Lea Dali Lion joonistab valgusega SÜNKROONI

Kati Saara Vatmann

Kord möödunud sajandil kirjutasin novelli juudimutist, kes gaasitas end ära, kui võrratu raamat läbi sai – ei tahtnud sellest raamatust väljaspool edasi elada. Lea Dali Lioni „Joonista valgus“ (Pilgrim Books 2015) on ka selline sünkrooni neelav lugu, et pärast seda pole esiteks ühtki küsimust ja teiseks jääb tekkinud sünkroon püsima. Seda enam, et oli juba enne lugemist.

Oletatavasti oleme sama sahmakaga Maale tulnud tüdrukud – kuidas seda totaalset ristumist-analooge-äratundmist muidu seletada. Ja see pole üksnes nii, nagu samastunud lugejad üsna sageli mulle eneselegi ütlevad: oled mu raamatusse kirjutanud. See on lisaks ka nii, et me oleme Leaga elu tähthetkedel-murdepunktides kohtunud – ilma et teaks, et teisel on käsil täpselt seesama.

Mul oli enne Lionessi lugemist mitu küsimust – kas ta ei karda tagasi vähiaega minnes seda energiat uuesti ellu äratada, kas ta ei pelga nii lahtiselt letti lennates haiget saada, kas… Pärast lugemist polnud enam küsimusi – vastused ja palju enamgi olid raamatus.

Ainult et see Palju Enam võtab aega. Ma pole ühtki raamatut nii pikkamisi, mediteerides ja rännates lugenud kui Õde Lea oma. Hästi ja lihtsalt, selgelt ja sirgelt on kirjutatud. Ja viib kaasa. Fiktsioon- ja tegeliku maailma piirile, kõrgemate minade dialoogini üle egode eputlemise. Nii hea.

Ja nii ehmatav.

Näe, kirjutab Lea, et sõitis end Serengeti emalõviks kujutledes Mustamäe haigla rinnakabinetti. Pärast seda oli nii, et kui tema läks Laiale tänavale Neeme Lalli Avatud Ateljeesse… tulin ka mina koos lastega sinna otse… rinnakabinetist.

Lauljataril on õigus – ta on mujal kui laval üsna nähtamatu, lausa jahmatavalt pastelne – silmitsesin teda seal Neeme juures nii ilmse hämmastusega, et minu tütar ütles Lea tütrele otsa vaadates: meil on ühesugused emad. Ma ei teadnud siis veel, kuiväga sarnasel teel me siin planeedil oleme – Õde Lea raamatut polnud ju veel ning me polnud veel need, kes täna. Kusjuures just pärast seda, kui ühel ajal rinnakabinetis käisime – minul oli seekord kõigest ülekoormusega saadud rebendist verejooks, vähk oli 15 aastat varem – on üsna mitmed naised kirjeldanud, kui sünkroonsetes kulgemistes me nendegagi oleme olnud. Kasvõi kokkujooksnud juhtmetega kinosabas, lastekari seeliku küljes…

Selle peale, et meie ühine sõber – Mõmm Neeme – maalib tervendavaid pilte, ma ei ole tulnud.

Teda on palju. Väga palju. Väikeses koguses Mõmm on hea – inspireerib ja äratab. Suurtes kogustes räägib seina külge kinni. Ja kuna ta aina kõneleb, pole ma kunagi taibanud tema maalidesse minnagi – oma maalikogu hoian tema juures, tunnustan tema maalideks moondatud sigaretikarpe ja vinüüle – ent maalidesse polegi süvenenud. Jõuan. Aitäh suunamast.

Ja oi kui liigagi hästi tean seda riigimeditsiini masinavärki, mis Lead solgutas – seilasime, teame. Tartus on mul varasematest eluperioodidest iga ala arstide seas sõpru, see säästab. Tallinnas on uskumatult ohtrasti umbkeelseid muulas-medtöötajaid, kellele on mingi (aja)kirjaniku või muusiku tissid üsna pohh – paneme nad laulusse ja-või raamatusse – vsjoravnoo.

