Eestlaste põlvnemine

1.
Mõne aja eest postitas mu vend oma Näoraamatu seinal võõrkeelse video eestlastest. Tõlkisin ta ära ja avaldan selle nüüd osade kaupa oma seinal.
Kujutage endale ette, et on 1989. aasta. Kommunistide, miljonilise armeega tuumariik, salateenistustega, mis oleksid võinud igasse tallu, igasse korterisse tungida, tankidega, mis olid ennast juba Ungaris ja Tšehhoslovakkias tõestanud. Aga selle impeeriumi ääremaal, Soome lahe ja Peipsi järve vahelisel maalapikesel tulevad kokku inimesed. 300 000 inimest moodustavad 700 km pikkuse inimketi. Nad ei hoia käes relvi, nad ei karju loosungeid, nad laulavad. Nad lihtsalt laulavad. Ja impeerium kukub kokku. Mitte otsekohe ega ühe öö jooksul. Aga just sellest ketist, sellest Balti teest, neist lauludest, mis kõlasid väikese Eesti metsade ja soode kohal, sai üks esimesi kommunistliku vene riigi kirstunaelu. Ajaloolased murravad hiljem päid, kuidas kolm väikest rahvast, eestlased, lätlased ja leedukad tegid ära selle, millega ei saanud hakkama ungarlased relvadega käes. Kuidas nad võitsid ilma ühegi lasuta? Ametlik vastus on igav ja etteennustatav – soodne olukordade kokkusattumus, Gorbatšov, perestroika, majanduskriis. See kõik on tõsi, kuid mitte kogu tõde. Kuna nende sündmuste taga seisab miski, mida politoloogiliselt seletada ei saa. Miski, mis läheb juurtega aastatuhandete taha.
Täna räägime eestlastest, ühest kõige salapärasemast rahvast, kellest te arvate kõike teadvat, kuid tegelikult ei tea siiski peaaegu, et mitte midagi.
Eestlased – mida me neist ametlikult teame? Väike rahvas, veidi üle miljoni inimese, Balti riik, Nato ja EL liige. Üks maailma kõige digitaalsemaid riike. Skype’i, elektroonilise hääletamise ja digitaalse kodakondsuse kodumaa. Vaikivad, jahedad, suletud – selline on nende reputatsioon naabrite seas. Soomlased peavad neid vendadeks, venelased isepäisteks, sakslased pidasid neid sajandite jooksul talupoegadeks ja siit tekibki esimene mõra ametlikku pilti. Rahvas, keda kaheksa sajandi vältel allutasid kõikvõimalikud rahvad – saksa ristirüütlid, rootslased, poolakad, venelased – ei hävinud mingil huvitaval kombel, ei lahustunud, ei assimileerunud. Ta säilitas oma keele, mis ei sarnane mitte ühelegi nende vallutajate keeltest. Ta säilitas laulud, mil pole analooge naaberkultuurides. Ta säilitas iseenda.
Kuidas? See ongi meie uurimuse esimene küsimus. Ja vastus sellele on ootamatum kui ta võiks üheski ajalooõpikus ette tulla. Eestlased pole mitte lihtsalt üks Balti piirkonna rahvas, nad on sisuliselt ürgse Euroopa elav artefakt.
Tõend sellest ürgsest Euroopast, mis eksisteeris enne indoeurooplaste tulekut.
Enne seda, kui ilmusid germaanlaste, slaavlaste, kreeklaste, ladina keelt rääkinud inimeste eellased, rahvas, mida ametlik ajalookäsitus peab kadunuks juba tuhandeid aastaid tagasi, kuid see rahvas ei kadunud, ta puges peitu – soodesse, lauludesse, vaikimisse.
Ja vaat’ mis on kõige huvitavam selles uurimuses – kolm eestlaste põhilist iseloomujoont, mida kõik peavad lihtsalt kultuuriliseks iseärasuseks, nende tuntud vaikimine, nende laulutraditsioon ja nende suur loodusearmastus, seotus loodusega, need ei ole juhuslikud jooned, need on ellujäämisstrateegiad, mis on arenenud läbi aastatuhandete.
Nende kilp, mis lugematuid kordi on päästnud rahva hukkumisest.
Vaikimine, et vaenlane ei saaks aimu, millest sa mõtled.
Laulud, et anda edasi seda, millest valjult rääkida ei saa.
Soo, et vaenlane ei leiaks sind üldse üles.
Kolm haid, kolm ellujäämise saladust. Ja iga selle kolme joone taga on terved ajalookihid, mida ametlik teadus kas ignoreerib või millest ta lihtsalt vaikib.
Meie uurimustee algab Tartu ja Helsingi geenilaboritest – kus teadlased jälgivad huviga analüüside tulemusi, mis ei sobi ühegi kehtiva ajalookäsitluse versiooniga – Saaremaa turbasoodest, kust on leitud artefakte, millele pole selgitust ametlike kronoloogiate valguses, vanast eeposest “Kalevipoeg”, millesse pole vormitud mitte muinasjutuline, vaid reaalselt aset leidnud sündmustik selle maa eest peetud lahingute kohta ja selle tee lõpus anname vastuse peaküsimusele, mis pöörab pea peale kõik, mida te olete siiani teadnud Euroopa ajaloost.
Mis oleks kui ürgse Euroopa viimane rahvas – seesama, kes elas siin enne indoeurooplaste tulekut, salapärane Euroopa küttide ja korilaste rahvas, megaliitide ehitaja, esimeste religioonide alalhoidja – elabki meie keskel? Mis siis kui ta maksab oma makse, kasutades nutitelefoni, hääletab valimistel interneti kaudu, kandes seejuures oma geenides mälestust maailmast, mida ammu enam ei ole? Mis oleks, kui eestlased ongi need viimased ürgsetest?
Iga uurimus algab ametliku, senikehtiva versiooni kontrollimisega. Ja ametlik versioon eestlaste päritolu kohta räägib nii – soomeugri hõimud tulid tänase Euroopa territooriumile ca 5000 aastat tagasi ida poolt, Uuralist või Lääne-Siberist, asustasid tasapisi praegused alad ja tere! – siin ongi eestlased. Hästi. Aga selle versiooni alibi laguneb esimesel tõsisel faktikontrollil. Alustame kõige ilmselgemast – kui eestlased tulid Uuralist 5000 a. tagasi, siis pidi seal enne nende tulekut keegi juba elama. Balti rannik, Eesti platoo, saared Saaremaa ja Hiiumaa pole olnud tühermaa, sest inimesed on siin elanud viimase jääaja lõpust alates, see tähendab ca 10 000 a. e.m.a. Kes need inimesed olid? Mis neist sai? Kuhu nad kadusid?
Ametlik teadus vastab lühidalt – nad aeti minema või assimileerusid idapoolt tulnud migrantidega, kadusid. Aga artefaktid räägivad teist keelt. Nad tõestavad pidevat kultuurilist järjepidevust, mis läheb palju kaugemale kui 5000 a. e.m.a.
