Igor Mang näeb hobujõulises talupojakultuuris kuningriigi aluseid

Selleks ei pea hobuhuviline olema, et märgata: prohvet Igor Mang on kujunenud Eestimaa kõigi võimalike hobuürituste sümboliks. Koguni Eesti omatõugu hobustega koos kulgemise sümboliks. Tema kohalolek on õnnistanud eesti tõugu hobuse päevi Kurgjal, tori hobusetõu sünnipäeva Inglistel, künnivõistlusi kõikjal üle Maarjamaa ning hobukultuuri näoga inimese poole pööramise suursündmusi Palmses ja Toris.

Kui Mang ronib koos oma lahutamatu seltsidaami, 7aasta eest Ülo Vooglaiult saadud musta koera Sulfaga vanatüübilise tori hobuse eestseisja, emand Eve Haggi taha tõlda – siis maailm toimub. Astub Peeter Nurmiku ustava Ame taha adrakurgede manu – ja saabki küntud. Lisaks põllule ka vagu Eesti rahva teadvusse: nagu muiste… Või nagu tulevikus. Nagu Mang ise väidab. Ta ütleb, et kui varasematel aastatel oli vaja poetiseerida ja energeetiliselt taas-väestada Keskaeg, siis nüüdseks oleme oma rahvuskehandi aukliku mäluga jõudnud Muinasaja reinkarnatsiooni.

Igori süda ja kodu on täidetud hobumaalide-raamatute-energiaga. Seinakalender, kuhu maestro märgib lähema aja sündmusi ja käike, on tihedalt kirju – ning iga teine väljasõit läheb kuhugi hobuste juurde. Ja see kiindumus sündis koos Igori sünniga.

„Nii, nagu hobune kuulub orgaaniliselt-geneetiliselt-energeetiliselt vaba eestlase juurde, jääb eestlane alatiseks ka paganaks. Kristliku kirikupühade kalendri sünkroon rahvakalendriga soodustab seda. Ning kristlikud preestrid ja juudid lahkesti higitelgis või hiies koos sõpradega zennimas-ommimas pole siin Eestimaal mingi ime. Meil ongi selline kõikide usundite ja rahvaste sujuva ühendamise riik,“ teab Mang. „Ka inim- ja loomarahvaste. Inimesed õpivad erinevate loomaliikide abiga Inimeseks ning on teatud eredate loomisiksuste teejuhiks, et nood saaksid järgmisse ellu inimesena kehastuda.“

Kuningliku vabaduse hingeloom

„Ma olen talupoeg.

Talupoeg on aristokraat. Põlisrahva aristokraat. See rahvakiht, kelle peal seisab riik – täpsemalt kuningriik. Ja kuningriik on ainus tõeline inimeste ühiskonna koostoime formatsioon. Nii, nagu hobukarjal on juhttäkk ja -mära, lambakarjal juht, hundikari toimib juhi kiiluvees ja kukk haldab kanakarja,“ kirjeldab prohvet Mang, kelle dekoratiivset ajatust, valju värvikust ja butafooriat koos koera alalise kaasasolekuga rahvas imetleb ja armastab.

Rahvas vajab muinasjutte.

„Inimese jaoks on Hobune vabaduse, tundlikkuse ja turvatunde sümbol. Ta on talupojakultuuri kui kuningriigi aluse lahutamatu osa. Sellepärast ongi Hobust küllusega seostatud – neid kadestatud, kellel on need kuninglikud loomad. Ja vägivaldsete režiimide ajal on vaba enesemääramisega seonduvad töö- ja hingeloomad inimestelt ära võetud,“ arutleb Mang. „Tean talupoja-kultuuri olemust geneetiliselt – põlvnen kahe rahva talupoegadest. Isaisa oli Kostroma kubermangu talupoeg. Sellepärast ma Igor olengi. Tegelikult Georg Otsa laulude pärast ka, mida ema nii mind kui õde oodates kuulas. Ja sellepärast mu loomust ka Tallinna Sakala tänava sünnitusmajas ilmale tulemine ega linnaelu muutnud ei ole ka.“

Igor ei elagi õieti linnaelu, vaid on omaloodud muinasjutu peategelane.

