Lapsevanema lõpukirjand

1. Kirjuta Murutari pihtimusest inspireerituna oma lastele.
2. Kirjuta oma vanematele.
3. Kirjuta 18-aastasele iseendale.
Olen tänulik paaripäevasele vanakooli nohule, et ta tuli ja näitas, kuidas asjad päriselt on. Kui külmetuse pärast tekiks nohu, siis oleks külmetusel nohu. Loomrahvaid austav ja armastav inimene saab nohu kurbusest, mille põhjustab ühtaegu lapselik trots – ja samas lõpunipõdemise lein selle pärast, et ma ei saa õpetajana töötades endale lemmikloom lehma lubada.
Veel enam sõnnikut – kusjuures piima joojaid pole ollagi, sigu pidada ei tohi… Niigi sähvavad võsutarid: „Sa ei oska ju käituda! Iga sinuga suhtlemise järel tuleb pasarahe.“
Meil on igal hetkel võimalik valida, milline risttee, missugune paralleelmaailm hetkel aktiveerida. Loomainimene, sõnameister, laulja-tantsija-maalikunstnik, ehitav looja või ema, sõber ja naine.
Otsekui ettevalmistuseks Südamesalu suvistele loovus-loodus- rehabilitatsiooni laagritele tõi sõber Nohu luubi alla fakti, et loomkatsed iseendaga lõpevad ära. Loomade lähedus ei tähenda nende orjamist, emadus ei tähenda laste rikki hellitamist, kuninga kogemiseks oma elus ei pea mõnd järjekordset kasutamata, aga see-eest üleni rikutud potentsiaali püüdma kunniks armastada-dresseerida-ülendada. Korraga ja kordamööda ülemäära mitme rolli mängimine tingib soome vaimukate väljendatud soorituse „multipasking“. Üle vajutatud rollipüüdlikkus tekitab hellitatud laste, potitatud meeste ja emmetud koduloomade vastastikuse armukadeda konkureerimise. Seejuures pole mahti märgata, kui väga laps hoopis teiste asjade pärast muretseb. Subjektiivsete hindajate teenena ähmitseb pärast esimest pettumust ka teised lõpueksamid puu taha, nii et väljub raamidest, etteantud kastidest – suurelt väljendudes maatriksist.
Seejuures jääb pärijanna siiski sõbrataride mustrisse: tal on olemasolemiseks vaja neidsamu reise, breketeid, kontserte, mida võimaldavad sõpsidele nende isad või ema ja isa koostöös. Supermama maksab kõik kinni-ära-välja, et üksikema silmateral oleks olemas kõik, mis laseb kuuluda… kasvõi lõhki laenab end emake-hellake.
Paaripäevane rivist väljas olemine näitas, kuidas asjad on, kui ei ole. Emast pikem, targem, tugevam laps läheb siis sinna, kus on lõbus. Vähese raha ja rohke nohuga ema ei ole huvitav. Igaks õhtuks ja ööks mõne sõbra juurde minna on toredam. Lapsele ei tule hetkekski mõtet, et ema võib ehk majapidamise ja hoolealustega hädas olla, sest tema on oma lapsepõlvest välja, õhku astumise pärast mures. Ta tuleb siis tagasi, kui ema on taas terve ja taltsas, kodu ja koda, tall ja trimmerirada kontrolli all. Siis võib taas endale rajatud toas voodis ja filmides elada. Pesud lähevad ise kappi, tolmuimeja tegutseb iseväel, temale soetatud kasside liiv vahetub ning jumaldatud lapse jaoks kasvatatud noor hobune on võluväel hooldatud. Laps ära kuulatud ka? Millal, lubage küsida…
Siinkohal ongi piir, mis meenutab, mida sõnastas Antoine de Saint Exupery: „Sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud. Kuuletumist ja usaldust osta ei saa. Selle kingib pühendatud aeg.“
Kehtib nii teismelise lapse kui murdeeas hobuse kohta. Käsitsemata noorhobuse susse seppa ära tapmata värkida ei saa. Noh, ja edasi? Ema jätkab võimeka ratsahobuse heinte-kaerte-sõnniku-ussirohu rallit ilma tegelemise ja väljundita – sest laps rõõmustas pisarateni, kui talle varss kingiti – nii või? Ei ole nii. Uued pisarate põhjused nii heas kui halvas rulluvad üha peale. Tere tulemast tegelikku maailma – teda ennast tsiteerides: „Sitt lugu, lilleke!“
Hobune väärib tegelemist ja eelduste väljatoomist. Laps ka. Kuni ema korvab kasuisa külvatud kaost ja kahjuisana kogu pere ja kodu kõigi õiguste ja hüvede enesele ahnitsemist, jätkab ema seda korvates tegelikult teismelisele karuteene osutamist ja emotsionaalset näljutamist.
Samal ajal, kui sõbrad on harjunud koduste tormide eest meie väiksesse helgesse paigas vaibidega koju varjuma, süüdistab printsess ema oma esimese trimestri halbades hinnetes. Meil on ometi aina rahu ja koolid, puhtus ja heinad, loomine ja sõnnik, ehitamine ja veel kord koolid.
On aeg. Koguja Raamat jutlustab: aeg antud kive koguda, aeg antud…
Nüüd tuleb maatriksist väljuda ja akadeemilise gümnaasiumi asemel ametikooli minna. Või nn õhtukasse. Et saaks tööl käia ning oma hinnalisi vajadusi ise teenindada. Meil pole õigete jala- ja ihuvarjude nimel tõesti tarvis veel mõnd järgmist üksildast lootusetut kommionu – ammugi mitte järgmist võõrasisa! – välja kannatada. Suur inimene teenib ise oma tahtmised. Ema tagab oma õpetajapalgaga kodu, toidu, elektri ja kütuse. Märad ostavad tellitud varssade sünnitamisega järgmiste talvede sööda.
Lõpukirjand lapsevanemale lõppegu nõuetekohase kokkuvõttega pärast sissejuhatust ning teemaarendust tsitaatidega ja näidetega elust. Nohu õpetas keskmesse tulema, oma laiali lubatud hingeosi tagasi kutsuma ja usaldamist usaldama. Truudus iseendale ning minust sõltujatele käsib talviti teenida koolides ning suviti pidada Südamekooli kui ettevalmistust Steiner-holistiliseks kogukonnakooli loomiseks…
Oleme õigel ajal õiges kohas õigete kaaslastega tegemas õigeid asju kõigi osapoolte kõrgeimaks hüvanguks. Ennäe, mida kõike üks vana hea nohu õpetas.