Koit ja Hämarik

Kati S.B. Murutar ja stuudio MINA OLEN
jaanilaupäeval 2020
Saage rüütlimõisa Altweskil

Pühendame praegusel jutuvestjate ajastul, rahvajuttude aastal, Koidu ja Hämariku kohtumise ööpäeval selle loo kõigi ajastute Romeotele ja Juliatele, Barbara von Tiesenhusenitele, Libahunt-Tiinadele ning Maarja Magdaleenale ja Jeesusele.
Olgu mäletatud ja ülendatud kõigi varjutatud ajastute armastajad, kes ära keelati ja ohverdati, tapeti ja pagendati. Osa neist said reptiilide, alumiste, pimedusejõudude märtriteks, osa elasid samades ohvri-mustrites – sinu kõrvaltänavas, naaberkülas – neid ei tea ega mäleta võibolla enam keegi.
Klassi- ja rassivahe, mille-iganes-ebategeliku pärast risti löömise, rasedana järvejää alla uputamise ning usulaadse ajupesu taktis massiteadvuse loputamise ajad on möödas.
Me kõik oleme koos Maimuga Karksi lossi müürist valla pääsenud, Jeesusega ühes üles tõusnud, Romeo-Julia-Barbara kombel armastuse eest surmaga tasunud ning teada saanud: me ei sure.

Valu! Kannatus! Ootus! Valmistumine! Valu! Pettumine! Kannatus! Haigused! Vananemine! Valu, valu, valu…
Varjutatud aegadel õpetati – murti ja dresseeriti – meid piinarikkasse mustrisse.
Piin vastandub tegelikule rikkusele – nõnda et see väljend ise on ka varjutus.
Jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumal on hea ja benevolent – headust voolav. Jumal on õnnelik ja rõõmus – ta naeratab, laulab ja tantsib.
Tema näo järgi loodud inimene valutab, kannatab, ootab, pettub, vananeb…
Sest me ei mäletanud. Meie jumalik rõõmus meel oli ahelates ja pitseeritud.
Kuni tänaseni. Täna on Merkuur retrograadis ning Ashtar-rahvas, Jeesuse klann, saadab täna hallid Maa pealt minema.
Kõik. Tehtud. Möödas. Päriselt ka.
Me arvasime, et seks ja sigimine on patune, sündimine valus, elukaar trööstitu – vastamata armastust, tõbesid ja viletsust, keeldusid ja piiranguid täis.
Ei ole! Tänasest oleme vabad armastama!
Täname ja õnnistame olnud aegade story-tellereid. Lugude vestjaid, kes andsid muinasjutte kirjutades ja jäädvustades meie tegelikule olemusele võimaluse läbi varjutatud reptiloid-tahtele allutatud aegade meil tegelike endina tänasesse kesta.
Tuletame meelde Põhjala kõige lühema öö muinasjutu.
Mis – nagu õnnelikud Lood ikka – tegelikult ka juhtus. Ja tänagi juhtub.
Koit ja Hämarik

Autor: 
Faehlmann, Friedrich Robert
Esimene lause: 
Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg korvab meie põhjamaa elanikele karmi talve pikad kannatused.
Sisukokkuvõte: 
See on põhjamaa Koidu ja Hämariku armastuslugu, Kus Vanaisa usaldas Hämarikule loojuva päikese kustutamise ja Koidule valguseandja päikese süütamine. Ainult ühel ööl saavad Hämarik ja Koit kokku – ülatades valguseandja käest kätte.
Märksõnad: 
Hämarik
Koit
päike
öö
Vanataat (Vanaisa,Vanajumal)
muistendid