See muinasjutt on läbi tema elu mängelnud Mesilaste ja Hobuste vahel. Aktiivselt. Parapsühholoogia-astroloogia-usuteaduse garneeringus. Lubatuse ja keelatuse piiril nii jõuliselt, et sellest on kujunenud kultuslik peavool. Eesti täheteaduse ja prohvetluse lipulaev ja sümbol.

„Olin 5aastane, kui meie hobused viidi kolhoosilauta. Mäletan, kuidas neid suurde talli kõikjalt kokku toodi, kuidas suksud pererahvale järele hirnusid. Kohutav… Meie lumivalgel Palmal läks teistest paremini – tädimees oli seal Vigalas tallimees ja Palma pääses toreda töö peale, vedas piima meiereisse. Sain sageli vankri peale hüpata ja temaga ikkagi koos olla,“ meenutab mees, kes valis läbi terve noorusea, kas siduda saatus hobuste või mesilastega. Sidus mõlemaga. „Pakkusin end pärast Olustvere-kooli lõpetamist Tori hobusekasvatusse tallimeheks. Veetsin suve Vändra mesiniku juures – kolhooside-sovhooside ajal oli mesirahvas nagu riik riigis – ja läksin Tori kontorisse sekretäri jutule. Neptuuni märgi all sündinud näitsik oli. Jah, ma suhestusin juba siis inimestega läbi tähemärkide ja mulle on inimesed alati meelde jäänud läbi nende sünnimõjude. Tallimeest minust ei saanud – tookord jäid mesilased peale.“

Vana arm

Nüüd on keskkonna saastatus ja põldude mürgitamine, õhu ja taimestiku reostatud mesilased pea välja suretanud – ka rapsipõldude vahel hobuseid karjatavad inimesed kinnitavad, et mürgitamispäevadel tuleb loomi tallis hoida, saavad muidu ühe korraga nii kopsu- kui seedehädad ja kipuvad koos mesilastega kaduvikku kulgema.

Mang, kes läks nooruses Olustvere näidissovhoostehnikumi mesinikuks õppima, sõbrunes seal legendaarse Maie Kuke ja teiste hobupositiivsetega, õppis ratsutama ja ühines Eestimaa hobuinimestega igaveseks. Kui mees suunati Aegviidu metsamajandisse tööle, käis ta pidevalt Jäneda tehnikumi taga tallis ratsutamas.

Maie – Peeter Nurmik oma erakordse kuldse tori mära Amega – ja teised hingelooma-ala korüfeed on Mangi lähisõbrad. Hoiavad omamaiseid tõuge alal ning aretavad tänases Eestis ja maailmas sobilikke-vajalikke hobusid nii aiste vahele kui sadula alla. Näitavad, millise puhta armastuse ja elujõuga hobulähedus inimesed täidab – nii et inimene muutub saatust ja tõbesid trotsides üleinimlikult väekaks.

„Nemad hoiavad seda püha ala üle-eestilise võrgustikuna alal ka praegu, mil Tori hobusekasvanduses on järjekordsed madal-ajad, nagu neid seal perioodiliselt ikka on olnud. Võimalik, et tsaari ukaas kasvanduse asutamiseks anti välja sellise tähtede seisu mõju all. Kui täpset kuupäeva teaksin, arvutaksin välja,“ kinnitab oraakel, kellelt Eesti seakasvatajate selts möödunud aastavahetusel horoskoobi tellis. Täpselt see pidu katku ajal, mis hetkel pidamisel, seal kirjas seisiski. Kuidas sa säärast jõulupeol ette loed?

Neptuuni ja Jupiteri kaitse all

„Seakasvatajad on ettearvamatud ka veel. Sigade ühendväli teeb nad selliseks. Iga loom mõjutab nende inimeste aurat ja olemust, kes päevast päeva nende läheduses liiguvad. Veistel on väga naiselik ja väärikas aura. Hobuste tasakaalukas suuremeelsus aga tõmbab ligi just Kalasid ja Ambureid. Ehkki mina olen Kaksik, on mul piisavalt soodsad täheseisud, et hobustega ühenduses olla.