Pärnu jõe ääres Pulli asulast on leitud artefakte, mida nimetatakse Kunda kultuuriks ja mis on dateeritud 8000 a. e.m.a. Nad küttisid, kalastasid, matsid oma surnuid – nad ei olnud metslased, vaid inimesed kultuuri ja traditsioonidega, mäluga. Ja siit tõstatub võtmeküsimus – kuhu nad kadusid kui viiendal aastatuhandel ilmusid soomeugri väljarändajad? Vastus – nad ei kadunud mitte kuhugi. Sest üha enam andmeid viitab sellele, et mingit massilist elanikkonna segunemist ei toimunud. Oli kohtumine ja ka teatud segunemine ning justnimelt see segunemine panigi aluse rahvale, keda me täna nimetame eestlasteks. Aga see tähendab ka seda, et eestlaste soontes voolab veri, mis voolas selle rahva soontes, kes elas siin juba ammu enne soomeugri väljarändajate tulekut. Selle rahva veri, kellele ametlik teadus ei oska nime anda.

2.
Kuid nüüd meie esimene tõsine löök ametlikule ajalookäsitlusele. 2018. a. avaldas rahvusvaheline geneetikute grupp trükis suure uurimuse balti rahvaste DNA kohta. Nad uurisid tänapäeva Eesti territooriumile maetud inimeste jäänuseid erinevatest epohhidest mesoliidist (keskmisest kiviajast) kuni varase keskajani välja. Selle uurimuse resultaadid panid teadlased pikaks ajaks vaikima enne kui nad otsustasid uurimustulemused trükki anda. Mis nad leidsid?
Nad leidsid geneetilise komponendi, mida nimetatakse Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponendiks. See on nende inimeste DNA, kes asustasid Euroopat enne maaharijate tulekut Lähis-Idast ja loomapidajate tulekut idapoolsetest steppidest, see on kiviaja inimeste DNA. Ja see komponent on tänapäeva eestlastel üks kõige kõrgemaid Euroopas. Palju kõrgem kui enamusel Lääne-Euroopa rahvastel, keda siiani on peetud enam kohalikeks. Mõelge selle üle järele! Prantslased, hispaanlased, itaallased, rahvad, kes elavad maadel, kus kiviaja inimesed on aastatuhandeid enne nende tulekut jahti pidanud, kannavad endas palju vähem Lääne-Euroopa küttide ja korilaste komponenti kui eestlased Balti mere kaldal. Kuidas see võimalik on?
Sellel on üks selgitus, mis pöörab kehtiva ajaloopildi täielikult pea peale. Lääne- ja Kesk-Euroopa on mitmeid kokkupõrgete ja segunemiste laineid üle elanud. Kõigepealt tulid maaharijad Lähis-Idast, kes tõrjusid seal elanud kiviajainimesed praktiliselt Euroopa äärealadele. Hiljem katsid steppide karjakasvatajad, indoeurooplaste esivanemad (kutsutakse Jamnaja kultuuriks) Euroopa uue lainega. Iga uus laine “uhas” senise elanikkonna üle, lahustas, muutis. Läänes ei jäänud vanadest küttidest-korilastest peaaegu enam midagi alles, aga põhjas, Balti mere kaldal, metsades ja soodes, murdusid lained ega jõudnud kohale või kui, siis jõudsid kohale nõrgematena. Ürgne elanikkond, needsamad kiviaja kütid-korilased jäid ellu, segunesid teatud määral tulijatega, kuid ei kadunud. Nad jäid alles. Ja nende veri voolab tänapäeva eestlaste soontes.
See oli niisiis esimene löök ametlikule ajalookäsitlusele ja juba see oli piisavalt tugev. Kuid on ka teine.
Ja see ei puutu mitte ainult geneetikasse, vaid ka ajaloolisse küsimusse, mis juhtus eestlastega 13. sajandil. Ametlik versioon räägib järgnevat: 1227. a. alistasid saksa ristirüütlid Põhja ristisõdade käigus Eesti territooriumi, pöörates kohaliku elanikkonna ristiusku ja muutes nad kõik talupoegadeks. Kusjuures võitlus Eesti pärast ülekaaluka vaenlase vastu oli kestnud juba ca 20 aastat. Tegemist oli genotsiidiga keskaegses Euroopas.
Mõõgavendade ordu kroonikakirjutaja kirjeldab, mis seal tol ajal aset leidis. Mehed tapeti, naised-lapsed saadeti orjusesse. Kes taganes ristiusust, sellele korraldati näitlik protsess ja suured tapatalgud teiste hirmutamiseks. Nii kestis see aastakümneid. Aga pärast seda jäid eestlased siiski ellu, hoidsid alal oma keele, laulud, iseennast. Mil moel?
Raba strateegiaga. Eesti talupojad põgenesid metsadesse ja soode sügavusse, sinna kuhu rüütlid oma raskete rüüde ja hobustega lihtsalt füüsiliselt ligi ei pääsenud. Nii sai soost kindlus ja metsast liitlane. Ja rahvas, kes vallutajate arvates oli alistatud, jätkas oma elu elamist, salaja, nähtamatult looduse rüpes. See ei ole metafoor, see on dokumenteeritud ajalooline reaalsus.
Eesti sood on ühed suurimad Euroopas. Nad hõlmavad ca 20% maa territooriumist. See on hiiglasuur ala, mis on praktiliselt ligipääsmatu võõrastele. Ja just sellistes soodes on varjul ka artefaktid, mida ametlik teadus eelistab mitte märgata, sest nad tekitaksid ebamugava küsimuse selle kohta, kes siin siis tegelikult on alaliselt ja kui kaua elanud?
Standardse narratiivi kohaselt olid eestlased 19. sajandini lihtsalt talupojad, hariduseta, õigusteta, ilma oma riigita, kirjakultuurita, oma eliidita. Saksa aadlikkond haldas neid maid 7 sajandi vältel, saksa keel oli võimu-, kultuuri- ja hariduse keel. Eesti keelt peeti maarahva keeleks. Ja vaat’ neil justkui pimedatel ja harimata talupoegadel tekkis 19. sajandil lausa mõne aastakümne jooksul võimsaim rahvuslik liikumine. Tekib kirjandus, ajakirjandus, rahvuseepos, mis seisab ühes reas teiste maailma rahvuseepostega. 1918. a. otsustatakse moodustada sõltumatu riik. Kakskümmend aastat hiljem on väikesel Eestil maailma üks kõige kõrgemaid haridustasemeid.
Ametliku ajalookäsitluse kohaselt poleks see lihtsalt võimalik olnud. Öeldakse, see ei saa võimalik olla, rahvad ei saa mitmesaja -aastasest orjapõlvest välja hüpata ja õitsele puhkeda vaid mõnekümne aasta jooksul!
Kui neil pole salajast baasi, vundamenti, mida sajandeid on hoitud salajas, antud edasi suust suhu ja põlvest põlve, mis on oodanud oma tundi. Ja see vundament on alati olemas olnud, on eksisteerinud, ainult et ametlik ajalugu on keeldunud seda tähele panemast, sest ta ei sobinud mugavasse skeemi mahajäänud talurahvast.