Folklore.ee – Eesti muistsed jumalad ja vägimehed:
Koit ja Hämarik.
Kas tunned valgustajat Vanataadi eeskojas? Praegu on ta looja läinud ja seal, kus ta looja läinud, läigivad jooned taevas, ja juba tungib valgusekuma idasse, kus ta sedamaid täie iluga tervet loodust peab teretama. Kas tunned kätt, mis päikese vasta võtab ja puhkama saadab, kui päikene teekäigu lõpetanud? Kas tunned kätt, mis kustunud päikese jälle põlema süütab ja teda uut teed taevatelgil paneb käima?
Vanataadil oli kaks ustavat orja sest soost, kellele igavene noorus kingitud. Kui valgustaja esimesel õhtul oma teekäigu oli lõpetanud, ütles Vanataat Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, annan looja läinud päikese. Kustuta ta ära ja hoia hoolega, et ta kahju ei teeks.”
Kui teisel hommikul päike jälle uut teekäiku pidi algama, ütles Vanataat Koidule: “Sinu amet, pojuke, olgu valgustajat põlema süüdata ja uue teekäigu vasta valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohust. Ühelgi päeval ei puudunud valgustaja taeva võlvil. Kui ta talvel taeva serval käib, kustub ta õhtul varem ja algab hommikul hiljem oma teekäiku. Kui ta kevadel lille ja laulu äratab ja suvel vilja oma palavate kiirtega valmistab, on talle üksnes lühikene rahuaeg antud. Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes teda sedamaid jälle uuele elule süütab.
Ilus aeg oli kätte jõudnud, kus lilled õitsevad ja lehkavad. Linnud ja inimesed täitsid välja Ilmarise telgi all lauludega. Mõlemad Vanataadi orjad vaatasid teineteisele liig sügavasse sõstrakarva silmadesse. Kui kustuv päike Hämariku käest Koidu kätte läks, pigistati ka vastastikku kätt, ja mõlemate huuled puutusid kokku.
Aga üks silm, mis iialgi ei uinu, oli tähele pannud, mis vaiksel südaöö ajal salaja sündis. Teisel päeval kutsus Vanaisa mõlemad enese ette ja ütles: “Mina olen teie töötegemisega rahul ja soovin, et te täiesti õnnelikuks saaksite. Võtke siis teineteist ja pidage ametit edespidi mehena ja naisena!”
Mõlemad vastasid ühest suust: “Vanataat, ära riku meie rõõmu. Lase meid igavesti peiuks ja mõrsjaks jääda, sest peiu ja mõrsja põlves oleme õnne leidnud, kus armastus ikka noor ja uus on.”
Vanataat täitis nende palvet ja õnnistas nende ettevõtmist. Üksnes korra aastas neli nädalat saavad mõlemad südaöö ajal kokku. Kui Hämarik kustuva päikese armukese kätte paneb, pigistavad mõlemad selle peale kätt ja annavad suud, Hämariku paled punetavad ja kujutavad roosipunasilt taevast vasta, kuni Koit valgustaja jälle põlema süütab ja kollane paiste taeva serval uuesti tõusvat päikest kuulutab. Vanataat ehib veel ikka kokkutuleku piduks väljad kõige kaunimate lilledega ja ööpikud hüüavad Koidu rinnal liig kaua viibivale Hämarikule naljatades: “Laisk tüdruk! Laisk tüdruk! Öö pikk!”

