ära õppinud nii naiste kui meeste tööd, sest Mummi on otsustanud: tema kari jääb ellu. Kusjuures tema kari on temaga alati kaasas. Nii lapsed kui lapselapsed on kallis kingitus, millele ei otsita hoidjaid ega ärapanemise kohti. Elamist õpetab elu.

See on üsna paratamatu, et väike, aga väga väekas Mummi meenutab üha suureneva lasteparvega koos liikvele minnes nii kaubanduskeskuses kui lennujaamas alati midagi tabor-uhodit-v-nebo laadset. Kuna ta on oma lapsi enesestmõistetavalt siis ja seal imetanud, kus titt tahab, võis see vabalt juhtuda nii kinosaalis kui loengut pidades – noorim, täna 11aastane tütar sai rinda 3 aastat.

Alates vanimast, 28aastasest täna 2 lapse isast, on Saara võsud igal tööl ja üritusel emaga kaasas olnud. Mistõttu Mummil on tänini väga valus meenutada, kuidas poissi 14aastasena ema saatjana Püssirohu keldrisse vastuvõtule ei lubatud. Ja et tal polnud enamuse lastega oma 40.sünnipäeevaks Itaaliasse lennates piisavalt raha, et vanimat kaasa võtta…

Et raha jätkuks, pole Mummi ei enda ega teekaaslaste mäletamist mööda mitte kunagi puhanud. Koos 4kuise esiklapsega Tartust Pärnusse sanatooriumi sanitariks, Hiireuru nõudepesijaks ja Pärnu Postimehe ajakirjanikuks manööverdas Mummi end liinibussiga… millest jäädi maha. Laste isa kihutas oma ema punase sapakaga bussile järele, peatas Ikaruse – ning Mummi lennutas pardale 7 kotti, Zekiwa titevankri ja lõpeks iseenda koos titega.

Kui vanim tütar, nüüd 26aastane 2 lapse ema oli pooleaastane ning vaja oli kahe mudilasega Tartust Võrtsjärve äärde jõuda, läks ta – üks põnn käe kõrval, teine kaenlas, jalgsi maanteele ning neid peale võtnud villis viis nad mõistagi sihtpunkti kohale – ehkki endal päris sinna asja polnud.

Praegu armastab megaema vanu, isikupära ja elulooga stiilseid autopanne – kui juba, siis täiega. Ning neil on nimed – Dolly Parton, Voldemar Kuslap, Twiggy-Piggy-Hipster…

Kui kellelgi lastest vaja, annab Mummi talle auto või püksid jalast ära. Päriselt ka – nii on juhtunud! – ja üllatub hetk hiljem, et käib ise jala ja püksata.

Võimalik, et see heldekäelisus on natukene armastuse ostmine ka. Sest aegajalt ei kõlba sedasorti täiel rinnal Elav Mummi mõnele oma lastest. Kellegi lapseks sündimine näib teatavasti vahel karmi karmana. Saara on südameüdini veendunud, et keegi pole kellegi omand. Ta on tähtede taha ja tagasi õnnelik selle üle, et Kuusiku Altveskil tema armastatu Roberti algatusel loodud kultuurikeskusesse tekkis noorte endi soovil stuudio MINA OLEN, kuhu tuleb üha enam 5-75aastaseid Lapsi. Mispeale naasevad ema juurde ka pausil olnud ihuviljad – uudishimu ja rakumälu toob neid pärast jonnimisi uurima, mis asja kõik need soojad ja tingimusteta armastavad hinged selles sõgedas leiavad.

Sealt leitakse piiritut pühendumist ja ainult iidsetele hingedele omast lapsemeelset Teadvelolekut. Kui tema papa Harri Vasaraga samal päeval sündinud pojatütre nabanöör oli just läbi lõigatud, helistas ta ja küsis: noh, kumb – tüdruk?

Kui keegi lastest mingi küsimusega helistab, kuuleb ta kõigepealt mitu minutit sõnavalangut hetkeolukorrast Altveskil – ja seejärel sõnastab ema ise küsimuse, sest ta Teab. Alati.