EESTLASED EI OLE NOOR RAHVAS, kes oleks ilmunud kes teab kust. Nad on Euroopa kõige vanem elanikkond, kes jäi alles seal, kus kõik teised rulliti tulijate lainetest üle.
Nende väidetav mahajäämus oli maskeering, vaikimine kilp, nende sood olid kindlused, mida ei suutnud vallutada mitte ükski sissetungija 10 000 aasta jooksul.
Kuid järgmine indiits on veelgi plahvatusohtlikum. Ta on peidus eesti keeles endas. Sõnades, mil pole analooge mitte üheski teises Euroopa keeles. Grammatilistes struktuurides, mida keeleteadlased eelajaloolise perioodi reliktideks nimetavad. Keel, see on arhiiv ja eeesti keeles on selliseid saladusi, millest mõned keeleteadlased eelistavad mitte eriti kõvasti rääkida. Kuid meie räägime sellestki.
Kujutage ette, et te hoiate käes vanaaegset laegast, väljastpoolt näeb ta välja tavalise vana laekana, mitte millegi poolest erilisena, aga kui te ta avate, siis avastate sealt millegi, mis on kirjutatud keeles, mida enam ei eksisteeri. Keeles, mida mitte keegi ei pidanuks alal hoidma, keeles, mis oleks kõigi ajalooseaduste kohaselt pidanud kaduma juba tuhandete aastate eest. Just nii tunnevad end keeleteadlased kui nad hakkavad tõsimeeli eesti keelt uurima. Alustame ilmselgest ja hämmastavast faktist, et eesti keel ei kuulu indoeuroopa keelte hulka. See tähendab seda, et ta pole ei vene, saksa, rootsi, läti, inglise keele sugulaskeel. Mitte ühegi nende kõrval sajandeid elanud, kaubelnud, hooneid ehitanud naaberrahva sugulaskeel. Seitse sajandit saksa ülemvõimu ja eesti keel ei muutunud saksa keeleks. Viiskümmend aastat vene okupatsiooni ja eesti keele ei muutunud vene keeleks. Juba see on omaette fenomen, millel pole analooge Euroopa ajaloos. Aga see on vaid asja väline külg. Kaevame sügavamele.

3.
Eesti keel kuulub ugrilaste hõimude keelte hulka. Tema lähimad sugulaskeeled on praktiliselt välja surnud liivi keel ja peaaegu välja surnud vadja keel, mida räägiti Ingerimaal ehk tänase Sankt-Peterburgi oblasti aladel eesti keelest arenenud soome keel. Edasised sugulaskeeled on ungari, ersa, mokša, mari. Kõik oleks justkui selge, sugulased on leitud, asi ants!
Aga siit läheb asi jälle huvitavaks.
Ugrilaste keeleperekonnas on eesti keelel teatud anomaalne osa.
Ta mitte ainult ei erine oma teistest sugulaskeeltest, ta erineb neist nii tugevalt ja nii spetsiifilistes joontes, et mõned lingvistid pooldavad teooriat, et eesti keel formeerus mitte loomuliku arengu teel üldisest algkeelest, vaid kokkupuudetest ugri sisserändajatega ning nende keeltega ning nende keelte mõjutustest sellele keelele või keeltele, mida rääkisid kohalikud kiviaja elanikud ehk need Lääne-Euroopa kütid-korilased, kelle geenikomponenti eestlased suures osas endas kannavad.
Teiste sõnadega, eesti keeles võib peidus olla substraat, kadunud eelajaloolise keele lingvistiline jälg.
Vaadake seda keelt :
eesti keelel on käänded, mil pole analooge, neid käändeid on 14. Võrdluseks, vene keeles on neid 6, saksa keeles 4, soome keeles 15.
Kuid soome käänete süsteem on üles ehitatud teistmoodi ja regulaarsemalt.
Eesti keele süsteemis on käändeid, mille puhul keeleteadlastel on raskusi neid isegi konkreetselt teistesse keeltesse tõlkida, sest nad väljendavad ruumilisi ja ajalisi suhteid, mille jaoks teistes indoeuroopa keeltes pole isegi mitte kategooriaid. Mida see tähendab?
See tähendab seda, et inimesed, kes lõid selle keele või pigem inimesed, kelle ajudes see keel tuhandete aastate jooksul formeerus, tunnetasid maailma teisiti.
Tajusid reaalsust teistes piirides, nägid end ümbritsevas ruumi ja mõõdet, mida indoeuroopa mõistus lihtsalt ignoreerib. See pole lingvistiline abstraktsioon, see on tunnistus teist tüüpi teadlikkusest, teistsugusest eksistentsi võimalikkusest maailmas. Aga läheme edasi.
Eesti keeles eksisteerib vältevaheldus.
See nähtus on nii haruldane, et Euroopas tuleb seda ette vaid kahes keeles, eesti ja läti keeles ning peale selle mitte kusagil mujal. See tähendab, et üks ja seesama heli võib esineda kolmes erinevas pikkuses ja sõltuvalt sellest pikkusest muutub sõna mõte.
Mitte intonatsioon, mitte rõhk, vaid just heli füüsiline pikkus.
Kust see pärit on?
Ei soome keelel, lähimal sugulaskeelel, ei ungari ega mitte ühelgi teisel ugrilaste keelel ei ole seda süsteemi. See on nn. eesti anomaalia. Ja ainus selgitus, mis kriitikat kannatab, on see, et see pärineb eelajaloolisest substraadist.
Neilt samadelt kiviaja küttidelt-korilastelt, kelle geene on eestlastel rohkem kui ühelgi teisel praegu Euroopas elaval rahval.
Nii et keel ja geenid näitavad samas suunas. See ei ole enam kokkusattumus, see on asitõend.
Nüüd räägime sellest, millest keeleteadlased armastavad rääkida vaid suletud uste taga.
On olemas hüpotees, mida esindavad mitmed Euroopa lingvistid, kuid mida ametlikult teaduslikult ei pooldata- kuid just sellepärast ongi see nii huvitav – nimelt ugrilaste keelte seosest nn. Vana Euroopa keelega.
Selle termini tõi teaduskeelde leedu-ameerika arheoloog Marija Gimbutas, et nimetada kuidagi seda kultuuri kandnud keelt, mis eksisteeris Euroopas enne indoeurooplaste tulekut. Nende küttide-korilaste keel, kes ehitasid huvitavate jooniste ning kirjadega megaliite, mida pole suudetud tänaseni dešifreerida.
Kas võisid ugrilaste keeled (sealhulgas eesti keel) kanda endas selle ürgse algkeele tunnuseid? Ametlik keeleteadus eitab seda, sest ta ei tea, kuidas seda kontrollida.
Kirjalikke allikaid tunnistusena ju kiviajast ei ole, on ainult kaudsed – anomaaliad keelestruktuuris, seletamatud paralleelid, sõnad ilma etümoloogiata. Neid viimaseid on aga eesti keeles palju.