Mathias Johann Eisen:
Isikustud päikese, kuu ja tähtede kõrval esinevad niisama isikutena Eesti uuemas mütoloogias Koit ja Hämarik, esimene nägusana noorena mehena, teine kaunina neitsina. Esimene süütab päikese hommiku põlema, teine kustutab õhtul ära. Kui teine ka teist armastab, tahavad mõlemad jäädavalt peiuks ja mõrsjaks jääda. Jaanipäeva ümber annavad mõlemad kuu aega teineteisele kätt, suudlevad teineteist ja lahkuvad siis jälle ühest.
Koidu ja Hämariku lugu langeb Eesti rahvaluule helmete hulka. Iseküsimus ometi, missugusel mõõdul lugu Eesti rahvaluulet esitab. Vanemad rahvaluule üleskirjutajad Koidu-Hämariku lugu ei tunne. Selle kirjutas Dr. Fählmann üles ja avaldas 1840 Õpetud Eesti Seltsi toimetustes. Kauni sisu pärast sai lugu pea ligidal ja kaugel tuttavaks, ilmus mitmeskümnes võõrakeelseski väljaandes. Kuid algusest peale on lugu kahtlust äratanud. Ju selleaegne tähtsam rahvaluule tundja M. Castrén kirjutas loo kohta: „Ehk küll kuju ja sisu poolest ütlemata ilus, kannab lugu praeguses kujus ometi uue kultuuri jälgi.“ Ägedalt astus loo vasta keeleuurija E. Ahrens välja, seletades, lugu olla kena, aga mitte Eesti oma, palju enam õigele eestlasele läila.
Ülepea tunnistati ju varsti peale ilmumist õpetlaste poolt Koit ja Hämarik kõigeks muuks kui mitte Eesti omaks. Fählmanni vabandajaks astus Kreutzwald üles, ühtlasi loole omalt poolt tõendusi tuua püüdes.
Kuna aastasaja keskel kahtlus Koidu ja Hämariku loo kohta valitses, kippus ärkamiseajal ta Eesti algupära jah ja aameniks saama. M. Veske, Kõrv, H. Jannsen, K. A. Hermann ja isegi V. Reiman esitasid kõik seda suunda. Aga mis teistest kõnelda. Isegi püüdsin nooruses tõendada, et Koit ja Hämarik tõesti ilus Eesti luulelugu on. Ärkamiseajal tõrjus vaimustus kõige põhjalikuma uurimise ja arvustuse enese eest. Eesti asjus ei tohtinud kahtlust olla. Arvustuse ees sellevasta kestis kahtlus edasi.
Prof. J. Krohn leidis loo Leedu vana jutuga sugulase olevat. Leedus peseb ehatäht — Vakarine — loojaminevat päikest ja teeb talle voodi, aga koidutäht — Auskrine — virgutab ta tõusul uuesti särama. Teisendi järele peseb Perkuna ema õhtul meres pikast teekonnast väsinud tolmust päikest, nii et see hommikul heledal säral võib uuele teekonnale minna. Vakarine ja Auskrine tegevus tuletab tõesti Koidu ja Hämariku tegevust meelde, aga muidu leidub Eesti ja Leedu valguse-esitajate vahel ometi vähe ühist. J. Krohni väide ei ole hiljemini enam poolehoidjaid leidnud. Sellevasta asuvad prof. K. Krohn ja uuemad rahvaluule uurijad sellel seisukohal, et Koidu ja Hämariku lugu võltsimata rahvaluulet ei esita. Sellega ei ole öeldud, nagu oleks lugu täiesti Fählmanni sepitsetud. Ei, Koidu ja Hämariku motiivisid on rahvasuust leida. Fählmann võttis nii-ütelda embryo ja lõi sellest toreda toote, teda oma luuleehetega üle kuhjates. Rahvasuus lühedalt väljaöeldud motiiv venis Fählmanni sule all kauniks Eesti muinasloo helmeks.
Teisendina Koidu ja Hämariku loost tuntakse Videviku ja Kuu lugu. Videvik-neiu ajab härgi õhtul jõkke jooma, puutub seal Kuuga kokku, kes oma ameti unustades enese jõkke heidab ja seal Videvikuga suu suud vasta kokku puutub. Susi tuleb, murrab härjad. Ööpik tuletab küll Videvikule kohuseid meelde, hüüdes: „Laisk tüdruk, laisk tüdruk! Öö pikk. Vaole! Vaole! Kiriküüt! Too piits! Tsäh, tsäh, tsäh!“ aga asjata kõik: Videvik ei kuule midagi.
Nagu Koidu ja Hämariku lugu, on ka Videviku ja Kuu lugu tublisti moderniseeritud. Videvik ja Hämarik sulavad muidugi üheks olevuseks kokku, kuna Koidu asemele Kuu on astunud. Kuu kokkupuutumist Videvikuga jõepeeglis on uuem luule armastuse episoodiks kujutanud. Härgade murdmine ja ööpiku hüüdmine sellevasta seisab kindlal rahvaluule alusel. Laialt teab rahvas jutustada, hunt murdnud härjad vankri ees aiste vahel. Vanataadi määruse järele ei tohtinud metsloom aiste vahel olevat töölooma murda. Selle süüteo eest pannud Vanataat hundi ühes vankriga tähtedeks taevasse. Võrumaal lastakse sinna ka härgade omanik Peedu saada. Härgade murdmine ja taevasse asetamine siis tõsine mütoloogiline moment, Kuu ja Videviku lugu tükk uueaegset mütoloogiat üleskirjutaja, maamõõtja Laaguse sulest, kes selle loo kodukohaks Tarvastu nimetab, muidugi mõista nii kaugelt, kui lool rahvasuus alus leidub. Kõigiti on Koidu ja Hämariku kui Videviku ja Kuu lugu uueaegses Ilmarise ääsitules käinud.

1981.aastal lavastas Mait Agu Viru varietees Loo Koit ja Hämarik – nimiosatari tantsis Ülle Toming.

1992.aastal luges Ülle Kaljuste müütilise muistendi meie rahvusringhäälingu arhiivi.

Mayade ennustatud ja õnneks mõneti nihu tõlgendatud maailmalõpu-aastal 2012 tegid koolinoored abiks neile, kes lugeda ei viitsi, leidlike laste abivahendite sahtlisse sellised sisukokkuvõtted:

Loomine :
Loomine räägib sellest, kuidas Vanaisa ning tema abilised Vanemuine, Ilmarine, Lämmeküne ja Vibulane lõid maailma. Nad lõid taevavõlvi, maastiku ning kõik selle, mis meil siiani teadaolevalt on.

