Kõigil meil on koht, kohustused ja kirgas Käsk

Ta seisis hiiglasliku heleroosatavalt kumava kimmelhobu lõua all ja nuttis. Alguses vaikselt ja ettevaatlikult. Siis – laupa vastu tohutut kasvu ruuna kaela surudes – üha valjemalt. Viimaks ulgus nagu emahunt. Kimmel lasi silmad mõistvalt vidukile, hingas kikivarvul ja ootas ära. Õigupoolest ei oodanudki – lihtsalt Oli. Nagu väga suured ja arukad hinged ikka. Siin ja praegu. Aega oli küll, ruumi ja õhku, mõistmist ja armastust ka.

Naine nuttis end tühjaks, ehkki midagi polnud otseselt ju halvasti. Lihtsalt kõike oli liiga palju. Kiirus ja vastutus. Sündmused ja inimesed. Tormilised muutused ja salamured. Isiklikud ja kogu Maa hirmud. Uuuuuuuuu!

See oli nii iseeneslik ja südamepõhjast nutupurse, et isegi ei üllatanud naist, kes oli harjunud olema tugev ja väljapeetud, väärikas ja vastutav, esinduslik ja kõigile teejuht ja laternahoidja. Seda emahundi ulgu poleks vallandunud ühegi teise hobuse lõua all. Just ja ainult selle jaheda ja endassetõmbunud ruuna ligiolekul sai see sündida. Kõik ülejäänud hobused olid lihtsalt kenad, armsad, võimsad, soojad. Ja kõik need teised sõnad, mida hobude kohta tavatsetakse lausuda.

Vabanemiseks ja puhastumiseks oli vaja just seda hillitsetud ja ettevaatlikku, veidi raske ja endale sobimatu taustaga ratsut, kes lubas end kallistada vaid siis, kui inimese ise enda jaoks sobivaks valis ja ligi tuli. See ise valimine väärtustas tema poolehoiu mitmekordseks ja pühkis piirid.

Tundlik ja aristokraatlik hiiglane oli olnud töömees ratsakoolis – ent talle ei sobinud iga päev üha uute ja erinevate ratsanike sõidustiilide mikstuur. Kes sikutas suust, kes koksis külgi, kes andis tuhat vastuolulist signaali korraga. Hobune läks tujust ära ja saadeti ratsakooli aabitsa ülesandeid täitmast ära. Käis käest kätte. Tema heasüdamlikkus, kuulekus ja arukus kattus jaheda introverdi maskiga.

Kuni ta sattus sellesse tallu, kus elas 40+ loomalindu. Temast sai mõnevõrra kõiki ja kõike kahtlustav – kogemused ju! – karjajuht, kes oli tänu sellele liberaalne ja mõistev, et – ikka need kogemused ju… Suur mees nautis hetki, mil väike vapper eeslitäkk võttis tema asemel nende karja juhtimise üle. Lärmakalt, püüdlikult ja ikka nii, et kogu küla seda kuulis.

Naine, kes seda talu pidas – ja nüüd vaikselt kõrval seisis, kui teine naine siin ruuna rinnal nuttis – oli kunagi mõne aasta eest küsinud oma sõbratarilt, kelle rantšos resideeris 200+ loomalindu – milleks? Ja saanud vastuseks: nad on minu töömehed-naised, kes teenivad nii, nagu inimesedki ühes majapidamises, ainult et ustavamalt, kindlamalt ja isetumalt. Kuivõrd seal rantšos oli suid ja päid, sabasid ja jalgu nii tohutult palju, olid ka priandused pindalade ja karjatamise, ohustatud tõugude ja rannakarjamaade hooldamise eest nimetamisväärsed. Lisaks töötasid nad suguloomade-lindude, liikuvate liha-piima-villa-lettidena ja turismitalu vaatamisväärsustena. Vaatamiseks-katsumiseks-ratsutamiseks.