Igas keeles on sõnu, mille päritolu pole võimalik kindlaks määrata ka sugulaskeelte baasil.
Neid kutsutakse teadmata päritoluga sõnadeks või substraatseks leksikaks. Eesti keeles on neid sõnu ebaproportsionaalselt palju. Terved leksikakihid loodusega seotud sõnu – kalapüügiga, soodega, teatud loomade ja taimedega, ürgsete rituaalidega, mida ei esine teistes ugrilaste keelte etümoloogias.
Nad ei tulnud idast, nad ei laenanud naabritelt, nad olid lihtsalt olemas juba enne seda kui tulid ugrilaste väljarändajad.
See on selle keele leksika, mida enam ei eksisteeri, nende inimeste keel, kes elasid siin 10 000 aastat tagasi.
Nende sõnad on siiani elus, inimeste suus, kes maksavad oma makse interneti kaudu ja elavad kaasa oma korvpallimeeskonnale. Need on elusad kiviajast pärit sõnad, mida hoitakse alal internetiajastul.
Kuid mitte need üksikud sõnad pole kõige jahmatama panevad, vaid laulud, eesti regilaulud.
Nad ei kujuta endast mitte lihtsalt folkloori, nad pole mitte ainult ilusad meloodiad loodusest ja armastusest nagu neid kirjeldatakse turismibrošüürides.
Regilaulud on ürgseim poeesia vorm, mis on Põhja-Euroopas üles tähendatud.
Nende struktuur – mida teadlased nimetavad meetrumiks – on nii arhailine, et neil pole analoogiat mitte ühegi maailma rahva kaasaegses poeesias.
Regilaul on üles ehitatud printsiibile, mida lingvistid seostavad kirjakeele-eelsele ajastule omaste tehnikatega, mõistmisviisiga ja info edastamisega suulises kultuuris.
Teiste sõnadega regilaulud kujutavad endast elavat ja suulist arhiivi, mida on edasi antud tuhandete aastate vältel, edastades ajaloolisi kogemusi, ajast kui kirjakeelt veel ei eksisteerinud.
Ja nende laulutekstide tähelepanelik lugemine paneb teadlased imestama. Neis kirjeldatakse maastikke, mis vastavad pildile, mis oli Eesti aladel kiviajal, enne kui merepiir muutus, tuhandeid aastaid tagasi.
Läänemere bassein on ju osa Balti kilbist – ühest Euroopa vanimast geoloogilisest struktuurist. Lauludes on ka loomade kirjeldusi, mis neist paigust ammu kadunud, enne kõigi meile teadaolevate riikide formeerumist.
On rituaalseid vormeleid, millele vasteid on leida vaid Siberi šamaanide traditsioonidest ja Kesk-Aasiast, kuid mitte Euroopa naaberkultuuridest.
Kuidas see võimalik on? Kuidas on rahvas, kes elab Euroopa äärealal, säilitanud oma lauludes jälgi seostest kultuuridega, mis on tuhandete kilomeetrite kaugusel?
On vaid üks vastus – need sidemed olid loodud juba väga ammu, nii kauges minevikus, et mingeid kirjalikke allikaid selle kohta ei saagi eksisteerida.
Nad on säilinud ainult lauludes, sõnades, rütmis ja intonatsioonis, mida eesti talunaised laulsid oma lastele talveõhtutel kui valitsejad elasid lossis ja arvasid, et lihtrahvas on tümakad tööloomad ilma ajaloo ja mäluta.
Kuid valitsejad eksisid, lihtrahvas mäletas kõike.
Maa peal on kohti, kuhu ajalugu jõuab vaevaliselt, kuhu allutajad, misjonärid, kroonikud pole väga sageli sisse astunud.
On kohti, mida loodus ise on võõraste silmade eest ära peitnud.
Eestis on selliseid kohti tuhandeid ruutmeetreid, neid nimetatakse rabadeks.
Just siin, tumedas rabavees on peidus tõendid, mis on võimelised muutma meie ettekujutust sellest, kes eestlased on ja millist tsivilisatsiooni nad oma mälus kannavad.

4.
Alustame sellest, mida on vaja mõista Eesti soomaastikust kui niisugusest. Ta ei koosne mitte ainult üksikutest soodest, ta on üks Eesti suurimaid märgalade süsteeme. Need on terved turbamered, milledest mõned ulatuvad kuni 10 meetri sügavuseni. Turvas kujutab endast unikaalset jälge, ta ei lase orgaanilisel materjalil lahustuda. Happeline keskkond konserveerib kõik, mis sinna sisse kukub, täpsusega, mida kadestaks iga muuseumirestauraator. Puit, nahk, kangas, luud ja isegi inimkehad. Just sellepärast on sood looduslikud arhiivid, mis säilitavad seda, mida inimesed on aastatuhandete vältel peitnud, ära kaotanud või ohverdanud. Ja kui need arhiivid avada, näeme pilti, mida ametlik ajalugu eelistaks mitte märgata. Eesti territooriumil ja selle otseses läheduses on avastatud kümneid nn. soolaagreid rituaalsete esemetega. Pronksehted, kivirelvad, keraamilised nõud, puitfiguurid, loomaluud, mis on korrapäraselt asetatud ega pane tegevuse eesmärkides kahtlema.
Need esemed ei kaotatud juhuslikult, neid tõid sinna inimesed spetsiaalsetel eesmärkidel – see tähendab ohverdamiseks. Kõige varasemad sellised leitud laagrid on dateeritud 3. – 4. aastatuhandele e. m. a. , kõige hilisemad 15. – 16. sajandile. See tähendab inimesed on soodesse ohvreid toonud juba vähemalt 5000 aasta jooksul, ignoreerides seejuures religiooni-, nende vallutajate kultuuri- ja võimuvahetust. Maarahvaks said eestlased 13. sajandil ordu vallutuste käigus tule ja mõõga läbi. Kuid soodesse ohverdamine kestis veel 300 aastat pärast ristimist. Mida see tähendas? See tähendas, et paralleelselt ristiusuga elas edasi ürgne usk loodusjõududesse, millel olid lihtsalt niivõrd sügavad juured, et ükski ristirüütel ei suutnud neid välja juurida. Lihtsalt sellepärast, et nad olid peidetud sinna, kuhu ükski rüütel ligi ei pääsenud – metsa ja sohu. Ka Eesti soodest on leitud inimeste jäänuseid, mis on hästi säilinud. Nahk, juuksed, siseorganid, isegi näoilme. Need on nn. sooinimesed. Nende jäänuste analüüs annab meile füüsilise kontakti inimestega, kes elasid sellel maal tuhandete aastate eest.