Mida enam varjatakse, sed selgemalt teab. Kuuleb kõneldes ja näeb pimedas.

Lapselapsed – iseäranis vanim tütretütar – jäävad sageli mitmteks minutiteks Mummile sirgelt silma vaatama, sest sealt silmade tagant leiab Lugusid. Kõigilt mandritelt ja rahvastelt – ja Taevariigi seaduste järgi elamisest.

Aga ka lugu sellest, kuidas Mummi käis kord Liust keset paksu lume ja pakasega talve Kroonika peol. Koos 2- ja 6aastase lapsega, kes olid just tuulerõugetest paranenud, aga veel üle näo tihedalt briljantrohelise täpilised. Furoori põhjustasid nad niikuinii. Tegelik Lugu on aga selline, et nad jäid südaööl koduteel mõnesaja meetri kaugusel oma talust tuisuvaaludesse kinni.

Murutar, kes pole vaatamata oma isa eestindamiseelset nime Vatmann kandmisele sellest kaubamärgiks töötatud nimest vabanenud – ega tahagi! – jättis põngerjad sooja surisevasse autosse magama, kääris maani musta kitsa kleidi üles ning kahlas siidisukkade välkudes läbi hangede lähima taluni. Peremees ärkas, põrnitses lävel seisvat ilmutust, lubas end appi sättida – ent juba oli härmas tulnukas ukse kõrvalt lumelabida haaranud ja tuisuöhe kadunud.

Kaevas õhtukleidi raginal auto hangest välja, jättis labida omaniku väravasse kenasti püsti – ja viis oma lapsed koju. Kumbki rohelisetäpiline kullake autost süles voodisse, kallimusipai – ja näh, miskit erilist ju ei juhtunud. Aastaid hiljem arutati juba täiskasvanud seikluskaaslastega,et selline see Elu ongi.

Paaritatakse koos lambaid, nähakse kutsikate sündi, võetakse varssasid vastu, lutitatakse ka kõige igerikumad talled elule – ning kui Mummi ilmub vastu hommikut sõnnikust-looteveest-ternespiimast tilkudes õnnelikuna koju, polegi ju mõtet küsida, mida värki öösiti mürame. Selge, et kellelgi sõpradest oli mullikal ränk esmapoegimine. Ning kindel, et kui Soone Saara kutsuti appi – ja ta tõi koos vissiga mitu tundi pöörates-pingutades-pressides vasika ilmale – siis juhul, kui sündisid kaksikud, pani pererahvas neile nimeks Kati ja Saara.

Ühel õhtul, kui Mummi oli kõige ja kõigi kuhjumisest üle kriitilise piiri väsinud ja puhkes arvuti taha talle sülle roninud vanimale tütretütrele kuklasse nutma, sosistas too väikevennale: ära praegu autoga mängi – Mummi on kurb, arvab, et me sõidame ära – ja siis on Mummi veel kurvem.

Misjärel ütleb nõrkusehetke eest andeks palunud ja sõpruse eest tänanud Mummile: pole hullu, kõik läheb hästi, võta heaks palun jah.

 

*

 

Altveski-Aafrika vikerkaaresild

 

Minu isand, Kuusiku Altveski peremees Robert töötas 10 aastat ekvatoriaal-geoloogidega ja kogus teadmisi-oskusi-kogemusi, mida oleks nüüd patt kasutamata jätta – 2aastase ülilähestikku koos iidse vesiveski elluäratamise järel juhin mina kultuuri- ja väekeskust ning noortestuudiot ja minu kaasa liigutab taas Uganda mägesid.

Tema kõrval kasvanud Ediriza, Kizito ja George on täna võtmefiguurid-sädehinged, kes juhendavad meie mõistes talurahva-võrgustikku, kes meiega samas rütmis hingavad. Perekond!

Kizito sattus koos geoloogidega mõne aasta eest Kampalast Ntungamosse, kohtus oma tulevase naisega, teenis tema kosimiseks 5 lehma raha – mis tõestas rwandalanna papale, et mees on suuteline peret toitma – ja täna on neil kaks last ja kirik. Kodus. Päriselt ka. Nagu meilgi.