Nagu Lea, nii kujustasin minagi 8aastasena oma tänase elulaadi – ja sama tegi möödunud aastal ka mu täna 9aastane tütar. Mu praegune talu on täpselt selline, nagu kujutlesin – ainult talliotsa juurest maakeldrist aiavõrguga väljuv mees, keda toona nägin, on puudu. Tõlkes kaduma läinud. Mu tütar kirjeldas mulle oma tulevast hobuteatrit-tervendusriituste telki – ja ma asusin seda looma. Sest see taastas perspektiivi ja panoraami. Just samal ajal – ümber maya-tärmini 21.12.12 – lagunesin ka mina laiali, nagu Õde Lea. Rutiinne kohuse täitmine laste ja loomade ees, tükitöö, kitsas kündmine – siht silme eest läinud ja Mina Ise kaotsis. Valgusejoonistamise raamat selgitab, et sel ülemineku ajal olimegi kadunud – kahe olemise, ümbersünni vahelises vaakumis. Hea, et ellu jäime.

Kui Lea mõlemas rinnas krõmpsti teinud loomakesed andsid endast jõuliselt teada, nii et ta jõudis aegsasti kristallide ja pendli juurde, siis minu vähk sündis mu 30. eluaastal salakesi – ja saatis mu jõuliselt ja lõplikult hobuste juurde. Kinkisin end sellele jumalikule rahvale ning teen koos nendega ja tänu neile täpselt sama, mida Lea kristallide ja pendliga.

Otse loomulikult kasutan ka mina De Sheli tooteid – kui meelde tuleb – ning just päeval, mil lugesin Lea uuenenud ja tõusnud persooni come-backi tagamaid, graniitvilla salvestusi ja telemaastikke, kuulsin kõikjal pidevalt just neid lauljaid, kellega koos Õde Lea tagasi pildile tuli. Pärast raamatut kuuldakse teisiti. Usutavasti on see nii kõigiga, kes sedavõrd vägise teksti on endast läbi lasknud.

Kui Lea kirjeldas, mismoodi oma majast liigseid riideid-vidinaid kuhjadena kirbukale vedis, noogutasin samuti äratundvalt. Ma enamasti ei tassi kuhugi – teen lõkke, milles kuumutan kivid ja kütan taevasse põletatud liig-asjadega higitelgi. Aho. Ent see kitsikus, lämbumine, seiskuvate energiate ja kinnikiiluvate arengute tunne on nii tuttav, et lammutasin eelmisel talvel-kevadel oma talust liigsed hoonedki maha ning andsin tasuks uue talli ehitamise eest väimehele. Kruvideni välja.

Ja arvake, kellega põrkasin kokku, kui esmakordselt Kirna mõisa – Täheväravasse! – ringi vaatama läksin. Intuitiivteaduste kooli õpilastega, kes tulid Viljo Viljasood ja Ingvar Luhaäärt kuulama. Lea oli mõne aja eest selle kooli lõpetanud. Tema kaotas oma Meistri pendli-Veeliksi. Mina oma teejuhi Luule Viilma. Mis muud kui iseseisvalt edasi – noppides igalt arukalt teekaaslaselt midagi põnevat või tabavat.

Teiste loom-rahvaste energiasse minekut õppisin sõnastama Ralf Neemlaiu miniatuuride abil, mida ta mulle tulevaseks raamatuks valmistudes näitas. Rästiku energiasse minek näiteks – tänu millele ei tule roomajale pähegi inimest salvata. Lea kirjeldab sama – popkornisõbrast elevandi pilgust ja pärnapuuga ühtesulamisest jutustades.

Meil mõlemal on ülesanne olla lahkunute ja jääjate vahendaja.