Emajõe sünd :
Emajõe sünd räägib sellest, kuidas Vanaisa käsikis kaevata kuningale jõe, kus ta saab elada ja valitseda. Plajud loomad said oma töökuse eest kauni kuue, kuid vähk ja harakas said karistada oma ebaviisaka käitumise eest.

Vanemuise laul :
Toomemäega seotud muistendist, Vanemuise laulust said kõik loomad endale mingi laulu, heli, mis on neile siiani omane. Isegi jõed ja tuuled said omale omase heli, mida nad ikka ja jälle meelde tuletavad. Ainult inimene mõistis laulu täielikult, seetõttu tungib tema laul südame sügavustesse ja üles jumalate eluasemeni.

Vanemuise kosjaskäik :
Habemik Vanemuine läheb kolmele ilusale neiule kosja. Kõik neiud ütlesid talle ei, sest ta oelvat liiga vana, hall ja hebames. Endassetõmbunult põgenes ta metsapadrikusse. Paar päeva hiljem leidis ta lapsukese, kelle lõpuks Vanaisa talle kinkis.

Koit ja Hämarik :
See muistend räägib Vanaisa kahest ustavast teenrist, kellele oli antud igavene noorus. Koit ja Hämarik said kokku igakord, kui öö ja päev vaheldusid. Päike läks Hämariku käest Koidu kätte, suruti vatastikku kätt ja ka mõlemate huuled puutusid kokku.

Endla tärv ja Juta :
Juta on Vanemuise tütar , tema armasam, oli surnud ning ta valas tema pärast kibedaid pisaraid. Ilmarine andis talle aga liniku, millega ta saab elada oma õnnelikku minevikku ikka uuesti ja uuesti.

Vanemusie lahkumine :
Lugu räägib ühest suurest rahvapeost Tartus, kuhu saabub võistlejaid üle kogu maa, isegi Kalevipoeg ise pidi peol kohal olema. Peol esines Akineitsi kes oma kehva välimuse ja lauluhääle tõttu sai teiste naerualuseks. Sellest pidevast naermisest ärritus auvärne piduvanem, ning käristas oma kandlekeeled sõrmedega katki ja kadus. Selgus et see oli Vanemuine, ning keegi pole teda enam peale seda näinud.

2017. aasta suvel toimunud XII noorte tantsupeol aitasid tuhandete tantsijate kõrval jutustada Koidu ja Hämariku lugu kolm laulvat peategelast – Koit, Hämarik ning Vanaisa.
Rolle täitsid üleriigilise konkursi käigus välja valitud neli noort osatäitjat: Jaagup Tuisk, Hardo Adamson, Jennifer Marisse Cohen ning Merit Männiste, kes kõik said laval üles astuda kahes tantsupeo etenduses. Vanaisa rollis astus lavale Ivo Linna.
Tantsupeo pealavastaja Margus Toomla sõnul ei ole tantsupeole peategelasi sedalaadi konkursiga kunagi varem valitud. “Eriliseks tegi konkursi ka asjaolu, et kuigi tegemist on tantsupeo peategelastega, siis tantsuoskus ei omanud suurt tähtsust – esimesel kohal olid hea lauluhääl ning näitlejameisterlikkus,” selgitas Toomla.
Tantsupeo lugu, mida noored tantsijad 2017. aastal Kalevi staadionil jutustasid, on inspiratsiooni saanud Friedrich Robert Faehlmanni muistendist “Koit ja Hämarik”, mis räägib päikeseaasta igavesest kordumisest.
Aasta 2015 Vaba Eesti Sõna jutustas:
Kindlasti on paljud Väikese Eesti Sõna lugejad kuulnud ja isegi laulnud laulu “Saaremaa valss”.
 Selle viimane salm algab lausega: “Just sellisel heinamaal peamegi pidu, kus Hämarik Koidule ulatab käe.”
 Aga mis või kes on Koit ja Hämarik? Miks me nendest laulame? Miks nad Eesti suvega seotud on? Kas need on need samad, keda nimetatakse gaidi hümnis? On küll!
Aastal 1840 ilmus esimest korda trükis lugu Koidust ja Hämarikust, mille kirjutas Friedrich Robert Faehlmann. Faehlmann on tuntud oma eeltöö poolest, mille baasil kirjutas Friedrich Reinhold Kreutzwald edaspidi hästi tuntud “Kalevipoja”.
Hämarik vastutas loojuva päikese eest ning Koit tõusva hommikupäikese eest.
Nad armusid teineteisesse ja Vanaisa lubas neil kokku saada kord aastas – juunikuu öödel, mil Hämarik südaöö paiku paneb kustuva õhtupäikese Koidu kätte ja nad suudlevad.
Eestis on suvel just juunikuus tõesti lühikesed ööd, kuna meie väike isamaa asub nii kaugel põhja pool. Suve esimesel päeval, mis on aasta kõige pikem päev, tõuseb päike Tallinnas kell 4.02 hommikul ja loojub alles kell 10.43 õhtul – kuid isegi siis ei lähe taevas kunagi täitsa pimedaks, kui põhja poole vaadata.
Kui sa liiga kaua ärkvel oled, läheb õues uuesti valgeks ja hakkavad linnud uuesti laulma enne, kui lähed magama! Pärast pikka ja pimedat talve naudivad kõik eestlased suve soojemaid ilmasid ja pikki, valgeid päevi ja õhtuid.
Eesti kalendris ongi üks kõige populaarsematest pühadest just sellel perioodil jaaniõhtu, mida tähistatakse suurte jaanituledega.
Öeldakse, et just jaaniööl saavad Koit ja Hämarik uuesti kokku, ning kui metsas leiad sõnajalaõie, võib see sullegi õnne tuua!