Paljud Põhja-Euroopa sooinimesed kannavad vägivaldse surma jälgi. Spetsiifilised luumurrud, lõikehaavad, füüsilised poosid, milles kehad lamavad, need pole sõjategevuse või juhusliku tapmisega seotud, need on võimsa rituaali jäljed, kindlas toimingute järjekorras ja ilmselt ka vabatahtlikkuse alusel või vähemalt toimuvast teadlik olles, läbi viidud. Et sellist rituaali läbi viia, on vaja kõrgelt arenenud religioosset süsteemi mõistetega hauatagusest elust ja elavate-surnute sidemeist vee stiihia kaudu. See ei olnud primitiivsete olendite käekiri, vaid keeruline vaimne kultuur, arenenud aastatuhandete jooksul. Eesti rahvatraditsioonis on mõiste “hiis” – püha mets või koht, mida leidub kogu Eesti toponüümides. Põldude, metsade, küngaste nimedes ja kõikjal, kus see sõna ette tuleb, jutustavad kohalikud legendid ühte ja sedasama – siin ei tohi puid maha saagida, jahtida, kära teha, sest see koht kuulub jõududele, mis on inimesest vanem. Ametlik folkloristika on need faktid ammu talletanud, kuid pole esitanud küsimust, kuidas nad on tekkinud? Milline on nende reaalne sügavus?
Kui arheoloogid hakkasid süstemaatiliselt uurima kohti, mis rahva mälus on talletunud hiiena, avastasid nad ootamatult, et paljudes neist kohtadest on leitud jälgi rituaalsetest ohverdustest, mis lähevad ajas väga kaugele tagasi. Raadiosüsinikumeetodil määratud luude, keraamikakildude, loomaluude, puukonstruktsioonide jäänuste vanus on 2000 – 3000 a. e.m.a. See tähendab, et Eesti pühasid kohti kasutati pidevalt või peaaegu alaliselt 4 – 5- tuhande aasta jooksul. See tähendab, et inimesed käisid seal ohverdamas juba ammu enne soomeugrilaste tulekut ja jätkasid seda ka pidevalt salaja ning vaikselt, vaatamata kõigile kirikutele ja võimudele. Elav side kiviajast tänase päevani.
Saaremaal on peidus üks Euroopa kõige märkimisväärsemaid geoloogilisi vaatamisväärsusi. Saaremaa kaguosas on Kaali kraater, täpsemalt 9 kraatrit, millest suurim on 110 meetrise läbimõõduga. Nad tekkisid meteoriidi allakukkumisel ja siit algab kõige huvitavam – sündmus on dateeritud 3000 a. vanuseks ehk 8. – 9. sajandisse e.m.a. See ei olnud eelajalooline epohh, vaid aeg, kus neil maadel elasid juba inimesed, kes nägid, kuidas taevast kukub tuli, nägid plahvatust, mis hävitas ümbritsevad metsad paljude kilomeetrite raadiuses, kes nägid, et plahvatusest jäi alles ümar auk, mis täitus pidevalt veega. Ja mida nad tegid? Nad muutsid selle pühaks kohaks. Kraatri ümbruses on leitud rituaalse tegevuse jälgi, mida dateeritakse rauaaega. Loomaluud ja muu selline. Taevast kukkunud kivi muutus kohalikele üleloomuliku sümboliks. Kaali kraatrit nimetatakse Soome eeposes “Kalevala”, Eesti eeposes “Kalevipoeg”, Skandinaavia saagades. Sündmused, mis leidsid aset 3000 a. eest Balti mere väikesel saarel, jätsid jälje kohe mitme rahva eepilisse mälusse. See annab tunnistust eksisteerinud kultuurisidemetest selles regioonis rauaajal.
1. – 2. sajandil m.a.j. ilmub Eestisse uus matmisviis – kivikalmed. Igas sellises on kollektiivselt inimesi maetud. Nad ei sarnane skandinaavia, germaani ega slaavi matusekohtadega. Nad on selles regioonis unikaalsed ja annavad tunnistust kõrgest organisatsioonilisest tasemest. Kust nad välja ilmusid? Miks just sel perioodil, esimesel sajandil, kusjuures neil ei ole sarnaseid üheski teises tolle aja tuntud kultuuris? Ametlik teadus kehitab õlgu.
Aga meie teame, et kollektiivne matus, kus sihilikult palju surnuid ühte kalmesse maetakse, on iseloomulik kultuuridele, kes elavad spetsiifilise surma filosoofia järgi, kus piir individuaalse ja kollektiivse vahel tahtlikult kaob, st. surm pole isiksuse lõpp. See pole barbaarsus, see on teoloogia, kusjuures väga keeruline teoloogia, mis teadis üht-teist surmast ja ajast, mida meie veel ei taipa.
Eesti sood, metsad ja saared kätkevad endas järjepidevalt kestnud vaimse praktika jälgi, mis ulatub eelajaloolise perioodini välja. Nad kätkevad endas selle kultuuri jälgi, mis pole kunagi katkenud, vaatamata vallutustele, religioonivahetusele, vaatamata kõigile katsetele hävitada ta jäljed maa pealt. Ta sukeldus sõna otseses mõttes, läks vee alla ja jäi ellu. Ta peitis oma pühapaigad läbimatutesse metsadesse ja jätkas vaiksel tulel põlemist ametliku ajalookäsitluse kõrval.
Sood ei anna oma saladusi kergesti kätte, aga kui nad seda teevad, siis tasub sinna sisse vaadata. Iga rahvas hoiab oma saladusi, mida ei saa kõva häälega välja rääkida, mingites niššides. Skandinaavlased peitsid saagadesse oma mereekspeditsioonide tõelise ajaloo. India “Mahabharata” sisaldab täpseid poliitiliste liitude ja sõjatehnoloogia kirjeldusi, mille kunagist eksisteerimist kinnitab ka arheoloogia. Aga mille eestlased ära peitsid?
Nad peitsid kõik ära. Ühte raamatusse, ühte eeposesse, ühte kangelasse, kelle nimi on tõlgituna Kalevi poeg. Lihtne ja hirmuäratav. Kuid kõigepealt peame vaatlema autorit, kes eepose kirja pani. Friedrich Reinhold Kreutzwald. Jätke see nimi meelde. Elukutselt arst, kutsumuselt poeet, eestlane vere poolest, perioodist, mil olla eestlane tähendas olla pärisori. Ta sündis 1803.a. endiste pärisorjade peres. Sai meditsiinilise hariduse ja elas kogu elu Võrus, võttes päeval vastu patsiente ja kirjutades öösiti eepost lugulauludest, mida talle jutustasid ümbruskaudsed vanakesed.
Need olid needsamad regilaulud hiiglastest ja deemonitest, kangelastest ja jumalatest, sõdalastest ja reeturitest. Kreutzwald kogus neid värsse aastakümneid nagu uurija ja 1857. a. andis trükki selle, mis tal välja tuli – eesti rahva eepos “Kalevipoeg”. Baltisakslased, nendesamade ristirüütlite järeltulijad, kes vallutasid 13. saj. maa, ei suutnud taluda mõtet, et nende alluvatel võiks olla nüüd oma eepos. Ja veel hoopis algupärasem kui keegi tollal oleks arvata osanud. Kalevipoeg, legendaarse kuninga Kalevi ja soome nõia poolt varastatud eesti neiu poeg, juba sünnist saati on ta märgistatud tragöödiatega, ta on hiiglaslik, uskumatult tugev, aga ka julm oma impulsiivsuse tõttu.