Erinevalt moslem Edirizast, kellel on nii suur pere, et järg selleni, et tema saaks naise võtta, ei saabu nii pea. George Rubarest on alles oma Tee alguses – 23aastasena ta ühtaegu nii õpib kui saadab külarahvast neid vilju korjama, mis tänagi Telliskivi loomelinnakus Tervist, Aafrika! kaupluse kastides nurruvad. Püüame George’ile saada EU Intra Africa stipendiumi, et tema intellektuaalne tagala kindlustada.

Haridus, muide, on Ugandas ülimalt soovitud-püritud – ekvaatoril on ülitihe koolide võrgustik. Erinevalt eestlaste abstraktsest eelarvamusest on nad seal väga arukas, heatahtlik ja taevaliku huumorimeelega rahvas. Protektoraat, mitte koloonia – sellest ka austus valgete vastu. Mida turistid pole suutnud pekki prassida – seda piirkonda pole veel turismipiirkonnana avastatud – ilmselt Jumal kaitseb maapealset paradiisi.

Jah, rahvast on üha rohkem – praegu 43 miljonit – mis tähendab alalist küünarnukitunnet ja silmsidet. Aga ka seda, et sul pole seal võimalik päris hätta jääda. Kliimagi poolest – sulnis temperatuur, üha harvenevad vihmaperioodid – mis on ilmselt tükkis täiega Eestisse saadetud 😀

Ja käsitöine loov kultuur. Mis tähistab ellujäämist. Ja tähendab kõiki eeldusi Altveski-Uganda tervikpanoraami loomiseks.

Ja ka see globaalne vikerkaaresild on meil perekondlikus vaimsuses.

Meie spirituaalne Perekond rajas iidsesse Kuusiku Altveskisse väepaiga ja kultuurikeskuse, kuhu kogunes noortestuudio MINA OLEN – mõlemad omakorda on vikerkaaresilla kaudu ühenduses Uganda sõprade ja noorte, talurahva ja väeinimestega. Lihtne ja loogiline 🙂

Eriti meeldib mulle sellesse lihtsasse loogikasse kätketud reisimisvõimalus – kõrge lennukaar on parim motivatsioon nii eesti kui uganda noortele. Ja ka reisivad puuviljad on üsna samamoodi isiksused nagu inimlapsed.

Meie lapsed tulevad stuudiosse kinniste kohkunud pungadena, kes võõrastavad oma enese häält ja ihuliikmeid – ja puhkevad, nagu õied.

Meie panoraami laienemine ja arenemine eeldab samas üha sagenevat Ugandas käimist. Õnneks on Kati ja Robi veel küllalt noored, et jaksata ja jõuda. Tänane 50 on teatavasti uus 30 – ent ühel päeval on ka see eluperiood möödas. Ühel päeval peavad on valmis ehitatud Altveski heades jätkusuutlikes, meie oma stuudiost välja kasvanud kätes.

Sinna on veel mitu aastat raju tööd, ent koos peame vastu – sest oleme Perekond.

Perekond, see on

• üksteise täiendamine erinevustes ja erinevuste tingimusteta aktsepteerimine
• vastastikune parima väljatoomine
• vastavalt vajadusele vahelduv toetamine mõtte-sõna-teoga
• üksteiselt õppimine, kuivõrd oleme vastavalt Ülemisele lepingule tulnud üksteise õpetajateks ja õpilasteks – need ajad, mil õppimine eeldas valu, on õnneks möödas
• Your vibe is calling Your tribe – meie klann pulseerib helgelt ootusärevas Teadmises – edasi läheb meie ühis-avanemine auga teenitult külluses, hirmudeta koosloomes, harmoonilises jagamises taevariigi seaduste järgi.

 

*

Meie aja tõde ja õigus

 

Meie rahvuskehandi igihaljas visiitkaart ja selle energias loodud uusim film „Tõde ja õigus“ on hämmastavalt noore režissöör Tanel Toomi uskumatult kaasaegne šedöövr, mis teeb ühtlasi kummarduse Anton Hansen Tammsaare igihaljusele kui klassika tunnusele.