Ka selle naise juures, kelle hobune aitas soliidsel-vaoshoitud daamil end tühjaks nutta, oli üks ehitusmees kiitnud, et see majapidamine näeb oma loomadekülluses välja vaha nagu mõni turismitalu. Turismitalutar oli seepeale solvunud ja ärritunud. Milline rumalus ehitaja poolt, kes oli ju ometi maal üles kasvanud! Maal küll, aga kolhoosikeskuses. Seega peeti tolle millenniumivahetuse mehe maailmas liikideküllast loomaaeda selleks, et külastajaid ligi meelitada. Ja rikkaks minna. Vaeste inimeste arvelt, kes tahavad elusat asja vaadata ja katsuda. Piim ja peekon kasvasid ikkagi poes. Ja taluemandat ärritas see turismijura sellepärast, et tema, magistrikraadiga haritlanna, kes elatas oma loomi-linde-lapsi erialatööga, ei suutnud tegelikult turiste välja kannatada. Ta ei talunud käravaid gruppe, kes tema koduõuele maandusid ja oma lärmaka vehklemisega loomad-linnud – ja lapsed ka – ähmi ajasid. Grupid ei kuulanud ega kuulnud, ei vaadanud ega näinud. Nad kippusid käsipidi võõrastele olenditele näkku, hirmutasid ja peletasid neid oma kära ja kätega – ja seejuures nõudsid ülbelt, et loomad-linnud neile käe ja kära ulatusse tassitaks, sest nad on ju siia sõita suvatsenud ja maksavad. Kuulmata-nägemata ajasid nad tundmatutele loomadele nänni jagades nood omavahel tülli ja loopisid paberid-pakendid-purgid-pudelid ärakasutatud majapidamise õuele laiali. See oli ohtlik, inetu ja kurnav ning haritlanna ei tahtnud ega kutsunudki enam mingeid tarbivaid turiste talu tülitama – rahu ja vaikus oli mõnekümnest kaost-korvavast eurost hinnalisem.

Rahus ja vaikuses said kõik kodakondsed segamatult ja täiuslikult oma tööd teha ja ülesannet täita. Üks koer valvas õueväravat, teine majaust. Territoorium oli kasside vahel jahiks jagatud – kes küttis pööningul, kes laudas, kes tallis, kes aidas. Kitsed ja lehmad andsid piima ja tallesid-vasikaid. Sead pakkusid praadi. Lambad villa, tallesid, fileed, nahkasid ja leebet silmailu. Kanad kaagutasid mune ja suppi. Märad võimaldasid ratsutamist ja kinkisid varssasid.

Aga see ruun? Ta oli siia tallu nii-öelda kingitud. Sellepärast, et ratsakoolidel ja –sportlastel polnud temaga ta õrnade jalgade, nõudliku seedimise ja ebakindlate kopsude tõttu miskit peale hakata – seda enam, et see loom ei nautinud, vaid suisa vihkas ratsatunde ja võistlusi ning varssasid kesksukku lõigatud ruunadelt mõistagi ei saa. Ta oli küsitava kasuteguriga nagu mõni sääsk, rott või tippsportlane.

Me räägime neist pidevalt. Kirume kulutusi, mida nende peale teeme – ja põlastame nii tulutust kui kahjusid. Sportlaste puhul on kogu kulukuse-tulutuse juures vähemalt see teene ühiskondlikus tööjaotuses, et nad pakuvad samastumisvõimalust, maandavad pingeid, hoiavad inimesed kaklustest, kõrtsist ja kommentaariumidest vähemalt mõnda aega eemal. Aga rotid-sääsed ainult tarbivad ja põhjustavad pahandusi.

Nii ka ruun, kes aina sööb ja essub ja essugi ei teeni – on nagu kaheksasajakilone akvaariumikala. Kasutu. Kahju väljenduda, aga nii ta on. Naisel oli sel kahjutuse kaalutlusel kavatsus niivõrd kuivõrd kingitud – tegelikult lihtsalt kohatuks osutunud – ruun majapidamisest minema saata. Ainult tarbib teiste arvel. Kaua võib.

Tänaseni võis.

Nii ekslikult arvata.

Ruunal oli selles väikese ühiskonna tööjaotuses väga kindel ja oluline koht täita. Mitte ainult leebe ja armulise karjajuhina. Temast oli saanud osa tervikust. Nii enesestmõistetav ja arhetüüpne, et emand oleks tühjaks jäänud koha karjeid kuulnud alles siis, kui oleks ruuna ära saatmisega selle kohutava vea teinud ja tasakaalus minimaailmasse haava rebinud. Ai.