Võidab koletisi, ehitab linnu, läheb maa alla võitlema ja lõppude-lõpuks hukkub, kuid isegi surnute riigist suudab ta oma rahva üle valvata. Esmapilgul tüüpiline kangelaslugu, kuid vaid esmapilgul. Üks tsentraalsemaid liine on Kalevipoja võitlus Sarviku, allilma valitseja, inimeste eksitaja ja hukutaja vastu. Eepose lõpus laskub Kalevipoeg allilma viimaseks lahinguks Sarviku vastu. Ametliku versiooni kohaselt on Sarvik kurjuse kehastus, abstraktne, sümboolne, kuid Sarvikul on tegelikult kaaskond ja alluvad, ta sõlmib leppeid, kaupleb, valdab täpsete piiridega maad. See pole abstraktne kurjus, vaid poliitilie vastane, vaenlane, kellega sõditakse maa ja rahva pärast. Kes see vaenlane võs olla? Mõned näevad siin vastaseid naaberrahvaste näol, teiste balti hõimude või skandinaavlaste näol, teised aga viitavad asjaolule, et Sarviku maa-alust riiki on kirjeldatud selliste geograafiliste detailide täpsusega, et ta võiks olla lausa reaalne koht, võimalik, et kindlus, kas siis praeguse Läti või Leedu aladel.
Eeposes on episood, kus Kalevipoeg tellib endale kohalikult sepalt mõõga. See sai väga hea ja tugev, kuid purjus peaga tapab Kalevipoeg sepa poja ja too neab mõõga ära, mille tagajärjel see oma peremehe jalad maha raiub. Niisiis kaotab Kalevipoeg lõpus juba lüüasaanuna lahingus oma jalad. Ta viskab mõõga vette ja sealsamas vees raiubki mõõk peremehe jalad alt ära.Traagiline saatuse iroonia, needus, tüüpiline kangelaseeposele.
Kuid on veel teine liin. Eesti rahvatraditsioonis pole mõõk mitte ainult tavaline relv, vaid võimu ja lepingute sümbol. Inimene, kel on see relv, astub erilisse suhtesse nendega, kes selle relva on tootnud. Sepa poja tapmine on nende suhete rikkumine, see on selle reetmine, kes andis jõu ja kättemaks ei tule mitte vaenlase, vaid oma relva kaudu. Tõlkige see stseen reaalsesse ajalukku ja te saate ettekujutuse rahvast, kes sai jõu teatud allikast, reetis selle allika ja allutati omaenese võimsuse poolt. See ei ole poeesia, see on selle rahva poliitiline filosoofia, kes teab, et liitlaste reetmine on surmapatt ja selle eest makstakse kõige kõrgemat hinda.
Eepose alguses varastati Kalevipoja ema, noor eestlanna Soome nõia poolt ja viidi üle mere. Kalev läheb teda otsima, leiab ta, nad ühinevad ja sünnib kangelane, kuid ema hukkub. Ametliku versiooni kohaselt nähakse siin ohverdamist, laialt levinud maailma folklooris, kuid meie näeme siin konkreetset ajaloolist mälu eestlaste ja soomlaste esivanemate vahel. Soome nõid ei ole siin vaenlane, ta on varas, aga ka ühendav ketas, tema kaudu sai Eesti kangelane oma ema, see tähendab ka oma eksistentsi. See ambivalentsus kujutab täpselt reaalsust. Eestlased ja soomlased on sugulasrahvad, nende keeled on sugulaskeeled, nad on lahutatud mere kaudu, kuid ühendatud tuhandete aastate vanuste kontaktide läbi.
Üks võtmeteemasid eeposes on Kalevipoeg kui ehitaja, ta rajab kindlusi, teid, laevu. Ta jätab endast maastikku mastaapsed jäljed. Ja siit algab üks järgmine huvitav teema – paljud geograafilised objektid seob rahvatraditsioon Kalevipojaga. Suured rahnud tähendavad seda, et Kalevipoeg viskas kivi. Pikad voored – Kalevipoeg kündis maad, sügavad järved – Kalevipoeg kaevas auku.
Need pole lihtsalt metafoorid, see on orienteerumissüsteem – viis kuidas säilitada rahva mälus ajalooliselt tähtsaid kohti. Kui arheoloogid hakkasid neid legendaarseid kohti kontrollima, tuli välja, et seal olidki iidsed elu- ja tegevuskohad, mitte gigantsed, kuid inimlikes mõõtmetes reaalsed. Aga rahva kollektiivne mälu säilitas info ainsas talle kättesaadavas vormis – müütides.
Hiiglane on metafoor ja nimelt põlvkondade kollektiivse töö metafoor. Eepos “Kalevipoeg” on kodeeritud kaart kohtadest, mis on rahva mälus olulised. See on kaart, mida saab lugeda kui teada koodi. Eepose finaal – Kalevipoeg on võidetud, kuid ta pole surnud, ta magab. Ja rahvatraditsiooni kohaselt on nii, et kui aeg kätte jõuab, siis ärkab ta üles, tuleb tagasi, ta käed saavad jälle vabaks, et vabastada oma rahvas. See magava kangelase motiiv on üks kõige universaalsemaid mütoloogilisi süžeesid.
Artur magab Avalonis, Barbarossa magab Barbarossakoopas, Kyffhäuseri mägedes, Svetoslav kurgaanis, kuid Eesti kontekstis on sel konkreetsed ajaloolised mõõtmed. Eestlased elasid seitsme sajandi vältel võõra võimu all, nad olid pärisorjad. Neil polnud oma armeed ega riiki, ametlikult olid nad mitte keegi, ilma ajaloota, aga nende lauludes elas kangelane, kes magas ja ootas, kes oli jäigastunud, kuid mitte surnud. Ta tuleb tagasi. See pole muinasjutt, vaid ellujäämisstrateegia. See on viis säilitada rahva kollektiivses mälus, et mingi käesolev olukord on ajutine, et ükskord tuleb vabadus niikuinii. Rahvas, kel on selline kangelane, ei saa igaveseks kaduda. Ja 1991. a. pärast nõukogude okupatsiooni, deportatsioone, pärast katseid hävitada kõik eestilik, ärkas ta uuesti üles. Ja jälle lauluga. Eepos jätkus. Ellujäämisprogramm, mis kodeeriti rahva mällu tuhandeid aastaid tagasi, tõestas end XX sajandil kahel korral. See ongi müüdi tõeline jõud. Mitte ainult sõnade ilus, vaid ka instruktsiooni täpsuses.
5.
Niisiis on aeg kokkuvõtteid teha:
meie ees on 4 asitõendit: 1. geenilaborid, 2. lingvistilised arhiivid, 3. turbasood, 4. iidse eepose salmid. Ja kõik need neli sulavad kokku üheks suureks pildiks, mis läheb ajaloo ametlikust versioonist radikaalselt lahku.