Tänased Krõõdad ja Indrekud on juba esimeste episoodidega peos ja fluidumisse mässitud. Andrese visuaalne visiitkaart on lehma rabast väljatõmbamine ja Krõõda kohta ütleb põrsastega askeldamine kõik. Pearule piisas Krõõdasse kiindumiseks samuti ühest kohtumisest. Mis ei takistanud tal kõike endast olenevat tegemast, et Andres saaks ja jääkski sealt soost oma igapäevast lehma välja sikutama ja suurt osa elust kohtu vahet käimisele kulutama. Alfa- ja beetaisase võimuvõitlus. Mille käigus positiivne alfa kibestub üha kurjemaks ja kitsarinnalisemaks – paheline beeta helgeneb ja selgineb seevastu moel, mida raamatust ei mäleta. Aga veenab. Avanemise ajad…

Tänaste avanejate ökokogukonnad ja spirituaalsed kommuunid tulevad meelde neis rõõmsates ja lootusrikastes koostöistes-edasipüüdlikes kaadrites, kus teineteist tasaselt armastavad Andres ja Krõõt, värvikalt armunud Mari ja Juss ning elutargalt kokkukasvanud Madis oma eidega tööjaotuses ja oskuste edasi andmises ühte jalga astuvad. Ilus. Ja valus, kuis ületöötamine ja ütlemata sõnad elurõõmu ja suure pildi lämmatavad ja hajutavad. Sõnatult hoiatav traagika nüüdisaja töödikutele.

Seepärast on edumaniakaalsele 21.sajandi ribadeks rabanud kinokülastajale suurim kingitus Andrese lõpu-arutelu: kui siht kaob silme eest, mine tagasi algusse – leiad rõõmutus orjamises kaduma läinud mõtted ja unistused ehk uuesti üles.

Tööst roiutatud rahvas muide kolme tunni jooksul, mil meile olemuslikult üdini omane Lugu rullub, magama ei jää – linateos tõmbab nii jäägitult endasse, et aja kulgu ei märkagi.

Küll aga on põhjust tänulik olla aja kulgemise käigus leiutatud masinate eest. Meil on kopp ja mootorsaag, akudrell ja tõstuk. Mis ei tähenda, et meie kasutame rajust füüsilisest tööst vabaks jäävat aega õnnelik olemiseks. Samas on arukamad pered oma lastele praegugi selgeks õpetanud algusesse viivad ja tulevikuski kasu toovad oskused kirve käes hoidmisest hobuse rakendamiseni. Lapsi on nendeks õppetundideks mõistagi tüsilik nutiseadmetest välja raputada – aga see elumäng väärib küünlaid. Kui ühel hetkel pole elektrit ega kütust, jäävad oskajad ja ürgosavad.

Täna on Pearude ja Krõõtade aeg.

Pearud delegeerivad tüütu töö teistele. Füüsiline vorm on neil, nagu ta just on. Nad kuritarvitavad massiivselt mitmesuguseid aineid. Nende kabinettide ustel on sildid „minister“, „direktor“, „juhataja“.

Andresed on meil järjestikustes sõdades otsa saanud. Pearud ruulivad – ja vassimine-susserdamine on sedavõrd sujuvalt elunormiks saanud, et seda enam õieti ei märkagi.

Ka peenekondilised haldjalikud Krõõdad rokivad emb-kumb kas büroodes-võimukorides šikkides kostüümides – või heljuvad pärlitilinal-viirukihõngus üha arvukamates spirituaalsetes ringkondades. 19.sajandil maarahva seas tavatu haprus ja graatsilisus on nüüd saanud iluideaaliks, tõhusa tuhara ja atsaka astumisega Marid pole enam moes. Ent kui jamaks läheb ja ellujäämisheitlus algab, tuleb ikka ja jälle Maridele loota. Ja lootkem ka sellele, et Pearude kehtestatud valede-võidu ajad lõpevad – edasi saab minna ainult paremaks. Näis uskuvat ka Tammsaare, kes oli mäletatavasti see Indrek, kes arvukatest lastest ainsana Vargamäele tagasi läks.