KOIT JA HÄMARIK
Fr. R. Faehlmann

Lühike rõõmuaeg, laulu- ja lillerikas lühimate ööde aeg teeb heaks meie põhjamaa elanike karmi talve pikad kannatused. Sellel põhjamaa looduse piduajal, kus koit ja hämarik teineteisele kätt ulatavad, jutustas üks rauk enda ümber kogunenud lastelastele Koidu ja Hämariku armuloo, – ja mina jutustan siin edasi, mis ma kuulsin.
Kas sa tunned valguseandjat Vanaisa kojas?
Praegu just on ta puhkama läinud ja seal, kus ta kustub, hiilgab veel ta kuma taeval, ja juba nihkub valguseriba edasi idasse, kus ta kohe jälle täies säras kogu loodust peab tervitama. Kas sa tunned kätt, kes kustunu jälle põlema süütab ja ta uut käiku taeval alustama paneb? Vanaisal oli kaks ustavat teenrit sellest soost, kellele igavene noorus oli antud, ja kui valguseandja oli esimesel õhtul oma käigu lõpetanud, ütles ta Hämarikule: “Sinu hooleks, tütreke, usaldan ma loojuva päikese. Kustuta tema ja peida tuli ära, et kahju ei sünniks.” Ja kui teisel hommikul päike jälle pidi oma uut käiku alustama, ütles ta Koidule: “Sinu ametiks, pojuke, olgu valguseandja süüdata ja uue käigu vastu valmistada.”
Ustavalt täitsid mõlemad oma kohuseid ja ühelgi päeval ei puudunud valguseandja taevavõlvil, ja kui ta talvel taevaserval liigub, kustub ta õhtul varemini ja alustab hommikul hiljemini oma käiku; ja kui ta kevadel lilled ja laulu äratab ning suvel viljad oma palavate kiirtega valmima paneb, siis on talle ainult lühike puhkeaeg antud ja Hämarik annab kustuja otsekohe Koidu kätte, kes ta sedamaid uuele elule süütab.

Meenutagem viimast korda, kuidas oli enne tänast.

Valu… Kannatus… Ootus… Valmistumine… Pettumine… Valu, valu, valu…
Alates tänasest, mil Hallid reaalselt planeedilt Maa lahkuvad, on nii, nagu Jumal on loonud.
Elu eostatakse armastuse ja rõõmuga.
Sünd on loomulik ja õnnelik püha sündmus.
Elukaare iga osa on kerge-helge-selge.
Surma ei ole.
Maailmalõppu ei tule.
Sünni ilu toob uue hea ilma tänaste sündijate loovasse lapsepõlve ja viib armastavasse töösse, tervenemine kirgastab sujuvad üleminekud ja teadlikud taastulekud.
Kõik on kõige ja kõigiga ühenduses – inimlapsed, loomrahvad, haldjad ja inglid.
Nii, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Nad kõik on siin meiega – asthar, avatar, akasha, plejaadid, peainglid – nad on raamatutes ja muusikas, maalides ja Mälestustes alati olnud – nüüd on nad tõeliselt siin.
Meil on õnn ja au kogeda pühade osadust.
See vabanemine ja avanemine, meistrite ülestõusmine ja ärkamine on seda võimsam, et me teame, kuidas oli siis, kui oli teisiti…
Kullakallis vapper ja vastupidav Emake Maa, aitäh, et vastu pidasid.
Oleme oma galaktilises perekonnas tagasi.