Lea kirjeldab kohtumisi Silvi Vraidi ja Eve Viilupi just-kehatustunud hingedega. Mina kirjeldan oma kohtumisi leskedele ja leinavatele lastele, sest mind meediumina pruukivad uus-kehatud paluvad. Austav ülesanne. Ning kordub seegi, mis sundis Eve vara ja järsku lahkuma – lähenev võimalus uuesti kehastuda. Lisaks inimestele, kes näiteks oma lapse lapsena soovivad taastulla, teevad selliseid käike ka eriliiki loomrahvad. Hiljuti lahkus parimas eas triibuline kass, kes armastas ja imetles hobuseid nii, et tahtis võimalikult peagi hobusena tagasi tulla. Oli selles elus kassina küllalt linde tapnud ja sääripidi nühkinud, selle üle imestanud, kuidas hobuseid aina kiidetakse, kasside üle heal juhul üleolevalt muiatakse – ning otsustas varsana tagasi tulla. Andkem au nendele, kes nii teadvalt otsustavad. Ka Lea kirjeldab kassi, kes pärast talle suudluse kinkimist oma ülesanded selles kehas täidetuks luges ning lahkus.

Aegadel, mil elu meid läbi katsub – nagu Neeme Leale tema loomakestega seoses sõnastas – jahmatab meid kõiki seniste igavestena näinud sõbrasuhete lõppemine. Mõni sõprus hääbub vaiksel visinal – mõni suure pauguga.

Me kõik peame päevast päeva taevast tänama, et enamasti pääsevad meie lapsed eluohtlikest olukordadest tervena – just selle tänu sõnastamise ajal, vastavalt sünkrooni seaduspärale, kuulen raadiost uudist Tõrvandi koletust lastepeost, kus lapsed taevasselennanud batuudilt kehadest välja kukkusid…

Meil kõigil on keegi kuldne ja suuremeelne – nagu Lea müstiline vene rikkur, kes ravi ja reisid maksab – minu omad on mitmes isikus, aga alati olemas ja tulemas, kui mingi kamm kollitab. Täpselt nii, nagu Lea, lendan minagi – nii piltlikult kui otseses mõttes – VIP-klassis, endal kontol miinus mitu raha. Ehk siis – rikaste vaesed sõbrad jäävad ellu, sest akitse on peal.

Meie elu on aina järjekindlamalt müstiliste juhtumite jada. Õnne meelispaik on murede selja taga – sellepärast meiesugustel muredeta aega polegi. Ning meiesuguste puhul pole „loomakesed“ häbiväärne valesti elamise ega eksimuste väljendus, vaid valik. Mida ju õigupoolest kogu see „valesti“ värk ka tervikuna on. Me teame, miks teeme mõnikord näiliselt enesehävituslikke käike, enesevastaseid valikuid – sellepärast, et teisiti ei pääse praegusest endast kõrgemale.

Seda, mismoodi kasvajate ja hirmude, energeetiliste kollide ja vaenajatega läbi kristallide ja pendli suhelda, kuidas voodi ja tuba põlema panna, et kiusajatele lahkumiseks portaal luua, võib valgusejoonistamise raamatust lausa õpikuna lugeda. Minul on käsil analoogne õpetusraamat, kuidas hobuste ja lammaste, kasside ja koertega seesama puhastus-lähetustöö toimub. Kui Mustad meie tekste loevad, saavad nad siis natukenegi valgemaks? Või kasutavad ka meie siiraid ja sihilikke jagamisi meie vastu? Nad ei saa. Sest meiesugused on omavahel ühenduses ja valgus võidab. Alati.

Rännakumeetodi Ema võitis mõttejõu, kena kohtlemisega hiidsuure kasvaja. Lea taltsutas oma loomakesed. Mina ei vajanud keemiat ega kiiritust, üksnes lõikust. Ja pildijada aina voolab selle tervenemise käigus. Voolas Luule Viilma kõrval olles, voolab Lille Lindmäe käte all – ning Lea-kirjeldatavad mustrid-ornamendid ja geomeetrilised koodid meenutavad neid Meistrite-antuid, millest on inspireeritud Ulvi Michelle Saare uus raamat „Vaikuse kood“. Mille lugemise eel oma talu teedeservad-nurgatagused hoolikalt umbrohust puhtaks niitsin, sest tean, kui väga iluaednik Ulvi maltsa ja nõgestesse kasvanud perenaisi põlgab. Sünkroon…

Tänu sellele sünkroonile söandame endavalitud tõved nn. alternatiivi hoolde usaldada ja väljume tervenedes ka abielututest kooseludest, saame vastu tavameditsiini hoiatusi pärast Ime sündimist veel lapsi ning õpime iga tasandi sisseründeid ennetama ja tagasi saatma.