Kogenud režissöör Terje „Vallatud kurvid“ Luik tunnistab, et läks „Tõde ja õigust“ vaatama hirmuga, et tegemist on eestifilmiliku veniv-kunstliku traageldatud kaadrite jadaga – ent mitte ükski hirm tegelikult ei kehtinud: „Nägin väga elusat filmi – rahulikult ja tõeliselt voolavad kaadrid, suurepärane kaameratöö, usutav ja kaunis valgus, väga professionaalne montaaž.

Näitlejatöödest saab siin rääkida ainult ülivõrdes. Viimseni. Tõeline õnnestumiste bukett.

Mõnevõrra vaidleksin mehise Andrese liialt julmaks võimendamise üle. Märkasin, et koolijuht, endine maavanem Tõnis Blank kattis vaistlikult silmad-kõrvad, kui Andres Marit peksis ja Pearu koera keetis. Raamatust ei meenu mulle ka, et mees oleks Krõõta tööle sundinud – Krõõda armastus oma mehe vastu sundis teda tõestama, et ta saab hakkama, vaatamata oma haprusele. Ka võttis minul isiklikult harjumist Pearu kasvav inimlikkus. Tema armastus Krõõda vastu on imeline. Aga muud inimlikud tunded… Nende võrra oli noor režissöör välja jätnud pujääni suhtumise oma enda Lambasihvrisse. Ainult üks lühike episood kõigi vägivallapeatükkide asemel, mis on raamatus – kulminatsiooniks kaevu s…umise juhtum.

Mõtlemapanev on see, et nagu Romeo ja Julia ning Hamleti ajal, olid vaenavate perede vahele lepitust tuua püüdvad noored ka meil – ja on nüüdki. Toona oli majanduslikult ja elukorralduslikult üsna paratamatu leida paariline naabermajast. Milline õnn, kui sellise väikese valikuvõimaluse juures tõeline armastus puhkes. Ja milline õnnetus, et tänagi veel vanemad oma laste valikuid takistavad ja rikuvad.

Ka täna jääb õigel hetkel kallistamata…“

Terje arutleb, et suurteos kõnetab üsna kindlasti ka muud maailma. Mitte üksnes ajaloofilmina, vaid psühholoogilise üldmõistetava samastumisvõimalusi pakkuva Loona.

Seda enam, et amishid Ameerikas ja viktoriaanid Inglismaal elavad tänagi sellisel naturaalmajanduslikul ja käsitöisel moel. Ning meie siin Eestis oleme edasi-tagasi teel tõelise Elamise poole.

 

*

Kuidas vabaneda Draakonist?

 

Lohetaltsutamise filmid peaksid olema kõigile-kõigile-kõigile kohustuslik vaatamine.

Ent meil kõigil on oma isiklikud Lohed, kes on meid meie enda valikul alla neelanud.

Mina olen 2,5 aastat õppinud projekte kirjutama. Selle töö sain selgeks ajaks, mil meetmete-tagused fondid on hiiliva, aga pöördumatu majanduskollapsi tulemusel tühjad. Varem ja äkilisemalt kui arvasime.

Olen kulutanud nädalaid ja kuid projektide kirjutamisele – ajud krussis, hing kännis ja mu tegelikud Tööd ootelehel pakitsemas.

Olen istunud sajandeid koolitustel, kus projektijuhid tunnistavad, et piinlik on vaadata saalitäisi lootusrikkaid inimesi, kes ajavad õigeid ja ilusaid asju – aga fondid üha kahanevad ning koolitajad teavad, et tegelikult suurt midagi jagada ei ole.

Olen Altweskil kõnnitanud kümneid ja kümneid ametnikke ja otsustajaid, alati uskudes-lootes-armastades – lidunud sadu kilomeetreid mööda asutuste koridore, kõneldes lühendite pria-leader-kop-kulka-kysk keeles. Selle asemel, et maalida ja voolida, kirjutada ja laulda, tervendades tervendada. Mida minult tegelikult oodatakse.