Eduka daami häbenematu emahundi ulg ruuna lõua all kuulutas Kuule ja kõigile, kel kõrvad ja süda vähegi omavahel ühenduses: ratsionaalne kaalutlus alati ei toimi. Mõnest näiliselt kulukast lemmikloomast on nii suur nähtamatu kasu, et tema lahkudes jääb tohutu tühik. Nagu näiteks sõbrast, kes läks Austraaliasse ummispäi rekkarattaid veeretama – keelt omamata, oma armastatu hariduse ja eneseteostuse arvel – ja jättis sõpruskonna valusat eluliselt olulise isiku puudumist põdema.

Aitäh sõbratarile, kelle selle päeva indiaaninimi oli Naine kes Nutab. Näitas seda, ilma et oleks olnud vaja rääkida kõigi ja kõige seotusest siin planeedil. Loomadele ei pea üksolemisest ei loengutel ega riitustel, ei pihtimustes ega raamatutes kõnelema. Loomad ei pea indiaanitelgis armastust õhutama, Maa-emaga taas ühinema ega sünnist surmani ennast, partnerit ja armastust otsima.

Sellepärast läkski Neitsi Maarja Jeesust loomalauta sünnitama.

Sellepärast pandigi patuta ilma tulnu loomasõime heina sisse.

Seda teinuks kõhklematult ka haritlannast taluperenaine, kes oli näinud oma noorimat last äsja käimaõppinuna hobuse kõhu all kõkutamas – muidu üsna eblaka mära kõigi nelja vahel – ja hobust püüdlikult kikivarvul hinge pidamas, et jumala pärast titele otsa ei komistaks – kusjuures märal oli samal ajal hiiglaslik parm laudja peal, kogu tema nahk võdises, silmad pöörlesid ja suu oli virilaks roosinupuks krousitud.

See naine oli näinud lambatalle lakkuvat lehma. Ja kassipoega lõugevahel oma pessa kutsikate juurde tassivat koeraema.

End tühjaks nuttev linnanaine polnud näinud. Ent ta teadis – lõpuks ometi keegi, keda võib jäägitult usaldada. Keegi jahedalt südamlik ja võltsimatult siiras, kes mitte iialgi ei intervjueeri, ei kommenteeri, ei intrigeeri ega irriteeri. Ta on.

Ja on eriti liigutav, kui ta tuleb ise ligi ja otsib kontakti. Vaatab ainiti silma ja jagab Midagi. Osalust. Saladust. Midagi, mille pärast juba elust enesest raamatutesse-filmidesse sattunud vanad voorimehed ja õnnetud eidekesed hobustele ja lehmadele, koertele ja varestele on pihtinud.

Loom ei reeda. Ei tõlgenda valesti. Ei paljunda valesid tõlgendusi. Ta on alati ja ainult ehtne.

Naine, see 40+-näolise karja pealik, ringutas õnnelikult. Ruuna saatus oli otsustatud. Tema jääb. Nii, nagu kuningat ei valita ja välja ei vahetata. Perenaise pilk pöördus sel kummastaval kombel Kohale Jõudnud hobuselt – jah, juba mitu aastat seal olnud loom jõudis manifesteeringuna alles nüüd Pärale – noorele eeslitäkule, kes kõrvu kõigutades mokka tuututas ja senimaale iihõõhõõõhõõõõõh! kisas, kuni kopsumahtu jätkus. Milleks Põhjala majapidamisse eesel? Hea küll, et lapsi sõidutama, aga… Aga-aga. Naeru pärast. Mitte ühtki korda polnud ei perenaine ega külalised eeslipoisi kisa peale naermata jätnud.

Naer on vähemalt sama tõsine asi kui ürgne ulgumine.

Ihhihhihiiihõõõhõõõhuuuuuuumäämauuuuuuu!

Kas kõik said aru?

Loomalikke jõule, lemmikud!

See on parim ja õigeim, mida kõigile meile soovida.