Otse loomulikult saatis Moskva linnašamaan Dardo Kusto just sel hetkel retsepti sisserünnete tõrjeks, kui neid siin loetlema asusin: vampiiridest heategijad-tänuvõlatekitajad, otsesed pahalased-kadestajad, vastaste loodud energeetilised olendid ja nendega kaasnev gäng…

Teekonnad on pisut erinevad selle võrra, et kui Lea läks emaduse nimel intuitiivteaduste kooli, siis minu emaduse viljad ei salli ei valget maagiat ega oma päritolu ära tundnud valgustöölisi – mis on osa praegu üldtoimivatest mustritest. Põlvkonnad vaenavad üksteist. Meesenergia naistes sõidab meestes-olevale naisenergiale sisse. Reptiloidid ruulivad – veel – aga on õnneks läbi nähtud. Nii et mustrid on muutmisel – ja seda räägib nii Lea oma raamatu neljanda keemia osas kui kõik mu spirituaalsed sõbrad, kes haigusi nüüd-juba-targemana pigem ennetaksid kui raviksid. Õnn on, et oleme üksteisel olemas ja saame kogemusi-mõtteid-kartusi jagada – ühenduses olemine lisab väge.

Ja verd, higi, pisaraid.

Just päeval, mil Lea kirjeldas pisaraid lennukipiletil Lennart Meri nime nägemisest, läks minul silm märjaks postkontoris – EW 100 puhul välja antava müntideseeria esimene – Lenart Meri pildiga ümbrises münt jõudis kohale ja liigutas miskipärast hingepõhjani. Seda niikuinii, et Lennart oli üks Omade seast. Ent münti väikesele tütrele ulatades laususin, et midagi enamat ma talle kinkida ei saaks. Kui 100aastane Eesti riik. Ja oma talu selle pinnal.

Liigsete ja eluohtlike hooneteta – talu sai energeetiliselt õigeks tuunitud paralleelselt kõigi mu enese hammaste juurte raviga. Kõik on kõigega seotud. Lea juures remonditi täpselt samal ajal vannituba, kuhu sipelgad olid dessandi korraldanud. Sipelgate-rottide dessant aga viitab perenaise energeetilisele nõrgenemisele. Uuestisündide tähistamiseks ja võimendamiseks võtame endale pärast ülestõusmist-tervenemist-puhastumist ka uue nime – mida pahalaste käsilased ussipesana sisisedes naeruvääristada püüavad. Nii, nagu eelmiste eluperioodide teekaaslasedki üritavad ikka ja jälle meid tagasi alla kiskuda ja viienda bee klassi tasandil kohelda.

Mustrid muutuvad-muutuvad-muutuvad – kollid ilmuvad ja kaovad ning tükati tundub, et langeme tagasi – ent me õpime muutuvates mustrites nii surevat lindu kui tõbras-naabrit, nii toitu kui oma teekonda sel kombel armastama ja õnnistama, et ei lange. Tagasiteed ei ole. Ja otse loomulikult lugesin Lea raamatu neid lõike just siis, kui üks kah-väe-mees vahtis mu heeringaleiba ja mögises, et mäda kala on rõve – õnnistasin heeringa tagasi heaks! – endal suu täis martsipanitorti, mille kohta ta kuulutas, et magusat ei armasta – ning kogu martsiman laksas tema niigi vedela kõhu peale lisarasvaks, et kaugele oleks näha, mis juhtub, kui ei õnnista…

Me õpime teise inimese organitega neid tervendades sedasi lävima ja kaasa valutama, et tõbe endale ei võta. Kodunt lahkudes jätame oma energeetilise teisiku kalleid hoidma. Kuuleme ja kuuletume inglite antud numbrikombinatsioonidele. Ning ükspäev-teisehomme oleme pädevad seda kõike sõnastama – nagu tõestab Lea raamat kui Pilgrim Booksi üks võimsamaid saavutusi. Tugev vastutuul aitab kõrgemale tõusta. Aho! Shalom! Namaste!