Eile saatis üks väemees mulle pilte mu enese graafilistest töödest. Mulle meenus…

Üleeile küsis korraga 3 naist, kus on mu uued raamatud. Tänan küsimast, töölaual. 7. Palun-tänan jah.

Mama Altweski küsib iga päev, millal ma teda maalin. Ükspäev teisehomme.

Siis, kui olen võitnud… iseenda. Olen ennast sellesse sulguvasse projektidraakonisse sisse uputanud nagu narkar, kes tähtaegu passides uut doosi ootab – teades, et üsna kindlasti ei saa, aga ikka on vaja. See on manipuleeritud maailma maatriksi agoonia. Reptiloidide viimne äge vastuhakk enne valguse võitu. Ja see on eksam.

Kas sinu unistus kehtib ja kestab? Mis on sinu tegelik pühendumine ja Tee, midapidi unistuste teostamiseni jõuda? Milliseid tegusid tehes oled õnnelik ja tasakaalus? Keda ja kuidas, mismoodi ja millega teenida tahad?

Me ei ole tulnud teenima raha, vaid lapsi ja armsamat, loomrahvaid ja taimeriiki, nähtavat ja nähtamatut Elu.

21.märtsil kirjutasin näidendi “Sammalsalatarid”, mida Pirjo Levandiga idandasime, L. Meta Kuuskmaniga ja Evald Piirisillaga kasvatasime.

23.märtsil puhkes see Lugu õide Altweski Kuldajastu alguse tähisena.

Heli Vahing räägib ses loos, et maatriks on ta välja sülitanud – toetused kinni keeratud, projektide kirjutamise aeg läbi – õnneks enne seda, kui ta päris robotiks muutus. Mu enese tegelaskuju pihib, et teenis pere ja unistuste asemel raha, kinnisvara, liisinguid ja laste harrastusi, mida need võibolla üldse ei tahtnud.

25.märts on sinine esmaspäev. Indigosinine. Ma olen just Sammalsalataride sõnumi kanaldanud – olge lahked – Youtube’is vaadeldav ja puha. Meil on äsja oma Loovuskose Perekonnaga olnud sünergia ja imede tulevärk – karvad püsti ja vesi silmis. Ja mina vahin projektiparkuuri. 1.aprilliks 3 leaderit ja 2 kopi, 2.maiks leader…

Sügelen nagu süstlasõltlane. Ja võitlen selle Draakoniga, kellele ma ise ennast sisse söötsin.

Ei! Välja maatriksist. Vabaks manipulatsioonidest. Lõpp eneseraiskamisele ja alandusele.

Noh, aga äkki see oleks viimane kord, niiöelda luigelaul… Mida?!?!? Ma ju tean, kui tühjad need taskud on, mille ümber lootusrikka lootusetusega sumisetakse.

Draakoni peibutusele järele andes sulgen kanalid. Loovus ja küllus, valgus ja harmoonia on piiritud. Ent kui nende kosmiliste seaduste vastu eksid ja reptiloide toidad, pead uued eksamid sooritama. Uuesti ja uuesti.

Ahhaa, kirjutad Ingli puudutuse raamatu asemel surnultsündinud projekte? Palun, siin on sulle tühjad kontod ja unetud ööd. Ikka ei saanud aru? Ole lahke, su autod ja telefonid, arvutid ja kodumasinad ütlevad kõik ühe korraga üles.

Ma tean seda. Kas ma tõesti tantsin uue aasta esimesel nädalal taas reha ees Kaerajaani?

Ei! Tuhat korda ei!

Tänan õppetunni eest.

Tänan teadmise eest, kui õiged ja kaunid on minu unistused ning minu, mu laste ja kallima, stuudiolaste ja nende perede ühised unistused.

Tänan veendumuse eest, et kõik hea ja ilus on võimalik ja siinsamas käeulatuses.

Jumalaga, projektiparkuur – eksam on sooritatud.