Mis puutub taevakaardi nihkumisse aastatuhandete jooksul, siis seda on arvestatud. Astronoomia ja astroloogia on alati käsikäes töötanud. Ajastaegade suurimad astroloogid on olnud ametilt astronoomid – aga nad on pidanud seda varjama. Nagu ka teoloogid pole saanud vabalt oma osadust astroloogidega tunnistada,“ muheleb Mang. „Kui ma usuteadust õppisin ja kiriku juures töötasin, siis kogesin erinevaid häälestusi. Kiivit oli konservatiivselt ja ettevaatlikult astroloogia-negatiivne. Eenok Haamer ja tema järeltulijad aga väga avara ja loova suhtumisega panoraamsed mõtlejad.

Samamoodi on ka arstid ja loodusteadlased alati vargsi alternatiivi poole piilunud. Julgemad on seda tunnistanud. Minule on hobused ja mesilased andnud jõu ka kõige hämaramatel aegadel parapsühholoogia ja esoteerika poole hoida – tänu sellele ma Küllike Schillingi omale kaasakski leidsin.“

Igor ja kunstiteadlane Küllike elavad oma 25aastast abielu Kadriorus idüllilises tänavas oma maailmas, mis püüab end mitte häirida lasta Lasnamäelt maalilisse linnaossa valguvatest narkopättidest, kes kenade kodanlaste käest käekotte rebivad.

„Seletamatagi selge, kuidas ma suhtun pagulaste massilisse maaletoomisse. Ma ju näen, mida senisedki juurdumata õnnetud ja nende järglased siin kui võõrsil korda saadavad. Kusjuures dramaatiline on tõsiasi, et nad on kõikjal võõrsil. Kodu pole kusagil. Migrandid on otsekui vägisi kargesse Põhjalasse küüditatud palmipuud,“ võrdleb Mang, keda aetakse üsna sageli segi maestro Ülo Vooglaiuga. Kes on samuti aastaid oma traditsioonilises talukuningriigis hobuseid – islandlasi! – pidanud ning võrdleb samuti pagulasi vägisi rännutatavate-lennutatavate palmipuudega. „Kastame ja väetame, loodame neilt sobimatusse kliimasse vägistatuina pähkleid ja banaane – aga kevadeks on nad välja surnud…“

Süda Varbolas

Mangi enese hing elab Varbolas. Ta on sinna renditud talus aastaid ka ihulikult elanud. Praegu toimetab maag Varbola linnuses igal pööripäeval kell pool seitse pööri-riitusi. Ja Kadriorus igal suvel tähtkujude kokkutulekuid. Ajalehekuulutuse abil. Mullu tulid vahimaja juures kokku Kaksikud – kõikjalt üle maailma. Tänavu Lõvid. Maalt ja hobusega – ehk siis autota ja mobiiltelefonita – ongi lihtsam Tallinnas resideerida.

„Mobiiltelefoni pole mul sellepärast, et see segab ja hakib mind. Pangakontot pole – mu teenistus laekub Küllikese arvele ja ta on sellega väga rahul. Arvutit ma ka ei kasuta – selles valdkonnas abistab-vahendab mind naine ja sõpruskond. Kirjutada saab mulle Maalehe toimetusse. Nii e-kujul kui paberist kirjadena. Horoskoobi tellijatele helistan tagasi. Lauatelefonilt. Ja sündmused on mul vanas heas klassikalises seinakalendris kirjas,“ kirjeldab Mang oma vanamoodsalt uueajastulist elukorraldust. „Mulle meeldib kuninglikult endisaegsel moel siin Kadriorus oma vitraažide ja Küllikese toalillede vahel pildialbumeid sirvida, mitte netis surfata. Õnnestunumad fotod trükin suurelt paberile ja saadan nad postiga neile, kellesse need puutuvad ja kellele head teevad. Koos Sulfaga käime enamasti Katharinenthali kohvikus, mille perenaisel Piretil on Ruilas neli hobust. See ütleb nii inimese kui tema peetava kohviku kohta palju.

Hobuse energia laeb ka temaga kõrvuti elava inimese aura helerohelist Armastust täis. See heleroheline soe entusiasm jätab inimese ellu nii sõdade kui sisetülide ajal – mis on paratamatud seni, kuni Kuningriik on rajatud.“