Niisiis, 10 000 aastat tagasi kui viimane jääaja liustik kadunud oli, tulid Eesti aladele inimesed, mitte soomeugrilased, sest nemad tulid hiljem, mitte indoeurooplased, nad ei eksisteerinud veel omaette grupina. Need olid mesoliidi kütid-korilased, nende järeltulijad, kes elasid jääaja üle, põgenedes Euroopa lõuna- ja lääneossa, kus olid pehmemad klimaatilised tingimused. Lääne-Euroopa kütid-korilased, nagu tänapäeva geneetikud neid nimetavad.
Kes nad olid? Me ei tea nende nimesid. Ei tea ka seda, kuidas nad end ise kutsusid, ei tea nende keelt, neist ei ole ühtki kirjatükki maha jäänud, ainult anomaaliad eesti keele sõnavaras ja foneetikas, mida lingvistid kutsuvad substraadiks. Me teame vaid seda, et nad elasid siin. Küttisid metsades, püüdsid jõgedes ja mere ääres kala, matsid oma surnuid keeruliste rituaalidega, ohverdasid soodele ja järvedele. Ehitasid pühapaiku, kogusid teadmisi loodusest, aastaaegadest, tähtedest, kõigest sellest, ilma milleta poleks külmas põhjamaises kliimas saanud ellu jääda.
Nad elasid siin vaikselt ja märkamatult aastatuhandeid ilma linnade ja kirjakeeleta, aga sügava ning keerulise kultuuriga, mis peegeldas elu neil kargetel maastikel. Ca 5000 a. tagasi ilmusid idast uued inimesed, soome-ugri hõimud, kes tõid endaga kaasa uue keele ja uued tehnoloogiad, teistsugused ettekujutused maailmast, kuid nad ei hävitanud neid, kes elasid siin juba varem – sellele on nii geneetiline kui lingvistiline tõestus. Leiab aset teatud segunemine, kahe maailma kohtumine. Soome-ugri keel võidab aluskeelena, temast saab uue rahva keel, kuid iidsete jahimeeste keel ei kao jäljetult, ta jätab uuele keelele oma pitsati. Sõnad ilma etümoloogiata, foneetilised anomaaliad, grammatilised struktuurid, mida ei saa selgitada soome-ugri keelte seisukohalt. Ta elab keeles nagu vaim, nagu hääl maa alt.
Samaaegselt leiab aset religioonisüsteemide segunemine, ühelt poolt soome-ugri usk oma rikka mütoloogiaga, šamaanipraktikatega, ettekujutusega loodusvaimudest koguneb juba olemasoleva vee- , soo- ja pühade hiidude kultusega.
Mööduvad veel 1000 aastat, rahvas elab, areneb, ehitab. Tekivad kindlustatud asulad, mitte hiidlinnastud või impeeriumi pealinnad, kuid täiesti reaalsed võimu- ja kaubanduskeskused. Mereteid pidi luuakse kontaktid skandinaavlastega, ammu enne viikingiepohhi algust. Maateid pidi luuakse kontaktid teiste balti hõimudega lõunas. See rahvas kaupleb merevaiguga, karusnahkadega, vahaga. Ta on kuulus naabrite hulgas, temast räägitakse skandinaavia saagades nime all: aesti. Ja see periood, 1. saj. m.a.j jõuab rahvas teatud poliitilisele arengutasemele, ilmuvad juhid (vanemad), sõjaväelased, kaubandus kaugete maadega. Oma aja ja regiooni mõõtmetes tähendab see arenenud ühiskonda.
Siis saabub 13. saj. ja kõik muutub. Saksa ristirüütlid, mõõgavendade ordu paavstid ja Taani kuningad – mõnekümne aastaga kaotab rahvas, kes oli siin 10 000 aastat elanud, kõik – maa, vabaduse, õiguse endast kõva häälega rääkida, kuid ei kaota mälu. Ja siinkohal jõuamegi oma uurimuse võtmeküsimuseni – kuidas jäid eestlased püsima olukorras, kus teised rahvad oleksid hävinud?
Aga sellepärast, et neil oli kolm nähtust, mida enamusel teistel orjastatud rahvastel ei olnud. Esiteks rabad, füüsiline ruum, kuhu vaenlane ligi ei pääsenud. See oli looduslik kindlus, mida ei loonud mitte inimesed, vaid Maa ise. Rahval – kes oli aastatuhandeid elanud sel maastikul, teades iga rada ja iga mätast – oli vallutajate ees täielik taktikaline eelis. See ei ole sõltumatuse metafoor, see on sõna-sõnalt füüsilise ellujäämise põhjus.
Teiseks keel, mida vaid vähesed vallutajad olid võimelised korralikult ära õppima, mis tundus neile mõttetute helide kogumina, alamate keelena. Kuid just see keele omapära aitaski ellujäämisele kaasa. Sel ajal kui saksa parun nõudis tööd ja tema keele purssimist, leidis Eesti taludes emakeeles aset see, mida ta ei suutnud ei kuulda, mõista ega keelata – anti edasi teadmisi, lauldi, hoiti alal mälu. Keel, mida vaenlane pidas hävinuks, on kõige ohutum keel saladuste hoidmiseks.
Kolmandaks kollektiivsus. Eesti maarahva ühiskondlik struktuur – mille juured on nendes samades aastatuhandetes, mil ellujäämine nõudis täielikku üksteisest sõltumist, mitte ainukest kangelast või erilist eliiti – kujutab endast rahvast nagu ühte organismi. Kui sakslased hävitasid eesti teadjamehed-targad, tundus neile, et nad on rahva peatuks teinud, kuid sellel rahval ei olnud mitte ainult üksikuid päid, neil oli 100 000 pead. Iga hällilaulu laulev vanaema igas taluperes oli mälestuste hoidja.
Ja neist kolmest sambast – rabast, keelest ja kollektiivsusest koorubki välja meie uurimustöö suurim avastus – eestlaslik vaikimine ei ole iseloomujoon, see on strateegia. Rahvas, kes seitsme sajandi vältel rääkis võõrastele vaid seda, mida oli ohutu rääkida, arendas vaikimisest välja instinkti. Vaikimisest sai kultuurigeen. Ta kandus edasi põlvest põlve, vanematelt lastele mitte kui vastuvõetud otsus, vaid kui osa sellest, mis tähendab olla eestlane. Ära räägi üleliigselt, ära usalda võõrast. Need fraasid olid relvad ja relvi tuli hoida.
Kuid sel vaikimisel oli ka oma vastand – laulutraditsioon. Kui sõnad on ohtlikud, siis lauldakse neid. Laul peseb vastutusest puhtaks. Kes seda väitis? Mitte keegi! See on lihtsalt üks vana laul, parunihärra. Seda laulsid juba meie vanaisad. Me ei tea, mida ta tähendab! Kuid nad teadsid seda suurepäraselt.