Valged võitsid.

Oma isikliku brexiti päeval sain otsekui autasuks projektipõhisest p…st väljumise eest Sõnumi oma emalt:
Most days go by with little notice, but not today – it is a good time to look around Your world and enjoy, what You bring to it.

Namaste! Aloha! Shalom!

 

*

 

Kuidas taltsutada Lohet?

 

Ma armastan muinasjutte.

Kuldajastusse jõudnud osa inimkonnast kõnelebki üksteisega Lugude keeles. Olgu teemaks ego ja emotsioonid, majandus ja poliitika või universum ja inimkond – on Lugude aeg.

Viimses agoonias visklevad mustad-alumised reptiloidid ei saa nendest Lugudest aru. Omad püüavad 1001kihilise Sõnumi kinni.

Hollywoodi valgustööliste täispikad animatsioonid on üleloomulikult vägised ühendajad. Nad toovad vanemad ja lapsed ühisesse aegruumi ning ühendavad jagatud kogemusega.

Nad ühendavad inimkonna ja meist igaühe isikliku elude loo.

Minu noorim tütar Indira ütleb noortestuudio MINA OLEN nimiloos: „Ma olen siin planeedil juba kõigil aegadel kõik olnud – iga taim, iga loom, iga rahvas, iga amet.“

Aegadel, mil mu vanim poeg Richard valis emast eemal oleku, kõnetasin teda just nende Lohe-lugude kaudu. 2. osas Lohesid taltsutav üksildane ema olin mina.

3.osa toob Hollywoodi meistrite väel Avatari-väärse sõnumite kaskaadi, kus on võimalik korraga ja kordamööda samastuda eranditult iga tegelasega. Me tunneme ennast ära. Olenemata sellest, kas kellelgi meist on käsil 7. või 907. elu – äratundmise inglipuudutuse tekitatud kananahka ja Ahhaad kogevad kõik.

Me teame, et meie kõrval on paralleelmaailmad – head ja halvad, Atlantis ja Lemuuria, UFOd ja Lohed, inglid ja haldjad, jumalused – ja kõigeülene Algallikas.

Teadmise sõnastamiseks peab olema ajend. Koos oma lastega, käsikäes oma sisemise lapsega on nii hea ja oluline arutleda: Lohe-loos pahalaste teenistuses olnud draakonid polnud olemuselt halvemad kui harmoonilise loheriigi suured sisalikud – meist igaühes on must ja valge hunt, kasvab ja võidab see, keda toidetakse.

USAst lähtuv sõnum viikingitest – !!! – meenutab, miks mitmed tänased Eesti vägevad tajuvad ka ennast viikingitena. See on lihtne ja ehtne, karvane ja raudne, looduslik ja loomulik ning ühtlasi ainuvõimalik ellujääjate elulaad.

Tänastel aegadel, mil meid läbi massimeedia ja -kultuuri, moonutatud-varjutatud Pühakirja ja annaalide üha hirmutatakse ja manipuleeritakse, on hea mäletada: viikingite veri ei värise. Seda enam, et Ikaros oma lendamis-unistusega on täna meile lähedasem kui kunagi varem.

Ajastud ja olendid põimuvad. Draakonites on ühtaegu nii dinosaurused ja linnud kui hobused ja kassid, sead kui hundid oma käitumismustritega. Kõik on kõigi ja kõigega ühenduses ja üks.

Meistrid lubavad neis ülemeelelistes Lugudes kõigil olla. Nii, nagu Jääaja, Kruudide ja Lumekuninganna legendides, tohib olla ühtaegu nii kangelane kui hüperaktiivnee laps, nii võitmatu tüdruk-tegija kui kõike suutva-muutva Armastusega haldjas, nii ärkav kui hääbuv biomass.

Legendide ja tasandite ilutulestik puhastab pärimused varjutuste-moonutuste uduloorist.

Toimub nii teadlik kui iseeneslik Rännak. Me tunneme ära nii ürg- kui impeeriumide ajad iseenese elude teena.

