Facebook
Jaanika Gross juhatab teele õnnelikuma endani
28. aprill 2016
28. aprill 2016
Jaga:
Teekond õnnelikuma iseendani!
Minu sünnist siia ilma on õige pea möödumas pool sajandit ning pea kogu selle aja olen olnud seotud Rapla ja Raplamaaga, küll ühe- kull kahepaiksena jagades end ja oma kodusid Tallinna ja Rapla vahel.
Viimased 20 aastat olen elanud füüsiliselt mittenähes samal ajal üha süvenenumalt harjutades nii südame kui kõigi teiste meeltega nii nähtava kui nähtamatu maailma tundmaõppimist, tajumist ja nägemist. See tuleb mul üha paremini välja ja pakub mulle eneselegi suurt elamise ning loomise rõõmu.
Kui kaotasin nägemise, seisin senise elu suurima küsimuse ees: Kas üldse ja kui, siis kuidas edasi. Suuna juhatas kätte mu elukaaslase sõber öeldes lihtsalt: Jaanika, sa ära võta nägemise kaotust kui jumala karistust, sa võta seda kui saatuse väljakutset. Sa võta see vastu.
Just seda ma tegin ja sealt edasi on mu elu olnud kui 1 suur ja põnev seiklus läbi erinevate kogemuste ja loomislugude.
Ligi 20 aastat olen tegelenud inimeste aitamisega. Alustasin massaazhidega, kuid õige pea tuli arusaamine, et mu kätes on tervendaja vägi ning mu käed võivad olla kui antennid, mis toimivad kanalitena inimese ja ilmaruumi vahel kanaldades nii vastuseid küsimustele kui universumist pärit teadmisi aga ka jumalikku tervendust nii füüsilisel kui hingetasandil jm.
Olen ise põhjalikult ja süvitsi tegelenud läbi kõigi nende aastate erinevate vaimsete praktikatega ennekõike selleks, et saada paremaks inimeseks ning tundma õppida iseend ja maailmu, milles liigun ning loon, elan ja tegutsen.Mu teekaaslasteks, -juhtideks on olnud nii meie oma Eestimaa väekad ja vägevad, kuid ka indiaani rahva hulgast pärit shamaanid ja teadmamehed ning-naised aga ka paljud teistelt maadelt pärit pühendunud tegijad. Tänaseks on mu suurimaks õpetajaks ja teejuhiks saanud vaimu maailmast pärit valge kotkas, kelle kaudu mul ühendus Looja enesega. Samas tunnistan, et väga paljud teadasaamised ja kogemused olen saanud läbi abipalujate, kes usaldanud end oma murede ja küsimustega minu hoole alla. Küllap just läbi nende põimete olen ma täna see, kes olen ja on põnev mulle eneselegi, kuhu see tee edasi viib…
Kes ma olen? Ma pole siiani võtnud üheselt omaks ühtegi nimetust: nõid, pime selgeltnägija, shamaan, ravitseja , hingehaldjas jt.
16 aastat tagasi tervendasin eneselegi teadmata üht väekat indiaani teadjanaist, shamaani. Hiljem kinkis seesama naine mulle tänuks hingetervenduse eest erilise käeehte ning lausus: Sinu taevane nimi on: See, kes soovib, et kõik inimesed õnnelikud on.
Tunnistan, et see teadasaamine ja nimi on minus läbi aastate tekitanud vastandlikke tundeid, kuna võtsin seda pikka aega liig dramaatiliselt ja suure kohustusena. Seda kuni ühe ööni, mil looja kotkas tuli ja lausus: Jaanika, sa alusta iseendast! Seda ma harjutan ning nüüdseks teenin enese kõrval rõõmu ja pühendumusega ka neid, kel julgust abipalvega minu poole pöörduda, et üheskoos leida parimad teed ja võimalused tervemaks, tasakaalukamaks ning õnnelikumaks eluks.
Mõtlesin, mida teiega jagada vestlusõhtul 11. mail Rapla Esoteerikakeskuses.
Jälle oli Valge Kotkas see, kes varahommikuse une ja ärkamise piirimail tuli ja teada andis: Sa räägi sellest, kui võimekad ja loovad on kõik inimesed, kel julgus võtta vastutus oma elu ja rahulolu eest enese kanda, teha valikud, kel julgus näha end ja oma elu läbi sisemise aususe ja tõepeeglite, luua oma unistused. Kes valmis välja astuma mugavustsoonist, et teele asuda trotsides hirmu, ületades raskusi, taludes sassiläinud suhete kuumust ilma põgenemiseta ja ohvrirolli langemata jne. Need, kes vastu peavad, jõuavad pärale. Pärale omaloodud ilusasse heasse uude maailma, mis on siinsamas ja käeulatuses.
Indiaanirahval on vanasõna: Meie elu on kingitus Suurelt Vaimult. See, kes meist saab, on meie kingitus Suurele Vaimule!
Yahoo!
Kohtumiseni K. 11.05 kl. 18.00 Rapla Esoteerikakeskuses.
Jaanika Gross