Taevakanalid – näritud kont? Närimata kont!

Pea igalt inimeselt küsitakse sageli, millisest väest ja allikast tuleb tema töö. Loovisiksuselt päritakse inspiratsiooni kohta. Samavõrd võib Eesti kohanimede sõnaväe põhjal küsida, millisest kanalist küll on inspireeritud meie kohanimeline energeetika…

Väljavalitud

Nii riigid, kui vaimuinimesed armastavad end väljavalituteks pidada – Maarjamaa on Jumalaema enese nimesse loodud, järelikult eriline, kuhu sünnivad erilised. Mistõttu nii mõnigi – võibolla koguni iga – siia sündinud spiritualist-nõustaja-korrastaja eelistab end pidada mitmekordselt kõrgeks, puhtaks, ainulaadseks… Ent võib juhtuda, et pärast mõne ainukõrge kanalduse kirjapanekut saab keegi teine – näiteks loomakasvatajast maavanaema – sõna sõnalt sama teksti.

Ta küll ei serveeri seda kõrgilt väljavalitud tiraadina, vaid vormistab kogu rahva jaoks – lausa lava peale. Ning sellise etenduse puhul on kirjaniku jaoks suurim kompliment: see justkui polegi teater, vaid Elu ise. Me ise oleme koos oma rahvusliku ja globaalse kriisiga peo peal – ja see on nii hirmus, et on kohutavalt naljakas.

Ulvi Michelle Saare uut raamatut „Vaikuse kood“ lugedes olin kah hirmus-kohutavalt-naljakalt ehmunud, kui leidsin leheküljelt 66… oma enese kirjutatud näidendi „Täisring“. Ehkki indiaanlase mõisavalitsejaks saamise lugu oli selleks ajaks juba mõisatuuril, jahmusin esiteks sellepärast, et nüüd tõmmatakse käima miskid plagiaadijutud. Igal aastal jauratakse ju ka Eesti laulu mõne pala ümber, et see on juba olnud. Deja vu. Näritud kont – närimata kont! Teiseks sellepärast, et sain teada, kustkohast pärineb minugi looming: Ulvi tekstid on dikteerinud Meistrid Robelo ja Adamis. Ju siis minu omad ka. Samad tekstid ju.

Aastal 2013 tõi kolleeg Greta Kaupmees minu juurde pimeda nägijatari Jaanika Grossi. Sõbrunesime. Koos temaga läksime Alusse Ulvi juurde. Ja ka teiste teadjate juurde, kellega Jaanika tutvuda tahtis. Ulviga omakorda läksime Mahtrasse Terje Luige juurde. Sõbrunesime. Ning külastame vastastikku ristirästi üksteist korra-paar kuus. Kui mõni hädasolija minu poole pöördub, saadan ta vastavalt abivajamise laadile kas Jaanika või Ulvi juurde.

Ise olen Ulvi Michelle ühel ühismeditatsioonil osalenud ning leidnud end oma üllatuseks täiesti tundmatust keskkonnast ja seltskonnast – Ulvi kanalist! Ja kuna emand Saare esimene raamat ilmus üsna toimetamatuna, soovitasin teise – nüüd-ilmunud kanalduste-kogumiku – keeletoimetusest läbi lasta. Ongi lastud – väga kena eestikeelne tekst seekord. Ainult et mina seda ei teinud – Alu hingenõustajat ärritas, et püüdsin tema teksti oma ajakavasse sobitada, et oma töödega talu elatada. Ütles, et see on madalal rahaenergial põhinev motiiv ja blokeerib tema püha valge valguse.

Mina kirjutasin oma UFO-raamatu ja Täisringi-näidendi, toimetasin Heli Künnapase ilusa elu raamatu, millega kallis kolleeg käivitas ühtlasi oma kirjastuse. Ja maikuus tõi Ulvi mulle oma „Vaikuse koodi“ koju, kui juba Täisringiga proove alustanult ise ära olin.

Kalli sõbra uudisteose lugemist alustasin juunis – ent takerdusin, sest solvusin. Sissejuhatuses kirjeldab ta ennast ülikõrge-puhta ja kõikidest kompleksidest väljakasvanuna – ja vastandab enese kui väljavalitu mulle-madalale. Jah, mina olengi see „keegi daam“, kellest kanaldaja kõneleb nii sissejuhatuses kui mitmete kanalduste raamiks – ehkki sai need kosmilised sõnumid paar aastat enne meie tutvumist.

Kosmiline allikas

Ehkki vastandamine-võrdlemine ärritas, surusin end mõningase õhuahmimise järel uuesti lugema. Et tõestada: olen suuremeelne, promon pahura sõbra teost positiivselt. Tõsi, on olnud üsna vaevaline lugemine. Palju selgitusteta termineid, maast-lahti-tiraade, kordusi ja enesekiitust.