Mida enam kogeja on osa saanud juhendatud meditatsioonidest, seda ladusamalt ta Lohe-lugudes kümmeldes teab, miks ta Teab.

Kui olin 12. sajandi Venemaal kitsekasvatajast vanatüdruk, olin südameüdini ja elu lõpuni punapõsisesse elumehesse, kellele jäi see lugu järgmistesse eludesse meelde. Minu isa, kuldne tenor ja nukumeiser Harri Vasar – Eesti Disney – voolis üha toda õõvastavate näojoontega Laanemoori vaheldumisi Lumivalgekese kui lunastusega. Me mõlemad mäletasime ja püüdsime Lepingut täita.

Kui 14. sajandi Türgi apla maksukogujana end rasva õgisin ja endale hiiglaslikku kullaste kella lüües oma rasvasse lämbusin, lömastasin toonase elu ainsa sõbra – helesinise mao – kes on täna üks minu tütardest.

15.sajandi Hispaanias lasi kuningas – mu praegune lasteisa – minu, oma sohipoja-õuenarri tornist alla visata tolle hinge tahtel, kes on täna meil siin Eestis üks tunnustatud tervendaja.

17.sajandi Veneetsias olin kergemeelne ja kaunis proua, kes armastas igapäevaseid karnevale ning tõi siia ellu kaasa armastuse teatri ja Lugude, endale järgnevate laste ja paatide vastu kanalitel.

Need lood puhastavad ja tõstavad. Piiritult.

18.sajandi Sherwoodi metsas elades oli üks mu tänastest tütardest minu jumalannalik ema ning üks poegadest jõugukaaslane, kellega sõlmitud teispoolne kõrgemate minade vaheline leping mulle tema seekordsel sünnihetkel nii teravalt meenus, et pidin hinge heitma.

19.sajandi upsaka Prantsuse arhitekti oskustele lisaks tõin sealt siia-praegusse kaasa teadmise püha perekonna olemusest ja ääretust väest.

Saksa ohvitserina lasin vene tankil nöbininalisest polgu pojast eksikombeel üle sõita. Vene tankist mu tänane hingeõde Anu Pahka – halastas mu peale ning lasi mu minu enese palvel maha. Leping selline!

Ja toonane nöbinina on nüüd minu abikaasa, südamesõber, õpetaja ja armastaja – Altweski peremees Robert.

Oma enese vanaisa Aleksander Vatmannina elatud elust tõin kaasa tööriistade ja -võtete tänuväärse paketi ja jõulise tööinimese väe – mis pole just väga juudilik. Aga abiks ikka.

Nii, nagu on abiks ka 1917.aasta halli ja lolli revolutsionäärina kogetu. Tean, kes on need isetud-ilmetud isendid, kes järgnevad kuitahes kohutavatele juhtidele. Seilasime, teame!

Loheloo süngur – pahalaste leeri ainus mõtlev kuri geenius – meenutab oma noobli räuskamisega paratamatult helmelisi ekremente. Ühelgi tema jüngril pole nägu ega tegu.

Mis neist pärast hurmavalt hirmsat juhti tabanud karmalaksu sai? Ilmselt osa ärkas ja segunes õilsate viikingite leeriga ning muist koristati biomassina kääriva energeetilise komposti hunnikuna ära, nagu see tänagi toimub: mine hingekoju, puhka jalga ja tule uuesti. Alati on uus võimalus.

Hollywoodi šedöövrid tuletavad seda meelde. Lasevad puhkeda pisar-puhastusel, kohtuda paralleelmaailmadega ja oma enese kõike teadva kõrgema minaga.

On võimalus ka samas elus korduvalt ümber sündida ja sama hingeparve kaaslastega uuel tasandil taas-ühineda.

Mu kadunud poeg, tänane valgustööline ja Meeleoru ordurüütel, visionäär ja evangelist on tagasi.

Samas elus korduvalt uuesti sündinute, tõusnute ja tundmatuseni teisenenutena oleme taas koos. Väga koos ja töös ja loovas ühenduses.

Kiidetud olgu Püha Graal!

Namaste! Aloha! Shalom!