Regilauludesse oli kodeeritud kogu salainformatsioon, mida ei saanud kirjavormis alal hoida, sest kirjakeelt tollal veel ei olnud. Ei tohtinud ka avalikult diskuteerida, sest see oli ohtlik. Rahva ajalugu, pühakohtade kaart, elu üldised reeglid, teadmised loodusest, meditsiinist, põlluharimisest, teoloogiast, kosmoloogiast, õigusandlusest – kõik see anti edasi lauludega ning säilis neis. Ja kui 19. sajandil saabus aeg, mil poliitilised tingimused muutusid niivõrd, et sai võimalikuks rääkida valjusti eesti kultuurist, selgus, et oli, mida säilitada! Seda, mis oli peitunud sajandite pikkuse vaikimise jooksul säilinud hiiglasuures hingavas arhiivis, millest Kreutzwald ammutas “Kalevipoja”, millest kasvas välja eesti kirjandus, eesti muusika, teater, kõik korraga, praktiliselt mõne aastakümne jooksul. See polnud ime, see oli aastatuhandete pikkuse mälu säilitamise resultaat.
Aga nüüd meie uurimuse viimase peatüki juurde. See on see, mis teeb eestlaste ajaloo aktuaalseks mitte ainult ajaloolastele või lingvistidele, vaid meile kõigile. Laulev revolutsioon aastast 1989, millega me oma uurimust alustasime, ei olnud juhuslik nähtus ega mingi poliitiline manööver, vaid tuhandeid aastaid kestnud traditsiooni otsene jätk. Inimesed, kes läksid nõukogude võimu vastu laulma, tegid sedasama, mida tegid nende eellased soodes kui ristirüütlid tapsid paganaid ja veelgi aastatuhandeid varem, tuues ohvreid oma rabadele. Vorm on muutunud, sisu samaks jäänud. Me ei anna alla! Me mäletame! Me laulame!
Ja sellega me lõpetamegi oma uurimuse – eestlased ei ole noor rahvas, kes oleks justkui ilmunud teab kust ja juhuse läbi impeeriumide vahel ellu jäänud. Nad on ürgse Euroopa elav klaasikild, kümne tuhande aastase pideva katkematu ajalooga rahvas ühel ja samal maalapil, kes jäi alles tänu strateegiatele, mida võiks nimetada geniaalseteks oma lihtsuses. Ole nähtamatu, säilita mälu, laula.
Nende väidetav mahajäämus oli ainult illusioon, see oli kaitse, nende vaikimine oli arhiiv, nende laulud olid relvadeks. Ja need relvad on mõjuvad isegi tuumariikide suhtes.
On jäänud vaid üks küsimus. Mis saab sellest strateegiast tulevikus, kus soid jääb vähemaks, kus kõik keeled suubuvad ühte globaalsesse? Kus algoritmid ja striiminguserverid vahetavad välja laulud? Kas Euroopa viimane kiviajast pärit rahvas elab selle 21. sajandi Euroopas üle?
Vastus on – täpselt niisamuti kui ta elas üle kõik eelnevad sajandid ning aastatuhanded. Eestis on üks koht, kuhu ma palun teil mõtteis kohe minna – Soomaa rahvuspark. Neli suurt soomassiivi, mis on jõgedega ühendatud. Kevadel kui lumi sulab, tõuseb seal veetase nii kõrgele, et kogu territoorium on veega üle ujutatud. Kohalikud nimetavad seda viiendaks aastaajaks, sest see pole ei talv, ei kevad, ei suvi ega sügis, vaid eriline rabaaeg, kui piirid vee ja maismaa vahel kaovad ja maailm muutub teistsuguseks. Sel viiendal aastaajal liigutakse erilistel paatidel, mida seal valmistatakse täpselt samadel tehnoloogiatel, mida kasutati aastatuhandete eest.
Üks inimene paadis, pikk aer, ümberringi vaikus. Sel moel tahaksingi selle uurimuse lõpetada. Inimene, pikk aer ja ümberringi lõputu soo, mis on samaaegselt nii takistus kui tee, nii oht kui kaitse, nii haud kui häll. See ongi eesti rahva portree, mis ei mahu ühtegi poliitõpikusse, ühtegi turismibrošüüri ega ühessegi kõnesse.
Milleks meile info, et eestlased kannavad endas kiviaja inimeste geene? Nende keel kannab endas kadunud rahvaste kaja, et nende rabad on hindamatud arhiivid. Eestlaste ajalugu ei ole ühe Euroopa äärealal elava väikese rahva ajalugu, see on peegel, milles iga rahvas võib näha iseennast ja esitada endale küsimusi, mida ei ole muidu tavaks esitada. Mida me üldse mäletame? Mis on kaotsi läinud? Mida me oleme oma lauludesse, sõnadesse, harjumustesse peitnud? Mida me järgime, teadmata, miks?
Ajaloo ametlik versioon on alati “võitjate” versioon. See on nende ajalugu, kes on lasknud losse ehitada ja seadusi välja andnud. Kuid selle kihi all on alati veel teine kiht, nende versioon, kes elasid soodes ja metsades, kes laulsid karjumise asemel, kes vaikisid selle asemel, et valetada, kes jäid ellu mitte sellepärast, et olid tugevamad, vaid oli targemad. Igast vallutajast targemad. Targemad neist, kes ei mõistnud lihtsat tõde, et maa võib küll vallutada, kuid mälu mitte.
See lihtne tõde seisis kindlamalt kui kõik armeed, kindlused ja seadused, välja antud kõikvõimalike imperaatorite poolt, kes on ajaloo vältel seda väikest maad enda omaks pidanud.
Kalevipoeg magas ja ootas, rahvas laulis ja mäletas: “Aga ükskord algab aega, kus kõik piirud kahel otsal lausa lähvad lõkendama; lausa tuleleeki lõikab käe kaljukammitsasta…”
See on rabade õppetund, et vagal veel on sügav põhi ja et kõige võimsam relv on see, mida vaenlane ei näe. Et ellu ei jää mitte see, kes kõvemini karjub, vaid see, kes sügavamalt mäletab.
Maailmas, kus informatsioon liigub silmapilkselt ja hetkega taas ununeb, kus ajalugu kirjutatakse ümber kiiremini kui kehtiv versioon vananeda jõuab, kus kultuur sulandub ühtsesse globaalsesse massi, kõlab see õppetund teravamalt kui kunagi varem. Mäletage, laulge, vaikige kui on vaja vaikida ning ärge uskuge kunagi neid, kes räägivad, et teil pole ajalugu. Igaühel on ta olemas, mõnikord on ta lihtsalt sohu peidetud.
Kui see lugu paneb teid omaenese rahva üle järele mõtlema või rahvaste üle, keda te arvate justkui hästi tundvat, kui see paneb teid nende asjade üle järele mõtlema, mis edastati teile ilma sõnadeta, siis tähendab, oleme oma uurimusega head tööd teinud.
Tõlkinud Karin Kolmorgen