Millega ka mina siin ju tegelen – sest Ulvi raamatu 66.leheküljest algas teadasaamine, et ka minu tekstid on taevast antud ja kosmilisest allikast tulnud. Olen alati öelnud, et kirjutades olen Ära.

Minu käe läbi kirjutatakse – ka endal on pärast huvitav lugeda, mida neilt ärakäimistelt kaasa toon.

Kusjuures „Täisring“ on kogu oma kosmilises päritolus lihtne lugu: põlisameeriklane tuleb juhuslikult valitud reisiga Tallinna, stopib suvasuunas end ühte riigimõisa ning kohtub baltisakslasest ajalooõpetaja-muuseumidirektoriga, kes on hääbuva põllumajanduse, laguneva kultuurimälestise, sulguvate koolide keskel paradoksaalsel kombel indiaanlase hingesugulane. Indiaanlane elab mu loos põlisloogika järgi, mõisahärra valmistub – suvel talveks, talvel projekte kirjutades suveks. Marutaudivaktsiin on rebased vohama lasknud, rapsipõldude mürgitamine mesilased hävitanud… Ja see kõik on ka Ulvi kosmikas sõna-sõnalt kirjas. Põlisloodusele selga ehitatud metropol-getod, assimileerimine, rahvaste lennutamine, juurte ehk valguse koodi kaotsiminek.

Küsime koos indiaanlase ja mõisavalitsejaga, mida uut on meil maailmale veel anda? Minul oli anda uus näidend „Mustrimuutjad“ elust Eestis mõne aasta pärast, mil linnad on tulvil värvilisi migrante, viimsed eestlased elavad viimses metsalapikese-reservaadis ning söövad pühal õhtusöömaajal ära viimse jänese. Sigu-lehmi isegi ei mäletata enam… Ja üllatus-üllatus – ka see äsjakirjutatud viimsete eestlaste tekst on… Ulvi raamatus. Ühes 2011.aasta detsembrikuu kanaldustest.

Minul on needsamad tekstid voolanud poliitiku ja ärimehe suhu, kes püüavad kiusaja küüsis metsavahi abiga viimsegi metsa maha müüa, ent jäävad reservaati hilist, ent õnnelikku lapsepõlve veetma. Loovad ja meisterdavad kõrvuti naistega, kellel on iluaed-loodusteadus, usk-lootus-armastus ka. Sama teksti leidsin Ulvi raamatust, kui mu näidend oli valmis, trupi käes, manageerimisel. Kui sellegi ümber peaks näritud kondi urin vallanduma, oleks kanaldamise asemel kanala küll…

Sõna jõud

Täisringi looga väljavalitud Maarjamaad pidi tuuritades – augusti lõpus jõuame Ammendesse – oleme trupi ja managemendiga kõik hakanud kasutama oma kosmilist päritolu loo lauseid: see ei õpi, oluline on see, mis on oluline, päikesepaneelid katustele, soojust-valgust kogu külale, plastik tuleb kõrbetest kokku korjata ja ümber sulatada, tuhanded uued töökohad tekitada, planeet vajab suurpuhastust ja ümberväestamist.

Tuuri tiivul mööda Eestit sõites oleme uue pilguga ka meie kohanimesid seiranud. Raadio annab vaheldumisi uute tuhandete sigade massimõrvamisega teateid veisekasvatajate ülestõusust – kogu olematu raha läheb sigade hävitamisele ning veised hävivad toetusteta ise.

Nende hävinguteadete taustal voolavad mööda väljavalitud-maarjamaised õõvastavad kohanimed. Ohe-, Oo- ja teised KATKUD. Pandi-, Ima-, Ada-, Jäle-, Vaimast- ja muud VERED. Nende nimedega paigus müüvad lõpetavad talumehed oma majapidamisi ja müüvad tehnikat. Lendavad minema ega tule tagasi siia katkude-verede väljavalitud maale.

Meie väikese tütrega aga elame ikka oma unistust – rajame talle hobustega koos toimivat teatrit, mille esimesed sooritused Täisring ja Mustrimuutjad selguvad olevat kosmilist päritolu. Nii nagu on taevast tulnud ka hobuteatri visioon.

Kui taevas on sedasi andnud ja soovinud, siis on järelikult võimalik nii planeet kui Eestimaa ümber väestada ja suurpuhastada. Seda kinnitavad ka Robelo-Adamise ja teiste Meistrite teated. Mis muud kui kuuletume ja Teenime!